SISUKORD PUBLIKATSIOONE MEMUAARE PÄEVATEEMA. A. Eelmäe. Juubelist argipäeva 181 RAAMATUID RINGVAADE

Save this PDF as:
 WORD  PNG  TXT  JPG

Größe: px
Ab Seite anzeigen:

Download "SISUKORD PUBLIKATSIOONE MEMUAARE PÄEVATEEMA. A. Eelmäe. Juubelist argipäeva 181 RAAMATUID RINGVAADE"

Transkript

1 KEEL JA KIRJANDUS

2 SISUKORD KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Hallap, A. Hint, E. Jansen, О. Jogi, А. Kask, R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, E. Päll, E. Sõgel, A. Tamm, Ü. Tedre, Л. Vinkel. J. Kross. Metamorfiline Tuglas 129 J. Undusk. Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase käsitluses 133 H. Runnel. Matsid, vurled, meremehed 147 K. Martinson. Mõnda Friedebert Tuglase kontaktidest Nõukogude Liiduga 1930-ndail aastail T. Kuldsepp. Friedebert Tuglase loomingu retseptsioonist Soomes 161 H. Kattai. Friedebert Tuglase pikk aasta PUBLIKATSIOONE TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), T. Tasa (peatoimetaja asetäitja), E. Ross (vastutav sekretär), A. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), II. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), V. Uibo (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: Tallinn, Lauristini 6. Telefonid , Laduda antud 18. I Trükkida antud 25. Il Trükiarv Sõktõvkari Paberivabriku trükipaber nr. I, 70X108/16. Trükipoognaid 4,25. Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestuspoognaid MB Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Kommunist». Tellimishind: 3 kuuks rbl. 1.35, 6 kuuks rbl. 2.70, aastaks rbl «Кеэл я Кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство «Периодика», Таллин. На эстонском языке. R. Kruus (komment.). Friedebert Tuglase Pariisi kirju aastaist MEMUAARE P. Ariste. Kokkupuuteist Friedebert Tuglasega PÄEVATEEMA A. Eelmäe. Juubelist argipäeva 181 RAAMATUID A. Langemets. Vaba värsi raskuse kese A. Laanest. Mitme teaduse arvamusi soome rahva juurtest 185 RINGVAADE H. N. XXIX Kreutzwaldi päevad 188 S. Smirnov. Port-Royali grammatika 189 O. Ojamaa. Ä propos, Claude Simon 190 Vabandame viga 192 Kaanel: Konrad Mägi. Friedebert Tuglas (tušš, 1917). ( ; Kirjastus «Perioodika», «Keel ja Kirjandus» 1986

3 KEEL JA KIRJANDUS 3/1986 EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI NSV KIRJANIKE LUDU AJAKIRI XXIX AASTAKÄIK Metamorfiline Tuglas JAAN KROSS T äiuslik näitleja on see, keda ennast ei olegi olemas. Või keda vähemalt peaaegu ei olegi olemas. Sest tema pole üleni muud kui rollist rolli äratundmatult teisenev pihutäis vaimset energiat. Täiusliku kirjaniku kohta äratundmatu teisenemise nõue sel määral ei kehti. Temalt nii väga absoluutselt ei nõuta, et ta oleks igas oma kesk- või pea- ja minategelases eelmisega võrreldes täiesti uus. Kuid ikkagi on ka kirjanik või vähemalt teatav kirjanikutüüp olulisel määral ümberkehastumiskunstnik. Nii et õigupoolest võiks kirjanikke liigitada nende asendi järgi kahe teoreetilise vastandideaali vahel: telje ühes otsas ideaalne eneseksjääja, telje teises otsas ideaalne teiseneja. Aga kuidas me seda eneseksjäävust ja teisenevust lähemalt määratleksime? Vist ikka lihtsalt nii, et kirjaniku eneseksjäävus vähemalt meie praeguse arutluse mõttes pole muud kui hälbimatus või suhteliselt vähene hälbimine sellest põhitüübist, kellena (ja sellest maailmast, kus) autori kõige minalisemad tegelased meie kogemusse on teadvustunud. Ja vastupidi: ieisenevus, metamorjilisus käesoleva mõttes pole siis muud kui nimelt selle põhitüübi või tüübistiku, aga ka tüüpide tegutsemismaailma suhteliselt suur vahelduvus ja kirevus. Küsigem Friedebert Tuglase sajandat sünnipäeva tähistades: kus asetseb sel vastanditevahelisel teljel õieti tema? Kui eesti kirjanduse kahele suurele T-le, Tammsaarele ja Tuglasele, seal paika otsima hakata, adutakse sedamaid: Tammsaaare on ju peaaegu ideaalne eneseksjääja. Tema lüürilis-tundlev sõnamängurlik maailmavaluleja on vähemalt ta keskseis tegelastes peaaegu alati kohal. Aastal 1916 kirjutas Tuglas Tammsaare kohta: «Igatahes... kujunes vaade, nagu oleks Tammsaare miskisuguseid kunstilisi murranguid läbi elanud. Kuid õtse selle vastu. Meil ei ole teist kirjanikku, kelle edenemine oleks olnud nii aeglane ja järjekindel kui 9 Keel ja Kirjandus nr

4 temal. Tal ei näi üleüldse eeldusi olevat miskisugusteks järskudeks ja põhjalikkudeks loobumisteks.» Lisagem: kõik teisenemised on ühtlasi loobumised. Ja küsigem nüüd: miks see Tammsaarele iseloomulik eneseksjäävus nimelt Tuglasele pidi silma hakkama? Esiteks muidugi sellepärast, et Tuglas oli juba siis, juba kolmekümnesena, oma kriitiliste esseedega eesti kirjanduse kõige terasem analüüsija. Aga teiseks ju ka sellepärast, et ta oli juba siis, juba kolmekümnesena, oma tollal viieteistkümne aasta jooksul avaldatud lühiproosaga Tammsaare kõrval selle aja silmapaistvaim novellist. Ja seejuures Tammsaarele lausa antipoodse kirjanikutüübi näidis: mitte ainult catolikult loobumata stiilikultuuri rõhutaja, vaid ka igiteiseneja, ümberkehastuja, uute ja kirevate maailmade looja par excellence. Viimati öeldu kohta võidakse küsida: aga kuidas sobib selle juurde see, et Tuglas püsis oma enam-vähem realistliku alguse järel oma kaks aastakümmet ühele põhilaadile impressionistlik-sümbolistlikule novellile truu? Kuidas saab nii kestva püsivuse juures kõnelda silmapaistvast teisenevusest? Aga nimelt! Sest tema püsivus oli ju kahekümne aasta pikkune truudus teisenevusele! Tuglase kogutud novellide viimne autori koostatud väljaanne ilmus aastal See sisaldab nelikümmend tööd, mis esmailmunud ajavahemikul 1901 kuni Kord kui kujutatu ise, kord kui kujutatavatega ideniifitseeruv kujutaja kelleks kõik ta neis novellides ei teisene! Ta on revolutsiooniline lulipää, oma päikese poole püüdja, ta on koomitraagiline tüdruk Midia vaevlemas poliitika ja armastuse vahel, ta on kaduvikku sammuv surnumatja Lääts, ta on ahistav Huhuu ja ahistatud Popi aga veel enam mõlema lahkunud isand, ta on vikerlasaegade poiss Hiidneitsi kaisutuses, ühekorraga Poeet ja Idioot. Ta on rauk Esä Torgla soo muinasjutus (siis, kui ta ise on vaevalt kakskümmend vana) ning, läbi kümnete metamorfooside noor Kasu Hans (kui ta on kaheksakümmend täis). Aga kellele sellest kõigest Tuglase üsna erilise metamorfilisuse tõendiks ei piisa, tuletagu meelde: 1925, oma nn. impressionistlik-sümbolistliku loomeperioodi lõpul ja tipul, kirjutas ta novelli «Androgüüni päev», mis ju polegi muud kui teisenemisihaluse ülemlaul: «Kellena ärgata täna? uneles mõte. Olla noor kütt rohelises kuues, hallpäine rauk või rändav mustlane kuljustega? Olla lamburneitsi haljal niidul, must moorlane palmimetsis või sõdur kaugeis liivakõrbeis? Või üldse mitte olla tänasel päeval? Viibida olematuses nagu embrüo oma magusas unes? Näha nägemusi, millega võrreldes harilikud uned on maiselt tõelised? Uinuda olematuses üks päev, palju päevi aastasadu, ja virguda siis teisel ajajärgul, võib-olla teisel planeedilgi? On ärkamatul-sündimatul rohkem võimalusi kui Hal võimalik!» Ja kui Androgüün on kehastunud loo avataktide väikese rokokoomaallma printsessiks ning veetnud sellena hommiku, teiseneb ta printsiks ]a veedab sellena ümbruse ja iseenda üha muundudes pärastlõuna ja õhtu. «Rahvamurrus muutis ta alalõpmata kostüüme ja maskisid. Ta oli mustlane ja moorlane, laevur ning timukas. Ikka imeväärsemaks muutus ümbrus ja olukord. Prints oli juba otsekui mitmes kohas korraga. Tema janune hing ahmis nägusid, tulesid ja liikumist. Naturalism puhkes tema ümber ja temas eneses.» Aga võiks öelda: talle endale, Tuglasele endale neist metamorfoosidest ei piisa. Ta kehastub jooksvalt kirjandusarvustajaks ja kirjutab kaheksa köidet «Kriitikat», ja kultuuriloolaseks ning psühholoogiks ja kirjutab kolm suurt monograafiat (Ado Grenzsteinist 1926, Juhan Liivist 1927 ja Eesti Kirjameeste Seltsist 1932) ning uskumatus mahus hulga 130

5 muid teoseid. Kõige ulatuslikumalt kehastub ta siis viie-kuueaastaseks iseendaks ja kirjutab 1937 oma «Väikese Illimari». Aga ikkagi ei piisa talle ühe kirjaniku rollist tema enda piirides. Sest kõigepealt müstifitseerib ta ju meile juurde mõned kirjanikud, keda meil ei ole. Vähemalt kaks niisugust: Felix Ormussoni ja Arthur Valdese. Tema romaan «Felix Ormusson» (1915) on vormilt sellenimelise kirjaniku päevik ja võetakse mängult ka sellisena vastu. Tammsaare kirjutab sellele arvustuse, mis on vormilt Ormussoni kiri, adresseeritud Pariisist Tartusse «Armsale Friido Tuglasele». Tuglas avaldab sellepeale seletuse, kus väidab, et s e e Ormusson, kes talle kirjutanud, olevat ilmsesti teine Ormusson, mitte Felix ja tõotab kirjutada sügiseks romaani pealkirjaga, ja küllap siis ka peategelasega, «Anton Ormusson». Anton Ormussoni romaan jääb Tugtasel kirjutamata. Aga teise olematu kirjaniku müüdi viib ta lõpuni. Selle teise, Arthur Valdese teoseid avaldas Tuglas «Siuru» albumeis ja mujal juba aastast kirjutas Tuglas novelli «Arthur Väides», mis koosnes A. V. esteetiliste ja loominguliste vaadete kirjeldusest, ta käsikirjaliste novellide refereeringuist ja biograafilisest märkest. Sedamööda oli A. V. sündinud Tartumaal 2. märtsil 1886 niisiis Tuglase sünnimail ja sünnipäeval ning langenud Inglise vabatahtlike väes 20. jaanuaril 1916 Yperni juures. Felix Ormussoni ja Arthur Väidest ei tarvitse ju möönda Tuglase väga erilisteks ümberkehastusteks. Selleks on nad temaga liiga identsed. Ning Anton Ormusson jäi lihtsalt poleemiliseks mõttelooteks. Aga nimelt teisenemisiha avaldustena peaks küll vaatlema Tuglase suhet kolme olemas olnud kirjanikuga need on Iuhan Liiv ( ), laan Oks ( ) ja Hendrik Adamson ( ). Kõigi nende kolme loomingut on Tuglas oluliselt modelleerinud. Võimalik oli see modelleerimistöö kõigepealt tänu sellele, et keegi neist kolmest ei hakanud Tuglasele vastu: Liiv oli sel ajal juba surnud, Oks oli oma loomingu käekäigu suhtes suveräänselt ükskõikne ning Adamson lausa ootas Tuglase õilistavat kätt. Objektiivselt о l i ju Tuglas neist kolmest teadlikuma esteetilise kultuuriga looja. Asjaolude tõukel sattus ta nende kolme teoste toimetajaks ja sellisena oli tal nende loomingu õilistamiseks põhjust küll ja küll. Nende kunstiline tihendamine oli silmanähtavalt võimalik ja tarvilik. Liivi looming sisaldas erakordsete geniaalsete välgatuste kõrval küllaga abitut vaimuhämaruse lävel sündinud ballasti. Oksa loomingu kummalises vulkaanilises laavavoolus leidus oi kui palju tarbetut rabu. Adamsoni ennastunustavas siravas tulvas oli nii palju kauneid lõikusid, mis vastasid oivaliselt Tuglase esteetilistele arusaamadele. Ja Tuglas täitis nende suhtes põhjalikult oma subjektiivset esteetilist toimetajakohust. Ta ei kirjutanud neile meie teada silpigi juurde. Aga radikaalselt maha tõmbas ta küll. Nõnda modelleerus see sententslik traagilis-prohvetlik Liiv', kes eesti rahva teadvuses nüüd päris-liiviks osutubki. Nõnda modelleerus ainus meile teada olev Oks, kelle puhastumise käigust August Alle on kirjutanud epigrammi: Tuglas kabineti rahus Oksa oksi maha tahus. Tuli ette mädaoks süilihaamer tegi toks! Oks ja Tuglas, Tuglas-Oks: Stiilihaamri toks ja toks! Ja umbes nõnda modelleerus ka suur osa Hendrik Adamsoni raamatuist. Jätkem Tuglase toimetajatöö esteetiline ja kirjanduslooline külg teisal käsitletavaks. Kuid tunnistagem: nähtavasti oli Tuglase tööl nende kolme \ yl i. R.Kreutzwaldil I ЙЙ nim " ENSV R 'lklik j p \ Raamatukogu j

6 mehe loomingu kallal tema jaoks, Tuglase jaoks ka eneseteisenduslik aspekt. Esiteks: kõik need kolm olid loojatüübi mõttes Tuglasest väga erinevad hinged. Liivi skisofreeniline nägijalikkus, Oksa psühhopaatiline, hall, aga vulkaaniline laavatulv ja Adamsoni kaootiline rahvaluuleline virdamine olid Tuglase mõõdetud aredusele ja kultiveeritud värvikusele võõrad. Tuglase-iaolise loomuse jaoks ja tema igise teisenemishuvi jaoks pidi neis kätkema teissugususe iseäralik tõmme. Ratsionalistist Tuglasele pidi Liivi kohatine ja Oksa valdav irratsionaalsus olema teataval määral mõistatuslik ja sellisena kütkestav. Adamsoni enesekontrollita spontaansus võis käia talle närvidele, kuid pidi tunduma oma parimais saavutustes lummavalt kättesaamatu. Sisenemine nende kolme loomeruumi toimus mentorliku toimetaja ülesandeis, nii-öelda kirjanduskultuuri kutsel, toimus iluaedniku kuues aga võimaldas sisenejal tunda end orgaanilise asjaosalisena, tõelise kaasaloojana kolmes võõras ja üllatavaid avastamisvõimalusi pakkuvas maailmaloomises. See pidi olema isegi midagi eriti kutsuvat teisenemisretked kohusetunde tiivul. Niisiis eneseksjäävus ja teisenevus. Aga pidagem meeles: see bipolariteet oli ju Tuglase küpsemisaastail Gustav Suitsu ja Tuglase enda poolt püstitatuna sisendusjõulisemalt õhus kui meil iial varemini: eestlaseks jäämis e, aga eurooplaseks saamise üleskutse oli ju «Noor-Eesti» programmiliseks tuumaks. Eneseksjäävus ja teisenevus. Kas pole nii, et kumbki põhihoiak on loov, kuivõrd ta pole absoluutne? Eneseksjäävus on loov, kui vabastavad teisenemised lunastavad ta jäigastumisest. Teisenevus, mis muidu võiks moonduda pelgaks vaheldumismänguks, säilitab loovuse, kui ta säilitab juurtetunde. Aga nimelt selle tunde juurde pöördub Tuglas kõigil oma loominguspiraalidel ikka ja jälle tagasi: ta kannab seda üha eneses. Nagu ma temast mõeldes kunagi olen värssides ütelda püüdnud: Pärast nägin: kes kuhu ei lenda ka Hinge Maad kannab lennulgi endaga. Aga tema dominant on ikkagi teisenevus, metamorfism, polümorfism. 132

7 Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase käsitluses JAAN UNDUSK Alljärgnev on osa mahukamast uurimusest, mis analüüsib Tuglase stiiliteoreetilisi vaateid sajandi esimesel veerandil. Käsitlus ise on rekonstruktiivne pole ju Tuglas oma teoreetilisi arusaamu kusagil sidusama järjekindlusega arendanud, ehkki mingi implitsiitse skeemi olemasolus kahelda ei pruugiks. Sealjuures eristub töös kolm tasandit: esiteks, Tuglase enese tekstide tõlgendus, teiseks, tõestavad paralleelid teistelt eesti autoritelt, kolmandaks, mõningane väliskultuuriline taust. Viimane pole vajalik mitte niivõrd illustreeriva ainese funktsioonis, kuivõrd eelkõige selle jaoks, et aidata mõista, mis tegelikult, millised mõttehoovused varjasid end palju kasutatud sõnade taga. 1. Enne kui asuda Tuglase tekstide stiilispetsiifilisema tõlgenduse juurde, tuleks tähele panna paari vaatlusaluse mõiste üldisemat gnoseoloogilist sisu Need mõisted on «rütm» ja «sümmeetria». Toetudes fragmentaarsele ja napivõitugi andmestikule, söandatagu väita, et kõige abstraktsemal tasandil piiritleb Tuglas inimloomuse tunnetuslikku eripära juba nimetatud mõistete kaudu: filosoofiliselt selginud seisundis käsitab inimvaim maailma sümmeetrilise ja rütmilise korrastatusena. Rütm ja sümmeetria on seega n.-ö. gnoseloogilised absoluudid, nad tähistavad aegruumi eksisteerimistingimuste vahetut taju. Seejuures paistab «filosoofilise maailma» ruumiline korrastatus Tuglasele kui «Suur Sümmeetria, kõigi asjade lõplik side» (K V, 54) ', inimene aga selles kui kõige sümmeetriliseni ja ühtlasi ülevaim olevus (RV, 109). Filosoofiline maailm ajalise protsessina on aga rütm, täpsemalt, aja, ajajärgu rütm, isiku elurütm, põlvkonna mõtte rütm (K I, 77; К III, 97, 113; К V, 13; K VII, 244; JL, 67). «Elurütmi» omakorda tuleb mõista kui «aine seesmise liikumise tempot» 2 ja siin avaneb meile otsetee juba kirjandusteaduslike terminite juurde. Sageli kasutab Tuglas «elurütmi» asemel mõistet «elutunne» (K III, 113; JL 61, 78; К II, 95, vrd. sks Lebensgefühl 3 ), mis on tähenduslikult neutraalsem, ent funktsioonilt eelmisega samaväärne mõiste. Niisiis, käsitledes sümmeetriat ja rütmi kõige üldisemate tunnetusteoreetiliste kategooriatena, aga mööndes nende avaldumist üksnes kultuuriajaloolises konkreetsuses, jõuab Tuglas järelduseni, mida ta otseselt küll kusagil ei sõnasta, mis aga implitsiitse eelduse kujul, nagu veendume hiljemgi, osaleb tema kunstiteoreetilistes tõdemustes: kunstiteose kui uue tervikliku maailma põhiline mimeetiline ülesanne seisneb kunstivälise maailma rütmi ja sümmeetria taasloomises. Mitte naturalistlikku või realistlikku tõetruudust ei pea Tuglas mimesis'e esmaseks sisuks (ehkki ka need on mimeetilise ülekande võimalused), vaid kultuurilise aegruumi kõige üldisemate seaduste kajastamist, selle ajalise ja ruumilise põhiorientatsiooni tabamist. Säärane mimesis'e tõlgendus, mis kahtlemata oli suunatud artistlike võimaluste avardamise poole, lubas kunstis juba palju tinglikumat tegelikkuse käsitlust, kui see eesti kriitikas senini üldiselt tavaks oli. Teisest 1 Tuglase teostele viitamisel kasutatakse lühendeid: К «Kriitika» I VIII (Tartu, ); RV «Raskuse vaim» (Tartu, 1920); JL «Juhan Liiv» (Tartu, 1914); EUI «Eesti uuem ilukirjandus» (Tartu, 1920); Kr IV «Kriitika» IV (Tartu, 1922). 2 J. Aavik F. Tuglasele 12. XII KM KO, f. 245, m. 3:4. 3 H. Höffding nimetab elutundeks «põhimeeleolu, mis tekib kogu organismi seisukorra, elutegevuse käigu, iseäranis aga_vegetatiiviste funktsioonide tõttu» (II. Höffding, Psükoloogia pääjooned kogemuse põhjal I. Tallinn, 1923, lk ). 133

8 küljest oli loomulik, et poeetilisi vabadusi võimaldav terminoloogia ei osutunud alati aktsepteeritavaks. Näiteks kirjutab J. Aavik: ««Elurütmus, seesmine liikumise tempo» on mulle liig ebamäärased ja vähe realsed ained.» _ Rütmi ja sümmeetria kooskäsitlemine gnoseoloogilise organiseerituse põhiprintsiipidena ei tohiks olla üllatav, sest «rütm on ajas seesama, mis sümmeetria on ruumis» 5, «ajaliselt rütmistatud taastulek (Wiederkehr) ja ruumiliselt rütmistatud kõrvalolu (Seitlichkeit) on ühised mustmiljonile maapealsele ilmumile» 6. Esteetiliste kategooriatena on nad mõlemad asetatud üldisema tähendusega «mõõdu» alla. 7 Tõdedes koos H. Weyliga, et «oma kasvuprotsessis kannab taimevõsu pikaldase ajalise rütmi üle ruumiliseks rütmiks» 8, võime seda reeglit laiendatud kujul rakendada kogu orgaanilise (aga ka mitteorgaanilise) maailma kohta, võttes ta aluseks aja ja ruumi suhete dialektilisel mõtestamisel. Sümmeetria- ja rütmiprintsiibi tajumine maailma aegruumilise oleluse põhitingimustena viitab teatava muusikalis-matemaatilise, võiks öelda ka pütagoorliku või platoonilise maailmamudeli omaksvõtule. 9 Rütmi mõiste hõivas olulise koha ka H. Spenceri filosoofilises skeemis: selles peetakse rütmi kogu kosmilise olemise atribuudiks, alates kõige väiksematest ja lõpetades kõige universaalsemate protsessidega, ning mööndakse rütmi puudumise võimalikkust üksnes lõpmatus tühjuses. 10 Rütmi kui füüsikalise fenomeni sisu nähti tema ökonomiseerivas toimes: rütm võimaldab teataval jõul end paremini vastasjõududega kohandada ja oma energiat säilitada n, ka meeleorganid on kohanenud eelkõige rütmilisuse tajumiseks 12 (vt ). 2. Eelöeldut arvestades on mõistetav rütmi ja sümmeetria tähtsustamine ka kunstikvaliteetidena Sümmeetria mõiste lähema vaatluse jätame siinkohal ruumi kokkuhoiu mõttes vahele Lähtudes E. A. Poe «Poetic principle'is» leiduvast mõttest, et luule on rütmistatud ilu loomine, laiendab Tuglas «Marginaalias» rütmi mõiste ka proosat ja kogu kunsti iseloomustavaks tunnuseks: «Ilma rütmi elemendita ei voi olla kunstiteost, olgu see muusikas või tantsus, kirjanduses või arhitektuuris.» Rütm avaldub kompositsioonis, nii süntaktilisel kui semantilisel tasandil (K V, 178), on võimeline kajastama ajastule kõige omasemat (K III, 164). Sisemise ja välimise rütmita teos ei ole kunstiteos, sest ainult rütmistatus loob maailmalise terviku. Muidugi, proosa rütmist oli vihjamisi räägitud juba enne Tuglast, näiteks kiidab J. Luiga Tuglase «Jumala saares» «muusikalise rütmiga» lauset 13, samuti ei tohi unustada, et rütmi hakati kriitikas tähele panema varem kui sellest rääkima, ent rütmistatuse selgesõnaline kuulutamine proosa väljendustasandi üheks põhitunnuseks ilmnes alles Tuglase kriitikas aastal saab Vilde Tuglaselt kiita, kui see tema lauses hetketi rütmilisust tajub (K III, 57), aastal nõuab Tuglas proosalt otseselt «sisemist rütmi, 4 J. Aavik F. Tuglasele 12. XII Arthur Schopenhauers Werke. Zweiter Band. Hrsg. von M. Brasch. Leipzig, s. a v 6 lk L. К1 a g e s, Ausdrucksbewegung und Gestaltungskraft. Grundlegung der Wissenschaft vom Ausdruck. München, 1968, lk А. Лосев, В. Шестаков, История эстетических категорий. Москва, 1965, lk Г. В ей ль, Симметрия. Москва, 1968, lk Vt. näit.: А. Лосев, История античной эстетики. Софисты. Сократ Платон Москва, 1969, Ik , Философия Герберта Спенсера в сокращенном изложении Г. Коллинза Санкт- Петербург, 1897, lk M. Гюйо, Принцип искусства и поэзии. Санкт-Петербург, 1895, lk A. Lunatšarski, Kunstnikust üldse, eriti aga mõnedest kunstnikest. Rmt.: A. Lunatšarski, Valitud artiklid. Tallinn, 1975, lk J. L u i g a, Päevamured I. Tartu, 1934, lk

9 meeleolu ning muusikat» (K IV, 118), enamgi veel, ta laiendab proosa poeetilisi vabadusi alliteratsiooni, värsirütmi ja riimi varal sedavõrd, et proosast jääb järele üksnes proosaluule, kui seegi veel. Nietzsche lugemise näitel (K V, 154) osutab Tuglas, mil määral semantiseerituna tajub ta kas või süntaktilist rütmi ja kuivõrd see töötab sisemise intensifikaatori ülesannetes. Stiili rütmilise komponendi tähtsustamise taga paistab tihti peituvat tendents väärtustada stiili mitte niivõrd sõnavara kui süntaktiliste valikute kaudu. See vaatepunkt on kooskõlas G. de Maupassant'i poolt romaani «Pierre ja Jean» eessõnas väljendatud arvamusega. 14 Mainitud eessõna, nagu tõestavad viited «Marginaalias», oli Tuglasele tuttav aastal defineeribki ta lauserütmi stiili põhiliseks iseloomustajaks (K IV, 98) aasta arvustustes tegeleb Tuglas rütmiprobleemidega pidevalt. «Vormi rütmi» kaudu määratleb ta teose individuaalsust (K iv, 72), rütmi katkelisust või vähest väljapeetust, tempo jõuetust peab ta keele esteetilist funktsiooni hävitavaks teguriks (K IV, 87; К IV, 98). Ka kunstproosa rahvuslikul stiilil peab olema oma rütm (K IV, 80), mille arenguvõimalusi ta a. näeb peituvat uuemas ja vanemas rahvaluules (K I, 24, 49). Rütmiline stiil võlub Tuglast alati (K III, 160; К VI, 105; K VII, ; K VIII, 17; EUI, 25). «Rütmi» on J. Luiga irooniliselt üldse Tuglase lemmiksõnaks arvanud. 15 Ja tõepoolest «Rütmilisemat tõsielu ning tõsielulisemat rütmi!» (K VIII, ), see on üks Tuglase esteetilisist loosungeist Proosarütmi hakati eesti kriitikas tajuma niisiis suuresti tänu Tuglasele ja eelkõige muidugi Tuglase enese teostes. 16 Proosa sisemist rütmiseerumist peeti üldiselt tema edenemise märgiks, see tähistas uue proosakultuuri läbimurdu, positiivset tendentsi. Seejuures aga võib arvata, et proosarütmi mõistet käsitleti kohati mõnevõrra lihtsustatult, s. t. peeti rütmiliseks vaid väga selgelt markeeritud ja n.-ö. väliselt kergesti avastatava rütmiga proosat. Seda tendentsi püüdsid neutraliseerida mõned vastulaused, mille poleemiline kategoorilisus on ilmne: «Musikaalist, rütmilist, kujurikast keelt ju (proosalt /. U.) nõuda ei tulegi!» 17 Sügavama pilgu heidab mõistele J. Semper, kes väidab, et loomingulise impulsi esmaseks ja väga oluliseks organiseerijaks ongi rütm, mida tabades võib looja kergesti üle minna juba konkreetse kujundi ilmutamisele materjalis. 18 Vabavärsi esilekerkimine sümbolistlikus kultuuris põhineb seejuures vajadusel leida «sisemisele rütmusele täielikult vastavat välimist rütmust». 19 Kultuurpsühholoogiliselt põhjendatud üleskutse rütmi taasavastamiseks kunstis sisaldab Hanno (Johannes) Kompuse kirjutis Proosateksti rütmiseerituse nõue, mida tõestavad laiemad kunstifilosoofilised arusaamad, seisab väljapaistval kohal juba antiigi stiiliteoorias. Oma «Retoorikas» ütleb Aristoteles, et rütmistamata stiil jätab lõpetamata mulje, seetõttu peab kõnetekst allutatama rütmile, ehkki mitte meetrumile, mispuhul sünniks värsskõne. 21 Suurt tähelepanu osutas rütmile Cicero, kes proosateksti rütmistamist pidas raskemaks värsistamiskunstist, sest viimasel juhul toetatakse tekst täielikult rütmidele, proosatekst aga on maksimaalne lähenemine rütmile. Peale selle on proo- 14 G. de M a u p a s s a n t, Pierre ja Jean. Tartu, 1935, lk J. Luiga, Päevamured II. Tartu, 1934, lk Vt. näit.: H. Raudsepp, Ilukirjanduse aasta-ülevaade EKS-i aastaraamat VI. Tartu, 1914, lk. 105; A. Kallas, Friedebert Tuglas. Siuru I. Tallinn, 1917, lk. 127 jt.; A. H. Tammsaare, Valitud artiklid. Tallinn, 1976, lk Paljudes tollastes kirjutistes ei räägita otseselt rütmist, küll aga Tuglase keele «muusikast» ja «ilust». 17 К Laas, M. Metsanurk: Jumalalapsed. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 4, lk J. Semper, Näokatted I. Tartu, 1919, lk J Semper, Sümbolismus ja Saksa romantismus. «Noor-Eesti» 1910/1911, nr. 5/6, lk J. Kompus, Eesti kujutav kunst EKS-i aastaraamat IX. Tartu, 1917, lk Аристотель, Риторика. Rmt.: Античные риторики. Москва, 1978, lk

10 sas väga tähtis rütmielement fraasi sisemine sümmeetria. Iseloomulik on, et madalamad stiilid rütmistatust ei nõua. 22 Ent sajandivahetuse esteetikas omandas rütmi mõiste veelgi suurema ideoloogilise kaalu, seondudes vahetult kunstile kõige olulisemaga. Oma populaarsuse võlgneb ta suuresti Schopenhaueri ja Nietzsche poolt õhutatud muusikakultusele, millest saadi indu kunstide hierarhiseerimiseks lähtuvalt nende sisemisest «musikaalsusest», rütmilisusest: mida enam «puhast rütmi», s. t. muusikat, sisaldab kujund ja mida vähem lahendatakse ta ruumiliselt, seda intensiivsemalt avaldub temas loominguline energia. 23 Nietzsche esteetikas on rütm kunsti dionüüsilise elemendi markeerija, s. t. nähtus, mis väljendab kunstniku individuaalset eripära elutulva süvenemisel. 24 Samuti juhib Nietzsche tähelepanu mitmesugustele tekstisisestele arvulistele sümmeetriatele, mida ta loeb estetiseerimisvahendite põhivaramusse kuuluvaks, ent temagi puhul tuleb meeles pidada, et «märgiline sümmeetria on ometi vaid sümmeetrilise siseseisundi sümbol ja mitte pelk spontaanne stilistiline tunnusjoon ning element». 25 Oma «Ecce homo's» on Nietzsche kirjutanud terve pika passaaži «suurt rütmi» ja «suurt stiili» järgiva kunsti kiituseks, ning eitades «stiili iseeneses», näinud tema eesmärki «paatose seesmise pinge» väljendamises eelkõige «märkide tempo» abil. 26 Stiili «tempo» («rütmi» sünonüüm) esineb võtmesõnana mujalgi, tema alusena on Nietzsche esile toonud rassikarakteri ja pidanud tempot ühtlasi kõige raskemini tõlgitavaks, kõige olemuslikumaks stiilielemendiks. 27 Siinkohal pakub huvi varjatud tsitaat G. Suitsu tekstis: «... mis mitte nii hõlpsasti omandatav ja ühest keelest teisesse ilma muutmata üleviidav ei ole, see on stiili tempo, lause rütmus.» 28 Stiili tempo ja rütmiga seostub lisaks kõigele üks tähendusrikas nüanss, mis lubab meil sarnastada Tuglase ja Nietzsche suhtumist ilukirjanduslikku stiili. Nimelt kontrollib Nietzsche teksti stilistilisi väärtusi seda valjusti lugedes, viidates stiili esteetilise meeldivuse ühitamisele füsioloogiliste seaduspärasustega. 29 Just suulist kõnet peab ta võimeliseks kandma dionüüsilist muusikat aastal antud intervjuus toonitab Tuglas, et tema stiili «ilu» ja «muusika» saladus peitub toomingumeetodis: kirjutades dikteerida enesede teksti alati kõvasti, mis võimaldab hingamispause loogiliste pausidega kokku viia, millest omakorda johtubki stiili nõtkus ja ilmekus. 31 Täpselt sama «valjult lugemise printsiipi» teksti rütmilise, esteetilise mõjuvuse hindamisel kasutas ka Flaubert. 32 H. Bergson, kes ei tegele rütmiprobleemiga eriti ulatuslikult, väidab ometi, et «loodus toimib sugestiooni kaudu nagu kunstki, ent ta ei valda rütmi», agajust rütmi kaasabil realiseerub jõuline kunstiline kujund. 33 Bergson möönab teatavaid «elu- ja hingamisrütme», inimese elu kõige 22 Античные теории языка и стиля. Москва Ленинград, 1936, lk , А. Белый, Принцип формы в эстетике. Rmt.: А. Белый, Символизм. Москва, 1910, Ik F. S eh wa n а ue г, Die Literaturtheorie Friedrich Nietzsches. Stuttgart, 1963 Ik. 19, F. S с h w a n a u e r, Die Literaturtheorie Friedrich Nietzsches, lk F. Nietzsche, Ecce homo. Rmt.: Nietzsches Werke. Band VIII. Stuttgart, B 1921, lk F. Nietzsche, Jenseits von Gut und Böse. Rmt.: Nietzsches Werke. Band VII. Stuttgart, 1921, lk G. Suits, Aino Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana. «Noor-Eesti» 1910/U, nr. 1, lk F. Nietzsche, Jenseits von Gut und Böse, lk F. S с h w a n a u e r, Die Literaturtheorie Friedrich Nietzsches, lk E. V. Saks, Friedebert Tuglasega vestlemas. «Looming» 1936, nr. 3, lk Э. и Ж. д e Гонкур, Дневник I. Москва, 1964, lk ; G. В г a n d e s, Gustave Flaubert. Rmt.: G. В r a n d e s, Moderne Geister. Frankfurt a. M., 1887, lk H. Bergson, Essai sur les donnees immediates de Ja conscience, Paris, 1921, lk. 12, 11, 136

11 sügavamaid individuaalseid seadumusi, mida suudavad kajastada ainult võimsaimad kunstnike seast. 34 Sajandi teisel kümnendil analüüsib rütmi Nietzsche lähtekohtadelt L. Klages. Oluliseks saab siin «elulise» rütmi ja «mehaanilise» takti vastandamine: «Rütmiliselt väljendab ja ilmutab end e 1 u; seevastu taktis ikestab elu pulsilöögi ainult temale omaste seaduste kaudu vaim (Geist).» Sellest järeldus: «...täiuslik proosa omab täiuslikku rütmi, ent on taktivaba.» 35 Siit leidis endale põhjenduse ka vabavärsi ehk nn. vabade rütmide (freie Rhythmen) tehnikat soosiv teooria, mis kindlat värsimõõtu eitades tahtis vahetult väljendada «sisemusest väljapoole tungivat hinge (Seele)» ja «üles-alla voogavat elutulva». 36 A. Holz esitas vaatekoha, mille järgi värss vajabki olemasoluks üksnes rütmi, seejuures rütmi uues tähenduses, rütmi kui sisulise dünaamika otsest markeerijat. 37 Tunnuslik on, et Holzi teooriat tervitas innustunult R. Steiner. 38 Oli ju nimelt Steiner see, kes antroposoofilise õpetuse raames väitis, et oma olemust loovalt välja elada tahtev «kosmiline Mina produtseerib rütmiliste tõugetena pühasid jõude» 39, teatavat maailmarütmi, mida inimene oma eeterihu vahendusel kunstis (näit. kirjandusteoses kordustena) väljendab <. Maailmarütmi olemuse tunnetamiseni tahtis R. Steiner oma õpilasi juhtida erilise kehalise liikumise süsteemi, eurütmia abil. Ent rütmi kui vitaalset ja korrastavat alget sünteesiva ilmingu mõiste oli sajandivahetuse! õitsele puhkenud vabatantsu ja rütmoplastika ideoloogias tähtsustunud laiemaltki 41, tema naisprohvet Isadora Duncan tahtis tantsus leida «seda rütmilist ühtsust, mis elab kõigis looduse nähtustes» 42. Kehalise liikumise üks pioneere Ё. Jaques-Dalcroze, kes on rütmist elus ja kunstis palju kirjutanud ning oma artiklites ka Klagese kontseptsioonile paistab toetuvat, ütleb muu seas, iseloomustades kunstigeeniust: «Tema võimuses on koondada... oma kaasaegsete erilaadseid rütme üheksainsaks suureks rütmiks.» 43 Sajandi algul kõneles R. Ghil vene ajakirjade veergudel, et iga uus maailmakontseptsioon, iga ajastu sünnitab ka uue arusaamise rütmist 44, et rütm kajastab idee emotsionaalset energiat 45. A. Belõi aimab stiilis peegelduvat elurütmi peamist närvi. 46 Belõi, kes tõstis rütmi mõiste oma elufilosoofia üheks nurgakiviks, 47 defineerib ka sümbolit «elurütmi» pin- 14 H. Bergson, Das Lachen. Jena, 1914, lk L. Klages, Ausdrucksbewegung und Gestaltungskraft,!k H. Hellenbrecht, Das Problem der freien Rhvthmen mit Bezug auf Nietzsche. Bern, 1931, Ik A. Holz, Revolution der Lyn'k. Rmt.: Literarische Manifeste der Jahrhundertwende Stuttgart, 1970, Ik R. Steiner, Arno Holz' «Revolution der Lyrik». Rmt.: Literarische Manifeste der.lahrhundertwende , lk M. D e s s o i r, Vom Jenseits der Seek. Die Geheimwissenschaften in kritischer Betrachtung. Stuttgart, 1931, Ik R. Steiner, Kuidas saavutatakse teadmisi kõrgemaist maailmust. Tallinn, 1930, lk Vt. ka ajakirjas «Agu» a. (nr. 13) ilmunud artiklit «Rütmist kunstis», kus (lk. 408) rütmi käsitletakse viitega advaita-vedantale ia osutatakse, et kunsti ülesandeks «peetakse inimese püüdu kehastada temas asuvat rütmitunnet, mis jumaluse osana ühendab kunstiloomingus tema tegevuse Looia tegevusega». 41 H. Hackmann, Die Wiedergeburt der Tanz- und Gesangskunst aus dem Geiste der Natur. Jena, 1918, lk Tsiteeritud teosest: J. Semper, Näokatted I, lk Ё. Janues-Dalcroze, Rhythmus, Musik und Erziehung. Basel, 1921, lk Jaques-Dalcroze'i süsteemi tutvustati ka venekeelsele lugejale'с. Волконский, Человек и ритм. «Аполлон» 1911, nr R. G hil, О книгах. «Весы» 1906, nr. 1, lk lk R. Ghil, Две поэтические традиции. «Аполлон» 1910, nr. 6. lk. 14. А. Белый, Настоящее и будущее русской литературы I. «Весы» 1909, nr. 2, А. Белый, На рубеже двух столетий. Москва Ленинград, 1930, lk

12 nait 48 ja säärane lähenemine on viljakas Tuglasegi puhul. Rütmiliste vastavuste kaudu on sümbolit defineeritud ka hiljem. 49 Näidete ritta lisame veel W. Dilthey, kes Hölderlini kohta on öelnud: «Keeleline rütm... on talle tema filosoofia viimase ja kõrgeima mõiste, elurütmi enese sümbol.» 50 Ka nõukogude kunstisotsioloogia on maininud rütmifenomeni olulisust kunsti sünnis. 51 Rütmiga liideti lähedalt ühte nn. väiksema jõukulutuse printsiip. Sellele printsiibile ehitab oma keelefilosoofia H. Spencer, kes kõrgemast rütmiseerituse astmest lähtudes tõstab poeesia kunstina proosast kõrgemale. 52 Printsiipi mainivad moodsa esteetika alusena nii J. Luiga 53, B. Linde 54 kui ka G. Suits 55, kaudsemalt Tuglas (näit. К III, 100; K VII, 263, jm.), ta kumab läbi A. Belõi «loomingulise energia jäävuse seadusest» 56 ja kõlab Suitsu formuleeringus järgmiselt: «...võimalikult palju energiat kokku hoides võimalikult täielikka ja otstarbekohaseid tagajärgesid sünnitada.» R. Avenarius, printsiibi üks ristiisasid, toonitab, et «väiksem jõukulutus» osutab vaimse töö ökonoomsusele, mitte mõttekehvusele, sellele, et kunstiline vorm oleks vastava idee seisukohalt optimaalne, ökonoomne, ja lisab: esteetiliselt harmooniline vorm peab arvestama küll sümmeetriaprintsiipi (mis lihtsustab ideede vastuvõttu), ent mitte sellele liigselt allutatud saama see põhjustaks vastuvõtja tajude loidumist. 57 K. Bücher, kes a. andis välja põhjaliku uurimuse töö ja rütmi olemuslike seoste kohta, ütleb: «Rütm pärineb inimese loomsest olemusest. Ta näib allutavat enesele kui säästlikku jõurakendust reguleerivale elemendile keha kogu loomuliku tegevuse. [ ] Rütm äratab lõbutunde: ta on... üks esteetilise meeldivuse allikaid... Tema läbi näib juba inimsoo noorusajal instinktiivselt mõjule pääsevat ökonoomsusprintsiip, mis sunnib meid võimalikult vähe elujõudu ja elamislõbu ohverdades võimalikult rikkalikku elunaudingut saavutama.» 58 M. Guya': sõnade järgi (mis on kooskõlas Lunatšarski interpretatsiooniga 59 ) saab rütmi ülendada esteetiliseks fenomeniks eelmisega sarnasel moel: «... igasugune meeldivus liikumises on taandatav jõukulutuse ökonoomsusele», kusjuures on teada, et «rütm säästab jõudu, ja siit järeldubki tema esteetiline loomus». 60 Guyau nõustub Spenceri märkusega, mille kohaselt vorm on seda kaunim, mida rohkem on pertseptsiooni hõlmatud närvielemente ja mida vähem neid elemente koormatakse. 61 Teisisõnu, kui jälgida Lunatšarski kommentaare Grant Alleni «füsioloogilise esteetika» kohta, siis ongi «... kunstnike ülesanne elu kontsentreerida...., lasta meil läbi elada võimalikult rohkem, mitte aga seejuures meie närve üle pingutada, s. o. anda retseptoorse energia antud hulga kohta palju rohkem aistinguid, kui annab elu» 62. Niisiis just tekstivälise («elulise») materjali intensiivistatud rütmistamine ja sümmetriseerimine loob esteetilist efekti, sest neis 48 Vt. näit.: А. Белый, Арабески. Москва, 1911, lk I. E. Ci riot, A dictionary of symbols. New York, 1962, Ik. XXXII XXXIII. 50 W. Dilthey, Das Erlebnis und die Dichtung. Lessing. Goethe. Novalis Hölderlin. Leipzig-Berlin, 1922, Ik В. Фриче, Социология искусства. Москва Ленинград, 1929, lk H. Spencer, Philosophy of style. New York London, 1924, Ik J. L u i g a, Päevamured I, Ik B. Linde, Peter Altenberg. «Noor-Eesti» 1910/11, nr. 2, Ik. 123, G. S u i t s, Aino Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana, lk А. Белый, Символизм, lk Р. Авенариус, Философия как мышление о мире сообразно принципу наименьшей меры сил. Prolegomena к критике чистого опыта. Санкт-Петербург, 1899, lk К. Bu ch e г, Arbeit und Rhythmus. Leipzig, 1924, lk А. Луначарский, Основы позитивной эстетики. Rmt.: А. Луначарский, Собрание сочинений в восьми томах. Т. 7. Москва, 1967, lk M. Г ю й о, Принцип искусства и поэзии, lk. 37, 55. *' M. Г ю й о, Принцип искусства и поэзии, lk. 53. и А. Lunatšarski, Kunstnikust üldse, lk

13 mõlemas avaldub ühtsus mitmekesisuse kaudu, 63 elu oma kahepoolses rikkuses. Kõike seda arvestades on mõistetav rütmikriteeriumi tähtsustamine, olenemata sellest, kas tegu proosa või luulega. Eelkäijaks sai siin Flaubert, kes püüdis anda proosale värsirütmi, säilitades teda siiski proosana. 64 Nietzsche jälgedes kritiseerib H. von Hofmannsthal saksa poeesiat selle «rütmilise tunde» vaeguse pärast 65 ning W. B. Yeats tähtsustab rütmi nii loomeprotsessi kui ka esteetilise mõjutamise elemendina 66. S. Mallarme samastab praktiliselt keelelise rütmi ja kirjanduse mõiste, jõudes järeldusele, et proosat tavalises mõttes olemas ei olegi. 67 Kirjas Mallarmele tunnistab noor P. Valery: «... ma usun rütmi kõikvõimsusse...» 68 Samas suunas mõtiskleb R. de Gourmont: «Põhimõtteliselt on olemas vaid üks žanr, luuletus, ja võib-olla üks laad, värss, sest kaunis proosa peab olema rütmiline...» 69 Lühidalt võime öelda, et «värsi-proosa dihhotoomia kaotas oma tähenduse». 70 Kaudsemalt tunnistab säärast järeldust M. Guyau, kes proosa üldise luulepärasuse, sealhulgas rütmilisuse kasvus näeb selle progressi Järgnevalt püütakse näidata, et «rütmi» ei kasuta Tuglas sugugi hajaterminina, vaid see on tihedalt kokku põimitud terve kirjandusteoreetiliste mõistete kompleksiga. Kõne alla tuleb siin nimelt traditsiooniline sisu ja vormi probleem ning sisu ja vormi vastavuse kriteeriumi kasutamine stiilikvaliteedina. Nimetatud kriteeriumi rakendamine täies ulatuses on omane just II faasi stilistikale. 72 Tuglaski rakendab seda kriteeriumi oma kriitikas läbivalt. Tema panust sisu ja vormi kompleksi uurimisse võib jälgida kahe nurga alt. Esiteks, ehkki sisu ja vormi vastavuse või mittevastavuse möönmine oli meil võrdlemisi laialt tarvitatud hinnanguline fraas juba varemgi, näitas alles Tuglas oma essees «Eduard Vilde ja Ernst Peterson» (1908, ilmunud 1909) opositsiooni «sisu vorm» tegelikke rakendusvõimalusi analüüsi abikategooriatena. Kui varasemas stiilikriitikas jäi sisu ja vormi vastavuse üle otsustamine enamikul juhtudel naivistlikuks «paikapanekuks» meeldivuse järgi, ilma pikemate kommentaarideta, siis Tuglas püüdis otsustuseni jõuda analüütilisel teel, lahutades teineteisest vormi- ja sisuabstraktsiooni ning vaadeldes nende kokkusobivust mõlemapoolses kultuuriajaloolises tingituses. Teiseks pakkus Tuglasele huvi ka selle kompleksi määratlemine n.-ö. ontoloogilisel plaanil: mis on aine, sisu, vormi jne. kui kunstiteoreetiliste abstraktsioonide olemus, kuidas funktsioneerivad need mõisted sünkroonse süsteemina, kuidas teisenevad nad diakroonilises aspektis. Tuglase panust just selles valdkonnas on proovitud allpool täpsustada Tuglas ei ole ise kunagi paigutanud oma stiiliteoreetilisi mõisteid süsteemi, vaid juhindunud esseistlikust reeglist: kui see tekstist arusaamisel oluline pole, siis mitte taga ajada terminoloogilist rangust. Seetõttu ei saa tõmmata selget piiri näiteks aine ja sisu või stiili ja meetodi vahele need mõisted on kord tähenduslikult kattuvad, kord aga teine- 63 M. Г ю й о, Искусство с социологической точки зрения. Санкт-Петербург, 1900, lk Г. Флобер, О литературе, искусстве, писательском труде I. Москва, 1984, lk H. von Hofmannsthal, Poetry and life. Rmt.: Symbolism. An anthology. London New York, 1980, Ik W. B. Yeats, The symbolism of poetry. Rmt.: Symbolism, Ik С A b a s t a d о, The language of symbolism. Rmt.: The symbolist movement in the literature of European languages. Budapest, 1984, Ik Tsit. teosest: Т. S. Eliot, From Рое to Valery. A lecture delivered at the Library of Congress. Washington, 1949, 1'k. II R. de Gourmont, La culture des idees. Paris, 1900, lk С. A b a s t a d о, The language of symbolism, Ik M. Г ю й о, Искусство с социологической точки зрения, lk Seda mõistekasutust selgitab artikkel: J. Undusk, Tüpoloogia. Keel. Metastilistilised tüpoloogiad (II). «Keel ja Kirjandus» 1986, nr. 1 2, lk. 1 9,

