Õpetajate Leht. Tallinna lasteaiad vajavad miljoneid eurosid

Transkript

1 Õpetajate Leht Ilmub aasta septembrist Reede, 20. aprill 2012 NR 15 0,95 eurot Tallinna lasteaiad vajavad miljoneid eurosid ARGO KERB PÄEVATEEMA Osa lasteaedu ootab remonti aastakümneid Pille Kibur: Magamisruumides jäi talvine temperatuur kraadi juurde, sisemised aknapaled on niiskuskahjustuste tõttu hakanud lagunema, varisema ja hallitama. LK 3 Jüri Lember mereakadeemia nõunike kogu liige, Eesti meremeeste sõltumatu ametiühingu esimees Mis tähtsust on arengukavadel... Vahel ma kahtlen, kas Eesti riik on jätkusuutlik. Uued valitsused ja ministrid ei taha teada, mida eelmised kavandasid, õppeasutuste arengukavadel ei näi olevat mingit tähtsust. Ministri või valitsuse vahetudes heidetakse kinnitatud ja allkirjastatud arengukavad kõrvale. Nii on HTM aastate jooksul mitu korda kinnitanud mereakadeemia arengukava, kus on kõik taristu arendamisega seotud investeeringud lahti kirjutatud aasta aprillis kinnitati ka valitsuses mereakadeemia arengukava, kus toetati peahoone toomist Lasnamäelt Koplisse tehnikaülikooli endisesse hoonesse, sinna ühiselamu ning söökla ehitamist. Akadee mia näis jõudvat uude arenguetappi. Aga kõik see on pooleli jäetud. Mereakadeemia on Koplisse kolitud vaid osaliselt, ühiselamu ja söökla on ehitamata, Lasnamäel ja Västriku tänaval asuvaid hooneid pole ministeerium maha müünud ja nüüd plaanitakse hoopis liita mereakadeemia mõne suurema õppeasutusega. Kas see ei ole maksumaksja raha tuulde loopimine, mille vastu peaks huvi tundma riigikontroll? Tõsi, väikeste kõrgkoolide suurematega liitmises on oma loogika, nt Viljandi kultuuriakadeemiale on andnud Tartu ülikooliga ühendamine mõningast majandamiskulude kokkuhoidu. Kuid väikesed kõrgkoolid on väga spetsiifilised, mistõttu tuleb neile läheneda individuaalselt. Mereakadeemia on poolmilitaarne õppeasutus. Tulevasi ohvitsere ei saa mööda Tallinna eri ülikoolidesse ja ühiselamutesse hajutada. Neil peab algama vähemalt esimesel õppeaastal iga päev rivistusega, nad peavad saama harjutada öövalvet jms. Esimesel õppeaaastal tuleb eraldada terad sõkaldest: kellest saab meremees ja kellest ei saa. See tähendab, et ka mõne suurema ülikooliga liitudes tuleb ikkagi Koplis välja ehitada ühtne õppekompleks. Tahaks väga loota, et mereakadeemiale leitakse lõpuks arengukava, mida ükski minister ega valitsus enam kardinaalselt ei muuda. Vt lk 2. Tallinn on lubanud paarikümne aastaga kõik linna lasteaiad nüüdisajastada, praegu peavad paljud lapsed kasvama ja õppima hoonetes, mida on vaid häda pärast remonditud. Tallinna PR-kulud ületavad lasteaedade remondiraha kaks korda. Investeeritakse peamiselt lasteaedade ohutusse. Tallinna linnavalitsuse üldosakonna peaspetsialisti Leini Jürisaare sõnul investeeritakse pealinna lasteaedadesse käesoleval aastal 1,8 miljonit eurot. Eelkõige on see raha mõeldud uute rühmade avamiseks ja lasteaedade turvalisemaks muutmiseks (turvavalgustus, evakuatsiooniväljapääsud, piirdeaiad jne), fassaadide uuendamist ja küttesüsteemide väljavahetamist plaanis ei ole. Täielikult renoveeritakse Tallinna Vikerkaare ja Kolde lasteaed, hakatakse projekteerima kaht uut lasteaeda: üks neist tuleb Koidu ja teine Kihnu tänavale. Haridusameti hinnangul vajavad Tallinna lasteaiad investeeringuteks ligikaudu 9,6 miljonit eurot, aastal jagus kolme eraldise peale kokku remonttöödeks aga eurot aastal tõsteti vanemate makstavat kohatasu, mille abil plaanitakse saada 1,8 miljonit eurot lisatulu. Samal ajal, kui lasteaedade raha on vähenenud, on linna PRkulud märkimisväärselt kasvanud, ulatudes tänavu juba euroni (avalikud suhted ja Tallinna televisioon). Meie MTÜ ei pea sellist rahakasutust mõistlikuks ja linnakodanike vajadusi arvestavaks, rääkis MTÜ Kodaniku Hääl esindaja Brit Kerbo. Aastateks koostatud investeeringute kava järgi plaaniti Tallinna ehitada 14 uut lasteaeda, kuid ehitati neli, renoveerida taheti teist sama palju, kuid aasta seisuga on korda tehtud üks aastaks peavad lasteaiad vastama tänapäeva tervisenõuetele, aga investeeringute sellise tempoga ei jõuta sinna kuidagi, ütles Brit Kerbo. Kalamaja ja Mardi lasteaiad ootavad kapitaalremonti, halvas seisus on Mudila lasteaed, kus üks lagi ähvardab alla kukkuda, Mikumanni lasteaias on mitu rühma kapitaalremondi ootuses, Liivalossi lasteaia lastel pole õuealadel suurt midagi, kui arengukavasid uskuda, jne, lisas ta. Linnavõim selgitab, et riik võttis lubatud programmidelt märkimisväärse summa ära ja nüüd ei saa midagi parata, et raha lasteaedadele napib. Seoses riigi 50% toetuse ärajäämisega ei saa me programmi Lasteaiakoht igale lapsele täies mahus teoks teha. Kalamaja, Mardi, Ülemiste, Päikesejänku, Männikäbi, Sikupilli ja teiste remondid on just seetõttu edasi lükkunud, kommenteeris Leini Jürisaar, kelle sõnul arvestatakse nende lasteaedade remondivajadust parajasti väljatöötatavas lasteaedade arengukavas. Kristi Helme ARVAMUS Õppekeel Eesti venelase vaatevinklist Mart Rannut: Uuring väidab, et eestikeelsus ja eestimeelsus ei ole automaatselt seotud, ning hoiatab eestikeelse õppe bumerangefektide eest. LK 4 P*** saadan su... Piret Tali: Miks ma ei võinud valida mõnd elukutset, kus ma poleks nagu punase p-ga pärdik puu otsas, keda kambal oma identiteeti varjavatel kaabakatel on õigus kättejuhtuva rämpsuga pilduda? LK 5 KÕRGHARIDUS Eriarvamused ülikoolis ei tähenda sõda Kersti Kaljulaid: Soovitan mitte minna kaasa arvamusega, et nüüd tuleb palju taplemist ja veristamist. Ei tule! LK 8 9 KUTSEHARIDUS Ametikool aitab järjele Tiina Ervald: Kõige rohkem heidan põhikoolile ette, et noorte eneseusk on ära võetud. LK 10 ELU JA INIMESED Tants muusikaõpetajana kestab veel Merle Ilus: Nii hea on töötada, kui ei pea kedagi laulma sundima. LK 11 VARIA Tuul tiibades ja tengelpungas Hanna-Stella Haaristo: Kel 30 või enam aastat turjal (viiendik meie üliõpilaskonnast), töötavad pea kõik, luksust ainult õppida lubab endale vaid 12% neist. LK 20

2 PÄEVATEEMA Õpetajate Leht 20. aprill 2012 KOOLIJUHT KERSTI LAASTAU Paide ühisgümnaasiumi direktor Kust tulevad noored õpetajad? Tänapäeva koolis peab õpetaja olema õppija, eestvedaja, hea juht, projektide ettevalmistaja ja vajadusel ka mäetippude vallutaja. Julgen tõmmata paralleele õpetaja ja arsti elukutse vahele, mõlemad on ametis kakskümmend neli tundi ööpäevas. Neis paigus, kus õpetaja pole anonüümne isik, pöördub tema poole kasvatamise, õpetamise, praegu ka koolireformi teemal lapsevanem, õpilane, sõbranna või juhulik mööduja. Sageli ka väljaspool tööaega, hoolimata ajast ja kohast. Kas ja kust tulevad maakonnakeskuse kooli noored õpetajad? Kas praegu ülikoolis õppiv või lõpetav noor jääb kutsekindlaks ja tahab kooli tulla? Kas on teada, milliste õppe ainete õpetajaid on riigis lähima viie kuni kümne aasta jooksul vaja? Praeguses olukorras ei saa me väita, et õpetajaid jätkub. Neid võib jaguda Tallinnas, Tartus ja ehk veel mõnes suuremas keskuses, kuid mujal kooli ukse taga järjekorda pole. Pakkumisi leiab klassiõpetaja ametikohale, kuid eesti keele ja kirjanduse, ajaloo ja ühis konnaõpetuse, füüsika- ja keemia õpetajatele on asendajaid äärmiselt raske leida. Praegu on õpetajad veel nõus töötama määratud alampalga eest, vaid üksikud on läinud võõrsilt paremat otsima. Mis saab tulevikus? Kas noor spetsialist, kellel kodu alles loomisel ja lapsed koolitada, on nõus andma selle palga eest endast kõik? Üks võimalus on töötada rohkem kui ühel ametikohal, anda tunde mitmel pool. Kuid siis ei jätku aega ega huvigi kooli muudest tegevustest osa võtta. Tuleb mõelda, kuidas siduda õpetajaõpe tööle siirdumisega. Ehk on lahendus sunnismaisuse maiguga: suunata noor vähemalt aastaks kooli tööle. See aitaks ka tööturule siirdujat: aasta koolis töötamist loob võimaluse pärast lõpetamist tööd saada, teisalt lubab jõuda äratundmiseni, kas koolitöö talle üldse sobib. Õpetaja töö õiglane tasustamine on õpetaja ametikoha täitmise ja õppetöö kvaliteedi tagamise võtmeküsimus. Käimasolev koolireform lähiaastatel palgaraha juurde ei too. Seda tuleb leida ressursside ümberjagamise teel, kuid mitte ainult sisemiste reservide arvelt. Samas, kui õppe- ja kasvatustöö tase pedagoogide käegalöömise tõttu langeb, pole tulevikus jällegi haritud tööjõudu, kelle maksudest õpetaja palgaraha koguda. Viimasel ajal on kõlanud mõte, et kõik sõltub koolijuhist. Jäetakse lisamata, et koolijuhi kasutuses oleva palgafondi piires. Kõik koolijuhid kasutavadki eraldatud töötasufondi parimal moel, sest ainult koolis teatakse, millised õpperühmad moodustada, kui paljud õpilased vajavad õpiabi või kasvatusrühma jne. Kuid fakt on, et miinimumpalgast olulisemalt suuremat tasu jaksavad praegu maksta vaid üksikud koolid. Kuusejehted, puallid ja tinglikesed Mereakadeemia võidakse liita Tallinna kõrgema tehnikakooli või tehnikaülikooliga. Esmaspäeval tulid Eesti mereakadeemias kokku akadeemia nõukogu ja professorite kogu, et otsustada kooli edasine saatus: kas jätkata iseseisva õppeasutusena, liituda Tallinna kõrgema tehnikakooli (TKTK) või tehnikaülikooliga (TTÜ). Eelviimases variandis nähti mereakadeemia likvideerimist. Haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa sõnum oli, et eelseisval sügisel peab mereakadeemia alustama tööd uues vormis. Ta tõi välja ka põhjused, miks ministeerium peab mereakadeemiat jätkusuutmatuks ja plaanib liita seda TKTK või TTÜ-ga. Akadeemial on vähe üliõpilasi; tung sinna on väike; väljalangus suur, nõudlus akadeemia lõpetajate järele väga väike; mereakadeemia õppekavad dubleerivad TKTK ja TTÜ õppekavasid; õppejõud on eakad ja akadeemia on sel aastal minemas euroga miinusesse mida teiste rakenduskõrgkoolidega pole juhtunud. Mart Laidmets lisas, et mujal maailmas on kõik mereakadeemia moodi õppeasutused suuremate ülikoolidega liitunud. Vajadus merehariduse järele kasvab Akadeemia nõukogu vaidles Laidmetsa väidetele vastu. Mereakadeemiad on väiksed ka mujal maailmas. Konkurss akadeemiasse on neli-viis inimest õppekohale ja seda on pigem palju kui vähe. Väljalangus ongi mereakadeemiates keskmisest kõrgem, sest poolsõjaväeline õppeasutus paljudele noortele ei sobi need valmistavad ette töötajaid ka mereväele ja piirivalvele. Nõudlus akadeemia lõpetajate järele on väike vaid ajutiselt, sest enamik Eesti laevaohvitsere on vanemad kui 60 aastat, Euroopa Liidus on aga puudu ning maailmas laevaohvitseri. Toonitati, et erinevalt arstidest tuleb laias maailmas merd sõitev mees alati koju tagasi. TTÜ ja TKTK õppekavade dubleerimist on isegi üldainetes vähe, sest näiteks mereakadeemias õpetatav inglise keel on merendusspetsiifiline. Füüsikas, matemaatikas jt alusainetes õpivad tulevased meremehed eelkõige merel töötamiseks vajalikke teemasid. Juhtimiskoolitusel keskendutakse probleemidele, millega puutub kokku pikka aega muust maailmast eraldatud laevameeskond. Suure võlgnevuse süüdlaseks peeti aga ministeeriumi ennast, sest akadeemia on olnud aastaid alarahastatud. Kui aastal otsustati kolida akadeemia keskus Koplisse TTÜ endisse peahoonesse, siis pidid akadeemia majanduskulud vähenema. Paraku ei ole ministeerium suutnud Lasnamäe ja Västriku tänava õppehoonet praeguseni maha müüa ja nii on mereakadeemial kaks peahoonet ning eurot lisakulu aastas, ja sedasi juba kolm aastat järjest. Mis saab meie mereakadeemiast? ARGO KERB Mereakadeemia peahoone Koplis osteti tehnikaülikoolilt aastal. Kui mereakadeemia liitub tehnikaülikooliga, saab viimane oma ajaloolise peahoone tagasi. Mart Laidmets pareeris omakorda akadeemia nõukogu argumente, sõnades, et iseseisva akadeemia idees on palju loosunglikku. Ta märkis, et nii väikese üliõpilaste arvuga mereakadeemia võib ka lihtsalt sulgeda, sest vajalikku merekoolitust saab tellida näiteks Rootsist. Ministeerium eelistab liitumist tehnikaülikooliga Kui kõrgkool ei suuda oma töötajatele võlgnevusteta palka maksta, siis tuleb ta sulgeda. Laidmets märkis, et TTÜ-l on vabu ühiselamukohti, mis tähendab, et mereakadeemial pole vaja oma ühiselamut ehitada. Teisalt pakkus ta välja Tallinna tehnika- ja merenduskõrgkooli idee. Üheski väikses kõrgkoolis pole asjad pärast suuremaga ühinemist halvemaks läinud, kinnitas Laidmets ja ütles, et eelolevast sügisest peab mereakadeemia alustama uues institutsionaalses vormis. Poliitikauuringute keskusel Praxis on valminud integratsiooni monitooring, mille kohta saab lugeda ka tänase Õpetajate Lehe arvamuskülgedelt (vt lk 4 5). Uuringust selgub, et 78% vene emakeelega inimestest pooldab eestikeelse õppe varast algust ning on nõus, et see peaks algama lasteaias. Venelanna Julia, kellega hiljuti kohtusime, rääkis, et isegi need vene lapsevanemad, kes eesti keelt ei oska, eelistavad panna lapse eestikeelsesse lasteaeda, et ta hiljem koolis hakkama saaks. Julia poeg käib Tallinna venekeelse kooli teises klassis ning õpib eesti keelele lisaks ka muusikaõpetust ja inimeseõpetust eesti keeles. Sel õppeaastal lisandus tunniplaani veel inglise keel. Julia ei pea õigeks, et vene kooli de õpilased peavad õppima eesti kooli dele mõeldud õpikutest, mis on nen de jaoks liiga rasked. Keelt on kergem omandada, alustades lihtsamast ning liikudes samm-sammult keerukama suunas. Kas tõesti peab laps, kelle emakeel on vene keel ja kes käib alles teises klassis, teadma sõnade lõõp, võõp, oid ja vats tähendust? Oskama üles leida ja maha kriipsutada üleliigsed tähed sõnades kuusejehted, puallid, tinglikesed? Suutma eristada sõnade rõõmus ja õnnelik tähendusvarjundit? Mõistma eesti keeles mõistatusi ja vanasõnu nagu näiteks Ora ees, käärid taga, kerakene keskel? Julia räägib, et aitab poega õppimises igal õhtul mitu tundi. Muusikaõpetuses tuubib poiss tundmatute sõnadega laulutekstid mehaaniliselt pähe, samuti kodus õppida antud lõigud inimeseõpetuse õpikust. Võiks arvata, et eesti keele õpik vene õppekeelega koolidele, mis on üks vähestest vene lastele loodud õppematerjalidest, on jõukohasem. Kaugeltki mitte. Hea ja sisukas raamat, kuhu autor on valinud jutud ja luuletused eesti lastekirjanduse paremikust, on teise klassi laste sõnavara ja keeleoskust arvestades väga keeruline. Töökäske: loe ilmekalt!, jutusta!, arva ära!, õpi pähe! on võimatu täita õpilasel, kes pole õppinud piisavat hulka nimi-, tegu- ja omadussõnu ega oska moodustada lauseid. Sõnade õppimisele ja rääkima õpetamisele aga õpik ei keskendu. Juliale on oluline, et poeg saaks eesti keele selgeks, ning ta teeb kõik, et poega aidata. Tema ise õppis eesti keelt venekeelses lasteaias ja koolis n-ö klassikalisel meetodil ning kõrgkooli lõpetas juba eesti keeles. Mitmed Julia poja klassikaaslaste vanemad, kes lapsi aidata ei oska, on otsinud oma lapsele eraõpetaja. Pole kahtlustki, et kui keele õppimine läheb nii raskelt, tekitab see lastes trotsi ja muudab õppimise vastumeelseks. Tekib küsimus, miks õpikute väljaandjad vene koolidega ei arvestanud. Õpikud ilmusid ju ajal, mil üle minek eestikeelsele õppele oli otsustatud ja teada, et neid hakkavad kasutama ka vene lapsed. Kui muusikaõpiku koostamise juures oleks osalenud kas või üks vene keelt valdav toimetaja, oleks draakon Sisi, õpiku üks neljast läbivast tegelasest saanud endale kindlasti teise nime. Sisi tähendab mitte just kõige viisakamas vene keeles naisterahva rindu. Muusikaõpetajal on õpikut välja võttes tükk tegemist, et naeru turtsuvat klassi vaigistada. Julia usub, et asja annab parandada. Alustuseks võiks suurendada vene õppekeelega koolides eesti keele tundide arvu, hakata lasteaedades eesti keelt senisest veelgi tõhusamalt õpetama ning anda välja uus eesti keele õpik. Eesmärk, et vene lapsed eesti keele ära õpiksid, on ju seda väärt. Tiina Vapper Mereakadeemia rektori Heiki Lindpere sõnul on koolil konkreetne plaan, kuidas töötajaid koondades ja töötasusid vähendades võlgnevust likvideerida. Laidmets aga ei usu, et akadeemia saaks võlgnevusetagi iseseisvana jätkata. Tema sõnul ei pea akadeemia vastu, kui lõpetajaid nii vähe on. Samas möönis ta, et psühholoogiliselt on soov kool alles hoida arusaadav. Mereakadeemia mehaanika õppetooli juhataja Paul Treier uuris, kas akadeemia näljutamine on olnud sihipärane tegevus. Viia miinusesse ja siis sulgeda? Laidmets kinnitas, et riigi eesmärk on tõsta merehariduse kvaliteeti. Nõunike kogu otsib kompromissi Pärast akadeemia nõukogu istungit tuli kokku akadeemia nõunike kogu, kuhu kuuluvad mereväeülem Igor Schvede, veeteedeameti peadirektor Andrus Maide, Tallinki nõukogu esimees Toivo Ninnas jt. Nõunike kogu leidis, et mereakadeemia peab jääma iseseisvaks õppeasutuseks, sest Eesti on mereriik, kus merendus kui majandusharu teenib riigikassasse rohkem raha kui põllumajandus. Märgiti, et ka minister Juhan Parts on akadeemia sulgemise vastu. Samuti viitseadmiral Tarmo Kõuts, kes on koostöös kuue mereorganisatsiooniga saatnud sellesisulise kirja haridusministrile. Väga kindlat meelt nõunike kogu akadeemia kaitsmisel siiski ei ilmutanud. Võim on ministri käes, märkis Toivo Ninnas. Rakenduskõrgkooli sulgemiseks piisab seaduse järgi sellest, et minister esitab avalduse ja valitsus kinnitab selle. Nenditi, et abi pole loota ka poliitikutelt, kuna isegi opositsioonierakonnad leiavad, et kolmest ülikoolist on Eestile küllalt. Nõunike kogu tõdes, et otsida tuleb kompromissvariante, näiteks liitumist TTÜ-ga omaette kolledžina. Tekiks õppeasutus, mille nimi oleks Tallinna tehnikaülikooli mereakadeemia. Aga ka sel juhul tuleb Koplis välja arendada terviklik õppekompleks. Raivo Juurak 2

3 20. aprill 2012 Õpetajate Leht PÄEVATEEMA Osa lasteaedu ootab remonti aastakümneid ARGO KERB KÜSIMUS JA VASTUS Millises olukorras on teie linna lasteaiad? Sel ja järgmisel aastal plaanime rajada uusi rühmaruume. Kokku on aastal kavas investeerida lasteaedade renoveerimisse miljon eurot, selle summa eest tehakse ventilatsioonitöid ja rajatakse uusi rühmaruume. CO 2 rahast renoveeritakse fassaade, katuseid ja küttesüsteeme Tõrukese, Kivikese, Sassi, Helika ja Annikese lasteaias. Tartu lasteaedade põhiprobleemid tulenevad hoonete vanusest, eeskätt tehnosüsteemide ja konstruktsioonide amortiseerumisest. Aastatel ehitati Tar tusse kolm uut munitsipaallasteaeda: Lotte, Sipsik ja Klaabu, ning rajati täiendavaid kohti Sassi, Ploomikese, Annikese ja Maarjamõisa lasteaedadesse. Tartu Maarja kooli juures avati täiendav rühm erivajadustega lasteaialastele ndate alguses ehitatud Tallinna Mardi lasteaia kaks hoonet vajavad hädasti remonti. Ühe maja rühmaruume on jõudumööda renoveeritud, kuid keldri pesuruumis peab töötama üsna troostitutes tingimustes. Kümned Tallinna lasteaiad vajavad hädasti remonti. Kõige hullemas seisus lasteaedu remonditakse jupikaupa. Aeg-ajalt ilmub meediasse koledaid pilte nii Tallinna kui ka teiste linnade-külade lasteaedadest: kus kukub krohvi, kus langeb talvel temperatuur rühmaruumis 13 kraadini, kus peavad lapsed magama koledates võrevoodites, mis pärit pea poole sajandi tagant. Tallinnas on kokku 131 munitsipaallasteaeda ning mõistagi võtab renoveerimine ja uute hoonete ehitamine aega. Kahju on aga sellest, et lasteaedade direktorid tahavad ja julgevad hetkeolukorra kirjeldamisel väga harva sõna võtta. Muuseumivääriline, aga mitte lapsesõbralik Tallinna Mardi lasteaia direktor Triin Kotkas oli nõus tegema väikse ringkäigu oma lasteaia kahes hoones. Stockmanni vahetus läheduses, kuid väga vaiksel kõrvaltänaval asuva lasteaia lapsed on jaotatud kahte majja, kummaski neli rühma kokku 180 lapsega. Majad on ehitatud aastatel 1961 ja 1963, kuid korralikku remonti pole nad näinud. Esitasime Tallinna haridusametile taotluse õuealal olevate kanalisatsioonikaevude korrastamiseks, mis võimaldaks meil hiljem asfalteerida lasteaia teed. Selle nimel teeme praegu koostööd haridusameti meie piirkonna ehitusnõunikuga ning loodame parimat. Nüüd on oluline mõelda, kumb maja on olulisem, kas Lastekodu või Mardi tänava oma, kahele korraga raha ei saa, rääkis Triin Kotkas. Vahetatud on küll mõlema maja aknad ja korda tehtud ka katus, kuid Lastekodu tänava poole jääval majal puudub soojustus ning talvel jäävad lapsed nii kergesti haigeks. Mardi tänava maja on paremas olukorras, kuid torustik vajab hädasti vahetamist. Haridusamet ja linnavalitsus aitasid aastal keldritest hävitada hallituse ja teha sanitaarremondi. Eriti nukras seisus oleva Lastekodu tänava pool asuva hoone keldrikorrusel leiduvad huvitavad esemed sügavast Nõukogude ajast. Noortel õpetajatel on seal võimalus silmaringi avardada, tutvudes pesu pesemise ja kuivatamise võimalustega 1960-ndatest. Kuid see väärtus ei kaalu üles fakti, et majas on tolmulõhn pidevalt õhus ja välja seda ei saagi. Võime tuulutada või mitte, igas ruumis kogu majas on tolmulõhn, rääkis direktor. Kui majad korda saaks, oleks tegemist aga vägagi õnneliku lasteaiaga, sest kaks hoonet asuvad kesklinna kohta lausa hiiglaslikus aias (mitmel kesklinna lasteaial pole oma õueala, parki mängima jõudmiseks tuleb läbida liikluskeeris). Summa, mida kahe maja remondiks vajame, on ilmselt päris suur, ehitusnõunikuga me seda läbi rääkinud veel ei ole ja seepärast ei hakka spekuleerima, ütles Triin Kotkas, kelle sõnul on tublid õpetajad Lastekodu tänava maja koridori seinad osaliselt üle värvinud, et majja natukenegi rõõmsamaid värve tuua. Remonditakse tasapisi Pikalt oli nukras seisus Lasnamäel asuv Mahtra 250-kohaline lasteaed, mis ehitatud aastal Direktor Pille Kibur kirjeldas eelmisel aastal Tallin na haridusametile olukorda nii: Magamisruumides, mis asuvad hoone põhjapoolsel küljel, jäi talvine temperatuur kraadi juurde, sisemised aknapaled on niiskuskahjustuste tõttu hakanud lagunema, varisema ja hallitama, kahes rühmas valgub vihmavesi tühjaksvarisenud vuukide tõttu põrandale. Nüüd on kogu majas torud vahetatud ning lasteaia välisfassaadi suu re mad praod seguga kinnitatud. Varisemis ohtu enam ei ole, välisfassaadi soojustamine ja renoveerimine jääb aga ootama uusi investeeringuid. Vaja on renoveerida ka küttesüsteem, vahetada veepüstikud ja maja ehituse ajal paigaldatud amortiseerunud elektrikilbid. Ehk majandusvõimalused lasteaedade renoveerimiseks ikka paranevad, loodab Pille Kibur. Sama lasteaia õpetaja Kärt Trigman leiab, et lasteaedade olukorrast rääkimine on hakanud vilja kandma. Meie lasteaia probleemseimad punktid on lahenenud: sissepääs esimese korruse rühma on turvaliseks tehtud, lagunev puidust redel õuest ära võetud. Tasapisi vahetatakse seinast võetavaid raudvoodeid välja korralike puidust voodikeste vastu. Valikute küsimus Nagu paljudes teistes lasteaedades, on ka Mahtra lasteaias suur abi lapsevanematest. Kes saab tuua värve ja värvida, kes muretseb vaibad, kes parandab vanu laudu, kes kaevab peenraid ja toob kasvumulda. Mõnes rühmas korjatakse raha rühma mänguväljaku korrastamiseks. Õpetajatele teeb muret kõrge hekk, mis ei asu otseselt aia ääres, vaid nõnda, et lapsed kaovad aeg-ajalt selle taha tegutsema, ilma et täiskasvanul oleks toimuvast ülevaade. Laste tervis, ohutus ja arendamine peaks siiski olema meie prioriteet, mitte telekanalid ja küsitlused, leiab Kärt Trigman. Tallinna lasteaedade värskete arengukavade andmetel vajavad fassaadiremonti või soojustamist 40 lasteaeda, ventilatsiooniprobleemid on kümnel lasteaial, piirdeaia täielikku või osalist väljavahetust vajavad 40 lasteaeda, elektrisüsteemiga on hädas 41 ja kanalisatsioonitorustikuga 26 lasteaeda, küttesüsteemid on amortiseerunud 32 lasteaias, katuseremonti ootab kümme lasteaeda ja tualettruumi remonti 89 rühma jne. Tallinn investeerib lasteaedadesse sel aastal küll 1,8 miljonit eurot, kuid kas ei saaks väga paljud eelloetletud probleemidest korda teha 2,4 miljoni euroga, mille linn annab Tallinna televisioonile? Kristi Helme JANE METS Pärnu abilinnapea Lasteaiahoonete olukord on probleemiks kõikides omavalitsustes ja kahjuks on riigi abi olematu. Pärnu linnas on 14 lasteaeda ja remontida tuleks neid kõiki, väiksemal või suuremal määral. Õnneks ei vaja ükski neist täielikku kapitaalremonti. Päästeameti uutest nõuetest tulenevalt tuleb enamikku lasteaedadest paigaldada tuletõkkesektsioonid ja mitmes lasteaias peab kogu maja soojustama, et tagada ruumides nõutav temperatuur ja säästa energiat. Suurimad probleemid on Pillerpalli lasteaias, kus tuleb vahetada välja uksed, kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustik, ning Kadri lasteaias, kus sama tuleb teha kõikide torustike, küttesüsteemi ja põrandatega. Sel aastal on linna eelarves lasteaedade investeeringuteks eurot, millest läheb uute rühmade väljaehitamiseks (76 kohta) olemasolevatesse lasteaedadesse. Järgmise aasta investeeringute maht jääb euro piiresse. KRISTI AAVAKIVI Võru linnavalitsuse haridusspetsialist Võru linna nelja lasteaeda on re monditud vastavalt eelarve võimalustele. Kõikidel majadel on uued aknad, kolmel on uuendatud fassaadi ja hooviala ning mänguväljakuid. Rühmaruume värskendatakse vastavalt võimalustele igal aastal. Kõige suuremad probleemid on majades vee- ja kanalisatsioonitorustike ning küttesüsteemidega, need vajavad uuendamist. Linna eelarvest aastal lasteaedadele investeeringuid planeeritud ei ole. PRIIT METSJÄRV Tartu linnavalitsuse ehitusteenistuse juhataja ARDO AGASILD Viljandi abilinnapea aastal Viljandi linna kuues lasteaias mahukaid renoveerimistöid plaanis ei ole. Väiksemate tööde tarvis kasutatakse eelarveraha, eriolukordade likvideerimiseks saab võtta raha linnavalitsuse reservfondist aasta augusti lõpus avati Karlssoni lasteaias kaks uut rühma, need asuvad kõrval asuva Kaare kooli renoveeritud ruumides. Renoveerimiseks ja vajaliku sisustuse muretsemiseks kulus üle euro aasta lõpul lõppesid renoveerimistööd suures Midrimaa lasteaias. Renoveerimiseks kulus üle euro, millest üle 80% tuli EAS-ilt. Lisaks osteti euro eest uut mööblit. Järgnevateks eelarveaastateks otsitakse lisarahastust, et renoveerida ka kaks Männimäe linnaosas paiknevat lasteaeda. AIN SUURKAEV Rakvere abilinnapea aastal valmis Rakvere Kungla lasteaed, kuhu investeeriti Euroopa Liidu KOIT-kava ja linna raha. Praegu rekonstrueeritakse Rakvere Triinu lasteaeda, mis peaks saama valmis suve lõpuks. Plaanime avada selles tasandusrühma, et anda lastele paremini logopeedilist abi. Rahastab taas EL, kuid seoses ehitustööde üldise kallinemisega finantseerib linn pea 50% projekti kogumaksumusest, mis on 1,8 miljonit eurot. Plaanime rekonstrueerida Rakvere linna algkooli lasteaiaks, selle töö hinnanguline maksumus on 2,7 miljonit eurot. Loodame ehitusega alustada juba aasta kevadel aasta sügiseks peaksid olema kõik Rakvere munitsipaallasteaiad rekonstrueeritud. Praegu on suur nõudlus sõimerühmade järele, mida on linnas kolm. ANNELI RANTS Valga linna haridus- ja kultuuriameti juhataja Valgas on neli munitsipaallasteaeda, kus käib üle 600 lapse. Kasekese lasteaed on täielikult rekonstrueeritud, kasutades passiivmajatehnoloogiat, Pääsukeses, Walkos ja Buratinos on tehtud katuste-, fassaadideremondid ning hoonete soojustustööd, korrastatud õuealad. Sel aastal on plaanis rekonstrueerida rühmaruume, paigaldada ühele lasteaiale uus piirdeaed ning korrastada õueala. Järgmisel aastal tahame teha elektrisüsteemide mõõdistustööd ning täiendada õuealasid uute mängu- ja spordivahenditega. 3

