ISSN KEELU KIRJANDUS

Transkript

1 10 mj ISSN KEELU KIRJANDUS

2 SISUKORD K. Muru. Ahel ja tuul (Kild Kalju Lapiku enesetunnetuslüürikast 649 A- Mägi. Kalju Lepik isiksusena 654 P.-E. Rummo. Lähenedes Kalju Lepiku "Liii Marlenile" 657 P. Lias. Punaste pihlade all 660 L. Andre. Laastude lend 665 J. Undusk. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip (Järg) 669 M. Ehala. Integreeritud keeleteooria võimalikkusest tänapäeva keeleteaduses (I) (Järg) 680 U. Mereste. Seaduste sõnastamise minimaalsusnõudest 693 P. Matsin. Koera- ja vihmatrendist Vikerkaare luules Kiriusutelu Rein Kulliga 699 MEMUAARE Karl Kont j a Läti 702 TOIMETUS: E. Ross (peatoimetaja kt), P. Lias (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), RAAMATUID H. Rebane. Valguse ja varju segu L. Viitol. Kirjad ajaloole A. Juske. Derrida on maale toodud S. Laul. Uurimus lätlaste muinaskultuurist ja päritolust RINGVAADE V.Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja), L. Veskis (toimetaja), M. Kleiner (sekretär). Toimetuse aadress: EE0100 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid , R. Veidemann. Esseisti kiituseks. Fanny de Siversi tähtpäeva puhul 715 A. Põldmäe. Ane vaimuvald 716 O. Kuningas. Ühest lõunanaabrite vaimuvara vahendajast 717 M. Hiiemäe. Tähtpäevajuttu Pille Kipparist 718 K. Viik. Eesti Kirjanduse Selts aastal 720 Kaanel: Kalju Lepik (Kalju Suure foto). Trukkida antud 2. X Trükiarv Tellimus nr Trükikoda Printall. EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja tehnilise kontrolli osakond Pärnu mnt 67-a (telefon ). Keel ja Kirjandus 1995 Kirjastus Perioodika

3 KEEL JA KIRJANDUS 10/1995 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXVIII AASTAKÄIK Ahel ja tuul (Kild Kalju Lepiku enesetunnetuslüürikast) KARL MURU Seni avaldatud kaheteistkümne põhikoguga on Kalju Lepik viljakaimaid eesti luuletajaid, pärast Teist maailmasõda tegutsenud autoreist kindlasti ka mainekaimaid. Kuigi selgesti märgatavate eelistuspunktidega ainevalikus ja hoiakutes, on ta looming tervikuna üllatavalt mitmemõõtmeline. On ootuspärane, et vaatlejate tähelepanu on valdavalt koondunud К Lepiku poliitilisele isamaalüürikale, mille tähendus ja mõju ajas ning kirjaniku loomingus on tõepoolest eriti väljapaistev. See annab mitmekülgse, dünaamilise ja luuletajale vastukarva nähtuste suhtes karmilt kriitilise ajakroonika eesti pagulasühiskonnast Rootsis, väljendab kestvat kodutruudust ning on tõrjumatult hukkamõistev Eestis valitseva okupatsioonirežiimi suhtes. K. Lepiku isamaaluule ühe osana tuleb võtta ka ta rikkalikku juhuluulet prolooge kultuurisündmustele ja poliitilistele tähtpäevadele ning pühendusi ja järelhüüdeid välismaa ja Eesti silmapaistvatele kultuuriisiksustele. Aga K. Lepikul on tähelepandaval määral ka eluvaateliselt otsingulist, filosoofilist lüürikat, kriitikuid õrritavat poleemikat ja tundlikku intiimluulet, kuigi tavapäraseid armastusvärsse tal peaaegu ei leidugi. Tähtsal kohal on K. Lepiku luules loodus, sagedamini metafoorilise meeleolulise taustpildistikuna kui omaette väärtusena; pelgalt vaatleva või imetleva deskriptsioonina õigupoolest ülimalt harva. Kõige tihedamalt leidub loodusmotiive kogudes "Verepõld", "Klaasist mehed" ja "Kadunud külad". Valdavalt on maastikumotiivid K. Lepikul mälestusvarana kodust kaasas. Selgesti eristatavaid rootsilisi loodusvaateid esineb üsna kasinalt. Alates "Kollaste nõmmede" nimiluuletusest sugeneb loodusmotiividesse keskkonnamurelikke toone, mis puhuti võivad olla rängalt süngemeelsed, iseäranis "Kadunud külades" ja "Öötüdru- Г EFST! \ 649 RAHVUSRAAMATUKOGU

4 kus". К. Lepiku loodusluule on igatahes sedavõrd omapärane, et on lausa kiusatus seda üksikasjalikumalt silmitsema jääda. Ometi mitte siin. Siin tundub oluline märkida, et tõsimeelse, karmi ja järsu sõnaga, siinseal lausa raevuka K. Lepikuga elab ilusas kooskõlas luuletaja, kes asendit teisendades kirjutab ülemeelikuid karvaste säärte värsse, torupillilugusid ja Koeru poisi koeruselaule kuidas kunagi nimetatud. Neid on tingimata tarvis nii loojale kui lugejale kas või selleks, et puhuti liiga painavaks kasvavat pinget leevendada. Tegelikult kõnelevad needki enamasti sellestsamast, millest valusad või vihased värsid, ainult teisel kombel ja lõdvestavalt. Kui need mõnd arvustajat on ärritanud, siis pole viga olnud värssides, vaid lugejas. Koeruselaulude hulka tuleks arvata veel värvilised poeemid või poheemid, needki mitmeti intrigeerivad kas või värvikombinatsiooni tõttu ja lähemalt silmitsema kutsuvad. Pealkirjas lubatud enesetunnetuslüürika juurde tulles piirdugem vaid kitsa lõiguga sellest ja püsigem ainult vabaduse-vabadusetuse liinil, mis on oluline igaühele, kuid pagulasele vahest veelgi valusam kui kodumaises mittevabaduses viibinule. Siiski kes julgeks päriselt kaaluda, sest liiga palju oleneb siin igast indiviidist endast, ta valikust, tundlikkusest ja hoiakust. Noore mehena Tartus Tuulisui rühmituse lüürilist programmi sisse juhatades kirjutas К Lepik aasta sügisel: Väljadel vabade tuultena tormame edasi tuuli ei ahelda keegi! Enam ei seisma jää, enam ei sammugi tagasi need, kelle südames süüdanud leegi Tuulisui. Nooruslikult uljas vabadusemeel, piiramatu avarusetunne ja takistamatu tuule sümbol. Aheldamatus. Ja siiski kas ahelate mainimine annab juba märku taipamisest, et noore luuletaja põlvkonda kõige ohtlikumalt ahistavad ahelad olid siis taotud ja linguks valmis seatud? Kui silmus näis juba lootusetult kokku tõmbunud, õnnestus K. Lepikul 13. oktoobri õhtul 1944 kehval purjepaadil libiseda Hiiumaalt vabadusse Rootsi. Kummatigi peitus saavutatud vabaduses ka vabadusetus, mis tähendas eelkõige sunnitud eemalolekut kodumaast, teadmistehämarust sellest, mis tegelikult toimus tihedasti sulgunud raudeesriide taga. Vahest sellestki sugenes üleskutselise, süüdistus- ja nördimusluule kõrvale pagulassituatsiooni enesetunnetuslikult teisiti mõtestav "Ahel ja tuul", avaldatud K. Lepiku teise luuletuskogu "Mängumees" viimases tsüklis "Valgus ruudul" 1948.aastal. 650 Olen roostetand ahel silla käsipuul. Laternapostide vahel keerutab lund öine tuul. Aastatuhandeid oled ulgund, tuul, lagendikkude lind. Tuleb mis'? Tulgu! Keegi ei ahelda sind. Sina, ahel magad roostetand und silla käsipuul.

5 Oled aheldand iseenda. Naerab tuul ja minema lendab. Mõistagi on "Ahel ja tuul" üks, ühe hetke tundeseisundis võimalik lüüriline enesetunnetus. Ometigi tähendusrikas, sest see haakub oluliselt Tuulisuid manifesteerinud värssidega ning mõjub seetõttu nende edasiarendusena muutunud ajas. Algusvärsid on kirjutatud sillapostide vahele vangistatud ahela vaatepunktilt. Kuid niisama hästi võib neid mõista kui samastumist, kui iseenese mittevabaks tundmist. Nõnda on ahel Tuulisui värssidega võrreldes saanud juurde teisenenud tähenduse see on ka vangistatu, mitte enam ainult kammitseja. Vastandmotiiviks on põliselt sõltumatu tuul, millega siin küll enam ei tundu nii julget samastumist kui Tuulisui deklaratsioonis. Objektiveerivaks pöördunud arenduses (teine ja kolmas isik) on luuletaja "Kogutud luuletuste" (1980) tarvis teinud teise stroofi tuulevabadust kuulutavasse viimasesse värssi väikese, kuid olulise täpsustuse: "Keegi ei ahelda sind." Sedakaudu on kaasas ahela esialgnegi tähendus. "Oled aheldand iseenda", ütleb kirjanik viimases stroofis. Distantseerunud sõnastuse varjul on selgesti tuntav lüüriline enesemäärang. Aheldatus vabadusse see pagulasolemise paradoks püsis jõus vähemalt seni, kuni kodumaa jäi hermeetiliselt suletuks. Seniks pikkadeks aastakümneteks jäi poeet toimuva kriitiliseks kaalujaks, nende hulka, "kes kirjutavad, kes kõnelevad inimese ja ta vabaduse nimel" (lause lõpp K. Lepiku intervjuust ajakirjale Mana 1965, nr 3, lk 56). Luuletuses "Kuhu sa astud, astuja" pihib autor: "Eks ma, ummikpagulane, astu / valgusele vastu, pimeduse vastu." Ja sealsamas: "Eks sõnaga kurja ma salvand. / Eks koduakent mu sõna valvand." Seesama teisendatult luuletuses "Mu kodumaa": "Ma sõnaga kurja salvand, / sa oled mu üle valvand, / mu kodumaa." Tusameeles või koguni südametäiega luuletuses "Vaasalaev": "paremlongakuloomingühtjalgapidi / või teistjalgapidi / mitteagadiktaatoritelobisemistülistamistpidi." Sellest järeldus luuletuses "Vaba meri randa ei saa": "Su laulud tunnistavad su vastu. / Su laulud on tunnistajad su vastu. / Su laulude vabadus röövib su vabaduse. / Vaba meri randa ei saa." Pagulusegi ebaarenguid teravalt salvanud K. Lepik leidis järjekindlast nõukogudevastasest hoiakust hoolimata ettevaatlikku tunnustust ka kodumaiste kirjanduslike võimukandjate poolt aastal avaldati E. Sögia koostatud ja tema saatesõnaga õhuke valikvihik "Sina oled kuusik ja mina lepik" ajalehe Kodumaa lisana. K. Lepik oli neid väheseid pagulasluuletajaid, kes lubati aastal ilmunud P. Rummo koostatud antoloogiasse "Eesti luule". Kui usutleja päris, kuidas kodumaine tunnustus mõjub, vastas poeet: "Arvan, et see ei mõju mulle siiski nagu vanasõna ütleb: "Mida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstab"" (tsiteeritud Mana 1965, nr 3, lk 54). Luuletustes hoopis karmimalt: "Ainult kollane leht kargab näkku, / näkku kui kojukutsumise ajaleht / suur, rumal ja kollane" ("Isamaa"). Ning: "MA TAGASI KUI VABA KODUMAA" ("Odüsseia"). Seniks aga: "Piir kaardil on punane joon. / Piiri pärast vere punane joon" ("Punane joon"). Kojuigatsus, mure kodumaa saatuse pärast, alatine ja ajuti vägagi kiivas valvelolek rahvusliku identiteedi säilimise eest võõrsil on K. Lepiku lüürilisest enesetunnetusest olnud niisama lahutamatu kui range järeleandmatus vägivaldsele võimule. Võitlusmeeleolude kõrval on ta luulesse loomulikult sugenenud ka nukraid toone. Nõnda aasta Tulimulla esimeses numbris 651

6 Eeva Ahven, Kalju Lepik, Victoria Traat, Mats Traat, Viiu Härm ja Paul-Eerik F. Tuglase Majamuuseumis 9. PV1990 (Kalju Suure foto). Rummo ja samal aastal ilmunud luuletuskogus "Klaasist mehed" avaldatud luuletuses "Roslageni rannal". Oma Roslageni suvekodu kaljusel rannal seistes ja mõeldes Rootsist ja Eestimaast ning piirist, millest üle astuda ei saa, nukrutseb poeet: "Tühjaks jäävad mu tiivalöögid. / Siit ära ei lennata saa. / Laual ootavad söögid ja joogid. / Ja jalgade all Rootsimaa." aasta Loomingu augustinumbris avaldatud luulesarjas "Valusad viisid" tähistas K. Lepik muutuvat ajahetke: "Veel need ohjad meida hoidvad, / tugevad veel on kammitsad. / Veel on hundid me vaderiks." Kuid sarja lõpetavad värsid: "Päikese raud hõõgub veel. / Vanad ja nõgised sepad / taovad lootuse laotust / Maarjamaa kohale." aasta varakevadel käis K. Lepik pärast pikka maapagu taas mitte küll veel vabal, kuid siiski vabaneval kodumaal, eelkõige vahest oma väga kõrges eas ema vaatamas. Kuid enne seda avaldas ta oma Tuulisui aegadest sõbra R. Kolgi toimetatud ajakirjas Side pihtiva ja põhjendava arutluse "Roslageni rannal" 2. Rässakas rannamänd Roslageni rannal. Tormidest sasitud, kõveraks kasvanud, maadligi. Aga siiski käbisid täis. Me ei kanna endas ainult kaotust. Punaste marjadega kähar astub kaugemale. Ühineb silmapiiril punaseks rannapihlakas jooneks. Piir on punane joon. Kas mu silmad seletavad tõusvaid saari ja randa? silmapiiril 652

7 Ma olen aheldanud iseenda. Ma olin tuul, lagendikkude lind. Tuule suul ma kuulutasin vabadust. Kas ma puurilind? Kas ma ise ehitasin puuri? Kas mu vabadus on mittevabadus? Kodumaa kohale taotakse uut ja kõrget ja kumerat laotust. See mõjukas luuletus võtab kokku ja viib lõpule ahela ja tuule motiivid K. Lepiku lüürilises enesetunnetuses. Luuletust avavas jõulises männimetafooris või isegi sümbolis aimab lugeja eksimatult autori omakuju, pagulasstaatust, vastupidamist räsivate ajatuulte kiuste. Järgnevad kaks järelduslauset esitavad veendumuse, et ligemale pool sajandit pagulust pole olnud viljatu. Selle aja jooksul on loodud olulisi, mõistagi ka kodumaale vajalikke väärtusi. See osa luuletusest solidariseerub kaunisti I. Ivaski pagulasekujundiga: "Pagulane on õhujuurtega mangroov, / irdund kodumullast, kasvab ta edasi, / kandes viljagi lõunas või läänes." Järgnev arendus toob esile K. Lepiku luule põhimotiive, mis ta loomingus on kordunud rikkalikes variatsioonides. Värss "Ma olen aheldanud iseenda" pöördub peaaegu samasõnaliselt tagasi luuletusse "Ahel ja tuul". Edasised kaks värssi kinnitavad, et luuletaja on ustavalt järginud oma loomingulist kreedot, mis visandlikul kujul oli fikseeritud juba Tuulisui kuulutuses. Kolm üksteist täpsustavat ja arendavat küsimust kätkevad endas varjatult ka vastuse: jah, minna, kuigi kord on öeldud: "MA TAGASI KUI VABA KODUMAA." Seda enam, et "Kodumaa kohale taotakse / uut ja kõrget ja kumerat laotust." Koerus 8. aprillil 1990 kirjutatud "Tagasitulek" on täitumine, endastmõistetav jätk luuletusele "Roslageni rannal" 2. Seda on vahest ka väike sari "Roslageni rannal" 3. Ühes telesaates loodetavasti mäletan õigesti ütles K. Lepik, et pärast Eesti vabanemist ja paguluse lõppemist tuleb loomingule leida uued lähtealused. Küllap nii. Kuid olgem veendunud, et ka muutunud ajas jääb Kalju Lepiku luule aina valvele, kõnelema inimese ja ta vabaduse nimel. 653

8 Kalju Lepik isiksusena ARVO MÄGI Kui ma paguluse algaastail Kalju Lepikut tundma õppisin, oli ta "noor vihane mees". See inglastelt laenatud iseloomustus on alati sobinud noortele inimestele, kel on tung millegi vastu võidelda, midagi senisest paremini ära teha. Ka Gustav Suits ja Henrik Visnapuu olid kunagi "noored vihased mehed". Mille peale oli Kalju Lepik (koos Tuulisui rühmakaaslaste Raimond Kolgi ja Ilmar Talvega) vihane? Enne kõike muidugi kommunistliku režiimi peale, mis valitses meie kodumaad ja mille eest oldi sunnitud võõrsile põgenema. Selle režiimi iseloomustamiseks on Lepik oma luules alati leidnud kõige ägedamaid väljendusi ja üha uusi võrdkujusid. Too viha ja põlgus tuli esile ka isiklikus jutuajamises. Ent leidus paguluseski nähtusi, mille vastu Lepik protesteeris nii kirjas kui ka suusõnal. Terve rea pagulaste loid poliitiline hoiak, eriti pärast seda, kui oli saavutatud teatav majanduslik kindlus. Iseseisvusaegsete kodumaiste olude ja tingimuste üleliigne idealiseerimine, mis tekitas opositsiooni päris noortes. Mõningad Isamaaliidu ja Saksa okupatsiooni ajast kaasa toodud vaated "õige isamaa-armastuse" ja "distsipliini" suhtes. Üldine konservatiivne hoiak kunstinähtuste puhul. Kunsti- ja kirjandusteosed pidid olema väga selged ja rakendatud meelsasti ainult poliitilise propaganda teenistusse. Need ei tohtinud jumala eest olla "ebakõlblised". Juba mõnede asjalike sõnade (näiteks lits) kasutamine luules tekitas eriti vanemate daamide puhul ägedat "moraalset protesti" ja hukkamõistmist. Ka mõned vanemad kultuuritegelased olid kultuurielu osas sootuks tagurlikud unustades, mis nad ise Siuru ajastul olid korda saatnud. Neid nähtusi arvustas meie kultuuritegelaste noorem põlvkond kirjanduses, ajakirjade veergudel, ettekandeõhtutel terava satiiri näol. Lepik ja teised esitasid provotseerivalt "moodsaid ja ebaviisakaid" värsse. Niisiis ei jäänud Kalju Lepiku viha ebaproduktiivseks põrnitsemiseks, vaid sai aktiivse väljenduse mitmes kanalis. Kui palju Lepik koos teiste vihaste meestega korda saatis neljakümnendate aastate teisel poolel, meie pagulaselu alguses! Sellejuures oli tema ja ta sõprade majanduslik baas väga nigel juhutöö, vabrikutöö, ebakindlad elamistingimused. Tuulisui raames anti välja juba aastal koguteos "Homse nimel" ja 1947 toimetati kuukirju Kodukolle ja Kodutee ilmub stensileeritud ajakiri Sõna (veel üks number aastal 1956). Lepiku esikkogu "Nägu koduaknas" ilmus 1946, kogu "Mängumees" Samal ajal tekkis Radikaaldemokraatlik koondis, mis andis välja oma ajakirja. Ja esines Stockholmis ning naaberlinnades "Sant Luukase gilde", kus oli noori kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid, esialgu väga laial rindel, Ilmar Laabanist Käbi Lareteini. Kalju Lepik kirjutas Eesti Teatajas arvustusi ja kultuuriartikleid. Ja jõudis selle kõrval aastal 1949 Asta Priuhkaga abielludagi. Siinkirjutaja elas Uppsalas, aga liiklemine kahe linna vahel oli intensiivne (tihti Stockholmis töölkäijate käest laenatud kuupiletite abil). 654

9 Asta ja Kalju Lepik F. Tuglase Majamuuseumis 9. IV1990 (Kalju Suure foto). Kohtusime mitu korda kuus, "Gilde" käis Uppsalas esinemas. Jutuajamisi oli kohvikutes ja ajalehetoimetustes. Kalju Lepiku sõpradele oli teatavaks üllatuseks kogu "Mängumees" (1948) viimane sari "Valgus ruudul", mis tähendas autori pöördumist moodsama vormi viljelemisele. See polnud juhuslik Lepik otsis oma vormi, ta leidis selle ja arendas klassikaliseks kogudes "Tiigrimaa" (1955) ja "Kivimurd" (1958). Areng toimus aeglaselt, aga järjekindlalt. Kalju Lepik on alati kirjas ja suusõnal rõhutanud kunstiloomingu vormi tähtsust. Noor Kalju Lepik oli sale, heledajuukseline, väga intensiivse esinemisega ja tundetoonilise häälestusega noor mees. Tal oli igal kohtumisel kas uusi produktiivseid ideid selle kohta, mis tuleks teha, või sapiseid märkusi ebameeldivate nähtuste kohta. Oli koosviibimisi alkoholi tarvitamisega nende puhul sai Lepiku kriitika ja sapilisus erilist hoogu. Siinkirjutaja kolis abikaasa töökoha tõttu kauemaks ajaks "provintsi" ( , alguses Rootsi läänerannikule, siis Norrköpingi ligidale maale). Suhted jätkusid telefoni kaudu. Peaaegu iga päev pidasime telefonikõnesid, sõelusime läbi kultuurilised ja poliitilised uudised ja pidasime plaane. Moodsa tehnika needus on, et telefonikõned ei säili... Käisin tavaliselt kaks-kolm korda aastas Stockholmis, siis olijaile võimalik muuseas perekond Lepikuga kohtuda ja põhjalikumalt "läbi võtta" toimuvat. Peaaegu märkamatult muutus Kalju rahulikumaks, teravat irooniat hakkas tihti asendama humoristlik vaade maailma narrustele. Oma luule esitamise puhul oli tal välja arenenud isiklik stiil rõhutatud tundetoonitus ja peaaegu iga sõna eraldi. Kalju Lepiku värsse ei oska keegi lugeda nii perfektselt kui ta ise. Vist aastal 1959 tekkis Kalju Lepikul idee kirjutame kahe peale kiriromaani paguluse probleemidest. Viime miljöö kuhugi "üksikule saarele", 655

10 nii et saab probleeme laiemalt haarata; kirjade vahele mitut laadi "vahemänge" värsis ja proosas, kus on võimalik satiiriliselt vaadelda ühiskondlikke nähtusi. Kirjutasime esimese versiooni valmis vist 1961: mina kirjutasin kirjad, Kalju tegi vaheluuletused. Siis jäi asi millegipärast seisma, tagantjärele põhjust ei mäleta. Aastal 1966 võtsin käsikirja laekast väljaja lugesin üle, seda tegi ka Kalju. Leidsime, et "ega see värk nii vilets polegi". Asusime uuesti tööle. Pidasime kontakti telefoni kaudu ja saatsime käsikirja osi edasi-tagasi. Mõlemad andsime teisele ideid. Nagu öeldud, kirjad on peamiselt minu sulest, Kalju kirjutas vahemänge (aga seal on epigramme ka minult). "Sõnaseletused" kirjutasime koos olles kahe peale sellega sai palju nalja. Kaljult on ka "Auto portree", "Tindiplekk" ja teised sellised ideed. "Sinine safiir" on minult, paroodia Alur Reinansi Manas ilmunud lühiromaani "Naera, inimene" puhul. Peab tunnistama, et mõnes osas ei mäletagi tagantjärele enam, millise nähtuse vastu satiir oli sihitud. "Tuuleveski" ilmus Hoolimata väga läbipaistvast varjunimest "Rein Kaljumägi" ei osanud paljud lugejad autoreid ära arvata. Kodumaale too teos posti teel muidugi ei läinud. Kalju Lepik oli vahepeal hakanud eesti organisatsioonide raamatupidajaks ja majandusjuhiks (kommertsgümnaasiumis käidud aastaist oli kasu). Edasi siirdus ta arhiivinduse alale loodi Balti Arhiiv, sest meie elu ja tegevus tahtis ju jäädvustamist, kuigi mõned poliitikategelased sellest alguses aru ei tahtnud saada. Kalju Lepik oli pensioneerimiseni arhiivi juhataja. Kalju oli agaralt tegev kõikides kirjanike ettevõtmistes. Kord aastas peeti "kirjanike kommerssi" Eesti Kirjanike Kooperatiivi ja Välismaise Eesti Kirjanike Liidu aastakoosolekuid üksteisele järgnevatel päevadel. Need peeti alguses Rahvusnõukogu või mõne teise organisatsiooni ruumes, hiljem kirjanike kodudes. Daamid tulid mängu olemised muutusid "soliidseks", ei olnud enam vorstijupp, leivapäts ja heeringapurk laual, pudel viina kõrval. Karskustegelane Helmi Mäelo oli sunnitud viinavõtjatega "kaasas olema" (kuigi mitte kaasa jooma). Pärast koosolekut peetud olemistel tulid kõik põletavad kirjandusprobleemid erilise teravusega üles ja Kalju Lepik oli üks probleemide tõstjaid ning ägedamaid oma seisukohtade eest võitlejaid. Raimond Kolk väitis kord, et Kalju Lepik olevat "knappoloog" (knapp = rootsi keeles nööp, knappoloog = väga täpne inimene). Kolgil oli kahtlematult õigus. Raamatupidaja ja arhivaar peavad olema täpsed. Kalju Lepik on seda ka oma värsside suhtes iga sõnaja varjund on oluline, vähimgi lohakus on lubamatu. Siinkirjutaja isiklikud kogemused pärinevad sellest ajast, kui me "Tuuleveskit" tegime. Leidsin, et kui "proosamehed" ka nii täpsed oleksid, ei saaks ükski romaan kunagi valmis... Lepikud elasid mitmes korteris Stockholmi lõunapoolsetes äärelinnades. Raamatukogu, mis algas muidugi tagasihoidlike ostudega, on paisunud väga suureks ja täielikuks eestikeelsete raamatute ja estica osas. Kalju Lepik on bibliofiil. Teab täpselt, kus iga teos tema kogus asub. Vajaduse korral saab temalt alati kiiresti andmeid raamatute ja autorite kohta. Kalju Lepik ja kodumaa on eripeatükk. Siit vaadates oli Kalju Lepik kodumaal väga austatud ja populaarne poeet juba siis, kui tema kogud ametlikult sinna ei jõudnud aga värsid levisid ikkagi mitmesuguseid teid pidi. 656

11 Lähenedes Kalju Lepiku "Liii Marlenile" PAUL-EERIK RUMMO Pean alustama sellest, et ma ei tea, miks on Kalju Lepiku "Liii Marlenil" just niisugune pealkiri. Millegipärast ei ole ka iial pähe tulnud temalt seda küsida. Alles hiljuti olnuks hea võimalus, kui juhtumisi kohtasin Lepikut Toompeal Lossi platsil. Tõesti, just sel korral võinuks see teema meenuda. Nimelt oli Lepik seal parajasti koos mu kunagiste ülikoolikaaslaste Helle ja Aarega, ja just Aare (mõni kursus vanem) oli mäletatavasti see, kelle käes tudengina nägin mõnesid Kalju Lepiku luuletusi elus esimest korda. Usun mäletavat, et need olid masinal tihedates ridades ümber toksitud, väikeses formaadis, tuhmis kopeeringus nagu õige suur jagu nonde aastate lektüürist. Ja "Liii Marlengi" oli nende hulgas. Mäletan, kuidas Aare minusuguse kidura noorboheemlasega võrreldes tunduvalt toekam nähtus (mõni aeg hiljem talvitas Antarktisel!) lapselikus rõõmus itsitas ja vist isegi punastas, lugedes seda kirjakohta, kus on tegemist koerte, poiste, laternapostide ja tüdrukutega. Kuid paraku meenus "Liii Marien" sel korralgi jupp aega hiljem, kui juba olime pärast mõnede kiirlausete vahetamist lahku läinud. Niisiis peab ise mõistatama. Kas teose pealkirjaks on "Liii Marien" sellepärast, et seal esineb Lili-nimeline tegelane (ilma kaasnimeta küll ja tunnustelt raskesti samastatav sõdurilaulus tagaigatsetavaga), või ümberpöördult autoril tuli pähe kirjutada vabakäeline kompositsioon pealkirjaga "Liii Marien" ning siis pidi sellesse ka vastava nimega tegelase paigutama? Märkigem, et see autori viiendas luuletuskogus "Muinasjutt Tiigrimaast" (1955) ilmunud tekst on tema esimene selletaoline assotsiatiivselt ("jõena igavikku") voolav poeem, mis koos sama raamatu õige orientaalselt ornamentaalsete sarjadega tähistab luuletaja astumist modernismi kapriisselt looklevale rajale. Lihtloogikaga ei tarvitse siin loomulikult suuremat pistmist ollagi. Teatav läbiv punktiir on "Liii Marlenis" siiski täiesti tajutav. See seostub sõnaga "eilne", niisiis mälestusega millestki, mis on tänaseks muutunud. Alustatakse eilsest kääriteritajast (elu ümberlõikamise ettevalmistus?), hiljem jõutakse eilse tüdrukuni. Kogu loo käivitab süüdimatult agressiivsete laste ürgsürrealistlik motiiv ("...sest lapsed armastavad päikest, / mis plahvatab", "...puid, / mis voolavad", "...pilvi, / mis sülgavad punast / mu näkku. // Punast, mis on haigus mu silmades. / Punast, / mis on veri mu noal"). Maailm teiseneb järskude vägivaldsete hüpetega, tekstis kangastub ohvri- ja initsiatsiooniriitusi ("Ma tapsin kuke, / et kirjutada verega: / HULL MEES.") ning kosmiline süütusekaotus ("...ja taevas kui punastav plika, / kes magatand poissi. [ ] Ja nüüd ta on hirmul"). Koik see eksponeeritakse esialgu kõledavõitu dekoratsioonis ja tonaalsuses, mis meenutab T. S. Elioti "Prufrocki armulaulu" algust ("...the evening is spread out against the sky / Like a patient etherised upon a table", "...certain half-deserted streets, / The muttering retreats / On restless nights in one-night cheap hotels") vahetult pärast Esimest ilmasõda või prantsuse ja itaalia linnanime pärast Teist ilmasõda. Kas see on igavene agul oma välisilme, elulaadi ja eesmärkide aastakümnetepikkuse stabiilsusega, toitmas ja tasakaalustamas suuri plahvatusi ja pöördeid 42 Keel ja Kirjandus nr

12 miski, mis on (olnud?) suhteliselt muutumatuks näitelavaks eilede ja tänade vältimatule vahetumisele? Siit kuskilt ehk hakkame saama ka aimu Lepiku poeemi seosest samanimelise arhetüübistunud saksa sõdurilauluga lauluga, mis pärineb Esimese maailmasõja ajast, kui ideaalid ja head kombed veel natuke elasid, ja mida Teise ajal, uskumatu küll, aktsepteeriti ka teispool rinnet, jättes natsismi roimapatud soldatipruudi turjale ladumata. (Kui paljukestest saksa šlaagritest üleüldse on olemas ingliskeelne variant? "Liii Marlenist" aga on.) Küllap kõlas selles kasarmuväravaromantikas nostalgiline kaja tollest ilusast ajast, mil sõdu peeti veel kõditavate seiklustena õilsalt ja reeglite järgi, mängus polnud ideoloogiaid ega massimõrvu ja ka vastaseid peeti peaaegu inimesteks. See idülliline kujutelm on lähedane sugulane tollele, mida esindab agul oma muutumatuses ja edasipüüdmise visas aegluses. Paiskumine homsesse vajab eilse pehmendavaid amortisaatoreid kuid alati ei suuda paiskuja/paisatu neid leida ega omaks võtta. Viirastub kunagine Tartu Saekoja tänava Lepik oma varasematest luuletustest, kes korraks rindepuhkusel olles ei leia enam rahu ei tänavail, ei kohvikus, ei tuttava tüdruku juures. Eilne tunnistatakse surnuks, aga kripeldab sellegipoolest edasi. "Wie einst, Liii Marien!" Kuid ootuspärase trotsiga rebib Lepik end nostalgilisest tundetoonist lahti. Enam ei olda kaevikus, kus tüdruk pole kättesaadav ja temast unelemine viib kuskile jumalatehämaruse ja Blut-und-Bodeni wagnerlikku pidulik-udusesse raskemeelsusse ("Aus dem stillen Raume, aus dem Erdegrund..."). Saab suunduda kesklinna, kus "tuttavad jalad ruttavad" ja sõjast otseselt puutumatugi riik ruttab moderniseeruma. Eilne vajutatakse mättasse kui lõplikult, efektiivselt, arukalt ja õiguspäraselt, selle üle hetkel veel ei juurelda. Kõige selle juures Lepik ei oleks Lepik, kui ta ei tooks mängu ka mütologiseeritud Eesti küla: "Taevas kui popsi saun külili, / uks ristseliti valla. / Kaheksa sünget inglit / astuvad trepist alla" (sic! mitte redelist, vaid nimelt trepist, mis popsihütile atribueerituna viimast mitte ainult asupaiga poolest, vaid ka stiililiselt taevani tõstab). Seni linnajao õllevedaja naisena minategelase tähelepanu köitnud ekstravagantne Liii esineb nüüd ainsa nimelise inglina selles jutustaja südant ja ihu ründavas oktetis. Võib-olla tohime teda selles külaelu-seoses ühendada ammuse sulaspoisi marupolkapartneri Lilliga, kes "teistest uhkem ja kenam" ("Sulane", raamatus "Nägu koduaknas", 1946). Nii või teisiti, uusi aegu harjutav ja harrastav Lepik ei saa läbi naisprintsiipi kaasa tõmbamata, kusjuures tema suhet sellega märgistab üha pigem külapoisi n-ö eluterve, enesestmõistetav uljus ja ülemeelikus kui sügavam sukeldumine soolisuse salapärastesse laugastesse. Nagu eespool öeldud, eristab see hoiak teda selgelt rivilaulu lõpusalmi hämarusest. Hull mees teeb hulle tükke, aga selles on kainet meetodit. Eemaldumine mitmesugusest "eilsest", ja kui mitte tänasesse, siis mõtteliselt igavikku (viimast pikemalt iseloomustamata) on nende sammude sihiks. Luulele sobib see hästi. Niisiis võiks üks "Liii Marieni" näivast aloogilisusest välja loetav (või sellesse sisse loetav?) sõnum olla vabas ümberjutustuses midagi umbes niisugust: ühel või teisel viisil jäädakse süütusest milles see siis ka ei seisnenuks ilma igal juhul; laternaposti-tüdruk teeb läbi põhjaliku muutuse õllevedaja veidra kübaraga abikaasaks ja/või ambivalentseks süngeks ingliks; meesterahvas tunneb, et midagi analoogilist on toimunud ka temaga ja toimub alatasa kogu maailmaga mõnel perioodil ehk järsemalt kui teisel; seda kõike ei maksa aga liiga rängalt võtta, sest, esiteks, saavutatav uus sei- 658

13 sund võib osutuda ka päris heaks, ja teiseks, igal juhul jääb võimalus heita kogu kupatuse üle nalja, nagu jääb ajaliste muudatuste taustal alati avatuks ka igavik. "Tiigrimaa"-raamatu ilmumisjargne vahetu retseptsioon jäi "Liii Marieni" suhtes pisut äraootavaks. Kui Ar-gi (= Arvo Mägi; Teataja 22. V 1955, nr 10) näeb raamatu ülejäänud osas kas mitte veidi ülepingutatult Uku Masingu religioosse lüürika omal (ja paremal? "selgemavormiliselt ja ehedamalt") viisil jätkamist, siis "Liii Marieni" näib ta kandvat kuskile Lepiku teise suundumuse satiiriliste ja sarkastiliste ajavärsside lähedusse. Defineerides selle kui "katse moodsaks, viimse võimaluseni ebakonventsionaalseks ballaadiks", jätab Mägi vaatlemata, kas Lepiku kahe suundumuse vahel on ka midagi ühendavat ja kuhu (või kas üldse kuhugi) "Liii Marien" võiks selles üldpildis täpsemini kuuluda. Huvitav on Raimond Kolgi hoiak (Tulimuld 1955, nr 4, lk 243), kes näeb poeemis nimelt sünteesiotsingut "esimese ja teise" Lepiku vahel (milleks Kolgi silmis on ühelt poolt religioosne ja estetiseeriv, teiselt poolt külapillimehelik luuletaja), aga võtab oma raamatuvaatluse kokku õige karmilt: "Enamat oleks siit oodata võinud. Just "Liii Marlenile" mõeldes ei oskagi öelda, kas Lepiku viies luuletuskogu on arengu etapp või uute väljendusvahendite otsimine. (Jääb veidi ebaselgeks, miks niisugune otsiminegi ei võiks olla üheks teatavaks arenguetapiks. P.-E. R.) Luule ainulaadsest ja asendamata võimalusest inimliku kontakti teenistuses komplitseeritud asju lihtsalt ära öelda püüab ta mööda minna." Kolgi tähelepanek võib ju olla omajagu õige iseasi aga, kas tema poolt nimetatud võimalus on ikka luule ainukene tee (kui oleks, saaks sellelt kõrvalehiilijat tõesti üksnes taunida!). Kuid kindlasti paneb see mõtteavaldus kui selle valguses Lepiku luulelooming vähemasti "Tiigrimaast" ja "Liii Marlenist" alates uuesti mälust läbi lasta paremini märkama, et läbivate prohveti-, retooriku-, kannataja- ja võitleja-atitüüdide juures on Lepiku luuletajaminas väga olulisel, kui mitte määraval kohal ikkagi just mängumees. Muidugi pole see halvem viis olla "inimliku kontakti teenistuses" kui mis tahes teine mõeldav mängitagu vaid hästi. Teatav ebalus "Liii Marieni" suhtes paistab saatvat ka hilisemaid käsitlusi. Sellegipoolest on tal oma ilmne koht (seejuures sugugi mitte üksildase kurioosumi oma) nii autori loomingu kogupildis kui ka üldisemas ajapanoraamis, nagu ka omad seosed ümbritsevaga. Koht ja seosed, mille mõnesid koordinaate eelnevas püütigi visandada. 42* 659

