ihakeha ja lihakeha Valik esseid ja arutlusi kehast

Transkript

1 IHAKEHA ja LIHAKEHA

2

3 ihakeha ja lihakeha Valik esseid ja arutlusi kehast Tallinn 2008

4 Ihakeha ja lihakeha Kogutud tekste sotsiaalsest kehast Projektijuht: Redi Koobak Toimetajad: Redi Koobak, Raili Põldsaar Keeletoimetaja: Külli Pärtel Kunstnik: Piret Räni Toetaja: Avatud Eesti Fond ISBN Trükitud trükikojas Greif

5 Sissejuhatus Redi Koobak Raili Põldsaar Keha on üks imelik asi. Meil on keha, või täpsemalt oleme kehad. Ühest küljest on keha meil alati olemas. Selle kaudu tajume maailma. See on esimene asi, mida teiste puhul märkame ja mille järgi kujundame oma arvamust neist. See on asi, millesse paigutame aega ja raha, mille heaolu eest hoolitseme. See on meie sotsiaalne kapital. Teisest küljest torkab keha puhul silma see, et teda nagu polekski. Keha jääb meile teatud määral nähtamatuks, hoomamatuks. Igapäevases tegevuses ei pane seda justkui tähelegi. See iseenesestmõistetavus, millega me oma kehasse suhtume, meenub ehk teravaimalt siis, kui kehal on midagi viga, kui keha on haige, kui miski takistab meie keha tavapärast (hea)olekut. Keha on rohkem kui looduse ja geenide poolt kingitu. See on ühtaegu nii meie endi looming kui ka meid ümbritseva kultuuri toodang, nii mina kui ka ühiskonna esmane sümbol. Lisaks pole keha ainult meie isiklik omand, vaid ka riigi ja rahva vara, olgu siis kui rahvuskehandi taastootja või kahuriliha. Seega on kehal sotsiaalne ja poliitiline, ajaline ja ajalooline mõõde. Keha ei ole stabiilne bioloogiline kest, mis jagab inimkonna soo, rassi, etniliste ja muude tunnuste alusel rangelt piiritletud gruppidesse. Pigem asetseb keha muutuvate tähenduste, identiteedi ja võimu keskmes ning on seega ka ise liikuv nähtus. Keha on ühelt poolt kõikjal, aga teisalt kummalisel moel eikusagil. Kuigi seksualiseeritud kehasid tuleb uksest ja aknast, ei räägita kummalisel kombel kehast ja kehalisusest siiski ühiskonnas piisavalt palju. Eelkõige ei räägita sellest kultuurilisest, majanduslikust ega ühiskondlikust survest, mis vormib kehasid ja sunnib neid mingitesse nähtamatutesse, kuid samas rangetesse raamidesse või vormidesse. Teame, et normaalne inimene peab olema noor, trimmis, kortsu- ja karvavaba, kuid me ei mõtle sellele, et need normid ei ole looduse poolt antud. Me ei mõtle ka võimusuhetele, mis nendesse ideaalidesse sisse on kirjutatud. Seistes poes kosmeetikariiuli ees silmitsi järjekordse imet tegeva kortsuvastase kreemi või tselluliidiseerumiga või saades igahommikuse spämmisaagiga paarkümmend meeldetuletust potentsi parandavate ravimite hädavajalikkuse kohta, näeme just nimelt kehakeskseid distsiplineerivaid praktikaid, isegi kui me neid sellistena kohe ära ei tunne. Ühelt poolt arvame, et kontrollime oma keha, kuid tegelikult kontrollib keha meid. Käsitame oma keha kui instrumenti või masinat, mida me saame ohjata olgu siis dieedi või trenniga või arstide, treenerite, kosmeetikute juurde hooldusesse saata. Kontrolli alt väljunud (ülekaaluline, karvane, ebakaine, haisev) keha on hirmutav ja häbimärgistatud. Sotsiaalse kapitali suurendamiseks tuleb oma keha paremaks vormida. Selle nimel peetakse dieeti ja higistatakse jõusaalis, aga üha tavalisem

6 Raili Põldsaar on Tartu Ülikooli amerikanistika dotsent, kes on süvendatult tegelenud kultuuri, keele ja võimu omavahelise põimumisega, seda ka keha puudutavates küsimustes. Õpetamist kannustab idealistlik lootus, et noorte mõtlemist muutes muudame maailma ja püüd tõestada, et õppejõud pole ilmtingimata igav krunniga tädi. Sotsiaalselt aktiivne ja sootundlik; hingelt uudishimulik, kuid kriitiline kosmopoliit. Keha distsiplineerimisest sain omal nahal teadlikuks varases lapseeas balletitrennis ja normatiivsusest siis, kui klaveri juures teada anti, et sõrmed on pianisti jaoks lihtsalt liiga lühikesed ja seega minu õpetamine mõttetu. Pilk ja keel on aastatega üha teravamaks läinud. Redi Koobak on Linköpingi Ülikooli soouuringute doktorant, kes alates magistriõpingutest Kesk-Euroopa Ülikoolis innustub feministlikust filosoofiast ja eriti keha puudutavatest teooriatest. Viimasel ajal on ta lisaks oma uurivale pilgule abiks võtnud ka fotokaamera objektiivi, läbi mille subjekti ja representatsiooni suhet analüüsida. Loeb ja kirjutab, tõlgib ja tõlgendab, õpib ja õpetab sinisilmses, kuid kindlas usus, et sooperspektiiv on vajalik uue parema ilma loomiseks.

7 on ka lausa operatsioonile minek, keha kirurginoaga ümber kujundama. Selliseid näiteid tuleb igasuguste vahendatud kehade kaudu nii televiisorist, Interneti avarustest kui ka linnaruumist. Need kehad kipuvad aga olema võltsid ja plakatlikud ideaalkehad, milles puuduvad elatud elu jäljed naeru- ja vanaduskortsud ning rasedusarmid. Meie hirm normist hälbida paneb meid tõrjuma teistsuguseid, näiteks puudega või meist erinevast rassist kehasid. Ikka veel tuntakse valehäbi mõnest kehaga seotud teemast rääkides, olgu see menstruatsioon, menopaus või impotentsus. Samuti ei mõtle me selle peale, kuivõrd kehalised on näiliselt kehatud teemad nagu kaitsepoliitika või sotsiaalhoolekanne, rääkimata silmanähtavalt kehakesksest iibepoliitikast. Käesolev raamat püüabki seda fantoomkeha nähtavaks teha ja talle häält anda, takerdumata akadeemilisele mõttevahetusele omasesse termini- ja teooriarägastikku, kuid samas langemata labase lahmimise tasandile. Laseme keha kapist välja ja lubame tal oma eripalgelisuses endast rääkida.

8

9 Kui mehed menstrueeriksid * Gloria Steinem Kui elasin Indias, sain aru, et maailma valge vähemus on sajandeid petnud meid uskuma, et valge nahavärvus teeb inimesed teistest paremaks, kuigi ainuke asi, mida ta teeb, on see, et muudab valged inimesed ultraviolettkiirte suhtes tundlikumaks ja kiirendab neil kortsude teket. Freudi lugemine muutis mind sama skeptiliseks peenisekadeduse suhtes. Lapse sünnitamise võime tõttu oleks tunduvalt loogilisem rääkida emakakadedusest ning nii väline ja kaitsmata organ nagu peenis teeb mehed tegelikult hoopis väga haavatavaks. Kuid tundsin ennast häbi pärast kühmu tõmbuvat, kui kuulasin hiljuti, kuidas üks naine kirjeldas menstruatsiooni ootamatut saabumist (punane plekk valgus tema kleidile, kui ta avalikul poodiumil kirglikult väitles). Seda seni, kuni ta selgitas, et kui talle sosinal sellest teada anti, ütles ta ainult meestest koosnevale publikule: Ja te peaksite olema uhked, et teie laval esineb menstrueeriv naine. See on tõenäoliselt kõige tõelisem sündmus, mis on teiega aastate jooksul juhtunud. Naer. Kergendustunne. Ta muutis negatiivse positiivseks. Mingil moel segunes selle naise lugu India ja Freudiga ning pani mind viimaks mõistma positiivse mõtlemise võimu. Ükskõik mida, mis kuulub nn eelistatud grupile, kasutatakse selleks, et õigustada selle grupi eelisolukorda, ning ükskõik mida, mis kuulub nn alaväärsele grupile, kasutatakse selleks, et õigustada selle kurba saatust. Mustanahalistele meestele anti väikesepalgalised töökohad, sest neid öeldi olevat tugevamad kui valged mehed. Kõik naised samas suunati ka halvastitasustatud töökohtadele, sest nad öeldi olevat nõrgemad. Nagu märkis väike poiss, kelle käest küsiti, kas ta tahab saada advokaadiks nagu ta ema: Oh ei, see on naiste töö. Loogikal pole rõhumisega mingit pistmist. Niisiis, mis juhtuks, kui järsku, võluväel, oleks meestel menstruatsioon ja naistel mitte? Kindlasti muutub menstruatsioon kadestusväärseks, väärikaks, mehelikuks sündmuseks. Mehed kiitleksid sellega, kui kaua ja kui palju. Väikesed poisid räägiksid sellest kui kadedusttekitavast meheea algusest. Seda päeva tähistaksid kingitused, usuriitused, perekonnalõunad ja poissmeestepeod. Vältimaks igakuist tööjõukaotust võimuleeris, rahastaks Kongress Riiklikku Menstruatsioonihäirete Ins- * Gloria Steinem on raamatu koostajatele andnud loa oma teksti tõlkimiseks ja taasavaldamiseks.

10 10 Gloria Steinem on aastate kuulsamaid feministe, kes on aktiivne ka tänasel poliitilisel maastikul. Feministlike kampaaniate algataja ja viljakas autor, feministliku ajakirja Ms asutaja. Sai kuulsaks oma artikliga, milles kirjeldas oma kogemusi tööst Playboy klubi jänkuna ja sellega kaasnevat naiste ahistamist. Aitas kummutada väärarusaama, et feminist on ilmtingimata mingi kole karvane nõid. tituuti. Arstid ei uuriks südamerabandusi, mille eest mehed oleksid hormonaalselt kaitstud, vaid kogu teadustöö keskenduks menstruaalkrampidele. Hügieenivahendite hankimiseks antaks riigi toetust ja need oleksid meestele tasuta. Muidugi, mõned mehed maksaksid ikka maine eest, mille annavad sellised firmamärgid nagu Paul Newmani tampoonid, Muhammad Ali poksisidemed, John Wayne i maksisidemed ja Joe Namathi pesukaitsed Nendeks Kergemateks Poissmehepäevadeks. Statistilised uurimused näitaksid, et meeste spordisaavutused on päevade ajal paremad ja et nad võidavad siis rohkem olümpiamedaleid. Kindralid, parempoolsed poliitikud ja fundamentalistid nimetaksid menstruatsiooni (men-struation ) tõendiks sellest, et ainult mehed saavad Jumalat ja kodumaad lahingus teenida ( selleks, et teiste verd valada, tuleb seda ise anda ), täita kõrgeid poliitilisi ametikohti ( Kas naised saavad olla piisavalt karmid ilma igakuise tsüklita, mida juhib planeet Marss? ), olla preestrid, vaimulikud, Jumal ise ( ta andis meie pattude eest oma. Ingliskeelne sõnademäg sõnaga man (mees).

11 11 verd ) või rabid ( ilma igakuise ebapuhtuse väljaheitmiseta on naised roojased ). Meessoost liberaalid ja radikaalid aga väidaksid, et naised on võrdsed, kuigi erinevad, ja et meeste ridadesse saab astuda iga naine, kes on nõus tunnistama menstruaalõiguste ülimust ( kõik muu on teisejärguline probleem ) või ennast iga kuu ise tõsiselt vigastama ( revolutsiooni nimel tuleb verd valada ). Tänavanurkadel kujuneks välja uus släng ( ta on kolme sideme mees ) ja löödaks käsi kokku selliste tervitustega nagu Mees, sa paistad täna ülikõva! Jah, raisk, mul on päevad! Telesarjad räägiksid sellest teemast avalikult ( Õnnelikud päevad : Richie ja Potsie proovivad veenda Fonziet, et ta on siiski mees, kuigi tal on kaks menstruatsiooni järjest ära jäänud. Hill Street Blues : kogu politseijaoskonnal on sama tsükkel.). Sama teeksid ajalehed ( Suvine haioht ähvardab menstrueerivaid mehi, Kohtunik toob vägistaja õigeksmõistmise põhjenduseks kuupuhastuse ). Ja sedasama teeksid ka filmid (Newman ja Redford filmis Verevennad!). Mehed veenaksid naisi, et seks on neil päevadel eriti nauditav. Lesbide kohta väidetaks, et nad kardavad verd ja seetõttu elu ennast, kuigi kõik, mida nad tegelikult vajavad, on üks hea menstrueeriv mees. Arstiteaduskonnad piiraksid naiste vastuvõttu ( nad võivad verd nähes minestada ). Muidugi pakuksid intellektuaalid välja kõige moraalsemaid ja loogilisemaid argumente. Et naistel puudub bioloogiline võime mõõta Kuu ja planeetide tsükleid, siis kuidas saaks naine omandada mingit eriala, mis nõuab aja, ruumi ja matemaatika tunnetamist või suutlikkust üldse midagi mõõta? Kuidas saaks naine filosoofia ja religiooni puhul korvata seda, et ta on lahutatud universumi rütmist? Või seda, et ta ei ole kogenud igakuist sümboolset surma ja ülestõusmist? Menopausi tähistataks kui positiivset sündmust, sümbolit selle kohta, et mees on kogunud piisavalt palju tsüklilist elutarkust ja rohkem pole seda talle vaja. Liberaalsed mehed kõigil elualadel püüaksid olla lahked. Tõsiasi, et neil inimestel puudub võime mõõta elu, selgitaksid liberaalid, on ise piisavaks karistuseks. Ja kuidas õpetataks naisi käituma? Võib ette kujutada parempoolseid naisi, kes nõustuvad kõigi nende väidetega kindlameelse ja naeratava masohhismiga. (Phyllis Schlafly: Põhiseaduse parandus soolise võrdõiguslikkuse küsimuses sunniks koduperenaisi ennast iga kuu haavama ). Lühidalt, avastaksime nagu me oleksime seda juba ammu pidanud tegema, et loogika peitub loogiku silmades. (Näiteks üks idee teoreetikutele ja loogikutele: kui naised peaksid olema irratsionaalsemad ja emotsionaalsemad menstruaaltsükli alguses, mil naissuguhormoonide tase on madalaim, siis miks pole loogiline öelda, et neil paaril päeval käituvad naised kõige rohkem meeste moodi Võite siit ise edasi improviseerida. Tõde seisneb selles, et kui mehed menstrueeriksid, siis jätkuksid ikkagi lõpmatuseni argumendid nende võimu õigustamiseks. Kui me seda juhtuda laseme. 1978

12 12

13 13 Ilu ori või välimuse valitseja? Aita Kivi, kirjanik Esimesed signaalid seni veel tundmatutele inimestele anname endast oma välimuse kaudu: väites, et välimus meile korda ei lähe, väidame ühtlasi, et meid ei huvita teiste arvamus endast. Ja sel juhul kui see tõepoolest nii ongi on saavutatud väga suur sõltumatus, peaaegu et ülim vabadus. Sest elades moto See, mida sina minust arvad, on sinu, mitte minu probleem järgi ollakse vaba ka kõigist aga-misteised-arvavad-stiilis kompleksidest. Naistel on peaaegu kohustus olla ilus ja näost ehk enamgi mõistetakse selle all kehalist siredust-saledust ning häid proportsioone. Kes oma väljanägemise eest üldse ei hoolitse, laseb ihu vormist ja liha lodevaks, see just nagu näitaks ümbritsevatele, et ta neist ja nende hinnangutest mitte midagi ei pea. Leidub küll neidki, kes arvavad, et just hoolitsematus on märk mõtlemisest-tegutsemisest mingil erilisel, keskmisest vaimsemal tasandil kuid eks peeta ka seda naise puhul pigem sinisukluse või feminismi mitte just soositud märgiks. Nii ehk teisiti: naine, kes ei soovigi kaunim, stiilsem ja saledam välja näha, eirab ühiskonnas omaks võetud norme, millel rajaneb ka kogu moe- ja ilutööstus. Ses mõttes on sünnilt kenamad need, keda välimuse põhjal ilusate hulka liigitatakse silmitsi ehk isegi suuremate kohustustega neist, kel õnnetus või hoopis õnn? sündida nii-öelda tavalise välimusega. Viimaste puhul mõistab igaüks nii püüdu olla ilusam meikida, moodi järgida ja atraktiivsemalt riietuda kui ka ükskõiksust oma välimuse vastu. Näo- ja kehaplaanilt ilusal inimesel lasuks aga just nagu sund olla ideaalile lähedal ka igas muus mõttes, olla võimalikult täiuslik. Sest kuidas sobiks saatuse suhtes tänamatu olla? Sel, kes lapsest saadik harjunud kuulma, et tema välimust kommenteeritakse Vaata, milliste rosinasilmadega laps! Oi kui kena tüdruk!, enam erilisi valikuid ei olegi. Tema tee on määratud, ümbritsejad on ta paika pannud: tema minapilt seostub välimuse ja täiuslikkusega keskmisest märksa enam. Kui ta ümbritsejate ootusi täiesti ignoreeriks, riskiks ta mõjuda ülbe ja isepäisena. Aga kui ta neid järgib, ristitakse ta õige pea eputiseks See, kas loomulikku ilu tajutakse läbi elu kingituse või kohustusena, tuleneb muidugi iseloomust. Laps ja see kehtib ka poiste puhul, kes tunnetab talle välimuse tõttu osaks saavat tähelepanu, võib seetõttu kasvada edevaks ja kõrgiks. Aga võib ka vastupidi: loomult häbelikule mõjub pidev tähelepanu heidutavalt, ta tahaks tõmbuda kühmu, liikuda külg ees või silmad kinni, olla vaid vaim piinava, häbenemisväärse, kammitseva keha kohal Õrnas eas sageli tähelepanu keskmesse sattudes võib inimene muutuda keskmisest enesekesksemaks: kõik see, mis seostub tema enda isikuga, täidab ta teadvusest märkimisväärse osa ja hõivab ülearu palju ta ajast. Mina-teema plingib üha punaselt alateadvuseski.

14 14 Enesekindel noor inimene, kes oskab mõelda ja tegutseda plaanipäraselt, õpib ilus-olemist õige pea ära kasutama. Kui kaunitari rolli korralikult sisse elada, kui seesmine mina välisega kooskõlla sättida jah, ma olen täiuslik ja mul on seetõttu eelisõigused! võib kena välimus tõepoolest palju eeliseid anda. Ilusa inimese rolliga kohanenu naerab palju ja sageli, ütleb oma seiskohad esimeste seas välja, valitseb pingeteta oma vaimu ja keha, liigub ja tegutseb enesekindlalt. Ta teab, et talle on juba looduse poolt teistest enam osaks saanud; tema olekus ja hoiakutes on aristokraatidele omast väärikust, vahel võib ta endale lubada ülbustki. Ja keegi ei heida seda talle ette vastupidi, see haakub ümbritsevate ootustega tema suhtes, teatud määral ta täidab oma kohust. Noor inimene, kes on seesmiselt ebakindel, tajub oma kenas välimuses ja paigas proportsioonides kui ta seda viimaks ka ise tunnistama hakkab omamoodi süüd. Talle näib, et nii-öelda võrdne olemiseks peab ta eriti usinalt õppima, tublilt töötama, tegema pigem teistest rohkem kui vähem. Et keegi mingil juhul ei arvaks, nagu oleks temale miski niisama sülle kukkunud. Nii võib ta elu jooksul aina enam kohustuste alla mattuda, aga loodetud sooja suhtumist teiste poolt, tunnustust töökuse, teadmiste ja tubliduse, mitte pelgalt välimuse pärast, ei tule ega tule. Vastupidi, inimesest, kes elus edasi jõudmise nimel endale iial armu pole andnud, jätmata siiski ka oma väljanägemist hooletusse et kõiges võimalikult täiuslik olla, arvatakse ikka enim levinud eelarvamustest lähtudes. Just nagu oleks talle alati välimuse tõttu mingeid eeliseid tehtud, nagu oleks kõik ta saavutused otseselt või kaudselt ta kena näo, peene piha ja siredate liikmete tulemus Loomult tagasihoidlik noor inimene ei taha sattuda tähelepanu keskmesse ja miskipärast arvatakse, et tõsine ilme välistab selle. Nii võib sageli märgata, et just keskmisest kenamad liiguvad ringi kühmus kaitseasendis, näol karm, isegi kuri ilme, kõnnak ja hoiak andmas märku: ära puuduta mind, ma pole kaugeltki kerglane! Tulemus on mõistagi oodatule vastupidine: häbelik kaunitar omandab kohemaid veel ka ülbe ja üleoleva inimese imago. Mis niipea, kui ta seda tajub, muudab ta veel häbelikumaks, ta näoilme ja kehakeele kaitsereaktsioonina veel ülbemaks ja see omakorda ümbritsejad vahel isegi õelaks. Sel moel, ise sellele teadmatult kaasa aidates, võib ilusaks peetav inimene sattuda teatavasse üksindusse, mida ta tegelikult ei naudi. Ta sooviks teistega suhelda vabalt ja loomulikult, aga ta ei oska, sest kardab läkitada valesid signaale. Pingevaba naeratamise ja suhete loomise asemel keskendub ta veel enam iseendale, pühendades ka oma välimusele aina enam tähelepanu. Tahab ju temagi ilus olla paradoksaalsel kombel kannatavad paljud kena välimusega isikud sügavate komplekside ja alaväärsustunde all ning on iseenda suhtes kriitilised üle igasuguse mõistliku piiri. Keskmisest kaunim nägu ja igati head proportsioonid ning sellega kaasnev osa ümbritsejate teatav kadedus ei tähenda kaugeltki seda, et nende omanik ei veedaks peegli ees murelikke tunde, ei voldiks kõhul ahastades nahka rasvarullideks või ei ajaks vahel pärast kaalumist näppe kurku Paks, paks, paks! Pidev keskendumine oma kehale ja selle ilmingutele rikub elus nii mõnedki rõõmud. Piiratud on nii söömisnaudingud kõik maitsev kipub ju nii palju kaloreid andma kui ka rõõm pingevabast suhtlemisest mis nad minust mõelda võivad?. Kõige enam satuvad kontrolli alla seksuaalsed ela-

15 15 Aita Kivi Minu ja keha-teema kurikuulsaima seose lõi Vaapo Vaher, arvustades mu esimest jutukogu Üheksa avameelset naist. Kuivõrd olin seal söandanud 90ndate alguse Eesti kohta seksuaalsust ka naise vaatepunktist üllatava avameelsusega käsitleda, arvas konservatiivne meeskriitik mul olevat kõik eeldused saada Eesti esimeseks pornoprosaistitariks. Šokeerivast arvustusest hoolimata on teemadering naine-ilukeha-seksuaalsus-kompleksid ka minu järgmistes ilukirjanduslikes teostes (näiteks romaanid Jumalakäpp, Lummus, Mees nende elus ) olnud suhteliselt olulisel kohal. Oma keha eriliselt tunnetanud olen näiteks keskkooliaegsetes kehalise kasvatuse tundides, mil enamik suutis hüpata üle nn. kitse aga mina ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Õpetaja tulututest katsetest mind koolivaheajal individuaalselt treenida pääsesin alles siis, kui talle (kogemata) jalaga kõhtu hüppasin. mused: millisena ma talle paistan? See asend on vist ebaesteetiline? Nii olles pole mu reied kuigi kenad Ilusate naiste elu esimene pool ei pruugi olla kerge: tuleb taluda armastatu armukadedust, (enamasti vanemate) sookaaslaste väiklast norimist, vastassoo taktituseni teravat tähelepanu ja lähenemiskatseid. Ka kena naise partner on omamoodi surve all: tema kaasale tehakse üha komplimente ja nii mõnigi sõber uurib: kas ta ikka on sulle truu? Kas sa suudad võistelda teiste teda piiravate meestega? Kuni valitseb eelarvamuslik seisukoht, et ilus naine = kergemeelne naine, peab kaunitaril jaguma keskmisest enam meelekindlust. Ahvatlejate-vallutajate-võrgutajate rohkuse tõttu on silmatorkavalt kenal ju hoopis keerukam olla truu ning elada perekeskset elu kui sel inimesel, kellele häirivaid armuavaldusi tehakse harva või ei tehta üldse. Keskmise välimusega naiste seas on lahutusprotsent usutavasti väiksem kui ilusate kategooriasse kuuluvatel, keda aina ja aina valitud (abielu)teelt eksitatakse. Vanemas eas on neil aga suurem tõenäosus üksi jääda: kes ilu pärast võetud, võib kergesti veel ilusama pärast jäetud saada. Õnneks pole elu siiski mustvalge: see, kas kedagi tajutakse inetu, keskmise või kenana, priske- või saledapoolsena, ei sõltu enamasti ainult sünniga saadud omadustest, mida

16 16 oskuslikult arendada, esile tuua või varjata. Äärmiselt oluline on inimese suhtumine oma välimusse ja kehasse, sellega rahul ja tasakaalus olemine ning enesekindel hoiak. Soe naeratus, loomulikkus, sundimatu käitumine ja hea rüht on ilusaks olemise alustalad. Kui täiesti tavalise välimusega inimene usub, et ta on ilus, ning vastavalt käitub, siis usuvad seda teisedki. Kena keha ja ilusa näo omanik aga, kes käitub enesekindlusetult, häbeneb naeratada ja pingevabalt suhelda, on pidevalt piiratud oma isiklike komplekside tihedast võrgust. Mõneti saab tast oma välimuse vang ja kergendustunnet, mida tähendab sellest vaba olla, saab ta tunda alles elu teise poolde jõudnuna. Mõeldes kahetsusega ka kogu selle aja ning tähelepanu peale, mis tal on kulunud iseendaga tegelemisele, kuid mis võinuks kuluda hoopis uute teadmiste ja kogemuste omandamiseks ja vaimseks enesearendamiseks Tajumaks välimuse paine ja sellega enamasti kaasneva agamis-teised-arvavad-vanglast vabanemise kergust, ei pea tingimata vanaks saamist ootama. Rollimängu käigus võib end kostümeerida koledamaks, paksemaks, vastassooliseks või kümme-kakskümmend aastat vanemaks et kogeda, kas halli hiirekese rollis hakatakse mingis mõttes teistmoodi käituma-suhtlema. Et kogeda, kas ja kuidas suhtub-suhtleb maailm meiega siis. Kuni saabub mõistmine, et kaks osapoolt mina ja kõik teised on omavahel vastastikuses suhtes ka inimese välimuse tõlgendamisel. Ning see, kas need osapooled on võimalikult võrdsed, kas läkitada endast ilusa, tavalise või inetu inimese signaale, on vähemalt osaliselt igaühe enda teha. Nagu seegi, kas alluda ühiskonna ootustele, mille kohaselt on naisel just nagu kohustus olla ilus ja sale.

17 17 Alternatiivne keha Airi-Alina Allaste Inimese välimus on alati kõnekas, see annab aimu tema elustiilist, hinnangutest ja harjumustest. Aina enam on inimesi, kes kujundavad oma välimust teadlikult, võttes aluseks valitsevaid moesuundi, iidoleid või enese ja lähedaste inimeste maitset. Meedia propageerib peamiselt ühemõttelist seksualiseerimist, naistel beibelikku enesepaljastamist ning meestel musklilise ja tugeva macho rolle. Muidugi ei ole viimased tänapäeva ühiskonnas ainsad stiilimudelid sensuaalse blondiini kõrval on koht ka rangejoonelisel karjäärinaisel ja androgüünsel poisstüdrukul. Meeste hulgas on järjest enam maad võtnud metroseksuaalid uusmehelikud mehed, kes on trenditeadlikud, hoolitsetud välimuse ja hea stiilitunnetusega ning kelle päevakavva mahub tavaliselt naiste pärusmaaks peetud ilusalongide ja solaariumide külastamine. Peavoolu traditsiooniliste kehakaanonite ja alles esile kerkivate uute voolude kõrval võib rääkida ka subkultuurilisest kehast, mille esteetika võib olla üheks aluseks väiksema rühmituse kogukonnatundele. Kõige silmatorkavam kehaga seonduv joon, millega inimesed mängivad, on stiil. Noorsookultuurides on see enam kui lihtsalt välimus. See ei ole mitte niivõrd isiksuse kui rühma väljendus ja kannab endas signaali mingisse gruppi kuulumisest. Kindla stiili järgimine annab märku inimese eluviisist ja väärtustest. Vahel võtab noor inimene mingi stiili omaks, et oma olemust väljendada, või Blondiiniga seostatakse paljusid omadusi ja tegevusi, aga teadus ei näi kuuluvat nende hulka. Vähemalt 10 aastat tagasi, kui mu ametinimetuseks sai teadur, peeti mind tiitli alusel vanamutiks, kes võiks vahel ka raamatukogust nina välja pista ning välimuse alusel sekretäriks. Aja möödudes need ebakõlad küll vaikselt lahenevad :)

18 18 vastupidi stiil hakkab meeldima ja see mõjutab arusaamu. Lähenemine võib olla veelgi intiimsem inimene haakub kultuurilise kontekstiga, mis sobib tema kehaga. Mitte kõigil ei ole võimalik peavoolu etalonidega sarnaneda. Oma keha ja välimusega on võimalik küll üsna palju ette võtta end paljastada, kõhnumise nimel näljutada, neetida või juukseid värvida, aga muutustel on siiski piirid. Nii ei saa töntsakast tütarlapsest modelli tüüpi iludust ega nõrga kehaehitusega poisist suurekasvulist atleeti, ükskõik, kuidas ta selle nimel ei pingutaks. Küll aga saab ta vahetada kultuurilist konteksti ja sellega kaasnevaid väärtusi. Subkultuuriuurija Paul Hodkinson, kes on ise varasest noorusest alates olnud gooti, kirjeldab just nii oma armastust esimesest pilgust gootide subkultuuri vastu. Ühtäkki oli tema kahvatu nahk ning androgüünlik, habras figuur ilus ja ihaldusväärne. Gootide stiilis on kesksel kohal must värvitoon, selle kontrastiks aga valge näonahk. Traditsioonilistest soorollidest tulenevad erinevused meeste ja naiste välimuses on väiksemad kui peavoolukultuuris. Karust mehemürakat peavad gootid labaseks stiilne gooti mees on raseeritud sileda nahaga, sale ja sihvakas. Normatiivne keha pole subkultuuris siiski kohustuslik. Kuigi selle subkultuuri sees on oma ideaalkeha, ei tähenda see veel, et see subkultuur oleks teistsugustele kehadele lootusetult suletud. Subkultuuriline stiil asetab keha uude tähenduste süsteemi ning sageli kaasneb sellega ka uus identiteet. Lauraine Leblanc kirjutab oma raamatus Pretty in Punk 2, kuidas punk päästis teismelisena ta elu. Varasest lapsepõlvest saadik olid Hodkinson, Paul (2002). Goth. Identity, Style and Subculture. Oxford: Berg. 2 Leblanc, Lauraine (2005). Pretty in Punk. Girls Gender Resistance in Boys Subculture. London: Rutgers University Press. Airi- Alina Allaste on Tallinna Ülikooli kutsutud sotsioloogiaprofessor, kelle uurimisvaldkond on peamiselt noorsugu ja elustiil. Vabal ajal mängib bridži, käib joogatunnis ja vahel tantsib ööklubides.

19 19 poisid talle avalikult mõista andnud, et ta on kole prillidega töölisklassi taibuna oli ta igas mõttes ebapopulaarne. Naeruväärsust süvendas asjaolu, et tema vanematel ei olnud võimalik osta talle moekate kaubamärkidega asju. Ta häbenes iseennast, tahtmata õieti peeglissegi vaadata. Koleda ja alandatud tüdrukuna oli ta eakaaslaste pilgete ja mõnituste sihtmärk. Siis avastas ta enda jaoks pungi ja otsustas muuta oma välimust loobus suurtest sarvraamidega prillidest, ajas juuksed maha ja hakkas rõivastuma eredavärviliselt. Aga see oli vaid väline ja tühine nihe. See, mis tegelikult muutus, oli tema enesetunne. Ta oli endiselt ühiskonna normide järgi kole, aga nüüd oli ta seda eesmärgistatult ja selle üle uhke! Kuidas tahes üksikisik ka subkultuurini ei jõua, omandab ta mingit stiili omaks võttes selle kollektiivsed tähendused (vähemalt mingil määral). Subkultuuriteooria klassik Dick Hebdidge on eristanud mitmeid subkultuurilise stiili tähendusi. Üks oluline tegur on kommunikatsioon. Kui hakata jälgima ja analüüsima kellegi välimust, võib sealt üsna palju välja lugeda maitse-eelistusi, toitumisharjumusi ja muid elustiili elemente. Väikesed infotilgad on peidus riietuses, kehahoiakus ja kõnnakus. Teadvustamata sõnumeid annavad oma keha, riietuse ja hoiakutega ka peavoolu esindavad seksikad beibed ja macho d. Subkultuuriline keha on aga erinevalt tavainimese omast eksponaat, mis on tähelepanelikult viimistletud väljapoole kõnelema ning nõuab enese lugemist. Nii oli eeltoodud näites pungitüdrukust koledus tähenduslik ja välimus kandis selget sõnumit. Isegi siis, kui seda ei tahetud või osatud lugeda. Subkultuurid kuulutavad välimusega oma erinevust ja rühmakuuluvust. Samas on välimust puudutavad koodid vahel lõpuni arusaadavad vaid rühmasiseselt. Emode stiili tuntumaks osaks on mustaks värvitud juuksed, silmi varjav tukk, kitsad tek- sad, neetidega vöö, must meik ja küünelakk, käevõrud ja haaknõelad. Näiteks asjassepühendatule võib neetimine (augud kõrvades, huulerõngas alahuule ääres jne) tähistada dramaatilisi kogemusi inimese elus. Nii peaks kõige rohkem needistatud inimene olema ka kogemuste poolest rikas. Leiduvat ka ringkondi, kelle jaoks näitab kehal ilutsevate plastmassehete arv kandja seksuaalkogemuste arvukust. Subkultuuriline keha peaks kajastama subkultuuri keskseid väärtushinnanguid ja hoiakuid. Emode välimus peegeldab teatavas mõttes nende sisemaailma. Emod on tuntud oma dramaatilisuse, tunnete väljaelamise ja haavatavuse poolest. Emotsionaalsus ja melanhoolsus kandub ka riietusse tumedamate toonide vahel hakkab silma mõni väiksem eredatooniline detail, justkui üksik rõõmuhetk. Nagu mainitud, tähistavad needid valusaid kogemusi. Needistamisel on omakorda subkultuuris oluline roll ja autoriteetsemad on need liikmed, kes suudavad end ise needistada 4. Samuti võib subkultuurilise stiili eesmärgiks olla mäss, millega kaasneb teatud peavoolukultuuri elementide parodeerimine. Viimane on eriti omane just punkkultuurile. Kui tavaliselt meigitakse selleks, et olla ilus, ja tehakse pingutusi selle nimel, et jumestus jääks peidetuks, siis punkar meigib end silmariivavalt. Mitte selleks, et olla ilusam, vaid selleks, et naeruvääristada kehtivaid ilukaanoneid. Sama eesmärki täidavad pornograafiast pärit aksessuaarid lateksit ja võrksukki ei kanta mitte selleks, et muuta end erootiliselt ahvatlevaks, vaid selleks, et muuta oma välimus groteskseks. Teoreetikud, nagu Dick Hebdidge, tõlgendavad seda kriitikana naise keha kui seksuaalobjekti väärtustamisele ühiskonnas. Muidugi ei pruugi igaühelt, kes kasutab oma välimuses mõnest subkultuurilisest stiilist tuntud elemente, oodata, Hebdidge, Dick (1979). Subculture: The Meaning of Style. London: Routledge. 4 Veersalu, Liis (2007). Emo subkultuur. Underground või mainstream? Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool.

20 20 et ta kannaks kindlasti sama rühma väärtushinnanguid. Alati on lisaks pühendunutele olnud subkultuuridega seotud ka pealiskaudseid stiilijärgijaid. Samuti räägitakse individualismist juhitud tänapäeval stiilide supermarketist, kust igaüks valib sobivaid elemente, kombineerides neid vaid enesele omasel moel. Samas seob otsus astuda enese välimuse kujundamisel julgeid samme ja kasutada subkultuurilisi elemente inimese võib-olla vaid alateadlikult mingi kultuurilise kontekstiga ning mõjutab kas või ajutiselt tema identiteeti ja enesetaju. Astudes isegi ainult ajutiselt või väliste märkide abil alternatiivsesse kehasse, astume ka kriitilisse dialoogi peavoolu kultuuriga.

