VÕLU EESTIS 175. See oli aprillis 1840, kui Saaremaa populaarne (kaheksakordne!) lantmarssal ja Kuivaste parun Peter Wilhelm von Buxhoewden luuletas terve vemmalvärsilise poeemi selleks, et pildistada Tallinna saksakeelse nimetuse Reval põlvnemist eesti sõnust röövli elu ( elu tõlgitseb saartel teatavasti ka maja) ja Saaremaa nime Ösel põlvnemist sõnust öse ello, s. t. ööse elu. Selles käsikirjalises poeemis ta mainib esimesena eesti kirjanduses ka sõna võlu, jutustades röövlist: Seäl kohtas seisis rööwli ello Seest aast on tuhhat aastad jubba Ta olli keige surem wöllo Ning Torapilla andis lubba, Et, nago kotkas pilwe alt Toukab äkkist luige peäle Rööwlil olli melewald, Tappa, kus ta kulis heäle. GEG, EH 159 < Sa. Kuid juba ammu enne võlu eesti luulekeelde jõudmist selle sõna on kinnistand trükipaberile E. Gutsleff oma grammatika sõnastikus aastal 1732 (E. Gutsleff, Kurzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache lhk. 211): wöllo eine alte Hexe. Ja Gutsleffile viidates noteerib selle ka Wiedemann (EWb): võlu Hexe, võluma=võlama hexen, zaubern, võlaja Hexe, Zauberer, ära võlama behexen, verhexen, verzaubern. Edasi võlu-sõna tarvitab saaremaalane O. Kallas (O. Kallas, KrMr 60: Ebausu juured käivad siin veel sügavalt; võõras oli juba vanast võlu; mina olen rahva silmis nõid. ), kuna teine saaremaalane, keeleuuenduse isa Joh. Aavik, ja muhulane V. Grünthal-Ridala toovad noor-eestlaste kirjakeelde verbi võluma nõiduma, köitma, kütkestama ja loovad adjektiivi võluv tähenduses veetlev, kütkestav, nõiduslik (Teatavasti noor-eestlased pidid ju varustama algul oma raamatud tundmatute sõnade seletustega, ja nõnda õpetab ka Ridala (Kauged rannad, 1914. a.), et Saaremaa sõna võluma tähendab nõiduma (esineb ta luulelises Kevad I, lhk. 22). Olgu nenditud ühtlasi, et adjektiivse partitsiibi võluv rahvapärasuse kohta puuduvad igasugu teated), tänapäev need ongi juba üldtuttavaid sõnu kirjanduslikule publikule. Võluv-sõnast on tuletet edasi ka võluvus, on konstrueeritud isegi võlutulg (Näit. Joh. Semper, Hiina kett (1918), lhk. 113: Ma olin veel üleni läbi imbunud oma kujuteldavast ideaalist, sellest, missugune pidi Evi olema, olin täiesti selle võlutulga all, nii et ma ei osanud veel ühtki joont leida temas, mis ainult tema oma oleks olnud. ) ja verb võlunema (Nimelt K. E. Sööt oma luulelises Laul (Laulupeo album, 1928, lhk. 6): Võluneva võidu õnne, Helkineva elu õnne) ning lõpuks on loodud -ur tuletamise palavikus ka võlur (Näit. päälkirjatab Päevaleht nr. 209, 1925. a.: Katked vanarahva juttudest. Saarlased võluritena. Võluriks on ristitud eestikeelses tõlkes ka Edgar Wallace i kriminaalnäidend The Ringer (esitet Vanemuises sügishooajal 1927), olgugi, et ingliskeelne päälkiri seda kuidagi ei õigusta. Võlur esineb aga isegi juba käsikirjalises Valga õpilaste ajakirjas Viirastus nr. 7 (1925) jne.). Võlu kõrval Wiedemann oma sõnastikus noteerib veel lõunaeestilise (dörptestnisch) sõnakuju võhl: võhlu (võlhu) Hexe, böser, unerträglicher Mensch ja verbi võhlitsema, võhritsema unruhig, vielgeschäftig sein. Samuti võhl-sõna esineb suurtes lõunaeesti rahvalaulude köitmeis, mis toimetas trükki meie vanavara-koloss Jakob Hurt. Näiteid: 26 Ega või võhlu nätä, Külä kade kaeda. Hurt, VK I 28 (26) < Põlva (tütre tänulaulus emale imetamise ja söötmise eest). 39 Olõ-õs täll pihta pihlapuinõ, Jala-as talla tammõ laastu, Sõrmuskundi kuzlapuidzõ, 42 Võhlu sei tedä võizimõs. Hurt, SL I 434 (400) < Lazarevo (sõttavõetud isatust pojast laulus Kolm vaest ). 52
On otse imestustäratav, et pääle mainitud raamatute võlu ega võhlu ei käsitelda enam kuskil meie folkloristlikus kirjanduses: teda ei tunne põrmugi ei Saaremaa rahvaluule spetsialistid Luce ega Holzmayer (Võib-olla just sellepärast Luce ega Holzmayer ei mainigi võlu sõna, et see neile liiaks tavaline tundus?), ei Läänemaa folklorist Russwurm ega isegi universaalne Eisen mitte, kes kaevelnud meie vanavara hiiglalademeist päevavalgele muidu küll nii rikkalikult igasugu kullaliiva. On iseloomustav, et Wiedemanngi (LdE 209) noteerib võlu ainult vanasõnade hulgas: Võhlul ei kazu vil ja, ja kadehel ei kazu kaŕja (el sellest vt. alamal lhk. 116). Alles hiljem puudutavad sõna keelelist külge ja sedagi ainult möödaminnes meie lingvistid Kettunen (L. Kettunen, Lautgeschichtliche Darstellung über den Vokalismus des Kodaferschen Dialekts 78) ja Saareste (A. Saareste, Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes I 71). Aga kuigi võlu on jäänd meie vanavara uurijail kahesilmavahele, ometi see on raskekaaluga mütoloogiline mõiste, mida tuntakse üldiselt meie kahes üksteisest praegu täitsa eraldet kultuurirajoonis: l) saartel ja 2) Võru-Setumaal (Sõna esinemise kohta mujal Eestis pääle saarte ja Võru-Setu on ainult väheseid kahtlasi andmeid. Vaba Maa nr. 190, 1926 a. trükib kirja Läänemaalt Elu-olu Massus ja jutumärgitab sääl otsekohe: Väga kardetakse loomade võlumist. Kuid harilikumalt öeldavat sääl siiski nõid ja nõidama (ERA II 4, 65 < Hanila). Teine teade põlvneb Jürist: Võlu olevat meesnõid, kes arstib haiguse sõnadega, posimisega, silitamisega; mõnikord tarvitab ka abinõusid, näit. seob ümber punase lõnga; tegevus olevat umbes Juhani Aho Panu taigade taoline; tavalisem nimetus olevat vist siiski hambamees (L 394 < A. Tiitsmaa). Keegi vana hiidlane kuulnuvat võlu-sõna esimest korda elus alles Tallinna rannas, kus keegi (Viimsi?) kalur siunand teist: Ta kurat on mu võrgud ära võlund! (L)). Ja kuigi trükipaberil see sõna alles hiljuti esines haruldusena, seda harilikum ta oli alles hiljuti ja on veelgi rahvasuus, kuni usk võlusse püsis (või püsib!) vankumatuna. Võlu rahvapärasust (ja vanadust) osutab eestkätt juba ta esinemine rahvalauleski. Eriti silmapaistvad on siin vaeslapse laulud päris- ja võõrasvanemaist, kus võõrasema või -isa siunatakse võluks niihästi Saare kui ka Võru-Setu laulurepertuaaris. Vaadakem üksikuid näiteid: Vöras Emma, völluda Vöras issa vägga kurri EKS 4 2, 245 (6) < Saaremaa. Võõras õks esä, võhla esä, Võõras võhla armukene EÜS I 758 (4) < Hargla. Võõras emä, võhlu emä Võõras võhlu armuline EÜS I 762 (24) ja 782 < Hargla. On tähtis nentida, et samade vaeslapselaulude teisendeis mujal maakondes esineb võlu (alias võhlu) asemel harilikult adjektiiv võigas, näit.: Võeras eite, võegas eite, Kuulis mind koju tulema EÜS VIII 880 (551) < Peetri. Mull võeras memm on võigas memme H II 74, 413 (2) < Maarja-Magdaleena. Pääle vaeslapselaulude võlu esineb veel muiski laulutüüpes nagu näit. järgmises (vt. ka eelpool esitet VK ja SL näiteid): Vellekene, ellekene, Kui sa lätsi naista kosima, Kabu armast kauplema, Pani sa sii kübärälle, Kalõvatsõ ümbre kaala. Kiti sa tsia sillan magava, Varsa võtva võsastigun. Sai sul nainõ naidõtus, 53
