MATI TURI (tenor) MARTTI RAIDE (klaver) Kava laulude tekstid ja tõlked

Transkript

1 MATI TURI (tenor) MARTTI RAIDE (klaver) Kava laulude tekstid ja tõlked

2

3 Sehnsucht Friedrich von Schiller Ach, aus dieses Tales Gründen, Die der kalte Nebel drückt, Könnt ich doch den Ausgang finden, Ach, wie fühlt ich mich beglückt! Dort erblick ich schöne Hügel, Ewig jung und ewig grün! Hätt ich Schwingen hätt ich Flügel, Nach den Hügeln zög ich hin. Harmonieen hör ich klingen, Töne süßer Himmelsruh, Und die leichten Winde bringen Mir der Düfte Balsam zu, Gold ne Früchte seh ich glühen, Winkend zwischen dunkelm Laub, Und die Blumen, die dort blühen, Werden keines Winters Raub. Ach wie schön muß sich s ergehen Dort im ew gen Sonnenschein, Und die Luft auf jenen Höhen, O wie labend muß sie sein! Doch mir wehrt des Stromes Toben, Der ergrimmt dazwischen braust, Seine Wellen sind gehoben, Daß die Seele mir ergraust. Einen Nachen seh ich schwanken, Aber ach! der Fährmann fehlt. Frisch hinein und ohne Wanken, Seine Segel sind beseelt. Du mußt glauben, du mußt wagen, Denn die Götter leih n kein Pfand, Nur ein Wunder kann dich tragen In das schöne Wunderland. Igatsus Ah, kui selle oru põhjast, mida rusub udumüür, kui vaid suudaks välja murda, õnnest paisuks siis mu rind! Näeksin kauneid kõrgendikke, igihaljaid enda ees! Kui mul ainult oleks tiivad, kõrgustesse tõuseks siit! Hõrk harmooniumi kõla taevarahu kuulutab, mahe tuulepuhang kaasa palsamite lõhna toob, kuldseid vilju näen ma taamal lehestikus küütlemas, lilli, mis seal aasal õitsvad, talvekülm ei ähvarda. Ah, kui ilus oleks elu igaveses valguses, õhk seal kaugel kõrgendikel, oo, kuis kosutaks see mind! Kuid mind pärsib raju maru, mis mu teele tõkkeid seab, tema vood on nõnda kõrged, et mu hinge haarab õud. Paati hulpimas näen laineil, ah, seal pole paadimeest. Südilt, kindlalt paati hüppa, mil on purjed tiibadeks. Usu, võta julgelt riske, veksleid jumalailt ei saa, üksnes ime võib sind kanda sinna, kus on imemaa. 3

4 Der Einsame Karl Lappe Wann meine Grillen schwirren, Bei Nacht, am spät erwärmten Herd, Dann sitz ich mit vergnügtem Sinn Vertraulich zu der Flamme hin, So leicht, so unbeschwert. Ein trautes, stilles Stündchen Bleibt man noch gern am Feuer wach, Man schürt, wann sich die Lohe senkt, Die Funken auf und sinnt und denkt: Nun abermal ein Tag! Was Liebes oder Leides Sein Lauf für uns dahergebracht, Es geht noch einmal durch den Sinn; Allein das Böse wirft man hin, Es störe nicht die Nacht. Zu einem frohen Traume Bereitet man gemacht sich zu, Wann sorgenlos ein holdes Bild Mit sanfter Lust die Seele füllt, Ergibt man sich der Ruh. O wie ich mir gefalle In meiner stillen Ländlichkeit! Was in dem Schwarm der lauten Welt Das irre Herz gefesselt hält, Gibt nicht Zufriedenheit. Zirpt immer, liebe Heimchen In meiner Klause eng und klein. Ich duld euch gern: ihr stört mich nicht Wann euer Lied das Schweigen bricht Bin ich nicht ganz allein. Üksik Kui kilgid häält on tõstmas, öö hakul soojas ahjupraos, siis mina, meelel helge rõõm, end tule äärde sätin, nii lihtsalt, muretult. Üks õdus tunnikene veel enne und siin ahju ees, kui kustub leek, siis loitma taas ta õhutan ja mõtisklen; on jälle möödas päev! Mis rõõmu ja mis valu ta kulg meil kaasa toonud on, veel kord kõik mõtteis läbi käin; halb saagu meelest tõrjutud, et see ei häiriks ööd. Nii rõõmsaks unereisiks end juba targu valmis sead, kui meeli köidab sulnis pilt ja hinge täidab leebe lust, siis unne suigud pea. Oo, endaga nii rahul maaelu üksinduses ma! Mis köidab eksind südant seal suurilma valjus saginas, ei meelerahu too. Head kilgid, teie sirin las ikka kosta kambris siin. Teid sallin, te ei sega mind, kui vaikust katkestab te laul, ei ole üksi ma. (Tõlkinud Heli Mattisen) 4