4 ARVAMUS Õpetajate Leht 20. aprill 2012 RAIVO JUURAK Õppekeel Eesti venelase vaatevinklist Keele õppimine suurendab huvi seda keelt kasutavate inimeste ja nende kultuuri vastu, ning vastupidi. Küll aga võivad motivatsiooni vähendada ühiskonnasisesed barjäärid. Mart Rannut integratsiooni uuringute instituudi teadur Eelmisel aastal korraldatud representatiivse Eesti ühiskonna lõimumise monitooringu tulemused on tähelepanuväärsed ja huvitavad, avades lõimumisküsimuses uusi tahke. Samas on hoomatav ühtne arusaam: valdav osa muukeelsest ühiskonnast on aktsepteerinud, et eesti keele oskuseta ei ole lihtne hakkama saada, ning lahendust nähakse ennekõike haridussüsteemis. Omavalitsused ei võta vedu Uuring kinnitab järjest kasvavat huvi eestikeelse hariduse vastu, mis on kooskõlas eelnevate kvalitatiivsete uurimustulemustega. Muukeelse elanikkonna enamik leiab, et eesti keele omandamisega peab võimalikult vara pihta hakkama, soovides laste jaoks eestikeelseid lasteaedu või vähemasti eesti keele õpet eelkoolieas. Seda seisukohta on lähemalt analüüsitud muudes uuringutes, kust selgub, et nii on vanemate arusaamist mööda kõige mugavam: laps lükatakse eestikeelse lasteaia uksest sisse ja mõne kuu pärast teine juba räägibki eesti keeles. Erandiks on Ida-Virumaa, kus venekeelsest lasteaiast loobuda ei taheta. Samas ei ole mingilgi kombel neile eelistustele reageerinud kohalikud omavalitsused, kes eestikeelsete laste aedade võrgu laiendamisest ning nendele eesti keele kui teise keele omandamise problemaatikas pädevate õpetajate ja pedagoogide koolitamisest kuulda ei taha. Tulemus on näha: näiteks Tallinnas on senini kergem panna laps venekeelsesse lasteaeda, kuhu järjekord on eestikeelsega võrreldes lühem. Põhihariduses on enam-vähem sarnane seis: enamik muukeelseid elanikke sooviks lapse panna eestikeelsesse kooli või keelekümblusklassi. Põhjus on ka selge: kui laps jääb vene - keelsesse kooli, pole tal suurt lootust eesti keelt korralikult omandada ning edaspidi konkurentsivõimeline olla. Samas on eesti kooli valmisolek arvestada muu kodukeelega õpilaste keeleliste vajadustega tagasihoidlik. Muide, venekeelset põhiharidust eelistab lisaks Ida-Virumaale ka Maardu rahvas. Gümnaasiumi õppekeele eelistusi tõlgitseda on keerulisem, kuigi sarnasus põhikooli tulemustega eesti SAMAL TEEMAL Kas hariduspoliitika ühendab või eraldab rahvusi? ANU MASSO integratsiooniuuringu autor LAURA KIRSS integratsiooniuuringu autor Haridus ühendab Eesti erikeelseid inimesi mitmes küsimuses: hariduse üldine väärtustamine, eesti keele õppe varase alguse eelistamine, valmisolek keeleliselt lõimitud lasteaedadeks. Teisalt on endiselt säilinud teatud ebasümmeetria hoiakutes. Vene emakeelega inimeste seas kasvab eestikeelse õppe toetus, samas ilmneb, et lõimumist võivad takistada eestlaste vähene valmisolek mitmekultuuriliseks hariduseks ning keeleõppe liiga instrumentaalne orienteeritus ja vähene tähelepanu kultuurilisintegratiivsetele aspektidele. Kohati käsitletakse eesti- ja venekeelsete õpilaste haridusvõimalusi üksteist välistavatena ei püüta leida mõlemale grupile sobivaid lahendusi. Mullu sügisel läbi viidud lõimu mise monitooringu tulemused näitavad, et nii vene kui ka eesti emakeelega ning eri põlvkondadesse kuuluvad inimesed Eestis peavad haridusse investeerimist ühtmoodi oluliseks. See väljendub nii hariduse tähtsaks pidamises kui ka selles, millist haridust endale või oma lastele soovitakse. Vene emakeelega inimeste ootused on aga veidi kõrgemad: kui eesti emakeelega vastanutest arvas ligi kolmandik, et neile piisab keskharidusest, siis vene emakeelega vastanutest lepib selle haridustasemega ainult 16%. Kultuurilise tõlkimise koolitus See võib väljendada teatud haridusdefitsiiti ehk anda tunnistust rahvarühma kollektiivsetest ootustest, mis on jäänud riiklikult vastamata. Teiseks ühendab Eesti eri rahvusest inimesi see, millist lasteaiatüüpi peetakse sobivaimaks. Kuigi ligi kolmandik vene emakeelega inimesi eelistab keelepõhiselt eraldatud lasteaedu, arvab 2/3 nii eesti kui ka vene emakeelega inimestest, et parim lahendus on ühised eestikeelsed lasteaiad, kus teisest rahvusest laste tarvis on nende emakeelt oskavad abiõpetajad. Selles küsimuses on veidi ettevaatlikumad nooremad vastanud (lapsevanemad), kuid vene emakeelega inimesed pooldavad suhteliselt üksmeelselt eestikeelse õppe varajast algust 78% ütles, et eestikeelne õpe peaks algama lasteaias. Nii ei pruugi me tulevikus rääkida eraldi vene ja eesti lasteaedadest, vaid aktuaalsemaks muutub näiteks kakskeelsete rühmade avamine eesti lasteaedades. See nõuab (abi) õpetajatelt keelelis-kultuurilise arengu eripärade mõistmist lisaks avatusele ja valmisolekule töötada hariduslike erivajadustega lastega. Mis omakorda eeldab pedagoogilise ettevalmistuse ja tasustamisskeemide ülevaatamist. Eelistused põhihariduse keele osas lahknevad eri emakeelega inimeste vahel, kuid eestikeelse põhihariduse toetajate hulk mitte-eestlaste seas kasvab. Kui venekeelset põhiharidust toetab 37% vene emakeelega inimestest, siis eestikeelset või keelekümblusmetoodikal põhinevat põhiharidust kokku 57%. Järelikult on olukorras, kus gümnaasiumis ja kõrgkoolis õpitakse enamasti eesti keeles, hakatud ka eestikeelset põhiharidust rohkem väärtustama. Alternatiiviks vene kultuuri süvaõpe Venekeelse põhihariduse säilimist tähtsustatakse ka seetõttu, et peetak se oluliseks emakeeles õppimist, heade aineteadmiste omandamist ja oma kultuurilise identiteedi säilitamist. Ka vene õpetajate seas läbi viidud intervjuudes oli murekohaks aineteadmiste omandamine teises keeles. See mure võib olla seotud nii õppemetoodikate vähese tundmisega kui ka ebakindlusega mitmekeelses ja -kultuurilises õpikeskkonnas. Seega tuleb toetada õpetajaid eri õppemetoodikatega (eriti IKT-vahenditega, mis võimaldavad hästi aine- ja keele õpet lõimida) ning pakkuda koolitust kultuurilise tõlkimise vallas. Selle all mõeldakse õpetajate oskust teadmi si eri kultuuride konteksti asetada. IKT-vahendid võimaldavad õpetajatel omavahelisi suhtlusvõrgustikke arendada. Ka Tartu ülikooli õppekava arenduskeskuse poolt projekti Vene õpilane venekeelse üldhariduskooli eestikeelses õppes raames tehtud uuringud näitavad õpetajate omavaheliste võrgustike, muuhulgas informaalsete mentorite (kelleks võib olla sama ainet või eesti keelt õpetav kolleeg) tähtsust nii tundideks ettevalmistamisel kui ka haridusmuutuste mõtestamisel. Virtuaalne foorum sisaldaks materjale, mis oleksid toeks aine õpetamisel ning lõimitud aine ja keele-kultuuri õppes, annaks võimaluse arutada kolleegidega haridusteemasid ja saada küsimustele kiiret tagasisidet. Sarnane foorum võiks olla kasulik ka õpilastele, pakkudes nii aineõppes vajaminevat (nt onlinesõnastikud) kui ka võimalust arutleda õpitava üle mujalt Eestist pärit noortega. Vene emakeelega inimestel on gümnaasiumi õppekeele eelistused sarnased põhikooli õppekeele eelistustega: veidi enam kui pool eelistab eesti õppekeelega või keelekümblusmetoodikaga gümnaasiumi ja umbes kolmandik vene õppekeelega gümnaasiumi. Praegust gümnaasiumi, 4

5 20. aprill 2012 Õpetajate Leht ARVAMUS õppekeele eelistamine on täheldatav. Siin tuleb kõigepealt märkida küsimuse keerulisust, mis eeldab suurt mälumahtu ja keeleõppemetoodika detailset tundmist: pakutavaid sisulisi vastusevariante oli kümmekond, neist osa kattus eestikeelse õppe mahu osas. Ilmselgelt oli aru saada, et enamik vastanuid polnud variante läbi lugenud, valdavalt eelistati kolme-nelja esimest. Samuti oli märgatav praeguse vene gümnaasiumide ülemineku vastase kampaania mõju, seda varianti eelistas vaid 11%. Võrdsete võimalustega kehvad lood Võrdsete võimaluste osas hariduses on uuringu andmetel seis mäda: üle poole vene vastanutest on seisukohal, et venekeelsetele noortele pole kõrgharidus eesti noortega võrdväärselt kättesaadav. Põhjuseks on ilmselt ebavõrdsust pakkuv õppekava vene koolides ning riigi tagasihoidlik tegevus lõimumispotentsiaali rakendamisel hariduses. Samas ei ole eesti kool veel valmis neile omalt poolt lahendusi pakkuma. Põhjalikumat selgitust vajab sama uuringu käigus kaardistatud klaster C Eesti suhtes kriitiline venekeelne rühm, kuhu kuulub iga kaheksas muukeelne elanik. Eestikeelsus ja eestimeelsus Tegemist on suures osas noortega, ligi pooled on õpilased-üliõpilased. Enesehinnangu järgi oskavat nad eesti keelt väga hästi, kuid eesti sõpru ja eestikeelset suhtlemist on neil minimaalselt. Neid iseloomustab teatud pettumus ja umbusk, konfliktsus ja diskrimineerimiskahtlustused. Uuring väidab selle rühma põhjal, et eestikeelsus ja eestimeelsus ei kus eesti keeles õpetatakse umbes 60% ainetest, pooldab vaid iga kümnes vene emakeelega inimene. Arvestades praeguse gümnaasiumivariandi vähest populaarsust ning suhteliselt suurt poolehoidu eestikeelsele gümnaasiumile, võiks ehk gümnaasiumireformi ja õppesuundade väljaarendamise taustal olla mõnel pool alternatiiviks gümnaasium, kus ühes õppesuunas pakutakse vene/slaavi kultuuri süvaõpet. See võiks olla atraktiivne mitte üksnes venekeelse põhikooli, vaid ka eesti koolide lõpetajatele (vene keele ja kultuuri tundmine on eesti noorte seas kõvasti vähenenud). Selline lahendus oleks sümboolse tähendusega nii eesti kui ka vene noortele, kandes sõnumit vene keele ja kultuuri väärtustamisest. Samas võib tugev piirkondlik gümnaasium olla heaks ettevalmistuseks Eesti ülikoolidesse sisseastujatele. ole automaatselt seotud, ning hoiatab eestikeelse õppe bumerangefektide eest. Ehk ei ole siiski põhjust arvata, et Eestis üldised sotsiolingvistilised seaduspärad ei kehti või et oleme avastanud miskit, mis teiste teadlaste tulemused kolinaga ümber lükkab. Siin on tegemist kumulatiivse või tulemuspõhise motivatsiooniga, mille puhul keele õppimine suurendab huvi seda keelt kasutavate inimeste ja nende kultuuri vastu, ning vastupidi. Küll aga võivad motivatsiooni vähendada ühiskonnasisesed barjäärid, mis ilmselt ongi selle rühma tekkepõhjus. Uuringust selgub, et vastava rühma konkurentsivõime neile olulistes valdkondades on madalam kui eestlastel, mille tõttu üritatakse vastanduda. Samas on see rühm Ida-Virumaal marginaalne, mis näitab sealsetes oludes piisavat konkurentsivõimet. Vanemate arusaamist mööda on nii kõige mugavam: laps lükatakse eestikeelse lasteaia uksest sisse ja mõne kuu pärast teine juba räägibki eesti keeles. Kui spekuleerida selle rühma tekkepõhjuste üle, siis pakuksin just vene kooli lõpetanute ebapiisavat eesti keele oskust, mille tõttu jäädakse eesti kooli lõpetanutele alla nii avalikus ruumis, haridus- kui ka tööturul. Ida-Virumaal, kus eesti koolide lõpetanuid vähe, pole ka sellist probleemi. Ennustan vastava rühma suhtelist suurenemist, kui meie venekeelse põhikooliga eesti keele õppe tõhustamiseks kiiresti midagi ette ei võeta. Samas soovitaksin sellistesse uuringutesse kaasata ka mõne keeleõppe asjatundja, ehk võimaldaks see edaspidi möödapanekuid keelevaldkonnas vältida. Eestlased on ettevaatlikud Pea iga neljas Eesti elanik arvab, et keel pole kõrghariduse omandamisel tähtis siin ei erine ka eri emakeelega inimeste arvamused. Vene emakeelega inimeste seas sooviks vene keeles kõrgharidust omandada 35% ja eesti keeles 25%. Siiski ilmnes analüüsist, et kõrghariduse tasemel tunnetatakse kättesaadavuse ebavõrdsust eelkõige vene vastanute seas. Enam kui pooled (54%) vene emakeelega vastanutest on seisukohal, et venekeelsetele noortele pole kõrgharidus eesti noortega võrdselt kättesaadav. Ligi 40% vene emakeelega inimestest arvab, et ka teistel haridusastmetel, sh huvihariduses ei ole kvaliteetne haridus venekeelseile kättesaadav. Uuring näitab, et üldiselt on vene emakeelega inimeste seas kasvanud valmisolek osaleda eestikeelsetes haridusasutustes, kuid kas tegelikult ollakse valmis, et eri emakeelega lapsed koos õpivad? Eestlased on selles osas veel ettevaatlikud. 43% on nõus, et klassis või lasteaiarühmas on mõned mitte-eesti emakeelega lapsed, 35% on nõus, et rühmas või klassis on umbes pooled teise emakeelega lapsed. Vene rahvusest vastajad pooldavad samuti viimast lahendust (46%). Lisaks õpilaste ja nende vanemate valmidusele nõuab see ka õpetajatelt senisest erinevat ettevalmistust nad peavad tulema toime keeleõppega kaasneva kultuurilise tõlkimisega. Üks võimalus kultuurilise aspekti lisamisel nii aine- kui ka keeleõppesse oleks semiootilise suuna toomine keele- jm aineõpetajate täienduskoolitusse lisaks kultuurilise avatuse kujundamisele ka kultuuritausta, kultuuriõppe temaatika. P*** saadan su ja mis teed siis? Piret Tali ajakirjanik Ühes majas elab abielupaar, kes on oma kainetel päevadel üsna viisakas. Kuule, ma saatsin täna selle ajakirjaniku persse, uhkustab naine mehe ees. Kui ma üritan öelda, et see on ebaviisakas, röögib mees: Persse saadan su praegu ja mis sa teed? Kirjutad ajalehes või? Netikommentaatoritest eristab paa rikest see, et oma hämarasisulisi käsitsi kirjutatud läkitusi jätavad nad kirjakasti sigaretireklaami tagaküljele kirjutatud avaldusi ja vanu postkaarte, mis on täidetud üsna hoomamatute avaldustega. Vajaduses kirjaliku eneseväljenduse järele tundub olevat midagi inimhingele omast ka ilma internetikommentaariumita. Ajakirjanikku on tore persse saata, endal tundub elu pärast ilusam ja helgem. Ja äkki kirjutabki ajalehes? See on nii närvekõditav. Ikkagi tähelepanu, mis sest, et ainult krimiuudiste kategoorias. Ma arvan, et see niinimetatud vaba eneseväljenduse loogika ei sõltu sotsiaalsest klassist, sissetulekust ega usutunnistusest. Sotsiaalne genotsiid, sõltumata haridusest Ajalehes Äripäev Kadri Jakobsoni läbi viidud eksperiment nimega Salavideo arstide ajupesust ehk ravimifirma Merck, Sharpe & Dohne koolituspidu näitas, et loo avaldamisele järgnenud 470 kommentaari ajakirjaniku ja fotograafi aadressil ei kannatanud trükimusta. IP-aadresside järgi nende kommentaaride autorite kindlaks tegemine viis aga välja koolitusel osalenud arstide kabinettidesse, kus väljendati end nii labaselt, nagu poleks ükski tohtritest kunagi kooliharidust näinud ki. Siis, omakorda kaameraga silmitsi seistes, ei saadud enam sõna suust. Kummaline, et ükski väljaanne pole oma töötajate kaitsmiseks varem midagi sellist ette võtnud. Jutt kommentaaride toimetamisest on selle kõrval ikka üsna abitu katse vihavooge ohjata. Ausalt öeldes ei väsi ma imestamast, et ajakirjanikud avalikuks süljetopsiks olemisest juba ükskord väsima ei hakka ega lase väljaannetel kommentaariume kinni keerata või lubada oma lugusid avaldada ainult kommentaarivabalt. Mis kasu on modereerimisest või eeltsenseerimisest? Või hakkavad kirjutajad siiski väsima? On siiralt kahju, et Peres ja Kodus terava sulega kolumnistina sõna võtnud räppar Genka loobus sellest pärast neljandat-viiendat kolumni just isiklikuks muutunud tõrvaloopimise tõttu. Respekt talle! Sotsiaalne genotsiid, sõltumata haridusest Iga kord jõudsid Genka kolumni lausete lahjendatud derivaadid portaalidesse, kus neile sadade kaupa tuld anti. Halvimal juhul üksnes pealkirja peale hiirt haarates. Pole ju tema süü, et netiportaalide näljased töölised hüäänidena lauseid kontekstiluustikult lahti kiskusid ja neist oma Frankenstein-uudiseid tegid, nagu Genka oma Lõpetamata loos kirjutas. Kas see on kirgas näide sellest, et vaba eneseväljendus pole enam võimalik? Ilmselt on ajakirjanduses nii palju ajakirjanikke koondatud, et järele on jäänud üksnes töötlev tööstus, kes üksikute kirjutajate lugudest uusi tooteid vormib. Ühest minu kirjutatud portreeloost suudeti vormida suisa kuus-seitse erinevat toodet, millest igaüks hakkas oma elu elama. Vähe sellest, et neil puudub nii viide autorlusele kui ka autoritasu, need muunduvad lihtsalt klikijanus loodud rämpsuks ning nende kangelane areenile näljaste lõvide ette visatud gladiaatoriks. Mida kehvemaks läheb majandussurutise järgne aeg, seda suuremaks näib kasvavat kommenteerijate frustratsioon, mida välja elatakse, ning seda kitsamas kastis tunnevad end kirjutajad. Täiesti tühistest teemadest, mida kajastad, kasvab välja selline sotsiaalne genotsiid, et vaata ja imesta. Linnas bussis sõites tunduvad kõik ümberringi kenad inimesed olevat, imelik, et ekraani sordiini alt neist sellised verejanulised vampiirid esile tükivad. Üsna süütu artikkel suvise koolivaheaja pikkuse teemal tõi mulle postkasti isikliku pöördumise Maiu N-ilt: Seda, kas olete ka mõne lapse ema, ei ole kusagilt välja lugenud, kuigi olles tutvunud Teie viimase aja kirjanduslike üllitistega, pean tõdema, et Teie ülimat kriitilisust kõige ja kõigi vastu arvestades ei sooviks küll kellelegi sellise ema lapseks olemist. Tajun lihtsalt, et sellises esitusviisis on liiga palju negatiivset energiat, mis ei saa jätta Teid ennast ja kogu Teie elu mõjutamata. Ja Teie lapsi, kui nad on olemas või tulemas! Kas tema avaldused pakatavad positiivsusest? Mis siis on ajakirjanduse eesmärk, kui mitte oma ideid proovile panna ja intrigeerida? See paneb järjest enam mõtlema, miks ma ei võinud valida mõnd elukutset, kus ma poleks nagu punase p-ga pärdik puu otsas, keda kambal oma identiteeti varjavatel kaabakatel on õigus kättejuhtuva rämpsuga pilduda? Peab tunnistama, et olen nüüd juba kaks korda valmis kolumne tagasi võtnud. Sisemine tsensor ütleb, et pole mõtet. Lihtsam on kirjutada lilledest ja liblikatest kui asjast, mis sind ennast ja kedagi teist võib puudutada. Eriti ohtlik on näiteks ärritada mõnda lapsevanemat, kellel juhtub olema Emmaljunga vanker või Kevininimeline laps, nagu Genka juhtumist selgus. Sama mis anonüümne kaebekiri Enamik ajakirjanikke üritab mitte lugeda oma lugude kommentaare, ent paljud siiski vääratavad. Kui sinu töö tõsiseltvõetavuse mõõdupuuks on klikkide arv ja sa tahad ikkagi, et viimane sõna jääb sulle, mitte mingile koopaoravale, siis pead sa seal vehklema. Kommentaarid kipuvad ju muutuma uueks infoallikaks. Mis vahe on anonüümsel laimaval elektroonilisel kommentaaril ja Nõukogude ajast veel mälus püsival, paljudele tublidele inimestele õnnetust toonud anonüümsel kaebekirjal, mis ülemustele või organitesse saadeti? küsis Ene Ergma ühes konverentsikõnes. Anonüümsuse kattevarjus on lihtne olla lahmiv, lausa valelik ja ebaväärikas. Sellise kommentaari kirjutamine ei näita julgust. Muidugi pooldan ma sõnavabadust kui demokraatia alustala, kuid hämmastab, miks sõnavabadusel saavad olla nii erinevad reeglid. Neile, kes on nähtaval, ja neile, kes on nähtamatud. RAIVO JUURAK Sõnavabadusel on erinevad reeglid: ühed neile, kes on nähtaval, ja teised neile, kes on nähtamatud. 5