Kabu armas kaubõldus, Pani sa keüdse kübärälle, Kablatükü ümbre kaala. Sul siu sillan magasõ, Võhlu võtva võsastigun. ERA II 2, 161/3 (3) < Urvaste, V.-Antsla. Kuni vastavate laulude tekkimis- ja levimislugu uurimata, ei saa väita lõplikult, milline sõna-redaktsioon kuski algupärasem (võigas-sõna, muide, on tuttav küll ka saartel ja võru-setu murdes). Võimalik, et lauluteisendite üksikasjalikum analüüs avardab võlu-sõna geograafilise levimisala endisel ajal praegusest tõesti vast ehk laiemalegi (Väärtuslikku lisamaterjali võiks anda ka meie paiganimede süstemaatiline uuring. Nii näit. tuntakse Tarvastus paiganime Võluste: Kohab Virtsjärv Võluste küla alt Kalevipoja kivi kohalt, sõs lääb kurjile ilmule ja vihmale. Kohab aga Võluste jõe suust, sõs kuivile ilmule (H II 25, 587 (62) < Tarvastu). Mis tüvele viitab see Võluste?!), kuid tänapäevases rahvakeeles see piirdub nähtavasti ometi ainult kahe mainitud rajooniga, mille põhjalikumale vaatlusele nüüd siirdugemgi. 176. Ega s Saaremaal ju nõidumisest nõnda palju kõneldagi sääl on ikka võlumine ja võlu (L < Kihelkonna, Pöide, Muhu). Ning tõepoolest, võlu näikse Saaremaal peaaegu tavalisem ja omasem ebausu sõna kui nõid, olgugi et tuntakse muidugi küllalt ka nõida ja tehakse vahetki nende vahel, nagu alamal näeme. Võlu esinemisalaks on kogu Saaremaa (Sisulised teated puuduvad senini veel ainuüksi Mustjala kihelkonnast, kuid Saaremaad hästi tundvad isikud nendivad sõna esinemist säälgi), Muhu, Kihnu ja Hiiu (murdeti õ asemel ö). Hiius sõna tarvitetakse nähtavasti siiski harvem (Põhja-Hiius ta on sootu võõras) (ERA II l, 613 (14) ja 664 (27)) ja teda nimetetakse sääl mõnikord otsekohe saarlaste sõnaks (L < Emaste, Reigi). Üldse tundub, et kaugelt enam kui võlust isikuna kõneldakse võlumisest ja äravõlumisest tegevusena, s. t. et verb võluma (Ainult Wied, EWb tunneb paralleelkuju võlama) on populaarsem kui substantiiv. Võlu tähendus ja olemus näikse saartel üldiselt üsna selge: see on lihtsalt nõia lokaalne nimetus, kuna võlumine tähendab nõidumist ja üldse igasugu maagiliselt mõjuvat toimingut, s. t. võlumine saartel tõlgitseb sisuliselt täitsa sedasama mis liivi mant õmi (vt. 150). Nõnda noteeribki juba Saareste (LVK I 71): völu, kuri nõid, kellel sant silm, kes kurja teeb, völuma kurjalt nõiduma (Anseküla); völu kuri nõid (Karja); va völu inimene, kurja sõnaga inimene, völus mo loomad ära nõidus (Käina); sie ond üsä võlu nõid, võlutama, nõiduma (Kihnu) (Muide ainus teade sellekujulise verbi olemasolust). Sõrves väidetakse lausa: võlu on seesama mis nöid; völub, s. t. teeb mulle midagi alba oma tempudega; oh, tema osab völuda veel! (L < Anseküla). Samuti Hiius: völujad on nöiad, völumine on nöiamine (L < Emaste) (Vt. ka ERA II l, 725 (12): völu vöi nöid on üks (Emaste)). Sageli võlu on muutund lihtsalt sõimusõnaks: oh sa kuradi völu! (L < Anseküla, Muhu, Emaste); öeldakse isegi peavõlu: oh sa kuradi peavölu! (L < Emaste) (Vrdl. Setus kuradinimetusi pääjüngre, päävainlane jne. Poolvõlude st vt. 179 (L 66 < Pöide)). Ometi ei identifitseerita võlu nõiaga mitte alati täielikult, vaid sageli tehakse nende vahel ka teatud vahet. Meie päevil see vahe on nähtavasti küll tuhmumas, sest mõiste isegi ju jääb järjest enam unarusse, kuid mõningaid viipeid sinnapoole leidub veel siiski. Tabava pildi Saaremaa võlust 1880. aastate paigu maalib meile kirjanik J. Mändmets järgmises kirjelduses. VÕLU OLEMUSEST JA SÕNAMISEST Võlu oli naisterahvas, kelle pahatahtline ja halb iseloom oli laialdaselt ümbruskonnas tuntud. Võlu ei tarvitanud oma eesmärkide saavutamiseks mingisugusid abinõusid peale eemalt posisemise. Igakord ei tarvitsenud ta lausuda midagi kõvasti, aga võis ometi tähele panna pea alati ta huulte liikumist ja võõriti, vaenulist vaadet. Suurtes, rahvarohketes perekondades võlut ette ei tulnud (vähemalt mitte minu teada), vaid ta elas kas üksinda või vähemalt ühe kaaslasega kusagil kõrvalises kohas saunas. Võlu seisis üldiselt põlguse all ja teda ei nähtud kusagil heameelega. Võlumise võimalus oli rohkem nagu külge sündinud anne ja minu arvamise järele ei saanudki seda õppida. Sellest see siis ka tuli, et juba taheti tunda ära lapsestki, et temast kasvab võlu. Üks tundemärk oli igatahes ristikasvanud puserdi hambad. Ka oli võlul alati vaenulik, ebasõbralik altkulmu vaade. Ka võlu naeratus oli niisugune, mis ajas ühel õigel perenaisel meele väga rahutuks. Võlut kartsid isegi karjalapsed ja pidasid paremaks teda eemalt nähes jooksta põõsaste taha peitu. Võlu pahategemise valdkonda käisid kõige pealt noored ja väiksed loomad. Ta ainuke kiituse sõna põrsaste kohta pani need kõnni, sünnitas kärnasid ja see tuli küll ka niigi, et võlu ise ei tahtnudki teha 54
halba. Aga ta suul ja sõnal, olgugi kiidusõnad, oli niisugune tagajärg. Lambad pani ta kärna, oma villa närima ja lehmade piima ajas ta rikki, venima. Vasikatele oli võlu silm ja sõna iseäranis kardetav, pani nad puhutusse. Üldse oli üks silmavaate üldisemaist tagajärgedest täid. Võlu poolt saadetud haiguste vastu oli väga raske võidelda. Ainult niisugused targad olid olemas, kes suutsid ta hävitada ja halvava mõju eemaldada ja juba haigeks jäänud loomad tõbest vabastada. Näitus. Kord tuli võlu R. Leen S. peresse. Oli ilus kevadine päev, perenaine jootis lehma alt äravõetud vasikat laudas piimaga. Oli tore ärik-vasikas. Seal tuleb Leen laudauksele, vaatab veidi altkulmu ja lausub siis: Küll Teil on aga ilus priske vasikas. Sellest saati ei võta vasikas enam piima tilka. Küll ajas perenaene talle sõrmed suhu, et hakkaks imedes jooma, aga vasikas puristab. Ei võta. Jääb teine päevpäevalt lahjemaks, aga jooma ei hakka. Viimaks polnud muud teha, kui tuli ära tappa. Sel puhul ei võinud võlul Leenul olla mingit vaenu S. pere perenaise vastu, vist ei tahtnudki ta teha noorele loomale halba, aga see sõna tuli tal suust niisugusel silmapilgul, kus sellel oli säherdune halvav mõju. Sellest ja teistestki juhtumistest võin järeldada, et võlumine ei seisnudki võluja isiku tahtmisega alati kokkukõlas, vaid ta suuliikumine, vaade ja võib olla isegi mõte tegid ka siis paha, kui ta seda ise vahest ei tahtnud. Võiks vahest järeldada: Inimene sündis võluks, seda ei saanudki õppida. Lisa: Olen ka kuulnud, et võlu pani pisukese lapse karjuma, mis kestis kuid. Minu teada ei ulatanud võlu võim mitte hobuste ja härgade peale. L 330/1 < Kärla (Jakob Mändmets, 1927) (Vrdl. Mändmetsa teist kirjeldust 179). Nii siis: Mändmetsa kujuteldud võluks on eestkätt füüsiliste defektega erak-naine, fataalselt pahatootva suu ja silmaga (isegi vastu enda tahtmist) ning tema teotsemise erialla kuuluvad loomad ja haigused. Täiendagem nüüd seda nii iseloomustavat, nagu alamal näeme (vt. 179 ja 180), põhikuju lisakirjeldustega, mis mitmekesistavad teda uute värvide ja varjunditega. Võlu on üks kurama halb naisterahvas, kes võlub täid looma selga, paneb lapse karjuma, võlub vasika, et ei joo, paneb põrssad kinni ja lehma piima venima, muud suuremat kurja ta teha ei suuda; sündides olla tal puseriti hambad suus; Muhus on vahe võlu ja nõia vahel peaaegu kadunud nõid teeb samu tempe ja veel palju hullemaid, kuid temast teatakse, et ta on