5 Der Zwerg Matthäus von Collin Im trüben Licht verschwinden schon die Berge, Es schwebt das Schiff auf glatten Meereswogen, Worauf die Königin mit ihrem Zwerge. Sie schaut empor zum hochgewölbten Bogen, Hinauf zur lichtdurchwirkten blauen Ferne; Die mit der Milch des Himmels blau durchzogen. Nie, nie habt ihr mir gelogen noch, ihr Sterne, So ruft sie aus, bald werd ich nun entschwinden, Ihr sagt es mir, doch sterb ich wahrlich gerne. Da tritt der Zwerg zur Königin, mag binden Um ihren Hals die Schnur von roter Seide, Und weint, als wollt er schnell vor Gram erblinden. Er spricht: Du selbst bist schuld an diesem Leide Weil um den König du mich hast verlassen, Jetzt weckt dein Sterben einzig mir noch Freude. Zwar werd ich ewiglich mich selber haßen, Der dir mit dieser Hand den Tod gegeben, Doch mußt zum frühen Grab du nun erblassen. Sie legt die Hand aufs Herz voll jungem Leben, Und aus dem Aug die schweren Tränen rinnen, Das sie zum Himmel betend will erheben. Mögst du nicht Schmerz durch meinen Tod gewinnen! Sie sagt s; da küßt der Zwerg die bleichen Wangen, D rauf alsobald vergehen ihr die Sinnen. Der Zwerg schaut an die Frau, von Tod befangen, Er senkt sie tief ins Meer mit eig nen Händen, Ihm brennt nach ihr das Herz so voll Verlangen, An keiner Küste wird er je mehr landen. Kääbus Hämarduvas vines kaovad mäed, laev hõljub tasa mere pinnal ja sellel kuninganna, kaaslaseks truu kääbus. Neid tõstab pilgu üles, kus sinitaeva kõrge kaar ning piimjas pilveriba lisab pilti kaamet jumet. Oo tähed, mitte kunagi te pole mulle valetanud. Ma peatselt elust lahkun, kaon surmavalda naeruga Siis astub kääbus kuninganna juurde ja sõlmib kaela ümber siidipaela purpurse ning nutab, tahtes justkui tuska tuhmistada. Ta sõnab kohtuotsuse: Need on su enda teod, mis hukatust sul toovad. Mind hülgasid ja võtsid kuninga. Nüüd vaid su surm mus rõõmuleegi läidab, mis sest, et ennast vihkan lõputa. See käsi külvab hukatust. Lõpp läheneb, oo värise! Neid tõstab palves pilgu taeva poole, veel tulvil elu tukslev rind ja silmis rasked pisarad, ta ütleb: Ei kahanda su valu ka mu surm. Siis suudleb kääbus laupa kahvatut ja minestunult maha kukub neid. Ning surma haardes meel ja mõistus, ta vihahoog viib naise laintesse. Tal süda lõõmab õuduses, nii üüratu on valu. Nüüd rahu leiab voogudes ka kääbus üksik, õnnetu. (Tõlkinud Martti Raide) 5

