Sihtjooni, ülesandeid 449 K. Muru. Jaan Kärneri looduslüürika iseloomulikke

Transkript

1 EEL 106 3

2 SISUKORD Sihtjooni, ülesandeid 449 K. Muru. Jaan Kärneri looduslüürika iseloomulikke jooni 453 E. Nirk. Kolm kildu aserbaidžaani klassikast Kreutzwaldi luulepärandis 459 H. Niit. Millal ilmus A. Reinvaldi «Viljandi laulik» I IV? 461 E. Roos. «Kalevipoja» Linda 4&1 P. Ariste. Veelgi uere-lõpulistest kohanimedest 474 H. Treumann. Molleriana. Isikuloolist Georg -Mülleri kohta ' 475 K. Aben. J. Rainis läti kirjanduseuurijate spektris 483 VÄITEID JA VASTUVÄITEID Л. Järv. Kirjandus ja kool. Kirjanduse õpetamise probleeme 455 KEELELISI KILDE Sõnake esperantost eesti keele õigekirjutuse seisukohalt 492 Keelelist päevakaja 493 MEMUAARILIST R. Tiitus. Mälestusi Evald Tammlaancst RAAMATUTE KESKEL E. Mallene. Kaasaegne ja kõvakaaneline V. Pall. Mitut vilja ühes salves 500 M. Neithal. Sälkkaardid kirjanduseuurija abilistek s 504 RINGVAADE J. V. Veski suurjuubeliit 507 Väitekirjade kaitsmine soe 0. Mutt. «Antisträtfordistid» Shakesjeare'i juubeli eel.. ; 508 Sean 0'Casey ja William Butler Yeats Millest kirjutab «Sananjalka» 5ц Esperanto. Kroonikat 511 L. Anvelt. Che oletuse kinnituseks E. Raiet. Vabariiklikus õigekeelsuse komisjonis 512 K a a n e 1: Evald Tammlaan. R. Tiituse šarž.

3 Sihtjooni, ülesandeid On korduvalt rõhutatud, et viimase poole aasta jooksul teravnenud võitlust nõukogude kirjanduse ja kunsti ideelisuse, parteilisuse ning rahvalikkuse eest ei tohi pidada mingiks kampaaniaks, mis kord algab ja peatselt jälle lõpeb. Küsimused, millest räägiti partei ja valitsuse juhtide kohtumistel kirjandus- ja kunstitegelastega, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse pleenumil ning loomingulise intelligentsi aktiivikoosolekuil ja mis pikemat aega on olnud ajakirjanduse tähelepanu objektiks, ei ole seda laadi, et neid võiks homme unustada. Viimati toonitati seda NLKP Keskkomitee juunipleenumil, nii aruandekõnes kui ka kunstitegelaste endi sõnavõttudes. Põhimõtted, mille printsipiaalne rõhutamine vajalikuks osutus, on needsamad, millel nõukogude kirjanduse areng on põhinenud juba M. Gorkist peale. Et pärast isikukultuse paljastamist hakkas teatava osa ideeliselt vähe karastatud kunstnike ja kirjanike, eriti nooremate juures ilmnema nende põhimõtete unustamist, kõrvalekaldumist nõukogude kunsti ja kirjanduse pealiinilt, kodanliku.lääne formalistlike mõjude sisseimbumist, isegi tendentsi asendada ideoloogiline võitlus kahe ideoloogia rahuliku kooseksisteerimisega, siis oligi vaja neist küsimustest printsipiaalse teravusega rääkida. On ju selge, et kõik need tendentsid vähendavad nõukogude kirjanduse ideelist teravust ja kasvatuslikku tähtsust. NLKP programm aga nõuab kirjanduse ja kunsti kasvatusliku osa suurendamist. Partei Keskkomitee juunipleenumil, kus arutati ideoloogilise töö küsimusi, seisis tähelepanu keskpunktis teatavasti uue inimese, kommunismiehitaja kasvatamine. Kirjandus ja kunst kuuluvad paljude teiste vahendite hulka, mille kaasmõjul kujuneb uus inimene, aga sealjuures on nende mõju eriti suur: kirjandus ja kunst moodustavad ühe osa partei ideoloogilistest löögijõududest. 29 Keel ja Kirjandus nr

4 L. Iljitšovi ettekandes Keskkomitee pleenumil olid märgitud põhinõuded, mida partei esitab kirjandusele ja kunstile: «Kõigepealt tugevdada kunsti sidemeid rahva eluga, edasi arendada ja rikastada sotsialistliku realismi kunsti, järgida kunsti parteilisuse ja rahvalikkuse leninlikke printsiipe. Partei näeb kunstis mitte ainult elu tunnetamise tähtsat vahendit, vaid ka elu ümberkujundamise tegurit ja vahedat relva võitluses meile võõra kodanliku ideoloogia vastu. Just seepärast kritiseeris ta ebaõigeid tendentse ja ideelisi kõikumisi kirjanduses ja kunstis. Ta ei luba, et tekiksid pisimadki praod, kuhu võiksid tungida meie vaenlased.» Oleks naiivne arvata, et tänapäeval, kus ideoloogilisel rindel toimub terav võitlus, saaks kirjandus sellest võitlusest kõrval seista. «Kunst on kistud ideeliste lahingute keerisesse,» öeldakse L. Iljitšovi ettekandes, «ta on «südamete ja hingede barrikaadidel». Siin ei saa olla vaherahu ja leppimist, ideelisi järeleandmisi ja kompromisse. Meie ideelised vastased on võtnud oma arsenali säärased relvad nagu formalism, abstraktsionism ja dekadents, nad tahavad risustada meie põldu ideoloogiliste umbrohtudega, mille seemned on aretatud kapitalismi ideeliste selektsionääride poolt. Meie partei astub välja sotsialismile võõraste ja vaenulike tendentside vastu, ta on võidelnud ja võitleb edaspidigi kahel rindel niihästi formalistliku vigurdamise kui ka halluse ja käsitöölikkuse vastu, kommunismi suure ja tõeliselt novaatorliku kunsti eest.» Aruandekõnes on öeldud, et rahvas ootab kirjanikelt teoseid, mis kujutaksid kogu mitmekülgsuses elu ning ühiskondliku ja kõlbelise teadlikkuse erineval arenemisastmel olevaid inimesi, kuid kujutaksid õigesti, rõhutades meie tegelikkuses seda, mis on selles põhiline ja juhtiv. Ilmselt võisid nõukogude kirjanduses hukkamõistetud tendentsid tekkida sotsiaalse vastutustunde lõdvenemise tõttu. Kirjaniku sotsiaalsest vastutusest kõneldi pleenumil, sellest tahaks kõnelda ka siinkohal. On küll tõsi, et isikukultuse ajaga võrreldes on eesti nõukogude kirjandus tugevasti edasi arenenud. Ilmub rohkem teoseid, eriti tähelepandav on luule arenemine, kirjandusse on astunud paljud andekad autorid. Siiski ei saa silmi sulgeda selle ees, et eriti prosaistide ja näitekirjanike viljakus on väike. Juba aastate kestel ei ole mitmedki kirjanikud osutanud nimetamisväärset loomingulist aktiivsust, sedasama võib ütelda ka mõnegi Kirjanike Liitu kuuluva kriitiku kohta. Vähe ilmub teoseid, mis kujunevad sündmuseks kirjanduselus ja millele võiks pikema kahtlemiseta ennustada kirjanduse ajaloos püsimajäämist. Kirjutada teoseid, mille tähtsus ulatub üle tänase päeva ja mis jäävad püsiva väärtusena rahva kultuurivarade hulka, selle nõudega ei taheta ju sugugi barrikadeerida mingit «mina-kultust» või püüdu tingimata «iseennast jäädvustada». Mitte «iseenda jäädvusta-, mises» pole küsimus, vaid ajastu jäädvustamises. Ja oleks hoopis ebaõige selleks võimalusi otsida abstraktsetest üldinimlikest teemadest. Kirjanduse ajalugu näitab, et üle sajandite elavad need teosed, milles elab oma ajastu tõde. Korduvalt on seda meenutatud seoses Boccaccio, Shakespeare'i ja Cervantesega, sedasama võib ütelda ka Puškini, Tolstoi ja Tšehhovi puhul. Selle kõrval aga jääb näit. Tjuttšev oma malbete loodusmeeleoludega siiski pisikeseks andeks, kelle looming ei ole ühiskondliku mõtte ajaloos tekitanud isegi pinnavirvendusi, veel vähem suudab ta kaasa rääkida meie ajal. Ka Hemingway ja Laxness on XX sajandi suurimaid kirjanikke eeskätt seetõttu, et nende teosed elavad tugevasti oma ajas ja keskkonnas, mitte aga 450 \

5 sellepärast, et mõned peavad Hemingwayd «tendentsituks» või Laxnessi oma Islandiga «eksootiliseks». Sellepärast ütlevad ka «Tõde ja õigus» ning «Põrgupõhja uus'vanapagan» näiteks välismaalasest lugejale palju rohkem kui ükskõik milline «kosmiline» deklaratsioon. Veel kord on asjakohane meenutada, mida Gorki omal ajal rääkis «individualismi temperatuurist» kirjanduses. Nagu näha, pole probleem sugugi päevakorralt ära langenud. Sotsiaalse vastutustunde lõdvenemine ja individualism neid mõisteid ei saa lahutada. See omamoodi iseteadlik «mina-kultus» ilmneb kummalisel kombel just mitmete nende autorite juures, kellest küll võib loota tiivasirutajaid, aga kes seni pole veel kuigi tähelepandavaid lende sooritanud (jutt pole ainult eesti nõukogude kirjandusest nähtus on laiem). Egotsentrism, iseenda eksimatuks pidamine, skeptitsism, sallimatus kriitika vastu need on individualismihaiguse mõningad nähud. Tee asotsiaalsusse ja estetismi pole siit kaugel. Ajakirjandus on nõukogude kirjanduse edasistele ülesannetele viimasel ajal pühendanud rohkesti tähelepanu. Seevastu on vaateringist välja jäänud kirjandusteadus. Ent praegu peaksid ka kirjandusteadlased lähemalt mõtlema oma töö suundade ja laadi üle. Olulisemaid järeldusi, mis kirjandusteadlane praegu enda jaoks peaks tegema, on see, et tuleb tõhustada progressiivse, realistliku kirjanduspärandi uurimist. Kui võideldakse formalismi vastu, on vaja täie häälega kõnelda realistliku kirjanduse väärtustest. Tuleb näidata, milleks on suuteline elutunnetamise realistlik meetod. Tuleb uurida võitlust realismi ja formalismi vahel kirjandusloolises aspektis, mis eeldab mõlema poole võrdset tundmist. Eesti kirjandusloolased on küll rohkesti töötanud realismi ajaloo uurimisel ja saavutanud arvestamisväärseid tulemusi. Ent leidub siiski lünki, mis tunduvad isegi pisut ülekohtustena. Selliseks lüngaks on kujunemas E. Vilde elu ja loomingu uurimise olukord. On küll teada, et mingil määral tehakse tööd ka selles osas, aga tulemused on väga visad realiseeruma. On loodud Vilde uurimise komisjon Kirjandusmuuseumi juures, aga pärast asutamiskoosolekut pole ajakirjandusse jõudnud ühtki teadet tema tegevuse kohta. Käesolevas numbris avaldame artikli, milles räägitakse läti kirjandusteadlaste tööst J. Rainise pärandi uurimisel. Ei ole kaugel aeg, kus nii Vilde kui ka Rainise sünnist möödub 100 aastat. Lätlased võivad Rainise juubelile rahuliku südamega vastu minna, meil aga on Vilde kohta ilmunud vaid üksikuid artikleid, ülepaisutatud järelsõnu ja mälestuste kogumik. Ja ega perspektiividki ole kuigi paljutõotavad. Need märkused pole mõeldud selleks, et õhutada Vilde juubeli eelset kampaaniat kampaania ei parandaks siin niikuinii midagi, küll aga ilmneb nüüd, kus suure kirjaniku sünniaastapäevani on jäänud napilt rohkem kui poolteist aastat, rahutuks tegev lünk meie kirjanduse uurimises. Realismi ajaloo läbitöötamisel on vaja rohkem sihiselgust ja süsteemikindlust. Kirjandusloolaste osavõtt kaasaja kirjanduse arengu analüüsimisest on probleem omaette (sest kaasaja kirjanduse arengut ei saa ju minevikust lahutada, see on samuti ajalooline protsess). Kaasaja kirjandusest huvituvaid kirjandusloolasi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See vajutab oma pitseri ka kriitikale. Me teame, et praktikast lahus seisev teooria on skolastika, ja seepärast aitavad kirjutised kaasaja kirjanduse eri probleemide kohta kaasa ka sotsialistliku realismi teooria läbitöötamisele. Ent ometigi puuduvad meil üldistavad käsitlused sotsialistliku realismi meetodi kujunemisest eesti nõukogude

6 kirjanduses. On juba küllalt kaua tehtud eeltöid, et sellise ülesande juurde asuda. Oleks asjakohane siin puudutada veel küsimust: mida tähendab kirjandusteaduse kaasaegsus? Näib hingitsevat arvamusi, et kui kirjandusteadlane tegeleb kaasajal kirjutavate autorite uurimisega, siis käsitleb ta kaasaja probleeme, kui aga uurib minevikku, siis ei ole tal kaasaja probleemidega mingit seost. Nähtavasti on kirjanduse kaasaegsuse mõiste mehhaaniliselt üle kantud kirjandusteadusele. Kaasaegsus kirjanduses on peamiselt kaasaja tegelikkuse kujutamine, kaasaegsus kirjandusteaduses aga tähendab uurija pilgu, problemaatika ja metodoloogia kaasaegsust, loomulikult ka nende ajalooküsimuste ja ajalõikude käsitlemist, mida nõuab kaasaja teadus. Kui kirjandusteaduse kaasaegsuse all mõista ainult kaasaja kirjanduse uurimist, siis tähendaks see ju ühe olulisema kirjandusteaduse valdkonna likvideerimist, sest teatavasti koosneb kirjandusteadus kirjandusteooriast, kirjanduse ajaloost ja kriitikast. Nii eksisteerib ka kirjanduse ajalugu objektiivselt, teda ei saa keegi likvideerida. Küsimus pole praegu selles, et tuleks nõrgendada kirjandusajaloolist uurimistööd, vaid selles, et tugevdada sotsialistliku realismi probleemide läbitöötamist. Ja on veel üks probleem, mille tähtsuse alahindamine meil muutub ajapikku üha teravamaks. See on kirjanduslike suhete uurimine, võrdlev-ajalooline aspekt kirjandusteaduses. Ütlemata vähe on ses osas meil ära tehtud ja kohati tundub, et veel ei suudeta selle_ probleemi tähtsust üldsegi taibata. Seni on vaid formuleeritud üldisi põhimõtteid, kogutud materjali, on valminud üks väitekiri vene-eesti kirjanduslike suhete ajaloo kohta (S. Issakov), mis aga lähtub vene kirjanduse ajaloost. Võrdlev-ajalooline aspekt ei ole kirjandusloolistele käsitlustele veel loomuomaseks saanud. Tööd on siin väga palju, eestivene, eesti-läti, eesti-soome, eesti-saksa kirjanduslikud suhted ootavad uurijaid. On tungivalt vaja, et see võrdlev-ajalooline kirjanduseuurimine viidaks välja asjaarmastuslikust staadiumist ja et probleem legaliseeritaks teaduslike asutuste plaanides. Nõukogude kirjandus areneb parteilisuse ja rahvalikkuse põhimõtete alusel. Nende põhimõtete teostajaiks on kirjanikud, nende toetamine, töötulemuste analüüsimine ja üldistamine aga on kirjandusteaduse ülesanne. Ja kirjandusteadusel on oma koht ühiskondliku mõtte ajaloos. 452

7 Jaan Kärneri looduslüürika iseloomulikke jooni KARL MURU Loodusmotiividel on oma osa iga eesti luuletaja loomingus. Meie kõige silmapaistvamate looduslüürikute hulgas nimetatakse alati Juhan Liivi, Villem Ridalat ja Jaan Kärnerit. Nõukogude kirjandusteadus on seni ligemalt vaadelnud ainult J. Liivi loodusluulet, ja sedagi teoreetilisest aspektist. Seepärast ei tohiks ka J. Kärneri looduslüürika põgus käsitlus olla huvituseta. Kiindumus loodusesse algas J. Kärneril juba varasest noorusest peale. Seda soodustasid koduümbruse vaheldusrikas maastik, männid ja mäekesed, järved ja jogi Elvas, kus luuletaja veetis meheea parimad aastad. Imetlemisele seltsis varsti uurimis-, avastamis- ja süvenemiskalduvus, mida pidi virgutama ka Uderna ministeeriumikooli õpetaja Hans Tõllasson, keda luuletaja väga hindas. Loodusluuletajana oli J. Kärner kõige viljakam ndail aastail, kuid küpsete saavutusteni ei jõudnud ta kiiresti. Esikkogus «Tähtede varjud» (1913) puudus tal veel sõnaosavus loodusest saadud esteetiliste elamuste edasiandmiseks. Selles värsivihikus üritas J. Kärner romantilist või sümbolistlikku «sügavust», saavutamata nimetamisväärt kirjanduslikku oskust. Sageli sattus ta teiste luuletajate (E. Enno, Q. Suits, V. Ridala, Juhan Liiv jt.) tugeva mõju alla. Edasiminekut osutas J. Kärneri loodusluule järgmises kogus «Maises ringis» (1919). Juba a. loodud värssides muutus poeetiline pilt teravamaks, taandusid loid romantika ja sümbolistlik sadestus, salapäratsev kurbusepoos. Asemele tulid kirev, ülepakutud sõnaline keerukus ja rõõmus eluiha, mis lähendas J. Kärneri luulet M. Underi_ loomingule («Kesksuve hommik», «Kesksuve ohtu», «Kesksuve öö»). Barokne stiil ei kujunenud J. Kärneril siiski valdavaks aastast pärineb lihtsama koega luuletusi: meeleolukas impressionistlike sugemetega «Tallinna kevad», arhailiseks stiliseeritud (esimesi selletaolisi) «Viljandi riimide» teine sonett, eriti aga «Sügisviiside» nukrad toonid, mis ei lasku enam võltsi poosi, vaid äratavad usaldust. Naturalistliku kallakuga «Sügisese spleeni» (1918) grotesksetes looduspiltidee peegelduvad okupatsioonisuve meeleolud. Need toovad J. Kärneri looduslüürikasse sotsiaalse allteksti, mis tiheneb «Aja laulude» (1921) vähestes loodusvärssides («Sõjakevad», «Eelkevad» I ja II). Kogudest «Maises ringis» ja «Aja laulud» nähtub, et J. Kärner on vabanenud esikteose puudustest ja osutab mitmeid arenguvõimalusi. 1. J. Kärneri loodusluulest 1920-ndail aastail Loodusluule moodustab valdava osa J. Kärneri lüürilisest loomingust 20-ndail aastail. Domineerivad sügismaastikud, kuid rohkesti on ka küpse suvise looduse pilte. Kevadmeeleolusid sõnastavaid värsse näeme harva, talv inspireeris luuletajat sel ajal ainult üksikjuhtumeil. Kõige sagedamini leiame õhtu- (eriti hilise õhtu) ja öömotiive. 453

8 J. Kärneri loodusluulele on võõras kiretult deskriptiivne laad, mida 20-ndate aastate eesti luules kõige enam viljeles V. Ridala («Tuules ja tormis», 1927). V. Ridala värssides avaldub autoripoolne suhtumine väga tagasihoidlikult, paiguti näib võimalikult detailne objektiivne kirjeldamine surmavat tegelikkusele antud esteetilise hinnangu, milleta pole luulet ega kunsti. J. Kärner kirjutas V. Ridalale vastandlikus laadis, ei muretsenud niivõrd objekti täpse kirjeldamise kui elamuse reljeefse edasiandmise pärast. Tema aktiivne lüüriline kangelane lepib harva passiivse vaatleja positsiooniga, enamasti nihkub ta oma tundega esiplaanile. See ei luba tekkida puhtkirjeldavail, subjektiivsest tundest varjundamata looduskirjeldustel. Seda laadi kirjeldavaid loodusevaatlusi aga, milles kirjaniku mina on taandatud miinimumini, nii et me lüürilist kangelast enam tingimata autoriga ei seosta, leidub siiski «Lõikuskuus», kuid ka kogudes «Õitsev sügis» ja «Rändur vilistab». Iseloomulik on Läti ajaloolistest paikadest nähtud panoraampilt «Vaade Krimulda varemeilt». Selles tugevas realistlikus luuletuses ärkavad looduse vaatlemisel otsekui uuesti ellu muistsed ajad ning dikteerivad vastavaid pilte: pilved sõjaväed lahinguratsude" ja lippudega, muistsed kindlused vahipostidena jõe ääres mäetippudel. Niigi avar, suurejooneline loodus tundub selle taustal veelgi majesteetlikuni ja rikkam. Värss seitsmejalgne aeglane, rahulik jamb vahendab ajaloo süvenenud tundmisest rikastatud loodusevaatlust. Märgatava autobiograafilise vihjega, aga muidu ikka heas kirjeldavas laadis väljapeetud «Melankoolne kevad» (1923) märgib J. Kärneri esimesi võite realistliku loodusluule viljelemisel. Nii tugevat realistlikku kvaliteeti polnud ta varem saavutanud ning ka «Lõikuskuus» küünib ta seesuguse selguseni, lihtsuseni ja lisakaunistusteta ilu maalimiseni suhteliselt harva. Tol ajal on J. Kärnerile tüüpilisem romantilise värvinguga või sümboolse varjundiga looduslüürika. Pealkirjast hoolimata kannab «Melankoolset kevadet» elurõõm. Erksad ja optimistlikud on enamasti teisedki J. Kärneri kevadelaulud. Ka sügisese värvirikkuse kirjeldustes ei puudu mažoorsed toonid, kuid päris suur sügis toob luuletajale masendustunde, mida süvendab kirjaniku halb tervis. Norgu väljendab ilmekalt luuletuse «Sügismaastikke» III teine pool, milles üks tabav pilt järgneb teisele, kuni saabub sünge kokkuvõte: Ja madalaile langend taevatelk: pilv rõhub, surub õtse lagipähe. Kui_ muinasjutuks muutund päiksehelk, ja õhku hingamiseks tundub vähe. Päev päeva kõrval vihma sahistab, ning koltund lehti langeb porri teile. Maad nukrus taandamatu ahistab: ees pole midagi, kõik oli eile. Mitte alati ei suutnud J. Kärner vormida oma looduskirjeldust sellise jõuga. «Sügismaastikke» II jääb täpsusest hoolimata nentivaks, meeleoluka pildi algavast lõikuskuu ööst («Kaeralaulud» 3) rikub autor H. Visnapuud vääriva kõlavigurdusega kolmandas stroofis. Päikeseloojangu unelmas «Vaikne õhtu» pole valitud keeruka stroofivormi täitmine kandnud arvestatavat poeetilist vilja. Hoopis tõrksalt alistuvad J. Kärneri kirjeldavale sulele võimsad, ägedad loodusnähtused torm, äike («Tormiaegne», «Traagiline öö»). Inversioonidest segamini paisatud pikk värss lohiseb siis raskelt ja vaevaliselt, on kunstlik ja keerutav. Üksikud pildid ja võrdlused hajuvad sõnade 454

9 paisus ega pääse lugeja teadvusse. Nii kujuneb igav, selgusetu kogumulje. Varasemaga võrreldes liikus J. Kärner looduse lihtsama ja selgema kirjeldamise suunas. Puhtkirjeldavas laadis, milles autori isik ja meeleolu tähtsat osa ei täida, püsis ta harva. Ka äsja vaadeldud luuletuste põhiliselt kirjeldavas sisus on kirjaniku elamus selgesti tuntav. Neil aastail armastas J. Kärner luua stiliseeritud looduskirjeldusi. Stilisatsioon ei võta tema looduslüürikalt realistlikku kvaliteeti, vaid tugevdab elamuslikkust. Meeldesööbiv ja.kunstiliselt meisterlik «Arkailine õhtu» manab esile inimese igikestuse tunde, mis tekib lüürilisel kangelasel ülivaiksel hämarduval suveõhtul loodusega vastamisi seistes, mil tavaline ajamõiste näib varisevat ja lühikesed viivud saavad igaviku tähenduse. Oma tunde adekvaatseks sõnastamiseks annab autor kogu luuletusele teravalt arhailise koloriidi, milleks kasutab rohkesti piiblikujundeid. Selletaolist arhailist varjundit taotleb J. Kärner «Lõikuskuus» sageli, kuigi ta alati ei saavuta ajas hapraks kulunud piiblifraasidega niisugust sugestiivsust nagu «Arkailises õhtus». Mõnel puhul («Kaeralaulud» 1) mõjub piiblimotiiv koguni kohatult. «Arkailise õhtu» kõrval paelub piibelliku stilisatsiooniga luuletustest eriti «Kaeralaulud» 2, mis loob painajaliku kujutluse põuast, kõike maha murda ähvardava ikalduse ja nälja ettekuulutajast. Luuletus on haruldaselt terviklik: algab üldisema visandiga loodusest, lisab siis paar metafoorset detaili, seob looduse ja inimese ühise valu kahe leidliku võrdlusega, läheb üle elusolendeile. Järgneb üldistav värss ja luuletust lõpetav viirastuslik pilt: On igal turjal kanda rist, ja öösiti kesk valmind kaera kui kõlguks naelatuna Krist. Loomulikult pole Kristus siin religioosses funktsioonis, vaid sümboolne: ta märgib möödapääsematult ähvardavat kannatust, on põuases ilmas kummitava ikalduse enne. Sümboolset kude tundub luuletuses «Öisel merel», mille kujundeid kannab romantiline kaduvikutunne ja abitus looduse ees. Suveöö Gauja ääres tekitab kirjanikus taas romantilisi kujutlusi: põgusat magusat kartust ja samal ajal vastupandamatut soovi tungida imesid tõotavasse leebesse hämarusse («Öö salalik»). Häid luulepilte vormib J. Kärner vaiksest päikesepaistelisest sügisilmast, mis mahedalt kirendab erinevais värvinüanssides. Musternäiteks kirjaniku idüllilise sügisetaju kohta on luuletus «Päikesepaisteline»: On kuld ju värvind kased hiie, ja põllul nisu tilgub mett, ent taevas sinav siidiriie, äärt mööda pilve pärlikett. See on ehtkärnerlik: mahe, pühapäevaselt pidulik ja harras meeleolu, läbipaistev, kergelt hajuvates õrnades toonides akvarell. Kuid J. Kärner võib põhijoontes samasuguse pildi maalida ka hoopis teravamate kontuuridega, ühendada heldinud kujutuse kaine, isegi naturalistliku joonega («Päikese tõus sügisel»). Arhailis-heebrealiku, romantilis-sümboolse või idüllilise varjundiga stiliseeritud loodusekujutustes oli J. Kärner 20-ndate aastate eesti luules tähelepandav ja omapärane meister. See kujutusviis juurdub kogus «Maises ringis», tugevneb värssromaanis «Bianka ja Ruth» 455

