ASJA MÕISTE JA LIIGITUS KLASSIKALISE AJASTU ROOMA ÕIGUSES GAIUSE INSTITUTSIOONIDE NÄITEL

TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND ÕIGUSE AJALOO ÕPPETOOL Hesi Siimets - Gross ASJA MÕISTE JA LIIGITUS KLASSIKALISE AJASTU ROOMA ÕIGUSES GAIUSE INSTITUTSIOONIDE NÄITEL Magistritöö Juhendaja dr M. Luts 2002

Sisukord 2

3 Sissejuhatus Käesolevas magistritöös käsitletakse Gaiuse Institutsioonide näitel Rooma klassikalise ajastu õigusteaduse asja mõistet ja selle liigitust. Senine eestikeelne kirjandus põhineb peamiselt 20. sajandi alguse uurimistöödel ja seega selleaegsetel küsimustel, probleemiasetustel ja seisukohtadel. Kuigi tavaliselt arvatakse, et Rooma õiguse alases kirjanduses võib suuri muutusi põhjustada vaid uute allikate leidmine, ei ole see päris nii. Ka juba olemasolevates ning käsitletud allikates on võimalik leida uusi ja olulisi nüansse. Nii Saksamaal kui ka teistes Rooma õigusest mõjutatud maades lähtuti kogu Rooma õiguse kehtivusajal (Saksamaal näiteks 1. jaanuarini 1900) Rooma õiguse allikate sisemisest ühtsusest. Seega usuti suurel määral Justinianuse ütlust konstitutsioonis Deo Auctore (p. 8): "Üheski nimetatud kodifikatsiooni osas ei tohi esineda vastuolusid /.../, vastupidi, kodifikatsioonis valitseb täielik sisuline ühtsus ning selgus, sest lubatud pole ühtegi vastupidist arvamust". 20. sajandi algul oli roomaõigusliku uurimise põhiprobleemiks, kas ja kuivõrd tsiteeriti Justinianuse kodifikatsioonis tõepoolest klassikalise ajastu juriste ja kuivõrd oli tegemist hilisemate (Justinianuse-aegsete või järelklassikalise perioodi) lisanduste ehk interpolatsioonidega. 1 Ka interpolatsioonide uurimisel lähtuti veendumusest, et klassikalise ajastu allikatekstides on ehtne ainult õiguslik formalism ja kõik, mis sarnaneb väärtushinnangutele ehk diskretsiooniotsustele, on kas järelklassikaliste või lausa Justinianuse aegsete juristide looming. Isegi 20. sajandi lõpus leitakse vahel, et Rooma õiguses kui sellises puudusid vastuolud ja kuigi Rooma juristid võisid mõistetega erinevalt ümber käia, võib üldiselt lähtuda allikate harmooniast. 2 Seejuures olevat Rooma juristidel puudunud teooria ja süsteem - oma otsuseid tehes olevat nad lähtunud oma geniaalsest intuitsioonist. Deduktsiooni olevat nad kasutanud vaid abivahendina, kuid peamiselt tegid nad otsuseid oma seniste kogemuste alusel. Teooria ning süsteem olevat esinenud ainult Gaiuse Institutsioonidega sarnastes õpikutes. 3 1 Interpolatsioon tähendabki hilisemat, kavatsuslikku lisandust või muudatust, mida ei ole äratuntavaks tehtud. Interpolatsioonide kohta eesti keeles Bonfante, Rooma õiguse ajalugu. lk 496jj. Hilisemat hinnangut interpolatsiooniteadusele ja interpolatsiooniuurimise kriitikat vt Wieacker, F. Römische Rechtsgeschichte. lk 154-182. 2 Kaser, M. Zur Methode der römischen Rechtsfindung, 1962, lk 63jj, ka Kaser, M. Römisches Privatrecht I, lk 212jj. Vt selle seisukoha kriitikat Behrends, O. Institutionelles und prinzipielles Denken, lk 195. 3 Kaser, M. Römisches Privatrecht I, lk 3 jj.

4 Üks olulisemaid muutusi Rooma õiguse uurimises on muutus õiguse periodiseeringus. Kõige levinum on Rooma õiguse periodiseerimine poliitilise ajaloo etappide alusel, kusjuures selle järgi iseloomustatakse õigusteadust. Vastavalt sellele nimetatakse eelklassikaliseks õigusteaduse perioodiks vabariigi perioodi umbes 500/470 ekr - 49/44 ekr. Klassikaliseks printsipaadi aega umbes 27 ekr-3. saj lõpp pkr, millest 3. sajand on kõrg- ehk hilisklassikaline periood. 4 20. sajandi algust iseloomustas Bonfante periodiseering: Rooma kogukond ja kviriitlik õigus (754-200 ekr), Rooma riik ja rahvaste õigus 5 (146 ekr - 235) ning helleeniorientaalne monarhia ja rooma helleeni õigus (305-565). Seejuures on Bonfante võtnud küll aluseks õiguse iseloomu, kuid see põhineb ikkagi poliitilises ajaloos toimunud murrangutel. Käesoleva töö seisukohalt on periodiseering poliitilise ajaloo perioodide järgi eksitav. Kui lähtuda Okko Behrendsi periodiseeringust õigusteaduse sisemiste muudatuste alusel, siis näiteks Bonfante mõttes klassikalisel ajastul tegutsesid nii eelklassikud kui ka klassikud (st institutsionaalse mõtteviisi esindajad). Samuti koolkonnad ning nende järgijad kõrgklassikud (või hilisklassikud) Gaius, Ulpianus ja Paulus. Minu arvates on oluline arvestada Rooma õigusteaduse sisemiste muudatustega, mis võivad erineda poliitilise ajaloo murrangutest ning olla seotud hoopis õigusteadlaste isikutega. Seepärast olen oma periodiseeringu aluseks võtnud Okko Behrendsi jaotuse, mis põhineb õigusteaduse sisemistel muudatustel. Sellest tulenevalt on religioosse õiguse periood kuni 3. sajandini ekr, eelklassikaline õigusteaduse periood 3. saj keskpaik ekr - 82 ekr, klassikaline 82 ekr - 27 ekr /250 pkr. 6 Klassikalise õigusteaduse siseselt tuleks eristada spetsiifiliselt klassikalist, klassikalist, kõrg- ja hilisklassikalist. Behrendsi periodiseeringu aluseks on muutused õigusteaduslikus mõtlemises. Kõige olulisemaks on muutus eelklassikalise ja klassikalise õigusteaduse vahel, kus printsiibiline õigusteooria asendus institutsionaalse õigusteooriaga. Sellise periodiseeringu puhul tuleb eristada ajastuid (ajastud, millest räägime, on eelklassikaline, klassikaline ja kõrg- või hilisklassikaline) ning üksikuid juriste (klassikud vastanduvad eelklassikutele, hiljem prokuliaanid sabiniaanidele). Kusjuures klassikuteks 4 Dulckeit, G., Römische, lk 243. D. Tamm nimetab klassikaliseks perioodi vabariigi lõpust a. 44. ekr kuni 3. saj lõpuni. Tamm, D. European law and legal history, lk 6. 5 Rooma riigi ja rahvaste õiguse perioodi jääb ka klassikaline õigusteadus. Bonfante klassikalise ajajärgu aastaid ei nimeta, kuid neid võib oletada isikute järgi, keda ta sel ajal mainib - umbes 140. ekr-3. saj lõpp). (Bonfante, P. Rooma, lk 350-356). 6 Behrends, O. Skript, lk 22-24.

