Seekordne Tuna algab tühjusest, õigemini Hiina-ainelise esseega,

Transkript

1 T U N A T Ü H J U S E S T J A L Õ P M A T U S E S T Toimetuselt Seekordne Tuna algab tühjusest, õigemini Hiina-ainelise esseega, milles tähtsal kohal Ahv-Sun, Tühjuse mõistja. Budismis mõistetakse tühjust kui lõpmatut võimalust kõige tekkimiseks ja tekitamiseks. Tuna on sedapuhku tühjusest juba kahekümne numbri kaugusel, ometigi pole ajakirja kõik võimalused kaugeltki veel ammendatud ja loodetavasti jätkub neid veel mitmekski järgnevaks kahekümneks. Otsapidi viib meid Hiinasse veel ka üks teine lugu, milles peategelasteks just nüüdsama sajaseks saanud Karl Säre ja tema vend Artur mehed, kelle saatusest kas vähe teada või on see, mis teada, moonutatud. Ida poolt Eestisse liikudes ei saa mööda ega ümber Venemaast, eriti Peterburist. Gustav Mootse räägib oma möödunud sajandi alguse kunstiõpingutest Peterburis, Piret Lotman aga sellest, mis Neeva kaldal oli enne Peterburit Rootsi-aegsest Nyenist. Aga ka Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitiliste vaadete kujunemisel oli võtmeline roll suhtumises Venemaasse. Seosed Venemaaga, seosed Saksamaaga. Nagu pole olnud tühjust Eesti ümber, pole selles numbris ka päris puhast Eesti lugu. On käsitlus reformatsioonist Liivimaal, mis otsesõnu sakslastega seotud, on artikkel Nõukogude repressiooniorganitega koostööd teinud eestlaste rännakutest või eksirännakutest Läänes. Sellega seoses ei saa Tuna jätta avamata mõningaid tahke hiljaaegu manalasse varisenud keelemehest ja luurajast Juhan Tuldavast, kelles nooremad ja sinisilmsemad näevad eelkõige maailmakuulsat teadlast ja ohvrilambukest. Jätkuvad Vello Helgi Taani-mälestused ning ka Tuna ise. Ott Raun

2 S I S U K O R D 3 / Sisukord Toimetuselt 1 ESSEE Märt Läänemets: Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana. Palverännu paradoksid kirjanduses ja pühakirjas. Mahajaana vaade 4 KÄSITLUSED Inna Põltsam: Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal 13 Piret Lotman: Unustatud uus linn 25 Heino Arumäe: Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 35 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Valdur Ohmann: Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik 64 Jaak Pihlau: Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III 78 Ivi Tomingas: Eesti filmiarhiiv: Jaan Tõnisson 89 KULTUURILOOLINE ARHIIV Gustav Mootse: Vello Paatsi: Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. 99 Gustav Mootsest ja tema mälestustest 114

3 MÄLESTUSED Vello Helk: Pagulastudengist Taani arhivaariks V 116 ARVUSTUSED Anne Lange: Parem kui Britannica 131 VARIA Markku Leppänen: Mait Talts: Ivar Leimus: Helmut Piirimäe: Soome, Eesti ja Ungari arhiivide koostööst 133 Täiendusi Eesti rahvusbibliograafiale Riigiarhiivi kogudest. Vahekokkuvõte 139 Akadeemilise Ajalooseltsi kevadkonverents 153 Eesti ajaloolaste ülemaailmne auhind. Dr. Arthur Puksovi auhind Summary 157

4 E S S E E Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana Palverännu paradoksid kirjanduses ja pühakirjas. Mahajaana vaade Märt Läänemets Ajalik palveränd 629. aastal läks võimsa Tangi keisririigi pealinnast Changanist tiibeti kaupmeeste seltsis poolsalaja pikale teekonnale läände buda munk Xuanzang. Poolsalaja sellepärast, et üheteistkümne aasta eest Hiinas võimule tulnud Tangi dünastia keisri Taizongi alamatel oli keelatud riigi piiridest lahkuda ja ka mungale ei tehtud erandit. Küll aga võisid Taevaaluse pealinnas keisri loal oma kvartalite piires kaupu vahetada suurelt siiditeelt saabunud välismaa kaupmehed, kellega sageli oli kaasa tulnud budistidest ja kristlastest misjonäre, kunstnikke, muusikuid ja muidu seiklejad. Kõik see oli eellugu Changani kujunemisele järgneva sajandi jooksul tõeliseks maailmalinnaks, metropoliks, kus said kokku rahvad ja kultuurid Jaapanist idas kuni Bütsantsini ja võib-olla veelgi kaugemate maadeni läänes. Taizongi ajal oli elav läbikäimine lääne- ja idamaadega aga alles algamas. Kuigi dünastia oli oma võimu Taevaaluse troonil küll kindlustanud, valitses poliitikas ometi teatav ksenofoobia, mistõttu Xuanzang võttis teekonnale minnes enda peale üsna suure riski saada keisri piirivahtide kätte sattudes surma mõistetud või sattuda pikaks ajaks vangitorni. Mis sundis siiski julget munka lahkuma elu kaalule pannes kaitsvate kloostriseinte vahelt, paastu ja palve juurest pikale ja ohtlikule teele läbi kõrbete ja üle mägede, reisisihiks kauge India? Tänapäeva keeles väljendatult oli see vajadus informatsiooni järele. Kuigi budism oli Hiinas levinud juba sajandeid, oli rajatud tuhandeid kloostreid sadade tuhandete munkade ja nunnadega ning hiina keelde tõlgitud kogu olemasolev pühakiri, teati ometi, et Buddha kodumaal, pühal maal Indias ei ole dharmaratas seisma jäänud, õpetuse areng käib edasi, üha tuleb juurde uusi ideid ja õpetuse põhialuste tõlgendusi ning luuakse uusi tekste. Hiinasse jõudsid need hilinemisega üsna juhuslikult ja fragmentaarselt peamiselt Kesk-Aasia misjonäride kaudu. Nõnda küpseski kõrgelt haritud mungal Xuanzangil plaan reisida maksku mis maksab ise Indiasse, õppida seal budismi kohta kõike uut, mida Hiinas veel ei tunta, ja mis kõige tähtsam, tuua tõlkimiseks kaasa nii palju käsikirju kui võimalik. Xuanzangi plaan õnnestus. Umbes aasta pärast keisrilinnast lahkumist jõudis ta Indiasse, veetis seal neliteist pikka aastat, õppis sanskritti ja teisi india keeli, külastas kuulsaid ülikoole ja õpetlasi, tutvus uusimate filosoofiliste seisukohtadega ja osales dispuutidel. Igalt poolt kogus ta nii suutrate kui ka kaasaegsete õpetlaste traktaatide käsikirju, nii et koduteele olevat ta asunud kahekümnest hobusest koosneva karavaniga, koormaks 657 palmilehtedest raamatut ja keiser Harša kingitused Hiina keisrile. 4 Tuna 3/2003

5 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana 645. aastal Changani naasnud Xuanzangi võeti vastu kui kangelast. Seda, et ta kuusteist aastat tagasi lahkus riigist keisri seadustest üle astudes, ei peetud enam kuriteoks. Vastupidi, Taizong külvas munga auavaldustega üle, tegi temast pealinna prestiižikaima kloostri eestseisja ja andis ta käsutusse kõik vajalikud vahendid ulatuslikuks tõlketegevuseks. Koos õpilastega tõlkis Xuanzang hiina keelde 73 olulist teksti, kirjutas ka ise hulga traktaate ja kommentaare, reisikirja Ülestähendusi Suurest Tangist läände jäävatest maadest (Dai Tang xi yu ji) ja, mis võib tunduda üllatavgi, tõlkis sanskriti keelde hiina taoismi tähtteose Daodejing. Viimane seik annab tunnistust sellest, et veendunud budistina ei olnud Xuanzang ometi kitsarinnaline pietist, vaid nägi oma missiooni laiemas kultuurivahenduses. Kui kuulus munk ja õpetlane 664. aastal maisest elust lahkus, olnud tema kuulsus nii suur, et leinaprotsessioonis osalenud ligi miljon inimest ja keiser katkestanud kolmeks päevaks kõik audientsid. Ajaloolisest seigast kirjanduslikuks seigaks Xuanzangist kui ajaloolisest isikust on säilinud üsna palju autentset materjali; 1 tema palveränd on seega käsitletav ajaloolise seigana, mis jättis hiina budismi ajalukku oma kindla jälje. Ta oli oma ajas kahtlemata erakordne, kuid siiski mitte erandlik isiksus. Nii enne kui ka pärast teda on olnud teisigi hiina budistidest palverändureid, kes käisid samuti Indias, tõid sealt kaasa pühi tekste, tõlkisid neid ja kirjutasid reisikirju. Ühel või teisel põhjusel sai aga just Xuanzangi kuju Hiinas erakordselt populaarseks. Tema reisi kohta levisid lood ja legendid, mis küllastusid, mida aeg edasi, seda enam, folkloorsest ja mütoloogilisest ainesest. Nende lugude kangelaseks ei olnud enam pelgalt inimene, õpetatud mungast palverändur, vaid müütiline persoon Tangi Tripitaka palverändurite ja pühakirjatõlkijate koondkuju. Xuanzangi kui ajaloolise isiku ja folkloorikangelase juba rohkem või vähem teadlikul kokkusulatamisel kujunes temast omakorda kirjandusteoste näidendite, novellide ja romaanide peategelane, mis üha põlistas Tangi munga ideaalkuju hiina kultuuriteadvuses. Vaevalt oleks aga legendaarne palverändur saanud väljaspool hiina kultuuriruumi laiemalt tuntuks mujal kui budismi ja hiina kirjanduse ajaloo uurijate ringis, kui Xuanzangi palverännu teema poleks paelunud temast mitte vähem põnevat ja legendaarset 16. sajandi kirjameest Wu Chengeni. Hiina kõigi aegade üheks suurimaks kirjanikuks peetavat meest ei saatnud paradoksaalsel kombel edu riigieksamitel, ehkki ta oma pika elu jooksul neid korduvalt püüdis õiendada, ikka selleks, et riigiametisse saada, sest isegi parim literaat ei olnud keiserlikus Hiinas ilma ametita tõsiseltvõetav. Läbikukkumiste põhjuseks olnud tema liiga vaba vaim, laiahaardelised teadmised ja lennukas mõttekäik, mis ei tahtnud kuidagi mahtuda nõuetekohastesse akadeemilistesse raamidesse. Kuna kirjaniku nimi eksamite sooritanute nimekirja ei jõudnudki, ei tea me praegu isegi Wu Chengeni täpseid sünni- ja surmadaatumeid. Tõenäoliselt sündis ta 16. sajandi esimesel kümnendil ja elas umbkaudu 80-aastaseks. 2 Just oma elu viimasel kümnendil, veeretades pärast nooruse tähelendu ja keskeakuulsust vaesusse ja unustusse langenuna oma raugapõlveaastaid kodukandis Huai anis Jiangsu provintsis, süvenes ta üha budismi ning kirjutas teda ennast ja tema kangelasi surematuks teinud 1 Xuanzangist ja tema reisist vt.: A. Waley. The Real Tripitaka. New York, Kokkuvõtte Xuanzangi eluloost annab Kenneth K. S. Ch en oma raamatus: Buddhism in China. A Historical Survey. Princeton, New Jersey, 1960, lk Wu Chengeni loomingulise biograafia kokkuvõtte leiab raamatust: A. P. Rogačev. U Čen en i ego roman Putešestvie na zapad. Moskva, 1984, lk Ulatuslikuma käsitluse annab: Liu Ts un-yan. Wu Ch êng-ên. His Life and Career. Leyden, Tuna 3/2003 5

6 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana suurromaani Teekond Läände (Xi you ji). 3 Ammutanud rikkalikku ainest nii ajalooallikatest kui ka folkloorist ja kirjandusest ning budismi pühakirjadest, ühendas Wu Chengen palverännuteema ja Xuanzangi kuju uskumatult julgete ja lennukate kirjanduslike, religioossete ja mütoloogiliste fantaasianägemustega, mis annab teosele praktiliselt loendamatu hulga mõõtmeid ja tõlgendusvõimalusi. Lääne kirjandusteadlased on Teekonda Läände võrrelnud peaaegu samal ajal kontinendi teises servas sündinud stiililt lähedaste maailmakirjanduse suurteoste Rabelais Gargantua ja Dante Jumaliku komöödiaga. Wu Chengeni eesmärk ei olnud aga kindlasti mitte Tangi munga palverännu loo lihtne taasesitamine. Lugu ise ja Xuanzangi kuju on pigem sümbolistlik raamistus ühele teisele loole, universaalsele ja üle aegade kestvale inimvaimu igavese palverännu loole, mis otsib Ülimat ja tahab avardada kogemuse piire lõpmatusse. Mahajaana budism annab sellele suurepärase religioosse tausta ja põhjenduse, Xuanzangi lugu ning hiina folkloor ja mütoloogia mitte vähem suurepärase kirjanduslike motiivide ja vahendite arsenali. Võluahv ja bodhisattva Üllataval kombel ei olegi romaani tegelik peategelane mitte vaga munk ja peaaegu pühamees Xuanzang (kes romaani käigus ei osutugi alati nii täiuslikuks, näidates pahatihti üles nii tujukust ja mõistmatust kui ka argust ja otsustusvõimetust), vaid hoopis tema õpilane ja asendamatu abiline raskel teekonnal kõikvõimas tormakas ja leidlik võluahv Sun Wukong. Nutika ahvi kui ustava sõbra ja kaaslase kuju, kes on alati valmis õigluse eest võitlusse sööstma, on hiina folkloori kandunud Indiast, kus ahvide valitseja Hanuman on hästi tuntud kunsteepose Râmâyana (mis on ju samuti vaadeldav omamoodi palverännakuna) peategelase Râma toetajana sõjakäigul deemonite valitseja Ravana vastu. Hiinas sobitati see vastuoluline tegelane juba ammu enne Wu Chengeni Tangi munga kaaslaseks tolle palverännakul sinnasamasse Indiasse. Wu Chengen annab ahvile nimeks Sun Wukong, Ahv-Sun, Tühjuse Mõistja, millel on budismi kontekstis eriline tähendus, sest mõistetakse seal ju tühjust (śûnyatâ, hiina k. kong) kui lõpmatut võimalust kõige tekkimiseks ja tekitamiseks, teadvuse ammendamatut mänguvälja. Sellise tühjuse mõistmine on ühtaegu nii õpetuse ja õppimise eesmärk kui ka bodhisattva kõikide olendite aitaja ja vabastaja tegevuse eeldus ja lähtepunkt. Nõnda toob just võluahvi kuju romaani sisse tugeva mahajaana-budistliku mõõtme. Ahv-bodhisattva paradoksaalse peakangelasena, teksti kosmiline haare, ajatu Buddha pidev juuresolek, mütoloogiliste bodhisattvate ja pühakute-arhatite kaasalöömine, pikad, üksikasjalikud ja värvikad kirjeldused ning ohtrad kordused lasevad teksti näha tugevas ideelises suguluses Hiinas eriti populaarsete pühakirjatekstidega, nagu Lootossuutra, Vimalakîrti suutra ja muidugi Gandavyûha suutra. Ahv religioosse romaani peategelasena, budistist palverändurina on autori groteski kalduva huumori hea näide. Grotesk pole aga eesmärk iseeneses; ahvi kuju väljendab eelkõige looduse determineerituse vangis oleva, sellest aga meeleheitlikult vabanemist otsiva (inim-)eksistentsi vastuolulist traagikat. Vabanemiseni saab jõuda aga, mida Wu Chengen annab pidevalt mõista, ainult Buddha abiga, kellel Teekonnas Läände, nagu mahajaana suutrateski, on kõike hoidva, kõike suunava, kõigele mõtet andva ja kõike lunastava Ülima roll. 3 Meile kättesaadavaimad on kaks venekeelset tõlget: A. P. Rogatšovi ja V. Kolokolovi täielik tõlge neljas köites: U Èen-en. Putešestvie na zapad. I IV, Moskva, 1959; ja A. P. Rogatšovi lühendatud tõlge: U Èen en. Sun Ukun Car obezjan, Moskva, Tuna 3/2003

7 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana Ahvi kuju kaudu viidatakse intelligentse inimolendi lähedasele (bioloogilisele) sugulusele loomaga, selles ei ole iseenesest midagi fantastilist ega ka pühadust teotavat, sest inimsoo põlvnemise hiina kanoonilises, konfutsianistide poolt heaks kiidetud teoorias nii nagu tänapäeva teaduseski räägitakse otsesõnu tsivilisatsioonieelsest arengustaadiumist, mil inimesed erinesid loomadest üsna vähe, elasid puu otsas pesades ja sõid toorest toitu. Ahvil lastakse sündida imepärasel viisil: kaljust pungunud kivimunast, millest väljudes on ta juba üleni valmis nelja jäseme ja viie meelega, võimeline alustama iseseisvat elu. 4 Säherduse sünniloo ja edaspidise seigaga, kus Buddha vangistab ulaka ahvi viiesajaks aastaks Viie Ürgolluse nimelise mäe alla, näidatakse kujundlikult inimese füüsilise olemuse seotust eluta loodusega selle peenstruktuuride kaudu, milles ei ole taas mingit vastuolu traditsioonilise hiina ega tänapäeva teadusliku maailmavaate alustega. 5 Võluahv elab koos liigikaaslastega, kes ta oma valitsejaks valivad, nii kaua õnnelikult ja muredeta Õite ja Viljade Mäe paradiisis, kuni tema teadvusse jõuab mõte iseenda surelikkusest, mis otsekohe sütitab kirgliku soovi surematuse järele, mida ta ka sealsamas otsima läheb. Taas on budismi kontekstis ülimalt tähendusrikas, et surematuse otsinguil satub ta õppima ei kellegi muu kui Buddha õpilase Subhûti juurde, kes mahajaana kanoonilises kirjanduses on tavapäraselt ületava mõistmise (prajñâpâramitâ) õpetajaks ja seletajaks, mis tähendabki tühjuse mõistmist, bodhisattvatee üht lähtepunkti. 6 Huvitav ja ehthiinalikult koomilis-õpetlaslik on Sun Wukongi nime valik. Subhûti lähtub tõsiasjast, et tegemist on ahviga, mida hiina keeles kirjutatakse kahe kirjamärgiga husun. Küsimus on, kumb neist kahest valida surematust ihkava olendi pärisnimeks. Mõlemad kirjamärgid koosnevad omakorda kolmest komponendist. Üks komponent on kummalgi ühine loom, mille ristiisa arvates võib arvestamata jätta, sest õpihimuline ahv on looma loomuse juba ületanud. Esimese kirjamärgi ülejäänud komponendid on iidne ja kuu, mis Subhûti arvates ei sobi õpilasele, kuna väljendavad igavest ja muutumatut aspekti. Igavest ja muutumatut ei saa ju ümber kasvatada. Seda aga talitsematu loomusega ahv just vajab. Nõnda valitaksegi nimeks teine kirjamärk Sun, mille tähendusrikasteks komponentideks on laps ja võrse, mis väljendavad õppijale igati kohast muutuvuse ja kasvu aspekti. Nagu ülalpool juba viidatud, saab vastne noviits liignimeks Wukong Tühjuse Mõistja, millega Subhûti tahab mõista anda õppimise eesmärki kõiki vaateid ja konventsioone ületavat tõelist mõistmist. Subhûti juures õppides omandab usin ja nutikas ahv hulga imevõimeid: võime muutuda ükskõik kelleks või milleks; võime kasvada ja kahaneda; võime kihutada pilvel välgukiirusel ükskõik kui pika vahemaa taha; võime lävida kõikide sfääride olenditega jne. Mida ta aga ei õpi, see on kuulekus, mistõttu Subhûti saadab ta lõpuks enda juurest minema, surematuse saladust ometi avaldamata, väites vaid, et soov surematuks saada on sama, mis soov püüda veest kuu peegelpilti. Võimete kasvuga on aga määratult kasvanud jultunud ahvi enesekindlus ja ambitsioonid. Surematuse hangib ta nüüd imevõimete abil lihtsalt sel teel, et tungib allmaailma ning tõmbab 4 Tüübilt sarnase, ehkki filosoofiliselt komplitseerituma isesündimise loo käärivast savist esitab hoopis teisest islami traditsioonist ja mõni sajand varasemast ajast pärit vaimse palverännu lugu, mis eesti keeleski olemas: Ibn Tufail. Elav Ärganu poeg. Tõlkinud H. Udam, Tallinn, 1992, lk Huvitava käsitluse hiina traditsioonilisest teadusest, millele tänapäeva pseudoratsionalistlikku teadust teravalt vastandatakse ja milles ka Wu Chengeni võluahvi sümboolikale viidatakse, annab Bruce Holbrooke i raamat: Stone Monkey. An Alternative, Chinese-Scientific, Reality. N.Y., Joseph Needhami toimetamisel on ilmunud 7-köiteline hiina teaduse ajaloo entsüklopeedia: Science and Civilization in China, Cambridge, 1956, millest on olemas ka lühem versioon: C. Ronan. (ed.) The Shorter Science and Civilization in China (vols. 1 5), Cambridge, Prajñâpâramitâ õpetusest vt.: L. Mäll. Nulli ja lõpmatuse kohal. (Eesti Mõttelugu, 21). Ilmamaa, Tartu, 1998 (2. tr. 2003), eriti artikleid tsüklist Ületav mõistmine, lk Tuna 3/2003 7

8 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana seal surelike nimekirjast maha enda ja kõikide oma kuningriigi ahvide nimed. Lisaks nõutab ta veealuse riigi draakon-valitseja käest endale võlusaua, millega võib vastu astuda ükskõik missugusele relvale ning lüüa pihuks ja põrmuks kõik, mis tee peale ette jääb. Igaks juhuks viib ta oma ahvideriigis lisaks läbi lausrelvastumise kaitseks neid kimbutavate kollide ja koletiste vastu röövides relvad ja turvised enesestmõistetavalt inimeste maailmast. Edasi jääb tal veel ainult üks soov: tõusta taevase nefriitvalitseja troonile ja saada kogu universumi valitsejaks. Hakatuseks laseb ta nefriitvalitsejal endale omistada tagasihoidliku tiitli Taevataoline Suur Tark, siis aga hakkab ta juba otsesõnu nõudma tolle tagasiastumist ja koha vabastamist enesele. Sellega ei ole taevas muidugi nõus, aga kui selgub, et Suure Targa vastu ei saa enam ükski taevane sõjavägi ja tema korraldatud pogromm otse nefriitvalitseja palees ähvardab segi paisata kogu universumi korralduse, ei jää taevalistel üle midagi muud kui pöörduda ülekäte läinud ahvi talitsemiseks Buddha enda poole. Buddha paneb oma supervõimetes kindlale ahvile ette ainult ühe tillukese katsumuse: kui too suudab hüpata alla tema peopesalt, saab ta viivitamatult universumi valitsejaks, kui ei suuda, peab võtma vastu karistuse. Sun Wukong teeb enda meelest tohutu hüppe valguse kiirusel maailma otsani välja, Buddha silmis aga vaid pöörleb hüppe ajal tema peopesal nagu vurr. Nii ei jäägi ahvil üle muud kui siirduda kivist kaelapakkudesse kammitsetuna vangistusse Viie Ürgolluse mäe alla, mis peab kestma seniajani, kuni saabub Tangi munk, kes ta sealt vabastab, et ta võiks munka kuulekalt teenides lunastada oma patud. Kõik see on vaid romaani proloog, mis kõlab kui inimkonna tehnilise tsivilisatsiooni hüvede ja hädade kontsentreeritud piltlik ettekuulutus. Wu Chengeni sõnum on äraleierdamiseni lihtne: kui lapsemeelne (ahvimeelne) inimene toimib ainult targa loomana ja tema ambitsioonid ei ulatu kõrgemale ega kaugemale indiviidi füüsilisest surematusest ja piiramatust võimust, ei lõpe see millegi muu kui ohuga oma sõgeduses hävitada teda ennast sünnitanud universum. Väljapääsu sellelt teelt võib anda ainult õilis religioon, mida kehastab Buddha. Isegi füüsilise surematuse väljapetnud olend ei pääse mateeria kammitsatest ega sansaaras tiirlemisest, mida sümboliseerivad Viie Ürgolluse mägi ja Sun Wukongi luhtunud hüpe Buddha peopesalt. Maine ja kosmiline palveränd Alles nüüd on aeg küps palverännuks, mille kirjeldus hõlmab romaani 100 osast 87. Ehtmahajaanalikult ei ole siingi tegemist kellegi isikliku ettevõtmisega iseenda lunastamiseks, vaid kosmilist mastaapi üritusega, kus palverändajad viivad üksnes täide Suurt Eesmärki, mille mõte on aidata kaasa kõikide olendite vabastamisele elu ja surma ringkäigust, seda tehes aga lunastavad ka iseennast. Kogu ettevõtmist kureerib jumalanna Guanyin, ülimat kaastunnet kehastava mütoloogilise bodhisattva Avalokitešvara hiina analoog. Ta näeb, et idapoolsetel maadel Suure Tangi valitsemise all on Buddha õilis õpetus küll levinud, kuid kuulutatakse ainult väiksemat ja kitsamat suunda hinajaanat, mis võimaldab vaid iseenda vabastamist, kuna aga suur, kõikide olendite vabastamist taotlev suund mahajaana on tundmatu. Seepärast ta leiabki, et sealsete elanike huvides on kiiresti tarvis Indiast Buddha juurest Hiinasse toimetada mahajaana pühi raamatuid. Selleks on tarvis leida puhas, Buddha õpetusele täielikult pühendunud munk-palverändur, kes võtaks ette raske teekonna, ning tagada kõik tingimused, et ülimalt ohtlik ja raske ettevõtmine õnnestuks. Munk leitakse, selleks on loomulikult Xuanzang. Keiser Taizong astub romaanis esile õpetuse kaitsja dharmaraadža rollis, ning annab ettevõtmisele ilmaliku toetuse ja õnnistuse. Kuid sellest ei piisa. Mungal on tarvis jõulisi teekaaslasi, kes teda ohtude eest kaitsta suudaksid, sest munk ise osutub igasuguses praktilises tegevuses üsna saamatuks ja hädiseks. 8 Tuna 3/2003

9 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana Kaks tavalisest inimesest munka-saatjat ja hobune langevad kohe teekonna algul koletiste saagiks, Xuanzang ise pääseb üle noatera. Kuid Guanyinil on kõik läbi mõeldud. Buddha enda ettekuulutuse järgi saab Tangi munga esimeseks saatjaks ja õpilaseks ei keegi muu kui Sun Wukong, kellele on pärast 500-aastast kivivangistust ette nähtud munka kaitstes ja teekonnal ette tulevate takistustega võideldes lunastada oma varasemad patud. Üksteise järel leitakse teisedki abilised, kes kõik on varasemate pahategude pärast maa peal koletistena elavad üleloomulikud olendid, kellele nüüd antakse võimalus oma hukutavatest teoviljadest vabaneda: näljasest jõedraakonist saab munga hobune; sealõustaga kiimalisest õgardkollist munga teine abiline Zhu Bajie; teelisi kimbutavast inimsööjast liivakoletisest kaitsja Liivamunk Shaseng. Katsumusterikas teekond kestab neliteist aastat, kogu aeg Guanyini, teiste bodhisattvate ja Buddha enda valvsa hoole ja tähelepanu all. Kuigi palveränduritele osutatakse väga rasketes olukordades kõrgemalt poolt ka abi (samas on mitmed takistused ka nimme tekitatud), ei saa keegi teekonda lühendada ega kergendada, sest ette on nähtud, et varasemate süütegude lunastamiseks (millest, nagu päris romaani lõpus välja tuleb, ei olnud vaba ka Xuanzang, kes kunagi Buddha juures õppides oli olnud laisk ja lohakas) peavad nad võitjana välja tulema täpselt 81 katsumusest. Seikluste ja võitluste suhteliselt rutiinsed kirjeldused hõlmavadki suurema osa raamatust, mille teevad kirjandusgurmaanile nauditavaks loendamatud humoorikad seigad, sõnamängud ja igapäeva-allegooria, lüürilised looduskirjeldused jms. Alles seejärel on palveränd sooritatud. Puhaste ja vabadena jõuavad rändurid Buddha palge ette ning saavad temalt ihaldatud pühad raamatud. Nad aidatakse koos raamatutega tagasi Tangi pealinna juba võluväel, misjärel, andnud raamatud keisrile üle, viiakse kõik viis taas Buddha ette, kes annab neile kõrged pühad tiitlid ja vaimsed aujärjed, kust enam tagasilangemist ei ole. Inimlooma ülenemine Wu Chengeni romaani mitmekihiliste allegooriate seas on oluline esile tõsta peategelastepalverändurite tüpoloogiat. Kuigi Tangi munk näib olevat keskne palverändur ja ülejäänud neli vaid tema satelliidid, on olulisim tegelane läbi kogu teksti ometi hoopis Sun Wukong. Xuanzangi kuju on märksa kahvatumalt ja trafaretsemalt välja arendatud ja ka palverännu subjektina on tal kanda pigem passiivne roll: ta ei ole ju ise rännaku initsiaator, vaid jumalanna Guanyin lihtsalt valis ta selleks välja. Ta on juba niigi peaaegu täiuslik, palverännak pühade tekstide järele on talle vaid järjekordne kohustus, mis tuleb täita. Tõelised palverändajad on võluahv ja lunastuse teed käivad kolm endist kolli, kellele see on sügavalt eksistentsiaalne küsimus: õnnestumise korral ootab vabanemine, ebaõnnestumise või kõrvalekaldumise korral kannatusrikka oleskelu jätkamine koletisena iseenda vaevaks ja teiste hukatuseks. Viisikut on vaadeldud ka kui inimloomuse viie aspekti personifikatsioone. Tangi munk on inimese virgunud, valgustunud meel, mis valvab ja talitseb madalamaid ja tumedamaid tasandeid. Sun Wukong on aina edasipürgiv tormakas loov mõistus, mis on võimeline avastusteks ja maailma ümberkujundamiseks, kuid ilma talitseva religioosse vaimuta võib ta pöörata ära destruktiivseks. Mahajaana filosoofia kontekstis sümboliseerib munk mõistmist (prajñâ), mis on passiivne alge, võluahv aga vahendeid (upâya) ehk kaastundega seotud aktiivset alget. Zhu Bajie on inimeses peituvate madalate kirgede ja kehaliste himude kehastus; töökus ja visadus on temas ühendatud laiskuse ja minnalaskmisega, millele voli andmine laseb inimesel manduda toorusesse ja juhmusesse. Shaseng kehastab pimedat ja metsikut hävitustungi, mida on aga võimalik mõistuse abil rakendada loova energiana. Ja lõpuks hobuseks moondunud jõedraakon on inimese neutraalne kehaline aspekt, elusaine, millest olend koosneb, iseenesest ei hea ega halb, samuti mitte arenemisvõimeline, kuid ometi vajalik ja vältimatu kui Tuna 3/2003 9

10 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana vaimu kuulekas teener. Viisiku palveränd on seega vaadeldav ka inimese elutee võrdpildina, mis võib ületada takistusi ning jõuda mõtteka tulemuseni (budismi seisukohalt täieliku vaimse virgumiseni ehk buddhaks saamiseni) vaid kõikide aspektide harmoonilises koostoimes. Ilma munga valgustava juhatuseta on ülejäänud vaid pöörased kollid; ilma väekate kaaslaste toeta on munk vaid abitu vagatseja, võimetu vastu seisma ümbritsevale stiihiale. Prototüübid pühakirjast Nagu öeldud, võib Wu Chengeni romaani ülesehituses ja ideestikus leida palju sarnast mahajaana suutratega, unikaalsete pühakirjatekstidega, millele nii religioosse nägemuse sügavuse ja kosmilise mastaapsuse kui ka lopsaka kujundliku väljendusviisi poolest ei leidu võrdseid. Pärit Indiast, hakati neid hiina keelde tõlkima kohe, kui budism sellel maal levima ja poolehoidjaid võitma hakkas, s.o sajandil, ning nad on hiina vaimukultuuri mõjutanud mitte vähem kui konfutsianistlikud ja taoistlikud pühakirjad. Paljud mütoloogilised bodhisattvad ja Buddha õpilased-arhatid on leidnud tee hiina rahvareligiooni ja folkloori. Rohkem kui ühegi teise pühakirjateksti puhul on Teekonnnas Läände tunda ideelist sugulust kuulsa palverännusuutra Gandavyûhaga, mis on ka ise vormilt pigem religioosne romaan kui tavapärane budistlik suutra. 7 Pühakirja vorminõuete kohaselt algab tekst Buddha jutluse kirjeldusega, kuid tegevus kandub peagi jutlusepaigast kaugele eemale ja peategelasena astub esile ilmalik noormees, pigem isegi poisike kaupmehepoeg Sudhana. Kohtunud oma kodulinnas tarkusebodhisattva Mandžušrîga, tunneb ta vastupandamatut soovi asuda samuti bodhisattvateele, et tegutseda kõikide olendite hüvanguks ning jõuda bodhisattvate kõrgeimasse olekusse ülimasse täielikku virgumisse (anuttarâ samyaksambodhi). Mahajaana arusaamade kohaselt ei teki selline soov mingi äkilise vaimuvälgatuse ajel, vaid loendamatute varasemate eksistentside vältel kogutud heade eelduste koosmõjul, mida suutras nimetatakse kaunilt hüvejuurte küpsemiseks. Bodhisattva Mandžušrî näeb tarkusesilmaga tema hüvejuuri ning leiab, et Sudhana on küps teele asuma, kuid ei anna talle tarkust-mõistmist korraga kätte, vaid suunab ta pikale rännakule bodhisattvateele asumiseks vajalikke teadmisi ja kogemusi omandama. Neid peab ta koguma kildhaaval paljudelt juhatajatelt-abistajatelt, keda nimetatakse hüvesõpradeks (kalyânamitra). Sudhana teekond kulgebki ühe hüvesõbra juurest teise juurde; igaüks annab talle õpetust ja saadab siis edasi järgmise juurde. Palverännaku mõte ongi selles, et ülim täielik virgumine ei saabu äkki iseenesest isegi tarkusebodhisattva ei saa seda korraga tekitada või üle kanda, vaid visa ja pikaajalise õppimise tulemusel, omandades ja integreerides kõige erinevamaid teadmisi ja kogemusi. Kui Xuanzangi palveränd kulges läände, siis Sudhana oma kulgeb lõunasse. Seda on püütud seletada sellega, et mahajaana õpetus ja pühakirjad kujunesid Lõuna-Indias, kuid pigem on siiski tegemist allegoorilise kujundiga, kus lõunakaar on valguse, sh. vaimuvalguse sümbol. Kokku külastab kaupmehepoeg 52 hüvesõpra, kelle seas on väga erinevate sotsiaalsete kihtide ja elualade esindajaid: 4 bodhisattvat, 6 munka, 1 nunn, 2 braahmanit, 1 erak, 1 õpetlane, 6 vaga naisterahvast, 3 kaupmeest, 4 majaperemeest, 2 käsitöölist, 1 meremees, 2 kuningat, 1 asevalitseja, 11 jumalust ja jumalannat. Tähelepanuväärne on see, et kitsamas mõttes budis- 7 Gandavyûhast on olemas kaks tõlget lääne keeltesse: Thomas Cleary tõlge inglise keelde Entry into the Realm of Reality. A translation of the Gandavyuha, the Final Book of the Avatamsaka Sutra. Translated by Thomas Cleary. Boston & Shaftesbury: Shambala, 1989; ja Torakazu Doi tõlge saksa keelde Das Kegon Sutra. Das Buch vom Eintreten in den Kosmos der Wahrheit. Tokyo, Tuna 3/2003

11 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana te, st. munki, nunni ja bodhisattvaid on nende seas vaid 11; naisi (koos jumalannadega) on aga tervelt 21. Hüvesõprade kirev päritolu illustreerib mahajaana budismi üht põhilist maailmavaatelist alust, mille järgi täiuslikud bodhisattvad võivad ilmuda ja tegutseda ükskõik mis kujul ja kellena, vastavalt sellele, mis tasemel on olendid, kes nende abi vajavad. Kõik ei ole ju küpsed Buddha õilsa õpetuse vastuvõtmiseks selle kuulutuslikul kujul; bodhisattvad peavad aga aitama kõiki, nii tarku kui ka rumalaid, nii pühasid kui ka patuseid. Sestap lastaksegi Sudhanal õppida puht-religioossete tarkuste kõrval ka hulga praktilisi ilmalikke tarkusi, mida kõiki läheb vaja olendite aitamisel ja küpsusele viimisel. Kõik hüvesõbrad, olgu nad siis budistid või ilmalikud, inimesed või jumalused, rõhutavad aga seda, et kõik nende teadmised on saadud buddha väel, kellele nad on varasemates eksistentsides loendamatuid kordi aupaklikkust osutanud. Lõpuks on nad mingil spetsiifilisel alal täiuslikkuse saavutanud, mida nüüd Sudhanale edasi annavad. Kuid kõik ilmalikud tarkused omandavad sügavama mõtte vaid religioosses raamistuses, milleks on mahajaanale omaselt kaastunne kõikide vastu ja soov kõiki aidata. Teadmisi ja praktilisi oskusi iseeneses, ilma kaastundeta võrreldakse laste mänguga, millega bodhisattva ei peaks aega viitma. Sudhana teekond ei ole küll tulvil selliseid takistusi ja võitlusi koletistega, nagu Wu Chengeni kangelaste oma, kuid raskusi peab temagi ületama, eriti hüvesõprade ülesleidmisel. Taluda tuleb ka inimeste hurjutamist; näiteks hüvesõpra, kurtisaan Vasumitrâd otsides, keda kohalikud teavad ainult tema igapäevase ameti järgi, ning leiavad, et niisugune väärikas noormees ei peaks küll säherduse naisterahva seltsi otsima. Selliseid kurioosseid seiku ja üllatusi ning marginaalseid tüüpe hüvesõprade rollis tuleb ette järjepanu. Kui koleerilise iseloomuga Sun Wukongi rännak on tulvil tormakaid ja mõtlematuid ulakusi, mille eest ta ühtelugu Tangi mungalt sõidelda ja karistada saab, siis kaupmehepoeg Sudhanat on kujutatud igati ontliku palverändurina. Ta on täis harrast pietismi, kuulab hoolega ja jätab meelde kõik, mida hüvesõbrad talle õpetavad, valab sageli ülevoolavast tänutundest pisaraid. Korrakski ei haara teda kõhklus ega tüdimus, veel vähem viha või raev, mis Sun Wukongi puhul on tavaline. On ju ka selge, et pühakirjakangelane ei saa endale lubada ahvi moodi käitumist, mis romaanitegelasele lisab aina vürtsi. Kuid ka Gandavyûhas ei puudu allegoorilise kriitika ja iroonia mõõde, seda eelkõige Buddha õpetust sõna-sõnalt järgijate šraavakate ( kuulajate ) aadressil, kes võivad küll saavutada iseenda jaoks väga kõrgeid seisundeid, jõuda individuaalse vabanemiseni, kuid mitte iialgi bodhisattvate tasemele, sest nad ei arenda endas sellist olulist mõõdet, nagu kaastunne teiste vastu, ega näe seepärast isegi Buddha jalge ees viibides ja Buddha õpetuse sees olles oma ninaotsast kaugemale. Selles osas on Wu Chengen suutratest ilmse mõnuga mõõtu võtnud, sest ka tema mungast kangelane on küll valgustunud, kuid üsna isekas ja maailmas väljaspool kloostri turvalisust abitu nagu laps, jättes kõik raskemad ülesanded oma abiliste hooleks. Palverännu eesmärk teeleasumine Sudhana palveränd lõpeb suurte bodhisattvate Maitreya ( Sõbralik ) ja Samantabhadra ( Üleni Hea ) juures, kes ei anna talle enam niivõrd uusi teadmisi, kuivõrd lasevad tal õpitu põhjal kujustada maailmakõiksust selle ülimas terviklikkuses, kus ühes hetkes on koos kõik ajastud; kus ühes aatomis on nii palju maailmasüsteeme kui kõikides maailmasüsteemides kokku aatomeid; mis on kõik omakorda läbi põimunud puhaste ja säravate buddhaväljadega; kus kõikjal tegutsevad suure kaastunde väel ülima täieliku virgumise saavutanud bodhisattvad, avitades kannatavaid olendeid; kus kõik on kõigega, osa tervikuga ja tervik veel suurema tervikuga loendamatutel viisidel seotud, nii et pisimgi tegu või mõte avaldab mõju kogu maailmakõiksusele. Tuna 3/

12 Märt Läänemets / Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana Sellest johtuvalt välistab mahajaana pühakiri kirjandusliku õnneliku lõpu võimaluse, sest seda ei olegi olemas. Palverännu lõpp ei tähenda ju bodhisattvatee lõppu, vaid hoopis selle algust kõrgemas tähenduses. Bodhisattval ei ole teed maailmast välja, sest ülima täiusliku virgumiseni jõudnuna ja maailmatervikut mõistnuna võtab ta enda peale ühtlasi vastutuse kogu maailma ja kõikide olendite eest ning hakkab teadlikult tegema pingutusi selle nimel, et eranditult kõik olendid jõuaksid vabanemiseni, tohtimata jätta tähelepanuta ühegi olendi pisimaidki kannatusi, tulles ikka ja jälle maailma tagasi. Nõnda annabki bodhisattva Sudhana palverännu lõpus suure Samantabhadra tõotuse, milles isiklik vastutus on seotud kõikehõlmava kosmilise tunnetusega. 8 Olgu näiteks vaid kolm iseloomulikumat salmi sellest: Bodhisattvateed käies jäägu ma ikka sündima kõikidesse oludesse. Jäägu ma alatiseks ringi rändama sünnist sündi, kus iganes ma ka ei sureks või kuhu ma ka ei naaseks. Kõiki vaevu ja kannatusi vaigistades, kogu maailma õnnelikumaks tehes, kogu maailma eest hoolt kandes hakkan käima mööda teeradu väljadel, kuhu iganes need mind ka ei viiks. Nii kaua kui iganes kestab maailm, nii kaua kui iganes kestavad olendid, nii kaua kui iganes kestavad teod ja meeleplekid, nii kaua kestku ka minu tõotus. 8 Gandavyûhat kui budistlikku palverändu on võrreldud John Bunyani Palveränduri teekonna (eesti k.: J. Bunyan. Palveränduri teekond. Tõlkinud Anne Allpere. Tallinn, 1997) kui hästi tuntud kristliku palverännuga (vt. nt. J. Fontein. The Pilgrimage of Sudhana. Study of Gandavyûha Illustrations in China, Japan and Java. The Hague, Paris, 1967, lk.1). Mööndes küll mõlema teksti tüpoloogilist lähedust ja mitmegi olulise sümboli kokkulangevust (Hävingu Linn kui teekonna lähtepunkt; värav kui oluline pöördepunkt; mägi kui sihtmärk, kuhu jõudmiseks tuleb ränka vaeva näha; lõppsihi kui artefaktse maailma kirjeldus, mis on loodud kalliskividest ja väärismetallidest jne.), tuleb pigem tunnistada kummagi religioosse ideaali ja vahendite vastandlikkust. Sudhana tee on mahajaana suur tee, suur sõiduk, kus kulgevad eranditult kõik olendid ja millel käija lähtub suurest kaastundest. Bunyani Kristlase tee on aga kitsas tee (mida tekstis sageli rõhutatakse), mida mööda käija järgib ikka ja ainult iseenda sihti, mitte kõikide hüvangut; sellelt kitsalt teelt hälbijaid pigem põlatakse ja häbistatakse. Mahajaana budistile tekitaks ilmselt kohutavat õõva samuti taevateed käinud Mõistmatu halastamatu põrgussesaatmine Bunyani Palveränduris. Kristlik puritaanlik religioonimudel, mida esindab Palveränduri teekond, on pigem lähedane budismi väikese sõiduki hinajaana mudeliga (otsene paralleel kitsas tee), mida mahajaana suutrates teravalt kritiseeritakse. 12 Tuna 3/2003

13 K Ä S I T L U S E D Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal * Inna Põltsam Evangeeliumi usu õpetajad asusid Liivimaal võitlusse igasuguste hasartmängudega. Trik-trak-mängu põletamine. Allikas: F. Opel. Leben im mittelalterlichen Wien. Böhlau, Wien, Köln, 1998 Reformatsiooni keskaja Liivimaal on eeskätt tänu baltisaksa ajaloolastele väga põhjalikult uuritud, iga põgusaimgi ülevaade kogu olemasolevast kirjandusest kannaks välja omaette mahuka käsitluse. Eesti ajaloolaste panus Liivimaa reformatsiooniloo historiograafiasse on tunduvalt tagasihoidlikum, siinkohal vääriks mainimist vahest Jüri Kivimäe aastal ilmunud traditsioonilisi baltisaksa seisukohti kokkuvõttev, samas uute lähenemis- ja käsitlusviiside võimalikkusele ja vajalikkusele viitav artikkel Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Eestis XVI sajandil. 1 On vaieldamatu tõsiasi, et pärast L. Arbusowi aastal ilmunud monumentaalset teost Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland 2 on raske kirjutada midagi veel põhjalikumat ja ulatuslikumat, kuid alati jääb vajadus uute, täiendavate käsitluste ja küsimuseasetuste järele. Seni kasutamata võimalus reformatsiooni olemuse ja tagajärgede põhjalikumaks selgitamiseks Liivimaa ajaloo kontekstis on vaadelda selle mõju igapäevaelule kuidas muutis reformatsioon inimeste igapäevast elu ja tegevust, kuidas inimesed reformatsiooniliikumise ideid oma igapäevaelus rakendasid. Järgneva kirjatöö eesmärk on osutada, mida olulist lisaks niisugune vaatepunkt teadmistele reformatsiooni tähtsusest ja kohast keskaja Liivimaa ja eesti kultuuri ajaloos. Keskendutud on ajavahemikule aastast 1522, millest traditsiooniliselt loetakse usupuhastuse algust Liivimaal, kuni Liivi sõjani ehk aastani See on periood, kui ükski võõrvõim polnud veel sekkunud Liivimaa siseasjadesse ega astunud välja ühe või teise usutunnistuse kaitseks. Kirikuasjad tähelepanu keskpunktis, reformatsioonimeeleolude levimine Pärast Konstanzi ( ) ja Baseli ( ) reformikontsiile Liivimaal algatatud kirikuelu parandus- ja uuenduspüüd- * Artikkel ilmunud: I. Põltsam. Einfluß der lutherischen Reformation auf den Alltag in Livland. Estnische Kirchengeschichte im vorigen Jahrtausend. Hrsg. Riho Altnurme. Friedrich Wittig Verlag, Kiel, 2001, Eestikeelset varianti on täiendatud ja muudetud. 1 J. Kivimäe. Luterliku reformatsiooni kultuurimõjud Eestis XVI sajandil. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Kd. III. Tallinn, 1987, lk Vt. ka T. Kala. Tallinna raad ja katoliku kirik reformatsiooni algaastail. Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Tartu, 2001, lk L. Arbusow (jun). Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Vermittlungsverlag von M. Heinsius Nachfolger, Leipzig, Tuna 3/

14 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal lused said uut hoogu 16. sajandi algul, mil omapoolset ergutust ja innustust usuelule andis ordumeister Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all aastal. Kogu maad haaras n.-ö. usulise elavnemise laine asutati uusi kabeleid, vikariaate, püüti rajada uusi kloostreid, aastail ja 1508 peeti suuri patukustutusjutlusi, et suurendada rahva hulgas meeleparanduse ja õndsakssaamise tahet, märkimisväärseid summasid koguti indulgentside müügist. Omamoodi kulmineerus see usulise aktiivsuse tõus reformatsiooniga. Niisugust usu- ja kirikuelu kirevust ning elavust polnud Liivimaal varem kogetud kohalikud ja väljastpoolt saabunud jutlustajad püüdsid igaüks oma tõde kuulutades võita rahva poolehoidu, toimusid avalikud usuvaidlused, peeti suuri vabaõhujutlusi. Kõrts, eriti gildituba muutus kohaks, kus õllekannu taga arutati usu- ja kirikuasju ning nii mõnigi kord lasti rusikad argumendina käiku. 3 Veel kunagi polnud Liivimaal nendel teemadel sedavõrd palju avalikult räägitud. Uudiste ja informatsiooni vahetamine oli peaasjalikult suuline ning see tegi inimestevahelise suhtlemise sündmuste- ja muutusterohkel ajal tavapärasest intensiivsemaks. Pole liialdus väita, et päevakajaliste religioossete probleemide üle juurdlemisest ja arutlemisest sai lausa igapäevane nähtus, see haaras inimesi nende seisusest, rahvusest ja soost sõltumata. Kuid asi ei piirdunud ainult lennukate või vähem lennukate aruteludega, reformatsiooniideed hakkasid mõjutama inimeste tegusid ja igapäevaseid otsustusi. Üks esimesi ja selgemaid tunnistusi sellest olid linnades toime pandud pildirüüsted. Evangeeliumiusu õpetajatel läks korda viia inimesed arusaamisele paavsti jultunud tegudest ja õhutada sõdima puujumalate vastu. 4 Kõige aktiivsemalt, sageli lausa fanaatiliselt avaldasid linnas reformatsioonile toetust gildid, see tulenes just korporatiivsete organisatsioonide suutlikkusest ilmutada poliitilist initsiatiivi. Pildirüüstes osalesid kõrvuti Liivimaa sakslastest linnakodanikega mittesakslased, s.t. eestlased ja lätlased. Just reformatsiooni sündmustes tulevad nn. vaikiva enamuse hulka kuulunud maa põliselanikud varasemast rohkem ja selgemini esile. Reformatsiooniliikumise keskusteks Liivimaal kujunesid küll linnad, kuid ka talupojad ei jäänud uutest ideedest päris puutumata. Juba aastal kaebas Rakvere foogt, et evangeeliumiusu jutlustajad veenavad talupoegi mitte tegema tegu ja kandma isandate heaks koormisi. 5 Samal aastal toimus Tallinna piiskopile kuulunud Kiviloo mõisas talupoegade vastuhakk aastal kaebasid Harju-Viru vasallid ordumeistrile, et linlased kutsuvad linna kaupa müüma tulnud talupoegi oma kodudesse ning õpetavad neile uut usku ja seda, et talupoegadel pole vaja isandatele sõnakuulelik olla. 7 Talupoegade ülesässitamises isandate vastu kahtlustati, ja mitte ilma põhjuseta, maal ringi sõitvaid kaupmehi ning eriti veel eesti soost väikekraamikaupmehi ja kaubaselle. Rohkem kui mure talupoja hingeõnnistuse ja õige õpetuse juurde juhtimise pärast motiveeris linlasi talupoegi valgustama ning isandate vastu üles ässitama ja sõnakuulmatusele õhutama siiski asjaolu, et parajasti käis äge võitlus linnade ja vasallide vahel maakaubanduse pärast, s.t. õiguse pärast talupoegadelt kaupa üles osta. 8 Usupuhastus tõi naised varasemast rohkem avalikku ellu. 9 Ootamatult aktuaalseks tõusis nn. naisküsimus Liivimaal tänu refor- 3 Vt. samas, lk B. Russow. Chronica der Prouintz Lyfflandt. Scriptores rerum Livonicarum. Sammlung der wichtigsten Chronisten und Geschichtesdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland. Bd. II. Eduard Frantzen s Verags- Comptoir, Riga, Leipzig, 1848, lk Eesti talurahva ajalugu. Toim. J. Kahk, E. Tarvel. Kd. I. Olion, Tallinn, 1992, lk Samas. 7 Akten und Rezesse der livländischen Ständetage. Bearb. L. Arbusow (sen). Bd. III. J. Deubner, Riga, 1910, nr. 242, 8. 8 Vt. veel: Eesti talurahva ajalugu, lk. 175, Vt. veel: I. Põltsam. Naised ja reformatsioon Liivimaal. Ariadne lõng 2001, nr. 1-2, lk Tuna 3/2003

15 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal matsiooni meeleolude levimisele nunnakloostritesse. Nimelt põgenes aasta aprillis tsistertslaste ordu Tallinna Mihkli kloostrist seal juba ligi kakskümmend aastat elanud nunn ja abiellus Tallinna kodaniku Michel Lodega. 10 On ilmne, et inspiratsiooni ja tuge selle sammu astumiseks leidis nunn evangeeliumi õpetusest. Evangeeliumiusu jutlustajate õhutusel põgenesid nunnad ka teistest nunnakloostritest Liivimaal. Lemsalu augustiinlaste ordu Püha Anna nunnakloostrist kihutati aastal reformatsioonimeelsete vaadetega pihiisa Nicolaus Ramm 11 küll minema, kuid konvent oli jõudnud juba uue õpetuse ideedest nakatuda aasta detsembris nõudsid nunnad eesotsas abtissiga tagasi oma kloostrisse kaasa toodud vara, et saada abiellumiseks kaasavara. 12 Ordumeister W. v. Plettenberg pidas olukorda sedavõrd lootusetuks, et andis korralduse nunnade nõudmisele vastu tulla. 13 Sageli mitte enese vabal tahtel kloostrisse sattunud naised haarasid kinni reformatsiooni pakutud võimalusest oma vangipõlv lõpetada. Kuid võis leiduda neidki nunni, kes uue õpetuse sisulise külje vastu huvi tundsid. Näiteks on Tallinnast säilinud üks arvatavasti nunna kirjutatud kiri oma armsamale Adrianile. 14 Ladinakeelses kirjutises arutleb naine evangeeliumiõpetuse vaimus katoliku preestrite kõlvatuste ja kuritarvituste üle, püüdes nende olemust adressaadile selgitada. Oletatavasti oli kirjutaja pärit Tallinna Mihkli kloostrist, sest just sellest kloostrist põgenes aastal nunn ja naitus Adriani-nimelise mehega. 15 Toetus puhtale jumalasõnale Seoses reformatsiooniga muutus Liivimaa usu- ja kirikuelus väliselt palju jumalateenistuse pidamise kord, kirikute väline ilme, pühakodade ja pühade paikade arv jne. Kuid uus õpetus puudutas ja mõjutas ka inimeste teadvust, vähemalt sel määral, et nad tahtsid väljendada oma uusi seisukohti, toetust puhtale jumalasõnale ning seda avalikult demonstreerida nii püüti evangeeliumiõpetuse sõnumit sobitada kõikjale. Oma muutunud meelsust tahtsid väljendada Tallinna linnakodanikud aastal, kui linn pidi vanduma ordumeister Plettenbergile truudust. Nimelt tõusis tüli vandetõotuse teksti pärast. W. v. Plettenberg nõudis vannet, milles seisid sõnad milles mind aidaku Jumal ja tema pühakud. Linnakodanikud polnud aga enam nõus andma vandetõotust katoliku pühakuid mainides ja saavutasidki lõpuks oma tahtmise. 16 Järgmine ordumeister H. v. Brüggeney ei teinud seevastu üldse probleemi, et pühakud tekstist välja jätta. Selle asemel võeti vandeteksti lõppu: nagu mind avitagu Jumal ning tema kallis evangeelium. 17 Evangeeliumiusu õpetuse ideed leidsid ka teistsugust rakendust: aastail Tallinnas suur- ja väikegildide tüli ajal põhjendasid ja õigustasid väikegildid oma nõudmisi evangeeliumiusu jutlustajate õpetuse ja pühakirja abil. Raeprotokolli järgi teatasid Oleviste ja Kanuti gildi esindajad: Jumala ees on kõik inimesed ühesugused. Evangeelium annab, aga ei võta midagi. Mis Jumal on andnud meie müüride vahele, s.t. meie linnale, see kuulub ühtlaselt kõigile. Seda kuulutavat kirikukantslist 10 L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk Oli alates aastast Lemsalu nunnakloostris pihiisa, aastal sai temast läti kogukonna luteri usu õpetaja Püha Jacobi kirikus. 12 L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk Akten und Rezesse der livländischen Ständetage, nr. 230, L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals. Verlag von Franz Kluge, Reval, 1885, lk. 200, Beilage IX. 16 A. Süvalep. Ordumeister Herman von Brüggeney külaskäik Tallinna a. ja turniir Raekojaplatsil. Vana Tallinn, kd. I. Tallinn, 1936, lk A. Süvalep. Ordumeister Herman von Brüggeney külaskäik Tallinna a. ja turniir Raekojaplatsil, lk. 64. Tuna 3/

16 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal jutlustaja Henricus Bock, mida aga teete teie? Teie tahate röövida meie privileegid. 18 Samas kui aga käsitöölised a. pöördusid Bocki poole, et too peaks nende seisukohtade ja nõudmiste kaitseks kantslist ühe selgitava jutluse, siis ilmselt kartusest linnavalitsuse ees ei julgenud Bock seda teha. Ta hoopis noomis, et väikegildid annaksid järele ja kuulaksid rae sõna. 19 Inimesed väljendasid poolehoidu reformatsioonile, toetades uue õpetuse levimist ja kindlustumist Liivimaal: jagati raha evangeeliumiusu õpetajate ja jutlustajate koolitamise tarvis, aidati finantseerida evangeeliumiusu kirjasõna trükkimist aastal surnud Riia bürgermeister Hinrick Ulenbrock jättis märkimisväärse, Riia marga suuruse rendikapitali, et jumalasõna jutlustataks ka pärast tema surma rikkumatult ( dat mit dat sulwige hillige wort ock na sinem tode bi sinen nakomlingen mocht rein und unverfelschet geprediget und in einem bestandt gebrocht werden). 20 Toetus uuele õpetusele pidi muu hulgas välistama või vähemalt vähendama võimalust pöörduda tagasi vana õpetuse ja korra juurde, ühtlasi kinnitama ja tagama tehtud valikute ainuõigsust. Tundub, et evangeeliumiõpetuse lõplikus püsimajäämises ei oldud täiesti kindel aastal sõlmis Viljandi frantsisklane Tillemannus Ymmenhusen Uus-Pärnu raega lepingu, milles peeti võimalikuks vana kirikukorra juurde tagasi pöördumist, s.t. likvideeritud vikariaatide taastamist ning jumalateenistuste pidamist vana viisi ja tava järgi (...unnd so yth ock forder szaeke were, dath dy neddergelechtenn vicarien inne vorrygenn standt unnd goddeßdyenste quemen nhae oelder wyeße unnd gewoenheyt widder op gerichtet werdenn... ). 21 Ebakindlus evangeeliumiusu lõpliku võidu suhtes püsis inimestes pikka aega. Isegi aastal ei Reformatsiooniajale iseloomulikult ilmusid linnakodanike etikukividele õpetussõnad. Jumala arm teeb rikkaks. Allikas: Helmi Üprus. Tallinna etikukivid. Tallinn, 1971 pidanud Tallinna Oleviste kiriku pastor Reinholt Grist naasmist vana kirikukorra juurde täiesti välistatuks. Ta lisas oma testamenti klausli, et kui pöördutakse tagasi vana õpetuse juurde ja hakatakse uuesti silmakirjalikke või vääri jumalateenistusi pidama, siis läheb kirikule puhta jumalasõna säilitamiseks annetatud raha Olevistele 200 ja Nigulistele 100 marka tema sõpradele-sugulastele ( und so id queme, dat God gnedichlich afwende, huchelei oder sunst falsche godesdenste wedderumb angerichtet, sal sodan gelt, den kercken gegeven, ahn de freundschap wedderumb verfalen sien. ). 22 Ajahetke pöördelisuse tunnetamine oli üks tegureid, mis ajendas inimesi oma läbielamisi, kogetut ja nähtut päevikulaadsetes ülestähendustes jäädvustama. Sellised kirjutised on 18 A. Margus. Rahvus- ja sotsiaalvahekordade teravnemine Tallinnas XVI sajandi I poolel. Vana Tallinn, kd. IV. Tallinn, 1939, lk Samas, lk Jürgen Padel s und Caspar Padel s Tagebücher. Hrsg H. Julius Böthführ. Mittheilungen aus dem Gebiet der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, 13. Nicolai Kymmel s Buchhandlung, Riga, 1886, lk Pärnu linna ajaloo allikad sajandini. Quellun zur Geschichte der Stadt Pernau Jahrhundert. Koost. I. Põltsam, A. Vunk. Pärnu, 2001, lk. 186, nr Revaler Regesten. Hrsg. Roland Seeberg-Elverfeld. Bd. III. Göttingen, 1975, nr Tuna 3/2003

17 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal näiteks Sylvester Tegetmeyeri päevaraamat, 23 Uus-Pärnu bürgermeistri Johann v. Lyntehemi mälestused, 24 Jürgen ja Caspar Padeli päevaraamat. 25 Evangeeliumiõpetuse motiivid leidsid tee ka gildi kostihärrade luulesse. 26 Uue õpetuse sõnum, uus mentaalsus tungis inimese eluruumidesse. Reformatsiooniajale tunnusliku nähtusena ilmusid linnakodanikku saatvasse arhitektuurimiljöösse portaalidele, konsoolidele, etikukividele, aga ka mööblile ja vaipadele õpetussõnad. Keskajale iseloomulikud õnnistavad sümbolid asendusid jumalakartlikkust väljendavate piiblitsitaatide ja tekstidega, mis kajastasid inimeste lootust Jumala abile ja õnnistusele ning õiglasele kohtumõistmisele. 27 Kuid ka vana õpetuse pooldajad tõid oma meelsuse kodusesse elukeskkonda näiteks ilmusid taunitud pühapiltide asemele temaatilised ahjukahlid. Uus-Pärnust on leitud Anna, Jumalaema ja Jeesuslapse ning Jumalaema ja Jeesuslapse kujutisega ahjukahleid. 28 Komblus, elukorralduse normeerimine Evangeeliumiusu õpetajad nõudsid Liivimaal ilmalikult võimult senisest karmimate komblusmääruste maksmapanemist: võitlemist pillamise, joomise ja liiderlikkuse vastu. Sellest tulenevalt halvenes suhtumine prostituutidesse. See, et neil keelati vooruslike naiste kombel riides käia ja ehteid kanda, algas juba Reformatsiooniga algas n.-ö. seksuaalmoraali kriminaliseerimine: abielurikkuja käitumist ei käsitatud mitte lihtsalt ebavooruslikuna, vaid kriminaalsena. Allikas: F. Opel. Leben im mittelalterlichen Wien. Böhlau, Wien, Köln, 1998 varem, 29 aga reformatsioon muutis linnavalitsuse suhtumise õieti tõrjuvaks. Üks esimesi otsuseid, mis Tallinna raad pärast pildirüüstet linnaelu reguleerimiseks vastu võttis, puudutas just prostituute, neil keelati edaspidi linnas avalikult oma ametit pidada, võis ainult salaja. 30 See nõue jõudis mõnevõrra kategoorilisemal kujul aasta Tallinna linnaõiguse redaktsiooni, kui prostituudid kuulutati linnast välja küüditatuks. 31 Vähe sellest, kõiki isikuid, kes nendega läbi käisid, neid abis- 23 W. O. Packull. Sylvester Tegetmeier, Father of the Livonian Reformation: A Fragment of His Diary. Journal of Baltic Studies XVI/4, Winter, 1985, lk Pärnu linna ajaloo allikad sajandini. Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau Jahrhundert, lk Vt. viide nr E. v. Nottbeck, W. Neumann. Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Franz Kluge s Verlag, Reval, 1904, lk H. Üprus. Tallinna etikukivid. Valgus, Tallinn, 1971, lk A. Vunk. Mentaliteedi peegeldus Pärnu kahlileidudel. Linnaarheoloogia teoreetilisi aspekte. Eesti Arheoloogia Ajakiri. Journal of Estonian Archaeology, nr. 4/2. Tallinn, 2000, lk P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973 (Ostmitteleuropa im Vergangenheit und Gegenwart, 15.), lk. 284, Bursprake 47. LUB II Abt Bd I, Nr F. Bienemann. Die Anfänge unserer Reformation im Lichte des Revaler Ratharchivs. Baltische Monatsschrift, XXIX. Verlag von J. Deubner. Riga, Moskau, 1882, lk. 442, F. G. v. Bunge. Die Quellen des Revaler Stadtrechts. Bd. I. Verlag von Franz Kluge. Dorpat, 1843, lk : Revision vom Jahre 1586 L. IV. T.V. 5, 6. (S ). Tuna 3/

18 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal Reformatsioon andis ilmalikule võimule pädevuse abieluasjade üle otsustamisel. Abielupaar kohtuniku ees. Allikas: F. Opel. Leben im mittelalterlichen Wien. Böhlau, Wien, Köln, 1998 tasid või neile peavarju pakkusid, ähvardati kohelda võrdselt hooradega. Praktikas toimiti selliste põhimõtete järgi juba enne, kui need said seaduse jõu. Nii trahviti aastal Tallinnas ühte meest kooselu eest prostituudiga. 32 Lutheri õpetuse järgi polnud abielu sakrament, vaid ilmalik asi, kirikule jäi edaspidi ainult abielu vaimulik hoolitsus. See tähendas põhimõttelist muutust abielukohustuste ja -truuduse rikkumine polnud enam patustaja ja Jumala vaheline asi, vaid eksimine ilmalike seaduste vastu, seega oht valitsevale korrale. Reformatsiooniga algas n.-ö. seksuaalmoraali kriminaliseerimine: abielurikkuja käitumist ei käsitatud mitte lihtsalt ebavooruslikuna, vaid kriminaalse, s.t. sotsiaalse korra vastu suunatuna. 33 Kui Lübecki õiguse vanade koodeksite järgi pidi abielurikkumise puhul naine meest per priapum läbi linna talutama 34 (milline karistusviis polnud hiljemalt 15. sajandil enam kasutusel), siis a. Lübecki õiguse koodeks nõuab abieluväliste suhete eest karistust rahatrahvist alates kaakipanekuni ja isegi linnast välja saatmiseni. 35 Samaoodi karmistus karistus bigaamia eest. Kui aastal lasi Tallinna foogt ühel mehel kolm tundi kaagis istuda ning käskis tal surmaähvardusel teine naine maha jätta ja tolle kaasavara tagastada, 36 siis aasta Lübecki õiguse koodeks ähvardas juba pea mahalöömisega, mida hiljemalt 17. sajandil ka tõepoolest tehti. 37 Reformatsiooniga ilmalikule võimule osaks langenud pädevust abieluasjade üle otsustamisel demonstreeris Tallinna raad Simon Wanradti juhtumit lahendades. Nimelt jooksis aastal Tallinna Oleviste kiriku pastor Simon Wanradt naise ja laste juurest ühe prostituudiga minema, aga hiljem tahtis suhteliselt jõukat naist tagasi saada. Tallinna raad keeldus seda lubamast ja avaldas aastal avaliku kirja, milles teatas, et Wanradt on purustanud oma abielutruuduse ja -kohustuse. Tema naisel ei lasu aga mingit süüd, ja kui too peaks tahtma Jumala ja ilma ees uuesti abielluda, ei tohi seda keegi takistada. 38 Sisuliselt tähendas see, et Tallinna linnavalitsus kuulutas abielu lahutatuks. Abielu- ja perekonnaõiguse minek ilmaliku võimu pädevusse muutis abielusuhetes nii mõndagi, aga see väärib juba omaette käsitlust. Liivimaa esimene reformatsioonilaulik, Riia vaimulik Andreas Knopken nõudis oma jutlustes pidupäevade arvu vähendamist, sest mitte jumalasõna kuulamiseks ei tuldavat 32 P. Johansen, H. v. zur Mühlen, Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk F. X. Eder. Kultur der Begierde. Eine Geschichte der Sexualität. Verlag C. H Beck, München, 2002, lk F. G. Bunge. Die Quellen, 1844, Codex v. J , Codex v. J F. G. Bunge. Die Quellen, 1842, Revision v. J L. IV. T. VI E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, II fol Lübecki õiguse vanemate koodeksite järgi pidi mees loovutama veel ka pool oma varast: F. G. Bunge. Die Quellen, 1844, Codex vom J ; Codex vom J E. v. Nottbeck, W. Neumann. Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval, 1884, lk K. Altof-Telschow. Wanradt-Koelli katekismus ja tema aeg. Eesti vanimad raamatud Tallinnas. Die ältesten estnischen Bücher in Tallinn (Reval). Tallinn, 2000, lk Tuna 3/2003

19 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal kokku, vaid ainult joomiseks ja prassimiseks. 39 Pühade ja pidupäevade arvu vähendamise vastu astus välja Tallinna ja Tartu piiskop Johann Blankenfeld aasta kirjas Tallinna raele arvustas ta niisuguseid kavatsusi, sest kõik pühad, sh. pühakupäevad olevat Jumala auks ja kiituseks (alle tho lof und ehre Godes des almechtigen) ning inimestele kristliku kiriku märtrite ja pühakute eeskuju silme ees hoidmiseks. 40 Mingil moel ja mõningates ühiskonnagruppides reformatsiooni püstitatud rangemaid komblus- ja kasinusnõudeid ka aktsepteeriti. Eeskuju pakkuda soovides otsustas Tallinna raad aastal suure paastu algul (8. märtsil), et ükski raeliige ei tohi linnas mingisugustest hasartmängudest, nagu täringu- ja kaardimäng või hupkenspell, osa võtta. 41 Tõsi küll, eeskujuandjana ei suutnud raad just kaua vastu pidada, juba mõne päeva pärast (12. märtsil 1525) muudeti keeld kehtivaks kõigile linnaelanikele. 42 Omapärase vagadusaktiga said hakkama Tallinna mustpead, kes aastal otsustasid, et õllemaitsmispidu enne vastlajootusid ei tohi aset leida reedel kui paastupäeval. 43 Luterlus ei tunnistanud paastupäevi, nii poleks olnud mingit tõsist vajadust reedest pidu edasi lükata. Veel otsustas Tallinna mustpeade vennaskond, et edaspidi ei tohi pidustuse ajal enam keegi teisi vägisi jooma sundida. 44 Mõnevõrra vähendati pidustuste kestvust, aastal võttis Tallinna suurgild vastu otsuse, et jõulujoodud võivad varasema kahe nädala asemel kesta kaheksa päeva. 45 Linnakodanike vagadus ei läinud siiski veel nii kaugele, et oleks nt. kaalutud loobuda pühapäeval pulmi jt. pidusid pidamast. Kuid juba 16. sajandi teisest poolest on Tallinna rae arhiivis säilinud kava, mis kolmel leheküljel esitab kaalukaid, peamiselt pühakirjale tuginevaid põhjendusi, miks religioosseteks mõtisklusteks mõeldud nn. hingamispäeval oleks kasulik pidutsemisest hoiduda. 46 Reformatsiooni ja vastureformatsiooniga algas rünnak rahvapidustuste, nagu üldse rahvakultuuri vastu. Keelati ära eriti vastlakarnevalile omased tavad: maskides ringijooksmine, ümberriietumine, saanisõidud jm.: me palume tõsisel meelel kõiki eelmainituid, et nüüdsest peale mitte keegi sellel saabuval vastlaõhtul vastlaõhtu viisi järgi end ei maskeeriks ja ümber ei rõivastaks ja kaetud näoga või puust nikerdatud maskis mis tahes tundmatul [ja] ebatavalisel kujul ja riietuses ratsa või jalgsi vastlaõhtul ringi tantsiks ja jookseks 47 Uus-Pärnu aasta raeprotokolli tsiteerides oli tegu paganliku ja täiesti arutu tegevusega. 48 Küllap raehärrad juba teadsid, milleks eriti vastlakarnevali keelustamine kasulik oli. Enda maskeerimine tagas inimesele anonüümsuse, kaitses vastutuse ja karistuse eest, see oli hea võimalus kritiseerida kehtivaid sotsiaalseid norme, solvata või pilgata avalikku võimu ja autoriteete, üldse vastupandamatu ahvatlus kõlbmatutele tegudele ja käitumisele. Selline rahvapidu oli otsekui sotsiaalne avalikkus, võimalus väljendada oma arvamust või lasta seda kujundada, võimu jaoks oli see kontrollimatu, seega ohtlik. Rünnakut rahvakultuuri vastu, püüet seda välja juurida tähendas ka nõiaprotsesside sisseviimine, kuid see vallandus Liivimaal tõeli- 39 L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals, lk. 201: Beilage X. 41 F. Bienemann. Die Anfänge unserer Reformation im Lichte des Revaler Ratharchivs, lk Samas, lk. 71, F. Amelung, Baron G. Wrangell. Geschichte der Revaler Schwarzenhäupter. F. Wassermann, Reval, 1930, lk. 66, Samas, lk E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval. In Commission bei E. Prahm. Reval, 1885, lk. 26. Der Schragen der grossen Gilde von 1528 nebst Zusätzen Tallinna Linnaarhiiv (=TLA), f. 230, s.1, n. B. s. 7: Kleider-, Hochzeits-, Begräbnis- u.s.w. Ordnungen , lk Tallinna rae määrus aastast 1526, TLA, B. s. 1: Ratswillküren 1405(?) 1620, lk Pärnu linna ajaloo allikad sajandini. Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau Jahrhundert, 210, nr Tuna 3/

20 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal Sünd ja surm olid inimelu sündmused, mis ka pärast usupuhastust vajasid jätkuvalt maagilisi vahendeid ja rituaale. Sünnitus (vasakul) ja Surivoodil. Allikas: F. Opel. Leben im mittelalterlichen Wien. Böhlau, Wien, Köln, 1998 selt alles 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil. Peab märkima, et reformatsioon ei saavutanud siiski maailma nõidusest vabastamist. Maagiale jäi evangeeliumiusku inimeste elus oluline koht: katoliku rituaalid püsisid ja/või mugandusid, kujunesid uued. Näiteks sünd ja surm olid inimelu sündmused, mis endiselt vajasid maagilisi vahendeid ja rituaale. Seepärast pidi Tallinna raad 16. sajandi teisel poolel nagu paljude Saksa linnade valitsused asuma tagajärjetusse võitlusesse varasemal ajal tundmatute ( Nachdem vor korten jahren ein gar böser schedtlicher mißbruck [ ] so vorhin in deßer gemein nicht gehöret ) 49 matusejärgsete söömaaegadega. 50 Reformatsioon ei vabastanud naist sünnitusjärgse rituaalse järelevalve türanniast, s.t. lapse sünni järgne aeg jäi ka evangeeliumiusklike jaoks mitmesuguste keeldude ja tabudega seotuks. Näiteks võisid Tallinna raemääruse järgi neiud väljastpoolt maja (junfern van buten huse) 51 külastada lapsevoodis olevat naist alles kaheksa päeva pärast sünnitust. 52 Reformatsioon teravdas Liivimaal seisussuhteid, algas n.-ö. seisuslike vaheseinte kindlustamine, mille juurde käis seisuste eristamine rõivastuse abil just seda eesmärki hakkasid teenima reformatsioonijärgsed rõivamäärused linnas. 53 Mis on lubatud kaupmehele, ei ole kohane käsitöölisele. Sama sihti pidasid silmas ka teised liigse luksuse vastu välja antud määrused. Nii seati pulmapeo toredus sõltuvaks sellest, millisesse gildi keegi kuulus. 54 Luksusmäärused annavad tunnistust mitte ainult seisussuhete teravnemisest, vaid ka süvenevast sotsiaalsest kontrollist üksikisiku üle, inimese eraelu järjest suuremast reglementeerimisest seoses uue ideoloogia kindlustumisega. Evangeeliumi õpetus uuendas suhtumist vaestesse ja vaesusesse üldse. Inimesi õpetati hoolega vahet tegema, kellele tasub almust jagada, s.t. vaesed jagati abi väärivateks ja mitteväärivateks. Ilmekalt väljendub see Tallinnas vaeste abistamisega tegelnud Lauagildi põhikirja aastal sisseviidud täiendustes. Nendega määrati, et edaspidi pidid neli Lauagildi noorliiget välja selgitama, et kõik majavaesed, kes gildilt toiduaineid saavad, oleksid ikka tõepoolest puudustkannatajad. 55 Selleks 49 TLA, B. s. 7: 35p. 50 R. W. Scribner. The Impact of the Reformation on Daily Life. Mensch und Objeckt im Mittelalter und in der frühen Neuzeit. Leben, Alltag, Kultur. Verlag der österreichischen Akademie der Wissenschaften, Wien, 1990, lk TLA, B. s. 7: 35p. 52 TLA, B. s. 7: 114. Vrd. R. W. Scribner. The Impact of the Reformation on Daily Life, lk G. v. Hansen. Altlivländische und revalsche Kleiderordnungen des 16. und 17. Jahrhunderts. Aus baltischer Vergangenheit. Miscellaneen aus dem Revaler Stadtarchiv. Verlag von Franz Kluge, Reval, 1894, lk I. Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas. Argo, Tallinn, 2002, lk E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval, 1885: Schragen der Tafelgilde, 20, Tuna 3/2003

21 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal kästi üles kirjutada majavaeste nimed, selgitada välja haigused ja omandisuhted. Almuste vääriliseks saamise juures sai oluliseks paiksus, s.t., et linnakogukond oli nõus toetama ja üleval pidama ainult kohalikke vaeseid. Veel üks vahetegemise alus ehk n.-ö. eelistatud vaeste sihtgrupp olid need puudustkannatajad, kes ei kerjanud. Nagu teatas Tallinna kodanik Hyrick van Seghen (1531), ei anneta ta seekidele ega kerjustele, vaid ainult maja- ehk häbelikele vaestele, kes häbenevad kerjata. 56 Kohalikke vaeseid eelistati ka linna haldusesse kuulunud vaestemajades. Hästi demonstreerib muutuste olemust Riia Pühavaimu hospidaliga aset leidnu: algselt haigete ja töövõimetute peavari muudeti 15. sajandil frantsisklaste konvendiks, pärast reformatsiooni sai sellest linnakodanikele ja nende prouadele mõeldud hospidal, 1725 võeti sinna vastu ainult naisi, 18. sajandi lõpul aga ainult suurgildi leskprouasid. 57 Nendes arengutes mängis oma osa mitte ainult evangeeliumi õpetuse mõju kohalike vaeste eelistamine ja vaenulikkus töövõimeliste kerjuste vastu avaldus samamoodi Euroopa katoliiklikuks jäänud piirkondades, vaid ka asjaolu, et nagu ülejäänud Euroopas, nii oli ka Liivimaal rahvastiku juurdekasvu ja majandusliku olukorra halvenemise tingimustes vaestehoolekandest kujunemas linnale raske majanduslik koorem. 58 Seepärast andsid Liivimaa linnad aasta Volmari maapäeva eelläbirääkimistel Ruhjas mõista, et tahavad edaspidi võtta enda õlule ainult oma linna vaeste, mitte talupoegade eest hoolitsemise, ning soovitasid mõisnikel maale seegimajasid rajada. 59 Konfliktid, vastuolude teravnemine Reformatsioon pingestas inimestevahelisi suhteid, muu hulgas said konfliktid ideoloogilisel pinnal tavaliseks nähtuseks. Tarvitseb ainult jälgida vaadeldaval perioodil Tartus valitsenud olukorda. Juba aastal puhkes konflikt evangeeliumiusu jutlustaja Melchior Hoffmanni ning rae ja osa kodanikkonna vahel. Hoffmanni sunniti Saksa teoloogidelt soovituskirju hankima, aasta lõpul aga hoopis linnast lahkuma. 60 Tartu linnakodanikud olid vaenulikult meelestatud toomhärrade suhtes. Nagu kirjutab Tilman Bredenbach, elasid toomhärrad Tartus nagu hiired lõksus, hädaohus ja hirmus vaenlase ees. Linlased olevat sagedasti ähvardanud, et tulevad ja tapavad kõik preestrid maha. 61 Avalik vaen konfessionaalsel pinnal valitses Tartu katoliikliku toomkooli ja protestantliku ladinakooli vahel. Nagu näitavad raeprotokollid, tuli ette evangeeliumiusu ja selle õpetajate avalikku sõimamist ja teotamist ning lausa kaklusi; a. tungisid toomkooli õpetaja ja õpilane ladinakooli koolmeistrile surnuaial külmrelvaga kallale ning torkisid tal kuue katki. 62 Ette tuli ka evangeeliumiusu õpetajate omavahelisi tülisid a. klaariti Tartus Herman Marsow konflikti linna teiste jutlustajate ja kooliõpetajatega. Tema isik osutus viimaks ühtviisi vastuvõetamatuks nii raele kui ka kirikuõpetajatele. 63 Ootamatult leidis Marsow ühise keele hoopis katoliku piiskopi Hermann II-ga, kes toetas teda nõudmises saada raelt pikaajalise teenistuse eest kompensatsiooni, kuid kibestunud raad jäi lepitamatuks. Reformatsiooniliikumisest said uut toitu seisuslikud vastuolud aastail puhkes Liivimaal terav vaen kaupmeeste ja käsitööliste vahel, mis Russowi teateil arenes Tartus avalikuks konfliktiks rõivastusküsimuste pärast. Tüli võttis kohati lausa teravaid pöördeid. Näiteks lasi Tartu raad raeteenritel ühele käsitöölise tütrele kallale tungida, tema ehted ja rõivad katki rebida, sest 56 Revaler Regesten III, nr A. Tobien. Das Armenwesen der Stadt Riga. R. Ruetz Buchdruckerei, Riga, 1895, lk Vrd. N. Z. Davis. Poor Relief, Humanism and Heresy. Society and Cultur in Early Modern France. Polity Press, 1987, lk Akten und Rezesse der livländischen Ständetage, nr L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk Tartu ajalugu. Koost. Raimo Pullat. Tallinn, 1980, lk Samas, lk E. Sehling. Die evangelischen Kirchenordnungen des XVI Jahrhunderts. O. R. Reisland, Leipzig, 1913, lk. 19. Tuna 3/

