Eesti raha ajalugu on tänaseks uuritud üsna põhjalikult.1

Raha Eesti- ja Liivimaa kubermangus 1710 1800 Ivar Leimus Eesti raha ajalugu on tänaseks uuritud üsna põhjalikult.1 Ilmunud on arvukalt kirjutisi niihästi viikingiaja, keskaja kui ka varase uusaja müntide ja nende käibe kohta. Mitu raamatut on pühendatud Eesti Vabariigi rahadele. Kuid täiesti vaeslapse ossa on jäänud tervelt kahe sajandi pikkune Eesti ajaloo periood, mis möödus Vene tsaaririigi koosseisus (1710 1917). Sellest ajast on põhjalikumalt seni uuritud vaid kõrvalisi seiku Eesti- ja Liivimaa jaoks mõeldud livoneeside sünnilugu ja valmistamist ning nn kodurahade teket ja kasutamist. 2 Ainus tsaariaegse Eesti mündinduse üldülevaade ilmus Eerik Tenderi sulest juba 1937. aastal. 3 Selleski käsitletakse peamiselt Vene mündinduse arengusuundi, kuna kohalikele rahaoludele 18. 19. sajandil on pühendatud ühtekokku pisut üle poole, ehkki sisuka lehekülje. Tenderi järgi muutus Vene münt juba 18. sajandi esimeste aastakümnete jooksul Eestimaal ja Põhja-Liivimaal domineerivaks, kuna aga Riias ja lõunapoolsel Liivimaal jäi püsima keeruline arvestussüsteem ning käibis peamiselt välismaine, Poola ja Saksa vahetusraha. Siiski oli ka Eestis veel 19. sajandi alguses liikvel palju välismaa münte. Lõplikult suudeti need ringlusest kõrvaldada alles 1840. aastate lõpul. 1 Eesti mündi- ja rahaajaloo historiograafia on liiga mahukas, et siin seda lähemalt käsitleda. 2 Павел фон Винклер, Из истории монетнаго дела в России. Ливо- Эстонская монета (1756 1757). С.-Петербург 1899; Heino Ross, Lokal-, Privat- und Notgelder in Estland = Eesti kodurahad. Tartu 1994; Ivar Leimus, The numismatic consequences of the Napoleonic wars in Estonia. Monetary boundaries in transition. A North European economic history and the Finnish war 1808 1809. The Museum of National Antiquities Stockholm, Studies 16. Stockholm 2010, 161 174. 3 Erik Tender, Müntide ja mõõtude areng Eestis. Mündiolud Vene ajal. Eesti majandusajalugu 1. Tartu 1937, 531 536. 98 Vana Tallinn

Niisuguse uurimislünga põhjusi pole raske mõista. Tsaariajal Eestis oma münte ei löödud. Vene raha uurimisega on aga aastakümneid ja -sadu usinalt tegelnud Vene numismaatikudajaloolased. Kuid juba Eerik Tender osutas, et Balti provintside raharinglus erines Venemaa omast tunduvalt Eesti- ja Liivimaal olid välismaa mündid lubatud, Venemaal reeglina mitte. Sestap võtame lähema vaatluse alla siinse rahaajaloo ühe etapi, mida ühelt poolt iseloomustab Vene raha üha laienev levik, teisalt aga läänelike müntide visa püsimine ringluses. Alustagem algusest. Kui Tallinn 1710. aastal Vene vägede (pigem küll katku) ees kapituleerus, soovisid linnaisad Peeter I-lt kinnitust kõikidele oma vanadele privileegidele, sh ka müntimisõigusele ( die Müntz-Freiheit in allerhand Sorten und kleiner Scheide-Müntze). 4 Rootsi kroon oli Tallinna müntimisõiguse realiseerimise küll juba 17. sajandi lõpul katkestanud, apelleerides bürgermeister Paulseni mündirikkumisele, kuid tallinlased polnud sellega leppinud. 5 Vene pool oli asjaga nõus ning 13. märtsil 1712 järgnes Peeter I-lt Tallinna privileegide kinnitus. 6 Mis puudutab Riiat, siis sealne raad soovis tsaarilt 1710. aastal vaid seni kasutatud suurmündi juurde jäämist ( begnädigen, selbige bey der bissher gebrauchten groben Müntz nach wie Vor erhalten). Suurmündi all peeti silmas raskemaid ja täisväärtuslikke münte, 7 peamiselt euroopalikke taalreid ning nende osiseid. Teisisõnu, taheti säilitada senine äriline läbikäimine läänega. Teisalt võis avaldatud soovi põhjustada ka asjaolu, et taalrilaadseid Vene hõberublasid hakati ulatuslikumalt vermima alles 1718. aastast, seni valmistati seal peamiselt hõbetraadist kopi- 4 Eduard Winkelmann, Die Capitulationen der estländischen Ritterschaft und der Stadt Reval vom Jahre 1710 nebst deren Confirmationen. Reval 1865, 48. 5 Ivar Leimus, Das Münzwesen Revals im 17. Jahrhundert. Beiträge zur Verwaltungs-, Kirchen- und Bildungsgeschichte des Ostseeraumes. Festschrift für Vello Helk zum 75. Geburtstag. Tartu 1998, 189 190, 193 194. Rootsi aja viimasel aastakümnel õnnestuski Tallinnal taas hankida piiratud müntimisõigus, kuid seda ei jõutud rakendada, vt Stefan Hartmann, Reval im Nordischen Krieg. Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 1. Bonn Godesberg 1973, 119. 6 Winkelmann, Die Capitulationen, 57 58. 7 Johann Georg Krünitz, Oeconomische Encyclopädie oder allgemeines System der Staats-Stadt-Haus- u. Landwirtschaft, Bd. 20. Berlin 1780, 105. Vana Tallinn 99

kaid. 8 Välismaa vahetusraha kasutamist Riia alistumislepingus ei mainita. Ka ei teinud riialased otsesõnu juttu linna müntimisõigusest, ehkki üldsõnaliselt paluti kõikide vanade privileegide kinnitamist. Oma privileege puudutavas otsuses jäi Peeter I Riia soovidega üldiselt päri, kuid äritegevuse osas nõudis ta Vene mündi aktsepteerimist (unssere Müntze acceptiren müssen), keelamata küll samal ajal Euroopa münte. 9 Stefan Hartmann väidab, et Tallinnas vermiti Vene võimu esimestel aastatel kopikate kõrval ka Rootsi vahetusraha ning alles 1718. aastast sallis tsaar ainult kopikate valmistamist. 10 Tegelikult ei löödud ei Tallinnas ega ka Riias pärast 1710. aasta alistumist enam mingit raha. Esiteks oli mündiõigus Venemaal juba 16. sajandist peale keskvõimu privileeg, 11 mida Peeter I realiseeris Moskvas ja alates 1724. aastast ka Peterburis. 12 Tallinna ja Riia müntimisõigus, mis muu hulgas tähendas ka linna vapi kujutamist mündi tagaküljel, poleks niisugusesse juriidilisse raami sobinud. Liiati Põhjasõda jätkus ning Eesti- ja Liivimaa saatus polnud selleks ajaks veel kaugeltki selge. Teiseks reguleerisid 1718. aasta ukaasid Vene uute müntide sortimenti ja hõbedasisaldust, mitte ei keelustanud võõrast raha. 13 Siseasjades säilitasid aga baltlased kapituleerudes üsna laialdase otsustusõiguse. Kehtima jäi koguni tollipiir Venemaaga. Võib-olla just seetõttu ei pööranud tsaarivalitsus algul suuremat tähelepanu oma Läänemere provintsides raharingluse korrastamisele. Seadusandlikke akte selle kohta on vähe ja needki sündisid esmajoones kohalike võimude algatusel. Samas on need üsna kõnekad ja lubavad meile teatavat pilguheitu omaaegsesse rahakäibesse. 8 Александр Юхт, Русские деньги от Петра Великого до Александра I. Москва 1994, 77 78. 9 Carl Schirren, Die Capitulationen der livländischen Ritter- und Landschaft und der Stadt Riga vom 4. Juli 1710 nebst deren Confirmationen. Dorpat 1865, 65 66, 68. 10 Hartmann, Reval im Nordischen Krieg, 119 120. 11 Алла Мельникова, Русские монеты от Ивана Грозного до Петра Первого. Москва 1989, 36 37. 12 Юхт, Русские деньги от Петра Великого до Александра I, 13 14, 20. 13 Полное собрание законов Российской империи (edaspidi ПСЗ) 3148, 3164. 100 Vana Tallinn