meesterahvas (L < Muhu). Ometi harilikumalt ei rõhuteta just eraldi võlu naissugu, vaid võluda võib üldiselt ka mees, nagu selgub alamal järgnevaist jutustusist, kuigi tegelikult, jah, sagedasemaks võlujaks olevat tõepoolest naine (L < Emaste). Edasi, võluks ei saada üksi sündimisega eo ipso, vaid ka teatud tingimusi: Kui laps kolm ööd imetamata on, siis [saab] sest lapsest võlu (nõid); kes last kolm suurt neljapäeva imetab, sellest tulla ka võlu, kes täisi teeb ja piima rikub (H II 41, 423 (7/8) < Anseküla). Mainigem kohe, et just samuti imetades manatakse laps teisal Eestis nimepidi nõiaks (vrdl. Liivis 151). Ja nagu nõiad saavad veelgi sagedamini oma oskuse otsekohe vanakuradilt endalt (vrdl. Liivis 156 ja 166), nii ka võlu maagilised võimed põlvnevad lõppude lõpuks ikkagi säält kurja igijuurest: Võlu olnud kurjast teatud kohal tema käest saadud oskusega; see võis teiste loomi surmata, inimestele paha haigusi panna ja palju muud (L 66 < Pöide). Mis puutub võlu teotsemisse, siis jutustellakse tõesti kõige enam just loomade võlumisest ja haigestamisest, nagu kirjeldet korduvalt juba eelpool, kuid sageli võlu tegevus ei piirdu veel ainuüksi sellega, vaid ulatub ka kaugemale jah, üldse kogu nõidumise avarale alale, nii et võime nentida jällegi mõlema mõiste identsust. Jälgigem lisaseletusi. Võlud võluvad ära loomad, panevad need kiduma, et ei söö ega joo, panevad täid selga ja piimale ussid sisse (L < Reigi, Emaste, Kärla). Kui keegi tahab teise laeva ära võluda, siis võtab enne Jüripäeva pihlase vitsa ja lööb sellega vastu ussi ja siis lööb selle vitsaga kolm korda ümber laeva otsa; siis see laev läheb kaugele ühes võrkudega ja kalu ei saa minna; mõnikord ajab võrgud hunnikusse (E 56254 < Jämaja). Völu ajab ju köik asjad rikki (L < Emaste). Võlu on halb inimene, kes majas käies õnne ära viib, seda öeldakse: see inimene võlub (L 161 < Pühalepa). Lõpuks järgnegu rida jutustusi tegelikust elust, mis annavad kõige loomutruima päevapildistuse võlust ja võlumisest massiteadvuses. Alakem seejuures just Hiiu näidetega, kus võlusõna näikse juhuslikumalt asendavat nõida, ja siirdugem siis Saaremaa repertuaari, kus teatav vahe võlu ja nõia vahel avaldub selgemini. TULE VÕLUMINE Hiiu-Kõpus olnud kuulus võlu va Lepikumetsa Toomas. Kord olnud sääl metsapõlemine. Tulekahju kestnud üsna kaua aega olnud selline soo- või rabamaa ja tuli hingitsend ikka edasi, olgugi et olnud juures vahid, kes teind tulele tõkkeid ja kaevand kraave. 55
Noh, va Toomas läind kah kord sinna ja vangutand pääd: Küll nad on ka imelikud, kaevavad kraave! kus see tuli nd ikka läheb! Teised naernud Tooma välja. Aga Toomas käind ringi ümber heinamaa ära, ja mis te arvate, tuli sääl edasi ei lähe, kus Toomas käind, põleb, põleb ja kustub ära! Jutustaja oma kodutalust sulane Madis olnud kah kustutamas ja see naernud ning narrind nüüd veel eriti Toomast. Siis Toomas öelnud Madisele: Mine pista see heinakokk põlema! Noh, kus poiss läind kah uhkelt ja suureliselt koka ehk selle sao juurde tuletikuga süütama, aga võta näpust ei saa, ei põle! Põleb pisikene auk sisse, siis kustub ära. Teised katsund kah küll tikuga, küll tohuga tee mis tahes, kui ei põle, siis ei põle. Ja see on tõesti tõsi. Ju see võlu siis tuld taltsutada võis. L 404 < Reigi, Mardiantsu (kapten Mihkel Mänd, 1928). USSIDE VÕLUJAD Kord Mardiantsul olnud maamõõtja Buschmann, kes olnud ussikunstnik: tal olnud elus uss pudelis, seda ta söötnud (jutustaja ise poisikesena näind, kui maamõõtja olnud tema isakodus), lasknud ussi lahti pudelist tuppa, teind teistele palju hirmu ja pannud siis ussi käega pudelisse tagasi ilus suur kirju uss olnud. Ükskord metsas raiutud sihti ja leitud uss, tahetud tappa. Maamõõtja ja vana Ussi Jaak olnud kah mõlemad sääl. Maamõõtja võtnud poistelt ussi: Mis te tast tapate, ega ta midagi tee! Võtnud ja pistnudki ussi põue ihu ja särgi vahele. Vana Ussi Jaak näind seda ja saand pahaseks: No mis sa noormees mängid! kus nüüd ussi hambad on? Ja otse samal ajal uss hammustand ja hammustand Buschmanni mitu korda, nii et see visand ussi põuest välja. Eks paistetuse vana Jaak arstind taas ära, aga vaat ta saand vihaseks, et tema, ussikuningas, ja teine tuleb tema ussega mängima. Teine olnud küll ka vägev, aga Jaak olnud temast veelgi vägevam. L 405 < Reigi, Mardiantsu (kapten Mihkel Mänd, 1928). HOBUSE SEISMAPANEK Turu Siim, see olnud kah va igavene võlu. Kord Pendi Maril olnud tore kõrb hobune. See seisnud parajasti ukse ees. Mari ja Siim olnud omavahel tülis. Hobu hakand minema, jõudnud väravani mitte enam edasi ei lähe, peksa kas puruks, norskab mis kole, puristab, aga edasi ei lähe. Vana Siim tulnud uksele, vaadand ja naernud omaette, läind siis hobuse juurde: Mis viga see on, et hobune ei vea?! Läind, tõstnud valjaid suu juurest, kergitand lakka kah kõrva veerest, teind teiselt poolt kah samuti, pomisend midagi ja öelnud: Noh, las läheb nüüd! Ning hobune läindki rahulikult edasi. No kas see polnud siis võlumine? L 403 < Reigi, Mardiantsu (kapten Mihkel Mänd, 1928). PRUUTNEITSI SÖÖGIISU ÄRA VÕLUTUD Kui räägin völumesest, siis räägin iseendast. Noorespõlves ma oli pulmas pruuttüdruk. Tiad, see Nakimaa Aet, tema ikka: Joo ölut ja joo viina sul läheb igavaks. Süia pole ma mette tahtnud üht raasu, paljal soolasel kalal oli magu. Üks nädal oli nii. Siis vetsin miisujuurt sisse. Tunni aja pärast vetsin teise täie. Kogu poole ööd oksendasin. Kus siis akkasin sööma! Mis sisse sain, seda söin. Aedi süü, neh, see oli. (Terve olin, tööd tegin, käisin kündmas). ERA II 1, 725 (13) < Emaste (Paul Ariste, 1928). USSIKESED PIIMA VÕLUTUD Jutustaja enda kodus juhtund kord aastate eest piimaga imelik lugu. Piim seisnud neil ikka väga puhtal riiulil klaaskausses. Sääl tulnud kord neile külla va Raima Maret, kellest nagu kõneldud, ta oskavat võluda. Ja tõesti, kolmandal päeval pärast seda tekkind piimapüttide ja -kausside äärtele sellised valged ussid punaste päädega (need need nõidumisussid olevatki). Küll kallatud piim ära, puhastet ja pestud nõusid, kuid teisel hommikul ussid olnud jällegi äärtel. Sääl juhtund Maret uuesti külla. Talle öeldud: Kuule, sina panid ussid piima! Ja imet ussid kadund kohe ära pärast seda ütlemist. L 402 < Emaste (Marie Mänd, 1928). 56
