Kuidas suhtuda ajalukku? Mälu, järjepidevus, identiteet on terve hulk

Transkript

1 NOORTE PÜÜDED JA RÕÕMUS AJALUGU: GUSTAV SUITS JA FRIEDRICH NIETZSCHE EPP ANNUS Kuidas suhtuda ajalukku? Mälu, järjepidevus, identiteet on terve hulk väga olulisi rahvusteadvuse ümber koonduvaid mõisteid, mis rõhutavad ajaloo rolli rahvusliku mälu ja inimidentiteedi kujunemisel. Friedrich Nietzsche avas ajaloosse suhtumises uue perspektiivi: ta avaldas aastal essee Ajaloo kasust ja kahjulikkusest tegelikus elus ( Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben ), mida ta hiljem nimetas atendaadiks ajaloole. 1 Ecce homos iseloomustab Nietzsche oma Ajakohatuid vaatlusi ( Unzeitgemäße Betrachtungen ), mille hulka kuulub ka Ajaloo kasust ja kahjulikkusest, sõjakate kirjutistena. Oma ajalookäsitlust kommenteerib ta tagantjärele nii: Selles traktaadis käsitletakse meie sajandi uhkust, ajalootaju, esimest korda kui haigust, kui tüüpilist languse märki. 2 Tõepoolest, Ajakohatud vaatlused tõestavad nii Nietzsche valmisolekut mõõka tupest tõmmata kui ka tema ohtlikult nõtket rannet. 3 Ajalugu kaotab Nietzsche nõtke randmega käe tõttu oma enesestmõistetava olemiskindluse. Sealjuures ei ründa Nietzsche ajalooteaduse tõsikindlust, ei, teda ei huvita küsimus sellest, mida me võime teada möödunud aegadest, ega see, kuivõrd on võimalik kõnelda tõepäraselt millestki, mis on juba möödunud. Nietzsche kriitika langeb teadusliku ajaloouurimise kui teaduse pihta. Ecce homos võtab ta oma essee taotlused kokku paari lausega: Teine Ajakohatu (1874) [s.t traktaat Ajaloo kasust ja kahjulikkusest E. A.] toob päevavalgele meie teadusettevõtluse ohtliku, elunüristava ja -mürgistava loomuse: elu, mis kannatab ebainimliku masinavärgi ja hammasratastiku, töötaja umbisikulisuse, tööjaotuse, väärökonoomia all. Eesmärk, kultuur, läheb kaotsi vahend, moodne teadusettevõtlus, barbariseerub 4 Mis mõte on uurida ajalugu lahus tänapäevast? Nietzsche ei küsi, vaid ironiseerib. Teadus teaduse pärast nüristab ja mürgitab elu ent teadus, nii nagu ka ajalugu, peaks, vastupidi, olema elu teenistuses. Nietzsche on oma diagnoosis julm: tema kaasaegsel Saksamaal ei leidu kultuuri, on vaid pealiskaudne kõnelemine kultuurist. Kultuur peab välja kasvama elust, saksa haridussüsteem aga toodab õpetlasi, kes astuvad elust kõrvale, kes võivad lobiseda riigist, kirikust ja kunstist, aga kes ei tea, mida tähendab tõeline nälg ja janu. 5 Elu Saksamaal on peidus, vangis, elu on haige, põeb ajaloo haigust : Ajaloo üleküllus on rünnanud elu plastilist jõudu, elu ei oska enam ajalugu jõuduandva toidusena kasutada. 6 1 F. Nietzsche, Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse. Tlk J. Undusk. Tallinn: Vagabund, 1996, lk F. Nietzsche, Ecce homo, lk F. Nietzsche, Ecce homo, lk F. Nietzsche, Ecce homo, lk 78. (Siin ja edaspidi tsitaatides Nietzsche kallutus.) 5 F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben. F. N ietzs c h e, Sämtliche Werke. Kritische Studienausgabe I. Die Geburt der Tragödie. Unzeitgemäße Betrachtungen I IV. Nachgelassene Schriften München: Deutscher Taschenbuch Verlag, 1999, lk F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, lk

2 Siinse artikli eesmärgiks pole laskuda traktaadi Ajaloo kasust ja kahjulikkusest detailanalüüsini, isegi Nietzsche artikli tüvieristus monumentaalse, antikvaarse ja kriitilise ajalookäsitluse vahel jäägu siinkohal pikemalt üle seletamata. Ent hoidkem meeles üks kõnekas tekstikoht. Nietzsche kirjutab, et õnne aluseks on oskus unustada, või, teaduslikumalt väljendudes, võime kogeda maailma hetke vältel mitteajalooliselt. See, kes pole võimeline tunnetama hetke, kõike möödunut unustades, kes ei suuda toetuda ühele punktile nagu võidujumalanna, ilma peapöörituse ja hirmuta, ei saa kunagi teada, mis on õnn, ja veelgi hullem: ta ei tee kunagi midagi teiste õnne heaks. 