5 nimetab Behrends vaid institutsionaalse mõtteviisi esindajaid olenemata nende ajalisest kuuluvusest (nii Serviust (106-43 ekr) kui Ulpianust (surnud 223 pkr)). Seepärast on sellise klassikalise õigusteaduse piir väga liikuv. Kõrgklassikalisel ajastul - 1. saj pkr (koolkondade teke) - 3. saj pkr tegutsesid sabiniaanid (eelklassikalise õigusteaduse pärijad) ja prokuliaanid (klassikalise õigusteaduse esindajad). Klassikalise, kõrg- ja hilisklassikalise ajastu piir pole Behrendsi järgi niivõrd oluline. Gaius on veel kõrgklassikalise ajastu jurist, Ulpianus, Paulus, Modestinus ja Papinianus pigem hilisklassikalise ajastu juristid. 7 Kui lähtuda sellest, et teatud ajal toimusid Rooma õigusteaduses olulised murrangud, mis olid aluseks 1. sajandi koolkondadele, muutub oluliseks ka see, et kes Rooma juristidest midagi väitis ning millise mõtteviisi ehk õigusteooria esindaja ta oli. Gaiuse Institutsioonid on ainus peaaegu täielikult meieni jõudnud rooma õiguse klassikalisel ajastul kirjutatud teos. Institutsioonid on mõjutanud olulisel määral nii Justinianuse ajastu õigusteadust kui ka hilisemat, Rooma õigusele toetuvat germaaniromaani õigussüsteemi ning jätnud jälgi ka anglo-ameerika õigussüsteemile. Seega võib Institutsioone pidada Euroopa ühtse õiguskultuuri aluseks. Kahjuks ei võimalda käesoleva uurimistöö maht käsitleda Institutsioonide retseptsiooni Euroopa õiguse ajaloos üldse, kuid olen siiski andnud ülevaate Institutsioonide retseptsioonist ja kasutusest hilisemas Rooma õiguses kuni Justinianuse Institutsioonideni, samuti Institutsioonide käsikirjadest. Käesoleva töö eesmärgiks ongi näidata, millised olid kõigepealt klassikalisel ajastul tegutsenud jurist Gaiuse vaated asja mõiste ja asjade liigituse juures ning nende põhjal näidata, kuivõrd erinesid teiste klassikalise ajastu juristide vaated Gaiuse omadest. Samuti milliseks kujunesid nii sabiniaanide kui ka prokuliaanide vaateid ühendanud Justinianuse Institutsioonid ja seadusandlus. Ühtlasi olen puudutanud eestikeelsete Rooma õiguse alaste teoste asja mõiste ja liigituse käsitlusi. Seejuures olen näidanud, kuivõrd oluline on teha vahet vähemalt erinevatel ajastutel, tegelikult ka erinevate koolkondade vaadetel. Loomulikult tekib siis küsimus, kas õpikus, mis käsitleb Rooma eraõigust, tuleb aluseks võtta klassikalise ajastu õigusteadus või Justinianuse seadusandlus, eristades seejuures hilisemaid lisandusi ning erinevaid teooriaid. 7 Behrends, O. Skript, lk 22-24; Institutionelles, lk 192-196.

6 Töö koosneb kahest suurest osast. Esimeses osas käsitlen kõigepealt Gaiuse kui minu töö alusautori elu ja loomingut üldisemalt ning seejärel tema õigusteaduse õpikut algajaile, Institutsioone - nende olemust ja süstemaatikat. Töö teises osas käsitlen kõigepealt senist eestikeelset kirjandust Rooma õiguse asja mõiste ja liigituse kohta. Põhitähelepanu olen suunanud teaduslikus käibes olevale kirjandusele, mis on mõjutanud teisi autoreid. Seejärel käsitlen Gaiuse Institutsioonide asja mõistet, pidades silmas ka tänapäevast ja võrreldes seda Justinianuse Institutsioonides esinevaga. Nii Gaiuse kui ka Justinianuse Institutsioonid on sissejuhatavad õpikud ning seepärast on enamik sissejuhatustest Rooma õigusesse järginud põhilises osas neid. Seepärast on õige asetada käsitluse põhirõhk Institutsioonidele. Järgnevalt analüüsin Gaiuse asjade liigitusi, kuid lisaks vaadelnud muid asjade jaotusi, mida esitavad erinevad Rooma õiguse õpikud. Gaiuse Institutsioonide alusel olen püüdnud näidata, et erinevate juristide töödes leidub põhimõttelisi erinevusi. Justinianus oma Institutsioonides on peamiselt lähtunud oma kaasaegsest õigusest ning kuigi tema Institutsioonide aluseks on Gaiuse Institutsioonid, erinevad ka need kaks teost üksteisest märgatavalt. Kasutatud teostele olen viidanud järgmisi reegleid kasutades. Esimest korda viidates olen ära toonud teose pealkirja osa. Kasutades ainult ühte ühe autori teost, olen nimetanud teost vaid esimeses viites ning edaspidi viidanud nime ja lehekülje järgi. Mitut sama autori teost kasutades olen viites toonud ära sellise osa teose pealkirjast, mis võimaldaks töö lugejal kasutatud teose kergesti kindlaks määrata. Kui see on antud kontekstis oluline, olen toonud ära ka teose avaldamise aastaarvu, vajadusel terve kirje. Gaiuse Institutsioonide ladinakeelse teksti alusena kasutan väljaannet Studia Gaiana. Ed M. David, R. Feenestra ja H. L. W. Nelson. Volumen I. Gai Institutiones secundum. Codicis Veronensis apographum studemundianum et reliqias in Aegypto repertas. Editio minor. Leiden. 1964.

7 1. Gaiuse elu ja looming 1.1. Elulugu Gaius on üks kõige salapärasemaid Rooma juriste, kellest me ei tea isegi täit nime. Erinevalt Rooma tavalisest nimetraditsioonist 8 on meile antud juhul teada ainult Gaius. Seejuures on tõstatatud isegi küsimus, kas Gaius oli üldse olemas (vt allpool), ja kui oli, siis milline kolmest võimalikust nimest oli Gaius. Kas teadsid juba Gaiuse kaasaegsed temast vaid ühte nime või pole see säilinud vaid meie, hilisemate jaoks. 9 On olemas kolm eriti põhjalikku uurimust Gaiuse kohta, mis esindavad erinevaid vaateid eri aegadel ning on aluseks eri suundumustele: Theodor Mommseni Gaius Provinzialjurist (1905) 10, Wolfgang Kunkeli Herkunft und soziale Stellung der römischen Juristen (1952) 11, milles ta esitab põhjaliku uurimuse ja oma seisukoha ühtlasi ka Gaiuse kohta, ning Anthony M. Honoré Gaius (1962) 12. T. Mommseni arvates oli kreeklastel komme nimetada roomlasi eesnime pidi ta toetas ühtlasi teooriat, et hiljem provintsi elama asunud Gaius oli pärit Roomast. 13 Kunkel arvas, et see kreeklaste komme oli Gaiuse ajaks juba kadunud ning seepärast pidas ta Mommseni teesi Gaiuse kohta põhjendamatuks. 14 Kunkeli arvates oli Gaius kas perekonnanimi või hüüdnimi. Nimelt olevat piisavalt tõendusi selle kohta, et Gaiust kasutati ka perekonnanimena, samuti polevat võimatu hüüdnime teooria (tema toetab pigem ühte 8 Roomlastel oli traditsiooniliselt vähemalt kaks nime: eesnimi (praenomen) ja perekonnanimi (nomen gentile). Enamikel juhtudel, kuna eesnimede ning perekonnanimede hulk oli üsna väike ning seega inimeste segiajamise võimalus üsna suur, oli roomlastel ka kolmas nimi - nn hüüdnimi (cognomen). 9 Näiteks Franz Wieacker peab tõenäoliseks, et Gaiuse täielik nimi kadus hiljemalt enne 3. sajandi lõppu ning järjest suureneva populaarsusega õiguse õpetamises omandas ta familiaarse nimetuse, mis on klassikaliste juristide puhul küll haruldane, kuid pole võimatu kõigil aegadel sarnases koolikõnepruugis. Wieacker, F. Oströmische Gaiusexemplare. lk 104. 10 Mommsen, T. Gaius als Provinzialjurist (Gaius - provintsijurist). - Gesammelte Schriften. Bd. 2. Berlin, 1905, lk 26-38. 11 Kunkel, W. Herkunft und soziale Stellung der römischen Juristen (Rooma juristide päritolu ja sotsiaalne seisund). Weimar, 1952, lk 186-213. 12 Honoré, A. M. Gaius. Oxford, 1962. 13 Mommsen, T. Gaius, lk 27-28; Diosdi, G. Gaius, der Rechtsgelehrte, lk 606-607 jagab samuti nii Mommseni kui Honoré arvamust, et Gaius oli pigem eesnimi. 14 Kunkel, W. Herkunft, lk 194-196. Kunkeli arvates võis Gaius eesnimena olla sel ajal kasutusel vaid peregriinidel ning selles osas ollakse küll üksmeelel, et Institutsioonide autor pidi olema Rooma kodanik.

