Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Liina Lukas 1846. aastal trükib Tartu keskne nädalaleht Das Inland K. H. von Busse luuletuse Muistend Liivimaal ( Die Sage in Livland ), mille kaks stroofi kõlavad järgmiselt: Dies muβ ein Land der Sagen sein, An Emma s Strom, an Belts Gestein! Das Wasser rauscht am Waldesrand Blau flutend hin zum Meeresstrand. Doch ob man auch Gesichte schaut, Die Sage wird nur wenig laut. Was ist s, dass sie so wenig spricht, Da überall sich zeigt Gesicht? 1 Niisiis, Inlandis otsitakse Liivimaa muistendeid. Need otsingud on kantud järelromantilisest huvist kohapärimuse vastu, mis Saksamaal pääses valla eriti pärast vendade Grimmide muistendikogude ( Deutsche Sagen, 1816 1818) ja muistendiuurimuste ( Deutsche Mythologie, 1835) ilmumist. Nende eeskujul ilmus tohutult piirkondlikke muistendikogusid, mis mõistagi pakkusid rikkalikku motiivirepertuaari ka saksa luulele. Sagendichtung kujuneb moeasjaks. Muistend, ballaad, romanss või Erzählgedicht on sageli esinevad žanrimääratlused saksa luules 19. sajandi keskpaiku. Ballaadist, kunstballaadist (Kunstballade), mille tõid saksa kirjandusse tormi ja tungi luuletajad 1 See peab olema muistendite maa, / Emajõe kaldal, Belti kaljudel! / Vesi kohiseb metsaveerel / sinisena voolates mererannani. /---/. Kuid kui vaadata ajalugu, / ei anna muistend endast valjusti märku. / Miks ta küll nii vähe kõneleb, / kui ometigi võib teda näha kõikjalt vastu vaatamas? K. H. von Busse. Die Sage in Livland. Das Inland, 1846, nr 38, vg 909 910, 19. Blg. B. 157
Liina Lukas Gottfried August Bürger, Johann Wolfgang Goethe, Friedrich Schiller ja mida vormis edasi saksa romantism (nt Achim von Arnimi ja Clemens Brentano koostatud rahvaluulekogu Poisi imesarv, 1801 1806), oli selleks ajaks kujunenud tõeline saksa žanr 2, mida viljelesid kõige erinevamad luulekoolkonnad 20. sajandi alguseni välja. Geibel, Chamisso, Mörike, Rückert, Platen, Uhland, Fouqué ja Kerner ujutasid oma ballaadidega üle (muuhulgas ka baltisaksa) perekonnalehed, kirjanduslikud almanahhid ja taskuraamatud. Sellisena jõuab ballaad ka Baltimaade autorite loomingusse, kirjutagu nad mis keeles tahes. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ajavahemikus 1831 1836 loodud kohalikul pärimusel põhinevad saksakeelsed ballaadid, millel on kindel koht eesti kirjandusloos, ei ole sugugi ainsad omalaadsed, vaid asetuvad baltisaksa kirjanduse traditsiooni. Rahvamuistendid, mis pidid seletama looduse, ajaloo või inimhinge salapära, sobisid lüroeepilise luule aineks suurepäraselt. Nagu nähtub ülaltsiteeritud luulevormilisest üleskutsest, on selleks ajaks muistendiuurimise buum jõudnud ka Baltimaadesse ja ajakirjast Das Inland kujuneb oluline muistendite avaldamise koht. Koheselt leiame Inlandist ka muistendite värsistusi, eriti rohkesti 1840. 1850. aastatel. 1846. aastat võime nimetada baltisaksa ballaadiaastaks. Siis ilmub, justkui vastusena Busse kurtmisele, Inlandi kirjanduslikus lisalehes terve rida kohaloolisi luuletusi: Heinrich Blindneri (K. H. Busse) Haud Haapsalus / Das Begräbnis zu Hapsal, Minna von Mädleri läti muistendi järgi loodud luuletus Lendtäht / Sternschnuppe, P. Otto Helide võim / Die Macht der Töne ), Eduard Pabsti Ratsanik / Reiter, Otto Dreisterni Der Blauburg, Valmiera rajamine / Die Gründung Wolmars, Mõrvatu needmine / Des Ermordeten Fluch, Haud Riias / Das Begräbnis bei Riga, Rist haua peal / Das Kreutz auf dem Grabe, anonüümse autori Kivistunud pruutpaar / Das versteinerte Brautpaar jt. Samal aastal ilmub Tartus ka antoloogia Ballaadid ja laulud / Balladen und Lieder, mis sisaldab Jegór von Siversi (1823 1879), Reinhold Schellbachi (1825 1857), Konstantin Theodor Glitzschi (1820 1883), Andreas Wittorfi (1813 1886) ja Karl Walfried von Sterni (1819 1874) 2 Wolfgang Kayser. Geschichte der deutschen Ballade. Berlin, 1936, lk 295. 158