6 Wehmut Matthäus von Colin Wenn ich durch Wald und Fluren geh, Es wird mir dann so wohl und weh In unruhvoller Brust. So wohl, so weh, wenn ich die Au In ihrer Schönheit Fülle schau, Und all die Frühlingslust. Denn was im Winde tönend weht, Was aufgetürmt gen Himmel steht, Und auch der Mensch, so hold vertraut Mit all der Schönheit, die er schaut, Entschwindet, und vergeht. Kurbus Kui kõnnin metsas, aasadel, siis täidab kurbus kui ka rõõm mu rinda rahutut. Nii rõõmus, kurb, kui nurmedel kaen külluslikku ilu, ja kevadõhinat. Ju see, mis tuules heliseb, mis taeva poole sirgub, ka inime, nii ustav, õrn, koos iluga, mida ta kaeb, kord hävib, ilmast kaob. (Tõlkinud Heli Mattisen) Erlkönig Johann Wolfgang von Goethe Wer reitet so spät durch Nacht und Wind? Es ist der Vater mit seinem Kind; Er hat]den Knaben wohl in dem Arm, Er faßt]ihn sicher, er hält ihn warm. «Mein Sohn, was birgst du so bang dein Gesicht?» - «Siehst, Vater, du den Erlkönig nicht? Den Erlenkönig mit Kron und Schweif?» «Mein Sohn, es ist ein Nebelstreif.» Du liebes Kind, komm, geh mit mir! Gar schöne Spiele spiel ich mit dir; Manch bunte Blumen sind an dem Strand] Meine Mutter hat manch gülden Gewand. Metsavaim Kes tuulisel ööl seal ratsutab veel? Üks isa on see, kes pojaga teel. Mees kätepeal kannab haiget last, nii hellalt ja kindlalt peab kinni tast. Miks kartes näo peidad, mu vaene maim? Ah isa, ennäe, seal on metsavaim! Kuldkroon ja lehviv mantel on tal Mu poeg, see udu on puude all! Mu kallis laps, tule minuga! Kauneid mängusid mängin ma sinuga. Jõeääres täis lilli on heinamaa. Mu emalt sa kuldse kuue saad. 6

7 «Mein Vater, mein Vater, und hörest du nicht, Was Erlenkönig mir leise verspricht?» «Sei ruhig, bleibe ruhig, mein Kind: In dürren Blättern säuselt der Wind.» Willst, feiner Knabe, du mit mir gehn? Meine Töchter sollen dich warten schön; Meine Töchter führen den nächtlichen Reihn Und wiegen und tanzen und singen]dich ein. «Mein Vater, mein Vater, und siehst du nicht dort Erlkönigs Töchter am düstern Ort?» «Mein Sohn, mein Sohn, ich seh es genau: Es scheinen die alten Weiden so grau.» Ich liebe dich, mich reizt deine schöne Gestalt; Und bist du nicht willig, so brauch ich Gewalt. «Mein Vater, mein Vater, jetzt faßt er mich an! Erlkönig hat mir ein Leids getan!» Dem Vater grauset s, er reitet geschwind, Er hält [in Armen] das ächzende Kind, Erreicht den Hof mit [Müh ] und Not: In seinen Armen das Kind war tot. Oh isa, oh isa, eks kuule sa, mis metshaldjas sosistab salaja! Oh laps, sind viirastus ahistab. Tuul kulukõrtes seal kahistab. Poiss, mis sa veel ootad ja aru pead? Mu toredad tütred su vastu on head. Ei muret, ei igavust tunne nad, ringmängus sind laulavad unne nad. Näe, isa, seal hämaras puude all koos, parv muruneide on tantsuhoos! Näen, näen, mu poeg! On pajud need, mis ridastikku on kahel pool teed. Sa oled nii armas, sind ootan ma siin, ja kui sa ei tule, siis jõuga viin. Nüüd haarab ta minust, oh isake! Ai, metshaldjas haiget teeb minule Isa tõttab, täis hirmu on süda sees. Laps oigab ja kiiresti ratsutab mees. Kui sisse sai koduväravast, ta süles kandis surnud last... (Tõlkinud August Sang) 7