22 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal too oli oma seisuse kohta liiga toretsevalt riides. 64 Teravnesid rahvuslikud vahekorrad. Tuginedes reformatsiooni ideedele ning kasutades ära võimalust kuuluda kutseorganisatsioonidesse, hakkasid eestlastest linnakodanikud endale nõudma suuremaid õigusi ja tegevusvabadust. Isegi ordumeister Plettenberg hoiatas ju Tallinna raadi, et ei lastaks võimu linnas libiseda mittesakslaste kätte. 65 Selle vältimiseks hakkas linnavalitsus eestlaste majanduslikule tegevusele piire seadma, nende jaoks suleti mitmed tulutoovad ametid, neil keelati käia maal soolaga kauplemas ning vilja jt. põllusaadusi üles ostmas. 66 Tallinnas tuli suurgild isegi välja ettepanekuga, et mittesakslasi ei võetaks enam üldse vastu linnakodanikuks. 67 Reformatsiooniliikumine tõi kaasa ühiskonna n.-ö. polariseerumise, lõhestatus iseloomustas Liivimaa igapäevast seisundit. Ka perekonnas toimus lõhenemine usulisel pinnal, nagu nt. Uus-Pärnu bürgermeistri J. v. Lynthemi perekonnas, kus ühest pojast sai toomdekaan Tallinnas, aga teine siirdus õpetust saama reformatsiooni hälli Wittenbergi. 68 Oma osa sugulaste ja sõprade vahel vaenu õhutamisel oli evangeeliumi usuõpetajatel, nt. süüdistati selles Tallinnas Herman Marsow d. 69 Hetkest, kui linnavalitsus asus reformatsiooni poolele, ei pidanud enam keegi kahtlema selle sammu ainuõigsuses. Raad asus sihikindlalt rakendama meetmeid, mis takistaksid teistsuguse kui temale meele järele oleva avaliku arvamuse kujunemist. Tuli seista vastu destabiliseerivate, rae autoriteeti riivavate ja poliitikat kritiseerivate kuulujuttude tekkimisele ja levikule. Evangeeliumiusu jutlustajate autoriteet pidi jääma sama puutumatuks nagu rae oma, karistuse ähvardusel nõuti neisse lugupidavat suhtumist ja keelati nende kohta igasuguste pilke- ja sõimusõnade kasutamine: laseme teatavaks teha, et needsamad mitte mingisugusel viisil salaja või avalikult oma jämedaid, laimavaid, põlastavaid sõnu, sõimu või mõnitusi ei laseks lendu jutlustatava Jumalasõna ja evangeeliumi usu pastorite, jutlustajate ja nende pooldajate vastu, range karistuse ja trahvi ähvardusel 70 Ähvardustest hoolimata leidus kiuslikke isikuid, kes kangekaelselt tahtsid oma seisukohti usuküsimustes avalikult kuulutada, olgu või oma elu ja tervisega riskides a. pandi Tallinnas Hans Natelkoper kaheks ja pooleks nädalaks vangi, sest ta oli jutluse ajal õpetajat sõimanud ning, mis veel hirmsam, nimetanud Martin Lutherit koeraks. 71 Karistusest ei pääsenud a. (28. aprillil) üks Kalamajast pärit mittesakslane, kes ütles jutlustajale: Mida õpetad sa muud, kui et reedel peab liha sööma. Talle määrati ihunuhtlus. 72 Reformatsiooniajal hakkasid Liivimaal laialt levima pilkeluuletused ja poliitilised pamfletid. 73 Need ilmestasid sel perioodil nii üksikisikute kui ka suuremate sotsiaalsete gruppide vahelisi suhteid, võib öelda, et oma vastaste irriteerimine pilkelaulukestega muutus omamoodi võitlusvormiks. Tallinna kodanike ja aadlike vahelise vaenu ajal kaebasid 64 B. Russow. Chronica der Prouintz Lyfflandt, lk A. Margus. Rahvus- ja sotsiaalvahekordade teravnemine Tallinnas XVI sajandi I poolel, lk Samas, lk Samas, lk H. Laakmann. Geschichte der Stadt Pernau in der Deutsch-Ordenszeit (bis 1558), (Wissenschaftliche Beiträge zur Geschichte und Landeskunde Ost-Mitteleuropas herausgegeben vom Johann Gottfried Herder-Institut, nr. 23). Lahn, Marburg, 1956, lk L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk Tallinna rae määrus , vt.: F. Bienemann. Aus Livlands Luthertagen, Reval, 1883, lk. 70; vrd. ka E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval, lk. 56. Der Schragen der grossen Gilde von 1528 nebst Zusätzen E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. In Commission bei Kluge & Ströhm, Reval, 1884, lk Samas, lk V. Niitemaa. Die undeutsche Frage in der Politik der livländischen Städte im Mittelalter. Helsinki, 1949, lk Tuna 3/2003

23 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal raehärrad aastal, et juba mõne aasta eest olid nad kuulnud, kuidas mõningad aadli liikmed linna gilditoas teiste oma laulude seas, mida nad riivatult linna põlastuseks laulsid, ka neid sõnu kuuldavale tõid: Nüüd kodanik pähe saab nagu veis, et verd on kõik linna tänavad täis. 74 Pilkelaulude objektid olid muu hulgas evangeeliumi õpetajad, nt. Sylvester Tegetmeyer, Herman Marsow. 75 Pilkeluuletused ja poliitilised pamfletid andsid võimaluse väljendada avalikult opositsioonilisi arvamusi. Enda suhtes positiivse avaliku arvamuse kujundamist ning evangeeliumiusu mainet alla kiskuvate juttude tõkestamist võttis ilmalik võim aja jooksul üha tõsisemalt aastal asus Tallinna raad tegevusse Rakvere Püha Miikaeli frantsisklaste kloostri munkade vastu, sest nood teotasid Jumalasõna avalikult koletul viisil ning levitasid rahva hulgas äärmiselt kahjulikke jutte, nagu... et sellel maal pole ühtki ausat jutlustajat, vaid kõik on pahategijad, ning ei jutlusta Jumalasõna õigesti ja nende naised on hoorad, samamoodi lapsed, keda nad ristivad, ei saa õndsaks saada, [ ] peale selle, et püha sakrament, mida nad rahvale jagavad, olevat vaid tükk leiba mitte sakrament... ja muid jumalateotusi. 76 Kutsudes Rakvere raadi üles olukorrale lahendust leidma, viitas Tallinna raad muidu maad tabada võivale Jumala karistusele ( dat Got dith gantze landt dardorch wol straff(en) solde ), 77 kuigi pigem muretses ta selliste juttude võimaliku destabiliseeriva mõju pärast oma võimupiirkonnas. Hoopis kibe oli ilmalikul võimul taluda evangeeliumiusu õpetajatelt tulnud laimu ja kriitikat. Kõige alatum oli linnavõimude seisukohast asjaolu, et kirikuõpetajad ei pidanud paljuks kasutada rae vastu neile kõige kättesaadavamat avalikkust kantslit aastate algul manitses Tartu raad vaimulikke, et kui keegi neist tahab oma kehva palga üle kaevata, siis tehku seda õiges kohas, mitte kantslis; veel soovitati tungivalt kirikuõpetajatel kantslist mitte laimata, ühtlasi olla jutlustes vähem laialivalguv. 78 Positiivse arvamuse kujunemisele avalikkuse silmis niisugused tülid küll vaevalt kaasa aitasid. Ilmaliku võimu võitlus uue ideoloogia kehtestamise eest mõjutas inimeste argielu ja igapäevaseid toiminguid võib-olla veel kõige enam, arvestades arvukaid korraldusi, määrusi ja reglemente, mis sundisid inimest karistuse ähvardusel õigesti käituma. Uute normide maksmapanemisel ilmutati eksijate või allumatute suhtes tõsist sallimatust. Linnavalitsus andis selgesti mõista, mida ta sellistest isikutest arvab ja kuidas kavatseb nendega toimida:... [tuleb] kinni pidada ja valve alla võtta, tema üle kohut mõista ning teda trahvida, et teised võiksid näha, kuidas igaühega õigust mööda talitatakse ning teaksid end trahvi ja seaduserikkumise eest hoida. 79 Umbes pool aasta pärast pildirüüstet (2. aprillil 1525) keelas Tallinna raad kõigil linnaelanikel osaleda katoliiklikel jumalateenistustel Toompeal. Sealsamas teenistust pidavad katoliku preestrid, kes elasid all-linnas, pidid teenistusest lahti ütlema või oma majad ära andma. 80 Katoliiklikest jumalateenistustest hoidumise keeldu korrati edaspidi Tallinnas jätkuvalt, sest mitte ainult Toompeal, vaid ka Mihkli ja Pirita kloostris peeti katoliku missasid, jagati armulauda ja ristiti lapsi. 81 Samasuguseid meetmeid rakendati ka teistes Liivi- 74 B. Russow. Chronica der Prouintz Lyfflandt, lk. 37. Se wolden de Börger vp de Köppe schlan, dat Blodt schall up der Straten stan. Tekstis kasutatud Dagmar ja Hermann Stocki tõlget, vt. Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Hotger, Tallinn, 1993, lk L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland, lk TLA, f. 230, n. 1, s. A. a. 11b: Briefkonzepte des Rats : TLA, A. a. 11b: E. Sehling. Die evangelischen Kirchenordnungen des XVI Jahrhunderts, T. Kala. Vastlamängud vanas Tallinnas. Vana Tallinn IV (VIII). Tallinn, 1994, lk F. Bienemann. Aus Livlands Luthertagen, lk E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval, 56: Der Schragen der grossen Gilde von 1528 nebst Zusätzen 58, 59; vrd. G. v. Hansen. Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals, lk. 102, Tuna 3/

24 Inna Põltsam / Reformatsiooni mõju argielule Liivimaal maa linnades. Kui Tartus aastal hakkasid toomhärrad taas teenistust pidama, siis keelati elanikel trahvi ähvardusel nendest osa võtta. 82 Keegi ei kavatsenud vale usu pooldajaid füüsiliselt hävitada, küll aga sotsiaalselt ruineerida. 13. veebruaril 1526 võtsid Tallinna gildid vastu otsuse, et kõik, kes pole uue usu pooldajad, tuleb nende ridadest välja heita, raelt nõuti nende isikute karistamist. 83 Sellest nõudest kinnipidamise eest seisid gildid lausa fanaatiliselt. Tallinna pruulijate skraasse tehti aastal täiendus, mis ähvardas ühisusest väljaheitmisega, kui külastatakse katoliku jumalateenistust. 84 Need nõudmised lõid olukorra, kus ametissesaamisel, tähtsa positsiooni saavutamisel või sellel püsimisel sai ühtäkki väga oluliseks kuulumine õigesse usku. Samas võimaldas see nii mõnelgi kahtlase minevikuga tegelasel päevavalgele ilmuda ja õigeks meheks saada. Nt. Vana-Pärnu kirikhärra Luderus Scheper, kes kirikuvargusele kaasaaitamises süüdistatuna põgenes aastal Leetu, aastaid hiljem aga ilmus välja Riias, asus reformatsiooni poolele ning sai kohe õigeks ja ausaks meheks. 85 Kahtlase kuulsusega isikuid oli Liivimaa reformatsioonitegelaste hulgas teisigi, nt. Tallinna kirikuõpetaja Simon Wanradt. Inimeste suhtumine reformatsiooni oli aktiivne ja pragmaatiline. Vaadeldav periood, aastat, ei kujundanud igapäevaelu Liivimaal põhjalikult ümber, ei muutnud inimeste teadvust, maailmapilti täiesti teiseks. Inimesed kasutasid uut õpetust, selle võimalusi, nagu suuremad sotsiaalsed grupid nii ka üksikisikud, eeskätt oma poliitiliste, majanduslike või sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Isegi maa põliselanikel tekkis lühikeseks hetkeks võimalus oma majanduslikku ja sotsiaalset seisundit parandada. Tavalise inimese jaoks tähendas usupuhastuse läbiviimine peale kõige muu kokkupuudet vägivalla ja sallimatusega. Selle koha pealt oli Liivi sõja eel toimunu alles järgneva n.-ö. kerge eelmaik. Puhas jumalasõna, odav kirik, puujumalatest ja preestrite vahendusest vabanemine nõudsid oma hinda ja see teadmine ei ole Eesti ajaloo seisukohalt tähtsuseta. Kokkuvõtteks 82 Tartu ajalugu, lk E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval, 56: Der Schragen der grossen Gilde von 1528 nebst Zusätzen, 58, E. v. Nottbeck. Die alten Schragen des grossen Gilde zu Reval, 75: Der Brauerschragen von 1486 nebst Zusätzen, H. Laakmann. Geschichte der Stadt Pernau in der Deutsch-Ordenszeit (bis 1558), Tuna 3/2003

25 K Ä S I T L U S E D Unustatud uus linn Piret Lotman Nyen XVII saj. algupoole kaardil. Plaanipärane uute linnade rajamine algas Rootsis Gustav II Adolfi ja kuninganna Kristiina valitsusajal. Nn. linnaehituspalavik oli ajendatud Rootsi merkantilistlikust kaubanduspoliitikast, mille üks tagajärgi oli (vähemalt) kolmekümne ühe linna asutamine Rootsi Kuningriigis ajavahemikul Nende uute kaubalinnade seas ei mainita tänapäeval enam Nyenit, linna toonase kuningriigi ülemereprovintsis Ingerimaal, mille privileegid kinnitati aastal. 1 Privileegidekirjas põhjendati Nyenskansi kindluse juurde linna rajamist tema soodsa asukohaga kauplemiseks. Kaubalinnana rajatud Nyeni arengut on Läänemere kaubanduse kontekstis analüüsinud Enn Küng. 2 Käesolev põgus ülevaade on vaid lisanduseks Enn Küngi tõhusale uurimusele ja katse osutada teistelegi tahkudele selle ununenud linna elus. Nyeni harujõe Swartebäcki (Ohta) suudmesse rajatava linna asukoht oli geograafiliselt soodne, kuid tõsiseks takistuseks linnaehitusele sai suudmeala soine pinnas. Kompaktse asustusega linna keskuseks kujunes ala jõe paremal kõrgel kaldal, Rootsi kiriku pastoraadi ümber. Georg Schwengeli kavandatud linnaplaan oli põhijoontes nelinurkne, nagu teistelgi sel perioodil rajatud linnadel. 3 Raekoda oli algselt fassaadiga jõe poole. Pärast sõda ehitati hävinud hoone asemele linnaväljaku äärde toonase Rootsi väikelinnadele iseloomulik katuse keskosas asuva kellatorniga kaunistatud uus raekoda. Väljakut ümbritsesid jõukamate linnakodanike majad. 4 Linna kaks ehitusmeistrit vastutasid, et kõik krundiomanikud järgiksid ehitamisel linnaplaani. Nende pädevuses oli järelevalve nii riigi- ja eramajade kui ka kõigi teede ja tänavate üle, mis pidid olema sillutatud ja puhtad. Ehitusmeistrid jälgisid ka sadamate sügavuse säilimist. Neli korda aastas esimesel jaanuaril, esimesel mail, jaani- ja mihklipäeval visiteerisid nad koos foogti, bürgermeistri ja kahe raehärraga linna maju, sildu, tänavaid ja sadamaid ning andsid asehaldurile ja magistraadile aru linnaehituse kitsaskohtadest ning tegid ettepanekuid hoonete ehitamise ja restaureerimise kohta. Abiks oli neile seejuures ehitusekirjutaja (byggningskrivare) aastal läks otsustusõigus tühjade kruntide ja elamu- 1 Å. Ohlmarks, N. E. Bærendtz. Svensk Kulturhistoria. Forum AB, 1981, 1983, lk E. Küng. Nyen transiitkaubanduse keskusena Neeva jõe suudmealal Tuna 2003, nr. l. Seegi kirjatöö on valminud dr. Enn Küngi algatusel ja suurelt osalt tänu tema lahkele abile. 3 P. E. Sorokin. Landskrona, Nevskoe ust e, Nienšanc. Litera, S-Pb., lk.61 62; M. Hellsspong, O. Löfgren. Land och stad. CWK Gleerup Bokförlag, Lund, 1972, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk Tuna 3/

26 Piret Lotman / Unustatud uus linn te üle magistraadi pädevusse, üksnes suurema tähtsusega küsimusi tuli arutada kindralkuberneriga. 5 Privileegidekirja järgi oli uue kaubalinna rajamise eesmärk Ingerimaa kultuuri ja ülesehitustöö edendamine ning tema elanikkonna tugevdamine ja heaolu. 6 Olgugi see fraas vaid formaalne, selle taga peitub terve probleemidekompleks. Linnakultuuri ei saa vaadelda kogu ühiskonnast eraldi seisvana. Rootsi Kuningriigis 17. sajandil asutatud linnad olid valdavalt uuselanike kooslused, mis juba iseenesest oli ebakindel alus linna edukaks funktsioneerimiseks ning sageli ei suutnud uued linnad võistelda keskajast pärinevatega. 7 Nyeni sotsiaalne tagamaa oli veelgi ebaühtlasem kui Rootsi või Soome uuslinnadel. Vastandina Nyeni täpsetele kronoloogilistele piiridele privileegidekirja ja linna vallutamise vahemikku jääb vaid seitsekümmend aastat, kuhu kuulub ka linna vahepealne hävimine Vene-Rootsi sõjas on teda kultuuriliselt väga raske määratleda Nyeni multikultuurne elanikkond pärines erineva identiteediga ühiskonnagruppidest. Rootsi linnaõigusel põhineva linna potentsiaalsed asukad olid valdavalt soomeugrilised ja luterlikud, osalt ka venekeelsed ja õigeusklikud, linna asutajate orienteeritus tugevale kaupmeeskonnale oli aga dominantse saksa kodanikkonna kujunemise eelduseks. Carl von Bonsdorffi väiteil ei olnud valitsuse eesmärk Nyeni asutamisel Soome-Rootsi eelposti loomine Venemaa suunal, vaid jõuka kaupmeeskonna toomine linna, mis analoogselt Narva, Tallinna ja Viiburiga vahendaks Vene-Rootsi kaubandussuhteid. Nii asutamiskirja kui ka kümme aastat hiljem kinnitatud privileegidekirja aluseks oli Rootsi linnaseadus. Aastail oli Nyen ka Ingerimaa ja Kexholmi kindralkuberneri residents aastal sai residendilinnaks Narva. 8 Linna põhielanikkonna moodustasid soomlased ja rootslased. Kõige rohkem oli Ida- Soomest Savost ja Karjalast pärit soomlasi. Samas oli soome-rootsi kogudus sotsiaalselt linna madalaim klass, sinna kuulusid lihtja käsitöölised ning vaid mõni üksik kaupmees. Nagu teisteski varauusaegsetes sadamalinnades, kohtas siin puuseppi, rätsepaid, kingseppi, maalreid, seppi, lukkseppi, pagareid, kangruid, klaasiseppi, nahaparkaleid, köösnereid, sadulseppi, köiepunujaid, tinavalajaid, pottseppi ja teisi käsitöölisi; palju oli voorimehi, kandjaid ja paadimehi. Ingerimaa õigeuskliku elanikkonna hulgast värvatud linnaelanike arv oli väike ja vähenes veelgi pärast Vene Rootsi sõda. Linna soome-rootsi kirikus käisid ka naabruses oleva Spasski pogosti luterlastest talupojad. 9 Oma rahvuslikku pitserit püüdis linnale anda kaupmeestest ja mõne mainekama käsitööala esindajast koosnev saksa kodanikkond. Arvuliselt oli saksa kogudus väike, kuid seda mitte oma sotsiaalselt mõjult. Sakslased olid linna rahaaristokraatia, kes vähemalt sajandi lõpupoole saavutas Nyenis domineeriva seisundi. Linna raehärrad olid enamasti sünnilt sakslased ja kirjad Rootsi valitsusele kirjutati saksa keeles. Võib eeldada, et saksa kodanikud olid kireva sotsiaalse tagapõhjaga. Varasemad uurijad on nimetanud Ingerimaad Rootsi Siberiks. Vaene, soine ja kidur maa pika pimeda talve ja ohtlike naabritega ei pakkunud sellist majanduslikku kindlustunnet ja värvikat vaimuelu nagu suured kaubalinnad. Siin otsisid endale kohta enamasti seiklejad või need, kes olid läinud oma kodumaal seadustega pahuksisse inimesed, kel võis olla küll ettevõtlikkust ja kaubandusjõudu, kuid kelle haridus ja kombed polnud, vähemasti sajandi esimesel poolel, kuigi kõrgel tasemel. Carl Bonsdorffi andmeil oli Nyenis aastal 294, aasta hiljem 384 ja aastal juba 5 C. G. von Bonsdorff. Nyen och Nyenskans: historisk skildring. Acta Societatis scientiarum Fennicae, XVIII. Helsingfors, 1891, lk RA, Livonica II: 678. Kuninganna Christina privileegid Nyenile M. Hellsspong, O. Löfgren. Land och stad. CWK Gleerup Bokförlag, Lund, 1972, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk Tuna 3/2003

27 Piret Lotman / Unustatud uus linn Nyeni linna maksumaksjate nimekiri aastast. Suomen Kansallisarkisto, elanikku. 10 Eesti Ajalooarhiivis säilitatava, aastast pärit Nöteborgi lääni maksualuste nimekirja järgi otsustades oli Nyeni elanike arv mõnevõrra suurem selle järgi oli linnas arvel 232 naist ja 239 meest. 11 Linna õitseng jäi 17. sajandi teise poolde, mil elanike arv ulatus juba kahe ja poole tuhandeni aastal olid kodanikuõigused 67 Nyeni elanikul. 13 Linnavalitsuse magistraadi liikmete arv ei olnud privileegidekirjaga kindlaks määratud, kuid Carl von Bonsdorffi andmeil oli raehärrasid viis kuni seitse. Esialgu oli linnas üks bürgermeister, aastal tekkis vajadus ka teise järele, kes määrati ametisse aastal oli Nyenil ka kolmas bürgermeister, aastail oli neid taas kaks: justiitsbürgermeister ja ehitusbürgermeister aastast on teada justiitsbürgermeister ja kaubandusbürgermeister. Kui suurlinna Stockholmi raad jagunes neljaks kolleegiumiks, siis Nyenis oli neid kaks: ühe eesotsas oli justiitsbürgermeister, kelle pädevusse kuulus kord linnas, hoolekanne vaeste eest ja eestkosteasjad, teist, kelle vastutusel olid linna ehitused, sissetulekud ja väljaminekud, juhtis ehitus- või kaubandusbürgermeister. 14 Linna vaimne keskus oli kirik. Rootsi riigivõimu, linna- ja kirikuvalitsuse suhted olid keerulised kogu Ingerimaal ja nendevahelised pinged peegeldusid ka Nyeni kirikuelus. Veelahkmeks erinevate sotsiaalsete grupeeringute vahel oli nende religioosne identiteet. Rootsi ja soome koguduse kirik asus linna lõunaosas, 50 meetri kaugusel jõekaldast. Esmakordselt mainitakse seda aastal seoses Henricus Martin Fattebuuri määramisega Nyeni kirikhärraks. 15 Viiburi bürgermeistri poeg Henricus Fattebuur oli õppinud Rostockis, Frankfurdis Oderi ääres ja Wittenbergis, kus ta sai filosoofiamagistri kraadi. Enne tööleasumist Nyenisse oli ta olnud Viiburi triviaalkooli rektor ja toomkapiitli assessor C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk Suomen Kansallisarkisto, Nimekirja koopia eest olen tänulik Enn Küngile. 12 P. E. Sorokin. Landskrona, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk. 57. Kodanikuõigustest Ingerimaal vt. lähemalt: E. Küng. Narva kodanikkonnast Rootsi suurriigist Vene impeeriumisse. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 3(10), toim. L. Pahtma, H. Tamman. Tartu, 1998, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland. I. Lutherska stiftsstyrelsen, församlingarnas prästerskap och skollärare i Ingermanland under svenska tiden, Helsingfors, 1987, lk.185. Tuna 3/

28 Piret Lotman / Unustatud uus linn 17 SRA, Livonica II: 208. Henrik Fattebuuri kiri Tema Majesteedile Svenska Riksrådets Protokoll. VIII, Stockholm, 1898, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk SRA, Livonica II:483. Ingerimaa superintendendi kiri juuli-august C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk SRA E-732. H. Stahli kiri Axel Oxenstriernale, Nyenis. 24 C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk aastal konfirmeeriti Fattebuur ka praostiks. 17 Ingerimaa esimese superintendendi ametissenimetamisel Rootsi Riiginõukogus 21. juulil 1641 oli Heinrich Stahli kandidatuuri kõrval arutlusel ka Henrik Fattebuur, kes oskavat suurepäraselt venelastega suhelda. Tema eraeluline maine ei kannatanud aga igati voorusliku ja kiiduväärse Stahliga võrdlust välja aastal ühendati pastori surma tõttu Nyeni kogudusega Keltise pogosti kogudus. Jutlusi peeti kirikus nii rootsi kui ka soome keeles ja kirikus pidi teenima ka soome abivaimulik. Carl von Bonsdorffi arvates küll spetsiaalset soomlasest abipastorit polnudki, küsimus oli vaid keeleoskuses. Nii tagandas Västeråsis sündinud ja Uppsalas õppinud superintendent Johannes Rudbeckius Nyeni kirikuid visiteerides oma sünnilinnast pärit ja aastal linna rootsi koguduse kirikhärraks määratud Johannes Christerninuse 19 soome keele oskamatuse pärast aastal määras valitsus Nyeni kirikhärraks magister Jonas Eki Stockholmi konsistooriumist, kuid superintendent Johannes Gezelius noorem vaidlustas selle, sest Ek ei osanud soome keelt, aga soome kogudus oli linna suurim. Gezeliuse ettepanekul määrati sellesse ametisse Jakob Lang, kelle emakeel oli soome keel ja kes oskas hästi ka rootsi keelt. 21 Esimene märk selle kohta, et Nyeni sakslased tahavad luua oma kogudust, tuli ilmsiks 1640-ndate aastate algul, mil kaks saksa tudengit kutsuti saksa koguduseliikmetele kodujutlusi lugema ja piiblitunde andma. Konsistooriumi nõusolekul saadeti nad kiiresti linnast välja. Rootsi-soome preestrid olid saksa koguduse eraldumise vastu, sest see tähendanuks nende tulude vähenemist. 22 Superintendent pidas Nyeni saksa kodanike soovi emakeelse jumalateenistuse järele igati põhjendatuks ja palus valitsusel nende taotlus rahuldada. 23 Valitsuse aasta 31. augusti resolutsioonis vastati talle, et saksa jutlustajaid pole vaja, sest linnas on nii vähe sakslasi. Kaks aastat hiljem, pärast läbirääkimisi kindralkuberneri ja magistraadiga kutsuti siiski saksa jutlustajaks Daniel Brockhausen, kes oli olnud kaks aastat koduõpetaja kindralkuberner Mörneri majas. 24 Kyösti Väänäneni andmeil oli Hinterpommernis sündinud Daniel Brockhausen õppinud Greifswaldis ning olnud ka Narva saksa koguduse diakon. 25 Nyenis oli tema kohustuseks linna sakslaste ja läbireisivate saksa kaupmeeste teenimine sakramenditalitusega ning jutlustamine pühapäevaõhtustel jumalateenistustel, samuti iga kolmanda pühapäeva pidulikul missal. Eraviisilisel kokkuleppel võis ta peale selle triviaalastmel õpetada aadlike ja kaupmeeste lapsi. Seevastu polnud tal vähimatki õigust sekkuda teiste pastorite teenistuskohustustesse või pretendeerida nende tuludele. 26 Nyeni sakslased aga ei kavatsenudki loobuda iseseisva koguduse asutamisest, vaid hakkasid taotlema ka oma kiriku ehitamise luba. Superintendent Heinrich Stahl toetas neid selleski küsimuses ja kuninganna resolutsiooniga 6. septembrist 1649 said nad õiguse ehitada kirik oma kulul, tingimusel, et patronaadiõigus jääb valitsusele ja kogudus konsistooriumi ülemvõimu alla. Kindlustustööde tegemise ettekäändel ei leidnud kindralkuberner aga mitu aastat saksa kiriku jaoks sobivat ehitusplatsi. Samal ajal kaebas rootsi koguduse õpetaja Erlandus Jonae Hiärne oma kirjas kirikulõhe üle Nyenis niigi väikese koguduse kaheks jagamine võivat suurt kahju tekitada. Valitsus lahendas need apellatsioonid saksa koguduse kasuks. 16. septembril 1653 määras kuninganna Daniel Brockhauseni Nyeni saksa rahvusest koguduse pastoriks ja kirikhärraks palgaga sada riigitaalrit. Sama aasta 19. oktoobril kohustas kuningan- 28 Tuna 3/2003

29 Piret Lotman / Unustatud uus linn na kindralkuberner Erik Stenbocki leidma sobiva platsi kiriku ehitamiseks ja jälgima tööde õnnestumist. 27 Kiriku ehitamisest siiski sõjaeelsel ajal teateid ei ole. Brockhauseni ametissemääramine tõi kaasa koguduse ja magistraadi tüli ning viimane tühistas koguni tema kutsumise. Superintendendi arvates oli vokatsiooniõigus siiski kogudusel. Samal ajal sõitis Rootsi pastor konsistooriumi loata Stockholmi, et saavutada seal saksa pastori ametikoha kaotamist Nyenis. 28 Kyösti Väänäneni andmeil pages Brockhausen 1. juunil 1656, mil venelased Nyenit ründasid, Narva ja naasis pärast sõda. 29 Enne sõda jõudis Nyeni saksa koguduse õpetajakohta pidada siiski teinegi nukravõitu teenistuskäiguga vaimulik. Tallinna kodaniku pojana sündinud, sealses gümnaasiumis ning Tartu, Königsbergi ja Rostocki ülikoolis õppinud 30 Michael Scholbach kutsuti aastal Narva saksa koguduse hingekarjaseks. Scholbachi äia, Narva saksa koguduse pastori Martinus Beeri surma järel kutsus Narva magistraat aastal teiseks pastoriks konsistooriumi tahte vastaselt Salomon Matthiae Tartust. Salomon Matthiaest sai peagi pastori primario, kelle juhtida jäid kõik kirikuelu valdkonnad. 31 Solvunud Scholbach, kes leidis, et on sellega sakellaaniks degradeeritud, jättis maha oma äsjavalminud ruumika kivimaja Narvas ja võttis vastu talle pakutud Nyeni saksa pastori koha. Otsustades selle järgi, et sõja puhkedes talle maksmata jäänud töötasu oli sada riigitaalrit, jõudis ta uues ametis olla ühe aasta. Nyeni põlemise järel oli ta aga sunnitud Narva tagasi pöörduma. 32 Kuna Salomon Matthiae oli koos naise ja lastega läinud Lüübekisse sõjapakku ning saksa kogudus oli jäänud õpetajata, siis kinnitati Scholbach taas vabanenud ametikohale. 33 Mingil põhjusel ta Narvas siiski enam tööle ei hakanud, sest Kyösti Väänäneni andmeil määrati ta aasta mais Viru-Nigula kirikhärraks Eestimaal, kus ta asus järgmisel aastal oma ametikohuseid täitma. 34 Narva arveraamatuist pärast aastat ei ole Scholbachi nime leidnud ka Enn Küng. 35 Michael Scholbachist sai hiljem Virumaa ja Alutaguse praost. Võib arvata, et Ingerimaa superintendendi ja eestikeelse kirikukirjanduse rajaja Heinrich Stahliga ei sidunud teda mitte üksnes ühine kasvukeskkond ja sarnased elulooseigad, vaid ka isiklik sõprus. Seda võib järeldada tõigast, et Heinrich Stahl oli Scholbachi poja Benedicti ristiisa ja Scholbach omakorda Stahli poja Hinrichi vader. 36 Michael Scholbachi teadaolevate trükitekstide seas on ka mälestusjutlus Heinrich Stahli esimesele abikaasale Dorotheale. 37 Veel enam, Scholbachi halbade suhete taga Narva saksa kogudusega võisidki olla superintendendi ja magistraadi pinged. Salomon Matthiae kutsumine koguduse pastoriks konsistooriumi nõusolekuta ja ülempastoriks edutamine oli selge väljakutse superintendendile. 38 Nyeni saksa pastoriks kutsuti pärast sõda vahepeal Narvas elanud Daniel Brockhausen ja vaibunud tüli süttis uue hooga aastal tagandas superintendent Johannes Gezelius ta häbematuse ja sobimatuse pärast. Samal aastal kutsuti ta Moloskovitsi koguduse juurde sealsamas Ingerimaal ja määrati aastal Moloskovitsi kirikhärraks. Kuid Brockhausen tagandati ka sellelt ametikohalt. Tema asemele kinnitati, sealse soome-rootsi koguduse kutsel Ingerimaale, Turust saabunud Georgius Schroderus, kes oskas hästi soome keelt. 39 Brockhausen, keda toetasid mõned 27 C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk SRA E-732. H. Stahli kiri Axel Oxenstiernale, K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk K. Väänänen Herdaminne för Ingermanland, lk SRA, Livonica II: 205. Narva raad SRA, Livonica II: 205. M. Scholbachi kiri SRA, Livonica II: 205. Narva rae liikmed K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk E. Küng. Kes oli Christianus Krüger? Tuna 2001, nr. 1, lk EAA, f. 4380, n. 1, s. 1, l. 24, 29p. 37 K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk P. Lotman. Ingermanlands kyrkliga utveckling från superintendentures inrättande till svensk-ryska kriget ( ). Studia Baltica Stockholmiensa 21. Stat-kyrka-samhälle, ed. Anu-Mai Kõll. Uppsala, 2000, lk K. Väänanen. Herdaminne för Ingermanland, lk Tuna 3/

30 Piret Lotman / Unustatud uus linn saksa kaupmehed Nyenis, kurtis konsistooriumile superintendendi ja Narva konsistooriumi poolt talle tehtud ülekohut. 40 Konsistoorium leidis tema kaebuse kohati õigustatud olevat, sest Nyeni magistraat võlgnes talle eelneva teenistusaja eest raha. 41 Juhtumi lähemal arutlusel konsistoriaalkohtus tulid aga taas esile tema loendamatud tülid kõige erinevamate inimestega aadlike ja kaupmeestega, vaimulike ja ilmalikega, sakslaste ja rootslastega ning algusest saadik rahutu ning pastorile sobimatu eluviisiga inimese jätkamist vaimulikuna Ingerimaal ei peetud enam võimalikuks. 42 Brockhauseni edasisest saatusest on teada vaid, et aasta aprillis on ta kirjutanud kirja Uppsala peapiiskopile. 43 Samal aastal on Daniel Brockhausenist saanud kirikuõpetaja Vaivaras, kus ta aastal suri. 44 Nyeni saksa koguduse kirikhärraks määrati aasta oktoobris Rostockist pärit ning Rostockis ja Königsbergis õppinud magister Henricus Frisius. 45 Frisiuse konfliktidest rootsi kogudusega teateid ei ole, küll aga tema järeltulija magister Joachim Meincke omadest. 46 Wismaris sündinud, Rostockis ja Leipzigis õppinud magister Meincke alustas oma karjääri Ingerimaal Narva saksa koguduse kirikuõpetajana. Tema teravad ja solvavad jutlused viisid linnakodanikud niikaugele, et aastal otsustasid nad ta omavoliliselt vangistada aastal pagendati see iseäranis rahutu mees Nyeni kirikhärraks aastal kutsuti Meincke Moskvasse saksa sõjaväekoguduse juurde, kus ta jätkas tülitsemist koguduseliikmetega ja oli tuntud oma ametlikesse kõnedesse osavalt põimitud pahasoovlike näidetega argielust. 47 Kiriku ehitamine, sedapuhku juba nii rootsi kui ka saksa kogudusele, kerkis taas päevakorda pärast Vene Rootsi sõda aastal valminud kirik oli mõlemale kogudusele ühine. 48 Ühine kirik tõi kaasa tüli superintendendiga patronaadiõiguse, s.t. otsustusõiguse pärast nii vaimulike ametisse kutsumise kui ka kinnitamise ja muudegi kirikuelu valdkondade üle. Eriti teravaks muutus tüli superintendent Petrus Bångi ametiajal, kes tegi suuri pingutusi, püüdes ühtlustada Ingerimaa luterlikku kirikut, lähtudes seejuures Rootsi praktikast. 49 Teoloogiadoktor Petrus Bångi särava isiksuse olid kujundanud õpingud Põhjamaade, Saksa ja Hollandi tuntud ülikoolides. Enne Ingerimaale tulekut oli ta olnud kirikhärra Rootsis ja Soomes ning Turu ülikooli professor ja riiginõukogu liige. Erilise kuulsuse oli ta pälvinud aga kirikuajaloolasena, olles Rootsi esimese süstemaatilise kirikuajaloo autor. 50 Arvatavasti aastast pärinev Narva rootsi koguduse palvekiri valitsusele sisaldab taotluse määrata Petrus Bång Ingerimaa superintendendiks, sest nii õpetatud meest on hädasti vaja siia maale, kus erinevad rahvused ja religioonid põrkuvad. 51 Saksa ja rootsi koguduse tüli tagamaad ei peitu mitte üksnes võimuvõitluses ja majandushuvides, vaid ka kirikutraditsiooni erinevas arengus nende emamaal. Kuigi Rootsi reformatsioon oli olemuselt luterlik, kulges tema organisatsiooniline areng iseseisvalt, säilitades ajaloolise kontinuiteedi keskaegse kirikuga. 52 Rootsi liturgias oli säilinud palju rohkem katoli- 40 SRA, Livonica II: 644. Brockhauseni kaebus SRA, Livonica II: 644. Konsistooriumi reageering Bruchhauseni kaebusele SRA, Livonica II: 483. Narva, K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk Ehstlands Geistlichkeit in geordneter Zeit- und Reihefolge. Zusammengestellt von H. R.Paucker. Reval, 1849, lk.156. Leksikonis on kasutatud nimekuju Daniel Bruchhausen. Selle tähelepaneku eest võlgnen tänu dr. Vello Helgile. 45 K. Väänänen. Herdaminee för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk A. Isberg. Svensk segregations- och konversionspolitik i Ingermanland Uppsala, 1973, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk SRA, Livonica II: 208. Narva rootsi koguduse kiri. Dateerimata (1678?). 52 E. Rhode. Studier i den Svenska Reformationstidens liturgiska tradition. Uppsla, 1917, lk Tuna 3/2003

31 Piret Lotman / Unustatud uus linn kuelemente ja erinevusi oli ka kirikukalendris. Näiteks Ingerimaa rootsi kirikuis kandis pastor missarüüd ning armulauda võeti vastu põlvili. 53 Nyeni visiteerimise järel aastal on superintendent pikas valitsusele saadetud kaebekirjas arvustanud Nyeni saksa kogudust, kes pole mitte üksnes omavoliliselt võtnud endale patronaadiõiguse kiriku üle, vaid eirab üldse piiskopi korraldusi. 54 Vastuseks kurtis magistraat omakorda superintendendi pärast, kelle ambitsioonid olevat läinud nii kaugele, et ta kohtlevat raehärrasid nagu tühiseid külapreestreid. Nimelt soovis superintendent Narvas ja Nyenis läbiviidud üldvisitatsiooni ajal eksamineerida kõiki kodanikke, tegemata vahet talupojal ja linnakodanikul. Mõistagi mitte selleks, et nende usuteadmisi järele proovida, vaid oma autoriteedi kehtestamiseks ja kodanike alandamiseks. 55 Superintendendi jõuproov saksa kogudusega päädis tema pühitsemisega Viiburi piiskopiks aastal. Carl Bonsdorffi sõnul hääbus seejärel kirikutüli iseenesest. 56 Rootsiaegse Ingerimaa suurim pingekolle õigeusklike konverteerimine luteri usku seevastu Nyeni elus arvatavasti kuigi märgatav polnud. Nyenis vene kirikut ega preestrit ei olnud, vähesed õigeusklikud käisid linna vastas Neeva vasakul kaldal asuvas vene kabelis Spasski pogostis Vorompoli külas. 57 Esimesed teated kooli kohta Nyenis pärinevad aastast, mil kuberner Johan Skytte määras preester Henricus Fattebuuri Nyeni kooli pedagoogiks ja praeceptoriks kohustades teda õpetama noortele igasuguseid keeli, eriti saksa keelt. 58 Koolimaja asus kirikuaias pastoraadi kõrval. 59 Väänäneni järgi nimetati kuninglikus määruses 27. augustist 1634 seda vene kooliks. Koolmeistrit kutsuti rektoriks ja neid on ajavahemikust teada kaks: arvatavasti Viiburist pärit Johannes Henrici Porthan ja Västeråsis sündinud Petrus Andreæ. 60 Carl Bonsdorffi väitel oli aastal eestkostevalitsuses kõne all olnud venekeelse piibli annetamine Nyeni vene koolile. 61 Kari Tarkiainen oletab, et vene kooli nimetus johtus Henrik Fattebuuri vene keele oskusest aasta 2.oktoobril kaebasid Viiburi piiskopkonna preestrid, et Ingerimaal Nyenskansis on rajatud kool, millest erilist kasu loota pole, küll aga laostab see Viiburi katedraalikooli. Nende ettepanek, mille valitsus tagasi lükkas, oli kool maha lammutada. 63 Kui vaadata Nyeni koolipoiste nimekirja aastast, on nende mure mõistetav. 39-st soome või rootsi nime kandvast poisist on 12 pärit Viiburist. 64 Järgmisest aastast säilinud nimestik jagab poisid kolme klassi vahel. Koolipoiste nimedest ei ole ükski slaavipärane, mis põhjendab ka vene keele kadumise õppeinete hulgast aasta sügisel on aga superintendent Heinrich Stahl oma aruandes valitsusele kirjutanud, et Nyenis on küll kool, kuid et kool- 53 RR, Livonica II: 202. H. Stahli ja E. Albogiuse kiri. 54 SRA, Livonica II: 202. Petrus Bång kuningale. 55 SRA, Livonica II: 207. Nyeni bürgemeister ja raad, C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk K. Tarkiainen. Venäjäntulkit ja slavistikaan harrastus Ruotsin valtakunnassa Historiallinen Arkisto. Toimittanut Suomen Historiallinen Seurakunta. 64. Helsinki, 1969, lk. 43. (Nii käesoleva kirjatöö kui ka kõigi teiste Ingerimaad puudutavate kirjutiste puhul olen väga suur tänuvõlglane dr. Kari Tarkiaise ees, kes on mind abistanud nõuannete, trükiste ja koopiatega Rootsi Riigiarhiivis.) 63 Prästerkapets besvär och Postulata av Viborgs stift, 2 okt Finska prästerskapets besvär och K. M. därpå givna resolutionen. Jyväskylä, 1892, lk EAA, f. 278, n. 1, s. XXIV:82, p. 65 Samas, l. 428, 428p. Needki nimestikud on Enn Küngi leid. Tuna 3/

32 Piret Lotman / Unustatud uus linn Nyeni kooliõpilaste nimekiri aastast. EAA, f. 278, n. 1, s. XXIV:82, l. 428 meister on olnud terve aasta haigevoodis, on sealne noorus hooletusse jäetud aasta algul kirjutas Stahl, et kavatseb rajada ka Jamosse, Coporjesse ja Nöteborgi ühe õpetajaga lastekoolid, Ivangorodi kolme ja Nyenisse nelja õpetajaga kooli ning kõik nad peavad palga kõrval saama ka vaba elamise ja korteri aastal kujundati Nyeni kool ametlikult ümber triviaalkooliks. Õpetati samu aineid mis Narva triviaalkoolis, välja arvatud kreeka ja vene keelt ning teoloogiat aastal oli Nyeni koolis ametis juba kolm õpetajat aastast on teada, et koolis õpetati loogikat, retoorikat, poeetikat ja grammatikat ndaist aastaist on andmeid ka juba väikese saksa kooli kohta Nyenis. 70 Koolitööks oli tarvis õpikuid, raamatuid vajasid Ingerimaa vaimulikud ja küllap ka linnakodanikud. Sirje Lusmägi on leidnud Narva kirikuraamatukogu koostist uurides selle 16. ja 17. sajandist pärinevates köidetes tolleaegsete linnakodanike omanikumärke. Ingerimaal sel ajal raamatuid ei trükitud. 71 Luba asutada Narva trükikoda, kus oleks kasutusel nii rootsi, ladina kui ka vene tähed, taotles Heinrich Stahl juba oma paljutsiteeritud aasta suvel läkitatud kirjas valitsusele. 72 Trükikoda asutati Narvas aga alles päris sajandi lõpul Johann Köhler sai trükiprivileegi 22. juunil 1695 Karl XI-lt. 73 Ka Viiburis oli trükikoja asutamine olnud päevakorral juba sajandi keskpaigast alates, kuid alles energiline piiskop Petrus Bång suutis aastal selle avamisega toime tulla. 74 Raamatu teekonda Nyenisse Vene-Rootsi sõja eelsel ajal on võimalik rekonstrueerida raamatukaupmees Peter Tilemann Hube palvekirja alusel aastal tuli ta Theobaldus Brummersi kutsel Ingerimaale ning elatus raamatute müümisest Tartus ja Nyenskansis, mis oli tema parim elatusallikas. Et Tartu oli aga vaenlase käes ja Nyenskans tuhaks põlenud, siis ei olnud tal enam siinmail võimalik oma ametist ära elada. Lahkumast kas siis Stockholmi või Lüübekisse takistas teda kodanikuvanne, millest vabastamist ta paluski, kohustudes samal ajal linnu raamatutega edasi varustama. 75 Gotlandi lähedal madalikule jooksnud laevaga seotud aasta kohtuasjast selgub, et Hube tõi oma raamatuid Lüübeki kaudu Nürnbergist. 76 Kindlasti polnud Hube ainuke selle maanurga raamatukaup- 66 SRA, Livonica II: 202. H. Stahli kiri SRA, Livonica II: 202. H. Stahli kiri K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk S. Lusmägi. Über die Bücher aus der Kirchenbibliothek zu Narva in der Estnischen Nationalbibliothek. ABNE VII, Herausgeber Piret Lotman. Tallinn, 1998, lk Livonica II: 644. Henrik Stahl EAA, f. 1664, n. 2, s. 199, l P. Laasonen. Piispalliset kirjapainajat Johannes Gezelius ja Petrus Bång. Kirja Suomessa. Helsingin yliopiston kirjasto. Helsinki, 1988, lk EAA, f. 1646, n. 2, s. 199, l. 1. Kodanikuseisusest loobumise protseduuri vt. lähemalt: E. Küng. Narva kodanikkonnast, lk EAA, f. 1646, n. 2, s. 578, l Tuna 3/2003

33 Piret Lotman / Unustatud uus linn mees. Ühes dateerimata kirjas Narva raele kaebab ta Jürgen Walde peale loata kalendrimüügi pärast, mistõttu temal rohkem kui sada kalendrit on muutunud makulatuuriks. 77 Vene Rootsi sõja järel tugevnes saksa kodanike mõjuvõim tuntavalt. Bonsdorffi andmeil lubas Rootsi valitsus aastal magistraadile, et kui keegi esitab Nyeni vastu kaebuse, ei otsustata küsimust enne, kui bürgermeister ja raad on saanud võimaluse omapoolseks selgituseks aasta kuninglik resolutsioon andis magistraadile õiguse inspekteerida kooli ja viia seal mõni kord aastas läbi inspektsioone, samuti kutsuda ise ametisse kooliõpetajaid, keda pidas sobivaks noorsoo kasvatajaks. Konsistooriumile jäi õigus neid üle kuulata, ta võis neid ka tagasi lükata, ei tohtinud aga ise vakantseid õpetajakohti täita aasta visitatsioonil kritiseeris superintendent Bång teravalt Nyeni saksa kooli, pidades ebaõiglaseks, et saksa kooli õpetajale makstakse 100 riigitaalrit, kuigi tal on ainult 12 õpilast, sel ajal kui rootsi kooli õpetaja tasu on peaaegu olematu, kuigi õpetab 80 koolipoissi. Jäik vahetegemine kahe kooli vahel ei olnud tema arvates samuti otstarbekas, juba keeleoskuse arendamiseks olnuks hea, kui noored tund või paar päevas veedaksid koos. 80 Taoline häbematus ajendas Nyeni raadi omakorda kaebama kuningale superintendent Petrus Bångi peale, kes olevat mitte üksnes rikkunud nende patronaadiõigust kooli ja kiriku suhtes, vaid kasutanud ka saksa kooli rahalisi vahendeid rootsi kooliõpetajate palkadeks. 81 Petrus Bångi järeltulija, superintendent Johannes Gezelius leidis, et kooliolud tema piiskopkonnas, eriti Nyenis on paranenud. 82 Gezelius tegi valitsusele ettepaneku (mille too küll tagasi lükkas), et Nyenis võiks linna sobivat asukohta ja eriti odavaid ülalpidamiskulusid arvesse võttes edendada ka akadeemilist haridust. Tema nägemuses võinuksid sinna asuda kaks haritud ja tuntud lektorit. Neist üks õpetaks dogmaatikat ja eksegeesi ning kreeka ja heebrea keelt, teine ladina keelt ja loogikat koos ajaloo ning matemaatika elementidega. Parimad Narva või Nyeni kooli lõpetajad saaksid sel moel vajaliku ettevalmistuse kas vaimulikuametiks või ülikooli astumiseks. 83 Sajandi lõpus oli Nyeni kool Pjotr Sorokini andmeil linna kõige suurem ühiskondlik hoone ning seal õppis 116 last. 84 Nyeni saksa kooli viimane rektor Joachim Donner tuli Nyenisse Lüübekist aasta mais ja asutas seal kümne õpilasega kuue poisi ja nelja tüdrukuga kooli, kus õpetas lugemist, kirjutamist ja arvutamist aasta augustis võttis ta üle sealse saksa kooli, mis oli samuti segakool. 85 Bonsdorffi andmeil õppis seal aastal 16 poissi ja 12 tüdrukut ning aastal 33 poissi ja 12 tüdrukut. 86 Rahutute aegade saabudes suundus Donner Viiburi ja sealt edasi Helsingisse. Helsingi põlemise järel aastal sõitis ta koos oma perekonnaga Stockholmi, kus suri aastal jõuka kaupmehena. 87 Kuigi aasta resolutsiooni kohaselt olid linnaametnikud vabalt valitavad kõne alla ei tulnud mõistagi keegi, kes polnud luteri usku ja eelisõigus oli rootslastel, 88 oli tegelik võim selleks ajaks linnas saksa kodanikel aastal väidab Nyeni raad kirjas Rootsi kuningale, et võib puhta südametunnistusega tõdeda, et neil ei ole väärkujutlusi rahvuste erinevusest ning nad on alati hea seisnud kõi- 77 EAA, f. 1646, n. 2, s. 199, l C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk SRA, Petrus Bång kuningale. Livonica II: SRA, Livonica II: 207. Nyeni linna bürgermeister ja raad C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk C. Öhlander. Om den svenska kyrkoreformationen uti Ingermanland. Ett bidrag till svenska kyrkans historia åren Uppsala, 1900, lk P. E. Sorokin. Landskrona, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk Tuna 3/

34 Piret Lotman / Unustatud uus linn gi kodanike ühtsus- ja usaldustunde eest. Tõsi olevat siiski, et see piirilinn saab edeneda üksnes tänu siia asunud võõramaistele kaupmeestele, eriti kui nad on tulnud Saksamaalt või Hollandist. 89 Kui Narva kaupmeeskonna võimukus toetus ammustele kaubandustraditsioonidele ja vana rikkuse väärikusele, siis Nyeni näite varal on võimalik jälgida, kui olulist rolli mängis uus kaubanduskapital mitte üksnes linnasisestes, vaid ka linna ja riigi vahelistes võimusuhetes. Carl Bonsdorff lõpetab oma Nyeni ajaloo kirjelduse tõdemusega, millega tuleb põhijoontes leppida ka tänapäeval: kui tahame kindlaks määrata Nyeni koha ajastu kultuuriskaalal ja võrrelda teda teiste paikadega, peame tunnistama, et meie allikad on ebapiisavad. 90 Autor kahetseb ka korduvalt, et me ei suuda rekonstrueerida linnaelanike mentaliteeti, omavahelisi pingeid ja argimuresid ehk teisisõnu tunnetada selle paiga ja aja hingust. Päris lootusetu see siiski pole. Nyeni kaupmeestest on jäänud nende kaebekirjad ja Rootsi kuningavõimust Ingerimaal kaunis legend. Kronose hammastele on kõige kindlamini vastu pidanud Nyenis elanud ja töötanud vaimulike sulest pärinevad trükitekstid, mida säilitatakse mitme Läänemere regiooni raamatukogu haruldaste raamatute osakonnas. Nyeni esimene kirikhärra Henrik Fattebuur on jätnud oma jälje eeskätt kahe soomekeelse anonüümse katekismuse arvatava üllitajana Viiburis 1630-ndail 1640-ndail aastail. 91 Nii temalt kui ka teistelt on säilinud ajastuomaseid õnnitlus- ja mälestuskõnesid, dissertatsioone ja juhuluulet. Näiteks Benjamin Krookilt, kes oli Nyeni kirikhärra aastal, on säilinud juhuluulet tema eluperioodist Tartus. Tema poeg Johannes Krook, kes on kirjutanud dissertatsiooni I de verborum differentiis, on sündinud juba Nyenis. 92 Tartus publitseeritud ladinakeelne luuletus on Erlandus Jonae Hiärnelt, kes oli Nyeni kirikhärra aastast Aeg on korvanud Erlandus Hiärnele ka tema allajäämise saksa linnakodanikele. Kahe tema Nyenis sündinud lapse, Thomase ja Urbani saavutused on osutunud vastupidavamaks Nyeni linna uhkeist kivihooneist, mille vene tsaar Peeter I laskis maatasa teha. Erlandus Jonae poeg Thomaski on kirjutanud rootsikeelset luulet, järelpõlved tunnevad teda aga ajalookirjutajana. 94 Ometigi on Thomas vaid Urban Hiärne ( ) vähetuntud vend. 95 Arstina ja loodusteadlasena kuulsust kogunud Urban Hiärne on avaldanud ka ilukirjanduslikke töid. Tema tragöödia Rosimunda, lühiromaan Stratonice ja tähelepanuväärne hulk luuletusi on tuntava biograafilise varjundiga, lisaks on ilmunud ka Urban Hiärne enda sulest pärit elulugu. 96 Kuigi Hiärne valis noorukieas kogetud sõjaõuduste mõjul oma edasiseks õpingupaigaks Uppsala ülikooli, kus oli magistrikraadi saanud ka tema isa, ega naasnud enam Ingerimaale, peaks Nyeni 17. sajandi suurima kirjaniku töödesse süüvimine lisama veidigi valgust ja värve ka tema kadunud sünnilinnale. 89 SRA, Livonica II: 207. Nyeni linna bürgermeister ja raad C. G. von Bonsdorff. Nyen och, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk.185; C. Öhlander. Om den svenska kyrkoreformationen uti Ingermanland, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk K. Väänänen. Herdaminne för Ingermanland, lk Ehst-, Lyf- und Lettländische Gescichte (in siebb Bücher, bis 1621), Collecta betreffend die Liefländische Historien und was zu deren Erklärung nötigh. Aus vielen Autoren, die man nicht leictlich bekommen kann, zusammengeträgen. Vt.: Allgemeines Schriftstelller und Gelehrten lexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Bearbeitet von Johann Friedrich von Recke und Karl Edward Napiersky. Zweites Band. Bey Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, Mitau, 1829, lk A. I. Gipping. Neva i Nienšanc. S-Pb., lk U. Hiärne. Samlade dikter. Utgivna av Bernt Olsson och Barbro Nilsson. Svenska Vitterhetssamfundet, Stockholm, 1995, lk Tuna 3/2003

35 K Ä S I T L U S E D Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Heino Arumäe 23. aprillil 1939 saatis NSV Liidu välisasjade rahvakomissar M. Litvinov J. Stalinile järgneva teate: Ma leian meie Eesti saadiku sm. Nikitini päevikust järgneva koha, mis võib Teile huvi pakkuda. Rääkisin Jaan Tõnissoniga. Ta on valitsusega opositsioonis, Tartu intelligentsi juht ja Tartu Ülikooli professor. Ma ütlesin talle, et tunnen teda kaua, kuulasin tema kõnesid Riigikogus ja üldse jälgisin tähelepanelikult tema kõnede suundumust. Ta jäi sellega väga rahule ja ütles: Üldse ma luban endale Teile öelda meie eesti rahva arvamuse, et me oleme südamega alati koos Nõukogude Liiduga. Me teame, et ainult koos Nõukogude Liiduga me võime säilitada oma iseseisvuse. Kui Teie (Nõukogude Venemaa), soovite võtta meie sadamad, siis palun. 1 M. Litvinov, kes oli Jaan Tõnissoniga isiklikult kokku puutunud ja teadis tema antikommunistlikke veendumusi, oli tema avaldusest hämmastunud ja kaldus seda pidama provokatsiooniks. Meie ajaloohuvilistele on J. Tõnissoni kontaktid Moskva esindajatega aastal mõneti juba tuntud. Kõigepealt kirjutati sellest eksiilis ilmunud mälestusteraamatus, näiteks Oskar Öpiku 2 ja Arno Raagi 3 memuaarides, aga ka väliseesti ajakirjanduses. Tõsiasi, et Saksamaa poolt ähvardava ohu tõrjumiseks taotles J. Tõnisson abi Nõukogude Liidult, seati kahtluse alla. Väideti, et tema perekonnaliikmed ei tea sellest midagi ning O. Öpiku jt. seisukohti peeti sihilikeks kallaletungideks. Eks ta ole, igaühel oma tõde. Mõnigi kord usutakse seda, mida uskuda tahetakse, peamiseks argumendiks on seejuures väide see ei olnud nii, sest see ei saanud nii olla. Ka Eesti ajakirjanduses on kõnesolev teema paaril korral päevakorda kerkinud, viimati aastal, kui uurijatele said kättesaadavaks NSV Liidu luuretegevust kajastavad dokumendid. Ajaloolane Kaupo Deemant avaldas mainitud dokumentidele tuginedes põhjalikuma käsitluse J. Tõnissoni kontaktidest Moskva esindajatega, 4 sama teemat on puudutatud ka mujal. 5 Siiski on põhjust sellel küsimusel veel kord peatuda leidmaks vastust küsimusele: millest see tuli, et veendunud demokraat ja rahvuslane, kellele kommunistlikud sümpaatiad olid täiesti võõrad, asus pakkuma Nõukogude Liidule tugipunkte Eesti territooriumil? 1 Dokumentõ vnešnej politiki SSSR (edaspidi DVP SSSR), kd. XXII, rmt. I. Moskva, 1992, lk O. Mamers [Öpik]. Häda võidetuile. Stockholm, A. Raag. Saatuslikus kolmnurgas. Mälestusi Lund, K. Deemant. Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest. Akadeemia 1988, nr.9, lk H. Arumäe. Parimad soovid ja karm reaalsus: Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest. [Rets. teosele: Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Koostaja Hando Runnel. (Eesti mõttelugu 15.). Ilmamaa, Tartu, lk.]. Akadeemia 1998, nr. 7, lk ; M. Ilmjärv. Eesti ja Läti Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimistes aastal. Acta Historica Tallinnensia, nr. 6, 2002, lk Tuna 3/

36 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Jaan Tõnissoni tookordsete aktsioonide mõistmiseks tuleb kõigepealt vaadelda tema välispoliitilisi veendumusi veidi laiemalt tookordse üldise rahvusvahelise olukorra, valitsuse poliitika, valitsusringkondade ja rahvahulkade välispoliitiliste tõekspidamiste foonil. Lisaks tuleb silmas pidada veel Jaan Tõnissoni poja Ilmari välispoliitilisi seisukohti ja nende võimalikku mõju isale. Asi on selles, et isa ja poja tõekspidamised nii sise- kui ka välispoliitika valdkonnas enamasti kattusid ning mõlemad mehed kahtlemata mõjutasid teineteist. Siiski on jälgitav, et mõnedki Jaan Tõnissoni avaldused aastal tuginesid Ilmar Tõnissoni poolt esitatud seisukohtadele. Muide, tookord oli levinud arvamus, et 70- aastane Jaan Tõnisson oli isegi oma poegade Ilmari ja Helduri mõju all. Jaan Tõnissoniga tihedaid kontakte omanud Ilmar Raamot meenutab: Seltskonnas valitses tollal arvamine, et Tõnissoni poegadel on vana Tõnissoni peale suur mõju ja et iga küsimus arutatakse varem või hiljem perekonnanõukogus läbi. 6 I. Raamoti isikliku arvamuse kohaselt oli Ilmar Heldurist eluvõõram ja auahnem, tallas oma isa radu ja temaga oli raske kompromisse saavutada. Tõsi küll, Nõukogude luureohvitseri B. Rõbkini poolt veebruaris 1940 kirja pandud lauset Kui tema papa oli omal ajal võimul, siis kamandas 25-aastane pojuke 7 ei saa tõsiselt võtta, kuid midagi ütleb selline arvamus siiski. Ilmar Tõnisson ( ) õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas põhiainetena ajalugu ja filosoofiat, oli a. üliõpilaskonna esimees, 1933 Keskerakonna peasekretär, seejärel Postimehes siseuudiste osakonna toimetaja. Alates 1. juunist 1936 õppis ta Londoni ülikooli juurde kuuluvas majandusja poliitikateaduste kõrgkoolis The London School of Economic and Political Science (University of London). Tööks Londonis ja doktoritöö koostamiseks sai ta Tartu Ülikoolilt kuni 15. juunini 1939 erineva tasemega stipendiume. Lisaks sai ta toetusi Kaubandus- Tööstuskojalt. Londonis töötades kirjutas I. Tõnisson mahuka kaheosalise artikli Eesti välispoliitika, mis ilmus ajakirjas Akadeemia. 8 Tegemist oli ilmselt kõige põhjalikuma käsitlusega, mis Eestis päevakorral olnud välispoliitilise probleemistiku kohta üldse ilmus. Just see artikkel sobib lähtekohaks nii Ilmar kui ka Jaan Tõnissoni tookordsete välispoliitiliste tõekspidamiste iseloomustamisel. Artikli alguses peatub autor välispoliitika põhiprobleemidel: iseloomustatakse selle sõltuvust riigi põhiseadusest ja riigikorrast, majanduslikest, geopoliitilistest, ideoloogilistest jm. faktoritest ning tõdetakse, et välispoliitikas on tegemist paljude tundmatute või ainult ligikaudselt määratletavate teguritega. Autor sõdib eksiarvamusega, nagu oleks igal riigil võimalik üksainus välispoliitiline suund, ja rõhutab: Ümberpöördult: v õ i m a l i k k e suundi on palju, kuid sellepärast ei ole kõik õiged. Õige välispoliitiline suund on selline, millises on v õ i m a l i k u l t v ä i k e i d e o l o o- g i l i s t e m o m e n t i d e o s a t ä h t s u s v õ r r e l d e s r e a a l p o l i i t i l i s e o l u- k o r r a a r v e s t a m i s e g a. 9 Tõsi küll, aasta-kaks hiljem tuli nii autoril kui ka tema isal tõdeda, et ega Eestil r e a a l- s e i d välispoliitilisi valikuid kuigi palju ei olnudki. Mis puutub ideoloogilistesse momentidesse, siis on ilmne, et ideelised tõekspidamised ja neist tulenevad subjektiivsevõitu kaalutlused mängisid nii Jaan kui ka Ilmar Tõnissoni puhul siiski teatavat rolli. Konkreetsemalt Eesti välispoliitikat analüüsima asudes juhib I. Tõnisson tähelepanu kahele valitsuse poliitika lähtekohale, autori sõnutsi truismile saatuse poolt määratud, 6 I. Raamot. Mälestused. II. Stockholm, 1991, lk Akadeemia 1998, nr. 9, lk Akadeemia 1937, nr. 3, lk ; nr. 6, lk Kordustrükk: Ilmar Tõnisson. Emajõe ääres. Koostaja Hando Runnel. (Eesti mõttelugu 15.) Ilmamaa, Tartu, 1997, lk Käesolevas käsitluses on viidatud viimasele väljaandele. 9 I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Tuna 3/2003

37 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel paratamatu liit Lätiga ja geopoliitiline hädaohuasend ida ja lääne vahel, ning asub neid raevukalt ründama. Maha Balti liit! 10 I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk Eesti Vabariigi algusaegade välispoliitikat nimetab I. Tõnisson hiilgavalt edukaks, kuna arvestati tookordse maailmapoliitilise konjunktuuri mõju meie geopoliitilisele asendile ning kalkuleeriti tabavalt, millised riigid tundsid huvi meie ruumi vastu, kuid ei pretendeerinud selle valitsemisele. Niisiis hindab autor kõrgelt Eesti koostööd entente i riikidega, aga ka koostööd teiste Venemaa piiririikidega Soomest kuni Poolani. Ta rõhutab, et liitumine naabritega tundus tookord ainsa kindla kaitsena, oli reaalpoliitiliselt ja rahvuspoliitiliselt auks mainitud suuna eestvõitlejatele A. Piibule ja K. R. Pustale: Nad töötasid seega ainsas suunas, milles meie riikluse ja rahu kindlustamine tol momendil oli võimalik. 10 Kuid samas Ilmar Tõnisson nagu ei tahagi tunnistada, et Soomest Poolani ulatuva Balti liidu elementaarseks eelduseks oli ka Eesti Läti koostöö. Kogu kõnesoleva artikli üks juhtideid ongi väide, et Eestil pole midagi ühist Läti ja Leeduga ning et kolme riigi koostöö on praktiliselt võimatu. Läti ja lätlaste kohta kasutatakse ootamatult räigeid iseloomustusi. Nii väidetakse, et eestlaste ja lätlaste vahel on valitsenud põline antipaatia juba Läti Henriku päevadest peale ja lätlased on oma põhilise mentaliteedi poolest lähedased slaavlastele, eestlased on aga põhjamaine rahvas. Nii kahju kui see ka on sõna lätlane on meil laialt levinud sõimusõna, ja kuuldavasti väljendab Lätis sõna eestlane sama põlastust, deklareerib autor. 11 Juba Vabadussõja ajal olevat lätlased ajanud oma rahvuse püha egoismi poliitikat ning Eesti Läti koostöö olnud nii sõjalises kui ka diplomaatilises mõttes ebaproduktiivne. Seevastu Eesti poolt olevat koostöö huvides tehtud lõunanaabrile olulisi järeleandmisi riigipiiri kindlaksmääramisel, majanduslikes jt. küsimustes. Ilmar Tõnissoni arvates oli Eesti Läti liidu sõlmimine aastal ja Balti kolmikliidu sõlmimine aastal tõsine välispoliitiline viga. Ta ei mõista, miks Eesti Läti liiduleping aastal üldse sõlmiti, ja väidab, et Eesti välispoliitiline olukord oli nähtavasti katastrofaalne ja leping sai teoks valitsuse paanilise enesetunde tõttu. Ka peab autor naeruväärseks oletust, nagu olnuks kõnesoleval liidul mingisugunegi sõjaline tähtsus. Ilmar Tõnissoni hinnang Eesti Läti liidule oli antud aasta realiteetide seisukohalt. Tuleb meenutada, et esialgu avalikult välja kuulutamata Eesti Läti kaitseleping koos asjakohase kindralstaapide koostöökokkuleppega sõlmiti 6. juulil 1921 ja mõlema riigi parlamendis ratifitseeritud liiduleping 1. novembril Seoses tookord Venemaal valitseva üldise laose ja idanaabri sõjalise nõrkusega tugevdas Eesti Läti koostöö siiski mõlema riigi kaitsevõimet. Ka ei sõlmitud mainitud liitu Eesti valitsusringkondades valitseva paanika või katastroofikartuse mõjul, vaid tulevikuohte silmas pidades. Liidu taotlemine põhja- ja lõunanaabritega oli tookord Eesti välispoliitika prioriteet ja Eesti Läti liitu peeti vaid üheks sammuks lõppeesmärgini viival teel. Ilmar Tõnisson ei sõdi üksnes Eesti Läti liidu, vaid ka aastal loodud Balti entente i vastu. Ta rõhutas, et jutud Balti ühtsusest on selge väljamõeldis, teatud poliitilistel eesmärkidel lansseeritud sõnakõlks. Balti liit ei vastavat eestlaste rahvuslikele ega Eesti riigi reaalsetele huvidele. Selle postulaadi põhjendamiseks vaidlustas ta kõigepealt tookordsed tõekspidamised Eesti geopoliitilise asendi suhtes. Üldlevinud arvamuse kohaselt tulenes kogu julgeolekuprobleem asjaolust, et Eesti asetses ohtlikus, kahe dünaamilise ja agressiivse suurriigi huvi- ja mõjupiirkonnas. Asjata ei ohanud Eesti poliitikud ja diplomaadid, et geograafia vastu ei saa ning et Eestil on alati tegemist kahe kuradiga Venemaa ja Saksamaaga. Seevastu Ilmar Tõnisson väitis, et juhul, kui Eesti ei oleks seotud Läti ja Leeduga, ei Tuna 3/

38 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel olevatki meie geopoliitiline situatsioon eriti hull. Ta deklareerib selgelt ja ühemõtteliselt: Eesti oma geopoliitilise asendi tõttu on üksi kindlustatum üksus rahvusvahelises elus kui seoses Balti liiduga. 12 Tema arvates oli eriti Leedu geopoliitiline positsioon Eesti ja Läti omast hoopis erinev, sest tal on viimastega võrreldes erinevad sõbrad ja vaenlased. Kui Eesti ja Läti vaatavad kartusega Ida suunas, siis Leedu vaenlane number üks on Poola, ja sellest lähtudes peab ta Moskvat liitlaseks, mitte ohuallikaks. I. Tõnissoni arvestused Leedu suhtes on mõistetavad ja neid jagas ka Eesti valitsus. Hoopis problemaatilisem on väide, et ka Läti on geograafiliste tegurite tõttu Leeduga võrdses olukorras: Igatahes on selge, et Saksa Vene konflikti puhul Läti ja Leedu oleksid v õ r d s e l t ja s i m u l t a a n s e l t hädaohustatud. Seevastu Eesti seisund olevat kahe suure naabri relvakonflikti korral hoopis teistsugune ning mõlemale sõdivale poolele võiks väikese erapooletu riigi säilimine olla isegi kasulik, nagu seda oli Šveitsi, Hollandi ja Taani neutraliteet maailmasõja ajal. Sellest postulaadist teeb autor järelduse, et Eesti liit Läti ja Leeduga on meie riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut kahjustav tegur, sest Balti liit võib kiskuda ka Eesti Vene Saksa lühiühenduse läbi tekkinud hävingusse. Autor rõhutab ka seda asjaolu, et kolme riigi koostöö sõjaline tähtsus on tühine, kinnitades, et kui Läti ja Leedu kistakse konflikti suurriikidega, siis Eesti kaasalöömine veel ei suurendaks oluliselt vastupanu nagunii minimaalseid šansse. 13 Kõnesolevas artiklis väidab I. Tõnisson mitu korda, et meie Balti orientatsioon on ekslik, kinnitades resoluutselt: Mis tähtsus on geograafilisel naabrusel, kui selle peale vaatamata meie riikide poliitilis-strateegiline positsioon on erinev ja kui meie vahel ei o l e suuremat kultuurilist ega majanduslikku läbikäimist? 14 Tõsi küll, seoses aastal äärmiselt pingestatud rahvusvahelise olukorraga tõdes I. Tõnisson, et Eesti pole vähem ohustatud kui lõunanaabrid, kuid koostöö suhtes Läti ja Leeduga jäi ta endiselt eitavale seisukohale. 16. mail kirjutas ta Londonist isale: Et Eesti läheks pool-sõltuva Leeduga ja täiesti tasakaalutu Lätiga see oleks meie iseseisvuse tuleviku väga tõsine hädaohustamine. 15 Leedu kohta märkis Ilmar Tõnisson, et Londonis ei võeta Leedut enam täiesti iseseisva riigina ja seepärast olevat Eestil lollim kui kunagi varem Leeduga ühes grupis olla. Mis Lätisse puutub, siis viimase poliitikat pidas Ilmar Tõnisson aastal ebaselgeks, tasakaalutuks ja hüppeliseks. Ühelt poolt oldi valmis Nõukogude Liiduga kaasa minema, teiselt poolt suhtuti ülima truualamlikkusega Saksa saadikusse. Tõsi küll, tookordseid olusid silmas pidades tõdes ka Ilmar Tõnisson, et praegu on juba hilja Balti blokist loobuda: tuleb ainult püüda L[eedu] ja L[äti] meiega ühes joones hoida. 16 Negatiivse suhtumisega Lätisse jätkas Ilmar Tõnisson oma isa traditsioone. Teatavasti oli Jaan Tõnissoni välispoliitiliseks ideaaliks Eesti Vabariigi alguspäevadest alates küll Balti riikide, Soome ja Skandinaavia koostöö, kuid samas ei soovinud ta Eesti Läti liidust midagi kuulda aasta augustis Kopenhaageni koosolekul tema poolt koostatud dokumendis Eesti välisorientatsioon on fikseeritud: Eestil ei ole Lätiga rahvusliselt ega rahvamajandusliselt ühiseid huvisid olemas, mis neid sunniksid riikliselt ühinema. Palju enam, valitseb mõlema rahva vahel ajaloolisel ja rahvahingeolulistel põhjustel enam kui jahe vahekord. 17 Saatuse tahtel oli J. Tõnisson just siis peaminister, kui Eesti Läti piirikonflikt aastal täie teravusega lõkkele lõi. Ta oli sunnitud, olgugi protestides, nõustuma kolonel Tallentsi otsusega tema enda ja praktiliselt kogu rahva arvates ebaõiglase piirijoonega. Muidugi ei suurendanud see asjaolu Jaan Tõnissoni lugupidamist lõunanaabrite suhtes aastal astus J. Tõnisson teravalt välja tookordse valitsuse (peaminister K. Päts, 12 I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk Samas, lk ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l Samas, l ERA, f. 1621, n. 1, s. 124, l Tuna 3/2003

39 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel välisminister A. Piip) kava vastu luua sõjaline kaitseliit Lätiga. Kirjas Eesti saadikule Helsingis O. Kaldale 15. juulist ta kurtis, et A. Piip teeb andestamata rumalusi ja Pätsi Piibu välispoliitika kisub meid kallakule. Põhiargumendiks oli väide, et Eesti on sõjaliselt tugevam ning piiride poolest on Eesti asend Venemaa suhtes soodsam kui Lätil. J. Tõnisson kuulutas paatoslikult: Ja nüüd peab Eesti eriliitu astuma nõrgema üleaedsega, kes nõrga Leeduga ühinedes meid oma oheliku otsa võtab, et meid vedada sinna, kuhu tema tahab. 18 Jaan Tõnissoni reserveeritud suhtumine lõunanaabrisse oli tuntud ka väljaspool Eestit. Mõistagi olid eriti lätlased sellest häiritud ja mõne Eesti järjekordse valitsuskriisi puhul küsiti Riias murelikult: ega Tõnisson ometi välisministriks ei saa? Isegi M. Litvinov küsis 4. mail 1933 Eesti Moskva saadikult J. Seljamaalt: kas uue, Jaan Tõnissoni valitsuse ametisseastumine ei tähenda Eesti välispoliitilise suuna muutumist, sest olla võimalik, et suhted Lätiga halvemaks muutuda ja Poolaga paremaks. 19 J. Seljamaa muidugi kinnitas, et ükski Eesti poliitikategelane ei soovi suhteid Lätiga halvemaks muuta. Ja tõepoolest, ega Jaan Tõnisson praktilises poliitikas seda ka ise ei soovinud. Isegi vastupidi pärast Hitleri võimuletulekut ja rahvusvahelise olukorra teravnemist muutus ta lõunanaabri vastu märksa leebemaks ja mõistis Balti koostöö vajadust. Mis puutub Eesti valitsuse poliitikasse Läti ja Leedu suhtes ning laiemalt kogu Balti liiduga seotud probleemistikku, siis selles osas toimus aastate jooksul rida olulisi nihkeid. Tulenevalt Leedu Poola konfliktist Vilniuse küsimuses eelistati Eestis koostööpartnerina sõjaliselt tugevamat Poolat ja deklareeriti, et igasugused liidusuhted Leeduga on võimalikud alles siis, kui viimane ei nõua liidupartneritelt toetust Leedu Poola konfliktis. Teatavasti aastal Leedu valitsus nõustus sellega ja see asjaolu oli eelduseks Balti entente i loomisele. Esialgu oli kolme riigi 18 ERA, f. 1621, n. 1, s. 124, l ERA, f. 957, n. 13, s. 532, l. 7. liidus murelapseks oma eriprobleemidega Leedu, kuid aastate lõpupoole kujunes selleks Eesti. Nii valitsuse ja sõjaväe juhtkonna kui ka avaliku arvamuse suhtumine eriti Lätisse muutus üha negatiivsemaks. Ajakirjanduses pöörati palju tähelepanu Eesti Läti majandusvastuoludele, kritiseeriti K. Ulmanise valitsemismoodusest tulenevaid väärnähtusi ja puhuti suureks paljudel elualadel esinenud arusaamatused. Isegi spordisuhted põhjustasid tülisid, sest maavõistlused mitmel spordialal lõppesid konfliktidega. Läti ajakirjandus ei jätnud midagi võlgu ja kritiseeris omalt poolt Eestit ja eestlasi. Kõrvaltvaatajad, näiteks, ja Riias resideerinud välisriikide diplomaadid fikseerisid, et eestlased ja lätlased on mentaliteedi poolest üksteisele võõrad ning naabrites ei taheta leida positiivseid jooni. Sageli juhiti tähelepanu ka K. Pätsi ja K. Ulmanise külmadele suhetele ning J. Laidoneri ja mõjuka Läti sõjaministri J. Balodise vastuoludele jne. jne. Tegelikult avalikkuses ilmnenud konfliktid ja nende ümber puhkenud ajakirjanduslik kära ei mõjutanudki otsustavalt Eesti-Läti riiklikke suhteid, põhjused peitusid hoopis sügavamal, nimelt Eesti ja Läti erinevates välispoliitilistes ja kaitsepoliitilistes tõekspidamistes. Eesti valitsusringkondades süüdistati Läti välispoliitika võimekat juhti V. Muntersit selles, et viimane läheneb ohtlikult NSV Liidule ning kogu Läti välispoliitika on liigselt seotud Moskva ja Pariisi poliitilise joonega. Eriti rahulolematud olid Lätiga kindral Laidoner ja Eesti kindralstaap. Lätile tehti etteheiteid, et valitsus pühendab riigikaitsele liiga vähe tähelepanu ega kavatse oma idapiiri kindlustada. Tõepoolest, looduslike tegurite tõttu oli Läti idapiir raskesti kaitstav ning seetõttu nägi Läti kaitseplaan ette juba sõjategevuse algul taganeda Kesk-Läti aladele, kus künklik ja jõgedest lõhestatud maastik oli kaitselahinguteks palju sobivam. See asjaolu ei saanud Eesti väejuhatusele meeldida, sest nii oleks jäänud Eesti lõunapiiri idapoolne osa kaitseta. Lisaks valitses Eesti sõjaväelises ja välispoliitilises juhtkonnas arvamus, et Läti kõrgem ohvitserkond on valmis koos Punaarmee- Tuna 3/

40 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel ga võitlema Saksamaa vastu, kuid mitte koos Saksa vägedega Punaarmee vastu. Kardeti, et tõsise rahvusvahelise konflikti korral idapoolses Euroopas võib Läti valitsus järele anda Moskva taotlusele Punaarmee läbimarsi asjus Läti territooriumilt. Eesti nõudis kategooriliselt, et Läti valitsus võtaks selles küsimuses kindla seisukoha ja asuks Punaarmeele igal juhul relvajõul vastu. V. Munters ei soovinud Läti positsiooni ette ära otsustada, vaid oli seisukohal, et kõik sõltub konkreetsest olukorrast ning ohu korral langetatakse lõppotsus 24 tunni jooksul aasta sügisel said Eesti võimud informatsiooni, et Läti olevat andnud nõusoleku Punaarmee läbimarsiks. Kindral J. Laidoner väitis, et sellekohaseid teateid kontrolliti nii Riias kui ka Moskvas ja leiti, et need vastavad tõele. 20 Soome saadik P. Hynninen teatas Soome välisministeeriumile Laidoneri arvamuse: varem oli ta 95 protsenti kindel, et Eesti ja Läti võitlevad koos, kuid nüüd on ta samal määral veendunud, et Eesti jääks üksi. Eestil tuleb fakte võtta sellistena, nagu need on, ja saavutada Läti osas täielik selgus. Kui Läti ei ole valmis Eestiga rahuldavaks koostööks, tuleb liiduleping üles öelda. 21 Sisuliselt samasuguste arvamustega esines Laidoner ka avalikkuses, mis mõistagi põhjustas Lätis suure meelepaha. Samal ajal, kui Eestis kahtlustati Lätit liigses lähenemises Nõukogude Liidule, süüdistasid lätlased eestlasi liiga kaugele ulatuvas koostöös Saksamaaga. Seega jõudis Balti koostöö aasta lõpuks täieliku kriisini. Tõsi küll, aasta suvel Eesti Läti kontaktid tihenesid ja K. Selter ning V. Munters kohtusid välispoliitiliste küsimuste kooskõlastamiseks korduvalt. Niisiis tuleb konstateerida, et Balti koostöö probleemistik oli üks neid väheseid välispoliitilisi küsimusi, milles ühelt poolt Jaan ja Ilmar Tõnisson ning teiselt poolt Eesti valitsus olid aastate lõpupoole enam-vähem ühesugustel seisukohtadel, kuid sealjuures 20 H. Arumäe. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana. Tuna 2000, nr. 2, lk Ulkoasiainministeriön arkisto (UM) 5 C ERA, f. 80, n. 3, s. 407, l olid mõlema poole argumendid suuresti erinevad. Välispoliitiline ideaal koostöö Soome ja Skandinaaviaga Jaan ja Ilmar Tõnissoni kõigutamatuks välispoliitiliseks ideaaliks oli ja jäi koostöötaotlus Soome ja Skandinaavia riikidega. Teatavasti olid mainitud riigid lähemate naabrite seast Eesti Vabariigi loomispäevil, aastal ja aasta algupoolel kuni Läti Vabariigi jaluletõusmiseni Eesti ainsad võimalikud koostööpartnerid. Eesti ja Soome lähenemine ja isegi unistus liitriigi loomisest oli südamelähedane mõte praktiliselt kõigile Eesti iseseisvust taotlevatele ringkondadele sotsiaalrevolutsionääridest kuni parempoolseteni välja. Meenutagem vaid Gustav Suitsu Eesti Soome töövabariigi ideed aasta sügisest ja Konstantin Pätsi Eesti Soome uniooni loomise kava aastast. Mis Skandinaavia maadesse puutub, siis enamasti leidsid Eesti poliitikud, et praktilised võimalused poliitiliseks lähenemiseks on minimaalsed. Seevastu Jaan Tõnisson rõhutas temale omase hoo ja temperamendiga alates aasta sügisest kuni aastani kümneid kordi, et Eesti tihe koostöö Soome ja Skandinaaviaga on tingimusteta vajalik, ja püüdis selle saavutamiseks ka ise midagi ära teha. Ka siis, kui aastate algupoolel selgus, et Eesti ja Soome lähemast poliitilisest ja sõjalisest koostööst ei saa asja, oli ta millegipärast kindel, et olud muutuvad ja Eesti Soome liit sõlmitakse. Riigikogu väliskomisjoni koosolekul 5. oktoobril 1927 kinnitas ta veendunult, et meie poliitiliseks baasiks on aga entente Soomega, ja täienduseks sellele peame püüdma Skandinaavia poole. 22 Riigivanemana aastail ja välisministrina aastail tegi ta koostöö arendamiseks Põhjala riikidega kõik, mis teha andis. Suurt rahvusvahelist tähelepanu äratas J. Tõnissoni külaskäik septembril 1928 Stockholmi, kus Eesti riigivanem võeti südamlikult vastu. Kuningas Gustav V vastuvisiit toimus juunini Õn- 40 Tuna 3/2003

