Tiit Madisson HOLOKAUST XX sajandi masendavaim sionistlik vale Tallinn 2006
Tiit Madisson, 2006 Autoriõiguse all. Selle raamatu ühtki osa ei tohi paljundada ega trükkida ilma autori kirjaliku loata, välja arvatud lühiosundused, mida avaldatakse seoses retsensioonidega ajakirjanduses. Toimetanud: Terje Madisson Korrektuur: Malle Kiirend Kaas ja makett: Mati Kiirend Kirjastus OÜ Ortwil ISBN Tallinn 2006
SISUKORD Tänuavaldus............................. Autori eessõna............................ 1. Holokaust ja revisionistid.................... 2. Adolf Hitler ja Mein Kampf................... 3. Saksamaa enne Hitlerit..................... 4. Sionistlik internatsionaal Saksamaa uue võimu vastu...... 5. Natside juudivastased kitsendused............... 6. Juudiküsimuse lõplik lahendus................ 7. Natside koonduslaagrid ja nende ohvrid............ 8. Juutide küüditamine itta..................... 9. Ime läbi pääsenud........................ 10. Holokausti müüdid........................ 11. Nürnbergi kättemaks...................... 12. Jätkuprotsessid......................... 13. Vale paljastamise okkaline rada................. 14. Surmahoobid gaasikambreile.................. 15. Auschwitz ja lõpplahendus................... 16. Kas tõesti kuus miljonit juuti surid?............... 17. Propaganda, võltsingud ja vale dogma kaitsel......... 18. Keskaegse nõiajahi jätkumine.................. 19. Kiuslikud küsimused....................... 20. Miks vale kuidagi ei vaju..................... Lõppsõna............................... Isikunimede register......................... Kasutatud allikmaterjal........................ 3
4
AUTORI EESSÕNA T 5
6
7
8
9
kuid tegelikust lõpust on ilmselt vara rääkida, sest igale Zuroffi ülesastumisele järgnevad sajad reageeringud. Eesti võimuritel tuleb endale aru anda, et karistuse saanud noormehe spontaanne üleskutse ei sündinud põhjuseta ja tühjalt kohalt, olles seega midagi märksa enamat kui 20-aastase mehepoja nooruserumalus. Noormees ütles spontaanselt välja selle, mis paljudel suurema elukogemusega rahvuskaaslastel on hakanud hinges pakitsema. 10
Head lugemist! 11
Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud, heaks kiideti - kui kõik lood olid ühesugused - pidi vale minema ajalukku ja muutuma tõeks. George Orwell, 1984" TÄNUAVALDUS See raamat oleks olnud palju fakti- ja pildivaesem, kui mind ei oleks aidanud Helje Kaskel Illinois ist, USA. Minu suurim tänu kuulub ka Margus Lepale, Leo Tammiksaarele, Andres Kraasile, Kaido Nõmmikule ja abikaasa Terjele, kes kõik erineval moel selle raamatu valmimisele kaasa aitasid. Autor 12
1. HOLOKAUST JA REVISIONISTID Kombeks on arvata, et demokraatlikus ühiskonnas ei saa ajalookirjutamisega teenida poliitilisi huve. Ajaloolastel olevat võimalus käsitleda kõiki ajaloos asetleidnud sündmusi, arvustada püstitatud ajalookäsitlust ja tõstatada uusi teooriaid. Uurimisvabadus peab demokraatlikes riikides olema tagatud samal moel nagu mõtteja sõnavabaduski, puudutagu need uurimused Puunia sõdu või Teise maailmasõja sündmusi. Kui teatud teemal uurimuste publitseerimine on mõnes riigis mingil põhjusel kitsendatud või koguni keelatud, siis ei saa me rääkida sellel maal kehtivast demokraatlikust riigikorraldusest. Mõiste holokaust tuli eesti keeleruumis inglise keele vahendusel kasutusele alles pärast Eesti taasiseseisvumist. 1988. aastal väljaantud Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (ENE) vastavas köites ega 1979. aastal ilmunud Võõrsõnade leksikonist ei leia me holokausti kohta ainsatki seletust vastav märksõna lihtsalt puudub. Sõna holocaust on inglise ja saksa keelde tulnud väidetavalt kreekakeelsest sõnast holokauteó, mis lahtiseletatuna tähendab täisohver, kus ära põletati kõik, preestrile osa andmata. Tänapäeval seostatakse fraasi toon põletusohvriks natside koonduslaagreis väidetavalt gaasitatud juutide surnukehade krematooriumide ahjudes ärapõletamist. Kuigi juudid kasutasid massitapu kohta seda väljendit vähemalt inglise keelsetes kirjutistes juba XX sajandi alguses, ei räägitud ega kirjutatud lääneriikides holokaustist kui massilisest juuditapust enne 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõda peaaegu üldse. Selleks ajaks oli ilmunud vaid paar teaduslikku uurimust. Tõsi, see-eest oli trükipressi alt tulnud lademeis koonduslaagreist ime läbi pääsenute mälestusti, samuti ilukirjanduslikke tõsielule tuginevaid raamatuid, kuid kuna holokausti poliitilistel eesmärkidel reklaamimist massimeedias ei toimunud, jäid need kirjutised praktiliselt ilma ühiskondlikust tähelepanust. 13
Kuna juudiriik suutis nn Kuuepäevases sõjas veenvalt tõestada oma sõjalist üleolekut araabia naabritest, sai Iisraelist kindel USA sõjaline ja poliitiline liitlane Lähis-Idas. Seetõttu, et väga paljud maailma riigid hakkasid Iisraeli kritiseerima vallutuste ja palestiinlaste vastase genotsiidi vallapäästmise eest, võeti kasutusele ideoloogiline relv, mis pidi juba eos põrmustama igasuguse Iisraeli ja sionistlike organisatsioonide vastu suunatud kriitika. Selleks relvaks sai holocaust. Näinud, et see on kasulik, hakkasid ka Ameerika juutide organisatsioonid pärast juunisõda ekspluateerima natside teostatud juutide massilise hävitamise teemat. Pärast ideoloogilist transformeerimist muutus holocaust suurepäraseks relvaks, et kaitsta Iisraeli kriitika eest... Ameerika juudieliidi jaoks on holokaustil sama funktsioon, mis Iisraelilgi: see on hindamatu trumpäss suurte panustega mängus, kirjeldab holokausti-dogma politiseerimist Norman G. Finkelstein raamatus The Holocaust Industry. Tuntud Iisraeli autor Boas Evron kirjutab ajakirjas Radical America : Viited holokaustile ei kujuta endast midagi muud kui ametlikku propagandistlikku tuupimist, kindlate võtmesõnade vahetpidamatut kordamist ja maailmast vale ettekujutuse loomist. Tegelikult ei ole selle eesmärk mineviku mõistmine, vaid olevikuga manipuleerimine. Ideoloogiliste moonutuste ja kõikvõimaliku poliitilise manipulatsiooni kaudu kasutatakse mälestust juutide väidetavast hävitamisest kui võimsat relva Iisraeli juhtkonna ja teiste riikide sionistlike organisatsioonide poolt. Sionistlike organisatsioonide poliitilistel eesmärkidel kasutusele võetud holokausti erakordsuse dogma vastu on astunud väga paljud juudi intellektuaalid, kes näevad selles sionistide püüdu saavutada poliitilisi eesmärke ja majanduslikku kasu. Näiteks juudi ajaloolane David Stannard mõnitab raamatus Uniqueness as Denial pisikest holokaustitööstust, mis kogu oma energia ja teoloogidest fanaatikute tulisusega seisab juutide kogemuse unikaalsuse kaitsel. Teravalt on sionistide püüdlusi kritiseerinud peale eeltsiteeritute veel teisedki väljavalitud rahva esindajad: endine veendunud sionist Hannah Arendt, Peter Novic, Alfred M. Lilienthal, Ruth B. Birn, Peter Baldwin, Michael Hoffman II, Jim Lobe, Tim Cole, rabi Moishe A. Friedman jne. Seega ei saa holokausti-dogma kõigutamist kuidagi pidada mingiks 14