10 ning saavutab kõrgpunkti «Lõikuskuus», et siis osutada pidevat kahanemistendentsi. Looduspildi seostumine kirjaniku meeleoluga pole mõistagi J. Kärneri luule erijooni, kuid J. Kärneri värssides avalduvad need seosed 20-ndail aastail märksa tugevamini ja vahetumalt kui teistel eesti luuletajatel. Ka M. Under on ses mõttes tagasihoidlikum: tema subjektiivsed meeleolud sulavad enamasti luulepilti kui tervikusse, ilma et poetess kujutatava seost oma isikuga sõnaselgelt toonitaks. Kõige suurema rühma J. Kärneri looduslüürikas moodustavadki luuletused, mis seostuvad tihedasti autori isikuga: lähtuvad sellest,, suubuvad isikukohasesse motiivi, mõnikord põimuvad need motiivid, looduskirjeldusest täiesti läbi või sulevad selle otsekui raami. Kirjaniku sapine tuju, mille tingib tige sügisene ilm, on aluseksluuletusele «Sarkastiline» (tsüklist «Postkaarte Elvast»). Raskete naturalistlike varjudega, kunstiliselt kohati mõõdutundetu, võiks see olla «Soodoma kroonika» värsivormis visandiks. Sagedamini armastab J. Kärner lõpetada loodusluuletust isikukohase puändiga («Pilvine meri», «Muutlik õhtu» 1, «Talvine hommik»). «Talvine hommik» (üks väheseid talveluuletusi sel perioodil) hoovab kargust ja elurõõmu, võlub selguse ja värskusega. Luuletaja alustab kontrastse pildiga, millele järgneb kolm stroofi õnneliku inimese loodusevaatlust, rõõmu ilusast päevast, mil on kaunis kõik: korstnast tõusev suits, öösel sadanud lumi, vaiguküllane karge õhk tihased, kes toidu toojale vaata et suhu lendavad, naabri õues niisama meelelahutuseks kirvega toksiv poisike. Siis rongivile, mismeenutab tavalist tööpäeva, ja tore, kirjanikule taanduv lõpp: On täna eriliselt selles kõiges mu lapse silmad sinised ja hääd. Harvem alustab ja lõpetab kirjanik isikukohase motiiviga, vahepeale aga suleb loodusevaatluse. Vaikne, idülliline sügishommik valminud viljapõldudega, rehelõhnaga, lehekullaga ja taeva kahvatu sinisega kustutab autorigi muremõtted ning valu ja loob pühaliku meeleolu («Selge hommik»). Elumuredest ahistatud, neurootilistes. kujutlustes vaevlev kirjanik ei leia suvitusrannas kosutust («Videviku meeleolu»). Ent niipea, kui ta jääb loodusega kahekesi, valdab teda õnnetunne («Sigulda õhtud» III). Ses suhtes on eriti iseloomulik luuletus «Sigulda varemeil». Esimesel pilgul ajendavad varemed luuletajat sünget paralleeli tõmbama, kuid kauni, üllatusi pakkuva looduse mõju pühib meelest isiklikud varemed, äratab kuuma eluarmastuse. Toimub täielik meeleolupööre ja luuletus lõpeb kiidusõnadega elule. Kümmekond luuletust põimub autorit riivavate motiividega täiesti läbi. Hea, kõigiti õnnestunud on neist «Kevadehommikune». Pikad anapestilised värsid kõlavad pidulikult, pisut katkeline rütm reedab luuletaja kärsitust kevadistele tunnetusrõõmudele vastu tõtata. Õnneelevus paisub lõppstroofis vaimustatud tervitushümniks kevadele ja elule: Praegust minutit, ainust, kui kulda ma sõrmiga katsun. Pole mahti, et juurelda, milles on asjade tuum. Päike kihutab nelja kui muinasloo tuline ratsu, kajab südamehäälele vastuseks pidutsev ruum. Ahtama perspektiiviga, hajuv luuletus «Seesama» kajastab tungi sulada loodusesse, leppimist oma osaga. Proosalähedases rütmis «Rannal» ja sellest liikuvam «Üksinda öös» jätkavad vähenõudlikkuse ja: 456

11 enesega rahulolu jutlustamist. Hästi veedetud, värskendavat ja üksildast puhkust võimaldanud päev juhib luuletajat leplikul, tasasel toonil laulule. Looduski omandab rauge või pühapäevase varjundi. Muremõtete, pahameele või kibestumuse fooniks on J. Kärneril tormine hilisõhtu («Raju-õhtu»), närviline tänavamulje või sünge öö («Rahutus», «Nägemus unetuses»). Siis ässitab sügisloodus abitult tuules rabisev pedakaoks, murduvad puud, viirastustena kihutavad pilved kirjanikku oma mineviku nuripooles sorima, millest kasvab mannetus- ja tüdimustunne. On loomulik, et haiglane ja närviline kirjanik oma puhtsubjektiivseidki rahutuse- voi unetusevisioone sõnastas. Selletaolisi motiive leidub teistelgi tol ajal (M. Under, A. Adson, H. Visnapuu). Isiklike meeleolude ühendamine looduslüürikaga peegeldab luuletaja pettumust ja ärapöördumist ühiskonnast, tungi loodusesse kui taotlust saavutada uuesti tasakaal. Pahameelepuhanguile, nördimusmeeleoludele või ka ägedatele rahutushoogudele loodusest resonaatorit otsides suutis J. Kärner harva anda oma värssidele kunstiliselt nauditavat kuju. Kus aga maastikupilti kanduvad kirjaniku nukrus ja tagasisurutud südamevalu_ («Muutlik õhtu»), looduse rikkusest ja ilust ammutatud elutahe, rõõmuelevus voi armastus maailma vastu («Sigulda varemeil», «Kevadehommikune») seal on J. Kärner meisterlik. Osa J. Kärneri loodusluulest põimub täiesti selgesti läbi autobiograafiliste elementidega. See seos on küllalt lõtv nukras, kergelt eneseiroonilises «Kuuvalge laulus», konkreetsem kirjaniku esimese naise surma meenutavas luuletuses «Sügisöine». Autobiograafilise ilmega on ka paljud luuletused Lätist («Latvijalle», «Lahkumine», «Lahkumine Majorist» ja «Sigulda-Majori»). Koos J. Semperiga oli J. Kärner 20-ndate aastate luules peamisi rännuvärsside viljelejaid. Ent olles kitsalt subjektiivne voi pelgalt maastikku jälgiv, suutis ta meie reisiluulele anda vähe edasiviivat. Isiklikes seisukohavõttudes oli J. Kärner äge, sotsiaalsetes hinnangutes ebakriitiline (kodanliku Läti vastandamine kodanlikule Eestile). Kõige õnnestunum J. Kärneri autobiograafiliselt toonitud loodusluulest on filosoofilise värvinguga eneseiseloomustus «Rändur vilistab». Kogu oma elu vaatleb luuletaja kui suhet loodusega, millelt ta on saanud kõik ja mis tallegi on kõik. Need ilusad karmikoelised ^värsid ülistavad elu, loodusearmastust, rändamist ja tunnetamisrõomu. Teatava vähenõudlikkuse juures on selle luuletuse põhiidee ometi terve: rõõmudeta möödunud päev on tühi. Ekslikele mõtetele viib aga muretu rändurielu kiitus luuletuses «Rändaja laul». Autobiograafiline kude J. Kärneri 20-ndate aastate looduslüürikas on sageli ebaõnnestunud. Minevikuga arvete tegemise kibe sadestus rikub looduspilti. Võõrsilt kodumaale tõmmatud paralleelid on ebakriitilised, isiklikust meelekibedusest põhjustatud. Kuid ka autobiograafilisi detaile pakkuvais loodusluuletustes suutis Kärner end kunstiliselt distsiplineerida, kui teda inspireeris sügav, kristalliseerunud elamus («Sügisöine») või elujaatav mõtiskelu («Rändur vilistab»). Inimest looduses kujutab J. Kärner harva. «Lõikuskuu» maastikes märkame töötavat inimest paaril korral (ühel korral ka «Õitsvas sügises»). «Rändur vilistab» ja «Tormilüüra» niisugust luulet ei paku. Uuesti tuleb tööinimene J. Kärneri loodusluulesse kogus «Inimene ristteel». «Lõikuslaulud» 2 on väga ilus, puhas lisavärsiga sonett kirkast päevast vananaiste suve aegu. Õnneelevil, uut elu võrsutavast noorest 457

12 naisest saab poeetiline võrdkuju vilju varistavale kaunile lõikuskuu päevale. Samas vilksatab korraks ka niitja, et sulada läbipaistvasse loodusmaalingusse. Puhtidülliline, konstrueeritud ning osalt segane «Varasügis» ja «Salmid fataalsusest» 2 ei küüni äsja nimetatu tasemele. Meelsamini seostab J. Kärner loodusluulet inimesega mõne filosoofilise mõttekäigu kaudu («Talveöine», «Sügismaastikke» I). Sügisõise tähistaeva vaatlemine («Sügistähed») paneb luuletaja mõtlema inimese ja looduse suhetele. Kirjanik tunnistab looduse kõikvõimsust ja inimese tühisust, inimese ja looduse ühtsust. Siiski kuulutab ta pühaks inimese uuriva, looduse saladusi avastada püüdva vaimu. «Sügistähed» näitab selgesti kirjaniku tookordset panteistlikku maailmakäsitust. Inimkonna elu allegooriaks kasvab loodusekujutus luuletuses «Merd rahutut vaadeldes». Rahutu meri on üksikute inimeste, klasside, rahvaste ja riikide ning ajaloolise protsessi sümbolkuju. Luuletaja ei näe kestvas liikumises seaduspärasust, vaid stiihiat, ei tunnista vabadust, vaid alistab kõik paratamatusele. Seepärast ei leiagi ta võitlemise mõtet: võitlus ei vii tema arvates eesmärgile, ülevad ideaalid lähevad tühja, kumendavad üksnes nagu kauged, kättesaamatud tähed, surevad nagu lained liival, mis pöörduvad tagasi merre. Nii pöördub kirjaniku käsituse järgi alati enesesse tagasi inimenegi, südames valus igatsus saavutamatu järele. Kõigest hoolimata tunnistab autor ilusaks igavese liikumise ja ründamise, millesse langeb ka tema enese üürikene tegevus. See, et J. Kärner näeb looduses inimest harva, tööinimest veelgi harvemini, ei olene mitte üksnes tema kirjanikuisiksusest. Polnud ju tööinimene tolleaegses eesti luules üldse populaarne ja looduslüürikas nähti teda seetõttu vaid erandjuhtumeil. Uute alade poole liikumist ennustavad värsikogud «Rändur vilistab» ja «Tormilüüra», millede üksikuisse loodusluuletustesse tungib sotsiaalne alltekst a. loodud «Põgenemine» ja «Õhtu Riias» sisaldavad sotsiaalset mõtet alles aimamisi, muu seas. Järsult teravneb sotsiaalne seisukohavõtt a. kirjutatud luuletustes «Maastik minu aknast», «Varesed» ja «Tormiline» ning aastaga dateeritud värssides «Ringkäik Tallinnas». Niisugune murdumine seletub kodanliku valitsuse vastu suunatud üldise rahulolematuse kasvamisega, läheneva majanduskriisi eelvärinatega ja «Loomingu» toimetaja kohal oleva kirjaniku enese järjest kõikuvama positsiooniga. Ka üha enam korduma hakanud motiivid tema looduslüürikas pidid luuletajat uutele otsingutele virgutama ja osutama, et seni viljeldud kitsalt subjektiivne laad on ammendatud. «Maastik minu aknast» loob hea pildi talvises vaikuses endamisi tukkuvast, luitunud ja igavast omaaegsest Elvast. See jääkski õnnestunud loodusluuletuseks, kui viimane salm mõtteid kaugemale ei suunaks. Looduslüürikast kasvaval protestil puudub siiski vajalik selgus. See on küll äge, kuid deklaratiivne, abstraktselt, intelligentlikult mässutsev («Tormiline»). Ometi tähistab see J. Kärneri üleastumist kitsast ringist ja kodanliku tegelikkuse mõningate külgede halastamatut arvustamist. Sotsiaalselt mõtestatud looduslüürikat leidub 20-ndate aastate J. Kärneril siiski vähe. S_eaduspäraseks muutub loodusluuletuste ülekasvamine sotsiaalseks võitluslüürikaks alles 30-ndate aastate algul. 458 (Järgneb)

13 Kolm kildu aserbaidžaani klassikast Kreutzwaldi luulepärandis ENDEL NIRK Aastal 1878 avaldas Kreutzwald «Sakala Lisalehes» (initsiaali K. all) neli mõttelaastu. Nendest viimase puhul, mis taunib kristlaste silmakirjalikkust, on võidud osutada E. Dulleri eeskujule. Käesoleval juhul huvitavad meid aga kolm esimest, mille algupärasuses pole kellelgi seni põhjust olnud kahelda. Siit selguvad kummatigi üpris üllatuslikud ja kaugele ulatuvad kirjanduslikud seosed. Kõnesolevad värsid ise on niisugused: Koik mis nägin, näitas kõver, Sirget mul ei sihtind silma. Nägin auusaid põlgtud põlves, nägin kelmid kõrguses: Auusal 'pole rahavara mehe hind ei rikuses. Tee kui päike inimestel head sa päevas tuhat kord, Tänu selle eest ei tasu nad sull' roistukese vord. 1 Mõtted on Kreutzwaldile küllaltki omased, nendetaolisi võime eriti ta kirjavahetuses sageli kohata. Laenu oletamiseks ei paista leiduvat mingit alust. Siiski on nende värsside kirjutamiseks eeskuju andnud ei keegi muu kui XVIII saj. aserbaidžaani luule väljapaistvaim esindaja Molla-Panah Vagif (^ ). Kuidas säärane ootamatu kontaktivõtmine tollal võimalikuks sai? Kümme aastat varem oli Adolph Berge poolt Tiflisis koostatud väheldane aserbaidžaani luule antoloogia ilmunud Saksamaal. 2 Vaevalt on see raamat kunagi otseselt Kreutzwaldi kätte sattunud (TRÜ Teaduslikus Raamatukogus leiduv eksemplar on küll kuulunud teisele meie kirjamehele Mihkel Veskele); ja kui oleks sattunudki, poleks sellest nagunii suuremat tulu olnud, sest saksakeelse tiitli ning eessõnaga antoloogia pakub aserbaidžaani luulet ainult algkeeles (kus tollal kasutati araabia kirja). Vagifi värsid jõudsid Võru tohtrini tema kirjandusliku sõbra Berliini ülikooli Ida keelte professori Wilhelm Schotti vahendusel. Ühes oma kirjas Kreutzwaldile toob Schott nimelt tollest «Taga-Kaukaasia türklaste luuletuste kogust» (teose tiitlit ja värsside autorit mainimata) talle silmahakanud «ühe hommikumaa blaseerunu või pessimisti õhkamised», millest kolm esimest kahtlemata kirja saatja enese tõlkes kõlavad järgmiselt: Was ich sah, das sah ich krumm nur, habe Grades nie gesehen. 1 «Sakala Lisaleht» 8. VII 1878, nr. 21. Vrd. ka F.r. R. Kreutzwald, Laulud. Tallinn, 1953, lk VTV 2 Dichtungen transkaukasischer Sanger des XVIII u. XIX Jahrhunderts in.adserbeidschanischer Mundart. Leipzig,

14 Gleich der Sõnn' erweis dem Menschen täglich Gutes tausendfach: Nicht ein Sonnens t ä u b с h e n Dankes trägt er je dafür dir nach. Sah im Staube der Verachtung Edlc, sah den Schelm geehrt, Geld und Gut hat nicht der Wurd'ge, und wer's hat, ist ohne Werth. 3 Kreutzwaldi vastuskiri pole meieni jõudnud, kuid «hommikumaa pessimisti õhkamised» on talle ilmselt meeltmööda olnud ja tema isiklikku elukogemust kinnitanud; võib tõenäoliseks pidada, et ta need hingesugulaslikud värsid varsti pärast seda emakeelde tõlkis. Avaldamisega ta, nagu tavaliselt, eriti ei rutanud, ja alles uusi tuuli toonud «Sakala» ilmumahakkamisel leidis ta paraja võimaluse nende kriitilise sisuga mõttesalmide saatmiseks laiema lugejaskonna ette. Kauge lauliku nimi ja isik vististi jäidki Kreutzwaldile tundmatuks. Meile ei tohiks siiski liiga teha Molla-Panah Vagifist vähemalt paari põhifakti teada. See talupoegliku päritoluga mees oli jõudnud tublile haridusjärjele (tundis araabia ja pärsia keelt) ning ilmutas suurt poeetilist annet. Töötanud õpetajana, tõusis ta hiljem Karabahhia valitseja vesiiriks ja osutas väljapaistvaid võimeid ka diplomaadina (muide algatas ta läbirääkimised Venemaaga, taotledes kaitset Iraani šahhi vastu) a. yagif tapeti koos oma poja poeet Ali-bekiga Karabahhia pealinnas Sušas võimu haaranud uue valitseja käsul. Vagifi luulepärandi kogumine algas märksa hiljem: esimene väljaanne ilmus trükist alles a. Peale rikkaliku armastuslüürika leidubta värsside hulgas sügavaid filosoofilisi mõtisklusi ja sotsiaalset ebaõiglust hukkamõistvaid luuletusi. Suuri teeneid on Vagifil aserbaidžaani poeesia lähendamisel rahvaluulele; oskuslikult rakendas ta ka klassikalisi vorme. 4 Kreutzwaldi mõttelaastude eeskujuks olnud värsid pärinevad kõik Vagifi ühest tuntuimast ühiskonnakriitilisest luuletusest «Ma otsisin tõtt». Olgu siin esitatud vastavad kohad uusima venekeelse väljaande järgi (K. Simonovi tõlkes): [Я правду искал, но правды снова и снова нет:] Все подло, лживо и криво на свете прямого нет. Ты на людей, как солнце, свой излучаешь свет Помни, что слов признанья в радостной вести нет. В нем [мире] благородство тщетно: потворствует подлым рок, Щедрости нет у богатых у щедрых пуст кошелек. 5 W. Schott oma improviseeritud tõlkes pole originaali vormist kuigi rangelt kinni pidanud: rütm on muutunud ja värsiread veninud' märksa pikemaks. Kreutzwaldi ümbersõnastus on jäänud saksa tekstile sisuliselt õige lähedale ja säilitanud ka viimase trohheilise rütmi, ainult ülipikad värsiread on poolitatud. Ilmsiks tulnud olgugi kaudsete kirjanduslike sidemete huvitavus peaks korvama nende Kreutzwaldi mõttelaastude algupärasuse kaotsimineku kui see kellelegi võib kaotusena tunduda. Fakt iseenesest on ju tilluke, aga oma ainulaadsuses vahest ometi tähelepanu vääriv. 3 W. Schott Fr. R. Kreutzwaldile 10. VIII Vt. Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed II. Tartu, 1961, lk Vt. Краткая литературная энциклопедия 1. Москва, 1962, vg Антология азербайджанской поэзии II. Москва, 1960, lk Mõneti erinevaid andmeid esitab poeedi biograafia kohta A. Berge: Achmed-Molla-Penach Wakif olevat sünd a. ja tapetud seega 50-aastasena; ta poja nimi olnud Kassim Aga (Dichtungen transkaukasischer Sanger lk. VI XI). 5 Антология азербайджанской поэзии II, lk

15 Millal ilmus A. Reinvaldi Viljandi laulik" I IV? HELDUR NIIT K üsimus võib esimesel pilgul tunduda naeruväärne. Tuleb lihtsalt järele vaadata raamatu tiitellehelt või veelgi hõlpsam lahti lüüa mõni käepärast olev teatmeteos, kirjandusajalugu, luuleantoloogia kommentaar, ja vastus ongi käes. Enamasti nii tehaksegi. Sissekukkumise vältimiseks vaatab moni veel järele mitmest kohast, ja kui andmed ühtivad, on loogiline loota, et vastus väärib usaldust. Allpool toodud näite varal aga tahetakse lugeja-kirjandushuvilise sellelaadset kergeusklikkust kõigutada ja näidata, kui visalt mõnikord püsivad kunagi tehtud vead. Enam kui aasta tagasi («Keel ja Kirjandus» 1961, nr. 12) rääkis K. Mihkla suuliste andmete kasutamisest kirjandusteaduslikus uurimistöös ja põhimõtteliselt pole vajadust selles artiklis avaldatud seisukohtadele vastu vaielda. Kuid tundub, et kirjaniku «jalajälgi» suure hoolega taga ajades suhtuvad meie kirjandusteadlased pahatihti veel küllaltki hoolimatult kirjasõna enda «usutlemisse». Nii võib juhtuda, et kirjandusteadlane saab küll isiklikult tuttavaks kirjaniku lellepojaga (ka see on vahel vajalik), kuid kirjutab (ja mõnikord aastakümnete vältel) sama kirjaniku teosest, ilma et ta viimasega nähtavasti kordagi lähemat tutvust oleks sobitanud. Kergeusklikult usaldades koike seda, mis asja kohta juba kirja on pandud, ning vaevumata ise järele kontrollima, on kirjandusloolased aastakümnete jooksul kandnud ühest käsitlusest teise kõige mitmesugusemaid vigu, millest mõni voib-olla on alguse saanud... lihtsalt trükiveast. Näiteid selle illustreerimiseks võiks tuua rohkemgi, kuid piirdume käesoleval korral Ado Reinvaldiga, kes rahvusliku liikumise aja kirjanduses pole tähtsusetu nimi ning kelle neljaandeline «Viljandi laulik» sisaldab luuletaja loomingu kandvama osa. Sellepärast võiks arvata, et ükski kirjandusloolane vähemalt selle teose ilmumisdaatumeid segi ei aja. Tegelikult on lugu just vastupidine. Esmakordselt registreerib «Viljandi lauliku» ilmumisaastad oma kirjandusloos K. A. Hermann (1898): I 1869, II 1875, III 1877; neljandast osast ei näi Hermann midagi teadvat, kuigi see oli siis ammu ilmunud. Neidsamu daatumeid kordavad M. Kampmaa (1913, III tr. 1933) ja V. Ridala (1922, II tr. 1925). K. Mihkla järgi on «Viljandi laulik» I IV ilmunud a See kordub nüüd juba käibetõena kõigis K- Mihkla enda õpikute uustrükkides, kaasa arvatud uus «Eesti kirjanduse õpik VIII IX klassile» (1958 ja hilisemad trükid), samuti Fr. Tuglase (1934), H. Jänese A. Meiessaare O. Parlo (1937), B. Söödi (1945), V. Alttoa (1946), K. Taevi (1951), R. Alekõrre («Eesti kirjanduse ajalugu» II, 1953) jt. poolt koostatud kirjandusajalugude ning õpikute vastavates peatükkides. Needsamad aastad leiame luuleantoloogiate biograafilistest märkustest: J. Kärneri antoloogiast «Sadaviiskümmend aastat eesti luulet» (1936), 461

16 «Eesti luule antoloogia» I köitest (1955), teosest «Эстонские поэты XIX века» (1961) jm.,, samuti G. Suitsu lugemikust «Eesti lugemiseraamat» II (1919). Teistest teatmeteostest erinevalt annab «Eesti biograafiline leksikon» «Viljandi lauliku» I osa ilmumisajaks 1872, kuid IV osa on ka seal ekslikult dateeritud aastaga. Hiljem ilmunud «Eesti entsüklopeedia» 7. kd. (1936) kordab taas aastaid Ei ole võimalust ega vajadustki siin kõike loetleda. Märgiksin ainult, et peale õpikute kordavad tehtud viga ka kõik tähtpäevakirjutised, samuti a. avaldatud A. Reinvaldi «Valik luuletusi» (eessõna). Ka vastavaldatud «Eesti NSV ajaloo» II köite (Tallinn; 1963) 256. leheküljelt loeme: «1869. a. ilmus ta [A. Reinvaldi] luuletuskogu «Viljandi laulik I», millele järgmisel aastakümnel lisandusid uued osad.» Nii pole siis ükski kirjandusajaloo kirjutaja, teatmeteose koostaja ega meieaegne ümberhindaja tänase päevani vaevunud järele vaatama, et luuletuskogu «Villandi Laulik» [I osa] ilmus Tartus 1872 (II tr. Tartus 1875), II osa Viljandis 1875, III osa (pealkirjaga «Viljandi laulik») Tartus 1877 ja IV osa Narvas 1889 («Virmalise» kaasandena). Nii on siis «Viljandi lauliku» I IV osa tiitellehe-daatumiteks a , mida ei registreeri sellisena õigesti ükski eespool nimetatud teos. Südamerahuga panevad P. Hamburg (P. Ambur) oma «Eesti kirjanduse ajaloo võrdleva kronoloogia tabelites» (1929) ja K. Mihkla alles nüüdsama ilmunud kirjandusõpiku vastavas tabelis ühte lahtrisse esimese eesti üldlaulupeo (1869) ja «Viljandi lauliku» ilmumise, kuigi on teada, et alles laulupeost virgutust saades hakkas Reinvald oma laule koguks korraldama. «Viljandi laulik» on hea näide ka selle kohta, et iga kord ei saa usaldada isegi seda, mis on trükitud raamatu tiitellehele. Sellega seoses olgu lubatud teha veel paar märkust «Viljandi lauliku» I ande saamisloo kohta. Nagu selgub, on «Viljandi lauliku» I osa käsikirja esialgne kuju A. Reinvaldil valmis olnud juba a. algul ja ta on selle Tartus W. H. Gläseri juurde trükkida andnud. Ettevaatlik kirjastaja aga pöördus autoriteetse otsuse saamiseks Fr. R. Kreutzwaldi poole Võrru, saates talle juba tsenseeritud käsikirja. 1 Kreutzwaldi arvamus käsikirja kohta oli üldiselt soodne, kuid Gläser näib olevat käsikirja siiski autorile tagasi saatnud. Oma kirjas Kreutzwaldile on Reinvald isegi tunnistanud, et ta käsikirja pärast pikemat ajavahemikku üle lugedes ka ise selle trükkimist liiga varaseks peab ja seda veel parandada tahab. 2 Mõningad laulud on ta nähtavasti sama aasta suvel saatnud J. V. Jannsenile «Eesti Postimehes» avaldamiseks ja palunud nende trükikõlblikkuse kohta arvamust. «Eesti Postimehe» (1. VII 1870, nr. 26) kirjavastustest võiski ta lugeda Jannseni otsust: «Nattuke muta, ei teeks mitte kahjo, sest silledam olleks ikka silledam.» Luuletustega on Jannseni arvates lugu nagu kärjemeega: tuum peab hea olema, aga ka kärjed ei tohi mitte risti-rästi olla, vaid olgu õige mõõdu järgi tehtud, «mis agga» nii arvab Jannsen «igga kord iggas paigas iggamehhe assi ei olle». Reinvald on oma luuletuskogu käsikirja aasta jooksul põhjalikult parandanud, pooled varasematest lauludest sealt välja jätnud ja pare- 1 Vrd. Fr. R. Kreutzwald G. Schultz-Bertramile 3. III Fr R Kreutzwaldi kirjavahetus IV. Tallinn, 1959, lk Vrd. Fr. R. Kreutzwald L. Koidulale 28. III Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V Tallinn, 1962, lk

17 mad asemele pannud a. aprillis on käsikiri jälle Võrus Kreutzwaldi käes, keda luuletaja nüüd juba ise on palunud tema laulud enne trükkiandmist keele ja kirjaviisi poolest läbi vaadata. Koidulale saadetud kirjas (28. V 1871) kiidab Kreutzwald Reinvaldi loomulikku laulikuannet ja tõsist püüdmist. Talle meeldivad eriti lühemad luuletused, sellised nagu «Musta kuube» jt., kuna pikemad tema meelest ülearuse venitamisega liiga vesiseks on tehtud, nii et head mõtted seal nagu «rasvasilmad hospidalisupi peäl ujuvad», ning ta on arvamusel, et neist nii mitmedki tuleks kõrvale jätta. Võrus redigeeritud käsikiri rändab uuesti Tartusse Gläseri kätte, kes töö nüüd kohe käsile võtab. Ja 9. dets a. võib Reinvald С R. Jakobsonile, kellega tal vahepeal elav kirjavahetus on tekkinud, teatada, et viimased trükitud poognad on juba mõni aeg tagasi Kreutzwaldi kätte parandada saadetud ning on oodata raamatu peatset ilmumist. 3 Hiljemalt detsembri keskel ongi raamat müügil olnud, mida kinnitab teade «Eesti Postimehes» (1871, nr. 51; lehe tsensoriluba on antud 16. XII 1871). «Nende päevade sees on Tartus W. Gläseri trükkimajas jälle üks uus ramat välja tulnud,» kirjutab J. V. Jannsen, tervitades «Villandi Lauliku» ilmumist kui üht järjekordset rahvusliku kevade märki. Tal pole küll mahti raamatut pikemalt arvustada, kuid juba esimene sissevaatamine on teda veennud, et need eesti aasade peäl kasvanud laululilled on «ilma kihvtita kosutavad taimed». Jannseni rõõm selles suhtes oli küll pisut liiga varajane. Just neil aastatel toimub luuletaja vaadetes kiire areng, ta mõisnike- ja kirikuvastase meelsuse väljakujunemine, nõnda et «Viljandi lauliku» II osa ilmumisel oli Reinvaldi nõuandjal ja õpetajal Kreutzwaldil põhjust siirast rõõmu tunda silmatorkava edenemise pärast, eriti aga selle üle, et uus raamat «kibuvitsa- ja roosipõesa viisil õilmete ja lehtede varjule peidetud okkaid näitab» 4. Siitpeale kujunebki Reinvaldist aktiivne võitleja rahvusliku liikumise demokraatlikus leeris. Niisiis ilmus «Viljandi lauliku» I osa trükist tegelikult a. detsembri keskel (mitte a., nagu on märgitud teose tiitellehel). Sellist raamatu teadliku «noorendamise» võtet kasutasid tolleaegsed raamatutrükkijad sagedasti. 5 Öeldagu siis veel: in scripto Veritas. Küsimus ei vääriks teadagi sellist tähelepanu, kui just praegu poleks käimas ulatusliku viieköitelise eesti kirjanduse ajaloo kirjutamine, samuti eesti kirjanduse biograafilise teatmiku koostamine. Neilt raamatuilt on lugeja igatahes õigustatud ootama mitte ainult uudseid kontseptsioone, kirjandusajaloo marksistlik-leninlikku läbivalgustamist, vaid ka hoolega ülekontrollitud ja usaldatavat andmestikku. 3 A. Reinvald С R. Jakobsonile 9. XII KM KO, Kurgja fond. * Fr. R. Kreutzwald A. Reinvaldile 17. IV «Keel ja Kirjandus» 1962, nr. 8, lk Nii ilmus näiteks J. Kunderi «Eesti muinasjutud» trükist hiljemalt a. septembris-oktoobris, kuigi kaanel on aastaarv