7 Ent kas pole inimelu tuumaks just õnnelik-olemine või uue õnneseisundi otsing? Mulle tundub, et see Nietzsche mõttekäik (peagi näeme, et paljud teisedki tema mõttekäigud) leiab vastukaja noore Gustav Suitsu eluhoiakus. Püüangi järgnevalt vaadelda Gustav Suitsu ellusuhtumist ja ajalookäsitlust Nietzsche filosoofia kaudu, keskendudes aastal kirjutatud ja järgmisel aastal Noor-Eesti esimeses albumis avaldatud manifestile Noorte püüded. Gustav Suits, manifesti autor, luges Nietzschet ja aastal innuga, nii et Nietzsche kaasamine pole siin juhuslik aasta revolutsiooniga seoses lipsab Suitsu kirjutistes korduvalt läbi väljend Göttendämmerung, aasta kõnes Tallinna kursustel tsiteerib ta Zarathustrat on ilmne, et aasta paiku oli Nietzsche Suitsu jaoks, nagu ka ta paljude kaasaegsete jaoks kogu Euroopas, üliolulisel kohal. Pöördugem nüüd manifesti Noorte püüded juurde. Manifesti ajalookäsitluse ebatraditsioonilisus ja, ütleme kohe välja, nietzschelik vaim, tuleb selgesti esile, kui seda kõrvutada teise eesti rahvusloomele olulise esseega: Carl Robert Jakobsoni esimese isamaakõnega. Mõlemad tekstid sisaldavad rahvusele määratud sõnumit, ent tekstide paatos on oluliselt erinev. See lahknemine on eriti silmatorkav, kui mõelda, et tekstide eesmärgid on üsna lähedased ja mõlemad tahavad õhutada rahvuskaaslasi rahvuslikult olulistele tegudele. Võiks ju arvata, et erinevus tuleneb probleemipüstitusest: Jakobsoni taotluseks oli muuta eestlaste arvamust nende minevikust, luua positiivne, julgustav ajalooline taust. Gustav Suitsu huvi oli pigem pööratud olevikku ja tulevikku, vähemalt manifesti Noorte püüded kirjutamise ajal ei omista ta ajaloole olulist rolli. Ent mispärast? Miks ei haakinud Noor-Eesti oma püüdeid loogilise jätkuna eestlase senise kujunemisloo tsüklisse? Kõigepealt tuleb täpsustada, et manifestis pole ajalugu eiratud, ajaloost on seal kõneldud pikemalt kui eestlaste ja Euroopa kultuuri suhtest. See on õigupoolest paradoksaalne: Noorte püüded on ajalukku läinud loosungi Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks kaudu. See loosung näib nooreestlaste taotlusi tabavalt kokku võtvat, tuues esile nende Euroopa-ihaluse ning samal ajal ka püüde luua väärilist eesti kultuuri. Ometi pole eesti ja Euroopa kultuuri vahekord Gustav Suitsu kirjutatud manifesti peateema, essee seitsmeteistkümnest leheküljest on sellele teemale otseselt või kaudselt pühendatud vaid kolm-neli lehekülge ning umbes viiel tegeldakse möödanikuga. Nii ei saa öelda, et suhe ajalooga jääks manifesti huvisfäärist välja. Manifest ei keskendu vaid olevikule ja tulevikule, sinna on sisse kirjutatud ka suhtumine mi- 7 F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, lk Bernhard Linde kirjutab Suitsu lugemusest: Tutvus Nietzsche töödega kuulus juba ja aastatesse, kuna hiljem Marx ja Kautsky tulid. B. L i n d e, Noor-Eesti kümme aastat. Tartu, 1918, lk

3 nevikku. Küll aga saab öelda, et manifestis esitatud pildil ajaloost pole esiplaanil ärkamisajal tüüpiline kausaalne ajalookeskne mõtlemine. C. R. Jakobson kasutab esimeses isamaakõnes ajalugu rahva eneseteadvuse tõstmiseks. Ta püüab kergitada eestlaste tärkavat rahvuslikku enesetunnetust, näidates mineviku-eestlasi positiivses, lausa hiilgavas valguses. Ajalugu on esitatud teaduslikul kombel, Jakobson tsiteerib rohkesti allikaid, püüab möödanikku vaadelda otsekui objektiivse pilgu läbi. Jakobsoni kui spetsiaalsel ajalooetapil ajalugu hindava vaatleja pilk püüab jääda nähtamatuks. Jakobsoni eestlase-ajalugu algab muinasajast ja jõuab välja tema kaasaega; loogiline, kuigi kahetsusväärne arengutee ühendab eestlase ristisõdade-eelset esivanemat tema