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland luuletusi. Juba samal aastal kritiseeritakse Inlandis puhkenud ballaadibuumi argumendiga, et ballaad olevat oma aja ära elanud, ja vaid küps luuletaja, kellel on võimu vormi üle, võib nendega katsetada. 3 Kust saab oma aine baltisaksa Sagendichtung? Meie ees on luulevormis üleskutse otsida Liivimaa muistendeid, kuid autor on ebakindel ega tea, kust neid otsida. Busse luulevormis üleskutsele vastab Inlandis O. Dreistern, samamoodi värsivormis: Ja wol! Vom theuren Vaterland Ist manche Sage noch bekannt; Doch nicht in unsres Volkes Mund Die Chronik thut sie nur uns kund. 4 Nagu nähtub sellest poeetilisest poleemikast, ei kulge kodumaa muistendite otsingud Tartu keskse kultuuriajakirja veergudel sugugi raskusteta. Kas tuleb neid otsida rahvasuust või kroonikatest? Baltisaksa luule ammutab mõlemast allikast, nii Balti kroonikatest kui ka eesti ja läti rahvapärimusest. Allikast lähtuvalt võib eristada tinglikult kahte baltisaksa kohaloolise ballaadi tüüpi: ajaloolist ja pärimuslikku (vt tabel). Ajalooline ballaad põlistab mõnd ajaloolist isikut või sündmust, mis on enamasti täpselt dateeritav. Lugu kulgeb ajaloolises (siinpoolses, inimlikus) sfääris, millesse üleloomulikud jõud ei sekku. Rahvapärimusel tuginev ballaad on enamasti numinoosse 5 iseloomuga. Siin esineb loodusmaagiat (ballaadi aluseks on enamasti mõni seletusmuistend) või on mängus üleloomulikud saatuslikud jõud. Mõistagi esinevad 3 D. K. Balladen und Lieder. Das Inland, 1847, nr 50, vg 1169 1180, siin vg 1175. 4 Jah, tõesti! Kallist isamaast / teab pajatada nii mõnigi muistend; / kuid mitte meie rahvasuus / kroonika annab meile temast teada. O. Dreistern Das Inland, 1848, nr 40, vg 949, 40. Blg. B. 5 Nuumen (ld nūmen) jumalus, üleloomulik jõud, jumala vahetult avalduv vägi. Ballaaditeoorias kasutusel olev mõiste, millega viidatakse ballaadile omasele usule üleloomulikku, irratsionaalsesse. Numinoosse ballaadi teemaks on inimese silmitsi seismine üleinimlike jõududega (nt loodusjõududega, teispoolsete jõududega), mis sekkuvad tema saatusesse. Vt Paul Ludwig Kämpfen. Die numinose Ballade. Versuch einer Typologie der Ballade. Bonn: L. Röhrscheid, 1930 ning Gottfried Weißert. Ballade. Stuttgart, 1993, lk 24 jj. 159
Liina Lukas tihtipeale mõlemad kirjeldatud ballaaditüübid põimunult. Baltisaksa rahvapärimuslik ballaad põhineb kas eesti või läti pärimusel, aga on olemas ka baltisaksa suulist pärimust, baltisaksa kohamuistendeid, mida ballaad kasutab. See on seotud kas suguvõsade tekkimisega, nende nime saamisega või mõisapärimusega (nt luuletus Die Sage von Klauenstein jutustab kunagisest Koknese lossist 6, millest on jäänud vaid varemed). Baltisaksa kohapärimusliku luule pärusmaa on kahtlemata ajalooline ballaad, mis ammutab oma aine Liivimaa kroonikatest. Kõige menukam ballaadiline alustekst on olnud Balthasar Russowi Liivimaa kroonika, mida 19. sajandi keskpaiku korduvalt uuesti välja anti. Kuid ka Christian Kelchi kroonika, mille täielik, Johannes Lossiuse toimetatud väljaanne ilmus 1875, ning Läti Henriku Liivimaa kroonika, mille saksakeelne tõlge 19. sajandi keskpaiku ilmus kahes erinevas tõlkes (1857 August Hanseni tõlkes Riias ja 1867 Eduard Pabsti tõlkes Tallinnas), avaldasid ballaadiloomingule oma mõju. Leidub viiteid ka teistele kroonikatele, nt Thomas Hjärne kroonikale (Busse, Der Graf von Bogen ) ja vanemale riimkroonikale (Busse, Komtuuri pea / Des Comthurs Haupt 1245 ). Ajalooline ballaad on seotud kivilinnuste/losside, mõisate, kirikute ja nende varemetega ning neis hoonetes elanud suurtsugu isikute ja nende kangelastegudega. Meeleldi kirjutati