TÕULOOMAKASVATUS. Hea lugeja! NR. 4 DETSEMBER 2005

Transkript

1 E T L L TÕULOOMAKASVATUS E A B A EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT NR. 4 DETSEMBER 2005 SISUKORD Loomakasvatus 2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus aasta 9 kuuga Veised 4 T. Põlluäär, A. Sonets. Euroopa punaste piimatõugude aretajate aastakoosolek Rootsis 6 L. Hansen. Holsteini ristamiskatsed Kalifornias 10 K. Kalamees. Vaata oma ninaotsast kaugemale! 12 P. Järv, R. Toi. Lihaveiste aretusprogrammist ja jõudluskontrollist 14 M. Voore, O. Saveli. Katselehmade eluajatoodang sõltuvalt praakimispõhjustest Sead 17 M. Kruus. Sigade jõudluse aretusväärtuse hindamine on muutumas 18 V. Vare, O. Saveli. Emiste viljakus tootmisfarmis Linnud 20 V. Tikk. Oma eriala spetsialistid Söötmine 22 H. Kaldmäe, M. Kass. Proteiinsöötadest ja proteiini kvaliteedist Mahetootmine 24 D. Younie. Loomakasvatussaaduste kvaliteet ja ohutus mahetootmises Kroonika 27 O. Saveli. Konkurss "Aasta põllumees 2005" 29 O. Saveli. Tähtsad üritused Saksamaal 31 In memoriam. Elmar-Ants Valdmann, Vambola Laanmäe 32 Eesti Põllumajandusülikool muutis nime A. Juusi foto Hea lugeja! Jällegi on käes jõulukuu, varsti aastavahetus, käes uus aasta ja algab kõik otsast. Kuid iga aasta on omapärane, iseäralik, kuid andmeid salvestamata eripära tuhmub või ununeb hoopiski aastat võib veisekasvatajatele pidada küll uusfarmide aastaks, sest põllumajandusministeeriumi andmeil lasti käiku 20 uut ja rekonstrueeriti 9 farmi. Kokku viidi puhta ja karge õhuga vabapidamisega farmi üle lehma, millega suurenes ka lehmakohtade arv 2000 võrra. Seega suudeti ühe aastaga viia Eestis vabapidamisele, platsillüpsile ja täisratsioonilisele söötmisele umbes 12% lehmadest. Eelnevate aastate kogemused innustasid ja toodangutõus muutub reaalsemaks. Eks EL-is olemine on toonud kasu, kuid väliskapitali osa ja farmerite sõltuvus pankadest vaid kasvab. Lihatööstus läheb aga pikkade sammudega Soome firmade kätte. Valga tööstuse langemine põrmustas tema varasema aja aatelisuse oreooli. Koos tööstusega läksid seafarmid, aga neile lisaks ka teisi tuntud seakasvatuse kantse. On jäänud Saaremaa, aga kosilasi käib seal pidevalt. Salmonelloosipuhang Talleggis mõnevõrra suurendas Eesti kapitali osa muna- ja linnulihatoodangus, kuid vaid hetkeks. Aretustöö on olnud edukas, sest kõikide loomaliikide jõudlusnäitajad paranevad märgatavalt. Edu oleks veelgi suurem, kui aretusühingute juhtkonnad saaksid enam tegeleda oma põhieesmärgi nimel aretustööga. Segab üha kasvav bürokraatia, mida võib ajada uue liidu kaela, kuid aktuaalsust pole kaotanud nõukogudeaja kohta käinud fraas: kangelaslikult ületame enda poolt püstitatud raskusi. Aretusprogrammide, kordade ja mille veel muutmised ettekirjutustena on viinud aega, kus põllumajandusministeerium kirjutas ette, viis ellu ja kontrollis ise. Eestis aga peaksid olema juba tosin aastat eraõiguslikud loomaomanikele kuuluvad aretusühingud, kes ise kehtestavad nõuded, tingimused ja koostavad aretusprogrammid. Kahjuks on riigitoetus aheldanud aretusühingud riigiametnike meelevalda. Sellist riigiesindajate sekkumist aretusühingute loometöösse pole kohanud üheski ELi vanas liikmesriigis. Järelikult on veel arenguruumi. Aga kindlasti ka aretusühingute nõukogude/juhatuste liikmetel ei jätku alati kompetentsust, et teha kaugele ulatuvaid otsuseid. Kõik sõltub ka teoreetilisest ja juriidilisest ettevalmistusest, mida saaks parandada ühisseminaride kaudu. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidul lükkus plaanitud seminar aastasse. Oleme optimistlikud, parandame koostööd ja teeme olnust õiged järeldused parandamaks Eesti tõugude aretusväärtust ja jõudlust! Edu kõigile uuel aastal! Olev Saveli 1

2 Tõuloomakasvatus 4-05 L O O M A K A S V A T U S Eesti loomakasvatus aasta 9 kuuga Ph. D. Matti Piirsalu Põllumajandusministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna nõunik Statistikaameti esialgsetel andmetel vähenes käesoleva aasta 9 kuuga, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, lindude ja kitsede arv ning märkimisväärselt liha (10%) ja munade (15%) tootmine. Ainult lammaste arv näitas olulist tõusutendentsi ning neid oli Eestimaal 4200 võrra enam kui aasta eest. Kõige enam ehk 17% vähenes veiseliha tootmine, seejuures piima kogutoodang kasvas 3% ja lambaliha tootmine 11% võrra. Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 30. september (tuh) Näitajad /2004 +/- % Veiste arv 258,5 259,6 +1,1 100 sh lehmade arv 115,6 115,1-0,5 100 Sigade arv 354,0 355,0 +1,0 100 Lammaste ja kitsede arv 54,6 58,8 +4,2 108 sh kitsede arv 4,9 3,8-1,1 78 Lindude arv 2096,0 1920,2-175,8 92 Allikas: ESA, PM põllumajandusturu korraldamise osakond Piimatootmine ja turukorraldus Vaatamata kuivapoolsele ning jahedale kevadele andsid rohumaad korraliku saagi ning pikk soe sügis võimaldas kordusniitega olulist söödalisa saada. Seetõttu peaks nii piima kogutoodang kui ka toodang lehma kohta edaspidi veelgi kasvama. Piima toodeti aasta 9 kuuga Statistikaameti esialgsetel andmetel tonni, mis oli võrreldes aasta sama perioodiga 3% ehk tonni enam. Sellest kõige enam, tonni ehk 18%, toodeti Järvamaal, järgnesid Lääne-Virumaa tonniga, Pärnumaa tonniga ning Jõgevamaa tonniga. Piimatootmise suurenemine on enamikul juhtudel saadud produktiivsuse tõusu tulemusel, kuivõrd lehmade arv on pisut ehk 500 võrra väiksem kui aasta tagasi (tabel 1). Keskmine piimatoodang lehma kohta suurenes aasta 9 kuu jooksul 121 kg võrra ja ulatus 4342 kg-ni. Piimatööstustele realiseeriti käesoleva aasta 9 kuuga tonni 4,1%-lise rasvasisaldusega piima, mis on tonni ehk 6% enam kui aastal samal ajavahemikul. Piimatööstustele realiseeritud piima osatähtsus kogutoodangust ulatus 86%-ni ning kokkuostetud piimast kuulus eliit- ja kõrgemasse sorti 95%. 2 Käesoleva aasta 9 kuu keskmine piima kokkuostuhind oli 3978 kr/t, mis on eelmise aasta sama ajaga võrreldes 170 krooni tonni kohta enam. Hinda on aidanud üleval hoida piimatööstustevaheline tugev konkurents. Euroopa Liidu piima ja piimatoodete turukorralduse aluseks olevale piimakvoodi süsteemile läks Eesti katseliselt üle alates aasta 1. aprillist. Käesolev, Euroopa Liidu kvoodimäärusel põhinev teine kvoodiaasta algas aasta 1. aprillil ning kestab järgmise aasta 31. märtsini. PRIA andmetel oli 30. septembri seisuga 1819 tootjale määratud kokku tonnine piimakvoot, millest tonni on tarnekvoot ja tonni otseturustuskvoot. 