EESTI ETTEVÕTLUSKÕRGKOOL MAINOR. Disaini Instituut. Disain loovettevõttes. Helen Laos PEEGLI- JA KLAASITOOTMINE EESTIS. Lõputöö

Transkript

1 EESTI ETTEVÕTLUSKÕRGKOOL MAINOR Disaini Instituut Disain loovettevõttes Helen Laos PEEGLI- JA KLAASITOOTMINE EESTIS Lõputöö Juhendaja : Ülle Linnuste, MA Tartu

2 RESÜMEE Lõputöö koosneb kahest osast: teoreetiline osa, mis on uuring teemal Peegli- ja klaasitootmine Eestis ning praktiline osa, mis sisaldab peeglikavandamise kontseptsiooni, kavandamise probleeme ja peeglivalmistamise kirjeldust. Teoreetilises osas keskendus diplomand peeglite, peegelklaasi ja klaasist tarbeesemete tootmisele Eestis alates 17.sajandist. Väikesed klaasivabrikud, mida Eestis on olnud ajaloo vältel mitmeid, on samaaegselt tootnud erinevaid klaastooteid, mistõttu on osutunud vajalikuks käsitleda teemat mitte toodetest, vaid tootjatest lähtuvalt. Eesti omamaise tööstuse ja tarbekaupade tootmise areng ei ole üksnes tööstuse ajaloo teema, vaid see on osa ka Eesti disaini ajaloost. Eesti disaini ajaloo koostajad on käsitlenud klaasi ajaloo osas Lorupi klaasitehast ja tehast Tarbeklaas, ent need mõlemad olid Rõika-Meleski Klaasivabriku järglased. On kahetsusväärne, et omal ajal nii võimsa klaasivabriku, nagu seda Rõika-Meleski klaasivabrik oli, toodetest pole tänaseks säilinud peaaegu mingeid materjale. Seetõttu ongi enamus seal toodetud esemetest nähtaval vaid Eesti kodudes ja Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis. Praktilise tööna kavandas ja lasi valmistada diplomand peegli, mille eeskujuks olid Meleski klaasivabriku muuseumis välja pandud peeglid. Kavandamisel võttis diplomand ornamentika osas eeskuju Theodor Ussisoo töövihikutest ja tema mööblikavanditel kasutatud juugendornamentidest. Töös sisalduv illustratsioonmaterjal fotodena on valdavas osas diplomandi enda tehtud.

3 RESUME Die vorliegende Abschlussarbeit besteht aus zwei Teilen: aus einem theoretischen Teil, der sich mit der Untersuchung,,Spiegel- und Glasproduktion in Estland befasst und aus einem praktischen Teil, der die Konzeption des Spiegelentwurfs, die Probleme des Entwerfens und die Beschreibung der Herstellung der Spiegel enthält. Im theoretischen Teil konzentrierte sich die Verfasserin auf die Produktion der Spiegel, des Spiegelglases und der Konsumgüter aus Glas seit dem 17.Jahrhundert in Estland. Die kleinen Glasfabriken, die in der Geschichte Estlands gewirkt haben, haben gleichzeitig unterschiedliche Glasprodukte hergestellt. Deswegen war es notwendig das Thema nicht von Produkten sondern von den Herstellern ausgehend zu behandeln. Die Entwicklung der Herstellung der eigenen estnischen Industrie und Konsumgüter ist nicht nur ein Thema für die Geschichte der Industrie, sondern es ist auch ein Teil der Geschichte des estnischen Designs. Die Verfasser der Geschichte des estnischen Designs haben im Teil der Glasgeschichte die Glasfabriken von Lorup und,,tarbeklaas erwähnt, aber die beiden waren die Nachfolger von Rõika-Meleski Glasfabrik. Es ist bedauernswert, dass von so einer mächtigen Glasfabrik, wie die Glasfabrik von Rõika-Meleski war, fast keine Produkte erhalten geblieben sind. Deswegen ist es möglich, die Mehrheit der dort hergestellten Gegenstände in estnischen Heimen und im Heimmuseum der Meleski Glasfabrik, zu sehen. Als praktische Arbeit entwarf und stellte die Diplomandin einen Spiegel her. Als Vorbild galten die im Museum der Meleski Glasfabrik exponierten Spiegel. Beim Entwerfen der Ornamentik benutzte die Diplomandin Jugendornamente als Vorbild. Diese Ornamente stammten aus den Arbeitsheften und Möbelentwurfen von Theodor Ussisoo. Die Photos als Illustrationen, die in der vorliegenden Arbeit benutzt wurden, hat die Diplomandin gröβtenteils selbst gemacht.

4 SISUKORD SISSEJUHATUS PEEGLI JA KLAASI TÄHENDUS KULTUURIAJALOOS Peegli tähtsus ja tähendus Peeglitootmise algus Euroopas Klaasi tähtsus ja tähendus Klaasitootmise algus Euroopas PEEGLI- JA KLAASITOOTMINE EESTIS Klaasimeistrite tsunfti asutamine Eesti aladel Klaasivabrikud Utsalis ja Laashoones Peegliklaasitöökoda Tirnas Rõika-Meleski peegli- ja klaasivabrik Peegli- ja klaasitootmine Rõika-Meleski vabrikutes Rõika-Meleski peegli- ja klaasivabriku tooted Vabrikutööliste elukorraldus Rõika- Meleski vabrik Peeglivabrikute sündikaadis Rõika-Meleski vabriku tegevus Eesti Vabariigis Meleski vabrik Johannes Lorupi juhatuse all Rõika- Meleski vabrik peale Eesti okupeerimist Johannes Lorupi klaasivabrik Tehas Tarbeklaas PEEGLI VALMISTAMINE Peegli kavandamise etapp Peegli valmistamise etapp... 37

5 KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS Illustratsioonide loend...45 LISA 1. Klaasitootmine keskaegses Euroopas...46 LISA 2. Klaasikojad Eestis...48 LISA 3. Nimesaamislugu...49 LISA 4. Klaasivabriku tooted Meleski Klaasivabriku muuseumi fondides LISA 5. J. Lorupi klaasivabriku tooted LISA 6. Tehase Tarbeklaas tooted LISA 7. Peeglikavandid ja ornamendid... 57

6 SISSEJUHATUS Minu lõputöö eesmärgiks oli uurida peeglite ja klaasitootmise alguse ajalugu ning lähemalt käsitleda peegli- ja klaasitootmise ajalugu Eestis. Juba enne lõputöö kirjutamist puutusin kokku Meleski klaasivabriku ajalooga ja nägin seal valmistatud tooteid. Eesti ühe vanima vabriku, nagu seda on Meleski peegli- ja klaasivabrik, saatus ei jäta ükskõikseks ühtki Eesti inimest. Seetõttu valisin oma lõputöö teemaks uurida selle vabriku ajalugu ja tutvuda seal valmistatud toodetega. Kuna Meleski-Rõika Klaasivabrik oli tsaari-venemaal suuruselt teine ja Baltimaade suurim manufaktuur, mis andis tööd mitmele põlvkonnale, siis olen sellel pikemalt peatunud. Väike ettevõte suutis jätta kordumatu jälje Eesti omamaise tööstuse ajalukku. Kuigi enamjaolt tuntakse vabrikut kui Meleski Klaasivabrikut, siis tegelikkuses ei ole võimalik rääkida eraldi Meleskist või Rõikast, kuna nad olid tegelikult ühe vabriku kaks haru, mis täiendasid teine- teist. Väikesed klaasivabrikud, mida Eestis on olnud ajaloo vältel mitmeid, on samaaegselt tootnud erinevaid klaasitooteid, mistõttu on osutunud vajalikuks käsitleda teemat mitte toodetest, vaid tootjatest lähtuvalt. Eesti omamaise tööstuse ja tarbekaupade tootmise areng ei ole üksnes tööstuse ajaloo teema, vaid see on osa ka Eesti disaini ajaloost. Eesti disaini ajaloo koostajad on käsitlenud klaasi ajaloo osas Lorupi klaasitehast ja tehast Tarbeklaas, ent need mõlemad olid Rõika-Meleski Klaasivabriku järglased. On kahetsusväärne, et omal ajal nii võimsa klaasivabriku, nagu seda Rõika-Meleski klaasivabrik oli, toodetest pole tänaseks säilinud peaaegu mingeid materjale. Seetõttu ongi enamus seal toodetud esemetest nähtaval vaid Eesti kodudes ja Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis. Allikmaterjalidena kasutasin põhiliselt Meleski Klaasiajaloo Seltsi valduses olevaid teavikuid, millele lisaks sain informatsiooni ka inimestelt, kes on seotud vähemal või rohkemal määral Rõika-Meleski klaasivabrikuga. Allikmaterjalidena kasutasin ka ajalooraamatuid, töövihikuid, ajakirju ja veebilehekülgi. Missugused olid Meleski vabriku tooted, sellest sain ülevaate Meleski Klaasivabriku muuseumis. Tegelikult on igas vanemas Eesti kodus olemas Meleski tooteid: vaagnad, karahvinid, soolatopsid, lambiklaasid, jõuluehted, seinapeeglid. Meleski vabriku tooted on armsad ja kodused. Oma lõputöö praktilise osana kavandasin seinapeegli, mille juures võtsin eeskuju Meleski peeglitest. Teemavalikut ajendas armastus vanade, korralikult ja kaunilt tehtud asjade vastu. Oli olemas ka Meleski peegel, mille võtsin eeskujuks ja millele hiljem lisandus teisigi eeskujusid nii fotodelt, piltidelt kui joonistustelt. 6

7 Teemasse süvenedes püüdsin uurida peeglite ajalugu üldiselt, peegliga seotud uskumusi, peeglite funktsiooni ruumis ja peeglite tulemist Eestisse. Peegli ajalugu ei piirdu kaugeltki ainult klaasi hõbetamisega, vaid ulatub aega, kus inimesed oma peegeldust järvepinnalt vaatasid. Kuna peegel on alati olnud tähendusrikas ese, siis on siin töös antud ka ülevaade mõningatest peegliga seotud arusaamadest ja uskumustest. Praktilise töö jaoks sain inspiratsiooni üleeelmise sajandi lõpul ja eelmise sajandi algul valminud peeglitest. Seejuures uurisin ka mööbli ajalugu ja stiile tutvustavaid materjale, et kujundada peegel, mis meenutaks 19.sajandi lõpu furnituuri ja võiks meeldida tänapäeva inimestele. Oma uurimustöö läbiviimiseks kasutasin erinevate uurimismeetodite kombinatsiooni. Kasutasin empiirilist ja andmekogumismeetodit ning rakendust loovat analüüsimeetodit. Minu töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis käsitlesin peegli ja klaasi tähtsust ja tähendust Euroopa kultuuriajaloos ning nende tootmist. Teises peatükis käsitlesin peegli ja klaasitootmist Eestis, püüdes anda sellealast ülevaatlikku pilti kuni kaasajani. Kolmandas peatükis esitasin oma peegli kavandamise lähtealused, analüüsisin peegli valmimisega seotud probleeme ning kirjeldasin praktilise töö käiku. 7