kangelaslaule, mis pajatavad vaprate rüütlite kangelastegudest. Erilist tähelepanu on pälvinud ordurüütlid, eeskätt Wolter von Plettenberg (nt Pabst, Herr Walter von Plettenberg ; Busse, Plettenbergi surm / 6 Saksakeelse sõna Burg vasteks eesti keeles on linnus, mis seostub ühtviisi nii keskaegsete kui muinsasaegsete kaitse- ja võimutähenduslike ning -otstarbeliste rajatisega. Arhitektuuriajaloo teaduskeeles kasutatakse niisugust tähendust omavate keskaegsete ehitiste kohta (kivi)linnuse nimetust; sõna loss tähistab uusaegseid arhitektuuriliselt suurejoonelisi mõisahooneid ja paleesid. Käesolevas kirjandusliku suunitlusega artiklis on keskaegsete kivilinnuste puhul siiski jäädud saksa keelest tuleneva sõna loss (< Schloss) juurde, mis on tänini juurdunud ka rahvapärases eesti keele kasutuses. Sellist sõnakasutust toetab käesoleva artikli puhul nii tugev seos baltisaksa romantismiajastu kultuurikontekstiga kui ka sõnale rahvapärases ajalootunnetuses kuuluv keskajahõnguline tähendusväli. Samas on sõna Burg eestikeelseks vasteks muinaslinnuste puhul üheselt linnus. Toim. märkus. 160
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Der Tod Plettenbergs ). Võnnu loss on tihti lüroeepiliste sündmuste asukohaks, nt Plettenbergist rääkivates ballaadides, ka luuletuses Des Comthurs Haupt, mis on jutustatud autori sõnul Alnpeke riimkroonika (Liivimaa vanema riimkroonika) järgi. Enamasti põimivad ballaadid ajaloosündmuse müüdiga. Heaks näiteks on linnade rajamisest jutustavad asunduslood. Anonüümne luuletus Revali rajamine / Revals Gründung räägib Taani kuninga Waldemari ohtlikust jahiretkest ja pääsemisest, mille auks ta nimetab paiga Reh-Fall iks. Taani kuningaga on seotud ka O. Dreisterni luuletus Valmiera rajamine / Die Gründung Wolmars, kus on juttu taanlaste ja sakslaste ühisest võitlusest paganatest eestlastega. Võidule aitab äkitsi taevasse ilmunud punane rist, mis annab võitlejatele indu juurde. Võidu auks rajab kuningas Waldemar Valmiera linna. Piirkond, mille ümber kõige rohkem kangelaslugusid keerleb, on Liivimaa Šveitsiks kutsutud Liivimaa keskosa, praegune Põhja-Läti ala, sh romantiline Gauja (ehk Koiva) jõe org, oma Võnnu, Turaida, Valmiera, Burtnieki, Krimulda ja Sigulda lossidega, samuti Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Beverini linnusega, mille täpne asukoht pole teada. Üks baltisaksa ballaadi lemmikmotiive on Läti Henriku jutustatud lugu Beverini piiramisest eestlaste poolt ja Henriku laulu mõjust, mis oli nii võimas, et eestlased linnuse vallutamisest loobusid. 7 Inlandis on sellele motiivile kirjutatud luuletusi tervelt neli: alguse tegi F. R. Kreutzwald ballaadiga Beverina piiramine aastal 1207 / Die Belagerung von Beverin im Jahre 1207 (1846), samal aastal ilmub veel P. Otto ballaad Helide võim / Die Macht der Töne, järgneb Eduard Pabsti Beverini laul / Der Sang von Beverin, 1852) ja seejärel anonüümse autori Laulu võim ehk Beverini linnuse ründamine 1215. aastal / Macht des Gesanges oder die Bestürmung der Burg Beverin im J. 1215. 8 1851 käsitleb seda motiivi ka veel Andreas 7 Henriku Liivimaa kroonika / Heinrici chronicon Livoniae. Toim. ja komment. Enn Tarvel, tõlk. Richard Kleis. Tallinn, 1982, XII: 6. 8 Tegelikult ei toimunud Beverini piiramisel aset leidnud juhtum muusikariistaga mitte 1207. aastal ega 1215. aasta piiramisel, vaid 1208. aastal. Toim. märkus. 161