41 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel nestunud kõrgetasemelised külaskäigud äratasid mõningaid lootusi, et teatavas ulatuses on ka Eesti Rootsi poliitiline koostöö võimalik aastate teise poole pingestunud rahvusvahelises olukorras asusid Jaan ja Ilmar Tõnisson väga intensiivselt propageerima Eesti ja põhjamaade koostöö vajadust. Ka artikli Eesti välispoliitika põhiideeks pidas I. Tõnisson teesi, et praegu on meil enneolematuid võimalusi Skandinaavia blokile liginemiseks. Millistele kaalutlustele selline optimistlik väide tugines? Autor arvestas, et hitlerliku Saksamaa poolt ähvardava ohu tingimustes Skandinaavia riigid lihtsalt peavad oma julgeoleku kindlustamiseks uusi võimalusi otsima ja välissidemeid laiendama. Ta juhtis tähelepanu Soome Eduskunna otsusele aasta detsembrist orienteeruda Skandinaavia maadele ja Soome välisministri osalemisele Rootsi Taani Norra välisministrite konverentsil. Sellest faktist järeldas I. Tõnisson, et Põhjamaade mõiste ja piirid on laienemas ja ka Eestil avaneb võimalus astuda nimetatud riikide klubisse. Tol momendil ei pidanud ta seda küll reaalseks kuid kui aga Eesti välispoliitikas toimuvad muutused, siis on varem või hiljem paratamatu, et Põhja koostöörühm meid omaenda huvides vajab viiendaks liikmeks. 23 Kõigepealt andnuks kuulumine Põhjamaade koostööblokki lisagarantii nii Eesti neutraliteedile kui ka julgeolekule. Ilmar Tõnisson oli kindel, et Rootsi polnud Eesti strateegilise asendi suhtes ükskõikne. Tema arvates pidanuks Eesti saared ja põhjarannik kuuluma Rootsi ja Soome kaitsevajaduste huvides Põhjamaade piiridesse ning seega olnuks Eesti territoorium Põhjamaade piiriks. Läti ja Leedu jäänuksid sellest riikidekombinatsioonist kõrvale. Autor kinnitas, et Põhjala riikide neutraliteediprintsiipi arvestades ei saa Eesti vähemalt esialgu neilt sõjalist toetust loota, vaid tegemist oleks diplomaatilise, kultuurialase ja majandusliku kooperatsiooniga. Samas ta aga kinnitas: Seega ei ole mitte öeldud, et Põhjariikide kollaboratsioon tulevikus ei võiks veelgi t i h e n e d a ja omandada ka lõppeks militaarse defensiivalliansi kuju. 24 Ilmar Tõnissoni äge rünnak Eesti välispoliitika aadressil ning tema soovitused äratasid avalikkuses suurt tähelepanu. Välispoliitilistes küsimustes kompetentsed isikud endine välisminister A. Piip, Päevalehe peatoimetaja H. Tammer, Vaba Maa peatoimetaja E. Laaman jt. leidsid, et Ilmar Tõnissoni soovitused otsustav eemaldumine Lätist ja Leedust ning lähenemine Skandinaaviale on ühelt poolt ebaotstarbekad ja teiselt poolt teostamatud. Postimees leidis, et Eesti Läti liidu ja Balti liidu ülesütlemine ei ole Skandinaaviale lähenemise paratamatu eeldus kui see üldse võimalik on, võib see toimuda ka praeguste sidemete säilitamise juures. 25 A. Piip rõhutas aasta jaanuaris Eesti Välissuhete Ühingus peetud kõnes, et Põhja-orientatsioonist võib vaid teoretiseerida, kuid praktiliseks teeks jäävad siiski suhted Lõunaga, kõigepealt Lätiga. 26 H. Tammer rõhutas, et Ilmar Tõnissoni poolt soovitatud tee ei ole praktikas otstarbekohane, ja arvas, et Eesti suudab Balti liidus püsides mõjutada lõunanaabreid tasakaalukamale poliitikale. Kui Eesti katkestaks suhted lõunanaabritega, siis ei läheneks Leedu Poolale, nagu oletas Ilmar Tõnisson, vaid hoopis Nõukogude Liidule. 27 Nii Jaan kui ka Ilmar Tõnisson kritiseerisid korduvalt valitsust, et viimane ei ole küllalt tähelepanu pööranud koostöö arendamisele Soome ja Skandinaaviaga. Ka artiklis Eesti välispoliitika väidab autor, et aastate teisel poolel ja 1930ndate algul, kui Eesti Rootsi suhted tihenesid, ei püütudki neid suhteid viia mingi formaalse organiseerumiseni. Kuivõrd need etteheited on põhjendatud? 23 I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk N. Realistlik Eesti välispoliitika. Postimees Prof. Piip meie välispoliitikast. Päevaleht H. T[ammer]. Eesti välispoliitikast ja I. Tõnissoni retseptist. Päevaleht Tuna 3/

42 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Mis põhjanaabrisse puutub, siis Eesti Vabariigi algusaastatel hellitati Eesti Soome koostöö osas suuri lootusi. Kuigi see idee leidis ka vennasrahva seas teatavat toetust, jäi domineerima seisukoht, et riigi geograafiline asend ja ajaloolised tegurid on Soomele soodsamad kui Eestile. Muidugi peeti Eesti iseseisvust Soome julgeoleku seisukohalt tähtsaks, kuid ometi arvestati, et liitumine Balti riikidega toob Soomele rohkem kahju kui kasu. Venemaa kallaletungi Eestile peeti palju tõenäolisemaks kui Soomele, leiti, et Eesti toetusest Soomele pole sõja korral suurt abi jne. 28 Niisiis keeldus Soome igasugustest poliitilist või sõjalist laadi lepingutest ja kohustustest, kuid oli valmis faktiliseks koostööks Eestiga. Selline koostöö, ajuti intensiivsem, ajuti pealiskaudsem, tõepoolest toimus nii välispoliitika kui ka riigikaitse valdkonnas ja aastatel ulatus salajane koostöö rannakaitse alal üsnagi kaugele. Ühiselt moderniseeriti võimsaid suurtükipatareisid, loodi kindel sidesüsteem, korraldati ühisõppusi, koordineeriti luuretegevust jne. 29 Sõjalise koostöö ulatus süstis mõneks ajaks Eesti kõrgematesse sõjaväelastesse lootust, et vajadusel võib Eesti ja Soome ühisest sõjategevusest isegi asja saada. Praktikas aga selgus aastaks, et mitmesuguste tegurite mõjul just otsustavas valdkonnas välispoliitikas Eesti Soome koostöövõimalused pigem ahenesid kui suurenesid. Igal juhul on selge, et igasugused väited Eesti Soome sõjalise liidu eksisteerimisest on põhjendamatud. Võimsad rannapatareid nii siin- kui ka sealpool lahte saanuks oma tulejõudu näidata üksnes juhul, kui NSV Liit oleks Eestile ja Soomele üheaegselt kallale tunginud. Mis Skandinaaviasse puutub, siis Eesti Rootsi lähemast poliitilisest või isegi kaitsealasest koostööst ei saanud juttugi olla. Rootsi valitsusringkondades peeti Balti riikide üldist rahvusvahelist olukorda ebakindlaks ja juhtpoliitikud kinnitasid, et Rootsi ei tohi end nende riikidega kuidagi siduda. 30 Ka aastate lõpul, kui seoses Eesti Rootsi kõrgete visiitidega tärkas kahe riigi lähema koostöö osas uusi lootusi, jäi Rootsi valitsuse seisukoht endiseks. Välisministeerium oli arvamusel, et Eesti ja Rootsi poliitiline lähenemine on võimatu ning Rootsi ei võta endale Balti riikide suhtes mingisuguseid poliitilist ega sõjalist laadi kohustusi. Küll peeti soovitavaks kultuurialaste ja majandussidemete tugevnemist. 31 Vastupidiselt Jaan ja Ilmar Tõnissoni lootustele saabus Eesti Stockholmi saatkonnast valitsusele pidevalt informatsiooni, et eeldused Eesti ja Skandinaavia lähemaks koostööks puuduvad. Tüüpiline on näiteks saadik H. Laretei ettekanne 7. veebruarist 1937: Selle aja jooksul, mil olen Rootsis olnud, olen katsunud vastust leida küsimusele, kas on olemas mingisugune võimalus lähemaks poliitiliseks koostööks Eesti ja Rootsi vahel nüüd, või lähemas tulevikus. 32 H. Laretei tõdes, et Rootsi püüab iga hinna eest kõrvale jääda sõjalistest ning poliitilistest konfliktidest ning alati hoida oma neutraliteeti kõige puhtamal kujul, kuna Eesti võib kergesti muutuda platsdarmiks kokkupõrkel Lääne ja Ida vahel. Samas juhtis saadik tähelepanu asjaolule, et uutes oludes levib Rootsis tõepoolest mõtteviis, et eelolevas suures sõjas on Rootsil raske neutraliteeti säilitada ja seetõttu pühendatakse rohkem tähelepanu sõjalistele ettevalmistustele. Kuid siiski ei ole veel äratundmisele jõutud, et Rootsi positsioonide kindlus- 28 Lähemalt: H. Arumäe. Eesti ja Soome sõjalise koostöö probleem Acta Historica Tallinnensia, nr. 2, 1988, lk Lähemalt: J. Leskinen. Vendade riigisaladus. Soome ja Eesti salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku vastu aastatel Tallinn, Lähemalt: H. Arumäe. Eesti Rootsi suhted Eesti ja Rootsi. Tallinn, 1993, lk ; W. M. Carlgren. Rootsi ja Baltikum. Maailmasõdade vahelisest ajast sõjajärgsete aastateni. Ülevaade. Tallinn, W. M. Carlgren. Rootsi ja Baltikum, lk ERA, f. 957, n. 14, s. 322, l Tuna 3/2003

43 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel tamiseks tuleb kasutada ka välispoliitilisi vahendeid ja leida liitlasi. Seetõttu rõhutas H. Laretei, et tuleb hoiduda igasugustest poliitilise koostöö ettepanekutest, samuti avalikest deklaratsioonidest ja seletustest, nagu otsiks Eesti poliitilist sidet Rootsiga: Praegu veel jätaks selline ettepanek mulje, et oleme nõrgem pool, et meie oleme nõudja ja abi vajaja pool ja tõukaks rootslased veel enam tagasi reservi. Samas on välisminister F. Akel märkinud ettekande äärele: Õige. 33 Kuigi eeldusi Eesti lähemaks koostööks Soome ja Rootsiga ei kujunenud, jäid Jaan ja Ilmar Tõnisson sellele kursile viimase võimaluseni truuks. Jaan Tõnisson rõhutas aastal Riigikogu komisjonides ja mujalgi korduvalt koostöö vajadust põhjapoolsete riikidega. Ta ei piirdunud üksnes sõnadega, vaid püüdis ka ise selles osas midagi ära teha aasta algul Helsingis viibides õnnestus tal sel teemal vestelda isegi president Kyösti Kallio ja peaminister Aimo Cajanderiga. Soome juhtpoliitikud kinnitasid oma huvi Eesti kui iseseisva riigi püsimise vastu ja Cajander isegi lisas, et Eesti Soome suhteid tuleks tihendada, kuid mõistagi ei saanud nad selles osas midagi konkreetset lubada. Ilmar Tõnisson jagas täiel määral oma isa seisukohti. 11. aprillil 1939 ta kirjutas, et tuleb taotleda efektiivset ühendust Soome ja Skandinaaviaga. 3. juunil ta juhtis tähelepanu asjaolule, et mõnes olulises välispoliitilises küsimuses oleme Soomega ühe ree peal ja et Eesti seisukord sõltub täiesti koostööst Soomega. 34 Nii Jaan kui ka Ilmar Tõnisson sarjasid välisminister K. Selterit, et ta on Eesti Soome suhete arendamisel passiivne. 3. juunil soovitas Ilmar Tõnisson isale: Arvan, et parlamendis peaks [tuleks toim.] Selteri Soome poliitikale anda tugev saun koos tema lolli Saksa poliitikaga (kus jälle tihedam koostöö Soomega oleks meid rumalustest päästnud). 35 Välisminister K. Selter oli väga enesekindel, iseteadev ja mõnikord ka ebadiplomaatiliselt käituv isik, kelle välispoliitilist tegevust on põhjusega kritiseeritud. Kuid samas on selge, et suhetes Soome ja Skandinaaviaga oli määrav siiski nende riikide, mitte Eesti positsioon. Skandinaaviale orienteeruv Soome püüdis vältida Eestiga ühiseid välispoliitilisi aktsioone ja üldse jätta muljet, et tal pole Balti riikidega midagi ühist. Ka mõnes praktilises päevapoliitilises küsimuses, näiteks mittekallaletungilepingu sõlmimises Saksamaaga, läksid Eesti ja Soome erinevaid teid. Otse enne Teise maailmasõja puhkemist oli Jaan Tõnissonil endal võimalik veenduda, et tema lootused lähenemiseks Skandinaaviale olid täiesti põhjendamatud. Ta viibis augustis 1939 koos K. R. Pustaga Stockholmis, et õhutada Balti riikide, Soome ja Skandinaavia koostöö ideed. K. R. Pustal oli endise Stockholmi saadikuna tutvusi Rootsi valitsusringkondades ja nüüd püüti neid ära kasutada. Ta ise mainib ühes Jaan Tõnissonile pühendatud artiklis: Olime aasta suvel Stockholmis, kus taotlesime rootslaste osavõttu Pariisis üritatud Euroopa koostöö komiteest. 36 Millegipärast ei pea Pusta vajalikuks mainida vähemalt Tõnissoni jaoks hoopis olulisemat eesmärki, mida Stockholmi Saksa saadik oma ettekandes Berliini 29. augustist 1939 iseloomustas järgnevalt: Endine Eesti riigivanem professor Jaan Tõnisson ja endine Eesti saadik Stockholmis K. R. Pusta, kes praegu elab Pariisis, peatusid äsja mõned päevad Stockholmis, et propageerida siin Eesti ja Põhja-Euroopa konverentsi korraldamise ideed. 37 Selle algusest peale lootusetu ürituse eesmärgiks oli luua rahvusvahelises avalikkuses mulje, nagu kuuluks Eesti Põhjala neutraalsete riikide perre. Rootsi valitsuse hinnangu sellele ettepanekule fikseeris Saksa saadik eespool mainitud ettekandes järgnevalt: Nagu kabinetisek- 33 ERA, f. 957, n. 14, s. 322, l ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l Samas, l K. R. Pusta. Jaan Tõnisson Eesti välispoliitikuna ja diplomaadina. Jaan Tõnisson. Koguteos tema üheksakümnenda sünnipäeva tähistamiseks. Stockholm, 1960, lk Politisches Archiv des Auswärtigen Amtes, Gesandtschaft Reval, 56 Pol. 2/4. Tuna 3/

44 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel retär Boheman vastuseks minu küsimusele teatas, ei saa mõlema eesti härra sõidule ega avaldustele omistada mingisugust tähtsust. Niisiis tuleb tõdeda, et Jaan ja Ilmar Tõnissoni Põhjala-ihalus jäi ilusaks soovunelmaks, millel puudus reaalpoliitiline alus. Kas Eestile on ohtlikum Hitler või Stalin? 38 I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Ilmar Tõnisson ise pidas artikli Eesti välispoliitika teist osa saja protsendi võrra paremaks kui esimest ja märkis, et tema eesmärgiks on diagnoosipanek kogu valitsuse välispoliitikale. Ta vaatles lähemalt Eesti suhteid NSV Liidu, Saksamaa ja Poolaga ja jõudis lõpuks tagasi oma lemmikideeni Balti liidu kahjulikkusest ja Põhja-orientatsiooni vajadusest. Autor püüdis kõigepealt vastata tookord kogu ühiskonda erutanud olulisele küsimusele: kas Eesti riik ja rahvas on enam ohustatud natsionaalsotsialistliku Saksamaa või kommunistliku Venemaa poolt? Eesti Vene suhetes eristas autor viimase 20 aasta jooksul, s.o. aastail viit faasi: esimest iseloomustas Veebruarirevolutsiooni võidust tulenenud suur vabanemistunne; teise põhisisuks oli Vabadussõda; kolmanda märksõnaks oli Kominterni põrandaalune urgitsemine ja selle kulminatsioon aasta 1. detsembri mässukatse näol; neljanda faasi tunnusjooneks oli mõlemapoolne poolumbusklik, poolvaenlik ignoreerimine, majandussuhete pea täielik soikumine, kultuurilise vahetuse täielik seisak. Edasi märkis I. Tõnisson: Praegune, viies faas meie vahekordades algas veidi enam kui 5 aastat tagasi, kui Venemaale hitlerlikus Saksmaas kasvas nii tõsine vaenlane, et Moskva otsustas omi muid suhteid põhjalikult parandada. 38 Autor lähtub teesist, et Venemaa uueneb, seal toimub kogu süsteemi ümberkujunemine, ja väidab, et uutes oludes pole idanaabrilt enam ohtu karta. Küsimusele kas põhjalikult paranenud suhted Venemaaga on püsivad ja usaldatavad vastab Ilmar Tõnisson jaatavalt. Edasi analüüsib autor üllatava enesekindlusega neid tegureid, mille mõjul Nõukogude Liidu poolt polevat enam ohtu oodata. Ta märgib, et aastatel olid kommunismiohust tulenevad probleemid Eesti välispoliitikas tähtsal kohal, kuid uutes tingimustes ei ole see küsimus meil enam aktuaalne. Kõigepealt on Eesti rahvastik muutunud kommunismiviiruse suhtes immuunseks, Kominterni propaganda ei põhjusta tõsisemat ohtu Eesti ühiskondlikule korrale ega mõttestikule ja seega ei takista heade suhete loomist idanaabriga. Ilmar Tõnisson märgib, et kaasaegset idanaabrit tuleb pidada lihtsalt Venemaaks, mitte aga kommunistlikuks riigiks, ja ka Moskva välispoliitikas olevat toimunud oluline nihe: Kõigepealt on kadunud kommunismi agressiivsus sõjaka penetratsiooni ideoloogid on saadetud Mehhikosse või seina äärde, Moskva ise on muutunud endaga rahulduvaks suurriigiks, kes jutlustab riikide ja rahvaste rahu, rahvusvahelist solidariteeti Rahvasteliidu pakti põhjal Olgu Stalini Vorošilovi joonel Vene siseperspektiivilt ükspuha millised ebameeldivad omadused väikeriikidele on tema uus välispoliitika õige vastuvõetav. 39 Rõhutades, et Moskva välispoliitika lähtub reaalpoliitilistest vajadustest, leidis I. Tõnisson, et NSV Liit ei tunnegi enam erilist huvi Läänemere piirkonna vastu, vaid tema ekspansioon on suunatud Põhja-Jäämere, Vaikse ookeani põhjaosa ning Mongoolia suunas. Autor on arvamusel, et Venemaa uus aken Euroopasse asub meist kaugel põhja pool ja Läänemeri ei ole Venemaale vajalik isegi ventilatsiooniavana. Millegipärast oletas Ilmar Tõnisson, et ka strateegilises mõttes ei paku Eesti Venemaale suuremat huvi: Eriti ei ole Venemaale strateegiliselt sugugi väga soodus, et sõja puhul Saksamaaga Eesti oleks Venemaa liitlane või koguni osa Venemaast, sest see ei parandaks ei tema ofensiivset positsiooni ega oluliselt ka strateegilisi ühendusteid, küll aga koormaks Eesti liitlasena ilmaaegset Venemaa defensiivset probleemi Tuna 3/2003

45 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 41 Samas, lk ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Sellisest tõdemusest lähtudes kinnitas autor, et sõjas Saksamaaga ei ole Venemaa suuteline laevastikuofensiiviks, vaid tõmbaks oma laevastikuga tagasi Kroonlinna ja miiniväljade taha. Seega oleks Venemaale ka laevastikubaas Läänemeres kõrvalise tähtsusega. Ilmar Tõnissoni arvates olnuks Vene Saksa konflikti korral Venemaale kõige kasulikum Eesti täielik ja tõeline neutraalsus, s.o. Eesti ei tohi mingil juhul kujuneda Saksamaa tugibaasiks Venemaa vastu. I. Tõnisson leidis, et isegi Eestis asuvad lennuväebaasid ei paku idanaabrile suuremat huvi, sest lennutee Vilsandilt Berliini oleks tublisti kolmkümmend protsenti pikem kui Liepājast Berliini. Tõsi küll, I. Tõnisson ei eitanud imperialistliku mõtteviisi eksisteerimist Nõukogude Liidus, kuid kinnitas: Meile õnneks sihib aga praegune Vene imperialismi-ideoloogia põhja ja ida poole, ega ole meile seepärast kardetav. Tulevikus võivat olud muidugi muutuda. 41 Ilmar Tõnissoni optimistlik suhtumine Moskva poliitikasse püsis ka kriitilisel sõjaeelsel perioodil. Tema kirjades isale toonitati korduvalt, et head suhted Nõukogude Liiduga on Eestile elulise tähtsusega ning Moskva jõupingutused nn. rahurinde loomiseks tähendavad võitlust ka Eesti julgeoleku eest. 26. aprilli kirjas viitas ta, et Saksamaa ja Poola võivad kokku leppida Balti riikide arvel ja rõhutas: Sellepärast peaks meie püüdma venelastega hästi head vahekorda hoida: nemad praegu meile hädaohtlikud ei ole, küll aga oleksid nemad sellise hädaohtliku väliskonstellatsiooni puhul meie ainsad kaitsjad. 42 Mis puutub Saksamaa poolt ähvardavasse ohtu, siis seda Ilmar Tõnisson aastal veel kuigi akuutseks ei pidanud. Nagu eespool märgitud, oli ta veendunud, et selles küsimuses on Eesti seisund märksa parem kui Lätil ja Leedul. Seda mõtet edasi arendades kinnitab ta: Sest olgu mis on, Saksamaal ei saa olla meie maa vastu praegu ega ligemas tulevikus r e a a l s e t huvi. 43 Seda arvamust põhjendatakse väitega, et Saksa Drang nach Osten suundub Lõunasse Rumeenia ja Ukraina rikkuste poole, kuna meie maailmakaarest Saksamaal ei ole midagi saada, mis oleks tema vajadustega ligikaudseltki proportsioonis. Ka Eesti asend ei pidavat Saksamaale suurt midagi pakkuma ning Eesti haaramine põhjustavat paratamatult hõõrumisi Venemaa, Poola ja isegi Põhjariikidega. Sellistest kaalutlustest teeb autor järelduse: Hoopis olulisem peaks aga olema Saksamaa majanduslikele huvidele, et meie rannik oleks vabaks kaubanduslikuks läbipääsuks nii põhja- kui idapoolsetele aladele. 44 Tõsi küll, Ilmar Tõnissoni arvates oleks Vene Saksa sõja korral Balti riikide olukord täbar, kuid oht ähvardaks siiski kõigepealt Leedut ja Lätit, Eesti aga asuvat teisejärgulistel sõjateedel. Samas tõdes I. Tõnisson, et ajaloo käigus on eestlastesse juurdunud sügav umbusaldus sakslaste vastu. Ka viimase kahekümne aasta sündmused must okupatsioonisuvi aastal, Landeswehr i sõda ja eestlastele võõra Natsi-Saksamaa kujunemine olid rahvale külmaks dušiks. Üheks komistuskiviks Eesti Saksa suhetes pidas autor ka baltisakslastega seotud probleemistikku. Ta leidis, et saksa vähemus ei ole loobunud iseseisvatest poliitilistest aspiratsioonidest ega ole ka välispoliitilistes küsimustes lojaalselt ühise riigi huvide eest väljas. Ilmar Tõnisson tõdeb, et kui baltluse probleem maha arvata, siis eestlastel ei tohiks olla põhjust tüliks Saksamaaga. Kuid veidi kaugemale ette vaadates nägi Ilmar Tõnisson Eestile kahte ohtlikku võimalust: Kui S a k s a-s l a a v i r i i k i d e a n- t a g o n i s m e i h o i a I d a-e u r o o p a s j õ u d e t a s a k a a l u s, siis on meie riikliku iseseisvuse säilitamise väljavaated õige täbarad, kui meie mitte ei pääse küllalt tugeva Põhjariikide-rühma osaliseks. 45 On hästi teada, et ka Eesti valitsusringkondades ja sõjaväe juhtkonnas domineeris arvamus, et rahu Ida- Tuna 3/

46 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Euroopas püsib nii kaua, kui püsib Saksa Vene rivaliteet. Teiseks ohuks pidas ta võimalust, et Eestit võidakse kasutada kompensatsiooniobjektina suuremate sihtide saavutamisel. Näiteks kui Saksamaa soovib saada Venemaalt või Poolalt teatavaid õigusi Kagu-Euroopas, võidaks kasutada Eestit vastutasuks ühele slaavi riigile. Edasised sündmused tõestasid, et Ilmar Tõnissonil oli põhimõtteliselt õigus, Hitleri Stalini tehingus kasutati Balti riike tõepoolest vahetuskaubana. Oma kaalutlused Venemaa ja Saksamaa suhtes resümeerib I. Tõnisson järgnevalt: Nii ebameelselt, kui ka eestlased võtavad seisukohta Saksa Vene konfliktis, ei ole ometi vähematki kahtlust, et meie geopoliitiline-strateegiline seisukoht meid ei luba asuda positsioonile Venemaa vastu ja Saksamaa poolt. Kui meie juba peame kellegi poolt olema, millisesse valikusse meid aga ainult saab ajada Saksamaa ise, siis on see valik ilmsesti ja paratamatult Saksamaa v a s t u. 46 Mõistagi tuli Ilmar Tõnissonil aastal, seoses Saksamaa agressiooniga Austria ja Tšehhoslovakkia vastu tõdeda, et oht Saksamaa poolt muutus ka Balti riikidele üha reaalsemaks. Hitleri järjekordsed agressiooniaktid aasta märtsis mõjusid talle sõna otseses mõttes masendavalt. Mis puutub Jaan Tõnissoni tõekspidamistesse, siis aastal need veidi erinesid Ilmari seisukohtadest. Kõigepealt polnud tal raasugi optimismi Hitleri kavade suhtes. Ta hoiatas Saksa ohu eest juba aastal ja aastate keskpaiku muutusid tema hoiatused üha tungivamaks. Näiteks aasta kevadel juhtis ta tähelepanu Völkischer Beobachter is ilmunud Saksamaa välispoliitilisi eesmärke kajastavatele artiklitele ja rõhutas: Nii on selge, et hitlerliku Saksamaa välispoliitilise häälekandja algatused ja kavatsused Baltimere ruumi suhtes tähendavad reaalset hädaohtu kõigile Balti riikidele, nende seas ka rippumatu Eesti omariiklusele. 47 Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et esialgu ei ole karta otsest agressiooni, vaid Eesti muutumist Saksamaa mõjupiirkonnaks majanduslike, poliitiliste ja isegi kultuurialaste mõjutusvahendite kaudu. Jaan Tõnisson rõhutas korduvalt, et rasketele aegadele vastu minnes peab iga kodanik olema valmis võitlema Eesti rahvusliku iseolemise ja rippumatuse eest. Seoses Saksa ohu kasvuga muutus antikommunistina tuntud J. Tõnissoni hoiak Nõukogude Liidu suhtes üha positiivsemaks. Tema seisukohtade iseloomustamiseks sobib esinemine Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni koosolekul 25. mail 1939, kus ta deklareeris, et Venemaal ei peeta rahvusvahelise elu küsimustes enam kinni kommunismist, vaid kogu Vene poliitika on rahvuslik. 48 Veelgi selgemini deklareeris J. Tõnisson oma suhtumist idanaabrisse president K. Pätsile saadetud kirjas 20. maist 1939, millele kirjutasid alla ka Riigivolikogu liikmed O. Köster, J. Vain, K. E. Jalak, R. Penno ja N. Ruus: Sest Venemaal ei ole mitte enam varemat ajaloolist huvi Baltikumi valduse kaudu kindlustada endale väljapääsu Baltimerele ja Läände, sestsaadik kui temal on avatud otsene väljapääs Atlandi okeaanile Murmani ranniku jäävabade sadamate kaudu, Eesti aga oma raudteed ja sadamad hoiab enne kui pärast vabaks tarvitamiseks Venemaale. Kui Eesti seejuures ühtlasi oma riiklikku iseseisvust ja sõltumatust neutraliteedi alusel kindlasti iga välise kallaletungi vastu kaitstes koordineeritult Soomega alal hoiab oma korrektseid suhted Venemaaga, siis ei või Nõukogude-Venele Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ka strateegiliselt seisukohalt olla vastumeelt. 49 Seega kasutas Jaan Tõnisson NSV Liidu välispoliitika hindamisel aastal otseselt Ilmar Tõnissoni poolt aastal esitatud argumente. Hitleri ja Stalini poolt ähvardavat ohtu võrreldes kinnitas J. Tõnisson kategooriliselt: Kui Saksa tuleb, võetakse meilt pal- 46 Samas, lk Sisepoliitilised vajadused välispoliitiliste võimaluste valguses. Postimees ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l ERA, f. 989, n. 1, s. 1792, l Tuna 3/2003

47 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel ju rohkem, kui Vene. Saksa juurib meie rahva siit välja viimseni. Meid hävitatakse majanduslikult kui ka rahvuslikult. 50 Jaan Tõnisson armastas kõnelda rahva nimel, ta oli kindel, et tema enda, aga ka peamiselt Tartu haritlaskonnas ja pahempoolsetes ringkondades domineerinud seisukohti toetab kogu rahvas. Välisministri abi O. Öpik, kes seisis tookordsete arvamuste risttuules, iseloomustas Jaan Tõnissoni mõttekaaslaste seisukohti järgmiselt: Argumendid, mida mul kuulda tuli, olid: kommunistid on N. Liidus nüüd evolutsiooni läbi teinud euroopastumise suunas ja ei ole enam need verejanulised ja metsikud bolševikud, kellede veretöid nägime aastail Kui peaksimegi sattuma lähemasse kontakti venelastega, siis on kindel, et venelased kui kultuuriliselt madalamal seisev rahvas satuvad meie, eestlaste, mõju alla. Pealegi ei ole neil üldse agressiivseid kavatsusi. 51 O. Öpiku arvates oli nende eesti haritlaste arv väike, kes oma naiivsuse tõttu uskusid juttu enamlaste evolutsioonist ja nende agressiivsuse kadumisest. Kas see oli nii? Mida arvati laiemalt rahva seas? Riiklik Propaganda Talitus ja Isamaaliit korraldasid aasta aprillis ühisuuringu selgitamaks rahva arvamust Eesti välispoliitilise seisundi ja välisohu kohta. Kõnesolevat küsimust lähemalt uurinud professor Jüri Ant iseloomustas rahva suhtumist võimalikku Saksamaa või Venemaa ülemvõimu järgnevalt: Üldreeglina varakad inimesed ja osa haritlastest pooldanuksid Saksamaa ülemvõimu, tööliste ja osa haritlaste poolehoid kaldus Venemaa vallutusele. Isamaaliidu Tallinna Komitee informatsioonis rõhutati, et tööliskonnas, osalt haritlaskonnas, aga ka kodanlise elemendi hulgas arvatakse, et Saksamaa kallaletungi puhul peame abi otsima Venemaalt ja kui niisuguse abistamise tagajärjel venelaste võimu alla satume, siis meie elujärg 50 ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l O. Mamers. Häda võidetuile, lk J. Ant. Eesti : rahvast, valitsemisest, saatusest. Tallinn, 1999, lk. 35. on ikka parem kui sakslaste hulgas, sest venelane on vähem arenenud ja lollide hulgas on kergem elada. 52 Mõnel pool arvestati, et venelastest saame ise jagu, aga sakslastest ei saa. Seega, Jaan ja Ilmar Tõnissoni põhimõtteline suhtumine ühelt poolt Saksamaasse ja teiselt pool Nõukogude Liitu leidis rahva seas tõepoolest laia, kuid siiski mitte täiesti domineerivat toetust. Jaan ja Ilmar Tõnisson contra vabariigi valitsus Nii Jaan kui ka Ilmar Tõnissoni negatiivne suhtumine tookord Eestis kehtinud autoritaarsesse režiimi on üldiselt tuntud. Nende järjekindel kriitika valitsuse aadressil ei puudutanud üksnes sise-, vaid ka välispoliitikat. Välispoliitiliste erimeelsuste aluseks oli mõistagi lahknev arusaam peamise ohu allikast ja selle neutraliseerimise võimalustest. Vastupidiselt Jaan ja Ilmar Tõnissoni ja nende mõttekaaslaste tõekspidamistele lähtus valitsus, samuti sõjavägede juhtkond kindlast veendumusest, et esialgu ähvardab kõige akuutsem oht Nõukogude Liidu poolt. Kuni Euroopas valitses rahu, ei kardetud otsest agressiooni, vaid arvestati võimalusega, et terava rahvusvahelise kriisi tingimustes võib idanaaber saata oma väed Balti riikidesse kas läbimarsiks või preventiivsetel eesmärkidel. Tingimustes, kus demokraatlikelt lääneriikidelt polnud ohu pareerimiseks reaalset tuge loota, kujunes välisministeeriumi juhtkonna ja eriti kindralstaabi koostöö vaenlase vaenlasega Saksamaaga üha intensiivsemaks. See oli Pätsi-vastase opositsiooni meelest täiesti lubamatu ja mõlemad Tõnissonid asusid ründama valitsuse välispoliitilist kurssi. Tõsi küll, formaalselt olid mõlemad pooled opositsioon ja valitsus ühel meelel, et Eesti peaks säilitama erapooletuse ega tohiks ühineda kummagi vaenutseva poole ega blokiga. A. Varma on tõdenud, et neutraliteediprintsiip oli J. Tõnissoni välispoliitilistes tõekspidamistes olulisel kohal. Ta ise kinnitas paaril korral Varmale, et Eesti peab käitu- Tuna 3/

48 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel ma neutraalse riigina, sest iga kõrvalekalle sellest printsiibist teeb agressiivsele suurriigile kergemaks kallaletungi meile. 53 Nii see tõepoolest oli, Jaan Tõnisson rõhutas korduvalt, et orientatsiooni valikul ei tohi eelistada kumbagi Eesti haaramisest huvitatud suurriiki. Täpselt samasugune oli ka Eesti valitsuse ametlik seisukoht. Valitsuse liikmed, juhtpoliitikud ja diplomaadid kordasid seda postulaati nii kodu- kui ka välismaal kümneid kordi. Näiteks ka peaminister K. Eenpalu pidas vajalikuks Riigivolikogu välis- ja riigikaitsenõukogu koosolekul 19. juunil 1939 toonitada: Meie ei tohi olla ühelgi poolel, sest kui kaldume Vene poole, on Saksamaal ütlemist ja ümberpöördult. Peame olema kõigega ühesuguses vahekorras. 54 Erapooletuse printsiip jäi siiski selliseks ilusaks ideaaliks, millest praktilises poliitikas täiesti kinni ei peetud. Eesti Saksa salajane sõjaline koostöö läks üsna kaugele. 55 Isegi Saksa Tallinna saadik H. Frohwein märkis, et mainitud koostöö ulatus polnud enam täiesti kooskõlas erapooletuse põhimõtetega. 56 Jaan Tõnisson võitles Riigivolikogus kõige selle vastu, mis viitas Eesti Saksa suhete tihenemisele. Kui päevakorras oli relvade ost, püstitas ta küsimuse: Kas on õige tellida sõjavarustust Saksamaalt, kuna meil on just Saksamaalt karta kõige suuremat ohtu? 9. novembril 1938 deklareeris Jaan Tõnisson taas: Ostes oma sõjavarustust Saksamaalt, peame ju ka oma välispoliitika koordineerima Saksamaaga. Seega satub meie välispoliitika Saksa mõju alla, mis lööb ümber meie senise välispoliitilise orientatsiooni aastal muutus Jaan ja Ilmar Tõnissoni kriitika valitsuse välispoliitika, aga ka kindralstaabi aadressil üha karmimaks. Mitmes seoses fikseerisid nad nende isikute ringi, kes kõige agaramalt tegutsesid sidemete arendamisel Berliiniga. Nende hulka kuulus kõigepealt välisministeeriumi juhtkond: välisminister K. Selter, tema abi O. Öpik ja poliitikaosakonna juhataja N. Kaasik. Jaan Tõnisson arvas isegi, et Selter on sakslaste poolt ära ostetud. Ilmar Tõnisson rõhutas ühes kirjas isale, et vähemalt Selter ja Kaasik peavad oma kohalt lahkuma. Sedasama väitis J. Tõnisson ka kindralstaabi kolonelide R. Maasingu ja J. Soodla kohta, kinnitades, et need on sakslaste mõju all ja tõenäoliselt nende poolt ära ostetud. 58 Ka staabiülemat kindral N. Reeki pidas ta Saksa-meelseks meheks. Jaan ja Ilmar Tõnissoni ideaaliks jäi murdumatult orientatsioon Suurbritanniale. Tõsi küll, Ilmar Tõnisson leidis Londonis elades Briti välispoliitika telgitagustes paljugi häirivat. Tema hinnangul lähtus Briti valitsus liigselt praktilistest momendikaalutlustest ning Suurbritannia ja tema impeeriumi huvidest ega arvestanud küllaldaselt tulevikuperspektiive. 26. veebruaril 1938 kirjutas ta isale: Siinsed sündmused kahjuks kinnitavad minu välispoliitilist pessimismi. Nev[ille] Chamberlainil ja eriti sir John Simonil ja teistel ta ligematel kaastöölistel on sügav põlgus väikeste ja nõrkade riikide vastu neile eksisteerivad ainult Briti huvid ja neid affekteerivad tugevad riigid. Seepärast on nende ainus huvi viimastega vahekorrad jalule seada, sest sõda nad ei taha (Briti huvid tähendavad neile ainult mitte sõda!), ja kõige vähem oleks nad valmis võitlema mingite abstraktsete printsiipide nagu õiglus või kollektiivse julgeoleku eest ja samavähe vähemate riikide eest kui need just ei ole oma hoone uksepiitadeks, nagu Belgia või Holland, eventuaalselt ka Prantsusmaa. 59 Sellistest kaalutlustest lähtudes lepiti Lon- 53 A. Varma. Jaan Tõnissoni välispoliitilised tõekspidamised. Jaan Tõnisson. Koguteos, lk ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l Lähemalt: M. Ilmjärv. Uurimus Eesti ja Balti riikide välispoliitilise orientatsiooni kujunemisest ja hääletust alistumisest. (Ilmumas) 56 H. Arumäe. President Konstantin Päts Saksa saadiku hinnanguis Akadeemia 2000, nr. 12, lk ERA, f. 84, n. 1, s. 924, l Akadeemia 1998, nr. 9, lk ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l Tuna 3/2003

49 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 60 Samas, l I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk Samas, lk I. Tõnisson. Emajõe ääres, lk donis Austria Anschlussiga ja sõlmiti Münchenis Tšehhoslovakkia arvel leping Hitleriga. Austria ja München olid sisuliselt päris õigustatud, olgugi et meetoditelt ebameeldivad nii iseloomustas Ilmar Tõnisson Londonis domineerinud seisukohta aasta kevadel teatas Ilmar isale, et vahepeal, s.o. pärast Münchenit, valitses Londonis otse mittemaine optimism ja veel 24. veebruaril Eesti saatkonna poolt korraldatud vastuvõtul rääkisid mõned tähtsad tegelased, kaasa arvatud FO Ida-Euroopa osakonna direktor ja BBC president hea tahte jaluleseadmisest ning rahust meie elupäevadeks. Ilmar Tõnissoni kahtlusavaldused olevat mõjunud otse eksimusena seltskondliku hea tooni vastu. Kuid pärast Hitleri agressiooniakte aasta kevadel rõhutas I. Tõnisson korduvalt, et Briti poliitikas on toimunud põhjalik murrang. 4. aprillil kirjutas ta isale, et varem ei olnud N. Chamberlainil ja tema sõpradel midagi selle vastu, et Danzig, koridor ja Sileesia läheksid Saksamaale, kuid nüüd küsitakse: kui need lähevad ja hoolimata sellest tuleb sõda? aasta kevadel Ilmar Tõnissoni kahtlused Briti välispoliitika suhtes kadusid. Pingelise sõjaeelse kriisi päevil nägi ta, nagu ka Jaan Tõnisson, Londoni rahvusvahelisi aktsioone isegi liiga soodsas valguses. Ta oli kindel, et Briti Prantsuse Nõukogude läbirääkimiste käigus luuakse kindel rahurinne, millele Eesti ja teisedki väikeriigid võivad tugineda. Nii juhtuski, et siis, kui Ilmar Tõnisson aastal nõudis, et Eesti peab kinni pidama entente i orientatsioonist, mõistis ta entente i all Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Nõukogude Liitu. Sellises olukorras jõudis ta järelduseni, et Eesti peab loobuma neutraliteediprintsiibist ja avalikult teatama oma ühinemisest loodava Saksa-vastase blokiga. 11. aprillil kirjutas Ilmar Tõnisson isale, et kõige parem oleks olla neutraalne, kuid see võimalus on peaaegu lootusetu. Seetõttu märkis Ilmar: Kui pikemaks erapooletuse väljavaadet ei ole, siis tuleb muidugi valida üks kahest võimalusest: kas liituda entente i või teljega. Ja nimelt liituda, sest kui ühe või teisega lõpeks ühinemine on paratamatu, siis vastutahtmist ühte blokki lohisemine (resp. teise poole poolt lohistamine) on kõige hädaohtlikum: nii on karta pärast sõja lõppu kahe tooli vahele jääda ja iseseisvus kaotada. Otsus tuleb teha. 61 Sisuliselt olid nii Jaan kui ka Ilmar Tõnisson oma valikus kogu aeg kindlad: eelistada tuleb demokraatlikke lääneriike, kõigepealt Suurbritanniat ning Briti, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu poolt loodavat rahurinnet. Küsimuses oli vaid see, millisel kujul Eesti peaks oma sümpaatiat rahurinde suhtes avaldama. Ilmar Tõnisson pooldas selles küsimuses resoluutseid samme. Ta soovitas Jaan Tõnissonil esitada valitsusele nii sise- kui ka välispoliitika põhiküsimusi käsitleva ultimaatumi, rõhutades: Kordan veelkord olukord on nii tõsine, et enam ei või kaotada päevagi. Praktiliselt kujutan ette samme nii: 1. opositsiooni üldkoosolek, kus otsustatakse valitsusele esitada välispoliitika põhjal sisepoliitiline ultimaatum: kui Toompea kavatseb entente i poole hoida, siis tuleb selle valmisoleku kindlustamiseks otsekohe (ütleme kõige enam nädala jooksul) opositsioon valitsusse ja eriti diplomaatiasse töhe kaasatõmmata. Selle järelduse mittetegemisel oletab opositsioon, et valitsus on otsustanud teljele istuda. [ ] 2. Kui opositsiooni üldkoosolekut ei ole võimalik pidada, või kui seal slikerdajate tõttu ei saavutata selget tulemust (kategoorilist ja lühiajalist) ultimaatumit, siis tuleks Sinul endal üksinda sellise ultimaatumiga esineda. 62 Muidugi ei olnud mõeldav, et valitsus sellise ultimaatumi vastu võtaks. Selliseks juhuks soovitas I. Tõnisson: Kui valitsus ultimaatumi vastu ei võta, siis tuleb opositsiooni (Sinu) seisukoht otsekohe teatada Briti Charge d Affaires ile & Vene saadikule. Teiseks mulle siia; hoolitsen ise selle leviku eest. Kogu maa mobiliseerida. Muidugi jagunevad drastilised survevahendid. Parem oleks, kui Sa viibimata läheksid Soome sääl saad Sa praegu rohkem teada. 63 Tuna 3/

50 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Asjatundjad on kinnitanud, et J. Tõnisson vestles aastal korduvalt K. Pätsiga välispoliitiliste küsimuste üle. On tõenäoline, et ta kõneles presidendiga ka Ilmari poolt soovitatud teemal. Võib isegi spekuleerida, et Päts võis Tõnissonile anda mõningaid lubadusi. Nimelt kinnitas Tõnisson mõni päev hiljem, 15. aprillil K. Nikitinile, et praegu on ta valitsusega opositsioonis, kuid lähemas tulevikus me tõenäoliselt lepime kokku. Nikitin märkis oma päevikusse: Seda ütles Jaan Tõnisson sellise tooniga, nagu oleks tal selleks juba mingisugune õigus. Võimalik, et lähemas tulevikus teostatakse valitsuses muudatused, millest ma juba rääkisin. 64 Nii või teisiti, Ilmar Tõnissoni poolt soovitatud deklaratsioon oli valitsusele igal juhul vastuvõtmatu. Niisiis jätkas Jaan Tõnisson väsimatult oma tõekspidamiste propageerimist, rõhutades kümneid kordi vankumatut sõprust ja sügavat sümpaatiat demokraatlike riikide, eriti Suurbritannia suhtes, kellelt ka edaspidi olevat oodata moraalset ja materiaalset abi Eesti iseolemise ja sõltumatuse kaitsmisel. Oma tookordse välispoliitilise kreedo jäädvustas ta isegi heliplaadile, rõhutades: Ometi olen veendunud, et meie rahvademokraatlikult mõtleva rõhuva enamuse soovi ja tahte kohaselt meie välispoliitiline suund kujuneb nii, et alal hoitaks meile Briti ilmariigi sümpaatiad ja vajalik huvi. Sarnasel juhul võime meie tihedas ühenduses Soome vennasrahvaga ja teiste Balti riikidega ning eriti põhjamaadega kindlustada oma seisukorda Suur-Britannia ilmariigi ja tema liitlaste hääsoovliku toetuse teel nõnda, et meie üldisest katastroofist õnnelikult üle saame. 65 Oma kindlatest veendumustest lähtudes mõistis Jaan Tõnisson hukka valitsuse suhtumise sellistesse olulistesse küsimustesse, nagu Eesti julgeoleku garanteerimine suurriikide poolt ja Eesti Saksa mittekallaletungipakt. Kõigepealt olid nii Jaan kui ka Ilmar Tõnisson kindlad, et aasta kevadel alanud Briti, Prantsusmaa ja NSV Liidu läbirääkimistel saavutatakse selline kokkulepe, mis kindlustab rahu ja väikeriikide julgeoleku. Seevastu Eesti välispoliitika juhtfiguurid jõudsid peagi veendumusele, et mitmesuguste tegurite, eriti aga Moskva demagoogilise poliitika tõttu kokkulepet ei saavutata. Lisaks hindasid mõlemad pooled põhimõtteliselt erinevalt ka läbirääkimiste käigus päevakorda tõusnud võimaliku agressiooni vastu Soome, Eesti ja Läti garanteerimise küsimust. Selle nõude püstitas kategoorilises vormis just Nõukogude valitsus, taotledes lääneriikidelt nn. automaatse abistamise õigust. Seega taotleti volitusi, et Nõukogude Liidul oleks õigus iseseisvalt, ilma liidupartnerite ja garanteeritavate riikide nõusolekuta otsustada, millisel põhjusel või ka ettekäändel ta garantii kohustusi realiseerima asub. Läbirääkimiste käigus esitas Moskva veel ühe tingimuse, nimelt sekkumisvõimaluse nn. kaudse agressiooni korral. Viimase all mõisteti olukorda, kus mõni garanteeritav riik oleks teinud agressorile vabatahtlikult suuri ja väidetavalt ohtlikke järeleandmisi ning võimaldanud kasutada oma riigi territooriumi ja ressursse agressiivsetel eesmärkidel. 66 Eesti, aga ka Läti ja Soome valitsuse suhtumine garantiidesse oli negatiivne. Küsimuses ei olnud niipalju garantiide üldpõhimõte, vaid kõigepealt nende vorm, mida Nõukogude valitsus püüdis ja ka suutis läbi suruda. Eesti valitsus ja sõjavägede juhtkond lähtusid kindlast veendumusest, et Balti riike saab Saksa kallaletungi või agressiooniohu korral oma suva järgi abistada ainult Nõukogude Liit, kuna lääneriikidel puudusid selleks praktilised võimalused. Samas kardeti, et abistamine muutub agressiooniks, sest kohale saabunud Punaarmee siit enam ei lahku. Sellistest kaalutlustest lähtudes võitles Eesti valitsus resoluutselt ohtlikuks peetud garantiide vastu. Seevastu Jaan ja Ilmar Tõnisson nõudsid, et Eesti nõustuks garantiidega, ning rõhutasid, et Nõukogude Liidu poolt polevat karta mingit ohtu. Ilmar Tõnissoni kirjades isale 64 DVP SSSR, kd. XXII, rmt. I, lk Ohtuderikkal silmapilgul. Jaan Tõnissoni heliplaadistatud kõne Jaan Tõnisson. Koguteos, lk Lähemalt: H. Arumäe. Kahe ilma piiril. Tallinn, 1979, lk ; M. Ilmjärv. Eesti ja Läti, lk Tuna 3/2003

51 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 67 ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l Samas, l Samas, l Samas, l Samas, l Samas, l kinnitati, et Briti Prantsuse Nõukogude liidu sõlmimine ning Balti riikide garanteerimine on Eesti huvides. Ta kirjutas 12. mail, et Inglise Vene läbirääkimised on viimastel päevadel arenenud soodsalt ja lepingu sõlmimine paistab olevat kindel. Moskva nõuet Balti riikide garanteerimiseks hindas ta järgnevalt: Seega on Venemaa praegu ka meie huvide eest (enda huvides) väljas mail leidis Ilmar, et Venega sõlmitav leping võib-olla viibib, kuid see sõlmitakse kindlasti. 68 Mõistagi mõistis Ilmar Tõnisson Eesti valitsuse eitava suhtumise Moskva poolt pakutud garantiidesse otsustavalt hukka. 20. mail kirjutas ta isale, et tegemist on väärsammuga Eesti välispoliitikas, pimedalt tõrksa ülalpeoga. 69 Ilmar Tõnisson ei mõistnud, kuidas võiksid Briti osalemisel antud garantiid Balti riikidele ohtlikud olla. Ta küsis: Kas meil Vene ees on tõesti selline hirm, et meie parem teise kiskja suhu läheme kui tema [s.o. Nõukogude Liidu H. A.] seljataha? Juuni algul 1939 väitis Ilmar Tõnisson, et Briti ja Venemaa vahel on kokkulepe olemas, välja arvatud Balti riikide ja Soome garanteerimise küsimus. Ta kirjutas isale: Venelased aga pressivad ses asjas peale, ja Briti valitsus ei ole olukorras, et ta selle väikese asja pärast saaks suurt lepet lasta nurja minna. Nii oleme meie praegu kui väike kivikene suure masina rataste vahel, ja kui masin käima läheb siis hõõrutakse ka meie õigustatud objektsioonid puruks. Seepärast tuleks meil otsekohe vabatahtlikult teha järeleandmisi, leida meile soovitav moodus, kuidas meie Briti Vene lepet ei takistaks. Niisugune heaga leitud moodus võiks olla meile täiesti soodne, kuna see võiks meile tuua otsekohe Briti garantii, mida tavalistel tingimustel ei oleks saada. 70 Ilmar Tõnisson juhtis tähelepanu ka sellele tuntud tõsiasjale, et vähemalt kolme riigi läbirääkimiste algupoolel ei olnud Briti valitsus sugugi vaimustatud Nõukogude Liiduga lepingu sõlmimisest: Chamberlain ja sir Horace Wilson [Chamberlaini mõjukas nõunik H. A.] tõrkusid tugevasti Vene lepingu vastu (mis loovat Euroopas ideoloogilised laagrid, mis teeb sõja vältimatuks ). Siinne avalik arvamine, mis ka konservatiivses erakonnas läbi lõi, nõuab aga tungivalt Vene lepingut, kuna ilma selleta Briti kohustusi Ida- Euroopas on võimatu täita, ja ka on absurdne nii palju relvastumiseks kulutada, kui tugevat liitlast lisaks ei võeta. Sellepärast peab Chamberlain nüüd Vene lepingu tegema. 71 Samas märkis I. Tõnisson, et senise viivitamispoliitika põhjendamiseks esitas Chamberlain teesi, et asjaosalised riigid ei soovi garantiisid. Kui Poola ja Rumeenia nõustusid, siis oli Chamberlainil vaja vähemalt Balti riikidega oma senist seisukohta motiveerida. Kiri lõpeb kinnitusega, et Briti Prantsuse Vene leping sõlmitakse kindlasti, ning tuleb tähele panna, et meie vahele ei jää. J. Tõnisson kuulis Londonis Moskva poolt Washingtoni kaudu lansseeritud kuuldust, et Saksa Poola sõja korral okupeerib Nõukogude Liit otsekohe Balti riigid. Ta lisas: see samm leiaks Briti heakskiidu ja seepärast on Eestile tingimata vajalik sõbralik kokkulepe Nõukogude Liiduga. 72 Niisiis oli Ilmar Tõnisson oma sügavast Briti-sümpaatiast hoolimata mures Londoni poliitika üle Balti küsimuses. Tõepoolest, Eestist ja teistest Balti riikidest ei sõltunud suures poliitikas midagi. Briti valitsus kasutas küll nende riikide eitavat suhtumist garantiidesse kolme riigi läbirääkimiste venitamiseks, kuid oli peagi sunnitud järele andma. 8. juunil ütles Briti välisminister lord Halifax Nõukogude Liidu täievolilisele esindajale I. Maiskile: Briti valitsusel on viimastel päevadel olnud kontakte Balti riikidega, kusjuures ta tuli järeldusele, et ükski neist, (eriti soomlased), ei soovi olla avalikult garanteeritud. Seetõttu ei pea Briti valitsus võimalikuks vastu võtta meie ettepanekut otseselt nimetada garanteeritavaid riike. Teiselt poolt, tunnistades meie nõudmised Balti riikide kohta sisuliselt õiglaseks, ta püüab otsida kompromissformuleeringut, [ ] nimelt: dokumendis mitte nimetada ühtki garanteeritavat riiki, vaid liht- Tuna 3/

52 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 73 DVP SSSR, kd. 22, rmt. I, lk ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l salt öelda, et pakti kohustused viiakse ellu otsese või kaudse ohu korral ühe lepinguosalise julgeolekule. Formuleeringu detailid võib välja töötada Moskvas. 73 Seega tegi Briti välisminister sisuliselt ettepaneku sõlmida Balti riikide kohta Briti Nõukogude salakokkulepe. Niisiis pidas Eesti valitsus lausa õnnetuseks seda, kui Balti riigid garanteeritakse Moskva poolt esitatud tingimustes, Jaan ja Ilmar Tõnisson aga seda, kui garantiisid ei saada. Tõsi küll, lõpuks muutus ka Jaan Tõnisson selles küsimuses pessimistlikumaks. 19. juunil ta tähendas Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni koosolekul: Praegu just kaubeldakse Balti riikide pärast. Räägitakse, et Inglismaa on valmis meid maha müüma. Kuidas need läbirääkimised lõpevad, ei tea, kuid paistab, et väga ebasoodsalt meile. 74 Siiski rõhutas ta, et Briti huvi Eesti iseseisvuse vastu on suurem kui ühelgi teisel riigil ning suhteid Inglismaaga ei tohi mürgitada. Nagu märgitud, põrkusid ühelt poolt valitsuse ja teiselt poolt Jaan ja Ilmar Tõnissoni seisukohad ka Eesti Saksa mittekallaletungilepingu sõlmimisega seotud küsimustes. Teatavasti tegid Balti riigid aastate keskpaiku Saksamaale korduvalt ettepanekuid mittekallaletungilepingu sõlmimiseks. Eestile ja Lätile teatati, et selliseid pakte sõlmitakse vaid Saksamaa otseste naabritega, kuid Saksa Leedu teravat vahekorda arvestades keelduti ka viimasega lepingust. Kuid muutunud rahvusvahelises olukorras aasta aprilli lõpuks tegi Saksa valitsus taktikalistel kaalutlustel ettepaneku mittekallaletungilepingu sõlmimiseks Rootsile, Norrale, Taanile, Soomele, Eestile ja Lätile. Rootsi ja Norra keeldusid, Taani, Eesti ja Läti võtsid ettepaneku vastu. Ka Soome oli esialgu valmis lepingut sõlmima, kuid muutis Skandinaavia riikide mõjul oma seisukohta. Eesti valitsus suhtus Hitleri ja Ribbentropi algatusse mitmel põhjusel positiivselt. Ametlikult kinnitati, et selline pakt vaid tasakaalustaks Eesti neutraliteedipoliitikat, sest samasugune leping sõlmiti Nõukogude Liiduga juba aastal. Praktikas polnud valitsusel midagi suhete arenemise vastu Berliiniga ning lisaks loodeti, et mittekallaletungileping rahustab elanikkonda Saksa ohu suhtes. Eriti tähtsaks peeti asjaolu, et pakt oleks vastukäiguks Balti riikide garanteerimiskavadele, sest see aitaks hajutada kartusi, nagu oleks Eesti Saksamaa poolt ohustatud. Seevastu nii Jaan kui ka Ilmar Tõnissoni suhtumine Saksa valitsuse ettepanekusse oli kindlalt eitav. 8. mail kirjutas Ilmar isale: kas Eestil ei ole võimalik selles küsimuses igavesti kõikuvast Lätist eemalduda ja minna koos Skandinaaviaga? mai kirjas ta kinnitas, et Eesti ainus tee oleks öelda Hitlerile ära ja joonduda Soome järgi. Seoses läbirääkimistega Eesti Saksa pakti asjus avanes Jaan Tõnissonil korduvalt võimalusi oma välispoliitiliste tõekspidamiste propageerimiseks ja valitsuse välispoliitika kritiseerimiseks. Jaan Tõnisson osales ka Riigikogu välisja riigikaitsenõukogu koosolekul 25. mail, kui arutati Eesti Saksa mittekallaletungilepingu kava, ning mainitud komisjoni koosolekul 19. juunil, kus päevakorras oli pakti ratifitseerimise küsimus. 25. mai koosolekul märkis ta, et Saksamaa püüab end igati peale suruda, kuid meil ei tohi tema ees olla aukartust ning Berliiniga ei tohi end siduda. Tõnissoni arvates oli ka rahvas Eesti Saksa pakti vastu ning vastu rahva tahet oleks sellise sammu astumine riskantne. Samas ta rõhutas taas oma välispoliitilisi prioriteete: Suurbritannia soovid on tähtsamad kui leping Saksamaaga ning koostöö Skandinaaviaga on hädavajalik. Edasises väitluste käigus kinnitas J. Tõnisson: Olen põhimõttelikult lepingu sõlmimise vastu, kuid kui teisiti ei saa, siis venitame. 76 Samal arvamusel oli ka A. Piip. 20. mail pöördusid Riigivolikogu demokraatliku bloki liikmed J. Tõnisson, O. Köster, J. Vain, K. E. Jalak, R. Penno ja N. Ruus president K. Pätsi poole protestiavaldusega Eesti Saksa mittekallaletungipakti sõlmimise vastu. Selles J. Tõnissoni poolt koostatud dokumendis toonitati neutraliteedi säilitami- 52 Tuna 3/2003

53 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel 77 ERA, f. 989, n. 1, s. 772, l ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l ERA, f. 1627, n. 1, s. 22, l Molotovi Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1989, lk. 61. se tähtsust, rõhutati koostöövajadust Soome ja Suurbritanniaga ning väideti, et Nõukogude Liidu poolt ei ole Eestile ohtu karta. Samas deklareeriti: Kõigilt neilt lähtekohtadelt oleks Eesti riigile saatuslikuks eksisammuks sõlmida nüüdses rahvusvahelises olukorras Saksa riigiga mittekallaletungileping, nagu soovib Saksa valitsus. 77 Berliini ettepanekut nimetati taktikaliseks sammuks ja vastukaalu loomiseks Briti Prantsuse rahurindele. Pakti sõlmimisega satuks Eesti vastuollu NSV Liiduga, kaugeneks Soomest ja Skandinaaviast ning kaotaks Suurbritannia ning tema liitlaste usalduse ja sümpaatia. Mõistagi informeeris Jaan Tõnisson Ilmarit oma negatiivsest suhtumisest Eesti Saksa mittekallaletungipakti ja viimane kiitis isa tegevuse heaks. Kirjas 16. maist ta tähendas: vähemalt ajaloo ees on tähtis, et sa oled kõiki võimalusi kasutanud selle lolli sammu ärahoidmiseks ja valitsuse hoiatamiseks. Ilmar soovitas isale mobiliseerida paktivastase meeleolu loomiseks vilistlaskogud ja muud seltskondlikud organisatsioonid ning kõnelda ka professor G. Suitsuga: Siis vahest koos selgitate, kes oleksid mehed, kes sellisele aktsioonile täiesti südamest kaasa tõmbaksid; ms. vahest dr. Annist, prof. Oras, prof. Saareste ja säärased muidu apoliitilised mehed oleksid vahest kõige südikamad. Kõnele ka J. Otsaga tema tunneb Tartu inimesi. Aga ka Tallinnas ja provintsis tuleks inimesed liikuma panna kui see inimesi ei mobiliseeri, siis on kõik meie rahvuslus puru sõnakõlks. 78 Ilmari lõppjäreldus: kui pakti ära hoida ei õnnestu, tuleb parlamendiopositsioonil esitada Riigikogus oma suhtumine sellesse kõige kategoorilisemas vormis. Teatavasti nii tehtigi. Riigivolikogu koosolekul 21. juulil, kui päevakorras oli Eesti Saksa mittekallaletungilepingu ratifitseerimine, rõhutas J. Tõnisson, et Saksmaa taotlused lepingu sõlmimisel olid omakasupüüdlikud, sest ta püüdis rahurinde vastu saada oma rinnet. Ka J. Vain, K. E. Jalak ja O. Gustavson olid lepingu suhtes väga kriitilised. Vastupidiselt Jaan ja Ilmar Tõnissoni oletusele ei äratanud pakt laiemas avalikkuses suuremat vastuseisu, kuigi ka Hitleri sõnapidamist ei usutud. Võitluses Eesti Saksa mittekallaletungilepingu vastu olid Jaan ja Ilmar Tõnissoni olulisteks argumentideks väited, et Londonis ja Moskvas mõistetakse see hukka. Muidugi sondeeris valitsus enne pakti sõlmimist nii Briti kui ka Nõukogude valitsuse seisukohta. 3. juunil kirjutas Ilmar isale: Mis puutub Saksa non-agressiooni pakti, siis seda võetakse siin küll õlakehitusega, kuid mitte väga tõsiselt meie suhtes, kui pakt sisuliselt ei lähe kaugemale meie paktist Venemaaga. 79 Tõepoolest, lord Halifaxi ametlik seisukoht kõlas: Briti valitsus ei ole vastu kahepoolsetele paktidele, kui nendega ei kaasne mitmesuguseid selgesõnalisi või kaudseid tingimusi. Eesti Saksa pakti kohta märkis Briti välisminister: Tema Majesteedi Valitsus on kindel, et nende vältimise eest kantakse hoolt ja ta on heameelega märganud, et Eesti valitsus kindlustab oma positsioone kaubavahetuse ja transiitkaubanduse osas. 80 Jaan Tõnissoni salakontaktid Moskvaga aasta algul ei piirdunud Jaan Tõnisson enam hoiatuste ja manitsustega Eestit ähvardava ohu teemal, vaid ta püüdis ka ise astuda samme välise toetuse leidmiseks. Millistest kaalutlustest ta tookord lähtus? aasta lõpus oli J. Tõnisson sügavas mures seoses Klaipeda (Memeli) küsimuse teravnemisega. Pärast Müncheni konverentsi toimunud Sudeedimaa liitmist Saksamaaga oli peaaegu kogu Euroopa avalik saladus, et järgmisena on Hitleri sihikul Klaipeda ning küsimus seisneb vaid selles, millal ja millisel moel see piirkond Saksamaaga liidetakse. Ka Eesti valitsus sai mitmelt poolt informatsiooni, et Klaipeda küsimuses ei sõltu Leedust enam midagi. 7. detsembril ütles O. Öpik E. Laamanile, et Klaipeda on mõne kuu pärast Leedule kaduma läinud. Eesti Kaunase saadi- Tuna 3/

54 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel ku A. Varma sõnade kohaselt loodeti Kaunases siiski, et teatud vari Klaipedast jääb Leedule, sest see pole Saksamaa huvides, kui Leedu jääb üksnes Nõukogude Liidu ja Poola mõju alla. 81 Samal ajal kardeti mitmel pool, et Saksamaa ei piirdu üksnes Klaipeda piirkonnaga, vaid haarab lisaks tubli tüki Leedu territooriumist. Nagu mitmes muuski küsimuses, nii hindasid ühelt poolt Eesti valitsus ja teiselt poolt Jaan Tõnisson Hitleri eelseisvat aktsiooni Klaipeda haaramiseks erinevalt. Nii välisministeerium kui ka kindralstaap olid juba mõnda aega oma Leedu kolleege hoiatanud, et Klaipeda piirkonna sakslastest elanikkonna huve tuleb rohkem arvestada ning seni, kuni selleks veel aega on, leida rahumeelne kompromiss Berliiniga. Valitsusringkondadest kostus isegi arvamusi, et Klaipeda küsimuse lahendamine aitab reguleerida Leedu Saksa suhteid ning likvideerib ühe Ida-Euroopa konfliktikolde. Seevastu Jaan Tõnisson pidas Berliini eelseisvat aktsiooni ohtlikuks mitte üksnes Leedule, vaid ka Lätile ja Eestile. Niisiis sõitis ta aasta algul Helsingisse, et sondeerida Eesti Soome koostöövõimalusi ning lisaks luua isiklik kontakt Moskvaga. Viimase eesmärgi saavutamiseks otsustas ta kasutada kirjaniku ning majandus- ja ühiskonnategelase Hella Wuolijoe abi. Teatavasti oli H. Wuolijoki J. Tõnissoni hea tuttav ja noorusaegadel isegi lähedane inimene, kes tegi kaastööd Postimehele ja nimetas aastakümneid hiljemgi Jaan Tõnissoni oma šefiks. Ka oli üldiselt teada, et eduka ärinaisena viibis ta aastatel korduvalt Moskvas, tal oli tutvusi Nõukogude juhtkonnas ja hiljemgi oli ta tihedas kontaktis Nõukogude Liidu Helsingi saatkonnaga. Briti luurel oli juba aastal kahtlusi H. Wuolijoe kahtlaste sidemete suhtes. Lisaks oli tema õde Salme Murrik (hiljem Suurbritannia KP juhtiva tegelase R. P. Dutti abikaasa) otseselt Kominterni agent, kes käis Lääne-Euroopas müümas Moskvast saadud kalliskive. Tänapäeval teatakse tõsiasja, et H. Wuolijoki oli otsene Nõukogude luureagent varjunimega Poeet. Tema kontaktisik ja juhendaja oli Nõukogude Liidu saatkonna teine sekretär, kes oli Helsingis tuntud Boris Jartsevi nime all. B. Jartsev oli tegelikult aastal sündinud Boris (Boruhh) Rõbkin, kes juba noorukina värvati julgeolekuorganite teenistusse. Ta tegutses aastatel Pärsias, seejärel Prantsusmaal, Austrias ja välisluure keskaparaadis Moskvas ning aastal saadeti diplomaadi pähe Boris Jartsevi nime all luureresidendina Helsingisse. Moskvas välisluurega tegelevates asutustes tunti teda varjunime all Kin. Tema põhiülesandeks oli muidugi luuretegevuse korraldamine ja koordineerimine Soomes, kuid ametiülesanded viisid teda ka Stockholmi. Kin abiellus juba varem Helsingis Inturisti esinduse juhina tegutsenud luuraja Zoja Voskressenskajaga, kelle mälestusteraamat heidab valgust nii B. Jartsev-Rõbkini kui ka Hella Wuolijoe tegevusele. 82 Jaan Tõnissonil oli muidugi andmeid Hella Wuolijoe sidemetest Moskvaga (muidu poleks ta tema poole pöördunudki), kuid et tegemist oli otseselt Nõukogude luure agendiga seda ta arvatavasti ei aimanud. Kuid tänu asjaolule, et Poeet informeeris Nõukogude luuret oma kohtumisest Jaan Tõnissoniga, on meil tänapäeval rohkem teavet viimase aktsioonidest pingelisel aastal. Nõukogude luure materjalidest selgub, et aasta jaanuari algul Helsingis H. Wuolijoega vesteldes oli J. Tõnisson mures Leedu Saksa vahekorra üle seoses Klaipeda konfliktiga ja viitas võimalusele, et Hitler ei rahuldu selle piirkonnaga, vaid haarab sobival hetkel kõik, mis ta vajab. Sellises olukorras olevat Eesti valitsus mures, et Eesti iseseisvus kaob ning tema ise otsustas välja selgitada, kas Nõukogude Liidult on võimalik Saksa agressiooni vastu abi saada. Ta palus H. Wuolijoel sõita Moskvasse ja järele kuulata, kas Nõukogude valitsus on valmis alustama Eestiga poliitilisi läbirääkimisi Saksa-vasta- 81 H. Arumäe. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana. II. Tuna 2000, nr. 2, lk Z. Voskressenskaja. Tanja Zoi Voskressenskoj. Teper ja mogu skazat pravdu. Moskva, Tuna 3/2003

55 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel se koostöö üle. Samas avaldas Jaan Tõnisson arvamust, et Eesti võiks anda Nõukogude Liidule Soome lahe suudmes asuva Vilsandi saare. 83 Kuidas võis talle selline mõte pähe tulla? Asi on selles, et tookordses pingelises rahvusvahelises olukorras levisid mitmel pool kuuldused ja spekulatsioonid Läänemere saarte ühelt poolt Saare- ja Hiiumaa ning teiselt poolt Ahvenamaa rolli üle eelolevas sõjas. Ka olid teada Moskva kartused, et mainitud saared võiksid kujuneda Saksamaa tugipunktideks. Lisaks on väga tõenäoline, et J. Tõnisson kuulis H. Wuolijoelt salajastest läbirääkimistest, mis aastal peeti B. Jartsev- Rõbkini ja Soome valitsuse vahel Soome saarte rentimise üle Nõukogude Liidule. B. Jartsev-Rõbkin sai 7. aprillil 1938 isiklikult J. Stalinilt korralduse sondeerida Helsingis pinda Soome Nõukogude sõjalise koostöölepingu sõlmimiseks. See pidi nägema ette Soome kohustuse osutada agressorile relvastatud vastupanu, tuginedes sealjuures Nõukogude Liidu abile. Läbirääkimiste käigus taotles Nõukogude pool sõjalise baasi rajamist Soomele kuuluval Suursaarel. 84 H. Wuolijoki oli läbirääkimiste käiguga kursis ja püüdis Moskva eesmärkide realiseerimisele kaasa aidata. Nii või teisiti, J. Tõnissonil oli Moskva huvi Soome lahe piirkonnas asuvate saarte suhtes teada ja Vilsandi saare pakkumisega püüdis ta ilmselt äratada Nõukogude valitsuses huvi Eestiga läbirääkimistesse astumiseks. Selleks, et informeerida Nõukogude valitsust J. Tõnissoni poolt tehtud ettepanekust, ei tarvitsenud H. Wuolijoki Moskvasse sõita. Tema ettekanne Nõukogude luurele äratas Moskvas erakordselt suurt huvi ning siseasjade rahvakomissari L. Beria vahendusel informeeriti sellest kogu Nõukogude Liidu juhtivat ladvikut J. Stalinit, V. Molotovi, K. Vorošilovit ja A. Mikojani. Aprilli algul viibis H. Wuolijoki Eestis, kohtudes mõistagi ka Jaan Tõnissoniga ja Poeet esitas 5. aprillil Nõukogude luurele ka asjakohase ettekande. 85 J. Tõnisson oli kõigepealt kahetsenud, et tal pole olnud võimalust kohtuda Moskva esindajaga ja alustada läbirääkimisi abi saamiseks Nõukogude Liidu poolt. Edasi märgiti Poeedi ettekandes: Tõnisson teatas mulle, et ta on valmis tulema Helsingisse, ja kui vaja, sõidab ka Stockholmi selleks, et kohtuda vastutava inimesega ning saada teada Moskva tingimusi ja selle abi mõõtmeid ja vormi, mida Eesti võiks arvestada NSVLilt saada. Kõigepealt pidas Tõnisson silmas relvastuse hankimise võimalust. Eesti rolli Nõukogude Liidu strateegiliste huvide seisukohalt hindas ta järgnevalt: Tõnisson rääkis, et ta mõistab suurepäraselt seda, et eestlased peavad võtma enda peale Leningradi kaitsmise eesliini ning et see on hind, mida nad maksavad oma iseseisvuse eest. T[õnisson] ütles, et loomulikult peavad eestlased andma NSVLile garantii selle kohta, et nad täidavad oma ülesande. 15. aprillil avanes J. Tõnissonil võimalus otsekontaktide loomiseks NSV Liidu ametliku esindajaga. Jutuajamisel saadik K. Nikitiniga esitas ta käesoleva artikli algul tsiteeritud avalduse koostöövajadusest Nõukogude Liiduga, lisades viite Tallinnale kui võimalikule Nõukogude baasile. Edasi on K. Nikitini päevikus fikseeritud: Ma ütlesin talle, et kui te tõepoolest tahate tõsiselt kõneleda, siis esitage oma konkreetsed ettepanekud ja ma esitan need oma valitsusele. Ta reageeris sellele suure rõõmuga ja ütles, et seda me lähemas tulevikus teeme [ ]. 86 Juuli lõpus sõitis Jaan Tõnisson koos abikaasa ja paari pereliikmega Eesti delegatsiooni juhina Helsingisse rahvusvahelisele karskuskongressile. Paljudest riikidest pärit karsklaste kokkutulek oli suurejooneline üritus, üksnes Eestist oli kohal umbes 40 inimest. 87 Kuigi J. Tõnisson tuntud karsklasena tundis 83 ERAF, f. 138, n. 1, s. 5; K. Deemant. Jaan Tõnissoni, lk H. Arumäe. Baasidelepingu eelmäng. Tuna 2001, nr. 4, lk ERAF, f. 138, n. 1, s. 55, l ; K. Deemant. Jaan Tõnissoni, lk DVD SSSR, kd. XXII, rmt. I, lk A. L. Märkmeid rahvusvaheliselt karskuskongressilt Helsingis. Akadeemia 1938, nr. 5/6, lk Tuna 3/

56 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel kongressi vastu suurt huvi, olid tema eesmärgid palju laiemad. Kõigepealt püüdis ta hankida informatsiooni, kuidas Helsingis hinnatakse rahvusvahelist olukorda ja Balti riikide seisundit sõja puhul. Kuid veel enamgi ta püüdis teada saada, kas Eestil on mingeid võimalusi koostööks nii Soome kui ka Skandinaavia riikidega. Rootsi positsiooni väljaselgitamiseks kavatses ta külastada ka Stockholmi ning lisaks polnud ta loobunud soovist arendada kontakte Moskva esindajatega. Selles, et J. Tõnisson tõepoolest kohtus Nõukogude saatkonna töötajaga, ei tohiks olla kahtlust. Postimehe toimetuse liige Arno Raag kirjutab oma mälestusteraamatus ühe Eesti välisministeeriumi kõrgema ametniku andmetele viidates, et kohtumine toimus H. Wuolijoe korteris. Eespool mainitud Eesti välisministeeriumi kõrgema ametniku kirjas on märgitud, et tema kuulnud tookordselt välisminister K. Selterilt, et Jaan Tõnisson Soomest naastes president K. Pätsile soovitanud: Eesti algatagu vastastikuse abistamispakti sõlmimist Nõukogude Liiduga 100 miljoni kroonise relvastuskrediidi vastu. 88 A. Raag lisab omapoolseks kommentaariks: See võib olla tõenäoline, sest J. Tõnisson Riigivolikogu riigikaitse-komisjoni liikmena 89 oli teadlik, et meie relvastus on vananenud, mitmetes relvaliikides üsna väikesearvuline ja laskemoona võis jätkuda vaid umbes üheks kuuks. Oskar Öpik kirjutab J. Tõnissoni läbirääkimistest Helsingis: Sealt tagasi pöördudes külastas ta Pätsi Kadrioru lossis ja jutustas temale, mida ta oli Soomes teinud. Hella Wuolijoe korteris väljaspool Helsingit oli temal kokkusaamine N. Liidu Helsingi saatkonna liikmetega, kelledele ta tegi teatavaks eesti rahva soovi, et punaarmee kaitseks Eestit Saksamaa vallutamiskatse korral. Seda soovivat eesti rahva rõhuv enamus. Eestis on vaid vähe inimesi, kes seda ei soovi. Agaramad vastuseisjad on välisminister ja tema abi, kindralstaabi ülem kindral Reek ja tema abi kolonel Maasing. Vist nimetas ta veel mõnda teist rahvavaenlast. Kohe pärast Tõnissoni lahkumist Pätsi juurest kutsus Päts peaminister Eenpalu ja Selteri lossi ning palus Eenpalut seda, mida Tõnisson oli rääkinud, protokollida. Järgmisel hommikul sain asjast teada Selterilt. Millegipärast soovis Päts kõike seda avalikkuse eest saladuses hoida. 90 Ajaloolane Kaupo Deemant on fikseerinud kultuuriloolaselt Oskar Kuningalt kuuldu, kes osales koos J. Tõnissoniga Helsingis karskuskongressil: Saksa okupatsiooni ajal kuulnud ta kitsas ringis J. Tõnissoni kohtumisest H. Wuolijoe korteris Moskva eriesindajaga. See öelnud J. Tõnissonile, et suure sõjaohu tõttu peaks Eesti oma julgeoleku huvides andma N. Liidule baasid. J. Tõnisson vastanud, et ta pole valitsuse juht ja tal pole volitusi nii tähtsas küsimuses läbirääkimisi pidada. Eraisikuna võiks ta küll öelda, et Saksa ohu vältimiseks oleks Eestile Vene baase vaja. Kuid seda vaid ühel tingimusel peab olema inglaste ja prantslaste garantii, et Punaarmee läheb pärast sõja lõppu baasidest välja. 91 Niisiis kinnitavad mitmest erinevast allikast pärit andmed, et J. Tõnisson arutas aastal enda algatusel Moskva esindajatega võimalust saada Saksa agressiooni puhul abi Nõukogude Liidult ning kõne all oli ka Nõukogude baaside rajamise võimalus Eesti territooriumil. Täiesti usutavana tundub O. Kuninga teade, et ta soovis garantiisid Punaarmee lahkumise kohta pärast sõja lõppu. Ka selle kohta, kes oli too mister X, kellega Tõnisson augusti algul Helsingis kohtus, võib teha üsna tõenäolise oletuse. Küllap oli tegemist Poeedi luurealase tegevuse juhendaja Kiniga, s.o. Nõukogude luureresidendi B. Jartsev-Rõbkiniga. Seega võis Tõnissoni Rõbkini kontakt alata juba augustis 1939, mitte pärast baasidelepingu sõlmimist, nagu mõnikord on oletatud. 88 A. Raag. Saatuslikus kolmnurgas, lk Tegelikult oli J. Tõnisson tookord Riigivolikogu majanduskomisjoni liige, kuid ka seal arutati relvaostudega seotud küsimusi. 90 O. Mamers. Häda võidetuile, lk K. Deemant. Jaan Tõnissoni, lk Tuna 3/2003

57 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel Praktikas toimus vastastikuse abistamise pakti sõlmimine Eesti ja NSV Liidu vahel hoopis teisiti, kui J. Tõnisson seda ette oli kujutanud. Nimelt Moskva otsese surve ja ähvarduste toel. Kui Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisistungil 26. septembril seda küsimust arutati, pooldasid kõik sõnavõtjad Moskva nõudmise vastuvõtmist. J. Tõnisson tähendas sel puhul, et temal olevate teadete kohaselt ei ole pakti sõlmimine üllatus, sest Nõukogude ringkonnis on liikunud küllalt arvamusi Soome ja Eesti küsimuste reguleerimiseks. Samas oli mõnele sõnavõtjale selge, et vastastikuse abistamise lepingu sõlmimine ja Nõukogude baaside rajamine tähendab Eesti otsest sõltuvust idanaabrist. K. Selter märkis: Selge on üks, et kui me sõlmime selle lepingu teatava servituudiga, siis see jääb ka igaveseks, sest lahti sellest enam kindlasti ei saa. A. Piip tähendas omalt poolt: See leping on varjatud protektoraat see peab meil selge olema. Seevastu J. Tõnissonil oli Moskva poliitika suhtes esialgu ikka veel teatud illusioone. Ta väitis, et tegemist ei tarvitse olla kurja algusega ning et Venel ei ole praegu vallutamise tahet. Ta kinnitas: Praegu nõuab Nõukogude Vene seda, mida tal on vaja oma julgeolekuks. Püüame talle seda anda niipalju kui see meil võimalik. J. Tõnisson leidis: Kui Venel on julgeolekut, siis on meil lojaalsed vahekorrad Venega. Ta lõpetas oma sõnavõtu sõnadega: Venega kokkulepe on praegu vähem hädaohtlikum kui saksasõbralikkus. Umbusku Moskvasse ei ole vaja kaasa võtta. 92 Kui Riigivolikogu ja Riiginõukogu välisja riigikaitsekomisjonide ühisistungil 2. oktoobril 1939 arutati Eesti Nõukogude vastastikuse abistamise pakti ratifitseerimist, lausus J. Tõnisson: Kui arutati küsimust, kas lepingut sõlmida või mitte, siis ei olnud keegi selle vastu teist teed ei olnud. Kuid samas selgus, et nädala jooksul oli tema optimism 92 ERA, f. 84, n. 1, s. 1046, l Samas, l Samas. 95 P. Sudoplatov. Erioperatsioonid. Lubjanka ja Kreml Tallinn, 2000, lk Moskva poliitika suhtes tugevasti kahanenud. Ta oli alati kõrgelt hinnanud riigi väärikust, nüüd reageeris ta asjaolule, et Nõukogude lennukid lendasid Eesti territooriumi kohal, kibeda tõdemusega: Ei saa olla enam juttu, et oleme suveräänne riik. 93 J. Tõnisson kinnitas, et valitsuse kogu välispoliitika oli vildak, sest Saksa abile lootes oli see suunatud Nõukogude Liidu vastu. Ta rõhutas, et sõlmitud lepingut tuleb ausalt täita, ning kahtles, kas valitsus seda suudab. Kuid tulevikule tuleb astuda vastu ühel meelel ning selle saavutamiseks peab valitsus lahkuma: Peab tulema rahvuslik kokkuleppe valitsus, kus kõik suhtuvad üksteisesse positiivselt, ainult siis saame päästa mis päästa on. 94 Nagu teada, pälvis Jaan Tõnissoni isik Moskva huvi ka pärast vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. Milliseid eesmärke Nõukogude luure tookord silmas pidas? Asi oli selles, et otsekohe pärast baasidelepingu sõlmimist asuti Moskvas arutama võimalusi, kuidas tugevdada NSV Liidu positsioone Balti riikides ning muuta Eesti, Läti ja Leedu valitsuse koosseisu. Esialgu olid plaanid teistsugused, kui need aastal praktiliselt ellu viidi. Kõnesolevat küsimust valgustab ühe Nõukogude luure juhtfiguuri, Pavel Sudoplatovi mälestusteraamat. Ta meenutab: aasta oktoobris osalesin koos luureülem Fitini ja Beria asetäitja Merkuloviga nõupidamisel Kremlis, Molotovi kabinetis. Seal viibisid ka kindralstaabi Operatiivvalitsuse ülem kindralmajor Vassilevski (50. aastatel kaitseminister), välisasjade rahvakomissari asetäitja Potjomkin, Ministrite Nõukogu Riikliku Rahvamajanduse Perspektiivplaneerimise komisjoni ülema asetäitja Borissov, sõjalaevastiku staabiülem admiral Issakov, piirivalvevägede ülem, kindral Malennikov ja sõjaväe luureülem, arvatavasti kindralmajor Panfilov. 95 Selle vägagi esindusliku nõupidamise päevakord oli fikseeritud järgnevalt strateegiliste huvide kaitsmine Baltikumis. V. Molotov alustas oma sõnavõttu konstateeringuga, et meil on kokkulepe Saksamaaga, mille kohaselt vaadeldakse Baltimaid kui Nõukogude Liidu tähtsamate huvide regiooni. Samas ta Tuna 3/