antisemiitlikuks tegevuseks, sest oma suguvendi kritiseerivad suurima tulisusega juudid ise, kes saavad imehästi aru, et nende sionistidest rahvuskaaslased võitlevad oma mõjukuse ja majanduslike hüvede eest mitte juudi rahva huvide eest. Juutide kannatustest Teise maailmasõja ajal tehti osavate propagandistide poolt unikaalsusele pürgiv dogma, kuigi ilmselt on kõik ajaloos toimunu mingil moel unikaalne, sest toimub kindlas ajas ja ruumis. Ajaloo igal protsessil on teadupoolest nii erinevaid kui ka ühiseid jooni teiste ajalooprotsessidega. Holokausti puhul on ebatavaline asjaolu, et selle unikaalsus on absoluutne ega kuulu arvustamisele igasugune kriitika või arvustamine võrdub holokausti eitamisega. Kuna holokaust on unikaalne, siis loomulikult on unikaalsed ka juudid, esmajoones loomulikult nende esindamisele püüdlev sionistlik ladvik. Holokausti-dogma elushoidmine on vajalik juutide ülimuslikkuse rõhutamiseks teiste rahvaste suhtes, väidab sioniste põrmustav politoloog Norman G. Finkelstein, kes võtab oma eelnimetatud teoses sionistlike suguvendade kreedo kokku järgmiselt: Nõue tunnistada holokausti erakordsust võrdub nõudega tunnistada juutide erakordsust. Mitte see, et juudid kannatasid, vaid see, et kannatasid juudid, muudab holokausti erakordseks. Holokaust on erakordne, sest juudid on erakordsed. * Holokausti unikaalsusest on tänaseks päevaks saanud nii võimas poliitiline dogma, et seda julgevad vaidlustada vähesed Lääne poliitikud ja ühiskonnategelased. Peale dissidentlike juudi intellektuaalide, kellele on raske külge riputada antisemiidi silti, julgevad dog- * Holokausti-dogma ümberlükkamisele ja holokaustist kasusaajate paljastamisele on Ameerika politoloogiaõppejõud Norman G. Finkelstein pühendanud oma raamatu Holokaustitööstus, mille eestikeelne tõlge ilmus 2006. aasta jaanuaris Matrix kirjastuse väljaandmisel, varustatuna selle raamatu autori eessõnaga. Finkelstein tsiteerib oma teoses paljusid teisi, valdavalt juudi päritolu autoreid, kes naeruvääristavad ja lükkavad argumenteeritult ümber sionistlike holokausti-dogmaatikute (Elie Wiesel, Daniel Goldhagen, Steven Katz, Nathan ja Ruth Ann Perlmutter jt) teesi juutide unikaalsusest. Kuna Finkelstein on põhjalikult antud teemal kirjutanud, siis on siinkohal sellel pikemalt peatumine paratamatult vähemalt osaliselt Norman Finkelsteini, Peter Novici, Hannah Arendti jt antisemiitlike juutide kordamine. Holokausti erilisusest olen kirjutanud oma eelmistes raamatutes Maailma Uus Kord (Lihula, 2004) ja Lihula õppetund ( Lihula, 2005). Autor. 15
mat rünnata vaid radikaalsed mittejuudi poliitikud, keda Läänes on kombeks sõimata neonatsideks või ultraparempoolseteks, ja revisionistlike uurijate mitte just väga arvukas vennaskond. Revisionistid omakorda nimetavad holokausti-dogma kaitsjaid eksterministideks. Tänapäeva demokraatlikes lääneriikides ei ole kombeks revisionistideks pidada mitte 1930-ndate aastate kommunistlikke ketsereid, kes kaldusid kõrvale Lenini-Stalini poliitilisest liinist,* vaid Teise maailmasõja sündmuste ametlikus ajaloos kahtlejaid. Lääneriikide suuremates meediaväljaannetes suhtutakse revisonistidesse reeglina halvakspanuga, kuna nad ei taha tunnistada ja julgevad koguni rünnata Läänes viimastel aastakümnetel omaksvõetud uut religiooni holokausti. Tänapäeva revisionistid on mitmes Euroopa ja Põhja- Ameerika riigis sattunud kitsenduste või koguni repressioonide alla. Repressioonide ohvrid ja ühiskonna põlualused on need uurijad, kes julgenud kõigutada laialtlevitatud arvamust, nagu oleksid Teise maailmasõja ainu- ja peasüüdlased vaid natslik Saksamaa ja keiserlik Jaapan. Kitsamas tähenduses kasutatakse seda väljendit nende ajaloolaste ja uurijate puhul, kes kahtlevad holokaustis kui süsteemses juutide hävitamises Teise maailmasõja ajal, kuue miljoni juudi hukkumises ja koonduslaagrites inimeste tapmiseks kasutatud gaasikambrite olemasolus. Kaasaegse revisionismi alusepanijaks peetakse prantsuse sotsialisti, viimase maailmasõja vastupanuliikumises osavõtjat, juutide suurt sõpra ning Buchenwaldi ja Dora-Mittelbau koonduslaagrite vangi Paul Rassinier i, kes pärast sõda valiti Prantsuse Sotsialistliku Partei kandidaadina Prantsusmaa Rahvusassambleesse. Pärast natslikust koonduslaagrist vabanemist kirjutas Rassinier raamatu Le Mensonge d Ulysse (sks Die Lüge des Odysseus ), milles ta vaagib kriitiliselt endiste vangide jutustusi, milliseid pärastsõjaaegsetel aastatel hulganisti publitseeriti. Raamatu pealkirjas seostatakse mälestusraamatute autoreid laagreist ime läbi pääsenuid antiikkreeka maailmarändurist valetaja Odüsseusega, kes lisaks sajale tegelikult läbielatud seiklusele ja piinale mõtles välja veel tuhat lisaks. * 1979. aastal ENSV-s väljaantud Võõrsõnade leksikon selgitab: revisionism (ld revisio läbivaatamine), rahvusvahelises kommunistlikus ja töölisliikumises esinev marksismivaenulik vool, mis püüab marksismile kahju teha tema põhiseisukohtade moonutamise ja eitamise teel. Revisionist on revisionismi pooldaja ja levitaja. Autor. 16
Esimeses raamatus, mis ilmus 1950. aastal, oli Paul Rassinier arvamusel, et gaasikambrid võisid tõepoolest mõnes laagris eksisteerida, kuigi tema ei juhtunud neid nägema kuid, kus suitsu seal tuld! Järgnevatel aastatel koonduslaagreis toimuvat põhjalikult uurides ja analüüsides, jõudis ta 1962. aastal ilmunud teoses Le véritable procés Eichmann ou les vainqueurs incorrigibles ja 1964. aastal publitseeritud raamatus Le drame des juifs européens peaaegu kindlale veendumusele, et massigaasitamist ei toimunud kas üldse või äärmisel juhul viisid neid kuskil läbi hullumeelsed kuna Kolmandal Reichil puudus planeeritud juutide hävitamise poliitika. Prantsuse revisionist ei kulutanud oma aega mitte ainult raamatute kirjutamisele, vaid püüdis õiglust jalule seada ka nn natsiprotsessidel, mis toimusid 1960-ndail Saksamaal koonduslaagrite timukate üle. Teda ei lastud Frankfurdis 1963-1965 peetud Auschwitzi protsessile tunnistama ja kui Rassinier püüdis osaleda seal pealtvaatajana, võeti ta politsei poolt kinni ja saadeti Prantsuse piirile. Sestpeale kuulutati endine koonduslaagri vang demokraatlikus Saksamaa Liitvabariigis persona non grataks. 