TALLINNAST NARVA POOLE...

Transkript

1 TALLINNAST NARVA POOLE... IRU ÄMM MAARDU JÄRV MAARDU MÕIS SAHA KABEL JÕELÄHTME KIRIK (JÕELÄHTME KIVIKALMED JA REBALA MUUSEUM) KUUSALU KIRIK KOLGA MÕIS Sissejuhatus Tallinnast Narva on sõidetud ammustest aegadest, nii äri ajama kui ka võõrast ja tundmatut uudistama. Kodulähedased paigad on käimisest-sõitmisest nii igapäevaseks kulunud, et tihti kipume unustama ammuseid teelisi ning nende lugusid. Käesolev marsruut järgibki väheste kõrvalpõigetega ühte Eesti olulisemat magistraali. Rahvapärimuse abiga vaatleme teepeale jäävaid mõisasid, kirikuid, kabeleid, põlde ja kive. Kokku tuleb sellest üks üpris kirju pilt, aga pole ju kunagi väidetudki, et minevik ainult hall peaks olema. Tallinn-Narva maantee tekkimise kohta arvas aga rahvasuu nii Kord hakanud üks emissiga Tallinnast tulema ja Narva maantee, nagu igaüks teab on väga kõver ja kääruline ja ennustatakse et sea jälgedest ongi Narva maantee tekkinud./.../ ERA II 222, 586 < Kuusalu khk Alma Allemann < Kaarel Juhken (1939)

2 1. Iru ämm Skulptor Juhan Raudsepa loodud skulptuur märgib kunagise kivi, mida Iru ämmaks või Ämmaemandaks kutsuti, asukohta. Kivi ise lagunes poolteist sajandit tagasi jaanitule kuumuses tükkideks. Siiski leiti rahvale kunagi nii olulisele objektile ka pärast tema hävingut oma funktsioon nimelt kasutati kivi tükke Iru silla ehitamisel aastatel Folkloristi pilgu läbi on Iru ämmast kirjutanud ajakirjas Eesti-Loodus Mariann Remmel - Mari Ann Remmel oletab, et Iru ämm oli kunagine pühakivi, mis oma asukoha tõttu sobis ka esimest korda linna minejatele õpetuse andmiseks. Aga kõige värvikamalt kirjeldab Iru ämma kunagist väljanägemist ja sellega seotud kombestikku ilmselt rahvapärimus ise: Jüri kihelkonnas, 9 versta Tallinnast Narva maantee ääres, Pirita jõe kalda pääl seisis Hiru ämm. Sinna pääle pandi neid istuma, kes esimist korda linnas käisid, ja mitte rumalust ei tahtnud maksta, s.o. kes mitte teistele viina ei tahtnud osta. Istuma panemine sündis nii, et kuue hõlmade ja käiste pääle rasked kivid veeretati, nõnda et istujal mitte võimalik polnud ennast liigutada, veel vähem vabastada. Kes siis veel hädaga maksta lubas, - sai lahti lastud, kes aga mitte, seda jäeti istuma, kuni mõni teekäija halastaja Samaaria mees teda säält ära päästis. Nüüd pole ämma enam, sest Pirita jõgi on säält kalda aluse õõnsaks söönud, ämma kivid on ära veeretud, ja sinna samasse ligidale kivi aiaks tehtud. E 4155/4155 < Kuusalu khk. Aleksander Ploompuu (1901) Iru ämm oli kivist naisterahva kuju paarsada sammu Iru sillast Jõelähtme pool Ämma mäel, Vanast põlvest üks Soome röövel tahtnud röövida Iru ämma, kuid ämm muutund kiviks. Kivil olnud täiesti inimese kuju: alt olnud lai nagu tuul ajanuks riided laiali, voldid olnud veel seelikul sees. - Pihal olnud nagu abaluud näha. Selg olnud maantee poole, nägu mere poole pööratud. Teine käsi olnud selja taha painutatud nagu valust kistud. Kuju olnud umbes 10 jalga kõrge. Peas olnud nagu tanu ja "raua sita " moodi toppmüts. Rahvas austand väga Iru ämma. Jaanituld tehtud ikka seal