21 21 (Virtuaalne) keha: elu edetabelid Andra Siibak Internet on kõikvõimas, kas pole? Sellele tõele ei vaidle tänapäeval vastu enam ükski täie mõistusega inimene, kes on vähegi kursis, milline võlumaailm võib ekraani taga avaneda. Internetist on saanud multifunktsionaalne kanal, igapäevaselt kasutatav meediaruum, kus kõik tundub lihtne, mugav ja näiliselt meie kontrolli all. Me saame arvuti taga istudes teha juba peaaegu kõike saata e-kirju, kuulata muusikat, otsida elukaaslast, õppida, lugeda ajalehti, maksta arveid, tellida pitsat. Kõik need ja mustmiljon muud võimalust on meie jaoks vaid paari hiireklõpsu kaugusel. Täpselt nii nagu meie reaalne tühine elu, on ka virtuaalmaailm võitjaid ja kaotajaid täis. Sotsiaalne darvinism, võtke või jätke. Ja enamik meist võtavad, muidugi võtavad, sest Interneti kaudu tuuakse meile kõigile soodsalt ja ainult kuumaksu eest koju kätte võimalus lõpuks ometi kellekski saada. Kellekski selliseks, keda teatakse, vähemalt mingis ringkonnas, ja kelle tavaelu pisuke sotsiaalne kapital teeb virtuaalmaailma kuulsuse abil korraliku hierarhilise tõusu. Ja meil on seda vaja seda kuulsust ja ühtekuuluvustunnet, seda teadmist, et me vastame normile (sest isegi virtuaalmaailmas on normid) ja läheme kaubaks. Eestlastel on Internetiga hästi, isegi väga. Meil on ju reit, kohalik interaktiivne, virtuaalne ja müstiline 21. sajandi turuplats, kus käib päevast päeva kauplemine seitsmete ja kümnetega, sõbralisti positsiooniga, 320+ feimiga (väiksema feimiga troppidel palun mitte tülitada!) persoonide tähelepanu ja kommentaaride nummikazzz, musimusi oled, niiiiiiiii kena eest. Ja selleks, et keegi sind näeks, sind sinu erilisuses ja imelisuses tunnustaks, on vaja ikka meeletult palju tööd teha. Juba Tammsaare-vana ütles, et kui teed tööd, siis tuleb ka armastus, ja see taat juba teadis, mida räägib. Sest nii ongi kõik, mis sa teed, teed kõik endale, eks ole! Ainult hea pilditöötluse, uute fotode lisamise, info uuendamise ja teiste eneseturustusnippide kasutamisega võib armastus lõpuks tulla. Teiste reidikate armastus. Ja kui see virtuaalne armastus imesid teeb, siis võid jõuda enim vaadatud kasutajate sekka või äkki hoopis top-300 populaarseima hulka või päris 100 tähelepanuväärseima hulka või koguni 100 kuulsaima ringi... kes teab. Need, kes esialgu eliidi hulka ei mahu, saavad oma ego paitada mujal, ka tavainimesele avatud klubides. Reidis on palju selliseid klubisid, mis koondavad näiteks Eesti parimaid seksikaid iludusi või mis on mõeldud Ainult Ilusatele Inimestele või Sekzikatele Kiizudele. Teatud reegleid peab klubisse kuuludes siiski täitma. Ja õige ka mis tähendab, et ainult hüvesid soovitakse nautida? Vastav liikmestaatus tuleb siiski higi, vere ja pisaratega välja teenida. Kitsendus-

22 22 tena lähevad arvesse näiteks sellised klauslid: Klubi AI- NULT ilusatele inimestele. Sisemise ilu jutuga minge *;) või Ainult seksikatele emastele. Mida siis aga ometi teha, et kas või ühegi sellise klubi liikmeks saada? Kuidas teha nii, et keegi mind märkaks? Hüüatused Kommige mu pilte!, Teeme iseloomustuse vahetust!, Lisage sõbralisti!, Feimi minuga! siinpuhul kahjuks ei tööta. Tuleb kavalam olla. Ja targem ka. No ja ilusam, seda muidugi esmajärjekorras. Aga algajatele reidikasutajatele, kelle südames pakitseb küsimus, miks teda ometi pole ühegi vipiklubi või edetabeli nimekirjas, annan ma eestlaslikust heast südamest mõned soovitused. (Ärge nüüd öelge, et teid ei huvita või et te pole nii idikas, et reidis kontot omada eestlast seda ju on, nii et ega teil endalgi just mööda külge maha jookse teadmine, kuidas (küber)kuulsaks ja (virtuaalselt) ilusaks saada.) Et te siis teadmiseks võtaksite. Teie, naisolevused, kõigepealt. Esiteks on päris oluline see, mis kasutajanime sa endale valid, sest nimi peab olema kauni (virtuaalse) keha vääriline, lõppude lõpuks. Sellised nimed nagu Roosahuulepulk, Magusmaagia, Iluspepu, Suhkrukuu, Nunnunägu, Meestesööjadaam on seepärast vägagi ratsionaalne ja edulootust andev valik. Mõelge nüüd ise, keda huvitaks persoon, kes peitub nime Triinu12, cfcfcf või ArmastanAndrest taha, kui tutvuda võiks hoopis selle salapärase profiiliomanikuga, kelle kasutajanimeks on Olensuori, Sukrukomm või Imetüdruk! No pole tõesti raske arvata, kelle profiili peal see hiireklõps tehakse. Lisaks tabavale kasutajanimele ja ostan-müün-vahetanmentaliteedile, mille kaudu saab endale feimi juurde koguda, kasutatakse atraktiivsuse suurendamiseks ka tavapäraseid meedia kaudu teada-tuntud labaseid müüginippe. Edukad (virtuaalsed) kehad on need, mis on modellimõõtu, saledad, ikka see , teate ju küll. Riietega ei peaks samuti üle pakkuma, sest ilus keha on selleks, et seda näidata, mitte varjata. Ja seepärast on soovitatav rõhuda miniseelikutele (15 cm seelikute klubi liikmed võivad endale tunnustavalt õlale patsutada) ja avara dekolteega topikestele, millest välja paistvad kaunid kehakumerused kõik mehelikud pilgud rõõmsalt särama löövad. Talvel on raske neid nõudmisi täita, saan täitsa aru, ikkagi põhjamaa ja lumi. Siiski ei tasu muretseda, tuleks lihtsalt suvel päikselist ilma nautides paar mälukaarditäit pilte rohkem juurde klõpsida soovitatavalt rannas peesitades, koduaias õhuvanne võttes või karjamaal lebaskledes. Siis võib riietusega veelgi vabamalt ümber käia. Saate ju aru küll, mida ma mõtlen. ;) Kõikide brünettide kurvastuseks pean ütlema, et härrasmehed armastavad siiski blondiine. See ammune ühiskondlik ilu ja seksikuse sümboliks kujunenud juuksevärv on jätkuvalt au sees ka virtuaalsetes kogukondades. Ja veel ärge jumala eest oma juukseid lühikeseks lõigake! Ilusad inimesed, eriti aga (virtuaalse) edetabeli inimesed, on pikkade juustega. Nii et suvepalavusest hoolimata ei tasuks juuksurisse joosta, kui on soov tõesti (virtuaalses) elus kuhugi jõuda. Ma räägin täiesti tõsiselt. Ja tuleb veel meelde üks eesti vanarahva tarkus, mis on ka tänapäeva Eesti (virtuaalsete) kehade puhul vägagi asjakohane kuri nägu, see on häbi, naeratus lööb kõikjal läbi! Vaat nii. Ehk siis kõik ilusad inimesed ja need, kes tahavad ilusaks saada, peaksid fotodel poseerides rõhuma oma võluvale naeratusele. Kui eestlaslik tagasihoidlikkus teid liigselt kammitseb ja avalat või vastupidi võrgutavat naeratust suule manada alguses liiga keerukas tundub, siis püüdke alustuseks sotsiaalse õppimise teel televiisorist tulevate Colgate i reklaamide eeskujul peegli ees harjutada, ja küll ta lõpuks tulema hakkab. (Virtuaalsetele) meesolevustele on reidis isegi keerukam soovitusi jagada kui naisolevustele, aga ma püüan siiski. Kõigepealt tuleks teil otsustada, millist mehetüüpi te sooviksite

23 23 kujutada. Kas te tahate olla pahapoiss, kelle jõuline keha ja ägedad tuunitud autod on need, mis teie persona t upitama hakkavad? Või tahate olla kodumaine metroseksuaal, kergelt looritatud pilguga nunnu moosipoiss, kel trendikas riietus, igati klanitud välimus ja ägedad aksessuaarid (Ettevaatust! Bling pole siiski in!). 21. sajandi Casanovad peavad tegelikult olema kameeleonid valmis muutma ja muutuma. Mitmekülgsus on see, mis edu toob ühel fotol moosipoisilikult päikseloojangu taustal kaugusse naeratamas, teisel macho likult, üks käsi taskus, teine autokapotil, ülbelt otse kaamerasse vaatamas. Ja mõni palja ülakehaga pilt peaks ka ikka olema meeste seksiobjektina (NB! Võrdõiguslikkuse võidukäik.) kujutamine on praegu väga menukas nišš. Kuid siiski kõige olulisem on oskus teha kompromisse ning olla tähelepanelik ja paindlik. Lugeda hoolega kommentaare, mida teie fotod saavad, vaadata pingsalt teiste (seni) veel edukamate persoonide profiile ja lihtsalt püüda Andra Siibak Reitoloogia rajaja. Vabal ajal olen normaalne aga vaba aega ei ole :D Vv? präägu mitte ;) Huvid: sõbrad¹³²³¹, lugemine¹²³, *viina*ei*joo*suitsu *ei*tee¹³²³, naermine³³²³, jäätis³³¹¹², virginia woolf²³¹, tartu¹²³¹, viru<ei<ole<mu<ko du<ja<reit<ei<ole<mu<elu²³, targad naised²¹ Minu keha annab mulle enda paratamatust kohalolust märku iga kord, kui poes endale tõeliselt meelepärast riideeset vaadates avastan, et saadaval on ainult suurused 34 ja 36. Siis tunnen, et inimestele enam riideid ei tehagi.

24 24 ajaga kaasas käia. Pole ju mingi uudis, et 21. sajandil on keha muutunud projektiks omaette. Virtuaalmaailmas, kus tõelised kehad peaksid olema sõna otseses mõttes kadunud, on käibel reaalse eluga siiski suhteliselt sarnased seadused ja reeglid. Nii näiteks luuakse ka virtuaalses elus edetabeleid, mis on oma ulatuselt ja globaalsuselt veel palju mõjuvõimsamad kui ühed tavaelu edetabelid iial olla saavad. Ja me tahame neisse kuuluda, neisse virtuaalsetesse edetabelitesse, oh, kuidas tahame kui meie (virtuaalne) keha vaid oleks selle au vääriline... Brigitta Davidjants Ilukirjanduses kirjeldatakse murdeeaga kaasnevaid füüsilisi muutusi ja oma kehast teadlikuks saamist kuidagi valuliselt. Tundub, et tänapäeva reaalsus on märksa proosalisem. Minu kehateemaline valgustus tuli koolis. Nimelt meeldis mulle istuda esireas (sealt nägi hästi tahvlit), jalad mõnusasti välja sirutatud. Tükk aega polnud sellega probleemi. Mingi hetk hakkasid aga tahvli ette marssivad õpetajad mu jalgade otsa komistama. Üks kukkus isegi ninali.

25 25 Lapsnaised Brigitta Davidjants Loo aluseks on intervjuu Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalituse juhtivinspektori Pille Alaveriga ning suhtevägivalla ohvrite vestlusring, mis leidis aset aasta sügisel ja milles osales viis naist vanuses aastat. Meie tolerantselt hedonistlikul ajal tundub, et iga nauding peaks olema lubatud, ning kui mingil arusaamatul põhjusel seda siiski keelatakse, ei tähenda see veel, et peaksime oma soovidest loobuma. Neile tuleb lihtsalt veenev õigustus leida. Üht sellist naudingut näikse pakkuvat alaealise tütarlapse keha. Seetõttu tegin kord veidrat statistikat. Palusin nimelt sõbrannadel kokku lugeda, kui palju meenub neile tuttavate alaealiste intiimsuhteid tunduvalt vanemate meestega. Enamikul jäi ühe käe sõrmedest puudu. Mida aeg edasi, seda rohkem tehakse juttu, kuidas pisikesi tüdrukuid räägitakse ära küll rate.ee kaudu, küll kooliväravas. Värskete naisehakatiste suhted endast märksa vanemate meesterahvastega pole pooltki nii taunitavad. Tõepoolest, ühel keskkoolineiul arvatakse pea üldjuhul õlgadel olevat ja intiimsuhted on pärast 14. eluaastat inimese vaba valik. Mehi, kes jorisevad õhtuti baaripukil õlleklaasi taga, et tänapäeva tüdrukud on varaküpsemad ja naise keha on sugueluks kõige rohkem valmis just murdeeas, on kah nagu raba. Need väited ei jää jaburuselt alla sellele, mida kuulsin kunagi ühelt koorijuhilt, kelle sõnul hakkab poistel tänapäeval häälemurre varem, sest nad näevad ju telekast nüüd igasuguseid seksfilme ja mängivad neid tapmistega arvutimänge. Teisisõnu püütakse viidata sellele, et praegune noorsugu saab füüsiliselt täiskasvanuks varem, kui seadus seda tunnistab, ning ühiskondlikke norme, mis taunivad verinoorte tütarlastega magamist, võiks seetõttu samuti iganenuiks pidada. Seetõttu aga polegi vahekord noore neiuga justkui nii suur patt. Mitte sugugi harvemini ei apelleerita sellele, et kusagil loodusrahvaste kultuurides pannakse tüdrukud vanemate meestega paari juba 12-aastaselt. Sealjuures unustatakse mainida (või tõenäoliselt lihtsalt ei teata), et sageli ei tohi vanem mees oma noorele naisele veel aastaid seksuaalselt läheneda (vt nt Marjorie Shostak Nisa ). Me ei kuule ka vastupidisest, näiteks sellest, et Kaukaasia folklooris leidub küllaga rahvalaule, kus vanem naine kurdab oma 12-aastase abikaasa üle, kes ei tule öösel tema kõrvale, vaid läheb lehmade kõrvale lauta sooja. Neid õlleklaasijutte kuulates tekib mul iga kord vastupandamatu kihk röögatada: tulge mõistusele! Kas füsioloogiline areng käib emotsionaalse ja vaimsega käsikäes? Ja mis sellest, et rinnad kasvavad! Samahästi võiks eeldada, et kui poisil hakkavad lõual võrsuma esimesed udemed, võiks ka tema kohe suguelu alustada. Miskipärast ei kibele aga ühiskond sama innukalt kaitsma aastaste poiste õigusi (pigem vastupidi, vanema naise ja poisi suhet peetakse märksa taunitavamaks kui noore tüdruku ja vanema mehe

26 26 oma). Selline reeglite valikuline rakendamine ja seega ka noorte enesekuvandi kujundamine peegeldab omakorda, kuidas meestekesksed soorollid on tänapäeval varjatud kujul ikka veel elujõulised. Seega oleks kohatu otsustada ainult kehalise küpsuse järgi, kas neiu on seksuaaleluks valmis. Murdeealine tütarlaps kujutab endast ajupesuks eriti soodsat pinnast, sest niivõrd väikese elupagasiga on väga raske ära tabada, kes on prints valgel hobusel ja kust algab ärakasutamine. See paistab olevat valupunktiks eriti Eestis. Nagu selgub Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalituse juhtivinspektori Pille Alaveri jutust, on suure vanusevahega inimeste suhted Eesti ühiskonnas märkimisväärseks probleemiks: Meile on korduvalt helistatud ja küsitud, mida teha, kui vanem mees elab kokku alaealisega, näiteks 36-aastane 15-aastasega. Meie ei saa paraku sekkuda, kuni asi pole vägivaldne. Ja ka siis peab kelleltki signaal tulema. Meie avalik arvamus on aga selliste suhete puhul kõike muud kui tauniv. Kuidas satuvad tüdrukud üldse sellistesse suhetesse? Murdeiga, mil naiivsus ja iseteadlikkus käivad käsikäes, nimetatakse tihti raskeks vanuseks ning noored neiud on vanemate sookaaslastega võrreldes oluliselt kaitsetumad ja ärakasutatavamad. Alaver tõstatab ühe põhjusena, miks noor neiu alustab suhet endast oluliselt vanema mehega, pereprobleemid: Praktika näitab, et laps ei jookse naljalt ära kodust, kus on usalduslikud suhted. Üldjuhul ei saa kas tütar vanematega läbi või siis pööratakse teisele lapsele rohkem tähelepanu, on käsil lahutus või peres on kasuvanem. Kas on vanematel liiga palju tööd või on neil omad mured, nii et lastele asjade selgitamiseks ja seksuaalkasvatuseks ei jätku aega. Sellises olukorras võib vanemast mehest saada kindlust pakkuva perekonna aseaine, kes hakkab tegelema ka areneva noore naise seksuaalkasvatusega. Pole kahtlustki, et üks vanem habetunud härra võlub noort tütarlast, sest mõjub eakaaslaste kõrval nii mehisena. Suure, targa ja mõistva mehe kõrval tunneb üksildane murdeealine ennastki suuremana ja turvalisemalt. Alaver kirjeldab selliste suhete tekkemehhanisme: Me kõik tahame juba üsna noorelt olla ihaldatud. Noorel inimesel puudub aga elukogemus. Mõistan täiesti, kui 13-aastane armub 30- aastasesse, sest iga neiu unistab ju printsist, tähelepanust ja armastusest. Eakaaslased seda talle osutada ei oska. Siis tuleb hea onu, teeb välja ning kiidab, kui ilus, tark ja intelligentne sa oled. Ja kui ta kohtleb sind nagu täiskasvanud naist, on see iga teismelise tüdruku unistus. Siis on lihtne armuda ja ongi pea sassis. Samas ei tohiks unustada, et sellises olukorras kasutab vanem mees teismelise täiskasvanuks saamise unelmat oma vajaduste rahuldamiseks ning see võib omakorda pärssida noore naise isiksuse arengut. See unelm on seda petlikum, et näilist küpsust ja turvalisust pakkuv mees võib ka ise olla kõike muud kui enesekindel täiskasvanu. Kui hakata uurima, mis liigub sellise mehe ajus, kes valib endale lapseohtu elukaaslase, võib sealt sageli avastada ebaküpse ja ebakindla täiskasvanu. Kas asi on selles, et selline mees ei suudaks end mõne omaealise naisega maksma panna? Alaver tõdeb: Eks pedofiilgi pöördub laste poole tihti seetõttu, et ei leia kontakti eakaaslastega, mitte ainult erutava füüsise pärast. Ebakindlust näitavad ka suhtega kaasnevad keelud, endast nõrgema ja ebaküpsema ohjamine ja omamine. Need leiavad murdeealises viljaka pinnase, sest nii noorel tüdrukul puudub elukogemuslik pagas, mille põhjal otsustada, mis on õige ja mis vale. Võib-olla ongi just seetõttu lihtsam end noorema neiuga maksma panna ning sageli kehtestab mees oma noorele sõbrannale reeglid, mis võimaldavad tal teha, mida ta soovib, kartmata kriitikat või vastuhakku. Nagu nentis üks vestlusringis osalenutest: Kui mu peika ütles, et šeff naine ei heida mehele joomist ette ja lubab teistega ameleda, siis surusin hambad risti ja leppisin kõigega, sest tahtsin nii kohutavalt samuti šeff olla.

27 27 Ei saa välistada, et esineb väga erilisi suhteid, kus vanus ei mängigi rolli, aga enamasti jääb noor tüdruk siiski alaväärseks ja teda kasvatatakse igas mõttes oma käe järgi. Sellised suhted mõjuvad vaimselt pärssivalt. Ja siis on üsna loll küsida, miks sa ära ei tule. Aga kuhu ma lähen, võiks vastu küsida. Tekib tunne, et temata hakkama ei saagi. Pole raha, pole kodu, mõlgutab mõtteid üks teine daam. Kolmas aga lisab: Sageli eraldutakse ka perest ja sõpradest. Et suur mees suudab mõlemat ülal pidada, ei saa ju tööle minna. Juhtivinspektor leiab: Kui midagi läheb valesti, näiteks suhtesse sigineb vägivald, on lapsel väga raske kuhugi kurtma minna ta on mässanud ja vanemad näiteks kuu peale saatnud. Ning kui tüdrukul ebaõnnestub suhe, mille pärast ta on võidelnud, on tal seda väga raske tunnistada. Selgubki, et praktikas tõukab pere ise sellise noore inimese tihti eemale: Ta on tegelikult täiesti üksi. Kui tüdruk rabeleb lahti näiteks vägivaldse mehe juurest, siis ta enamasti tormabki uude suhtesse. Iseasi, kas see on parem. Kõik vestlusringis osalenud leidsid, et säärased ebavõrdsed suhted sillutavad teed sellele, et naine laseb end tümitada ka tulevikus. Kuigi Eesti perevägivalla ohtrus pole mingi uudis, põhjustab statistika nägemine siiski alati minišoki. Uuringud on näidanud, et Eestis on naistevastane vägivald massiliselt levinud ning ületab füüsiliste ja seksuaalkallaletungide arvult aastas Põhjamaid üle kahe korra. Ebavõrdsetes suhetes on muidki tegureid, millele on seksuaalsest ärakasutamisest vähem tähelepanu pööratud, näiteks see, et lapsed ei jõua enam kooli. Seepärast soovitab Alaver vanematel kui vähegi võimalik vestelda ka mehega, kellega nende tütar on suhet alustamas, et välja selgitada, millised plaanid tollel on: Et seksida võid, aga kas võtad koos mehe rolliga ka lapsevanema rolli, koolitad ja katad? Kui mehel on selline lapsnaine, siis kas töövihikuteks peavad taskuraha andma vanemad? Tegelikkuses jääb kool üsna kähku kõrvale ja lapsed on kärmed tulema, olgugi et tõenäoliselt pole see just eesmärk, mida sellisesse suhtesse astuv noor naine taotleb. Alaver lausub: Ega ma ei usu, et üks 13-aastane tahaks juba 15-aastaselt kangesti sünnitada. Hariduse ja elukutseta noor lapsega naine satub oma mehest veelgi suuremasse sõltuvusse ning tema tutvumine täiskasvanumaailmaga on tõenäoliselt tunduvalt proosalisem, kui esmaste muljete ja unelmate põhjal ennustada oleks osanud. Seega ei ole teismeliste tüdrukute ja vanemate meeste suhete puhul tegu ainult komblustavade või seksuaalsust puudutavate tabude rikkumisega, vaid sellega kaasneb hulk sotsiaalseid probleeme, mida meie ühiskond eelistab eirata. Siinse kliimavöötme meeste õigustused, mis lubaksid alaealisega voodisse hüpata, on ülimalt demagoogilised. Tõelist põhjust, et noor ja lapselik karvadeta keha on lihtsalt erutav, ei tohi ju teadupärast tunnistada. Ja siis hakkabki sadama neid ebateaduslikke selgitusi. Arusaadav, et meestele on alati noored tüdrukud meeldinud ja meeldivad ka edaspidi. Aga rabav on suhtumine, nagu oleks igati normaalne, et vanad mehed magatavad noori tüdrukuid. Oleks hirmus tore jõuda vähemalt sinnani, et ühiskond poolenisti alaealiste ärakasutamist avalikult tauniks ega õigustaks seda stiilis plika oli ise loll. Muide, väidetavalt häbistatakse Kuuba teisitimõtlejaid sellega, et rahvamass tuleb kokku, näitab dissidendile karjudes tagumikku ja loobib teda mädamunadega. Seda karistust võiks kõige leebema variandina rakendada ka poolalaealiste neidude ärakasutajate puhul.

28 28 Liina Järviste on kodus sünnitanud, seitsmekuuse lapse isaga koju jätnud ja tööle läinud, aasta ja üheksa kuud endiselt imetav feminist.

29 29 Rase rümp Liina Järviste Ihu mõjutab meie elu ja olemist rohkem, kui me arvata oskame. Üht viljakas eas naist eriti. Mulle jõudis see erilise selgusega kohale siis, kui titeootele jäin. Ja nüüd, pärast pooltteist aastakest emaks olemist hakkasin ka taipama vanarahva ütelust, et naiseks saab üks emane inimene õieti alles pärast lapse sündi. Sama mõtet edasi arendades tahaksin ka öelda, et ega üks lasteta neiuke ikka päris aru ei saa, milleks feminismi vaja on, sest patriarhaadi tõeline diktaat naise elus algab alles seoses lapsega. Rasedus, sünnitamine ja imetamine peaksid ju olema puhtalt kehaga seotud loomulikud tõsiasjad. Oma suureks üllatuseks avastasin, et patriarhaat ja selle kultuuriline diktaat topib oma nina kõikjale vahel avalikumalt, vahel varjatumalt. Rase rümp Rasedus lisaks uudistavatele pilkudele tänavatel (ah sinna see minu maksuraha emapalgana hakkabki minema!) tähendab see ohtrat kokkupuudet meditsiinisüsteemiga ning selle rutiinide ja rituaalidega. Tervishoid on teatavasti üks konservatiivsemaid ja ka patriarhaalsemaid institutsioone. Günekoloogid on oma olemasolu ootusärevate emade jaoks nii oluliseks teinud, et ilmselt ei kujuta paljud elevil noored emad ettegi, et nende lapsuke ilma igakuise kõhu ja vererõhu mõõtmise, ultraheli ja muude protseduurideta üldse kasvaks ja areneks. Loomulikult võib ju küsida, et mis siis selles halba on, kui hoolitsevad meditsiinitöötajad naiste ja nende tulevaste laste tervise nimel toimetavad. Ega ju olegi, kui see n-ö hoolitsus ei oleks taandatud rutiinsele ja väga sageli rituaalsele kontrollile, mis keskendub vaid füüsisega seonduvale. Igakuine kontroll harjutab naised valge kitli ja haiglalõhna ning oma alluvaseisundiga, kus keegi teine on alati targem kui naine ise. Olulised on numbrid ja analüüsid, mille tähendust harva selgitatakse ning mille tagajärgede kohta naised tavaliselt selgitusi ei küsi. See, mida raskejalgne naine tunneb või mõtleb, ei huvita valget kitlit. Tarvis on pommitada ultraheliga kõhuelanikku, kellele see protseduur on sageli ilmselgelt ebamugav, sest ta üritab eest ära minna; teha vaginaalset läbivaatust, mille tulemusel nii mõnigi varane rasedus on katkenud; kaaluda ja mõõta tulevast ema, kelle tervist see tegevus kuidagi ei mõjuta, ning vahel ka suure nõelaga lootevee proove võtta. See viimane protseduur peaks näitama, kas on suurenenud teatud laadi loote väärarengu Downi sündroomi tõenäosus. Kui tihti aga küsivad naised endalt ja oma lapse isalt: kas me tõesti hävitaksime selle lapse, keda ma juba kõhus liigutamas tunnen, sellepärast, et võib-olla (analüüsi tulemus ei ole kunagi täiesti kindel) on ta Downi sündroomiga. Käies korralikult arsti juures ning muretsedes oma mõõtude ja näitude normaalsuse pärast (harva ei leia arst kas või väikest patoloogiat), loodab rase, et ta on teinud kõik endast oleneva, et ta lapsel oleks hea. Kuid see pole veel kõik. Lisaks meditsiinile on oma suur osa lapseootuses tarbimisühiskonnal. Tulevase hea ema rolli juurde kuulub loomulikult veel põhjalik titevarustuse hankimine. Foorumitest ja kohvitassi tagant kostev arutamine vankritüüpide ja eri firmade toodete üle meenutab Eesti meeste autohulluse vaid

30 30 veidi vähendatud varianti. Harva, kui üldse, tuletab keskkond raskejalgsele meelde, et sünnituseks valmistumine ja lapsevanemaks kasvamine on eelkõige vaimne ja hingeline protsess. Võtke see laps välja Üheksa kuud muutuva kehaga. Selle aja jooksul võib mõni naine rõõmustada, et on esimest korda elus arvestatavad rinnad saanud (ikka sellised, mis meestele meeldivad), ja samas tunda ebamugavust kõhu pärast, mis esmalt paistab lihtsalt üleliigse rasvapolstrina (see ju meestele ei meeldi) ja hiljem muudab naise keha keskmise elevandi sarnaseks. Sellesama üheksa kuu jooksul on naine kenasti harjunud olema kontrollialune objekt, mida iseloomustavad igasugused numbrid ja näidud ning mille heaolu eest vastutab valge kittel. Jõuab kätte päev, mil maimuke soovib välja. Vanal ajal olid ja tänapäevalgi on traditsioonilistes ühiskondades sünnitajal toeks ja abiks teised külanaised või mõni teadjanaine. Seoses arstiabi ametlikustamisega hakkas see Euroopas 19. sajandil muutuma teadjanaiste ja ämmaemandate asemel tulid sünnitaja juurde koju ülikoolis õppinud (mees)arstid. Mida aeg edasi, seda rohkem aga suunati naisi kodunt ära haiglatesse. Eestis hakkasid linnanaised kodu asemel haiglas sünnitama enne Teist maailmasõda. Pärast sõda püüti mitmesuguseid vahendeid kasutades (ka raha makstes) naised lõplikult haiglasse saada. 1950ndateks see ka õnnestus. Seega haarab nüüdisaja rase esimesi tuhusid või tilkuvat lootevett tundes valmispakitud haiglakoti ja äreva mehe kaenlasse ning kiirustab haigla poole. Meditsiiniasutusse jõudes algab kõik see raseduse alguses ja jooksul kogetud bürokraatia ja analüüside kadalipp algusest peale valudes ema poetab vastuvõtuõele oma viimase menstruatsiooni aja, täidab pika ankeedi andmetega, mis nagunii tema rasedakaardis kajastuvad, ning suunatakse edasistele protseduuridele. Esmalt sätitakse sünnitav naine, juhtmed ümber kõhu, 20 minutiks KTG-aparaadi alla lamama. See on selline masin, mis mõõdab emaka tööd ja lapse südame toone see tähendab, et pannakse paberile numbritega kirja, kui tõsine naise sünnitustegevus on. Valudega paigal olla ei ole meeldiv, pigem võiks seda suisa piinavaks nimetada. Samas olin ise tunnistajaks vestlusele, mis toimus ühel haiglatuuril pealinna erahaigla peagünekoloogi ja selle majaga tutvuma tulnud pere vahel. Küsimuse peale KTG usaldusväärsuse ja protseduuri vajalikkuse kohta tunnistas peagünekoloog, et kolmandikul juhtudest alahindab KTG-aparaat emaka töö tugevust, kolmandikul juhtudest ülehindab. Ja ainult ülejäänud kolmandikul juhtudest annab see aparaat tõese tulemuse. Küsimuse peale, et kas siiski võiks sellest protseduurist loobuda, keelitas aga arst seda mitte tegema, sest meile peab ka mingi paber maha jääma. Sünnitus edeneb. Õnneks on asjad nõukogudeaegse totaalse meditsiiniga võrreldes paranenud häbet raseerima keegi ei sunni ja nibusid briljantrohelisega ka kokku ei määrita, energia- ja vedelikukaoga naisele on söömine ja joomine nüüd üldjuhul lubatud. Isegi mees lastakse naise juurde toeks. Aga enamasti tekib sünnituse jooksul hetki, mil meditsiinitöötaja tunneb, et peab protsessi sekkuma, sest ta soovib olukorda kontrollida või leiab, et sünnitus ei edene piisavalt kiiresti või normide kohaselt. Ometi ei ole rasedus haigus ega sünnitus tavaliselt operatsioon. See on keha loomulik protsess, mis kulgeb naistel väga erinevalt. See on väga õrna tasakaaluga protsess. Ja kui sünnitegevusse ilmaasjata sekkuda, isegi väga tähtsusetul moel, võib paljugi paigast ära minna. Selle tulemusel on tarvilik veelgi räigem meditsiiniline sekkumine ning lõpuks võib arst uhkelt öelda, et ta päästis lapse ja ema kõige kohutavamast. Seda, mida aga näiteks erakorralise keisrilõikega lõppenud

31 31 sünnituse läbi elanud naine tunneb, ei küsi järjekordselt keegi. Need tunded võivad olla väga muserdavad. Näiteks on uuringutes leitud, et vägistamise ohvrid ja traumaatilise haiglakogemuse saanud sünnitajad kirjeldavad oma kehaga seotud läbielamisi ja tundeid üsna sarnaselt. Kui keisrilõiget õnnestub siiski vältida, siis veel nüüdki satub Eestis palju naisi sünnituse käigus mingil hetkel selili sünnituslauale, jalad harkis ja üleval. See on sünnitusprotsessis üks ebaloomulikumaid asendeid üldse. Esiteks on lapsel sünnitusteedes raske laskuda, sest gravitatsioon ei toeta tema liikumist. Teiseks on valudes naisel tavaliselt eriti ebamugav olla selili ja koguni liikumatult, sest see on lihtsalt kõige valusam asend. Kui naistel lastakse loomulikult ja oma äranägemist mööda sünnitada, valivad nad enamasti mingi püstise, kükakil või küljeli asendi. Samuti on liikudes tuhusid kergem taluda. Miks siis üldse naisi selili pannakse? Arstile on lihtsalt nii kõige mugavam ta saab kõige paremini toimuvat kontrollida. Aga kuidas üldse on selle meetodi peale tuldud? Arvatakse, et voodis ja selili sünnitamine on saanud alguse Prantsuse õukonnas, kus kuningas Louis XIV soovis jälgida, kuidas tema armuke sünnitab. Parim viis selleks oli nii, et naine oli selili voodis ja kuningas piilus toimuvat kardina tagant. Sünnitus ei pruugi alati negatiivseks kujuneda. Kus on rõhumine, seal on ka vastupanu. Mõni teadjam naine üritab sünnitusvabrikus inimese tunde säilitamiseks ämmaemandale või arstile oma soovide kirjeldusega sünnitusplaani pihku suruda. Vahel läheb isegi hästi ja haiglast lahkutakse meeldivate tunnetega. Avalik imetamine on kui tänaval kusemine Milleks on naisel rinnad? Tänaval ja poes käies ning ajakirjandust sirvides paistavad reklaamides mitmel pool silma naise rinnad vähem või rohkem eksponeeritud ja paljastatud moel. Naiste rinnad on meie ühiskonnas kokkuleppeliselt meeste omad ja nende seksuaalsete ihade üks põhilisi objekte. Ilmselt on iga naine oma elus vähem või rohkem rindade pärast muretsenud äkki on liiga väikesed, äkki liiga suured või hoopis liiga lõdvad? Ma ei ole veel kohanud naist, kes muretseks selle üle, kas ta rinnad on sobilikud lapse toitmiseks. Imetamine ehk tissitamine, nagu enamik rinnaga lapsi toitvatest emadest seda kutsub, on meie ühiskonnas tegevus, millest parema meelega ei räägita ja mida ühiskondlikult ei soosita. Tulemus vähem kui pooled Eesti kuue kuu vanustest lastest said aastal rinnapiima. Aastaste kohta ei koguta meil isegi statistikat. Aga miks see siis ikkagi nii kujuneb? Kes vähegi oskab vaadata, näeb piimaasendajate üliaktiivset turundust, mis on oma olemuselt sama pealetükkiv ja ühtlasi sama peenelt välja mõeldud kui tubaka- ja alkoholireklaamid. Segutootjad kasutavad reklaamis ühiskonnas kõrgelt hinnatud mehelikke väärtusi, rõhudes oma toodet tutvustades teaduslikkusele rikastatud rauaga, selle ja tolle vitamiiniga, sisaldab probiootikume. Kõige sellega luuakse mulje, et segu on lapsele hea. Tavainimesel on raske hoomata, kui palju vitamiine, toitaineid, immuunsüsteemi tugevdavaid antikehi ja häid baktereid on rinnapiimas. Lisaks ei saa seda ju ka poest toreda elevandiga totsiku sees osta ja tissitamise propageerimiseks ei potsata värske ema postkasti mõne kuu tagant värviline lastetoitu tutvustav voldik. Lisaks tooteturundusele on iga imetav ema ilmselt kokku puutunud (vanemate naiste) seisukohtadega, millega püütakse talle sisendada, et ta keha lihtsalt ei ole võimeline lapse jaoks piisavalt piima tootma. Mida muud lootagi ühiskonnast, kus inimkeha piimatootmise seaduspärasused on tundmatud ning enamikul (vanematest) naistest ei ole imetamise kogemust, rääkimata positiivsest ja pikaajalisest imetamise kogemusest!

32 32 Avalik imetamine on meil tabu. Tissivilgutamine, isegi kui nibu on lapse suus, tekitab paljudes ebamugavust. Mõni mees on seda tänaval urineerimisega võrrelnud. Ent samuti ei ole meil avalikes kohtades (sh töökohtades) lapse toitmiseks või rinnapiima pumpamiseks mõeldud ruume. Proovige teinekord Tallinna-Tartu rongis rinnapumpa kasutada või leida mõnes ametiasutuses või kaubanduskeskuses või veelgi hullem, oma töökohas paika, kus saaks rahus tissitada. WC ei lähe rahuliku kohana arvesse. Saladuskatte all võin öelda, et kui te olete kõike seda trotsinud, siis seksuaalperverdi sildi saate kindlasti tänaval külge, kui juba kõndivale või isegi rääkivale lapsele tissi annate. Ehk võiks meie titevabriku-eufoorilises ühiskonnas rohkem mõtiskleda ja ka tegutseda selles suunas, et tissitamine ja pikk tissitamine ei oleks asi, mida emad ja tited võivad ainult salaja kodus teki all teha. Keha on meie ühiskonnas kontrolli all. See on patriarhaalne ühiskond. Seega on naise keha oma kõige loomulikumas tegevuses iseäranis kontrollitud. Aga pärast sündi ka lapse keha. Igakuised perearsti külastused kannavad sama pitserit. Ja oh seda muret ja häda, kui titeke normist 50 grammi vähem juurde võtab või oodatust kuu aega hiljem pöörama, kõndima ja muud imevärki tegema hakkab. Naistena hoiame ise sageli seda süsteemi üleval ja kiidame takka, imestades vaid üllatusega, miks meid tabavad hetkedel, mis peaksid naise elus olema ometi kõige olulisemad ja helgemad, mure- ja võõrandumistunne. Mõni üritab rabeledes vastu panna. Ent partisani palgaks on süsteemi vastulöögid, mis võivad ta elu üsna ebamugavaks muuta. Proovige mõne sünnitussüsteemi meditsiinitöötajaga mõttevahetust pidada. Valdav enamik seda üritanud naisi kogeb vaid verbaalset alandamist. Hoolimata kõigest on neid, kes püüavad süsteemi murendada. Harva lähtuvad nad teadmisest, et võitlus käib rõhuva soosüsteemi vastu, nagu radikaalfeministid seda defineerivad. Pigem ajendab takka tunne, et soovitakse kontrolli alt vabastada naise olemist ja olemust. On ju seegi naise olemuse eriliseks pidamine üks osa feministliku mõtte ja liikumise paljudest vooludest. Mulle igal juhul jõudis eksistentsialistliku feminismi idee naise olemuse ja väe eriliseks pidamisest seoses emadusega väga selgelt kohale.