30. septembri seisuga ehk poole aastaga oli sellest välja jagatud piimakvoodist täidetud 50%, mis tähendab, et piimatootjad tarnisid ja turustasid tonni piima. See on 7% ehk tonni rohkem kui möödunud kvoodiaastal samal perioodil. Lihatootmine Tapaloomade ja -lindude elusmass oli tonni ehk 10% väiksem kui aasta tagasi. Lihatoodang vähenes kõikide lihaliikide lõikes, välja arvatud lambaliha. Et lambaliha osatähtsus kogu lihatoodangust on kaduvväike, siis ei avalda selle tootmise 11%-line suurenemine olulist mõju kogu lihatoodangule (tabel 2). Tabel 2. Lihatoodang elusmassis seisuga 30. september (tonnides) Näitajad /2004 +/- % Tapaloomade ja -lindude elusmass sh veistel sigadel lammastel ja kitsedel lindudel Allikas: ESA, PM põllumajandusturu korraldamise osakond Sealiha tootmine ja turusituatsioon Sigade arv oli Statistikaameti esialgseil andmeil 30. septembril ehk praktiliselt eelmise aasta tasemel. Lihatöötlemisettevõtete poolt kokkuostetud sigadest saadi tonni sealiha, mis on 1250 tonni enam kui eelmisel aastal samal perioodil. Võrreldes eelmise aastaga oli sealiha keskmine varumishind 1164 kr/t kõrgem. Keskmiseks varumishinnaks kujunes kr/t. Euroopa Komisjoni seisukohalt on Euroopa Liidu 25 liikmesriigi sealihaturu olukord käesoleval ajal suhteliselt hea. Erimeetmeid, nagu eraladustamine, rakendama ei

3 4-05 Tõuloomakasvatus Foto 1. Sõit lõpmatusse (M. Kruus) pea ja eksporditoetuste määrade kinnitamisel pole samuti erimeelsusi tekkinud. Esmakordselt Euroopa Liidus olemise ajal rahuldati Eestis sealiha ekspordilitsentsi ja eksporditoetuse taotlus, seda nii augusti- kui ka septembrikuus. Suurimad sealiha eksportijad on Euroopa Liidu liikmesmaadest Taani, Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland ning importijatest Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia. Suve- ehk grillimishooajal oli sealiha nõudlus võrreldes kevade ja sügisega mõningaselt kõrgem. Statistiliste numbrite ja Euroopa Komisjoni kommentaaride põhjal on turuseis sarnane eelnevate aastatega, kus hinnad langevad sügisel suvehooajaga võrreldes 1 5%. Kui juulikuus oli Euroopa Liidus keskmine sealiha kokkuostuhind kr/kg, siis septembris oli see juba langenud tasemele kr/kg. Eestis oli septembri viimasel, 39. nädalal, tootjale makstav sealiha hind kr/kg. Eestis on 20 kg põrsaste hinnad kolmanda kvartali jooksul olnud vahemikus EEK. Euroopa Liidu keskmine põrsa hind oli juulis EEK ja augustis EEK. Veiseliha tootmine Käesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil tonni veiseliha elusmassis, mis on 3737 tonni ehk 17% vähem kui aasta tagasi samal perioodil. Lihatööstuste poolt kokkuostetud veistest saadi 6639 tonni liha ehk 709 tonni võrra vähem kui eelmisel aastal. Oluliselt parem oli aga realiseeritud veiste kokkuostuhind. Kui a III kvartalis oli see kr/t, siis käesoleval aastal kr/t ehk 2683 kr/t suurem. Veise lihakeha keskmine mass oli a III kvartalis 216 kg, käesoleval aastal samal ajal oli see 225 kg ehk 9 kg raskem a alguses rakendus Eestis nii veise- kui ka sealiha kokkuostul lihakehade kvaliteediklassi hindamisel (S)EUROP-süsteem, mis võimaldab senisest täpsemalt hinnata lihakehade kvaliteeti ja maksta tootjatele õiglasemat hinda. Uued hinnad on varasemate baasiliste asemel tegelikud tootjale makstud kaalutud keskmised hinnad. Veiseid oli III kvartali lõpu seisuga ehk 1100 võrra enam kui aasta tagasi samal ajal. Lihatõugu veiste osatähtsus veiste üldarvus on viimastel aastatel jätkuvalt kasvanud. Kui a III kvartali lõpus oli lihatõugu ja ristandveiste pidajaid PRIA registri andmetel 442, siis käesoleva aasta samaks ajaks oli neid juba 594 ehk 34% enam. Samal ajal lihaveiste arv on kasvanud 18% võrra ja ulatub juba ni. Vasikaid sündis käesoleva aasta 9 kuu jooksul ehk 1000 enam kui eelmisel aastal. Euroopa Liidust ei taotletud eksporditoetust veiselihale ega impordilitsentse täiemahulise tollimaksuga impordiks. Veiseliha osas rahuldati augustis üks ning septembris üks impordilitsentsi taotlus töötlemiseks mõeldud veiseliha tariifikvoodi raames impordiks a III kvartalis muudeti Euroopa Komisjoni (edaspidi EK) määrust nr 2342/92 seoses tõutunnistusega, mis tuleb esitada puhtatõuliste lehmade eksporditoetuse saamiseks. Määruse muutmise eesmärgiks oli parandada tõupuhaste elusveiste eest eksporditoetuse maksmise korda. Tagasiulatuvalt muudeti EK määrust nr 690/2001 spetsiaalsete toetusabinõude kohta veiseliha sektoris. Kui algne määrus nägi ette kokkuostetud loomade korjuste töötlemise jäätmekäitlustehastes, siis Portugali Assooridel ei olnud see võimalik ning loomade korjused maeti veterinaarnõuete kohaselt. Määrusega tunnistati ka selline viis korrektseks. Veiseliha sektori eksporditoetuste maksmise korda muudeti III kvartalis kahel korral. Juulis jäeti eksporditoetusega toodete loetelust välja mõningad tooted ja sihtkohad, kuhu viimase viie aasta jooksul on veiseliha import olnud tühiselt väike või puudus hoopiski (määrus avaldatud ELT-s ). Septembris arvati eksporditoetusaluste toodete loetelust välja need, millest said üldjuhul kasu vaid üksikud ettevõtted (määrus avaldatud ELT-s ). Lamba- ja kitseliha tootmine ning turusituatsioon Lambaid ja kitsi oli 30. septembri seisuga kokku , mis on 8% võrra rohkem kui eelmisel aastal samal ajal, kusjuures kitsede arv on jätkuvalt vähenenud. Kui aasta 30. septembril oli meil 4900 kitse, siis tänavu ainult Käesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil 394 tonni lamba- ja kitseliha elusmassis, mis on 40 tonni enam kui mullu samal ajavahemikul. Euroopa Liidu lambalihaturu olukord püsis III kvartalis suhteliselt stabiilsena. Tuginedes asjaolule, et piirkonniti on lambakasvatustraditsioonid erinevad, tapetakse lõunapoolsetes riikides Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Küprosel, Ungaris ja Portugalis talled noorelt ja nende lihakehad kuuluvad nn kergete kilda. Euroopa põhjaosas, sealhulgas ka Eestis, realiseeritakse lihaks peaaegu täiskasvanud talled, kelle lihakehasid nimetatakse rasketeks rümpadeks. Raskete rümpade hinnad langesid III kvartalis Eesti kroonist kilogrammi eest juulikuus, kroonini augustikuus. Keskmine hind kogu perioodi jooksul oli 0.46 krooni võrra madalam kui eelmisel aastal. Kergete rümpade hinnad III kvartalis tavapäraselt veidi tõusid. Linnuliha ja munade tootmine ning turusituatsioon Lindude arv oli 30. septembri seisuga , mis on 8% võrra väiksem kui eelmisel aastal samal ajal. Lindude arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks oli aasta lõpus alguse saanud salmonelloosipuhang Eesti ainsa linnuliha tootva ettevõtte AS Tallegg lindlates. Sellest tulenevalt vähenes käesoleva aasta 9 kuuga linnuliha tootmine võrreldes eelmise aasta sama ajaga 10% võrra. Kui a toodeti meil 9 kuuga tonni linnuliha 3