11. mail 1744 keelati keiserliku ukaasiga vedada Venemaalt välismaale hõbe-, rubla- jm münte ning hõbedast vahetusraha, nõusid ja kange. Ühtlasi korrati juba vana, Peeter I aegset ja hiljem kinnitatud korraldust, millega keelustati välismaalt Vene vasksete 5-kopikaliste sissevedu, et nendega mitte koormata raharinglust ning riigikassat. 14 Kuid 1741. 1743. aasta sõjas vallutas Venemaa Rootsilt Ida-Soome alasid, mis kinnitati Venemaa koosseisu 1743. aasta Turu rahuga. Soome hakkas liikuma Vene raha. Liidetud alal käibisid Rootsi ja Vene mündid algul kõrvuti, kusjuures hõbeöör võrdsustati kopikaga. 15 Ent juba aasta lõpus otsustati Haminas käibivad Rootsi vaskmündid vahetada ümber Vene 5- ja ½-kopikalisteks. 16 Soomlased-rootslased omakorda külastasid Tallinna jt Eestimaa sadamaid ja kasutasid nimetatud Vene vaskmünte toidupoolise ostmiseks. 1744. aastal pöördus Tallinna kubermangukantselei Senati poole küsimusega, kas vasest 5-kopikaliste sissevedu Soomest on seaduslik. Senati vastus oli eitav. Teiseks probleemiks olid välismaalased, kes Venemaalt Tallinna kaudu koju tagasi pöördudes vajasid reisikuludeks raha välismaa või Vene hõbemünte, taalreid jms. Senat otsustas 11. mai ukaasi kohaselt, et reisivajadusteks on neil lubatud välja vedada Vene vaskmünte, nagu 5-kopikalised, denežkad (½-kopikalised) ja poluškad (¼-kopikalised), ning välismaa tympf e (18-krossilisi), šestakke (6-krossilisi) jm nii palju, kui nad tahavad; aga kuld- ja hõberaha, nii välismaa kui ka Vene oma, ega mingit muud kulda ja hõbedat Venemaalt välja vedada ei tohi. 17 1756. aastal algas Seitsmeaastane sõda ning Kuramaale paigutati Vene väeosad. Palka maksti neile Riia renteist, kuhu aga oli kogunenud palju alaväärtuslikku taalermünti. Nimelt oli aasta 14 Keiserlik ukaas 1744.05.11. ПСЗ 8940. 15 Senati otsus 1743.11.19. ПСЗ 8663. Vene müntidest Soome selleaegsetes aardeleidudes vt Pekka Sarvas, De finska myntskatterna från 1700-talet. Nordisk Numismatisk Årsskrift 1967. Stockholm 1968, 52, leiud nr 218, 234, 267, 301, 308, 312, 321, 340, 341. Kuid sel ajal oli Vene müntide osakaal Soome käibes Rootsi müntidega võrreldes veel väga väike ja kasvas alles hiljem (Sarvas, op. cit., 60 64). 16 Senati otsus 1743.12.20. ПСЗ 8848. 17 Senati otsus 1744.07.17. ПСЗ 8995. Vana Tallinn 101

varem hakatud Riia ja Tallinna sadamas tolli võtma riigitaalrites, mitte enam albertustaalrites nagu varem. Selle tulemusena voolas eriti Riiga Poola madalaproovilisi taalreid, mistõttu lubati Senati 1756. aasta 15. juuni otsusega tollimaksu tasuda ainult Hispaania, Hollandi, Inglise, Prantsuse ja Rootsi riigitaalrites. See meede ei saanud aga kohe tulemusi anda ning seetõttu otsustas Senat lüüa halvaproovilised välismaa taalrid ümber kohalikuks Vene rahaks. Uued mündid pidid tulema samasuguse nominaali ja väärtusega nagu Eesti-, Liivi- ja Kuramaal käibivad Poola ja Preisi tympf id, šestakid ja veeringud (poltorakid ehk 1½-krossilised), kuid sama hõbedasisaldusega nagu Vene hõbemündid (72-solotnikuse prooviga). Nende valmistamiseks tuli kasutada kõik riigi sissetulekud välismaa rahas, mis Eesti- ja Liivimaalt saadakse, ning kogu välismaa hõbe, mis neis provintsides oli võimalik osta. Mündid pidid kandma keisrinna portreed ja/või Vene kotka kujutist, mille rinnal olid Riia ja Tallinna vapp, tagaküljel ka Eesti- ja Liivimaa nimetus. Suurel osal Saksamaast kasutusel oleva jaotuse kohaselt tuli valmistada taalrid, selle poolesed ja veerandised ning mündid nimiväärtusega ¹ 24 (2 krossi) ja 1/48 taalrit (1 kross) Vene rahas vastavalt 96, 48, 24, 4 ja 2 kopikat. Need nn livoneesid võisid käibida ainult Liivi-, Kura- ja Eestimaal kuni Narvani. Livoneeside kõrval jäeti ringlusse Vene vaskkopikad, -dengad (½-kopikalised) ja -poluškad. Vene kuldja hõbemüntide kasutamist salliti niikaua, kuni uut raha polnud veel küllaldaselt. Esialgu lubati vastavalt kursile käibida ka välismaa madalaproovilisel vahetusrahal, kuid keelati selle vastuvõtt riigimaksudeks. Juba laekunud peenraha tuli saata Moskvasse ümbermüntimiseks. Tulevikus oli kavas Läänemere provintsides kõik välismaa rahad käibelt kõrvaldada. 22. oktoobril 1756 kiitis keisrinna Jelizaveta Senati kava heaks. 18 Niisiis olid uued rahad algselt mõeldud kahel eesmärgil niihästi sõjaks valmistuva armee palgaks kui ka kohaliku rahakäibe korrastamiseks. Kuid 19. märtsil 1757 andis keisrinna ukaasi, milles livoneeside valmistamise sihina mainitakse üksnes Liivija Eestimaal kauplemise, muu ärikäibe ja maksukogumise eden- 18 Senati otsused 1756.06.15. ПСЗ 10572; 1756.10.25. ПСЗ 10638; фон Винклер, Ливо-Эстонская монета. 102 Vana Tallinn

damist. Armeele palgamaksmisest enam juttu pole. 19 Võib-olla leiti kõrgemal, et Läänemere provintside sissetulekutest kaheks eesmärgiks Vene armee (üle 100 000 mehe) palgaks ja kohaliku rahavajaduse rahuldamiseks lihtsalt ei jätku. Igatahes hakkasid venelased Königsbergi vallutamise järel 1759. aastal seal vermima Preisi-süsteemset ja -näolist raha (hiljem viidi selle tootmine üle Moskvasse). 20 Nii või teisiti, sõjaväe varustamisest livoneesidega loobuti. Esialgu Eesti- ja Liivimaal käibele jäävale välismaa vahetusrahale aga kehtestati kindlad kursid. Sama 1757. aasta 19. märtsi ukaasiga avaldatud kursitabeli aluseks olid kubermangudest laekunud andmed ja ettepanekud. Lähem vaatlus lubab järeldada, et tabeli ülaots on algselt tõenäoliselt koostatud Tallinnas, sest siin nimetatakse ainult mitmesuguseid Rootsi mündisorte 8-, 4-, 2- ja 1-margaseid karoliine, 21 10-, 5- ja 4-öörilisi ning nn vanu Rootsi veeringuid, mida nende kurss lubab pidada 1-öörilisteks. 22 Loetelust nähtub, et osalt olid kasutusel veel vanad rahad (8-margalisi vermiti üldse väga harva, viimati 1704. aastal, 4-öörilisi 1718. aastal), osalt aga ka uued Rootsi mündid (10-öörilisi hakati tegema alles 1739). Riias koostatud loetelu on märksa pikem. Ka selles on mainitud paari Rootsi mündisorti, kuid nimetatud on neid teisiti. Näiteks 4-öörilist kutsutakse siin 4-rundstükiliseks. Mida mõisteti uute Rootsi tympf ide all, jääb ebaselgeks. Müntide suurust ja kaalu silmas pidades võiks olla mõeldud 1739. aastal juurutatud 10-öörilisi. Tihedate majandussidemete tõttu käibis Riias aga märksa enam mitmesuguseid Poola münte. Nimetatud on näiteks uued ja vanad tympf id, vanad ja uued šestakid, uued düttchen id (3-krossilised), uued poltorakid (1½-krossilised), vanad veeringud (samuti 1½-krossilised), Sigismundi (mõeldud on kuningas Sigismund III, kes valitses 1587 1632) düttchen id ja killingid. 19 Keiserlik ukaas 1757.03.19. ПСЗ 10708. 20 Emil Bahrfeldt, Die ostpreussischen Münzprägungen der Kaiserin Elisabeth von Russland 1759 1762. Brandenburg-preußische Münzstudien. Berlin 1913, 119 148. 21 Ekslikult on ukaasis karoliiniks peetud mitte 2-, vaid 4-margast münti. 22 Nii ka August Wilhelm Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Esthland 2. Riga 1777, 327. Vana Tallinn 103