14 Punaste pihlade all PÄRT LIAS Die Farben sind Täten des Iichts, Täten und Leiden. In diesem Sinne können wir von denselben Aufschlüsse über das Licht erwarten. Farben und Iicht stehen zwar unter einander in dem genausten Verhältnis, aber wir miissen uns beide ais der ganzen Natur angehörig denken: denn sie ist es ganz, die sich dadurch dem Sinne des Auges besonders offenbaren wiil. J. W. Goethe, Vorwort zur Farbenlehre Aus meiner Darstellung ergiebt sich folgendes Schema: Schwarz, Violett, Blau, Grün, Roth, Orange, Gelb, WeiB 0 1/4 1/3 1/2 1/2 2/3 3/4 1 i I : i Schwarz und WeiB, da sie keine Brüche, also keine qualitative Theilung darstellen, sind nicht, im eigentlichen Sinne, Farben; wie man dies auch allezeit erkannt hat. Sie stehn hier blob ais Gränzpfosten, zur Erläuterung der Sache. A. Schopenhauer, Farbenlehre 1 Kalju Lepikul on luuletuste tsükkel "Punaste pihlade all", Gustav Suitsul luuletus "Värisevate haabade all". Mõlemad nii Lepiku tsükkel kui ka Suitsu luuletus on ilmunud maapaos: Suitsul aastal kogus "Tuulemaa", Lepikul aastal kogus "Mängumees", seega üks kolm ja pool aastakümmet varem kui teine. Mõlemad on üht-sama, ja nimelt punast värvi, kui nõnda ikka sobib praegu, alles hiljuti punasest painest vabanenud, taasiseseisvunud Eestis öelda(gi)... Lepikul on punane suisa pealkirjas, Suitsul ridades: "Päikest kaugete metsapalangute vinesse vajuvat / saagapunaselt / näen vaeste palavikuliste silmadega." Kaugemale ulatuvaid järeldusi rööpnevuse kohta teha oleks enam kui ülemeelik. Üks on aga siiski vaieldamatu Kalju Lepik on, tõsi mis tõsi, oktoobrilaps sündinud punaste pihlade all, 7. oktoobril Hoopis vaieldavam on küll, kas punane on just Lepiku meelisvärv, kuid põguski lugemine veenab, et punast on Lepikul rohkesti. Oleks põnev seirata eesti luule(tajate) värvigammat. Paraku pole seda eriti tehtud; kui, siis möödaminnes, muu seas. Ometi on värvid luule vahest iseloomulikumaid fenomene. Vaevalt leidub poeete, kes pole kordagi üht või teist värvi või värvitooni kasutanud. Lepikul on aga värve palju. Vist ei kohta Lepikul violetti ja oranži, ehk küll päris kindlalt seda öelda ei julge. Juhukülaline on tal ka roosa. See-eest on küllaga punast ja sinist, musta ja valget, halli ja kollast, ka rohelist; ikka ja jälle korduvad kontrastikad pimedus ja valgus. Juba mitme luulekogu, luuletsükli ning paljude luuletuste pealkirjad on selgesti värvilised. Vähemalt kahe kogu pealkirjades on olemas värvinimetus. Need on "Kollased nõmmed" aastast 1965 ja "Verepõld" aastast 1973 (veri tuletab meelde 660

15 pimast). Veelgi värvilisemad on luuletsüklite pealkirjad, siin mainitagu vaid mõnda: "Punaste pihlade all" (kogus"mängumees"), "Sinine allikas" (kogus "Kerjused treppidel"), "Värvilised laulud", "Kui tuleb lumi tinavalget karva" (mõlemad kogus_ "Kollased nõmmed"), "Klaasist mehed lähevad läbi Punase mere" I, II, III, "Õhtueit ja punased hobused" I II, "Proloogid ja sinine poeem" (kõik kogus "Klaasist mehed"), "Roostepunased metsad" (kogus "Kadunud külad"). Kalju Lepikul on "Must poeem", "Roheline poeem" ja "Sinine poeem". Kui hakata üles lugema värvusi sisaldavate luuletuste pealkirju, siis läheks asi kogunisti pikale; siin vaid mõni näide: 'Valgus ruudul", "Mustad hundid", "Säälpool vihma sinise akna taga", "Sinililled", "Pilved pikkades valgetes särkides", "Roostepunased metsad astuvad", "Laul punasest ja valgest lumest", "Must laul", "Valguse puhkpille juba häälestatakse". Muidugi, hoopis kõnekam on värvide esinemus ning selle või teise värvi eelistatus luuletekstides, mille selgitamine peaks olema iseäranis tähenduslik. Kui pealkirju seirates saab ikkagi tõestada eeskätt ainult tõika, et Kalju Lepiku luule on vägagi värvilembene, siis tekstianalüüs aitaks esile tuua juba värvisümboolika eripära. Et see ülihuvitav ettevõtmine, mis on üpris töömahukas ja siinkirjutajal alles pooleli, ei mahuks pealegi ajakirja lühikirjutise raamesse, siis jäägu ta esialgu ja siin rahumeeli kõrvale. Pealkirjad räägivad Lepiku värvilembusest selget keelt, nagu ka üht-teist poeedi värvieelistusest. Nagu eespool juba öeldud, on Kalju Lepiku meelisvärvid punane, sinine, must, valge, hall, kollane ja roheline. On nii-öelda osundamist sellele või teisele värvitoonile nagu taevakarva, mullavärvi, murevärvi, verevärvi. Niisugust värvide pillerkaari aga, kus gammasse võivad kuuluda kõikvõimalikud liittoonid (oranžikas-beežikas, türkiissinine, ultramariin vms), nagu seda kohtab küllaga näiteks siurulastel, ei leia Lepikult peaegu üldse, või kui, siis ehk tikutulega otsides ja lootuses heinakuhjast nõel üles leida. Teatavasti on K. Lepik meie moodsa luule teise laine juhtkujusid, sajandi keskpaiga teise poole eesti luule pööritaja. Tema värvigamma erineb märgatavalt sajandialguse isme juurutanute, modernismi esimese laine esindajate, esmajoones siurulaste ja tarapitalaste omast, ning eks ole see ka ootuspärane. Värvide esinemissageduse nagu ka värvilembuse tuvastamine paljalt pealkirjade abil lubab ainult pisut-pisut heita pilgu poeedi värvigammale (ja ehk -sümboolikalegi). Siit ei selgu värvide funktsioon ega selle võimalik teisenemine kogust kogusse. Kuid juba pelk lugemismulje ütleb, et värvikasutus Kalju Lepiku varases ja hilisemas luules on kaks ise asja. Kalju Lepik tuli luulesse pildilise, nii-öelda meelelise poeedina, ja see on loomulik. Sõja ajal ja pärast sõda loobusid kunagistest ülikeerukatest metafoorirägastikest Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu, aga ka Betti Alver. Piisab kui meenutada Suitsu "Tuld ja tuult", Underi "Jõulutervitust 1941" või "Sõduri ema", Visnapuu ülewalulist "Ma kuulutan" või Alveri "Puust palitut". Lepiku debüütkogu "Nägu koduaknas" (1946) ja sellele järgnenud "Mängumees" (1948) on pildilis-meelelised (erinevalt Ilmar Laabani surri juurutanud esikkogust "Ankruketi lõpp on laulu algus" 1946, milles on panus tehtud sõna häälikukõla jm seesmisele mängulisusele). Seesama moodne esitus on Lepikul olemas juba alates kolmandast kogust "Kerjused treppidel" 1949, 2 661

16 aga hoopis teistmoodi kui Laabanil Lepik mängib ennekõike regivärsi ja külavahelaulu registritega, mida Laabani luules eales ei kohta. Et mitte jääda päris paljasõnaliseks ja luulest rääkides purukuivaks, toon siin mõned pistelised näited Lepiku luule värvimeele pildilisuse kohta ta kahest esimesest kogust. Nurgas seisid nukrad lesed, habemikud hallid. Aga neiud noorukesed keset pulmatralli. ("Pulmas") Mustaks rebenend põldude valged ja pikad põlled. ("Juba lõhnavad teed") Seisid paljapäi hallis sajus musta madala taeva all, ja laulsid mehega kaasa kodust punaste pihlade all ("Mängumees") Kolmandast luulekogust alates on Lepik läbinisti vihjeline (assotsiatiivne) ja mida kogu edasi, seda oskuslikumalt, täpsemini seda avastuslikumalt ja loomulikumalt. Ent Lepiku vihjelisus, talle omane sõna, keele seesmiste võimaluste ülesleidmine ja nähtavaks tegemine (ehk, kui kasutada Aleksander Aspeli üht märkust moodsa luule olemuse asjus, siis luule polüvalentseks, mitte paljalt ambivalentseks muutmine 1 ) tugineb, erinevalt Laabanist, teravmeelsele rahvaluule ürgse keelekõla ärakasutamisele. Siit Lepiku luule juhanliivilikkus, aga ka sugulus A. Alliksaare, P.- E. Rummo ja H. Runneli luulega. Iseäranis vihjelisteks, eri suundades voogavaiks, hingesööste kandvaiks saavad K. Lepikul värvid ja värvimustrid. Hakkab silma, et Lepiku luule värvimeel on rõhutatult kontrastne: punane must, punane valge, sinine must, sinine valge, pimedus valgus jne. Siin ainult mõni näide. MUST VALGE Ma palun sind, valge pilv, oma musta südame pärast. ("Palve") Seitse tumma ja musta meest. Ei, üks on lumivalge. ("Ma lendan mesipuu poole") Valge määgis nii haledalt ja must vaikis nii kurvalt ("Velkari laulud") 1 "Traditsiooniline luuleline kujutelm ise kaotas selles protsessis samuti oma identsuse. Pildil polnud enam üks tähendussuund, ta võis viskuda igasse suunda, ta polnud mitte ainult ambivalentne, vaid polivalentne. [ ] Luulelise kujutluse eesmärgiks polnud enam kujutlus ega kujukus, vaid kujutelmade liikumine ise, hingesööst, mis viib üle piltide." (A. A s p e 1, Sürrealism ja Ilmar Laabani "Rroosi Selaviste". Mana 1959, nr 1, lk 20.) 662

17 PUNANE VALGE paneb punast akna pääle, valge sõrme lehe pääle. ("Mullast oled sa võetud") Surma punases toolis siin istuvad valges rüüs kõik õpilased kui koolis ("Marmorpagulane") Roostepunast verd tilgub valgele lumele. ("Roostepunased metsad") PUNANE SININE pihlamarjade punast värvi, taevavärava sinist värvi valguse vana puu ("Velkari laulud") Koik puud on nüüd sinised. Koik lehed on nüüd punased ("Värvilised laulud") Sinise mere, Punase mere, Läänemere põhja pääl. ("Isamaa") Mida kogu edasi, seda sisendusjõulisemaks muutub Lepiku vihjeline värvimaailm. Mänguline (mitte aga mänglev!) värvide kontrasteerimine küll säilib, minetab aga oma liigrõhutatud teravuse, annab maad leidlikule värvikombinatoorikale. Teisisõnu, kui kuuekümnendate aastate Lepik vastandas värve ja eelistas rööbitada peamiselt kaht värvi (punane sinine, sinine valge jne), siis seitsmekümnendail suhestab ta oma luules kolm, neli ja enamgi värvi, neid kord vastandades, kord üksteiseks kokku sulatades. Ja see pole üldsegi paljas värvimäng. "Kalju Lepik on kahtlemata üks meie kõigi aegade rahvuslikumaid luuletajaid," tunnistab P.- E. Rummo. "Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajatest pean ma kõige andekamaks, omapärasemaks ja samal ajal üheks kõige Nõukogude-vaenulisemaks Kalju Lepikut. Temal on oma käekiri, oma nägu ja oma vihkamine," kirjutas tunnustust jagav J. Smuul juba "Jäises raamatus". Kalju Lepiku rahvuslikkuse (ja, muidugi mõista, koos sellega ka üldinimlikkuse) näikse eriti hästi nähtavaks tegevat tema värvimaailm ja -sümboolika. Aga ainult ühe mööndusega: värvid ei ole Lepiku luules rahvuslikkuse piltlikustajad, ideele külge riputatud epiteedid, võrdlused või metafoorihilbud! Õtse vastupidi: värvisümboolikast endast (nagu teistestki meeletajudest, näiteks akustilistest aistingutest, muusikalisusest ülepea) tõusetubki, kasvabki välja, tulenebki K. Lepiku luule rahvuslik ja humaanne sõnum. Mitte värvid ei piltlikusta mõtet, vaid mõte ise kasvab neist välja. Vahest selles seisnebki K. Lepiku kui luule suure pööritaja ainulaadne ja erakordne panus eesti luules. Kõige kõnekamat keelt kõnelevad muidugi luuletused ise. Ehk piisab sellestki, kui pisteliselt seirata mõnd Kalju Lepiku värvikombinatsiooni, et veenduda idee kasvab tõepoolest sellest keele seesmistest võimalustest 663

18 leitud suurest voogamisest (polüvalentsusest), millest on kirjutanud A. Aspel (ja mitte ainult tema). ROHELINE KOLLANE SININE Plahvata roheliseks kümneks miljoniks rohulibleks. Plahvata kollaseks kümneks miljoniks liivateraks. Plahvata siniseks kümneks miljoniks vihmapiisaks. ("Kollased nõmmed") SININE MUST VALGE Sinise ja musta alla valge valgus saagu valla ("Proloog hoiatusega") Võtame sinise taeva, valged pilved ja musta maa. ("Kivisilla vari") Räbalateks Räbalateks Räbalateks rebiti sinine. rebiti must. rebiti valge. ("Kivisilla vari") Lehvib Otepääl sinine. Lehvib Otepääl must. Lehvib Otepääl valge. ("Kivisilla vari") MUST ROHELINE PUNANE Puude mustad ämblikud. Taeva roheline tomat pole punaseks veel valminud. ("Pää kohal surnud linnud") Kalju Lepiku värvidele mõeldes ja ka selleks, et veidi maandada rohkest luuletsitaatide pruukimisest tekkida ähvardavat pateetikat, tõestuslustist endast tulenevat ühemõttelisust (eriti viimaste värsiridade puhul), olgu lõpetuseks osutatud n-ö totaalsele värvivoogamisele, milles ilus ja inetu, ülev ja madal on sulatatud meie aastasaja kibedaks tõdemuseks. PUNASED HOBUSED ASTUVAD SINISTE HOBUSTE PRUUNIDE MÄRADE MUSTA SAMMU KUI KUU KOLLANE LÕUST LÕHNAB KASTEST JA KUSEST KANGELASSURMA JA PUURISTIDE KOHAL ("Verepõld") 664

19 Laastude lend LEILI ANDRE Eks ole kui samm tõuseb üle isikliku elusajandi neljanda veerandi alguse kõrge lävepaku, siis seisatub hetkedeks aeg. Eks ole ja siis nad tulevad. Tulevad välgusähvatuse valgusel: kõik lähimad sõbrad ja tuttavad, tulevad korraks põgusal sammul needki, kes juba mulla all magamas. Nad tulevad ja vaatavad viivuks Su silmadesse. Tuuledki kohisevad õnnitlusi, kodused metsad sahistavad sooje sõnu sulaselges emakeeles, pihlamarjad on erksad, punased porgandid memme porgandimaal naeratavad oma parimat naeratust sünnipäevalapse tervituseks. Tulen minagi, kaasas head soovid, pikalt teekonnalt ühest kaugest kevadest, meie Noorusmaalt, ja tuuled sosistavad Sinu sõnu: Kes küll hööveldab laastud lendu? Lenda, mesilind, lenda, kuhu ei kunagi lenda. ("Rukkilille murdmise laul") Ja siis leian end taas sammumas Tartu Toomemäe tuttavatel radadel. Seal me nüüd jälle Sinuga käime, me õlule langeb kahvatuid, kirjusid ja kuldkollaseid lehti. Keegi rääkis juba ammu, et see suur pooppuu, mida me ikka vaatlesime, on kõdunenud ja maha saetud, aga ime küll! täna on ta siiski siin oma uhkes sügiseses rüüs. Istun kivile, meenutan Su unistusvallatut luuletust "Kevade tuleb ju taas". Mäletan mitmeid imeliselt helli ja hapraid või jälle ahastavsüngeid ridu, mida ma pole leidnud Su raamatuist, kuid mis on jätnud jälje mu mällu. Miks neid Su raamatuis pole...? Ju neist mõnedki on liiga hellad ja haprad, et anda neid maailma hooleks, sest maailm pole ju üldse hell ega habras. Võibolla tohib nüüd nende ridadega kohtuda veel vaid kevadöö unenäos. Tähetornist oleme möödas. Läheme edasi. Edasi, edasi... Seal on vana pink (ei, see olevat juba ammu kokku vajunud ja ära viidud), jah, endises paigas ootab meid pink, ootab, et istuksime ja loeksime seal luuletusi. Oleme noored ja püüame vaadata eesolevasse, sellesse suurde mitmeidki valikuvõimalusi pakkuvasse saginasse. Kas tunned oma olemuse seal ära: Sina see tugevatiivuline rändlind... Vaatame. Ja enam ei saagi aru, kas on kevad või sügis, kas on kõik ilmsi või unenäos. Aga koltunud lehti ju langeb meie üle. Me loeme Sinu luuletusi. Oi, neid on ju Sul nii palju, palju, ei neid ühe sõõmuga suuda ammutada, enne tuleks väsimus peale. Me loeme Su luuletusi. Ja Sul on juubel. Ega me ei hakkagi eriti analüüsima ega kritiseerima Su väga mahukat ja mitmekülgset loomingut, sest need, kes kutsutud ja seatud, on kõik juba kenasti paigale pannud, nii nemad kui ka aeg on seda teinud. Meie ainult veidi vaatame ja meenutame, kuidas laastud on lennanud, kuidas kevad on kasvanud sügiseks. Tundub, nagu oleksid Sa kõndinud läbi elu muljete, sündmuste, probleemide ja meeleolude nõnda, et nad kõik on läbinud Su hinge, kogu Su olemuse ja kristalliseerunud siis Su käe all luuleridadeks paberil. 665

20 Lapsepõlves ja noorusaastais öeldakse peituvat meie elu juured. Siis tehtud tähelepanekud ja valikud annavad suuna kogu edasisele teele. Kust said laulud lapse suhu, kullakese keele peale, hellakese huule peale? Küllap toimus Sinus ärkamine luulele juba Koeru lapsepõlvekodus. Kas pihlakadki, mis kasvasid Su kodu õues, pole needsamad, mis on sirutanud oma oksi läbi kogu Su elu? Hallist sügisesajust kostis kurbkaeblikku viiulihäält. Jäid külas suletuks uksed, ainult kodutud tulid mäelt. Seisid paljapäi hallis sajus, musta madala taeva all, ja laulsid mehega kaasa kodust punaste pihlade all. ("Mängumees") Luuletuses "Relvavennad" meenutad: Näed, alles see oli, kui mängisin pihlapuude all liivaaugus ja kodust kirikukülani tee oli määratu kaugus. Siinsamas Toomemäel küsisid Sa kunagi minult, missugune puu meeldib mulle kõige enam. Ma ei osanud otsemaid vastata, pidin mõtlema. Sina aga ütlesid kohe, et Su lemmikpuu on pihlakas. Polnud kerge me elu neil keerulistel võitluste ja raevu aastatel. See kajastub ka Su luules: Kuhu nüüd minna lõõmavas tules? Orjapiitsaga itta, orjapiitsaga läände kihutab hullunud jõuk. Suurte jalus kui armetu tõuk, kodumaa, kuhu end suled? ("Põleb") aasta kevad. Mobilisatsioon. Tööteenistuslase kogemus Saksa sõjaväes. Väljaõppepataljon. Jäid pooleli õpingud ülikoolis, jäid mälestusse meie Tuulisui koosviibimised, kus lugesime ja arutlesime oma töid. Jäi saatusest kriibitud, ülihell hing. Täis koltund lehti Toome põlispuud. Kain karmi sõdurlikku sammu ja tunnen: kõik, kõik oli liiga ammu. ("Puhkusel") Sa lugesid mulle kord Tartus oma luuletust "Soosinguta", mille olid just äsja kirjutanud. Selles on read: 666 Saatust ma kõigi kiuste nüüd trotsin, soosingust ilmajäetu. Ja mina mõnikord isegi otsin, mõistaks et mind mõni päätu.

21 Minus on aga alati, juba noorusaastaist peale, tekkinud kohmetustunne, puutudes kokku teemaga soosing. Eeldab ju soosing ikka mingit vastutasuootust, võib juhtuda, et kipub isegi südametunnistuse kallale, seepärast olen ikka intuitiivselt hoidunud selle mulle nii ohtlikuna tunduva nähtuse eest. Mäletan, et ma ütlesin tookord lühidalt ja üllatunult, mis sellest soosingust... Jutt jäi meil sinnapaika. See luuletus esineb Su raamatuis. Sa läksid, kandes vist endas soovi saatust trotsida. Ehk andis seegi Sulle erilist jõudu, visadust, sitkust, rääkis kaasa valikute tegemisel. Nooruspäevil tsiteerisid Sa sageli Nietzsche loomingut, rõhutades eriti tema tõdemust, et veri on vaim. Küllap see mõte on Sind vahel hiljemgi saatnud. Meie ei mõista tahta olevast enamat, sest kardame verd veres pesitseb vaim. ("Kotkas ja madu") Sulle meeldis end avaldada lihtsas, selges vormis. Nii on see üldiselt ka edaspidi jäänud, kuigi vahetevahel põikad oma tõsiseid mõtteid raiuma raudsesse distihhonigi. Ka moevoolud ei möödu Sind puudutamata. Olid äsja saanud 24-aastaseks. Merel on palju mõtteid, merel on heitlik meel, kuid merel on ka turvalisi ja hubaseid randu. Sina kuulusid nende hulka, kel õnnestus see hea rand leida. Ning teisal: Lootus oli sinine meri ja meri oli sinine liblikas kaks päeva, ("Mõõk ja liblikas") Maa tõusis merest. Merre vajus maa. Koik ühisest perest... Koik randa ei saa. ("Proloog maapao kolmekümnendal aastal") aasta sügise unustamatutel põgenemisteekondadel nõudis meri palju ohvreid. Nende hulgas lapsigi. Seda meenutad Sa Estonia hukkumise puhul kirjutatud luuletuses "Kaks sügist": Ammugi surnud lapsed elavad täna ikka veel. Nad lähevad ära elavate maalt nagu nad läksid Suure Põgenemise sügisel, lootuse liivatera kramplikult surutud pihku. Ega alguses seal vanal vabal maalgi elu hõlpus olnud. Kuid kohanemine toimus ilmselt varsti: Jäid maha algusjaamad maapakku, uusasukas. Ei enam saamata saamad, kui naisel uus kasukas. Ei enam kohvri otsas loe värsse raamatust. Koik kaunis on saanud õtsa. Ja õtsa saand saamatus. ("Aktus") 667

22 Paguluses avanesid Sul võimalused eneseteostuseks. Seda ju polegi vähe. Meie põlvkond on üks õnnetumaid nii hariduse omandamise, eneseteostamise võimaluste kui ka üldse lihtsalt eluläheduse poolest. Kes jäi ilma elust, kes kodumaast, kes normaalsest noorusajast. Tuulisuid on nimetatud ilmajäetute põlvkonna esindajaks. Sina aga suutsid saatusega maadelda. Said koguni oluliseks jõuks väliseestlaste kultuurielus. Rootsi muutus Sulle uueks kodumaaks, ei saanud aga muutuda sünnimaaks. Sa oled andnud leiba ja vett. Ja aset ja pääle varju. Sa vana, sa vaba, sa Põhjamaa. Täna punab jälle pihlamarju. ("Proloog maapao kolmekümnendat aastal") Aga võõrsil üliagaraid kohanejaid Sa kritiseerisid: Üks paigake siin ilmas on... üks paigake siin ilmas... üks paigake siin... üks paigake... üks... Dugamla, du... ("Pop-pagulase võitlussalme") Sa laulsid ka unustamisest. Oli, kuidas oli, ent kodumaale tagasimineku ит- ь -+ив ikka jfti: Päevad tulevad ja meie läheme tagasi. Ja kõik mis on kadunud, ei ole enam kadunud. ("Maapagulase laul lumisel küünlakuu päeval 1978") Oleme mõttes istunud siin Toomemäel vanal tuttaval pingil, lehelanguse sahisedes meie ümber. Ja Sinul on juubel. Aeg on tõusta ning minna tagasi elulavale: eesriie pole ju veel langenud. Veel jätkub laastude lend: Juba mu höövlimees mõõdab öö poolt. Päeva poolt mõõdab laastude lend. ("Rukkilille murdmise laul") Tõuseme. Ja pink kaob taas mälestuse uttu, Läheme mööda tuttavat rada, kuid meeldiv pooppuu, kõige kaunim siin, on saanud Noorusmaa unenäo osaks. Ja kus oled siis Sina, tuuliste radade rändur... Sulavad ühte sügis ja kevad, lootused, täideminekud ja pettumused OU ju nad kõik meie saatuse annid ja kes teab, milleks meie elu koostisosana vajalikud, Laulud sulavad õhku, käidud teerajad säilitavad sammude mälestust. Koik hajub ja ühtlasi ometi püsib. Lõpuks jääb kirgastumine, jääb helgus. 668

23 Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip (Algus Keeles ja Kirjanduses nr 9) JAAN UNDUSK Sünekdohh XVIII sajandi saksa kultuurifilosoofias Teema sissejuhatuseks tehtagu mõned märkused. See, mida järgnevas tõlgendatakse sünekdohhi printsiibina kultuurifilosoofias, võib näida ainsa loomuliku teena minevikupärandi mõtestamisel, mis mingi erilise meetodi või malli alla paigutamist või erimenetlusena käsitlemist ei vajakski. On ju ajalooteaduses iseenesestmõistetav arusaam, et materiaalne minevik ei anna end kätte mitte terviklikult (mis tähendaks mineviku, oleviku ja tuleviku samastamist), vaid ainult fragmentidena, kildudena, mida kaugemast ajast, seda hajusamate säilmetena ning et kultuuriloolase ülesanne on püüda nende säilmete põhjal mineviku tervikpilti rekonstrueerida. Selles mõttes järgiks ajaloolane justkui alati ja olemuslikult sünekdohhi printsiipi: möödanikust on talle kättesaadavad vaid osad, mida ta vaatleb kui mingi terviku asendajaid (sünekdohhi üks põhilisi esinemisvorme ongi "osa terviku asemel", näiteks kui lause "Inimkond sammub tõusuteed" asemel öeldakse "Inimene sammub tõusuteed"). Paar säilinud teksti võib asendada ammust kirjakultuuri, üks luukere esindada kogu hõimu inimtüüpi, mõned ehted kunagist metallivalu. Sünekdohhilisus kontseptuaalsemas tähenduses oleneb siiski sellest, millist tervikut paneb ajaloolane esindama tolle kättesaadava, terviku füüsiliselt säilinud osa (arheoloogilise eseme, teksti jne), s.t kõik sõltub sünekdohhi haardest. Homeroses võib näha vanakreeka eepilise luule absoluutset tippu ning tunda rõõmu, et just tema lugulaulud, seega parimatest parimad, on aeg meile alal hoidnud. Ent Homerost võib vaadelda ka kui võrdset võrdsete seas, kui lihtsalt üht laulikuist, kelle looming erinevalt teistest on õnnekombel säilinud; just sellest vaatevinklist on Herder kirja pannud lause: "Nii mõnedki temasarnased kes kuulsust, milles ta nüüd üksinda elab, ehk osaliselt oleksid ohustanud on võib-olla kadunuks jäänud." 43 On vaks vahet kahel vanakreeka vanimast luuletraditsioonist kujundatud pildil, kui ühel juhul peetakse Homerost selle absoluutseks tipuks, teisel juhul aga selle kõrgeimal tasemel tüüpesindajaks. Isiksuse paatost vähendades võimendatakse (teisel juhul) kultuuri kui tervikut ning kõlama jääb sünekdohhi printsiip. Või teine näide. Pole vist kahtlust, et need paarkümmend eestikeelset juhuluuletust, mis me XVII sajandilt oleme pärinud, esindavad samalaadse toodangu mingit suuremat hulka. Ei oleks loogiline oletada, et kõik tolleaegsed väikese tiraažiga eestikeelsed luulelehed meieni on jõudnud. Kas säilinud luuletused esindavad aga 50, 500 või 5000 kunagi olemas olnud teost, see on juba interpretatsiooni küsimus. Mida suuremat poeesiako- 43 J. G. Herder, Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit. Hrsg. von H. Stolpe. Bd. 2. Berlin Weimar, 1965, lk

24 gust need paarkümmend luuletust esindama pannakse, seda suuremaks läheb pinge osa ja mõttelise terviku vahel ning seda sünekdohhilisem on ajalookäsitlus. Muidugi, pinget ebakriitiliselt üle kruvides tühistab ta enese ise. Ajaloolane võib teatavais piires sünekdohhi ka ignoreerida kui ta näiteks väidab, et kõnealused paarkümmend luuleteksti esindavad ainuüksi iseennast, s.t et ei ole üldse põhjust oletada nende suuremat arvu, kuid lõppkokkuvõttes viib see ajaloo lamestamisele. Teise eelmärkusena mainitagu lihtsalt, et kõneldes sünekdohhist Herderi jt kultuurifilosoofias, ei taheta selle tähtsust seal mingilgi moel absolutiseerida. Herderi puhul on tegemist eriti tema varasemat keele- ja luulefilosoofiat iseloomustava tunnusjoonega, mille märke leidub siiski kogu ta loomingus. Esimeseks märksõnaks sünekdohhi juurde minekul on torso. Grimmide saksa sõnaraamatu andmeil tuli see mõiste esteetilises pruugis käibele XVIII sajandi teisel poolel, tähistades raidkunstilist jäänukit, esmajoones pea ja liikmeteta inimfiguuri. Olulise panuse termini levimisse andis kahtlemata J. J. Winckelmann, kes oma aastal ilmunud "Muinasaja kunsti ajaloos" kirjeldab muuseas Heraklese (Herkulese) torsot: "Äärmise toorusega kõneldult ja köndistatult (verstümmelt), ilma pea, käte ja jalgadeta, nagu ta on, kangastub see kuju veel praegugi neile, kes kunsti saladusi on võimelised kaema, oma kunagise ilu säras." 44 Winckelmanni sünekdohh on oma lihtsuses ülimalt ilmekas: köndistatud inimkeha pole mitte ainult et osa, vaid ilmsesti suurem osa tervikust, mida põhijoontes n-ö lõpuni kujutleda ei valmista erilist raskust. Oluline on Winckelmanni jaoks just vaatleja rekonstruktiivne, säilmetest tervikut tuletav tegevus, kunagise ilueseme kujutluslik taastamine: ilma selle menetluseta, s.t ilma sünekdohhi tajumata ei ole võimalik mõista antiikse torso ilu. Niisiis mitte torso ise pole Winckelmanni silmis ilus kunstiese ilus on algne tervik (ideaali terviklik kehastus), millele torso kui sünekdohh vihjab. Winckelmanni tajumisviisi eripära saab selgemaks, kui panna siia kõrvale tänapäeva kunstisemiootikas levinud, veelgi teravamalt sünekdohhiline tõlgitsuslaad, mille kohaselt torso esteetiline mõjukus kasvab välja just tema "torsolikkusest", sellest, et ta on n-ö kunstipärane fragment, esteetilises mõttes produktiivselt köndistatud keha. Kui tema vigasus kõrvaldada, kui torso terveks teha, "parandada", siis tema esteetiline laeng suures osas kustub. Ammu enne semiootikat oli see lahendus kunstipraktikas leitud torso kui algupärandi näol (A. Rodin); kirjanduses oli selle vasteks romantismi fragmendikultus. Ehkki ka säärane radikaalselt sünekdohhiline teosekäsitus on lõppude lõpuks välja arenenud Winckelmanni kaasabil, jääb Winckelmanni sünekdohh ise selle taustal ometi veel ettevaatlikuks: Winckelmann kasutab sünekdohhi tunnetusprintsiibina, s.t vahendina küll julgelt ära, kuid ei tee temast mingil juhul loominguprintsiipi, omaette eesmärki. Ta ei arva, et Heraklese torso autentne taastervikustamine viiks esteetilise pinge languseni, lausa vastupidi see võimaldaks raidkujusse kätketud esteetilist ideaali veelgi paremini aduda. Teisiti öeldes, Winckelmann ei pühalikusta sünekdohhi struktuuris (osa kui tervik) mitte selle reaalselt antud osa, vaid oletatavat ideaalset tervikut ja võtab just seeläbi suuna kujutluslikule rekonstruktsioonile. Sedasama võib öelda Winckelmanni loodud antiigipildi kohta üleüldiselt. Kõneldes oma märkustes "Muinasaja kunsti ajaloo" juurde ideaalsest skulpturaalsest ilust, sõnab ta: "Ideaali tuleb mõista lihtsalt figuuri kui terviku ülimast võimalikust ilust lähtudes..." 45 See peaks tähendama, et skulptuuri vaat J. J. Winckelmann, Geschichte der Kunst des Altertums, lk J. J. Winckelmann, Geschichte der Kunst des Altertums, lk 364.