8 neist, aga mitte seda, et Gaius oli eesnimi). 15 Honoré leiab, et Gaiuse nime mõistatust on võimatu lahendada ning eelistab Gaiust lihtsalt Gaiuseks nimetada. 16 Lisaks eelnevatele arvamustele, et Gaiuse isiku olemasolu on väljaspool kahtlust ning segadus on ainult tema nime ümber, on leitud, et Gaiust iseseisva isikuna polnud olemas. Tegemist olevat hoopis Gaius Cassius Longinusega, sabiniaanide koolkonna ühe tähtsaima esindajaga, kes kirjutas ühtlasi ka Gaiuse teosed. 17 See hüpotees põhineb muuhulgas asjaolul, et aeg-ajalt nimetatakse Cassiust Digestades lihtsalt Gaiuseks. Viimase teooria pooldajaid pole aga romanistide hulgas kuigi palju ning mullegi tundub see teooria nimetatuist kõige ebatõenäolisem. Kergema vastupanu teed minnes jätavadki mõned selle küsimuse lahtiseks, piirdudes lihtsalt väitega: Gaius Rooma jurist, kelle täielik nimi on teadmata. 18 Mullegi tundub nii olevat selgem ja ausam. Argumente ühe või teise seisukoha kasuks on liiga vähe, et midagi kindlat öelda. Igatahes eeldan, et Gaius eksisteeris reaalse isikuna. Gaiuse teostes leiame autori nimena ainult Gaius e. Võimalik, et meieni pole enamat säilinud ja võimalik, et see oli tahtlik igatahes pole neist põhjustest midagi teada. Ka Justinianuse aja juristid ei teadnud tema nimest rohkem, kui sellest praegu teatakse. Isegi 20. sajandi alguses leitud pärgamendid ei lisanud tänapäevasesse teadmisse Gaiusest midagi uut. 19 Selle põhjal võiks eeldada, et tegemist oli Gaiuse teadliku sooviga end just nii nimetada. Gaiuse eluloo kohta on esitatud mitmeid ja tundub, et vähemalt osaliselt tõenäolisemaid ning põhjendatumaid teooriaid kui tema nime kohta. Tema teostes esinevate ediktide ning keisrikonstitutsioonide ja -nimetuste järgi on võimalik öelda, et Gaius sündis tõenäoliselt 2. saj pkr keiser Hadrianuse (98-117. pkr) valitsusajal. Tema tegevus juristina langes keisrite Antoninus Piuse 20, Marcus Aureliuse 21 ning Commoduse 22 valitsusajale. 15 Ibidem. lk 197-200. 16 Honoré, A. M. Gaius, lk 12. 17 Saksakeelses kirjanduses on sellist seisukohta esindanud näiteks Longinescu. Autorile ei olnud Longinescu töö kahjuks kättesaadav, kuid Kunkeli artiklis oli muuhulgas käsitletud ka Longinescu seisukohti. Longinescu, Gaius, der Rechtsgelehrte. Diss.iur. Berlin 1896. (viidatud Kunkel,W. Herkunft, lk 189). 18 Behrends, O. Gaius. lk 221-223. 19 Levy, E. Neue Juristenfragmente aus Oxyrynchos, lk 532-549; Levy, E. Neue Bruchstücke aus den Institutionen des Gaius, lk 258-311. 20 Antoninus Pius valitses 117-138 pkr. 21 Marcus Aurelius valitses 161-180 pkr. 22 Commodus valitses 180-192 pkr.

9 Kindlasti elas ta veel 178. aastal pkr. 23 Palju täpsemalt on raske midagi öelda. Honoré poolt välja pakutud Gaiuse eluloolised daatumid (110/15 180+ a. pkr) 24 tunduvad mulle liiga hüpoteetilised, et neid siin käsitleda. Üsna üheselt ollakse veendunud, et Gaius oli Rooma kodanik. Põhjenduseks tuuakse tema meieni säilinud teosed. Näiteks kasutab ta Institutsioonides ja teistes teostes nii mitmelgi korral sõna nos tähenduses meie, roomlased nii vastandavana kui seletavana, mida ei teeks keegi, kes pole roomlane. Arvatakse, et tema teosed lähtuvad põhiliselt roomlase vaatepunktist. 25 Lisaks sellele tunnistab Gaius end sabiniaaniks 26, mis tähendab, et ta pidi oma hariduse saama Roomas, mis oli ainus koht, kus nii sabiniaanide kui ka prokuliaanide 27 koolkonnad tegutsesid. Küsimus, milles sugugi sel määral üksmeelel ei olda pigem on see teaduskirjanduses üks olulisemaid vaidlusküsimusi on see, kas Gaius tegutses Roomas või provintsis. 28 Mommseni arvates oli Gaius roomlane, kes kirjutas ning õpetas Rooma 23 Toon paar näidet, mil moel saab Gaiuse eluaastate kohta mingeidki oletusi teha: G. 1, 53, 74, 102; 2, 120,126 on viidatud imperator Antoninus ele. G. 2, 195 ütleb Gaius ex divi Pii Antonini constitutione (jumaliku Pius Antoninuse konstitutsiooni alusel). Nimelt keisri surres ta jumalikustati ning seepärast kasutati peale keisri surma tema nime vaid koos divus ega. Kuna SC Orfitianum võeti vastu aastal 178 ning Gaiuselt pärineb veel kommentaar Ad SC Ortifianum, siis pidi ta sel ajal veel elama. 24 Gaius elas küll tõesti umbes nimetatud ajal ja tunnustust vääriv on Honoré katse tema eluaastaid rekonstrueerida. Samas ei veennud Honoré i rekonstruktsioon mind piisavalt selleks, et peaksin vajalikuks sel teemal diskuteerida. Honoré, A. M. Gaius. lk 46-69. Eriti protesteerib Honoré poolt välja pakutud Gaiuse eluaastate tõestuse vastu Detlef Liebs. Gaius und Pomponius, lk 64-65. 25 Honoré, A.M. Gaius. lk 70-73; Liebs, D. Gaius und Pomponius. lk 62; Liebs, D. Römische Provinzialjurisprudenz. lk 288-310. Mommsen, T. Gaius, lk 26-38; ja kogu W. Kunkeli Gaiust puudutav osa Herkunft, lk 186-213. 26 1. saj. pkr tekkis Roomas kaks õigusteaduslikku koolkonda. Sabiniaanide koolkonna rajajaks nimetab Pomponius (D. 1, 2, 2, 47; 48) Capitot. Nime sai koolkond teise juhtiva juristi Masurius Sabinuse järgi. Traditsiooniliselt peetakse sabiniaane pigem konservatiivseteks. Seda sellepärast, et sabiniaanid tõid eelklassikalisele õigusteadusele tuginedes kaasaegsesse õigusteadusse tagasi mõtlemise printsiipides ja põhjendasid oma arvamusi ka loomuõigusele toetudes. Üheks oluliseks näiteks sellest on bona fides e (hea usu) põhimõtete tagasitoomine juriidilisse argumentatsiooni. 2. saj keskpaigaks olid koolkondade põhimõttelised erinevused suurel määral ühtlustunud ning koolkonnad praktiliselt kadunud. Siiski võib ka hilisemate juristide puhul (Gaius, Ulpianus, Paulus, Modestinus) eristada nende kuuluvust pigem ühte või teise koolkonda. Nii kuulus Gaius pigem sabiniaanide hulka. Hausmaninger, H. Selb, W., Römisches Privatrecht, lk 73; Behrends, O. Institutionelles und prinzipielles Denken, lk 187-231. See, et Gaius kuulus sabiniaanide hulka, mõjutas tõenäoliselt teda ka sellist õpikut kirjutama. Nii järgis Gaius sabiniaanide koolkonna traditsiooni, kes erinevalt prokuliaanidest tegelesid rohkem süstemaatilise õpetamise ning sellele aluseks olevate teoste kirjutamisega. Liebs, D. Rechtsschulen und Rechtsunterricht, lk 215-216. 27 Prokuliaanid, teine 1. saj koolkond, rajati Labeo poolt, kuid oma nime sai see tema õpilase Proculuse järgi (D. 1, 2, 2, 52; 53). Ka näiteks Celsus kuulus prokuliaanide hulka. Prokuliaane peetakse uuendusmeelsemateks, sest nende kaudu tuli rooma õigusteadusesse süstemaatiline mõtlemine. Nad võtsid Kreeka skeptikute filosoofiliselt koolkonnalt üle mõtlemise instituutides, loogilised tuletused, aga ka grammatilise tõlgendamisviisi (lähtumine ainult seadusetekstist). Seega nimetaksin neid hilisema seaduspositivsmi eelkäijateks. Hausmaninger, H. Selb, W, lk. 73; Behrends, O. Institutionelles, lk 187-231. 28 Vt Gaiuse kohta senises eestikeelses kirjanduses Bonfantet, kelle arvamus ühtib Mommseni omaga. Nimelt arvab ta, et Gaius oli jurist-provintslane Oriendist (Rooma, lk 349). E. Ilusa ja I. Pereterski tekstid Gaiuse kohta ühtivad peaaegu täielikult ning nad käsitlevad ainult Institutsioone ja nende käsikirja leidmislugu, aga