58 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel lisas, et Saksa võimud ei nõustu kunagi mitte mingite kardinaalsete ühiskondlike ümberkorraldustega, mis muudaks nende riikide staatust, ega ka nende astumisega Nõukogude Liidu koosseisu. 96 Molotov jätkas: Nõukogude juhtkond leiab, et parim viis kaitsta NSV Liidu huve Baltikumis ja seal meile kindel välispiir luua, on aidata töölisliikumisel kukutada nende marionett-valitsused. Töölisliikumise kõrval peeti silmas teisigi valitsusega rahulolematuid ringkondi ning Nõukogude luure aktiivset rolli. Seoses luuretegevuse arendamisega Balti riikides kuulis P. Sudoplatov L. Berialt, et J. Stalin nõudis luurajate aktiivset osalemist poliitilistes sondeerimisoperatsioonides, kusjuures tuli ära kasutada kõikvõimalikke konflikte teiste riikide valitsevates ringkondades. 97 P. Sudoplatovi poolt esitatud andmed kinnitavad seda tõsiasja, et väited, nagu oleks MRP salajase lisaprotokolliga antud Balti riigid täiesti Stalini meelevalda, pole päris täpsed. Berliinist anti Moskvale korduvalt ja otsesõnu mõista, et Nõukogude valitsus ei tohi riivata Saksamaa majanduslikke huve Eestis, Lätis ja Leedus. Ka P. Sudoplatov meenutab, kui ebameeldiv oli Moskvale informatsioon, et Saksamaa ja Balti riikide vahel kavatsetakse sõlmida pikaajalised majanduslepingud, sest siis oleks Baltikum jäänud Saksamaa poliitilise ja majandusliku kattevarju alla. Just seetõttu tuli alustada uut aktiivset poliitikat eesmärgiga mõjutada nende riikide valitsuste sisepoliitikat. On tähelepandav, et Molotovi juhtimisel toimunud nõupidamisel arutati plaani, kuidas luua Lätis lai koalitsioon, kus valitsuses oleksid esindatud nii Saksa kui ka Nõukogude huvid. President K. Ulmanis lükkas selle kava tagasi, kuid välisminister V. Munters oli nõus kaasa mängima. P. Sudoplatov tunnistab: Meie veendumuse kohaselt sobis välisminister Munters ideaalselt juhtima valitsust, mis oli vastuvõetav nii Saksamaa kui ka Nõukogude huvidele. 98 Ilmselt kavandati samasugust operatsiooni ka Eestis. Nõukogude luuredokumendid kõnelevad kavast V [sõnast verbovka? H. A.], mille eesmärgiks oli Eesti juhtkonda kuuluvate isikute kallutamine lähemale koostööle Nõukogude Liiduga. Nõukogude saatkonnas diplomaadina tegutsev luuraja Lado alustas oma ettekannet 10. detsembrist 1939 sõnadega: Lähtudes täieliku värbamise taotlusest teatan ma mõned ettevalmistavad andmed praeguse valitsuse ladviku tundmaõppimiseks. 99 Nõukogude agendi sihikul oli kolm silmapaistvat persooni: peaminister J. Uluots, välisminister A. Piip ja sõjaminister N. Reek. Huvitaval kombel pidas Lado isikliku vapruse poolest tuntud kindralit argpüksiks ja nimetas teda lurjuseks, kes pidavat valitsuse liikmetest olema kõige kavalam ja omakasupüüdlikum ning lisaks kõige ükskõiksem rahvuslike huvide suhtes ühesõnaga mees, kellega tulevikus võib kõneleda! Veebruaris 1940 viibis B. Rõbkin taas ligikaudu kolm nädalat Tallinnas ja jõudis kahel korral käia ka Tartus. Oma ettekandes 22. veebruarist kinnitas ta, et Eestis on tööd palju ja ka teha võib palju. Tõepoolest suutis see intelligentne ja meeldiva käitumisega mees mõndagi korda saata. Ta värbas vähemalt neli kaastöölist ja huvitaval kombel saavutas, et ärimees Solomon Rabinovitš nõustus sõitma Moskva agendina Palestiinasse, Süüriasse ja Türki. Tartlastest soovitas ta värvata 2. diviisi arsti Silbermani ja saavutas hea kontakti Valmar Adamsiga, kes lubas teda informeerida inglaste tegevusest Tartus. 100 Jaan Tõnissoniga kohtus B. Rõbkin neljal korral. 10. veebruaril toimus see Tartus, kusjuures jutuajamine kestis 4,5 tundi, 12. veebruaril kohtuti põgusalt ühe näituse avamisel ning 15. ja 20. veebruaril J. Tõnissoni korteris Tallinnas. Nõukogude luureohvitseril oli südamel kaks üritust: Jaan Tõnissoni sõit Stockholmi ja ühe sobiva eesti ajakirjaniku saatmine Soome. Mõlemad sõidud olid seo- 96 NB! See lause on mainitud teose eestikeelses väljaandes ebatäpselt tõlgitud. 97 Samas, lk Samas, lk ERAF, f. 138, n. 1, s. 57, l ERAF, f. 138, n. 1, s. 57, l Tuna 3/2003

59 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel tud Talvesõjaga. Tõnissoni eesmärgiks pidi olema informatsiooni hankimine, kuid millises küsimuses see ei selgu. Lõpuks pidas Tõnisson sõitu ebaotstarbekaks. Ajakirjaniku osas kõneles J. Tõnisson Päevalehe toimetuse töötajatega. Üks toimetajaist nõustus korrespondendi saatmisega Soome, kuid peatoimetaja H. Tammer keeldus, viidates võimalikele ebameeldivustele NSV Liidu poolt. Sellele asjaolule viidates teatas B. Rõbkin Moskvasse: Sel põhjusel ei tule praegu midagi välja Teile teadaoleva residentuuri kombinatsiooni realiseerimisest. 101 Kuid millisest kombinatsioonist juttu oli, see ei selgu. Jutuajamise käigus puudutati Eesti valitsuse ja poliitikute tõekspidamisi. J. Tõnisson iseloomustas ministreid ja kinnitas, et keegi neist ei tegutse Eesti Nõukogude pakti vastu. Küll aga andis ta negatiivse hinnangu K. Selterile, väites, et see olevat Saksa agent. Kõnesolevas ettekandes märkis B. Rõbkin, et J. Tõnisson on muutunud napisõnalisemaks: Seoses sellega, et praeguste kohtumiste ajal Tjozkaga märkasin ma tema juures teatud vaoshoitust meie informeerimise mõttes, teatasin talle, et mulle on jäänud halb mulje meie praegusest kohtumisest, võrreldes neid meie avameelsete ja intiimsete vestlustega aasta sügisel, ning ma ei saa aru, millega seda seletada. 102 Küllap oli J. Tõnissoni enda suhtumine idanaabrisse muutunud jahedamaks. On andmeid, et selle üheks põhjuseks oli NSV Liidu kallaletung Soomele ja Talvesõja puhkemine. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnaga kontaktis olnud Neeme Ruus seletas märtsis 1940: Jaan Tõnisson toetas kuni Soome sündmusteni lähenemist Nõukogude Liidule, kuid pärast sõja algust muutus tema orientatsioon järsult. Praegusel ajal pooldab ta Eesti iseseisvuse säilitamist Euroopa Föderatsiooni koosseisus. 103 Lisaks oli J. Tõnisson tookord haige ja tugevasti löödud oma poja Ilmari ootamatust surmast. Siiski lubas ta pärast tervenemist lülituda taas aktiivselt poliitikasse ning jätkata Moskva 101 Akadeemia 1998, nr. 9, lk Samas. 103 ERAF, f. f. 138, n. 1, s. 57, l Samas. esindajaga kontakte. B. Rõbkin leidis: See on trotsliku iseloomuga inimene. Kahju, et ta on tõesti vana! 104 Taas võib küsida: miks Moskvas juba oktoobris 1939 kavandatud plaani Balti riikide osas ei viidud kohe ellu? Ilmselt on põhjuseks Talvesõja puhkemisega kaasnenud komplikatsioonid, mis sundisid Nõukogude valitsust ettevaatusele. Kuni sõda kestis, tuli sõlmitud paktidest kinni pidada ja igasugustest avantüüridest loobuda. Olukord muutus pärast Talvesõja lõppu ja eriti kardinaalselt siis, kui Saksa väed olid seotud sõjategevusega Läänes. P. Sudoplatov märgib, et vastavalt olukorrale muutusid ka mängureeglid. Mingist koalitsioonivalitsusest ei olnud enam juttugi, Moskva ei tarvitsenud enam kedagi ega midagi arvestada ning võis uue stsenaariumi ellu viia. Opositsiooniliider Jaan Tõnisson ja president Konstantin Päts Teadagi pole ühelegi lihtsurelikule antud jumalikku ettenägemisvõimet ja seega selgub igasuguste välispoliitiliste tõekspidamiste ning tulevikuprognooside vettpidavus alles lühema või pikema ajavahemiku kestel. Kui tagantjäreletarkusest hinnata plusside ja miinustega, s.o. õigeks või ebaõigeks ja teostamatuks kõik seisukohad, mille suhtes ühelt poolt Jaan ja Ilmar Tõnisson ja teiselt poolt valitsus olid eriarvamusel, siis kujuneb üldskoor paratamatult valitsuse kasuks. See on mõnes mõttes ka mõistetav valitsusel ja sõjaväejuhtkonnal oli kasutada rohkem informatsiooniallikaid, välismaal viibinud Ilmar Tõnissonil polnud lähemat kontakti kodumaa oludega, ta tugines märgataval määral Läänes levinud seisukohtadele ja lisaks võib mõlema mehe mõttemaailmas leida teatavaid sügavasti juurdunud subjektiivseid seisukohti, mis kohati ulatusid kinnisideedeni. Kõigepealt ei saa kuidagi nõustuda Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitiliste tõekspidamiste aluseks olnud arvamusega, et aastate teise poole tingimustes oli Nõukogude Liit pragmaatilist rahvuslikku välispoliitikat teos- Tuna 3/

60 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel tav riik, kus oli hüljatud maailmarevolutsiooniidee, kus ei tuntud enam erilist huvi Läänemere ranniku ja Balti riikide suhtes ning kus oldi huvitatud vaid kaitsesüsteemi rajamisest Saksamaa poolt ähvardava ohu vastu. Niisiis väide, et Eestil pole idanaabri poolt ohtu karta, on kindlasti põhjendamatu, küsimus oli vaid selles, millal see oht oli rohkem, millal vähem aktuaalne. Seevastu suutis valitsus küllalt adekvaatselt, mõnikord isegi reaalsemalt, kui seda tehti Lääne-Euroopas, hinnata Moskva välispoliitikat ja selles toimunud nihkeid. Sõjaeelsel perioodil kardeti kõige rohkem nn. preventiivset agressiooni, s.o. võimalust, et Nõukogude Liit astub võimalikule agressioonile vastu Balti riikide territooriumil, kasutab neid riike oma vägede läbimarsiks või nõuab teatavaid poliitilisi ja sõjalisi eesõigusi. Kuid samas on selge, et ka Eesti välispoliitilise ja sõjalise juhtkonna tippudes esinenud lootused võimalikule Saksa abile idanaabri poolt ähvardava ohu korral olid illusoorsed ja põhjendamatud. Niisiis kehtib nii valitsuse kui ka opositsiooni kohta igivana tõdemus, et eksimine on inimlik. Et Eesti valitsuse ja president K. Pätsi tegevust seoses Eesti Nõukogude vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise ja sõjaliste baaside lubamisega Eesti territooriumil on sageli hukka mõistetud, siis tuleb paratamatult küsida: kuidas suhtuda Jaan Tõnissoni tegevusse astus ta ju ise oma vabast tahtest selsamal eesmärgil kontakti Moskvaga? Kui välisminister K. Selter mainitud aktsioonist kuulis, oli ta esimene reaktsioon: tegemist on riigireetmisega ning Tõnisson tuleb anda kohtu alla. 105 Tõepoolest, polnud ju tegemist eraisikuga, kes võib rääkida, mida soovib, vaid mõjuka parlamendiliikmega. Kuid samas tuleb silmas pidada asjaolu, et J. Tõnisson informeeris oma tegevusest, vähemalt teatud piirides, president K. Pätsi ja ka ülemjuhataja J. Laidoneri ning tegutses seega nagu nende volitusel. J. Tõnisson ise kinnitas H. Wuolijoele juba jaanuari algul, et enne Helsingisse sõitmist oli ta oma aktsioonist rääkinud nii Pätsi kui ka Laidoneriga ning mõlemad olevat nõustunud võimaliku abiga Nõukogude Liidu poolt. Pärast Helsingist saabumist oli ta taas vestelnud Laidoneriga. Viimane pidas Punaarmeed seoses selle juhtkonda tabanud repressioonidega nõrgaks, kuid mitteametlikke läbirääkimisi Nõukogude Liiduga siiski võimalikuks. Tõnisson kinnitas, et ta püüab lähimal võimalusel oma riisikol ja enda autoriteedi vastutusel alustada läbirääkimisi Moskvaga. 106 Laidoner ei vaielnud vastu. Eespool on juba märgitud, et ka augustis 1939 selgitas J. Tõnisson presidendile oma tegevust kontaktiloomisel Moskva esindajaga. Kahjuks ei ole teada Helsingis toimunud kõneluste ega ka Pätsile antud informatsiooni täpset sisu. J. Tõnissoni suhted K. Pätsiga nõuavad muidugi erikäsitlust, kuid ka siinkohal tuleb seoses käsiteldava teemaga juhtida tähelepanu mõnele seigale. Teatavasti rivaalitsesid Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts juba 20. sajandi algusest saadik, kusjuures aktiivsemaks ründajaks oli tavaliselt Tõnisson. Samas võib kahe kange mehe pingelistes suhetes eritleda rida tõuse ja mõõnu. Mis puutub aastatesse, siis oli Tõnisson Pätsi valitsuses välisminister ja lisaks kiitis ta Pätsi tegevuse 12. märtsil aastal nii Postimehe veergudel kui ka eravestlustes heaks. Nii kinnitas ta Postimehe toimetuses: Kui ma mullu kaitseseisukorra välja kuulutasin ja vabadussõjalaste liidud sulgesin, siis oldi nagu meelest ära. Karjuti: Tõnisson on diktaator. Juba siis mul oli selge, et me oleme jooksmas kuristikku. Noh, nüüd on Päts ka sellele arusaamisele jõudnud! 107 Niisiis, kahe kange mehe suhted paranesid, kuid mitte kauaks. Seoses asjaoluga, et valitsuse tegevuses ilmnesid üha selgemini autoritaarsed tendentsid, asus J. Tõnis- 105 Ajaloo käik on isemeelne: peagi tuli K. Selteril tõdeda, et J. Tõnissonil oli mõnes mõttes õigus. Nimelt jõudis Selter veidi enne Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist veendumuseni, et Eesti saatus sõltub üksnes Moskvast, seetõttu tuleb suhteid Nõukogude Liiduga revideerida ja idanaabri soove arvestada. 106 ERAF, f. 138, n. 1, s. 55, l ; Akadeemia 1998, nr. 9, lk A. Raag. Kõuepilvede saatel. Mälestusi. Lund, 1971, lk Tuna 3/2003

61 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel son demokraatlike väärtuste ja kodanike põhiõiguste kaitsele ning temast kujunes opositsiooniliste ringkondade üldtunnustatud juht. Et Pätsi katsed temaga kompromissi leida ebaõnnestusid, siis kuulis E. Laaman presidendi suust: Jah, ega Tõnissoniga ikka läbi ei saa, ta on puupea aasta pingelistes oludes püüdis K. Päts saavutada koostööd just välispoliitilistes küsimustes. Näiteks O. Öpik meenutab võitlusi Eesti Saksa mittekallaletungipakti sõlmimise ümber: Istusin tundide kaupa Selteri ja J. Tõnissoniga välisministri korteris, kus esimene, täites presidendi soovi, püüdis Tõnissonile selgeid asju selgeks teha ja otse sangarliku kannatusega kuulas tema arutlusi. Kõik see vaev oli asjata närvide ja ilusa suvise aja kulutus. Tõnissoni viimane nõuanne valitsusele ja manitsus oli: Kui te surve all olles ei leia võimalusi ettepaneku tagasilükkamiseks, siis venitage, venitage nii palju kui saate! Selle lepingu sõlmimine võib Eestile saatuslikuks saada! 109 K. Päts ise tähendas E. Laamanile J. Tõnissoni tegevuse kohta üsna vähe: Suvel käis Soomes ja Rootsis, Wuol[ijoe] kaudu kõnelenud venelastega, tahtnud, et Soome ja Rootsi vahendaks meid kaudse agressiooni tagatiste asjus. Soomel ja Rootsil aga Moskvaga suhted meist pinevamad. 110 J. Tõnissoni omapoolne aktiivsus kontaktide loomisel Moskvaga näis lõpuks K. Pätsile ohtlikuna. Ta ütles E. Laamanile, et kavatseb Tõnissoni kusagile Balkanile saata, kus ta oleks vähem kahjulik. 111 Silmas peeti mingisugust diplomaatilist auametit mõnes välisriigis. Ka J. Tõnisson on omalt poolt andnud hinnanguid presidendi välispoliitilistele tõekspidamistele. Ta kinnitas H. Wuolijoele, et Päts on ikkagi eesti patrioot, keda hoolimata ta Saksa-sümpaatiast ei saa germanofiiliks pidada. Tõnisson pidas Pätsi peamiseks veaks asjaolu, et ta hoidis Selterit välisministri kohal. 112 Pole kahtlust, et pärast baasidelepingu sõlmimist tekkinud keerulises situatsioonis kujunesid Pätsi ja Tõnissoni vahel uued suhted. Viimane kõneles korduvalt rahvuslikust ühtsusest, koostööst ja vastastikusest usaldusest ning kinnitas aasta veebruaris B. Rõbkinile: Kui ta möödunud aastal nägi, et tema maa käib oma välispoliitikas ohtlikku teed, siis otsustas ta aktiivselt tegutseda vajalikus suunas; kuid praegu, pärast pakti sõlmimist NSVLiga ei pea ta võimalikuks, õigemini otstarbekaks tegutseda praeguste valitsejate vastu ning on otsustanud rahvusvahelist olukorda arvestades isegi ajutiselt katkestada võitluse sisepoliitika muutmise eest. 113 Oktoobri algupoolel 1939 peeti intensiivseid läbirääkimisi uue valitsuse moodustamiseks, kusjuures püüti kaasa tõmmata nii J. Tõnissoni ringkondi kui ka sotsialiste. Leidub viiteid, et J. Tõnissonile pakuti haridusministri ametit, kuid ta keeldus. B. Jartsev- Rõbkin on fikseerinud temani jõudnud teate: ta on endast lugupidav inimene ja ei pidanud sellist portfelli enda jaoks küllaldaseks. 114 Välisministriks sai J. Tõnissoni mõttekaaslane A. Piip. Sotsialistid olevat nõudnud liiga palju ja seetõttu jäid nad valitsusest kõrvale. Jaan Tõnissoni sõnu, et ta ajutiselt katkestab võitluse sisepoliitika muutmise eest, tuleb mõista nii, et ei tema ise ega ka opositsioon taotlenud poliitilist võimu, valitsuse koosseisu muutmist ega erakondade lubamist otseselt poliitilise võitluse eesmärgil. Küll aga jäi Vana Jaan endiselt võitlejaks rahva demokraatlike vabaduste ja õiguste eest. Oktoobrist 1939 kuni aprillini 1940 esines ta Riigivolikogu istungitel enam kui 30 korral kriitiliste sõnavõttudega, nõudes sõna-, trüki- ja 108 H. Arumäe. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana. IV. Tuna 2000, nr. 4, lk O. Mamers. Häda võidetuile, lk H. Arumäe. Eduard Laamani päevik, lk Samas, lk Akadeemia 1998, nr. 9, lk Akadeemia 1998, nr. 8, lk Samas. Tuna 3/

62 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel koosolekutevabadust, juhtis tähelepanu väärnähtustele politsei tegevuses, tundis muret Tartu Ülikooli õppejõudude komplekteerimise pärast jne. J. Tõnisson rõhutas, et demokraatlikud vabadused ja rahva poliitiline organiseerimine on vajalikud selleks, et rahvahulgad suudaksid end raskel silmapilgul maksma panna. Mitmest allikast on teada, et uutes oludes otsustasid Päts ja Tõnisson kohtuda vähemalt kord kuus. Mõned viited toimunud jutuajamistele, eriti need, mis tuginevad J. Tõnissoni perekonna liikmetelt saadud teadetele, on kindlasti sihilikud. Nii kirjutab Ilmar Raamot Heldur Tõnissonilt saadud andmetele tuginedes, et vastuseks J. Tõnissoni ettepanekutele olevat K. Päts rääkinud peamiselt oma reumast. 115 Seevastu Heinrich Mark, kes isiklikult oli J. Tõnissoniga tihedates suhetes, annab asjast hoopis teistsuguse pildi. Nimelt olevat K. Päts mitme J. Tõnissoni seisukohaga nõustunud aastal tõusis taas päevakorda J. Tõnissoni sõit välismaale, kuid seekord K. Pätsi liitlasena. Ajakirjanik Voldemar Kures fikseeris aastal: Nende ridade kirjutaja on kuulnud, et K. Päts soovitas Jaan Tõnissonile lihtsalt vaatlejana koos perekonnaga välismaale siirduda, mitte saadikuna mõnele kindlale maale. Jaan Tõnisson oleks meie maad väljas küll esindanud omaette saadikuna, kuid mitte ühegi riigi juurde akrediteerituna. Päts oleks temale kaasa annud ka suurema summa raha pikemaajaliseks eksisteerimiseks väljas. 117 Mainitud kuuldused olid põhjendatud. 12. jaanuaril 1940 telegrafeeriti Soome Tallinna saatkonnast Helsingisse, et päevakorda on tõusnud Tõnissoni lähetamine Itaaliasse ja Ungarisse, et seal teha propagandat Eesti heaks aasta kevadel arutati Eesti välisdelegatsiooni saatmist välismaale, et vajaduse korral esindada Eesti riiki, nagu see toimus aastal. K. Päts tegi sellekohase ettepaneku J. Tõnissonile ja K. R. Pustale. Üks Jaan Tõnissoni lähedal seisnud isik kinnitas V. Kuresele: Minu arvates ja minu kuulmist mööda K. Päts tegi väljasõidu ettepaneku J. Tõnissonile täiesti ausalt, ilma tagamõtteta. Tõnisson ei olnud Pätsile enam rivaal. Samasuguse ettepaneku tegi Päts ka Kaarel Pustale samal korral ja Pusta võttis selle vastu. Ma ei tea, kuhu Tõnissoni oleks palutud siirduda, võimalik, et ta jaatava vastuse andmisel oleks sõitnud Itaaliasse või selle kaudu kuhugi mujale. K. Pusta sõitis Tallinnast Tartusse ja katsus Tõnissoni veenda, et ta Pätsi ettepaneku vastu võtaks, kuid sellel ei olnud tagajärge. 119 V. Kurese teade ei ole väljamõeldis. K. R. Pusta ise kirjutas Jaan Tõnissoni tegevust puudutavas artiklis: Olin kurb aasta aprillis Tartus, kui ei suutnud teda president Pätsi ettepanekul veenda tulema välismaile Eesti delegatsiooni juhina 120 Samast allikast selgub, et lennuühingu Ago direktor August Kerem olevat aasta juunikuu kriitilistel päevadel hoidnud valmis lennukit J. Tõnissoni toimetamiseks välismaale. Viimane olevatki 19. juunil kahe kohvriga Tallinna jõudnud, kuid sõit jäänud ära, oli juba liiga hilja. Laialt on tuntud J. Tõnissoni sõnad, et 21. juuni vägivaldse riigipöörde puhul oleks tulnud sümboolset vastupanu avaldada ja kas või õhku tulistada. See oleks demonstreerinud maailmale, et Eesti ei alistunud vabatahtlikult. Tõsi küll, see asjaolu oli välismaal nagunii selge. Kuidas suhtus J. Tõnisson Eesti seadusliku valitsuse kukutamisse aasta juunis? Teatavasti saatis ta J. Varese valitsusele tervitustelegrammi, mis aga avaldati lühendatud kujul ja seega moonutas sõnumi mõtet. J. Tõnissoni seisukoht oli selge: kui uus valitsus aktsepteerib Eesti iseseisvust, siis ta soovib 115 I. Raamot. Mälestused, lk H. Mark. Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi kohtumised 1939/40. Teataja V. K[ures]. K. Päts soovitas J. Tõnissoni 1940 välismaale saata. Uus Eesti, mai UM 7 E Viro. 119 K. R. Pusta. Jaan Tõnisson, lk Samas. 62 Tuna 3/2003

63 Heino Arumäe / Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise maailmasõja eel talle edu. 121 Jutuajamisel Päevalehe toimetuses avaldas ta oma seisukoha: Mitte ükski väliste olude, vaid ühtlasi ka oma seesmise kandejõu puudumise tagajärjel kokku varisenud m e e l e v a l d n e v a l i t s e m i s- s ü s t e e m o l i o m a s a a t u s e ä r a teeninud. Uue vabariigi valitsuse deklaratsioon r a h u l d a b praegustes oludes, kui teda teostatakse Eesti rahvusliku s i n i - m u s t - v a l g e r i i g i l i p u a l l, teiste sõnadega i s e s e i s v a E e s t i o m a r i i k l u s e a l u s e l, siis võib valitsus olla kindel minu ja mu poliitiliste sõprade kui riiklikult mõtlevate kodanikkude t õ s i s e l e p o o l e h o i u l e j a t o e t u- s e l e. 122 Tema arvates pidid J. Varese raadiokõne ja H. Kruusi seletused ajakirjanikele kinnitama Eesti arengut riikliku iseseisvuse alusel. Eks ta ole, poliitilise naiivsuse all ei kannatanud mitte üksnes Vares ja Co On kaudseid andmeid, et J. Tõnisson pidas ka pärast Eesti lülitamist Nõukogude Liidu koosseisu eestlastele kõige ohtlikumaks endiselt Saksamaad. Ilmar Raamot kirjutab oma mälestusteraamatus, kuidas aasta sügisel avaldas Jaan Tõnisson soovi temaga kohtuda Postimehe toimetuses. Kohale jõudes selgus, et Tõnissoni asemel oli kohal A. Piip koos paari kaaslasega. Piip selgitas, et Tõnisson ei saanud tulla, kuid küsimus on selles, et rahvas ootab oma senistelt juhtidelt edaspidiseks poliitiliseks hoiakuks seisukohta või parooli. Ta rõhutas: Rahvale tuleb selgelt ütelda parem on vene kui saksa orientatsioon. I. Raamot meenutab: Piip põhjendas seda pikemalt. Tema on elanud ja õppinud Peterburis ja võib kinnitada, et venelased on heatahtlikud ja koostöötahtelised inimesed. Nõukogude kommunism ei ole enam nii brutaalne kui ta seda oli aastal jne. Sel teemal toimus meievaheline vaidlus paar tundi, eeskätt küll minu ja Piibu vahel. I. Raamoti seisukoht oli teine: rahvale tuleb ütelda, et eelistame läänt idale ja jätta vabaks igaühele ise otsustada, mida keegi lääne all mõtleb, kas Saksamaad, Prantsusmaad, Inglismaad või Ameerika orientatsiooni. 123 I. Raamot märgib, et ta ei tea, kas A. Piip väljendas J. Tõnissoni seisukohti, kuid seda saab pidada tõenäoliseks, sest välisorientatsiooni küsimuses olid nad ühel meelel. Ilmselt on ta ka ise edastanud A. Piibu sõnad veidi ebatäpselt. Põhivaidlus ei käinud ju Vene ja Lääne orientatsiooni asjus, vaid valikus Vene ja Saksa orientatsiooni vahel. Ei saa olla kahtlust, et mõlema mehe ideaaliks oli ja jäi orientatsioon Lääne demokraatlikele riikidele, kuid valikus kahe halva vahel eelistasid nad NSV Liitu Saksamaale. Ühes aastal ilmunud artiklis lootis J. Tõnisson, et demokraatlikud riigid ei pane enne relvi käest, kui on kõrvaldatud natsionaalsotsialistlik kord Adolf Hitleri ja tema kaaslaste diktatuuriga. 124 Artiklist kumab läbi autori lootus, et rahvad õpivad suurest sõjast ja et uus Euroopa korraldatakse föderaalsel alusel, mis kindlustab üldise vabaduse, üheõigusluse ja õigusriikluse. Kahjuks J. Tõnissoni lootused ei täitunud. Natsionalistlik Saksamaa küll purustati, kuid sõja käigus omandas Nõukogude Liit domineeriva positsiooni Ida- ja Kesk-Euroopas. Stalin suutis oma tahte Lääne liidritele peale suruda. Kulus tervelt pool sajandit, kuni tasapisi kujunesid eeldused Jaan Tõnissoni ideaalide realiseerimiseks. Uurimus on tehtud sihtasutuse Eesti Teadusfond rahalisel toetusel. 121 Lähemalt: V. Kures. Jaan Tõnissoni telegramm Joh. Vares-Barbarusele. Jaan Tõnisson, lk Prof. Jaan Tõnissoni seisukoht. Sini-must-valge lipu all võib loota tõsist poolehoidu. Meelevaldne valitsemissüsteem oli oma saatuse ära teeninud. Päevaleht I. Raamot. Mälestused. II, lk Tõnisson, J. Euroopa föderatsiooni idee. Eesti Üliõpilaste Seltsi album XI. Tartu, 1940, lk Kordustrükk: Akadeemia, 1989, nr. 6, lk Tuna 3/

64 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik Valdur Ohmann Sms. KARL SÄRE. Rahvakalender 1941, lk Karl Särest ja tema elukäigust on nüüdseks ilmunud juba hulganisti artikleid ja käsitlusi nii välismaa väljaannetes 1 kui ka Eesti ajakirjanduses. 2 Tema elu ja tegevust on kajastanud taanlasest ajakirjanik Erik Nørgaard, kes Taanis elava eesti soost arhivaari Vello Helgi nõustamisel üllitas 1990-ndate aastate algul kaheosalise monograafia. 3 Ent ometi leidub veel arhiivides andmeid, mis pole teaduskäibesse jõudnud või need on küll teadlaste silme eest läbi käinud, kuid teadusviidetele tugineva käsitluse raames avaldamiseks pole aeg ega koht olnud sobilikud. Pean silmas alljärgnevas artiklis kasutatavaid mitmeid arhivaale, millega nii mõnedki parteiajaloolased on ndatel tutvunud, kuid mis pole paraku leidnud teed teadusuurimustesse. Seevastu on küllalt tugevalt esile tõusnud ametliku Nõukogude parteiajaloo poolt soositud seisukoht, mille kohaselt Karl Särest sai saks- 1 A. B. Nørgaard. Laip, mis kadus õudseim roim Taani kriminaalajaloos. Taani ajaleht Extra-bladet. Ilmselt aasta väljaanne. Selles on kirjas, et Säre mõisteti Saksamaal süüdi ja hukati. Vt. ajalehe väljalõiget: ERAF, f. 1, n. 1 c/c s. 10; R. Jensen. En omtumlet Tilværelse. Erindbringer. København, 1957, lk ; Säret nimetatakse jälle okup. Eestis reeturina. Eesti Päevaleht Rootsis ; Dokumente pöördest Säre ähvardas vastuvaidlejaid likvideerimisega. Eesti Päevaleht Rootsis ; V. Helk. Punaste mõrv Kopenhaagenis taas aktuaalne. Eesti Päevaleht Rootsis ; Eesti kommunistid eksiilis. Juunivalitsuse peaministri kandidaat mõrvar Taanis. Oli Säpo ja Valpo agent. Eesti Päevaleht Rootsis ; M. Jones. How Estonia became part of the USSR October O. Kuuli. Ja teised. Mõningaid täiendusi aastate EKP ajaloole. Eesti Kommunist 1988, nr. 5, lk ; K. Tammistu. Siira heasoovlikkuse ja lootuse vaimus. Õhtuleht ; J. Ant. Valitsus varjust. Edasi , ; A. Lebbin. Mõnest valgest laigust EKP ajaloos. Õhtuleht , 08., , 15., 19., 22., ; O. Kuuli. Karl Säre ja aasta Eestis. Poliitika 1990, nr. 3, lk ; J. Tust. Mida arhiivimaterjalid Karl Särest tunnistavad. Edasi ; V. Helk. Abimaterjal EKP ajaloolastele Taanist. Eesti Ekspress ; A. Jurman. Ülekuulaja väidab: Karl Säre ei olnud reetur. Eesti Ekspress ; H[ans]. H[ans]. L[uik]. Karl Säre oli NKVD resident. Eesti Ekspress ; A. Roos. Kus on Karl Säre? Õhtuleht ; K. Niidassoo, V. Ohmann. Eestimaa Kommunistlik Partei aastad kuni juuli Varjusurmast ajalooareenile. Tuna 2000, nr. 3, lk ; V. Ohmann. Veel kord Säre tagasipöördumisest Moskvasse aastal. Tuna 2001, nr. 2, lk. 158; V. Ohmann. EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre arreteerimisest, reetlikkusest ja tema saatusest. Tuna 2001, nr. 4, lk E. Nørgaard. Mændere fra Estland. Holkenfelds forlag. København, Nimetatud uurimus on tõlgitud ka eesti keelde, kuid kummalisel kombel ilmunud E. Nørgaardi uurimuse 2. osa pealkirja all E. Nørgaard. Kongelundeni mõrv. Faatum, 2001; E. Nørgaard. Mordet I Kongelunden. Holkenfelds forlag. København, Tuna 3/2003

65 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik laste kätte vangilangemise järel reetur. Reeturlus on läbiv teema parteiajaloo lühiülevaadetest kuni mahukamate käsitlusteni. Kuid seda alles 1950-ndatest aastatest alates. Varem reeturlus päevakorda ei kerkinud, ehkki võinuks ja pidanuks, kui tegu oli tõepoolest niivõrd tõsise juhtumiga. Seevastu on hakanud tasapisi kostma ka arvamusi, kus Säre reetmine seatakse kahtluse alla. Üks sellise seisukoha väljaütlejaid oli aastaid tagasi Evald Mikson, keda tema eluajal jahtisid nii KGB kui ka natsikuritegude uurijad. 4 Ent mõlema huvigrupi tähelepanu keskendus eelkõige E. Miksonile endale ning see võis segava asjaoluna kahtluse alla seada tema mis tahes ütlused. Miksoni seisukohad on viimasel ajal kaudsel viisil kinnitust leidnud niinimetatud Eesti süüasja ehk a. märtsipleenumi eel- ja järellugude uurijana tuntust kogunud Jelena Zubkova poolt, 5 kes on samuti kahtluse alla seadnud Säre reetmise, mille kohta polevat suudetud ümberlükkamatuid tõestusi leida. 6 Parim viis tõele lähemale jõuda on käsitleda huvipakkuvate isikute elukäiku arhiiviandmestikele tuginedes ning muudele allikatele toetuvalt, püüdes ühtaegu säilitada allikakriitilisust. Selleks, et paremini mõista aastal Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretäri kohale asunud Karl Säre kujunemist ning tema küllaltki keerulist teed mainitud ametipostini, oleks otstarbekas vaadelda kõrvuti Karli elukäiguga ka tema vanema venna Arturi eluteed. Pole kahtlust, et vend Artur oli Karl Särele suureks eeskujuks nii oma vaadete poolest kui ka karjääriga. Paraku on Artur Särest õigupoolest suhteliselt vähe kirjutatud ja räägitud. Veelgi enam, teda on sageli peetud Nõukogude Venemaal endale võetud pseudonüümi (Männi) tõttu Karl Säre poolvennaks. Ometi on tegu EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre lihase vennaga, kel jäi seljataha üsna tähelepanuväärne teenistuskäik Nõukogude riigiaparaadis. Juba ainuüksi seetõttu pälviks too isik rohkemat tähelepanu. Et tegu oli Karl Säre vennaga, siis arusaadavatel põhjustel ei tulnud Ivan (hilisemal ajal Johannes) Käbini valitsusajal tema pääs ajalooraamatutesse kõne alla. Oli ju J. Käbin see, kes võlgnes oma kerkimise EKP KK I sekretäriks kurikuulsale VIII pleenumile, kus muu hulgas langes kriitikatule alla Karl Säre. Sestap püüdis pikka aega Eestimaa Kommunistlikku Parteid juhtinud J. Käbin igati vältida Särede sattumist trükivalgusesse. Kahe venna elukäigus 1920-ndate aastate algul oli aga üsna tihedaid kokkupuuteid. Sellest johtuvalt tuli põlustada ka Artur Männi nime all esinenud Karl Säre vanema venna tegevus. Tõsi, Isamaasõja ajalookäsitlustesse on jõudnud keegi Eesti Laskurkorpuse major E. Männi poliittöötaja, kes oli etendanud olulist osa rahvuslike väekoondiste koondamisel, kuid toda isikut ei ole seni keegi osanud seostada Artur Särega. 7 EKP arhiivi fototeegis esineb tõepoolest Erich Männi nimeline mees, kuid muudest kirjalikest allikatest sellenimelist poliittöötajast korpusemeest leida ei õnnestunud. Artur Männit teda küll. Siit tuli loogiline järeldus, et kas tahtlikult või tahtmatult on sattunud arhiiviandmestikesse salapärasel viisil täiesti tundmatu poliittöötaja Erich Männi. Senini pole söandatud selgitada, et selle nime taga oli õigupoolest Karl Säre vanem vend, kes esines Artur Männina. Selgus, et mõnedel juhtudel on fotodokumendist eksitavalt sattunud ja kandunud sealt pub- 4 A. Jurman. Ülekuulaja väidab: Karl Säre ei olnud reetur. Eesti Ekspress Jelena Zubkova uurimusi on eesti lugejaile lähemalt tutvustanud Tõnu Tannberg. Vaata lähemalt: T. Tannberg aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. Eesti süüasi ( ) Moskvast vaadatuna. Tuna 2001, nr. 3, lk E. Zubkova, Estonskoe delo gg. Mir istorii 2001, nr archive/01-01/zubkova.htm Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas I. kd., Tallinn, 1971, lk Artur Männi nimi figureerib siiski õigel kujul pisut hilisemas ajas ja (juba kõrgemas auastmes) Rahva Hääles , nr. 51, avaldatud üleskutses: Miks me võitleme Nõukogude Eesti eest? Terve rea juhtivate Nõukogude ohvitseride seas on üleskutsele alla kirjutanud ka alampolkovnik Artur Männi. Vt. lähemalt: Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas Dokumente ja materjale. Tallinn, 1978, lk Tuna 3/

66 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik Politruk Artur Männi sõjapäevil. ERAF fototeegis esineb eksitava E. Männi nime all. likatsioonidesse Männi-nimeline Erich või lihtsalt initsiaal E. 8 Karl Säre vanem vend Artur sündis Tartus. Poiste isaks oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu-Peetri koguduse kirje järgi Jaan Juhani poeg Säre, kes oli sündinud Tartumaal Mäksa vallas. Jaan abiellus Võnnu Evangeelse Luterliku kiriku koguduses fikseeritud kirje järgi Liisa Mihkli tütar Petersoniga, kelle sünniajaks on märgitud ja -kohaks Tartumaa Vana-Kastre vald. Abielupaari esiklaps Artur osutus pere lastest kõige jõulisemaks figuuriks, mis kajastub tema hilisemas lennukas elukäigus. Teise lapsena sündis perre tütar Aliide, kelle elu möödus Tartus, kus ta suri Pisut kidurama füüsisega, võrreldes vanema vennaga, oli kolmas laps Karl, kes nägi ilmavalgust Neljanda lapsena on Tartu-Peetri EELK raamatus kirjas Elfriede, kes sündis ning suri Tartus. 9 Kõikide laste sünnikohaks oli märgitud Tartu. Kui perekonnas võrsunud tütarlapsed paistsid olevat paiksema loomuga, siis poisslastel näis olnud rahutum hing ning nende elukäiku iseloomustab lai haare. Mul oli põgus telefonivestlus a. oktoobris Tartus elava Karl ja Artur Säre õetütrega, eesmärgiks soov saada Artur Särest mõni päevapilt. Selle vestluse käik võttis üllatava suuna. Karl Säre õetütar väitis, et Artur Säre polnud tema ema vend, vaid poolvend ning perekonnanimigi olnud tollel Arturil teine Männi. Tundub, et nõukogudeaegne propaganda suutis vajadusel söövitada mõne suguvõsa järeltulevatesse põlvedessegi väärteavet. Tolle kontakti kaudu avanes võimalus kustutada omaaegne, kas teadlik ja tahtlik või teadmatusest tekkinud müüt väitega, et kirikuraamatus on asjad kirjas pisut teistmoodi. Lool poleks ehk põhjust pikalt peatuda, sest tundub tõenäoline, et EKP ajaloo uurijad ei vaevunud omal ajal perekonnaseisuarhiivi andmete toel probleemile lahendusi otsima. Ent kurioosne on kogu asja juures tõik, et hea tahtmise korral võinuks EKP arhiivi materjalidegi põhjal tuvastada Artur Männi puhul on tegu Karl Säre vanema vennaga. Fakt vaikiti aga täiesti maha. Siiani pole küsimust laiemalt käsitletud. Ehk annab meeste elukäikude kirjeldus mõningat selgitust või mõtteainet, miks loeti nende isikutega seonduvat vähemasti nõukogudeaegsetes käsitlustes tabuteemaks. Segadusseajavaks teguriks võisid olla ka Karl Säre Kominterni toimikus tema enda poolt kirja pandud andmed, kus ta koostatud ankeedis märkis oma emana Liisa Mihkli t. Michelsoni. 10 Aga siin pole midagi imekspandavat, kui silmas pidada, et Karl Säre ise esineb dokumentides Voldemar Ahja nime all. Ju see konspiratsioonimäng oli nii meeliköitev, et ka ema neiupõlvenimi muutus Petersonist Michelsoniks. Siin on paslik osundada, et seesuguste ankeetide ja elulugu- 8 Fotol kujutatud poliittöötajas tundis Tallinna Õpetajate Instituudi hilisema õppejõu Artur Männi ära praegune TPÜ õppejõud ning tollane tudeng Lembit Andresen. 9 Tartu-Peetri EELK I phic. Arh. 3902a, l Loetletud isikute surmadaatumid pärinevad Tartu Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonna andmestikest. 10 ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 5, Tuna 3/2003

67 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik de kirjutamisel polnud Karl Säre kuigi korrektne ei varem ega ka hiljem. Seetõttu tuleks Karl Säre poolt kirjapandut võtta väga kriitiliselt ja võimaluse korral kõrvutada seda faktidega teistest allikatest. Arturi ja Karli varases nooruses on üsna palju sarnaseid jooni. Artur väidab oma autobiograafias, et tal tuli juba kuueaastaselt olla õhtuti saatjaks õllevedajale. 11 Samal ajal õppis ta päeval linna algkoolis. Õpingud jätkusid a. Jurjevi Linnakoolis, kusjuures suviti ja talvel õhtuti töötas ta maalrina erinevates maalritöökodades. 12 Väikeste erisustega, kuid sarnaselt kulgesid ka Karli noorusaastad. Vanemad saatsid Karli kuueaastaselt maale teenima, kus tal tuli esialgu olla seakarjas ning hiljem teenida leiba karjapoisina. Täpsemalt Kastre vallas Kaera talus. Selline elu oli kestnud kümnenda eluaastani. Talviti tuli pärast koolitööd sõita kaasa õllevedajaga, kusjuures tema ülesandeks oli vaadata hobuse järele. Karl Säre õppis Peetri algkoolis kuni aastani ning Tartu Kommerts-reaalkoolis a aasta rahvakalendris publitseeritud Karl Säre eluloost võib leida, et koolivaheaegadel käis ta turbatöödel ning töötas maalriõpilasena. 14 Revolutsiooniline meelsus sai mõlemal vennal alguse Tartu telefonivabrikust, kus töötas nende tädi. 15 Artur Säre enda seletuse järgi tuli tal a. maikuus telefonivabriku streigiliikumise algatamise tõttu minna mobilisatsiooni alla ning suunduda tsaariarmee 180. tagavara jalaväepolgu koosseisus Petrogradi Vassili saarele. Nimetatud polk võttis aga aktiivselt osa kõigist revolutsioonilistest väljaastumistest ning septembrist 1917 võeti Artur Säre bolševike partei liikmeks. 16 Ka Karl üritas oma vanema vennaga poliitmaastikul sammu pidada aastal oli ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku (bolševike) Töölispartei Noorsooühingu Tartu osakonna asutajaid, lõi sidemeid kohaliku telefonivabriku töölistega, tegi nende keskel revolutsioonilist tööd, arendas noorsooühingu aktiivset tegevust. Saksa okupatsiooniga katkes noorsooühingu legaalne periood ning see jätkus põrandaaluse tegevusena, milleks oli peaasjalikult revolutsioonilise kirjanduse levitamine aastal võttis K. Säre osa Üle-Eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu osakonna loomisest Tartus, mis mõni aeg hiljem, 14. aprillil 1921 küll võimude poolt suleti, kusjuures enamik tema aktiivsemaid liikmeid arreteeriti. 17 Karl Säre andis ise komparteile esitatud eluloos a. 12. augustil teada, et aasta aprillis siirdus ta oma venna kutsel N. Liitu. 18 Voldemar Pinn väidab, et Venemaale mindi Artur Männi kutsel 13. mail 1921 koos Anton Sisaskiga. 19 Laiadele rahvahulkadele anti aastal ilmunud rahvakalendris täpsustamata teada, et Karl Särel õnnestus a. lõpul sõita õppima Nõukogude Liitu. 20 Olgu selle Venemaale-mineku täpse ajaga kuidas tahes, kuid fakt on, et aasta sügisest asus Karl Säre tõepoolest õppima töölisfakulteeti Leningradis, mille ta aasta pärast lõpetas. 21 Artur oli vahepeal Nõukogude Venemaal 11 Arturi ja Karli isa töötas Tartu õllevabrikus töölise-villijana. 12 ERAF, f. 1, n. 6, s. 2040, l. 5; ERAF, f. 1, n. 6, s , l ERAF, f. 5, n. 2, s. 746a, l. 1, 3; ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 5, Rahvakalender 1941, lk Voldemar Pinn oli jõudnud mingeid teid pidi veidi teistsugusele arusaamisele, et revolutsioonilise meelsuse süstijaks oli Säre isa sõber juhutöödelt, Anton Sisask. Vaata lähemalt: V. Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes. Kompartei kolmest esimesest sekretärist Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu, 1996, lk Tallinna Pedagoogikaülikooli arhiiv (edaspidi TPÜarh.), n. 1, s. 115, l Rahvakalender 1941, lk ERAF, f. 5, n. 2, s. 746a, l. 3 pöördel. 19 V. Pinn. Kes oli..., lk Rahvakalender 1941, lk ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 6. Selgust Karl Säre Venemaale-mineku täpse aja kohta siiski ei ole. Esineb vastuolulisi andmeid. See võis aset leida nii kevadel kui ka sügisel. Ühes Kominterni dokumendis on koguni mainitud , kuid see tundub olevat liiga hiline aeg, sest tollal tegutses tema vend Artur juba Nõukogude Venemaa Täievolilises esinduses Tallinnas. Tuna 3/

68 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik karjääriredelil juba tasapisi edasi nihkunud. Detsembrist 1917 juunini 1918 oli ta Petrogradi linna Raudteevalitsuse arveosakonna ülema asetäitja ning juunist novembrini 1918 Petrogradi rajooninõukogu finantsosakonna liige. Samaaegselt oli ta Peterburi Rajooninõukogu Täitevkomitee juures asunud I Sõjaväestatud Ratsasalga sekretär ja partorg. Mainitud üksuse ülesandeks oli võitlus kontrrevolutsiooniga. Seejärel peeti teda otstarbekamaks rakendada Eesti Töörahva Kommuuni liinis, kus ta oli finantsasjade komissar, ning teistel vastutavatel kohtadel Revolutsioonikomitees ja Rahvakomissaride Nõukogus. Töörahva Kommuni aegu liikus ta Eestimaal ringi juba uue nime all Artur Männi. See nimi jäi teda saatma surmani. Pärast punaväe minemakihutamist Eesti territooriumilt oli Artur Männi (Säre) oktoobrist 1919 kuni augustini 1920 EKP Keskkomitee Venemaa büroo sekretär Petrogradis. Samaaegselt töötas ta Tööliste-talupoegade Punaarmee VII armee poliitosakonna ning Petrogradi Sõjaväeringkonna poliitvalitsuse erivolinikuna. Tähelepanuväärne on, et oli ta Tööliste-talupoegade Punaarmee Välistaabi Luurevalitsuse büroo A ülem, kus ta tegi tema enda väite kohaselt spetsiaalset sõjalis-poliitilist tööd. 22 Sügisest 1921 kuni maini 1924 oli Artur Männi lähetatud illegaalsele sõjalis-poliitilisele tööle Eestisse. Ajajärgu viimases otsas tehti algust aasta detsembrimässu ettevalmistamisega. Arturi noorema venna tee oli katsumusterohkem ndate aastate algusesse jäid Karl Säre katsed astuda bolševike partei liikmeks. Kommunistliku Partei liikmekandidaat oli ta 2. detsembrist 1921 ning reglemendi kohaselt oleks ta pidanud töölisklassi esindajana saama kuue kuu möödudes partei täisliikmeks. EstPINO 23 kollektiiv kiitis Säre vastuvõtmise heaks, kuid rajoonikomitees aset leidnud parteipuhastuse aktsiooni tõttu ei kinnitatud teda kompartei liikmeks. Takistuseks sai asjaolu, et Karl Säret käsitleti kui õppurit, mitte aga kui töölisklassi esindajat. 24 Parteisse eelistati töölisklassi esindajaid. Teisele katsele mindi 10. oktoobril a., kui Säre kinnitati taas rajoonikomitee büroo poolt ÜK(b)P liikmekandidaadiks. Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsioon tegi sellega seonduvalt 30. oktoobril ettepaneku võtta K. Säre kohe kompartei liikmeks, sest tal oli liikmekandidaadi kuuekuune aeg juba a. esimesel poolel läbitud. 25 Kominterni Eesti sektsiooni avaldust siiski arvesse ei võetud. Ka teine ring komparteisse pürgida osutus ebaõnnestunuks, kuid juba hoopis teiste asjaolude tõttu. Leningradi töölisfakulteedi lõpetamise järel õppis Karl Säre lühikest aega, a. Leningradi Ülikoolis. Tollesse aega langeb Karl Säre südantpuistav kiri Kallile Alwiin ile. 26 Selles kurdab ta oma nõrga tervise üle ning kardab, et septembris jäävad miinimum- ja maksimumarvestused tegemata ning seepärast võib ta stipendiumi päält maha lennata, kuid niisugusel korral jään ma majanduslikult väga viletsasse olukorda. Järgneb palve, et ehk Alviinel on võimalik poiste kaudu teda 1. septembrist kuhugi koha peale sokutada. Samal ajal seadis ta ka oma eritingimused: Südamega on niisugune asi, et ma pean end rahulikult hoidma tühine vihastus võib minule surma tähendada, sellepärast ma kõigi kohtadega olen nõus, kuid mitte ÃÏÓsse. 27 Ajad olid tõepoolest rasked ja Karl vajas hädasti oma vanema venna tuge, kes samal ajal oli Eestis eriülesannet täitmas. Samast kirjast ilmneb, et ta oli salaja saatnud kirja ka Arturi- 22 TPÜ arh., n. 1, s. 115, l. 1. Töö täpsem iseloom paraku nappidest ankeetandmetest ei selgu. 23 EstPINO Arvatavasti Eesti Rahvusliku Hariduse Pedagoogiline Instituut. 24 ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 27a. 25 ERAF, f. 24, n. 2, s. 2402, l Ehkki kirjast ei selgu otseselt, kes oli too salapärane Alwiin, võib üsna suure tõenäosusega väita, et tegemist oli Alviine Puusepaga, kes oli tol ajal sama kõrgkooli tudeng aastast oli Puusep saadetud peale Karl Säre missiooni ( ) illegaalsele tööle Eestisse, kuid vahistati, enne kui jõudis püstolist arreteerijate suunas pauku teha. Augustis 1938 saadeti kui mitte Eesti kodanik Venemaale, kus oli ligi aasta NKVD eeluurimise all. Vabastati aastal tegutses SMERŠ-i luuregrupi koosseisus. 27 ERAF, f. 24, n. 2, s. 2402, l ÃÏÓ GPU Riiklik Poliitiline Valitsus. Riikliku Julgeoleku eelkäija. 68 Tuna 3/2003

69 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik le, kasutades Alviine vahendust. Arturile sain juba pikema kirja kirjutada saatsin (siin) mõnesugusel põhjusel Ar[turi]. kirja Sinu kaudu, nii et Anni 28 ei tea ole hää ja toimeta edasi! 29 Kiri vanemale vennale jõudis igatahes kätte, sest 21. septembrist a. on saadetud Välisasjade Rahvakomissariaadi Petrogradi esindusele Kominterni Eesti sektsiooni palve, milles palutakse luba sm. Karl Säre ajutiseks saatmiseks Eestisse. Nimetatud seltsimehe vend töötab pseudonüümi all Männi ning on teenistuses NSV Liidu Täievolilises esinduses Revelis ja soovib, et Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsioon taotleks neile selleks loa. 30 Ehkki üle taotluse laiub resolutsioon ei ole ette nähtud, tundub, et sõit sai ikkagi teoks. Seda kinnitab tõik, et 11. aprillist a. pärineb volitus, mille kohaselt Karl Särele maksti arvete alusel kohale toimetatud valgete ajakirjanduse eest 400 rubla. Ühtaegu sai aga see salajane Eestis-käik arvatavasti järjekordseks takistuseks komparteiga liitumisel. Esineb ka teine, vähemusutav versioon, mille järgi oli vahepeal likvideeritud senine töökoht: V. Kingissepa-nimeline Eesti Rahvahariduse Maja Leningradis, kus ta ametlikult oli raamatukogu juhataja. 31 Karl Säre ise väitis oma eluloos, et V. Kingissepanimelise Eesti Rahvahariduse Maja juhatajana töötas ta a. suveni, mil asus tööle NSVL Välisasjade Rahvakomissariaati. Tollesse segasesse ajajärku langeb üks seik, mida on kirjeldanud Einar Sanden, kuid millele pole paraku leitud ühtegi kinnitust arhiividokumentidest. Säre olevat viibinud Moskvas kuuajalistel luurekooli intensiivkursustel. Moskvasse saabunud ta 4. jaanuaril a. ning oma sealoleku esimesel nädalal oli ta kohanud kaunist, kuid Karlist pisut rohkem kui üheksa aastat vanemat Ljubov Mutti. Ülekuulamisel a. rääkinud Karl Säre Evald Miksonile südantliigutava loo armastusest Alviine Puusep üliõpilaspäevil Leningradis 1924/25. a. esimesest silmapilgust. Hiljem, kui Ljubov Muttist oli juba saanud kõrge Nõukogude luureohvitseri Karl Rimmi abikaasa, selgitanud Ljubov Karl Särele mõningaid nüansse nende põgusal kohtumisel aasta vahetusel. Nimelt olnud nende mõne aasta tagune suhe viljakas. Paraku olevat ta sunnitud GRU 32 juhtkonna pealekäimisel abielluma Karl Rimmiga. Viimane, saanud rasedusest teada, korraldas abordi, mille järel Ljubov jäi viljatuks. 33 Tundub, et siinkohal on tegemist siiski kena väljamõeldisega, ehkki loo usutavust pole kahtluse alla seadnud Mikson ega Sanden. Üheski kompartei arhiivis sisalduvas dokumendis, kus esinevad mitmel kujul ja erinevatel aastatel kirja pandud Karl Säre ankeetandmed, ei kajastu fakti, nagu oleks ta aasta algul viibinud Moskvas. Seega on alust arvata, et tegemist ongi ilusa luiskelooga. Kust siis niisugune südantliigutav armastuslugu? Ilmselt teadis Karl Säre oma vanema venna Arturi kaudu üht-teist Ljubov ja Karl Rimmi tegevusest Hiinas 1930-ndate aastate algul, kus neil oli täita eriline missioon. Saksa DV-s aastal avaldatud dr. Julius Maderi väidete järgi oli Karl Rimm Richard 28 Pole selge, keda on silmas peetud, kuid võib oletada, et tegemist võis olla Jaan Anveltiga, kes valmistas ette a. detsembrimässu. 29 ERAF, f. 24, n. 2, s. 2402, l ERAF, f. 24, n. 2, s. 2402, l ERAF, f. 24, n. 2, s. 2402, l Glavnoe Razvedovatel noe Upravlenie Luure Peavalitsus. 33 E. Sanden. An Estonian Saga. Boreas Publishing House. London, 1996, lk Tuna 3/

70 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik Sorge abi ja sõjaline konsultant Hiinas aastatel Toda fakti kinnitab ka Nõukogude ajal trükivalgust näinud publikatsioon. 34 Eelnenust johtuvalt oli Karl Särel hea võimalus näidata, justkui olnuks ta seotud tolle kuulsa luurajaga. Sel teel oli võimalik enda tähtsust suurendada ja ühtlasi oma elupäevi pikendada. Asi tundub veelgi usutavam, kui võtta arvesse, et kaugel Jaapanis vangistuses olnud Sorgel võis olla tõepoolest teadmine kellestki Säre-nimelisest mehest, kes oli Hiinas küll esinenud Artur Männi nime all. Einar Sanden on lasknud oma publikatsiooni veel ühe faktivea, mille kohaselt olevat R. Sorge kutsutud aastal Moskvasse juhendamisele, kusjuures teda juhendanud teiste hulgas ka Karl Säre. 35 Nõukogude luurega otseselt seotud Leopold Trepper seevastu dateerib Sorge kutsumise ja saabumise Moskvasse alles aastasse, kus ta kohtus luure kõrgeima juhi Jānis Bērsiņšiga. 36 Ent tagasi Artur Männi elu ja tegevuse juurde. Umbes samal ajal, kui leidis aset Karl Säre tagasipöördumine Venemaale, lõppes vanema venna illegaalne sõjalis-parteiline töö Eestis ning Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee esindajana saadeti Artur Männi juulis 1924 Hiinasse, kellega NSV Liit oli 31. mail 1924 allkirjastanud üldiste printsiipide kokkuleppe. 37 Nõukogude Venemaa huvi Hiina vastu algas varsti pärast Oktoobrirevolutsiooni. Juba 1920-ndate aastate algul oli Nõukogude Venemaa mõju Džungaarias suur, see mõju laienes aastaks kogu Xinjiang ile (Sinkiang, Uiguuria). 38 Aastal 1934 oli Nõukogude Liidul Xinjiangis 2 peakonsulaati ja 3 konsulaati. 39 Eelnimetatud ametikohal oli Artur Männi kuni aprillini Seejuures tuleks rõhutada, et A. Männi oli tol perioodil Hiinas Kominterni salajasema osa rahvusvaheliste suhete osakonna (venekeelne lühend: OMC) esindaja Pekingis. Otto Kuusineni abikaasa Aino, kes samuti töötas neil aegadel Kominternis, on kirjutanud, et rahvusvaheliste suhete osakond koos oma volinike võrgustikuga, mis hõlmas kogu maakera erinevaid punkte, oli Kominterni ajukeskus, tema pühamast püham paik. Osakonna agendid edastasid Kominterni korraldusi kompartei juhtkonnale. Rahvusvaheliste suhete osakonna kaudu kanti komparteidele üle Kominterni poolt eraldatud vahendeid, mis olid vajalikud partei tegevuseks ja propagandaks. Sellele osakonnale allusid kõik salajased kaubandusesindused, saadikud ja salateenistuse informatsioon. Peale kõige muu oli rahvusvaheliste suhete osakond siduv lüli Kominterni ja Kindralstaabi Luureteenistuse vahel, aga ka Kominterni ja salapolitsei (GPU) vahel. Osakond tegeles ka ettekannete redigeerimise, šifreerimise ja dešifreerimisega. Selle funktsioonide hulka kuulus vastastikune koostöö GPU-NKVD ning Punaarmee luurevalitsusega. 40 Seega oli tegemist ühe olulisema institutsiooni koostisosaga Kominterni süsteemis. Artur Männi kutsuti aprillis 1927 Moskvasse ning saadeti partei keskkomitee poolt tugevdama Välisasjade Rahvakomissariaadi pearaamatupidamist. Moskvas oli ta kuni a. lõpuni. Võimalik, et see aeg oli ka uue missiooni ettevalmistuseks, sest aastail oli ta NSVL konsul Hiinas Harbiini ja Daireni linnas, mis paiknevad Mandžuurias aasta suvest on ka Karl Säre Hiinas, kus ta nimetab end NSVL Poliitilise esinduse kaastöötajaks. 42 Siinkohal Karl Säre tegeliku mis- 34 Revolutsiooni lipukandjad. Lühikesi ülevaateid Eestis tegutsenud väljapaistvate revolutsionääride elust ja tegevusest. II. Tallinn, 1972, lk E. Sanden. An Estonian Saga, lk. 361, L. Trepper. The Great Game. The Story of the Red Orchestra. London, 1977, lk Dokumenty vnešnej politiki SSSR. VII. Moskva, 1963, lk L.-E. Nyman. Great Britain and Chinese, Russian and Japanese Interests in Sinkiang, Malmö, 1977, lk L.-E. Nyman. Great Britain and Chinese, lk V. Ussov. Sovetskaja razvedka v Kitae. 20-õe godõ XX veka. Moskva, 2002, lk ERAF, f. 1, n. 6, s , Menni (Säre), Artur Jaani p. kaadriarvestusleht, l Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärid Tallinn, 2000, lk Tuna 3/2003

71 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik siooni kohta andmed puuduvad. On vaid teada, et ta kohati nimetab end diplomaatiliseks kulleriks. Mõningast selgust toob asjasse tema omakäeline elulookirjeldus juba eelpool mainitud 12. augustist Selles on kirjas: Hiinas töötasin saatkonnas kuni a. veebruarini, siis arreteeriti mind koos Faina Borodiniga läbisõidul väeliinist hiina militaristide poolt. 43 Siinkohal väärib suuremat tähelepanu Borodin, sest selle nimega seonduvalt saab ehk selgemaks Säre tegevusvaldkond, tema positsioon. Tollal tegutses tõepoolest Hiinas Stalini emissar Mihhail Borodin. Selleks, et paremini mõista olukorda, millesse Karl Säre oli sattunud, tuleks teha lühike ekskurss M. Borodini elulukku ning samuti kirjeldada poliitilist situatsiooni, mis oli aastaks Hiinas tekkinud. Mihhail Markovitš Borodini (Gruzenberg) ( ) on nõukogudeaegsetes teatmeteostes mainitud kui Nõukogude riigi- ja parteitegelast, kes osales aastast revolutsiooniliikumises. Bolševike partei liige 1903; 1904 kuni jaanuar 1905 emigratsioon Bernis. Seejärel oli ta seotud Baltikumiga, kus töötas sotsiaaldemokraatlikes organisatsioonides Riias a. valiti ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) ühe organisatsiooni poolt Riia komitee sekretäriks. Tampere konverentsi delegaat (1905) ja VSDTP Ühendatud kongressi delegaat (1906). Tegutses hüüdnime all Kirill. Emigreerus a. lõpus Inglismaale a. algusest kuni juulini 1918 oli USA-s, kus organiseeris spetsiaalse kooli poliitemigrantidele. Ta osales aktiivselt Ameerika Sotsialistliku partei töös, mille vasaktiivast kasvas välja USA kompartei (1919). Aastal 1919 oli M. Borodin Vene NFSV 1. peakonsul Mehhikos. Seejärel töötas Kominternis. M. Borodin arreteeriti kui Kominterni agent Glasgow s aastal ning pärast pooleaastast vangistust saadeti maalt välja. Alates a. kuni juulini 1927 töötas Sun Yatseni kutsel Lõuna-Hiinas Guomindangi elik Rahvusliku Rahvapartei Kesktäitevkomitee poliitilise peanõunikuna. 44 Sun Yatsen oli Kantoni linnapeana mõjutatud Vene revolutsioonist ja NEP-ist a. toimunud Guomindangi I kongress kiitis partei poliitilise programmina heaks Sun Yatseni Kolme õpetuse : rahva ühtsus (rahvuslus), rahva õigused (demokraatia), rahva heaolu (sotsialism). Guomindangi otsustati vastu võtta kommunistid. Partei organiseerimine toimus Nõukogude nõuandjate (Borodin) poolt ja armee organiseerimine Vene eeskujul (kindral Blücher). Asutati Wampu sõjaväeakadeemia (sõjaline juhataja Chiang Kai-shek, hilisem Taivani president , ning poliitiline juhataja Zhou Enlai). Mihhail Borodin oli koguni Sun Yatseni isiklik sõber. Liidri Sun Yatseni surm aastal lõi senised suhted sassi ning algas rahvusliku revolutsiooni ajajärk. Sellisesse poliitiliselt keerulisse sündmusteahelasse, kus aastapäevad oli kohanenud juba tema vanem vend Artur, sattus 22-aastane Karl Säre. Meil ei ole midagi detailsemalt teada vendade Särede tegevusest, nende missioonist, kuid küllalt usutav tundus too Karl Säre vangilangemise jutt juba esmalugemisel aastal algas Chiang Kai-sheki juhitava revolutsiooniarmee sõjaretk kindralite vastu Kesk- ja Põhja-Hiinas. Vallutati Hankou, millest sai rahvusliku valitsuse asukoht (nov. 1926). Shanghai ja Nanking vallutati märtsis Nõukogude luure välismaal, sealhulgas Hiinas oli kuni viimase ajani tabuteema. Sellest said pajatada vaid üksikud Nõukogude luurajad KGB loal. Tundub, et Karl Säre ei olnud päris täpne, kui ta väitis, et läbisõidul rindejoonest ta arreteeriti Hiina militaristide poolt. Tegelikult olid arreteerijaiks nende endi liitlased ja õpipoisid a. katkestas Chiang Kai-shek suhted Hiina KP-ga ja likvideeris kommunistid Shanghais (liidus pankade, suurkaupmeeste ja Guomindangi kommunistide-vastaste liikmetega). Nankingis moodustati rahvuslik valitsus ning algasid kommunistide hukkamised. 45 Mäletatavasti kut- 43 ERAF, f. 5, n. 2, s. 746a, l. 3 pöördel. 44 K. A. Zalesskij. Imperija Stalina. Biografičeskij enciklopedičeskij slovar. Moskva, 2000, lk Situatsiooni kohta Hiinas vaata lähemalt: Istorija Kommunistièeskogo Internacionala : Dokumental nõe oèerki. Moskva, 2002, lk Tuna 3/

72 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik suti Artur Männi aprillis 1927 Moskvasse. Milleks muuks, kui aru andma käestlibisenud sündmuste käigu kohta, mille tagajärjeks oligi tagasihoidlik raamatupidajakoht, ehkki kaadriarvestuslehe interpretatsioonist jääb mulje, et ta saadeti hoopis Välisasjade Rahvakomissariaadi finantsasjades korda looma. Venemaal ilmunud uusimate uurimuste põhjal on selgunud ka Karl Säre arreteerimise asjaolud. 27. veebruaril 1927 väljus Shanghaist Nõukogude aurulaev Pamjati Lenina ja võttis kursi Hankoule. Teel Hankousse langes laev 28. veebruaril Nankingis ühe mässumeelse kindrali valdusse. Laeval oli Faina Borodina, peamise poliitnõuniku Mihhail Borodini abikaasa. Hiinlased ilmutasid eelkõige huvi, kas laeval olev Grossbergi-nimeline naine on tegelikult poliitilise nõuniku ehk siis Mihhail Borodini abikaasa Faina Borodina. Kui see oli tuvastatud, võeti laeva pardalt Nõukogude diplomaatilised kullerid 42-aastane Ivan Kirill, 36-aastane Greibus ja Karl Säre, aga ka 36-aastane peamise poliitilise nõuniku abikaasa Faina Borodina ning arreteeriti. Hiina võimud püüdsid viimase kaudu avaldada survet Hankous viibivale Mihhail Borodinile. M. Borodini mõjule tuginedes loodeti sõlmida Lõuna- ja Põhja-Hiina vahel vaherahu. Diplomaatilised kullerid ja Borodina anti kohtu alla Pekingis, mille järel viimasel õnnestus pärast õigeksmõistvat kohtuotsust varjuda. 46 Kui Artur oli suhteliselt turvalises Moskvas, siis nooremal vennal Karlil tuli veel Hiinas oma elu eest sõna otseses mõttes võidelda. Vangistuse kohta kirjutas Karl Säre järgmist: Vanglas tuli meil vahetpidamata pidada võitlust oma vabakslaskmise eest, kasutades näljastreigi vahendit, millest viimane kestis üle nädala. Peale mõnekuulist kinnihoidmist vabastati meid amnestiaseaduse põhjal, kuid paar tundi hiljem taheti meid uuesti arreteerida, sellest pääsime ainult õigeaegse põgenemisega. 47 Mihhail Borodin naasis juulis 1927 Moskvasse, kus ta töötas töö rahvakomissari asetäitjana kuni aastani. Seejärel oli TASS-i direktori asetäitja ning Nõukogude Informbüroo (Sovinformbüroo) peatoimetaja aasta lõpust oli ta ajalehe Moscow News peatoimetaja. Teda oli autasustatud Punatähe ordeniga. Pärast ajakirja sulgemist arreteeriti ta a. ning lasti maha. 48 Karl Säre jäi veel aasta lõpuni Hiinasse, kus tal õnnestus lõpuks saada ÜK(b)P liikmeks. Juba järgmisel aastal tuli Karl Särel Läänerindel tegutsema hakata. Sügisel läksid nad koos Nikolai Karotammega põrandaalusele tööle juba kodusesse Eestisse. Ent selgus, et siingi polnud kerge. Põranda all tuli sel ajal teravat võitlust pidada oportunistlikkude ja provokatsiooniliste olluste vastu. Kuid tolleaegse EKP poliitbüroo poolt ei leidnud see võitlus õiget arusaamist ja mind kutsuti a. suvel Eestist ära a. juunikuu pleenumil said oportunistlikud ollused võidu ja mul tuli EKP tegevusest ajutiselt kõrvale jääda. Mõni aasta hiljem keskkomitee tunnistas, et minu poliitiline joon oli olnud täiesti õige a. kutsuti mind tagasi EKP tööle, esiteks Kominterni Eesti sektsiooni kaastöölisena ja hiljem alates a. suvest põrandaaluse tegelasena. Sel ajal tuli mul osa võtta partei puhastamisest provokatsioonilistest ja oportunistlikest ollustest, kes olid tunginud väga sügavale meie parteis. 49 Niisugune oli Karl Säre enda nägemus oma võitlustest nähtamatute või nähtavate vaenlastega. Karli vanem vend on diplomaadina sõnastanud seesugust muutustega kaasaskäimist aastal tabavalt: Oma 25-aastase bolševike partei ridades viibimise aja jooksul polnud mul kusagil ega mitte kunagi mingeid kõikumisi ja ma ei kuulunud mingitesse opositsioonidesse. Alati ja kõikjal viisin ma ellu ja võitlesin Lenini-Stalini partei peajoone eest. 50 Seda 46 V. Ussov. Sovetskaja razvedka v Kitae. 20-õe godõ XX veka. Moskva, 2002, lk ERAF, f. 5, n. 2, s. 746a, l. 3 pöördel. 48 K. A. Zalesskij. Imperija Stalina, lk ERAF, f. 5, n. 2, s. 746a, l ERAF, f. 1, n. 6, s. 2040, l Tuna 3/2003

73 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik põhimõtet üritas silmas pidada ka Karl Säre, kuid tema sõnastus polnud ehk nii diplomaatiline. Sellal, kui Karl oli parteipoliitilistest võitlustest mõnda aega sunnitult kõrval, jätkus aega ka naisevõtuks aastal abiellus Karl Säre aastal Tallinnas sündinud Agnes Pajoga (Paio), kelle vanemad olid aastal elama asunud Petrogradi. Agnes oli aastail mehe ülalpidamisel Moskvas. 51 Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsioon tundis Karl Säre abikaasa autobiograafia vastu huvi 16. jaanuaril See langes just aega, mille kohaselt Jaan Anvelti andmetel oli Säre komandeeringus välismaal. Järgnes tapatöö veebruaris 1936 Kopenhaagenis, mille käigus Leo Looring (Johannes Meerits), Karl Säre ja August Vakepea kägistasid provokatsioonis kahtlustatava Johannes Eltermanni (Martõnovi). Süüvimata siiani selge vastuseta jäänud küsimusse, kas Eltermann oli provokaator või mitte, tuleb siiski nentida, et Kominterni juhtkond Georgi Dimitrovi ja Mihhail Moskvini 52 näol kiitis tolle teo heaks. 53 Vaatamata heakskiidetud tapatööle ei olnud see piisav proovikivi, et huvi Karl Säre Venemaal viibiva abikaasa vastu oleks taltunud. Tema abikaasa vend Feliks Pajo oli 1930-ndate aastate keskpaigas komparteist välja heidetud kui trotskist. Järgnes arreteerimine ja mahalaskmine aastal. 54 Detsembrikuu algul 1936 andis Karl Säre tunnistusi oma naisevenna kohta, teatades, et tolle arreteerimisest sai ta teada Looringu kaudu. Usutlejaid huvitas, miks Karl Säre oli jätnud tolle fakti oma ankeetandmetes mainimata. Selle rünnaku pareeris Karl Säre osavalt. Ta teatas, et pole oma naisevenda pärast kompartei XVII kongressi kordagi kohanud, ning kuna ta sai juhtunust teada Leo Looringu Johannes Meerits alias Leo Looring Rootsi politsei poolt ülesvõetuna kaudu, siis arvas, et sellest on teadlikud ka Eesti sektsioon ja selle juhtivad töötajad Jaan Anvelt, Richard Meering (Mirring), Leo Looring, E. Alas (Silm). Ent sellega siiski ei piirdutud. Juba järgmisel päeval tuli tal anda täiendavaid seletusi. Veel mõni aeg hiljemgi oli tema abikaasa huviorbiidis. Karl Säre selgitas, et kuna tema naine pole parteilane, siis sellest tingituna puudub tal ka igasugune suhe trotskismi. Nende abielu sõlmimisest saati a. ei pidavat Agnes Pajol olema mingit sidet oma venna Feliks Pajoga, isegi mitte kirjavahetust. Usutlejate lõppkonstateeringuks jäi: Polnud naise vennaga tihedalt seotud. 55 Too küsitluste kadalipp läbiti Karl Säre poolt edukalt ning ta pälvis usalduse, sest detsembrist 1936 kuni aprillini 1937 oli ta saadetud 51 ERAF, f. 25, n. 2, s. 1221, l Mihhail Moskvin oli pseudonüüm. Tegelikult oli ta Meer Trilisser ( ), kellest sai augustis 1921 Tšekaa välisosakonna ülema abi ning maist 1922 osakonna ülem. Teda võib lugeda üheks Nõukogude välisluure organisaatoriks. Tegutses ka Kominterni luureaparatuuris. Stalini initsiatiivil valiti Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Sekretariaati pseudonüümi M. Moskvin all. Vaata lähemalt: K. A. Zalesskij. Imperija Stalina, lk. 445; V. Ussov. Sovetskaja razvedka v Kitaje, lk , K. Niidassoo, V. Ohmann. Eestimaa Kommunistlik Partei, lk Leningradskij martirolog Kd. 2. Sankt-Peterburg, 1996, lk ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 62, 64, 94. Tuna 3/

74 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik Kominterni ülesandel New Yorki. 56 Arvatavasti siit algab Säre-Looringu kassi-hiire - mäng, mis lõpeb tema süüdimõistmisega Taani kohtuvõimude poolt aasta kevadel, süüdistatuna Johannes Eltermanni (Martõnovi) jõhkras tapmises aasta veebruaris Kopenhaagenis. Pole välistatud võimalus, et Komintern saatis Säre erilise missiooniga välismaale, mille lõppeesmärk pidi olema Johannes Meeritsa (Leo Looringu) toomine Venemaale, keda oli vaja, miks mitte, ka tunnistajana või süüdistatavana eesti kommunistide protsessidele, mis aastal täie auruga käisid. Etteruttavalt olgu öeldud, et L. Looringu ütlusi kasutati kuni tema mahalaskmiseni NSV Liidus 1. märtsil 1952 pärast EKP VIII märtsipleenumit (1950. a.) arreteeritud kommunistide vastu (Nigol Andresen, Hendrik Allik, Villem Kuusik). Adolf Päss on aasta detsembris koostanud ülevaatliku õiendi Karl Säre kohta, mis oli adresseeritud EKP KK I sekretärile J. Käbinile ning teadmiseks EKP KK sekretäridele. Tolles õiendis on mitmeid küsitavusi ning see dokument vääriks omaette allikakriitilist käsitlust, lähtudes just selle tekitamise eesmärkidest. Selles on segunenud tõde, vale, pooltõed, vääramatud faktid ning oletuslikul pinnal väljapaisatu. Tolles dokumendis on Saksa uurimisorganitele koostatud autobiograafias kirjas Säre väide, et arvesse võttes oma esimese naise venna arreteerimist Leningradis, viivitas ta aastal teadlikult tagasipöördumisega NSVL-i Kominterni käsutusse, püüdes seejuures vältida otsest keeldumist. 57 Kui selline autobiograafia eksisteeris ja selles oli tõepoolest niiviisi kirjas, siis tulnuks rakendada allikakriitikat. Tegemist oli siiski pelgalt ütlustega, mis pidid ülekuulajaid desinformeerima, eksiteele viima. Paraku pole suudetud tänini seda väidetavalt eksisteerinud autobiograafiat Saksa okupatsiooni aegsete dokumentide hulgast leida. Samas kõnelevad Kominterni enda dokumendid, et Karl Särel polnud probleeme NSVL-is käimisel ei aastal ega ka aastal aasta suvest alates oli ta Eestis. Esmalt Hiiumaal, andes eratunde. EKP Partei Ajaloo Instituudis Adolf Pässi poolt koostatud dokumendi järgi üritas ta Nõukogude Liidust Eestisse kutsuda ka oma abikaasat Agnes Pajo, kuid talle sai teatavaks, et too oli samal aastal arreteeritud ja saadetud Kasahstani asumisele kui provokaatori naine. 59 See väide tundub olevat ebausutav, arvestades asjaolu, et K. Säre tundis väga hästi stalinlikke töömeetodeid ning sellise riski peale ta vaevalt söandas minna. Oktoobris 1939, seoses baaside lepinguga määrati Eesti võimude poolt Karl Säre elupaigaks Võrumaa, täpsemalt Põlva. Märtsist 1940 asus Säre elama Antslasse. Oleks ülimalt naiivne arvata, ja ka igasuguste konspiratsioonireeglite vastu, et Säre sai arendada aktiivseid kontakte siinsete kommunistidega tingimustes, kus mõlemad pooled olid teravdatud tähelepanu all. Äsja vanglast vabanenud kommunistid olid samuti kaitsepolitsei aktiivses vaateväljas. Ometigi niisugused kriitikavälised etteheited Säre aadressil Nõukogude parteiajaloos välja käidi. Säre polevat kohalike kommunistidega otsekohe kontakteerunud. Ent Säre tegi seda niipea, kui pidas vajalikuks ja võimalikuks ning otstarbekaks. Kõik need süüdistused on reeglina esile kerkinud pärast kurikuulsat EKP VIII pleenumit aasta märtsis ja jäänud püsima aastakümneteks. Vaatamata Karl Säre aadressil hiljem vallandunud kriitikale määrati ta ikkagi aasta suvel EKP Keskkomitee I sekretäriks. Arvatavasti K. Säre mingil ajal siiski hülgas oma esimese abikaasa. Teistkordselt astus Karl Säre abiellu Eugenia Kuzma t. Varhomejevaga (1913) 7. märtsil a. Tallinnas. 60 Nii Tallinna kui ka Tartu perekonnaseisukirjetes seisab, et enne tollesse (teistkordsesse) abiellu astumist on märgitud, et Karl Säre oli vallaline. Ei mingit vihjet esimesele 56 ERAF, f. 1, n. 281, s. 1, l ERAF, f. 1, n. 281, s. 1, l ERAF, f. 25, n. 2, s. 1465, l. 96, ERAF, f. 1, n. 281, s. 1, l ERA, f. R-280, n. 7, s. 61, l Tuna 3/2003

75 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik 7. Eesti Laskurdiviisi 86. sanitaarpataljoni võitlejad. Vasakult 2. istumas leitnant Eugenia Säre. ERAF fototeek abielule nagu tavaliselt sellistel puhkudel lahutatud, lesk!? Karl Säre arreteeriti Tallinnas Kadriorus 3. septembril Säre viimane konspiratiivkorter oli Boris Iga juures Mäekalda tänaval. Viimane hukati Saksa okupatsioonivõimude poolt. Tema eelnev salakorter asus Linda Kilvitsa juures. Seal kujundati Särest juuste värvimise abil punapea. Linda Kilvits kirjeldab oma mälestustes tähtsat ülesannet järgnevalt: Sakslased lähenesid Tallinnale, venelased evakueerumas. Nigol Andresen kutsus mind välja ja teatas, et kuna mina ei kavatsevat evakueeruda, tuleb mul täita mõningaid ülesandeid tagalas. Juhised andvat mulle Nikolai Karotamm. N. Karotamme jutt oli lühike. Minul tulevat võtta enda juurde korterisse varjamiseks mahajääjatest mees nr. 1. K[arl]. S[äre]. Asja korraldab tema K[arotamm]. ise. Muust informeerib juba K[arl]. S[äre]. ise kohal olles. Ja, ma ütleksin, täpselt tund aega enne evakueeruva rahva karavani teeleasumist Leningradi suunas, ilmus minu juurde mitte keegi muu kui N[ikolai]. K[arotamm]. ise, ühes käes komps, teisel käevarrel mingi sooja voodriga vihmamantel. Need olid tolle mehe asjad. On ülimal määral kiire. Kõike head! Nägemiseni! Jätku mina uks lahti.... K[arl]. S[äre]. tuli pea kohe aastal kirja pandud mälestuste järgi käituti Särega ülekuulamistel viisakalt. Ülekuulaja oli öelnud: Kui ei tule meelde, pole viga, homme räägime edasi. 62 Ent fakt jääb faktiks Karl Säre ei tunnistanud siiski kõike üles, mida teadis, vaid andis tunnistusi valikuliselt oma äranägemise järgi. Sellest tulenevalt ei saa jutte totaalsest reetmisest tõsiselt võtta. Linda Kilvitsat ei kimbutatud Saksa okupatsiooni ajal Karl Säre varjamise eest kordagi. Ju siis jäi too fakt ülekuulamistel mainimata. Seevastu Saksa Julgeolekupolitsei ja SD komandöri aastaaruandest Eestis 61 Linda Kilvitsa lapselapse poolt e-postiga autorile saadetud mälestuskatke. 62 Kaupo Deemanti poolt kirja pandud mälestuskatkendid, mis kuuldud pärast loengut Vene t. 6 Kultuuriülikoolis Tuna 3/

