FRIEDRICH NIETZSCHE ( )

Transkript

1 1 FRIEDRICH NIETZSCHE ( ) Tähtsündmusi sellest perioodist: Maailmas: Eestis: 1858.a. aprillis hakkab kehtima Eestimaa 1856.a. talurahvaseadus. 2.juunil toimub nn. "Mahtra sōda", kokkupōrge ligi 100 talupoja ja poolroodu söjaväelaste vahel 1864.a. J.V.Jannsen hakkab Tartus välja andma ajalehte "Eesti Postimees" a. 11.märtsil C.R.Jakobsoni "Sakala" esimene number a. Eesti Üliōpilaste Seltsi sini-must-valge lipu pühitsemine Otepääl a. 30.aprillil pühitsetakse Tallinnas Toompeal sisse Nevski katetraal. Detsembris alustab Pärnus tööd saksa firma "Waldhof" tselluloosivabrik, mis enam kui tuhande töölisega on omataolistest suurim Venemaal. 1. ELULUGU Nietzsche sündis Rüycken'i pastoraadis. Ta ütleb hiljem: "Minu sünnipäev oli läbi kogu lapsepōlve tōeline pidupäev." Nimelt langes ta sünnipäev kokku kuningas Friedrich Wilhelm IV sünnipäevaga 15.oktoobril. 13.aastasena, 1858.a. hilissuvel lōpetab ta oma esimese autobiograafia. Eristades selles juba 3 perioodi. 12 päevane pingeline töö oli lōppenud ja 13 aastane autor vōis rahuldustundega puhata enne kui astuda kuulsate traditsioonidega Pforta maakooli. Nooruk tunneb, et üks eluperiood on lōppenud. Ta on tublisti tegelnud proosa-, luule- ja muusikaharrastustega, lōpetanud algkooli ja toomgümnaasiumi. Üleelatud on juba 3 lähedase inimese (isa, venna ja vanaema) surm. Kōik see koos poisi enda hilise ja raske arenguga (esimese söna ütles ta alles 2,5 aastaselt) ning juba tollajal alanud silma ja peavaludega anids ta toimetamistele raskepärase küpsuse. Noor poiss lōpetab oma kirjutise ehtsaksaliku värsiga: Mocht ich das erste nennen, Wönach wir nur auch streben! (On peegel elu./ End selles selgesti ära tunda/ - tahaksin ma esimesena nimetada - / sinnapoole me ainult ka püüdleme.) Kuni elu lōpuni ei unusta ta seda naiivses vormis kirjapandud kreedot. Vōib-olla selles kirglikus, metsikus vajaduses inimhinge pōhjani süüvida peitubki Nietzsche saladus, tema ōnn, valu ja suurus. 18 aastaselt hülgab ta vanemate usu. 21. aastaselt loeb ta Schopenhaueri raamatut "Die Welt als Wille und Vorstellung" ja see haarab teda väga. 23 aastaselt kukub ta hobuselt ja see muudab ta eluks ajaks sōjaväeteenistusele kōlbmatuks. Ühel muusikafestivalil Kölnis saab ta süüfilise. Seda oma nooruse väärsammu kannab ta terve elu progresseeruva paralüüsina kaasas. 24.aastaselt saab tast erakorraline ja 25 aastaselt korraline professor Baselis. Erialalt oli ta filoloog, kuid maailm tunneb teda filosoofi ja poeedina. 26 aastaselt kirjutab ta oma raamatu "Tragöödia sünd muusika vaimust." Selles ta näitab, et kreeka draama saladus seisneb pessimismi dionüüsoslikus vōitmises kunsti läbi. See on traagiline optimism. Ta leiab, et koos I.Kanti filosoofiaga olevat dionüüslik ajastu lōplikult maha maetud. Kas see vōiks kuidagi tagasi tulla? Kas ei ole Richard Wagner mitte see, kes draama dionüüsliku ekstaasi ühendab taas muusikaga? Nietzsche ülistab elu ja tugevat tervist, kuid ise on haigustest muserdatud - 35-selt juba pensionil. Esilagsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner muutuvad varsti pōlastava kriitika objektiks. "Liiga palju on elutsejaid ja liiga kaua nad ripuvad oma oksade küljes. Tuleks torm ja raputaks maha kōik need mädanenud ja ussitanud!" kirjutas ta oma raamatus "NÖNDA KÖNELES ZARATHUSTRA" J.Palla tōlge).