33 33 Kui midagi ei jää kahe silma vahele katiliina Gielen Sageli kuuleb peatselt isaks-emaks saavatelt inimestelt, et pole tähtis, kas tuleb poiss või tüdruk, peaasi, et on terve. See on kuidagi rõhutatult poliitiliselt korrektne viis öelda, et sugu ei mängi meie peres mitte mingisugust rolli. Poiss või tüdruk, tüdruk või poiss ükspuha, kuid üks tagasihoidlik soov on meil siiski saada terve laps. Mõeldakse ilmselt terve ehk mitte haige, närb ja kehva tervisega, aga kindlasti ka terve ehk mitte poolik, katkine, kehalt moondunud või deformeerunud. Ise esimest korda last oodates tahtsin ka, et ta oleks terve, ja just terve, mitte vigane kaks jalga, kaks kätt, silmad, suu ja nina kõik õige koha peal. Tervise poolest terve huvitas mind vähem milleks meile siis arstid, küll ravivad terveks. See tagantjärele üsna küünilisena tunduv seisukoht annab siiski tunnistust keha visuaalse terviklikkuse olulisusest. Tervet ja harmooniliste proportsioonidega inimkeha on läbi aegade peetud ilusaks ja kõik muud elukvaliteediga seotud tegurid on sellesama välise iluga läbi põimunud. Rikutud, moonutatud keha haletsetakse ja kardetakse, sellega seostatakse inetust, valu ja ka kurjust. Mittetäielik, deformeerunud või mis tahes moel tavapärasest erinev keha ei saa jääda kahe silma vahele, see jääb meelde. Minu noorim õde armastas väiksena printsessipilte joonistada. Üsna pikka aega ei joonistanud ta üldse muud kui ühtemoodi printsesse, kes seisid samasuguses poosis keset lehte, jalad puudutamas paberi alumist serva. Teatud kaalutletud areng neis piltides muidugi toimus. Mida aeg edasi, seda uhkemaks ja võimsamaks läksid printsesside kleidid ja kroon ning peenemaks piht. Juustesse ja kleidile ilmusid tipitäpilised lipsukesed ja säbrulised lehvid, kingakesed ägasid kulla ja ilukivikeste all, aga mida ikka veel polnud, oli neiukese NINA. Võiks arvata, nagu hajameelselt õe järjekordset šedöövrit vaadates tegid ka meie vanemad, et lapsel nina lihtsalt ununes: Oi kui ilus, aga näe, sa oled nina joonistamata unustanud. No kuulge, selline üsnagi keskne detail näos ei unune niisama. Nina puudus tema piltidelt sellisel proosalisel põhjusel, et tema meelest oli nina lihtsalt kole ja rikkunuks kogu joonistuse ära. Kõik sai alguse ilmselt sellest, et inimese nina on üldse raske joonistada. Esimene võimalus oli teha keset nägu, mis pidi väljendama kogu seda kaunidust ja õrna ilu, kaks täppi. Aga niimoodi, ilusa pruntis punase suu kohal, nägid need kaks täppi välja rohkem ühe mitte just eriti ilusaks peetava looma nina moodi. Teine võimalus oli joonistada midagi tagurpidi küsimärgi taolist, kuid siis paistis nina suur ja tömp ning ei sobinud lapse kujutlusega peenest printsessist, kelles peab kõik kaunis olema. Järelikult tuli ninast loobuda. Tõik, et see moonutas ka kaunitari, jättes keset nägu haigutama tüh-

34 34 juse, ei mänginud mu õe silmis mingit rolli. Probleem oli lahendatud, kole asi ilusa pealt kõrvaldatud ja laps rahul. Minule ja ilmselt kõikidele teistele natuke vanematele vaatajatele oli see pildilt puuduv nina aga kogu joonistuse tähelepanuväärseim osa. Kui nina oleks õigel kohal olnud, ei mäletaks mina ilmselt üldse, et õde neid printsesse nii väga joonistada armastas. See puuduv nina häiris ja painas ning tunnistan üles, et tegin salaja nii mõnelegi kausta pandud pildile nina ikka pähe. Printsess ei saa ju ilma ninata ilus olla, see olematu nina märgistab ja eristab, kuid mitte meeldival viisil, mitte nii, nagu kuldne kleit eristab printsessi tavalisest tüdrukust teeb ta väljapaistvalt kauniks, ei, ninatu printsess pole ilus, ta on katki ja poolik, oma toredais ehteis groteskne ja hirmutav. Printsessi moonutatud nägu tekitas minus tõenäoliselt alateadliku valuaistingu ja sellega seoses ka hirmu- ja ebamugavustunde. Kui ema ütleb lapsele, et ära rebi lille küljest tükki, lillel on valus, siis laps teab, et sama kehtib ka venna või õe puhul kisud teist juustest ja ta karjub ning ema saab pahaseks. Ja kui veel kehvasti läheb, saad laksu ka siit juba päris otsene valuaisting. Moonutatud keha puhul on vaatajal ilmselt kusagil ajusopis teadmine potentsiaalsest valust või kannatustest ja see tekitab ebamugavust. Katiliina Gielen Mina olen loomult sebija. Mitte selles mõttes, et sebin kõike vaid omale. Ma sebin teistele ka. Ja keedan moosi ja talitan loomi,

35 35 meest ja lapsi, korraldan ja juhatan, õpin ja õpetan. Nii tundub mulle. Minu keha polekski enam nagu minu oma. Vahel ma vaatan oma juukseid. Need on praegu nii, nagu ma kandsin lapsena. Lapsena ma tundsin oma keha rohkem, mu keha suutis ka rohkem. Näiteks puu otsa ronimine polnud probleem. Paar aastat tagasi pidin õhtul hilja aiast õunu tooma, vist koogi jaoks. Puu all polnud piisavalt, kuid et oksad olid kõrgel ja tüvi jäme, nii, et seda ei saanud raputada, mõtlesin kõige täiega otsa ronida. Haarasin kätega ümber alumise oksa ja tõstsin jalad samamoodi vaheliti ümber oksa ja siis kõlkusin seal, kuni tundsin, et käed libisevad haardest lahti ja ma kukun. Noh, ja kukkusingi. Mõnda aega lamasin selili maas nagu sitikas. Esimene mõte oli, et uskumatu lugu ma olen ju alati nii roninud. Alati - see tähendab siiski enne laste sündi. Siis tuli teine mõte hea, et pime on. Aga puu otsa ronin ma sellegipoolest siiani, kasutan vaid natuke teisi võtteid. Pisut sarnaselt õe piltidelt puuduva ninaga ühtaegu häiris, hirmutas ja köitis mind väiksena Jüri Arraku kujundatud ja Rein Raamatu tekstiga Suur Tõll. Segadust mu noores hinges külvas ka asjaolu, et minu vanemad, haritud inimesed, kiitsid selle raamatu pilte ja imetlesid neid kui ilusaid. Minu jaoks olid selles raamatus mingid hirmsad olendid, kelle pead valgusid laiali ebakorrapäraste servadega plekiks ja keda ma kohe kuidagi oma rahvusliku minaga seostada ei tahtnud. Tõllu

36 36 nägu üksteisest eemal asetsevate silmadega ja soolikjuustega peas tundus mulle lihtsalt kahtlane ja kohtlane. Raamatu kurje tegelasi ma aga kartsin, ööseks tuli see raamat minu riiulist ära võtta ja teise tuppa viia, muidu keeldusin ma kategooriliselt igasugusest unest. Kõige õudsemad, isegi kahe silmamunaga lillast vanakuradist hirmuäratavamad olid minu arvates maale tunginud vaenlased, kellel pea asemel pehme lillakas purikas-peakott, millest paistsid vaid punased välkuvad silmad ja kurguni lahti käiv tühi suumulk nagu käpiknukul. Alles hiljem neid pilte üle vaadates avastasin, et just kurjadel olenditel, vaenlastel, võõrastel vallutajatel puudus ka nina. Vanapaganal oli nina täiesti olemas, küll suurem kui teistel tegelastel ja natuke kongus, aga ikka olemas. Vanapagana kongus nina võib muidugi pidada ka võimsaks vihjeks, kuid mulle meeldiks mõte, et tema on rohkem oma kurjus kui võõras ja seepärast ninaga. Ei usu, et meister Arrak poleks osanud nina joonistada, samuti ei usu ma, et ta selle nina tegelase ilu silmas pidades tegemata jättis. Pigem on asi selles, et vaenlast moonutades, talt inimlikkust ära võttes, selgelt omadest erinevana kujutades saab vaatajas ehk omades hirmu tekitada. Moondunud ja moonutatud keha tõmbab tähelepanu ja sellega manipuleerides võib saavutada võimsa efekti. Võimsa efekti võib saavutada ka kogemata. Etteaimatavalt jõuame nüüd Michael Jacksoni nina juurde. Vaevalt vaene mees enne esimest näolõikust ette kujutas, milline lõputu karussell sellele järgneb. Võtad tüki ninast, tundub suu liiga suur; võtad suud väiksemaks, jääb nina kuidagi ebaproportsionaalne. Jacksonil ei jäägi eriti muud üle, kui püüda end kaamerate eest varjata ja haledate lugudega moondumist õigustada. Riskantne mäng oma kehaga, kui arvestada võimalusega, et kirurgil võib natuke midagi viltu minna ja sa pead oma ülejäänud päevad näo ees lapikest kandma või hajutatud servadega pilti edastava kaamerasilma ees kõrvuni tõmmatud suuga rahvast veenma, et tegemist on peene ja harvaesineva haigusega, mis teeb musta naha valgeks, laia nina peeneks ja lokkis juuksed sirgeks. Lugesin hiljuti ühest välismaisest lehest, et Jacksoni portreefotot saavat veel vaid meditsiiniajakirja kaanele panna, sest muidu see hirmutaks inimesi. Hirmutaks samamoodi nagu mind väiksena mu õe pildid või Tõllu-raamatu vaenlased see on teistmoodi, võõras, mitte nagu minul. Võib arvata, et Jacksoni motiivid välimuse muutmisel olid tulemusega vastupidised. Tahtes samastuda, ta hoopis võõrandus, vastandudes nüüd nii valge kui ka mustaga. Siinkohal jääb vaid üle tõdeda, et ikka on nii, et ineme tahtse, aga jummal juhate. Kui uskuda, et oma järeltulijates otsitakse eelkõige iseendale või oma karjale omaseid tunnuseid, siis tundub loogiline, et võõras on hirmutav. Moonutatud keha on ka võõras, see tõmbab liigset tähelepanu, mida pole vaja, kui tahad oma elu elada vaikselt nii nagu teised, samastuda grupiga ja tunda end turvaliselt millegi suurema osana. Seepärast võib peatselt emaks või isaks saavatelt inimestelt kuulda, et pole tähtis, kas tuleb poiss või tüdruk, peaasi, et on terve. Katkist ei taha keegi.

37 37 Tahtmatu aktivisti ja ebatõenäolise kaalulangetaja puhtsüdamlik ülestunnistus Liisa Past Saledad naised on minevik! kuulutab kõmuajakirja kaas, illustratsiooniks Hollywoodi staarid, kellest üks ehk küünib rõivasuuruseni M. No aitäh. Saledate kes peaksid siis minevik olema vastand on ju mittesale, isegi paks, aga sellist keha ei ole näha. Ajakirja näidete taustaks tundub olevat veider maailm, kus näidatakse vaheldumisi ainult VH1, Vogue i ja National Geographicu erireportaaži põuast ja näljast ning kus rindade olemasolu naisel on anomaalia. No ja mina olen kohe kindlasti mittesale, kuigi mu probleem ei ole kaal, vaid pisitilluke vertikaalne väljakutse kehamassiindeksi järgi vastab minu kilodele pikkus umbes kaks meetrit ja viisteist sentimeetrit. Veidike venitamist, aga mis see pool lisameetrit siis ära ei ole! Teiste probleem Küll aga tundub minu kaal olevat probleemiks paljudele teistele. Kolleegile, kes peab vajalikuks liftis uurida, millist ainevahetushaigust ma põen (teadaolevalt mitte ühtegi, aitäh), massöörile, kes kasutab terve tunni, mil ma kaitsetuna ta laual lesin, mitmesuguste dieedipillide soovitamiseks (ei, tänan, eriti neile, mille toimeaine on speed ile ja teistele amfetamiinidele sarnane), või juhututtavale, kes tegeleb kogu Tallinna-Tartu rongisõidu sellega, et soovitab mulle igasuguseid trenne (nojah, aga ma vist ei jõua peale oma kolme kuni viie trennikorra nädalas veel vesiaeroobikat võtta, kuigi see meeldib mulle väga). Päris võõraste reaktsioonid on aga täiesti isesorti. Näiteks juhtub, et ujula naiste riietusruumis keksib jalalt jalale mõni porgandpaljas kooliealine poisslaps ja kriiskab: Paks naine, paks naine! Kaubanduskeskuse puuviljaleti juures astus kord minu juurde aga heatahtlik proua ja küsis, kas ma ikka mõistan, kui palju kaloreid on ühes apelsinis, või kavatsen ma tõesti MÕLEMAD ostukärus olevad tsitruselised ise ära süüa (jah, kavatsesin küll, umbes sada kilokalorit tükist). Suurel inimesel on kaks valikut ma kas eiran selliseid kommentaare või söön ennast kurbusest surnuks, sest erinevalt kõigist teistest, ehk ka minust endast, ei mõista toit mind kunagi hukka ega arva minust halvasti. Avalik ruum aga kõige parema meelega eiraks keha ja peab selle ilmumist nähtavale kohale, ka näiteks randa, ööklu-

38 38 bisse, tuttava käekõrvale või spordisaali, näpuga näitamist väärivaks anomaaliaks. See muudab paksud inimesed represseeritud grupiks, kelle nähtavaleilmumine on tingimata poliitiline avaldus ja aktivism. Nii ei ole Californias tegutsev sünkroonujumisnaiskond Padded Lillies (Polsterdatud Liiliad), mille liikmed kannavad lisaks märkimisväärsele kaalule uhkelt ka kuldseid siidsärgikesi ja torukübaraid, ega ka Kuuba tantsutrupp Danza Voluminosa, mille esibaleriin kaalub umbes 130 kilo, lihtsalt oma ala harrastajad. Nad kannavad palju laiemat kehapositiivset sõnumit. Ümbritsevate reaktsioon muudab iga paksu inimese avalikku ruumi ilmumise tingimata poliitiliseks aktiks. Eelarvamusi ja stereotüüpe eitades muutume paratamatult kehakriitika eestkõnelejateks, kuigi me seda tegelikult ei taha. Minus ei ole kunagi olnud aktivismiks vajalikku viha, sest kehakuju põhjal diskrimineerimine oma lapsesuulisuses on nii naeruväärne, et selle peale on võimatu vihastada. Ja ma ei ole seda aktivisti rolli kunagi ihalenud. Suur keha on suur keha, mitte poliitiline avaldus. Kui ma selle randa, spordiplatsile, ööklubisse või jumal hoia ajalehekülgedele vean, siis teen ma oma igapäevaseid asju, mitte ei muuda maailma ega käsitust sugudest ja kehast. Kuid samas ma vääramatult ja tahtmatult just seda teengi. Teine, peenem mina aastal korraldatud tervisekäitumisuuring näitab, et 46,5% Eesti inimestest on ülekaalus või rasvunud, abielus meeste hulgas on selliseid lausa kaks kolmandikku. Kui naiste vöökohale jõukus ei mõju, siis ennekõike suurema sissetulekuga mehed on ülekaalus. Järjest rohkem kuulen ja loen kaalulangetajate sõnavõtte, mille järgi oleks justkui paksu mina sees peidus olnud peenike, tõeline mina, mis on nüüd dieediga vabastatud. Sellega ütleb arvaja, et paks inimene ei või olla rahul ja nautida seda, mida ta just sellisena teeb. Seda enam, et ebastandardse keha põhjuseid on sadu ning dieet ja trenn aitavad neist vaid osa vastu. Reaalsus on see, et mõne naise puhul läheb ikka vaja pesu, mille tootmine nõuab suuremat sorti inseneriteadust, ja alati leidub mehi, kelle püksirihm peab olema poolteist meetrit pikk. Ja kuigi eeldus on, et suur keha on meeletu koorem kanda, ei tohi kellelgi takistada elu nautimast. Minapilt ja muud motivaatorid Ei ole paksud inimesed sugugi vähem elurõõmsad. Uuringutulemustest võib järeldada, et suhe ülekaalulisuse ja madala enesehinnangu või depressiooni vahel ei ole nii otsene, nagu arvatud. Oluline mõjutav tegur on suhtumine oma kehasse. Kõrged stressinäitajad on vaid neil ülekaalulistel, kes otsivad arstidelt kaalulanguseks abi, ehk siis neil, kes eeldatavasti tajuvad oma kaalu probleemina. Lõpuks aga põhineb kogu elu sellel, kuidas inimene ise endasse suhtub. Kui ikka ennast alaväärseks või koledaks pidada, siis küll teised ka ühel hetkel hakkavad seda tegema, sest tegelikult meeldib inimestele meiega nõus olles meile heameelt teha. Sealjuures on naised palju altimad kõikvõimaliku ühiskondliku surve pärast muretsema. Uuringud näitavad, et kui mehed ja naised saavad testi eraldi tehes võrdselt punkte, siis sedasama testi ühes ruumis tehes on naiste tulemused viletsamad. See on nii sellepärast, et mehed keskenduvad testi tegemisele, naised aga mõtlevad samal ajal ka oma välimusele ja sellele, kuidas nad ruumis viibivatele meestele paistavad. Mõnikord motiveerib kaalulangetamiseks ka tervis ja mugavus. Viimane tegelikult ennekõike, sest paksu inimese elu ei ole mugav. Mugav ei ole karta veepargis liutorusse kinnijäämist, mugav ei ole, kui WC-pott või aiamööbel su keha

39 39 Liisa Past on kõige oma kehaga olnud siin ja seal, muu hulgas on talle selle eest antud Columbia Ülikoolist New Yorgis bakalaureusekraad politoloogias ja kui töö ennast ise valmis kirjutab, on Liisal õige pea ka magistrikraad Tartu Ülikoolist. Lootusetu aktivisti ja maailmaparandajana teeb ta ka raha eest ainult neid asju, mis endale meeldivad, alates aastast Eesti Päevalehe arvamustoimetuses. Liisa on väitlustreener ning kommunikatsioonikoolitaja, kes on pidanud loenguid ka mitmes kõrgkoolis. Ma sain juba varajases lapsepõlves aru, et keha on üks isemoodi asi. Ja et igaühel on erinev. Eriti teravalt tuli selgus siis, kui ma esimese lapsena 165 cm juures kasvamise lõpetasin ja erakordset vertikaalset võimekust näitavad vend ja õde lihtsalt mööda läksid. Suur õde oli järsku perekonnas kõige lühem. Mis on muidugi mugav, sest vähemalt vanematel külas olles on nad minu erivolinikud kõrgetesse kohtadesse ja ka näiteks ülevalt kolmandasse riiulisse ulatamiseks. all kuigi hästi vastu ei pea. Tõsiselt, üks tuttav rääkis, et asus kaalu langetama just siis, kui oli oma esimesest disainpotist läbi istunud. Mugav ei ole teada, et number rõivad müüakse kõige kiiremini läbi ja nende peale võib kaupluses kergesti sõjakski minna. Ainuke põhjus, miks suuremate numbrite üle kakelda ei saa, on see, et selliseid ebastandardseid erimõõtusid tihti müüki ei võetagi. Kuid ükski neist asjaoludest ei ole mind ega minu tippkaalu kuni 140 kilo eriti kõigutanud. Teiste nõudmised ja normid mind tõtt-öelda eriti ei huvita. Kaaluga seotud terviseriske ei ole täheldatud ja riided on välismaalt, netipoodidest, rätsepa juurest ja ka Eesti poodide nurgatagustest alati kuidagi mu juurde jõudnud. Aga ma olen viimasel ajal keskmiselt kolm kilo kuus kaalus alla võtnud. Jah, see on eesmärgipärane tegevus ja mulle annavad nõu nii kaalukabineti arstid kui ka eratreener. Kuid nii ei paneks mind tegutsema hirm, avalik hukkamõist ega ka kellegi korduvad vihjed. Ainult see, et esimese kümne kilo kadudes oli oluliselt kergem kogu päeva kontsadel ringi joosta ja vererõhk langes 10 punkti, kuigi mul sellega tegelikult probleeme ei olnud. Ja et ma näen, kuidas tõsises ülekaalus kolleegid-sõbrad-tuttavad hiljemalt 40. eluaastal liigese- või südameprobleeme kurdavad. Ülekaalulisus põhjustab ka diabeeti ennustatakse, et 20 aasta pärast on maailmas 333 miljonit suhkurtõbist, nende hulgas üheksal kümnest on suures osas eluviisist tingitud II tüübi diabeet.

40 40 Sporti teen ma ikkagi sellepärast, et nii on kuidagi parem olla. Juba kümme aastat tagasi avastas Ameerika arst Steven Blair, et füüsiliselt aktiivsete ülekaaluliste suremus on väiksem kui vähese liikumisega kergemate inimeste oma. Nii et parem füüsiline vorm on lõpuks ka edukam terviseriskide maandaja kui ükskõik kui vähene kaal. Mirjam Raidma on Tartu Ülikoolist saanud arstihariduse, spetsialiseerudes hiljem Soomes psühhiaatriks. Meie kultuuri kehakultuse pahupool sisenes tema ellu seoses tööga Helsinki Ülikooli kliiniku söömishäirete polikliinikus.

41 41 Kõhn keha - ohtlik keha Mirjam Raidma Meie ajastu ideaal on sale, isegi kõhn keha ning seda seostatakse ilu ja edukusega. Samas võib selle ideaali poole püüdlemine osutuda ohtlikuks ja tervistkahjustavaks. Söömishäirete sagedus on viimasel ajal noorte naiste ja üha nooremate tüdrukute hulgas selgelt sagenenud. Selle ilmingu selgitamiseks on esitatud mitmeid põhjendusi, näiteks muutused ühiskonnas, naistele esitatavad vastuolulised ootused või meedia mõju. Söök ei ole enam hädavajalik loomulike vajaduste rahuldamise vahend nagu vanasti. Pigem on tekkinud ülekülluse probleem, mis on toonud kaasa ka ülekaalulisuse kõigis vanuserühmades. Ülekaalulisus omakorda suurendab söömishäire tekke ohtu. Noor, kellele tehakse märkus liiga suure kaalu kohta, hakkab ennast näljutama ja võib lõpetada anoreksiaga. Anorektikul võib omakorda hiljem tekkida hoopis ahmimisprobleem ja selle tagajärjel ülekaalulisus. Söömishäired on seotud tunnete, mõtete, käitumise ning füüsilise ja psüühilise tervisega. Anoreksiasse haigestumise tippaeg on aastaselt, kui organismis leiavad aset suured seksuaalsed, füüsilised ja tundeelu puudutavad muutused, ning aastaselt, kui toimub iseseisvumine, vanematest eemaldumine ja täiskasvanuks saamine. Need on üleüldised arengulised (psühholoogilised ja füsioloogilised) murdepunktid ja nii mõnelegi noorele tõsiseks proovikiviks mõnele rohkem, mõnele vähem. Söömishäiretesse haigestumise põhjuseks on mitme teguri summa. Need võivad olla isikuomadused (on nn sooritajad, kes kõigest hingest pürgivad tulemuslikkusele ja täiuslikkusele, ning inimesed, kellel esinevad lõõgastumisraskused, madal enesehinnang, iseseisvumisraskused), ühiskondlikud tegurid (nt meedia rõhutatud tähelepanu välimusele ja illusioon, et kõhn inimene on elegantne, seksikas, edukas, rikas, õnnelik ja austusväärne), tervisliku eluviisi harrastamine liialdatud kujul (nt taimetoitlus, rasvavabade toodete tarbimine, kalorite arvestamine, liigne sportimine), perekondlikud tegurid (nt pere suutmatus lahendada vastuolusid ja probleeme, vanemate liigne kaitsmistung või kontroll, liigne jäikus ja nõudlikkus, suguvõsas esinevad psüühilised probleemid depressioon, alkoholism, seksuaalne ärakasutamine lapsena, kodused toitumiskombed ja seisukohad), pärilikkus (keha bioloogiliste ja füsioloogiliste omaduste edasikandumine), mõningate spordialade harrastamine (nt alad, kus väike kaal on seotud tulemuslikkusega, sh pikamaajooks, ballett, iluuisutamine ja suusahüpped, samuti alad, kus võistluskaal on normaalkaalust tunduvalt väiksem, näiteks maadlus, poks, mõned idamaised võitluskunstid), samuti mõned esinemisega seotud ametid, nt tantsijad, näitlejad, modellid, kelle puhul on kehaideaal äärmine saledus ja välimusele pannakse suurt rõhku. Alakaalulisusega kaasnevad tavaliselt nii kehalised kui ka psüühilised ilmingud, mis loovad nõiaringi ja aitavad alakaalulisust süvendada. Nälgimise tagajärjel tekivad psüühilised sümptomid söögiga seotud sundmõtted, keskendumisraskused, mäluhäired, tundetus, huvi puudumine,

42 42 depressioon, meeleolu kõikumine, ärrituvus, ärevus, energiakadu, unehäired. Sellega kaasnevad füüsilised sümptomid on menstruatsioonitsükli häired naistel, seksuaalsuse langus meestel, mao- ja sooleprobleemid, kõhukinnisus, ainevahetuse aeglustumine, külmavärinad, südametöö häired, juuste hõrenemine ja liigse karvkatte (lanuugo) tekkimine kehale, vedelikupuudus, lihasnõrkus. Naiste puhul võib üks anoreksia tagajärgi olla näiteks viljatus, mis on otseselt seotud menstruaaltsükli ärajäämisega organismi vähese rasvkoe tõttu. Kehakaalu normaliseerumisel hormonaalne tegevus aja jooksul üldiselt taastub ja viljatuse probleem võib seega laheneda. Teine pikaajalisem komplikatsioon on luukoe hõrenemine, mis võib lõppeda isegi luumurru tekke riski suurendava osteoporoosiga. Taastumine kestab siis olenevalt hõrenemise raskusastmest aastaid ning eelduseks on kaalu normaliseerumine ja mitmekülgne toitumine. Lisaks neile kahele aspektile on krooniliste haigete radioloogilistel uuringutel täheldatud ajukoe muutusi, mis võivad püsima jääda ka pärast haigusest toibumist. Nende muutuste tähtsus ja mõju pole aga veel täpselt teada. Anoreksia on enamasti paljude tõusude ja mõõnadega pikaajaline haigus. Spontaanset paranemist esineb harva. Tõhusa ravi korral paranevad umbes pooled patsiendid siiski täielikult, kuid 10 20% juhtudest muutub haigus krooniliseks, s.t kestab üle kümne aasta. Anoreksia kuulub seega tõsiseimate psüühiliste häirete hulka. Suremus on anoreksia puhul ligikaudu 15%, kusjuures pooled surevad enesetapu tõttu (sest sageli kaasnevad söömishäiretega ka muud psüühilised häired) ja pooled somaatiliste komplikatsioonide tõttu (nt südame rütmihäired). Halba ennustavad üldiselt buliimia sümptomid (oksendamine, lahtistite ja vett väljutavate ainete kasutamine), haiguse pikk kestus ja sundkäitumine. Anoreksiat seostatakse enamasti naistega. See võib tuleneda tõsiasjast, et naistel on üldiselt meestest madalam enesehinnang ja see põhineb sageli rohkem välistel kui sisemistel teguritel, näiteks välimusel, võimekusel ja teiste hinnangul. Noored naised, kes on kõige selle suhtes väga ebakindlad, keskenduvadki oma kaalu langetamisele, lootes sellega enda edukust tõestada. Anorektiku jaoks on kaal ja välimus enesehinnangu loomisel kesksel kohal. Haigus või kõhnus iseenesest võib muutuda osaks identiteedist või isegi olla ainus asi, mis paneb anorektiku tundma ennast ainulaadse ja erilisena. Anorektikud pürgivad tavaliselt kõiges täiuslikkusele ega lepi sellest vähegi nõrgema tulemusega. See tähendab, et nn

43 43 ideaalkeha tuleb säilitada iga hinnaga. Anorektik võib uskuda, et oma keha muutes suudab ta paremini teha tähtsaid otsuseid, lahendada probleeme ja parandada enesekindlust. Soov saavutada täiuslik keha või olla kõhn on sageli märk vajadusest luua uus identiteet: tark, kaunis ja edukas. Tegelikult aga tekitab täiuslikkuse püüdlemine rohkem frustratsiooni. Keha muutmine ei ole kerge ja püsivaid tulemusi on raske saavutada, mistõttu anorektik kogeb korduvalt ebaõnnestumisi, sest ei saa oma keha bioloogilisi ja füsioloogilisi omadusi muuta ega valitseda. Välimuse ja keha rõhutamine puudutab tänapäeval üha rohkem ka mehi. Nii nais- kui ka meesanorektikute puhul on ühine eesmärk keha võimalikult väike rasvasisaldus. Anoreksiat põdevatel meestel on ettekujutus ideaalsest kehast väga erinev osa hindab vähemalt keskmist muskulatuuri, osa vägagi suurt lihasmassi ja osa hoopis otsest kõhnust (väikest rasv- ja lihaskude). Meeste söömishäired ilmnevad sageli rahulolematusena oma muskulatuuriga. Selle kergemad vormid on meeste hulgas väga tavaline nähtus ja nende meeste musklid ei ole teistega võrreldes silmatorkavad. Söömishäirete raskeim vorm ilmneb aga juba totaalse lihasdüsmorfoosina (nt kulturistide puhul), millega kaasneb raske kehatajumishäire. Sellised mehed on tavaliselt äärmiselt lihaselised, aga nende oma kehatunnetus on väärastunud, nii et nad kas näevad ennast väiksena ja oma muskleid olematutena või on neil enesehinnangu parandamiseks vaja olla äärmiselt musklis. Lihasdüsmorfoos on siiski üsna harv nähtus. Selle all kannatavad mehed kasutavad aga lihasmassi kasvatamiseks sageli muu hulgas anaboolseid steroide, mis võivad tekitada raskeid tervisega seotud komplikatsioone. Anoreksiat esineb poistel ja meestel viimaste uuringute järgi neli kuni kümme korda harvem kui samaealistel tüdrukutel ja naistel. Meeste puhul on anoreksia tunnused kaalu langetamine ja kehataju häirumine, nad teevad rohkem trenni ja see on sagedamini sundtegevuseks muutunud kui naistel. Mõningate uuringute kohaselt esineb anorektikutest meestel naistega võrreldes rohkem psüühilisi probleeme, näiteks rasket depressiooni, ärevushäireid ja uimastisõltuvust (sh alkoholi- ja narkootikumisõltuvust). Meeste ja poiste söömishäired jäävad sageli märkamatuks, sest tavaliselt ei osata neid kultuuriliste stereotüüpide tõttu üldse kahtlustadagi. Anorektikutest poistel on seetõttu sageli diagnoosimise hetkeks haigus kujunenud palju tõsisemaks ja eluohtlikke komplikatsioone esineb neil samuti rohkem kui söömishäiretega tüdrukutel ja naistel. Anoreksia tembeldamine noorte naiste haiguseks võib meeste jaoks arsti juurde mineku raskemaks teha, samuti nagu selle tembeldamine homoseksuaalsete meeste haiguseks raskendab omakorda

44 44 heteromeeste ravile pöördumist. Meeste puhul on küll arvatud, et homoseksuaalsus on anoreksiasse või buliimiasse haigestumisel üks ohutegur, kuid see pole siiski viimastes uuringutes kinnitust leidnud. Kõik anorektiku päevad on võitlus söömise vastu. Igal hommikul algab uus lahing kehakaaluga ja igal õhtul jääb sellest lühiajaline õnnestumistunne või korduv ebaõnnestumise kogemus. Päeva jooksul võib anorektik mitmeid kordi oma kaalu kontrollida. Peeglit tavaliselt välditakse või keskendutakse ainult teatud kehaosa vaatlusele. Anorektik võib söömise ajal vahetult tajuda, kuidas söödud õun läheb otse mingisse kehaossa, näiteks reide, ja jääb sinna püsima. Anorektik tunnetab oma keha jälestusväärse, lõdva ja rasvasena, reaalsusest tavaliselt mitu korda suuremana. Tema söömisprotsessiga võib kaasneda väga kummalisi rituaale ja maneere, näiteks toidu tükeldamine taldrikul pisikesteks koostisosadeks, kõikide toiduainete eraldi söömine teatud järjekorras või õuna söömine enne iga toidukorda. Toiduvalik on äärmiselt ühekülgne ja rasva välditakse iga hinnaga. Juba enne söömist muutub anorektik väga ärevaks. Söömise ajal see tunne üha tugevneb, nii et pingeline õhkkond võib olla tajutav kõigile samas lauas istuvatele inimestele. Sageli püüavadki anorektikud süüa üksi, seltskonda vältides. Rahulolematust oma kehaga võib käsitada kui üht psüühilise halva enesetunde vormi, millega kaasnevad tõsised probleemid. Rahulolematust keha ja välimusega peetakse tihti pinnapealseks ja nartsissistlikuks probleemiks. Sageli häbenevad selle all kannatajad oma haigustunnuseid ja see raskendab probleemist rääkimist ka siis, kui asi on juba väga tõsine. Viimasel ajal on ka meedias hakatud liigsest kõhnusest ja anoreksiast rääkima, tuues näiteks kuulsate inimeste elukogemusi. Modellid ja näitlejad on avalikult kõnelenud oma söömishäiretest, mõned modelliagentuurid on ka teatanud, et ei palka enam liiga alakaalulisi naisi jne. See julgustab ehk ka tavalisi noori oma probleemile tähelepanu pöörama ja sellega tegelema. Eelkõige tuleks aga rohkem rõhutada lähedaste inimsuhete ja vaimsete väärtuste tähtsust vastukaaluna meie üldiselt välimust ja pinnapealsust kummardavale ühiskonnale. Meie ideaal ei peaks olema sale või kõhn, vaid hoopis vaimselt ja füüsiliselt terve keha.