14 teisest eristatud. Päris tõsikindel on üksnes opositsioon sisu- ja vormikompleksi vahel. Ometi osutub võimalikuks (käsitada kogu süsteemi neljaosalisena, mööndes küll samas, et Tuglase mõistekasutus ei ole esitatava skeemi seisukohalt alati korrektne. Alljärgnev kujutabki enesest pelkadele fragmentidele toetuvat rekonstruktsiooni, mis kõigele vaatamata püüab end pidevalt kontrollida Tuglase teksti varal. Sisu- ja vormikompleksi neli mõistet on: aine, sisu, meetod ehk ajalooline stiil ja vorm ehk stiil. Need mõisted süstematiseerime kõige üldisemalt kahe lõike abil, mis hõlbustavad edasist käsitlust. Esimene lõige jaotab kogu süsteemi kaheks allkompleksiks, vastavalt sisu- (aine, sisu) ja vormikompleksiks (vorm, meetod). Teine lõige lahutab omavahel makro- (aine,_ meetod) ja mikrokultuurilise (sisu, vorm) komponendi. Mikrokultuunlise komponendi all tuleb mõista loova isiksuse individualiseerivat aspekti, tema isiksusliku ainukordsuse väljendust. Makrokultuuriline osis toob esile kunstiloomingu sotsiaalselt determineeritud külje, makrokultuur on kogu ühiskonna kultuuriteadvus kui tervik, seejuures muidugi ühiskonna kunstiteadvus nii diakrooniliselt kui ka sünkrooniliselt nähtuna, miikrokiiltuuride mittemehaaniline summa. Niisiis, makrokuttuur on midagi enamat kui kõik temasse kuuluvad mikrokultuurid, ent teiselt poolt, säilitades dialektilise suhte, ei ole ükski mikrokultuur ainult makrokultuuri element, vaid samal ajal omakorda midagi enamat temas on midagi ainukordselt mikrokultuurilist. Seetõttu et ükski mikrokultuur ei ole määratletud ainult makrokultuurist lähtudes, luuaksegi võimalus mikro- ja makrokultuuri vaheliseks konfliktiks selline, ia üksnes selline eeldus teeb ka võimalikuks sisu ja vormi vastavuse kriteeriumi rakendamise kunstiteoorias. Skemaatiliselt näeksid toodud suhted välja nõnda: Makrokultuur Mikrokultuur Sisukompleks a ' ne sisu I I Vormikompleks meetod _ vorm (ajalooline ( stii n stiil) Aine on teose impersonaalne alusmaterjal, mida võib teadlikult valida (K III, 45), ta on kuiv, mõistuspärane ollus (K VII, 20). Ent samas ei ole ta mitte passiivne substants, vaid kultuuripsühholoogiline fenomen: võimaldades küll enda suhtes rakendada väga erinevaid käsitlustüüpe (K III, 45, 104), jääb ta konkreetses kultuuris ometi psühholoogiliselt piiritletuks (K III, 103, 130). Aine on ideeline, tendentslik (K III, 19 20), kuid tema iseloom ei määra kunstilist taset: kõik ained on võrdväärsed (K IV, 56; К V, 173; K VII, 20), ja seega on aine kunstivaime nähtus, ent aineline jõuetus, teatavas kultuuris ebaoluline aine ei saa ometi olla suure kunsti aluseks (K III, 20). Ka ainel on oma originaalsus, seega oma elamusjouline potentsiaal (K IV, 90), aine valik annab aimu kirjaniku sümpaatiaist (K III. 37), aine võib olla rahvuslik (K III, 56), aine mõjutab žanri (K I, 99). Aine ei ole seega päriselt diferentseerimata material, vaid juba kultuurisiseselt korrastatud tegelikkus, teda võib käsitleda makrokultuuri sisemise vormina Kirjanduslik meetod, mida Tuglas kõige üksikasjalikumalt analüüsib essees «Eduard Vilde ia Ernst Peterson», on ühelt poolt teadlikult valitav ja järgitav (K III, 72, 76), teiselt poolt kajastab aga kunsti loova kihi ebateadlikke kalduvusi (K III, 46) ta on klassiline mõiste. Ta on nii maailmatunnetuslik kui kunstitehniline suund (K III, 72), «eluvaatluse meetod» (K VII, 70; JL, 61). Kahe võrdväärse meetodina vaatleb Tuglas realismi ja romantismi, mis omavahel ajaloos võistlevad (K III, 72), ja järelikult esineb meetod siin loomingulise nõhitüübi, kunstiteoreetilise universaali tähenduses. Teisal (K VII, 15 20) samastab ta meetodi kirjandusvooluga, tõdeb, et meetod ei kordu iial ajaloos, ning 140

15 loetleb lisaks romantismile ja realismile meetoditena uusromantismi, sümbolismi, «dekadentismi». Veel eristab ta näiteks abstraktset ja plastilist meetodit (K IV, 73). Siiski näib olevat tõenäoline, et Tuglas käsitleb realismi ja romantismi kui teatavaid supermeetodeid, mis kujundavad kunstiajaloos voolude kaks tüpoloogilist põhisarja. Meetod määrab ainevaliku ja stiili, avaldub nendevahelises ühtluses (K III, 72 73), tingib ka kompositsioonitüübi (K III, 120) ja on seotud žanriga (K IV, 32). Seega on meetod juba ainest kõrgema tasandi esinemisvorm, ta on aine kui psüühilise reaalsuse edasine diferentseerija, juba otseselt materjalitöötlusse suunatud nähtus. Järelikult võib meetodeid käsitada kui makrokultuuri välise vormi avaldusi, kui makrokultuuri kirjanduslikke manifestatsioone, millel on tagasisidena sisemist vormi loov toime (K III, 45), s. t. kunstiteadvus mõjutab maailmavaadet üldiselt. «Näib koguni, et kõigi suurte ideede, maailmavaateliste murrangute esimene esilepuhkemine on ilukirjanduslikku teed käinud» (K III, 19) Sisu on «looja seisukoht aine vastu» (K III, 81, 19, 37; К IV, 67), aine individuaalne läbielamine, kirjaniku «subjektiivne tendents» (K III, 19), kusjuures «kunstikõrgune tendents on ainult teosest hoovav meeleolu» (K III, 37). Seega on sisu nagu meetodki aine suhtes kõrgema tasandi nähtus, ent tema tähistab juba aine mikrokultuurilist diferentseeritust, ta avaldub kui mikrokultuuri sisemine vorm. Tal on nagu meetodilgi olemas nii teadlik kui ka ebateadlik aspekt (K III, 81, 111) Vormi ja stiili sellist lahutamist, nagu seda hiljem teeb näiteks D. Palgi 73, ei ole Tuglase puhul võimalik täheldada, neid mõisteid võib seetõttu käsitada sünonüümidena. Vorm avaldub ühelt poolt kui meetodi individualisatsioon, s. t. individuaalne stiil on alati ka makrokultuuriliselt determineeritud stiil on «keel ning mõtlemis m e e t o d» (К I, 74; ka 79; minu sõrendus /. U.), teiselt poolt aga «sisu välimus» (K III, 82, 145; К V, 169), sisu poolt määratud nähtus (K VIII, 226, jm.). Vormi saab nimetada mikrokultuuri välimiseks vormiks. Samamoodi kui meetod piiritleb ainet, on ka stiilil sisu loov funktsioon: «Meil on selgeteks ja arenenud mõteteks õieti ainult nii palju eeldusi, kui palju meil on vastavat sõnalist materjali» (K III, 106; vrd. J. Luiga: «Ainult organiseeritud mõte on õige mõte, ainult korraldatud tunne on luuletunne» 74 ; J. Aavik: «Sõna... aitab mõtet piirata, talle kindlamad äärjooned anda, teda teadlikumaks teha....» 75 ; G. W. F. Hegel: «Oleks ka naeruväärne pidada mõtte seotust sõna külge mingiks mõtte puudujäägiks või õnnetuseks... Sest väljendamatu on tegelikult ainult midagi ebaselget, käärimisseisundis viibivat, mis alles sõnalises väljenduses omandab selguse» 76 ). «Stiil see pole milgi moel ainult vormi küsimus. Ühtki mõtet ei või kahel viisil väljendada, nii et mõte jääks täiesti üheks ning samaks» (K I, 21; vt. ka К III, 162; К IV, 218). Ent samas ei suuda stiilisimulatsioon lahendada kunstilisi ülesandeid: «Sõnadega ei saa ühtki väikest mõtet või tundmust suureks teha» (K V, 174). Samasugune kahepoolsus ilmneb ka kõigis teistes toodud skeemi lülides, näiteks ei ole sisu ainult aine subjektiivne läbielamine, vaid ka aine loomine (K III, 81 82), jne. Lõpliku materiaalsusena on lugejale seejuures kättesaadav ainult vorm (K, III, 106). Siit lähtudes kuulutabki Tuglas vormi ainsaks järjekindlalt arenevaks realiteediks kunstis (K III, 45; К VII, 20 21) ja kunstiajaloo vormiedenemise ajalooks Sisu ja vormi vastavuse kriteerium on Tuglase stiilimetafoorika üks alustalasid, üks kõige sagedamini kasutatavaid mõõdupuid. Esitamata 73 D. P а 1 g i, Eduard Vilde «Mäeküla piimamehe» stiil. Tartu, 1929, lk J. L u i g a, Päevamured I, lk J. A a v i к, Keele ja kirjanduse vahekorra küsimus. «Eesti Kirjandus» 1915, nr. 9, lk Гегель, Сочинения. Т. III. Москва, 1956, lk

16 siinkohal metafoori rakendusjuhtude loendit, tsiteeritagu vaid ühte marginaali: «Psühholoogiline vastavus aine ja vormi materjali vahel, see on kunstiteose tunnus» (K V, 173). Analüüsides nüüd sisu ja vormi kompleksi vastavuse kriteeriume, saab konkretiseerida ka rütmi mõistet. Nimelt määratleb Tuglas ideaalset proosat kui seesugust proosat, mis «oma rütmiga aine õrnemale hingetõmbusele vastaks» (K. IV, 98). Igasugune Kunstiteos on vormi rütmilt isiklik (K IV, 72), ka rahvuslik kunstproosa peab oma rütmiga vastama rahva psühholoogilisele omapärale (Kr IV, 85). Ühtlasi aga on nii sisu kui ka aine juba ise mõtte- ja elurütm (K VII, 244; JL, 67), s. t. rütmistatud fenomenid. Niisiis võib arvata, et aine ja stiili, sisu ja vormi vastavusse viimine toimub nende kahepoolsel rütmilisel kohandamisel. «... Liivi luuletuste võrdlemata mõju põhjuseks on esimeses reas nende rütmus, mis nende aineid kõige täpipäälsemalt vastab, sest juba need ained on rütmilistena sündinud, rütmust on luuletaja iga valuline tundmus täis» (JL, 72 73). Peab arvestama, et individuaalne stiil lõplikuna kujuneb ainest lähtuva kahepoolse, nii mikro- (individuaalne sisu) kui makrokultuurilise (meetod) determinatsiooni kaudu, mõjutades tagasisidestuses ise neid kolme komponenti. Ometi ei pruugiks sisu ja vormi vastavust käsitleda mehaaniliselt kui sisu maksimaalset lähendamist ainele ühelt poolt ja vormi maksimaalset allutamist meetodi impersonaliseeritud nõudmistele teiselt poolt. Sel juhul peaks tunnistatama, et suvalist tüüpi kunstiteose loomisel on määrav nii sisulise kui ka vormilise individuaalsuse maksimaalne summutamine: aine *- sisu (^tähistab siin piiramatut meetod -<- vorm lähenemist) Niimoodi mõistetud sisu ja vormi vastavus tähendaks mingi äärmuslikult objektiveeriva šablooni jutlustamist, sisulise ja vormilise impersonaalsuse triumfi. Loomulik, et esitatud vaatenurk ei saa olla kooskõlas Tuglase kunstiteoreetiliste tõdemustega. Dialektilisema käsitluse juurde jõutakse järgmise arutluse kaudu. Looja eksisteerib vaid mingis makrokultuurilises kontekstis, mille struktuuri põhinõuetele ta peab alluma vastasel korral jääb ta oma kultuuriruumis «tabamata imeks»: «... peaanakronism on epohhi meeleolust ja ajaloolisest stiilist mittekinnipidamine» (K I, 36). Arendades edasi Tuglase lauset: looja ei ole sõltuv mitte niivõrd makrokultuuri sisemisest vormist ühelt poolt ja selle välimisest vormist teiselt poolt, s.t. neist kui isoleeritud nähtusist, millele vastavust saab kontrollida nende mõlema puhul eraldi, vaid pigem makrokultuurilisest kompleksist tervikuna, niisiis eelkõige sellest, kuidas, milliste transformatsioonireeglite abil seostab makrokultuur oma sisemise ja välimise vormi. Seega, looja ei peagi püüdma kopeerida makrokultuuri sisemist ja välimist vormi ning teostama kahefaasilist vahetut ülekannet makrokultuurilisest ruumist mikrokultuurilisse, vaid peab tabama makrokultuuri sisemise ja välimise vormi seostamisviisi eripära, et seda taasluua mikrokultuurilises tervikus sisemise ja välimise vormi seostamisviisina. Mimesis on niiviisi nähtult, kasutades nüüd juba rütmi mõistet, aine ja meetodi vahelise rütmi ülekanne sisu ja vormi vaheliseks r ütm iks. Just makrokultuurilist, ainelis-meetodilist rütmi markeeris eespool (vt. 1.1) elurütmi mõiste. Säärases käsitluses kujuneb vorm (stiil) omamoodi otsitavaks, tundmatuks, mis tuleb leida kolme etteantud suuruse (aine, meetod, sisu) järgi, kirjaniku loominguliseks ülesandeks: A aine a sisu В meetod b vorm? Sealjuures on teada, et sotsiaalselt väärtusliku mimeetilise ülekande korral А а -JT- ~ ~r~ (~ tähendab siin «on sarnane») 142

17 Lähtudes 6-st, s. t. otsitavast vormist või stiilist, saab formuleerida: kirjanik (looja) on mikrokultuuri sisemine vorm, kes vastavuses makrokultuuri sees toimivate sisemise ja välimise vormi seostusmallidega (makrokultuurilise «elurütmiga») otsib enesele välimist vormi. Selge on siinjuures, et oma ülesande edukaks lahendamiseks peab looja olema realiseerinud kolm eeldust: ta peab tundma ainet, olema meetoditeadlik ja tajuma omaenese sisulist eripära, oma isikulist, individuaalset ainukordsust. Ainult nende «'kolme teadlikkuse» alusel saab kujuneda ka neljas stiiliteadlikkus. Säärase järelduse tunnistaks ilmselt elav Tuglaski kõigiti aktsepteeritavaks. 4. Sisu ja vormi kompleksi mõistetega on tihedasti seotud ka mõisted «energia» ja «energilisus» «Energiat» kasutab Tuglas «rütmi» ja «sümmeetriaga» paralleelse terminina. Kui eespool osutati, et kõige üldisemal filosoofilise korrastatuse tasemel avaldub maailm Tuglasele rütmi ja sümmeetria vahendusel ja et kunstniku ülesanne on see konkreetse kultuuriajaloolise rütmi- ja sümmeetriataju eripära avastada, siis lisatagu nüüd, et energia ei olegi muud kui rütmi ja sümmeetria atribuut. Nii rütm kui sümmeetria sisaldavad endas suurt energiapotentsiaali, seega, mida täiuslikumalt kunstnik ajastuomase rütmi ja sümmeetria suudab oma teosesse üle kanda, seda võimsam on teose esteetiline energia ja kunstiline mõjuvõim: «...kirjanduslikud nähtused, mis oma ajastu kõrgemat kunstilist kultuuri esindavad, ajajärgu eluenergia suursugusemaid avaldusi pakuvad, ei lähe iial vanaks ega koitu sisuliselt» (K I, 80). Nõnda siis räägibki Tuglas ajastu eluenergiast (ka К I, 79) või rahva eluenergiast (K. IV, 70) või ainelisest energiast, mis on «elurütmi» paralleelmõiste (JL, 67) ja mis otsib enesele vastava välise vormi (meetodi, ajaloolise stiili); räägib mikrokultuurilisest sisuenergiast, mille aluseks on «jõuline tunne», mis on seotud isikulise süvenemisega ainesse ja mis loob endale kunstilise õnnestumise korral vormi (K I, 44, 56, 72; К IV, 233); räägib konkreetse vormi energiast, stiililisest energilisusest (K I, 24, 72; К IV, 84; JL, 66; K VII, 173), mis seostub stiili «rütmilisusega» ja viitab kordaläinud esteetilisele materialisatsioonile; stiililise energia puudus aga on ühtlasi sisulise pealiskaudsuse tunnusmärk (K IV, 67). Rütmilise ja energilise stiili kirjutajad tõstetakse aujärjele ka «Arthur Valdeses» (RV, 102), sest just nemad peegeldavad ajastu tormitsevat eluenergiat (RV, 103). Niisiis tähistab vormi energilisus seda, et kunstnik on suutnud kajastada midagi, mis ise ei ole kunstiline vorm ja asub väljaspool seda. Mõttetud on vaidlused stiili, esteetilise hinde üle, kui ei arvestata eluenergiat, mida see stiil peab vahendama (JL, 67). Ent olemata päris järjekindel ja nõustudes Nietzsche väitega, et kunstis maksab ainult jõud, lisab Tuglas: «See jõud võib esineda kahel kujul: teose ideelises või jälle vormilises energias» (K VII, 73). Siit kumab läbi omal ajal kasutatud jaotus «ainekunsti» ja «stiilikunsti» vahel. Näeme, et Tuglas eristab a. alternatiivseid võimalusi energia sisestamisel lugejasse vormiline energia ei pruugi alati kajastada energilist sisu; tuleb eristada sisulist energiat ja seda olulisemaks pidada (JL, 71). Seega võib energilisust ka simuleerida, sest, nagu selgub, on tal mingid vormilised püsitunnusedki, vähemalt konkreetses ajas (ja konkreetse stiilikriitiku jaoks). Näiteks osutab Tuglas, et Tammsaare kasutab mõnikord lühikesi lauseid, mis «peavad energia illusiooni äratama», aga ei suuda seda (K III, 108) järelikult on lühike lause Tuglase silmis energilise stiili üks tunnuseid Tõepoolest ongi Tuglasele iseloomulik, et ta energiat ei vaatle ainult relatiivse suurusena kui sisu ja vormi vastavuse mõõdupuud, vaid omistab temale ka n.-ö. absolutistlikke, igavesi tunnuseid. Näiteks elutunnet ja -rütmi ning ühes sellega ka kunstivormi näeb Tuglas ajas üha energilisemaks (ehk ägedamaks, nagu ta täpsustab) muutuvat (JL, 61), 143

18 seega oletab ta kunstivormi «energilisuses» progressi samavõrd kui näiteks tema «isikulisuses» ja «teadlikkuses». Iseloomustades oma ideaali valguses moodsat novelli, sõnab Tuglas, et sel peaksid olema need «kujulise vähesuse ja liikumisenergia tunnused, mis on ajajärgu sõidukeil», sest «energiline, teraskõva ja mustmürgine on moodsa inimese mõttekujutus» (K III, 100). Jälgides oma illusioonides tulevikukunsti piirjooni, teeb ta kokkuvõtte: «Näen energilisi jooni ja jõulisi liigutusi» (K V, 50). Samal ajal peab ta eesti kirjanduse üheks nõrkuseks fantaasia (s. o. sisulist) energiavaesust (K V, 27) Proovime energia mõistet kokku viia ka stilisatsiooni probleemiga. Stilisatsioon, mida siinkohal pikemalt käsitleda pole võimalik, tähistab Tuglasel üldiselt subjektiivsest algest lähtuvat sisulist ja vormilist tööd materjali ühtlustamisel terviklikuks kunstitekstiks ning on sellisena kogu kunsti nurgakivi (K I, 17; К V, 170). Individuaalse töötlusprotsessi efektiivsust iseloomustas ka äsja käsiteldud energia mõiste. Söandame siit lähtudes oletada, et energiat käsitab Tuglas kui suurust, mis väljendab erineva astme elementide (aine-sisu, sisu-vormi jne.) vahelisi stilisatsioonipingeid: energia määr tähistab stilisatsiooni radikaalsust, kõrgema astme elemendi aktiivsust madalama astme elemendi «töötlemisel». Mida energilisem on stiil, seda enam on ta tasakaalustanud ainelisest, sisulisest ja meetodilisest rikkusest lähtuva paratamatu ebaühtluse. Näiteks kui Tuglas Vilde kohta sõnab, et selle seisukoht aine (= sisu) suhtes on pinnapealne, et tema sisu on liiga «aineline», siis seob ta selle tunnuse Vilde sisulise energiavaesusega (K IV, 67). Samasugune on suhe sisu ja stiili vahel: stiililise energia vähesus jätab sisu konventsionaalseks, uduseks, ebaühtlaseks (K III, 108). Energia väljendab seega ebakonventsionaalse, individualiseeriva alge rõhutatuse määra Ehkki energia mõiste kasutuspiirkond on kõige avardatum ilmselt just Tuglasel, ei lähe ka teised autorid nimetatud stiilimetafoorist mööda. Juba a. annab J. Oks mõista, et ta kirjandusliku vormi eeldusena näeb sisulist energiat, mida ta küll eesti kirjanduses ebapiisavaks peab 77. Põhimõtteliselt samalaadselt tarvitab mõistet J. Semper, kes energia ehk tahtmisetungi mõiste äratajaks moodsas kunstiteoorias peab Nietzschet ja Ibsenit. 78 Väärtuslikku kunstiteost määratleb ta loova energia kaudu. Kogu loomisprotsessi põhjendab Semper nõnda, et sisemine energia kohaneb aine ja välise vormiga, kusjuures «mida vähem loova energia ilme kujutustes kannatab, seda kõrgemaks loetakse kunstitöö». 79 Sisemise energia primaadi jõulist rõhutamist näeb ta futurismis. 80 Järjekindlalt kasutab mõistet ka J. Aavik, kusjuures sisulise ja vormilise energia opositsioon omandab rahvustüpoloogilise tähenduse: sisulise, «mõttevõime» energiat seob ta germaanilise, stiililist energiat aga gallia vaimuga. 81 Prantsuse vaimu ja väljendusviisi iseloomustab «selge ja energilik lihtsus» 82, prantsuse stiilile on omane «nobedus ja energia» 83. Vormilise energia avaldumine häälestab seetõttu gallomaanlikku Aavikut ikka positiivselt. 84 Samuti figureerib «energia» J. Luiga kõnepruugis: keskendatud, intensiivistatud vaimse energia määratlebki ta loovaks andeks. Ka räägib ta rahva ras- 77 J. Oks, Kriitilised tundmused. Eesti vanemat ja uuemat kirjandust lugedes Noor-Eesti III. Tartu, 1909, lk J. Semper, Sümbolismus, lk J. Semper, Näokatted I, lk. 70, J. Semper, Näokatted I, lk. 45. Vt. ka samas (lk. 49) futuristide esimese manifesti esimest paragrahvi ja selle kommentaari teoses: Les avant-gardes litteraires au XX е siecle I. Budapest, 1984, lk J. Aavik, Prantsuse stiili iseäraldustest. «Noor-Eesti» 1910/11, nr. 5/6, lk J. Aavik, Noor-Eesti ja arvustus. «Noor-Eesti» 1910/11, nr. 2, lk J. Aavik, Kõige suurem germanismus Eesti keeles. «Eesti Kirjandus» 1912 nr. 9, lk J. Aavik, Jutu- ja luulekirjanduse aasta-ülevaade. EKS-i aastaraamat VII Tartu, 1915, lk. 102,

19 Tahvel IX -Щ fpгж *- S m ^? Ülal: «Postimehe» väljasõit Kaagverre 30. mail All vasakul: Friedebert Tuglas Pariisis a. Võru lähedal Puigal Härrmäel Friedebert Tuglas III reas paremalt kaheksas, a.; paremal: Friedebert Tuglas ja Jaan Vahtra

20 Tahvel X Ülal. Johannes Vares-Barbarus, Elo Tuglas, Heiti Talvik. Emilie Vares ja Friedebert Tuglas. Pärnu, All: Soome kirjanike külaskäik Tallinna 29. mail Teel sadamast linna. Vasakult: Karl Ast Rumor, autojuht, Lauri Viljanen, Friedebert Tuglas, Ilmari Kianto ja Elina Vaara.

21 suisest vaimuenergiast. 85 G. Suits arutleb kriitiliselt selle üle, kui vähe on põhiliselt teistsugustele energiavormidele orienteerunud kultuuris võimalusi potentsiaalset esteetilist energiat teisendada kineetiliseks energiaks. 86 Lisaks sellele kohtame mõisteid «energia» ja «energilisus» veel mitmetes ümberütlustes, mida me lähemalt vaatlema ei hakka. Mõlemad mõisted kuuluvad orgaaniliselt nooreestilikku kultuuriideoloogilisse arsenali Energia mõiste seotusele nietzscheliku tahte- ja teoinimese jõukultusega on juba eespool vihjatud kaasaegsete suu läbi. Sellest allikast lähtudes omandab «energia» karakteristikud eetilisel tasandil, väljendab individualistliku alge aktiivset, ümberkujundavat suhet oma kultuurikeskkonnaga, kristlikust allasurutusest vabastatud, isegi «barbaarse» jõu toimimist vaimsete produktide loomisel. Eesti kultuuri uuendamisprotsessis ei olnud sääraste eetiliste printsiipide esiletõst sugugi väärtusetu, ükskõik, kas peame siinkohal silmas esteetilise mõtte virgutamist tema dogmaatilis-klerikaalse kesta all või artistliku kompromissituse õilistamist. «Energetistliku» vaateviisi rakendamine esteetiliste seaduspärasuste analüüsil ei kujutanud enesest kultuuriajaloolist avastust. Juba Aristotelese kunstikäsitluse mis ei huvitu niivõrd üksikteostest, staatilistest produktidest, kuivõrd tegemisest, protsessist, saab nimetada energetistlikuks. 87 Aristotelese «energia» mõnevõrra täpsem piiritlemine aitab avardada ka Tuglase arutluste tagamaid. Oluliseks osutub siin esiteks see, et energia avaldub üksnes eesmärgipärase liikumisega seotud tegevuses, ta on iseenese mõtestatud olemust konstrueeriv liikumine; ja teiseks, energia suhtub potentsi nagu üksik üldisse, ta on mõtte väljendust individualiseeriv printsiip. 88 Sellega sarnaselt tajus näiteks F. Schiller nõrgas kunstis energiaprintsiibi puudujääki, mistõttu materjali ei suudeta esteetilise ümberloomise protsessis piisavalt elustada. 89 W. Dilthey määratleb poeetilise loomisprotsessi täielikult elamusenergia pinnalt, kusjuures poeet on indiviid, kes ületab ülejäänuid oma taju-, mälestus-, taasloomis- ja tundeenergia intensiivsuselt. 90 Ent energia mõiste laiaulatuslik kasutamine sajandivahetusel sai hoogu ka uutest natuurfilosoofilistest suundadest, eelkõige W. Ostwaldi energetistlikust teooriast. Ostwald käsitles kogu reaalsust «meie jaoks» kui energeetiliste suhete peegeldust, ainult energiale pidas ta sobivaks reaalsuse predikaati. 91 Koik protsessid on iseloomustatavad energia muundumise, energeetiliste ülekannete kaudu, erandiks ei ole siin ka psüühilised protsessid: «... vaimselt toimuv võimaldab end samavõrd energeetilisena käsitada ja tõlgendada kui kõik muu maailmas toimuv» ja «samavõrd kui liigutused annavad märku kineetilisest energiast, annavad vaimsed protsessid märku psüühilisest energiast». 92 Kuivõrd tähtsaks muutus energia mõiste sajandivahetuse filosoofias, tõestab ka Lenini asjakohane kriitika «Materialismis ja empiriokrititsismis». Ostwaldi õpetuse üks interpreteerijaid Venemaal oli A. Bogdanov. Ehkki Tuglas oli Bogdanovi mõtetega tutvunud (K V, 14), ei või me otseselt tuvastada tema teadlikkust Bogdanovi energetistlikest ideedest, mis olid väljendatud teoses «Tunnetus ajaloolisest vaatepunktist». 93 Veelgi intiimsemad võisid olla 85 J. Luiga, Päevamured II, lk. 72, 104, G. Suits, Noor-Eesti nõlvakult. Tartu, 1931, lk К. Гильберт, Г. Кун, История эстетики. Москва, I960, lk. 78; А. Лосев, История античной эстетики. Аристотель и поздняя классика. Москва, 1975, lk А. Лосев, История античной эстетики. Аристотель и поздняя классика, lk F. Schiller, Ober naive und sentimentalische Dichtung. Rmt.: F. Schiller, Über Kunst und Wirklichkeit. Leipzig, 1959, lk W. Dilthey, Die Einbildungskraft des Dichters. Bausteine für eine Poetik. Rmt.: W. Dilthey, Gesammeke Schriften. Band VI. Stuttgart, 1968, lk Philosophenlexikon. Berlin, 1984, lk W. Ostwald, Die Energie. Leipzig, 1912, lk. 144, 154. А. Богданов, Познание с исторической точки зрения. Санкт-Петербург, 10 Keel ja Kirjandus nr

22 Tuglase suhted A. Belõi kriitilise loominguga. Belõi rakendab energia (ehk töö) mõistet vähemalt oma esseekogus «Sümbolism» võrdlemisi järjekindlalt, viidates ühtlasi selle lätetele Ostwaldi jt. Lääne õpetlaste teooriais. Ehkki ta aastal suhtub skeptiliselt termini «energia» tarvitamisse neis valdkondades, mis ei tegele otseselt mehaanilise töö määratlemisega, 94 esitleb ta essees «Vormi printsiip esteetikas» (1906) suurejooneliselt selle rakendusvõimalusi. Energias näeb ta substantsi ja aktsidentsi ehk vormi ja sisu ühendavat printsiipi; loominguline energia iseenesest on n.-ö. puhta muusika vaim (vrd. Schopenhauer ja Nietzsche), mille tihedus (плотность) kasvab sedamööda, kuidas me liigume ruumilistest kunstidest ajalise, puhtrütmilise kunsti, muusika poole, s. t. sisemise loomingulise energia intensiivsus on seda suurem, mida napim ruumiliselt ja mida rütmistatum on vormiline materjal; «...mida vähem formaalseid vahendeid on selle (= loomingulise /. U.) energia kehastamiseks kulutatud, seda täiuslikum on kujundi vorm». 95 Siin tajume juba otseseoseid Tuglase vormiteoreetiliste arusaamadega, mis küll ei avaldu kuskil Belõipärases teoreetilis-abstraktses sõnastuses. Energia mõistele ja energiavahetusprintsiibile on oma varase esteetika täielikult üles ehitanud ka A. Lunatšarski. 96 M. Guyau seob eluenergia languse dekadentsiperioodidega kunstis 97, täpselt samuti kui H. Höffding sajandivahetusel tuntud taani psühholoog, keda ka A. Belõi tsiteerib. H. Höffding vaatleb individuaalpsühholoogilisel tasandil «mina» lagunemist, käsitab depersonalisatsiooni kui psüühilise energia nõrgenemist 98 (vrd. Tuglas) ja defineeribki vaimse individuaalsuse üldiselt psüühilise ehk hingelise energiana, mis on «seda suurem, mida rohkem elemendid koondatud, mida lahkuminevamad nad on, mida kaugemal nad seisavad ajas teineteisest, mida iseseisvam nendest igaüks...» 99 (vrd. sellega Spenceri «evolutsiooni» tingimusi 100 ). Esteetiline tunne eeldab Höffdingi järgi eluvõitluses tarvitamata jäänud energia üleküllust 101, mis ühtib G. Suitsu ja A. Lunatšarski spencerlike seisukohtadega 102. Ka Nietzsche järgi sünnib dionüüsiline kunst elu üleküllusest 103. Lõpetuseks mainitagu, et Ostwaldi energetistlikud ja Höffdingi psühholoogilised ideed ei jätnud mõjutamata ka sajandi esimese kümnendi soome esteetilist mõtet nende teooriate üheks juurutajaks sai V. Vasenius 104. Hinnates energetistlikku mõistekasutust Tuglase kirjandusteoreetilise mõtte viljastajana, tuleb tunnistada, et see võimaldas Tuglasel säästa end sisu ja vormi vahekordade mehhanitsistlikust käsitelust. Energetistlik suunitlus lasi ka kirjandusteaduses näha dialektilisi suhteid sisu ja vormi mõiste vahel ega võimaldanud kumbagi vägivaldselt autonomiseerida. Teiseks, energia omandab Tuglasel, vähemalt teatavas kontekstis, kirjaniku töö iseloomustaja tähenduse, s. t. korrelatsiooni seatakse ehtsas renessansi vaimus kirjaniku töö ja teose esteetiline väärtus. Seega koormati energia mõiste ka eetiliselt, millega püüti märku anda uue, professionaalse kunstnikumoraali algetest. 94 А. Белый, Символизм, lk А. Белый, Символизм, lk. 182, , е А. Луначарский, Основы позитивной эстетики. 97 М. Г ю й о, Искусство с социологической точки зрения, lk H. Höffding, Psükoloogia pääjooned kogemuse põhjal II. Tallinn, 1924, lk H. Höffding, Psükoloogia pääjooned kogemuse põhjal, lk Философия Герберта Спенсера, lk H. Höffding, Psükoloogia pääjooned kogemuse põhjal III. Tallinn, 1924, lk G. S u i t s, Noor-Eesti nõlvakult, lk. 31,93; А. Луначарский, Основы позитивной эстетики, lk F. Nietzsche, Die fröhliche Wissenschaft. Rmt.: Nietzsches Werke. Band V. Stuttgart, 1921, lk ,4 P. Huuhtanen, Tunteesta henkeen. Antipositivismi ja suomalainen estetiikka Helsinki, 1978, lk

23 Matsid, vurled, meremehed HANDO RUNNEL Eesti Raadio «kajastab» oma kuulajatele enam või vähem süstemaatiliselt maailma paljusid elu- ja vaimuvaldu. Vähem kuuldub sealt kirjandust ja kirjanduslugu. Ometi kõneldakse süstemaatilisemalt muusikast ja muusikutest, ja seegi on hea. Kui näiteks Valter Ojakäär jälle jutustab oma põnevaid lugusid pop- ja rokklauljatest, klarnetistidest ja saksofonistidest ja loetleb igaühe puhul, millistest ansamblitest ning orkestritest too oma elu ajal läbi on käinud, kellega koostööd katsetanud, kellega tülli läinud, kellega kestvamalt ühist asja või aadet ajanud, meenub kirjanduskäsitluste kasinusest hoolimata ikka ja jälle meie suurkuju Friedebert Tuglas. Tuglase elu nähtavam lugu möödus ju niisamuti kirest kantud ühisaktsioonide palangus, nende suitsus ja leegis. Lugu algas keskmiste ja kõrgemate klasside õpilaste rahvusliku suunitlusega seltsist «Ühisus», Tartus Peagi kasvas see üle kirjandusliku «Noor-Eesti» seltskonnaks ning edasi koguni eriliseks vaimliseks liikumiseks kahe revolutsiooni vahelistel aastatel (s. o ). Vaimu selline koondumine polnud Uhtis kirjanduse ühisharrastus, vaid sügavalt eluline tarvidus organiseeruda ja ilmutuda löögirühma põhimõttel, et teha midagi, mida üksi ei jõua. Sama tundmus ja samad põhfmõtted viisid Tuglase sõjaaegsesse «Siuru» ühingusse, sõjajärgsesse «Tarapita» salkkonda, panid tegema kirjanike koondamiskatseid üürikeseks jäänud ajakirjade «Odamees» ja «Ilo» ümber, kuni kutselise kirjaniku seisundi tunnustamist taotleva kirjanikkonna «keskendustung» uuenenud olukorras revolutsioonide ja sõdade järel ületas rühmitustendentsi. Tekkis Eesti Kirjanikkude Liit (1922) ning sai teoks ühine, parlamentaarne kuukiri «Looming» (1923), selle esimeseks toimetajaks, nagu loogiline, sai Tuglas. Niisugusena viitab see väljast nähtav lugu ühtlasi Tuglase loomuse sügavamale omadusele, nimelt tema kalduvusele käsitada ning moista tõiku ja seiku süsteemsetena, õigem öelda protsessilistena. Ükski raamat ega ükski kirjanik pole Tuglase jaoks õigupoolest omaette asi, vaid ainult mingi osa kirjanduse kogumahust, mingi järk kujunevast ja kulgevast kirjandusprotsessist. Just kui tööjaotuse järgi on igal kirjanikepõlvel oma ülesanne algelisemad põlved teevad algelisemat, arenenumad, haritumad, kultuursemad põlved targemat, täiuslikumat, suursugusemat kirjandust. Niisugune paistab Tuglas-kirjanik vaimuloolises valgustuses. Sajandi algul, kui Tuglas (tookord Mihkelson) ja teised temaealised tahtlikku ühiskonnaelu alustasid, olid «XIX aastasaja võimsad voolud» arenemise mõte, sotsialism, isiku vabastamine ka Eesti ellu tunginud ja seltskonna eri kihte erinevalt nakatanud. Meie talupojarahva vanem põlv umbusaldas kõike uut, pelgas poliitikat, tehnikat ja «kultuuri», sest need olid võõrad, ja igast võõrast asjast oli karta, et see ei too head, ennemini kasvatab vägivalda ja rõhumist. «Noor-Eesti» vaim valis oma tõeks ja teeks sotsiaaldemokraatia aksioomid. Need aksioomid nõudsid suuri muudatusi inimeses ja ühiskonnas. Enam-vähem ühe aastakäigu alla mahuvad Tuglas, Linde, Rumor (Ast), Wuolijoki (Murrik), Oinas, Rei ja nad kõik olid tollal noored «revolutsionäärid» ja sotsialistid, isegi kui nad kõik omavahel kokkugi ei puutunud. Ning kellele hää-, kellele pahaendeliselt kõmistas «Noor-Eesti» oma sõjatrummi: alt ära, noored tulevad! Peatrummar oli Gustav Suits. Suitsu vaimu haare oli lai, ta visandas tervet ühiskonda arvestavad «sihid ja vaated». Tuglas valis poliitilisest ja kultuurilisest eeskavast kitsama lõigu: kirjanduse, kunsti, esteetilise ülesande. Ja jäi selle juurde. Selle tõttu on hilisemad kirjan- 10* 147

24 duspõlved «Noor-Eesti» sünonüümina ennem Tuglase kui Suitsu nime pakkunud. Tuglase pärismaailm oli kirjandus elik raamatud, aga «Noor- Eestigi» keskmeks oli ju kirjandus. Ent mis või kes oli üldse «Noor-Eesti»? Lihtne on teda teada tõsiasjana, võimatu defineerida, mõisteliselt määrata. «Noor-Eesti» mõiste on lai nagu intelligentsi mõiste, on öeldud teravmeelselt. Aga ta oli olemas ja tal oli toime ajalookäigule. Toimetki on raske üksikasjus näha ja hinnata. Moni peajoon jääb ometi silma: «Kui Noor-Eesti püüdeid kirjanduse poolest meele tuletada ja vaadelda, siis ei saa kahelda, et üks probleem enne muid silma paistab. Noor-Eesti on kirjandusse hoopis uue, senni olematuma mõiste toonud, see on, esteetilise küsimuse. [ ] Noor-Eesti aegadest pääle ei ole kirjandus enam meile miski loogiline, ei ka eetiline, veelgi vähem poliitiline, ühiskondlik, vaid esteetiline probleem.» Need on Ridala sõnad (1915). «Esteetilise küsimus» tegelikkuses tähendas siis alatasast tähelepanu koondamist kirjandusele kui iseväärsele tegurile ühiskonna vaimuelus, kirjanduses eneses aga kultiveeritud keele, stiili ja nn. vormi teadlikku tagaajamist. Kirjandus olgu kunst, kirjanik olgu artist! toonitati alatasa. Tooni andmise abinõuks sai arvustus, tooni kirglikumaks ja järelejätmatumaks andjaks Tuglas. Tuglase vaist ütles, et ühes sihis tundvatel ja mõtlevatel kirjanikel tuleb liituda, et kitsamas, kuid ühtlasemas sihis «mõju avaldada». See oli küsimus organisatsioonist. Samal ajal tegutses ta täiest väest ka selles suunas, et kirjanduse enese sporaadilisi ilmutusi (teoseid, toodangut) seostada ja mingisuguseks läbi ajaloo kulgevaks arenguvooks või protsessiks liita ja kehastada. Liitvaks väeks ta käes oli metoodilise järjekindluse ning ühtlase teaduslikuma meetodiga toimima pandud kirjandusarvustus. See oli küsimus kultuurist. Ja töö kandis vilja. Sel ajajärgul tihenes kirjandus tõepoolest omaette ilmaks, kindlapiiriliseks ning omal jõul kulgevaks nähteks, kultuurimasinaks, mille üldnimeks kirjandus, mootoriks arvustus. Kirjandus sai kompaktseks. Tuglase lähenemine kirjandusele on võrreldav teise nooreestlase Johannes Aaviku lähenemisega inimkeelele üldse ja emakeelele eraldi. Las kõneleb Aavik: «Kordame veel: keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte yksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt pyyab painutada ja kasutada. [ ]...muude masinate, aur-, elekter-, tryki-, lennumasinate jne. täiendamist ei loodeta mitte Matsi ega Madise poolt, vaid leitakse täitsa loomulikuks, et selle eest hoolitsevad eri hariduse ja annetega varustet isikud; keelmasina täiendamise eesõigus aga tunnustetakse ainult suure massi, Matsi ja Madise tööks, eriti meil Eestis, kus «rahva» kaitseks eriti tähtsamad ajakirjanikud ja seltskonnategelased on välja astund ja avalikku arvamist eriteadlaste vastu yles kihutana! Käsitus keelest kui riistast, kui masinast aga muudab ja revolutsioneerib seesuguse vaate ja käristab selle pieteedi rahvageeniuse ja massi autoriteedi ees.» Hämmastab tollaste meeste piiritu eneseusaldus, kohkumata julgus teadvalt talitada ajaloo tegurina muutes ja parandades või muutmise tarvet kuulutades. See oli ilus idealism, oli revolutsiooniline fanatism, ja see võrsus ajaloolise materialismi veenetest. Aavik põhjendas oma volivõtmist loogikaga: «Ja lõppeks, kui kord mingil aegjärgul keelespetsialistid mingit keeletendentsi avaldavad, siis on seegi yks rahva geeniuse enda kalduvus sel alal, mida keelemehed kui kõige mõõduandvamad esindavad.» Tuglas pruukis sagedamini ajaloolist õigustust: «Tee, millel oleme, on paratamatu ja sellepärast õige tee.» Suitsu sõnastatud ja kulutulena levinud vormel oli: olgem eestlased, 148

25 aga saagem ka eurooplasteks! Tuglase kriitilist misjonitööd läbinud vormel oli: olgem loogilised! Ta alustas ja jätkas käremeelselt ning taotles tõde iga hinna eest ja oli seejuures loogiline, aga ikka leidus ka neid, kes said pahaseks ja kahtlesid loogilisuses. Toepoolest on Tuglase arvustustes kontseptuaalseid kohti, kust kasvab välja loogiline kimbatus, ja siis sellest ülesaamine vägivaldselt, loogikata. Murdepunkt asub ikka seal, kus arvustaja peab astuma olevikust olnusse. Ehkki ta alati möönab autori kuuluvust tema aega ja ümbrusse, tõstab ta arvustatava ikkagi minevikust olevikku, vahel koguni tulevikku ning nuhtleb möödunut tuleviku kunstinormide mõõduga. Nõnda alustas Tuglas Vilde ja Petersoni loomingu nuhtlemisega, nõnda pidas ta kaua aega kõlbmatuks kirjatööks «Kalevipoega» ikka oleviku ja tuleviku seisukohast, ja kutsus seda parandama ja uueks looma nüüdsete kirjameeste näo ja maitse järgi. Loogilise kimbatuse kohtadeks on niisugused tuntud tuglaslikud refräänid: «Meil polnud midagi minevikus, kuid meie päralt on tulevik nii tõesti kui elame, nii tõesti usume seda», «Sest on ju enesestki selge, et see elujulge liikumine, mida oma uuemas kirjanduses näeme, endistele eesti kirjanduslikkudele traditsioonidele midagi ei võlgne. Võib koguni öelda: Noor-Eesti on oma ülesande suutnud täita, hoolimata neist traditsioonest», «Noor-Eesti esinemine see on õieti etteheide meie ümbrusele ja minevikule». Siin kerkis ülekohtu küsimus. Eesti sotsiaaldemokraatia isaks kutsutud Mihkel Martna ei saanud teisiti, kui osatas: «Rahva õiguste eest tagurliste võimude vastu võitlemiseks oli jõudu vaja, tõsist jõudu. Siin oleks koguni valusaid hoope võinud saada. Tõsise jõu puudust tundes hakati jõudu hooplema ja kehkides asuti siis sinna «võitlema», kus mitte hädaohtu ei ole karta. Keelelistes veidrustes, kunstilistes hoolimatustes, moraali ja kõlbluse odavas eitamises. Boheem sai maiuslikult sihiks: see ei ole talupojalik, ega lehka see kohmetute tööliste villis käte õhkkonna järel. Aga väikekodanliste moralistide vastu peeti seda ometi jõuavalduseks, löökideks, ka-revolutsiooniks.» Võib-olla polnudki asi õigluses ega ülekohtus, vaid ainult disproportsioonides. Ajal, mil kogu rahvas ägas mitmekordse välise surve all ja ootas poliitilist, rahvuslikku ning isikuvabadust, paiskas radikaalne esteetilinegi arvustus kõik vanema põlve elavad ja surnud kirjamehed kõige kõlbmatu, see tähendab siis rõhutud rahva surmavaenlaste leeri! Keskikka jõudnud Tuglas mahenes ja tegi kokkuvõtteid käidud teelt: «Kogu me avalik elu kahe revolutsiooni vahel oli tendentsilt noor-eestiline, alates esteetiliste otsingutega ja lõpetades majandusliku elu euroopastamise püüetega. Olime välisel survel liiga kaugele taha jäänud teistest kultuurrahvastest. Ja nüüd tuli süvendada ning tihendada meie kultuurielu kiirendatud korras. Viimane asjaolu tingis ka liikumise nõrgad küljed, mida ei tahagi salata. Vahe tõelisuse ja ideaalide vahel oli liiga lai, tegevuspind ettevalmistamata, tegelasi endid vähe ja needki veel väiksemate kogemustega. See viis ülepingutamisele, ajuti liiga suurele vastuolule ümbruse ja isiku vahel ning tekitas vana orientatsiooni kaitsjais mulje, et kogu see liikumine on kunstlik ega ole orgaaniliselt seotud meie rahva arenemisoludega. [ ] Ma arvan, Noor-Eesti tegelasil on küllalt rõõmu teadmisest, et nad on olnud kasulikeks relvadeks Vana- Eestisse tunginud uueaja vaimu käes.» «Uueaja vaim», eks tähendanud see kõige laiemas laastus Eestimaa linnastumist, uute kihtide ja uute ideede tulemist ühiskonda. Uuenenud kultuuri kandjaks pidi teoreetiliselt saama töölisklass ja linnaintelligents. Need, kellega koos tuli Tuglas, olid linnalise kultuuriajastu algatajad ja esimesed ehitajad, sellest nende eriline kirglikkus ja südidus nad lõid oma kodu, neil polnud seda varem kunagi olnud. Eesti linnaühiskond tuli terveni luua kõigi tema kihtidega, tööliste ja haritlastega, ja keegi pidi ju ka aristokraat olema! Nõnda olid nüüd maa ja linn, ent sellega ei lõpe veel vaimulugu. Mitte et jälle linnad kord maa pealt kaoksid ja 149