25 lemisel tuleb silme ette manada skulptuuris eneses peituv täiusevõimalus, mille taustal saaks hinnata ideaali tegelikku kehastumisastet. Pole vist aga kahtlust, et vanakreeka esteetilise universumi taastajana muutis Winckelmann selle "terviku ülima võimaliku ilu" kui võrdlusaluse antiikseks kunstimaailmaks eneseks, s.t samastas reaalselt olnu põhimõtteliselt võimaliku täiusega. "Oma kreeklusepildi lõi Winckelmann ühtse, peaaegu unenäolise tervikuna," kirjutab W. Rehm 46 mehest, kes ise iial ei jõudnud Kreekasse ja kes originaalteostele eelistas sageli keskpäraseid maneerseid koopiaid. Just Winckelmann oli üks neid XVIII sajandi olulisi isikuid, kes näitas järgnevaile ette, kuidas näeb välja muistse kultuuri rõhutatult sünekdohhiline rekonstruktsioon, s.t kuidas ehitada säilmetest üles võimalikult täiuslik tervik. Winckelmanni mõjud Herderi juures ei ole selle töö teema. Nende mõjude olemasolus ei saa küll vähimatki kahtlust tekkida; piisab, kui meenutada Herderi mitmeid Winckelmannile pühendatud erikirjutisi ning sagedast tuginemist temale mujalgi. Nagu paljude teiste, nii avas ka Herderi silmad antiikkreeka kultuurilmele just Winckelmanni "Muinasaja kunsti ajalugu" 47 ja avas sedamoodi, nagu Winckelmanni käsi selle ette kirjutas. On seega täiesti loomulik arvata, et ka Herderi sünekdohhi juurest viib veesooni Winckelmanni teosteni. Muuseas märkab isegi juhuslikule otsingule orienteeritud silm Winckelmanni Heraklese-torso kirjelduse korduvat mainimist. 48 Ja ehkki Alfred Koorti vaatenurk on siinsega võrreldes üleüldisem, tasub tähele panna tema seosenendingut: "Ta [= Winckelmann] viljeldab ajaloolises tunnetamises kongeniaalse vaatlikkuse võimet, püüdes tabada vaimseid nähtuseid samasuguses sisemises intuitsioonis, nagu see on olemas kunstnikus, kes teose loonud. Nii tekivad tema kuulsad kirjeldused: Herkulestorso, Laokoon jne. See on sama meetod, millega Herder avastas rahvalaulu luule ja Shakespeare'i." 49 Silmitsegem selle meetodi "sünekdohhilist" tahku veidi lähemalt. Torso mõistet kasutab Herder programmiliselt oma varases, Riia päevil ilmunud essees "Thomas Abbti kirjatöödest" (1768) kõneka alapealkirjaga "Tema kalmule püstitatud mälestussamba torso" (ja sama kõneka peatükitiitliga "Abbti kuju: torsona"), mis oli esimene Herderi moodsate saksa kirjanikuportreede seas. Tekst on huvitav selle poolest, et tegelikult mängib Herder siin torso-kujutelmaga kahekordses, objekti-subjekti kongeniaalsust taotavas tähenduses. Kõigepealt, nagu juba pealkirjadest näha, nimetab Herder torsoks omaenese kirjutist; niisiis, ehkki nüüd kirjandusliku tekstina ja ülekantud mõttes, on meie ees sedasama sorti nähtus, millest oli eespool juttu teadlikult "köndistatud torso" (ein verstümmelter Torso) 50 kui algu- 46 W. Rehm, Griechentum und Goethezeit. Geschichte eines Glaubens. 4. tr. Bern München, [1968], lk W. D o b b e к, Johann Gottfried Herders Jugendzeit in Mohrungen und Königsberg Würzburg, 1961, lk 146, 192 (Marburger Ostforschungen, Bd. 16). 48 Vt näiteks: J. G. Herder, Fragmente über die neuere deutsche Literatur. Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 2, lk 57; J. G. H e r d e r, Plastik. Einige Wahrnehmungen über Form und Gestalt aus Pygmalions bildendem Traume. Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 3. Berlin Weimar, 1964, lk 115, 122; J. G. Herder, Briefe zu Beförderung der Humanität. Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 5. Berlin Weimar, 1964, lk 161; J. G. H e r d e г, Denkmal Johann Winckelmanns. Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 5, lk A. Koort, Ajaloolisest teadvusest. Ajalooline Ajakiri 1929, nr 4, lk J. G. Herder, Ueber Thomas Abbts Schriften. Der Torso von einem Denkmal, an seinem Grabe errichtet. Herder's Ausgewählte Werke. Hrsg. von A Stern. Bd. 2: Schriften zur Literatur und Kunst. Leipzig, s. a., lk

26 pärand. Kõrvutades oma kirjanduslikku portreed kujutatava objektiga, sõnastab Herder järgmise võrdluse: "Nõnda siis olen ma visandanud mõned Abbti karakteri põhijooned: võib-olla samasugused jooned, nagu üks Korintose neiu oma magava armukese ümber vedas, uskudes neis oma kontuuritäitva kujutlusjõu toimel nägevat armukese enese pilti, mida aga võõras vaatleja ei märganud." 51 Veendugem, et Herder läheneb torsole tunnetuslikult samal põhimõttel, nagu tegi seda Winckelmann: torso on materiaalne fragment, mis tuleb vaatlejal selleks, et teda hinnata, esmalt kujutluses lõpule viia. Siin on aimata lõpetamatuse-esteetika ja uue, aktiivsema publikusuhte algeid. Teiseks aga annab Herder mõista, et ta ei loo oma torsot mitte niisama heast peast, vaid et see on tingitud mudeldatavast objektist endast, nimelt varasurnud Thomas Abbti loomingust, mis jäi pooleli, torsoks ("tema kirjatööd on väike fragment, tema vaimu väike, aga seda hinnalisem reliikvia"), ja mille tõlgenduslikuks vasteks saab seega olla vaid "köndistatud torso" 52 aga torso, nagu öeldud, täismõistes, mida väärtustab tervikutaju tekitamine. Niisiis taotleb Herder tõlgitsejana ka vormilist solidaarsust objekti ja selle mudeli vahel. Mis meid siinses seoses enim huvitab, see on Herderi üldotsus oma kontaktist Abbti loominguga, kus metoodiliselt annab tooni seesama sünekdohhi printsiip, mis kumas kergelt läbi juba eelmisest tsitaadist (õ la "mida väiksem, seda hinnalisem"). Oma essee eessõnas ütleb Herder: "Ainult mis parata, et ma tema [= Abbti] hajusaist mõtteist rohkem leian kui võlvitud paragrahvidest, mis protsessioonina süstemaatiliselt vastu traavivad; mis saan ma parata, et mulle tema lõpetamata kirjatöödes end vaimu suurkuju ilmutab; ja et ma ei suuda lahti öelda julgelt ettekuulutavast pilgust: "otsustada selle põhjal, mis kirjanik ütleb, selle üle, mis ta oleks võinud öelda!"." 53 Siin on aredalt tajutav "torsoliku" mõtlemise võimalikkust olemuslikuna enesesse haarav perspektiiv. Fragmendi, murdosa funktsioon ei ole muud kui käivitada meele- ja mõttekujutus, et saavutada asi sellisena, nagu ta oleks võinud olemas olla, ükskõik siis kas hüpoteetilise, oletatava või isegi kindlalt realiseerumata võimalusena, kusjuures tema võimahk olek on ühtlasi tema olemuslikem ja loomulikem seisund. Pandagu tähele, et see võimalik, ideaalselt reaalne olek on n-ö mahuliselt suurem kui asja füüsiliselt kättesaadav osa, mis on sõna täpses mõttes osa, fragment, torso. See, mida ja kuidas Abbt oleks võinud kirjutada, kui talle normaalselt eluaastaid oleks antud, avab Herderi jaoks Abbti kui literaadi tegeliku palge. Niisiis viib Herder "torsoliku" mõtlemise kujutavkunstist kirjanduse valda, ühtlasi selle radikaalsust võimendades. Rudolf Haym on öelnud end ehedalt tajuvat seda, kuidas noor Herder Abbti portreteerides loob tegelikult iseennast, kandes kadunule üle oma tollase kreedo. 54 Siinkirjutaja läheks sellest kaugemalegi, väites, et Abbti-torsos kerkib ehk aredamalt kui mujal, kohati lausa noorusliku ettevaatamatusega või poolkogemata pinnale Herderi kujutlusstruktuur suhtes oma kirjandusliku ärritajaga. Essees on tugevaid metoodilise manifesti sugemeid; siin puhtamalt välja toodud, peitub metoodiline imperatiiv edaspidi sügavamalt materjali sisse, esitledes end materjalist enesest tuleneva loogikana. Herder ei jää oma sünekdohhiga pidama ainult üksikisiku loomingulukku, vaid järgib selle sundi ka keele ja suulise rahvaloomingu ajaloo väljamaalimisel. Siinkohal on aga paras aeg lavale 672 «J. G. Herder, Ueber Thomas Abbts Schriften, lk J. G. Herder, Ueber Thomas Abbts Schriften, lk 366. и J. G. Herder, Ueber Thomas Abbts Schriften, lk 358. " R. Haym, Herder. Bd. 1. Berlin, 1958, lk

27 kutsuda Herderi teine õpetaja, üksvahe Riias tegutsenud mees nagu tema isegi Johann Georg Hamann. Üheks uuenduslikku elutunnet koondavaks kujutelmaks sai XVIII sajandi teisel poolel, eriti tänu Rousseau'le, iidne kuldajastu-fopos, mis äratati ellu kui vastuseade ratsionalistlikule progressiideele ja mille kaudu loodeti värskendavaid kultuuriimpulsse leida sealt, kus neid seni enamasti ei nähtud. Luulevallas olid seda sorti otsingute omamoodi ületamatuks suunanäitajaks James Macphersoni nn Ossiani laulud (ilmusid alates 1760, lõplik koondväljaanne 1773), mis kõige suuremat populaarsust maitsesid just Saksamaal, kus neist alates aastast kuni XVIII sajandi lõpuni ilmus tervelt neli täistõlget 55 ; Ossiani laulude mõju oma rahvaluulekäsitlusele on Herder ise dokumenteerinud essees "Väljavõte kirjavahetusest Ossiani ja muinasrahvaste laulude üle" (1773). Topos'e tugevat toimet täheldasime eespool Winckelmanni juures. Väga jõuliselt esildus muistse kuldaja ja sellele järgnenud "õhtumaise allakäigu" motiiv ka Hamanni kultuurinlosoofilistes manifestides; sealsamas võeti suund kõige loodu algse jumaliku ühtsuse ennistamiseks "hommikumaise", piibellikmaagilise maailmapildi vaimus. Hamannile tunnuslik on inimliku ürg- ehk paradiisikeele ja luule samastamine, selle tõestust nägi ta ennekõike Vana Testamendi arhailises sõnamuusikas, ent ka vanas luules üldiselt. Paradiisis Aadama suus oli iga sõna otsekui vastloodud maailm ise, sama algupärane, tähendusrikas ning seega poeetiline. Õigemini, sõna ei eristunud asjast, ta oli sellega maagilises seongus, öelda tähendas asja lihtsalt suhu võtta, keelel kanda, suusõnastada. 56 Hamanni kuulus lause "Poeesia on inimsoo emakeel" 57 koos kõige sellest tulenevaga pidi noorde Herderisse, nagu tema "Fragmendid" (1767) ja "Traktaat keele tekkimisest" (1772) seda tahes-tahtmata tõestavad, sügava jälje jätma. "Siin on Rousseau üle trumbatud," kommenteeris Hamanni mõttelendu juba 60 aasta eest Oskar Walzel, "kui Rousseau paigutab inimliku kuldajastu primitiivide maailma, siis Hamann otsib sealsamas paigas luule kuldajastut." 58 Pattulangemise tagajärjel nõnda Hamann hakkas keel siis loodud asjade küljest lahti murenema, iseseisvuma ja inimlike konventsioonide süsteemiks tarduma. Kui keele ja looduse algne ühtsus võimaldas inimesel tajuda maailma terviklikuna, siis keele võõrdumisel loodusest see inimlik võime kaob: maailm on nüüdsest inimese ees sageli kui "surnud kere" (toter Rumpf), s.t pea ja jäsemeteta torso, või kui "köndistused" (Verstümmlungen). 59 See on juba eelnevast tuntud "torsoretoorika", mille üldistusaste on Hamannil ülikõrge, kogu inimtunnetuse ajalugu kattev. Säärast torsoretoorikat jätkab Hamann formaalselt vastupidisel, sisult samasugusel moel ka siis, kui ta ei kõnele keelevõõraks jäänud maailmast mitte enam kui jäsemeteta kehast, vaid kui kehata jäsemeist sünekdohhi seisukohalt on kõik nõnda isegi ilmekam, sest kehaliste säilmete "jääk" on siis veelgi väiksem ja hajusam. Seega näeme, et meid huvitaval organistlikul sünekdohhil on kaks loogilist teisendit: mingit muistset algtäiust, mida ku- 55 Vt: Ю. Д. Левин, "Поэмы Оссиана" Джеймса Макферсона. Дж. Макферс о н, Поэмы Оссиана. Ленинград, 1983, lk Hamanni keelefilosoofia kohta vt ka: J. Undusk, Paradiislik keel: jalutuskäik Hamanni ja Goethega. Keel ja Kirjandus 1994, nr 7, lk J. G. Hamann, Aesthetica in nuce. Eine Rhapsodie in Kabbalistischer Prose. J. G. Hamann, Sokratische Denkwürdigkeiten. Aesthetica in nuce. Hrsg. von S.-A. J0rgensen. Stuttgart, 1983, lk O. Walzel, Deutsche Dichtung von Gottsched bis zum Ausgang der Klassik. Potsdam, 1935, lk Vt Hamanni mõistekasutuse analüüsi töös: E. M e t z k e, J. G. Hamanns Stellung in der Philosophie des 18. Jahrhunderts. Schriften der Königsberger Gelehrten Gessellschaft. Geisteswissenschaftliche Klasse. 10. Jahr, Heft 3. Halle (Saale), 1934, lk 234, Keel ja Kirjandus nr

28 jutletakse tervikliku kehana ja millest seejärel on maha raiutud pea ja jäsemed, võivad esindada nii järelejäänud kere (torso) kui ka jäsemed. Põhjamaa maagi Hamanni programmilised, omas ajas ilmutusliku toimega laused tema loomingu vahest ehk kõige kesksemast tekstist "Esteetika pähklikoores" (1762) annavad kätte mainitud sünekdohhi teise variandi koos eriti oluliseks osutunud järeldustega: "Olgu aga süü milles tahes (meist väljas või meis endis): meie kasutusse pole loodusest jäänud muud kui segiaetud värsid (Turbatverse) ja disiecti membra poetae [s.t 'köndistatud poeedi jäsemed' J. U.]. Neid kokku koguda on õpetlase, neid tõlgitseda filosoofi, neid järele aimata või veel söakamalt! neid korda seada poeedi tagasihoidlik osa." 60 See kirjakoht väärib, et temasse lähemalt süveneda. Pandagu tähele, et Hamann räägib loodusest kui (segiaetud) värssidest, mis on kooskõlas tema arusaamaga keele ja looduse ühisest jumalasõnalisest algupärast ning inimtaju algsest looduspoeetilisest ühtsusest. Jumalik ilmutus looduses ja keeles (esmajoones Piiblis) on üks ja seesama, see on jumala kui kõnemehe tekst kahel tunnetuslikul paralleelil; loodustekst on piibliteksti meeleline vaste, looduse poeesia on seesama mis piiblihümnide luule. Kui inimene keele ja looduse vahelise samasussuhte minetab, siis on paratamatu ka tema looduskontaktide sassiminek, looduse kui tervikteksti lagunemine värsside segadikuks (Turbatverse). Ladina väljend disiecti membra poetae on nopitud ühest Horatiuse satiirist ja vihjab ilmsesti Orpheusele, kelle bakhandid puruks kiskusid, kelle jäsemed aga muusad hiljem kokku kogusid ja maha matsid. Horatiuse teose kontekstis tähendab see umbes seda, et isegi järelejäänud tükkidest on õige poeet ja poeesia äratuntav. Niisiis võrdleb Hamann keelest võõrandunud loodust tükeldatud Orpheusega, kes teatavasti kehastab taas luulet. Horatiuse väljendit pruugitakse saksa keeleruumis sageli veidi muudetud kujul, nimelt kui disiecta membra poetae 61, mida võiks tõlkida "poeedi laialipillatud jäsemeiks" pangem seegi vorm hilisema analüüsi tarvis tallele. Kolmandaks jätab Hamann just luuletajaile voli ja võime looduse segiaetud värsse jälle korda seada. See lubatäht kätkeb endas mõtet, et vaid luules taastub keele maagiline potentsiaal, sõna seob enesega taas asja ja olendi, nagu see oli paradiisis, mistõttu luuleridu korrastades sõlmib poeet otsekui uuesti kokku ka fragmentideks lõhutud loodusteksti (Text der Natur). Nii andis Hamann luulele jumalasõna asemiku rolli; ühtlasi tähendas see, et luuletajatöös sai oluliseks "loov rekonstruktsiooniakt" 62, keele ja looduse jumalik-orgaanilise ühtsuse taastamine, keelelise organismi tekitamine. Hamanni "Esteetika pähklikoores" oli üks noore Herderi lugemiselamusi; selle rapsoodilist stiili püüdis ta teadlikult järele aimata ning sellest saadud särtsu on raske alahinnata. 63 Ja nii kordabki ta Hamanni jälgedes Horatiuselt laenatud väljendit kasutades, et tema kaasajale on muistsest luulest 60 J. G. Hamann, Aesthetica in nuce, lk Geflügelte Worte. Der Zitatenschatz des deutschen Volkes gesammelt und erläutert von G. Büchmann. Neu bearbeitet von B. Krieger. Berlin, 1920, lk 391. Disiecta membra poetae on näiteks novelli "Pea" irooniliseks motoks kuulsaimas baltisaksa jutukogus, W. Bergengrueni raamatus "Surm Tallinnas" (vt W. Bergengruen, Surm Tallinnas. Kurioosseid lugusid ühest vanast linnast. Tlk R. Sepp. Loomingu Raamatukogu 1966, nr 35, lk 52). 62 F. Apel, Von der Nachahmung zur Imagination Wandlungen der Poetik und der Literaturkritik. Propyläen Geschichte der Literatur. Bd. 4: Aufklärung und Romantik [West-] Berlin, 1988, lk Vt näiteks: W. D о b b e к, Johann Gottfried Herders Jugendzeit in Mohrungen und Königsberg, lk 117, ; R. H а у m, Herder. Bd. 1, lk 155 jj. 674

29 kättesaadavad vaid disiecti membra poetae 64 ; selle väljendi praagib Herder muuseas oma keeletekke-traktaadi teises trükis, millele eelnes dialoog Hamanniga, millegipärast küll välja. Horatiuse sõnul iseloomustab hajutatud ürgluulet kui disiecti membra poetae't veel näiteks samasse mõttetraditsiooni kuuluv Jakob Grimm 65, kelle töödest ammutas rahvaluulelist herderlust kas või Kreutzwald. Kuid asi ei piirdu ju ühe fraseologismiga. Tegelikult arendab Herder oma varases loomingus välja terve keele- ja rahvaluuleteooria, mille motoks kõlbaks paremini kui miski muu just seesama disiecti membra poetae. Keele ja luule bioloogilis-vitalistliku mudeli esitab Herder "Fragmentide" esimeses osas. Küsimusele, miks on keele ja luule vana sünteetiline võluvägi alla käinud, vastatakse seal nõnda: "Nii on see iga kunsti ja teadusega: ta idaneb, pungub, lööb õitsele ning närbub. Nii on see ka keelega". 66 Just iga üksiku keele noorusaeg on see, mida Herder nimetab tema poeetiliseks ajastuks, s.t ajastuks, kus keel on "kõige poeetilisem", laulvam, kirglikum, rütmistatum, täis tundelaenguid; mida enam sellest eemaldutakse, seda enam kaotab tõeline poeesia. 67 Mida vanemaks saab keel, seda vähemaks jääb temas luulet ja seda enam tuleb temasse mehelikku proosat, kuni ta küpses eas jõuab oma filosoofilisse järku. Filosoofilises staadiumis on keel mõisteliselt küll kõige täiuslikum, kuid kõige kaunim, meeleliselt veetlev on ta nooruseas. Eraldi toonitab Herder, et oma ülimal poeetilisuse astmel ei saa keel ühtaegu olla ka filosoofilisel haripunktil poeetilisus ja filosoofilisus on lingvistilised antipoodid. Herderi vaadetel algkeelele ja -luulele oli üllatavalt sarnane eellugu Giambattista Vico loomingus; ehkki küsimus väärib edasist juurdlemist, on siiani tundunud tõenäolisem, et Hamann ja noor Herder jõudsid oma vicolike arusaamadeni Vicost sõltumatult (Herder luges Vicot teada olevalt alles 1797). 68 "Sest mida muud oli esimene keel kui mitte luuleelementide kogum?" küsib Herder retooriliselt ka oma keeletekke-traktaadis ning kuhjab seejärel ürgkeele määratlusi laadis "hinge sõnaraamat, aga ühtlasi mütoloogia ning kõigi olevuste tegude ja kõnede imeline epopöa. Niisiis katkematu fabuleerimine täis kirge ja köitvust...". 69 Ehkki pastor Herder on keele algupära selgitamisel oma nooruses märksa enam inimkeskne ja märksa vähem jumalakeskne kui usklik ilmik Hamann, läheneb ta ürgkeeleunelm muus osas kohati vägagi Põhjamaa maagi paradiisinägemusele ning sisuliselt paneb temagi kui ka subjektiveerituma, siis ometi võrdusmärgi keele ja luule ja looduse vahele. Oluline on seejuures meeles pidada: mitte ainult et muistne keel on luule, vaid luule on ka muistne keel, s.t keele täiskasvanumaks saades väheneb temas orgaaniliselt sisalduva luule hulk, luule laguneb koos keele intellektuaalse peenendumisega ja ühtlasi jääb kogu kultuur loomupäraselt luulevaesemaks. Just siin kombime äkitselt neid sügavamaid põhjusi, mis Herderi rahvaluule juurde viisid ja mis teda nostalgiliselt selle "jäänuste" küljes kinni hoidsid. Tegu ei olnud mitte lihtsalt rahvameelse mõtleja maitse ja rahvaliku ande austajaga. Nagu tema masti meeste juures tol ajal tavaline, tõestas Herderi otsekui 64 J. G. Herder, Abhandlung über den Ursprung der Sprache. Hrsg. von H. D. Irmscher. Stuttgart, 1989, lk E. Lichtenstein, Die Idee der Naturpoesie bei den Brüdern Grimm und ihr Verhältnis zu Herder. Deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistesgeschichte 1928, lk J. G. Herder, Fragmente über die neuere deutsche Literatur, lk J. G. Herder, Fragmente über die neuere deutsche Literatur, lk Kolmnurgas Vico Hamann Herder on korduvalt probleeme tõstatanud näiteks Isaiah Berlin, vt: I. Berlin, Vico and Herder. Two Studies in the History of Ideas. London, 1976, Ik 76, 91, , 187; I. Berlin, Against the Current. Essays in the History of Ideas. Oxford, 1989, Ik 4 11, , 110, J. G. Herder, Abhandlung über den Ursprung der Sprache, Ik * 675

30 iseenesestmõistetavat sammu spekulatiivne tagapõhi. Rahvaluule Herderi jaoks esmajoones rahvalaul ei olegi nüüd muud kui keelelise kuldajastu säilmed, kui pärandus erinevate rahvaste keelelisest noorusest, mil keel oli luule ja luule keel; "vana luule parimad palad on jäänused neist laulevkeelelistest aegadest". 70 Niisiis on rahvalaul nii keeleline kui ka poeetiline mälestus kuldajast ning võrdusmärk nende kahe tahu vahel on üsna radikaalne: rahvalaul ongi see noorusaegade keel ise, õigemini, selle torso, tema sünekdohhiline vaste. Herderi mõtteviisi plastilisemaks mudeldamiseks lülitatagu analüüsi veel üks, juba eelnevas koormatud mõiste emakeel, Muttersprache. Herderi kirjutistesse süvenedes tajutakse neis otsesemalt või kaudsemalt ikka üht valdavat, võiks lausa öelda, et arhetüüpset sundust: see on iha inimliku emakeele järele kõige avaramas mõttes, olgu siis tegu kas iga üksiku rahva või kogu inimkonna algse emakeelega (pooldas ju Herder üheainsa algkeele kontseptsiooni, keele monogeneetilist päritolu). Teame, et emakeelseid sõna- ja lausemalle vaatles ta kui mis tahes inimliku vaimuelu süvastruktuure: "...esimesed lalisevad sõnad on kogu meie tunnetuse nurgakivid." 71 Ühtlasi oli temas kindla kaitsja leidnud hamannlik veendumus, et just poeesia on inimsoo emakeel (ja luuletaja emakeel on laul, nagu ta seda aforismi täiendas). Neist eeldustest lähtudes saab veel kord ja taas pisut uue nurga alt põhjendatud Herderi kirg mis tahes arhailise luule jäänuste vastu: need ei ole mitte ainult killud erinevatest poeetilistest kuldajastutest, need on ühtlasi ka kõige vanemad mälestised inimkonna ühisest emakeelest, niisiis inimtunnetuse emajuurest, mida nad kõik veidi omamoodi ja teineteist täiendavalt peegeldavad. Mida rohkem ja mida erinevamatelt rahvastelt korjatakse kokku vana luule katkeid, seda täiuslikumaks kujuneb püt neist lalisevaist sõnadest, mis on meie tunnetuse nurgakivid. Nii oli ka näiteks antoloogia "Stimmen der Volker in Liedern" omamoodi panus inimkonna ürgse emakeele jäänuste kokkukogumisse ja sedakaudu tema rekonstrueerimisse (selle aspektini jõuame peatselt); antoloogia luulevormilises pühenduses mainib Herder, et raamat esindab "rahva, laialipillatud inimkonna häält". 72 Vähem tsiviliseeritud rahvaste, sealhulgas ka eestlaste tähtsus seisnes aga selles, et nende keel oli inimese poeetilise alg- ja ürgkeelele oma arenguastmelt lähemale jäänud. Sellele viitab Herder ise keeletekke-traktaadis, öeldes, et üksnes vanad, "metsikud keeled" ja mida lähemal oma algallikale, seda enam sisaldavad inimsoo ürgemakeelt. 73 Ehkki Herderilt endaltki võib ridamisi välja kirjutada katkeid, mis räägivad vanade keelte võimsast luulejõust või vanema saksa keele suuremast õilsusest uuemaga võrreldes (nt "Fragmentide" 3. valik, 2. peatükk), lõpetatagu käesolev lõik küll herderlikult, aga ometi veidi riskantselt hoopis J. Grimmi abiks võttes: 'Vana keel ja luule on puhtamad, ebateadlikumad, taevasele lättele alles lähemal, seetõttu suurejoonelisemad..." J. G. Herder, Abhandlung über den Ursprung der Sprache, lk J. G. Herder, Fragmente über die neuere deutsche Literatur, lk On seetõttu isegi arvamusi, et ristides antoloogia "inimkonna hääle" asemel "rahvaste häälteks", moonutas selle postuumne väljaandja Johannes von Müller Herderi taotluste üht juhtmotiivi (vt W. W i о r a, Herders Ideen zur Geschichte der Musik. Im Geiste Herders, lk 116). 73 J. G. Herder, Abhandlung über den Ursprung der Sprache, lk J. Grimm, Über die deutsche Sprache. Leipzig, s. a., lk 8. Vrd ka J. Nadleri sõnu hamannlik-herderliku traditsiooni kohta: "See tähendas kõigi primitiivsemate, kultuurist vähim moonutatud rahvaste vanimate keelte uut väärtustamist. Sest nende keelte ja rahvaste tõendusväärtus kasvas seda enam, mida lähemal asusid nad veel oma algolekule ja niisiis ka algilmutusele. [ ] Nii tajusid Hamann ja Kant, Herder ja Hippel preisi, läti ja leedu keelt otsekui ürgjõulisi algkeeli, nende rahvaste luulet aga kui algluulet" (J. N a d - 1 e r, Goethe und der deutsche Osten. J. N a d 1 e r, Deutscher Geist Deutscher Östen. Zehn Reden. München Berlin Zürich, 1937, lk 152,154). 676

31 Herderi uuenduslikkus saksa kirjaruumis seisnes selles, et võttes omaks rõhutatult sünekdohhilise vaate kadunud muinaskultuurile, algatas ta sellesama sünekdohhi läbimängimise iseenda ja oma kõige lähemate euroopalike naabrite, sealhulgas ka oma kohalike "metsvellede" peäl. Kui Hamann pillub sappi inimkeele üldise tunnetusliku laostumuse peale ja kui Winckelmann räägib kauge lõunamaa torsostunud kunstiimest, siis Herder vaatab sellesama prilli läbi omaenese lähemat ümbrust. Rahvaluulest kõneldes ei suuda ta hoiduda sõnadest, mis kuuluvad sarja "riismed", "varemed", "murendid", "jäänused", "fragmendid" (Trümmer, Ruinen, Bruchstücke, Reste, Fragmente) jne. Meenutatagu, et ka Herderi suured inglise eeskujud J. Macpherson ("Fragments of Ancient Poetry, 1760) ja Th. Percy ("Reliques of Ancient English Poetry", 1765) olid avaldanud rahvaluule "fragmente" ja "säilmeid". See, mis meil vanast luulest olemas, on justnagu laevahukust päästetud, ütleb ta üht oma isiklikku päritolu kinniskujutelma (laevahukku) ekspluateerides 75, ja uneleb muistsete laulude kui ärapeidetud varanduse ülesleidmisest siit või sealt maapõuest. Herderi meelest peab rahvaluulest tingimata midagi olulist, ilmsesti olulisimat olema kaotsi või põhjalikult katki läinud; mõte, et rahvaluulet ei pruukinud minevikuski palju rohkem või paremas kvaliteedis olemas olla, ei mahu talle lihtsalt pähe. Rahvalaule lugedes haarab teda vastupandamatu aimdus, et tema ees on vaid säilmed millestki suurest ja täiuslikust ä la Homerose eeposed, mis ühes poeetilise keele allakäiguga üleskirjutajat leidmata on haihtunud; miks just nõnda, ei oleks ta ehk isegi suutnud täpselt seletada; Piibel, antiik ja kultuuriloolised müüdid olid ajastu uuenevas vaimsuses just sedamoodi oma tööd tegemas. Sama tõlgitsussuunda jätkavad vennad Grimmid. 76 Pidevate mööndustega, ettevaatlikult ja häbenedes annab Herder mõista, et ka neil rahvastel, kelle keel ja luule kultuuri täisikka pole jõudnud, on ajaloos oma kullakämp otsida poeetilises ajastus on kohtunud kõik, kes inimese moodi kõnelda oskavad. Ehkki Herder visandab oma "ajaloolise poeetika" põhijooned bioloogilisvitalistlikus vaimus, mille järgi peaksid keele ja luule kõik eluead olema n-ö hinnanguliselt neutraalsed, elu enese erapooletusest tulenevad, kõnelevad tema skeemide tagant ometi alati emotsioonid. Ja emotsioonid ütlevad talle, et luule on ülem kui proosa või filosoofia ning et keele "poeetiline ajajärk" on midagi ihaldatavamat kui kõik hilisem. Tegelikult ongi Herderi salaarmastuseks ja nostalgiaallikaks just see keele kadunud looduspoeetiline noorus, mida ta nimetab ka kuldajaks; sellele järgnes "allakäik" luulelises mõttes, sest "luule rööviti emakese looduse rüpest" 77 kuid mitte ainult luulelises 76 Laevahukujäänused ja vana poeesia säilmed ühinesid Herderi jaoks mõjusaks kujundiks ilmsesti tänu ühele erakordsele elamusele: aastavahetusel 1769/70, sõites Antverpenist Amsterdami, jooksis tema laev karile, ning just sellel laeval keset öist tormist merd hommikut oodates luges Herder Macphersoni Ossiani laule, mis olid toonud pöörde Euroopa muinasluuleharrastusse. Seda lugemiselamust pidas Herder ise oluliseks oma rahvaluulehuvi tekkel (vt J. G. H e r d e r, Auszug aus einem Briefwechel über Ossian und die Lieder alter Volker, lk ). 76 Vrd näiteks: "... kahjuks on meil vanimate sakslaste ilma igasuguse kahtluseta hunnitust, laulurikkast luulest kõik, väga vähest arvestamata, kaotsi läinud..." (J. G r i m m, W. Grimm, Die beiden ältesten Gedichte aus dem achten Jahrhundert. Das Lied von Hildebrand und Hadubrand und das Weissenbrunner Gebet. Vorrede. J. G r i m m, W. Grimm, Über das Deutsche. Schriften zur Zeit-, Rechts-, Sprach- und Liter aturgeschichte. Leipzig, 1986, lk 255). On kõneldud Wilhem Grimmi eriomasest joonest otsida rahvaluules mingi kaduma läinud suure ja harmoonilise kokkukuuluvuse jäänuseid (E. L i с h t e n s t e i n, Die Idee der Naturpoesie bei den Brüdern Grimm und ihr Verhältnis zu Herder, lk 532). 77 J. G. Herder, Fragmente über die neuere deutsche Literatur, lk

32 mõttes: noore Herderi jaoks on vaimne kaasaeg üleüldse "allakäigu aastasada" 78, mil elatakse "keset varemeid ja lagunevaid hiigelteoseid" 79. Herderi sisepoleemiliste tiraadide üht poolust võimendades on teda võidud võrrelda isegi Spengleriga 150 aastat enne Spenglerit 80, ent see võrdlus saab iseloomustada vaid üht kindlat momenti Herderi mõtte liikumises, mis on teiselt poolt täiesti vastupandamatult suunatud kaotsiläinud või veel üles leidmatagi asjade teostumisse tulevikus. Ei "Fragmentides" ega järgnevates töödes kavatse Herder leppida kultuuri ühekordse õitsengu ja närbumise teesiga. Temas kõnelevad selle vastu nii kristlase täitumust igatsev hing, nii valgustaja eetos kui ka eriti tema uuenduslik elufilosoofiline kaemus. Tõesti, Herder murrab bioloogilisele ühesuunalisusele truudust igal sammul. Ta peab näiteks võimalikuks meheikka jõudnud keelt poeetilises mõttes teadlikult nooruslikumaks muuta. Vähe sellest, ta deklareerib, et loodus ka kultuur kui loodus ei väsi iial ja "kogu häving on vaid näiline". 81 Kuldajastu võib korduda, kui ollakse talle hea ämmaemand. Herderi esteetilist maailmapilti kannab kuni lõpuni looduspoeetiline loogika, mistõttu õitsengule järgneb seal ikka närbumine, kuid kokkuvõttes ei ole ükski närbumine fataalne, sest on ju taimi, mis õitsevad mitu korda, kümneid kordi. Mis aga peaasi kultuuri õitseng on olulisel määral kultuuri enda ette valmistada; inimene ise ongi üks loodusjõude, mis taime taas, teistkordselt õitsema võib panna. Korrakem veel, et sel õitsengul, millest kõneleb Herder, ei ole midagi pistmist lineaarse progressi ideega; herderlik õitseng tuleneb orgaaniliste seaduste toimest, teda ümbritseb looduses alati paratamatu närbumine, temas on alati individuaalset määratlematust, teda ei saa joonlauaga ette välja mõõta. Siit ka Herderi iroonia edu- ja lihtsameelsete filosoofide aadressil: "Harilikult on filosoofis just siis kõige rohkem looma, kui ta kindla peale jumal tahaks olla; nii ka oma lootusrikastes maailmatäiustamisplaanides. Et kõik kenasti ikka otsejoones kulgeks, et iga järgmine inimene ja iga järgnev põlv kaunis progressioonis, mille vooruse ja õndsuse astendajaid üksnes tema oskab määrata, üha täiuslikumaks muutuks!" 82 Herder ei ole Winckelmann. Tema sügav ajaloolise relatiivsuse ja kõige oleva isikupärase ainukordsuse taju ei luba tal uskuda näiteks antiikkreekluse taaselustamisse selle kunagi juba olnud kujul. Ent ometi on just tema üks neid, kes võttis uusajal ja uut moodi tarvitusele antiikse palingeneesi idee ja sellesse ka ise uskus: nimelt inimhinge, aga samuti kultuurihinge igavesse uuestisündi alati uuel kujul, nii nagu see taimeriigiski igal kevadel toimub. Vaimse kreekluse taaselustumine saksa kultuuriorganismis, saksa kreeklus see on tema jaoks midagi läbinisti reaalset. 83 Kirjutas ju ta juba "Fragmentides" rooma-saksa ja kreeka-saksa kirjandusest. Kuulsaks on saanud tema varajane unelm Ukrainast kui tuleviku "uuest Kreekamaast" ja sellega seonduv veelgi laiem visioon, mis Eesti ärkamisajal Jakob Hurdagi meeles mõlkus: "... niipaljudest väikestest loodusrahvastest, nagu seda ka 78 J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit. Beitrag zu vielen Beiträgen des Jahrhunderts. Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 2, Lk J. G. Herder, Ursachen des gesunknen Geschmacks bei den verschiednen Völkern, da er geblühet, lk W. W i о r a, Herders Ideen zur Geschichte der Musik, lk J. G. Herder, Ursachen des gesunknen Geschmacks, lk J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit, lk Vt selle küsimuse põhjalikku vaagimist teoses: W. R e h m, Griechentum und Goethezeit, lk

33 kreeklased varemalt olid, saab kord kultuurrahvus." 84 "Maitse allakäigu põhjustel" (1775) on kõnekas Horatiuselt laenatud moto, mis teose paatosele hästi vastab: muita renascentur, quae jam cecidere ('paljugi võiks veel taassündida, mis juba surnud'). Äärmiselt iseloomulik Herderile on taimesümboolika, mis oma kasutustiheduse tõttu ületab aeg-ajalt isegi sümboolsuse piirid ja väljendab otsekui samasussuhet kõik maailmas, inimene, ajalugu, kultuur, muutub tal taimepäraseks; taassünnimotiiv kerkib esile pidevalt, nii näiteks ka Herderi peateoses "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast": "Iga taim looduses peab ära õitsema, ent äraõitsenud taim puistab laiali oma seemned ja uuendab seeläbi elavat loomist." 85 Või veelgi ilmekamalt järgmises lauses, mis väärib omaette lõiku: "Koik siin ilmas on õitsenud, mis õitseda sai, iga asi omal ajal ja omas ringis; ta on ära õitsenud ja õitseb taas, kui tema aeg tuleb." 86 Kui Herder näebki olevikus mingi minevikus täiusliku teose või organismi säilmeid, siis projitseerib ta orgaanilis-moralistliku mõtlejana selle täiuse lõppeks ikka tulevikku. Viimane operatsioon oli XIX sajandil uute kultuuride elluäratamisel eriti oluline. Just sellised kirjakohad, nagu viimati toodud, õhutasid takka seda poeetiliste rekonstruktsioonide suurt vaimu, mis XIX sajandi algupoolel ka eesti kultuuril aitas jalule tõusta. Jah, minevik võeti siin omaks suurehaardelise sünekdohhina, kuid see märkis ainult julgustavat algust. Siit rühiti jõuliselt edasi ja hakati pihta sellega, mida võiks nimetada sünekdohhi täitmiseks. Estofiilne kultuuritöö on ilmekas näide sellest, kuidas provints võib tsentrumilt mõtteid haarates neid mingis suunas eriliselt võimendada, neid mingiks eriliselt kompaktseks ja esmapilgul isegi raskesti tabatavaks veendumustekehaks pressida, et selle alusel tões ja vaimus valmis teha midagi sellist, mida tsentrumi filosoofiliselt haritud skeptitsism koguni ei võimalda. Ka siinmail, Baltikumis, juhtus leiduma neid tõsiseid iisraeli mehi, keda Herder oma "Heebrea luule vaimus" ( ) imetleb: "...kas pole just see mitte suurim, kauneim ja kindlameelseim hing, kes allakäigu ajastul vana ja väiksema õndsuse riismeist endale uue ja suurema luuletab?" 87 (Järgneb) 84 J. G. Herder, Journal meiner Reise im Jahr Herders Werke in fünf Bänden. Bd. 1. Berlin Weimar, 1964, lk Katkendeid J. G. Herderi teosest "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tlk M. Kivimäe. A. G u 1 õ g a, Herder. Tlk M. Kivimäe. Tallinn, 1981, lk J. G. Herder, Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit. Bd. 2, lk J. G. Herder, Vom Geist der ebräischen Poesie. Herders Werke. Hrsg. von Theodor Matthias. Bd. III. Leipzig und Wien, s. a., lk 309. Enam-vähem seesama "sünekdohhi täitmise" põhimõte oli ju aktuaalne ka näiteks XVIII sajandi tõlkekunstis, kus nagu mainib J. Levin tõlkija õiguseks ja sagedaseks tahtmiseks oli originaali "täiustada", s.t lähendada seda oma äranägemise järgi esteetilise ideaali nõuetele (Ю. Д. Левин, "Поэмы Оссиана" Джеймса Макферсона, lk 486). 679