sajanditetaguse järeltulijaga. Jakobsoni esimene isamaakõne aga lõpeb tõdemusega, et uute aegade eest peame tänama Vene keisrit: Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: meie vene Keisri Herrade arm oli see koit. 9 Noor-Eesti manifestis leidub totaalselt teistsugune suhtumine üksikisiku rolli ajaloos. Gustav Suits käsitleb eestlasi iseenesest mõistetavalt kui ajaloo aktiivseid subjekte, kui inimesi, kes võivad teha ja peavad tegema otsuseid, mis muudavad maailma nende ümber. Jakobsoni essees on koiduaeg kingitus, mille üle tuleb tänulik olla, Suitsu essees tuleb uus aeg ise luua. Siinse mõttekäigu seisukohalt on eriti tähelepanuväärsed lahkuminekud Suitsu ja Jakobsoni suhtumises ajaloolisse arengusse: Noor-Eesti manifestis väljendatud suhtumine ajalukku eitas rahvusliku liikumise algusaegadele tüüpilist lineaarloogikat, sujuva loo moodustamise püüet. Nooreestlaste ajalugu ei arene lineaarselt, see on katkestuste, samasuste ja eitamiste lugu, mitte edasivoolava arengu lugu. See tarvidus ajalugu läbi lõigata oli muidugi suuresti seotud ajaga, milles elati. Eriti selgelt avaldub see albumis Võitluse päivil, mille avaessees kirjutab G. Suits: Vanad, minevikult pärandatud mõisted ei tähenda enam midagi sarnast, mis puutumata püha ja auukartust äratav on. Need tähendavad ennem midagi sarnast, mis puudulik, vananenud, kõlbmata on. Kuna enne vanast ilma läbikatsumata kinni peeti, armastatakse nüüd vana sagedasti ilma läbikatsumata ära heita, ja sagedasti ainult sellepärast, et see vana on. 10 Siin tajume isegi eneseiroonia või ajairoonia sugemeid, arusaamist, et kõige eelneva kõrvaleheitmine ei pruugi alati kõige mõistlikum tegu olla. Manifest Noorte püüded on seevastu irooniast kaugel. Manifestis kirjeldatud minevik pole Jakobsoni uhkusega omaksvõetud minevik, vaid, vastupidi, minevik on eemaletõukav, näide ebaõnnestumisest, mis kutsub esile kriitikat ja teistmoodi tegemise soovi. Noor-Eesti ennast manifesteeriv minevik pole objektiivselt vaadeldav eelaeg nagu Jakobsonil, vaid miski, millel on otsene, kuigi tülikas seos kaasajaga, miski, mis saab alguse kaasaegse hindavast tagasivaatavast pilgust, on oluline oleviku suhtes ja selle kaudu. Noorte püüete minevik on lühike, kolmekümne aasta pikkune olevikuhetke vastandatakse rahvusliku ärkamisaja tegudele. Pilk tagasi algab meeldetuletusega, kui tuttav ja teada, kui läbielatud ja värske minevik veel on: Laseme neid meile kõikidele tuttavaid sündmusi silmade eest mööda 9 C. R. Jakobson, Kolm isamaa kõnet. Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused nr 56. Tartu, 1882, lk 30. (C. R. Jakobsoni paksendus.) 10 G. Suits, Võitluse päivil. Võitluse päivil. Tartu: Noor-Eesti, 1905, lk

4 käia, kirjutab Gustav Suits. 11 Selle tuttavliku möönmise taustal on eriti rabav lugeda, kui järsult lõikab manifest rahvusliku liikumise läbi: Aga Eesti iseteadvuse ajalugu on lugu suvest, mis ialgi ei tulnud, kirjutab Gustav Suits, 12 kuulutades ärkamisajastu loo lõppenuks, suletuks ilma mingi jätkamisvõimaluseta. See suvi ei tulnud iialgi, kuulutab ta, otsekui oleks see ajalugu juba jõudnud oma lõpuni ja oma igavikuni. Ja otsekui poleks nooreestlastel Eesti iseteadvusega midagi pistmist. Kuivõrd loogilisem oleks selle asemel leida teistsugust retoorikat, vähem lõplikku, pigem järjele ja uuele algusele viitavat seda enam, et Suits kasutab selliseid üldisi väljendeid nagu Eesti iseteadvus, millega võiks igal järgmisel põlvkonnal olla võimalik suhestuda. Aga jätkutaotlust me ei leia. Siin on katkestus, järsk ärapöördumine, eitus meil, uuel põlvkonnal, pole vanadega midagi ühist. Sellisena öeldakse õigupoolest: meil ei ole ajalugu, enne meid ei olnud midagi. Meie oleme algus. Või veelgi provokatiivsemalt: meie ei mõtle ajalooliselt, meie elame olevikku, intensiivset nüüd-hetke, milles osaleb minevik vaid halva näitena ebaõnnestunud aegadest. Kus siis peitusid nooreestlaste meelest ärkamisaja ebaõnnestumise põhjused? Ärkamisaja õhinale heidetakse ette mineviku liigset kummardamist ja oleviku ülesannete unustamist. Eelpool kirjeldatud ajal kirjutati ja kõneldi Eesti kuldsest m inevikust, rahva kasuks töötamisest ja muist ilusatest asjadest. Aga kuidas kainelt oleviku kitsastes raamides elada, kuidas tõesti rahva kasuks tööd teha, see oli õieti tume mõiste. 