8 1. PEEGLI JA KLAASI TÄHENDUS KULTUURIAJALOOS Alustan seda peatükki lõiguga ajakirjast Avenüü: Mina ja peegel. Istume vastastikku ja vaatame tõtt. Täna näen end hoopis ilusamana kui eile, hoopis teistmoodi, kui sisesilmaga vaadates. Mõned kurvad kurrud ninajuurel, aga silmis on tuld. Täna olen terviklik ja ihaldusväärne. Mida pikemalt ma peeglisse vaatan, seda enam pilk ähmastub. Korraga ei ole ma enam kahemõõtmeline kujutis. Olen peegli sees. See on põnev ja ohtlik. (Taruste, 2007: 92) 1.1. Peegli tähtsus ja tähendus Peeglid on alati ümbritsetud legendide ning müstiliste juhtumitega. Nad on alati meelitanud inimesi mingi saladuslikkusega. Kaasaegses maailmas, kus vanad ebausud ei mängi nii olulist rolli, täidavad peeglid siiski tähtsaid funktsioone kaunistavad ruume, teevad selle vaateliselt suuremaks, heledamaks. Just sellepärast ei lähe peeglid kunagi moest välja ning on alati aktuaalsed igas elamus. Kitsast koridori võib laiendada suurte peegelpaneelidega, pimedat elutuba saab muuta elavamaks peegliga suurtes raamides, mis sobivad mööbliga kokku. Peeglid võivad olla erinevad kujult ja suurustelt, ümbritsetud sepistatud-, plastik- või puuraamiga, võivad olla ka ilma raamideta. Tavaliselt suhtutakse peeglisse kui osale mööbligarnituurist, kuid tegelikult on peeglid iseseisvad elemendid, mille abil võib saavutada väga üllatavaid tulemusi, eriti kui kaasata sellesse mänguprotsessi valgus ja värvid. Tänapäeval ei täida peeglid üksnes tarbeesemeks olemise või dekoratsiooni eesmärki. Tihti kasutatakse suuri peegelpindasid väikeste ruumide optiliselt suuremaks muutmiseks. Tänapäeva kõrge kvaliteedilised peeglid ei tekita kõverpeegli moonutavat efekti, kui valida sobilik paksus ja jälgida paigaldusjuhiseid. (peeglid ) 1.2. Peeglitootmise algus Euroopas Peegli ajalugu ulatub aega, mil inimene märkas esmakordselt iseenese peegeldust jões, järves või just seks otstarbeks rajatud tumedapõhjalistelt veesilmadelt. Nii on L.Meister kirja pannud aastal sellised read: Peegli kohta ei teata midagi erilist. Peegel on Saaremaale sisserännanud alles 19.saj. lõpu poole. Varem vaadati taari (kalja) kibust, kas 8

9 rätik on ilusti peas. ( RMK II 6, 107/8(54)). Kas see oli eneseimetlus või maagia, aga selle enda lähedal hoidmiseks hakatigi otsima ja leiutama esemeid, mis peegeldaksid. (Taruste, 2007: 93; Kross, 2010: 115). Iidseid, poleeritud kivist- obsidaanist peegleid, mis olid olemas juba 6000 aastat ekr., on leitud Anatooliast (tänapäeva Türgi), paar tuhat aastat nooremaid, tasapinnaliselt poleeritud vasest ja pronksist peegleid, mis olid enamjaolt ovaalsed või ümmargused, Egiptusest, ning pronkspeegleid Hiinast ja Indiast. Joonis 1. Pronks peegel Hiinast (mirrors ) Joonis 2. Egiptuse peegel (mirrors ) Egiptuse klaasitootmise õitseaeg oli e.m.a. (Klaasimuuseum, 2005: 8) Roomas hakati käsipeegleid valmistama ka hõbedast, kullast ja tinast. (Taruste, 2007: 93; Kross, 2010: 115) Obsidaanist peegleilt paremini nägemiseks võidi neid ka märjaks teha. (mirrors ) Erinevate allikate põhjal hakati metalliga kaetud peegleid kasutama 11. sajandil või 12. sajandi lõpul. Euroopa klaasimeistrid 9

10 täiustasid 11. sajandil klaaspeeglite tootmist, kattes klaasi tina- ja elavhõbedasulamiga. Peegleid tehti esialgu puhudes. Puhuti suur, umbes 1,5 meetri suurune mull, millelt eemaldati otsad, lõigati katki ja triigiti (Meleski Klaasiajaloo Selts, ). Esialgu kaeti peeglitegemiseks klaas elavhõbedaga. Elavhõbedat kasutati ka nn. talupoja hõbeda tegemiseks, mis tähendas, et klaasist puhuti kahekordsed esemed ja seest kaeti elavhõbedaga, mille tulemusena nägi ese välja nagu hõbedast. (Meleski Klaasiajaloo Selts, ) Sama peeglitegemise meetod oli kasutusel kuulsates peeglitootmise keskustes nagu seda olid Veneetsia ja Nürnberg. Samal ajal pakkusid neile konkurentsi ka Saint-Gobain Pariisis ja Bohemia. Veneetsiast kujunes klaasitootmise keskus, kuid tuleohutuse eesmärgil viidi klaaspeeglite tootmine üle Murano saarele, kus teati täiuslike peeglite valmsitamise saladust (Kross, 2010: 115). Peale 17. sajandil Prantsuse troonile tõusnud toredust ja luksust armastava monarhi Päikesekuningas Louis XIV jaoks Versaille lossi dekoreerimiseks luksuslike, suurepärase kvaliteediga peeglite valmistamist ja nendega lossi kaunistamist osati õige pea häid peegleid teha ka Londonis ja Pariisis (Taruste, 2007: 93; Kross, 2010: 115). 17. sajandi lõpus sai hõbedastest, eebenipuust, elevandi- ja kilpkonnaluust raamidega peeglitest oluline dekoratiivne ruumiosa. Peeglite tootmistehnoloogia oli tol ajal ülimalt keeruline, aeganõudev ja äärmiselt ebatervislik. (Taruste, 2007: 93) Peeglite keemilisel protsessil hõbetamine algas alles 19. ndal sajandil. Selle tehnoloogia leiutaja oli sakslane German Justus von Liebig aastal. (mirrors ) Kaasajal toodetavate peeglite puhul on tegemist uue keskkonnasõbraliku põlvkonnaga. Peeglite tootmiseks ei kasutata enam vaske ja tina, vaid klaas kaetakse hõbedakihiga ning seejärel mitme kaitsva värvikihiga. Tänapäevaste peeglite puhul liidetakse lehtklaas vaakumiga sulatatud alumiiniumi või hõbedaga omavahel kokku. (mirrors ) 10

11 1.3. Klaasi tähtsus ja tähendus Klaas on põnev asi. Klaas ühendab esteetilise elegantsi funktsionaalsusega, pakkudes loovaid kujundusvõimalusi erineva läike, värvide ja pealispinna struktuuri abil ning mängeldes läbipaistvuse ja läbikumavuse piiril. Õigesti kasutatuna on klaas suurepärane interjööri kujundusmaterjal. Klaasil on mitmeid valdkondi: tahvel- ehk lehtklaas, mida kasutatakse akna-, peegli- ja vitriinklaasina, konstruktsiooni ja dekoratiivmaterjalina; pudelid ja purgid; lauanõud; ehted; isolaatorid; klaasvatt jne. Tootmiseks kasutatakse klaasmassi puhumist, pressimist ja õhujoas pihustamist. Klaas koosneb erinevatest oksiididest, millest suurema jao moodustab ränioksiid. Lubjakivist saadavat kaltsium- ja magneesiumoksiidi kasutatakse põhiliselt tahvelklaasi ja pudeliklaaside valmistamiseks. Kristallklaasi valmistamiseks kasutatakse plii-, baarium- ja magneesiumoksiidi. Värvide andmiseks kasutatakse erinevaid metalliühendeid. (Klaasimuuseum, 2005: 6-7) Klaas võib olla söövitatud, mustriline, värviline või trükitud, kuid samal ajal siiski ohutu ja turvaline. Tänapäeval toodetakse erinevaid klaasiliike nagu kirgas klaas, floatklaas, toonitud klaas, matt klaas, musterklaas, armeeritud klaas Klaasitootmise algus Euroopas Klaas 1, vanim tehismaterjal, leiutati V-IV aastatuhandel ekr. Egiptuses ja Mesopotaamias. Iidseimad klaasesemed on helmed, amuletid jm.ehted. Vanimad teadaolevad õõnesvormid, sulast värvilisest läbipaistmatust klaasist vormitud pudelid ja vaasikesed, pärinevad II aastatuhande keskpaigast ekr. Egiptusest ja Süüriast. Klaasi leiutamine on kahtlemata üks olulisemaid saavutusi kultuuriajaloos. Nii tavalise materjali nagu liiva sulatamisel saadi aine, mis omandas üllatava välimuse. Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistasid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud kiilkirjas, mis teeb neist arusaamise väga raskeks, ja näitab kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. (Antiigileksikon,1979: 252) Selleks, et ülevaadet saada klaasmeistrite tsunftidest Eesti aladel on vajalik alustada keskaegse klaasivalmistamise ühest tähtsaimast paigast 13.saj. II poolel, milleks on Kesk- 1 Klaas ( lad. glaesum merevaik ). 11

12 ja Lõuna-Saksamaa metsarikkad mäestikud ning Böömimaa. Tähtsaimaks piirkonnaks keskajal, mis puudutas klaasikodasid, kujunes Spessart (Grimm, 1977). Meleski Klaasiajaloo Seltsi valduses olevates, Grimmi koostanud materjalides on detailset teavet klaasitootmise kohta keskaegses Euroopas. ( Lisa 1) 12

13 2. PEEGLI- JA KLAASITOOTMINE EESTIS Kõige varasemad andmed klaasitootmise kohta Eestis pärinevad 17.sajandist. Varaseim klaasikoda asutati Jakob de la Gardie eestvõttel Hiiumaal, Hüti küla lähedal. Vaheaegadega tegutses see aastatel Hiiumaal klaasimanufaktuuri loomise eeldusteks tuleb pidada ühendusteede ning meresadama, odavamate klaasisortide valmistamiseks kõlbliku tuiskliiva ja hea savi, metsamaterjali ning kohaliku abitööjõu olemasolu. Toodangu moodustasid aknaklaas, laboratooriumi- ja apteeginõud, mitmesuguse otstarbega pudelid ning joogiklaasid. (Möldre, 2005) Eesti- ja Liivimaal oli klaasitööstuste rajamiseks oli 18.sajandil olemas mitmeid soodsaid tingimusi. Kuna 18. sajandini oli klaasikodade asukoha valikul määravaks küttematerjal puit, ning seda oli Eesti- ja Liivimaal sel ajal ülirohkelt, siis sai see märgutuleks mitmetele Balti suurmaaomanikele, kes olid huvitatud oma suurte metsamassiivide tulusaks ärakasutamisest (Amelung, 1887: 43-45). Ka vajalikku potast oli võimalik maal toota, ning kuna kohapeal leidus samuti klaasitootmiseks sobilikku liiva, olid tingimused ideaalsed. Klaasitootjate arv Eestis on olnud alates 17.sajandist suur. Järvakandi Klaasimuuseumi andmetel (Klaasimuuseum, 2005: 22-23) on neid olnud 45. ( Lisa 2) Joonis 3. Klaasikodade paiknemine Eesti aladel (Klaasimuuseum, 2005: 22) Pärast Põhjasõja ( ) rüüstamisi ja aasta katku, kui maa oli inimestest praktiliselt tühi, alustati Läänemere provintsides ülesehitustöödega. Päris arvestatava panuse selleks andsid 18. saj. keskpaigas Saksa aladelt teeleasunud ümberasujad. Enamus neist olid vabriku- ja käsitöölised mitmesugustelt elualadelt. Lõuna-Liivimaal oli vähesel määral ka talunikest asunikke. 13