3 ämma juures. Mõisnikud tahtnud mitu korda ämma lõhkuda, kuid pole saand. Umbes 60 aasta eest võetud lõhkumine tõsiselt käsile. Rahvas tahtnud siis ämma varastada ja sohu viia, et hiljem teda sealt tagasi tuua. Mõisnikud ikkagi lõhkund ämma ja pannud tükid Iru silla müüridesse. ERA II 18, 235/236 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Iru k. Rudolf Põldmäe < Hindrek Tamm, (1929) Tallinna lähedal Iru mäe peal kivi otsas istuvat Iru ämm, (hüütakse ka Viru ämmaks) kes igaühele, kes esimest korda linna läheb, pakkuvat õunavorsti. Kes seda vastu ei võta, selle pidavat ämm jõkke viima ja vihtlema. ERA II 222, 395/396 Kuusalu khk., Kõnnu v., Kalme k. Ilse Lehesalu < Jakob Rebane (1939) Friedrich Reinhold Kreutzwald on Kalevipojas rääkinud Iru ämmast kui kivistunud Lindast. Nimelt oli Soome Tuuslar üritanud Lindat väevõimuga endaga kaasa viia. Piksejumal Uku vihastanud selle peale nii, et sihtinud Tuuslarit piksenoolega. Paraku oli löök nii tugev olnud, et Linda kivikujuks tardus. Loole Lindast põimis Kreutzwald sisse ka Iru ämma kohta käiva rahvapärimuse: Kaljuks moondud kodukana, Lindat, Kalevite leske, Võite täna tunnistada, Selgelt oma silmil näha. Iru mäe peal istub leski, Tedremunast hautud tütar, Istub Linda maantee ligi, Kuidas linnaskäijad teavad, Ehk küll selle põlve lastel, Tänapäevasel tuimusel Linda nimi meelest läind. Rahvas kutsub kivipakku Enamasti Iru ämmaks. Esimest korda linnas käijad Peavad vana seadust mööda Iru ämma teretama, Austades ämma pähe Poisid kübara panema.

4 2. Maardu järv Maanteest paremat kätt jääb Maardu järv, mis oli varem tuntud ka Liivakandi järve nime all. Ligi aastat tagasi merest laguunina eraldunud järve saatust on väga palju mõjutanud inimtegevus aastal otsustas Maardu mõisnik von Brevern tammiga reguleerida järve veetaset. Selleks kaevas ta mereni kraavi ning ehitas vesiväravad. Vaevalt oli tamm valminud, kui keegi järgmisel, 1894 aastal tahtlikult või siis kogemata väravad avas ning meeletu hooga paiskus vesi järvest mere poole, viies kaasa nii tammi kui ka sillavahi maja. Paari päevaga jooksis järv veest tühjaks, suurem osa järveliivast kanti mere äärde, alles jäi vaid soine heinamaa. Maardu järv taastati aastal, mil seoses Maardu fosforiiditehase rajamisega paisutati järv jälle üles. Praeguseks on keemiatehase töö Maardu järve palju reostanud ning mitmed kala ja taimeliigid on seal hävinud. Rahvas mäletab aga aega, mil kalade kõrval elasid järvevees ka näkid. Maardu järves eland näkid. Järves olnud kaks kivi, mille otsas näkid käind istumas ja pesemas. Visand ikka teist nisa ja teist nisa üle rinna. kive hüütud näkikivideks. ERA II 18, 256 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu mõis Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi (1929) Rangu saunas Lagedil /Jüri khk./ eland vanamees, kes olnud Saha järvevahiks. Siis veel Saha ja Maardu järved olnud ühes. Vanamees teind järve kaldal tuld. Vaadand korraga: näkk tuleb järvest välja tule juure end soojendama. Vanamees löönd ahingiga läbi tule näkile persse. Kui siis läind nagu hall härg vette tagasi. ERA II 18, 258/260 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu mõis Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi (1929)

5 3. Maardu mõis aastal esmamainimist leidnud Maardu mõis on näinud erinevaid omanikke ja aegu. Ta on olnud mitmete aadlisuguvõsade käes. Peale Põhjasõda sai Maardu mõisast Keisrinna Katariina majanduskontor ning kohaliku koorkihi kooskäimiskoht, peale Eesti iseseisvumist oli seal algkool, Nõukogude ajal hoopis kolhoosikeskus. Täna on Maardu mõis Eesti Panga valduses ning seal asub kaasaegne õppe- ja puhkekeskus Iga omanik on mõisa oma käe ja vajaduste järgi kujundanud. Kõige otsesemalt mõjutas kindlasti mõisa välimust Riia kuberner Fabian von Ferssen, kes lasi 1660ndatel ehitada uue barokse peahoone, mis on tänase päevani säilinud. Talurahval ilmselt peahoonesse eriti asja ei olnud, küll aga on nende mälusse talletunud mitmed lood mõisa värvikatest omanikest. Alates aastast kuulus Maardu mõis von Brevernite suguvõsale. Maardu mõisahärra Brevern olnud kurt ja pime. Toapoiss Jaan olnud tal talutajaks. Härra käind rukkilõikajate tööd "vaatamas": võtnud vihu kätte ja koband kätega. Kui vihk ei annud mõõtu välja, siis härra annud lähedal-olevale lõiakajale kepiga selga. Toa-Jaan võtnud paraja vihu kaenlasse ja pannud selle härra ette maha, niipea kui see kummardund vihu võtmiseks. Härra katsund Jaani toodud vihku ja niimoodi pääsnud mõnigi rukkilõikaja peksust. ERA II 18, 230 < Jõelähtme khk., Nehatu v. Rudolf Põldmäe <Juhan Tänav (1929)