10 provintsis kuskil kreeka keele levikualadel, näiteks Väike-Aasias. Oma väite põhjenduseks toob ta esile Gaiuse teostes kasutatud kreeka keelele omaseid konstruktsioone, väljendeid jms, mis Roomas, puhta ladina keele alal poleks saanud tekkida. 29 W. Kunkel esindas oma monograafias seisukohta, et Gaius võis elada ja töötada ning pidigi seda tegema ainult Roomas. 30 Selle arvamusega liitus suur hulk teisigi Gaiuse uurijaid. Sarnaseid mõtteid oli loomulikult avaldatud ka juba enne Kunkelit, kuid mitte nii veenva põhjendusega. Kunkeli arvates polnud kreeka keele mõjud Gaiuse puhul sellised, mis ei oleks olnud võimalikud iga roomlase puhul: klassikalisel ajastul hariduse saanud roomlased pidid oskama vabalt ka kreeka keelt. Seetõttu olid kreeka laenud võimalikud ja tõenäolised. Ka teised selle ajastu Rooma juristid kasutasid kreeka keelt ning esitasid tsitaate kreeka keeles. Selles mõttes ei olnud Gaius sugugi erandlik. 31 Üks põhilisemaid Gaiuse lauseid, mis on olnud tema elukoha määramisel ühe ja teise tõlgenduse aluseks, on si navis ex Asia venerit (kui laev tuleb Aasiast). 32 Kunkel arvas, et kui Gaius nõnda kirjutas, pidi ta olema roomlane Roomas, vastasel juhul ei oleks ta saanud kasutada venerit ex Asia. 33 A. Honoré väidab oma monograafias, et väljendi navis ex Asia venerit puhul oli tegemist standardnäitega. See tähendab, et esiteks kasutas igaüks, kes oli Roomas hariduse saanud (ning Gaiuse puhul selles ei kahelda) üsna tõenäoliselt just sarnaseid standardnäiteid. Teiseks ei ole selle näite puhul vaja elada tingimata Roomas, sest ka Kreekasse tulevad laevad Aasiast. Pigem vastupidi, võibolla just siis, kui Gaius oleks elanud provintsis terve elu, oleks talle see näide imelikuna tundunud ning ta oleks seda muutnud. 34 Samuti järeldab Honoré, lähtudes jällegi Gaiuse enda sõnastusest urbs Roma kasutuse kohta, et kui Gaius oleks elanud Roomas, oleks ta kirjutanud lihtsalt urbs. Provintside elanikud oleks pigem kasutanud lihtsalt Roma t. Sellest teeb Honoré järelduse, Gaiuse isiku kohta ütlevad nad, et tema kohta pole midagi teada. (Ilus, E. Rooma eraõiguse alused, lk 41-42; Pereterski, I. Üldine riigi ja õiguse ajalugu, lk 73-74). 29 Mommsen, T. Gaius, lk 32-35. 30 Kunkel, W. Herkunft, lk 186-213. 31 Ibidem. Enne W. Kunkelit juba Huschke, P. E. Gaius, lk 116jj; Kübler, B. Geschichte, lk 269. 32 Palingenesia Iuris Civilis. G. 10. D 28, 5, 33. Samuti De Verborum Obligationibus. D. 46, 1, 72. 33 Kunkel, W. Herkunft, lk 197. 34 Honoré. A. M. Gaius, lk 75-76.

11 et Gaius kirjutas Institutsioonides algselt küll urbs, kuid minnes provintsi ning oma tööd üle töötades lisas ta sellele selguse mõttes Roma. 35 Minu jaoks kõlavad Honoré põhjendused, miks Gaius võis algul elada Roomas ning hiljem provintsis, veenvalt. Teisedki on lasknud Honoré l end viimasel ajal veenda. 36 Ikka ja jälle kerkib Rooma õiguse alases kirjanduses esile õigustatud ja oluline küsimus: miks ei tsiteeritud Gaiust üsna mitu sajandit ning miks kerkis ta Justinianuse ajal esile kui Gaius noster. 37 Väga tõenäoline, et kui Gaius ei elanud enam Roomas ning ei kuulunud ühtlasi nende hulka (kas seepärast või mitte), kellele kuulus ius respondendi, siis ei peetudki teda tsiteerimisvääriliseks. Selle küsimuse on endale esitanud kõik uurijad, eriti pidades silmas hilisemate Rooma juristide tsiteerimisarmastust. A. Honoré ja T. Mommseni arvamusi, et Gaius elas provintsis, põhjendaks ka see, et Justinianus, Ida-Rooma keiser nimetas teda Gaius noster. Samuti toetaks arvamust, et Gaius elas provintsis, väide, et Gaius ei käsitlenud oma Institutsioonides viimaseid keisrikonstitutsioone seepärast, et need ei olnud jõudnud provintsis aktuaalseks muutuda või seal lihtsalt ei tuntud neid veel. Gaius on ka ainus klassikalise aja jurist, kes kirjutas kommentaari provintsiediktide kohta tõenäoliselt tunnetas ta kohapeal elades selle vajadust. Kui väita, et Gaius elas Rooma provintsis, kerkib iseenesest üles küsimus, kus siis ikkagi. Ka sellele on otsitud vastust Gaiuse enda teostest - nimelt Digestades tsiteeritud fragmendist iuris Italici sunt Troas Berytus Dyrrachium (Itaalia õigus kehtib nii Troas es, 35 Ibidem. Lk 76-77. Selle väitega nõustumine eeldab nõusolemist ka teise Honoré teesiga, et Gaius töötas oma Institutsioonide käsikirja üle mitu korda. Viimase suhtes ei tahaks ma aga olla ei eitaval ega jaataval positsioonil. 36 Behrends, O. Gaius, lk 221; Liebs, D. Römische Provinzialjurisprudenz, lk 288-310, edasiste viidetega. Ühtlasi toob ta veenva väite, et kui Gaius oleks Roomas tegutsenud, oleks ta suurema osa oma teostest nö turunõudlusest mööda kirjutanud (lk 309), erinevalt veel tema avaldatud arvamusest 1967. aasta artiklis Gaius und Pomponius, lk 61-75. 37 Näiteks Constitutio Imperatoriam p.6-s, seletavas konstitutsioonis Justinianuse Institutsioonide juurde on kirjas: Quas ex omnibus antiquorum institutionibus et praecipue ex commentariis Gaii nostri tam institutionum quam rerum cottidianarum aliisque multis commentariis compositas cum tres praedicti viri prudentes nobis optulerunt, et legimus et cognovimus et plenissimum nostrarum constitutionum robur eis accommodavimus. (Nad (Institutsioonid) on koostatud kõikide vanade Institutsioonide põhjal, iseäranis aga meie Gaiuse teoste põhjal; nii tema Institutsioonide kui ka Igapäevaste asjade ning paljude teiste alusel; ja kui meie poolt eespool nimetatud kolm meest (meie kantsler ja varasem justiitsminister Tribonianus, õigusteaduse õppejõud Theophilus ja Dorotheus) need Institutsioonid meile esitasid, siis me lugesime ja kontrollisime nad üle ning andsime neile kõigi meie seadustega võrdse seadusjõu).