Liina Lukas von Wittorf luuletuses Helikunsti võit / Der Tonkunst Sieg. Kui enamasti on kroonikast lähtuvalt vastandatud kristluse vastu võtnud liivlased ja paganlikud eestlased, siis Kreutzwaldi ballaadis on tegu saksa-eesti rahvusliku ning ühtlasi ka seisusliku vastasseisuga: eesti salgad ründavad terasrüüdes rüütliväge. Eestlased on küll linnuse ründajad, kuid kaitsevad rünnates oma püha kodumulda, / oma jumalate hiisi, / naisi, lapsi, au ja priiust 9. Anonüümses luuletuses Laulu võim peatab metsa poja munga kandlehelide asemel hoopis tütarlapse lauluhääl: eestlased tajuvad Gertrudi kauniskõlalises hääles laulujumal Vanemuise taevalikku jõudu. Vanemuise toob mängu ka Eduard Pabst Beverini laulus, rõhutamaks muusika jumalikku mõju eestlastele. Russowi kroonika edukaim kirjanduslik motiiv on lugu Rannu lossipreilist Barbara von Tiesenhausenist, kelle vennad seisusekohatu armusuhte eest kotti topivad ja jääauku uputavad. Eesti kirjanduslik traditsioon tunneb sarnast lugu seoses Porkuni järvega (vt Kreutzwaldi ennemuistset juttu Porkuni preili ja ballaadi Das Fräulein von Borkholm ). Eduard Pabsti ballaad Rannu rüütel ja tema vaene õde ( Der Ritter von Randen und seine arme Schwester, 1855) põimib rahvapärimuse ja kroonikaandmed. Ballaad on kolmeosaline: esimene osa on ballaadipäraselt valdavalt dialoogivormis, andes edasi venna, range Georg (Jürgen) von Tiesenhauseni halastamatu vastuse õe palvetele tema armastatut säästa, ning lõpeb venna koletu teo kirjeldusega: Herr Tiesenhausen, der Grimme, Er schleifte mit eig ner Hand Am Haar die arme Schwester, Bis wo ein Wasser fand. /---/ Herr Tiesenhausen, der Grimme, Der gar unmilde Mann, Er hat die arme Schwester In einen Sack gethan, 9 Ballaadi on tõlkinud Ellen Niit. Vt Eesti ballaad. Antoloogia. Koost. ja toim. A. Merilai. Tallinn, 2003, lk 40. 162
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Hat sie mit seinen Füssen Gestossen in s nasse Grab; Es rauschen die blauen Wogen So traurig auf und ab 10 Laenatud on motiive Kreutzwaldilt (õe jalaga peksmine ja juukseidpidi järve vedamine, mis esineb Ennemuistsetes juttudes ) ja kroonikatest (õe kottitoppimine). Teine osa põhineb kroonikatel: autor pajatab siin Bonniuse kättemaksust, käies ajaloolise ainega küllaltki vabalt umber. Ubbakalli 11 külas valitsevat sügavat rahu rikub rootslaste hävitav rünnak, milles langeb tuhat rüütlit, nende seas ka Tiesenhausen. Viimane hukkub une pealt, jõudes veel enne, kui tuli ta neelab, karjatada: Oo, mu õde!, mis laseb aimata õe julma karistamisega seotud süümepiinu. Kolmas osa viib ajaloolisest müütilisse aega ning kirjalikult dokumenteeritud tegelikkusest rahvapärimusse, mille käsitluslaad on sentimentaalne nagu Kreutzwaldigi töötluses. Vilkuva tulukese asemel kerkib siin lainetest kaunis naisekuju, istub kivile, ja, meenutades kadunud armuõnne, punub enesele pärja, kastab seda pisaratega ning vajub taas laintesse oma põletavat valu jahutama. Es liegt im Ehstenlande Ein Weiher an heimlicher Stell, Der Zephyr leisen Flügelschlags Kos t mit der klaren Well. Die Wasserlilie träumet Alldort ihren Sommertraum, Von erlenbüschen ein grüner Kranz Umzieht des Ufers Saum 10 Härra Tiesenhausen, pöörane, / lohistas oma käega / vaest õde juukseidpidi, / kuni leidis veekogu. / Härra Tiesenhausen, pöörane, / teps mitte leebe mees, / oma vaese õe / kotti toppis, / jalgadega tõukas tema / märga hauda. / Nii kurvalt kohisevad / sinised veed 11 e. k. Ubakalu küla, Koigi mõisale kuulunud küla Järvamaal. 163
Liina Lukas Da rauscht s empor aus der Tiefe, Die Fluth in Wogen sich bricht, Ein wunderschönes Frauenbild Steigt auf an s Sonnenlicht. 12 Rõnguga on seotud veel teinegi Russowilt laenatud motiiv (ka Kelchi kroonikas mainitud): Heinrich Blindneri luuletus Haud Haapsalus / Das Begräbnis zu Hapsal räägib Rõngu lossiemandast, kes tahtis Liivimaa mõisnikud luksuse ja hiilgusega üle trumbata ning lasi rätsepmeistril valmistada toreda kleidi, mis paraku kellelegi õnne ei toonud. Kleidi mõõtu võttes kuulis rätsepmeister saatanlikku naeru see ei olnud hea enne: rätsepmeister kaotas keerulisi kiiskavaid tikandeid tehes silmanägemise, lossihärra langes sõjas venelaste vastu, tütre saatus jäi teadmata, edev ja uhkusejanuline ema pages aga põlevast lossist Haapsallu, kus ta suri sellises vaesuses, et surilina asemel pandi talle ümber vana tekk: Auf der Bahre, in dem Sarge liegt ein hochbejahrtes Weib, Ohne Leichenhemd und Lacken, ein entblösster, siecher Leib. Diese Frau, die jetzt so elend in dem schlechten Kasten liegt, Herrschte einst auf hohen Burgen, hat den Leib in Gold geschmiegt. 