10/6/ ilmus Luhmanni elutööd kokku võttev Ühiskonna ühiskond (2-köiteline).

Transkript

1 Sündis 18. detsembril 1927 Alam-Saksimaal Luneburgis. Õppis aastail Freiburgis õigust ning töötas seejärel avalikus teenistuses ja aastal õppis Luhmann Harvardis Parsonsi juures sotsioloogiat ning arendas hiljem edasi mitut Parsonsi ideed sotsiaalteaduste doktor sotsioloogiaprofessor Bielefeldis. Elas Bielefeldi lähedal Oerlinghausenis. Suri 6. novembril 1998 Oerlinghausenis. Haiguse põhjus pole tänaseni selge. Selleks ajaks oli Luhmann avaldanud lehekülge teadustekste üle 50 raamatu ja u 400 artiklit aastal ilmus Luhmanni esimene peateos Sotsiaalsed süsteemid ( Soziale Systeme. Grundriß einer allgemeinen Theorie ), milles ta esitas kokkuvõtlikult oma süsteemiteooria (eesti keeles 2009). Luhmanni sõnul on see raamat universaalse superteooria visand. Ta püüab kirjeldada maailma tervikuna ning räägib objekti hõlmamise universaalsusest selles mõttes, et käsitleb kogu sotsiaalset, mitte ainult selle lõike. 1

2 1997 ilmus Luhmanni elutööd kokku võttev Ühiskonna ühiskond (2-köiteline). Die Wirtschaft der Gesellschaft (1988), Die Wissenschaft der Gesellschaft (1990), Das Recht der Gesellschaft (1993), Die Kunst der Gesellschaft (1995), Die Realität der Massenmedien (1996), Die Politik der Gesellschaft (2000), Die Religion der Gesellschaft (2000), Das Erziehungssystem der Gesellschaft (2002), Die Moral der Gesellschaft (koos Detlef Horsteriga, 2008). 2

3 Ütlesin, et Luhmann avaldas lehekülge teadustekste üle 50 raamatu ja u 400 artiklit. Tema pärand on äärmiselt mitmekesine, Luhmanni kirjatööd käsitlesid väga paljusid teemasid: õigus, keskkonnaprobleemid, majandus, teadus, võim, kunst, religioon, meedia, armastus jne. Ma isegi mitte ei proovi sellest ülevaadet pakkuda. Keskendun vaid mõnele kommunikatsiooniga seotud teemale. süsteemid masinad organismid sotsiaalsüsteemid psüühilised süsteemid interaktsioonid (vastastiktoimed) organisatsioonid ühiskond Luhmann 2009, 18. 3

4 Luhmannil ei koosne süsteemid asjadest (elementidest), vaid operatsioonidest. Operatsioonid on süsteemi elemendid. Süsteem on olemas (eksisteerib) = süsteem opereerib. Operatsioon (ld operatio tegevus) on otsustavate tegevuste üldnimetus. Lisaks opereerimisele on ka teine tegevus vaatlemine. Vaatlemine = eristamine ja nimetamine. Vaatlemine enesevaatlus (selbstbeobachtung): opereerimine ja vaatlemine võõrvaatlus (fremdbeobachtung) tegemine, nt armastamine ja ütlemine: I love you!!! Tegevuse vaatlemine: I am two fools, I know for loving and for saying so. Veel kaks mõistet: Maailm (die Welt, World) eksisteerib väljaspool süsteeme ja kujutab endast kõigi toimuvate sündmuste täielikkust. Maailm ei ole süsteem, sest tal puudub keskkond, mis teda ümbritseb. Kõik, mis toimub asjaolude muutumine, süsteemide säilimine ja hävinemine jne, leiab aset maailmas. Vaatlejale (süsteemile) on maailm kättesaadav keskkonnana. Süsteem on määratletud erinevuse kaudu keskkonnast ning tal on kaks külge: süsteem ise (kui vormi sisemine pool) ja keskkond (kui vormi välimine pool). See tähendab aga, et keskkond on niisama oluline ja vajalik kui süsteem. Kõik, mida võib selle eristuse järgi vaadelda ja kirjeldada, kuulub kas süsteemi või keskkonda. Teadmised maailma kohta on süsteemile kättesaadavad kui teadmised keskkonnast. 4

5 Kolm autopoieetilist süsteemi Luhmanni järgi: bioloogilised süsteemid (organismid): operatsioon elamine ; püühilised süsteemid: operatsioon teadvus ; sotsiaalsed süsteemid: operatsioon kommunikatsioon. süsteemid masinad organismid sotsiaalsüsteemid psüühilised süsteemid interaktsioonid (vastastiktoimed) organisatsioonid ühiskond Bioloogilised süsteemid (organismid), püühilised süsteemid ja sotsiaalsed süsteemid on autopoieetilised nad on iseennast pidevalt taasloovad ja tegevuslikult suletud. M. C. Escher i Drawing Hands 5