Viimatinimetatuid ei arvestatudki kursi, vaid kaalu järgi 5 rubla puuda eest, mis tõendab, et tegemist oli Poolas ja Leedus 1660. aastail väga massiliselt vermitud vaskmüntide, nn boratinkadega. Vahemärkusena olgu lisatud, et Poola raha vermiti vaadeldaval ajal peamiselt Saksimaa müntlates. Kuid 1756. aastal okupeerisid Preisi väed Leipzigi ja alustasid seal hoogsat mündirikkumist, kasutades selleks eest leitud Saksi münditempleid aastaarvuga 1753, mis tegi uue halva raha eristamise vanast ja paremast võimatuks. Juba järgmisel aastal sai see raharikkumine Riias teatavaks ning kubermangukantselei arestis portooriumis (sadamatollis) kogu sissetoodud Poola vahetusraha (šestakid ja tympf id). Ühtlasi saadeti 1. märtsil 1757 Senatile ettekanne, milles soovitati vanad Saksi-Poola mündid vastavalt nende kursile käibele jätta, nende edasine import aga keelustada. 23 Oma 1757. aasta 18. märtsi ukaasiga kiitis Senat riialaste kavatsuse heaks. 24 Palju ringles Riias ka erinevat Saksa vahetusraha, millest kursitabel nimetab Preisi vanu tympf e, uusi 6-krossilisi, vanu 2-krossilisi ning uusi 4-, 2- ja 1-krossilisi. Kursid osutavad, et Preisi nn 4-, 2- ja 1-krossiliste puhul on nähtavasti tegemist vastavalt Preisi ¹ 6- ja ¹ 12-taalriste ning Brandenburgi ¹ 24-taalriste (mida kutsutigi krossideks) müntidega. 25 Samasuguse taalri jaotuse järgi on vermitud ka kursitabelis esinevad Lüneburgi ja Mecklenburgi 4- ja 2-krossilised ning Pommeri, Bremeni, vanad (Brandenburgi) markkrahvi ja (Saksi) kuurvürsti 2-krossilised. Nn keiserlikud düttchen id olid tõenäoliselt Habsburgide 3-kroitserilised. Peale välismaa raha esinevad kursitabelis ka Riia vanad 17. sa jan di mündid veeringud (nõnda nimetati dreipölkereid ehk 1½-krossilisi), mis hinnati Poola vanade veeringutega samaväärseks, ning killingid, mida veeringusse arvestati 9 tk. Riia madala prooviliste killingite vermimine lõpetati küll juba 1660. aastatel, kuid neid oli tehtud väga palju, linna- ja riigimüntlas kokku üle miljardi. Lisaks löödi 1660. aastatel Riia killingite vaskseid võltsinguid massiliselt praeguses Rumeenias Suceava 23 фон Винклер, Ливо-Эстонская монета, 5. 24 Senati otsus 1757.03.18. ПСЗ 10703. 25 Freiherr Friedrich von Schrötter, Das Preußische Münzwesen im 18. Jahrhundert. Beschreibender Teil, 2. Heft. Berlin 1904, 26 34, 56 59. 104 Vana Tallinn

lossis. Kõige selle tõttu oli Riia killingite kurss juba 1660. aastatel väga madal. 26 See sunnib arvama, et kursitabelisse on sattunud trükiviga. Arvatavasti võrdsustati Riia killingid Poola vasksete killingitega, mis teeb ka nende hinnaks 5 rubla puud. Kui 1759. aastal algas Königsbergis Jelizaveta nimega Preisi müntide valmistamine, siis alguses olid need lubatud vaid Preisimaal. Kuid juba 1760. aastal salliti Vene Preisi-süsteemsete müntide käibimist ka Eesti- ja Liivimaal. 27 Samal ajal muutus mõnevõrra keskvõimu seisukoht Baltikumis käibiva võõra vahetusraha suhtes, mida lubati nüüd kohalikku kassasse vastu võtta (niisiis vastavalt kursile nendega makse tasuda), kuid nagu ennegi, tuli need sealt saata livoneeside tegemiseks Moskvasse. Et aga livoneese polnud toodetud soovitud mahus, 28 siis kartis kubermangukantselei välismaa vahetusraha käibelt kadumist ja väljavoolu, mis omakorda oleks kaasa toonud tõrked maksude laekumises ning igapäevases äritegevuses. Nõnda jättis Senat võõra peenraha kindla kursiga albertustaalri suhtes endiselt käibele. 29 Ka Vene müntide ringlemine Eesti- ja Liivimaal ei lakanud kunagi. 30 Välismaa vahetusraha käibimine Baltikumis jätkus ka hiljem. Riias 1780 1787 toomkooli rektori ametit pidanud Karl Philip Michael Snell on kirjutanud oma kogemustele tuginedes: Vene raha pole kauplemisel ja äris tavaks, vaid on kõigest kaup, mida rahavahetajate käest ostetakse, kui vaja läheb. 31 August Wilhelm Hupeli järgi tarvitati Riias veel 1770. aastatel Poola, Preisi, 26 Aleksandrs Platbārzdis, Die königlich schwedische Münze in Livland. Das Münzwesen 1621 1710. Stockholm 1968, 218 219, 226, 273 313. 27 фон Винклер, Ливо-Эстонская монета, 8. 28 Käesolev kirjutis ei ole mõeldud livoneeside probleemi igakülgseks lahkamiseks. Olgu vaid osutatud asjaolule, et mündialuse väljaarvutamisel tehti viga ning livoneeside tootmine oli seotud kahjudega. Von Winkleri arvutuste kohaselt maksis 96-kopikane livonees tegelikult 102 kopikat, alates 1762. aastast, kui hõberubla kaalu vähendati, aga koguni 113¼ kopikat. Nähtavasti katkes livoneeside valmistamine juba 1757. aastal (neid tehti ühtekokku 100 723 rubla 52 kopika väärtuses), kuid veel 1760. aastal polnud Peterburis sellest ideest loobutud. 1762. aastast peale oli see igatahes välistatud. 29 Senati otsus 1760.02.29. ПСЗ 11035. 30 фон Винклер, Ливо-Эстонская монета, 15. 31 Karl Philipp Michael Snell, Beschreibung der russischen Provinzen an der Ostsee. Jena 1794, 241. Vana Tallinn 105

Kuramaa, Rootsi, koguni vanu Riia ja Tallinna nn veeringuid. 32 Kõik mündid polnud siiski lubatud. 1799. aastal keelas keiser välismaalt Liepāja sadamasse massiliselt veetavate ja tarvitusest täiesti kulunud nn berlinkade käibimise ning käskis need saata ümberlöömiseks Vene müntlatesse. 33 Ilmselt oli siin tegu Berliini rahapajas vermitud madalaproovilise Preisi peenrahaga. Hulk tsaaririigi ukaase puudutas välismaa müntide käibimist mitte üksnes Läänemere provintsides, vaid ka Ukrainas, Leedus ja mujal. Nõnda keelati 1799. 1800. aastal Poola vasksete 3- ja 1-krossiliste kasutamine Kiievis, 1803. aastal Austria zwölfer ite ehk 12-kroitseriliste sissevedu Volõõniasse, 1804. aastal Preisi düttchen ite ehk vanade 3-krossiliste (= 3 kopikat), poolezlotiliste ehk ¹ 12-taalriliste (=7½ kopikat) ja 2-zlotiliste ehk ⅓-taalriliste (=30 kopikat) käibimine Leedus. 34 Kuid vastavad seadused pidid kehtima üle kogu Venemaa, järelikult ka Liivimaal. Viimaks keelustati alates 1811. aastast Venemaal välismaa rahas arveldamine kõikides kubermangudes, 1812. aastast ka välismaa biljooni sissevedu täiesti. 35 See manifest käsitles niihästi taalrite kui ka vahetusraha kasutamist. Mis puudutab välismaa peenraha, siis lõplikult see veel ei kadunud, ehkki niisugune tagamõte võimudel kahtlemata oli. 1813. aasta detsembris otsustas Riiginõukogu pikendada vahetusraha kehtivust Kuramaa ja Liivimaa kubermangus veel aastaks, s.o 1815. aastani. 36 1815. aasta alguses kuulutaski Riia raad, et see, mis varem veeringu maksis, on nüüd 6 kopikat vases ehk 1½ kopikat hõbedas. 37 Ent siingi on tegemist pigem hindade arvestamisega Vene rahas kui võõraste müntide käibelt kadumisega. Muide, 1½ kopikat maksis 1813. aastal ka Preisi vana 2-krossiline (¹ 12 taalrit), 38 mis võikski olla vaadeldaval ajal Riias veeringu mündiliseks vasteks. Igatahes lubab osundatud Riia rae otsus järeldada, et Vene võimude rahapoliitika ei jäänud tagajär- 32 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 327. 33 Keiserlik ukaas Senatile 1799.09.02. ПСЗ 19109. 34 ПСЗ 19127, 19891, 21026, 21200. 35 Manifest 1810.06.20. ПСЗ 24264. 36 Riiginõukogu otsus 1813.12.01. ПСЗ 25484. 37 Platbārzdis, Die königlich schwedische Münze, 445. 38 Tsaari käsk Preisimaal asuvatele Vene vägedele sealse raha kursi kohta 1813.01.13. ПСЗ 25315. 106 Vana Tallinn

