BEETHOVENI FESTIVAL BEETHOVENI LINNAS TIIA TEDER Klassikud elavad igavesti ja Beethoveni kohalolekut tajud Bonnis igal sammul. Helilooja ajalooline ausammas ehib Münsteri platsi juba aastast 1845, lõvilakaga mehe kitškujud meelitavad turiste restoranide uksel ja paljud reklaamid linnapildis ning suveniirid on Beethoveniga seotud. Helilooja majamuuseum on üks Bonni külastatavamaid muuseume ning klassiku nime kannab olulisim kultuurikeskus. Kümne aasta eest kolis Saksamaa pealinn tagasi Berliini ja Bonn muutub diplomaatialinnast üha enam endiseks kultuuri- Beethoveni Üheksanda sümfoonia ettekannet jälgiti otseülekandes ka suurelt ekraanilt Bonni turuplatsil. 55
Festivali intendant Ilona Schmiel teab, kuidas viia klassikaline muusika võimalikult paljude inimesteni. Andreas Bohnenstengeli (Beethovenfest Bonn) fotod ja Beethoveni linnaks. Bonni kultuurisündmustest tähtsaim on iga-aastane Saksamaa suurim klassikalise muusika festival, kuu aega vältav Beethovenfest. Festivali intendant Ilona Schmiel on veetlev energiline daam, kelle iga þest ja sõna väljendab veendumust ja visiooni, et ta teab saladust, kuidas viia klassikaline muusika võimalikult paljude inimesteni. Kui küsisin festivali ajaloo kohta, mainis ta oma eelkäijatest kõigepealt Franz Liszti, kes korraldas kolmepäevase muusikapeo Beethoveni 75. sünniaastapäevaks ja lasi selle tarbeks püstitada puidust kontserdisaali, et oleks hea akustika. Saali ehitamise teema on aktuaalne ka nüüd, mil Bonni plaanitakse uut kontserdimaja. Pärast Teist maailmasõda toimus Beethoveni festival igal aastal, kuid soikus Bonni pealinnaks oleku ajal. Aga linnakodanikud polnud sellega rahul ning tekkis koguni rahvaliikumine Kodanikud Beethoveni poolt, mis püüdis hoida Beethovenit linna vapimärgina. Praegu on kodanikuühendusest saanud Beethoveni festivali sõprade klubi. Beethovenfesti heaks töötab aasta ringi 11 inimest, toimumisajal lisanduvad praktikandid ja vabatahtlikud. Festivalil on muljet avaldavad arvnäitajad toimub 75 üritust, müügis on 48 500 piletit hindadega 7 125 eurot, millest 56
tänavu õnnestus realiseerida üheksakümmend protsenti, ja pool kontsertidest oli välja müüdud. Festivali eelarve oli 4,6 miljonit eurot, sellest umbes kolmandiku moodustas avalik raha (1,7 miljonit eurot), peaaegu niisama suur oli sponsorite panus ja 1,3 miljonit eurot saadi piletite müügist. Küsimusele, kas majanduskriis on mõjutanud seekordset festivali, vastas Ilona Schmiel veendunult ei. Kuid ta möönis siiski, et kallimaid pileteid kui 100 eurot oli tänavu raskem müüa. Suurejooneline festival hõlmab kontserte, filmiprogrammi ja visuaalkunsti. Tänavu oli Beethoveni muusikapeol ka temaatiline uue muusika kontserdisari Demokraatia rada, mis oli pühendatud Saksa Liitvabariigi 60. aastapäevale. Sarja kandev jõud oli meilgi tuntud Minguet Quartet ja kontserdid toimusid poliitikasündmustega seotud kohtades. Festivali patroon oli tänavu esmakordselt liidukantsler Angela Merkel. Festivali peamised toetajad on Bonni linnavalitsuse kõrval Kölni pank ja Deutsche Post ning meediapartner Deutsche Welle võimas välismaale suunatud Saksa ringhääling, mis kolis 2003. aastal Kölnist ümber Bonni uude, valitsusele ehitatud majja. Bonnis on Beethoveni-turism