6 VAATENURK Õpetajate Leht 20. aprill 2012 Mõtisklusi öisest fjordist Karl Martin Sinijärv kirjanik Kevad on. Inimesi tabavad hellusehood, kultuurimured ja napakad mõtted. Algab navigatsioonihooaeg. Minagi mõtlesin merelistel teemadel. Mis sa hing ära teed, kui lehed kirjutavad Titanicust, vaba vesi on uhkeid ujuvlosse täis ja maa peal ei edene ühegi suuremat sorti kultuuritempli ehitamine kohe mitte sugugi. Üldse ei taha noid ridu hakata täitma jätkuhalaga teemal, kas, kuhu ja kellele tuleks püstitada Eesti Rahva Muuseum või kust leiti eesti rahva kannel, millisesse auku ja millal monteerida kunstiakadeemia või ehk piisaks ka pan Kleksi omast. Tuleb nad ära teha, ja mõnedki asjad veel. On riik või ei ole? Kui seda riiki ainult rahvusvahelise näo hoidmiseks ja pensionide maksmiseks vaja läheks, siis sellega saab iga korralik pank hakkama. Vast pareminigi. Credit Suisse või Citibank omavad raudselt rohkem feimi ja sulli kui üks teatav pisike Kirde-Euroopa riik. Nii et keskendugem oma tugevustele ja ladugem oma ajud ja käpikud letti. Neid neil ei ole. Teeme Eesti laeva peale Meil, nagu paistab, pole jälle seda va letti, kuhu vaimuaarded väljanäitusele panna. Kapikommunist minus klohmis ukse pihta ja kiljus peenikese häälega, et näe, meri paistab, natsionaliseerigem Tallink ja ladustagem vokid laevadesse, pangem üliõpilased praamidele. Ilusad vägevad merimajad, katus kaasas, korstnad küljes, vapil hüljes. Kapikapitalist väitis vastu, et nõnda võib majanduskasv kinni jääda ja riigi reiting kukub Tallinna televisiooni tasemele. Mispeale ärkas kapipraktik, loivas rõivamahutist välja, viskas suupesukausist kamaluga külma vett silmadele ja mörises, et pidage hoogu, supelsaksad, pole siin vaja kedagi kiusata, aga muuseumi võiks laeva peale teha küll. Nendele teistele asjadele lisaks. Laeval on ruumi. Laeva saab ehitada täpselt niisuguse, nagu vaja. Laev ei vaja krunti ega taristut. OK, taristut vajab, aga see on sadamate näol juba olemas. Laeval võib olla püsinäitus (olgem ausad, neid vokke-kappu-kapukaid on meil ühe ERM-i ja päris mitme laeva jagu kokku kogutud), aga ka palju muud ja liikuvat. Virtuaalselt saab laeva peal olla kogu Eesti. Laevaga saab sõita sadat sadamat mööda sada aastat ja kui kord aastas kodusadamas käia, siis tuleb rahvas rõõmuga, et omamaist ilmaimet ihusilmaga näha. Laeval saab teha õppetööd, laev võib toimida loomemajana kirjanikele väiksema, kunstnikele suurema aknaga kajutid. Laevale saab raske raha eest vangistada suurema hulga maksejõulisi võõramaa pensionäre, kel ei jää üle muud, kui imeda endasse eesti kultuuri ja see pärast tuhandes kodupaigas endast välja higistada. Maailmalaiune katvus. Laeval saab laevavangidele ära näidata kogu Eesti kino, suruda raamatukogude kaudu rahvusvahelistesse ajudesse eesti kirjanduse, müüa maha hunniku tarbekunsti. Omada muuseumi-kultuurikeskust, mille nägemiseks ei pea kuskile kohale kolistama, mis sõidab ise sihtgrupi kodusadamasse laiama, rahvusköögiga restoranid hõrku kamalehka levitamas see juba on midagi. Lõpuks on meil vana hea Georg Otsa laeva aegadest isegi superpauerite tippkohtumise korraldamise kogemus olemas. Mõelda vaid: tarvis lepitada juute araablastega milles küsimus. Sujuvalt isetasuvaks Eesti Vahva Muuseum seilab biodiisli kohinal kuhugi Küprose reidile ja maailmarahu edeneb. Tarvidusel kimame kas või ümber Aafrika sarve ja anname stiilsetest viikingiaegsetest katapultidest Somaalia piraatide pihta väheke tuld koma tõrva pluss Ühisabi villasokke. Laevu ehitatakse siinsamas lähedal Soomes ja maksavad nad tühised mõnisada miljonit eurot, just korraliku austusväärse kultuuriobjekti hinna. Kusagil pole kirjas, et kultuurkapitali raha ei võiks vaimses valevuses maailmameresid mööda lehvida. Tarvidusel võib laevale mahutada ka viinapoe ja kasiino, mille tulud ju otseteed kulka karmanisse tagasi voolavad. Nõnda muutuks süsteem sujuvalt isetasuvaks. Ja kui tung meie laevale muutub oodatult tohutuks, siis Aker Finnyards ja Wärtsilä ja STX ja Klaabu ja kes nad kõik olid panevad masinad huugama ja rajavad meile terve laevastiku. Valge laeva ootamine on eestlastel veres, saab tema nimeks siis Godot või Rein Lang, pole idee praeguses arengufaasis esmatähtis. Kõik auriku heaks, kõik inimese õnne nimel! Nüüd eestlased tulevad mürinal kõik! Supilinna minema ei vii Nagu näha, osutus kapipraktik kevade mõjul naiivsevõitu kapioptimistiks, et mitte öelda fantasööriks. Kapiskeptik muigas nurgast, et alles see oli, kui vähese raha eest pakuti ilmakuulsa Saaremaa arhitekti Louis Kahni kontsertlaeva müügiks. Muidugi olnud see teostamiseks natuke liiga hea mõte. Läheb nõnda ka su suurlaevaga. Mispeale kapipraktik ohkas, et heade mõtete mõtlemine on siiski üks jumalale, keisrile ja isamaale meelepärane tegevus. Ja mõtles edasi. Maa peale tagasi tulles, Olev Remsu Supilinna-lugusid ma juba soovitasin lugeda. Nüüd on õige hetk võtta sinna kõrvale Mika Keräneni Minu Supilinn ja hakata võrdlusmomente leidma. Sest kui siin Eestis peale õpetajate ja Munamäe torni midagi on, mida laevaga minema ei vii, siis on see Supilinn. Supilinn ujub suurveega ise minema, kui tahab. Kui ei taha, ei uju. Seni pole tahtnud. Ega ujunud. Kasutagem juhust, püüdkem päeva. Ja kala. KIRI Mida mina tahan? ELUPILT Olin viieselt kindel, et minust saab jäätisemüüja. Meie külapoes ei müüdud jäätist kunagi ja kuskil linnakioskis imelist maiust müüa tundus kõigi unistuste täitumine. Seitsmeaastaselt teadsin, et minust saab õpetaja, niivõrd au- ja imetlusväärne tundus see amet. Nii ka läks. Teadsin, mida tahan ja mida oma eesmärgi saavutamiseks tegema pean. Nüüd tundub, et lapsed ei tea, mida tahavad, ei viie-, seitsme- ega veel seitsmeteistkümneaastaseltki. Räägitakse, et tuleb võimalikult palju eri asju proovida, enne kui oma ära tunneb. Mis annab kindluse, et praegusel ajal pole tegu kerglaste ja püsimatute indiviididega, kes valikute mitmekesisuses ei orienteerugi? Ei oskagi oma kohta leida ja jäävadki orbiidile tiirlema? Otsustamine ei saa põhineda ainult intuitsioonil või lähedaste soovitusel, vaid tähendab palju enamat. Otsustamine on vastutus, kuid vastutuse võtmine näib käivat tänapäeva noortele üle jõu. Sokrates on umbes 2000 aastat tagasi öelnud: Meie maailm on jõudnud kriitilisse staadiumi. Lapsed ei kuula enam oma vanemaid. Nähtavasti pole maailma lõpp kaugel. Nii kuulsin arutlevat ka oma ema ja vanaema. Nüüd tunnen ise muret, mis saab noortest, kes rahast, reisimisest, kallist autost ja heast elust enamat ei tea tahta ega kujuta ettegi, kui raske on seda saavutada. Meedia näitab meile rikkust, mis näib olevat seotud vedamise ja õn - nega. Jalgpallur Ronaldo teenib utoopilisi summasid ja elab imelist elu, sest tal on elus vedanud. Kas üks Eesti noormees tegelikult adub, milline töö ja pingutus selle taga seisab? Või jääb samuti õnnelikku juhust ootama, elades seni nagu ühepäevaliblikas? Vastutusele lisaks on vaja ka kohusetunnet, järjekindlust, püsivust. Koo lis antakse andeks noomitakse veidi hilinemise eest, lubatakse mitte rahuldavad parandada, klassikursust kordama üldjuhul ei jäeta. Tööandjad aga kurdavad, et kuskilt pole enam häid töötegijaid võtta. Jõuamegi samasse punkti tagasi: pühendumusega teeb tööd inimene, kes teab, mida ta tahab. Muidugi algab kõik kodust ja lapsepõlvest. Lapse kasvatamine ja suunamine, temaga rääkimine on asi, Leberecht minu elus See juhtus paar kuud tagasi. Mulle helistas Helmi Leberecht. Ta avaldas arvamust minu hiljuti ilmunud mälestusteraamatu Kõik, mis on juhtunud kohta. Tunnistan, et seadsin end häid sõnu kuulma, sest olin umbes viisteist aastat tagasi Hans Leberechti kaitseks sõna võtnud. Siis oli mind tänatud. Nüüd läks teisiti. Kuidas ma Leberechti kaitsesin? Tulevane ajakirjanik Valve Raudnask (neiuna Purask) ajal, millest ta siinkohal kirjutab: polnud lina ega lusikat, valitses hallus, vaesus ja hirm ning äkitselt sõitis üks teine eestlane Ameerika autoga... mida ei saa edasi lükata, sellega tuleb tegelda kohe ja praegu, iga päev. Kool saab last suunata suuremalt mõtlema, oma soove järgima, unistama muidugi peavad paigas olema reaalsuse piirid ja olemas edasimineku variandid ebaõnnestumiste puhuks. Tüütuseni on räägitud meie koolisüsteemi akadeemilisusest, aga see on tõsi! Juba algkoolilaps suudab arvutada ristküliku pindala, ometi kurdavad ehitusfirma omanikud, et kutsekooli lõpetanud meistrimees ei tea, mitu rulli tapeeti toa peale kulub või mis on mahu ja kaalu vahekord Soovitus on üks: rohkem praktikat koolitunnis ja väljaspool seda! Juba varases koolieas tuleks luua sild kooli ja elu vahel ning näidata õpilastele, kuidas see toimib. Külastatakse küll asutusi ja firmasid, kuid asi piirdub näidistunni, mitte ise proovimisega. Ka asutustes võiks suhtuda õpilastesse kui tulevastesse töötajatesse, mitte kui segajatesse keset kiiret tööaega. Ehk hakkaksid siis ka lapsed rohkem mõtlema, mida nad teha tahavad ja kuidas teha seda võimalikult hästi. Usun, et oleksime kõik rahul, mina vähemalt küll. KÄDDI-KÄRT KUURMANN Ristiku põhikooli inglise keele õpetaja Eesti ajakirjandusega on juhtunud see, et koos vabadusega on tulnud hoolimatus. Selle vastu ei saanud mi dagi olla, kui suurte muutuste aastail sai Postimehe satiirirubriik nimeks Valgus Koordis. Aga tegijad läksid liiga hoogu. Visati nalja, et kuidas küll Hans Leberechtil oli julgust end Tammsaare ja Koidula kõrvale matta. Kirjutasin siis Rahva Hääles (või oli juba Eesti Sõnumite aeg?), et tegi Leberecht, mis tegi, aga ennast ise Metsakalmistule ta küll ei matnud. Kuidas ma nüüd Leberechtile liiga tegin? Kirjutasin nimelt mälestustes, et kui me pärast küüditamise eest põgenemist Raasikul elasime, siis on mul sellest ajast hästi meelde jäänud suvine leeripäev Harju- Jaani kirikus. Aasta oli kas 1950 või Leer oli nagu leer ikka valgetes kleitides tütarlastega. Tähelepandavaks tegi selle seik, et kui leerilapsed kirikust välja tulid, sõitis värava ette Hans Leberecht oma uskumatult uhke välismaa autoga. Raasikul räägiti sellest aastaid. Küsisin nüüd enne raamatu ilmumist paari tol ajal Raasikul elanud inimese käest üle, kas nad mäletavad Hans Leberechti ilmumist leeripäevale. Kõik mäletasid, aga keegi ei teadnud tänaseni, miks ta seal oli. Helmi Leberecht, Hans Leberechti abikaasa ja väga hea eesti keelt venelastele õpetava raamatu autor, pahandas minuga tõsiselt. Ta polnud ise veel minu mälestusi lugenud, aga sõbranna helistanud, nagu oleksin ma kirjutanud, kuidas Leberecht käis leerilapsi jälitamas. Helmi Leberecht ütles: Leberechti võib peksta, ah üks Venemaa eestlane! Ning lisas: Jah, ta kirjutas küll Valgus Koordis, aga ei küüditanud kedagi. Hoopis ta enda isa jäi Magadani. Ja mis puutub Metsa kalmistusse, siis ta ise tahtis väga Paidesse perekonnaplatsile. Raasikul käis ta aga sellepärast, et olen ise sealtkandist pärit ja meie pere suhtles tollase Harju-Jaani kirikuõpetaja Toomingaga. Sai järjekordse kinnituse, et asjad pole kunagi nii lihtsad, kui nad pealtpoolt paistavad. Lõpuks Helmi Leberecht küsis: Aga miks te üldse Leberechti oma raamatusse sisse tõite? Tõepoolest, miks? Aga sellepärast, et see oli minusuguse jaoks vapustav elamus. Kui meil pärast küüditamise eest põgenemist polnud lina ega lusikat, kui ümberringi valitses hallus, vaesus ja hirm, sõitis üks teine eestlane Ameerika autoga. Sealjuures mitte kinos ega raamatus, vaid elus endas. Aga üldiselt mulle väga meeldis, et Helmi Leberecht oma mehe kaitseks välja astus. Jaak Urmet, kes tegi Loomingus pika ja põneva intervjuu Ralf Parvega, võiks ka Helmi Leberechtiga juttu ajada. See lisaks kirjandusloole värvi. Valve Raudnask 6

7 20. aprill 2012 Õpetajate Leht KÕRGHARIDUS Eesti meditsiinil on tulevikku Arstiks õppijad on veendunud, et kui vaeva näha, lähevad asjad paremaks. Ajal, mil meedia kubiseb arstide välismaale mineku lugudest, on Eesti arstiteadusüliõpilaste selts ja nooremarstide ühendus algatanud kampaania Mina usun Eesti meditsiini tulevikku. Noored on veendunud, et kui vaeva näha, lähevad asjad paremaks. Praegused ja tulevased noored tohtrid on alustanud pealetungi mitmel rindel. Nad koguvad toetust ja selgitavad meditsiini valukohti ajakirjanduse vahendusel ja sotsiaalmeedias. Igaüks saab tellida endale kampaaniakirjaga T-särgi. Märtsi lõpus Tartus toimunud Eesti arstide päevadel äratasid särkidesse rõivastunud arstiteadusüliõpilaste seltsi esindajad suurt tähelepanu, viies läbi mõttetalgud meditsiini tuleviku teemal. Noored panevad õla alla Tahame algatada ühiskonnas diskussiooni ja anda teada, et on noori, kes tahavad Eestisse jääda, lausub seltsi asepresident, TÜ neljanda kursuse arstitudeng Liisa Kullamaa. Tudengid on nõuks võtnud rinda pista terve hulga muredega, mis meditsiinisüsteemi vaevavad. Üks tõsisemaid on arstide ülekoormus. Eesti meditsiin seisab püsti töökatel tublidel inimestel, kes rabavad mitme koha peal, tõdeb viienda kursuse arstitudeng Oliver Rosenbaum. Koormus on nii suur, et arstid ei jõua alati patsientidele nende ravisse puutuvat selgitada. Patsient aga ületunde ja väsimust ei näe ega saa aru, miks arstid tahavad palka juurde. Statistikast jääb mulje, et palgad on niigi suured, kuid seal ei kajastu ületunnid ega töö mitmes haiglas. Mingi ajani suudab ületöötanud arst uskuda, et meilgi läheb elu paremaks, aga kui muredele lahendust ei paista, lahkuvad paljud välismaale. Välismaale ei pageta ainuüksi palga pärast, meelitab ka harmooniline ühiskond. Soomes praktikal olnud tudengid kogesid, kuidas vanemad arstid kutsusid neid lõunaajal kui oma kolleege enda lauda. Eestis on paraku liiga palju konkurentsi ning vähem mõistmist. Välismaal pole patt käia, aga tuleb koju tagasi tulla, arvab Oliver. Olen mõelnud, et võiks töötada aasta üldarstina Soomes, saada head palka ja kogemusi ning siis tulla tagasi. Mu sõbrad on ju siin. Tahan Eestis töötada, aga soovin, et seda oleks siin hea teha. Sellepärast näemegi seltsiga vaeva, et Eestis läheks elu paremaks. Meditsiini juhtijad peaksid avalikult tunnistama meditsiinisüsteemi probleeme. Paraku napib juhtide seas arstiharidusega inimesi, nendib Liisa. Tudengite tugevus on aga nende naiivsus. Mina küll usun, et tegutsen enda tuleviku nimel ja üheskoos suudame süsteemi muuta. Esimene võit käes Hiljuti astus tudengiselts Eesti arsti de liidu liikmeks. Koostöö sujub, vanemad kolleegid arvestavad noorte arvamusega, mõistetakse, et aetakse ühist asja. Arstiteadusüliõpilaste seltsil on võitluses riikliku bürokraatiamasinaga ette näidata juba esimene tõsine võit. Seltsi initsiatiivil muudeti seadust nii, et nüüd tohib ka neljanda kursuse läbinu töötada abiarstina. Varem oli neil võimalus vaid põetaja või abiõe ametit pidada. Kes tahtis seisusekohasemat abiarsti tööd teha, pidi sõitma üle lahe Soome. Nägime vajadust see asi Eestis ära muuta, et noored ei läheks välismaale, lausub Oliver, kes on olnud ühe suve Soomes abiarstiks ja neli aastat õpingute kõrvalt Maarjamõisas põetaja ja abiõena töötanud. Tänavu suvel tõmbab ta esimest korda Eestis abiarsti kitli selga. Haiglad on tundnud meie vastu huvi, lisab Liisa. Üle saja töökoha on pakkuda, Narvast Saaremaani, et saaksime suvisel puhkuste ajal aidata. Eelmisel suvel pilootprojektina rakendatud abiarstisüsteem näitab, et tudeng ei taha suurt rahakoormat, vaid võimalust kodumaal töötada. Selline perspektiiv motiveerib, kiidab ka teise kursuse tudeng Sirli Saar, kes leiab, et nüüd on tudengitel, mille nimel mitu aastat oodata. Sirli on küll alles õpingute alguses, kuid juba tegutseb seltsis aktiivselt. Veebruaris pälvis neiu koos Oliveriga seltsi poolt esmakordselt väljaantud stipendiumi, kokku oli stipendiaate neli. Sirli on õpingutest vaimustuses: Tulin teadmisega, et õpin terve elu. See on minu jaoks õige koht. Arstiks saamiseks tuleb läbida pikk tee: esmalt kuus aastat üldõpet, seejärel kolm kuni viis aastat residentuuri. Liisa sõnul on enamikul arstiteaduskonda astunutest arstiks saamise mõte juba ammu. Liisast saab kolmandat põlve arst, tema ema on neuroloog ja vanaema oli neurokirurg. Arstidest vanemad inspireerivad oma lapsi, aga ka vastupidi: vanemad on nii üle töötanud, et lapsed ei taha samas ametis töötada. Mina olin meditsiini sisse kasvanud, aga ikkagi ei kujutanud seda tööd täpselt ette, räägib Liisa. Olin nagu roosas mullis, arvasin, et ravin kõik maailma inimesed kohe terveks. Reaalsuses elamine on aga siiski parem! Oliver mäletab oma esimest anatoomiapraktikumi, mille järel arutles sõbraga, kuhu ta küll sattunud on. Kerge šokk läks kiiresti üle. Inimesed saavad kohe aru, kas nad on õiges kohas. Kui pole, vahetavad eriala, nendib Oliver, kelle vanaema oli terapeut. Lasteaias oli ta ainus, kes tahtis arstiks saada. Haiglapalatisse ei pääse kohe Patsientide juurde õppureid kohe ei lasta. Kaks ja pool aastat kestab prekliiniline õpe, pärast seda algab kliiniline tsükkel. Vahepeal kadus punane joon silmist, kui prekliinilises osas molekuli tasandil asju õpetati, ohkab Liisa. Kliinilise osa algus oli tõeline elamus, suur rõõm oli patsiente näha ja nendega suhelda. Oliveri sõnul oleneb kliinilise õppe tulemus väga palju ka juhendajast. Mõni õppejõud tahab väga noortega tegelda, teine on tudengitest väsinud ega suuda oma tülpimust varjata. Liisa arvates võiks ka Eestis kasutada välismaa tippülikoolidega sarnast probleemipõhist õpet. See tähendab, et prekliinilises osas saadud teadmised kinnistatakse kohe ära ja seostatakse haigusega. Nii saab asi paremini selgeks. Sirli hinnangul on erinevusi ka rühmade vahel. Kursus on jaotatud väikestesse gruppidesse, milles õpe ja tase võivad erineda. Sirlil on seljataga esimene kuu haiglas põetajana ja ta on tööga rahul: Kui ütled, et õpid arstiks, suhtuvad patsiendid sinusse kohe soojalt. Kel mingi protseduur tulemas, laseb endale täpselt selgitada, mis teda ees ootab. Tudengite hinnangul võiks õppeprogrammis olla praegusest enam suhtlemist arendavaid aineid. Selle asemel suurendatakse iseseisva õppe osa. Ka õppejõud kurdavad, et mõndagi ainet võiks kauem õpetada. Arstiteadusüliõpilaste selts on asunud endale ise ravimeid otsima. Mitmekülgseid koolitusi pakutakse tudengitele talve- ja suvelaagrites, seltsi sekt sioonides. Tudengid üritavad end harida ka suhtlemisteemal. Näiteks õpiti talvelaagris raske uudise edastamist. Meditsiinis pole ravivigu palju, pigem tekitavad lahkhelisid kehv suhtlusoskus ja empaatiavõime puudumine, arvab Liisa. Võib-olla peaks juba sisseastumisel olema intervjuu. Kes ikka suhelda ei oska, seda ei tohiks arstiks õppima võtta. Põhiõppele järgneb residentuur. Kohtade arv erialati on paika pandud. Osa erialasid on populaarsemad ja võib juhtuda, et esimesel aastal ihaldatud ala valida ei saa. Millisena näevad noored oma elu kümmekonna aasta pärast? Olen laste ema, eriarst, teen tööd, mida armastan. Eesti meditsiin on muutunud paremuse poole, arvab Liisa. Oliver: Töötan Eestis, võib-olla teen valveid Soomes, olenevalt rahaja pereseisust. Kindlasti kuulun Eesti arstide liitu ja erialaseltsi. Üks vanem kolleeg ütles, et meil on õigus minna parema palga nimel välismaale, aga kindlasti on õigus ka siia jääda, aidata süsteemi üles ehitada ning jõuda järele Soome ja Rootsi ihaldatud tasemele. Sirli on kindel, et teeb mõnekümne aasta pärast tööd, mida armastab, ja pole kaotanud ühiskondlikku aktiivsust, vaid aitab Eesti meditsiini paremaks teha. Sirle Kaisla ANDRES TENNUS / TARTU ÜLIKOOL Arstiteadusüliõpilaste seltsi noored Eesti arstide päevadel: (paremalt vasakule) Oliver Rosenbaum, Triin Kruus, Helen Lempu, Märt Raud, Marie Abel, Andreas Elme, Peeter Peil, Eno-Martin Lotman, Liisa Kullamaa ja Sirli Saar. Üks vanem kolleeg ütles, et meil on õigus minna parema palga nimel välismaale, aga on õigus ka siia jääda, aidata süsteemi üles ehitada ning jõuda ihaldatud tasemele. ARSTITUDENGID Seltsi kuulumine on auasi Eesti arstiteadusüliõpilaste selts loodi aastal. Seltsi visioon kõlab: Maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elavad Eestis! Me ei arva, et see juhtuks täna või homme, aga pikemas perspektiivis kindlasti, ja me teeme selle nimel tööd, lausub seltsi asepresident Liisa Kullamaa. Seltsis tegutseb kaheksa töögruppi (rahvatervis, seksuaaltervis, rahu ja inimõigused, haridusgrupp, kliiniline välisvahetus, teadusgrupp, spordigrupp, jätkusuutlikkuse töögrupp). On oma ajakiri Curare. Meie tegevus on suunatud sellele, et tudengitest saaksid laia silmaringiga arstid, aga eesmärk on ka tavainimeste teadlikkust tõs ta, lausub seltsi liige Oliver Ro senbaum. Mitmed ettevõtmised on leidnud ühiskonnas kõlapinda ja saa nud traditsiooniks. Kord kuus viiak - se Tartu lasteaedades läbi projekti Kaisukaru haigla, et vähen da - da laste hirmu arstide ees. Üle maailmsel eakate päeval tehakse koos memmede-taatidega tervisesporti, mõõdetakse soovijatel veresuhkrut, kolesterooli, vererõh ku ning tagatipuks pakutakse enda küpsetatud kooki. Jõulude ajal on arstitudengid külas lastekodulastel. Kooliõpilaste seas läbi viidud toitumishäirete teemalise loengutsükli eest pälvis selts mullu aasta parima noorteprojekti tiitli. Koolid on teema vastu üles näidanud suurt huvi. Ülemaailmsel südamenädalal püstitab selts Tartu Raekoja platsile Südametelgi, kus saab mõõta tervisenäitajaid ja küsida nõu. Telk on tartlaste seas väga populaarne. Noored tunnevad huvi ka pagulaste tervise ja sotsiaalsete probleemide vastu. Illuka varjupaigas korraldati tervisepäev neile, kes tahavad Eestisse emigreeruda. Projekti Murra vaikus käigus õpivad tudengid viipekeelt, et suhelda kurtide patsientidega ja mõista nende probleeme. Seltsi teadusgrupp teeb koostööd arstiteaduskonna erialaringidega, aitab korraldada teaduskonverentse ja paneb välja ka auhindu võimalust minna välismaale teaduskonverentsidele. Selts on pälvinud tiitli Suurima ühiskondliku mõjuga noorteühendus Murekoht ja ainus asi, mis meid piirab, on rahastamine, tõdeb Liisa Kullamaa. Kirjutame hoolega pro jekte. Viimati õnnestus sponsoritelt saada 1400 eurot maksva koolituse läbiviimiseks 900 eurot, ülejäänu katsime osalejate omaosalustest, lisab seltsi liige Sirli Saar. Möödunud suvel korraldas EAÜS koostöös teiste Euroopa riikide meditsiinitudengitega suvekooli, mida rahastas Euroopa noorte fond. 270 liikmega EAÜS on ülemaailmse arstitudengite liidu IFMSA liige. Tegu on maailma suurima tudengiorganisatsiooniga. Mul ei teki küsimustki, miks peaksin seltsi kuuluma. See on uhkuseasi. Kodus võid ju endamisi mõelda, et see või teine asi on halvasti, aga üheskoos suudab palju ära teha, arvab Sirli Saar. SIRLE KAISLA 7

8 KÕRGHARIDUS Õpetajate Leht 20. aprill 2012 Väga pikk samm õiges suunas ERAKOGU Kersti Kaljulaid: eriarvamused ülikoolis ei tähenda sõda Tippadvokaat Jüri Raidla oli Tartu ülikooli viimase kuratooriumi esimees. Ta usub, et uus juhtimisstruktuur sunnib ülikooli tegema rohkem koostööd, kuid hoiatab ka ohtude eest. Mõni aeg tagasi viitasite, et tollane kuratoorium ei suutnud paljusid eesmärke kuigi hästi täita lihtsalt polnud piisavalt võimu. Ei oska öelda, kas just võim on kõige õigem sõna, kuid kuratooriumi roll oli oluliselt väiksem, kui võinuks. Eelkõige seetõttu, et polnud väljundit seisukohtade ja otsuste elluviimiseks. Kuratoorium oli tegelikult nõukoda. Samas peab ütlema, et mõlemad rektorid, kellega koos töötasime Jaak Aaviksoo ja Alar Karis võtsid meie antud nõu arvesse. Kuna otsest väljundit ei olnud, siis kuratooriumi liikmed seda ülesannet kahjuks väga tõsiselt ei võtnud. Kas kuratooriumi järglase nõukogu loomisega, on need kitsaskohad kaotatud? Osaliselt küll. Praeguse nõukogu otsustus- ja vastutuspädevus on mõõtmatult suurem kui kuratooriumil. Mõnes mõttes jäi juhtimisreform, mille Tartu ülikooli seadus esile kutsus, poolele teele pidama. Praegu on senati ja nõukogu vahel piltlikult öeldes kaksikvõimu olukord. Kusjuures täpselt pole paigas, kumma pädevus on n-ö üle. Deklaratiivselt on kõrgeim võimu kandja nõukogu, kuid funktsionaalselt mitmes sisulises küsimuses nõukogu käes võimu pole. Igal juhul on praegune olukord väga pikk samm õiges suunas. Endist nõukogu peeti teatud rahaliste ja sisuliste otsuste tegemisel akadeemiliste huvigruppide pantvangiks. Kas nüüdne suudab takistustest üle olla? Huvigrupid on tegelikult head asjad. Vähemalt kuni nad on avalikud, esindavad oma huve, kuid ei kujunda lõplikku otsust. Huvigrupid on säilinud ja peavadki säilima. Ülikooli rahaküsimuste otsustamisel on nõukogu jällegi endisest nõukogust ehk praegusest senatist märkimisväärselt objektiivsem ja neutraalsem. Värske nõukogu esimees Kersti Kaljulaid usub, et uus juhtimisstruktuur paneb ülikooli tegema senisest enam koostööd. Kas teie oma kogemuse põhjal ootate rohkemat koostööd või vastuseisu? Nii senatis kui ka nõukogus on kompetentsed inimesed. Mõlemad kogud mõistavad, et otsuseid ei saa jätta tegemata. See tähendaks ülesannete täitmata jätmist siin loodan mõlema kogu individuaalsele ja kollektiivsele tarkusele. Kokkuleppe möödapääsmatu vajadus on seadusesse kirjutatud, mistõttu olen Kersti Kaljulaidiga valdavas osas nõus see peaks suunama tõesti rohkemale koostööle. Samas pole olemas riskivaba maailma. Võib juhtuda, et mingis küsimuses ei jõuta kokkuleppele. Siis ollakse keerulises olukorras, sest lõppotsustuspädevust pole seaduse tasandil paika pandud. Argo Kerb 8 Ülikoolid ei konkureeri selles, kes jõuab rohkem lobistada, vaid kes on parem. Tartu ülikoolis toimus eelmisel ja sel aastal aastakümnete suurim juhtimisreform: ülikooli pikaajalist arengut puudutavad ja rahalised otsused tõsteti valdavalt väljastpoolt tulnud 11-liikmelise nõukogu õlgadele. Ülikoolirahva valitav senat tegeleb õppeja teadusküsimustega. Nõukogu valis oma esimeheks Euroopa kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaidi, kes selgitab, kuhu ülikool värskete purjedega liikuda plaanib. Mida peab värskelt tööle hakanud Tartu ülikooli nõukogu ülikooli suurimaks tugevuseks? Akadeemilisust, selles pole mingit kahtlust. Tartu ülikooli alusõpe on meeldivalt akadeemiline ja olnud seda läbi aegade. Õppe alguses saab üliõpilane teada, kuidas on tema valdkonnaga viimastel sajanditel tegeldud. See tähendab, et ta omandab mitte lihtsalt käsitööoskuse, vaid sügava teoreetilise ja ajaloolise tagapõhja. Nüüd on TÜ kõrgeim otsustusorgan nõukogu, kuhu see senati asetab? Minu meelest ei saa ignoreerida senati rolli. Tasakaal nõukogu ja senati vahel ei tulene seadustest, vaid inimestest. Nõukogu esimehena ütlen, et me ei taha olla diktaatorid: tahame olla mitte ainult otsustav, vaid ka nõuandev kogu. Samuti tahame teha head koostööd nii senati kui ka rektoriga. Me ei kavatse hakata midagi otsustama vastu senati tahet. Kaua see koostöö kestnud on? Umbes neli kuud? Seni on nõukogu pidanud kolm istungit. Ühelegi senati istungile ma kahjuks jõudnud pole, aga kui algab arutelu, kuidas uue seaduse valguses eelarvet kokku panna, on minu plaan teha seda heas usus ja sõbralikus koostöös. Sõbralikus koostöös senatiga? Jah, kuid mitte ainult. Ka rektoriga ja kaasatud peavad olema ka dekaanid kuigi nad praegu senatisse ei kuulu. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Loomulikult tuleb ühel hetkel teha otsuseid ja elu on selline, et mitte kõik pole nendega nõus. Sellisel juhul loodan, et enne on eriarvamused läbi arutatud ja paksu verd ei teki. Kuhu nõukogu ja senati vahele sobitub rektor? Nõukogu peaks tegelema strateegiliste küsimustega, mida suurel määral saab tähistada sõnaga raha. Senat peaks teadus- ja õppetööd puudutavaid teemasid lahkama Ma näen rektorit suurel määral ülikooli sisulise juhina. Tal on väga suur roll kas või ideede üleskorjamisel ja meeskonnaga sellisel viisil ette valmistamisel, et need oleksid kõikidele asjaosalistele vastuvõetavad. Koostöö on alles uus. Loodan, et see kujuneb sõbralikuks ja avatuks ükskõik millise rektori juhtimisel. Kas nõukogu, loojate plaani järgi siiski reformiva funktsiooniga institutsioon, kavatseb teha ülikoolile mingi oma auditi? Kõikidel Euroopa ülikoolidel on kombeks tellida vahel peer review (eksperthinnang toim), mis uurib, kuidas ülikoolil läheb. Nõukogus sõnas endine Helsingi ülikooli rektor Kari Raivio, et Helsingi ülikool teeb seda iga viie aasta järel. Olen kindel, et see on vajalik nii ülikoolile tervikuna kui ka eri valdkondadele nagu igas organisatsioonis, kelle tegevust on keeruline mõõta. Aga me ei ole nõukogus seda küsimust veel arutanud. Kuidas hakkab raha jagamine välja nägema? Rahastamispõhimõtted muutuvad ju täielikult. Riiklik koolitustellimus kaob ja enam ei kirjutata ülikoolidele ette, kui palju ja mis valdkonda tudengeid võtta. Ka teadusprojekte hakatakse esitama ülikooli kaudu... Skeptikud kardavad, et kõige selle tõttu näeb varsti mastaapset akadeemilist verevalamist. Vaat mulle see veristamise ja vastanduse otsimise jutt ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi! Minu igapäevane töökeskkond sisaldab iga päev läbirääkimisi 26 inimesega ja olen seda kaheksa aastat harjutanud. Ma ei saaks oma tööd teha, kui keegi ütleks, et tal on õigus ja ta on sinust üle vaid seepärast, et keegi on nii seadusesse või määrusesse kirjutanud. Kui on ikka suur hulk põhjendatud ja erinevate huvidega asjaosalisi, on arutelu ainuke viis edasi minna. Soovitan mitte minna kaasa arvamusega, et nüüd tuleb palju taplemist ja veristamist. Ei tule! Rahulolematust tuleb kindlasti, sest raha on alati puudu. Näeme tuliseid arutelusid, kuid arvan, et Tartu ülikool väärib seda, et mõistlikud inimesed arutavad neid teemasid rahulikult koos ja teevad võimaluste piires arukaid otsuseid. Kinnisvara on ülikoolis tekitanud palju vimma ja skandaale. TÜ uues põhikirjas on märgitud, et kinnisvaraga seotud otsuseid hakkab nüüd tegema TÜ nõukogu. Ja ta tegi need juba ära. Otsustas, millised varad on ülikoolile toimimiseks vajalikud, mis on ajaloolise väärtusega, ja loetles üles ülikoolile mittevajaliku kinnisvara. Mida tähendab juhtimisreform ülikooli sisulisele töötajale? Mida tähendab mõnele lektorile fakt, et nüüd on ülikooli kõrgeim otsustusorgan nõukogu? See on otsustuskogu, mis peab vastutama oma otsuste eest nii ühiskonna, ülikooli, senati kui ka rektori ees ning suutma neid põhjendada ja selgitada. Minu varasem kogemus pärineb kuratooriumist, millel oli selgelt nõuandvam osa. Praegune nõukogu alustas puhtalt lehelt: tuli kokku ja hakkas kõigepealt arutama, mida tal tuleb teha, ja mitte seda, milline on tema roll võrreldes vana kuratooriumi või nõukoguga. Lisaks sellele, mida me seadusest tulenevalt tegema peame, oleme arutanud, mida me tahame teha. Mõistsime, et meie soove piirab tõsiasi, et peaksime kokku tulema vaid neli korda aastas. Ilmselt tuleb hakata vastutusvaldkondi omavahel jagama. Me tahame olla esindatud näiteks ülikoolile oluliste küsimuste arendamise juures, mis ei pea tingimata aset leidma haridusministeeriumis. Näiteks on paljudes riikides nähtud välistudengitele ette stipendiumid, kuid meil mitte. Miks? Eesti riik ei soosi immigratsiooni kõrghariduse omandamise kaudu, kuid paljudes riikides on see soositud. Tulevad, õpivad ja seejärel panustavad riigi SKP-sse. Keegi peab küsima, miks meie teeme teisiti, kas me teeme õigesti. Peab tõsiselt kaaluma, äkki meile oleks hea, kui Eestis kõrghariduse omandanu siia mõneks ajaks ka tööle jääks. Nõukogu loodi muuhulgas ülikooli ühiskonnaga sidustamiseks. Isegi ülikooli praeguse juhtkonna liikmed on heitnud ülikoolile ette sissepoolepööratust, kohati võõrakartust või isegi teatud ksenofoobiat. Rektor Alar Karis väljendas sarnaseid mõtteid eelmisel nädalal Postimehele ja Universitas Tartuensisele antud intervjuudes. Ülikool ei ela vaakumis ja siinkohal ei saa nõukogu küll ksenofoobseks pidada. Ei saa süüdistada, et me ei taha näha ülikooli kontekstis. Tartu ülikool on rahvusülikool, kuid ka kool, kus on väga tugev loodus- ja tehnoloogiateaduste osa, arstiteaduskond... Kõigil on oma arenguhuvid ning neid tuleb püüda parimal moel rahuldada. Me nõukogus alles kujundame kollektiivset enesekuvandit. Vaatasime asja laiemalt ja leidsime, et ülikool on olemas siiski selleks, et ühiskonnal oleks temast kasu. Näiteks et üliõpilased tegeleksid kas või magistritöö tasemel valdkondadega, mida ka ettevõtjad peavad oluliseks. Kuidas mahub ja peaks mahtuma Tartu ülikool meie teadus- ja kõrgharidusaasale? Tartu ülikool ei asu isolatsioonis. Terve maailm räägib ja isegi nõukogu on jõudnud juba arutada, kuidas õppejõud saaks õpetada mõne kuu aastas Tallinnas, Helsingis või Londonis. Tartus on kaks koostööpotentsiaaliga ülikooli (Tartu ülikool ja maaülikool toim). Mida enam õnnestub koostööd teha, kas või aluskursustes, seda kasulikum kõigile. Tartu ülikoolil on oma koht ja ta ei muretse päevast päeva, kuidas ta teiste ülikoolide seas välja paistab. Kõigile meie ülikoolidele jagub tudengeid ning on erialasid, kuhu on raske sisse saada. Kuid leidub ka riigile vajalikke erialasid, kuhu pole raske õppima pääseda. Selle probleemiga peavad tegelema kõik ülikoolid koos. Arvestades seda, kuidas ülikoole finantseeritakse rahakott on faktiliselt üks, pole ju võimalik teha strateegilisi otsuseid, võtmata arvesse teisi ülikoole? Peab arvestama, et kõikidel ülikoolidel on palju häid ideid. Õppekavad pole ülikooli ja ministeeriumi vaheline asi. Kooli lõpetavad noored kas tulevad õppima või ei tule. Kui eriala õpetatakse paljudes Eesti ülikoolides ning ühes tudengeid napib, kuid teises mitte, peab üks neist peeglisse vaatama. See kehtib täpselt samamoodi Tartu ülikooli jaoks. Konkurents ei käi selle peale, kes jõuab rohkem lobistada, vaid kes on parem. Olen kindel, et valdkondades, kus paljud ülikoolid õpetavad sarnaseid erialasid, saadakse praegusel langeval turul üpris kiiresti teada, kelle pakutavat eelistatakse. Ma pole sugugi kindel, et kõikidel erialadel saab ja peab see olema Tartu ülikool. Mis viisil hakkate oma visioone ellu viima. Olete siiski vaid 11 inimest ca pealises ülikoolis? Veenmismeetodil. Veendakse üksteist, et oleksime ühte meelt, et midagi tuleb teha. Näiteks, et vajame heas eesti keeles õppevahendeid, magistrija doktoritöid. Siis veename ülikooli ametkondi ja vaatame, mis eesmärgi saavutamist takistab. Kui oleme ülikooli sees kokku leppinud, tuleb veenda ka struktuure väljaspool ülikooli, kes peaksid meile võimaldama seda, mida eesmärgini jõudmiseks parajasti vaja on. Kui suur peab olema nõukogu side ülikooliga? Ühest küljest olete ju teadlikult lahutatud ülikooli akadeemilistest huvigruppidest, võimaldamaks kas või värskemat pilku ja keeruliste otsuste hõlpsamat tegemist. Kas nõukogu võib muutuda akadeemiaväliste konjunktuursete ideede pealesurujaks? Teisisõnu, kas ülikooli ühtlane areng ei või olla ehk suurem Tartu ülikoolil on oma koht ja ta ei muretse päevast päeva, kuidas ta teiste ülikoolide seas välja paistab. ARGO KERB