8 Alinde Friedrich Rochlitz Die Sonne sinkt ins tiefe Meer, Da wollte sie kommen. Geruhig trabt der Schnitter einher, Mir ist s beklommen. Hast, Schnitter, mein Liebchen nicht gesehn? Alinde, Alinde! Zu Weib und Kindern muß ich gehn, Kann nicht nach andern Dirnen sehn; Sie warten mein unter der Linde. Der Mond betritt die Himmelsbahn Noch will sie nicht kommen. Dort legt ein Fischer das Fahrzeug an, Mir ist s beklommen. Hast, Fischer, mein Liebchen nicht gesehn? Alinde, Alinde! Muß suchen, wie mir die Reusen stehn, Hab nimmer Zeit nach Jungfern zu gehn. Schau, welch einen Fang ich finde. Die lichten Sterne ziehn herauf, Noch will sie nicht kommen. Dort eilt der Jäger in rüstigem Lauf. Mir ist s beklommen. Hast, Jäger, mein Liebchen nicht gesehn? Alinde, Alinde! Muß nach dem braunlichen Rehbock gehn. Hab nimmer Lust nach Mädeln zu sehn; Dort schleicht er im Abendwinde. In schwarzer Nacht steht hier der Hain, Noch will sie nicht kommen. Von allen Lebend gen irr ich allein, Bang und beklommen. Dir, Echo, darf ich mein Leid gestehn: Alinde, Alinde! Alinde ließ Echo leise herüberwehn. Da sah ich sie mir zur Seite stehn: Du suchtest so treu, nun finde! Alinde Kui päike mere taha kaob, siis tulla ta lubas. Seal sammub rahuga põllumees, mu meel on ärev. Hei, põllumees, oled mu armsamat näind? Alinde, Alinde! Ma pere juurde kiirustan, ei mina teisi neide kae; mind naine, lapsed ootavad. Kuu ilmus välja taevalael, veel armas ei tule. Üks kalur seal kaldale randub, mu meel on ärev. Hei, kalur, kas oled mu armsamat näind? Alinde, Alinde! Pean vaatama, kuidas on püüniste seis, ei mul ole neidiste kaemiseks aega. Näe, millise saagi sain täna. Ju tähed kirkad taevalael, veel armas ei tule. Seal reipalt sammub üks püssiga mees. Mu meel on ärev. Hei, jahimees, oled mu armsamat näind? Alinde, Alinde! Ma ruuge metskitse jälgedes käin. Ei neidudest eales ma hoolind; näe, hiilib seal õhtutuules. Sünkmusta öhe on mattunud mets, veel armas ei tule. Ma üksinda ekslen siin taeva all, hirmul, meel ärev. Sul, kaja, muret võin kurta ma: Alinde, Alinde! Alinde sain kajalt ma vastuseks. Siis äkki mu neid on mu kõrval: Kes otsib nii truult, see ka leiab! 8