14 Tänu provintsides toimuvatale ülesehitustöödele pärast 18. saj. keskpaika oli vajadus klaasi järele suur, klaasi vajati ka uute härrasmajade püstitamisel rüütlimõisates. Turg puhutud klaasi ja tahvelklaasi jaoks oli olemas ka linnades. Erinevat liiki klaastoodetele pakkus suurt turustamisvõimalust aastal tsaar Peeter Suure residents Peterburis. Võimalused paranesid veelgi Katariina II valitsemisajal ( ), kelle jaoks oli riigi väljaehitamine ja pealinna kaunistamine esiplaanil. 1780ndatel kehtestas Katariina II luksuskorraldused ukaasi, millega piirati välismaiste luksuskaupade soetamist ning kohustati edendama samade asjade siseriiklikku tootmist. Mainitud seaduse alla kuulusid ka erinevad klaastooted. Kuna keisrinna soovis omal maal klaasitootmist arendada, siis raskendas ta klaasi importi igal võimalikul viisil, kehtestades kõrged tollimaksud Klaasimeistrite tsunfti asutamine Eesti aladel Klaasitööstuse ajalise arengu Eesti- ja Liivimaal võib jagada kolme etappi. Esimene etapp algas Rootsi valitsemise ajal enne 17.saj. keskpaika ja ulatus Põhjasõjani. Teine etapp hõlmas 18.saj. kuni aastani Kolmas etapp järgis juba moodsat tööstuslikku arengut. Selles osas, et Põltsamaa ja Võrtsjärve vahelisel alal tekkis märkimisväärne klassitööstus, ning siia saabusid klaasivalmistajaid Saksamaalt, kuulub suurem au major Woldemar Johan Lauw le. Aurora von Fick iga abielludes sai temast Vana-Põltsamaa omanik. Agaralt asus ta restaureerima Põltsamaa lossi, mis näinud välja nagu Versailles loss, kuid väiksem. Et restaureemiskulusid katta, otsustas Lauw rajada tulutoovaid tööstusharusid, milledeks olid ndail juba portselanivabrik, tärklise- ja puudrivabrik, valukoda, nahaja peeglivabrik Klaasivabrikud Utsalis ja Laashoones Lauw ja tema naisevend, Jacob Heinrich von Lilienfeld ( ), kes oli Uue- Põltsamaa mõisa omanik, viisid piirkonna suure tööstusliku õitsenguni. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Grimm, 1977) Äramainimist väärib tema rajatud klaasimanufaktuur, milles tema tegevuse võib jagada kaheks: 1) klaasikoja rajamine Pedja jõe ääres Utsalis 1760, 2) teise klaasikoja, Laashoone, rajamine aastal Vana-Põltsamaa metsas. 14

15 Laashoone klaasikoja tööd juhatas meister Göschel. Edasised klaasivalmistaja olid siin veel Johann-Friedrich Briesemeister, Joseph Liphardt, Johann-Georg Liphardt, Anton Stichorn, Johannes- Georg Drewing, Heinrich Staack, Johann-Heinrich Albrecht ja Caspar Hagen. Loetletutest mõned olid varem olnud töötanud Gorodinka ja Piirsalu klaasikodades. Enamus nendest pärinesid Mecklenburgist. (Amelung, 1892: 24-25) Toodangus olid erineva otstarbega pudelid, piimakausid, apteeginõud ja purgid, valmistati ka aknaklaasi, samuti õhukest klaasi tõllaakendele, kuid neid siiski märkimisväärselt vähem. Kasutati peent heledat, samuti tumedat, oranži klaasiliiva, mis ei olnud kohaliku päritoluga. Heledat klaasi keedeti puhtast Võrtsjärve liivast. Värvusetut klaasi keedeti Hollandi ja Saksamaa liivast, mis laevadega Pärnusse toodi. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Roosmaa, 1969) Laashoone vastas, Põltsamaa jõe teisele kaldal, töötas potasevabrik aastal lasi von Lauw Laashoone klaasikoja seisata. Seisatud tehase töölised leidsid tööd Kursi mõisa klaasikodades. Lauw klaasitööstuse teine etapp algab aastaga Kärevere ja Laeva mõisates, mille tihedatesse metsadesse oli juba 1765.aaastast alates rajatud kolm klaasikoda. Tirnas asuv klaasikoda jäi ka käiku. Laevas toodeti tavalist aknaklaasi ja pudeleid. Tirna klaasikoda, mis oli rajatud 1769, sai von Lauw l ümberkujundatud valge klaasi tootmiseks. (Amelung, 1892: 28) Nagu Hupel 1777.aaastal kirjutab, toodeti siiani Liivamaal ainult harilikku, halva kvaliteediga valget ja rohelist klaasi. Paljud Laashoones ja Kursi kojas töötanud klaasivalmistajad siirdusid Kärevere ja Laeva klaasikodadesse. Seetõttu suleti Kursi klaasikoda 1782.a Peegliklaasitöökoda Tirnas Saksmaalt juurdetulnud klaasivalmistajate kaasabil õnnestus Tirnas toota korralikku valgest klaasist aknaklaasi (Amelung, 1892: 27-28). Edust jõudu saanuna otsustas von Lauw Tirna ümber orienteerida peegliklaasikojaks. Kamarisse rajati lihvimiskoda, Vana- Põltsamaale rajati peeglite poleerimiseks, ning elavhõbeda ja tinakihiga katmiseks töökoda. Tööd alustas Tirna-Kamari-Põltsamaa peeglivabrik (Spiegelfabrik Tirna- Kammar-Oberpahlen). 15

16 Parimaid klaasimeistreid üritas von Lauw oma aastal rajatud peeglimanufaktuuri tarvis värvata Peterburi lähedal asuvatest Dobrofka kodadest. Klaasikodasid, kus ühtlasi töötasid nüüdseks ka temale Saksamaalt järgi tulnud pojad, juhtis Johann Fleckenstein aastal alustas tema kõrval tööd teine meister- Staack. Klaasikojas töötas 18 saksa meistrit ning 60 käsitöölist- sakslased, vabad eestlased ja soomlased, ning pärisorjadest talupojad. Lisaks neile vedasid eesti töölist kohale puid, liiva ja muud klaasitootmiseks vajaminevat. (Hupel, 1774: 499) Kamari peeglilihvimiskoda juhatas meister Franz Ferlemann. Oli tavaline, et oskustöölised olid tol ajal sakslased, kuid uuendusena töötasid Kamaris sel ajal käsilihvijatena ka 10 eestlast ja 10 venelast. Tööl olid ka mõned eestlastest käealused. Saksa oskustöölised kandsid hoolt poleerimise, katmise ja fassettimise eest. Manufaktuuri juhtis Dobrofkast pärit lihvimismeiter Poppe. Manufaktuuris toodeti peeglite kõrval värvitud aknaklaasi, pudeleid ja muid nõusi. Kaupa müüdi nii Moskvas, Tallinnas, Riias, Tartus kui ka Narvas, kuid põhituruks oli Peterburi. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Roosmaa, 1969) Kuigi turgu oli, ei läinud ettevõttel hästi ja saabus kriis mille tagajärjeks oli pankrot. Aastal 1786 suri ka major von Lauw. Kuigi ettevõte jäi temast maha olles pankrotis, suudeti tema pärandusest maksta ära kõik ettevõttega seotud võlad. (Amelung, 1892: 31) Lõppes tööstulik õitseng Põltsamaal. Kuna Vene valitsus oli olnud major von Lauw peamine võlausaldaja, müüdi mõis valitsuse poolt maha ja seda jäid haldama volinikud. Peeglimanufaktuur töötas esialgu edasi, kuid kuna see tootis jätkuvalt kahjumit, anti see rendile Rõika-Meleski peegli- ja klaasivabrik aastal rajas Vana-Põltsamaa mõisnik W. von Lauw Rõikale klaasiahju, kus toodeti rohelisest klaasist nõusid ja pudeleid. Kui siiani oli klaasikodade juhatamine meistrite käes, kes koos töölistega neis valdustes ka elasid, ning et klaasikodasid peeti eelkõige eesmärgiga metsades leiduvat puitu tulusalt ära kasutada, siis nüüd võtsid üksikisikud või ühingutesse koondunud isikud, kes ei olnud metsaomanikud ega klaasivalmistajad ohjad enda kätte, ja rajasid oma kapitaliga klaasitehased, millest kasvasid tööstusliku juhtimise tulemusel välja suurettevõtted

17 aastal moodustus neljast osanikust, Riia raehärra Eberhard Berens von Rautenfeldist, tema poeg Carl Heinrichist, Võisiku mõisa omanik Georg von Bock ist ja Peterburi kaupmees Carl Ph. Amelungist koosnev sotsiteet aastal võeti unarusse jäänud Tirna-Kamari- Põltsamaa peeglivabrik neljaks aastaks rendile aastal hakati Võisiku mõisa maadele ehitama uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid. Lepingu järgselt pidi Võisiku mõis vabrikut küttepuudega varustama 45 aastat ja uues ettevõttes said tööd kuuskümmend mõisa pärisorjadest talupoega. Maa anti rendile põhiintressiga 700 bankorubla esimese 15 aasta eest ja 1000 bankorubla hilisema 30 aasta eest. Meleski oli tihedalt seotud Rõikaga: Rõikal poleeriti peegleid, Meleskis tehti klaasi. Sündinud ettevõtteid hakati kutsuma von Bocki tütarde järgi Catharina-Lisette klaasivabrikuteks. Et vabrikutele just sellised nimed pandi, oli oma põhjus. (Lisa 3 ) Osanikud otsustasid suurendada peegliklaasi tootmist ja samuti muuta paremaks toodangu kvaliteet, eesmärgiks oli toota suuremaid ja kirkamaid klaase. Selle tarvis oli vaja Saksamaalt uusi klaasitöölisi, parandada sulatusahju võimsust ja tuua Hollandist savi ning kuivi puid. Lisaks kõigele tuli tööprotsessi oskuslikult juhtida. Uues klaasivabrikus moodustas suurima mahu peeglitootmine (turustati nii Venemaal kui mujal). (Jõgi, 2007) Ettevõtte tegelik juhtimine läks Anton Amelungi kätte, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja kes toodi koos vajalike oskustöölistega (40 perekonda) kohale otse Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Vabrikuid peeti firma Rautenfeld- Amelung & Co nime all 1795.a. juunini. Rõikale tekkis suur töölisasula, peeglivabrikul oli oma kool ja kauplus. Et peeglite poleerimiseks kasutati vee jõudu, rajati Rõikale veehoidla. Töötas mitu poleerimisveskit. Aastas tehti umbes peeglit ning neid turustati Baltimaades, Sise-Venemaal ja Aasia kubermangudes, samuti Rootsis ja Ameerikas. Et peeglikaupa kergema vaevaga ja purunemata maailma turule viia, hakkasid mööda Põltsamaa jõge liikuma aurulaevad, mis jõudsid Emajõge pidi Tartusse ja Pihkvassegi. Aastail klaasivabrik rekonstrueeriti. Ehitati uus Siemensi klaasiahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga. Toodang suurenes kahekordseks. Lisaks peeglitele valmistati napsi- ja vigurpudeleid ning klaaskausse. Tehast kui perekonna pärandust on juhtinud ka filosoofi, keemiku ja kultuuriloolasena tuntud Friedrich Amelung ( ), Carl Philipp Amelungi pojapoeg. (Jõgi, 2007) 17