34 Integreeritud keeleteooria võimalikkusest tänapäeva keeleteaduses (I) (Algus Keeles ja Kirjanduses nr 9) MARTIN EHALA Psühholingvistika Tuginedes Chomsky väidetele, et generatiivsel grammatikal on psühholoogiline olemus, võiks eeldada tänapäeva psühholingvistika ja generatiivse grammatika teooria tugevat integratsiooni. Paraku ei ole see kaugeltki nii. Alljärgnevalt püüan kõigepealt osutada selle olukorra mõningatele põhjustele ning seejärel käsitleda väga üldiselt kahe praegu valitseva psühholingvistilise suuna metodoloogilisi aluseid ja seda, millise üldise keelefilosoofiaga neid saaks siduda. Kahtlemata oleks psühholingvistiline materjal väga oluline mis tahes keeleteooriale, mis taotleb keelekasutaja teadvuse struktuuri kirjeldamist. Kui grammatikateooria põhineb ainult keeleainese analüüsil, siis ei ole mingit tagatist, et keeleteadlase sõnastatud reeglid on mingil moel ka psühholoogiliselt reaalsed, ja ilma psühholingvistilise tõendusmaterjalita ei ole ka võimalik valida kahe alternatiivse grammatikateooria vahel, mis suudavad keelefakte ühtviisi hästi käsitleda. Generatiivse grammatika algusaastail tehti palju katseid järele proovida grammatiliste konstruktsioonide psühholoogilist paikapidavust. Põhiidee oli, et "transformeeritud lausete analüüsil põhinevate ülesannete lahendamisel peaksid katseisikute tulemused sõltuma lauses kasutatud tranformatsioonide iseloomust, arvust ja keerukusest". 19 Paraku jäid seda laadi katsete tulemused ebamääraseks: mingit märkimisväärset transformatsioonide hulga ja analüüsiaja suhet tuvastada ei suudetud. Pärast esialgse õhina lähtumist generatiivse grammatika psühholingvistikaga integreerimise katsed soikusid ja sestpeale on Chomsky kulutanud palju energiat põhjendamaks, kuidas on võimalik see, et generatiivne garmmatika on psühholoogiliselt reaalne, aga samas ei tohi teda samastada mehhanismiga, mis võimaldab inimesel kõnet produtseerida ja sellest aru saada. Ka kogu Descartes! probleemi ümber käiv retoorika näib teenivat seda eesmärki: veenda iseend ja teisi, et tegelik psühholingvistiline mehhanism on kaugel meie praeguse arusaamise piiridest ja et seetõttu ei tohiks end lasta psühholingvistilise tõendusmaterjali puudumisest või selle vasturääkivusest heidutada. Loomulikult ei rahulda selline põhjendus kõiki ja see on sundinud otsima alternatiivseid lahendusi. Märkimisväärseim on ehk realistliku grammatika suund, 20 mis tuleb hiljem lühidalt kõne alla psühholingvistilise metodoloogiaga 19 G. M i 11 e r, N. Chomsky, Finitary Models of Language Users. Handbook of Mathematical Psychology II. New York, 1963, Ik Vt J. В r e s n a n, R. Kaplan, Introduction. Grammars as Mental Representations of Language. The Mental Representation of Language. Cambridge, Massachusetts,

35 seoses (realistliku grammatika põhinõue on, et keeleteadlase sõnastatud grammatika peab olema isomorfne kirjeldatava keele keelekasutuse mehhanismiga, mis praktilises uurimistöös tähendab, et ta peab kooskõlas olema selle mehhanismi tööpõhimõtete kohta teada oleva psühholingvistilise tõendusmaterjaliga). Psühholingvistid ja tehisintellekti asjatundjad omakorda pole generatiivset grammatikat selleks sobivaks pidanud, et teda keeleanalüüsi või sünteesi mudelite kujundamisel otseselt üle võtta, kuigi modifitseeritud kujul on püütud seda teha. Nii näiteks kasutab Chomsky grammatika ühte versiooni oma lauseprotsessoris M. Marcus. 21 Tema protsessor koosneb kahest osast: analüsaatorist ning grammatikast, mis kontrollib analüsaatori tööd. Tuleb märkida, et Marcuse protsessori grammatika iseenesest ei ole generatiivse grammatikaga formaalselt samane. Ta ei kasuta fraasistruktuuri reegleid, süvastruktuuri ega transformatsioone, vaid opereerib lausemallidega, mis oma ülesehituselt sarnananevad nendega, mida vastav generatiivne grammatika genereeriks. 22 Niisiis, kui Marcuse lauseprotsessor oleks inimese keelekasutusmehhanismi tõetruu mudel, oleks ka generatiivse grammatika versioon, millel ta põhineb, psühholoogiliselt reaalne, sest just sellist versiooni on vaja, et seletada protsessori tööpõhimõtteid. Niikaua, kuni ei suudeta iseseisva psühholingvistilise ainesega tõestada, et Marcuse protsessor on inimese keeleprotsessori tõetruu mudel, on niisugune seletus loomulikult tsirkulaarne. See ei olegi iseenesest enam kuigi aktuaalne probleem, sest generatiivse grammatika versioon, millel Marcuse protsessor põhineb, kuulub juba üle kümne aasta keeleteaduse ajalukku. Hoopis olulisem on ülalesitatud kontseptsiooni metodoloogiline külg. Niisiis, kui eeldada, et inimesel on lisaks keelekompetentsile ka iseseisev keeleprotsessor, siis ei pruugi grammatika olla kooskõlas psühholingvistilise tõendusmaterjaliga, sest grammatika ei genereeri ju keelt vahetult, vaid protsessori kaudu. Selline lähenemine särendab (s.t tõstatab) otsekohe küsimuse, milleks on siis veel grammatika vajalik, kui keelt genereerib protsessor. Chomsky seletus on keeruline. Ta väidab, et kuna keeleteadlase koostatud grammatika ülesandeks on formuleerida keeles valitsevad seaduspärasused, siis peaks grammatika olema mingil moel suhestatud protsessori struktuuriga, mis analüüsib ja sünteesib keelt ju samadele seaduspärasustele toetudes (see aga ei tähenda, et grammatika ja protsessori vahel peab tingimata olema üksühene vastavus). Niisiis on Chomsky järgi keeleteadlase ülesanne formaliseerida grammatika, mis kirjeldaks neid "abstraktseid nõudeid, millele meile veel tundmatud mehhanismid (s.t protsessori mehhanismid M.E.) peavad vastama". 23 Sellele väitele tuginedes eeldab Chomsky, et psühholoogiliselt reaalsed on ka generatiivse grammatika põhimõisted (transformatsioonid jne). Kuid nagu väidab R. J. Matthews, pole see sugugi kindel. 24 Tema argument on järgmine: mis tahes teooria ülesanne on defineerida mõistete ja põhimõtete hulk, mille abil on võimalik mingit nähtust seletada. On aga võimalik, et sama nähtust saab seletada ka mõne teise teooria abil, mille põhimõisted ja printsiibid on teised. Nagu me eespool vaatlesime, on võimalik eraldada keelekompetentsi mõiste protsessori mõistest ja siiski säilitada hüpotees, et keelekompetents on 21 M. Marcus,A Theory of Syntactic Recognition for Natural Language. Cambridge, Massachusetts, Et Marcuse grammatika kasutab generatiivsele grammatikale omaseid tühje kategooriaid, millel pole foneetilist väljendust, siis ei tohiks tema lausemalle samastada tavaliste kirjeldavas keeleteaduses kasutatavate lausemallidega. 23 N. Chomsky, Rules and Representations. New York, 1980, Ik R. J. Matthews, Psychological Reality of Grammars. The Chomskyan Turn. Oxford,

36 psühholoogiliselt reaalne. Seda seetõttu, et kompetents on mingi "hulk abstraktseid nõudeid", s.t mingi nähtus. Sellest aga ei järeldu, et keeleteadlase konstrueeritud teooria (grammatika) mõisted, mis neid nõudeid kirjeldavad, on tingimata mingil moel reaalsed, sest alati on (eriti humanitaarteadustes) võimalik sõnastada samu seaduspärasusi erinevat mõistestikku kasutades. See aga on järeldus, mida generatiivne koolkond peab paremaks vältida. 25 Sellega peaksid generatiivse grammatika ja psühholingvistika vahelised suhted olema piisava selgusega välja toodud: ühelt poolt on generatiivse grammatika koolkond eelistanud end eraldada praegu saada olevast psühholingvistilisest tõendusmaterjalist ja teiselt poolt ei pea ka enamik praktiseerivaid psühholingviste generatiivse grammatika mõisteid oma uurimistöös produktiivseks. Kaudselt on chomskylik keelekäsitlus küll psühholingvistikaga seotud, eriti metodoloogilises plaanis, kuid ka siin on viimasel ajal tekkinud arvestatav alternatiiv. Laias laastus võib öelda, et tänapäeva psühholingvistikas käsitletakse tunnetusliku mehhanismi arhitektuuri metodoloogiliselt kahel viisil: klassikaline lähenemisviis põhineb andmete jadatöötlusel ja uus lähenemisviis paralleelsel andmetöötlusel. Mõlemad eeldavad, et inimese teadvuses on struktuur, nn kirjend, 26 mis koosneb üksikutest tähendusega kirjetest. Kahe ülalnimetatud lähenemise põhierinevus seisneb viisis, kuidas kirjed arvatakse olevat omavahel suhestatud. Alljärgnevalt püüan anda ülevaate mõlema koolkonna tähtsamatest seisukohtadest. Klassikaline lähenemisviis on psühholingvistikas valitsev olnud umbes viimase 30 aasta jooksul. See koolkond eeldab, et inimese teadvuses toimub andmetöötlus lähedaselt tavalise arvuti tööpõhimõttele, s.t et tunnetuslik mehhanism koosneb programmist ja mälust. Keele puhul tähendab see, et lause analüüsimisel või sünteesimisel tuleb kindlaksmääratud järjekorras läbida mingi hulk tunnetuslikke mikroastmeid, mille tulemusena sisend teisendatakse väljundiks samamoodi, nagu arvutiprogramm väljastab teatud sisendile teatud väljundi. Säärast andmetöötlusviisi kutsutakse seerialiseks ehk jadatöötluseks. Klassikalise mudeli puhul eeldatakse, et kirjed on kirj endis kombinatoorse süntaksi ja semantikaga. See tähendab, et tehakse vahet atomaarsetel ja molekulaarsetel kirjetel. Atomaarsed kirjed on nii-öelda jagamatud, sisestruktuurita ühikud. Kasutades generatiivse grammatika analoogiat, võib öelda, et näiteks N, V, A jt on süntaksikomponendi atomaarsed kirjed. Süntaksi seisukohalt on need kirjed jagamatud. Molekulaarsed kirjed võivad koosneda mitmest atomaarsest või ka molekulaarsest kirjest. VP näiteks on molekulaarne kirje, mis peab sisaldama vähemalt ühe atomaarse kirje (V), kuid võib lisaks sisaldada ka molekulaarseid kirjeid (NP ja PP). Ka kirjete semantiline sisu on kombinatoorne. See tähendab, et molekulaarse kirje tähendus on teda moodustavate süntaktiliste osade tähenduse funktsioon. Klassikalise mudeli puhul eeldatakse ka, et kirjeid muudetakse andmetöötluse käigus põhimõtteliselt samamoodi, nagu arvuti muudab kirjeid programmis 25 Lisaks generatiivse grammatika põhimõistete psühholoogilise reaalsuse vaidlustamisele vaidlustaks see ka Chomsky seisukoha, et küsimus keelekompetentsi sisust on loogiliselt esmane keele omandamise, muutumise ja kasutuse küsimustele: kui grammatika printsiibid on vaid hüpoteetilised, siis aitaks ainult teistest keeleteaduse valdkondadest pärinev iseseisev tõendusmaterjal vältida olukorda, kus väärhüpoteesid jäävad kauaks vaidlustamata aktsepeeritava tõendusmaterjali puudumise tõttu. 26 Kasutan mõistet kirjend ingliskeelse mõiste mental representations tähenduses, kui seda on kasutatud ainsuslikult tähistamaks kogu vastavat teadvuslikku struktuuri. Mitmusliku kasutuse puhul, kui kõne all on suvaline set of expressions, kasutan terminit kirjed, ja kui mõeldud on kirjendi üht, minimaalset üksust (an expression), siis mõistet kirje. Kirjend on laiem mõiste kui keelekompetents, sest ta hõlmab ka teisi tunnetus valdkondi. 682

37 määratletud tehete alusel või generatiivne grammatika transformeerib süvastruktuure pindstruktuurideks. Üks oluline joon on nende protsesside puhul see, et nad on struktuuritundlikud, s.t et mingi teadvuslik protsess transformeerib ainult neid kirjeid, mis vastavad tema poolt nõutavale struktuurikirjeldusele. Neid kahte omadust kirjete kombinatoorset süntaksit ja semantikat ning teadvuslike protsesside struktuuritundlikkust peetakse klassikaliste kognitiivsete mudelite põhiomadusteks, mis võimaldavad haarata tunnetuslike protsesside kaht olulist tunnust: produktiivsust ja süstemaatilisust. 27 Produktiivsuse argumenti saab kõige lihtsamalt näitlikustada keele põhjal. See on ka generatiivse grammatika õigustamise põhiargumente. Et keel võimaldab põhimõtteliselt lõpmatu hulga lausete moodustamist, aga inimese keelekompetents ei saa olla lõpmatu, siis tuleb järeldada, et lõpmatu hulk lauseid genereeritakse mingi lõpliku arvu põhimõtete alusel. Sama kehtib ka inimmõtte puhul laiemalt: lõputu mõtete hulk genereeritakse samamoodi lõpliku hulga printsüpide alusel. Lõpmatu hulga väljendite genereerimine piiratud vahenditega on põhimõtteliselt võimalik, kui eeldada, et kirjed on kombinatoorse süntaksi ja semantikaga. "Täpsemalt, kirje ja kirjet esindava propositsiooni vastavus on rekursiivselt üles ehitatud kirje osade ja propositsiooni osade vastavustest." 28 Süstemaatilisuse argument rajaneb teesil, et inimese võime produtseerida või mõista ükskõik millist lauset on mingil olemuslikul moel seotud tema võimega mõista mis tahes teisi lauseid. Laias laastus tähendab see, et kui me saame aru lausest Jüri armastab Mallet, siis saame ka aru lausest Malle armastab Jürit. Kui keeleoskus piirduks üksikute fraaside oskamisega, siis ei oleks see võime kindlustatud, sest see, kas mingi fraas keelekompetentsi kuulub või ei kuulu, oleks täiesti arbitraarne ning fraasid iseenesest oleksid üksteisest sõltumatud. Kui me aga eeldame, et "laused on koostatud sõnadest ja fraasidest ja et paljud erinevad sõnajärgnevused võivad olla sama tüüpi fraasid, siis tõsiasi, et üks järgnevus on õige lause, viitab tihti sellele, et teised järgnevused peavad olema samuti õiged laused: praktiliselt tuleneb süstemaatilisus eeldusest, et lausetel on moodustajastruktuur". 29 Omadus tabada keele ja tunnetuslike protsesside produktiivset ja süstemaatilist olemust on kahtlemata klassikaliste mudelite tugevamaid külgi. Grammatikateooriad, mis põhinevad klassikalisel kognitiivsel arhitektuuril (nagu näiteks eespool mainitud realistlik grammatika) ning arvestavad saada olevat psühholingvistilist tõendusmaterjali, esindavad selle lähenemise kõige tugevamat suunda. Samas on klassikalistel mudelitel ka omad nõrgad küljed, mis tulenevad otseselt nende metodoloogiast. Nii näiteks on teada, et närvirakkudel kulub informatsiooni edastamiseks kümneid kordi rohkem aega kui tänapäevastel arvutitel programmikäskluse täidesaatmiseks. Kui informatsioonitöötlus toimuks ajus nagu arvutis, s.t seerialiselt, siis peaksid inimese mõtlemine ja muud vaimsed protsessid olema suhteliselt aeglased, kui arvestada operatsioonide hulka, mida nõuab isegi lihtsate tunnetuslike ülesannete lahendamine. See aga pole nii, millest tuleb järeldada, et aju ei tööta arvuti põhimõttel. Inimtunnetus erineb tavalistest arvutitest ka selle poolest, et talub müra ja väiksemaid vigastusi: nii näiteks võib jadaprogrammi väike viga või müra kogu süsteemi töö täielikult halvata, mis tavaliselt ei ole iseloomulik piiratud ajukahjustuste puhul (afaatikud säilitavad enamasti 27 J. A. F о d о г, Z. W. P у 1 у s h у n, Connectionism and Cognitive Architecture. A Critical Analysis. Cognition 1988, nr 28, Ik J. A. F o d о r, Z. W. P у 1 у s h у n, Connectionism and Cognitive Architecture. A Critical Analysis, lk J. A. F o d о r, Z. W. Р у 1 у s h у n, Connectionism and Cognitive Architecture. A Critical Analysis, Ik

38 osa oma keelevõimest). Arvuti on ka sisendi variatiivsuse ja müra suhtes väga tundlik. Kui sisend on mürast ähmastatud või muidu hälbeline, siis sageli ei ole struktuuritundlikud protsessid võimelised sellega üldse midagi ette võtma. Inimtunnetus aga suudab õigesti kasutada ka suhteliselt puudulikku sisendit. Ka inimese nõrkusi on klassikalise kognitiivse mudeliga raske modelleerida. Nii näiteks on tavaline inimkõne harva grammatiliselt õige, kuid klassikaline lauseprotsessor saab genereerida üksnes õigeid lauseid, või kui programmis on mingi viga, siis genereerib ainult kindlal moel vigaseid. Klassikaliste mudelite toetajad on nendest lahknevustest üle saanud meile juba tuttava chomskyliku trikiga: nimelt eeldatakse, et kognitiivne mudel on põhimõtteliselt algoritm, mis on sõltumatu viisist, kuidas ta on tegelikus elus rakendatud, s.t et ülalesitatud omadused ei tulene mitte tarkvara, vaid riistvara omadustest. 30 Siiski on ülalloetletud probleemid ajendanud teadlasi viimasel kümnendil otsima tunnetusprotsesside modelleerimiseks teisi võimalikke lahendusi. Sellesuunalise uurimistöö tulemusena on esitatud paralleelse jaotatud andmetöötluse idee (PDP), 31 mis on praegu leidnud suure hulga toetajaid. Nagu nimi juba viitab, toimub informatsioonitöötlus seda laadi mudelites paralleelselt. Kõige parema aimu selliste mudelite ülesehitusest saab, kui võrrelda neid ajus oleva närvivõrgustikuga. Nii nagu ajus töödeldakse informatsiooni ergutuse (aktivatsiooni) ülekandmisega ühelt närvirakult teisele, nii toimub see ka siin, seetõttu kutsutakse paralleelsel jaotatud andmetöötlusel põhinevaid mudeleid sageli ka pseudonärvivõrgustikeks. Nii nagu närvirakud on kõik eeldatavalt võrgustiku atomaarsed elemendid, nii on ka pseudonärvivõrgustikul põhinevas kirjendis kirjed üksnes atomaarse struktuuriga. Tavaliselt kutsutakse neid lihtsalt võrgustiku sõlmedeks. Alljärgnevalt annan pseudonärvivõrgustiku tööpõhimõtetest lühikese ülevaate. Nagu öeldud, koosneb pseudonärvivõrgustik lihtsatest sisestruktuurita sõlmedest. Nende ülesanne on vastu võtta ja edasi anda võrgustikku läbivat ergutust, mis levib sõlmi siduvate ühenduste kaudu. Oma ülesandelt jagunevad sõlmed sisendi-, väljundi- ja varjatud sõlmedeks. Sisendisõlmed võtavad vastu informatsiooni väliskeskkonnast, väljundisõlmed annavad töödeldud info edasi teistele võrgustikele või täidesaatvale organile. Varjatud sõlmedel on ühendus ainult teiste sama võrgustiku sõlmedega ja nende ülesanne on infot süsteemisiseselt edastada. Mõningates mudelites on sõlmed korrastatud astmeliselt mitmel tasandil. Näiteks ühes kõne tajumise pseudonärvivõrgustiku mudelis on sõlmed korrastatud keele struktuurile vastavate tasandite järgi (distinktiivtunnuste tasand, foneemitasand, sõnatasand). 32 Ergutus levib selles mudelis madalamatelt tasanditelt kõrgematele. Lisaks sellele jagunevad ühendused võrgustikus tavaliselt kahesugusteks: ergutavaiks ja pidurdavaiks. Eeldatakse, et kõik sama tasandi sõlmed on omavahel ühendatud pidurdavate ühendustega ja erineva tasandi sõlmed ergutavatega. 33 Kui näiteks sellise võrgustiku sisend hakkab vastu võtma sõna öö, siis kõigepealt aktiviseeritakse sõlmed, mis vastavad löl distinktiivtunnustele [-kõrge], [-madal], [+ees] ja [+labiaalne]. Need sõlmed hakkavad pidurdama võist- 30 Vt J. A. F o d о r, Z. W. P у 1 у s h у n, Connectionism and Cognitive Architecture. A Critical Analysis. 31 Vt Parallel Distributed Processing. Explorations in the Microstructure of Cognition I. Cambridge, Massachusetts, J. L. E 1 ni a n, J. L. McClelland, Exploiting Lawful Variability in the Speech Wave. Invariance and Variability in Speech Processes. Hillsdale, J. L. E 1 m a n, J. L. McClelland, Exploiting Lawful Variability in the Speech Wave. 684

39 levaid sõlmi [+kõrge], [+taga] jne ja ergutama järgmise tasandi sõlmi, millega neil on ühendus. Näiteks ergutab [+labiaalne] sõlmi, mis vastavad foneemidele löl, /ii/, lo/ ja lul. Need sõlmed omakorda hakkavad pidurdama samal tasandil kõiki oma võistlejaid ja edasi andma aktivatsiooni järgmisele tasandile. Et ühenduste ja sõlmede hulk on suur, süs on korraga palju sõlmi mõnevõrra aktiviseeritud. See on oma olemuselt iseorganiseeruv mittelineaarne protsess, kus ergutus kuhjub teatavatesse sõlmedesse paljude tegurite koosmõjul. Põhimõtteliselt peaks sõna öö hääldamisel löl foneemile vastav sõlm kõige rohkem aktiveeruma, kui arvestada, et kõik distinktiivtunnuste sõlmed, mida sisend ergutas, ergutavad löl sõlme, kuid mis tahes teist foneemisõlme aktiviseerib ainult osa neist. Nüsiis on löl sõlmel ka paremad eeldused oma võistlejate pidurdamiseks, sest teistel, väiksema ergutusega sõlmedel, on teda raske maha suruda. Põhimõtteliselt toimub informatsiooni töötlemine närvivõrgustikus vana tuntud piibli tähendamissõna alusel: "Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on" (Luuka 19.26). See protsess lõpeb, kui üks ergutatud sõlmede ühendus on suutnud maha suruda kõik oma võistlejad. Et info töötlemine on pseudonärvivõrgustikes paralleelne ja mittelineaarne, siis on võimalik kahandada sisendi variatiivsuse, müraja liiga varajaste otsustuste saatuslikku mõju: võrgustikus nimelt on paljud võimalused korraga esindatud, kuigi erineval ergutuse astmel. Kui analüüsi alguses ongi mõni vale sõimerühm aktiviseeritud, siis on alati võimalus, et sisendi jätkudes õige analüüs lõpuks maksvusele pääseb. Paljude võimaluste vastastikune võistlus seletab ka kõnes küllalt sageli esinevaid keelevääratusi: süsteemisisene müra võib tingimuste kokkusattumisel kaasa tuua valede sõlmede kõige tugevama aktiviseerumise. Siinkohal tuleb aga kohe märkida, et pseudonärvivõrgustiku sõlmed ei ole kombinatoorse süntaksi ja semantikaga ega ole ka võrgustiku sisesed protsessid struktuuritundlikud. Nagu öeldud, on kõik sõlmed võrgustiku võrdsed elementaarosakesed ja see, et osa neist vastab distinktiivtunnustele ja osa foneemidele, on ainult nime andmise küsimus, sest näiteks löl foneemile vastav sõlm ei koosne talle vastavatest distinktiivtunnuste sõlmedest, vaid on nendega ainult põhjuslikult ühendatud: kui viimased on aktiviseeritud, siis annavad nad ergutuse edasi löl sõlmele ja sellega asi piirdubki. See on klassikalise kognitiivse arhitektuuri pooldajaile andnud võimaluse väita, et pseudonärvivõrgud ei ole võimelised jäljendama keelele ja tunnetusele omast produktiivsust ja süstemaatilisust. 34 See vastuväide näib olevat tugev, kuid ei ole teadlaste huvi närvivõrkude vastu kahandanud. Et suur osa selles liinis tehtud tööst on eksperimentaalne, katse-eksituse meetodil toimiv modelleerimine, siis on raske öelda, kus on selle lähenemise teoreetilised piirid. Pooldajad igatahes väidavad esialgsete katsete alusel, et võrgustikud suudavad kõigest hoolimata produktiivsust ja süstemaatilisust ilmutada ning et põhimõtteliselt on täiesti võimalik saavutada ka keelele lähedasi tulemusi. 35 Tundub isegi, et kombinatoorsel süntaksil ja semantikal põhinevaid sümbolsüsteeme ja närvivõrke on suudetud omavahel põhimõtteliselt kokku sobitada 36 ning on püütud leida ka nende kahe suuna teoreetiliselt põhjendatud sünteesi Vt J. A. F o d о r, Z. W. P у 1 у s h у n, Connectionism and Cognitive Architecture. A Critical Analysis. as J. L. M с С 1 e 1 1 a n d, M. S t. J o h n, R. T a r a b a n, Sentence Comprehension. A Parallel Distributed Processing Approach. Parsing and Interpretation. London, Vt M. Mitchell, Analogy-Making as Perception. Cambridge, Massachusetts, S. Chandler, Are Rules and Modules Really Necessary for Explaining Language? Journal of Psycholinguistic Research 1993, nr 22, Ik

40 Sotsiolingvistika Keeleteaduse allharudest on ehk sotsiolingvistika nii ideeliselt kui ka praktiliselt teoreetilises keeleteaduses praegu valitseva suundumusega kõige vähem seotud. Sotsiolingvistika algusaastail tehti küll katset formaliseerida keeles esinevat variatiivsust generatiivse grammatika mõistetes nn variaablusreeglite abil, 38 kuid hilisemal ajal on sellest loobutud. Tõele au andes tuleb küll lisada, et põhimõtteliselt on raske näha võimalust integreerida sotsiolingvistika tihedalt mis tahes sünkroonse keeleteooriaga, sest esiteks on sotsiolingvistilised nähtused oma olemuselt dünaamilised, diakroonia ja sünkroonia vastandust eitavad, ja teiseks keskendub sotsiolingvistika keelekasutusele, samal ajal kui sünkroonne keeleteadus käsitleb keelesüsteemi. Teisest küljest on sotsiolingvistika teoreetiliselt väga tihedalt seotud sotsioloogiaga, mistõttu sotsiolingvistika areng sõltub rohkem sotsioloogia ja vähem teoreetilise keeleteaduse arengust. Samas on palju sotsiolingvistilisi nähtusi tihedalt seotud keelemuutuse ühe või teise küljega ning sellega ühenduses on sotsiolingvistid esitanud teoreetilisi seisukohti, mis on diakroonilise keeleteaduse jaoks olulised. Alljärgnevalt peatungi selle valdkonnaga seotul, jättes enamiku teisi sotsiolingvistika aspekte, millel pole keeleteaduse ülejäänud allharudele olulist teoreetilist või metodoloogilist tähendust, vaatluse alt välja. Lihtsuse seisukohalt vaatleme kõigepealt, kuidas sotsiolingvistiliselt meelestatud teadlased on lähenenud keelemuutuste seletamisele; sellest lähtudes on hea täpsemalt välja tuua need sotsiolingvistika küljed, millel on diakroonilises keeleteaduses otsene rakendus. Keelemuutuste seletamisel eristatakse viit allprobleemi: piirangud, hinnang, kinnitumine, levik ja põhjus. 39 Piirangute probleem on seotud üldiste, põhiliselt keele struktuurist tulenevate tingimustega, mis määratlevad võimalikud ja võimatud keelemuutused. Seda aspekti on hästi uuritud tavalise ajaloolise keeleteaduse raames. Hinnangu probleem on otseselt seotud selle uurimisega, kuidas ühiskond reageerib keele muutusele. Siinkohal ei mõelda mitte ainult keelevariantidele vahetu sõnalise hinnangu andmist, vaid palju üldisemat reaktsiooni, mis sageli on täiesti alateadlik. Üks olulisemaid tegureid, mis hinnangut mõjutab, on niihästi avalik kui ka varjatud prestiiž. Kinnitumise ja leviku probleemid kattuvad osaliselt ja nende puhul on vaatluse all see, kuidas mingi sotsiaalne klass uuenduse omaks võtab ja kuidas see siis sellelt klassilt teistele üle kandub. Labovi enda uurimused on otseselt seotud niihästi hinnangu, kinnitumise kui ka leviku probleemidega. 40 Keelemuutuse põhjuse küsimus on sõnastatud järgmiselt: "Miks toimuvad mingi keele teatavas struktuuritunnuses muutused just mingil kindlal ajal, aga mitte mõnes teises sama tunnusega keeles või samas keeles mingil teisel ajal?" 41 Põhjuse küsimus on niisiis keelemuutuse tekke küsimus ja sellisena kuulub ta diakroonilise keeleteaduse kõige põhilisemate probleemide hulka. Tuleb aga kohe lisada, et ei sotsiolingvistid ega keeleajaloolasedki ole selle küsi- 38 W. L a b о w, The Study of Language in its Social Context. Language and Social Context. Harmondsworth, 1972; K. N a h к о 1 a, Sotsiolingvistika ja varieeruv keel. Keel ja Kirjandus 1986, nr 2, lk U. W e i n r e i с h, W. Labov, M. Herzog, Empirical Foundations for a Theory of Language Change. Directions for Historical Linguistics. Austin, Näiteks: W. Labov, The Social Stratification of English in New York City. Washington DC, 1966; vt ka: K. N a h к о 1 a, Sotsiolingvistika ja varieeruv keel. 41 U. Weinreich, W. Labov, M. Herzog, Empirical Foundations for a Theory of Language Change, Ik

41 muse lahendamisel ilmaennustamise täpsusest kaugemale jõudnud. Laiaulatuslikud keelekasutuse statistilised uurimused, nagu sotsiolingvistid neid esimesena läbi viima hakkasid, on aga lisanud traditsioonilistele ajaloolise keeleteaduse uurimismeetoditele uue võimaluse: uurida käimasolevaid keelemuutusi ja nende sotsiaalseid tagamaid reaalses ajas suure üksikasjalikkusega. Kui Labovi stiilis uurimused keskenduvad põhiliselt ühiskonnaklasside keelekasutusele ja sellele, kuidas prestiiž seda mõjutab, siis viimasel kümnendil on esile kerkinud suund, mille uurimisobjekt ei ole mitte klass, vaid üksikisik oma ühiskondlikus keskkonnas. 42 Sellealases uurimistöös on rakendatud sotsiaalse võrgustiku teooriat, mille järgi sotsiaalse koosluse omadused sõltuvad vastava koosluse isikutevaheliste sidemete struktuurist ja tugevusest. Eeldatakse, et mida tugevam on side, seda intiimsema suhtega on tegu, ja vastupidi, mida nõrgem on side, seda juhuslikumat laadi suhe neid isikuid seob. Tavaliselt võtab sotsiaalne võrgustik paljude suhteliselt väikeste, kuid tugevate sidemetega kobarate kuju, mis on omavahel ühendatud erinevate kobarate liikmeid siduvate nõrkade sidemetega. Kobaratevahelised nõrgad sidemed on niisiis teatavas mõttes nagu mikrokoosluste vahelised sillad. J. Milroy väidab, et sotsiaalse võrgustiku tugevad sidemed on keeleliselt konservatiivsed ja töötavad keeles olemasolevate tunnuste säilitamise kasuks ja uuenduste vastu. 43 Nõrgad sidemed aga soodustavad uuenduste levikut. Selle alusel võib ka seletada, miks üks keel on muutustele altim kui teine või miks mõnel ajajärgul on keeles rohkem muutusi kui teistel. Inglise keel on oma ajaloo kestel muutunud üsna põhjalikult ja ka murdeerinevused on suured. Islandi keel aga on olnud väga konservatiivne ja on peaaegu olematu murdeliigendusega. Erinevust on põhjendatud sellega, et Inglise ühiskond on olnud sajandite vältel väga liikuv, mis viitab sotsiaalses võrgustikus rohkete nõrkade sidemete olemasolule. Islandil seevastu on inimesed olnud ajalooliselt alati väga tihedasti seotud, tugevaid sidemeid säilitati ka siis, kui elati geograafiliselt eraldatult. Et nõrgad sidemed soodustavad erisuste levikut, aga tugevad nende nivelleerimist, siis see võivat seletada nende kahe keele erinevat arengut. 44 Sama näib toimuvat ka võõrkeele mõjude korral. Kahe keelekoosluse sidemete puhul on eri keelt kõnelevate inimeste vahel reeglina nõrgad sidemed, seetõttu on kakskeelsed keelekooslused tavaliselt muutustele altimad kui ükskeelsed. Sellelt lähtealuselt teeb J. Milroy keelemuutuste olemuse kohta kaugeleulatuvaid järeldusi: nõrgad sidemed küll soodustavad uuenduste teket, kuid selleks, et mis tahes uuendus muutuseks kujuneks, peab tugevate sidemetega kooslus selle omaks võtma. 45 See tähendab, et sotsiaalse võrgustiku mudeli seisukohalt on keelemuutuste põhjused ühiskondlikud, mitte keelesisesed. Niisuguse seisukoha otsene metodoloogiline tagajärg on see, et keelemuutuste seletamise seisukohalt on sotsioloogilised teooriad keeleteooriatest olulisemad. Kuivõrd see seisukoht on kajastatud tänapäeva diakroonilises keeleteaduses, selgub järgmises alajaotuses. 42 J. M i 1 г о у, L. M i 1 г о у, Linguistic Change, Social Network and Speaker Innovation. Journal of Linguistics 1985, nr 21, Ik ; J. Milroy, Linguistic Variation and Change. Oxford, J. Milroy, Linguistic Variation and Change. 44 J. M i 1 г о y, L. Milroy, Linguistic Change, Social Network and Speaker Innovation, Ik J. Milroy, Linguistic Variation and Change. 687

42 Diakrooniline keeleteadus Nagu teoreetilises nii on ka diakroonilises keeleteaduses hetkeolukord suhteliselt kirju. Üsna tugevalt on esindatud Chomsky ideedel põhinev suund, millele vastandub palju väikseid mittegeneratiivseid voole. Alljärgnevalt peatun veidi põhjalikumalt generatiivsel koolkonnal, nn parameetrilise muutuse teoorial, ja seejärel põgusamalt mõnel teisel lähenemisviisil. Parameetrilise muutuse teooria pooldajad lähtuvad Chomsky printsiipide ja parameetrite kontseptsioonist ja rakendavad seda keeles toimuvate muutuste seletamisel, mille tulemusel saadakse üsna omapärane keelemuutuste olemuse, tekke ja põhjuste käsitus. Et generatiivse grammatika seisukohast on keel grammatika funktsioon, siis on ka kõik keeles toimuvad muutused vaid grammatikas toimuvate muutuste peegeldused. Sellise seisukoha puhul on teoreetilise keeleajaloolase ülesanne välja selgitada need grammatika muutused, mis on põhjustanud vastavaid muutusi keeles (parameetrilise muutuse teooria pooldajate lemmikteema on näidata, kuidas mitme üheaegse, kuid näiliselt üksteisest sõltumatu keelemuutuse on esile kutsunud üksainus grammatikamuutus). Samas seab selline seisukoht diakroonilise keeleteaduse uurimisvaldkonnale ka teatud piirangud. Et grammatika on inimese keelekompetentsi mudel, s.t üksikindiviidi omadus, siis on ka sellel põhinev keelemuutuste mudel kitsalt individualistliku iseloomuga, mis lülitab keele sotsiaalse külje diakroonilise keeleteaduse uurimisalast automaatselt välja. Generativistid peavad seda piirangut vältimatuks idealisatsiooniks, milleta poleks vaadeldavate nähtuste olemusse võimalik tungida. Samas ei eita nad ka ühiskondliku külje tähtsust, kuid ei pea selle uurimist keeleteooria seisukohalt oluliseks. Laias laastus oleks nende argument järgmine: keelemuutuse teooria ülesanne on uurida, miks ja kuidas muutused grammatikas toimuvad, kuidas aga muutus levib ühe inimese grammatikast teiste kõnelejate grammatikatesse, on rohkem sotsiolingvistika asi. Nagu generatiivsele teooriale omane, nii eeldab ka parameetrilise muutuse teooria, et inimese keelekompetents jaguneb tuumgrammatikaks ja perifeeriaks. Tuumgrammatika koosneb keelemeele printsiipidest ja keele omandamise käigus fikseeritud parameetritest. Inimese keelekompetentsis on aga sellele lisaks veel palju muud, mida ei määra keelemeel, vaid mis kuulub omandatud keeleoskuse juurde. See keelekompetentsi osa on perifeeria. Chomsky järgi kuuluvad idiomaatilised väljendused, irregulaarsed verbid ja muu ebareeglipärane aines perifeeriasse. 46 Tuumgrammatika ja perifeeria vastandusel on oluline roll ka parameetrilise muutuse teoorias. Et parameetrite väärtused fikseerib laps keeleomandamise käigus, siis eeldatakse, et tuumgrammatikas edaspidises elus enam muutusi ei toimu. 47 Perifeeria aga võib muutuda, sest inimene on alati võimeline juurde õppima uusi väljendeid või ära unustama vanu. Selline seisukoht tähendab esiteks seda, et tuumgrammatikas võivad muutused toimuda ainult keele omandamise käigus, juhul kui laps fikseerib oma parameetrite väärtused oma vanematest erinevalt; 48 teiseks seda, et perifeerias toimuvad muutused langevad välja parameetrilise muutuse teooria uurimisvaldkon- 46 N. Chomsky, Linguistics and Cognitive Science. Problems and Mysteries. The Chomskyan Turn. Oxford N. Chomsky, Linguistics and Cognitive Science. Problems and Mysteries. 48 R. С 1 a r k, I. R o b e r t s, A Computational Model of Language Learnability and Language Change. Linguistic Inquiry 1993, nr 24, Ik