18 Kalevipoja" Linda EDUARD ROOS Pärast Faehlmanni surma sai Kreutzwald Õpetatud Eesti Seltsi juhatuselt ettepaneku jätkata «Kalevipoja» koostamist. Andes nõusoleku kirjutas Kreutzwald aprillis 1850 seltsi sekretärile E. Sachssendahlile, et kõik seltsil olev vastav materjal temale üle antaks. 1 Nagu «Kalevipoja» esimese trüki eessõnast selgub, figureeris saadud materjalis nimi Linda ainult üks kord, nimelt G. Schultz-Bertrami poolt ÖES-is a. peetud ettekandes, milles mainitakse, et «Kaleva ja Linda sünnitavad 12 poega». 2 Millal just Kreutzwald Lmda-probleemiga tegelema hakkas, on teadmata. Igatahes aastal on ta sellest H. Neusile kirjutanud. 3 Võime jälgida ka, et kahtlused Linda enese ja tema nime rahvaluuleehtsuses olid tekkinud juba «Alg-Kalevipoja» kirjutamise ajal. Kirjas a. algul E. Sachssendahlile tõrjub Kreutzwald need veendunult tagasi: «Lindat nimetatakse muinasloos selge sõnaga vana Kalevi naiseks, meie Kalevipoja emaks.» a. avaldas Kreutzwald kirjutise, milles ta väidab, et Tallinna muistne nimi Lindanisse koosneb Kalevi naise nimest Linda ja sõnast nisa? See kirjutis põhjustas ja a. jooksul elavaid sõnavõtte nii Linda rahvaluule-ehtsuse poolt kui ka vastu. Küsimus jäi lahendamata. Lõplikku lahendust ei anna ka «Kalevipoja» saja aasta juubeli puhul ilmunud tekstikriitiline väljaanne 6. Saja kahekümne viie aasta jooksul on Linda päritolu kohta esitatud järgmisi konstateeringuid ja seletusi. A. Linda - Linna on Schultz-Bertrami ettekande ja tema mustandkäsikirja «Esthnische Sagen» andmeil 7 suulise rahvapärimuse järgi Kalevi abikaasa ning Kalevipoja ema nimi. B. Seesama on Linda Kreutzwaldi järgi. Tema andmed: a) a. Hageri kihelkonnas kuuldud ning Lindat mainiv rahvalaul, b) muistendikatkend, milles lese nutetud Ülemiste järve nimetatakse «Linda pisarate järveks», c) Schultz- Bertrami ettekanne a., d) Setumaalt saadud rahvalaul, milles Linda ja Salme on kasuõdede nimed. 8 Lisaks esineb Linda muistses Tallinna nimes Lindanisse. Kreutzwaldi pooldavale seisukohale asusid A. Schiefner ja G. M. Santo. 9 Etümoloogiliselt Kreutzwaldi arvates Linda < lind, gen. linnu. 10 Samal seisukohal oli W. Schott. Linda pro Lindu Lindo seletub viimase järgi germaani mõjuga Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Tallinn, 1956 (= Kr. kv. II), lk E. Laugaste, E. Normann, Muistendid Kalevipojast. Tallinn, 1959 (=MK), lk Kr. kv. II, lk Sealsamas, lk Pangem siiski tähele, et samas kinnitab ta Vanemuise ja Ilmarise elamist rahvasuus. 5 Kreutzwald, Reval's ältester Estnischer Name Lindanisse, vom Estnischen Standpunkte beleuchtet. Verh. GEG III. Dorpat, 1854, lk Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Tekstikriitiline väljaanne I. Tallinn, 1961 (= Kp.), vt. lk MK, lk. 99 ja 105. Verh. GEG IV, 1. Dorpat, 1857, lk. XIII. A. Schiefner, Ueber ehstnische und finnische Bibelreform. «Inland» 1854, nr. 46, vg. 764; G. M. Santo, Einige Bemerkungen über den Namen Linda und die Kalewidensage. «Inland» 1854, nr. 51, vg A. H. Neusi vastus Kreutzwaldile. Kr. kv. II, lk Vt. A. Sehiefneri kiri. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Tallinn, 1953, lk

19 i C. E. Ahrensi ja G. H. Schüdlöffeli järgi on Kreutzwald Linda abstraheerinud kohanimest Lindanisse, rahvaetümoloogiliselt Lindanisa, mille esimene pool Kreutzwaldile ainult näis olevat naisenimi. 12 Selle seisukohaga ühines XX sajandi algul M. J. Eisen, hiljem ka A. Annist, viimane selle erinevusega, et ta peab abstraheeringu autoriks Schultz-Bertramit. 13 D. H. Neusi arvates on Linda rahvaluule-ehtne, ta võib olla ka Lindanisse esimeseks komponendiks, etümoloogiliselt baseerub aga linn-sõnal või on koguni võõrast algupära (leedu Unta, alamsaksa Lint, nime-lõpposa [Theudellinde). H E. F. Kuhlbarsi, A. Annisti ja H. Tarandi arvamuse järgi on Linda Lääne- Euroopast laenatud naisenimi LwAz-probleemi on tekitanud asjaolu, et seninigi puuduvad usaldatavad tõendid selle nime rahvaluule-ehtsuse kui ka traditsiooni kohta eestlastel kõige vanemast ajast alates. Esitanud a. oma arvamuse Linda tekkimise kohta, võiski E. Ahrens heita väljakutse: «Kui keegi_ on nii õnnelik, et leiab nime Linda mõnes varasemas irükitöös või käsikirjas, siis annan ma amende honorable'i.» 16 Kalevi naise nime põhjendust on seni otsitud ainult folkloristlikust ainestikust. Kreutzwaldi enese andmeil tema poolt Hageri kihelkonnas a. kuuldud rahvalaul «Linda liuges leina teeda, / leina teeda lese nutul» on tunnistatud ilmselt ebaehtsaks nii stiililt kui ka sisult. Setumaalt saadud «Salme laulu» teisendit peetakse Kreutzwaldi enese kombineerituks, seega siis Lindat ja Salmet kasuõdedena esitavad värsid «Kanast sai Salme, sula neitsi, / Tedrest Linda, libe neitsi» ei ole rahvapärased. Lisatakse siiski reservatsioon: «... kuigi teatav rahvavaste neist võis ehk leiduda.» I7 Kreutzwaldi poolt Linda põhjenduseks esitatud muidki fakte (vt. eespool) pole kriitika paikapidavaks tunnistanud. Tõsiselt kaheldakse ka Ülemiste järve «Linda pisarate järveks» nimetava muistendikatkendi traditsionaalsuses. 18 Schultz-Bertrami käsikirjas «Esthnische Sagen», peatükis «Nachrichten von andern Sammlern», konstateeritakse, et Kalevipoega teatakse «kõigepealt Lindanisa, praeguse Tallinna ümbruses. Tema ema nimi on Linda ehk Linna» 19. Nende «teiste kogujate teadete» kohta on konstateeritud, et nad sisaldavad ometi rohkesti ka autori enese arvamusi. 20 Schultz-Bertrami Lindasse puutuvad proosamuistendi-teated on peäle Kreutzwaldi oma ainukesed, mis pärinevad ajast enne «Kalevipoja» ilmumist. Vanuselt järgmised on kirja pandud möödunud sajandi lõppkümnendil, suurem osa käesoleva sajandi ndail, mõned isegi 50-ndail aastail. Hilisemate üleskirjutustega ühenduses tekib muidugi küsimus, kuivõrd neis Linda võib mõjustatud olla kirjandusest ndail aastail ilmunud «Kalevipoja»-uurimuses tunnistab 12 E. Ahrens, Lug und Trug. «Inland» 1855, nr. 11, vg. 166; S. z. J. 1= G. Ц. Schüdlöffel!, Dialog zwischen zwei Freunden der estnischen Sprache. «Inland» 1854, nr. 41, vg ; S. z. J., Berichtigung. «Inland» 1855, nr. 5, vg M. J. Eisen, Lindanisa ja Tallinn. «Eesti Postimehe Õhtused kõned» 1901, nr. 18, lk ; A. Ann iist], F. R. Kreutzwaldi «Kalevipoeg». Esimene osa. Kalevipoeg eesti rahvaluules. Tartu, 1934, lk. 158 (autor oletab veel, et kuna setu rahvalauludes vorm lenda verbist lendama esineb puhuti kujul linda, siis see «Linda mimc otsijale ju vois sellise nimena näidagi», vt. lk. 159)- vrd. Kp. lk Kr. kv. II, lk. 142, 150 ja Villi Andi {= F. Kuhlbars], Linda. «Postimees» 1911, nr. 144; A. Anni, viidatud teos, lk. 158; vrd. aga ka Kp., lk. 437; H. Tarand, Ebatavalist sõnade ajaloost. «Keel ja Kirjandus» 1960, nr 8, lk Lug und Trug, vg A. Anni, viidatud teos, lk MK, lk A. Anni, viidatud teos, lk Sealsamas. 30 Keel ja Kirjandus nr

20 A. Annist mitmete korjajate teated ebausaldusväärseks. Sõela peale jätab ta ainult ühe K. Kuusiku teate Haljalast, üles kirjutatud a. 21 Hiljem on A. Annist proosamuistendite ehtsuse suhtes järeleandlikum olnud: «Tallinna ümbruses ja Kadrinas hiljem üleskirjutatud proosamuistendeis on vahel tõesti [minu sõrendus E. R.] Lindaks nimetatud ka hiidlikku Kalevi naist või Kalevi neitsit ja selle nime traditsionaalsust seal on raske päris eitada.» 22 Uks Kadrinast üleskirjutatud muistendivariante on järgmine: «Undla vallas Sootaguse külas asub Linnamägi. Linda kannud kiva Linnamäele, kuid põllepaelad läinud katki ja kivid kukkunud maha. Üks kukkunud Ojaveski sohu, teine praeguse Ahila küla põldudele (Vohnja vald) ja kolmanda kiviga jõudnud Linda mäe jalale. Praegu hüütakse seda kivi Neitsikiviks. Oleks Linda saanud kivid mäele, oleks sinna tekkinud linn.» 23 Kuid A. Annist peab võimalikuks ka võõra nime Linda eestinemist: «Kui arvestame, et Tõllu naist nimetati sageli Piretiks «Brigitte), on kujuteldav ka võõrapärase Linda eestinemine.» 24 Piretiga peab lugu olema siiski teisiti kui Lindaga. Eesnimelaenude tekkimine vajab teatavaid kindlaid eeldusi. Brigitte on katoliiklik pühakunimi. Eestlastest tütarlapsi on selle nimega ristitud juba vähemalt XIV sajandi lõpul. Nimelt ühes XV sajandi algusest pärinevas ürikus on mainitud täiskasvanud naist Mote папе Byrte. 25 Järelikult oli Brigitte oma lühendvormidega eestlannadel tarvitusel enne, kui ristiusk katoliku kiriku survel XV sajandi jooksul hakkas eestlaste teadvusse tungima, s. t. enne poolpaganlik-poolkristliku maailmavaate tekkimist. 26 Nõnda oli Piretil küllalt eeldusi meie rahvaluules figureerimiseks. XVII sajandi teisel poolel ja XVIII sajandil oli Piret Pirit Eestis küll mitte eelistatud, ent siiski tugeva traditsiooniga nimi, nagu näitavad kirikuraamatua ja trükitud allikad. 27 Peale Pireti esineb meie eepilises rahvaluules muidki XIV sajandi lõpust pärineva pruugiga kristlike naisenimede lühendvorme, nagu Anne, Kadri või Tiina. 26 Kas leidub midagi võrreldavat äsja mainitud laen-naisenimede ja arvatava germaani nime Linda tulekuteede vahel? Keskülemsaksa linde, vanaülemsaksa lindi 'mild, weich, freundlich', ürgsuguluses vanaülemsaksa sõnaga lind, Unt 'madu' 29, esines muinasgermaani mehenimedes esimese (vrd. Lintbrecht, Lindolf) ja enam kui tosinas naisenimes teise komponendina, näiteks Alf linde, Dietlinde, Gerlinde, Gotelinde, Idelinde, Siglinde jt. Viimased andsid lühendvormilise eesnime Linda 30, mis funktsiooni muutes aegsasti kujunes ka nii pere A. Anni, viidatud teos, lk. 159; vrd. MK, lk. 200, nr. 108 A. Kp., lk MK, lk. 199, nr. 107 B. Kp., lk P. J o h a n s e n, Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte. «Beiträge zur Kunde Estlands» XIV. Reval, , lk Vrd. A. Moora, Eestlaste muistsest usundist. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis [I]. Tallinn, 1956, lk. 37 jj.; A. V a s s а г, Katoliku kiriku reaktsioonilisest osast eesti rahva ajaloos. Sealsamas, lk Vrd. näiteks Ambla koguduse surmaregistrit 1711, a.; [A. Thor Helle], Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache. Halle. 1732, lk Vt. Eesti rahvalaulud. Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. Il köide. Tartu, 1932, lk. 219, 126, Fr. Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 17. Auflage. Berlin, 1957, lk A. Bass, Beiträge zur kenntnis deutscher vornamen mit stammwõrterbuch. Leipzig, 1903, lk

21 konna- kui kohanimedeks 31. Saksa pühakutekalendris mängisid lind- li nde-lopuwsed naisenimed suhteliselt suurt osa, olles esindatud neljateistkümne nimega: Adelinde, Ermelinde, Gislinde, Gotelinde, Siglinde, Theodelinde jt. 32 Need pühakud.olid aga- Saksas nähtavasti niivõrd kohaliku tähtsusega, et XIII sajandi algul Baltimail alanud sakslaste ekspansioon nende nimede traditsiooni vähemalt mainimisväärselt kaasa ei toonud. Igatahes XIII XV saj. ei ole teada balti saksa naisi_ /mcte-lopuliste eesnimedega, rääkimata lühendvormist Linda. 33 Tosi küll, varasemais allikais on naisenimede hulk oige piiratud. Seetõttu ei saa /mda-lõpulistegi absoluutset puudumist väita. Ometi on küllalt tähelepandav, et ka rikkalikumate andmetega XVI XIX sajandi allikaist pole juhtunud neid leidma, isegi populaarsemaid Siglindet ja Theodelindet mitte. Lisaks mainitagu väga olulist tõsiasja, et balti saksa kalendriteski puuduvad /mde-komponendiga naisenimed absoluutselt. Neid pole ka eesti kalendrites kõige vanemast alates 34 ; viimaste nimekoostis oli peamiselt balti saksa kalendreist maha kirjutatud. Linda ja /mcte-komponendiga eesnimede traditsiooni puudumisega balti sakslannadel on loogilises seoses tõsiasi, et 1850-ndail aastail Linda päritolu küsimust seoses «Kalevipojaga» käsitledes ei maini balti saksa autorid saksa Lindat. Selleni ei lasku isegi mitte Kreutzwaldisse vaenulikult suhtunud Ahrens ega Schüdlöffel. Ainult Neus teeb tagasihoidliku vihje Theodelindele. 35 Ilmselt olid balti sakslased küllalt arukad nägema, et Lääne-Euroopa Lindal puudus eestlaste pruuki tuleku tee. Ja on küsitav, kuivõrd nad üldse kõnesolevat germaani lühendvormilist naisenime teadsid, enne kui Herder selle populariseeris ballaadiga «Die Gräfin Linda» a. ilmunud rahvalaulukogus. See populaarsus sai pinda leida aga ainult piiratud haritlasringkondades. Eestlaste laiematesse hulkadesse ei viinud teadlikkust germaani Lindast XIX sajandi esimesel poolel ka mitte Jean Pauli romaani «Titan» (ilmunud 1800) naispeakangelane Linda ega G. Donizetti ooper «Linda di Chamounix» (1842). 2. Kuidas ka otsida aluseid Lääne-Euroopa Linda eestinemisele neid ei leidu. Usaldatavate proosamuistendite andmeil aga oli Linda eestlastel enne «Kalevipoja» ilmumist käibel olnud, Bertrami «teiste kogujate» teateil vähemalt juba XIX sajandi esimestel kümnenditel. Lindat mainivad rahvaehtsad proosamuistendid peavad pärinema ajast enne XIX sajandit. Ei saa ju uskuda, nagu oleksid need muistendid tekkinud verivärskelt enne «Kalevipoja» koostamise mõtte sugenemist. Järelikult tuleb Linda traditsiooni algust otsida varasemaist sajandeist ja selle keelelist alust igatahes mitte muinassaksa lind- < /mde-komponendiga naisenimedest. Nende otsingute loogiline tee viib Neusi ja Schultz-Bertrami 31 Vrd. Grosses Universales Lexicon Aller Wissenschaften und Kunste. 17. Band. Halle u. Leipzig, 1738, vg. 1318: Lucas de Linda; Historisch-Politisch- Geographischer Atlas Her ganzen Welt; oder Grosses und vollständiges Geographisch- u. Critisches Lexicon. 6. Theil. Leipzig, 1746, vg. 1958: on loetletud neli Zinfito-nimelist küla Saksamaal F. Tetzner, Namenbuch. Leipzig, 1893, lk Vt. näiteks: Est- und Livländische Brieflade. Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge und Baron R. v. Toll. Erster Theil. Erster Band. Reval, 1856; Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge. Erster Band jj. Reval, 1853 jne.; Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1207 bis 1500). Hrsg. von H. v. Bruiningk und N. Busch. Riga, Vrd. Ehst-Lieflandisches Allmanach Reval, [17341; Revalscher Calender Reval, [1795]; Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat Kr. kv. II, lk '' 467

22 juurde. Esimene väidab, et Tallinna muistne nimi Lindanisse põhineb oma esimese komponendiga praegusel /шп-sõnal. Schultz-Bertrami «teiste kogujate» teateist oli eespool kõnet. On oluline teada, mis ajaga dateerida käsikiri «Esthnische Sagen». See pärinevat tõenäoliselt aastast. 36 Neusi «Revals sämmtliche Namen» Lindanisse etümoloogiaga ilmus a. lõppkuudel. 37 Võib ju olla, et Schultz- Bertram on «teiste kogujate» teateis esineva Linna Neusi etümoloogiast inspireeritult ise lisanud. Kuid kas see nimekuju siiski ei eksisteerinud rahvasuus või -pruugis? Eesti Unn, soome linna, vadja lidna, vepsa lidn, karjala lüüdi lin, lidn 38 on tõenäoliselt laensõna. 39 Vanemal kujul litna käibis see eestlastel veel XIII sajandil [vrd. «Liber Census Daniae's» (= LCD) kohanime Litnanas 40 ], aga kohati kaugelt hiljemgi. XVIII sajandi algusest pärinevas S. H. Vestringi «Lexicon Esthonico Germanicum'is» on varasem vorm Litn maha tõmmatud ja alles jäetud Lin, kuid lausenäitena on siiski antud Läks Litna. 41 Neusi andmeil tunti Harjumaal harva esinevat paralleelvormi litn isegi veel XIX sajandi esimesel poolel. 42 Järvamaal on leitud seda hiljemgi. 43 XIII sajandiks oli tekkinud paiguti või ka rööbiti metatees: litna > linda, mida tõendavad Läti Henriku kroonikas kohanimed Lyndanise, Somelinde ja Agelinde. Äsja mainitud LCD Litnanas on a. kirja pandud kujul Lyddendal 44, mis on arvatavasti kuulmis- või kirjutusviga pro Lyndenal. Kreutzwald märgib, «et lätlased (küsitagu, kas siis mitte ka eestlased) Valga ümbruses Liivimaal, seal, kus kunagi Läti Henrik tegutses, kasutasid eestlastega kõneldes lin, Stadt, asemel vormi linda» 4S. Metateesi tn~>nd tunneb ka meie vanem kirjakeel (vrd. illatiivi H. Stahlil: «... sahtwat... öhe kogkones Linda» 46 ja nominatiivi G. Salemannil: «Meij Jummal_ on üks kindel lind» 47 ). Meie kohanimedest mainitagu Kodavere põllunime Lindamäe väli 48, mis on küll harukordne juhtum rohkete Linnamäe-nimeliste hulgas. Kas tn > nd oli kunagi omane muudele läänemeresoome hõimudele, see nõuab lähemat uurimist. Igatahes soome ürikud tunnevad kohanime-kirjapanekuid Lindhakullae (a. 1405) ja Lindekulla (a. 1538), 49 Liivi keeles, kus muidu on nin 'linn', on Salatsis lind, linn A. Annistilt a. mais suuliselt saadud teade. Kr. kv. II, lk. 82; vrd. ka lk. 84. Suomen kielen etymologinen sanakirja II. Helsinki, 1958, lk H. Paasonen, Eräs liettualaisoeräinen sana länsisuomalaisissa kielissä. «Virittäjä» 1917, nr. 1, lk P. J o h a n s e n, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen- Reval, 1933, lk A. Kask, S. H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamat ja selle osa eesti leksikograafias. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 38. Tallinn, 1955, lk H. Neus, Revals sämmtliche Namen. Reval, 1849, lk A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II. Stockholm, 1959, vg P. Johan sen, Die Estlandliste, lk. 486; 45 Fr. Kreutzwald und H. Neus, Mythische und magische Lieder der Ehsten. St. Petersburg, 1854, lk H. Stahl, Leyen-Spiegel. Reval, 1649, lk. 590; vrd. A. Saareste, viidatud kohas. 47 H. Neus, viidatud teos, lk Teisiti viitamata kohanime- ja murdeandmed on pärit ENSV TA KKI kogudest. 49 A. J Arwidsson, Handlingar till upplysning af Finlands Häfder VI. Stockholm, 1854, lk. 46; VII. Stockholm, 1853, lk L. Kettunen, Livisches wörterbuch. Helsinki, 1938, lk

23 Eesti kohanimi Lynnal (1470. a.) ja Finne (1496. a.) pro Vitni (XIII sajandi algul) 51 näitavad, et vormide litna ja linda kõrval käibis ka assimilatsiooniline linna, seda hiljemalt XV sajandil, tõenäoliselt juba varem. Kui jälgida eesti murdeid, siis muutub pilt veel variatsioonirikkamaks. Põhja- ja Lääne-Eestis on kohati sõna Unn asemel lenn, gen. lenna või lenne; ka Unn, gen. linne. Lõuna-Eestis on liin, gen. Hina. Mis puutub i alanemisse e-ks, vrd. ka liha > leha jt., siis seda peetakse vanaks. 52 LCD esitab Kose kihelkonnast, seega ligikaudu samalt alalt, kus esineb lenn pro Unn, kohanime Lendee lemet XIII sajandi algusest kuni XV sajandi teise pooleni, mil säilinud allikate valgusel käibisid eestlastel ristiusuliste nimede kõrval ülekaalukalt veel muistsed omakeelsed, ei olnud otsitav Litna ~ Linda - ' Lenda ~ Linna ei eelistatud ega üldsegi suurema levikuga nimi. Läti Henriku kroonikas, teada olevais vanemais vakuraamatuis ja Tallinna rakendusraamatuis seda ei leidu. See fakt aga ei eita veel nime olemasolu. XIII XV sajandi allikad on suhteliselt väheste nimeandmetega, pealegi pole neid mitmetest paikkondadest olemaski voi siis on neid vähe, nagu näiteks Virumaalt ja Lõuna-Eestist. Sellega seletub ka tõsiasi, et XVI XVII sajandi vakuraamatuis, revisjonikirjades jms. leidub varasemate sajandite allikaile tundmatuid muistseid eesti isikunimesid. Sedasama võib kinnitada XVII sajandi, osalt isegi XVIII sajandi alguse kirikuraamatute kohta. Meie vanima kihi isikunimede väljaselgitamisel ei tohi alati loota otseste andmete saamisele. Paljud muistsed nimed ei kadunud katoliku kiriku survel jäljetult. Osa neist siirdus toponüümikasse või antroponüümika muisse liikidesse. LCD-s näiteks leiame kohanimesid, mille üheks osiseks on muistne isikunimi, mida allikad selgelt isikunimena enam ei registreeri. Seesuguseid on mitmete muude hulgas Harandxuzzree ja Paymol 54 (vrd. perekonnanime Arand Äksi sünnimeetrikas a., talunime Aarandi Äksis, soome muistset isikunime Aranti 55, meie lisanime Paim 56 ). Ka varasemate sajandite lisanimed, eriti selged patronüümikonid, on muistsete isikunimede väljaselgitamisel olulised. Nendes patronüümikonides sisalduvaid eesnimesid teada olevad allikad seesugustena alati ei maini. Et paljudest omaaegsetest lisanimedest said meie perekonnanimed, siis on põhjust eesnimede uurimisel silmas pidada sedagi antroponüümika haru. Meil on näiteks tuntud perekonnanimi Vihalem. Allikais seda isiku- resp. eesnimena ei leidu, ka lisa- ega kohanimena pole see silma hakanud. Ometi on see muistne isikunimi [vrd. selle sisu ja struktuuri Läti Henriku kroonikas leiduva nimega Viewaldus, s. t. Vihavald, samuti nime Vya 57 (?Viha)]. Jälgitagu nüüd, milliseid tõendeid esitavad allikad oletatava P. Jo h an sen, Die Estlandliste, lk L. Kettunen, Eestin kielen äännehistoria. Kolmas painos. Helsinki, lk P. J o h a n s e n, Die Estlandliste, lk P. Johansen kirjutab Lendeelemet kokku ja oletab selles kirjutusviga pro Lendeeletnec, olles ilmselt mõjustatud hilisemaist kirjapanekuist: vrd a. Lendermeke, a. Lennermeke. Samas teoses leiduvas faksiimiles on selgesti lahus (vrd. ka «Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch». III köide, register) Lendae lemet, mis võiks olla etümologiseeritav Lenda - Lende <C Linda + isikunimi Lemmet. 54 P. Johansen, Die Estlandliste, lk. 348 ja A. V. Forsman, Pakanuudenaikainen nimistö. Helsinki, 1891, lk Polska XVI wieku... Tom XIII. Inflanty. Czešc I. Warszawa, 1915, lk P. Johansen, Bruchstücke des Landbuches der Ordensmeister für Rujen und Helmet. «Beiträge zur Kunde Estlands» XXI. Reval, 1939, lk

24 eesti eesnime Linda olemasolu kohta, olgu see nimi selgelt fikseeritud või varjatud koha-, lisa- ja perekonnanimedes. Arvestades sõna Unn ajaloolist arenemist ja häälikumuutusi eri murretes, tuleb silmas pidada ka eeldatavaid nimevorme Litna, Lind (gen. Linda), Linn(a), Lend(a), Lend(e), Lenn(a), Lenn(e) ja Liin. a) Vormi Litna kohta ei ole mingisuguseid andmeid. b) Vormi Linda - Lenda ' Lende otseselt eesnimena dokumenteeritud ei ole leidnud. Eespool mainitud kohanimes Lindamäe võib esimene komponent olla ja ka mitte olla antroponüümilist algupära. Üle meie kodumaa leidub mitmel pool LtWa-nimelisi talusid, näiteks Arukülas end. Väike-Maarja khk., Võidu külas end. Häädemeeste khk., Kehi külas end. Järva-Jaani khk. jm. Osa neist taludest võib oma nime saanud olla möödunud sajandil «Kalevipoja» mõjul. Hoopis kaugemasse aega peaks kuuluma Linda talu nimi Vastse- Roosa külanõukogu piirkonnas Hõbesaarel end. Rõuge kihelkonnas, kus seesuguse nime traditsiooni vanasti oli [vrd. Rõuge kirikukirjades a. Linda Paap, a. Linda Mick; Rõuge a. revisjonikirjades Linda Wassili (Dorff Kurwitz) ja Lende Mick (Dorff Kaugjerw). 58 ]. Viimast lisanime kuju kohtame ka Liivimaa a. maarevisjoni protokollis Erastverest (Errestfer): Lente Michel a. oktoobris Kreutzwaldi etümoloogiale Linda < lind : linnu vastuväiteid esitades märgib Neus: «Kui ta seda tähendaks, siis peaks vana nominatiiv tingimata mitte Linda, vaid Lind о kõlama. Kui see peaks esinema, siis oleks ta kindlasti lind.» 60 Vana nominatiiv aga nähtavasti ei olnud Lindo, nagu laseb järeldada Tallinna Kaarli koguduse a. sünniregistris leiduv perekonnanimi Lind al. Linn, mis peab olema a-line. Silmas tuleb pidada ka praegusi perekonnanimesid Linda ja Lenda. 51 c) Vormi Linn(a) - Lenn(a) > «Lenn(e) <~~> Liin(a) kohta on teada, et a. sai tööline (arbeidesman) Simon Lynnelaps Tallinna raelt turbe mõrva puhul, mille ta oli toime pannud 4 miili kaugusel Tallinnast a. anti turve Linna Matsile, kes oli surmavalt haavanud Harku möldrit (moller tho Harcke). 62 Tõenäoliselt tuleb lisanime Lynnelaps esimest komponenti käsitada mitte asulanimetusena, vaid patronüümikonina, s. o. Linna laps ehk poeg. Eesti a asendamine e-ga oli noil aegadel tavaline nähtus. Mis puutub sõnasse laps, siis ristitavate sugu märkivate lühendite f [Uius, -a], S[ohn\, T[ochter~\, p[oeg], t[ütar'] kõrval tarvitati vanimate kirikuraamatute andmeil ka K[ind~] ja L[aps] (vrd. näiteks Põltsamaa koguduse sünnimeetrikas XVII sajandi lõpust: Jan Wenda Tohma L., Mart Sundia Tohma L.). XVII sajandi esimesel poolel on Sangastest kirja pandud Lenna Jaack ja Põlvast Lenna Thomas. 63 Sama sajandi viimasest kümnendist (1693. a.) leiame Põltsamaa koguduse kirikuraamatus nime Poppo Linn. XV ja XVI sajandil vähem, XVII sajandist kuni XIX sajandi 20-ndate aastateni (perekonnanimede panemiseni) kanti talupoegi ametlikesse paberitesse lisanimega esikohal (vrd. Mertze Jaack, lk RAKA MFK, kollektsioon 2, nr. 1, s.-ü. P. 35. Liivimaa a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. Tartu, 1941, Kr. kv. II, lk Praegused perekonnanimed on saadud aadressbüroost. Tallinna turberaamat Tallinn, 1939, lk. 31 ja 196. Liivimaa a. maarevisjon, lk. 40 ja. 178.