12 Beirutis kui ka Dyrrachiumis). 38 Nendest kolmest linnast on otsitud Gaiuse elukohta. 39 Honoré väidab koguni, et Gaius elas neist ühes ja teises linnas. 40 On tõenäoline, et kui on tegemist ius Italici ga (Itaalia õigusega), siis valis Gaius elamiseks just sellise linna, kus oli võimalik kasutada ka Rooma õigust. Ning pole võimatu, et ta ühe näitena võis tuua just sellesama enda elukohaks valitud linna. Selles suhtes leian, et Honoré väited on veenvad. Mis puutub aga ühest teise edasi-tagasi rändamisse, siis tundub see mulle vaatamata kõigile Honoré veenmiskatsetele väga kahtlane. Pole võimatu, et Gaius elas mingil ajal tänases Beirutis, mis ainult veidi hiljem sai üheks kuulsamaiks õigusteaduse keskuseks ja et Gaius oma sealviibimisega võis sellist arengut mõjutada. Igatahes kõlab selline hüpotees väga kaunilt. Tõe suhtes on siiski suur enamus sellest, mis Gaiust puudutab, väga hüpoteetiline ehk ainult vähemal või rohkemal määral tõenäoline. 1.2. Ülevaade loomingust Gaiuse, nii nagu teistegi klassikalise ajastu juristide töid tunneme peamiselt Corpus Iuris Civilise (CIC) Digestade vahendusel. 41 Nagu ütleb Elmar Ilus, on Digestad klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõte. 42 Samas vahendavad Digestad ainult varasemate juristide teoste fragmente ja seetõttu jäävad meie teadmised ka Gaiuse töödest suhteliselt napiks. Gaiuse kirjutatud teostest teame tänapäeval järgmisi: - Ad Quintum Mucium (Kommentaar Quintus Muciuse teosele Ius civile), - Ad Edictum Praetoris Urbani (Rooma linna preetori ediktide kommentaar), - Ad Edictum Provinciale (Provintsiediktide kommentaar), 38 D. 50, 15, 7. Troas oli maakond Väike-Aasia loodeosas Egeuse mere ja Hellespontose (Dardanellide) kaldal, Trooja ümbruses (Troas - Antiigileksikon, lk 581); Dyrrachium oli rooma-aegne Epidamnose nimetus. Epidamnos (nüüd Albaania sadamalinn Durrës) asus Illüüria rannikul (Dyrrachium, Epidamnos - Antiigileksikon, lk 124, 137). 39 Mommsen, T. Gaius, lk 35 leiab, et kõik niidid viivad Troas esse,... 40 Honoré, A.M. Gaius. lk 85 jj. 41 Iseseisva, st väljapool Digestasid säilinud õiguskirjanduse kohta loe Wenger, L. Die Quellen, lk 523-525. Gaiuse kohta lisaks Krüger, P. Geschichte, lk 276 jj. 42 E. Ilus, lk 45.

13 - Aurea sive Rerum Cottidianarum (Kuldsed sõnad 43 ehk Loomulikest asjadest), - Ad senatus consultum (SC) Orfitianum (Orfitianuse senati otsuse kommentaar 44 ), - Ad SC Tertullianum (Tertullianuse senati otsuse kommentaar 45 ), - De Manumissionibus (Orjade vabastamisest), - De verborum obligationibus (Verbaalsetest lepingutest), - De fideicommissis (Fideikomissidest), - De tacitis fideicommissis (Vaikivalt tehtud fideikomissidest), - De formula hypotecaria (Asjaõiguslikust pandihagist), - De casibus 46 (Juhtumitest), - Dotalicion (Kaasavara õigusest), - Regularum libri tres (Reeglitest 47 kolmes raamatus) - Regularum liber singularis (Reeglitest ühes raamatus). Lisaks sellele kirjutas Gaius mõned üksikute seaduste kommentaarid nagu - Ad legem XII tabularum (XII tahvli seaduse kommentaar), - Ad legem Iuliam et Papiam Poppaeam (Juliuse ja Papius Poppaeuse seaduse kommentaar), - Ad legem Glitam (Glituse seaduse kommentaar). 48 Peale Digestade vahendusel tuntud Gaiuse teoste on ainsa klassikalise ajastu juriidilise teosena meieni iseseisvalt säilinud - Institutiones (Institutsioonid), mis on ühtlasi Gaiuse peateos. Siinkohal võib teatava kurioosumina märkida, et Gaiuse teoste loetelu pole olnud peamine, mis tema puhul on eri uurijate tähelepanu pälvinud. Põhilist huvi on pakkunud 43 Kuldsete sõnade all mõeldakse reegleid, mis tulenevad kõrgematest loomuõiguslikest printsiipidest. 44 SC Orfitianum käis pärimisõiguse kohta ja nimelt ema surma korral antakse sellega eelispärimisõigus lastele, mitte edasistele järeletulijatele, kõigi muude agnaatide ees. Kaser, M. Römisches Privatrecht I, lk 702. 45 Sarnaselt eelmisele reguleerib naise, kellel on ius liberorum, pärimisõigust. Kaser, M. Römisches Privatrecht I, lk 702. 46 Kasutusel on ka nimetus Species. 47 Regulae oli mõeldud sissejuhatava õppekirjandusena ning sisaldas lühikesi juriidilisi aforisme (E. Ilus, lk 40). Nii nimetati aga ka juristide poolt välja arendatud reegleid, mis olid normatiivsed, sest juristid käsitlesid neid sarnaselt seadustele (Kaser, M. Römisches Privatrecht I, lk 211). 48 Palingenesia, Bd. 2, Indices. I. Auctorum et liberorum index alphabeticus. Samas on mitmete teoste puhul Gaiuse autorsuses kaheldud. Nagu juba alguses mainisin, on kaheldud ka Gaiuse eksistentsis üldse.

14 hoopis tema salapärane elukäik. Näiteks isegi selline juristide biograafiline leksikon nagu Juristen. Ein biographisches Lexikon. Von der Antike bis zum 20. Jahrhundert, käsitleb Gaiuse biograafiat kolmel leheküljel, tema teostest nimetab aga vaid kahte. 49 Gaiuse tööde dateerimisel kerkivad üles samasugused raskused nagu tema isikuandmete puhul. Tõenäoliselt on see põhjuseks, miks teised Rooma õiguse uurijad enne Honoré i ei püüdnudki Gaiuse teoseid dateerida ega ajaliselt järjestada. 50 Honoré i Gaiusest nähtub aga eriti ilmekalt, kui mahukas ja raske on selline töö, mille tulemus jääb samas täiesti hüpoteetiliseks. Honoré on koostanud Gaiuse tööde kronoloogilise tabeli. Kuid selles tabelis toodud tulemustest julgen mina tõenäoliseks ja usaldusväärseks pidada ainult seda, et Res cottidianae on kirjutatud hiljem kui Institutsioonid ning et teosed De Fideicommissis ja Ad Legem Iuliam et Papiam on kirjutatud pärast 160. aastat. Aastal 180 või hiljem on kirjutatud Ad SC Orfitianum. 51 1.3. Gaiuse Institutsioonid 1.3.1. Institutsioonide autorsuse ja olemuse probleem Gaius on hilisematele tuntud põhiliselt tema kirjutatud esimese algajaile mõeldud süstemaatilise õigusteaduse õpiku kaudu. 52 Gaiusele eelnenud õigusteaduslikus kirjanduses oli materjal süstematiseeritud kas seaduste vm õigusallikate järgi, millel puudus omavaheline seos või oli see väga nõrk. Institutsioonid olid aga esimene katse süstematiseerida õigust üldistest seisukohtadest lähtuvalt. 53 Sellega seoses on palju vaieldud, miks oli Gaius esimene, kas selline õpik oli tema enda idee või järgis ta juba olemasolevat õpikutraditsiooni, mis meieni ei ole jõudnud jne. 20. sajandi keskpaigani arvati, et kuigi tegemist ei olnud sisuliselt millegi uuega, vaid kehtiva õiguse esitamisega, oli uus vorm, milles see esitati. 49 Behrends, O. Gaius. - Juristen, lk 221-223; Samuti Kunkel, W. Herkunft, lk 186-213. 50 Honoré, A. M. Gaius, lk 46-69. 51 Vt ka Honoré i tabel. Honoré, A. M. Gaius, lk 69. 52 Tuleb küll lisada, et meile teadaoleva esimese süstematiseeritud õpiku autor, sest näiteks Nelson (vt allpool ptk 1.3.2) leiab, et Gaius tugines varasemate õpikute traditsioonile ja ei olnud ise kuigi uuenduslik. 53 Krüger, P. Geschichte der Quellen, lk 209.