6 Üldse on rahva mälus Maardu mõis seotud väga veriste ja tumedate juhtumistega. Raske on öelda, millistel lugudel tõepõhi all on ja milliste kohta võib lihtsalt öelda, et hirmul on suured silmad. / /Koolimaja all võib veel praegu näha varem kinnimüüritud keldrikoopaid, kus rahva jutu järele olla tõrkujaid orje sisse müüritud, aga keegi pole vaevaks võtnud vaatama hakata. Selgemat tunnistust orjade nuhtlemisest annab pime piinakelder keskel maja all. Sääl on veel võlvitud laes näha kuus roostetanud raudrõngast, kuhu orje üles riputati. Peksupingid aga alles aasta kolmkümmend tagasi olla mõisa kartulivõtjad muhu tüdrukud endale tulepuudeks katki saaginud. Nii räägivad vanad mõisateenijad, kes alles elavad. Ka ei puudunud majas tondid, isegi üks koolipreili emagi alles kuusteist aastat tagasi rääkis minu isale, et team ka näinud viirastust. Keegi uhke proua mustas kahisevas siidkleidis tulnud peale päikese loojangut mööda koridori tema korteri ukse tagant mööda välisukse poole. Tema astunud ka omast toast välja, hakanud mööda koridori uhkele prouale järele minema, aga ette kotta jõudes pole enam mustakuue kandjat kusagil näinud. / / ERA II 224, 55/59 < Tallinn. Valdeko Ploompuu <? (1939) Siiski pole mõisnikud ainult negatiivsed tegelased olnud Üks talupojasõbralikumaid härrasid oli kindlasti kindral Hermann Jensen von Bohn, kes aastal maksis 2/3 esimese eestikeelse Piibli trükikuludest. Samuti avas ta talupoegade harimiseks Maardu mõisa lähikonnas 16 külakooli aastal püstitati sellele edumeelsele mõisnikule ka mõisa õuele mälestusmärk. Nagu järgnevast loost selgub, oskas nii mõnigi mõisnik talupoegade kavalust hinnata ja vahel ei toonudki härra ninapidi vedamine endaga karistust kaasa. Seda ei tea, missuguse mõisniku ajal see lugu sündis. Kord tulnud Kostivere mõisnik külla Maardu härrale, nad olnud vennad. Kostivere härra oli ütelnud, et temal on mees, kes valetab nii et sa usud. Maardu härra ütelnud, temal on ka niisugune mees, kes saab selle ülesandega hakkama. Saatnud käsu ühele töölisele tulla mõisa valetama. Mõisnikud vedanud kihla saja rubla peale ja tutvunesid ümbrusega. Tööline tulnud käsu peale mõisa. Riided olnud tal jahuga tolmutatud ja kott seljas Pai härra, ma ei ole eluaeg valetanud ja täna pole selleks aega. Kas härra lubaks mulle hobust? Kostivere randa olevat jäänud laev madalikule kinni ja kõik mehed tassivad seljas jahu. Härra vihastanud ja saatnud mehe ära. Kostivere härra seda kuuldes korjanud hobused kokku ja kihutanud ranna poole. Sel ajal kuulus mõisnikule, mis tema maa peal, ja siis ka jahukoormaga laev.