VÕLUTUD LOOMAD Rahvas jutustab sellest sihandse jutu: M. Jaagul olnud suur, must, lihav, läikiva karvaga lehm. Kuid piimaand olnud sellel loomal üsna napp. Jaak läinud mõisaherra juure, et see kuidagiviisi tema lehma saaks ümber vahetada. Herra olnud hää ja hakanud Jaaguga ühte nõusse, lubanud Jaagu palve kuulda võtta ja tema lehma ära vahetada ning talle hää lehma vastu anda. Jaak tõi kodust oma lehma mõisa ning sai mõisast väikse halli lehma, kuid suure udaraga vastu. Kuid vahetades oli sääl kombeks olnud, et vahetaja peab lehma talitajale väikese kingituse tegema, kuid Jaak jätnud selle tegemata. Karjane Mai ei saanud midagi meelehääd. Kui Jaak lehmaga mõisast tulnud, kuulnud ta kogemata karjase Maie sajatamist, kus see neednud, et Jaak sellest vahetatud lehmast pole asja saanud, et ta ühelgi loomal ärgu olgu sigivust. Jaak viinud lehma kodu, kuid see ei tahtnud kuidagi sööma hakata, vaid hinisenud vahet pidamata. Ka piim, mis lehmast saadi ja pütti hapnema pandi, ei hapnenud sugugi, teisel päeval piima tooma minnes leidis perenaine piimapütist väikseid valgeid ussikesi. Usutud, et lehm ära on võlutud, tehtud kõik tembud ära, kuid aidanud ei pole midagi. Samasugune lugu olla ka lammastega. Ühel päeval tuleb lambrine ja räägib, et üks lammas on haigeks jäänud, koju tuues suri lammas ära. Teisel päeval toodi jälle samasugune teade ja see läks nõnda edasi, kunni Jaagul 12-nest lambast ainult neli oli järele jäänud. Ei aidanud muud, kui Jaak läinud Targa juure ja palunud sellelt abi. Tark ütelnud, et see ära tehtud asi on, ja lubanud rohtu õpetada. Käskinud Jaagu koju minna ja keelanud, et see mingit asja kodust välja ei anna. Kes kõige enne midagi saama tuleb, see on lammaste ja lehma võluja. Koju minnes kuulnud Jaak, et juba karjane Mai oli käinud nuga saamas ja perenaine omast lollistpääst ka andnud. Jaak käis teist korda Targa juures ja siis saadi abi. Lehmad lüpsid piima, millest ussisid ei siginenud, ja lambad siginesid nagu varemgi. EVR XXXIX 225/9 < Kihelkonna, Abruka saar (Mihkel Tooms, 1926). RUKKI JA LAMMASTE VÕLUMINE Völu on üks kuri inimene, kes alati teistele kurja teeb. Neid tigesi kuratid on väga pailu, kes ei vöi näha, et teine inimene ka elab. Völul on pailu kurja kunsisi. Niisugusi viguri mehi on paergus veel vist vanade meeste seas. Minul käijakse pea iga aasta ruki öitsemise aega rukidest läbi ja iga kümnevieteisme sammu peal löigatakse kolm ruki kört ära ja jäätakse senna sammasele maha. Seigsid tegusi oli enne rohkem kuulda, nüüd aga juba vähem. Mis sellega öieti tahetakse kätte saada, ei tea mina öieti mitte. Nii kui kuulnud olen, et kui öitsemise aega tera riistaga vilja löigatakse, siis olle tönts vili, ande vähe vilja. Teine völumine. Minul niidetakse iga aasta madise päeva ööse feebruari k. lamba pead lautas ära ja seda tehakse mitmes kohas, kus lamba laut majast eemal on ja koera ei ole. Seda lolli tegu tehje vanad kala püüdjad, kes kala püisid madise päeva öösel varastud lamba pea karvadega suitsetade. L 71/2 < Pöide (Aleksei Lesk, 1925). VÕLUASI l) Kui mina laps olin Mustla külas, siis elas sääl külas üks vana mees Kalda Ants. See Kalda Ants oli teiste inimeste ruki viljasi leigand ja mitmid kookusi teind. Üks kord oli tema teise Kalda perese läind, kui mehed olid kodunt ära olnd ja naine üksi kodu, oli rääkinud sääl head juttu nii naabri mees kunagi ja küsinud, kus mehed läind on, ja läind jälle ära. Pääle tema ära minekud läinud naene rehale ja leidnud säält toa ukse tagant poole värsket rugist leiba. Naene oli ära kohkunud: tema oli enne seiksest völumisest kuulnud. Aga tema önneks köik loomad olid kinni olnud ja hobused olid kodunt ära. See naine, vana Kalda Ann, hakand Jumalat paluma ja toond selle leiva säält ära, teind kolme kohta tule üles tuba ahju, tuba kolde ja sauna ahju leigand selle leiva kolmeks ja pannud igase kohta tulese ühe tüki, ise palund Jumalat, et temale miskid önnetust ei juhtuks, ja teind iga tükile risti pääle, risti 57
sönu lugedes. Temal ei olnud köige vähemad viga mitte, aga vana Kalda Ants jähi kohe haigeks, kurk hakas mädanema ja suri. Ja et muud vöerast selle päeva ei keinud, siis oli Ansu süi. Nii kui rahvas räägivad, olle mitmes kohas nii suguste viguritega talu loomadest tühjaks surnud. Siin külas üks vana naene räägib, et temal olle Uudes valdas nii moodi tük liha toodud. Tema pole osand sellega midagid teha mitte. Loomad olid köik ära surnud, ja pidand puuduse pärast talust ära minema. L 72 < Pöide (Aleksei Lesk, 1925). 2) Saaremaal tuntakse nõidu vähe, seda enam aga võlujaid ja võlumist. Võlujad võluvad väga tihti loomi. Olin kümneaastane poisike, meil oli kena kari, külas oldi kadedad meie priskete loomade peale. Korra oli meie hageriku taha lihakont toodud, kondi ümber asju mässitud ja teise korra lauda juurde puupulk toodud ja pulga sisse täisid pandud. Seda viisi katsuti meie karja võluda. Usk võlujatesse oli aasta neljakümne eest üleüldine. E, eravihk II 53 < Kärla. 3) Vanasti leitud ning pandud imelikke nii nimetatud võlu mune. Need munad pandud muidugi võlumise eesmärgiga. Kui võlu muna oli pandud ja kui see kogemata kellegi poolt katki tehti, siis tulnud sellest muna katki tegijale halba. Need munad olnud linnu munade moodi, aga koore sees polnud mitte harilikku muna sisu, vaid olnud täidetud savi ja igasuguse prügiga. Korra võetud Koimlas tuhlid ning üsna sügavalt tuhli pesa alt tulnud välja hanemuna suurune muna. See oli muidugi sinna pandud selle otstarbega, et kartuleid võttes muna kogemata koogu otsaga katki tehakse. Vanaisa pole lasknud teisi seda muna puudutada, vaid viind ta ise ära. Ei teata, mis tempusid ta sellega oli teinud. Igatahes sepitses ta selle munaga munapanijale midagi halba. Mõnes kohas põletatud sarnased nõiamunad lihtsalt ära, et nad kellegile ei saa kahju teha. EVR XXXIX 4 < Kihelkonna (M. Tooms, 1926). 4) Ka maetud liha mõnda kohta nõidumise otstarbega. Korra langenud rannalised pärast väsitavat niidutööd natukeseks ajaks väsimust puhkama. Kuid kogemata lamades silmasid punase otsa mudast välja vaatavat. Läinud vaatama ja lähemal vaatlusel selgunud, et see oli liha. Sinna oli maetud terve vassika jalg liha mudasse. See liha oli sinna maetud jälle nõidumise otstarbel. Pärast kuulnud rannalised, kes selle vassika jala mudast olid leidnud, et kusagil peres vassikas ära surnud, ning selle pere vanamees olnud päris tuntud nõid ning võlu. Lähemat selle lihamatmise otstarvet ei teata seletada. Ka olevat liha talutud inimeste elu koha juure. EVR XXXIX 5/7 (4) < Kihelkonna (M. Tooms, 1926). Viimased lood juhivad meid selgesti samale nõiaasjamotiivile mida käsiteldi juba eelpool liivi nuovalka puhul (vt. 160). Hirm võõra asja vastu läheb isegi nii suureks, et väidetakse üldse: Saarlased kardavad maast nööri otsa leida, see olla võlu (nõia) lõng (H I 9, 67 (81)). Pääle muude nõidumisvahendite tuntakse Saareski armuleivaga võlumist, millest oli kah juba juttu liivi ainestiku käsitelul (vt. 161). ARMULEIB MESINIKU JA KÜTI VÕLUMISVAHENDlKS Siis oli vana rahval veel üks võlumise kunst olnud nii moodi: kes oli tahtnud mesilasi pidada ja neist tulu saada, see oli kiriku armulauale läind ja säält suus välja toond se önnistud leiva vöi Jesuse ihu, sellega kodu mesilasi suitsetand, siis olle meislased häästi sigind ja palju saaki annund. 58