13 Ajaloo üleküllus võttis elult plastilise jõu, võimaluse saada loovalt vormitud nii oleks öelnud Nietzsche. Ärkamisajal kaalus ajalugu üle oleviku vajadused seda Suitsu väidet saab vaevalt võtta ajaloolise tõena, küll aga avaldub siin selgesti Suitsu üleolev suhtumine ajaloolembusesse ning tema seisukoht, et oleviku ülesannete lahendamisel pole mõtet liiga palju jõudu raisata läinud aegadele tagasivaatamisele. Teine põhjus, mida Suits ärkamisajastu ideede kokkuvarisemise taga näeb, on ühistunde puudumine küllap peab Suits silmas üksmeele kadumist rahvusliku liikumise edenedes. Taas on ilmne, et Suits kasutab ärkamisaega negatiivse projektsioonina, sest just ühistunne on see, mille tähtsust Noorte püüded ei väsi rõhutamast. Noorte püüete peateemaks ongi just kultuuriliseks tegevuseks vajaliku rõõmsa, ühistegevusliku meeleolu loomine. Kultuuri ja ajaloo aluseks on tunne, mitte ainult teadmine, väidab Gustav Suits. Kultuuri edasiviivad teod sünnivad rõõmsas, loovas meeleolus, ühise innustumise edasiviival jõul see mõte on manifestis pikemalt lahti kirjutatud kui kultuurimällu sööbinud loosung Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks. 14 Ühistunde teema juhatab manifesti sisse: Kas teie olete tähele pannud, kuidas suured pilved sünnivad? Esiteks ujuvad nagu uinudes väikesed, väikesed pilvesagarad kusgil taeva äärel; nendega seltsivad aga ikka uued ja uued pilvede ja pilvekeste salgad ja vaadake, kuidas viimati kui mustav 11 Noorte püüded. Üksikud mõtted meie oleviku kohta Noor Eesti I. Tartu: Kirjanduse sõprade kirjastus, 1905, lk Noorte püüded, lk Noorte püüded, lk Noorte püüded, lk Keel ja Kirjandus nr

5 meri ähvardavalt üle taeva tõuseb, tormi tiivul kohisedes ligineb, välk sähvatab ja kõue kõmiseb kui jumalate kättemaksmise hääl. Ehk kas teie olete vaadanud, kuidas suured jõed tekivad? Alles kui Oka ja Kama, hulk nimega ja nimeta jõekesi oma vett ühendanud, sünnib Volga. Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja vett ei veereta Pedja ja hulk teisa. 15 Kõik suur sünnib väikeste ühinemise kaudu, eesti rahva needus on üksmeele puudumine seda teemat valgustatakse artikli jooksul erinevate vaatenurkade kaudu. Nietzsche omakorda kõneleb täiesti sarnasel viisil saksa rahva ühinemisvajadusest:...olgu siin selgelt väljendatud, et see on S a k s a ü h t s u s kõrgemas tähenduses, mille poole me püüdleme, tulisemalt kui poliitilise taasühinemise poole; see on saksa vaimu ja elu ühtsus peale vormi ja sisu, sisemise ja konventsiooni vastuasetuse tühistamist. 16 Nietzsche ja Suits kõnelevad, teadagi, erinevas poliitilises situatsioonis, Nietzsche püüab teadvustada, et poliitiline ühtsus ei tähenda veel kultuurilist ühtsust, Suitsul pole sellist eristust vaja teha, kuivõrd eestlastel pole kumbagi. Ühistunde puudumine ei tähenda Suitsu jaoks vaid üksipäini või ka vastandlikes suundades tegutsemist. Probleem pole mitte üksnes selles, et eraldi tegutsedes saavutatakse vähem, ka mitte igaühe rühkimises omas suunas, mis lõpuks toob kaasa üksteise töö hävitamise, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Asja tuum on selles, et ühinemata puudub tegutsemisel hoog, jääb saavutamata hea tuju, mis paneb asjad sündima. Suits