9 20. aprill 2012 Õpetajate Leht KÕRGHARIDUS väärtus kui ühiskonnaga sidustamine mõeldagu selle all mingil hetkel inseneride või biotehnoloogide koolitamist? Tartu ülikooli arengusse on vastuolu sisse ehitatud. Ühelt poolt on see rahvusvaheliselt võrdlemisi tuntud Eesti ülikool. Tema n-ö rahvusvahelistumise potentsiaal on Eesti ülikoolidest suurim. Teisest küljest on ta rahvusülikool. Samas ei pea üks käima teise arvelt. Keele ja rahvusülikooli teema on igal koosolekul üleval. Tulemuslepingutes peaks arvestama näiteks seda, kui palju on inimene publitseerinud eestikeelseid õppematerjale. Rahvusteadusi käsitatakse vahel kompensatoorse rahastusallikana valdkondadele, mida on juba aastaid krooniliselt alatoidetud. Kas nõukogu on ka valdkondade ebavõrdset rahastamist arutanud või jääb loodus- ja tehnikateaduste prioriteedi juurde? Kahtlemata on ülikoolile oluline, et temast oleks ühiskonnale kasu. Kuid proovigu keegi väita, et rahvuserialadest kasu pole. Ühiskonnale on vaja ka humanitaare ja sotsiaalteadusi ning neid on väga vaja just IT-valdkonnas. Pole võimalik, et humanitaaria on halb ning loodus- ja tehnikateadused head. Hädavajalikud on mõlemad. Samas on ilmne, et noortel on tehnoloogiliste erialade vastu väike huvi, mistõttu on ministeerium kõrgharidusreformijärgseid tulemuslepinguid ette valmistavas töörühmas praeguse kava järgi arvestanud loodus- või tehnikateaduste lõpetajaid rahastamisel natuke kõrgema koefitsiendiga. Mida tähendab, et nõukogu hakkab ülikooli ühiskonnaga sidustama? See viitaks justkui, et eelmine juhtimisstruktuur seda ei teinud. Mina seda väitnud pole ega ka väida. Üheski kohas, kus ma töötanud olen, pole omanud tähtsust, kes ja mis kohal istub. Oluline on, mida ini mesed tahavad teha. Praegune nõukogu näeb enda rolli selles, et ülikooli seisukohti võetaks väljaspool ülikooli kuulda ja ülikool arvestaks ühiskonna vajadustega. Nõukogu tööd ei puuduta kuidagi see, kes täitis seda rolli vanas mudelis. Kas siis seda taaka tõesti kaasa ei tule? Ma ei saa aru, mis taagast siin jutt on. Ülikool pole kaklev organisatsioon, kus üks teaduskond sõdib teisega ja proovib teiselt tekki pealt ja vaipa alt tõmmata. Vaidlused on arutelu normaalne osa. ARGO KERB Tartu ülikooli värske nõukogu esimees Kersti Kaljulaid soovib korraldada nõukogu töö ausalt, läbipaistvalt ja õiglaselt, et ei tekiks asjatut vimma ja solvumist. Kuigi kommunikatsioonivigu tekib igal pool, näeb ta oma rolli selles, et neid oleks võimalikult vähe. Täpsustan siis: milline on hinnanguliselt uue juhtimissüsteemi mõju ülikoolile, võrreldes aasta(te)tagusega? Arengukava on suunatud aastani 2015 ja see töötas nii vana kui ka uue mudeliga. Praeguse seisuga kuulub see arengukava elluviimisele. Minu jaoks on täiesti ebaoluline, kes seda ellu viib. Ega orkester sellest paremaks ei lähe, kui kohti vahetatakse. Reform ju tehtigi selleks, et orkester paremini mängiks endist kuratooriumi peeti jõuetuks ja tollast nõukogu huvigruppide pantvangiks. Reform tehti, et nõukogul oleks oma ja senatil oma selge vastutus. Spe kuleerin, et ehk ehitatigi süsteem üles vastuolule et kaks kogu istuksid omavahel koos ja arutaksid võimaluste ja vajaduste üle; et nad saaksid raha- ja sisuküsimustes kokkulep - pele. Loodan, et see hakkab nii toimima. Tegelikult pole ju oluline, kes korjas endises kuratooriumis arutatud mõtted üles tegi seda näiteks rektor ja kasutati seda mõtet siis näiteks arengukava koostamisel. Tõsiasi, et kuratoorium ei saanud öelda, et panime rusika lauale ja otsustasime, ei tähenda, et ta oli jõuetu. Üks teada-tuntud, kuigi vähearutatud kitsaskohti meie ülikoolis on õppejõudude palgataseme konkurentsivõimetus. Nõukogu peaks vist olema organ, kes ka selle küsimusega tegeleb? Peab avalikult meelde tuletama, et ülikoolide õppejõud ei ole sugugi suurepäraselt tasustatud. Mu enda vend on TTÜ-s õppejõud ning tean väga hästi, millised on sissetulekud. Nõukogu roll on valvata selle järele, et õppejõu töö oleks väärtustatud. Niivõrd, kuivõrd eelarvelised vahendid seda lubavad. Eriti olukorras, kus teame, et tudengite arv väheneb ning pole põhjust arvata, et eelarvelised ressursid kasvaksid. Ülikoolide õppejõud pole senini avalikult kuigivõrd nurisenud. Kui nõukogult küsitakse, mida me arvame õppejõudude palkadest, sõnastame ka selle arvamuse. Tartu ülikooli uue juhtimiskorra valuline sünd TÜ praegune juhtimisstruktuur sündis kirglikes vaidlustes. Tartu ülikooli juhtimisreformile mõeldi juba nullindate esimesel poolel, kui Jaak Aaviksoo kõrgus veel rektoritoolil. Midagi võeti isegi ette, kuid mingil hetkel pandi Tartu ülikooli seaduse projekt riiulisse seisma. Uue hingamise sai see aastal, kui ka kõrgharidusdebatt oli tõsisemat hoogu sisse võtmas. Jõuetu kuratoorium Avalikkuses ja kabinetivaikuses polemiseeriti ja kritiseeriti, et (Tartu) ülikool on eemaldunud ühiskonna ootustest ning vajadustest, ei oska raha mõistlikult kasutada, lubab õitseda akadeemilisel kronismil. Ülikooli otsustuskogu, tollast nõukogu süüdistati otsustusvõimetuses, enesessepööratuses ja jõetuses. Seetõttu võeti käsile sümboolse väärtusega kuratooriumi ja tollase nõukogu süsteemi muutmine. Kuratoorium, mis on praeguse nõukogu (mõtteline) eelkäija, oli faktiliselt nõuandev kogu. Samuti pidanuks kuratoorium, olema ülikooli ja ühiskonna sidemees, kuid tundis end suhteliselt jõuetuna. TÜ praeguses juhtimisstruktuuris on endisest kuratooriumist nõukoguks saanud (ja nõuandvast kogust ülikooli kõrgeimaks otsustuskoguks muudetud) institutsiooni otsustada kõik, mis puudutab ülikooli eelarvet ja arengukava. Nüüdne nõukogu koosneb 11 liikmest. Viis määrab riik, viis ülikool ja ühe teaduste akadeemia. Nõukogu värskelt leitud võim hõlmab endas õigust määrata õppekulude hüvitamise kord, teha kinnisvara puudutavaid otsuseid jne. Endine nõukogu ja nüüdne senat sai akadeemiliseks otsustuskoguks, kes vastutab ülikooli õppe-, teadus- ja arendustegevuse eest. Teisisõnu: avab õppekavu, valib professoreid jne. Suurim võim seisneb õiguses võtta vastu ülikooli põhikirja ning määrata akadeemilist struktuuri. Rektor kui tegevjuht tegeleb haldus- ja distsiplinaarteemadega ning vastutab raha korraliku kasutamise eest... Lihtsam on uut struktuuri kirjeldada näiteks nii, et nõukogu otsustab raha jagamise, senat õppekava avamise ja rektor kinnitab vastuvõtu arvulise jaotuse. Mudelisse on kirjutatud nii suurem koostöö- kui ka konfliktipotentsiaal. Kes siis lõpuks valitseb? Suurim vaidluskoht struktuurireformi juures oli praeguse nõukogu ja senati (endise kuratooriumi ja nõukogu) võimujaotus. Tartu ülikooli praeguse nõukogu jõuetum eelkäija kuratoorium ja tollane nõukogu (nüüd senat) läksid a lõpus sellel teemal eriti käredalt riidu. Ajaleheveergudel vahetati solvangutega piirnevaid märkusi, kirjutati kirju ja pöördumisi riigikogule, valitsusele, meediale. Osa tollasest kuratooriumist võitles selle eest, et nende järglane, tänane nõukogu, oleks see, kes valib rektori, kinnitab eelarve ja ülikooli põhikirja. Kuratooriumi poolt valitsusse ja riigikokku saadetud ettepanekud sai ülikooli tollase nõukogu valuliku reaktsiooni osaliseks. Ääremärkuse korras: lõpuks jäeti rektori valimine ja ülikooli põhikirja kinnitamine siiski ülikooli kõrgeima akadeemilise otsustuskogu ehk senati pädevusse. Nõukogu omakorda süüdistas kuratooriumi volituste ületamises, ülikooli ja akadeemilise pere tahte eiramises, heade tavade ja ülikooli autonoomia põhimõtetega vastuollu minemises. Eriti vastustas tollane nõukogu võimalust, et rektori saanuks valida vaid kaheksa (ülikoolivälise) inimese häälega, leides, et akadeemilise kogukonna liidri peaks valima laiapõhjaline akadeemiline valimiskogu. Lahkunud Peeter Kreitzberg vaidles jällegi vastu, Ülikoolide õppejõud ja teadurid pole avalikus nurisemises tagasihoidlikud, vaid tihti lihtsalt ei soovigi paljudel teemadel avalikult sõna võtta. Ka Tartu ülikoolis on pikalt levinud mentaliteet, et siseasju väljaspool ülikooli ei arutata. Kas nõukogu julgustab ülikooliperet avalikult valupunktide üle arutlema või eelistab, et must pesu pestaks ülikooli sees? Nõukogu on muide ka enda liikmete ja kogu ülejäänud ülikooli osas seisukohal, et iga inimene on vaba oma arvamust avaldama. Meil pole nii, nagu Kalle Klandorf on öelnud, et kõiki asju võib öelda ainult õigel ajal ja õiges kohas. Tuleb lihtsalt teha selgeks, kellena parasjagu arvamust avaldatakse. Siin räägin ma kui Kersti Kaljulaid, kuid nõukogu otsusele viidates väljendan nõukogu arvamust. Ma ei näe mingisuguse enesetsensuuri vajadust. Arvan, et ühiskond peab olema piisavalt mõistlik saamaks aru, et kui üks inimene ülikoolist ütles nii ja teie naa, siis see pole sõda. Inimestel on erinevaid arvamusi ning nad ei peaks nende väljendamisel olema kidakeelsed. Samas ei saa eitada ajakirjanduse kommet püüda leida vastuolu, puhuda see suureks ja asetada pealkirja. See on probleem nii Eestis kui ka ülejäänud Euroopas. Olukorras, kus eriarvamus oli 20 protsenti, jäetakse tihti mulje, et seisukohad erinesid 180 kraadi. Näiteks, kui kirjutan artikli, mille mõte on, et Euroopa põhiväärtustega pole midagi lahti ja meil on neid endiselt vaja, näen järgmisel päeval online is pealkirja Kaljulaid ütles, et Euroopa Liit läheb laiali. Võib-olla on sellepärast inimesed kidakeelsed küsimustele vastama. Mida uue ülikooliseaduse vastuvõtmine ülikoolile tähendab? Me ootame ära, kuni saab selgust. Väga palju on ära oodata: õppetoetused, õppemaks, tulemuslepingud... Absoluutselt, ja see kõik huvitab meid: tulemuslepingute sisu ja indikaatorite lõplik kokku leppimine, milliseks kujuneb tudengite õppetoetus... Üks juba aastakümneid õhus olnud ootus ja oluline paradigmaatiline muutus on see, et inimesed tulid ülikooli õppima. Üliõpilaselt nõutakse õppekava läbimist ning ülikoolilt õppekava läbimise võimaldamist ja üliõpilase toetamist. Fookusesse peab tõusma arusaamine, et ülikool ei ole ajaviitmise koht. Nõukogu istungil tuli jutuks, ja loodan, et praegu numbritega ei valeta tsiteerin peast Kari Raiviot, et iga üle nominaalaja õpitud aasta läheb Rootsi riigis korraldatud uurimuse põhjal sealsele üliõpilasele maksma umbes 8000 ja riigile eurot. Rõhk peab olema lõpetamisel see on probleem kogu Euroopas. Inimene siseneb tööturule väga hilja ja tahab sealt lahkuda pensionile endiselt üsna vara. Mis on see võit, mida uus juhtimismudel ülikoolile annab? Arvan, et viie aasta pärast ei pea seda isegi mitte küsima, kuid täna on sellele ennatlik vastata. Sõnastame siis veidi ümber. Milline on lootus ja ootus, kuidas on nõukogu viie aasta pärast ülikooli aidanud? Praegu on kõik veel plaani tasemel. Soovime olla side ühiskonna ja ülikooli vahel, olla läbipaistev otsustaja, kes lihtsalt ei ole, vaid ka paistab õiglasena. Kui saame sellega hakkama, oleme väga palju ära teinud. Kui vastab tõele väide, et ülikoolis on umbusk nõukogu suhtes, aitame omaenda toimimisega kaasa sellele, et ülikoolis valitseks sõbralik tööõhkkond. Huvitav olukord: ühelt pool on nõukogu formaaljuriidiliselt tugev, kuid teisalt tahame olla oma otsustes arusaadavad. Argo Kerb et TÜ kuratoorium pole ülikooli juhtkonna käsutäitja. Lõpuks jõuti kompromissile ning Tartu ülikooli uus seadus võeti vastu. Uues struktuuris, kus nõukogu teeb rahalisi ja strateegilisi ning senat õppetööd ja teadust puudutavaid sisulisi otsuseid, leiti nende kahe vahele omamoodi tasakaal. Teisalt jätab kahe otsustuskogu olemasolu võimaluse teineteisele tupikteid luua. Nagu Toivo Maimets eelmise aasta 8. veebruari Eesti Päevalehes sõnas: kui nõukogu ja senat tahavad kraagelda, siis seda ära hoida ei saa. Ta lootis, et ühise eesmärgi nimel töötades püütakse tupikteid siiski vältida. Mitteakadeemiline senat loodi ülikooli eesotsa ositi just selleks, et (radikaalseid) muudatusi saaks läbi viia organisatsioonisisese inertsita. Uue struktuuri esimesed tõsisemad tulerist sed eelarve vastuvõtmine, rektori vali mine on nõukogul ja senatil veel ees. Argo Kerb 9

10 KUTSEHARIDUS Õpetajate Leht 20. aprill 2012 ÜLDHARIDUS JA AMET 10 ARNOLD PASTAK Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Kutsekoolist saab praktilise tööoskuse Ühiskonna praegune edumudel on selline, et tuleb lõpetada gümnaasium ja kõrgkool ning leida endale mõnus kontoritöö, kus saab, lips ees, arvuti taga istuda ja aeg-ajalt internetti kiigata. Sellise suhtumisega ei jõua me kuhugi. Vajame ka inimesi, kes asjad praktiliselt valmis teevad ja ellu viivad, neid koolitavad kutsekoolid. Vale hoiak, mida meile viimased kümmeviisteist aastat on sisendatud, on tekitanud olukorra, kus on kulutatud väga palju aega ja raha, aga tulemust ei ole. Tööandjad kurdavad, et heade ametioskustega töötajaid on üha raskem leida. Kohustuslikku keskharidust oleme juba katsetanud. Oli aeg, mil seda peeti kõige tähtsamaks. Meie kutsekooli viimase 25 aasta statistika näitab, et lõpetanutest läheb kõrgkooli edasi õppima laias laastus 10 20%. Kas sellise protsendi pärast on vaja kõiki õpilasi üldharidusainetega täies mahus kurssi viia? Kõik õpilased ei saa praeguse õppekavagagi hakkama. Pigem peaksime hakkama aru saama, et üldkesk- ja kutseharidus on keskhariduse kaks tasandit, üks akadeemilisema, teine praktilisema suunaga, üks pole teisest halvem ega parem. Arvan, et sõltuvalt õpetajatest ja koolist annab kutsekool täiesti korraliku hariduse. Et üldharidusainete õpetamine muutub praktilisemaks, on ainult tervitatav. Puhaste üldharidusainete kõrvale tulevad erialaga integreeritud ained, mis tähendab, et õpilane saab osa teadmisi erialatundide kaudu. Meie koolis näiteks õpivad tulevased põllumehed taime- ja loomakasvatust, see on ju osa bioloogiast. Üks võimalus on, et neid aineid õpetab edaspidi erialaõpetaja; teine, et tunnid annab aineõpetaja, ainult et erialaga seotud nurga alt. See nõuab muidugi nii õpetajate kui ka õppematerjalide ettevalmistamist. Loomulikult tuleb seada piir, millest allapoole üldharidusainete mahtu vähendada ei tohi, muidu hakkab kannatama noore areng ja kodanikuettevalmistus. Me ei valmista ju ette roboteid, vaid inimesi, kes peavad hakkama saama nii ühiskonna- kui ka pereeluga. Olen imestanud, kuidas on võimalik hariduselu korraldada, kui kutseõppeasutusi haldab riik, aga gümnaasiume omavalitsused. Kui kutse- ja gümnaasiumiharidust hakkab mõlemat koordineerima riik, tekib ka suurem võimalus koostööks. Gümnaasiumid saavad kutsekoole abistada üldainete õpetamises, kutsekoolid omalt poolt pakkuda koolidele eelkutseõpet. Tean, et osa maagümnaasiume on enda päästmiseks tahtnud teha kutseõppeklassi. Sel pole mõtet, meil on hea tehnilise baasiga korralik kutseharidusvõrk, kuhu on palju investeeritud. Mõistlik oleks hoopis koolivõrk korda teha. Ametikool aitab noored järjele Paljud õpilased tulevad kutsekooli teadmisega, et nad on rumalad ega oska midagi. Kutsenõustamistöö peaks koolides olema suurem ja sellega tuleks alustada varakult, on Rakvere ametikooli õppedirektor Anne Loos veendunud. Paljud noored ei tea, mida nad õppida tahavad, ja otsustavad ühe või teise eriala kasuks hetkeemotsiooni ajel. Tullakse sõprade-tuttavate või vanemate soovitusel. On neidki, kes ütlevad lihtsalt, et ma pean ju kuskil olema. Anne Loos toob võrdluseks Soome, kus hakatakse karjäärist rääkima ning õpilaste oskusi ja võimeid testima juba lasteaias. Nõustatakse ka lapsevanemaid, nii tähtsat otsust nagu elukutsevalik ei jäeta ainult õpilase teha. Kevadel, kui põhikoolid lõpetavad, on kutseõppeasutustel juba teada, kui palju mingist koolist neile õpilasi tuleb, eeltöö on nõustajal ammu tehtud. Mitte nii, et õpilane hakkab alles pärast lõpuaktust mõtlema, mis temast edasi saab. Raskused algavad põhikoolis Kutsekoolis on ühes grupis koos väga erineva võimekusega lapsed. On õpilasi, kes toovad ainekonkurssidelt koolile auhinnalisi kohti, ja neid, kellele õppimine valmistab tõsist raskust, räägib Rakvere ametikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Ervald. Sama asi on gümnaasiumis, see ei ole ametikooli eripära. Arvan, et õpilase probleemid saavad alguse põhikoolist. Just põhikoolis tuleks midagi teisiti teha, et õpilastel huvi ja valmisolek õppida alles jääks. Praegu on õppekavad liiga mahukad, materjalist sõna otseses mõttes kapatakse üle. Õpilane, kes on haige ja nädal aega puudub aga sel ajal on läbi võetud kolm riiki geograafias ja kaks osa matemaatikas, jääb teistest maha. Tiina Ervaldi sõnul on väga tõsine probleem, et ametikool peab tegelema põhikooli vigade parandamisega. Kõige rohkem heidan põhikoolile ette, et noorte eneseusk on ära võetud. Paljud õpilased tulevad kutsekooli teadmisega, et nad on rumalad ega oska midagi. Selgub, et oskavad küll. Tihti on need heade eeldustega ja arenemisvõimelised lapsed, kelle potentsiaal on jäänud välja arendamata, sest nad on olnud õpetajate jaoks rasked ja ebamugavad. Kirjandustundides üritabki õpetaja õpilasi eelkõige mõtlema ja järeldusi tegema panna. Kui mõni õpilane tunnistab, et luges esimest korda raamatu läbi või on avastanud enda jaoks luule, on see suur samm edasi. Õppedirektor Anne Loos lisab, et sageli hakkavad noored avanema esimestel erialapraktikatel, kus tööandja suhtub neisse kui täiskasvanutesse ja annab tunnustavat tagasisidet. Niipea, kui õpilane saab kogemuse, et ta on milleski tubli ja saab hakkama, tõuseb ka enesehinnang ja tal hakkab õppimiseski paremini minema. Meil on olnud alguses väga nõrku õpilasi, kes lõpetavad nelja-viielistena. Õpetajad ja klassijuhatajad teevad tublit tööd ja näevad palju vaeva, müts maha! Tean, kui raske olukord on praegu paljudes kodudes. On lapsi, kelle jaoks klassijuhataja ongi ainus tugi. Sel aastal peaks jõustuma uus kutseõppeasutuse seadus, mille järgi üldharidusainete õpetamise kontseptsioon kutsehariduses muutub. Praegu on üldharidusainete maht kutseõppes 40 õppenädalat ehk üks õppeaasta kolmeaastase õppeajaga õppekavast. Uue seaduse järgi on plaan vähendada üldharidusainete osakaalu 20 õppenädalale, 20 nädala ained lõimitakse kutseõpet toetavate õppeainetena erialaõppesse. Rohkem praktilist erialaõpet Anne Loos toob näite, et kui praegu on õppekavas eesti keelt 160 tundi, siis edaspidi arvatavasti 80. Ülejäänud 80 tundi lõimuvad erialaõppega. Tulevase koka jaoks võib see tähendada menüüde, erialaste referaatide ja esseede koostamist, erialakeele ja -sõnavara omandamist ja palju muudki. IT-erialadel lisandub ilmselt rohkem kutsealast matemaatikat, ehituse- ja puiduerialadel kutsealast füüsikat, pagari ja kondiitri erialadel kutsealast keemiat jne. Praktilised ülesanded aitavad ka õpilasel erialaõppe sisust paremini aru saada. Tiina Ervaldi arvates võib üldharidusainete osakaalu vähenemine kaasa tuua hariduslõhede süvenemise ühiskonnas. Kutseoskused on tähtsad, aga eelkõige tuleb anda õpilasele haridus ja silmaring, neid arendavad siiski eelkõige üldained. Inimene elab ju selle iseendaga, kelle ta välja kujundab ja vormib, elu lõpuni. Anne Loosi sõnul ei pane uus seadus kellegi haridusteed kinni. Õpilasel on ka praegu võimalus pärast kutsekooli lõpetamist võtta lisa-aastal üldharidusainetes lisatunde. Kui keegi soovib pärast kutsekooli lõpetamist ülikooli astuda, on tal see võimalus. Et riigieksamid headele tulemustele teha ja gümnaasiumilõpetajatega konkureerida, tuleb loomulikult endal pingutada ja lisatööd teha. Statistika näitab, et ametikooli õpilaste seas ei ole riigieksamite sooritajaid palju. Rakvere ametikooli lõpetajatest valis tänavu eesti keele riigieksami 30, inglise keele eksami 13, ühiskonnaõpetuse eksami kaheksa õpilast, muudes ainetes teeb eksami mõni üksik. Meie õpilased teevad kõik kooli lõpus eriala komplekseksami ning soovi korral kutsekvalifikatsiooni eksami, kutsetunnistus kehtib kõikjal Euroopa Liidus. Kui kellestki saab suurepärane kokk või autotehnik, on ta oma eesmärgi saavutanud. Karjäär võib alguse saada ka eriala seest, räägib Anne Loos. Rakvere ametikoolil on mitmendat aastat koostööleping Mainori kõrgkooli ja Tallinna tehnikakõrgkooliga, kus paljud edukalt lõpetanud omandavad rakenduskõrghariduse. Tarkus on lai mõiste Emakeeleõpetaja Tiina Ervald peab kutseharidust inimese arengu seisukohalt kõige õigemaks. Omal ajal õpetati ka keskkoolis kutseerialasid. Olid autoklassid, kaubandusklassid. Õpilasmalev andis töökasvatuse. Kujunemiseas noore jaoks on väga oluline, et ta saaks mingis valdkonnas töökogemuse ja õpiks elus toime tulema. Kasvamiseks ja arenemiseks on keskkond, kus ta saab praktilisi asju teha, kõige normaalsem. Ka õpetaja ja õpilase suhe on kutsekoolis teistsugune kui üldhariduskoolis. Suheldakse praktilise tegevuse kaudu, õpetaja on juhendaja, toetaja, suunaja. Tiina Ervald rõhutab, et ametikool ei anna vähem, vaid teistmoodi tarkust. Päheõppimine ei ole tarkus, tarkus on oluliselt laiem mõiste. Arvan, et enesekindlust, elujulgust, oskust elus praktiliste asjadega toime tulla õpetab ametikool rohkem kui gümnaasium. Kindlasti peaks kutsekooliõpilaste saavutustest rohkem rääkima, arvab Anne Loos. Ametikoolide õpilased on Euroopa kutsemeistrivõistlustel saavutanud kõrgeid kohti ja häid tulemusi. Ka riiklike kutsemeistrivõistluste tulemused näitavad, et Eesti kutsehariduse tase on hea, hoolimata sellest, et oleme alles viimastel aastatel oma tehnikabaase ja õpikeskkonda tänapäevastanud. Selle taga on suur töö. Usun, et õpilaste õpimotivatsiooni on suurendanud seegi, et tänu Euroopa Liidu projektidele on igal aastal õpilasel võimalus teha praktika välisriikides: Hispaanias, Kreekas, Prantsusmaal, Saksamaal, Taanis, Itaalias, Soomes. Välismaal praktikal käinud õpilaste arvult on Rakvere ametikool kutseõppeasutustest esimese kolme seas. Õpilaste jaoks on see suurepärane võimalus tasuta ühekorraga kogemusi omandada, keelt õppida ja maailma näha. Kool peab mõtlema järelkasvule Rakvere ametikool on Lääne-Virumaa suurim kutseõppeasutus, kus õpib üle 850 õpilase ning täienduskoolitustel osaleb aastas täiskasvanut. Õppida saab IT-, metalli-, auto-, puidu-, ehitus- ning toidu- ja teeninduserialasid. Erialavalik on suur seepärast, et oma piirkonna lastel oleks võimalik õppida ametit kodule võimalikult lähedal. 90% õpilastest ongi pärit Rakverest ja Lääne-Virumaalt. Aastas võtame riikliku koolitustellimuse alusel vastu umbes 300 õpilast, meie koolis on põhirõhk põhikoolijärgsel õppel, selgitab õppedirektor Anne Loos. Edaspidi tahame suurendada ka keskharidusjärgse ning põhiharidusnõudeta tasemeõppe osatähtsust. Kuna õpilaste arv lähiajal Eestis jõudsalt väheneb igal järgmisel õppeaastal on ca 5% kooliminekueas lapsi vähem, peab kool mõtlema järelkasvu leidmisele. Pakume põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele tööõpetuse tundide raames eelkutseõpet, mida viivad nüüdisaegse sisustusega õppetöökodades läbi meie kooli kogenud kutseõpetajad, räägib õppedirektor. Näiteks Rakvere põhikoolist käib ametikooli töökodades puidu- ja sepatööd tegemas umbes 70 õpilast aastas. Siin saavad nad aimu erialast, paljud neist on potentsiaalsed meie kooli tulijad. Igal kevadel käime läbi kõik linnaja maakonnakoolid, külastame ka Järvamaad ja Ida-Virumaad, kus ametikooli õpilased ise tutvustavad erialasid, mida nad õpivad. Korraldame prak tikavarju päevi, maaturismi teenindaja erialast huvitatutega oleme käinud praktikabaase vaatamas. 26. aprillil on Rakvere ametikoolis lahtiste uste päev, kuhu ootame põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklasside õpilasi ning loomulikult ka lapsevanemaid. Tiina Vapper RAKVERE AMETIKOOL Õpetaja ja õpilase suhe on kutsekoolis teistsugune kui üldhariduskoolis, leiavad Rakvere ametikooli õppedirektor Anne Loos (paremal) ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Ervald. Just põhikoolis tuleks midagi teisiti teha, et õpilastel huvi ja valmisolek õppida alles jääks. Praegu on õppekavad liiga mahukad, materjalist sõna otseses mõttes kapatakse üle.