gedeta ning ka Riias levis Vene rahaarvestus. Liivimaa kubermangu Eesti distriktis, liiati siis Eestimaa kubermangus arvestati selleks ajaks juba ammu Vene rahas. 39 Järjekordne Senati otsus Läänemere kubermangudes võõra raha keelustamise kohta kuulutati välja 1824. aastal. 40 Välismaa biljoonmündid tuli kõik järgmise nelja kuu jooksul kreisikassades ümber vahetada, hiljem neid enam kasutada ei tohtinud. Seaduserikkujat ähvardas kõlbmatu raha konfiskeerimine. Käibivaist välismaa rahasortidest nimetatakse veeringuid (kurss 3 kopikat) ning ka marku (6 kopikat). 1821. aastal oli Liivimaa marga-veeringu väärtusvahekord ligikaudu sama (38:77 ehk 37½:76), kuid Vene rahas võrdus mark siis veel 3½ kopikaga. 41 Marga-veeringu suhet 1:2 kajastab ka 1807. aastast pärinev läti rahvalaulu saksakeelne tõlge. 42 Sama kinnitab Hupel juba 1770. ja rektor Snell 1780. aastate kohta. 43 Kahjuks ei reeda allikad meile, missuguseid münte need nimiväärtused siis konkreetselt tähistasid. Eeskätt tehakse 1824. aasta otsuses juttu pooltest, tervetest ja topeltfünferitest (vastavalt 10, 20 ja 50 kopikat). Fünfer tähistas Riias veeringu viiekordset. 1757. aastal maksid mitmed Saksa 2-krossised ehk ¹ 12-taalrised mündid Riias 5 veeringut. 44 Ka nii Hupel kui ka Snell tõendavad, et fünfer tähendas 5 veeringut, mündina aga erinevaid Saksamaa 2-krossilisi. 45 Kuid nii või teisiti oli välismaal löödava ja Liivimaal ringleva raha sortiment 19. sajandi alguseks põhjalikult muutunud. Veeringute põhjal joonistub kursitabelist välja järgmine jaotus: 1, ½, ¼, ¹ 5 ja ¹ 10. 46 Sealjuures võrdus suurim võõras vahetusmünt 50 kopikaga, mis 39 Gustav Johann Buddenbrock, Sammlung der Gesetze, welche das heutige livländische Landrecht enthalten, 2. Bd., 1. Abt., 1. Teil. Landesordnungen 1623 1680. Riga 1821, XXVI. 40 Senati otsus 1824.08.31. ПСЗ 30042. 41 Buddenbrock, Sammlung der Gesetze, XXVII. 42 Platbārzdis, Die königlich schwedische Münze, 444 451. 43 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 327; Snell, Bechreibung, 242. 44 ПСЗ 10703. 45 Hupel, Topographische Nahcrichten 2, 327; Snell, Bechreibung, 242. Seda seletust korratakse veel 19. sajandi algulgi, vt Carl Christoph Schmieder, Handwörterbuch der gesamten Münzkunde. Halle, Berlin 1811, 186. Vrd Platbārzdis, Die königlich schwedische Münze, 436. 46 Pisut teisiti jaotuksid mündid nende Vene kursi alusel: 50, 20, 10, 6 ja 3, mis aga ei sobi ühegi tolleaegse mündisüsteemiga. Vana Tallinn 107

tollal kaalus umbes 10 g ja sisaldas 8,4 g puhast hõbedat. Et varasemast ja hilisemast ajast teame, et Liivimaal käibisid mitmesugused Poola ja Saksa mündisordid, siis tuleks ka kõnealusel juhul müntide algupära otsida sealt. Saksamaal, eriti Liivimaad peenrahaga varustavates riikides, nagu Saksi- ja Preisimaal, jaotati taaler sel ajal peamiselt ⅔-, ⅓-, ¹ 6-, ¹ 12- ja ¹ 24-ks. See võiks ülaltoodud Liivimaa jaotusega isegi sobida, kuid ⅔ taalrit sisaldas hõbedat 50-kopikalisega võrreldes liiga palju, ⅓ jälle liiga vähe. Võttes arvesse 1815. aastal kehtestatud Poola personaaluniooni Venemaaga ning Poola mündisüsteemi, võiksid siin kõne alla tulla pigem sealsed poole- ja veerandtaalrilised, hõbedast 4-krossilised (zlotid), 2-krossilised (poolezlotilised) ja krossid, mida valmistati aastail 1766 1787, 47 aga muidugi ka oma väärtuselt nendele ligilähedased muud mündid. Dokumendis kajastatud rahakäibe koosseisu põhjal võib järeldada, et 1824. aasta ukaasiga peeti Läänemere kubermangude all silmas eeskätt Liivi- ja Kuramaad, mitte enam Eestimaad. Seegi otsus ei viinud välismaa raha veel kasutuselt. Alles pärast Jegor Kankrini rahareformi, mille tulemusena Venemaa läks 1839. aastal üle hõbevääringule, otsustati madalaproovilised Poola ja välismaa mündid Venemaa Läänemere ja läänekubermangudes (st Eesti- ja Liivimaal ning Kaunase, Vilniuse, Grodno ja Minski kubermangus) lõplikult käibest kaotada. 1844. aastal määrati selleks kaheaastane tähtaeg, mille jooksul võõras raha tuli ümber vahetada. Vastasel korral ähvardasid patustajat 1842. aasta mündiseaduse sanktsioonid. Rahandusministeeriumile tehti ülesandeks varustada kreisikassad selleks otstarbeks küllaldase hulga Vene müntidega. 48 Ent veel 1846. aasta lõpul pikendati seda tähtaega kuue kuu võrra, 1. maini 1847. 49 Ühtlasi avaldati taas kursitabel, mis aga nüüd ei kajasta mitte üksnes Läänemere provintside, vaid ja eeskätt Leedu ja Valgevene kubermangude raharinglust ja põhineb seetõttu Poola vääringul. Müntide zlottides ja krossides toodud 47 Jósef Andrzej Szwagrzyk, Pieniądz na ziemiach polskich X XX w. Wrocław, Warszawa, Kraków, Gdańsk 1973, 141. 48 Keiserlik kinnitus Riiginõukogu seisukohale 1844.10.16. ПСЗ II, 18304. 49 Keiserlik kinnitus Riiginõukogu seisukohale 1846.11.04. ПСЗ II, 20578. 108 Vana Tallinn