2 2 Zarathustra ongi kirjutatud otsekui vastuseks Wagneri PARSIFALILE. Parsifal on tema jaoks liialt kristlik. Ja vastusena kirjutab ta oma "Zarathustra" sünnivad selle teose kolm osa. Iga osa on umbes kümmne päevaga valmis kirjutatud. Neljandat osa ta esmalt ei avalda. Ta planeerib veel teisigi osasi, kuid ei jōua iialgi nende kirjutamiseni. Mōni sōna selle teose taustast: "Nōnda kōneles Zarathustra." Tallinn, Olion, sajandil algas islamiusu vōidukäik. Esimesi suuremaid religioone, mis sellele ette jäi oli Lähis Idas ja Iraanis levinud zoroastrism. See usund on saanud oma nimetuse vana Iraani prohveti Zarathustra (kreeka Zoroastres) järgi, kes olevat elanud 7.saj.e.Kr. vōi veel varem. Zoroastrismi aluseks on indogermaani rahvahōimude usund madaism. Zarathustrat tabanud ilmutuse mōjul kujunes sellest tōeline kōrgreligioon, millele oli omane äärmuslik dualism - totaalne vōitlus hea ja kurja vahel. Hea peab siiski lōpuks peale jääma (vōiks ehk koguni öelda, et kuri teenib häid eesmärke). Varasemast ajast jäi püsdima päikse ja tulekultus. Zoroastrismil on oma pühakiri - Avesta,mis sisaldab kōiksuguseid rituaalseid ja muid tekste. Zoroastrismist säilis pärast muhameedliku veeuputust vaid mōned saared Iraani raskestiligipääsetaval mägismaal ja Indias, kuhu usklikke oli pōgenenud. Seal tuntakse seda usundit parsismi nime all. Parsse on vähe seetōttu pole nad eriti söjakad, küll aga rikkad. Nietzsche pani Zarathustra suhu igasuguseid sönu ja esitas tema suu läbi omaenda olulisi ōpetusi. Zoroastrismiga seob Nietzschet üksnes päikese kummardamine. Päikese poole pöördumisega algavad prohveti käigud inimeste juurde ja sellega nad ka lōppevad. Aga ega usundi rajaj peagi alluma omaenese loodud seadustele. Nietzsche jutlustab Zarathustra kaudu hea ja kurja vahettegemisest loobumist; seda et kätte on jōudnud uus ajastu, kus Jumal on surnud ja inimene peab end ülendama üliinimeseks. Nietzsche "üliinimene" (Übermensch) on uus Siegfried. Siegfried, kes oskab kreeka keelt. Kuigi ta tōi sisse Ida motiive ja oli tuttav mitmete tolleaegsete indoloogide töödega (viimane raamat, mida ta on lugenud oli "Manu seadused"), puudub tal adekvaatne pilt Ida kultuuripärandist. Kuigi Nietzsche jutlustab eneseületamisest ja selle läbi uuekssaamisest, ei ole ta suutnud loobuda oma euroopalikusest. Tema prohvetlikus on söda kristliku Euroopaga.See raamat sisaldab palju kohti, kus otse osatatakse Piiblit. Ta oli pärit luterlikust perekonnast (tema esivanemad on läbi kolme pōlvkonna pastoriperedest) ja ta ei ignoreeri Jumala olemasolu vōimalust. Pforta kooli lōpetades on usuōpetus tal üks nendest kolmest ainest, mis on "väga hea". 12 aastaselt väidab ta olevat näinud Jumalat "tema täies hiilguses". Ja siiski kujuneb tast XIX sajandi kōige teravam antiklerikaal: Jumal on tema jaoks surnud. Ta ütleb: "Kummalisse ebatervesse maailma viivad meid evangeeliumid - maailma nagu vene romaanis, kus, justkui kokkuräägitult, kohtuvad ühiskonna heidikud, neuroosid ja "naiivlapselik" idiootsus..." ("Antikristlane, 31). Samas armastab Nietzsche antiikaja kangelasi ("vask on üllas ja kalk") - oli ta ju ise klassikalise filoloogia professor. Vahest sobibki ta Zarathustra rohkem Homerose kaasaegseks, karmide heeroste maailma jutlustajaks. 