11 20. aprill 2012 Õpetajate Leht ÜLDHARIDUS Eesti klassika tuleb kooli kohale Alates aastast korraldab Eesti filharmoonia kammerkoor koolikontsertide sarja. Koolid saavad kutsuda koori esitama head klassikalist eesti muusikat ja seda täiesti tasuta. Tahame tutvus tada lastele eesti heliloojaid ja oma koori, aga ka muusikaharidust laie malt, rääkis EFK direktor Es per Linna mägi. Peamiselt on seni esinetud suuremates linnades, kuid ka näiteks Haapsalus. Oleme käinud Tartus Kar lova gümnaasiumis, kus on pikad koorimuusika traditsioonid, väiksematest kohtadest Kuusalus, kus on tugev muusikaõpetus ja initsiatiivikad õpetajad. Jõuaks rohkemgi Koolide aulate akustika mõistagi Esto - nia kontsertsaali mõõtu välja ei anna, kuid Esper Linnamägi sõnul pole see kõige olulisem. Hea muusika ja esituse puhul on tulemus korralik pea iga akustikaga. Kammerkoor harjutab igapäevaselt tagasihoidlikes oludes madala laega väiksemas saalis. Koolides on seega päris head tingimused, rääkis Esper Linnamägi, kelle arvates võiks lapsed rohkem muusikaga kokku puutuda kui üks muusikatund nädalas. Kammerkoor on direktori sõnul valmis tegema aastas rohkemgi kui kaheksa kontserti. Rääkisin sügisel ühe Jaapani dirigendiga nende professionaalne koor pidi aastas tege ma ligi 80 koolikontserti. Lapsed saavad kontserdil ülevaate parimatest eesti klassikalise muusika autoritest, esitusele tulevad Pärt, Eesti filharmoonia kammerkoor esitab koolikontsertide sarjas parimat Eesti klassikalist muusikat. Tormis, Saar, Kreek, Tobias. Väikse rahva kohta on meil väga palju tipptasemel heliloojaid ja neid nimesid tuntakse ka mujal maailmas rääkis Esper Linnamägi, kelle sõnul ei väsi 45 minutiga ka väiksemad lapsed ära kuulatakse, vastatakse küsimustele jne. Ühiskonnas on rohkem esil popmuusika, kuid Eesti klassikaline muusika on mujal tuntum. Klassikalises muusikas on aga meie kammerkoor maailma absoluutses tipus, seda tarbitakse kogu maailmas, ütles Esper Linnamägi. Kammerkoor on tõesti väga kõrgel tasemel, võidetud on hinna tuim plaadistusauhind Gram my, nominatsioone on aga tervelt 11, plaadistatakse eri kooslustes (nt koos kammer- või sümfooniaorkestriga). Lisaks Eestile antakse palju kontserte ka välismaal, sel hooajal on esinetud näiteks Austrias, Hollandis, Saksamaal, Norras, aprillis osaletakse festivalil Portugali pealinnas Lissabonis. Koos noorte dirigentidega Hiljuti tegi pool koori Prantsusmaal ooperit, teine pool koos Otsa-kooliga koolikontserte, kus tulevased kooriju hid said kogemusi, osaledes koo ris lauljatena. Praktikat võiks muusika - õppeasutustes olla rohkem. Seepärast pakumegi õpilas tele võimalust oma projektis kaas a teha. Nii saavad nad teada, mida töö endast kujutab. Võibolla nad ei tahagi tule vikus sel alal töötada, kirjeldas Esper Linna mägi projekti plusse. Pealegi aitab tunnike klassikalise muusikaga noor tel arendada süvenemisvõimet, mis tänapäeva inimestel kaduma kipub. Loodan, et tulevikus jõuab hea klassikaline muusika rohkemate lasteni kui seni. Kristi Helme ÕPIABI Lugemistegevuskett (Lese- Aktionskette) Saksa keele tunni elavdamiseks eri vanuses õpilastega võib mängida järgmist mängu. Õpetaja jagab õpilastele lipikud eri tegevustega. Õpilased loevad esialgu vaikselt läbi teksti oma lipikul. Keti tegevuste ajal ei tohi rääkida, kui juhend seda ei nõua. Näiteks on ühel õpilasel on lipikul tekst: Kui õpetaja ütleb Alusta, tõuse püsti ja ütle Tere hommikust. Seega algab mäng sellega, et õpetaja ütleb: Alusta! (Wenn der Lehrer sagt Fang an, steh auf und sage Guten Morgen.) Teisel õpilasel on käsk: Kui keegi ütleb Tere hommikust, mine tahvli juurde ja joonista kolmnurk (Wenn jemand Guten Morgen sagt, geh zur Tafel und zeichne ein Dreieck). Kolmandal lipikul on: Kui keegi tahvlile kolmnurga joonistab, plaksuta aeglaselt kolm korda. (Wenn jemand an der Tafel ein Dreieck zeichnet, klatsche langsam viermal.) Jne. Lipikuid võiks olla (oleneb õpilaste arvust, mõni võib saada ka kaks lipikut), et mäng väga ruttu otsa ei saaks. Mängu lõppedes võib lipikuid vahetada ja uuesti alustada. Tegevus sobib kõikide võõrkeelte tundidesse. Uusi käsklusi saab õpetaja alati juurde mõelda. Head lugemist ja tegutsemist! LAIDA MEIGO Kadrioru saksa gümnaasiumi saksa keele õpetaja Õpetajatöö Iirimaal on nõutud, nõudlik ja hinnatud Märtsis Dublinis toimunud CEDEFOP seminaril arutati õpetajate ja koolita jate professionaalse arengu võimalusi Euroopas. Osalejad Saksa maalt, Suurbritanniast, Kreekast, Prant sus - maalt, Hispaaniast, Portugalist, Norrast, Rootsist, Bulgaariast, Slovakkiast ja Eestist tutvustasid oma riigi õpetaja põhi- ja täien dus koolitust. Töö ja tasu üle kurta ei saa Iirimaa võõrustajaks valimine pol nud juhuslik: õpetaja sotsiaalne staatus on seal väga kõrge ning hariduskorraldus tervikuna väärib tutvustamist. Õpetajate registrit haldab ja kvali fikatsioone tunnustab uus asutus nimega Teaching Council. Masu ajal on esimest aastat töötava õpetaja aastapalka vähendatud: ta saab eurot senise asemel. Ametijärke on 25 ja kogenud õpetaja võib jõuda eurose aastapalgani (2008. a oli selleks numb riks eurot). Nii on mõistetav, miks õpetajaks on raske saada. Kan didaadid tulevad 25% parimate kesk koolilõpetajate hulgast. Iirimaa hariduspoliitika prioriteet on kvaliteetne rahvaharidus. PISA tulemuste paranda miseks tehakse suuri jõupingutusi. Nädala jooksul oli meil võimalik külastada mitmeid haridusasutusi. Balleyfermot College of Further Education on Dublini kutse õppe keskus (asutatud 1979), milles põhirõhk tehnoloogiaharidusel. Elukestva õp pe võimalusi pakutakse 39 eri alal koostöös paljude kohalike ettevõte tega. Kooli õppekeskkond on heas mõttes mitmekesine, lisaks rohketele arvutiklassidele on oma telestuudio ja muud erialaklassid. Huvitav oli, et õppijate konsulteerimisel pööratakse tähelepanu ka sellele, mida peab teadma võimalikest piirangutest oma haridustee ja tööelu planeerimisel. Holy Rosary National School on paljude immigrantidega piirkonna algkool. Võis näha, kuidas kool suudab täita aina kasvavaid sotsiaal seid ülesandeid. Töötajate seas oli pal ju noori, sh meesõpetajaid. Riik on erilise tähelepanu alla võtnud kirjaoskuse edendamise. Kooli raama tu kogu teenindab nii õpilasi kui ka lapsevanemaid. Loetut arutatak se lugemis klubides. Osa keeletunde toimub viie-kuue õpi lasega rühmades, vastavalt jõudlusele, ühes lugemisekirju tamise tunnis oli neli õpetajat. Individuaalseks järele aitami seks on nn reading recovery tunnid. Ühes sellises oli meeldiv jälgida, kui palju eri võtteid oskas nutikas noor meesõpetaja kuueaastase poisi õpetamisel rakendada. Koolijuht rõhutas, kui oluline on koostöö lapsevanematega ja kui palju annavad kodukülastused. Lapse vanemad käivad ka tunde vaatamas ning oli näha, et kool ja kodu on õppimise ja distsipliini küsimustes ühel meelel. Koolis valitses väga sõbralik ja toetav õhkkond, koolijuhil jätkus humoorikaid kommentaare ja toetavat sõna nii külalistele, õpilastele kui ka kolleegidele. Sooja koolilõunat meie mõistes ei pakuta, kõigil on oma võileib kaasas. Kellel pole, saab selle võtta korvist, mis asub koridoris laual. Loomulikult pakuti kuulamiseks ka õpilaste kontserti. Saime teada, et kuigi muusika pole koolis kohustuslik õppeaine, enamik koole seda siiski õpetab. Käisime ka ühes tunnis, kus pilli mängisid ja laulsid kõik õpilased. Lisaks oma koo li muusikatundidele käivad koolis teisipäeviti professionaalsed muusi kud, kes õpe - tavad huvilisi pilli mängima ja rahvamuusikaga süvitsi tegelema. Parimad mõeldavad võimalused Veel külastasime keskkooli ni me ga Warrenmount Presentation Secon dary School. Tegemist on katoliik liku tütarlastekooliga, üldse on 95% Iiri koolidest katoliku kiriku supervisiooni all. On ka poiste- ja segakoole. Tähelepanuväärne on keskkooli nn vaheaasta (transition year meie mõistes 11. klass). Õpilasel on õigus seda võtta, et paremini orienteeruda kutsevalikus ja otsustada, kas minna pärast seda tööle või jätkata õpinguid ülikooli astumiseks. Vaheaasta võib ka vahele jätta ja kohe edasi õppida kahes viimases keskkooliklassis. Vaheaastal õpitakse tavalisi õppeaineid, reede on jäetud tutvumiseks tööeluga ja praktikaks mingis ettevõttes. Õpilaste arengu hindamiseks on kõikides kooli des kaks korda aastas vestlused. Kooli vormil on identiteeti loov tähen dus, religiooniõpetus on kohustuslik ja oluline. Kõige huvitavam kogemus tuli aga õpetajate täienduskoolituskeskusest. Drumcondra Education Centre on riik lik asutus, midagi meie kunagise VÕT-i sarnast, kes vastutab reformideks vajaliku informatsiooni vahenduse ja õpetajate ainealase nõustamise eest. Selle direktor dr Eileen O Connor on tõeline õpetajate õpetaja, kes mõistab, mida tegevõpetajale vaja ja kuidas seda vahendada. Keskus koolitab lektoreid kogenud õpetajate hulgast, kes siis üheksas keskuses üle Iirimaa vahendavad infot kohalikele koolidele. Õpetaja saab täienduskoolituse aine punkte (credits), see lubab tal edasi liikuda oma kvalifikatsiooniredelil. Õpetajat toetavad arvukad konsultatsioonivõimalused ja kitsamad ainekursused. Keskusel on oma pub likatsioonid ning info kodulehel. Külastasime ka õpetaja põhi koolitusega tegelevat asutust Marino Insti tute of Education, kus meile tutvus tati õpetajakoolituse õppe kava sid ja taotlusi nende uuendamisel. Eesmärgiks on professionaalne oivali sus (excellence), mis eeldab nii kooliajaloo, õpetatava aine kui ka didaktikate tundmist. Küsisime sedagi, kuidas saadakse koolijuhiks. Kõige olulisem on ikka professionaalsus ja pedagoogiline töökogemus, selleta polevat võimalik kooli juhtida. Koolijuht on eelkõige pedagoog ja alles seejärel bürokraat. Nii ongi mõistetav, miks väga noori juhte Iirimaa haridusasutustes pole. Koolijuhi tööleping on täht ajatu. Koostöö kohalike omavalitsustega on väga oluline. Käitumishäiretega õpilastega toimetulekuks töötab tugikeskus NBSS (National Behaviour Support Service). Hämmastas, kui targalt ja võimsalt toetavad välis maal elavad iirlased Iiri maal asuvaid haridusasutusi. Kõne aluses õpetajate instituudis oli ka oma konverentsikeskus ja arvukalt ajaloolisi eksponaate. Iirlased peavad vajalikuks austada oma ajalugu ja traditsioone, rakendatakse vaid neid uuendusi, mis on põhjalikult läbi kaalutud ja professionaalsetes aruteludes vajalikuks tunnistatud. Palju oli õppida ka õppelähetusel osalenute ettekannetest. Ühisjooneks oli vajadus edasi liikuda seniselt Bologna mudelilt 3+2, mille heaks näiteks oligi Iiri kogemus. Õpetajakoolituseks on vaja rohkem aega ja sisukat koolipraktikat. Rõhu ta ti ka õpetaja koolituse kursuste sisu täiustamist ning põhi- ja täiendus koo lituse paremat seostamist. Iirimaal osatakse õpetajalt väga palju nõuda, kuid samas ka haridust ja õpetajatööd vääriliselt hinnata. Urve Läänemets 11

12 TEHNOLOOGIAÕPETUS Õpetajate Leht 20. aprill 2012 Kangasteljed, triibuvaibad, oksjon Sepatööd kooliõues Virtuaalne õpilastööde näitus emadepäevaks Peagi on tulemas emadepäev ja meil kõigil on võimalus oma ema meeles pidada ja meeldivalt üllatada. Üks südantsoojendav võimalus on midagi ise meisterdada. Eesti tööõpetajate selts korraldab sel puhul virtuaalse õpilastööde näituse Kingitus emale. Eesmärk on kokku koguda ning internetikeskkonnas näitusena üles seada toredad pildid esemetest, mida lapsed on emadele selleks päevaks teinud, olgu nendeks puidust või metallist lill, medaljon või öölamp, nõelapadi või pajalapp. Tähtis pole see, mis ese lõpuks valmib, vaid et see oleks ise tehtud. 12 Ilmade soojenedes muutub taas ak tuaalseks õuesõpe. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse tunnis on üks võimalus teha õues noatöid, mille käigus valmivad muistsed karjalaste mänguasjad. Kuid mõelda tasub ka sepatöö peale. Sisetingimustes tehakse Tallinnas sepatööd näiteks Arte gümnaasiumis ja Vanalinna hariduskolleegiumis. Maakoolidest on esinduslik sepikoda Hiiumaal Kärdla gümnaasiumis, samuti Elvas ja Rõuges. Klassiruumidesse sepistamistingimuste loomine on küllaltki kallis ja piiranguid seab korraliku ventilatsiooni puudumine. Kuid sepatööd saab proovida ka õues, kui ilmad on juba piisavalt soojad. Tõsi, korralik sepatöövarustus on suhteliselt kallis. Eraldi väliääs maksab umbes 600 eurot, korralik alasi , lisaks muud vahendid. Kuid õuesõppe tunniks ei ole vaja ehitada ja sisustada täisvarustuses sepikoda, kus töötamiseks peab õpetaja läbima mitmesajatunniseid koolitusi. Eesmärk ei ole ju lastega Damaskuse terast sepistada, vaid anda neile aimu, kuidas on võimalik metalli töödelda. Ristiku põhikoolis kasutatakse enda kokkukeevitatud ääsi. Tuult teeb Nõukogude-aegne tolmuimeja. Alasiks kasutatakse raudteerelssi, mille saab suhteliselt soodsalt mõnest metallikokkuostust. Teisteks töövahenditeks on näpitsad, meislid ja kilosed vasarad. Sepistamiseks vajalikku materjali on võimalik saada metallikokkuostust või vajadusel osta ehituspoest. Õuesõppetundides saavad õpilased proovida kolme-nelja põhilist sepatöövõtet: venitamine, raiumine, painutamine. Töö tulemusena on valminud väikesed ehted, nagid, ahjuroobid. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ohutustehnikale ja sobivale tööriietusele: kitlid, põlled, kindad, prillid. Korraga on ääsi ümber 3 4 poissi ja töö käib vahetustega. Kõigil peab olema täpselt teada kuuma raua töötlemisala, kuhu keegi ei tohi ootamatult sattuda. Jürgo Nooni Tallinna Ristiku põhikooli õpetaja Virtuaalnäitust on üsna kerge koostada, sest digifotot on lihtne teha ja levitada, jääb ära esemete transport ja näitusesaali rent. Näituse külastajatel on ka kergem, sest tööde vaatamiseks ei ole vaja kohale sõita, piisab ükskõik millisest internetiühendusega arvutist. Tänu sellele saab näitusest osa suurem hulk huvilisi. Eesti tööõpetajate selts kutsub kõiki töö- ja tehnoloogiaõpetuse, käsitöö- ja algklassiõpetajaid sellest näitusest oma õpilastega osa võtma. Näitusel osalemiseks tuleb teha õpilasel oma emale mõeldud kingitusest üks või mitu fotot ja saata need aadressil tooopetus@gmail.com hiljemalt 4. maiks. Täpsem info Eesti tööõpetajate seltsi koduleheküljel www. etselts.ee. JÜRGO NOONI Eesti tööõpetajate seltsi liige ARGO KERB Sisetingimustes tehakse Tallinnas sepatööd Arte gümnaasiumis ja Vanalinna hariduskolleegiumis. Paide ühisgümnaasiumis väljuvad käsitöötunnid aeg-ajalt klassiruumist, et tuua õpilaste loominguline tegevus kogu koolipere silmade ette. Nii on saanud populaarseks kooli fuajeesse ülesseatud kangasteljed, mille taga on vahel kududa soovijatest lausa järjekord. Ei ole teada, kas vanasti talumehed telgedel kudusid, aga meie koolis on see käsitööliik populaarne ka poiste hulgas. Õpilaste ühistööna valminud triibuvaipadest kasvas välja võimalus osaleda heategevuses. LC Paide Bastion ja naisteklubi Z korraldavad igal aastal heategevuskontserdi, mille tulu suunatakse laste heaks. Sel aastal märgati, et meie kool vajab uut nüüdisaegset helitehnikat ning tehti ettepanek osaleda õpilaste valmistatud kaltsuvaipadega KUMA raadio korraldatud heategevusoksjonil. Selle tarvis kudusid õpilased üheskoos kaks kena vaipa, millele andis emotsionaalset väärtust juurde see, et need kooti laste kodust kaasa toodud ja ribadeks lõigatud vanadest T-särkidest taaskasutus. Oksjon osutus eriti edukaks. Õpilaste panus helitehnika ostmiseks oli ligi sada eurot. Noortele valmistas rõõmu ka üks vanaema, kellest sai ühe kaltsuvaiba omanik ning kes tänas selle tegijaid. Kaunite kunstide nädalal näitasid õpetajadki, mida oskavad. Fuajee seinu Eesti käsitööõpetajate selts Aita tugevdab õpetajate ühtekuuluvustunnet sellega, et korraldab igal suvel neile silmaringi laiendava kokkusaamise, kus on tähelepanu keskmes kogemuste vahetamine, sidemete loomine jms. Igal sügisel korraldab Aita aga koolikesksema kogunemise, mille põhiteemaks on ainekava, innovaatilised õppemeetodid jms. Aita on korraldanud ka ühiseid kursusi Eesti tööõpetajate seltsiga. Suvel Elvas toimuva ühise kursuse teema on Terves kehas terve tehnoloogia. Aita ja Eesti tööõpetajate seltsi ühiste suvekursuste eesmärk on saada uusi teadmisi ja kogemusi praktiliste õpitubade kaudu. Vähem tähtis ei ole tutvumine kohaliku eripära ja traditsioonidega ning aktiivne puhkus. Õppepäevad annavad õpetajatele nii vaimu- kui ka kehakosutust. Täpsem info meie suvekursuse kohta on kodulehel Aastaringseks suhtlemiseks pakub Kangasteljed koolimaja fuajees ning ühistöös valminud triibuvaip. õpetajatele häid võimalusi võrgustikutöö. Seltsil on oma kodulehekülg ja aktiivne list napud@lists.oesel.ee. Info paremaks kättesaamiseks ja probleemide lahendamiseks korraldatakse e-koosolekuid ekos@lists.oesel.ee. Soovime kasvatada noori, kes oskavad hinnata ja säilitada väärt traditsioone ning samas orienteeruda tänapäeva tehnoloogilises maailmas, et loovus ja oma töö iseseisev organiseerimine oleksid hinnatud. Terje Raudsepp Rapla Vesiroosi gümnaasiumi käsitöö ja kodunduse õpetaja, Raplamaa käsitöö ainesekstiooni juht kaunistasid käsitööõpetaja lapimaalid; kunstiõpetaja joonistused; slaavi osakonna õpetajate tikitud maalid ning pärlikompositsioonid; loodusõpetaja tikitud lilled. Üllatusena selgus, et kudumise ja heegeldamisega tegelevad usinasti ka meie matemaatikaõpetajad, et direktor on osav õmbleja ning tööõpetuse õpetaja hea fotograaf. Kristi Teder Paide ühisgümnaasiumi käsitööõpetaja Inimene tahab kuhugi kuuluda Märtsis toimus Rocca al Mare koolis pedagoogide ühenduste ülene koostööpäev PÜÜK. Käsitööõpetajate seltsi Aita õpitoas tutvustati lõngast nööpide valmistamist ja paelte punumist. KRISTI TEDER Koos on õppepäevi teha kergem! Järvamaa ja Raplamaa käsitööõpetajad on koos käinud juba kuuel korral. TERJE RAUDSEPP Järvamaa ja Raplamaa käsitööõpetajad korraldavad ühiseid õppepäevi alates aastast, mil koos on käidud juba kuuel korral. Koos on küpsetatud ja õpitud valmistama tervislikke suupisteid ning jooke, ühiselt on kuulatud loenguid, tehtud metallitööd, meisterdatud butafoorseid sõlgi ja pildiraame, valmistatud ehteid ja kõlavöid vaselistega ning õpitud säilitama ja puhastama tekstiile. Selle aasta veebruaris käisid Raplamaa käsitööõpetajad külas Paide gümnaasiumis, kuhu õpetajana-juhendajana oli külla kutsutud Tallinna reaalkooli käsitööõpetaja Katri Org. Kuulasime esitlust eelvildi eelistest ja kasutamisvõimalustest, mis oli tõeliselt huvitav. Esitlusele järgnenud töötoas valmisid igal õpetajal kaunid ja soojad kindad, aktiivsematel ka õlasall. Viltimise käigus arutlesime palju elevust tekitanud uue õppekava üle, kuidas kellelgi toimuvad käsitöö ja kodunduse tunnid poistega ja segagruppides ning mida huvitavat tehakse projektõppes. Jagasime ideid ja vahetasime mõtteid, mis ja kuidas edasi. Pirjo Aer Paide gümnaasiumi käsitööõpetaja ja Järvamaa käsitöö ainesektsiooni juht