15 Nüüd on seegi kahtluse all. Juba Paul Krüger leidis, et eriti Institutsioonide kolmandas raamatus tundub, nagu poleks Gaius enda kirjapandavast süsteemist alati aru saanud, sest mõned üleminekud süstemaatilises jaotuses on ähmased 54. Samuti, et Res Cottidianae sisaldab paljude Institutsioonides leiduvate vigade parandusi. 55 Lisaks viitab Krüger sellele, et oletatakse isegi, nagu oleksid Institutsioonid mõne varasema juristi teose töötlus, ja et ka Institutsioonide tekst pärinevat suures osas sealt. 56 Samas ei tee Krüger ise selles suhtes mingeid oletusi ning ei ühine otseselt nende seisukohtadega, piirdudes vaid vastavate teooriate tutvustamisega. Detlef Liebsi arvates anti Institutsioonid ja Res Cottidianae välja erinevate isikute poolt. Nimelt olevat Institutsioonid avaldatud Gaiuse õpilaste poolt õppimist hõlbustava loengukonspektina. Gaius olevat selle küll eelnevalt läbi lugenud, kuid piirdunud põhiliselt stilistiliste parandustega. 57 See seletaks enamikku vigu, mida Institutsioonidele ette heidetakse. Gaius ise olevat siiski samuti andnud välja õpiku ja nimelt Res Cottidianae, mille puhul on kõik uurijad veendunud, et selles on parandatud mitmeid Institutsioonides esinevaid vigu ja ebakõlasid. 58 Okko Behrendsi meelest on Gaius küll ise Institutsioonide autor, kuid seejuures on ta suurel määral toetunud oma koolkonna traditsioonile nii õpetamise metoodikas kui ka 54 G. 4, 69; 3, 90; 91. jne. Krüger, P. Geschichte der Quellen, lk 208-210., nii ka Kübler, B. Geschichte, lk 272, samas väidab ta siiski, et Institutsioonide süsteem on... hästi põhjendatud ning seesmiselt seotud. 55 Igatahes tuleb Res Cottidianae dateerida hilisemaks kui Institutsioonid ja kindlasti on autor sarnast teksti teistkordselt kirjutades seda teksti töötlenud ning parandanud. Selles mõttes on kindlasti tegemist parandatud väljaandega. Samas on Res Cottidianae st meieni säilinud vaid üksikud fragmendid ja paranduste, täienduste ja muudatuste hulga kohta on raske nende põhjal midagi täpsemat öelda. Krüger, P. Geschichte der Quellen, lk 209-210. Res Cottidianae on üks neist teostest, mille puhul on arvatud, et tegemist ei ole mitte Gaiuse enda, vaid kellegi teise töötlusega Institutsioonidest. Mulle ei tundu see arvamus veenev. Nõustun seda probleemi põhjalikult käsitlenud D. Liebsiga, kellele see arvamus ei tundu samuti veenev (vt Liebs, D. Gaius und Pomponius, lk 61-75). 56 Krüger, P. Geschichte der Quellen, lk 210, märkus 57. 57 Liebs, D. Rechtsschulen, lk 229-230. Sama ka Schulz, F. Geschichte, lk 194 ja Hausmaninger, H., lk 80-81. Igatahes olevat see olnud just printsipaadi ajal tavaks, et vaimustunud õpilased oma õpetaja loengukonspekte autoriseerimata kujul välja andsid. Heinrich Dernburgi arvates on tegemist siiski Gaiuse enda väljaandega. Samas, hoolimata oma eelnevatest viidetest sellele, kuidas ta ei arva, et õpilased oleks ise Institutsioonid välja andnud, pakub ta kohe välja võimaluse, et võibolla kasutas Gaius selle juures siiski ühe oma kuulaja korrektset ning sõnasõnaliselt ülestähendatud loenguteksti. Igal juhul olevat tegemist siiski puhtalt õpilaste abistamiseks mõeldud loengutekstiga, mille väljaandjaks on Gaius ise. Dernburg, H. Die Institutionen, lk 33-35. Kübler, B. Geschichte, lk 272, 273, leiab, et Institutsioonide stiil on liiga elegantne selleks, et teos oleks õpilaste poolt välja antud ja lisaks olevat veel muid kahtlusi. 58 Liebs, D. Rechtsschulen, lk 230.

16 süsteemis. 59 Otseselt on Gaius saanud mõjutusi oma õpetajalt ja sabiniaanide koolkonna ühelt olulisemalt esindajalt Salvius Iulianuselt 60. Sabiniaan Salvius Iulianusele andis keiser Hadrianus korralduse võtta kokku kõik eelnevad preetorite ediktid ning koostada edikti lõplik redaktsioon, mis kandis nime Edictum perpetuum (Igavene edikt, u 130 pkr) 61. Seda koostades ühendas Iulianus suurepäraselt mitu erinevat asja. Esiteks käsitles ta ius honorarium it, preetorite õigust koos ius civile ga ühtse õigusena (ius). 62 See võimaldas Gaiusel käsitleda kogu eraõigust tervikuna. Teiseks ühendas Iulianus ediktiredaktsiooni koostades kahe õigusteadusliku koolkonna põhimõtted. Nimelt võttis ta üle hilisest vabariigist (Serviuselt 63 ) pärineva õigusmõtlemise formaalsetes instituutides ning ühendas selle sabiniaanide loomuõiguslike põhimõtetega. See võimaldas Gaiusel esitada õigust vabana tegelikest, faktilistest normidest, vormelitest ja õiguse sisemistest süsteemidest (ius civile - ius honorarium). 64 Kuigi ka see polnud originaalne rooma õigusteadust (nagu rooma kultuuri üldse) mõjutas kreeka filosoofia. Antud kontekstis on olulised kaks filosoofilist koolkonda stoikud ja skeptikud. 59 Behrends, O. Gaius. - Juristen. lk 222. 60 Iulianus Salvius I, (u. 100 170). Rooma kõrgklassikalise ajastu jurist, üks sabiniaanide koolkonna peadest. Tema põhiteos on Digesta (90 raamatut), H. Seileri hinnangul võibolla kõige tähtsam Rooma juristide kirjutis. Iulianuse seisukohad leidsid sageli tunnustamist ning mõjutasid olulisel määral Rooma eraõigust. Hadrianus andis talle koostada preetorite edikti lõpliku redaktsiooni. H. H. Seiler, Juristen lk 317-318. Behrends leiab, et Iulianus ja tema koostatud Edictum perpetuum oli eeskujuks Justinianuse kodifitseerimistööle. Behrends, O. Skript, lk 28. 61 Igavese edikti rekonstrueerimiskatse tegi O. Lenel. Vt Lenel, O. Edictum Perpetuum. Ein Versuch zu dessen Wiederherstellung. 1883. 62 Alates Serviusest võime märgata selle vahe vähenemist või õigemini vähemalt kõrvuti käsitlemist õigusteaduslikus kirjanduses. Behrends, Skript, lk 23. 63 Servius Sulpicius Rufus (u. 106-43 ekr) oli rooma õigusteaduse klassikalis-institutsionaalse suuna rajaja ning saanud filosoofilis-retoorilise (dialektilise) hariduse skeptikute akadeemias. Sellel põhines Serviuse poolt õiguspraktikasse toodud süsteemi-idee (et õigus on inimeste poolt loodud, läbi mõeldud mõistetesüsteemi abil kujundatud mõtteline instituut). Korduvad kujundid ning laused, mis moodustavad selle süsteemi ehk õiguse, pidid Serviuse arvates täiendama inimeste bioloogilist loomust ning kindlustama tsiviliseeritud kooselu huve ja väärtusi. O. Behrends. Servius Sulpicius Rufus. - Juristen. lk 562-563. 64 Liebs, D. Rechtsschulen, lk 222. Ka prokuliaanid tegelesid sel ajal tervikliku institutsioonide süsteemi väljatöötamisega, kuid teisel moel. Ibidem. Lk 222. Ning kuigi koolkondade põhimõtted olid selleks ajaks ühtlustunud, leidus küllalt ka erinevusi, mis mõjutasid juriste isegi siis, kui koolkonnad ise olid peaaegu kadunud. Nii näiteks prokuliaan Ulpinianus (vt allpool ptk. 2, 2), kes jaotas oma Institutsioonides õpetuse õiguse allikatest kolmeks: ius civile, ius gentium ja ius naturale. Gaiuse Institutsioonides ius naturale ei esine, sest vastavalt printsiibilisele õigusteooriale võrdub ius gentium praktiliselt ius naturale ga (vt allpool ptk 2.3.2.2.). Lisaks vt Gaiuse Institutsioonide süsteemi teooriate kohta Nelson, H. Überlieferung, lk 335-337.