76 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik a. ilmneb, et parteisekretär Säre oli üritanud saata Revalist tagalasse partisanigruppe, kuid ürituseks see jäigi, sest grupid suudeti kindlaks teha ja hävitada. 63 Säre panust tolles partisanigruppide avastamises spetsiaalselt esile ei toodud. Tuleb tõdeda, et Säre poolt antud ülestunnistusi ei saa võtta üheülbaliselt. Säre kohta koguti informatsiooni Saksamaa poolt okupeeritud aladelt raadiosaadete kaudu aastast täiendati andmeid Säre arreteerimise kohta selles Eesti osas, mille Punaarmee oli vallutanud. SMERŠ-i luuregrupp kuulas selles suhtes kohalikke elanikke üle. Ent vaatamata saadud teabele jätkus tema abikaasale kogu sõja vältel EKP KK I sekretäri palga maksmine. Viimane tuvastatud makse tehti vähemasti a. lõpus ajavahemiku eest detsember. 64 Eks seegi osunda, et saadud teave ei olnud julgeoleku jaoks piisav reetmises süüdistamiseks. Kohtuotsus Karl ja Eugenia Säre abielulahutuse kohta kuulutati kinnisel istungil välja 21. novembril a., kuna abielu olla kaotanud mõtte, sest Karl Säre asukoht oli teadmata. Säre oli tunnistatud teadmata äraolijaks notariaalkontori poolt. Eugenia Särele otsustati anda tagasi tema neiupõlvenimi. Otsus oli lõplik. Siinkohal võiks Karl Säre käsitlus lõppeda, sest eelnevas kontekstis ei saa kuigi tõsiselt võtta Eesti Riigiarhiivi kartoteegikaardi märget, mis koostatud agentuurandmete põhjal. Agentuurandmed daatumiga väitsid, et Säre oli lahkunud Saksamaalt ja siirdunud hiljem Hollandisse, kus ta asuvat viimati kindlaks tehtud andmeil. Kartoteegikaardi täitmise aeg on Too seik võiks olla ju ääretult huvipakkuv, kui poleks kahtlusi tekitavat märget, mille kohaselt vastav toimik saadeti 2 N osakonda. Probleem on aga selles, et vastav osakond loodi endise banditismivastase võitluse osakonna asemele alles , mil sellele ametikohale asus Grigori Živaga. Teades nimetatud fakti, tekib õigustatult küsimus: kuidas sai arhiivitöötaja saata toimiku veel olematusse osakonda? Üleliidulisel tasandil moodustati samuti alles a. NSVL MGB 2. Peavalitsuse koosseisus spetsiaalne valitsus 2-N, mille struktuuriüksuste ülesandeks oli võitluse organiseerimine nn. kodanlike natsionalistidega. 65 Hilisemaid andmeid Säre kohta enam pole. Karl Säre jälitustoimik anti arhiivi 1950-ndate aastate lõpus või 1960-ndate alguses, ilmselt kui lootusetu juhtum. Stalinlikke meetodeid silmas pidades oleks nüüd paslik jätkata Artur Männi elukäigu vaatlemisega. Mäletatavasti sattus õige pea pärast Karl Säre esimese abikaasa venna vastu esitatud süüdistusi kahtlusaluste kategooriasse ka Agnes Pajo. Kui sama loogikat järgida, siis pidanuks Karl Säre vanem vend Artur sattuma samuti kahtlaste isikute nimekirja, kuid midagi sellist ei sündinud. Alampolkovnik Artur Männi (Säre) 2. mail a. omakäeliselt kirja pandud eluloost on võimalik lugeda, et tema vend Karl Säre oli EKP I sekretär, kes jäeti põrandaalusele tööle. Selle järgi oli Artur Männi alates juunist 1933 kuni juunini 1935 NSVL poliitilise esinduse I sekretär Nankingis. Augustist 1935 kuni märtsini 1937 Välisasjade Rahvakomissariaadi volinik Kaug-Ida krais Habarovski linnas, kus ta valiti ÜK(b)P komitee liikmeks ja krai täitevkomitee presiidiumi liikmeks. Ajavahemikul aprill 1937 kuni juuni 1939 oli ta erakorraline esindaja (poliitilise esindaja ülesannetes) Lääne-Hiinas Urumchis 66 ning samaaegselt ÜK(b)P Keskkomitee volinik. 67 Mitte kusagilt ei paistnud usalduskriisi. Mäletatavasti püüti tollesse aega mõningate kompartei ajaloolaste poolt sisse kodeerida Karl Säre kahtlasevõitu tegevus. Alles juu- 63 ERA, f. R-819, n. 1, s. 12, l ERAF, f. 1, n. 1, s. 913, 915, V. Ohmann. Eesti NSV Siseministeeriumi institutsionaalne areng ja arhivaalid ( ). Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikoolis, Tartu, 2000, lk. 130, Urumchis oli asutatud Nõukogude Liidu konsulaat a. Vaata L.-E. Nyman. Great Britain and Chinese, lk ERAF, f. 1, n. 6, s. 2040, l Tuna 3/2003

77 Valdur Ohmann / Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik nis a. tuli A. Männil reorganiseerimise käigus lahkuda Välisasjade Rahvakomissariaadi teenistusest, mis oli tingitud kõrgemas ešelonis toimunud kaadrimuudatustest. Alates 3. maist 1939 oli Maksim Litvinovi asemele asunud Vjatšeslav Molotov. Põhjuseks oli Litvinovi saksavastane hoiak ning samuti asjaolu, et Hitler ei pidanud teda kui juudisoost isikut läbirääkimistelaua taga sobivaks isikuks. NKVD vahistas pärast seda suurema osa tema asetäitjaid, Välisasjade Rahvakomissariaadi osakonnajuhatajaid. 68 Artur Männi (Säre) ei sattunud löögi alla. ÜK(b)P Keskkomitee komisjon suunas ta Rahanduse Rahvakomissariaadi süsteemi, kus ta töötas oma vabal tahtel Moskva linna Kominterni rajooni Töörahva Saadikute Nõukogus finantsosakonna pearaamatupidajana juunist 1939 kuni mobiliseerimiseni Punaarmeesse Juba a. oli talle omistatud majori auaste ning ta suunati I Eesti tagavarapolku, kus määrati 5. pataljoni komandöriks. Märtsi algusest 1942 suunati Uraali sõjaväeringkonna poolt 249. Eesti Laskurdiviisi 5. osakonna ülema asetäitjaks diviisi staabis. Oktoobrist 1942 määrati sama diviisi poliitosakonna ülema asetäitjaks. Võttis osa Velikije Luki lahingust ning autasustati Punatähe ordeniga. Aastast 1943 oli ta alampolkovnik. 69 Artur Männi edasise käekäigu kohta on teada, et aprillist 1946 demobiliseeriti ta Punaarmee ridadest. Juunist 1946 töötas A. Männi Eesti NSV Riigiplaani esindaja vanemkonsultandina ENSV Ministrite Nõukogu alalises esinduses NSVL Ministrite Nõukogu juures Moskvas. Alles aasta lõpust on märgatavad languse märgid karjääriredelil. Alates viidi A. Männi üle Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe A. Veimeri korraldusega ENSV Ministrite Nõukogu käsutusse ning suunati EK(b)P KK lähetuse korras Tallinna Õpetajate Instituudi direktori asetäitjaks õppe-kasvatustöö alal. Samaaegselt andis ta dotsendi kohusetäitjana marksismi-leninismi kateedri juures loenguid ning oli ühe aasta parteialgorganisatsiooni sekretär ja büroo liige. EK(b)P VIII pleenum avaldas otsest mõju. Esmalt tuli loobuda parteialgorganisatsiooni sekretäri kohast. Sellele järgnes infarkt Lembit Andreseni mäletamist mööda ei maetud Artur Männit kõigi auavalduste saatel. Tähelepanuväärne on, et Artur Männi matusekõnest olid maha kriipsutatud mitmed olulised momendid tema elukäigus. Äramärkimist ei väärinud tema mitmeaastane konsuliksolek Hiinas. Samuti ei sobinud lõik, kus oli kirjas, et ta isa hävitasid saksa fašistid. 71 Vennast mõistetavalt ei sõnagi. Jäägu lugeja hinnata, miks see nii oli. Tundub, et vendade Särede panus kommunismiidee levitamisel nii idasse kui ka läände oli suurem, kui seni on osatud arvata. Mõlemal tuli selle eest kokkuvõttes maksta ränka lõivu, milleks oli elu muserdatud lõppfaas. Visa järjekindlusega on püütud aegade jooksul otsida Karl Säre ja Richard Sorge vahel mingeid seoseid. Siinne käsitlus peaks neid lootusi kärpima, osundades küllaltki selgepiiriliselt, et kui selliseid sidemeid võis olla, siis üksnes Artur Säre Hiinas konsuliksoleku ajast. 68 K. A. Zalesskij. Imperija Stalina, lk ERAF, f. 1, n. 6, s. 2040, l TPÜ arh., n. 1, s. 115, l. 2, 6 7, TPÜ arh., n. 1, s. 115, l Viimse järelehüüde tekst võiks käekirja järgi otsustades kuuluda Alviine Puusepale. Tuna 3/

78 D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III Jaak Pihlau Ärahüppajad KGB leerist Esimene Eestist ärahüpanud nuhist turist oli Helmut Valgre, kes kadus Nõukogude ametiühingutegelaste turismigrupist Norras Ålesundi sadamas 9. oktoobril KGB tundis teda 4. osakonna agendina Kuusk, kellele oli tehtud ülesandeks kaasturistide jälgimine ja võimaluse korral kontakti loomine välismaal elavate eesti emigrantidega. 1 Helmut Valgre (varasema nimega Veisberg) oli sündinud a. Tallinnas, töötanud vabariigi ajal raamatupidaja ja rahandustegelasena, alates aastast Kaubanduse Ühispanga juhatajana. Töö kõrval õppis ka Tartu ülikoolis, kuid see jäi tal lõpetamata. 2 Saksa ajal töötas mitme artelli ja tekstiilivabriku raamatupidajana, aasta alguses siirdus kodutallu Vao vallas Virumaal, kus sõja lõppedes töötas raamatupidajana küla krediitühistus ja Pandivere piiritusetehases, hiljem oli Pandivere külanõukogu esimees ja Riigipanga kohaliku filiaali juhataja Väike-Maarjas. Tema tegevusest KGB agendina on teada vähe, igal juhul kasutati agenti Kuusk baptistijuhtide Oskar Tärgu ning Robert Võsu jälitamisel. 3 Kahenädalasel välisreisil elati peamiselt laevas, turismigruppi kuulus ka endine julgeolekutöötaja ja äsja Kirovi-nimelise kalurikolhoosi esimeheks määratud Oskar Kuul. Kuul oli sündinud 1924 Siberis Omski lähedal eesti külas, teenis sõja ajal Punaarmees, 1945 MGB vägedes Narvas, töötas komsomolijuhina Lihulas ja Haapsalus õppis ta Vilniuse julgeolekuohvitseride koolis, seejärel töötas ENSV julgeolekus, kust ta saadeti a. aktiivsesse reservi vanemleitnandi auastmes. Tuleb meeles pidada, et N. Liidu loodepiiril asuva hiidkolhoosi maa-alale jäid sajad sõjaväeobjektid (Balti Laevastiku garnisonid, sadamad ja polügoonid, 106. piirivalvesalga kordonid, õhutõrje raketibaasid), seetõttu pidi kolhoosi esimees olema julgeoleku ja armee jaoks oma mees ja enamgi. Seda Kuul muidugi oli. Tema väljasõidutoimikust 4 loeme, et resident Haug värvati veebruaris 1956 Harju rajooni KGB aparaadi poolt sidepidamiseks ja tööks agentuuriga riigipiiri kaitsmiseks piiriribal ja Prangli saarel. Olles endine KGB kaastöötaja, näitas resident Haug töös agentuuriga ennast üles positiivselt, omades sidel kuut agenti. Hiljem arvati ta agentuurvõrgust välja, valiti EKP Keskkomiteesse, ENSV ja NSVL Ülemnõukogusse ja sai sotsialistliku töö kangelase nimetuse, kuid pole kahtlust, et ta jätkas endiselt ka KGB, piirivalve ja sõjaväeluure usaldusmehena. Valgre vastu algatati kohe KGB-s juurdlusasi, 5 kusjuures üks peatunnistajaid oli Oskar Kuul. Tema sõnade kohaselt kutsus ta laevalt linnaminekul Valgre endaga kaasa, kuid viimane ei vastanud ja kadus hoopis WC-sse. Hiljem hiilis Valgre üksinda linna ja palus Norra politseis poliitilist varjupaika. Oma jutu järgi oli Kuul täheldanud Valgre äärmiselt kahtlast käitumist kogu reisi vältel. See 1 ERAF, f. 131, s. 375; tõlge: Ad fontes, nr. 10. Rahvusarhiiv, Tallinn, lk Album Academicum Universitatis Tartuensis Tartu, 1994 II, lk. 275; ekslikult on mainitud, nagu ta oleks lahkunud Eestist juba a. 3 ERAF, f. 131, s. 361; tõlge: Ad fontes, nr. 8. Rahvusarhiiv, Tallinn, 2000, lk ERAF, f. 136, s ERAF, f. 129, s Tuna 3/2003

79 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III Helmut Valgre. VES tunnistus ja mõned teised asjaolud (emale koju saadetud kirja sisu) andsid KGB uurimisosakonnale (ülem Aleksander Ljaptšihhin, 6 uurija Viktor Sokolov) ajendi teostada Valgre suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kuigi asjaosaline üldse kohal ei viibinud. Vabariikliku psühhoneuroloogilise haigla vastav komisjon (Vsevolod Grünthal, A. Andrejeva, Bella Rosenfeld, lahkus 1979 Iisraeli) kuulutaski Valgre tagaselja hullumeelseks (süüdimatuks). Varsti saabusid Norrast siiski uued teated, et Valgrele on antud seal poliitiline varjupaik ning ta viibib vabaduses. Seejärel tühistas Moskva Serbski-nimelise instituudi komisjon Eestis langetatud absurdse otsuse. Valgre juurdlustoimikust võib leida ka julgeolekukomitee taotluse Tallinna Peapostkontori ülemale omastele saabuva kirjavahetuse läbivaatamiseks. Varem tehti seda suure saladuskatte all, kuid alates aastast ilmusid selletaolised dokumendid ka KGB juurdlustoimikutesse. Posti perlusteerimisega tegelev OTO-osakonna 6. jaoskond oli üldse julgeoleku üks suuremaid allüksusi. Läti Totalitarismi Tagajärgede Dokumenteerimise Keskuse juhataja Indulis Zālite 7 andmetel töötas Läti vastavas osakonnas aastal 110 inimest, palju väiksem ei saanud see olla ka Eestis. ENSV Ülemkohus E. Lepa eesistumisel määras Valgrele 20. juunil 1958 tagaselja karistuseks 10+5 aastat. Eestisse jäi põgenikul maha abikaasa teisest abielust koos tütrega, esimene naine oli aastal lahkunud Läände. Pärast ärahüppamist elas Valgre mõne aasta Norras, siirdus siis edasi Kanadasse. Enamiku välismaalasega abiellunud eestlannade puhul on raske öelda, kas nad siirdusid Läände abielu tõttu (mida muidugi püüti takistada) või toimus äraminek julgeolekuorganite otsesel kaasabil. On teada vaid üks juhtum, kui KGB poolt antud ülesandest avalikult teatati. Sellest rääkijaks oli Inturistis giidina töötanud ja välismaalasega abiellunud Irja Trumm (sünd. Kreemann, 1935 Tallinnas), tema mälestustele on rajatud tuntud väliseesti kirjaniku Einar Sandeni lühiromaan KGB kutsub Evet. 8 Ühes KGB 2. osakonna ülema asetäitja Korjuškini poolt allakirjutatud õiendis 9 nimetatakse seda teravalt nõukogudevastaseks teoseks, mis kirjeldab KGB tööd välismaalastega. Irja Trumm astus pärast keskkooli lõpetamist Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus algul õppis eesti keelt ja kirjandust, hiljem läks üle inglise ja saksa keele teaduskonda, mille lõpetas aastal. Samal suvel kutsuti ta Inturisti Tallinna osakonna teenistusse giidi ja tõlgina, sai tuttavaks turismigrupi koosseisus Eestisse saabunud rootsieestlase Einar Sandeniga, kellega abiellus Tallinnas 18 kuud hiljem. Suvel 1962 pääses Rootsi oma abikaasa juurde, olles üldse esimene eestlanna okupeeritud kodumaal, kellel lubati väliseestla- 6 Aleksander Ljaptšihhin (sünd Vasknarvas). Liitus NKVD-ga 1941, töötas pärast sõda uurimisosakonnas, mille ülem oli , edutati 1960 ENSV KGB esimehe abiks ja seejärel asetäitjaks kaadri alal. Olevat surnud Moskva lähedal aastal I. Zālite. LPSR VDK uzbūve un galvenie darba virzieni ( ). Latvijas Vēsture 1999, nr. 1, lk Einar Sanden. KGB kutsub Evet. Stockholm, Free Europe Press, ERAF, f. 136, s , lk. 55. Tuna 3/

80 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III sega abielluda ja siirduda koos temaga välismaale. Kahel korral viibis Irja Trumm uuesti Tallinnas, käies seal KGB juhtnööride kohaselt aru andmas. Seejärel lubati ka Irja emal Rootsi elama asuda, mille järel Irja Trumm katkestas igasuguse läbikäimise KGB-ga. Hiljem nende abielu lahutati, Irja Sanden elab tänaseni Stockholmis, Einar Sanden aga Inglismaal ja Hispaanias. Kuigi jutustus KGB kutsub Evet rajanebki asjaosaliste meenutustel, ei saa seda käsitleda puhtalt dokumentaalromaanina. Minategelane Irja abiellub väliseestlase Markiga, kusjuures Einar Sanden ise esineb vaid episoodilise kõrvaltegelasena. Mitmed jutustuses esinevad julgeolekuohvitserid, nagu Jaan Rääk, Viktor Georgjev ja kindral Sergei Ivanovitš, pole ENSV julgeolekus kunagi töötanud, küll aga on tuntud Inturisti Eesti osakonna tollane ülem Erik Liim, 10 VEKSA esimehe asetäitja Randar Hiir 11 ja Eesti Raadio spordireporter Gunnar Hololei. Viimase kohta on mainitud, et tutvus Hiirega avas talle varsti tee ka vaba maailma külastamiseks. Arhiiviandmetel värvati Gunnar Hololei agendiks Sport juba aastal, 12 kuid võibolla vajati veel mõningast järelemõtlemisaega, enne kui talle hakati püsivalt andma väljasõiduluba. Kui Irja Trumm oli esimene väliseestlasega abiellunud ja ärahüpanud eestlanna, siis Kristi ja Raivo Tammik olid esimene Eestist ärahüpanud abielupaar. Tavaliselt anti väljasõiduluba ainult ühele perekonnaliikmele, teised pereliikmed jäid kodumaale omamoodi pantvangiks, et võimalikku ärahüppamist vältida. Abikaasade üheaegset väljasõitu lubati erakordselt harva, kindlasti peeti silmas nende edasist ärakasutamist välisluure huvides. Raivo Tammiku (sündinud 1945 Tallinnas) kohta mainitakse väljasõidutoimikus, et enne aastat oli ta viibinud üle 20 korra välismaal ja et tegemist on 5. osakonnale tuntud isikuga. 13 Julgeolekužargoonis tähendas viimane fraas harilikult agenti või usaldusisikut, tema tõeline seos julgeolekuga jääb siiski ebamääraseks. Küll aga on teada, et tema ema Margarete Tammik (sündinud 1922, neiupõlvenimega Urm) töötas aastaid RJK agendina Hilda ja, viibides õe juures välismaal, täitis edukalt 1. osakonna (välisluure) ülesandeid. Siinkohal peaks täpsemalt selgitama KGB usaldusisiku mõistet, sest nende arv ületas 1980-ndatel aastatel mitmekordselt agentide oma. 14 Ametliku definitsiooni kohaselt olid usaldusisikud need nõukogude patrioodid, kes signaliseerivad KGB organeid isikutest ja faktidest, mis väärivad tähelepanu riikliku julgeoleku tagamise seisukohast, samuti täites üksikuid operatiivülesandeid. Usaldusisiku erinevus agendist oli selles, et tema kontaktid KGB operatiivtöötajaga ei olnud iseenesest salajased, kuid ümbruskonna eest jäi varjatuks nende suhete iseloom ja usaldusisiku roll KGB abistamisel. Nendelt ei võetud salajase koostöö kohta allkirja, neile ei antud varjunimesid ega avatud ka nende kohta isiklikke toimikuid. Usaldusisikuid võeti arvele vaid literatoimikus, kuhu märgiti nende andmed ja usaldussuhete kehtestamise aeg. Usaldusisikuga oli keelatud kohtuda konspiratiivkorteris, see pidi toimuma mujal, eeskätt ame- 10 Eerik Liim, sündinud 1920 Rakveres, oli Virumaa komsomolijuht, siirdus koos Punaarmeega tagalasse, kus töötas Eesti väeosades poliitjuhina, pärast sõda divisjoni ja polgu ülema asetäitja poliitalal, alates aastast Lihula sõjakomissar ja siis Tallinna Keskrajooni sõjakomissariaadi 3. osakonna ülem. Demobiliseerus majorina a., töötas ühe aasta VEKSA ülema asetäitjana, siis Inturisti Tallinna osakonna ülemana, MN välisturismi ülema asetäitja, kust vallandati nõrga töö pärast ja saadeti Lahemaa rahvuspargi direktori asetäitjaks. 11 Randar Hiir ( ). Töötas julgeolekus , hiljem KGB aktiivse reservi ohvitser. Vt. ka J. Pihlau. Kuidas loodi ENSV MN juures asuv Riiklik Julgeolekukomitee. Akadeemia 2001, nr. 3, lk ERAF, f. 131, s. 375, lk. 173, tõlge: Ad fontes, nr. 10. Rahvusarhiiv, Tallinn, 2002, lk. 220; ERAF, f. 136, s Vt. ka I. Jürjo kommentaari Ad fontese samas numbris. 13 ERAF, f. 136, s Indulis Zālite andmetel (vt. viide nr. 7) oli Lätis KGB aktiivses agentuuraparaadis a. umbes 4300 agenti, kuid usaldusisikute arv võis olla mitu korda suurem, ametlikku arvestust selle kohta ei peetud. Eesti KGB-s oli operatiivtöötajate arv ligikaudselt sama, nii et lähedased arvud kehtivad ka Eesti kohta. 80 Tuna 3/2003

81 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III Svetlana ja Aigar Lepik. EPL tiasjade ajamise sildi all töökabinettides. 15 Peamiselt värvati usaldusisikuks juhtivatel kohtadel töötavaid inimesi ja parteiliikmeid, sest neid polnud agendiks värvata kas otstarbekas või isegi võimalik. Usaldusisikute arvamusel oli otsustav tähtsus nendega koos töötavatele kolleegidele väljasõiduloa andmisel, sest harilikult oli agentide informatsioon uuritava kohta üsna puudulik a. alguses anti Tammikutele väljasõiduluba kolmeks kuuks Lääne-Saksamaale, kus elas Kristi Kärmas-Kerdi-Tammiku (sündinud 1941 Rakveres) ema, Kristile oli see teine sõit ema juurde. Kodumaale jäi Kristi Tammiku poeg esimesest abielust, uuesti kohtusid ema ja poeg alles paarkümmend aastat hiljem. Aprilli lõpus 1975 Saksamaale jõudnud abielupaar otsustas kodumaale mitte enam naasta, avalduse asüüli saamiseks Alam-Saksimaa siseministeeriumile esitasid Kristi ja Raivo Tammik juunikuus. Huvitav on seejuures Raivo Tammiku väljasõidutoimikus aasta hiljem esinev kommentaar, kui KGB otsustab ta lugeda mittetagasipöördujaks, sest kodakondsuse muutmiseks vajalikku pöördumist SLV Nõukogude saatkonna poole polnud seniajani saabunud. Peatselt Tammikute abielu lahutati, Kristi Tammik töötas järgnevad kakskümmend aastat Vabadusraadio eesti toimetuses populaarse diktori, saatejuhi ja väliskommentaatorina. Mõlema ärahüppamine oli üks väheseid, millest Nõukogude ajakirjandus ei vaikinud, peamiselt rünnati Vabadusraadios töötanud Kristi Tammikut kui ideoloogilist diversanti, kodumaa reeturit ja sünnimaa mustajat (Kodumaa , Õhtuleht jm.). Novembris 1983 jäi Rootsi ja palus poliitilist asüüli sugulasi külastama saabunud abielupaar Svetlana ja Aigar Lepik. Viimane tunnistas ülekuulamisel Rootsi politseis, et ta oli värvatud Nõukogude sõjaväeluure GRU poolt. Svetlana oli sündinud 1955 Elvas, neiupõlvenimega Adžirei; lõpetanud Kaunase PI nahatoodete tehnoloogia erialal, töötas kombinaadis Linda. Aigar Lepik sündis aastal Tallinnas, lõpetas Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumi, töötas EKE Projektis vanemtehnikuna. Algul jutustas Aigar Lepik tuntud eesti ajakirjanikule ja publitsistile Andres Küngile, et teda püüti värvata juba sõjaväeteenistuse ajal Nõukogude mereväes. Tookord olevat ta aga keeldunud, hiljem, Rootsi välisviisat taotledes nõustunud aga siiski loa saamise eesmärgil koostööga. Varsti pettus Aigar Lepik väliseesti ajakirjanduses, süüdistades seda ebaõigete teadete levitamises meelega olevat jäetud mulje, et tema ärahüppamine toimus Vene võimude teadmisel. 16 KGB alustas Lepikute vastu tagaselja juurdlust, nende telefonikõnesid Eestisse kuulati salaja pealt OTO osakonna 2. jaoskonna S-teenistuse poolt a. märtsis KGB esimehe Karl Kortelaineni poolt EKP peasekretärile Karl Vainole saadetud eriteates on nenditud, et teostatud kontroll enne ärasõitu oli liiga pealiskaudne. Süüdlasi karistatakse administratiivses ja parteilises korras. Nõukogudevastaseid materjale pole saadud. Uurime ärahüppamise põhjuseid I. Jürjo. Nõukogude luure ja teaduse suhetest Eestis ning Baltimaades Nõukogude perioodil. Luuramisi. Tallinn, 1999, lk Vt. ka KGB kõrgkooliõpikut Istorija sovetskix organov gosudarstvennoj bezopasnosti (Moskva, 1977) ja Kontrrazvedovatel nõj slovar (Moskva, 1972). Koopiad ERAF-i raamatukogus. 16 EPL , jm. 17 ERAF, f. 136, s Tuna 3/

82 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III Raivo Ojasaar. TV Nädal 2003, nr. 17 Viimane KGB taustaga ärahüppaja oli a. mais Soomes TASS-i korrespondendina töötanud Raivo Ojasaar (sündinud 1947 Tallinnas), kelle kohta Eesti Ekspressis aastal kirjutati järgmist: Kameeleon-mehi on teisigi. Raadiojaama Ameerika Hääl eesti osakonna peatoimetaja Markus Larsson on endine KGB ülesandeid täitnud kommunist, kes Eestis kandis hoopis nime Raivo Ojasaar ja töötas ETVs väliskommentaatorina aasta lõpus määrati Taškendi ülikooli araabia keele erialal lõpetanud Ojasaar Helsingisse riikliku teadeteagentuuri TASS korrespondendiks, kus tema tööülesannete hulka kuulus ka lävimine Rootsis elavate eesti emigrantidega. Ojasaar haihtus koos perekonnaga Soomest nagu tina tuhka 18. ja 20. mai vahel aastal. Kuus aastat hiljem kerkis USA valitsuse propagandaraadio eesti osakonna peatoimetajana esile Markus Larsson. Ilmselt õnnestus Ojasaar-Larssonil N. Liidu julgeolekuja luureorganite tegevust puudutav informatsioon Suure Lombi taga edukalt turvalisuse vastu vahetada. 18 Tegelikult kadus Raivo Ojasaar Helsingist koos oma neljaliikmelise perega (naine Heli ja kaks last) juba 16. mail, nagu sellest on Soomes ilmunud mälestusteraamatus 19 kirjutanud tema kolleeg Aleksander Gorbunov. Gorbunov mainib ka, et Heli Ojasaar (1945, sündinud Aasa) töötas N. Liidu saatkonnas telefonioperaatorina ja tema arvates polnud Raivo Ojasaar julgeoleku kaadritöötaja. Raivo Ojasaare kohta on teada, et ta töötas kaheksa aastat soome keele giidi-tõlgina, 20 oli viibinud vähemalt üks kord Moskva poolt lähetatuna Lähis-Idas (Süürias) ndate aastate alguses kutsus ta Mati Talvikule antud televisiooniintervjuus kõiki välismaad külastanud eestlasi avalikult tunnistama oma otsesest või varjatud koostööst julgeolekuorganitega, kuid see üleskutse jäi üksildaseks hääleks kõrbes, enesepuhastuse teele Eesti ühiskond ei asunudki. Praegu töötab Raivo Ojasaar VOE (Ameerika Hääle) eesti toimetuse juhatajana Washingtonis Markus Larssoni nime all. Tagasipöördunud agendid Mitte kõik Eestist Läände hüpanud KGB kaastöölised ei jäänud elama välismaale. Kõige tuntum nende hulgast oli kahtlemata televisioonidiktor ja prosaist Riho Mesilane (sündinud 1949 Pärnus). Ta oli lõpetanud EPA veterinaariateaduskonna aastal, töötanud lühikest aega zootehnikuna, seejärel ajakirjanikuna ja ETV diktorina. Ta oli liitunud ka komparteiga, kuid heidetud sealt välja sõjaväeteenistuse ajal Ukrainas, sest ei olnud rahul mõne parteiprogrammi punktiga. Nagu Mesilane hiljem kinnitas, värbas teda KGB ohvitser Ants Piirsalu 21 konkreetselt Doonaureisi jaoks. Olen sellest oma raadiosaadetes paar korda avalikult rääkinud. Hiljem pole 18 Komitee mehed. Eesti Ekspress A. Gorbunov. Tehtaankatu 1. Porvoo-Helsinki-Juva, ERAF, f. 8460, n. 1, s. 67 ja s. 77; ERAF, f. 672, n. 115, s Ants Piirsalu (sündinud 1945 Pärnus). Õppis algul Riia kunstikoolis, kuid siirdus siis KGB värvidesse. Teenis Pärnu julgeolekus alates aastast, hiljem Tallinnas 5. osakonna 1. jaoskonnas. Tegeles peamiselt Eesti intelligentsi jälitamisega, olevat vallandatud a. joomise pärast. 82 Tuna 3/2003

83 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III mul KGB-ga mingit pistmist olnud, kinnitas hiljem Vabadusraadios töötanud Mesilane. 22 Ärahüppamist Doonau turismireisi ajal 15. juunil 1978 on ta kirjeldanud väliseestlaste ajakirjas Tulimuld järgmiselt: Sel laeval oli vaid üks turist, kes ei kavatsenud koju tagasi pöörduda. See olin mina. Olin kah KGB salaagent. Oma suure sotsialistliku Kodumaa tulevane reetur. Oma reetmisplaani põhjendasin sel viisil, et pean Eestit suure sotsialistliku Kodumaa poolt okupeerituks. KGB ülesande võtsin vastu selleks, et saada kiiremini võimalust välismaasõiduks ja põgenemiseks. Sellega on paljugi öeldud. Võib-olla, et kõik. Meid huvitaval ajahetkel ei tohtinud ma teistest millegi poolest erineda. Ka mina ei loopinud tühje pudeleid Doonausse. Siiski, olin pileti eest sada rubla rohkem maksnud kui enamus teisi. Selleks, et saada esimese klassi kajutit esimesel dekil. Osa sõidukuludest oleks KGB raamatupidamine mulle niikuinii tasunud, kui oleksin koju tagasi pöördunud ja ettekande kirjutanud. See jäi küll igaveseks ajaks kirjutamata. Eks kirjutas mõni teine. Neid oli mitu ja nad olid üsna juhmid. Ega ma nimesid nimeta, las elavad oma pattudega edasi. Täpselt määratud ajal, meid huvitava päeva hommikul, väljusin oma esimese klassi kajutist, et minna hommikusöögile. Kronomeeter teise deki koridoris näitas seitsmendat hommikutundi ja kalender kuupäeva 15. mai Sel päeval sain ma 29 aastat ja viis kuud vanaks. See oli turismilaeva kolmas ja ühtlasi viimane päev Austria pealinnas. [ ] Grupijuhid hakkasid kaldaleminejaid loendama. Valveohvitser käperdas kahtlustavalt hügieenitarvete pakikest. Äkki on seal midagi peidus. Austerlastel läks kaldal juba igavaks. Hakati tasapisi laiali minema. Käekotist suurema kotiga kedagi maale ei lastud. Lubatud taskurahast suuremat summat taskus olla ei tohtinud. Fotoaparaat võis kaelas rippuda. Maalemineku järjekord jõudis minuni. Naeratasin ohvitserile. Mul polnud isegi fotoaparaati kontrollimiseks esitada. 22 Riho Mesilane tuli tagasi. Päevaleht Riho Mesilane. Mul olid ainult kontrollimatud põgenemisplaanid. Juba mitu aastat. Paljud püüavad olukorraga leppida. Või olukorraga leppimata siiski kuidagi ära elada. Mõnel see õnnestub ka. Minul mitte. Ei oska isegi selgitada, miks. Kaldal ootasid suured, konditsioneeritud õhuga luksusbussid. Olin näinud selliseid Tallinnas Viru hotelli ees. Nendega sõitsid Soome turistid. Nüüd istusin esimest korda elus ise sellisesse bussi, vajusin akna alla, pehmele istmele. Minu kõrvale istus valges kleidis neiu, Viru hotelli töötaja. Tõenäoliselt naisagent. Olgu pealegi. Neiu naeratas. Me hakkasime vestlema. Bussi tuli giid ja küsis, mis keeles peab meile linna tutvustama. Ütlesime, et oleme Eestist. Giid sattus ärevusse. Temale oli reisibüroos öeldud, et tuleb grupp Nõukogude Liidust. Grupijuht läks näost lillaks ja selgitas asja ära. Siis luges ta kõik istujad üle. Kõik, kes istuma pidid, istusid tõepoolest. Buss hakkas liikuma. [ ] Järgmine peatus oli Kunstiajaloo Muuseumi juures. See oli üks kolmest kavandatud põgenemiskohast. Juba Eestis õppisin pähe Viini kesklinna plaani. Teadsin ka muuseumi saalide ja uste paigutust sel määral, kui seda kunstiraamatutest selgitada sai. Kõik oli ette valmistatud. Tuna 3/

84 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III Väike eksitus. Viimane punkt grupijuhi kasuks. Ta loendas ka bussist väljujaid. Loomulikult olin ma veel kohal. Ma ei saanud ju läbi konditsioneerimissüsteemi bussist ära aurata. Grupijuhid selliseid asju ei mõista. Eesti turistid venisid ümber muuseumihoone nurga. Mina kah. Esimest korda andis tunda närvipinge. Sisenesin koos teistega ja läksin kohe klosetti. Oli ka tõsine tarvidus. Klosett oli ainus, mis sellest muuseumist sel korral vaadatud sai. Väljudes olin äkki ootamatult rahulik. Nagu mõni superagent. Teadsin, kus on taksopeatus. Istusin autosse ja nimetasin Ühendriikide saatkonna aadressi. Juht viskas käes olnud ajalehe üle õla tagaistmele ja hakkas sõitma. Kogu lugu. 23 Mesilase uurimistoimikust 24 selgub siiski, et ta oli varemgi olnud välismaad külastanud turismigruppide juhiks. Selgub ka, et ärahüppamist võis mõjustada veel mitu olulist asjaolu. Nimelt sai ta enne välisreisile minekut teada, et üks tema naistuttav ootab temalt last ja vahetult enne väljasõitu teatati talle Moskvasse, et ta on töölt Eesti Televisioonis vallandatud. Üleliidulise turismigrupi juhtkonnale jäid need seigad nähtavasti teadmata. Pärast ärahüppamist veetis Mesilane kaheksa kuud Viini põgenikelaagris, veebruarist 1979 kuni oktoobrini 1990 töötas RFE/RL (Vabadusraadio) eesti toimetuse vanemtoimetajana (vahepeal ka direktori asetäitjana). Tagasi kodumaale saabus ta veidi enne Eesti taasiseseisvumist, elades seejärel vabakutselisena Harjumaal Raasikul ja kodulinnas Pärnus, kus suri 43-aastasena Ta on avaldanud lühijutte alates EPA päevist, a. ilmus Loomingu Raamatukogus jutustus Veterinaari esimene nädal, ka avaldas ta välismaal mõned novellid ja veel kaks lühiteost Eestis veidi enne surma. 22. oktoobril 1982 hüppas ära Hispaanias üleliidulise kineastide grupi liige Tallinnfilmi filmilavastaja Elbert Tuganov. Kui Mesilane otsustas kodumaale tagasi pöörduda tosin aastat hiljem, siis Tuganov tegi seda varsti pärast ärahüppamist. Ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud patukahetsusartiklis 25 kinnitas ta, et tegemist oli juhuslikel ajenditel sündinud läbimõtlemata teoga, mida ta tagantjärele sügavasti kahetseb aastal ilmunud mälestusteraamatus 26 räägib ta oma poliitilise seikluse kohta veidi teist juttu, väites, et eelmainitud ajaleheloo kirjutas ta KGB survel. Seejuures mainib ta nimepidi 5. osakonna operatiivtöötajat Rausi 27 ja sellesama osakonna ülemat Evald Selgalit. Kolmanda tšekisti, Rausi ülemuse nime jätab ta aga millegipärast mainimata. Teame siiski, et aastal töötas Viktor Raus 5. osakonna 1. jaoskonnas (ideoloogiline vastuluure välismaal), nii et pole raske arvata, et see nimetu julgeolekuohvitser oli tollane jaoskonnaülem Jüri Poolus. 28 Elbert Tuganov on päritolult kaukaaslane (sündinud 1920 Bakuus) isa oli osseet, kuid kasvanud üles oma tädi juures Berliinis, vallates saksa keelt emakeelena. Gümnaasiumi lõpetamise järel tuli ta aastal Eestisse, õppis ära eesti keele ja astus Tondi sõjaväekooli, mis sõja puhkedes evakueeriti Siberisse Tjumeni linna. Juba siis, kui Tuganov elas veel Tallinnas, värvati ta Punaarmee eriosakonna poolt julgeoleku informaatoriks varjunimega Trubkin, kellena ta jätkas kuni aastani. Siis kõrvaldati ta agentuurvõrgust kui oletatav Saksa spioon, põhjust selleks andis nähtavasti tema viibimine enne sõda Saksamaal ja hea saksa keele oskus. Sõja lõppedes naasis ta Eestisse, abiellus eestlannaga ja asus tööle Tallinnfilmi, kus töötas nukufilmide kunstniku, operaatori ja hiljem lavastajana. Seoses väliskontaktide avardumisega aastal värvati ta uuesti KGB agendiks, värba- 23 R. Mesilane. Põgenemine. Tulimuld 1979, nr. 4, lk ERAF, f. 129, s E. Tuganov. Minu eksimuse lugu. Sirp ja Vasar E. Tuganov. Jalutuskäik läbi sajandi. Tallinn, Viktor Raus. Vt.: Tuna 2003, nr. 1, lk Jüri Poolus (sündinud 1941 Narvas), lõpetas TPI keemikuna 1964, õppis KGB kõrgkoolis Moskvas, seejärel oli jaoskonna 5/1 ülem, RJK partorg, osakonna ülem. Vt.: Riigi Teataja Lisa 1998, nr Tuna 3/2003

85 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III jaks oli 2. osakonna operatiivtöötaja Nikišin, 29 varjunimeks sai ta Schmidt. Nagu a. koostatud õiendist 30 võib lugeda, oli Schmidti peamisteks ülesanneteks agendina Lääne- Saksa luurega seotud isikute töötlemine ja rajatagused operatsioonid Lääne-Saksamaal. Ta andis KGB-le küll informatiivseid materjale, kuid mitte rohkem, ja arvati agentuurvõrgust a. välja ilma allkirja võtmata. See ei takistanud teda järgnevatel aastatel peaaegu igal aastal välismaale sõitmast, ilmselt oli ta KGB-s arvel usaldusisikuna, kelle väljasõite peeti vajalikuks. Pärast ärahüppamist püüdis ta kohe Hispaaniast Saksamaale pääseda, kuid Saksa võimud talle sissesõiduluba ei andnud, nii et poole aasta pärast otsustas Tuganov uuesti N. Liitu tagasi pöörduda. Eesti päritolu luureagente-tagasipöördujaid oli muidugi märksa rohkem. Väliseesti ajakirjanduse arvates kuulus nende hulka ka a. Karjala kaudu Rootsi põgenenud Heigo Jõgesma. 31 Tekib siiski küsimus, miks oli vaja KGB-l oma agenti arreteerida ja saata kurikuulsasse Serbski instituuti (sellest teatas ka Moskva Jooksvate sündmuste kroonika 32 ) ja seejärel Tšernjahhovski psühhiaatriahaiglasse, kus peeti kinni kõige ohtlikumaid nõukogude korra vastaseid, näiteks kindral Petro Grigorenkot. On kindel, et külma sõja aastatel saabus Läände vähemalt viis eesti julgeolekuagenti, kes pöördusid pärast ülesande täitmist Nõukogude Liitu tagasi. Need olid Jokela (Valdur Loor), Sulg (Juhan Truupõld), Piilu (õige nimi teadmata), Talu/Oleg (Boris Nelk) ja Voronin/Skvortsov (Juhan Tuldava). Viimasele on pühendatud Einar Sandeni romaan Mitme näo ja nimega ning lugematu arv ajaleheartikleid nii Läänes kui ka kodumaal. Juhan Tuldava ilma maskita Juhan Tuldava-Haman. EPL, 1958 Juhan Tuldavat ( ) on peetud nii KGB tippspiooniks 33 kui ka maailmakuulsaks teadusemeheks, 34 kuid kahjuks ei ole keegi peale ajaloolase Indrek Jürjo vaevunud uurima tema kohta käivaid arhiividokumente. Seda ei teinud ka TÜ teadusnõukogu, kui omistas talle emeriitprofessori tiitli. Einar Sandenil, kes kirjutas oma menuromaani 1970-ndatel aastatel välismaal, ei olnud arhiivide uurimiseks muidugi mingit võimalust. EV Välisministeeriumi ametniku Artur Hamann-Tuldava pere arreteeriti teatavasti 14. juunil 1941, pereisa viidi Vosturallagi, kus ta suri Arstikutsega abikaasa Elisabeth-Amalie koos poja Juhaniga (sündinud 1922 Tartus) ja tütarde Aino (sündinud 1924 Pariisis, hilisema nimega Taska) ja Tiiuga (sündinud 1936) viidi asumisele Kirovi ob- 29 Valentin Nikišin, töötas 1950-ndatel aastatel 2. osakonnas, oli 1966 Kohtla-Järve voliniku asetäitja, osakonna ülem, alampolkovnik. 30 ERAF, f. 136, s Vt.: Tuna 2001, nr. 3, lk Xronika tekuščix sobõtii , nr. 32, kus on öeldud: Serbski nimelises instituudis viibis jaanuaris 1974 Heigo Jõgesma (s. 1937, Tallinn); ületas Soome riigipiiri ja anti Soome võimude poolt välja; tunnistati vaimuhaigeks. (Mõeldud on tema teist põgenemiskatset.) 33 E. Sanden. Mitme näo ja nimega. Cardiff, J. Urmet. Juhan Tuldava oli teadlasena tunnustatud kogu maailmas. Eesti Päevaleht Tuna 3/

86 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III (ERAF) lasti Uržumi rajooni. 35 Asumisele saadetud Juhan lõpetas Kirovi Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte erialal 1948 (kaugõppes ka TÜ), suunati siis tööle Eestisse. Rootsi ilmus Juhan Tuldava a., võttes tagasi endise nime Haman, lõpetas Stockholmi ülikooli keeleteadlasena, avaldas muu hulgas populaarse eesti keele õpiku rootslastele a. kadus ta ootamatult Rootsi eestlaste silmapiirilt ja ilmus välja Moskvas, töötades seejärel TRÜ-s õppejõu ja kateedrijuhatajana. Kohe pärast kadumist hakati teda pagulasajakirjanduses süüdistama spioneerimises N. Liidu kasuks. Kõige põhjalikuma artikli Tuldava tegevusest KGB agendina on kirjutanud Eduard Vallaste, 36 kelle arvates värvati Tuldava julgeolekuagendiks Kirovi oblasti metsatöölaagris , seal olevat ta üles andnud eestlastest vastupanugrupi, seejärel 1946 Tallinnas veel ühe metsavendade salga. Aastatel olevat ta Eestis ise organiseerinud ühe vastupanugrupi, mille hiljem sisse kukutas. Kuna ei selles ega teistes Tuldavat käsitlevates artiklites pole tõendusmaterjali esitatud, siis oli asjaosalisel hiljem kerge süüdistusi tagasi lükata. 37 Eesti Parteiarhiivis tema tegevusest Kirovi oblastis andmeid ei leidu, kuid ühest dokumendist selgub vastuvaidlematult, et ta tõepoolest värvati Kirovi oblasti UMGB 2. osakonna poolt agendiks varjunime all Voronin (vaata allpool). 38 Hilisema Eesti-perioodi kohta leidub aga tõendusmaterjali piisavalt, kuigi mitte sellisel kujul, nagu ajakirjandus on seda hiljem serveerinud a. oktoobris viibis Tuldava-Haman lühiajaliselt Tallinnas ja andis Eesti julgeolekule üle rea väärtuslikke materjale, juhtides muu hulgas tähelepanu oma vana tuttava Kalju Oja nõukogudevastasele tegevusele. Tema ettekannete alusel algatati äsja vangistusest vabanenud K. Oja 39 suhtes formulartoimik Trotskist ja järgmise aasta juulis Oja arreteeriti ning saadeti sundasumisele Krasnojarski kraisse, kust ta vabanes aastal a. asus Tuldava tööle Pelgulinna 17. Keskkoolis vene ja eesti keele õpetajana ja pandi elama arreteeritud kindral Tombergi korterisse Gonsiori (Lomonossovi) tänaval, kuigi ametlikult teda sundasumiselt veel ei vabastatud. Sidet temaga hakkas pidama ENSV julgeoleku osakond 2N. Selle osakonna a. aruandes 41 leidub mitmeid viiteid agent Voronini ettekannetele, muu hulgas teatas ta, et tema tuttav Alfred Saul (sündinud 1899 Peterburis, lõpetanud sealse ülikooli, töötas Eestis tõlkijana) omab sidet inimestega, kes sõja puhkemise korral loovad emigrantide ülesandel Eestis põrandaaluse valitsuse. Sinna pidid kuuluma Paul Kogerman, Julius Borkvell, Adam Randalu (MGB agent Moskvin ) ja Peeter Ruubel, politseidirek- 35 ERAF, f. 5R, s. 893R. Memento a. küüditamisraamatus (nr. 6) on Juhan Tuldava vabanemisajaks märgitud ERAF, f. 148, n. 85, s. 200 kohaselt viibis perekond asumisel kuni aastani. 36 E. Vallaste. Kuidas Arthur Hamanist kasvatati KGB agent. VES , ja J. Tuldava. Ma polnud KGB agent. Eesti Ekspress ERAF, f. 131, s. 181, lk Kalju Oja ( ) vangistati esmakordselt a., viibis Ussollagis kuni aastani, tuli siis tagasi Eestisse. Taasiseseisvunud Eestis oli ta üks ERSP asutajaliikmeid. 40 ERAF, f. 130, s. 9874E. 41 ERAF, f. 131, s Tuna 3/2003

87 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III toriks oli ette nähtud Aleksander Ennemuist. Nende usaldusisikute töötluseks avati formulartoimik Klika, kuid ei ole teada, et see ilmselt KGB-s väljamõeldud lugu hiljem mingite arestideni oleks viinud. Voronini ettekanded puudutasid ka teisi Eesti Vabariigi ajal tuntud isikuid, näiteks Rootsis elavat Harald Vellnerit ning literaati ja tõlkijat Bernhard Lindet. Viimane, ühtlasi MGB usalduse kaotanud agent Pärnu, arreteeriti aastal ja kahtlemata viisid tema kinnivõtmiseni ka Voronini poolt hangitud materjalid. Samuti teatas Voronin Saksa ajal leitnandina Tallinna komandantuuri sideametis töötanud Gerhard Mäesalu nõukogudevastasest tegevusest. Viimane arreteeriti aastal, kuid vabastati peatselt. 42 Agentide Moskvini ja Voronini eriliseks huviobjektiks oli repatriant Karl Laane, kes oli Saksamaalt kaasa toonud väliseesti kirjandust ning levitas seda sõprade ringis (kuhu kuulusid ka Saul, Tuldava ja Linde). KGB ülesandel tutvus Voronin Laane kodus tolle Saksamaal peetud päevikuga. 43 Võru Õpetajate Seminari lõpetanud Laanel oli seejärel suuri raskusi erialase töö leidmisega, teda kutsuti mitu korda julgeolekusse ülekuulamisele, kuid jäi siiski vabadusse. 44 Tuldava järjekordseks ohvriks sai a. lõpul tema kunagine klassivend, eesti kõigi aegade parimaid korvpallureid Arvo Putmaker, 45 kes arreteeriti ja saadeti erinõupidamise otsusega aastaks vangilaagrisse. Putmakeri juurdlustoimikust 46 me Tuldava nime küll ei leia, talle esitati süüdistus teenimise eest sõja lõpuaastail pardalaskurina Saksa lennuväes. Mais 1952 avati Voronini ettekannete põhjal formulartoimik Osvald Keremi ja tema kaaslaste suhtes 47 kodanlik-natsionalistliku grupi asutamise pärast. Osvald Kerem, Paul Viires ja Ilo Jürgenson-Hannus arreteeriti sama aasta novembris ja mõisteti nõukogudevastase tegevuse süüdistusel 25+5 aastaks sunnitöölaagrisse. Latinist Osvald Kerem (sündinud 1905) töötas Tallinna 7. Keskkoolis ajalooõpetajana, Paul Viires (sündinud 1903) Kunstilises Kirjastuses tõlgina, Ilo Jürgenson-Hannus (sündinud 1914) Kohaliku ja Põlevkivikeemiatööstuse Ministeeriumi peainsenerina. Kõik nad olid lähedased tuttavad ja kohtusid sageli perekondlikus ringis, kuhu kutsuti ka Juhan Tuldavat, keda nad reetmises kuidagi kahtlustada ei osanud. Osvald Keremi vend Johannes kirjutas a. oma kaebuses prokurörile muu hulgas järgmist: Jutuajamisel ütles vend mulle, et tema asjas oli valetunnistuste andjaks tema endine õpilane Tuldava. Laenas temalt algul raha, aga pärast ei tahtnud tagasi maksta, esines tema kohta MGB organites valekaebusega selleks, et vend arreteeritaks. 48 Paul Viires, hariduselt prantsuse filoloog, töötas aastani samuti 7. keskkoolis, kuid vallandati ühe oma õpilase Rein Marani pärast 49 tekkinud konflikti tõttu, töötas hiljem kirjastuses tõlgi ja retsensendina a. NSVL peaprokurörile suunatud kaebuses ta kirjutas: Kuidas sattusin süüpinki. Esmajoones on selles teeneid kahel inimesel, kes ennast ise on kompromiteerinud. Ühe, Juhan Tuldava asjas kuulati mind üle sügisel Inta laagris, kus mult küsiti selgitusi tema nõukogudevastase tegevuse kohta. See oli mulle üllatuseks, kuna 42 PVK kaardil esineb kaks kirjet: Mäesalu arreteeriti , saadeti filtratsioonilaagrisse; arreteeriti , vabastati ilma väljasõiduõiguseta Harju rajoonist. 43 ERAF, f. 131, s. 213, lk Karl Laane ( ). Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi biograafiline teatmik. Tallinn, 2000, lk P. Erelt. Saatuslik klassivend. Eesti Ekspress ERAF, f. 130, s. 9566E. Toimikus on juttu ka sellest, kuidas KGB esimees B. Kumm ja siseminister A. Resev olevat soosinud eesti sportlasi kohtumistel vene meeskondadega ja kuidas Putmaker ise olevat vabanenud Balti laevastiku ehituspataljonist tänu B. Kummile, et asuda mängiva treenerina tööle Dünamosse. 47 ERAF, f. 131, s. 230, lk ERAF, f. 129, s. 644, lk Rein Maran (sünd. 1931), tuntud foto- ja filmimees a. sattus Paul Viires klassijuhatajana Rein Maraniga vastuollu viimase õppeedukuse pärast ja vallandati 7. keskkoolist (Marani ema oli haridusministri asetäitja ja kaadriosakonna ülem). Rein Maran arreteeriti noorterühmituse Romb asutajana samuti a. (ERAF, f. 131, s ), oli kuni aastani vangistatud. Tuna 3/

88 Jaak Pihlau / Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad III ma ei suutnud temas midagi taolist kahtlustada. Teine inimene, Rein Maran, kuuludes mingisse Musta kolmnurka, mõisteti 25 aastaks paranduslike tööde laagrisse. [ ] Juhan Tuldava küüditati Kirovi oblastisse aastal. Ilmus peale sõda uuesti Eestisse ja nagu nüüd on teatavaks saanud, toimis oma tuttavate seas provokaatorina. Mina isiklikult kohtasin teda väga harva, kuid nüüd on mulle selge, et ta laimuga ja valega tegi ka minust roimari. Juhan Tuldava oli pidevalt pohmeluses, moraalselt täiesti allakäinud inimene, kasutas joomaraha hankimiseks mitmesuguseid alatuid võtteid. 50 Ilo (Ilu) Jürgenson-Hannuse mõlemad vanemad olid kommunistliku meelsuse pärast hukatud (isa Irboskas aastal; Nõukogude saatkonnas tõlgina töötanud ema sakslaste poolt aastal), kuid see ei takistanud KGB-d teda arreteerimast ja Siberisse saatmast a. omakäeliselt kirjutatud tunnistuses teatas ta Juhan Tuldava kohta umbes sama, mida Kerem ja Viires eespool: Nad (s.t. uurijad) rajasid süüdistuse kodanik Tuldava pahatahtlikule kaebusele, kes tegi seda eesmärgiga ennast ja oma vanemaid mustast minevikust puhtaks pesta. 51 MGB 2N-osakonna a. aruandes esitatud eriteade Keremi jt. asjas lõpeb huvipakkuva kommentaariga: Töötluses osalenud agent Voronin on käesoleval ajal viidud illegaaliks ja valmistub piiri taha saatmiseks ENSV MGB 1. osakonna liinis. 52 Teatavasti saigi see luureoperatsioon teoks kaks aastat hiljem, kuid mingeid täpsemaid arhiividokumente Tuldava tegevuse kohta välismaal Eesti arhiivides leida pole. Nõukogude luure alustas teatavasti a. novembris Rootsi luure vastu raadiomängu Blind, 53 mida esialgu tehti Rootsist Eestisse saadetud luuraja Harri Vimmi nimel, kes hiljem raadiomängust kõrvaldati, kui oli tagatud võimalus jätkata seda legendeeritud põrandaaluse organisatsiooni EVK (Eesti Vabastuskomitee) nimel. 54 Viimase juhtidena esitleti EVaegseid tuntud avaliku elu tegelasi Harri Moorat, Adam Bachmann-Randalu, Adolf Laubat ja Georg Merit, kes kõik olid eelnevalt värvatud KGB agentideks a. otsustati legendeeritud organisatsiooni liikmena kasutada ka agent Voroninit. Moskvini (Adam Bachmann-Randalu) korter Tartus oli Rootsi luurele ette söödetud uute välismaalt saabuvate luurajate salakorterina ja kavandati selle kasutamist ka Voronini poolt, kusjuures mõlemad MGB agendid pidid jääma teineteisele lahti šifreerimata (s.t. ei teadnud teineteise agendistaatusest). 56 Kuid Rootsi sõjaväeluurel oli sel ajal tekkinud juba tõsiseid kahtlusi raadiokontakti ehtsuses, uusi luureagente Põõsaspea fiasko 57 järel Eesti territooriumile enam ei saadetud ja raadiomängud jätkusid peamiselt Inglismaa suunas. Seetõttu otsustas KGB Nõukogude luureagente ise välismaale saatma hakata. Nende hulgas oli ka Voronin, kes välisluure toimikutes kannab Skvortsovi ( S ) nime a. astus 50-aastane Tuldava kompartei liikmeks, kirjutades oma autobiograafias Läände siirdumise kohta: aastal asusin nõukogude riigiorganite loal elama Rootsi, kus a. lõpetasin Stockholmi Ülikooli. 59 Mida ta seal Nõukogude luurajana jõudis ära teha, on jäänud tänapäevani saladuseks. 50 ERAF, f. 129, s. 749, lk ERAF, f. 129, s , lk ERAF, f. 131, s. 230, lk Vt. pikemalt: I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Tallinn, 1996, lk ERAF, f. 131, s. 358, tõlge: Ad fontes, Rahvusarhiiv, Tallinn, 2000, nr. 8, lk ERAF, f. 138, s. 18; ERAF, f. 131, s. 261; ERAF, f. 131, s. 319 (tõlge: Ad fontes, nr. 2, Rahvusarhiiv, Tallinn, 1997) jm. 56 ERAF, f. 131, s septembril 1951 hukkus lahingus Eesti loodetipus Põõsaspea neeme lähedal neli Rootsist saabunud luurajat: Lembit Ustel (sündinud 1922 Lümandal Saaremaal), Vidrik (Friedrich) Põld (sündinud 1926 Pärnus), Aksel Pors (sündinud 1924 Pammanas Saaremaal) ja neljas, kelle nimi ei ole kindlalt teada (KGB toimikutes esineb Kreumsi ja Krumsi nime all). 58 ERAF, f. 138, s. 8, 11 ja 18. Vt. I. Jürjo raamatus Pagulus ja Nõukogude Eesti tõlget lk ERAF, f. 148, n. 85, s. 200, lk Tuna 3/2003

89 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Jaan Tõnisson J. Tõnisson aastal. EFA Heino Arumäe artikkel Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest käesolevas Tunas viib mõttele, et Jaan Tõnisson pole ei Tunas ega ka muudes väljaannetes pildiliselt sage külaline olnud, eriti võrreldes oma kaasaegsete K. Pätsi ja J. Laidoneriga. Fotode valikul lähtusin sellest, et põhirõhk ei langeks nn. ametlikele fotodele, vaid peegeldaks J. Tõnissoni näiteks kui perekonnapead. Kahtlemata on huvitav foto Jaan Tõnissoni arreteerimisest aastal. Fotograaf on teadmata ning ilmselt on foto tehtud poolsalaja, see selgitab ka kehva kvaliteeti, kuid foto väärib siiski avaldamist. Tõenäoliselt pole eriti palju kasutatud ka fotot J. Tõnissonist ja K. Menningust Taanis. Aga jäägu see iga lugeja-vaataja enda otsustada, kuipalju ta seekord siit fotonurgast enda jaoks tuttavaid fotosid leiab. Ivi Tomingas

90 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K J. Tõnisson (teises reas paremalt esimene) koos vanemate ja vendadega a. Foto: E. Selleke. EFA p

91 J. Tõnissoni elamu Tööstuse tänaval Tartus. EFA p J. Tõnissoni elamu sisevaade. EFA p

92 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K J. Tõnisson koos poja Ilmari ja pojapoja Tõnisega. EFA p J. Tõnissoni tütred. EFA

93 J. Tõnisson koos perekonnaga. EFA p

94 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Viiburi üleskutse allakirjutamise eest kolmeks kuuks vangi mõistetud J. Tõnissoni vanglasse viimine 9. juulil a. EFA

95 Riigivanem J. Tõnisson Eesti Vabariigi X aastapäeva puhul paraadil Tallinnas kõnelemas EFA Eesti delegatsiooni liikmed külas eestlastel Kopenhaagenis a. Paremalt: Karl Menning, Jaan Tõnisson. EFA A-58-64

96 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Riigivanem J. Tõnisson külaskäigul Rootsi Kuningriiki. Vastuvõtukõnet peab Stockholmi linnavalitsuse abiesimees Juhlin Dannfeldt. Vasakul J. Tõnisson, tema kõrval Rootsi kuningas Gustav V. Stockholm, 14. sept EFA

97 Läti Vabariigi president A. Kviesis ja EV riigivanem J. Tõnisson mööduvad auvahtkonnast Balti jaamas Tallinnas Foto: A. Kalm. EFA

98 E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K Rootsi välisminister R. Sandleri külaskäik Eestisse. Vasakult: Saksa saadiku abikaasa, Nõukogude Liidu saadik A. Ustinov, J. Tõnisson, A. Rei abikaasa, J. Laidoneri abikaasa, Prantsuse saadik Helleu, J. Tõnissoni abikaasa. kindralleitnant J. Laidoner, R. Sandler, F. Akeli abikaasa, välisministri abi A. Rei, sotsiaalminister O. Kask. Tallinn, Foto: A.Kalm. EFA

99 K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T Tuult rusikaga taga ajamas Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. Gustav Mootse Kuule poig, ärä mine tuult ruskaga takkan ajama!, ütles mu ema, kui seadsin end Peterburi reisile. Lass lät, küll ta peräst kahitseb! vastas isa. Ja nii ma sõitsingi ema keelust ja isa hoiatusest hoolimata tuult rusikaga taga ajama. Ja see on kestnud kogu mu elu ajal... Oli ilus ja soe a. augustikuu lõpu pühapäeva õhtupoolik, kui kogunesime kindlaksmääratud kellaajal Tartu vaksalis. Sõitsime neljakeisi: renteiametnik Karl Kaur, realist Rudolf Mäesepp, 1 kevadel linnakooli lõpetanud Rudolf Tassa ja nende ridade kirjutaja. Meie kolme soov oli astuda parun Stieglitzi nimelisse kunstikooli, kuna R. Tassa 2 unistas muusikakooli astumisest. Jaan Koort 3 ja Aleksander Tassa 4 olid mõni päev varem sinna sõitnud. Peterburi jõudes peatusime J. Koorti pool seni, kuni hiljem paarikaupa rühmitusime möbleeritud tubadesse elama. Järgmisel päeval esitasime palvekirja ja dokumendid Stieglitzi-nimelise kunstikooli kantseleisse ning jäime põnevusega sisseastumiseksameid ootama. Paar päeva lonkisime linna mööda ja tutvusime Peterburi geograafiaga. Esimesel eksamipäeval joonistasime kipstaimornamenti ja teisel päeval geomeetriliste kehade järgi (n.ö. perspektiivi eksam). Eksamitest osavõtjaid oli palju ja J. Koort, kui juba kogenud isik, ütles prohvetlikult, et vaevalt küll ükski tartlane jääb sõela põhjale. Paar päeva peale eksameid rippus kooli välisuksel vastuvõetute nimistu ja seda silmitsedes ei leidnud oma nime. Niisiis J. Koorti ennustus täituski. Läbikukkunud! Õnnelikumaks osutus tartlaste grupist A. Tassa. Mis teha? K. Kaur sõitis otsejoones Tar- 1 Rudolf Mäesep(p) ( ) oli Gustav Mootse koolikaaslane Tartu reaalkoolis, Tartu raamatukaupmees Jakob Mäesepa poeg, kes elas elu lõpuni Tartus. Jakob Mäeseppa on portreerinud (1910) N. Triik. 2 Rudolf Peeter Tassa ( ), Aleksander Tassa vend. Õppis a. Peterburis B. Pollacki muusika-, draama- ja ooperikursusel viiulit. Hiljem tegutses Pariisis. Vt. Looming 1925, nr. 9, lk Jaan Koort ( ), kujur, maalikunstnik ja keraamik, õppis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis (edaspidi kunstikoolis) Aleksander Tassa ( ), kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis Tuna 3/

100 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. tusse tagasi, kuna meie R. Mäesepaga jäime ootavale seisukorrale. Kitsikusest päästis A. Promet, 5 kellega tutvunesime eksamite ajal. Ta soovitas meil teise Pooštšrenie kunstikooli astuda. Mõni päev hiljem viis A. Promet meid Mäesepaga ühe Pooštšrenie lõppklassi õpilase August Janseni poole, kes andis meile selge ülevaate oma kunstikoolist ja sinna vastuvõtmisest. Käskis meil veel mõned päevad oodata seni, kuni õppetöö algab. Ühel heal päeval viis A. Jansen 6 meid R. Mäesepaga sinna uude Pooštšrenie kunstikooli kantseleisse, kus asus ka ühtlasi vastuvõtmine. Kantselei oli inimesi täis ja meil tuli tublisti oodata. Viimaks esitasime oma tööd ühele lõunamaalise välimusega isikule ([kuulus] maalikunstnik Himona); see vaatas väga pealiskaudselt need läbi ja andis tööd tagasi sõnades: Olete III-sse peaklassi vastu võetud! Küsige kunstnik Dmohhovskit ja võite kohe joonistama hakata. Nagu kästud, nii ka tehtud. Sümpaatse välimusega hallipäine kunstnik Dmohhovski pani meid [korraga] 7 ilma mingisuguse jututa Hermesi pead joonistama. Seega siis meile täitsa ootamatult ja ilma suurema vaevata saime ropsupealt Pooštšrenie kunstikooli õpilasiks. *** Pooštšrenie kunstikooli ametlikuks nimeks oli Škola imperatorskogo obštšestva pooštšrenija hudožestv (Keiserlik kunstide edendamise seltsi kool), ent lühendatult nimetati seda lihtsalt Pooštšrenie ks s.o. edendamine, mille ajalugu on järgmine a. asutati Peterburis kunstnike edendamise selts, ent a. muudeti kunstide edendamise seltsiks a. avati seltsi juures joonistamisklass ja a. kunsttööstuskool. Alates a. hakkas selts auhindadega võistlusi korraldama, millega andis paljudele vene maalikunstnikele suurt ainelist toetust. Pooštšrenies on palju kuulsaid vene maalikunstnikke oma kunstilise hariduse saanud ja sealt pärast kunstide akadeemiasse edasi õppima läinud (Kramskoi, Repin, Maté ja terve rida teisi) ning hiljem samas koolis õpetajaiks olnud. Samuti on seal ka palju eestlasi oma kunstilise hariduse omandanud (P. Moorats, A. Vihvelin, A. Roosileht jt.). 8 Oma suurte teenete eest annetati kõrgemalt poolt sellele seltsile [nimetus] 9 keiserlik. Pooštšrenie oli eraasutus ja selle ülalpidajaks oli vene kunstnike selts, kes omas võrdlemisi suure põhikapitali nagu: testamentide järgi annetatud kapitalid, nende protsendid, liikmemaksud, õppemaksud (semestris õpilaselt 8 rubla) jt. Kirjeldatava kooli õpilaste koosseis oli määratu rohkearvuline ja mitmepalgeline. Peale tavaliste õpilaste õppis joonistamisklassides, mis toimusid [kella 5 8] 10 õhtuti keskkooliõpilasi, üliõpilasi, sõja- ja mereväelasi, ametnikke jne., lihtsalt üks kirjupäine kari, kuid kõigil üks ja sama soov ning tung kunst! Koolis anti andekamaile õpilasile väikesi stipendiume ja ergutusena väikesi hõbemedaleid. Kooli direktorina oli [kuulus] 11 kunstnik-novaator N. Roerich ja õppejõududeks silmapaistvamad vene maalikunstnikud (Bilibin, Himona, Rõlov, Zionglinski jt.). 12 Kuid see kool ei meeldinud; ta tundus sün- 5 Aleksander Promet ( ), maalikunstnik ja graafik, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis August Jansen ( ), maalikunstnik, õppis Kunstide Edendamise Seltsi Koolis Peterburis Maha tõmmatud. 8 Peet Moorats ( ), graafik, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis ja Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ; Arnold Peeter Vihvelin ( ), graafik ja maalikunstnik, õppis Peterburi mitmetes kunstikoolides ja ateljeedes ; August Roosileht ( ), graafik ja tarbekunstnik, õppis Stieglitzi kunstikoolis ja Kunstide Edendamise Seltsi Koolis Algtekstis artikkel. 10 Maha tõmmatud. 11 Maha tõmmatud. 12 Pisut hilisemast ajast on kunstnik J. Vahtra iseloomustanud N. Roerichi, N. Hinomat, I. Bilibinit, F. Dmohhovskit oma mäletusraamatus Minu noorusmaalt III (1936, lk ). 100 Tuna 3/2003

101 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. gena, räpasena ja ebameeldivana. Näiteks III ehk peaklass oli kahelt poolt (nurkselt) rinnani ulatuva võrega piiratud ja selles ruumis töötavad õpilased olid kui noored vasikad sulus; ent võre taga sõelusid alatasa õpilased edasi-tagasi, mis ka häirivalt mõjus. Siis veel koolimaja nelja korrust läbistav keertrepp, mis tekitas alati sellise mulje, et noh nüüd lendad! Kõik need mitmesugused pisiasjad kokku võttes mõjusid rusuvalt; ei olnud enam nagu tuju töötamiseks ja semestrit lõpetamata lahkusime sealt koos R. Mäesepaga. Osalt ka meie lahkumise põhjuseks Pooštšreniest olid Stieglitzi kunstikooli eestlasist õpilased. Need hooplesid alatasa oma kooli paremustega näiteks, et koolil on oma ühiselamu, odav söökla, rikkalik raamatukogu, stipendiumid, kauplus kust saab kõike joonistamiseks vajatavat materjali odavalt osta, raudteesõidul 50% hinnaalandus, arst ja rohud jne. jne. See mõjus ja kõigi tuttavate heakskiitmisel otsustasime jaanuaris nende kunstikooli astuda. K. Mägi hankis meile Stieglitzi kunstikooli muuseumi direktorilt prof. A. Carbonierilt loa seal joonistamiseks ja muretses meile oma kauplusest vajaliku joonistamismaterjali. Asusime suure hoole ja innuga tööle, sest uus olukord, eriti kaunid ning soojad muuseumiruumid mõjusid selleks omakord kaasa. Meie töid korrigeeris sageli sõbralik ja sümpaatne prof. C[arbonier]., kes soovitas jaanuaris III-sse klassi astuda. Ent hiljem loobusime tollest kavatsusest sel lihtsal põhjusel, et teistes neljas joonistamisalas tuleb niikuinii I-se klassi kavaga peale hakata. *** Nagu varem tähendasin, elasime mõned päevad J. Koorti ja N. Triiki suures toas seni, kuni olime endile toanaabrid ja toad leidnud. Et A. Promet elas üksi, siis nõustus ta mind oma toanaabriks võtma. Meie primitiivselt möbleeritud tuba asus Väike-Aadlike tänava õuemaja kolmandal korrusel; selle üürijaks oli venestunud eestlasest virumaalane tehasetööline Sachenberg. Tuba oli pikk ja võrdlemisi kitsas, asus koridori lõpus ning ühe aknaga õue. Akna juures oli suur kokkupandav laud ja sellest mõlemal pool määrdunud madratsid ning iganenud kokkupandavad raudvoodid; et madratsid ei vajuks läbi harva plekkvõrestiku magajate all, selleks oli sinna veel kolm ärakulunud saelauajuppi abiks pandud; siis veel paar luitunud ja kääksuvat viini tooli; see oligi kogu too mebleeritud toa sisustus. Nurgas seisis tondina must plekkahi; selle kütmisega oli perenaine talvekuudel väga ihne, mille tõttu valitses toas alati kopitunud õhk ja niiskus, eriti kevadel, siis voolasid välisseina mööda peenikesed veenired alla. Kui ma veel nüüdki reuma all kannatan, siis tänu just tollele niiskele välisseinale, mille juures mul kasutatav raudvoodi seisis. Hommikuti toodi meile kaunis leige ja pererahval juba ärakasutatud teemasin; ent õhtuti saime selle hästi auravana; sinna juurde kuulusid ka klaasid ja teekann, kuna tee kui ka suhkur oli meie. Toa eest maksime kuus kahepeale kokku 17 rubla; ent öösiti põranda all piuksuvad hiired ja tuba mööda askeldavad mustad väledajalgsed tarakanid olid tasuta. Viimastest siin paar selgitavat rida: Must tarakan pruunivatilise prussaka suurem poolvend, umbes 5 cm pikk ja kuulub sihktiivaliste perekonda; temal on pikad tundlad ja nobedad jalad. Perenaised tarakane ei hävitanud, vaid lasksid neil vabalt maja õnnena rahulikult elada. Päeval puhkasid tarakanid põrandaharja, mõne riideräbala all jne., ent pimeduse saabumisel algasid askeldamisega peale. Ja nende kurikuulsate tarakanide pärast pidi meid kord perenaine korterist välja kihutama ning nimelt. Ühel õhtul hääs tujus koju tulnud A. Promet läks kööki teemasinast joogivett tooma (keetmata vesi oli joomiseks valjusti keelatud, võis kergesti tüüfusse jääda); tagasi tulles oli tal paberossikarbis paar tarakani; kiiresti meisterdas joonistamispaberist kummagile tarakanile suured saanid, sidus need niidiga tarakanide külge ja laskis koridoris lahti. Pabersaanid takistasid ukse alt läbipugemist kööki ja [tarakanid] krõbistasid koridoris Tuna 3/

102 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. hommikuni. Vaat kus siis algas skandaal! Tänu peremehe lahkele ja rahulikule vahelesegamisele halastati viimaks meie vaeste patuste peale. Teine samavõrdne perenaise haavamine seisis selles, et A. Promet käis ikooni ees põlevalt lambilt paberossi süütamas siis, kui polnud tikke. Ent perenaine, kui tõsine õigeusklik naisterahvas, luges seda väga suureks jumalateotuseks. Kuid neile paarile vahejuhtumile vaatamata saime muide päris hästi läbi. Virumaalt päritolev korteriperemees oli mõnus ja heasüdamline isik, kes luges oma kohustuseks meiega kui zemljakutega pühapäeviti paar mõnusat sõna vestelda nii poliitikast, töölisliikumisest, ilmast kui ka muust elust-olust; ta ilmus meie tuppa alati pühapäevariietuses mustas saterkuues ja valge topeltkraega kaelas. Väljavaade meie toaaknast oli avar ja kunstipärane, eriti toa keskelt vaadates: sel korral ei paistnud räpane töövoorimeeste (lomovike) poolt okupeeritud tagaõu. Üle õue, plangu taga, kasvasid anatoomiliselt huvitavad põlised ja jändrikud pajud, mille oksadel armastasid hakid alati kükitada, vastikult kisada ning väsimatult tiibu liigutada. Noist kiduratest pajudest vähe eemal paistsid ühe vanema Peterburi Troitski või Kolmainu puust kiriku rohelised sibulkuplid ja kirikust tükk maad kaugemal Peeter-Pauli kindluse sihvakas kellatorn, kuna pahemalt poolt kerkis sünge Talvepalee siluett ning Admiraliteedi pikk kullatud nõel (torn). Ühel sügisõhtul koju tulles nägin A. Prometit à la Napoleonina akna juures seismas. Algasin juttu, kuid ta ei vastanud; hiljem aga ütles: Suurepärane pilt! Seda piaks Kuindži * nägema! Ja tõesti! Oranžikal taevataustal joonistusid kontrastselt raagus pajud, nende taga kiriku sibulkuplid, mille ümber tiirlesid hakid. Seda suurepärast vaadet meie aknast kujutasid nii mõnedki kunstijüngrid; eriti hästi ja * Kuulus vene maalikunstnik. G. Mootse märkus. Tegemist on Arhip Ivanovitš Kuindžiga ( ), vene maastikumaalijaga, päritolult kreeklasega. lopsakalt akvarelleeris [seda] A. Promet ise. Vahemärkusena tuleb tähendada, et väljas, s.o. tänavail, parkides jne. oli joonistamine ja maalimine valjusti keelatud. Sellest siin üks tüüpiline näide. Keegi Pooštšrenie kunstikooli vane[ma] klassi andekas tatarlasest-õpilane hilissügisel koolist koju minnes näeb Vassili saarel huvitavat ja värvirikast stseeni: grupp kanalisatsioonitorustiku parandajaid askeldavad lõkketule juures tina sulatades. Pilt ahvatleb noort kunstijüngrit; ta avab maalimiskasti ja hakkab toda efektset stseeni maalima. Ent ootamatult haarab energiline linnavaht kunstijüngri õlast kinni ja annab läbilõikava vile; peagi jooksevad kojamehed kokku ning maalija tiritakse kojameeste vahel jaoskonda, jagades kunstijüngri küljekontidele kogu tee valusaid hoope. Öö istub kannataja sulidega üheskoos ja hommikul süüdistatakse [teda] salakuulamises. Millega see kõik lõppes, jäi teadmatuks. Ent Peterburi energilist politseid tundes arvasid paljud, et sellest võivad väga tõsised tagajärjed areneda. Kogu tolle kurva sündmuse üle kirjutas kunstiarvustaja N. Breško-Breškovski ajakirjanduses palju teravaid artikleid ja kaitses innukalt toda õnnetut tatarlast-kunstijüngrit ning kunstnikke üldse väljas maalimise valjus keelus. Pühapäeviti läbi akna tagahoovis askeldavaid töövoorimehi jälgida oli teatav nauding ja omaette maksuta teater. Et lõunani olid kõik alkoholiliste jookidega äritsevad asutused kui ka teemajad jne. suletud, siis viitsid töövoorimehed hommikupoolist aega õues, kuipalju seda ilmastik lubas. Esimesena algas juustelõikamine. See toimus järgmiselt: juuksed soeti ümberringi alla, pandi söögikauss pähe ja ääre alt väljaulatavad osad lõigati kääridega maha ( strižka v skobku ). Peale juukselõikamist algasid mitmekesised hasartmängud nagu: kull ja kiri, täihipodroom jne. Täihipodroom ehk -võidujooks toimus nii (seda ei olnud hästi näha, kuid A. Promet andis mulle vastavaid seletusi): vankripõhjale tõmmati ring (sageli tehti see kausi abil), kumbki mängija võttis taskust raha ja pani selle vankripõhjale, siis otsiti juustest traavel ([mõnel] korral aitasid seda teised juuresolijad otsida) ja pandi ringi keskkohta; kelle oma 102 Tuna 3/2003

103 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. jõudis esimesena ringist välja ronida, see oli võitja. Too avar ja maaliline väljavaade meie toaaknast oli mulle esimeseks ja viimaseks; kuigi hiljem sai tube sageli vahetatud, siiski sellist väljavaadet enam ei juhtunud; ainult massiivsed ja niiskusest määrdunud majaseinad ning katused, mille tõttu tundsin end alati linnuna kitsasse puuri suletuna. Sellised, nagu too meie tuba, olid suuremas enamuses kõik odavamad Peterburi möbleeritud toad. Halvemad üüriti ikka välja, kuna paremas elas ise korteriomanik. Parata polnud midagi ja vastu tahtmist tuli õppival noorsool sellega leppida: kodust saadi vähe toetust, mille tõttu ikka alati paarikaupa ühes toas elati. *** Niisiis mu toanaabriks oli Aleksander Promet pesueht narvaklane, kelle eestikeelne kõne oli ohtrasti vene sõnadega segatud. Ta oli tüüpiline boheemlane, hiilgavate annetega, eriti hää akvarellist ja lillede maalija, mille tõttu sai täisstipendiumi, s.o. 15 rbl. kuus (pool rahas ja pool söögimarkides). Seltsimehena oli ta kord sõbralik, huumoriküllane, siis järsku sünge ja enesesse süvenenud, ning jättis sageli mingisuguse kentsaka mulje, nagu ei oleks ta pööningul kõik asjad täitsa korras. Riietus lohakalt ja kandis tumesinist vene särki pükstel. Oma joonistusi kinnitas seinale mätsitud leivatükikestega, mida käisid öösiti närimas tarakanid. Seega siis omaette originaal ekstsentrilise iseloomuga ja sageli melanhoolsusse kalduv tüüp. Peale koolitöö ja lõunasöögi istus sageli õllepoes poti õlle juures (nagu ta armastas ütelda), vaidles seltsimeestega poliitika üle ning silmitses päevalehti ja ajakirju. Koju tuli ta alati kaunis hilja, jättis tee joomata, kuigi teemasin seisis veel laual, arutas mitmeks kokkumurtud Birževõje Vedomosti lahti ja uuris poliitikat (ka üks tema tüüpilisemaid ütlusi). Ent peagi viskas ajalehe aknale, asetas lambi tooliga voodi kõrvale, puges teki alla ja tuupis tunni või poolteist mingisuguse polükloti järele inglise keelt. Vahel andis raamatu minu kätte ja laskis sõnu ning lauseid küsida; kuid tolles keeles olin ja olen veel nüüdki absoluutselt analfabeet; siis hakkas mind noomima: Vidiš, Jootse (nii nimetas ta mind), selle kiele piad sa ära õppima ja kui sul kunstis ne vjezet, siis võid laeva piale minna; ja sa suad terve maailma läbi guläitada, niegreid ning krasnokožih (indiaanlasi), elevante ja boamadusid, palme ning palju muud näha, ja kui sul hästi läheb, siis tuled täistopitud karmanitega tagasi ühes puha tšervonnoe zoloto, teises aga briliantõ. Nii siis õpi kiiresti inglise keel ära. Vot, Jootse!, mina olen palju, palju aastaid kunsti õppinud ja nüüd pian ma selle vaeva iest 1200 rubla saama. Olen selle summa saanud, siis sõidan õtsekõhe Londoni ja sialt iedasi ilma vuatama. Ent nüid ütle mulle, kuidas on inglise keeli voorimies vii mind gostinnitsasse! Mis? Ei tea! Kahju, kahju! Ja jõuluks lõpetaski A. Promet hiilgavalt kunstikooli saades rakenduskunstniku kutse ja välismaa stipendiumi. Tema diplomtööks oli Louis XVI-stiilis toa sisustus. Jaanuaris a. sõitis ta laevaga Londoni, ent enne ärasõitu korraldas meile kaasõpilasile-eestlasile luksusliku lahkumispeo. *** Üheks suuremaks kooskäimiskohaks meile kunstijüngritele oli N. Triigi 13 ja J. Koorti tuba, mis asus Peeter I majakese lähidal, Petrovskaja tänavas ja meile A. Prometiga peaaegu otse ümbernurga. Seal korraldati sageli aktijoonistamist, millest võttis ka keegi kunstisõber litograaf Meibaum 14 osa. Ent suuremas enamuses joodi ühiselt teed ja nokiti üksteist. Ja sel alal tuli au anda J. Koortile; ta leidis ikka ja alati kedagi pilgata. Need, kes teda juba lähemalt tundsid, ei arvestanud sel- 13 Nikolai Voldemar Triik ( ), maalikunstnik ja graafik, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis Litograaf A. Meibaum töötas sajandi algul Berthelsoni trükikojas Tartus, oli K. Mäe hea sõber. Tuna 3/

104 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. lega, kuid meile noortele oli see vahel valus. Ent peagi harjusime ka meie ja nöökasime omakord vastu. Kuid J. Koortil oli paks nahk, nagu K. Mägi 15 ja teised armastasid ütelda. Ka raha väljaandmises oli J. Koort kaalutlev, võiks kogunisti öelda kitsipung. Sageli klapiti rahad kas napsi või suupiste jaoks tee juurde; neil kordadel algas J. Koort oma taskuid kobama; lõpuks leidis ta suure ja hoolsa otsimise, resp. kobamise järgi püksitaskust paar kopikat, vestitaskust kopika jne. Neil kordadel tähendas N. Triik ikka muiates: Vaat, Koort, põuetaskus jäid värvilised paberrahad kobamata! Tuleb märkida, et noil Peterburi õppeaastail J. Koort kui ka N. Triik ei suitsetanud ega tarvitanud vägijooke. Rahade klappimise algatajaks oli aga alati K. Mägi. J. Koorti maaniaks oli originaalne olla, mis nii mõnigi kord pani meid jahmatama; sellest siin üks tüüpiline nähe. Mingi vägiteo pärast oli A. Promet nädalaks tsemendi peale (aresti) mõistetud. Et käsil oli diplomitöö, siis palkas A. Promet selleks J. Koorti, varustades teda oma passiga. Ja J. Koort istuski A. Prometina nädalapäevad arestimajas. Omavahel nimetasime J. Koorti tšudak iks, s.o. veidrikuks; ja seda ta ka tõesti oli. J. Koortil seisis nurgas viiul kastiga, toosama, millega ta Tartus linnakooliõpilasena nii väga poseerivalt armastas tänavail jalutada. Kas ta seda sageli saagis, ei tea ütelda, ent nii mõnigi kord teda külastades, eriti siis kui puudusid teised kuulajad, avas ta muheledes tolle musta kasti, võttis pilli ja hakkas saagima. Viiuli hääl ei olnud kuigi priima, ent ta mängus oli midagi omapärast ja vastavat omaniku originaalsusele; kohati kogunisti hullumeelsust. Kuigi J. Koortil puudus vilunud mängija tehnika, eriti poognat hoidev käeliigutus, siiski tuli ta mäng otsekoheselt hingest ning läbielamusist. Üheks armsamaks palaks oli tal Chopini Leinamarss ja selle dissonantsid ajasid mulle judinad peale. Vahel saagis ka K. Mägi toda J. Koorti pilli, ent märksa vilunumalt. Viiulikasti kõrval nurgas seisis J. Koortil modelleerimislaud (kolmjalal kruviga üleskeeratav alus) ja sellel märja riidega kaetud savikamakas. Ent kahjuks ei õnnestunud mul ühtki poolikut ega valminud tööd näha; nähtavasti ei armastanud ta neid üldse teistele näidata; vastasel korral oleks tingimata suur arvustamine ja tögamine lahti läinud, eriti K. Mäe poolt. Pean märkima, et J. Koort oli muide päris vastuvõetav kaaslane terava keele, meele ja leidlikkusega. Ja kus oli J. Koort, seal oli ka alaline lõõpimine ning nöökamine, eriti K. Mäega. Ja kumbki neist alla ei andnud... Ent üldiselt oli J. Koort heasüdamlik ja sageli lõbus kaaslane; ta armastas päevasündmusi omal viisil vildakalt karikeerida (n.ö. Koorti kõverpeegel), suure paatosega filosofeerida, valetada ja kõmutekitavaid jutte levitada, seejuures ise kelmikalt silmi vidutada ning laialt kaasa naerda. Vastandiks J. Koortile oli selle toanaaber N. Triik ja sageli imetlesime nende sobivust. Ent N. Triik oli hääsüdamline, vaikne ja tõsine töömees ning ei reageerinud J. Koorti kummalistele sõnadele kui ka käitumistele. Ta rändas alatasa oma joonistamismapiga ühest kohast teise, võttes innukalt osa kõigist kaasõpilaste omavahelistest õhtustest joonistamistest. Imetlesime T[riigi]. väsimatut tahtejõudu ja ennustasime temale suurt tulevikku. N. Triik oli parun Stieglitzi nimelise kunstikooli lõppklassi üks andekamaid õpilasi, mille tõttu sai täisstipendiumi [15 rbl. kuus] 16 ja ta erialaks oli ofort. Konrad Mägi (figuuriklassi õpilane) armastas seltskonda ja oma kaasõpilasi sageli külastada, kuid ei saanud kunagi ühes kohas pikemalt viibida; oli rahutu, närviline ja alati liikvel. Riietus võrdlemisi hästi, kandis musta kunstnikukaabut ja -kaelasidet, armastas J. Koorti viiulil mängida ning alkohoolilisi jooke. Majanduslikult elas kehvasti ja alatasa kurtis suurest rahapuudusest; kuid kõigele sellele vaatamata elas priskelt, sest läbisaa- 15 Konrad Vilhelm Mägi ( ), maalikunstnik, õppis Stieglitzi kunstikoolis Maha tõmmatud. 104 Tuna 3/2003