7 Randa jõudnud, ei leidnud ta laeva kusakilt. Pärast oli saatnud ta teate Maardu härrale, et ta kaotas kihlveo. Härra olnud väga rõõmus ja kiitnud meest, kes oskas valetada. Pärast härra ostnud kõrtsist viina ja kinkinud viis rubla vale eest. Nõnda oli kuulnud mu isa ühelt vanalt inimeselt. ERA II 224, 53/54 < Tallinn khk. Valdeko Ploompuu <???? (1939) 4. Saha kabel Eestimaa ristiusustamisega seoses ehitati siia hulgaliselt kirikuid ja kabeleid. Saha kabel on üks paremini säilinud maal asuvaid keskaegseid kabeleid. Nagu keskaegsete kabelitega ikka, on Saha kabeligagi seotud hulgaliselt saladusi. Väga palju rahvapärimust räägib Saha kabeli asutamisest: Jõelehtmäe kihelkondas Saha valdas ilusa mäe künka otsas on vana lagunend "Saha kabel", arvata paarikümne aasta eest lagunes ta katus ära ja muist võlvesi kukus sisse, müürid ja ka altari poolt otsa viil on praegu üleval, teenistust seal enam ei peeta, uuest teda ka ei ehitata. See kabel pidada vanem olema kui Tallinn. Tema ehitusega olla lugu nõnda olnud: "Üks kord olnud üks rikas suurt sugu härra oma proua ja lastega laevaga mere peal, seal tõusnud väga kange torm mere peal ja laev sai laenetest sinna ja tänna aetud, nõnda et üsna hukaminemine karta oli. Siis hakas see suurt sugu herra kangeste Jumalat paluma, et Jumal ise ime viisil neid võtaks hoida ja peasta ja lubas sinna kohta kuhu ta välja saaks ühe Jumala koja ehitada. Ja viimaks torm jäi vaikseks ja kõik jäid elusse kes laeva peal olid. Torm oli laeva Maardu ranna ligi ajanud, seal mäe peal kus praegust Saha kabel on, olnud sel ajal üks väga suur pihlaka puu mis mere peale paistnud kõige enne kui torm vaikseks jäi. See herra pidas ka oma sõna ja laskis materiaali koku vedada ja hakati sinna pihlaka puu juure Saha küla väljale kabelit ehitama. Küla rahvas aga ei sallinud seda sugugi, sest et ka küla põllust tük maad kabeli platsiks sai võetud. Mis töömehed päeval ehitasid seda külamehed öösel lautasid, et sugugi töö edasi ei läinud. Viimaks räägiti

8 seda ka selle suurt sugu herrale, see käskis meistre ja mõned töömehed öössel passima jäeda et näha saaks kes need kelmid on. Tulidgi öössel kolm küla noort meest kangid käes ja pidid hakama jälle müürisi lõhkuma, neid võeti aga kinni ja viidi selle härra ette, härra mõistis neile väga raske nuhtluse, ta käskis neid kabeli taha müüri ääre põllvili maha heita ja laskis nende pead elusalt müüri sisse müürida, need peade augud on veel praegu seal kabeli müüri sees näha, mõne aasta eest olnud ühes aukus ka tük pea luud näha." H II 58, 165/166 < Jüri khk, Jaan Saalverk < Jaan Peitong, (1896) Kirikuhärra Tomberg rääkinud, et need olnud taani kaupmehed, kes selle kabeli ehitanud, nende sugu elanud Peterburis aga kord olnud nad Tallinna tulles merehädas ja lubanud kaldal paistva suure tamme kohale kabeli ehitada kui nad peaksid pääsema. Nii tulnudki nad Saha külla ja ehitanud kabeli. Vanasti olnud ehitaja tammepuust kuju kabelis olnud. Nüüd on see muuseumis. Sellest tammest lasknud ta kuju välja nikerdada ja naine ja lapsed olnud ka seal. Kui mina kuju veel nägin olnud naine ja paar last juba ära kõdunenud. Ukse kõrval müüri sees olevat 3 auku, kus 3 pealuud sees olevat olnud. Räägitakse, et sinna olevat 3 inimest sisse müüritud; ei seda juttu aga usta. EKLA, f 200M, 37/38 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Saha-Loo k Evald Uustalu < Juhan Sepp, (1930)