4 Tõuloomakasvatus 4-05 elusmassis, siis käesoleval aastal oli toodang tonni. Käesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil muna, mis on 15% võrra vähem kui eelmisel aastal samal perioodil. Munatoodangu vähenemise peamiseks põhjuseks on üha tihenev konkurents Leedu, Läti ja Soome munatootjatega. Nimetatud riikides toetatakse linnukasvatust nii siseriiklike vahenditega kui ka Euroopa Liidu struktuurifondidest, seetõttu on meil ebavõrdse konkurentsi tõttu raske turul võistelda. Euroopa Liidu kanamunade turg on madalseisust üle saanud ning keskmine kanamunade hind on alates juunikuu viimasest nädalast pidevalt tõusnud, saavutades 39. nädalal taseme kr/100 kg. Euroopa Komisjon prognoosib küpsetushooajast tingitud hinnatõusu jätkumist. Kõrgemad keskmised kanamunade hinnad olid 39. nädalal Taanis EEK/100 kg ja Rootsis EEK/100 kg, madalamad Belgias EEK/100 kg ning Eestis EEK/100 kg. Linnuliha keskmine hind on Euroopa Liidu liikmesriikides alates augustikuu teisest nädalast langenud, olles 39. nädalal EEK/kg. Euroopa Komisjon prognoosib hooajast tingitud väikest hinnalangust ka aasta lõpus. Kõrgemad keskmised linnuliha hinnad olid Prantsusmaal EEK/kg ja Soomes EEK/kg, Eestis oli linnuliha keskmine hind 39. nädalal EEK/kg ning Lätis EEK/kg. Euroopa punaste piimatõugude aretajate aastakoosolek Rootsis Tõnu Põlluäär, Aive Sonets ETKÜ oktoobrini toimus Rootsis Skara linnas järjekordne Euroopa Punaste Piimatõugude (ERDB) Ühingu aastakoosolek, millest võttis osa 8 riiki, sealhulgas ka Eesti. Kogu konverentsi läbiv teema oli Põhjamaade punaste tõugude jätkusuutlik aretus. Teema algatajateks olid Taani, Norra, Rootsi ja Soome aretusliidrid, kes selle aasta aprillist teevad aktiivselt koostööd aretuspullide ühisel järglaste järgi hindamisel. Päeva avas korraldajamaa Rootsi aretusfirma Svensk Avel juht Magnus Hard, kes oma tervituses mainis vajadust säilitada punaseid tõuge, sest farmerid on neist huvitatud ja maksavad selle eest. Järgnevalt andis projektijuht, Norra aretusfirma Geno aretusjuht Torstein Steine ülevaate projektist, mis sai tegelikult alguse juba a. Ta oli rahul, et konverentsile oli kohale tulnud loodetust enam huvilisi. Seega on teema aktuaalne. Steine avaldas arvamust, et ainsaks alternatiiviks holsteini tõule on põhjamaade punased tõud, mis tähendab samaaegselt nii konkureerimist kui ka väga head koostööd punaste tõugude kasvatajate vahel. Järgnevalt said sõna kõikide põhjamaade punaste tõugude aretajad, kes andsid ülevaate oma tõu aretusprogrammist ja arengutest. 4 Foto 2. Peretalu kanad V E I S E D Soomet esindas aretusfirma FABA aretusjuht Jaana Kiljunen. Soomes on äärširi (AY) tõu arvuline ülekaal holsteini (HF) üle, vastavalt 71,2% ja 27,7%. AY toodang a oli ,39 3,44 holsteinide ,01 3,37 vastu. Soome farmid on mitmetõulised (2 3 eri tõugu ühes karjas) ja mitte väga suured. Nagu mujal, nii ka Soomes väheneb lehmade arv aastas keskmiselt 3%. Samas on aretuseks vajalik lehmade arv populatsioonis stabiilne. Rootsis tehtavast aretusest andis ülevaate Svensk Aveli aretusjuht Lars Olof Barström. Rootsis on ligikaudu 52% HF ja 48% rootsi punasekirjut tõugu (SRB) lehmi. SRB Foto 1. SRB noorlehm (A. Juus) (T. Põlluäär)

5 4-05 Tõuloomakasvatus R. Back jt) spermat, mis loob farmeritele igati hea baasi tulevikuks. Taani ettekandes näidati EPK 2004 Vissi Foto 2. SRB täiskasvanud lehm (T. Põlluäär) (kohtunik Lisbet Holm) Fyn Aksi tütre Aasa pilti, kes ei jäänud millegi poolest alla teistele näidatud taani punastele lehmadele. Ka taani punast kasutatakse ristamisel järgmiste tunnuste parandamiseks: viljakus, taastootmine, poegimiskergus, pikaealisus ja püsivalt kõrge piimatoodang. Kasutatakse kahe tõu vahelist ristamist HFxRDM. Taani holsteini kasvatajatel on juba 15-aastane kogemus kasutada taani punast ristamisel, saamaks tugevaid ja terveid loomi, kes peavad hästi vastu just vabapidamislautades. Projekti liiderriikide aruanded kuulatud, mindi sisulisemate teemade juurde. Põhjamaade geneetilise hindamise juht Gert Pedersen Aamand, rahvusvahelise geenipanga juht Erling Fimland ja projekti liige Anna Sonesson Norrast selgitasid lähemalt teema aktuaalsust ning asja ole- toodang a oli ,34 3,50, holsteinidel ,03 3,35. SRB somaatiliste rakkude (SRA) tase must (töömeetodid, aretusväärtuse hindamine, avaldamine ja kasutamine, arvutuste alused jms). Päeva lõpetas on aga vaid , HF-l Rootsi karjades on keskmiselt 49 lehma. Kogu karjast seemendatakse 32% diskussioon eelloetletud teemadel. testpullide spermaga, seda plaanitakse suurendada Lõppsõnumiks jäi, et kogu koostöö edu sõltub aretuse 40%ni. Aretuses on suurim rõhk viljakusel, udara ehitusel eesmärkidest. Tähtsaks peetakse ühist hindamist, sest seeläbi saavad pullid palju täpsemad hinded ning nende usal- ja selle tervisel. Rootslaste jaoks on väga oluline näitaja lehmale kulutatud tööaeg. Lehm peab olema terve, kiiresti ja kergelt lüpstav. Kuigi sugulusaretusega ei ole probkem uue põlvkonna peale. dusväärsus tõuseb. Rõhutati, et aretajad mõtleksid rohleemi, kasutatakse siiski selle vältimiseks vastavat programmi. Aretuses ei kasutata punasekirjuid holsteini (RH) keskenduti järgmistele teemadele: Teisel päeval moodustati kuus erinevat töögruppi, kus pulle, sest sellega kaasnevad võidud (piimatoodang, põhjamaade aretusorganisatsioonide roll punaste hea kinnitusega udar, hea väljanägemisega lehmad) ei tõugudega majandamisel (aretuseesmärgid, pullide testimiste mahud, inbriiding, pullide vahetamine riikide kaalu üles kaotusi, mida RH kasutamine endaga kaasa toob. Rootslaste