26 annaksid aset millelegi muule ja uuele, vaid et kõik vabaks saaksid ja igaüks oma vastavat lugu looks. Koik matsid, vurled ja meremehed. Matsi ja vurlet tunneme ammu, need on tuttavad tüübid. Mats on alalhoidlik loodusinimene, talupoeg või muu vaikne viljeleja. Vurle on uuendaja, algataja, leiutaja, looja revolutsionäär. Nad on mõneti võitlevad vastandid: üks tüüp tunneb teise kaugelt ära, kuid iial ei mõista päris põhjani nagu iseennast. Need kaks on Tammsaare ja Tuglas eesti kirjandusest, näiteks. Muigama panevalt põnev on jälgida nende kahe eri tüübi meeleavalduste põrkeid, nende varjatud ja varjamatut duelli. Kui Tuglas tulise revolutsionäärina sihib silmad tulevikku, ehitab tulevikku, elab tuleviku nimel, sest nii nõuab areng, avab Tammsaare oma tüübi usutunnistuse, mille järgi inimolevus õilistub just selle läbi, et ta kuulub olemuse poolest minevikku: «Tahaksin tulevikku uskuda, aga ometi tunnen ei saa minevikust lahti. Harutamata kiud ühendavad mind temaga. [ ] Mis oleks, kui ma poleks seotud oma ümbrusega, minevikuga katkestamata sidemetel? Ma oleksin ühcpäevaliblik, oleksin tähtsuseta lajuke, põrmuke, kel puuduvad omaksed, sugulased, hõimlased ja võiksin jäädavalt kaduda, nagu ma ei tea miks tekkinud. [ ] Ehk on meis ometi midagi, mis seob meid endiste põlvedega ja annab lootust tulevikuks?» Nõnda erinev on ka nende tüüpide uskumine inimsoo vabastajate, päästjate, lunastajate ja muud masti heategijate sisse. Ma ei saa vist kunagi üle ühest kurvast tundest, et Tuglas arvustajana ei mõistnud Ernst Enno luulet, tema olemust, tema tüüpi. Aga Enno oli see kolmas meremees. Ent meremehetüüp pole ühe ega teise vastand, ta on omaette ja eraldi. Nagu eelmisi, nii ka seda tüüpi iseloomustab eriline vahekord koduga. Kui esimene tüüp võttis oma kodu, oma eluilma antusena, mida tuleb kas kurvalt või rõõmsalt kanda ja taluda, ja kui teine tüüp võttis maailma veel poolikuna, teotsemispaigana, mis inimese oma aru ja käe läbi tulevases ajas ükskord saab tõeliseks koduks saama, on kolmanda kodu ei siin, vaid hoopis seal, kuhu minekuks ta kogu aeg on siin alles teel, alles teel: Rändavate vete ääres, Rändavate vete ääres, Paluikmarja varte süles Üksi karjapoisi pasun Laulu luikab pilvi üles Ja nii kostab ikka tasa Metsast laulu suma: Vii mind ühes, vii mind ühes, Kauge, meelitav kuma. Etteruttavalt kipun ütlema, et neid meremehi tuli ja läks pärast Ennotki, need olid Talvik ja Masing näiteks. Aga nüüd ajate te mu kindlasti ummikusse ja küsite: Kes oli Juhan Liiv? Kes oli Ado Grenzstein?.., 150

27 Mõnda Friedebert Tuglase kontaktidest Nõukogude Liiduga 1930-ndail aastail KARL MARTINSON Kui Friedebert Tuglase loomingut on üsnagi põhjalikult uuritud, siis tema tegevusest kultuuripoliitika alal ndail aastail teame märksa vähem. Käesolev ülevaade püüab seda lünka täita selles osas, mis puudutab tolleaegse Eesti kultuurisuhteid sotsialistliku idanaabriga. Mõningaid andmeid F. Tuglase kontaktide kohta Nõukogude Liiduga on siinkirjutaja esitanud oma artiklis «Keele ja Kirjanduse» veergudel juba 1972.' Ometi «Eesti kirjanduse ajaloo» IV köites (1981), kus näiteks on käsitletud G. Suitsu ja E. Hubeli_sidemeid NSV Liiduga, pole F. Tuglase puhul analoogilistest faktidest sõnagi. Juba üksnes see asjaolu õigustab seda küsimust siin pisut põhjalikumalt valgustama. F. Tuglase suhtlemine Nõukogude Liiduga on dokumentaalselt jälgitav alates aastast. Aprillis 1933 oli Eesti Kirjanikkude Liidu erakorraline koosolek J. Barbaruse ettepanekul avaldanud protesti vaimse vabaduse piiramise vastu Saksamaal ja väljendanud poolehoidu saksa demokraatlikele kultuuritegelastele, kes olid hitlerismi eest põgenenud välismaale. 9. mail 1933 teatas NSV Liidu saatkonna juures Tallinnas töötav Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Üleliidulise Ühingu (VOKS-i) esindaja J. Kljavin (Klavinš) Moskvasse: «Seoses viimaste sündmustega Saksamaal on Eesti kirjandusringkondades märgata suurenevat huvi nõukogude kirjanduse vastu. Eesti Kirjanikkude Liidu esimees Hubel ütles mulle õtse, et saksa kirjanduslikud ajakirjad on nüüd nende tähelepanu alt välja jäänud.» 2. Sama aasta 7. septembril VOKS-i esimehele E. Lernenle ning NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi I Lääne osakonna juhatajale saadetud kirjas rõhutas J. Kljavin uuesti: «Tahaksin juhtida Teie tähelepanu järgmisele. Eraviisilistel jutuajamistel minuga on siinne radikaalne intelligents avalikult deklareerinud, et ta lööb lahku hitlerismist toituvast saksa nüüdiskirjandusest. Nii teatasid Kirjanikkude Liidu esimees Hubel, tuntud kirjanik ja kriitik Tuglas, Tallinna Töölisteatri direktor Reining, Tartu «Vanemuise» direktor Gailit mulle isiklikult, et nad teevad järsu pöörde vene kirjanduse poole.» 3 Samasuguse avaldusega oli J. Kljavini poole pöördunud ka rida eesti kunstnikke. Koik see tähistas olulist pööret ühe osa eesti haritlaskonna kultuurilises välisorientatsioonis, mida ei saanud ignoreerida ka a. märtsis võimu haaranud Pätsi-Laidoneri klikk. Kuigi võimud ei teinud eesti kunsti- ja teatritegelastele, kirjanikele ja pedagoogidele avalikult takistusi Nõukogude Liiduga sidemete loomisel, hoidis kaitsepolitsei neil kõigil hoolega silma peäl. Igal juhul tuli olla ettevaatlik. Koik mäletasid, missuguse reaktsiooni oli esile kutsunud A. Antsoni ja R. Sirge a. ilmunud reisiraamat «Tänapäeva Venemaa». Veel värskem oli lugu a. talvel Tallinnas tegutsenud «Venemaa tundmaõppimise ringega». Selles õigusteadlase J. Ivaski rajatud ringis osalesid teiste hulgas ka R. Sirge, E. Tammlaan ja E. Reining. Kirjandust Nõukogude Liidu kohta saadi VOKS-i esindaja kaudu. Samasuguse ringi oli J. Ivask organiseerinud ka Tartus. Kavatsus oli need ringid ametlikult registreerida Eesti-Vene Kultuurisõprade Ühingu nime all. Selle asutajai К Martinson, Eesti kirjanike suhteid Nõukogude Liiduga kahel sõjaeelsel aastakümnel. «Keel ja Kirjandus» 1972, nr. 12, lk NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 610, ' NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 610,

28 liikmeiks olid lubanud hakata mitmed silmapaistvad kultuuritegelased. Kaitsepolitsei sai aga kavatsusest teada, ringi liikmed kuulati üle ja J. Ivask saadeti siseministri otsusel Tallinnast välja. 4 Ühesõnaga, kui F. Tuglas tahtis säilitada eesti kultuurielu aktiivse organiseerija ning kultuuripoliitika mõjuka suunaja positsiooni (ta oli neil aastail Eesti Kirjanduse Seltsi esimees, «Noor-Eesti» kirjastuse juhatuse ja Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Valitsuse liige ning toimetas ajakirja «Eesti Kirjandus» kirjandusosakonda), ei saanud ta A. Antsoni ja R. Sirge voi J. Barbaruse kombel oma seisukohtadega Eesti ja NSV Liidu kultuurisuhete küsimustes nii avalikult välja tulla. Seda mõistis ka VOKS-i esindaja J. Kljavin, kellega F. Tuglasel kujunesid lähedased sidemed, mis kestsid veel pärast sõdagi. Kui a. kevadel kavatseti Moskvas VOKS-i väljaandes avaldada teade eesti kultuuritegelaste kohta, kes peavad aktiivselt ühendust NSV Liiduga nende hulgas oli ka F. Tuglas, keelas J. Kljavin selle otsekohe ära. Tundes hästi Eesti olusid, rõhutas J. Kljavin sellega seoses, et nimetatud kultuuritegelaste sidemete avalikuks tegemine tooks neile reaktsiooniliste ringkondade poolt kaela palju ebameeldivusi. 5 Millest siis jutustavad peamiselt VOKS-i arhiivitoimikutest Moskvas seni leitud dokumendid? Vaatleme neid kronoloogilises järjekorras. Mai Äsja oli NSV Liidust naasnud eesti ajakirjanike ekskursioon. VOKS-i esindaja J. Kljavin teatab Moskvasse, et pärast seda on sagenenud siinsete kultuuritegelaste palved korraldada ka neile samasugune reis Moskvasse ja Leningradi. Kljavin jätkab: «Ekskursiooniga läheksid kaasa kõige silmapaistvamad ning autoriteetsemad kirjanduse ja kunsti esindajad: professor Suits, kirjanik-kriitik Tuglas, Kirjanikkude Ludu esimees Hubel, teatrite direktorid jt., kes annavad tooni siinsele kultuurielule. Kõige sobivamaks sõitmise ajaks peavad nad juuni esimest poolt.» 6 Ent mitmesuguste rahvusvaheliste ürituste tõttu ei suutnud VÕKS eesti kultuuritegelaste ekskursiooni NSV Liitu siiski organiseerida 4. juunil 1934 kannab J. Kljavin VOKS-i juhtkonnale ette: «Sain Eesti Kirjanduse Seltsi esimehelt, tuntud kirjanikult ja kriitikult Friedebert Tuglaselt kolm raamatut, mis on pühendatud eesti kirjandusele. 7 Oleks väga soovitav talle samaga vastata. Meil on ilmunud eepos «Kalevala» paljude illustratsioonidega. Mulle näib, et just see teos sobiks F. Tuglasele saata. Muuseas, F. Tuglas on Eesti kirjandusmaailmas kõige suurem autoriteet, ta on radikaalsete vaadetega ja meisse suhtub heasoovlikult.» 8 Ning 15. juunil saadetigi F. Tuglasele Moskvast teele VOKS-i teadus-, tehnika- ja kunstiosakonna juhataja L. Tšernjavski allkirjaga kiri: Väga austatud härra Tuglas! Täname Teid eesti kirjandust käsitlevate raamatute eest, mis Te meile hr. Kljavini kaudu lahkesti saatsite. Meie omalt poolt saadame Teile nõukogude kunstnike poolt illustreeritud «Kalevala» väljaande, mis äsja ilmus venekeelses tõlkes Loodame et see raamat pakub Teile huvi. Olles tuttav Teie kui väljapaistva eesti kirjaniku ja kriitiku tegevusega, oleme vastavalt Teie soovile valmis Teile saatma Teid huvitavaid materjale nõukogude kirjandusest. Suurima lugupidamisega L. Tšernjavski. 9 Selle kirjaga avati ühtlasi Moskvas VOKS-i keskuses toimik pealkir- * ENSV ORKA, f. 949, nim. 1, s. 136, I. 262; Õ. Elango, Kultuurisidemetest Nõukogude Luduga eesti kodanluse diktatuuri perioodil ( ). «Looming» 1958, nr. 7, lk a. oli siinkirjutajal R. Sirgega vestlus kõnealuse ringi tegevusest. Kirjanik lubas oma mälestused sellest kirja panna, kuid pole teada, kas ta seda teel 5 NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 611, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 611, 1. 44, Raamatute pealkirju pole nimetatud. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 611, ' KM KO, f. 245, m. 74: 13, 1. 1; NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624, 1. 1.

29 jaga: «Kirjavahetus F. Tuglasega NSV Liidu rahvaste ja Eesti suhete küsimustes kirjanduse alal.» I aastasse mahub veel F. Tuglase kaastöö, mis oli seotud eesti_ kirjanduse tutvustamisega Nõukogude Liidu lugejatele. Jutt on eessõna koostamisest eesti kirjanduse venekeelsele antoloogiale. See oli kavas välja anda Moskvas. Ürituse algatajad olid ühelt poolt Eesti Kirjanikkude Liit, teiselt poolt VÕKS. Eelläbirääkimised antoloogia koostamiseks olid EKL-i esimehe Hubeli ja VOKS-i esindaja J. Kljavini vahel peetud juba mõni aasta varem a. saabus Eestisse nõukogude kirjanik B. Pilnjak, et antoloogia asjus juba konkreetselt kokku leppida. 11 Antoloogia käsikirjas oli F. Tuglase, Ё. Vilde, E. Hubeli, К. A. Hindrey, A. Tassa, A. Kivika, P. Vallaku, A. Jakobsoni jt. novelle ning katkend A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osast. Antoloogia eessõnas andis F. Tuglas lühiülevaate eesti kirjanduse ajaloost ning tutvustas autoreid. Eessõna lõpus on öeldud: «Praegune eesti intelligents valdab veel vene keelt ja võib sellepärast vahenditult orienteeruda nii vene klassikas kui modernis kirjanduses. Ühtlasi on tõlgitud ja tõlgitakse jätkuvalt vene kirjandust eesti keelde. Palju raskem on aga naabreil tutvuda eesti kui väikerahva kirjandusega, kuna selle keele mõistmine ei ulatu oma maa piiridest kaugemale. Ja ometi oleks see soovitav heanaaberlikkude kultuurisuhete nimel. Käesoleva eesti jutuvalimiku avaldamise mõte algatati käesoleva aasta kevadel, mil seltsimees B. Pilnjak viibis Tartus eesti kolleegide keskel. 12 Tahame loota, et see katse ei jää viimaseks.» 13 Antoloogia pidi ilmuma a. novembris. Tegelikult sai EKL oma tööga valmis alles 13. novembriks, mil käsikiri saadeti VOKS-i esindaja kaudu B. Pilnjakile Moskvasse. 14 Kuigi J. Kljavin ja VOKS-i keskus püüdsid kirjastust igati taga õhutada, jäi antoloogia siiski ilmumata. Kirjastus teatas VOKS-i esindajale Tallinnas 5. märtsil , et antoloogia pole küllalt kvaliteetne; kirjast ei selgu küll, kas niimoodi hinnati antoloogiasse valitud töid sisuliselt või tõlke kvaliteedi seisukohalt. 31. jaanuaril 1935 saadab F. Tuglas kirja VOKS-i keskusele Moskvas koos oma teose «Kriitika» I köitega. Käsitsi musta tindiga kirjutatud kirja tekst on järgmine: Тарту, 31. января 1935 г. Всесоюзному Обществу Культурной Связи с Заграницей. Посылаю вместе с этим письмом Вам первый том собрания моих критических статей (Kriitika I). Всего выйдет 8 томов. Буду посылать Вам все тома по их выходе из печати. В прошлом году полпредство в Таллинне передало мне посланное Вами прекрасное издание «Калевалы», за что я Вам очень благодарен. В Вашем письме (от 15-го июня 1934 г.) было сказано, что Вы согласны посылать мне материалы по советской литературе. Меня, как критика и историка литературы, такие посылки, конечно, очень обрадовали-бы. Кроме русской литературы меня интересовали-бы особенно переводы и исследования, касающие литератур тюркских и угро-финских народов СССР. Мой адр.: Эстония, Tartu, Noor Eesti Kirjastus, Fr. Tuglas. Но мне можно посылать книги также через советское полпредство в Таллинне, если так удобнее, так как я часто бываю в Таллинне. С совершенным почтением Фр. Т у г л а с. 16 Tõlge: Tartu, 31. jaanuar а. Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Üleliidulisele Ühingule Koos selle kirjaga saadan Teile oma kriitiliste artiklite kogumiku esimese köite NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 611, Tegelikult, nagu eespool märgitud, algatati see mõte varem. KM KO, f. 245, m. 132 : 5, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 611, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 623, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624,

30 («Kriitika» I). Üldse ilmub 8 köidet. Saadan Teile kõik köited vastavalt nende ilmumisele trükist. Möödunud aastal andis täievoliline esindus Tallinnas mulle üle Teie saadetud «Kalevala» suurepärase väljaande, mille eest olen Teile väga tänulik. Teie kirjas (15. juunist 1934) oli öeldud, et olete nõus mulle saatma materjale nõukogude kirjanduse kohta. Minule kui kriitikule ja kirjandusloolasele valmistaksid sellised saadetised muidugi väga suurt rõõmu. Peale vene kirjanduse huvitaksid mind eriti tõlked ja uurimused, mis käsitlevad NSV Liidu türgi-tatari ja soome-ugri rahvaste kirjandust. Minu aadress: Eesti, Tartu, Noor Eesti Kirjastus, Fr. Tuglas. Aga mulle võib raamatuid saata samuti Nõukogude saatkonna kaudu Tallinna, kui nii on mugavam, sest viibin sageli Tallinnas. Täieliku lugupidamisega Fr. Tuglas. Märkus kirjanduse saatmise kohta NSV Liidu saatkonna kaudu ei olnud öeldud muuseas. Kirjandussaadetis NSV Liidust Tartu aadressil oleks äratanud ilmselt ebasoovitavat tähelepanu. 19. veebruaril 1935 andis Kljavin Moskvasse korralduse: kirjandus F. Tuglasele tuleb saata NSV Liidu saatkonna aadressil Tallinna veebruaril 1935 läks Tuglasele teele VOKS-i esimehe asetäitja M. Apletini ja III Lääne osakonna juhataja B. Bõki allkirjaga vastus. Selles tänatakse Tuglast «Kriitika» I köite saatmise eest ja teatatakse, et tema palutud kirjandust on hakatud välja valima ning raamatud saadetakse talle peatselt. Koos kirjaga läkitati Tuglasele VOKS-i saksakeelne kirjandusalane kogumik. 18 Eesti kirjaniku soove võeti Moskvas tõsiselt. B. Bõki poolt 8. märtsil 1935 NSV Liidu Rahvuste Instituudi teadussekretärile Abajevile saadetud kirjast selgub, et neil oli juba varem juttu olnud Tuglasele vajaliku kirjanduse väljavalimisest. Nüüd saadeti instituudile ka väljavõte F. Tuglase kirjast. 19 Aprilli keskel saigi F. Tuglas NSV Liidu saatkonna kaudu terve paki kirjandust. Selle sisu selgub B. Bõki kaaskirjast. Moskva, 13. aprill a. Väga lugupeetud härra Tuglas. Vastavalt Teie palvele saadame Teile nõukogude kirjanike esimese üleliidulise kongressi stenograafilise aruande. Siin on teiste hulgas ka Teile ilmselt suurt huvi pakkuvad D. Džabarlõ, Ali Nazimi, Rafili, M. Alekperli» jt. sõnavõtud. Neist leiate endale vajalikke andmeid NSV Liidu rahvaste kirianduse kohta. Saadame Teile ühtlasi ajakirja «Literaturnõi Kritik» nr aastast, kus on Ali Nazimi artikkel türgi-tatari kirjandusest. Ühtlasi juhime Teie tähelepanu nõukogude kirjanike kolmele teosele: I. Ehrenburgi «Teine päev», S. Tretjakova «Tuhat ja üks normipäeva» ning Saburova «Naine on suur jõud». Järgmise postiga püüame Teile saata täiendavaid materjale NSV Liidu türgi-tatari ja soome-ugri rahvaste kirjanduse kohta. Oleksime rõõmsad teada saades Teie edaspidiseid soove Teid huvitava kirjanduse kohta, mida tahaksite meilt saada. Täieliku lugupidamisega B. Bõk. 21 Kahjuks ei selgu olemasolevatest dokumentidest, kas F. Tuglasele saadeti täiendavaid materjale. Küll aga teatas VOKS-i esindaja J. Kljavin 8. mail 1935 Moskvasse: «Üksikutele isikutele saadetavate ilukirjanduse uudisteoste arvu peab suurendama. Neid vajavad mitte üksnes Tuglas ja Hubel, vaid ka Semper («Loomingu» toimetaja), kirjanikud Gailit ia Adson («Päevalehe» kirjanduskriitik).» juunil läkitati F. Tuglasele Moskvast ajakirjad «Literaturnõi Kriti'k» ja «Krasnaja Nov» NSVL OR KA, f. 5283, nim. 5, s. 623, KM KO, f m. 74 : 13, 1. 2; NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624, NSVL ORKA. f. 5283, nim. 5, s. 624, Saatekirjast J. Kljavinile selgub, et F. Tuglas sai aserbaidžaani kultuuritegelase M. Alekperli kongressiettekande ka eraldi väljaandena (vt. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 623, ) KM KO. f. 245, m. 74: : NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624, 1. 6, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 623, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 623, J. 158.

31 Mõnevõrra varem, mai algul 1935, oli Eestis algatatud üritus, milles väga tähtsat osa etendas F. Tuglas. Sellest jutustab üsna põhjalikult J. Kljavin oma 8. mai ettekandes VOKS-i juhtkonnale. Teda külastanud Tartu ülikooli õppejõud V. Ernits, kes oli juba varem VOKS-iga sidemed loonud. Ta tulnud pinda sondeerima, kuidas suhtub VÕKS ettepanekusse saata Nõukogude esindajad a. Eestis peetavale Soome- Ugri kultuurikongressile. V. Ernits olevat selles asjas käinud kongressi aupatrooni riigivanem K. Pätsi juures. See soovitanud tal NSV Liidu saatkonna esindajatega läbi rääkida. J. Kljavin vastanud V. Ernitsale, et VÕKS on küll nõus andma tõepärast informatsiooni Nõukogude Liidu autonoomsete vabariikide rahvaste olukorra, nende kultuuri edusammude jne. kohta. Mis puutub aga Nõukogude esindajate osavõtusse kongressist, siis on sellele raske vastust anda enne, kui pole teada kongressi suunitlus ja programm. J. Kljavin jätkab: «Mui oli selles küsimuses jutuajamine niisuguse autoriteediga nagu F. Tuglas, kelle arvamus nimetatud kongressi kohta oli järgmine: kongressi iseloomulikuks jooneks on kolme riigi Soome, Eesti ja Ungari suguluse ametlik paraad. Kirjandusringkondades neil kongressidel mingit erilist mõju ei ole. Neist kongressidest võtavad osa mõned filoloogid, ajaloolased ja muinasaja harrastusuurijad, ja neidki vähesel arvul. Et nendel kongressidel löövad alati kõlama patriootilised hääled, siis soovitas F. Tuglas suhtuda Nõukogude delegaatide saatmisse kas või külalistena väga ettevaatlikult. Küll soovitas ta läkitada kongressiga üheaegselt organiseeritavale näitusele võimalikult rohkesti Soome-Ugri rahvaste kirjandust.» 24 F. Tuglase ettepanek korraldada Eestis NSV Liidu Soome-Ugri rahvaste kirjanduse näitus äratas elavat huvi. Kuigi see näitus, nagu järgnevast selgub, teoks ei saanud, tasub ometi lähemalt jälgida selle ettevalmistamise lugu. Jaanuaris 1936 tuli VOKS-i esindaja juurde E. Hubel ja päris, kuidas jääb kõne all oleva näitusega. Talle vastati, et seda saab VÕKS lõplikult otsustada alles siis, kui Eestist on tulnud selleks ametlik ettepanek. 25 F. Tuglase soovitust peeti ka Moskvas õigeks. Kuigi ametlikku ettepanekut soome-ugri rahvaste kirjanduse näituse saatmiseks Eestisse ei olnud, alustas VOKS-i näituste osakond selle ettevalmistamist. Veebruari lõpul 1936 teatati asjast J. Kljavinile ning paluti selgitada, millised on väljavaated näituse vastuvõtmiseks Eestis. 26 Kui soomeugri kultuurikongressi juhatuses võeti Eesti esindajate algatusel küsimus päevakorda, olid Soome ja Ungari esindajad kategooriliselt selle vastu, et näitusele kutsutaks ka Nõukogude Liit. Seejärel pöördusid P. Ariste, J. Mägiste, A. Raun jt. eesti teadlased VOKS-i poole juba uue ettepanekuga, nimelt korraldada Eestis iseseisev NSV Liidu soome-ugri rahvaste kirjanduse näitus lahus soome-ugri kultuurikongressist. Nad rõhutasid niisuguse näituse suurt tähtsust ja kinnitasid, et see pakuks teadlastele tõsist huvi. Näitus soovitati üles panna sama aasta sügisel Tartus. 27 VOKS-i esindaja Eestis tegi juhtkonnale Moskvas ettepaneku küsimus positiivselt otsustada. 15. aprillil 1936 teatatigi Tallinna, et näituse pidamisega sügisel Tartus ollakse nõus. 28 Jäi vaid selgitada, millised Eesti organisatsioonid näituse ametlikult Tartusse kutsuvad. Asjaajamise võttis enda peale ülikooli õppejõud keeleteadlane A. Raun juulil 1936 teatas VOKS-i esindaja, et teda külastanud taas Akadeemilise Kirjandusühingu esimees G. Suits. Oli arutatud Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste kirjanduse näituse organiseerimist sügisel Tartus. G. Suits avaldanud veendumust, et selle korraldami NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 623, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, l. 79. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630,

32 30 seks liituvad F. Tuglase juhtimisel oleva Eesti Kirjanduse Seltsiga ka teised Tartu teadusorganisatsioonid. Ta teinud ühtlasi ettepaneku, et näitusel pandaks Nõu-kogude Liidus elavate soome-ugri rahvaste kirjanduse kõrval välja ka nende rahvaste elu käsitlevaid venekeelseid raamatuid. 30 Nõukogude soome-ugri rahvaste kirjanduse iseseisva näituse ettevalmistamine lahus natsionalistliku suunitlusega soome-ugri kultuurikongressist ja ametliku poliitilise kursi ignoreerimine omandas üsna pea kaugemale ulatuva tähenduse. Kujunes välja organisatsioonide ja demokraatlike kultuuritegelaste rin?, kes nägi kõne all oleva ürituse ettevalmistamises midagi enamat kui lihtsalt Nõukogude Liidu soome-ugri hõimude kirjanduse eksponeerimist. See suhteliselt küll väike ja puhtteaduslikku huvi pakkuv üritus tähistas kindlate poliitiliste seisukohtade väljakujunemist ühe osa eesti haritlaste keskel. Eesmärgiks oli rajada kindlam alus NSV Liiduga tihedate ja sõbralike suhete loomiseks ning neid suhteid pooldavate jõudude koondamine. Umbes samal ajal, kui VOKS-i esindajal oli jutuajamine G. Suitsuga, pöördus Tartu demokraatlike haritlaste nimel J. Kljavini poole Aleksander Tassa. Ta teatas, et Tartu kultuuritegelaste ringkondades on tekkinud mõte asutada ülikoolilinnas Nõukogude Liiduga kultuurisidemete arendamise ühing. Neis ringkondades ollakse seisukohal, selgitanud A. Tassa, et Nõukogude Liiduga kultuurikontaktide tihendamine on teinud sellise organisatsiooni asutamise vajalikuks, seda enam et niisugused organisatsioonid tegutsevad juba paljudes teistes maades. 31 Olevat astutud vastavaid samme, et välja selgitada valitsuse seisukoht selles küsimuses. Ettepanekuga samasuguse ühingu asutamiseks Tallinna käis VOKS-i esindaja juures ka Julius Genss. Loomulikult ei saanud VOKS-i] nende ettenanekute vastu midäen olla. Ent arvestades tolleaegset poliitilist olukorda Eestis ja J. Ivaski poolt rajatud ringide saatust, leidis VOKS-i esindaja, et niisuguste ühingute asutamiseks Eestis pole aeg veel küps. Ja nii ta A. Tassale ning J. Genssile vastaski. 32 Tõepoolest, ehkki Nõukogude Liidu sõprade arv Eestis pidevalt kasvas, oli teise poole käes võim ja kogu propagandaaparaat. Nõukogude-vaenulik hoiak ilmnes ka soome-ugri kultuurikongressil, mis lõppes 28. juunil Kongressi põhiettekannetes ei meenutatud üldse NSV Liidus elavaid soome-ugri rahvaid. Sektsioonides seda küll tehti, kuid tendentslikult. Sama peab ütlema kongressi puhut ajakirjanduses avaldatud kirjutiste kohta. Niisiis oli F. Tuglas olukorda juba ette õigesti hinnanud. Teiselt poolt: kongressi sekretär A. Raun teatas VOKS-i esindajale, et mõned eesti ja ungari filoloogid ning aialoolased olid kongressil jõudnud arvamusele, et kui Nõukogude Liit näiteks ise organiseeriks soome-ugri kongressi, siis pakuks see väga suurt huvi. 33 Augusti keskel 1936 teatas VOKS-i näituste osakond Eestisse, et soome-ugri rahvaste kirjanduse näituse põhimaterjalid 90 ilukirjanduslikku teost, 100 õpikut lastele ja 72 täiskasvanutele, 40 raamatut sotsiaalmajanduslikel ja poliitilistel teemadel, 100 lasteraamatut ja 40 teadusliktehnilist raamatut 18 keeles on juba kokku kogutud, lisaks veel soomeugri rahvaste muusikakirjandust, mitmesuguseid juubeliväljaandeid, vene- NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629, a. andmeil tegutses maailmas 38 NSV Liiduga kultuurisidemete arendamise ühingut, sealhulgas Inglismaal, Saksamaal, USA-s, Tšehhoslovakkias, Jaapanis, Belgias. Rootsis, Hollandis. Austrias. Prantsusmaal, aastast ka Lätis ia Leedus (vt. BOKC. Факты и цифры. Москва, 1930) a. algul pidas VOKS-iga sidemeid 97 akadeemiat teadusasutust, 410 teadusseltsi, 311 kõrgkooli, 262 valitsusasutust. 118 muuseumi ja 604 teadusajakirja toimetust (vt. BOKC. Бюллетень Март апрель, 1941 г., lk 123) 32 NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629, Eesti Nõukogude Liidu Ühing asutati alles 3. Jaanuaril 1940 pärast vastastikuse abistamise pakti sõlmimist NSV Liidu ia Eesti vahel. Ühingu juhatusse valiti valdavalt kodanlikud riigitegelased, kirjanikest kuulus juhatusse vaid A. Adson. Vt. «Eesti ja Nõukogude Liidu Kaubanduskoja Majandusbülletään» 4. I 1940, nr. 4, lk. 213, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629,

33 keelseid raamatuid soome-ugri rahvaste kohta NSV Liidus jm. 34 Kuu aega hiljem saatis VOKS-i juhatus Eestisse kirja, milles teatati, et kõne all olevat näitust on palutud ka Ungarisse. Sooviti teada, millal Eestis kavatsetakse kõnealune ekspositsioon avada. 35 Veel kuu aega hiljem, 16. oktoobril, saabus Moskvast sõnum, et näitus on Eestisse saatmiseks peaaegu valmis. 36 Möödus jälle kuu, enne kui Kljavin võis teatada, et Eestis ollakse nous näitust vastu võtma. Selle korraldamise oli enda peale võtnud Eesti Rahva Muuseum, ruumid oli lubanud anda kunstikool «Pallas», mille direktoril A. Starkopfil olid VOKS-iga juba varem tihedad sidemed. 37 Ent nüüd tegi VOKS-i esindaja J. Kljavin ettepaneku siiski veel pisut oodata, sest ees seisid A. Puškini 100. surma-aastapäeva üritused. Otsustati, et Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste kirjanduse näitus avatakse kohe pärast seda. Ühtlasi tegid näituse Tartu-poolsed korraldajad ettepaneku täiendada ekspositsiooni soome-ugri rahvaste etnograafiliste materjalide ja ornamentide koguga. 38 Puškini-ürituste'ajal Tartus viibides sai VOKS-i esindaja siinsetelt filoloogidelt J. Mägistelt, P. Aristelt jt. ametliku dokumendi. Sellele olid alla kirjutanud Õpetatud Eesti Seltsi, Akadeemilise Emakeele Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi juhid. Dokumendis öeldi, et «allakirjutanud organisatsioonid soovivad korraldada Tartus NSV Liidu soome-ugri rahvaste näituse ning paluvad Teie lahket kaasabi vastavate võimalikult täielike kirjanduslike materjalide ja esemete saamiseks». 39 Kirja üleandmisel selgitati, et näitus peaks avatama hiljemalt aprilli algul 1937, sest pärast seda on «Pallase» saal kinni. Ühtlasi avaldasid Tartu filoloogid soovi, et näituse avamiseks saadetaks siia keegi Leningradi teadlastest soome-ugri keelte alal, kes koos kahe Tartu teadlasega esineks loengusarjaga. Tartu esindajad selgitasid J. Kljavinile, et kavatsetav näitus äratab üha enam huvi mitte üksnes eesti teadlaste ja üliõpilaste keskel, vaid ka Soomes. P. Ariste sõnade järgi, nagu J. Kljavin informeeris VOKS-i juhtkonda, kavatsevat grupp soome filolooge selleks ajaks Tartusse sõita, et tutvuda siin kirjanduslike materjalidega soome-ugri rahvaste olukorra kohta NSV Liidus. Asi olevat selles, selgitanud P. Ariste, et soome noored filoloogid olevat hakanud kahtlema reaktsiooniliste professorite Nõukogude-vastastes väidetes, mis puudutavad soome-ugri hõimude kultuurilist olukorda NSV Liidus. 40 Et ettevalmistatav näitus hakkas omandama ulatuslikumat rahvusvahelist tähtsust selle vastu tundsid peale Eesti huvi ka Ungari, Soome ja mõned teisedki riigid 4 ', siis otsustati järelejäänud kuid kasutada selle veelgi põhjalikumaks ettevalmistamiseks. Töö käiku hakkas jälgima ka NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat. 42 VOKS-i näituste osakond pöördus veel kord kõigi NSV Liidu teadusasutuste, teadusseltside, muuseumide, raamatukogude ja kirjastuste poole nii keskustes kui ka autonoomsetes vabariikides ja oblastites, kus elas soome-ugri rahvaid, paludes saata näituse jaoks täiendavat kirjandust ja muid materjale. Vahetati sadu kirju. 43 Lõpuks olid eksponaadid koos: 481 soome-, 179 eesti-, 15 ungari-, 31 karjala-, 3 vepsa-, 24 udmurdi-, 106 ersa-, 89 mokša-, 85 mäemari-, 75 niidumari-, 72 permikomi-, 75 sürjakomi- ja 26 venekeelset raamatut ning 24 nimetust soome-ugri rahvaste muusikakirjandust. Ühtekokku oli välja valitud 1307 paremat ja ülevaatlikumat raamatut, lisaks neile veel 23 sürjakomi ja 22 permikomi ornamenti, nee NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 628, 1. 7 NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 628, NSVL ORKA, f. 5283, nim 5, s. 628, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 628, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 643, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 643, 1. 52, 71. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 11, s. 489, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 628, I. 91. Vt. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 11, s. 489,

34 netši ornamentide kogu ning hulk fotosid nende rahvaste elu ja töo kohta. 44 Materjal oli küllaltki põhjalik ja rikkalik. Seda täiendasid tabelid, diagrammid jm. väikerahvaste arengust Nõukogude Liidus. Enne näituse saatmist Eestisse otsustas VOKS-i juhatus Moskva teadlastega veel nõu pidada. Vaadanud koos VOKS-i esindajatega läbi näituseks kogutud raamatud, tehti ootamatu ettepanek: VÕKS peab näituse avamise määramata ajaks edasi lükkama ja seda veelgi põhjalikumalt ette valmistama. Sellist otsust põhjustasid järgmised kaalutlused. Kõigepealt leidsid uurijad, et fennougristika on kõikjal arenenud väga mitmekülgseks teadusharuks, mis ei hõlma mitte üksnes nende hõimude keelt ja kirjandust, vaid ka ajalugu, etnograafiat, rahvaluulet, arheoloogiat, kogu materiaalset elu ja ideoloogiat tervikuna. Avaldati kahtlust, kas selline näitus, mis põhineb üksnes kirjandusel, rahuldab tõsiseid fennougriste. Leiti, et vaevalt küll, pealegi oli valdav osa Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste kirjandusest vahetuse korras juba saadetud Balti 1 maade ja Skandinaavia maade uurimisasutustele, teadusseltsidele ja teadusraamatukogudele. Tuldi arvamusele, et teadlased leiaksid selliselt näituselt vähe oluliselt uut, oodates ikkagi eelkõige soome-ugri hõimude arheoloogiat, etnograafiat, rahvaluulet, ajalugu ja tänapäeva elu kõiki külgi valgustavat näitust. Niisugusena see tulekski ette valmistada. Asi seisab selles, kirjutati vastavas kokkuvõttes, et kõne all oleva näituse organiseerimise peamine mõte on Eesti õpetlaste arvates vastulöögi andmine reaktsiooniliste jõudude laimule Nõukogude Liidu aadressil, nagu puuduksid seal soome-ugri rahvastel arenguks vajalikud tingimused. On aga kahtlane, märgiti kokkuvõttes, kas üksnes Nõukogude Liidu soomeugri rahvaste kirjanduse näitus suudab seda laimu ümber lükata. Kas ei kutsu see piiratud näitus hoopis esile fašistliku ajakirjanduse järjekordset pealetungilainet Nõukogude Liidu vastu? Ei ole ka sugugi võimatu, et hakatakse organiseerima nn. kontranäitusi natsionalistliku ja Nõukogudevastase soome-ugri kirjanduse baasil, et Nõukogude Liidule varju heita. 45 Vaadeldavate aastate sündmused Euroopa poliitilisel areenil, fašismi üldine pealetung ja äge Nõukogude-vaenulik ning antikommunistlik propaganda kapitalismimaades sundisid VOK.S-i ettevaatusele ja nii otsustati Nõukogude soome-ugri rahvaste näitus Eestis edasi lükata ja ekspositsiooni täiendada. Kuigi plaanitsetud üritus, mille idee lähtus F. Tuglaselt, korda ei läinud, oli selle ettevalmistamisel ometi küllaltki suur tähtsus Eesti ja Nõukogude Liidu kultuurikontaktide süvendamisel, eesti demokraatliku haritlaskonna aktiviseerimisel ning uute koostöövõimaluste ja -vormide väljaselgitamisel. F. Tuglas kujunes NSV Liidu saatkonnale ja VOKS-i esindajale Eestis kirjanduse ning kultuuri küsimustes üheks autoriteetsemaks nõuandjaks. Sellest annab tunnistust seik, et kui VOKS-il oli kavas aasta algul oma väljaannetes avaldada vastused ankeetküsitlusele, mis saadeti maailma silmapaistvamatele teaduse, hariduse ja kunsti esindajatele, oli nende hulka arvatud ka F. Tuglas. Ankeedi koos kaaskirjaga saatis talle VOKS-i esimees detsembri keskel Kas F. Tuglas sellele vastas, pole teada. F. Tuglasest kui autoriteetsest nõuandjast kõneleb ka J. Kljavini üks kiri a. algul. Nimelt oli taas üles kerkinud küsimus eesti kirjanduse väljaandmisest vene keeles. VOKS-i keskusest soovitati J. Kljavinil arutada E. Hubeliga, millised eesti kirjanike teosed võiksid tõlkimiseks kõne alla tulla. Sellele vastas J. Kljavin selgesõnaliselt, et kirjanduse küsimustes ei pea ta nõu mitte Hubeliga, vaid «palju võimsama mehega, nimelt Tuglasega» NSVL ORKA, f. 5283, nim. 11, s. 489, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 11, s. 489, KM KO, f. 245, m. 74 : 13, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630,

35 Oma ettekandes 19. jaanuarist 1936 jutustab VOKS-i esindaja, et ta olevat hiljuti käinud tööülesannetel Tartus, kus vestelnud F. Tuglase ja teiste kirjanikega. Need korraldanud talle «Ko-Ko-Ko» kohvikus meeldiva vastuvõtu ja kinkinud ühtlasi «Kalevipoja» äsja ilmunud iluväljaande. Seejärel palutud teda veel «Loomingu» toimetaja J. Semperi poole koju teeõhtule. Seal olevat viibinud ka kümmekond silmapaistvamat kirjanikku. Jutuajamisel palunud F. Tuglas, et talle NSV Liidust saadetaks Karjalas väljaantud «Kalevala» veebruaril 1936 läkitati Moskvast Tartusse VOKS-i III Lääne osakonna uue juhataja S. Melnikovi kiri: Moskva, 28. veebruar a. Väga austatud härra Tuglas. Olles teadlik Teie huvist NSV Liidu rahvaste kirjanduse vastu, saadame Teile kolm raamatut: «Поэты Грузии», «Альманах писателей Абхазии» ja Altai eepose «Когутэй», mis loodetavasti pakuvad Teile mõningast huvi. Läh päevil loodame Teile läkitada Karjalas väljaantud «Kalevala», mida me siiani pole kahjuks veel saanud. Tellisime Teile kogu aastaks ajakirja «Literaturnõi Kritik», mis saadetakse Teile Kljavini aadressil. Oleksime rõõmsad, kui saaksime teada Teie edasisi soove teoste kohta, mis on Teile kirjanduslikus tegevuses vajalikud. Saadame neid Teile meeleldi. Võtke vastu mu täieliku lugupidamise kinnitus. S. Melnikov. 49 Moskvast saadetud kirjanduse sai F. Tuglas kätte J. Kljavini kaudu. 50 Aprilli keskel jõudis pärale ka palutud «Kalevala». 51 Sama aasta veebruaris ja märtsis saatis J. Kljavin Moskvasse kaks F. Tuglase ja ühe A. Gailiti raamatu ning M. Underi luulekogu (pealkirju pole saatekirjas mainitud), mis tema arvates sobiksid NSV Liidus avaldada. 52 Nimetatud teosed saatis VOKS-i III Lääne osakond aprilli algul Leningradi, kus asjatundjad pidid neile hinnangu andma. Saatekirjast selgub, et F. Tuglase ja A. Gailiti raamatud olid saksakeelsed, M. Underi luulekogu venekeelne. 53 Seega on tõenäoline, et jutt on F. Tuglase raamatutest «Am Rände der Welt» (Tartu, 1935) ja «Des Menschen Schatten» (Tartu, 1936), A. Gailiti romaanist «Nippernaht und die Jahreszeiten» (Berliin, 1931) ning M. Underi luuletuskogust «Избранные стихотворения» (Tartu, 1935; tõlkinud J. Sumakov). Saadetud teoste edasise saatuse kohta pole õnnestunud VOKS-i dokumentidest jälgi leida. Märtsis 1936 sai F. Tuglas 50-aastaseks. Juubeliõnnitlus tuli ka Moskvast VOKS-i esimehe kohusetäitjalt L. Tšernjavskilt. Väga austatud härra Tuglas. Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Üleliiduline Ühing saadab Teile viiekümnenda juubeli puhul oma õnnitlused ja parimad soovid edaspidiseks viljakaks kirjanduslikuks ning ühiskondlikuks tegevuseks. 54 Kõige lähemad suhted olid F. Tuglasel neil aastail VOKS-i esindaja J. Kljaviniga, kes oli ühtlasi NSV Liidu saatkonna sekretär Tallinnas. Rahvuselt oli ta lätlane. Alates aastast saatis J. Kljavin suviti puhkusel olles F. Tuglasele tervituskaardi ja aastal Pjatigorskist, a. Karlovy Varyst augustil 1936 jõudsid kohale F. Tuglasele üleandmiseks tema poolt palutud raamatud jakuudi ja turkmeeni folkloori alalt. 56 Sama aasta sügisel palus F. Tuglas jutuajamisel NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, 1, KM KO, f. 245, m. 74 : 13, 1. 4; NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 630, 1. 51, 76. NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 624, KM KO, f. 245, m. 35 : 5, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 629,

36 j. Kljaviniga muretseda talle karjala kirjaniku Jalmari Virtaneni teoseid. Kljavin unustas paraku ära kirjaniku nime, talle oli meelde jäänud üksnes see, et too kirjanik oli hiljuti tähistanud oma kirjandusliku tegevuse 30. aastapäeva. Nii teataski J. Kljavin 19. oktoobril 1936 Moskvasse: F. Tuglasele tuleb kohe saata selle karjala kirjaniku teosed, kes tähistas oma juubelit. 57 Moskvas tehti asi selgeks ja 15. detsembril läkitati F. Tugiasele üleandmiseks J. Virtaneni viis teost: «Valittuja runoja», «Minkä tähden taistelemme», «Fanfaareja», «Maine ja kunnia-asia» ja «Virtoja pitkin Vienaan». 68 Sel ajal võttis F. Tuglas aktiivselt osa ka A. Puškini 100. surmaaastapäeva ürituste ettevalmistamisest Tartus. Kuid see on omaette teema aastal valiti F. Tuglas Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Aprilli keskel teatas J. Kljavin sellest VOKS-i keskusele, paludes ühtlasi Tuglasele nüüd regulaarselt saata ajalehte «Literaturnaja Gazeta» ja ajakirja «Literaturnõi Kritik». 59 «Literaturnaja Gazeta't» saadeti pidevalt ka Kirjanikkude Liidu eelmisele esimehele E. Hubelile tema kodusel aadressil. 18. mail 1937 Moskvasse saadetud kirjas kõneleb J. Kljavin jutuajamisest E. Hubeliga, kes muu hulgas kurtnud, et ta pole juba mitu kuu-d Nõukogude Liidust ajalehti saanud, ja avaldanud arvamust, et siin on mängus poliitilise politsei käsi. Lepiti kokku, et nüüdsest peale hakkab ta ajalehte saama J. Kljavini kaudu. Sellega seoses andis VOKS-i esindaja Moskvasse korralduse, et F. Tuglasele, E. Hubelile, J. Semperile ja teistele eesti kultuuritegelastele saadetaks kõik NSV Liidu väljaanded tingimata tema kaudu. 60 Viimane F. Tuglasega seotud dokument, mis VOKS-i toimikutest on siiani õnnestunud leida, kannab a. 15. augusti kuupäeva. See on kaaskiri, mis teatab, et Tuglasele on saadetud J. Kljavini kaudu L. Sobolevi romaan «Kapitaalne remont». 61 Kas ja kuivõrd F. Tuglase sidemed NSV Liiduga VOKS-i kaudu 1930-ndate aastate lõpul jätkusid, pole teada. Võib aga arvata, et kuna nende sidemete pidamisel etendas tähtsat osa J. Kljavin, siis seoses tema lahkumisega Eestist aastal need sidemed võisid ka katkeda. Lõpuks olgu veel märgitud, et J. Kljavin ei unustanud sõbralikku koostööd F. Tuglasega hiljemgi. Pärast Suurt Isamaasõda Riias elades saatis ta veebruaris 1948 F. Tuglasele postkaardi. Soovides rahvakirjanikule palju edu, palus ta teada, kust võiks saada F. Tuglase teoseid. Tuglas saatis talle kohe oma raamatu «Elu ja kangastused» (1946). J. Kljavin oli selle eest siiralt tänulik. Vastuses kirjutab ta, et püüab nüüd elustada oma eesti keele teadmisi, tungimaks Tuglase teose sisusse. Märtsi keskel 1948 läkitas J. Kljavin Tuglasele kingiks A. Upitsi valitud novellid. Ühtekokku on J. Kljavin F. Tuglasele veebruarist 1948 kuni detsembrini 1960 saatnud 16 tervituskaarti. 62 F. Tuglase kontaktid NSV Liiduga 1930-ndail aastail on küllalt olulised ja neid ei tohi unustada NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 628, NSVL ORKA, [. 5283, nim. 5, s. 628, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 643, NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 642, 1. 73, 102 r "' NSVL ORKA, f. 5283, nim. 5, s. 642, KM KO, f. 245, m. 35 : 5,