38 aastaselt peab Nietzsche loobuma haiguse tōttu Baseli professuurist. Edasi elab ta pensionist eraōpetlasena. Tal on omalaadne kōlatu kōneviis ja järelemōtlik hoiak. Reetlikud on vaid silmad. Need on valvsad. "Üliinimese" Looja on maohaige, närvide all kannatav, rahustusvahendeid ületoseeriv organism. Viljakate nädalate vahel on pikad töövōimetuse perioodid. ^Ode on vahepeal koos oma mehega väljarännanud Brasiiliasse. Nad püüavad ka Nietzschet kaasa haarata kuid asjatult. Euroopa on talle vajalik nagu kultuurimuuseum. Kuid ta ei tunne end kusagil täiesti kodus olevat. Lōuna Euroopa tōmbab. Esmalt läheb ta Engadin'i. Ta kirjutab siin: "Ma istun siin, oodates - kuid asjatult. Meri, terve pealelōunane aeg, valguse mäng. Äkki sai ühest kaks ja Zarathustra läks must mööda." Nüüd ta püüab elada Venezias, Genuas, Nizzas, Turinis. Kuid ta väldib Rooma, see on tema jaoks väljakannatamatult kristlik.

3 a. murrab progresseeruv paralüüs läbi. Ta variseb Turini tänaval kokku ja hakkab embama üht vana voorimehe hobust. Sōbrale saadab ta postkaardi allkirjaga - "Ristilöödu". Psühholoogias nimetatakse seda enese samastamist vaenlasega aastal viiakse ta Jena vaimuhaiglasse. Majesteetliku sammuga astub ta oma kambrisse. Ta peab end keisriks saab ta haiglast välja. Esmalt hoolitseb ta eest ema, siis ōde. Üha harvemaks muutuvad selged silmapilgud. Vaimus murtuna oli ta sageli ōnnelikum kui tervetel päevadel. Ainulaadne on see, et haigusvoodil laseb ta endale sageli Piiblist ettelugeda. Kord kōneleb ta ōde raamatutest. Nietzsche nägu selgineb: "Ahh jaa, ka mina olen kirjutanud mōned head raamatud." 23. augustil 1900 kustub Fr. Nietzsche eluküünal. VAATED: I. Periood ( ) Nietzsche saab klassikalise filoloogilise hariduse ja saab klassikalise filoloogia professoriks Baselis avaldab ta oma esimese teose Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik. Selles teoses leiab ta, et kreekluse algsed jõud apollonlik ja dionüüslik jõud segunesid antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin möödukas-mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi. Tragüüdia allakäik algab kreeka-ratsionaalse filosoofia sünniga, mida kehastab teiste hulgas eriti Sokrates. Euripidese juures on see üleminek juba toimunud: Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo, vaid täiesti uus deemon, nimelt Sokrates. Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri ( ) muusika ja isiku läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga. II. Periood ( ) Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise ennelõunase filosoofiana. Nii sünnivad siin sellised teosed nagu Menschliches-Allzumenschliches (I.ja II.). Morgenröte ja Die fröhliche Wissenschaft. Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus decadence, selle moraali ja selle religiooni s.o. kristluse vastu. Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid: - keele tähendus: Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab: Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale kindlalt kanooniliste ja siduvatena: tõed on illusioonid, mille suhtes oleme unustanud, et nad seda on. - lubamatu olemise ja väärtuse sidumine: Usaldus mõistuspäraste otsuste suhtes on ise moraalne fenomen. - Moraali suhtelisus: Moraalsed otsused ei ole ajatud ja absoluutsed, vaid ajaloolised ja sotsiaalselt suhtelised. Ta heidab moraalifilosoofiale ette, et see ei võta arvesse tegeliku erinevuse fakti. - moraali praktilised vastuolud. - moraali ajaloolisus: Nietzsche arvab, et on võimalik näidata kuidas voorused on kujunenud konvensionaalsete eelarvamuste pikaajalises kasutamises. - geneaoloogiline argumentatsioon: Ta püüab näidata traditsiooniliste väärtuste ajaloolisi ja psühholoogilisi motiive. Ta leiab, et väär psühholoogia on viinud kristluse kujunemisele. Moraalid on üksnes affektide märgikeel.