9 Saha kabel olevat 100 a. vanem kui Tallinn. Kabelis olnud mees, keda hüüti "kabeli Nigulaus" ja temaga naine ja lapsed ümberringi. Olla siis tehtud kui kabel ehitatud suurest tamme kännust. EKLA, f 200M, 38 < Jõelähtme khk., Nehatu v., Saha k. - Evald Uustalu < Kaarel Kliit, (1930) Saha kabeli asutamislugu on ajaloolastele palju peamurdmist valmistanud. Rahvapärimus jutustab sellest, et Saha kabel on ehitatud isegi varem kui Tallinna linn. Saha kabeli juures olevalt kalmistult välja tulnud leiud - hoburaud sõled, rinnanõelad, spiraalkäevõru, noatupp - pärinevad tõenäoliselt perioodist Täpset kabeli asutamisaega ei ole võimalik aga öelda. Ühe võimaliku daatumina on pakutud aastat 1220, mil taanlased ristisid Harjumaa. Igatahes pikka aega vastne kabel ei püsinud, sest juba aastal kirjutab Taani Hindamisraamat, et kabel oli hävinud, alles oli vaid surnuaed. Tõenäoliseks peetakse, et ehitis hävitati aastal, sest peale seda on andmeid ainult kirikut ümbritsevast kalmistust. Sama huvitav on küsimus, et miks ja kelle poolt Saha kabel üldse ehitatud on. Ei ole välistatud, et tegu on erakirikuga. Ajaloolane Kersti Markus peab võimalikuks, et kabeli ehitajaks võis olla isegi eestlasest ülik Hildelempe, kellele kuulusid sealkandis maavaldused. Teistkordselt ehitati kabel üles 15. sajandi teisel veerandil. Ka sel juhul oli tõenäoliselt tegu erahoonega, Ülimalt tähelepanuväärne on, et oma põhiplaanilt oli tegu umbes samal ajal valminud Pirita kloostri väikese koopiaga. Hilisemal ajal sai Saha kabelist Jõelähtme koguduse abikirik. Nagu selgub Jõelähtme pastori Heinrich Christopher Wrede kirjapandud kirikukroonikast, toimus Saha kabelis ning selle ümbruskonnas jätkuvalt põnevaid lugusid. Selles kabelis laulatas aastal 1708 kapten Hunninghsen, kes ennast magister Rösteriks nimetas, kapten Buxhövdeni tema nõu von Wedbergiga, millist kurja tegu oleks väga karmilt karistatud kui Hunninghusen ei oleks põgenenud ja katk ei oleks viinud mõlemat laulatatut. (Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel : pastor Heinrich Christopher Wrede ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed / transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Tallinn Lk 319)

10 Tumedaid lugusid juhtus aga ka lähedasasuvas külas aastal, 16 jaanuaril pidasin ma Saha külas kohalikku visitatsiooni. Seal jutustas mulle Karja Madise naine Kaddrina, et ta möödunud suvel oli tähele pannud, et tema majas, eriti aga laudas lehma juures näitas ennast sageli kärnkonn. Iga kord kui ta lehma lüpsis, oli kärnkonn seal juures ja võttis mõnikord piima, mis lüpsmisel lehmast maha pritsis, jalaga üles ja lakkus. Selle juures pani naine tähele, et tema lehm jäi haiglaseks ja andis, mida aeg edasi, seda vähem piima, ja ta mõtles, et kärnkonn teeb temale sellist häda, ja seetõttu lõi ta toda sageli ja viskas üle tara sohu. Et see aga üha uuesti tuli, lõi naine kärnkonna ni,i et too ei suutnud enam liigutada, ja viskas selle tara peale. Natukese aja pärast, kui ta kärnkonna sealt otsima läks, ei leidnud ta seda enam eest, mispeale ta rõõmustas, et on selle nüüd surmanud ja oma lehmast eemale tõrjunud. See sündis teisipäeval keskpäeva paiku. Vastu õhtut nägid inimesed, kes elavad koos Enni Jürri Andrese lese Maiga ühes talus, et tema lehm kõnnib lüpsmata ringi, mida seni polnud kunagi juhtunut, nad lasid selle aga niimoodi olla ega mõtelnud enam selle peale. Kui nad aga järgmisel hommikul sedasama lehma ikka lüpsmata näevad, siis mõtlevad nad, et Mai-eidega ei ole kõik korras, lähevad seejärel tema majja ja leiavad tema toauksel surnult maas lamamas, nina ja üks silm puruks löödud, kõri ja rind ning käsivarred täiesti sinised ja muljutud, samal viisil nagu Kaddrina oli kärnkonna nuhelnud. Seetõttu arvavad inimesed, et ta oli kuradikunsti abil kärnkonnaga mestis olnud. Niipea kui see sündis, leidis Kaddrina oma lehma terve olevat ja see lüpsis hästi. (Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel : pastor Heinrich Christopher Wrede ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed / transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Tallinn Lk 333)