43 nast, sest keeleteooria, millel ta põhineb, ei käsitle perifeeriat; ning lõpuks, et keeles juba olevate grammatiliste konstruktsioonide sageduse muutusi ei saa käsitleda generatiivse grammatika mõistetes, sest sageduse nihked ei tulene grammatika muutustest. 49 Niisiis ei uuri parameetrilise muutuse teooria kõiki keelemuutusi, vaid neid, mis tulenevad tuumgrammatika muutustest. Koik ülejäänud muutused, nende põhjused ja viis, kuidas nad keeles levivad, parameetrilise muutuse teooria pooldajaid ei huvita. Alljärgnevalt esitan selle koolkonna lähenemisviisi tüüpilise näite. Enne XII sajandit oli inglise keele pealausetes tavaliselt verb lause teises positsioonis (nn V2 sõnajärg), kõrvallause sõnajärg aga oli valdavalt SOV. Kõrvallausete sõnajärg muutus aga XII sajandil üsna lühikese aja vältel SVO-ks. Printsiipide ja parameetrite teooriale toetudes väidab D. Lightfoot, et enne XII sajandit oli inglise keele süvastruktuuri sõnajärg SOV, mis pealausetes muudeti transformatsioonide abil pindstruktuuri V2-ks. 50 Tema tööhüpotees on, et XII sajandil muutus sõnajärg SOV mingitel põhjustel õpitamatuks ning et lapsed seadsid oma grammatikates vastava parameetri väärtuse teisiti, nimelt SVOks, mille tulemusel muutus kõrvallausetes pindstruktuuri sõnajärg SOV-st SVO-ks. 51 Kui oleks võimalik välja tuua pindstruktuuri need väikesed nihked, mis muutsid SOV sõnajärje õpitamatuks, siis saaks ära seletada selle muutuse tekkepõhjuse. Üsna loomulik oleks arvata, et vanainglise keeles pakkus kõrvallause sõnajärg alati süvastruktuuri sõnajärje õigeks omandamiseks piisavalt informatsiooni, mis tähendaks, et teooria ei taha hästi faktidega klappida. Kui süvastruktuuri sõnajärg on pidstruktuurist hõlpsasti õpitav, siis ei saa süvastruktuuri sõnajärje muutust põhjustada see, et SOV on muutunud õpitamatuks, vaid peab eeldama, et parameetri väärtust muudavad ka täiskasvanud. See omakorda tähendaks, et keelemuutus ei ole keeleomandamise kaasnähtus. Ainus võimalus selles olukorras teooriat päästa oleks väita, et lapsed ei arvesta kõrvallausetest saadavat informatsiooni, vaid seavad oma parameetreid ainult pealausete põhjal. Seda just Lightfoot väidabki 52, nimetades oma hüpoteesi nullastme õpitavuseks. 53 Kui kõrvallausete sõnajärg ei tule parameetrite väärtuste seadmise juures arvesse, siis kerkib esile vastupidine probleem: kuidas enne XII sajandit inglise keele süvastruktuuri sõnajärg sai olla SOV, kui pealausete tavaline sõnajärg on V2. D. Lightfoot pakub siin omapärase lahenduse, väites, et õige sõnajärje õppimiseks piisab, kui verbi algne süvastruktuuri positsioon on pindstruktuuris kuidagi moodi äratuntav. 54 Näiteks võib väita, et lauses "Tänavu on ta juba kaks uut hobust ostnud" on verb süvastruktuuris lause viimases positsioonis, kust ta finiitosa viiakse transformatsiooniga lause teise positsiooni. Eeldades, et lapsel on transformatsioonidest kaasasündinud ettekujutus, piisab talle ka pealauses olevast kaudsest informatsioonist (infiniitosa positsioonist), et keele omandamise käigus sõnajärje parameetri väärtus õigesti seada. Siit edasi on juba lihtne seletada, kuidas väiksed pindstruktuuri muutused 49 D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. Cambridge, Massachusetts, D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 61 D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 62 D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 53 Inglise keeles degree-0 learnability; aste tähendab siin kõrvallause tasandit pealause suhtes: pealause on 0-astme lause, tema kõrvallause 1-astme lause, ja selle kõrvallause 2-astme lause. 54 D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 44 Keel ja Kirjandus nr

44 võisid grammatikas esile kutsuda sellise põhjaliku muutuse, mille tulemuseks oli inglise keele kõrvallausetes SOV-i asendumine SVO-ga. D. Lightfoot näitabki vanainglise ürikute põhjal tehtud statistilistele uurimustele toetudes, et XII sajandil muutus verbi süvastruktuuri positsioonile viitavate tunnuste arv pindstruktuuris väiksemaks. 55 Selle protsessi ilmestamiseks oletagem näiteks, et XII sajandil hakkasid inglased ütlema sagedamini 'Tänavu on ta ostnud juba kaks uut hobust", selle asemel et öelda "Tänavu on ta juba kaks uut hobust ostnud". Erinevalt teisest lausest on esimeses raske verbi süvastruktuuri positsiooni ühemõtteliselt määrata. Selline väike muutus ei tulenenud grammatika muutustest, sest kahe variandi erinevus on põhiliselt stilistiline ja pragmaatiline, kuid nende mõju sõnajärje õpitavusele, nagu väidab Lightfoot, oli kardinaalne: SOV muutus õpitamatuks ja sõnajärje parameetri väärtus seati SVO-ks, mis oü kõige lähedasem pealause sõnajärjele. 56 Loodan, et ülalesitatu andis parameetrilise muutuse teooria põhilistest seisukohtadest mingi pildi. Enne kui asuda teiste diakroonilise keeleteaduse teooriate juurde, tuleks märkida, et ülalesitatud mudel on Chomsky teooria hindamisel ka üldisemalt oluline. Kui psühholingvistilise tõendusmaterjali elimineerimiseks on Chomsky teinud palju pingutusi, siis diakroonilise tõepärasuse üle ei ole arutelu tekkinudki. Samas on parameetrilise muutuse teooria nii mõnegi Chomsky teoreetilise seisukoha diakroonilises keeleteaduses rakendusele võtnud, mis ühtlasi tähendab, et need on otseselt avatud empiirilisele kontrollile. Seega, kui juhtub, et diakrooniline tõendusmaterjal mõne Chomsky põhiseisukoha kahtluse alla seab, on generativistidel kaks võimalust: kas välja mõelda uus teoreetiline puhver või modifitseerida sünkroonset keeleteooriat diakroonilise tõendusmaterjali põhjal. See viimane oleks aga juba tõsine samm integreeritud keeleteooria poole. Keelemuutuse generatiivsele mudelile vastandub terve hulk teoreetiliselt süsteemi viimata seisukohti, mille pooldajad kasutavad küll tihti erinevat terminoloogiat, kuid näivad ühes põhiküsimustest siiski üksmeelel olevat: muutus on esmajärjekorras keele, mitte grammatika omadus. Seda seisukohta toetavad keeleteadlased on sageli traditsioonilise desaussure'liku maailmavaatega, või siis pooldavad Peirce'i ideid, ühesõnaga on tegu semiootilise lähenemise toetajatega. Semiootilise lähenemise puhul kerkib aga diakroonilises keeleteaduses ühe täiendava küsimusena üles ka keele ontoloogia probleem, mis sünkroonse lähenemise puhul tavaliselt silma ei torka: kui keel on märgisüsteem, nagu semiootikud eeldavad, siis kus ikkagi see niinimetatud keelesüsteem on, kui ta ei ole grammatika kujul inimese peas (nagu arvab Chomsky). On pakutud erinevaid vastuseid, kuid ükski pole täiesti rahuldav. Kõige arvestatavam on ehk Popperile toetuv seisukoht, et keel on nn kolmanda maailma objekt nagu loogikareeglid või matemaatilised seaduspärasused. Sellisel juhul aga, nagu märgib Lass, poleks tal mingit põhjust ajas muutuda, nagu ei muutu matemaatika ega loogika seaduspärasusedki. 57 Loomulikult saaks muutuse sellisesse süsteemi sisse programmeerida, kuid ainult kui iseseisva konstandi, mida pole võimalik põhjendada ega seletada muude teguritega, mis kokkuvõttes viib diakroonilise keeleteaduse seisukohalt üsna ebarahuldava seletuseni: keel muutub sellepärast, et keelel on omadus muutuda. Üks võimalus on seda probleemi lihtsalt ignoreerida, mida enamasti tehaksegi, kõik ülejäänud võimalused on aga suhteliselt vähelevinud. Vaatamata ontoloogilistele probleemidele on sellisel traditsioonilisel struk D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 56 D. Lightfoot, How to Set Parameters. Arguments from Language Change. 57 R. Lass, On Explaining Language Change. Cambridge, 1980, Ik 128.

45 turalistlikul lähenemisel ka oma eelised: ta võimaldab seletada nn keelehoovust (language drift:), 58 pikaajalist, tihti mitme sajandi peale laiali venitatud muutuste rida, mille tulemusena keel läheb ühest struktuuritüübist üle teise. Selliste muutuste taga näib peituvat mingi telos, aga kui keel on vaid üksikisikute peas olev grammatika, siis on peaaegu võimatu seletada, kuidas iga järgmine põlvkond teab, kuhupoole ollakse teel. Teleoloogia küsimus on kindlasti üks kesksemaid, mis praegu mittegeneratiivset keeleteadust seob, olgu siis tegu sünkroonse või diakroonilise lähenemisega. Paraku on teleoloogia mõiste tugevasti seotud arusaamaga, just nagu võiks elututel objektidel nagu keelesüsteem või geenid olla oma teadlikke eesmärke, mis teeb ta paljudele teadlastele vastuvõtmatuks. Seepärast eelistatakse seda sõna vältida, kuigi niihästi ikoonilisuse kui ka naturaalsuse mõiste, millest oli juttu artikli alguses, on oma olemuselt läbinisti teleoloogilised. Nende mõistetega ei seosta keegi süsteemi teadlikku püüet saavutada naturaalne või ikooniline olek, kuid samas jääb ka küsimus, mis ikkagi ajendab keeles teleoloogilisi muutusi, ometi vastamata. Üks võimalik lahendus on tuua seletusse sisse üksikindiviidid ja tuletada teleoloogilised nähtused inimkäitumise ratsionaalsest iseloomust, 59 eeldades muidugi, et inimkäitumine on ratsionaalse iseloomuga. Laias laastus oleks selline mõistuspärane seletus järgmine: inimese mingi käitumisakt on üldjuhul tingitud ühelt poolt tema eesmärgist ja teiselt poolt tema ettekujutusest, milline käitumine on selle eesmärgi saavutamiseks kõige otstarbekam. Kui inimene on ratsionaalne olend, nagu eeldatakse, siis ta teostab oma eesmärgi saavutamiseks kõige sobivama käitumisakti. Mingi teo mõistmiseks tuleb niisiis teada selle teostaja eesmärki ja seda, kuidas ta kujutab ette selle eesmärgi saavutamise viisi. Kui eeldada, et ka keelekäitumine sõltub ratsionaalsuse põhimõttest, siis võiks keelemuutuste teleoloogiat seletada inimkäitumise teleoloogiaga, suundumusega kasutada mingi kindla eesmärgi saavutamiseks mingit kindlat tegu. Loomulikult on keelekäitumise puhul nii eesmärgid kui ka ettekujutused nende saavutamise teedest nii spetsiifilised, et need mõisted mõjuvad selles kontekstis pigem metafoorina. Ilmselt on see üks peamisi põhjusi, miks ratsionaalne seletus diakroonilises keeleteaduses eriti menukas ei ole. Samas on küsimus suures osas ka ainult terminoloogia probleem, sest palju faktoreid, mida ratsionaalse seletuse pooldajad 60 liigitavad kui eesmärke või ettekujutusi, on teiste keeleteadlaste töödes mõne teise nime all tunnustatud samuti kui keele arengut mõjutavad tegurid. Nii näiteks asetab J. Aitchison tugeva rõhu psühholoogilistele ja keele produktsiooniga seotud aspektidele. Tema sõnade järgi on "keel igal suvalisel ajahetkel nagu spagetipundart meenutav ristmik, mis võimaldab ainult piiratud arvu väljapääsuteid". 61 Ta väidab, et osa väljapääse on üsna tõenäolised, kuid mõni leiab vaid harukordadel kasutamist. Millise tee keel mingil ajahetkel valib, sõltub paljude tegurite, nagu näiteks suhtluseesmärkide, informatsiooni liigendamise põhimõtete ning taju ja mälu võimaluste koosmõjust. Need faktorid kuuluvad ka ratsionaalse seletuse eeltingimustesse. Mõlema ülalesitatud kontseptsiooni puudus on selles, et ei ole täpsustatud, kuidas ikkagi üksikindiviidide arvutud kõneaktid toovad kaasa kumulatiivsete efektide tekke, mida tajutakse keelemuutusena. See aspekt on ehk se E. S a p i r, Language. New York, se E. Itkonen, Causality in Linguistic Theory. London, R. Anttila, Historical Explanation and Historical Linguistics. Explanation in Historical Linguistics. Amsterdam, i J. Aitchison, Spaghetti Junctions and Recurrent Routes. Lingua 1989, nr 77, Ik 152. ЛЛ* 691

46 kõige paremini modelleeritud J. ja L. Milroy töödes, millest oli juttu sotsiolingvistikaga seoses. Kui aga nende mudel integreerida diakroonilise keeleteadusega, siis tuleb tingimata võtta seisukoht ka väite suhtes, et keelemuutused on rangelt ühiskondlikult põhjustatud. Sellega ilmselt enamik keeleajaloolasi ei nõustu. Ühelt poolt on see tingitud muidugi strukturalistide üldisest vastumeelsusest ühiskondlike tegurite suhtes, aga teiselt poolt on ka vähetõenäoline, et muutused on ainult sotsiaalselt põhjustatud: sellisel juhul poleks keelemuutustel mingeid strukturaalseid piiranguid, mille tulemusena peaksid tänapäeva keeled olema strukturaalselt nii erinevad, et keeletüpoloogia oleks võimatu, või siis peaksid keelte struktuurid mingil moel peegeldama nende ühiskondade omadusi, mis üht või teist keelt kasutavad. Kui aga ühiskondliku põhjustatuse väidet pehmendada, pakub sotsiaalse võrgustiku idee sellele, kuidas üksikud uuendused kumuleeruvad, küllalt rahuldava vastuse. J. ja L. Milroy mudelil on ka alternatiiv, nn nähtamatu käe teooria, mis kui ma õigesti mäletan võeti esmakordselt kasutusele paar sajandit tagasi majandusteaduses. Tänapäeva keeleteaduses propageerib seda põhiliselt Rudi Keller. 62 Nähtamatu käe teooria põhiidee on, et ühiskondlikud ja muud selletaolised struktuurid tekivad ilma otsese inimestepoolse generaalplaanita, moel, mida tänapäeva terminoloogiat kasutades võiks kutsuda iseorganiseerumiseks. Nähtamatu käe teooria väidab, et inimesed käituvad oma väikestest eesmärkidest lähtuvalt, kuid nende tegude koosmõjul moodustub struktuur, mida keegi neist otseselt ellu viia ei kavatsenud. Struktuur tekib niiöelda nähtamatu käe juhtimisel. Sellise protsessi lihtsaim näide on liiklusummik: keegi liiklejaist ei kavanda ummikut, kuid nende käitumise tulemusel tekib see ometi. Erinevalt sotsiaalse võrgustiku teooriast ei ole nähtamatu käe teooria puhul keele muutused ainult ühiskondlikult põhjustatud. Keller nimetab palju tegureid, mis võivad teatavatel tingimustel viia nähtamatu käe efekti tekkele, ja nende enamik kattub teguritega, mida esitavad niihästi J. Aitchison, E. Itkonen kui ka R. Anttila. See muidugi ei tähenda, et osa muutusi ei võiks olla ühiskondlikult tingitud. Millisel määral aga üks või teine tegur mingit konkreetset muutust põhjustab, sellele saab vastata ainult väga üksikasjaliku uurimusega, kus niihästi strukturaalsetele, ühiskondlikele kui ka keelekasutuse aspektidele on võrdse tähelepanuga lähenetud. Siinkohal lõpetan diakroonilises keeleteaduses valitsevate ideede ülevaate. Nagu näha võis, on siin nagu ka teoreetilises keeleteaduses generatiivne suund esindatud koherentse väljatöötatud teooria näol, millele vastandub võrdlemisi laialivalguv suund, mis moodustub üksteisest suhteliselt sõltumatutest, kuid teatud määrani siiski kokkusobivatest kontseptsioonidest. Artikli teises osas tuleb arutluse alla probleem, kas ja kuidas oleks keeleteaduses võimalik välja töötada ideeline ja metodoloogiline alus ülalmainitud uurimisvaldkondade ühtsesse teoreetilisse süsteemi integreerimiseks. 62 R. Keller, Invisible-Hand Theory and Language Evolution. Lingua 1989, nr 77, Ik Tuleb mainida, et olukord on viimasel ajal tublisti muutunud. XII rahvusvahelisel ajaloolise keeleteaduse konverentsil Manchesteris selle aasta augustis käsitlesid nähtamatu käe teooriat tervelt neli ettekannet, mis meelitasid kokku 2 /з konverentsi kuulajatest, nii et neile määratud auditoorium sai puupüsti täis. 692

47 Seaduste sõnastamise minimaalsusnõudest UNO MERESTE Iseseisvuse taastamisega on taastunud eesti keele kasutamine mitmes tegevusvaldkonnas, kus kogu pika okupatsiooniaja tuli kõne alla ainult vene keelest tõlkimine. Üks tähtsamaid on seaduste koostamine. Nagu paljudel muudelgi aladel, annab ka seaduste sõnastamisel ennast valusasti tunda sellealase koolituse puudumine ja nii teadmiste kui ka kogemuste vähesus. Seda püütakse korvata mõne puhtpraktilise käitumis- ja kirjutamispõhimõtte võimalikult täpse järgimisega. Neid mõistetakse aga pahatihti kas lihtsustatult või siis "liiga täpselt". Kummalgi juhul ei saavutata seda, mida nende põhimõtetega on saavutada tahetud, vahel saadakse aga hoopis vastupidine tagajärg. Vastupidi nõukogude seadustele, mis olid tihtipeale propagandistlikult paljusõnalised (meenutagem seadusi rahvatarbekaupade külluse loomisest, kõigile perekondadele korterite tagamisest jne), püütakse meil nüüd olla seadustekstide sõnastamisel nii vähesõnaline ehk lakooniline kui võimalik. Teadlikult taotletakse kirjutada eriti lühidalt ja selgelt, mis loomulikult väärib tunnustust. Seaduste keele nii hinnatavat lakonismi tagab seadusloomega tegelejatele hästi tuntud minimaalsuspõhimõtte ehk -nõude järgimine, mida võib mitmeti sõnastada, ent mille mõte on üks: seaduses ei tohi olla liigseid mõisteid ega tarbetuid sõnu. Lähemal süvenemisel on hõlpus näha, et minimaalsusnõue ühendab endas tegelikult kaht eri nõuet, millest üks käib seaduse mõistestiku, teine puhtalt ainult sõnastuse kohta. Vastavalt sellele võib eristada ka tegeliku seaduskeele kaht eri puudust või ebakohta: mõisteliigsust ja sõnaliigsust, mille vältimise vahendid ja avaldused on omavahel väga tihedasti seotud, ent ei lange kaugeltki kõiges kokku. Minimaalsusnõuet järgida püüdes on meie seaduste kirjapanekul siiani peatähelepanu keskendatud ainult sõnaliigsuse vastu võitlemisele. Nagu nähtuste ühekülgsel vaatlemisel pahatihti juhtub, on sattutud teise äärmusse: sõnaliigsust on nähtud pahatihti sealgi, kus seda tegelikult pole; mõisteliigsus kui varjatum ja nähtamatum aga on hoopis tähele panemata jäänud. Mõisteliigsus. Liigne mõiste on selline, millele on antud seaduses küll teatav koht, ent mis ei ole seaduse normistikuga tegelikult seotud. Teiste sõnadega: see on mõiste, mille võiks seadusest välja jätta, ilma et seaduse ainsaski normis midagi muutuks. Liigse mõiste iseloomustuses esinevat neutraalselt konstateerivat fraasi "võiks seadusest välja jätta" tuleb seaduseelnõude koostamisel ja redigeerimisel mõista kui imperatiivi: see tulebki välja jätta. Minimaalmõistelisuse kriteeriumiks on täpsemini sõnastatult põhimõte, et seaduses peavad esinema mõisted, mis on mingi normi kehtestamiseks kas otseselt või kaudselt vajalikud, ega tohi olla mõisteid, mis pole seaduse normistikuga seotud. Meie viimase aja seadustes esineb selle reegli vastu hulgaliselt eksimusi ning mõneski seaduses on neid eksimusi rohkem kui üks. Alles käesoleva aasta 14. juunil võeti Riigikogus vastu kutseõppeasutuse seadus, mille 1. paragrahvis on öeldud: "Kutseõppeasutuse seaduse ülesanne on sätestada kutseõppeasutuse (edaspidi kooli) asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise kord...". Viidates mõistele kool, asendatakse mõiste kutseõppeasutus sellega juba seaduse teksti algul. Sellega on kuulutatud pealkirjas kasutatud mõiste mittevajalikuks, järelikult ka liigseks. 1 1 Sellega ei ole tahetud eitada lühendusasenduse võtte kasutamist, mis on otstarbekohane, kui näiteks mingi pikem fraas, mõistekirjeldus või nimetus asendatakse lühemaga. Näiteks asendus "ülemjuhataja alluvusse antavad Siseministeeriumi valitsusalas olevad sõjaväeliselt korraldatud asutused ja üksused" (11 sõna, 114 täheruumi) sõnadega "teised relvaüksused" (2 sõna, 19 täheruumi) on kõigiti omal kohal (RTI 1994, nr 18, artikkel 240, 3). Niisamuti on kõigiti 693

48 Kutseõppeasutuse mõiste täielikku liigsust sellenimelises seaduses (!) tõendab veenvalt seegi, et kogu seaduse järgnevas osas seda tõepoolest vaja ei ole. Valitud lühem asendussõna (kutseõppeasutuse asemel kool) on muidugi vaieldav: õigem oleks olnud asendada mõiste kutseõppeasutus mõistega kutsekool. Seda väljendav sõna kutsekool on küll veidi pikem kui kool, aga ei vajaks oma lühiduse tõttu enam edasist lühendusasendamist. Samas seaduses on väga silmapaistval kohal veel teine liigne mõiste kooli liikmeskond, mis on ka seaduse V peatüki pealkiri. Seaduse lugemisel selgub, et "kooli liikmeskonna moodustavad kooli pedagoogid ja teised töötajad (edaspidi personal) ning õpilased" ( 23). Et kooli liikmeskonna mõiste on seaduses täiesti liigne, selgub seaduse ülejäänud osa uurimisest. See mõiste ei esine üheski teises paragrahvis. Kogu seaduses pole esitatud ainsatki normi, mis kehtiks kooli liikmeskonna suhtes. Kooli liikmeskonda kuulumisest ei tulene kellelegi mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ka ei ole ühegi seaduses nimetatud isiku funktsioonid kas või kaudseltki seotud kooli liikmeskonda kuulumise või mittekuulumisega. Loogiline järeldus sellest on, et mõiste kooli liikmeskond võiks (s.t oleks tulnud!) seadusest välja jätta. Sellest ei oleks muutunud mitte midagi, kellegi õigused ega kohustused ei oleks suurenenud ega vähenenud. Et siis jääks seaduse V peatükk ilma lühikese pealkirjata, on väike häda. Seaduse allosade paragrahvide, peatükkide, osade pealkirjadel pole teadupärast õigustloovat funktsiooni, nad täidavad ainult seaduse ainesest parema ülevaate tagamise ülesannet. Sätete sisu tõlgendamisel pealkirju arvesse ei tohi võtta. Arusaadavalt ei tohi ka seaduse sätetesse võtta mõisteid ainult selleks, et siis oleks kergem neile üldistavat pealkirja panna. See tähendab, et seaduse V peatükile tuleks leida mingi muu pealkiri, olgu see või pikem ja mitmesõnaline. Mõistete loogilised seosed ja kultuuritaust ei luba ennast unustada. Möödaminnes märkigem ka ühe teise sõõigustatud ka "Vabariigi Valimiskomisjoni" asendamine sõnaga "valimiskomisjon", kus lühidusevõit ei ole kuigi suur, küll aga välditakse sõna "vabariigi" monotoonset kordamist (RT11994, nr 90, artikkel 1517, 3). 694 na meelevaldset, sõnatähendust moonutavat kasutamist ülaltoodud tsitaadis, mis on kaudselt seotud liigmõistega liikmeskond. Seal on mõistet personal kasutatud ebaloomulikult kitsendatud tähenduses muud töötajad, sellal kui personal oma otsetähenduses on identne töötajaskonnaga ehk kõigi töötajatega, kes koolist palka saavad, pedagoogid kaasa arvatud. Mõistega teised töötajad ei ole identne mitte personal, vaid mõiste muu personal. Sõna personal pole aga muu personali lühendusasendamisel mõtet kasutada, ruumivõit on tühine, ainult 3 täheruumi. Üldse on teiste töötajate kohta mingi lühema sõna kasutamise soov arusaamatu, sest asendatav sõnaühend ei ole sugugi nii pikk, et selle lühendamine oleks vajalik. Raskem lugu on mõistest kooli liikmeskond paratamatult tuleneva mõistega kooli liige. Kuigi seda väljendit seaduses otseselt ei esine, on selle kasutuseletulek pärast seda, kui kooli liikmeskond on seadustatud, loogiliselt paratamatu. Direktor, õpetajad, kooliteenijad ja õpilased on selle mõiste kasutuselevõtuga kõik kooli liikmeteks (!!!) kuulutatud. Sellise mõiste võimalikukspidamine vihjab eesti sõnatarvituse kultuuritausta kurvastavale ununemusele. Meil olid minevikus talud, ent taludel ei olnud liikmeid. Meil oli meredel palju laevu (meenutagem C. R. Jakobsoni kõnedes mainitud "laevaväge Lääne meres"), ent neil laevadel ei olnud liikmeid. Talu liikmetest ja laeva liikmetest võib rääkida tõsimeeli ainult siis, kui unustada kõik, mis eestlased kunagi talust, laevast ja liikmetest on teadnud, mõtelnud või rääkinud. Karjapoiss oli talupere liige, niisamuti ka sulane, peremees ja perenaine. Koik inimesed ühel ja samal laeval moodustasid laevapere. Pootsman, kokk, laevapoisid, kapten ja madrused olid kõik laevapere liikmed. Keegi neist ei olnud laeva liige. Kapten kui laeva liige ei tule eesti keeles kõne allagi, kui mitte mõista keelt lihtsalt kõigi võimalike sõnade hulgana, vaid haarata sellesse ka keeleloogika. Eespool tõdesime, et mõiste kooli liikmeskond on liigne vaadeldava seaduse normisüsteemi suhtes, kus tal ei ole täita mingit ülesannet. Nüüd peame lisaks sellele tõdema veel ka sellise mõiste keeleloogilist võimatust: kui koolil ei saa olla

49 liikmeid, siis ei saa olla ka nende liikmete kollektiivi, kooli liikmeskonda. Nagu talus ja laeval moodustavad seal põhimõtteliselt erinevaid rolle täitvad inimesed ühise pere, nii on põhjust rääkida ka kooliperest kui õpilaskonna, õpetajaskonna ja muu töötajaskonna üldnimetusest. Pealegi ei ole koolipere meie kirjakeeles kaugeltki tundmatu mõiste. 2 Liigmõistete tekstist kõrvaldamine. Mis tahes liigse mõiste seadusest kõrvaldamine taandub sellele, et vastavat mõistet osutav sõna jäetakse tekstist välja. Ent alati on sellega seotud ka veel midagi muud. Seepärast ei saa vaadelda liigmõistete kõrvaldamist kui lihtsalt keelelist parandust, ühe sõna tekstist mahakriipsutamist, millega kõik lõpeb. Tekstis on tarvis teha enamasti veel muidki parandusi. Näiteks toodud kutseõppeasutuse seaduse puhul tähendab see veel järgmisi lisatoiminguid: 1) esimese näite andmetel ka seaduse pealkirja muutmist (see ei peaks kandma pealkirja "Kutseõppeasutuse seadus", vaid "Kutsekooli seadus"); 2) teise näite puhul tuleb anda uus pealkiri seaduse V peatükile, mis ei peaks olema "Kooli liikmeskond", vaid head eesti kultuuritraditsiooni ja keeleloogikat järgides "Koolipere". Sõnaliigsus ja -vaegus. Ehkki liigse mõiste kõrvaldamine tähendab alati ka seda mõistet osutava sõna või sõnaühendi (liigsõna) tekstist kõrvaldamist, ei tähenda see, et mõisteliigsuse vältimine tähendaks ühtaegu ka sõnaliigsuse vältimist ja vastupidi. Seaduse teksti liigsõnalisus võib avalduda seaduse normatiivsest mõistesüsteemist täiesti eraldatult. On võimalik, et seaduses ei ole liigseid mõisteid, küll aga on liiga palju või vähe sõnu. Seega taandub sõnaliigsus või -vaegus puhtalt teksti seletavuse ja arusaadavuse tagamisele: üldkeele sõnade kasutamisele, 2 "Liikmehaigus" ei piirdu praegustes seadustes muidugi ainult kutsekooliseadusega. Koik liikme ja liikmeskonna kohta öeldu laieneb ka näiteks ülikooliseadusele (RT I 1995, nr 12, artikkel 119, 4. peatükk). Ülikooli rektor ja koristaja ei ole eesti keeles mitte ülikooli liikmed (!), vaid ülikoolipere liikmed, kitsamalt ülikooli töötajaskonna liikmed. et kehtestatavat normi mõistaksid kõik seaduse kasutajad, olenemata nende hariduslikust taustast (kõrgharidusega või mitte, jurist või mitte), rollist (kohtunik või advokaat, hankija või tarnija) või huvi suunast (hageja või kostja). Ekspertidest seaduseelnõude retsensendid ja eelnõude tekstide keelelised korrektorid on võtnud oma südameasjaks välja rookida kõik endi arvates liigsed sõnad. Teatava ülepingutamise tunnuseks võiks pidada mõnegi seaduse ütlemisviisi lähenemist telegrammistiilile. See on eriti ilmne mõnes seaduste muutmise seaduses, kus on tihtilugu väga palju numbrilisi viiteid parandatavale seadusele ja omavahel seostamata, hüüatustena mõjuvaid sõnalisi parandusi. Sõnaliigsuse vastu võitlemise lüaldus viib paratamatult vastupidisesse äärmusse sõnavaegusse: lausest jäetakse välja mõnigi vajalik sõna, sealhulgas eriti mõtte täpse mõistmise seisukohast tähtis mitteterminoloogiline viitamis-, rõhutamis- või selgitamissõna. Tulemuseks on lause, mille mõttest on kas raske aru saada, mis on mitmemõtteline või isegi täiesti arusaadamatu. Reeglit, mis taotleb vältida korraga nii sõnaliigsust kui ka sõnavaegust, võib väljendada põhimõttena, et seaduses võib olla ainult nii palju sõnu kui seadusega kehtestatavate normide ammendavaks ja üheseks mõistmiseks vaja, ei rohkem ega vähem. Esitatud määratluses on tähtsaim "seaduse normide ammendav ja ühene mõistmine", mille saavutamiseks tuleb vältida nii sõnade liigsust kui ka vaegust. Riigikogu senine töökogemus näitab, et seaduseelnõude retsensendid ja korrektorid on kaldunud seda kahepoolset kriteeriumi kasutama ainult ühes suunas: lausete maksku mis maksab lühendamise ja kõigi nn täitesõnade väljajätmise suunas, olgu tagajärjeks kas või tunduvalt raskemini arusaadav seadus, kui oli eelnõu. Tegelikus elus esineb aga küllalt palju juhtumeid, kus seaduse täiesti ühese arusaadavuse huvides on vaja midagi lausesse lisada: kas või ainult mõni täiendav side-, omadus- või asesõna. Sõnavaeguse näide põhiseadusest. Sõnavaegusest tingitud mitmemõttelisuse näiteks sobib kehtiva põhiseaduse 8 esimene lõik: "Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti koda- 695

50 kondsusele sünnilt". Ajakirjanduses on juba küsitud (mag jur Agu Kriisa): aga mis siis, kui lapse kaks vanemat (või mõlemad vanemad) on Eesti kodanikud? Sellise lapse õiguse kohta saada Eesti kodakondsus pole põhiseaduses kindlat vastust. Muidugi võib väita, et kui lapse mõlemad vanemad on Eesti kodanikud, on tema õigus kodakondsusele väljaspool kahtlust, normaalne ja iseenesestmõistetav. Võib arutleda, et see on ju absurdne, kui keegi püüaks väita, et põhiseaduse järgi ei ole lapsel sünnist tulenevat õigust Eesti kodakondsusele siis, kui tema mõlemad vanemad on Eesti kodakondsusest. Jne. Ent kuigi need väited ja piiramatu hulk analoogilisi teisi väiteid on kõik õiged, jääb faktiks, et põhiseaduse sõnastuses pole midagi öeldud lapse kohta, kelle mõlemal vanemal on Eesti kodakondsus. Lause oleks täiesti ühemõtteline, kui sellesse lisada kas või ainult või kas või. Nii kujuneb see lauseks "Igal lapsel, kelle vanematest kas või (ainult) üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt", mille puhul on kõik teisiti tõlgendamise võimalused kõrvaldatud. Sõnavaegus, mis võib olla ka mõistevaegus. Tihti põhjustab taotletav telegrammistiil seadustes selliseid määramatusejuhtumeid, kus seadus on vaegsõnalisuse tagajärjel vigane, ent keegi ei oska ütelda, kas see on tingitud mõne üksiku sõna puudumisest või millestki muust, näiteks terve mõisteseletuse puudumisest. Kehtivas ülikooliseaduses on seletatud mõistet ametialane ettevalmistus näiteks järgnevalt: "...teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamine asjatundlikuks otsustamiseks ja otsuste täitmiseks juhtimises, valitsemises, haldamises ja sidustamises" (RT I 1995, nr 12, artikkel 119, 2). Võib eeldada, et tavainimene saab aru, mis on juhtimine, valitsemine ja haldamine, sest neist on olnud ajakirjanduses palju juttu. Ent mis on sidustamine? Küsitlesin mitme päeva jooksul umbes 40 kõrgharidusega inimest, nende seas vähemalt pooled professorid, ent ka üks kõrgkooli rektor ja õppeprorektor ning mitu dekaani. Kellelegi küsitletuist ei olnud üheselt arusaadav, mis on sidustamine. Püstitati kaks oletust. Esiteks arvati, et võib-olla on seaduses sidustamise all mõeldud juhtimise, valitsemise ja haldamise 696 omavahelist seostamist, milleta ühestki neist ei ole täit kasu; teiseks oletati, et võib-olla on see uus teadusala, mis tegeleb arvutisüsteemide ja tehisintellektiga. Arvutiasjanduses hästi kodus olev akadeemik arvas, et kuigi temale isiklikult meeldiks see sõna teises, s.o iseseisva uue teadusala tähenduses, on ca 75 % tõenäosusega kindel, et seda sõna on seaduses kasutatud vist siiski esimeses tähenduses. Näide juhib tähelepanu kõigepealt sellele, kui suurel määral sõltub seaduse tõhusus temas väljendatud mõtete keelelisest rüüst. Kuidas on võimalik seadust täpselt ja kõrvalekaldumatult täita, kui selle sõnastusest on midagi ainult aimamisi võimalik välja lugeda; kui inimesed, kes peavad seadust kas ise täitma või vastutavad selle täitmise eest, suudavad selles öeldu kohta teha ainult oletusi (vist, 75 % tõenäosusega jne)? Ja ülikooliseadus pole kaugeltki ainus seadus, milles niisuguseid "pärleid" leidub. Käesoleva kirjutise kontekstis ei ole oluline, mida sõna sidustamine täpselt tähendab. Oluline on järeldus, mida selle alusel võib tõestatuks lugeda: uutes Eesti seadustes esineb sõnu, millest inimesed, kes peavad neid seadusi täitma, ei saa aru. Kui osutub õigeks esimene ülaltoodud oletus, siis on lausest puudu üksainus sõna asesõna nende. Kui seaduses oleks olnud öeldud "nende sidustamises", oleks enam-vähem selge, mida on mõeldud. Kui osutub õigeks teine oletus, siis on seadusest puudu terve lause: lause, mis seletaks ära mõiste sidustamine tähenduse kas või ainult selle seaduse mõttes. Kuni selline lause puudub, on põhjust tõdeda sellist loogikahäiret, mille puhul seaduses sõna esineb, aga puudub mõiste, mida see sõna tähistab. Kui palju sellest meie õiguskorras määramatust ja segadusi tekib, on muuseas tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler E.-J. Truuväli seoses sellega, et meie seadustes ei ole pahatihti nn legaaldefinitsioone või on nad vigased. Osutugu ülaltoodud oletustest õigeks üks või teine (või koguni mõni kolmasneljas, mida siin ei mainitud), kindel on, et ülikooliseadus ja mitu teistki Eesti seadust kannatab kohati haigluseni küündiva lakonismipüüdluse ja sellest tuleneva telegrammistiilsuse all. Minimaalsusnõuet tuleb seaduste sõnastamisel järgida arukalt: see peab olema allutatud selgus-ja arusaadavusnõudele.