45 45 Keha tahab aega Neeme Raud Ameerika paksuseprobleemi üheks põhjuseks on ehk liigne kärsitus soovunelm kohe, ilma pikema pingutuse ja ajakuluta kõhnemaks, sportlikumaks ja muidugi ilusamaks muutuda. USAs töötava välisajakirjaniku jaoks on üks teema, millel saab igal ajal rääkida-kirjutada ja mis pakub mujal maailmas kindla peale huvi. See on ameeriklaste kehakaal. Mäletan, kuidas New Yorgis asuvas Columbia Ülikoolis mõne aasta eest toimunud ajakirjandusseminaril päriti välisväljaannetele kaastöö tegijailt: kes ei ole ameeriklaste paksusest kunagi kirjutanud? Vastuseks ei tõusnud ühtegi kätt. Muidugi, jutt Ameerika muutumisest üha kõhukamaks on põhjendatud, sest probleem on silmanähtav kaugelt enam kui poolte ameeriklaste vatsa polsterdab üha massiivsem pekikiht ja ülekaalulisus on asjatundjate sõnul võtnud epideemia mõõtmed. Ent kui välispubliku jaoks kõlavad jutud paksust Ameerikast mõneti eneserahustusena et meil asjad siiski veel nii hullud ei ole (kuigi ülekaalulisus muutub üha tõsisemaks mureks paljudes maailma maades), siis Ühendriikides otsitakse pidevalt uusi viise, kuidas seda probleemi lahendada. Kui satute ookeani taha reisima ning ajavahe tõttu öösel uni kaob ja igavuse peletamiseks teleri käima klõpsate, võib teid lausa jahmatada, et öise programmi üheks peateemaks on kehakaal ja -kuju. Kanaleid mööda surfides näete tõenäoliselt kümneid reklaamsaateid, kus pakutakse uusi dieedipreparaate (no lõpuks ometi on turul miski, mis tagab tulemuse, õhkavad ekraanil kunagised hirmpaksud, kes on nüüd väidetavalt üleöö piitspeeneks saanud), kaalujälgimisplaane (te võite süüa peaaegu kõike ja nii palju, kui tahate, kuid kaal muudkui langeb, lubavad need, kes on liigsetest kilodest väidetavalt suurema vaevata lahti saanud) ja kõiksugu kodujõusaali varustust (pika ja igava treeningu saate nüüd asendada vaid paariminutilise kiire shaping uga, kinnitavad eriti pringi kehaga müügimehed ja -naised). Küllap on telepoed teinud uuringuid, mis on näidanud, et unesegased või siis probleemidest vaevatud unetud on varmamad uut elu lubava imekauba ostjad kui päevased televaatajad, kes seda pakutavat kriitilisemalt hindavad. Kuid see öösiti teleekraane valitsev kaalujälgimismenüü kinnitab sedagi, et pakutaval on väga suur turg. Miljonid on valmis imedesse uskuma, et seejärel, pärast esialgset uue dieedi-treeningu indu jõuda kurva tõdemuseni, et kõik, mis reklaamis hiilgab, ei ole siiski kuld ja imesid enamasti ei juhtu. Ei pea olema just selgeltnägija, mõistmaks, et kehakaalu saab langetada ja muskleid pingutada vaid liitreid soolaseid higipisaraid valades ning oma elus suuri korrektiive tehes. Seda ei ole aga paljud ameeriklased valmis tegema. Just uue ilma kannatamatu loomus kas kohe või mitte kunagi ongi osa ekspertide arvates USA rasvumisepideemia

46 46 üheks põhjuseks. Majandusteadlased soovitavad ameeriklaste käitumis-, sealhulgas toitumistavade selgitamiseks visandada lihtsa graafiku, mis aitab inimeste valikuid ja eelistusi kirjeldada: kas praegu tarbida ja tulevikus vähemaga läbi ajada või praegu säästa ja nii oma tulevikku kindlustada? Ameeriklaste rõhuasetus on kindlalt praegusel. Saksamaal Müncheni Ülikoolis töötav majandusprofessor John Komolos väidab, et just siis, kui ameeriklased tulevikku vaadates lühinägelikeks muutusid ja teenitud raha säästmise asemel kohe kulutama hakkasid, tekkis USAs probleem ka kehakaaluga. Kui soovid naudingut kohe, oled valmis ära sööma ka selle lisamagustoiduportsu, mida terve mõistus tegelikult ei soovitaks, selgitas Komolos oma teooriat Interneti-terviseajakirjale WebMD. Temaga koostööd teinud Michigani Ülikooli antropoloog Barry Bogin lisas: Kui jutt on raha kulutamisest, ütlevad nad (ameeriklased): lähme ja ostame kohe kõike, mida soovime. Kui jutt on söömisest, arvavad nad: kui mulle juba ette tõsteti, siis tuleb ka ära süüa. Tegelikult teavad muidugi kõik, et kehakaalu kontrolli alla saamise retsept on lihtsamast lihtsam: vähem süüa ja rohkem liikuda. Kuid et selle järgimine tähendab tänaste naudingute lükkamist homsesse, on üha vähem ameeriklasi valmis seda tegema, usub Bogin. Ainus, mida nad peaksid tegema, on leida tund, et jõusaali minna. Aga inimesed ei ole selleks valmis, sest see ei ole nende jaoks esmatähtis, väidab ta. Paljud ütlevad: miks kulutada tund oma ajast? Ma saaksin selle jooksul kirjutada veel ühe aruande, teha pisut enam tööd, vaadata midagi telerist seega teha midagi, mis parajasti oluline tundub. Loomulikult ei ole Ameerika tüsedusepideemial ühest selgitust, rõhutavad uurijad, ja kannatamatuse teooria on nende sõnul vaid üks hüpotees. Kuid selle hüpoteesi paikapidavuses võib Ameerika elu terasemalt uurides pidevalt veenduda. Rasvumine on nähtav ka näiteks mitte eriti heal järjel olevate inimeste seas, kes peavad pidevalt mõtlema, kuidas ots otsaga kokku tulla. See mure tekitab neis käegalöömise meeleolu ja depressiooni ning seda omakorda püütakse leevendada hetkenaudingutega, mida võib endale lubada. Lootusetus, mis rikkas riigis vaesemate seas valitseb, tekitab paljudes tunde, et homse pärast pole mõtet muretseda, see on niikuinii troostitu, leiab Bogin. Nii mõtlevadki paljud: las ma söön ära kogu selle pitsa, mis mu ees on, ja tunnen vähemalt sellest mõnu. Keskklassi inimesed rabavad samas tööd kui oravad rattas. Et võlakoorem paljude õlul on raske alates ülikooliajast jäänud laenudest ning lõpetades kodu sisustamiseks laenatud raha ja impulsi ajel krediitkaardiga tehtud ostudega, töötavad nad mitme kohaga ning ei näe mingit võimalust näpata tihedast päevakavast tundi jõusaali jaoks. Õhtul rampväsinult koju naastes on kerge mõni kiirelt valmiv toit mikrolaineahju pista ja siis teleri ees sisse vitsutada, vaadates ehk tervislikku elu müüa püüdvat infotainment i ja lubades endale, et homsest algab uus peatükk Siis aga vajuvad silmad otsekui iseenesest kinni ja kui äratuskell juba jälle tüütavalt heliseb, algab uus päev väga tõenäoliselt samasuguse rutiiniga kui varasemadki. Rikkamatel on muidugi oma probleemid: võimalus tihti restoranides süüa, mugav auto Kuigi, tõsi, uurimused näitavad, et mida rikkam, haritum ja edasijõudnum inimene, seda tervislikumalt ta toitub ja seda enam leiab aega oma kehaga tegeleda. Osa uurimusi näitabki, et rasvumisprobleem Ameerikas on suurenenud rikaste ja vaeste vahelise lõhe laienemisega samas tempos; teisisõnu jutud rikastest ja ilusatest ei olegi pelgalt sõnakõlks. Kuid neile, kes tõepoolest tunnevad, et pole aega ega raha argisest nõiaringist väljarabelemiseks, ning loodavad oma

47 47 elu ja kaalu muuta vaid mõne toidukorra vahelejätmise ja uute dieeditablettide abil, soovitavad teadlased esmalt varuda kannatust. Sest nii kaua, kuni Ameerika kärsitus ei rauge ning inimesed sisendavad endile pettekujutelma, et elus võib vähese (tahte)jõu- ja ajakuluga kiireid muudatusi saavutada, on laialt levinud paksusega raske võidelda. Päris lootusetu asi siiski ei ole. Vaadates näiteks seda, missuguse eduga suudeti USAs suitsetamisega võidelda, kui asi tõsiselt käsile võeti ja igat masti poliitikud selle nimel jõupingutusi alustasid, võib ehk ka rasvumisele samalaadse rünnaku korraldada. New Yorgis, kus kehtestati kunagi Ameerika kõige karmimad suitsetamisvastased seadused, on linnavõimud muide juba rasvale sõjakäiku alustanud aasta juuli alguses jõustusid linnas uued reeglid kiirsöögikohtadele, kus peab nüüdsest menüü kõrvale kirjutama ka selle, kui palju kaloreid burgerid, friikartulid ja suhkrurohked kokteilid tegelikult sisaldavad (eriti supersuured portsud, mida söögikohad erilise innuga reklaamivad), ning praetud ja frititud toitude (friikartulite) valmistamisel on keelatud kasutada nn transrasvhappeid, mis suurendavad kehas halva kolesterooli sisaldust ja seega ka arterite ummistumise ohtu. Loodetavasti on need uute hoiakute esimesed pääsukesed. Kuid liigsete kilodega võitlemisel on peamine ikkagi igaühe enda tahe ja järjekindlus ning seda napib Ameerikas seni nähtavalt. Neeme Raud, on üks äratuntavamaid nimesid Eesti ajakirjandusmaastikul. Olles Eesti rahvusringhäälingu korrespondent Ameerika Ühendriikides on ta aastaid olnud kultuuriliseks sillaehitajaks nende kahe kultuuri vahel. Rahvusvaheline mees. Saanud Columbia Ülikoolist magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal, kuid jäänud truuks ajakirjanikukutsele.

48 48

49 49 Vana naisekeha Barbi Pilvre Uurin üht Ameerika populaarteaduslikku raamatut naiste tujudest ja vaen, kas viimase aja muutused minu välimuses, näiteks juustes, näo üldilmes, jumes on haiguslikud ja viitavad mõnele raskele salatõvele või räsib minu välimust hiiliv klimakteerium. See, nagu raamat teab, näitab endast märke juba aastaid enne tegelikku ja lõplikku hormonaalset pööret. Keha keemia annab ennast naise vananevas kehas tunda kui kõik toimib korralikult, siis kogu seda nõiakööki, mis inimese organismis muliseb ja möllab, ei märka. Kui sisemise keemiatehase tempo aeglustub, algab vanadus. Selle tulekut võib küll venitada, ent liikumise suunda ei muuda. See on pöördumatult ühesuunaline. Kõik teavad seda tunnet klassi kokkutulekult: kui palju vanaks jäänud inimesi, jämedaks muutunud keskkohti, lontis põski, kanavarbais, tuhmiks muutunud silmi. Teadagi, pilt, mis teistele minu puhul avaneb, on sama aeg teeb kõigiga oma töö. Ka mehed, nagu naisedki, jäävad vanaks. Nende puhul märkame küll tavaliselt vaid kehakaalu tõusu ja hõrenevaid juukseid (või on see kõrgenev laup?). Mõni mees ehk muutub huvitavamakski kui nooruses, kui põsed olid veel siledad ja beebiroosad nagu kõikide vananevate meeste ikoon, Hollywoodi staar George Clooney, kes oma parima vormi saavutas alles hallinevates neljakümnendates. Vaod kulmude vahel lisavad mehe näole mõtlikkust ja kortsukesed silmanurkades räägivad elukogemusest. Cameli ja Marlboro mehed ei ole 18, pigem 40. James Bondi rollist enne 35. eluaastat ei tasu unistadagi. Parim Bond Sean Connery mõjus kõige usutavamalt alles neljakümnendates. Naised üldjuhul vananedes huvitavamaks ei muutu. Võib ju ennast lohutada, et kelles on rohkem sisemist ilu, see näeb vananedes ehk pisut parem välja sisemine ilu teadagi koguneb aastatega. Tark vana naine on päris kihvt nähtus (teadagi, muinasjuttudest tuttav nõia või teadjanaise arhetüüp on lubatud ka elus). Aga kui paljudele meist on antud niisugust tarkust, mis kiirgab eemalepeletavast kehast aastatele vaatamata? Kogu naise elu hakkab aastate kogunedes siiski keerlema ühe teema ümber: kuidas vanaksjäämise tunnuste ilmumist edasi lükata, ja siis, kui tõesti midagi enam teha pole, kuidas neid oskuslikult varjata. Võib küll vingerdada ja ennast petta, et oma lähedastele oled sa oluline ka vana ja koledana, sest vajadus sinu hoolitsusteenuste ja paremal juhul ka seltskonna järele ei vähene sinu eaga. Tavaliselt aga on naise vana keha rasvuv, lontis, tüüakas, nõtkuse kaotanud ja tselluliidist võdisev. Ainevahetus aeglustub, see on näha nahast ja nahaalustest kudedest, mis ei taha kuidagi enam vormi hoida. Hommikused kotid silmade ümbruses, lõtvus ja kuivus ei kao ka mitme kreemiga. Silmad muutuvad üha tuhmimaks, see sunnib investeerima üha värvilisematesse prilliraamidesse. Olete ju näinud vanemad naise punastes prillides on ilmunud ka meie

50 50 tänavapilti. Elagu Versaced ja Guccid, mis peidavad ja lausa asendavad tuhmuvat pilku! Tee kosmeetikakappi leiavad mitmesugused üha kallimad imeseerumid, mille ime jääb paraku purgi teabelehe lugemisel saadud vaimse katarsise raamesse. Juuksed hallinevad. Paljud vananevad naised muutuvad neljakümnendates äkki blondiks. Teadagi, hallisegust heledamaks toonides võidab veel ehk mõne aasta. Traditsioonilistes kultuurides peitusid vanad naised koduseinte vahele ning aitasid noorematel lapsi kasvatada ja mehe eest hoolitseda. Polnud kuigi oluline, kuidas nad välja nägid, peaasi oli puhtus ja korralikkus. Nüüd, peamiselt tööjõuturu nõudmiste survel, on välja mõeldud valed, et viiekümnendatel eluaastatel algab uus elu! Et nüüd, kui lapsed suured ja koolitatud, alles algab naise elu iseenda jaoks! Karta on, et seni teistele elanud naise elu jääb selleks ajaks lihtsalt tühjaks ning katse ühiskonnaellu, ärisse või poliitikasse sukelduda ja seal midagi korda saata kukub läbi. Vähesed on nii tugevad, et vana ja tundmatuna läbi lüüa meie läänelikus ühiskonnas, kus valitseb nooruskultus. Tegelikult on naise parim aeg ka avalikus elus märk maha panna siiski kolmekümnendates aastates, kui tööjõudlus suurim ja aju kõigele uuele vastuvõtlik. Teadagi langeb see aeg kokku ka parimaks peetud lastesaamise aastatega. Loodus on selle ilmselt nii sättinud, et kui viljakas iga möödas, kaob tasapisi ka naise ahvatlev välimus, sest isaseid oma füüsisega looduslike ülesannete seisukohalt enam ligi tõmbama ei pea, paaritumised on sooritatud ja vanade inimeste seksil liigi seisukohalt enam tähendust pole. Samas aga trügib vananev naine edasi tööturul ja peab seetõttu endiselt vastama teatud standarditele, mis on noori silmas pidades vaikimisi kokku lepitud. Looduse jaoks on vana naine ükskõik, aga ühiskond kehtestab naise kehale kui ühiskonna liikme tööjõu näitajale oma nõudmised. Ühiskond tuleb vananevale naisele appi, et ta suudaks oma vanust nii enda kui ka teiste eest varjata. Ühtlasi aitab ühiskond niiviisi naistel toime tulla enda liikvele lastud vale et elu läheb samas vaimus edasi ka pärast viiekümnendaid äraseedimisega. Selle nimel, et vana naise vana keha noorem välja näeks, tegutsevad terved tööstusharud. Ilukirurgia on neist kõige radikaalsem, ravimitööstus kõige tõhusam, kosmeetikatööstus kõige argisem. Nende vahel tervisesport, heaoluteenused, mis kõik annavad oma panuse ja ka kergendavad naiste rahakotti, et aga aidata vananevatel naistel surma eest ära joosta. Meditsiini areng annab naistele omalt poolt võimalused igavesti nooreks jääda. Üldsust vapustavad üha uued uudised üle kuuekümneste naiste edukatest sünnitustest. Kolmekümnesed, kellel on kiire, võivad juba lähitulevikus külmutada oma väärtuslikke munarakke hilisema beebisaamise nimel. Vanasti oli peaaegu igavene reproduktsioonivõime lubatud vaid meestele, nüüd laieneb see privileeg ka naistele. Kuid mis on meditsiini jaoks saavutus, pole seda alati tegeliku elu jaoks. Füüsiline emakssaamise võime on küll kehalise nooruse tunnus, kuid asjadel on ka sotsiaalne pool. Üks tuntud ja tark naistearst ütles, et lapsed tahavad, et emme oleks ka noor ja ilus. Siin on laste pilk teadagi halastamatu. Mood pakub vanematele üha tütarlapselikumaid riietumisvõimalusi. Näiteks eelmisel hooajal meilgi levinud ampiirstiilis kleidikesed ja pluusikesed, mis on loomulikud vaid rasedate või laste seljas, lehvisid lillemustrite särades sel suvel ka paljudel väärikatel daamidel üll. Järjekordne petumäng viljakusega? Oh seda ehmatust, kui pikad jalad ja kleidike äkki ümber pööravad ja vesinikblondi tuka alt vaatab vastu äratuntavalt viiekümnene küps pilk! Ja kui siis tütarlapselikke rõivaid ja kaasinimeste ehmatamist pelgav neljakümnene valib väärika klassikalise vanainimesekostüümi, lisab ta ise vabatahtlikult oma aastatele dekaadi juurde. Võta või jäta!

51 51 Barbi Pilvre Hetk, kui olen väga elavalt tunnetanud oma keha: mällusööbivad hetked poe riietuskabiinides, kus topin oma higist ja kohmakat keha riietesse, mis enamasti ei sobi või kui sobivad, on liiga kallid. Igas suunas avanevad peeglid, terav valgus, ja ei saa jätta mainimata, et tagantvaade pole alati kõige meeliülendavam. Tark vana naine on päris kihvt nähtus (teadagi, muinasjuttudest tuttav nõia või teadjanaise arhetüüp on lubatud ka elus). Aga kui paljudele meist on antud niisugust tarkust, mis kiirgab eemalepeletavast kehast aastatele vaatamata? Olen kuldses keskkeas vananev kultuurikriitik ja kolumnist. Olen ka enda suhtes alati olnud väga kriitiline ja mida aasta edasi, seda õudsemaks on muutunud iseenda aktsepteerimine sellisena, nagu ma olen, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ma ei usu, et vananedes inimesed muutuvad huvitavamaks, pigem vastupidi, loodus teeb tasapisi oma tööd ja see on pöördumatu.

52 52 Ilu- ja tervisetööstuse hääletoru naisteajakirjandus kiidab igavesele noorusele takka ning avaldab tekste ja Photoshopis töödeldud pilte üha uutest võimalustest külmutada oma vananemisprotsess igaveseks 35. eluaasta künnisel, investeerides sellesse teadagi tuhandeid kroone ja kümneid tunde aega, energiast rääkimata. Seksierid ei unusta ka üle viiekümneseid, kes kahtlemata vajavad juba rohkem vaimset ja kehalist stimulatsiooni, et harrastada tantsu ja tagaajamist puberteedi vaimus. Hiljuti saime lugeda sellest, kuidas vanameister, Playboy rajaja Hugh Hefner arstide valve all ja Viagra kihutusel regulaarselt suguakti sooritab. Temasugustele igavesti noortele meestele sekundeerivad nüüd ka naised Joan Collins või mõni teine vana vamp pajatab kuskil kindlasti oma küpsetest armurõõmudest. Noor mees mõne vana diiva kõrval peaks olema kindlaks tunnistuseks nooreks jäänud naisekehast. Inimesel on õigus põgeneda illusiooni- ja fantaasiamaailma, õigupoolest on see osa elust. Tööstusel on kahtlemata õigustus toota seda, mis turul kaubaks läheb. Kui keegi tahab pingutada selle nimel, et olla igavesti noor, siis selleks on tänapäeval kõik võimalused. Kui vaim on kolmkümmend, siis on ju lausa patt näha välja nagu viiskümmend. Ülemaailmne noorsookultuur, eriti rokk, mille järjepidevus on jälgitav 1960ndatest alates ja mille ikoonid tulid turule viiskümmend aastat tagasi, kuid möllavad ikka veel nagu muiste, lausa kohustab ka kehalisele igavesele noorusele. Kuidas glamuurimaailma tähed, filmitähed, trendiloojad ja maitseliidrid ees, nii rahvas järele. Ainult et keda me petame? Kirurginoa ja kemikaalide abil ebamäärasesse vanussesse konserveeritud filmi- ja muusikamaailma tähed, näiteks igavesti noor Cher, on siiski kaevelnud, et kõikidele pingutustele vaatamata hakkab kuuekümnesena liikumis- ja tugielundkond ennast tunda andma. Sa võid küll nahka sikutada, pekki ümber istutada, silikooni lihaste vahele toppida ja botoksit või muud kraami süstida, aga tegelikult oled sa ikkagi hoolikalt nooreks kujundatud vana. Tühja kohta kohustusliku nooruse vastaspoolel on muidugi märganud ka turg. Mõnigi ennast edumeelsena määratlev firma kasutab üle neljakümneviieseid modelle, kelle kapitaliks on nooruse asemel kuulsus: selle ala teerajaja oli vahest Isabelle Rosselini Lancôme i Trésori lõhnaõli reklaamis. Reipa ja hoolitsetud vanema naisena esineb Jane Fonda, oma iga pole häbenenud mõni muugi Hollywoodi täht, näiteks Meryl Streep. Filmimaailma tipus nopib Oscareid briti täht, kuningannasid Elizabeth I ja II kehastanud Helen Mirren, kelle parimad aastad on just praegu, 60ndates. Mingi alternatiiv või vähemalt alternatiivi tellimus naiste igavese kehalise nooruse normile on tõepoolest õhus. Vananevad naised on siiski niivõrd arvukas osa maailma elanikkonnast ja nad käsutavad tänapäeval ka piisaval hulgal raha (ostujõudu), et anda maailmale signaal: vananemine pole enam tabu ja väärikalt vananev naisekeha kuulub sama enesestmõistetavalt avalikku ruumi nagu arhetüüpne tähtis vanamees.

53 53 Oma keha uurides Christian Veske Meditsiini diskursus on inimeste kehatunnetust paljuski muutnud. Mida arenenum ja edasijõudnum on ühiskond, seda rohkem ollakse peale kõige muu teadlikud ka meditsiinist, selle võimalustest, eelistest ja tulemustest. Tuntakse oma keha välispidiselt, muudetakse seda vastavalt kehtivatele ideaalidele. Keha sensoorses ülesehituses peetakse ülimateks ikka nn väliseid meeli (nägemine ja kuulmine), vähem tähtsustatakse lähedasi meeli (kompamine, haistmine, maitsmismeel). Nägemis- või kuulmismeele kaotust peetakse traagiliseks ja seda ei suuda korvata näiteks haistmismeele tugev areng. Selle üheks põhjenduseks võib pidada väliste meelte seostamist refleksiooniga ja lähedaste meelte seostamist kehalise ja seega vähemväärtusliku tunnetamisega. Mida enam meditsiin areneb ja inimeste teadlikkus oma kehast kui meditsiinilisest entiteedist suureneb, seda nõrgemaks muutub keha. Keha kui bioloogiline subjekt kaob ning asendub ühiskonna ja sotsiaalse mina poolt konstrueeritud olevusega. Selle kadumise pärast tunnebki keha end väetimana ja just seetõttu hakkab indiviid alateadlikult või teadlikult end medikaliseerima (termini olen laenanud Foucault lt). Meditsiinis nähakse päästjat, usk meditsiini on kõikvõimas. Kummatigi ei usaldata samal määral meditsiinitöötajaid neile heidetakse ette puudulikke teadmisi ja vähest kogemust, tõdedes enese olukorra erakordsust ja ainulaadsust. Seda sobib illustreerima reklaamimaailm, kus sõltumatute laborite poolt välja töötatud toodetele omistatakse meditsiiniliselt või teaduslikult tõestatud omadusi, antakse juurde lisaväärtust, et saavutada inimeste usaldus ja seega suurem tarbimine (nt kosmeetika- ja ilutööstus, lemmikloomatoit jne). Postmodernistlik inimene teab meditsiinist palju Xanax, Viagra, Zovirax, Otrivin, osteoporoos ja stress on nimed ja sõnad, mida on tänapäeval peaaegu igaüks kuulnud. Tuntakse huvi meditsiini vastu ja oma keha kui meditsiinilise uurimisobjekti vastu. Kui keha jääb haigeks, on praegusaja inimesel eelteadmised selle kohta, mis tal viga on. Oluliseks on saanud enese diagnoosimine, tihtipeale diagnoositakse end Interneti või teatmeteoste abil ning määratakse ravi telereklaami põhjal tuletagem meelde Prostamol Uno, Espumisani jt ravimite reklaame. Enese medikaliseerimine on segu uudishimust, turvalisest hirmust, nartsissismist ja naudinguootusest. Inimene on loomult uudishimulik ja soovib kogeda eri protsesse läbi enese. Seda loomulikult juhul, kui ollakse teadlik positiivsest lõpplahendusest. Sama kehtib ka isikliku keha kohta. Kõik me õpime oma keha ja selle aistinguid tundma läbi loomuliku kognitiivse protsessi, olgu see siis valu või naudingu tunnetamine. Oma keha käsitamine meditsiinilise uurimisobjektina on üheks uudishimu vormiks.

54 54 Toon näite enese elust. Juba mõnda aega oli mu kõht valutanud. Kodus olles katsusin seda mitmest kohast. Olin kuulnud, et kui kahtlustatakse pimesoolepõletikku, tuleb näpuotstega kõhu paremale poole vajutada ja järsult lahti lasta. Kui tekib valu, võib tegu olla pimesoolepõletikuga. Proovisin järele ja otsisin Internetist infot juurde. Leitut läbi töötades muutusin ma järjest kindlamaks, et tegu on pimesoolepõletikuga. Läksin haiglasse ja rääkisin oma kahtlustest. Mind uuriti ja otsustati saata lõikuslauale. Minu määratud diagnoos loeti õigeks. Mäletan end lebamas operatsioonilaual ja juurdlemas selle üle, mida ma parajasti tunnen. Mõtlesin sellele, et kõik mu järgnevad tunded sõltuvad minu enda valulävest ja valu määrast. Seega ei saa järgnevat kohaldada olukordades, kus prevaleerib valu, nii et ei jää võimalusi teisteks aistinguteks ja tunneteks. Niisiis, olles paljastatuna operatsioonisaali eredas ja halastamatus valguses, kus keha ümbert on kadunud igasugused saladused ja sotsiaalne kuuluvus, tundsin, kuidas minu kehast saab miski teine. Teisesuse tunne oli seotud minu enda poolt teistele indiviididele antud õigusega kontrollida minu keha. Ma hakkasin teda, keha, tundma meditsiinilise entiteedina, mille üle minul endal kontrolli enam ei ole. Tõsi küll, enne anesteesiat kontrollin teatud osa muskulatuurist, kuid keha kui objekt ei kuulu enam mulle. See tunne on ühtaegu hirmutav ja selle hirmu kaudu nauditav, kuid nauditav ainuüksi seetõttu, et tegu on turvalise hirmu ja turvalise valuga. Minus on teadmine, et suure tõenäosusega läheb kõik hästi, ja seega tuleb antud olukorrast võtta viimast. Kuulasin kirurgi, õdede ja hooldusõdede omavahelist suhtlemist, mida ilmestasid meditsiiniasutusele iseloomulikud hääled: vaikne mürafoon, pulssoksümeetri piiksumine (minu keha on kuuldavaks tehtud läbi masinate!), metalsed helid, mis juba suhestuvad minu kehaga oodatavate tegevuste kaudu. Seejärel mind torgitakse, mu kehasse lastakse fluidumeid, mis teevad mind esmalt rahulikuks, siis tuleb õndsustunne ja unustus. Ärkamine on sellisel juhul alati ebameeldiv. Keha, mille normaalset või ka kohandunud ebanormaalset toimimist muudetakse toore jõuga, reageerib peamiselt valuaistingute ja kurnatusega. Edasine on juba enesele tõestamine ma saan oma valuga hakkama, ma võidan selle ja mu keha saab minuga taas üheks. Samamoodi on hambaarsti juures käimisega. Enamik inimesi on seda teinud ja paljudel on hambaarstiga seotud minevikuhirmud, mis takistavad tegevuse erakordsuse nautimist. Hirmudest ülesaamisel, protsessi kaasatuna ei pruugi aga suhestuda mitte oma keha aistingute kaudu, vaid võib asuda uuriva kõrvalseisja kohale. Paikse tuimastuse võlu selles seisnebki, nii saab võimaluse tunda osa oma kehast teisena, olles samas ise teadlik sellest, et see on ikkagi oma keha osa. Selline enese kehaga eksperimenteerimine on alguses kompav ja arglik, kuid nii nagu iga tegevuse ja olemuse demüstifitseerimise puhul, kehtib ka keha kui meditsiinilise entiteedi avastamisel reegel, et aja möödudes ja kogemuste sugenedes suureneb ka huvi, edeneb teadlik suunamine ja tekib sündmuse kordumise ootus. Siinkohal on oluline vahet teha eelkirjeldatul ja seisundil, mida tuntakse rahva seas nimetuse hüpohondria all. Oma keha andmisel meditsiini võimusesse ei naudita mitte haigeolemist ega otsita endale haigusi, vaid nauditakse tunnetust, mis käib kaasas meditsiiniliste protsessidega. Loomulikult sõltub siin palju indiviidist kõiki protseduure ei saa mingil juhul nauditavateks pidada. Tihtipeale on hoopis hirm, alandus ja tülgastus need tunded, mis juhivad meie mõtet. Kui tegu on tõepoolest ebameeldivate meditsiiniliste protseduuridega, osutab keha vastupanu ja teeb kõik endast ole-

55 55 Käisin tegemas ühes kliinikus viljakustesti. Võeti ka vereproov. Istusin sinkjashallide seintega ruumis ning tuli 30. aastates õde ja hakkas veenist verd võtma. Õnnetuseks torkas ta parema käe veeni katki. Päris valus oli ja verd tuli ka. Pidin enda kätt kõveras hoidma. Käsile võeti vasak käsi ja pärast mõningast torkimist saigi õde vere kätte. Nüüd, kui ma istusin, mõlemad käed küünarnukist kõverdatud, pani ta mu ette plastmasstopsi ning mõned 10 aasta tagused Eesti pornoajakirjad ning ütles: Noh, see ei tohiks kaua aega võtta! Vaatasin talle saamatult otsa (käed ju ei tööta!) ning küsisin hädiselt: Aga mismoodi?. Kasutage oma fantaasiat, ütles õde naeratades ning lahkus. Christian Veske Lapsena tahtsin saada ooperilauljaks - suureks, ümmarguseks ja võimsa häälega. Välja tuli teisiti huvitama hakkasid hoopiski inimesed ja nendevahelised suhted. Kasvultki ei anna lapsepõlveunistust välja.

56 56 neva, et välistele ärritajatele mitte alluda. Sel juhul ei saa ka rääkida kehast kui teisest, vaid vastupidi, millestki, mis on väga lähedane ja enda oma, millestki, mida ei saa jaotada ja mille üle teistel kontrolli olla ei tohi. Oma keha võib eri olukordades eri viisil tunnetada. Tihtipeale on meeldiv ja väga lihtne lihtsalt aisting vastu võtta ja seda just nõnda nautida. See kehtib tavaliselt meile meeldivate ärritajate puhul: silitused, embused jms. Ebameeldivate aistingute korral, kus negatiivse tunde määr ületab kriitilise piiri, keha tõrgub ja otsib veel peidusolevaid jõuvarusid, mida kasutada. Kui aga ärritaja olemus on pisut ebaselge, on üheks võimaluseks asuda ise uurija rolli, olla kaasatud protsessi ja niimoodi tegevust nautida.

57 57 Keha ja HIV Igor Sobolev Maailmas pole midagi ainulaadsemat kui meie keha. Seetõttu seisab iga inimese ees ülesanne leida selline tervise hoidmise viis, milles võetaks igakülgselt arvesse just selle keha omadusi. Rääkides tervisest, ei saa jätta rääkimata elust enesest. Aga elu see on imeilus, koos oma rõõmude, võitude, ootamatuste ja ka raskustega. Just raskused lubavad meil vaadata enesesse, annavad meile võimaluse muutuda ja leida üles oma isiksuse parimad jooned. HIV on inimese immuunpuudulikkuse viirus (human immunodeficiency virus). Nagu ka teised viirused, ei suuda see eksisteerida iseseisvalt, vaid vajab paljunemiseks peremeesorganismi inimrakku. Nagu parasiit, kasutab HIV peremeesraku ainevahetust inimkehas elutsemiseks. Erinevalt inimestest ei tea viirused, mis on diskrimineerimine. Viirusele ei lähe korda inimese sugu, sotsiaalne seisund või seksuaalne eelistus. Kõik, mida HIV vajab, on võimalus inimese kehasse tungida. Inimese nakatumine HIVga saab toimuda ainult kontaktist viirust kandvate kehavedelikega (veri, seemnevedelik, tupeeritised, rinnapiim). Pole olemas riskirühma, on ainult olukorrad, mis võivad olla ohtlikud. Need on: narkootikumide süstimine veeni, HIVga nakatunud doonori vere ülekanne, organite ja kudede kontakt ja siirdamine, naha või limaskesta vigastamine meditsiiniliste või muude instrumentidega, mis on HIVga kokkupuutes olnud, kosmeetilised protseduurid, tätoveeringute tegemine, kõrvade ja teiste kehaosade augustamine mustade nõeltega, sünnitamine, kui ema on HIV-positiivne. Kuidas veenda inimesi HIV testi tegema? Paljude käitumist ajendab hirm, et testi tegemisel leitaksegi see hirmus haigus ning see on põhimõtteliselt sama kui surmakuupäeva teadaandmine. Kuidas pärast seda edasi elada? Kuidas selle teadmisega edaspidi hakkama saada? Peaaegu mitte keegi ei soovi teada oma surmaaega, sest teadmatus teeb meid mingis mõttes surematuks. Teadvustatud surmahirm on omane ainult inimesele. Loomi, kellel selline teadlikkus puudub, kaitseb vaid enese alalhoiu instinkt ja nemad surra ei karda. Inimene oskab mõtiskleda ja sellest tulenevalt on tal palju probleeme. Meie teadvus näitab meile abivalmilt, mida on vaja karta, pöörates erilist tähelepanu lahkumisele meie muresid täis maailmast. Surma vältimatust on eriti raske omaks võtta ateistliku maailmavaate esindajatel. Pelk mõte sellest, et pärast surma pole midagi, suudab mürgitada kogu meie olemise. Inimene ei näe sellisel juhul elu ja surma mõtet ning klammerdub kramplikult oma füüsilisse eksistentsi, elades pidevas maise keha kaotamise hirmus. Usklikel on elu kergem, sest nad ei karda üle minna teise ilma. Nende jaoks on keha lihtsalt rõivas, mille võib kõrvale

58 58 heita, kui ta on ära kantud. Nende jaoks on kõige olulisem hinge elu. Pole oluline, millal äraminek saabub see sõltub kõrgemast tahtest. Surmaaja teadmine on inimpsüühikale üleliigne ja mittevajalik. Igale organismile on antud kindlaksmääratud aeg ja seda eirata on rumal. Küll aga võib inimene ise oma keha kahjustades lõpu lähenemist kiirendada. AIDS, vähk ja teised surmahaigused varitsevaid meid igal sammul ja me ei suuda ennast alati nende eest kaitsta. Me suitsetame, tarvitame alkoholi, joome musta vett, sööme riknenud toitu, meie kehas elavad parasiidid, oma kolooniaid arendavad seened, viirused ja bakterid. Tõesti, võib ka kõigele sellele mitte mõelda, põgeneda teadmise eest, lootes, et organism saab ise hakkama. Kahjuks aga tihti ta ilma abita hakkama ei saa. Ja siin tulebki ise valik teha aidata ennast või mitte. Kui te ei tea, mis haigust te põete, siis ei saa te ka midagi ette võtta. Saate ainult karta. Hoolimata sellest, kas te teate või ei tea, et teil on AIDS, on tulemus sama surm. Aga kui te olete oma haigusest teadlik, siis võite oma elu pikendada. Teie ülesanne on leppida sellega, et mitte kõik ei sõltu teie tahtest. Samas sünnitab teadmatus hirmu ja ärevust. Peites ennast teadmatuse seina taha, koormate ennast ise illusioonidega ja võib-olla lasete mööda võimaluse terveks saada või õppida paratamatusega leppima. Ka viimane on oluline. See on parem, kui mürgitada enda ja oma lähedaste elu, karta elada ja lapsi saada. Isegi siis, kui inimesel on HIV, võib ta oma tervist kaitsta. Kuigi praegu on võimatu HI-viirusest täielikult lahti saada, saab siiski aeglustada viiruse arengut, samuti vältida ja ravida muid ohtlikke kaasnevaid haigusi. Võitluses HI-viirusega on saabunud uus ajastu. Hoolitsege enda eest! Pidage silmas, et HIV ja AIDS ei ole üks ja sama asi. Kui teil avastatakse HIV, siis tähendab see, et teie kehas on viirus, millest te täielikult vabaneda ei saa. AIDS on HIV staadium, milles algavad tõsised terviseprobleemid. Siiski on olemas ravimid, mis võivad aeglustada HI-viiruse ja AIDSi arengut. Kombineeritud viirusevastase teraapia abiga on võimalik immuunsust paremaks muuta, kui inimesele on õiged ravimid kättesaadavad ja ta talub neid hästi. Ravimid annavad HI-viirusega Igor Sobolev on sündinud aastal. Lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli, praegu õpib Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö erialal. Töötab MTÜs Convictus Eesti süstlavahetuspunkti projektijuhina. Eesti HIV+ võrgustiku juhatuse esimees.

59 59 inimestele võimaluse kaua elada. Enamikule HIV-positiivsetele muutub seetõttu väga oluliseks hea füüsilise vormi ja tugeva tervise hoidmine. Selle eesmärgi saavutamiseks, aga ka elukvaliteedi parandamiseks ja elu pikendamiseks on vaja õigesti toituda ja kehaliselt aktiivne olla. Väga oluline on kontrollida oma kaalu. Toitumishäired on HIV-positiivsete seas väga sage probleem. Sama tähtis on juua piisavalt vett vähemalt kaks liitrit päevas, et tagada kõigile keharakkudele sobiv elukeskkond. Vitamiinid ja mineraalid mängivad HIV-positiivse inimese toitumises keskset rolli, sest nad mõjutavad suuremal või vähemal määral immuunsussüsteemi toimimist. Viimase paari aasta jooksul on HIV-positiivsete hulgas märgatud teatud kehaehituse muutusi. Neid on vahel nimetatud lipodüstroofiaks, vahel rasvkoe ümberjaotumise sündroomiks. Nende muutuste põhjused ja seos retroviirusevastaste preparaatidega pole lõpuni selged. Kehaehituse muutused võivad viia nii rasvumise kui ka kehakaalu languseni. Rasvavoldid võivad ilmuda kõhul, rinnal ja kaelal (nn pühvli küür). Kaalulangus puudutab nägu, käsi, jalgu, tuharaid jäsemed muutuvad väga kõhnadeks, veenid tungivad esile, põsed vajuvad sisse. Rasvumine kõhu ja rinna piirkonnas on enamasti omane naistele, samas kui rasvakaotus näol, kätel, jalgadel ja tuharatel ilmneb eelkõige meestel. Vahel toimuvad muutused ka ainevahetuses, näiteks tõuseb kolesterooli, triglütseriidide ja suhkru sisaldus veres. Enamikul HI-viiruse kandjatel aga ei ole võimalik tuvastada mingeid väliseid sümptomeid ja nad võivad jätkata oma harjumuspärast eluviisi. Siiski võib see diagnoos tuua kaasa psühholoogilisi probleeme ning viirusega elama õppimine võib kaua aega võtta. Miks mitte näidata enda vastu üles nii palju hoolitsust kui võimalik toituda õigesti, tegeleda spordiga? Õppige filosoofiat, minge kirikusse, pange kinni aeg psühhoterapeudi juurde peate hoidma oma sisemist maailma hirmuta ja harmoonilisena. Hingeline harmoonia võimaldab hoida ka füüsilist keha ning elada selles ilmas pikalt ja õnnelikult.

60 60 Kristjan Kalm Ma olen Cambridge i Ülikooli neurobioloogia doktorant. Millekski muuks eriti aega ei jätku. Kui jätkub, siis lähen õue millegagi tegelema.