uuringute kohaselt halvenevad RH vahel); pullide kasutamisega viljakuse näitajad, tõuseb SRA, koostöövõimalused põhjamaade aretusorganisatsioonide ja maailma punaste tõugude aretusorganisatsioonide rahul ei olda ka jalgade näitajatega ning piima valgu- ja rasvasisaldusega. Et SRB piimatoodang on piisavalt suur, vahel; ei ole vaja kasutada piimatoodangut tõstvaid pulle. Rootslaste endi väitel SRB ei ole HF-le alternatiiviks. Tule- võimalused koostööks Põhjamaade ja Baltimaade aretusorganisatsioonide vahel. vikku näevad rootsi punasekirju karja aretajad koostöös Mõned mõtted grupitöödest: teiste põhjamaade punaste tõugude aretajatega (NAV Joint Nordic Genetic Evaluation). kõige tähtsam aretuses on eesmärgi formuleerimine; Norra aruande esitas Torstein Steine. Kogu karjast on aretusedu peab tagama konkurentsis püsimise; jõudluskontrolli all 95%. Kõik jõudluskontrolli alused täna valitud vanematepaari pulljärglase aretusväärtus karjad on ka aktiivsed aretuskarjad, kus testpullide spermaga selgub aastal 2015; seemendatakse 40% karjast. Norra punase tõu testimise maht peaks olema riikide vahel ära jaotatud; (NRF) kasvatajad teevad koostööd firmaga Semex, kelle kaudu vahendatakse NRF genofondi üle maailma holsteini optimaalne testpullide arv ühe tipp-pulli saamiseks, aga ka poegade arv ühe tipp-pulli kohta; tõu aretustunnuste parandamiseks. Põhjuseks NRF testpulli tütarde üleskasvatamine võiks olla tasuline, hea viljakus, udara ja üldtervis, poegimiskergus, madal mis motiveeriks farmerit; SRA jt väärtuslikud funktsionaalsed tunnused. esimese laktatsiooni andmetest saadakse 80% aretusinfost; Taani punase tõu (RDM) aretusest tegi ülevaate aretusjuht Lisbet Holm. Taani punane lehm lüpsab täna kõikides riikides peavad üksiktunnuste indeksid keskmiselt ,25 3,55. Et püsida konkurentsis holsteiniga, peab taani punane lehm olema paremate tervise- kogu aretusväärtuse indeksis (TMI) kasutada; olema sarnase tähendusega ja üheselt mõistetavad, et neid näitajatega kui holstein. Eriti oluline on madal SRA ja kui tahetakse parandada funktsionaalseid tunnuseid, tugevad, terved jalad. Eesmärgiks on probleemivaba lehma kujundamine, kes farmerile suuremat tulu annaks. tuleb arvestada esialgu toodangu langusega; tuleb aretada kergesti käitletavaid lehmi; Taani punane on tüübi poolest punaste tõugude hulgas igale tunnusele peab kalkuleerima majandusliku esi- ja piimatoodangu poolest (rootsi punase järel) teisel kohal. Jäi kõlama Rootsi ja Taani aretajate mõte, et peab näitaja (hinna). julgustama oma farmereid rohkem noori pulle kasutama. Põhjamaad teevad praegu tugevat koostöö. Väga oluliseks peavad seda ka Balti riikide punaste tõugude areta- Lisbet Holm nentis, et eesti punase karja aretajad on kasutanud vaid Taani tipp-pullide (FYN Aks, R. Bahama, jad, kelle endi vahel peaks olema tihedam koostöö. 5

6 Tõuloomakasvatus 4-05 Pärast grupitööde arutelu jätkus aastakoosolek ülevaatega organisatsiooni ajaloost. Pärast juhtkonna aruandlust said sõna Saksamaa, Eesti, Läti ja Leedu punaste tõugude aretajad. Saksamaa punase karja aretusest andis ülevaate Claus- -Peter Thordsen, angli tõu aretusjuht. Saksa punane lehm ehk angli tõug lüpsis a 7749 kg piima, rasva 4,83% ja 374 kg, valku 3,64% ja 282 kg. Sakslased näevad oma aretustöös lehma kui head söödaväärindajat, kes annab väga hea kvaliteediga piima, kellel on hea tervis, väga tugevad jalad ning keda on hea ja lihtne majandada. Anglit on eksporditud paljudesse riikidesse: Lätti, Leetu, Venemaale, Poolasse, aga ka Itaaliasse, Kanadasse, Uus- -Meremaale, Ameerikasse jm. Angli tõugu on oma aretuses kasutanud ka Eesti karjakasvatajad. Eesti punase tõu aretusest tegi ülevaate Tõnu Põlluäär. Läti punase tõu aretusest rääkis Maris Lidaks, kes on vastutav läti pruuni tõu aretusprogrammide eest. Lätis on karja keskmiseks suuruseks lehma, kelle keskmine aastatoodang a oli ,48 3,29. Karja aretuspotentsiaali tõstmiseks on ostetud tiineid punaseid mullikaid Taanist ja Rootsist. Leedu punase tõu aretuse ülevaate esitas aretusprogrammide eest vastutaja Juozas Darbutas. Leedu karjaaretajad on importinud tiineid mullikaid Taanist, Saksamaalt, Rootsist, Soomest. Leedus lüpsis punane lehm a ,46 3,50. Järgnes arutelu koostöövõimaluste üle Skandinaavia ja Balti riikide vahel. Tõdeti, et riikidevaheline koostöö on vajalik ja selleks on võimalused olemas. Oluline on andmete registreerimine, geneetiliste hindamiste ja aretuseesmärkide ühtlustamine. Kuidas seda kõige paremini teha, tuldigi koju järele mõtlema. Kõik ettepanekud saadetakse ERDB sekretariaati ja neid arutatakse tuleva aasta koosolekul Norras. Foto 3. Vikeni katselaut läbi vaateklaasi (T. Põlluäär) Kolmandal päeval külastasime Soome-Rootsi-Taani aretusfarmi VIKEN, kus tehakse nii söötmis- kui ka aretuskatseid. Farmil on 280 ha maad, 320 lehma, 410 noorlooma ja 20 töötajat. Piimatoodang ,0 3,50, SRA tase Loomade ostuks-müügiks või vahetuseks sõlmitakse farmeritega lepingud. Katsefarm on farmeritele vajalik ja kasulik, sest sealt saadakse suur osa teadmistest lehma söötmise ja majandamise kohta. Holsteinide ristamiskatsed Kalifornias Les Hansen Minnesota Ülikool Huvi ristamise vastu on ilmselt olnud pidevalt kõrge kommertskarjades kogu maailmas. Viimase 50 aasta jooksul on Põhja-Ameerika holsteinikasvatajad jätkuvalt suurendanud ristamise osa. Asjaolud on muutunud vastavalt puhtatõulise holsteini ajaloolisele üleolekule võrreldes ristanditega. Piimahinna kujundamisel pannakse paljudel turgudel piima kuivainesisaldusele järjest suuremat rõhku kui vedelale osale, mis aga omakorda kahandab holsteini tõu eelist võrreldes teiste tõugudega. Holsteinide taastootmistunnuste halvenemine on selgelt dokumenteeritud enamikus maailma riikides. Peale selle on holsteini tõu poegimisjärgsed komplikatsioonid saanud probleemiks just viimastel aastatel. Teistel piimatõugudel esineb ka otseseid või emapoolseid poegimisraskuste mõjusid vähem, kui seda on holsteini tõul. Sageli on holsteini lehmad liialt suured, sobimaks paljudesse lautadesse. Selliste faktorite koosmõju põhjustab holsteini tõu poegimiste arvu vähenemist eluajal. Sugulusaretus e inbriiding Maailma holsteinipopulatsioonide probleemiks on saanud inbriiding. Efektiivsete aretusprogrammide tõttu tõuseb sugulus holsteini tõu piires jätkuvalt. Üksikute isen- 6 dite sugulus tõuseb, sest sageli satuvad paari pull ja lehm, kes on omavahel lähisuguluses. Inbriiding röövib piimatootjalt tulu surnultsündide suurenemise, mullikate kasvukiiruse vähenemise, viljakuse halvenemise ja haigustele resistentsuse vähenemise tõttu. Inbriidingu peamine negatiivne mõju on just lehmade viljakuse vähenemises, sest suguluslooted on elujõuetumad ja lehmad aborteerivad tihti. Foto 1. Prantsuse normandia tõug (L. Nolli)