esitab selle tõestuseks pika tsitaadi Georg Brandeselt: Küsigem, mis on see tingimine, mille läbi inimene kõigi oma võimete arenemisele jõuab, mille läbi ta kõik, mis tema võimuses seisab, korda saadab. Tema peab liikvel olema; tema ei pea mitte alalise mure ja kahkluse koorma all seisma; tema peab kas õnnelik olema või ennast mõnest mõttest, eneseusaldusest või visadusest kantud tundma. Ja küsigem seda terve inimesepõlve ja terve rahva kohta, siis näeme, et üleüldise meeleolu ja hää tuju tekkimine, mille sees kõik tähtjas ja tähelepanemise vääriline sünnib, samati selle läbi tingitud on, et iga üksik ennast edasi tunneb kantama. Ta peab eneses tahtmist tundma ülespoole tõusvat liikumist veerema panna, ehk peab, sellest ülespoole tõusvast liikumisest kaasa kistud, märkama, et päri-tuul või püüete sugulus teda kannab, ja ta peab oma jõuu kahekordseks paisumist tundma teadmise tõttu, et tervel ühiskogul, mille hulka ta käib, tahtmine on enesele mõju võita, et see palju oma idealidest on täide saatnud ja selleks tegev on, et veel palju täide saata. Nii tunnevad terved inimesepõlved rahvaste hulgas, kui neist sügav kulturi- või ilu-vaimustus läbi kohiseb, nagu Italias renaissanssi ja Saksamaal humanismuse ajal Oma käe pääl püüab ta siis edasi, täis ettevõtmise vaimu, elujulgust ja usku oma rahva tuleviku sisse Noorte püüded, lk F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, lk Noorte püüded, lk 7. Georg Brandese nimi jääb artikli esitrükis mainimata, selle lisab Suits artikli ümbertöötatud versioonile, mis ilmus aastal. Vt G. Suits, Sünnisõnu. Noorte püüded. G. Suits, Noor-Eesti nõlvakult. Kahe revolutsiooni vahel. Tartu: Noor-Eesti, 1931, lk

6 Niisiis Gustav Suits, nii nagu ka Georg Brandes, usub kollektiivse õnne- ja rõõmutunde loovasse jõudu. Ei tohiks tegutseda mure või kahtluse koorma all, peaks tundma ennast edasi kantuna, tundma oma jõu paisumist kaasluse toel. Üleüldine hea tuju ehk siis ühendav rõõmus meel selle toel saadetakse midagi korda, nii jõuab üksikinimene oma võimete tipule, niimoodi tehakse rahvuslikke suurtegusid. Minu meelest on see usk rõõmu jõusse tähelepanuväärne. Muide, ka C. R. Jakobson räägib esimeses isamaakõnes rõõmust, lausa rõõmu-silmapisaratest:...nii mitu kui kastetilkasi hommikuse koidule vasta säravad, nii mitu rõõmu-silmapisarat läigivad Eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mitu Eesti veretilka on valmis, ennast tema eest ära valama! 18 Jakobsoni väide pakub huvi: on olemas korrelatsioon hommikuste kastetilkade, rõõmupisarate ja keisrile antavate veretilkade vahel, st sama arv keiserlikult meelestatud kastetilku, rõõmupisaraid ja veretilku. Siin pole rõõm sündmuste keskpunktiks nagu Suitsul, rõõmupisarad läigivad keisri auks, keiser ehk koit on sündmusi käivitavaks jõuks, rõõmu allikaks. Noorte püüete manifestis on rõõm keisri välja vahetanud. Rõõmsa eluhoo väärtustamist leiab Suitsu kirjutistest ja ettekannetest mujalgi. Tallinna kursustel peetud avaloengul pöördub ta kuulajate poole: Aga ütlege, miks on teie pale nii kolletanud ja tuhmunud teie silmade sära? On nagu oleks kord samasuguste tundmustega kandud mungarüüdu, uueaegse nahkrihma asemel köis keha ümber tõmmatud. Kes on teie nooruse närbumisele pühendanud, kes teie seesmise kasvamise kiskunud uutesse valjudesse vaadetesse känguma, mu vennad: kas kapitalistlik produktsiooniviis, teie ühiskondliku mõtte diktatuur või sõnakõlksude jumal kes seda teab! Igatahes näikse see halastamatu vaim olevat, kes avara looduse rõõmudele, kultuurivarade mitmekülgsusele, teie eneste mõtte- ja tundeelu rikastumisvõimalustele näidates karmilt käskivana on öelnud vaadake, see kõik ei ole midagi, põlake ja vihake seda kõike, kui te tahate tulevikuriiki saada! 