1967. aastal revisionismi isa Rassinier suri, kuid tema järeltulijad on suutnud põhjalikult kõikuma panna Lääne ühiskonnas esmapilgul vääramatult kinnistunud ja repressioonidega püsti hoitava holokausti-teooria. Teise maailmasõja tõese ajaloo vastu huvi tundvates ringkondades on väga hinnatud järgnevalt ülesloetud nimed, kelle kirjutised tekitavad sionistlikes ringkondades ja poliitiliselt korrektselt käituvates tegelastes viha ning paanikat: Robert Faurisson, Joseph Berg, Arthur Butz, Germar Rudolf, Ernst Gauss, Udo Walendy, Walter Sanning, Wilhelm Stäglich, Arthur Vogt, Karl Westhal, Francois Duprat, Ditlieb Feldrerer, Austin App, Henri Racques, Ernst Zündel, Fred Leuchter, Mark Weber, Jürgen Graf, David Irving, Michael C. Piper, Werner Rademacher, Manfred Köhler, Ingrid Weckert, Carlo Mattogno, Friedrich Paul Berg, Arnold Neumaier, Herbert Tiedemann, Karl Siegert ja paljud teised kes on suutnud oma kirjutistega panna ohtlikult kõikuma sionistliku holokausti-vale. Revisionistide vastase viha põhjustajaks on asjaolu, et nende kirjutistes on põhjalikumalt puudutatud natslike koonduslaagritega seotud küsimusi: tehtud on põhjalikke teaduslikke analüüse, ümber 17
lükatud pealtnägijate ja ime läbi pääsenute valelikke tunnistusi, tõestatud Nürnbergi võltsinguid, paljastatud piinamistel antud puhtsüdamlikke ülestunnistusi jne. Kahtluse alla on seatud väidetavalt Wannsees 1942. aastal vastuvõetud juutide hävitamise plaan, argumenteeritult on ümber lükatud nii inimeste hävitamiseks kasutatud gaasikambrite olemasolu kui ka dogma, nagu oleksid natsionaalsotsialistid oma lõpliku lahenduse plaani järgi hävitanud kuus miljonit juuti. Seetõttu on taoliste kirjutiste autorid sattunud holokausti-dogmaatikute ja sionistlike organisatsioonide pidavate rünnakute objektiks. Paljudel on tulnud üle elada massiteabe abil läbiviidud laimukampaania tõttu ühiskonnas põlu alla sattumine, vallandamised töökohtadelt, füüsilised rünnakud tervisele ja kohtulikud repressioonid (rahatrahvid, vangistused). Mõni on viidud enesetapukatseni või langenud atentaadi ohvriks. Eriti sallimatu olukord ajaloo revideerijate suhtes valitseb Saksamaal ja Austrias, kuid represseerimisi on toime pannud ka Prantsusmaa ja Kanada võimud, vähemal määral Holland (mille võimude poolt suhtutakse suure sallimisega narkootikumide tarbimisse ja homoabieludesse) ja veel mõni demokraatlik lääneriik. Demokraatliku Ðveitsi parlament tegi sionistide survel koguni seaduseparanduse, millele tuginevalt saab holokausti eitamise eest kohtu alla anda. Selle raamatu trükkimineku eel istuvad Saksamaa ja Austria vanglates: sakslasest keemik Germar Rudolf, Kanadast Saksamaale holokausti eitamise eest deporteeritud sakslane Ernst Zündel, sakslane Manfred Roden ja Austrias holokausti eitamise eest arreteeritud briti ajaloolane David Irving, kellele selle raamatu trükkimineku eel määrati 3-aastane vanglakaristus.* * Euroopa tuntumaid revisioniste, Ðveitsi riigi pedagoogist kodanik Jürgen Graf (1951) anti raamatu Holokausti vale ( Der Holocaust-Schwindel, Basel, Gideon Burg Verlag, 1993) eest 1998. aastal täiendatud seaduse alusel sama aasta septembris kohtu alla ja mõisteti 15 kuuks vanglasse. Tema 80-aastane ratastooli aheldatud kirjastaja Gerhard Förster mõisteti 1 aastaks vangi, kuid neli nädalat pärast karistuse määramist ta suri. Graf ei jäänud ootama karistuse täideviimist ja lahkus kodumaalt. Praegu elab Moskvas, külastas 2002. aastal Tallinnas toimunud konverentsi, andis mitmeid intervjuusid Eesti ajakirjandusele. (Selle raamatu autoril on Grafiga interneti kirjavahetus.) Teose Der Holocaust-Schwindel lühivariant ilmus nimetuse Holokaust luubi all 2001. aastal eestikeelsena. Jürgen Graf teatas, et 18
2006. aasta esimesel poolel ilmub tema sulest uus revisionistlik raamat Maailma Uus Kord ja holokaust, mille tõlkimisloa selle raamatu autor sai. Briti ajaloolane David Irving on avaldanud umbes 40 raamatut, on üks Euroopa kompetentsemaid spetsialiste Teise maailmasõja temaatikas. 1980-ndate lõpus hakkas kahtlema holokaustis ja langes sellest ajast peale repressioonide ohvriks: on paljudest riikidest juudiorganisatsioonide kaebuse põhjal välja saadetud, arreteeritud Saksamaal peetavate loengute ajal, süüdistatud oma kodus Londonis Prantsuse televisioonile antud intervjuu eest jne, jne. Kaevanud mitmed sionistlikud organisatsioonid kohtusse. Põhjalikumalt teistest Siioni ohvritest vt raamatust Lihula õppetund, Lihula, 2005, lk 196-207 või internetilehelt: www.zundelsite.org. Autor. 19
2. ADOLF HITLER JA MEIN KAMPF Teise maailma ajalooga kokku puutudes ei saa mitte kuidagi mööda minna Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei juhi ja kogu saksa rahva Führeri Adolf Hitleri antisemitismist, millega põhjendatakse natsireþiimi poolt korraldatud massilist juuditappu, mida kutsutakse spetsiifilise sõnaga holokaust. Lääneriikides on uurimustes ja ajalooraamatutes holokausti põhjuseid kirjeldades kombeks viidata Hitleri autobiograafilisele teosele Minu võitlus ( Mein Kampf ), mille natside juht pani paberile 1923-1924 Landsbergi kindlusvanglas viibides.* Arvestades kirjutise mahtu ja selle sisu, mis haarab paljusid valdkondi, alustades saksa rahva elu-olu kirjeldamisega, sotsiaaldemokraatliku- ning ametiühinguliikumise tagapõhja avamisega, saksa rahva ajaloo ja vaimuelu analüüsimisega, tulevase Saksamaa välis- ja sisepoliitika suundade paikapanemisega on tegu vägagi laia temaatikat haarava teosega. Lugedes selle raamatu, mida lugeja käes hoiab, kokkukirjutamise eel palju teoseid natslikust Reichist ja selle juhist, olin mitmel korral sattunud väidetele, nagu olevat Hitler kutsunud oma teoses Minu võitlus juutide füüsilisele hävitamisele. Väidetavat juuditappu läbiviinud Hitleri ustavad käsilased, nagu natsipartei liikmeid on kombeks nimetada, olevat tuginenud raamatus Mein Kampf antud juhtnööridele. Kuna see raamat on tänapäeval muutunud tõeliseks rariteediks ja kordustrükkide väljaandmine on mõnes lääneriigis koguni seadusega keelatud, siis võib raamatu sisu ümber jutustada nii, nagu * Raamatu Mein Kampf esimene osa ilmus Saksamaal 1925. aastal, teine osa 1927. aastal. Saaremaa mees Peeter Kask hakkas 2003. aastal Mein Kampf i eesti keelde tõlkima, kuulutades seda ka ajakirjanduses (vt Eesti Päevaleht, Arkaadia, 17.oktoober 2003), kuid ei saanud oma tööd lõpetada. Nagu ta ise autorile ütles, sekkusid tumedad jõud, kes ähvardanud tema lähedastega teha nii-ja-naamoodi. Raamatu esimese osa kuue peatüki tõlge ringleb siiski teatud ringkondades. Autor. 20