105 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. misandi teistega oli temal külluses; mõistis veenvalt auku pähe rääkida, teeskles end hea sõbrana ja pügas väga viisakalt kergemeelsemaid. Seltskonnas oli sageli lõbus, jutukas, ka irooniline ja nöökav, kui kord selle peale välja mindi. Aleksander Tassa ei hoolinud palju meie seltskonnast; temal olid oma tuttavad-tartlased, kelledega käis meelsamini läbi. Ta elas koos oma noorema venna Rudolfiga, kes õppis Pollacki muusikakursusil viiuli alal. Rudolf Mäesepa toanaabriks oli sünge näoilme ja iseloomuga Alfred Jentson, 17 mille tõttu hüüti teda pessimistiks ; ent teatavatel momentidel hoogu sattudes avaldusid temas suurepärased näitleja anded; eriti tabavalt imiteeris kaubajuuti. A. Jentson oli tartlane (maalri poeg) ja ameti poolest litograaf; valdas vabalt hea aktsendiga saksa keelt ja eelistas peale kujutavate kunstide teatrit. Nende ülalpool kirjeldatud parun Stieglitzi nimelise kunstikooli õpilastega sai pea igal õhtul läbikäidud, mille tõttu nad muutusid omasteks, kelledega oli nagu tarvidus mõtteid vahetada ja vaba aega veeta. Parun Stieglitzi nimelises kunstikoolis õppis veel teisi eestlasi (V. Päts, R. Nyman, O. Jungberg ja A. Kivi), kuid milgil põhjusel ei võtnud nad meie, s.o. Koort ja K o omavahelistest kooskäimistest osa. 18 Koorti kamp aga oli lahutamatu, sest tooniandvaks oli vendlus, üksmeelsus, täielik üksteisest arusaamine kui ka aineline üksteise abistamine. Eriti suureks altruistiks oli R. Mäesepp (hüüdnimega Krö(ö)sus), kes ei andnud rahale suuremat väärtust: see pidi alatasa veerema. R. Mäesepa kohta pean märkima, et ta oli rikka perekonna pesamuna. Ta isal oli Tartus Kivisilla juures turu ääres väga suure läbimüügiga raamatukauplus; ka ema kauples turuputkas raamatutega, kuna Rudolfi vanemal vennal Eduardil oli samuti hästi esinduslik raamatu- ja kirjutusmaterjali kauplus Suurel turul. Peale kaupluste omasid nad Peetri tänavas terve majade kvartali. Ja pesamunake elas võrreldes meiega täitsa härrasmehena, sest seda võimaldasid ta omaksed, kes osutusid heldekäelisteks oma noorema poja kui ka venna vastu. Võimaluse korral viskasime oma hallis ja üksluises elus ka üle aisade, eriti siis, kui olime rahadega. Selline teguviis andis järgmistel kooskäimistel reflekse, kõneainet kui ka vastastikke nöökamisi. Esitan siin ühe tüüpilisema meie kampa solidaarsusest. Kord ühel hilissügise laupäeva õhtul korraldas R. Mäesepp lõbusa koosviibimise Kalinkini õllepoes, kus oli hääde heliplaatidega grammofon ja maitsevad astrahhani heeringad. Istusime kaua, kuulasime Vjaltseva mustlasromansse ja nöökasime üksteist. Lõpuks väljusime Tuljakuga, dirigeeris K. Mägi. Ent ootamatult ja kõige ülevamas meeleolus olles ilmus linnavaht, haaras K. Mäe õlast kinni ning pikema jututa saatis kojamehega dirigendi jaoskonda. Jäime tummalt üksteise otsa vahtima. Viimaks lausus A. Promet: Pole midagi tjeha! Za narušenie obštsestvennoi tišinõ plata tri rublja! Selle maksan mina kinni! vastas R. Mäesepp. Ja kui ka mina rikun ühiskonna rahu, kas ka selle maksad kinni? sõnas R. Tassa. Maksan! vastas samuti R. Mäesepp. Vaadake sõbrad, Mäel on üksi igav terve öö kinni olla; mina lähen temale seltsiks! ja pistis kõigest kõrist laulma. Peagi viidi ka R. Tassa jaoskonda. Järgmisel päeval oli K. Mägi väga vihane öeldes: Kaabakad! Paberossid ja tikud võeti ära ning terve öö kuni hommikuni ei saanud suitsu teha! *** Poliitikaga meie ei tegelenud, erandina J. Koort, kes pidas end punaseks ja hooples suure revolutsionäärina. Kuipalju tõelikult ta seda oli, jäi meile väga küsitavaks. Teadsime ju väga hästi, et ta armastab sensatsiooniline 17 Karl Alfred Jentson ( ), graafik, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis A. Stieglitzi kunstikoolis õppinud eeestlaste kohta lähemalt: T. Nurk. Eesti kunstiõpilased Stieglitzi kunsttööstuskoolis. Tartu Riikliku Kunstimuuseumi almanahh III. Tartu, 1972, lk Tuna 3/

106 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. olla ja lihtsalt meile puru silma paisata. Kord ühel laupäeva õhtul tuli ta salapärase näoga meie poole ja hakkas A. Prometile suure ja pika sissejuhatusega Nikolai II troonilt kõrvaldamise vajadusest jutustama ning enne lahkumist meilt ütles poolsosistavalt, et homme, 28. oktoobril, korraldatakse üliõpilaste algatusel kell 12 Nevski prospektil üks vägev demonstratsioon. Kuigi J. Koorti kõnet ei võetud kunagi puhta tõena, siiski järgmisel päeval Aleksander III-nimelist vene muuseumi külastades läksime Mäesepaga igaks juhuks kella 12 Nevskile. Jõudnud sinna, tundus tõesti midagi ekstravakantset tulemas, sest rahvast oli see tulvil täis; eriti suur sõelumine oli raekoja ja kaubahoovi mõlemipoolseil kõnniteil. Passaaži kohal galopeeris salkkond ratsapolitseinikke, kes ootamatult pöörasid kõnniteele ja hakkasid rahvamassist läbi trügima, kusjuures ees ratsutav politseiohvitser karjus papagoina: Rashodis! Raekoja kella löömisel 12 kerkisid siin ja seal punased lipud, kuuldus marseljeesi laulmist ja keegi üliõpilane algas Raekoja ees laternaposti otsas midagi kõnelema. Korraga karjed: Kasakad tulevad, kasakad! Ja Anitškovi silla poolt kihutas salkkond kasakaid demonstrantide sekka. Hakati kõrvaltänavaisse jooksma. Lidusime ka meie Katariina kanali äärt mööda ja paari hüppega olime selle kitsal ning kõrgel sillal, mida kasutasid ainult jalakäijad. Paar raevunud kasakat pööras Nevskilt kabuhirmus jooksvaile inimestele järele, neid jalge alla ajades ning kogu aeg nuudiga paremale ja pahemale poole hoope andes. Paljusid tabasid löögid ja ühe daami kübar lendas takukoonlana vastu majaseina. Oli palju karjumist, hoigamist kui ka veriseid nägusid... Nähes, et asi võib kurvalt lõppeda, trügisime sillalt alla ja juba kaunis rahulikult sammusime kanali kallast mööda Marsi väljaku suunas kodu poole. Hiljem jutustas J. Koort kõikteadlikult ja laia suuga muheledes tollest äpardunud demonstratsioonist järgmist. Nevskil lamanud palju vigastatuid; neid kandnud kojamehed alul hoovidesse, kust hiljem toimetatud haiglatesse; nende seas olnud ka paar kasakat. Nuuskurite kaudu olnud see demonstratsioon ülemusele juba varem teada ja hommikul paigutatud kasakate salku hoovidesse, kust siis parajal momendil välja tormanud. Enne aga antud neile julgustuseks tublisti vodkat. Mõned kasakate hobused jooksnud hirnudes tänavail, sest ratsanikud ise lamanud meelemärkuseta teiste vigastatute seas. See oli üks õudsemaid pilte, mis nii kiiresti ei unune. (Hiljem sai sellel teemal ajakirjandusele ja karikatuuržurnaalidele nii väga paljudes variatsioonides joonistusi tehtud.) Selle äpardunud ja verise demonstratsiooni järelkajana nokiti J. Koorti veel kaua tagant järele; eriti pilkavaid sõnu sai ta K. Mäelt kuulda, milles lasti nii paista, nagu oleks ka J. Koort kasakatelt tubli nahatäie saanud; ent temal on paks nahk! A. Promet aga lohutas J. Koorti omakorda, et selline saun olevat vahel väga kasulik, kogunisti ka tervisele tarvilik ja kui kord Nikolai troonilt heidetakse ning J. Koort ta asemele ronib, siis on uuel valitsejal suuri kogemusi, mis ta isiklikult on juba omal nahal tunda saanud. Tuleb märkida, et tookordne Peterburi õppiv noorsugu, eriti ülikooli ja tehnoloogiainstituudi üliõpilased olid revolutsiooniliselt meelestatud. Korraldati salaja koosolekuid, levitati illegaalset kirjandust, eriti proklamatsioone. Hommikuti üle Trotski silla kooli minnes jälgis mind alati üks vastiku näoga ja pungissilmaline nuhk ning meid nooremaid hoiatasid vanemad tuttavad alatasa, et oleksime sõnadega väga ettevaatlikud, sest iga kümnes isik olevat nuhk. *** Esimene semester venis aeglaselt ja peaaegu üksluiselt, sest pealinna pulbitsev elu oli veel täitsa tundmatu; ka aineline kitsikus andis end alatasa valusalt tunda. Kuid kõigele sellele vaatamata elati muretult eht boheemlaselu. Enam elevust tõid pühapäevad ja kroonupühad; siis külastati kunstinäitusi, muuseu- 106 Tuna 3/2003

107 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. me, tuttavaid ja tutvuneti Peterburi geograafiaga kas uidates graniiti palistatud Neeva jõe kaldail, Jelagini saarel 19, Botaanikaaias või mujal. Eriti palju huvitavat pakkusid Morskaja tänavas Daziaro ja S. Avanco kunstiäride 20 suured vaateaknad; need olid alati omaette vahelduvate maalidega kunstinäitused. Nende vaateakende juures sai sageli peatatud ja suure huviga Võrumaa päritoluga Alfred Hirve natüürmorte, Oskar Hoffmanni ja Julius von Kleveri 21 maale vaadatud, mis tundusid alati nii armsatena ja kodustena tolles suures ning võõras põhjamaa Palmiris 22. Seal õpiti ka Poola kunstniku Miloš Kotarbinski 23 eleegilisi ja müstilisi maale armastama. Ja kõik see nähtud tekitas ja ergutas algajat kunstijüngrit energilisemale tegutsemisele. Üheks armsamaks külastamiskohaks oli Aleksander III-nimeline vene muuseum (asus endises Mihhaili lossis), mille alumisele korrusele olid eksponeeritud vanema ajastu vene kunstnike maalid ja skulptuurid, nende seas ka Eesti kännust võrsunud kunstniku Orest Kiprenski-Schwalbe 24 kuus tööd. Ent tõtt öeldes nood vanameistrite tööd ei paelunud ja esimeses järjekorras sai alati teisele korrusele mindud, mille 16-sse saali oli koondatud hilisema ajastu ja kaasaegsete kunstnike maalid. Ühes nurgasaalis oli ka koguke Soome kunstnike töid, milledest on eriti meelde jäänud Albert Edelfeldi 25 Mure. Teine, Ermitaaži-nimeline muuseum ei paelunud meid noori kunstijüngreid sel lihtsal põhjusel, et ei mõistetud veel hinnata ja aru saada renessansi suurmeistrite surematuid töid. Kahju küll! Sinna oli koondatud palju itaalia, hollandi, inglise jt. kooli kuuluvaid vanameistrite õlimaale (13 Murillo, 4 Rafaeli, 39 Rembrandti jne. maali). Mis puutub kunstinäitustesse, siis korraldati neid kaunis sageli, sest eksisteeris mitu kunstnike ühingut nagu: rändkunstnikud (peredvižniki), Vene Kunstnike Liit, akvarellistide ühing Mir Iskusstva 26 jt. Et kunstinäitused olid Stieglitzi poistele maksuta, siis saime R. Mäesepaga neilt õpilaspiletid ja nii külastasime innukalt üht ja sama näitust korduvalt. Ja iga näitus oli jälle omaette sensatsioon, mis lõi meie monotoonsesse ellu uut elevust ja ergutust. Aeg aga veeres omasoodu aeglaselt kuid siiski ja peagi jõudis kätte ammuoodatud kojusõit jõuluvaheajaks. Ka toanaabrite vahel olid juba uued sidemed järgmise semestri peale sõlmitud. Sel alal suuri muudatusi ei olnud tulemas, erandina vaid A. Promet ja Pessimist- Jentson. Esimene neist oli oma diplomitöö lõpetanud ja jäi eksamikomisjoni otsust ootama, kuna teisel olid suured abiellumistuurid sees ja hakkas omale uut vastavat korterit otsima. R. Mäesepal ei olnud enam soovi Pessimisti allüürnikuks hakata ja otsustas jaanuaris A. Prometi asemele minu toanaabriks tulla. Kõigile kojusõitjaile aga andis J. Koort oma iroonilised, kuid heatahtlikud õnnitlused kaasa, soovitades meile jõuluvaheajal kodus tublisti rasva juurde võtta ja ilmtingimata tubli ning priske kintsuga tagasi sõita. 19 Saar Neeva jõe suudmes. 20 Asusid Morskaja 11 ja Alfred Hirv ( ), maalikunstnik, pärit Petserimaalt, õppinud Stieglitzi kunstikoolis; Oskar Georg Adolf Hoffmann ( ), maalikunstnik, sünnilt tartlane, elas aastast Peterburis; Julius Sergius von Klever ( ), maalikunstnik, sünnilt tartlane, õppis ja töötas Peterburis ning mitmel pool mujal. 22 Arvatavasti Palmyra, paikkond Süürias. 23 Miłosz Kotarbiński ( ), poola kunstnik, õppis Peterburis Orest Adamovitš Kiprenski ( ), vene portretist ja graafik. 25 Soome kuulus kunstnik Albert Gustaf Aristides Edelfelt ( ), Peterburi ja mitme teise teaduste akadeemia liige. Meilgi on hästi tuntud mitme maaliga, sealhulgas Porilaste marss (1892). 26 Vt. lähemalt: A. Gussarova. Mir Iskusstva. Tallinn, Tuna 3/

108 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. *** Kodus veedetud paarkümmend päeva möödusid imekiiresti ja 9. jaanuari varahommikul jõudsime juba R. Mäesepaga Peterburi, sest esmaspäeval 10. jaanuaril algasid vastuvõtueksamid parun Stieglitzi nimelisse kunstikooli. Vaksalist Peterburi poolele sõites nägime platsidel ja Troitski silla juures kasakate ning sõdurite valveposte lõkketulede juures soojendamas; püssid olid hakki pandud ja hobused närisid heinamärsside kallal. Kojamehed pühkisid nobedasti jalgteid ja siin-seal vilksatus mõni üksik kogu. Tekkis mulje, nagu midagi suurt ja tavalisest tähtsamat on tulemas. Ja nii see ka sündis, sest see varahommik osutus preluudiumiks kurikuulsa a. 9. jaanuari veristele sündmusile. Ent mis sel päeval tegelikult juhtus, sellest kõigest saime alles hiljem kuulda, sest kella 9 ajal hommikul olid majaväravad juba lukus ja vanem kojamees seisis Kerberosena nende valvel. Umbes kella 10 paiku kostusid meie tuppa püssipaukude raginad. Jooksime pööningule; katuseaken aga osutus teisel pool olevat ja nii ei saanud Troitski silla suunas vaadata, kus paugud kostusid. Ka tänavale ei saanud minna ja Kerberost küsitledes vastas see õlgade kehitamisega. Alles lõunaks kojutulnud korteriperemehelt-vabrikutööliselt kuulsime juba üksikasjalikumalt noist kuuldud kogupaukude raginast ja nimelt: Selle päeva hommikul otsustanud kõigi Peterburi vabrikute töölised Talvepalee juurde minna, et Nikolai II üle anda kollektiivne palvekiri oma hädadest ja viletsustest kui ka teatavad nõudmised. Mindud koos naiste ja lastega rahulikus rongkäigus, kusjuures kogunisti tsaaripilte ning kirikulippe kantud. Viiburi poole tööliste kolonni eesotsas, mis liikunud Suur-Aadlike tänavat mööda ja paari maja kauguses meie korterist, sammunud kogunisti ülestõstetud rinnaristiga preester Gapon, ent jõudnud Troitski platsini, avatud nende pihta tuli. Üldse Talvepaleeni tööliste rongkäike ei lastud, vaid need tõrjutud kõikjal veriste kogupaukudega tagasi. Olnud palju surnuid ja haavatuid. Peale lõuna läksime välja, ent midagi erilist ei olnud näha. Tänavail liikusid valvepostid ja seintele olid kleebitud linnaülema Trepovi karmid päevakäsud... Järgmisel hommikul ruttasime R. Mäesepaga eksamile, kuid Peeter Suure majakese juures (see asus Väike-Aadlike tänava otsas Neeva kaldal) peatasid meid valvepostisõdurid pärides üle Neeva minemise põhjusi. Õnneks lasti meid siiski läbi. Eksamid kestsid sügisetele vastavalt kaks päeva. Hiljem saime teate kooli vastuvõtmisest. Maksnud õppemaksu, ulatas kooli kontoris inspektor Kurganovitš meile halli õpilaspileti ja sinise maksukviitungi, millega olime löödud parun Stieglitzi nimelise kunstikooli õpilasteks. *** Selle kooli asutamise kohta kirjutas Perno Postimees ehk Näddalileht (nr. 6, 1876) järgmiselt: Lubandus. Paron Stieglitz, kes wist raha poolest näitab rikkam olewad, kui Postimees ja wana Mäeküla Jakob kahekesi rasked, on ühe kooli asutuseks üks miljon rubla kinkinud. Wal. tääd toob nüüd üht kirja, mis köige körgemalt, Geheimrath paron Aleksander Stieglitz i kätte selle kingituse üle kirjutud ja sääl seisab: See asutuse kaptal peab riigi kassa ministerium walitsuse alla jääma ja selle kinkija isa, paron Ludwig Stieglitz i mälestuseks asutataw kool seda nime kandma: Paron Stieglitz i tehniko seihkendamise kool. Kauba seitung köneleb, et paron Stieglitzist kingitud kaptal ühe seihendamise kooli alustuseks, nenda peab ärajagatud saama, et rubla puutumata intressi peale peab jääma, kelle intressidest kool peab ülal peetud saama; rubla koolimaja ehituseks pruugitud, mis endise soola aidade asemele peab ehitatud saama ja kooli tarwituse muretsemise tarbeks pruugitadama, mis köik nenda kinnitatud olla. Lisana Perno Postimehe ehk Näddalilehe sõnumeile toon siin parem Stieglitzinimelise kunstikooli ühe vanema muuseumi- 108 Tuna 3/2003

109 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. teenija Maksimi jutustuse, mida ma temalt kuulsin. Suurtööstur [ja] salanõunik Aleksander Ludvigovitš Stieglitz ( ), kes rajas Narvas suurejoonelise tekstiiltööstuse ja kellele kuulus Peterburis vastu Suveaeda teiselpool Fontanka jõge Soljanõi gorodok, viibinud kord ühes kõrgemas seltskonnas, kus ka nimekamaid kunstnikke olnud. Keegi kunstnik pöördunud Stieglitzi poole sõnades, et teie kui rahamagnaat, võiksite ka vastavalt krahv Stroganovile Moskvas asutada meile Peterburis ühe ajakohase kunstikooli. S[tieglitz]. mõtelnud vähe ja siis vastanud: Olgu nii! Peagi leitud uue asutatava kunstikooli jaoks enam-vähem sobivad ruumid ja uus kunstikool hakkanud tegutsema. Soljanõi gorodokis lõhutud soolaaidad maha (st. kaubelnud ka suurel viisil soolaga angroo). Direktoriks kutsutud kunstnik-arhitekt prof. Messmacher, 27 kes hakkanud ka uut koolimaja ja hiljem muuseumi ehitama. Algul olnud uues kunstikoolis palju saksa vaimu, ent ajavältel olla see haihtunud. Lapsi St. ei olnud, vaid kasutütar, kellega abiellunud rahaministeeriumi liige Polovtsev. Peale St[ieglitzi]. surma määratud rahaministeeriumi poolt Polovtsev kooli hooldajaks-kuraatoriks. Iga aasta jaanuari algul (kuupäeva ei mäleta) korraldati muuseumi väikeses saalis St[ieglitzi]. surmapäeval hingepalve-missa, millest ka ta kasutütar alati osa võttis (väheldast kasvu vanaproua mustas riietuses). 28 Kuulsin Maksimilt veel palju, ent ajavältel on osa ta jutustusist juba ununenud. Kõnesoleva kunstikooli ametlikuks nimeks oli Tsentralnoje utšilištše tehnitšeskogo risovanija barona Štiglitsa ( Parun Stieglitzi tehnilise joonistamise tsentraalkool ) ja ta allus raha[ndus]ministeeriumile, seega siis kroonu õppeasutus. Kooli lõpetajaile anti kunstniku kutse tarbekunstide alal (hudožnik po prigladnõm iskusstvam) Maximilian Messmacher ( ), Stieglitzi kunstikooli direktor Alates aastast elas ja töötas Saksamaal. 28 Stieglitz suri küll 24. oktoobril (vkj.) Kool asus Soljanõi põiktänav 9. *** Vastuvõetutena parun Stieglitzi-nimelisse kunstikooli tutvustas K. Mägi meid kooliruumide ja klassidega, mille rohkus pani meil pead pöörlema. Ta tutvustas ka meid kooliteenri Andreiga öeldes, et see isik saab teile edaspidi hädavajalikuks, sest ta aitab teile Wathmani (inglise akvarellpaber) ahvikiirusega lauale kleepida ja saab teisi teie soove täitma. K. Mäe soovitusel pistsime Mäesepaga kumbki hõberubla Andrei pihku, millised lendasid ka ahvikiirusega ta vestitaskusse. Tööpäev koolis algas teoreetiliste ainete loengutega (½9 ½11); sellele järgnes joonistamine (½11 5) ja lõpuks raamatukogu külastamine (½6 ½9 õht.). Einet (½1 1) ja lõunasööki (5 ½6) sai kooli juures olevast sööklast. Niisiis musterõpilasel tuli 12 tundi päevas tööd rühmata. Koolitööle asusime suure huviga; ent kahjuks ei kestnud see kuigi kaua (vist paar nädalat), sest 9. jaanuari sündmuste järelkajad lõid õppiva noorsoo keskel ristlaineid, eriti ülikoolis, tehnoloogiainstituudis, kõrg naiskursusil jne. ja peagi riivasid meie kooli. Esimene meie shodka (koosolek) nurjus, ent järgmisel päeval järgnes sellele obstruktsioon. Ustavamaile õpilasile jagati haisupommikesi, milliseid visati klasside nurkadesse ja keskkütteradiaatorite vahele. J. Koort pistis ka meile Mäesepaga pommikesed pihku (vahakestasse valatud saaretõrv). Kooliteener Andrei jooksis suure põrandalapiga klassi mööda, avas aknaid ja ise seejuures läbi hammaste sisistades kirudes, et: Vot tšerti polosatõje, tšego ponadelali! Budte triždõ prokljatõ! ( Vaat triibulised kuradid, mida ära tegid! Olge kolm korda äraneetud! ) seejuures ise meie poole muiates ja üht silma salakavalalt pilgutades. Kusagilt visati täie hooga Andrei jalgade ette kilukarbikese täis hästi haisevat vedelikku ja koridoris teiste seas jooksis J. Koort, midagi vene ning eesti keeles karjudes. Lõpuks väljusime tollest segadusest ja siirdusime alla riietusruumi. Järgmisel päeval peale einet kogunesime II korruse koridoris kompositsiooniklassi ees uuele shodkale. Peagi ilmus direktor ja käsu- Tuna 3/

110 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. tas meid laiali minema oma tavalise töö juurde. Ent sel korral oli õpilasil juba enam julgust, eriti ühel lõppklassi sümpaatsel naisõpilasel, kelle kõnet kuulas direktor väga tähelepanelikult. Siis katsus üks täishabemega õpilane omakorda midagi kõnelda; ent see poolluuleline kõne ajas direktori vihale. Ilmus ka inspektor ja läbi nina venitades soovitas omakorda õpilasile töö juurde asuda. Viimaks algas selline segadus ja üksteisest ülekarjumine, et tontki ei saanud aru, mida sel shodkal taheti saavutada. Ja raevunud direktor kuulutas kooli suletuks, kuna inspektor käsutas meil silmapilk kooliruumest lahkuda. Umbes paar nädalat lõime lulli ja õhtuti korraldasime omavahelisi salajaid koosolekuid, ikka 5 6 kaupa koos. Kartes politsei ehk žandarmite ilmumist, olid need koosolekud omavahelisteks joonistamisteks maskeeritud, kus loeti keelatud kirjandust, Šiško vene ajalugu, või vaieldi poliitiliste päevakohaste küsimuste alal. Vahel esinesid ka täitsa tundmatud isikud (ülikooli ja tehnoloogiainstituudi üliõpilasi), keda mõni tuttav kaasa tõi. Paari nädala pärast saadeti koolist igale õpilasele trükitud teade ja vastusena margistatud postkaart, millega paluti teatada, kas ta on nõus õpingut jätkama. Suuremas enamuses nõustusid kõik, peale mõne üksiku. Kuid eestlasist jäid ära N. Triik (V kl.), K. Mägi (IV kl.), J. Koort (III kl.), A. Jentson (II kl.) ja A. Tassa ning [J.] Vaher (I kl.). Õppimist jätkasid V. Päts (V kl.), R. Nyman (V kl.), O. Jungberg (IV kl.), A. Kivi (III kl.) ja mina R. Mäesepaga. N. Triik asus kunstnik J. Braszi ateljeesse ja teised kunstnik J. Goldblatti kursusile edasi õppima. Uuesti tööleasunud õpilased vajutasid energilisemalt pliiatsile ja pintslile ning töö läks jälle endistes roobastes. Palju elevust ja värskust meie ellu tõi võinädal (maslenitsa kui vene karneval) oma rõõmude, trallitamiste ja pliinisöömistega, mis vältas terve nädala, kuid reedel, laupäeval ning pühapäeval saavutas haripunkti. Võinädal oli üks rõõmsamaid aegu. Selleks ehitati karusselle ja liulaskmiseks kõrgeid kaldteid. Ka selleks ajaks koondus linna palju karjalasi (nn. veikad ) oma tibatillukeste hobustega, kelle lakkadesse kui ka looga külge oli põimitud mitmevärvilisi paelu. Kui selliselt veikalt küsiti, et mis maksab sõit sinna ja sinna, siis vastati ikka: ritsat kopejek (s.o. tritsat ehk kolmkümmend kopikat). Näis veikale sõit pikaks venivat, siis peatas ta hobuse ja nõudis veel kolmkümmend kopikat juurde, eitaval korral aga kihutas sõitja saanist välja. Harilik Peterburi voorimees võis peale võtta ainult kaks sõitjat, ent veika ei allunud sellele karmile politseiseadusele; ta võttis niipalju kui saani mahtus. Kogu võinädal oli üks alaline trallimine ja pillerkaaretamine. Käidi restoranides, külastati tuttavaid, tehti hääd ja korralikud vene napsid ning söödi maitsevaid pliinisid küll koore, sulatatud või, heeringa ja kalamarjaga. Sel ajal lehkas kogu linn köögiaroomidest. Kõrvalt vaadatuna olid lustilikud ka võinädala uljad troikasõidud kui peadpööritavad tänavail kihutamised. Suure idamaise vaibaga dekoreeritud saani ette oli kõrvuti kolm traavlit rakendatud; keskmine neist oli aisade vahel ja selle looga küljes tilisesid aisakellad. Hobuseid kihutav kutsar karjus alatasa: Hopp, hopp! ja Prigis! (sõnast peregis, s.o. hoidu eest!). Nii lendasid need troikad tänavail ja traavlite kabjad pildusid suures kaares lund laiali. Meile surelikele olid need vene maslenitsa ehk vastla-troikasõidud kättesaamatud; maksa ainult ühe tunni eest 25 rubla, osutus hullumeelsusele. Neid ridu kirjutades meenub vene kirjaniku D. N. Mamin-Sibirjaki teos Privalovi miljonid 30, milles kirjeldab Siberi kullakaevuri-kaupmehe troikasõitu suvisel ajal. Selleks lasknud P. mitme versta ulatuses tee keedusoolaga katta. Ka nood võinädala pliinid said nii mõnelegi, eriti Kalašnikovi börsi kaupmeestele saatuslikuks. Peale võinädala välksatus sageli järgmine ajalehe sõnum, et X on rohke pliinide söömisest seedimisrikke saanud ja selle tõttu surnud (objelsja blinami). Ent kõigele sellele ohtrale joomisele ja 30 Romaan ilmus aastal. 110 Tuna 3/2003

111 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. söömisele järgnes esmapäevast alates seitsmenädalane vali paastumine, mis kestis ülestõusmispühadeni. Siis lehkas kogu linn omakord paastuõlist. Pean märkima üht ilusat südantliigutavat ülestõusmispühadele sissejuhatavat põlist vene kommet ja nimelt: Iga isiku pühamaks kohustuseks oli paastumaarjapäeval (25. märtsil) vähemalt ühele linnukesele priius anda. Juba varakult enne nimetatud päeva asusid linnupüüdjad tegevusse ja vastavad kauplejad suuremaid tagavarasid soetama. Paastumaarjapäeva varahommikul viidi linnupuurid turule (eriti Štšukin-dvor) ja heasüdamlised linnaelanikud, eestkätt jõukas Peterburi kaupmeeskond oma peredega, ostsid neid ning lasksid lahti. Lindude hind oli kõikuv ja olenes nende rohkusest kui ka kellaajast alates 5 25 kopikani tükk. Oli juhus näha üht liigutavat stseeni. Puudulikult riietatud agulipoisikesel oli tibatillukeses omameisterdatud puurikeses paar halli lindu. Tuli eruohvitserimundris vanake, andis poisile hõberubla ja laskis linnud lendu. Jälgides lindude tiirlemist müüja ümber, pahvatus see kibedasti nutma. Nähtavasti oli poisikesel oma seltsilistest kahju. Suuremas enamuses müüdi ilusaid urvalinde ( tšetšjötka ), sest sel aastaajal ilmuvad nad suurtes salkades ja kogenud linnupüüdjad võivad neid võrkudega mitukümmend korraga kätte saada. Urvalind on üks ilusamaid. Vabarnavärvi punane pea ja rind, helerohekas kõht, halkjaspruun sulestik ning tiibadel kaks heledat vööti sellisena võib teda varakevadel rõõmsalt kaseokstel hüplemas näha. *** Ülestõusmispühade vaheajaks ei saanud raha puudusel koju sõita, mis jälle teisest küljest osutus mulle huvitavaks ses mõttes, et õppisin tundma ja elasin kaasa kõik pühade traditsioonid. Pean tähendama, et venelased ei andnud jõuludele pea mingisugust tähtsust, erandina vaid jõulukuusk; ülestõusmispühad aga pühitseti suure rõõmu ja hõiskamisega. Pearõõmuks oli muidugi see, et lõppes pikk ja kiriklikult vali seitsenädalane paastumine. Sissejuhatuseks ülestõusmispühadele oli n.ö. verba (pajuoks), midagi aastalaada taolist, mis vältas terve nädala (kuni suure neljapäevani). Bulvaritele löödi kaubaputkad üles ja kaubeldi väga mitmekesise kraamiga. Nii müüdi seal urvastatud pajuoksi, mitmesuguseid maiustusi, kipskujukesi, kuldkalu, täispuhutud värvilisi õhupalle, piuksuvaid kuradikesi, vanu raamatuid, küpsetati vahvleid jne. jne. Seal edasi-tagasi jalutajaiks oli suuremas enamuses õppiv noorsugu. Verba traditsiooni kohaselt osteti värvitud tuttidega pilliroogu, milledega kõdistati vastutulijate daamide nägusid ja loobiti vastastikku konfette. Piuksusid täispuhutud kummist kuradikesed, paukusid paukpadrunid jne., lihtsalt üks meeleoluline eelpühade karneval. Kõige müstilisem oli suur neljapäeva õhtune jumalateenistus, siis olid kõigil kirikusolijail põlevad küünlad käes. Peale jumalateenistuse viis iga kirikusolija oma põleva küünla koju, mis oli üks ilusamaid pilte: siis oli kogu linn, vastavalt jaaniussikestele, põlevate küünaldega kojuruttajaid täis. Leidus ka jumalavallatuid, kes kustutasid vastutulijail küünla ära; ent selle üle ei pahandatud; mindi teise juurde ja süüdati kustunud küünal uuesti. Sellest kojuviidud tulest süüdati ikooni ees lambike, mis pidi järgmise suure neljapäevani katkestamatult põlema. Hiljem Peterburis ülestõusmispühi veetes sõitsin alati sel momendil trammiga linna mööda, et vaadelda kirikuist põlevate küünaldega kojutõttajaid, mis esitas väga meeleolulise ja värviküllase pildi. Järgmine, samuti värvide poolest mahlakas pilt oli ülestõusmispühade laupäeval pühade laua õnnistamine. Selleks oli kirikuaeda pukkjalgadele saelauad pandud ja igast leibkonnast viidi sinna laudlinasse pandud kulitš, baba, pasha ja värvitud mune (üks neist pooleldi kooritud). See kompsuke pandi tulijate järjekorras laudadele, võeti lahti, korraldati pühitsemiseks ilusti linale ja iga pala keskele pisteti värvipaberitest meisterdatud lilli. Oli laudkond täis, siis tuli preester oma abiliste- Tuna 3/

112 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. ga ja pühitses kogu laua ära, piserdades kõigile toiduainetele pühitsetud vett. Oli üks laudkond õnnistatud, järgnes teine jne. seni, kuni kogu kihelkonna leibkonnad olid ära õnnistatud. Kell 11 õhtul algas pidulik jumalateenistus ja kell 12 südaööl kuulutati Kristus ülestõusnuks. Kella 1 2 mattus kogu Peterbur kellahelinaisse ja Peeter-Pauli kindlus saluteeris 21 kahurpauguga. Sellele järgnes perekondades pidulik sööming ja jooming, sest seitse nädalat oli valjusti paastutud. Siis söödi ja joodi nii, et enam kõhtu ei mahtunud... (vastavalt võinädala viimasele tublile söömisele). Kella 10 hommikul algasid visitööride käigud. Esimestena ilmusid kojamehed (vanemast kuni nooremani ja selle abiliseni) kõigil lumivalged põlled ees. Sooviti häid pühi, mille eest tuli igal korteriperemehel n.ö. pühade jootraha (na tšai) anda. Järgmistena ilmusid põrandate polsterdajad, kirjakandjad jne., ühesõnaga kõik need, kel olid mingisugused suuremad ehk väiksemad töösuhted korteriperemehega. Kuid tõsised visitöörid (sugulased, sõbrad ja lihtsalt tuttavad) hakkasid lõunaks ilmuma. Tuleb märkida, et kõik tuttavad isikud olid kohustatud kolme päeva jooksul oma tuttavaid külastama resp. Kristuse ülestõusmisega õnnitlema; eitaval korral loeti seda haavavaks. Nii istuti ühe tuttava perekonna lauas tund või paar ja rutati järgmise tuttava poole jne., seni, kuni jalad veel suutsid kanda ja joobnud pea mõistis vähegi reageerida, s.o. järgmise tuttava korterit leida. Vähe naljakana oli ülestõusmispühade kolmekordne suudlemine. Perekonda tulnud visitööril tuli kõiki sealolijaid kolm korda suudelda sõnades: Hristos Voskrese! ( Kristus on ülestõusnud! ); sellele vastati: Vo istinu voskrese! ( On tõesti ülestõusnud! ). Nii sooviti õnne kogu punase nädala vältel. Samuti võis iga isik kellatorni minna ja seal väsimuseni kella helistada. Ka politsei oli sel ajal vastutulelikum ja pühade laupäeval ei viidud kedagi jaoskonda tsemendi peale. Selle tõttu liikus õhtul ja öösel palju kerjajaid ning igasugust kahtlast elementi, kes pealetikkuvalt ja jultunult nurusid raha; eitaval korral said kõige ropemalt läbisõimatud. Kolmandal ülestõusmispühal korraldati kõigile meie kooli õpilasile kooli sööklas tasuta suurepärane kolmest roast koosnev pühade lõunasöök; lauas teenisid täies vormis kooliteenrid. Peale söömist pandi osavõtjate seas vabatahtlik korjandus toime, mis jagati kooliteenrite vahel võrdselt pühade jootrahaks. Tuleb märkida, et võinädala pidulikele sööminguile ja joominguile ei pandud nii suurt rõhku kui ülestõusmispühade omale. Tõsi küll, koogitainas ja vodka pidi alati valmis olema; kuid ülestõusmispühade külalislaud pidi seevastu külluses ülekoormatuna kolm päeva alati valmis olema. Ja see maksis ju midagi! Raha aga saadi surmkindlalt selleks pantimise teel, sest igal linna poolel oli oma pandimaja, mille ukse ees seisid kannatlikult kogu eelpühade nädala tohutu pikad järjekorrad. Panditi kõike, mille eest loodeti mõni rubla saada. Peale pühi olid suuremas enamuses inimeste näod kahvatud, mõtlikud ja käitumises loiud; tundus, nagu oleks neid mingi nägematu jõud tublisti koerakombel piitsutanud... Olin päris rahul, et ei saanud pühadeks koju sõita, sest ma ei jäänud üksinda; oli ka teisi eestlasist Stieglitzi poisse, kes veetsid pühade vaheaja seal. Eriti heaks ja kogenuks Peterburi eluolu tundjaks oli eelviimase klassi õpilane Osvald Jungberg. 31 Ta oli juba mitu head aastat seal elanud ja tundis põhjalikult kõiki suurlinna häid ning halbu omadusi; koos temaga sai verbadel kolatud, õhtuti Pariisi kohvikus istutud, ülestõusmispühade laupäeval kirikus oldud ja ka skulptor August Weizenbergi pool käidud, kes osutus tema onuks (ema vend) Osvald Jungberg (Noormägi) ( ), maalikunstnik ja graafik, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis Vt. ka G. Mootse mälestusi A. Weizenbergist (Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv f. 264, m. 6:3). 112 Tuna 3/2003

113 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. Enne pühi sain ajakirjast Niva ühe joonistuse eest tasu; seega siis ei puudunud ka minu üksiklase pühade laual traditsiooniline väike 25 kopikaline pasha ja baba ning kulitši asemel rosinatega sitnõi d (naelasaia)... Osvald Jungberg oli ühe Tartu poolkadaka kaupmehe poeg ja õppis Stieglitzi kunstikoolis juba viiendat aastat, kuid suuremat edu tal vaesekesel ei olnud, erandina illustratsioon, milliseid ta töid avaldas vahetevahel Tartus ilmuv perekonnaleht Linda. Ta armastas puhtust ja korralikult riietuda, igal õhtul Pariisi kohvikus istuda ja albumisse daamide portreid väga tabavalt skitseerida. Kodus oli temal terve virn albumeid ja neid lehitsedes ei leidnud sealt muud midagi, kui ainult lõpmatuseni daame, daame... Tahtis aga keegi O. J[ungbergi]. peale kooli kohata, siis ei mindud teda korterist, vaid Pariisi kohvikust otsima täie teadmisega, et ta sealt ei puudu. Tavaliselt istus ta üksinda lauas, jõi oma traditsioonilist kohvi, hammustades vahel ka kulebjakat (pirukat), pahvis paberossi ja aina siktseeris. O. Jungberg oli suur idealist-fantast, kes hästi ja teravalt armastas palju kõnelda, filosofeerida ning kogu maailma paremaks ja tervemaks muuta; ta oli õiglane, vihkas teesklemist ja ei sallinud valskust. Teiseks samasuguseks ilma koduste pühadeta osutus Alfred Kivi (III klassi õpilane). [Ta koosnes täitsa teisest materjalist ja nagu teised eestlased armastasid ütelda, et Kivi on loodud Virumaa paasist. Olles algul mõned aastad algkooliõpetajaks Virumaal, tiris ta end nii kaugele, et pääses Stieglitzi kunstikooli ja peagi hakkas täisstipendiumi saama. Suuremat andi temal ei paistnud olevat, kuid seevastu omas eeskujuliku püüdlikkuse ja härja visaduse. Peale stipendiumi hankis omale veel elatist kodumaa ajalehtedele kaastöö tegemisega. Kasvult keskmine, kõhnake ja pika peenikese kaela otsas kaunis intelligentne näpitsprille kandja peake, meenutas ta mulle umbkaudu Tartu tsensorit Jaan Jõgeveri. Elas väga korralikult ja kokkuhoidlikult, ei suitsetanud ega tarvitanud mingisuguseid alkohooliseid jooke, seega siis sõna tõsises mõttes musterõpilane. Hüljas eestlaste toanaabrust motiveerides sellega, et venelasist toanaabritega saab alati vene keelt kõnelda ja nii paremini seda põhjalikumalt hea aktsendiga omandada. Venelasist kaasõpilased pidasid temast lugu, kuid meile, eestlasile, jäi ta nagu kahesilma vahele. Ent muidu oli ta lahke, sõbraliku, vastutuleliku ja rahuarmastava iseloomuga.] 33 *** Peale ülestõusmispühi rühmasime veel suurema energiaga töötamist ja katsusime päästa mis veel päästa andis, sest 10. mai kui kevadsemestri lõpp oli lähenemas. Tundide ajal ei olnud enam logelejaid meie klubis N 19 (käimla) kui ka koridorides aknail ja diivanitel mugavalt aegaveetjaid enam näha, vaid kõik olime sõna tõsises mõttes oma töödesse sukeldunud. Iga valmis töö või joonistuse viis aineõpetaja peale tunni kooli kontorisse (inspektori kabinetti) ja asetati vastavasse kappi ning sahtlisse. Igal valminud tööl (erandina tavaline kriidijoonistus) lõikas kooliteener Andrei hiljem vastaval aparaadil ääred täisnurkselt ära ja kleepis suurele paspartuule ning enne eksameid löödi veel kooli pitsat ja selle alla daatum peale, et ei saaks seda enam teised kasutada, resp. edasi anda. Peale semestri lõppu algasid eksamid, s.o. õpilastööde näitus või paraad, nagu seda omavahel ironiseerivalt nimetasime. Iga õpilase tööd ainete rühmituses ja kronoloogilises järjestuses kinnitati pealmisest äärest nööripistega kokku ja riputati näituse ajaks seinale. Seega saadi iga õpilase töödest album või plokiraamat, mis andis selge ülevaate kogu semestri ulatuses tehtud tööst; tarvitses ainult lehti üles tõsta. Pealmisele albumilehe-joonistusele kui kronoloogilises järjestuses viima- 33 Alfred Kivi ( ), kunstnik ja pedagoog, õppis A. Stieglitzi kunstikoolis Sulgudes tekst on maha tõmmatud ja lisatud märkus kellest edaspidi pikemalt. Tuna 3/

114 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. sele kirjutati sinise pliiatsiga komisjoni hinne. Hinne 10 oli üleviidav järgmisse klassi, et 11 ja 12 hinnatud tööd ostis kool 6 rubla eest ära. Gustav Mootsest ja tema mälestustest Tartumaa Võnnu kihelkonna Kurista valla (valdade liitmise järel Kastre-Võnnu) uus kodanik Kusta Mootse nägi ilmavalgust 15. (27.) juulil, poiss ristiti 4. augustil Tema isa Jaan oli Kristjani-Laane talu peremees ja ema Ann. Gustav Mootse ja Gustav Suitsu ema olid õed. Poiss õppis lugema kodus ja käis Võnnu külakoolis ( ) (kaks talve koos G. Suitsuga), õppis edasi Tartus õigeusu Jüri kihelkonnakoolis ( ), mida tunti rahvasuus selle õpetaja Jaak Pellbergi nime järgi Pellbergi koolina. Õppis veel Tartu reaalkoolis ( ) ja H. Treffneri gümnaasiumis ( ). Jaan Tõnissoni soovitusel ja ainelisel toetusel sõitis Peterburi kunstiharidust omandama. Õppis A. Stieglitzi kunstitööstuskoolis sulejoonistust ja ksülograafiat ( ) ja seejärel Peterburi Teaduste Akadeemia professori V. V. Maté ateljees ( ) puugravüüri, hiljem täiendas end Leipzigis Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias ( ). Töötas Peterburis joonistusõpetaja ja tehnilise joonestajana ning raamatuillustraatorina. Elas Bolšaja Puškarskaja ja Krasnoselskaja tänaval. Tegi varjunimede all kaastööd paljudele Peterburi pildi- ja karikatuuriajakirjadele ning ajalehtedele aastal tuli tagasi Eestisse. Oli joonistusõpetaja Põltsamaa reaalgümnaasiumis, Rakvere Õpetajate Seminaris ja aastast 1928 mitmes Viljandi koolis. Pidas suviti lektoriametit õpetajate kursustel töötas Viljandi muuseumis ja elas Kunderi 9. G. Mootse suri Viljandis 16. novembril Eesti Kunstnike Liidu liige G. Mootse esimene ilmunud töö oli aastal G. Suitsu toimetamisel ilmunud Kiired III kaanejoonistus. Tema illustratsioone avaldati Lastelehes, Lindas, Sädemetes. G. Mootse on avaldanud mitmeid joonistamisõpperaamatuid: Analüütiline ja eksperimentaalpsüholoogilise joonistamise õpetus (Viljandi, 1921), Vesivärvide õpetus (Tartu, 1921), Perspektiivi õpetus I-II (Tallinn, 1921, Viljandi, 1921), Voolimise õpetus (Viljandi, 1921), Värvide kokkukõla õpetus (Rakvere, 1925) ja Esteetika ja kunst (Rakvere, 1925). G. Mootse on hästi tuntud raamatuviitade loojana (üle 250 eksliibrise) (vt.: P. Ambur. Gustav Mootse eksliibristest. Tartu, 1944). Gustav Mootse mälestusi ja kirjavahetust hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (f. 264). Mälestused koosnevad kolmest suurest osast: I osa: Võnnu. Võnnu külakoolist ja selle koolmeistritest (87 lk.), II osa: Tartu ( ). Pellbergi kool. Reaalkool. (166 lk.), III osa: Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust (68 lk.) ja Kuidas minust sai karikaturist. Boheemlaste peres. Reklaamijoonistajana (70 lk.). G. Mootse mälestused on tõenäoliselt kirja pandud aastate teisel poolel. Need sisaldavad üksikasjalikke ja väärtuslikke tähelepanekuid Võnnu kihelkonna küla- ja koolielust, Peterburis õppinud eesti kunstnike, eestlaste ja sealsete olude kohta. Siit leiab täiendavaid andmeid Gustav Suitsu isa Jaani kohta ja pisiseiku luuletaja enda varasest noorusest. Mälestused muudab köitvaks G. Mootse ladus stiil, faktirohkus, värvikad kirjeldused kunstiõppijatest, mis kõik teevad mälestused nauditavaks ka tänapäeval. G. Mootse mälestustest on varem avaldanud üksikkatkeid kunstiteadlane R. Loodus ajakirjas Looming (1987, nr. 12, lk ). Siin avaldatakse üksnes mälestuste kolmanda osa algus, käsikirja jääb üksikasjalik kirjeldus õppetööst, selle korraldusest ja õppejõududest Stieglitzi kunstikoolis. Ilmuvates mälestustes on ära pa- 34 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon (Tallinn, 1996, lk. 320) annab ekslikult G. Mootse surmaajaks 16. juuli 1957 (vt.nekroloogi ajalehes Tee Kommunismile , nr. 137). 114 Tuna 3/2003

115 Gustav Mootse / Tuult rusikaga taga ajamas. Kunstijüngri mälestusi Peterburi ajajärgust a. randatud õigekirjavead, pisut kohendatud kokku- ja lahkukirjutamist, muudetud sõnade järjekorda, siin-seal lisatud üksiksõnu (need on nurksulgudes ja kursiivis), parandatud mõned faktivead ja nimede kirjutamist. Säilitatud on mälestuste autori sõnakasutust (narvaklane, alkoholilised joogid jne.). Mälestusi on hiljem pisut kohendatud, mõningaid asju maha tõmmatud ja teisi juurde lisatud. Need täiendused ja parandused on arvesse võetud. Kui midagi olulist oli koostaja arvates maha tõmmatud, on see nurksulgudes taastatud. Teksti valinud ja kommenteerinud Vello Paatsi Vello Paatsi (1948) Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli geograafina (1973), geograafiamagister (1993), Ph.D. kasvatusteaduste alal (2003). Töötanud EPA-s teadurina, ajakirja Eesti Loodus osakonnatoimetajana, Tartu Ülikooli vanema kultuuriloo lektorina, alates aastast 2002 Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadur. Peamised uurimisvaldkonnad: eesti kultuurilugu ja loodusteaduste ajalugu. Tuna 3/

116 M Ä L E S T U S E D Pagulastudengist Taani arhivaariks V Vello Helk Doktoritöö edeneb Odenses olin saanud toetust ja tõuget doktoritöö jätkamiseks. Järgmine ülesanne oli tutvuda teiste teadlaste kogutud materjalidega. Neid leidus vähesel määral Rootsi Riigiarhiivis, aga üsna palju Soome Riigiarhiivis Helsingis. Aastate eest oli Vatikanis uurimistööd teinud soome teadlasgrupp, kes oli kogunud andmeid ka Antonio Possevino tegevuse kohta. Tellisin välja selle grupi tähtsaima esindaja Henry Biaudet väga mahukad ärakirjakogud ja töötasin need põhjalikult läbi. Leidsin aga vähe uut, minu enda materjalid olid tegelikult täielikumad. Meie elukoht oli veel Ahornsgade tikutoosikorter, mis ei soodustanud kodus töötamist. Sellepärast hakkasime otsima paremat elukohta. Nüüd oli mul töökoht Kopenhaagenis kindlustatud ja võisime tulevikuplaane teha. Nende hulka kuulus ka oma maja muretsemine. Meil polnud vajalikku kapitali, aga mul oli kindel töökoht koos igal aastal tõusva palgaga. Annemarie vanemad lubasid meid toetada. Tema õde ja õemees olid saanud endale isatalu, mu abikaasa polnud nõudnud mingit pärandusosa. Sellepärast tundis äiapapa tema vastu kohustust ja oli valmis välja panema majaostuks vajaliku sissemaksu. Kopenhaageni lähiümbruses olid majad üsna kallid. Hakkasime sobivat maja otsima kaugemalt. Oli pakkumisi lääne pool linna, aga seal on maastik lausik ja igavavõitu. Pöörasime silmad põhja poole, kus on ilusam loodus. Vaatasime mõnda maja Virumis ja lähirongi tookordses lõpp-peatuses Holtes, aga ka need olid kallid. Siis peatusime järgmises jaamas Kopenhaageni Hillerødi raudteeliinil Birkerødis. Seal olid hinnad palju vastuvõetavamad. Meile sobiva suurusega majad, mis eelmainitud kohtades maksid krooni ringis, olid siin kuni krooni odavamad. Leidsime maja, mis meile meeldis. See oli kuuest majast koosnevas ridaelamute grupis äärmine. Põrandapinda oli 110 ruutmeetrit. Maja juurde kuulus üsna suur krunt 750 ruutmeetrit. Otseseid naabreid ei olnud. Järgmisest majast lahutas meid kütteruum, aknast avanes vaade lääne suunas, kus oli vana talu, mille põllud olid tükeldatud ehituskruntideks. Majast viis mööda ilma jalgrajata kõrvaltee põldude vahelt ühe kena järveni, mille nimi on Sjælsø (Hingejärv). Paarsada meetrit lõuna poole kulges Kongevejen (Kuningatee), saanud seesuguse nime juba vanal ajal, sest see tee ühendas Kopenhaageni kuningalosse Frederiksborgi ja Fredensborgi lossidega. Vanasti oli tee olnud taluvankritele tõkkepuudega suletud. Nende rattad vajutasid sügavaid rööpaid, kuningatõldade jaoks oli aga vaja siledat teed. Nüüd kuulub see peateede hulka, hobuveokid on ju ammu kadunud. Varem oli sealsete majade kohal olnud õunapuuistandus: meie krundile oli jäänud kolm vana õunapuud. Peale selle jagasime naabriga üht krundi piiril olevat puud ja selle saaki. Maastik oli seal vahelduv, küngaste, metsasalude ja järvedega, meenutades natuke minu kodukihelkonna Rõuge ümbrust, aga siin domineerisid lehtpuud pöögimetsad. Meie otsus langes selle maja kasuks ja saime ruttu kaubale. Hinnaks oli krooni, millest tuli kohe ära maksta krooni ülejäänud summa jäi hüpoteegivõlaks. Põhiväljamaksu eest hoolitses äiapapa, jooksvad väljaminekud jäid meie endi kanda. 1. oktoobril 1959 kolisime oma tikutoosist Birkerødi. Olime õppinud Ahornsgadel tundma ka mõnda naabrit. Seal elasid lihtini- 116 Tuna 3/2003

117 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V mesed, peamiselt töölisperekonnad. Meist alumisel korrusel elas perekond: mees, naine ja väike nelja-viieaastane tütar Susanne. Nende perekonnaelu oli väga halb. Kui mees sai reedeti oma palga kätte, tuli ta sageli hilja koju, oli purjus ja peksis nii naist kui ka tütart; võib arvata, et viimane hakkas ema kaitsma. Susanne külastas meid sageli, tahtis ikka alati mulle sülle tulla, tundis nähtavasti puudust isaarmastusest. All keldris elas üks vanem pesunaine, kellele ka meie tööd andsime. Tema suurim unistus oli reisida Oberammergau kannatusmängudele; see soov läks tal ka täide. Eduard Vilde oli elanud enne Esimest maailmasõda samas linnaosas ja kirjutanud liigutava realistliku raamatu Kopenhaageni tööliste elust ( Lunastus ). Kui ma hiljem seda raamatut lugesin, leidsin sealt nii mõndagi sarnast meie elamuste ja kogemustega, kuigi vahepeal oli möödunud rohkem kui pool sajandit. Kolisime seega Kopenhaagenist välja, hoopis teise maakonda. Meie uuest elukohast oli pealinna mööda maanteed kakskümmend kilomeetrit. Tubli kilomeetri kaugusel paiknes raudteejaam, kust tookord oli ühendus Kopenhaageniga iga poole tunni tagant, sõit kestis natuke üle poole tunni. Mõni aasta hiljem pikendati lähirongi elektriliini Hillerødini ja sõit kiirenes. Praegu kestab see umbes kakskümmend viis minutit. Jaama sõitsin jalgrattaga, linnas käisin harilikult jalgsi, oli umbes veerandtunni-tee. Tööleminekuks tuli varuda minutit. Mul oli ka see eelis, et tööaeg algas harilikult alles kell kümme, mil suurem tunglemine rongis oli möödas. Istekoht oli alati kindlustatud. Kojusõitu alustasin harilikult peajaamast, mistõttu ka siis polnud püstiseismist karta. Nii kasutasin sõiduaega lugemiseks: hommikul lugesin ajalehti, kojusõidu jaoks oli mul kaasas mõni huvitav raamat. Maja hankimine tõi kaasa mitmesuguseid praktilisi töid, nagu näiteks muruniitmine ja talvine lumerookimine. Taanis pole aga talviti palju lund, peale selle polnud meil vaja kõnniteed puhastada. Kevadel varusime ühe aianurga köögivilja jaoks. Nii oli rediseid, salatit, porgandeid, ube ja mõnikord ka muud köögivilja enda käest võtta. Ka paar vagu kartuleid panime maha. Peale selle oli maasikaid ja mõned punasesõstra- ja tikerberipõõsad. Ega ma kirglik aednik olnud, aga tarvilikke töid aias siiski tegin. Sama kehtib ka maja välise ja sisemise korrashoiu kohta. Algul tulime majanduslikult hädavaevu ots-otsaga kokku. Siin oli meile suureks abiks minu päris korralik palgatõus pärast uuele teenistuslepingule üleminekut. See lahendas meie majandusprobleemid ja võimaldas koguni raha säästa. Meie sissetulek kasvas veelgi, kui Annemarie sai viiuliõpetajaks kohalikus muusikakoolis. Algul andis ta õppetunde kodus. Teisel pool meie teed paiknesid sama tüüpi ridaelamud. Nende taga oli algul väike tiik ja selle kõrval spordiväljak. Paar aastat pärast meie tulekut ehitati sinna kool, kus olid ka muusikaruumid. Siis sai Annemarie neid pärastlõunati kasutada oma viiulitundideks. Meie igapäevane elu oli nüüd kindlates rööbastes. Sain asuda tõsiselt oma doktoritöö kallale. Eeltöid tegin igapäevatöö kõrvalt, aga mahuka käsikirja lõplikuks vormistamiseks ja redigeerimiseks oli tarvis pikemat töövaba perioodi. Selles tuli appi Carlsbergi teaduslik fond, kust sain esiteks 1500 krooni fotokoopiate hankimiseks ja hiljem umbes krooni pooleaastaseks palgaliseks puhkuseks; see summa kattis minu asendajapalga. Võtsin nimetatud puhkuse välja aastal kahes osas: aasta algul ja lõpul. Sain lisaks samast fondist veel 2000 krooni lühemaajaliseks uurimisreisiks Rooma, mille võtsin ette sama aasta sügisel koos Annemariega. Tookord oli Vello Salo jälle tagasi Roomas ja toimetas Vatikani raadios eestikeelseid saateid. Tema usutles mind pikemalt ja see saade jõudis eetri kaudu Eestissegi. Külastasime teda ka paavsti suveresidentsis Castel Gandolfos. Mulle oli suureks abiks Annemarie, kes õppis ära masinakirja kümnesõrme süsteemi ja kirjutas minu käsikirja puhtalt ümber. Kogu aeg olin tihedas ühenduses Annega Odenses, kellega arutasin ladina keele tõlkeprobleeme aastal jõudsin oma tööga lõpule ja saatsin selle Århusi ülikoolile. Olin ju selle ülikooli kasvandik ja tänuvõlglane, tahtsin nüüd Tuna 3/

118 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V Castel Gandolfos koos Annemarie ja Vello Saloga aasta oktoobris. panna oma väljaõppele doktoriväitekirjaga väärika punkti. Minu töö hindamiseks määrati kolmeliikmeline komisjon, kuhu kuulusid minu hea juhendaja Coba (professor C. O. Bøggild- Andersen), teoloogiaprofessor P. G. Lindhardt ja Kopenhaageni ülikooli ajalooprofessor Astrid Friis. Olin lootnud enne väitekirja hindamisele andmist arutada mõnda probleemi Cobaga. Ta oli ju varem minu töö vastu huvi tundnud ja nii mõnegi näpunäite andnud. Seekord ei soovinud ta aga mulle abiks olla. Võib-olla kartis ta ohustada oma erapooletust. Samal ajal kuulsin oma Århusi tuttavate käest, et ta maadles halva tervisega: skisofreenia oli tema üle võimust võtmas. P. G. Lindhardti tundsin kui väga erksat ja inspireerivat õppejõudu, kellel olid laialdased huvid, ka kirikuajaloo alal. Tema jutlused Århusis leidsid alati head vastukõla; tal oli palju kuulajaid sel ajal, mil teised Taani kirikud jäid aina tühjemaks. Ta sarjas vanu dogmasid ja esines koguni provotseerivalt: tõstis üles igavese elu probleemi, mille arutamine lõi ajakirjanduses suuri laineid. Astrid Friisi ma ei tundnud. Olin näinud ja kuulnud teda ajaloolaste kokkutulekutel. Ta paistis olevat üsna iseteadlik ja enesekindel. Varem oli ta sokutanud oma soosikuid Riigiarhiivi. Rise Hansen rääkis kord usalduslikult, et ta olevat mind juba varem arhivaariks esitanud, aga Astrid Friisil olevat õnnestunud oma kandidaat läbi suruda, kuigi tollel oli eritöö hinne madalam. Mul tuli arvestada pikema ooteajaga. Tookord ei olnud hindamiskomisjoni tööl mingit tähtaega ja otsused tulid tihtipeale alles aastapaari möödudes, vahel veelgi hiljem. Nii pidin ma mobiliseerima kogu oma kannatuse. Olin ju üsna kaua tegelnud selle laiahaardelise teemaga. Vastuse ootamine tegi mind kärsituks. Pidin aga olukorraga leppima. Ei tohtinud oma asja meenutada, sest siis oleksin ehk komisjoni liikmeid pahandanud. Jälle sekretariaadis Minu väljaõpe pidi jätkuma Riigiarhiivi 2. osakonnas. Pärast seda oli mul ees teenistus 1. osakonnas, paari kolme aasta pärast oli ette näha kindlam tööpaik. Senises uurimistöös olin kasutanud peamiselt vanemaid arhiivfonde, nii et minu tulevane koht oli arvatavasti 1. osakonnas, kus ma ka plaani kohaselt oma väljaõppe pidin lõpetama maa-arhiivis olin juba olnud. Kõik läks aga hoopis teisiti. 118 Tuna 3/2003

119 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V a. jaanuaris suri äkki noor Kopenhaageni maa-arhivaar Gunnar Olsen, kes oli ametisse nimetatud alles aasta varem. Tema koha päris minu ülemus sekretariaadist Harald Jørgensen. See oli tema poolt taktikaline samm. Meie riigiarhivaar oli liginemas pensioniea piirile ja aasta paari pärast tuli leida talle asendaja. Varasemate kogemuste järgi ei olnud Riigiarhiivi ülemarhivaaride võimalused kõige paremad, sest eelistati kandidaate väljastpoolt keskarhiivi. Samaaegselt temaga lahkus sekretariaadist Ole Karup Pedersen. Viimane oli osalenud asjaajajana magistrite kutseühingus ja oli tuntud hea ja tasakaaluka läbirääkijana. Meil oli hea läbisaamine, kuigi meie poliitilised vaated ei langenud kokku. Ta oli küll pastori perekonnast, aga maailmavaateliselt vasakpoolne. Ta ei kuulunud targu ühtegi parteisse, aga tema sümpaatiad olid selged. Vaidlesime vahel ägedasti tema arvates ei olnud Eesti üldse iseseisvuseks küps. Ise nõudis ta vabadust kõigile Aafrika maadele. Ta sai nüüd välisministeeriumi juurde loodud vähearenenud maade dokumentatsioonikeskuse juhatajaks. Aasta hiljem läks ta ametisse ülikooli ja sai viimati professoriks rahvusvahelise poliitika alal. Uueks sekretariaadi ülemarhivaariks nimetati arhivaar Aage Rasch 1. osakonnast. Tal oli abiks ainult üks uus arhivaar, kellel puudusid vajalikud kogemused. Riigiarhivaar soovis mind sekretariaati tagasi, sest ma olin seal viimati olnud ja tundsin hästi asjaajamist. Tuli jälle kolida endisesse töötuppa. Nüüd sain vanemarhivaari koha ja jäin ära ootama uue ülemuse instruktsioone. Teda ma hästi ei tundnud, aga ta paistis olevat kõigiti mõistlik mees. Ta katsus aga kõiki probleeme ise lahendada ja ei kasutanudki minu teadmisi ja oskusi. Selles suhtes oli ta ikkagi vanamoodne arhivaari tüüp, kes ülendust saades tahtis puuduvaid kogemusi ise omandada, kuigi see nõudis talt palju rohkem aega. Peale selle jättis ta tähtsamad asjad, nagu eelarve ja läbirääkimised ministeeriumiga, täiesti enda kätte. Tema eelkäija oli katsunud kergendada oma töökoormust ja kasutas selleks oma abilisi, tema aga kuhjas endale tööd. Ka ei saanud me enam mingit informatsiooni; tema äraolekul pidime arhiivikliente tagasi saatma. Nad pidid ootama, kuni ülemarhivaar jälle tööle ilmus. Tundsin end ülearusena, sest rutiinsete asjadega oleks igaüks hakkama saanud. Mind ei saanud aga kohe tagasi saata. Nii sain endale ülesandeks korrastada Taani kuninga Frederik VIII (surnud a.) äsjaavatud arhiivi. Olin ju varem tegelnud tema isa arhiiviga. Selle kuninga valitsusaeg oli lühike, ja arhiivist sain hea ülevaate. Sellega seoses anti mulle aga hoopis suurem töö, nimelt koostada kokkuvõte viimaste Oldenburgi suguvõssa kuuluvate Taani kuningate arhiividest a. sügisel oli nende järeltulijate, Glücksborgi haru troonileastumise 100. aastapäev. Aega oli vähe, pidin pühendama sellele kogu oma tööpäeva. See oli hea ülesanne, mis võimaldas mul lähemalt tundma õppida kuningakoja arhiivi. Sain töötada segamatult, kogu tähelepanu pühendada arhiivimaterjalidesse süvenemisele. Kõne alla tulid kolm kuningat: Frederik VI ( ), Christian VIII ( ) ja Frederik VII ( ). Nende arhiive tohtis seni kasutada ainult kuningakoja loal. Sellepärast oli osa kuningas Christian VII ja kuninganna Caroline Mathilde akte paigutatud Frederik VI arhiivi. Pooleldi nõdrameelne kuningas Christian VII sattus oma saksa ihuarsti Struensee mõju alla, kes valitses isegi mõnda aega Taani riiki ja püüdis valgustatud absolutismi vaimus läbi viia uuendusi. Nii kehtestas ta trüki- ja südametunnistusevabaduse. Tal tekkis aga armuvahekord noore kuninganna Caroline Mathildega. Minu praeguse elukoha lähedal, Sjælsø kaldal seisab veel väike jahionn (Jægerhytten), kus nad oma armutunde veetsid. Armulugu tekitas aga pahameelt ja aastal õnnestus tagurlikul õukonna-vandeseltsil, olles kuninga oma võimu alla saanud, Struensee kukutada. Sellele järgnes kiire kohtuprotsess: Struensee mõisteti surma ja hukati koos ühe oma ligema kaastöölisega. See toimus väga julmalt nende kehad kisti rattal neljaks. Kõige selle otsene tagajärg oli riikkondsuse seadus, mis pidi takistama välismaalastel Taani kõrgematele ametikohtadele pääsemise. Tuna 3/

120 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V Frederik VI arhiivi olid paigutatud kuninganna lahutusprotsessi aktid. Nende juurde kuulusid tõenditena tema sukapaelad, mis Struensee juurest leiti. Tunnistajatena esinesid õuedaamid, kelle seletustest nähtub, kui agaralt nad püüdsid kuninganna ja Struensee kohtumisi jälgida, isegi tagantjärele hoolikalt voodilinu uurides. Üksteise võidu püüdsid nad tuua tõendeid abielurikkumise kohta, aga näib, et suurem osa nende jutust oli ainult keelepeks enda naha päästmiseks. Abielu lahutati, ja kuna kuninganna selja taga seisis tema perekond, Inglismaa kuningakoda, siis saadetigi ta Inglise alale, Põhja-Saksamaale Cellesse, kus ta peagi suri. Peale selle leidusid samas arhiivis veel Christian VII abitud joonistused oma hukatud nõuandjatest, millele ta oma lapseliku käekirjaga oli juurde lisanud, et ta polnud seda hukkamist soovinud. Kõike seda oli nähtavasti peetud teda väga kompromiteerivaks. Frederik VI enda arhiiv sisaldas ka huvitavaid materjale, sealhulgas eriti tema perekonna väga laiaulatuslik kirjavahetus. Peale selle oli kirju ta armukestelt, nii purunoorelt Caroline Seufertilt, kes lõbustas kuningat Viini kongressi ajal aastal ja kes sai hiljem kuni aastani kindla aastase toetussumma, kui ka tema Kopenhaageni armukeselt Frederikke Dannemand ilt (endise nimega Bente Rafsted koguni oma nime pidi ta kuninga jaoks muutma), kellega kuningal oli ka lapsi, aga kes ise samuti oli teinud kõrvalehüppeid. Tollal oli kuningail armukeste pidamine enam-vähem avalik asi. Pärast absolutismi likvideerimist hakati kuningate puhul armukeste pidamist taunima. Kõige mahukam ja huvitavam oli aga Christian VIII arhiiv. Suurem osa sellest puudutas aega enne tema troonileastumist a. Ta sai Napoleoni impeeriumi kokkuvarisemisel a. Norra asehalduriks. Taani oli tollal üks väheseid Napoleoni liitlasi. Rootsi seevastu oli vastaste leeris ja kasutas nüüd juhust Norra oma võimu alla saada, mis Kieli rahuga järgmise aasta algul ka õnnestus. Siis katsus Norra end iseseisvaks kuulutada ja valis prints Christiani kuningaks, pidi aga sõjalise ülejõu ees kapituleeruma. Hiljem reisis ta palju ja sõlmis häid sidemeid Euroopa vaimse eliidi mitmete liikmetega. Ta toetas aktiivselt kunsti ja kunstnikke, oli pikemat aega Taani Kunstiakadeemia president. Christian oli usin ja töökas, mõnes suhtes natuke pedantlik. Tal oli väga suur kirjavahetus, mida ta tihtipeale ise pidas. Ta kirjutas sageli mitu mustandit, enne kui ta oma kirjaga rahule jäi. See kehtis isegi tema armastuskirjade kohta. Need mustandid on osalt ta arhiivis säilinud ja pakuvad võimalust tema reaktsioone jälgida. Ka temal oli armukesi ja vallaslapsi, kelle kohta leidub andmeid ta arhiivis. Ta hoolitses nende kõigi eest hästi. Üks poeg tema Norra perioodist sai väljaõppe metsandusalal ja töötas hiljem Taanis metsaülemana. Tal oli alati juurdepääs oma kuningast isale, kuigi see teda avalikult oma lapseks ei tunnistanud. Kuningal oli veel teisigi sohilapsi, kes aga surid väga noorelt. Kuninga kirjade mustandid oma laste emadele näitavad ta hoolitsevat kätt. Ta andis emadele juhtnööre, nii laste nimede kui ka nende tuleviku suhtes. Lapse nimi pidi meenutama ta enda nime (Christian Frederik), näiteks Christiane Frederikke, kui ta oli tüdruk. Ta vallaspoja eesnimi oli Carl Frederik. Emad kirjutasid oma probleemidest, laste haigustest ja nende kasvatamisest, mida Christian kui isa alati osavõtlikult kommenteeris. Igal juhul said laste emad alati kindla rahalise toetuse, abiellumise puhul korraliku pulmakingi, kusjuures nende meestele anti soodustusi. Kuninga endistel kallimatel oli kerge mehele saada, sest neil oli alati korralik kaasavara ja peale selle muud soodustused. See võis viia ka kuninga heatahtlikkuse kuritarvitamisele, mida kohalikel sidemeestel tuli pidurdada. Taanis harrastatakse paljudes perekondades traditsiooni, mille järgi nad põlvnevad kas mõnest aadliperekonnast või koguni kuninga sohilastest. Esimestega oli mul tihtipeale tegemist maa-arhiivis. Kui keegi leidis kirikuraamatust, et lapse vaderite hulgas oli mõisahärra, ja et lapsele oli antud tolle eesnimi, siis pidi too härra ilmtingimata olema lapse isa. See võimalus loomulikult eksisteeris, seda ei 120 Tuna 3/2003

121 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V saa ümber lükata ega ka tõestada. Ei võetud üldse arvesse seda, et mõisateenijad tahtsid sel kombel kindlustada oma lastele paremat tulevikku, lootes hädakorral mõisahärra abile. Ka unustati, et tihti oli ka mõisaproua vaderiks ja et laps sai siis proua eesnime. Sel juhul ei tulnud kellelegi mõttessegi süüdistada prouat abielurikkumises et see oli võib-olla hoopis proua laps, kes oli antud võõrale kasvatada. Nii elasid need traditsioonid edasi ja said aja jooksul veel värvikat lisa. Sama lugu on kuningate sohilastega, keda on olnud ohtralt. 17. ja 18. sajandil said paljud nendest aadlikeks: krahvideks ja vabahärradeks. Hiljem kindlustati vähemalt nende tulevik, eriti kui emad põlvnesid alamast soost. Frederik VI sohilapsed tõsteti veel aadliseisusse, aga Christian VIII elas ülemineku-ajajärgul, mil seda enam nii hästi ei sallitud. Võibolla mängis ka kuninga tagasihoidlikkus teatud osa. Igal juhul piirdus ta oma vallaslaste tuleviku majandusliku kindlustamisega, mis oli küllalt tõhus. Näiteks sai tema metsaülemast poeg oma üsna kõrgele palgale lisaks veel aastase kindla summa kuningakassast. Just selle salatsemise tõttu on Christian VIII-le omistatud palju vallaslapsi. Kuna olen tema arhiivi korrastanud ja kirjavahetust hästi tunnen, esitati hiljem mulle sageli küsimusi, kas Christian VIII paberite hulgas leidub tõendeid järelpärijate esiisade või -emade sellest kuningast pärinemise kohta. Kõigile olen pidanud vastama eitavalt. Harilikult on kõnealuste isikute päritolu olnud kaunis tume, oletused on vahel rajatud õukonna kuulujuttudele. Mõnikord on ka olnud juttu kuninga rahalisest toetusest, aga need kuuldused pole vastanud tõele. On ju väga võimalik, et selliste vallaslaste isad kuulusid õukonda ja nende isaks ei tarvitsenud alati olla kuningas ise, sest siis oleks tal olnud laste eest hoolitsemisega palju rohkem tegemist. Loomulikult eksisteerib võimalus, et vallaslaps on kuninga oma, aga olen juhtinud tähelepanu asjaoludele, mis seda eitavad. Näiteks on üks selline vallaslaps saanud trobikonna prantsusepäraseid nimesid, nende hulgas Eugène Napoleon, mis oleks olnud võimatu, kui isaks oleks olnud Taani kuningas. Kõige visama eluga on müüt, et üks Aabenraa õmblejanna, keda kutsuti Neitsi Fannyks, olevat olnud Christian VIII ja tema esimese abikaasa, Mecklenburgi printsessi Charlotte Frederikke laps, sündinud enne nende pulmi ja sellepärast antud võõrastele kasvatada. Väideti koguni, et Fanny olevat saanud kuningalt kindlat toetust. Christian VIII arhiivis on aga säilinud tema kirjavahetus oma tulevase abikaasaga, millest nähtub, et lapse sündimise aeg ei sobi üldse kokku Christiani ja ta tulevase abikaasa koosviibimisaegadega. Ka toetust pole see laps kuningakassast saanud. Samuti oli võimatu, et kuningasoost laps, kuigi sohilaps, jäeti lihtsaks õmblejannaks talle oleks kindlustatud korralik kasuvanemate perekond ja hoopis parem elukutse, mida Christian muuseas ühe oma varasurnud sohitütre jaoks ka plaanitses. See põhjendus on isegi publitseeritud, kuid mitmed on ka hiljem minu arvamist küsinud nad ei taha siiski hästi uskuda, et see kuulujutt on vale. Rohkem laineid lõi ühe gümnaasiumirektori väide, et muinasjutukirjanik Hans Christian Andersen on sama Christiani ja ühe Füüni noore aadlidaami laps, kes antud kingsepa perekonda kasvatada. Too väitja on ise ülikoolis ajalugu õppinud, aga oma allikakriitika põhialused unustanud. Ta lubas suurejooneliselt tuua oma väitele ka tõendeid, mis tal loomulikult pole õnnestunud. Tema nõndanimetatud tõendite hulka kuulub väide, et Andersen sai kuninglikku toetust, niihästi gümnaasiumis õppimiseks kui ka hiljem reisideks. Need toetused olid aga ühekordsed ja summad tulid avalikust riiklikust stipendiumifondist, mitte kuningakassast. Too rektor on aga kangekaelselt oma väidetest kinni hoidnud. Mul on sel puhul tulnud üsna palju kirjutada ja põhjendada, aga kõik on talle nagu hane selga vesi. Seejuures pole ta üldse kuningakoja arhiivi kasutanud, küll aga tekitanud palju kõmu ja sellega oma nimele tähelepanu pööranud. Rahvale sellised jutud meeldivad. Just nagu itaallased ütlevad: Se non è vero, è ben trovato (Kui see pole vale, siis väga hea väljamõeldis)! Frederik VII arhiiv oli juba enam-vähem korrastatud, nii et sellega ma palju ei tegel- Tuna 3/

122 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V nud. See kuningas oli kummaline mees, kes oli pärinud iseloomujooni oma emalt Charlotte Frederikkelt, kellest ta kuninglik isa lasi end lahutada tema armuloo tõttu ühe prantsuse lauljaga. Lahutatud kuninganna läks Rooma, kus ta konverteeris katoliku usku. Ta oli maaniline valetaja, rääkis võimatuid lugusid just nagu hiljem ta poeg. Viimane olevat pärast sõda aastal kord audientsil parema käega vibutanud ja praalinud: selle käe kaotasin ma sõjas! Isal oli temaga palju probleeme, sest emata jäänud poeg ei tahtnud õukonna rangele etiketile alluda. Ta saadeti välismaale vastassugu tundma õppima. Tema kaks abielu printsessidega ebaõnnestusid täielikult. Kui Frederik sai ise troonile, sõlmis ta morganaatilise abielu ühe tantsijannaga, kes sai krahvinna tiitli. Seda ühendust tunnustas õukond väga vastumeelselt. Frederik VII abielud jäid lastetuks, ja kuna ka ligemates kõrvalliinides polnud troonipärijaid, sai tema surma järel, aastal troonile üks suguvõsa kaugem Glücksborgide haru. Troonivahetusel koostati põhjalik ülevaade kõikidest kuningakoja kohustustest üksikisikute vastu. Neid arveid taheti nüüd lõplikult tasuda, et vabastada uus kuningas nendest kohustustest. Nimekirjas esinevad niihästi vallaslapsed kui ka armukesed. Isegi vahepeal surnud lahutatud kuninganna Charlotte Frederikke armuke Roomas oli saanud aastase toetussumma, samuti eelmainitud Viini kongressi aegne soosik Caroline Seufert. Nad said kõik ühekordse summa, kusjuures võeti arvesse, kui palju võis neil veel eluaastaid järel olla. Selle lõpparve pidamise põhjal olen saanud ümber lükata kõik väited teiste toetusesaajate kohta. Hiljem on mul tulnud tegelda vallaslastega seoses järgmise kuninga Christian IX perekonnaga. Üks tuntud taani publitsist Politikeni kirjastuse juures, Bo Bramsen oli kirjutamas populaarset ülevaadet Glücksborgide suguvõsast Taani troonil. Ta oli hankinud andmeid, et Christian IX tütrel Thyral on olnud armuvahekord ühe ohvitseriga. Rasedaks jäänuna olevat ta saadetud Kreeka kaudu, kus sama suguvõsa troonile oli pääsenud, Itaaliasse sünnitama. Bramsen pöördus minu poole ja soovis, et ma vaataksin kuningliku perekonna kirjavahetusest järele, kas seal on selle kohta andmeid. Ta lubas vahepeal hankida kuningakoja loa nende materjalide kasutamiseks. Kui Bramsen järgmine kord tuli, ei olnud tal veel luba hangitud. Nüüd proovis ta bluffida, väites, et tema heade suhete tõttu kuningakojaga on loa saamine kindel. Nüüd aga olevat tal kiire oma raamatuga ma võivat teda täiesti uskuda ja usaldada! Ma ei lasknud end selles veenda ja Bramsen pidi ka sellest katsest loobuma. Talle ei tulnud kuningakojast kunagi mingit luba. Nii andis kuningakoja arhiivi korrastamine mulle lisategevust. Mõnikord õnnestus aidata ka tõsiseid teadlasi, juhtides nende tähelepanu eriti Christian VIII arhiivis leiduvatele kirjadele. Minu töö tulemuseks oli publikatsioon Kongehusarkivet fra kongerne Frederik VI s, Christian VIII s og Frederik VII s tid ( Kuningakoja arhiiv kuningate Frederik VI, Christian VIII ja Frederik VII ajast ), mis ilmus seerias Vejledende Arkivregistraturer, kus see kandis järjekorranumbrit XIII. See ilmus trükis Glücksborgi suguvõsa juubeli ajaks a. sügisel. Vahepeal oli aga juhtunud palju. Riigiarhivaar Aakjær haigestus; tal oli süljenäärmete vähk, mis viis ta a. jaanuaris hauda. Tema viimased päevad olid väga kannatusterohked. Vakantsele riigiarhivaari kohale oli kolm kandidaati: minu endine ülemus, nüüd Sjællandi maa-arhivaar Harald Jørgensen, Põhja-Jüütimaa maa-arhivaar Johan Hvidtfeldt ja Riigiarhiivi 1. osakonna ülemarhivaar Sune Dalgård. Sotsiaaldemokraatliku kultuuriministri valik langes oma parteikaaslasele Johan Hvidtfeldtile, kes astus 1. aprillist riigiarhivaarina ametisse. Hvidtfeldt oli mitmekülgsete teadushuvidega. Nii oli tal suuri kogemusi arhiivinduse alal, head sidemed ajaloouurijatega ja ka rahvusvahelisi kontakte. Pärast Teist maailmasõda oli ta koos Harald Jørgenseniga parlamendikomisjoni ülesandel uurinud Saksa sõjaväearhiive Berliinis. Nüüd tegeles ta väga aktiivselt Saksa okupatsiooni tausta uurimisega, plaaniga Weserübung, mis viis Saksa rün- 122 Tuna 3/2003