7 Kaks pulli Chief ja Elevation on sündinud 1960ndatel ja nende järglaskond moodustab praegu 30% kogu tõust (tabel 1). Blackstar on hiljem sündinud (1983), kuid tal on juba 15,8% järglasi holsteini tõus. Palju Blackstari poegi (Emory, Juror, Lord Lily, Duster, Patron) ja pojapoegi (Mtoto, Tugolo, Outside) on ka jätnud oma mõju tõule. Ajalooliselt ei ole ükski pull ületanud 16% piire, kuid Blackstar on ilmselt esimene, kes seda teeb. Globaalne geneetilise baasi kitsenemine on USAs tõsine, sest Põhja-Ameerika on asendanud ka mujal maailmas kohalikud aretusveised oma holsteinidega. Neli holsteini tõu pulli (Blackstar, Rudolph, Manfred ja Elton) domineerivad praegusel ajal testpullide isa- ning emapoolses põlvnemises, mistõttu nende kasutamisega on tendents vähendada lehmade viljakust ja eluiga. Eltoni järglaskonna tõus on aastal 11,6%, kuid see suureneb tema poegade (Durham, Convincer), eriti aga tema pojapoegade (O-Man, BW Marshall, Addison, Jesther ja Machoman) kasutamisel. Tabel 2 näitab jõudluskontrolli aluste emasloomade keskmist inbriidingutaset USAs sünniaasta järgi. Hindamine on konservatiivne, sest paljude veiste põlvnemises on lüngad ja nende põlvnemine ulatub vaid aastani. Teadmiste järgi, mis enne a toimus, võib järeldada, et peaksime lisama 2% kõikidele tänastele näitajatele (pole õige suurendada 1,5 korda). Inbriiding suureneb ameerika holsteinidel keskmiselt 0,1% aastas ja a sündinud lehmikutel on see keskmiselt 5%. Piimatoodangule oleks soodne, kui inbriidingutase ei üle Tõuloomakasvatus taks 6,25%. Keskmise 5% tasemega lehmi seemendatakse sageli holsteinidega, kelle inbriiding on üle 6,25%. Tabel 2. Keskmine USA emasloomade inbriidingutase Foto 2. Ristandlehm tavavärvusega Tabel 1. Holsteini tõu üksikute isade sugulus ja osakaal USA-s Pull Põlvnemine Sünniaasta (E. DeBruin) Osakaal tõus % Chief ,8 Valiant Chiefi poeg ,6 Mark Chiefi poeg ,2 Elevation ,2 Starbuck Elevationi poeg ,2 Blackstar Elevation 2x ja Chief 2x ,8 Emory Blackstari poeg, Chief 2x ,2 Sünniaasta Inbriiding, % , , , , , ,0 Mida 6,25% tähendab? Igal lehmal on kaks geeni kromosoomipaaris üks kummaltki vanemalt. Inbriidingukoefitsient mõõdab tõenäosust, et geenid kõikides geenipaarides oleksid sarnased, sest need viivad sarnaste esivanemateni. Kui inbriiding suureneb, siis kahekordistumise (homosügootsuse) tõenäosus retsessiivsetel geenidel kasvab ja ebasoovitavate tunnuste esinemissagedus enamasti suureneb. Paljud tootjad ilmselt ei tea, et üksikute loomade inbriidingutase on soovitavast suurem. Suureneva sugulusega holsteini tõus on hädavajalik põlvnemise jälgimine, enne kui hakata emasloomi paari panema parimate isasloomadega. Et vältida sugulusaretust, pakuvad täpseid paaridevaliku programme USA seemendusjaamad. Ristamine Inbriidingu mõjusid saab leevendada ristamise kaudu. Ristamise mõju on täpselt vastupidised inbriidingu mõjule. Iga kromosoomipaari kaks geeni on ristamise tulemusel enamasti erinevad. Selle tulemusena geneetiliselt retsessiivsed tunnused ei avaldu. Vanad uuringud on näidanud, et ristandid on suurepärased tunnuste parandajad, mis on seotud viljakuse, tervise ja elujõuga. Ristamine peaks andma suurimat tulu, kui keskkonnatingimused jätavad soovida ja kui piimatootjad pole võimelised hoidma usaldusväärsena oma karjades lehmade põlvnemisandmeid. Foto 3. Minnesota osariigi tšempion (E. DeBruin) 7

8 Tõuloomakasvatus 4-05 Tagasivaade Holsteinide viljakuse ja elujõulisuse vähenemine mõjutas seitset suurt Kalifornia piimatootjat seemendama holsteini tõugu mullikaid ja lehmi punasekirjute pullide importspermaga. Kõikides karjades olid prantsuse piimatõugude normandia (N) ja montebeliardi (MB) ristandid holsteinidega. Et rootsi punasekirju (SRB) ja norra punane (NRF) tõug omavad ühiseid eellasi, siis selles uuringus käsitleti neid kui skandinaavia punaseid (SR) tõuge. Ristandlehmad alustasid poegimist juunis Mõned puhtatõulised lehmad püsisid karjas, mis võimaldas võrrelda puhtatõulisi ja ristandeid omavahel. Toodang Uuringusse kaasati ristandid ja puhtatõulised lehmad, kes poegisid esmakordselt juunist 2002 jaanuarini 2005, ja nende toodanguandmed. Kõikide lehmade isad ja emaisad olid seemendusjaamade pullid. Uuringust arvati välja Foto 5. Ristandlehm rootsi punasekirju tõuga (F. Robinson) kõik vabapaaritusest saadud ja identifitseerimata järglased. Tegelikud 305 päeva toodangunäitajad (piim, rasv, Tabel 4. Tegelik 305 päeva toodang (2-kordne lüps) 1. laktatsioonil valk) arvutati USA geneetiliste hindamismudelite abil. Täpsustused tehti poegimisvanusele ja lüpsisagedusele Näitaja HF N x HF MB x HF SR x HF (kontrollpäeva kolmekordne lüps korrigeeriti kahekordsele lüpsile) ning laktatsioonile, mis kestis kuni 305 päeva. Piim, kg Poegimise koht, aasta ja aastaaeg (4-kuine tsükkel) Rasv, kg 346,2 319,0 333,8 340,0 ning iga holsteini tõugu lehma emaisa geneetiline tase Valk, kg 305,3 276,7 293,0 297,3 kaasati 305 päeva toodangu statistilisse analüüsi. Tabelis 3 on esitatud analüüsitud lehmade ja pullide arvud. R+V, kg 651,5 595,7 626,8 637,3 Tabel 3. Analüüsitud lehmade ja lehmaisade arvud Ristand/HF, % -8,6-3,8-2,2 Tõug Lehmad Pullid Holstein (HF) Normandia (N) x holstein Montebeliard (MB) x holstein Skandinaavia punane (SR) x holstein Piima rasva- ja valgutoodangu (R+V, kg) järgi ei erinenud skandinaavia punaste ristandid puhtatõulistest holsteinidest eriti, kuid montbeliardi ja normandia ristanditel oli toodang väiksem (tabel 4). Poegimisraskused ja surnultsünnid Poegimisraskusi mõõdeti 1 5 punkti piires, kus 1 tähistas kiiret, kerget ja abita poegimist ning 5 äärmiselt rasket poegimist koos mehaanilise abiga. Tegelikult ühendati näitajad 1 3 ja nimetati poegimisprobleemideta grupiks, 4 5 näitasid raskeid poegimisi. Surnult sündinuks nimetati ka vasikas, kes 24 tunni jooksul pärast sündi suri. Poegimisraskused ja ka surnultsünnid kui tunnused arvutati mõlemale, nii isale kui emale. Isatõug Isatõu mõju selgitamisel analüüsiti eraldi esmaspoeginuid ja laktatsiooni lehmi. Andmete korrigeerimisel arvestati vasika sugu ja poegimise kohta, aastat ja aastaaega (3-kuised aastaajad). Kõikide tõugude keskmisena oli esmaspoeginutel raskeid poegimisi pullvasikate sünnil 15,5% ja lehmikute sünnil 7,3%, surnult sündis 18,8% pullvasikatest ja 5,6% lehmikutest. Seega oli rohkem probleeme pullvasikate sünnil. Tabelist 5 näeme, et SR-l oli kõige vähem poegimisraskusi ja surnultsünde, samal ajal kui HF-l oli neid kõige rohkem. Tabel. 