19 Ent kuidas tekib see Suitsu propageeritud üleüldine õnnejoovastus? Asetades eufoorilise rõõmutunde kõrvuti artikli algul lahtiräägitud ajaloopõlguse teemaga, peame tunnistama, et need kaks on omavahel seotud. Tuletagem meelde juba tsiteeritud Nietzsche tekstikohta: õnne aluseks on võime unustada, elada mitteajalooliselt. See, kes pole võimeline tunnetama hetke ja unustama kõike möödunut, ei saa kunagi teada, mis on õnn. Nietzsche peab siin silmas üksikisikut, suurt isiksust, kes suudab muuta ajalugu, kuigi Nietzschegi otsib taga rahvalikku tundeühtsust (Einheit der Volksempfindung). 20 Brandes laiendab Nietzsche veendumuse rühmitustele ja liikumiste ühisvaimule. Brandest ja Nietzschet kokku liites saame Suitsu manifestist välja lugeda veendumuse, et ühise vaimustuse meeleolu luuakse eluintensiivsuse koondamisest olevikule. Nii astutakse välja ajaloost kui lineaarselt kulgevast lugulaulust, nii tekitatakse kristalliseerunud olemiskindlus, mis allutab ajaloo olevikule. Selline vaatepunkt ei hooli ajaloost kui objektiivselt analüüsitavast sündmuste jadast, vaid hindab möödunut subjektiivselt, kaasaja 18 C. R. Jakobson, Kolm isamaa kõnet, lk G. Suits, Kultuur ja poliitika (Tallinna kursustel peetud loengute sissejuhatuseks 19. juunil 1907). G. Suits, Noor-Eesti nõlvakult. Kahe revolutsiooni vahel, lk F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, lk ±* 531

7 seisukohtadest ja vajadustest lähtuvalt, eitades, põlastades, kiites või ülistades. Sellist ajalootaju iseloomustab Nietzsche kui tunnetust, et ajalugu ja olevik on üks ja seesama, mida ühendab püsiv väärtussüsteem: Et suured hetked üksikute võitluses moodustavad ahela, mis ühendab inimkonda üle aegade kõrges trajektooris, et ammumöödunud hetke tuum on minu jaoks ikka veel elav, selge ja suur see on inimsusse uskumise põhiidee, mis avaldub nõudmises monumentaalse ajaloo järele. 21 Monumentaalne, suurte meeste suurtele tegudele keskenduv minevik saadab ja toetab Suitsu ja Nietzsche avara hingega kaasaegset. Sellelt taustalt saab selgemaks ka Gustav Suitsu veidi kummastavalt mõjuv hinnang Kristian Jaak Petersonile koguteoses Võitluse päivil (1905) avaldatud artiklis Meie esimene luuletaja : Kuid omalt poolt tahaksin mina selle pääle rõhku panna, et Kristian Jaak Peterson minu teada esimene Eesti soost luuletaja-iseloom on: tuline, elurõõmus, täis nooruslikku julgust ja lootust, nagu seda meie hilisemategi luuletajate juures aastasaja lõpupoolel harva leida on. 22 Suits peab Kristian Jaak Petersoni luuletajaiseloomu olulisemaks Villem Reimani poolt rõhutatud Kristian Jaagu avalikust ja häbenemata eestlusest ( K ristian Jaak Peterson on meie teada esimene kõrgema haridusega eestlane, kes omast suguvõsast ja nimest ei häbenenud, vaid kes ennast igal pool avalikult eestlaseks tunnistas, kirjutab V. Reiman 23 ). Petersoni luuletajaiseloomus näeb Suits just sedasama rõõmsat, edasiviivat hoogu, mida ta soovib oma põlvkonnakaaslastele. 24 Suitsule tundub imponeerivat, et Peterson Anakreoni ümber pani (tegelikult küll vaid Anakreoni epigoone) ja Saksa anakreontiliste luuletajate mõju all seisis, kes oma lauludes elumaitsmise rõõmu ja looduse juurde tagasipöördumise mõnu ülistavad 25 ja seda ajajärgul, mil tume teologiline sundus enam kui ühekülgselt kõike meie maa vaimuelu valitses ja ka kirjanduses iga vabama inimliku tundeavalduse maha surus. 