13 Eesti rahvamuistendeid jutustatakse Inlandis regulaarselt. Siin ilmuvad saksa keeles mitmed F. R. Kreutzwaldi muistendid, mis saavad hiljem Kreutzwaldi eestikeelses kogus Eesti-rahwa Ennemuistsed jutud ja wanad laulud (1860 1864) üheks eesti kirjanduse tüvitekstiks. Rahvamuistendeid jutustavad ja tõlgivad Inlandis veel Heinrich Neus (1795 1876), Georg Julius von Schultz-Bertram (1808 1875), Eduard Pabst (1815 1882), Nikolai von Rehbinder (1823 1876), 12 Eestimaal ühes salajases kohas / asub tiigike, tasase tiivalöögi õrn tuuleke / paitab selget vett. / Vesiroos näeb seal / oma suveund, / lepapõõsaste roheline pärg / ümbritseb kaldaäärt Äkki kerkib kohisedes / sügavustest vetevoog ja imeilus naisekuju / tõuseb päiksevalguses pinnale. 13 Surnuraamil kirstus lamab elatanud naine, / surirüü ja -linata, paljas, kidur keha. / Naine, kes nüüd nii viletsana lebab kehvas kastis, / valitses kunagi kõrgel lossis, / keha ümber aga kuld. 164
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Gustav Heinrich Schüdlöffel (1789 1857) jt. Ja kohe leidub ka neid, kes need muistendid ja muinasjutud värsivormi valavad. Just Inlandis ilmub 1845. aastal esimene luuletus Koidust ja Hämarikust Friedrich Robert Faehlmanni jutustatud müüdi ballaadistab esmakordselt Tartu luuletaja Minna von Mädler (1804 1891), seda viis aastat enne Kreutzwaldi eestikeelset ballaadi, tuginedes sõnasõnaliselt Faehlmanni tekstile. 14 Kreutzwald, samuti ka Schultz-Bertram jutustavad Inlandis loo ehitusmeister Olevist, kes seitsmenda meistrina võttis ette Oleviste kiriku torniehituse, kuid kukke tornitippu pannes sarnaselt oma eelkäijatega alla kukkus. Kohe leiame Inlandis lausa mitu selleteemalist luuletust: Schultz-Bertrami ( Oleviste torn / Der Thurm des Olaus ), Eduard Pabsti ( Oleviste kirik Tallinnas / Die Olaikirche zu Reval ) ja Andreas von Wittorfi ( Püha Olav. Tallinna muistend / St Olai. Eine Revaler Sage ) sulest. Inlandi vahendusel on baltisaksa luulesse jõudnud ka juba Arnold Knüpfferi ja Jacob Grimmi mainitud eesti muistend rõugutajast, nõiast, kes plaanib oma inetu tütre nõiduse abil mehele panna. Selleteemalise luuletuse on avaldanud Inlandis H. Blindner ( Rõugutaja kasulaps. Eesti rahvamuistendi järele / Das Pflegekind des Rõugutaja. Nach einer esthnischen Volkssage ). Siin on rõugutajal peale tütre ka kasutütar, kelle ta tahab uputada, et oma tütart naida, kuid peigmees päästab kasutütre ja naitub temaga. Aasta pärast läheb rõugutaja oma tütre õnne kaema ja avastab, et õnnelikuks on saanud hoopis võõrastütar. 1838. aastal jutustab Kreutzwald Inlandis loo Valgjärvest, mis uputas enda alla kiriku. Motiiv on rahvusvaheline, seostub paljude järvedega. Seoses Valgjärvega oli selline lugu tuntud ka Hupelil 15 ning eesti keeles on seda jutustanud O. W. Masing Maarahva nädalalehes (1821 16 ). Otto Dreisterni ballaadis Pulmad Alūksnes ( Die Hochzeit 14 Vt Liina Lukas, Eesti folkloor baltisaksa luules. Eesti Kunstimuuseumi Toimetised, nr 1 (6), 2011, lk 253 265. 15 August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 1. 1774, Riga: Hartknoch, lk 230. 16 Otto Wilhelm Masing. Imme mis wannal ajal meie maal sündinud. Marahwa näddala-leht, 1821, nr 38, lk 297 304; nr 39, lk 306 308. 165