9 Auf der Bruck Ernst Schultze Frisch trabe sonder Ruh und Rast, Mein gutes Roß, durch Nacht und Regen! Was scheust du dich vor Busch und Ast Und strauchelst auf den wilden Wegen? Dehnt auch der Wald sich tief und dicht, Doch muß er endlich sich erschliessen; Und freundlich wird ein fernes Licht Uns aus dem dunkeln Tale grüßen. Wohl könnt ich über Berg und Feld Auf deinem schlanken Rücken fliegen Und mich am bunten Spiel der Welt, An holden Bildern mich vergnügen; Manch Auge lacht mir traulich zu Und beut mit Frieden, Lieb und Freude, Und dennoch eil ich ohne Ruh, Zurück zu meinem Leide. Denn schon drei Tage war ich fern Von ihr, die ewig mich gebunden; Drei Tage waren Sonn und Stern Und Erd und Himmel mir verschwunden. Von Lust und Leiden, die mein Herz Bei ihr bald heilten, bald zerrissen Fühlt ich drei Tage nur den Schmerz, Und ach! die Freude mußt ich missen! Weit sehn wir über Land und See Zur wärmer Flur den Vogel fliegen; Wie sollte denn die Liebe je In ihrem Pfade sich betrügen? Drum trabe mutig durch die Nacht! Und schwinden auch die dunkeln Bahnen, Der Sehnsucht helles Auge wacht, Und sicher führt mich süßes Ahnen. Sillal Reipalt ja ühtsoodu edasi nüüd, kappa, mu ratsu, kesk ööd ja sadu! Miks ehmud põõsa või oksa ees ja tõrgud metsas tundmata rajal? Kuigi see mets on sügav ja sünk, ükskord me ikkagi pääseme välja; ja rõõmsalt valguskuma meid siit süngest orust päästab. Küll võiksin üle maa ja mäe ma lennata su siugjal turjal, suurilma kirev vaatemäng võiks olla nauding mul ja lõbu; ma pilke helli tunda saand mis pakkund mõnu, armu, rõõmu, ja ikkagi nüüd, hinges äng, taas valu juurde torman. Eemal ju olnud ma päeva kolm armsast, kes köitnud mind jäävalt; kolm päeva olid taevavõlv ja päike ja maa justkui kadund. Sest rõõmust ja valust, millega seal mu südant ta ravis või piinas, vaid valu tundnud olen nüüd, kolm päeva rõõmuta on jäänud! Seal eemal üle maa ja vee lind sooja paiga poole lendab. Kas eales armastus siis saab end petta, rajalt eksida? Ja sestap kappa läbi öö! Pea kaovad sünged metsarajad ja sirab igatsusest ilm, mind juhib kindlalt magus aimus. 9

10 Kling leise, mein Lied, durch die... Johannes Nordmann Kling leise, mein Lied, durch die schweigende Nacht, Kling leise, daß nicht die [Geliebte] erwacht! Behutsam zu ihren Fenstern hinauf, Kling leise, mein Lied, und wecke sie nicht auf! Ihr Schlummer ist heilig und heilig ihr Traum, Du küsse nur leicht des Gewandes Saum, Das lüstern um ihre Glieder sich schmiegt, Verhüllend den Busen, der stürmisch sich wiegt. [Ihr] Schlummer ist heilig, o wecke sie nicht! Und heilig ihr Traum, o schrecke sie nicht Mit einem Gebilde, das traurig und wild! Kling leise, mein Lied, sing leise und mild! Umschlinge sie sanft, wie die Ranke den Baum In Liebe umschlingt mit dem Blütentraum, Und singe verzückt, wie die Nachtigall singt, Die der Rose ein klingendes Ständchen bringt. Erwecke sie nicht mit zu stürmischem Gruß, Tritt behutsam nur auf, wie des Pilgers Fuß Hin durch den heiligen Tempel geht, Still klinge dein Gruß, wie ein leises Gebet! Helise tasa, mu laul Helise tasa, mu laul, läbi vaikiva öö, helise tasa, et armsam ei ärkaks! Õrnalt ta aknani ülesse vooga, helise tasa, mu laul, ära ärata armsat! Ta suige on püha ja püha ta ulm, vaid õrnalt sa suudle ta rõiva äärt, mis iharalt liibub vastu ta keha, ja katab rinda, mis rajuselt voogab. Ta suige on püha, ei ärkama pea! Ja püha ta ulm, ei ehmuma pea ta pildist, mis metsik ja samas nii kurb! Helise tasa, mu laul, ole vaga ja õrn! End põimi ta ümber nii õrnalt kui väät, mis õitega lembelt embamas puud, ja laula nii õhinal justnagu ööbik, kes roosikest äratab hommiku eel. Ära sa ärata tormakal moel, tule tasa ja targu kui rändurmees, kes kõnnib pühades templites, sinu tervitus olgu kui palve! (Tõlkinud Heli Mattisen) Im Rhein im schönen Strome Heinrich Heine Im Rhein, im schönen Strome, Da spiegelt sich in den Well n Mit seinem großen Dome Das große, heil ge Köln. Im Dom da steht ein Bildnis, Auf goldnem Leder gemalt; In meines Lebens Wildnis Hat s freundlich hineingestrahlt. Kui Reini äärde minna Kui Reini äärde minna, seal kauni Reini vees näed püha Kölni linna suurt doomi enda ees. Kui muistsete aegade pärand seal doomis üks maal on veel, see trööstivat valgust on särand mu tormisel eluteel. 10