väärtus (õieti nende kurss Poola rahas) on omakorda teisendatud Vene kopikatesse, mis teeb tabeli mõistmise kohati üpris keerukaks. Selge on igatahes, et 2-zlotiliste all mõisteti Poola ja Vene-Poola vastavaid münte, Saksi-Poola kuldnaid, Saksi ja Preisi ⅓-taalrilisi, aga samuti Austria ja Baieri 20-kroitserilisi. 1-zlotilised olid samade maade vastavalt poole väiksema nimiväärtusega mündid. Hõbedast 10- ja 5-krossilised olid taas Poola, Vene-Poola ja Saksi-Poola mündid, vasest 3-, 1- ja ½-krossilised pärinesid Poolast ja Saksimaalt (viimasest tegelikult 3- ja 1-pennilised ning hellerid). See-eest 15-krossiliste all mõeldi hoopis mingisuguseid Preisi ja Kuramaa münte, nähtavasti Preisi vanu ¹ 12-taalrilisi ning Kuramaa 3-krossilisi. 6-krossiste Preisi müntide puhul aga peeti võib-olla silmas vanu Preisi krosse. Kulunud mündid hinnati teistest pisut odavamaks. See jäi viimaseks tsaarivõimude seadusandlikuks aktiks, mis reguleeris võõra vahetusraha ringlust Balti kubermangudes. Nähtavasti alles nüüd suudeti selle käibimisele lõplikult piir panna. Hulk seadusandlikke akte reguleeris ka rahvusvahelise valuuta taalrite kasutamist Läänemere provintsides. Näiteks 1733. aastal tekitas Liivimaal probleeme kohustuslik riigimaksude tasumine, mida selles kubermangus tuli õiendada albertustaalrites. Nagu selgub Liivimaa saadiku, maanõunik Wolmar Johann von Ungern-Sternbergi 50 ettekandest Senatile, nõuti seda ka Tartu ja Pärnu maakonnas, mille mõisnikud ja riigimõisate valitsejad vedasid oma põllumajandussaadused müügiks peamiselt Tallinna ja Narva või hoopis Vene linnadesse. Seal aga ei olnud peale Vene raha muud saada, mistõttu mõisnikud olid sunnitud albertustaalreid ostma kalli juurdehindlusega. Senati 1725. aasta määruse kohaselt hinnati taaler Liivimaal ametnikele palka makstes 95, Eestimaal 80 kopikale. Rootsi aja pärandina arvestati Pärnus raha mõnda aega koguni oma kohalikes taalrites (Thaler pernauisch courant), mis võrdusid 64 ööri ehk 75 kopikaga, kuid ajapikku hakati ka seal taalri eest maksma 80 kopikat nagu mujal Eestis. 51 Ungern-Sternbergi ettepanek oli rubla ja albertustaaler rendi- 50 Isiku tuvastamise eest tänan Ants Heina. 51 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 328. Vana Tallinn 109

ja muude riigimaksude tasumisel võrdsustada ning võimaldada neid õiendada sellises rahas, mida kellelgi on. Ettepaneku vastu võttis sõna Riia linna saadik raehärra Melchior von Caspari, kes kartis, et seeläbi sünnib välismaalastega kauplemisel segadust ja maksude laekumisel viivitusi ning aja jooksul veetakse albertustaalrid üldse minema. Seevastu oli Ungern-Sternbergiga päri Saaremaa saadik, rüütelkonna peamees kapten Niclas von Krämer. Saaremaal oli veel pärast 1710. aasta Vene vallutust säilinud mõneks ajaks vana maksusüsteem, kus riigitaalrisse loeti kaks Rootsi arvestustaalrit hõbeööre (64 ööri) ehk 80 kopikat. Maksud laekusid esialgu Tallinna ja neid võis tasuda niihästi Rootsi kui ka Vene rahas. Kuid kuberner Pjotr Golitsõni korraldusel liideti Saaremaa 1714. aastal Liivimaa kubermanguga ja maksud läksid siitpeale Riiga ning need tuli tasuda albertustaalrites. Albertustaalreid aga polnud Saaremaal leida ja nende hind tõusis üle rubla. Seetõttu taotles ka von Krämer, et Saaremaal võiks maksu endiselt koguda hõbeöörides või Vene kopikates vastavalt taalri ülaltoodud kursile. Kammerkolleegiumi õiend kinnitas rüütelkonna peamehe sõnu. Liivimaa kubermangu ökonoomia (majandusvalitsuse) peadirektor Weinhold Georg von Fölkersahm täpsustas oma memoriaalis, et Saaremaal oli kasutatud peamiselt karoliine 52 ning taalri kurss olnud maksude kogumisel 3 karoliini ja 4 hõbeööri ehk 64 hõbeööri (1686 1715 maksis karoliin Rootsis 20 ööri, Liivimaal hinnati see 20 25 kopikale). 53 Kuid Fölkersahm lisas, et aastatega on Rootsi müntide hõbedasisaldus vähenenud, mistõttu taalri kurss tõusis algul 68, siis 72 ja käesolevaks ajaks 80 öörile. Rootsi müntide halvenemine ja nende käibelt kadumine oligi põhjuseks, miks Saaremaal hakati makse nii era- kui ka rendimõisatest nõudma albertustaalrites. Ökonoomia peadirektor möönis aga, et hetkel on albertustaalreid raske hankida. Seetõttu olevat juba mitu aastat taalrite asemel kogutud maksudeks kas veeringuid (nendega peeti silmas ilmselt Rootsi hõbeööre) või 52 Karoliin oli Rootsi hõbemünt 2 marka, topeltkaroliin 4 marka, poolkaroliin 1 mark. 53 Tingström, Bertel, Svensk numismatisk uppslagsbok. Mynt i ord och bild 1521 1962. Stockholm 1968, 22; Hupel, Topographische Nachrichten 2, 328. 110 Vana Tallinn

kopikaid kursiga 95, hiljem 100 kopikat taaler. Fölkersahm märkis õigustatult, et taalri 64-öörise kursi taastamine tähendaks riigile suurt kahjumit. Asjaolusid kaalunud, otsustas Senat 7. mail 1733 jätkata Liivimaal ja Saaremaal maksude kogumist albertustaalrites, kuid lubada neil, kellel taalreid pole, õiendada oma maksud ka Vene rahas kursiga 1 taaler = 1 rubla. See pidi kehtima aga ainult riigimaksude puhul, Liivimaa tollis oli Vene raha endiselt keelatud ja kaupmeeste omavahelistes arveldustes tuli lähtuda taalri jooksvast kursist. Senati otsuse kinnitas ka keisrinna. 54 Nähtavasti ei lahendanud aga Senati 1733. aasta otsus probleemi lõplikult ning järgmisel aastal pöörduti selle juurde tagasi. Maksu koguda otsustati Liivimaa kubermangus sellel põhimõttel, et kellel on taalreid, neilt võetagu taalreid (eriti nendelt, kelle mõisad Riia ja Võnnu maakonnas ning piiri ääres), rublasid aga ainult nendelt, kel taalreid pole (Tartu ja Pärnu maakonnas). 55 Põhimõtteliselt korrati sellega 1733. aasta otsust. Nagu eespool märgitud, keelati 11. mail 1744 Venemaalt väärismetallide väljavedu. 56 See ukaas tekitas aga Riias suuri probleeme. Nimelt müüsid Poolast, Leedust ja Kuramaalt Riiga tulevad mõisnikud oma kaupu ainult albertustaalrite ja nende osiste ning kuldtukatite eest. Taalrite-tukatite väljaveo keeld tähendanuks linna kaubandus- ja ärielu hääbumist ning kaupmeeskonna laostumist. Senat tuligi Riia rae vastavale palvele vastu ning otsustas 29. oktoobril 1744, et Riiast naaberprovintsidesse viidavad albertustaalrid, tukatid, kuldnad jm välismaa mündid, mis kaupmeeste seas vana kombe kohaselt käibivad, tuleb takistamatult läbi lubada. Keiserliku ukaasiga tekkinud vastuolu üritati lahendada väitega, et Riia kodanike kauplemine naaberprovintsidega oma harjumuspärases rahas pole ukaasidega keelatud. 57 Sama põhimõtet kordas Senat ka 1751. aastal. 58 Kuid 1755. aastal võeti Venemaal vastu uus tolliseadus, mille 15. peatüki 5. punkt sätestas taas kord Venemaalt kulla ja hõbeda 54 Senati ettekanne 1733.05.07. ПСЗ 6387. 55 Senati otsus 1734.01.11. ПСЗ 6531. 56 Keiserlik ukaas 1744.05.11. ПСЗ 8940. 57 Senati otsus 1744.11.02. ПСЗ 9058. 58 Senati otsus 1751.02.08. ПСЗ 9833. Vana Tallinn 111