25 W Ulaka Jürgen 6 *, eespool mainitud Sundia Tohmas jne.). Sissekandes Poppo Unn on viimane järelikult eesnimi. XVIII ja XIX sajandi allikaist mainitagu järgmisi talunimesid Kuusalust: Lenne (Kabedas 1795 ja 1816), Lenne Abraham (Kaberneemes 1795), Lenne Hans (Kaberlas 1795 ja 1811), Lenne Joan (Kaberneemes 1765) ning Lenne Jürri (1795 ja 1811). 65 Et paljud muistsed isikunimed kujunesid isa- või talunimena lisanimeks ja sealt edasi XIX sajandi teisel veerandil perekonnanimeks, nagu näiteks Vesse 66, Wesso Rein 67, Liso Wesso 68, siis vähemalt osa Unn- i - Unn- tön-sõniil baseeruvaid perekonnanimesid peab olema tekkinud samal teel. Lin alias Liin esineb Tartu Pauluse, Kanepi ja Pärnu Elisabethi koguduse sünnimeetrikais, Lin, Liin ja Lenn käibivad praegugi perekonnanimedena. Me ei kahtle, et kirjapanekuis Velemby Howatoyuensone umbkaudu aastast 69, Peter Lembitson, Maddi MelikenfSon 70 XVI sajandi esimesest poolest sisaldab lisanimipatronüümikon muistset isikunime resp. eesnime. Samuti tuleb suhtuda perekonnanimesse Linson Liinson Tartu Peetri koguduse sünnimeetrikas a. jm. Nii Linsoni- kui ka Limsom-nimelisi kodanikke leidub Eestis praegugi. Küllalt kõnekas on ka koha- ja perekonnanimi Linnaste Audrus. Mitmete eesti (nagu soomegi) ajalooliste eesnimede etürriologiseerimisel varitseb oht, et vanas omakeelse päritoluga nimes nähakse germaani laenu, või ka vastupidi laennimes nähakse muistset oma. See oht on tingitud asjaolust, et XII sajandist alates tungis saksa nimekoostise mõju eestlaste pruuki tõepoolest üsna laialdaselt. Tuleb siis /mn-nimegi puhul tõstatada laenulisuse küsimus. Laenuandjatena tulevad arvesse saksa Lintbrecht, Lindhart jms. ning Fridolin. Võimalik, et lisanimi Linth (Pip Linth 7[ ) on pärit nimest Lindbrecht. Lindhart on andnud meie lühendvormid Linnert ~ Linnart ja praegu ainult perekonnanimedena tuntud vormid Lints, Lindsi < Lintsi jt. (vrd. saksa Linzo - ' Lintz 72 ). Et Fridolin oleks Eestis eesnimena kasutusel olnud, selle kohta puuduvad andmed. Vanemaist allikaist enne kirikuraamatuid pole seda leidnud. Võib-olla nopiks viimaste põhjalikum läbitöötamine mõne esinemisjuhu välja. Päris tundmatu see saksa eesnimi eestlastele igatahes pole olnud, nagu näikse tõendavat sissekanne Jaan Friidolin Saarde sünnimeetrikas a. Harva esinev võõras eesnimi sai aga vaevalt oma oletatava lühendvormiga Linn i Liin muutuda nii populaarseks, et sellest võisid kujuneda meie siin-seal üle maa kasutatavad perekonnanimed Linn Liin ja eriti Linson - Liinson. Linn-nime laenulisuse kahjuks, aga ühtlasi Schultz-Bertrami käsikirjas mainitud nimekujude Linda - Linna põlise eesti traditsiooni kasuks näikse kõnelevat seegi seik, et litna > linda linna baasil ei S Liivimaa a. maarevisjon, lk. 123 ja 286. G. Vi Iba s te, Kuusalu kohanimed III, lk (Käsikiri.) Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika ( ). Tallinn, 1960, lk. 106 ja Liivimaa a. maarevisjon, lk Räpina koguduse sünnimeetrika a. 69 P. J o h a n s e n, Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte, lk F. Stackelberg, Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenszeit. Sitzungsberiehte der Altcrtumforschenden Gesellschaft zu Pernau. VIII Band. Pernau, 1926, lk. 216; F. Stackelberg, Das älteste Wackenbuch der Wiek. Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat Tartu, 1928, lk Polska XVI wieku, lk. 279 ja K. G. A n d r e s e n, Die altdeutschen Personennamen in ihrer Entwicklung und Erscheinung ais heutige Geschlechtsnamen. 2. Auflage. Mainz, 1876, lk

26 kujundanud muistsed eestlased mitte ainult lihttüvelisi, vaid ka sufiksiga moodustatud isikunimesid. A. V. Forsman toob mo(i)-liiteliste muistsete soome isikunimede näideteks Untamo, Ihamoi, Kultimo jt. 7S Seda laadi nimesid oli eestlastelgi, nagu näitavad Janus Undam r Jürgen Hundam 74, Jam (s. t. Iham, vrd. ka Denis Jampoik) i: \ Uskum Heneu 76. On suur kiusatus näha varasemat isikunime talu- ja perekonnanimes Lindam (end. Rakvere kihelkonnas, Tallinna Jaani koguduse sünnimeetrikas a. ja Kirbla sünniregistris a.) ning perekonnanimes Linnani (Halinga sünnimeetrikas a.). Perekonnanimesid Lindam ja Linnam kohtab veel mujalgi. Isikunimede kujundajana oli muistseil eestlastel m-sufiksist produktiivsem -k. (soome -kka ~ -kkä, -kko t > -kkö 11 ). Praegu käibivad meil perekonnanimedena Lendak ja Linnak. Nendegi põhjaks võivad olla muistsed eesti isikunimed. 4. Nüüdisaegse eestlase mentaliteedile tunduks vastloodud mehenimi Linn või naisenimi Linna oma liiga konkreetse tähenduse tõttu võib-olla vastuvõetamatuna. Teisiti oli lugu algeliste hõimudega, kelle maailmakäsitus oli animistlik. Selle maailmakäsituse lahutamatuks, osaks oli ka maagia. Seejuures sõnamaagia põhines kujutlusel, et oli olemas salapärane seos nähtuste, olendite ja esemete ning nende nimetuste vahel. Kui nimetusest sai isikunimi, siis see salapärane seos jätkus. Andes poeglapsele nimeks näiteks Kähr või Kahro, eeldati temast kasvavat tugevajõulist meest «nagu karu». Linn (linnus) oli muinaseestlaste kaitsesüsteemis tsentraalse tähtsusega. Sõnamaagia aspektist oli seesuguse mõiste nimetuse kujunemine antroponüümiks* kõigiti loogiline. Eluasemete tähistustest on muidki isikunimedeks kasutatud (koda, ase, maja, isegi kalm\). Balti laensõnad, nagu hõim, paimendama, tarvas jt. ning küllap> siis ka Unn, hakkasid läänemeresoome hõimude keeltesse aegamisi juurduma juba teise aastatuhande algul enne meie ajaarvamist. 78 Kõigist eelmainitud sõnadest on isikunimed "tekkinud (vrd. Hõim 79, soome Ikäheimo 80, Paim, Taras 8I ). Kas need laenati balti hõimudelt kohe ka nimedena, on raske ütelda. Kui mitte, siis nende kujunemiseks eestlaste pruugis oli vaja teatavaid eeldusi. Esimesel aastatuhandel e. m. a. tekkisid seniste lahtiste, kaitsmata asulate kõrvale kindlustatud asulad nagu Asva, Iru jt. 82 Seega Linda Linna nimi võis eestlastel tekkida kõige varem kõnesoleva aastatuhande jooksul, mil linnused kujunesid sedavõrd tähtsaks teguriks kaitsesüsteemis, et nende hingejõudu taotleti nimemaagia kaudu inimeselegi. Niivõrd kui allikad tõendavad muistsete /mn-isikunimede olemasolu, olid nende kandjad meessoost. See siiski ei eita samasuguste naisenimede olemasolu. Naiste keskaegse sotsiaalse seisundi tõttu kajastavad allikad ja ürikud enne kirikuraamatuid nende nimesid äärmiselt A. V. Forsman, viidatud teos, lk. 201 jj. Tallinna turberaamat, lk. 84 ja 214. Polska XVI wieku, lk. 120 ja 269. Liivimaa a. maarevisjon, lk A. V. Forsman, viidatud teos, lk. 181 jj. H. Moora, Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn, 1956, lk H. Palli, Eesti isikunimedest Harju- ja Järvamaal XVI sajandil. «Keel ja Kirjandus» 1959, nr. 10, lk. 603: Helme. 80 A. V. Forsman, viidatud teos, lk Vt. Ambla armulauaregister a.: Simon H. Moora, viidatud teos, lk. 67. Tarassohn.

27 vähe. Kirikuraamatua aga ei suuda meid enam aidata, sest selleks ajaks oli ristiusuliste naisenimede hegemoonia muistsed juba unustusse surunud. Et muinassoomlastel ja -eestlastel oli silmapaistvalt palju ühiseid mehenimesid, siis on loogiline eeldada seda naisenimedegi suhtes. Aga ka Soome ajaloo-allikad ei kajasta viimaseid. Soome esimesi muistsete isikunimede uurijaid A. V. Forsman väidab, et tähelepandav osa soome algupäraseist naisenimedest oli nähtavasti sisult ja vormilt ühesugune meeste omadega. Ka eesti materjal näikse seda kinnitavat. 83 Varasemate sajandite allikaist tuntud mehenime Mely ~ Meli esinemine rahvaluules naisenimena teeb usutavaks, et litna - linda ~ Unna baasil kujunenud muistsete eesti mehenimede kõrval sai Linda või ka Linna muistendeis figureerida naisenimena. 5 Lindal mainivate muistendite rahvaehtsust on tavaliselt vääratud üldsõnalise lausega: võisid rahvasuhu tungida kirjandusest. Aga kub palju teadis rahvas möödunud sajandil «Kalevipojast» ning selle teose kaudu Kalevi naisest Lindast? See on siiani vastamata. Saarne kindlaks teha, et esimesed Lindad ilmusid koguduste sünnimeetrikaisse eeskätt Viljandi ümbruses: a. Puiatus, 1883 a. Vana-Võidus ja Tänassilma^. Igatahes Viljandi maakoguduses oli Linda 1895/96. a. sageduselt juba 9. kohal. Viljandimaa järel sammus mõninga hilinemisega Tartumaa. Perifeersete, samuti ka Tallinna ümbruse kihelkondade sünnimeetrikad ei tundnud sel ajal Lindasta peaaegu üldse mitte: esimesed ilmusid seal alles sajandivahetuse paiku, Kodaveres näiteks 1899 a Vaevalt saab kahelda, et С R. Jakobson pani oma tütrele a. nimeks Linda otseselt «Kalevipoja» mõjul. Viljandi ümbruse Lindad on arvatavasti kalendreist võetud. Esimesena propageeris Lindat «Rahva Tähtraamat» 1882 а seejärel «Isamaa Kalender» ja «Tallinna Täht-raamat ehk Kalender» a. Seos on ümne, kõneleb aga selleit, et «Kalevipojaga» olid kül kontakti kalendr.tegjad Mats Tõnisson ja M. J. Eisen, kuid mitte niivõrd kalendritarvitajad. Kui Linda-teemaliste proosamuistendite teket siduda kirjanduse mõjuga eks siis ju möödunud sajandi 60-ndail aastail alanud rahvuslikus liikumises osamänginud ja üldse haridusmeelsemais, arksamais kihelkondades, eriti Viljandi- ja Tartumaal, peaks olema üles kirjutatud kõige rohkem Lindat mainivaid muistendeid. Seda_ aga pole juhtunud Need muistendid pärinevad kas perifeerseist vm rahvuslikust liikumisest suhteliselt eemal seisnud Tallinna ümbruse kihelkondadest. Kõige rohkem on neid üles kirjutatud Põhja-Eestist Kadrinast ja Jõelähtmest ning nendega külgnevaist paikkondadest. Neissamus paigus on ka rohkem linda- ~ Йшш-tüvelisi koha-, lisa- ja perekonnanimesid. Läänemaal on rohkem jälgi Lihulas (üks muistend) ja Kirblas (perekonnanimi Lindani). Lõuna-Eestis on Linda traditsiooni Urvastes (üks Lindat mainiv muistend 84 ) ja Rõuges (vt. eespool) Lindat mainivate proosamuistendite levikualadele ei ole Kalevipoja-muistendid koguni mitte võõrad. Sellestki tõsiasjast ei saa mooda vaadata Ja kas Kreutzwald siiski tõepoolest ei kuulnud Hagens rahvalauluvärssi «Linda liuges leina teeda» või midagi sellesarnast? On ju sealt teada proosamuistendki 85. Igatahes Kadrina «Salme laulu» teisendist (1888. a-st) loeme: «Nüid hakkab Linda minema.» 86 Nii või teisiti Kreutzwald tuleb rehabiliteerida ligi sada kumme aastat kestnud, Ahrensi ja Schüdlöffela poolt algatatud valesüüdistusest mille järgi Lindas kui eesti muistendeile tundmatus nimes tuleb näha Viru lauliku leiutist. Linda saab olla Kalevi rahvaluulelis- «seadusliku» naise nimi. Igatahes pole see Saksast laenatud Vt. lähemalt «Keel ja Kirjandus» 1961, nr. 6, lk KKI murdekogudes. Sealsamas. Vt. Eesti rahvalaulud II, lk

28 Veelgi uere-lõpulistest kohanimedest PAUL ARISTE Käesoleva aasta «Keele ja Kirjanduse» 4. numbris (lk. 219 jj.) on P. Alvre avaldanud tähelepandava kirjutise meil laialt levinud üere-lõpuliste kohanimede üle. Selles kirjutises on kõigepealt antud ulatuslik ülevaade erinevatest arvamustest -vere päritolu kohta. Juba ligemale kakssada aastat on uurijaid huvitanud küsimus, kust too -vere on lähtunud. Enamik seletuskatseid on lausa fantastilised, kuid on ka selliseid, mis on jõudnud tõele lähedale, nagu M. Veske oma, kes arvas, et -vere on seostatav meie sõnaga veer 'äär'. P. Alvre esitab omalt poolt näiteid ja tõendeid kuidas -vere on kujunenud sõnast pere. Üsna sageli on -vere liitunud endistele voi praegustelegi isikunimedele. Seega on näiteks Tõnupere võinud aja jooksul tõesti areneda Tõnuvereks. Kohanimed on ju eriti altid kulule ning erakorralistele häälikulistele arengutele. Kuid nagu P. Alvregi arvab, ei ole kõik üere-lõpulised kohanimed põlvnenud peredest, иеге-lõpulisi kohanimesid on eriti rohkesti just Torma Kodavere, Palamuse, Laiuse, Põltsamaa ja Pilistvere ümbruses, kus pole olnud tavaline üksikasulaid nimetada «peredeks». Seal on «talud» ehk «rahvad» (Tõnurahva).» Nende ridade kirjutaja arvab, et -vere on mitut algupära. Omalt poolt tahab ta viidata veelgi ühele seletusvõirnalusele. Mitmed autorid on juhtinud tähelepanu sellele, et eriti lõuna-eesti murrete alal võib lõpposa -vere esineda ka pikavokaalsena: Erästveere Erastvere'. Tartu linnaski võib kuulda kohanimedest Tähtvere ja Kärevere sisseütlevaid Tähtveerde, Käreveerde. Pikka vokaali osutab ka endine vadjalaste, hilisem isurite ja soomlaste samatüübiline kohanimi Rosona jõe kaldal: vadja, isuri Kalliveeri, soome Kallivierl Seega on M. Veskel ja mõnel teisel uurijal olnud tõelist alust kohanimede -vere tuletamiseks sõnast, millele vastavad meie praegune veer ja soome vieri. Käesoleva kirjutise autor arvab siiski, et kohanimede -vere on lahtunud ühest meie veerega homonüümsest sõnast, mida meie keeles enam ei ole, mis on aga kunagi siirdunud läti keelde ning seal elab edasi tänase päevani. Läti keeleala nendes osades, mis on eesti keeleala naabruses või kus varem on räägitud läänemere keeli, esinevad murrakuti veris, vere, vera, mis tähendavad suurt metsa, eriti aga suurt lehtpuumetsa või madalapinnaselist lehtpuu- ja segametsa. Kohati võidakse nende sõnadega tähistada muulaadilistki metsa Lati keelealalt on vere esmakordselt kirja pandud juba 1254 aastal ühes ladinakeelses dokumendis: silvam, quae Vere dicitur metsa, mida kutsutakse Vereks'. J. Endzellns on selle sõnapere kahtlevad seostanud läänemere keelte sõnavaraga, toomata siiski otseseid Läänemere vasteid. Lisatagu, et läti keeles on neil sõnadel tähendusi mis on ahtunud eesti sõnast veer 'äär, kallas'. Nende sõnadega tähistatakse ka jõeäärset kõrget niitu või luhta. 1 IH»' LT \' p" Ъ А C V-' J - l П d Z 6 ' T П S Latvi6ŠU Val0das värdnica ' IV - R^. ll^ e^^ E?i^a. ^ 1lS4 e,, b e r e a > PapÜdin^ms K - ^lenbacha 474

29 Kuidas vanu Soome-Ugri sõnu on meil säilinud kohanimedes, sellele on korduvalt tähelepanu juhitud. Läänemere keeltest kadunud, usutavasti just lehtpuu- või segametsa tähistanud sõnale *veri leidub otsene häälikuline ja sisuline vaste mordva keeltes: ersa ja mokša keeles on вирь 'mets'. (Mordva keelte Me vastab Jäänemere keeltes sageli ee: eesti neelama, peel, ersa нилемс, пиле 'korv'.) Tuleb veel peatuda sellel, kuidas metsa märkinud sõna on võinud kohanimedes populaarseks saada, vere-tüüpi kohanimed peavad oma esialgselt tekkelt olema vanad. Olemasolevate nimede eeskujul on neid kujunenud muidugi ka hiljem. Seda tüüpi kohanimed võisid tekkida tollal, kui olulisel kohal oli alepõllundus. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakkas Eesti ala rahvastik jõgede ja järvede kallastelt siirduma kõrgematele kohtadele. Tol ajal muutus maaharimine põhiliseks majandusharuks. 2 Siis võisid metsaaladele tekkinud uusasulates hakata levima ka vere-tüüpi kohanimed. Aleks on raiutud ning põletatud peamiselt ikka lehtpuid. Lehtpuumetsadesse veertesse kujunenud põlde ja asulaid on edasigi kutsutud metsaks, seda liites aietaja isikuga või mõne muu traditsiooniga. Siinkohal sobib muuseas märkida, et kohati öeldakse Võru rajoonis (Mõnistes jm ) põllule minnes meie päevilgi: läämõ motsa! 'lähme metsa!'. Selline väljend põlvneb ajast, kus alepõllu-lapid olid metsas. Metsa nimetus on siirdunud alemaale ja sealt edasi püsivale asulale, mis tekkis sõõrdu. Et -vere on võinud olla alemaa nimetuseks, on oletatud varemgi, ilma et seda sõnaosa oleks seostatud siin esitatud lehtpuumetsa mõistega. Ka seda on õigesti oletatud, et uere-lopuliste kohanimede tekkimine on olnud ühenduses põllunduse arenemisega.-' Kuidas mõni valdav lehtpuu (või ka puu üldse) on võinud alele anda nimetuse seda näitab ilmekalt soome keel. Eesti puummetuse kask, vadja kahtši, vasteks on soome keeles kaski 'alemaa, soord. Ersa keeles on puu чувто, mokša keeles шуфта. Nende sõnade otsene häälikuline vaste on soome huhta 'ale, sõõrd; metsaniit'. Huhtikuu aprill oli kuu, kus alet peamiselt tehti. Eesti keeleski tähendab murdeti uhta põletama 'kütist põletama' või 'maad raadama'. _. Seega siis on usutav, et algselt metsa tähistanud sõnas veri (omastav *veren) on toimunud ülal esiletoodud semantilised nihked. Lahtiseks jääb aga seni küsimus, kas on sidet või milline side _ on sõna *veri 'mets' ja sõnapere veer 'äär', veer, om. veeru nõlvak jne. 3 Ehk on kõnesoleva kirjutisega saadud tuua üks usutav seletus uere-lõpuliste kohanimede mitmelähtelisele tekkele. 2 Vt muide H Moora. Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn 1956, lk. 90 JJ. loogia anu w t r e n. D o l l Die Nordestnische Siedelung. õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat Tartu, 1922; L. Kettunen, Etymologische Untersuchung uber estssche Ortsnamen. Helsinki, 1955, lk. 320 jj,; P Jo ha nsen Not d.sche M.ss on, Revals Gründung und die Schwedensiedlung m Estland. Stockholm, 1951, lk. Iba.

30 Molleriana Isikuloolist Georg Mülleri kohta HANS TREUMANN Eesti vanema k.rjakeele monumentaalsemaid mälestisi on Tallinna Pühavaimu kiriku jutlustaja Georg Mülleri 39 eestikeelset jutlust aastaist (1607) ' Kui neisse põimitud ajalooliste sündmuste kirjeldused ja jutluste keelematerjal on leidnud üsnagi rohket tähelepanu, siis seda kasinamad on teated nende jutluste autor, kohta Seepärast lubatagu avaldada mõningaid uusi andmeid, mis Mülleri biograafia dokumentaalmaterjale mõnevõrra täiendada ja õiendada võimaldavad Uks vanimaid teateid G. Mülleri eluloost on seotud a. 8. aprilliga mil Tallinna trivi.il- ehk suure linnakooli vaeste koolipoiste hooldaja Benedictus Beckhusen raehärra Claus Grambow' korraldusel endisele üliõpilasele Jurgenn Moellerüe abikoolmeistri-ameti eest sularahas 72 marka maksis («Anno 95 denn 8 Aprillis dorch befehlich her Claus grambo Jurgenn Moeller ein stodent itz ein scholgeselle an Redem gelde erlecht 4 dl 1 dl 18 m - 72 m») * Nii tsiteeritud sissekanne vaeste koolipoiste hooldamise raamatust kui ka mõned hilisemad märkmed muudes toimikutes kinnitavad, et Müller täitis koolmeistrikohuseid Tallinna tnviaal- ehk suure linnakooli (resp. gümnaasiumi) juures. 14. juunil 1596 õstis kogukonna- ehk nn. jumalalaeka laekur Pauell Knyper kahe marga eest 2 põrandalauda kahe pingi valmistamiseks suurele koolile («Inn de grotth schollen>>); veel poolt lauda, mis 1 mark maksis, vajati kooli juures asunud Jurgenn mölder i kambris («7 2 breth quam Inn Jurgenn mölder synner kamer do he b V der schollen wass kost 1 m») 3. Dateerimata sissekannete põhjal maksis laekur Hinrich Spoltman Müllerile aastapalga arvel 30 taalrit («It Joergen Molie In sein stede - 30 d») ja veel 1800 marka («Jürgen Moelier m») «; tollal olid tema kolleegid kooli rektor BykolB, konrektor JohanneB (Cnaverus ehk Knavern*), kantor (Samuel») (kirjutusmeister) JodocuB 7 ja JochimuB Hil. G. Mülleri eelkäijaid poeglaste koolmeistri ametis aastail oli muide ka keegi Thomas Mollerus, Tallinna kodaniku poeg, kes aastal stuudiume jätkata kavatses 8. Mõningat selgust Georg Mülleri hariduse kohta toob tõend, mis talle aasta 3. mail väljastati 9. Selle dokumendiga tõendavad Tallinna bürgermeister (Mauritius Bretholtz) ja raad, et «aulik ja õpetatud» Georg Multer, keda Tallinna linna kulul nn siin kui ka välismaal oli koolitatud («so woli hir alb aufierhalb Landes ist zum studio gehalthen worden») ja kes seepärast oli kirjalikult kohustunud pärast õpingute lõpetamist siinsetes kirikutes või koolides õpetust andma, milleks ta ka seaduspäraselt oli ametisse kutsutud, - see Georg Müller oli kohalikus koolis mõnd aega truult seda kohust täitnud ja ühtlasi ka kooli eestseisjaks olnud Ilmselt vabanes Müller aastal koolmeistrikohustest. Seepärast palus ta TLA. ' (Tallinna Linna Riiklik Arhiiv), Bl 14; Neununddreissig Estnische Predig- 2 Tr? e A g <^ui, ег, a r us den J a h r e n Verh. GEG XV. Dorpat, 1891 «Kee. j! m:jl%s-^x e m. ann TrÜkJndUSe ja raamatu ' arheolo ^- 4 J LA ', BI 4 Paue11 ' Knyperi aruanne, lk. 5. s I n f/ n 3S Hinrich ' Spoltmani aruanne, lk lk. 108 ja 115 P a U c k e r ' Elands Kirchen und Prediger seit Reval, 1885, J ae. tu VIIt <? l Tallinnas. TLA, F 236, 1, 29 lk 24 в тл еь л 2 l\ У 1!, 1603 TaIli "nas. Sealsamas, lk 15. I LA, Aa 11 -t, lk TLA, Bl 1. /