11 5. Jõelähtme kirik Jõelähtme kirik on ilmselt üks Eesti vanemaid kirikuid. Puust kirik rajati arvatavasti juba 13. sajandi alguses, praeguse põhiplaaniga hoone valmis 14. sajandi esimesel poolel. 15. sajandil lisati kirikule kooriruum.oma praeguse kuju sai kirik lõplikult alles 20. sajandi alguses aastal põles maha vana kirikutorn ja selle asemele ehitati aastal uus. Kui ükskord Jõelähtme kirikud parandatud, saanud töömehed isekeskis vaidlema, et keegi altari peal ei julge magada. Üks, kes kõige südakam olnud, see löönud teistega kihla et tema ühe öö altari peal magab. Õhtul läinud mehed kolmekeisi, teinud altari peale aseme valmis, kaks meest läinud ära, kolmas heitnud peale magama. Umbes kesk öö aegus tulnud kolm õpetajad tema juurde ja üks hüüdnud: "Mees, miks sa siin magad, mine ruttu ära!" Mees põle mitte liigutanudgi. Kiriku õpetajad korranud neidsamu sõnu teist korda, aga magaja olnud ikka rahul. Nüüd hüitud kolmat korda ja kui mees ei ole kuulanud,tõmmatud ta kesk kirikud ja hakatud teda seal raud vitstega peksma, nii et ta sinine olnud. Siis läinud õpetajad jälle ära, teda sinna sama paika, kiriku põrandalle maha jättes. Ühe neist oli mees selgeste ära tunnud, see oli just selleaegne kiriku õpetaja, kes seal kiriku peal oli. Sellepärast siis ka mees hommikul kohe õpetaja juure läinud kaebama, miks teda nii kurjaste peksetud. Õpetaja vastanud et tema küll ei olla käinud, "aga võib olla et see ehk minu vaim oli," rääkinud õpetaja edasi, "selle kiriku peale on tõutus pandud et seda kolm õpetajad peavad valvama ja hoidma et kirikulle midagid haba ei tehta. Üks peab see olema kes elab ja kaks selle eelkäiad kes enne seda on kiriku peal olnud, nõnda peab see põlvest põlveni edasi kestma."mees kes peksta sai ei ole enam ialesgi nii rumalaste vaielnud ja kartnud öösel kirikud kui tuld. H II 47, 36 / 38 Kuusalu khk., Koitjärve k. J. Ploompuu (1894) 6. Jõelähtme kivikalmed

12 Jõelähtmete kivikalmeid on praktiliselt võimatu mitte märgata. Kindlasti köidavad iga maanteel liikleja pilku põllu peal asuvad müstilised korrapärased kiviringid. Tegu on pronksiajast pärinevate kivikirstkalmetega., mis on rajatud tõenäoliselt 8.-7.sajandil enne kristust. Sel asukohal on nad seisnud aga ainult mõnikümmend aastat , mil ehitati uut Tallinn-Narva maanteed jäid nad teeehitusele ette ja nii paigutati nad fotoplaani alusel mõnikümmend meetrit lõuna poole. Jõelähtme ümbrus on üldse muististe poolest väga rikas. Siit on kokku leitud üle 200 kivikalme, 80 kultusekivi ja muistsete põldude jälgesid. Nii tasuks arheoloogiahuvilistel kindlasti külastada Jõelähtmes asuvat Rebala muinsuskaitseala muuseumit. ( 7. Kuusalu kirik Kuusalu kirikut on peetud üheks esimeseks Põhja- Harjumaa kivikirikuks. Ilmselt ehitati see millalgi 13. sajandi lõpul. Kirik sai kannatada nii Liivi - kui ka Põhjasõjas ning on mitmel korral ümber ehitatud. Praeguse väljanägemise sai ta alles 19. sajandi lõpul. Huvitavaks teeb Kuusalu kiriku ehitamise loo aga see, et tegu oli munkade kirikuga aastal ostsid Gotlandil asuva Gutwalli kloostri tsistertslastest mungad Kuusalu kirikuküla ning Taani hindamisraamatu järgi kuulus neile terve hulk Kahala järve ümber asuvaid külasid. Nii olid mungad omamoodi mõisavalitsejad. See, et tegu oli just tsistertslaste ehitatud kirikuga, on oma jälje jätnud nii kiriku arhitektuuri hoone põhiplaan on sarnane sama ordu valdusesse kuulunud Järva- Madise ja Juuru kirikutega kui ka asukohta. Arhitektuuriajaloolane Villem Raam on juhtinud tähelepanu sellele, et kirik on ehitatud tsistertslaste tavale omaselt madalasse orgu ja mitte kõigile nähtavale kõrgendikule. Kuna kiriku ametlikuks pühakuks oli püha Laurentsius, siis mitmed kiriku asutamist puudutavad lood olid just temaga seotud.