Ja jahi mees olla kirikust Jesuse ihu ära toonud, selle puu külge pannund, siis selja kohe pöörnud ja üle öla püssiga lasknud. Se oli siis läind jahi pääle kus poole tahes, ika olnund lindusi ja loomi laskmiseks ees. (Edasi järgneb muistend kütist, kes näeb puul elavat Kristust vt. FFC 25, S. 102). L 73 < Pöide (Aleksei Lesk, 1925). Vaadelgem nüüd eraldi veel ettevaatus- ja kaitseabinõusid võlu vastu, kuivõrd neid eelpool lugudes pole mainitud. Juba aastal 1866 kirjutab Hurt ümber Beiträge, welche der Sohn des Carmel schen Küsters Kallas meinem Collegen Holzmayer geliefert, ja muu hulgas leidub siin ka õpetus: Kui külimise juures mehel kuld sõrmus sõrmes on, siis ei hakka võllo peale, aliter: Kuldsõrmus sõrmes teeb, et võllo peale ei hakka (H, R 2, 35 (234) < Kaarma). Võlutud loomade puhul õpetetakse: Kui piim on ära võlutud, nii et udarast ei tule, siis püütakse võlu riideist tükk ära kiskuda, tuhaks kõrvetada ja loomale sisse joota (L < Emaste). Kui emis põrsaid toob, siis juhtub pahatihti see lugu, et emissiga võlutakse nõnda ära, et ta hakkab oma põrsaid ära sööma, murrab nagu hunt teised maha; et seda ära hoida, seks peab läbi kummuli sõela suitsu laskma, siis saab emis paremaks ja hakkab omist põrsaist lugu pidama (EVR XXXIX 130 < Kihelkonna). Kui võõras inimene võlumise otstarbel sinu loomi kiidab või kuidagiviisi imetleb, siis on kõige parem abinõu selle vastu ja selle mõju tühiseks tegemiseks järgmine asi või lihtsalt tuleb võõra ärakadetseja sõnadele öelda Sitta sinu suu pääle, siis ei hakka võlu külge (EVR XXXIX 247 < Kihelkonna). Võlu kahjutuks tegemiseks kästakse võlu jutu ajal, kui ta midagi kiidab, kolm korda sülitada ehk võlu äramineku puhul talle soola ehk tuhka ukse peal järele visata (L 161 < Pühalepa). Ja võlu pandud asja koheldakse nõnda: Kui väär asi leiti ja arvati, kust see asi sinna toodud, siis mindi ja toodi sealt perest prügi ja põletati seda, niisama põletati selle pere sauna viht, kui kätte saadi, siis ei hakanud võlumine peale; ka vihta tehti võlumise vastu; iseäranis tarvilik oli võluja vihta põletada; niisama tuleb võluja värava aluse prügiga suitsetada, et võlumine kahju ei teeks (E, eravihk I 53 < Kärla). Kui laev ära võlutud on, siis pidada laeva mehed oma keskel nõnda tubliste riidlema, et mõnel veri lahti läheb, siis hakata laevaga jälle kalu saama (E 32482 < Sõrve). Niurohtu anti siis, kui oli völut, siis anti sisse (ERA II 1, 725 (12) < Emaste). Mõnikord võlumine ja selle arstimine saab koomilise ilme ja muutub lihtsalt naljaks. PIIM RIKUTUD, ÄRA VÕLUTUD Kord kaebanud Uuemõisa vallakirjutaja ühele oma tuttavale vanemale mehele, et tema piim olevat ära võlutud. Tee, mis sina teed, aga ikka on piim punane ja rikutud, ütles vallakirjutaja. Küsinud siis vanema mehe käest nõu ja kutsunud selle oma piima vaatama, et ehk vanemal on meeles mõni vigur või kunts, millega piima võib rikkumise eest hoida. Vanamees läkski. Vaatas, punane riie piimariiuli ees ja märkas, et mida lähemale piim punasele riidele, seda punasem see oli. Kohe ütles vanamees: Võta see punane riie siit riiuli eest ära ja pane valge asemele ja see piim, mis nüüd juba punane on, vala ära ja pane uus piim anumatesse. Kirjutaja tegi nii. Nädala pärast tuli vanamees sinna ja küsis: Noh kirjutaja, kuidas lugu piimaga on? Ole sina tuhandest terve, ütles kirjutaja: mu piim on sellest ajast pääle nii klaar ja korralik, et midagi pole selle kohta ütelda. EVR XLII 153/4 < Pöide (Vassel Noot, 1927). Lõpuks tulgu kõne alla veel iseendast mõistetav järeldus võlu maisest elust ka tema hauataguse elu suhtes: nagu siin nii ka sääl! Kes siin ilmas paha, see ka sääl : võlust saab pärast surma kodukäija ehk Saaremaa lokaalse nimetusega külmking (Valjala, Pöide vt 109, LRU II 75). Oo jaa: köik niisuguste jantide tegijad käiie pärast surma kodu see on külmking; niisugusi jantisi on vist ei tea kui palju; noored inimesed palju ei usu Jumalad ega kuradid need niisugust janti ei tee, ja usklikud ei julge katset teha. (L 73 Pöide, jutt on völumise kunstist ). VÄNTLA VIIU KODUKÄIMINE. Olnud se va Väntla Viiu üks vana tige inimene ja usuti, et ta pahatahtlikult väga tihti teisi ja teiste ligimeste loomi võlund. Surnud teine viimati ometi ära, kuid siis hakand raisk kodus käima. Korra vana Seeli Ants olnud pärast Viiu surma taga kimbus. Ants tulnud linnast ja teispool surnuaida äkki vana Viiu ähib hobuse kõrval ja taha kuitagi maha jääda, anna hobusele nii palju piitsa kui sa tahad ja kihuta nii ruttu kui tahad ikka vana Viiu vankri kõrval. Kuid pole sellegi pärast Antsule midagi saand teha muidu aga ümisend vankrile Antsu poole. Viimati kui Ants surnuaia kohta saand, siis Viiu kadund ära oli vist surnuaeda pöörnud. Antsu kõrval hakand Viiu tulema Vänta silla juurest, kust tee maanteelt Vänta tallu pöörab. Oli vist kodus käind ja siis just surnuaida tagasi minemas. EVR XLIII 7/8 < Kihelkonna, Nässa küla (Mihkel Tooms, 1927). 59
Hingelooma- ja võludepeo-motiive Saaremaal puudutetakse alamal ( 179). 177. Pääle saarte teiseks võlu esinemisrajooniks Eestis on Võru-Setumaa, kus see sõna esineb igalpool kujul võhl: võhlu, harvemini ka -a tüvelisena võhla (Hargla, Põlva, Vastseliina, Setu); Wiedemann (EWb) noteerib veel võlhu (Setu-spetsialist A. O. Väisänen tunneb ka o-tüvelist sõnakuju: nõija, võhlo olevat ühenduses kuradiga (Kalevalaseuran Vuosikirja IV 209). Juhuslikult esineb isegi i-tüveline võhli (*Kambja) tüübiline näide häälikulisest vassimisest sõna enda ununemisel); Setus hääldetakse mõnelpool ka võhõl ja vene mõjul l asemel ë (sõna keelelisest küljest ligemalt vt. 177 A, vt. ka kaarti lhk. 124). Võhl-sõna vanaduse ja rahvapärasuse valgustamiseks iseloomustav on seik, et ta esineb ka Lõuna-Eestist koloniseerund Lutsi ja Koiva eesti asunikkude keeles. Juba O. Kallas (LMr 70) tähistab selle sõna Lutsis: To um mõistja, võhl, to teed kõõ är ja säälsamas edasi: on neid inimesi, kes nõiduda mõistavad; niisugune inimene hüütakse võhl, nõid. Hiljem P. Voolaine lisab võhl-sõnakujule Lutsis veel abstraktse substantiivi võhlus: Kiä mõõtëõs tõõzõlõ kurja, tu võhëust pidä ja Zavidniki (< vene keelest, täh. kadedate) man mehidze elai (s. t. ei ela); kua tõõzõlõ l angai, võhlust tee-ei. Voolaine noteerib Lutsist isegi päris Eestis seni ülesmärkimata tuletise võhlane: ah sa võhëanõ! öeldavat, kui keegi kurja tegevat. Samuti võhl on tuttav Ilsenis, Koivajõe eestlaste man tähenduses kuri; kes ei täida, mis kästakse; palaidnis (= lt palaidnis eine zügellose, liederliche, nachlässige Person, ein Taugenichts, ME), küllap siin sõna tähendus on juba tuhmumas ja ununemas, nõnda et seletetakse isegi, võhëa tähendavat virmalisi (P. Voolaine teatel). Kuna saartel võlu näikse sisuliselt kaunis samaväärne nõia mõistele selle negatiivseis funktsioones või kaldub spetsiaalsemalt just loomi halbleva naisnõia sõimunimeks, siis Võru-Setus sellevastu võhlu spetsiaalsem tähendus tüürib nõialt päämiselt kadeda poole (olgugi et esineb üldiselt ka sõna kadõ (Ja isegi kultuurajalooliselt huvitav kadeda nimetus lähk, mis pole vist muud midagi kui venelasilt kuuldud poolaka sõimunimi ëÿõú.)), kusjuures nõid-sõna on Võru-Setu pool kaugelt sagedamini tarvitetav kui Saaremaal. Küsimusele, kes on võhl, vastatakse Võru-Setus harilikult ikka: see on kade, kuri inimene, kes ei salli teisi, kes soovib teistele halba, kes ei taha, et teistel parem on (Rõuge, Põlva, Räpina, Vastseliina, Setu); kade, halb inimene (Hargla, Urvaste, Kanepi, Põlva); inimene, kes teise peale kurjalt mõtleb (Saareste, LVK I 71 < Se, Lõkova k.); see on vihane, tige, õel inimene (Vastseliina, Setu); tige, kuri, võhl tõist vasta (EmS < Rõuge); tõõnõ inemine pidä tõõzõ pääle võhlu (Se, V.