37 Tahvel XI ':«ш r-1 Ülal: Elo Tuglas, Betti Alver ja Friedebert Tuglas Ahjal 12. septembril Al!: Hans Kruus, Vanda Kruus ja Aurora Semper F. Tuglase sünnipäeval 2. märtsi) 1971,

38 Tahvel XII

39 Friedebert Tuglase loomingu retseptsioonist Soomes TOIVO KULDSEPP Friedebert Tuglas saabus esmakordselt Helsingisse keset äreva aasta suve. Nagu tervituseks noorele, 19-aastasele kirjanikule oli sama aasta märtsis Aino Kalda tõlkes avaldatud tema õpilasjutustus «öö». 1 Tuglas asus Tartust teele juuni keskel ja reisis Narva, Peterburi ning Viiburi kaudu Lappeenranta, kus teda ootas meeldiv üllatus. «Vaevalt olin aga Lappeenrannas ootavas rongis aset võtnud, kui vaguni uks avanes ja sisse astus Gustav Suits. Teadsin ta sellegi suve Soomes veetvat ja kirjavahetuse järgi ka kuskil Lappeenranna läheduses elavat. Kuid see kohtumine oli jälle neid käsitamatuid reisiüllatusi, mida olen tihti kogenud. Just täna hommikul oli ta äkki otsustanud ära sõita ja just samale rongile ning samasse vagunisse sattunud! Nii jätkasimegi koos reisi Helsingisse. Ja Suitsu keeleoskus ning muudki kogemused sel maal olid mulle muidugi ainult kasuks.» 2 Helsingisse saabuti 18. juulil. Kuigi Tuglas oma mälestustes aasta Soome reisi täpsemalt ei dateeri, võib tema Helsingisse jõudmise päeva määrata sealsamas leiduva teate järgi: «Ja kohe päeval pärast meie saabumist pidime isiklikult ühest terroriaktist käsituse saama. [ ] Oli toimunud pommiatentaat kindralkuberneri abile Deutrichile, kes oli senatist politseisse minemas.» 3 Atentaadist, mis leidis aset 19. juuli pärastlõunal, teatasid päev hiljem kõik kesksed Soome lehed. 4 Sügavaima mulje jättis Helsingi Tuglasele siiski autonoomse Soome pealinnana, pulbitseva kultuurikeskusena. «See oli esimene lääne-euroopa linn, mida nägin, hoopis teistsuguse ilu, puhtuse ja käitumise tasemega. Ja kõigepealt: Soome seim, Soome senat, Soome ülikool, Soome pank need olid mõisted, mida ei suutnud veel kujutledagi meie oludesse. [ ] Rahutud, kuid ühiskonna tahtepinge tõttu ka mitmeti viljakad ajad. See kajastus kirjanduseski, kus soome uusromantism saavutas oma kõrgtaseme, hoolimata välissurvest või õtse selle kiuste.» 5 Kui Tuglas koos Suitsuga paari päeva pärast koduteele asus, oli neil kaasas nii Suitsu äsja ilmunud esikkogu «Elu tuli» eksemplare (teos jõudis raamatukauplustesse 14. juulil) kui ka Helsingis trükitud pildimaterjal «Noor-Eesti» esimese albumi jaoks. Vaevalt võis noor Tuglas, kes Helsingist tulles esmakordselt Tallinna nägi, aimata, et poole aasta pärast vaatab ta sama merd Toompea vangla aknaist ja veidi rohkem kui aasta pärast saab Helsingist tema püsivam peatuspaik, tugipunkt enam kui kümneks pagulasaastaks. Et Tuglase Soome aastaid on üksikasjalikumalt taaselustanud Heino Pühvel 6 ja nooreestlaste jälgedes Ahvenamaal on liikunud Ilmar Talve kirjutises «Noor-eestlased Ahvenamaal » (1978), siis keskendugem alljärgnevas ennekõike Tuglase teoste retseptsioonile Soomes. Sissejuhatuseks on vaja lühidalt peatuda ühel omanäolisel ja eesti kirjanduse retseptsiooni seisukohast tähtsal organisatsioonil, aastail Helsingi ülikooli juures tegutsenud Soome-Eesti Liidul. Esimesele Vene revolutsioonile järgnenud verine terror Eestis sundis maapakku mitmeid hilisemaid prominentseid kultuuritegelasi, õpingute tõttu Hel- 1 «Uusi Suometar» 8. III 1905, nr. 56. Tuglase teoste soomendamise kohta vt. ka: N. A n d r e s e n, Terendusi. Tallinn, 1979, lk F. Tuglas, Mälestused. Tallinn, 1960, lk '" F. Tuglas, Mälestused, lk Vt. näiteks: «Helsingin Sanomat» 20. VII 1905, nr F. Tuglas, Mälestused, lk H. Pühvel, F. Tuglas Oulunkyläs. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 9, lk Keel ja Kirjandus nr

40 singi ülikoolis olid siin Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Gustav Suits jt. Lühikeseks ajaks kujuneski Helsingist eesti vaimuelu keskus, kindel kogunemispaik ja mõttevahetuste foorum. Uute tutvuste sõlmimise kohaks sai Soome-Eesti Liit, mille esimees oli rahvaluuleprofessor Kaarle Krohn (Aino Kalda vend) ja abiesimees Gustav Suits. Eestlastest võtsid liidu tööst lisaks Gustav Suitsule aktiivselt osa Johannes Aavik, Friedebert Tuglas ja Leeni Ploompuu (hiljem Vesterinen) 7, soomlastest leidsid siin eesti kultuurieluga kontakti hilisem Tartu ja Helsingi ülikooli professor Lauri Kettunen, kelle Eesti-harrastus kulmineeris aastal avaldatud eestikeelse luulekoguga 8, V. A. Koskenniemi, kes esitas siin oma esimesi luuletusi ja just Aaviku ning Tuglase kaudu tegi prantsuse kirjandusega tutvust 9, hilisem kirjandusprofessor ja teravapilguline eesti kirjanduse arvustaja Viljo Tarkiainen ning mitmed teised. Värvikalt kirjeldab oma liitumist seltsiga ja tutvumist Tuglase ning Suitsuga Tuglase esimese novellikogu soomendaja Aino Thauvön, hilisem proua Suits. 10 Tuglase elus oli Soome-Eesti Liit arvestatav lüli tema «elu ülikoolide» reas, teiselt poolt oli see aga tänapäeval Soome estofiile ühendava Friedebert Tuglase Seltsi eelkäija. Suureks tunnustuseks noorele autorile oli kindlasti «Jumala saare» katkendite äratrükkimine aastal autoriteetses kirjandusajakirjas «Päivä». 11 Tuglase esimene raamat võõrkeeles oli aastal «Otava» kirjastusel väljaantud «Vilkkuva tuli», aluseks aastal eesti keeles ilmunud novellivalimik «Kahekesi». Soliidse tiraažiga (2400) «Vilkkuva tuli» sisaldab novellid «Toome helbed», «Suveöö armastus», «Vilkuv tuli» ja «Õhtu taevas», tõlkijaks Emilia Tavia (Emilia oli Aino Suitsu teine eesnimi, Tavia tema neiupõlvenime Thauvön soomepärane kuju). Teos saab õige sooja vastuvõtu osaliseks Eino Leino poolt, kes seda ajalehe «Helsingin Sanomat» veergudel arvustab koos samal ajal ilmunud esimese soomekeelse eesti luule antoloogiaga «Merentakaisia lauluja». Arvustuses kordab Leino peaaegu samu mõtteid kui aastal soome lugejatele Suitsu esikkogu esitledes: «Eestis kasvab praegu omanäoline, ajajärgu vaimseid väärtusi tõlgendav kirjandus, mis päev-päevalt nõuab üha suuremat tähelepanu ka Soome lahe põhjakaldal. Selle kirjanduse tugevaks küljeks on tema euroopalikkus, üle rahvuspiiride kanduv humaanne hoiak. Ja mulle tundub, et just sellest vaatenurgast nähtuna võib see ülimalt tervendavalt mõjustada soome kirjandust.» 12 Igati kiitva hinnangu saab ka Tuglase stiil: «Kõigis neis novellides võlub lugejat peale psühholoogia kujutamise erksuse autori eriline loodusekujutamise võime: mitte laialt maaliv, nagu omane soome kirjandusele, vaid impressionistlikult välgatlev, tuhandes värvis särav.» Teises keskses pealinna päevalehes «Uusi Suometar» arvustab teost Nuutti Vuoritsalo, kellele Tuglase taotlused jäävad märksa kaugemaks. Arvustaja avaldab kartust, et Tuglase anded, milles ta ei kahtle, «võivad peagi kaduda sümbolismi ja psühhologismi hämarusse». 13 N. Vuoritsalo arvustuses võib tajuda poleemilist hoiakut Eino Leino seisukohtade suhtes, laiemas mõttes aga kajastab see alalhoidlike kultuuriringkondade tõrjuvat suhtumist kirjanduse uuenemispürgimustesse. Selget erinevust suhtumises kirjanduse ülesannetesse ja arengusuundadesse võib tähel- 7 Liidu tegevuse kohta vt. näiteks: F. Tuglas, Mälestused, lk ; A. Thauvõn-Suits, Gustav Suitsu noorus. Lund, 1964, lk L. Kettunen, Südame sillad. Helsinki, Vt. V. A. Koskenniemi, Vuosisadanalun ylioppilas. Porvoo, 1947, lk A. Thauvön-Suits, Gustav Suitsu noorus, lk Katkelma Fr. Mikkelsonin [!] kertomuksesta Jumala-saar. Suom. A. Kallas. «Päivä» 1909, nr. 45/46, lk E. L[e i n о], Friedebert Tuglas, Vilkkuva tuli. «Helsingin Sanomat» 6. XII 1911, nr [N.] W[u o r i t s a l]o, Friedebert Tuglas, Vilkkuva tuli. «Uusi Suometar» 12. XII 1911, nr

41 dada ka ajajärgu kahe keskse kirjandusajakirja veergudel: «Valvoja» seisukohad on lähedased «Helsingin Sanomat'e» omadele, «Aika» taas sekundeerib ajalehele «Uusi Suometar». On siis igati ootuspärane leida ka Tuglase novellikogu puhul «Valvoja» veergudelt lühike, kuid põhitoonilt igati kiitev arvustus E. A. Saarimaa sulest 14, ajakirjast «Aika» aga Eino Kalima pikem, kuid reserveeritud kirjapanek 15. Ent vaatamata erinevale suhtumisele Tuglase stiilisse ja ainevallasse, on kõik kriitikud üksmeelsed selles, et tegemist on huvitava kirjanikuga, ning nad väljendavad soovi tema loominguga tutvust jätkata. Soov täitub peagi: aastal avaldab «Sana» novelli «Toome helbed» uustõlke Lauri Haarla sulest 16, aastail ilmuvad aga Eino Leino poolt toimetatud nädalalehes «Sunnuntai» Tuglase esseed «Lilleline inferno», «Kriitiline intermezzo» ning «Aja vaim» 17, tõlkijaks Hilja Tolvanen. Tema soomenduses avaldab «Sunnuntai» a. ka laastu «Nägemused» ja marginaalid «Iseenesele». 18 Tõsisemat vastukaja leiab Soomes «Kriitiline intermezzo», mida sajandi alguse soome kirjandust uurinud A. Särajas peab esimeseks sümbolismi kui läbikäidud kirjandusliku etapi käsitluseks soome keeles. 19 Samas uurimuses mainib Särajas muu hulgas, et nii Tuglas kui ka Aavik etendasid arvestatavat osa prantsuse sümbolismi vahendamisel Eino Leinole kümmekond aastat enne «Kriitilise intermezzo» ilmumist. 20 Juba aastal antakse Soomes välja järgmine Tuglase novellivalimik «Kohtalo». Selle oli soomendanud Aino Kallas, kes «Popit ja Huhuud» oli soome lugejatele «Valvojas» tutvustanud juba aastal. 21 Raamatu kirjastab taas «Otava». Eelmisele soomendusele osaks saanud hea vastuvõtt julgustab kirjastajat tõstma tiraaži 3200-le, mis kuni 1940-ndate aastateni jääb suurimaks eesti keelest tõlgitud raamatu tiraažiks Soomes. Võrdlusena olgu märgitud,_ et ka tänapäeval avaldatavate proosateoste (nii originaalide kui ka tõlgete) tavaline tiraaž Soomes on ainult «Kohtalo» sisaldab novellid «Maailma lõpus», «Inimsööjad», «Vabadus ja surm», «Popi ja Huhuu» ning «Kuldne rõngas» ja on soome kirjandusele kõige enam mõju avaldanud Tuglase teos. Kahtlemata oli valimiku vastuvõtule loonud soodsaid eeldusi ka Aino Kalda essee «Friedebert Tuglas», millest «Valvoja» oli avaldanud katkendeid juba aastal 22 ning mis tervikuna oli ilmunud Kalda esseekogus «Nuori Viro. Muotokuvia ja suuntaviivoja» (Helsingi, 1918). Aino Kalda raamat saab hea vastuvõtu osaliseks ja annab koos luuleantoloogiaga «Merentakaisia lauluja» ning mõlema Tuglase tõlkeraamatuga kompaktse pildi nooreestlaste taotlustest ja kirjanduslikust tegevusest. Kalda raamatus on selgesti näha ja tunda ta sümpaatiad ning antipaatiad. Need autorid, kelle taotlused ja loomelaad on Kaldale endale lähedased (Suits, Tuglas, osalt ka Aavik), saavad teravapilgulise, objektiivse ja lennuka analüüsi osaliseks, need aga, kes talle kaugemaks jäävad (kõnesolevas esseekogus Tammsaare ja Grünthal-Ridala), peavad leppima üsnagi pinnapealse ning kõike muud kui objektiivse esitlemisega. Tuglas köidab Kallast kui eurooplane, eesti noore intelligentsi täisvereline esindaja ja uusromantik ning essee tema kohta on seetõttu täis huvitavaid võrd E. A. S[a a r i m]a a, Friedebert Tuglas, Vilkkuva tuli. «Valvoja» 1912, lk E. Kalima, F. Tuglas, Vilkkuva tuli. «Aika» 1912, lk «Sana» 1915, nr. 5 6, lk , Vt. ka: N. A n d r e s e n, Terendusi, lk. 55 ja vastav viide. 17 «Sunnuntai» 2. VII 1916, nr. 26; 23. VII 13. VIII 1916, nr ; III 1917, nr «Sunnuntai» 29. IV 1917, nr. 17; 27. V 1917, nr. 21/22. A. S a r a j a s, Elämän meri. Tutkielmia uusromantiikan kirjallisista aatteista. Porvoo, 1961, lk , A. S a r a j a s, Elämän meri, lk «Valvoja» 1917, lk A. Kallas, Friedebert Tuglas. Osia laajemmasta tutkielmasta. «Valvoja» 1917, lk Il* 163

42 lüsi, tabavaid, ajaproovile vastupidanud hinnanguid ja värvikaid metafoore. Suurt tähelepanu osutab Kallas romaanile «Felix Ormusson», mis kahjuks on tänaseni soome keelde tõlkimata. Tuglase kõige paremad novellid on Aino Kalda meelest «Popi ja Huhuu», «Vabadus ja surm» ning «Maailma lõpus». Tuglast esitlev kirjapanek on kahtlemata kogu raamatu parim essee. Tuglas omalt poolt vaatles Kalda loomingut mitmes artiklis ja oli tema teoste produktiivseim eestindaja. 23 Nii langes «Kohtalo» nagu seeme hästi ettevalmistatud põldu. Arvustused ei lase ennast kaua oodata. Mõlemas kirjandusajakirjas ilmuvad novellikogu tutvustused veel samal aastal: «Valvoja's» saab Tuglase retsensendiks Ilmari Havu, «Aika» veergudel Rafael Koskimies. Poleemiline lähenemine on küll taandumas, kuid ometi on «Valvoja» arvustus mõnevõrra kiitvam ja mõistvam kui «Aika» oma. «Tema (s. o. Tuglase Т. K.) novellid on kui meistritööd, sujuvalt ja täpselt piiritletud joonistused. [ ] Tähelepanekute teravus, fantaasia jõulisus ning stiili meisterlikkus sunnivad Tuglasest rääkima austusega,» kirjutab I. Havu. 24 Ühtlasi aga nendib ta, et nii teemaderingi kui ka esituslaadi tõttu Tuglase novellid vaevalt et paeluvad laiemat lugejaskonda. Samal arvamusel on ka R. Koskimies, kuid erinevalt I. Havust näeb ta mainitud seigas Tuglase suurimat puudust. 25 Noortesse tulekandjatesse (tulenkantajat), kes meie nooreestlaste ja siurulaste eeskujul hakkasid 1920-ndate aastate keskel «avama aknaid Euroopasse», jättis aga Tuglase novellikogu sügava jälje. Mika Waltari on aastal kirjutanud oma suhetest eesti kirjandusega muu hulgas järgmist: «...lugesin mõningaid Tuglase novelle, nähtavasti tema sümbolistlikust perioodist, ja üks neist mõjutas mind sedavõrd, et kui 18-aastaselt Kristian Korppi pseudonüümi all avaldasin kogu õudusnovelle pealkirjaga «Surnu silmad», oli selle kogu esimene novell «Päikeseloojaku saar» saanud nii tugevaid mõjutusi ühest Tuglase novellist (kus selle soomendus avaldati, ei mäleta 26 ), et kas Haavio või Enäjärvi mainis oma arvustuses neid mõjutusi ja vihjas isegi plagiaadile. Olin seda õudusromantilist jutukest kirjutades 17-aastane ja loomulikult on selles eas saadud mõjutused eriti tugevad, ja ega see vist puudus olegb kui eeskujuks on selline kirjanik nagu Tug- 1 as (minu sõrendus T. /0).» 27 Tuglase mõjust teisele noorele tulekandjale Arvi Kivimaale on juttu Reetta Niemineni väitekirjas: «Kivimaa surma- ja õudusetundmuste lähimaks kirjanduslikuks eeskujuks on Aino Kalda soomenduses aastal ilmunud Tuglase novellikogu «Kohtalo». Samu tundeid kui Tuglase kangelased jutustustes «Popi ja Huhuu» ning «Maailma lõpus» kogeb jutustaja Kivimaa novellis «Katoavaa ja katonutta» («Kaduv ja kadunu»), kui ta eksleb üksi tühjas linnas ning tunneb äkki seletamatut hirmu.» 28 Ka A. Kivimaa ise meenutab aastakümneid hiljem, et Tuglase novellidest sündinud mälupildid on tal üha selgesti meeles. 29 Sügava mulje jättis novellikogu ka Katri Vaiale, kelle pidepunkte Tuglase loominguga on põhjalikult vaadelnud Kerttu Saarenheimo. 30 Vala sõprade ja aatekaaslastega peetud kirjavahetusele tuginedes väidab 23 Tuglase ja Aino Kalda suhete kohta vt. lähemalt: K. Laitinen, Aino Kallaksen maailmaa. Keuruu, 1978, lk I. Havu, F. Tuglas, Kohtalo. «Valvoja» 1919, lk R. Forsman [= Koskimies], F. Tuglas, Kohtalo. «Aika» 1919, lk Juttu on novellist «Maailma lõpus», mis ilmus kogus «Kohtalo» (1919). 27 M. Waltari Т. Kuldsepale 11. XI 1975 (adressaadi valduses). Lähemalt M. Waltari suhtumise kohta eesti kirjandusse vt.: T. Kuldsepp, Mika Waltari ja Eesti. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 6, lk R. Nieminen, Arvi Kivimaa, kirjailija ja teatterimies. Turku, 1978, lk A. Kivimaa, Ystäviä. Keuruu, 1977, lk Tuglast käsitlev essee on selles raamatus pealkirjastatud lühidalt, kuid ilmekalt: «Friedebert Tuglas eurooppalainen». 30 K. Saarenheimo, Katri Vala ja Friedebert Tuglas. Varhaisia kosketuskohtia. KirjalUsuudentutkijain Seuran vuosikirja XXV. Helsinki, 1971, lk

43 uurija: «Kokkupuuted Tuglase loominguga ilmnevad ainult noorpõlve loomingus, mil eesti kirjaniku ja Katri Vala loomelaadis ja luulelennulises fantaasias tuleb esile kahtlemata huvipakkuvaid paralleele. Neil on ühiseid teemasid, mida nad käsitlevad paiguti sarnaselt. Kuid nagu öeldud, puudutab see vaid Katri Vala esimesi kogusid, hiljem ta võõrdub müstilisest ainevaldkonnast ja asub eritlema elulähedasemaid ilminguid.» 31 K. Saarenheimo mainib, et noor luuletaja innustas teisigi (näiteks Elina Vaarat) Tuglase loominguga tutvuma 32, ning teeb ühtlasi huvitava tähelepaneku: «Maailma lõpus», mis Tuglase novellidest Katri Valat kõige enam on mõjutanud, on Tuglase enda kinnitust mööda sündinud Heinolas aastal, seal esineva saare prototüübiks aga on kaks erakordselt lopsaka loodusega saart Kuolimo järves. 33 Lubagem siis igati tõepärases fiktsioonis noorel Heinola seminari õpilasel Katri Vaial hetkeks istuda pingile järve rannal lugema Tuglase suure sisemise pingega kirjutatud novelle ja pilku raamatult tõstes nägema enda ees saari, mis on jätnud Tuglasele mulje, otsekui oleksid nad «maailma lopus»! Märkimist väärib ka see, et kõnesoleva novellikogu arvustusega alustas «Ylioppilaslehti» 1920-ndail aastail süsteemikindlamat eesti kirjanduse tutvustamist. Arvustuse autor on Viljo Tarkiainen, kes märgib: «Kummaline on Friedebert Tuglase maailm.' Tundmatud ja imelised on selles nii inimesed kui ka loomad Koik on kui palavikus sonimine, kummituslikult ebatõeline, samaaegselt ligitõmbav ja eemalekohutav.» aastal avaldatud eesti novelli antoloogiasse on selle toimetaja Elsa Enäjärvi soomendanud Tuglase novelli «Inimese vari», mis on andnud pealkirja kogu antoloogiale. Kordustrükis leiduvad antoloogias veel Aino Suitsu poolt juba aastal tõlgitud «Toome helbed» ja «Suveöö armastus». Kirjandusajakirjas «Valvoja-Aika» arvustab antoloogiat Rafael Koskimies, kes oma kirjutises keskendab põhitähelepanu Tuglasele ja resümeerib heakskiitvalt: «Tuglase areng, sedavõrd kui antoloogias leiduvate üksikute novellide põhjal võib otsustada, on kulgemas tõusuteed.» 35 Paari Tuglase novelli soomendused ilmuvad 1920-ndate aastate keskel ka perioodikas ndate aastate lõpp ja 1930-ndad aastad aga Tuglase teoste tõlgetele enam lisa ei too. Põhjuseks on eelkõige kirjaniku enda vähene produktiivsus, kuid selle kõrval kindlasti ka asjaolu, et Soome kirjastajate huvi eesti kirjanduse vastu vähenes. Tuglaselt ilmub küll üksikuid artikleid eesti kirjanduse kohta 37, teda ennast mainitakse kõigis eesti kirjanduse ülevaadetes elava klassikuna, Tuglas valitakse mitme Soome teadusseltsi välisliikmeks ning kutsutakse aastal koos Eduard Vildega Soome Kirjanike Liidu auliikmeks (hiljem on see au eesti kirjanikest osaks saanud Marie Underile ja Lennart Merele). Tuglase retseptsiooni esimest perioodi (kuni aastani) kroonib aastal «Üldise kirjandusloo» raamides avaldatud «Lühikese eesti kirjandusloo» tõlge, mis on praegugi (Endel Nirgi kirjandusloo soomendust oodates) parim soomekeelne eesti kirjanduse ülevaade ja on olnud teejuhiks eesti kirjandusse nüüd juba mitmele sõjajärgsele Soome estofiilide põlvkonnale K. Saarenheimo, Katri Vala ja Friedebert Tuglas, lk K. Saarenheimo, Katri Vala (a Friedebert Tuglas, lk K. Saarenheimo, Katri Vala ja Friedebert Tuglas, lk Vt. ka: F. Tuglas, Teoste sünnilood. Rmt.: Friedebert Tuglas sõnas ja pildis. Tallinn, 1966, lk V. TTa rki ainen]. Tuglas, Kohtalo. «Ylioppilaslehti» 1919, lk R. Koskimies, Ihmisen varjo ynnä muita virolaisia novelleja. «Valvoja-Aika» 1925, lk Vt. näiteks: «Panu» 1925, nr. 18, lk , 28 30; Taiteilijaseuran Jõulualbumi 1925, lk Vt. näiteks: F. Tuglas, Uudempi virolainen kaunokirjallisuus. Rmt.: Vironkirja. Helsinki, 1926, lk , 165

44 ndail aastail on eesti kirjanduse tõlkimine Soomes madalseisus. Suhete taassõlmimine saab alguse 1950-ndate aastate lõpul. Soome kirjastajad proovivad taaselustada huvi eesti kirjanduse vastu klassika lõigetega: aastal avaldab kirjastus «Kansankulttuuri» Tuglase esindusliku novellivalimiku «Kultainen rengas» (tiraaž 2000), aastal aga «Tammi» oma esimese eesti kirjanduse soomendusena «Väikese Illimari» (tiraaž 3000). Need müüakse läbi 1970-ndate aastate alguseks. Mõlema raamatu soomendajaks on sõjajärgsete aastakümnete üks aktiivsemaid eesti kirjanduse vahendajaid Raili Kilpi-Hynynen. Ootuspäraselt tervitatakse F. Tuglase come back"\ nii kultuuriajakirjades kui ka päevalehtedes: «Suomalainen Suomi» veergudel vaatleb novellikogu ja selle kaudu kogu Tuglase loometeed R. Kilpi-Hynyneni põlvkonnakaaslane ja teine tähelepanuväärne eesti kirjanduse soomendaja Martti Rauhala, kes peab Tuglast põhjendatult eesti kirjanduse suurkujuks. 38 Ajalehes «Helsingin Sanomat» võtab sõna lehe kirjandusarvustaja, A. H. Tammsaare soomendaja Erkki Reijoneni tütar Tuuli Reijonen-Uibopuu. 39 Novellivalimik, kus leidub ka lühiülevaade Tuglase elust ja tegevusest, sisaldab 16 Tuglase novelli, neist esmakordselt soome keeles novellid «Öhk on täis kirge», «Ühe elu mõistatus», «Viha», «Teadmisjanu», «Notturno» ja «Viimne tervitus». «Väikest Illimari» peetakse ilmselt noorsooraamatuks ainuke arvestatavam arvustus tema kohta leidub ajalehes «Uusi Suomi», kus Kaarina Sala hindab teost kui etnograafilis-sotsiaalset minevikuvaatlust. Retsensent leiab, et «Friedebert Tuglase jutustamisoskus ning elu mõistmine on kõrget klassi; seetõttu kanduvad tema lapsepõlvemälestused hästi üle keele- ja kultuuripiiride». 40 Nende kahe tõlkega on Tuglas tehtud esinduslikult kättesaadavaks ka tänapäeva soome lugejale. Tuglase surma puhul avaldavad nekroloogi nii «Helsingin Sanomat» kui ka «Uusi Suomi» 4I, tervikliku analüüsi Tuglase elutöö kohta esitab Kalevala Seltsi aastaraamatus Ilmar Talve aastal Tallinnas väljaantud soomekeelses eesti novelli antoloogias on Tuglas esindatud novellidega «Merineitsi» ja «Viikingite veri» Raili Kilpi-Hynyneni tõlkes. Tähelepanuväärne koht on Tuglasel Kai Laitineni esseekogus «Aino Kallaksen maailmaa», Tuglase nime kohtame peaaegu kõigi käesoleva sajandi esimese poole soome kirjandusinimeste mälestustes või nende loomingut käsitlevates uurimustes. Ühtekokku on soome keeles ilmunud 20 Tuglase novelli esinduslik ja tõepärane läbilõige tema loomingust. Rohkem kui keegi teine eesti kirjanik on ta tuvastatavalt mõju avaldanud soome kirjandusele. On siis täiesti ootuspärane, et aastal asutatud ja tänapäeval ligi poolt tuhandet Soome estofiili ühendav selts kannab Friedebert Tuglase nime ja et käesoleva aasta Soome kultuurikalendris on ka Tuglase 100. sünniaastapäeval tähelepanuväärne koht. Äsja ilmus Soome Kirjanduse Seltsi väljaandel Tuglase mälestuste soomendus (tõlkija Raili Kilpi). Valmimas on tema marginaalide tõlge. Helsingi ülikooli, Soome Kirjanduse Seltsi ja ühingu «Soome Nõukogude Liit» ühisel organiseerimisel leiab aset ulatuslik Tuglasele pühendatud teaduskonverents; näitusi ja loenguid korraldatakse ka teistes ülikoolilinnades nr M. Rauhala, Symbolit ja myytit. «Suomalainen Suomi» 1964, lk Т. Reijonen-Uibopuu, Kultainen rengas. «Helsingin Sanomat» 25. I 1963, K. Sala, Virolainen lapsuudenmaisema. «Uusi Suomi» 17 V 1967, nr «Helsingin Sanomat» 17. IV 1971; «Uusi Suomi» 16. IV I. Talve, Friedebert Tuglas Kalevalaseuran vuosikirja 52. Helsinki, 1972, lk

45 Friedebert Tuglase pikk aasta HILLAR KATTAI Okupatsiooniaastail küpses Friedebert Tuglasel järk-järgult soov lahkuda Tartust aasta algul kerkis probleem üles kogu teravusega. Aga kuhu küll minna? Kuhu viia varjule oma suur raamatukogu? Neid muremõtteid mõlgutades oli Tuglasele teretulnud ta kauaaegse tuttava, Eesti Kirjanduse Seltsi endise büroojuhataja Herman Everti ettepanek. H. Evert, kelle kodukoht Everti talu paiknes Viljandi lähedal Uusnas, soovitas siirduda üheskoos sõjapakku Viljandi kanti ja viia sinna nii Tuglase kui ka omaenda raamatukogu. Ise kavatses Evert elama asuda kodutallu, kirjanikul aga avanes võimalus saada esialgu korter Viljandisse koolidirektor M. Variku juurde С R. Jakobsoni tänav märtsil 1944 kell kaks päeval väljuti veoautoga Tartust, kell seitse õhtul jõuti Viljandisse. Evert koos oma pakkidega oli teel maha laaditud Uusna mõisas. Osa oma raamatukaste võttis Tuglas Viljandisse endaga kaasa. Teekond raamatukoorma otsas kujunes äpardusterohkeks. Koorem, milles olid ka madratsid, voodite puuosad ja muu selletaoline kraam, lagunes teel mitu korda, raamatukastid purunesid ja sisu lamas maanteeporis, nagu loeme Tuglase «Eluloolistest märkmetest» ( ) (21. III 1944) '. «Onn, et polnud tegemisi kristallilaadungiga!» arvas äparduste kohta talle omase optimismi ja huumorimeelega Tartusse koduvalvuriks jäänud Elo Tuglas. 2 Viljandis võeti kirjanik väga abivalmilt vastu. «Inimesed ja mu elukorter on kõigiti mugavad,» hindas Tuglas oma olukorda pärast saabumist 22. märtsil. 3 F. Tuglas elas Viliandis Koolipargi kõrval (tollal oli see tuntud «Anstaldi» pargina) kahekordse, tänavast natuke eemal paikneva maja alumise korruse nurgatoas. Ta omaaegse toa aknad on linna poolt vaadates esimesed. 4 Ole tänava on endise Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi punane telliskivihoone, milles nüüd töötavad J. Köleri nim. 4. Keskkooli esimesed kuus klassi. Tuglas käis Viljandis teistega vähe läbi. Tal ei olnudki siin peäle A. Annisti abikaasa ja V. Vaga perekonna nimetamisväärselt tuttavaid. A. Elangot kohanud ta tänaval. Kirjanik elas üldiselt vaikselt omaette. Harjumuseks said pikemad jalutuskäigud linnas ja ümbruses, mille looduseilu ta KM KO, f. 245, m. 118:12 (edaspidi: EM koos sissekande kuupäevaga). E. Tuglase kirjast F. Tuglasele. Siin ja jargn evas viidatud kirjad: KM KO, f. 245, m. 69: 1 F. Tuglase kiriad E. Tuglasele siin ja nevas: KM KO, f m. 213 : 1. Maial avati 11. VI 1981 mälestustahvel. Hiljem F. Tuglase Majamuuseumi töötaja. KM KO, f. 1, щ. 2 : 17. korduvalt kiitis. «Sa tead ju mu uudishimu uute kohtade vastu,» motiveeris ta oma jalutuskäike Elole kirjas 24. märtsil. Märtsiilmad on päikesepaistelised, ainult «pori on praegu põlvini, sest jalateed tänavail on enamasti sillutamata, nagu need maailma loomisel tehtud» (samas kirjas). Ehkki käis sõda, oli Viljandis tollal küllaltki rahulik. Muret tegi ainult abikaasa käekäik Tartus, keda F. Tuglas Tartu närvilisest õhkkonnast 'kutsus korduvalt Viljandisse puhkama. Need meeleolud avalduvad ilmekalt tollastes kirjades: «Istun praegu siin pühapäeva hommikul, vaatan üle lumest kiirgava aia ja tänava С R. Jakobsoni algatusel ehitatud punase maja poole ning ootan Sinult posti» (26. III 1944). Teisal peab ta möönma: «Segad ja õpetad küll, aga ikkagi on ilma Sinuta väga igav» (18. IV 1944). Elo külastaski abikaasat Viljandis mitu korda, ühel korral koos Tuglaste perekonnatuttava Linda Vilmrega 5. Tuglas koondas oma tähelepanu nüüd loomingulisele tööle, püüdes kujunenud olukorras teha, mis võimalik. Esimeseks suuremaks tööks oli nähtavasti pagulasaastate memuaaride järjekordne ümberkirjutamine. «Ühtlasi soovib toimetus (Eesti Kirjastus Tallinnas H.K.), et ma saadaksin neile oma memuaaridest teise pikema katke esimese Pariisi talve kirjeldise. Eks ma siis haikka seda nüüd ümber kirjutama» (31. III 1944). 21. aprillil nentis ta: «Seni vähesel määral tööd tehtud. Nüüd algasin «Pagulasaastate» II köite kirjutamist» (EM 21. IV 1944) mai sissekandest «Eluloolistes märkmetes» võib lugeda: «Kuskil laulab ööbik, f 1 Koostasin humoreskide valiku.» 29. mai sissekandest: «Puhkev kevad, kõige ilusamad ajad. Igapäev jalutuskäik kas Uueveski orgu või Lossimäele. Palju tööd.» 3. juunil jõudis lõpule Viljandis oleku aeg, mis oli kestnud ligi kaks ja pool kuud. «Elo ja Vilmre saabusid veoautoga Viljandi.» kirjutab Tuglas. «Kolisime Uusnasse Everti tallu. Kell 10 õhtul jõudsime pärale. Veetsime esimese öö koli keskel põrandal magades» (EM 3. VI 1944). Niisiis pääses kirjanik jälle oma väärtusliku raamatukogu põhiosa juurde, mis koos Everti raamatutega paiknes talu kiviaidas. Saareküla Evertil elasid Tuglased talu kõrvalmaiakeses Alttoas (ehitatud 1898) tiigi kaldal, akende ees saaresalu. Nad olid siin maja ainsad elanikud. «Majake on idülline ja ümbrused ilusad.» olid kirjaniku esimesed mulied (EM 4. VI 1944). Hendrik Adamsonilc Kärstnasse kirjutas ta 5. juunil: «Siin on kõik nii idülline ja vaikne ning ma loodan, et ka töö läheb...» 6 Nagu mäletab endine sovhoositööline Marta Kroon, kuulusid Tuglasele kaks tuba 167

46 J 68 ja köök ruumid, kus nüüd elab M. Kroon ise. Nurgatoas vastu taluõue oli kirjaniku töötuba. Kahe nurgaakna vahel seisis raamaturiiul, samas toas oli ka töölaud. Tänapäevalgi mäletatakse Tuglase päevarežiimi. Kirjaniku tööpäev algas hommikul paaritunnise jalutuskäiguga lähedal olevas metsas, talu perekonnakalmistu ümbruses. Seal oli kõrgete puudega ääristatud metsatee, mis viis mööda maalilisest tiigist. Pärast joodi kohvi ja vesteldi. Peamine kõneleja olnud Elo, Tuglas eelistanud rohkem kuulata. Eine järel süvenes Tuglas töösse ja tegi seda kuni lõunani. Pärast lõunasööki ta puhkas. Siis järgnes jälle töö kuni varase õhtusöögini. Hilisõhtul aga tehti taas tavakohane matk metsateele või kuhugi mujale ümbruskonda. Tug.lasel jätkus ka siin hea töömeeleolu. Esimene suurem töö oli ilmselt novell «Armastuskiri», mille ta kirjutas juunil, s. o. 13 päevaga (EM VI 1944). «Nii närveldav kui oligi elu, ometi töötasin palju. Muuseas kirjutasin... ka selle novelli, mille tegelaskond ja tegevustik näib nii võõrana kõigele sellele, mis tollal tõeliselt mõtteid täitis,» kommenteerib kirjanik ise juunini skitseeris ta rea katkendeid novellist «Helloi maa». «Nende mõlemate tööde idee tärkas mul siin äkki ja kirjutasin neid vaheldumisi,» nendib ta (EM VI 1944). Kui Tuglas «Eluloolistes märkmetes» on kirja pannud, et 14. juunil tärkas tal «Keiserliku koka» kirjutamise idee, siis mõtles ta nähtavasti töö jätkamist «Teoste sünnilugudes» ütleb ta, et oli «Keiserliku koka» esimese visandi teinud juba a. Haaslava Kurepalus aastal tuli ta sama aine juurde veel tagasi, vaadeldes siis kolka tüüpi juba lähemalt kodanliku aja miljöö taustal. 8 Sellest ajast mäletatakse Tuglaseid siin tänini kõige paremast küljest: läbikäimisel taluinimestega olnud nad lahked ning tähelepanelikud, ka lastele alati sõbralik sõna varuks. Heatujuline, reibas ja jutukas olnud eriti Elo. Viljandist tõid Tuglascd sellist toidumoona, mida talust saada polnud, samuti kirjavara. Kirjanik eelistas linnas käia jala (10 km Saarekülast, s. o. 20 km edasi-tagasi), sest kartis oma maohaiguse pärast, et vankrisoit põrutab. Mõnikord suvel kasutas ta vankriküüdi abi. Taoti ööbis ta Viljandis Jakobsoni 55 ja tuli tagasi järgmisel päeval. Nende jalamatkadega Saareküla Viljandi Saareküla on seotud laastu «Maantee ääres» sünnilugu. «Skitseerisin selle laastu a. suvel, istudes maantee ääres Uusna ja Viljandi vahel,» meenutab kirjanik. 9 See võis toimuda kas 25. juulil, kui Tuglas peatus Kangilaski talus, või augustil (ööbimine Viljandis). Et laast lõpeb väsinud rännumehe ronimisega külamehe vankrisse, sunnib see oletama 25. juuli kasuks eluloolistesse märkmetesse on ta selle kuupäeva all kirja pannud: «Tagasi enamastt sõitsin.» Laastus on veel juttu ristiga kivist metsa vahel, mille juures kord reisimees maha löödud. Selline kivi tegelikult on kive kaks paikneb veel praegugi endise Kangilaski talu lähedal maanteekäänaku-äärsel künkal. Lõplikult on laast valmis kirjutatud Tallinn-Nõmmel 9. detsembril 1944 (EM 9. XII 1944). Saarekülas oli Tuglasel juba rohkem kokkupuuteid tuttavate kirjainimestega. Kangilaskitega oli läbikäimine vastastikune Ott käis omakorda Alttoas külas, ka abikaasaga. Külla tulid Tartust Uusna kanti sõjapakku saabunud Peet Vallak oma Uusnast pärit abikaasa, tõlkija Marie Pedajaga, mispuhul pärast kohvijoomist ühiselt rukist lõigati. Tol päeval, 21. augustil, oli külas ka A. Tõllassepp. 6. augustil oli neil käinud A. Palm. Mõne nädala elas Tuglaste pool L. Vilmre. Külalisteks võiks pidada ka tolleaegse Uusna algkooli õpilasi eesotsas koolijuhataja August Lainasega. Kohtumisel koolinoortega oli peamiseks vestlusteemaks muidugi «Väike Illimar». Tuglas ja Lainas vestelnud veel pärast hulk aega kiviaial istudes. Kuid rinne lähenes üha. Inimlikult on mõistetav soov püüda otsese sõjategevuse eest võimalikult eemale minna, leida nii rahulik paik, kui saab ehkki kus see oleks küll pidanud olema? 22. augusti kohta leidub eluloolistes märkmetes tavakohane protokollistiilis lühisissekanne: «Läksin jala Viljandi, õhtul kell 10 vaksalis. Rong viibis 4'/ 2 tundi. Kogu öö sõitu, kükitades pimeda loomavaguni põrandal.» Tallinna jõudis kirjanik 23. augusti keskhommikuks. «Öö veetsin Underi ja Adsoni pool Nõmmel. Seal kohtasin ka Joh. Aavikut.» Mõne päeva pärast saabusid Nõmmele ka Elo ja L. Vilmre. Sündmused arenesid nüüd kärmesti. Nõukogude armee pidi oma kiirel edasitungil üsna peagi Tallinna jõudma, kuid polnud võimatu, et okupandid osutavad vastupanu. Muidugi ähvardas siingi sõjakeerisesse jäämine. Selle kartusel lahkusid Tuglased oma peataolekus 19. septembril Tallinnast. Järgnes pikk kurnav ringiekslemine. 22. septembril vabastasid Nõukogude väed Tallinna. 27. septembril õnnestus põgenikel Ridala lähedal saada vankriküüt tagasi Uusnasse sõiduks. Vaevalisel tagasiliikumi«cl kohtusid nad paljude Eesti Laskurkorpuse sõjameestega, kes olid viisakad ja heatahtlikud _(EM 27. IX 1944). Nii oligi rinne oma sõjategevusega neist justkui märkamatult üle läinud. Raske teekond Viljandi, mille kestel Tuglasel tuli taoti ka jalgsi kõmpida Elo oli vahepeal maha jäänud, kestis 3. oktoobrini (EM 3. X 1944). Viljandi oli vabastatud juba 23. septembril. Kirjanik ei leidnud siit ühtegi tuttavat kodunt. «Raha mul polnud, nii et ei saanud ajalehte osta ega habet ajada.» Ta ööbis Elo onunaise poo] Tallinna tänavas (EM 3. X 1944). Järgmisel hommikul hakkas ta jala läbi udutava vihma Saareküla poole minema ja 7 F. Tuglas, Teoste sünnilood. Rmt.: F. Tuglas, Rahutu rada. Tallinn, 1973, lk F. Tuglas, Teoste sünnilood, lk F. Tuglas, Teoste sünnilood, lk. Xli.