4 4 Tegelikult on inimese juures suunatud kõik suuremale naudingule. Kaastunne on vaid enesekaitse, ligimesearmastus enesearmastus jne. Kristlusele heidab Nietzsche ette, - et sellel on oluline osa inimese pehmemaks muutumises, - see koosnevat dogmaatiliselt paradoksaalse antiikse kujutlusmaailma uskumatutest reliktidest; - see trööstivat sealpoolsusega, mida pole olemas ja millesse juba tolle kaasaegsed ei uskunud; - silmakirjalikkust. Kristlased ei ela nii nagu nad väidavad uskuvat. Kõik see saavutab oma haripunkti Rõõmsas teaduses, milles kujutatakse inimest, kes Jumalat otsib. Siin kirjeldab Nietzsche maailma, millel pole horisonti, kus pole kohta mõistetel ülal ja all, sest Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud! III. Periood ( ) Koos teostega Also sprach Zarathustra (1883/85), Jenseits von Gut und Böse ja Der Wille zur Macht (1901 esmalt anti välja 1901.a. uurimustes) saavutab Nietzsche looming oma kõrgpunkti uue ajastu kuulutamisel. Kriitiline moment säilib, aga diagnoosile järgneb teraapia uute mõtete näol. Nietzsche ise väljendab seda vaimu muutumiste pildis: Alul muutub vaim kaameliks, mis kannab kannatlikult vana moraali koormat, siis lõviks ( mina tahan ), kes võitleb väärtuste ( sa pead ) draakoni vastu võitleb. Selleks, et luua endale vabadus ja öelda püha Ei ka kohustusele... selleks on vaja lõvi. Lõpuks muutub vaim lapseks, kes mängib loomise mängu. Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche: Nihilism: Radikaalne väärtuse, mõtte ja soovide eitamine, Ülimad väärtused on kas, nõrga kristliku mõtte ja filosoofia valede hooned, mis kokkuvarisevad. Kreeka-kristlik traditsioon kannab seda idu Eimiskiks muutumisele alati endas. Selles nägemuses annab ta hinnangu oma kaasaegsetele: Nõrgad kahtlevad selles faktis, tugevad (üliinimesed) näevad selles käsku uuele korrale, väärtuste ümberväärtustamisele. Nietzsche teraapia seisneb võimu tahte kuulutamises. Võimutahte kandjaks on Üliinimene - Übermensch. Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Tema tegevus lähtub maistest möödupuudest: Ta püüdleb tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole. Tema vastas seisavad karjainimesed, kes veel alluvad väljamõeldud Jumala diktaadile ja ülistavad nõrkuse ja kaastunde moraali. Vähesed üliinimesed on aga küllaltki tugevad, et kanda oma vabaduse kibetaid tagajärgi ja püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese tagasipöördumise mõtet. Igavest tagasipöördumist (ringkäiku) kujutab Nietzsche oma Lõbusas teaduses suurima raskusjõuna järgmiselt: See elu... sa pead veelkord ja veel lugematuid kordi elama... igavene olemise liivakell pööratakse ikka ja jälle ümber - ja sina koos sellega, tolmukübe tolmust. Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu deemon loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist). Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche Võimu tahtes. Ta on seejuures mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast. Nii leiab ta, et inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada. Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid eesmärgistatud: Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada suuremat võimu.