13 20. aprill 2012 Õpetajate Leht KOOLIELU Kust käitumishälvetena käsitletavad arenguraskused alguse saavad? Inimesel on umbes geeni, millest igaüks kannab mingit funkt siooni ja omadust. Kuid omavahelistes kombinatsioonides on neid miljo neid. Iga kõikvõimaliku omaduse või käitumisvarjundi jaoks on min gi geneetiline tekkejuhis. On ka riku tud geenid viirustel on võime geenidesse tungida ja seal oma aega oodata. Meis kõigis on peidus nii kurjad kui ka head geenid. On näiteks õppimisvõimet reguleeriv geen (RGS 14), kehakaalu reguleeriv geen (Cpe), keha skeletiehituse (hox-)geen, silmavärvi geen. Isegi selliste asjade jaoks on geenid nagu halb autojuhtimisoskus, mõrutundlikkus, pedantsus. Kasvatusteema jaoks on oluline, et meis on ka halva mälu, egoismi ja sadismi geenid. Kui geen käivitub, teeb ta endast kasutamiseks koopia kas RNA või mitokondri staadiumis, genoom ise jääb muutumata. Selle staadiumi aegsed välised mõjud ongi päästikuks, mis võib vallandada inimeses pahelised jõud või lausa saatana. Räägime veidi lihtsustatult kasvatuse epigeneetikast. Ma pean silmas kasvatuse algstaadiumis tehtud vigu, mis võivad lapse kogu arengusuuna pärssida ja väärkäitumiste süsteemi vallandada. Siit tulenebki väga ammune tõdemus, et kui põhjus pole bioloo - giline (katkine aju, millest rääkisin eelmistes peatükkides), siis on iga võssakasvanud laps kellegi kasvatusviga või pedagoogiline praak. Tegelikult on selles lapses siis käivitatud ohtlik, kuid seni uinunud geen. Analoogpedagoogika Lapse esimene õppimine on analoogpeda googika, nagu loomariigiski. Laps jäljendab. Kogemuseks saav eeskuju võikski olla see kasvatuse epigeneetiline efekt. Aju tahab nähtut jäljendada ja otsib tuge olemasolevast, pärilikust ehk geneetilisest süsteemist. Nii käivitab vanemate kurjus kurjuse ka lapses, sest vastav geen on tal ju olemas. Samuti hirm hirmu, hooli matus tuimuse jne. Aga ka vastupidi: lapselt küsimine mis? kuidas? miks? käivitab uudishimu, vanemate rõõm lapse rahulolu. Kui räägime ADHD-st (eesti keeles aktiivsus-tähelepanuhäire ATH), siis käsitleme aktiivsust ja tähelepanu koos. Nende omaduste pahelise poole käiviti on ühine. Iga inimese üks geneetiline võimetekompleks on tähele panu. Selge see ilma pole võimalik üldse olemas olla, ei inimesel ega loo mal. Kuid tähelepanu viiest oma du sest on kasvatuse jaoks kõige olu lisem keskendumisvõime ehk tähe lepanu püsivus. Püsimatul ehk kesken du mis - võimetul lapsel preva lee rivad püsivuse ees teised tähele panu omadu sed: Kasvatuse epigeneetika 3. RAIVO JUURAK RAIVO JUURAK RAIVO JUURAK Tõnu Ots: Meis kõigis on peidus nii kurjad kui ka head geenid. tähele panu liikuvus ja jaotuvus. Kauges mine vikus olid need ellujäämiseks olulisemad kui teadvusele oluline kes kendumisvõime, mis pani aluse mõtlemisele. Kujutage ette püsimatut last: ta reageerib igale uuele ärritajale (tähelepanu liikuvus) ja tegeleb saja asjaga korraga (tähelepanu jaotuvus). Või teist pidi: kui meie laps suudaks ühe asjaga keskendunult tegelda mingi etteantud aja jooksul, kas räägiksime siis tema tähelepanuhäirest? Varase ea kasvatuses on võimalik seda tasakaalu õigete lülitite valiku ga muuta. See artikliseeria vaatab hälvete põhjusi ja allikaid. Prob leemidega toimetulekuks peab uued artiklid kirjutama. Kuidas jonnist saab jonnimine Kui inimene avastas, et ta on olemas, hakkas ta ennast nimetama Homo sapiens tark, mõistusega inimene. Kui inimene hakkas kasutama välismälu ehk katalooge, otsustas ta ennast nimetada Homo sapiens sapiens või Homo habilis tarkade tark, tarkust kasutav inimene. Kuid meie genoomis on veel üks ressurss, mis on andnud meile õigustuse nimetada end Homo sapiens conativis tark tahteline inimene. Eneseteostuseks jääb ainult tarkusest väheks, on vaja ka tahet konatiivsust. Tahte avaldumise kõige märgatavam vorm on enesekindlus millestki keelduda ja jonn oma soovitut saavutada. Ka see kuulub tähelepanu kategooriate hulka: pingetaluvus oma jonniga saavutada soovitud eesmärk. Kui kasvatuse mureks on lapse jon nimine, siis lähemal analüüsil on samuti tegu kahe tahte vastandu misega. Jonnides püüab laps oma tahet kehtestada kas siis teise tahet mitte täites või oma tahet peale surudes. Väikelapse juures on üks esimesi tahteavaldusi mina ise. Loomulikult pole emmel aega oodata, kuni laps on vildid jalga saanud ja üritab neile sukkpükse peale vedada. Ning ta katkestab lapse tahte mina ise oma keeluga: Midagi sa ei taha, ära kohmitse, emal on kiire. Järgmisel õhtul on laps juba õppinud keelu jõudu tunnetama ja jonnib vastu, kui ema kehtestab ennast oma tahtega: pane ennast ometi riidesse. Laps teab, et ei taha -ga saavutas ema eile oma tahte, ja teeb nüüd seda järele. Kas on vale järeldada, et ema käivitas oma käitumisega epigeneetiliselt jon ni asemele geeni paha vormi jonnimise, mis veel mõne kordamise peale saabki lapse käitumise osaks? Lapse jonnist midagi saavutada on saanud kellegi teise tahte vastu töötamine jonnimine. Selle ilmekas näide on ka kehtestunud negativism : ühelt poolt laps allub ja soostub lapsevanema kehtestusega olen jah huligaan ja teisalt kehtestab ennast ikkagi ise: ja huligaanid hauguvadki vastu. Kehtestunud negativism on minu praktika raskemaid väärkasvamise situatsioone. Otsustusvõimetus Sellegi jaoks on geen, kuid igaühes see siiski ei käivitu. Siin on käivitustrikliks lapse eest otsusta mine, etteütlemine, ise ära tegemine. Sellise lapsega on hõlbus toime tul - la, sest kui ta ei üritagi midagi otsustada, pole tal vaja tahet ilmutada ja lapsevanemate rõõmuks selline laps ei jonni ka. Kuid lapses käivitub õpitud abitus ja kunagi hiljem oleme tõenäoliselt hädas sõltuvustega. Motivatsioonihäired Motivatsioon on sotsiaalne kategooria saavutada elus midagi ja selle jaoks oletatavasti spetsiifilist geeni ei ole. Küll aga on geneetiline arenguinstinkt: aju seletamatu sund areneda, ühendada neuroneid, muu tuda keerulisemaks. Selle instink ti (instinkt on geeni tööriist käitu mises) käivitamiseks vajab aju käivitina uudishimu. Arengut saab samuti kasvatuslike epigeneetiliste päästikutega pärssida, pidurdades uudishimu: ära päri, ära uuri, ära lõhu lahti, küllap saad kunagi teada. * On kolm fataalset kasvatusviga, mis tehakse ehk küll heade kavatsustega, kuid igal juhul käivitavad kunagi käitumishälbed. Lapse taltsutamine on aktiiv suse mahasurumine. Lapse dresseerimine on algatusvõime ja uudishimu mahasurumine. Lapsele etteütlemine, ise ära tegemine on abituse kasvatamine. Tõnu Ots psühholoog Jonnides püüab laps oma tahet kehtestada kas siis teise tahet mitte täites või oma tahet peale surudes. Õpetajakoolitus: rohkem ja paremat Õpetajapraktika peaks moodustama õppest protsenti. Möödunud neljapäeval oli Tallinnas Eduko rahvusvaheline konverents, kus rõhutati praktika tähtsust õpetajakoolituses. Ettekandeid pidasid ja töötubasid juhtisid Viive-Riina Ruus, Pille Slabina ja Maarja Mänd Eestist, Erja Syräläinen Soomest, Jacques van der Meer Uus-Meremaalt, Sylvia Chang Singapurist, Kerry Jordan-Daus Inglismaalt ja Tom Russell Kanadast. Russell pidas oma ettekande Skype i kaudu ja rõhutas, et õpetajakoolituse kvaliteet ei parane enne, kui praktika moodustab õppest protsenti. Seejuures pidas Russell üsna mõttetuks vaatluspraktikat, märkides, et vaatlejana samastub üliõpilane pigem õpilase kui õpetajaga. Oma ettekande lõpul ütles Russell, et peab lõpetama, sest kohe algab tal loeng, tõusis püsti ja lahkus kaamera eest. Kohvipausi ajal rääkisime praktikast Tallinna ühisgümnaasiumi direktori Mehis Peveriga. Tema arvas nagu Russellgi, et õpetamine ongi samavõrd praktiline tegevus nagu jalgrattasõit, mida ei saa vaadeldes ära õppida. Vaatlusi ja teooriatki läheb rattasõidul vaja alles siis, kui tasakaalu hoidmine juba selge. Harjumuse segav jõud Russell tõdes, et põhimõtteliselt on kõik õppejõud nõus, et praktikat peaks rohkem olema, kui aga selle osatähtsust suurendatakse, siis protestitakse. Russell tõi näite aastatest, kui Queensi ülikoolis saadeti kõik uued üliõpilased kõigepealt kuuks ajaks koolidesse tunde andma (nagu meil kartuleid võtma). Russellile see süsteem meeldis, kuid paljusid tema kolleege ärritas, et üliõpilased esitasid neile palju praktilisse kooliellu puutuvaid küsimusi, millele professorid ei osanud oma teooria põhjal vastata, ja varsti pöördutigi sisseharjunud süsteemi juurde tagasi. Russell märkis, et harjumuse jõud ongi suur takistus õpetajakoolituse uuendamisel, ja soovitas sellest jagu saamiseks lugeda näiteks Charles Duhiggi raamatut Power of habit (2012). Russell rõhutas, et just kogemused on need, mis aitavad õpetaja harjumusi ja käitumist muuta, mitte teoreetilised loengud. Et loeng ei mõju, seda märgati juba aastatel ka Eestis. Tollal uurisid Heino Liimets ja Ülo Vooglaid, kui paljud noored õpetajad ülikoolis õpitud uusi põhimõtteid koolis rakendavad. Selgus, et vaid mõned üksikud. Ülejäänud ütlesid, et neile meeldib õpetada nii, nagu nende õpetaja neid kunagi õpetas. Russelli järgi oli probleem uute meetodite liiga väheses praktilises harjutamises. Kui praktikat oleks olnud protsenti õpetajaks õppimise ajast, poleks niisugust tagasilangemist ilmselt toimunud. Praktika suure osakaaluga ülikoolid on siiski olemas. Kerry Jordan-Daus Inglismaalt tutvustas Canterbury Christ Churchi ülikooli õpetajakoolitust, kus õpitakse osaliselt või täielikult töökohapõhiselt, osaliselt ka abiõpetajana. Eestis vastab sellele mudelile Noored kooli programm. Paraku tunnistas selle programmi koolitusjuht Pille Slabina, et neil kipub hoopis teooriat väheseks jääma. Hindab kaasüliõpilane Kanada Otago ülikooli professor Jacques van der Meer märkis, et õpetajapraktika suurim probleem on, et noor inimene ei saa oma eksimuste kohta piisavalt tagasisidet, vähemalt mitte nii palju, et see aitaks tal oma arusaamu ja harjumusi muuta. Lahenduseks pakkus ta rühmana tegutsemist nii ülikoolis kui ka koolipraktikal. Ta toonitas, et rühmas saab praktikant tagasisidet paljudelt, mitte ainult mentorilt, kusjuures kaaslaste tagasiside on teravam ja ausam. Paraku paljud noored lausa vihkavad rühmana õppimist. Van der Meeri arvates on põhjus selles, et üliõpilastele ei selgitata, mida rühmana õppides harjutatakse: koostööd, üksteise abistamist, vastastikust sallivust iseloomuomadused, mida on tänapäeva konfliktiderikkas maailmas väga vaja. Van der Meer toonitas, et üliõpilased peaksid kogu õpetajakoolituse vältel rühmadena õppima, siis võtavad nad selle meetodi ka üldhariduskooli kaasa. Uus-Meremaal toimib kollegiaalne õpe nii ülikoolis kui ka üldhariduskoolis väga hästi ning see on selle maa ülikooli ja üldhariduskooli tublisti demokratiseerinud. Viimane mood on, et üliõpilased salvestavad oma praktikatunnid nutitelefoni, panevad YouTube i ja analüüsivad seda siis rühmana interneti kaudu. Uurisin paarilt konverentsil osalenud õppejõult, kuidas nad rühmana õppimisse suhtuvad. Nad ütlesid, et annavad oma üliõpilastele rühmatööd küll, aga lisasid, et muid meetodeid peab ka kasutama, sest üksinda saab samuti olukordi analüüsida. Nad ei arvanud, et rühmakaaslaste tagasisidel oleks eriline väärtus, kui sul endal pea töötab. Küllap sellise individualistliku hoiaku taga kollegiaalne õppimine meil toppabki. Raivo Juurak Singapuri riikliku haridusinstituudi professor Sylvia Chang oli õpetajakoolituse konverentsi üks kaugemaid esinejaid. 13

14 ALUSHARIDUS Õpetajate Leht 20. aprill 2012 Mida teha, kui uni ei tule ja toit ei maitse? Meelitamine on mõjusam kui keelamine. Laps vajab igapäevast rutiini. Selles on tal hea turvaline tunne toimetada. Harjumuspärased tegevused enne lõuna uinakut aitavad lapsel ka maga ma jäämisele häälestuda. Nii kui rutiinis tuleb väike kõrvalekalle, võib magamajäämisega probleeme tekkida. Kui laps teab, et nüüd tuleb uni, siis tulebki. Lapsele, kes kurdab, et uni ei taha tulla, võib soovitada: Ole vaikselt, mõtle oma mõtteid ja unista. Siis lõpuks uni tulebki. Uutel lastel on alguses ikka magamajäämisega mure. Laps ei pruu gi üldse olla harjunud päeval magama. Väik se matele võib tunduda magamajää mine lausa hirmutav ja nutu peale ajada: koht on võõras, oma voodit pole... Rahuneda ja magama jääda aitab kodust kaasa võetud kaisuloom. See võib olla muidugi ka nukk või mõni muu mänguasi. Peaasi, et see on lapse enda oma ja seda kaisus hoides on tal turvaline tunne, oma kodu tunne. Kaisuloom on lõunauinaku ajal kaisus suurematelgi lastel, lasteaia lõpuni välja. Kaisuloom, unepai ja unejutt Lõunauinakueelsed rituaalid on unepai ja unejutt. Pärast unepaid enam ei räägita. Unepaid ei tohi unustada, sest oh seda kurvastust siis! Unejutuks võib lugeda näiteks nädala teemaga haakuvaid jutukesi. Kui oli lindude ja loomade nädal, jutustasime, kuidas loomad talveund magasid ja ärkasid. Pärast unejutu lugemist ütlesime lastele, et nüüd mõelgu igaüks, millise linnu või looma moodi ta magab, ja öelgu pärast ärkamist. Lapsed jäid siis hästi ruttu magama. Rohkem magati karu ja siili moodi, kolmas popp magaja oli uss. Lastele meeldis, et sai ennast ussi moodi kerra kerida. Lapsed toovad kodust toredaid raamatuid, mida unejutuks ette lugeda. Kodust toodud unejuturaamatud on lausa riiulis järjekorras ootamas. Kui on paksem raamat või pikem jutt, loeb seda vähemalt nädal aega. Kui laps tuleb, raamat kaenlas, ja ütleb, et ema ei jõudnud peatükki lõpuni lugeda, palun loe edasi, võiks seda lugeda unejutuks. Siis on laps rõõmus ja tulevad ilusad unenäod. Söömisega võivad olla keerulised lood. Mõni laps ei võta lusikatki kätte: Mulle see ei maitse. Siis võiks küsida, kuidas ta teab, et ei maitse, kui pole proovinudki. Söö kaalikat, saad kosmonaudiks Laps tuleb kavalusega toitu maits ma meelitada. Näiteks keelitame lap se peedisalatit sööma: Vaata, kui ilus punane. See teeb sulle ka ilusad punased põsed. Sageli laps mekibki natuke salatit ja läheb peegli juurde vaatama, kas põsed on juba punased. RAIVO JUURAK Harjumuspärased tegevused enne lõunauinakut aitavad lapsel magamajäämisele häälestuda. Kui laps teab, et nüüd tuleb uni, siis tulebki. Vanemate mõju on suur. Kui emadisad ütlevad hommikul ukse vahelt, et laps ei söö, sest ta sõi autos banaani või tahvli šokolaadi, on keeruline last sööma saada. Laste levinumaid põhjendusi mitte süüa on Ma sõin kodus krõbinaid. Meie ütleme, et tule söö tervislikku putru ka. Laps teatab: Minu ema ei tee kodus seda putru. Veename edasi: Sellepärast ta ei teegi, et sa saad seda putru lasteaias. Lapsele tuleb anda valida. Mitte kas süüa või mitte süüa, vaid mida süüa. Kui taldrikul on kaste ja kartul, saab öelda, et palun söö kartul ära. Kui laps kartulit ei taha, saab keelitada teda kastmest liha sööma. Supi puhul võib anda valida, kas süüa ära näiteks porgandid, kartulid või frikadellid. Midagi ta ikka valib. Rühmas oli poiss, kes ei söönud kartulit ega joonud piima. Lõpuks õpetati talle kodus, et ära vaata, mida sa sööd. Nii ta hakkas sööma, silmad kinni. Pärast juba uudishimust piilus, aga sõi edasi. Igasugu kavalused ja nipid tulevad tavaliselt tegevuse käigus impro - vi seerides. Mõni nipp võib endale jabur tunduda, aga töötab. Lapse fantaasiamaailm on selles vanuses piiritu ja ta võtab su juttu tõsiselt. Näiteks sellist: Kui sa tahad kosmonaudiks saada, pead kaalikat sööma. Kõik kosmonaudid söövad kaalikat, et terved ja tugevad olla. Lendur ei jäta midagi pooleli Samasugust võtet võib kasutada, kui lapsed ei taha enda järelt koris tada: Kas sa tahad lenduriks saada? Lendur ei jäta asju pooleli. Ta ei saa öelda, et ei viitsi edasi lennata, ja hüpata poole lennu pealt lennukist välja. Kui sa asju lõpuni ei tee, siis lenduriks ei saa. Laps mõtleb natuke ja koristab, olgu või hambad ristis. Laiskvorstile võiks heaks eeskujuks tuua lapsi, kes on tublid ja hakkajad. Kõik tahavad ju kiita saada. Isegi lohe veab ennast koristama või hakkab suppi sööma, kui tema laitmise asemel kiita teist last. See on sama nipp, kui öelda Ära mine läbi lombi! asemel Mine ümber lombi. Meelitamine on mõjusam kui keelamine. Kristiine lasteaia õpetajate Aet Lillemäe ja Tea Tengi näpunäited noortele kolleegidele pani kirja Meeli Parijõgi MÄNG Kärmed lepatriinud Lapsed istuvad või seisavad rin gis. Mängujuht annab kahele lapsele lepatriinud (need võiksid olla meisterdatud looduslikust mater jalist). Lapsed ulatavad lepatriinusid käest kätte edasi, lugedes samal ajal luuletust lepatriinust. Kui luuletus läbi saab, jooksevad lapsed, kelle käes lepatriinud parajasti on, ringi ümber teiste ja tagasi oma kohale. Jälle alustavad lepatriinud liikumist koos luuletuse kordamisega. Nii õpivad lapsed tajuma rütmi, olema tähelepanelikud ja harjutama luuletuse kooslugemist. Kui luuletus räägib linnust, karust või mõnest muust loomast, valime vastavalt sellele uued kärmed tegelased. KAJA CIMOLONSKAS Tallinna Mahtra lasteaia õpetaja Lepatriinu lasteaia lapsed avastasid kevadet Kalendri järgi algas kevad 20. märtsil ning just siis otsustas Lepatriinu lasteaia pere, et aeg on talv ära saata ning kevad väärikalt vastu võtta. Kõigepealt tuli kevad aga õuest üles otsida. Teel parki tuli lastel ületada suuremaid ja väiksemaid lompe ning lumeseguseid ojakesi. Ka libedat ja kro belist jääd sai jalaga proovida. Pargis leiti tore plats, kus lumi oli täiesti ära sulanud. See sobis peatuseks suurepäraselt. Algas pargivaatlusmäng. Suur oli laste rõõm, kui puu varjus leiti pikutamas Lepatriinu. Lepatriinu ärkas laste jutu peale ning küsis: Miks te tulite parki? Lapsed seletasid rõõmsalt: Tulime talvega hüvasti jätma ja kevadele tere ütlema. Veel maas oleval lumevaibal tehti talvele hüvastijätuks lumeingleid. Pikali lumes käsi ja jalgu lehvitades said lapsed taevast uurida. Taevas oli hall, kuid Lepatriinu pani ette puhuda pilved päikese eest ära. Üheskoos puhuti nagu tuulepoisid ja võluväel piilus päikegi pilvede vahelt välja. Rääkisime ka kevadisest tuulest. Lap sed teadsid, et see on salakaval ning võib kiiresti kurgu haigeks ja nina nohuseks teha. Lapsed uurisid koos Lepatriinuga puuokstel kasvavaid pungi. Nad avastasid, et kõige suuremad pungad on papliokstel. Need kleepuvad ning lõhnavad hoopis teisiti kui teistel puudel. Märgati, et lumi on puutüvede juurest ERAKOGU Lepatriinu lasteaia lapsed käisid pargis kevadet otsimas. Pildil uurivad nad koos Lepatriinuga puuokstel puhkevaid pungi. juba sulanud, aga mujalt veel mitte. Lepatriinu selgitas, miks see nii on. Imetlesime esimesi imetillukesi rohulib lesid. Laevukest meenutavasse puukoore tüki kesse sosistati sala soovid ning peideti laevuke lume alla, et sulaveed viiksid soovid Soovide Täitumise maale. Kuna pargis oli puudelt murdunud oksi, andis Lepatriinu lastele ülesande panna oksakestest kokku pilt. Lapsed tegid puuokstest lasteaia maja. Lepatriinu uuris, kas talvel oli lumi samasugune kui varakevadel. Lapsed meenutasid, et talvel oli lumi pehme ja kohev, jäise koorikuta. Lumest tehtud klotsidest valmis lumeonn. Matka lõpetuseks sai iga laps öelda kevade ühe tunnuse ning mängiti liiku mismängu Plaksukull. Et matk hästi meede jääks, joonistasid lapsed Lepatriinule mälestuseks pildikesi kevadisest pargist. Seda tehti küll paberile, kuid laua asemel oli asfalt. Üks tähelepanelik poiss leidis kõige armsama kevademärgi lasteaia seina äärselt peenralt suure lumevalli tagant. Need olid lumikellukesed. Nii möödus vahva hommiku poolik. Pärast sel list retke oskavad lapsed märgata keva de tulekut, tunda rõõmu maha kukkunud oksakestest ja jäisest koori kust lumevaibal. Õues on alati midagi uurida, avastada ja otsida. Seal pole kunagi igav! SIRJE ILLOPMÄGI Kohtla-Järve Lepatriinu lasteaia direktor KÜLLI BACHMAN Kohtla-Järve Lepatriinu lasteaia õpetaja Kasside boogie 4. aprillil toimus vene kultuurikeskuses Tallinna lasteaedade projekti Kas side boogie pidulik lõpuüritus: laulu festivali Loomad meie sõbrad lõppkontsert. Tänavuse õppeaasta projektis joonistati lasteaedades pil te teemal Loomad ja keskkond ning parimatest töödest pandi Kullo lastegaleriis üles näitus. Linnaosades peeti lauluvõistluse Loomad meie sõbrad eelvoorud, projekt lõpe tati piduliku kontserdiga vene kultuurikeskuses. Lõppkontserdile olid kutsustud kõik projektis osalenud lapsed. Kõik saalis olijad olid maskeeritud loomadeks. Pidu juhtisid kolm kostü meeritud kassi: eesti keelt rääkiv maskott, prügikastikass Mona, tema õde vene keelt rääkiv kodukass Lika ja kakskeelne kodutu Miisu. Laste laulu numbrite vahel toimus laval palju põnevat. Hinge kinni pidades elati kaasa suvilasse maha jäetud kassipoegade Mona ja Lika seiklustele. Kõige ülevamad hetked olid peo alguses ja lõpus, kui saalitäis lapsi laulis festivali nimilaulu, Kersti Kuuse Kasside boogie t. Milline kirjeldamatu rõõm ja võimas energia! Sel - listel hetkedel ununevad mured, töö ja vaev, mis organiseerimiseks kulus, ning jääb veendumus, et seda on lastele väga vaja. Käesoleva aasta projekti nimel olen kohtunud paljude imeliste ja abivalmis inimestega lasteaedadest, firmadest, ametiasutustest. Suur tänu teile kõigile! EDA MAASIK projektijuht, Tallinna Kiisupere lasteaed, MTÜ Kasside Boogie 14

15 20. aprill 2012 Õpetajate Leht ELU JA INIMESED Tants muusikaõpetajana kestab veel RAIVO JUURAK Õpilastega on Merle Ilusal alati olnud väga hea klapp ning laulmis- ja muusikapisikuga on ta 36 õpetaja-aasta jooksul jõudnud nakatada tuhandeid. ÕPETAJA MAIAN-ANNA KÄRMAS laulja, laulukirjutaja ja ERR-i muusikatoimetaja Rahulik, stiilne, humoorikas Merle Ilusa käe alt on sirgunud mitmed tuntud muusikud. Pea kõik lapsed saab laulma õpetada. Kui Merle Ilus aastakümneid tagasi konservatooriumis muusikapedagoogika ja koorijuhtimise eriala lõpetas, arvas ta, et kannatab kolm kohustuslikku õpetaja-aastat ära ja laseb koolist esimesel võimalusel jalga. Nüüd on sellest ajast möödas 36 aastat ning kõik need aastad on Merle Ilus töötanud ühes koolis Gustav Adolfi gümnaasiumis (GAG) Tallinna vanalinnas. Koolis, kus 1970-ndate keskpaigas polnud ühtegi koori, sündisid Merle Ilusa käe all nii sega-, laste- kui ka poistekoor. Praegu on tema juhendada segakoor, kus on koos ligi poolsada klassi poissi-tüdrukut, viimasele laulupeole läks õpetaja aga tervelt 80 noorega. Võtsin sellel aastal koori kõik, kes tahtsid tulla ja viisi pidasid. Nii hea on töötada, kui ei pea kedagi laulma sundima. Kooriproovid toimuvad GAG-i uhkes Mederi saalis. Vilistlased kinkisid koolile hiljuti uhiuue klaveri, mis hea akustikaga ruumis kaunilt kõlab. Mure on vaid selles, et ruum on pisike ning terve koolipere mahutamiseks tuleb vahel teha kuni viis aktust järjest. Keskkoolipingist lavale Enne ülikooliaastaid perekonnanime Ambre kandnud Merle hakkas orkestriga avalikkuse ees laulma juba 12-aastaselt, esimesed lindistused raadios salvestas aga eelviimases klassis. Üks tuntumaid laule Merle Ilusa repertuaaris on Tants kestab veel aasta menuka poplaulu The beat goes on autor Sonny Bono esitas seda toona koos oma abikaasa, tuntud poplaulja Cheriga. Eestikeelsed sõnad tegi laulule Heldur Karmo ja nii sai lugu tuntuks ka Eestis. Hitt on laul senini, seda on laulnud nii Merle tütar Maarja-Liis, Hedvig Hanson kui ka näitlejanna Evelin Võigemast. Kahjuks ei ole noore Merle Ilusa sisse lauldud loomingust enam kuigi palju alles, kuid aeg-ajalt tuleb siiski üllatusi ette. Nii avastas üks vilistlane hiljuti arhiivides tuhnides kaks oma endise õpetaja sisselauldud lugu: Valter Ojakääru Kellele kuulub kuu ja Mõtte nukker viis (1930-ndate lugu Dream a Little Dream of Me ). Väga tore oli neid lugusid taas avastada, polnud neid nii palju aastaid kuulnud Tõeline üllatus! Nädalalõppudel laulis noor õpetaja Sossi klubis Aare Rüütli estraadiorkestriga, esinemisstaaži kogunes lausa kümme aastat. Kuid kuna tõmme lava le ei olnud vastupandamatu ja tütred olid alles väikesed, otsustas Merle Ilus pühenduda kooliõpetaja ametile ja emarollile. Peale noorema tütre Maarja-Liisi, kes laulis eestlaste silme all juba väga väiksena, on muusikakooli lõpetanud ka vanem tütar Ingrid- Helena, kes praegu tegutseb hoopis energiamajanduses. Maarjale pole kuulsus suur koorem olnud, ta harjus inimeste pilkudega juba pisikese na. Pigem on minul raske, kui koos tütrega ka mina tähelepanu alla satun, avaldas Merle Ilus, kes pole enda sõnul suurtest lavadest kunagi unistanud. Liigne rangus kaotab huvi Oma õpilastega on Merle Ilusal olnud väga hea klapp, konflikte ega tõsiseid erimeelsusi pole aastakümnete jooksul ette tulnud. Õpilased on alati ühesugused: on neid, kes tahavad laulda, ja neid, kes mitte nii väga. Lõpuks huvituvat aga enamik õpilasi ka keskaegsest ja renessansiajastu muusikast, kuigi võiks arvata, et see on tänapäeva noorele igavavõitu Kui olla liiga range, hakkavad lapsed spikerdama ja kaotavad muusika vastu igasuguse huvi. Teiste riikide õpetajad imestavad alatasa, et kõik Eesti koolilapsed selge ja julge häälega kaasa laulavad, tunneb õpetaja uhkust. Merle Ilusa lauljatee algul sai mikrofoni heal juhul korra enne lavale minekut proovida, nüüd on mikrofonid isegi kooliklassis, Hääle tekitamine mikrofoni on hoopis midagi muud kui tavaliselt võib laulda väga vaikselt, ei pea liialt forsseerima. Et vähemalt ühe kvindi ulatuses suudab 90% õpilastest laulma ja mingil määral ka pilli mängima õppida, selles õpetaja ei kahtle. Seda väitis ja tõestas ka Heino Kaljuste, kes tegi omal ajal 21. koolis eksperimente, mille käigus pani pea kõik lapsed laulma. Elevant on kõrva peale astunud väga vähestele. Laulurahvaks võime end aga julgelt pidada, leiab Merle Ilus. Vähe on riike, kus ka väiksemad koolid saavad kokku neli-viis koori, mudilas- ja lastekoorid on pea igas koolis, sega- ja poistekoore veidi vähem. Klaver, grammofon ja paar plaati Laulupeo repertuaari kohta arvab õpetaja, et kuigi esimese hooga võivad laulud keerulised näida, saab lõpuks kõik ikkagi selgeks. Viimase laulupeo rokilugude seadeid olevat lapsed lennult haaranud... Tõsi, Olav Ehala Maa ja ilm ei olnud kõige kergemate killast, palju tempomuutusi ja modulatsioone. Ehala ei ole kerge helilooja, aga lapsed laulavad tema laule alati väga hea meelega. Praeguseks on muusikaõpetuses palju muutunud. Merle Ilusa õpetajaaastate alguses olid töövahenditeks vana klaver, grammofon ja paarkümmend vinüülplaati, nüüd võib YouTube ist leida näiteid kõikvõimalike muusikastiilide ja ajastute kohta, barokist Jaapani kaasaegse muusikani. Saan lastele kohe näidata ja kuulata pakkuda, millest räägime. Kuigi gümnaasiumiosa õppekava näeb ette vaid muusikaajaloo tundmaõppimist, üritan igas tunnis ka laulda, sest lapsed tahavad seda väga. Bossanovad südames Merle Ilusa jaoks on muusika õpetamisel kõige olulisem laiendada õpilaste silmaringi et laps teaks kontserdile minnes, mitmeosaline on sümfoonia, ei hakkaks vales kohas plaksutama, tunneks kuulsate heliloojate teoseid jne. Džässkontserdile üritan õpilasi aeg-ajalt suunata, igas klassis on huvilisi. Aga kuulame tunnis ka poplaule, viimasel ajal oleme kaasa laulnud näiteks Ott Leplandi eurolaulu Kuula. See on nii ilus ja hingestatult lauldud lugu... Klassikalise muusika õpetamiseks läheb õpetaja sõnul vaja eelkõige kavalust tuleb leida natuke tuntud teosed ja selliseid leiab igast perioodist. Unustada ei tasu ka klassikalise muusika töötlusi... Merle Ilusa enda lemmikmuusika on läbi aegade olnud džäss, nii leiab teda tihti ka džässmuusika kontsertidelt, eriti praegu, sest aprill on ju Jazzkaare kuu... Olen bossanovade fanaatik. Käisin isegi Brasiilias, et kuulata selle muusikastiili kodumaal ehedat esitust, aga peab ütlema, et palju ei kuulnudki, sest seal on selle muusika tegemine unarusse jäänud. Brasiiliasse sattumise lugu on aga huvitav kooli tuli vahetusõpilaseks brasiilia noormees, kes sattus laulma ka kooris. Oli nii tubli poiss, et õppis vähem kui aastaga täiesti soravalt eesti keeles rääkima. Hiljem kutsus aga õpetaja kaugele maale külla. Igal aastal lõpetab GAG-i ligi 150 õpilast ja nad kõik on muusikaajalugu tundma õppinud ja kooris laulnud just Merle Ilusa käe all. Mitmed nende hulgas on tuntud ja tunnustatud muusikud: ooperilaulja Mart Madiste, Hannah ja Maian Kärmas, aga ka Superstaari saates osalenud Norman Salumäe ja Eliis Pärna, lisaks hulgaliselt koorilauljaid. Õpetaja ja vanaema Pidevalt tuleb kooli uusi ja andekaid õpilasi: meil on puhkpilliorkester ja bändid, need esinevad vahel ka koos kooriga. Väga huvitav töö on mul tõesti, rõõmustas õpetaja, kes satub aeg-ajalt isegi välismaal reisides mõne oma õpilasega kokku 36 aastaga on lõpetanute hulk nii suureks paisunud, et tõenäosus tuttavat nägu näha polegi nii väike... Kuna aga koolikoorid, muusikaõpetaja töö ja esinemised võtavad oma aja, napib Merle Ilusal, nagu paljudel tänapäeva töötavatel vanaemadel, aega lastelaste jaoks. Võimalus olla oma vanema tütre suurema lapse elus siiski tähtis tegelane, tekkis möödunud sügisel, mil lapse koolitee algas just Gustav Adolfi gümnaasiumis. On suur asi, et saan tütrele abiks olla ja lapselapsega rohkem tegelda: koos koolist koju minna ja vahel ka kooli tulla. Õpetajatel kipub ju vaba aega nappima, vanaemarollile on üpris keeruline pühenduda, kui samal ajal võtad tõsiselt ka õpetajatööd, arvab Merle Ilus. Näib siiski, et pikaaegsel armastatud õpetajal tuleb nende kahe rolli ühitamine hästi välja... Kristi Helme Merle Ilus oli üks mu lemmikõpetajaid. Et laulutunnid olid tavaliselt koolipäeva kõige stressivabamad, aitas sellele kaasa. Võib-olla kõige eredam mälupilt on, kuidas ta mulle ütles: Ära püüa kunagi olla see, kes sa ei ole. Kuna juba toona sai aktustel palju esinetud, oli see mõeldud julgustusena. Ma ei tea, kas ta ise seda mäletab, aga mulle kui ujedale lauljale, kes põdes, et tal ei ole piisavalt tugev hääl (nagu ikka kombeks, arvatakse laialdaselt, et parimad lauljad on need, kes lau lavad kõige kõrgemalt ja tugevamini), oli sellest tuge mul on samuti õigus laulda, sest mul on midagi öelda. Tänini imponeerib õpetaja rahulikkus, pingevaba stiilsus ja päris hea huumorimeel. Pidasime just veebruaris GAG-is tema juubelit ja naljajuttu sai vilistlastega pajatatud üsna kenakesti. HENDRIK AGUR GAG-i direktor Legendidega õpetaja Mõned õpetajad pälvivad õpilaste austuse hea ainetundjana oma konstruktiivsuse ja nõudlikkusega. Teised aga aktiivsuse, kaasamisvõime ja tunni atraktiivseks muutmisega. Igal õpetajal on see miski, millega ta innustab õpilasi õppima ja ka koolikultuuris oma osa täitma. Merle Ilusa miski on tema eba maine malbus, headus ning armastus muusika ja noorte vastu. Õpilased, kes Merle segakoori tulevad, on temast lummatud ning laulmine saab nende rõõmuks kogu eluks. Meie Merle on üks neist õpetajatest, kelle ees ja järel käivad legendid. 15