51 Koera-ja vi st Vikerkaare luules 1994 PAAVO MATSIN Kirjandusprotsesside selgitamiseks on välja mõeldud lõputult skeeme, on üritatud ebaselget hallata analüüsimisega ja tõlgendamisega. Ülikoolides joonistatakse (või projitseeritakse) tahvlitele sirgeldusi, mis koosnevad omavahel nooltega ühendatud kastikestest ja ringikestest. Nii püütakse kuulajatele seletada elu ja selle kohta kirjutatu suhet. Ajakirja Looming viimase kahe aasta luuleülevaated on kirjutatud üks olümpiamängude, teine valimisvõitluse võtmestikus. Seoses teise ülevaatega (Looming 1995, nr 4) tahaksin tähelepanu juhtida seigale, mis hästi iseloomustab kas a) kardinaalselt erinevate vaadete sallimist ühe ajakirjanumbri kaante vahel või b) üldisemat segadust hindamiskriteeriumides. Nimelt esineb aastaülevaates teistest "perversiteedina" eristuvaks nimetatud autor ajakirja samas numbris terve rea luuletustega. Kujutame ette lugeja suhet tekstiga. Keegi loeb voodistseeni detailset kirjeldust ning masturbeerib, teine üritab samast loost leida troope. Mõlemad tegelevad tekstiga omamoodi, üritavad olla tähelepanelikud, rakendavad fantaasiat ja kasutavad olemasolevaid teadmisi ümbritsevast. Lisame siia täiuse mõttes veel isiku, kes saab sellest lõigust "normaalse" lugemiselamuse (kahe eelneva segatüüp). Kelle lähenemist eelistada? Kas võtta hindamise aluseks süvenemise aste või hoopis lugemise eesmärk? Arvatavasti on mõistlikum hindamisest üldse loobuda nendinguga: igaühele oma. Kas lihtsustame? Sellelt tolerantselt mõttelt võiksime edasi liikuda natuke terroristlikumale (terrorismi võlu ja tähendust ühiskonnas on oma töödes käsitlenud näiteks ka J. Baudrillard, mis siis meilgi peljata). Vikerkaare aasta autorite luuletustes esinevad üllatavalt sageli kaks sõna: koer ja vihm. Mari-Liis Remmeli (Vikerkaar 1994, nr 9) fiktiivses kõnes on koer kohal kord ainsuses ja rääkivana: "Koik uksed peavad lahti olema," ütles koer ja mäed astusid tuppa. Vihm oli juba seal, istudes sohva peäl suitsetas. Kord jälle mitmuses ja vaikivana: Lapsed laulsid hommikul märgade radade peäl varbaid jooksutades. Ka koerad olid seal. Katrin Väli (Vikerkaar 1994, nr 9) tekstikoer on tavalisem (s.t ei kõnele), haaratavam ja tema kaudu on hea määratleda midagi vähem haaratavat (näiteks habemega vaikust): Ööbikud laulavad ikka. Arbuusid lähevad lõhki. Taban end ootamas vaikust, mis mulle tuleb. Veel enne tuleb koer kööki. Vaikus tuleb äkki, ta hoiab midagi selja taga peidus. Taban end kujutlemas talle habetki. Ta ei ole veel tulnud. Või läks ta märkamatult mööda siis, kui koer kööki tuli. Nüüd! Muide, kui fiktiivse maailma tõsiasi vihm ära sajab, jooksevad koerad väljas (Remmel) või igatahes küsivad õue (Väli): Vihm läheb mööda. Ainult hääl on veel siin. Pilv on tühjaks saanud, peab niisama valgust kinni. Läheb muudkui pimedamaks ja pimedamaks. Isa on surnud. Õde on surnud. Kas Ramapura on surnud. Moonid on surnud. Koer küsib õue, nurmedele. Koer ja hunt on omavahel tihedalt seotud. Aegadel, mil huntide ründed inimestele muutusid sagedaseks, nähti veriseid tegusid korda saatva abnormse (?) isendi ühe versioonina kutsuja metsakutsu ristsugutist. Ka võib koera tabav marutõbi tundmatuseni muuta truu kaitsja ja sõbra olemust. Tõbi on, kuid kulgeb kiiresti, 697

52 ja sellega ühtede ning samade isendite pikemaajalist inimsööjalikku tegevust seletada ei saa. Koera ambivalentsust on kasutatud ema kuju iseloomustamisel: kaitsvale tegevusele järgneb võimu pidev laiendamine ja lõpuks kaitstava täielik enesele allutamine. Koha ja valguse muutudes võib koheselt käivituda võimenduv jada: koer hunt (vt eelnevat luuleliku). Ka Remmelil on valgus vihmane, s.t depresiivsevõitu ja sisaldab võimalust koerailmaks (võimenduv jada vihm stiihia). Triin Soometsal (Vikerkaar 1994, nr 10) on kõik veidi komplitseeritum ja rõõmustab meid rohkem. Nimelt on Soometsal jada koer hunt luuletsükli lõppedes ilusti välja arendatud ja kutsu on oma võimendatud kujul (metsakutsuna) olemas. Hiljem, kui hundist räägitakse, on valitsev valgus delikaatselt olukorrale vastav kooljakuu: hundi jahe liha sidrun hõbetaldrik ja kannikeste lõhn mis värvi on hämarus kuhu kõik kaob mis värvi on kooljakuu Samuti on vihm Soometsal depressiivseni ja verisem: peidetum, kakskümmend neli aastat voolab veri mööda mu reisi põlvede vahelt üle alati moodsate kingade ja koguneb pea kohale sulle, minule Art Leetel (Vikerkaar 1994, nr 12) on olemas nii koer kui ka vihm, Lauri Pilteril (1994, 11) kolm hunti, Vangonenil (1994, 10) keegi koeranimega olend Munk, Ene Mihkelsonil (1994, 6) paljude teiste destruktiivsete loomakeste (näiteks roti ja nahkhiire) kõrval ka hunt. Kahju, et vastavaid võimenduvaid loomi ja loodusnähtusi ei esine A. Merilail (Vikerkaar 1994, nr 4). Tema ballaadilembese loomuga käiksid need hästi kokku. Niipalju Vikerkaare möödunud aasta koera- ja vihmatrendist. 698

53 Kiriusutelu Rein Kulliga Noored on enamasti astunud meie keelekorraldusse seni tehtut teravalt kritiseerides ja suuri muutusi kavandades. Kuidas Sina viiekümnendate algul alustasid? Keelekorralduse põhimõttelistes küsimustes olin tollal tõesti äge, kuid olen seda samades küsimustes samavõrd ka praegu. Jutt on eluvõõrastest, teoretiseeritud keelenorminguist. Mäletan hästi, kuidas 1930-ndate aastate teisel poolel nii mõnegi kooli emakeeletunnis drilliti ja tambiti morfoloogianormi: et peab olema lihtne ühtse ühtset või Uhtis lihtsa lihtsat, moodne moodse moodset või moodis moodsa moodsat jne. Ammu enne ülikooliõpinguid äratasid mus imestust ja võõristust seda sorti kummalised normingud nagu niivõrt, paas pae paat, omnibus omnibuse omnibust, autobuste, (neid) autobusi, liitumised nagu katevärv, seemevili, tõkepuu jms. Seesama võõristustunne jätkus ülikoolipäevil. Ja ega selles mõttes "opositsionäär" polnud üksnes mina. Minu õpiajal kirjutasid eesti fillid (vist Gerda Laugaste juhendamisel) õige mitu harjutustööd välte ja palatalisatsiooni tegeliku esinemuse kohta üliõpilasi küsitledes. Niisuguse töö tegi võõrsõnade palatalisatsiooni kohta Ülo Tedre ja vältetarvituse kohta Arno Pikamäe. On meeles, et päris hulgal juhtudel (nt sõnad remont, fond, mass jms), kus õigekeelsussõnaraamatud (EÕS, Muugi VÕS ja ka SÕS) andsid sõna palataliseerimata, oli tegelik tarvitus palataliseerituna küsitluste põhjal näiteks 80%, 90% või isegi 95%. Ei saanud ju seesuguse normimisega vaguralt nõus olla. Sedasama joont uurida kahtlaste morfoloogia-, välte-, liitumis- jm normingute ja ühiskeelse pruugi vastavust jätkasime hiljem eesti keele ringis. Üks küsitavaid piirkondi oli näiteks ne- ja s-sõnade käänamine, mis normimise mõttes sai rahuldava lahenduse alles aastal. Laiemalt võttes oli tegu õige mitmesuguste hääldus-, häälikuliste, vormiehituslike ja muude variantidega ning ühiskeeles ilmnevate tendentsidega a kevadel toimunud ÜTÜ (Üliõpilaste Teadusliku Ühingu) IV konverentsil esitasin meie, s.t eesti keele ringi liikmete sellekohase ühistöö põhjal kirjutatud ettekande. Veidi hiljem, kui olin a märtsi lõpul vanade pattude (Saksa sõjavägi!) pärast ülikoolist eksmatitud, sai sellesama ettekande põhjal kirjutatu avaldatud Edasis ("Kirjakeele ja rahvakeele vahekorrast", 27. IV 1951) Arno Pikamäe nime all. Omaenda nime all avaldamine ei tulnud siis kõne alla, n-ö eetilist vastuolu aga ei tekkinud, sest olime eespool nimetatud küsitlustöö teinud üheskoos ja põhimõttelistes küsimustes samal arvamusel. Muidugi oli tolles kirjatükis omajagu naiivrohelust ning lõivumaksmist tollasele ajavaimule, kuid asja tuum polnud selles. Peale eespool mainitud üliõpilasküsitluse tehti umbes samal ajal analoogilisi küsitlusi ka Emakeele Seltsi murdekorrespondentide kaudu. Sisuliselt oli see kõik ühe ja sama raua tagumine, eesmärgiga lähendada norminguid tegelikule keelepruugile. Oled tegelnud nii üldkeele- kui ka oskuskeelekorraldusega. Kummas on Su töö olnud enda meelest tulemusrikkam? Millega tehtust oled praegu natukenegi rahul? Arvan, et kõike tuleb võtta ja hinnata toimunu ja tehtu ajas. Asja nii võttes pole eriliseks rahulolematuseks ei sel ega teisel alal põhjust. Teisest küljest et ajaliselt palju kestvamalt olen tegelnud terminoloogiatööga, on siin reaalsed tulemused suuremad. Seejuures aga arvestatagu, et nii tegelikus keelekorralduses kui ka terminikorrastuses ja -loometöös ei ole tänapäeval üksipäini võimalik saavutada midagi, meeskonnatöö on vajalik nii siin kui ka seal. Nii et kõik see on olnud üks suur ühistöö. Pean üliõpilastele rääkima Sinu keelekorralduspõhimõtetest. Mis need Sinu enda arvates on olnud ja kuidas peaksin nad tähtsuse järjekorda sättima? Kõige olulisem on arusaam, et keel on keerukas ja painduv nähtus, kus kõike ühe mõõdupuuga võtta ei saa. Arusaam, et tänapäeva kirjakeel on suursüsteem, milles on mitmed tasandid ja allsüstee- 699

54 mid ning oma allkeeled. Koik muu tuleneb sellest, nagu näiteks see, et kirjakeel on oma tuumosas rängemini reeglistatav ja normitav kui ülejäänus (tsenter ja perifeeria), et oskuskeeles on võimalik ja vajalik suurem süsteemsus kui üldkeeles, kuid et teatud variantsus on täiesti sallitav ja isegi soovitav siingi (täis-ja lühiterminite kõrvuesinemine, oma- ja võõrsõnalised terminirööbikud). Jne. Jne. Kui aga püüda kõike seda mahutada traditsioonilistesse "printsiipidesse", siis otstarbekus koos paindlikkuse ja tolerantsusega. Oled juba mitu aastat pingsalt tegelnud õigusterminoloogiaga, nii et selle peale on kulunud suurem osa Su ajast. Kas räägiksid seepärast sellest tööst lähemalt? Huvitavat pole siin suurt midagi. Koik on seni olnud üks ränk ja ropp töö. Asi on selles, et kõigepealt oli vaja kokku saada mingi esialgne viiekeelsete terminitega (eesti, inglise, saksa, soome, vene) õigussõnavara töökartoteek, seda järkjärgult täiendada ja kobida ning siis asuda asjatundjatega esialgset arvutikäsikirja tõsisemalt läbi arutama. Ja niisuguseid korrigeerimis- ja arutamisringe tuleb kogu selle kupatusega, mis praegu hõlmab umbes märksõna ja terminikirjet ning on küpsuse mõttes alles algusjärgus, läbi teha ridamisi õige mitu. Sest esialgsest toorkokkupanust valmis sõnaraamatuni on teatavasti tükk maad. Vähegi suurema mitmekeelse oskussõnastiku korral on niisugune mitmekordne must töö paratamatu. Põhimõtteliselt samasugune töö toimus lõpuks kolme nime all (U. Agur, V. Hanson ja R. Kull) ilmunud "Inglise-veneeesti arvutisõnastiku" puhul. Ainult selle vahega, et eestikeelne arvutiterminoloogia oli tolle töö algul vähemalt oma põhisõnavaras kindlalt olemas, juura alal aga astusime Eesti taasiseseisvumisega täiesti teise maailma, sest nõukogudeaegne eesti õigusterminoloogia oli väga piiratud ja ühekülgne (kogu eraõigusealane oskussõnavara näiteks puudus sama hästi kui täiesti). Missuguste alade terminoloogiaga Sul viimasel ajal on veel tulnud tegelda? Mida pead neist töödest kõige olulisemaks? 700 Viimaste aastate peamisi ja pidevamaid töid on olnud kõnealuse mitmekeelse õigusterminoloogia andmebaasi ja sõnastiku koostamine. Selle kõrval on pidevalt olnud mitmesugust muud tegevust, nagu osavõtt terminoloogiakomisjonide töös (viimastel aastatel on mul neid olnud 5 6), osalemine standardiseerimistegevuses jm. Ajuti on mõni neist kõrvaltegevustest nihkunud peamisekski. Praegu näiteks on selliseks kiireloomuliseks ja tihedamaks kõrvaltööks kirjastamisel oleva mitmekeelse meditsiinisõnastiku keelekorrektuuri tegemine. Eks omamoodi olulised ole need kõik. Kõige tõhusam vast on olnud meditsiiniterminoloogia komisjoni tegevus, seda tänu pikaajalisele ja meeldivale meedikute ja keeleinimeste koostööle, eelkõige aga tänu selle komisjoni tugevale juhtimisele (esimees akadeemik Pavel Bogovski, sekretär Ilmar Laan). ter- Missugune paistab Sulle praegune minoloogiaelu üldpilt? Üldpilt on päris rõõmustav ja eelkõige seepärast, et väga vilkalt ja õige mitmel pool käib viimasel ajal mitmesuguste oskussõnastike koostamine ja väljaandmine. Negatiivseks jooneks on vahest see, et kogu see tegevus on kohati liiga isetegevuslik ning toimub kesksema kontrollita ja suunamiseta, kuid see on vist praegusel kiirel turumajandusse siirdumise ajal paratamatu. Eesti keel on rikutud ja hukas kas oled päri selle moetõdemusega? Arvan, et nii hull asi siiski pole. Siingi tuleb kõike võtta diferentseeritult. On loomulik, et keele väljendusvara kõige laiemas mõttes aegade jooksul nii keele enda siseressurssidest kui ka laenudest muutub ja teiseneb. Seepärast ei näe ma küll mingit erilist ohtu selles, et on hakatud tarvitama näiteks sõnu ja väljendeid nagu kirbuturg, maaletooja, olen seda meelt jms. Kui võib ütelda, et "olen teiega ühel meelel", miks siis ei tohi öelda, et "olen seda meelt", olgu peale, et see on tulnud meile otseselt soome keelest. Ka uusväljendid kirbuturg, "see mäng ei vääri küünlaid" jms pole minu arvates mingi pahe. Siin lihtsalt on tegu sooviga väljenduda kas vaheldusrikkamalt ja värvikamalt või uudse-

55 malt ja moekamalt. Sest täiturg kõlab nüüdisajal tõesti vanamoelise kolikambrisõnana. Kui võib rääkida kirbutsirkusest ("Mis kirbutsirkus see ometi on!"), miks siis mitte ka kirbuturust. Halb on see, et seesugused algul värskena mõjuvad keelendid enamasti kuluvad kiiresti ja muutuvad omakorda stampideks, tõrjudes välja varem keeles olnu ja niiviisi vaesestades väljendusvara. Küll aga tuleb eeltooduga võrreldes taunida praegu üldlevinud keelelist lohakust, minnalaskmist, viitsimatust vähegi mõelda, kuidas emakeeles öelda ja väljenduda loomulikult. Siia kuuluvad arvukad mõtlematud anglitsismid, vähemal määral ka fennismid seal, kus sageli täiesti sobiv eestikeelne termin või väljendus on olemas. Kõige ohtlikumad on aga siiski eesti keele grammatilisi, eriti süntaktilisi aluseid uuristavad teiste keelte mõjul levima ja juurduma hakanud šabloonsed lausetarindid ja ütlemisviisid. Ja üldse: viga pole siin keeles, vaid hoopis keeletarvitajais. Oleks juba aeg hakata nõudma head, professionaalset emakeeleoskust niihästi ajakirjanikelt kui ka kõigilt juhtivatelt ametimeestelt. Vanas sõnaraamatute sektoris olid kenad juhuluule traditsioonid. Lustlikud värsid pudenesid mängleva kergusega Rein Nurksel, Magnus Kindlamil ja kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate vahetusel Sinulgi. Lõid sektorirahva portreid, antiportreid ja värssmõistatusi, luuletajanimeks anagramm Eili Nurk. Kas Kui peenral öide puhkes hapukurk, lõi leegitsema supernoova Eili Nurk. Ta sündis äkki nagu Afrodite vahust, ei mitte suhkrust, maasikaist ja jahust. Õrn, neitsilik ja mehelikult karm ta noorusküpsest laulust õhkuv sarm. Kui jõudnud sinuni ta nõudlik ohe, moraalse palge puhtaks küürid kohe. Kui puhkuselt me tööle võtnud koosi, talt saime pegasuse priske sügisnoosi. Et looma ahtrusest ei tõuseks kisa, siit raamatust saab kõverikku lisa. Las tõusta ikka taevasse kui jahikullid ta loomepalangutes sündind värsipullid. Sa mäletad veel oma autoportreed aastal neljas eksemplaris ilmunud luulekogust? Kas pole praegune Eesti Keele Instituudi õhkkond ja instituudisisene lävimine liig tõsine toonasega võrreldes? Või leiab iga põlvkond kord, et ilusad ajad on Vargamäel möödas? Ausalt öelda mäletan neid värsse üsna ähmaselt. Seda seepärast, et tegelikult pole see ju autoportree, vaid võltsing, ehkki meisterlikult tehtud võltsing, ja pärineb tolleaegselt luuletähelt Ermalt. Elu instituudis on tõesti nii selles kui ka mitmes muus mõttes nüüd hoopis teine kui toona. Kuid eks aeg ja olud ole ju vahepeal põhjalikult muutunud. Igal ajal omad plussid ja omad miinused või teisiti öeldes omad võlud ja omad ebakohad. Küsitlenud Tiiu Erelt 701

56 MEMUAARE Karl Kont ja Läti Millal algasid Sinu kokkupuuted keelega? läti Minu kokkupuuted läti keelega lähevad tagasi lapsepõlve. Mu vanemad olid pärit Lõuna-Pärnumaalt tolleaegse Orajõe valla piiridesse kuuluvast Kiusumetsa külast, mida nüüd enam olemas ei ole. Minu emapoolsed sugulased, onud ja tädid, elasid Kiusumetsa külas, samuti vanaisa, emaisa, kes oskas ka läti keelt. Ja vanemad onud perekond oli muide väga suur, need kaks venda abiellusid poollätlannadega, kelle isa oli lätlane, aga ema eestlane. Ja väga huvitav nimi oli neil, Baltvilks 'valge hunt'. Ma ei tea, kui tavaline see nimi läti keeles on. Mui on hästi meeles üks mu esimesi mälestusi, kuidas räägiti, et onud abiellusid kahe õega, kusjuures vanem onu abiellus noorema õega ja vastupidi, noorem onu vanemaga. Nad käisid sageli meil külas, minu sünnikodu oli 18 km põhja pool, see oli tollal Laiksaare vald. Ma olin umbes viie- või kuueaastane, kui üks nendest onudest käis meil külas ja tõi kaasa purgi linnaseekstrakti, mida tollal Eestis vist ilmselt ei toodetud. Mina seda igatahes näinud ei olnud. Ekstrakt oli väga magus, lapsed armastasid seda süüa ja seda pakuti ka mulle. Ja sellest ajast on mul meelde jäänud esimene lätikeelne väljend augstakä labuma 'kvaliteetne'. Minu emaema perekond oli pärit hoopis Voltveti kandist, nad olid sisse rännanud ja nende keel oli kaunikesti mulgipärane. Aga läti keelega oli tollal tihe kokkupuutumine, külad käisid läbi ja piiriületamine ei olnud mingisugune küsimus, kuigi olid piiripunktid. Piir läks väga sakilise joonena mööda talude piire ja sealt mindi lihtsalt üle kraavide jne. Suhtlemine toimus nii eesti kui ka läti keeles, sest lätlased oskasid eesti keelt, nagu vanem põlvkond eestlasi oskas läti keelt. Mäletan ainult seda, et Läti pool oli piiripunkt Pikkmanni talu. Emapoolsete vanavanemate naabertalu kutsuti Kasuka. Kuidas see läti keeles täpselt oli, kas Kažoka või Kažoks, seda ma ei mäleta. Seal elasid loomulikult lätlased, kes rääkisid eesti keelt, ja isegi hiljem, kui varjasin ennast Saksa sõjaväe eest peale aasta kevadet, millal ma keskkooli lõpetasin, siis ma puutusin ka nendega kokku ja üsna noored tüdrukukesed oskasid eesti keelt, kuigi oli väga suur muutus toimunud. Naised tavaliselt suhtlesid läti keeles vähem. Minu ema teadis läti keelest ainult üksikuid sõnu ja väljendeid, mitte rohkemat. Ja ma mäletan, et ka tollal tuli ette mitmesuguseid lõbusaid keelelisi seiku. Mäletan, et minu ema on rääkinud samast Kažoki talust. Lapsed käinud ka seal ja rääkinud, et neile lasti teha noored kuued, seepärast et läti keeles jauns on nii noor kui ka uus. Piir oli tollal mitmeid kordi muutunud. Võib-olla oli piirisüsteem tollal natukene rangem kui algusperioodil ja ei olnud ka niipalju läbikäimisi. Näiteks üks minu pooltädidest ei tea läti keelest mitte midagi. Vanem nendest minu pärisonudest oli Karl, Karl Leesment. Üldse oli sealkandis traditsioon panna lastele nimed nii, et vanem poeg oli tavaliselt Karl ja noorem oli Jaan. Täpselt nii oli see ka meie perekonnas, ka minu noorem vend oli Jaan. Minu vanem pärisonu Karl Leesment käis sõjaväeteenistuses Läti sõjaväes, see territoorium oli vahepeal Läti oma, piir oli muutunud. Neid muutusi oli seal õige mitu, mõned õige lühikeseaegsed. Aga tema käis läbi Läti sõjaväe. Ja ka hiljem oli ta töötanud Lätimaal ja oskas väga hästi läti keelt. Kui olin juba ülikoolis õppinud läti keelt korrektsemas laadis, siis tema kange jahimees armastas mind alati eksamineerida ja küsis ikka ja alati mu käest just metsloomade nimesid, mida muidugi mina ausalt öelda ei tea. Ma olen neid mitmeid kordi õppinud, aga tavaline asi on see ja seda ma olen kogenud ka väga paljude teiste keeltega, et näiteks asjad, mida ise ei tunne ja mida ei ole 702

57 näinud, jäävad võõrkeeltes väga raskesti meelde. Minu isa, keda ma ei mäleta, sest olin tollal kolmeaastane, kui ta suri, oli ema jutu järgi osanud ka väga hästi läti keelt. Kas sealkandis oli eestlaste ja lätlaste vahelist vastastikust halvustamist? Jah, ühelt poolt oli see muidugi olemas, just eriti sellistes kohtades, nagu Kiusumetsa oli. Lapsepõlves kuulsin seda räägitavat, et lätlased olid nimetanud eesti keelt velna valoda 'kuradi(te) keel'. Ja eestlased muidugi käitusid umbes samuti, läti keele kohta on öeldud vähemalt meie kandis ja seda kohtab isegi praegu, et see on nagu mingisugune segakeel, et pole ta mingi õige keel. Tuletaksin siin meelde kuulsat juttu keelte keetmisest, kus lätlased jäid hiljaks ja said viimase vahu, mis seal oli, see tegi lats! ja see oli nii nagu läti keelgi. Kas panid tähele kahe rahva ja harjumuste erinevusi 1? kommete Lapsepõlves sõitsime emaga tihti Kiusumetsa vanavanemate juurde. Aga niisugust pidevat kontakti ei olnud lapsepõlves ega ka hiljem, et saaks midagi öelda sealsete kommete ja harjumuste kohta. Mis oli silmatorkav ja millest oli väga palju juttu, oli lätlaste jaanipäev. Neil oli see mitu ja mitu korda suurem püha, kui oli eestlastel. Läti keeleline mõju sealkandis? oli vastastikune keeleoskus? Milline Läti keele mõju oli laensõnade ja muude asjade osas tunduv ka väga kaugel piirist, isegi Laiksaare valla selles osas, kus meie olime, oma paarkümmend kilomeetrit ja rohkem piirist. Laiksaare vald oli väga pikk ja kitsas, ulatus kaugele põhja poole, ka seal oli lätlasi, kes olid enamasti eestistunud, näiteks Nepste külas oli metsavaht, kelle nimi oli Ungurs, mis tähendab kohitsejat. Sedasama tähendust teadvustasid ka eestlased ja teadsid seda, kuigi eesti keeles seda sõna ei ole ju kasutatud või on mõningas Lõuna-Eesti piirkonnas, ma ei tea. Metsavahtideks oli meie kandis õige mitu lätlast. Mida meie külas ei tuntud, on loomapeedid, mis sealsamas Orajõe kandis ja ka Kiusumetsas, isegi põhja pool Häädemeeste kandis, olid tuntud runtskulitena. Just eriti Orajõe, Ikla ja Heinaste vald, need olid enamvähem koos. Heinaste on asula, kus on väga raske öelda, et see on läti linn, sest seal saab igas kohas tänapäevani läbi eesti keelega. Mui on jäänud mulje, et lätlased olid palju aktiivsemad eesti keele oskajad ja omandajad kui eestlased. Vähemalt meie kandis. Ma ei tea terve piiri ulatuses, kuidas see mujal oli, aga igatahes sealkandis oli küll nii. Ja võin ka öelda seda, et lätlased rääkisid eesti keelt paremini kui eestlased läti keelt. Aga see võib olla ka kohalik joon, ma ei tea. Kas eesti ja läti külapilt erines tollal? Ma ei ole ju Lätimaal palju ringi käinud ja ei või öelda, kuivõrd on see tervele Lätimaale omane, aga vähemalt selles kandis, mis jääb Salatsi jõe piirkonda, ja niipalju kui mina olen seal ringi käinud, tundusid mulle tõesti külad võrreldes tolleaegsete Eesti küladega mõnevõrra kultuursemad, värvitud maju oli palju rohkem. Olid teeviidad, mida vähemalt meie kandis ei olnud, ja võib-olla oli see ligadilogadi mulje meil rohkem üldine, kuigi seda nii väga karmilt ei või öelda, sellepärast et ega see asi meie kandis väga hull ei olnud. Aga mingisugune vahe oli Lätiga võrreldes, vähemalt selle alaga, kus ma olen käinud, see on Heinaste ümbrus, siis Vecsalaca ja see kant. Kas ülikooli ajal suhted läti keelega jätkusid? Läti keel oli minuga nii orgaaniliselt seotud. Ma ei kahelnud, et see on vajalik, ja aja jooksul on üha süvenenud veendumus, et läti keel ja laiemalt võttes balti keeled on sama olulised kui näiteks germaani keeled. Enne ülikooli ei olnud läti keele harrastus võimalik, see algas just Abeni loengutega. Aben luges seda lisaainena fakultatiivses korras. Kursus oli ette nähtud kahe aasta peale, aga mina õppisin kolm aastat. Võin nimetada ka läti keele õppijat kolleegi Valli Noorkõivu, kelle nimi on praegu Valli Helde. Hilisemal ajal oli üks innukamaid läti keele õppijaid Ellen Turu. Abeni loengutel oli nii-öelda positiivne ja negatiivne külg. Negatiivne külg oli see, et tema ei harrastanud eriti konversatsiooni, jutu- 703

58 ajamist, ei harjutanud meiega kuigi palju neid asju. Tema tavalised küsimused olid umbes sellised Kä läbi iet? 'Kuidas käsi käib?' jne. Me ei saanud keele kasutuse osas tema käest nii palju, kui võib-olla oleks pidanud saama. Teiselt poolt ma tahan rõhutada väga positiivset joont, mis väga palju kergendas õppimist: tema õpetas meile sõnu, sest meil ei olnud korralikke sõnaraamatuid tollal kasutada. Aben rakendas nii-öelda sõnade pesiti uurimist. Koos verb, siis igasugused noomenivormid, substantiivid, adjektiivid, kõik mis oli seoses sellesama tüvega. Seda järgis ta järjekindlalt. See kergendas õppimist, eriti arvestades, et ei olnud õpikuid ega sõnaraamatuid. See oli voorus, mis tegelikult kaalus isegi üles sellesama negatiivse, mis ma nimetasin, et me ei harjutanud kõnelemist nii palju, kui oleks pidanud. Kas ka Lätis käigud jätkusid? 704 Jah, kui ma töötasin laborandina, olles üliõpilane, siis käisin õige mitu korda Riias ja muuseas ka dekaan professor Loja jutul [Jänis Loja, , läti kommunist (aastast 1915) ja keeleteadlane, õppis ja tegutses Nõukogude Venemaal, pärast Läti okupeerimist kateedrijuhataja Läti ülikoolis] kooskõlastamas mingisuguseid õppeprogramme, mis olid mulle Ariste poolt kaasa antud, ja siis toimus väga huvitav jutuajamine. Tollal olin juba n-ö keskmisel tasemel õppinud läti keelt, võisin rääkida, kui hästi-halvasti, seda ma ise ei oska öelda, aga ma kõnelesin üsna voolavalt. Huvitav asjaolu oli see, et professor Loja ei rääkinud minuga läti keeles. Tema rääkis ainult vene keeles. Vastas mulle vene keeles, kui mina rääkisin talle jutu läti keeles, ja siis mul tekkis trots ja mina lihtsalt ei läinud läti keele pealt üle vene keelele, vaid rääkisin kogu aeg läti keelt ja seda kuni lõpuni välja. Mingeid arusaamatusi meil ei tekkinud, kõik kulges ilusasti ja see asi sai vist korda, seesama kooskõlastamine või mis. Ja selle laborandiks olemise ajal oli üks huvitav käik veel Riia muuseumi, seal ma kasutasin ka kogu aeg läti keelt ja rahvariietes näitsikute, muuseumi töötajate hulgas olin nagu mingisugune eksponaat, kõik imestasid, kuidas mina räägin läti keelt, ja siis ma pidin korduvalt seletama, kuidas ja mismoodi ja mis tingimustel. Minu põhiülesandeks oli muuseumi direktoriga kohtuda. Oli teada, et Riia muuseumis olid liivi kalendrid, terve komplekt õige mitmes eksemplaris, ja ma pidin esitama sooviavalduse, palve saata need meile, selle kohta oli mul ka mingisugune paber kaasas. Direktor võttis mind lahkelt vastu, ka temaga ma rääkisin muidugi läti keeles. Direktor lubas kõike ja pani kõik kirja jne. Nagu pärast selgus, ei tulnud sealt ühtki kalendrit ega mitte midagi. Kord ekskursiooni ajal sai kaunis palju huigutud Riia linna mööda, siis oli mul selline tähelepanek, et Riias oli väga palju igasugustes kauplustes ja mujal müüjate hulgas inimesi, kes rääkisid eesti keelt. See oli mulle isegi üllatav. Ja ma võin siin ühe näite tuua. See oli teisel pool [Daugava] jõge. Tollal oli häda habemeajamise riistapuudega. Neid ei olnud kuskilt saada. Minu vana, isalt päranduseks saadud habemenuga oli juba kulunud ja sellega oli väga raske habet ajada. Me olime koos praeguse kirjandusteadlase Heino Puhveliga, kes oli minu kursusekaaslane, kahekesi käisime ja sattusime ühte komisjonikauplusse, kus küsisime habemenuge. Ja mina rääkisin kogu aeg läti keeles. Otsiti mulle välja üks, et see pidi küllalt hea olema, Rootsi päritolu jne. Seda kõike rääkis müüja mulle läti keeles. Aga nuga oli üsna kulunud, ta oli kasutatud, ei olnud mitte uus habemenuga. Ja siis me vahepeal tõmbusime kõrvale, Pühvliga kahekesi arutasime eesti keeles, kas tasub ära osta või ei tasu. Ja siis pöördus see müüja meie poole puhtas selges eesti keeles, et ärge kartke, see on hea habemenuga, võite selle osta küll. See ei olnud ainus juhus, seda oli õige mitmel ja mitmel korral. Riias võis väga palju kohata eesti keele oskajaid. Ma siis küsisin, mis ta siis on, kas lätlane või eestlane. Ta pidi olema lätlane, kes oli Valkast pärit. See oli aastal 1951, aasta pärast seda, kui mind oli ülikoolist välja heidetud ja olin sunnitud minema elektrikuks Pärnu Ehitusvalitsusse. Ma tegin muidugi ka õpilasaja läbi. Muide, ma olin IV kategooria elektrik. Tööraamatus on see kõige esimene sissekanne. Ja siis oli üks huvitav juhtum seoses Lätimaaga ja läti keelega, kui Pärnu Ehitusvalitsuses tehti ekskursioon Riiga. See oli kahepäevane ekskursioon, kus enne olime Riias ja pä-