5 5 See põhimõte valitseb kõikjal: See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu suurus... See maailm on võimu tahe - ja ei midagi muud! Ja ka teie ise olete võimu tahe - ja ei midagi muud! Sellelt taustalt lähtudes teostab Nietzsche väärtuste ümerväärtustamist: Vanad väärtused on pleekinud ja uued lähtuvad võimutahte printsiibist. Hea ja kuri on tulevikus määratletavad üksnes vitaalsuse ja võimu kasvu seisukohast. Mis on hea? - Kõik, mis ülendab võimu tunnet, võimu tahet, võimu ennast inimeses. Mis on halb? - Kõik, mis pärineb nõrkusest. Mis on õnn? - Võimu kasvamise tunne... Mitte rahulolu, vaid enam võimu; mitte rahu üleüldse, vaid sõda; mitte voorus, vaid ettevõtlikus a. kirjutab Nietzsche veel terve rea pateetilisi kirjutisi. Teiste hulgas ka Antikrist ja Ecce homo. Esimeses märatseb ta veelkord kristluse vastu. Teises ilmneb avalikult eneseülehindamine. Ta esitab tagasivaates selliseid küsimusi nagu Miks ma olen nii tark?, Miks ma kirjutan nii häid raamatuid?. Selgelt on näha suurushullustus, kuni toimub kokkuvarisemine 1889.a. NELJAKORDNE ANTI Kōige märgatavam tema maailma lugematutest vastuoludest on vastuolud "indiviidi ja sootsiumi" vahel. See H.Hesse järgi "suur üksiklane inimene" pōimis ühiskondlikud suhted täiesti sobimatutesse kontekstidesse. Ta on läbi ja lōhki anti-sotsiaalne. Igasugune möödukuse, kesktee mōte on talle vōōras. Iga Nietzsche lause reedab, et meil on tegemist inimesega, kes on kaotanud elu keskme. Selleasemel eelistab ta kōike vaba ja aristokraatlikku inimeses. Antisotsiaalsus tingibki olemuslikult antikristlikuse. Ta on anti-kristlik. Ta heidab kristluse kōrvale, sest ta ei suuda kannatada kristlikku jutlust patusest maailmast ja kristlikust kaastunde moraalist. Igast tōelisest väärtusest on kristlus tema meelest teinud väärtusetuse, igast tōest vale. Religioon ja moraal, mis meie kultuuri sünnitasid, kujunesid välja juutide juures. Juudid on aga tüüpiline ori rahvas. Juudid on küll kōige preesterlikum rahvas rahvaste hulgas. Kuid preestrite ülesanne on murda orjade tahtejōudu. Nietzsche seostamine saksa natsionaalsotsialismiga pole päris alusetu. Teda vōib väga hästi selle suuna ideoloogina tōlgendada. A.Rosenberg oma kurikuulsas "XX sajandi müüdis" (1941) kirjutab, et Nietzsche "väljendas allasurutud miljonite meeleheitlikku karjet." Veel üks näide, mis natsidele väga sobis: "Juudid - see on kōige tähelepanuväärsem rahvas maailma ajaloos: olles vajaduse ees lahendada küsimus - " olla vōi mitte olla", eelistasid nad täiesti teadlikult, ükskōik kuidas, iga hinna eest olla; selleks hinnaks aga oli looduse, kōige loomuliku, sise ja välismaailma mistahes reaalsuse radikaalne vōltsimine..." ("Antikristlane", 24). Nietzsche ōde (Elisabeth Förster-Nietzsche, kes muuseas osales venna arhiivi teatavas "vajadustele kohandamises" avaldas enne surma ülevoolavat tänu füürerile oma vennale osutatud austusavalduste eest, kinnitades seejuures, et nimelt Hitleris näeb ta "Zarathustras" kuulutatud üliinimese kehastust. Kuid ei tohi unustada, et ta suhtus oma sakslusesse teatava üleolekogu ( ta väitis, et ta on poola päritolu, ja esines prantsusmeelsena). Selline religioon ei ole mitte Jumala päästev ilmutus vaid nōtrade salaviha. Kristlus vōttis selle juutide väärtustahvli üle. Kristluse