31 Ж uiu» >e,g. Müllerile Tallinna rae poolt väljastatud tõend. 3. mail 1597 linnale antud obligatsiooni tagasi, et mujal vabalt tööd saada. Et kõnealust obligatsiooni ei leitud, antigi Georg Mollerale äsja mainitud tõend, mis on kinnitatud linna tavalise pitseriga (niisiis samas dokumendis on selle saaja nimi kord Multer, kord Moller). Kas Müller koolmeistriametist jäädavalt loobus ja millega ta seejärel tegeles, ei ole teada. Kõnealuse dokumendi najal selgub, et Müllerit oli linna kulul Tallinnas ja välismaal koolitatud. Kahtlemata kuulus ta umbes aasta eel Tallinna triviaal- ehk suure linnakooli kasvandike hulka. Nimetatud koolis oli. (peale alamklassi) 4 klassi, kus õppisid õpilased 18 kuni 20 aasta vanuseni. Kes akadeemias õpinguid jätkata soovisid, pidid rae ja linnaministeeriumi ees sooritama avalikud katsed, et igamees näeks, missuguste teadmistega nad koolist akadeemiasse siirduvad ja missuguseid lootusi nendele panna võib. 10 Tallinna kooli lõpetamise ajal võis Müller olla ligemale 20-aastane. Järelikult peab tema sünniaastat seni oletatud aastalt umbes aasta piiridesse nihutama. 24 novembril 1600 suri kroonikuna tuntud pastor Balthasar Russow. Tema järglaseks Pühavaimu kirikus ordineeriti aasta 1. aprillil Georg Müller ; proovijutluse oli Müller, keda «ninda kuy iuxsepeiti tommetuth» d.akoni ehk abijutlustaja ametisse kutsuti, pidanud juba sama aasta 23. jaanuaril 13. Lihavõttepühade ja mihklipäeva puhul oli tavaks raehärradele, linnateenistujaile, vaimulikele, koolmeistrea, organistidele ning köstreile tervituseks saata gratifikatsiooni linnalaeka arvel. Mainitud tava kohaselt tervitati ka Müllerit alates aastast liha- 10 TLA, Aa 114, lk ; Beiträge zur Kunde Ehst- Liv- und Kurlands. Band IV Heft 1. Reval, 1887, lk _ 11 Neununddreissig Estnische Predigten, lk. XXI XXVI (eessõna). 12 TLA, Bl 14, lk. 145-a; Neununddreissig Estnische Predigten, lk Sealsamas, vastavalt lk. 21-a ja lk

32 vottepuhadeks 2 taalriga ja sama aasta mihklipäevast peale kuni 1608 aasta lihavõttepühadeni iga kord 4 taalriga"; 14. aprillil 1601 saatis Albrecht Vient omakorda jumalalaeka kulul Pühavaimu kiriku uuele jutlustajale tervituseks 4 toopi veini («a 1601 dj 14 aprill dem nyen predig h Jurg moller thom hylljg geist wee der gemenen kasten gesant 4 stop wyn tho 4 m do it - 16 m») «6 juunil 1601 kinkis raad Müllerile 9>/ 2 küünart peenkalevit kuue jaoks («Her Jürgen Moller weg' des Rhades vorehret tho' Rock ahn fyne' lak 9'/ 2 Ehle, de ehi tho 41' m tho m>)">. Jutlustajaameti eest Müllerile makstud palgast kõneleb vaid uks notiits, mille põhjal aasta mihklipäeval talle 360 marka tasuti 17 Tallinna vaimulikest, koolmeistreist ja isegi apteekreist koosneva linnaministeenumi juurde asutati 7. augustil aastal preesterkonnalaegas 18 3 mail 1602 koosolekule kogunenud linnaministeeriumi liikmed (doominused Lambertus Kemerlmgius, Bartholomseus Barner, Johannes Robertus, Franciscus Illyricus Johannes Poppius, Georgius Moller) otsustasid muu hulgas, et Jürgen Müller kui juunior laeka osamaksud sisse nõudma pidi 19. Tallinlane Georg Müller (tf: Georgius Müller Reval:) suri 30. juunil 1608 Tallinnas ja maeti 2. juulil; lugupidamisest Mülleri vastu toimus tema matusetalitus ka Oleviste kiriku kõikide kellade helina saatel («Den 2 July ward herr Georgen Moller, Prediger zum Heilig Geist, alhie auch mitt alien klocken beleutet») «. Algallikais esineb Mülleri nimekuju rohketes variantides. Vanimas notiitsis (1595) on tema nimi Jurgenn Moeller. Georg resp. Georgius Müllerina mainitakse teda haruharva. Seevastu sage on vorm Jürgen Müller. Nii (Multer) kirjutas ta oma perekonnanime ka oletatava autobiograafia fragmentaarsetes märkmetes 22 Ainsas seni avastatud autogrammis leiame tema latiniseeritud nime o-lisena- Georgius Mollerus. eesthon: Ecclee Minister. Kõige selle juures on küsitav kuivõrd õigustatud on meil käibel olev nimekuju Müller**. Seoses sellega peab veel tähelepanu suunama asjaolule, et XVI sajandist alates, nn. kurrentkirja n-i ja и ühise tahepildi tõttu, eristati «-tähte haagikujulise ülamärgiga. Sageli loetakse seda /~^J haagikest ekslikult metafooniliseks / * rj /, j märgiks ja nii on algupärasest u-st V^^/77^/^- ЛТ^4^Ти< Pahatihti ü saanud. Siin kõne all olnud C-S^-Jfrf7^ ^^j~ algallikates on ii reeglipäraselt ^bft/fptl: bcr/^f märgistatud täpikeste või komakuju- H Я^-"~ ' st 'ste kriipsukestega. - y *-f-ffy^' Georg Mülleri päritolu määrami- G. Mülleri autogramm (kirjutatud aasseks " ei ole õnnestunud piisavaid matate 1603 ja 1608 vahemikus). terjale leida. Ka ei ole teada, millal ta esimest korda abiellus. Tema abi-,, kaasa, kelle nimi vastavates aktides puudub, mae i 19. juulil 1603 Tallinnas,- Seejärel (arvatavasti aasta.) ab, u Grete" m Г" * u n * o r P*«(G^trud Mundtstõrff), kes ühes oma majateenija Gretega aasta 19. novembri õöl metsikult mõrvati. Mõrvariks osutus surnud raeteenr, Dommicuse 1-aastane poeg Arnt Helmelin, kes selle veretööga püüdis vabaneda võlakohustustest. Mõrvar ratastati sama kuu 23. päeval Helmelin oh juba poisikesena ühe aasta teeninud lesestunud Georg Mülleri juures ia äärast Mülleri teistkordset abiellumist vee. aasta õtsa majas "olnud. Hiljem oli ' H S S Ü 14 TLA, Ad 66, lk » iti:as S l м^ъ^гшч^artikkel lk И P и!' )l 2* a >' "< I- 19 Seal 5 sa 8 mas, lk TLA, F 238, 1, 18, lk. 40, ja F 31, 2 1 lk TLA, F 236, 1, 29, lk Neununddreissig Estnische Predigten, lk. XXII. *«TLA, Aa 115 lk 4 25 TLA F eu 2 n 36 n 1 e 29 S 1k E 13 nische Predigten ' lk ' XX "I-XXIV. ' '

33 olnud neli ja pool aastat Cersten Mölleri teenistuses. Mülleri lese elukoht oli Hans Wibkingi majas. 26 Pärast mõrva, nimelt 20. novembril ning 5., 6. ja 7. detsembril 1610, inventeerisid Mülleri lese varandust selleks volitatud isikud, nende hulgas ka Mülleri alaealise tütre kaasabid ja hooldajad, nagu sugulased (Bluttfreunde) Ebert Eickholt ja Timmermani naine, siis veel Herman Zimmerman (Timmerman) ning kaks varandusega kodanikku Hans Wibking ja Engelbrecht Clausson. Nende koostatud inventarilehed 27 pakuvad huviküllast pilti Mülleri perekonna majanduslikust olukorrast. Muu hulgas pitseeriti 20. novembril kastitäis raamatuid, registreeriti kullatud ristiga hõbedast paternoster (!), karbike (Karpken) obligatsioonide ja kviitungitega, uus inglise kalevist preestrikuub, margapuu, vokk, küünlavorm, kaks arvutuslauda, üks kivist arvutuslaud, tahvel, mõned raamitud pildid, kullatud hõbedast pitsatsõrmus jne.; ka leidub seal märge Mülleri legaadist Pühavaimu kirikule. 6. detsembril koostati «õndsa härra Jürgeni raamatute» nimestik. Viiel ja poolel veerul on loetletud umbes 110 tiitlit, nende kalendreid, kosmograafiaid, diktsionaare, «Syntaxis Philippa», «Grammatica Philippa H. Wibkingi maja Rataskaevu tänavas 14 (322). Joonistanud alamleitnant Baltz XIX saj. I veerandi lõpul. H. Üpruse poolt a. Riiklikust Sõja-ajaloo Keskarhiivist leitud materjalidest (F 3, leht 453). seas mitmesuguseid teoloogilisi teoseid, «Vocabularium Johannis Altenstaigl»,, Christof! Rudolffi arvutusraamat, üks käsitsi kirjutatud arvutusraamat, Terentiuse, Vergiliuse, Aisopose ja Cicero teoseid, üks täiskirjutatud teoloogiline raamat jne. Mõistagi on kõnealusel bibliograafial üsnagi suur väärtus kohaliku raamatukogunduse ajaloo seisukohalt, ent üpris enamat tähelepanu väärib see nimestik Mülleri eruditsiooni hindamisel. Kahtlemata oli mainitud biblioteek ka noid arsenale, mis Mülleri kirjatöödele tõi õpetatuimate eestikeelsete kantslijutluste kuulsuse 28. Tähelepanu äratab, et Müllerile kuulunud raamatute nimestikus puuduvad igasugused vihjed käsikirjalistele materjalidele peale eespool mainitud käsitsi kirjutatud arvutusraamatu ning täiskirjutatud teoloogilise raamatu. Ka ei mainita seal Mülleri 167-leheküljelist tuluraamatut aastaist Ja ometi vist oleks pidanud seal leiduma ka märkmik lauludega, millede kohta ta 2. septembril 1603 ise ütles: «... kumb Sanat mina teddy hennesa Sust nente sinatze Pohl kolmet Aastadde siddes ollen ülles kiriutanuth, kub mina Chore siddes, echk se Altary ees ollen seignuth, ninek vbinastj teddy Laulo psele kulnuth.» 30 Tsiteeritud passus lubab 26 TLA, Aa 44-b, lk L. Tiigi teatel 13. XI 1962 asus H. Wibkingi maja Rataskaevu tänavas nr. 14 (322). 27 TLA, Bt 7, Gertken Munstorpi inventar, lk , ja Neununddreissig Estnische Predigten, lk. XXXV. 29 Sealsamas, lk. XXI XXXI; G. Hansen'i Tallinna linna arhiivi kataloog. II. jagu. Tallinn, 1925, lk. 115 (Во 44). 30 TLA, Bl 14, lk. 84; Neununddreissig Estnische Predigten, lk Tsitaatide sõnaalgustes esinev ülatäpikestega v on vastava trükitüübi puudumise tõttu asendatud tavalise и-ga. 479 I

34 oletada, et Mülleril oli mingisugune laulude käsikiri, seda enam et ta laulule üldse suurt tähelepanu osutas (pooled tema jutlustest on pühendatud lauludele). Muide, mis allikale toetudes Rapla pastor ning Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi assessor Christian Hoppius aastal ilmunud uue testamendi eessõnas väidab, et Müller enne surma Tallinna linnaministeeriumile ühe eestikeelse teose loovutas ja trükkimiseks soovitas 31, ei ole kahjuks selgunud. Ka ei andnud sellele põnevale küsimusele vastust käesoleva ülevaate koostamise huvides perlustreeritud arhivaalid. Võib-olla selgub see Tartus asuvatest Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi arhiivi materjalidest. Siin tahaks rõhutada, et Georg Mülleri pärandi hinnatavamaid külgi on rikkalik leksikaalne ainestik, mille Veerge G. Müllerile kuulunud raamatute nimestikust (1610). ammendava uurimise huvides peaksid keeleteadlased kaaluma vastava sõnastiku koostamist. Georg Müllerile kuulunud raamatute nimestik kirjutati ligemale kaks ja pool aastat pärast tema surma. Seetõttu on tõenäoline, et tema käsikirjad ja muud dokumendid olid antud tema sugulase ning alaealise tütre kuraatori Ebert Eickholti 32 kätte hooldada aastal abiellus Eickholti tütar Dorothea magister Heinrich Stahliga 33. Juba V. Reiman on tähelepanu suunanud asjaolule, et Stahl oma kodu- ja käsiraamatu 2. osas (1637) «leiduvaid laule avaldas varasemate, s. t. teiste autorite käsikirjade järgi; ka katekismuse tekstis (1632) on Stahlil identseid jooni Mülleri sõnastusega (1604) 35. Näib, et Stahli abielu Dorothea Eickholtiga 31 Meie Issanda JEsusse Kristusse Uus Testament TALLINNAS Trükkis John Kristow Prendeken. Aastal 1715, lk. 4, 32 Maetud 13. II 1615 Tallinnas. TLA, F 236, 1, 29 lk L. Tiigi kiri 13. XI Hand- vnd HauBbuches... Ander Theil/ Darinnen das Gesangbuch 35 Neununddreissig Estnische Predigten, lk. XLVIII XLIX. 480

35 23* W* JZ^, &&' & 6-^W f, fkfö ~у ~~^ ifisi*^ G. Mülleri jutluste 145. lehekülg (1605). ongi olnud selleks sillaks, mille kaudu Mülleri käsikirjadest ammutatud eestikeelseid tekste peaaegu sõna-sõnalt Stahli raamatutes korratakse. Mülleri sõnad «eth keick ned Laulut, mea meye syn meddy Maa, Saxa ninck Rothze Kelell laulame» 36 kõnelevad sellest, et Tallinnas kasutati kolmele keelele kohandatud laulutekste. Seoses sellega on huvitav märkida, et juba aastal soetati Oleviste kirikule käsitsi kirjutatud lauluraamatuid («Noch der kerk tho gude gekofftt Int koer ein Nye Testamett vnde geschreue Banckböker daruor iij m j f») 37. Varasemaid kirjalikke vihjeid eestikeelse laulu harrastuse kohta on fikseeritud aastal vp lambertus (s. o. 17. septembril), mil Hans Hersueltt neljale TLA, Bl 14, lk. 82-a; Neununddreissig Estnische Predigten, lk TLA, Bl 4, Jürgen van der Heyde ja Peter Kleuynckhuseni aruanne, lk Keel ja Kirjandus nr

36 vaesele koolipoisile Pühavaimu kiriku kooriruumis jutlustaja Johani (s. t. Koelli> juures laulmise eest jalanõud ostis («Ano 39 vp lambertus do gaff ick iiij arme scholers torn hilg' geiste dede by dem kosster her Johan de predicät mede dar to kore synghe yedere" j par scho to xij s is j m xij s») 38. Tsiteeritud notiitsi põhjal, võib eestikeelse laulu dokumentaalse ajaloo piiritulpa kümmekonna aasta võrra kaugemasse minevikku seada. Siinkohal olgu märgitud, et Tallinna triviaal- ehk suure linnakooli distsipliinide hulka kuulusid niihästi figuraallaul ja koraalimuusika kui ka värsiõpetus. 39 Ka võib näidetena lisada, et aastal registreeriti Joachim Kauffmani inventaris tema pulmapeoks viiele või enamale häälele komponeeritud figuraallaul ning mõned muud laulud 40 ja 15. jaanuaril 1603 tasuti ühele üliõpilasele härrastele pühendatud carmina eest 3 taalrit («Einem Studenten, so den Hern ein Carmina offeriret, gebert vth befehlich des Burgermeisters 3 Dal 60 m») 41. Võib oletada, et suurel linnakoolil oli mõningane osatähtsus kohaliku juhuluule traditsioonide kujunemisel. Mis puutub Mülleri vihjetesse «Schole Poyside» kohta, siis võib märkida, et Tallinna linn osutas pikemat aega haridusküsimustele tähelepanu ja maksis enamvähem pidevalt kolmele andekale poisile («so gute Ingenia haben») stipendiumi. Nii Müller kui ka Stahl olid Tallinna linna stipendiaadid. Korraliste stipendiaatide kõrval andis linn kuuele vaesele koolipoisile, kes eesti ja rootsi keelt oskama pidid, toetust ja tasuta ülalpidamist, mille eest nad Pühavaimu kirikus eesti- ja rootsikeelse kirikuteenistuse tseremoniaale (laulmine kooriruumis jne.) pidid täitma. Vastavalt õppeedukusele koolitati neid hiljem ka välismaa akadeemiais. 42 Mülleri kantslijutluste ja muude allikate varal võib XVI ja XVII sajandi vahetusel eksisteerinud eestikeelsete trükiteoste lauluraamatute ja katekismuste kohta rohkeid oletusi teha. Kuid need küsimused nõuavad eri uurimusi. Küll aga tahaksin siinkohal suunata tähelepanu Mülleri sõnadele, milledega ta 12. juulil 1605 aabitsaraamatut iseloomustas: «Waidt nüith eb olle meye N. syn Maa peel enamb mitte, kuy nedt eiket Nohret Lapset, ke ebimelt sawat Schole panduth, neile saab üx Ramat antuth, noie, А. В. С sestsamast Ramato moistubest, opwat neemat Jumala eikeste tundma, nick nedt toiset ramatuth mõistma, kuy neemat ülles kabwawat nick wanamax sawat.» 43 Kõnesoleva passuse marginaalis («Schultetus de uera Cruce piorum fol: et 17») mainitud trükise tiitel esineb ka Mülleri raamatukogu nimestikus («Wahrer Christe Creutz Schultaeti» 44 ). Võib-olla õigustavad Mülleri sõnad mõneti oletust, et juba tollal ka mingi eesti aabits käibel oli, sest pöördus ju Müller mainitud sõnadega just eestlastest kuulajaskonna poole aastal Tallinnas surnud raamatuköitja ja -kaupleja Dauid Grundi pärandustombu inventaris on suurel hulgal noteeritud köitmata ja köidetud ladina, saksa ning rootsi aabitsaid, katekismusi kui ka lauluraamatuid 45, kuid eestikeelseid teoseid selles nimestikus siiski veel ei mainita. 38 TLA, Bl 4, Hans Hersueltti aruanne, lk. 18. Muide, aasta 13. novembril on vanima säilinud eestikeelse raamatu kaasautori Johann Koelli nimi kirjutatud kujul Johan Kool ja aasta mihklipäeval sai Johan Koel tasu' raamatute (!) eest; viimaseid osteti kooliõpilasele Mychgel Pantzerile («... h' Johan koel geue' va' mychgel pantzer weg' vor boke j m iij s...») seoses tema suunamisega õpinguile väljaspool Tallinna (1540 oli Pantzer Tartus); vt. sealsamas, lk. 14 ja 16. Arvatavasti peab Koelli nime hääldama kool pro kõll või kõll, sest o-le järgnev e on ilmselt vaid pikendushäälik. G. Carlblom (Prediger Matricul Ehstlands und der Stadt Reval. Reval, 1794, lk. 104) annab sama nime pikendus-a-ga {Kohi). 39 TLA, Aa 114, lk TLA, Aa 42, 24. XI TLA, Ad 66, lk. 187-a. 42 TLA, Aa 114, lk a, ja Aa 115, lk TLA, Bl 14, lk. 145; Neununddreissig Estnische Predigten, lk Mainitud Marcus Scultetuse teos trükiti 1588 Wittenbergis. Eksemplar sellest leidub Moskvas V. I. Lenini nim. NSVL Riiklikus Raamatukogus, ИР ; V. Milleri teade 24. I TLA, Aa 42, 21. III

37 J. Rainis läti kirjanduseuurijate spektris KARL ABEN Jänis Rainise loomingu ja isiksuse õigemaks ning sügavamaks mõistmiseks on nõukogude aastail palju ära teinud läti suure luuletaja biograafid, tema teoste ja ühiskondlike ning esteetiliste vaadete uurijad. Rainise üle on kirjutatud seni kümmekond kandidaadidissertatsiooni, mitmed neist on avaldatud trükis ka eri raamatuina. Rainise uurimist hõlbustab ülirohke allikmaterjal, mille on kogunud Läti NSV TA J. Rainise nimeline Riiklik Kirjandusmuuseum. Osa nendest materjalidest avaldatakse ka muuseumi publikatsioonides. Nii on sarjas «Kirjanduspärand» («Literärais mantojums») ilmunud juba kaks mahukat köidet, mis sisaldavad Rainise kirju, märkmeid, teoste visandeid, fragmente, kõnesid, katkendeid päevikust jm. Ilmumisel on kolmas köide. J. Rainise üle avaldatud hilisemate uurimuste hulgast väärivad tähelepanu kaks raamatut: A. Birkertsi teos «J. Rainis Slobodskoi maapaos» («J. Rainis Slobodskas trimdä». 1961) ja E. Sokolsi ulatuslik monograafia «Rainis» (1962). A. Birkertsi uurimus on rajatud täiesti uuele materjalile luuletaja kirjavahetusele Aspazijaga (Rainise naine) a., millest on säilinud üle 1300 kirja. Rainise Slobodskoi-perioodi kohta leidus juba varem mitmeid käsitlusi, kuid täpsema allikmaterjali puudumise tõttu on need üsna lünklikud. Seepärast oligi läti kirjandusteadusele suureks avastuseks, kui Antons Birkerts, korraldades oma surnud venna P. Birkertsi raamatukogu, leidis a. mitu pakki, mis Aspazija oli oma viimastel eluaastatel P. Birkertsile säilitamiseks ja uurimiseks andnud. Rainise kirjad on kirjutatud peenikese, ebaselge käekirjaga, paljude lühenditega ja küllap vist tsensuuri tõttu saksa keeles (gooti kirjas). A. Birkerts, kes on Rainisega üle kümne aasta kirjavahetust pidanud, temaga isiklikult palju kokku puutunud ja ta kogutud teoseid trükiks korraldanud, on vist ainuke, kes suutis Rainise käekirjast luubi abil jagu saada ja mainitud kirjade tekstidest mõne aasta jooksul suure osa dešifreerida. Rainise pagendusaastad Slobodskois on ta elu ja loomingu tähtsamaid perioode. Just siin, pidevas kokkupuutes tsaarirežiimi poolt pagendatud revolutsionääridega kujunes luuletajal marksistlik maailmavaade. Slobodskois viibis tol ajal üle 30 poliitilise väljasaadetu, teiste hulgas ka Rainise õemees P. Stucka. Ehkki valve oli range, kasutasid nad iga võimalust, et omandada poliitilisi teadmisi ja teha revolutsioonilist agitatsiooni kohalike elanike keskel. Pagenduses viibides jälgis Rainis tähelepanelikult kõiki aktuaalseid küsimusi, luges illegaalset kirjandust, salaja saadud «Iskrat» ja lätikeelset «Sotsiaaldemokraati», mida anti välja Londonis. Siin loob Rainis oma luuleraamatu «Kauged kajad sinises õhtus» («Talas noskanas zilä vakarä»). Slobodskoist saadetud kirjades kõlab optimism ja veendumus, et eemalolek teda ei murra. «Tunnen end täiesti tervena ja olen täis trotsi, mis ei luba anduda masendusmeeleoludele just nüüd mitte!» kirjutab Rainis aastal. Ta jutustab oma kaaslastest, illegaalse kirjanduse saamisest, diskussioonidest «ökonomistide» ja marksistide vahel, arreteerimistest jne. Huvitavad on andmed, mis valgustavad luuletaja tööd Gorki «Tormilinnu», Lessingi «Nathan Targa», Hamerlingi teose «Amor ja Psühhe», Byroni «Kaini», H. Heine poeemide jt. tõlkimisel. Samuti pakub kirjavahetus rikkalikku materjali Rainise kui publitsisti kohta. Varjunime all tegi ta mitmesugust kaastööd ajalehele «Dienas Lapa» ja teistele väljaannetele. Ent ta kirjutiste teravus nivelleeriti. Ühes kirjas Aspazijale avaldab Rainis nördimust 31 * 483

38 selle üle, et «Dienas Lapa» on lakanud olemast võitlev ajaleht ja vaikib surnuks tähtsamad sündmused Venemaal. Nagu kirjavahetusest selgub, oli Rainisel tol ajal kavatsus kirjutada romaan patriarhaalse majapidamise lagunemisest kapitalismi tingimustes. Kahjuks jäi teos kirjutamata, kuigi muuseumis on säilinud romaani jaoks tehtud visandeid, märkmeid ja materjale. A. Birkertsi uurimuse huvitavamaid peatükke on «Luule», mis ütleb palju uut Rainise kunstimeisterlikkuse kasvu kohta. Siit selgub, et Rainise kui luuletaja ideelist arenemist ei mõjutanud mitte Aspazija, nagu on rõhutanud kodanlikud kirjandusteadlased, vaid revolutsiooniline tegelikkus ja Rainise enda tegevus. Just Slobodskois omandas Rainis kindla veendumuse, et revolutsioonilist liikumist Venemaal ei saa peatada. Kirjadest nähtub, kuidas üksikluuletuste varal kasvas läti revolutsioonilise luule esimene kogu, millel on olnud suur mõju rahva teadlikkuse kujunemisele. E. Sokolsi monograafia «Rainis» on kõige ulatuslikum (40 trükipoognat) ning tähtsam uurimus, mis siiani Rainise üle on kirjutatud. See koondab ja otsekui resümeerib kõiki seniseid saavutusi läti suure luuletaja elu ja loomingu uurimisel. E. Sokols käsitleb Rainist mitmest aspektist. Meie ette kerkib Rainis kui ühiskonnategelane, kui kunstnik ja inimene, kui mõtleja ning teoreetik. Autori käsutuses on olnud rikkalik, seni vähe tuntud faktiline materjal. Näeme Rainise osa Lätimaa proletariaadi klassiteadlikkuse äratamises, parteilise kirjanduse rajamises, luuletaja võitlust reaktsiooni ja dekadentsi vastu. Rohkem kui kunagi varem on teoses jälgitud Rainise ühiskondlik-poliitilist tegevust ja kokkupuuteid revolutsioonilise liikumisega. Raamatu autor vaatleb Rainise keerukat isiksust, näeb vasturääkivusi ta elus ning loomingus ja seletab nende põhjusi. Monograafiast selgub, kuidas varisesid kokku Rainise ekslikud illusioonid «vabast Lätist», kuidas luuletaja lämbus oma kodumaal sel ajal, mida ta ise on nimetanud kolmandaks, kõige raskemaks maapaoks. Läti progressiivse noorsoo kokkutulekul 8. mail a. ütles Rainis oma kõnes: «Kui me, pagendatud, Lätti tagasi pöördusime, lootsime me leida vaba Lätit, me ei leidnud teda, kuid ometi pole jätnud lootust, et ehitame ta üles... Meile heidetakse ette, et oleme jäänud nendekssamadeks sotsialistideks. Me ei saa aru, mida meilt siis taheti. Kas oodati, et heidaksime kõrvale ideed, mille eest oleme võidelnud?» Ja edasi: «Armsad noored sõbrad. Teie juurde olen tulnud alati suure rõõmuga. Seekord pean tulema kartusega. Olen kuulnud, et noored heidavad mulle ette poliitikaga tegelemist. Kutsun teid üles avaldama praegu mulle teravalt ja selgesti oma protesti; ma vastan teile. Sageli on ka kuulda, et noored ei peaks end poliitikasse segama. Ent noorsugu läheb poliitilisse võitlusse, ning noorsugu, kelle jõud üha kasvab, peab poliitilisest tööst osa võtma. Kõigil tähtsamatel silmapilkudel rahva elus on üliõpilaskond olnud ühiskondlike liikumiste eesotsas. Ta on olnud suurte ideede kandja ja on võtnud kõige innukamalt osa tegevusest, mis on suunatud nende ideede elluviimisele. Noored on ikka seal, kus nõutakse julgust. Nii viisid aasta revolutsiooni ideed ellu ja võitlesid lahingutes kätte peamiselt noored» (lk. 411). Peab tähendama, et kodanliku Läti võimumehed kutsusid Rainise, kellele kuulus kogu rahva poolehoid, kauaaegsest pagulusest Šveitsis tagasi kodumaale lootusega, et temast saab nende liitlane. Luuletaja võeti vastu auavaldustega, talle kingiti loss. Ent kui kodanlikud poliitikud nägid, et Rainis ei lasku kompromissini, hakati luuletajat üle külvama laimu ja mõnitustega. E. Sokols oma monograafias kujutab seda traagikat, mida «vabale» kodumaale naasnud Rainis läbi elas. Rainise suhtumine kodanliku Läti riigikorrasse ilmneb a. parlamendis peetud kõnest, milles ta rõhutab, et kodanlik riik toetub antidemokraatlikele, militaristlikele alustele ja korruptsioonile. Reetur Andrievs Niedra mõistetakse õigeks, kuid L. Paegle (läti demokraatlik luuletaja) vaevleb vanglas. Ajakirjandus on muutunud müüdavaks, sensatsioonihimuliseks ja pornograafiliseks. 484