tõusuteel, tänavu tuli festivalile 70 turismigruppi, neist 16 välismaalt. Kaheksa protsenti pileteid müüdi välismaalastele, viiendik külastajaid on turistid, ütleb festivali publikuküsitlus, mis väidab külastajate keskmiseks vanuseks 53 aastat. Ka see on hea näitaja, sest enamik klassikalise muusika üritusi toimub keskmiselt kümme aastat vanemale publikule. Noorte kaasamiseks on Beethoveni festivalil oma nõksud. Projekti Junge Beethovenfest raames tegutseb õpilaste mänedþment. Kuueteistkümnekuni kaheksateistkümneaastased kultuurikorraldajad organiseerivad kaks kontserti, mis on segu klassikalisest muusikast ja hiphopist. Programmis Klassik meets Hip-hop esinesid Müncheni ansambel einshoch6 ja Minguet Quartet. Kuusteist Bonni keskkooliõpilast tegutsesid kõigis rollides, kunstilisest juhist tehnikamänedþerini välja. Nad otsisid sponsoreid, tegid kontserdile sissejuhatusi, korraldasid turundust ja pressikonverentsi. Neljandat aastat oli kavas programm noortele kuulajatele, kus õpilasi kutsuti lava taha solistidega kohtuma, vaatama proove ja kontserdi valmimist. Tänavu oli õpilastele näidisartistiks noor tšellist Sol Gabetta. Kuidas konservatiivne saksa publik reageerib sellistele projektidele nagu Roll over Beethoven? Ma meenutan seda küsides saksa raadio kolleegidelt kuuldut, et isegi oopusenumbrite mittetrükkimine kontserdiafišile võib tekitada ajakirjandusse ja ametkondadesse ulatuva pahameeletormi. Publikule meeldib, ütleb intendant ja puhkeb naerma, sest see pole siiski niisama lihtne. Pärast viieaastast katset on hakanud meeldima, lisas Schmiel. Küsimus on kvaliteedis. Kui muusikud on head, hakkab ühendamine tööle. Nende projektidega me ei lähe kontserdisaali, vaid trammidepoosse, kogu sündmuse atmosfäär saab vastava konteksti. Kui küsida noorelt inimeselt, kas talle meeldib klassikaline muusika, siis vastab ta enamasti, et ei tea, räägib Ilona Schmiel. Kui jälgida kontserti lava tagant, paistab muusika elusana ja hoopis teistsugune kui mp3 fail. Kuidas saada noored kätte? Sama küsivad ka sponsorid. Sponsor tahab näha tulemusi ja pikaajalist plaani, et nad toetavad midagi konkreetset. Me treenime tegelikult ka sponsoreid. Eilsel kontserdil selgus sponsoritele, et pool inimestest polnud kunagi varem kontserdil käinud, ütleb Ilona Schmiel, kes ise juhtis enamikku kontsertidele eelnenud kohtumisi pub- 57
likuga. Kõige tähtsam on diskussioon ja suhtlemine. Ainus, mispärast klassikaline muusika tänapäeval vastu peab, on kommunikatsioon. Kena on osta CD või DVD, kuid tähtsam on elus elamus. See ei ole muuseum, mida me teeme, ütleb Schmiel, see on alati live. Põhiliselt noortele on mõeldud ka festivali filmi- ja visuaalprogramm. 2006. aastast toimub tudengifilmifestival Vaata Beethovenit, kus filmitegijad kas vastanduvad või nõjatuvad Beethovenile visuaalsete kujunditega. Finaali valitud filmiideede teostamiseks antakse 2000 eurot. Beethovenist inspireeritud heli- ja videoinstallatsioone eksponeeritakse Bonni muuseumi- ja kontserdisaalides. Festivali programm on suursuguseid nimesid täis: Maurizio Pollini, Victoria Mullova, Sol Gabetta, Kent Nagano Mahleri kammerorkestriga, Andris Nelsons Birminghami sümfooniaorkestriga, Gustavo Dudamel Göteborgi