5. Esmaspoeginud lehmade poegimisraskused ja surnultsünnid vasika isatõu järgi Foto 4. Ristandlehma ema oli holsteini ja d örsi ristand (F. Robinson) 8 Isa tõug Sündide arv Raskeid poegimisi % Surnultsünde % Holstein ,0 15,7 Montbeliard ,0 13,2 Šviits (AP) ,9 12,0 Skandinaavia punane ,5 7,9

9 4-05 Tõuloomakasvatus Tabel 6 annab ülevaate puhtatõuliste HF 2 5 korda poeginud lehmade poegimisraskustest ja surnultsündide esinemissagedusest. Neil esines probleeme vähem kui esmaspoeginud lehmadel. Kuid taas oli rohkem probleeme pullvasikate kui lehmikute sündimisel, vahe oli peaaegu 2-kordne (7,9% ja 4,4%), sama ka surnultsündidel (8,4% ja 4,3%). Tabel korda poeginud lehmade poegimisraskused ja surnultsünnid vasika isatõu järgi Isatõug Sündide arv Poegimisraskusi, % Surnultsünde, % Holstein ,7 11,8 Normandia 327 9,1 6,5 Montbeliard ,7 4,4 Šviits 527 5,4 4,9 Skandinaavia punane 516 2,6 4,2 SR järglastel oli probleeme kõige vähem, kuid ka teiste tõugude pullidel oli isana vähem surnultsünde kui HF pullidel. Kõik emad olid puhtatõulised HF lehmad ja seega teiste tõugudega saadi ristandjärglased. Seega põhjustab inbriiding arvatavasti rohkem surnultsünde, kuid see võib olla seotud ka surmava geneetilise retsessiivse tunnusega, kuid seda pole veel avastatud. Ematõug Et hinnata poegimisraskuste ja surnultsündide erinevusi ematõu järgi, piirduti AP, MB ja SR isade järglastega, sest teiste tõugude järglaskond oli liiga väike. Seega uuriti vaid ristandvasikaid. Esmaspoeginud lehmi uuriti taas eraldi. Poegimisraskusi esines 11,4% pullvasikate ja 4,2% lehmvasikate sünnil ning surnultsündide näitajad esmaspoeginud lehmadel olid 13,6% pullvasikate ja 2,2% lehmikute sünnil. Tabelisse 7 on koondatud 2301 esimest korda poeginud lehma andmed. Tabel 7. Esmaspoeginud lehmade poegimisraskused ja surnultsünnid ematõu järgi Ematõug Poegimiste arv Poegimisraskusi, % Surnultsünde, % Holstein ,3 11,8 N x HF 269 9,2 7,8 MB x HF 370 8,1 7,1 SR x HF 264 4,7 4,9 Foto 6. Prantsuse montbeliardi tõu järglane (F. Robinson) päeva jooksul pärast poegimist. Väljalangemise määr kasvas 3,1%-le 305 päeva jooksul pärast poegimist ja see on peaaegu 2 korda kõrgem kui ristanditel. Tabel 8. Karjaspüsivus 1. laktatsiooni jooksul (%) Tõug Arv 30 p 150 p 305 p HF N x HF MB x HF SR x HF Eraldi võrreldi NxHF ristandeid (n=118) ja puhtatõulisi HF (n=283) teise poegimise järgi. Uuesti poegis 20 kuu jooksul 66% puhtatõulistest HF-st ja 82% NxHF ristanditest. Majanduslikult on 16% vahe tohutu. Viljakus Kriteeriumiks oli uuslüpsiperioodi pikkus päevades neil, kelle uus poegimine või tiinus oli tõestatud veterinaari poolt. Sellesse analüüsi kaasati lehmad, kes olid lüpsnud vähemalt 250 päeva. Puhtatõulised HF lehmad olid selles analüüsis kõrgendatud valikuga, sest nende väljalangevus oli suurem. Uuslüpsipäevade järgi oli 38%-l puhtatõulistest HF lehmadest periood päeva. Samal ajal NxHF ristanditel oli see 52%, MBxHF 43% ja SRxHF ristanditel 44%. Teisest küljest, 21%-l puhtatõulistest HF-st oli uuslüpsiperiood vähemalt 250 päeva, aga NxHF ja SRxHF14%. Tabel 9. Uuslüpsipäevad esimese laktatsiooni jooksul SRxHF ristanditel (4,7%) oli märkimisväärselt vähem poegimisraskusi kui puhtatõulistel HF-l, sama tulemus on ka surnultsündide esinemisel. Eluvõime Juunist 2002 kuni oktoobrini 2004 esimest korda poeginud lehmade karjaspüsivust hinnati 30, 150 ja 305 päeva pärast poegimist. Tabelisse 8 on koondatud karjaspüsivuse näitajad 692 puhtatõulise HF ja 1554 ristandi kohta. Puhtatõulised HF-d läksid karjast välja kiiremini kui ristandid, 86% HF-st ja 92 93% ristanditest olid karjas ka 305 päeva möödudes poegimisest. 1,7% HF lehmi suri 30 Tõug Lehmade arv Isade arv Uuslüpsipäevi HF N x HF MB x HF SR x HF puhtatõulisel HF-l oli esimese laktatsiooni keskmine uuslüpsiperiood 150 päeva. Kõikidel ristanditel oli uuslüpsiperiood HF-ga võrreldes märkimisväärselt lühem, NxHF 375 ristandil 123 päeva, mis on 27 päeva 9

10 Tõuloomakasvatus 4-05 keskmiselt lühem. Lisaks paremale viljakusele peaks 16%-line parem karjaspüsivus majanduslikult kompenseerima NxHF ristandite 8,6% madalama toodangu võrreldes HF-ga. Esimesest seemendusest jäid tiineks 22% puhtatõulistest HF-dest, 35% NxHF, 31% MBxHF ja 30% SRxHF ristanditest. Kõigil neljal grupil oli tiinestustase esimesest seemendusest väga madal, kuid kolmel ristandite grupil oli see mõnevõrra parem. Vaata oma ninaotsast kaugemale! pm-mag Käde Kalamees EK Selts 10 Et olla muutuvas maailmas konkurentsivõimeline oma ohustatud veisetõugudega, on kindlasti vaja teada, mida teevad või kavatsevad teha teised riigid. Erinevate riikide aretajate ja teadlaste vahelised suhted on alguse saanud juba sajandeid tagasi. Eesti maakarja teadlik aretustöö algas juba aastal, mil Soomes erihariduse saanud Aleksander Lilienblatt soovitas eesti maakarja parandamiseks kasutama hakata läänesoome pulle a toodi Eestisse 20 läänesoome pulli, a 39 pulli ning 41 lehma ja lehmikut. Miks kasutati läänesoome karja? Arvati, et eesti maakari on Lääne-Soomes leiduva maakarjaga lähedalt sugulane, sest mõlemad karjad olid välimuselt sarnased. Peeter Kallitil oli arvamus, et praegused lääne- ja pärissoomlased, kes enne Eestis asusid, viisid arvatavasti punase maakarja ühes ja peavad teda praegu läänesoome karja nime all. Seetõttu on ka edaspidi maakarja aretustöös kasutatud paremate läänesoome pullide spermat. Edasine maakarja aretus toimus puhasaretuse teel kuni aastani, mil sugulusaretuse vältimiseks kasutati ühekordseks sisestavaks ristamiseks Taanist imporditud d örsi pulle. Puhasaretusena