26 Suits vastandab Kristian Jaagu teravalt tema kaasajale ning eriti vanemale, O. W. Masingu ja J. H. Rosenplänteri põlvkonnale. Ea Jansen ja Malle Salupere on selgitanud sellise vastanduse paikapidamatust, 27 ent just sellisena, luuletajaiseloomuna, kes omast ajast erines, sai Gustav Suits vormida Kristian Jaagust nooreestlastele suurepärase samastumismudeli, mis veelgi kinnistas nooreestlaste ajalootunnetust kui samasuste ja erinevuste kogumit. Ajalugu kuulub ennekõike tegusale ja võimsale, sellele, kes võitleb suurt võitlust, kes vajab eeskujusid, õpetajaid ja troostijaid ja kes ei suuda neid leida oma kaasaegsete seas 28 nii kirjutab Friedrich Nietzsche, mitte Gustav 21 F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, lk 256, 259. Aitäh Eduard Parhomenkole tõlkekonsultatsiooni eest. 22 G. Suits, Meie esimene luuletaja. Võitluse päivil, lk 36. (Siin ja edaspidi tsitaatides G. Suitsu sõrendus.) 23 G. Suits, Meie esimene luuletaja, lk Üsna samal toonil kui Kristian Jaak Petersoni kiidab Suits ka oma kaasaegset Ants Laikmaad: Laipman ei pole ainult kunstnik, ta on ka mees: energiline, võimsa loomuga, aateiden mies (soome keeles) = ideede mees. A. T h a u v ó n - S u i t s, Gustav Suitsu noorus kirjade, luuletuste ja mälestuste põhjal. Tallinn: Olion 1997, lk G. Suits, Meie esimene luuletaja, lk G. Suits, Meie esimene luuletaja, lk Vt E. Jansen, Kas välgusähvatus pimeduses? Kristian Jaak Petersoni puudutavast uudiskirjandusest. Akadeemia 2001, nr 12, lk ; M. S a l upere, Unustamatu imenooruki radadelt. Looming 2001, nr 3, lk F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie, lk

8 Suits. Suits või Nietzsche, Nietzsche või Suits, on neil häältel õigupoolest erinevust? Hääled eristuvad vahel selleks, et üksteist kõnetada ja julgustada: Gustav Suits tahaks nagu esitada Kristian Jaaku Nietzschele meelepärasena. Nietzsche aga kõneleb Suitsule ajaloo vajalikkusest oleviku inimese jaoks: Ta [oleviku inimene E. A.] õpib sellest, et suur, mis kunagi oli, oli igal juhul kunagi v õ i m a l i k ja võib sellepärast taas kunagi võimalikuks saada; ta käib oma teed rõõmsamal meelel, kuna ta on saanud võitu oma raskemate tundide kahtlustest, kas ta mitte võimatut taga ei aja. 29 Ja Nietzsche lõpetab oma mõttekäigu kui keegi usuks, et vaid sadakond haritud ja innustunud inimest suudaksid uuendada saksa kultuuri, milliseks toeks oleks neile teadmine, et renessansikultuuri kandis samamoodi sadakond pühendunut! 30 Kas ei ole see otsekui nooreestlaste toetuseks? Nietzsche ja Suitsu dialoog sellega ei piirdu. Mõned tekstid vastandavad tegutseja ja teoreetiku-teadlase. Gustav Suits kirjutab: Hallid on kõik teoriad ja haljas elu kuldne puu!, 31 Nietzsche suhtub ülimalt halvustavalt antikvaari tüüpi, kes tunneb ajaloo vastu teaduslikku ja erapooletut, mitte kaasaja vajadustest lähtuvat huvi. Mõlemaid ajendab kirjutama neid ümbritsev kultuurikriis, mõlemad leiavad, et noored on need, kes saavad ja peavad tooma muutuse. Nietzsche jaoks peab muutumine tähendama ennekõike teistsugust suhtumist kultuuri, elulise eelistamist raamatutarkusele, loovat suhtumist ajaloosse. Kunst ja religioon astuvad vastu ajaloo haigusele, nende kaudu saab vabaneda ajaloolise arengu lineaarsest skeemist, usub Nietzsche. Gustav Suits lisab tugevama rõhu ühise tegutsemise rõõmule ja hädavajalikkusele. Mõlemad ründavad skeptikuid ja skeptitsismi ning toonitavad vajadust pühenduda, tegutseda kõigest hingest, säästmata energiat. Mõlemad rõhutavad kunsti osa teistsuguse mõtlemise võidulepääsus. Mõlemad toovad näiteks ja eeskujuks renessansiajastu kultuurilise aktiivsuse. Gustav Suits kirjutab, kuidas jõud, mis inimesi kannab ja tõstab, tuleb haridusest ja kultuurist, eriti aga kirjandusest ja kunstist: Mis meieaegseid inimesi tunnetes ja püüetes laiemalt äratada, ühendada, neile karastavat, ülendavat jõudu anda võib, on iseäranis k irjandus ja kunst. 