61 61 Intellektuaali keha Kristjan Kalm Aastal 2007 valis Prantsuse rahvas riigi presidendiks Nicolas Sarkozy. Valiti põhimõtteliselt täiesti uus tee Sarkozy lubas kõlavalt ja kõikjal muuta majandust, reformida avalikku sektorit ja korraldada ümber riigi maksupoliitika. Mõneti vähemolulise muudatusena on prantslastel nüüd president, kes teeb igal hommikul tervisejooksu. Keskmine kodanik ei ole samas mitte kõige osavam valima olulise ja vähemolulise vahel, mistõttu televisioon pakub arvamussaateid, kuhu kutsutakse kirjanikke ja kultuuritegelasi aasta 27. juuli õhtul nautisid prantslased France 2 analüütilist publitsistikasaadet Mots Croises ( Ristsõnad ), kus üldisesse televestlusesse lisas oma mõtteid kirjanik ja publitsist Alain Finielkraut, erudeeritud ja huvitavalt kõnelev mees. Finielkraut on põlvkonnast, mida prantslased kutsuvad 68. aasta generatsiooniks: sotsiaalselt tundlik, printsipiaalselt vasakpoolne ja alati valmis sõna võtma nende nimel, kes ise nii kõneosavad pole. Tol õhtul leidis Finielkraut üldise diskussiooni käigus, et tervisejooks või le jogging, mida Sarkozy pioneeri usinusega harrastab, on kapitalistlik ajaviide ja demokraatlikule mõtteviisile ohtlik. Lääne tsivilisatsioonis on oluline jalutamine kui tunnetuslik ja reflektiivne tegevus, arvas Finielkraut. Le jogging, jätkas kirjanik, on keha management; jooksja ütleb: mina kontrollin keha ning sel pole mingit pistmist mõttetööga. Finielkraut tõi õpetlasena eeskujuks hoopis vanakreeka peripateetikud, Aristotelese õpilastest alguse saanud koolkonna, kelle nimi tuleb jalutamise käigus kulgenud intellektuaalsest vestlusest. Aristoteles armastas väidetavalt loenguid ja seminare läbi viia piki lütseumi stoad jalutades. See kaunis näide on antiigi kontekstis paraku üsna mõttetu. Üks asi on akadeemilise seminari läbiviimine, hoopis teine kehalise harjutuse mõte ja iseloom. Xenophon 2 kirjeldab, kuidas Sokrates, nähes, et Epigenes oli noore mehe kohta viletsas kehalises vormis, ütles: Sul on keha nagu mehel, kes pole avalikest asjadest huvitatud! Epigenes vastas, et ta on tavaline kodanik, kes ei huvitugi avalikust elust. Sokrates sai vihaseks ja teatas: Sina ei pea oma keha eest hoolitsema mitte vähem kui sportlane, kes võistleb olümpiamängudel! Sokratese järeldusel oli halvas vormis keha häbiväärne tõend sellest, et noor mees ei osale linna avalikes tegemistes ja elukorralduses ei sobilikul määral ega sobivas vaimus. Sõduri ja ka iga tavalise mehe jaoks, ütles Sokrates, pole ühtegi tegevust, mida ta teeks heas kehalises vormis olles halvemini. Sellest tulenevalt peab iga mees töötama maksimaalse ilu ja tugevuse heaks oma kehas, sest ainult nii on täielikult võimalik täita oma kohust teiste kodanike ees.. Vt telesaate salvestust: sarkozy-joggeur-lavis-de-finkielkra. 2. Xenophon, Memorabilia, Ithaca: Cornell University Press, The Agora Editions, 1994.

62 62 Finielkraut arusaama tervisejooksust korjas Prantsuse meedia kiiresti üles. Libération, prominentne ajaleht ja Jean- Paul Sartre i lemmiklaps, avaldas kohe esmaspäeval juhtkirja Kas le jogging on parempoolne?. Juhtkirja kõrval oli ilmekas foto, kus päikeselisel tänaval sörgib palja ülakehaga atleetlik noormees, kõrvaklapid peas. Pildi vasakus servas sekundeerib talle blond näitsik. Foto on allkirjastatud küsimusega: Kes usub, et suur poiss valiks LCR-i? (LCR Ligue communiste révolutionnaire on Prantsuse trotskistide partei, kes käib paar korda aastas punaste lippudega tänaval kolhoose nõudmas.) Erinevalt Sokratesest on treenitud keha Libérationi jaoks pigem enesekesksuse sümbol. Tuntud spordiajakirja VO2 peatoimetaja Odile Baudrier arvab juhtkirjas, et le jogging on suunatud individualismile ja tulemusele, mida traditsiooniliselt seostatakse parempoolse maailmavaatega. Spordisotsioloog Patrick Mignon lisab, et Prantsuse intellektuaalid on sportlikku tegevusse alati teatud põlgusega suhtunud, samas kui kehakultus jääb totalitaarsete režiimide pärusmaale. Natside antiigivaimustus on üldtuntud. Leni Riefenstahli kuulus dokumentaalfilm aasta olümpiamängudest sisaldab muu hulgas kaadrit, kus üks kuulsamaid antiikskulptuure Myroni Kettaheitja muutub montaaži käigus elavaks ketast lennutavaks saksa sportlaseks. Adolf Hitler oli Kettaheitjast nii vaimustuses, et aastal sai Saksa diplomaatiline korpus Itaalias eriülesande toimetada skulptuur ükskõik mis viisil Berliini. Itaalia kultuuriministri vastupanu eirati ja alles aastal viidi kuju vaikselt Itaaliasse tagasi. Vale on aga natside keha- ja antiigivaimustust võtta tühise vormikummardamise pähe või pidada ainult neile omaseks.. Libération, , Le jogging est-il de droite? sajandi Euroopa oli lausa obsessiivselt kinni Vana-Kreekas, palju praktilisemalt kui eelmistel sajanditel. Byron ja Mavrokordatos, Lord Elgin ja Parthenon, Schliemann ja Trooja ning kahtlemata saksa filosoofia, mille üks eredamaid esindajaid Friedrich Nietzsche asetab Finielkraut antiigiideaali hoopis teistsugusesse konteksti. Sakslased, ütleb Nietzsche, on taasloonud sideme suurte kreeklastega, inimsoo senise kõrgeima vormiga. /-/ Täna oleme taas ligidal neile maailma tunnetamise vormidele, millele kreeklased aluse panid. /-/ Me muutume iga päevaga üha rohkem kreeklasteks: alguses, nagu on täiesti aus, oma ideedes ja hinnangutes, /-/ kuid ühel päeval ka oma kehades. 4 Platoni kodaniku jaoks oli kehalise treeningu koht gümnaasium kasvatuse ja enesetäiendamise lahutamatu osa. Vana-Kreekas tohtisid võimlasse tulla ainult mehed. Eeskujulik linnakodanik käis gümnaasiumis regulaarselt, lisaks koguneti gruppidesse, et tegeleda ühiste spordiharrastustega. Platon väidab, et Sokrates armastas aega veeta peamiselt Taurease gümnaasiumis Jumalate Kuninganna templi lähistel, kuid külastas sageli ka teisi treeningukohti, eriti kui mõni ilus noormees juhtus kutsuma. Gümnaasiumis võttis mees kõigepealt riided seljast, õlitas keha ja asus siis harjutusi sooritama. Treeningu lõppedes kooriti õli ja mustus kehalt erilise pulgaga maha. Libérationi palja ülakehaga alfaisane sobiks väliselt antiikfilosoofi maailma ideaalselt. Ilmselgelt ei kattu need näited Finielkraut ega Prantsuse vasakpoolse meedia arusaamaga antiikkehast ja -vaimust. Miks siis peab erudeeritud kirjanik oma vastuseisu presidendi tervisejooksule peitma otsitud antiigipõhjuste taha? Millest üldse selline vimm tervisejooksu vastu? Miks leiab sotsioloog, et osa intellektuaale on sportlikku tegevusse alati põlgusega suhtunud? 4. Friedrich Nietzsche, The Birth of Tragedy and Other Writings (Die Geburt der Tragödie, Oder: Griechentum und Pessimismus), trans. Ronald Spiers, Cambridge University Press, 1999.

63 63 Asi võib olla selles, et igal sammul fotograafide karjast ümbritsetud Sarkozy armastab joostes kanda musta NYPD logoga T-särki, mis Prantsuse vasakpoolse jaoks on kergelt mõnitamismaiguline. Tuletab ehk ka meelde aega, kui Sarkozy oli siseminister ja ähvardas getode kaupa rahvast Prantsusmaalt välja deporteerida. Pigem ei sobi ilusa kehaga noor mees solidaarsusele suunatud mõttemalli. Kui paljud kõrvaklappide ja solaariumipäevitusega noormehed jõusaalist lähevad koos põllumehega tänavale protestima? Muidugi võib intellektuaal mõelda: kust võtab tööinimene üldse aega ja raha tervisejooksuks ja jõusaaliks? Postsovetlikus vestlusringis on intellektuaali ja töölise solidaarsus juba ette irooniline. Umbes samas mõõtmes nagu neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Hämmastavalt paljude haritud prantslaste jaoks on aga tegemist tõsiste teemadega. Ma olen ise üsna ebaõnnestunult üritanud vaimutseda kapitalistlikku hüdra kirjeldades. Mu vestluskaaslaste reaktsioon oli väsinud ohkega sarnanev ilme, võib-olla teatav nukrus, et hoolimata tsiviliseeritud kestast õnnestus mul ikkagi mingi primitiivsusega hakkama saada. Kannatlikkus on voorus, ütles nende nägu. Mõned päevad tagasi oli mul lõunapausi ajal vestlus prantslasest kolleegiga, kes pole päevagi manuaalset tööd teinud (arvan stereotüüpselt, et ka tema juristidest vanemad mitte) ega kardetavasti isegi mitte oma palgast elanud. Catherine-Marie kaalus elavalt võimalusi, kuidas tähistada 40 aasta möödumist Che Guevara surmast: võib-olla ühendada see saabuva globaliseerumisvastase päevaga? Catherine-Mariega on ühiskondlikel teemadel üsna raske vestelda, sest erinevalt minust on ta lugenud virnade kaupa kirjandust ja omandanud argumentatiivse arsenali, millega ma isegi ei ürita rinda pista. Tema relvastusse kuuluvad muu hulgas teooriad kliima modelleerimisest, Disneylandist, õpetajakoolitusest ja arstiabi korraldamisest. Klassikaline intellektuaal, ma ütleksin. Pole raske näha, kuidas siia sobituvad sellised teemad nagu keha objektistumine meedias, moe ja reklaamitööstuse diktaat, naise roll ühiskonnas jne. Esteetiline keha ei mahu tänapäevastesse égalité ja fraternité raamidesse, sest see on seotud väga pisikese vähemusega. Kehaideaali kuulutamine pole solidaarne aasta oktoobris tegi Briti tervishoiuministeerium uuringu ülekaalulisuse põhjuste ja ulatuse kohta 5. Aruandes leitakse, et ülekaalulisus on vältimatu ühiskonnas, kus energiaküllane ja odav toit, motoriseeritud transport, masinapõhine olme ja istuv eluviis on domineeriv. Lisaks leiavad autorid, et seetõttu ei saa vastutust ülekaalulisuse eest panna üksikisiku õlgadele, vaid ühiskond tervikuna peab probleemile vastu astuma. Viimane lause oleks nagu otse aktivisti-intellektuaali vihikust: kõik me koos oleme süüdi ja seetõttu lasub kõigil solidaarne kohustus. Ja mida paksemaks ühiskond muutub, seda elitaarsem on esteetiline keha. Esoteerilisem mõttetöö on seevastu kättesaadav kõigile, nii riigipeale kui ka palgatöölistele. Esimene võiks ja peaks olema eeskujuks viimastele. Näiteks François Mitterrand i karjääri lõpust tehti film Le promeneur du Champs de Mars. Väärikas hallipäine mees kulgeb koos valitud kaaslastega Marsi väljakul. Intellektuaal võib olla väsinud, põdur, vana ja paks, kuid see kõik pole oluline, kui silmis hõõgub jätkuvalt vaimutuluke. Naljakas, kui palju rohkem on selles arusaamas klassikalist judeokristlikku doktriini keha tühisusest ja vaimu suurusest, mis juba mitu sajandit järjest pigem tagurlusena kirja läheb. Kas siis intellektuaalide spordipõlgus on kui paradoksaalne dualism, keha ja vaimu põhimõtteline vastasseis? Kehaline see on mittevaimne, miski iseenesest vähemoluline ja -väärtuslik. Iga terve mõis- 5.

64 64 tusega inimene, intellektuaalist rääkimata, eelistaks ju tervet vaimu tervele kehale. Miks aga siiski põlata vormika biitsepsiga noormeest? Miks nüüd ma muidugi fantaseerin vaatas nii mõnigi kohalik poeet mõningase skepsisega Aleksandr Karelinit, kui ta esimest korda Novosibirskis luuleringi astus. Võib-olla on mõttetu targutada solidaarsuse ja indoktrineerituse teemadel ja vastus peitub hoopis teatavas intellektuaalses iseloomujoones, mida kirjeldas markiis de Merteuil romaani Ohtlikud suhted filmiversioonis Nagu enamik intellektuaale, on ta rusuvalt rumal.

65 65 Mõned eelistavad olla vähem mehelikud: meeste kehade meditsiiniline vormimine Türgi sõjaväes Alp Biricik Mu isa tavatses öelda: On kaks asja, millest türgi mees ei pääse surm ja sõjavägi. Sõjaväeteenistus on Türgis meestele nimelt kohustuslik. Kuid mina tean, et sõjaväge saab vältida. Ma ei ole kunagi tahtnud sõjaväkke minna ja valisin selle asemel vähem meheliku variandi. Minust sai niiöelda puudega mees. Mitte et mul oleks mõni füüsiline viga haav või käe puudumine. Ent mõni aasta tagasi pandi mulle diagnoos äärmiselt homoseksuaalne. Türgi riigi ja sõjaväe jaoks tähendab see vähem mehelik ja vaimse puudega ning seda kinnitab arstitõend. Mida tähendab aga olla tõeline mees Türgis? Tõelise mehe konstrueerimine Türgis toimub kindlate mängureeglite ja tseremooniate kaudu. Iga tõeliseks meheks saamise riitus põhineb väärtustel, milles on sulandunud patriarhaalsed, religioossed, klassipõhised ja militaristlikud jooned ja mida raamistab tänapäevane soosüsteem. Perekonnad peavad maha suure peo, et tähistada poja ümberlõikamist see on esimene mehelikkuse märk, mis kehale graveeritakse. Noormehed tähistavad meessoost sõpradega oma edu, kui on olnud esimeses vahekorras naisega milli olmak tähendab sõna otseses mõttes meheks saamist. Abielu ja töökoha korraldamine on perekondade jaoks alati auasi. Eriti uhked ollakse siis, kui poja perre sünnib poeg, kes perekonda tulevikus toetab. Ent enne abielu peab mees läbima sõjaväeteenistuse, mida peetakse tema pühaks kohuseks sõdalaste ees, kes rajasid nüüdse riigi oma vere ja uhkusega. Perekonnatseremoonia, mis korraldatakse mehele enne sõjaväkke minekut, toob kokku tema sõbrad, sugulased ja pereliikmed mitte ainult selleks, et talle tema viimsel söömaajal heameelt teha, vaid seetõttu, et ta ei pruugi enam koju naasta ja temast saab märter. Enamik traditsioone järgivaid türgi perekondi ei luba oma tütardel abielluda mehega, kes ei ole sõjaväes käinud. Sõjaväekohustuse küsimus kerkib esile ka väljaspool perekonnasuhteid. Tööle kandideerimisel on sõjaväeteenistuse läbimine endiselt üks olulisemaid kriteeriume, mida arvestatakse. Lisaks ei lubata meessoost Türgi kodanikul, kes ei ole õigel ajal sõjaväekohustust täitnud, riigist lahkuda, isegi kui tal on kehtiv pass ja viisa. Teisisõnu ei aita sõjaväeteenistuse läbimine mitte ainult meheks saada, vaid tähendab seda, et saadakse tõeliselt vabaks meheks, kes on oma perekonna, ühiskonna ja riigi silmis oma aukohuse täitnud.

66 66 Mina olen üks nendest meestest, kes valis võimaluse olla vähem mehelik, lubades sõjaväelise meditsiini pilgul end ja oma keha kontrollida ja selle üle otsuseid teha. Ma nõustusin esitama fotosid, mis kujutavad mind vahekorras teise mehega selgelt passiivses positsioonis, ning lasin sõjaväearstil torgata läbivaatusel sõrme oma pärakusse, et ta saaks kontrollida lihaste lõtvumist ja meditsiinilises mõttes veenduda, et mind on võetud nagu naist. Mehed peavad sellise kontrolli puhul läbima psühholoogilised testid, mille eesmärk on tõestada, et nad on oma keha ja seksuaalsuse suhtes segaduses. Näiteks nn maja-puu-inimese-testis, kus korstnat peetakse sõjaväelise meditsiini loogika kohaselt falliliseks objektiks, loetakse ilma korstnata maja depressiooni ja meeleheite väljenduseks. Hekki maja ümber tõlgendatakse isiku haavatavuse sümbolina, mis toetab arsti otsust homoseksuaalsuse diagnoosi panemisel. Mõningatel juhtudel, kui sõjaväearstid ei ole tões kindlad, tuleb osa või kõiki nn meditsiinilisi teste, mille loogika pärineb 19. sajandist, korrata igal aastal, kuni hälve on kindlalt tõestatud. Võib muidugi küsida, mispärast keegi üldse laseb endale sellise diagnoosi panna. Eks igaühel on omad põhjused. Osale meist oleks sõjaväeteenistus talumatu kogemus, sest kardame võimalikku homoviha ja vägivalda, mis võib järgneda, kui teised sõdurid saavad teada, et me pole normaalsed. Teistele, eriti neile, kes on äsja oma karjääri alustanud, tähendaks sõjaväeteenistus lihtsalt ajakaotust. Mõnele meist aga on vastus lihtne: me pole kunagi tahtnud olla osa militarismist ja süstemaatilisest õpetusest, kuidas kasutada relva teiste tapmiseks. Eelkirjeldatud meditsiiniliste protseduuride vältel kasutasid mõned enda kaitseks soolisi strateegiaid, et muuta riigi vägivald oma keha suhtes kergemini talutavaks. Teadsime, et tõendi saamine oli lihtsaim pääsetee. Üks strateegia, mida kasutasime, oli meditsiiniliste protseduuridega nõustumine. Kuid osa meist otsustas etendada naiseliku või hüsteerilise naise rolli, riietudes seelikusse ja kasutades odavat meiki, teisisõnu kasutades ära mittemehelikke kehalisi ja soolisi naisele viitavaid märke. Üks aga etendas mehelikku rolli ja hoiatas arste, et tal on meeletu fetiš sõjaväevormi suhtes ja et sõjaväkke värbamise korral kepiks ta kõiki, kuidas vähegi jaksab. Vaid üks mees valis teise tee. Talle olid vastumeelt nii sõjaväeteenistus kui ka igasugused militarismi vormid, aga samuti gei diagnoos, mille alusel ta oleks väga lihtsalt sõjaväest pääsenud. Ta võeti kinni, pandi vangi ja teda piinati. Pärast tõendi väljastamist ei olnud kogu protsess veel lõppenud. Saanud diagnoosi äärmiselt homoseksuaalne, homoseksuaalsete kiindumustega või psühhoseksuaalse häirega, jäid mõned meist ilma ametikõrgendusest. Näiteks need, kes tahtsid töötada riigiasutuses täiskohaga, pidid jätkama osalise tööajaga ametikohal. Mõne tõukas ära perekond, kes ei tahtnud enam sellise märgi külge saanud pojaga tegemist teha. Arutelu sääraste lugude sealhulgas minu loo üle annab aimu keha ja võimu suhetest Türgis. Kasutatud soolised strateegiad (nt teise etendamine) tulenevad meie igapäevastest teadmistest selle kohta, kuidas tulla toime teiseks olemisega hegemoonilises meeste maailmas, mis sildistab kõiki identiteedi vorme, mis nn ideaaliga ei sobi. Seega usun, et sõjaväehaiglad ja nende meditsiinilised protseduurid mitte ainult ei eralda terveid heteroseksuaalseid heas vormis meeste kehasid sobimatutest homoseksuaalsetest meeste kehadest, vaid toimivad ka võimu filtrina, mis tugevdab mehe ja seega ka mehe keha positsiooni. Lisaks on minu arvates veelgi olulisem see, et mulle antud tõend ja selle meditsiiniline pilk toetab nii tõelise ideaalse mehe mõistet kui ka teravdab meeste ja naiste eristust. Selle essee kirjutas mees, kes usub ikka veel, et isiklik on poliitiline ja seega et keha on poliitiline. Ent see kirjutis pole

67 67 mõeldud isikliku pihtimusena, vaid on kirjutatud eesmärgiga näidata, et keha on alati seotud sooga ja järelikult mõjutab seda paratamatult ühiskonna võimukäsitlus. Minu ja teiste meeste kehaline kogemus sõjaväkke (mitte)värbamise protsessis ei ole kirja pandud selleks, et jutustada ohvrite lugusid, vaid näidata meie valikuid tõelise mehe konstrueerimise ja püha tõelise heteroseksuaalse mehe keha suhtes Türgi kontekstis. Keha on kui ajalooline kaart, millele on mõnikord kantud armastuse märgid. Töötasin ülikooli ajal kunstistuudiotes aktimodellina. Ma olin noor ja see oli lihtne, hästitasustatud töö. Kõik, mis ma pidin tegema, oli mitte midagi. Kuid alasti teiste ees seismine tähendab ka oma eraelu näitamist ja mõnikord saab auditoorium teada, mis toimus eelmisel ööl. Mäletan, et kord pidin mõned sessioonid ära jätma maasikate tõttu, mida mu poiss-sõber mu kehale oli jätnud. Ent kuna heast rahast ilma jääda oli kahju, siis leidisin hiljem lihtsa lahenduse: panin nendele meelatele kohtadele puudrit. Alp Biricik on praegu soouuringute doktorant Linköpingi ülikoolis Rootsis. Ta naudib suurlinnades elamist, vürtsika toidu valmistamist, lugemist, kirjutamist, kehaliste teemade puudutamist. Tulevikus, kui ta on 70-aastane, plaanib ta suitsetamise maha jätta.

68 68

69 69 Tantsiv keha kui palimpsest Heili Einasto On raske ülehinnata tema säravat, kena haldjalikku nägu ning õhuvaimule sarnast figuuri; tema liigutuste graatsia ja täpsuse segu ning eelkõige tema imetlusväärset lihaste võimekust see 19. sajandi kirjeldus ei peegelda mitte üksnes tolleaegset arusaama ideaalsest tantsivast kehast, vaid pakub välja siiani kehtiva ilunormi. Tantsiv keha on kui palimpsest, milles on ülestikku ja läbisegi kehade eri tähendused: sooline ja seksuaalne, sportlik ja elatud, poliitiline ja rassiline, ilustatud ja vahendatud. Tants on naine, võiks parafraseerida kuulsa koreograafi George Balanchine i lauset balleti kohta, seda eriti läänemaailma põhjapoolsetes osades. See ilmneb näiteks eesti keele sõnavaras: kui itaalia keeles on nii ballerina kui ka ballerino ja vene keeles tantsovštšik ja tantsovštšitsa, siis meil on vaid baleriin (ja tantsija) ning see on naine. Otsest meessoost vastet ei ole ja sõna meestantsija saamiseks lisatakse nn normaalsele sõnale meest tähistav eesliide, näidates, et tantsija on pigem naist tähistav kui neutraalne mõiste. Kui teistes valdkondades on ebatavaliseks peetud naist (vrd naisluuletaja või naislinnapea), siis tantsus on erandlik mees. Eestis on tantsuilm täis jõulisi naisi nii lava peal kui ka lava taga (Rahel Olbrei, Anna Ekston, Mai Murdmaa, Ida Urbel, Mare Tommingas). Mehed on pigem nende vahele ära eksinud erandid. Kuigi meil on rahvatantsutaat Ullo Toomi, on žanri teerajajaks Anna Raudkats, kelle jälgedes on käinud Helju Mikkel, Maie Orav, Kai Leete, Ene Jakobson, Helmi Tohvelman. Vaba- või moderntants on algusest peale naiste (Ella Ilbak, Gerd Neggo) käes olnud. Tants on Eestis igal juhul naine; eesti mees näib olevat omaks võtnud Cicero seisukoha, et keegi ei tantsi, kui ta ei ole just purjus või vaimsete häiretega. Kui eesti poiss tunneb huvi tantsu vastu, siis riskib ta saada tüdrukuks narritud. Rahvatantsuga on pisut kergem, sest selleks, et poisid saaksid kinnitust, et tants ei ole ainult plikade värk, on loodud mehelikke tantse (nt on olemas tants nimega Kingseppmeister, kus poisid on kingsepad ja parandavad tüdrukute kingi). Nii balletis kui ka rahvatantsurühmades rõhutatakse soolist erinevust kostüümidega: Minu jaoks peab laste ja noorte tantsudes laval eristuma poiss ja tüdruk, on kinnitanud tantsurühma Sõleke üks juhte Helena Reimann. Tants pole üksnes naine, vaid ka üks vahend soolise identiteedi loomisel ja kinnistamisel. Kindlasti ei ole tantsiv keha mitte üksnes sooliselt piiritletud keha, vaid ka heteroseksuaalne keha. Läänemaailmas on ka suurem osa rahvatantse paarisuhtele orienteeritud; isegi rühmas tantsitakse paariti ja suuresti teineteise poole pööratud kehaga see kinnitab arusaama heteroseksuaalsest paarist kui ühiskonna alustalast. Tantsivate kehade abil tugevdatakse ka visuaalselt pilti sellest, kuidas see paar elus peaks toimima. Mehed juhivad, naiste ülesanne on mehe suuniseid järgida ja pidevalt jälgida, et ta mehele kuidagi jalgu ei jääks. Ideaalne paarisuhe on kui sujuvalt voolav tants, kus naise keha reageerib mehe algatustele. Meeste tantsud on jõulisemad ja sisaldavad rohkem hüppelisi liigutusi mehed näivad sõna otseses mõttes

70 70 Heili Einasto Kui Heili 15-aastasena tantsu juurde jõudis, olid balletitunnid juba alanud ja nendega ühinemine võimatu. Nii hakkaski ta tantsust lugema, mõtlema ja tasapisi ka kirjutama. Veel hiljem hakkas ta tantsima ka - ohutuse mõttes küll rohkem välismaal õppides. Isegi oma soolotantsuetendusega on ta maha saanud 35-aastasena Hannoveris rahvusvahelise Naiste Ülikooli kehaprogrammi raames. oma kehadega vallutavat ruumi nii maal kui ka õhus. Nad võivad kasutada akrobaatilisi elemente ja ka lisavahendeid nagu keppe või teibaid. Naiste tantsus suuri hüppeid üldjuhul kasutada ei saa, sest naistel on seelik seljas ning neile kirjutatakse ette väikesi tippivaid samme ja kehakumerusi rõhutavat liikumist. Kuigi nii mehed kui ka naised tahavad oma keha võimeid näidata, on tütarlastel veel lisasoov, mille on sõnastanud Helena Reimann: Nad tahavad olla ilusad, kõigi poolt (eriti poiste poolt) märgatud. Ilu on vastavus teatud normidele, mis sõltuvad ajast ja ruumist. Sissejuhatavad kirjeldused särav, kena nägu ning õhuvaimule sarnane figuur viitavad noorusele, teatud vanusest alates pole keha enam tantsu jaoks sobiv. Sageli viidatakse sellele, et vanem keha pole piisavalt võimekas, unustades täiesti selle, et tants ei pea tingimata olema ainult keha võimete piiridel balansseeriv nähtus. Balleti nooruselembus on teada-tuntud, vaatamata

71 71 üksikutele eranditele, kellest meie jaoks tuntuim on Maia Plissetskaja. Alles viimased aastakümned on toonud balletilavadele küpsemaid tantsijaid, kuid ka nende kehad on ikkagi õhuvaimule sarnase figuuriga, sihvakad ja saledad. Saledus on muutunud üheks tantsivale kehale ettekirjutatud nõudeks. Isegi rahvatantsurühmades on sihvakas keha tungivalt soovituslik norm. Kui tantsuõpetajaid uskuma jääda, siis on saledus automaatselt samane treenitusega. Tegelikkus räägib küll midagi muud: kõhn keha ei pruugi tüsedast kehast paindlikum ega liikuvam olla; hüpete kõrgus, kiirus ega laskumise heli ei sõltu niivõrd keha vormist kui oskustest. Ometi on sale keha nii tugev norm, et kui elukutselisele tantsulavale ilmub mõni mittestandardne keha, näiteks töntsakate, kuid tugevate jalgadega, siis on balletimallile andunud isikud esituse kvaliteedist sõltumata minestamise äärel nad ohivad kohkunult, et kuidas küll selliseid lavale lastakse või kes neid üldse on tantsukooli vastu võtnud. Samas pahandasid 19. sajandil mitmed (mees)balletikriitikud, kui baleriin oli liialt kõhn. Õhuvaimule sarnane figuur ei tähendanud mitte peaaegu läbipaistvat keha, kus roided saab loendada isegi läbi kostüümi, vaid kaunilt ümaraid õlgu ja käsivarsi ning klaari nahka; saledaid jalgu ning väikseid ja õrnu jalalabasid. Veel eelmise sajandi algul tundsid tantsijad (nagu naised üldse) muret pigem liigse kõhnuse kui kerekuse pärast ja naistele suunatud ajakirjad reklaamisid lopsakust suurendavaid tooteid. Nüüd on mood vastupidine. Tõsi, ka ballettidesse on ära eksinud kopsakamaid kehakujusid, kuid need on alati kõrvaltegelased, kelle koomiline ümarus toob esile dramaatiliste (pea)osaliste sihvaka tõsiduse. Kuigi seksuaalselt kütkestav, heteroseksuaalselt määratletud ja meespilgule suunatud, on tantsiv noor naisekeha aher. Nii nagu kogukus, on ka rasedus tantsiva keha jaoks välistatud seda isegi praegu, kui kogu läänemaailm vaevleb iibe languse käes ja viljakuse tundemärgid võiksid olla soositud. Ometi oli kuni 20. sajandi alguseni rasedus baleriinidele üsna tavaline seisund, sest suur osa tantsijannadest olid jõukate sponsorite ülalpidamisel ning ajal, kui eostumisvastased vahendid polnud väga usaldusväärsed, olid sellisel sponsorlusel ka tagajärjed. Et raseduspuhkust siis polnud, üritati tantsida kuni raseduse viimaste kuudeni. Tänapäeval on suurem osa elukutselisi naistantsijaid küll ideaalse kehaga ja mõjuvad paljudele erootiliselt, kuid paraku on praegusesse tantsiva (naise) keha ideaali sisse kirjutatud ka viljatus. Ilus ja naiselik keha on kindlasti sile. Tantsus on esteetiliseks (ja professionaalseks) kuulutatud raseeritud keha, mis meenutab pigem klassikalist skulptuuri kui luust ja lihast inimest. Baleriinide ainsad kehakarvad võivad olla peas (juuksed ja kulmud) ja ka seal ülimalt korrastatud vormis, millest igasugune üleliigsus on kõrvaldatud: tavaliselt on juuksed lahku kammitult kahele poole pead kinnitatud, ei mingeid vallatuid lokke või turritavaid kiharaid! Ilmselt on selline range hoiak juuste suhtes seotud iidse arusaamaga pikkadest lahtistest juustest kui vaba ja ohjeldamatult jõulise seksuaalsuse sümbolist ka eesti rahvakultuuris on abielunaistel juuksed kinni ja kaetud. Kuigi tantsiv keha võib olla üsna paljas, on selle loomulik sensuaalsus puhastatud (kehakarvadega eemaldamisega) ja kontrollitud (juuste rangesse soengusse sättimisega). Võiks arvata, et klassikaline ideaal puudutab ka meestantsijaid, aga siin on hoopis vähem norme. Soengutele on vähem ettekirjutusi, kuigi väga pikad juuksed (nt patsid) on sobimatud, sest selliseid mehi võiks ju naistega segi ajada ja see ei lähe mitte. Kuigi kaenlaalused karvad peavad ka meestel olema eemaldatud. Meenub, kuidas Lauri Leesi pahandas kord ajaleheveergudel tantsijaga, kelle kaenlaaukudest vaatasid välja tuustid ; rinnakarvad seevastu ei näi esteete häirivat. Nii mõnegi printsi kostüümi dekolteest vaatab vastu karune meherind võib-olla talutakse seda just seetõttu,

72 72 et nii ei teki tantsivate meeste mehisuses mingit kahtlust? Kui naine on igal juhul sile, siis mehel on lubatud olla tema metsik ja karvane vastand, isegi rangelt konventsionaalsel balletilaval. Tantsija on kindlasti ka terve ja treenitud. Tantsiv keha ei tohi mingil juhul olla vigane ega väeti. Ratastoolitantsuga võib ju kusagil nurga taga sotsiaalsetes huvides tegeleda, kuid sel pole asja lavale. Nüüdistants on üritanud seda stereotüüpi murda, kuid ka siis kiputakse nägema vaid puuet ja selle kangelaslikku ületamist, selle asemel, et märgata teistsuguste võimete ja kehadega tantsijaid. Oma teistsugususega selline keha pigem toonitab normatiivselt tervet keha kui lõhub stereotüüpi. Isegi kui teistsugune keha on oma võimetele vastavalt suurepäraselt treenitud, nähakse selles kõrvalekallet (à la kahe peaga inimene või habemega naine omaaegsetes tsirkustes). Ilmneb kummaline paradoks: kuigi tants kui nähtus ja kunst pole kehata mõeldav, allub tantsiv keha väga rangetele ettekirjutustele: noor, ilus, sale, sile, kontrollitult (hetero)seksuaalne ja steriilne. Tegemist on pigem liikuva kuju või nukuga kui elava organismiga, mis higistab ja hingab ning mida saab puudutada. Elus organism, varajamatu kehalisus need on ju ohtlikud! Kehalisus ja sellega kaasnev seksuaalsus oli kindlasti üks põhjuseid, miks kristlik kirik tantsu suure kahtlusega suhtus. Seda enam, et tantsiv keha kuulub enamasti naisele, aga naine on teadagi eriti patune olevus. Naised, keha ja tants, mis on seotud seksuaalse ja looduslikkusega, on hoopis kahtlasemad ja kardetavamad kui vaimsuse ja kultuurilisusega seostuvad mehed, mõtted ja sõnad. Mitmed mõjukad kirikuisad soovinuks tantsu (nagu kehagi) pagendada elu äärealadele, nagu ka naised ja seksi. Viimased olid vajalikud vaid maise elu edasikestmiseks (vaid ideedest ja mehe seemnest lapsi ei sünni, pinguta, kuidas tahad) ja selle tipu (mehe) teenimiseks. Seda, mida ei saa välja juurida, tuleb taltsutada ja just see ongi toimunud tantsiva kehaga. Distsiplineerimine sai alguse 17. sajandi Prantsuse õukonnakultuuris aegruumis, milles geomeetriliselt kujundatud park oli kuulutatud looduse kõrgeimaks vormiks, sest sellest on kõrvaldatud kõik korratu ja häirivalt spontaanne. Ka tants (ja tantsiv keha) puhastati ekstsessidest ja muudeti reeglite ja grammatika abil väärikaks. Spontaansus oli võimalik vaid etteantud kitsastes raamides ja konventsioonides ning sellest pole siiamaani loobutud. 19. sajand pagendas kodanlikes riikides mehed elukutseliselt tantsulavalt, sest korralik kodanlane ju ometi ei tantsi! Lavale jäi idealiseeritud naine, kes kaotas revolutsioonide käigus aristokraatliku kontskinga ja tõmbas jalga kerge atlasest sussi, mille otstele toetudes üritas õhuvaimuna lendu tõusta seda muidugi korrale allutatult ja reeglite järgi. Hilisem tugevdatud ninaga varvasking viis tantsiva keha võõrandumise loodusest lõpule: tantsiv (naise)keha oli kui erootiline nukk, karvutu, (ebameeldivate) lõhnadeta ja maast lahtikistult õhuline. Varvaskingas väljasirutatud, kaarduva pöiaselja ja kumera sääremarjaga jalg muutus naiselikkuse tähistajaks eks püüdle selle jalakuju poole ka moetööstuse poolt propageeritud iginaiselikkuse võrdkuju, kõrge kontsaga king. Ülalmainitud protsessid ei puuduta üksnes balletti, vaid mõjutavad ka üldist arusaama (tantsivast) kehast. Et ballett treenib neide liikuma graatsiliselt, viivad paljud emad oma tütred tantsutundi. Poistele pole samasugune plastilisus omane, seetõttu pole neil ka tantsu asja. Tantsuringides saavad tüdrukud hea kehahoiu ja viisakad kombed ning tants kujundab kaudselt sooliselt õige keha ja orientatsiooniga kodanikku. Sest milline naine ei tahaks olla särava näo ja haldjaliku figuuriga, graatsiliste ja täpsete liigutustega ning imetlusväärselt võimekate lihastega ning saada koos lilledega kingiks suus sulavat Rafaellot?!

73 73 Keha ja tema keel Maimu Berg Ajal, mil me ei olnud isegi kuulnud sellisest mõistest nagu kehakeel, puutusin kokku selle ühe huvitava, ekstreemse ja intrigeeriva avaldumisvormiga. Ja kus? Kaugele minevikku jäänud kunagise riigi Saksa Demokraatliku Vabariigi Potsdami linna Hans Otto teatris! Kahjuks ma enam ei mäleta, mis pealkiri oli sellel näidendil, mis rääkis väga limiteeritud ja hästitimmitud huumoriga DDRi igapäevaelust. Sattusin seda tükki vaatama juhuslikult, tahtsin näha hoopis Jaan Toominga lavastatud Seitset venda. Aga teatris satuti mu sellest soovist silmanähtavasse ärevusse ja näitlejate, kes juhuslikult kohal olid, kui seletasin, kes olen ja mida tahan, kehakeel muutus tõrjuvaks. Üksteise järel pudenesid nad minema, jättes mind silmitsi administraatoriga, kes seletas, et Seitset venda ei oska nad ilma Toominga kohalolekuta mängida, sest nad ei saa aru, mida lavastaja täpselt tahab, või õigemini saavad ainult siis, kui ta on ise kohal ja kogu aeg seletab. Piletid siiski sain. Kui ma aga õhtul koos oma kohaliku võõrustajaga Seitset venda vaatama läksin, oli see asendatud hoopis teise tükiga, sellesama eelmainitud farsiga DDRi elust. Otsustasime selle jandi ära vaadata. Saal oli rahvast täis ja õhus millegi vahva eelaimust. Inimesed olid elevil ja heas tujus. Näitlejad laval palju ei rääkinudki, naersid ja liikusid ning pigem neelasid lauselõppe alla, sest ilmselt poleks tsensuur lubanudki selliseid lauseid lõpuni välja öelda. Aga need žestid! Mina nende tähendust suuremat ei mõistnud, aga mu naeru käes võppuv kaaslane (ja naeris tegelikult terve saalitäis) püüdis mulle läbi naerupisarate seletada ühe või teise liigutuse tähendust kas mingis sakslastele (või preislastele) ühises vanas kontekstis või kellelegi DDRi juhtivale tegelasele iseloomuliku žestina. Peaosatäitja liigutas väikest sõrme ja rahvas rõkatas täiest kõrist. Naersin kaasa, kuigi pean tunnistama, et suurem osa sellest kehakeelsest naljatükist jäi mulle arusaamatuks. Saksakeelse tekstiga oli igatahes palju kergem. Ka nõuka teatris oli kehakeelele sageli palju üles ehitatud ja pruukis näiteks suurel koomikul Arkadi Raikinil ainult laval seista, kui rahvas juba naeris ja aplodeeris. Muidugi, koomikute kehakeel on omaette teema, ent näha seda nii ehedalt ideoloogilises vastupanus sellises ülimas totalitaarsuses, nagu seda pakkus toonane DDR, oli muidugi elamus omaette. Kahtlemata on just kehakeel eriti totalitaarsete riigikordade puhul üheks eneseväljenduse võimaluseks, mida näiteks ridade vahele kirjutamise kõrval raske tsensuurile allutada. Samas on neile süsteemidele iseloomulik muidugi ka selline kehakeel, mis seob teatud inimrühmi, tekitab ühtekuuluvustunnet ja annab seeläbi jõudu ja enesekindlust. Meie vanemale põlvkonnale on meelde jäänud pioneeriaastad, kui pidime pioneeritervituseks tõstma käe ja hüüdma: alati valmis! Meile meenutati, et käsi peab tingimata olema kõrgemal kui pea, sest pioneer seab ühiskonna huvid enda omadest kõrgemale. Need, kes käe lõdvalt vaid näo ette tõstsid, said pioneerijuhilt tõrelda.