123 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V nakule Taani vastu 9. aprillil a. Ta kaitses just ametisseastumise aastal oma doktoritööd pärisorjuse kaotamisest Schleswigis ja Holsteinis ning kandideeris samal ajal ühele vakantsele professuurile Århusi ülikoolis, millest ta nüüd loobus. Tema isikus sai Riigiarhiiv energilise juhi, mistõttu sekretariaadi ülemarhivaari osatähtsus vähenes. Minu tööd tema ametisseastumine ei mõjutanud, sest kuningakoja arhiividega töötades olin muudest ülesannetest täiesti vabastatud. Seda suurema töökoormuse sai minu kontorikaaslane, noor arhivaar Grethe Ilsøe. Temale kuhjus nüüd eriti palju töid, kuna meie uus ülemus ei olnud alati võimeline ette arvestama, kui kaua aega tema poolt tõstatatud küsimuste lahendamine tegelikult võtab. Sageli korraldas Hvidtfeldt ennelõunati oma asju ja tuli alles pärast lõunat kohale. Kui ta oli oma posti läbi vaadanud, tuli ta mõnikord meie tööruumi ja palus minu naabril midagi uurida: See võtab kindlasti ainult kümme minutit! Päris kindlasti võttis see aga enamasti ligi paar tundi. Grethel olid kodus väikesed lapsed ja muid kohustusi täita. Riigiarhivaar tuli sageli alles pool või veerand tundi enne tema tööaja lõppu, nii et ta ei saanud õigel ajal töölt lahkuda. Sellest muutus Grethe närviliseks ja kannatas südamehäirete all. Ta ei osanud oma olukorrale muud lahendust leida kui paluda üleviimist kohalikku maa-arhiivi, mida talle ka võimaldati. Seal sai ta Harald Jørgenseni alluvuses normaalsed tööolud ja ta tervis paranes. Ka mina lahkusin nüüd sekretariaadist. Minu ülesanne oli täidetud, kavatsetud ülevaade kuningakoja arhiivist publitseeritud ja võisin pöörduda tagasi 2. osakonda. Minu väljaõpe oli aga tunduvalt hilinenud. Selle tõttu ma kunagi Riigiarhiivi 1. osakonda praktikale ei jõudnudki, aga seda osakonda õppisin tundma omal käel, sest kasutasin tihti selle materjale. Kontaktid baltisaksa ajaloolaste ja Rootsiga Mul oli juba varemast ajast tihe kontakt Otto A. Webermanniga Göttingenis. Ta oli omapärane mees, asjalik, aga seejuures muhe. Nähtavasti oli ta oma Saksa keskkonnaga tugevasti kokku kasvanud, aga talle meeldis Skandinaavias reisida. Ta tegeles vanema kirjanduslooga, mis huvitas mindki, nii et sain talle sealjuures abiks olla, niihästi mõne pudemega oma uurimispõllult kui ka konkreetsete andmetega, eriti Kopenhaageni Kuningliku Raamatukogu kataloogidest. Hoidsin oma uurimistöös ka tema huvides silmad lahti. Ta oli väga laiahaardeline ja põhjalik uurija, vahest liiga üksikasjadesse süvenev, mis aeglustas ta tööd. Oma Rootsi uurimisreisidel peatus ta meie pool Birkerødis. Esmakordselt toimus see teekonnal Lundi a. märtsis. Ta informeeris mind ka Balti Ajaloo Komisjoni (Baltische Historische Kommission) tegevusest ja kokkutulekutest Göttingenis. Minu tee Taanist lõuna poole kulges harilikult selle linna kaudu a. Rooma-reis toimus siiski Kölni kaudu, kus ma leidsin kohalikus jesuiitide provintsiaalarhiivis mõndagi uut oma uurimuse jaoks. Kui minu vastureformatsiooni-töö hakkas kuju võtma, oli Webermann sellest väga huvitatud. Ma ei unustanud vastureformatsiooni Eesti aspekti. Selle huvi säilitamiseks aitas kaasa Vello Salo, kes armastas tihti Soomet külastada ja peatus teel meie juures. Tema plaanitses Possevino a. kirja väljaandmist. Arutasime seda mõtet ühel tema külastusel a. Tal oli aga alati palju töid kavas; nii sai see mõte teoks alles a., kui Possevino kiri ilmus minu sissejuhatusega Vello Salo kirjastuse Maarjamaa taskuraamatus nr. 2. Webermann soovitas mulle väga pidada Balti ajaloolaste päevadel ettekanne Tartu jesuiitidest. Ta sobitas mulle kontakte Balti Ajaloo Komisjoni tolleaegse juhatusega, mille esimeheks oli algusest (1951. a.) peale olnud professor Reinhard Wittram. Teda huvitas kirikuajalugu, ja nõnda sain ametliku kutse ettekande pidamiseks. Tuna 3/

124 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V Minu teemaks oli Possevino und die Jesuiten in Livland ( Possevino ja jesuiidid Liivimaal ). Pidasin selle järjekordsetel Balti ajaloolaste päevadel, mis alati leiavad aset nädalalõpul pärast nelipühi kõnesoleval aastal langesid need 8. ja 9. juunile. Enne seda käis Webermann teel Lundi jälle meie pool ja andis mulle lisainformatsiooni mainitud komisjoni tegevuse ja juhtivate tegelaste kohta. Nõnda olin hästi ette valmistatud. Ka Webermann osales sellel kokkutulekul. Ei saanud aga kuigi palju temaga rääkida, sest seal oli nii hulgaliselt ajaloohuvilisi, kes tahtsid palju minu töö ja ka isikliku elu kohta kuulda. Komisjoni juhtivate liikmete hulgas oli mitu Eesti päritolu baltisakslast. Just sellel kokkutulekul tuli juhatuses aseesimeeste vahetus. Nendeks valiti Hellmuth Weiss ja Arved von Taube Eestist. Varem oli seda ametit pidanud Kieli ülikooli ajalooprofessor Georg von Rauch, kes oli samuti õppinud ja töötanud Tartus. Eriti ülilahke ja otsekohene mees oli Hellmuth Weiss, kes ajas eestikeelset juttu. Aga ka teised osalejad võtsid mind sõbralikult vastu ja kiitsid meie ühist kodumaad, kus nad olid veetnud oma noorpõlve. Kohtasin professor Paul Johanseni, keda varem olin näinud põgusalt koos Taani endise riigiarhivaariga. Ta oli enne sõda olnud Tallinna linnaarhiivi direktor, nüüd oli aga ajalooprofessor Hamburgis. Ta võttis harilikult nendele päevadele kaasa üliõpilasi, keda oli Balti vanema ajaloo teemade uurimiseks inspireerinud. See kohtumine jäi kahjuks ka meie viimaseks kontaktiks, sest juba paari aasta pärast varises ta manalasse. Eestist pärit ajaloolaste hulgas oli ka Roland Seeberg-Elverfeldt, Tartu magister, tollal Saksa Liitvabariigi Bonni pressiarhiivi juhataja. Algul oli meil üsna põgus kontakt, hiljem õppisin teda hästi tundma. Ta oli natuke erandlik, mitte nii üliviisakas kui enamik teisi, vaid otsekohene mees. Ütles välja, kui oli midagi südamel: kus viga näed laita, seal tule ja aita! See oli mulle suureks abiks. Mul oli kavas jätkata uurimistööd pärast Göttingeni kokkutulekut teistes Lääne-Saksamaa arhiivides ja raamatukogudes. Nimelt oli mul tekkinud lisaks uus huviala: üliõpilaste reisialbumid. Olin saanud selleks tõuke, leides jesuiidiõpilaste sissekandeid Kopenhaageni Kuningliku Raamatukogu rohkearvulistes albumites. Veel leidsin Trieri linna raamatukogus ühe taani jesuiidiõpilase albumi. Et neid reisialbumeid leidub niihästi arhiivides, raamatukogudes kui ka muuseumides, on see uurimisala andnud mulle palju tegevust ja võimaldanud reisida. Tol ajal huvitasid mind esmajoones 16. ja 17. sajandi albumid ning nende sissekanded kas Põhjamaadest või Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt pärit isikute poolt või nendes maades kirjutatud sissekanded. Pärast peatust Kasselis saabusin Marburgi, kus mind ootas lahke kutse külastada dr. Hellmuth Weissi, kes oli seal paikneva J. G. Herderi Instituudi direktor. Selle asutuse huvialaks on Ida-Euroopa, mille tõttu sinna on kogutud väga suurel hulgal selleteemalist kirjandust ja arhiivimaterjale. Saime nüüd põhjalikumalt vestelda. Tema oli omal ajal avastanud Wanradt Koelli katekismuse fragmendi ja oli ka nüüd eesti vanemast kirjandusest väga huvitatud. Leppisin dr. Weissiga kokku, et saadan talle oma Göttingeni ettekande käsikirja laiendatud ja parandatud kujul sama instituudi poolt välja antava Zeitschrift für Ostforschung is avaldamiseks. Selgus ka, et tema käsutusse oli antud üks jesuiitideaegne eestikeelne tekst, mis oli leitud ühest Tartu jesuiitide kolleegiumile kuulunud raamatust Saksamaal. Dr. Weiss soovis avaldada selle teksti koos minu ettekandega, ja ma sain talle hiljem abiks olla kõnealuse teksti kirjutaja identifitseerimisel ja tolleaegse tausta kirjeldamisel. Meie vestluse lõpul sain tema lahkel vahendusel väikese stipendiumi oma reisi jätkamiseks. Tema kui direktori käsutuses olid teatavad summad, millest ta lasi mulle kohe 400 marka välja maksta. Kontaktid baltisaksa ajaloolastega on mulle olnud suureks ergutuseks. Et ma olen saanud jätkata oma uurimistööd Eesti ajaloo teemadel, selles on suured teened Balti Ajaloo Komisjoni Eestist pärinevatel liikmetel, kes on mind kogu aeg innustanud ja julgustanud tööd jätkama, samuti pakkunud avaldamisvõi- 124 Tuna 3/2003

125 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V malusi. Mul olid säilinud ka a. loodud sidemed Stockholmi eesti ajaloolastega, aga need polnud nii tihedad. Mu sealsed kolleegid palju ei reisinud ega tulnud kuigi tihti oma töölaua tagant välja. Neist oli eriti Arnold Soom väga energiline ja produktiivne. Evald Blumfeldt oli ka alati abivalmis, aga tema töö tulemused jäid millegipärast nigelamaks, olgugi et ka tal oli häid plaane ja visioone. Mõlemaid kohtasin Stockholmi-uurimisreisidel. Vestlesime sõbralikult, aga mitte eriti teadmisi ammendavalt. Meie seltskonda tuli ka kolmas eesti ajaloolane ja arhivaar Riigiarhiivis, hiiumaalane Jakob Koit, kes oli eriti huvitatud oma kodusaare vanemast ajaloost. Blumfeldt oli juba varem uurinud Saaremaa ajalugu, kirjutanud vastava ülevaate koguteoses Saaremaa (Tartu, 1934) ja tundis Taani Riigiarhiivi materjale. Mitmes Saaremaa aktide pakis leidsin tema märkmetega paberiribasid. Katsusin sellepärast teda ergutada jätkamaks oma uurimusi Kopenhaagenis. Ta suhtus sellesse positiivselt, andis mõnikord isegi lubadusi, aga Taani-teekond ei saanud kunagi teoks. Võib-olla oli selle kõhklemise põhjuseks tema doktoritöö hävimine sõja ajal. Tal lihtsalt polnud enam julgust suure tööga jälle otsast peale hakata, vaid leppis lihtsamate teemadega. Tema pärast ma ei tegelnud kaua aastaid Saaremaa ajalooga ootasin asjatult tema aktiivset sekkumist. Mul olid paremad kontaktid Lundi eestlastega. Seal lõi selleks aluse professor Edgar Kant. Ta oli alati agar ja huvitatud kaaslane, käisin nii mõnigi kord tema juures. Peatusin seal harilikult ka Stockholmi-reisidel. Tal olid laiahaardelised kavad, ta töötas suure rahvusvahelise geograafilise sõnaraamatu kallal ja püüdis mindki siduda väliseesti teadusega. Ta oli eriti huvitatud Balti Uurimisinstituudist Bonni ülikooli juures. Sinna oli üksvahe raske saada Eesti esindajat, sest seal ametis olev keeleteadlane professor Mihkel Toomse eelistas Inglismaad. Kuna Stockholmist kedagi ei leitud, püüti veenda mind. Eriti energiline selles oli Edgar Kant, aga kui olin töötingimustega tutvunud, ütlesin ära. Töökoht oli ainult ajutine, sõltuv Saksa valitsuse poolt määratud summadest. Taanist lahkudes oleksin võinud rikkuda oma tulevikuvõimalused siin töö saamiseks. Edaspidine areng näitas, et see skeptiline hoiak oli põhjendatud. Kui Saksa Liitvabariik hakkas Nõukogude Liidule lähenema, kaotas see instituut oma majandusliku toetuse ja likvideeriti. Professor Kantiga arutlesin Eesti probleeme. Ta oli väsimatu optimist, terav vaatleja ja hea julgustaja. Saatsin talle väljalõikeid Taani ajalehtedest Baltikumi kohta. Neid oli suhteliselt vähe, aga ta rõõmustas pisimagi artikli üle. Meie kohtumised jätkusid. Eriti elav oli meie kontakt ajavahemikul Siis püüdis ta mind värvata kaastööliseks Vaba Eesti Komitee juurde New Yorgis. Ta mainis tingimusi, mille hulgas oli hea inglise keele oskus, ja nimetas ka palga 500 $ kuus. Pidin ära ütlema, sest ma ei lugenud oma keeleoskust piisavaks. Pärast aastat meie kontakt katkes. Ta oli aasta varem emeriteerunud. Teda tabasid rasked saatuselöögid: abikaasa ja tütre surm. Kuni oma surmani a. elas ta erakluses. Lundis kohtasin ma ka Bernard Kangrot ja Valev Uibopuud. Olime kõik Võrumaa mehed ja saime omavahel muhedat juttu ajada. Minu lugu Tartu jesuiitidest avaldati ka Tulimullas, kus hiljem järgnes veel teisigi artikleid minu sulest. Bernard ergutas mind ikka kirjutama. Peale nende õppisin tundma Artur Taskat, soliidset ja põhjalikku juristi laialdaste teaduslike huvidega. Astusin ka Rootsi Eesti Teadusliku Seltsi Lõuna-Rootsi osakonna liikmeks. Selle seltsi koosolekutest ei saanud ma osa võtta, välja arvatud mõned Tartu Ülikooli aastapäevaaktused, aga mõnikord pidasin ka ettekandeid. Minu saksakeelne ettekanne Tartu jesuiitide kohta ilmus Zeitschrift für Ostforschung i a. viimases numbris, see tõlgiti kohe ka hispaania keelde ja trükiti järgmisel aastal Madridis ilmuvas ajakirjas Oriente Europeo. Nüüd oli mul olemas põhialus koostööks Balti Ajaloo Komisjoniga. Külastasin vahetevahel nende iga-aastaseid koosviibimisi. Kohtasin seal ka Balti ajaloo uurijaid mujalt, Ameerikast, Soomest, isegi Iisraelist, aga harva Rootsist. Mu reisiraha tasuti iga kord ja peale selle sain külastada mõndagi raamatu- Tuna 3/

126 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V kogu, arhiivi ja muuseumi. Saksamaal pole käsikirjalist materjali niipalju keskselt koondatud kui Taanis. See andis mulle põhjust reisimiseks. Oli ka põnevaid juhuleide, ilusaid mosaiigikive minu uurimistööde jaoks a. valiti mind Balti Ajaloo Komisjoni korrespondentliikmeks, siis oli veel rohkem põhjust pärast nelipühi Göttingeni külastada. Surmaotsuse kiuste väitekirja kaitsmisele a. oli mulle mitmes suhtes edukas aasta. Sain valmis kuningakoja arhiivi ülevaate ja saavutasin kontakte baltisaksa ajaloolastega. Kodus sündis aasta algul poeg Uno, kes tõmbas tähelepanu enesele. Mul tuli Annemariet nüüd rohkem kodus aidata, ja oli huvitav pisipõngerjat kasvamas näha. Selle taustal võisin olla rahul, et mu väitekiri oli valmis, et see oli hindamisel. Otsus lasi end aga oodata. Esimese aasta ootasin rahulikult ära. Kui juba järgmine aasta oli lõpule jõudmas, läksin kärsituks ja hakkasin Cobat küsimustega tülitama. Ega talle mu järelepärimised ei meeldinud. Sain põiklevaid vastuseid: minu töö olevat väga mahukas, ka polevat nad selle hindamisel täiesti üksmeelel. Mul tuleks veel natuke oodata ja kannatada. Kahjuks hakkas minu tervis märgatavalt halvenema. Külmetusin üha sagedamini, kusjuures tervenemine võttis iga kord kauem aega. Mu olukord läks päris tõsiseks aasta algul, olin peaaegu kogu aeg haige. Konsulteerisin kohaliku kõrvaarsti Preben Kreutzfeldtiga, kes mind põhjalikult uuris. Probleemid paistsid olevat kurgus, kurgumandlitel olid kollased plekid ja kõrvust jooksis kogu aeg mäda. Ka halvenes kuulmine. Mind saadeti Kopenhaageni Riigihaiglasse, kust sain kuuldeaparaadi. Arstid uurisid mu kõrvu ja arvasid, et võib-olla aitaks siin operatsioon, kindlad nad selles polnud. Seekord keeldusin arstide ettepanekust ja katsusin edasi elada. Kõrvad on mänginud mu saatusearengus tähtsat osa. Kõik algas lapsepõlves, kui mul 4 5-aastasena olid sarlakid, millele järgnes mõlemapoolne keskkõrvapõletik. Olin väga haige kõrge palavikuga. Mäletan ainult pimedat tuba ja vastumeelsust arsti vastu, ei tahtnud teda näha. Ema jutustas, et kohalik jaoskonnaarst dr. Mikk polevat enam lootust andnud, tema võimalused olevat olnud ammendatud. Siis olevat ema kasutanud pekikompresse, mis olevat palaviku vastu aidanud, nii et pääsesin eluga, aga krooniline keskkõrvapõletik jäi, mis eriti külmetuse puhul lõi välja mäda eritumise kujul. Kuigi mõlemad trummikiled olid rebenenud ja keskkõrv tublisti kannatada saanud, oli mul veel piisavalt kuulmist, nii et see ei takistanud kooliskäimist aastal viis ema mind Tartusse Eesti tuntuima kõrvaspetsialisti professor Ernst Saareste juurde, kes minu kõrvu põhjalikult uuris ja arvas, et ega mulle vist palju elupäevi polnud ette näha, sest põletik võis pikapeale edasi areneda ja ka ajusid mõjutada. Ta kirjutas arstimeid, mille abil sai põletikku vaos hoida. Minu elu jätkus enam-vähem normaalselt. Saksa okupatsiooni ajal pääsesin kõrvade tõttu aastakäigu mobilisatsioonist, aga mitte aasta algul, kui oli viimane meeleheitlik vastupanukatse. Kui mul õnnestus pääseda Saksamaale, tulid kõrvad mulle kasuks, sest sain pärast haiglassesattumist teeselda väga halba kuulmist see aitas mul pääseda kahurilihaks saatmisest. Kõrvad olid nii rikutud, et kõrvaarstid hakkasid pärast nende kontrollimist minuga karjudes rääkima. Mu suhteliselt head kuulmist iseloomustasid hiljem kõrvaspetsialistid Taanis imeväärsena. Siin polnud enam põhjust oma haigust varjata, aga aeg-ajalt aktiveeruv krooniline keskkõrvapõletik oli ikka minu saatjaks ja meenutas mulle professor Saareste ennustusi. Mu jõutagavara kahanes üha. Varsti ei jõudnud ma enam kodunt raudteejaama ega kesklinna raudteejaamast arhiivi jalutada. Kaalusin juba töölt lahkumist, kuna olin paar-kolm kuud järjest haige. Juhtisin oma kõrvaarsti tähelepanu kollastele plekkidele kurgumandlitel, aga ta arvas, et need ei tähenda midagi. Peale selle, kurgumandleid minu vanuses ei opereeritavat (olin 41). Ta katsus pintseldamisega ravida, punkteeris kõik nina ja lauba õõnsused ja puhus need läbi, aga see ei aida- 126 Tuna 3/2003

127 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V nud vähimatki. Siis ta deklareeris, et minu haiguse kolle peab olema kuskil mujal; tema enam mind aidata ei saa, ja tema arvates ma küll oma 50. sünnipäevani ei ela. Samal ajal ootasin ikka veel otsust oma väitekirja kohta a. aprillis kaitses Oslo ülikoolis oma sarnase teemaga doktoriväitekirja Oskar Garstein. Siia juurde kuulub pikem eellugu a. pidas ta rahvusvahelisel ajalookongressil Stockholmis ettekande vastureformatsioonist Põhjamaadel. Ma ise ei osalenud, leidsin tema ettekande teema kongressi kavast ja kirjutasin talle kohe, pakkudes koostööd. Ta lükkas aga minu pakkumise viisakalt tagasi, ilmselt arvates, et ma tahtsin tema kulul oma tööd täiendada. Nii mõnedki ajaloolased hoiavad oma leide saladuses ja publitseerivad seepärast töid, mis on poolikud või ebapiisavalt põhjendatud, ja nõuavad täiendamist. Siin oleks koostöö tihtipeale suureks kasuks. Oskar Garsteini peaallikateks olid ühe teise norra ajaloolase, Oluf Kolsrudi sõjaeelsetel aastatel kogutud materjalid. Kuigi Kolsrud oli uurinud paljudes arhiivides, oli ta kogudes lünki, eriti jesuiitide arhiivi koha pealt, sest too arhiiv tookord paiknes Hollandis, kus selle kasutamine oli raskendatud. Garstein publitseeris esimese osa oma teosest a. ja taotles sellega filosoofiadoktori kraadi. Järgmisel aastal oli järjekordne Põhjamaade ajaloolaste kokkutulek, seekord Bergenis. Andsin end üles ettekandega Rootsi kuninga Johan III väidetavast üleminekust katoliku usku. Tahtsin siin Garsteini väiteid analüüsida ja talle oma allikaid tutvustada. See oli minu esimene ja viimane Bergenikülastus. Kui keegi väidab, et Bergenis iga päev sajab, siis ma lihtsalt ei saa seda uskuda. Olin seal augusti algul üle nädala, päike paistis iga päev. Linna õhk oli värske ja hea, lugematud kalatoidud ülimaitsvad. Ega ma muidugi värske õhu ja delikatesside pärast siia tulnud! Minu eesmärk oli kohata Garsteini, keda kahjuks osavõtjate hulgas ei olnud. Pidasin oma loengu ära, mis eriti huvitas Stockholmi ajaloo professorit Sven Ulric Palmet. Tema oli Garsteini doktoritöö hindamiskomisjonis, koos Norra kirikuloo professori Minu väitekirja kaaneleht. Einar Mollandiga. Garstein kaitses oma väitekirja Oslos a. aprillis, mil mu tervislik olukord oli muutumas üha kriitilisemaks. Tahtsin siiski osaleda, kasutasin lennuteed ja esinesin oponendina ex auditorio. Kohtusin enne kaitsmist mõlema hindamiskomisjoni liikmega ja juhtisin nende tähelepanu üsna paljudele valesti tõlgendatud üksikasjadele, samuti konkreetsetele vigadele ja lünkadele, mida ma oma materjali põhjal sain täita. Nad olid üllatunud ja kaldusid arvamisele, et kui neil oleks sellest kõigest enne aimu olnud, poleks Garstein nii lihtsalt oma doktorikraadi saavutanud. Mul polnud aga soovi seda rünnata, vaid tähelepanu juhtida sellele, et meil mõlemal oleks olnud koostööst kasu. Oma allikate põhjal sain ümber lükata nii mõnegi tema väite. Ta oli üsna üllatunud; kahjuks pidin oma kehva tervise tõttu kohe tagasi lendama, nii et meil ei olnud võimalust pikemaks mõttevahetuseks. Tema töö oponentide hulgas oli ka hollan- Tuna 3/

128 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V di päritolu katoliku preester Johannes J. Duin Hamarist, kes oli kirjutanud rea väiksemaid uurimusi katoliiklastest Taani Norra kaksikriigis. Temaga saavutasin hea koostöö, mis jätkus ta surmani a. Ta oli väga laiahaardeline uurija ja kuigi meie vastastikune kasu võib-olla polnudki väga suur, seisis selle koostöö taga hea abistamistahe, mis on sel puhul kõige tähtsam. Tookord pidin aga katsuma selle peaaegu surmaotsusega edasi eksisteerida. Ei saanud enam mingit füüsilist tööd teha. Järgmisena ütles üles magu, seedimine oli täiesti korrast ära. Minu perearst saatis mu ligemasse haiglasse uuringutele. Juhtusin sisehaiguste spetsialisti ülemarst Erik Moltke juurde Usserødi haiglas. Ta kuulas mu haigusloo ära ja lasi mul läbi teha harilikud katsed, võttis proove ja tegi analüüse. Need näitasid, et viga ei olnud maos. Siis pidi see tema arvates ikkagi peituma kurgumandlites, kuigi minu kõrvaarst seda tunnistada ei tahtnud. Samuti ei olnud tema arvates tõsi, et minu vanuses kurgumandleid ei opereerita. Seepärast lubas ta mu kõrvaarstiga rääkida. Tema kui sisehaiguste arst ei saanud mind maakonnahaigla kõrvaosakonda saata. Tal õnnestus hankida mu kõrvaarstilt tõend, mis võimaldas mu sissekirjutamist kohaliku Hillerødi maakonnahaigla kõrvaosakonda. Seal eemaldati a. juulis mul mandlid. Olin juba enne operatsiooni väga nõrk; see olukord kestis üsna kaua pärast operatsiooni edasi. Kuulmine paranes aga kohe ja kõrvadest lakkas mäda eritumine. Mul oli kuu aega haiguspuhkust ja selle aja möödudes hakkas ka jõud tasapisi tagasi tulema. Olin siis jälle kõrvaarst Kreutzfeldti juures kontrollis. Ta konstateeris, et mu kõrvad olid nüüd palju paremad, aga lisas, et selline operatsioon annab tihti ainult ajutist paranemist; ma ei tohtivat arvestada jäädava paranemisega. Ma siis vihastasin. Algul ei tahtnud see arst üldse kuuldagi, et kurgumandlid võiksid olla mu hädakoldeks ja nüüd ta ei soovinud tunnistada, et nende kõrvaldamise järel mu tervis paranes. Siis võtsin kontakti ühe Kopenhaageni kõrvaarstiga, Erik Jerlangiga, kes oli hoopis teisel arvamisel. Ta oli kohe sellega nõus, et kurgumandlite kõrvaldamine oli ainuke õige ravi. Haiged kurgumandlid eritasid mürki kogu kehasse ja nõrgendasid mu vastupanujõudu. Nüüd katsus ta seda taastada, eriti kurgu limanahku tugevdades, nii vitamiinide kui ka kiiritusravi abil. Seekord oli mul õnne esiteks olin leidnud kõrvaarsti, kes julges oma kolleegi diagnoosis kahelda, ja teiseks, hoidis aastaid mu kõrvad korras. Pärast kurgumandlioperatsiooni sain kuulmise nii hästi korda, et võisin kuuldeaparaadi sahtlisse panna, kuhu see jäi rohkem kui 18 aastaks. Nii kestis ajutine paranemine üsna kaua. Tänu Erik Jerlangi ravile tuli ka mu jõud umbes aasta jooksul tagasi. Järgnesid parimad aastad mu elus, korraliku kuulmise ja suhteliselt hea tervisega. Vahepealseid muid tervisehäireid raviti samas haiglas. Mul oli nüüd ka jõudu vaja. Kuna minu doktoritöö hindamine venis, olin lõpuks sunnitud pöörduma järelepärimisega ülikooli poole. Seal lubati kohe otsus anda pärast kahe ja poole aastast ooteaega. Sain selle kätte oma haiguspuhkuse ajal: töö oli heaks kiidetud. Astrid Friis soovis siiski, et ma lühendaksin ühte peatükki, milles olin tema arvates liiga põhjalikult kirjeldanud oma peategelase, norra jesuiidi Laurentius Nicolai Norveguse viibimist ja tegevust jesuiitide kolleegiumis Grazis. See ülesanne oli lihtne ja nüüd võis raamat trükki minna. Korrektuuri lugemisega tulin ka toime ja a. märtsis ilmus mu teos. Selle kaitsmine toimus aprilli lõpul. Erik Jerlang süstis minusse selleks puhuks kõvasti vitamiine, kuna mu jõud polnud ikka veel täiesti taastunud. Taanis toimub väitekirja kaitsmine sel kombel, et algul on sõna esimesel ametlikul oponendil, kes on hindamiskomisjoni liige ja tuleb enamasti mõnest teisest ülikoolist. Tema peamiseks ülesandeks on nõrkade punktide leidmine ja nende kritiseerimine. Järgmisena on sõna oponentidel ex auditorio ja lõpuks teisel ametlikul oponendil, kes esindab ka teaduskonda. Tema kriitika on harilikult leebem, ta peab ka põhjendama, miks töö on loetud 128 Tuna 3/2003

129 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V Taani Majandusarhiivi, esialgselt Riigiraamatukogu jaoks ehitatud saja-aastane hoone, kus pidasin aastal oma doktoripidu. Majandusarhiivi lugemissaal, kus toimus minu doktoripidu. > doktorikraadi vääriliseks. Taanis on doktoritöö ju rohkem era- ja auasi, annab siiski automaatselt jus docendi õiguse ülikoolis loenguid pidada. Kogu etenduse kestvuseks on määratud maksimaalselt kuus tundi; see oleneb mitteametlike oponentide arvust. Esimeseks oponendiks oli Astrid Friis, kes kasutas oma rutiinipärast oskust üksikasjades sorimiseks, justkui eksamineerides mind pealegi Belgia geograafias. Ta ei tahtnud hästi uskuda, et Taanis võis tollal nii palju salakatoliiklasi olla; need pole ju targu endast Taani arhiividesse jälgi jätnud. Temale järgnes kaks mitteametlikku oponenti, mõlemad katoliiklased, nimelt eespool mainitud paater Duin ja tema kaasmaalane jesuiit August Ziggelaar. Viimane oli tegelikult füüsikaõpetaja, kes samal ajal oli uurinud oma ordukaaslaste panust selle ala ajaloos. Nende suhtumine oli üldiselt positiivne. Viimasena rääkis minu vana õpetaja Coba, kes oma haigushoogudest hoolimata oli teinud mu tööst korraliku ja põhjaliku analüüsi, kus ta jagas parajalt kiitust ja laitust. Ta lõpetas kombekohaselt ja liigutavalt minu päritolu ja eluloo kirjeldamisega. Olin lootnud, et ka Oskar Garstein oleks oponent, aga ta teatas, et kahjuks ei saa tulla. Hiljem selgus selle põhjus. Aastaid oli ta arvamisel, et ma meelega viivitasin talle oma tööst ühe eksemplari saatmisega, tagamõttega, et ta ei jõuaks seda enne kaitsmist läbi töötada. Kui see asjaolu hiljem avalikuks tuli, sain tõestada, et just temale määratud eksemplar oli esimeste saadetiste hulgas. Hilinemine oli trükikoja süü. Nii õnnestus meil lõpuks see arusaamatus lahendada. Doktoriväitekirja kaitsmisele järgneb harilikult pidulik koosviibimine doktorandi kulul. Mulle tuli siin appi minu endine ülemus, Majandusarhiivi juhataja Vagn Dybdahl. Tema arhiiv oli vahepeal, pärast Riigiraamatukogu kolimist ülikooli juurde saanud oma käsutusse selle raamatukogu esindusliku hoone. Eelmisel sajandivahetusel ehitatud väga stiilisegune, aga ruumikas lugemissaal oli piduliku koosviibimise kohaks. Siin olid külaliseks kõik ajalooprofessorid, nende hulgas ka Knud Hannestad. Siin olid minu parimad sõbrad ülikoolipäevilt eesotsas Tage Kaarstediga, kes kaks aastat hiljem sai ajalooprofessoriks uues Odense ülikoolis. Siin olid minu Lõuna- Taani aitajate esindajad: loomulikult Moster, ka Jens Ejner Signega, need, kes omal ajal olid mulle augu pähe rääkinud ja mind ülikooli suunanud, samuti Annemarie vanemad ja ta õde abikaasaga. Siin olid veel Århusi tuttavad, fotograaf Lindekilde perekond, kes mind oli Annemariega kokku viinud, ja minu hea Rooma tuttav direktor ning õllemeister Vagn Tuna 3/

130 Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks V Taani kuningas Frederik IX tervitab aasta doktoreid nende promoveerimisel (mina esimene vasakult). Klæbel oma abikaasaga. Oli veel teisigi ma ei tajunudki lõpuks õieti, mis mu ümber juhtus. Nägin kõike nagu läbi udu, olin oma jõureservid ammendanud. Mäletan siiski, et Astrid Friis, kes oli minu lauadaam, kinnitas, et selline oponeerimine on käkitegu ta võivat selleks teksti poole tunniga valmis vorpida. Ka toonitas ta oma inglise keele oskusi, ta suutvat end palju paremini selles keeles väljendada. Minu väitekiri tõi uusi andmeid ja hinnanguid vastureformatsiooni kohta, mida seni oli sageli alavääristatud. Kuni Kolmekümneaastase sõjani olid usupiirid muutlikud, ka ei pandud erilist rõhku misjonitööle rahva hulgas kõige enne tuli valitsevad kihid enda poole võita. Kelle võim, selle usk! Alamkihid pidid sellega arvestama. Euroopas oli tollal palju usupagulasi, peamiselt protestante, kes kas kihutati välja või põgenesid ise oma katoliikliku vürsti valdustest, samuti ka katoliiklasi protestantlike vürstide maadelt, kes ei tohtinud seal oma usukombeid järgida. Mind promoveeriti doktoriks ülikooli aastapäeval, 10. septembril 1966, mille tähista- misel osales ka Taani kuningas Frederik IX. Oma teose eest sain järgmisel aastal ühe silmapaistvama Taani teadusliku sihtkapitali G. E. C. Gad i fondi auhinna: krooni. Ka muidu oli vastukõla tunnustav, siiski ka mõneti ebalev, sest minu uurimuse tulemused polnud kooskõlas seniste seisukohtadega. (järgneb) tähistab Vello Helk 80. sünnipäeva. Tuna õnnitleb oma autorit! 130 Tuna 3/2003

131 A R V U S T U S E D Parem kui Britannica Priit Raudkivi. Caesarist Tudoriteni aastat Britannia ajalugu. Argo, Tallinn, lk.; Tudorid Inglismaa troonil. Ühe suguvõsa lugu Argo, Tallinn, lk. Euroopa on kompilatsioon, kokkukirjutatud konstrukt, mis on konstruktiivne geograafilise paratamatuse tõttu, ent mitte ainult küllap on oma osa ka sellel, et algkoolis pööratakse tegusõna olema nii ema- kui ka paaris-kolmes võõrkeeles, ja gümnaasiumis loetakse keelteoskajate töö viljana rahvakeeles Platonit ja Piiblit, olgu otse või kaude. Vundamendikividest üksi on heaks eluks muidugi vähe need on sügavalt paigas, ja lootkem, et nad alluvad vaimu jäävuse seadusele, aga et ehitamisest ja ümberehitamisest mõnu tunda, selleks kuluvad ära ka poleemilisemad ideed ja variantmaterjalid, Euroopa kultuuride lugu oma hiilguses ja viletsuses tervenisti. Hiilgus ja viletsus on sõnapaar, mis on vana maailma tänasel päeval küllap arusaadav igale eurooplasele, Suurbritannia saareriigi elanikele kindlasti. Nende emakeel levib, kultuurilugu on sellega kaasas niivõrd-kuivõrd, ja edastab ennekõike sõnumit, et igal asjal on oma hind euros või dollaris, mis jääb naeladesse arvutamata. Lohutuseks levib inglise keel ka postkoloniaalses mõtteloos, mida arendavad need, kes omaaegsete asumaadega nii ehk teisiti seotud, ja Suurbritanniast poliitilist ja majanduslikku sõltumatust ihaledes tunnistatakse seal briti kultuuri inspireerivat toimet, et mitte öelda kultuurilist tingitust. Salman Rushdie aastatetagune pagemine kunagisele emamaale oli küll sunnitud samm, ent selles võib näha ka sümboolset usaldusavaldust ajaloole, mida pole põhjust ainult pahaks panna. Eestlast Briti impeerium üldiselt ei inspireeri, keel aga küll see teeb kord murelikuks, kord tigedaks või kui muusa meid ära tüüdanud siis üleolevaks. Eesti keeles loenguid pidav psühholoog, kes õigustab teadustööde kirjutamist inglise keeles, on renegaat, kes tuleb hukka mõista eos sest pahed on progresseeruvad, ja kui kurja kohe maast-madalast halvustama ei hakata, siis ollagi käes Esto aeg, mida kardetakse, sest vaevalt päädib see keskmise anglosaksi kursisolekuga, kus on Estonia, küll aga võib Bookeri saada tõusikust Kryyt Kiwi. Ja niisugust kirjandust pole meile vaja. Never say never on võõra rahva võõras hoiak. Priit Raudkivi, Ph.D., Ajaloo Instituudi palgal, nagu ta ise ennast arvamust avaldama kutsunud raamatute kaanel tutvustab, on meie muredega hästi kursis ja neist üle. Tema räägib söakalt poodu majas köiest, s.o. jutustab tänaseks ingliskeelse Britannia varasemast ajaloost meie strateegilises emakeeles, lähtudes nii inimlikust ajendist kui uudishimu. Minu arvates muudavad brittide, aga ka kogu Lääne-Euroopa ajaloo eriti paeluvaks ja põnevaks kõikvõimalikud dünastiatevahelised seosed. Nende põguski vaatlus avab veresideme tähenduse imepärase maailma ning viib suurte, maailma ajalugu kujundanud arengute üldinimlikele tagamaadele, tunnistab autor. Veri on tähtis, teab igaüks, kes elab, mõistes rehnutit, ja minu laps on sõnapaar, millest ei hooli ainult jõnk teismeline, kellele ometi tuleb selgeks jutustada, kuidas asjad maailmas käivad. Ja hea oleks, kui see ka kuldses keskeas meeles püsiks. Sellepärast on Priit Raudkivi Caesarist Tudoriteni ja Tudorid Inglismaa troonil, mis mõlemad üllitatud Argo kirjastuses, hea ja informatiivne, samas pretensioonitu lektüür mõtleva inimese laual. Mõlemad väljaanded on rikkalikult illustreeritud, mis võimaldab lugejal saada ka visuaalse pildi tekstis loetud ajaloolistest tegelastest, sündmustest ja paikadest. Rikkam on elada, kui ei unusta, et Bloody Mary pole niisama sellerivarrega segatav kokteil; et Verine Mary pole asja eest, teist taga verejanuline valitsejanna, vaid Priit Raudkivi tsiteerides tõelisi näguripäevi näinud Aragóni Katariina tõrjutusega harjunud tütar, kes vanaduses, lastetu naisena sanktsioneerib sõja Tuna 3/

132 Arvustused Prantsusmaaga ainult abielu nimel. Eks ole oma inimlikkuses ilus ja hale see ajas-ruumis kauge ajalugu sama ilus kui meid täna valitsev ihalus uue poliitika järele? Kaks poolteisesaja-leheküljelist dr. Priit Raudkivi kirjutatud raamatut katavad, üks poolteist tuhat ja teine veidi enam kui sada aastat Britannia ajaloost, ja nii saab tegemist olla vaid visandiga, see on teatmeteosega. Nõnda on Caesarist Tudoriteni ja Tudorid tänu lisatud registrile ka kasutatavad, ehkki registris on vaid isikunimed, ja neist ainult olulisemad viitega autori arvates tähtsamale seosele. Inglise kirjanduse paadunud õpetajana võin ma küll kahetseda, et Thomas Wyattist, soneti introdutseerijast inglise keeles, on Mary Tudori vastase ülestõusu juhina juttu, ilma et teda registri vääriliseks arvataks, ent autori sõnaselgelt kirja pandud tahe kirjutada poliitilisest, mitte prosoodia ajaloost (mis on ometigi kultuurilugu) suretab nurinad suul ja paneb mõtlema hoopis muule: autori imetlustväärivale destilleerimisvõimele ja eesmärgitruudusele. Sest selge on üks: napilt kolmesajaleheküljelise eestikeelse Suurbritannia kuningate ajaloo taga on aastakümnetepikkune ja tuhandetesse lehekülgedesse küündiv lugemus, mis ju tavaliselt lõpeb tahtmatusega jutustada ajaloost ümberjutustuse korras, vähemainekalt, sihtfinantseerimata. Kui aga on olemas inimesed, Priit Raudkivi ja kirjastus Argo, kes Ühendatud Kuningriikide ja Eesti Vabariigi moraalse vm. toeta seda siiski teevad ja veel nõnda, et vana head Britannicat pole vaja appi hüüda, nagu ENE-t või EE-d lugedes, siis olgem neile tänulikud. Anne Lange 132 Tuna 3/2003

133 VARIA Soome, Eesti ja Ungari arhiivide koostööst Rahvusvaheline koostöö eri riikide arhiivide vahel on osa riikidevahelisest kultuurialasest koostööst. Selle ulatus sõltub iga riigi kultuuripoliitikast ja ressurssidest. Ühine ajalugu, ühised kogemused, keelesugulus ja geograafiline lähedus pakuvad kultuurikoostööks rikkalikku pinnast. Enne ülevaate andmist Soome, Eesti ja Ungari koostöövormidest tuleks vaadelda nende riikide kultuurikoostöö ajalugu üldises vaates. Järgnevas peatükis käsitletakse peamiselt Soome ja Ungari koostööd, kuivõrd nende kahe riigi suhteid on võrdlemisi vähe uuritud ning nendevahelised kultuurikontaktid on olnud harvemad kui kontaktid üle Soome lahe. 1. Soome, Ungari ja Eesti kultuurikoostöö üldine ajalugu Soome ja Ungari keelte ja rahvaste hõimlust nenditi 18. sajandi alguses. Juba siis oli mitmete Soome rahvuslike teadussuundade alusepanija ja Soome ajalooteaduse rajaja professor Henrik Gabriel Porthan ( ) kirjavahetuses kolleegidega Ungarist. Katsetest avastada seoseid ja kokkupuutepunkte soome-ugri rahvaste vahel andsid tunnistust filoloogide vastastikused külaskäigud ja uurimisekspeditsioonid alates 1830-ndatest aastatest (näiteks soome filoloogi August Ahlqvisti viibimine Ungaris 1860-ndatel aastatel) aastal Budapesti Ülikooli juures avatud altai keelte õppetool avaldas olulist mõju Soome ja Ungari kultuurikontaktide arengule aastal rajati Soome-Ugri Selts, millest sai kõigi soome-ugri uuringute keskus. Ungari kolleegidega suhtles 19. sajandi lõpul aktiivselt soome teadlane professor Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, rahvusliku ajalooteaduse rajaja ja juhtiv soome rahvuslane. Peale professor Yrjö-Koskise mainitakse filoloog Emil Nestori Setälä ( ) tihedaid kontakte Ungari kolleegidega. Setälä töötas hiljem Soome saadikuna Budapestis. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses laienes Soome ja Ungari koostöö filoloogialt, etnoloogialt ja kirjandusteaduselt ka teistele aladele ndatel aastatel, kui Soome ja Ungari vahelised kultuurikontaktid intensiivistusid, mängis olulist rolli Suomalaisuuden Liitto (asutatud 1906). Siiski keskendus Suomalaisuuden Liitto peamiselt kultuurikontaktidele Soome ja Eesti vahel aastal korraldati Helsingis esimene soome-ugri kultuurikongress. Sellest sai alguse terve seeria soome-ugri õpetlaste ning vastavast valdkonnast huvitatud uurijate, õpetajate ja tudengite kongresse Soomes, Eestis ja Ungaris. Esimesel kongressil Helsingis osales umbes 1200 õpetajat ja haridustegelast. Enamik osalejaid oli Soomest ja Eestist, ainult viis delegaati oli Ungarist. Teine kongress korraldati aastal Tallinnas. Kongressist võttis osa umbes 1000 külalist (sealhulgas 50 Ungarist). Selleks ajaks oli kongressi temaatika laienenud ning hõlmas ka kirjandusteadust, kunsti ja etnoloogiat. Järgmised soome-ugri kongressid toimusid aastal Budapestis, aastal Helsingis ja aastal Tallinnas ndate ja 1930-ndate aastate kultuurikontakte Soome, Eesti ja Ungari vahel iseloomustab entusiastlik hõimutunne. Soome-ugri kongresside sari pidi kujutama endast Soome silda hõimuvendade jaoks kogu maailmas aastal tegi Ungari valitsus Soome valitsusele ettepaneku kirjutada alla kahepoolne kultuurileping. Soome valitsus eelistas siiski kolmepoolset lepingut Soome, Eesti ja Ungari vahel. Läbirääkimiste käigus jõuti lõpuks kahepoolse kultuurilepingu sõlmimiseni Soome ja Ungari vahel aasta oktoobris ja lepinguni Eesti ja Soome vahel aasta detsembris. Kultuurileping Ungari ja Soome vahel hõlmas näiteks Helsingi ja Budapesti Ülikooli õppejõudude vahetust ja muude ülikoolidevaheliste teaduskontaktide tingimusi, valitsusstipendiumide saajate vahetust, teaduskirjanduse vahetust ja ühiskongresside korraldamist. Teine maailmasõda katkestas kontaktid Soome ja Ungari vahel ning seetõttu jäi aeg aasta lepingu elluviimiseks lühikeseks. Kolmas etapp Soome, Eesti ja Ungari kultuurikontaktide ajaloos algas pärast Teist maailmasõda. Uurijate koostööd alustati taas ndate aastate esimesel poolel ja selle tulemuseks oli rida arvuka osalejaskonnaga soome-ugri kongresse, millest võtsid osa mitte ainult Soome ja Ungari teadlased, vaid ka mitmed uurijad Nõukogude Liidust. Esimene soome-ugri kong- Tuna 3/

134 Varia ress korraldati aastal Budapestis. Edaspidi korraldati kongresse iga viie aasta tagant kordamööda kõigis liikmesmaades. Kuues rahvusvaheline soome-ugri kongress toimus aastal Komi ANSV-s Sõktõvkaris. Seni viimane kongress peeti aastal Eestis Tartus. Soome ja Ungari vaheliste kultuurikontaktide intensiivistumine viis uue kultuurilepingu allakirjutamiseni aasta juunis Budapestis. Leping oli üldjoontes sarnane aasta lepingule. Näiteks pidid mõlemad pooled edendama keeleuuringuid, toetama teadusseltse ja teadlaskongresse, aitama korraldada teadlaste tööd partnerriigis ja asutama selleotstarbelisi valitsusstipendiume. Praegu on Soomel kahepoolsed kultuurilepingud (kultuurivahetusprogrammid) 38 riigiga, mis reguleerivad näiteks koostööd koolituse, uurimistöö ja kultuuri vallas. Alates ndate aastate teisest poolest on neid lepinguid ellu viidud kolmeaastaste kultuurivahetusprogrammide kaudu. Käesoleval ajal on Soomel niisugune programm ka Ungari ja Eestiga. Kõigi kultuuriprogrammide oluline osa on spetsialistide vahetus. Spetsialistide külaskäigud partnerriiki kestavad tavaliselt 7 10 päeva. Suhteid Soome, Eesti ja Ungari vahel on edendanud ka kultuurikeskused aastal asutatud Soome Instituudil Eestis on esindused nii Tallinnas kui Tartus aastal asutati Eesti Instituut Soomes (asukohaga Helsingis). Ungari Kultuuriinstituut Soomes on eksisteerinud juba 22 aastat aasta juunis otsustasid Soome valitsus ja mõned omavalitsused asutada uut liiki teadus- ja kultuurikeskuse Budapestis. 2. Soome arhiivide koostöö Ungari ja Eesti kolleegidega Nagu järgnev lühikokkuvõte näitab, on 19. ja 20. sajandil Soome arhiivide koostöös Ungari ja Eesti kolleegidega olnud nii tõusu- kui ka mõõnaperioode Spetsialistide ja üliõpilaste külaskäigud Soome arhivaarid Ungaris Soome arhivaaride kontakte Ungari kolleegidega enne Teist maailmasõda on seni vähe uuritud. Rahvusarhiivide kontaktid on arvatavasti piirdunud asutustevahelise kirjavahetusega aastal osales Rahvusarhiivi direktor Yrjö Nurmio 8. rahvusvahelisel arhiivikonverentsi ümarlaual Budapestis. Konverentsi põhiteemadeks olid arhiivid ja agraarajalugu ning arhiiviehitiste areng viimaste aastate jooksul. Soome Kirjanduse Seltsi käsikirjade arhiivi arhivaar Kaarina Sala tutvus aastal kuuajalise visiidi käigus Ungaris raamatukogude ja kirjandusasutustega. Selleks sai ta stipendiumi Soome-Ungari Kultuurikomiteelt aasta septembris külastas Ungari Rahvusarhiivi Soome Rahvusarhiivi direktor Toivo J. Paloposki. Ta oli kutsutud Budapesti peadirektor dr. János Varga poolt. T. Paloposki külastas muu hulgas mõningaid Rahvusarhiivi osakondi, Budapesti Linnaarhiivi, Veszprémi Maaarhiivi ja Pannonhalma benediktlaste peakloostri arhiivi apr külastas valitsusstipendiumi toetusel esmakordselt Ungari Rahvusarhiivi Soome Rahvusarhiivi Tehnilise Teenistuse direktor Pirkko Pirilä. Mitmed Soome arhivaarid on hiljem osalenud arvukatel Budapestis korraldatud rahvusvahelistel konverentsidel ja koolitustel. Budapestis viibides on neil enamasti olnud võimalus tutvuda Ungari arhiivitöö ja Budapesti arhiividega apr Budapestis korraldatud Euroopa arhiivikonverentsil kaasaegsete arhiivide loomisest ja korraldamisest osales arhiivinõunik Pirkko Rastas. P. Rastas tutvus ka Ungari Rahvusarhiivi tööga. Rahvusarhiivi konservaator Arja Jokiniemi osales raamatute ja dokumentide konserveerimise konverentsil sept Budapestis. Konverentsi korraldasid Ungari Rahvusarhiiv ning Paberi- ja Trükitööstuse Tehnilise Assotsiatsiooni konserveerimissektor. A. Jokiniemi tutvus ka Rahvusarhiivi konserveerimisosakonna töö ja Budapesti Ülikooliga, pöörates peatähelepanu pitsatite konserveerimisele ja paberdokumentide korrastamisele. Rahvusarhiivi dokumendihaldusbüroo vanemarhivaar Paavo Hanhisalo osales koolitusprogrammis Kaasaegse arhiivindusliku hindamise metoodika ja elektrooniliste dokumentide dokumendihaldustehnika, mis korraldati aasta juulis Budapestis Open Society Archive i poolt. Peadirektor Kari Tarkiainen ja tehnilise teenistuse ülem Pirkko Pirilä osalesid ICA Ümarlaua kohtumisel aastal Budapestis. 134 Tuna 3/2003

135 Varia Ungari arhivaarid Soomes 23. aprillil 1971 külastas mitteametliku visiidi käigus Soome Rahvusarhiivi Ungari Uue Keskarhiivi peadirektor dr. László Réti aasta kevadel külastas kahe nädala vältel Soome arhiive Ungari Rahvusarhiivi osakonnajuhataja dots. Ph.D. Miklós Komjáthy. Ta külastas ka Mikkeli Maa-arhiivi. Ajaloolasena huvitus M. Komjáthy Soome keskaja ajaloo allikatest, mida ta uuris Helsingi Ülikooli raamatukogus. M. Komjáthy avaldas põhjaliku aruande reisi kohta Ungari arhiivindusväljaandes Léveltári Szemle 1979, vol. XXIX, nr. 1 2, lk juulil 1978 külastas Soome Rahvusarhiivi ja Helsingi Linnaarhiivi Rahvusarhiivi asedirektor dr. Ivan Borsa. I. Borsa ja ta soome kolleegid arutasid muu hulgas Rahvusarhiivi struktuuri, arhiivipersonali koolitust ja arhiivinduse tehnilisi küsimusi. Sel ajal oli I. Borsa ICA mikrograafiakomitee sekretär märtsil 1979 külastas Soomet valitsusstipendiumi saajana Ungari Rahvusarhiivi konserveerimisosakonna juhataja keemiainsener Helga Laurenszky, et tutvuda Soomes kasutatavate konserveerimistehnikatega. Muu hulgas külastas ta Soome Rahvusarhiivi, Mikkeli Maa-arhiivi, Tervakoski Paberitööstuse paberivabrikut ning Valitsuse Tehnilise Uurimisinstituudi kesklaboratooriumi ja graafikalaboratooriumi. Väidetavalt olevat külaskäik andnud Soome kolleegidele uusi impulsse paberi konserveerimisel, kuna H. Laurenszky rääkis oma kogemustest Ungaris laialdaselt kasutusel olevast, spetsiaalaparatuuri abil tehtavast lamineerimistehnikast sept viibis Soomes Ungari Rahvusarhiivi peadirektor dr. János Varga. Ta tutvus Rahvusarhiivi, Hämeenlinna Maa-arhiivi, Muuseumiameti, Soome Kirjanduse Seltsi ja Filmiarhiivi tööga okt oli Soome Rahvusarhiivi külaliseks Ungari Rahvusarhiivi mikrofilmide kogu arhivaar István Szaszkó. Soome Haridusministeeriumi stipendiumi toel külastas ta Rahvusarhiivi, Soome parlamendi raamatukogu, Helsingi Linnaarhiivi, Turu Maa-arhiivi ja Turu Ülikooli. Kuivõrd I. Szaszkó oli muu hulgas huvitatud ka heraldikast, tutvus ta Rahvusliku Heraldikakomitee tööga mail 1988 külastas Rahvusarhiivi ja mitmeid muid asutusi Ungari Rahvusarhiivi arhivaar dr. Istvan Kollega Tarsoly. Mikrograafikaspetsialistina oli tal võimalus külastada Helsingi Ülikooli mikrograafikaosakonda ja mõningaid mikrograafikaga tegelevaid firmasid (Canon ja Monikko) maini 1989 külastas Rahvusarhiivi Ungari Rahvusarhiivi konserveerimisosakonna juhataja mag. Gabriella Albrecht-Kunszeri. Esiteks tutvus ta Rahvusarhiivis paberi konserveerimise tehnikatega. Hiljem oli tal võimalus tutvuda dokumendipaberi tootmise, testimise ja konserveerimisega, külastades muu hulgas Tervakoski Paberitööstuse paberivabrikut, Soome Tehnilise Uurimise Keskust, Kesklaboratooriumi ja Riiklikku Maamõõduametit. Senini on G. Albrecht-Kunszeri viimane külaline Ungari arhiividest ja Soome valitsuse stipendiumi saaja Soome arhivaarid Eestis Isiklikud kontaktid Soome ja Eesti arhivaaride vahel ulatuvad 1870-ndatesse aastatesse aasta sügisel viibis Tallinnas Soome Riigiarhiivi arhivaar ajaloolane Reinhold Hausen, et uurida arhiivides Soome ajalugu. Teise visiidi Tallinna tegi R. Hausen aastal. Aasta hiljem nimetati ta riigiarhivaariks ndatel aastatel edendas kontakte Soome ja Eesti arhiivide vahel soome professor Arno Rafael Cederberg. Arhiivikomitee (hiljem Arhiiviameti) esimehena aastatel juhtis prof. Cederberg Eesti Rahvusarhiivi rajamist. A. R. Cederberg oli Tartu Ülikooli ajalooprofessor ja koolitas mitmeid hiljem tuntuks saanud Eesti ajaloolasi ja arhivaare, nagu näiteks Otto Liiv, Rudolf Kenkmaa, Arnold Soom jt aasta aruande põhjal olid Soome Rahvusarhiivi töötajad tihedas kontaktis eesti ajaloolaste ja arhivaaridega. Rahvusarhiivi arhivaar Ragnar Rosén pidas loengu soome ja eesti ajaloolaste kohtumisel aastal Tartus. Soome arhivaarid olid tegevad ka järgmisel koosolekul aasta kevadel mail 1976 korraldas Soome Arhivaaride Ühing esimese õppereisi Eestisse. Ühingu 28 liiget külastasid nii Tallinna kui ka Tartu arhiive. Tallinnas tutvusid nad Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riikliku Keskarhiiviga (ORKA) ja Tallinna Linna Riikliku Keskarhiiviga. Tartus külastasid Soome arhivaarid Eesti NSV Riiklikku Ajaloo Keskarhiivi (RAKA) detsembril 1981 külastasid Nõukogude Liitu ning tutvusid ka Eesti arhiivide tööga Turu Maa-arhiivi direktor Taina Vartiainen ja Mikkeli Maa-arhiivi arhivaar Anja Jääskeläinen. Tuna 3/

136 Varia Reisi esmane eesmärk oli uurida arhiivimoodustamist ning arhivaalide hindamist ja eraldamist Nõukogude arhiivides. Eestis külastasid nad Eesti NSV Arhiivide Peavalitsust, Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikku Keskarhiivi (ORKA) ning Tallinna Linna Riiklikku Keskarhiivi sept viibisid Eestis Soome Rahvusarhiivi kolm konservaatorit koos oma teiste Soome kolleegidega. Reisi korraldas IIC (Ajaloo- ja Kunstiväärtuste Konserveerimise Rahvusvahelise Instituudi) Põhjamaade grupi Soome sektsioon ning selle eesmärgiks oli tutvuda Eestis kasutatavate konserveerimistehnikatega. Soome kolleegid külastasid Tartu Ülikooli Raamatukogu ja selle konserveerimisosakonda, Riiklikku Etnograafiamuuseumi ja mõningate Tallinna muuseumide konserveerimisosakondi. Külaskäigul osales umbes 30 Soome konservaatorit erinevatest asutustest sept korraldas Soome Arhivaaride Ühing teise reisi Eestisse. Seekord kuulus Soome gruppi 30 ühingu liiget ja viis inimest Maa-arhiivide Ühingust. Eesti Arhivaaride Ühing oli just taas kokku tulnud ja oli Soome grupile külalislahkeks võõrustajaks. Soome arhivaarid külastasid Eesti NSV Arhiivide Peavalitsust, Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikku Keskarhiivi (ORKA), Tallinna Linna Riiklikku Keskarhiivi, Eesti NSV Riiklikku Ajaloo Keskarhiivi (RAKA), Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Tartu Linnamuuseumi. Neil oli ka hulgaliselt võimalusi tutvuda Eesti kolleegidega ndatel aastatel kontaktid Soome ja Eesti kolleegide vahel tihenesid ja hõlmasid ka tegevust väljaspool nende riikide arhiive ja arhivaaride ühinguid. Aktiivset koostööd püüdsid arendada mõlema maa arhivaaride ühingud Eesti arhivaarid Soomes aasta lõpus viibis Eesti Keskarhiivi direktor A. Sildnik paar nädalat Soome Rahvusarhiivis. Soome Rahvusarhiivi peadirektor Johan Wilhelm Ruuth hindas A. Sildniku visiidi tähtsust järgnevalt: Tema Soome-visiidi tulemusel kujuneb ilmselt välja tihe koostöö nende ajalooliselt nii tihedalt seotud riikide arhiivide vahel, ning see tulemus on meie jaoks väga tähtis, sest Eesti arhiivides leidub rohkesti Soomet puudutavat materjali aasta sügisel viibis kolme nädala vältel Soomes Eesti Rahvusarhiivi arhivaar A. Perandi ja tutvus Soome Rahvusarhiivi protseduurireeglitega, selgitamaks välja, mil määral ja mis osas on Soome eeskuju võimalik järgida mõne aasta eest loodud Eesti Rahvusarhiivi tegevuse organiseerimisel. Teine maailmasõda ja sõjajärgne rahvusvaheline olukord välistasid Soome ja Eesti arhiivide mistahes kontaktid kolmeks aastakümneks aastal külastas Soome Rahvusarhiivi Nõukogude arhivaaride delegatsiooni koosseisus Eesti NSV Arhiivide Peavalitsuse peadirektor Boris Varkki. Ilmselt oli B. Varkki esimene eesti arhivaar, kes pärast Teist maailmasõda Soomet külastas. Ta oli sündinud Ingerimaal ja rääkis soome keelt mail 1977 külastasid Soome Rahvusarhiivi kaheksa Eesti arhivaari. Soome arhivaarid olid nad külla kutsunud pärast nende aasta varem toimunud Eesti visiiti. Eesti grupp koosnes Arhiivide Peavalitsuse arhivaaridest, kahest keskarhiivide arhivaarist ja kolmest maa-arhiivide/regionaalarhiivide arhivaarist. Delegatsioon külastas ka Hämeenlinna Maa-arhiivi. Üritustes osales ka Soome Arhivaaride Ühing. 25. novembrist 4. detsembrini 1980 viibis Eesti NSV Arhiivide Peavalitsuse peadirektor Boris Varkki teistkordsel visiidil Soomes. Teda saatis Nõukogude Liidu Arhiivide Peavalitsuse juures asuva Üleliidulise Teaduslik-Tehnilise Uurimisinstituudi VNIIDAD osakonnajuhataja Vjatšeslav Mihhailovitš Žigunov. Soome-visiidi käigus oli neil võimalus tutvuda Rahvusarhiivi, Hämeenlinna Maa-arhiivi, Justiitsministeeriumi andmesüsteemide büroo, Soome Filmiarhiivi ning Valitsuse Tehnilise Uurimisinstituudi kesklaboratooriumi ja graafikalaboratooriumiga. Reisi korraldas spetsialistide vahetuse fond, millele oli alus pandud aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel allkirjastatud bilateraalse lepingu raames okt viibisid Helsingis Eesti Arhiivide Peavalitsuse asedirektor Endel A. Kukk ja Nõukogude Liidu Arhiivide Peavalitsuse asedirektor A. V. Jelpatevski. Nad tutvusid Turu Maa-arhiivi töö, Soome Sotsiaalkindlustusameti, Helsingi Ülikooli Raamatukogu, Soome Spordi Keskarhiivi ja Filmiarhiiviga. Samuti oli neil võimalus kohtuda Soome ajaloolastega nii Helsingis kui ka Turus aastal külastasid Soome Rahvusarhiivi mitmed eesti arhivaarid jaan viibisid Rahvusarhiivis Eesti Filmiarhiivi direktor Harald Raudi ja projektijuht Toivo Türi. Nende peaülesanne oli planeerida filmiarhiivi jaoks uut hoonet ning seetõttu tutvusid nad 136 Tuna 3/2003

137 Varia Soome Filmiarhiivi ja Soome Ringhäälingu hoonete ja rajatistega. H. Raudi ja T. Türi külaskäiku finantseeriti rahadest, mis olid kogutud aastal Soome ja Eesti vahel sõlmitud kultuurikoostöö lepingu alusel aasta augustis külastas Soome Rahvusarhiivi 11 Eesti arhivaari aasta aprillis ja mais töötas Soome Rahvusarhiivis Nordic Baltic Scholarship stipendiumiprogrammi raames praktikandina Eesti Rahvusarhiivi arhivaar Riina Saar aasta jaanuaris viibis kaks nädalat Soomes Marge Tiidus Rahvusarhiivist, et tutvuda Rahvusarhiivi mikrograafia, Mikkeli Maa-arhiivi ja Monikko firmaga. Tema visiidi eesmärk oli tutvuda mikrofilmimisega seotud tehniliste protseduuridega aasta juulis külastas Soome Rahvusarhiivi ja Turu Maa-arhiivi Jõgeva Maaarhiivi personal viibisid Soome Rahvusarhiivis A. R. Cederbergi stipendiumiprogrammi raames kaks Eesti arhivaari aastas. Rahalised vahendid Eesti Rahvuskultuuri Fondile stipendiumide väljaandmiseks andis Soome Kultuurifond. Stipendiumiprogrammi eesmärk oli edendada koostööd Soome ja Eesti arhiivide vahel ja pakkuda Eesti Rahvusarhiivi arhivaaridele võimalust arendada oma erialaoskusi, tutvuda Rahvusarhiivi ülesehituse põhimõtetega, Soome arhiivide tööga, nende kogudega ja kasutamisega uurimistöös. Soome Rahvusarhiiv organiseeris iga stipendiaadi jaoks ühekuulise programmi, mille käigus külastati erinevaid arhiive ja sooritati praktika Rahvusarhiivis. Rahvusarhiiv püüdis leida stipendiaatidele huvipakkuvaid asutusi, mis vastaksid nende ülesannetele ja ootustele. Soome arhivaarid said Eesti stipendiaatide kaudu täiendada oma kogemusi arhiivihaldusest ja arhiivide juhtimisest Eestis ning tutvuda samalaadsete tööülesannetega tegelevate kolleegidega Arhiivinäituste vahetamine Kuni 1990-ndate aastateni ei sisaldanud Soome ja Eesti arhiivide koostöö näituste vahetust aastal avati Tallinnas näitus Põhjamaade vabatahtlikud Eesti Iseseisvussõjas. See oli Eesti, Soome, Rootsi ja Taani Rahvusarhiivide ühisprojekt, mille raames avaldati näituse kataloog inglise keeles. Soome Sõjamuuseumis sai näitust vaadata aastal aastal oli Soome Rahvusarhiivis võimalik tutvuda näitusega arhiivimaterjalidest kindralkuberner Bergi kohta. Helsingis välja pandud materjalid olid osa Eesti Ajalooarhiivile kuuluvast Sangaste mõisa kogust aug oli Soome Rahvusarhiivis väljapanek Eestist pärit paruness Eveline von Maydelli loodud käärilõigetest. Varem oli see Eesti Rahvusarhiivi kogudest pärit käärilõigete näitus olnud üleval Tartus. Praegu teadaolevatel andmetel ei ole Soome ja Ungari vahel arhiivinäitusi vahetatud. Soome Kirjanduse Selts on vahetanud arhiivinäitusi mitmete Eesti ja Ungari kultuuriinstitutsioonidega. Olulisemate sündmuste hulka kuuluvad: osalemine Kalevala näituse korraldamisel Ungaris aastal; näituse korraldamine aastal Ungaris Soome kirjaniku Aleksis Kivi 150. sünniaastapäeva tähistamiseks; aastal Soome Kirjanduse Seltsi Kirjandusarhiivis välja pandud Ungari Petöfi Muuseumist pärit näitus Imre Madáchist; aastal korraldatud näitus eestlase Jakob Hurda 150. sünniaastapäeva tähistamiseks; osalemine aastal Ungaris Debrecenis 7. soomeugri kongressi raames korraldatud näituse organiseerimisel, mis kajastas Soome kirjaniku Frans Emil Sillanpää tegevust Ühisseminarid 1990-ndatel aastatel korraldati Helsingis, Tallinnas ja Pärnus soome ja eesti arhivaaride ühisseminare. Esimene Soome-Eesti arhiiviseminar korraldati Soome Rahvusarhiivis nov Soome Arhivaaride Ühingu ja Eesti Arhivaaride Ühingu poolt. Seminari eesmärgiks oli arutada Eesti arhiivinduse arenguvõimalusi, erinevate ühiskonnakordade mõju arhiivinduslikule hindamisele ja Soome Rahvusarhiivi tööpõhimõtete rakendamise võimalusi Eesti arhiivides. Seminaril osales 28 Soome ja 17 Eesti arhivaari okt korraldati Pärnus Baltikumi ja Põhjamaade hindamisseminar, milles osales 30 arhivaari Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast ja Islandilt. Seminari eesmärgiks oli võrrelda arhiivindusliku hindamise ja eraldamise põhimõtteid ja metoodikaid Balti riikides ja Põhjamaades ning jagada kogemusi nende põhimõtete rakendamisest. Soome Rahvusarhiiv andis välja seminari ingliskeelse aruande. Tuna 3/

138 Varia augustil 1998 toimus Tallinnas teine Eesti Soome arhiiviseminar, mille organiseerisid Soome ja Eesti arhivaaride ühingud. Sellel osales 111 elukutselist arhivaari, neist 36 Soomest. Ruumid ürituse läbiviimiseks olid liiga väikesed ja seetõttu korraldas Eesti Rahvusarhiiv oktoobril 1998 analoogse seminari neile, kel ei olnud võimalik eelmisest osa võtta. Sellel seminaril osalesid Eesti arhivaarid ja mõned lektorid Soomest. Teadaolevatel andmetel ei ole Soome ja Ungari Rahvusarhiivide ühisseminare organiseeritud. Soome Kirjanduse Selts on osalenud mitme rahvaluule- ja kirjandusseminari ja sümpoosioni organiseerimisel koostöös Eesti ja Ungari kolleegidega. Mõned neist on järgnevad: mai 1973 Eesti-Soome sümpoosion, kus osales teiste hulgas ka Soome Kirjandusarhiivi direktor Kaarina Sala. Ta pidas loengu Soome kirjanduse uurimisest, uurimist korraldavatest institutsioonidest ja selle mõningatest arhiivinduslikest aspektidest; 4. Soome Ungari rahvaluule sümpoosion aastal; Soome Ungari sümpoosion arhiivimaterjalide publitseerimisest aastal Ühispublikatsioonid Teadaolevalt ei ole Soome, Eesti ja Ungari arhiivide ühispublikatsioone välja antud. Ühispublikatsioon Sõbrad sugulased. Soome ja Ungari kultuurisuhted (soome keeles Ystävät sukulaiset. Suomen ja Unkarin kulttuurisuhteet ) anti välja üheaegselt (1984. aastal) nii Soomes kui ka Ungaris. See sisaldab mitmeid Ungari ja Soome uurijate artikleid, mis valgustavad kahe riigi ja rahva kontakte ning eeskätt nende kultuurisidemeid. Väljaande eesmärk oli tähistada aasta kultuurileppe allakirjutamise 25. aastapäeva Publikatsioonide vahetamine Soome ja Eesti arhiivid vahetasid publikatsioone juba 20. sajandi alguses, kuid juhuslikult ndatel aastatel muutus publikatsioonide vahetus regulaarsemaks. Alates 1960-ndate aastate algusest on Soome Rahvusarhiiv saanud Ungari väljaandeid Levéltári Közlemények ja Levéltári Szémle. Ungari Rahvusarhiivi arhiividest on saadud rohkem kui kahe meetri ulatuses publikatsioone Arhivaalide kasutamine, laenamine ja mikrofilmimine Soome ja Eesti arhiivid laenasid üksteiselt arhiivimaterjale juba 20. sajandi alguses. Kunagiste Rootsi Kuningriigi osadena on Soomel ja Eestil ühiseid ajalookogemusi; mõistagi on ajaloolased vajanud teise riigi arhiive oma uurimistöö teostamiseks. Nii Soome kui ka Eesti on olnud Venemaa/Nõukogude Liidu naabrid. See naabrus on põhjustanud ajaloolastes loomulikku huvi nii Soomes kui ka Eestis säilinud arhiivimaterjalide vastu. Soome ja Eesti arhiivid on vahetanud mikrofilme oma kogudes sisalduvast arhiivimaterjalist. Eesti arhiivid on varustanud Soome uurijaid mikrofilmidega eeskätt Rootsi aja kohta Eestis. Kuni 1980-ndate aastateni tegelesid kõigi soome uurijate päringutega Soome Rahvusarhiiv ja Nõukogude Liidu Arhiivide Peavalitsus Moskvas. Ungari ja Soome arhiivide koostööle ei ole toetust pakkumas ei ühist ajalookogemust ega ühesuguse suunitlusega arhiivimaterjale. Arhiivimaterjale ja mikrofilme on vahetatud äärmiselt vähe. Samas on etnoloogia, filoloogia ja kirjandusteaduse osas olnud uurijate vahetus väga tihe. Ungari uurijad on olnud huvitatud Soome Kirjanduse Seltsi arhiivist, samas kui Soome Rahvusarhiiv ja maa-arhiivid on pakkunud märksa vähem huvi Muud koostöövormid Alates 1990-ndatest aastatest on Soome Rahvusarhiiv andnud Eesti arhiividele tehnilist ja muudki abi. Kõige tähelepanuväärsem ühisprojekt oli Ajaloo Keskarhiivi hoone renoveerimine aastal. Soome Välisministeerium andis arhiivihoone remondi- ja renoveerimistööde läbiviimiseks Soome marka (umbes eurot). Samuti on Soome Arhivaaride Ühing ja tema liikmed Eesti Arhivaaride Ühingut materiaalselt abistanud. Markku Leppänen Soome Rahvusarhiiv tõlkinud Ivika Arumäe 138 Tuna 3/2003

139 Varia Täiendusi Eesti rahvusbibliograafiale Riigiarhiivi kogudest. Vahekokkuvõte Ajakirja Tuna möödunud aasta eelviimases numbris ilmus käesoleva töö autori poolt kirjutatud ülevaade Riigiarhiivi raamatukogus leiduvatest perioodika ainueksemplaridest. 1 Käesolevas kirjutises püüaksin võtta vaatluse alla ka samas leiduvad haruldased mitteperioodilised väljaanded (ehk rahvusbibliograafia määratluse kohaselt raamatud ). Korra olen seda teemat põgusalt puudutanud. Erialaajakirja Raamatukogu raamatuaasta erinumbris tutvustasin raamatukogu ja õige põgusalt ka mõningaid seal leiduvaid haruldasi väljaandeid, 2 millest mul tookord puudus veel adekvaatne ülevaade, sest olin loo kirjutamise ajal töötanud Riigiarhiivis vaid mõne kuu. Tookordne artikkel kandis pealkirja Rahvusarhiivi raamatukogu, kuigi vaatluse alla oli võetud vaid üks tollal institutsionaalselt ühtse Rahvusarhiivi raamatukogudest, Maneeži tänaval asuv raamatukogu. Samas oli tegevus Riigiarhiivi raamatukogu harulduste väljaselgitamiseks tookord alles alanud ning paljud avastused seisid alles ees. Juba üsna varakult sai mulle selgeks, et Riigiarhiivi raamatukogus leidub ka sääraseid raamatuid, mida pole vähemalt esialgu teada kusagilt mujalt. Siinkohal kasutan mõistet raamat kõige laiemas (s.t. rahvusbibliograafia) mõistes, seega mahult (lehekülgede arvult) pisitrükisele vastanduva mitteperioodilise trükise sünonüümina. Vastavalt Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamisel väljakujunenud tavale käsitletakse ka käesolevas töös raamatutena kõiki mitteperioodilisi trükiseid alates 5 leheküljest. 3 Lisaks neile kuuluvad raamatute kategooriasse ka kalendrid, aastaraamatud ning mis käesoleva töö seisukohalt eriti oluline ka seltside ja asutuste jätkuvalt ilmunud aastaaruanded. 4 Just viimatimainitud trükisekategoorias on palju seesuguseid väljaandeid, mida pole leitud teistest Eesti raamatukogudest. Kuna kõnealuste raamatute ainuke(sed) teadaolev(ad) eksemplar(id) on asunud Riigiarhiivi raamatukogus ning varasematel aastatel on uurijate juurdepääs raamatukogule olnud üsnagi piiratud, siis pole retrospektiivse rahvusbibliograafia koostajad osanud neid varem siit otsida. Seetõttu on paljud Riigiarhiivi haruldused kuni päris viimase ajani olnud täiesti tundmatud, s.t. Eesti retrospektiivses rahvusbibliograafias kirjeldamata. Siinkirjutaja pole esimene, kes on osundanud tähelepanu Riigiarhiivis leiduvatele haruldastele väljaannetele. Peamistele harulduste kategooriatele (nagu põrandaalune kommunistlik kirjandus ja EV sõjaväe salastatud trükised, aga ka mõned vabadussõjalaste ja lahkusuliste väljaanded) on juhtinud varem tähelepanu emeriitprofessor Kaljo Veskimägi, kes on laiemalt uurinud arhiivide kasutatavust Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia täiendamise seisukohalt. 5 Sellele vaatamata on käesolev töö esimene, milles tehakse kokkuvõtteid ning vaadeldakse lähemalt üksikuid huvitavamaid rariteete. Seejuures on rariteetsuse kriteeriumiks fakt, et kõnealust väljaannet pole tema avastamise eel ega ka järel teada teistest Eesti avalikult juurdepääsetavatest raamatukogudest. Loomulikult ei saa välistada mõne, praeguse seisuga üksnes Riigiarhiivi raamatukogus teadaoleva raamatu leidmist mõne bibliofiili või ka vähem teadliku inimese erakogus (pööningunurgast rääkimata), kuid see pole ka tähtis. Oluline on, et Riigiarhiivi raamatukogu on ainus koht, kus kõnealust trükist saab asjahuviline soovi korral näha. Seejuures on konkreetsete trükiste leidumust või puudumist teistes raamatukogudes kontrollitud ikkagi vaid nende raamatukogude kataloogidele toetudes. Kuid isegi juhul, kui mõni käesolevas töös Riigiarhiivi ainueksemplariks nimetatud trükis peaks välja tulema mõnes raamatukogus arvelevõtmata materjali hulgast (on avalik saladus, et sääraseid väljaandeid on peaaegu kõikides raamatu- 1 M. Talts. Perioodiliste väljaannete teadaolevatest ainueksemplaridest Riigiarhiivi raamatukogus. Tuna 2002, nr. 3, lk M. Talts. Rahvusarhiivi raamatukogu. Raamatukogu 2000, nr. 2, lk E. Annus. Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia valikupõhimõtteist. Keel ja Kirjandus 1994, nr. 7, lk Samas, lk Vt. nt.: K. Veskimägi. Mida võib arhiividest ERRB jaoks leida. Raamatukogu 2001, nr. 4, lk Tuna 3/

140 Varia kogudes) või saabuma sinna kas hilisema ostuna oksjonilt, antikvariaadist või erakätest, 6 on ikkagi tegemist väga haruldaste väljaannetega. See teadmine pole tulnud koostöö ja pideva informatsioonivahetuseta. Eriti tihe ja viljakas koostöö on kujunenud välja Riigiarhiivi ja Eesti Akadeemilise Raamatukogu rahvusbibliograafia osakonna (kus koostatakse enne aastat 1917 ilmunud eestikeelse ja enne aastat 1940 Eestis ilmunud muukeelse kirjanduse bibliograafiat) ja Rahvusraamatukogu rekataloogimise talitusega (kus kirjeldatakse aastatel ilmunud eestikeelseid trükiseid). Tänu teabevahetamisele nende institutsioonidega ongi õnnestunud kindlaks määrata paljude Riigiarhiivi raamatute ainueksemplarilisus. Kuid lisaks sellele on sadade rariteetsuskahtlusega trükiste leidumus tulnud Tartu Ülikooli ja Ajalooarhiivi raamatukogudes ning Kirjandusmuuseumis isiklikult üle kontrollida. Mõningatel juhtudel on tulnud seda teha ka mujal (mõnel juhul näiteks Teatri- ja Muusikamuuseumis). Huvitaval kombel avastas siinkirjutaja esimesed Riigiarhiivi ainueksemplarid raamatute seast (või õigemini õnnestus tal kindlaks teha mõningate väljaannete ainueksemplarilisus) just raamatuaasta alguses, s.t. aprillis Esimesed Riigiarhiivi raamatukogus päevavalgele ilmunud, Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia köites Eestikeelne raamat kirjeldamata, kuid tsaariaja lõpuga dateeritud trükised jõudsid juba aasta lõpul välja antud Eesti Akadeemilise Raamatukogu poolt koostatud Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia kõige vanema perioodi köite lõpus olevasse täiendnimekirja. 8 Töö Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia andmebaaside täiendamisel on olnud mõlemapoolselt kasulik. Rahvusbibliograafia koostajad on saanud täiendusi ning Riigiarhiivi raamatukogu informatsiooni konkreetse trükise rariteetsuse kohta. Igal juhul on nii Rahvusraamatukogu rekataloogimise talitus 9 kui ka akadeemilise raamatukogu rahvusbibliograafia osakond 10 pidanud vajalikuks koostööd Riigiarhiivi raamatukoguga eraldi ära märkida. Palju neid üldse on? Praeguse seisuga on Riigiarhiivi raamatukogus kindlaks tehtud 134 säärast Eestis enne aastat välja antud eestikeelset raamatut, mida pole teada teistest Eesti raamatukogudest. Seejuures on vastavalt Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamisel väljakujunenud traditsioonidele eestikeelseteks loetud ka valdavalt tsaariaegsed vene- ja eestikeelse paralleeltekstiga väljaanded, kus vene keel on enamasti esikohal. Neist seitsme raamatukese puhul on teada, et need väljaanded on olemas Venemaa rahvusraamatukogus, kuhu nad on saabunud omal ajal sundeksemplaridena. Eestis enne aastat välja antud muukeelsete trükiste seas on tänase seisuga kindlaks tehtud vähemalt 18 raamatu olemasolu, mis peaksid praeguste teadmiste valguses olema Riigiarhiivi ainueksemplarid. Enne aastat väljaspool Eestit trükitud eestikeelsetest raamatutest on esialgu 22 nimetuse puhul teada, et neid ei leidu teistes Eesti raamatukogudes. Lisaks sellele on kindlaks tehtud ka mõned väljaspool Eestit võõrkeelsed, kuid sisuldasa Eestit puudutavad (Estica kirjandusse kuuluvad) väljaanded (9 nimetust) ning mitmed haruldased peamiselt eestikeelsed pisitrükised (vähemalt 21 nimetust), mida samuti teadaolevalt ei leidu teistes Eesti raamatukogudes. Tegelikult peaks sääraseid üliharuldasi pisitrükiseid olema palju rohkem, kuid paraku on see valdkond raskesti kaardistatav. Ühelt poolt on pisitrükised rahvusbibliograafias üksnes valikuliselt kirjeldatud ning raamatukogu kataloogideski vaid grupiviisiliselt arvele võetud. Veelgi suuremal määral kui Riigiarhiivi perioodika ainueksemplaride puhul tuleb siinkohal rõhutada, et töö raamatute ainueksemplaride kindlakstegemisel pole päris lõplik ning paljud avastused seisavad selles vallas kahtlemata veel ees. Riigiarhiivi raamatukogus võib haruldusi välja tulla eelkõige Eestis ilmunud muukeelsete trükiste osas, aga ka pankade majandusaasta-aruannete ning pisitrükiste osas. 6 Siinkirjutaja viibis 7. juulil 2003 raamatuoksjonil, kus Rahvusraamatukogu ostis 1000 krooni eest ajalehe Kaja naljalisa Siil ainsa teadaoleva täiskomplekti, milles oli ka seni raamatukogudes puuduvaid numbreid (vt. Tallinna Bibliofiilide Klubi raamatuoksjon 7. juulil algusega kell Eesti Akadeemilise Raamatukogu 3. korruse saalis, Tallinn, 2003, lk Eestikeelne raamat Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, lk. 8 Täiendused. Eestikeelne raamat Eesti Akadeemiline Raamatukogu, Tallinn, 2000, lk A. Ainz. Eesti raamatu retrospektiivne rahvusbibliograafia Rahvusbibliograafia uuenevas infokeskkonnas = National bibliography in a changing information environment. (Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised, nr. 9). Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 2001, lk Eestikeelne ajakirjandus Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2002, lk Tuna 3/2003