Liina Lukas zu Marienburg ) laulatatakse Alūksne lossis õde-venda, kes ostsid kirikliku õnnistuse oma häbiteole puhta kulla eest. Loodus maksab ebaloomuliku teo eest kätte lõputu vihmasajuga, mis uputab lossi koos pulmalistega: Da braust es am Himmel mit Donnerton Die Strafe nahet den Frevlern schon Es klirren die Fenster, die Nacht wird hell; Ein Blitzstrahl folget dem anderen schnell; Unendlicher Regen ergiesst sich herab Die Erde eröffnet ein weites Grab Vergebenes Rufen! Die Burg versinkt; Der geschändete Boden sie dürfsend verschlingt Ein tiefer See nur kündet uns heut Wo einst sie gestanden in Herrlichkeit. 17 Muistendid vette uputatud kirikukelladest, mida loodeti nii vaenlase käest päästa, on rahvusvahelise levikuga ja küllap on sündmus ise erinevate sõdade ajal siinmailgi aset leidnud olid ju pronksist valatud kirikukellad väärt sõjasaak. 18 1854. aastal räägib Eduard Pabst Inlandis rahvapärimusest Saaremaa Sääre järve uputatud kirikukella kohta, lisades kohe juurde ka samateemalise luuletuse. Luuletus Kivistunud pruutpaar. Eesti muistend / Das versteinerte Brautpaar. Esthnische Sage värsistab seletusmuistendi Kirbla kiriku lähedal asuvate suurte kivide kohta, mis öösiti hiilgavat. Need olevat tekkinud järgmiselt: kord sõitnud üle mäe pruutpaar oma kolme saatjaga. Mäel tuli neile vastu räbalates ja inetu kääbus, kes oli murdnud jala ja palus, et teda lähimasse külla aidataks. Pulmalistelt sai ta vastuseks piitsahoobi, mille peale kääbus vihastas ja nad kiviks moondas, ise maapõue kadudes. Lõpustroof kõlab nii: 17 Taevas kõmiseb kõuehäälel, / kurjategijate karistus läheneb / aknad klirisevad, öö on korraga valge, / välgunool järgneb teisele, / lõputu vihmasadu langeb maha, / maas avaneb lai haud. / Asjatud hüüded! Kindlus vajub. / Teotatud maa neelab ta süngelt. / Vaid sügav järv annab meile täna teate sellest, / kus ta kunagi seisis täies hiilguses. 18 Vt ka Ivar Leimus. Kellakuma minevikust. Eesti Ekspress, 19.07.2007, nr 29, lk B2. 166
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Da sind die fünf Steine auf düsterer Flur, Die seufzen allnächtlich vor Jammer nur. Da zeigen sich Flämmchen um Mitternacht, Wenn keines Menschen Auge mehr wacht, Und wimmern und flimmern viel hin und her: Erzählt uns die alte Wundermähr. 19 Heinrich Blindner on leidnud luuletusele Näkk ja ema. Eesti muistendi järele / Neck und die Mutter. Nach einer ehstnischen Volkssage motiivi C. F. Scherwinzky Leipzigis 1788. aastal avaldatud teosest Etwas über die Ehsten besonders ihren Aberglauben. 20 See on näkimuistend, milles näki maise õnne tõotused lõpevad traagilise kaotusega näki keelitustele järele andnud noor naine leiab rikkuse, kuid kaotab oma mehe ja lapse ning viskub lõpuks ka ise lainetesse. Näkiballaad on ka Nikolai von Rehbinderi Näkineiu kutse / Nixenruf. Inlandis on ülekaalus eesti rahvapärimus, seda ka luules, kuid on ka läti (M. von Mädleri Lendtäht / Sternschnuppe ) või isegi liivi muistendite luulendusi: O. Dreisterni ballaad Sinimägi / Der Blauberg vahendab liivi muistendi lapsetapjast tüdrukust, kes last kaevu visates pahandab ära vetejumal Potrimpose. Viimane jätab kaevu veeta. Kokkuvõtteks Ajakiri Das Inland oli patriootiline ettevõtmine, mille missiooniks oli õppida tundma kodumaa pinda (heimatlichen Boden) kõigis seostes, nii minevikus kui ka olevikus, säilitades ja tugevdades sellega isamaa tundmist (Kunde des Vaterlandes). 21 Ajastu vaimus tekkinud akadeemilisest kogumis- ja säilitamistungist kujunes balti erilaadi oluline osa, lokaalse identiteeditunde nurgakivi. See kodulooline projekt kätkes olulise osana ka teadmisi eesti ja läti pärimusest, 19 Need viis kivi sel süngel nurmel / kaeblevad igal ööl oma kurva saatuse üle. / On näha tulukesi südaööl, / kui inimesed ei ole enam ärkvel, / oiates värelevad nad siia-sinna, / nii pajatab see vana imemuinasjutt. 20 C. F. Scherwinzky. Etwas über die Ehsten besonders ihren Aberglauben. Leipzig, 1788. 21 Einleitendes Vorwort über den Zweck und Plan dieser Zeitschrift. Das Inland, 1836, nr 1, lk 2 3. 167