sümfoonikutega jt. Beethoveni klaverisonaadid kanti ette ajaloolistel pillidel, esitajateks tunnustatud pianistid Andreas Staier, Christine Schornsheim, Mari Kodama, Ronald Brautigam, Alexander Melnikov ja Andrea Lucchesini. Festivalil esinesid tuntud stiilipiiride ületajad: Berliini Filharmoonikute 12 tšellisti, Racher Saxophone Orchestra, Ensemble Sarband jt. Eksootiline külaline oli Vietnami üliõpilastest koosnev Orchestra Campus. Saksamaa 135 orkestrist osales Beethoveni festivalil kuus. Tänavuse muusikapeo kulminatsiooniks oli Paavo Järvi ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen esitatud sümfooniate tsükkel. Suurte staaride kõrval kutsub Ilona Schmiel festivalile esinema ka uusi andeid. Aastal 2004 debüteeris Bonnis verinoor Venezuela dirigent Gustavo Dudamel, kes on praegu Euroopa lavadel üks nõutumaid klassikalise muusika dirigente. Eestlastest on Beethovenfestil üles astunud Anu Tali, Ilona Schmiel meenutab tema 2006. aasta kontserti väga soojalt. Anu Tali läks ajalukku ka esimese naisdirigendina Beethoveni festivalil. Paavo Järvi live Paavo Järvi kohta kehtib vana mõttetera prohveti tuntuse kohta mida kaugemal sünnimaast, seda kuulsam. Paavo Järvi oli tol septembrinädalal Bonnis nagu popstaar, tema plakateid lehvis vanalinnas rohkem kui Beethoveni pilte. Muusikaajakirjanikud ja festivali korraldajad rääkisid dirigendist imetlusega. Beethoveni sümfooniate tsükkel oligi festivali keskne ja enim reklaamitud ettevõtmine. Kontsertidest tegi veebiülekanded Deutsche Welle, neid võis vaadata HD-kvaliteedis kinodes Saksamaal ja mitmel pool mujal, lõppkontserti, kus kõlas ka Üheksas sümfoonia, sai jälgida ka Bonni turuplatsil. Festivali andmetel kuulis sümfooniaid otseülekandes 16 500 inimest ning turuplatsile kogunes 4500 kuulajat. Aprillis 2010 ilmub esitustest DVD ning Järvit saatis igal sammul Deutsche Welle võttegrupp, kes tegi dokumentaalfilmi. Beethoveni tsükkel oli Paavo Järvil orkestri Deutsche Kammerphilharmonie Bremen festivali juures resideerimise kulminatsioon. Sümfooniaid esitati neljal õhtul, 9. 12. septembrini, kavale lisatud instrumentaalkontserte mängisid Christian ja Tanja Tetzlaff, Lars Vogt ja Elisabeth Leonskaja. Üheksanda sümfoonia ettekandel osales solistide ansamblis Annely Peebo. Enne Bonni oli Deutsche Kammerphilharmonie Beethoveni tsükliga üles astunud Tokyos, Pariisis ja Salzburgis. Sümfooniad on Beethoveni loomingu tipp ning nende esitamine ja plaadistamine on üks tänapäeva dirigentide suurimaid väljakutseid, sest võrdluses ollakse kogu lindistatud muusikaaja- 58
Aplaus Beethoveni Üheksanda sümfoonia ettekandele Beethovenhalles. Paavo Järvi (ees keskel) ja solistid: Christiane Oelze, Annely Peebo, Simon O Neill ja Dietrich Henschel. Barbara Fromanni foto looga. Möödunud sajandi teisel poolel oli normiks Karajani romantiline tõlgendus. Viimastel aastatel on just Paavo Järvi üks neist dirigentidest, kelle maailmaklassika uusesitused on suunda näitavad, nendega võrreldakse teisi. Paavo Järvi sõnul on ta isa plaadikogu kaudu Beethoveni sümfooniate interpretatsioonidega kursis lapsest peale. Praegusel ajal on kaks teed, traditsiooniline ja ajalooteadlik variant, mis näeb ette ajastu pillide kasutamist. Järvi