47 väsis teel haigena hoopis (umbes nelja kilomeetri kaugusel linnast). Kellegi sepp Ormessoni, Tuglasele tundmatu inimese majas võeti väsinud rännumees lahkesti vastu, anti talle süüa ja toodi ta siis hobusega mitu kilomeetrit Saareküla poole. Käinud Kangilaskilt läbi, jõudis Tuglas lõpuks lõuna paiku Evertile, kahetsedes Saarekülast lahkumist: «Nii lõppes minu «anabasis». Uusnast lahkumisest on möödunud 44 ja Tallinnast lahkumisest 16 päeva. Ja kui mõelda, et kogu see vaev oleks võinud niisama hästi kui olemata olla» (EM 4 X 1944). Vaevaderohke sõjapao elamuste mõju all valmis Tuglasei 9. oktoobril 1944 (EM 9. X 1944) kirjutis «Kolm rasket aastat», milles ta vaimusilme ees veelgi venivad põgenike voorid oma «peata põgenikega», «suitsevad varemeteväljad ja mustavad ühishauad...» 10 H. Adamsonale Kärstnasse vois ta (juba Nõmmelt, 17. novembril) teises toonis kirjutada: «Minul oli palju seiklusi, ms. rändasin sügisvihmades poolenisti jalgsi läbi terve Eestimaa. Sai sealt üht ja teist näha.» " Alttoas olid asunud okupandid, kuid rüüstanud vähe. Olid algul plaanitsenud suuremat vastupanu ja koondanud sel eesmärgil Everti talu lähedale söjamoonagi, kuid sündmuste kiire kulg ei andnud neile selleks võimalust. «Hilja õhtul saabusid Elo ja Evert koos lastega ühe sugulase hobusel» (EM 4. X 1944). Rõõmus oli kohtumine 9. oktoobril Nigol Andreseniga, kes tuli Viljandist Tuglaseid vaatama, kuulnud nende viibimisest Saarekülas. Oli ju Andresen esimene Nõukogude tagalast saabunud Tuglase tuttav. Järgmisel päeval sõitis Tuglas koos N. Andreseniga Tartu, kus kohtas tuita vaid H. Moorat, P. Aristet, A. Palmi, M. Lepikut ja V. Ermi. 11. oktoobril külastas Tuglas R. Kleisi. Kord juba Tartus olles tuli muidugi ka vaatamas käia oma endist kodu Tallinna tänav 16, aga korter oli hävinud juba 25. augustil. Andkem siinkohal taas kirjanikule endale sõna: «Ja nagu aimasin ja eilsest päevast peale ka teadsin: meie korter kõigega maani maha põlenud. Imelikul kombel leidsin aiast puude vahelt üheainsa raamatukese «Popi ja Huhuu», mille tuul sinna kandnud. («Leek tõusis laeni... Ning maja vajus mürinal pooleks»)» (EM 11. X 1944). Kohtumisel Hans Kruusiga 15. oktoobril sai alguse Tuglase professuurilugu. Nimelt tegi TRÜ tollane rektor H. Kruus Tuglasele ettepaneku hakata taasavatava ülikooli õppejõuks. Tuglasele polnud kujunenud situatsioonis ettepanek üldsegi mitte meelt mööda: oli ju tervis mõnda aega olnud vilets, tal polnud Tartus enam korterit, ta arhiiv ja raamatukogu olid mitmel pool laiali. Austav ettepanek tuli täiesti oota- 10 «Sirp ja Vasar» 14. X nr. 1; «Rahva Hääl* 15. X 1944, nr. 7; «Uus Postimees» 19. X 1944, nr KM KO. f. 1, m. 2: E. Tuglas, Minu teekond Uusnast Nõmmele. «Noorus» 1971, nr. 2. lk H. Kattai, Friedebert Tuglas Viljandimail. «Tee Kommunismile» 2. IX 1980, nr matult. Sellises olukorras oli mõistetav Tuglase tingimus, et talle antaks vähemalt aasta aega ettevalmistamiseks. Pärast pikemaid läbirääkimisi jõuti kokkuleppele, milles Tuglase tingimused vastu võeti. Ka jäi nii, et Tuglas hakkaks lugema ainult eesti kirjanduse ajalugu (EM 15. X 1944). Põdenud Tartus mitu päeva, kosus Tuglas 21. oktoobriks niivõrd, et usaldas hakata veoautoga Viljandisse tagasi sõitma koos L. Kruusi, K. Adra, A. Koppeli ja teistega, kuid mitte otseteed, vaid Puurmani, Põltsamaa ning Võhma kaudu (otsetee oli rikutud). Viljandist pääses ta A. Koppeli venna hobusega õnnelikult Saarekülla. 22. oktoobril otsustasid nad Eloga asuda elama Nõmmele. Ümberkolimisega oli palju muret, ühtlasi taheti igaks juhuks säilitada oma nimel korter Viljandis. Elo koolioe Ida Everti andmeil taotlenud Elo Viljandi linna täitevkomitee esimehelt Elfriede Piibult korteri vormistamist Jakobsoni 55, mis tal ka korda läinud. Selle kohta ei leidu Tuglaste järelejäänud pabereis otseseid tõendeid. Tänu asjaosalise enda kirjapanekutele 12 ja kirjadele Nõmmelt on säilinud aga-üksikasjalisi andmeid Elo sõidust Tallinna, mis algas 25. oktoobril kell viis hommikul. Abikaasale adresseeritud reisikirjas jutustab Elo hoogsalt, raskusi trotsiva optimismiga enda ja Ott Kangilaski seiklusrikkast teekonnast alles äsja vabastatud pealinna. Et Tuglas hakkas kõigest hoolimata professuuriks vajalikke ettevalmistusi tegema, selgub «Elulooliste märkmete» sissekandest 23. oktoobril: «...koostasin andmeid ülikooli jaoks.» Loa asuda Underi-Adsoni tühjaks jäänud majja Nõmmel said Tuglased Ülemnõukogu Presiidiumi esimehelt Johannes Vareselt. Elo kirjutas 31. oktoobril Nõmmelt Uuenasse, andes abikaasale juhendeid tegutsemiseks. Ka kirjutas ta oma käigust J. Vares-Barbaruse juurde, kus selgus, et Barbarus oli just enne seda Tuglasele saatnud H. Everti kaudu 500 rubla raha, ajalehti ning sigarette. H. Everti mälestuse järgi oli ta juba 10. või 12. oktoobril Kadrioru lossis Vares-Barbaruse jutul käinud ja andnud talle üle Tuglase kirja. 13 Vares- Barbarus palunud järgmisel päeval tagasi tulla. Järgmisel päeval Evert saigi Elo kirjas loetletud asjad ja raha, aga transpordiolud ei võimaldanud nii pea Uuenasse sõita. Elo sai kõnesoleva saadetise Evertilt Tallinnas katte alles 31. oktoobril ja lähetas selle postiga abikaasale. «Barbarus on ettenägelikult Su kirja juurde lisanud sedeli, ka seltsimees Piibule, kelle abil Sul oleks võimalus autobussiga Tallinna pääseda,» kirjutas Elo sessamas 31. oktoobri kirjas. Tuglas ise elas sel ajal Alttoas päris pimedas, ilma elektrivalguseta, sest vool oli katkenud, ja samuti nähtavasti ka ilma laualambita. «Siin on väga sünge ja raske olla. Külm ja pime,» kurdab ta (EM 31. X 1944). «õppisin kirjutama pimedas ja selle sünge nädala tulemuseks oligi miniatuuride tsükkel «Pimedas»» (EM 3. XI 1944). Samuti on sellest ajast pärit tsük- 169

48 kel «Õisi mõtisklusi» 14, mille kohta ta ütleb hiljem järgmist: «Kirjutatud novembris 1944 Uusnas Everti talu kõrval vanas majakeses, kus elasin täitsa üksi, peaaegu pimedas. Üheksa miniatuuri sest tsüklist ilmusid järgmisel aastal «Loomingus».» 15 Veel kord käis Tuglas Viljandis ja ajas täitevkomitees korda Tallinna sõidu formaalsused. Pakkinud 3. novembril Kangilaskite abiga oma pagasi, jäi ta närviliselt ootama. 9. novembril tuli teade, et homme algab soit. Järgmisel hommikul tõusis Tuglas juba kell viis, sõitis veel pilkases pimeduses Viljandi ja sealt autobussiga Tallinna (EM 10. XI 1944). Professuurilugu polnud aga Tuglase Tallinna asumisega iseenesest ära langenud, nagu kirjanik lootis (EM 1. XI 1944). Ta ise meenutab asju järgmiselt: «Nädal aega polnud meist kumbki välja saanud ega ühtki ajalehte näinud. Täna tuli Elo linnast ja rääkis, et juba esmaspäeval olevat lehtedes teatatud, et mind olevat Tartu ülikooli professoriks määratud, ja mitte ainult eesti, vaid ka lääne-euroopa kirjanduse alal. Oohh! õnn, et mulle aasta ettevalmistusaega anti ja ma vähemalt tuleva aasta sügiseni oma tööd võin teha. Saagu siis, mis saab» (EM 24. XI 1944). Kuidas olid lood tegelikult? Esmaspäeval küll lehti ei ilmunud, aga kolmapäevases, 22. novembri «Rahva Hääles» oli trükitud TRÜ uue rektori Alfred Koordi kõne ülikooli avamisel 17. novembril. Kõnes tegi A. Koort teatavaks, et ülikooli tööle on muude teadlaste ja uurijate hulgas kutsutud ka «meie lugupeetav kirjanik ja silmapaistvate kirjanduslooliste uurimuste autor Friedebert Tuglas, kes professorina asub käsitlema eesti ja lääne-euroopa kirjandust». 25. novembril tõid ka «Uus Postimees» ning «Sirp ja Vasar» ära teate Tuglase töölehakkamisest TRU professorina eesti ning Lääne-Euroopa kirjanduse alal. Ülikoolis arvestati Tuglast samal ajal kui kindlat õppejõudu, kelle tööleasumine pidi olema lähema aja küsimus. TRÜ kirjaga 27. detsembrist 1944, mis on adresseeritud professor F. Tuglasele, saadeti talle juba töötõend ja lubati palk välja maksta «käesoleva nädala jooksul». 16 Olgu märgitud, et professuuriküsimus rauges lõplikult alles a., mil sai täis TRÜ rektori käskkirjaga Tuglasele kinnitatud professuuriaeg 1. sept veebr. 1946!7, ilma et Tuglascl pruukinuks de facto hakata ülikooli õppejõuks. Elamusterohke raske aasta kohta võis Tuglas oma biograafiliste märkmete lõpetuseks 31. detsembril 1944 kirja panna: «Võtsime uut aastat vastu Elo, Vilmre ja mina. Kui pikk näib olevat möödunud aasta!» 14 F. Tuglas, Õisi mõtisklusi. «Looming» nr. 1. lk F. Tuglas, Teoste sünnilood, KM KO, f. 245, m. 64 : 7. lk KM KO, f. 245, m. 64 :

49 PUBLIKATSIOONE Friedebert Tuglase Pariisi kirju aastaist Allpool publitseerime kuus neist kolmeteistkümnest F. Tuglase poolt N. Vildenau- Viralule läkitatud kirjast, mille masinkirjakoopiad on tallel nii N. Viralu isikufondis (ORKA, f. 829, nim. 1, s. 37) kui ka F. Tuglase fondis (KM KO, f. 245, m. 2:24). Originaalide saatus on teadmata. Kirjavahetusest jääb mulje, et Tuglase kirju on olnud rohkem, kui neid koopiatena säilinud. Võib oletada, et Vildenau kopeeris või lasi kõnealused kirjad kopeerida Tuglase palvel, kui Tuglas asus kirjutama oma mälestusi, ja saatis ühe koopiaeksemplari Tuglasele. Kaks kirja Vildenaule (siinses publikatsioonis 4. ja 6. kiri) on Tuglas võtnud oma «Valitud kirjadesse» (käsikiri F. Tuglase Majamuuseumis). Kommenteerimisel on kasutatud Tuglase «Eluloolisi märkmeid» (käsikiri F. Tuglase Majamuuseumis), Vildenau kirju Tuglasele (KM KO, f. 245, m. 73:17) ja kodustele (ORKA, f. 829, nim. 1, s. 26). Viimaste hulgas leidub ka neli Tuglasele määratud läkitust ( , ), millest mõne puhul on raske otsustada, kas tegemist on ärakirja, mustandi, saatmata kirja või adressaadini mittejõudnud ning saatjale tagastatud kirjaga; ühele sellisele sõnumikule (1. 255; daatumiga: Moscou, 27. X 1912) on Tuglase jaoks omapoolse kaaskirja lisanud J. Lintrop. Tuglase kirjade adressaat Nikolai Vildenau (aastast 1936 Viralu) sündis Jõhvis a aastal lõpetas ta Tallinna-Aleksandri gümnaasiumi ja õppis samast aastast peale mõnda aega (pikemate vahedega) Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas a. Seejärel tegutses ta advokaadina Jõhvis aastal oli ta ajalehe «Alutaguse Elu» vastutav toimetaja ja aasta septembrist kuni surmani aasta juunis «Põhja Kodu» vastutav ja tegevtoimetaja. Ajavahemikus oli N. Vildenau Skaržinskite perekonnas koduõpetaja ja saatis oma kasvandikke ka reisidel mööda Euroopat. 3. I 1912 kirjutas Vildenau Genfist vanematele: «Siin Genfis on ka üks Eesti hra, noor Eesti kirjanik, ma sain Tartust tema adressi ja olen temaga kord juba koos olnud. Olin enne ka temaga juba kodumaal koos olnud.» «Teoste sünnilugude» algvariandis mainib Tuglas: «Elasin talvel 1911/1912 Genfis rue Tronchinil sõbraliku vanamehe Chapuisat' juures, kes uskus vist eluotsani, et tal on olnud hea tuttav soome kunstnik Fredrik Alander, kelle nime siis kandsin» (Friedebert Tuglas sõnas ja pildis. Tallinn, 1966, lk. 193). Genfi saabumise aega täpsustavad «Eluloolised märkmed» (I, I. 27): «3. XII [1911]. Õhtul Genfis. Võtsin korteri mr. Chapuisat' juures, 30, rue Tronchin.» Samal lehel on sissekanne: «31. XII [1911]. Saabus N. Wildenau.» Vildenau esimest külaskäiku Tuglase juurde Genfis dokumenteerib veel Tuglase arhiivis säilinud stud. jur. N. Wildenau visiitkaart, mille tagaküljele on kirjutatud: «Sain ksv. Linde käest kirja ja teate, et Teie Genfis elate. Kahjuks ei leidnud Teid aga kodus praegu olema. Vast aga teinekord. Tervitades N. W. Ma tulen täna kas к 9 ehk '/2 10 veel tagasi.» Edaspidistest kokkusaamistest Tuglasega on Vildenau paaril korral ju/ttu teinud kirjades vanematele. 9. I 1912 (27. XII 1911): «Eile teisel pühal, kus teil vast külalised, ehk ise külas või pidul olite[,] ei olnud mul midagi pääle hakata läksin õhtul Eesti mehe kirjaniku Tuglase poole ja meie ajasime vaikselt juttu.» 29. (16.) I 1912: «Eile pühap. päälelõunat olin Tuglasega (Eesti mees) Victoria Halles kontserdil. Kõige paremad eeskavas olivad 50 mehe suuruse orkestri mäng. Viiul ja laul enam nõrga poolne.» Ehkki Genfis viibiv Vildenau märgib alles 3. IV 1912 kirjas kodustele, et «kirjanik Tuglas sõitis Parisi», oli Tuglas Genfist lahkunud juba enam kui kuu aega varem, nagu nähtub ka tema esimesest siin avaldatavast kirjast Vildenaule. 171

50 1. kiri Mr. N. Wildenau г Corraterie 15 Pension Geneve , Paris. Ah. W.! Algan juba neljandat päeva Parisis ja ikka veel ei ole mahti saanud Teile kirjutada. Aeg läheb äraarvamata kiiresti. Ja neid armsaid «südame sõpru» on siin ka nii palju. Isegi kõrtsis ei ole ma veel korralikult saanud käia: ainult paarkorda nii mööda minnes igapäev... Kuidas Teie elate ja kuidas Genf läbi saab? Olite Ysaye'd kuulamas?' Oleksin rõõmus, kui mulle mõne sõna kirjutaksite. Adr.: 10, rue Vavin, F. Alander (Chez M-me Mensire) 2. Olin eila selle uue Seltsi koosolekul.* Oli õige lõbus koosolek... Elage hästi! Teie F.T. 1. Eugene Ysaye ( ) belgia viiuldaja ja dirigent vastas Vildenau Tuglasele: «Isay kontsferdile] polnud piletisi. Kontsert olla aga hää olnud.» 2. «Järgmised kaks talve juhtusin elama Rue Vavinil, peaaegu Grenzsteini korteri kõrval,» on Tuglas märkinud kirjutises «Mälestusi Ado Grenzsteinist» (F. Tuglas, Kriitika II. Tartu, 1935, lk. 30). Neil aastail elas Tuglas paguluses Fredrik Älandcri nime all. 3. Tuglas peab silmas Väljamaa Eesli Kunstnikkude ja Üliõpilaste Abiandmise Seltsi koosolekut. Oma «Mälestustes» märgib Tuglas selle kohta möödaminnes: «Mõni aeg hiljem tehti küll veel mingi kunstnike ja üliõpilaste abistamise seltsi asutamise katse niisama tulemusteta» (F. Tuglas, Mälestused. Tallinn, 1960, lk. 418). Selts asutati a. lõpul (vt. F. Kull, Mässumchi ja boheemiasi. Tallinn, 1933, lk. 117, ). 2. kiri Mr. N. Wildenau 15, rue de la Corraterie Pension Geneve Paris, 14. III Teie armuväärilikkusel ei ole piirisid: päält postkaarti sain Teilt ka «Postimeest», mida viimast lootagi ei osanud. Tänu mõlemate eest! Just «Postimeest» ei saa siin näha, sest et seda kellelegi ei käi. Oleksin tänulik, 'kui teataksite, kas on «P-mehes» siinse Abiandmise Seltsi üleskutse ilmunud, ja kui on, siis oleksin veelgi tänulikum, kui mulle nimetatud nri saadaksite. 1 Üleüldse, kas on «P-mehes» midagi huvitavat ilmunud? Siinne elu on õige kirju. Koloniat on praegu väikesed naljapäevad. Aga muidu on kõik hästi. Täna on karneval. Palju tervitusi! Teie F.T. Elan Luxembourg! puiesiiku lähedal. Madame nime, mis teid nii intrigeerivat näis (hm!) 2 võite nüüd ka adressist välja jätta, sest mind tuntakse juba majas III 1912 vastas Vildenau: «Parisi ühiskondliku ühisuse või kuida seda uut «sümdatliku ja nalju lubaval» Seltsi nimetada tuleks üleskutset nolc leidnud. Võib aga küll võimalik olla, et üleskutse lehe veergudel päikese paistet näha on saanud kahjuks läksid mul paar numbri vististe rrosti näal 'kaduma.» «Üleskutse» avaldas «Postimees» 7. (20.1 märtsil 1912 (nr. 55). Sellele olid seltsi asutajaliikmetena alla kirjutanud J. Einsild, V. Kangro-Pool, J. Koort, F. Kull, F. Mihkelson, K. Mä.erl, J. Otsmann, F. Parsmann. V. Rannus. A. Tassa ja R. Tassa. Sama üleskutse ilmus ka «Päevalehes» 28. aorillil (11. maih 1912 (nr. 97). Põhiline oli üleskutse astuda seltsi toetajaliikmeks aastamaksuga 10 rubla (ühekordse 100-rublase annetuse tegijaile lubati eluaegse toetajaliikme nimetus). «Kuid toetajaks liikmeks astus ainult üksainus inimene, vist keegi advokaat Pärnust voi Viljandist. Tema poolt saadetud 20 franki iäigi seltsi ainukeseks kapitaliks,» kirjutab F. Kull hiljem oma mälestustes (F. Kull, Mässumchi ja boheemiasi, lk. 136). 2. Kirias Tuglasele 5. märtsist 1912 oli Vildenau märkinud: «Nagu näen, õiete Genfi vanaherra Chapuiset lahke oleku Parisi madame vist veel hoolsama hoole vastu ümber vahetanud. Igatahes loodan, et Teil sääl halb ei saa olema...» 3. kiri Monsieur N. Wildenau Case Stand, Geneve Exp. F. Alander 10, rue Vavin, Paris. Paris. 16. IV A.h.! Tänu Teie kiria eest! Vabandage, et Teile ainult postkaartisi olen saatnud ia praegugi seda teen. Kuid praegu on selleks iseäralik põhjus nimelt see, et kirjale 172

51 tarvis minevat postmarki ei suuda osta!... Kurb, kurb on lugu! la terve kolonia õn paljas nagu Hiidlase püksinööp. Teie kirja saades tuli mul idee: Kas Teie ei võiks nii suuremeelne olla ja mulle 10 jr. saata? Isegi 5 jr. teeks mind õnnelikuks kui aga kohe saaksin. Võla võin selle kuu lõpus ära tasuda, kui kodust raha tuleb. On taktita Teie poole pöörata, kuid ei ole kusagilt kiiremini saada. Lugu on juba nä sant, et kusagilt enam metropotitaine rahagi ei saa (15 c)! Pääasi, kui aga pea saaks, ükskõik kui vähe. 1 Vabandage mind ja mõistke mind õieti! Tervitusi F.T. Kirjutan kirja, kui «olud» vähegi paranevad. Homme on siin täielik päikese varjatus. Pidime üheskoos terve kohtuaga linnast välja seda lõbu vaatama sõitma. Kuid mine sõida nüüd veel! la sihukest lõbu võida 300 aasta sees kord näha! Ega teiseni korrani enam ei ela IV 1912 vastas Vildenau: «Sain Teie kaardi kätte. Kahjuks ei saanud Teie soovi ülestähendatud summa suuruses täita sest mul polnud praegusel juhtumisel posti pääl olles rohkem ligi.» 4. kiri Monsieur N. Wildenau Geneve Case Stand, Exp. F. Alander 10, rue Vavin Paris. Paris, 21. apr Monsieur Wildenau! Mõned tänud kõliseva saadetuse eest, mille eila kätte sain! Tõsi küll, see oli selles üleüldises rahapõuas õtse kui pisar vett kuuma kivi pääle; kuid siiski, mõned päevad saame jälle surma poole saata, ja see on pääasi selles hädaorus, mida kutsutakse eluks. Liiategi on lootust sel nädalal mõnel meist mõnd franki mujalt saada, ja selle najal loodan ka mina kuni kuu lõpuni elutseda, millal kodust saadetust ootan. Nii siis, palju tänu! «Elu» üle ei ole palju uut kirjutada, sest, nagu isegi teate, kui raha ei ole, siis on ka elu 2/3 võrra vaesem ja värvitum kui muidu. Ei ole mu jalg enam mitmel ööl «Olympia» ega apachide kajee'de ustest sisse saanud. Üleüldse, sarnaste asjade poolest on elu vaene olnud. Selle asemel oleme aga küll sarnastest avalikkudest etendustest osa võtnud, millede eest raha ei nõutud, nii päikesevarjutusest, kirikumuusikast, teekonnast linnast välja rohelistesse metsadesse jne. Jah, päikese varjutasime ühisel jõul ja nõul ära! Tahaks, et taevas iga päev niisuguse numbri välja viskaks. Oli õige pöörane temp: ilm läks pimedaks ja külmaks, kell 12 päeval võis taevas tähti näha, õhus keerlesivad hirmunud linnud, inimeste näod olivad imelikust valgustusest kollased kui surnutel. Vaatlesin seda nalja Luxembourgi puiestikus. Minu ümber seisis mitu tuhat prantslast, enamasti üliõpilased ja kunstnikud, kõigil ninad taeva poole pööratud. Kui varjutus kõige kõrgemal astmel oli, hakati mingisugust koralitaolist laulu jorutama. Üleüldse olin minagi sel päeval kuu ja päikesega rahul: ometi oskasivad nad seekord midagi extraordinarset ettevõtta, mis üleüldise tähelepaneku nende pääle tõmbas, kuna nad harilikult väga kulunud teesid tallavad. Päikese varjutus juhatas Parisi «suurt saison'i» sisse, kuigi see õigusepoolest osalt \uba nädalapäevad varem algas. Inglased on Parisi otsekui tormiga ära võtnud. Igal pool nad liiguvad, seisavad kesk uulitsaid, käed taskus ja piibud suus ning vahivad taeva poole. Koik kõrtsid, kirikud ja museumia on neid täis. Aga üleüldiselt on see sümpatlik rahvas, ja ma teeksin häämeelega sel kevadel reisi «Udusele Albionile», et teda kodus näha saada. Jah, õtse suurepäralik rahvas, kui ma üht heroilist ja külmaverelist episodi «Titanic'i» hukatusest meelde tuletan. 1 Nimelt karjus laeva kapten, kui laeva lael hirmunud rüselemine, tunglemine ning kisklemine algas: «Olge inimesed, see tähendas: olge inglased!» Juba selle ainsama ajorismuse pärast, mis surma suu ees öeldi, on see mees unustamatust ära teeninud. Saison on siin alganud, nagu juba tähendasin. Saisoni programmi päänumbriteks on turistid ja ilmlõpmata palju kontsertisid ja muid avalikka ettekandeid. Kuulutuste tulbad õtse helendavad afischidest. Kõike võib siin kuulda ja näha: viiuli, klaveri ja laulusolistisid, sinfonilikka kontsertisid, ooperisi, soustisid, tantsijannasid, Vene baletti jne. Koik ahvatleb, kuid vist langeb meie suguste osaks praegu kõigest sellest hääst ainult lõpmata väike osa. Ei ainult miljonäril maksab maailmas elada! Aga päält muusika ja tantsu võiks miljonär ka palju muud ilusat ning vaimustavat näha. Nimelt võiks ta reisida. Kevade ja suve tulekuga ärkavad minus jälle vana reisimehe instinktid elule. Oh, kuhu putkaks, kui aga pääseks! Taevas on sinine, tuuluke soe, kaugus meelitab. Tahaks ilmlõpmata kaugele minna, tahaks põgeneda «oludest», tahaks lahtisaada kõigist praegusest «realiteedist». Kuid kuhu sa ikka pääsed! Sõitsime siin paari päeva eest ühes Mr. Koull'iga 2 miskisuguse lodja lael Seinet mööda alla. Oli õige proosalik, selle vastu ma ei vaidle, kuid siiski tundus nii kerge hinges, kui õhtul Parisi tagasi tulime. Käisime paaris linnakeses, hulkusime St. Cloud kaunis pargis ja metsas, lamasime heina pääl ja «tegime silmi» väikeste kooliplikadega, kes murul ringis istusivad. Missugune idüll kesk seda vannutud ja tolmust igapäevsust! Kui 173

52 ttiuailrn küll vähest, nagu filosofid-ideatistid arvasivad, «kõikidest võimalikkudest nlaaitmadest» kõige parem ei ole, siis ei ole ta ka kahtlemata nendest mitte kõige halvem, nagu Schopenhauer kinnitab. Lapp sinist kevade taevast ja selles ujuvat lumivalget pilve kõrgete heleroheliste puude kohal on tõesti seda väärt, et nende pärast elada. Missugust ilmlõpmata intimset ja rahustavat meeleolu äratab vahel mõni mahajäetud jalgrada kaugel metsa sügavuses! Nagu näete, ma olen juba õige sentimentalseks saanud. Kuid käesolev kiri ongi vist kõikide võimalikkude ja ilmvõimatute meeleolude valitsemisel kirjutatud. Jah, elu luule ja elu koomika ühes Felix Ürmussoniga hakkan ka mina seda mõistma ikka enam ja enam. Üleüldse hakkan ma Ormussoni vastu lugupidamist tundma, nii et mul enam tahtmist ei olegi tema üle naeruväärilikku romaani Kirjutada... Luulest ja koorumast kõneldes tuli mul meelde Teie romaan roosineiuga. 3 Suurepäralikl Kirjeldamata kenal Mina Teie asemel ei kahjatseks seda sugugi. Teie asemei hakkaksin ma järgmiselt filosofeerima: Petta oleksin ma ikkagi saanud. Sest kõik vahekorrad on JU tõepoolest ainult selleks olemas, et lõplikult neis pettuda. Kas ei olnud siis hää, et ma niiviisi pettusin, et ometi üks illusion alles jäi, nimelt mõte: jah, selle teisega, selle õigega, selle ühe ja Ainsamaga oleksin ma rahuldunud, oleksin enese õnneliku tunnud oleval! On hää, et inimesel mõnigi illusion on, olgugi või ainutt preili, kes roosi käes hoides balkonil seisab. Mina isittlikult olen enamasti koguni koomiliste illusionidega leppima pidanud. Ja nendegi eest peab elule tänulik olema. Aga jällegi filosofia, ikka filosofia! Vist on kuri ilm tulemas, ega muidu mu mõtted sarnase haili taeva ranna poole ei veaks. Siinseid uudiseid ei ole palju, nagu juba tähendasin. Kolonia ähvardab õige tuntavalt kasvada, sest kõik Müncheni Eesti kunstnikud sõidavad lootuse järele siia. A. Tasa ongi juba tagasi.* Grenzsteini olen paar korda näinud, nüüd aga lõpetasin temaga iga tutvuse, sest ei ole ju miskit lõbu üleüldse inimesega tuttav olla, kellele kõige elementarsemad viisakuse reeglid võõrad on... Б «Eesti Kultura» sain Helsingist. Jürgenstein kallab selles oma viha välja «Noor- Eesti» pää kohal terveni 32 lehekülje jooksul. 6 Võrdlemisi lõbus kirjutus. A propos, «Noor Eesti» IV album ähvardab õige huvitav saada. Selles ilmuvad Obermani joonistused on enam kui mittefilisterlikud, iseäranis üks, mitte nimi on «Morali genius». 7 Saatsin eila Teile mõned «Postimehe» nrid. Suuremat uudist neis ei ole, kui Tõnissoni rammukatsumine oma endiste alamatega Rütli, Menningi, ja Co. s Kui Teid huvitab, võin ka tulevikus Teid «Postimehe» makulaturi-saadetustega «kodu» otsida. Tarvis mulle neid nii-kui-nii ei ole. Olen pika-pika kirja kirjutanud. On juba õhtu tolmune, soe, sinerdav Parisi õhtu. Jälle algab boulevardidel õhtune elu, missugust vist mujal kusagil näha ei saa. Reisi igatsused on ilusad, aga Parisis paigal püsimine on ka omakord ilus. Nit siis, selle rahuldava refrainiga lõpetan oma mitmes dissoneerivas meeleolus kirjutatud kirja. Ärge minu adressi, see on, minule kirjutamist ära unustage. Paljude tervitusega Teie Fr. T. 1. Inglise kompanii «While Star» liinilaev «Titanic» hukkus 15. aprillil Kirja kirjutamise ajal oli sündmus ajakirjanduse tähelepanu keskpunktis. 2. S. o. Ferdinand Kulliga ( ) IV 1912 oli Vildenau Tuglasele kirjutanud: «Ühel ilusal pä-eval tänava mööda kõndides silman ühe Signorina bei, gentil, charmante ete. Õlaks ilmaaegne kodu ruttata, parem veel värskes õhus liikuda. Mademoiselle ostab rosi kõnib edasi kuni koduni jõuab. Addio, caro carissimi. Aga mida näen ilmub balconile oma lillega raske on kirjeldada Teil oleks selge olnud, kui see kinamatographi lindil oleks näha võinud. Jah kurvalt lahkusin. Paari päeva järel saadan samasuguse lille (maja oli teada, kord ka pension) saan vastuse palju tänu. Tekib kirjavahetus. Hästi lõhnaval paberil prantsuskeeli neiu käekiri peaaegu iga päev. Määrame ja teeme rendez-vous koha kindlaks. Ilmub. Aga mitte see neiu. Ka mitte halb, aga romantiline joon ja omasugune huvi, mis muidu loomulik oli nüüd kadunud... Mina nime es teadnud ja nii läks kiri esimese neiu kätte pensionis pensioni madame tütre kätte. Also разочарование все розовые надежды к черту. Ei taha neiuga kellega tuttavaks sain edaspidi kokku puutuda et mitte muljendi endistest lootustest lõplikult ära kautada.» 4. Aleksander Tassa ( ) viibis a. sügisest a. kevadeni Münchenis, kus õppis ühes Fachschule's klaasimaali (vt. M. Levin, Aleksander Tassa. «Kunst» 1983, nr. 62/2, lk. 28). 5. Võimalik, et nende nördinud ridade ajendiks oli veel värske pahameel vahejuhtumi pärast, mille kohta Tuglas hiljem kirjutas: «Minu järgmine kohtumine Grenzsteiniga oli _veelgi ebaharmoonilisem ja jättis järele veelgi piinlikumad mälestused. See juhtus moni aeg hiljem Luxembourgi aias, ka seekord suguvenna Kjulli] seltsis. Sattusime juhuslikult kokku, ja kehegi meeleolu ei näinud olevat sel päeval iseäranis hää. [ ] Viimaks juhtusime kõndides Chopini mälestussamba juurde, ja kohe oli Grenzsteini! tõendusi, et Chopin oli juut, ning mitmesuguseid piinlikke kommentaare mäles- 174

53 tussamba alalosal oleva naisterahva kuju kohta. Koik see ärritas nõnda mu kaaslast, et ta lõppeks ägedalt avaldas oma küllastust sääraste.kõneluste kohta. Grenzsteini silmad loid vihast lõkendama. Lugu lõppes sellega, et me riius lahkusime, vist kätt andmata» (F. Tuglas, Kriitika II, 1-k ). F. Kull ütleb selle jalutuskäigu Luxembourgi aias olevat toimunud esimesel ülestõusmispühal, s. o. 7. aprillil 1912 (vt. F. Kull, Mässumehi ja boheemiasi, lk. 114). 6. Jutt on A. Jürgensteini artiklist «Noor-Eesti. Päätükk uuemast Eesti kulturaliseal edenemisloost», mis ilmus kogumikus «Eesti Kultura» I (Tartu, 1911, lk ) a. jõuludeks müügile tulnud «Noor-Eesti» IV albumis seda Erik Obermanni ( ) joonistust ei ole, küll aga leidub lk. 238 joonealune märkus: «Toimetusest mitte-rippuvatel põhjustel peab «Morali genius» käesolevast albumist ära jääma.» Kirjutises «Mälestusi Erik Obermannist» meenutab Tuglas: «Mui on säilinud ainult vigane trükiäratomme ühest ta küünilisemast joonistusest, nimega «Moraali geenius». See kujutab suurte tiibade ja pastori lõualappidega varustatud vana deemonit, kes lukustab kaht nukranäolist lirva sünge maastiku tagapõhjal. Ka see joonistus pidi ilmuma «Noor-Eesti» albumis, kuid jäi avaldamata tsensuuriolude tõttu. Hiljem oli ta Noor-Eesti kunstinäitusel. Ses töös, nagu mõnes muuski, tundub Obermanni huvi Goya kompositsiooni vastu» (F. Tuglas, Kriitika II, lk. 218). 8. Nähtavasti peab Tuglas silmas J. Tõnissoni kirjutist «Mitte üksikute pärast, vaid üleüldsuse tuleviku nimel», mis ilmus juhtkirjana läbi mitme «Postimehe» numbri [31. III (13. IV) ja 3, 5. ( ) IV 1912, nr. 73, 75 77]. Selles rünnati O. Rütlit ( ), L. Oleskit ( ), K. Menningut ( ), F. Kangrot ( ) jt., kes väitsid end seisvat pahemal pool Eduerakonda ning olid a. oktoobris asutanud «Postimehega» opositsioonis oleva ajalehe «Meie Aastasada». 5. kiri Monsieur N. Wildenau Case Stand Geneve Suisse Paris, 7 mail 1912 Tänu kaarti eest! Teie näite «Vanadele» ja «Noortele India'tele» ustav olevat} Ka meie siin katsume jõudu mööda. Üks tuttav käis «Moulin rouge'is», olevat õige huvitav. Ja meie just «boikoteerisime» toda asutust, sest et ta vana ja moest väljas on! peab siis vaatama minema. Eila õhtul sõitsime kolm seltsilist Parisi lähedasse mängupõrgusse muidugi suures võidu lootuses. 2 Olevat enese kõik kolm rahadest lagedaks mänginud. Kurb! Kurb! Muidu kõik endiselt. Tervitusi! Teie Fr. T. Saadan täna Teile paki lehti. Nä «raskeid» sõnu ei ole «P». veel sisaldanud kui seekord Rütli ja Co. üle. 3 Lugege ja imestage! Väljas sajab. Olen viimased päevad lõpmata palju tööd teinud. (Suvel ilmub minul lõigete kogu). 4 Tahaks jälle paar päeva logeleda, kusagile ära sõita. Tahaks vähemalt paar tundigi rõõmsana olla \,\ tantsu kaeda ja muusikat kuulda. Nii tahaks!... Kuid väljas sajab ja peab tööd tegema. See on eluproosa! V 1912 saatis Vildenau Tuglasele järgmiste ridadega postkaardi: «Old India. Ärge imestage Indiasse pole veel jõudnud, selle vastu olen aga Genfis rahuliselt paigal. Et pühap. päälelõunet kuidagi mööda saata siis arvasin halva ilma tõttu kõige kohasema olema India kohvimajas philisteri viisil kohvi juua ja piipu tõmmata.» 2. F. Kull on mälestusraamatus «Mässumehi ja boheemiasi» (lk. 137) märkinud, et tema, J. Otsmann, J. Koort ja K. Mägi tavatsesid tihti sõita Enghien-les-Bains'i, kus mängiti väikesel ühcksanumbrilisel ruletil (la boule). 3. Nähtavasti peab F. Tuglas silmas J. Tõnissoni poleemilisi kirjutisi «Et seisukorda tarvilikku selgust muretseda» [«Postimees» 7. (20.), 9. (22.) ja 13. (26) IV 1912] ning «Mitte üksikute pärast, vaid üleüldsuse tuleviku nimel» [«Postimees» 14. (27.) ja 16. (29.) IV 1912]. Selle konflikti kohta vt. ka: E. P a r e к, Mälestusi ja mõtisklusi K. Menningust. «Keel ja Kirjandus» 1969, nr. 8, lk Jutt on Tuglase tõlkeraamatust «Valitud leheküljed» I (Tartu, 1912). Kogumik sisaldab A. France'i, M. Maeterlincki, H. Söderbergi, A. Kalda, V. Kilpi, F. Sologubi ja V. Brjussovi proosateoste tõlkeid. 6. kiri Г-ну H. Вильденау Exp. F. Alander Hащокинский пер. д. 8 10, rue Vavin Москва Paris R us s i e Paris, 19. mail 1913 A. herra Wildenau! Ma ei tea enam, kuidas ma omi kirja-võlgu peaksin tasuma. Päevad kuluvad päevade järele, ootan tundi, mil pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada võiksin, kuid see tund ei taha ega taha tulla. Teie kaks viimast postkaardi ja sõbralikku ning lõbusa kirja olen muidugi juba ammu kätte saanud. Palju tänu! Viimase kaardi kätte saamise järele trööstisin end 175

54 vähemalt sellega, et ega Teie siiski nii ruttu Moskvasse saa ja et nii siis minu kiri, kui ma selle ka natukene hiljem saadan [,] ometi enne Teid sinna jõuab. 1 Võib olla, olen ma vähemalt selles asjas tõde tabanud. Millest vesta? Siinsest elust? See pole tõesti mitte paha iseäranis nüüd ilusatel ilmadel ja kesk hooaega. Käisin eila jälle üle mõne aja Versailles'[s,] hulkusin suures lossis ja mõlemas Trianoni-palees, vaatlesin vanu mööbleid ja piltisid, jalutasin Kuningaaias, istusin marmori-pinkidel, vaatlesin jontainide mängu ja kurtsin omas meeles Prantsuse suure mineviku kadumist. 2 Missugune kultur on see kord olnud! Missugune stiili- -tundmus avaldab end igas kui kõige vähemas detailis! See kultur pole milgi kombel Greeka omast vähem olnud. Tõsi, see oli üksikute, türannide kultur, kuid ka Oreekas oli see niisamasugune. Toetades politikas äärmist demokratismust, tunduvad needsamad printsiipid mulle kunstis kohe banalsetena. Tarvis ainult näha, kuidas pühapäiviti köögitüdrukute ja concierge'ide hulgad läbi Trianoni-paleede hulguvad, pääd seljas ja suud ammuli, kuidas nad koike arvustavad ja nii mõnegi asjaga «rahul ei ole», et äärmist viha sarnase «plebsi» vastu tunda. Sedasama võib ka suurema hulga turistide, iseäranis Saksa turistide kohta öelda. Iseäranis vastik on n.n. haritud metslane. Ja nemad peavad kunsti kohta määravad ja mõõduandvad olema! Neid silmas pidades peaks kujutav kunst, muusika ja kirjandus «demokratliseks» saama! Missugune pöörasus! Mida demokratlisemaks Prantsuse riigikord on muutunud, seda viletsamaks, ebakunstiliseinaleks on muutunud ka offitsialse kunsti \i\ooted: uued kirikud, lossid, mälestussambad jne. Ja üle kõige tõuseb nagu selle banalsuse kroon Eiffeti torn. Ainsam troost on see, et õtse kui selle banaliseeritud «demokratismuse» kiuste ja vastukaaluna ka individualne, tihti äärmiselt individuatne ja aristokratllne kunst ikka enam ja enam hoogu saab. On tõesti huvitav kõige uuemat Prantsuse «moderni» tähele nanna. (See, mida mujal selle nime all tuntakse, on harilikult ikka juba kümmekond aastat vana ja sellega ühtlasi Parisis eneses juba vananenud.) Paneb imestama see igavene otsiv rahutus, see pilk, mis alati ette poole on sihitud see Prantsuse kunsti tendents, millest Saksa või Inglise kunst kunagi aru ei saa ja mida ainult Venelased teatud määral mõistavad. Kui tähtis on sellep. sõda meil Germanismuse kui vaimlise slagnatsioni, kui luule ning fantasiapuuduse vastu võitlemine kunstis! Olen omas teoretiseerimises jälle kaugele kõrvale eksinud, kuid need küsimused on mulle isiklikult nii lähedal, et ma neid puudutamata mööda ei pääse. Tõesti, patju huvitavat on praegu Parisis. Mõne nädala eest avati suur Champs Elysees teater siinsetest teatritest kõige huvitavam nii välimuse kui ka «vaimu» poolest. Hiigla ehitus suurepäraliste basreliefidega ja freskodega. Praegu esitatakse sääl Vene balletti ja Vene ooperi. Balletti olen vaatamas käinud ja tunnud lõbu nähes seda kohmetust, imestust ja vaimustust, mis prantslase üle alati võimust võtab, nii pea kui ta Slaavi vaimuga kokku puutub. See ballettikunst olla ju säält maalt pärit, kus karud veel meie päivil vabalt linna tänavaid mööda ümber jalutavat, seda mõtet ei suuda prantslane kuidagi ära seedida. Kõneldes balletist tuli mul Duncani õnnetus meelde. 3 See oli tõesti saatuslik katastroof. Ma kardan, et Duncan selle järele enam iialgi ei esine. Vähemgi õnnetus oleks juba nii mõjuda võinud, et inimesel elurõõm ning loov energia hävineb. Olgu Duncan kui täielik kurtisanilüüpus tahes, kuid emana on ta sellest õnnetusest ometi südumeni põrutatud. Kas tal leidub veel jõudu sellest valust üle saada? Juhtumise kombel olin ma just viimasel Duncani etteastel. Ülimäärasena numbrina tantsis ta Chopini «Leinamarssi». Ma ei ole teda kunagi näinud paremini tantsivat kui seekord* Lugemata korrad kutsuti teda välja. Musikandid läksivad ära, tuled kustutati, kuid publikum ei tahtnud lahkuda. Raudne vahetekk lasti alla, kuid publikum hüüdis edasi \a Duncan ilmus ikka uuesti ja uuesti väiksele uksele, mis vaheteki sees oli, ja kumardas väsinult ja õnnelikult naeratades hüüdva ja käsiplaksutava kottpimeda saali poole, kuna tema enese pääle näitelavalt hele valgus langes... Päev hiljem teadis kogu Paris hirmsast õnnetusest, mis tantsijannad oli tabanud. Jah, elu on täis imelikku traagikat. Kahju ainult, et sõnad «traagika», «Moira» jne. ainult näitelaval ja kirjanduses ilusalt kõlavad, elus eneses aga väga kurvad ja haledad on. Teie tuletasite Oscar Wilde'i meelde. Ka mina juhtusin tema kirja lord Douglasele lugema. 5 Kui see kiri ometi esimese protsessi puhul kohtus oleks olnud! 6 Võib olla, oleks Wilde'i saatus hoopis teistsuguseks kujunud. Nüüd aga toodi see suur luuletaja ühele tühisele, poolinisti nõdrameelsele ja anormalsele inimesele ohvriks nagu seda lord Douglas näib olevat. Missugune paratamata eksitus! Nii siis, Teie sõidate jälle Venemaale ja lisaks veel Moskvasse enesesse. Mui on ammu juba tahtmine olnud Moskvat näha. Võib olla teostan selle plaani siis, kui oma Konstantinopol-Greeka-teekonna ette võtan. Ja see sünnib loodetavasti juba lähemal aastal. 1 Praegu aga tõmbab mind jälle põhja poole Skandinaviasse. Norras pole ma veel käinud, ja sinna vist viib mind reis. Loodan juba kümnekonna päeva pärast siit ära sõita võivat* Tahaksin põhjas kevadet näha. Olen sel aastal juba kaks korda kevadet näinud: korra Lõuna-Hispanias, teine kord siin. 9 Minu kiri on juba väga pikaks veninud. Pean lõpetama. Oleksin rõõmus kui ikka leilt teateid saaksin. Minu adr. on veel moni aeg endine, kuigi ma vahest siit juba ära oleksin sõitnud. Paljude tervitustega Teie F.T. 176

55 PS. Siiski veel üks asjalik märkus. Palun mitte mõtelda, et ma oma võlakohustused Teie vastu unustanud olen. Kuid kas ma ei võiks neid kohustusi kesksuveni edasi lükata? See kergendaks väga minu majapidamist. Äärmisel tarvidusel võiksin ma seda asja ka praegu korraldada, kuid siis ähvardab minu siit ärasõit küsitavaks saada. Palun, olge nii hää ja kirjutage omas lähemas kirjas ka selle küsimuse üle. Ma ei tahaks häämeelega oma lubaduse vastu eksida, kuid kui see Teile mitte suuri raskusi ei tee? Igatahes, olge hää ja kirjutage otsekoheselt. Sama V 1913 teatas Vildenau Nice'ist saadetud postkaardil Tuglasele: «Paari päeva pärast sõidan Berliini kaudu Moskva linna Нащокинский пер. 8.» 2. Vrd. Versailles'd kirjeldava lõiguga «Rahutus rajas» (Tallinn, 1973, lk. 23) aprillil 1913 hukkusid Isadora Duncani ( ) tütar Deirdre ja poeg Patrick. 4. Oma autobiograafias kirjutab I. Duncan sama esinemise kohta: «Ma mäletan seda õhtut nii hästi, sest ma tantsisin nagu ei eales varem. Ma ei olnud enam naine, vaid iõõmuleek lõke, publiku südameist tõusev sädemepilv, suitsupööris. Ja hüvastijätuks, pärast tosinat väljakutsumist, tantsisin ma 'kõige lõpuks «Moment Musicale'i» ja seda tantsides näis mulle, et miski mu südames laulab: «Elu ja Armastus ülim Ekstaas ja ikõik on minu anda, minu anda neile, ikes neid vajavad»» (I. D u n с a n, My life. New York, 1927, Ik. 270). «Eluloolistes märkmetes» (I, 1. 35) on Tuglas 18. IV 1913 all kirja pannud: «Duncani õhtul Chatelet's. Glucki «Iphigenia». Mount Sully deklamatsioon. Colonne'i orkester ja koor. Järgmisel päeval hukkusid Duncani lapsed.» Duncani esinemistel Pariisis viibis Tuglas ka 25. III ja 4. IV Aprillis 1913 kirjutas N.. Vildenau Tuglasele: «Kas olete Oskar Wilde kirja lugenud, mida ta vangimajas kirjutanud, kus ta enesele etteheiteid teeb, et Lord Douglasega läbikäinud on, kes teda oma töös ikka seganud ja kunstis takistajaks olnud. See kiri sai Douglfase] protsessiajal kohtu toodud Briti muuseumist ja on osa kirjadest, mis tundmata ja mis a. sinna alale jääma peavad.» Jutt on pikemast pihtimusläkitusest lord Alfred Douglasele, mille O. Wilde ( ) kirjutas Readingi vanglas a. jaanuaris-märtsis (The letters of Oscar Wilde. Ed. R. Hart-Davis. London, 1962, lk ) a. publitseeris R. Ross kirja osaliselt (ilma lord Douglast puudutavate kohtadeta) pealkirjaga «De profundis» ja sestpeale on kärbitud läkitust selle pealkirja all korduvalt taasavaldatud. Täieliku originaalkäsikirja andis R. Ross a. üle Briti Muuseumile tingimusel, et seda 50 aasta jooksul kellelegi ei näidata. 6. ikõlblusvastases kuritöös süüdistatud O. Wilde'i esimene kohtuprotsess toimus a. aprillis-mais. Süüdistusmaterjaliks olid ka tema kirjad lord Douglasele. O. Wilde mõisteti kaheks aastaks vangi. 7. See plaan jäi teostamata. 8. Tuglas lahkus Pariisist 27. V 1913, kuid mitte Norrasse, vaid Kölni, Hamburgi, Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu Ahvenamaale, kus viibis juuni algusest augusti alguseni («Eluloolisi märkmeid» I, lk ). 9. Tuglas viibis Hispaanias II 1913 («Eluloolisi märkmeid» I, lk. 34). Koostanud ja kommenteerinud Rein Kruus 12 Keel ja Kirjandus nr