59 rast, see oli jaanipäeval, saabusime Siguldasse, kus jälgisime suurt jaanipäevapidu. Eelmisel päeval Riias abistasin oma töökaaslasi sellega, et aitasin neil ühel ja teisel pool kauplustes ja mujal nende soove läti keelde tõlkida. Toimus üsna tihe suhtlemine, kusjuures väga paljud inimesed, kes üldse ei teadnud, et ma läti keelt oskan, olid muidugi üllatatud. Ja kõige huvitavam oli ma just sellepärast seda tahan esile tuuagi, et mõni päev hiljem tuli tööl üks puusepp minu juurde ja ütles, et küll sa oled õnnetu inimene, kodumaast nii kaugele jäänud ja pead nüüd siin võõra rahva hulgas olema. Ja siis mina imestasin, kuidas nii. Ma ei saanud tõesti arugi, miks ta nii räägib. Olulistel põhjustel ma ei ütelnud, et olen läti keelt õppinud ülikoolis, sest ei olnud päris hea tollal seda alla kriipsutada. Seletasin, et ma ei ole mitte lätlane, vaid puhas eestlane. Selle Lätis käiguga, millest ma rääkisin, õnnestus mul saada Riiast Endzelinsi teos "Baltu valodu skanas un formas", mis oli ilmunud aastal. Kas Riia oli Sinu meelest juba siis nii venestunud nagu praegu? Minu esimestest käikudest Riiga 1940-ndatel aastatel ja hiljem on silmatorkav olnud seesama venelaste hulk. Ma hakkasin ükskord ei mäleta, mis kohta ma otsisin, ma ei teadnud täpselt vastutulejaid küsitlema. See oli huvitav: vastus oli ne ponimaju. Siis ma hakkasin katsetama, mitmes see oli, kaheksas või üheksas, kes mulle läti keeles vastas. Veel üht tähelepanekut tahan nimetada, mis ei ole tehtud Riias, vaid hoopis Tallinnas. See oli ühes sööklas umbes sellal, kui töötasin juba Keele ja Kirjanduse Instituudis, igatahes aastatel peale viiekümne neljandat. Sattusin ühte lauda lätlastega ja hakkasime juttu ajama. Nad olid pärit ma ei mäleta kas Liepäjast või Ventspilsist, see on Vääntast. Ja siis mina hakkasin kurtma meie venelaste rohkuse üle. See oli minupoolne alustus. Kus nemad hakkasid vastu vaidlema, et see ei ole midagi, Tallinnas ei ole sugugi midagi nii hullu, kui on nende kodulinnas. Oled käinud leivude juures. Mida Sa sellest käigust tahaksid rääkida? Ma olin alles väga värske Keele ja Kirjanduse Instituudi töötaja, aga samuti oli ka Salme Nigol, kes astus tollal aspirantuuri. Ega siis ei olnud veel Soome-Ugri sektorit, mina olin murdesektori töötaja, tollal nimetati seda keeleuurimise sektoriks. Sektori juhataja oli Aili Univere. See oli vist põhiliselt Salme mõte võtta mind kaasa, et nagu oleks kasu minu läti keele oskusest. Natukene oli aega, nädalat paar, tutvusin eelnevalt leivu materjalidega, et minust ka mingit kasu oleks peale selle, et ma lihtsalt läti keele oskaja olen. Aga tagajärjed ei olnud kuigi head, kukkus nii välja, et ega mina sellestsamast murdest kuigipalju aru ei saanud. Ma ise ei ole lõunaeestlane ja pole ka murrete erikursusi õppinud ega midagi ja nendest materjalidest, mida ma vaatasin, oli vähe. Pärast jäin üksinda, sest Salme pidi minema varem tagasi, minul oli rohkem aega. Kui Salme oli ära läinud, oli mul väga raske. Seal oli üks vanamees, kellele Salme väga meeldis, ja kahekesi töötasime temaga väga hästi ja suurepäraselt, ka mina sain küsimusi esitada. Aga kui Salme oli ära läinud ja mina läksin tema juurde, siis oli hoopis teine laul peäl, et tema minuga ei räägi ja tema ei tea jne. Kui ma käisin peale, siis läti keeles öeldi mulle: Tu esi cigänu puika 'Sa oled mustlaspoiss'. Kõige rohkem juttu oli meil me teda küll kuigi palju keelejuhina kasutada ei saanud Arturs Petersonsiga. Ta oli traktorist ja kole väsinud igal õhtul, kui tuli töölt. Naine oli tal lätlanna muidugi. Artur oli niivõrd väsinud, et minul oli igal õhtul kohustus lugeda talle ette Clna't, sest ise ta seda ei jõudnud lugeda. Mina lugesin talle ette ja ta kuulas. Minu ekspeditsioonid liivlaste juurde olid toimunud ndatel aastatel. Siis ei jäänud niisugust pealetungivat muljet, et hääbumisprotsess on nii kiiresti jätkumas, nagu pärast selgus. Teoreetiliselt oli see muidugi selge, me ju teadsime olukorda ja ma olin ka Looritsa materjale lugenud. Aga leivude puhul oli see muidugi teine küsimus. Ma ei tea, kas oli 4 või 5 peret, kust me saime mingisuguseid materjale. Ega rohkem ei olnud. Neid oli rohkem, aga seal oli inimesi, kes ei soovinud rääkida, kel ei olnud aega. Kõige tavalisem asi oli see, et leidus inimesi, ka nooremaid veel, kes oleksid mõnevõrra võinud rääkida leivu keelt, aga kes kogu aeg tõid sellesama 45 Keel ja Kirjandus nr

60 ettekäände. Ilmselt oli see ka tõsi, tõesti nad see paistis silma rühkisid ikka hirmus palju. Vältisime kolhoosi- ja küüditamise teemasid. Iseasi oli muidugi jutuajamised Arturs Petersonsiga, tema siunas kogu aeg kogu seda korda. Ja muide, väga huvitav on see, et tema oli käinud koolis koos ta oli ju keskkooliharidusega Anna Saksega [leivude alal (Lejasciemsi vallas) sündinud läti kommunistlik kirjanik, kes alates aastast tegutses Riias põrandaalusena Nõukogude Venemaa kasuks], tema siunas kogu aeg Sakset, et igavene kommunist jne. Ekspeditsioon leivude juurde oli minu jaoks nagu väljaspool plaani ja n-ö olustikust tingitud. Mina sellest nii väga huvitatud ei olnudki, sellepärast et ma ei tunne korralikult lõunaeesti murdeid. Eesti keeleuurija ja läti keel? See on utoopia ja unistus, aga mina olen kogu aeg veendunud, et samahästi fennougristile laias mõttes kui läänemeresoome keelte uurijale kui ka eesti murrete uurijale peaksid mitte ainult läti, vaid üldse balti probleemid olema hoopis omasemad ja sidemed tihedamad. Oleks neid niigi palju kui Soomes. Meil pole seda sidet olemas ja minu unistus on kogu aeg olnud see, et eesti ja läti keele uurimine peaks olema üsna tihedalt seotud ja samuti, võib-olla natukene vähem, rahvaluule uurimine. Keeleuurija Karl Kont on oma põhiala lapi keele kõrval tegelnud mitme muugi keelega. Palju aega on ta pühendanud balti keelte uurimisele ja praktilisele omandamisele, millest nooremad kolleegid vähe teavad. See kahetsusväärne tõsiasi on viinud mõttele talletada ja võimalust mööda ka avaldada lõike omanäolise kolleegi elust ja tööst. Käesolev vestlus on lindistatud 9. XI 1994 Karl Kondi kodus. Teksti on redigeeritud. Küsitlenud Lembit Vaba 706

61 RAAMATUID VALGUSE JA VARJU SEGU Aino Kallas. Jäätunud šampanja. Päevaraamat aastaist Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, lk. Oma esimesi päevaraamatuid on Aino Kallas määratlenud kui oma elu romaani, mille lehekülgedel vahelduvad valgus ja varjud. Päevikud aastaist on olnud toeks elu rasketel aegadel, täis maailmavalu ja nukrust. Kui kirjanik on A. Kallas ka oma päevikuis huvi tundnud eeskätt inimese vastu, kes tema käsituses on valguse ja varju segu. Ka A. Kalda teadvuses vahelduvad needsamad hingeelu mõõna ja tõusu, ükskõiksuse ja igatsuse perioodid. Oma tõeliseks hingepeegliks on kirjanik pidanud "Hundimõrsja" Aalo kaksikloomust. Seejuures ei säästa ta ka iseennast lakkamatu eetilise kohtupidamise eest. Oma siseelus on ta esile tõstnud küsimusi, kahtlusi, alatist juurdlemist ja leidnud pidevalt vastuolusid. Eelkõige on see dualism tavainimese ja kirjaniku vahel, kes analüüsib ümbrust ja inimesi, et leida kujutamisviisi ning tuua esile olemuslik. Abielu argipäevas avaldub konflikt keha ja vaimu vastuoluna. Päevikute valguses on Aino Kaldale ette heidetud, et ta pole küllalt märganud Oskar Kalda töökoormust ega elanud kaasa tema teadlaskarjäärile. Kuid ka päevikus on elu nurjumiste poolele kantud pettumused keisriaegses Jurjevi (Derpti) ülikoolis loomata jäänud eesti keele lektoraadi pärast, nagu seegi, et abikaasadel pole olnud võrdseid võimalusi ennast teostada. Veelgi otsesemalt kõnelevad Oskar Kalda muredest Aino Kalda kirjad (eelkõige Ilona Jalavale). Päevikulehekülgedelt ilmneb ka teooria ja tegelikkuse vastuolu, seda ka kirjanikutöö praktikas. A. Kallas teab, et vajaliku ja ärateenitud tunnustuse puudumine riivab tundlikku ja valusat enesearmastust. Tunnustus tuleb, aga visalt ja vastuoluliselt: on halbu, pahatahtlikke arvustusi, hilinenud auhindu. Suureks pettumuseks on "Bathseba" tagasilükkamine. Selles draamas uskus kirjanik end olevat lõplikult leidnud. Aino Kallast kui inimest ja kui kirjanikku iseloomustab ja väärtustab kustumatu ilujanu ning täiuslikkusepürgimus. Väsimatult on ta otsinud oma ainestikku, temaatikat, meetodit. Ta on sundinud end kirjutama kindla arvu tunde päevas, loobudes sageli mugavusest (kirjutamispäevad Elva hotellis). Valmisid novellid, luuletused, arvustused, tõlked, Soomes avaldatud eesti kirjanduse tutvustused, millest ühtlasi algas A. Kalda kui kirjaniku tuntus ja tunnustamine. Aino Kalda "Tähelend" oli eesti esimene kirjanikubiograafia. Selle koostamine avas uurijatöö võlud. Koostöö Noor-Eestiga kindlustas aatekaasluse, tegevus Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjonis andis vajaliku enesekindluse. Samas säilitas A. Kallas kirjanikuna soome keele ja arendas seda, ent Esimese maailmasõja ajal hakkas ta tunnetama oma kuulumist Eestisse. Pidevalt on Aino Kallas kurtnud väikelinna (Tartu) miljööst tulenevat ahistust, millest üle on aidanud üksnes oludest kõrgemale tõusmine ja puhkusening ravireisid kodusesse Helsingisse. Argielust üle olla on aidanud eelkõige ebatavaliselt tihe ja sisukas maailmakirjanduslik lektüür, millest sügavaima jälje on jätnud Goethe-lugemus ja Georg Brandese kui "aja geeniuse" tundmaõppimine. Gustav Suitsu arvustus "Ants Raudjala" kohta (mõnede kriitikute arvates "kare" seetõttu, et Suits uskus end ära tundvat prototüübina) püstitas juurte küsimuse, millest A. Kallas lootis üle saada, kujutades üldinimlikke probleeme eesti ainestiku ja tüüpide najal, et juurduda ja kasvada nõnda suures inimkonnas. Oma juuri on kirjanik tunnetanud ka genealoogilistes uurimustes, ta on veendunud, et mõistmaks iseennast, peab inimene teadma, kust ta põlvneb. Aino Kallas on pidevalt tundnud igatsust inimeste järele, ehkki elu on pakkunud talle peergyntlikku "rahuldust olla 45* 707

62 ise". Linda Paldrocki surma järel on ta leinanud: üks inimene maailmas vähem. Juhan Luigas on ta leidnud inimest rohkem kui kelleski teises, seda just valguse ja varju seguna. Luigasse kiindununa on A. Kallas taotlenud vaimseid kontakte ja sügavat sümpaatiat, kuid oma mehe armukadeduse tõttu tundnud ka keelatud vilja veetlust. Tutvust Luigaga on ta pidanud negatiivseks elamuseks, meenutanud teda aga alati tänutundega kui isiksust, kes ta vaimsesse arengusse on andnud tõhusama panuse kui keegi teine. Jaan Tõnissoni on Aino Kallas pidanud väljapaistvaks isiksuseks, kes väärib austust ja imetlust. Kirgliku loodusearmastajana on Aino Kallas väga kaunilt kirjeldanud Eesti maastikke: eelkõige Saaremaa liivarandu, kadakavälju, metsi ja pankrannikuid. Loodus pakub, erinevalt inimestest, jäägitult positiivseid elamusi: "Ja kõliseva kullana, käo kukkumisena, niiskete niitude lõhnana kulges olemasolu õnn mu olemusest läbi. Oleksin võinud sinna põlvitada, nii püha oli see tunne. Tundsin sel hetkel enne mind elanud sugupõlvede elamise rõõmu ning aimasin nende oma, kes pärast mind tulevad" (18. juuni 1908). Elamuslikult on jäädvustatud ka inimesed neid ümbritsevas looduses: pühapäevaselt kaunis on Anseküla rahvariiete kirjeldus ning Jämaja surnuaiapüha meeleolu. Neid päevikuid kirjutas Aino Kallas kui ema, kes armastab oma lapsi, tegeleb nendega, põetab neid, kurvastab sundlahusolekute pärast, kasvatab. Ta ei hinda puhtintellektuaalset viljatut naiselikkust (Randvere "Ruth"), milles ei ole emalikkust. Need on ka aastad, mil ta esmakordselt on sunnitud tõsiselt surmale silmi vaatama: algav tuberkuloos tõi kaasa kuudepikkuse ravi. Koidula biograafiat kirjutades on A. Kallas tundnud poetessiga tugevat hingesugulust. Ometi on Koidula ja Aino Kallas paljus erinevad. Erinev on ka surmatunnetus. Koidula teatas õele, et on hirmus, kui naine peab surema kes esindab su maja, kes kasvatab su lapsed? Aino Kallas aga arvab, et lapsed, kes kasvavad emata, on iseseisvamad, tihti sügavamad, võib-olla suletumad, aga igal juhul ei saa neist halvemaid ega paremaid inimesi kui teistestki. Valmisolek surmaks, kartuse ületamine, nagu ka lähedaste inimeste surm on valmistanud kirjanikku ette armastuse ja surma üldinimliku teema leidmiseks, mille kujutajana ta jõudis maailmakirjandusse. Sirje Olesk on oma järelsõnas A. Kallast adekvaatselt tunnetanud. Kahjuks ei saa seda jäägitult öelda tõlke kohta: esineb sõnalist ebatäpsust ja lohakust lausetes. Kõige piinlikum ehk niisugune viga (25. juuni 1907, lk 17): kirikulised ei astu mitte "kõhnast rukkihakist mööda" (!), vaid "rukkipõllu äärt mööda" ("ruissaran viertä myöten"). Hilve Rebane KIRJAD AJALOOLE Kaksteist eesti kirja. Loomingu Raamatukogu 1995, nr 1 2. Kirjastus Perioodika, Tallinn, lk aasta Loomingu Raamatukogu esimese numbri pealkiri tekitab nii uudishimu kui ka ebalust: millega ikkagi on tegemist, kas ilukirjanduse või publitsistikaga? Kas kiriad kui ilukirjanduslikud üllitised või hoopis dokumendid? Või koguni mõlemad üheaegselt? Raamatu järelsõnas kõneleb toimetaja Anu Saluäär hiljaaegu Rootsis ilmunud naiskirjanike samalaadsest väljaandest ja mainib, et niisuguseid kogumikke on ilmunud mujalgi maailmas. "Nende tegelik väärtus ühiskonna hingeseisundi jäädvustamisel selgub alles aastaid hiljem, 708 kui nad osutuvad oma aja dokumentaalseteks tunnistajateks." Niisiis, ikkagi dokument, aga samaaegselt ka ilukirjanduslik pihtimus. Kiri kui ajastu kroonika avalik ja saladuslik, üldine ja isiklik. Kirjanik kui tunnistuse andja. Kellele või millele? Kas omaenda kaasaegsetele või järeltulevatele põlvedele? Ajaloolegi? Sellele, mis tuleb või mis jääb järele? Sest kogu aeg on ju ainult järelaeg, nagu väidab oma kirjas Asta Põldmäe. Kirjade puhul näib see väide sobivat, sest kirjutatakse juba möödunud sündmustest. "Kirjad peaksid ringle-

63 ma nagu raha," arvab "Kirjas sõpradele" Maimu Berg. Ent kas ei peaks siis kirjadelgi olema kindel vääring ja vahetuskurss, et kõik oleks aus ja õiglane? Kas kiri kui sõna, uudise või soovi väärtuse mõõtja ja igapäevaelu ihaldusobjekt? Ehk kõneldaks siis kullapalavikugi asemel hoopis "kirjapalavikust"? Miks mitte, kui võtta lähtepunktiks Asta Põldmäe arvamus kirjast, mis suurendab ruumi inimlikku laetust. Kiri tähendab alati midagi isiklikku ja kirja saatmine individuaalset pöördumist. Kiri on peaaegu alati midagi rohkemat kui jutuajamine, kus sõnade sisu varjutavad hääl, pilk ja hetkemeeleolu. Kiri on midagi konkreetset, nagu teade olemasolemisest. "Kaksteist eesti kirja" on kõik naiste kirjutatud. Kas naine on välismõjudele ja sotsiaalsusele vastuvõtlikum kui mees, see jäägu nais- ja meessoo erinevusi vaagivate asjatundjate otsustada; kindel on aga see, et naisterahva nägemisnurk on paljuski erinev ja üksikasjalisem meesterahva omast. Küllap kirjutavad naised tänapäevamaailmas ka kirju meelsamini kui mehed. Eespool mainitud järelsõnas on juttu koostaja üleskutsest, kirja kirjutamise võimaluse pakkumisest kogumiku tarvis. Siit võiks edasi küsida, kuidas on käesolevas teoses ühitunud kirjutajate sisemine soov ja väljastpoolt tulnud tellimus. Kuidas on seotud kirjade autorite vaba tahe ja kaalutlus? Kui tõlkijad peavad tõlgitava teose vaba valiku printsiipi üheks olulisemaks teguriks, et töö õnnestuks, siis kuidas on lood originaalkirjandusega? Missugune osa on siin enesehäälestusvõimel, intuitsioonil ja suutlikkusel? Kumb domineerib kas kirjutaja sisemine vajadus või kohustus ja antud lubadus? Ometi ei saa kahe silma vahele jätta sedagi, et kirjaniku kiri on alati teistsugune kui tavakodaniku oma. Sõna on kirjaniku töö-, aga samuti enesekaitsevahend. Kirjaniku kiri on alati ka kiri iseendale. Ükskõik kui põgus niisugune kiri ka poleks, on ta ikka maski kergitamine näolt. Akt, kus taotluslikkuse ja ilmutuslikkuse vaheline piir jääb raskesti määratletavaks. Kes on kõnesoleva kogumiku autorid? Vanuseskaala kõigub tõenäoliselt kolmekümneste ja seitsmekümne piiri ületanute vahel. Enamik esindab keskiga. Tundub nukravõitu, et verinoori kirjutajaid polegi. Äkki nemad ei kirjutagi kirju? Lähemal süvenemisel võib märgata, et mida vanem on kirjutaja, seda viimistletum, läbimõeldumgi, küpsem ja kunstipärasem on ka kiri. Nooremate autorite kirjad on impulsiivsemad, otsekohesemad, kohati ülepaisutatud, kuid vahetumad. Keskealiste omad tunduvad üldistavamad, sotsiaalsemad ja kriitilisemad. Keskealine kirjutaja vaatab rohkem enesest väljapoole, noorema lähtepunktiks on omaenda ego ja vanema pilk on juba eemalduja oma. Kirja vorm ulatub väljapeetud mõtisklusest pihtimuse ja pöördumiseni. On päevikulaadseid sisekaemusi, hetkemeeleolusid, konkreetseid sündmuste analüüse, minevikuteemalisi mõtisklusi, tulevikku suunatud sõnumeid ja avaraid reisikirju. Kogumiku avakirjas vaeb Maimu Berg kirja kirjutamist kui mõtestatud tegevust tänapäevainimese silmade läbi ("Kiri sõpradele"). Kirja kirjutamine sarnaneb Maimu Bergi kirjeldustes rituaaliga, mille täitmata jätmine sünnitab vaid kahju. Siin on lähtepunktiks nn päriskiri ja selle sotsiaalne ning üldinimlik tähendus. Kirjandusliku kirja puhul, mille eesmärk on pöördumine laiema üldsuse poole, lisandub töö tekstiga, ülelugemine ja kõrvalepanemine, poognad ja korrektuurid. Kas ka konkreetse lugejaga arvestamine? Või on viimastega nagu avalike ettekannetega, kus suurema sugestiivsuse saavutamiseks valib kõneleja publiku hulgast konkreetse silmapaari ja kõneleb paljudele ühe kaudu. Kirjandusliku kirja puhul on selleks silmapaariks kauge sõber, tütar, vend, isa, Jumal või veel keegi. Kirja autentsuse mõiste laieneb: kirjanik saadab oma kirja üksiku asemel üldsusele. "Kirjutame iseendale kirju. Kirju, mida saaja on ammu enne meid lugenud," väidab Kati Murutar ("Kiri tõkkepuu taha"). "Meie kirjavahetus on ainulaadne ja kordumatu. Ükski ulmekirjanik poleks võimeline sellist süžeed välja mõtlema," pihib Valeria Ränik ("Tere"). "Mulle meeldib kirjutada ühe hingetõmbega, lasta sõnadel sündida ehedalt, nagu emaihust, alasti olekus," kõneleb kirjas, mis on adresseeritud Jumalale, Heljo Mänd ("Putukasõnum"). Herta Laipaiga kiri keerleb Ameerikasse sõitnud tütre ja tagasisaabuva tütrepoja ümber ja mõjub üheaegselt pihtimuse, pöördumise ning 709

64 tänukirjana. Asta Põldmäe oma tuleb Euroopast ja on reisikiri sõna otseses tähenduses. Reisil mõeldakse alati ka kodule. Asta Põldmäe teeb seda Euroopa- ja Eesti-kogemust kõrvutades. Reisile saatjatest jääb meelde Leelo Tungal oma keskmisele tütrele kirjutatud kirja ja selle lõpul äkitselt üleskerkiva eestlaseks olemise valulahvatusega. Reisikirjana on kirja vormistanud ka Maarja Talgre. Koik see, mida ta seitsmeteistkümneaastasele tütrele kirjutab, puudutab üle hulga aja taas eestlase identiteedi küsimust. Sama teema kerkib esile ka Valeria Räniku impulsiivses kirjas. Kui elavatele adresseeritud kirjad on enamasti olmelised ja arutlevad, siis surnute puhul on kirjutamisreeglid teised. Surnute ees ollakse ausamad, neile kirjutamine tähendab midagi lõplikku ja pöördumatut. Tundub paradoksaalne, kuid igaviku mõõtmega näib kaasnevat ka autentsuse mõiste. Kirjad surnutele mõjuvad selles kogumikus rohkem päriskirjadena kui kirjad elavatele, neis on enam süvitsiminekut ja täpsust. Kati Murutari ja Tiiä Toometi pöördumised tunduvad olevat paljuski vastandlikud, kuid ometi on neis ka palju sarnast. Eraldi mainimist väärivad Eeva Pargi "Tähtajaline kiri" ja Sirje Kiini "Käsipostikiri Tartust Turgu". E. Pargi kiri pälvib tähelepanu oma vahetu alatooni ja loomulikkusega, sisaldades endas juba eespool nimetatud "tellimuskirja" ja vaba tahte vahelise "kääride" probleemi lahtiseletustki. S. Kiini kirja iseloomustab mingi iseäralik suletus, kood, milleni jõudmiseks peab olema ise toonastest sündmustest osavõtja, põlvkonnakaaslane või kirjandusinimene. S. Kiini kiri mõjub tõelise "süsteemikirjana" ja pakub seetõttu nauditavat lugemisainet. Siingi võib konstateerida järelaega. Küsimuseks jääb aga see, kui "järel" on dateeringu (1982) järelajast "Kaheteistkümne eesti kirja" lehekülgedele jõudnud "Käsipostikiri"? Tekstis mainitud Jaanid ja Reinud vajanuksid joonealust viidet või toimetaja kommentaari, sest iga nime taga seisab konkreetne ajalooline isik nii nagu Sirje Kiini enda kirja taga on üks ajalooline kiri, kui mitte mitu. Aga ehk on autor jätnud isikud sihiteadlikult mainimata, taotledes niiviisi kirja ehedust nagu ka konkreetse ajaloolise kirja mõju võimendumist sellele järgnevate kirjade kaudu? Mida arvata aga nn tulevikukirjadest? Kauksi Ülle "Päikest, mu poig!" mõjub kujundlikult ja tundub olevat pigem poeesia kui proosa. Tema tulevikukangastustes on tunda nii Võrumaale omast kogukondlikkust, tehnosajandi juuresolu kui ka kirjutaja naiselikku ellusuhtumist. Pole võimalik ühe nurga alt kirju üle vaadata. Tõsi, neis kõigis on kattuvaid märksõnu (laevahukk, põgenikustaatus, sõnaga suhtlemine, tänapäevamaailmas eestlaseks olemine jne), kuid iga kirja iseloomustab tema autorile omane kirjutamisstiil. Päris kindel on aga see, et kirjaniku kiri on alati sündmus, võrdusmärk kirjutamisrõõmu ja loomise vahel. Või nagu ütleb Kauksi Ülle: "Sündümine om ilo ni luumine...". Aga eks kuulu lugeminegi "ilo" mõiste alla. Livia Viitol DERRIDA ON MAALE TOODUD Jacques Derrida. Positsioonid. Tõlkinud Hasso Krull. Kirjastus Vagabund, [Tallinn,] 1995,135 lk. Derrida maaletoomise võlgneme vaieldamatult Hasso Krullile. Jääb ainult imestada, miks see nii kaua aega võttis ndatel aastatel elati samuti suletud ühiskonnas, kuid poststrukturalismile eelnenud juhtivast filosoofiavoolust eksistentsialismist oli siis kuuldud, oli loetud, Camus'd ja Sartre'it isegi tõlgitud. Viimane olla oma N. Liidu külaskäikude ajal Eestistki läbi sõitnud. Ilmselt oli nimetatud kümnend siiski vähem suletud kui järgnevad. Meenutagem, mis juhtus Derridaga, kui ta aastate algul külastas Tšehhoslovakkiat: sel ajal, kui ta enne ärasõitu käis Prahas Kafka haual, sokutati talle hotellitoas kohvrisse midagi narkootikumidetaolist. Järgnes alandav läbiotsimine Praha lennujaamas ning öö pogris, kust alles Prantsuse saatkonna sekkumine ta järg- 710

65 misel päeval vabastas. Meenutagem ka Lotmani koolkonna marginaalset seisundit Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus veel vahetult enne perestroikat ehk mõni üksik filosoofia õppejõud oli kuulnud nimesid Derrida, Foucualt, Jameson, Lyotard, Habermas, Kristeva jt, kes on kujundanud viimase kahekümne aasta maailma filosoofilist mõtet. Pidi ootama noort põlvkonda, sest isegi saabunud vabanemise ja reisimisvõimaluste juures ei muutunud enne Krulli tulekut suurt midagi. Krull alustas väga õigest kohast mõtlen tema loengusarja "Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel" kaks-kolm aastat tagasi Vikerkaares. Vahest seadis ta lati isegi liiga kõrgele, kuna keskmisele eesti intelligendile on poststrukturalistlikud põhimõisted küll juba tuttavad, kuid mitte nende sisu. Mis aga ei tähenda, et neid ei kasutataks moe- või märksõnadena. Ehk oleks pidanud Krull alustama kuskilt sealtkandist, kust olid omal ajal pärit brošüürid sarjast "Abiks rahvaülikoolide kuulajatele". Siinne arvustaja riskis suuresti, võttes ette toimetuse ettepaneku kirjutada Derrida esmatõlkest mõned read. On kuulda kahtlusi Krulli tõlke autentsuse suhtes, kuid lugedes näiteks Derrida ingliskeelseid väljaandeid, algavadki nood enamasti tõlkija vabanduste ja hädaldamistega. Võrdluseks võiks tuua Heideggeri eestindused ja tutvustused, mis kuuluvad Tõnu Luigele ja Ülo Matjusele. Tõlkijal ei jää nii keelekesksete mõtlejate puhul muud võimalust kui improviseerida, et kuidagimoodigi filosoofi mõtet maakeelde edastada. Usun, et Krull on hästi hakkama saanud Derrida ühe põhimõiste differance tõlkimisega, mis on kujundatud prantsuskeelsest difference'ist, s.t erinevusest. Vahe on tajutav ainult lugedes, mitte hääldades. Nii ongi vist ainus võimalus tuua eestikeelsesse kirjapilti erinevus. Siit võiks juba edasi arendada varianti, kuidas puht kirjapildis eristada sõjaeelset ja praegust Eestit: esimene oleks Wabariik, teine Vabariik. Või näiteks eristamaks varasemat boheemlikku Wiiraltit hilisemast realistlikust Viiraltist. Seda enam, et meie kirjapildis need muutused on ajalooliselt toimunud siis, kui mindi üle saksikult kirjapildilt eestilikule. Järgmise eksperimendina võiksime katsetada "tõlkida" eesti keelde Derrida tekstides esinevat mängu visuaalse kirjapildiga, mis meenutab nn konkreetset luulet, kus erinev tähendus ei teki mitte enam isegi lugemisel, vaid vaatamisel. Derrida teist põhimõistet dekonstruktsiooni on siinmail seostatud millegi lammutamisega. Võib-olla teeb ka Krull Derridale oma eessõnas liiga, väites, et "dekonstrueerimine pole midagi loomingulist". Kohe ta täpsustab, et see on "pigem lahtistav ja puhastav", kuid kindlasti on ta ka loominguline tegevus. Muide, nagu kogu poststrukturalistlik senise ajaloo dekonstruktsioon ehk ümbermõtestamine. Kunagi eristas Tartu koolkonna semiootik Igor Cernov Lotmani jälgedes kultuuri noorust ja vanadust. Viimasele on omane kultuuri autokommunikatiivsus: kui kultuur ei arene enam modernistlikult intensiivselt, siis sünnib metakultuur seni loodu mõtestamine uuel tasemel, süüvimine sellesse, mis loodi kultuuri süüdimatu nooruse ajastul. On aeg meilgi süüvida iseendasse, kuigi tormiline aeg annab selleks vähe võimalusi. Jacques Derrida on siiski juba niivõrd tuntud filosoof, et tema tõlge eesti keelde tekitas küllalt vastandlikke mõtteid, mida väljendasid mitmed arvustajad. Eesti derridoloogia faktilisel puudumisel jäid nad n-ö impressionistlikule tasandile: ühtedele tundub, et Derrida lammutab kõike, talle pole midagi püha, tal pole vastutust maailma ees. Teised leidsid jälle, et filosoofia ei peagi enam maailma ees vastutama (vihje siinse arvustaja artiklile). Tase on enam-vähem sama, kui öelda, et "Freud on üks igavene pan-seksualist" või "Marx keeras kõik kihva". Sellise impressionismi või ka siis poststrukturalistlike moesõnade-lööklausete pealispinna eest saame ära vaid siis, kui tekivad kohalikud asjatundjad. Miks häbeneda lokaalseid "derridiste", nagu olen neid kuulnud loenguid lugemas Prahas või Moskvas. Alati on kergem öelda, et see on jäma, kui hakata asjasse süvenema. Emakeelsed tõlked on siin asendamatud vaatamata sellele, et tõelised asjatundjad loevad niikuinii originaalis. Ants Juske 711

66 UURIMUS LÄTLASTE MUINASKULTUURIST JA PÄRITOLUST E. Šnore. Agrä dzelzs laikmeta uzkalnini Latvijas austrumu dajä. Riga, lk + tahvlid. Läti vanema põlvkonna arheoloog Elvira Šnore on avaldanud uurimuse balti hõimude kujunemise ühest olulisest perioodist meie ajaarvamise I aastatuhandest. Raamatu sissejuhatuses märgib autor, et tema töö on mingil määral jätkuks Harri Moora kapitaalsele monograafiale, 1 mis käsitleb rooma rauaaega Lätis ja mille ilmumisest on möödunud üle poolesaja aasta ndail aastail oli Läti territooriumilt kogunenud rohkesti uut arheoloogilist materjali eriti rooma rauaajast ja see saigi esmaseks allikaks sealse elanikkonna I aastatuhande esimese poole ja keskpaiga materiaalse kultuuri, matmiskommete, sotsiaalmajandusliku arengu, kuid ka etnilise ajaloo uurimisel. Selle töö tegijate hulgas oli juba tollal vaadeldava töö autorgi. Pöörates tähelepanu kalmistute erilaadsusele Baltimaade põhja- ja lõunaosas, omistati põletusmatustega kivikalmed läänemeresoome hõimudele, samaaegsed laibamatustega liivakääpad aga balti hõimudele ning ühtlasi määrati kindlaks nendevaheline piir. Harri Moora teeneks oli selle probleemi põhjalikum käsitlus olemasoleva materjali detailse analüüsi alusel. Elvira Šnore jätkas baltipäraste kääbaskalmete uurimist ka sõjajärgsel ajal. Üldse kaevas ta aastail nii Väina paremal kui ka vasakul kaldal läbi 19 kääbast 15 kalmistul. Selle pikaajalise töö kokkuvõtteks ongi siin tutvustatav uurimus. Selle ülesehitus on arheoloogiaalastele töödele traditsiooniline muististe kirjeldusele järgneb matmisviisi analüüs ja leidude kronoloogia. Tänuväärt on asjaolu, et autor on tähelepanu pööranud ka kääbastest leitud hilisematele, juba keskaega kuuluvatele matustele. Sageli on seesugused hilisemad matused kui käsitletavasse ajajärku mittekuuluvad jäetud kõrvale. Arheoloogilise materjali teaduslikku käibesse toomise kõrval on raamatus mõ- 1 H. Moora, Die Eisenzeit in Lettland bis etva 500 n. Chr. I. Teu: Die Funde. Tafeln zum I. Teil; II. Teil: Analyse. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised XXV, XXK. Tartu, 1929, nevõrra uudne balti hõimude kujunemise ja leviku käsitlus. Liivakääbastesse ja põhja pool asuvatesse kivikalmetesse matmise erinevusi olid varasemad uurijad juba analüüsinud ja teinud sellest etnilised järeldused. E. Šnore käsitleb etnilisi protsesse hoopis uuest küljest. Kasutades uuemaid antropoloogilisi uurimistulemusi (G. Cesnys, R. Denisova), asetab ta esiplaanile balti hõimude latgalite ja seelide immigratsiooni ja vaatleb nende Läti territooriumile liikumise teid. Baltimaade rahvaste etnogeneesi sõjajärgsetes käsitlustes jäi tagaplaanile rahvaste rände võimalus pärast kiviaega. Balti hõimude kujunemise lõppfaasi nähti venekirveskultuuri hõimude jõudmises Baltimaile, kus nad segunesid seal varem olnud rahvastikuga. Selle tulemuseks arvati olevat läänemeresoomlaste ja nendest lõuna pool asuvate balti hõimude eristumine. Selline skeem valitses etnilise ajaloo käsitlustes mitu aastakümmet. Võimalikust rahvastiku juurdetulekust Baltimaadele hiljem, pronksi- ja rauaajal, ja selle protsessi osast läänemeresoome hõimude eristumisel hakati rääkima 1980-ndail aastail. Nüüd ollakse ka läti rahva etnilise ajaloo käsitlemisel loobumas paikse arengu teooriast ja peetakse võimalikuks immigratsiooni siia kiviajast hilisemalgi ajal. Ei ole kahtlust, et etnilisi protsesse Baltimaade lõunaosas mõjutasid rahvasterännud, eriti aga gootide aktiivsus meie ajaarvamise algussajandeil. E. Šnore püstitabki hüpoteesi, et mainitud kääbaskalmed kuuluvad nendele läänebalti sugulashõimudele, kes olid lõunapoolsetelt aladelt sunnitud liikuma põhja suunas. Kääbaskalmistute kultuuri varasemad, I II sajandi kalmistud asuvad Leedu põhjaosas, kust nad levisid mõne sajandi jooksul praeguse Läti territooriumile Kuramaa kaguossa ja Semgalliasse ning üle Väina jõe Vidzeme lõunaossa. Et kääpaid esineb väga tihedalt Väina lõunakaldal asetseval kõrgemal, nn seelide künnisel, siis peab autor just seda ala kääbaskalmetekultuuri hõimude peamiseks Läti territooriumile jõudmise ja hargnemise teeks. 712 i