6 Süsteemid Psüühilised süsteemid on: tegevuslikult (operatsiooniliselt) suletud; masinad organismid s otsi a al süsteemid p süühilised süsteemid i nteraktsioonid organisatsioonid ühiskonnad teineteisele läbipaistmatud (ei võimalda otsest juurdepääsu endale); loovad oma maailmapildi. autopoieetilised Sellest hoolimata ei tule süsteem ilma keskkonnata toime (nt elu ilma toiduta). Psüühilisele süsteemile olulised asjad asuvad keskkonnas suhteliselt stabiilselt. St süsteemi ja keskkonna vahel on (struktuurne ja funktsionaalne) seos. See piirab süsteemi tegevust, samal ajal aga väldib vajadust pidevalt ümber orienteeruda. Süsteemid reageerivad keskkonnale ainult väljavõtteliselt see kehtib nii psüühiliste kui ka sotsiaalsete süsteemide kohta. Põhjus: keskkond on palju keerukam kui süsteem. Et lihtsam süsteem saaks keerukama keskkonna mõjule reageerida, peab ta valima (selekteerima). 6

7 Meie meeleorganite vastuvõtuvõime on umbes 10 9 bitti sekundis. Samas suudab inimese teadvus sellest 10 9 bitist sekundis töödelda ainult 10 2 bitti ehk 10 miljonit korda vähem. Et lihtsam süsteem saaks keerukama keskkonna mõjule reageerida, peab ta valima. Kui taju ei oleks valiv, oleks meie maailmapilt seosetu, me ei suudaks midagi tunda ega ära tunda. Nimetatud 10 7 bitti ongi selektsioonitegur inimene valib 10 7 biti seast ühe biti, mis jõuab teadvusse. Valik aitab taju mõttekalt organiseerida. Seda loomist võib mõista kui psüühilise süsteemi opereerimisviisi (ld operatio tegevus). See loomine käib tunnetamise kaudu, mis on teadvuse spetsiaalkompetents ehk tema eripädevus: teadvus on pidevalt hõivatud tunnetamisega. tunnetamine toimub selektiivselt. tunnetus toimetab meile pidevalt impulsse, mis on vajalikud maailmapildi loomisel. Me konstrueerime tegelikkust. Me elame konstrueeritud tegelikkuses ise seda märkamata (maailm paistab meile maailmana). 7

8 Veel kord: tasub tähele panna, et siin on muutunud vaatluse perspektiiv keskkonda vaadeldakse mitte väljast, vaid seestpoolt (nn allveelaeva perspektiivist): süsteem on tegevuslikult (operatsiooniliselt) suletud, keskkonda vaadeldakse ja määratletakse (defineeritakse) süsteemi perspektiivist Kui psüühilised süsteemid on: tegevuslikult (operatsiooniliselt) suletud; teineteisele läbipaistmatud (ei võimalda otsest juurdepääsu endale) ja loovad oma maailmapildi......siis kuidas saavad inimesed üheskoos tegutseda? Kuidas sotsiaalne on üldse võimalik? Kommunikatsioon toimib autopoieetilise süsteemi suletuse korrigeerijana. sotsiaalsüsteem (interaktsioon) 8

9 Alates Max Weberist ( ) on sotsiaalsete protsesside analüüsi keskmes olnud inim, mitte inimene. Weber määratles tegevust kui inimkäitumist (ükskõik, kas välist või sisemist tegemist, tegematajätmist või talumist) [---], kui ning sel määral kui tegutseja on sidunud selle subjektiivse mõttega. Niisiis, selle loogika järgi. Toimija /aktandi) tegevus on seotud mõttega. See on toimija mõeldud ja mõistetud mõte, üldjuhul kavatsus, millel on eesmärk. Kõrvaltvaataja ei pruugi toimija mõtet tabada, talle võib toimija tegevus tunduda mõttetuna ning ta võib sellele anda ka mingi muu tähenduse. Käitumine muutub tegevuseks, kui on. muutub, kui see on. Kommunikatsioon on läbinisti sotsiaalne. Kommunikatsioon on iseendale osutav. Ühiskond on kommunikatsioonide autopoieetiline võrk. 9