väljaveo keelu. Riia eriolukord selles küsimuses sünnitas jälle segadusi, mida Senat pidi arutama. Raehärra Rötger von Beckeri kaebusest selgub, et kauplemisel poolakatega oli riialastel tavaks suured summad sularaha ette maksta ja agentidega Poola toimetada. Viimasel ajal aga olid sagenenud nende röövimised, mistõttu agendid olid saadetud Poola teist teed mööda, läbi Smolenski. Kuid ka nüüd oli nad peetud Velikije Luki kandis kinni, sest nad vedasid endaga albertustaalreid, Hollandi tukateid ja Poola šestakke, ja sunnitud Riiga tagasi pöörduma. Sellest sündinud kaupmeestele suurt kahju. Viidates 1744. aasta 29. oktoobri ukaasile, otsustaski Senat Riia kaupmeestele või voorimeestele, kes äriasjus albertustaalrite ja kuldtukatite jm välismaa rahaga Vene piiri taha naaberprovintsidesse sõidavad, otseteel ei läbi Kuramaa ega läbi Smolenski sõites mitte takistusi teha. Kuid nüüd nõuti neilt ka rae atestaati, millest nähtuks, et nad tõesti on lubatud Riiast välismaa rahaga ära, ja samuti see, kui palju mingit rahasorti neil kaasas on. 59 1811. aastast kehtinud ukaas välisrahaga arvelduste keelamise kohta 60 avaldas oma mõju ka taalrite käibimisele. Esiteks hakkas välismaa vahetusraha Liivimaal ringlusest vähehaaval kaduma. Sellel olid omapärased tagajärjed. Nimelt minetasid taalrid vahetusraha kadudes oma funktsiooni hindade määramisel ja kaotasid väärtust, kuna aga rubla väärtus jäi muutumatuks. Kindlasti oli taalrite odavnemises oma süü ka 1812. aastast kehtinud nende kasutamise keelul. 1815. aastal otsustati taalreid lubada ainult vanade lepinguliste ja võlakohustuste maksmisel. 18. sajandi lõpul olid taalrid maksnud 115 130 kopikat, kohati aga kuni poolteist rubla. Samal ajal oli kasutusel kahesuguseid Madalmaade taalreid uusi, mille rihveldatud serv ei lubanud neid väiksemaks lõigata, ning vanu, sileda servaga ja seetõttu ebausaldusväärseid. 61 Vanadele albertustaalritele kehtestati nüüd ametlik kurss 1 rubla 26 kopikat, mis kehtis mitte ainult Balti, vaid ka Valgevene ja Ukraina kubermangudes. 62 Lätis tõlgendati 59 Senati otsus 1756.02.14. ПСЗ 10510. 60 Manifest 1810.06.20. ПСЗ 24264. 61 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 327; Snell, Beschreibung, 241. 62 Senati otsus 1815.07.29. ПСЗ 25911. 112 Vana Tallinn

ukaasi omamoodi ning võrdsustati uus albertustaaler ametlikes tehinguis 140, eratehinguis aga 133⅓ kopikaga, vana albertustaaler 126 kopikaga. 1821. aastast maksis speetsietaaler 140, uus albertustaaler 133⅓ ja vana albertustaaler 126 kopikat. 63 Et albertustaalrite valmistamine oli 19. sajandi algul lakanud, siis kadusid need vähehaaval ise käibelt. Mis puudutab tollimakse, siis nõuti taalreid mitte üksnes Tallinna ja Riia, vaid algul ka näiteks Peterburi, Viiburi, Narva, Arhangelski, Koola ja Pustozero tollis. 64 Selle põhjuseks oli esiteks tsaarivalitsuse hõbedavajadus, teiseks aga saabusid importkaubad sinna läänest, kus rublasid polnud võtta. 1767. aastast hakkas Venemaa tollipoliitika üle minema rahvuslikule vääringule, 65 kuid see ei puudutanud veel Läänemere kubermange, millel kehtis 1769. aastani Venemaaga tollipiir. Samas, Hupeli teatel arvestati Tallinnas tolli küll taalrites, kuid tegelikult tasusid kaupmehed seda rublades kursiga 1:1. 66 Viimaks, 1782. aasta reformiga tuli ka Venemaa läänepoolsetes valdustes tollimaksu koguda ainult Vene rahas ning bankoassignaatides. Ainsaks erandiks jäi Riia, kus peale taalrite muud münti peaaegu ei tarvitatudki, nende kursiks oli ametlikult 125 kopikat. 67 Toomkooli rektori Snelli andmetel olid Riia kaupmehed seetõttu sunnitud omal kulul laskma Ühendatud Madalmaades igal aastal lüüa umbes miljon taalrit, mille hollandlased siis laevadega Riiga saatsid. 68 1796. aasta ukaas täpsustas, et silmas on peetud vaid väljaveotolle ning et erand kehtib peale Riia veel Kuramaal ja Leedus. 69 63 Buddenbrock, Sammlung der Gesetze, XXVI XXVII. 64 ПСЗ VIII, 5820. 65 Senati ukaasiga 1766.09.01 lubati kaupmeeste tollilõivu tasuda Vene rahas. ПСЗ XVII, 12735. Kuid see ei tähendanud veel taalrite kasutamise keeldu, vt Otto-Heinrich Elias, Reval in der Reformpolitik Katharinas II: Die Statthalterschaftszeit 1783 1796. Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 3. Bonn Godesberg 1978, 46. 66 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 413; Elias, Reval in der Reformpolitik, 45. 67 Keiserlik ukaas Senatile 1782.09.27. ПСЗ XXI, 15520; Elias, Reval in der Reformpolitik, 76. 68 Snell, Beschreibung, 239 241. 69 Keiserlik ukaas Senatile 1796.09.16. ПСЗ XXIII, 17511. Vana Tallinn 113

Ka taalrite kasutamisele tollis tegid ilmselt lõpu ülalkäsitletud Senati 1810. ja 1815. aasta määrused. 1816. aasta tollimääruses kõneldakse veel vaid Vene hõbemüntidest, mida tuli võtta assignaatides vastavalt nende kursile. Eranditest enam juttu ei tehta. 70 Niisiis tuleb tõdeda, et see ülevaade kinnitab Erik Tenderi põgusat pilti Eesti- ja Liivimaa mündioludest tsaariajal. Eestimaa kubermangus ning ka Liivimaa kubermangu Eestimaa distriktis ja Saaremaal, teisisõnu Eestis, kadusid võõrad, peamiselt Rootsi mündid käibelt üsna kiiresti. Nende koha hõivas Vene raha. Kuid nähtavasti seetõttu, et osa Soomest liideti 1743. aastal tsaaririiki, liikus Tallinna ja sealtkaudu mujalegi Eestisse jälle mõnevõrra uusi Rootsi münte, mis olid saadaval veel 18. sajandi keskel. Keisrinna 1757. aasta manifest on tegelikult viimane dokument, milles kõneldakse välismaa vahetusraha käibimisest Eestis. 19. sajandi algul märgitakse, et Eestis oli ammu kodunenud Vene rahaarvestus ning küllap siis ka Vene mündid. 71 Teisiti oli lugu Liivimaa Läti osas ja Kuramaal. Tänu traditsioonilistele majandussidemetele Poolaga ringles siin palju Poola ja selle naabruses asuvate Saksa riikide Preisi, Saksi, Mecklenburgi jt münte. Hiljem, kui Poola inkorporeeriti üha enam Vene riiki, levis Lätis eeskätt Poola raha. Just Lätile, aga hiljem ka mõnedele Leedu ja Valgevene kubermangudele olid suunatud tsaarivõimu 19. sajandi alguse seadusandlikud aktid, mis püüdsid võõrast vahetusraha ringlusest kõrvaldada. Lõplikult näib see olevat õnnestunud alles 19. sajandi keskpaigaks. Rahvusvahelise valuuta taalrite käibimisele ja kasutamisele Balti kubermangude riigi- ja tollimaksude tasumisel, tehingutes, võlapaberites jm tsaarivalitsus esialgu mingeid takistusi ei teinud. Kuid Eesti- ja Liivimaa erinevus ilmneb ka taalrite kasutamises. Nii nõuti Liivimaal riigimaksudeks ainult taalreid, Eestimaal aga lubati algul niihästi Rootsi kui ka Vene raha. Võib-olla seetõttu oli taalri ametlik kurss võrreldavates kubermangudes 1725. aastal erinev Eestimaal 80, Liivimaal 95 kopikat. Erinevus jäi püsima ka hiljem. Eestimaal tõusis taalri väärtus 18. sajandi teisel poolel rublani, kuna Liivimaal maksis see 70 Tollitariif 1816.03.31. ПСЗ XXXIII, 26218. 71 Buddenbrock, Sammlung der Gesetze, XXVI. 114 Vana Tallinn