-Nedzäjä k.) (Just samasugust tähenduse abstraheerumist nõid > nõidus võisime jälgida ju ka liivi bura-sõna puhul (vt. lhk. 17): bura nõid partitiiv burrõ täuž nõidust täis ); too um võhl mino pääle, too pidä võhlust, tahaai nätä, õt omma hüvä looma (Se, Kol o k.); timä är kahet mu, ma jäi haigõst väega, too om kadõhuś, om säänsit inemiizi, timä võhl inemine, sil m sääne (EmS < Se, Satserina k.) jne. On kujunend otse vanasõnaline ütlus: Võhlul ei olõ võidu (s. t. võid?), kadõl karja (H IV 8, 875 (2) < Rõuge) (Vt. ka H, Wied 2, 389: Võhlul (der Verwunderung) ei olle (ei kassu) vilja ja kaddehel (ei kassu) karja. Üteh küläh elli niisama kats talomiest. Üts oll sääne iebä kuri ja võhl, kuna tõõne vaga ja proosta inemine oll, niigu parhilla õks kõik taloinemise omma. Võhlul olõ-õs kunagi vilja, kadõl karja, ja tuo pääle oll tõõsel tõõse külamehe pääle süä täüs (H II 73, 517 (11) < Vastseliina)). Ja lõpuks olevat isegi jumala kümne käsu sees öeldud: võhl(u)tsõt, ah n(i)tsõt, tu om patt (Se, V.-Nedzäjä k.) (Ms. H. Prants on kirjutand Setust legendiilmelise muistendi rikkast mehest, kes inne ni võhl oll, ku anna-õs tõsõlõ mehele umalt puolt tuld kinna, kuid vaene mees sai siis võõralt taadilt sületäie süsi, mis moondusid rahaks, kuna rikka maja põles maha (H II 3, 416/7 (132) vt. FFC 25. S. 27)). Vanasti elu olnud sootu teine, kuni just võhlus (alias kadedus) kõik rikkund: Vanast, ku viil hüa aig maa pääl oll, olli kûk asä tõõsilde. Eläjä kõnõli esi hiide nink saije kah ütstõõsõ keelest arvu, mida kah inemine mõistse. Sõbralik läbi käümine valits kûki vahel. Ent aigu pitten, ku võhlus nink kadõhus inemiste seän suurõmbas kasvi, nakas tää kah inämb ja inämb eläjide siän võõmust võtma. Tõõsõ ûnnõ pääle kadõ ollõn, püüti iks üts tõõsõlõ kahju tettä nii et täämbä pääväni (kah: täämbädseni pääväni) viil tuu eläjä sugu noid kahö-märke (jälgi) hindä külen kand, miä sûs tõõsõ kadõhus nink võhlus tekk. H II 51, 425 (6) < Rõuge (P. Ruga, 1894 järgneb US. 27, FFC 25). Nagu saartel nii Setus tuntakse võhluks saamise kunsti vähe, kuid imetamise motiivi nenditakse siingi: Ütski imä ei imeta uma last kolm suurt neläpääva ja suurt riidit sis saap latsest üts võhl inemine (H II 61, 636 (7) < Vastseliina). Ja võhlu erialaks on Setuski haigused: Puhus om kah üte paistõtunu tõbõ vai hädä nimi, midä kuri silm ja võhl hing tõõsõlõ tetä või (H II 74, 656 (2) < Vastseliina); Suur pahus om tuo, kiä ka inemisele tõõsõ võhlusõst kohegi lüö, kas põlvõ sisse, vai jala ristkaplu kottalõ (H II 74, 657 (3) < Vastseliina). Veel enam kõneldakse võhlusest loomade puhul ja üldse põllumajanduses, mida osutavad järgnevad jutustused. VÕHLUL OLÕI KARRVU Nii üldas inemisest, nimelt mehest, kel habõnit kaski. Ja tuo sõna olõkai võls sukugi. Mie külah om parrla üts jago Hilibi naa kes kõik sändse omma, et habena-tässõnd lõvva oasah kasui. Näi no essä, näi vanna essä, näet parla poiga kah: lõug paläs ku palava viega üle aet. A sis omma ka võhlu külh 60
et Jummalgi hoia sändsit külh tõisi inäp nägemäst. Omma võhlu, omma tikõ kah. Tuod tõõsõ eläjät võiei naa silmä otsahgi sali. Ja ku tää mõnt nuort eläjä loomakõst kelgi külämehel piäsegi nägemä sändse mõtsigõ iest jo hoietas tuo om siälsamah küdset ku keedet, egä inäp asja saa-ai. Sändse pogana eläse siih. Kõik külä tõisi tiukasõ ja haagõse. Ku sinnä kuna mine ka, sis näil omma õks alati nuo reesa jutu, nuo kriuhkollõmise. Kõik muu külä inemise omma õks halva, nimä ütsindä hüä. Poogandi omma õnnõ; pat sändsit kõnõlda. Ku tulõ suur neläpäiv, sis kuulõt sa mis niä tegevä: mõskva üöse rõivid niigu labisõsõ õnnõ. Tuo mi tembutasõ õnnõ. Tahtva kõõlõ küläle kaiho saata. Tuo pääle om muni kõrd siih sääne lopotos ja larm et hoitku. A vais must tuo peräst uma muu jätt? Naane ka sääne sama lõbask. Minevä Jaani pühä üöse näkk mu naane ummi silmiga, ku käve külä tanomit pite nüssik käeh. Läts õks munõst saiba paarist müödä, kükäs maalõ, jäll nüss. Ka tuoga taht timä tõistõ käest karä õnnõ ja piima saaki arr rüövi pokan! A kost sa no tuod saat ütsindä tetä, ku üleväne Issä esi taht muilõ kõikõ hoita, kõikõ anda. A näil võhlandil esi, ei olõ näil karvu, ei kasu näil vilja, ei lää kari ka. Kua aastak, tuo lõpõs lehm, kua aastak, tuo lammas vai kats. Muilõ püüd küll kaiho kaiba, esi saa. Vana inemise meil õks ütlese: Võhlul olõi viljä. H II 70, 554/6 (10) < Setumaa (Jaan Sandra, 1903). KOST MULLÕ HÄÖNGALÕS? Kas tijät kah, külämies, kost mullõ häöng alõs? Külämeeste võhlusõst. Ma elli inämbüsi, oll jo uma viis tõbrast, koll vasikõt vai hõhva, kokko kadesa karieläjät; uma paar hobõsit, üts õks otsani hüä, mass uma ruublit viiskümment. Tõõnõ oll sääne kolgidsõ sugumanõ, võidsõ õks sisgi tüöd tetä. Üte kõrraga tull häöng kätte. A kuis tuo tull? Lugu tull siält, niigu mullõ üts külämies vai vatõr kõnõli, kiä ummi silmiga esi näkk, kuis asi alõs. Timä tull küläst kodo ja näkk, kuis üts mies matusõ päält, üte väski kääpä päält liiva ütte pääkotti ai. Tõõsõl hummongul johtu timä mie poolõ tulõma ja näge, et timä mie ussaija värehtist vällä tulõ, tühi pääkott käeh. Hoss timä no meile tuod kavanu vai läbi pajagi hõigada, et nii siih üts võhland käve. A timä läts lävi (-läbi) usaija mõtsa, hao perrä. Tuo oll nii inne valgõt olnu. Miekese mõistaas midägi vari es pelädä, käve jo inne valgõt lauda man, talli man, aida man, kao veereh vie perähn kah. Hummongult, kui valgõ sai, sis näi külh, määnest kaiho hinele tennü olli: Uma verrev kalmõhtõ liiv ega tie raa pääl kui muna sora. Heidi küll ristikese ette, hõiksi pühä Jumalat appi, manidsi Maarjakõist a mia tuo kõik inäp tähend, ku tikõvõhland uma tembu arr oll tennü. Ku siält naksi õks alla poolõ minemä: varastõdi hüä hopõn, lõppi paar parembit lehmi, nakkas põld inäp vilja andma, ait jäi tühäst mõtlõ no maamies sagah: vesigi naas kaoh haisma. Ütle viel, et vanatikõ esi sändsil abih olõõi inemist arr häötämä, ku nimä tõõsõlõ sandsit kurja kunstõ pandva ja tegevä. Meil õks ülti jo vanast aost saani: kiä tõist arr taht häötä, toogõ kalmõhtõ päält liiva, tsiukõ tieratu pääle vot tõõnõ sis arr häösgi. Ja tuod näet no esi ummi silmiga, et häöt kah. A siält õnnõ mu häöng alõs. Nii jutustas vaenõ ja vana Setu veli umma elo luku, midä ma, võimalikult, timä sõnnuga üles tähendi. H II 72, 791/2 (2) < Setumaa (Jaan Sandra, 1905). KARÄ ÕNNÕ KAHANÕMINE Mie elli kaks vanast õigõ rikkahegi. A tuost saani, ku meil neo huonõ tõisildõ säeti, ja laut tõistõ paika panti, tuost saani lätsi mie kõõ vaesõbast. Olo-õi inäp aidah kunagi ni pallo viljä, laudah ni pallo karja, majah kaks inäp tuod rahhu, miä vanast