39 Riigi läppunud õhkkonnas hukkuvad inimesed elutüdimuse, lootusetuse ja meeleheite, sageli ainelise puuduse pärast. «Tervet meie elu määrab äri,» ütleb Rainis. Monograafias käsitletakse mitmeid varem vähe puudutatud teoseid. Nii on analüüsitud tragöödiat «Ilja Muromets» ja «Dagda visandite vihikuid» («Dagdas skicu burtnlcas»), sealhulgas luuletuskogu «Ussisõnad» («Cüsku värdi»). Uurimuses jälgitakse ka Rainise loomingulisi printsiipe ja esteetilisi vaateid ning põhjendatakse teoreetiliselt luuletaja loomingumeetodi olemust ja geneesi. Teatavasti toimus Riias aastal (19, 25. okt.) Läti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi algatusel diskussioon Rainise kirjandusliku pärandi üle. Sellest võtsid osa ka valgevene ja ukraina kirjandusteadlased. Diskussioonil esitatud referaatides käsitleti peamiselt Rainise loomingumeetodi, maailmavaate ja kunstimeisterlikkuse küsimusi. E. Sokols oli üks nendest, kes kaitsesid teesi, et J. Rainis on sotsialistliku realismi rajaja läti kirjanduses, et mitmed ta teosed, nagu tragöödia «Tuli ja öö» («Uguns un nakts»), poeem «Ave, sol!», luuletuskogu «Vaikne raamat» («Kiusa grämata») jt., on eredad sotsialistliku realismi näited. Kuigi diskussioonil avaldati ka teistsuguseid arvamusi, jäi ometi kõlama seisukoht, et sotsialistliku realismi alged Rainise teostes on olemas. Ka käsitletavas monograafias avaldub see seisukoht. Tõepoolest, Rainis on oma loomingu põhilisemas osas töötava rahva laulik ja monograafia autor on veendunud, et Rainise loomingumeetodiks oli juba Venemaa esimese revolutsiooni ajal «sotsialistlik realism selle algses staadiumis» (lk. 351). Sisukas on peatükk, mis kõneleb Rainisest kui läti uue, kaunikõlalise ja rikka luulekeele loojast. Selles mõttes on tähtis Rainise tõlketöö, eriti «Fausti» tõlge, milles ta on kasutanud umbes 1000 uut või vähetuntud sõna. Tõlkides otsis Rainis puuduvaid sõnu rahvaluulest ja sõnaraamatutest, leedu sõsarkeelest ja elavast rahvakeelest. Kuigi Rainise «Fausti» tõlget peetakse suursaavutuseks (A. Uplts ütleb selle kohta: «Luule tõlkimine on suur kunst, kuid üsna harva juhtub kongeniaalseid tõid, mis pakuvad lugejale kõike seda või peaaegu kõike seda mis algupärand. Selline on «Fausti» tõlge läti keeles»), ometi ründasid keeleteadlased J. Dravnieks ja K. Milenbahs tõlke ilmumise ajal seda ägedalt ja Rainisel tuli «Fausti» tõlke pärast lahinguid lüüa. Läti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi tekstoloogiasektoril on käsil Rainise kogutud teoste akadeemiline väljaanne (esialgsete arvestuste kohaselt 32 köidet). Selles esitatakse paralleelselt põhitekstiga ka teisendid (materjal on rikkalik, sest Rainisel oli komme säilitada kõik visandid ja paberile pandud mõttemõlgutused). Väljaanne varustatakse kommentaaridega. Rainise juubeli aastaks (1965. a.) loodetakse avaldada kaks esimest köidet. Juubeli puhul on kavatsus välja anda veel uusimate J. Rainist käsitlevate uurimuste kogumik, Rainise täielik bibliograafia, Rainise kirjandusliku pärandi III köide, album «Rahvakirjanik J. Rainis» ja E. Sokolsi monograafia «Rainis» venekeelne tõlge. 485

40 Kirjandus ja kool Kirjanduse õpetamise probleeme Kirjanduse õpetamise ja õppimisega on tänapäeva koolis pahad lood seda mõtet on viimasel ajal nii meie vabariigis kui ka üleliidulises ulatuses korduvalt rõhutatud. Meenutagem siinkohal Aleksander Tvardovski sõnu a. õpetajate kongressil, paljusid sõnavõtte ajakirjas «Voprossõ Literaturõ» ja ajalehes «Izvestija». Ulatuslik oli «Literaturnaja Gazeta» veergudel peaaegu neli kuud kestnud diskussioon, mis lõppes vaidluste alustaja Stepan Titovi poolt tehtud kokkuvõttega. «Literaturnaja Gazeta» diskussiooni käigus olid vaidluse all paljud probleemid: kirjandus ja ajalugu, programmide eakohasus, õpetaja loominguline töö, kirjandiõpetus, õpikud, kirjandusteose analüüs, arutlused ja vaidlused, koolide diferentseerimine jm. Kesksel kohal oli küsimus: milleks õpetatakse kirjandust? Stepan Titov oma artiklis «Kui pole armastust...» küsib, kas õpetame selleks, et varustada ellu astuvat noort inimest mingisuguse teadmiste hulgaga põhimõttel: unustamisest hoolimata jääb ikkagi midagi alles, või selleks, et nooruk õpiks ka mõtlema ja õpetamine paneks aluse tema esteetilisele ning eetilisele ja ühiskondlikule kasvatusele. Kirjanduse õpetamise peamiseks ülesandeks on kasvava põlvkonna ideeline, kõlbeline ja esteetiline kasvatamine, noorte maailmavaate ja iseloomu kujundamine ning silmaringi avardamine. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programmis on öeldud, et kirjandus ja kunst «peavad olema rõõmu ja innustuse allikaks miljonitele inimestele, väljendama nende tahet, tundeid ja mõtteid, aitama kaasa nende ideelisele rikastamisele ja kõlbelisele kasvatamisele». Ilukirjandus on elu tunnetamise allikas selle mõistmiseni peavad jõudma ja jõuavad õpilased koolis kõige enne. Klassis on õpetaja õpilasele abimeheks, aitab tal mõista ilukirjanduslike teoste ideelist rikkust ja karakterite eripära, kirjaniku kui kunstniku loomingu omapära, innustab õpilasi seda õigesti nägema ja tunnetama, suunab nende kunstimaitse arenemist ja kommunistliku maailmavaate kujunemist. Koik selle võime aga viia ühise nimetaja alla: me kasvatame armastust ilukirjanduse vastu. Loomulikult pole see ainult kooli, vaid paiguti veel enamgi ehk kodu ülesanne. See on üks paljudest meie ühiskonna ühistest ülesannetest, mille lahendamise positiivsus ja kiirus sõltuvad meist kõigist. Koolis tehtav töö kirjanduse alal on õigupoolest ainult suure töö algus, ääretult vajalik ja äärmiselt oluline, kuid piiratud nädalatundide tõttu jääb suurem osa sellest paratamatult klassi- ja kooliväliste tegemiste ning toimetamiste sfääri. Tšernõševski nimetas kirjandust elu õpikuks. Et inimene ei saa elada ühiskonnast sõltumatult ja et kirjandusliku kujutamise põhiobjektiks on inimene oma ühiskondlike ning muude sidemetega, siis tulebki klassis (vanemate poolt ka kodus) aidata õpilastel avada kirjandusteose karakterid kogu nende keerukuses ja rikkuses, vaadelda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi, eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi, ideaale ja püüdlusi, ühesõnaga kõike, mis kujundab isiksuse vaimse palge. Palju muu kõrval on tarvis eriti arvestada, et õpilaste ideelisel kasvatamisel ei ununeks kirjanduse õpetamise väga tihe seos esteetilise kasvatusega. Ei ole uudis, et tavaliselt loevad noored ja sageli nende vanemadki kirjandusteost eelkõige põneva sündmustiku pärast, muud komponendid hakkavad kaasa rääkima alles kolmandas või nel- 486

41 jandas järjekorras. Esteetilise kas\atuse nimel aga on vaja, et lapsed mõistaksid teose tegelaste seesmist ilu, mõistaksid kõiki neid tegureid, mis on tegevad esteetiliste tundmuste tekkimisel. Koomiline, traagiline ja dramaatiline kirjandusteoses, elus ja esteetiliste kategooriatena vajavad seejuures ülimalt tähelepanelikku selgitamist, käsitlemist ja kordamist, sest väga paljudel juhtudel õpitakse ikka ainult.selleks tunniks. Kõike seda ainult koolilt nõuda ei ole õige, sest kirjandusõpetaja üksi ei suuda juba ajaliste raamide pärast iga teose puhul viimast kui ühte küsimust käsitleda. Seda tööd peavad aitama teha lähedaste ainete õpetajad, õpilaste kodud, kirjanduslik avalikkus ja muidugi ka õpilased ise. Kahjuks tunnevad õpilased aga kõige vähem muret, sest nende arvates piisab sellest, mida pakub lühike tund. Alles abituuriumis, mõne juhusliku erandina ka juba 8. või 9. klassis, jõutakse arusaamisele, et kirjandus on komplitseeritud sõnakunst, et kirjanduses peitub ilu. Enne seda võetakse ka kirjandust kui kõige tavalisemat õppeainet. Suure tegemisega, et mitte «kahte» saada, loetakse teos läbi ja jutustatakse siis sisu ümber, tegelikult küll õpikut ümberjutustavalt. Vähesed mõistavad 9. klassis seda, miks õpetaja juhib tähelepanu lisakirjandusele. Taas lepitakse ainult keskpärase õpilase võimeid arvestava õpikuga ja rahuldutakse rahuldava hindega. Selliste rahulolijate protsent klassides on kahjuks väga suur. Näiliselt pole nad praeguse õpetusega Tahul, aga siis, kui õpetaja konkreetsemate ülesannetega püüab nende rahutust õigemale teele suunata, leitakse tuhat ja üks vabandust. Seesuguste õpilaste peale tuleb õpetajatel palju aega ja energiat kulutada. Kirjanduse lähem tundmaõppimine ei tähenda ju ainult silmaringi avardamist. Väga sageli aga käsivad vanemad oma lastel lugeda lihtsalt selleks, et: «Saad targemaks!» Kuid tuleks öelda, mille poolest, kui juba nii soovitatakse. Lugemine -võib rikastada tundemaailma, kasvatada kunstimaitset ja avardada teadmisi, aga seda ikkagi siis, kui lugemisülesandega kaasneb täpsustav soovitus, mida koolis kirjandusõpetajad võimalikult alati püüavad anda. Esmakordne tutvumine kirjandusteosega võib äratada neid või teisi tundeid, kuid õpilaseas jäetakse samal ajal tähele panemata seosed sündmuste vahel, tegelaste käitumise motiivid, põhiliste konfliktide tekkimise alused jne. Klassis tehtavale tööle peabki kodust tuge tulema, et aidata noorukil õppida õigesti lugema. Tõsi, teadliku ja õige lugemise alused rajatakse juba algkoolis aabitsakursusest alates, kuid voolava lugemisoskuse kõrvale peab kohe astuma ka loetu mõistmine, selle teadlik analüüs koos järelduste tegemise oskusega. Paljud vanemad nõuavad pedantlikult lugemise soravust ja ilmekust, need aga ei tohiks kunagi olla eesmärgiks omaette. Sellega ei taheta sugugi väita, et lugemisel pole vaja ilmekust. Vastupidi: ilmekat lugemist ei saa lahutada loetava mõistmisest, kuid seda ainult siis, kui ilmekusenõudega kaasnevad teisedki ülesanded. Ilmekalt võib lugeda igasugust teksti, ka telefoniraamatut. Kui me aga tahame, et noor ja kasvav isiksus kirjandust armastama hakkaks, siis on õtse hädavajalik, et me suunavate ülesannetega tema huvisid igakülgselt aktiviseerime. Teoste kangelaste kaudu juhitakse nooremates klassides õpilaste tähelepanu sõprusele, armastusele, julgusele, vaprusele jne. Mida klass edasi, seda detailsemalt ja konkreetsemalt käsitletakse patriotismiga, võitluse eesmärkidega ja ajaloo seaduspärasustega ning kangelaste tõekspidamiste kujunemisega seotud küsimusi. Kirjaniku mõtte lähem analüüs on alati seoses esteetika probleemide vaatlemisega, mis peab aitama (ja aitabki) mõista seda, mille nimel teose kangelased välja astuvad. Ilukirjandus on noorele ka hea nõuandja ja suunaja, sest kirjanduslikud eeskujud on tihti aidanud leida vastust küsimustele: kelleks saada, missuguseks inimeseks saada? Tegelikkust tajub inimene subjektiivse ja objektiivse lahutamatus ühtsuses. Et kasvatada armastust kirjanduse vastu, tuleks, eriti kodudes, rohkem arvestada just subjektiivset külge, sest noorte vähesed elukogemused ei võimalda veel tegelikkust õigesti ja mitmekülgselt näha. Muidugi, üldtuntud on ju noorte fantaseerimisvõime, aga fantaasia ilma analüüsiva ja üldistava mõttetegevuseta on õhulosside rajamine. 487

42 Seda on vaja õpetajatel silmas pidada juba 1. klassis, seda ei tohi unustada ka lastevanemad. Loomulikult on seesuguseid ülesandeid veel palju rohkem, sest praeguses koolis õpetame juba XXI sajandi inimest. Õpetaja ja kodu kui määravamate kõrval on sada üksikasja (mitte pisiasja), mis tänapäeval kahjuks ei soodusta, vaid pidurdavad, koguni takistavad maksimaalsete tulemuste saavutamist kirjanduse vastu armastuse kasvatamisel. Uks ja võib-olla koguni kõige olulisem tööd takistav tegur on iganenud õppemeetod, mida suurepäraselt peegeldavad ka praegu koolis kasutusel olevad kirjandusõpikud. Pole vist kellelegi uudiseks, et õpetamine tähendab ja eeldab ühtlasi ka õppimist, teoreetiliste teadmiste omandamist ja laiendamist, kuid metoodika mahajäämine aja nõuetest pole meie pedagoogikateadlasi erilist muret tundma pannud. Konstateeritakse fakti, et metoodikas on tänapäeva kooli jaoks puudusi, ja püütakse neid n.-ö. auke kampaania korras täita lokaalselt teatavaid tulemusi andnud võtetega, kuid ulatuslikumad, kaasaja nõudeid arvestavad teoreetilised üldistused on alles tindipotis. Seoses kirjanduse õpetamisega on viimasel ajal olnud üheks vaidlusobjektiks programm. Eesti NSV koolide tarbeks on programmi juba mitmeti muudetud ning parandatud, ja kui võrrelda praegust näiteks 5 aastat tagasi olnuga, siis on vahe ilmne. Vastuvaidlematult aga on selge seegi, et aja nõudeid ei kajasta ka praegune programm. Selle muutmiseks ja täpsustamiseks ongi juba Haridusministeeriumi eesti keele ainekomisjonis ettepanekuid vaetud, kuid lõplik otsus algavaks õppeaastaks jäi ainekomisjoni passiivsuse tõttu veel juunikuus langetamata. Programmi küsimus on tõesti valus, kuid tegeliku koolitöö seisukohalt etendab õpik mitu korda olulisemat osa. Õigus on lastevanematel ja õigus on ka sellel õpilasel, kes kirjandis «Kirjandust õppides» väidab: «Kirjanduses on alati olnud nn. igavesed probleemid, kuid see ei välista mingil moel kaasaja kirjanduse võtmist programmi.» Teiselt poolt on küsimust mõningates ringkondades vaadeldud ka nii, et kui noorem kirjamees on juba programmi ja õpiku lehekülgedel, siis on ta kohe klassikuga võrdväärne. Selles möödunud aegadest pärit kartuses näibki peituvat barjäär, mille tagant kaasaegne kirjandus pole suutnud kooli tungida. Kirjanik aga pole klassik siiski sellepärast, et tema loomingut klassis käsitletakse. Vaidlusaluse probleemi veidigi lähem analüüsimine toob esile ka mõningaid teist laadi mõtteid. Nooremate klasside (kuni 6. kl.) õpik-lugemikkudesse on nende autorid püüdnud valida pedagoogiliselt kõige enam õigustatud lugemispalasid, kuid tänapäevaste elunähtuste ja kaasaegsete kirjanike osa seejuures (eriti proosapalade puhul) on hoopis väike. Süüdistada õpik-lugemikkude autoreid oleks muidugi lihtne, aga see poleks õige, sest ei saa ju nemadki võtta sealt, kus midagi pole. Terviklikke ja kooli ülesandeid silmaspidavaid palasid pole meie autorid kuigi palju kirjutanud. Pole siis ime, et õpik-lugemikkudesse annab häid palu enamasti С R. Jakobsoni, J. Parijõe jt. möödunud aegade koolikirjanike looming. «Literaturnaja Gazeta» diskussioonis ja mitmel juhul mujalgi on eitatud õpikuvajadust üldse, sest kunsti tajumisel on vahendaja-osa mõeldamatu. Selles on omajagu õigust, kuid tegelik koolitöö räägib siiski vastupidist: koolis on õpikut vaja, on vaja head õpikut. Sõjajärgsel perioodil on konkreetselt keskkooli vajadusi arvestavalt kirjutatud õieti öelda ainult üks eesti kirjanduse õpik. Koolides tarvitamiseks soovitatud kirjandusajalugude autoreid ja toimetajat pole aga pedagoogiline aspekt üldse huvitanud. Õpiku puudumisel on tulnud need ajalood pedagoogide nurinast hoolimata siiski anda ka õpilaste kätte. Nende kirjandust ja kirjanikke ühte vormi valavate raamatute mittetänuväärse abi kõige ilmekamaks peegliks on õpilaste kirjandid, kus vastused on väga ühetaolised ja kui nende põhjal otsustada ka õpilased ise kangesti ühenäolised. Kirjanduse õpetamise emotsionaalsemaks muutmine sõltub paljuski õpikust. Kui õpik on kirjutatud kiretult, lihtsalt selleks, et ta peab olema, kui õpikus on 488

43 teoste ümmargused ümberjutustused ja karakterite must-valged skeemid, kui õpikus on ilukirjandusliku teose kunstilise külje kohta märgitud ainult, et «keel on lakooniline ja kujundlik, teoses ei ole ülearuseid seletusi ja selgitusi», siis pole sellisest raamatust kasu kellelegi. Hoopis vastupidi: Johannes Semper oma memuaarides «Teekond läbi mineviku» märgib, et tema kooliajal kasutusel olnud kirjandusõpikus jutustatud ka sisu ümber ja tagajärjeks olnud see, et kahanenud lust ilukirjanduslikke teoseid kätte võtta..möödunud on pool sajandit, kuid kirjandusõpik on oma laadilt tsaariaega jäänud, ja kui noor, kogemusteta pedagoog oma töös õpikut veel ainumääravaks peab, siis võib ainult korrata J. Semperi sõnu: «Ükski kirjandustund ei suutnud äratada luulemeelt.» Luulemeele äratamiseks ongi vaja õpikus kirjandusteoseid analüüsida põhjalikult, iga teose jaoks leida sellele omane lähenemisviis ja igal juhul vältida šablooni, mis on koolis (nii nagu mujalgi) kõige loova ja edasiviiva suurim vaenlane. Pedagoogi töö on loov töö, pedagoogil on oma loominguks vaja abimeest hea õpiku näol, nii nagu kunstnik vajab head pintslit maalimiseks. Pedagoogid, õpilased ja kõik need, kellel tuleb koolitöö argipäevade rõõmudest ning muredest osa saada, ootavad pikisilmi, millal möödunud aegu peegeldavate pensioniealiste kirjanduslugude asemele asuvad kaasaja nõudeid arvestavad ja kirjanduse vastu armastust kasvatavad Õpikud. Algavaks õppeaastaks aga trükiti juba viiendat korda «Eesti kirjanduse ajalugu» II, milles a. peale pole midagi nimetamisväärselt muutunud. Ometi oli see käsiraamat oma metoodika ja muudegi külgede poolest juba a. vananenud. Kurb tõsiasi, aga keskkooli 10. ja 11. kl. õpilastel (lisaks töölisnoorte koolides ning kaugõppe-keskkoolides õppijatel) tuleb sisuliselt jälle ilma õpikuta läbi ajada. Moraalselt vananenud on aga ka K. Mihkla ja Ü. Tedre koostatud õpik 9. klassile. Kirjandustunnis on õpetamise peamiseks lähtealuseks töö tekstiga, kuid selleski osas pole kõik asjad korras. «Kooli kirjavara» sarjas on ilmunud küll juba terve rida koolis käsitlemisele kuuluvaid teoseid, aga näiteks Shakespeare'! «Hamlet» ja Goethe «Faust» on raamatukogudest sõna otseses mõttes ära loetud. Nii on lugu mitme teisegi teosega ja sellisel juhul jääb õpik õpilasele ainsaks raamatuks. Kirjandust õppida ja õpetada ilma kirjandusteoseta on ju niisama hea kui rätsepal rõivaid õmmelda, ilma et oleks riiet. Jääb loota, et näit. «Hamlet» ei ilmuks ainult Shakespeare! «Kogutud teoste» sarjas, vaid avaldataks (ehk samast laost) ka kooli tarbeks. Eeposest «Kalevipoeg» on koolidele ümberjutustuste asemel vaja korralikult kommenteeritud ja illustreeritud väljaannet. Ilukirjandusliku teose põhjalik analüüs eeldab teadmisi ka kirjandusteooria ja poeetika alalt. Praegused õpikud ei suuda õpilastele siin eriti palju abi pakkuda ja metoodikagi seisukohalt on see ainelõik veel kündmata uudismaa. Üpris juhuslikult käsitletakse kirjandusprobleeme ka noorsoo-ajakirjanduses. Ometi võiks ajakiri «Noorus» üht-teist ära teha. Praegu meenub ainult paar kirjutist kusjuures kõige paremini on meelde jäänud vist juba viis aastat tagasi Jaan Krossi poolt kirjutatud huvitav sonetikäsitlus. Seesuguseid üht kirjanduslikku nähtust, liiki jne. käsitlevaid artikleid pole loomulikult vaja ainult koolile. Kirjandusküsimuste käsitlemise ja noorte loomingu peegeldamise seisukohalt on võimatu ajalehte «Noorte Hääl» nimetada noorte häälekandjaks. Ja näitlik materjal! Lausa piinlik hakkab, kui järjekordselt tuleb rääkida sellest, et kirjanike ja nende loomingu kohta pole meil albumeid. Ometi on nende tähtsus kirjanduse vastu huvi ja'armastuse kasvatamisel väga suur. Tasapisi on koolides hakanud kanda kinnitama magnetofon. Raadio, filmi, televisiooni ja ka teatri osa seoses kirjanduse ja kunsti õpetamisega on aga veel lapsekingades, seda nii metoodilisest küljest kui ka muudest teguritest sõltuvalt. Ideaalne oleks, kui ka neile antaks tänapäeva keskkoolis mõningal määral ruumi, nagu seda on juba tehtud Ungaris, Poolas, Norras ja Austrias. Spetsiifiliste arutelude korraldamiseks võiks aga juba praegu ajaloo ja kirjandusegi arvel eraldada mõned tunnid, et saaks valgustada mõningaid raadio- ja filmiõpetuse küsimusi. Needki tänapäeva- 489

44 sed kunstiliigid aitaksid meie kaasaja kirjandust ja kunsti kooli tuua. Küsimuste teoreetiline läbitöötamine on teadlastel alles kaugemas, perspektiivses tööplaanis, seetõttu pole lähemas tulevikus loota, et õpetajatele ilmuks midagi metoodilise käsiraamatu ja õpilastele õpiku taolist. Õpetajate poolt praegu sel alal koolis tehtav töö on üpris juhuslik ja suhteliselt üsna pealiskaudne. Eks avaldu ju selleski üks õpetamise ja kasvatamise lahusoleku külgi, millest NLKP juunipleenumil oli palju juttu. Aga õpilane ise? Nooremates ja keskmistes klassides jõuab kunstiline sõna õpilase südameni paljude asjaolude tõttu hoopis vähem kui vanemates klassides. Üsna tavaline on, et selgitustele ja soovitustele vaatamata võtab suur protsent õpilastest kirjandust õppides omaks ainult aastaarvud, nimed, faabula põhijooned, kuid teoste ideeline ja kunstiline külg jäetakse kõrvale. Teatavas eas kaldub õpilane loova mõttetegevuse asemel, millele õpetajad püüavad pearõhu asetada, mehhaaniliselt õppima tuupima. Varem või hiljem jõutakse äratundmisele, et kirjandus pole ainult kirjanike elulood ja teoste saamislood. Mida varem sellele jõutakse, seda tulemusrikkam on töö vanemates klassides, seda kindlamalt hakkavad õpilased ilukirjandust mõistma ja seda rikkamaks muutub nende esteetiline maailm. Kirjandust hakatakse tõeliselt armastama. Kiretu õpetaja ei suuda muidugi kuigi palju korda saata. On vaja rahutuid õpetajaid, kes kunagi ei lepi olemasolevaga ja kelle otsiv vaim kandub üle ka õpilastele. Õpilased armastavad vaielda ja ilma vaidlusteta ongi (isiklike kogemuste põhjal) raske ette kujutada head kirjandustundi. Loetud teose kohta tekib noortel paratamatult küsimusi ja kahtlusi, millele iseseisvalt on veel raske konkreetsemat vastust leida. Klassis üheskoos arutades ja vaieldes jõutakse tõele hoopis lähemale. Vaidlused õpetavad ilukirjanduslikku teost sügavamalt mõistma, aga ka loogiliselt ja argumenteerivalt mõtlema. Kool peabki õpilasi mõtlema õpetama, peab ergutama ja arendama fantaasiat, peab õpetama sõnas peituvat ilu ja jõudu kasutama, et osataks vältida šabloone, stampe ja muud, mis surub mõtte Prokrustese sängi. Ilukirjandus kujundab ju inimese teadvust ja kui kasutada A. Tvardovski sõnu: «Kirjandus on koolis sama mis kirjandus elus, ainult et koolis on ta õpilaste hinge plaanipärane süstemaatiline mõjutamine õpetaja vastutaval jälgimisel ja juhtimisel.» Kool ei valmista ette ainult ilukirjanduse lugejaid, nagu mõningatel puhkudel on arvatud, vaid just teadlikke lugejaid. Esimese ülesande täidab põhiliselt juba esimene klass, ülejäänud kümme aastat kulubki teadliku lugeja ettevalmistamisele. Selle ülesande paremaks lahendamiseks on vaja kiiresti tegelema hakata näiliselt kõrvalisemate küsimustega (metoodika, programm, õpik), et luua soodsamat pinnast nii kirjanduse mõistmisele kui ka tema armastamisele. Huvide äratamiseks on vaja panna õpilasi endid senisest hoopis sagedamini kirjutama, on vaja rakendada nende loovat fantaasiat. Selleks tuleb korraldada kirjandite võistlusi, nii koolisiseseid kui ka koolidevahelisi, kuid kindlasti teistel alustel, kui seda tehti möödunud õppeaastal. Ja päris loomulik on, et keskkoolis tuleb aega leida ning rohkem ruumi anda ka väliskirjandusele, kas või ainult loenguliseks tutvustamiseks 10. ja 11. klassis. See käib ka vennasrahvaste kirjanduse kohta. Tõlkekirjanduse maht suureneb iga aastaga ja keskkooliõpilased loevad paljude autorite teoseid, kuid huvitava ja vajaliku lugemismaterjali juurde jõudmist takistab vähene teadlikkus. Mõeldav oleks, et vennasrahvaste tänapäeva kultuurilooga seotud küsimusi vaadeldaks ka NSV Liidu ajaloo kursuse raamides, kuid paraku on sealgi tundide suurele arvule vaatamata kitsas käes. Tänapäeva kooliga ja kirjanduse õpetamisega seotud küsimuste ring on väga lai, siin ootavad pedagoogid, õpilased ja lastevanemad appi ka kirjanikke. Kuid nii, nagu tänapäeva keskkoolinoored pole saanud eluluba meie kaasaegsete kirjanike' loomingus, nii ei ela ka kirjanikud ise kaasa kirjanduse ja kooli suhetega seotud muredele. See on väga kurb tõsiasi. Keskkoolis õpetame õpilasi ja toome näiteid, et 490