13 Laurentsijus ehitanud Kuusalu kirikut ja ehitades ei ole jäänud üleval võlv pidama. Siis lubanud laurentijus lasta ennast elusalt ära põletada. Siis jäänud võlv seisma. Kui kirik valmis, lasknud ta ennast elusalt põletada. Kivile raiutud rest, rist ja käärid. Sääl teda põletat. Kui üks külg põlenud oli, siis ütelnud Laurentsijus. Keerake nüüd teine külg, see külg on juba küll saanud Selleks pühitsetakse ka lauritsa päeva. ERA II, 222, 80 < Kuusalu-valkla k. Linda Merela < Leena Jürisson (1939) Rahvasuu mäletab ka seda, kuidas vanal ajal kurjategijaid karistati: Kiriku lähedal olnud vanal ajal kaak kuhu süütegijad kinni seoti ja ennem peksmist tuli kirikupapp süütegijat noomima, et see oma papi ees oma patud andeks paluks ja kirikuhärra kuuepalistusele suud annaks, noh peale kirikuhärra pikka noomitust hakati süütegijat peksma. Ja alati taheti pühapäevadel inimesi peksta et teised inimesed ka seda näeksid ja tema eest kirikus hästi palju paluksid. ERA II 222, 589 < Kuusalu khk Alma Allemann < Madlil Juhken (1939) Siiski mälestus sellisest karistusviisist ei hoidnud mitte kõiki kurjategijaid kirikust eemal aastal kirjutas ajaleht Virulane järgmisest jultunud vargusest: Öösel 4. ja 5. aprilli vahel tunginud keegi kurjakäemees Kuusalu kirikusse ja varastanud sealt õhtusöömaaja karika ära, mis täielt altari peal seisnud. Kurjategija purustanud akna katki ja tunginud sealt sisse. Karik maksnud 45 rbl ja see olnud häbemata kiriku teotaja ainuke saak. Virulane nr aprill Kolga mõis 1230ndatel aastatel kinkis Taani kuningas Valdemar Gotlandi munkadele Kolga ümbruses maad. Üsna pea rajasid tsistertslased endale sinna mõisa, mis täitis ka kindluse funktsioone, nii oli hoonel isegi suurtükitorn. Liivi sõjas aga algne hoonestus hävines ja 17. sajandil ehitati selle varemetele praegune mõisakompleks. Suured ümberehitustööd leidsid mõisas aset 19. sajandi teisel veerandil, mil peahoone kujundati välja klassitsistlikus stiilis. Mitmed rahva lood räägivad sellest, kuidas mõis ühe või teise omaniku kätte sattus. Üks kuulsamaid lugusid on ilmselt seotud kuninga vallastütrega.

14 Kord kandnud meri väikese paadiga pisikese tüdruku Kolga randa. Tüdruk kasvas randlaste peres ilusaks neiuks. Talle heitis silma eesti mees Kivisikk. Nad abiellusid ja kohe kutsus kuningas nad rootsi, kus tuli välja, et neiu osutus kuninga sohitütreks. Kivisikk ülendati krahv Stenbockiks. Rootsi kuningas kinkis noorpaarile maavalduse Kolga rannas, kus nad ehitasid esimese Stenbockide mõisa. Noorpaaril olid lapsed ja nad elasid õnnelikult. EFA II 37, 239 < Kuusalu khk Taavi Riives <? (1999) Selles loos on isegi omajagu tõtt. Nimelt kinkis Rootsi kuningas Johan III aastal Kolga mõisa kuulsale väejuhile Pontus De la Gardiele, kes oli tõepoolest abielus kuninga vallastütre Sofiaga. Nimi Stenbock on aga ilmselt rahva mällu kinnistunud seepärast, et 17. sajandil läks Kolga mõis Stenbockide (eesti keelde tõlgituna tõesti Kivisikkude) kätte. Stenbockidele kuulus mõis ligi kolm sajandit - kuni aastani, mil nõukogude võim selle natsionaliseeris. Siiski, peale Põhjasõda oli üks lühikene periood, mil mõis Stebockidele ei kuulunud aastal sai Kolgast riigimõis ja läks see Gustav Otto Douglasele, kellest sai hiljem Albu mõisa omanik aastal läks Kolga Stenbockide suguvõsa kätte tagasi. Rahvapärimus jutustab samamoodi sõjajärgsest ajast, mil kaks krahvi pidid Kolga mõisa pärast võistlema. Tegu on üsna julma ja verise looga. Loodetavasti on seal rahvajuttudele omaselt tugevasti liialdatud ja fantaseeritud. Kolga vald - olid kaks meest soas - Kolga krahv ja üks Albu krahv, saane soas krahviks, enne old prostoi soamehed. Kolga krahv läind siit Juminda Pätsepa perest välja soa, oli üks liht poiss, meiesugu poiss. Menned soasse, said aunimed krahvid, neile anneti vallad. Kaks valda old anda - Kolga ja Albu. Kolga krahvile oli see vald armsam, tahtis seda votta. Akand kahekesi voidu ajama, et kumb saab Kolga omale. Siis nad ajaned nii, et toisel läind obune lohki ja toisel mend told polema. Siis on ikka sundind postipoissi, et - postipoiss, piss, piss tolla pääle! Seesama Kolga krahv joudand ennemalt, saand Kolga valla omale, teine mend Alpu. See old nii vihane, et toine Kolka sai, tema tuld Kolka ja akand rüüstama ja tappama Kolga