10 Kõik, mis ei tegutse kommunikatsiooni alusel, ei ole sotsiaalne süsteem. Sotsiaalne süsteem ei koosne inimestest ega tegevusest, vaid kommunikatsiooni(de)st. Luhmann (1997: 81): Kommunikatsioon on tõeliselt sotsiaalne, ja ainus algupäraselt sotsiaalne operatsioon. Ta on tõeliselt sotsiaalne, kuna eeldab paljude psüühiliste süsteemide osalemist. Seetõttu ei saa seda omistada ühele psüühilisele süsteemile. Süsteem reprodutseerib end pidevalt suhtluse abil, ta on autopoieetiline. Luhmann (1997: 81): Kommunikatsioon on tõeliselt sotsiaalne, ja ainus algupäraselt sotsiaalne operatsioon. Kuidas seda mõista? Isik või persoon, samuti tegevus (action) osutavad üksikule agendile (toimijale). Kommunikatsioon osutab vastastikkusele (ingl. k. mutuality) ja on tõeliselt sotsiaalne nähtus. kommunikatsioon 10

11 ütlus Psüühiline süsteem arusaamine ütlus arusaamine Psüühiline süsteem SOTSIAAL- SÜSTEEM kommunikatsioon Organism Organism Sõnal kontingents (<lad contigens) on mitu tähendust: (a) filosoofias: olemise vajalikkuse või möödapääsmatuse vastand võimalikkus, juhuslikkus, meelevaldsus. Kohtame juba Aquino Thomase ja Spinoza tekstides. Thomas (Sum. th. I, 86, 3 c): Contingens est, quod potest esse et non esse. (b) sotsioloogias: Parsonsi ja Luhmanni antud tähendus inimese elukogemuse põhimõtteline avatus (ka teisiti on võimalik; võib olla nii, aga võib olla ka teisiti). Ingl. contingency võimalus, võimalikkus, sõltuvus 11

12 Luhmann: Sundus valida tähendab kontingentsi ja kontingents tähendab riski; Kontingentne on see, mis pole paratamatu ega võimatu; mis saab olla (oli, saab olema) nii, nagu see on, aga mis on võimalik ka teisiti Me üritame ületada kontingentsi kontingentsi abil, ravida määramatust määramatuse abi. Küsimus sellest, kuidas sotsiaalne kord on võimalik, on läbi aegade olnud sotsiaalteadustes keskne ja sellele on antud erinevaid vastuseid. Neist tuntumad on: Thomas Hobbes i sotsiaalse kontrolli teooria, Adam Smithi nähtamatu käsi või George Herbert Mead i sümboolse interaktsionismi teooria. Üks arvestatavamaid sotsiaalse korra tekke seletusi on Talcott Parsonsi (1951: 14 15) ja Niklas Luhmanni (2009: 147 jj; 1997: 332 jj) topeltkontingentsi teoreem. 12

13 ego alter ego Vastastikku on kaks musta kasti ego ja alter. Mõlemad on tegevuslikult suletud ja autonoomsed psüühilised süsteemid ning sellisena nii teineteise kui ka vaatleja jaoks suletud mustad kastid keegi nende sisse ei näe. Samas loovad mõlemad suhtlejad oma tegelikkust. Nad teevad oma valikuid sõltuvalt teise otsustest. Kummagi partneri jaoks on teise käitumine määramatu ja võimalik: midagi võib oodata, aga võib minna ka teisiti. Olukord sarnaneb tennisemänguga, kus üks mängija lööb palli ega tea, kuidas teine talle vastab. Mõlemad mängus osalejad on samasuguses määramatuse olukorras ning nende tegevus sõltub suuresti teise omast. Esimese sammuna alustab üks aktant ebaselges olukorras ettevaatlikult tegevust heites pilgu või tehes žesti. Iga järgmine samm on selle alguse valguses tegevus, millel on kontingentsi vähendav, määratlev iseloom. Neile toetudes saavad aktandid luua oma ootusi, kujuneb ühine ajalugu ja lõpuks kerkib esile sotsiaalne süsteem, mis tekib, etsi non daretur Deus [isegi kui jumalat ei ole olemas] (Luhmann 2009: 149). Oluline on tähele panna, et süsteem sünnib suhete tsirkulaarsuse tõttu ja seeläbi, et ego ja alter arvestavad oma valikuid tehes teineteise valikutega. Seejuures ei teki uus ühendus Luhmannil mitte tegevustest nagu Mead il, Parsons il ja paljudel teistel, vaid kommunikatsioonist. Topeltkontingentsi probleemi lahendus eeldab kommunikatsiooni ning sedamööda, kuidas üks sõnum seostub teisega, kujuneb sotsiaalne süsteem, mis ei ole midagi muud, kui iseennast pidevalt taasloov kommunikatsioonivõrk. 13