141 Varia Palju haruldusi (teiste seas ka ilmselt Eesti raamatukogude ainueksemplare) peaks välja tulema koos Eesti Rahvusfondi materjalidega Riigiarhiivi jõudnud vanema väliseesti kirjanduse seast (eelkõige 1940-ndate lõpu aastate algupoole trükiste osas). Lisaks sellele peaks hulgaliselt haruldusi leiduma ka Riigiarhiivi raamatukogus olevate Eestis välja antud muukeelse halli kirjanduse ja pisitrükiste seas. Suurelt osalt on läbi uurimata ka näiteks väikepankade trükitud aastaaruanded ja Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas leiduvad Eestis välja antud KGB salastatud trükised. Samal ajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et huvitavaid avastusi (eelkõige seni arvele võtmata materjali hulgas) võivad teha ka teised raamatukogud, mis arusaadavalt vähendab Riigiarhiivi raamatukogu rariteetide praegust arvu. Kuid sellegipoolest pole tegevus rariteetide väljasõelumisel Riigiarhiivi raamatukogus olnud asjatu. Nn. hall kirjandus ja tarbetrükised Valdav enamik seni kindlaks tehtud Riigiarhiivi ainueksemplaridest kuulub n.-ö. ametkondliku ja tarbetrükise ( halli kirjanduse ) kategooriasse. Need on seltside, ühingute, poliitiliste erakondade trükitud põhikirjad, liikmete nimekirjad, äriühingute ja kohalike omavalitsuste eelarved ja aastaaruanded, sisekorraeeskirjad, olulisemate koosolekute trükitud päevakorrad jms. Seejuures on üsna kindel, et mõnede põhikirjade puhul on säilinud ka nende käsikirjaline ja seltsi asutajaliikmete poolt allkirjastatud originaal (teinekord on nende poolt allkirjastatud ka Riigiarhiivis leiduv trükitud versioon). Vanematel trükitud põhikirjadel leidub tihtipeale märkus, et tegemist on levitamiseks mõeldud koopiaga, samal ajal kui juriidilise dokumendi väärtust on omanud ikkagi käsikirjaline originaal. Säärane märge (kopija) leidub näiteks aastast pärineval väljaandel Ustav Vospitatel nago Zavedenija bednõx i nravstnennoisportčennõx detej v gorode Narve, mis on küll neljaleheküljeline pisitrükis, kuid mida pole teada teistest raamatukogudest. Raamatukese Ustav častnago vodolečebnago zavedenija (s vračebnoj gimnastikoi i massažem) vrača Ilji Abramoviča Zal tsman v kupal nom meste Gungerburg, Vezebergskago uezda, Estljandskoj gubernii (1899) esilehekülje paremas ülanurgas leidub kogunisti märge kopija s kopii, mis peaks ilmselt tähendama seda, et väljaande trükiladu pole tehtud mitte algdokumendi, vaid selle ärakirja põhjal. Mõnikord on sääraste juriidiliste väljaannete tekst publitseeritud ka seadusandlikes väljaannetes (Riigi Teatajas). Nii näiteks on Tallinnas A. Elkeni trükikojas trükitud Tehnilised juhtnöörid asunikkude ehituslaenu määruse juurde puhtal kujul äratrükk Riigi Teatajast 1927, nr. 9, 11 kuigi kaanel on selle määruse teksti sisaldava Riigi Teataja väljaandmisaastaks ekslikult märgitud Seevastu aastal ilmunud brošüür Teedeministri määrus raudteel tasuta sõidu ja veo kohta kujutab endast algselt aastal ilmunud samanimelise määruse 12 kodifitseeritud redaktsiooni, mille teksti on sisse viidud kõik vahepealse aja jooksul määruses tehtud parandused ja muudatused, viimane neist 18. detsembril Riigiarhiivis säilitatava ainsa teadaoleva väljaande tagumise kaane külge on kleebitud kokkuvolditud Raudteevalitsuse direktori käsukiri nr detsembrist 1933, mis omalt poolt kinnitab viimaseid muutusi määruses. Sagedamini on seltside ja ühingute põhikirjade puhul Riigi Teatajas ära toodud üksnes nende registreerimise fakt, nagu näiteks Viljandis Hunti trükikojas trükitud Imavere Kikevere Rahva-raamatukogu Seltsi põhikirja (1920) puhul. 14 Imavere raamatukoguseltsi tegevus läks algul üsna tõsiselt käima. Planeeriti isegi seltsimaja ehitamist, 15 kuid hiljem tegevus soikus. Nii nagu Imavere rahvaraamatukoguseltsi põhikirja, pole teistest Eesti raamatukogudest teatavasti leitud ka Tallinnas Riigi trükikojas trükitud 8-leheküljelist väikseformaadilist väljaannet Alused, mille järgi liikmete ravitsemise oma korraldusse võtnud haigekassa on kohustatud arstiabi kulusid tasuma, kui tal võimalik ei ole enesel arstiabi korraldada (1925 või 1926). Tegemist on põhimõtteliselt ametkonnasisese hinnakirjaga, mille puhul on Riigi 11 Tehnilised juhtnöörid asunikkude ehituslaenu määruse juurde. Riigi Teataja 1927, nr. 9 (1. veebr.), lk Teedeministri määrus raudteedel tasuta sõidu ja veo kohta. Riigi Teataja 1931, nr. 73 (18. sept.), lk Teedeministri määrus raudteedel tasuta sõidu ja veo määruse muutmise kohta. Riigi Teataja 1931, nr. 100 (18. dets.), lk Imavere Kirikvere rahvaraamatukogu selts. Riigi Teataja 1920, nr. 201/202 (24. nov.), lk Issi. Imavere-Kikevere rahvaraamatukoguselts. Vaba Maa 22. nov. 1920, lk. 3. Tuna 3/

142 Varia Teatajas ära toodud üksnes tema seadusandlik alus. 16 Mõni säärane, põhimõtteliselt ametkondlik või näiliselt üksnes tarbeväärtusega trükis võib tegelikult olla üsna informatiivne. Tallinnas Ehrenpreisi trükikojas ilmavalgust näinud väljaanne Merivälja aedlinna heakorra seltsi asutamiskoosolek 20. aprillil a. kell ½ 19 Tallinnas, ühisklubi ruumes, Pikk t. nr. 42 sisaldab lisaks konkreetsel koosolekul arutluse all olnud aedlinna aasta kulude aruandele ja aasta eelarvele (mis võtavad enda alla vaid kaks lehekülge) üsna põhjaliku Merivälja aedlinna ajaloo ja allikaväärtusega krundiomanike loendi koos kruntide suurustega. Kindla funktsiooniga tarbetrükiseks tuleb lugeda ka aastast pärinevat Eesti Haridusliidu tegevuse lühikest ülevaadet. See 6-leheküljeline ja 3 fotoga trükis on mõeldud tutvustamaks Haridusliidu tegevust ja sihte võimalike sponsorite seas. Seni teadaolevalt ainuke tolle väljaande eksemplar tuli päevavalgele Riigiarhiivi raamatukogus olnud seni arvele võtmata materjali seast. Haruldasteks on muutunud ka paljud esimese Saksa okupatsiooni (1918) aegsed trükised. Säärastest trükistest leidub Riigiarhiivi raamatukogus üksnes kaks annet Narva linna veoja sõiduvoorimeeste takse (12-leheküljeline Taxe für Droschkenkutscher im Stadtgebiet Narva = Taks sõiduvoorimeestele Narvas = Taksa za pol zovanije izvozčičimi èkipažami v gorode Narve ja 8-leheküljeline Taxe für Lastsuhrleute im Stadtgebiet Narva = Taks veovoorimeestele = Taksa dlja promõšljajuščix v g. Narve lomovõx izvozčikov ). Ajastule iseloomulikult on esikohal saksa keel, järgnevad eesti ja vene keel. Saksa põhjalikkusega on paika pandud kõik mõeldavad marsruudid Narva linnas ja nende hinnad Kerenski rublades, ilmselt selleks, et vältida voorimeestepoolset spekuleerimist. Esimese Saksa okupatsiooni ajast 1918 pärineb ka 19. maakaitsepataljoni (19. Landwehr-Division) poolt koostatud Orts und Gesinde-Verzeichnis des Kreises Pernau, mida pole samuti teada teistest raamatukogudest. Selles küllaltki mahukas, ilmselt Pärnus trükitud väljaandes on välja toodud peaaegu iga Pärnumaa talukoht ning selle administratiivne kuuluvus nii tsiviil- (valla-) kui ka sõjaväelise haldusstruktuuri seisukohalt. 16 Üldmäärused haigekassa liikmete ravitsemise korralduse kohta. Riigi Teataja 1925, nr. 87/88 (23. mai), lk Erinevate linnade trükised Haruldaseks on muutunud ka mitmes Eesti linnas nii tsaariajal kui ka sõdadevahelise Eesti Vabariigi perioodil tegutsenud kohalike väiketrükikodade poolt trükitud väljaanded. Säärased trükikojad tegutsesid näiteks Paides, Otepääl, Põltsamaal ja mujalgi. Arusaadavalt pole sealt ilmavalgust näinud trükiste tiraaž olnud kuigi suur. Riigiarhiivi raamatukogus on säilinud näiteks läinud sajandi algul Paides Seidelbergi trükikojas ilmavalgust näinud kolmes keeles paralleeltekstiga Paide linna ehituste seadlus = Ob jazatel naja dlja žitelej g. Veisenšteina postanovlenija po stroitel noj časti = Bauordnung die Stadt Weisenstein (1902) ning puhtalt venekeelne I. Posobie k rukovodstvu po vedeniju učeta nižnim činam zapasa armii i flota : II. Pravila o naznačenii posobija nižnim činam i ix semejstvam : III. Pensii semejstavam nižnix činov, pogibšix na vojne i pri podavlenii vnutrennix bezporjadkov (1907), mida pole leitud teistest raamatukogudest. Viimatimainitu 142 Tuna 3/2003

143 Varia Nõmme naisseltsi põhikiri leidub peale Riigiarhiivi veel vaid Venemaa Rahvusraamatukogus. Rahvaerakonna töökava harulduseks muutumine on tegelikult üsna üllatav. oma rohkem kui 120 leheküljega on päris korralik raamatu mõõtu praktilist juriidilist abi pakkuv teos. Samasugused haruldused on ka Otepääl trükikojas Pallas trükitud Evangeelse Usuühingu Hebroni põhikiri (1935) ja Põltsamaal Joh. Heidmetsa trükikojas laotud Kablaküla Piimaühingu põhikiri (1936). Helme Laenu- ja Hoiu Ühisuse 1917 aasta aruanne on trükitud Lõuna-Eesti väikelinnas Tõrvas asunud J. Rattuse trükikojas, samal ajal kui varasemad Helme Laenu- ja Hoiu Ühisuse aruanded ja aastast (mis on tegelikult üks väljaanne) ning ka aastast on trükitud veel Valgas Kultura trükikojas. Needki trükised on kõik Riigiarhiivi ainueksemplarid. Tänapäevaks on väga haruldaseks muutunud ka Petseris ajavahemikul välja antud trükised. Nii näiteks on Riigiarhiivi ainueksemplariks arhiivi Tõnismäe osakonnas leiduv Petseris trükitud Petseri maakonna politsei jaoskondade ja 17 Viljandi trükikojad ja trükised [koostanud Elmar Sahk... jt.]. Viljandi Linnaraamatukogu, Viljandi, 2000, lk.164 [2]. raioonide asukohad ja nende tegevuse piirkond (1924) ning venekeelne poliitiline trükis Programma dejatel nosti Socialističeskoj Rabočej Partii Estonii (1926). Mõlemad on trükitud Petseris trükikojas Täht. Samasugune haruldus nagu Petseri maakonna politsei jaoskondade ja raioonide asukohad ja nende tegevuse piirkond on samal aastal Haapsalus Tamverki trükikojas ilmavalgust näinud 16-leheküljeline ametkondlik väljaanne pealkirjaga Lääne maakonna politsei jaoskondade ja raioonide tööpiirkonnad ja asukohad. Haapsalus, 20. augustil A. Nr Seevastu mõni aasta varem ilmunud Nimekiri Harju maakonna politsei jaoskondade ja raioonide asukohtade ja nende tegevuse piirkonda kuuluvate valdade, külade jne. kohta (1921) kujutab endast suurt, seinale üles riputatavat plakatilaadset trükist. Kuna tegemist on pisitrükisega, siis ei kuulu too väljaanne puhtformaalse kriteeriumi (lehekülgede arvu) tõttu retrospektiivse rahvusbibliograafia huviorbiiti. Ka mõne aasta eest ilmunud Viljandi trükiste bibliograafiale 17 on Riigiarhiivi raamatukogu läbitöötamisel saadud hulgaliselt täiendu- Tuna 3/

144 Varia si. Nii näiteks polnud enne avastamist Riigiarhiivi raamatukogus Eesti rahvusbibliograafias kirjeldatud Viljandis Ernst Hunti ja Artur Sammuli trükikojas trükitud kakskeelset väljaannet Tarvastu Eesti Karskuse Seltsi Pöhjuskiri = Ustav Tarvastskago Estonskago Obščestva Trezvosti (1916). Riigiarhiivi ainueksemplarideks osutusid ka juba eespool mainitud Viljandis Johan Nurmbergi trükikojas ilmavalgust näinud Imavere Kikevere Rahva-raamatukogu Seltsi põhikiri (1920) ning Loodi valla tulekahju kordadel vastastiku Abiandmise Seltsi põhjuskiri (mis pärineb ilmselt aastast 1921). Viljandi on etendanud varasematel aegadel Eesti kultuuri- (ka kirjastustegevuse) ajaloos olulist osa. Varasematel aegadel on Viljandi pretendeerinud Tallinna ja Tartu järel raamatuproduktsioonilt kolmanda Eesti linna tiitlile 18 ning ilmselt pole Viljandi ka kõigi aegade lõikes oma positsioone aastal neljandal kohal olnud Narvale praeguseks minetanud. Kuid ka Inga Kuljuse ja Heino Siku koostatud Võru trükiste bibliograafiale 19 on Riigiarhiivi raamatukogust saadud mõningast täiendust. Nii näiteks ilmnes, et läinud sajandi algusest pärinev Põllutöö masinate ja riistade tarvitamise ühisuse põhikiri on erinevalt teistest samanimelistest Tartus trükitud raamatutest laotud hoopis Võrus Kultura trükikojas. Mõneti ootamatult osutus Riigiarhiivi ainueksemplariks ka aastast pärinev väljaanne Võrumaa Õpetajate liidu põhikiri, liidu tegevuskapitali ja matmiskassa korrad. Võru trükinduse ajalugu on suhteliselt hästi uuritud ning lisaks raamatukogude eksemplaridele leitud täiendusi ka mitmete bibliofiilide erakogudest. Haruldased vabadussõjalaste väljaanded Vabadussõjalaste trükised pole tavaliselt kõige haruldasemad, kuid sellegi kategooria puhul on teada üksikuid erandeid. Riigiarhiivi raamatukokku on jõudnud ka mõned ajapikku haruldaseks muutunud vabadussõjalaste väljaanded aastal, mil vabadussõjalaste liikumine keelustati ja liikumisele sümpatiseerivad ajalehed suleti, jäi ilmselt paljude vabadussõjalastega seotud trükiste ilmumine lihtsalt seisma. Võib oletada, et trükikojad olid jõudnud selleks ajaks mingi osa vabadussõjalaste poolt tellitud väljaannetest trükkida, kuid võisid ebameeldivuste vältimiseks need hävitada. See on üks võimalikke seletusi, kindla vastuse selles küsimuses peaks andma edasine uurimistöö. Nii näiteks leidub Riigiarhiivi raamatukogus mitme eri värvi kaanega Eugen Heisleri trükikojas trükitud ning EVL kohalike osakondade tüüppõhikirjana kavandatud Eesti Vabadussõjalaste liidu põhikirja eksemplare. Too väljaanne on teksti poolest praktiliselt identne trükikodades Edu, Kiirtrükk ja Tallinna Eesti Kirjastusühisuse trükikojas väljaantud samanimelise trükisega, kuid puudub teistes raamatukogudes sootuks. Eugen Heisleril oli ebameeldivusi politseivõimudega aastal seoses sotsialistlike vaadetega Lui Metslangi valimislendlehe trükkimisega, 20 kuid pahandustest seoses eelmainitud väljaandega pole esialgu midagi teada. Võimalik, et seegi jäi lihtsalt trükikotta seisma. Veelgi intrigeerivam on Vabadussõjalaste kalender-käsiraamat 1934, mis on tegeli- 18 Vt.: I. Vaaro. Richard Antiku eesti raamatu ajalugu. Raamat on II. Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo almanahh. Tallinna Bibliofiilide Klubi, Tallinn, 2002, lk Võru trükiste kronoloogiline nimestik. Koost. I. Kuljus; täiend. H. Sikk. Võru, lk. 20 ERA f. 852, n. 1, s Tuna 3/2003

145 Varia kult sisu poolest identne sama aasta Majasõbra kalender-käsiraamatuga. Ainsaks (ja seejuures üsna silmatorkavaks) erinevuseks on kunstnik Karl Jooni poolt loodud intrigeeriv kaas, millel vabadussõjalaste vormis meesfiguur on tõstnud käe kõigile tuttavaks Hitlergrüssiks. Kuid vabadussõjalastega seotud raamatulaadsetest trükistest märksa haruldasemateks on ajapikku muutunud nende algselt küllaltki suurtes tiraažides trükitud lendlehed ja muud pisitrükistena levitatud propagandamaterjalid. Mõningaid vabadussõjalaste lendlehti säilitatakse Riigiarhiivi dokumendifondides, eriti fondis 4433, kuid neid leidub ka mujal. Riigiarhiivi raamatukokku on jõudnud näiteks William Tomingase poolt trükkida lastud poolpõrandaalune lendleht, milles ta eriti karmisõnaliselt mõistis hukka Pätsi tegevuse ja kutsus üles kodanikuallumatusele. 21 Seda afääri kajastati põhjalikumalt ka tolleaegses ajakirjanduses. 22 Üsna hästi on teada fakt, et aastal korjas kaitsepolitsei käibelt ära Karl Uudeli koloniaalkaupluse reklaamlehekese. 23 Ettevõtmise põhjuseks olid 2- leheküljelise trükise pöördel olnud kirjaread Lähimail päevil ilmub müügile üle Eesti igal pool vilja- ja oakohvide segu Kihnu tervisekohv, milles nähti sarkastilist vihjet tuntud asjaolule, et kaitsepolitsei oli mõned aktiivsemad vabadussõjalased Kihnu saarele välja saatnud. Kommunistide põrandaalused ja välismaal väljaantud trükised Harulduste seas moodustavad omaette kategooria põrandaaluste trükikodade väljaanded. Riigiarhiivi raamatukogu mõlemasse osakonda on jõudnud üsna palju trükiseid EKP illegaalse tegevuse perioodist, enamik neist moodustavad ühtse läbiva numeratsiooniga sarja EKP KK trükikoja väljaanne nr.. Sellesse sarja kuuluvad propagandistlikud brošüürikesed, EKP programmilised põhidokumendid ja lendlehed, kuid ka mõned eripärased perioodilised väljaanded (näiteks Riigiarhiivi raamatukogu Tõnismäe osakonnas leiduv Võitlusele provokatsiooniga! nr. 2, 1932). Samasse sarja (EKP KK väljaanne nr. 325) kuulub 6. jaanuaril aastal vastu võetud Eestimaa kommunistlise Partei põhikiri, milles võeti kurss partei põrandaaluse tegevuse taktika muutmisele. 24 Huvitaval kombel pole Nõukogude ajal, mil EKP põrandaalust tegevust sõdadevahelise Eesti Vabariigi perioodil küllaltki põhjalikult uuriti, koostatud selle sarja täielikku bibliograafiat aastal ilmunud brošüür Võitlus parempoolse hädaohu vastu EKP-s (EKP KK trükikoja väljaanne nr. 326) ning aasta hiljem ilmavalgust näinud väljaanne EKP Keskkomitee resolutsioonid (EKP KK trükikoja väljaanne nr. 341) on huvitavad veel sellegi poolest, et mõlemas trükises asendab teksti üsna sageli punktiir. Ilmselt on tegemist lõikudega käsikirjalisest tekstist, mida põrandaaluse trükikoja laduja pole osanud adekvaatselt lugeda, ning kuna parasjagu pole tal olnud ka võimalust kellegi käest järele küsida, siis on ta asendanud need lõigud punktiiriga aastate lõpul aastate algul oli EKP tegevus Eestis tõepoolest madalseisus. Külli Niidassoo ja Valdur Ohmann mainivad, et aastaks oli Eestis ligi 200 kommunisti, kellest vabaduses viibis tookord ainult 20 30, 25 mistõttu säärane oletus tundub üsna loogiline. Mõlemad eelmainitud väljaanded on trükitud kas Harku vallas Püha külas või Nõmmel, Vana-Mustamäe tänaval asunud illegaalses trükikojas, kus sel perioodil trükiti EKP põrandaalust kirjandust. 26 Nõukogude ajal EKP põrandaalust kirjastustegevust uurinud Luule Kobin märgib samuti, et aastal ei eksisteerinud EKP Tallinna Komiteed ja seetõttu ei ilmunud ka kommunistlikku ajakirjandust. 27 Samas on Riigiarhiivi raamatukogu Tõnismäe osakonnas asuvas kommunistlike lendlehtede ja põrandaaluse kirjanduse kaustas vähemalt üks aastal Eestis põranda all välja antud brošüür Eestimaa Kom- 21 Vt.: R. Marandi. Must-valge lipu all II. Illegaalne vabadussõjalus ( ), Stockholm, 1997, lk ; fotokoopia lk Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia, Tallinnas avastati vabside trükikoda. Kaja 6. juuli 1934, lk ERA f. 852, n. 1, s. 2499, l O. Kuuli, V. Toom. EKP Keskkomitee Välismaa Büroo ( ). Töid EKP ajaloo alalt IV. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1970, lk K. Niidassoo, V. Ohmann. Eestimaa Kommunistlik Partei aastad kuni juuli Tuna 2000, nr. 3, lk Samas, lk L. Kobin. EKP illegaalne ajakirjandus ja selle levitamine 1930-ndatel aastatel. Töid EKP ajaloo alalt IX. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1982, lk. 80. Tuna 3/

146 Varia munistlise partei üleskutse rahvahääletuse kohta. Seda, vaevalt 6-leheküljelist trükist pole teada kusagilt mujalt. Teised, tõenäoliselt samast aastast pärinevad Riigiarhiivis säilitatavad haruldased kommunistlikud väljaanded ( Hitlerism ja Eesti iseseisvus ning a. streigivõitluste õppetunnid Eestis ) on trükitud ilmselt Nõukogude Venemaal. Üldiselt on EKP põrandaalused trükised üsna kehva kvaliteediga ning kohati lausa vaevuloetavad. Tekst on trükitud õhukesele poolläbipaistvale mahorkapaberile. Riigiarhiivi raamatukogu mõlemas osakonnas leiduv M. Mõtleja pseudonüümi all välja antud Uute revolutsioonide ja sõdade vooru eel. Mida otsustas Kommunistlise Internatsionaali 13. täiskogu (EKP KK trükikoja väljaanne nr. 417) on juba üsna korraliku trükilaoga raamatuke aastate keskel hakati EKP trükiseid välja andma Skandinaavias, kus loodi spetsiaalne EKP keskus. Sel perioodil trükiti EKP väljaandeid peamiselt Taanis, kuid mõned neist on ilmavalgust näinud ilmselt ka Rootsis ja Saksamaal ning kindlasti Nõukogude Liidus. Hamburgis (hiljem Kopenhaagenis) tegutses sel ajal Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti Sektsioon. Põgusalt on selle organisatsiooni tegevusest kirjutanud Anton Vaarandi oma mälestustes. 28 See organisatsioon avaldas aastal väljaande pealkirjaga Avalik kiri pahempoolsetele töölistele ametiühingutes. Raamatute väljaandmisele välismaal viitab ka õ -tähe puudumine, mis on enamasti asendatud ô -ga. Ses suhtes on erandiks või aastal ilmselt Venemaal trükitud raamatuke Kaitsevägi vöi rahvamiilits, milles õ täht on asendatud ö - ga. Kõik eelpoolmainitud väljaanded on Riigiarhiivi ainueksemplarid. Mitmed teisedki Nõukogude Liidus välja antud ning Riigiarhiivi raamatukokku jõudnud väljaanded on osutunud teadaolevateks ainueksemplarideks. Nii näiteks pole teistes raamatukogudes seni leitud 12-leheküljelist tiitelleheta väljaannet Sm. Litvinovi kõne Rahvasteliidu väevähendamise konverentsil Genfis 11. veebruaril a. ega ka Johannes Reeseni ja Eduard Linnamaa raamatut Nõukogude Liit ja valge Eesti (1930). Viimatimainitud raamat kujutab endast küllaltki mahukat (ikkagi 80 lk.) propagandistlikku ülevaadet esimese viisaastaku saavutustest Nõukogude Liidus. Raamatu trükiarv on olnud 1000 eksemplari ning seda väljaannet noteerib ka Eesti raamatute üldnimestik. 29 Trükis on olnud Kirjandusmuuseumi kogudes, kuid mingil põhjusel kustutatud aastal. 30 Seevastu Peterburis Külvaja kirjastuselt ilmunud eestikeelne Töörahva tähtraamat 1923 puudub Eesti raamatute üldnimestikust sootuks. Lisaks kalendaariumile ja kalendrisabale, mis käsitleb Venemaa sotsialistlise federatiivse nõukogudevabariigi korraldust ja vastavalt Värssai (Versailles ) rahulepingu järel tekkinud riikide kirjeldusele, sisaldab see trükis ka omaette paginatsiooniga osad: Viimse tsaari viimsed päevad ja Friedrich Engelsi teose Mõttekujutlusest teaduseni, mis on ilmunud eraldi raamatutena. Kummatigi pole seda väljaannet sellisel (sisuliselt konvoluudi) kujul teada teistest Eesti raamatukogudest, nagu ka tolle trükise kalendriosa. 28 Vt. A. Vaarandi. Kild killu kõrvale. Mälestusteraamat. Eesti Raamat, Tallinn, 1975, lk. 170, 174, Eesti raamatute üldnimestik = Catalogue général des livres Estoniens. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1934, lk. 233, kirje nr Andmed pärinevad Krista Arult. 146 Tuna 3/2003

147 Varia Eesti Vabariigi kaitseväe salastatud ja piiratud levikuga väljaanded Omaette kategooria Eesti Vabariigi aegsete haruldaste väljaannete seas moodustavad Eesti Vabariigi kaitseväe väljaanded. Mõned neist on olnud algselt salastatud (nagu sõjaväeosade kooditabelid või väeosade telefoniraamatud), teised lihtsalt väikesetiraažilised ja piiratud kasutajaskonnaga ametkondlikud väljaanded. Suuremas enamikus on tegemist nn. väikepaljundusega (tavaliselt kaitseväe väiketrükikodadest masinkirjast tehtud litograafilised äratõmbed). Mõned kaitseväe salastatud trükised on trükitud ka Riigi Trükikojas või mõnes teises suuremas trükikojas. Selline on näiteks aastast pärinev rubritseeritud Sõjaväe kood Nr. 1. Põhimõtteliselt on tegemist trükisega, mis jagati välja nimekirja alusel ning korjati pärast kasutusaja lõppu kokku ja hävitati. Üsna tüüpiliseks näiteks Eesti Vabariigi aegse kaitseväe salastatud väljaannete seas on Merejõudude Staabi poolt aastal väljaantud Dessant maabumise eeskiri. See algselt masinkirjas loodud ning litograafiliselt paljundatud, salastatud väljaanne sisaldab põhjaliku ülevaate meredessantoperatsioonide korraldamisest nii ööl kui päeval, tuues ära näiteks salajased lipusignaalid. Riigiarhiivis säilitatav eksemplar kannab numbrit 11, kuid arvata võib, et seda raamatukest paljundati üsna väikeses tiraažis. Ilmselt jagatigi neid üksnes tähtsamate dessantüksuste ülematele. Kaudsemalt seondub Eesti Vabariigi kaitseväe trükistega ka selline omaette huvitav kategooria haruldusi nagu väikepaljunduses levitatud varasemad Vabadussõja ajaloo käsitlused. Riigiarhiivi raamatukogus leidub Johannes Animäe poolt koostatud ja Scouts üksiku jalaväepataljoni poolt kirjastatud Scouts rügemendiga Vabadussõjas (1928) ja kapten Eino Onny (hiljem Heino Onni) poolt koostatud 1. Ratsapolk Vabadussõjas (1931). Johannes Animägi litografeeritud raamat on koostatud Scouts rügemendi asutamise 10. aastapäevaks 31 ning avaldatud hiljem peaaegu muutmatul kujul kogumikus Mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt II (1930). 32 Seevastu Onny märksa mahukam raamat ongi jäänud vaid litografeeritud väikepaljunduseks. Kumbki väljaanne puudub muidu üsna põhjalikust kapten Peeter Saidla poolt koostatud Eesti sõjakirjanduse nimestikust. 33 Teise maailmasõja aegsed haruldased raamatud Üsna palju haruldasi, teistes raamatukogudes mitteleiduvaid väljaandeid on õnnestunud kindlaks teha Riigiarhiivi raamatukogu Teise maailmasõja aegse ( ) kirjanduse fondis säilitatavate raamatute seas. Omaette kategooria Saksa okupatsiooni aegsete haruldaste väljaannete seas moodustavad toonased Saksa Riigiraudtee Tallinnas ja Riias trükitud eesti- ja saksakeelsete paralleeltekstidega väljaanded. Üsna paljusid Saksa Riigiraudtee Põhja raudteedirektooriumi tarbetrükistest, mis kujutavad endast valdavalt reisijate- ja kaubaveo tariifide 31 A. Võting. Scouts rügemendiga Vabadussõjas. Selts Scouts-rügement, Tallinn, 1936, lk Mälestusi iseseisvuse võitluspäevilt II, Tallinn, 1930, lk Eesti sõjakirjanduse nimestik. Koost. P. Saidla, Tartu, lk. Tuna 3/

148 Varia ning jaamade vahekauguste üsna üksikasjalikke tabeleid või veoeeskirju, ei leidu kusagil mujal Eestis, välja arvatud Riigiarhiivi raamatukogus. See on ka olnud põhjuseks, miks need väljaanded pole jõudnud Teise maailmasõja perioodi käsitlevasse Eesti rahvusbibliograafia väljaandesse. 34 Teiste seas on ka üsna mahukas (161 lk.) saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga Auszug der Buchungsvorschrift II der Deutschen Reichsbahn = Väljavõte Saksa Riigiraudtee arvestuseeskirjast II (1944), kus seaduse püha tekst on esitatud saksa kirjas (s.t. gooti fraktuuris) ja sinna juurde kuuluvad vähem pühad selgitused ladina kirjas. Lisaks raudtee-trükistele on Riigiarhiivi raamatukokku jõudnud teisigi sõjaaegseid trükiseid, mida pole teistes raamatukogudes ning mis on jäänud seetõttu Eesti retrospektiivses rahvusbibliograafias seni kirjeldamata, nagu Aravete Piimaühingu aasta aruanne või Eesti Kutsekogude Keskliidu (Saksa-aegse ametiühingute analoogi) Põhimäärus ja põhimääruse rakendamise määrus (mõlemad 1943). Huvitav on seegi, et Riigiarhiivi raamatukogus leidub mitmeid eksemplare aastal trükitud Maanaisteseltsi põhikirjast. Selle tüüppõhikirjana väljaantud 4-leheküljelise pisitrükise puudumine teistest raamatukogudest on mõneti arusaamatu, sest hoolimata keerulistest aegadest trükiti seda väljaannet eeldatavasti üsna suures tiraažis. Riigiarhiivi raamatukogussegi on jõudnud päris mitu eksemplari. Separaadid ja äratrükid Omaette (ja suures osas veel läbi uurimata) kategooria harulduste seas on ajakirjades ja kogumikes ilmunud artiklite separaadid ning äratrükid, mille trükiarv on olnud vägagi tagasihoidlik. 35 Riigiarhiivi raamatukogus pole seni õnnestunud kindlaks teha ühtki Eesti Vabariigi perioodist pärinevat separaati, mis oleks Riigiarhiivi raamatukogu ainueksemplar. Enamasti pärinevad Riigiarhiivi raamatukogus olevad separaadid Tartu Ülikooli väljaannetest ning on seetõttu Tartu Ülikooli raamatukogus olemas. Kuid kindlasti leidub haruldasi separaate väljaspool Eestit ilmunud eesti autorite kirjutiste seas. Üsna sageli pole sääraste artiklite puhul nende ajakirjas ära trükitud algne versioon Eestis kättesaadav. Seni on õnnestunud kindlaks teha, et ajakirjas Quarterly Bulletin of the Polish Institute of Arts and Sciences in America (jaanuar 1944) ilmunud Karl Robert Pusta artikli The national revival of the Baltic peoples in the XIX and XX centuries separaat on ainsana Eestis olemas Riigiarhiivi raamatukogus. Sääraseid haruldasi separaate peaks olema ka veidi hilisemast perioodist (1940. aastate lõpp 1950-ndate algus) väliseestlastega seotud kirjanduse seas, mis on saabunud raamatukokku koos Eesti Rahvusfondi poolt omal ajal kogutud trükistega. Paraku on praeguse seisuga selle perioodi kohta veel liiga vähe bibliograafilisi taustandmeid, et teha kaugemaleulatuvaid järeldusi. Üksikute põrandaaluste või Nõukogude Venemaal ilmunud eestikeelsete ajalehtede või ajakirjade artiklite eraldi trükkimist praktiseerisid laialt ka Eesti Vabariigi ajal tegutsenud kommunistid. Sel juhul pole enam tegemist separaatidega, vaid eraldi laotud, hoopis teistsuguses vormingus (tihtipeale asjakohases taskuformaadis ) äratrükkidega, mis olid mõeldud n.-ö. käest kätte levitamiseks. Riigiarhiivi raa- 34 Eesti raamat Koost. Janika Tomingas. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, lk. 35 Nii näiteks on teada, et Ajaloolises Ajakirjas (nr. 1 ja ) ilmunud Arvi Korhose artiklist Rootsi revisjon Eestimaal a. trükiti ainult separaati (ERA f. 1, n. 7, s. 250, l. 21). 148 Tuna 3/2003

149 Varia matukogu Tõnismäe osakonnas säilitatakse näiteks kellegi A. Jea brošüüri Kuidas valges Eestis ajalugu tehakse (1934), mis on sisuliselt äratrükk Leningradis välja antud kommunistlikust Edasist. Haruldused Eestis välja antud muukeelsete trükiste seas Kuigi Eestis välja antud võõrkeelset kirjandust on seni uuritud märksa vähem kui eestikeelseid raamatuid, on tänu kontaktidele retrospektiivse rahvusbibliograafia koostajatega õnnestunud kindlaks teha mõned sellesse kategooriasse kuuluvad Riigiarhiivi raamatukogu ainueksemplarid. Eelkõige puudutab see Eesti juutkonna trükiseid, mis on enamasti trükitud jidišis, mille oskajaid on Eesti vähe. Tänaseks on õnnestunud kindlaks teha saksa- ja jidišikeelse paralleeltekstiga raamatukeste 20- Jahriges Jubiläumsfest d. Jüdischen Nationalfonds (1922) ja Jahresbericht der Revaler Jüdischen Kooperativbank f. d. Jahr 1926 (1927) ainueksemplarilisus. Esimesena mainitud sionismi rajaja Theodor Herzli ja professor Hermann Schapiro portreedega trükis kujutab endast Juudi Rahvusfondi 20. aastapäeva pidustustel jagatud propagandaväljaannet, mille abil püüti kohalikke juute veenda tegema annetusi Juudi Rahvusfondi heaks, et Rahvusfond saaks osta maad Palestiinas. Trükisest loeme, et 1. märtsiks 1922 olid Eesti juudid kogunud marka ja 50 penni, mille eest on saanud võimalikuks osta 2184 ruutmeetrit põllumajanduslikku maad kibbutside rajamiseks Palestiinas. Lisaks neile väljaannetele pole teistest raamatukogudest teada ka Tallinna ja aasta ning Tartu Juudi Ühispanga ja aasta eestikeelseid aastaaruandeid. Juudi trükikojad ja kirjastused Eestis ning nende tegevus on tänase päevani jäänud peaaegu läbiuurimata teemaks. Ainsaks teenäitajaks ses vallas on omaaegne Nosson Genssi bibliograafia. 36 Eelmainitud väljaannetest on esimene ( 20-Jahriges Jubiläumsfest d. Jüdischen Nationalfonds ) Nosson Genssi nimestikus mainitud, 37 teine ( Jahresbericht der Revaler Jüdischen Kooperativbank f. d. Jahr 1926 ) seevastu mitte. 36 Viimane ja kõige täielikum neist on: Bibliograafia Judaica Eestis. Koostanud Nosson Genss. Tallinn, 1937, IX, lk.80, [2]. Eesti juutkonna ajaloo materjalid, nr Samas, lk Tuna 3/

150 Varia Haruldasi väljaandeid on päevavalgele tulnud ka Riigiarhiivi raamatukogus säilitatava venekeelse kirjanduse puhul. Venekeelseid raamatukesi Objazatel nõje postanovlenija po stroitelnoj časti v g. Pernov, sostavlennõx Pernovskoju Gorodskoju Dumoju dlja mestnõx žitelej soglano p. I st. 108 gor. polož g. i izdannõx mnoju na osnavanii st. 110 togo že položenija, porjadkom opredelennõm st. 424 t. (1892) ja Ustav častnago vodolečebnago zavedenija (s vračebnoj gimnastiki i massažem) vrača Ilji Abramoviča Zal cman v kupal nom meste Gungerburg, Vezebergskago uezda, Estljandskoj gubernii (1899) pole teada mujalt. Samasugune haruldus on ka hilisemast ajast pärinev Jogansoni vabriku aasta majandustegevuse aruanne ( Akcionernoje Obščestvo Revelskoj Piščebumažnoj fabriki E. I. Jogansona : Očet za 1920 god ). Eestis enne aastat välja antud venekeelse kirjanduse bibliograafiat koostatakse Eesti Akadeemilise Raamatukogu rahvusbibliograafia osakonnas. Lisaks varasematest aegadest pärinevatele haruldustele leidub Riigiarhiivi raamatukogus mõningaid Nõukogude ajast pärit salastatud või rangelt ametialaseks kasutamiseks mõeldud trükiseid, mis on trükitud partei kontrolli all olnud väiketrükikodades. Needki väljaanded oleks tulnud pärast kasutusaja lõppu kokku korjata ning ära hävitada. Mingil põhjusel on aga mõned eksemplarid neist kõrvale pandud ning nii on need väljaanded, mida ei tohiks olemaski olla, jõudnud lõpuks Riigiarhiivi raamatukokku. Teadaolevalt peaksid Riigiarhiivi raamatukogu ainueksemplarid olema ENSV Siseministeeriumi Miilitsavalitsuse poolt aasta juunis koostatud ametkonnasiseseks kasutamiseks mõeldud Tallinna juht ning samal aastal välja antud rangelt salajane Spravočnik o dokumental nõx materialax, imejuščix operativno-čekistskoe značenie, naxodjaščihsja na xranenije v Central nom Gosudarstvennom Arxive Estonskoj SSR i ego filiale. Viimatimainitud väljaande Saksa okupatsiooni aegse perioodika nimestikus (lk ) leidub huvitaval kombel mõningaid selliseid Eestis ilmunud perioodiliste väljaannete nimetusi, mida pole õnnestunud hiljem leida ei Riigiarhiivi raamatukogust ega ka kusagilt mujalt. Lisaks sellele leidub Riigiarhiivi raamatukogu Tõnismäe osakonnas mõningaid Eesti NSV KGB poolt välja antud venekeelseid salastatud trükiseid, mis on tänini läbi uurimata. Eesti rahvusbibliograafias kirjeldatud, kuid seni leidmata trükised Riigiarhiivi raamatukogust on päevavalgele ilmunud ka raamatuid, mis on retrospektiivse rahvusbibliograafia väljaannetes kaudsete andmete põhjal kirjeldatud, kuid mille asukohast pole seni olnud midagi teada. Käesoleva töö valmimise ajaks on õnnestunud kindlaks teha 7 seesugust enne aastat 1917 ilmunud eestikeelset väljaannet. Peamiselt on tegemist just revolutsiooniaastal 1917 trükitud põhikirjade ja majandusaruannetega. Seejuures on paaril korral osutunud vajalikuks korrigeerida rahvusbibliograafia kirje andmeid. Nii näiteks ilmnes, et eesti- ja venekeelse paralleeltekstiga väljaande, mis on rahvusbibliograafias kirjeldatud kui Põhja- Lääne Laevaehitustehase Tööliste ja Teenistujate Kaubatarvitajate Ühisuse Töö põhjuskiri 38, tegelik eestikeelne pealkiri on Põhja-Õhtu laevatehase Tööliste ja teenijate Tarbijateühisuse Trud i põhjuskiri. Näib, et kõnealune raamatuke oli kirjeldatud mõne omaaegse Vene jooksva rahvusbibliograafia väljaande põhjal, venekeelse paralleelpealkirja eesti keelde tõlkimise teel. Riigiarhiivi raamatukogus on õnnestunud leida ka üks rahvusbibliograafia väljaandes kirjeldatud, kuid seni leidmata sõjaaegne trükis aasta algul trükitud väljaannet Ülemaaliselt otsitavate isikute üldnimekiri 31. detsember polnud seni leitud ühestki raamatukogust. Riigiarhiivi raamatukogus leidub kaks selle põhimõtteliselt ametkonnasisese väljaande eksemplari, kusjuures üks nendest on köidetud omaaegse NKVD toimiku kaheks murtud kaante vahele. Praeguse seisuga on teada selle väljaande olemasolu vähemalt ühes erakogus. Lisaks sellele on teada, et too väljaanne on olnud müügiks ühel Tartu Ülikooli raamatupoe oksjonil Vt. Eestikeelne raamat Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1993, lk. 637; kirje nr Vt. samas, lk. 198; kirje nr. 1081a. 40 Ü. Matjus. Tallamisi Eesti rahvusbibliograafia radadel. Akadeemia 1999, nr. 4, lk Tuna 3/2003

151 Varia Huvitavat Estica vallast Teistes riikides ning teistes keeltes väljaantud Eesti autorite või Eesti temaatikat käsitlevad raamatud (nn. Estica kirjandus) on mõnes mõttes kõige eripärasem rahvusbibliograafia kategooria. Paljud säärastest väljaannetest ei jõuagi eesti bibliograafide vaatevälja, sest maad, kus säärased raamatud on ilmunud, võivad olla kauged, ning keeled, milles need raamatud on kirjutatud, kaunis eksootilised. Enamasti on tegemist ka juba algselt küllaltki väikese tiraažiga trükistega, mis on omakorda raskendanud nende jõudmist Eestisse. Riigiarhiivi raamatukogustki on sääraseid trükiseid esialgu avastatud vaid üksikuid. Huvitavaimateks nende seast tuleks ehk pidada Leedus aastal eraldi brošüüridena väljaantud Eesti Vabariigi sõjaväe kindrali Jaan Sootsi raamatukest Estų Nepriklausomybės Karai (Eesti Vabadussõda) ja samas aastal ilmunud kolonel August Traksmanni brošüüri Estų kariuomenės auklėjimo ir mokymo pagrindiniai klausimai (Eesti sõjaväe kasvatustöö ja väljaõppe põhiküsimused). Mõlema väljaande tiraaž on olnud algselt vaid 100 eksemplari ja tegemist on ajakirjas Mūsų žinynas ilmunud ilmselt poola keele vahendusel tõlgitud artiklitega, mis pole siiski separaadid, vaid eraldi laotud väljaanded. Haruldused Riigiarhiivi dokumendifondidest Lisaks Riigiarhiivi raamatukogus säilitatavatele haruldustele leidub ka Riigiarhiivi dokumendifondides raamatuid ja teisi trükiseid (näiteks lendlehti), mida ei leidu teistes raamatukogudes ning võimalik, et isegi mitte erakogudes. Need väljaanded on haruldasteks saanud spetsiifilisel moel sanktsioneeritud ärahävitamise teel. Nn. vaikiva ajastu tsensuurist Eestis on tänini vähe räägitud. Tolle perioodi tsensuuri töömeetoditest on veidi kirjutanud Kaljo Veskimägi. 41 Tegelikult jõuti Eestis just aastatel mõned raamatud ja muudki trükised sisekaitse ülema korraldusel sedavõrd täielikult ära hävitada, et neist on tavaliselt säilinud vaid paar või ainult üks eksemplar. Mõnest raamatust, näiteks Juhan Mauri teosest Vaimude ilm ja selle tegevus (1936) pole aga ilmselt säilinud ühtki eksemplari, 42 vähemalt pole käesoleva töö autoril õnnestunud seda Eesti raamatukogudest leida. Riigiarhiivi sisekaitse ülema fondis (f. 852) säilitatakse toimikuid dokumentidega, mille alusel ühe või teise trükise (ametlikus keelepruugis trükitoote ) tiraaž on konfiskeeritud ja hävitatud kui kõlbluse seisukohalt ebasoovitav või seltskondlist ärevust tekitav. Reeglina on toimikule asitõendina lisatud vähemalt üks eksemplar konfiskeeritud teosest. Nii näiteks leiduvad Riigiarhiivi sisekaitse ülema fondis Karl Leimanni (Kaarel Leiumaa) trükise Inimkonna Internatsionaal. Maailma loomise algtõe, ülemaailmse rahuriigi ja uue ajajärgu hümnide hümn (1934), 43 Karl August Kink-Kengi väljaande Kirjutus. Populaar teaduslik tegevusetoimetuse-töö tagajärg (1937) 44 ja Osvald Veetla raamat-ajakirja Veetla 1940 (1940) 45 seni teadaolevad ainukesed eksemplarid. Ühest säärasest (lisaks Riigiarhiivile veel Kirjandusmuuseumis leiduvast), Edgar Hiiemetsa (Edgar Seini) raamatust Purjus väärjumalad (1934) on kirjutanud Liivi Uuet. 46 Tema väite kohaselt peaks seda raamatut olema säilinud 15 eksemplari. 47 Tõepoolest, 15 eksemplari säilitamist nägi ette tolleaegne sisekaitse ülema korraldus, 48 kuid kas seda ka tegelikkuses täideti, pole teada. Tsensori tegevus on tol perioodil üsnagi juhuslik ja mõnes mõttes lahmiv, mida näitab ka noore Saaremaa kirjamehe Voldemar Lemberi juhtum. Tema näidendit Arumäe kuningakojas (1938) tabas samasugune saatus ilmselt tänu ennast teoses ära tundnud kohalikele suurmeestele, kes siseministrile kaebuse esitasid. Samas anti autorile võimalus kõrvaldada tekstist nilbused ning anda näidend aasta pärast uuel kujul taas välja, mida Voldemar 41 K.-O. Veskimägi. Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja selle peremehed. K.-O. Veskimägi, Tallinn, 1996, lk ; K.-O. Veskimägi. Kahte kappi on ühhetassa majas tarwis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. K.-O. Veskimägi, Tallinn, 2000, lk Trükise konfiskeerimise ja hävitamisega seotud dokumendid asuvad Riigiarhiivis: ERA f. 852, n. 1., s ERA f. 852, n. 2, s. 568, l. 9 10, ERA f. 852, n. 1, s. 2538, l ERA f. 852, n. 1, s. 2590, l L. Uuet. Edgar Sein ja purjus väärjumalad. Tuna 2000, nr. 2, lk Samas, lk ERA f. 852, n. 2, s. 568, l. 13. Tuna 3/

152 Varia Lember ka tegi. Sellegipoolest pole Arumäe kuningakoja aasta väljaannet leitud mujalt kui Riigiarhiivi raamatu konfiskeerimist ja ärahävitamist käsitlevaid dokumente sisaldavast kaustast. 49 Suure tõenäosusega peakski see olema ainuke säilinud, avalikult kättesaadav eksemplar. Erinevalt Edgar Hiiemetsa eespool tsiteeritud teosest 50 pole Voldemar Lemberi raamat jõudnud Eesti raamatute üldnimestikku. Nii nagu Edgar Hiiemetsa raamatu puhul on ka selle konkreetse eksemplari tsensorimärkmete põhjal võimalik jälgida tsensori tänapäeval ilmselt arusaamatuks jäävat mõttekäiku. Lisaks sellele võib Riigiarhiivi Eesti Vabariigi aegse siseministeeriumi fondis säilitatavate Trükiteoste sundeksemplaride registreerimise raamatute põhjal jälile jõuda teistelegi trükistele, mida pole teada Eesti raamatukogudest ja mida seetõttu olekski mõttekam otsida erakogudest. Sundeksemplaride registratsiooniraamatutele kui väärtuslikele infoallikatele on korra tähelepanu juhtinud Kaljo Veskimägi, nagu ka olulisemate kirjastuste ja trükikodade arhivaalidele raamatute tiraažiandmete väljaselgitamisel. 51 Need, omal ajal ärisaladusena hoolikalt alal hoitud andmed on tänapäeval väga väärtuslik allikmaterjal raamatute potentsiaalse leviku uurimisel. Nagu nägime, võib Riigiarhiivist (nii sealsest raamatukogust kui ka dokumendifondidest) leida mõndagi põnevat ja rahvusbibliograafia seisukohalt uudset. Seejuures on selge, et töö rariteetide väljaselgitamisel ei lõpe niipea, ei raamatukogus ega ka arhiivi dokumendifondides leiduvate trükiste osas. Arheoloogidel on tabav kõnekäänd, et avastused puuduvad vaid seal, kus pole veel jõutud labidat maasse lüüa, ning nagu näeme, peab see parafraseerituna paika ka raamatukogude ja arhiivide puhul. Nii saab seegi käsitlus olla üksnes vahekokkuvõte, ei midagi enamat. 52 Käesoleva töö autor tänab Tiina Aasmanni, Ljubov Janubekovat ja Merle Raidi Eesti Akadeemilisest Raamatukogust, Anne Ainzi ja Külli Kaunissaart Rahvusraamatukogust, Krista Aru Kirjandusmuuseumist, Mare Pikkelit Tartu Ülikooli raamatukogust, Elhonen Saksa Juudi Kultuuriseltsist, Mart Oravat ajakirja Akadeemia toimetusest ja Ilmar Vaarot Viljandi Kultuurikolledžist abi eest Riigiarhiivi raamatukogu trükiste rariteetsuse määramisel. Mait Talts 49 ERA f. 852, n. 1, s. 2570, l Vt. Eesti raamatute üldnimestik = Catalogue général des livres Estoniens. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1934, lk. 17; kirje nr K. Veskimägi. Mida võib arhiividest ERRB jaoks leida. Raamatukogu 2001, nr. 4, lk Trükiste leidumus Eesti suuremates raamatukogudes on üle kontrollitud seisuga Tuna 3/2003

153 Varia Akadeemilise Ajalooseltsi kevadkonverents Akadeemilise Ajalooseltsi aasta korraline teaduskonverents leidis aset juba ununema kippuval nõukogulikul tähtpäeval, 9. mail. Põhjus peitub ürituse seekordses teemavalikus, mis kandis pealkirja Ajalugu ja propaganda. Propaganda kui eesmärgipäraselt massidele suunatud sihilik vale tekkis tõenäoliselt juba ühiskonna koidikul, kuid erilise tähenduse saavutas see 20. sajandi totalitaarsetes riikides. Sestap on mõistetav ka esinejate tähelepanu koondumine lähiajaloole, mis oma kombatavusest hoolimata kätkeb endas rohkem küsimusi kui vastuseid. Ajaloo ja propaganda suhe on vähemalt kahetine. Esiteks võib seda mõista kui ajaloo kasutamist propagandarelvana. Just seda aspekti käsitles oma ettekandes Anti Selart, vaadeldes Aleksander Nevski kultuse levitamist tänapäeva Venemaal. Püha Aleksandri poliitiline kultus sai alguse Ivan Julmast, edasi arendasid seda teised Vene suured isevalitsejad, nagu Peeter I ja Stalin. Sajandite jooksul on müüt Nevskist kui Venemaa kaitsjast kaugelt ületanud ajalooteaduse piirid (õieti pole Venemaal seda ideoloogiavabalt vist käsitletudki) ja moondunud üheks peamiseks patriootiliseks kasvatusvahendiks, mida hea vana kombe kohaselt õhutavad nii riigivõim, kirik kui ka armee. Valdavalt mõistetakse küsimust ajaloo ja propaganda suhtest siiski propaganda ajaloona. Saksa okupatsiooni aegse politsei meelsusuuringuid vaadelnud Sirje Annist tõdes, et hoolimata ajaloo poolt ette valmistatud pinnasest (aasta punaterrorit) ei mõjunud riigi-, rahvus-, võitlus- ja mis kõik veel ühtsust kuulutav sõnamulin eestlasele, kelle põhiootused ja -lootused olid suunatud omariikluse taastamisele. Võib ainult oletada, miks USA-s õppinud propagandaguru Goebbels ja tema aparaat ei hoolinud väikeste sihtgruppide huvide arvestamisest ju ei pidanud suursaksalik ülbus seda lihtsalt vajalikuks. Edasi kõneles Mart Kalm Eesti stalinistlikust linnaehitusest. Keskuses välja töötatud kaanonitel põhinevat ehituskunsti viljelesid siin niihästi Moskva ja Leningradi spetsialistid kui ka kohapealsed arhitektid. Vaatamata täiesti erinevale haridustaustale lõid nii ühed kui ka teised üpriski sarnaseid, Peterburi klassitsismil põhinevaid rajatisi. Ehkki selles, nagu igas muuski stiilis projekteeriti nii head kui ka halba arhitektuuri, oli põhimõtteliselt tegemist ühiskonna visuaalse ühtlustamise katsega. Ebaselgeks on aga seni jäänud stalinistliku kunstimaitse lähtekoht (a gde špili?). Moskva totaalne kontroll filmitööstuse üle ilmnes selgesti Ivi Tomingase ettekandest, mis käsitles Eesti kroonikafilme aastail Pärast igakülgset läbivaatamist ja -arutust Tallinnas sõidutati iga kergestisüttiv filmirull lõplikuks seisukohavõtuks Moskvasse. Hoolimata filmikunsti tohutust propagandistlikust tähtsusest, mida mõistis juba Lunatšarski ja mille tulemusena liiduvabariikides rajati koguni spetsiaalsed ministeeriumid (meil Olga Lauristiniga eesotsas), oli kroonikate kasutegur tegelikult üpris väike, sest koopiaid valmistati kõigest mõni (!) eksemplar. Üldistavas sõnavõtus defineeris David Vseviov stalinistlikku ühiskonda mõjutanud peamise jõu, milleks tema arvates oli hirm. Hirm omakorda põhines määramatusel, sest reegleid tunnetav inimene on juba vaba, vaba kodanikuga aga pole võimalik manipuleerida. Paralleele Vana-Roomaga sunnib tõmbama Nõukogude seadusandluse sihipärane hoomamatus, mis teisalt võimaldas esitada süüdistuse seadusekuulmatuses praktiliselt igaühele. Samas, riigis valitsev õhkkond propagandapildis kas ei kajastu üldse või ilmneb vaid n.-ö. ridade vahelt lugedes. Ettekanded kutsusid esile elava mõttevahetuse eriti stalinistliku propaganda loome- ja toimemehhanismide üle. Vaatamata massiliselt säilinud allikmaterjalile pole need küsimused sugugi selged. Eesti lähiajalugu pole võimalik mõista kohalik-deduktiivsel teel. Vaja on laiemat pilku ja tegevuse koordineerimist teiste endise N. Liidu piirkondadega, eeskätt aga uuringuid Moskva arhiivides. Ilmselt käib samasugune töö ka mujal. Ivar Leimus Tuna 3/

154 Varia Eesti ajaloolaste ülemaailmne auhind Dr. Arthur Puksovi auhind 2003 Eesti Üliõpilaste Seltsi 133. aastapäeva pidulikul koosolekul 5. aprillil s. a. (tegelik aastapäev 7. aprillil) kuulutati välja Dr. Arthur Puksovi Fondi a. auhinnad. Auhinnasaajad olid eesti ajaloolased, keda oli hinnatud parimateks oma trükis ilmunud raamatute alusel. Preemiate väljakuulutamine oli järg eelnevate aastate auhindamisele ja nii võib küsida, mis oli siis uut eelnevate aastatega võrreldes. Teiselt poolt on aga laiale teadusavalikkusele siiski vähe teada, millisest auhinnast on jutt, mille poolest on ta eripärane. Neile, kellele see on teada ja kes on kursis varasemate aastate auhinnasaajatega, on aga seevastu huvitav teada saada, kes olid auhinnasaajad sellel aastal. Dr. Arthur Puksov ( ) oli andekas ja edukas eesti keemik, kelle suunitlus oli eelkõige tehniline keemia. Eesti soost teadlaste otsustaval kujunemisperioodil pärast Tartu Ülikooli taasavamist eestikeelse rahvusülikoolina a. suutis ta tõusta oma eriala tippu Eesti Vabariigi jaoks uuel, aga ülimalt aktuaalsel põlevkivikeemia alal a. kaitses ta alma materi juures doktoriväitekirja Asfalt põlevkivist. Olles sunnitud koos paljude eesti teadlastega Nõukogude teise okupatsiooni eest Eestist lahkuma, jõudis Arthur Puksov Rootsi kaudu Kanadasse, kus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlasena osales aktiivselt Kanada Montreali Koondise tegevuses. Kui vil. em. A. Puksov 77-aastasena 3. oktoobril 1973 suri kopsupõletiku ja südamenõrkuse diagnoosiga, jättis ta maha testamendi, milles pärandas kogu oma varanduse (u Kanada dollarit) EÜS-ile. Selle päranduse valitsemiseks moodustati A. Puksovi Fond Eesti Üliõpilaste Seltsi Toronto ja Montreali koondiste juures. Testamendi kohaselt pidi Eesti Üliõpilaste Selts andma hoiusummade protsentidest auhindu uurimuste eest, mis käsitlevad Eesti ajalugu enne a. On märkimisväärne, et täppis- ja tehnikateadlane pidas vajalikuks jätta oma pärandi just Eesti ajaloo teadusliku uurimistöö edendamiseks. Ilmselt on testament seletatav sellega, et tegemist oli eesti isamaalasega, kes tundis muret eelkõige Eesti ajaloo ausa teaduskäsitluse üle. Muret pidi tekitama ja süvendama eesti ajalooteaduse olukord Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Ilmusid raamatud ja artiklid, mis olid kirjutatud valitseva kommunistliku ideoloogia raames, vastupidistelt seisukohtadelt kirjutajaid ähvardas vangilaager, tsensuuri taha jäid kinni ka tõsiteaduslikud uurimused, mis mingil viisil olid vasturääkivad Eesti NSV ajaloo peatoimetaja Gustav Naani ja ta lähimate abiliste katekismuse tasemele tõstetud seisukohtadega. Selles olukorras oli ausa ajalookäsitluse hindamine ülimalt oluline. Esimesed Arthur Puksovi Fondi preemiad anti välja a. Sellel ja järgnevatel aastatel olid saajateks väliseestlased, kes olid suutnud end vabas maailmas teostada kas kodumaal omandatud akadeemilise hariduse baasil teadustööd jätkates või kõigi raskuste kiuste paguluses ajalooharidust omandades ja doktoritööni jõudes. Esimese auhinna saaja a. oli eesti kirikuajaloolane ja orientalist teoloogiadoktor Artur Võõbus kolme esimese köite eest oma 15-kõitelisest, sisult kirikuajaloolisest Studies in the History of Estonian History ( ). Kahel järgneval aastal olid esimese auhinna saajad Aleksander Loit oma rootsikeelse doktoritöö eest, mis käsitles mõisate reduktsiooni, ja Taanis elav Vello Helk oma monograafiaga Die Jesuiten in Dorpat Teise ja kolmanda auhinna saajad olid Jakob Koit, Hain Rebas, Ilmar Ahrens, Oleg Roslavlev ja Peep Peeter Rebane. Seega oli auhinna maine kujundatud kõrge teadustaseme järgi, mis on säilinud tänaseni. Esimest korda anti Arthur Puksovi auhinda Eestis elavatele autoritele a. Seda jagasid ajaloolane ja tulevane president Lennart Meri ning nende ridade autor. Kujunes välja Arthur Puksovi testamendiga määratletud kindel süsteem. Auhinnavõistlusele võetakse ajalooteaduslikke uurimusi, mis käsitlevad Eesti ajalugu muinasajast aastani, kuid eelistatud on tööd, mis hõlmavad Eesti ajalugu kuni aastani ehk Põjasõja lõpuni. Auhindamiseks võetakse tõid, mille ilmumisest ei ole möödunud rohkem kui kolm aastat. Siiani on fond andnud auhindu kokku rohkem kui Kanada dollari ulatuses. Auhindu jagab Arthur Puksovi Fond, mille valitsuse esimeheks viimas- 154 Tuna 3/2003

155 Varia tel aastatel on olnud Ivar Nippak. Esitatud töid hindab kolmeliikmeline žürii ajalooteadlastest, kellel on nõutavalt professori pädevus. Viimastel aastatel on selle žürii koosseisus olnud Eesti ajaloo professor Toronto Ülikoolis Jüri Kivimäe, dr. Vello Helk, kes on ka Tartu Ülikooli audoktor, ja nende ridade autor, Tartu Ülikooli prof. em a., kui auhind anti Tartu Ülikooli üldajaloo õppetoolihoidjale dotsent (nüüdsele professorile), dr. phil. Mati Laurile, teatati, et fondi valitsus on otsustanud a. välja jagada kuni kolm auhinda kogusummas 5000 Kanada dollarit. Tegelikkus ületas aga kõik varasemad ootused. Arthur Puksovi Fondi valitsus otsustas sellel aastal välja anda koguni viis auhinda, rohkem kui kunagi varem. Põhjuseks oli ilmselt auhindamisele esitatud tõsiste uurimistööde, tegelikult doktoritööde rohkus, võib-olla aga ka see, et žürii liikmetel ei olnud võimalust Kanadas kokku tulla arutamaks, keda välja jätta. Konsensuse alusel otsustati välja anda kaks esimest ja kolm teist auhinda. Et auhinnatud tööde kohta on juba varem ilmunud retsensioone Tuna numbrites, siis puudub vajadus neid siin lähemalt analüüsida. Piirdugem põhihinnanguga. Esimese auhinna vääriliseks (2000 Kanada dollarit) kuulutati kaks uurimust. Tööde ilmumise järjekorras on nendest esimene dr. phil. Enn Küngi (Eesti Ajalooarhiiv) monograafia Rootsi majanduspoliitika Narva kaubanduse küsimuses 17. sajandi teisel poolel (Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, lk.), mis a. sai ka eesti parima ajalooraamatu preemia. Žürii hinnangul annab töö silmapaistva panuse Rootsi 17. sajandi majanduspoliitika uurimisse ja Narva kaubanduse analüüsi rahvusvahelisel tasemel. Selgituseks võib lisada, et Enn Küngi monograafia, ühtlasi doktoritöö, on järjeks, samal ajal aga ka oluliseks edasiarenduseks uurimissuunale, mida meil on viljeldud juba poolteist sajandit. Eesti ajalookirjutuse tulipunkti tõusis läbi Narva kulgenud Vene transiitkaubandus seoses Arnold Soomi a. kaitstud doktoritööga. Järjeks A. Soomi uurimusele oli nende ridade autori a. kaitstud kandidaaditöö, mille kaubanduslik-statistiline põhiosa Narva tolliraamatute alusel jäi kinni Nõukogude tsensuuri taha, nii et eraldi raamatuna sai avaldada ainult tagapõhjana mõeldud kaubandusajaloolise üldosa, milles uudsena oli kasutatud Moskvas asuva saadikute prikaasi materjale. Enn Küngi monograafia aluseks on arhiivimaterjalide ulatuslik kasutamine paljudest erinevaist arhiividest. Allikmaterjale on kasutatud eriti Rootsi Riigiarhiivist, Eesti Ajalooarhiivist ja Hansalinna Lüübeki Arhiivist, nende kõrval Läti Riigiarhiivist, Taani Riigiarhiivist Kopenhaagenis ja Tallinna Linnaarhiivist. Teema käsitlus algab ootuspäraselt Vene-Rootsi suhetega, kusjuures köitev on rõhu asetamine Rootsi püüdele tuua Läänemerele Arhangelski kaubandus. Uudse osa senise käsitluse taustal moodustab monograafia see peatükk, milles käsitletakse Narva linna eri institutsioonide rolli kommertselu reguleerimisel, eriti linnusekrahvide osa selles. Narva kaubavahetuse ulatust käsitledes on rõhutatult välja valitud kaubandus Tallinna kui Narva peamise konkurendiga. Läänepoolse transiitkaubanduse teised peamised partnerid olid vaadeldava raamatu käsitluses Lüübek ja Inglismaa. Teises suunas suhtlemine toimus mitte ainult Venemaa, vaid ka idamaadega (vt. lähemalt: H. Piirimäe. Mitte ainult Narvast ja rohkem kui kaubandusest. Tuna 2003, nr. 1, lk ). Teiseks esimese auhinna saajaks oli dr. phil. Anti Selart (Tartu Ülikooli üldajaloo õppetooli õppejõud) monograafia eest Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost (Tartu Ülikooli Kirjastus. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, Tartu, lk.). Ka see on raamat, mida autor kaitses edukalt doktoriväitekirjana. Auhinna andmise põhjendusena märkis žürii, et raamatus on esmakordselt antud 13. sajandi poliitilise ajaloo põhjalik analüüs kogu Liivimaa ulatuses ja Euroopa kontekstis. Tegu on teemaga, mille käsitluses paljud autorid on enamasti lähtunud oma poliitilistest sümpaatiatest ja ideoloogilistest suunitlustest. Tagapõhjaks on olnud ka Lääne ja Ida maailma lõhe. Pikka aega oli põhiprobleemiks käsitlus ristiusu kiriku ja Lääne kultuuri jõudmisest Baltimaile, mille vastu rahvusliku ärkamise ajal astus rahvuslik liikumine. Ideoloogilist vastasseisu mäletame Nõukogude okupatsiooni aastakümnetest, millal ametlik ideoloogia asus jäägitult idealiseerima Vene vallutust. Selle vastasseisuna püüdis rahvuslik ajalookirjutus, nii palju kui see üldse võimalik oli, jätkata käsitlust Eesti muistsest vabadusvõitlusest (nõukogulikus formuleeringus: võitlust saksa röövvallutuse vastu). Anti Selart on Eesti Vabariigi uut ideologiseerimisvaba situatsiooni kasutades püüdnud oma raamatus luua diferentseeritud pildi mitte ainult katoliiklikust Euroopast ja võitluste objektiks olnud Liivimaast, vaid ka Venemaast. Autor on õigusega rõhutanud ja oma töös arvestanud, et pärast Kiievi kui võimukeskuse lan- Tuna 3/

156 Varia gust tõusid selle aladel esile eri dünastiatest pärit vürstid. Liivimaa ajaloo seisukohalt olid olulised Rostov-Suzdali dünastiast Vladimiri suurvürstid, kes kontrollisid ka Novgorodi, Liivimaa ajaloos mängis olulist osa aga Pihkva vürstiriik. Arvestada tuleb ka mongolite vallutust ja Leedu suurvürstide kasvavat mõju. Autor on rõhutanud vajadust uurida Ladina-Euroopa ja Venemaa suhteid kohapealsete, lokaalsete jõudude omavaheliste suhete võtmes. Käsitledes Liivimaa ja Vene suhteid 12. sajandi lõpust aastateni, on autor suutnud anda mõndagi uut. Teise auhinna (1000 Kanada dollarit) väärilisteks tunnistas Dr. Arthur Puksovi Fond kolm monograafiat. Esimene neist on dr. phil. Tiina Kala (Tallinna Linnaarhiiv) raamat Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr. 5. Tallinn, lk.). Žürii otsuses märgiti, et raamat annab ühe hiliskeskaegse käsikirja ammendava analüüsi ja akadeemilise editsiooni medievistika metodoloogia ja standardite alusel. Selgituseks doktoritöö aluseks oleva käsikirja kohta võib märkida, et tegemist oli nn. bastardkäsikirjaga, mille all mõeldi käsikirju, mis põhinesid teiste autorite tekstidel, mis olid kirja pandud eeskätt õppeotstarbelistel eesmärkidel, kuid võisid sisaldada ka kirjutajale huvi pakkunud tekste näiteks moraali, astroloogia, teoloogia jt. valdkondadest. Tänapäeva mõttes oli tegemist õppeotstarbelise konspektiga. T. Kala analüüsitud taskuraamat, mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis, on ainus omalaadne Baltimail. Selle sisuks on eelkõige tekstid grammatikast ja loogikast. Jääb märkida, et T. Kala raamatu pealkirjas esitatud taskuraamatu omanik oli Tallinna dominiiklaste kloostri viimane prokuraator, pärit Dortmundist (vt. Kaspar Kolk. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamatust. Tuna 2002, nr.2, lk ). Teiseks teise auhinna saajaks oli dr. phil. Juhan Kreem (Tallinna Linnaarhiiv) ingliskeelse monograafia eest The Town and Its Lord: Reval and the Teutonic Order (in the Fifteenth Century) (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr. 6. Tallinn, lk.). Doktoritööna Tartu Ülikoolis kaitstud monograafia esitab esmakordselt Tallinna linna ja ordu suhete süvendatud käsitluse. Sisuliselt on autor on valinud oma uurimisprobleemiks ordu ja Tallinna linna suhete seaduslikud alused ja kohaliku haldussüsteemi, nagu märgib ka Tuna retsensent (I. Põltsam. Uurimus Saksa Ordu ja Tallinna ajaloost. Tuna 2002, nr. 4., lk ). Raamatu kronoloogilised raamid ei piirdu rangelt 15. sajandiga, vaid ajaloosündmuste piirdeid arvestades on need aastad Monograafia põhitulemuseks on tõdemus, et Tallinn oli ordule vajalik ja enam-vähem usaldusväärne partner. Majandussuhete valdkonnas nähtub, et need suhted ei toimunud institutsioonide tasandil, vaid olid eelkõige orduhärrade kaubandusvahekorrad Tallinna kaupmeestega. Raamatu eriliseks väärtuseks on see, et autor ei piirdu konfliktsituatsioonidega, vaid ka allikate põhjal raskemini jälgitava argieluga. Dr. Arthur Puksovi auhinnasaajate selle aasta nimekirja lõpetab teise auhinna reas arheoloog dr. phil. Andres Tvauri (Tartu Ülikool) monograafiaga Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost (Muinasaja Teadus, nr. 10; Tartu Tallinn, lk.). Põhjendusena on Fondi valitsuse poolt mainitud seisukohta, et monograafias on esitatud muinasaegse Tartu linnuse ja asula arenguloo ning funktsioonide uudne ja igakülgne analüüs arheoloogiliste ja ajaloo allikate põhjal. Uurimistöö eripäraks on, et autor ei lähtu, nagu arheoloogidele on tavaks saanud, enda juhitud kaevamistöödest, vaid toetub paljude varasemate kaevamistööde tulemustele, püüdes haarata probleeme laiemalt ja üldistavalt. Paljude aastate jooksul juhtisid Muinas-Tartu kaevamisi arheoloogid Vilma Trummal, Romeo Metsallik jt. Analüüsides vene letopisside järgi Vene vürst Jaroslavi sõjaretke, mille käigus Muinas-Tartu vallutati ja põletati (ühteaegu Tartu esimene mainimine), leiab Andres Tvauri, et see ei saanud toimuda a., vaid a. Ilmselt on aga siiski liiga vara vahetada nii kindlalt välja Eesti esimese vabadusvõitluse alguse daatum. Kokkuvõtvalt võib õelda, et Dr. Arthur Puksovi Fondi poolt sellel aastal auhinnatud raamatud on kõik väärtteosed. Võime tunda rõõmu, et Nõukogude okupatsiooni painest ja karmist tsensuurist väljunud eesti ajalooteadus on jõudnud tõeliselt heale tasemele. Helmut Piirimäe 156 Tuna 3/2003

157 S U M M A R Y ESSAY Märt Läänemets. Magic Monkey and the Merchant s Son Sudhana. Paradoxes of Pilgrimage in Fiction and Holy Scripture. The Mahajana View. In this comparative essay, two important pilgrimage texts from Chinese culture are examined: the well-known novel Journey to the West by 16 th century author Wu Chengen, and the Mahayana scripture of Indian origin, Gandavyuhasutra. In both texts, the theme of the development of the human being towards the highest ideal of Mahayana Buddhism Bodisattva or Awakening Being is elaborated through the motif of pilgrimage. The novel by Wu Chengen is based on an historical event the actual pilgrimage of the 7 th century Chinese monk Xuanzang in India to the holy books of Buddhism. The real hero of the novel, however, is not the pious monk himself but his hasty disciple the magic monkey-king Su Wukong, whose figure symbolizes the whole drama of human existence. The man, being imprisoned in the jail of biological determinism (like monkey as animal), is always seeking immortality and liberation (like monkey as monk and pilgrim). The final aim, however, is to be attained only through numerous bitter experiences in order to overcome the worldly hardships under the guidance of a spiritual guide (who is the monk Xuanzang in the novel) as the presence of Buddha as an eternal and supreme being. The analogue and religious prototype of Wu Chengen s magic monkey is the figure of the merchant s son Sudhana, the main protagonist of the Gandavyuhasutra, the Buddhist scripture created in India in the first centuries A.D. and initially translated into Chinese at the beginning of the 5 th century, becoming henceforth one of the most influential Buddhist scriptures in China. Sudhana, seeking attainment of boddisaavahood, undertakes the long pilgrimage to the South under the guidance of the bodhisattva of wisdom Manjusri in order to visit numerous benevolent friends or kalyanamitras. Each of them provides special education and finally, having integrating all the received knowledge and experience, his mind becomes fully awakened and he is able to enter on the real way of Bodhisattva to help uncalculated sentient beings to attain the same goal. Both texts express, on the one hand, the universal and everlasting pursuit of humankind for spiritual attainment and liberation. On the other hand, they are unique historical records belonging to a certain culture and certain era (medieval China and early India) and as such express the actual values of their time of creation. ARTICLES Inna Põltsam. Influence of the Reformation on everyday life in Livonia One of the lesser utilized opportunities for the in-depth study of the nature and consequences of the Reformation in the context of Livonian history has been to examine its effect on everyday life how the Reformation changed the everyday lives and activities of the people, how people implemented the ideas of the Reformation movement in their everyday lives. Already at the start of the 16 th century an increase in the religious activity of the population in Livonia was noticeable, which in a way culminated with the Reformation. Dissecting and discussing current religious problems even became an everyday phenomenon involving people irrespective of their class, ethnicity or sex. Externally the Reformation changed much in Livonia s religious and church activities the church services changed, as did the exteriors of churches, the number of places of worship and holy places, etc. But the new teaching also touched and influenced people s awareness, at least to the extent that they wanted to express their new viewpoints, their support for the pure word of God, and to demonstrate this publicly, and people also tried to apply the message of the gospel teachings to as many situations as possible. The teachers of the gospel faith demanded that the Livonian secular authorities more strictly enforce the moral rules: fighting against wastefulness, drinking Tuna 3/

158 Summary 3/2003 and wantonness. The number of festivities and holy days were reduced, and folk festivities came under attack. Stricter moral demands were made upon marital relationships. The transfer of marriage and family rights to the competence of secular authorities resulted in the so-called criminalization of sexual morality. Due to the Reformation, personal relations became tenser, and ideological conflicts became an everyday phenomenon. In Livonia, both class and ethnic relationships also became more acute. The activities of the secular authorities in enforcing the new ideology perhaps had the greatest effect on the people s everyday lives and activities considering the numerous ordinances, regulations and rules, which forced people to behave the right way on pain of punishment. In enforcing the new norms, there was intolerance towards those who knowingly or unknowingly erred. For the ordinary person, the implementation of the Reformation also meant coming into contact with violence and intolerance. The pure Word of God, an inexpensive church, being freed of wooden gods and the mediation of priests had a price, and knowing this is not unimportant from the perspective of Estonian history. Piret Lotman. Forgotten new town Nyen, which was accorded town privileges in 1642, was different from the other trading towns founded in the Swedish kingdom at the same time by virtue of its varied population. In the period before the Russian-Swedish war in , Nyen s population of less than 50 was comprised of mostly Lutheran Finns and Swedes, and the few orthodox people were not noticeable in the life of the town. Power in the town was held by a small group of citizens comprising of wealthy German merchants. Relations between the Swedish state authorities, the town and the church governments were complicated throughout Ingermanland, and this was also reflected in Nyen s church life. The town flourished in the second half of the century just before the Great Northern War, Nyen had a population of The influence of the German community also grew the 1671 royal resolution gave the magistrates the right to inspect the school and appoint suitable schoolteachers themselves. Even in the disputes of the German community with the various superintendents over the right of patronage in the church, Swedish church law lost out to the economic interests of the kingdom. Heino Arumäe The foreign policy standpoints of Jaan and Ilmar Tõnisson on the eve of World War II Jaan Tõnisson, one of Estonia s best-known political figures, became the leader of the democratic opposition in its struggle against the authoritarian regime in power in the mid- 1930s. In addition to domestic policy, J. Tõnissson and his son Ilmar also began to sharply criticize the government s foreign policy. The starting point for the disagreement was the issue widely discussed in Estonia at the time: whether, during the possible upcoming war in Europe, the communist Soviet Union or Nazi Germany would be more dangerous for the Baltic states, and whether one of them would receive assistance should they be attacked by the other major power. In the opinion of the Estonian government and military leadership the danger from the Soviet Union was more acute and more dangerous to the survival of the people than Germany s annexation plans, and therefore military headquarters, in particular, tried to develop relations with Berlin. In contrast, Jaan and Ilmar Tõnisson and their supporters considered Germany to be the biggest source of danger, and demanded that Estonia orient itself to the West particularly with Great Britain, and that is should develop close cooperation with Finland and the Scandinavian countries. In addition, both men were convinced that due to the developments in the Soviet Union, the eastern neighbour was no longer a danger to Estonia, and recommended that in order to parry the danger coming from Berlin, Estonia should look to Moscow for support. The article describes in detail Jaan Tõnisson s contacts with Moscow s representatives in 1939, where Soviet assistance in the case of German aggression was discussed and there was also reference to the possibility 158 Tuna 3/2003

159 Summary 3/2003 of establishing Soviet bases on Estonian territory. DOCUMENTS AND COMMENTARY Valdur Ohmann. The secret lives of Karl and Artur Säre The life of the Estonian Communist Party (ECP) First Secretary (1940/41) involved many events which the Soviet authorities had reason to conceal. Although there were articles published in the late 1980s, which described the various aspects of his life, a certain aura of secrecy remained regarding his fate. This article looks at Karl Säre s life, based primarily on archival materials. Although he was written about during the soviet period, many documents had been declared secret or top secret, which meant that they could not be cited. Karl Säre s older brother Artur, however, has stayed completely in the shadows. He was even considered to be Karl s half-brother due to the pseudonym Männi which he assumed in Soviet Russia. Even the descendants of the Säre family had been convinced during the soviet era that Artur Männi was the halfbrother of the ECP s First Secretary. Church records, however, completely disprove the half-brother theory. The secrecy regarding Artur Säre (Männi) is due to the fact that he had been in the service of the Foreign Affairs People s Commissariat for a long time ( ). In he was sent on an illegal military-political mission to Estonia, where he worked in Russia s Tallinn embassy. In 1925 Artur Männi was active in China and it is quite likely that at the start of the 1930s he had contacts with the internationally known spy Richard Sorge, one of whose first missions on behalf of the soviet authorities began in China. At the same time ( ), Artur Männi was the soviet consul in Harbin and Darein in China. Despite the great dedication in service to Stalinism, the final phase of the lives of both brothers took a tragic turn. Karl Säre disappeared after his detention in a German concentration camp. Although it could be assumed that he was shot by the Germans, no authentic information has been found. Artur Männi suffered a heart attack in spring 1950 when his younger brother was condemned at the infamous ECP 8 th Plenary session. Jaak Pihlau. Estonians escapes to the West: Defectors III The last part of the overview of Estonian defectors describes those who to some degree were connected with the KGB. Most defectors remained in the West, but a few returned. The most famous person among these was linguist Juhan Tuldava who returned from Sweden to Moscow in All material presented here is based on documents held in the Estonian State Archive (KGB section). Estonian Film Archives Photo Corner is a visual complement to Heino Arumäe s article on Jaan and Ilmar Tõnisson s foreign policy views. In addition to the official photographs, there are also lesser known pictures of the Tõnisson s family life. LITERARY ARCHIVE Vello Paatsi. Chasing the wind. An art disciple s memoirs from St Petersburg This publication of memoirs has been penned by Estonian artist Gustav Mootse ( ) and covers his art studies period at the start of the 20 th century in St Petersburg. G. Mootse was from southern Tartu county, Võnnu parish, and in 1904 he left for St Petersburg where he lived studying and working until Later he worked as a drawing teacher all across Estonia, but for a longer period in Viljandi. Mootse colorfully describes his art studies at the Arts Promotion Society School and the Stieglitz Applied Arts School, and the teachers and students. At that time, very many future Estonian artists were undergoing art training in the Russian capital. Characterizing their everyday life and artistic views has an important part in these memoirs. In addition, Mootse Tuna 3/

160 Summary 3/2003 offers detailed memories of the 1905 revolution, the artistic life in St Petersburg, of ordinary and festive days in the city milieu. MEMOIRS Vello Helk. From student in exile to Danish archivist. V In this issue the topics are organizing the royal archives, contacts with Baltic-German historians in Sweden and defending his doctoral thesis. REVIEWS Anne Lange looks at two works by Priit Raudkivi on British history. VARIA Markko Leppänen provides an historical overview of the cooperation by the Finnish, Estonia and Hungarian archives. Mait Talts looks at the rare books hidden in the National Archives. Ivar Leimus writes about the Estonian Academic Historical Society s conference on the Stalinism period. Helmut Piirimäe: Award of Dr. Arthur Puksov Foundation, AS Pakett trükikoda, Laki 17, Tallinn 160 Tuna 3/2003

161 EESTI LÄHIMINEVIKU OKUPATSIOONIDE MUUSEUM Eesti Lähimineviku Okupatsioonide Muuseumi välisvaade (juuni 2003). Foto: P. Pillak Lähimineviku Okupatsioonide Muuseumi pidulik avamine 27. juulil Keskel istuvad Olga Kistler-Ritso ja tema abikaasa Walter Ritso. Foto: P. Pillak

162 TOIMETUS RAHVUSARHIIVI, TALLINNA LINNAARHIIVI JA EESTI ARHIVAARIDE ÜHINGU VÄLJAANNE 3 (20) 2003 VI AASTAKÄIK Ajakirja ilmumist aastal toetab Eesti Kultuurkapital Toimetuse kolleegium: Cornelius Hasselblatt, Jürgen Heyde, Kalervo Hovi, Indrek Jürjo, Lea Kõiv, Enn Küng, Peter Kyhn, Aleksander Loit, Arvo Pesti, Peep Pillak, Priit Raudkivi, Ott Raun, Toivo-Ülo Raun, Enn Tarvel, Tõnu Tannberg, Ivi Tomingas, Jaak Valge Peatoimetaja Ott Raun telefon: ott.raun@ra.ee Toimetaja Andres Langemets telefon: andres.langemets@ra.ee Makett: Jaan Klõšeiko Küljendus: Triinu Ootsing Korrektor Anu Seidla Toimetuse aadress: Tallinn 10119, Tõnismägi 16, faks: TUNA müügikohad on Rahvusarhiivis Tartus Liivi 4, Tallinnas Maneeži 4 ning suuremates raamatukauplustes ISSN Tuna, 2003 David Levine. Sõbralik šarž Mihhail Borodinist. The New York Review of Books. May 28, VENDADE KARL JA ARTUR SÄRE ELUKÄIGU SALANIIDISTIK Selleks, et paremini mõista olukorda, millesse Karl Säre oli sattunud, tuleks teha lühike ekskurss M. Borodini elulukku ning samuti kirjeldada poliitilist situatsiooni, mis oli aastaks Hiinas tekkinud. Mihhail Markovitš Borodini on nõukogudeaegsetes teatmeteostes mainitud kui Nõukogude riigi- ja parteitegelast, kes osales aasta revolutsiooniliikumises aastal valiti ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Riia komitee sekretäriks. Emigreerus a. lõpus Inglismaale a. algusest kuni juulini 1918 oli USA-s, kus organiseeris spetsiaalse kooli poliitemigrantidele. Aastal 1919 oli M. Borodin Vene NFSV 1. peakonsul Mehhikos. Aastatel töötas Sun Yatseni kutsel Lõuna-Hiinas Guomindangi Kesktäitevkomitee poliitilise peanõunikuna. Vt. lk. 71. AJAKIRJA TUNA ON VÕIMALIK TELLIDA POSTI TEEL LUNAMAKSUGA: Eestis 45 kr + postikulud. Tellimised esitada kirja teel: Tuna, Tõnismägi 16, Tallinn või e-postiga: arvo.pesti@ra.ee