45 kirjanikke ajendas kirjutama see, mis oli eriti südamelähedane, lausa sundis sulge haarama. Sellest järeldavad õpilased, et kaasaegsetele kirjanikele ei ole nemad mitte millegi poolest huvitavad. Õpilaste kirjanduslike huvide äratamiseks on õpetajad mõndagi püüdnud teha. Üks selliseid tiivustajaid on oma kooli trükitud almanahh. Koik need «Tipa-tapad», «Sulesepad», «Kutsuvad rajad», «Suleproovid», «Sulesädemed» jne. on õpilaste kirjanduslike huvide kasvu näitajad. Kuid käesoleval juhul ei peegelda välised näitajad tegelikku olukorda siiski objektiivselt, nagu allakirjutanu ka ise on kogenud almanahhi toimetamisel õpilasi juhendades. Küll aga on ilmne, et trükis ilmunud almanahh tiivustab õpilasi huvituma kirjandusest, katsetama omaloominguga, õpetab kõige selle juures nägema ja tunnetama kirjanduses peituvat ilu ning sõna emotsionaalset mõju. Trükitud almanahhini võivad jõuda ainult suuremad keskkoolid. Igal koolil aga on võimalusi regulaarselt avaldada kirjanduslikku seinalehte (laualehte), kus õpilaste omaloomingu kõrval saab tutvustada mitmesuguseid küsimusi kirjandusvallast, nii meilt kui mujalt. Materjali selleks pakuvad nn. paksud ajakirjad, millest seinalehe toimetus õpetaja juhendamisel informatsiooni ise ette valmistab. Tartugi koolide järgi otsustades aitavad õpilaste huvi kirjanduse vastu äratada kirjanduslikud kohtud, eriti veel selliste teoste alusel, mis kätkevad endas noori eluliselt huvitavaid ja erutavaid probleeme. Siis ei lõpe vaidlused kohtuistungil, vaid jätkuvad veel hiljemgi ja toovad endaga kaasa vajaduse kirjandusteost suurema süvenemisega lugeda. Kohtute korraldamine pole ainuke võimalus ja iga teose üle kohut pidada pole mõeldav. Küll aga võib korraldada vaidlusõhtuid, kus arutatakse teemalt ja probleemidelt lähedasi teoseid. Kogemused räägivad, et seegi töövorm on teretulnud. Oodatud külaliseks koolis on kirjanik. Külaskäigule eelneb lähem tutvumine kirjaniku loominguga ja külaskäik ise äratab uusi mõtteid, mis omakorda viivad veel ja veel kord tagasi kirjanduse juurde. Lõpuks jääb märkida vaid seda, et õpilaste kirjanduslike huvide kahanemises ei tule süüd otsida asjaolust, et noori on rohkem tiivustanud sport, elektroonika ja pooljuhid Järeldub ju sellest, et reaalainete ja spordi õpetamisega ning nende vastu huvi äratamisega on asjad enam-vähem korras. Kirjanduslike huvide äratamiseks aga on vaja senisest veelgi enam tööd teha, ja seda mitte ainult kirjandusõpetajatel, vaid ka isikutel ja asutustel väljaspool kooli. A. JÄRV Toimetuselt. Avaldades A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli õpetaja A Järve artikli «Kirjandus ja kool», alustab «Keel ja Kirjandus» mõttevahetust keskkooli kirjandusõpetuse olukorra üle. Küsimus on avalikkust huvitanud juba mõnda aega aga nagu artiklist ilmneb, on sel alal veel praegugi terve hulk lahendamata probleeme Toimetus palub mõttevahetusest osa võtta kõiki, kellele kirjanduse õpetamise küsimus on südamelähedane, - eeskätt eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, kes kirjanduse õpetamise probleeme kõige lähemalt tunnevad, aga ka lastevanemaid, literaate ja teisi asjahuvilisi. Kirjutage meile oma tähelepanekuist, tehke ettepanekuid kirjanduse õpetamise olukorra parandamiseks! 491

46 KEELELISI KILDE Sõnake esperantost eesti keele õigekirjutuse seisukohalt Ühest ja samast lühiinformatsioonist sõna esperanto substantiiv, missugustes leiame keelendid esperanto kursus, esperanto-kongress, esperantokongress ja sõna, tuleb tema kasutamisel juhinduda adjektiiv. Seal, kus esperanto on nimi Ülemaailmne Esperanto-Liit («Sirp ja üldistest nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglitest. Vaatleme näiteid. Vasar» 21. IX 1962). Kas nende sõnade kokku- ja lahkukirjutamisega on asi Kokku tuleb kirjutada väljendid esperantoliikumine (vrd. spordiliikumine, korras? Millest siin juhinduda? Teatavasti lähtutakse tavaliselt keelte kehakultuuriliikumine),. esperantoklubi nimetuste puhul etnilisest rahva (vrd. kunstiklubi), esperantoring (vrd. mõistest (eesti rahvas ja eesti keel, muusikaring), esperantokursus (vrd. stiilikursus), esperantokongress (vrd. fonee- armeenia rahvas ja armeenia keel)! Ühendites eesti keel, armeenia, tikakongress). Mitmete sõnadega ühenduses on mõeldav niihästi lahku- kui ka kirjandus, prantsuse kultuur kutsutakse sõnu eesti, armeenia, prantsuse käändumatuteks omadussõnadeks. nika -' esperantokroonika (vrd. trükin kokkukirjutamine, näit.: esperanto kroo Nagu muud omadussõnad, kirjutatakse duse kroonika ja trükinduskroonika), ka need tinglikud omadussõnad neile esperanto uudised ' esperantouudised, järgnevatest nimisõnadest lahko. Kui esperanto teated esperantoteated. tavalised omadussõnad moodustavad vahel nimisõnadega liitsõnu (näit. kalliskivi, mustmuld, kitsasfilm jne.), siis UEA tolkenimetus Ülemaailmne Esperanto-Liit ei sobi kokku eesti keele ortograafiaga, sest sõna keskel (ka liitsõ käändumatud omadussõnad jäävad alati lahkukirjutatuks, tulenegu nad siis na on terviklik sõnaüksus) ei kasutata rahva etnilisest nimetusest või mingist suurt tähte (lähemalt vt. selle kohta «Keel kohanimest. (Järelikult pole soome kelgu ja Kirjandus» 1960, nr. 3, lk. 179). Õige ning viini vorsti kõrval mingit tungivat on seega Ülemaailmne Esperantoliit. vajadust alpikannikese voi kanaarilinnu Adjektiivina ei moodusta esperanto järele, mida mõnikord trükisõnas on liitsõnu, nagu seda ei tee ka sõnad näha olnud.) Nimisõnu eesti, armeenia, eesti, vene, inglise jts. Omadussõnaks prantsuse ei ole. saame teda tõlgendada seal, kus teda on võimalik asendada sõnaga esperantokeelne. Järelikult tuleb kirjutada espe Kuidas aga tuleb toimida kunstlikult loodud abikeelte nimetustega nagu esperanto, volapük, oktsidentaal, noviaal jts.? kiri) ja esperanto kirjandus (s. o. esperanto ajakiri (s. o. esperantokeelne aja Et tegelikkuses läheb tarvis peamiselt rantokeelne kirjandus). Mõeldav oleks ka esimest neist, siis piirame näidete toomise ainult sõnaga esperanto (kõik öeldu dust esperanto keele ja üldse esperan- esperantokirjandus, mis tähendaks kirjan peab iseenesestmõistetavalt sobima teistegi nimetuste puhul). tokeelne. Esperanto saated raadios on tonduse kohta, tarvitsemata olla esperan Kõigepealt on tarvis selgitada, millisesse sõnaliiki kuulub esperanto. Esiteks: võivad olla ka muus keeles, kuid neis esperantokeelsed saated. Esperantosaated lauses «Õpitakse esperantot» on ta nimisõna tähendusega 'rahvusvaheline sõnaga on veel tegemist ühendites espe käsitletakse esperantoliikumist. Omadus kunstlik abikeel'. Näib aga, et tal on ranto kirjanik (= kirjanik, kes kirjutab välja kujunenud veel teinegi substantiivne tähendus. See ilmneb näit. väljen esperantos), esperanto luuletaja. Ülalesitatud lähtekohti tuleks arvestada mitte ainult teiste kunstlike keelte dist esperantoliikumine, kus esperanto ei tähenda niivõrd keelt, kuivõrd selle nimetuste puhul, vaid samuti seoses keelega seotud harrastusi ja üritusi, nende loomulike keelte nimetustega, mis lühidalt nagu mingit esperantoasjandust ehk esperantondust. Teiseks: ühen ei koosne rahva etnilisest nimetusest pärit käändumatust omadussõnast ja sõnast keel. Seesugused on sanskrit ja dis esperanto keel on sõna esperanto adjektiiv, nii nagu sõna eesti on afrikaans. Seega siis: sanskritiring (ülikoolis), aga sanskriti eepos (s. o. sans- seda ühendis eesti keel. Kokku- ja lahkukirjutamise seisukohalt on tähtis kindlaks määrata, mis afrikaansi luule (s. o. afrikaansikeelne kritikeelne eepos), afrikaansiõpik, aga sugustes sõnade kombinatsioonides on luule). 492

47 Keelelist päevakaja «Rohelise vööndi kujundamise üle on mõlgutanud mõtteid nii teaduste akadeemia kui ka rajooni täitevkomitee looduskaitsekomisjon» «Jutuajamine haljasvööndi ja lähema puhketsooni kujundamise üle pole veel lõppenud.» «Trasside juhuslik rajamine on teoks saanud haljasvöötme perspektiivplaani puudumise tõttu.» («Edasi» 12. VI 1963.) Vrd.: «Ebaratsionaalsed... (. liivavõtukohad vaja sulgeda ning pärast tasandamist haljastada» (sealsamas). Millist valida зеленая зона normaalvasteks? Probleem on kaheosaline: 1) kas roheline või haljas; 2) kas vööde või vöönd? Et eesti keeles on üldisema rohelise ja spetsiaalse halja vahel pingutuseta võimalik vahet teha, siis ei tohiks halja eelistatavuses kahelda. Pealegi on tegusõna haljastama, mitte rohelistama. Juurdunud on ka haljasala, mitte roheline ala. Teiseks: vööde tähendab väga suurt vöötaolist ala, n.-ü. looduslikku «maailmajagu», kuna vöönd on keeles märkimas väiksemaid tsoone. Ka eesti kirjakeele kartoteek ei registreeri selles seoses vööndi asemel vöödet. Leppigem siis kokku haljasvööndile. Ajalehe «Tartu Riiklik Ülikool» 26. aprilli number teatab, et märtsi- ja aprillikuu jooksul kasvas teaduste kandidaatide pere nelja võrra. Seejuures ühele anti kraad ja teine sai kandidaadiks, kuna ülejäänud kahele kandidaadikraad ainult omistati. Seda kantseleilikku sõnapruuki (omistama pro andma) ei saa kahjuks «Tartu Riiklikule Ülikoolile» ainult pahuti omistada, see on selgesti konstateeritav. K. Schultsi brošüürist «Mõõtühikud füüsikaliste suuruste mõõtmiseks» (Tallinn, 1963), lk. 84, leiame ühikunimetuse reserford. Ühiku selgitust lugedes näeme, et tegemist on E. Rutherford'i nime üldnimestisega, mis eesti keeles peaks normaalselt kõlama raderford. «Tegelikult harjutab Paul Ruudi ekvodinil elektriorelil» («Edasi» 16. VI 1963). Samas pealkiri «Ekvodin». Miks andis A. Volodin oma elektripillile sellise nimetuse? Lahenduse leiame, kui märkame, et vene keele reeglite kohane sõna экводин koosneb ladina aequus'est ('võrdne') ja kreeka_ dynamis'est ('jõud'). Eesti keeles on oige nimetus seega ekvodüün (vrd. etümoloogiliselt vastandtähendusega heterodüün, mitte geterodm) ja pilli ei maksa ekvodiniks kutsuda niisamuti nagu Tallinna meeste tehtud elektri-muusikariista varioolat ei tohi nimetada variola'ks ('tuulerõuged'). «Babripš on lihtsalt mägi, geograafiline mõiste, ja sellel pole vähimatki ühist mingisuguste üliloomulike jõududega.» ««Maagiline,» seletasin mina, «tähendab üliloomulik...»» (G. G u 1 i a, Kastanist maja. Tallinn, 1963, lk. 131 ja 132.) Maagiline siiski pole kaugeltki seesama mis üliloomulik. Mäed on teatavasti tekkinud täiesti loomulike, jah, võib öelda, et isegi üliloomulike (s. o. väga loomulike, ülimal määral loomulike) jõudude tegevuse tagajärjel. Oleks väga algeline arvata, et neis peitub midagi üleloomulikku, s. o. loomulikkuse piire ületavat. i eljjjfft' 1 Tl лгнпг "" LÄTI RAUDTEE OORTflANSMEDSNABTORGI APTEEK Щ2 i {Tallinn, Pärnu mnt. 123 ) Keeli ja Meeli Meeli: Kuule, Keeli, sina oskad läti keelt, tõlgi ära, mis see tähendab. Keeli: Dort... ran... smed... See pole üldse läti keel. Meeli: Aga mis keel siis? Keeli: Minu noormehe auto spidomeeter läks rikki. Ega sul ole tuttavat hambaarsti? Juhusliku tohtri juurde ei tihka minna, äkki plombeerib valesti. Ikkagi täppismõõteriist. Meeli: Oot-oot, ma ei saa mitte aru, mis katki on, kas spidomeeter või su kallima hambad. Keeli: No spidomeeter ikka! Ja stomatoloogide pädevusse see kuulub. Loe 3. juuli «Ohtulehest»: «Baasis nr. 10 oli 60 autost ainult 20 plombeeritud või valesti plombeeritud spidomeetritega.» *l f 493

48 MEMUAARILIST Mälestusi Evald Tammlaanest Tasakaalukas, võrdlemisi sõnaaher, pisut mongoliidsete, alati otsekui naeru kissitavate silmadega, nagu pakuks talle iga hetk elus midagi üllatavat või naljakat nii mäletan Evald Tammlaant koolipoisina, kolleegina ja töö- ning kambrikaaslasena fašistide vangilaagrist. Veidi vimmas, kõhn, kohmakavõitu, kellest raske oletada mõnda temperamentsemat purset, hämmastas ta tervitamisel oma kuiva, õhukese käelaba sitkusega. «Sel mehel on traati keres,» ütles kord Tammlaane kohta Juhan Sütiste. See «traati keres», füüsilise konstitutsiooni seesmine jõud, ehk lubabki seletada asjaolu, et Tammlaant ei murdnud nooruses põetud tuberkuloos haigus, mille vastu ei tuntud tol ajal ühtegi tõhusat ravimit peale kestva rahu ning lebamlse ja mis ka paranemise puhul nõudis pingutusi vältivat reziimi. Seepärast mõjuski Tammlaane sõpradele ja tuttavatele õige ootamatult teade, et mees oli siirdunud merele, mitte turistina reisilaeva kabiinis, vaid lihtmadrusena. Ei murdnud Tammlaant ka meri kõigi oma ohtudega. Tillukese jahtlaeva pardalt tormisesse Biskaiasse kukkunud Tammlaan võis sealt üks võimalus saja vastu, vaatamata raskele tormirõivastusele, viimasel hetkel päästetud saada eelkõige sellepärast, et suutis end minutit kümme vee peäl hoida. See dramaatiline seik iseloomustab vahest kõige paremini Tammlaane vitaalsust. Niisuguse vitaalsuse murdmiseks oli vaja julmemat vaenlast, kui seda olid tuberkuloos ja ookean. Oma esteetilisi harrastusi ei alustanud Tammlaan mitte sulega, vaid hoopis kujutava kunsti vahenditega, pliiatsi, pintsli ja nikerdamisnoaga, milledega ta ka lõpetas Tallinna ja Stutthofi vangilaagrites... Meenuvad Rakvere koolinoorsoo peopäevad a. kevadel. Meesgümnaasiumi õpilastööde näitusel esineb selle kooli kuuenda klassi pinke kulutav Evald Stein (hiljem Tammlaan) hulga realistlike maastikuetüüdidega. Formalistlikke voole matkivate kaasõpilaste poolt teenisid need kui liiga vanamoelised õlakehitusi, ent joonistusõpetajalt sai osaks tunnustav õlalepatsutus. Ühine huvi joonistamise vastu viis 494 mind Tammlaanega, kaks klassi noorema, kuigi üheealise õpilasega, lähemasse vahekorda. Huvi pintsli ja pliiatsi vastu oli Tammlaanel tol ajal peamine, kuigi tal teati olevat võimeid ka luuletusi riimida. «Luuletamine on rohkem tüdrukute amet, mehele ei passi ennast teiste ees alasti kiskuda,» arvas ta ise, mõeldes sellega peamiselt armuelamuste ja unistuste värsistamist. Sellise suhtumise tundeluulesse säilitas ta ka hiljem isegi Gustav Suitsu puhul. Ent Byroni mehiseid värsse armastas ta sageli tsiteerida. Tammlaanel ei tulnud Iseloomu kinnisus mingist teadlikust soovist salapäratseda, vaid see pesitses sügavat tema loomuses. Õtse stoilise rahuga ja näilise ükskõiksusega talus ta oma rasket haigust. Millist kahekümneaastast noort inimest ei valdaks pessimistlikud meeleolud, kui ta, surmaga lõppeda võiv haigus rinnas, peab tagasi tõmbuma kõigest ja kõigist, mis annab noorusele ta elu sisu? Jah, Tammlaanel oli «traati» mitte üksnes keres, vaid ka hinges. Isakodus tervist parandades valmistas Tammlaan kohaliku näiteringi tuvastustele dekoratsioone, ent harrastas ka «vabaloomingut». Ühel tema õlimaalil oli kujutatud viiulit mängiv luukere. Ja otsekui aimates vaataja küsimust kas sellise motiivi kasutamine ei ole mitte seoses sisemusse surutud meeleoludega? õigustas Tammlaan end Düreriga: «Ka Dürer kasutas oma töödes skeletti!» Selle põhjendusega ise vist mitte rahule jäädes kohendas seda tükk aega hiljem: «Tead, ega see olegi oluline, et mängib luukere. Oluline on see, mida ta mängib. See siin mängib labajalavalssi.» Vastus oli Tammlaanele kohati iseloomulik: tõend peenest huumorimeelest, aga ka aegavõtvast reageerimisvõimest, nagu see on iseloomulik flegmaatilistele natuuridele. Sellest siis ka Tammlaane küllaltki napp teravmeelsus keskustelus, ehkki tema publitsistika oli alati satiiri kõigi varjunditega läbi kootud. Tammlaane kunstiharrastusel ei ole siin asjatult nii pikalt peatutud. Usun, et ma ei eksi oma hilinenud prognoosis, kui oletan, et soodsate tingimuste korral oleks Tammlaanest kujunenud arvestatav jõud eesti kunstnike hulgas. Et a. okupatsioonipäevil Tal-

49 linna keskvanglas köögitööliste poolt asjade tundmisest. Tammlaanel aga oh puhtaks näritud supikondid hinda läksid, suur uudishimu ise kõike omal nahal see oli Tammlaane teene või süü. Tema kogeda: madrusena meremeeste keskel, avastas supikondis tänuväärt materjali heeringasoolajana töölise kõrval, näitlepisiskulptuuri jaoks. Esimene nikerdus. j at ega ringreisil, himu süüa nendega millega Tammlaan kolme kunstnikust koos puud soola ja juua kast viina. Lõvanglkaaslast üllatas, oli mingisugune prossiks mõeldud fantastiline süvamerekala. Kalale järgnes peatselt muidki loomi, peamiselt põrsaid ja koeri. Koik olid valmistatud sellise ekspressiivsusega, otsekui oleksid nad äsja toodud neandertallase koopast. Pole kahtlust, et Tammlaane nikerdatud prosse leidub nii mõnegi tallinlase kodus, sest niihästi vangivalvurid kui ka paljud kaasvangid haarasid neid meistri käest õtse soojalt, et siis salajaste kanalite kaudu omastele mälestuseks toimetada. Kui lehitsen praegu välismaa ja meiegi žurnaale, kus on esitatud pisiplastikas loomafiguuride pilte, siis meenuvad mulle tahtmatult Tammlaane prossid, mida muide plagieeris jõudumööda igaüks, kellel nuga olemas ja kont hangitud. Tammlaanelt sain ka mina idee valmistada luust paberinuge, mille käepidemeks oli Venuse torso, kaup, mille järele oli samuti suur nõudmine. Mõni aeg hiljem üllatas Tammlaan jällegi, seekord Tallinna linnuse torne kujutavate monotüüpiatega. Need olid edasi antud sellise meeleolu ja ilmekusega, et Nikolai Kummits pidi erutatult koguni mööda «ateljeed» jalutama hakkama: «No vaata, Laigo, kas pole sama hea kui Mugasto!» Ja Arkadi Laigo, kes parajasti puud graveeris, lükkas piibu teise suunurka ning pomises talle omase kahemõttelisusega: «Oige nüüd asjad! Kunst maksab suurt raha, need aga tükk leiba ja pakk paberosse!» Ent tükk leiba ja tubakas, need olid ained, mida vanglas vahel kullaga kaaluti. Ajakirjandussegi ilmus Tammlaan mõningal määral üllatusmehena. Äkki ja ootamatult hakkasid a. «Vabas Maas» ilmuma kellegi «Jänkimehe» sugereeriva jõuga ning elamuslikult kirjutatud reisimärkmed. Hando Mugasto, Tammlaane pinginaaber koolipõlvest, ei tahtnud kaua aega uskuda, et «Jänkimehe» pseudonüümi taga ei seisa keegi muu kui Evald. Vähe sellest! Kuigi vastava erihariduseta, võis Tammlaan suure asjatundmisega sõna võtta kõigi kunstide kohta (välja arvatud helikunst) ja tunnustatud arvustajate-spetsialistidega polemiseerides peale jääda. Seda mitteüksnes töötavate kihtide kunstivajaduste üle rääkides, vaid kunsti emotsionaalse spetsiifika tajumises üldse. Selline võime ei olenenud ainuüksi intuitsioonist. Kunstiloomingu tõetruudus sõltub elu pisi- Evald Tammlaan (paremal) aastal. puks kippus ta Inglismaal ka söekaevanduse strekkidesse ainuke koht, kus ta pidi leppima turisti vaatlejaosaga. Lordid ei usaldanud talle kirkat kätte. Selline vaikselt kogutud elu- ja inimestetundmise pagas lubas Tammlaanel kohe oma esimese tööga ilmuda küpse meistrina ka näitekirjandusse. Malbe koore taga peitus maailma targa pilguga analüüsiv kunstnikunatuur. See koor ei muutunud ei vaidluses kolleegidega, ei «Valge lagendiku» esietendusel, ei Biskaiast pääsemisel ega ka fašisttikus vangilaagris, välja arvatud üks kord, kui Tammlaan plahvatas, ja siis ka seal, kus seda kõige vähem oleks tohtinud. Sellest pisut hiljem. Tammlaane siiras karakter ei sallinud teesklust, kuid ta polnud ka põikpäiselt printsipiaalne. Ühel Ajakirjanikkude Liidu koosolekul aastal, kui Tammlaan kuulus K. Pätsi ajalehe «Uus Eesti» toimetuse koosseisu, esines ta sõnavõtuga, milles kaitses «Isamaaliidu» seisukohti (kasvatada noorsugu rahvustervikluse vaimus jne.). Tõsi, jutt oli küll õige konarlik, sõnad jäid tal rohkem kui muidu kurku kinni, aga mõttekäik oli ikkagi puhtalt kodanlik. Kuidas? Kas selline järjekindel fašismi vastane ja töötavate kihtide huvide kaitsja, keda 495

50 vapsid aastal, kuigi naljatoonil, Nende juures, kelle niihästi rahvusvahelise kui ka igasuguse muu õiguse üle ähvardasid nööriga, oli üleöö vastaste leeri läinud? irvitamise faktidest kirjutades Tammlaan «Ka sina, Brutus!» ütlesin Tammlaanele hiljem nelja silma all. Seda ta tinti oli kulutanud! ise mitme aasta jooksul küllalt palju nagu ootaski, vastus oli kohe valmis: Selline muretus ei saanud kuidagi «Mis Brutus! Et lambaid säästa, tuleb olla Tammlaane tõeline veendumus. See vahel hundina ulguda.» Nojaa, pidi võis tingitud olla vaid tema loomusest: mõistma taktikat: näida viiekümne kolleegi ees truualamlikuna, et sellega saasemine ja optimism, kas või näiliselt. vältimatu ootamisel säilitada enesevalitda võimalus kriitika sildi alt ütelda kümnetele tuhandetele oma tõeline arvamus. Sammusime vaikides teineteise kõrval, kui äkki Draamateatri kohal märkasime vangistatud inimeste salka, keda Tõsise töömehena ei armastanud Tammlaan enese ümber trummide põrinat. Meenub kohtumine Tammlaanega Vangistatute hulgas, vist koguni esireas, konvoeerisid koolipoisid-omakaitselased. pärast tema Biskaia-õnnetust. Põlesime sammus tugevasti habemesse kasvanud paari kolleegiga uudishimust, et kuulda, Juhan Sütiste. temalt eneselt tundeid ja meeleolusid, «Näe, Sütiste!» sosistas Tammlaan, mis valdavad inimest, kes seisab vältimatu surmaga silm silma vastas. Ent isegi vastata. Paistis, nagu oleks see unustades Sütiste uljale peanoogutusele Tammlaane jutustus, küll võrdlemisi talle mingi imeootamatus näha Sütistet üksikasjalik, kujunes õige kiretuks reportaažiks, nagu oleks tegemist olnud kel hüvasti, et rutata koju. Ja ma ei saanud vangistatuna. Jättis siis minuga kiiresti legi kõrvalise isiku vabatahtliku suplusega, aga mitte tema enese traagiliselt vilksatas pähe mõte: kas mind ennast ei lahti muljest, et talle alles nüüd tõsiselt lõppeda võiva heitlusega. Kui Tammlaan oota mitte sama saatus? oma jutustuses juba jahi kabiinis konjakit rüüpas, sõnas üks kuulajaist: «Las Kohtusin Tammlaanega alles aastapoolteise pärast, nüüd juba mõlemad olla pealegi, parem loen lehest su kirjutise veel kord läbi, saab veidi selgema triibulistes. Ta toodi tööle vangla trükikotta, kus mina olin juba staazikas pildi.» trükipressi-«meister». Jällenägemisrõõm Fašismi raevukalt vihates ei pidanud oli muidugi suur, kuigi Tammlaan oleks Tammlaan isiklikku viha ega olnud ka eelistanud jääda metsatöödele, sinna, kättemaksuhimuline. Kord, see oli sõja kus ta seni oli viibinud. Vabadustunnet teisel kuul, sõimas keegi fašistlikult olnud seal rohkem, kuigi töö hoopis raskem. häälestatud näitleja Tammlaant õige valimatute sõnadega, süüdistas teda täiesti ülekohtuselt ja koguni ähvardas. Paar nädalat hiljem olime ka juba Tammlaan kuulas, kuulas, küll pisut nördinult, ent päris rahulikult. Lõpuks ohrid «söögilauas». See naabrus kestis lige ühe ja sama kambri elanikud ning naabkas ja ütles nagu isalikult manitsedes: male pool aastat, kuni Tammlaan viidi «See sulle ei sobi, see pole sinu osa.» üle teise kambrisse, ehkki samasse jaoskonda. Nii võisime vabal ajal ikkagi Tammlaane inimesetundmine, mis peitus selles repliigis, pidas paika. Hiljem selgus, et see mees polnud sugugi mingi saatuse viletsust. mõõta ühise koridori pikkust ja ühise põhimõtteline fašist, vaid oli tol korral Näiliselt ühetooniline vanglaelu oli juhuslikult ülepakkuvas meeleolus. ometi täis nähtamatut pinget, vaoshoitavat traagikat sekka vilksatas vahel Okupatsiooni esimestel päevadel kohtasin oma suureks imestuseks Tammlaant rahulikult Pärnu maanteel jalutatada halvem kõikidest surm. Olene mõni pisiseik, mille taga võis kummimas. Rääkis, et ta olevat tahtnud küll valt sellest, millise käitumise dikteeris kogu perega tagalasse evakueeruda, ent lapse ootamatu haigestumine oli sellest plaanist kriipsu läbi tõmmanud. Kartuses, et ainult tema enese evakueerumise puhul oleks perekond langenud repressioonide alla, oli ta ka ise minekust loobunud. Sealjuures osutas Tammlaan niivõrd kummalist muretust oma tuleviku suhtes, et mul juba keelel olev küsimus «Arvad, et sinuga midagi ei juhtu?» suhu kuivas. Tammlaan ütles: «Mis nad mulle ikka teevad! Selle eest, et ma ühe riigi kodanikuna olin ajakirjanduse atašee ja selle riigi seisukohtadelt sõna võtsin, ei saa rahvusvahelise õiguse järgi mind teine riik karistada...» Rahvusvaheline õigus fašistide juures! 496 inimesele tema karakter. Tammlaane karakteri olemus koorus siin lõplikult lahti. Säilitades oma tavalise ükskõiksuse, näis Tammlaan muret tundvat ainult oma perekonna pärast. Ja_ ometigi oli ta saanud viis aastat, määr. millest suurem oli juba rännak igavikku. Ent ajal, kui enamik kommunistidega koostöös süüdistatuid unes oigas või rahutult vähkres, magas Tammlaan, niipalju kui minu! oli võimalust teda jälgida, rahulikku sangarlund. Olin vangla trükikojas peaaegu aasta õtsa «kõige uuemate sõnumite transformaator». Selle tõttu oli mul iga päev värske ajaleht «laual» ja. mis veel