parasjagu tarvilik. Raamatust tõmmatakse välja suvaline lause või tsitaat ning paigutatakse see Hitleri inimvihkjalikkust tõestava kirjutise teksti ja varustatakse vastava kommentaariga. Sellisel moel käitusid kommunistlikud propagandistid samamoodi talitavad ka holokaustidogmaatikud. Kuna tänapäeval on raamatut originaalis lugeda õnnestunud suhteliselt vähestel huvilistel, siis on Hitleri teos võltsijaile-propagandistidele tänuväärseks materjaliks, et selle interpreteerimise abil kogu natsionaalsotsialistlik liikumine hukka mõista. Nõukaajal elanud lugejale hakkab silma, et Hitleri teosega käitutakse läänemaailmas samamoodi, nagu 1970. aastatel Aleksandr Solþenitsõni Gulagi arhipelaagiga NSV Liidus seda sunniti nõukogude töökollektiivides hukka mõistma, kuid lugenud seda raamatut keegi ei olnud. Adolf Hitler kirjeldab raamatu esimestes peatükkides oma elukäiku, mida väga tugevasti mõjutasid noorusaastail Viinis saadud kogemused. Tulevane Reichi juht lahkus vanemateta jäänuna 17-aastasena tööd ja leiba otsima Austria-Ungari riigi pealinna Viini. Paljurahvuselises, enam kui 50 miljonilise elanikkonnaga keisririigis, olid sakslased koos teise valitsejarahva ungarlastega rohkete slaavi rahvaste (tðehhid, slovakid, poolakad, sloveenid, horvaadid, ukrainlased) ja juutide hulgas vähemusse sattunud. Sakslased elasid Austrias ja ungarlased olid enamuses Ungaris, kuid impeeriumi äärealadel elavad slaavlased asusid elama Austria-Ungari kultuuriliseks keskuseks olevasse pealinna, kus neid ootas ees rohkearvuline juudi kogukond. Riigiga liidetud territooriumidel elavad slaavi rahvad ja juudid hakkasid paratamatult mõjutama saksa kultuuriruumi. Sakslased, kes olid pidanud Austriat oma põliseks asualaks, ei saanud sellega alati leppida. Noor Adolf, kes terasena oli jälginud Austria-Ungari rahvussuhteid, ei suutnud slaavlaste ja juutide kultuuriliste ja majanduslike ambitsioonidega harjuda, mistõttu sai temast juba noorukina saksa rahvuslane. Kokkupuuted Viini rahvaste Paabeliga noore Hitleri rahvustunnet vaid tugevdasid. Tähelepanu väärib fakt, et paarisajatuhandelise juudi kogukonnaga Austria pealinnast oli XIX sajandi lõpuaastail saanud sionismi häll, kus selle ideoloogia rajaja, juudi ajalehe Neue Freie Presse ajakirjanik Theodor Herzl keda hiljem hakati kutsuma juudi riigi isaks andis 1896. aastal välja raamatu Judenstaat, millest sai 21
sionistliku liikumise alusdokument. Herzli ümber kogunenud rahvuslikult meelestatud juudid avaldasid mõju Austria-Ungari väga arvukale juudi rahvusgrupile. Adolf Hitler suhtles Viinis paljude ametiühingu- ja sotsiaaldemokraatliku partei liikmetega, kellega tal meeldis õlletubades ja kohvikutes diskuteerida ning vaielda. Mustatöölisena ja hiljem väikesepalgalise joonestajana elatist teenides puutus ta kokku kõigi raskustega, mis juhusliku ja kasina sissetulekuga noormeest võõras suurlinnas tabasid: nälg, kodutus, tööandjate vägivald jms. Raamatus Minu võitlus tunnistab selle autor avameelselt, et peaaegu alati oli tema saatjaks tühi kõht. Sellele vaatamata püüdis noor vaimne ja mitme kunstiandega Hitler kõhu arvelt osta raamatuid ja isegi külastada ooperietendusi. Näiteks pianiino ostmiseks pidi karske tulevane Führer paljudest kõhutäitest loobuma. Oma vabad hetked täitis Hitler lugemise, musitseerimise ning maalimisega, suureks kireks oli arhitektuur. Kuigi tulevasel saksa riigi ja rahva juhil jäi haridustee kehvade olude ja majanduslike raskuste tõttu poolikuks, sai temast iseõppijana väga laialdaste ja sügavate teadmistega inimene, mida hiljem on tunnistanud paljud temaga kokku puutunud võitluskaaslased, imetlejad ja isegi poliitilised vastased. Rahvuslikult meelestatuna suhtles Hitler Viinis saksa tööliskonnaga, kuid puutus paratamatult kokku ka seal elavate juutidega, kellest suuresti koosnes tema sotsidest väitluskond. Ametiühingulastest ja sotsidest-marksistidest juutidega vaieldes ja ajalehti ning broðüüre lugedes sai Adolf Hitlerist ajapikku antisemiit ja äge sotsiaaldemokraatia ning marksismi vastane. Alljärgnevalt toon ära katkendid natside juhi raamatu Minu võitlus esimese osa II peatükist ( Õpingute ja piinade aastad Viinis ). Jäägu juba lugeja enda otsustada, kuidas suhtuda Hitleri juudivastasusse. Nüüd hakkasin ma üha sagedamini lugema antisemiitlikku Deutsche Volkszeitung it", mis tundus mulle sisult loomulikult palju nõrgemana, kuid neil aegadel mõningates küsimustes palju puhtamana. Ma ei olnud järsu antisemiitliku tooniga nõus, kuid hakkasin aina tähelepanelikumalt lugema selle väljaande artikleid, mis panid mind nüüd üha rohkem järele mõtlema... Aegamööda muutusid minu vaated antisemitismile selline tulemus oli minu jaoks üheks raske- 22
maks mõttetööks. Pikkade kuude jooksul võitlesid minus tunded mõistusega ja alles pärast väga pikka sisemist võitlust jäi mõistus peale. Kahe aasta möödudes järgnesid ka tunded mõistusele ja alates sellest ajast seisavad nad minus lõplikult väljakujunenud vaadete valvel. Sel raske sisemise võitluse ajal pärandina saadud mulje ja külma arvestuse vahel osutasid mulle hindamatu teene õppetunnid, mis ma sain Viini tänavail liikudes. Saabus aeg, mil ma juba oskasin Viini linnas eristada mitte ainult kauneid ehitisi, nagu mu siinviibimise esimestel päevadel, vaid ka inimesi. Kõndides ükskord mööda kesklinna rahvarohkeid tänavaid, sattusin ma ootamatult pikas kaftanis mustade lokkidega tegelasele. Minu esimeseks mõtteks oli: kas see on samuti juut? Linzis oli juutidel teine välimus. Vargsi, ettevaatlikult vaatasin ma seda figuuri. Ja mida terasemalt ma jälgisin tema välimust, seda enam ma mõtlesin: kas see on sakslane nagu mina? Nagu alati sellistel juhtudel, hakkasin ma väljakujunenud harjumuste kohaselt uurima raamatuid, et leida oma kahtlustele vastuseid. Seejärel ostsin ma vähese raha eest esimesed antisemiitlikud broðüürid, mis ma ahnelt läbi lugesin. Kahjuks kõik need raamatukesed pidasid iseenesestmõistetavaks, et lugeja on juba teatud määral juudiküsimusega tuttav või vähemalt mõistab, milles see probleem seisneb. Kirjapandu vorm ja toon olid kahjuks sellised, et nad äratasid minus jälle endised kahtlused, sest argumentatsioon oli väga ebateaduslik ja kohati hirmus lihtsustatud. Minus tekkis taas endine kriitiline häälestatus. See kestis nädalaid ja isegi kuid. Küsimuse asetus näis mulle niivõrd koledana, juutlusele esitatavad süüdistused niivõrd teravatena, et ärapiinatuna ja kartusest teha ülekohut, kohkusin ma taas järelduste tegemise ees ja lõin kõhklema. Üht olin saavutanud. Nüüd ei võinud ma enam kahelda selles, et tegu pole sakslastega, kes omavad vaid teist usku tegu on iseseisva rahvusega. Sellest ajast peale, kui hakkasin selle küsimusega tegelema ning juute terasemalt jälgima, nägin ma Viini hoopiski teises valguses. Kuhu ma ka ei läinud, kohtasin kõikjal juute. Ja mida rohkem ma neid jälgisin, seda reljeefsemalt eraldusid nad minu silmis kõikidest ülejäänud inimestest. Eriti kesklinn ja tema põhjapoolsed kvartalid oma inimkisselliga ei omanud juba väliselt sakslastega mitte midagi ühist. Ent kui ma oleksingi jätkanud kahtlemist, siis oleks 23