56 MEMUAARE Kokkupuuteist Friedebert Tuglasega Kokkupuuted Friedebert Tuglasega olid alguses kaudsed, kuid nad seisavad mul praegugi meeles. Lugesin tema teoseid gümnaasiumipoisina. «Teekond Hispaania» oli nõnda kaua käes, kuni ta oli loetud kaanest kaaneni. Ainult söögi- ja uneajal panin ta kõrvale. Raamatuid püüdsin ise enesele osta kas taskurahast või palga eest, mida teenisin Harkus Tani talus töötades aastal ilmus Tuglase «Henrik Ibsen». See esseeline käsitlus norra kirjanikust avaldas nõnda suurt mõju, et otsustasin lugeda läbi kogu Ibseni toodangu. Norra keelt ma ei osanud. Sain raamatukogust mitmeköitelise saksakeelse tõlkekogumiku. Lugesin kõik, mis selles leidus, isegi Ibseni kirjad. Lugesin põhimõtteliselt, et võiksin välta: ma tunnen Ibsenit. Ibsen sai lähedaseks. Olen käinud teatriski, kui laval on olnud mõni tema draama aastal võtsin Tuglase essee uuesti katte. Olin vahepeal vananenud, koolipoisientusiasm enam ei kordunud. Tajusin Ibsenit ühiskondlikult. Friedebert Tuglast sain näha isiklikult alles siis, kui tulin Tartu ülikooli. Varem olin teda näinud fotodelt ja ajakirjanduse veergudelt. Tartu tänaval torkas Tuglas silma oma tumeda pea ja erilise rühiga. Kui ta oli saanud 40-aastaseks (1926. aastal), kutsusid karskusliikumisega seotud tudengid ta Karskusliidu suurde saali esinema. Üliõpilasi oli palju koos. Tuglas tuli proua Eloga. Tema ettekanne oli tolle aja eesti kirjandusest; sellest on meelde jäänud tõik, et ta tõstis esile noori algavaid kirjanikke. Friedebert Tuglas käis «Verneri» kohvikus. Olin noor tudeng ja mul ei sobinud veel seal istumas käia. Läksin kord puhvetist saia ostma. Tuglas tuli sisse ja istus esimeses kambris lauda. Kohe tuli ettekandja, kandik käes. Kandikul oli paar kirja. Ettekandja andis need Tuglasele ja alles siis päris, mida ta soovib. Tollal oli kombeks, et kirjanikud ja kunstnikud lasksid oma postil tulla «Vernerisse», õppisin kohvikus istuma peamiselt noore õppejõu Julius Mägiste kuisel. «Eesti Kirjanduses» oli mult ilmunud artikkel või arvustus «Kalevipoja» juudikeelse tõlke kohta. Läksin «Vernerisse». Tuglas ja Mägiste istusid ühes lauas. Vaatasin ringi, kuhu istuda. Mägiste viipas enese poole: «Tule istu süa! Siin on vaba koht.» Perekonnanimi oli mul tollal veel Berg. Mägiste tutvustas mind Tuglasele: «See ongi see noormees Berg, kes kirjutas juudikeelsest «Kalevipojast».» Olin hästi blond. Tuglas vaatas mulle õtsa: «Kahju! Te polegi juut. Ma arvasin, et Berg on juut fa et eesti kirjanduslukku on lõpuks tulnud üks juutki. Teistel rahvastel on juudi rahvusest kirjanikke ja kirjandusteadlasi.» Edasi rääkis ta mitmest kuulsast juudi kirjandusloolasest, pikemalt Georg Brandesest. Tahtsin Tuglasele teha head meelt ja ütlesin, et just tema kaudu olen minagi tutvunud Brandesega. «Verneris» ei olnud võimalusi sagedamini istuda Tuglasega ühes lauas. Kirjanikku ümbritsesid «suured ninad». Harva sai siiski koos olla, eriti kui Elo Tuglas oli mehega kaasas. Lahke proua kutsus mõnigi kord tudengi enese kõrvale istuma. Tuleb meelde üks seik. Lauas istusid Tuglased ja Johannes Aavik. Neljas koht oli vaba. Läksin seltskonna suunas. Elo Tuglas viitas vabale kohale. Tänuliku näoga istusin sinna. Aavik oli kõvas vaidlushoos. Ta seletas, et pole oige öelda «uulitsa» asemel «tänav» ja «juure», «meele» asemel «juurde», «meelde». Just siis tuli kohvikusse Elo Tuglase tuttav noor daam, kes ütles tahapoole siirdudes: «Jänese äris on tulnud müügile ilusaid kevadriideid.» Aavik kuulis seda, katkestas oma väitlused ja pöördus Elo Tuglase poole: «Väga hea, et kõnet tuli riietest. Tahan lasta teha uue kevadülikonna. Teie olete hea maitsega. Öelge, missuguse ülikonna peaksin laskma teha, et daamidele meeldida.» Elo Tuglas muheles. Mõtles veidi ja ütles siis: «Laske marust teha.» Aaviku nägu läks tõsiseks. Tuglas naeratas. Edasi oli juttu «Loomingust». Friedebert Tuglasega puutusin kõige enam kokku «Veljestos». Selles üliõpilasseltsis olid enamik tudengeid filoloogid. Oli kirjandusloolast, noorkirjanikke ja -luuletajaid. Filoloogina astusin minagi «Veljestosse», liiatigi selle tõttu, et seltsi ruumides oldi karsked. Ei pummeldatud ettekandekoosolekute järel ega laupäevaõhtustel pidustustel. Friedebert Tuglas oti kutsutud vilistlaskokku, et temaga tuua tihedamat kontakti. Tuglas käiski sageli koosviibimistel ühes proua Eloga. Nad olid seltsis kõigiti omad inimesed. «Kirjandusliku Orbiidi» ägerumalad ründajad, kelle hulgas oli ka veljestolasi, tegid Tuglasele «Veljestö» lõpuks vastumeelseks. Ta astus vilistlaskogust välja aasta lõpus nägin Tuglaste abielupaari viimast korda seltsi koosviibimisel. «Veljestos» korraldati neljapäeva- ja laupäevaõhtuti koosolekuid. Neljapäeval olid enamasti töökoosolekud, laupäeval seltskondlikud koosolemised mitmesuguste üritustega ja kohvilauaga. Lõpuks tanlsitigi. Tuglased istusid t avali- 178

57 selt ikka kõrvuti või lähestikku. Enne ja pärast ettekandeid piirasid neid üliõpilased, kes kuulasid kirjanikku ja esitasid küsimusi. Vaieldi peamiselt kirjandusprobleemide üle. Huvitavad olid Tuglase jutustused oma reisidest. Kuigi neid oli trükiski ilmunud, taheti ikka lisateateid üksikseikade kohta. Kord oli kõneaineks «Teekond Hispaania». Mäletan, et Tuglas rääkis ka sellest, kuidas see raamat saadi lõpuks aastal ilmutada. Friedebert Tuglasega tekkis tööalaseid suhteid «Eesti Kirjanduse» toimetuses. Kui Oskar Loorits lahkus toimetusest, kutsuti mind sinna rahvaluule esindajaks. Olin ikka kõikunud keele ja rahvaluule vahel ning töötanud Eesti Rahva Muuseumi Rahvaluule Arhiivis. Toimetuses olid veel Daniel Palgi (peatoimetaja), Hans Kruus (ajalugu), Ferdinand Linnus (rahvateadus), Andrus Saareste (keel) ja Friedebert Tuglas (kirjandus). Käidi koos kord kuus ning arutati järgmiste numbrite sisukorda. Koosolekud olid asjalikud. Kui mõne käsikirja suhtes oli kahtlusi, saatis Palgi selle tutvumiseks asjaomasele toimetajale. Ka toimetus oli kaastööga tutvunud, et koosoleku töö edeneks hõlpsamini. Suuremaid vaidlusi tekkis kirjandus- ja etnograafiaalaste käsikirjade puhul, sest oli autoreid, kes tulid esile liigselt individuaalsete või fantastiliste seisukohtadega. Tuglas oli külmavereline arvustaja. Kui moni eakam autor oli esitanud ebaõige väite, naeratas ta alguses, tõi siis esile oma kriitilised märkused ning arvamuse, mida käsikirjaga teha. Noori autoreid arvustas ta soosivalt või ütles siiralt (siiski harva), et autor õppigu kirjutama. Tahtsin võtta Tuglasest eeskuju ja rejereerisin rahvaluulealaseid kaastöid tema stiilis, lühidalt. Pärast toimetuse koosolekut mindi tavaliselt «Vernerisse», kus vesteldi päevaküsimustest. «Eesti Kirjanduse» toimetuse liikmena käisin Tuglaste pool koduski, viimas sinna kas käsikirju või korrektuurpoognaid. Kui kirjanikul oli ohtramalt aega, näitas ta haruldasi teoseid, milles oti tihti autorile pühendusi. Võtsin südame rindu ja küsisin, kas võiksin minagi saada temalt pühendusega raamatu. Sain ja sain hiljemgi. Laual oli vanamoeline sulepea. Sellega kirjutati pühendus. Tuglas hoomas, et Imetlesin sulepead, naeratas ja ülles: «Sellega olen kirjutanud suure osa oma toodangust.» Tuglased elasid siis Tallinna tänavas (praegune Staadioni tänav). Majas oli peale raamatute Ilusat mööblit ja palju kunstiteoseid. Majatagune aed oli korras aastal sugenes Tuglastele pärandusena suur dogi, tark emakoer Lady. See oli nõnda uhke loom, et mitmed tuttavad tahtsid endale kutsikat. Tartus polnud parajat isaskoera. Tuglased panid lehte kuulutuse, kellel on samasugune isasdogi. Ühel Võrumaa metsaülemal oli. Kui Ladyt oli pulmaaeg, sõitis isasdogi autoga kosja. Sündis kümmekond pisidogi. Üks anti isale seltsiliseks. Teiste tahtjaid enam polnud, sest oli alanud sõda. Suurt koera polnud kerge toita. Mullegi pakuti üht kutsikat, aga meil oli juba suur lambakoer. Tuglased panid lehte kuulutuse, et dogi kutsikad on Ilma tasuta ära anda. Kui Tuglased elasid Nõmmel, oli vana Lady majavalvur. Oma hoolealuseks oli ta võtnud hulkurkassi. Tuglase maja Tallinna tänavas põles maha sõjamöllus. Tuglased olid siirdunud enne seda Viljandi külje alla arvatavasse rahulikumasse kohta. Sinna oli viidud ka osa raamatukogu ja kunstiteoseid. Enne sakslaste väljaajamist evakueeriti Tartust kultuurivarasid mitmele poole. Eesti ja Sugukeelte Arhiivi murdekogud pakiti kastidesse ning saadeti Taebla jaama kaudu Lähtrusse. Peale keelematerjali viidi sinna ka arheoloogiakogusid ja muudki. Kaasa täks asjaomaseid töötajaid perekondadega. Kui sakslased olid maalt välja aetud, üritati reevakueeruda Tartu. Harri Mooraga koos sain võimaluse sõjaväerongiga Tallinna sõita ja sealt Tartugi jõuda, organiseerimaks kogude tagasitoomist. Varemete vahelt jõudsin koduni. Maja oli alles, ainult rüüstajaid oli sees käinud. Kui ülikoolis oli käidud ja korter korrastatud, hakkasin teistega koos taastamistöid tegema. Meie vastaskorteri rahvas oli siirdunud Läände. Moorad olid oma korteri kaotanud ja Harri Moora asus tühja vastaskorterisse. Selles elab praegugi tema järglasi. Linnas teati, et minu korter on elamiskõlblik ja asun seal üksi. Perekond oli veel reevakueerumata. Ühel õhtul peatus maja ees auto. Välja tulid Nigol Andresen ja Friedebert Tuglas. Mehed olid sõitnud mööda linna, käinud Tallinna tänavalgi ja näinud Tuglase maja varemeid. Nad olid kuulnud, et minu eluase on alles, ja tulid öömaja küsima. Hommikul tahtsid Tallinna edasi sõita. Palusin nad sisse. Mui oli jäänud alles kott odratangu ja soola. Aias kasvas kartuleid ja kapsaid. Keetsin siis neist komponentidest ilma rasvaineta supi. Külalistel oli kaasas leiba. Sõime ja vestlesime lootusrikkalt. Tuglas rääkis põlenud majast. Majja jäänud raamatute põlenud lehti oli tuul lennutanud aeda. Üks lahmakas lehti oli jäänud karusmarjapõõsasse. Pealmine poolpõlenud leht oli «Popi ja Huhuu» lõpust, kus seisis, et maja plahvatas põlema. See põnev asitõend oli Tuglasel kaasas ajalehe vahel. Külalised magasid öö, sõid hommikul soojendatud suppi ja sõitsid edasi. Nõmmel oli Tuglaste elumaja ümber parkaed, kus kasvas Nõmmele omaseid metsapuid ja -taimi ning Marie Underi ja Artur Adsoni istutatud kultuurpuid ja -taimi. Tuglased hoidsid aeda korras. Marie Under oli Väänast toonud katkujuure taimi. Varakevadiste õite ning suurte lopsakate lehtedega katkujuured olid vallutanud ühe aianurga. Igatsesin seda taime enesegi aeda. Tuglas kaevas paar juurikat välja ja mässis paberisse. Tõin need Tartu. Katkujuured kasvavad praegugi Jakobsoni tänava aias, aga nende võimsatesse lehtedesse söövad teod suuri auke. Tuglaste Nõmmel elades käisin nende pool mitu korda. Friedebert Tuglas oli sattunud ebasoosingusse ja Tallinna tuttavad ei söandanud tema poole sisse astuda. Mina seda 12* 179

58 ei teadnud. Tuglastel oli hea meel, et üks tartlane ikkagi tuli neile, öeldi, et tulgu ma teinegi kord. Friedebert Tuglase töötuba oli teisel korrusel. Seinaäärsed riiulid olid raamatuid täis. Kord hiljem silmasin ühel riiulil Aino Kalda «Päiväkirja» viimast köidet, mida mul polnud. Küsisin selle laenuks. Elo Tuglas ütles: «Ega meie majast raamatuid meelsasti ei laenutata.» Aga siiski sain «Päiväkirja» oma kätte järgmise Tallinna tulekuni. Sain Tuglase enese teoseidki esilehele kirjutatud pühendusega. Tuglaste pool olles oli üheks peamiseks kõneaineks Emakeele Selts. Oli ju Friedebert Tuglas selle seltsi auliige. Tema kirjanduslik tegevus oli ikka olnud lahutamatult seotud eesti kirjakeele kujundamisega kultuurkeeleks. Ta polnud keelekorralduse teoreetik, vaid oli mitmetahuline praktik. Ta tundis huvi, kuidas murdeid ja vana kirjakeelt uuritakse, kuidas oskussõnavara kujundatakse ja kuidas keelt üldse haritakse. Tuglase kõnekeel oli väljendusrikas. Vahel näis, nagu oleks tema kõne üldse kõrgstiililine essee. Friedebert Tuglas oli multilingvaalne. Ta oskas peale eesti kirjakeele ning lõunaeesti murde hästi vene, soome, prantsuse, saksa ja rootsi keelt. Tema raamaturiiuleil oli ka taani-, norra-, inglis- ja itaaliakeelseid teoseid. Kui tuli juttu mõnest teda huvitanud teosest, olgu see mis tahes keelne, soovitas ta seda kaasvestlejalgi lugeda. Tuglase eesti keelde võisid pudeneda mõned soome sõnad, kui vestlusaineks oli Soomega seotud teema. Oma ründajaid Tuglas kõneaineks ei võtnud. Kui Friedebert Tuglas oli taas heas kirjas, oli ta kirjastuses käies läinud abikaasaga kohvikussegi, kus nad polnud kaua olnud. Kohvikus oli laua taga istunud Käthe Hansen daamide seltskonnaga. Tuglas oli teda viisakalt tervitanud, ent Käthe Hansen polnud vastanud. Pärast oli ta telefooninud: «Ma ei teadnud, et olete rehabiliteeritud. Järgmisel korral võtan tervituse vastu.» Tuglas ütles, et ta polevat seda prouat hiljem tervitanud. Kui Soome kultuuritegelaste, teadlaste ja kirjanike delegatsioon oli Tallinnas, oh kaasas ka Lauri Posti. Posti oli varem Tuglaseid väisanud ja oleks tahtnud neid näha. Telefoonisin neile. Elo Tuglas võttis kõne vastu ja palus kohe tulla. Kui jõudsime Tuglaste majja, kutsuti meid alumisele korrusele, kus oli laud kaetud. Pakuti kohvi, torti ja muud kohvikõrvast. Postil oli piinlik, et tema visiidi pärast on nähtud nii palju vaeva. Palus vabandust. Tugla'- sed seletasid, et kohv ja kook olid valmis juba enne telejoonimist. Neil oli pulmaaastapäev. Elo Tuglasel tuli meelde nende laulatus, millest jutustas põnevalt. Kui nad abiellusid, oli kehtel kiriklik laulatus. Noorpaar ei tahtnud kirikusse minna. Pastoriga lepiti kokku, et tseremoonia toimub kirikhärra korteris. Noorpaar tahtis, et tseremoonia oleks lihtne, ja nad läksid laulatusele tavalises tänavarõivastuses. Tunnistajaiks olid kaasas Elo vend oma abikaasaga. Nemad olid pidulikes rõivais, frakis ja pikas kleidis. Kui pastor tahtis hakata peale laulatustseremooniaga, oli ta kutsunud tunnistajad enese ette. Friedebert Tuglas oli siis seletanud, kes on õige pruutpaar. Pastori selja taga oli olnud uks. Sellele oli kõrvaltoast tulnud majateenija laulatust jälgima. Ta süda oli heldinud lihtsat ja vaest pruutpaari vahtides. Pisaraid oli voolanud silmist. Köögist tulnud teenija käed otid tahmased. Pisaraid pühkides oli ta määrinud näo kriimuliseks. Noorpaaril olnud tegemist, et naeru tagasi hoida. Pastori sõnad olid jooksnud kõrvust mööda. Kirjanikust ja õpetlasest Friedebert Tuglasest on kirjutatud palju ning kirjutatakse tulevikuski. Siinsete ridade autor on püüdnud paberile panna tema isiksusest ainult üksikjooni, mis on säilinud mälusalvedes. Friedebert Tuglas muutus eakaks, nagu lähevad eakaks teisedki inimesed. Tema luus oli helehall ja nägemisvõime taandunud, kui olin temaga koos viimastel aastatel, ent olid püsinud nooruslik naeratus ja heatahtlik ilme. See inglaslik ilme oli ta näol ka siis, kui seisin Emakeele Seltsi esindajana ta sarga kõrval ja ütlesin «in memoriam aeternam». Paul Ariste 180

59 PÄEVATEEMA Juubelist argipäeva Erinevalt üldisest tavast leidis Friedebert Tuglase neljakümnes sünnipäev avalikkuses laiaulatuslikku kajastamist. Juba tookord, kuuskümmend aastat tagasi, toonitati Tuglase ajaloolist osa eesti kirjanduse arengus. Et tuli ette ka teistsuguseid hinnanguid, on iseküsimus. Tollesama tähtpäeva aegu keeldus näiteks haridusminister Jaan Lattik tervitustelegrammile oma nime lisamast põhjendusega, et ta «ei saavat tunnustada» Tuglase tegevust. Ametliku suhtumise pendeldamist nagu ka oma pöörasuselt jahmatama panevaid «arvustuslikke hundirattaheitmisi» on Tuglas nii enne kui ka pärast korduvalt kogenud. Vahest ei kõlagi üleliia paradoksaalsena elu lõpul (1970) Tuglase lausutud sõnad: «Ma ei ole kunagi olnud persona grata...» Paradoksidest ei pääsetud mööda esimestes juubelikirjutisteski. Rohkete üldsõnaliste kiitmiste kõrval ironiseeris H. Raudsepp (õieti küll vestekirjanik Milli Mallikas): ikka jälle milline vormikultuur, stiilimeisterlikkus, detailitäpsus jne. «Seda on Tuglasele lauldud juba kakskümmend aastat ja lauldakse samade sõnadega veel kakskümmend aastat.» Tuglase looming pole meie arvustusele jõukohane, oma teoste parim kriitik on ta ise. «Ja nii jääb eritlemata mõttesavi, millest Tuglas voolib vorme, jäävad tundmatuks lõõmad ja hingehädad,» kurdab kirjutaja. Aegade jooksul, praktiliselt ikogu käesoleva sajandi kestel, on Tuglasest kirjutatud õige ohtrasti. Tema personaalbibliograafia, millega viimastel aastatel tõsisemalt tegeldud, osutus nii mahukaks, et selle väljaandjad pidasid otstarbekaks avaldada see kahes osas: esimeses Tuglas ise, teises tema kohta kirjutatu. Ometi pole alusetu ka Nigol Andreseni väide aastast 1969: «Tuglas on palju loetud, kuid vähe uuritud kirjanik.» Ning nii on Andreseni enda koostatud lühimonograafia (1968) jäänud siiani kõige hõlmavamaks Tuglase elu ja loomingu käsitluseks. Tuglas ise on tunnistanud oma põhialaks novelli («Olen pidanud end esmajoones ikka ilukirjanikuks» 1968), tema toodangu põhimahu määravad ometi monograafaid, esseed ja kriitikaköited («Kvantumi poolest ületan ma vist küll Kõiki teisi sel alal töötajaid» 1968). Mitmed arvestatavad käsitlused Tuglase loomingu kohta hõlmavadki ta novellistikat (A. Aspel, T. Liiv) ja stiili (J. Semper, P. Viires, A. Aspel, E. Siirak, J. Undusk). Ka Ants Orase sõja-aastatel kirjutatud ja seni tervikuna avaldamata mahukas kriitiline etüüd (ca 5 autoripoognat) keskendub valdavas osas taas Tuglase ilukirjandusliku loomingu analüüsile. Ajakestvaid üksikartikleid ja üldistuskatseid on teisigi, kokkuvõttes siiski kaugeltki mitte ammendavalt. On üksikuid teoseuurimusi (Endel Nirk «Felix Ormusson», Ilmar Talve «Maailma lõpus», Jaan Undusk «Taevased ratsanikud»), kuid paljud teised Tuglase teosed pole käsitlemiseks vähem tänuväärsed. Uks põnevaid uurimissuundi Tuglase puhul iseäranis on seni tegelikult sööti jäänud, nimelt tema teoste tekstikriitiline vaatlus. Kui piirduda vaid ühe näitega, mainigem novelli «Jumala saar», mida autor on poole sajandi vältel iga uue trüki puhul viimistlenud, lõpuks, aastal, «koguni kaks korda täitsa uuesti» kirjutanud. Milline on esimese variandi (1905) vaheldumisi proosas ja värsis kirjutatud teksti kompositsioon ja stiil viimasega võrreldes? Seesuguse võrdleva analüüsi tähtsus ei piirduks ju kaugeltki üksnes tolle konkreetse teosega, vaid avaks Tuglase loomingulist arengulugu üldistavaski plaanis. Mida me teame maailmakirjanduse mõjust Tuglase teostele ja ta kunstivaadete arengule tervikuna? Küllap eeskätt seda, mida ja keda ta ise on maininud või mida võime leida «Marginaaliast». Muidugi on siin Flaubert, France, Wilde, Tšehhov ja veel mõni, keda selles kontekstis siinseal ikka loetlevalt mainitakse. Sellesse probleemisse süvendatud sissevaate andmine, mõistetavalt ääretult töömahukas ülesanne, jääb endiselt ootama julget pealehakkajat. Uks huvipakkuv ainevald tulevastele uurijatele võiks olla Tuglase loomingu seos kujutava kunstiga. Ja nõnda veel mõnda muud olenevalt uurija erihuvist. On enam kui kord arutletud selle üle, kas Tuglasel on suuremad teened ilukirjanikuna või kriitikuna. Seesugune probleemiasetus on õieti küll asjatu, eriti autori puhul, kes on loonud ajakestvat nii ühes kui ka teises valdkonnas. Tuglas ise on oma arvustuslikust toodangust kõneldes vihjanud eelhariduse puudumisele, asjaarmastuslikkusele ja seostanud selle sünni eeskätt praktiliste vajadustega. Kui ka nii, Tuglase arvustuste, kriitiliste esseede, poleemiliste artiklite, kirjandus- ja kultuurilooliste uurimuste mõjujõudu see mööndus ei pisenda. See mõjuväli on toiminud sajandi algusest siiani ja pole kahtlust, et see kasvatab ning vormib tulevasigi põlvkondi. Seda ka siis, kui konkreetne probleem või teos, mille puhul väitlus kirjutatud, on oma aktuaalsuse ammu minetanud. Rohked reageeringud Tuglase kriitilisele toodangule enamasti teravamad ja 181

60 tulisemad kui ilukirjanduse puhul on paraku valdavalt päevakajalist laadi. Tuglase asend meie kriitika ajaloos, ta seotus ajastu põhiprobleemidega, suhted minevikuga ja olevikuga, esteetiliste kriteeriumide muutuvus või püsivus, loogilis-mõistuspärase ja emotsionaalse suhtumise vahekorrad ta kriitikas ning esseistikas kõigest sellest piisaks teemasid hulga eriuurimuste kirjutamiseks. Jätkuks vaid tegijaid. Paljutõotavalt alustas möödunud kümnendil Tuglase kriitikutegevuse süvendatud vaatlust Ene Mihkelson, lisa pole viimasel ajal kahjuks tulnud. Vahest võib uusi analüüse oodata tulevikus hoopis arvutilt. Veel kümmekond aastat tagasi peeti seesugusest võimalusest kõnelemistki ülimalt irriteerivaks. Nüüdseks pole kirjandusteadvuse protsessi modelleerimine ja uurimine arvuti kaasabil hoopiski nii utoopiline, nagu osutas ka R. Veidemanni sellekohane ettekanne mullustel Kreutzwaldi päevadel. Tuglase uurimusi «Ado Grenzsteini lahkumine» ja «Eesti Kirjameeste Selts» on esmailmumisest alates kõrgesti hinnatud eeskätt ainesse süvenemise põhjalikkuse ja faktitäpsuse aspektist, selle kõrval on iseväärtusena esile tõstetud esituse erilist köitvust, koguni sel määral, et neid monograafiaid on võrreldud otsast otsani põnevate ajalooliste romaanidega. Seega veel üks rikkalike võimalustega ainevald uurimiseks ja eeskuju võtmiseks nii filoloogidele kui ka ajaloolastele. Tuglas tõlkijana. Esmajoones meenub muidugi Olga Semjonova uurimus Aleksei Tolstoi «Peeter Esimese» puhul. Midagi muud niisama kaalukat ei olegi siia kõrvale lisada. Aga Aino Kalda, Aleksis Kivi ja Anton Tšehhovi teoste vahendamine pole meie tõlkekultuuri seisukohalt vähem oluline. Ilmumisjärgseid reageeringuid tõlkeraamatutele avaldati ndail aastail ju üsna regulaarselt, tõlkijale oli seal enamasti pühendatud siiski vaid mõni rida. Nii oleme küll korduvalt kuulnud väiteid Tuglase kui vahendaja väljapaistvast meisterlikkusest, ent milles see meisterlikkus just avaldub, on jäänud igaühe enese mõistatada. Asjast on koguni nii üle saadud: tõlget pole originaaliga võrreldud, selleks pole vajadustki, Tuglase nimi ütleb isegi kõik (Albert Kivikas Aino Kalda «Hundimõrsja» tõlke puhul). Muidugi väljendab sellinegi konstateering kiitvat või isegi ülikiitvat suhtumist tõlkijasse, kuid ta töö tegelike väärtuste mõistmisele ei aita seesugune pelk fraas millegagi kaasa. Tuglase abivalmidusest paljude algajate loomingulise tee sillutamisel, ta korrektsusest ja hoolikusest võõraste käsikirjade trükkitoimetamisel on pajatatud õtse legendaarseid lugusid, eriti Juhan Liivi, Jaan Oksa ning Hendrik Adamsoni, aga mõne teisegagi ühenduses. Seda tahku Tuglase töös peegeldab üksikasjalikumalt tema kirjavahetus. Aga just siin on palju laiemale üldsusele sootuks varjatuks jäänud seiku. Tasuks võrrelda näiteks Kitzbergi «Külajuttude» Tuglase redigeeritud andeid varasemate autoritekstidega, et saada aimu selle töö ulatusest ja tulemustest. Ei tohi unustada Tuglase osa kultuurielu organisaatorina, kirjanduse ja kirjanike parema käekäigu eest võitlejana, ka lepitaja ning sütitajana. Ikka ja jälle, aastakümnete vältel vajati ta autoriteetset arvamust, algatusindu ja juhtijaosavust. Oldi harjunud Tuglase tolerantsuse, ettenägelikkuse ja põhimõttekindlusega, ta eneseohverdust peeti mõnikord nii enesestmõistetavaks, et ei märgatud tänadagi. «Loomistarve see on pigemini koorem kui õnn, vähemalt on ta seda mulle olnud,» lausus Tuglas juba oma esimese juubeli puhul. Küllap suurendas seda koormat otsesest loomistööst kõrvale jääv tegevus, millesse Tuglas suhtus võrdse vastutustundega. Tuglase asend meie käesoleva sajandi vaimukultuuris on sedavõrd keskne, tema eeskuju sedavõrd mõõduandev, et ta paljutahulise elutöö käsitlemise võimalusi võiks lähemas või kaugemaski tulevikus pidada ammendamatuks. Elu jätkub, põlvkonnad vahelduvad. Tuglas oli ja on kõrvu kõigi nendega, kes on aidanud ja aitavad kujundada seda tervikut, mida me nimetame oma rahva arengulooks. AUGUST EELMÄE 182

61 RAAMATUID VABA VÄRSI RASKUSE KESE Pau!-Eerik Rummo. Ajapinde ajab. Luulet, juhuluulet, laulusõnu ja muud eri aegadest. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 65 kop. Et le Poete aussi est avec nous, snr Ia chaussce des hommes de son temps. Allant le train de notre temps, allant le train de ce grand vent. г ] Et Ie Poete encore est avec nous, parmi les hommes de son temos, habite son mai... f, Et le Poete encore est parmi «Le eri, le eri percant du Dieu sur nous!» Saint-John Perse, «Vents> a. augustikuu «Loomingus» ja seejärel ka oma teises luulevihikus «Tule ikka mu rõõmude juurde» (1964) avaldas Paul-Eerik Rummo luuletuse «Ebasümmeetria ülistus». See algas niisuguse kuulutusega: Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised näod kehad päevad mõtted teod kõik, mille ühe poole võib murda teise peale, ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks, kõik mille teise poole asemele võib panna peegli, ja midagi ei muutu. Nii nagu Paul-Eerik Rummost sai iseenesestmõistetavalt ja kiiresti Paul-Eerik, nii said need readki kähku tuntuks, sest nad käisid ju aja enese kohta. Ebasümmeetria oli ajastu parool, see domineeris kunsti- ja kirjandusmoes, kujunduses, arhitektuuris, teatris ja isegi avangardistlikus muusikas. Koik see näiline või tegelik rahu, mille pooled «kattuvad, sulades nürimeelselt üheks», oli seks korraks möödas, selja taha olid jäänud monarhistlike tsikuraatideni sümmeetrilised paleed, pseudoklassitsistlikud monumentaalmaalid, telliskiviromaanidest hoolega laotud müürid, värsijalgade Ordnung, порядок, 1'ordre. Asuti elama ja elati äärmiselt ebasümmeetrilist aastakümmet: tudengite, biitlite, hipide üleüldse, elu esimese poole, nooruse aastakümmet. Pariisis kuulutas Sartre, et meie teadvus, see igasuguse rahu ja «ornungi» alus, on hoopiski «neant», puhas intentsioon, üksnes suunatus millelegi, millestki teadvel olek, suhe. See ellusekkumise uudne filosoofiline põhjendus aitas vallutada Sorbonne'i, keelduda sõdimast Vietnami džunglites jne. Ning nagu selle ebasümmeetrilise kümnendiga juhtuma pidigi ta murdus mitte 1965, vaid Uks ajajärk jagunes kaheks, kuid mitte pooleks ilmunud kogumikul «Luulet » oli määratud jääda tervelt seitsmeteistkümneks aastaiks Paul-Eeriku värskeimaks raamatuks. Aga toona ci aimanud seda ju veel ei autor ega lugejad. Oo vabavärss, kare ja nurgeline, ometi peenetundeline vabavärss suurte mõtete, valusalt puhaste tunnete luule! Vabavärss oli siis ja on nüüdki ehtsaim ebasümmcetria väljendus luules. See on lugejat ärapetva, aimamatu, suurejooneliselt vaba teise poolega värss, tema algus küljendatäkse parka, aga tema lõppu ei saa esimese poole järgi ette teada. Vabavärsimuusikas kõigub fraasi pikkus üksiku sõna või isegi hääliku vältusest pikkade perioodide kestuseni. Vabavärsi teist poolt ei suuda tihti peatada isegi paberilehe füüsiline serv. Ebasümmeetria ja vabavärsi sügavam olemus tähendab seda, et värsi, mõtte või elu enese raskuspunkt ei lange kokku tema keskpunktiga, puhta mentaalse geomeetria reeglite asemel toimivad siin gravitatsiooniseadused. Vabavärsi raskuspunkt on nihutatud nagu odal tsentrist lennusuuna poole, see on lendava vahendi kese. Koik, kes vabavärsi tulekuni_olid harjunud raskuskeset tsentrisse mõõtma ja seda sealt ka otsima, sõnade ja lausete rütmis tantsima, marssima, peopesi kokku lööma, päid noogutama, paljunema ja paljundama kõik need pidid paratamatult nördima. Kuid nördimus vabavärsi üle hajus sedamööda, kuidas sümmeetria taastus (muide, ta taastub alati: ühiskonnas ei ole peaaegu kunagi entroopiaohtu, siin on negentroopia ikka rohkem kui valvsalt platsis) ning asjade teine pool lakkas omavolitscmast, sümmetriseerus, muutus kindlaks ja ettearvatavaks. Kuid oo ebasümmeetria! Oo sünnimärk vasakul põsel ja parem põsk ilma sünnimärgita! Oo süda ainult vasakul ja pimesool ainult paremal! Oo klappimatus unistuste ja tegude vahel, kui mõned unistused tegudeks ei saagi, ja mõned teod pole unistused olnudki, vaid sünnivad järsku! Kas võis aga Paul-Eerik Rummo toona aimata, et seesama ebasümmeetriline, ühe aastakümne väldanud vers libre muutub ta enese luuletee esimese poole metafooriks! «Süda ainult vasakul ja pimesool ainult paremal,» ütles ta tookord, aga seda pidanuks ehk tema ja lugejadki aimama, et uues ajas tuleb raskuspunkt tsentrisse ta- 183

62 gasi ja taas tõusevad ausse nabad: põhjaja ihunabad, aatomituumad, sugutüved, oleluse juured, selgrood, süsteemid, sümmeetriad, ja eriti muidugi harmoonilised kännud. Igast ebakorrapäraselt vildakast puust saab supremutn bonumx nimel vähemasti sümmeetrilise ja korrektse kännu. Oma esimest, hoogsat laulvat vabavärssi kirjutas Paul-Eerik Rummo kuni aastani, «Ankruhiivajast» «Loomingus» ilmunud tsüklini «Saatja aadress», millest mahukamal kujul pidi saama luuletaja uus luuleraamat, kuid ei saanud. Miks ei saanud, sellest kõneldi kolmel kirjanike kongressil järgemööda. Nüüd, kolmteist aastat hiljem, võime üksnes tõdeda, et ka toona «Loomingus» ilmunud paladest pole kõik mahtunud Paul-Eerik Rummo värskesse luuleraamatusse «Ajapindc ajab». Ja nii ei ole see uus raamat päriselt luuletaja uus värss uuelt realt, vahele jäävad olulised lakuunid, ja ka seal uuel real ei juhatata sisse uut teemat, vaid see on kujundatud parallelistlikuks: taastrükkideks, eelõitsengu-paladeiks, laulusõnadeks, nn. juhuluuleks. Niisiis, kolmteist aastat olematust, mis Alliksaare sõnu parafraseerides «võinuks ju ka olemata olla», siis tagasitulek luule akuutsesse ellu. Vahepeal on vabavärss taandunud, raamatuid täidavad ikka rohkem salmid, kõne en vers, mitte sartre'ilikult idealistlik ja.õilis, vaid täiesti reaalne ja pragmaatiline engagement. Tõsi küll, kirjutatakse ka sonette, mis «võiksid jaguneda täpselt pooleks/ ega tee seda siiski», ent rohkem ikka salme: polkasid, valsse, marsse ja üliohtralt diskot. Niisugune on tänane luuleraamatutest küllastatud üldine õhustik, foon, millele tuleb projitseerida «Ajapinde ajab». Ent tõsisem, kitsam keskkond, kus Paul-Eerik taas kõnelema hakkab, on hoopis tuttavam ja püsivam: see on Betti Alver oma viljaka hilisluulega, see on just neil vahepealsetel aastatel end tõeliselt maalauli.kuks laulnud Hando Runnel, see on Paul-Eeriku enda lummusest aegamisi vabanenud ja uude küpsusse tõusnud Kersti Merilaas, siin on jätkuvalt tõeluse puudutust ihalev ja konventsionaalsest «luulekeelest» üha (kaugenev Jaan Kaplinski, on Debora Vaarandi järjekordne eneseuuendus ja kujunditihendus, siin on Juhan Viidingu ja paljude nooremate kogu senine luuletee ja on hoopis teine Viivi Luik kui see, keda mäletame aastast. Keskkond on muutunud, aga tema olulised koostisosad on ikka enam-vähem samad. Mõelda vaid, et seda tervelt seitsmeteistkümne aasta vältel! Niisugust perioodi pole selle sajandi eesti luules olnudki. Siiski oli õhus ebamääraseid ootusi ja mõningaid kahtlusigi, kas Paul-Eeriku tagasitulek luule tegevellu neile ootustele vastab. Mis ootus, kes ootavad, mis põhjusel ootavad see jäi ja jääbki vist selgusetuks. Tähtsam on märgata sedasama üldise heameele ja niisama üldise kõhklustunde segu, kaheksanda kümnendi eesti kirjanduselu standardkokteili, mis joovastust ei tekita, aga mõnevõrra esteetilist uima ikka annab, 184 mis ehtsat kriitilist mõistust pähe ei jäta, aga parasjagu olutarka skepsist hoiab lauba taga virge. «Et le Poete encore est pärmi nous...» Nüüd võime öelda, et luuletaja on tulnud taas valikkoguga, lõpetama raamatuga «Ajapinde ajab» oma teist ja eesti luules pretsedenditut luuleperioodi. See on kokkuvõte raamatuist, mida pole ju olnud, ja raamatuist, mida pole võib-olla kirjutatudki. Aasta lõpul lisandus veel «Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet », 'kaht luuleperioodi hõlmav, järjekorras kolmas valikkogu. Ka see on pretsedenditu. Mis seal salata, oli neid, kes arvasid, et Paul-Eerik Rummo luuletee võiks jätkuda sealt, kust ta 'kunagi jätkuma pidigi, ja oli neid, kes igatsesid jätku näha hoopis uues paigas, hoopis uute lauludega, nagu poleks kõiki vahepealseid aastaid ja nendega seotud probleeme olnudki. N e i - 1 e ootustele ei ole Paul-Eerik tõesti ei saanud ega tahtnudki vastata. Kogusse «Ajapinde ajab» on ta koondanud just 'kõik selle, mida ühe vaikiva luuletaja laualt leida võinuks: kauaks toppama jäänud luuletused, mõned tõlked, juhuluule, laulusõnad, noorusvärsid, skitsid, kavandid, isegi pudemed. Ennekõike sisaldab see luulekogu aga tohutul hulgal kirjutamata jäänud värsse, hääletust, katkestusi. See on erakordselt historistlik ja realistlik 'luulekogu. Tema tähendusest ei saa me täna võib-olla päris hästi aru, sest see tuleb tõeliselt ilmsiks palju hiljem. Sest on ju nii, et luule ei ole ainult heade luuletuste kirjutamise kunst. Ta on ka seda, kuid -veel rohkem ja veel 'kõrgemas järgus on ta luuletaja-olemise kunst. See on kunst olla luulekujund inimesena, isiksuse endana, luuletajana, kes lihast ja verest koosnedes on ühtaegu iseenese loomingu ja oma rahva vaimu metafoor, liblikana, kes on aheldatud endast tohutult suuremate tiibade külge, nagu seda kirjeldab üks Toomas Liivi suurejoonelisemaid luuletusi. Juba ammu võis öelda, et Paul-Eerik Rummo on luulekujund ka luuletajana, ebasümmeetrilise käekäiguga kirjanikuna. Tema loomingu raskuskese ja selle aegruumiline tsenter ei lange kokku, just ses mõttes ongi ta puhtaim vers libre'i luuletaja, rohkem gravitatsiooni kui rütmi värsistaja, ehkki ta ju reaalselt rütmistatud luuletusi on palju 'kirjutanud. Gravitatsioonilisus tähendab aga sedagi, mis meie tänases luutepäevas on isegi üsna märkimisväärne. Nimelt on raskuskeskmest lähtuv luule väga avarapilguline, selle tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõud toimivad täisringi ulatuses, seda nii esteetilises kui ka sotsiaalses mõttes. Paul-Eerikul pole programmilist nippi või nipiprogrammi, ta söandab kõnelda kõigest, söandab kirjutada luuletusi, mis erinevad üksteisest vormi poolest nagu öö ja päev. Raskusjõud, mis sõnad ja maailma luuletaja südame ligi tõmbavad, ei vali esteetilisi vahendeid ega kujutamisobjekte. Pauleeriklikkusel ei ole hõlpsasti defineeritavat sõnu-

63 mit, programset tuuma. Ja kas ei torka sellegi luulekogu kõrval silma, kui palju on viimastel aastatel kirjutatud just teistsuguse tendentsiga luulet, sellist, mis luuletusest luuletusse, kogust kogusse kordab ja varieerib mingit ühtainsat kramplikku sõnumit, kava, ilma- või enesekonstruiktsiooni. Millest see omanäolisuse hüpertrofeerimine (kunsti puhul rääkis sellest juba Kaplinski, aga eks käi seesama luulegi kohta), hirm kaotada iseend, ainsa igioma sõnumi tarve? On see ehk sellest, et ei jätku luuletaja-olemise massi, gravitatsiooni allikat, mis suudaks moodustada oma tähesüsteemi? Või on sõnumiluulel ja staatilistel luuletajailmetel mingi teisem funktsioon, pateetilisem, deklaratiivseni, pealekäivani hoiak maailma suhtes? Kes seda oskaks täpselt öelda, selge on, et pauleeriklikust avarapilgulisusest on viimastel aastatel tõesti puudus olnud. Ses mõttes on «Ajapinde ajab» vägagi värskendav, rääkimatagi niisugusest asjast nagu luule esteetiline novaatorlus. Sest kui Kaplinski ja Ehini uuendused välja arvata, on meie luule kunstiliste vahendite mõttes kümmekond või rohkemgi aastat paigal tammunud, marssinud demonstratiivselt või siis ebateadlikult tagasi salmitegemise manu. Tulgu nüüd lõpuks ka küsimuste küsimus. Milline on Paul-Eerik Rummo status quo nüüd, pärast kaht nii erinevat luuleperioodi ja kolme valikkogu? Kas ta on walmis kolmandaks eluteejärguks, milline on Paul-Eeriku uus luule? Taastub ta jõud jätkamiseks või isegi uueks tõusuks? Olen luuleõhtul kuulnud üht Paul-Eerik Rummo kaheksakümnendate aastate luuletust «Kohusetäitjad». Luuletaja jõuvarudes ja jätkamistahtes veendumiseks sellest piisas. Sellest piisas muudegi kahtluste hajutamiseks, ent piisas ka uute, või tegelikult vanade, jätkuvate kahtluste tõusuks. Kuid jäägu mainitud skepsisekokteil praegu kõrvale, olgem ebausklikud, ärgem managem ise sümmeetriat esile. Taeva märgid peaksid veenma, et Paul-Eeriku teekond jätkub edasigi ebasümmeetrilist kõverat pidi, selle suunda ei saa ette aimata: Lõpuks oled ka ise üks imelik jogi tcades-teadmata, tahes-tahtmata, iseendaga ikka vist pärivoolu. olgu siis muuga kuis on. «Epiloog: tempora mutantur» (mai 1984) ka see on selle kümnendi luuletus. Andres Langemets MITME TEADUSE ARVAMUSI SOOME RAHVA JUURTEST Suomen väestön esihistorialliset juuret. Bidrag till kännedom av Finlands natur och folk. Utgivna av Finska Vetenskaps-Societeten. H Helsinki, lk. Tutvustatava koguteose saamisloos kuulub algatav osa organisatsioonile nimega Soome teadusakadeemiate volikogu (Suomen tiedeakademiain valtuuskunta), mille üks ülesandeid on teadustevahelise koostöö korraldamine a. leidis mainitud organisatsioon, et sobivaiks koostöö arendamise objektiks on soome rahva päritolu küsimus, ja otsustati korraldada vasta-v teadustevaheline sümpoosion. Niisugune sümpoosion toimuski I 1980 Helsingi ülikooli zooloogia uurimisbaasis Tvärminnes. Osa võtsid keeleteadlased Terho Itkonen, Eero Kiviniemi, Jorma Koivulehto, Mikko Korhonen, Pekka Sammallahti, Seppo Suhonen, Pertti Virtaranta, Jaakko Yli- Paavola, geneetikud Harri Nevanlinna, Reijo Norio, Kirsti Virtaranta-Knowles, Aldur Eriksson, Pauli Kajanoja, arheoloogid Christian Carpelan, Matti Huurre, Pirkko- Liisa Lehtosalo-Hilander, Carl Fredrik Meinander, Unto Salo, Aimo Kehusmaa, etnograafid Anna-Leena Siikala ja Niilo Valonen, ajaloolased Jarl Gallen, Eino Jutikkala, Heikki Kirkinen, Aira Kemiläinen, Tuomo Pekkanen ja taimeökoloog Kimmo Tolonen aastaks oli enamik osavõtjaid esitanud avaldamiseks oma sümpoosioniettekande lühendatud teksti ja samal aastal ilmus ka kogumik Suomen Tiedeseura ehk Societas Scientiaruin Fennica välja- annete seerias. Mõned ettekanded olid juba varem avaldatud mujal, näiteks T. Itkoneni kirjutis ilmus «Virittäjä» a. 2. ja 3. numbris mitu korda pikemal kujul, kui see oli võimalik kogumikus. Nüüd on siis ka soomlastel olemas kollektiivuurimus, mis oma eesmärkidelt on analoogiline meil a. ilmunud kogumikuga «Eesti rahva etnilisest ajaloost». Et Eestis tahetakse pärast mõningat mõõnaperioodi taas elustada eri teadusalade kooslööd etnogeneesi uurimisel, on vaadeldav kogumik meie teadlaste jaoks eriti aktuaalne. Niivõrd laiahaardelise teose igakülgne hinnang oleks ühele isikule vaevalt jõukohane. Käesoleva ülevaate autor ei püüa ka kõiki kogumiku 20 kirjutist refereerida, vaid tahab esile tõsta mõningaid sõlmküsimusi ja seoses nendega väljendatud mõtteid, mis temale tunduvad eriti olulised või uudsed. Millal hakati Soomes rääkima soomeugrilist keelt? Et ainult keeleandmetel põhinevad dateeringud (nn. glotokronoloogia) on ebakindlad, tuleb arvestada mitme teaduse seisukohti. Arheoloogilisest ainestikust lähtudes on soomeugrilaste Soomes asumise vanimaks piiriks aeg, milleni õnnestub näidata materiaalse kultuuri järjepidevust. Soome esiajaloo vanimaid perioode käsit- 185