67 Kääbaskalmetekultuuri levikuala Lätis on arheoloogid pidanud vajalikuks jagada kaheks, lääne- ja idapoolseks, millest viimast (Väina kallastel ja Vidzemes) nimetatakse ka Ida-Läti rühmaks. 2 Läti ja Leedu kääbaste leiumaterjali sarnasuse põhjal järeldatakse, et kääbaskalmetekultuuri hõimud kuuluvad läänebaltide hulka, kelle juuri võib leida Ida- Preisis asunud balti hõimude kultuuris. Sellele hüpoteesile ei ole vastuväiteid, kuid selle põhjendamine ainult leiumaterjali sarnasusega jääb siiski nõrgaks. Võib meenutada, et I II sajandil Ida- Preisist lähtunud tugev kultuurivool ulatus samuti Põhja-Läti ja Eesti kivikalmetekultuuri, mistõttu kääbaste panustele sarnaseid esemetüüpe leidub ka kivikalmetes. Oluliseks tõestusmaterjaliks võiks olla antropoloogiline aines, kuid seda on Läti ala kääbastest napilt. Läti hõimude etnogeneesis on oluline küsimus, kas kiviringidega ümbritsetud kääbastesse matnud hõimud olid seelide või latgalite esivanemad. See küsimus on olnud diskussiooni aineks juba ndaist aastaist alates. Küsimuse tõstatasid läti keeleteadlased (V. Rüke, K. Ancitis, A. Jansons ja M. Rudzlte), kes Vidzeme lõunaosas ning Väina vasakkaldal Augzemes elavatele lätlastele iseloomuliku tõusva intonatsiooniga kõnepruugi sidusid seelide keelemurdega. A. Breidaku arvates leidub ka Kirde-Leedu murretes foneetilisi nähtusi, mis võivad pärit olla seelide substraadist. Läti arheoloogidest jagab keeleteadlaste seisukohta E. Šturms, kes samuti peab seelide murde ja kääbaskalmete idapoolse rühma levikuala Vidzeme lõuna- ja kaguosas ning Augzemes seelide vanaks asualaks. Tema arvates latgalid kui balti hõimude idapoolne rühmitus ilmusid sinna alles I aastatuhande teisel poolel koos maa-aluste haudadega, ja mitte ainult ei katnud kääbaskalmetekultuuri, s.o seelide ala, vaid levisid sealt laiemalegi, ka kivikalmetekultuuri, s.o 2 Vahemärkusena olgu öeldud, et läti arheoloogid mõistavad Ida-Läti all territooriumi Latgalest kuni Riia laheni. Eesti uurijad nimetavad Rüa lahest itta jäävat ala koos Vidzeme piirkonnaga tavapäraselt Põhja- Lätiks, Ida-Läti all mõeldakse enamasti Latgalet. Sellest võivad tulla mõnedki vääriti mõistmised. Ka E. Šnore käsitluses on Lääne- ja Ida-Läti piiriks Riia lahe joon. läänemeresoome hõimude hulka Põhja- Lätis. E. Šnore on püüdnud leida mingit vahepealset seisukohta, väites, et kääbaskalmetekultuuri hõimud olid nii seelide kui ka latgalite esivanemaiks. Kuna nende matmiskombed olid I aastatuhande esimesel poolel nii lähedased, siis ei ole ka kalmistuid etniliste tunnuste põhjal võimalik eristada. Tõestusena toob ta teise tõsiasja, nimelt selle, et kääbaste levikuala on mõnevõrra laiem seeli murde alast. Muististe levikukaardilt (lk 84 85) on näha, et I aastatuhande esimese poole kääpaid leidub väljaspool seeli murdeala Koiva jõe alam- ja keskjooksul, s. o liivi alal, ning üksikuid ka ida pool, Latgales. Teataval määral satub autor aga endaga vastuollu, kui ta väidab (lk 110), et latgalite asuala on üsna täpselt määratletud latgalipäraste VII XII sajandi maa-aluste kalmistute levikuga, mille lähteala on Ida-Leedu seega siis idabaltide, mitte läänebaltide ala, kust lähtusid kääbaskalmetekultuuri kandjad. Kääbaskalmetekultuuri kui latgaliteseelide ühiskultuuri tõestuseks toodud Sel- ja Lat-tüvega toponüümid nii Ida- Leedus kui ka Lätis ei veena, sest nende kronoloogia ei ole selge. Nad võivad osutada ka hoopis sellele teele, mille läbisid idabaltlastest latgali hõimud I aastatuhande teisel poolel (sellele on ka mõned uurijad vihjanud). Kirjeldades uuritud muistiseid rõhutab töö autor kääbaste ehituslikke erinevusi põhjapoolsete naabrite kalmetest, s.o kivikalmetest. Erinevusi on kalmete ehitus- ja matmisviisis, kuid on ka ühisjooni. Nii kääbaste kui ka kivikalmete alust pinnast on tulega puhastatud. See nähtus võib osutada mõlemaid kalmevorme rajanud rahvastiku sarnastele joontele surnutekultuses, kuid sel ei pruugi ka etnilist tausta olla. Põlemisjälgi maapealsete kalmete all tuleb ette laial alal metsavöötme põhjaosas veel muinasaja lõpul. Peale matmiskohalt "kurjade vaimude peletamise", millele uurijad on sageli viidanud, võib tuletegemisel olla lisaks maisemgi põhjus see oli maapinna võsast ja risust puhastamise üks tõhusaim moodus. Analüüsides hauapanuseid, toob E.»nore esile huvipakkuva fakti selle kohta, et Ida-Läti kääbastes on haruldane samal ajal mujal Baltimaades nii tuntud kinni- 713

68 tusvahend ja ehe sõlg (lk 56, 108). Sõled on nii eesti kui ka balti hõimude ehete hulgas olulisemaid ja kõige paremini dateeritavaid esemeid, mistõttu mõned uurijad on pidanud nende arvu kalmes isegi paleodemograafilistes uuringutes üheks määravaks faktoriks. E. Šnore tähelepanekud osutavad, et see ei pruugi kõikjal nii olla. Ka Lääne-Eestis ja Saaremaal, samuti Põhja-Lätis Koivast lääne pool asuvates vanema rauaaja kivikalmetes on sõled haruldased, samal ajal kui Eesti kirde-, kesk- ja lõunaosas on tuntud rohkesti mitmesuguseid sõletüüpe. Baltimail kasutatud sõlgede algvormid ei ole tekkinud ei Eesti ega Läti alal. M. Schmiedehelmi arvates on näiteks Kirde-Eesti sõled arenenud meritsi sidemetes Visla piirkonnaga. Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti sidemed on olnud tihedad kõigepealt aga Ida-Preisi alaga. Ühendusteeks on olnud nähtavasti Koiva jogi, mistõttu I II sajandi sõlgi võib leida selle jõgikonnaga seotud kivikalmete levikualal. Balti hõimude kääbasteala Lätis aga oli eelkõige seotud Väina ja selle harujõe Aiviekstega. See viib mõttele, et kääbaskalmetesse matnud balti elanikkonna kaubanduspartnerid ei olnud needsamad, mis põhjapoolsemal kivikalmetega läänemeresoomelisel elanikkonnal. E. Šnore uurimus tõstatab uusi küsimusi nii arheoloogide kui ka antropoloogide ja lingvistide ees. See raamat ei ole oluline mitte ainult balti hõimude etnogeneesi ja muinaskultuuri uurijatele, vaid ka neile, kes tegelevad läänemeresoome, eriti aga lõunaeesti kõnealuse problemaatikaga. Kääbaskalmetekultuuri ja kivikalmetekultuuri hõimude kokkupuutega I aastatuhande algussajandeil saab ju ühtlasi alguse viimaste assimileerumisprotsess Põhja-Lätis. Siit tuleneb vajadus uurida varasema balti, samuti läänemeresoome substraadi kui eri kihistuste osa läti rahva kujunemisprotsessis. Silvia Laul 714

69 RINGVAADE Esseisti kiituseks Fanny de Siversi tähtpäeva puhul Kui 26. oktoobril oma juubelit tähistavast Fanny de Siversist sai pärast Vikerkaare ilmuma hakkamist 1986 selle fakultatiivne Pariisi-kirjasaatja, siis tundsid ajakirjategijad end olevat õnnega kokku sattunud. Fanny ülevaated Prantsuse kultuuriilmast, "teated tegelikkusest" ja läkitused aitasid kinnistada Vikerkaare ambitsioone olla avatud, Euroopa-mõõtmeline, nooruslikult väljakutsuv üllitis esindada terast, teravmeelset ja liikuvat vaimsust. Eesti kultuuri-, aga eriti teadlasavalikkus tundis Fanny de Siversit lähemalt juba ka enne ta asumist Vikerkaare ja Loomingu kaastööliseks. Tegemist on tunnustatud keeleteadlase, fennougristiga, kelle esinemised on sisustanud paljusid asjaomaseid foorumeid ning kelle töid on avaldatud teadusajakirjades. Siin tahan aga kiita ja tänada teda kui esseisti. Eesti kirjanduskultuur on veel liig noor selleks, et vabas, konventsioone ületavas ja isiksuslikku vaatenurka manifesteerivas kirjanduslikus loomingus näha kultuuri tervise ja terviklikkuse enesestmõistetavat tagatist. Essee on läbinisti individuaalne mõttetegu (katse!), aga individuaalsuse, ainuisikulisuse sallivusega on meil nagu on. Siiski on eesti kirjandusloos ka neid, keda võib pidada eesti esseistika aia harijateks. Mõtlen siin Luigat, Tuglast, Tammsaaret, Orast, Aspelit, Adamsit, Masingut, Runnelit, Kaplinskit jmt. Sellesse paraku meestega täidetud rivvi asetaksin kõhklemata ka Fanny de Siversi. Fanny de Siversi esseistikast on seni ilmunud kaks valimikku, "Mateeriasse kootud palve" (LR, 1992) ja "Surra kui oled veel noor" (Vagabund, 1993). Mõlemas ilmneb eredalt see, mida mitmed de Siversi sõbrad ja kolleegid on kutsunud "fannilikuks". Ja ega seda teisiti saakski ette kujutada, sest essee ilma ainuomasuseta polekski essee. Fanny kirjeldatavat-mõtestatavat ainet saadab rohke piltkujundlikkus. Seetõttu on ta esseed väga nägelikud, visuaalsed. Ajaloos toimuvatki kirjeldab ta kui mõnd lõuendile jäädvustatud stseeni. Ta ei ole teinud saladust sellest, et kogu maine elu, ka ajalugu, on vaid üks suur vaatemäng, mille Fanny toob lugejateni reportaažina: eesmärgiks on saavutada lugeja-vaatajakuulaja kohalolekuefekt. Fanny esseistlik püdistik näiteks varasurnud kangelaste saatusest järgib nimelt seda võtet. Ta muudab meid osalisteks Vercingetorixi, Beatrice Portinari, Jeanne d'arci, Saint- Justi, Rein Alasoo jt elus mitte ainult ajaloo olevikku ümbertõstmise teel (paralleelid kaasajaga), vaid ka omaenda kaasaelamisega (iroonia, vaimustusavaldused, retoorilised hüüatused ja küsimused jms). On ootuspärane, et üht või teist sündmust, isikut vahendades astub ta dialoogi autoritega, jagab neile oma sümpaatiat või antipaatiat. Siin lööb välja temale kui teadlasele kohustuslik allikakriitiline hoiak. Sama ootuspäraselt kasutab ta ka oma tõlgendustes keeleanalüütilist argumentatsiooni. Fanny esseedest õhkub kirge, lennukust, vabavestluslikku vaimukust. Ta eesmärk näib olevat sama mis Meistril, kellele ta viitab: iga tegu nagu kogu elu peab oma ammendatavusepüüdes olema kui viljatera, mis on määratud surema, selleks et temast võiksid võrsuda uued viljapead! On vaja siis taotleda lõplikkust, et olla väärt lõpmatust. Fanny de Siversi esseed on uskliku inimese kirjutatud. Kuid tema usklikkus ei ole pealetükkiv. See ei vastandu uskmatusele, vaid avaldub sellest dilemmast üleolekus, enesestmõistetavuse kõrguses, mis lubab pühaduses näha nii pühendumuslikku seisundit kui ka teed selleni. "Inimene on programmeeritud Jumala jaoks, seepärast ei oska ta iialgi väljaspool Jumalat õnnelikuks saada!" kirjutab ta essees "Hauatagusest dünaamikast". Jumala-armastuses on niisiis meie pääsemine. Kui tuttav, aga kui raskesti järgitav kutse. Õnnelik Fanny, kes seda uuesti meile meelde tuletab! Jätkugu õnne talle endalegi armastava Jumala ja loova eestluse teenimises. Rein Veidemann 715

70 Aine vaimuvald Ei ole palju inimesi, kellest tahaks lugenud olla iga rida. Fanny de Siversist tahaks, ometi olen lugenud ainult osakest. Küll on see aga osutunud oluliseks. "Mateeriasse kootud palve" see pole midagi muud kui pühendumuse algõpetus. Mitte midagi sellist mitte kelleltki teiselt minuni eesti keeles ulatunud ei ole. Ma ei tea, kas ongi olemas. Ja kui on olemas, kas on selles võrreldavat kunstilist ning sisenduslikku jõudu. Keelelist täpsust. Mida aeg edasi, seda enam hakkad täpsust hindama. Mitte, et kiireks läheb, aga täpsuses on iseäralik südamesse-tabamise ilu. Tekib rõõmus kujutelm, et maailm on kõnetatav, et juba ta vaatas tagasi üle õla, kuulis end justkui hüütavat nimepidi, enne kui kiirustab muidugi ta kiirustab jälle kättesaamatusse kaugusse. Ent ta vaatas tagasi! Looja looming, jumalik alge inimeses see on Fanny de Siversi aines. Ka siis, kui loodu on käänanud kurjale nagu Saint-Just, see Prantsuse Revolutsiooni legend, parfümeeritud surmaingel ("Surra kui oled veel noor"). Täienisti teenimas ja kummardamas head, ei hoia see imeline naine kokku tuld ja tormi oma kirjanikujõus, et kujutada seda saatanat. Sest: "Tuleb teha uuesti see, mida ei tehtud parajal ajal. Aeg on elastne. [ ] Tuleb vahele astuda. Võtta osa sellest, mis 716 on toimunud, olgu või mitme sajandi eest. [ ] Tuleb paluda Jumalalt, et ta korrastaks need asjad, mis on tehtud halvasti. [ ] Tuleb töötada kaasa maailmakorrale algusest kuni otsani." Ja: "Ei tule haarata oma palvesse üksnes vaimu, vaid ka mateeriat." Töötada kaasa maailmakorrale kõlab peaaegu niisama hullult nagu tuntud Makar Nagulnovi maailmarevolutsiooni idee. Kõlab sarnaselt, aga ei aja naerma. Koik oleneb ju sellest, kuhu vaimustus on suunatud ja mis vaimustus see üldse on. Ta vaimustus ongi tegelikult täiesti samast liigist, nagu see, millega karjatüdruk Jeanne la Pucelle päästis Prantsusmaa. Hindab ehk inimene siin end üle? Inimene lihtsalt inimesena ehk jah. Inimene oma palves kätkeb aga hoopis isesugust jõupaljust ja siin ei ole vahekorrad "korrastust vajava objektiga" enam sugugi nii ebavõrdsed. Vaatame, kuidas käsitab keeleteadlasest kirjanik seda põhiverbi. Ta ütleb: "Sel teemal on eesti keeles raske edasi rääkida, sest terminid nagu palve, paluma, palvetama jätavad enamasti mulje, et tegemist on millegi küsimise, anumise või nõudmisega. Prantsuse adoration, mis tähistab palvehoiakut Jumala ees, kuid ei taha midagi, vaid ainult rõõmustab, ei tunne eesti keeles ühtegi õiget vastet." Küll aga leiab ta mõeldava seletuse Teilhard de Chardinilt, kelle järele vastav verb tähendab "end mõõdetamatusse kaotama, ammendamatusse sukelduma, riknematus rahu leidma, definiitsesse ääretusse süüvima, end Tulele ja Läbipaistvusele kinkima..." Ja nii edasi. Me näeme inimest osakesena seesugusest jõust, et ambitsioon ei näigi enam liialdatud. "Palve kaudu olla Jumala kõikvõimsuse osaline." Fanny de Siversi huvi on armastav huvi, ning kui see suundub ajaloolisele isikule, jõuab tema pilk väga sügavale. Paeluv on inimene, kelles ilmutab end ime. Aga ka ime kui nähtus lina, mis nägi ülestõusmist, Torino surilina. Aeg, kus ime igapäevasusele enam kohta ei jätagi jõuluaeg. Loeme, et Euroopa tähepärja kujund on osundus Neitsi Maarjalt, mis vastu võetuna 1830 noore prantsuse nunna poolt on jõudnud meie päevadeni. Vaprus, sihiteadvus, armastus surematuse materjalid, mis on jäädvustanud gallialaste väejuhi Vercingetorixi, Dante Beatrice'i, "Kiriku doktori" Therese Martini, Clairvaux Bernard'i, Jeanne d'arci annavad autori kujutlusele tiivad. Kirjaniku nägemist toestab õpetlase rikas teadmus nagu puu õiekrooni mullas istuv juur. Aga ei tulegi "...haarata oma palvesse üksnes vaimu, vaid ka mateeriat". Rõõm Fanny de Siversi järgi võib olla palve.

71 Ammu siis veel rõõm õnnistuslikust tööst! Aine hingestatuse sedavõrd ergas taju on kingitud vaid üksikuile. See muudab asjalise ilma, kuhu ju isegi kuulume oma füüsisega, ülevaks, võrdselt vaimsega. Maailmast saab tervik. Tervikutunne aga on õnnetunde põhilisemaid võimalusi. Ei ole vähe seda, millest Fanny de Sivers oma sõnavõimekuses meid osa saama on kutsunud. Näinud ma Fanny de Siversit ei ole. Kui ei teaks, et ta Tartus üliõpilastele loenguid on pidanud, ei usukski ta kuulumist tänasesse päeva. Selline vaimuaristokraatlik suhe kirjatöösse jääks kui paberi noorusaega. Aga leksikonist vaatab lahke, pehme, otsekui lapse peoga modelleeritud lõuajoon, silmalõige ühtaegu täppis ja sametiseks hajutatud, juus väikeseks kogutud kukla taha. Meie kaasaegne. Sündinud sajandisse, mis oma süda- me tukseid sõdade ja katastroofide vapustustest varsti enam üles ei leia. Selline inimene küll ei esine kellelegi, ei katsu meeldida kõik, kuhu ta püüdleb, leidub tas eneses. Või katsub siiski? Kontrolliks õige väidet kahtlusega. "Tuleb kanda jämedatoimelist kleiti ühisel palvel, kui mood või pärimus seda nõuab et mitte pahandada ligimest, kes ehk ei suuda taibata, ent panna ülle kuldtuunika ja põletada viirukit, kui ollakse üksinda, et asjad koos meiega laulaksid Jumalale aukiitust. Ja et maapinnalt kerkiv laul sätendaks kõiki oma sähvatusi." Hea ja anderikka inimese aupäev, eks ole see loomu poolest juba tänupalve. Tohib, kui ollakse üksinda. Tuleb minna ja panna valmis oma iluasjad kahekümne kuuendaks oktoobriks. Asta Põldmäe Ühest lõunanaabrite vaimuvara vahendajast Läti kirjanduse eestindamist alustanud sõnameistrite Mart Pukitsa ja Karl Abeni eluteed ühendavaks jooneks oli päritolu piirialadelt esimene põlvnes Hallistest, teine Lätimaa kirdeosast Aluksnest. Seesama kehtib ka nende tõlketraditsiooni jätkanud Ita Saksa (snd 1921 Valgas) ja Valli Helde kohta. Valli Helde (neiupõlves Noorkõiv) sündis 13. oktoobril 1925 Valgamaal Taheva vallas asuniku tütrena. Omandanud algja keskhariduse Koikkülas ja Valgas, astus ta aastal Tartu Õpetajate Seminari. Kui sõjasündmused õpingud katkestasid, töötas ta lühemat aega algkooliõpetajana. Aastail õppis Valli Helde Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, lõpetades selle läänemeresoome keelte alal. Andeka filoloogina võeti ta aastal Tallinnas toimetajana tööle Eesti Riiklikus Kirjastuses. Et ta oli ülikoolis K. Abeni juhtimisel õppinud ka läti keelt, tundis Valli Helde muu kutsetöö kõrval kalduvust sellest keelest tõlkimiseks. Algust tegi ta läti rahvakirjaniku Anna Sakse romaaniga "Sädemed öös" I II, mis ilmus tema eestinduses aastal aastal järgnes Lätis üldrahvaliku tunnustuse võitnud prosaisti Zigmunds Skujinši romaan "Kolumbuse lapselapsed". Mõlemad teosed olid varustatud tõlkija asjatundliku järelsõnaga, mis aitas kirjandussõpradel lähemalt tutvuda lõunanaabrite kultuurieluga. Sama tava jätkas Valli Helde oma tõlgete puhul edaspidigi. (Kahjuks on see hüva traditsioon tänapäeval meie kirjastustes taandumas.) Kolmanda romaanitõlkena ilmus temalt Alberts Jansonsi "Üksinduse igatsused". (Selle autori puhul märkigem, et ta sündis aastal Tartus sõja jalust evakueerunud läti perekonnas.) Ridamisi järgnesid Alberts Belsi "Polügoon", Aivars Kalve "Hüvastijätt", Visvalitis Lämsi "Eluvoos" ja "Kõige kõrgem amet" ning Regina Ezera "Tuli tuha all" niisiis romaanid sõjajärgse noorema põlvkonna autoritelt. See iseloomustus kehtib ka tema eestindatud novellistide (Harijs Gälinš, Evalds Vilks) kohta. Samal ajal võime Valli Helde viljakas tõlkijategevuses sedastada kindlat püüdlust vahendada ka läti klassikute pärandit, nagu Vilis Läcise romaanid "Kaotatud kodumaa", mis käsitleb Polüneesia noorte kannatusi valgete kolonisaatorite ikke all, ja meremeeste käekäiku valgustav "Zitarite perekond". Rahvakirjanik Ernests Birznieks-Upitiselt on ta eestin- 717

72 danud noorsoole mõeldud "Pesamuna päevaraamatu". Erilist kiindumust on ta i nud veel kümmekond läti lasteraamatut, nende hulgas ka läti rahvaeepose "Karutapja" osutanud maapaos surnud Jänis Jaunsudrabinši noortele kohandatud proosaväl- vastu, kelle memuaarse kalla kuga jaande ja Imants Ziedonise "Värvilised "Valgele raamatule" järgnes mullu i romaan "Asunik ja kurat". See Läti ndate aastate agraarolusid ja Riias voha nud muinasjutud", siis võime sedastada, et tema kolm aastakümmet kestnud töö viljana on meie raamaturiiulitele jõudnud äritsemist kritiseeriv teos pälvis i ca eksemplari lõunanaabrite vai aastal Läti Vabariigi preemia. muvara. (Riias sai samal ajal eesti kirl Meie kirjanduses võiks sellele mõningaid janduse vahendajana samasuguse hiigla- võrdlusjooni tõmmata A. H. Tammsaare i "Põrgupõhja uue Vanapaganaga". saavutusega hakkama Žlgurs.) kadunud Jänis Kui Eesti Raamatu läti kirjanduse toimetaja Äsjasel Tallinnas toimunud Balti kul- Agnes Kerge 1970-ndate aastate i tuuriministrite konverentsil rõhutati algul minult pinda sondeerides küsis, kas i nende kolme riigi kultuurisidemete tima oleksin nõus eestindama rahvakirja nik Andrejs Upltsi heksaloogiat "Robež- Tallinna raamatukaupluste letid selles hendamise vajadust. Kahjuks kõnelevad nieksid", vastasin: "Ainult sel tingimusel,, suhtes küll midagi muud. Ei leia me kui selles nõudlikus ürituses osaleb ka i sealt läti ega leedu kirjanduse uusi tõli keid, kuigi tegus tõlkijate kaader on säi- Valli Helde." Teadsin juba ette, et selle suurteose iga köite tõlkimiseks kulub mul 1 linud. Ja kirjanduspõllul leidub viljelemiseks uudismaadki, näiteks on läti pagu- vähemalt aasta. Valli Helde tõlgete adekvaatsuses ja stiiliküpsuses olin neid luge des veendunud. Leppisime siis nõnda i matu, kuigi rohkesti huvi pakkuv ala. laskirjandus eesti lugejatele täiesti tund- kokku, et Helde tõlgib romaanid "Siidvõrgus" ja "Jänis Robežnieksi tagasitulek". väärtkirjanduse tõlkijatel, südamel veel Küllap on Valli Heldelgi, nagu kõigil Koostöö laabus hästi. Nii jõudis sari, mida lätlased kõrvutavad meie "Tõe ja õigu Soovigem juubilarile selleks tervist ja mõni teos, mida ta sooviks eestindada. sega", aastail lugejate lauale. jõudu! Kui lisame, et Valli Helde on eestinda- Oskar Kuningas Tähtpäevajuttu Pille Kipparist Pille Kippar on sündinud 24. oktoobril 1935 Tallinnas. Et tema vanemad töötasid õpetajatena Koluveres riiklikus hoolekandekoolis, kulges tütre koolitee algul ( ) Läänemaal Laukna algkoolis, siis Harjumaal Kuivajõe mittetäielikus keskkoolis ( ) ning seejärel ( ) Tallinna 7. keskkoolis. Minu ees on Pille Kippari seni ilmunud tööde nimekiri. Nagu noorele teadusjüngrile kohane, on temalgi tulnud algul kätt proovida populariseerivate sõnumitega oma eriala ürituste konverentside, ettekandekoosolekute ja nõupidamiste kohta. Esimene teadustöö, artikkel "Mõnest muinasjutu-uurimise põhimõistest", ilmus aastal Keeles ja Kirjanduses. Selleks ajaks oli kirjutise autor jõudnud saada folkloristi ettevalmistuse TRU ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas ( ), seejärel oli ta eesti keele ja kirjanduse õpetajana pidanud paar aastat pedagoogiametit Ridalae, lõpetanud Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirantuuri rahvaluule erialal ning aastal asunud tööle KKI rahvaluulesektoris. Tagasivaates Pille Kippari senisele tööle võib tõdeda, et ta kuulub teadlaste hulka, kes jäävad truuks kord valitud uurimisvaldkonnale. Tõsisem jõukatsumine eesti loomajuttude klassifitseerimisel algas aspirantuuriaastatel. Uurimistöö toimus mõneti kaugjuhtimisega, kuna väitekirja juhendaja dr August Annist elas Tartus. Ja pealinnast kaugel, Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis asus ka enamik tuhandetest võrdlemist vajavatest käsikirjalistest muinasjututekstidest ning arhiivraamatukogus ootasid uurijat sajad trükis ilmunud teisendid. Mida teha nende loomajuttudega, mis muinasjutu mõõtu välja ei anna? Mida teha kirjanduslike töötlustega, arvatava- 718

73 te fantaseeringutega? Neid lahtisi otsi jätkus läbiarutamiseks nii toonase juhendajaga kui ka veel hiljemgi, kui nõu ja jõuga astus appi Herbert Tampere. Küllap oli neist arutlustest omajagu abi, ent põhiseisukohad tuli visa töö käigus kujundada ikkagi autoril endal. Selleks osutus vajalikuks määrata kriteeriumid eraldamaks loomajuttu teistest rahvaluuleliikidest, tuli kaardistada jututüüpide levik nii eesti kui ka naaberrahvaste folklooris, jälgida muutusi juttude ülesehituses ning tegelaskujude valikus, kriitiliselt hinnata varem rahvusvaheliselt kasutuselevõetud tüpologiseerimisprintsiipe. Eri kogumikes ilmunud lühimonograafiad, nagu "Varese naisevõtt (AT 243*)" (1985), "Eesti loomamuinasjuttude vahekorrast vanapagana-muinasj uttudega" (1987), "Eesti loomamuinasjuttude tegelastest" (1989) jts on probleemiasetuselt klassikalised rahvajutu-uurimused võrdlev-ajaloolisel meetodil. Autor ei keskendu seejuures mitte geneesi selgitamisele, vaid pärimuse kaardistamisele ja selle varal rahvusvaheliste kultuurikontaktide uurimisele nii on tunnustavalt märkinud selle töö kohta Pekka Hakamies (Elias 1992, nr 3, lk 45). Teadustöö n-ö kõrvalsaadusena ilmusid sellal veel muinasjutuvalimikud kirjastuse Kunst väljaandel Tere, tere, Tiipajalga! Eesti loomamuinasjutte" (1976), "Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast" (1987) ning "Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte" (1993). Loomajutuhuvilise teadustöötaja tõus ametiredelil toimus pikkamööda ning samm-sammult. Alustanud Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektori laborandina ( ), jätkas ta vanemlaborandina ( ), seejärel töötas kuni aastani bibliograafi töökohal, edasi nooremteadurina ja teadurina ning alles hiljuti (veebruaris 1992) edutati ta sealsamas vanemteaduriks. Võib-olla takistas kiiret edu see, et eesti ja teiste rahvaste loomajutuvaramu läbivõrdlemine tundus kõrvalseisjaile ülearu deskriptiivne. Samasugune hinnang sai ehk osaks ka eesti loomajuttude tüübikataloogile. Pealkirjaga "Estnische Tiermärchen. Typen- und Variantenverzeichnis" ilmus see aastal Helsingis FFC-sarjas ning kujutab endast abivahendit ja käsiraamatut rahvusvahelises uurimistöös, ilma et siin oleks kohta ulatuslikumale argumentatsioonile, analüüsile, üldistustele või järeldustele. Koik need esitas autor peagi oma väitekirjas "Eesti loomamuinasjutud". Artiklimosaiigist sai nüüd tervikpilt, aeganõudvas uurimistöös väljaselgitatud tüübikarakteristikate toel tulid ilmsiks mitmed olulised rahvajututüübi levikule tunnuslikud seaduspärasused. Pole imestada, et kandidaaditöö kaitsmiskoosolekul 3. X 1990 juhtus midagi tavatut. Leidnud, et tegemist on väga kaaluka panusega rahvusvahelisse folkloristikasse, tegid oponendid ettepaneku omistada dissertandile reglemendikohane filoloogiakandidaadi kraad ning üksiti soovitasid tal seni ilmunud tööde ja sellesama väitekirja põhjal kaitsta doktorikraad. Aasta hiljem, 27. XI 1991 toimuski uus kaitsmine. Tulemusi resümeerides rõhutas Heldur Niit (KK 1992, nr 12, lk 751): "Rõõm on tõdeda, et Pille Kippar on meil esimene naisfolklorist, kes oma erialal on jõudnud doktorikraadini." Pille Kipparit kui kolleegi iseloomustab elujaatav ja optimistlik hoiak, sõnakus ja söakus, kohusetunne ning organiseerimisvõime. Emakeele Seltsi rahvaluulesektsiooni juhatajana ( ) on tal jätkunud järjekindlust sõita Tartusse juhatama igakuiseid ettekandekoosolekuid, konverentsidel on ta olnud aktiivne esineja ning suhtleja, populariseerimistöös hea lektor, kelle sõnalist etteastet illustreerib lauluesitus. Rahvaluule üldkursust luges ta tulevastele pedagoogidele juba instituudis töötamise aegu. Palve vabastada end instituudi vanemteaduri ametikohalt aasta sügissemestrist esitas ta aga seoses valimisega Tallinna Pedagoogikaülikooli professori ametikohale. Praegu on ta seal eesti kirjanduse õppetooli juhataja. Kuigi rahvajuttude uurimiseks jääb tal nüüd vähe aega, on huvi folkloori vastu osutunud püsivaks. Tunnustusväärne on tema hool tänapäeva folkloori talletamisel: viimastel aastatel on Pille Kippari juhendamisel laekunud rahvaluulearhiivi tuhandeid lehekülgi koolide ning kõrgkoolide õppuritelt. Saavutuste eest tudengifolkloori kogumise konkursil pälvis prof Pille Kippar tänavu konkursi peapreemia. Vivant professoresl Mall Hiiemäe 719

74 Eesti Kirjanduse Selts aastal 12. mail toimus Tartus Kirjanduse Majas Vanemuise (Aia) 19 Eesti Kirjanduse Seltsi üldkoosolek. Nüüd siis taas endises majas, mis tänu Kirjanike Liidu Tartu osakonna suurele tööle näeb seest välja nagu uus. Seega põhjust rõõmustamiseks oleks, kuid enne tuleb seltsil veel kohtule tõestada, et praegune EKS on ikka seesama, mille nõukogulased sulgesid, kuid mis Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsina tegutses edasi väljaspool Eestit. Kohtule peab selts tõestama oma juriidilist, avalikkusele aga oma kultuurilist järjepidevust. Seltsi tähtsaimaks ettevõtmiseks (koos Karl Ristikivi muuseumiga) oli mullu oktoobris toimunud kahepäevane konverents teemal "Marginaalid keskmele. Arbujad", millega peeti meeles Heiti Talviku 90. ja August Sanga 80. sünniaastapäeva; ilmus ka ettekannete teesivihik. Ettekandeõhtuga tähistati veel Ilmar Talve ja Raimond Kolga sünnipäeva. Tehti ülevaade tunamullusest proosast (Olev Remsu) ja luulest (Kajar Pruul). Üheks ülesandeks on EKS endale võtnud kirjanduspäevade korraldamise koolides. Nii aitas selts leida esinejaid Miina Härma nimelises Gümnaasiumis ja Tartu 8. Keskkoolis toimunud kirjanduspäevale. Kui Tartus toimunud ettevõtmiste juures oldi abistaja rollis, siis Kärdla Keskkooli sõideti täisprogrammiga, ning et kord nii kaugele oli mindud, siis peeti vanade väljasõiduistungite vaimus maha veel ka kõnekoosolek linnarahvale. Lõuna-Eesti emakeeleõpetajatele viidi EKS-i, Tartu Linna Haridusosakonna ja TÜ Pedagoogika Keskuse ühisjõududega läbi täienduspäev kaasaegse eesti luule ja proosa ning eesti nõukogude ja vene nõukogude kirjanduse teemadel. Läbi õppeaasta toimus seltsi ja Ristikivi muuseumi ühisettevõtmisel sari kirjanduse nooruurijate esinemisi, esinejateks eri kõrgkoolide üliõpilased, magistrandid ja doktorandid. Taas üle pika aja ilmus mullu "Eesti Kirjanduse Seltsi aastaraamat XXIV (1993)". Aastaraamat on kavas kokku panna igal aastal ja mitte ainult seltsiga seotud materjalidest, vaid koondades sinna ka muid humanitaariaalaseid artikleid. Möödunud suvel korraldas juhatus seltsi liikmete seas küsitluse EKS-i oleviku ja tuleviku asjus. Enamik vastajaist soovitas taastada sarja Elav teadus. Maikuisel üldkoosolekul pandi punkt aasta tegemistele. Mälestati lahkunud seltsikaaslasi ning kuulati ära ülevaade ja aruanne tehtust. Uuendati üks kolmandik asemikekogu koosseisust ja juhatusse valiti täiendavalt Peeter Olesk. Uuteks auliikmeteks valiti dotsent Aleksander Elango ja kirjanik Arvo Mägi. Ettekandega "Rahvuslikust ärkamisajast uuele ärkamisele" esines seltsi liige Mart Laar, kes vaatles XIX sajandi ärkamisaja ning XX sajandi laulva revolutsiooni ühisjooni. Nendest tõi M. Laar esile kuus peamist: 1. rahvuslike keskuste teke ja eestlastest poliitikute esilekerkimine ning nendevahelised kontaktid; 2. õnnestunud ühisaktsioonid; 3. usk heasse keskvõimu; 4. keele ja rahvustunde väärtustamine; 5. ajakirjanduse ja selle vabaduse kasv; 6. oma ajaloo, ajaloolise mälu ja iseenda teadvustamine. Esineja märkis, et ajalooprotsessid korduvad, ning mida aeg edasi, seda kiiremini, ainult et uutes tingimustes. Ettekande lõpetas M. Laar tõdemusega, et ajaloost tasub õppida, sest on, millest õppida. Järgnenud arutelu läks sedavõrd pikaks, et Peeter Oleski ettekannet "Riik ja raamat" otsustati kuulata järgmisel korral. Koik aga, kellel on huvi EKS-i vastu, võivad seltsiga ühendust võtta aadressidel: Vanemuise 19, Tartu, EE2400, ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Roosikrantsi 6, Tallinn, EE0001. Kalle Viik 720

75 INHALT К. Muru. Fessel und Wind (Über die Selbsterkenntnis in der Lyrik von Kalju Lepik) 649 A. Mägi. Kalju Lepik ais Persõnlichkeit 654 P.-E. Rummo. Annäherung an Kalju Lepiks "Liii Marien" 657 P. Lias. Unter roten Ebereschen 660 L. Andre. Spänewirbel 665 J. Undusk. Der Geist von Hamann und Herder ais Förderer der estnischen Literatur (Fortsetzung) 669 M. Ehala. Über Möglichkeiten der integrierten Sprachtheorie in der heutigen Sprachwissenschaft (I) (Fortsetzung) 680 U. Mereste. Mindestanforderungen an die Wortfassungen von Gesetzen 693 P. Matsin. Vom Hunde- und Regentrend der Poesie in "Vikerkaar" Schriftliches Interview mit Rein Kull 699 ERINNERUNGEN Karl Kont und Lettland 702 REZENSIONEN H. Rebane. Mischung von Licht und Schatten (Aino Kallas. Jäätunud šampanja. Päevaraamat aastaist Tallinn, 1994) 707 L. Viitol. Briefe an die Geschichte (Kaksteist eesti kirja. Loomingu Raamatukogu 1995, nr 1 2. Tallinn, 1995) 708 A. Juske. Derrida in Estland (Jacques Derrida. Positsioonid. [Tallinn,] 1995) 710 S. Laul. Eine Forschung über die Herkunft und die älteste Kultur der Letten (E. Šnore. Agrä dzelzs laikmeta uzkalnini Latvijas austrumu dajä. Riga, 1993). 712 RUNDSCHAU 715 Hea lugeja! Soovitame Teil uueks aastaks Keel ja Kirjandus tingimata tellida nii on kindel, et saate endale aastakäigu kõik numbrid. Ühtlasi on see taskukohasemgi kui üksiknumbrite ost aastaks maksab ajakirja aastatellimine 84 kr, poolaasta 42 kr, kvartal 21 kr, üks kuu 8 kr. Üksikmüügis on ajakirja hind 10 kr. Loodame, et jääte meiega ka uuel aastal. Keele ja Kirjanduse toimetus

76 7 kr. TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EÕS =Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. Tartu, ; FFC = Folklore Fellows Communications; KK = Keel ja Kirjandus; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; RT = Riigi Teataja; SÕS = Suur õigekeelsus-sõnaraamat, 1. ja 2. vihik. Tartu, 1948 (1951); TRÜ = Tartu Riiklik Ülikool; VÕS = väike õigekeelsus-sõnaraamat. JÄRGMISTES NUMBRITES: Eesti sõnaalguliste sulghäälikute akustika ja tajumine Eestlaste ja soomlaste kommunikatsioonikäitumisest August Annisti algupärane luulelooming Linnart Mäll ja orientalistika Eestis Uku Masing semitistina Pagulaskirjandus Saksamaal