18 Joonis 4. Rõika vabriku asutamisaastast säilinud gravüürid Rõika-Meleski kodumuuseumi seinal (Foto:H. Laos) Joonis 5. Rõika veski 1940.a. (www. veskivaramu.ee/pildid/, ) 18

19 Joonis 6. Meleski klaasivabriku hoone 21.sajandil (vortsjarv.weebly.com, ) Peegli- ja klaasitootmine Rõika-Meleski vabrikutes Meleski vabrikuhoones toimus klaasi valmistamine sulatusahjudes ja Rõika vabrikus töötasid poleerimisveskid, et rauapuna abil poleerida klaas läbipaistvaks, klaasi lihvimine toimus käsitsi. Meleski vabrikus sulatatud klaas oli ebakvaliteetne ja kuni kuus aastat ei teatud selle põhjust. Selgus, et põhjus on kohalikus liivas, mistõttu hakati liiva tooma Pärnust. Seoses firma täieliku ülekolimisega Rõikale ja Meleskisse 23. märtsil 1795 muudeti firma nimi ümber: Sozietät der Spiegel-Glas Fabrik unter Woisek (Võisiku mõisa all asuva peegli- ja klaasivabriku sotsiteet) aastal A.C.F. Amelung suri. (Amelung, 1879: 48). Tema surma järgselt läksid vabrikud ajutiselt erinevatele rentnikele ja hoolimatuse tõttu läks vabrikute töö allamäge. C. Ph. Amelung saatis tööliste kaebuste peale vabrikutesse asju korraldama oma sõbra, Tartu kaupmehe, C. Ehrlertzi. Olukord tehastes oli järgmine- töölised olid saanud viimase palga 1. oktoobril, vabrikukassad olid tühjad, vabrikut rentinud seltsimees oli põgenenud Havannasse. (Amelung, 1887: ) 19. detsembril suudeti siiski välja maksta palgavõlad 1561 rubla aastal võttis vabriku üle Carl Philip Amelung. Kolis veel samal aastal perega Rõikale, et isiklikult vabrikuid juhtida. Mõned aastad hiljem ostis ta kompanjonidelt ära 19

20 nende osalusaktsiad ja moodustas oma vanima pojaga firma Amelung & Sohn,mis pidi käivituma 1. jaanuaril 1818, kuid kuna ta suri 25. Juunil 1817, siis asus firmat juhtima tema poeg Carl Amelung. Firma oli tõusuteel, ehitati juurde palju uusi hooneid, ning tehti palju uuendusi, nt. võeti kasutusel aurumasinad. Lahenduse leidis ka transpordiprobleem. C. Amelung otsustas ära kasutada head veeteede võrku. Algasid jõe süvendamistööd, ja kolmeteistkümne suve järel muutus Põltsamaa jõgi laevatatavaks. Samuti puhastati Emajõgi kuni Kärevere ja Muugani kividest. Kaubavedu muutus oluliselt odavamaks. Et veetee oli olemas, oli vaja muretseda ka laevastik. (Jõgi, 2003) aastal saadakse luba laevaühenduse loomiseks. Sama aasta 26. detsembril saadakse seitsmeks aastaks eesõigus aurulaevaühenduse sisseseadmiseks siseveekogudel. 19,6 meetri pikkune ja 4,9 meetri laiune puust kerega laev ehitati Emajõe äärses Kabina mõisas. Laeva kiirus oli umbes kümme sõlme. Korraga võis laev, praamiga puksiiris, vedada kuni 114 tonnist laadungit. Esimese Eesti aurulaeva eluiga jäi siiski lühikeseks ja ta uppus aasta 22. septembril Vasknarva lähedal. Juba aastal ostis C.Amelung Rootsist aurupaadi Karl, aastal omandatakse veelgi suurem laev Concordia, mis sõitis Tartu ja Pihkva vahet aasta 6. maist alustab samal liinil tööd laev Aleksander. See laev oli ehitatud Rõikal. Rõikal jätkusid tööd suure hooga. Ehitati uus vabriku tamm, mille abil sai vee jõudu veelgi paremini ära kastuada. Seetõttu viidi aastal lihvimis- ja schleifimismasinad üle veejõule. Katariina vabriku hooned on endised. Uus kahekordne poleerkoda ülemise vahvärk- ja alumise kivitaasiga, rohekaks tõmbunud kivikatuse all. Ja vana poleerkoda, üleni puuehitus, aga ikka ka kahetasaline, olgugi õlgkatusega. Ja kummalgi jõe poolt otsas vee kohale küünitamas ilmatud vesiratta hagerikud mitmesüllase läbimõõduga kühvelratastega, mis suviti väsimatult käia lobistavad ja talvel jää kohale puhkama hoovatakse. Ja kahes vabrikuhoones ühtekokku üheksakümmend kuus lihv- ja poleerpinki ja lisaks mitmesuguseid tampisid saue ja kipsi ja mirgli tarvis, kokku peale kahekümne. Poleerkodade sisemus on rauapunatolmust verkjas ja mirgli- ning klaasitolmust hall, ja suvel päikese ning talvel suurte telliskiviahjude lõõmast kuumendav ja säratäpiline. Ja pukkide juures, lihvkivide kohal, mida vesirattad transmissiooni läbi ringi ajavad, 20

21 koogutavad lihvijad ning teiste kohal poleerijad, kes teevad rauapunatolmu sees oma peenikest käsitööd. Vabrikuhoonetest vasakul on laod, õlgkatusega kerged ubrikud, kus hoitakse kastides Meleskist toodud lihvimata klaasi kastides, kottides kipsi ja mirglit ning suurtes savipudelites kallist makurjaani. Vabrikust paremal on männimetsa ääres üks ja jõe ääres teine elumajade rida. Maju on siin mitmest ajast ja mitmesuguseid. On mõned kuue või kaheksa kambriga ja ühise keedukoldega moonakamajade moodi elamud mulla- ja muidutööliste tarvis. On nelja ja kahekambrilised kümnikukorterid ja mõned kolme kambri ja köögiga meistri- või meistriabi majad, mille juures ei puudu peenramaalapp ja isegi mõned õunapuuräbalad ja sõstrapõõsad. Elavad neis majades, tähtsuse järgi lahus,aga ka mõnevõrra läbisegi enamalt Võisiku vallast palgatud maameestest töölised ja lotjadelaadijad, sakslastest, eestlastest ja venelastest peeglilihvijad, ja Braunschweigi või ka Liivimaa sakslastest poleerijad, kes endid kõigist paremaks peavad, aga kelle sekka viimasel ajal ka eestlasi ja venelasi on siginenud. (Mättik, 2007) Klaasi aastane väärtus oli tuhat rubla aastas, aastal juba tuhat rubla ja aastal juba tuhat hõberubla. Klaasi müüdi ruutjalga aastas. Peegelklaasi ühe ruutjala hind oli aastani umbes 5 hõberubla. Hind langes 1851.aastal 3,75 rublale, kuna siis lasti peegliimport vabaks. Välismaise konkurentsi tõttu langes hind tulevikus veelgi. Suurimad valmistatud peeglid olid 50 ruutjalga ja sellest oli võimalik lõigata 400 väikest habemeajamispeeglit, mis olid kolm verssokit pikad ja kaks verssokit laiad. Selliste mõõtudega peeglid läksid Nizni Novgorodi. Peeglivabrik tootis 45 aasta jooksul ( ) kokku kaupa bankorubla väärtuses, ning järgneva 39 aasta jooksul ( ) veel hõberubla väärtuses. Amelungidel oli klaasivabrikuid laiali üle Eesti- Pärnumaal Eidaperes, Vändras, neis vabrikutes tehti purke, pudelisi ja klaas lauariistu, sest sääl oli hääd klaasiliiva. (Meleski Klaasiajaloo Selts) Peale C. Amelungi surma 1851.a. asus vabrikuid juhtima Amelungide sugulane Alexander Graubner. Vabrik edenes jõudsalt edasi. 21

22 Alates aastast 1864 juhtis vabrikuid Friedrich Amelung koos oma nõo, keemiadoktor Hermann Benrathiga, kes oli maailmakuulus teadlane ja esimene magistrikraadi omanik klaasikeemia alal aastal aastal asjad muutusid, Meleskisse kerkis uus maakivist müüridega vabrikuhoone ja toimus ka üleminek peegliklaasi puhumiselt valamisele. Vabrik varustati moodsate Siemens tüüpi regeneratiivsete sulatusahjudega, mis oli aja- ja küttesäästlikud. Mindi üle kütteturbale ja ehitati uus vabrikukorsten. (Mehu, Meleski Klaasiajaloo Selts) Kui ennemalt vabrikus puhuti peegliklaasi, siis peale uuendusi tõstsid suured ratastangid (70 puuda) poti sulaklaasiga ahjust välja, pott tõsteti taliga üles, klaas valati siine mööda liikuvale malmplaadile (120 verssokit pikk ja 50 verssokit lai, kaal 50 tonni), millest kettide abil tõmmati üle malmrull. Valuplaadilt lükati klaasitahvel plekkvankrile millega valu karastusahju toimetati. Korraga valati 6 tahvlit pikkusega verssokit, laius verssokit. Ühe potiga sai valada päeva, siis oli klaasivaht valupoti ääred ära söönud. Uuenduste mõjul läks vabrikute elu aina ülesmäge. Vabrikutes suurenes Eesti soost klaasitegijate osakaal, keda aastal hakati üha enam välja õpetama. Tegemist oli varemalt vabrikutes töötanud inimestega, kes juba aja jooksul klaasitegemise saladused omandanud. Ka hoonete ehitus jätkus, vabrikute juures olid selleks puhuks olemas tellisepõletusvabrikud. Pärast Dr. Benrathi surma asub Meleski vabrikut juhtima F. Amelungi õetütre mees Eduard Pfeiffer. F. Amelung jäi viimaseks Amelungiks, kes saja aasta jooksul vabrikuid juhatas. Suuresti oma mängukire katteks müüs F. Amelung aastal vabrikud keemiakandidaat Wilhelm von Tobienile. (Palm, 2005: 204) Rõika-Meleski peegli- ja klaasivabriku tooted Vabrikud tootsid aastas ca peeglit ja peegliklaasi alates 8 tolli pikkusest kuni 12 jala kõrguseni, ning 6 jala laiuste peegliklaasideni välja. Klaasi keskmine suurus oli 4 ruutjalga. 22