oll. Eläsi muido viel kui eläsi, a karä kaih lasõ-õi kuigi ellä. Mis siäl tuo takah: siih om sääne võhl rahvas küläh, kel sändse kurä ja kadõ silmä omma. Või-ei tuod nätä, et tõõnõ kah eläs. Midägi saanu-us niä tetä, ku meil huonõ vanah paigah olnu. Vana inemise meil õks ütlese: ku huonõ vanah paigah omma, tieei prat sis võhland midägi vika. Päälegi om meil tuo kah tuo häda, et külä karä tie õkva lauda peräst müödä lät. Nimelt om ütel pahal naasel sääne vigurine veera: ku timä mie lauda perä kottalõ, karja saatõh, saa õnnõ hargahut sinnä arr, ja nakkas kusõlõ. Ja tuost saani, ku timä tõbras tuod tempu tegemä naas, lää ni lääkij meil inäp noorõ eläjäkese. Niigu na no omma õnnõ, kiskusõ siälsamah päije-jalguga kokku. Olgu tu vasik vai lamba puiakõnõ. Meil viel olõ-oi vahtsõh paigah olõvast laudast umma vasikõkõist võimalik elämä jättä olnu. Ehk ku jäti kah, lõppi peräst õks arr, lei täi sälgä, kisku pää persega kokko, kui päsülä perä. Tuoga noks kasvadi karja kah: vaeldi sugulaisi pite vasikit ja voonakõisi a nuo naksi kasuma ju siginemä. Peräkõrra tulõ asi nii vällä, et jalki huonõ vanna paika tagasi piät pandma; ku muud ei, sis lautgi. Ku hädä sund, ega sis kulu pääle kah või-õi kaija. H II 73, 560/1 (31) < Setumaa (Jaan Sandra, 1906). Nagu saartel nii Setus karja suurimaks needuseks on võhlu asi, mille kohtlemiseks antakse järgmisi retsepte: VÕHLU PANDUD ASI 1) Kui mõni kuri inemine um võhlu muna pandnu lauta vai kohe aidvierde, sis ku säält löüdäs, sis pandas nuo muna rata rummi sisse, kiilotõtas mõlõmba otsa kinni, sis lastas lättehe, sis lätt tuo hädä 61
tegijäle tagasi. Kia umma võhlu munnõ lättehe lasknu, nuo ütlese, et rumm um seeh hulga aigu unnanu, H II 3, 548 (5) < Vastseliina. 2) Nõijakunstis kutsuti vanast neid pantuisi kanamunne ja liha tükka, mida kohegi lauta, talli, ehk värehti ala salajalt panti, kui tõisele hätä taheti tetä. Nii olevat üts kõrd üts mees omast tallist sita tuusta alt veritse vasika pää ja jala löüdnu, mida ta kohegi es julgõ panda. Kiaki mõistlik mees olli opanu, et viska nee löütöva asja tulitsehe ahjo. Ahi olevat palano, ja mees es ole näid mitte sinnä sisse visanu, enge lungi lõhna pääle küdsämä ja kuijoma pandnu. Nii loot mees, et hädä kunsti-pandjale tagasi lät. Nii ka tulligi. Võhlu kunsti pandja paar hobesit naksiva kuijoma ja lõpma, kooni näist muud es jää perrä, kui luu ja nahk, ja noo viimäte ka ärä lõppiva. H I 10, 231 (9) < Vastseliina (J. Sandra, 1896). Võhlu pandud asi toob häda ja haigust mitte üksi karjale, vaid inimesilegi. Ja Setu oludele nii tüübiline on abiotsimine siis kohe venepapilt ning vankumatu usk teatud pühade paikade imetegevasse jõusse. Eriti kuulus sellise paigana on Satserina Reedi (venekeelse nimetusega Päätnitsa) kirik, kuhu voorib kokku iga jaanipäevaks ilmatu hulk hädalisi ja palverändajaid. ABI REEDI KIRIKUS KÄIMISEST Ma olõ esi pühä Päätnitsal kävvüh suurõst hädäst päsnu, mida vaest kõõ maa ilma tohtri jõudnu-us tetä. Tuo oll sis, ku mie vanalaigo siih küläh viel kõik üteh elli, sis oll kiäki võhl vai kade-kuri inemine, mie aidvierde üte suurõ pala mehiste kõrva-mett, kõõ vahaga pannu. A ma olli sis kümne aastaka vahnunõ tsurakõnõ. Ma johtu edimalt tuod mie palla nägemä, võti aidveerest maast arr, ja vei suurõ rõõmuga tarrõ kadonu tätä kätte. Tuokõnõ naas minno väega tõrõlama, käsk ruttu sinnä samma tagasi vijä. Ma vei kah. A kae, mis siält vällä tull: Paari nädali peräst naksi ma hausma, vai niigu ullitõllõma, a eski tijä-äs, miä suust vällä ajama. Kadonu maama ikk minno niigu nõrõt õnnõ, tätä oll suurõh hirmuh, mis no tetä? Olli pidänü sis nõuu mukka üteh Päätnitsale minnä. Ka siäl kõnõlnu papilõ arr, määnes suur hädä tsurakõsõl om, ja kirotanu tootusõ sisse, raamatohe, et naa minno kümme aastakka, ega aastaga üte voori, Päätnitsale toova. Ja siält sai ummõhtõgi abi. Kui kümme aastakka täüs sai, käve ma vielgi umma hoodat, pääle tootusõgi, määne kümme, viistõis-kümme aastakka, kooni Jumalale teno, tuod hätä inäp pelätä olõ-õs. H II 74, 78/9 < Vastseliina, resp. Setumaa (Jaan Sandra, 1904, vana 85. aastase Põrste Paali jutustuse perrä). Pääle võhlu asja kõrvaldamise teatakse muidki vastuabinõusid kaitseks võhlu vastu: Ku tsiga söö põrssit, sõs võhl silm um nännü; näudägui (s. t, ärgu näidatagu!) noort põrst, noori eläjit (L < Se, Hilana k.); nakai võhlus kaŕalõ mano, ku pikk (see on ussi eufemistlik nimetus) är keedetäs ja antas juvva (L < Se, Mikitamäe k.). Kes võhla külamiehi, külänaisi, ehk muid vainlaisi hinnel kaala päält taht käända, nink tuleval aastal rahu põlve maitsa, tuol om viisis võetu, egal niisugutsel pühäl üöl aho-luvvaga ümbre ummi hoonehte ja maija sõita, niigu mändse ratsala-hobesega. Niisugune aholuud piap õnnõ ütsä puu ossest kokko köüdetu olema, nink inne säänest sõitmist kolm neläpääva õdangut timaga tulist ahjo pühitämä. Sis ainult om timä sõitmises tävvelik ja kõlbulik. Üts niisugune aho-luvvaga sõitja võip julge ja rõõmus olla, et ütsgi kuri võhland inemine ei vaimlane timä hinne, ei ka ta vilä, karja ja tõpra külge puttuda ei või. H II 61, 633/4 (2) < Setumaa (Jaan Sandra, 1898). Suureneläpääva hummongult, hao tulegi aigu om mõnel viisis võetu, ummi lehmi nimme pite takah hõidu, nimelt lautsi kuuse, ehk pedäja man, mõni kõrd ka sääl puuh üleväh olleh. Ent asjanda ei ka hädätä ei lää ütsgi niisugutsel hummongult mitte vällä. Om mõnel lehmä hoitmise õnn kaonu, ehk karja-kaih ega aasta suur, nii et kanda liig om, sis mindas tuo vasta api otsma, nink nõidjale ehk võhlitsejale timä tettüt tempü tagasi tegemä. Kui kiäki kogemada piäs niisugutse hõikmise ehk müügmise pääle kullema johtuma, sis piät ta ütlemä tälle vasta: Mine kodo arr, lehm om jo kotoh! Ehk lühkült ja kõvaste: Laku perst! Sis ei tule kogemada kullejale üttegi hätä. A kui ta vaikselt päält kulles, sis tule hõikja hädä, karjakaih timä maija. Ent kes niisugutse tembutajale tasojas ja nuhtlejas taht lüvvä, tuo ütles hõikjale õige süäkalt, mõrolt ja vihaselt: Mine ruttu kodo arr! Lehm jo ammuki kotoh, sarveki sita seeh! Väristeh lätt hõikja kodo, nink löüd ka uma lehma lõpnult laudast, sarve sita seeh. H II 61, 634/5 (4) < Setumaa < Jaan Sandra, 1898). Nagu nõid võib moonduda soendiks, tuulispääks, painajaks jne., nii kõneldakse Setus mõnikord paralleelselt ka võhlust, et see laskvat nõida pulmarahvast hunteks moondada või käivat ise painajana öiti teisi ristiinimesi pigistamas: Ku kiä pois võhl oll tuo pääle, ku mõni tütrek mehele ärr viidi, sis läts mass selle nõijalõ, sis tuo tekk kõgõ saja soendis (H II 3, 564 < Vastseliina); võhlu painamisel kui uma keelega saat risti suuhtõ heitä, sõs lät ärr (L < Se, Mikitamäe k.). Muidugi siis pärast surma võhl 62