14 Mõlema suhtleja tegelikkusetõlgendus on (tugev) lihtsustus. Suhtlejad tajuvad vastastikku teineteise lihtsustusi, nad püüavad teineteist mõjutada ning kogetust ja reaktsioonidest midagi õppida. Sellest katse-eksimuse ketis kujuneb spetsiifiline teadmine, mis konstrueerib mingi käsituse ning psüühilised süsteemid püüavad seda teadmist kasutada. Nii tekib kord. Me elame määramatuses ja ka kommunikatsioon on ebakindel. Ebakindlust püütakse vähendada refleksiivsuse abil. Kõige lihtsamalt öeldes: refleksiivsus on protsess, kus midagi refereerib iseennast ja muudab kogetu põhjal oma tegevust (refereerima = kokkuvõtlikku ülevaadet tegema) See tsirkulaarne ehk ringikujuline struktuur viib enesemääratlusele ja sealt otsusele. sõnum V Lühidalt: psüühiline süsteem loob pidevalt pildikesi iseendast ja ümbrusest ning kasutab neid, et korrigeerida oma tegevust ja muuta see tõhusamaks. See on tema eksistentsi tingimus ja viis. 14

15 Luhmann: refleksiivsus on protsessuaalne enesele viitamine. See ei ole ühekordne akt, vaid jätkuv protsess, mis tekib erinevusest enne ja pärast vahel ning mida võib mõista kui metakommunikatsiooni liiki. Refleksiivsus on kommunikatsiooni olemuslik kriteerium; suhtlusest saame rääkida alles siis, kui suhtlejad oma käitumist teineteise järgi joondavad. Suuresti just selle kaudu loob kommunikatsioon tegelikkust. Luhmann eristas kolme mõttedimensiooni (sinndimension) asja-, aja- ja sotsiaaldimensiooni. NB! Need tähenduse andmise kolm mõõdet tingivad üksteist vastastikku ja neid võib eristada ainult analüütiliselt. Luhmann: Asjadimensioon konstrueeritakse seeläbi, et meel jagab mainitu selleks ja teiseks. Spencer-Browni termineid kasutades tähistatakse siin mingi objekt või ala ( see ). Koos sellega jäävad markeerimata ja piiritlemata kõik teised objektid, asjad või alad ( teine ). Nii moodustub väljavalitud ning tähenduse saanud asjadest ja aladest võimaluste ruum. Võib rääkida ilmast, naabritest või autodest kõik need teemad vastavad kommunikatsiooni asjadimensioonile ehk sisuaspektile. Kui räägitakse neist asjadest, siis ei kõnelda muust, millest võiks samuti kõnelda, näiteks koduigatsusest, äsja loetud raamatust või naabri koerast. 15

16 .... Aeg on samuti vaatleja konstruktsioon: kommunikatsioonis tekib varasemast ja hilisemast ühetaoline mõõt. Seda ei mõisteta üldjuhul kui kommunikatsiooniprotsessi tulemust, vaid samamoodi nagu ruumi kui etteantud dimensiooni, kuhu vaatleja sündmused paigutab. Aeg ja ruum muutuvad koos vaatlejaga, kes neid konstrueerib. Kui vaatleja kaob, kaovad ka nemad. (inimene teeb seda, mida teised tema ümber teevad, ning usub seda, mida teised usuvad). See düaadilise suhtluse baasstruktuur on aluseks kõigile kollektiivsetele nähtustele: avalikkusele, avalikule arvamusele, kuulujuttudele jne. Sotsiaaldimensioonil on tugev siduv mõju. See võib sundida inimesi tegema asju, mida nad muidu ei teeks, ning võtma omaks seisukohti, mis on vastuolus loogika ja ilmselgete tõsiasjadega. Need kolm dimensiooni kehtivad ka refleksiivsuse puhul! 16