17 Stoa filosoofia mõjul tekkis rooma nn eelklassikalisse õigusteadusesse (veteres) 65 õpetus loomuõigusest. Eelkõige oli selline loomuõigus aluseks ius gentium ile. Stoikud õpetasid, et kogu kosmost, sh inimkonda valitsevad jumalikud tunnetusprintsiibid. Inimesed on võimelised neid printsiipe loogika abil tunnetama, sõnastama ning peavad neile kuuletuma. 66 Õiguse kehtivusaluseks sai religiooni asemel niisiis filosoofia või täpsemalt eetika. See tähendab, et õigus kehtib seepärast, et ta on mõistlik ja mõistusepärane. Inimene kui mõistusega olend järgib mõistlikke reegleid just sellepärast, et nad on mõistlikud. Eelklassikaline õigusteadus leidis, et õigus on mõistlik seepärast, et ta põhineb loodusel, mis on täidetud jumalike printsiipidega ja on inimeste suhtes heatahtlikult meelestatud (Inst. 1, 2, 11). Eelklassikaliste juristide poolt viljeldud tõlgendamine vastavalt seadusesätte mõttele ning eesmärgile asendus klassikutel 67 skeptikute mõjul - institutsionaalse mõtlemisega, mis lähtus vaid seaduse tekstist. Teistsugused tõlgendusviisid olid sel ajal lubatud ainult preetoritele. 68 Just hellenistlikus Skeptikute akadeemias õpetatud dialektilis-retoorilisele traditsioonile tugineb süstemaatiline õpik kui selline. Skeptikud püüdsid esitatavat lihtsustada, jagades ainese definitio teks (definitsioonid), partitio teks (loetelud), divisio teks (analüüsivad jaotused), genus teks (liigitused) ning species teks (liigid). 65 3. saj keskpaik ekr kuni 82 ekr. Eelklassikalist õigusteadust mõjutas nö esimene kreeka filosoofia laine. Selle tulemusena astus ühise religioosse riituse abil ühendatud, õigusrahul põhineva sugukonna (kelle jaoks väljasseisjad oli lindpriid) asemele inimkond oma riikliku organisatsiooniga. See eelklassikaline loomuõigus tõi õigusse nn usalduse printsiibi - näiteks hea usu (bona fides) põhimõtte. Selle ja teiste loomuõiguslike põhimõtete ehk ius aequum i tagamine õiguses (nii õiguse täiendamine kui ka korrigeerimine) oli magistraadi ülesanne. Behrends, O. Skript, lk 20-21. 66 Vt eesti keeles stoa õigusfilosoofia kohta ka M. Luts, Sissejuhatus, lk 64-66. 67 Eristan üksikuid juriste - klassikud vastanduvad eelklassikutele, hiljem prokuliaanid sabiniaanidele. Samas kuuluvad ka prokuliaanid klassikute hulka, esindades institutsionaalset õigusteooriat. Eelklassikuid ja sabiniaane sarnaselt samastada ei saa (kuigi mõlemad esindavad printsiibilist õigusteooriat), sest puudub jätkuv traditsioon. Ajavahemikus 82. ekr - 1. saj koolkondade tekkeni tegutsenud juriste ning õigusteooriat nimetatakse spetsiifiliselt klassikaliseks. Seejuures on tegemist klassikalise ajastuga (82. ekr - 27 ekr/250 pkr). Alates koolkondade tekkest võime seda ajastut nimetada ka kõrgklassikaliseks ning näiteks Gaius on veel kõrgklassikalise ajastu jurist. Seejärel tuleb hilisklassikaline ajastu. Ulpianus, Paulus, Modestinus ja Papinianus pigem hilisklassikalise ajastu juristid. Piir nende perioodide vahel ei ole väga selge ning pole selles mõttes olulinegi. Behrends, O. Skript, lk 22-24; Institutionelles, lk 192-196. 68 O. Behrends. Fraus legis, lk 79-109.

18 Skeptikute õpetuse võttis õigusteaduses kasutusele Servius. Servius õppis koos Ciceroga 69, kes ülistab Serviust kui alusepanijat õigusteadusele kui teadusele oma teoses Brutus. 70 Ühtlasi saame just Cicero teostest teada, millised täpselt olid rooma õigusteaduse jaoks uued, Serviuse poolt esmakordselt rakendatud meetodid. Neid ja Serviuse skeptikute meetodist lähtuvaid oskusi kirjeldab järgmine tekstilõik Cicero Brutus est: / / quod numquam effecisset ipsius iuris scientia, nisi eam praeterea didicisset artem, quae doceret rem universam tribuere in partis, latentem explicare definiendo, obscuram explanare interpretando, ambigua primum videre, deinde distinguere, postremo habere regulam, qua vera et falsa iudicarentur et quae quibus propositis essent quaeque non essent consequentia. (41, 152) Hic enim attulit hanc artem omnium artium maxumam quasi lucem ad ea, quae confuse ab aliis aut respondebantur aut agebantur. Dialecticam mihi videris dicere, inquit. Recte inquam intellegis; sed adiunxit etiam et litterarum scientiam et loquendi elegantiam, quae ex scriptis eius, quorum similia nulla sunt, facillume perspici potest. (41-42, 153) (/ / Seda ei oleks ta aga ainult õigusteadusega kunagi saavutanud, kui ta peale selle poleks ka veel seda kunsti õppinud, mis õpetab mingit üldist mõistet osadeks jagama, ebaselget tõlgendamise teel seletama; kahemõttelisusi kõigepealt märkama ja siis eristama; viimaks omandama reeglit, mille järgi tõe ja vale üle otsustada ja samuti, mida teatud eeldustest järeldada saab ja mida mitte. Tema oli see, kes selle kunsti, mis on kõikide kunstide hulgast kõige tähelepanuväärsem, tõi sarnaselt tulele sinna, kus teised ilma meetodita vastuseid andsid ning kohtus käisid. See on kindlasti dialektika, millest sa mulle räägid, ütles Brutus. Õige, ütlesin ma, sa mõistad mind. Lisaks sidus Servius dialektikaga teaduse ning stilistilise elegantsuse. Seda mõistab kergesti tema teoste põhjal, millele ei ole sarnaseid. ) Cicero on oraatorina pannud kirja palju õpetussõnu argumenteerimise kunstist. Üheks neist on ka Topica (Üldised kohad) ja samuti Partitiones oratoriae (Kõnekunst loeteludes). Oraatorite ülesanne Vana-Roomas oli osapoolte esindamine kohtus (juristid seda ei teinud). Seepärast on argumenteerimisnäited Cicero teostes sageli õiguslikud ja 69 Marcus Tullius Cicero (106-43 ekr), Rooma vabariigi riigimees ning olulisemaid kohtuoraatoreid polnud küll professionaalne jurist, kuid tundis hästi kaasaegset positiivset õigust ja selle arengut. Ta oli oma aja tippjuristide õpilane ja institutsionaalse õigusteooria looja Servius Sulpiciuse kaasaegne ja õpingukaaslane. Cicero vahendusel ja abil võeti rooma õigusteaduses üle kreeka õigusfilosoofias leiduvaid vormeleid, jaotusi jm. Eriti oluline allikas temalt õigusmõtlemise muutuste kohta on Partitiones oratoriae, 37, 129-131. (Õigusfilosoofia ajaloo õpikutes seda teost tavaliselt ei nimetata. Vrd näiteks M. Luts, lk 65. Ilmselt on seda teost peetud puhtretooriliseks, kuigi Cicero õigusmõtte seisukohalt on ta väga oluline) Kõnes Pro Caecina kasutab Cicero eelklassikalise jurisprudentsi teooriat. Behrends, O. Marcus Tullius Cicero - Juristen. lk 125-127. 70 M. T. Cicero. Brutus. Vt näiteks 41, 151-42, 156.