32 Pangem siin tähele rõhuasetust: kirjandus ja kunst on vajalikud inimeste tunnete ja püüete äratamiseks, ülendamiseks, ühendamiseks. On selge, et pürgimus eestlasena siseneda euroopalikku kultuuriruumi ei ole vajalik mitte lihtsalt kultuuri edendamiseks, vaid ka üleüldise õnne saavutamiseks, rõõmsa hoo, tundelise äratamise rahvuskaaslasteni viimiseks. Siinkohal tekib Suitsu mõttearenduses huvitav paradoks. Tuletagem meelde Suits tsiteeritud Georg Brandese mõttekäiku: selle tuumaks oli püüdlus jõuda oma võimete tipule, saata korda võimalikult palju. Just selleks oli vaja intensiivset koosolemist, et paisutada oma jõud mitmekordseks. Samal ajal peab ilmselt õiguse andma Paul Hamburgile, kes rõhutab, et noored, elu tulega südames, ei tea õieti, kuhu oma vaimustusega minna. 33 Kas see vai- 29 F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie, lk F. Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie, lk Noorte püüded, lk Noorte püüded, lk P. H a m b u r g, Noor-Eesti olemus ning kirjandus-kultuuriline tegevus. Tartu: Loodus, 1935, lk 15. P. Hamburg võtaks otsekui F. Tuglase mõtteid kokku, artiklist Ühe luuletuste-kogu puhul, ainult F. Tuglas sellest teadmatusest ei räägi, vaid ainult otsimisest, mis saab omaette väärtuseks. 533

9 mustus aitas loomingulisele tegevusele kaasa sellisel määral, nagu Gustav Suits seda aastal näis eeldavat? aastal, Noor-Eesti ajakirja viimases numbris vaatab Gustav Suits Noor-Eesti algusaegadele tagasi: Olime siis küll chaose lapsed väga valmimata olekus... [---] Kui ilus ja huvitav oli aga see aeg tormi ja taevasina vahel kõikuda ilusate tegude, s. o. kirjanduslikkude ja mitte ainult kirjanduslikkude tegude armastusega! 34 Ilus kaos, näib Suits nüüd aastast arvavat. Ta iseloomustab kunagist verinoort nooreestlast niimoodi: Sel vaesel poisil tema ebamääraste unistuste ja incoherentide vaimlikkude appetitidega, küpsusetul ja täis enesevasturääkimisi sellepärast, et ta vaimuarenemises rohkem nõudis kui teised, on nimelt kirjanduslikult õnne olnud. Selle kõrval kui ta oma nooruse ainelisest kitsusest vabadusse ja avarusse igatsedes intensivlikku elu elas luule- ja mõtte-kujutuse maailmas, on ta ka natukene kirjutanud. 35 Suits jagab siin nooreestlase tegevuse kaheks: tundlemine ja kujutlused võtsid põhiaja, siiski jäi ka loomingule natukene aega ja energiat. Meile, järeltulevaile põlvedele tundub see paradoksaalne: nooreestlased tundsid niipalju loovpinget enda ümber ja sees, et selles intensiivsuses ei saatnud nad korda suuri loovaid tegusid, nende produktiivsus oli väike. Ent kui lähtuda Suitsu manifestis leiduvast mõttekäigust, et kunstiloomine pole mitte eesmärk omaette, vaid pigem vahend intensiivse ellusuhtumise saavutamiseks, siis pole põhjust kahetseda nooreestlaste vähest produktiivsust oluline on see, et nad elasid täie intensiivsusega. Tõsi, kui me peame silmas nende endi püstitatud rahvuskultuuri edendamise programmi, siis sellega minnakse intensiivse elu ihkamises vastuollu. Mida peaks veel lisama? Tuleb toonitada aega, Suitsu ja Nietzsche põlatud faktikeskset ajalugu. Suitsu manifest oli kirjutatud aastal, album Võitluse päivil aastal. Vähemalt samavõrd kui Nietzsche ja Brandes mõjutas Suitsu revolutsioon. Suitsu ajalooeitamise, hetkes intensiivselt elamise paatos on ka revolutsioonimeeleolude paatos. Võimalik, et Suits ei olnud Nietzsche artiklit Ajaloo kasust ja kahjulikkusest üldse lugenudki. Võimalik ka, et just Nietzsche ja Brandese toel mõistis ja sõnastas Suits seda, mida ta nägi ja tundis ajastu vaimuna. Me ei tea. Aga mis siis? Nietzsche ja Suits kõnelevad üheskoos ja teineteisele, nende kõrvuti mõtlemine tugevdab ja klaarib mõlema positsioone ja loob intensiivse olemise ühistunnet, olenemata sellest, kas see rikastav koosmõtlemine saab alguse autorite tekstide vahetust suhtlemisest või kolmanda kirjutaja vahendavast sekkumisest. 34 G. Suits, Lõpusõna. Noor-Eesti. Kirjanduse, kunsti ja teaduste ajakiri 1910/1911, nr 5/6, lk G. Suits, Lõpusõna, lk