kasutati ka läänesoome veiseid. Tõu arvukuse vähenemine ja sugulusaretuse oht kerkis päevakorrale uuesti 1980ndate lõpul, mil maatõu aretajad otsustasid katseliselt kasutada ühekordseks sisestavaks ristamiseks ameerika piimašviitsi, punasekirjut holsteini ja soome äärširi. Nende järglased olid valdavalt maatõutüübilised ja nudid, kuid nende piimatoodang ei suurenenud nimetamisväärselt, piima rasva- ja valgusisaldus isegi vähenesid. Et tegemist oli sihipärase ühekordse sisestava ristamisega ja edasi jätkati puhasaretusega, tunnistati ka 50% võõrveresusega maatõutüübilised ja nudid veised puhtatõulisteks maatõu veisteks ning sobilikuks tõuraamatusse kandmiseks, märkides tõuraamatu lehmadele erinevate tõugude veresuse. Nende tõugude kasutamine vähendas maatõule omast suurt piima rasva- ja valgusisaldust, seetõttu võeti ndate alguses vastu uus otsus kasutada sisestavaks ristamiseks d örsi tõugu kui maatõule sarnast tõugu. Väikeses populatsioonis saab aretustööd teha, kui aeg-ajalt kasutatakse teisi sarnaseid tõuge a loodi suhted rootsi punase nudi tõu kasvatajatega eesotsas Tom Rydströmiga ja Carl-Gustav Hedlingiga, kes kinkisid seltsile samal aastal pulli Frippe EK 170 ja a pulli Quatro EK 201. Teiste tõugude kasutamine käib ainult EK Seltsi juhatuse soovituste kohaselt, kusjuures peetakse silmas maatõu aretuse eesmärke. Seega on maatõu aretuses kasutatud sisestavat ristamist ehk verelisamist ja edaspidine aretus on toimunud ikkagi puhasaretuse erinevaid alavorme kasutades, nagu näiteks lähissugulastõu läänesoome veise kasutamine. Ka rootsi punase nudi tõu aretajad on kasutanud aretustöös läänesoome pulle. Kui loomaomanik toimib omapäi ja kasutab maatõugu veise seemendamiseks EK Seltsiga kooskõlastamata teiste tõugude pulle või spermat, siis järglast ei kanta tõuraamatusse. Tõuraamatusse kandmiseks sobivaks loetakse sellist maatõugu puhtatõulist lehma, kelle põlvnemine on dokumentaalselt (seemendustunnistused, tõu- ja karjaraamatud, põlvnemistunnistused, noorkarjaraamatud) tõestatud kolme põlvkonna ulatuses, välimik on maatõutüübiline ja nudi. Põlvnemise kahtluse korral kasutatakse EMÜ geneetika labori teenust põlvnemise tuvastamiseks geneetiliste markerite järgi. Eesti maatõu aretussuunad ja selleks sobivad aretuspullid või nende sperma valitakse EK Seltsi juhatuse koosolekul. Aretuseesmärgid on fikseeritud eesti maakarja aretus- ja säilitusprogrammis. Ainult neid tingimusi silmas pidades on võimalik säilitada eesti maatõugu kui rahvuslikku kultuuripärandit. EK Seltsil on taasasutamise aastast kontaktid soomlaste, rootslaste, norralaste ja hollandlastega. Hollandi Kuningriigi rahastamisel osaleb EK Selts Põhja- -Liivimaa piiriüleses projektis koos Nigula Looduskaitsealaga. Projekt sai alguse ja lõpeb a. Sellel aastal lisandusid kontaktid ka prantslastega ja rootsi mägiveise aretajatega. Plaanis on tihendada suhteid lätlastega. Tutvus prantsuse geneetikateadlase Laurent Avoniga de l`elevage'i Instituudi geneetika osakonnast sai alguse Foto 1. L. Avon (p) ja L. Markey (v) T. Vahenurme karja uudistamas (K. Kalamees)

11 4-05 Tõuloomakasvatus a, Eestit külastas ta a mais. 25 aastat prantsuse ohustatud tõugudega tegelev teadlane käis Eestis koos magistrant Lucie Markeyga, kes teeb oma magistritööd läti ohustatud sinise tõu kohta. Külastasime maakarja suurimat, Kristo Vahenurme talu ja C. R. Jakobsoni talumuuseumi karja. Ringsõidul vahetasime infot, mida kumbki osapool on ohustatud tõugude säilitamiseks teinud. Suurte kogemustega teadlane kiitis Eesti saavutusi maakarja säilitamisel-aretamisel ja oli meeldivalt üllatunud, et suurem osa maakarjast on haaratud ka jõudluskontrolliga. Ta mainis, et nemad on alles selle tee alguses, sest väga raske pidi olema 2 3 lehma omanikule selgeks teha jõudluskontrolli vajalikkust. Samuti toonitas prantsuse teadlane, et väga oluline on ohustatud tõu aretuses kasutada suurt arvu pulle. Nemad varuvad ühelt pullilt vähemalt 3000 doosi spermat. Prantsuse riik toetab igati ohustatud tõugude säilitamist kinni makstakse iga ohustatud tõu tõuraamatupidamine, samuti seemendusjaamade pullide pidamis- ja sperma varumise kulud. Ohustatud tõu toetust aga saavad karjad, kus on üle 7 lehma. Tõuraamatud antakse välja paberkandjal igal aastal ja postitatakse igale tõuraamatuveise omanikule. L. Avonile meeldis EK Seltsi põlvnemistunnistus. Prantsusmaal ohustatud tõugu veistele ostul-müügil põlvnemistunnistusi ei väljastata, sest kõik andmed on tõuraamatus olemas. Seetõttu sooviti maakarja veise põlvnemistunnistust mälestuseks ja see pidi neile pakkuma ka mõtlemisainet, kumb variant on parem, kas igal aastal välja anda tõuraamat või kasutada meie kogemusi. L. Avonilt aga sai EK Selts mälestuseks raamatu Loomakasvatus Prantsusmaal ja a tõuraamatu Villard de Lans tõu kohta. Tabel 1. Prantsusmaa ohustatud veisetõud Tõug Lehmade arv Pullide arv KS* kokku Armoricaine Bearnaise Bretonne P.N Casta Ferrandaise Froment du Leon Lourdaise Maraichine Mirandaise Nantaise Saosnoise Villard de Lans *) kunstliku seemenduse pullid Prantsusmaal on seega 12 ohustatud veisetõugu, kellest kaks, Froment du Leon ja Bretonne P. N., on piimatüüpi, teised on kahesuunalised (nii piima- kui lihatüüpi). Prantslased hakkasid oma ohustatud tõugudega sihikindlalt tegelema a ja juba aastaks oli enamiku tõugude lehmade arv suurenenud. Seda põhjendatakse elanikkonna teadlikkuse kasvuga geneetilise mitmekesisuse säilitamise vajalikkusest, samuti sellega, et on väärtustatud ohustatud tõugudelt saadavad erilised tooted. Talunik võib müüa oma toodet otse talust. Olin huvitatud, kas neil on ka geneetiliselt nudisid valkjaspunaseid tõuge. Seal ohustatud tõugude hulgas nudisid ei ole. Prantsuse geneetiku arvates on tõud sarnased, ehkki nende tõug on sarviline. Froment du Leon'i tõust anti paar pilti ja küsiti, kas tahame selle tõuga maakarja ristata. Tutvunud Froment du Leon'i aretusega, selgus, et see tõug on väga lähedas suguluses göönsi tõuga (Suurbritannia lõunarannikul). Omal ajal oli göönsi tõust vaimustatud maakarja aretusspetsialist Ain-Ilmar Leesment, sest tõug on hinnatud selle poolest, et tema piimast valmistatud või on väga kollane. Teatavasti näitab see piima suurt karotiinisisaldust, mis on heaks A-vitamiini