23 Rõika-Meleski peeglivabrik sai korduvalt auhindu 10 jala kõrguste peeglite eest maailmanäitustel Londonis aastal, samuti sai aastatel 1835, 1845 ja 1861 kuldmedali näitustel Peterburis ja Moskvas aastal sai Viinis medali edusammude eest. Sajandi vältel oli manufaktuur Tsaari-Venemaal suuruselt teine. Joonis 7. Meleski Klaasivabriku muuseumis olevad peeglid (Foto: H Laos) Et vabrikuid saatis edu, tõestab ka 1830-ndate paiku vabrikutes käibel olnud oma raha. Saja aasta jooksul oli vabrikute käive olnud 15 miljonit kuldrubla. (Mehu, Meleski Klaasiajaloo Selts) Rõika-Meleski klaasivabriku toodete hulka kuulusid lehtklaasi ja peeglite kõrval erineva suuruse, kuju ja värviga pudelid ja purgid, vaasid, vaagnad, küünlajalad (ka talupojahõbedast). Valmistati tuhatoose, lõhnaõlipudeleid, kannusid, karahvine, tindipotte. Apteekritele rohupudelid algasid juba 10 grammist. Lisaks erinevatele anumatele valmistati ka lambikupleid ja ka imeilusaid jõuluehteid, millede mõned vormidki on olemas Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis. 23

24 Joonis 8. Karahvinid Meleski Klaasivabriku muuseumis (Foto: H. Laos) Joonis 9. Jõuluehted ja nende vormid Meleski Klaasivabriku muuseumis. (Foto: H. Laos) Toodete dateeringuga Meleski Klaasivabriku muuseumis tegeletakse, ent igal juhul valmistab see uurijatele raskusi, sest üsna raske on tooteid eristada. Seetõttu ei ole ka selles töös klaasitooteid klassifitseeritud, kuna see pole autorile jõukohane. 24

25 Joonis 10. Vaagnad ja karahvinid Meleski Klaasivabriku muuseumis (Foto: H. Laos) Enamasti puudub teave selle kohta, kas üks või teine klaasese on valmistatud Rõika- Meleskis enne J. Lorupi aega või hiljem, Lorupi vabrikus Tallinnas. Lisatud pildid tootenäidistega pärinevad Meleski Klaasivabriku muuseumist ja on autori pildistatud. ( Lisa 4) Vabrikutööliste elukorraldus Vabrik pidas tööliste jaoks kahte kooli, mis olid kolmeklassilised ja seal käis last vanuses 9-15 eluaastat. Vabrik maksis pensioni ja toetust kõikidele vabrikus vanaks või töövõimetuks jäänud töölistele. Toetati leski seni kuni lapsed olid võimelised neid toetama. Töölised, kes olid mitte omal süül tekkinud haiguse tõttu üle ühe kuu palgata, said pool oma kuupalgast ning vaesunud isikud, keda alates aastast polnud kunagi üle kolme, said samuti vabrikult toetust. Töölise, või mõne tema lähedase surma korral oli vabriku poolt kirst, hauakaevamine ja kutsar kahehobuse vankriga. Rõika koolimajas pidas kooliõpetaja eestikeelseid palvetunde oreli ja laulu saatel. Asutati Võisiku karskusselts 68 liikmega, mis pidas teemaja. Korraldati lauluõhtuid, samuti oli olemas tantsu- ja lõbustuskoht, ning toimusid ka eestikeelsed teatrietendused. Töölistel oli 25

26 lehmakassa, mis pidas üleval karjaseid. See toimis nagu kindlustusselts. Lehmakassa sajast osalejast maksis igaüks 25 kopikat aastas, ning kui keegi liikmetest kaotas lehma, maksti kassast talle 20 rubla. Oli olemas tuletõrjeprits koos lisavarustusega. Vabriku sisesed institutsioonid: koolisüsteem: üks kool oli Rõikal, õpetaja Wagga, üks kool oli Meleskis, õpetaja Tassane. Vabrik pidas koole ülal; meditsiin: aastast peale oli vabriku palgal arst dr. E. Ott, elukoht oli Põltsamaal. Töötas kaks haiglat aastast asus Rõikal apteek; vabriku oma pensionikassa; vabatahtliku tuletõrje tööd juhtis vabriku administratsioon; lehmakassa, mille juhatajd olid Wagga ja Tassane; tellisetehas ja lubjapõletusahi kuulusid vabrikule alates aatast; saun, mis oli soovijatele avatud kaks korda nädalas; teemaja piljardiga töötas alates aastast. Meleski koolimajas toimusid pühapäeviti palvetunnid ja vajadusel ka karskusseltsi koosolekud. Post saabus esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, ning toimetati kätte samal päeval. Rõikal tehti öötööd alati, kuid Meleskis tegid öösiti tööd vaid kütjad ja klaasikeetjad. Naisega lapstööjõudu Meleskis ei kasutatud, küll olid aga naised ametis Rõikal. Palka maksti tükitöö alusel ja see oli meestega võrdne. Kuna igal aastal läks vabrikute kütteks mitu tuhat sülda põletuspuid, siis tekkisid metsavabad alad, kuhu hakkasid tekkima külad. Rõika-Meleski peeglivabrik sai korduvalt auhindu 10 jala kõrguste peeglite eest maailmanäitustel Londonis aastal, samuti sai aastatel 1835, 1845 ja 1861 kuldmedali näitustel Peterburis ja Moskvas aastal sai Viinis medali edusammude eest. Sajandi vältel oli manufaktuur Tsaari-Venemaal suuruselt teine. Sajandi lõpuks tõusis Eesti meistrite osakaal vabrikutes, aastal oli järele jäänud vaid 15 saksa perekonda. 26

27 Rõika- Meleski vabrik Peeglivabrikute sündikaadis Rõika-Meleski vabrik kuulus Amelungidele kuni aastani, mil majanduskriisi käes kannatav ettevõte müüdi Peterburi ärimehele Tubinile a. moodustati Vene-Inglise ja Vene-Belgia ühingute initsiatiivil peeglivabrikute sündikaat. Selle osaks sai ka Rõika- Meleski peeglivabrik. Sündikaadile allumine tõi vabrikule ainult kasu, sest aitas vaba konkurentsi tingimustes läbi lüüa. Sündikaat hoidis peegliklaasi ruutmeetri hinna stabiilselt kõrgena, kuigi oma hind vabrikus oli suhteliselt madal. Toodangut turustati USA-s, Rootsis ja Austrias, kuid põhituruks jäi endiselt Venemaa. (Krinal, Vaigla, 1986: 42) Pärast Esimest maailmasõda kadus Venemaa turg, ka toorainet nappis aasta 1. veebruaril seiskusid mõlemad vabrikud aasta keerukat majandus- poliitilist olukorda ära kasutades võtsid tuntud Viljandi, Vana-Tänassilma ja Võisiku ärimehed: Jüri Toss, Elisabet Koorits, Peeter Koorits, Johan Koorits, Johan Luts, Jaan Lorup, Adu Orik, Jaan Puskar ja Margu Karro, kuldrubla eest vabrikud ja vabrikuile kuuluvad maad enda omandusse. Moodustati Rõika- Meleski Peeglivabriku Osaühisus Rõika-Meleski vabriku tegevus Eesti Vabariigis I Maailmasõja järel ei suudetud vabrikus tegevust käivitada, asuti müüma masinaid vanarauaks. Endine omanik oli peale vabrikute seismajäämist lasknud kõik masinad rooste vältimiseks tavoti ja vaseliiniga sisse määrida. Rõika vabrik oli sellises seisus, et kui oleks turbiinidele vesi peale lastud, oleks vabrik käivitunud. (Mehu, Meleski Klaasiajaloo Selts; Notarite dokumendid, Meleski Klaasiajaloo arhiiv; Ruussaar, 2006: 14-15) Kuigi valitsuse nõudel juba Saksamaalt osaliselt tooresmaterjali telliti, oldi klaasitootmise alustamise osas siiski äraootaval seisukohal. Raske olukorra põhjuseks olid väidetavalt veoolud, sest vabrik ei olnud ühendatud raudteega ja samuti ei olnud ka laevadega võimalik opereerida. Kirjeldatud põhjused pidasid ainult osaliselt paika. Peamine põhjus seisnes tööstuse ümberstruktureerimises ja turu puudumises aastate alguses seisid enamus Eesti klaasitööstustest, nende hulgas Järvakandi, Lelle ja Vändra klaasitehased. 27

28 8. veebruaril 1920 peeti Rõika-Meleski vabriku osanike koosolek, kus otsustati võimalikult kiiresti Meleskis klaasitegemisega alustada. Materjalide muretsemiseks taotleti Viljandi Krediidiühisusest marka laenu. Valuuta saamiseks esitati palve Ministrite Vahelise Väliskaubanudse Nõukogule. Koos teiste suurkodanlastega omandas ettevõtte mõne aja pärast eesti ärimees Jüri Toss, ning aastal alustas vabrik pudelite puhumisega taas tööd. Rõikal peegleid enam ei tehtud, selle vahetas välja jahu-, villa- ja metsatööstus. Kuigi peeglite valmistamine Rõikal oli 7 aastat seisnud, tuli veel 1925.aastal suuri peeglitellimusi USA-st, Rootsist ja Austriast. (Mehu, Meleski Klaasiajaloo Selts) Meleski vabrik Johannes Lorupi juhatuse all Vabriku uue tõusu algust võib pidada J. Lorupi teeneks aastal rentis klaasivabriku Tänassilmast pärit Johannes Lorup - mees, keda võib pidada moodsa klaasikunsti rajajaks Eestis. Lorupil olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. Lorupi ajal tehti Meleskis pudelite kõrval ka tee-, õlle- ja napsiklaase, karahvine, lillevaase, laterna- ja lambiklaase ning apteekide rohuklaase. Valmistati isegi poolkristalli. Aastail tegutses Meleskis klaasitöönduskool. Firma nimega Meleski Klaasivabriku rentnik Johannes Lorup registreeriti äriregistris 20. jaanuaril Sel momendil oli vabriku võimsuseks üks lokomotiiv, üks naftamootor ja üks klaasisulatusahi. Töötajaid oli 121, administratsioonialal töötas 5 inimest. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Meleski vabrik. Ettevõte nr ERA :2) 6. augustil 1929.a. otsustati moodustada endise Rõika-Meleski Peeglivabriku Osaühisuse varade baasil Tööstuse Aktsiaselts Rõika-Meleski, milleks anti Majandusministeeriumi poolt luba 24. septembril Vaatamata põhikirjale, mille põhjal pidi seal tegeletama ka muude asjadega, jäi klaasitootmine siiski ettevõtte peamiseks tegevusalaks. Sel perioodil oli Eestis 4 klaasivabrikut, Meleski kõrval ka Eko, Estoklaas ja Tsitron. Need võistlesid isekeskis, surudes klaasisortide hindu 50% alla ja sünnitades endile ja tervele klaasitööstusele suuri kahjusid, mille tõttu tekkisid ladudes suured ülejäägid ja mille tõttu erilisest läbimüügi suurenemisest ei saa olla juttu, kuna realiseerimata tagavarad tähendavad puhast kahju. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Meleski vabrik. Ettevõte nr ERA :13) 28