15 inimesi. Siis on kiskund miestel - pand kaula päält kougud sisse, kiskund seljast juttad välja, inimesed menned peitu metsa. Siis üks soo Hara pääl on, miehed menned sinna soosse metsa sisse peitu. Tema on vahtind, sealpool Pudisood on Muuksi mägi, vahtind seal mäe otsas, kus suitsu oli - nemad tegid muidugi tuld metsas sooja pärast - ja tungind sinna pääle. Siis tema saand käde neid perekondasi, mehi ja naisi ja akand neid piinama. Siis leikand miestel munnid takka ära ja naistel tissid. Ei ole leikand, muudkui pand kändude külgi suurte naeltega (raaspiikidega) rippuma, nii kuri oli see Albu Tuglas. Minu emaisa kiskuned ja Tabani vanamees kiskuned veel neid naelu välja kandude seest. See peab nii tosi olema, minu ema rääkis. Tema old ikka Albus krahviks, old paha krahv. Kui mees vottand seal vallas uue naese, siis pidand üheks nädalaks minema tema juure magama. Nee juttad, mis siit Kolgast on inimeste seljast ära viined, need old ühes kastis. Üks Albu mees Siim käis siin ikka enne, see rääkis, et tema pojapoeg mattis maha need, olid ikka Kolga meeste seljajuttad. Kui ta oli vanaks saand, ta oli oite vanaks saand, ei jaksand süüa ega juua, siis vallast aetud naesed teda imetama. Naised old kaik vihased, et mine teda mädand imetama. Siis üks naene old, suur tugev naene old, üteld: Kui tema kerd on minna, et ma ta kuradi tappan! Oli oma rindega ta lämmastand, rehus ta sinna alla. Selle vihaga ta vaevas inimesi, et ta siia Kolka ei saand. ERA II 114, 524/528 < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k. Ulrich Heinakroon < Anna Elisperk (1935) Tänaseks on mõisakompleks jälle Stenbockide suguvõsale tagastatud ning seal asuvad restoran ja hotell. ( Kasutatud allikad ja kirjandus Arhiiviallikad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu H - Jakob Hurda rahvaluulekogu E - Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu EFA - Eesti folklooriarhiivi rahvaluulekogu ERA - Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu Publitseeritud allikad Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel : pastor Heinrich Christopher Wrede ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed = Kirche und Gemeinde von Jegelecht in der ersten Hälfte des 18. Jahrhunderts : Chronikalilsche Nachrichten von Pastor Heinrich Christopher Wrede und seinen Amtsnachfolgern / transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Tallinn 2006.

16 Kirjandus Eesti arhitektuur. 3, Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn Eesti järved. Toimetuskolleegium A. Mäemets jt. Tallinn Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg. Tallinn Valter Lang. Muistne Rävala. 1. köide, Maa, muistised ja kultuur : muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Tallinn Kersti Markus. Keskaegsed maavaldused. Uus allikas arhitektuuriuurijale. // Acta Historica Tallinnensia (10/2006). Lk 3-19 Mari-Ann Remmel. Iru Ämm ja Linda kivi. // Eesti Loodus 2005/6. Mari-Ann Remmel. Mõisalegendid. Harjumaa Indrek Rohtmets. Kultuurilooline Eestimaa. Teekaaslane. Tallinn Internet valdade ja mõisade koduleheküljed