19 seepärast õppisid jurist Servius ja oraator Cicero koos. Nii kirjutas Cicero oma kõnekunsti õpetuses Partitiones oratoriae 71 kogu õigussüsteemi kohta: / / Quod (ius) dividitur in duas primas partis, naturam atque legem, et utriusque generis vis in divinum et humanum ius est distributa; quorum aequitas est unum, alterum religionis. (37, 129) / / sed propria legis ea, quae scripta sunt, et ea, quae sine litteris aut gentium iure aut maiorum more retinentur. Scriptorum autem privatum aliud est, publica aliud / / (37, 130) (See (õigus) jaguneb kahte peamisse ossa: loomuõigus ja seadustatud õigus ning mõlemad jaotused jagunevad vastavalt oma loomusele jumalikuks ja inimlikuks õiguseks; seejuures kuulub üks neist õigluse, teine religiooni valdkonda. / / Seadusele on iseloomulik aga see, mis on kirja pandud, ja seda, mida ei ole kirja pandud, säilitatakse rahvasteõiguses või esivanemate tavades. Kirjutatud õigusest on aga üks osa eraõigus, teine avalik õigus. / /) Oma õigussüsteemi kirjelduses kasutab Cicero õiguse sisu avamiseks just sedasama skeptikute meetodit. Enamasti kasutab ta jaotusi, mille kaudu ta defineerib ühtlasi õiguse sisu. Meiegi saame tänapäeval aru, et õigust kui süsteemi mõista on tunduvalt kergem kui lihtsalt seadusi ja senati otsuseid pähe õppida ning seda erinevates süsteemides (nagu ius civile, ius honorarium ja ius gentium) üheaegselt. Võrreldes Cicero süsteemi Gaiuse Institutsioonide asjade jaotusega, võime näha küll erinevaid liigitusi, kuid sarnast süsteemi. 72 Serviuse süsteemi arendas edasi tema õpilane Trebatius 73, kes omakorda oli prokuliaanide koolkonna rajaja Labeo õpetaja. Hetkest, mil sabiniaan Iulianus ühendas oma ediktiredaktsioonis kaks seni eraldi seisnud õigussüsteemi - ius civile ja ius honorarium i, tuginedes selles nii prokuliaanide süstemaatilisele käsitlusele kui ka sabiniaanide õigusprintsiipidele, sai võimalikuks sarnase õpiku kirjutamine, nagu seda tegi Gaius. Manfred Fuhrmanni arvates võttiski Gaius süstemaatilise õpiku kasutusele peaaegu suletud tervikuna, mis ühendab selgelt eristatavaid loogilisi abivahendeid samavõrd püsiva hulga esitusskeemidega 74. Samas tuleks süstemaatilise õpiku enda kasutuselevõtmist 71 M. T. Cicero. Partitiones oratoriae., 37, 129; 130; 72 Võrdle Lisa nr 2 Gaiuse asjade skeemiga nende kuuluvuse alusel ptk-s 2.3.2. 73 Trebatiusele (u 1. saj pkr) muide pühendas Cicero oma teose Topica. Ühtlasi pehmendas ta oma õpetustes veidi Serviuse formalismi. Behrends, O. Skript, lk 26. 74 Fuhrmann, M. Das systematische, lk 183-184, lisaks selle retsensioon Franz Wieackerilt: IURA 12 (1961), lk 282-287.

20 eristada mõistete retseptsioonist või väljatöötamisest. 75 Seejuures toetus Gaius loomulikult kõigile eelnevaile õigusteaduse saavutustele. Minu arvates 76 on see, mida Gaius tegi, olemasoleva süsteemi esitamine õpikuna. Tõenäoliselt ei teinud ta sellesse süsteemi ise suuremaid muudatusi, kuid siiski teatavaid uuendusi, proovides olemasolevat täiendada, korrastada ning parandada. Eelneva kokkuvõtteks tuleb nentida, et ka õigusteaduses ei toimu miski korraga. Eelduseks Gaiuse õpikuvormi kasutuselevõtmisele oli muutus õigusteaduslikus mõtlemises. Ilma Serviuse poolt õigusteaduses kasutusele võetud (ja esmakordselt kirja pandud) institutsionaalse mõtlemiseta poleks olnud võimalik õigusteadusliku süsteemi loomine. Viimane omakorda mõjutas õiguse arengut materiaalõiguslikul tasandil. Enne seda ei kujutatud ette võimalust käsitleda koos ius civile t ja ius honorarium i. Gaius, nagu tema eelkäijadki, toetus ka mõistete puhul teistest teadustest pärinevatele reeglitele ja mõttevormelitele. 77 Samas ei puudunud jaotused ka rooma enda varasemas õigusteaduslikus traditsioonis. Näiteks potestas - manus - mancipium, mis töötati välja põlvkondade vältel alates Quintus Muciusest 78 Sabiniuseni. 79 75 Fuhrmann, M. Das systematische, lk. 184; Wieacker, F. Retsensioon. lk 285. 76 Ka näiteks Behrendsi, Fuhrmanni ja Wieackeri arvates. Behrends, O. Juristen, lk 222; Fuhrmann, M. Das systematische, lk 184; Wieacker, F. Retsensioon, lk 285. Liebs leiab, et Gaiuselt pärineb Institutsioonides sisalduv materjali korraldus, kuid et õigusteadusliku algajate õpiku traditsioon pärineb hoopis õpilaste poolt välja antud loengukonspektidest ning et Gaiuse õpikus kasutatud süsteem oli osa sel ajal kasutusel olnud õpetussüsteemidest. (Liebs, D. Rechtsschulen, lk 231-235). Võib-olla on see, mida me mõlemad silmas peame, üsna sama. Kuigi päriselt ma ei nõustuks Liebsi väitega, nagu oleksid ka teised Rooma juristid kasutanud enne Gaiust õpikut sellisel kujul. 77 Wieacker peab siin silmas näiteks jaotusi personae, res, actiones ning res corporales-incorporales, mis tema arvates pärinevad filosoofilisest traditsioonist (ka Stroux arvates pärinevad need retoorikast. Stroux, J. Römische, lk 94jj). Wieacker, F. Retsensioon. lk 285-286. Kuigi sellised jaotused võisid olla ka osa filosoofilisest traditsioonist (vt just res corporales - res incorporales kohta Becker, C. Die res bei Gaius, lk 55-68), ei tähenda see, et sel jaotusel poleks olnud praktilist tähtsust õigusteaduses. Vt selle kohta allpool ptk. 2.3.3.2. 78 Quintus Mucius Scaevola (u 140-82 ekr) oli rooma eelklassikalise õigusteaduse viimaseid esindajaid. Tema põhiteos De iure civili (18-s raamatus) on viimane vabariigi-aegne kirjutis, mida mõjutas tugevalt ius civile (individuaalse vabaduse tsiviilõigus) ja ius gentium i (rahvaste loomuõigus) vastandus. Q. Muciuse õigusteaduslikus süsteemis oli kesksel kohal bona fides kui loov ning parandav õigusprintsiip. Samas oli ta ius civile tõlgendamisel väga range ning sõnastusest kinnipidav. Klassikaline institutsionaalne süsteem lükkas Q. Muciuse oma kõrvale. Sabiniaanide koolkonna kaudu mõjutas Mucius oluliselt printsipaadiaegset ning hilisemat õigusteadust. Sabinus lähtus temast oma 3-köitelise Ius civile koostamisel, mis oli sabiniaanide koolkonna alustalaks. O. Behrends. Quintus Mucius Scaevola. - Juristen. lk 444-445. Schulz arvab, et Gaius on ilmselgelt kasutanud Q. Muciuse süsteemi, tehes selles väikseid, tema arvates mitte just teosele hästi mõjunud muudatusi. Enamik Gaiuse-uurijaid nii ilmselgelt seda ei väida ning minu arvates ei ole Schulzi väide piisavalt tõestatud. Schulz, F. Geschichte, lk 191-192. 79 Wieacker. F. Retsensioon, lk 286.