17 Sotsiaalse süsteemi elemendid on lühiajalised (olgu selleks siis inimene, tegevus või kommunikatsioon). Et sotsiaalne süsteem oleks olemas, peab ta oma elemente pidevalt taaslooma. Luhmann (2009: 30 31): Iseennast kujundavate, autopoieetiliste süsteemide teooria saab tegevussüsteemide valdkonda üle viia ainult siis, kui lähtutakse sellest, et elementidel, millest süsteem koosneb, ei saa olla kestvust, s.t elementide süsteem peab neid pidevalt reprodutseerima... Küsimus ei ole kohanemises ega ainevahetuses, küsimus on omapärases sunduslikus autonoomias, mis tuleneb sellest, et süsteem lihtsalt lakkaks eksisteerimast mis tahes keskkonnas, isegi kõige soodsamas, kui ta ei varustaks elemente, millest see hetkel koosneb, seostumisvõimega, s.t tähendusega, ja tänu sellele neid ei taastoodaks. Et süsteem oleks autopoieetiline, peab kuidagi jõudma ühest elementaarsest sündmusest teiseni. Põhiprobleem seisneb Luhmanni järgi (2009: 62) siin mitte kordumises, vaid seostumisvõimes. Süsteemid ei koosne staatilistest asjadest, vaid dünaamilistest operatsioonidest ning selleks, et süsteem tekiks ja püsiks, peab üks operatsioon teisega seostuma. Kes või mis annab psüühilise ja sotsiaalse süsteemi operatsioonidele seostumisvõime? Luhmann ütleb, et ühendumine saab teoks tähenduse (saksa k. Sinn) abil ja et kõigi operatsioonide mõttekas seos on nii psüühiliste kui ka sotsiaalsete süsteemide jaoks paratamatult vajalik (vt Luhmann 2009: 140; 1995: 97; 1987: 141). 17

18 Selle, kuidas autopoieetiline süsteem keskkonda vaatleb, määrab mitte keskkond, vaid süsteem. Kehtib kõigi autopoieetiliste süsteemide, sh sotsiaalsete süsteemide kohta. Siit järeldus: kommunikatsioon = süsteemile vastava tegelikkuse konstrueerimine. Luhmann (2009: 200): Kommunikatsioonile ei ole olemas vastavat keskkonnakorrelaati. Kommunikatsiooni üksusele ei vasta keskkonnas miski. Inglise keeles: there can be no environmental correlate for communication. The unity of communication corresponds to nothing in the environment. Kommunikatsioon = sotsiaalsüsteemi kõige väiksem ühik ja ühiskonna aluseks oleva tegevuse viis. Kommunikatsioon on kolmekohaline enesele osutav protsess = kolmekordne valik: 1) Informatsioon (tuntud ja tundmatute) võimaluste seast. 2) Sõnum inimese. Viitab vormile ja põhjusele. 3) Arusaamine kommunikatsioonile andmine. 18

19 Kooskõlas Shannoni ja Weaveri (1949: 13) informatsiooniteooriaga mõistis Luhmann informatsiooni kui valikut tuntud ja tundmatute võimaluste hulgast. Iga kommunikatsioon valib välja selle, mida öeldakse kõige selle hulgast, mida oleks võidud öelda. Ütlus osutab kommunikatsiooni vormile ja põhjusele: kuidas ja miks midagi öeldakse. Arusaamist käsitles Luhmann aga kui informatsiooni ja ütluse erisust. Et kommunikatsiooni mõista, tuleb informatsiooni eristada ütlusest: seda, mida öeldakse, tuleb eristada sellest, kuidas ja miks öeldakse. Sõnum informatsioon Sõnum arusaamine 1. selektsioon (valik) 2. selektsioon (valik) 3. selektsioon (valik) 19

20 ...on olemas ainult indiviidi teadvuses (indiviid = üksikolend, üksikisik). Info on objekti puudutav teadmus, mis vähendab ebakindlust. Shannoni infoteooria: info tähendab valikuid. Näide: Ta on idioot! Info on teadvuse jaoks sündmus, mis muudab kujutlusi. Topeltinfo on sama palju väärt nagu üks info. Kui üks isik jagab teisega teavet, siis peab ta selle vormima sõnumiks lootuses, et teine muudab sõnumi jälle infoks. Üks kommunikatsioon võimaldab järgmist ja iga kommunikatsioon muutub võimalikuks eelmisest. K 1 K 2 Kommunikatsioon 1 Kommunikatsioon 2 20