64 lev С. F. Meinander peab võimalikuks, et see järjepidevus ulatub tüüpilise kammkeraamika ajastusse ( a. e. m. a.). Ta tunnustab Harri Moorat kui esimest, kes on mõjuvalt esitanud idee, et tüüpilise kammkeraamika kultuur oli läänemeresoomlaste emakultuuriks teooria, mis soome teadlaste seas leidis suhteliselt loidu poolehoidu. Kuid Meinander juhib tähelepanu muudelegi nähtustele, mis võivad olla seotud uue rahvastiku sisserännuga ida poolt. Soome sidemed Volga ülemjooksu piirkonnaga jätkusid nimelt kogu noorema kiviaja ja pronksiaja kestel. Et Eesti alal näib vastavaid hilisemaid kontakte olevat vähem, tuleks Läänemeremaade hõivamise teooria alternatiivsete variantide korral pidada läänemeresoomlaste algkoduks Soomet; see aga oleks üsna teravas vastuolus meie seniste arusaamadega. Läänemeresoome algkeele ja Soome-Ugri algkeele ajalisest vahekorrast. Läänemeresoome algkeele sidumine kammkeraamikakultuuriga tekitab mitmeid probleeme. Kuuse, seedermänni ja nulu nimetusele omistatakse nende leviku põhjal uurali algkeelde ulatuv päritolu, jalaka nimetus selle soome vaste salava tähendab küll rabedat remmelgat (Salix fragilis) on aga üldsoomeugriline. Soome-Ugri algkeelt pidi koneldama kohas, kus kõik need neli puuliiki olid tuntud. Selleks kohaks sobib Volga keskjooksu ja Uurali vaheline piirkond, sest seal kohtusid Siberi päritolu kuusik, seedermänd, nulg ja Euroopa päritolu jalakas, öietolmuanalüüsid näitavad, et kolm esimest puuliiki ei jõudnud üle Uurali mägede mitte varem kui 6000 a. e. m. a., jalakas aga levis samasse piirkonda a. e. m. a. Nimetatud ajavahemikku tulekski M. Korhoneni arvates viia uurali algkeele jagunemine soome-ugri ja samojeedi algkeeleks. Siit aga pole enam.kuigi palju aega Läänemeremaadel 3200 a. e. m. a. alanud kamimkeraamika ja läänemeresoome algkeele ajastuni. On asjaolusid, mis võivad tõeks osutumise korral soomeugri ja läänemeresoome algkeele perioodide ajalise erinevuse hoopis olematuks muuta. On väidetud, et mesilaiste pidamine algas Ida-Euroopas a. e. m.a.; sel juhul ei saa olla vanemad ka üldsoomeugrilise levikuga sõnad mesi ja mesilane, mis on laenatud indoiraani keeltest. Läänemeresoome ja volga keelte sidemete püsimist hilise ajani näitavad ühised põllutnajandussonad, mis nagu põlluhariminegi ei saa olla vanemad II aastatuhandest e. m. a. Korhonen ja mõned muudki fennougristid peavad põhimõtteliselt võimalikuks lahendada tekkinud vastuolu hüpoteesi abil, mille järgi üksteisele lähedasi soome-ugri või uurali algkeele murdeid räägiti väga suurel maa-alal Uuralist Soomeni. Vaadeldavas kogumikus toetab seda ideed P. Sammallahti, meenutades, et laplased olid juba meie ajaarvamise algul levinud Lõuna-Norrast Koola poolsaare idaosani, see aga pole väiksem kaugus kui Uurali ja Laadoga vahemaa. Kuid Korhonen toob esile ka kaalutlusi mainitud hüpoteesi vastu. Metsavööndis ei nõua toiduhankimine nii pikki rännakuid, nagu on tavaks olnud tundras. Teiseks, kui vaadelda laiemalt keelte levikut minevikus ja tänapäeval, võib täheldada, et keelelise sarnasuse säilimine suurtel maa-aladel eeldab rahva suhteliselt kõrget kultuuritaset, võimet teisi rahvaid alistada ja assimileerida. Seevastu aladele, kus selliseid ekspansiivseid kultuure pole tekkinud (näit. Põhja-Ameerika enne eurooplaste kolonisatsiooni), on iseloomulik paljude isoleeritud keelte ja pisikeelkondade olemasolu. Tõenäoliselt valitses varem Kirde-Euroopaski viimati mainitud olukord, nii et soome-ugri algkeel võis olla selle suure territooriumi üks paljudest pisikeeltest. Siinkirjutaja arvates vihjab soome-ugri rahvaste säilimine Kirde-Euroopa metsavööndi vanimate etniliselt identifitseeritud elanikena siiski sellele, et need hõimud, jäädes küll küttijateks-kalastajateks, suutsid oma tegevusalal püsida eelajalooliste^ naabritega samal tasemel ja küllap neid mones asjas ületadagi. Läänemeresoome algkeele hargnemise ja ühtsuse probleem. Soome teadlased on üksmeelsed selles, et varane läänemeresoome algkeel jagunes lapi algkeeleks ja hiliseks läänemeresoome algkeeleks. Oletatav lõhenemise aeg sõltub muidugi seisukohtadest, mille keegi võtab soomeugrilaste eelajaloo muude pohidaatumite suhtes. Kui venekirvekultuuri tulek ( a. e.m. a.) seostatakse balti hõimude sissetungiga, pidi sel ajal juba olema alanud laplaste eraldumine, sest lapi keelde on jõudnud ainult vähesed balti laensõnad. Nagu on näidanud J. Koivulehto, ei saa vanimaid germaani laensõnu pidada häälikuliste tunnuste põhjal balti laenudest nooremateks. Ka paljud väga vanadeks arvatavad germaani laenud (näit. sm lieko 'mädanenud puutüvi', salpa 'riiv') on tuntud piiratud alal, enamasti põhja pool Soome lahte. Peamiselt sõnavara erinevustest lähtudes on läänemeresoome keeli ja murdeid jaotatud rühmadesse. Kõige põhjalikumalt on sellega tegelnud T. Itkonen. Tema arvates on läänemeresoome algkeel pärast lapi alg-. keele eraldumist jagunenud 1) pöhja-algsoome murderühmaks, mille alusel kujunesid läänepoolsed soome murded, kuid mille mõju ulatus mingil määral ka idasoomlaste, karjalaste ja vepslaste eelkäijateni, 2) lounarühmaks, millest arenesid eesti, liivi ja vadja keel, ning 3) idarühmaks, mis on osalenud muinaskarjala ja vepsa, vähemal määral ka vadja keele.ning lõunaeesti murrete sünnis. Itkoneni hüpotees ei eelda niisiis mitte ainult hargnemist traditsioonilise keelepuu vaimus, vaid ka eraldunud rühmade uusi kokkupuuteid. Selline lähenemisviis on vältimatu, seletamaks läänemeresoome keelte omavahelise sarnasuse püsimist aastatuhandete jooksul. Siiski jääb mõistatuslikuks, miks on regulaarsed häälikumuutused, nagu S > ft, ti^>si jt., ühteviisi esindatud kõigis läänemeresoome keeltes, kuigi osa neist muutustest vanemaid laensõnu on tuntud hoopis kitsamatel aladel. Küsimust ei lahenda ka Lauri Posti Soomes üldtunnustatud teooria, mis seletab ühisläänemeresoome häälikumuutusi 186

65 kakskeelsete germaanlaste keeletarvitusega. Pole kuigi usutav, et kogu läänemeresoomlaste ala, mis nüüdsete arusaamade järgi oli üsnagi ulatuslik, oleks olnud kakskeelne. On avaldatud arvamust (vt. lk. 358), et kokkupuuted germaanlastega on toimunud peamiselt Soomes, kust vastavad mõjud, ka oletatavasti germaanipärased häälikumuutused, on levinud üle lähegi. Mida arvavad meie arheoloogid sellisest pronksiaegse Soome osast kultuuriekspansiooni keskusena? Asustuse järjepidevus pronksiajast rauaajani. Soome lahe põhja- ja lõunakaide vaheliste kontaktide probleemi! on tähtis koht ka esiajaloo järgnevate perioodide puhul. Kuni viimase ajani pooldati Soomes arheoloog Alfred Hackmani käesoleva sajandi algul sõnastatud teooriat, mille järgi kogu soomekeelne asustus sai alguse meie ajaarvamise esimestel sajanditel Eestist tulnud sisserändajatest. Nimetatud ajal tekkisid Soome edela- ja lõunarannikul uut tüüpi kalmistud, mis näisid olevat sarnased Eestis leiduvatega ja mida ei osatud seostada varasemate Soome muististega. Teooria oli kooskõlas omaaegsete keeleteaduse kontseptsioonidega. Tänapäeval on arheoloogidele tuntud ainestik palju ulatuslikum kui 80 aastat tagasi ja seile põhjal väidab U. Salo, et kalmed Soome rannikul erinevad siiski samaaegsetest Eesti kalmetest. Salo on veendunud, et kõnesoleval ajal ega hiljemgi pole põhjust oletada olulist migratsiooni Soome lahe tagant. Soome ranniku pidev asustatus on jälgitav ajaloolisest ajasit läbi rauaaja pronksiaega ja veelgi kaugemasse minevikku. Nagu märkis E. Jutikkala Tvärminne sümpoosioni lõppsõnas, ei olnud sellel nõupidamisel ühtegi sõnavõttu senise sisserännuteooria kaitseks. See arheoloogide uus seisukoht, mis on kooskõlas läänemeresoomlaste esiajaloo daatumite üldise tahapoole nihutamise tendentsiga, ei seleta siiski soome edelamurrete eestipäraste joonte tekkimist. Eesti mõju soome edelamurretes on selgem kui näiteks soome mõju meie kirderannikumurdes, milles vokaalikadude ja vältevahelduse puudumine tähendab vana üldläänemeresoomelise seisundi säilimist. Seevastu soome edelamurrete sise- ja lõpukao ning järgsilpide pikkade vokaalide lühenemise puhul on tegemist uuendusega, mis on eesti keelega ühine. Tuleb nähtavasti tõdeda, et alati ei tarvitse olulisedki keelelised erinevused kajastuda meile tuntud arheoloogilises ainestikus. Nii möönab ka P.-L. Lehtosalo-Hilander: «Noorema rauaaja arheoloogilist materjali Soome mandril saab ainult väga harva ja ka siis kaheldamisi siduda eri hõimude või rahvustega» (lk. 299). Idasoomlased ja muinaskarjalased. Soome murded jagunevad kaheks selgelt vastandatavaks (kuigi mitte ilma üleminekujuhtumiteta) rühmaks: lääne- ja idamurded. Oletatakse, et viimased on koos karjala ja isuri murretega lähtunud Laadoga ääres räägitud muinaskarjala keelest. Vanimad vaieldamatult karjalastega seotud arheoloogilised leiud Laadoga lääne- ja looderannikul kuuluvad IX sajandisse m. a. j. Paljud keelelised jooned, mis eraldavad karjala ja idasoome murdeid läänemurretest, on tõenäoliselt vanemad. Nagu juba mainitud, oletab T. Itkonen, et läänemeresoome algkeele üheks varaseks haruks oli Peipsist ida pool räägitud «ida-algsoome» murre; selle vanusele vihjab muide asjaolu, et on leuud, seni küll vähesel hulgal, lõunaeesti sõnu, mis on muinaskarjala keelest lähtunud murrete või vepsa keelega ühised, kuid mujal puuduvad (vt. T. Itkonen, Välikatsaus suomen kielen juuriin. «Virittäjä» 1983, lk ). Peipsi-taguse ala asustusest ei tea arheoloogia peaaegu midagi ütelda. Laadoga lääneranniku karjalastele lähim asustuskeskus on sama järve kagurannikul; selle vanimat kihistust, mis kuulub VII sajandisse, on seotud kas vepslaste või karjalastega. Tvärminnes Ida-Soome ja Karjala rauaaega käsitlenud M. Huurre väitis, et arheoloogiliste andmete põhjal pole kuidagi tõestatav karjalaste pärinemine Laadoga kagurannikult ega mingist muust vanemast asustuskeskusest. Ilmsed on aga muinaskarjalaste sidemed Lääne-Soomega. Mikkeli ümbruse asustuse kohta arvas" Huurre, et see võis olla algselt Lääne-Soome päritolu, kuid sattus hiljem Laadogaäärse Karjala kui kaubandus- ja kultuurikeskuse mõju alla. Keeleandmete põhjal pole aga kahtlust, et kogu Savo murderühm pärineb muinaskarjala keelest, kuigi ka läänepoolsete soome murrete mõju ei saa eitada (teistsuguse hüpoteesiga on esinenud T.-R. Viitso, vt. KK 1985, nr. 7, lk ). Arheoloogilised leiud kinnitavad norra saagade andmeid, mis räägivad karjalaste ulatuslikust tegutsemisest Botnia lahe ja Valge mere vahelistel karusnahamaadel. Geneetikud soome rahva päritolu selgitamas. Viimastel aastakümnetel on soome ja eesti rahva etnilise ajaloo uurimisel rakendatud ka geneetikat. Erinevalt traditsioonilistest antropoloogidest ei tegele geneetikud nende probleemide käsitlemisel inimese välistunnustega, vaid selliste vereanalüüsil ilmnevate omadustega, mis sõltuvad ühestainsast geenist ega muutu elukeskkonna mõjul. H. R. Nevanlinna järgi on soomlaste markeeritud geneetiliste tunnuste enamik Euroopa päritolu, kuid leidub ka Lääne-Euroopas tundmatuid omadusi, millel on vasteid Aasias. Kogu see geneetiline pärand oli põhiliselt olemas juba Soome asustamise ajal. Ei ole märgata erinevusi lääne- ja idasoomlaste vahel. See tulemus on hoopis teine kui Leiu Heaposti samalaadsetes uuringutes eestlaste kohta, kus on leitud selge erinevus lääne- ja idapoolsete eestlaste vahel (vt. näit. KK 1985, nr. 7, lk ). Arvo Laanest 187

66 RINGVAADE XXIX Kreutzwaldi päevad valmimine loob tööks, näituste 'korraldamiseks ja fon Esimese päeva lõpetas Ea «Tuglase kultuurimissioon». dide ning ajakohase aparatuuri paigutamiseks nor «F. R. Kreutzwaldi kirjava Jansen pikema sõnavõtuga XII 1985 toimus Kirjandusmuuseumis XXIX maalsed tingimused. Elu paradokside hulka kuulub siis selle kasutamisest». Seejärel hetuse publikatsioonist ja Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents. Friedebert ki see, et momendil tuntakse mindi kalmistule asetama lilli Kreutzwaldi hauale. Tuglase läheneva 100. sünniaastapäevaga ühenduses muuseumis suurt puudust tavalistest kirjutusmasinatest oli enamik esimese päeva ja et vaevaga lõpuks hangitud paljundusaparaat ei tee alustas Hando Runnel ette Konverentsi teist päeva ettekandeid seotud tema elu ja loominguga. mõne detaili amortiseerumise kandega «Veel Kreutzwaldi tõttu enam küllalt kvaliteetseid valguskoopiaid. deldes kolme «Kalevipoja» ia Adamsoni suhetest», vaa Pikema programmilise sõnavõtuga teemal «Humanitaarteadused teadus'ik-tebni- F. Tuglase Seltsi esindajarik Adamsoni luules (Kale motiivi taaselustumist Hendlise revolutsiooni maailmas» na oli Helsingist saabunud vipoeg laevamehen-a; Kalevipoeg kuningana; Raudoja avas konverentsi TA Ühiskonnateaduste Osakonna eesti kirjanduse retseptsioo lugu). H. Runneli meelest Henni Ilomäki, kes kõneles akadeemiksekretär Juhan nist Soomes. Ettekandes oli pole nende tulek H. Adamsoni luulesse olnud juhuslik, Kahk. Toonud esile meie humanitaarteaduste vaieldamaseptsiooniteoreetikute H. R. vaid need motiivid (teemade silmas peetud juhtivate rettud saavutused, leidis esineia kummatigi, et valdav osa jt. seisukohti. (Hea ja meiegi ja seotud kogu ta luule mo Jaussi, W. Iseri, G. Grimmi on Adamsonile isikuomased humanitaarteadlasi pole veel uurijatele huvi pakkuda võiva ülevaate retseptsiooni- kõneles teemal «Iseloomuliktiivistikuga. Juhan Peegel praegusaja tehnika võimaluste ärakasutamiseks vajalikult uurimisest kui kirjandusteaduse uuest suunast pakub mikas». Huvitav oli ta katse ku eesti regivärsi sünonüü haritud ega psüühiliselt selleks häälestatud. J. Kahk rõhutas, et humanitaarteaduste munud Rien T. Segersi raanüümikas toimunud nihete mullu soomekeelses tõlkes il alussõnade valiku ja süno arendamisel on oraegu tähtis mat «Kirja ja lukija».) Ettekandes «Tuglas ja tantsiv nüümika arengut. Selle aren põhjal kronologiseerida süno õigete ja 'komplekssete strateegiliste ülesannete püstitamine ning nende Undusk tantsufilosoofiliste foorsed sünonüümid-iiitsõ- androgüün» vaatles Jaan gu tipu moodustavad meta energiline elluviimine. Kirjandusmuuseumi tegevusest tuse kultuuris ja nende mõju kihistus sünonüüme (lihtsü- ideede levimist sajandivahenad. Primitiivsem ja vanem XI viisaastaku 1 rääkis KM-i nooreestlastele; samuti juhtis nonüüm, lihtne tegijanimi) direktor Eduard Ertis ta tähelepanu opositsiooni on tuttav ka kaugemate sugulasrahvaste loomingus, a. oli muuseumile suhteliselt «mehelik-naiselik» aktualiseerumisele, osutades ühtlasi arenenum sünonüümika on soodne kirjastamisaasta. millele omalt poolt andis hoogu Tuglase novelli «Poeet ia aga omane eeskätt läänemeresoome (eesti, soome, fennougristide VI rahvusva idioot» kuradi apoloogia mõ karja heline kongress Sõktõvkaris. Trükist tulid «Vana Kannel» V «Eesti vanasõnad» III, «Eesti rahvakalender» IV im Aasta lõpuks valmis O. W. MasinsfU kirjavahetuse saksa-eesfi'keelse väljaande mahukas 'käsikiri ja oõhiosas ka «Vana Kandle» Kihnu laulude teine köide. Endiselt teeb muret «Paari sammukese» suurte vahedega i'mumine. Informatsiooni oneratiivsemaks vahendamiseks oli teesivihiku lõpnu trükitud E Frtise ia S. Oleski koostatud ülevaade muuseumi tegevusest aastal ja esitatud statistilised andmed fondide suuruse kohta seisuga 31. detsembril Muuseumirahva lootused uuel viisaastakul on seotud projekteeritud juurdeehitisega, mille 188 nedele tagamaadele. Tuglase novellistikat tekstoloogiliselt vaatekohalt analüüsis Peeter Olesk. Tekstoloogilise vaatluse abil selgub, et Tuglase novelliloomingu dünaamilisus on märksa suurem, kui siiani on arvatud. Ka võimaldab see korrigeerida tema loomingu seniseid 'periodiseeringuid, mis jätavad Tuglase loomingu evolutsiooni mitu pausi. Tuglase kirjavahetuse põhjal Liidia ia Leon Toomiga rääik's Rutt Hinrikus Tuglase teoste jõudmisest vene keelde ning tulemuslikust koostööst autori ia tõlki iate vahel. Nõudlikult sõnastatud kirka nortree Tug- Iasest ia ülevaate tema mitmetahulisest tegevusest andis konverentsi teisel näeval August Eelmäe ettekandes la, isuri, vadja) regivärsile. Ülevaate eesti regivärsi võrdluse koostisosadest esitas Kadri Peebo. Ta iseloomustas üksikasjalikumalt võrdluse obiekte ja leidis, et kuigi regivärsis võrreldakse harilikke ja igapäevaseid asju, ei tähenda see sugugi, et regivärsivõrdlus oleks poeetiliselt vaene. Uusi vaatekohti aastavahetuse ilmingute seletamiseks meie sügiseses rahvakalendris esitas Mall Hiiemäe (vt. KK 1986, nr. 2, lk ). Marika Mikli tõstis oma ettekandes esile eesti uuemas proosas täheldatavat sünteesitaotlust: ühtaegu kujutatakse inimest ajas (nagu varasemas panoraamromaanis) ja aega inimese kaudu. Esineja nimetas seesugust suundumust

67 tinglikult uueks eepilisuseks, mis tema arvates avaldub markantselt ndail, osalt ka juba ndail aastail debüteerinud prosaistide loomingus, eriti neis teostes, kus kujutatakse linnastunud keskkonda. Leidlikult analüüsis Mati Undi mitmežanrilist loomingut Tiit Hennoste. Rohkesti sõnavõtte nii kahtlusi kui ka kriitikata heakskiitu ikutsus esile Rein Veidemanni ettekanne «Kirjanduskriitiliste tekstide modelleerimise probleeme». Esineja tutvustas projekti, mis näeb ette luua arvuti abil XX sajandi eesti kirjanduskriitiliste tekstide andmepank. Nähtavasti nõuab seesuguste tekstide kodeerimine veel rohkesti peamurdmist ja R. Veidemanni esijatud neljaplokilist skeemi võib pidada esimeseks lähenduseks selle ülesande lahendamisel. Meeldiv oli konverentsil aduda noorenemist ja ergastumist nii esinejate kui ika auditooriumi poolel ning tunda KM-i teadussekretäri Sirje Oleski osavat organiseerijakätt üldhuvitava programmi kokkuseadmisel. Koik see kasvatab usku Kirjandusmuuseumi pika traditsiooniga aastalõpukonverentside jätkuvasse elujõulisusse. H. N. Port-Royali grammatika Mullu täitus 325 aastat Port-Royali grammatika ilmumisest. See a. ilmavalgust näinud teos oli esimene katse mõtestada loomulike keelte ehitust ja talitlust, arvestades maailma keelte kogu mitmekesisust ning tuues esile, mis on neis ühist, mis erinevat. Kuid ühtlasi loodi sellega alus keeleteooriale, mis avaldas edaspidi keeleteaduse edenemisele märgatavat mõju. See oli aeg, kus feodaalse ühiskonna rüpes hakkas arenema uus, kapitalistlik tootmisviis. Kodanlus oli muutunud iseseisvaks jõuks ja juhtis paljude rahvakihtide opositsiooni feodaalkorra vastu. Prantsusmaal oli sündiva kodanluse vaimseks relvaks katoliikluse jansenistlik vool, jansenismi keskus asus Port-Royali abtkonnas Pariisi lähistel. Port-Royal oli tuntud ka oma õppeasutuste pookst, õpetuse tase oli neis kõrge. Peale teoloogilise hariduse jagati Port- Royalis ilmalikku vaimuvalgust. Õpiti tundma kirjandust, filosoofiat, keeli. «Huvi pedagoogiliste küsimuste vastu kajastus muidugi ka õppekirjanduses, mida jansenistide koolides kasutati. Vanad õpikud ja rutiinsed õppemeetodid janseniste ei rahuldanud, seetõttu läksid nad oma teed. Nad võtsid eesmärgiks koostada niisugused õppevahendid ja välja töötada niisugused meetodid, mis võimaldaksid õpilastel lühikese aja jooksul vaibumatu huviga ja kõige enam arendavalt omandada vajalikke teadmisi. «Vähem reegleid, rohkem harjutusi» niisugune oli jansenistide pedagoogika juhtlause» (H. Кульман, Из истории русской грамматики. Петроград, 1917, lk ). Kuid a. poistekool suleti, a. suleti ja purustati tütarlastekool, a. käskis jesuiitide poole üleläinud Louis XIV maha ka kloostri. põletada Jansenistid panid suurt rõhku kirjandusele ja keeltele. Nad alustasid emakeele põhjalikust tutvustamisest ja läksid seejärel üle võõrkeelte juurde, mida õpetati peamiselt ilukirjanduse eeskujudel. Endise grammatikaõpetuse selle kuivade definitsioonidega ning reeglite üliküllusega jätsid jansenistid kõrvale ja lõid uue õpetuse üldise (universaalse) grammatika. Selle tüüpiliseks näiteks on a. ilmunud Port-Royali grammatika ehk täpsemalt «Grammaire generale et raisonnee contenant les fondamens de 1'art de parler, expliques d'une maniere claire naturelle; les raisons de ee qui est commun ä toutes les langues des principales differences qui s'y rencontrent; et plusieures remarques nouvelles sur la langue francoise», mille autorid on filosoof ja loogikateadlane Antoine Arnauld ( ) ning filoloog Claude Lancelot ( ). Port-Royali grammatika koosneb kahest osast. Esimeses on vaatluse all tähed ja häälikud, rõhk ja silbitamine, teises sõnaliigid ja grammatilised kategooriad, samuti lauseõpetuse küsimused. Grammatika filosoofiliseks lähteks on Descartes'i ratsionalism. Loodusteaduse hoogne edenemine, suured avastused matemaatika, füüsika, mehhaanika jt. teaduste alal tõstatasid rohkesti küsimusi, millele pidi vastuse andma tunnetusteooria. Sellepärast oli tolle aja filosoofias, eriti Francis Baconi ja Rene Descartes'i töödes, kesksel kohal meetodi küsimus. Descartes oli pannud aluse ratsionalismile, õpetusele, mis kuulutas tõsikindla teadmise ainsaks allikaks mõistuse. Niisugusele teadmisele on iseloomulik selgus ja täpsus. Selged ja täpsed mõisted arvas Descartes mõistusega kaasasündinuks, meeltest ega kogemustest nad ei sõltu. Seetõttu on tema ratsionalism tihedalt seotud matemaatikaga, sest matemaatika aksioomide üldkehtivus, nende täielik sõltumatus inimfantaasiast teeb prantsuse õpetlase arvates võimatuks nende kogemusliku päritolu. Tõsikindla teadmise saamise üldmeetodiks peab kõigil aladel olema deduktsioon nagu matemaatikas. Descartes arvas ka, et mõistete paljusus peab olema tagasiviidav piiratud arvule elemenlaarmõistelele, _ mida kombineerides on võimalik väljendada kogu inimmõtte rikkust. Konstrueerides mõistete ja nendevaheliste suhete väljendamiseks sõnu, on võimalik luua «filosoofiline keel», mida on lihtne ja kerge õppida. XVII sajandi keskel oli ratsionalism juba nii laialt levinud, et mõjutas kõiki teadusi, sealhulgas keeleteadust. Tuginedes ratsionalismi põhimõtetele, tunnetusteooriale ja teadusliku analüüsi meetodeile, mis olid välja töötatud Descartes'i filosoofias, tegid A. Arnauld ja C. Lancelot katse leida keele ehituse üldisi põhimõtteid ja luua mitme keele (kreeka, ladina, heebrea, prantsuse, itaalia, hispaania, osalt ka inglise ja saksa keele) ainese üldistamise najal universaalset grammatikasüsteemi. Nende arvamuse järgi pidi valitud keeltest piisama, 189

68 et nende põhjal tehtud üldistused kehtiksid ka ülejäänud keelte kohta. Et niisuguseid üldisi seaduspärasusi määrata ja nende põhjusi kindlaks teha, pöördusid Port-Royali grammatika koostajad loogika poole. On ju loogika seadused ühised kogu inimkonna jaoks, järelikult peavad nad tingima ka keelte ehituse põhimõtteis mõndagi ühist. Konkreetseid keeli kujutati niisuguse käsitlusskeemi järgi ette kui mingi universaalse keelesüsteemi variante, kusjuures universaalsüsteem pidi põhijooniti ühte langema loogika süsteemiga. Port-Royali grammatika koostamine oli tähtsündmus ka keeleteaduse edasist arengut silmas pidades. Püüdes mõtestada keelte ehitust ja talitlust, seoseid keelenähtuste ja mõtlemise kategooriate vahel, aga ka keeite mitmekesisust ennast, pandi samal ajal alus üldkeeleteaduslikule mõtlemisviisile. Tehes kindlaks grammatilised tähendused, mis on olemas kõigis keeltes, kuigi nad väljenduvad eri keeltes eri keelevahendite abil, lõi Port- Royali grammatika meetodi keelte võrdlemiseks. Sellega oli algust tehtud ka universaalsete keelevahendite ja -kategooriate (nn. keeleuniversaalide) väljaselgitamise ga- Port-Royali grammatika oli tohutu menukas ja kaua aega peeti teda vääramatuks autoriteediks. Ta tõlgiti kohe kõigisse suurematesse Euroopa keeltesse ja teda anti koos mitmesuguste lisade ning kommentaaridega korduvalt välja. XVIII sajandi ja XIX sajandi alguse keeleteaduslikud tööd on kõik selle grammatika mõjulised, olgu siis tema põhimõtteid toetades ja edasi arendades või nendega väideldes. Keeleteaduses tekkis uus suund, mis sai nimeks filosoofiline grammatika. Nagu Port-Royali grammatikas, vaadeldi ka filosoofilistes grammatikates keelt ratsionaalselt korraldatud märgisüsteemina, kus märgid teenivad mõtte väljendamise ja edastamise huve. Filosoofilist grammatikat peeti kõikide keelte ja kõikide 190 grammatikate aluseks. Seetõttu võeti normiks loogika kategooriad. Kõiki juhtumeid, mis normile ei vastanud, peeti eranditeks või vigadeks. Grammatika käsitles üksnes kirjakeelt selle kitsas tähenduses. Grammatika põhiüksuseks peeti lauset kui loogikalise otsustuse keelelist vormi. Tema koosseisu vaadeldi lauseliikmete seisukohalt. Otsustuse struktuuri arvestades oli üles ehitatud ka sõnaliikide õpetus. Üldiselt oli filosoofiline grammatika üsna terviklik ja järjekindel loogikalisgrammatiline keelekirjeldus. Teoreetilises mõttes tõi ta keele süsteemi mõistmisse palju uut, võttis tarvitusele rohkesti uusi termineid ja mõisteid. Pedagoogiliselt aga osutus ta endisest kooligrammatikast nõrgemaks, sest kõrgemalt madalamale, keerukamalt lihtsamale liikudes ei arvestanud ta õppijate ealisi iseärasusi ega vastanud emakeele õpetamise praktilistele vajadustele. XIX sajandi teisel poolel sai keeleteaduses valitsevaks keelte võrdlev-ajalooline uurimine, mida iseloomustavad historism, induktiivsus, tähelepanu rahvuslike ja sotsiaal-territoriaalsete keelevormide vastu. Seetõttu jäid Port-Royali grammatika ideed üha enam unarule ja langesid kriitika alla. Kuid XX sajandil, kui elavnes huvi sünkroonse keeleuurimise vastu, pöördus keeleteadus tema ideede juurde tagasi. Savvati Smirnov A propos, Claude Simon... Kui oktoobri keskpaiku kuulutati välja vastne Nobeli laureaat, oli kuulda nii mõndagi hämmeldunud häält: Kes ta on? Mis ta on kirjutanud? Miks just tema?... Midagi erilist siin pole. Rootsi Kuninglik Akadeemia ilmselt jätkab oma praeguseks väljakujunenud joont ega soosi juba maailmakuulsuse võitnud kirjanikke. Viimase kümne aasta Nobeli kirjanduslaurcaatidest loeksin tuntumateks Bellow', Garcia Märqueze ja Goldingi. Ülejäänud seitse olid ikkagi üllatusmehed, kuigi mõnda neist oli juhtumisi ka meil tõlgitud (näiteks Canettit). Valdavas enamikus on nad oma rahvuskultuuri või -keele aladel tuntud ja kõrgelt hinnatud sõnameistrid, kes väärivadki hoopis laiemat tunnustust ja levikut. Möödalaskmisest pole siinkohal mõtet rääkida. Claude Simon seda päris kindlasti pole. Uuemas kirjandusloos on tal prantsuse «uue romaani» esindajana juba üle paarikümne aasta oma kindel koht. Tema teoseid on tõlgitud (1982. a. andmetel 17 maal) ja moodsaimate meetoditega uuritud nii siinkui sealpool Atlandi ookeani. Tublisti üle saja Claude Simoni käsitleva kirjutise võib leida näiteks bibliograafiast, mille Leena Kirstinä on lisanud oma 300-leheküljelisele väitekirjale «Aika, tarkastelukeskus ja kerronnan rakenne Claude Simonin romaanituotannossa. Fenomenologinen rakenneanalyysi» (Acta Universitatis Tamperensis. Seeria A, kd Tampere, 1981). Ja see loetelu pole ammendav, sest hispaania ja slaavi uurijate käsitlused seal puuduvad. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka «Keel ja Kirjandus» on aastast peale oma lugejaid korduvalt informeerinud Claude Simonist kui prantsuse «uue romaani» tähtsamast esindajast (KK 1962, nr. 2, lk ), kui Medicis' auhinna saajast (KK 1968, nr. 12, lk. 766), kui romaaniteoreetikust (KK 1970, nr. 11, lk ), ja lõpuks tsiteerigem Jüri Talveti prohvetlikke sõnu: «Claude Simon aga öeldakse olevat astunud oma hiljutise romaaniga «Georgica» («Les Georgiques») Nobeli ooteruumi» (KK 1985, nr. 4, lk. 253). Nüüd tuleks muidugi kunagi kirjutatust mõndagi ümber hinnata, kuid isegi selle vähese teabega oleks võinud julgesti tänavuse Nobeli laureaadi peale kihla vedada või ennustusvõistluse võita. Ühe olulise täpsustuse siiski teeksin: Claude Simon ei astunud oma viimase romaaniga Nobeli eestuppa, vaid istus seal oma varasemate teostega juba kuuekümnendate aastate lõpust alates. On ju üldiselt teada, et pärast Jean Paul Sartre'i skandaalset auhinnast keeldumist a. langesid prantsuse kirjanikud Nobeli

69 konkurentsist välja tervelt kaheks aastakümneks. Kõige pikemalt sai selle all kannatada Claude Simon. Ei tahaks siiski arvata, et see ülipikk «kandidaadistaaž» vaekausi kuigivõrd tema kasuks kallutas. Pigem peeti vajalikuks pärjata prantsuse «uut romaani», nii arvab igati solidaarse tagasihoidlikkusega ka Claude Simon ise. Ja oli ka viimane aeg, sest see 1950-ndail aastail tekkinud ja uusimale sõjajärgsele proosale kogu maailmas mõju avaldanud «uus» on vahepeal jõudnud «vanaks» saada, klassikaks muutuda, kuigi selle esindajad on veel loomejõus. Ka uue «uue romaani» äärmuslikud ponnistused on oma aja ära elanud, jälle on maad võtmas üsna traditsioonilähedane narratiivsus, mille viljelejaile peenem nimigi antud neofabulistid. Vale poleks ka refabulistid tähenduses jälle- või ümberjutustajad. On ju fabuleerimine kirjanduse põline pärusmaa, midagi uut selles pole, küll aga sageneb tendents vanu lugusid uuesti jutustada. Olgu siin näiteks peale Endel Nirgi «Jenoveeva» üks selle suuna pioneere prantsuse kirjanduses Michel Tournier (sünd. 1924), kelle kõik kolm tähtsamat romaani mahuvad nimetatud kategooriasse: «Reede» («Vendredi ou les limbes du Pacifique», 1967, Prantsuse Akadeemia romaaniauhind) on robinsonaad, «Le Roi des aulnes» (1970, Goncourt'i auhind) tähendab sama mis «Erlkönig», seos Goethe ballaadiga on aga üpris kauge, «Garspard, Melchior, Balthazar» (1981) kannab piiblist tuntud kolme kuninga ehk Hommikumaa targa nimesid. Teeme Tournier'st nii pikalt juttu, sest kui kõnesse tuli prantslastele Nobeli auhinna määramine, oli temagi üks võimalikke kandidaate. Samuti Marguerite Yourcenar (sünd. 1903), paljude preemiate laureaat, keda peetakse prantsuse ajaloolise romaani (e. k. «Opus nigrum», 1982) uuendajaks, esimene naine, keda on arvatud küllalt väärikaks valida Prantsuse Akadeemia 40 «surematu» hulka. Üldiselt võiks teda parimas mõttes traditsionalistiks pidada, kel ei puudu kokkupuuted ka moodsamate suundadega. Eelöeldust nähtub, et Rootsi Akadeemia ei ole auhinnanud ei ultramoodsat ega traditsioonilist, vaid on läinud kuldset keskteed mööda. Tegemist on nii-öelda kirjanduses juba kindla koha omandanud nähtuse konsekratsiooniga. Nii oli ju ka Becketti puhul, kes sai laureaadiks, kui absurdikirjanduse hiilgeaeg oli möödas. See aga ei seleta, miks just Claude Simon teiste neoromanistide seast esile tõsteti; teised oleksid nagu hoopis rohkem tuntud. Seda ka meil, sest igaühelt neist on üks romaan eesti keelde tõlgitud: Nathalie Sarraute'i «Kas te kuulete neid» (1973), Alain Robbe-Grillet' «Kummid» (1977), Michel Butõri «Modifikatsioon» (1968), lisaks moni novellgi. Claude Simonilt aga sama hästi kui mitte midagi. Ja nüüd äkki viimasest on saanud esimene! Kuidas seda seletada? Mille poolest ta siis on teistest neoromanistidest suurem kirjanik? Et tegemist on praegu elavate ja loovate autoritega, siis ammendavat vastust vaevalt leidub, ja ka aeg pole veel oma sõna öelnud, kuid mõne plusspunkti võib Claude Simonile juba praegu anda. Põhiline ongi vahest see, et tema looming on plussmärgiga, positiivse laenguga, sellal kui teisi neoromaniste võiks nimetada pigem negativistideks, kuivõrd nad alustasid oma kirjanduslikku tegevust ning said laialt tuntuks traditsioonilise romaani kriitikaga. Kõike varasemal eitades nad tegelikult piirasid ennast, lõid romaanile nii ranged mängureeglid, et mänguruumi peaaegu ei jäänudki. Tulemuseks olid ülitäpsed, läbinisti objektivistlikud kiretud kirjeldused, olgu tegemist asjade, inimeste välimuse, käitumise või hingeelu kujutamisega. Romaanid olnuksid nagu kirjutatud teooriate illustreerimiseks. Varasema suhtes oli see aliteratuur, «keeldumise koolkond», nagu on öelnud Bernard Pingaud, samuti tuntud neoromanist. Claude Simoniga oli lugu vastupidine. Jõudnud pärast oma esimesi romaane «Valemängija» («Le Tricheur», 1945), «Pingul köis» («La Corde raide», 1947), «Gulliver» (1952) arusaamisele, et ta kõigist pingutusist hoolimata ei suuda traditsioonilisel viisil fabuleerida, tähendas vana ballasti üle parda heitmine talle kõigist ahistavatest konventsioonidest vabanemist. Kui mones järgnevas romaanis «Kevade pühitsus» («Le Sacre du printemps», 1954), «Tuul, barokkaltari restaureerimiskalse» («Le Vent, tentative de restitution d'un retable baroque», 1957), «Rohi» («L'Herbe», 1958) võib veel aimata neoromanistlikku doktrinäärsust ja suurte eeskujude mõjusid (Proust, Faulkner), siis alates «Flandria teest» («La route des Flandres», 1960) istub Claude Simon kindlalt oma sadulas seda ka otseses mõttes, sest autor, kes oli a. ratsaväes kapten, elas läbi Prantsuse armee hävitava lüüasaamise nii nagu romaani tegelasedki. Selles teoses on Claude Simon asunud otsustavalt nn. subjektiivse proosa teele, mida paljud peavad XX sajandi romaani peateeks (vt. näit. R. Karalašvili, Kaasaegne «subjektiivne proosa» ja kirjandusliku kuju demontaaž. «Looming» 1985, nr. 9, lk. 1251). Just see joon tõstab ta esile teiste neoromanistide hulgasi, kes suures osas taotlevad ülimalt objektiivset, ebais - kiilist kujutamisviisi. Claude Simoni loomingus toetuo kogu kirjapandu autori mälule, nähtule, tuntule, kogetule. «Ma ei suuda midagi välja mõelda», «Ma saan rääkida ainult iseendast», deklareerib ta võiks öelda häbitult, aga eks ole ka Flaubert öelnud: «Madame Bovary, see olen mina!» Endast kirjutamine ei tähenda Simoni puhul mitte oma hinges urgitsemist, pisielamuslesse süüvimist, vaid katset oma meenutuste näol taasluua maailma, milles me elame. Tema mina on väga mahukas ehk, nagu ta ise ütleb: «Mina on teised.» See hõlmab ka ajalugu, perekonnalugu, teiste mälestusi, kõigi aegade kunstiteoseid, vanu ürikuid, dokumente... Võimatu on kõike üles lugeda, kuid mingil juhul pole tegemist autobiograafia või 191

70 memuaaridega. Simon püüab kõike kujutada ühes plaanis, umbes nagu monumentaalmaalil või hiigelfreskol. Nooruses Andre Lhote'i juures maalikunsti õppinud, ei väsi Simon tänapäeval ka ise rõhutamast oma loomingu seost maalikunstiga. Võibolla sobiks siia meil viimasel ajal käibele tulnud sõna fragmentaarium, sest ka «Flandria tee» esialgne pealkiri olevat olnud «Ühe katastroofi fragmentaarne kirjeldus». Asja teeb keeruliseks see, et jutustus pole kronoloogiline, kompositsioon ei ole lineaarne, ei alga «algusest» ega lõpe «lõpus», vaid meenutab kõrbes ringi ekslevat rändurit, kes aina suunda muudab, korduvalt samasse kohta tagasi pöördub ning viimaks sinnasamasse välja jõuab, kust alustas. Oma seni ainsas kirjandusteoreetilises kogumikus «Pime Orion» («Orion aveugle», 1970) annab ta sellest sassiläinud lõngakera meenutava graafilise pildi. «Flandria teele» järgnesid romaanid «Palace» (1962), «Lugu» («Histoire», 1967, auhinnatud Medicis' preemiaga, ainus, mille Simon on saanud enne Nobeli), «Pharsalose lahing» («La Bataille de Pharsale», 1969), «Juhtivad kehad» («Les Corps conducteurs», 1970), «Triptühhon» («Triptyque», 1973), «Asjade õppetund» («Lecon des choses», 1975), millest igaüks on seotud mingi mälestusväärse sündmuse või perioodiga autori elust. Seejuures on üsna üllatav, et nii «personaalse» kirjaniku elust nii vähe teada on. Sündinud Madagaskaril Tananarives teeniva Prantsuse ohvitseri pojana 10. oktoobril 1913, veetis ta lapsepõlve Hispaania piiri äärses linnakeses Perpignanis, õppis College Stanislas's Pariisis, hiljem Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolis, külastas ndate aastate teisel poolel mitmeid Euroopa maid, muu hulgas Hispaaniat, võitles lühikest aega vabatahtlikuna Barcelonas vabariiklaste poolel, käis Kreekas ja Nõukogude Liidus a. Claude Simon mobiliseeriti, a. mais langes ta Saksa sõjavangi, põgenes laagrist ning osales vastupanuliikumises. Pärast sõda oli Claude Simon Perpignani lähed al Salses'is viinamarjakasvataja ning alustas samal ajal ka aktiivset kirjanduslikku tegevust, tuntuks sai 1950-ndate aastate lõpul koos «uue romaani» koolkonna esilekerkimisega. Viimastel kümnenditel on ta rohkesti reisinud, sageli ka Põhjamaades, korduvalt viibinud Soomes nii Lahti kirjandusseminaridel kui ka seoses oma romaanide ilmumisega soome keeles. Erilist tähelepanu äratas juba enne Nobeli auhinna määramist Claude Simoni viimane romaan «Georgica» («Les Georgiques», 1981), mille Vergiliuselt laenatud pealkiri ei tähenda, et tegemist oleks tuntud roomlase maaharimist käsitleva poeemi töötlusega. Suur viieosaline romaan õigupoolest kordab ja arendab kirjaniku varasema loomingu keskseid kinnisteemasid: perekonnalood, Teise maailmasõja mälestused, Hispaania kodusõja elamused, pahempoolitsevate haritlasringkondade elu Inglismaal, mida esindab vabariigi poolel võitlev Etoni ja Oxfordi kasvandik O., kelles on arvatud ära tuntavat George Orwelli. Kogu raamatut läbivaks figuuriks on kirjaniku kauge esivanem, Suure Revolutsiooni aegne suurtükiväekindral, rahvasaadik montanjaaride leerist ja «kuningatapja» Pierre- Jean L. Saint-A..., kelle kirevat elukäiku on kirjeldatud nii otseselt kui ka (ja eriti) autentsete dokumentide abil: autor lükib kogu romaani kestel teksti katkendeid tema kõnedest, aruannetest, igasugustest ameti-, käsk-, seletus- ja märgukirjadest. Lausa programmilise tähtsusega on aga kirjad virtinale, itaalia päritoluga Bat tile, kes peremehe äraolekul peab täitma mõnekümnehektarise mõisa valitseja kohuseid. Ülima üksikasjalikkusega õpetab ta poolkirjaoskamatule naisele, kuhu mida istutada, kust vanad puud välja juurida, kuidas sõnnikut laotada ja viinapuid lõigata, ja mis peaasi kuidas hobuseid toita ja hooldada, missuguste märadega Tunise bei käest kingituseks saadud puhastverd täkku Mustaphad paaritada. Kindrali põline maamehehing piinleb, kui ta peab ametikohuseid täites kogu Euroopa risti-rästi koos sõjavägedega läbi rändama, sellal kui kodus kõik laostub. Ja kui ta lõpuks austusavaldusteta erru lastakse (Napoleon ei salli «kuningatapjaid»), ei saa ta ikkagi töid juhatada, sest jääb pärast rabandust halvatuks. Seda inimese traagilist jõuetust ajalookatasiroofide ees (Claude Simon kirjutab Ajalugu suure tähega), tema ajuti arutut tormamist sündmuste keerisesse, mis ta lõpuks hävitab, näitab autor ka teistes analoogilistes episoodides, olgu siis tragunite ja hobuste hukkumist lennukite ja tankide ees või anarhistirühmituste tänavavõitlusi käsitsi tehtud pommidega, mis omadele on ohtlikumad kui vaenlastele. Ometi ei saa Claude Simoni ka lausa pessimismis süüdistada. Pigem realismis. Romaanist jääks nagu kõlama mõte, mida mujal on väljendanud Robbe- Grillet: «Maailm pole ei mõttekas ega absurdne. Ta on.» Ning «Georgica» idee haakub üsna loomulikult Voltaire'i õpetusega: «Aga me peame harima oma aeda.» Vabandame viga Ott Ojamaa meie ajakirja к. a. 1. numbris. Lk. 48 esimese veeru teise lõigu lõpp lugeda: «... viimase viie aasta jooksul koguni vähem kui varem aasta või kahe jooksul.» 192

71 СОДЕРЖАНИЕ Я. Кросс. Метаморфический Туглас 129 Я. Ундуск. О диалектике содержания и формы в трактовке Фридеберта Тугласа 133 X. Руннел. Мужики, пижоны, моряки 147 К. Мартинсон. О контактах Фридеберта Тугласа с Советским Союзом в 1930-ые годы 151 Т. Кулдсепп. О рецепции творчества Фридеберта Тугласа в Финляндии _ 151 X. Каттай. Долгий год Фридеберта Тугласа..!! 167 ПУБЛИКАЦИИ Р. Круус (коммент.). Письма Фридеберта Тугласа из Парижа гг 171 ВОСПОМИНАНИЯ П. Аристэ. О контактах с Фридебертом Тугласом 178 НА ТЕМУ ДНЯ А. Ээлмяэ. После юбилея будни 181 О КНИГАХ А. Лангеметс. Центр тяжести свободного стиха (Пауль-Ээрик Руммо. Занозой время под кожей. Таллин. 1985). 183 А. Лаанест. Мнения различных наук о корнях финского народа (Suomen väestön esihistorialliset juuret. Bidrag till kännedom av Finlands natur och folk. Utgivna av Finska Vetenskaps-Societeten. Helsinki, 1984) 1 D ОБОЗРЕНИЕ 1{ INHALTSVERZEICHNIS J. Kross. Der metamorphische Tuglas 129 J. Undusk. Dialektik des Inhalts und der Form bei Friedebert Tuglas 133 H. Runnel. Bauern, Stutzer, Seeleute 147 K. Martinson. Einiges über die Beziehungcti von Friedebert Tuglas zur Sowjetunion in den 30er Jahren T. Kuldsepp. Über die Rezeption der Werke von Friedebert Tuglas in Finnland 161 H. Kattai. Friedebert Tuglas' langes Jahr. 167 PUBLIKATIONEN R. Kruus, (komment.). Briefe aus Paris von Friedebert Tuglas ERINNERUNGEN P. Ariste. Kontakte mit Friedebert Tuglas 178 l.m BLICKPUNKT A. Eelmäe. Jubiläum und Alltag 181 REZENSIONEN A. Langemets. Der Schwerpunkt des vers libre (Paul-Eerik Rummo. Splitter der Zeit. Tallinn. 1985) 183 A. Laanest. Erkenntnissc verschiedener Wissenschaften über die Wurzeln des finnischen Volkes (Suomen väestön esihistorialliset juuret. Bidrag till kännedom av Finlands natur och folk. Utgivna av Finska Vetenskaps-Societeten. Helsinki, 1984) 185 RUNDSCHAU 188

GU BKS Access. Läbipääsukontrollisüsteemid ühe- ja mitmeukselistele süsteemidele. Üheukselised süsteemid

GU BKS Access. Läbipääsukontrollisüsteemid ühe- ja mitmeukselistele süsteemidele. Üheukselised süsteemid TOOTEINFO GU BKS Access Läbipääsukontrollisüsteemid ühe- ja mitmeukselistele süsteemidele Üheukselised süsteemid Väljumiste loenduriga kombineeritud juhtimispult Läbipääsusüsteemi juhtimispult siseruumidele

Mehr

Wiedemanni sõnaraamat, seletav sõnaraamat ja keelekorralduslik sõnaraamat

Wiedemanni sõnaraamat, seletav sõnaraamat ja keelekorralduslik sõnaraamat Wiedemanni sõnaraamat, seletav sõnaraamat ja keelekorralduslik sõnaraamat Urmas Sutrop Ees$ Keele Ins$tuut ja Tartu Ülikool Urmas.Sutrop@eki.ee Väike- Maarja, 24. 25. aprill 2013 Järgnevate illustratsioonide

Mehr

HASSO KRULL SUURLINNADE PIKK VARI Baudelaire, modernism ja Eesti

HASSO KRULL SUURLINNADE PIKK VARI Baudelaire, modernism ja Eesti 1 Suurlinn on modernismi sünnitaja. Nõnda on see ühtviisi kirjanduses ja kunstis, muusikas ja tantsus: nõnda on see mõistagi arhitektuuris, millest üks suurlinn ju koosneb, ja sel puhul on kõige lihtsam

Mehr

Ё ж с ж Б Ю- ё Ю Ц Д Ю И ъ М ш. ж у ж Б я щ Н ъ М ш ъ з с ж Б Ц з Д ж Д. з ч... ч ч Ю Ц Ю с я

Ё ж с ж Б Ю- ё Ю Ц Д Ю И ъ М ш. ж у ж Б я щ Н ъ М ш ъ з с ж Б Ц з Д ж Д. з ч... ч ч Ю Ц Ю с я 1 3 0 6 0 2 0 0 1 0 1. 0 0. 0 1 0 8 0 5 0 8 0 4 0 2 0 0 0 8, 0 1. 0 1. 0 3 0 3 0 1 0 6 0 1 0 6 0 5 0 6 0 2 0 4 0 6 0 8 0 5 0 3 0 3 0 0 0 6 0 8 0 9 0 5 0 1 0 2 0 7 0 3 0 3 0 2 0 8 0 1 0 2 0 1 0 6 0 8 0

Mehr

USÜTEADUSLINE AJAKIRI

USÜTEADUSLINE AJAKIRI VIII aastakäik Detsember 1936 NQ 4 USÜTEADUSLINE AJAKIRI AKADEEMILISE USUTEADLASTE SELTSI VÄLJAANNE Vastutav toimetaja: O. Sild A j akirja to i m k o nd: O. Sild (juhataja), J. Kõpp, S. Aaslava, H.Masing,

Mehr

MATHEMATICA, PHYSICA" MBDICA VII TARTU

MATHEMATICA, PHYSICA MBDICA VII TARTU EESTI VABARIIGI TAETU ÜLIKOOLI TOIMET«. 4 - ACTA ET CdHMTATIOKES UNIVERSITATIS DORPATENSIS A MATHEMATICA, PHYSICA" MBDICA VII TARTU 1925 EESTI VABARIIGI TARTU ÜLIKOOLI TOIMETUSED ACTA ET COMMEJfTATIOJfES

Mehr

Sajand hiljem. Mida Noor-Eesti tegi ja mida ta ei teinud 1

Sajand hiljem. Mida Noor-Eesti tegi ja mida ta ei teinud 1 Sajand hiljem. Mida Noor-Eesti tegi ja mida ta ei teinud 1 Cornelius Hasselblatt 0. Noor-Eesti paistab olevat sügavalt Eesti kultuurilukku juurdunud (või juurutatud?) nähtus. Sellele viitavad mitmed nii

Mehr

KES ON JOHANNES? MÕTTEID NELJANDA EVANGEELIUMI NIMEST

KES ON JOHANNES? MÕTTEID NELJANDA EVANGEELIUMI NIMEST KES ON JOHANNES? MÕTTEID NELJANDA EVANGEELIUMI NIMEST PEETER ROOSIMAA ERINEVAD JOHANNESED Teoloogide, eriti algkristluse uurijate jaoks on juba pikka aega üheks aktuaalseks probleemiks olnud Johannese

Mehr

!"#$%&##'% EESTI KIRJANDUSTEADUSEST JA SELLE METOODIKAST

!#$%&##'% EESTI KIRJANDUSTEADUSEST JA SELLE METOODIKAST !"#$%&##'% EESTI KIRJANDUSTEADUSEST JA SELLE METOODIKAST Metoodilised küsimused on igale teadlasele, seega ka kirjandusteadlasele olulised. Sõltub ju ainesele lähenemise viisist ja mõistetest see, milliste

Mehr

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI KIRJANDUSVÄLJA TOIMIMISVIISIST JAAN KROSSI SAKSA RETSEPTSIOONI NÄITEL *

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI KIRJANDUSVÄLJA TOIMIMISVIISIST JAAN KROSSI SAKSA RETSEPTSIOONI NÄITEL * Keel ja Kirjandus 4/2016 LIX AASTAKÄIK EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI KIRJANDUSVÄLJA TOIMIMISVIISIST JAAN KROSSI SAKSA RETSEPTSIOONI NÄITEL * CORNELIUS HASSELBLATT Jaan Kross

Mehr

KUUKIRI. Tegev ja vastutav toimetaja J. V. VESKI

KUUKIRI. Tegev ja vastutav toimetaja J. V. VESKI 1923 Seitsmesleistkümnes aastakäik Nr. 8 KUUKIRI EESTI KIRJANDUS Tegev ja vastutav toimetaja J. V. VESKI TOIMKOND : 3. Aavik, A. R. Cederberg, M. J. Eisen, V. Grünthal, J. Jõgever, A. Jürgenstein, L.Xettnnen,

Mehr

" ' «м Л, */* Kõik ma mie raamatuhe, /H Ä Äo/A: ma panni рарепм,лшш?' Kõik та kitjä Idwdi ^ ' v JAKOB HURDA TEENED RAHVALUULETEADUSE

 ' «м Л, */* Kõik ma mie raamatuhe, /H Ä Äo/A: ma panni рарепм,лшш?' Kõik та kitjä Idwdi ^ ' v JAKOB HURDA TEENED RAHVALUULETEADUSE " ' «м Л, */* Kõik ma mie raamatuhe, /H Ä Äo/A: ma panni рарепм,лшш?' Kõik та kitjä Idwdi ^ ' v JAKOB HURDA TEENED RAHVALUULETEADUSE TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED УЧЕНЫЕ ЗАПИСКИ ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО

Mehr

U5ÜTEADU5LINE AJAKIRI

U5ÜTEADU5LINE AJAKIRI U5ÜTEADU5LINE AJAKIRI TARTU ÜLIKOOLI USUTEADUSKONNA VÄLJAANNE Vastutav toimetaja: O. Sild. I. aastakäik. K. TARTU. Mattiesen'i 1927. trükk. Omamaalise usuteaduslise ajakirja ülesanne ja siht. 0. Sild.