29 Johannes Lorupi edukus seisnes juhtimisoskustes ja vabrikule soodsate tellimuste hankimises. Kuid endine vabriku raamatupidaja F. Kink esitas 1927.aastal Lorupi kohta kaebuse tulude varjamise kohta, Lorup pidi hakkama kohut käima ilma õigust saamata ning kannatas kahjusid aastal sai Lorup ettevõtte tegelikuks juhiks, kuid juba oli puhkenud majanduskriis, mis jõudis ka Eestisse. Majanduskriis viitas selgelt Meleski klaasivabriku nõrkadele külgedele, milleks olid asukohast ja transpordiraskustest tingitud tootmise kallidus, vananenud sisseseaded ning amortiseerunud vabriku hooned. Siiski tegutses Meleski klaasivabrik vahelduvate tööseisakutega edasi kuni aastani. J. Lorup lahkus aastal Tallinnasse, et alustada seal uue ettevõttega. Koos Lorupiga läks Tallinna kokku 180 töölist. Lorup avas Tallinnas uue klaasivabriku, millest kasvas hiljem välja tehas Tarbeklaas rentis vabrikuhooned kaubanduse ja tööstuse osaühisus Meleski Klaasivabrik. Vabrikus otsustati uuesti tegevust alustada. Klaasivabrikut hakkas juhatama Peeter Koorits, Rõika segatööstust juhatas Otto Puskar. Kavas oli valmistada klaasi ja klaastarbeid. Tegevuse käivitamine siiski nii kiirelt ei sujunud. Et uued rentnikud ei olnud klaasitööstuse asjatundjad ja neil polnud plaanis vabriku toodangu arendamisega tegeleda, jäid tootmise tase ja sisseseade endiseks. Lorupi vabrik Tallinnas oli arenemisjärgus ja nende tooted sarnanesid Meleski omadega. Kitsas siseturg tekitas seetõttu kahe ettevõtte vahel paratamatult konkurentsi, kuna Meleskis loodeti suurtele riigitellimustele. Vabriku töö oli häiritud, tööperioodid vaheldusid seisakutega Rõika- Meleski vabrik peale Eesti okupeerimist Meleski Klaasitööstus natsionaliseeriti A. Puskari Ministeeriumile saadetud ettekandes kirjutatakse, et aastal oli Venemaa turg põhjatu. Saksa okupatsiooni ajal vabrik seisis. 4.mail 1943 aga teatati, et kindralkomissariaadi korraldusel jääb vabrik seisama kuni sõja lõpuni. Oskustöölised saadeti Tallinna tööle a. lõpus jõudis Meleskisse vabriku uus direktor Paul Moks, kes asus ettevalmistusi tegema vabriku käimapanemiseks. Meleski Klaasivabrik oli nüüd Tarbeklaasi alluvuses. 28. veebruaril olid asjad nii kaugel, et klaasivann oli üles köetud ja esimesed klaasiproovid tehtud. Tööle saadi esialgu hakata vaid kahe klaasipressiga, kuna kolmandale polnud 29

30 inimesi võtta, need toodi hiljem Tallinnast. Kõrvuti pressimasinatega töötas ka kuus puhumismeistrit. Aprilli keskel tuli aga jälle väike seisak põletuspuude vähesuse tõttu. Mai keskel tootmine jätkus uute tooteartiklitega. Toodeti kausse, taldrikuid, teeklaase, purke ja väikeseid pudeleid. Kaks pressi täitsid autolaternate klaaside suurtellimust (Piir, kirjad õele, Meleski Klaasiajaloo Selts) aasta aprillist 29. juulini seisis vabrik remondi tõttu. Kuna vaatamata pingutustele vireles vabrik tootmisraskustes, vahetati välja direktor Paul Moks. Uueks vabriku direktoriks määrati keegi Puskarjev. Mitu aastat seisis elu Meleskis paigal. Vahetus terve rida direktoreid, mis tootmisele sugugi hästi ei mõjunud. Töölised hakkasid üha enam kohanema uute oludega, kus kõik on ühine ja lõppkokkuvõttes mitte kellegi oma. Lisaks vabriku sisseseadele olid kehvas seisus ka tööliste elamud aastal tehti pöördumine Kergetööstuse Rahvakomissariaadi juhatajale A.Veimerile elumajade asjus: on tingimata vajalik Meleski klaasivabriku juurde püstitada üks või kaks elamut kogusummas vähemalt kümne elukorteriga. Praeguses olukorras peab suur osa töölisi Meleskisse tööle käima kuni 11 km kauguselt. Selline olukord on maal väga raske ja kurnav, eriti talvel ja porisel ajal. Praegustes vabriku kortereis elavad töölised ebanormaalset tihedalt, missugune nähe on inimese tervisele loomulikult kahjulik. (Meleski Klaasivabriku Selts, Meleski vabrik. ERA :265) aastal jõudis kätte aeg, mil Meleski klaasivabrikusse oli tekkinud Partei algorganisatsioon. Kaos süvenes vabrikus veelgi, kuna oskustöölised olid vallandatud või turbarabasse saadetud aastal spetsialiseeruti ainult rohelisest klaasist pudelite tootmisele. Tootmisprobleemid ei kadunud aasta algul vabrikus viibinud konsultandi V. Lomakini aruandest selgub, et tehasel puudusid kinnitatud tootmistehnoloogia ja klaasi keemiline koosseis. Vastavalt sellele ei kontrollitud siis ka tööd. Tooraineid (liiv jm.) kasutati silma järgi, soodat, potast, kivisütt doseeriti niiskust arvestamata. Vabriku olukord hakkas paranema aastal, kui vabrikut asus juhtima Arkaadi Laur aastal anti Meleski Klaasivabrik üle Tartu Ehitusmaterjalide Tehasele. Meleski Klaasivabrikust sai Tartu Ehitusmaterjalide Tehase Meleski osakond, kus valmistati õlleja väiksemas koguses ka Vana Tallinna likööripudeleid. 30

31 1965.aastal algas Meleski tsehhi ümberehitamine. Meleski vabrik rekonstrueeriti peaaegu täielikult. Asjad paranesid, edendati ka Meleski kultuurielu. Meleski tsehhi juhatajaks oli Heino Koort, kes kogu hingest püüdis elujärge Meleskis parandada. Paraku ei kestnud selline elu kuigi kaua. Hakkaja ja andeka mehe võttis viinakurat aastal Tartu ja Meleski klaasitsehhid ühendati. Ühendatud tsehhi hakkas juhtima Uno Valgerist. (Krinal, Vaigla, 1986: 74) aastal otsustati Meleskis klaasitootmine lõpetada. 7. juulil aastal valmistas Meleski klaasivabrik oma viimase pudeli. Järgnevalt läks vabrik ümberseadistamisele, mis kestis peaaegu kaks aastat. Kõik klaasitootmise seadmed läksid vanarauda. Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur ütleb, et Meleski saatus on sarnane paljude monofunktsionaalsete asulate saatusega. "See küla lihtsalt suretati välja aastate teisel poolel viidi pudelite tootmine Meleskist Tartusse. Oma tööle ja leivale kolisid järele ka paljud perekonnad." Lõpuks, pärast paariaastast vaheaega kohandati Meleskisse hoopis ehituses vajaminevate kummitihendite tootmine. Töö seiskus lõplikult aastal Inetud kummitihendite hunnikud riivavad kunagisel laoplatsil veel praegugi silma. Kõrvalhoonete põrandaõnarustest ja ühest maa-alusest, lahtise luugiga reservuaarist leiab kütusejääke, ühe seina ääres on hunnikus paberkotid tundmatu, kardetavasti mürgise sisuga. Meleski vabriku tooteid ja tegevusega seotud dokumente on püütud koguda ja säilitda Astrid ja Ville Drevingu väikeses kodumuuseumis, kus on hoiul veel siit-sealt leida olnud klaasitöönäited ning Meleski ajalugu Johannes Lorupi klaasivabrik Lorupi klaasivabrikus ( ) kujundati ja valmistati ese algusest lõpuni. Suur osa vabriku toodangust olid mitmesugused lihtsa vormiga tarbenõud. Lorup tegi panuse laiale sortimendile ja nii toodeti juba esimesel tööaastal 800 sorti klaasesemeid. Puhutud klaasi kõrval valmistati veel pressklaasi, piim- ja värvilist klaasi, eksklusiivseks muutus värviliste maalingutega must klaas, mille tootmist alustati Poolkristalli kõrvale jõudis aastal kauplustesse eesti kristall- seda nii värvitu kui sidrunikarva kui ka punasena- palju kasutati värvilist etsingut ehk nn. kristallpeitsi. Rahvusvahelistest mustritest levis 31

32 viinamarjaväädimotiiv, selle kõrval kodumaiste taimemotiivide- sõstarde, ploomide, õunte, maikellukestega graveeringud aastal ilmusid müügile maalitud ilustustega moodsad kristallesemed aastal töötas Lorupi juures 400 inimest ja seal toodeti umbes 1000 erinevat tooteartiklit. Kuna Eesti turg oli väike, müüdi Lorup toodangut Leetu ja Egiptusesse, Ameerikasse jm aastal avas Lorup oma kaupluse. (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, 2011) (Lisa 5) 2.5. Tehas Tarbeklaas Tehas Tarbeklaas loodi 1940.aastal Johannes Lorupi klaasivabriku ( ) baasil peale selle natsionaliseerimist aastal, peale II maailmasõja aastaid, asuti tehast rekonstrueerima. Tootma hakati rikkalikus sortimendis õõnesklaasi. Kui Lorupi klaasivabrikus oli klaasimass kõrgkvaliteediline ja toodeti ka kristalli, siis Tarbeklaasi klaasimassi koostis jättis soovida ja kristalli tootmiseni ei jõutudki aastatel toodeti peale lauanõude ka lambi- ja prilliklaase, lõhnaõli-, piima- ja tindipudeleid, purke, kurgitünne, valgusarmatuure. Esemeid kujundati üleliiduliste standardalbumite ja ettekirjutuste alusel. Dekoori osa oli viidud miinimumini. Uudsena võeti kasutusele nn. suitsuklaas (pruunika varjundiga klaas) ja violetse tooniga klaas, millest toodetud klaasnõud olid järgneva paari aastakümne jooksul väga populaarsed ja aastatel hakati rakendama vabamaid vormi- ja dekoorilahendusi ja unustusse vajunud kuum- ja külmtöötlustehnikaid. Toodeti laias sortimendis värvitust ja suitsuklaasist puhutud ja pressitud klaastooteid, mida dekoreeriti lõike-, graveerimis-, klaasimaali- ja dekooltehnikas aastal juurutati joogiklaaside keelmilise poleerimise tehnoloogia. Väga populaarsed olid unikaalsed tooted ja väiketiraažid, mille puhul kasutati ka värvilist klaasi aastail eksportis Tarbeklaas oma toodangut peamiselt Venemaale, aastatel laienes turg ka põhjamaadesse ja Lääne- Euroopasse. Kui seni tohutu suur Venemaa turg aastatel kõrvale jäi, sattus tehas finantsraskustesse ja pidi aastal töö lõpetama. ( Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, 2011) (Lisa 6) Tabeklaasi seadmed ja hooned müüdi aastal 100% välisosalusega AS Skankristallile. Masstootmine automaatliinidel lõppes, ei kasutatud enam klaasipressimist. Orienteeruti käsitöönduslikule tootmisele aastal läks ettevõte pankrotti, kuid tegutses siiski 32

33 2005. aastani, mil ta oma uksed lõplikult sulges. ( Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, 2011) 33