21 Kommunikatsiooni puhul on oluline arusaamine. Sõnum võib vastuvõtjani jõuda, aga ta ei pruugi sõnumit infoks korrastada. Alles siis, kui see toimub, suudab vastuvõtja infot kasutada. Saatja, kes info sõnumina teele saatis, kogeb kommunikatsiooni käigus, kas tema sõnumit mõisteti õigesti. Ka tagasisidet kui sõnumit tuleb mõista. Sedagi võib valesti tõlgendada. Teadvus suhtleb (kommunikeerib) teiste teadvustega sõnumite abil. Et see õnnestuks, peavad saatja ja vastuvõtja kasutama sama koodi (märgisüsteemi), märgid saavad tähenduse kultuuris. Päris samamoodi nagu saatja ei tõlgenda vastuvõtja sõnumit kunagi. Kaks arusaamist (mõistmist, tõlgendust, käsitust) saavad ainult läheneda. Mitte keegi ei või kunagi öelda, mida teine tegelikult mõtles. Kui üks isik suhtleb teisega, siis peab ta midagi välja valima ja vormima oma info sõnumiks lootuses, et teine muudab sõnumi jälle infoks. See muutmise või ümber vormimise protsess on valiku protsess. Sõnumite koostamisel kasutatakse keelt. Keel loob illusiooni, et ta pakub infot. Sõnumi koostab saatja oma arusaamadest ja võimalustest lähtudes. Ta võib ainult loota, et vastuvõtja suudab tema sõnumiga midagi peale hakata. Saatja on veendunud, et ta ütles õiget asja. Samas on ebatõenäoline, et vastuvõtja tuletab sõnumist sama info ja saab sama käsituse. Seda on ka väga raske kontrollida. 21

22 Süsteem loob ise oma elemendid Sotsialse süsteemi elemendid on kommunkatsioonid Kommunikatsioon loob edasist kommunikatsiooni St ühiskond on süsteem ja sotsiaalsed süsteemid on tema alamsüsteemid. 22

23 Süsteemide sees valitseb subsüsteemide ehk alamsüsteemide moodustamise tendents. Viimaste jaoks on ülejäänud süsteem juba keskkond: alamsüsteemid süsteem Miks alamsüsteemid välja liigenduvad? Et keskkonnas orienteeruda ja oma olemasolu kindlustada (ennast säilitada), peavad süsteemid vähendama keskkonna keerukust seda redutseerima. Nad teevad seda luues struktuure, mis võtavad täita mingeid funktsioone. Keskkonna keerukust redutseeritakse selektsiooni/valiku teel. See toimub nii, et võimalike (tegevuste, sõnade jne) seast valitakse välja ainult ootuspärased. Alamsüsteemi tegevus on funktsionaalne (probleeme lahendav) siis, kui ta aitab kaasa keskkonna keerukuse reduktsioonile ja süsteemi sobitumisele keskkonda. Sellised alam- (või sub-) süsteemid on ka ühiskonna kommunikatsioonisüsteem ja meediasüsteem. 23

24 teadus kunst majandus Ühiskond armastus õigus poliitika Iga funktsioonisüsteem: on üle võtnud mingi funktsiooni ja tegutseb autonoomselt; järgib oma loogikat, binaarselt kodeeritud väärtusi; on autopoietiline; struktuurselt teiste alasüsteemidega seotud. Niklas Luhmann eristas üheksast sotsiaalsest funktsioonisüsteemi (järjekord on suvaline): majandussüsteem, poliitikasüsteem, religioonisüsteem, õigussüsteem, teadussüsteem, kunstisüsteem, kasvatussüsteem, perekonna ehk intiimsuhete süsteem ja meediasüsteem. Iga funktsioonisüsteem võib omakorda liigenduda eri tasandi alamsüsteemideks. 24

25 Ühiskonda kui sotsiaalsüsteemi ei juhi ega hoia käigus ainult üks funktsioonisüsteem, olgu see siis majandus või poliitika. Kõik funktsioonisüsteemid on võrdsed (st poliitika, majandus vms ei ole tähtsam kui kunst, teadus või armastus/perekond). On ainult kaks asja, mis on kõigi süsteemide puhul olulised kommunikatsioon ja teadmine. Kui ürginimene ei teadnud, milline taim on söödav või kuidas küttida ja kalastada, siis suri ta nälga. Kui praegusajal ei saa inimene börsil olles aru, mis tema ümber toimub, siis võetakse talt raha ära. Kui poliitilises süsteemis tegutseja ei taipa, miks eelistada ühte lahendust teisele, on häda peagi käes. Sest ükskõik millises organisatsioonis on otsustajad haruharva võrdväärse valiku ees. Eri võimalused ja lahendused ei ole enamasti samaväärsed, mistõttu otsuse langetamine on suuresti arusaamise ja arvutamise asi. Näide: kunsti kui funktsioonisüsteemi alamsüsteem kirjandus Mida ta teeb? Loob ja vaatleb kirjandust. Binaarne kood: ilus-inetu (pingeväli ilusa ja inetu vahel); Eksklusiivne funktsioon ühiskonnas (ühiskonna jaoks): enesevaatlus, ebakindluse vähenemine (vähendab kontingentsi kontingentsi abil) Suletud ja enesele osutav: kommunikatsioon toimub teiste süsteemide kujutlustest sõltumatult ainult romaan on kunst poliitiku raamat mitte 25