Mehr

Liivimaa luuletajanna preili von Graf ja tema luuletuste Hupeli Põhja mistsellides ilmumise tagamaad

Liivimaa luuletajanna preili von Graf ja tema luuletuste Hupeli Põhja mistsellides ilmumise tagamaad Liivimaa luuletajanna preili von Graf ja tema luuletuste Hupeli Põhja mistsellides ilmumise tagamaad Kairit Kaur 1781. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli jätkväljaande Põhja mistsellid ( Nordische Miscellaneen

Mehr

EVANGEELIUMI SALADUS ROOMA KIRJA LÕPUDOKSO- LOOGIAS (RM 16:25-27)

EVANGEELIUMI SALADUS ROOMA KIRJA LÕPUDOKSO- LOOGIAS (RM 16:25-27) EVANGEELIUMI SALADUS ROOMA KIRJA LÕPUDOKSO- LOOGIAS (RM 16:25-27) VALLO EHASALU Sageli tabab meid Piibli ebaehtsate kirjakohtade juures kitsikus. Me kas kahtleme nende ebaehtsate kohtade pärast Pühakirja

Mehr

з ъ з Ц Д ж Б Ц Д с Ю Ю р Б я ы Ю с я ъ з Я з ъ я Е э з Ю Ц Ц з ш Ц э Ю ш ж у ж Б я Х з з

з ъ з Ц Д ж Б Ц Д с Ю Ю р Б я ы Ю с я ъ з Я з ъ я Е э з Ю Ц Ц з ш Ц э Ю ш ж у ж Б я Х з з 1 3ISSN 2072-7607 з ъ з Ц Д ж Б Ц Д с Ю Ю р Б я ы Ю с я ъ з Я з ъ я Е э з Ю Ц Ц з ш Ц э Ю ш ж у ж Б я Х з з Ю Ц Е у я Б Ц Д с ж ъ ъ Ю ж Ю р Б я ы Ю с я Д ж щ Н ъ Ю ж Е И Б ж ь у ж ъ з ж с М Ц Й ж т Ю А

Mehr

Üldine inimeseõpetus kui pedagoogika alus / Tõlkinud Meelis Sügis. Sisu

Üldine inimeseõpetus kui pedagoogika alus / Tõlkinud Meelis Sügis. Sisu Sisu Kõne, Stuttgart, 20.august 1919 Waldorfkool, kultuuritegu. Waldorfkool kui ühtluskool. Kompromisside paratamatus. Kool ja poliitika. Bolševistlikud koolid kui hariduse matusepaigad. Kooli vabariiklik

Mehr

MARKUSE EVANGEELIUMI KIRJANDUSLIKUST ERIPÄRAST

MARKUSE EVANGEELIUMI KIRJANDUSLIKUST ERIPÄRAST MARKUSE EVANGEELIUMI KIRJANDUSLIKUST ERIPÄRAST Peeter Roosimaa Uues Testamendis on neli evangeeliumi, mis erinevad omavahel küllaltki. Nende erinevus ei seisne mitte üksnes selles, et autorid esitasid

Mehr

TÄHTPÄEVI L. Tonnis. Kauaaegne teatriuurija. Nigol Andresen 75-aastane 621. PÄEVATEEMADEL (i. Grünberg. Raamatusõprade ühingu asutamise puhul 023

TÄHTPÄEVI L. Tonnis. Kauaaegne teatriuurija. Nigol Andresen 75-aastane 621. PÄEVATEEMADEL (i. Grünberg. Raamatusõprade ühingu asutamise puhul 023 У974 EEL жшгаз SISUKORD Т. Liiv. Eesti novelliteooriast 1920-ndate aastate algul 577 Ü. Viks. Õigekeelsussõnaraamatu arvutivariant. Verbid 586 R. Põldmäe. Eesti Kirjameeste Seltsi taotlustest ja saavutustest

Mehr

KRISTUSE JEESUSE VÕI KOLMAINU JUMALA NIME TÄHENDUS RISTIMISVORMELIS 1

KRISTUSE JEESUSE VÕI KOLMAINU JUMALA NIME TÄHENDUS RISTIMISVORMELIS 1 KRISTUSE JEESUSE VÕI KOLMAINU JUMALA NIME TÄHENDUS RISTIMISVORMELIS 1 Peeter Roosimaa Uue Testamendi tunnistuse kohaselt toimus algkristlik ristimine seoses Kristuse Jeesuse või Kolmainu Jumala nimega

Mehr

Lünka täites. Katse analüüsida Sten Karlingi kunstiteoreetilisi vaateid *

Lünka täites. Katse analüüsida Sten Karlingi kunstiteoreetilisi vaateid * 42 Lünka täites. Katse analüüsida Sten Karlingi kunstiteoreetilisi vaateid * Artikkel keskendub Eesti kunstiteaduse ja -kirjutuse ajaloole, võttes vaatluse alla Sten Karlingi varasema teadusliku pärandi.

Mehr

Lektion 1. Hallo! 1. Diese Wörter kennst du schon! Neid sõnu sa juba tead!

Lektion 1. Hallo! 1. Diese Wörter kennst du schon! Neid sõnu sa juba tead! Lektion 1 Hallo! 1. Diese Wörter kennst du schon! Neid sõnu sa juba tead! Auto Radio Motor Cola Pizza Musik a) Campingplatz Fotoapparat Gitarre Volleyball Hamburger Limonade Tasse Vase Bild Kleid Rose

Mehr

OOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI

OOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI OOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI Aleksander Suuman Valev Uibopuu Venda Sõelsepp Margus Lattik Eeva Park Leili Andre Villem Gross Katrin Väli Kalle Käsper Jüri Ehlvest Merike Riives Ü.R Guntars Godinl

Mehr

Noor-Eesti tähendust otsides: vanu ja uusi mõtteid

Noor-Eesti tähendust otsides: vanu ja uusi mõtteid Noor-Eesti tähendust otsides: vanu ja uusi mõtteid Jüri Kivimäe Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus. Gustav Suits (1905) Noor-Eesti vikerkaar kultuuri- ja mõtteloos Eesti

Mehr

Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim

Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim Urmas Sutrop Maailmapildi all ei mõista ma mingit filosoofilist terminit. Maailmapilt on siin argimõiste, mis väljendab meie või meie esivanemate arusaama

Mehr

ISSN /1991

ISSN /1991 Vikerkaar 7/1991 Goethe, Prosa ja Parmas. Niiluse jutustus. Kõivu schopenhauerlikud anamneesid II. Valgemäe "Keisri hull" ja "Hamlet". Mida tegi ENSV tsensor Tallinna Peapostkontoris? Ben Okri 3 esseed.

Mehr

Õigusnormi struktuur 1

Õigusnormi struktuur 1 Õigusnormi struktuur 1 Madis Ernits Õiguskantsleri asetäitja-nõunik I. Sissejuhatus Karistusseadustiku 113 (Tapmine) kõlab: Teise inimese tapmise eest karistatakse kuuekuni viieteistaastase vangistusega.

Mehr

Mõeldes Reiner Brockmannile (28. IV / 8. V XI / 9. XII 1647)

Mõeldes Reiner Brockmannile (28. IV / 8. V XI / 9. XII 1647) Lepajõe_Layout 1 01.10.09 15:06 Page 758 REINER BROCKMANNI VÄRSSIDE VÄLTIMATUSEST * MARJU LEPAJÕE Mõeldes Reiner Brockmannile (28. IV / 8. V 1609 29. XI / 9. XII 1647) tema 400. sünniaastapäeva aastal,

Mehr

JULIE HAUSMANN. lauluteksti Oh võta mind, mu Jumal. (KLPR 344) autor 1. Aira Võsa

JULIE HAUSMANN. lauluteksti Oh võta mind, mu Jumal. (KLPR 344) autor 1. Aira Võsa JULIE HAUSMANN lauluteksti Oh võta mind, mu Jumal (KLPR 344) autor 1 Aira Võsa Sissejuhatus Vene tsaaririigi koosseisu kuulunud Balti provintsidest on pärit mitmeid religioosselt tundlikke ja Euroopas

Mehr

. KASVATUS, W EESTI ÕPETAJATE LIIDU HÄÄLEKANDJA

. KASVATUS, W EESTI ÕPETAJATE LIIDU HÄÄLEKANDJA . KASVATUS, W EESTI ÕPETAJATE LIIDU HÄÄLEKANDJA 15. aastakäik SISU: Meie keskkooli probleem Valt. Eev. Poissman. Kolm momenti lapse psüühikast R. Taba, Kasvatuse probleeme moodses karistuse täideviimises

Mehr

U5ÜTEADUSLINE AJAKIRI

U5ÜTEADUSLINE AJAKIRI IV aastakäik November 1929 U5ÜTEADUSLINE AJAKIRI TARTU ÜLIKOOLI USUTEADUSKONNA VÄLJAANNE Vastutav toimetaja: E. Tennmann. Sisukord: ik. 0. Sild, Liivimaa kiriku sinod Tartus a. 1693 1 12 A. K o o r t,

Mehr

Suurte luuletajate varasesse lüürikasse võib suhtuda mitmeti. Levinud on

Suurte luuletajate varasesse lüürikasse võib suhtuda mitmeti. Levinud on Heero 11/3/08 5:38 PM Page 863 MARIE UNDERI VARASEST SAKSAKEELSEST LÜÜRIKAST AIGI HEERO Suurte luuletajate varasesse lüürikasse võib suhtuda mitmeti. Levinud on hoiak, et noorusluule näol on tegemist pigem

Mehr

Pealkirjas esitatud termin Eesti on ambivalentne. Kas jutt on eestikeelsest

Pealkirjas esitatud termin Eesti on ambivalentne. Kas jutt on eestikeelsest Hasselblatt 31.1.2008 11:37 Sivu 28 EESTI KIRJANDUSTEADUSE KES? MIS? KUS? Hetkeseis * CORNELIUS HASSELBLATT Pealkirjas esitatud termin Eesti on ambivalentne. Kas jutt on eestikeelsest kirjandusteadusest

Mehr

10/6/ ilmus Luhmanni elutööd kokku võttev Ühiskonna ühiskond (2-köiteline).

10/6/ ilmus Luhmanni elutööd kokku võttev Ühiskonna ühiskond (2-köiteline). Sündis 18. detsembril 1927 Alam-Saksimaal Luneburgis. Õppis aastail 1946 49 Freiburgis õigust ning töötas seejärel avalikus teenistuses. 1960. ja 1961. aastal õppis Luhmann Harvardis Parsonsi juures sotsioloogiat

Mehr

^ ^ _ ^ ^В *^fl "ЧЙ ISSN /2000

^ ^ _ ^ ^В *^fl ЧЙ ISSN /2000 wkerkaar 8-9/2000 ^ ^ _ ^ ^В *^fl "ЧЙ ISSN 0234-8160 KLEIO SILMA ALL. Carl Schorske ajaloost ja kultuuriuurimisest. Hayden White ja Roger Chartier ajalookirjutuse võimalikkusest. Jacob Burckhardti nüüdisaegsus

Mehr

EESTIMAA K(b)P KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT ÜK(b) PARTEI KK MARXI-ENGEISI-LENINI INSTITUUDI FILIAAL FRIEDRICH ENGELS ANTI-DÜHRING

EESTIMAA K(b)P KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT ÜK(b) PARTEI KK MARXI-ENGEISI-LENINI INSTITUUDI FILIAAL FRIEDRICH ENGELS ANTI-DÜHRING Kõigi maade proletaarlased, ühinege! EESTIMAA K(b)P KESKKOMITEE PARTEI AJALOO INSTITUUT ÜK(b) PARTEI KK MARXI-ENGEISI-LENINI INSTITUUDI FILIAAL FRIEDRICH ENGELS ANTI-DÜHRING HÄRRA EUGEN DÜHRINGI POOLT

Mehr

ALGKRISTLIKU RISTIMISE TÄHENDUS LÄHTUDES JOHANNESE RISTIMISEST 1

ALGKRISTLIKU RISTIMISE TÄHENDUS LÄHTUDES JOHANNESE RISTIMISEST 1 ALGKRISTLIKU RISTIMISE TÄHENDUS LÄHTUDES JOHANNESE RISTIMISEST 1 Peeter R oosi m a a SISSEJUHATUS. RISTIMISE MÕISTMISE PROBLEEM Juba algkristluse päevist on kristlaste jaoks elementaarseks ja alustrajavaks

Mehr

SÜNOPTILISTE EVANGEELIUMIDE KIRJUTAMISE AEG

SÜNOPTILISTE EVANGEELIUMIDE KIRJUTAMISE AEG SÜNOPTILISTE EVANGEELIUMIDE KIRJUTAMISE AEG Kuigi juba aastakümnete eest jõuti teoloogide seas enam-vähem ühtsele arusaamale, et Markuse evangeelium on kirjutatud 70. aastate paiku ja teised evangeeliumid,

Mehr

Der Alltag estnischer Displaced Persons Die Sammlung Hintzer im Herder-Institut Marburg

Der Alltag estnischer Displaced Persons Die Sammlung Hintzer im Herder-Institut Marburg Der Alltag estnischer Displaced Persons Die Sammlung Hintzer im Herder-Institut Marburg Dorothee M. Goeze Die Sammlung Der Lehrer und Fotograf Karl Hintzer hat in der Zeit nach dem Zweiten Weltkrieg bis

Mehr

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Kirjanduse ja teatriteaduse osakond Maailmakirjanduse õppetool

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Kirjanduse ja teatriteaduse osakond Maailmakirjanduse õppetool Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Kirjanduse ja teatriteaduse osakond Maailmakirjanduse õppetool Marika Kundla AUSTRIA KIRJANDUSE RETSEPTSIOON EESTIS 1946-1991 Magistritöö Juhendaja dotsent Liina Lukas

Mehr

Kuidas suhtuda ajalukku? Mälu, järjepidevus, identiteet on terve hulk

Kuidas suhtuda ajalukku? Mälu, järjepidevus, identiteet on terve hulk NOORTE PÜÜDED JA RÕÕMUS AJALUGU: GUSTAV SUITS JA FRIEDRICH NIETZSCHE EPP ANNUS Kuidas suhtuda ajalukku? Mälu, järjepidevus, identiteet on terve hulk väga olulisi rahvusteadvuse ümber koonduvaid mõisteid,

Mehr

Töid algkristliku mõtlemise kujunemise alalt. Studies in the Formation of the Early Christian Way of Thinking

Töid algkristliku mõtlemise kujunemise alalt. Studies in the Formation of the Early Christian Way of Thinking Publications of the EELC Institute of Theology XIX EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIX Studies in the Formation of the Early Christian Way of Thinking Töid algkristliku mõtlemise kujunemise alalt

Mehr

Ristimise kolm kuju Arne Hiob, teoloogiadoktor

Ristimise kolm kuju Arne Hiob, teoloogiadoktor Ristimise kolm kuju Arne Hiob, teoloogiadoktor Ristija Johannes ja Jeesuse ristimine 1. Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis. Ja veest välja tulnud,

Mehr

Kuidas ma pääseksin taevasse?

Kuidas ma pääseksin taevasse? Kuidas ma pääseksin taevasse? Werner Gitt Kuidas ma pääseksin taevasse? Paljud inimesed püüavad endas küsimust igaviku kohta alla suruda. Paljud mõtlevad küll surma peale, aga mitte sellele, mis juhtub

Mehr

NÄITUS KUTSUB RAAMATUT VAATAMA. Selles numbris: Õppeassistendid teevad elu kergemaks nii professoritele kui ka üliõpilastele

NÄITUS KUTSUB RAAMATUT VAATAMA. Selles numbris: Õppeassistendid teevad elu kergemaks nii professoritele kui ka üliõpilastele Märts 2014 nr 3 (2425) Tartu ülikooli ajakiri Selles numbris: Uus põhikiri toob suurteaduskonnad Õppeassistendid teevad elu kergemaks nii professoritele kui ka üliõpilastele Teaduslugu kutsub depressioonile

Mehr

UUS TESTAMENT KUI PÜHAKIRI APOSTLIKE ISADE KIRJADES 1

UUS TESTAMENT KUI PÜHAKIRI APOSTLIKE ISADE KIRJADES 1 UUS TESTAMENT KUI PÜHAKIRI APOSTLIKE ISADE KIRJADES 1 Vallo Ehasalu MEETOD Seda, mis teeb Uuest Testamendist nõnda erilise raamatu, on väljendatud erinevate mõtetega: Pühakiri, Püha Vaimu inspireeritud

Mehr

USUTEADUSLIK AJAKIRI

USUTEADUSLIK AJAKIRI XII AASTAKÄIK JUULI 1940 NQ 1/2 USUTEADUSLIK AJAKIRI AKADEEMILISE USUTEADLASTE SELTSI VÄLJAANNE Vastutav toimetaja: U. Masing Ajakirja toimkond: U. Masing, E. Salumaa, J. Kimmel, V. Uuspuu, A. Viljari.

Mehr

JOHANNES JA TEMA RISTIMINE 1

JOHANNES JA TEMA RISTIMINE 1 JOHANNES JA TEMA RISTIMINE 1 Peeter Roosimaa Juba algkristluse päevist alates on olnud kristlastele üheks elementaarseks ja alustrajavaks toiminguks ristimine. Alguse on see saanu d Ristijaks kutsutud

Mehr

FRIEDRICH NIETZSCHE ( )

FRIEDRICH NIETZSCHE ( ) 1 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900) Tähtsündmusi sellest perioodist: Maailmas: Eestis: 1858.a. aprillis hakkab kehtima Eestimaa 1856.a. talurahvaseadus. 2.juunil toimub nn. "Mahtra sōda", kokkupōrge ligi

Mehr

alismus. Mis te arvate, kas niisuke poeg võiks li sotsi väga meeldida? Ütelge otsekoheselt oma arva

alismus. Mis te arvate, kas niisuke poeg võiks li sotsi väga meeldida? Ütelge otsekoheselt oma arva Miks ei või?" küsis direktor. Midagi ikka on," seletas Indrek. Vale!" hüüdis direktor. Üsna vale!" kinnitas ta. Kas meil on oma kuningas või keiser? Ei 0] Kas meil on sotsialismust ja mässu? Ei ole, sest

Mehr

RAAMAT. EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT Nr aprill Kevad algab Bologna raamatumessil

RAAMAT. EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT Nr aprill Kevad algab Bologna raamatumessil Tõnis Mägi müümata naer Alles neljakümneselt hakkasin tegema midagi sellist, mille järgi hing oli igatsenud juba ammu. Muidugi võib ju mõelda, et mis siis, kui see juhtunuks varem... See on tagantjärele

Mehr

FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA MÄRKMETEST

FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA MÄRKMETEST FRAGMENTE NIHILISMI KOHTA ELUAJAL AVALDAMATA MÄRKMETEST Tõlkinud Leo Luks Sügis 1885 sügis 1886 2 [100] 1 Võimu tahe. K õ i g i v ä ä r t u s t e ü m b e r h i n d a m i s e k a t s e. Neljas raamatus.

Mehr

TARTU ÜLIKOOL. Usuteaduskond. Riina Ruut RÕIVAMOTIIV BINGENI HILDEGARDI VISIOONITRILOOGIAS. Magistritöö. Juhendaja: mag Marju Lepajõe

TARTU ÜLIKOOL. Usuteaduskond. Riina Ruut RÕIVAMOTIIV BINGENI HILDEGARDI VISIOONITRILOOGIAS. Magistritöö. Juhendaja: mag Marju Lepajõe TARTU ÜLIKOOL Usuteaduskond Riina Ruut RÕIVAMOTIIV BINGENI HILDEGARDI VISIOONITRILOOGIAS Magistritöö Juhendaja: mag Marju Lepajõe Tartu 2006 SISUKORD SISSEJUHATUS 4 1. HILDEGARDI ELU JA TEOSTE UURITUSEST

Mehr

Ъ ^Vfrtf*-*'!'. IQ 6 5

Ъ ^Vfrtf*-*'!'. IQ 6 5 Ъ ^Vfrtf*-*'!'. IQ 6 5 SISUKORD К. Leht. Aadu Mindi kirjanikutee algus.. 449 S. Issakov. Eesti-Vene kirjanduslike suhete uurimiso põhiprobleeme 46П 0. Runk. Terminoloogia arendamise printsiipidest (matemaatiku

Mehr

RÜK EHNIKA LADUMISE, KORG-, LAME-, SÜGAV TRÜKI-, KEMIGRAAFIA JA RAAMATU KÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI

RÜK EHNIKA LADUMISE, KORG-, LAME-, SÜGAV TRÜKI-, KEMIGRAAFIA JA RAAMATU KÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI .2 37 RÜK EHNIKA LADUMISE, KORG-, LAME-, SÜGAV TRÜKI-, KEMIGRAAFIA JA RAAMATU KÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI VA LJ AAN DJ AD: EESTI TRÜKITÖÖSTURITE ÜHING GRAAFIKA TÖÖSTUSE JUHTIDE ÜHING POLIGRAAF" EESTI

Mehr

..Konsen naeb kodu kasvavat..."

..Konsen naeb kodu kasvavat... hind tr' Ost SENTI r.9äe»j'äaä Tänast lehte 8 külge. Ilmub igal laupäeval kogu kooliaasta. Toimetus Ja talitus: Ülikooli tän. nr. 21, Tartus. Kirjade aadress: õpllasleht,, Tartu. Postkast 8. Talituse tel.

Mehr

URMAS NÕMMIK IIOB JA TEMA AINUMAS JUMAL, EHK KUST SEE KURI TULEB?

URMAS NÕMMIK IIOB JA TEMA AINUMAS JUMAL, EHK KUST SEE KURI TULEB? URMAS NÕMMIK IIOB JA TEMA AINUMAS JUMAL, EHK KUST SEE KURI TULEB? 1. Kas Jumal on kuri? Kas Jumal võib olla kuri? Jumalikust armastusest ja ligimesearmastusest juhinduvas kristlikus maailmas on sellised

Mehr

TRÜKITEHNIKA LADUMISE, KÕRG-, LAME-, SÜGAVTRÜKI, KEMIGRAAFIA JA RAAMATUKÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI NR. 3

TRÜKITEHNIKA LADUMISE, KÕRG-, LAME-, SÜGAVTRÜKI, KEMIGRAAFIA JA RAAMATUKÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI NR. 3 TRÜKITEHNIKA LADUMISE, KÕRG-, LAME-, SÜGAVTRÜKI, KEMIGRAAFIA JA RAAMATUKÖITMISE ALASID KÄSITLEV AJAKIRI NR. 3 VÄLJAANDJAD: EESTI TRÜKITÖÖSTURITE ÜHING GRAAFIKATÖÖSTUSE JUHTIDE ÜHING POLIGRAAF" EESTI TRÜKITÖÖLISTE

Mehr

Agambeni teos Homo sacer ja selle kriitika Heideggeri mõtlemise horisondilt

Agambeni teos Homo sacer ja selle kriitika Heideggeri mõtlemise horisondilt Janar Mihkelsaar Agambeni teos Homo sacer ja selle kriitika Heideggeri mõtlemise horisondilt Magistritöö Juhendaja: lektor Eduard Parhomenko Tartu 2008 Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut

Mehr

Ajalooline jutu-uurimine*

Ajalooline jutu-uurimine* Ajalooline jutu-uurimine* Jürgen Beyer (Stockholm/Tartu) Kahe tuntuma rahvajutu žanri nimetused on muinasjutt ja muistend. Need eesti sõnad ise ei ole aga kaugeltki mitte nii vanad, kui nähtused, mida

Mehr

Keel on kompleksne tervik. Keeleõpe hõlmab nii terviklikkust kui komponendipõhisust.

Keel on kompleksne tervik. Keeleõpe hõlmab nii terviklikkust kui komponendipõhisust. ÜLLE SIHVER Keel on kompleksne tervik. Keeleõpe hõlmab nii terviklikkust kui komponendipõhisust. I ERIALAKEELE ÕPPIMISE EESMÄRK Tuleneb: a) õppija pädevusvajadustest. b) erinevate tegurite koosmõjust;

Mehr

ISSN KEELU KIRJANDUS

ISSN KEELU KIRJANDUS 10 mj ISSN 0131-1441 KEELU KIRJANDUS SISUKORD K. Muru. Ahel ja tuul (Kild Kalju Lapiku enesetunnetuslüürikast 649 A- Mägi. Kalju Lepik isiksusena 654 P.-E. Rummo. Lähenedes Kalju Lepiku "Liii Marlenile"

Mehr

Umbkaudu aasta paiku leidis baltisaksa naiste luules aset suur

Umbkaudu aasta paiku leidis baltisaksa naiste luules aset suur Kairit Kaur_Layout 1 02.09.11 15:21 Page 614 Baltisaksa naiste esimesed luulekogud ja -põimikud KAIRIT KAUR Umbkaudu 1780. aasta paiku leidis baltisaksa naiste luules aset suur murrang: ilmusid esimesed

Mehr

LAZAR GULKOWITSCH, TEMA JUUDI TEADUSE ÕPPETOOL JA TARTU ÜLIKOOL. Isidor Levin

LAZAR GULKOWITSCH, TEMA JUUDI TEADUSE ÕPPETOOL JA TARTU ÜLIKOOL. Isidor Levin LAZAR GULKOWITSCH, TEMA JUUDI TEADUSE ÕPPETOOL JA TARTU ÜLIKOOL - Isidor Levin Tõlkinud Kristiina Ross Akadeemia N7 2008 Pidulik kõne Tartu ülikooli aulas 15. mail 2007 Lazar Gulkowitschi mälestusele pühendatud

Mehr

Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia

Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia Kolmandat korda annavad Eesti Raudtee ja Sirp välja kirjanduspreemia aasta elusaimale originaalkirjandusteosele. Laureaate on seegi kord kaks: Kristiina Kass lasteraamatuga

Mehr

1934 Kolmeteistkümnes aastakäik NP. 4 EESTI KEEL. Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri. Toi metas: Joh. V. Veski

1934 Kolmeteistkümnes aastakäik NP. 4 EESTI KEEL. Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri. Toi metas: Joh. V. Veski 1934 Kolmeteistkümnes aastakäik NP. 4 EESTI KEEL Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri Toi metas: Julius Mägiste Peatoimetaja Joh. V. Veski Elmar Elisto Toimetuse sekretär V-: Taptu 1034 r. Akadeemilise

Mehr

USUTEADUSLIKE AJAKIRI

USUTEADUSLIKE AJAKIRI V aastakäik 1933 N Q 3 USUTEADUSLIKE AJAKIRI AKADEEMILISE USUTEADLASTE SELTSI VÄLJAANNE Vastutav peatoimetaja: H. B. Rahamägi Ajakirja toimkond: H. B. Rahamägi (esimees), J. Kõpp, O. Sild, S. Aaslava,

Mehr

Iga aasta lõpus on tagasivaade ja tagasivaates on

Iga aasta lõpus on tagasivaade ja tagasivaates on AUTOASJANDUSE JA MOOTORSPORDI AJAKIRI. EESTI AUTOKLUBI HÄÄLEKANDJA. TOIMETUS JA TALITUS: J. ZIMMERMANN'1 TRÜKIKODA, TALLINN, LÜHIKE JALG U. TEL. -U, TELLIMISE HIND: AASTAS (12 Nr.) KR. 3. VÄLJAMAALE KR.

Mehr

Koolis müügisolev ja laenutatav kirjandus

Koolis müügisolev ja laenutatav kirjandus Koolis müügisolev ja laenutatav kirjandus EESTIKEELES müügis laenuks / eesti k autor pealkiri mis välja antud hind /tk tk Godi Keller Südamega koolis 2011 10 5 1 Näituse kataloog UNESCO Rahvusvah.har.konv.

Mehr

Vikerkaare toimetus avaldab tänu Kesk-ja Jda-Euroopa kirjastamisprojiektile (CEEPP) toetuse eest aastaks.

Vikerkaare toimetus avaldab tänu Kesk-ja Jda-Euroopa kirjastamisprojiektile (CEEPP) toetuse eest aastaks. Vikerkaar 2/1995 RASKUSPUNKT: Rein Ruutsoo ja Juhan Talve Eesti taasiseseisvumisest. MART VELSKER luulekriitikast 80-ndail. JAAN KROSSI romaanikatkend. REIN SALURI Sissejuhatus patafüüsikasse. Noor luule:

Mehr

JEESUSE KRISTUSE SÜNDIMINE NEITSI MAARJAST

JEESUSE KRISTUSE SÜNDIMINE NEITSI MAARJAST JEESUSE KRISTUSE SÜNDIMINE NEITSI MAARJAST Arne Hiob Jeesuse Kristuse neitsistsündi ei peeta viimase sajandi protestantlikus teoloogias valdavalt enam ajalooliseks. Selle põhjuseks pole aga niivõrd ratsionalistlik

Mehr

ka see piir ületatud. ehitab juba 12-tsilindri- tsilindrite ja kolbide tarvis. Harilik malm on selleks lise mootoriga autosid. Ka

ka see piir ületatud. ehitab juba 12-tsilindri- tsilindrite ja kolbide tarvis. Harilik malm on selleks lise mootoriga autosid. Ka Pariisi ja Londoni autonäitused. Londoni olümpianäitus. Mootorrataste näitus Pariisis. Autobuseliinid. Baby-Martin. Tähesõit Monte-Carlo. Kuidas tuleks veel täiendada automobiili. Abinõu auto saavutamiseks.

Mehr

Pr. K. Schiffer MUUSIKUD! HELIÜLESVÕTTESTUUDIOS HEL1K1RI. õmmeldakse välja. Solistidel tulla oma saatjaga! SISUKORD

Pr. K. Schiffer MUUSIKUD! HELIÜLESVÕTTESTUUDIOS HEL1K1RI. õmmeldakse välja. Solistidel tulla oma saatjaga! SISUKORD VEEBRUAR : 7 MUUSIKUD! Jäädvustades oma vokaal- ja instrumentaalmuusikat grammofoniplaadel, on Teil ühtlasi ka võimalus kontrollida, parandada ja täiendada oma võimeid. HELIÜLESVÕTTESTUUDIOS HEL1K1RI

Mehr

ISSN KEEL JA KIRJAND US

ISSN KEEL JA KIRJAND US ISSN 0131 1441 Щ KEEL JA KIRJAND US SISU KORD J. Undusk. Neologismid ja vaikus. Karin Saarseni luulest 257 S. Issakov. Johannes Aavik Nežinis 268 tl. Tedre. Ühe laulu lugu 274 P. Lilja. Zdanovlusest sulailmadeni.

Mehr

Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris

Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris Toomas Siitan Sageli samastatakse Euroopa muusikakultuuri ajaliselt ja geograafiliselt kogu läänekristliku muusikakultuuriga ning see käsitus on kahtlemata

Mehr

KR. J. PETERSONI JA FR. R. FAEHLMANNI IKONOGRAAFIA

KR. J. PETERSONI JA FR. R. FAEHLMANNI IKONOGRAAFIA ЖОЖОЮДЖЕЖ KR. J. PETERSONI JA FR. R. FAEHLMANNI IKONOGRAAFIA (P/T) CD G. k f. / OjOG. J о - Vri/c. p p }а^ с

Mehr

EESTI RAUDTEE. Puukonserveerimise aine,,kresolaat RAUDTEEASJANDITSE AJAKIRI. Nr. 5 (48) a. 5. aastakäik. (põlevkivi õlist). A. Tomingas.

EESTI RAUDTEE. Puukonserveerimise aine,,kresolaat RAUDTEEASJANDITSE AJAKIRI. Nr. 5 (48) a. 5. aastakäik. (põlevkivi õlist). A. Tomingas. EESTI RAUDTEE RAUDTEEASJANDITSE AJAKIRI TOIMETUS JA TALITUS: Tallinnas, Nimne tän av nr. 32, (Kopli Ulesõidu koha ju u res.) Kontor avatud kella 12 15 T el.; 192^ raudtee keslvjaamast. T egev a toim etaja

Mehr

Copyright 2004 by Rowohlt Verlag GmbH, Reinbek bei Hamburg Tõlge eesti keelde. Krista Räni, 2012

Copyright 2004 by Rowohlt Verlag GmbH, Reinbek bei Hamburg Tõlge eesti keelde. Krista Räni, 2012 Originaali tiitel: Stefan Klein Einfach glücklich Die Glücksformel für jeden Tag 2004 Toimetanud Terje Kuusik Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright 2004 by Rowohlt Verlag GmbH, Reinbek bei Hamburg Tõlge

Mehr

EESTI KIRJANDUS EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE

EESTI KIRJANDUS EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE EESTI KIRJANDUS EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE TOIMKOND: J. AAVIK, A. R. CEDERBERG, M. J. EISEN, 0. LOORITS, J. LUIGA, J, MARK, J. MÄGISTE, E. NURM, A. SAARESTE, FR. TUGLAS TEGEV TOIMETAJA J. V. VESKI

Mehr

MOOSESE ERISTUS EHK MONOTEISMI HIND

MOOSESE ERISTUS EHK MONOTEISMI HIND MOOSESE ERISTUS EHK MONOTEISMI HIND Bibliotheca controversiarum SARJA KOLLEEGIUM Hent Kalmo (Tartu Ülikool) Tiina Kirss (Tartu Ülikool) Hasso Krull (Tallinna Ülikool) Rein Raud (Tallinna Ülikool) Marek

Mehr

Tänan vahtrategi meenutamise eest

Tänan vahtrategi meenutamise eest Tänan vahtrategi meenutamise eest Katkendeid Uku Masingu ja Bernard Kangro kirjavahetusest (1968 1984) Külliki Kuusk Saatesõna Kaks vaimukaaslast eesti luules, Bernard Kangro (1910 1994) ja Uku Masing

Mehr

Siinne artikkel on järg Kristiina Rossi mõne aasta eest Keele ja Kirjanduse

Siinne artikkel on järg Kristiina Rossi mõne aasta eest Keele ja Kirjanduse VEEL TÄIENDUSI VANA TESTAMENDI TÕLKELOOLE * KAI TAFENAU Siinne artikkel on järg Kristiina Rossi mõne aasta eest Keele ja Kirjanduse veergudel ilmunud esialgsele ülevaatele Tartus Ajalooarhiivis hoitavatest

Mehr

EDUARD TUBIN. KOGUTUD TEOSED VII seeria. XXX köide. Barbara von Tisenhusen Ooper kolmes vaatuses ja üheksas pildis. Partituur

EDUARD TUBIN. KOGUTUD TEOSED VII seeria. XXX köide. Barbara von Tisenhusen Ooper kolmes vaatuses ja üheksas pildis. Partituur 1 EDUARD TUBIN KOGUTUD TEOSED VII seeria XXX köide Barbara von Tisenhusen Ooper kolmes vaatuses ja üheksas pildis Partituur Toimetanud Mart Humal ja Reet Marttila RAHVUSVAHELINE EDUARD TUBINA ÜHING / GEHRMANS

Mehr

KRISTLIKU LASTE- JA NOORTETÖÖ EESMÄRGID LUTERLIKUS KONTEKSTIS

KRISTLIKU LASTE- JA NOORTETÖÖ EESMÄRGID LUTERLIKUS KONTEKSTIS Tartu Teoloogia Akadeemia Tauno Toompuu KRISTLIKU LASTE- JA NOORTETÖÖ EESMÄRGID LUTERLIKUS KONTEKSTIS Lõputöö Juhendaja: Kerstin Kask Tartu, 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS...4 1. KRISTLIK KASVATUSTÖÖ...5 1.1.

Mehr

Eesti kriisis ja klantsis

Eesti kriisis ja klantsis Lepinguga emaks Täna õhtul esilinastub emadepäeva eel Tallinna Kinom ajas Exitfilmi uus täispikk dokum entaalfilm Lepinguga emaks. Filmis jälgitakse lähivaates Keila SOS lasteküla ema Tiia kuueliikm elise

Mehr

JOHANNESE EVANGEELIUMI KIRJUTAMISAEG

JOHANNESE EVANGEELIUMI KIRJUTAMISAEG JOHANNESE EVANGEELIUMI KIRJUTAMISAEG Sissejuhatus Evangeeliumide mõistmiseks on muude andmete hulgas oluline teada ka nende ligikaudset kirjutamisaega. Juba kaua aega on teoloogide hulgas valitsenud üsna

Mehr

EESTI KIRJANDUS 1952 Ms 6

EESTI KIRJANDUS 1952 Ms 6 EESTI KIRJANDUS 1952 Ms 6 SISU: J. VASAR: Tartu Ülikool 1632 103$ C " O. URGART: Eesti värsitoodang 1931. äf^r A. PALM: Kanteletar I ja II. G. RÄNK: I. Manninen Die Sachkultur Estlatids I. J. MÄGISTE:

Mehr

Oktoober 2009 nr 8 (2376) Tartu Ülikooli ajakiri. Selles numbris: Tudengite sügispäevad võtavad nädalaks võimust

Oktoober 2009 nr 8 (2376) Tartu Ülikooli ajakiri. Selles numbris: Tudengite sügispäevad võtavad nädalaks võimust Oktoober 2009 nr 8 (2376) Tartu Ülikooli ajakiri Selles numbris: Lauri Mälksoo näitab end läbi teaduse Tartus andis loenguid tunnustatud filosoofiaprofessor Simon Blackburn Ülikool Facebookis, Twitteris

Mehr

PUBLIKATSIOONE. Julius Mägiste Ja Vello salo kirju. Maarjamaa kirjastus 50

PUBLIKATSIOONE. Julius Mägiste Ja Vello salo kirju. Maarjamaa kirjastus 50 PUBLIKATSIOONE Julius Mägiste Ja Vello salo kirju Maarjamaa kirjastus 50 1962. aastal ilmus kirjastuste Vaba Eesti ja Maarjamaa koostöös Julius Mägiste tõlgitud Henriku Liivimaa kroonika. Vaba Eesti oli

Mehr

Kristuse teed Jeesus Kristus, meie spirituaalne elu ja maailm:

Kristuse teed Jeesus Kristus, meie spirituaalne elu ja maailm: Kristuse teed Jeesus Kristus, meie spirituaalne elu ja maailm: Jeesus Kristuse Teed, tema panus inimeste teadlikkusse ning inimkonna ja maa muutustesse: sõltumatu Info-lehekülg, koos uute seisukohtadega

Mehr

VÕLU ALGUPÄRA JA ARENG

VÕLU ALGUPÄRA JA ARENG VÕLU ALGUPÄRA JA ARENG 178. Aastal 1894 läti filoloog J. Zanders kirjutab žurnaalis Austrums artikli Lätlaste ja eestlaste omavahelisest mõjust (Par latviešu un igauņu savstarpigu iespaidu (Austrums 1894

Mehr

Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Kunstiajaloo osakond. Annegret Kriisa

Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Kunstiajaloo osakond. Annegret Kriisa Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Kunstiajaloo osakond Annegret Kriisa Johann Wilhelm Krause raamatulaenutused Tartu ülikooli raamatukogust aastatel 1806 1826 Bakalaureusetöö

Mehr

LOOMING. 5/2012 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub aastast SISU

LOOMING. 5/2012 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub aastast SISU LOOMING 5/2012 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub 1923. aastast SISU Eeva Park *Sellesse vihma sa ära ei eksi / Kaugel jt. luuletusi 611 Kalle Käsper Putš. Katkend Buridanide VII köitest 614 Jürgen Rooste

Mehr

ASMUSS, JOHANN MARTIN

ASMUSS, JOHANN MARTIN TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUKOGU Fond 17 ASMUSS, JOHANN MARTIN Inventarinimistu 1810 - ~1900 Sissejuhatus Johann Martin Asmuss (29. sept. 1784-22. juuni 1844), kirjanik, pedagoog, ametnik Tartu ülikoolis Martin

Mehr

Kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos

Kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos P Õ I M U N U D K I R J A N D U S Kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teaduskonverents 3. detsembril

Mehr

Ex ignorantia linguae ridiculus sensus 1 Eestikeelsete tekstide kriitikast 17. sajandi lõpul 2

Ex ignorantia linguae ridiculus sensus 1 Eestikeelsete tekstide kriitikast 17. sajandi lõpul 2 Ex ignorantia linguae ridiculus sensus 1 Eestikeelsete tekstide kriitikast 17. sajandi lõpul 2 Kai Tafenau Lugedes vanemaid eestikeelseid kirjutisi ilma põhjalikuma ettevalmistuseta tekib õige pea küsimus,

Mehr

EESSÕNA. Armsad ühingukaaslased,

EESSÕNA. Armsad ühingukaaslased, VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGU LAUALEHT NR 1, 2012 1 EESSÕNA Armsad ühingukaaslased, koos uue kevadega näeb trükivalgust ka meie laualehe järjekordne number, selle aasta esimene. Ja nagu kõik need

Mehr

TEHNILINE RINGVAADE MRSINREHITÜSE, LAEVREHITÜSE,^ ELEKTROTEHNIKA TEH- N O L O O Q IR, EHITÜSTEADÜSE J R RRHITEKTÜURI RJRKIRI.

TEHNILINE RINGVAADE MRSINREHITÜSE, LAEVREHITÜSE,^ ELEKTROTEHNIKA TEH- N O L O O Q IR, EHITÜSTEADÜSE J R RRHITEKTÜURI RJRKIRI. 1. XI. 19. E S Ws a. TEHNILINE RINGVAADE MRSINREHITÜSE, LAEVREHITÜSE,^ ELEKTROTEHNIKA TEH- N O L O O Q IR, EHITÜSTEADÜSE J R RRHITEKTÜURI RJRKIRI. Jlm ub iga kuu 1. ja 15. E. T. S. ajakirja kaasandena.

Mehr

EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE TOIMEKOND: J. JÕGEVER, A. JÜRGENSTEIN, M. KAMPMANN, J. LUIGA, W. REIMAN, J. TÕNISSON VIIES AASTAKÄIK

EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE TOIMEKOND: J. JÕGEVER, A. JÜRGENSTEIN, M. KAMPMANN, J. LUIGA, W. REIMAN, J. TÕNISSON VIIES AASTAKÄIK EESTI KIRJANDUS 1910 EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄLJAANNE TOIMEKOND: J. JÕGEVER, A. JÜRGENSTEIN, M. KAMPMANN, J. LUIGA, W. REIMAN, J. TÕNISSON VIIES AASTAKÄIK ENSV RHkiik Avalik, Raamatukogu TRÜKITUD.POSTIMEHE"

Mehr

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi keelekasutusest Inlandis

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi keelekasutusest Inlandis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi keelekasutusest Inlandis Mari-Ann Palm 1. Kreutzwald Inlandi kaasautorina Nädalalehe Das Inland asutaja ja esimene toimetaja Friedrich Georg von Bunge (1802 1897) avaldas

Mehr