16 TEATED, REKLAAM Õpetajate Leht 20. aprill 2012 Kirjuta kiri Muhvile! Tallinna keskraamatukogu on kuulutanud välja laste kirjakirjutamise võistluse Kiri Muhvile. Konkurss on ajendatud Eno Raua Naksitrallidest, mille tegelased pakuvad raamatu 40-aastasest vanusest hoolimata jätkuvat rõõmu nii suurtele kui ka väikestele lugejatele. Raamatus kirjutas Muhv oma ääretu üksilduse leevendamiseks kirju iseendale. Lastelt oodatakse kirju Muhvile tema tuju tõstmiseks. Osalema on oodatud Tallinna koolide klasside õpilased. Kirjutada võib nii eesti kui ka vene keeles. Töid saab esitada 16. maini. Täiendavat infot annab Tallinna keskraamatu kogu laste- ja noorteteeninduse pearaamatukoguhoidja Anneli Kengse pp (tel , e-post anneli. 16 Palade Põhikool kuulutab välja konkursi täiskohaga EESTI KEELE JA KIRJANDUSE ÕPETAJA ning INGLISE KEELE ÕPETAJA leidmiseks. Tööleasumise aeg Ametikorteri võimalus. Avaldused ja CV saata hiljemalt aadressil Palade, Pühalepa vald, Hiiu maakond või Lisainfo telefonil Kohila Gümnaasium võtab alates tööle kaks KLASSIÕPETAJAT (lapsehoolduspuhkusel olevate töötajate asendajatena). Avaldus, CV ja haridust tõendavate dokumentide koopiad saata 4. maiks aadressil Kooli 1, Kohila või e-aadressil Info telefonil , Vääna Mõisakool võtab alates 16. augustist konkursi korras tööle KLASSIÕPETAJA (1,0). Avaldus, motivatsioonikiri, CV ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide koopiad saata 3. maiks märgusõnaga Konkurss aadressil Vääna Mõisakool, Vääna küla, Harjumaa või digitaalselt allkirjastatult e-postiga Lisateave tel , või e-aadressil SAUE VALLAVALITSUS Saue valla ja Saku valla koostöös on Saue valda Laagri alevikku Nõlvaku piirkonda valmimas Nõlvaku Lasteaed, mille asutas Saue Vallavolikogu 30. detsembril 2011 Saue Vallavalitsuse hallatava asutusena. Lasteaeda on planeeritud kuus rühma ligi 120 lapsele. Tegemist on esimese lasteaiaga Eestis, mis asub tegutsema nn liginullenergiahoones. Lasteaia põhiprojekti koostamist ja ehitamist toetab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond meetme Kohalike avalike teenuste arendamine projekti Saue valla ja Saku valla koostöös Nõlvaku lasteaia ehitus Laagri alevikus raames 85% ulatuses. Hoone valmimistähtaeg on 14. juuni aasta septembris tööd alustav Nõlvaku Lasteaed võtab tööle: ÕPPEALA- JUHATAJA, LASTEAIA - ÕPETAJAD, LASTEAIA- ÕPETAJA ABID, Avaldus konkursil osalemiseks, CV ja koopiad haridust tõendavatest dokumentidest märgusõnaga Nõlvaku esitada 23. aprilliks 2012 Saue valla haridusnõunikule aadressil liivi.siim@sauevald.ee. Lisainfo telefonil Käina Lasteaed Tirtspõnni korraldab konkursi vabadele ametikohtadele: LASTEAIAÕPETAJA (2,0), ÕPETAJA ABI (1,0). Tööleasumise aeg 27. august a. Ahtme Kool kuulutab välja konkursi LIIKUMISÕPETAJA, UJUMISTREENERI, MUUSIKA- ÕPETAJA, LOGOPEEDI. Kandideerimiseks esitada avaldus konkursil osalemiseks, elulookirjeldus (CV) ja kvalifikatsioonile vastavate dokumentide koopiad (lasteaiaõpetaja ametikohal) hiljemalt 15. maiks a aadressil Käina Lasteaed Tirtspõnni, Hiiu mnt 1b, Käina alevik, Hiiumaa või digiallkirjastatuna e-aadressil kainalasteaed@hot.ee. Lisainfo telefonidel , või e-aadressil kainalasteaed@hot.ee. POISTE TÖÖÕPETUSE ÕPETAJA ametikohale (lihtsustatud ja toimetulekuõppega õpilastele). Eeldame kvalifikatsiooninõuetele vastavust. KEHALISE KASVATUSE ÕPETAJA ametikohale (lihtsustatud ja toimetulekuõppega õpilastele). Eeldame kvalifikatsiooninõuetele vastavust ja ravivõimlemise oskust. Avaldus, CV ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide koopiad saata 31. maiks aadressil Õpetajate 3, Kohtla-Järve või info@ahtmekool.ee. Info tel Lüllemäe Põhikool kuulutab välja konkursi õpetajate vabade ametikohtade täitmiseks (tööleasumise aeg ): AJALOO, ÜHISKONNA- JA INIMESEÕPETUSE ÕPETAJA (~0,7), KLASSIÕPETAJA (~0,7). Kandidaadile esitatavad nõuded: vastavus haridusministri määrusele nr 65 Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded. Osalemiseks esitada avaldus, elulookirjeldus (CV), haridust tõendava dokumendi koopia, ametikohale esitatud nõuetele vastavust tõendavate dokumentide koopiad ja omal soovil teised oluliseks peetavad materjalid hiljemalt 14. maiks aadressil Lüllemäe Põhikool, Lüllemäe küla, Karula vald, Valgamaa või e-aadressil kool@karula.edu.ee. Täpsem info: e-post kool@karula.edu.ee, tel (Tiit Lepp, direktor). ERAKOGU Sten Roosi võistlus ja parimad jutukirjutajad Kirjutama õpib lugedes ja loetu üle mõteldes. 7. aprillil jagati Tallinna raekojas 20. korda tunnustust Steni muinasjutuvõistluse töödele. Laekus 256 muinasjuttu, osavõtjaid oli 229, auhinna sai 43 last. Kui teha rehkendus kõigi aastate kohta, siis on Rooside hindava pilgu alt läbi käinud üle kuue tuhande muinasjutu enam kui viielt tuhandelt autorilt ja tunnustuse on pälvinud üle 500 õpilase. Parimatest töödest on aastate jooksul ilmunud kolm raamatut. Raekoda oli rahvast täis. Peaaegu kõik auhinnasaajad üle Eesti olid leidnud võimaluse kohale tulla. Tuldi koos õpetajatega, peredega, väikesed õed-vennad suuremate särahetkest osa saamas. Ehk sirgub nendest tulevikus uusi kirjutajaid? Muinasjutusõpru igal juhul! Leelo Tungal tänaski eeskätt kõiki lastega kaasasolevaid isikuid, ilma nende toe ja õpetuseta poleks ka tulemust. Hea muinasjutu saladus Muinasjutuvõistluse tase on muutunud ühtlaselt tugevaks. Väga raske on parimaid välja valida. Õnneks auhindade arv aasta-aastalt kasvab, seda tänu toetajatele, kes meeleldi oma auhindu välja panevad. Omavahel öeldes ei ole eri- ja ergutusauhinnal nn kaalukategooria vahet, nagu ka eraisikute ja asutuste-firmade-omavalitsuse auhinnatud muinaslugudel. Kolme esimese ehk siis medalisaajate kirjatööd on tõepoolest pälvinud kõigi žüriiliikmete heakskiidu, aga see ei tähenda, et ülejäänud neist hääduse poolest palju maha jääksid. Mis on hea muinasjutu saladus? Oo jaa, fantaasiat on meie lastel ohtrasti! Imetlusväärne, kuidas mõte lendab. Kui sellele lisandub hea sõnakasutus (miks mitte ka isikupärane stiil), kui kirjutaja valdab loo ülesehituse kunsti ja kui tal on ka midagi öelda, siis ähvardab teda auhindamine. Kuidas seda kõike õppida? Arvan, et eeskätt lugedes. Ja siis veel lugedes ning loetu üle mõteldes. Kindlasti õpetaja näpunäiteid kuulates ja neist järeldusi tehes. Aga rõhutan, et kõik 43 last olid tollel laupäeval raekojas võitjad. Sinise karu soovid See, millest lapsed kirjutavad, peegeldab hästi meie maailma, laste soove ja hirme. Põhiline on jäänud läbi aastate samaks: kõik me oleme teel, kohtume ja läheme lahku, meid tabavad katsumused (juttudes sageli kiusamine, narrimine), me leiame sõpru ning oma koha elus. Sel korral käis juttudest sageli läbi, et kodu on kõige parem paik. Nii tõdesid maailmale tiiru peale teinud võilill, kuivanud puuleht, pingviin Plärts ja papagoi Kõks, kaisukaru Kati ning mitmed teised tegelased. Laste soove väljendab ehk kõige kokkuvõtlikumalt sinine karu: peamine, et sul oleks palju sõpru ja sa oleksid normaalne. Leidub ka kriitikat, üllataval kombel telerivaatamise ja arvutisistumise kohta. Kas on täiskasvanud kirjutajaid mõjutanud? Või on mängus oma kogemus? Kuldkihar ja kaks karu kirjeldavad olukorda, kus töötu ema ja Soomest töölt tulnud isa lõõgastuvad teleri ees. Tütar Kuldkihar hoolitseb nende eest, koristab, söödab, peseb, sest vanemad ei mõtlegi end liigutada. Korraga märkab tüdruk, et isa ja ema on muutunud karvasteks, ei karda külma, mõmisevad vaid, kui ta nendega juttu ajada püüab. Teises loos ekslevad poisid teleri sees saatest saatesse, sest vaatasid liiga palju televiisorit. Jänkupoiss koges, et arvuti on raha raiskamine ja tervise rikkumine. Nii arvuti kui ka muud tänapäeva elektroonikavidinad on nüüdisajal juttudesse tulnud nagu omal ajal pallid, saapad, sulepead, autod ja tolmuimejad. Eks aetakse ka tiba edevuseasja. Ühe tegelase tragöödia on selles, et tervelt viis aastat on ta unistanud aeroobikamissiks saamisest. Teine jälle on paks tüdruk, kes saab võlukleidi, milles ta peenike välja näeb. Juurviljaaias toimub missivõistlus. Aga peenikestele porgandipiigadele eelistab žürii loomuliku iluga peedipreilit. On juttu ka kurjadest õpetajatest. Ühel neist nimeks Anna Lõuga Õpetajat on võimalik lahkeks muuta omapoolse lahkusega, kingitud roosiga. Väga kurjast hundist saab tänu hallile ja kartmatule jänesele tubli hea hunt. Tüütust lakkamatult kellukest helistavast põdrast saab metsarahva rõõmuks ja rahuks põhjapõder Jõulumaal, kus ta võib ohjeldamatult tilistada. Loos konn Ambroosiusest käiakse vaimukalt läbi tuntud muinasjutte ja puänt on üle prahi. Pani paugu kirja... Steni muinasjutuvõistluse üks eesmärke on arendada loovkirjutamisele õhutamisega uue põlvkonna head eesti keele kasutamist. Erinevalt suurte kirjandusloomest kohtab laste juttudes harva kõnekeelseid väljendeid ja kantseleikeelt. Siiski-siiski, üks pani kiusajatele paugu kirja, teine sai kreepsu ja kolmandal muutus enesehinnang madalaks. Steni muinasjutuvõistlus on väga tore. Nii hea, kui saab oma jutukesi ka teistega jagada. Nii kirjutas küm neaastane Hanna Simona oma muinasjutu kaaskirjas. See kiri, nagu ka mitmed õpetajate ja emade-isade lisatud saatesõnad laste muinasjuttudele, näitavad, et Ann ja Ants Roos on tervelt kaks aastakümmet ajanud õiget ja tulemuslikku asja. Krista Kumberg Torti lõikavad Johannes Ööpik (III koht), Liisa Meidla (I koht) ja Liisa-Maria Marrandi (II koht).

17 20. aprill 2012 Õpetajate Leht HARIDUSTEAVE Mis iseloomustab munitsipaalerakooli? Munitsipaalerakool võib tegutseda ka õppemaksuta. Erakooliseadus ei ole PGS-ist tähtsam õigusakt. Eelmises Õpetajate Lehes ilmunud artikkel erakoolide võimalustest on toonud lugejatelt mitu küsimust munitsipaalerakooli õiguslike aspektide kohta. Vaatame neid alljärgnevalt lähemalt. Miks toimub munitsipaalkooli erakooliks muutmine nii aeglaselt? Munitsipaalkooli pidamise üleandmist eraõiguslikule juriidilisele isikule (antud juhul sihtasutusele) põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette ei näe. Nimetatud seaduse 81 käsitleb vaid riigikooli pidamise üleandmist vallale või linnale ja munitsipaalkooli üleandmist riigile või teisele vallale või linnale. Seega ei tule antud juhul kõne alla toimiva kooli pelgalt üleandmine, vaid kooli tegevus tuleb lõpetada (kui see on vajalik) ja asutada uus kool. Kooli tegevuse lõpetab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 80 lõike 1 kohaselt koolipidaja (antud juhul Tallinna linn). Tegevuse lõpetamise otsusest tuleb haridus- ja teadusministeeriumi, asukohajärgset maavanemat, kooli, vanemaid, õpilasi ja õpilaste elukohajärgseid vallavõi linnavalitsusi teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt viis kuud enne uue õppeaasta algust. Kooli tegevus lõpetatakse ajavahemikus 1. juulist sama aasta 31. augustini. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 64 lõike 1 punkti 3 kohaselt on haridus- ja teadusministril õigus koolitusluba kehtetuks tunnistada, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on teinud otsuse kooli tegevuse lõpetamise kohta. Kuna 64 lõige 1 sisaldab diskretsiooni, siis tuleb haridus- ja teadusministril kaaluda lõpetavale munitsipaalkoolile antud koolitusloa kehtetuks tunnistamist, sealhulgas hinnata ka, kas Tallinna linnavolikogu otsus, millega kooli tegevus lõpetatakse, on õiguspärane või mitte, ja teha vajadusel maavanemale ettepanek riikliku järelevalve teostamiseks vastuvõetud otsuse seaduslikkuse üle. Erakooliseaduse 5-st tulenevalt on õppetöö läbiviimiseks erakoolis vajalik koolitusluba, mis väljastatakse koolipidajale haridus- ja teadusministri käskkirjaga. Taotlusele lisatavate dokumentide loetelu on nimetatud erakooliseaduse 5 lõikes 5. Koolitusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud erakooliseaduse sama paragrahvi lõikes 9. Haridus- ja teadusminister keeldub erakooli pidajale koolitusluba andmast, kui koolitusloa taotleja ei ole täitnud erakooliseaduses sätestatud tingimusi; õppekavas õppe-eesmärgiks seatud vajalikud pädevused, oskused ja teadmised ei ole õppekavaga saavutatavad; õppemateriaalne baas ei võimalda läbi viia vastava taseme õpet või ei vasta õppekavast tulenevatele vajadustele; arengukavast lähtuvalt ei ole tagatud erakooli jätkusuutlikkus; erakooli pidajal on maksuvõlgnevusi; koolitusloa taotleja on esitanud ebaõigeid ja JURIST INDREK KILK haridus- ja teadusministeeriumi jurist mittetäielikke andmeid; erakool ei ole täitnud isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid delikaatsete isikuandmete töötlemise nõudeid; kool, mis tegutseb tähtajalise koolitusloa alusel, ei ole koolitusloa taotlemisel esitanud dokumente, mis tõendavad riikliku järelevalve käigus tehtud ettekirjutuste täitmist. Osa vene koole peab ülimuslikuks PGS-i ja lähtub selle seaduse nõudmistest. Nüüd tekivad uued erakoolid, mis peavad ülimuslikuks erakooliseadust. Kas seadustel on oma hierarhia? Kas hariduse valdkonnas ei peaks PGS kehtima ühtviisi nii riigi-, munitsipaal- kui ka erakooli kohta? Miks on erakooli puhul tehtud erand? Kas õigem poleks teha erand ainult rahvusvahelisele koolile, sõltumata omandivormist? Ei saa kinnitada, et osa vene koole peab ülimuslikuks erakooliseadust (seda ei saa järeldada pelgalt sellest, et kohaliku omavalitsuse üksus otsib seaduse kaudu võimalust vabariigi valitsuse korraldust sisuliselt mitte täita), või et juba toimivad erakoolid ja nende pidajad peavad ülimuslikuks erakooliseadust. Erakooliseadus reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega võrreldes siiski vaid teatud osa küsimustest, mille puhul erakoolid ja nende pidajad lähtuvad tõepoolest esmajärjekorras erakooliseadusest. Nendes küsimustes, mille erakooliseadus jätab reguleerimata, lähtuvad erakoolid ja nende pidajad (sh vene õppekeelega erakoolid) põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest. Sätestab ju ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 1 lõige 2, et eraõigusliku juriidilise isiku asutusena tegutsevale koolile kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd erakooliseadus ei sätesta teisiti. Juhul kui riik ja omavalitsused on põhiseaduse 37-le vastavalt toimetanud, toimib koolivõrk ka erakoolideta ning ei satu ohtu ühegi õpilase õigused. Võib öelda, et teatud hierarhia seadustel on. Siseriikliku õiguse kõrgeima õigusjõuga akt on Eesti vabariigi põhiseadus. Põhiseadusele järgnevad konstitutsioonilised seadused, mis on nimetatud Eesti vabariigi põhiseaduse -s 104 (need reguleerivad põhikorrale olulisi küsimusi). Nimetatud seaduste hulgas ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ja erakooliseadust, mis on tavalised ehk lihtseadused, olles võrdse juriidilise jõuga. Erakooliseadus ei ole kindlasti tähtsam ja olulisem õigusakt, kui seda on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Viimane õigusakt on laiapõhjalisem, olles oma sisu tõttu üldhariduse valdkonna juriidiliseks raamiks. Keeruline on vastata küsimusele, miks on erakooli puhul tehtud õppekeele osas erand. Regulatsioon, et erakooli õppekeel määratakse erakooli põhikirjas, on kehtinud erakooliseaduse vastuvõtmisest alates ehk aastast Seega ei rõhutata erakooli puhul seaduses erinevalt munitsipaalkoolidest ja riigikoolidest, et kooli õppekeel on eesti keel. Eesti vabariigi põhiseaduse 37 kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Kuna riigil ja kohalikul omavalitsusel on põhiseadusega juba nähtud ette kohustus luua toimiv koolivõrk, et haridus oleks kättesaadav, ei näinud seadusandja erakooli puhul ilmselt vajadust rõhutada, et erakooli õppekeel on eesti keel. Juhul kui riik ja kohalikud omavalitsused on põhiseaduse 37-le vastavalt toimetanud, toimib koolivõrk ka erakoolideta (tahtmata siinkohal vähendada erakoolide rolli) ning ei satu ohtu ühegi õpilase õigused (õigus saada eestikeelset õpet). Kas see on üldse erakool, kui tal puudub õppemaks ja tema majanduskulud katab omavalitsus? Kas vene õppekeelega kooli ei võiks rahastada omavalitsuse asemel näiteks Vene saatkond? Soome saatkond toetab soome kooli Tallinnas ja see pole küsitavusi tekitanud. Erakooliseaduse 22 lõike 2 kohaselt kaetakse põhikooli ja gümnaasiumi kulud osaliselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 82 lõigetes 3 5 ja 7 munitsipaalkoolile sätestatud alustel. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt võib erakool saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Erakooliseaduse 222 lõike 1 kohaselt osaleb vald või linn eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Nimetatud regulatsiooni arvestades ei ole juhul kui eraõigusliku isiku peetav kool luuakse ja sellele koolitusluba väljastatakse koolil vajadust kasutada Vene saatkonnalt saadud raha, kuna kooli rahastatakse nii riigieelarvest kui ka kohaliku omavalitsuse (Tallinna linn) eelarvest. Samuti osalevad kooli tegevuskulude katmises teised kohalikud omavalitsused, kui selles koolis õpivad nende haldusterritooriumil elavad lapsed. Riik kohtleb võrdselt erinevaid koole, sõltumata nende juriidilisest vormist. Sihtasutuse mõte on olla sõltumatu. Kas Tallinna linna asutatud sihtasutus Tallinna Vene Lütseum on sõltumatu, kui tema nõukogusse kuuluvad abilinnapea Mihhail Kõlvart ja riigikogu liige Yana Toom? Sellele küsimusele on keeruline vastata. Kas inimene on millestki sõltuv või sõltumatu, on subjektiivselt hinnatav küsimus. Sihtasutuste seaduse 26 nimetab ära sihtasutuse nõukogu liikmete arvu ja selle, millised isikud ei või olla sihtasutuse nõukogu liikmed. Kui Tallinna linn asutab sihtasutuse, siis on linna esindaja ettenägemine sihtasutuse organites ilmselt mõistlik, riigikogu liikme nimetamine nõukogu liikmeks aga küsitav. MINISTEERIUMIS Ministeerium: õpetajate palgatõusu üks võti on omavalitsuste koostöökogu kätes 16. aprillil avas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo Tallinnas kolm päeva väldanud rahvusvahelise haridusuuringu PISA nõuandva kogu korralise nõupidamise. Nõukogu tööd juhatavad OECD peasekretäri erinõunik haridusküsimustes Andreas Schleicher ning OECD hariduse direktoraadi asejuht Lorna Bertrand. 17. aprillil osales haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo valitsuse istungil ning kabinetinõupidamisel. 18. aprillil osales minister Aaviksoo riigikogu infotunnis. 18. aprillil kohtus haridus- ja tea dusminister Eestis visiidil viibiva Venemaa poliitiku, endise male maailmameistri Garri Kasparoviga. 18. aprillil toimusid Haapsalu kutsehariduskeskuses sihtasutuse Innove ja Haapsalu kutsehariduskeskuse korraldusel sekretäride kutsevõistlused Tippsekretär aprillil avas haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis PISA konverentsi, kus haridusuuringus PISA väga häid tulemusi saavutanud riikide hariduspoliitika muutusi tutvustavad esinejad Lõuna- Koreast, Uus-Meremaalt, Hongkongist, Kanadast, Saksamaalt ja Soomest. 20. aprillil osaleb ministeeriumi asekantsler Andres Koppel Tartus Dorpati konverentsikeskuses Eesti metsaseltsi korraldatud visioonikonverentsil Mets ja metsandus: kas süsiniku siduja või allikas?. 20. aprillil toimuvad Tartu kutsehariduskeskuses sihtasutuse Innove ja Tartu kutsehariduskeskuse korraldusel müüjate kutsevõistlused Parim müüja õpilane Vabariigi valitsuse komisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu läbirääkimistel hariduse ja noorsootöö eelarve üle tegi HTM ettepaneku seada omavalitsuste aasta toetuspõhimõtete kujundamiseks konkreetsed rahaeesmärgid, mis võimaldavad suurendada õpetajate palka. Ministeerium ootab omavalitsuste koostöökogult toetust õpetaja töötasuks suunatud raha osakaalu suurendamiseks hariduskuludes, ütles haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis. Kuigi raha õpetajate palgatõusuks tuleb mitmest allikast, on koostöös kohalike omavalitsustega peamine eesmärk suunata õpetajate palkadeks mõeldud raha täies ulatuses õpetajate palkadeks. Kohalike omavalitsuste huvid on riigi huvidega sarnased: efektiivsem ja tulemuslikum koolivõrk ning parem haridus kõigile lastele, mille eeltingimus on motiveeritud õpetajad, sõnas Kalle Küttis. Muutuste vajaduse selgitamisel ja nende mõistmisel on kõigil osapooltel vaja näha nii iga üksiku kodaniku huvi kui ka kõigi kodanike ehk riigi ühishuvi. Mõistlik lahendus on üldjuhul kompromiss. Töörühma järgmine koosolek toimub 30. mail. (HTM) Aprilli lõpuni kestavad lõimitud aine- ja keeleõpet tutvustavad üritused Täna lõpeb integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse Meie Inimesed keelekümblusprogrammi ning haridus- ja teadusministeeriumi korraldatud lõimitud aine- ja keeleõppe nädal Tallinnas, aprillis jätkuvad samateemalised ettevõtmised Eesti eri paikades. Lõimitud aine- ja keeleõppe nädala lõpetab täna CARAP ehk mitmekeelse ja -kultuurilise õppemeetodi koolitus, mis on välja töötatud Austrias Grazi Euroopa nüüdiskeelte keskuses. Meetod lähtub õpetuses tegevustest, mis toetuvad eri keelte ja kultuuride mitmekesisusele. Koolituse viivad läbi Petra Daryai-Hansen Roskilde ülikoolist Taanis ja Anna Schröder-Sura Justus-Liebig ülikoolist Saksamaal. Lõimitud aine- ja keeleõppe nädala varasematel üritustel tutvustati teises keeles õppimise, sealhulgas keelekümblusprogrammi valdkonnas korraldatud teadusuuringute tulemusi ning ainete ja keele lõimimise olulisust emakeelses õppes. Uuringud näitavad, et õpilaste aineteadmisi ei mõjuta see, kas nad õpivad emakeeles või teises keeles. Kõikides uuringutes tõusis kesksele kohale õpetaja ja tema õpetamisoskused, mis mõjutavad oluliselt õpilaste teadmisi. Aprilli lõpuni leiavad aset lõimitud aine- ja keeleõpet tutvustavad ettevõtmised nii Virumaal, Tallinnas, Tartus kui ka Valgas. Maavalitsused, omavalitsused ja haridusasutused tutvustavad aine- ja keeleõppe ühendamisel saadud kogemusi nii avatud uste päevadel, näitustel kui ka seminaridel. Lähem teave: lak-oppe-kuu, (HTM) Õppekäigud bioloogia- ja geograafiaõpetajatele 14. aprillil toimus esimene bioloogia- ja geograafiaõpetajatele mõeldud õppekäik Peipsimaale. Sellega algab Peipsi koostöö keskuse eestvedamisel korraldatav viiest väljasõidust koosnev loodusõppekäikude sari, kus tutvutakse klassiekskursioonide võimalustega Lõuna-Eestisse ja Põhja-Lätti. Õppekäigud viivad pedagooge lisaks Peipsi läänerannikule ka Kõrve maale, Läänemaale, Võrumaa parkidesse ning Põhja-Lätis asuvasse Gauja rahvusparki ja Riiga. Igal ekskursioonil osaleb ligi kolmkümmend aktiivset õpetajat viiest maakonnast: Tartumaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt, Valgamaalt ja Jõgevamaalt. Õppekäike aitab Peipsi koostöö keskusel korraldada Eesti geograafiaõpetajate ühing. Õppereiside lõpuks valmib läbitud teekondasid tutvustav kogumik. Sinna koondatakse iga piirkonna kohta soovituslik teekond, huviväärsuste kirjeldused, linke ja viiteid kirjandusele, pilte, töölehti õpilastele jms. Materjal avalikustatakse novembris internetis ( Õppereisid saavad teoks ja kogumik koostatakse tänu SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toele. Lähem info tel , katrin.saar@ctc.ee. KATRIN SAART Peipsi koostöö keskuse projektijuht 17