Beethoven ühendab neid kahte liini. Orkester mängib tänapäeva keelpillidel, kuid kasutab ajaloolisi trompeteid ja löökpille. Paljud orkestrid tavatsevad Beethovenit mängides kahekordistada puhkpillide koosseisu, et saavutada parem kõla tasakaal. Deutsche Kammerphilharmonie koosseis võimaldab Beethovenit esitada originaalilähedaselt, ilma suure volüümi ja romantilise retoorikata. Järvi eelistab kõla saavutamiseks orkestri Beethoveni-aegseid võimalusi. Järvi sõnul on Beethoveni sümfooniad dirigendile keeruline töö, sest iga muusik tunneb neid teoseid läbinisti ja teab, kuidas peab mängima. Eelarvamused ja eelhoiakud takistavad klassikalises muusikas uuenemist. Kuid traditsioon ei ole direktiiv, vaid vundament, väidab Järvi ajakirjanik Christoph Vratzile kavaraamatu intervjuus. Proovidel Bremeni muusikutega katsetasid nad mõnd sümfooniate episoodi Furtwängleri või Böhmi stiilis, et töötada välja oma isikupära. 59
Paindlikkus on muusika tõlgendamisel väga oluline. Järvi rõhutab kompromissivalmidust ja oma kogemuse usaldamist. Dirigendi sõnul on tema orkestril katsetamisjulgust, värskust ja vabadust. Paindlik orkester ei tähenda segadust. Beethoveni teose sisemine elu ja loogika on teistsugune kui näiteks Tüüri teosel, ütleb dirigent. Beethoveni festivalil on varemgi kõlanud helilooja kogutud sümfooniad, seda Prantsuse rahvusorkestrilt Kurt Masuri juhatusel. Kahte esitust võrreldes peab proua Schmiel Masuri ettekandeid traditsiooniliseks ja Järvi varianti nüüdisaegseks ning briljantseks. Ühes festivali eel avaldatud intervjuus tõi Schmiel näiteks Breemeni orkestri kehakeelt nad ei mängi kunagi mugavalt toolil istudes, vaid asetudes tooli servale ja maksimaalselt keskendudes. Muusikute kehakeel on tulemusega otseses seoses. Deutsche Kammerphilharmonie Bremen on ideaalne kammerorkester detailirohke, elus ja hasartse esituse ning erakordse kõlaga, mille baasiks tume madal ja siidine keelpilli-sound. Beethoveni sümfooniate tsükli apoteoossel lõppkontserdil kuulasin esimest poolt Beethovenhalles ja lõppvaatuseks, Üheksandaks sümfooniaks läksin Bonni turuplatsile live i jälgima. See vaatepilt tasus end ära. Millise pühendumusega inimesed platsil seisid! Valitses tõsine, peaaegu sakraalne meeleolu, vabaõhukontserdi kohta uskumatu rahu ja vaikus. Ei mingit vorstisöömist ega tuttavate otsingul ringiuitamist, nagu meil vabaõhuüritustel tavaline. Isegi suitsetajad hoidusid eemale ja juttu ei aetud. Selline on sakslaste distsipliin ja kultuuriharjumus. Fenomenaalne Deutsche Kammerphilharmonie Deutsche Kammerphilharmonie (Saksa Kammerfilharmoonia) asutas 1980. aastal Frankfurdis rühm üliõpilasi, kes otsisid endale väljundit. Alates debüüdist Lockenhausi festivalil 1984. aastal hakkas kollektiivi rahvusvaheline tuntus kiiresti tõusma. 1992. aastast on Saksa Kammerfilharmoonia seotud Bremeniga. 