11 Es schweben Blumen und Eng lein Um unsre liebe Frau; Die Augen, die Lippen, die Wänglein, Die gleichen der Liebsten genau. Peos lilled on jumalaemal ja inglid ümber on tal. Suu, silmad ja põsed on temal just nagu mu kallimal. (Tõlkinud August Sang) Loreley Heinrich Heine Ich weiß nicht, was soll es bedeuten Daß ich so traurig bin; Ein Märchen aus alten Zeiten Das kommt mir nicht aus dem Sinn. Die Luft ist kühl und es dunkelt, Und ruhig fließt der Rhein; Der Gipfel des Berges funkelt Im Abendsonnenschein. Die schönste Jungfrau sitzet Dort oben wunderbar, Ihr goldnes Geschmeide blitzet Sie kämmt ihr goldenes Haar. Sie kämmt es mit goldenem Kamme Und singt ein Lied dabei; Das hat eine wundersame Gewaltige Melodei. Den Schiffer im kleinen Schiffe ergreift es mit wildem Weh, Er schaut nicht die Felsenriffe, Er schaut nur hinauf in die Höh. Ich glaube, die Wellen verschlingen Am Ende Schiffer und Kahn; Und das hat mit ihrem Singen Die Lorelei getan. Lorelei Mis peaks küll tähendama, et nõnda kurb on meel? Üks muinasjutt, ikka seesama, ei unu mul ikka veel. Õhk jaheneb; hämaraks muutub, nii vaikselt voolab Rein, ju eha harju puutub ja sädeleb kaljusein. Võib kalju peal näha üht neidu. Ta istub seal üleval, nii ilus, et sõnu ei leidu, ja kuldsed juuksed on tal. Kuldkammiga õhtuvilus soeb juukseid ja laulab ta. On kütkestav, nõiduslik-ilus ta laulu meloodia. All laevnikul väikeses laevas nii rahutu süda on sees. Ta kuulab, täis õnne ja vaeva, ei märka, et karid on ees. Ma usun, vool kaasa viis teda ja keerises hukkus ta, ja tegi kõike seda Lorelei oma lauluga. (Tõlkinud August Sang) 11

12 Die drei Zigeuner Nicolaus Lenau Drei Zigeuner fand ich einmal Liegen an einer Weide, Als mein Fuhrwerk mit müder Qual Schlich durch sandige Heide. Hielt der eine für sich allein In den Händen die Fiedel, Spielt, umglüht vom Abendschein, Sich ein feuriges Liedel. Hielt der zweite die Pfeif im Mund, Blickte nach seinem Rauche, Froh, als ob er vom Erdenrund Nichts zum Glücke mehr brauche. Und der dritte behaglich schlief, Und sein Zymbal am Baum hing; Über die Saiten der Windhauch lief, Über sein Herz ein Traum ging. An den Kleidern trugen die drei Löcher und bunte Flicken; Aber sie boten trotzig frei Spott den Erdengeschicken. Dreifach haben sie mir gezeigt, Wenn das Leben uns nachtet, Wie man s [verraucht, verschläft]3, vergeigt, Und es dreifach verachtet. Nach den Zigeunern lang noch schaun Mußt ich im Weiterfahren, Nach den Gesichtern dunkelbraun, Den schwarzlockigen Haaren. Kolm mustlast Kolme mustlast kohtasin kord puhkamas paju juures, kui mu vanker hädisel moel liikus liivasel nõmmel. Oli ainsana nende seast ühel mehel käes viiul, mängis õhtuses valguses endale särtsakat lugu. Teisel mehel piip oli suus, suitsule järele vaatas, näis, nagu miskit siin maamuna peal rohkem ta õnneks ei vaja. Kolmas mõnusalt magas maas, ta simbel puu otsas rippus; keeltest käis üle mahe tuul, ulm tema südant paitas. Rõivais, mida kandsid need kolm, olid vaid augud ja paigad; samas, nii vabad ja trotsi täis, pilkena maisele näisid. Mulle nad näitasid korda kolm, mis elu loojangul hoomad, kuis elu on uni ja suits ja mäng ja kuidas me sellest ei hooli. Mustlaste poole pikalt veel tagasi vaatama pidin, nägin pruunikaid nägusid, musti lokkis juukseid. (Tõlkinud Heli Mattisen) 12