vähemalt osa juutide käitumine teinud vältimatult kõikidele minu kahtlustele lõpu. Tol ajal tekkis liikumine, millel oli Viinis tähelepanuväärne mõju ja mis kõige pealetükkivamal kombel tõestas, et juudid kujutavad endast iseseisvat rahvust tegu on sionismiga. Tõsi küll, esmapilgul võis näida, et selliseid veendumusi omavad vaid osa juute ning enamus neist mõistab sionismi hukka ja kogu oma olemusega hülgavad selle. Lähemal vaatlusel aga selgus, et selline arvamus ei ole paikapidav, sest teine osa juutidest juhindub lihtsast ja otstarbekast ettekujutustest või isegi valetab teadlikult. Niinimetatud liberaalse mõtlemisega juutlus hülgas sionismi üldse mitte juutlusest loobumise vaatepunktist lähtudes, vaid lähtudes asjaolust, et avalik usu sümboli väljapanek pole praktiline ja on otseselt juutidele ohtlik. Tegelikult olid mõlemad juutluse osad ühel nõul. See näiline võitlus sionistliku ja liberaalse arusaamaga juutide vahel muutus mulle kiiresti vastikuks, sest see võitlus tundus läbinisti võltsina, sageli lausa valelikuna. Igal juhul sarnanes see väga vähe kõlbelise tasemega mõtete puhtusega, mida armastatakse omistada sellele rahvusele... Kui ma tutvusin juutluse tegevusega pressis, kunstis, kirjanduses ja teatris, tugevdas see minu negatiivset suhtumist juutidesse veelgi. Mitte mingid heale tahtele tuginevad kaalutlused ei suutnud siin mu suhtumist väärata. Jätkus sellest, et minna mõne kioski juurde tänaval ja tutvuda kõikide nende jälkide kino- ja teatritükkide autorite nimedega, et muutuda õelaks nende härrade vastu. See on katk, katk, tõeline hingeline katk, mis on hullem sellest mustast surmast, millega rahvast kunagi hirmutati! Aga millistes mahtudes tekkis ja levis see mürk! Loomulikult, mida madalam on sellise alatuse vabrikandi tarkuse ja moraali tase, seda piiratum on tema viljakus. Selline subjekt sigitab lõpmatult kõiksugu jälkusi ja loobib nendega kogu linna täis... Ma hakkasin põhjalikumalt koguma nende räpaste kirjutiste autorite nimesid. Ja mida enam mu kollektsioon täienes, seda halvem oli minu arvamine juutidest. Kui palju mu tunded ka ei tõrkunud, pidi mõistus tegema vankumatuid järeldusi. Fakt jääb faktiks, ehkki juudid moodustasid maksimaalselt sajandiku selle maa elanikkonnast,* olid nimetatud räpaste teoste autoritest üheksa kümnendikku juudid. * 1902. aastal Tsaari-Venemaal väljaantud Bolðaja entsiklopedija andmeil oli Austria-Ungari rahvastikust 4,3 protsenti juudid. Autor. 24
Nüüd hakkasin ma sellest vaatepunktist lähtudes jälgima ka oma kallist suurt pressi... Selle pressi niinimetatud liberaalset mõtteviisi hakkasin nüüd nägema hoopis teises valguses. Heatahtlik toon väitlemisel vastasega või vastuste puudumisel viimaste rünnakute puhul see kõik osutus ei millekski muuks, kui madalaks ja kavalaks manöövriks. Heakskiitvad teatrialased retsensioonid kuulusid alati juudi autoritele. Karm kriitika ei langenud mitte kunagi teiste, kui sakslaste peale. Torked Wilhelm II vastu muutusid süstemaatiliseks, nagu ka prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni eriline allakriipsutamine. Kirjandusliku novelli pikantsuse viisid need väljaanded lihtlabase sündsusetuse tasemele. Isegi nende saksa keel oli võõrastav. See kõik kokkuvõttes pidi inimesi eemaldama kõigest saksapärasest ning seda tehti täiesti teadlikult. Kes siis oli taolisest tulemusest huvitatud? Kas see oli ainult juhus? Niiviisi jätkasin ma selleteemaliste mõtete mõlgutamist. Kuid lõplikule arusaamisele jõudmist kiirendas rida teisi asjaolusid. Ühe osa juutide moraal ja tavad on niivõrd jultunud, et neid ei saa mitte märgata. Tänav annab sageli küllaldaselt sellealaseid näitlikke õppetunde. Nii näiteks võib Viinis jälgida juutide suhtumist prostitutsiooni ja veelgi enam tüdrukutega kauplemisse paremini, kui kusagil Lääne- Euroopas, välja arvatud ehk mõned sadamad Prantsusmaa lõunaosas..." Töölisringkondades ringi liikunud noor Hitler jälgis hoolega sotsidest poliitikute tegutsemist ja luges tähelepanelikult nende ajalehti. Omal nahal tunda saades tööliste ebaõiglast olukorda Austria-Ungari mitmemiljonilise elanikkonnaga pealinnas ja sotsidest ametiühingutegelaste kahepalgset käitumist saksa töölistega, tegi ta saksa rahvuslasena tõsiseid (juutide suhtes väga saatuslikke) järeldusi, mis esialgu väljendusid sotsiaaldemokraatide ja marksismi pooldajate vastase mõttelaadi kindlas väljakujunemises. Pole ka imestada, et Viinis omandatud vihkamine ja hiljem Saksamaal toimunud revolutsioonidest ning Weimari vabariigist saadud kogemused kandusid üle kõigile saksa ja vene kommunistidele-bolðevikele, kellest suure osa moodustasid juudid. Sotsiaaldemokraatlikust-marksistlikust ajakirjandusest kirjutas Hitler oma Mein Kampf i esimeses osas järgmist: Järk-järgult veendusin ma selles, et ka sotsiaaldemokraatlik press on valdavas osas juutide käes. Sellele asjaolule ma ei omista- 25
nud suurt tähtsust, kuna ju ka teiste ajalehtedega olid lood samalaadsed. Üks asjaolu väärib siiski äramärkimist: nende ajalehtede hulgas, mis olid juutide omandis, ei leidunud ühtki tõeliselt rahvuslikku ajalehte selles tähenduses, nagu ma olin rahvuslusest aru saanud juba lapsena. Ma ületasin end ja hakkasin süstemaatiliselt lugema neid marksistlikke väljaandeid, millest minu negatiivne hinnang neisse vaid kasvas. Siis seadsin ma endale ülesandeks teada saada, kes on selle kontsentreeritud vale ja alatuse vabrikandid. Alates väljaandjast olid kõik, viimane kui üks, juudid... Aegamööda hakkasin ma neid vihkama... Ma hakkasin kokku ostma kõiki mulle saadaolevaid sotsiaaldemokraatlikke broðüüre ja välja selgitama, kes on nende autorid. Ainult juudid! Ma hakkasin uurima juhtide nimesid. Rõhuvas enamuses samuti väljavalitud rahva pojad. Keda ka ei võtaks Riigipäeva saadikud, ametiühingute sekretärid, kohalike organisatsioonide esimehed, tänavaagitaatorid kõik on juudid. Kuhu ka