2004. aastal kutsus orkester endale peadirigendiks Paavo Järvi, kes võttis selle ametikoha üle tollal kahekümne kaheksa aastaselt briti dirigendilt Daniel Hardingilt. Orkester on maailmas palju kõneainet andnud nii oma erakordse kunstilise taseme kui ka omandivormi poolest, ja need kaks on omavahel seotud. Orkester on äriühing, mille omanikud on muusikud, kelle elu sõltub otseselt kollektiivsest muusikalisest tasemest, turundus- ja juhtimisedust. Küsisin orkestri direktorilt Albert Schmittilt, kuidas toimub tegevuse planeerimine ja kunstiliste otsuste langetamine. Vastuseks sain teada, et orkester suudab eksisteerida ilma astmelise kõrgema pooleta ja töötada meetodil, mida meil tavatsetakse irooniliselt Novgorodi veetšeks nimetada. Kolmkümmend seitse muusikut langetavad üheskoos otsuseid, alates kunstilise juhi valimisest kuni repertuaari ja kontserdiplaanini. Kehtib tavaline demokraatia, rääkis Albert Schmitt, enamuse hääl jääb peale. Ta lisab, et alguses võtsid koosolekud palju aega, kuid nüüd on nad õppinud efektiivselt töötama. Festivali sümpoosioni üks diskussioone oligi pühendatud orkestrite erinevale töövormile; laval olid kõrvuti n-ö tavalise orkestri muusikud ja direktor ühest võimsamast Saksa raadiojaamast Westdeutscher Rundfunk (WDR) ning Bremeni sõltumatu Kammerphilharmonie inimesed. Mõlemad väljendasid ühtmoodi rahulolu loominguliste püüdluste teostamisel. Raadio orkestrandid hindasid kõrgelt oma tööga kaasnevaid sotsiaaltagatisi ja küsisid teiselt poolelt, kuidas neil on võimalik muusikuid pensionile saata. Me pole 60
Andrea Thilo usutleb sümpoosionil kontserdiagentuuri Harrison/Parrott juhti Jasper Parrottit. Tiia Tedre foto praegu sellele mõelnud, ütles sõltumatu orkestri muusik, meil on praegu teised ülesanded. Muusikute asi pole teenida raha, vaid muusikat, lausus Albert Schmitt diskussioonilavalt. Ta rääkis sellest, et muusikud pole lihtsalt ressurss, mida tootmises kasutada, vaid orkestrantide töös on palju metafüüsilist, mida ei tohi alahinnata. Orkestrite rahastamine ja struktuur on Saksamaal väga oluline asi. Alles kümme aastat tagasi oli Saksamaal 169 orkestrit, nüüd 135. Tähtsamad orkestrid kuuluvad ringhäälingukompaniidele ja muusikakollektiivid haukavad suure osa, ligi kakskümmend protsenti, ringhäälingu eelarvest, samal ajal kui programmi tulemit saab neilt kõigest umbes poolteist protsenti. Kui elav on klassikalise muusika alane diskussioon Saksamaal? Põhiliselt käibki debatt orkestrite finantseerimise või struktuuri ümber. Teatavasti on lihtsam rääkida rahast kui sisust. Ilona Schmieli sõnul on lehtedes üha vähem ruumi kontserdikajastustele ja hinnangut andvaid arvustusi ilmub harva. Kuhu suundub kontsert? Teist korda toimus Beethoveni peo raames sümpoosion teemal Kontserdi tulevik ja tulevikukontsert. Kontserdielu väljavaateid vaagisid muusikamänedþerid, toimetajad ja ligi viiskümmend ajakirjanikku. Kohal oli ka aktiivseid linnakodanikke, keda huvitas uus kavandatav kontserdimaja. Sümpoosioni moderaator oli endine telestaar Andrea Thilo, kes on kiire ja intensiivne ning samas väga kompetentne kultuuritööstuse alal. Laval diskuteerisid muusikategelased, näiteks nimekas saksa muusikateadlane professor Helga de la Motte- Haber, kontserdiagentuuri Harrison/ 61
Arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects loodud Bonni uue kontserdimaja projekt. Foto: Zaha Hadid Architects Parrott juht Jasper Parrott, orkestrite esindajad ja muusikajuhid. Thilo oli meister välja hüüdma provokatiivseid vaatenurki ja vabastama mõttestampidest. Pärastlõunal jagas ta kuulajad diskussioonirühmadesse ja summeeris maailmakohvikus esile toodud ootused, ideed ja küsimused. Millised funktsioonid ja missugune atmosfäär peavad olema kontserdimajal? Bonnis on see teema väga aktuaalne, sest peatselt algab uue kontserdimaja ehitus ning arhitektuurikonkursil valiti välja kaks atraktiivset projekti. Ilona Schmiel ütleb, et kontserdimaja peaks alati olema inimestele avatud romantiline paik. Praegune viiskümmend aastat tagasi ehitatud Beethovenhalle on väljast igav ja keskpärase akustikaga hoone. Pealegi on Reini kaldal asuv kontserdihall jõe poole seljaga. Maailmakohviku diskussioonil leiti, et kontserdimaja ei pea olema professionaalide töökoht, vaid publikut kaasav kultuurikeskus, mille uksed on kogu aeg valla. Kirjeldati praegust olukorda, mis tuleb meilegi tuttav ette kontserdimajas pole mõnusat kohvikut, kus kontserdimuljeid vahetada, raske on leida kesklinnas parkimiskohta. Kontserdi lõppedes tühjendatakse maja kähku ja kõrgendatud meeleolus kuulaja satub pimedale tänavale külma kätte bussi ootama või on tema auto teisaldatud Kontserdimaja ise peab olema kunstiteos ja pakkuma meeldivat keskkonda erinevatele kultuuriliikidele ning kultuuritarbimisele, näitustest raamatukoguni, arvasid Bonni elanikud. Arvatavasti ei pidanud nad silmas, et kontserdimajas peaks olema näiteks kolmkümmend seitse kauplust Sellest, kuidas arenes välja kontserdimaja ja kujunes kontserdi institutsioon, rääkis sümpoosionil muusikateadlane Helga de la Motte-Haber. Kontserdi praegune vorm on pärit 1850. aastatest, mil kristalliseerus orkestri koosseis ja häälestus ning rajati kirikuid matkivaid nelinurkseid kontserdisaale. 62
Arhitektuuribüroo Hermann & Valentiny and partners loodud Bonni uue kontserdimaja projekt. Foto: Hermann & Valentiny and partners Kontinentaalse Euroopa klassikalise kontserdisaali näide on 1781 Leipzigis valminud Gewandhausi 400-kohaline saal. XX sajandil püstitatud amfiteatri tüüpi kontserdimajad püüdsid mahutada rohkem publikut ja lähendada esinejat kuulajatele. Pärast sõda väljus uus muusika kontserdisaalidest klubidesse ja festivalidele ning saalikontsert muutus üha museaalsemaks. Mõtlema panev oli ka kontserdirepertuaari statistika üle 150 aasta kõlavad saalides samad teosed. Kontserdisaalide vaieldamatu kuningas nii Ameerikas kui Euroopas on olnud just Beethoven tema teosed hõlmasid esikoha kunstitemplite pleilistis. Kontsert vajab paradigma muutust, sest klassikalise muusika auditooriumi hakkab kujundama kuulaja vanuses 60+ ehk esimene popmuusika saatel üles kasvanud põlvkond. Kultuuritarbija käitub nüüdisajal kui omnivoor ning vajab erinevaid kultuuritooteid. Klassikalise muusika publik on hakanud üha kiiremini kahanema. De la Motte-Haber viitas Allensbachi demograafiainstituudi uurimusele, mis väitis, et kui 1980. aastal huvitus 18 protsenti kultuuritarbijatest klassikalisest muusikast, siis 2007 vaid 12 protsenti. Kultuurispektri nõrgim lüli on nüüdismuusika, mida tahab kuulata vaid kaks protsenti kultuuripublikust. Moodne muusika vajab kontekstualiseerimist ja sündmuslikkust. Klassika viimine saalidest välja ei too inimesi kontserdile. Kontsert kui muusika ja kuulaja kohtumine otsib uut kooskõla ja tasakaaluasendit. Beethovenfest on selle suurepärane näide. 63