18. sajandi lõpul 19. sajandi algul 115 130 kopikat, kohati kuni poolteist rubla. Keerulisse olukorda jäi Saaremaa, mis 1714. aastal läks Eestimaa kubermangu koosseisust Liivimaa alla. Taalrite nappusel võrdsustus nende kurss 1730. aastateks rublaga. Tartuja Pärnumaalgi oli taalritega kitsas, mistõttu Liivimaa kubermangu Eesti osas lubas tsaarivalitsus maksu koguda ka rublades. Täheldatud erinevused võrsusid juba nende kubermangude rahaajaloost Rootsi ajal käibis Eestimaal Rootsi ja sellega võrdne Tallinna münt, kuna Riia säilitas 1621. aastal Gustav II Adolfile alistudes oma Poola-süsteemse raha. 72 Oma rolli mängisid siin kindlasti ka majandussidemed. Tollimakse arvestati Tallinnas taalrites 1782. aastani. Riias, Kuramaal ja Leedus lõpetati taalrite kasutamine tollis alles 1810. ja 1815. aasta ukaasidega. Niipalju lubavad meil Eesti- ja Liivimaa raharingluse koosseisu üle otsustada Vene seadusandlikud aktid. Missugused rahad olid aga inimeste käes tegelikult? Sellest annavad aimu kuus köidet 18. sajandi pärandiinventare, mille Raimo Pullat on avaldanud Tallinna kaupmeeste, käsitööliste ja literaatide, aga ka Pärnu kodanike kohta. 73 Juba oma eessõnas Tallinna kaupmeeste varaloendite esimesele köitele rõhutab Pullat elanikkonna käsutuses olnud müntide valiku mitmekesisust ning tõstab esile taalrite ja 72 Ivar Leimus, Rootsi asumaade mündipoliitika Vaasade ja Pfalzide valitsusajal. Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16./17. sajandil. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised = Acta et Commentationes Archivi Historici Estoniae. Tartu 2002, 157 166. 73 Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn I: 1702 1750 = Tallinna saksa kaupmeeste varandusinventarid I: 1702 1750, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 1997 (= Tallinn, Kaufleute I); Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn II: 1752 1775 = Tallinna saksa kaupmeeste varandusinventarid II: 1752 1775, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 2002 (= Tallinn, Kaufleute II); Die Nachlassverzeichnisse der deutschen Kaufleute in Tallinn III: 1777 1800 = Tallinna saksa kaupmeeste varandusinventarid III: 1777 1800, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 2004 (= Tallinn, Kaufleute III); Die Nachlassverzeichnisse der Einwohner der Stadt Pernau 1702 1800 = Pärnu elanike varandusinventarid 1702 1800, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 2005 (= Pärnu); Die Nachlassverzeichnisse der Handwerker in Tallinn 1706 1803 = Tallinna käsitööliste varandusinventarid 1706 1803, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 2006 (= Tallinn, Handwerker); Die Nachlassverzeichnisse der Literaten in Tallinn 1710 1805 = Tallinna literaatide varandusinventarid 1710 1805, bearb. von Raimo Pullat. Tallinn 2007 (= Tallinn, Literaten). Vana Tallinn 115

Hollandi tukatite erilist tähtsust äritehinguis ja kaubanduses. 74 Tänu tema publikatsioonidele nüüdseks lisandunud allikmaterjal lubab neid esialgseid tähelepanekuid laiendada ja täpsustada. 45 40 35 30 25 20 15 10 5 0 Raha Tallinna ja Pärnu 18. sajandi pärandiloendites Rootsi Vene kokku Vene rahatähtedena Muud Juuresolev diagramm kujutab eri maade rahade (v.a taalrid ja kuld) pärandiinventarides nimetamise kordi. Arvesse pole võetud pärandi rahalist suurust, vaid iga pärand, milles esineb Rootsi, Vene või mõni muu raha, on loetud üheks ühikuks. Et vältida aastate lõikes paratamatult ilmnevat juhuslikkust, on andmed summeeritud aastakümnete kaupa. Kuna 18. sajandil oli Vene rubla mitte üksnes konkreetne rahatäht, vaid ka arvestusühik, milles pandi kirja mitmesugused laenud, obligatsioonid, vekslid jne, siis me alati ei tea, kas näidatud võlakohustuse vastu laenati Vene või mõnda muud raha. Seetõttu on diagrammil Vene raha kohta kaks tulpa: kõik mainimised kokku ja esinemine konkreetsete rahatähtede (peamiselt müntide, aga 18. sajandi lõpul ka paberraha nn assignaatide) näol. Üldpilt on kõnekas ja langeb põhijoontes kokku kirjalike allikate andmetega. Rootsi raha on ülekaalus u 1740. aastani, sealtpeale domineerib käibes Vene raha. Arvestusühikuna levis rubla laiemalt juba aastakümme-paar varem. Väärib siiski mär- 74 Tallinn, Kaufleute I, 24 25. 116 Vana Tallinn

kimist, et Rootsi mündid esinevad pärandites suhteliselt sageli veel 1780. aastatel, viimati 1797. aastal (19. sajandi inventare pole siin arvesse võetud). Teisalt on suhteliselt ootamatu Vene müntide arvukas kajastumine pärandites juba 1710. 1711. aastal, s.o Tallinna vallutamise eel ja vahetult selle järel. Tõenäoliselt jõudsid Vene kopikad tallinlaste kätte juba sõjategevuse ajal, ja seda tänu majanduslikele sidemetele Eestis viibivate venelastega. Vaatleme nüüd eri maade rahasid lähemalt. Rootsi müntide hulgas domineerivad selgelt karoliinid, mis esinevad 18. sajandi lõpuni välja. Niisiis ei olnud karoliini näol vähemalt Eestis tegemist pelga arvestusühikuga, nagu võiks jääda mulje Hupeli vastavast teatest. 75 Sageli on mainitud ka hõbedast ööre, mille nimiväärtust reeglina ei märgita. 1727. aastal on Tallinna kaupmehe Joachim Scheleny pärandi hulgas nimetatud ka 28 Rootsi vana veeringut, mis võiksid tähendada hõbedast 1-öörilisi (vrd 1757. a kursitabel). 76 1739. aastal hakati Rootsis vermima 10-ööriseid münte, kuid Pärnus esines neid hulganisti juba 1740. aastal tisler Daniel Severini vara hulgas. 77 Niisuguse nimiväärtuse valmistamine lõpetati Rootsis 1764. aastal, kuid 10-öörilisi oli Tallinna möldril Daniel Stolpel veel 1780. aastalgi. Selle kõrval jäi möldrist maha ka kolm poole- ja kolm veerandtaalrist münti. 78 1782. aastal oli Tallinna kaupmehel Caspar Hermann Nottbeckil üks Rootsi taaler, 1784. aastal Pärnu raamatupidajal Carl Ehrenfried Sprangeril üks poole-, üks veerand- ja üks kaheksandikriigitaalrine münt. 79 Viimati nimetatud rahasid tehti Rootsis vaid kuningas Adolf Frederiki valitsusajal 1750. 1760. aastatel. Mõnikord harva on kadunukese vara hulgas loetletud ka vaskmünte. Enamasti on need vasest öörid, mille täpset nimiväärtust enamasti ei nimetata. 1711. aastal on Tallinna kaupmehe Bendix Witte pärandi hulgas siiski mainitud vanu Rootsi 1-, ½- ja ⅓-slante. 80 Et Rootsi slant tähendas 1-hõbeöörist vask- 75 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 328; ilmselt selle järgi Tender, Müntide ja mõõtude areng Eestis, 531. 76 Tallinn, Kaufleute I, 25. 77 Pärnu, 22. 78 Tallinn, Handwerker, 36. 79 Tallinn, Kaufleute III, 7; Pärnu, 49. 80 Tallinn, Kaufleute I, 16. Vana Tallinn 117