ei vaataks ikka sama rõhuv pilt. Kõikide nende austerlitzide, davidite, adlerite, ellenhogenite nimed jäävad igavesti minu mällu. Üks asi sai mulle nüüdseks täiesti selgeks: see partei, mille reaesindajatega ma pidasin rea kuude jooksul ägedat võitlust, asus eranditult võõra rahva täieliku juhtimise all, kuna juudid ei ole ju sakslased seda teadsin ma nüüd lõplikult ja pöördumatult." Ilmselt võib Mein Kampf i kõige antisemiitlikuma sisuga peatükiks pidada raamatu esimese osa XI peatükki ( Rahvas ja rass ), kus autor kirjeldab ligi kahekümnel lehekülje juutide elu ja tegemisi Saksamaal. Üldjoontes on Siioni rahva ajalugu Euroopas üldtuntud, millest on kirjutatud väga paljudes raamatutes, ka juudi ajaloolaste poolt. Juudi ajaloo etapid on paljudes läänepoolse Euroopa rahvaste hulgas üsnagi sarnased: a) tuldi Rooma leegionide järel Kesk-Euroopasse, kus hakati tegelema algul kaubandusega, seejärel vaheltkasu võttes raha laenamisega; b) keskajal haarati enda kätte peaaegu täielikult kaubandus ja 100 protsendiliselt tekkinud pangandus ja börs (protsentide väljamõtlemine on juutide teene ), kuna katoliiklastel oli kuni XVIII sajandi keskpaigani keelatud tegeleda liigkasuvõtmisega; 26
c) seejärel sattutakse valitsejate nõunikeks ja seatakse rahade väljalaenamisega riikide valitsejad endast sõltuvaiks; d) tundes oma suurenenud mõju, püütakse XIX sajandil mitmete revolutsioonide juhtides muuta poliitilist võimu, mille haaramise vahendiks sai uus ideoloogia kommunism. Ajalugu kui sündmuste kogum ei saa ju iseenesest olla antisemiitlik! Mein Kampfis on selle autor juutide tegutsemist läbi aastasadade julgenud kommenteerida, panna nendele sündmustele oma hinnanguid, mis mõnele võivad tunduda subjektiivseina või ülekohtustena. Antisemiitlikuks muudavad esimese raamatu XI peatüki sisu autori paljud mahlakad kommentaarid ja epiteedid, mis kokku võetud järgnevas, raamatu sisule iseloomulikus tsitaadis: Juudid kannavad endaga kaasas vaid surma. Kuhu iganes astub tema jalg, kui seal seni oma tööst elanud rahvas hakkab varem või hiljem välja surema. Paraku ei kutsu ka mitte see kurjaendeline tsitaat juutide füüsilisele hävitamisele. Juutidest kirjutatakse raamatu teise osa X peatükis ( Föderalism kui maskeering ), kus autor süüdistab juute vaenu õhutamises eri Saksamaa osade, eriti Baieri ja Preisimaa vahel, mis laostas Saksamaa armee võitlusvõimet Esimese maailmasõja rinnetel. Juutide samalaadne tegevus olevat jätkunud ka aastatel 1919-1921, kui ässitati tüli föderalistide ja unitaristide vahel, mis viis tähelepanu kõrvale juudi ärimeeste-spekulantide omakasupüüdlikult tegevuselt, mida nad sõjajärgset majanduslikult ja poliitiliselt ebastabiilset olukorda ära kasutades, juutidele omase vaistu ja nutikusega, arendasid. Nn iseseisvuslaste tegutsemist saatis Lõuna-Saksamaal suur edu. 1918. aasta novembris Münchenis väljakuulutatud bolðevistliku Baieri Nõukogude Vabariigi valitsuse eesotsas olnud Kurt Eisner juhtis Baieri iseseisvuslasi ja suutis enda selja taha koguda 100 000 iseseisvusideest äralollitatud sakslast. Vabariik suruti Berliinist tulnud vägede poolt küll maha, kuid juutide õhutatud separatistlikel meeleoludel oli Lõuna-Saksamaal piisavalt kõlapinda veel mitmel järgneval aastal. Nüüd me teame, et juudid, püüdes tähelepanu kõrvale juhtida oma sõjaajal tegutsenud aktsiaseltsidelt ja neilt endilt, suutsid baierlased ässitada Preisimaa rahva vastu. Pärast revolutsiooni võitu tuli juutidel hakata tegelema kümme korda suurenenud röövtegevuse 27
varjamisega. Oma röövtegevust varjates õnnestus juutidel ässitada Saksamaa nn rahvuslikud elemendid üksteise vastu: konservatiivselt meelestatud baierlased ässitati konservatiividest preisimaalaste vastu. Juudid kasutasid oma armastatud teguviisi. Hoides oma peos võimuhoobasid pealinnas, provotseeriti jämedaid ja taktituid samme Preisimaal, mis omakorda sütitasid vihavaenu Baieris. Kui vaja, toimiti vastupidi. Selliselt käitudes ei langenud vihaleegid kunagi juutide peale, vaid kannatajaiks olid alati saksa vennad, võtab juutide saksavaenuliku tegevuse kokku natside juht Hitler. Hitler külastas oma endistest rindemeestest sõpruskonnaga iseseisvuslaste koosolekuid, kus juutidest agitaatorid ässitasid baierlasi üles Berliini võimude vastu hüüetega maha Preisimaa! ja sõda Preisimaale!. Püüdes kokkutulnuile selgeks teha agitaatorite tõelisi eesmärke, tuli tihti taluda füüsilist vägivalda ja vastu võtta keretäisi. Suure visaduse ja sihipärasusega tegutsedes õnnestus Hitleril ja tema mõttekaaslastel äralollitatud sakslastele selgitada, mis eesmärgil juudi iseseisvuslased pingeid tekitades ühtesid sakslasi teiste vastu ässitavad. Paljudest iseseisvusmeelsetest said mõne aja pärast veendunud Hitleri poolehoidjad ja hilisemad parteikaaslased. Tulevase Führeri oraatorivõimed avaldusid juba 1920-ndate alguses Müncheni õllesaalides, kus toimusid poliitilised kokkupõrked bolðevistliku meelsusega iseseisvuslastega, eriti nende juutidest agitaatoritega. Samuti oli Hitler veendunud, et juudid olid süüdi sõjajärgsetel aastatel puhkenud usutülis saksa katoliiklaste ja protestantide vahel. Ässitades erinevaid konfessioone sõjajärgsetel aastatel üksteise vastu, jäid ässitajad ise tülist kõrvale. Need tülid takistasid rahvuslikult mõtlevate sakslaste ühinemist ja koondumist patriootlike loosungite alla, millele kutsusid mitmed rahvuslikud parteid ja liikumised. Viimast korda oma raamatus paljastab Hitler juutide tegutsemist teise osa XIII peatükis ( Saksamaa maailmasõja järgne välispoliitika ): Tänapäeval ässitavad juudid kõige rohkem, et Saksamaa purustamine viidaks täieliku lõpuni. Suurimateks Saksa-vastaste rünnakute initsiaatoreiks on juudid. See oli nii enne kui ka pärast maailmasõda. Juutide börsi- ja marksistlik ajakirjandus süstemaatiliselt süütas vihkamisleeki Saksamaa vastu, saavutas lõpuks selle, et üks riik teise järel loobus oma neutraliteedipoliitikast ja ühines oma rahvaste 28