74 74 Kehakeel võib ka vastuoluline olla. Endises Nõukogude Liidus ja praegusel Venemaal tegutsevad sõjakoolid, mis võtavad õpilasi vastu juba maast madalast, esimestest klassidest alates. Kõige tuntumad neist mereväeohvitsere kasvatav nahhimovlaste kool ja maavägede ohvitsere kasvatav suvorovlaste kool rõivastavad oma pisikesed kasvandikud vanainimeselikku mundrisse ja koolitavad neid ka vastavalt käituma. Õppustel ja paraadidel kõneleb poisikeste kehakeel vaoshoitusest, distsiplineeritusest ja piiramatust allumisest. Ent pruugib õpetajatel vaid selg keerata ja kehakeel muutub otsekohe poisikesed jäävad poisikesteks, togivad üksteist rusikatega, näitavad keelt, suudavad mõne sekundi jooksul teha mitukümmend keelatud liigutust. Kehakeel räägib sellest, et tegemist on tavaliste poistega, ent üha enam surutakse seda alla ja peagi hakkab domineerima drillitud kehakeel, mis jääb ohvitseri saatma alatiseks. Ja muidugi ei ole see kaugeltki ainus eriala, mille esindajat kehakeele järgi ära võib tunda. Eriti massiliselt kultiveeris kehakeelt Hitleri Saksamaa, kus kogu rahvas sunniti tervitama ühesuguse žestiga ja suur osa neist tegi seda isegi meelsasti, sest ennast jõu ja enamusega samastades saadi ise ka otsekui jõudu ja tähtsust juurde. Hiljem oli sellise massipsühhootilise ühise kehakeele pärast muidugi piinlik. See sünnitas lausa anekdoote. Nii küsisid teismeikka jõudnud lapselapsed vanaisalt, mida tegi tema Hitleri aegadel ega ometi läinud selle kõigega kaasa? Vanaisa seletas, et tal ei tulnud mõttessegi ennast millegi sellisega siduda. Ent lapselapsed leidsid pööningult vana foto, kus lahtisel autol mööduvat Hitlerit tervitas käetõstmisega teiste seas ka nende vanaisa, ja tõttasid aru pärima. Vaadake, teised tõstsid tervituseks käe ja karjusid muidugi heil!, aga mina tõstsin hoiatavalt käe ja hüüdsin: pidage, lõpetage see hullumeelsus! Aegade ja riigikordade muutudes on muutunud ka kehakeel. Pruugib vaid sirvida kunagisi kombeõpikuid, kus keelatakse nt naisterahvastel meeste seltskonnas istuda jalg üle põlve, sest see tekitavat meessoos halbu mõtteid. Üldse on seal naistele jagatud õpetusi, mis just kehakeelt tublisti piiravad. Sellisest ebaviisakast kehakeelsest väljendist nagu näpuga näitamine või keele näitamine on meid kõiki aga lapsest saadik võõrutada püütud. Teisalt, kui meie praegust aega süüdistatakse kombelõtvuses ja pahelisuses, mida väljendavat ka noorte kehakeel, siis ei kujutaks me ometi ette, et tänapäeval avaldaks keegi oma põlgust samasuguste žestidega, nagu seda tegid omal ajal külanaised, kui nad seelikud üle pea kiskusid ja põlguse märgiks oma paljast tagupoolt näitasid. Nõukaajal, kui ametlik moraal oli kruvitud kõrgeks ja nt filmikunsti järgi otsustades paljunesid inimesed pigem pooldumise teel kui seksi abiga, seati kehakeelele samuti rangeid piiranguid. Filmide seksikaimaks stseeniks oli sageli see, kuidas paarike suudluseks teineteise poole kummardub. Suudlust ennast polnud enam paslik näidata, selle asemel näidati puudelatvu või rünkpilvi ja igaüks võis ise kujutleda, mis edasi sai. Üldse, kui keegi tol ajal kehakeele tabusid murdis, oli selge, et tegemist on amoraalse tüübiga. Mäletan Moskva esinduslikust restoranist üht paarikest, kes ennastunustavalt tantsis küll teineteise vastu liibudes, küll flamingodena vastamisi hüpeldes ja kirglikult käsi raputades. Restorani administraator, tugev proua ranges tumedas kostüümis ja krunniga soengus, ei kannatanud seda ülikõnekat kehakeelt välja, ta tegi kiimalistele amoraalitsejatele märkuse ja lubas nad, kui nad oma käitumist ei paranda, restoranist välja visata ja nende töökohtadesse teatada. Ja mõelda, nad pole ju mingid välismaalased, vaid Nõukogude kodanikud nagu meie teiega, kommenteeris pahane administraator. Ülejäänud publik, kellest suurem osa polnud ei striptiisiklubisid ega isegi mitte kabaree-show sid uneski näinud, vaatas aga paarikest innuga ja pigem heatahtlikult kui hukkamõistvalt.

75 75 Maimu Berg Kui esimest korda puutusin kokku mõistega kehatunde meelepete, siis olin sellest nii võlutud, et püüdsin teemasse igati sisse elada ja ühel päeval tunduski mulle, et mul on hiigelsuur pea, mille ümber hõljuvad rohelised Omaette kehakeele kooliks olid aga nõukaaegsed puhkekodud ja sanatooriumid paigad, kus sugupoolte vahelised tunded ja tungid raviprotseduuride ja söögikordade vahel vohama lõid. Puhkekodu tantsuõhtutel, kus suur naistemass peaaegu lämmatas mõned vähesed meespuhkajad, polnud haruldane, et mõni daam ei pidanud looduse kutsele vastu, tormas käed laiali esimese ettejuhtuva kenama meesterahva ette ning esines talle kutsuva tantsuga. Tean härrasmeest, kes pärast seda veetis ülejäänud õhtu meeste WCs arvestades nende asutuste tolleaegset atmosfääri, oli see tõeline kangelastegu, et aga kõneka kehakeelega naiste käest pääseda. sültjad kombitsad. Keha kippus mingit oma elu elama. Siis sain aru, et aeg on reaalsesse maailma tagasi pöörduda. Sellest ajast olen oma kehaga ikka hästi läbi saanud ja usun, et ta aitab mul vajadusel mõtteid varjata ja tarvidusel neid kõnekamaks muuta. Me mõistame teineteist ja oleme kenas tasakaalus.

76 76 Ka tänapäeva Eestis on võimalik rääkida riiklikust või parteilisest kehakeelest. Eriti õpetlik on vaadata parteitegelaste kehakeelt. Tavaliselt on nad saanud mingi koolituse. Pauside ajaks ette nähtud liigutused, sõrmede painutamine tähtsate punktide loetlemisel (sellist loetlemist harrastavad eri parteide tegelased, kui olete tähele pannud) kogu kehakeel peab märku andma esitatavate ideede õigsusest ja esineja vankumatust veendumusest, kõneleb aga enamasti tema suuremast või väiksemast andekusest õpetaja näpunäidete jälgimisel. Samas pole sugugi võimatu, et sellise esineja enda n-ö loomulik kehakeel tuleks talle hoopis enam kasuks. Kui inimene peab lisaks mõtete koondamisele, väljendusoskusele ja hääle kõlavusele mõtlema ka kehakeelele, siis võib see kogemusteta esineja päris segadusse ajada. Kõikide nende komponentide teadlik ja samas publikule märkamatuks jääv järgimine kõneleb aga ülimast professionaalsusest. Praegu on kehakeel meie jaoks muutunud üheks inimest kiiremini ja mõnede arvates ka eriti täpselt iseloomustavaks nähtuseks. Kehakeelest räägitakse ja kirjutatakse palju. Jagatakse õpetusi, kuidas selle abil sõpru või koguni armastust võita, milliseid vihjeid ja liigutusi mis puhul teha. Minulgi on mitmeid tuttavaid, kes peavad ennast selle ala asjatundjaks. Meenub juhuslik kohtumine tänaval minu kõrval vaikiv kaaslane, keda ma oma kehakeele asjatundjast tuttavale esitlen ja kes peale tere ja väga meeldiv vms suurt midagi ei ütle ning lihtsalt nuiana mu kõrval seisab. Ent kui ma mõne aja pärast oma arvuti taha jõuan, on kehakeele spetsialist juba saatnud mulle e-kirja, kus ta väidab, et minuga kaasas olnud tegelane on absoluutselt kindlasti gay sellest andnud selget märku tema kehakeel! Mu välismaalasest tuttav aga küsis minult, kas eestlaste puhul on omavahelises vestluses intensiivne kehakeel ja žestikuleerimine halvaks tooniks? Kui eestlane suhtleb välismaalasega, olevat tema kehakeel tihtipeale sama kõnekas ja temperamentne nagu vestluskaaslaselgi. Kui aga eestlased omavahel suhtlevad, siis on pilt hoopis teine. Ainult soomlased olevat veel kehakeeletumad neil liikuvat vestluse ajal vaid alalõualuu ja seegi väga talitsetult. Tundub, et mida napima kehakeelega soomlane toime tuleb, seda suurem on tema autoriteet sealses ühiskonnas. Olen püüdnud ka oma kehakeelt jälgida, et kas või hiljem analüüsida, miks just ühte või teist liigutust tegin. Olen tähele pannud, et kui vähegi võimalik, siis hõivan mõnel seminaril või konverentsil kuulajate ridades võimalikult palju ruumi, muidugi kui seda on. Võtan endale kõrvalistme ja eesistme ning sätin ennast teise küljega tooliderea äärde. Siis on hea laiutada, ennast igas suunas välja sirutada füüsiline ebamugavus ei tohi kuulamist segama hakata. Koolis sain õpetajatelt oma lohaka ja laiutava istumisviisi pärast tihti pahandada ja selles osas pole ma suutnud ennast suuremat parandada. Jälgin oma kehakeelt ka neid ridu kirjutades. Kui filmides või teatris püütakse helilooja, kunstniku või kirjaniku loomepalangut edasi anda, siis kujutatakse teda pintsliga lõuendi ees vehkivana, silmi pööritades ja karjatades mõnd uut joont vedavana. Helilooja kargab püsti, hüüatab midagi ja kribib siis noodid välgukiirusel paberile, kirjanik ragistab hanesulega, nii et tint pritsib igale poole, ja raputab sündinud ridadele energilise hooga kuivatusliiva. Tegelikkuses on aga need nn loovad tööd niisama igavad ja kehakeeleliselt vaesed, nagu igasugune töö tavaliselt on. Arvuti taga istudes (aga suurem osa eri valdkondade loomingulist tööd sünnibki seal) on inimene peamiselt küürus klahvide kohal ja klõbistab neid. Mõnel aitab mõtteid koondada kaugusse vahtimine, teisel nina nokkimine või pea sügamine. Ka kõige arenenuma indiviidi kehakeel viib meid sageli tagasi üsna kaugesse minevikku, ahviks olemiseni välja. Aga õnneks jäävad sellised kehakeelelised väljendused enamasti vaid väljendaja enda teada.

77 77 Keha paradoksid Kati Murutar Üks kehaga seotud paradoks on see, et kui nn professionaalsetele modellidele-mannekeenidele on publiku arvates probleemitult lubatud keha kasutamine vahendina, materjalina, siis inimestele, kellel on mõni muu amet, ei taha avalikkus sedasama lubada. Umbes nii, et kui sul on kehaga kaasas käivale vaimule mõni amet külge õpitud, siis ei tohi sa oma keha kunstilise vahendina kasutada. Õigemini kasutada anda kes ikka nii väga ise ennast pildistab-filmib-maalib. Aga mittemodellide ja mitteelukutseliste posängijate puhul ei võeta ju kuulda sedagi tõsiasja, et oldi kunstnikule vahendiks ikka ise tegid ja näitasid, kui oled juba kord intellektuaal. Teine paradoks on seotud just selle kehaga kaasas käiva vaimu ja hingega see on inimest moodustavate komponentide võõrandumine üksteisest. Mida targemaks inimene tsiviliseerub-urbaniseerub, seda vähem jääb arukust, mis muiste oskas loomulikult-loodult-looduslikult ihu-hingevaimu üheks tervikuks pidada. Olemusliku arukuse arvelt targaks õpetatud inimene ei mäleta enam ei ihu ja hinge omavahelisi seoseid ega elundite omavahelisi suhteid kehas. Ammugi mitte loomulikke-looduslikke vahekordi teiste loomaliikide ega universumigagi. Kolmas paradoks on säärasest võõrandumisest tingitud ja tiivustatud omandikirg. Terviklikkusest ja tasakaalust kaugenenud, jumalike seoste suhtes kurt ja kinnine inimene peab ennast omanikuks. Omab oma keha. Omab kaasat ja lapsi, loomi ja kinnisvara. Iseäranis teeb omanikuks kitsenenud inimene liiga iseenese kehale kui endaarvatud omandile. Minu keha kui tahan, rikun-põletan-hävitan teda karmide eluviisidega. Kurnan seda, prepareerin mürkides ja piitsutan väsinud keha abiainetega julmalt tagant. Ühtlasi on omanikul enda meelest piiramatu voli nii leebemate iluprotseduuride kui ka suisa -kirurgia abil kehale kui omandile parajasti moes või ajastuliste iluideaalidega kooskõlas olevaid atribuute juurde panna või loodus-liigset vähemaks võtta. Küüned-juuksed-ripsmed on soft variant. Silikoonproteesid ja kunstkoed hardcore. Minu keha, vägistan, kuidas tahan, eks ole. Tänu neile paradoksidele, mis kerkivad esile inimliku ürgolemusega kontakti kaotamisel, on minusugustel oleva vaatlejatel-töötlejatel ammendamatu tööpõld. Püüame kirjasõnas uuesti inimese hinge ja ihu ning ihu eri osade ja ilmingute vahel seoseid tekitada. Neid paradokse ja võõrandumisi ei ole ma aga eriti ehedalt ja teravalt tajunud mitte neist kirjutades, vaid ise materjaliks käies. Kui kunstnikud või kolleegid meediast ja reklaamindusest on minus materjali näinud ja idee huvitavana välja pakkunud, olen neile ikka modelliks läinud. Ja pean tunnustavalt tunnistama, et neil kolleegidel ja/või kunstnikel on olnud vaistu. Minust kui modellist tehtud fotoseeriad on ehmatanud auditooriumi ärkvele. Mu loendamatud veenmis- ja seletustekstid jäävad jõuliste kunstfotode kõr-

78 78 val kesiseks konna keksimiseks koorekirnus. Pildid jõuavad võrreldamatult jõulisemalt kohale. Või ei jõua. Õigemini ei jõua nii, nagu kunstnik-stilist ühelt poolt ja materjal teiselt poolt ise oma kunstitegu mõistsid ja kavandasid. Kes annab oma keha muutumismängudesse ja modellindusse ja on ise seejuures teisel alal tuntud inimene, peab arvestama lõputute ja ilmselt paratamatute väärtõlgendustega. Kusjuures su seletusi ei kuulata. Sedagi ei märgata, et nii idee kui ka teostus on mõne kunstnikuhinge sooritus sina oled peal, järelikult on sinu pildid. Modelli tuntus takistab publikul fotode tegelikku sisu ja sõnumit nägemast. Minust kui materjalist tehtud fotoseeriatest on vaid üks mu enese idee ja algatus. See, kus kehastusin ajakirjas Kroonika Barbara von Tiesenhuseniks, Marlene Dietrichiks ja Isadora Duncaniks. Tegin seda oma raamatu Igavestel alleedel ilmudes lühiromaanid neist naistest on seal sees. Et seesinane muutumismäng sai mängitud vahetult enne Euroopa Liitu astumist, õieti enne selle poole suundudes korraldatud rahvahääletust, keerasin Isadoraks kehastudes end euroliidu tähelipu sisse Isadora nimelt tavatses tantsida kõigi nende riikide lippudesse mähkunult, kus parasjagu üles astus. Stilisti valitud pikajuukseline parukas minust Barbara tegemiseks andis aga mulle idee omaenese juuksed pikaks kasvatada. Kuidas muidu taipad, kui pildi pealt ette ära ei näe, et sobib küll! Suurejoonelisim teiseks naiseks kehastumine on näha ööklubi Hollywood kasiinosaali seinal. Seal on Katist mõnesid jooni rõhutades saadud Liza Minnelli. Publikut vapustavalt sarnane. Mu enese jaoks on tegelikult vapustavamad olnud Kohtumised, mis juhtunud portreelugusid ja -näidendeid kirjutades. Pärast portreteeritava loominguga tutvumist, laulude kuulamist, tantsude vaatamist, raamatute lugemist on une ja ärkamise piirimaises hämarolekus toimunud tõeliselt müstilised trehvunksid. Midagi samalaadselt müstilist toimub teise inimese kehastamisel modelliks olles seda väidavad ka kolleegid, kelle Presley, Brando ja Monroe ripuvad samas kasiinos. Eks seesinane minnellistumine ja Liza-tegu oli lisaks sellele, et pakkus huvi ja lõbu, ka kingitus väikerahvale ja tema õrnale eneseteadvusele. Näete, sõbrad, teie enese seast pärit naine on just samasugune nagu Itaalia-Ameerika ühisprodukt Suur Minnelli. Miljon assotsiatsiooni mu meelest. Minul omad, kasiinokundedel omad. Üks assotsiatsioon, mis seoses materjaliks käimisega enamasti tekib, on see, et kõrvalised kahtlustavad edevuses. Tegelikult mängis mu üsna pika ja kireva modellikarjääri käigus edevusele vaid Stella K. Wadowsky, kes stiliseeris minust kuldsete aktifotode seeria. Kolleeg kutsus mind modelliks pool aastat pärast neljanda lapse sünnitamist. Missioon, mida ma ise oma mõõtkavas ja pühendumises täitsin, oli julgustus teistele naistele: ärge jätke sünnitamata, emadus ei riku naise keha ega võta sellelt ära, vaid pigem lisab kaubanduslikku väärtust! Loomulikult olen kõigi viie sünnituse järel valutult vormi taastanult õnnelik ja uhke minagi olen tänapäeva inimene, kes kipub kehasse kui omandisse suhtuma. Ent teiste julgustamine on ikkagi isiklikust eputamisest tähtsam olnud. Ja huvitav oli neid kuldseid aktipilte tehes ka see, milliseid lisandeid-kujundeid Stella kasutab. Las kunstnik katsetab ja möllab, leidsin ma. Seda solvavam, suisa õõvastav, on veel praegugi mõne ignorantse kolkafilosoofi öögamisi kuulda. Sõitsin viiendat last oodates pärast väga suure töö lõpetamist pealinnas oma koju Pärnu lahe ääres, võideldes rooli taga seljavalu, jalgade suremise ja tohutu väsimusega. Raadios krigises aga miski vanamees võrukeelsete uudiste lõpetuseks juttu, mille tõttu ma poleks sel hetkel tahtnud võru keelest silpigi mõista. Tänitas, et tema ema-

79 79 Inimeste tõlgendamise ja inimeseks olemise õppimise kõige ammendamatumad abilised on loomad. Inimene saab ka oma keha eripärasid ja võimalusi võrrelda ja katsetada kõige klaarimalt läbi loomadega suhestumise. Käpuli maas sündivaid kutsikaid vastu võttes, hobuse seljas temaga tervikuks sulandudes. Inimene on üsna abitu loom - mõistus ja kõnevõime seda fakti ei väära. on tegelikkust vaatlev-töötlevvahendav (aja)kirjanik. Tema tunnetus ja tegevus on intuitiivset laadi - ja nii on ta eranditult iga eluvaldkonda teadvustanud eriti eredalt läbi raseduste ning loomadega suhtlemise. Kati Murutar

80 80 kene kasvatas rasketel aegadel kolm last üles ja küll on õnn, et emakene enne ära suri, kui üks nüüdisaja lits end kuldseks laseb võõbata, puuviljade-parukate-ehetega poseerib ja tõeliste naiste au õõnestab. Tahtnuksin taadile öelda, et tulgu elagu nädalagi minu elu, saagu hakkama kolmandikugagi kõigist töödest-kohustustest, mis on minul ja ta on surnud. Ah mis Aga näe, senini olen nii nüri ja nurise tõlgitsemise tõttu haavunud. Üldsust šokeerivaim ja kauamängivaim eks sellepärast ka, et väljaanded kasutavad neid fotosid ikka ja jälle (fotokunstnikule muide selle eest maksmata, sest mis meedia käes, see meedia oma, eks ole!) oli mudaste piltide seeria. Fotograaf Tõnu Noorits tahtis tuttava daami lõpuraseduse kunstiliselt ära kasutada. Otsisime koos Perekooli foorumi kaudu veel mõned viimase vindi peal kõhukesed. Ainult et kuni Tõnu kusagilt Balkani maadest pildistamast naasis, oli minul neljanda lapse sünnini veel vaevalt nädal ning peale ühe kauni punapea kõik teised naised juba maha saanud. Nii me kahekesi poseerisimegi. Ehkki rabatud väikekodanlastel on praeguseks meeles vaid poolfakt, et minu pildid olid. Härra Nooritsal oli plaanis taustaks hele liiv ja peeglid. Mul aga oli pakkuda Liusse äsja ostetud kodu küljes olev ürgkividest muul ja mudane kaldavesi. Et mu kodu juures majaka all on vaid mõnekümne meetri kaugusel ka valge liivaga rand täiesti olemas, seda sain teada alles hiljem, uues elamises harjudes. Tõime siis Tõnu algatusel Ermistu järve äärest suure kotitäie ravimuda, mis suurtel kõhtudel kuivades meenutas neidsamu vägevaid muulikive, mille kõrval ja vahel turnisime. Seal muulil turnides kaotasin muide hetkeks tasakaalu. Väga napilt läks, et oleksin hiidkivilt selili alla sadanud. Ühe eksistentsiaalse hetke olin täiesti pidetuna õhus ja see napikas tungis megasügavale üdisse. Sähvatab aina meelde, kui kus tahes maailma veerekese pääl mööda kive turnin. See sähvak ja sõnum kutsub üha meenudes mind juba viis aastat ikka ja jälle korrale. Aga muda kuivamisviirgude paistel olime koos teise rasedaga nagu tõelised ürgemad. Nagu Emakesed Maad ise. Noorits nimetas hiljem täiendatud-lisandatud kollaažid Kalevi ootamiseks, nii et olime sümboolsed Lindad, kel nonde vägevate kivikõhtude sees Kalevipojad. See kujund ja tulemus oli nii timm, et tühja kanapimedaist oietest ja vapustatud ämmast eks tema pidi ju oma ohhetavatele sõbrannadele seletama, mis asi see nüüd on, ilma et ise ka täpselt tabaks, millega sihukest ürghirmsust süüakse. Jah, aina seleta, kuidas mina = materjal, vahetult enne sünnitust eriti võltsimatult väärtuslik Tänu taevale, paar päeva enne viienda lapse sündi tehtud fotoseeria Kroonika stuudios mu peale mingeid selgitamisiõigustamisi eeldavaid kataklüsme ei lasknudki! Stilist kujundas mind hõrgult haldjalikuks, vallatult kauniks ja netilt nooruslikuks superemaks mille eest talle tuhat tänu. Mul enesel olid aga kaasas üheksakuised bernhardiinipoisid. Jõudsin nad täpselt enne sünnitust Tallinnas koertenäitusel noorteklassis ette näidata mis on koerakasvatuse seisukohast üpris tähtis toiming. Stuudios moodustasid mu poisid üks neist jäi koos emaga minu koeraks, teine elab Supilinnas õpetajanna ja politseiniku peres vapustavalt vägeva aksessuaari. Eriti nähtamatul tasandil. Mida stilist, ajakirjanik ega fotograaf ei näinud, oli see, mida võõras silm tabada ei saagi. Need bernhardiinipoisid olid enneaegsetena sündinud ja tänu väga suurele tööle napilt ellu jäänud paar nädalat enne mu viienda lapse eostamist. Kõrvalseisja ei saanud ilmselt märgata, kui õrnalt ja delikaatselt mu poisid mind kohtlesid. Mu endaga koos elav poiss teadis nagunii, et ootan kutsikat aga just see, kes kasvas teisele perele, surus pea tasakesi mulle vastu kõh-

81 81 tu ja kuulas, mis seal sees toimub. Kui minust suuremaks sirgunud jumbud mu kõhu ümber kobardusid nii, nagu nad väetite poolekiloste viuksudena öösiti mu lõua alt sooja ja turvatunnet otsisid, oli üks mu elu õnnelikumaid hetki. See kirgas äratundmine, et just praegu, nüüd olen õnnelik. Enamasti taibatakse ju tagantjärele. Kui üldse. Nii palju eredaid hetki tänu oma keha andmisele materjaliks. See napp kivilt kukkumata jäämine ja need hellad penipoisid ja too osadus Minnelli või Marlene ina Oi, kui rikkaks ja värvikaks on igasuguste paradokside ületamine mu elu teinud! Ent igal asjal on ikka hind ju ka. Eks nende paradokside võõrandumine ja omamine ning haritlasele modellitöö keelamine pärast on avalik arvamus mu üsna kõvaks ka tagunud. Just kõvaks, mitte pehmeks minnakse sellistel puhkudel. Kuni peksmine on veel valus, veenad ennast: kes nende piltide sõnumit mõistab, sai kingituse kätte, kes ei mõista, selle arvamus polegi tähtis. Ja ikkagi on kahju, kui liiga paljud ei mõista ning heast halva püüavad käkerdada. Lohutuseks neile, kes pole veel valestimõistmiste kadalipus karastunud, võin öelda, et inimesed loevad tavaliselt raamatutest ennast, teatris-kinos kohtuvad endaga, fotodel näevad tegelikult ka iseennast. Nii teevad modellid meie paradoksaalses tsivilisatsioonis sigarasket ja õilsat vahendamise tööd. Energiat võtab poseerimine ja piltidesse voolamine nii uskumatult palju, et pärast on energeetiline käpp absoluutselt täiega maas. Aga eks siis saabki puhas kosmiline vurts asemele tulla. Vurts aitab paradoksaalse peksuga suht puhtalt toime tulla. Minu kui materjaliga on juba ühendatud suur osa elemente ja kujundeid. Muda ja kuld on olnud. Kostüümid ja koerad on olnud. Mis ideid kunstnikel veel on? Mis element? Mis sõnum? Mis esteetika? Kui idee on hea, astuge ligi!

82 82 Siram, 2008 Performance in Non Grata group, Hyde Park Fine Art, Tampa, FL, USA

83 83 Kunst kui keha haldamise metoodika Siram Käesolev kirjatükk on ajendatud isiklikel kogemustel põhinevast kindlast veendumusest, et õhtumaa tsivilisatsiooni kehakäsitus on sügavalt ebaadekvaatne. Seda mitte ainult tarbimisühiskonna võimutsemise ja patriarhaalse ühiskonna rudimentide laiutamise tõttu. Põhjused on märksa sügavamad, ulatudes taustsüsteemidele, mida me igapäevaelus ei märka religioossele ja filosoofilisele aluspõhjale. Logisev kehakäsitus põhjustab vastavalt logiseva inimkäsituse, mis omakorda annab tuld ühiskondlike protsesside jätkusuutmatule arengule. Seetõttu tuleb õhtumaa tsivilisatsiooni kehakäsituse tervendamise eest võidelda nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil. Et valmismetoodikat selleks olemas ei ole, peab igaüks keha- ja inimkäsituse remontimiseks ise oma tee valima. Minu jaoks on oluline komponent selles protsessis kehakunst. Õhtumaa kultuuris on kehakontseptsioonidega kehvasti. Kui mingi valdkond on reguleerimata, siis valitseb selles kaootiline turumajandus. Jah, loomulikult on ka meie tsivilisatsioonis mitmesuguseid kehakäsitusi, alates viktoriaanlikust komblusest ja lõpetades feministlike diskursustega, aga ükski neist ei ole terviklik ning seetõttu ka mitte usaldusväärne.

84 84 Inimestel on vaja mingit metoodikat, et eluga hakkama saada, ja see metoodika, mida meile kristlusel põhineval ja massimeedia rütmis kulgeval õhtumaal pakutakse, ei aita oma kehaga mitte kuidagi hakkama saada. Me ei taju maailma ega iseennast tervikuna, sest oleme välistanud keha, jätnud selle vedelema kuskile kollase meedia ja punaste laternate rajooni. Viisakas inimene kehast ei räägi, tal ei ole seoses kehaga mingeid rõõme ega muresid seni, kuni õhtuleht avastab, et tuntud poliitik kabistab nõunikku, ajakirjanik on pedofiil, ärimees sai infarkti, näitleja kolgiti läbi, superstaar on pede ja arvamusliider joodik. Nappidest vihjetest piiblis, õhtumaa tsivilisatsiooni alustekstis, võib välja lugeda, et seksuaalsus on koll, mis ei tule mitte meie seest ega olegi nagu Jumala looming, vaid ta ründab meid kuskilt väljastpoolt ja temast tuleb jagu saada. Abikaasaga võib ju pimedas ja teki all seda teha, aga see on ka kõik ja parimad meie seast loobuvad ka sellest. Are You Afraid Of Me?, 2004, Gwangju Biennale, Lõuna-Korea Haigused on samuti paratamatus ja neid ravitakse imedega. Inimene ise ei saa peale uskumise midagi teha. Vahetevahel tuleb paastuda, aga ikka oma kihude ohjeldamiseks, mitte tervise huvides. Et tänapäeval imesid ei sünni, usutakse arste ning lastakse end nugadega torkida ja keemiat täis toppida. Kaug-Ida ja põlisrahvaste kultuurides on vastupidi levinud uskumused, millega käivad kaasas ka igaühele arusaadavad põhjendused asjade toimimisest meie sees ja ümber. Ka inimest vaadeldakse tervikuna, vaimne areng käib koos füüsilisega. On mitmesuguseid kehaliste harjutuste süsteeme, toitumisnõuandeid, seksiõpetusi, looduslikke ravimeetodeid, rituaale, mis rajanevad sellel, et inimene ise peaks aru saama, mis tema sees toimub. Ja need teadmised on kättesaadavad kõigile, mitte ainult mingite salasektide liikmetele nagu Euroopas. Kristlus midagi taolist ei paku, vahest sellepärast käiaksegi vanas heas luteri kirikus ainult jõulude ajal nägu näitamas. Kui aga tegelikult abi vaja on, seatakse sammud joogatundi, posija juurde või mõne uususundi missale. Tõenäosus šarlatanide otsa sattuda on muidugi suur, aga kes otsib, see lõpuks ikka leiab. Kogu õhtumaa filosoofilist aluspõhja kroonib surmakultus. Kristuse surma ja sellega kogu maailma pattude lunastamine kannab taas sõnumit, et inimene ise ei saa ennast muuta, seda teeb keegi teine tema eest. Ja teeb seda surres. Samas jääb selgusetuks, kuidas võiks surnud olend midagi muuta. Seda enam, et nii taevas kui ka põrgu igavese elu ja surma kantsid on kristluses stagneerunud kohad, erinevalt näiteks hingede rändamise käsitusest puudub neis arenguvõimalus. Võttes maatriksiks lunastusmüsteeriumi, ülistatakse ka märtreid, kes on oma usu eest surnud. Kui nad oleksid oma usu nimel elanud ja tegutsenud, oleksid nad olnud märksa resultatiivsemad, arvan ma.

85 85 Võib muidugi väita, et praegusel ajal ei oma religioon mingit tähtsust, aga seegi väide on silmakirjalik miks muidu presidendid pühade ajal kirikus käivad, politsei ja sõjavägi kaplanaati peavad, ususõjad maailmapoliitikat määravad ja laiad rahvahulgad end ise new age iga aidata püüavad. Igasugune maailmavaade on uskumus ning paraku on mitmesugused religioonid oma pika ajaloo ja sügavate juurtega terviklikumad ja seetõttu ka toimivamad kui näiteks kapitalism või sotsialism. Kunst on religiooni kõrval üks võimalik viis vaimsust ja füüsilisust lõimida ning elu liikumapanevat energiat tunnetada. Eriti vabadust ihkavale ja kriitilisele vaimule, kes ei suuda päris tõsiselt võtta ühtki religiooni ega teooriat need on inimeste loodud ja seega kellegi teenistuses või lihtsalt vigased. Kunsti peetakse valdkonnaks, mis rajaneb intellektil ja emotsioonidel, kuid samas on see ka vägagi kehaline tegevus. Omakaitse / Health Protection Self Defence, jaanuar 2007, Pärnu In Graafika festival Nüüdisajal on muidugi väga levinud kunstivormid, mis meie kultuurile omaselt välistavad kehalise tegevuse ja maailma tunnetamise selle kaudu. Selline kunst on ohutu ja turvalisusepainajas vaevleva lääne inimese silmis parim. Kui seintele riputada väljaprinditud pabereid ja näitusesaalidesse tuua aparaate digitaalkujutistega, siis ei ole mingit ohtu, et pärast peaks ruume koristama või ülearu sageli remontima, keegi ei lase omale trelliga jalga ega pilla skulptuuri teisele pähe. See kehtib isegi siis, kui need digikujutised justkui käsitlevad kehalisuse temaatikat paraku on meedium endiselt sõnum, või vähemalt osa sellest. Mind isiklikult ei huvita selline kunst ei kunstniku, kuraatori ega kirjutajana. See pole mingi intellektuaalne poos, vaid ellujäämisstrateegia. Kui me välistame keha ja kõikvõimalikud ohud, siis ei mõista me tervikut ja elamine on sel juhul puudulik. Hirm füüsilisuse ees nakkab ka pähe, me katame kiivri ja kondoomiga keha, aga ka oma vaimu, vältides igasuguste teravate küsimuste esitamist. Enamgi veel paranoia nakatab isegi digimaailma. Arvuti võib olla tuttuus ja uusima operatsioonisüsteemiga, aga vaatamata viimase peal ketastele, kaartidele ja protsessoritele on see kohutavalt aeglane, sest automaatsed turvalisuse ja kasutajasõbralikkuse funktsioonid pistavad kogu kiiruse ja mälu pintslisse ning vajalikuks tegevuseks, milleks arvuti tegelikult mõeldud on, jääb jaksu väheks. Kunstnik ei peaks valima kõige mugavamat teed, sest see tekitab arengupeetust. Nonkonformistlik kunstnikupositsioon toob endaga kaasa hulga poliitilisi, vaimseid, füüsilisi ja virtuaalseid riske, kuid annab võimaluse elada oma elu ja teha oma kunsti reaalses, kolmemõõtmelises, ohtlikus ja huvitavas maailmas. See toob kaasa arvukalt eksirännakuid kolgastes, ööbimisi põrandal, konflikte ja kehavigastusi, kuid kui kõike seda ise teadvustada ja mõtestada, on tule-

86 86 museks selge ja toimiv maailmavaade, sisemine ja sotsiaalne vabadus, oskus endaga vaimselt ja füüsiliselt hakkama saada ning võime terviklikuks maailmatunnetuseks. Kui kunstnik seab eesmärgiks kohanemise turu (siia alla käib ka non-profit turg) nõuetega, siis nüüdisajal, mil hinnatakse peamiselt turvalisi lahendusi, võõrandub ta ise oma kunstist. Et meeldida, peab valmiv taies nägema välja ülimalt professionaalne, sarnanedes disaini ja tehnoloogia viimase moega. Selle saavutamiseks ei jää üle muud, kui kasutada tehniliste vahendite ja professionaalsete meistrimeeste abi. Kunstnik peab sel juhul oma kehalise tegevuse loomingulisest protsessist välja arvama, lootuses, et vaim jääb alles. Paraku ei jää, sest inimene on tervik. Kõrgema astme joogid suudavad panna hinge kehast eemalduma, kuid seda, et keha minema jalutab ja hing paigale jääb, juhtub ainult kuutõbistega. Tänapäeva kunstnikud, kellest enamik ei ole kindlasti joogide kombel hingerännakuid treeninud, vaevalt selle trikiga hakkama saavad ja vaevalt on neil ka mõjuvaid filosoofilisi põhjuseid, miks seda tegelikult üldse tegema peaks. siram, rate.me, mai 2004, Tartu Lastekunstikooli galerii tegevuskunstiöö Kui kunstnik teeb oma taiesed ise, võib muidugi juhtuda, et tehniline teostus tuleb karune nüüdisaja kunst kasutab ju kõiki meediume ja keegi pole ühtemoodi tugev kiviraiumises ja programmeerimises, kuid see annab kunstnikule võimaluse kogu protsess hägusest ideest kuni teose eksponeerimiseni läbi tunnetada. Loomulikult areneb idee tegemise käigus ja sellest arengust jääb nähtamatu, kuid tunnetatav märk ka teosesse. Performance iga tegelemine on kehalise kunstitegemise kogemise äärmuslik variant ja seega toimib see oponeerimisena ümbritseva keskkonna steriilsusele. Nüüd järgneb minu arusaamine sedalaadi kunsti toimemehhanismidest, mis võib mõistagi erineda kellegi teise arusaamast, kuid mis põhineb üldiselt siiski visuaalkunsti juurtega performance i üldlevinud praktikal. Mõistagi on tegevuskunstis erinevaid lähenemisviise, on olemas ka väga tehnoloogilist performance it, samuti sellist, kus kunstnik kasutab teiste keha. Viimasel juhul on jällegi variante kas on tegu loomingulise koostööga või lihtsalt näitlejatega.