allikaks. Siin on mõtlemisainet, et miks ka mitte tulevikus kasutada maakarja aretuses ja sugulusaretuse vältimiseks prantslaste samuti ohustatud tõugu Froment du Leon'i. Huvi selle tõu kasutamise vastu näitasid juba üles maakarja suurimate farmide omanikud EK Seltsi juhatuse liikmed. Teine huvitav kohtumine oli juunis rootsi mägiveise kasvataja Jan Carlsoniga. Tõuaretaja ja praktik mainis, et rootsi mägiveise aretustöös on kasutatud nii soome mägiveist kui norra mägiveist, nad on praegu heas olukorras ja ohustatud tõu staatusest juba väljas. Kui aastal oli Rootsis 2324 mägiveise lehma, siis aastal oli neid jõudluskontrollis juba Kuidas suutsid rootslased nende arvukust nii kiiresti kasvatada? Üheks põhjuseks on see, et mägiveiseid kasvatatakse riigi põhjapoolses osas. Et see piirkond on vähem asustatud ja karmima kliimaga, siis maksab riik igale piimakilole peale 1 Rootsi krooni. Teine põhjus on see, et mägiveiste piimatoodang on keskmiselt üle 6500 kg aastas, mis on väikesekasvulise tõu kohta väga hea näitaja. Samuti sobib mägiveis kõige paremini Põhja-Rootsi kliimasse. Mägiveise Kasvatajate Seltsil on umbes 500 liiget. Jan Carlson oli väga imestunud, kuuldes, et Eestis ei soovita kuni aastani sugulastõugusid kasutada. Ta kahtles väga, kas ikka on võimalik 442 tõuraamatulehmaga tõugu säilitada sugulusaretusse kaldumata. Tema soovitus oli, et seda tuleks ikka julgemalt teha, kui soovitakse eesti maakarja arvukust suurendada. Septembris toimus kolmas kohtumine rootsi punase nudi veise kasvataja Elin Rydstromiga. Rootsi punane nudi tõug on eesti maakarja aretuskomponent (pullid Frippe ja Quatro) ja kuulub samuti ohustatud tõugude hulka. EK Seltsi huvitasid rootsi punase nudi tõu veiste tõuraamatusse kandmise tingimused. Rootsi punase nudi tõu aretuskomponendid on idanorra, läänenorra ja soome tõug, kelle pullide järglased kantakse tõuraamatusse ja kõik saavad toetust. Rootsi punase nudi tõu seltsi aretussuund on rootsi/idanorra tüüpi punane nudi tõug. Aretuses on kasutatud väga palju idanorra tõugu, nagu eesti maakarja aretuses läänesoome tõugu. Tom Rydstrom väitis isegi, et idanorra punane nudi tõug on rohkem Rootsi tõug kui rootsi punane nudi tõug. Neil on nõudeks, et kõik toetust saavad veised peavad olema jõudluskontrolli all. Rootsi punane nudi tõug on jaotatud vastavalt põlvnemisele 10 gruppi (0 9). Vahel aga kantakse isegi ilma põlvnemisandmeteta lehm 11

12 Tõuloomakasvatus 4-05 tõuraamatusse, kui ta välimik on sobiv rootsi punase nudi tõu alla kandmiseks. Huvipakkuv vestlus oli sel aastal veel Soome geneetikateadlase Juha Kantaneniga. Oli huvi, kuidas on Soomes lahendatud ohustatud põhjasoome tõu aretus ja tõuraamatusse võtmine. Selgitati ka eesti maakarja olukorda, millest selgus, et põhjasoome tõug oli analoogses olukorras 1980ndatel aastatel, mil aretuses kasutati rootsi mägiveise pullide spermat. Rootsi mägiveise pullid kanti aga pullide tõuraamatusse kui põhjasoome karja pullid ja nende järglased said ohustatud tõu toetust. J. Kantaneni sõnutsi on eesti maakarjal ja läänesoome tõul sama fenotüüp ning vastavalt mikrosatelliitide ja DNA mitokondriaalsele analüüsile on need kaks tõugu suguluses. Kantaneni arvamus oli, et praegusel etapil tuleks eesti maakarja tõuraamatusse kanda ka läänesoome pullid ja nende otsesed järglased ning neile peaks laienema samuti ohustatud tõu toetus. Edaspidi võiks kaaluda läänesoome pullide kasutamist ainult äärmisel vajadusel sugulusaretuse vältimiseks. Suhtlemisel teiste ohustatud tõugude aretajate, säilitajate ja teadlastega selgus, et ikka tuleb aeg-ajalt kasutada teisi sarnaseid tõuge sugulusaretuse vältimiseks. Eriti heas olukorras on need tõud, kellel on sugulastõud olemas teistes riikides. Foto 2. Froment du Leon'i tõug (L. Avon) Kõigist nendest kohtumistest koorub välja tõsiasi, et aretus- ja säilitustöö on loominguline ja riigipiire ületav. Ühtegi toodangut andvat tõugu aga ei saa säilitada neid aretamata ja nii sugulastõugusid kui ka mõne huvitava teise tõu veretilga ühekordset lisamist kasutamata. Lõpetuseks aastal manalateele läinud kuulsa Eesti teoloogiaprofessori Evald Saagi õpetlikud sõnad, mis kehtivad nii kristlaste kui ka mittekristlaste kohta: Ärge olge oleviku inimesed, vaid olge tuleviku inimesed! Lihaveiste aretusprogrammist ja jõudluskontrollist pm-mag Peeter Järv, EMÜ VL teadur Reet Toi, ETKÜ aretusspetsialist Seoses toetustega (ammlehma-, noorlooma- ja mahetootmise toetused) ja Euroopa Liidust eraldatud suure ammlehmade kvoodiga ( ammlehma) on lihaveisekasvatus eriti populaarseks muutunud. PRIA andmeil on Eestis registreeritud üle 1500 lihaveisekasvataja ja üle lihaveise (sh üle 3000 ammlehma ja lehmiku) ning esindatud on 10 lihaveise tõugu. Neist 7 tõu hulgas on puhtatõulisi veiseid: hereford (Hf), aberdiin-angus (Ab), limusiin (Li), šarolee (Ch), šoti mägiveis (Hc) ja hele akviteen (Ba). Piemont (Pi), belgia sinivalge (Bb) ja dekster (De) on esindatud ainult ristanditena. Kõige suurem arv ja enam levinud on kolm esimest tõugu, need moodustavad ka tõukarjade põhiosa. Lihaveiseid peetakse kõigis Eesti maakondades, enim on neid Läänemaal, Saaremaal ja Pärnumaal. JKK andmeil on seisuga lihaveiseid jõudluskontrollis kokku 7390, kellest ammlehmi on 2142, sh 742 ristandvasikaga piimalehma ja lehmikuid Enamiku neist moodustavad I III põlvkonna ristandid (lihatõug x piimatõug), aga on ka 831 puhtatõulist lihaveist. Jõudluskontrolli lihaveised asuvad 423 karjas, neist 15 on tõukarjad. Loomade arv karjas kõigub veiseni. Kuigi suuremates karjades on oma tõupull ning igal aastal on seltsi kaasabil sisse ostetud pulle ja tiineid lehmikuid, 12 Foto 1. Limusiini kari (T. Põlluäär) jääb ikkagi alles inbriidingu oht. Lihaveisekarjade koosseis on üsna heterogeenne ja aretusega tegeldakse vähe. Eeltoodust lähtuvalt (suur tõugude ja lihaveiste arv, karjade heterogeensus) ongi Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, millesse kuulub ka Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, välja töötanud lihaveiste aretusprogrammi. Aretuse eesmärgiks lihaveisekasvatuses on veiste lihajõudlusnäitajate parandamine. Lihaveiste puhul on need nuuma- ja tapatulemused ning liha kvaliteet, aga ka ammlehmade piimakus, emaomadused, reproduktsioonivõime jm.