huvisid eirates Saksa-vastase koalitsiooniga. Selge, mida loodavad sellega saavutada juudid. Saksamaa bolðeviseerimise abil loodavad nad tasalülitada saksa patriootilise intelligentsi, luues sellega endale piiramatud võimalused pigistada saksa töörahvast välja viimasedki mahlad. Alistades Saksamaa, tahavad juudid oma võimu laiendada, sundides oma jalge ette terve maailma. Saksamaa ümber toimuv saab otsustavaks, nagu seda on olnud ajaloos ka varem, kus otsustatakse maailma saatus. Lugedes läbi Hitleri Mein Kampfi, sain paljudes asjades targemaks. Paraku olin mõnevõrra pettunud selles, et natside juhi raamat ei ole see, millena seda püütakse kujutada juudivaenu õhutav teos. Hitler kritiseerib teravalt röövkapitalismi, milles juudid on muidugi mänginud oma osa; mõistab hukka marksismi-bolðevismi, kus samuti on juudid olnud kõvad tegijad, kuid ei kutsu üles juutide hävitamisele pigem hoiatab juutide tegevuse eest, mis seab ohtu igasuguse Saksa rahvusriikluse. Teosega põhjalikult tutvunu on aga koguni teatavas kimbatuses, sest selgub, et juudiküsimusele on Hitler oma raamatus pühendanud tegelikult vaid tühise osa selle üsna soliidsest mahust. Raamatu Mein Kampf esimene osa küll minavormis jutustab, kuidas Hitlerist sai Viinis elades antisemiit, seda alles mitme aasta jooksul pärast juudi rahvusest ametiühingu- ja sotspoliitikutega vaieldes ning vastavat kirjandust lugedes. Samas ei sisalda Hitleri autobiograafiline raamat fraasigi, mis kutsuks üles juutide kallal vägivalda tarvitama, nagu holokausti-entusiastid püüavad väita. Teoses on tegu vaid Hitleri arvamustega nn juudiküsimusele (mis aastasadu Euroopas ju tegelikult eksisteerinud on), seega pole selle raamatu autori asi natsijuhi mõtteid või tõekspidamisi laita või kiita. Peame lihtsalt konstateerima, et Hitlerist sai järk-järgult fanaatiline rahvuslane-ðovinist, mis lõppkokkuvõttes viis hiilgavalt alanud natsionaalsotsialistliku võimu krahhini. Samas on kummaline, miks püütakse demokraatlikes riikides selle raamatu levikut igati tõkestada. Muidugi oli Adolf Hitler türann, kuid mõtlevail inimestel oleks vast huvitav teada saada, mispärast väikesest kapralist sai juudivihkaja ja mis Saksamaal pärast Esimest maailmasõda toimus, et Hitleri-taoline mees võis demokraatlikul teel 1933. aastal võimule tulla. 29
3. SAKSAMAA ENNE HITLERIT Palju on räägitud ja kirjutatud Adolf Hitlerist kui antisemiidist, kuid täiesti tahaplaanile on jäänud põhjused, mis võisid hilisemat kogu saksa rahva Führerit viia veendumusele, et juudid on oma mõjukusega ohuks Saksamaale. Seda temaatikat ei armasta poliitiliselt korrektset joont järgiv tänapäeva Saksamaa ega ka teiste demokraatlike riikide ajakirjandus käsitleda. Vaid väiksema tiraaþiga rahvuslik-revisionistliku suunitlusega väljaanded avaldavad juudiküsimust käsitlevaid kirjutisi, kus muuhulgas analüüsitakse ka põhjuseid, miks pääses Hitler Saksamaal võimule.* Et aru saada, mispärast saavutas Hitleri natsionaalsotsialistlik partei 1930. aastate alguses suure populaarsuse, tuleb teada, milline olukord tollases Weimari vabariigis valitses. Kindlasti ei tohiks alahinnata juutide mõjukust poliitikas ja nende tegevust majandusvallas. Saksamaal suhtuti juudi vähemusse keisririigi lõpuperioodil väga tolerantselt: palju juute töötas riigiametites, neid oli piisavalt palju keiserliku armee ohvitserkonna hulgas, tegutseti kooliõpetajate, arstide, ajakirjanike, advokaatide, kohtunikena jne. 1918. aasta novembris puhkes vabariiklik revolutsioon, mille tulemusel keiser Wilhelm II loobus võimust. Esimesse revolutsioonilisse valitsusse kuulusid juutidest poliitikud-sotsiaaldemokraadid: Haase, Kautsky, Cohn, Herzfeld, Bernstein, Prouss, Cohen. 25. novembril 1918 asutatud vabariiklikku Saksamaa Föderaalnõukokku kuulus eri liidumaade esindajaina samuti mitmeid väljapaistvaid juudipoliitikuid: Preisimaad esindasid Hirsch, Haase ja Herzfeld; Baierimaad Eisner; Saksimaad Lipinsky ja Gradnauer; Württenbergi Heimann. Saksamaa relvajõudude juhtide feldmarssal von Hindengurgi ja kindral von Luden- * Washingtoni ilmuv revisionistlik ajakiri The Barnes Review avaldas 2001. aasta esimeses numbris kirjutise Holokausti prelüüd ( Prelude to the Holocaust. Jewish Power & Prosperity in Germany s Crisis Years Following World War I ), millest pärineb suur osa selle peatüki andmestikust. - Autor. 30
dorffi järelvaatajaiks (selleks, et ära hoida võimalikku kontrrevolutsioonilist riigipööret ) pandi revolutsioonile ustavad poliitikud Cohn, Katzenstein ja Sinzheimer. Revolutsioonijärgse valitsuse järel võimule saanud vabariikliku valitsuse koosseisus oli juute juba vähem, kuid olid võrreldes rahvaarvuga siiski mitmeid kordi üleesindatud, ministritoolidel istusid: dr David, dr Hilferding ja Landsberg. Juutide mõjuvõimu Esimese maailmasõja järgsel perioodil Saksamaa poliitikas demonstreerib asjaolu, et näiteks suhteliselt juudivaenulikuks peetud Preisimaa liidumaa valitsusse kuulus õige palju juutidest poliitikuid: justiitsminister Rosenfeld, rahandusminister Simon, siseminister Hirsch, haridusminister Gerlach, pressibüroo juhatajad Nathan ja Eutran, toiduminister Wurm, kooliameti peadirektor Seeling. Juudid on harjunud üle riigipiiride toetama oma rahvuskaaslaste pürgimisi poliitikas. Wall Streeti juudipankurite rahade toel said teadupoolest Venemaal 1917. aastal võimule juutidest bolðevikud, kuid ära ei unustatud ka saksa suguvendi, keda asusid rahaliselt abistama paljudes riikides elavad juudid. Saksamaal mõjukatele ametikohtadele pääsenud juudid omakorda ei unustanud oma suguvendi Ida-Euroopas, kus mitmes riigis olid väljavalitud rahva esindajad (mõningal määral) kitsendatud rahvusvähemuseks. Novembrirevolutsiooni järel võimule tulnud Saksamaa sotsiaaldemokraatliku valitsuse juudist siseminister Heine, kes tundis kaasa juutide olukorrale idapoolses Euroopas, avas 1918.-1919. aastail Preisimaa piiri. Saksamaale saabus hulgaliselt ortodoksseid juute Leedust, Galiitsiast, Venemaalt, Rumeeniast. Ainuüksi Poolast valgus Saksamaale 60 000 juuti, kes loomulikult leidsid seal omale uue kodumaa. Weimari vabariigi ajal (1919-1932) haarasid sotsiaaldemokraatia võidukäigu jooksul riigis võimu juudid. Tolleaegses poliitikas võtmerolli mänginud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SDP) asutaja LaSalle oli juut, 1927. aastal partei juhtkonda kuuluvast 96 poliitikust olid 48 juudid, seega täpselt pooled, kuigi juutide suhtarv moodustas terves riigis vaevalt ühe protsendi. SDP-st eraldus 1919. aasta alguses radikaalsem revolutsiooniliste vaadetega grupp, Iseseisvuspartei-nimeline rühmitus, mille asutajateks olid eranditult juudi nimedega tegelased: Bernstein, Hasse, Kautsky, Bilferding, Cohn, Davidsohn, Simon, Rosenfeld, Prager, Wolfheim, Wolfstein, Eisner, Levi jne. Sinna kuulusid ka eestlastele nõukaaegsete 31