87 87 Ja on olnud ka juhtumeid, kus kunstniku kohalolek avaldub telefonikõnes või enne koostatud instruktsioonides. Nii võivad sündida toredad show d ja kontseptid, kuid kunstnik jääb tegelikult ise ilma võimalusest oma kunsti kogeda. Ka publikul on raskusi samastuda kellegi puudumisega ja ta tõlgendab sellist distantseeritud käitumist ülbusena. Olla ise peamine materjal oma kunstiteoses annab võimaluse loodud esteetiline ja/või kontseptuaalne kujund sõna otseses mõttes iga keharakuga läbi tunnetada. See protsess on mõneti sarnane vaimsete treeningsüsteemidega, ainult et etteantud reeglid puuduvad, iga kunstnik avastab neid ise. Avastamist võib kergendada, aga samas ka piirata kunstiharidus. Visuaalkunstist lähtuvas performance is on näitlemine rangelt keelatud ja iga tegevus peab olema sooritatud loomulikul viisil. Et juures on ka publik, tuleb suuta keskenduda sedavõrd, et tegevus mitte ainult ei paistaks loomulik, vaid ka oleks seda. Keskendumine oma tegevusele ja samas kontakti säilitamine publikuga on äärmiselt arendav väljakutse. Siram, Suspense / Rebirth, oktoober 2006, Looja Loo Lugu, Loo Lugu Looja, Loo..., Pärnu mmoodsa kunsti näitus Tegevus, mida performance is kasutatakse, on üldjuhul oma olemuselt loomulik inimtegevus. Esiteks seepärast, et sellel on tähendus, mis aitab vormida arusaadavat kunstilist kujundit mingi ebaloomulik väljamõeldud tegevus ei tähenda mitte midagi. Teiseks sellepärast, et inimene, kui ta ei ole just maag või mustkunstnik, ei saagi teha midagi üliinimlikku. Samas on see tegevus nihestatav omavaheliste kombinatsioonide ja ümbritseva keskkonna n-ö valesti kokkupanemise kaudu. Ilma nihestuseta ei oleks tegu kunstiga, vaid lihtsalt argiaskeldustega rahva silme ees. See osa protsessist leiab aset valdavalt peas, aga peab olema teostatud siiski samuti füüsiliselt. Kuigi tegevus on loomulik, tehakse performance is sageli asju, mida küll inimesed üldiselt teevad, aga mida konkreetne kunstnik tavaliselt ei tee. Paljud talitused on märgilised just sotsiaalses plaanis ja nii on võimalik juhtida tähelepanu asjadele, mis ühiskonnas on üle- või alatähtsustatud, ebaobjektiivselt hinnatud, vääralt kasutatud vms. Sageli nihestatakse mõnd tegevust ajaliselt, sooritades seda tavalisest märgatavalt pikema või lühema aja jooksul või lihtsalt valel (ootamatul) ajal. Seegi teenib sisulist rõhuasetust, aga nõuab samas ka kehalist kogemust, mis erineb

88 nihe 88 Mari Kartau aka Siram on vaimsete huvidega füüsiline olend, kes on integreeritult elamise ja kunstiga tegelenud alates aastast. hirm füüsilisus religioon ühiskond taustsüsteemid protsess areng vabadus tsivilisatsioon tegevus kogemus seksuaalsus materjal kunst surm tabu keha sünd

89 89 tavapärasest, pakkudes nii kunstnikule uue õppetunni ja kandes salvestunud energia publikule üle. Mõistagi on oluline ruumiline nihe, mis valdavalt seisneb kunstisaalile omase tegevuse toomises tavaruumi või vastupidi, intiimse toomist avalikkusse jne. Siinkohal tekib võimalus analüüsida erisuguse inimtegevuse spetsiifikat ja üleüldse mõttekust, sest nii mõnigi asi, mis üldsuse silmis tundub loomulik, osutub lähemal vaatlemisel nihestatud keskkonnas ebaloomulikuks või tekitab mingeid muid mõtteid, mis aitab inimestel oma elu tunnetada. Inimene toimib tegutsemise kaudu. Tegevust on loomulikult mitmesugust, ka paigalseismine või mõtiskelu on tegevus, kuid performance annab võimaluse mõtestada suuremat osa tegevusest otsese kehalise kogemuse kaudu. Tegevuskunsti ohtlik osa on selle kaduv olemus. Kunstiteos, mis sünnib lihast ja luust inimese enamasti lühiajalises väga intensiivses kontsentreeritud tegevuses, tekitab ja vabastab energiat, mida on raske kontrollida. Iga performance ikogemus on unikaalne ja seetõttu on tulemus nii publiku kui ka kunstniku enda reaktsioon ennustamatu. Kui publik saab üldjuhul isegi suuremat sorti šokist pärast mõningast peavangutamist üle, siis kunstnik kannab endas läbielatud kogemust ka pärast etteaste lõppu. Kunstnikku ennast võib rabada ka mõni väga süütuna paistev tegevus (või mõne asja tegematajätmine), juhul kui teose sisu on tema jaoks olulise tähtsusega, problemaatiline, ning kui ta on performance i ettevalmistamisesse ja läbiviimisesse pannud rohkem energiat, kui välja paistab. Erinevalt näiteks maalist ei jää ju kogu sellest energiakontsentratsioonist suurt midagi käegakatsutavat alles. Sellise olukorraga toimetulemine on tegevuskunsti väga oluline osa, mida publik kunagi ei näe. Kes suudab performance i käigus muunduva energia kontrollimisega toime tulla, see jääb performance ikunstnikuks, kes ei, see annab alla ja siirdub ohutumate kunstivaldkondade poole. Aga kes suudab arendada end sinnamaani, et sooritada mõtestatult ja tõrgeteta kõik performance i etapid ettevalmistus, sooritus ja järelmõjud (noh, lisaks veel korraldamine, dokumenteerimine jne), see saab ilmselt hakkama kõigega, mis elu toob. Kui keha, vaim ja hing funktsioneerivad harmooniliselt koos, siis ei oskagi elult enamat tahta, või mis? Igasugune kogemus on ühtlasi kehaline, vaimne ja emotsionaalne. Kui sellest endale aru anda, siis on päris kerge elada, aga tee selle mõistmiseni meie kultuuris on väga raske. Ka füüsiliselt...

90 90 Siram Nongrata performance is Viimeinen verenlasku / Viimane verejooks, juuni 2007, Lahti Taidepanimo, Soome. Voorusevöö: readymade, keevitus, tehtud performance i-masinate workshop il Tammistes, juuni 2006.

91 91 Ma tahaks olla su koer Sandra Jõgeva Augustis kutsus Sh. mind jooma. Mitte lihtsalt jooma, vaid kõrgema keskklassi kodupeole sadamapiirkonna elumaja terrassil. Majaperemees, kellega olin varem korra kokku puutunud, tutvustas mind seltskonnale kui kõige skandaalsemat ja radikaalsemat feministlikku kunstnikku. Ja purjus majaperenaine küsis: Oled sa tõesti lesbi vää? * Mul on mõnikord tunne, et kunst on üks vähestest aladest maailmas, kus on tõesti võimalik ära kasutada kõiki oma elukogemusi. Ja vahel tundub isegi, et mu alateadvuses on programm, mis absoluutselt kõige puhul, mis mu elus juhtub, kalkuleerib, kas seda saab varem või hiljem millekski transformeerida, kunstiteose ajendina või otseselt selle osana, mingi teksti inspiratsioonina... Ja mulle osaks saanud sündmused ja kogemused, millel sellist kunstilis-praktilist väärtust ei ole kas need on üldse elamist väärt? Mõned mu sõpradest-tuttavatest on moekunstnikud ja disainerid. Neil on kindlasti tohutu hulk igasuguseid kangaid, vanakraamipoest leitud haruldasest materjalist või eripäraste nööpidega riideid, pärleid, litreid, paelu, mis on kõrvale pandud lootuses, et äkki läheb neid millegi oma ja uue valmistamiseks vaja. Tundub, et mina olen samamoodi juba ammu kollektsioneerinud inimesi, olukordi ja nähtu-. Siin ja edaspidi on kursiivis seni avaldamata katkendid mu blogidest või päevikust, ajaliselt juhuslikus järjekorras. seid, igaks juhuks et äkki läheb vaja, olles kindlalt veendunud, et mitte miski ei saa huvi pakkuda ilmaasjata ja et erilaadseid nähtusi analüüsides võivad tekkida seosed, mis heidavad valgust ka kõige üldisematele inimühiskonnas toimivatele mehhanismidele. Niimoodi olen viimaste aastate jooksul huvi tundnud näiteks klassikaliste popfenomenide, kunstirühmituse ja bändide ühiste joonte, füüsilisuse ja vananemise kui sellise, kõige kaduvuse, korporatiivse identiteedi, valu, vere, vägivalla, fabritseeritud imede, religioosse ekstaasi, keeltes rääkimise ja sektidele omase kokkuhoidmise vastu. Olen olnud seotud mitme kunstirühmitusega. Olen suhelnud radikaalsete kristlastega, kelle jaoks usulisse transsi langemine, keeltes rääkimine ja veendumus, et Jumala hääl kõneleb nende suu läbi, on igapäevased asjad. Sama igapäevased kui see, et sääraste karismaatiliste vabakoguduste jumalateenistustel lasevad inimesed end rutiinselt kätega parandada ning langevad krampides, hüsteeriliselt naerdes ja nuttes põrandale. Aga olen tundnud ka suurt sooja kiirgust, mis tekib ruumis täis palvetavaid inimesi, ja tean, et usklike jaoks on sel kiirgusel olemas nimi: Püha Vaim. Selles eripäraste kogemuste reas on kahtlemata üks kehalisemaid domina na töötamine. Domina ehk dominatrix on sadomasokultuuris naine, kes rituaalselt alandab mehi. Traditsiooniliselt on ta seksuaalselt puutumatu ja pakub oma klientidele (või partneritele, juhul kui tegu on mõlemale poolele naudingulise tegevusega ja raha jääb mängust välja) nii füüsilist kui ka psühholoogilist alandust ja valu. Ini-

92 92 meste soovid ja fantaasiad on äärmiselt erinevad, ulatudes sümboolsest piitsavibutamisest ja rollimängudest (klassika: range kooliõpetaja + vahelejäänud koolipoiss, käskijanna + teener) hardcore-valuseanssideni ja ihu verevermeisse piitsutamiseni. On neid, kes valu ei armasta, teisi, kes naudivad mõõdukat, kontrollitud valu, ja kolmandaid, kelle jaoks tähendab õnnestunud sadomasoseanss seda, et süda ähvardab adrenaliinitulvast seisma jääda ning füüsilised tagajärjed annavad sinikate ja vermete näol kuude kaupa tunda. Viimase näiteks võib olla päevi kestev vitsutamine. See kõik leiab aset eraldatud kohas ja valitud, ainult sellel eesmärgil aeg-ajalt kokku saavate inimestega. On ka isikuid, kes naudivad piiratud ajaks kontrolli käest andmist või unistavad põhimõtteliselt käskijanna teenistusse asumisest. Nagu olen oma klientidelt kuulnud, olevat läänes üksjagu inimesi, kes on oma fantaasiaga läinud nii kaugele, et annavad kogu oma maise vara, lisaks oma ihu ja hinge domina käsutusse: kannavadki kogu raha käskijanna arvele, kirjutavad tema nimele oma kinnisvara ja pühenduvad domina teenimisele. Viimaselt nõuab selline suhe muidugi tüütuseni vastutust, pühendumust ning oma alluvale järjest uute ülesannete ja karistuste väljamõtlemist. Kohtusin minagi paari orjaseisuse ihaldajaga, millegi konkreetseni aga asi ei jõudnud. Ausalt öeldes ei võtaks ma liigseid kohustusi kartes endale koeragi. Pealegi oli kõige rohkem orjaseisusest huvitatud mees kujutanud ette elu eramajas või, veelgi parem, maal, kus ei tuleks iialgi puudust raskest füüsilisest tööst, mis võimaldaks klassikalise orjarolliga lõpuni minna. Selline täielik allumine on muidugi illusoorne, sest nagu üks mu klientidest ütles: Tegelikult juhib alluv mängu. Sandra Jõgeva performance Kunstihoones Ma ei teinud oma elus poolteist aastat kestnud domina-eksperimendist erilist saladust ja sellest teadsid nii suur osa mu sõpradest-tuttavatest kui ka näiteks mu vanemad. Olen seda kogemust kasutanud mitmes oma kunstiprojektis (nt performance Kadalipp Kunstihoone prostitutsiooniteemalise näituse Kehaturg avamisel, sealsamas eksponeeritud, päevikukatkenditel põhinev šokolaadi-installatsioon Domina aasta ) ja kirjutanud oma sadomasoperioodist mitmel pool. Seepärast küsiti mu käest selle valdkonna kohta uskumatult palju. Kõige rohkem taheti teada, millised olid need inimesed, kellega kohtusin. Pidin tihti küsijatele pettumuse valmistama, sest kuigi nende inimeste soovid võisid küll värvikad tunduda, olid nad ise tavalised. Pigem edukad. Üllatusüllatus pigem meeldivad. Ärimehed, õppejõud, riigiametnikud. Ühiskonnas hästi hakkama saavad kodanikud, kes üldjuhul tahtsid oma rutiinsest igapäevaelust välja murda. Sekka mõned ebakindlad ja neurootilised noormehed, kellel oli ilmselgelt vastassugupoolega suhtlemisel probleeme, kes ühtaegu kartsid ja ihaldasid

93 93 naisi ja kellel äraspidise kompensatsioonimehhanismina olid naiste jaoks äärmiselt kõrged standardid. Neid kõiki ühendas fantaasia, et nad alluvad Naisele nii kehaliselt kui ka muidu. Ma olen väga veendunud, et naine peab olema kontrolliv pool, ka raha kulutamise üle peaks otsustama tema, rääkis üks noormees. Ma ei tea, kas domina roll on oma olemuselt feministlik. Pean aga ütlema, et mulle see vähemalt piiratud aja sobis see võimaldas mul astuda enda jaoks uude ossa, samamoodi nagu need mehed tahtsid oma elu tavarollist välja, orjaks, kes vähemalt tund aega koos minuga kõrvalise hotelli numbritoas ei pea ise muud tegema kui alluma. Samamoodi nautisin mina olukorda, kus iga mu rohkem või vähem sadistlik soov vastuvaidlematult täideti, kus ma võisin tõrkumise näha tingimata 20-den iseid läbipaistvaid sukki, mitte mingil juhul võrksukki, musti sukki, millel on tingimata joon, stiletto sid, millel pole rohkem kui 3 mm talda varba all. Soovide hulka võis kuuluda ka konkreetset värvi huulepulk või valge range pluus ja põlvini ulatuv kitsas sirge seelik. Sain aru, et fetiš kujuneb tavaliselt välja noores eas ja olukorras, kus saavad korraga kokku mitmed selle tekkimiseks vajalikud komponendid nagu näiteks mu kasevitsafanaatikust kliendi puhul, kelle esimese armumise objekt oli vene keele õpetaja. Senine musterõpilane ei puhul valida piitsade vahel, mida kasutada (ja olgem ausad domina rolli sobimiseks on mingilgi määral sadist olemine vist möödapääsmatu). Meeste fantaasiaid rahuldades tegin ka huvitavaid tähelepanekuid kehalisuse kohta. Märkasin, et väga paljudel on jalafetiš. See võib, aga ei pruugi avalduda tavapärases kiindumuses võrksukkade, lakknaha ja tikk-kontsade vastu. Mõnel mu kliendil olid aga hoopis spetsiifilisemad ja ebatraditsioonilisemad eelistused, näiteks soovisid nad osanud tähelepanu saamiseks muud teha, kui tunnis halvasti käituda, ning sai selle eest oma elu esimese, aga seda tõsisema keretäie. Tulemuseks olid närvitõmblused ja fetiš eluks ajaks... Sain ka aru, et mina ise olingi fetiš. See, et sind väärtustatakse sellepärast, et sul on ilusad jalad (pealegi võrksukkades!) ja käes piits või et sa oled tund aega karmi käskijanna rollis, ei ole tingimata halb. Prantsuse kirjanik ja režissöör Alain De Botton kirjeldab oma raamatus Mure staatuse pärast, kuidas meie arusaam armastusest ja heakskiidust on pärit väikelapseeast, kui nende saamiseks polnud vaja midagi peale meie armsa lapseliku olemasolu. Seetõttu tundub edasises elus instinktiivselt kuidagi vale ja vastik, kui keegi hoolib meist selle pärast, mis meil on, mitte selle

94 94 tõttu, mis me oleme, kuigi kahe viimase vahel piiri tõmbamine on tavaliselt väga kahtlane asi. Domina roll võimaldas taas kord samastuda oma kehalise minaga, kelle füüsiline kohalolek tagas kliendile rahulolu. Lisan mõned näited oma klientidest, meie kohtumistest ja nende kehalistest fantaasiatest, kus on näha, mil määral võim ja sellest loobumine on seotud keha ja selle sümboolsete tähendustega. Kui tavaliselt kontrollib mees enda ja naise keha, siis siit on näha kergendust, mida sellest võimust vabanemine erisugustele meestele toob, ning ühiskondlikke paineid, mis selle kõigega kaasas käivad. *** Noor linnaametnik, endine Eesti tippjooksja H. M. Tema maja Tallinna lähistel. Improviseerin palju; lasen tal muu hulgas Reserva-veini koerakaussi kallata ja hiljem ära lakkuda, kui ta on mu autoga koju viinud ja ise tagasi läinud. Meeldiv intelligentne noormees, enne rollidesse minekut räägime kirjandusest ja joome teed. Pärast seanssi oleme Türgi restoranis Nõmmel ja ajame veel juttu. Ta on mulle enne palju sõnumeid saatnud ja saadab veelgi. Ei armasta valu, küll aga tunneb kirge teenijatüdruku rolli vastu ja ostab endale paar päeva hiljem naistepesu. Seansi ajal kandis minu latekspõllekest. *** Kohtusin mehega (ehitusfirma omanik, 33 aastat vana, kunagine metsavaras, loeb näiteks Freudi, kuigi hääldabki seda just nii), kes tahab olla päriselt mu ori. Räägime pikalt juttu ja ma jään N. hotelli ööseks. Ta tahab magada mu jalgade ees. Seda ta ka teeb, aga kuigi mulle meeldib midagi kõrgemat oma jalge all, tekitab soe, elav ja hingav keha siiski kõhedust ja käsin tal põrandale kolida. Nagu ajaks koera voodist välja. *** K. hotell. Nagu ta end kirjeldas, sportlik noormees. Käib iga päev jõusaalis, seega kehale erilisi jälgi jätta ei või. Kohe alguses tuli välja, et tema ettekujutuses lõpeb domina sessioon seksiga. Tema eelmine käskijanna premeeris teda hea ori olemise eest sellega, et lubas end oraalselt rahuldada, käskijanna masturbeeris ja mõnikord lõppes asi päris seksiga. Ajame juttu ja siis otsustab ta siiski ka minu meetodit proovida. Minu meetod: ei mingit seksi, mingit füüsilist kontakti, välja arvatud tema keele ja minu lakksaapa kontsa kohtumine. Püsiklienti minust teile ei tule. Aga pettumus ka ei ole. Teised huvid. *** Saunamaailm Hüürus, alla 40-aastane jutukas mees. Kasevitsafetišist, kes sai kunagi tohutu trauma, kui isa teda peksis. Oli kaasa võtnud õpilaspäeviku (arvutis kujundatud ja väljaprinditud!) oma märkuste ja kahtedega, mille eest saigi vitsa. Ülimalt põhjalik vitsutamise õpetus. Temalt mulle. Ise oli valinud kasevitsad eelmisel päeval paarkümmend kilomeetrit Tallinnast eemal. Oli sellele kulutanud mitu tundi ning kirjeldas mulle innustunult, kuidas kõige valusamad on löögid kaseokstega, millel pungad pole veel puhkenud, aga mahlad juba liiguvad selliseid olevat võimalik saada ainult paaril nädalal aastas. Ja ei tohi unustada, et selles kontekstis on valus hea. Mida valusam, seda parem! Vitsutasin ta kintsud veriseks tema antud instruktsioonide järgi. Ta nautis seda ilmselgelt. Ja talle meeldis üliväga, et ka mina tegevusest hasarti läksin ja tahtmatult irvitasin. Ta rääkis üsna pikalt ja põhjalikult oma tööst ja elust. Finantsala. Legofanaatik. Kirjutab raha eest diplomi- ja magistritöid, vastavalt ja krooni. Sai lõpuks teada, kes mina olen. Enne seda tahtis juba nädala pärast uuesti kohtuda, kuigi muidu olevat varem vaid kaks korda seda raha eest teinud. Tõeline SM-fanaatik. Tegin temast foto. Küsis, kui palju maksaks mingis metsamajas näiteks sügisel, 20 h. Ütlesin, et Järgmisel hommikul helistas ta tagasi ja tahtis juba samal päeval uuesti kohtuda. Kommenteeris, kritiseeris (mu french

95 95 Sandra Jõgeva ethnicity: caucasian (white) religion: Spiritual but not religious political view: libertarian Olin 12 aastat vana ja koos vanematega metsas seenel. Sattusime kohta, kus oli pikk rohi ja mitte ühtegi seent. Astusin sammu ja enne, kui liigutuse lõpuni viisin, läks kõik mu ümber aegluupi. Sest seal tihedas pikas rohus oli katkine kolmeliitrine purk, mis lõikas läbi veeni mu parema jala pahkluu juures. Edasi tulid: palju tumepunast verd läbi valge kummiku, pealepandud žgutt ning sõit Tallinna kiirabihaiglasse. Ja tunne, kuidas jalg muutub tundetuks, aga läbi selle ulatub pikk konkreetne valujoon. Viimane muutus järjest intensiivsemaks. Mõtlesin, et tegelikult oleks täiesti vastuvõetav niimoodi surra, tundsin end hästi rahulikuna ja ilma igasuguse hirmuta. Mäletan, et autopõrand oli täis klompideks muutuvat verd ja seda, et katkisest valgest lemmik-kummikust oli kahju. Selles vanuses mind mõnda aega painanud irratsionaalsest surmahirmust sain igal juhul üle.

96 96 maid i latekskostüüm olevat olnud liiga sub), andis nõu, kuidas going pro käib. Ütles, et mul olevat suur potentsiaal. Märkus hiljem: kokkupuudet pole olnud. Fotot tema tagumikust kasutasin Lahtis perfokas. Aga kokkuvõttes sain palju teada siinse SM-subkultuuri kohta. Ta rääkis, kuidas teda oli tunde vitsutatud ja kuidas ta pärast seda igavesti meelde jäävat kogemust ei saanud kuude kaupa istuda; sellest, kuidas nad oma seltskonnaga nädalavahetusteks kohtuvad, üürides metskonnamajasid; kuidas alluvaid naisi on rohkem ja kuidas nad domineerivatesse meestesse, oma SM-partneritesse kipuvad armuma. *** K. hotell. Aastatagune armas poiss. Ütles lihtsalt: Tuli piitsutamissoov. Kui küsin tema patte viimase aasta jooksul, mil me pole kohtunud, ütleb ta, et pole oma doktoritööd kirjutanud. Armas! *** Liiga hea, et olla tõsi. Octoberori. Kohtume Kristiine keskuse kohvikus. On päev pärast tänavarahutusi ja ma läksin jala oma kodunt rüüstatud linna. Aga klient tahab olla mu ori ja teha mulle kingitusi ja nagu ta ütleb, peab ka tema pangakaart minu käsutuses olema. Talle meeldib koristada, pesu pesta ja tal on olnud probleeme paari oma endise domina ga, kes ei suutnud vaadata, kuidas ori üksinda koristab, ja hakanud ka ise majapidamistöid tegema. Kinnitan, et minu poolt sellist asja karta ei ole. Ta toob kingituse hiljem tuleb välja, et rinnanibudesse elektrilöögi andmise aparaadi asemel küll midagi muud tobeda nibusuurendusaparaadi. Teeb sushit välja. Ise ei telli midagi. Ma söön teie riismeid. Tellin kalli sushikomplekti ja talle ei jäta midagi. Ta on ka endale kingituse ostnud anaalvibraatori. Puldi annab ta minu kätte. Ta on 30-aastane, pruunide suurte silmade ja habemega. Kena, kui poleks seda alandlikku, alistunud ilmet. Kui vibraatori tööle lülitan, lähevad ta silmad veel suuremaks. Ta proovib seda esimest korda ja talle eriti ei meeldi. Lepime koristamisega, sellega, et ta ostab mulle kingi, ja sellega, et ta on nõus katkise kantud sukapaari eest kr maksma. Läheme lahku. *** Kuressaare, M. ja G. O. spaad. Mul on vastas 36-aastane endine tippsportlane ja kohalik väikeettevõtja T., kes helistab salastatud mobiilinumbrilt. Kõigepealt sõidame linnast välja, kus murrame värske vitsa. Ta tuleb hotelli enne kuut. T. ehmub jälgedest, mille jätavad ta ihule piits ja vits, räägib mulle väikeettevõtja raskest elust, raskustest töötajatega, ärist ja majandusest. Tippspordist ja endast, tuttavatest ärigeeniustest/aferistidest/kurjategijatest. Päris huvitav on. Oma 5. kuud lapseootel naise juurde ei julge ta enne poolt ööd minna. Mina jään enne magama. See on päev nr 1. Hommikul avastan, et hotellis on vastuvoolubassein. Olen saunasviidis, mida T. nimetab õhumüümiseks, mida see ongi... Pseudoluksus ja -hedonism. *** Järgmine päev kl Check out spaast. Klient T. tuleb vastu, ilmutab kahetsuse märke ja on väga paranoiline ( Mis näoga adminn sind vaatas? Mind vaatas VIST mittemidagiütleva näoga. Ega keegi käinud su toas, kui sa ujumas olid? Ega sa midagi tuppa jätnud? NAD KÕIK TUNNEVAD MIND! MA AJAN SELLE HOTELLIGA ÄRI! SEE OLI IKKA VIGA, MA LÄHTUSIN MUGAVUSEST... Annab vihje, et ma võiksin ka Kuressaarest kohe lahkuda, me ei kohtuvat enam kunagi ja tema üritavat juhtunut unustada. TÖÖGA, see aitab kõige paremini...

97 97 *** H. M. võtab jälle ühendust, saadab SMS-e, lepime pikniku kokku. On eriti huvitatud sellest, et teda alandavad kaks naist korraga. Kutsun sõbranna. Tuleb autoga, võtame sõbranna Lasnamäelt peale (tappev pohmakas, nagu tal tihti), annab 500 kr Selverist piknikukraami jaoks. Et piknik tundub hea mõte, siis küsin kahe teda alandava naise jaoks kokku 800 (tohutu allahindlus), millest ta sündmustest ette rutates maksab ära poole, millest annan sõbrannale sel päeval u 150. Ta ostab ripsmetuši. Sõidame kuhugi linnast välja, näeme teel mootorrattaõnnetust ja peamegi piknikku keset põldu. Tema on teener. Lõpuks annan ka kergelt piitsa, et tal ei oleks tunnet, et pole oma raha eest piisavalt saanud... Korra satun paanikasse, kui ta sõbranna tulesoovi peale autole hääled sisse paneb ja minema sõidab. Minu käekott jäi ju sinna! Aga kõik lõpeb rahulikult, poole tunni pärast on ta tikkude ja lisaveiniga tagasi. Kaks pudelit, millest võin valida, kusjuures teise haarab sõbranna kah kaasa, kui ta meid Tallinnas maha paneb. Järgmisel päeval kehastub ta kuulekaks ülikonnas autojuhiks, kes räägib ainult siis, kui käskijanna küsib. Ta viib mu Rabarockile. Aga ülekannet puuduva 400 krooniga pole ta ikkagi teinud. *** Loomulikult kaasneb selle alaga tegeledes kui see on kõigest nn kõrvaleriala salapahe või räpane saladus, aeg-ajalt identiteedikriis ja masendus. Saad inimesega kokku, astud temaga koos hotellituppa ja tabad end mõttelt: kuidas see juhtus? Miks mina? Kuidas ma sattusin siia selle võõra mehega, kes on nõus maksma selle eest, et ma talle haiget teeksin ja teda oma jalge ees roomama sunniksin? Miks tahab ta lakkuda mu saapaid? Kas tal endal imelik ei ole? Kust nad selle kõik võtavad? See on see nn normaalne mina, kes on oma elus millelegi pühendunud, töötab õpitud erialal, kellel on sõbrad, vanemad, tuttavad, kolleegid, sugulased, vaenlased, endised kallimad ja kogu see sotsiaalne võrgustik, millesse paigutuvad kõik ühiskonnas nn normaalset elu elavad inimesed. Minevik, läbielatud traumad, südamemurdmised, kogemused, millest ma olen tohutult palju õppinud, kirgastumised, läbikukkumised ja kõik muu. Ja siin ma olen, teist korda samas hotellis samal päeval. Juba teise mehega, kes võtab toa tunniks ajaks. See mina, kellel on oma identiteet, saavutused ja eesmärgid ning keda nüüd see noor registratuuri tüdruk peab lihtsalt prostituudiks. Mul on ebamugav talle silma vaadata. Need on vaid mõningad minu domina-elu episoodid, mis näitavad selle rolli- ja võimumängu keerukust mõlemale poolele. Minu tegevusele on tihti lisatud silte radikaalne ja feministlik. Mul pole nende epiteetide vastu midagi. Lõppude lõpuks on ühed vähesed õpetussõnad, mida olen oma emalt (staarmaalija läbi mitme aastakümne) kunsti kohta kuulnud, järgmised: Naisel on kunstis väga palju raskem, ta peab olema mitu korda parem kui mees. Ja kunstiteadlased on enamasti naised ja eelistavad mehi! Domina olukorras väljendub ju tõesti naise täielik võim mehe üle, mida meie ühiskond peab siiani anomaalseks. Eriti radikaalseks teeb selle võimusuhte ümberpööramise mehe keha allutamine. Sellises kontekstis on võimu nautimine ehk tõesti radikaalne ja seega feministlik?

98 98 Katrin (Kati) Kivimaa, lähimates ringides tuntud ka kypsise nime all. Kunstiajaloolane, -kriitik ja instituudi pea. Väsimatu maailmaparandaja, pooldab erinevaid isme ja meelsusi, õpetab tudengeid, kirjutab tekste ja raamatuid, kaevab auke. Keha vastu tunneb huvi juba varasest täiseast peale - mehekeha vastu pigem praktiliselt, naisekeha vastu seevastu puhtteoreetiliselt ja kulturoloogilisest aspektist.

99 99 Müü(da)v naisekeha Katrin Kivimaa Juba mitu head aastat tagasi jooksid meie meediamaastikult läbi kaks laineid löönud uudist. Esiteks keegi ameeriklane Annabel Chong olla püstitanud seksimise maailmarekordi, olles ei tea kui mitme tunni jooksul vahekorras ei tea kui mitme mehega. Peagi järgnes sellele kellegi eestlase Kristi kas me mäletame üldse, kes ta oli? avalik lubadus ületada Chongi rekord. (Idee jäi paraku teostamata. Kas väikses Eestis polnud nii palju mehi, kes oleksid olnud nõus seisma avalikult järjekorras, mis suunduks Kristi avali süle poole?) Nii või teisiti, tollal paluti mul kirjutada Eesti Päevalehele selleteemaline kommentaar ning seal väitsin ma, et Kristi lihtsalt täidab ühiskondlikku ja meedia tellimust. Kristi skandaalihimulises etteastes polnud midagi ennekuulmatut või uskumatult skandaalset naiste kehad on kogu aeg müügiks ja nii privaatseks kui ka avalikuks kasutamiseks saadaval olnud, ostan-müün-vahetan-loogikal põhinevas turumajanduses vaid üks kaup teiste seas. Pealegi polnud see esimene seksiplaan meie lähiajaloos. Mille poolest erines Kristi üleskutse kunagise abilinnapea tõsisest äriplaanist teha Tallinnast prostitutsiooni pesa ja meelitada sellega ligi tuhandeid riigile raha sisse toovaid turiste? Seksimisrekordi püstitamine Eestis oleks loonud hea põhja tulevaste äriplaanide teostamiseks. Nagu praeguseks on selgunud, polnud (briti) poissmeeste pidude Tallinna meelitamiseks sedagi vaja. Aga tollal ei väitnud keegi peale hullude naisorganisatsioonide, et mõnede meie ametnike külmavereline suhtumine naisekehasse kui lihtsalt müüdavasse objekti võiks Eesti riigi rahvusvahelist mainet kahjustada. Mitte et selles midagi imelikku oleks. On ju naiste kehade esemestamise ja kasutamise võimalus seotud kokkuleppeliste (moraali)reeglite venimisvõimega ehk siis sellega, kust jookseb piir naiste kehade lubatud ja lubamatu müümise vahel. Meid ümbritsev reklaami- ja meediamaastik kinnitab meile iga päev, et naiste kehad ja kehaosad kõlbavad reklaamima peaaegu igasuguseid tooteid. Maailma kõige ilusamate eesti naiste tunnustamine rahvusliku iluasja või rahvusvahelise ekspordiartiklina annab praktilistele eesmärkidele neid ülendava ideelise aura. Seades naiste õlule ainuvastutuse rahvuskehandi taastootmise eest mida tihti teevad avalikus elus sõna võtvad mehed, kes ise lastetegemises silma ei paista, üksnes kinnistatakse arusaama, et naisinimese peamine roll on ühiskonda ja riiki oma kehaga teenida. Samal ajal, kui ma Kristi juhtumist kirjutasin, juhtis üks mu kirjandusteadlasest kolleeg tähelepanu sellele, kuidas mõnedes uutes eesti (mees)kirjanike teostes torkavad silma jõhkrad ja seksistlikud kirjeldused naiste vägistamisest, peksmisest ja seksuaalsest ärakasutamisest. Samasugust fenomeni maailmakirjanduses on pikalt-laialt analüüsitud, meil näib seda takistavat valdav usk sellesse, et niimoodi vabastavad (mees)kirjanikud end ja lugejaid kõikvõimalikest tabudest, mis on seksuaalsuse ja eraelu teemade kujutamist pärssinud. (Kuidas naislugejaid sel moel vabastatakse, jääb mulle siiski arusaamatuks, aga ehk kirjutavadki nad ainult meestele.) Siinkohal pole mõtet arutada, et kas ja mida ja kuidas (mees)kirjanik igal konkreetsel juhul silmas pidas, sest selline kirjanduslik traditsioon on pikk ja kuulus; kuid ükskõik kui suurepärane kirjanik näiteks Bukowski ka ei

100 100 olnud, naistesse suhtumisega olid tal suured probleemid. Sellest hoolimata jääb tema renomees kõlama kõige olulisema märksõnana suurepärane kirjanik (ja alles siis alkohoolik, naistevihkaja vms). Naisloojate puhul juhtub aga tihti vastupidi. Võtame kas või viimaste aastate ühe suure kunstitähe, prantsuse kunstniku Sophie Calle i, kes esindas aastal Veneetsia biennaalil Prantsusmaad ja kelle multimeediainstallatsioon koosnes mitmete naisprofessionaalide tõlgendustest meilile, kus Calle i armuke annab talle teada, et nende suhe on läbi. Seda teravmeelset ja kunstniku isiklikest kogemustest lähtuvat teost nimetasid mõned kriitikud meestevihkajaliku kunsti näiteks. Ja seda esmaselt, hoolimata sellest, et Calle on nagu Bukowskigi suurepärane kunstnik. (Rääkimata sellest, et võrreldes meeskirjanike ja -kunstnike poolt naiste kohta väljendatuga oli Calle i töö lausa õrnusavaldus.) Sedasorti erinevus hinnangualuste valikul viitab muu hulgas sellele, kuidas meessoost ja naissoost indiviidi identiteeti seostatakse erineval viisil tema kehaga. Ehk siis, kes on (esmajoones) liha ja kes sõna, kes on peamiselt keha ja kes on vaim. Kui mees loob oma isiklikest negatiivsetest kogemustest lähtudes, siis on see looming, sest loojana on ta oma puhtisiklikest motiividest alati kõrgemal ja mehena asub ta edukalt universaalsele kirjamehelikule (või filmivõi muusikamehelikule, õnneks puudub eesti keeles siiani sõna kunstimees ) positsioonile. Kui sedasama teeb aga naine, siis tõmbab tema loojastaatust paratamatult alla see, et tema loojavaimu mõjutavad naiseksolemise kehalised ja subjektiivsusesse kalduvad kannatused. Talle pole antud ju kirja-, filmi- või muusikanaise identiteeti, millega samastuda; parimal juhul võib ta kuuluda vaid loojate meeskonda, püüdes niimoodi oma kehalisust, oma naiseksolemist ja selle subjektiivsust ületada. Eelarvamused, mis lähtuvad usust, et naine on eelkõige keha ja alles seejärel (pisemat sorti?) vaim, ei pruugi väljenduda enam otseselt hüüatustes Naisgeenius on ebaloomulik nähe!, kuid massiteadvuse tasandil hingitseb see usk endiselt edasi. Loomulikult, kui massimeedia ja osaliselt ka kultuuriideoloogiad seda arusaama pidevalt taastoodavad loomulikult nüüdisaegses vormistuses. (See on aga probleemne teema, millest üks viisakas inimene eesti heas seltskonnas ei räägi. No milleks meie väikest ühiskonda veelgi enam lõhestada? Olgu, ärme siis praegu lõhesta. Keha juurde tagasi.) ndatel tekitasid paljude feministlike kunstnike teosed, kus kasutati naisekeha ja keskenduti selle eripärale, seksuaalsusele ja ihadele, probleeme paljudes kaasfeministides. Feministliku kehakunsti kriitikud n-ö siseleerist väitsid ja osaliselt õigusega, et selliste teoste (nt Carolee Schneemann tõmbab performance i käigus oma tupest välja kirjarulli, Judy Chicago kasutab vulva kujundit naise loomingulisuse tähisena) puhul kerkib esile oht, et naist võidakse samastada ainult tema kehaga. Selles debatis üles kerkinud erinevus märgistas kaks peamist keha ja üldse naise identiteedi käsitust. Osa feministe (loe: iseseisvusele ja eneseteostusele püüdlevaid naisi) püüdis naise tõelist, s.o mittepatriarhaalset olemust leida kehalisest olemisest, sest kultuuri on loonud pea ainuvaldavalt mehed; teised aga väitsid, et naise kehalised ja seksuaalsed kogemused on samuti kultuurist mõjutatud ning mingit puhast ja muutumatut naise identiteeti polegi olemas, liiatigi veel kehas. Naise kehalise identiteedi kujutamine, isegi kui selle eesmärk on vabastav, ei pruugigi vastu käia üldlevinud arusaamadele, et naine peaks olemas ilus, dekoratiivne ja vaadatav keha. Mis vahet siis seal on, mida see keha teeb: meenutagem kas või edukat t.a.t.u. muusikavideot, kus kaks lapseohtu kaunitari etendasid lesbilist suhet no mis selles siis valitsevale korrale nii ohtlikku oli? See ei tähenda, et naisekeha poleks võimalik panna mängima rolle või tegema tegusid, mis löövad ehmatamapaneva augu meie automaatmõtlemisse. Ühe sellise näitena võiks