Liina Lukas mida hakati 19. sajandi keskpaiku käsitlema omakultuuri osana. Ei varem ega hiljem pole Inland i mõistesse kätketud, mitte rahvuslust, vaid regionaalsust rõhutav identiteedikontseptsioon olnud baltisaksa kogukonna jaoks sellise tähtsusega. Wer liebe für seine Heimath hegt, / Auch ihre Sage nim Herzen trägt 22, kirjutab baltisaksa poeet Hedda von Schmid 1889. aastal poeemis Astijärve ääres. Liivimaa muistend / Am Astjärw. Eine livländische Sage. Eesti või/ja läti rahvapärimuse tundmine on baltisaksa kodumaa-mõiste üks osa. Sellele erilisele kohalikule foonile asetub 1840ndatel maale jõudnud saksa kohapärimusliku luule trend, mille üheks peamiseks meediumiks oli ajakiri Das Inland. Ballaadile sobivaid teemasid leiti kroonikatest, kuid sellest jäi nähtavasti väheks. Baltisaksa luuletaja krahv Nikolai Rehbinder 23 heitis Liivimaa luuletajatele ette, et need toetuvad oma luules vaid Liivimaa kroonikatele ja kirjutavad vaid ballaade. Kuid Liivimaa ajalugu pakkuvat vähe suurejoonelist. Liivimaa ajaloost jäävat Liivimaa luuletajale väheks. Ballaadi temaatilist ampluaad oli võimalik laiendada eesti ja läti rahvapärimuse abil, mis teadis pajatada iga allika, veesilma, oru või künka tekkimisest ning süvendas kodumaise maastiku tunnetust. See numinoossete lugude laegas oli tõeline varasalv, millest võis ammutada vastavalt ajastu (biedermeierlikule) maitsele. 24 Baltisakslaste rahvaluuleharrastust võib näha tagantjärele ka lähenemiskatsena, teatepulga üleandmisena. Igatahes ei ole Baltimaade sisene kultuurivahetus olnud iial elavam kui ballaadibuumi ajal: baltisaksa kirjandus, otsides avardumisvõimalusi, avastab kohaliku rahvaluule, surudes selle oma rahvapärasesse ballaadivormi, ja see adapteerimistung annab omakorda arengutõuke eesti kirjandusele, mis leiab oma tee (balti)saksaliku lüroeepika laineharjal. 22 Kes armastab oma kodumaad, kannab hinges ka tema muistendeid. 23 Livlands Dichter in den zehn letzten Jahren. Das Inland, 1847, nr 4, vg 82 88. Blg. B. 24 Vt lähemalt L. Lukas. Eesti rahvaluule baltisaksa luule inspiratsiooniallikana. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 8/9, lk 675 697. 168
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Tabel 1. Muistendiluule nädalalehes Das Inland 25 Kroonikatel põhinev Rahvamuistenditel põhinev Eduard Pabst, Herr Walter von Plettenberg Die Sage von Klauenstein (1947, nr 9, vg 193 194) (1858, nr 45, vg 753 755) Heinrich Blindner, Der Tod Plettenberg s (1848, nr 44, vg 941) Heinrich Blindner, Des Comthurs Haupt (1847, nr 32, vg 709 711) Eduard Pabst, Ritter Johann (1857, nr 38, vg 626 628) Heinrich Blindner, Der Graf von Bogen (1847, nr 23, vg 505 507) Revals Gründung (1846, nr 22, vg 525 527) Otto Dreistern, Die Gründung Wolmars (1846, nr 45, vg 1069 1070) F. D. Das Grab zu Tackerort. Livländische Sage aus dem 14. Jahrhundert (1858, vg 726 732) Eduard Pabst, Der Sang von Beverin (1852, nr 1, vg 8 10) K. Friedhold, Die Belagerung von Beverin (1846, nr 22, vg 529) P. Otto, Die Macht der Töne (1846, nr 35, vg 842 844) Minna von Mädler, Koit und Ämmarik (Morgenroth und Abendroth) (1845, nr 43, vg 741 743) Andreas von Wittorff, St Olai. Eine Revaler Sage (1860, nr 21, vg 411 414) Heinrich Blindner, Das Pflegekind des Rõugutaja (1847, nr 14, vg 305 306) Heinrich Blindner, Neck und die Mutter. Nach einer ehstnischen Volkssage (1847, nr 1, vg 20 22) Otto Dreistern, Die Hochzeit zu Marienburg (1846, nr 40, vg 949 950) Otto Dreistern, Der Blauberg (1846, nr 45, vg 1067 1069) Otto Dreistern, Des Ermordeten Fluch (1847, nr 26, vg 585 586) R. F-g. Das versteinerte Brautpaar. Esthnische Sage (1846, nr 22, vg 527 528) Otto Dreistern, Das Kreuz auf dem Grabe. Lettisches Volksmärchen (1846, nr 48, vg 1144 1145) Nikolai von Rehbinder, Nixenruf (1847, nr 23, vg 521) 25 Nädalaleht Das Inland on digiteerituna leitav Eesti vanema kirjanduse digitaalsest tekstikogust EEVA (www.utlib.ee/ekollekt/eeva). 169