ajalooraamatute kaudu tuntuks saanud revolutsionäärid Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg. Iseseisvuslased tegelesid, nagu oli lugeda eelmisest peatükist, eri Saksamaa osade üksteise vastu ässitamisega, püüdes sealjuures mõnda osa bolðevistlike riigipöörete abil Saksamaast eraldada. Juudid olid juhtpositsioonil ka 1918. aasta novembris Lõuna-Saksamaal Baieris puhkenud revolutsiooni tagajärjel kehtestatud nn Baieri Nõukogude Vabariigis, kus võimu etteotsa sai sotsialistlik juut Kurt Eisner. Pärast Eisneri vastu korraldatud atentaati 21. veebruaril 1919, vahetus Baieris mitu punast valitsust, mille koosseisu kuulusid kuni vabariigi lõpuni, 1919. aasta maikuu alguses, juutidest revolutsionäärid Gustav Landauer, Eugéne Leviné, Ernst Toller, Max Levien, rabi poeg Erich Mühsam ja Tobias Axelrod. Punase revolutsiooni ajal Münchenis viibinud Adolf Hitleril jäid sellest sündmusest kustumatud mälestused, mis tema antisemiitlikke põhimõtteid vaid süvendasid, kuna rahvavalitsuse tegelased olid lisaks muule seotud paljude kriminaalset laadi tegudega. Pärast sakslastele alandava Versailles rahulepingu sõlmimist, kui sakslased asusid oma riigi majandust sõjahaavadest üles ehitama, haarasid juudid neile omase püüdlikkusega paljudel majandusega seotud aladel juhtpositsiooni. Juute huvitasid eelkõige need majandus- ja elualad, kus teenitava kasumi protsent oli kõrgem. Tegutsedes liigkasuvõtjatena, kunsti- ja antiigiäris, kinnisvaraturul, kasutasid semiidid oskuslikult ära ülikõrget inflatsiooni ( mustal turul maksis US dollar koguni kuni miljon Saksa marka!), nii rikastusid edukad ettevõtjad vähemeduka saksa enamuse arvel. Juudid olid ka tõsised tegijad Saksamaa panganduses. Berliini 147 pangast kuulus 1928. aastal 116 juutidele ja vaid 31 olid sakslaste omandis. Saksamaa suurimatest pankadest kuulusid juutidele: - Discontogesellschaft; - Commerzbank; - Dresdener Bank; - Darmstaedter Bank; - Berliner Handelsgesellschaft; - Bleichroeder Bank; - Mendelsohn Bank. Sama ajal, kui sakslaste elujärg Weimari vabariigi viimastel aastatel kiiresti halvenes, olid juudid tugevasti üleesindatud paljudes 32
tulutoovates ametites. 1928. aastal avaldatud andmetest nähtub, et Berliini arstidest olid 52 protsenti juudid, väiksemates linnades oli nende osakaal väiksem: Wormsis 20 protsenti, Wiesbadenis 36 protsenti. Riigi toitlustusasutustest (kohvikud, restoranid, trahterid) kuulus juutidele 40 protsenti jne. Juudid hõivasid juhtposiitsiooni saksa arenevas filmitööstuses. Vastavalt 3. veebruaril 1929 avaldatud ajakirjaartiklile olid kuue juhtiva filmistuudio juhtfiguurideks 12 juudi soost produtsenti, kelle näpunäidetel loodigi saksa filmitööstus, ehk lahtiseletatult kujundati massikultuuri kaudu saksa rahva arvamust. Samasugune tendents valitses teatrimaailmas: 1931. aastal tegutsenud 234-st teatrist olid juudid 118 teatri omanikud, seega 50,4 protsenti. Berliini 29 teatrist kuulus juutidele koguni 23, milles etendatud tükkidest olid kolm neljandikku juudi autorite looming. Holokausti temaatikat käsitledes teeb mõnigi dogmaatik ränki süüdistusi saksa rahvale selle eest, et sakslased aitasid Hitleri 1933. aastal seaduslik-demokraatlikul teel võimule. USA sotsioloogist holokausti-dogmaatik Daniel Goldhagen süüdistab oma raamatus Hitleri innukad timukad ( Hitler s Willing Executioners ) tervet saksa rahvast, et see, vihates juute, aitas algul võimule Hitleri ja osales seejärel juutide tapatalgutel või paremal juhul vaatas juuditappu rahulikult pealt. Kuna juutide gaasitamise teemal tuleb põhjalikult juttu edaspidi, siis esitaksin siinkohal vaid retoorilise küsimuse: kas rahaahned juudid (keda oli kindlasti Saksamaa juutkonnast tühine vähemus), kes armutult koorisid oma naabritest sakslasi Saksamaa majandusliku allakäigu aastatel, ei ole moraalselt kasvõi osaliselt vastutavad selles, et sakslased ei astunud mitte just üleliia innukalt represseeritavate juutide kaitseks välja? Muidugi ei taha sionistlikud holoselles, et sakslased ei astunud mitte just üleliia innukalt represseeri- tavate juutide kaitseks välja? Muidugi ei taha sionistlikud holokausti- propagandistid midagi teada olukorrast, mis valitses Hitleri-eelsel Saksamaal. Ei taheta tunnistada, missugust mõju omasid saksa juudid poliitikas ja rahamaailmas, kuidas see mõjutas sakslaste suhtumist juutidesse.* * Ühe osa juutide ahnuse ja apluse läbi on ajaloos tulnud palju kordi kannatada mõne rahva keskel elanud juudi kogukonnal. Iseloomulikumaks näiteks on Ukraina ajaloost tuntud juutide veresaun. Poolakate poolt anastatud Ukraina aladel tegutsesid poola 33
Samuti ka sellest, missugust rolli mängisid ainult omakasu taga ajavad juudid selles, et sakslased valisid antisemiitlikke vaateid propageeriva Adolf Hitleri riigi etteotsa. Saksamaa majanduslik olukord oli Weimari vabariigi lõpuaastatel tõesti troostitu, vaesusid kõik elanikkonna kihid. Peale vaesemasse elanike kihti kuuluvate olid suures kitsikuses ka keskklassi kuuluvad sakslased, kes olid sunnitud juudi spekulantidele maha müüma oma majad ja muu kinnisvara, et hinge kuidagimoodi sees hoida. Eriti katastrofaalseks kujunes olukord aastatel 1929-1932, nn Suure Depressiooni ajajärgul. Kuna paljud sakslastele kuuluvad firmad läksid pankrotti, oli 1930-ndate alguses 6 miljonit saksa töölist tööta, tööpuudus ulatus 45 protsendini. Paljud seni sakslastele kuulunud väike- ja keskmise suurusega ettevõtted läksid ettevõtlike juutide kätte, kes, kasutades majanduslangust, maksid töötajatele tehtud töö eest tühiseid krosse. Seetõttu kujunes 1920-ndate lõpus ja järgmise aastakümne algaastail vägagi soodus pinnas natsionaalsotsialistide ideede teostumiseks ja Hitleri partei võimuletulekuks. Kuna Hitleri võimulesaamise eel olid kõige suuremas kitsikuses töölised ja väikeettevõtjad, siis kujunes just nendest elanikkonna kihtidest peamine NSDAP toetajaskond 1933. aasta märtsikuistel Riigipäeva valimistel. Seevastu saksa suurtöösturid suhtusid Hitlerisse vaenulikult, teda söandasid toetada vaid üksikud. Juutidevastaste kitsenduste vajalikkusele jõudis Hitler, analüüsides olukorda, Weimari vabariigis, kus oli tema arvates juutidel liiga suur poliitiline ja majanduslik mõjuvõim, mis seadis Führeri arvates ohtu Saksa riigi tugevdamise ja rahvusriikluse idee. mõisnike valdustes asevalitsejaina tihti juudid, kes koorisid ukraina talurahvalt viimase, unustamata ka ennast. 1648. aastal kasakas Bogdan Hmelnitski juhitud ülestõusu ajal korraldasid julmalt rõhutud ukrainlased juutide kallal tõelise veresauna, mille käigus tapeti Volõõnias ja Galiitsias kümneid tuhandeid juudiusulisi, kellest valdav enamik ei olnud kuidagi seotud ukrainlaste rõhumisega (vt sel teemal: Tiit Madisson, Maailma Uus Kord, Lihula, 2004, lk 17-29). Paraku ei ole paljud kasuahned juudid oma rahva kurvast ajaloost midagi õppinud. Autor. 34