101 101 nimetada Ameerika kunstnikku Annie Sprinkle it, kes tegutseb nn seksikunsti valdkonnas ja kelle performance id (ja raamatud ja teised projektid) on suunatud seksi ja prostitutsiooni ümbritsevate tabude purustamisele. Tema peamiseks eesmärgiks on naiste seksuaalse potentsiaali tundmaõppimine ja selle vabastamine ning kui Sprinkle otsibki naistele loomingulist ja emantsipeerunud identiteeti kehaliste kogemuste ja seksi vallas, siis teeb ta seda sõnaselgelt eelkõige naiste endi pärast. Vähemalt nii võib lugeda tema koduleheküljelt. Huvitaval kombel väitis ka Annabel Chong, et tema teo eesmärk on kaasa aidata naise seksuaalsele emantsipatsioonile. Tema akt pidi naise seksiobjekti rollist vabastama ning kõnelema sellest, et naistel on õigus olla vabalt otsustav seksuaalne subjekt, kellel on omad soovid ja ihad. Sellised vaated on üsna sarnased 1970-ndate feministlikes debattides esile kerkinud libertaarfeministide seisukohtadega nemad väitsid, et feminism peab võtma eitava seisukoha nende mehhanismide suhtes, mida ühiskond kasutab seksuaalelu kontrollimise ja seksuaalvähemuste marginaliseerimise eesmärkidel (nt moraal, seadused jne). Nende naiste peamine eesmärk oli vabastada naiste tõeline seksuaalsus patriarhaalse ühiskonna kontrolli alt ja selle eesmärgi saavutamiseks oli lubatud ka nt feministlik või lesbiline erootika või miks mitte ka midagi tõsisemat (nt sadomasoporno). Seda küsimust, kas Chongi ettevõtmist saab tõlgendada naiseliku seksuaalsuse vabastusprojektina, tuleks siiski lahata massilise porno- ja seksitööstuse kontekstis, kus naise seksuaalvabadus teenib ärilisi eesmärke. Aga mida tahtis Kristi? Kas tal üldse oli mingi oma sõnum? Või osutus ta ideaalseks näiteks selle kohta, kuidas naise kehaga manipuleerivad peamiselt meeste juhtimisel tegutsev seksi-, porno- või miks mitte ka meediatööstus? Vaevalt on viimaste eesmärk muuta juurdunud suhtumist naise seksuaalsusse ja kehasse. Pigem vastupidi need n-ö eelarvamustevabad tüdrukud on vajalikud selleks, et pakkuda meelelahutust tõsisest tööst väsinud meeskodanikule. Nagu elu on näidanud, ega s see mehele plekki külge jäta, kui ta vahetevahel lõbumajas käib, ning nii jäi ka meie seksirekordi löömise teemalises mõttevahetuses kõrvale küsimus, miks peaks üks endast lugupidav mees keda ju samuti rekordi püstitamisel vaja läheb ja veel suuremal hulgal sellises ürituses osalema aastal, mil keegi (peale minu?) kirjeldatud meediamulli enam ei mäleta, kerkisid samad küsimused palju analüüsitumalt esile prostitutsiooniteemalisel kunstinäitusel Keha/turg. Selle väljapaneku kõige jõhkram ja seetõttu ka julgem teos oli rootsi kunstniku Pål Hollenderi dokfilm Buy Bye Beauty. Mulle tundub, et Ida-Euroopa kontekstis saab sellise filmi teha ainult kunstnik, kelle privilegeeritud seisund (rootsi mees jõukast heaoluühiskonnast, kus kunsti heldelt toetatakse) ehitab talle piisava kaitsekihi ümber. Film algab kirjeldusega sellest, kuidas autor sõlmib kuue Riia naisega lepingu intervjuu tegemiseks ja seksuaalvahekorda astumiseks, olles härradele suunatud Riia Interneti-teejuhist teada saanud, et Riias elavad maailma kõige ilusamad naised. (Kas pole tuttav müügitrikk?) Edasi suundub kunstnik Riia tänavatele, klubidesse ja väljavalitud tüdrukute eraellu, et püüda tuua nähtavale, millised mehhanismid loovad olukorra, kus kenad noored naised on valmis temaga raha eest seksima. Milline on see keskkond ja mentaalsus, mis sellist valikut soodustab? Antropoloogias ilmselt sadu kordi kirjeldatud skeem, milles naisi kasutatakse eri suguharude meeste poolt vahetuskaubana, toimib siingi naise keha laenutatakse rahakale läänlasele välja kellegi teise (klubiomaniku, elukaaslase) heakskiidul või nõudmisel. Eriti masendavaks teeb Hollenderi filmi see, et Riia on meile nii ajalooliselt, kultuuriliselt kui ka majanduslikult kõige lähem näide postsotsialistlikust suurlinnast, millele

102 102 Inglismaal Balti mere piirkonna seksipealinnana tuntud Tallinn ilmselt alla ei jää. Hollender oleks samahästi võinud otsida kuus tüdrukut Tallinnast või Minskist või Prahast või Bangkokist või Ilmselt pea igalt poolt, või ehk siiski mitte? Kujutage aga vastupidist olukorda: naiskunstnik otsimas üheöömehi, et nende teenuseid osta. Eks ilmselt on seegi võimalik, kuid esiteks läheb kunstnikule palju kallimaks maksma, sest palju haruldasem mehekeha pidavat Tallinnaski maksma mitmeid kordi rohkem kui laialtlevinud naisekeha. Ning teiseks oleks sellise kunstifilmi tähendus täiesti teistsugune sotsiaalse, kultuurilise ja ideoloogilise raamistiku tõttu, mis selle ümber tekiks. Aga tegelikult on ju hea, et naiskunstnikel pole põhjust teha ümberpööratud kujul samasuguseid kriitilisi filme nagu Hollenderi oma. See näitab, et vähemalt mehekehal on ostan-müün-vahetan-ajastul alles mõningane väärikus. Sellest tähelepanekust on meil kõigil, kes me naisekeha väärikuse tõstmise projekti panustame, võimalik oma ettevõtmisteks julgustust saada. Ja loodetavasti saab naiste seksuaalne vabanemine teoks ilma mehekeha esemestamiseta, kuigi praegu pole viimane küll kõneväärne probleem: naistel on piisavalt ja pikaks ajaks tegemist sellega, et oma keha objekti staatusest vabastada ja endale tagasi saada. Naiste kehad on kogu aeg müügiks ja nii privaatseks kui ka avalikuks kasutamiseks saadaval olnud, ostan-müünvahetan-loogikal põhinevas turumajanduses vaid üks kaup teiste seas.

103 103 Osta endale uus pea ja õlad! Ideaalne keha, täiusliku naudingu sümbol Piret Räni Võimatu on minna läbi linna nii, et sind ei sunnitaks mõtlema ideaalsele kehale ja võrdlema ennast (või hoopis oma kaasat) täiuslikke vorme näitavate naiste või meestega ümbritsevatel reklaamidel. Eel- ja järeltöötluse abil veelgi kaunimaks muudetud peaaegu alasti ihud indlevad häbenemata linnaruumis, eksponeerides end koos telefonide, sukkade, ehitusmaterjalide, bensiini, kodumasinate ja kõiksuguse muu kaubaga. Kas selliste reklaamidega müüakse näitsikut, tema kõrval olevat asja või hoopis kehakultust? Nii tüdruk kui ka reklaamitav asi muudetakse teineteise abil seksikuse sümboliks. Toimib ahelreaktsioon. Asi on seksikas, kuna tibi on seksikas, kuna asi on seksikas, kuna tibi on seksikas, jne, jne, jne. Seksikuse abil meelitatakse inimesi ostma asju, mida neil vaja ei ole, pakkudes neile illusiooni lihtsamast ja õnnelikumast maailmast, kuhu reklaamitav asi ilmtingimata kuulub. Tulemuseks on liigne tarbimine, paljunemisinstinkti abil esile manatud nõudlus veelgi suuremaks ületootmiseks. Ning ka õnnelikus ideaalmaailmas toimivate soorollide, stereotüüpide ja kehaideaalide taasloomine ümbritsevas sootsiumis. Elu väärtus tarbimisühiskonnas võrdub elamuste ja naudingute summaga. Kõige suurem nauding on ideaalse keha kohtumine teise ideaalse kehaga, ent peaaegu sama suurt naudingut näib pakkuvat ka mõne äsjaleiutatud, elutegevuseks mittevajaliku asja omandamine. Keha Photoshopi abil enamiku talutütarde jaoks saavutamatusse saledusse ja siledusse töödeldud on reklaamidel suurima võimaliku naudingu sümbol. Reklaamidel kujutatud ideaalmaailmas on kindlaksmääratud parameetritega seksuaalsus naiseksolemise mõõt. Naisel peavad olema rinnad 75B ja taljeümbermõõt maksimaalselt 60 cm. Kui sa selline ei ole, siis tuleb sind selliseks lõigata! Aga kui sa oled selline, siis saab sind pildistades müüa ükskõik mida ükskõik kellele. Nõnda luuakse kujutluspilt õigest naisest, kelle moodi tahavad välja näha kõik noored ja vanad sookaaslased. Vanemad ja arukamad ohkavad korra kibedalt kunagisele noorukikehale tagasi mõeldes, lapseohtu naisekspürgijad oksendavad toitvad ained pärast sööki välja ning asendavad need õhtumürglis alkoholikaloritega või langevad ilukirurgia rüppe. Unustatakse, et iga naine on sündinud oma isikupäraste kehavormidega, mida ei pea hetkemoe ajel ümber lõikama eriti kui ei ole veel täiesti selge, kui palju see võib tulevikus mitmesuguste ihuhädadena kätte maksta. (Siinkohal ei mõelda liigset kehakaalu, mida saab tõesti õige toitumisega vältida.) Seinale kleebitud naudingusümbolite täiuslikud kehad kehtestavad iluideaali.

104 104 Piret Räni 21. sajandi aabits

105 105

106 106

107 Piret Räni, pilt ja detailid sarjast Hello, Friend, are You Impotent? 107

108 108 Aga mida iluideaal tegelikult tähendab? Lihtne vastus pandavust. Ajalooliselt on inimese nagu teistegi loomade esmane eesmärk olnud liigi jätkamine. Selleks aga tuleb kaaslaseks valida võimalikult ideaalne partner terve, elujõuline, viljakas eas. Praegune reklaamidel trooniv iluideaal on alakaaluline prostituut. Kas asjade selline kulg on märk tsivilisatsiooni eneseõgimisest? Liik jõudis tupikusse, soo jätkamine pole enam oluline, signaalid võimendati üle, eksitavaiks? Praegusel AIDSi-ajastul ei peaks ju ülistatav ideaal olema kergelt kätte saadav lipakas. Võib-olla on tegemist loomalikest kohustustest vabanemise pühitsemisega. Enamik heaoluühiskonnas elavaid inimesi ei tee enam päris tööd. Paljud ei ela ka enam pärismaailmas. Ka iluideaal on saanud mõjutusi väljastpoolt pärismaailma kuigi utreeritud seksikus peaks põlvnema loomalikust päriselust, aitab pakendi/keha veatust parandada elektrooniline maailm. Kas kõigi naiste psüühikat saab edaspidi muserdama üha suurenev lõhe ideaal- ja pärismaailma vahel? Olgem optimistlikud! Teadus areneb tohutu kiirusega Olen mõtteis natuke spekuleerinud, kuidas võib ilutööstus ja -tehnika järgmisil aastakümneil ja - sadadel areneda. Mida suuremat kehakultust suudetakse reklaamide abil üles puhuda, seda kindlamalt need muudatused tulevad. Ma ei tea, kas esimesed suured läbimurded tulevad geenimanipulatsioonidena või näiteks nanotehnoloogia kaudu. Võibolla õpitakse muutma inimeste DNAd niimoodi, et kõrvalekaldeid täiuslikkusest ei teki. Võib-olla hakkavad tulevikus elama meie ihudel tohutud parved mikroroboteid, moodustades keha korras hoidvaid tehisbakterite kolooniaid. Piret Räni Autoportree 80-aastasena Tekst mullides, koostanud Mart Kalvet: 1. Keha katab tellitava tooniga NanoDerm -nahasiirikute matriits (kortsumisgarantii 75 aastat). Matriitsi saab programmeerida toonima nahka näiteks vastavalt emotsionaalsele seisundile, ümbritsevale keskkonnale, aga ka omal soovil. Koostöös näonaha-nanomatriitsiga vőimaldab matkida suvaliste rasside väliseid tunnuseid. 2. Näonahk on varustatud nanokonstruktorite-andurite tihendatud lisamatriitsiga, mis ühest küljest kaotab vajaduse jumestustoodete järele (meik on programmitav sekunditega), teisest küljest pakub elutruud lülitust kunstniku sensooriumisse (SimStim -salvestised on selleks ajaks täielikult uuendanud osalus-tegevuskunsti). 3. Tellitava pikkuse, kuju ja tooniga isehoolduvad juuksesiirikud firmalt CustomSalon. Paindliku struktuuriga, otse kesknärvisüsteemi-liidesesse ühenduvad siirikud vőimaldavad vajadusel ka riistvara-lülitusi suvaliste platvormidega. 4. Lisaks soovitud kehapiirkondade vormimisele funktsioneerib nutipesu ElastoSmart ka turvameetmena ahistamise vastu (annab rikkujale immobiliseeriva elektrišoki). 5. Augmenteeritud organism nőuab lisasüsteemide haldamiseks tavalisest rohkem energiat, mis saadakse muu hulgas lihastesse istutatud ShapeBot -trenažöör-magneetodest, mis elektriimpulssidega lihaseid lakkamatult treenivad ning nende tekitatud füüsilise töö riistvara-süsteemide tööshoidmiseks vajalikuks elektriks muundavad. Tulemusena on keha alati trimmis. 6. Autopiloodiga, funktsioonile kohanduvad nutisaapad Step- Master vőrdlevad pidevalt kasutaja strateegilisi parameetreid hetkel kehtiva iluideaali omadega ning viivad kasutaja eelnevalt kinnitatud miinimumprogrammi alusel vägisi jőusaali vői sörkjooksma, kui selle järele vajadus tekib. 7. BodyPerfect -siirikud rindkere piirkonnas vőimaldavad kiiresti valida kellaajale, moele ja vajadusele sobivaima suuruse ja kujuga rinnapartii; kriitilistes situatsioonides funktsioneerivad päästeseadmestikuna, näiteks turvapadjana avarii korral vői uppumisohus kasutajat vee peal hoides.

109 109

110 110 MEGADIK She s cute and willing, she s so nice! But is your penis in right size? You re not sure she long for more? You need a wang she would adore! But how to get it long and thick? Your only chance is MegaDik! You ll get so wanted super-size And see wild craving in her eyes! Megadik on spämmidest koostatud regilaul, mida Puhta Rõõmu laulukoor on mõned korrad esitanud. Lauluhimulistele soovitame kasutada tuntud rahvaviisi vanast valgest jänesest. Your shaft will slam her pink so deep, Tonight you ll hardly fall asleep! So try today this magic p ill And change your life at your own will! She s full of passion, she s so nice! But is your penis in right size? You are not sure she yearn for more? You need a thing she would adore! But how to raise it big so quick? Your only chance is MegaDik! You ll get so wanted super-size And see wild craving in her eyes! Your shaft will stuff her poon so deep, Tonight you ll hardly fall asleep! So try today this magic p ill And change your life at your own will! Piret Räni Kunstnik, fotograaf, vaatleja, sünteesija, joonistaja ja rõõmsa kunsti aktivist. Kogu oma teadliku kunstnikutee kantseldanud kampasid [ mobil]galerii, Puhas Rõõm ja Naeruorgesster, Infotankistid ja korraldanud näitusi. Aastal 2007 andis välja 21. sajandi aabitsa, kunstnikuraamatu, milles pilab linnaruumi endasse matnud seksistlikke reklaame.

111 111 Näitlikustavaks irooniliseks mõtteharjutuseks olen siia lisanud oma Autoportree 80-aastasena. Pildil katab tütarlapseliku vanuri keha tellitava tooniga nahasiirikute matriits (kortsumisgarantii 75 aastat) ning tellitava pikkuse, kuju ja tooniga isehoolduvad juuksesiirikud ühenduvad otse kesknärvisüsteemiliidesesse ja võimaldavad vajaduse korral ka riistvaralülitusi suvaliste platvormidega. Siirikud rindkere piirkonnas võimaldavad kiiresti valida kellaaja, moe ja vajaduse jaoks sobivaima suuruse ja kujuga rinnapartii; kriitilistes olukordades funktsioneerivad need ka päästeseadmestikuna, näiteks turvapadjana avarii korral või kasutajat uppumisohu tekkimisel vee peal hoides. Need võimalused on küll välja mõeldud huumoriga, aga kas teid tegelikult üllatakski nii väga kuuldus, et keegi on leiutanud ja edukalt valmistanud nt programmeeritava juuksepalsami või uue pealemääritava noorusliku (näo)naha, mis imbub minutitega päris(näo)nahka, täidab kõik kurrud ning jääb aastakümneteks tähistama välise nooruse triumfi? Kõige huvitavam küsimus sealjuures on see: mis saab inimestevahelises suhtluses partnerite hindamisel oluliseks, kui ilusat keha/nägu saab poest osta? Kui sa võid reaalses elus valida endale ükskõik millise avatari, just nagu praegu Interneti-suhtlustubades, viies muutused läbi peaaegu sama lihtsalt, kui praegu juukseid saab värvida? Võib-olla siis, kui on kadunud vajadus muretseda oma keha pärast, saavad naised ja mehed pühenduda vaimsele arengule, tunda täiust oma hinges, saavutada saavutamatut... Enamasti keha mu tegemistesse ei sekku, ent mõnikord on rinnapartii mu päevaplaani muutnud küll. Nimelt olen nii mõnedki korrad otsustanud hakata tragiks ning sportlikuks ja rikastada oma harjumustevalikut tervisejooksuga. Need katsed on katkenud pärast paarikümmet jooksumeetrit, kuna siis meenub tõsiasi, miks jooksuharjumus juba eelmistelgi kordadel pole mulle külge jäänud ning miks ma juba kooliajal eelistasin kehalise kasvatuse tunnist ära hiilida rindade üles-alla volksumine on niivõrd ebameeldiv, et soov olla tubli ning sportlik tundub kohemaid äärmiselt mõttetu.

112 112 Piret Räni Miss Universe 2120

113 113 Suitsupekk Mare Tralla Kui ma kolmapäeva hommikul üles ärkasin, piinas mind tohutu, varasest lapsepõlvest meelde jäänud soolase suitsupeki isu. See oli ebatavaline, sest ma järgin väga järjekindlalt oma kehale kõige kasulikumat toitumisrežiimi ega tarbi kunagi midagi, mis oleks pisutki ebatervislik. Esialgu ei pööranud ma sellele isule suuremat tähelepanu. Vaatasin nagu tavaliselt hommikusi uudiseid, juues rohelist teed ja süües jubedalt haisvat, aga minu organismi probleemituks toimimiseks väga vajalikku vetikajogurtit. Peamises uudises kritiseeriti taas valitsust, sest see ei suuda oma kodanike kehasid kaitsta. Toodi näiteid sellest, kuidas kodanikud on sunnitud ise oma füüsise kaitsmiseks ostma lisaks kuuli- ja torkekindlatele vestidele nüüd veel ka tarbimiskõlblikku aluspesu. Valitsust süüdistati selles, et nende poolt kodanikele antav aluspesu ei suuda efektiivselt jälgida ja analüüsida kehade bioloogilist toimimist ega kaitse neid kahjulike protsesside ja keskkonna toime eest piisavalt. Seda, et valitsus ei suuda kodanikke isikuvastaste kuritegude eest kaitsta, seekordsetes uudistes ei mainitud. Intervjueeriti mitmeid isikuid, kes kirjeldasid oma keha piisava kaitseta jäämise tõttu tekkinud probleeme. Üks neist rääkis, kuidas teda tabas tohutu šokolaadihimu, millele ta ei suutnud vastu panna. See tekkis tal pärast sõltumatutes meediakanalites toimunud šokolaadi maine parandamise kampaaniat. Nüüd süüdistab ta valitsust ülekaalu tekkimises ja sellest tulenenud suhkruhaiguses, sest tema aluspesu ei hoiatanud teda, et šokolaadi liigse tarbimise tulemuseks võib olla järsk kehakaalu tõus, mis omakorda viib kõikvõimalike tervisehäirete tekkimiseni. Talle oli mõistetamatu, kuidas tema aluspesu mõõte- ja diagnostikasüsteemid ei funktsioneerinud ning miks valitsus üldse lubas sellist šokolaadikampaaniat. Teine intervjueeritav, seitsmekümnendates aastates naine, leidis, et tema kehal olevate liigsete kortsude tekkes on samuti süüdi mittetoimiv aluspesu, mis ei tuletanud talle piisava järjekindlusega meelde igapäevast kortsuvastase kreemi kasutamist, ei jälginud piisavalt tema naha olukorda ega suunanud teda õigel ajal hormoonravile. Viimane intervjueeritav, neljakümnendates aastates mees, esitas kõige kummalisema argumendi, süüdistades mittetoimivat aluspesu selles, et ta oli vale naisega abiellunud ja seetõttu sunnitud abieluvälisesse seksuaalsuhtesse astuma. Nimelt arvas ta, et teda oleks tulnud hoiatada tulevase abikaasa võimalikust seksihuvi vähenemisest pärast 15-aastast kooselu. Samuti pani ta oma aluspesule süüks, et viimane ei suutnud alla suruda tema seksuaaltungi ja hoida teda eemale noorest seksikast sekretärist, kellega hiljem tekkinud intiimvahekord viis lahutuseni, mille tulemusena tuleb tal oma endisele abikaasale alimente maksta. Kõik intervjueeritavad on valitsuse kohtusse kaevanud. Reportaaži lõpus anti aga murelikele kodanikele pisut lootust olukorra paranemiseks. Kehakaitseminister lubas, et asja uurimiseks kutsutakse kokku valitsusväline eksperdigrupp, kes analüüsib asjaolusid ja kelle soovitusi võetakse kindlasti arvesse järgmise põlvkonna aluspesu väljatöötamisel. Samuti teavitati

114 114 kodanikke kriisitelefoni numbrist, kuhu nad võivad oma keha kaitse probleemidega helistada. Mida enam ma neid uudiseid vaatasin, seda suuremaks muutus mu soov süüa keelatud ja inimorganismile kahjulikult mõjuvat suitsupekki. Hetkel, mil ma arutlesin selle üle, kuidas täpselt seda ebaseaduslikku toiduainet hankida, ning üritasin välja mõelda, kuidas oma aluspesu petta, hakkas piiksuma nahka jälgiv sensor, tuletades meelde, et ma olen unustanud hommikuse vananemisvastase kreemi, hoiatades, et selle mittetarvitamine jätab naha kaitseta ja viib kortsude tekkimiseni. Kreemipurk sai nädal tagasi tühjaks ja poes ei tulnud see mulle meelde. Miks mu aluspesu mulle seda siis meelde ei tuletanud? Äkki jooks teise tassi rohelist teed, selles on teatavasti hulgaliselt antioksüdante ehk aitab see kreemi asemel kortse eemal hoida. Loomulikult panid uudised mind muretsema selle üle, kas minu aluspesu toimib. Kuigi ma tahaksin väga süüa keelatud suitsupekki ja oma aluspesu aeg-ajalt petta, on mu mure oma keha kaitstuse pärast siiski kõige olulisem. Nii omaette arutledes kulutasin peaaegu kogu hommikuvõimlemisele mõeldud aja. Õnneks tuletas uudiste järgmine lugu uutest eriti tõhusatest harjutusmasinatest mulle võimlemist kenasti meelde. Mis küll minuga toimub? Miks ma ei suuda päevaplaani korralikult järgida ega oma keha eest piisavalt hoolitseda? Äkki on tegemist mingi bioloogilise hälbega? Ehk peaksin ma minema sellest kehajärelevalvedepoosse rääkima? Ja miks mu aluspesu ei teavita mind mittetoimivast mälumehhanismist? Pärast hommikuvõimlemist muutus himu suitsupeki järele veelgi suuremaks. Midagi on mu kehaga tõepoolest valesti. Millest selline himu? Kas mu kolesteroolitase või vererõhk on valitsuse poolt ettekirjutatud ideaalist erinev? Millest muidu see piinav vajadus rasvase ja soolase suutäie järele? Aluspesu ei anna kuidagi märku, et midagi oleks viltu. Ilmselt on aeg kasutada muid diagnostikavahendeid või pean ehk minagi investeerima uude aluspesusse. Mu kaal on ideaalne ning kortse ja halle juukseid veel ei ole, näen välja peaaegu samasugune kui suguküpseks saades, ehkki olen juba ligi seitsekümmend. Viimati kehajärelevalvedepoos käies ei leidnud nad ühtegi tõsist viga, soovitati vaid järgida kõiki valitsuse ettekirjutusi. Siis peaks mu keha olema kaitstud ja vananemisprotsess ei alga enne 110. eluaastat; ka hormoonpreparaatide doosi ei peaks veel suurendama. Aeg riidesse panna ja tööle minna, kuulikindel vest selga, turvakaamerad tööle ja võrku. Tunne, et olen iga võimaliku ohu eest kaitstud, on eduka päeva alguses sama oluline kui hommikuvõimlemine. Siiani räägitakse lugusid tänaval viga saanud inimestest, 20. ja 21. sajandil toimunud isikuvastaste kuritegude ja terrorismi ohvritest. Legendi kohaselt hakkasid siis seaduskuulekad kodanikud kõigepealt kandma kuuli- ja torkekindlaid veste, et end tänaval turvalisemalt tunda, ning nõudsid, et valitsus töötaks välja ja installiks kõikvõimalikke kaitse- ja järelevalvesüsteeme. Järk-järgult jõuti kodanike individuaalsete turvasüsteemideni, mis pidid garanteerima igaühe kaitstuse. Isiklikud turvakaamerad kaitsevad meid tänaval varitsevate ohtude eest tunduvalt tõhusamalt kui mis tahes politseipatrull. Kõik kannavad kuulikindlat vesti ja teevad seda ilmselt harjumusest, sest ligemale 50 aastat on möödas sellest, kui kedagi tänaval füüsiliselt rünnati. Samas aitab legend kurjategijatest kaasa nii kodanikke puudutavate valitsuse turvaprogrammide tööshoidmisele kui ka hoiab alal paranoiat igasuguste ohtude kohta, isegi kui need on nii ebatõenäolised nagu tänaval tulistamise või pussitamise ohvriks langemine. Teel tööle põrkasin täiesti juhuslikult kokku koolipõlvesõbrannaga. Rääkisin talle hommikustest uudistest ja oma kummalisest suitsupekihimust. Temagi oli uudiseid vaadanud ja muretses oma aluspesu toimimise pärast. Lili kirjeldas, kuidas teda on viimasel ajal tabanud tohutu vajadus pidevalt jõusaalis käia ja ennast vormis hoida. Et ta ei usal-

115 115 da oma aluspesu ja arvab, et see ei reguleeri tema füüsiliste harjutuste režiimi piisavalt, siis käibki ta iga päev kolm-neli korda trenni tegemas, ehkki aluspesu soovitab teha seda vaid korra päevas. Lilil on tekkinud tõeline haigestumisfoobia ja ta arvab, et selline pidev trennitegemine hoiab kõik haigused eemal. Minu kummalisest isust kuuldes soovitas ta mul tõepoolest minna kehajärelevalvedepoosse sellest rääkima. Lili arvates on selline ebatervislik isu kohe päris kindlasti mingi haiguse või füüsilise probleemi esimene tunnus. Seepeale ruttas Lili mingit ettekäänet tuues kiiresti minema, ilmselt nakkust kartes. Enne lõunat ei sujunud töö kohe kuidagi. Suitsupekiisu ei kadunud, vaid pigem suurenes ja Liliga kohtumine tegi mind veelgi murelikumaks. Otsustasin eriti tervislikult lõunatada ja läksin McDonaldsisse. Seal valmistatakse toit individuaalselt, võttes arvesse kõiki kliendi keha hetke toitumisvajadusi. Minu lõuna koosnes sojaoasalatist ja vetikaburgerist, joogiks rahustav piparmünditee. Ilmselt hakkas mu rahutus neile silma. Tundsin end pisut paremini, hetkeks kadus ka piinav suitsupekihimu. Pärastlõunal kutsus ülemus mu enda juurde. Sattusin paanikasse, sest arvasin, et Lili on meie vestlusest ette kandnud. Aga ei, ülemus soovis rääkida hommikustest uudistest ja sellest, mida meie asutus võiks ette võtta, et oma töötajate kehasid paremini igasuguste haiguste ja hädade eest kaitsta. Tal tekkis mõte, et firma võiks kõikidesse ruumidesse paigaldada biomeetrilised skannerid, et töötajad saaksid soovi korral oma keha iga päev kontrollida. Ühtlasi oleks siis asutusel teada, millist töötajat on vaja keha kaitsmisel abistada. Kiitsin ülemuse ideed, aga samal ajal mõtlesin endamisi, et kui need skannerid juba paigaldatud oleksid, siis mu ülemus teaks ka minu suitsupekihimust. Huvitav, kuidas nad aitaksid mul sellest vabaneda? Äkki peaksin sellest ikkagi ülemusele rääkima? Ka järgmisel päeval piinas mind suitsupekihimu. Võimlesin hommikul kaks korda intensiivsemalt, järgisin ülitäpselt naha kaitsmise ja hooldamise režiimi, alustasin organismi sügavpuhastust ning toitusin hommikul vaid filtreeritud õhust. Lõunatasin taas McDonaldsis ja soovitasin ülemusele, et biomeetrilised skannerid installitaks turvaväravate sisse, et kõik töötajad saaksid tööle saabudes ja sealt lahkudes oma keha automaatselt kontrollida ega peaks tegema kulutusi isiklike kehaanalüüsi- ja kaitsemehhanismide muretsemiseks. Suitsupekihimu ei kadunud aga kusagile ja minu aluspesu ei teavitanud mind endiselt mitte ühestki ebanormaalsest ilmingust. Samas ma lihtsalt tean, et selline himu ei ole normaalne ja seetõttu ei saa mu keha olla piisavalt kaitstud. Pärast nädalasi kannatusi otsustasin proovida mitmeid vanu rahvameditsiinist järele proovitud vahendeid, nagu näiteks mudavanni, aurusauna, meditatsiooni, hüpnoosi, pilatest, aeroobikat, kärbseseeneleotist, sünkroonujumist, terviseseksi, keelatud Atkinsi dieeti, luuletuste lugemist, ooperit, tai chi d, golfi, Viagrat, energiajooke, šokolaadivanni, vibratsioonteraapiat, nõgeseteed, zone-dieeti, fit-for-life-dieeti, saunavööd, kilemähist, hapukapsast, Ameerika mägesid, sütelkäimist, kummeliteed... Kuid ükski neist vahenditest ei aidanud. Otsustasin lõpuks oma vaevusega minna kehajärelevalvedepoosse, ehkki olin seda esialgu vältinud. Kartsin, et nad soovitavad geeniravi. Kuulduste kohaselt põhjustavad just vigased geenid selliseid kummalisi himusid. Aga samade kuulduste kohaselt geeniravi alati ei õnnestu ning paljudel esineb tüsistusi, mille tulemusena peavad nad oma elu täielikult muutma, näiteks töökohta ja elukaaslast vahetama. Mina aga olen oma praeguse eluga väga rahul. Kehajärelevalvedepoos poldud sellise probleemiga varem kokku puututud. Nad tegid kõikvõimalikke teste, lootes avastada mingit vigast geeni, et seda siis parandada. Paraku ei suutnud nad tuvastada minu kummalise himu põhjust ega avastanud õnneks ka ühtegi probleemset geeni. Mulle anti lootust, et aja möödudes see himu kaob, nii nagu lap-

116 116 sepõlvemälestused vananedes tuhmuvad. Aga et mu keha on suurepärases vormis, siis ei ole see unustamist abistav vananemisprotsess veel käivitunud. Kannatasin terve aasta. Soovitud paranemist ei toimunud ja suitsupekihimu oli endiselt väljakannatamatu. Kehajärelevalvedepoo eksperdid jõudsid vahepeal otsusele, millist kahest halvast võimalikust lahendusest kasutada: kas vananemisprotsessi enneaegset esilekutsumist või hoopiski keelatud suitsupeki tarbimist. Mulle anti eriluba suitsupeki ostmiseks ja tarbimiseks, põhjendusega, et see keelatud aine näib olevat minu keha normaalseks toimimiseks tingimata vajalik. Kui ma erivajaduste poes järjekorras oma suitsupekki ootasin, meenus mulle lugu ühest minu esiemast, kes paadunud suitsetajana püüdnud kõiki veenda, et suitsetamine on tema kehale kasulik. Ta olevat suitsetanud vähemalt 20 sigaretti päevas ja sageli palju enamgi. Jutud räägivad, et kui ta 98-aastaselt suri, siis lõhnas tema keha justkui suitsusink. Siis ulatas müüja mulle lõhnava paki suitsupekki, aga mu himu selle järele oli järsku kadunud. Koju jõudes sain oma aluspesusüsteemilt teate, et viimaks leitud viirus on nüüd kõrvaldatud ja keha kaitsesüsteemid toimivad taas korrapäraselt. Et mu keha ei vajanud enam suitsupekki, siis panin selle ebay sse müüki. Loodetavasti toob see mulle sisse kena kopika, mille eest saan endale osta uue ja minu keha paremini kaitsva aluspesu. Mare Tralla pälvis aastate eest kehateemalist kunsti tehes Ilge Naisterahva tiitli ning sellest tunnustusest innustust saanult astus laia maailma haridust nõutama. Viimasel ajal kantseldab Londonis poega, meest ja küberfeministe; aeg-ajalt näitab kunstigaleriides, kui kaitstud on meie kehad valvekaamerate ajastul.

117 117 Tänapäeva lääne kultuuris on üha enam levimas seisukoht, et inimese keha on tegelikult eneseväljenduse kandjaks ja seega ka kultuurilise eksperimenteerimise kohaks. Keha augustamine, kosmeetiline kirurgia, kõikvõimalikud treeningprogrammid jms. on loodud keha muutmiseks vastavalt inimese soovidele. Ühelt poolt kaasneb sellega keha objektistamine, kuid teiselt poolt jällegi seotakse inimese individuaalne olemus tihedamalt kehaga, kuna see, mida inimene mõtleb ja tunneb, leiab nüüd ka otsese väljenduse kehas. Kurmo Konsa

118 118 Sisukord Sissejuhatus 5 Redi Koobak, Raili Põldsaar Kui mehedmenstrueeriksid 9 Gloria Steinem Ilu ori või välimuse valitseja? 13 Aita Kivi Alternatiivne keha 17 Airi-Alina Allaste (Virtuaalne) keha:elu edetabelid 21 Andra Siibak Lapsnaised 25 Brigitta Davidjants Rase rümp 29 Liina Järviste Kui midagi ei jää kahe silma vahele 33 Katiliina Gielen Tahtmatu aktivisti ja ebatõenäolise kaalulangetaja puhtsüdamlik ülestunnistus 37 Liisa Past Kõhn keha - ohtlik keha 41 Mirjam Raidma Keha tahab aega 45 Neeme Raud

119 119 Vana naisekeha 49 Barbi Pilvre Oma keha uurides 53 Christian Veske Keha ja HIV 57 Igor Sobolev Intellektuaali keha 61 Kristjan Kalm Mõned eelistavad olla vähem mehelikud: meeste kehade meditsiiniline vormimine Türgi sõjaväes 65 Alp Biricik Tantsiv keha kui palimpsest 69 Heili Einasto Keha ja tema keel 73 Maimu Berg Keha paradoksid 77 Kati Murutar Kunst kui keha haldamise metoodika 83 Siram Ma tahaks olla su koer 91 Sandra Jõgeva Müü(da)v naisekeha 99 Katrin Kivimaa Osta endale uus pea ja õlad! Ideaalne keha, täiusliku naudingu sümbol 103 Piret Räni Suitsupekk 113 Mare Tralla

120 120