Liina Lukas Kroonikatel põhinev Rahvamuistenditel põhinev T. Macht des Gesanges oder die Bestürmung der Burg Beverin im J. 1215 (1852, nr 11, vg 208 210) Heinrich Blindner, Meister Plettenberg auf Schloss Zabeln (1847, nr 17, vg 381 383) Eduard Pabst, Der Ritter von Randen und seine arme Schwester (1855, nr 6, vg 81 84) Heinrich Blindner, Das Begräbnis zu Hapsal (1846, nr 45, vg 1065 1067) Das Begräbnis bei Riga (1846, nr 48, vg 1141 1143) Theodor Rutenberg, Der goldne Rabe. Eine Fischersage (1847, nr 38, vg 822) Robert Falck, Ein Schwarzenhäupterstreich (1847, nr 23, vg 507 508) Eduard Pabst, Zerelsche Kirche (1854, nr 24, vg 387 389) Minna von Mädler, Sternschnuppe (1846, nr 3, vg 66 67) Eduard von Pabst, Der Reiter (1846, nr 7, vg 165 166) Georg Julius von Schultz-Bertram, Der Thurm des Olaus, ein Ehstnischer Runenkreis (1853, nr 17, vg 344 348) 170
Kohapärimuslik luule nädalalehes Das Inland Die Sagendichtung in der Wochenschrift Das Inland Zusammenfassung Das spätromantische Interesse für Ortsüberlieferungen, angeregt von den Deutschen Sagen (1816 1818) der Brüder Grimm, blühte im Baltikum in den 1830er und 1840er Jahren auf und gipfelte im estnischen Sprachgebiet in der zweisprachigen Ausgabe des estnischen Nationalepos Kalevipoeg / Kalew s Sohn (1857 1861), dem Friedrich Reinhold Kreutzwald seine Endgestalt gab, aber das von mehreren Sammlern und Bearbeitern geprägt wurde. Literarische Bearbeitungen von Volkssagen fanden schnell ihren Weg in Zeitungen und Zeitschriften, in Gedichtbände und Anthologien oft in modischer Balladenform, die dem mythisch-romantischen Inhalt der Volkssage am besten zu entsprechen schien. Die Blütezeit der Sagendichtung im Baltikum sind die 1840er Jahre, als vor allem in der Zeitschrift Das Inland mehrere dichterischen Bearbeitungen estnischer und lettischer Volkssagen erschienen (von Heinrich Blindner, Otto Dreistern, Eduard Pabst, Minna von Mädler, Theodor Rutenberg, Robert Falck, P. Otto u. a.) 1845 erschien hier das nach einer Sage von Friedrich Robert Faehlmann verfasste Gedicht Koit und Hämarik / Morgenroth und Abendroth von Minna von Mädler fünf Jahre vor der Fassung von Friedrich Reinhold Kreutzwalds estnischsprachiger Ballade Koit ja Hämarik. Zwischen 1831 und 1836 verfasste Friedrich Reinhold Kreutzwald seine deutschsprachigen Balladen, von denen Die Belagerung von Bewerin im Jahre 1207 1846 im Inland gedruckt wurde. Das Jahr 1846 kann als Balladenjahr der Zeitschrift bezeichnet werden. Die eigentliche Domäne der deutschbaltischen (lyro-)epischen Dichtung ist die historische Ballade, die fußend auf baltischen Chroniken und Familiengeschichten zumeist von Ruinen alter Schlösser und den sie einst bewohnenden historischen Personen und deren Heldentaten berichtet. Doch schon im Jahre 1847 kann man im Inland die Kritik gegenüber diesem Balladenboom vernehmen, u.a. mit dem Argument, 171
Liina Lukas dass die livländische Geschichte zu wenig Großartiges für einen Dichter böte. Zur stofflichen Erweiterung bot sich das estnische und lettische Sagengut an eine Fundgrube von Motiven, aus der man sich nach dem Zeitgeschmack frei b edienen konnte. Dieser Adaptionsdrang regt seinerseits estnische Literatur an, die ihren Weg im Strome der deutschbaltischen Lyroepik findet. Der estnisch-deutsche Kulturtransfer ist nie intensiver gewesen als in dieser Balladenära. 172