vōit on demokraatia vōit, kuna kristlus suutis levida üksnes kōige madalamates rahvakihtides. Mōlemad kristlus ja demokraatia on üks oma "karja programmis". Kristlik alandlikkus on tegelikult vōimuahnuse kaitsevärv. "JUMAL ON SURNUD" s.t. inimene on kaotanud usu kōigisse päritud väärtustesse ja ideaalidesse. Ükski uus Jumal ei suuda aidata. Aidata suudab üksnes üliinimene. Olemasolevad väärtused soodustavad haiglast ja alaväärtuslikku ja takistavad väärtusliku arenemist. Maksvad väärtused on orjamoraali väljendus, mis muudavad inimese kariloomaks massi rohelisel ōnneväljal. Niisiis tuleb mädanenud väärtustahvlid murda. Kultuur edastab kaks kōrgeimat väärtust "TÖELINE JA HEA". Meie mōtted sünnivad aga meie tungidest. Ei ole olemas mingeid tunge

6 6 tōelise ja hea jaoks. Ainus tung, mis on kōigil inimestel on TUNG VÖIMU JÄRELE. Ilmselt on siin olemas Darwini mōju. Ta on antimoraalne. Peamiseks rünnakuobjektiks on seejuures kristlik ōpetus patust. Haigetest tehakse patused. Tugevad aga peavad niivōrd kui see on vōimalik muutuma nōrkade sarnaseks. Me oleme selle eneseristilööjate kahetuhande aastase karja pärijad. Jumal ristil lasub nagu needus inimeludel. Ristilöödu on elueituse sümbol. Ristilöödule vastandab ta Dionüsiose. Ta on anti-feministlik. Ta pōlgab naist kui nōrkuse sümbolit. Naise vabastamist söltuvusest peab ta dekadentsi sümboliks. Üliinimese tüübiks on talle Napoleon. Ta on ebainimese ja üliinimese süntees. Riigimehe ideaaliks on diktaator. Autonoomne inimene elab sealpool head ja kurja. Tema vaimu juhib vaid instinkt. Vaim ei tohi instinkti siduda. Poliitika peamiseks küsimuseks on see, kuidas hoida ärimehi valitsemisest eemal. HINNANG: Mis siiski pōhjustas Nietzsche tohutu mōju, mitte ainult Knut Hamsunile, vaid näiteks Albert Schweitzerile vōi ka Hermann Hessele? Ta on jätnud lausa pretsedenditu jälje kogu käesoleva sajandi euroopa kirjandusse ja filosoofiasse. Eino Leino ja Akseli Gallen-Kallela Soomes ning Stringberg Rootsis on näinud temas oma euroopalikku hingesugulast. Eestis sütitas Nietzsche "Nōnda kōneles Zarathustra..." Friedeberg Tuglast. "Ma lugesin ja tundsin, et polnud veel iialgi tajunud elu joovastust nii täielikult kui nüüd." Nii kirjutas Tuglas sajandi algukümnendil. See, mis tema juures kōidab on ta ürgne ehedus, terav ja selge jōud, ta veenvus. Ta ei tea isegi, kuidas sōnum ta teadvusesse jōuab. See on ilmutuslik. Sellega kaasneb "joovastus, mille juures samm tahtmatult kord tormab, kord aeglasemaks muutub, täieline enesest väljasolek..." Akadeemilises kontekstis on teda nimetatud filosoofiliseks luuletajaks vöi ka luuletavaks filosoofiks. Oma 84.aforismis ütleb ta aga: "tōele on siiski ohtlikum, et luuletaja tema poolt on, kui et ta talle vastu seisab!" Ta on suurejooneline silmakirjalikkuse kriitik. Tema sokeerivad aforismid on nagu kivid, mis langevad kodanliku elulaadi täiskasvavasse konnatiiki. Tänu sellele kriitikale pidi liberaalne ja sentimentaalne kristlus asuma piibellikumale, maskuliinsemale positsioonile. Paljud Nietzsche uurijad (eriti Heidegger ja Jaspers) on üksmeelel selles, et temast saab alguse filosoofia globaalne allakäik, omamoodi uus ajajärk maailmakultuuris. Ta oli otsekui märk sellest, et klassikaline filosoofia oli end ammendanud, nii nagu Sokrates omas ajas.