13 Freudvoll und leidvoll Johann Wolfgang Goethe Freudvoll und leidvoll, Gedankenvoll sein; Langen und bangen In schwebender Pein; Himmelhoch jauchzend Zum Tode betrübt; Glücklich allein Ist die Seele, die liebt. Lootes ja kurtes Lootes ja kurtes ja mõtetes pea; ootes ja kartes ja põhjust ei tea; taevani hõiskav, täis ahastust meel; õnnis on ainult, kes armastab veel. (Tõlkinud August Sang) Не пой, красавица, при мне Aleksander Puškin Не пой, красавица, при мне Ты песен Грузии печальной; Напоминают мне [оне] Другую жизнь и берег дальний. Увы, напоминают мне Твои жестокие напевы И степь, и ночь, и при луне Черты далекой, бедной девы! Я призрак милый, роковой, Тебя увидев, забываю; Но ты поёшь, и предо мной Его я вновь воображаю. Не пой, красавица, при мне Ты песен Грузии печальной; Напоминают мне [оне] Другую жизнь и берег дальний. Ära laula, kaunis naine On kurvad laulud Gruusial, neid ära laula, kaunis naine. Neid kuulsin teise taeva all, ja meenub kauge kalda laine. Ah, meelde tuletab see viis öid laias stepis täiskuu valgel ja valujooni, mida siis ma nägin vaese piiga palgel. Su juures olles enam mind see nukker viirastus ei paina; kui aga laulmas kuulen sind, tast jälle mõtlema pean aina. On kurvad laulud Gruusial, neid ära laula, kaunis naine. Neid kuulsin teise taeva all, ja meenub kauge kalda laine. (Tõlkinud August Sang) 13

14 Они отвечали Victor Hugo (Lev Mei venekeelse tõlke järgi) Спросили они:,,как в летучих челнах Нам белою чайкой скользить на волнах, Чтоб нас сторожа недогнали?``,,гребите!`` они отвечали. Спросили они:,,как забыть, навсегда, Что в мире юдольном есть бедность, беда, Что есть в нём гроза и печали?``,,засните!`` они отвечали. Спросили они:,,как красавиц привлечь Без чары: чтоб сами на страстную речь Они нам в объятия пали?``,,любите!`` они отвечали. Nad vastasid Nad küsisid: Kuis küll paadiga valge kajakana lainetel lennata, et ei jõuaks meil järele valvurid? Sõudke! nad vastasid. Nad küsisid: Kuis küll alatiseks unustada vaesus ja hädad, mis on maailmas, hirm ja kurbus? Uinuge! nad vastasid. Nad küsisid: Kuis küll kaunitare võlumata kütkestada, et nad ise me kirgliku kõne peale langeksid me embusse? Armastage! nad vastasid. Вчера мы встретились Jakov Polonski Вчера мы встретились: -- она остановилась -- Я также -- мы в глаза друг другу посмотрели. О Боже, как она с тех пор переменилась, В глазах потух огонь, и щёки побледнели. И долго на неё глядел я молча строго -- Мне руку протянув, бедняжка улыбнулась; Я говорить хотел -- она же ради Бога Велела мне молчать, и тут же отвернулась, И брови сдвинула, и выдернула руку, И молвила: «Прощайте, до свиданья.» А я хотел сказать: «На вечную разлуку Прощай, погибшее, но милое созданье.» Me eile kohtusime Me eile kohtusime ta seisatas ka mina peatusin ning vaatasin tal silmi. Oh jumal, kuis küll muutund oli ta on silmis tuhmund tuli, paled kahvatud. Ma pikalt teda vaatasin ja karmilt vaikisin kätt mulle ulatades ta vaene naeratas; Kui tahtsin sõna öelda ta taeva nimel palus, et vaikiksin ning pöördus ära ja kulme kortsutades tõmbas ära käe, ning lausus: Jää jumalaga, nägemist. Kuid mina tahtsin öelda: Jää igaveseks jumalaga sa armas hukkund olend. 14