34 3. PEEGLI VALMISTAMINE 3.1. Peegli kavandamise etapp Praktine töö sai alguse vajadusest täita ära peegli koht ühes kindlas ruumis. See ruum on oma olemuselt hubane, kuid samas elegantne. Kasutatud on looduslikke viimistlusmaterjale, looduslikke toone ja võimalikult palju käsitööd. Seetõttu ei tulnud kõne allagi osta poest masstoodanguna valminud peeglit. Oli vaja ise midagi välja mõelda ja lasta see teha kellelgi, kes oma tööd armastab ja oskab. Praktilise tööna on valminud peegel, mille disainimiseks sain inspiratsiooni erinevatest Rõika-Meleski klaasivabrikus valminud peeglite raamidest. Joonis 11. Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis olevad peeglid (Foto: H. Laos) Kuigi nende peegliraamide ajalugu ei ole otseselt dokumenteeritud, siis ometigi on nende omanikud osanud nad oma seletustes asetada Rõika- Meleski tegemistesse. Esimeseks inspiratsiooniallikaks peale ruumi enda, oli Rõika-Meleski vabrikus valminud peegliraam, mis on pärit Nikolai Jommi, kodust. 34

35 Joonis 12. Nikolai Jommi peegel (Foto: H. Laos) Teadaolevalt on see pärit üleeelmise sajandi lõpust või eelmise sajandi algusest. Üks tugevaks inspiratsiooniallikaks olnud peegliraam, mis on Meleskis klaasvabriku muuseumi seinal, on väidete ja vaatluse põhjal pärit enam vähem samast ajast. Joonis 13. Peegel Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis (Foto: H. Laos) 35

36 Kuigi Meleski klaasimuuseumis on seinal veelgi peegliraame, mis ühel või teisel moel kindlasti inspiratsiooni andsid, siis suurimateks eeskujudeks said just need kaks. Nende kahe peegli dekoorid ei ole eriti külluslikud. Minu jaoks nad justkui pidanuksid teineteist täiendama. Esimese peegli raami on kaunistatud kauni, mitte eriti sügava lillornamendiga. Teise raami puhul on peegliraam samuti hästi lihtne ja kaunistatud lehemustriga raami klaasipoolsel osal. Osaliselt on uue peegli dekoor saanud toetust ka Theodor Ussisoo koostatud ornamendiõpetuse töövihikust. Joonis 14. Ornamendid ( Ussisoo, 1920: 9) Joonis 15. Ornamendijoonestamise õpetus (Ussisoo, 1932: 28) 36

37 3.2. Peegli valmistamise etapp Peegliraam on valminud Alari Ilvese kätetööna. Peegli laius on 620 mm, kõrgus 1410 mm. Joonis 16. Valminud peegel (Foto: H. Laos) Peegliraam on valmistatud kasepuust. See on tugev, tiheda ja ühtlase süüga, ilma tugevate aastaringideta. Kase eluiga on kuni 150 aastat (Ussisoo, Veski, 1943: 170). Seda saab peitliga veista, nii nagu teisigi lehtpuid nii süü piki kui ka ristisuunas. Veistetaval puul ei tohiks olla tugevaid ja nähtavaid aastaringe (männil on ja ka kuusel on). Raam on peitsitud Solvekolor piirituspeitsiga (mööbli ja interjööri töötlemiseks, indeks SL-31). Piiritusepeits ei tõsta "puukarva" üles, nii nagu seda teeb vesipeits. Vesipeitsiga töötlemise järel on laud taas nii "karvane" nagu see poleks liivapaberit näinudki, ja kui on nii mustriline laud, siis vesipeits sõna otseses mõttes rikub mustri ära, liivapaberiga ju ei ole võimalik kõiki neid nurgakesi puhastada. Peale selle, piirituspeits kuivab kiiresti ja viimistlust võib paari tunnni pärast jätkata. Peits on kaetud lahustipõhjalise LIBERON mesilasevahaga ja see on peale hõõrutud harjaga. Peegli tagune plaat on samuti puidust, mitte vineerist. Seda eelkõige seetõttu, et raam oleks tugev ja püsiv. 37

38 Peegliraami sisemist osa ääristab mustririba, mille tegemiseks olen saanud inspiratsiooni Meleski muuseumis olevalt peegliraamilt. Sarnast mustririba, väikeste erinevustega, on näha ka mitmetes mööbli- ja kunstiajalooraamatutes olevatel peeglitel (Tisells, 1924: 64). Külgedel paiknevatel raamiosadel on sisse süvistatud vertikaalsooned, mida on samuti näha Rõika- Meleski klaasivabriku raamil, mitmete ajalooraamatute peeglite raamidel ja muul mööblil (Leixner, 1923: 328). Ilmselt on muster saanud oma algse mõtte sammastest, sest ajaloos tagasi minnes on mööblitel näha, kuidas esialgne tugev sammas muutub aja kulgedes järjest väiksemaks ja vastavalt ajale on stiliseerituna jõudnud selleni, et alles on jäänud vaid vertikaalsooned, kuid sellegi poolest on mulje, nagu oleks tegu tugisammastega, millele toetub kogu konstruktsioon. Alumisel ja ülemisel raamiosal, seest poolt välja poole liikudes, on kasutatud mummulist mustririba. See annab väga armsa omapoolse ääristuse ja sellist mustririba on kasutatud nii vanadel peegliraamidel kui ka mööbliesemetel (Tisells, 1924: 64; Uebe, 1924: ). Põhi raamiosa nelja nurka on pandud kaunistama lillornamendid, mis on pisut stiliseerituna saanud oma näo Theodor Ussisoo ornamendiõpetuse töövihikust. Need nurgad täidavad lisaks välisele ilule ka teist väga tähtsat rolli. Nimelt katavad nad raamiosade omavaheliseks sidumiseks kasutatud kalasabaseoseid. Joonis 17. Nurgaseos (Foto: A. Ilves) Kalasabatehnika on väga vana nurga sidumise tehnoloogia, mida oma raamatus õpetas ka Theodor Ussisoo (Ussisoo, 1932: 28). 38

39 Joonis 18. Kalasaba seotis (Ussisoo, 1932: 28) Alumise osa ornament on otseselt võetud Rõika-Meleski klaasimanufaktuuris valminud peegliraamilt, kuid vastupidiselt algvariandile, kus see osa on peegli ülaosas, sai antud peegliraami puhul see paigutatud alla. Joonis 19. Vana peegli lillornament (Foto: H. Laos) Alumine osa on samuti inspireeritud Theodor Ussisoo töövihikuid sirvides leitud mööblikavanditest. Nimelt oli nii mõnelgi mööblitükil kasutatud kumerat üleminekut. Nii ka tema töövihikus, milles ta õpetab mööblit valmistama. (Ussisoo, 1922: 16) Joonis 20. Puutöövihiku riiulinäidis (Ussisoo, 1922: 16) 39

40 Joonis 21. Puutöövihiku raamaturiiuli näidis (Ussisoo, 1922: 2) Munapeekritaoline moodustis on pisut stiliseerituna võetud ühelt Louis XII peegliraamilt (Leixner, 1923: 462). Ülemine kaunistus on inspireeritud küll vana peegli lillornamendist, kuid siiski erinev ja ka suurem. Joonis 22. Lillornament peegliraami ülaosalt (Foto: H. Laos) Pisut eeskuju on tulnud ka Theodor Ussisoolt. Joonis 23. Theodor Ussisoo mööblijoonised (Johannson, Poland, Saral, Ussisoo, 1910: 23) 40

41 Kuna tegu ei ole mitte vana peegliraami restaureerimisega, vaid siiski vanade põhjal valminud täiesti uue teosega, siis ei ole kasutatud selle sisuna vana peegliklaasi, vaid on lastud teha õige suurusega uus fassettlihviga klaas, nagu ka mitmetes raaamatutes näha olevate peeglite puhul (Tisells, 1924: 60). 41

42 KOKKUVÕTE Valminud uurimustöö käigus liikusin valdkonda, mis oli minu jaoks avastus. Olin juhuslikult näinud Meleski vabrikus valmistatud peeglit, otsustasin oma lõputöö praktilise osana valmistada Meleski peegli eeskujul seinapeegel. Seetõttu valisin ka lõputöö teoreetilise osa teemaks uurida Meleski vabriku ajalugu, mis osutus minu jaoks väga huvitavaks. Eestis tegutsenud Baltikumi suurima ja Tsaari-Venemaa suuruselt teise klaasi ja peeglivabriku Rõika-Meleski kohta on teavet vähe, siiski külastades Meleskis asuvat muuseumi, leidsin sealt palju teavet ja tootenäidiseid. Kuna eesti klaasivabrikud ei ole tegelenud ainult peeglite tootmisega, vaid ka muu tarbeklaasi tootmisega, siis uurisin, millist toodangut on erinevad vabrikud välja lasknud. Meleski vabriku ajalooga on tihedalt seotud ka J. Lorupiga. Mõistagi on Johannes Lorupil Eesti klaasiajaloos laeiem roll ja seetõttu uurisin ka tema algatusest sündinud klaasvabriku toodangust. Kuigi lõputöö põhiline eesmärk oli valmistada peegel, mis sobiks ühte kindlasse ruumi, siis uurisin ka Eesti laadis kujundajate töid, nii jõudsin Theodor Ussisoo mööblikavanditeni ja ornamentide kujundusteni 20.sajandi alguses. Ussisoo oli 20.sajandi alguses aktiivselt tegutsenud mööblikujundaja ja õpetaja, kes kirjutas mitmeid mööbli kujundamise ja valmistamisega seotud õpetuslikke raamatuid ja töötas koolide jaoks välja töövihikuid. Sellelt pinnalt uurisin edasi peeglite üldist ajalugu ja kohta inimeste argipäevas. Uurimus andis mulle isiklikult palju teadmisi juurde ja usun, et valminud uurimustöö annab ka lugejale ülevaate peeglite ja klaasi ajaloost nii laiemas mõttes kui Eesti mastaabis. 42

43 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Amelung, F Das Kirchspiel Klein-St.-Johannis: ein Beitrag zur livländischen Culturgeschichte. Dorpat 2. Amelung, F Familiennachrichten, I kd. Dorpat 3. Amelung, F Studien zur Geschichte Oberbahlens und seiner industriellen Blütezeit. Dorpat 4. Antiigileksikon. 1979/1983. Tallinn: Valgus 5. Feunler, A Kunstgeschichte des Möbels seit dem Altertum. Berlin: Im Propyläen- Verlag 6. Heinsoo, H Klaas ja Järvakandi : lühiülevaade klaasist ja tema kohast inimtegevuses läbi ajaloo laias ilmas ning Eestimaal. Põltsamaa: Vali Press 7. Johannson, A., Poland, E., Saral, E., Ussisoo, T Meie Kodu. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus Ühisus 8. Krinal, V., Vaigla, L Tartu Ehitusmaterjalide Tehas- aastad ja areng. Tallinn: Eesti Raamat 9. Laherand, M-L Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk 10. Leixner, O Geschichte des Mobiliars und die Möbelstile (Entwicklung von Wohnung und Raumkunst). Berlin: Richard Carl Schmidt&Co 11. Palm, A Villem Reiman. Tartu: Ilmamaa 12. Ruussaar, A Võsaklaasist kristallini. Tallinn: Iloprint 13. Tisells, A.-B.-G Möbelkonsten av Ernst Fischer. Stockholm: Nordisk Rotogravyr 14. Uebe, F. R Deutsche Bauernmöbel. Berlin: Richard Carl Schmidt& Co 15. Ussisoo, T Geomeetriline ornament. Tallinn: Rahva Ülikool 16. Ussisoo, T Puutehnoloogia : tööstuskoolidele ja mööbelseppadele. II, Mööblitööstus. 2.osa, Liim, liimimine ja puuseotised. Tallinn: Riigi trükikoda 17. Ussisoo, T Puutöö koolidele ja iseõppijaile II. Tallinn: Rahvaülikool 18. Ussisoo, T Puutöö koolidele ja iseõppijaile III. Tallinn: Rahvaülikool 19. Ussisoo, T., Veski, A Puit tarbematerjalina. Tartu Eesti Kirjastus 20. Möbel von Robert Schmidt, Ein Handbuch für Sammler und Liebhaber Berlin: Richard Carl Schmidt& Co 43