26 Meedia funktsioon on: Ühiskonnasüsteemi enesevaatluse dirigeerimine (Luhmann 1996, 173). Massimeedia tagab kommunikatsioonis osalejatele ühiskondlikult aktsepteeritud ja tuttava TÄNAPÄEVA. Et seda funktsiooni täita, arendab ajakirjandus välja struktuurid, mis kergendavad reduktsiooni (lihtsustust). Sellise struktuuri elemendid on näiteks toimetused oma sotsiaalsete rollide ja positsioonidega. Süsteemiteooria eelised kommunikatsiooni käsitlemisel: tunnetusobjekt on dünaamilised protsessid; vaatleb protsesse tervikuna, mistõttu tema analüüs on terviklik; ei ole seotud sirgjoonelise põhjuslikkusega (kausaalsusega); lubab seletada kommunikatsiooni funktsiooni ühiskonnas hiljemalt siin lõpevad muude kommunikatsiooniteooriate võimalused. 26

27 Kommunikatsiooni uurimise kolm perioodi (Klaus Merteni järgi): klassikaline ajastu, mille juhatas sisse Aristoteles. klassikajärgne ajastu ( ). transklassikalise (klassikajärgne) ajastu: algas aastatel. trans+ sealpoolne, -tagune; üle-, taga-, läbi-. Vastand tsis-. Trans+alpiinne Alpide-tagune. Trans+atlantiline lennuliin üleatlandiline, üle Atlandi lennuliin. kus s on integratsioonisidemete ja n osasüsteemide arv n s x = osasüsteemide arv 27

28 Lasswelli viie küsimuse mudel koosneb viiest elemendist ega sisalda ühtegi relatsiooni ja refleksiivset seost. WHO WHAT WHICH WHOM WHAT says in channel to with effect? elemente (E) 5, relatsioone (R) 0, struktuur: S = 5E S stiimul M S = 2E + R info metainfo verbaalne S V info mitteverbaalne metainfo E 2, R 6, S = 2E + 6R 28

29 Ernst von Glasersfeld ( ):...me peame tänama iseennast maailma eest, milles me arvame end elavat. Mõiste radikaalne konstruktivism pärineb Ernst von Glasersfeld ilt. RK on ühildatav Piaget konstruktivismiga (Glasersfeld on Piaget st väga kõrgel arvamusel ja nimetab teda the great pioneer of the constructivist theory of knowing). Samas läheb RK märksa kaugemale ja seab kahtluse alla meie poolt loodud konstruktsioonide sarnasuse välise tegelikkusega. Mida see tähendab? Radikaalne konstruktivism on seni veel ebakonventsionaalseks (omapäraseks) peetav tunnetusteooria. See lähtub tõsiasjast, et mõtleval isendil pole muud võimalust kui konstrueerida oma varasema kogemuse põhjal seda, mida ta näeb või kuuleb. 29

30 1) Konstruktivistlik lähenemisviis seab kahtluse alla kartesianismi objektiivse maailma ja subjektiivse kogemuse eristamise. 2) Järelikult peab vaatleja olema lülitatud teaduslikesse seletustesse. 3) Tunnetamine on süsteemiga seotud kognitiivne protsess, mitte objektiivse maailma kaardistamine; Psühholoog Kenneth Gergen: Konstruktivisti jaoks on maailma konstrueerimise protsess psüühiline, see toimub peas. Vastupidi sotsiaalsetele konstruktsionistidele, kelle meelest tegelik on sotsiaalsete suhete tulemus. 4) Reaalsust loob aktiivne subjekt. Konstruktivist on agnostiline reaalsuse suhtes (see ei ole tunnetatav). 5) Konstruktivist vaatleb enesele osutavaid (self-referential) ja tegevuslikult suletud (organizationally closed) süsteeme ja protsesse. 6) Konstruktivisti silmis on ka teaduse tegemine individuaalne ja personaalne. Mis ei välista koostöö vajadust. Epistemoloogiline probleem: kuidas me omandame teadmist reaalsuse kohta, ja kui usaldusväärne või tõene see teadmine võiks olla? (See huvitas juba Platonit). Tõekäsitus on 2000 aastat olnud sama objektiivne tõde. St. me võime nimetada midagi tõeliseks ainult siis, kui see vastab meist sõltumatule objektiivsele reaalsusele. suurem osa teadlasi peab end praegugi avastajateks, kes eemaldavad looduse saladustelt katte ja laiendavad aeglaselt, kuid järjekindlalt inimese teadmiste ulatust. Ja lugematu arv filosoofe on pühendanud end ülesandele anda neile pale higis omandatud teadmistele vaieldamatu tõsikindlus, mida ülejäänud maailm ehedalt tõelt ootab. Nüüd, nagu alati, valitseb veendumus, et teadmised on teadmised ainult siis, kui need peegeldavad maailma sellisena nagu see on. 30