15 Отрывок из А. Мюссе Aleksei Apuhtini venekeelse tõlke järgi Что так усиленно сердце больное Бьётся, и просит, и жаждет покоя? Чем я взволнован испуган в ночи? Стукнула дверь застонав и заноя. Гаснущей лампы блеснули лучи... Боже мой. Дух мне в груди захватило! Кто-то зовёт меня, шепчет уныло... Кто-то вошёл...? Моя келья пуста, Нет никого, это полночь пробило... О, одиночество, о нищета! Katkend Alfred de Musset st Miks tuksub nii valjusti valutav süda ning palub ja igatseb rahu? Miks ärkan öösel hirmunult ja ärevuses? Krääksudes ja oiates avanes uks. Kustuvast lambist sähvatasid valguskiired Jumal küll. Mul jäi hing rinnus kinni! Keegi kutsub mind, sosistab kurvalt Kas keegi sisenes? Mu kong on tühi, pole kedagi, on kesköö Oh üksindust, oh viletsust! Ты помнишь ли вечер (Aleksei Tolstoi) Ты помнишь ли вечер, как море шумело, в шиповнике пел соловей... Душистые ветки акации белой Качались на шляпе твоей... Меж камней, обросших густым виноградом Дорога была так узка; в молчании над морем мы ехали рядом, к руке прилежала рука! Ты помнишь ли рёв дождевого потока и пену, и брызги кругом? И нам наше горе казалось далеко И как мы забыли о нём! Kas mäletad õhtut Kas mäletad õhtut, kuis kohises meri, kibuvitstes laulis ööbik Su kübaral kiikusid valge akaatsia lõhnavad kobarad Kivisel kitsal rajal täis viinamarjavääte; mere kohal me sõitsime vaikides, käsikäes! Kas mäletad vihmavalingut ja vahupritsmeid kõikjal? Ja meie mure siis näis kauge. Me unustasime ta! (Tõlkinud Ia Remmel) 15

16 Христос воскрес Dmitri Merežkovski Христос воскрес поют во храме; Но грустно мне... душа молчит. Мир полон кровью и слезами, И этот гимн пред алтарями Так оскорбительно звучит. Когда-б Он был меж нас и видел, Чего достиг наш славный век, Как брата брат возненавидел, Как опозорен человек, И если б здесь, в блестящем храме Христос воскрес Он услыхал, Какими-б горькими слезами, Перед толпой Он, зарыдал! Kristus on üles tõusnud Kristus on üles tõusnud kõlab laul pühakojas; Kuid olen kurb... ja vaikib hing. Täis pisaraid ja verd maailm ja altarite ees see hümn nii parastavalt kõlab. Kui oleks Tema meie hulgas ning näeks me kuulsaid tegusid, kui näeks, kuis vihkame me üksteist kui hukka läinud inime. Ja sätendavas pühakojas kui laulu Üles tõusnud ta siis kuuleks - kibedasti nutaks ta rahva ees ja ahastaks!