saab oma teenitud karistuse nagu saartel võlu: tema hinge kurat viivat põrgusse (L < Räpina, Se) või tema hing jäävat ilma mööda hulkuma (L < Se) jah, seletetakse koguni, et luupainaja polevatki muud kedagi kui sellise hulkuma jäänd võhlu hing: KES LUUPAINAIA OM? Selle küsümise pääle ei olõ vist ütsgi ei teadlane nii julgõ ja kimmäs kostma kui alatu proosta Setu rahvas. Ehk ma küll temäst mitmel pool, mitme sugutsit kostmisi olõ saanu, mis ja kes luupainaja om aga kõik omma Setu vele vastu pooligu vastusõ. Austõdu lugõja määräku esi Setu vele mõistusõ perrä, kas om täll ka õigus, all saisva jutu perrä, luupainajat selles nimitatakse. Setu veli alostas juttu: Tohoh! Kas sa sis viel ni rummal olt, et tuodgi tijä äi, kes luupainaja om? Hmm! Luupainaja om inemise võhl vaim, vai võhlu inemise hing, kiä peräst surma kah muud mõista-ai tetä, te tõisi inemisi, ehk tõõsõ inemise eläijt vaivada. Tedä räbäkut hinnäst es võetu põrgohe ei ka taevahe vasta, aeti, kui võhlu vaimu kunagi, maailma pääle tagasi. Ja niigu timä maa pääl iho eloh kadõ silmägä ja võhlumeelega kõigõ pääle, mis tõõsõl parembahe oll kui täll, ja tuo-sama võhl olõk jäi tälle hinge sisse ka sis, ku timä kurast ihostgi arr lahkus. Selle võta-ai tedä Jummal taivahe, ei vanahalv põrgohe vasta. Aetas mõlõmbist paigust tagasi, ju siält nuo luupainaja saavaki, ja noid om maa pääl väega pallo. Kui sa luu painajat hinnäst ummi iho silmiga nätä tahat, sis võit sa tedä kah nätä. Ja nätä andas, ku sa nii tiet, niigu ma tei, ja kui mullõ üts tark mies opas. Asi oll nii: Mull oll lehm terve talvõ aigu kui püügih likõ ja pulstunu. Avita-as inäp kõigõ paremb süök es juok midägi. Ju ma tiedse tuod eski, et lehmäle luupainaja pääle käve, a mändselgi moodul jovva-as tõist mant arr kah aija. Lätsi suurõ hädaga jo Pankovitsa papi mano tuo om jo ammu koolu ja kaipsi toolõ umma hätä. Tuo, vana hüä inemine ütel: Nonnoh, küll toolõ abi saa. Lihavõõtõ pühä om ligi. Tulõ sis kalli pühi puolpühal sija Kristust üles võtma, koh muidogi kerigu ümbre minejal künnel käehn om. Sa jätä uma künnel poolõl palanus, mine tuoga kodo, ja panõ timä lauta, üte vaka ala palama. A esi käki hinnäst kohegi lauda nulka arr, nii et luupainaja sinno ei näe, ei ka üles ei lövvä. Ku sa sis lehma inisemist kuulõt, astu ruttu käküssist vällä, võta tulõ päält vakka arr, ja sis näet sa luupainajat ummi iho silmiga. Muud arstimist olõ-õi sinnä inämb vaijaga. Tuo om luupainajalõ kõigõ suurõmbas nuhklusõs, ku tedä kiäki nätä saa. Nii opas mullõ tark mies. Lätsi kah Lihavõõtõ puol pühä üösest Pankovitsa Kristust üles võtma, kost kündle pooliguga kodo tulli. Õkva kesknädse pühä õdagu lätsi lauta, oppusõ perrä, luupainajat tabahama. Säi kündle ilosahe vaka ala käküssehe ja käke hinne esi kah arr. Nii oodi laudah pümehah parast aigu, kunas lehm inisema nakkas. Lääkis pallokõsõ aigu, kui lehm halõhõhe inises, niigu olõs ta mändside tulistõ tangõ vaihõl. Makõnõ karkssi ruttu nulgast tõrdu takast vällä, haari vaka kündle tulõ päält arr ja näe: Keskmädse kassi suurunõ alastõ inemine, ku inemine surb lehmä sälä pääl, kõiki kässi ja jalguga, niigu terri. Ega surbahutmise vai litsahutmise aigu tõmbas vaenõ luom hinnäst küüdsu ja inises väristeh. Võtüõks suurõ valu peräst, midä timä, vana maitlanõ tege. Ja tuost tuo looma likõs minek ka jäll tulõgi. Ni pia ku timä minno rõbahti, kattõ ta siälsamah lehmä säläst, ku vana kuu, vai vari, ku päiv pilve ala lät. Lehm jätt inisemise maalõ. Ma ai tõõsõ üles, kas tijät, sis tõõnõ viel jalgu päälgi värises, nuo määne halli sõitja. A tuo võt perämütses jäigi. Lehm naas ilosahe süömä, juoma, ja olõõs inäp ütelgi hummogul likõ es pulstunu. Nii om luupainaja nägemine ja arstmine, egas tu jo määnegi Jumalast saadõtu rist olõõi. Võhl inemine eloh, võhl ka peräst surma, kooni viimseni päävani. Tooni aoni lastas näil ilma pite ribõlda. Sis aetas nimä kõik kõiki vannu halvuga üle pää põrgohe. H II 73, 677/81 (1) < Setumaa (Jaan Sandra, 1906). 177 A. Rahvaluulelise loomingu kõrval omast kohast huvitav on ka lõuna-eesti murdealal VÕHLU KEELELINE ARENG Nagu mainitud juba eelpool, võhl mütoloogilise sisuga sõnana (siis nõia ja kadeda tähenduses) esineb ainult Setu- ja Võrumaal mida läänemale ja põhjemale, seda tuhmemaks kaob säälgi sõna mütoloogiline ilme (vt. juuresoleval kaardil viirutet ala). Aga tähelepanu äratab siinjuures asjaolu, et ühes 63
sellega ei kao sugugi veel sõna enese tundmine, vaid võhl-sõnapere on levinend elujõulisena edasi Lõuna-Tartumaale ja otsaga isegi Mulgimaale, arenedes väga huvitavalt mitmesse suunda niihästi tähenduslikult kui ka keeleliselt paljude tuletiste näol. Enne kõike on ju täitsa arusaadav, et võhl on muutund nõia, kadeda, halva inimese nimetusest üldse sõimu- ja vandesõnaks. Kuid edasi, nõid ja kade on ju ka alati selline nuuskija ja nuhkija, salahulkur ja ümberkaudu joosik, kes varitseb aina, kus, kuida ja kellele saaks teha midagi halba, sellest motiivist on võrsundki võhlule lisaks teised paralleeltähendused nuuskur, hulkur, jooksik, paigalpüsimatu, kärsitu, üleannetu, vallatu, mida ei tarviteta mitte üksi halva kaasinimese, vaid ka halva lapse, looma jne. kohta, kuna verb võhlitsema on arenend algupärasest tähendusest nõiduma, kadetsema, õelalt tigetsema edasi > luurama, nuuskima, nuhkima < kõõluma, sõeluma, aelema > müürama, mässama, vallatelema. Keeleliselt seejuures nii iseloomustav on tung anda eri tähendusile ka väliselt erinev väljendus: võhl tähendab kadedat, kuna sama sõna genetiivi üldistus nominatiivis võhlu on omandand vandesõna, jooksiku, aeleja, vallatu tähenduse. Mida kaugemale geograafiliselt Setust, seda enam kaob rahvakeelest algupärasem võhl (Loode-Võrumaal kadeda tähendus on juba tugevasti ununend), kuna sekundaarne võhlu levineb elujõulisemana edasi ja temast veelgi kaugemale jõuab verb võhlitsema, moondund kujul võhnitsema ja võhmitsema, jällegi siis tüübiline näide, kuida sõna tähenduse tuhmudes ja ähmasemaks, ebamäärasemaks hajudes ka sõna häälikuline külg allub aina hõlpsamini igasugu juhuslikule moonutamisele, kuni sulab deskriptiivonomatopoeetilisse sõnade loomingusse. Jälgigem nüüd seda keelelist arengut veidi üksikasjalikumalt (NB! araabia ja ladina numbrid sõnakujude ees on kooskõlastet kaardiga lhk 124) (Alamal esitet materjal, pääle paari sõnasedelikese Ak. Emakeele Seltsi kogudest, leidub kõik nende ridade kirjutaja enese sedelitekogus. Üks osa Hargla, Karula, Urvaste ja Kanepi materjalist on üliõpilase H. Tampere kogutud (vt. ERA II 2, 861/75)). 1) V Õ H L (-võhöl): võhlu (~ võhla) kuri, halb, õel, tige, kade (Se, Võ vt. 177). Tähenduslikku edasiarengut tõlgitsevad seletused: võhl on kuri inimene ja ka halb loom, kes ei püsi paigal, läheb vilja (Rõuge); võhl on rüüsteldäjä, kis ütest tõisi iks käib (Kambja). Jutustaja isa pahandand tütardega aina, kui need tulnud küla päält tantsimast koju: Jooseva ku võhlu ümbre! (Võnnu; isa olnud pärit Otepääst, eland Kambjas jm.) (NB! Nii Võnnus, Kambjas, Otepääs kui ka üldse kogu Lõuna-Tartumaal mütoloogiline tähendus võhl-sõnal on kadund juba täitsa, nagu võhl-sõna endagi asemele on tungind üldisemalt genetiivi üldistus võhlu). Ükskord on noteeritud kadeda tähenduses ka sõnakuju võhn: -u (*Vastseliina < Põlva). 64