münti, 81 siis oli tegemist vanade vasest 1-, ¼- ja ¹ 6-ööriste müntidega, mida oli vermitud arvukalt 1630. 1640. ja 1660. 1680. aastatel. Sama rootsipärast nimetust kasutati üks kord veel 1739. aastal kaupmees Heinrich Grääni pärandis. Samas figureerib koguni poolik Rootsi plaatmünt, mille Eestis kasutamise kohta seni andmed puudusid. 82 Plaatmünte sattus tallinlaste kätte hiljemgi. 1768. aastal oli ½-taalriline Tallinna kullas sepaselli Johann Kullbergi ning veel 1782. aastal üks 4-taalriline ja viis 2-taalrilist ülemteener Johann Hallieni pärandi hulgas. 83 Nood olid üpris kindlasti valmistatud 18. sajandil aastaarvuga 1768 4-taalriste plaatmüntide kui maksevahendite löömist jätkati Rootsis 1776. aastani, eksportvasena koguni 1809. aastani. 84 Tõenäoliselt on plaatmünte silmas peetud ka 1747. aastal Tallinna kaupmehelese Catharina Maria Falcki 10 vasest hõbetaalri puhul, 85 ehkki siin ei saa päriselt välistada Karl XII 1715. 1719. aastal vermitud pisikesi vasest hädataalreid. Mõlemad rahasordid kandsid nimelt teksti daler silf. mynt või daler s. m. Ja üsna kindlasti peeti neid Karl XII hädamünte silmas, kui Tallinna notari Diedrich Vermeeri vara hulgas tähendati 1769. aastal üles kukkur Rootsi vasksete hõbetaalermüntidega. 86 Mitmekilosed vaskplaadid poleks kukrusse mahtunud. Nii või teisiti on ilmne, et värskeid Rootsi münte hõbedast 10-öörilisi, riigitaalreid ning vasest plaatraha sattus Tallinna ka pärast siinse ala Vene võimu alla minekut. Nähtavasti põhjustas nende liikumise Eestisse vastastikune vaba kauplemine Venemaa ja Rootsi vahel, mis sätestati Uusikaupunki ja Turu rahulepinguga. 87 81 Monica Golabiewski Lannby, Pengar i folkmun och mynt i seder, bruk och poesi. Kungliga Myntkabinettet 1990, 68. 82 Tallinn, Kaufleute I, 33. 83 Tallinn, Handwerker, 22; Tallinn, Literaten, 18. 84 Bertel Tingström, Sveriges Plåtmynt 1644 1776. En undersökning av plåtmyntens roll som betalingsmedel. Studia historica Upsaliensia 135. Uppsala 1984, 65 67. 85 Tallinn, Kaufleute I, 39. 86 Tallinn, Literaten, 14. 87 Friedens-Vertrag Zwischen Ihro Königl. Maj. unsern Allergnädigsten König FRIEDRICH den Isten Und das Königreich Schweden Ab der einen; Und Seiner Czarischen Majestät PETER den Isten Und das Reussische Reich Ab der andern Seite Stockholm 1721, 16; Suomi, Tidskrift i fosterländska ämnen. 1843, fjerde häftet. Helsingfors 1843, 14. 118 Vana Tallinn

Vene müntidest olid algul kõige levinumad veel vana moodi hõbetraadist vermitud kopikad. Ent juba 1711. aastal mainitakse Tallinna kaupmehe Thomas Giebeli vara hulgas 25 vaskkopikat, 88 mille vermimist oli Peeter I alustanud 1700. aastal. Kord, 1737. aastal mainitakse isegi tympf i, 89 mida vermiti vaid aastail 1707 1709 Poolas viibinud Vene vägede jaoks. 90 Aeg-ajalt on pärandites nimetatud grivnasid ehk 10-kopikasi hõbemünte ja vanu altõne ehk hõbedast 3-kopikalisi (viimaseid vermiti vaid Peeter I ajal, viimati 1718. aastal). 91 1720. aastate lõpust ilmuvad pärandinimistuisse rublatükid ja poolerublased. 92 1745. aastal oli Tallinna sadulsepalesel Anna Elisabeth Gentel poolteist Johanni, st imikuna vangistatud tsaari Ivan VI rubla, 93 mille omamine oli Venemaal samast aastast karistatav. Tallinna kaupmehest Stephan Christian Haecksist jäi 1762. aastal muude rahade hulgas järele isegi täpsemalt piiritlemata summa livoneese. 94 Vene kuldmünte, täpsemalt 2-rublalisi, märgitakse pärandites esmakordselt 1737. aastal, hiljem on neid märgitud 1749., 1756. ja 1770. aastal. 95 1740., 1770. ja 1780. aastal on nimetatud Vene tukateid. 1758. aastast ilmuvad päranditesse alates 1755 vermitud imperiaalid (= 10 rubla) ja poolimperiaalid. 96 Imperiaal oli kõige arvukam ja kestvam Vene kuldmünt, mida väljastati 19. sajandi lõpuni. 97 Sama kinnitavad pärandid, kus neid on märgitud ka 1768., 1775., 1779., 1780. ja 1784. aastal. 98 1769. aastal hakati Venemaal trükkima ka paberraha. Esialgu need nn assignaadid väga laialt ei käibinud, kuid 18. sajandi lõpu 88 Tallinn, Kaufleute I, 6. 89 Tallinn, Kaufleute I, 32. 90 Валентин Рябцевич, Российско- польские монетные эмиссии эпохи Петра I, 2. Тольятти 1995, 104 190. 91 Tallinn, Kaufleute I, 32, 34, 39, 43, 45; Tallinn, Kaufleute II, 13; Tallinn, Kaufleute III, 15. 92 Esmakordselt 1728, Tallinn, Literaten, 5. 93 Tallinn, Handwerker, 12. 94 Tallinn, Kaufleute II, 13. 95 Tallinn, Kaufleute I, 32, 42; Tallinn, Literaten, 9; Tallinn, Handwerker, 23. 96 Tallinn, Kaufleute II, 8. 97 Юхт, Русские деньги от Петра Великого до Александра I, 150 151, 159. 98 Tallinn, Handwerker, 22; Tallinn, Handwerker, 33; Pärnu, 44; Tallinn, Handwerker, 35; Pärnu, 49. Vana Tallinn 119

poole seoses sõjakulutuste ja riigieelarve defitsiidiga Venemaal paberraha emiteerimine hoogustus. 99 Tallinna pärandites märgitakse assignaate esmakordselt 1777. aastal, sagedamini on neid märgitud aga sajandi lõpus, 1789., 1799. ja 1800. aastal. 100 See langeb kokku Hupeli 1777. aastast pärit teatega, et Vene pangatähti oli juba mõnda aega hulgaliselt käibel olnud. Tol ajal hinnati nad 1 2% hõberahast odavamaks, kuid samavõrra vaskmündist kallimaks. 101 Mitmesugust välismaa vahetusraha kohtab Tallinna ja Pärnu pärandiinventarides harvemini. Selle päritolu täpsustatakse suhteliselt harva, enamasti on see tähendatud üles müntide tükiarvu või koguni kaalu järgi. Mõnikord siiski on kirjeldatud münte ka lähemalt. Kõige sagedamini nimetatakse pärandites Taani münte. 1745. aastal on märgitud Tallinna kaupmehel Lorentz Schmidtil Taani krooni (4-margast hõbemünti), 1747. aastal oli kaupmehelesel Catharina Maria Falckil koguni neli Taani 4-margast ja üks Taani 8-skillingine münt. 102 Taani münte mainitakse Tallinna pärandiloendites ka 1757., 1762., 1778. ja 1780. aastal. 103 Mainimise sageduselt teisel kohal on Saksi-Poola-Preisi- Brandenburgi mündid. 1710. aastal jäi Tallinna kaupmehest Peter Voigtist maha 12 Saksi topeltkaroliini. 104 Siin on Saksi müntide väärtus avaldatud Rootsi rahas. Et topeltkaroliinis oli puhast hõbedat 14,45 g, 105 siis on kõnealusel juhul arvatavasti tegemist Saksi ⅔-taalritega (puhast hõbedat u 13 g 106 ). 1756. aastal oli Pärnu saeveski omanikul Pieter Fassil 84 ööri Rootsi ja Brandenburgi rahas, 107 mis tähendab, et ka see summa arvestati ümber Rootsi vääringusse. 1762 oli Berend Nottbeckil paar Preisi münti, 1768 Carl Nicolaus Vogtil 10½ loodi Preisi ja 99 Юхт, Русские деньги от Петра Великого до Александра I, 260 262. 100 Tallinn, Kaufleute III, 1, 13, 20, 21; Tallinn, Literaten, 21. 101 Hupel, Topographische Nachrichten 2, 329. 102 Tallinn, Kaufleute I, 37, 39. 103 Tallinn, Kaufleute II, 6, 14; Tallinn, Literaten, 15; Tallinn, Kaufleute III, 3; Tallinn, Handwerker, 36. 104 Tallinn, Kaufleute I, 3. 105 Tingström, Svensk numismatisk uppslagsbok, 76. 106 Haupt, Walther, Sächsische Münzkunde. Text. Berlin 1974, 156. 107 Pärnu, 34. 120 Vana Tallinn