31 Metafüüsiline realist otsib teadmist, mis langeb reaalsusega kokku. Siit väljendid kokku langema (ingl match ühtima, võrdne olema). Radikaalne konstruktivism kasutab sõna sobima (ingl fit sobima, istuma, klappima; saksa k passen idee pärineb Ludwig Wittgensteinilt, kes oma Filosoofilistes uurimustes rääkis keelemängust). Võti sobib, kui see avab luku. Sobima kirjeldab võtme suutlikkust, mitte luku oma. Glasersfeld: Tänu professionaalsetele murdvarastele teame me liigagi hästi, et on palju võtmeid, mis on meie võtmest üsna erineva kujuga, kuid mis sellest hoolimata avavad meie uksed. See metafoor on toores, kuid sobib üsna hästi, et tuua esile erinevust, mida ma tahan selgitada. Radikaalse konstruktivismi seisukohalt seisame me kõik teadlased, filosoofid, ametnikud, koolilapsed, loomad, mistahes elavad organismid silmitsi oma keskkonnaga nagu murdvaras seisab silmitsi lukuga, mille ta peab rüüstamiseks avama. Konstruktivistlik mõtteviis, mille väljatöötamisega ma olen viimsed viisteist aastat tegelnud, eristab end filosoofilisest traditsioonist eeskätt sellega, et asendab hoomatavate elamuste maailma ja ontoloogilise tegelikkuse tavalise suhte teistsuguse mõistelise seosega. Seal, kus Kantist hoolimata peetakse elamuse ja tegelikkuse vahel silmas samasugusust, teineteisele vastavust või vähemasti seost kui loomulikku ja hädavajalikkus eeldust, postuleerib radikaalne konstruktivism põhimõtteliselt teistsugust kokkusobivussuhet, mida inglisekeelsele väljendile tuginedes võib nimetada viabiilsuseks. Sõnaseletus: Viability elujõulisus, rakendatavus. Inglisekeelsest sõnast viable [vīabal] prantsuse k. Vie., elu, ladina k. vita 31

32 von Glasersfeld viabiilsusest: Pime rännumees, kes tahab jõuda jõe juurde, mis asub sealpool mitte väga tihedat metsa, võib leida puude vahel palju erinevaid teid, mis ta sihile viivad. Ent isegi kui ta jalutab tuhat korda ja jäädvustab oma mälus kõik väljavalitud teed, ei ole tal pilti metsast. Isegi kui ta metsas olevaid puid edukalt väldib, on tal vaid pilt nende teede võrgust, mis soovitud sihile viivad. Rännumehe perspektiivis, kelle ainus kogemus seisneb kõndimises ja aeg-ajalt toimuvates kokkupõrgetes, ei ole see võrk enamat ega vähemat kui kujutis seni tegelikeks osutunud võimalustest jõe äärde jõuda. Eeldades, et mets nii kiiresti ei muutu, näitab võrk rändajale, kus ta käia saab. Kuid takistuste kohta, mis asuvad edukaks osutunud teede vahel, ei ütle see midagi muud kui seda, et siin ja seal on käimine takistatud. Selles mõttes sobib (või passib) võrk olemasolevasse metsa. Kuid keskkond, kus pime rändaja liigub, sisaldab ka metsa ja puid, mida väljaspool olev vaatleja võib näha. Rändaja jaoks aga koosneb see ainult sammudest, mida ta on edukalt teinud, ja sammudest, mille takistused olid nurjanud (von Glasersfeld 1985). RK ei arva, et on ükskõik, milline maailmapilt konstrueeritakse. Tõesuse nõue on jätkuvasti olemas (mitte aga ilmtingimata mittetõesuse nõue)! Tõe asemele asunud viabiilsus tähendab, et sugugi mitte igasugune pilt metsast ei sobi tegelikku maailma. Neile, keda see probleem huvitab: Palmaru, Raivo (2011). Pärast tõde tuleb reaalsus. Akadeemia, 23 (2),

33 Oma kogemuste põhjal loome me ainsa maailma, milles me teadlikult elame. Seda maailma võib jagada (sorteerida) väga mitmel viisil: asjadeks, minaks ja teisteks jne. Kuid kogu kogemus on paratamatult subjektiivne, mistõttu minu kogemus ei pruugi olla täpselt samasugune nagu teiste oma. Meil pole ka võimalust neid võrrelda. Me väljendame oma kogemust erinevalt. 33