18 SÕNUMID Õpetajate Leht 20. aprill 2012 ÕNNITLEME Õpetajate 14. teatrifestival Viljandis 90 LEHTI KEERDO Hagudi põhikooli kauaaegne töötaja LILLE KLEIN Hagudi põhikooli kauaaegne töötaja 70 VALVE HIOB Tallinna Nõmme põhikooli õpetaja 60 TIIU MICKFELDT Tallinna Nõmme põhikooli õpetaja KOIDU PETTAI Kabala lasteaia-põhikooli õpetaja ja huvijuht ASTA PIKKAS Päkapiku lastesõime õpetaja abi MARET PUGAL August Kitzbergi nim gümnaasiumi õpetaja 55 HELI AHUNA Tallinna reaalkooli õpetaja RIINA LOND Põlva ühisgümnaasiumi õpetaja RIMMA POSTI Tallinna Laagna gümnaasiumi õpetaja URVE TAMBERG Kohila gümnaasiumi õpetaja 50 ENE JAANISTE Varbola lasteaia-algkooli õpetaja KAIA TAMM Põlva keskkooli õpetaja TIINA VIIN Kabala lasteaia-põhikooli õpetaja 30. ja 31. märtsil peeti taas õpetajate teatrifestivali Sillad. Tuleb kiita ja tunnustada õpetajaid, kes üleriigilist teatrifestivali nii palju aastaid on vedanud, ja seda igapäevase kooliõpetajatöö kõrval. Tänavu toimus festival Viljandi maagümnaasiumis ning korraldamise põhiraskus oli Aili Kiini ja Külliki Asu õlgadel. Milleks see teatritegemine? Iga õpetaja on mingis mõttes näitleja, kes on tunnis või loengus oma publiku ees rollis, mille ta on endale võtnud. Teinekord hakkab see roll inimest nii aheldama, et ta muutubki selle orjaks. Siis öeldakse: tüüpiline õpetaja, teadagi. Juba ainuüksi selleks, et õpetajat tava- ja harjumuspärasest rollist lahti raputada, on vaja teatrit, kus õpetaja mängib muud osa. Teisalt pole taolist teatrit vaja ainuüksi õpetajale, vaid ka tema õpilastele, kes näevad oma õpetajat hoopis teise inimesena. Tavaliselt on see õpilase jaoks avastuslik: ohoo, ta polegi selline kuivik, nagu meile tundus. Õpetajate teatritegemises on kolmaski õppimist soodustav tahk. Meil on juba ammustest aegadest räägitud vajadusest viia teatriõpetus kirjanduse ainekavva. Paraku mitte praktilise, vaid eeskätt teatriteoreetilise käsitlusena. Ja kui ka praktiliselt, siis ikka nii, et õpilane peab teadma ja kordama täpselt iga kirjapandud repliiki, mitte mida tema ise taolises olukorras ütleks ja teeks. Olen õige mitut puhku tutvunud Inglise kooli traditsioonidega. Seal kuulub draama kui praktiline meetod õige mitme aine õpetuse raudvarasse, eeskätt muidugi ajaloos ja kirjanduses. Just nimelt meetodina. Oluline osa ajaloost omandatakse ajalooliste rollide ja mänguliste olukordade mängimise kaudu. Katsu sa mängida Napoleoni või Pätsi, kui ei tea teda ümbritsenud olusid. Tänavuse festivali moto oli Ma tahaksin naerda, kuid ma tean, et mul tuleb nutta!. Korraldajaid tuleb sellise mõtte eeskujuks seadmise eest kiita. Siin väljendub ilmekalt nii tänapäeva hariduselu kui ka laiemalt praeguse ühiskondliku elu vastuolu. Võtkem kas või õpetajate hiljutised streigid või pedagoogide vastuolulised tunded koolireformi ees. Mulle on teadmata, kas idee jõudis kõigi osavõtvate truppideni, kuid paraku ei hakanud see festivali ajal kusagil silma. Päris kindlasti ei jõudnud see paljudeni, ei publiku ega žüriini. Tavaliselt on žürii tõstnud esile lavastuse, mis festivali ideed ilmekaimalt väljendab. Seekord jäi taoline preemia välja andmata. Teatrimaski nutt ja naer Festival tervikuna oli eelnevatega võrreldes tõsisema alatooniga. Oli selle põhjuseks festivali moto või asjaolu, et koolielu ees seisvad probleemid ongi praegu hoopis nukramad kui veel mõni aasta tagasi? Päris pessimistlik oli Viljandi maagümnaasiumi lavastus M. Maeterlincki näidendi Pimedad järgi. Võib-olla ei õnnestunud selles näidendi kogu tuuma lahti harutada, kuid kõlama jäi, et kogu elu on pimeduses kompamine. Vaid finaalis kostev lapsenutt viitas väljapääsule. Nukratooniline oli ka Neeme kooli lavastus A. Kivirähki jutustuse Kaelkirjak järgi, kus lapse fantaasiaküllane maailm põrkus vanemate mõistmatusele. Selle loo peaosaline Katrin Metsoja pälvis žüriilt ühe näitlejapreemiatest. Teine näitlejapreemia läks Parksepa keskkooli maanaise rasket elu käsitleva lavastuse Lihtne elu peaosatäitjale Kaidi Ojale. Elva gümnaasiumist pärit Aire Pajur oli eelmise festivali peapreemia laureaat. Seekord tuli ta välja enda kirjutatud monoetendusega Kuni surmani. Päris pessimistlik lugu emast, kes meeleheitlikult püüab leida õigustusi vägivaldsele mehele. Teatrimaski naerunägu Üritusel ei puudunud siiski ka naerusuine teatrimask. Festivali uustulnukad Kildu koolist esitasid hoogsa loo H. Raudsepa Vedelvorsti ainetel ja selle peategelane Kustav, keda mängis Tauno Härhinen, pälvis ühe näitlejapreemiatest. Vigala õpetajad on palju kordi festivalidel käinud ja seegi kord astusid nad üles lavasõuga Kooli kokkutulek, mis pärjati trupipreemiaga. Festivalil jäi silma erinevate lavastusvõimaluste kasutamine. Teater võibki olla väga mitmekülgne, ja tore, et eri vorme ka kasutati. Oli allegooriat (Viljandi maagümnaasiumi lavastus Pimedad ), publiku poolehoiu võitis oma lustlike otseütlemistega Viljandi Jakobsoni gümnaasiumi Vaeslaps ja talutütar ehk Niisama lugu. Tahan märkida ka etteastet, mis traditsioonilise teatritegemise raamesse kuidagi ei mahu: Viljandi maagümnaasiumi Näälislilled oli elava muusikaga pikitud jutustus Eesti maakoha rahvusliku käsitöö tegijatest ja tavadest, delikaatne ja terviklik vaade etnograafilisesse eripärasse. Nii või teisiti koorusid enamiku etenduste juures ka neis, mille aluseks olid klassikalised tekstid, olgu Lutsult, Raudsepalt, maailmaklassikast või ka Kivirähkilt välja tänapäeva koolielu probleemid. Žürii peapreemiaga pärjatud lavastus, Tartu Mart Reiniku kooli Ühte lugu tahaks jutustada, oli trupi omalooming ja koosnes mitmest loost. Žüriid köitis nukratoonilise lavastuse terviklikkus, mis saavutati diskreetse muusika ja asjaoluga, et eraldiseisvad lood olid esitajate isiklikud lood ja puudutasid seetõttu nii tegelasi kui ka vaatajaid. Ka üks näitlejapreemia läks selles etenduses üles astunud Enn Ööpikule. Palju on vaieldud, kas õpetajate teatrifestivalide žüriisid (peale traditsioonilise on olnud ka õpilasžürii) ja edetabeleid ikka on vaja. Nagu kunstis üldse nii ka taidluses on igasugune paremusjärjestus problemaatiline. Näib, et žüriiga on sama lugu nagu koolis uue õppekavaga sätestatud kujundliku hindamisega: väga tore oleks mittehindelist hindamist rakendada, aga õpilased ja lapsevanemad pole sellega rahul. Nii ka siin, võistlusmomendi kadumisega võib kaduda sisemine konkurents. Kuigi täiskasvanute ja õpilaste žüriid on eri põlvkondadest ja vaadeteltki lahknevad, langevad nende kokkuvõtted nähtust ometi enamasti kokku, järelikult on mingi objektiivne alus ka sellel. Enn Siimer 14. üleriigilise õpetajate teatrifestivali Sillad žüriis olid Ugala näitleja Andres Oja, Maret Oomer Eesti harrastusteatrite liidust ja Enn Siimer. Peapreemia sai Tartu Mart Reiniku kooli etendus Ühte lugu tahaks jutustada (idee Karolina Antons, lavastus Karolina Antons ja Silja Russak, muusika Inge Lehtmets). Ülejäänud preemiate pika nimistu leiab huviline sama artikli lõpust Õpetajate Lehe veebis: Loodusmuuseumis algab remont Tartu ülikooli loodusmuuseumis saab 29. aprillini uudistada vana ajaloolist ekspositsiooni, millega koos on üles kasvanud mitu põlvkonda loodushuvilisi. Pärast seda sulgeb muuseum remondiks uksed. Uus ekspositsioon peaks valmima aasta suveks. TÜ loodusmuuseum on Eesti vanim muuseum, asutatud Praeguse geoloogiamuuseumi vitriinid ja ekspositsiooni ülesehitus pärinevad muuseumi algusaegadest ning zooloogiamuuseumi ekspositsioon on püsinud muutumatuna enam kui 40 aastat. Mälestus vanast ekspositsioonist talletatakse fotodele ja filmile. Viimasel ajal on loodus muuseumi ekspositsiooni ja haridus programme külastanud ligi inimest aastas. Ekspositsiooni uuendamisega luuakse tänapäevased tingimused loodus- ja keskkonnahariduse pakkumiseks. Uuendamise ajal jätkab muuseum haridustegevust senises mahus, keskendudes ekskursioonidele, õuesõppele, õppelaagritele, külalisesinemistele, haridusprogrammidele, ringitööle ajutises õppeklassis ja koolide tellimustele. Osa praeguse püsinäituse kogusid eksponeeritakse ajutiselt mujal. Näiteks saab imetajate luustikke näha varsti AHHAA keskuses. Jätkub ka muuseumi teadus- ja arendustegevus. KADRI KASTERPALU TÜ loodusmuuseumi kommunikatsioonispetsialist 18 Millises haridusastmes on Eestis häda kõige suurem? Vaprad ja ilusad tegelane Pill Astronoom Näitleja Kaksiktäht Re Vanem USA popstaar Anne Velli Olev Tinn Kodus ja võõrsil teg. Laulda proovima Armeenia müt. esiisa Kõrghariduses: 18 häält (16%). Kutsehariduses: 27 häält (23%). Üldhariduses: 49 häält (43%). Alushariduses: 21 häält (18%). Kuum jook Ehitis Teos M. Jarre` popul. laul Usaldusmees Vald Harjumaal... retk Lämmastik Tennisist Lugejate küsitlus Lavastaja Mati Kaal Pille Lill Kuld Kas Läänemeri on ka sinu kodumeri? Tõenäoliselt on vastuseks jah, isegi kui sa elad Viljandis. Läänemeri on meie meri. Tänavu võtab Eesti üle Läänemere projekti (The Baltic Sea Project BSP) rahvusvahelise koordineerimise. BSP on rahvusvaheline koolide võrgustik, mis tegutseb parema keskkonnaseisundi nimel Läänemeremaades. Läänemerd peab oma mereks veel kaheksa riiki. Nii osalevad projektis partnerid üheksast riigist, kes on teinud koostööd juba üle 20 aasta aasta suvest toetab Eesti poolt tegevust ka keskkonnainvesteeringute keskus. BSP annab õpilastele ja õpetajatele võimaluse leida uusi kontakte teistest riikidest, osaleda laagrites ja koolitustel. Koolid saavad kaasa lüüa üheksas programmis, mis pakuvad võimalusi suurendada teadlikkust Läänemere piirkonna keskkonnaprobleemidest. Projekt pakub osalemisvõimalust nii loodusainete, ajaloo-, keele- kui ka kunstiõpetajatele. BSP kokkutulekul Pivarootsis veeelustikku uurimas. Projekti rahvusvaheline koordineerimine antakse ühelt riigilt teisele üle kolme aasta järel. Augusti lõpus Valmieras toimuval BSP konverentsil võtab koordineerimise üle Eesti. Kon verentsi seekordne teema on Koh alikud ressursid ja jätkusuutlik areng. Tartu keskkonnahariduse keskus ootab kõigi õpetajate ja õpilaste ettepanekuid, kuidas muuta Eesti juhtimisel Läänemere projekt kasulikuks ja põnevaks. Oodatud on soovitused nii neilt, kes on projektis 20 aasta jooksul osalenud, kui ka neilt, kes soovivad osaleda. Kirjutage aadressil ee oma kogemustest ja ettepanekutest, kuidas koostöös väärtustada Läänemerd ja selgitada praktilises tegevuses inimese ja looduse seoseid. Mida sooviksite teha, et tuua vaheldust õppetöösse? Rohkem infot ja KERSTI SÕGEL

19 20. aprill 2012 Õpetajate Leht TEATED, REKLAAM Eesti SUURIMASSE veeparki! Tublisid klassijuhatajaid, kes külastavad meid vähemalt 15 õpilasega, premeerime Tervise Paradiisi veepargi perepiletiga (2 täiskasvanut ja 2 last), mille võib realiseerida vabalt valitud ajal, 2012 aasta lõpuni Hind 7 sisaldab: 3 tundi veepargis Toitlustus: + friikartulid, salat, kaste ja morss Tutvu koolipaketiga Lõbu, nalja ja adrenaliini pakuvad: seiklustebassein, liugtorud, mägijõgi ja kosed, ronimissein basseinis, hüppebassein, mullivannid, massaažijoad, välibassein eelsoojendatud vee ja varakevadel päikesemaiaid ootava terrassiga Ootame Teid 2012 aasta parimale klassiekskursioonile Tervise Paradiisi veekeskusesse! Pakkumine kehtib Info ja broneerimine Tervise Paradiis spaa-hotell & veekeskus Side 14, Pärnu Tel katlin.erkmann@spa.ee Tallinna külje all Rae vallas asuv uus ja kasvav Peetri Lasteaed-Põhikool pakub 2012/2013. õppeaastast tööd KLASSI- ÕPETAJATELE, MATEMAATIKA- ÕPETAJALE, EESTI KEELE ÕPETAJALE, INGLISE KEELE ÕPETAJALE, TANTSU- ÕPETAJALE. Kandidaadilt ootame kvalifikatsioonile vastavat haridustaset, innovaatilist suhtumist, loovust ning meeskonnatöö oskust. Avaldus, CV ja haridust tõendava dokumendi koopia esitada hiljemalt aadressil sekretar@peetri.edu.ee või Pargi tee 6, Peetri alevik, Rae vald, Harjumaa. Info tel Tulge õppima! Vapramäe-Vellavere-Vitipalu siht asutus pakub tasuta õppeprogramme Elva-Vitipalu maastikukaitsealal ja Vel laveres Tartumaal, lisaks transpordi kulude kompensatsiooni kohalesõiduks 64 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Projekti toetab SA Keskkonna - Kakskeelse õppega Tartu Annelinna Gümnaasium pakub uuest õppeaastast tööd järgmistele õpetajatele: EESTI KEELE KUI TEISE KEELE ÕPETAJA (eestikeelne klassiõpetaja), VENE KEELE KUI EMAKEELE ÕPETAJA, AJALOOÕPETAJA (õppekeel eesti keel) lapsehoolduspuhkusel oleva õpetaja asendus, INGLISE KEELE ÕPETAJA, RIIGIKAITSEÕPETAJA, PIKAPÄEVARÜHMA KASVATAJA (töökeel eesti keel), PEOTANTSUÕPETAJA, SOTSIAALPEDAGOOG (nõutav eesti ja vene keele oskus). Taotlus, CV ja haridust tõendava dokumendi koopia palume tuua Tartu Annelinna Gümnaasiumi kantseleisse (Kaunase 68, Tartu) või saata kool@annelinn.edu.ee hiljemalt 4. mail aastal. in vesteeringute Keskus. Programmide arv on piiratud. Vabu kohti on järgmistele programmidele. Ilmaõpe klassile. Orienteerumisprogramm ja klassile. Putukad ja liblikad. Veeõppeprogramm. Mullaelustik ja klassile. Päev looduses klassile Programmidest saate ülevaate tutvudes õppelehtedega meie kodulehel Huvi korral võtke ühendust telefonil TRIINU PERTELS Vapramäe-Vellavere-Vitipalu SA Keila Hariduse Sihtasutus Keila Kool on Eestis ainulaadne erakooliseaduse raames tegutsev õppeasutus, mis annab tasuta põhi- ja gümnaasiumiharidust. Meie koolis õpib enam kui 1200 õpilast ligi 50 omavalitsusest aasta jaanuaris sai valmis uus koolimaja. Soovime leida alates uuest õppeaastast oma meeskonda õpetajaid, kes soovivad oma kogemusi, mõistust ja südant rakendada ühe suure kooli arengus. Keila Kool korraldab konkursi järgmistele ametikohtadele: EESTI KEELE ÕPETAJA, INGLISE KEELE ÕPETAJA, AJALOOÕPETAJA, ERIPEDAGOOG. Ootused kandidaatidele Otsime inimesi, kellel on koolis töötamise kogemus või suur soov saada õpetajaks. Hindame oskust teha meeskonnatööd, empaatiavõimet ja soovi ennast arendada. Palume saata oma elulugu ja kaaskiri 27. aprilliks e-aadressil kool@keilakool.ee. Kontaktisik Tiina Oja, tel

20 VARIA 20. aprill 2012 Õpetajate Leht Tuul tiibades ja tengelpungas Mõttekeskusel Praxis on valminud rahvus vaheline uuring (25 riiki) Eesti üliõpilaste eluolu Iga teine Eesti üliõpilane õpib täiskoormusega ja töötab täiskohaga. Kui ajahätta jääb, eelistab töölkäimist, venitades tudengipõlve pi kaks. Kõrgkoolides õpib väga kirju seltskond. Tudengid on nii vanuse, haridustausta kui ka aineliste või maluste poolest igaüks oma nägu, peegeldades nii rahvastiku üldpilti. Aastaks 2020 peaks ühes korralikus Euroopa riigis 40 protsendil aastastest olema kõrgharidus. Nende hulgas peaksid olema esindatud ühiskonna kõik kihistused samas vahekorras kui elanikkonnas tervikuna. Tudengiks pürgimisel võiks ainukeseks takistuseks olla ande puu du - mine. Muud tõkked püüdku riik kõrvaldada. Eurostudent IV toel tehtud uuringust Eesti üliõpilaste eluolu 2010 hakkab esimesel lähenemisel silma just pildi kirjusus, tudengite üha kõrgenev iga, ränk rügamine mitmel rindel korraga. Vana hea akadeemiline noorus jääb sama hästi kui ära, hariduse omandamise viis sarnaneb kangesti kaugõppega. Üliõpilaselu reguleeriv seadusloome seevastu kipub siin ikka veel lähtu ma endisaegsest homogeensest selts konnast, kes ühtlases kiires tempos finiši poole kihutas. Tee tööd, siis tuleb armastus See, kui suur osa tudengitest tööl käib, sõltub nende vanusest. Neist, kes on 24-aastased ja nooremad, ei käi tööl 58%, vanusegrupis ei tööta 29%. Kel 30 või enam aastat turjal (viiendik meie üliõpilaskonnast), töötavad pea kõik, luksust ainult õppida lubab endale vaid 12% neist, kinnitab Praxi se hariduspoliitika analüütik Hanna-Stella Haaristo. Tööl ei teenita ainult raha, seal saadakse töötegemise kogemusi. Ja näiteks sotsiaalteadusi tudeerivad tudengid on tunnistanud, et õppida on nii vähe ja lihtne, aega jääb nii palju üle, et lähed igavusest tööle ja saad selle eest veel raha ka. Tuba soe, seltskond sobilik Praxis küsis muuhulgas tudengitelt (valimis olid esindatud pea kõik Eesti kõrgkoolid), kui palju peaks raha olema, et kõht oleks täis, maksud makstud, vajalikud vidinad ostetud, ilma et tööle peaks minema. Keskmine hinnang oli krooni kuus. Ja oli neidki, kes ütlesid tuhat, kaks tuhat, ka üheksa tuhat. Mida vanem tudeng, seda rohkem kulub. Kas või oma noore pere peale. Tammsaare kuulsa ülekutse tööd teha keerasid õpilasmaleva nalja hambad oma seinalehes ükskord tagurpidi, kirjutades: Armasta, küll siis tööd ka tuleb! Eesti üliõpilastest on igal viiendal laps(ed), millega kipume jälle Euroopas esikohal olema. Võib-olla sellepärast, et nii paljud kõrgkoolis käijad on meil kõrges eas. Tudengielu Mustamäel läks mitmekesisemaks läinud sügisel, kui ülikoolilinnakus avas uksed üliõpilasmaja. ERAKOGU Praxise analüütik Hanna-Stella Haaristo uuriks edasises töös esmajärjekorras välja, kuidas õieti rahastada kõrgharidust Eestis. Enam kui TTÜ tudengist elab Mustamäe üliõpilaslinnakus 12% ehk 1800, kui vahetusüliõpilased ja täisprogrammiga õppivad välismaa lased juurde arvata. Majanduskriisi tingimustes (2010) oli ligi 400 kohta üle, nüüd näikse neid enam-vähem parasjagu olevat. Tipikatest käib enamik koolis kodulinnas, linna lähedale koju kolivad tagasi ka need Tallinna ümbruse tudengid, kellel raha kipub väheks jääma. Üliõpilaslinnaku juhatuse esimees Jaak Kääp ütleb, et tulevikus võib ka elamispind väljaspool kampust ülikooli vahendusel kõne alla tulla, näiteks mõne kinnisvarabüroo kaudu, kui hinnad on mõistlikud. Üli kool ise oma ühis elamu tubadega (80 neist on ühetoalised) linna peal äri ei aja. Küla põhikiri ütleb, et see on loodud tudengite jaoks. Kõik majad on reno - veeritud, nende asukad suhtuvad korras asjadesse hoolikalt. Tartust pärit tipikas Jaak Kääp on siin omal ajal ise elanud ja ütleb, et küla etteotsa asudes oli ta lausa üllatunud, kui hästi käituv seltskond see on. Üliõpilasküla maa-aluses parklas on tudengid ka pidu pida nud. Tuhatkond inimest korraga koos ja mitte midagi ülemäärast ei juhtu. Kabrioletiga ja ilma Iga asja annab edendada. Jaak Kääp on mõelnud, kas üliõpilaskülas ikka peavad kõik olema nii võrdsed, nagu praegu enam-vähem on: kahekesi toas, neljakesi boksis, üks dušš ja WC. Odavaim koht toas 47 eurot pluss kommunaalmaksed. Kindlasti on neid, kes oleksid nõus, sunnitud leppima veel odavamaga, ela ma näiteks kolmekesi toas. TTÜ-l selliseid kambreid pak kuda ei ole. Samuti ei ole midagi neile, kes sõidavad lahtise kabrioletiga, tüdruk kõrval, ülikooli ette ja ta haksid metsavaatega maga mis tuba. Nii et kui meil tulevikus midagi ühiselamuks ehitatakse, siis ehk võetakse seda di ferent see ritumalt ette. Et kihistu mist edendada. Kääp ei lähe pro vokat sioo niga kaasa, ütleb, et tahaks lihtsalt noorte nõudmisi paremini arves se võtta. Ja võib-olla ei sobigi luksautoga tudengile šnitikas korter vanalinnas, kaasüliõpilastest eraldi. Võib-olla tahab ta just kõikidega koos olla, ti pikate identiteedist osa saada, maks ta raha, mis toetaks varaliselt keh vemaid. Keegi ei tea, kui hea kõik on Kummaline küll, aga ega meil ole mingeid andmeid selle kohta, kui head või mitte nii väga head haridust Eesti kõrgkoolid annavad. Seda ei ole uuritud, kuigi võiks näiteks analüüsida üliõpilaste (kõikides kõrgkoolides üle Eesti) rahulolu/rahulolematust haridusega, mis nad said, iseäranis siis, kui selle eest ise ränka raha maksid. Tasulistel kohtadel õpib meil 49% tudengitest. Praxis on oma tellijatele seda ka rääkinud, soovitanud uurida, aga esialgu ei ole riik siin initsiatiivi enda kätte võtnud, nendib Hanna- Stella Haaristo. Eurostudent uurib hariduselu, keskendudes üli õpilas konna arvamustele. Näikse nii, et see vaate nurk ei ole otsustajaid vajalikul määral huvitanud. Ei jätku igakord ka koha seid uurijaid. Käepärane näide on Han na-stella ise, kes Tartu üli koolis sotsiaal teadusi õppis, magistri tööks meil mit te veel nii popi sotsiaal polii tika valis ja juhendaja siis lõpuks Pra xisest leidis. Nüüd plaanib ta minna doktoran tuuri, erialaks kõrgharidus poliitika, mida Eestis praegu aka dee miliselt keegi ei edenda. Üle Eu roo pagi on mõtet minna ainult Norras se, Inglis maale, Saksamaale või Hollandisse. See on kallis, aga siiski võimalik. Pead maksma õppemaksu, aga saad samas ülikoolis ka kohe tööd, mis kulud korvab. Ja kui töö tehtud, makstakse pool õp pe - maksust tagasi, teab Hanna-Stella rääkida. Ta on töötanud ka Eesti üli - õpilaskondade liidus, tunneb hästi harimise võimalusi Euroopas, ehk nagu ta ise ütleb: tal on hea rahvusvaheline võrgustik. On siis see kõrgharidus, mis ta meil on, nõutavad 40% kõrgelt haritud inimesi vanuses aastat, nagu Euroopa soovitab, saame aastaks 2020 küllaga täis, kinnitab ka uuring Eesti üliõpilaste eluolu. Virve Liivanõmm RAIVO JUURAK Näiteks sotsiaalteadusi tudeerivad tudengid on tunnistanud, et õppida on nii vähe ja lihtne, aega jääb nii palju üle, et lähed igavusest tööle ja saad selle eest veel raha ka. TUDENGIELU Mustamäel, metsavaatega toas Jaanus Müür on Iisaku poiss, lõpetas seal just sellise gümnaasiumi, millele me nüüd kadu kuulutame. Nad olid kaks aastat tagasi viimases klassis kümnekesi, nende seas neli medalisti. Kümnest kuus läksid edasi kõrgkoolidesse. Kes Iisakust pärast põhikooli lahkusid, said tihti Treffnerisse sisse. Mina jäin paigale, sest minu lemmikaine oli ajalugu ja Iisakus on väga hea ajalooõpetaja Tiiu-Marika Puštšenko. Bologna protsessi eestkõnelejad on mures, et vanas Euroopas kipub haritlaskond end taastootma, koo - litades valdavalt oma vilistlas te järeltulijaid. Eesmärk, mida kõrghari duse sotsiaalseks dimensiooniks kutsutakse, näeb ette, et ülikoolidesse tuleks ka neid, kelle vanematel ei ole kõrgharidust, kes elavad keskustest kaugemal. Nii sobib Jaanus häs ti euroopaliku kõrghariduse tule vikumustrisse. Õpib avalikku hal dust. Teist aastat on tal Mustamäel nii kool kui ka kodu Jaanus elab TTÜ ühiselamus, kus iga kol mas on pärit Ida-Virumaalt. Ta lööb mobiili peal kokku kõik, mis tema kontole laekub (õppelaen, õppetoetus, sõiduraha, sti pen - dium, toitjakaotuspension, vahel tasu mõne projekti pealt üli õpilas - esinduses) ja saab kokku 3700 krooni kuus. Ütleb, et tuleb läbi, lisades, et kui ta Iisakust jäl le Tallinna poole tulema hak kab, paneb pensionärist ema ka leivakoti kaasa. Ikka toeks! Elu üliõpilaskodus kiidab ta eelkõige selle poolest, et kütte eest ei pea seal maksma rohkem, kui umbes 70 eurot kuus. Jaanusest saab oma pere esimene kõrgharidusega inimene, ta õpib avalikku haldust innovatsioonipoliitika õppekaval. Eestis päris uus eriala ja kuna Jaanus õpib seda ühena esimestest, siis usub ta, et hakkab seda tulevikus ka ise õpetama ehk jääb (tuleb) tööle tehnikaülikooli. Innovatsioonipoliitika on TTÜ-s popp, magistriõppesse suur konkurents, aga ta loodab sisse saada. Sügisest saab temast õppejõu assistent, hakkab teiste töid parandama, selle eest ka raha teenima. Nii saab temast tudeng, kes töötab, aga õnnelikul kombel tulevasel erialal. VIRVE LIIVANÕMM ERAKOGU Jaanus Müür õpib TTÜ-s avalikku haldust. Temast saab oma pere esime ne kõrgharidusega inimene. Õpetajate Lehes avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Toimetus jätab endale õiguse vajadusel kaastöid lühendada. Toimetus ei tagasta kaastöid. Lehes ilmunud fotode ja kirjutiste reprodutseerimine, tõlkimine, edastamine ja teistes väljaannetes avaldamine ilma SA Kultuurileht loata on keelatud. Peatoimetaja kohusetäitja: ARGO KERB. Väljaandmist toetavad: Üldinformatsioon, reklaam: MARJU VEIKAT Faks: Levi: Expresspost AADRESS: Voorimehe 9, Tallinn. E-post: artikkel@opleht.ee. Internetiaadress: Toimetajad: KRISTI HELME , RAIVO JUURAK , KARL KELLO , MEELI PARIJÕGI , TIIA PENJAM , TIINA VAPPER Keeletoimetaja: PIRET KLAUS Küljendus: TIIA PENJAM Arvutiladu, korrektuur: ANNE RUMMO VÄLJAANDJA: SA Kultuurileht, Voorimehe 9, Tallinn. TRÜKK: Printall AS, Peterburi tee 64a, Tallinn. Tellimise indeks TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Kaidor Damberg, Mati Heidmets, Janar Holm, Martin Kaasik, Made Kirtsi, Kaire Kollom, Agu Laius, Tarmo Loodus, Rain Mikser, Agu Ojasoo, Mailis Reps, Indrek Riigor, Margit Timakov. Lp autorid! Palun teatage meile e-posti teel oma aadress, arveldusarve number pangas ja isikukood. Väljaanne kohustub honoreerima üksnes tellitud kaastöid. Sõnumeid toimetus ei honoreeri.