44 21. Tehase Tarbeklaas toodete tehniline kataloog Tallinn 22. Tehase Tarbeklaas toodete tehniline kataloog Tallinn 23. Jõgi, A Catharina-Lisette tehased igatsevad hea omaniku kätt. Sakala, Kross, K., Maagiline peegel. Mood, 2, Meister, L., Peeglite ajaloost, raamidest, peegliga seotud müütidest. Eesti peeglitööstusest, Rõika-Meleski Klaasi- ja Peeglimanufaktuurist. Kodukolle, 2, Taruste, T., Maagiline peegeldus. Avenüü, 11, C. Grimm Genealogie- Heft 1/ 1977, Meleski Klaasiajaloo selts 28. Piir, E Kirjad õele. Käsikiri. Meleski Klaasiajaloo Selts 29. Mättik, J.,2007. Päevik. Käsikiri. Meleski Klaasiajaloo Selts 30. Mehu, K Mälestused. Käsikiri. Meleski Klaasiajoloo Selts 31. Roosmaa, M Kirjad. Meleski Klaasiajaloo Selts 32. Meleski Klaasiajaloo Selts 33. Meleski vabrik. Ettevõte nr ERA :2 34. Meleski vabrik. Ettevõte nr ERA ,: Meleski vabrik. ERA : Mirrors. [Online] [ ] 37. Peeglid. [Online] 44

45 Illustratsioonide loend Joonis 1. Pronks peegel Hiinast (mirrors ) Joonis 2. Egiptuse peegel (mirrors ) Joonis 3. Klaasikodade paiknemine Eesti aladel (Klaasimuuseum, 2005: 22) Joonis 4. Rõika vabriku asutamisaastast säilinud gravüürid Rõika-Meleski kodumuuseumi seinal (Foto:H. Laos) Joonis 5. Rõika veski 1940.a. (www. veskivaramu.ee/pildid/, ) Joonis 6. Meleski klaasivabriku hoone 21.sajandil (vortsjarv.weebly.com, ) Joonis 7. Meleski Klaasivabriku muuseumis olevad peeglid (Foto: H Laos) Joonis 8. Karahvinid Meleski Klaasivabriku muuseumis (Foto: H. Laos) Joonis 9. Jõuluehted ja nende vormid Meleski Klaasivabriku muuseumis. (Foto: H. Laos) Joonis 10. Vaagnad ja karahvinid Meleski Klaasivabriku muuseumis (Foto: H. Laos) Joonis 11. Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis olevad peeglid (Foto: H. Laos) Joonis 12. Nikolai Jommi peegel (Foto: H. Laos) Joonis 13. Peegel Meleski Klaasivabriku kodumuuseumis (Foto: H. Laos) Joonis 14. Ornamendid ( Ussisoo, 1920: 9) Joonis 15. Ornamendijoonestamise õpetus (Ussisoo, 1932: 28) Joonis 16. Valminud peegel (Foto: H. Laos) Joonis 17. Nurgaseos (Foto: A. Ilves) Joonis 18. Kalasaba seotis (Ussisoo, 1932: 28) Joonis 19. Vana peegli lillornament (Foto: H. Laos) Joonis 20. Puutöövihiku riiulinäidis (Ussisoo, 1922: 16) Joonis 21. Puutöövihiku raamaturiiuli näidis (Ussisoo, 1922: 2) Joonis 22. Lillornament peegliraami ülaosalt (Foto: H. Laos) Joonis 23. Theodor Ussisoo mööblijoonised (Johannson, Poland, Saral, Ussisoo, 1910: 23) 45

46 Lisa 1. Klaasitootmine keskaegses Euroopas Esimesed ürikud kllasitootmise kohta Spessartis pärinevad aastast Tegelikkuses aga peaks sealne klaasivalmistamine ulatuma veelgi varasemasse aega aastast pärinev ürik tõendab, et Spessartis ja selle ümbruskonnas asuv klaasitööstuse ühendus oli vanim omalaadsete seas. Sellesse kuulusid kogu Lääne-Saksamaa keskosa klaasivalmistajad. Spessarti klaasivalmistajad kaotasid 1525.a. talurahvasõjast osavõtu tõttu oma juhtiva koha klaasitööstuses. 12 aastat hiljem moodustasid samad klaasivalmistajad pisut põhja pool, Hessenis, klaasijate liidu. Hesseni liit püsis kuni 17.saj. esimese pooleni ja selle mõju ulatus Schleswig-Holsteini ja Taani. Klaasivalmistamiskunsti peeti perekonna monopoliks, mille koosseisu ja kindlat struktuuri võõrad ei tohtinud kõigutada ( Grimm, 1977). 18.saj. isikuline koosseis klaasikodades jagunes järgmiselt: klaasikoja meister, valmistaja (meister), eelpuhuja, alustaja rullija ja õpipoiss. Õpipoisid asusid ametit õppima tavaliselt 9-12 aasta vanuselt. Nii sai klaasivalmistajate seisus täiendust vaid oma lähedaste ridadest. Tegu oli vabade inimestega, neid ühendas omavahel klaasikodadevaheline liikumine. Juba 16.saj. kohtab Spessarti ja Hesseni klaasivalmistajate nimesid ka kaugemalasuvates klaasikodades. Peagi kohtab neid ka väljaspool Saksamaa piire. Nii rajasid 1591.a. paiku Hesseni klaasivalmistajad klaasikoja Rootsi. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Grimm, 1977) 18.saj. algul oli Spessarti klaasikodade piirkond heal järjel (Meleski Klaasiajaloo Selts, Grimm, 1977), kuid sajandi keskpaigas klaasitööliste töötingimused halvenesid (Meleski Klaasiajaloo Selts, Grimm, 1977). Samal ajal algas talupoegade ja käsitööliste suur väljarändamine Maini piirkonnast Doonaud mööda kagusse kui ka ida suunas. Üheks väljarände põhjuseks oli kindlasti keisrinna Katariina II üleskutse 1763.aastal, milles kutsuti nii talupoegadest ümberasujaid, kui ka käsitöölisi tema riiki a. algul vahistati Lohri klaasimanufaktuuris sealne asedirektor Henrich, ta vabastati ametist, viidi Köningsteini kindlusse. Teda süüdistati aastatepikkuses koostöös võõraste värbajatega, kes meelitasid oskustöölisi klaasikodadest lahkuma. Eesluurimise all astus ta kontakti klaasivalmistajate värbamisest huvitatud isikutega. 17. aprilli 1773.a. kirjas märgib ta, et ootab kannatamatult teateid parun Thuriegelilt (eesti mõisaomaniku varjunimi) Thuriegeli maalt. Neliteist päeva hiljem, 29. aprillil õnnestus Mainzi ametiasutustel palgatud provokaatori abil kinni võtta kaks põgenenud klaasivalmistajat- 46

47 Johannes Fleckenstein Rechenbachi ja Peter Rung Weibersbrunni klaasikojast, kes olid eelnevalt ühenduses Henrichiga. Henrich põgenes ööl vastu 6. juunit samal aastal Mainiäärsest Rothenfelsist Eestisse. Kavalust kasutades põgenes Lohri vanglast 9.juunil sama teed ka Johannes Fleckenstein. Vahepeal oli B.G.F. Henrichil õnnestunud saada metsavahi koht Tallinna lähedal. Kuna maa oli puidurikas, otsustas Henrich Spessarti klaasivalmistajaid Weibersbrunnist, Düsseldorfist ja Brabantist Baltikumi, juba eksisteerivatesse klaasikodadesse üle tuua. Tema pojal ja Henrichi perekonna koduõpetajal, Philipp Jacob Weyd il õnnestus aastal Lehtse mõisa juurde rajatud klaasikotta leida viis väljarändamisega nõustunud klaasivalmsitajat. (Meleski Klaasiajaloo Selts, Grimm, 1977) Kuid ainult üks neist klaasivalmistajaist sai alustada reisi Eestisse- Weibersbrunnist pärit 26-aastane Georg Grimm. Temaga oli ühinenud 23-aastane klaasivalmistajasell Johann Wilhelm Runge (Runge). 47

48 Lisa 2. Klaasikojad Eestis 48

49 Lisa 3. Nimesaamislugu See, kuidas Rõika-Meleski vabrikud oma kauni nime said, on peaaegu muutmata kujul maha kirjutatud aasta 3. augustil ilmunud "Postimehest", kus Rõika-Meleski peeglivabriku asutamise 100. aastapäeva puhul ilmus mahukas ja värvikalt kirja pandud tehase sünnilugu. "Kord, kui Carl Philipp Amelung hilisel õhtutunnil Peterburis Isaaki platsi kaudu koju sõitnud, ajanud üks tundmata voorimees tema vankrist tuhatnelja mööda. Hobune komistanud, vanker löönud viltu, raskesti sadanud sõitja välja uulitsa kivide vastu. Kutsar kihutanud edasi, et nuhtlusest pääseda. Kesköö käes. Kõik uulitsad tühjad. Amelung märganud õnnetust, pidanud kinni, astunud vankrist välja ja läinud tagasi. Leidnud noormehe veres maas ei liiguta kätt ei jalga. Tasa tõstnud ta õnnetu oma vankrisse ja viinud koju. Põetanud teda hoolega, valvanud väsimata. Kolm päeva heidelnud võõras elu ja surmaga. Siis alles hakkas ärkama. Saadi teada, kes ta oli: Liivimaa rikas mõisnik von Rautenfeld. Noore von Rautenfeldi läbi sai Carl Philipp Amelung Liivimaa elu ja olu ja mõjuandjate ringkondadega tuttavaks. Sündis see just sel ajal, kui keisrinna Katharina II oma riigi käsitööd soovis edendada ja väljamaa kaupade tagasitõrjumiseks kõrge tolli peegliklaasi pääle seadis. Tõusis mõte kodumaal peeglivabrikut ehitama hakata. Teoks tehti mõte Kolga-Jaani kihelkonnas Võisiku vallas. Päästetud noormehe von Rautenfeldi õde Catharina oli Voisiku pärishärra George von Bocki abikaasa ja tema maa peale vabrik ehitatigi. Abikaasa Catharina ja tütre Elisabethi käest on aga vabrikud oma saksakeelse nime Catharina-Lisetta pärinud." 49

50 Lisa 4. Klaasivabriku tooted Meleski Klaasivabriku muuseumi fondides 50

51 51

52 52

53 53

54 Lisa 5. J. Lorupi klaasivabriku tooted 54

55 Lisa 6. Tehase Tarbeklaas tooted 55

56 56

57 Lisa 7. Peeglikavandid ja ornamendid 57

58 58