51 tähtsam, kuulsin uudiseid Londoni ja Moskva raadiosaatjast. Saladuses sellist asja hoida ei saanud, uudiseid tuli jagada kõigiga. Koik vangid oskasid teeselda, oma tundeid varjata, kuid Tammlaan mitte. Pauluse armee vangilangemise teate võttis ta vastu sellise varjamatu võidurõõmuga, mis ei võinud kellelegi jääda märkamatuks. Hoiatamine mõjus talle ainult õige lühikeseks ajaks. Mitu puhku pidasin targemaks vaikida Tammlaane ees Nõukogude armee võitudest. See oli aeg, kus vanglas levisid jutud mustlaste laste hukkamisest. Üks vang cli öösel näinud, kuidas vangla õues lapsi jalgupidi autokasti loobiti. Tammlaan arvas selle jutu kohta, et «hirmul on suured silmad». Tõepoolest, sellist metsikust oli raske uskuda, pealegi ei saanud Tallinna koonduslaagri režiimi võrrelda mõne Majdaneki surmalaagri režiimiga. Seda suurem oli Tammlaane jahmumine paar nädalat hiljem vangla riietelaos, kus närudeks kulunud triibuliste asemele anti uusi, tsiviilrõivaid, millest enamik kandis Praha rätsepajirma märki. Seal nägime kahel-kolmel riiulil hulgaviisi ka pisikesi püksikesi, kleidikesi, sõrmepikkusi kingakesi. «Juutide ja mustlaste omad.» sosistas meid saatev valvur. Umbes samal ajal saime A. Laigo ja N. Kummitsa suust veenvaid kinnitusi Tartu tankitõrjekraavis toimepandud massimõrva kohta. Ent kõik need j aktid ei suutnud Tammlaant ettevaatusele manitseda aasta suvel tekkis meie kambris kahe vangi vahel terav sõnavahetus, üldiselt harva ettetulev konflikt. Äkki üks meestest, endine Töölisspordi Liitu kuuluv poksija, keda kahtlustati nuhkimises, lõi «solaari» sihitud hoobiga teise mehe hingetuks. Sellele järgnenud üldises vaikuses plahvatas Tammlaan: «Poisid, anname kuradi nuhile!» Niisugune üleskutse fašistide koonduslaagris oli võrdne mässuga SD vastu. Surma jäine hingus vallutas kambri, keegi ei liigutanud ennast, pidev hirmu all elamine, alatoitlus ja unetus olid kõigilt julguse võtnud. Ent Tammlaan jalutas veel tüki aega raevukalt mõõda kambrit, pilk kogu aeg löömamehel, kes oli nurgas kaitsepoosi tõmbunud. Pärast seda vahejuhtumit ootasid kõik Tammlaane äraviimist, tema ise aga käitus nii, nagu poleks midagi juhtunud. See harukordne külmaverelisus tõi Tammlaanele jalapealt suure autoriteedi. Ja, kummaline küll, Tammlaant ei viidudki minema. Mõni päev hiljem leiti kapist raamatu vahelt pooleli jäänud ning läbikriipsutatud avaldus, milles teatati vangla direktsioonile, et Tammlaan ja see teine, oimetuks löödud mees ole- 32 Keel ja Kirjandus nr vat kommunistid ning vihkavat teda kui inimest, kes on juba üdini «uue korra» pooldajaks ümber kasvanud. Nuhk oma kirja nähtavasti ei korranud, vist kartis, et kui Tammlaan kaob, saab kogu vangla teada, mis mees ta ise on. Ainult nii on võimalik seletada asjaolu, miks Tammlaan seekord eluga pääses. Kas pole ebaloogiline käitumine: taluda juba kaks aastat vanglavintsutusi ning alandusi ja siis kõik korraga ühele kaardile panna ainult sellepärast, et keegi talle võõras inimene lõi kedagi teist talle võõrast inimest! Säärastele natuuridele nagu Tammlaan on siin maailmas midagi veel suuremat kui enesesäilitamistung. Ülalkirjeldatud juhtum polnud ainuke hoolimatut julgust nõudev samm, mille Tammlaan vanglas astus. Kolm-neli kuud hiljem, olles rätsepatöökojas kirjutajaks, leidis Tammlaan ühe kaasvangi-«kapo» pressimisele antud ülikonna taskust paberipoogna SD poolt vanglas organiseeritud sisespionaaži skeemiga. See hõlmas ka üksikuid kambreid, kusjuures oli märgitud kambris pesitseva agendi nimi. Tammlaan ei pidanud avastust enese teada. Lausa kulutulena levis kõigis vangla ühiskambrites suust kõrva teade väärtusliku leiu kohta. See leid osutas paljudele Tammlaane mõttekaaslastele hindamatu teene. Ka edaspidi jäi Tammlaan oma käitumistavale truuks aasta algul kohtasin vangla raamatukogus üht endist lehemeest, kes kandis paarikuust karistust Soome põgenemise katse eest. Too mees. ilmne natsionalist, ütles mulle raevust virildunud näoga rusikaid hõõrudes: «Kuradi Tammlaan. ei jõua kuidagi kommusid ära oodata.» Tegin uskumatu näo: «Mis jutt see on! Jänki on ju inglise orientatsiooni mees. Tead ju ise, et ta oli «Baltic Times'i» Eesti osakonna toimetaja.» (Tammlaan oli tõepoolest aastail olnud Inglise kapitali poolt finantseeritava ja Riias asuva keskusega ajalehe «Baltic Times» Tallinna kirjasaatja.) «Ära tule mulle seletama!» raevutses mees edasi. «Küll ma tean neid asju paremini.» Usutavasti olid ka temal oma eriülesanded. Vaevalt et Tammlaan oleks sellele mehele oma südant puistanud, saksa koonduslaagris ei avaldatud oma arvamust otseselt ka kõige paremale sõbrale: piinamise korral võis selle suu kergesti lahti minna. Pealegi ütleb väljend «seintel on kõrvad» küll kõige rohkem vangla kohta. Nii olid Tammlaane nimega seotud julged seigad ja vankumatu hoiak, aga ka mõnigi koomiline situatsioon. Vanglasse oli kiilutud taoti õige kirju selts- 497

52 kõnd: leidus härrasid lääne orientatsiooniga, isegi SD-mehi, aga leidus ka tavalisi vargapoisse. Meie kambris pesitses mõnda aega üks selline soomusetegija-tagalajulgestaja, põleva pilguga, aga tuhmi hingega vaimne kretiin, kes sageli hooples oma rõvedate lugudega. Kord, kui teda juba avalikult nöögati, kargas mees pussiga vehkides laua tagant püsti: «Kommunisti-raisad! Kes tahab tera saada?» Tammlaan, tema kapikaaslane, viskas üle õla: «Ise nii tark poiss ja ei tea sedagi, et siin istuvad kõik tõkendvangistusega. Mina näiteks istun sellepärast, et käänasin võõral kukel kaela kahekorra.» Poiss rahunes peagi, oli esiotsa küll pisut umbusklik, kuid varsti käis tal Tammlaanega hasartne vaidlus kuke kaela väänamise spetsiifika üle. Terve kamber suutis vaevu hoiduda naerust. Leidnud «oma semu», kiindus vargapoiss üha rohkem Tammlaanesse, usaldades talle oma muresid ja saladusi. Saadi teada, et üks nukkidest kasutas poissi sageli selleks, et hankida teateid kambris valitseva meeleolu üle. Kord meisterdas Tammlaan vargapoisi palvel avalduse SD-le, milles poiss palus end vanglast vabastada, tõotades edaspidi ausalt teenida mõnes politseiüksuses. Juhul, kui ta peaks pääsema vabadusse, lubas ta ka Tammlaane vanglast välja rääkida ja oma kampa võtta. See Tammlaane «sõprus» vargapoisiga oli kõige lõbusam vahejuhtum tolle kambri ajaloos. Koik kahetsesid siiralt, kui poiss lõpuks kuhugi välistöödele ära viidi. Tammlaane suhtumist usaldatavatesse mõttekaaslastesse iseloomustas kõige siiram seltsimehelikkus. Oma «ahvi», kodunt saadetud toidupaki, jagas ta kohe nendega, kellel puudus side omastega. Ka viimase paberossi või «vilka» tegi ta ikka kellegagi pooleks. Siinkohal peab meenutama üht teist meest, samuti «kommunistidega koostöötajat», kodanlusaegse sotside partei aktiivset tegelaste Too mees sai koduse pakiga kaugelt rohkem «samagonkat», kui suutis ise ära suitsetada. Ülejäägi töötles ta kolme sentimeetri pikkusteks junnideks ja vahetas need suitsunäljastele tariifi alusel: kuue junni vastu päevaportsjon leiba. Väga elavalt näen praegugi ühe kommunistliku noore kiitsakat kuju, ta näljast järjest luisemaks muutuvat halli nägu. Ole päeva vahetas ta oma «paika» tubakajuurte junnide vastu. Ja suri hiljem alatoitlusse! Kasulike tehingute tõttu korjus sotsile kuu aja jooksul terve seljakotitäis leiba «mustade päevade» jaoks. Et ta. oma tagavarasid hooletult kontrollis, siis muutus see varandus tal hallituspuruks. Ah kui õnnetu, kaastunnet anuvnägu tal siis oli! Sellest mehest möödudes müksas- Tammlaan teda alati küünarnukiga. «Jäle nurisünnitus, hullem kui mõrvar? Need vähemalt jagavad üksteisega leiba,» ütles ta selle tüübi kohta. Tammlaanest võiks veel üht kui teist pajatada, meenutada põgusaid vestlusi maailmavaateliste küsimuste üle ja tulevikuplaanidest, ent need ei lisaks eriti olulist juurde selle oivalise seltsimehe karakterportreele, mida olen siinkohat püüdnud tabada. ROMULUS TIITUS 498

53 RAAMATUTE KESKEL KAASAEGNE JA KÕVAKAANELINE Harald Suislepp. Suure Vankri jälgedes. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk. Hind 35 kop. Pärast viit aastat on H. Suislepp oma jätkuva luuleloomingu uueks kogumikuks liitnud, seekord kõvakaaneliseks. Kaaned muidugi mõista meenutavad siinjuures üksnes kirjastuse süsteemikindlat tava: alles teisest kogust alates saad kõva krae ja siis juba nähtavasti päriseks. Seda muu seas. Kolm luuletsüklit ja nimipoeem. Avatsükli poeesia kutsub lahtiste silmadega jälgima mitte üksnes tänast päeva, vaid homse pilguga ka eilset selgeks mõtlema. Kõige kõnekamalt on see autoril õnnestunud avaluuletuses. Lihtsad kujundid, hoogne värsisamm, julge ja reibas ellusuhtumine. See on mehine ajalaul, millele lisanduvad veel neli: Oktoobri võitlusi meie päevadesse meenutav «Mis sai tast?» ning uute sõjameeletuste eest hoiatavad «Liiliad», «Kevad metsas» ja «Murdunud hammas». Ka see on iseenesestmõistetav, et igapäevast ja erakordset ühiseks kaasajatunnetuseks liita suutev «Maal ja taevas» just siia peatükki kuulub, et just see tsükli nimilauluks ja lõppakordiks on kujunenud. Kogumiku avavärsside deklaratsioon kätkeb endas ajastu südant ja mõistust. Poeet lubab ka täna võitlejaks jääda. «Ja võitlus see kestab üha.» «Me astume edasi.» Kahte järgmisse peatükki («Kassari teejuht» ja «Kevadristsed») koondatud luuletused oleksid ka ühte kimpu mahtunud. Nende kaheks jagamine on üsna tinglik: on ju mõlemas tegemist põhiliselt loodusmeeleoludega. Piltiderohke ja vaikusehäältest laulev hommiku personifikatsioon, kus ühtaegu näed ja kuuled ärkava päeva kargust («Hommik»). Pahur torin luhtaläinud sügispäeva pärast («Sajusel sügisel») ja rõõm viinakuu töid saatvast värviderikkusest («Viinakuu dekoratsioonid»). Muretu, rõõmsameelne ja pisut vallatugi matk puhkevasse kevadesse «Hea on näoga päikse poole minna» («Kevadristsed»), Tuisk ja päikeselõõm, sügisevärvid ja kevadehääled, hoolitsev mure ja rõõmuvallangud. Julge, muigelsuulise ja naerunäolise kaaskodaniku meeleollu-süvenemised. Sellele kõigele lisaks kaks pikemat luuletust, mida kõlbab isegi lühipoeemideks nimetada: «Metsatulekahju» ja «Kassari teejuht». Esimene kuulub oma vaatenurgalt, kujundpiltidelt ja põhitundelt kogumiku loodusmõtiskluste ringi. Selles elab kujundite poeetiline koostöö kaasa inimeste ja looduse palavikulisele mureärevusele. stiihia ja inimmõistuse võitlusele ning ühispingutuste ja uuestisünni jaatusele. Teine seevastu on nimipoeemi eelvisand. Siin puhutakse rännuja õllekõrvast juttu kelmika Kassari põlisasukaga. Mõnusad suvisest meeleolust kantud jutujupid kasvavad meie päevil kalurikülas toimunud põhjalike muutuste kaugeleulatuvaks kokkuvõtteks. Luuletus nagu jätkaks J. Smuuli ja Peeter Hülgeküti vestlust. Seda, et H. Suislepa olulisemad kordaminekud kuuluvad eepilise luule valdkonda, tõendas juba ta esimene luuletuskogu. «Suure Vankri jälgedes» kinnitab seda esmajäreldust. Siingi on süžeeline arendus valdav. Just siit tuleb alustada ka seekord teed ta luule otsimiste ja leidmiste tujukasse dialektikasse. Luuletajal on eepilise luule rakendusala õige avar. Seda jätkub aktuaalsete päevaküsimuste mõtestamiseks, loodusmeeleoludeks, täie- ja lühimõõdulisteks poeemideks. Ent samas avaldavad end ka selle eripära nõrgemad küljed. Avapeatüki kaaluka mõttearendusega «Liiliad», «Kevad metsas» ja «Murtud hammas» ei pääse vajalikul määral mõjule sellepärast, et nad üksteist vastastikku suurel määral katavad. Siin oleks autorilt oodanud suuremat vaheldust, osavust ja leidlikkust süžeelise koe põimimisel, eriti luuletuste «Liiliad» ja «Murdunud hammas» puhul. Silmahakkavamat eredust, värskust ja omapära oleks oodanud ka loodusmeeleoludelt. Et H. Suislepp kutsub loodusesse ennekõike vaatama, et ta enese vastavad süvenemised on loodud eelkõige nägemiseks, maalitud põhiliselt visuaalsete kujundpiltide vahendusel, on kahtlemata luuletaja eripära. Kui sellele lisanduks avaram, mitmetahulisem ja sügavam alltekst, pääseks see isikupärasus enam maksvusele. Kui luuleraamatu kolm esimest peatükki kajastavad suures osas autori ot- 32* 499

54 singuid, kui need on eelastmeks, eskiiside mapiks, siis kogu teine pool,_ poeem «Suure Vankri jälgedes», on lõpptulemus, luuletaja ning eesti nõukogude luule viimaste aastate õnnelik leid. Just tänu nimipoeemile tõuseb kogumik tavaliste hulgast silmapaistvaks. Vihjasin «Kassari teejuhi» kohal J. Smuulile. Osutaksin samasse suunda ka nimipoeemi puhul, ja seda kahel põhjusel. Esiteks ulatab «Uks jalamehe reisikiri» käe J. Smuuli, D. Vaarandi ja M. Raua sõjajärgsetele poeemidele loomingulist liini pidi, kuuludes eepilise selgrooga poeemide hulka, muidugi mõista omanäolisena. Teiseks ühendusniidiks tolleaegsete poeemidega on ainestik. Et eesti nõukogude luule, sealhulgas ka poeemi silmapiir on avardunud, kuulub endastmõistetavate tõikade hulka. Ent samal ajal oleme sunnitud sedagi nentima, et alles üle pika ajavahemiku viib «Suure Vankri jälgedes» meid uuestisündinud küla ühispõldudele. Sõjajärgsete poeemide ja H. Suislepa «reisikirja» vah t meenub seda ainestikku käsitlevatest poeemidest vaid P. Rummo mitte eriti sügavale jõudev «Kodukülas». Nii et Malle repliik kõne all oleva luuleloo lõpplehekülgedelt on üsna asjakohane: «Et maast nii vähe hoolite, see pole teist küll kena.» Just see lähedaste inimeste lähedus, argipäevase kaasaja argipäevasus, elu tugev pulsilöök ühendabki poeemi «Suure Vankri jälgedes» omaaegsete žanrikaaslaste parimate sisuliste traditsioonidega. Siis räägiti uuesti-korraldatud küla esimestest sammudest. H. Suislepp matkab kuuekümnendate aastate eesti külas. Ja jälle on midagi suurt ja olulist toimunud, nagu tollalgi. Maa. Aja märk. Uus... Mis mõistan inimestest? Mis on uus? Uus on nii pilk kui hääletoon. Ka hing on uue koega. Kui vähe nüüd maamehes on poolkohtlast talupoega. Linn astub sammu, maa teeb kaks ja paljukest neil vahet. Poeem on kirja pandud traditsioonilistes nelikutes, autori ütlemisviis on lihtne ja rahvalik. Võluvad humoorikas meeleolu, mõtteseoste leidlikkus, pealiini saatvad kirjanduslikud kõrvalepõiked ja rahvalikest kõnekäändudest rikastatud muhe kujundikeel, see, et autori vestlus Malle, Sõõrde Jussi ja lugejaga on napp, nakatavalt meeleolukas ja kodune. Sealjuures pole sugugi tegemist pealispinda mööda libiseva värssreportaažiga, nagu esimesel pilgul võib tunduda. Vastupidi. Kui sõjajärgse poeemi kõige tugevamaks küljeks oli uue nägemine suures plaanis, siis H. Suislepa poeem suunab peatähelepanu uueks kujunenud ja üha edasiareneva inimese sisemusse, arenemisvastuolude sügavamale peidetud keerukustesse. Kõigele «vanamoelisusele» vaatamata hoovab poeemist kosutavat värskust. Nähtavasti võib ka moodne ja ühenäoline hele mööbel lõpuks ära tüüdata. Luule on liikumine nagu elugi. Elus on oma kasvuaastad ja luules samuti. H. Suislepp on end leidnud. Kõige eredamalt tõestab ta seda nimipoeemis. Kuid mitte ainult «üks jalamehe reisikiri» tänase südasuvesse ei tõsta kogumikku kaasaegseks ja kõvakaaneliseks. Sedasama kinnitavad ka raamatu esimeses pooles kodanikutundest kantud Iuuleleiud. H. Suislepp on suutnud ühiskondliku arengu ja poeesia jõudsa edasimarsiga vapralt sammu pidada. Ainult ühe mõtte tahaks lõppridadesse põimida: ennast leidnud kunstnik peab järgmiseks loominguliseks võiduks ennast uuesti leidma. E. Mallene MITUT VILJA ÜHES SALVES Emakeele Seltsi aastaraamat VIII Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk Hind rbl Emakeele Seltsi aastaraamatu VIII köide on pühendatud prof. A. Kasele tema 60. sünnipäeva puhul. Raamat algabki ülevaatega juubilari elust, pedagoogilisest ja keeleteaduslikust tegevusest ning lõpeb tema tööde bibliograafiaga. Juubeliteos sisaldab 21 lühiuurimust ja materjalipublikatsiooni. Temaatika on väga mitmepalgeline: Martin Gilläuse kirjast «Estnische Sprachbemer- kungen» ja Hanila murdetekstidest kuni rumeenia keele ungari laensõnadeni. Nende äärmiste punktide vahele mahub kümmekond artiklit, kus käsitletakse eesti keele probleeme, ja umbes teist nii palju meie sugulaskeelte (peamiselt läänemeresoome keelte) materjalist lähtunud lühiuurimusi. ENSV TA KKI sõnaraamatute sektori kõige tähtsam ülesanne on praegu 500

55 ja ilmselt veel üsna pikka aastate rida hõlmavas tulevikuski eesti keele seletava sõnaraamatu koostamine. Seega on kõigiti asjalik sõnaraamatu autorite püüe teha avalikkus tuttavaks selle suurteose koostamise printsiipidega, et iga keeleteadlane ja keelehuviline teaks töö hea kordamineku eesmärki silmas pidades aegsasti sõna sekka öelda. Vaadeldavas aastaraamatus on I. Kont ja A. Pikamäe üheskoos üksikasjaliselt analüüsinud sõnade tähenduste esitamist seletavates sõnaraamatutes, käsitlenud ühe või teise seletusviisi eeliseid ja puudusi ning võimalusi neid viise rakendada koostatavas eesti keele sõnaraamatus. R. Karelson on jälginud seletusviise soome keele seletavas sõnaraamatus «Nykysuomen sanakirja» ja võrrelnud seda seletusliikide suhtes vene, ungari ja inglise keele samalaadsete sõnaraamatutega. Kui R. Karelsoni tööd võrrelda I. Kondi ja A. Pikamäe kirjutisega, jõuame järeldusele, et eesti keele seletav sõnaraamat tuleb eri seletusliikide rakendamise poolest mitmes suhtes üsna lähedane soome keele omale. Eesti keele välteid ja astmevaheldust käsitlevate kirjutiste arv on viimase aastaraamatu ilmumisega suurenenud kahe võrra. Sedapuhku on selles keerukas ja paljugi vaieldud küsimuses sõna võtnud V. Hallap ja T.-R. Viitso. V. Hallap on kriitilise pilguga läbi vaadanud senised seisukohad väldete olemuse kohta ja läbi töötanud kirjanduses avaldatud eksperimentaalfoneetika andmed. Ta teeb veenvalt selgeks, et katselisfoneetiliste mõõtmiste senistest keeleteaduslikest tõlgendustest ei ole ükski täies ulatuses vastuvõetav. Nagu on näidanud autori arvutused, ei saa II ja III välte eristamisel ainumäärav olla häälikute resp. häälikuühendite absoluutne ega ka suhteline kestus. Samuti ei saa II ja III välte opositsiooni taandada ainult rõhulise ja rõhutu silbi kestuse suhtele. Suhteteooriaga, mis arvestab ainult silpide kestust, ei ole võimalik seletada selliseid opositsioone nagu [matšiane] [pa'rzlane], [kcrrise.(pluurali partitiiv sõnast korts) [ko'rtse] (genitiiv sõnast kordne). Alati ei õnnestu ka täpselt määrata silbi piiri asukohta. Suhteteooria variant, mis arvestab ainult rõhulise ja rõhutu silbi vokaali kestuse suhet, jätab lahtiseks konsonantide ja konsonantühendite väldete küsimuse. V. Hallap tõstab esile ühe olulise tegurina II ja III välte eristamisel intensiivsuse erineva jaotuse silbis. Autor jõuab järeldusele, et foneetilised tegurid, mis eristavad II ja III väldet, on eelkõige seotud häälikuühendiga resp. silbiga ja ainult üksikutel juhtudel üksikhäälikuga. III välde on foneetiliselt kompleksne nähtus, mille olemuse määravad mitmed eri faktorid (kestus, intensiivsus jne.), kusjuures pole praegu selge, kas ükski neist tegureist on absoluutselt määrav. T.-R. Viitso annab ülevaatliku kirjelduse eesti keele astmevahelduse tüüpidest ja püüab lahendada astmevahelduse tekkimise küsimust. Vahelduse tüüpe on autor saanud kokku (54 noomeneil, 28 verbidel). Ei saa aru, miks on olnud tarvis eraldada verbides esinevat vaheldust noomeneis esinevast. Mille poolest erineb vaheldus künta : künnap vaheldusest siita : srlla? Mõlemal juhul on autor matriitsiks toonud V LC i V LL. Vahelduse tüübi numbriks aga on noomeni juures 31, verbi juures 13'. Seega tundub olevat tüüpide arvu kunstlikult suurendatud. Vaheldused on niisiis esitatud matriitside ja näidete varal (näit. «VV С VV-С laii-tu lau-lu, sihti sii-ti»). Artikli lugemisel tekib mulje, et T.-R. Viitso on jätnud ütlemata, mida ta on tahtnud matriitside esitamisega saavutada ja milleks neid on võimalik efektiivselt rakendada. Veidi võõrastav tundub, et fleksioonitüüpide sünkroonilisel kirjeldamisel on kasutatud ka üksikuid häälikuloolisi fakte (vt. lk. 51). Kui sünkroonilises kirjelduses arvestada häälikulugu, tekib küsimus, kuhu tõmmata selle kasutamise piir. Astmevahelduse tekkest teeb T.-R. Viitso käsitlus juttu õige napisõnaliselt. Jääb isegi mulje, et vastavad punktid koosnevad põhiliselt autori väidetest, millede lähem tõestus nagu oleks nii mõnigi kord autori teada jäänud. Tõsi, ka allakirjutanule näib olevat vastuvõetav ja usutav, et astmevaheldus oli algusest peale morfofonoloogiline ja sai alguse üksikklusiilide vaheldusest. Kuid ometi ootaks ta enne selle seisukoha lõplikku heakskiitmist põhjalikumat argumentatsiooni. Päris õhulisele alusele toetub väide, et astmevaheldus on kõigepealt tekkinud kirde-eesti hõimukeele või sellest lähtunud pärissoome alal ja sealt edasi kandunud ka karjala keelde. Võibolla on autor läbi töötanud rohkesti materjali ja tal on teada fakte, mis seda väidet usutavalt tõestavad, kuid lugejale on need jäänud esitamata. Kirjutatu põhjal võime ainult oletada, et see väide toetub autori teisele väitele, mille järgi polevat ülejäänud eesti murretes üksikklusiili astmevaheldus arenenud lõpuni ja olevat seega tekkinud hiljem. Kas autor on tõepoolest eesti murdematerjali sellise pilguga läbi analüüsinud? Kas tal pole tekkinud kahtlust, et sellised vaheldumatused nagu tädi : tädi, raba : raba jne. võiksid siiski ise olla hilised analoogiavormid, nn. tugeva astme üldistumise tulemused? Astmeüldis- 501

56 tusele viitavad mõned toponüümilised faktid: praeguse raba: raba alal esineb kohanimedes Rava. Võib isegi esitada näiteid, kus T.-R. Viitso poolt väljapakutud astmevahelduse hällis või selle vahetus naabruses tänapäeval astmevaheldus puudub, teistes murretes aga esineb, näit. ep müaa : mäda, el mädä : mä ; või muna : muna (ka er muta : muta), S, Lä, M, T, V muda : muja müa; er näka : näka, S, Lä naga: nä jne. Seega kui me peamegi astmevahelduse tekkekohaks kirde-eesti hõimukeele ala, tuleb meil siiski arvestada astmeüldistust (vrd. veel VNg nava : nava 'naba'), ja seda eriti selliste sõnade juures, kus häälikuseaduslik nõrgaastmeline vorm oleks häälikuliselt väga palju erinenud tugevaastmelisest vormist. Detailivaeselt on argumenteeritud ka nõrga astme kujunemise skeem *[b d g] ->- *[s D G] -> *[/?< w õ j>] > *[b d g]. P. Ariste juhib tähelepanu sellele, et meil on viimasel ajal ilmunud häid uurimusi eesti murrete vanema ajajärgu kohta, kõrvale on aga jäänud murrete ja murrakute arenemise jälgimine hilisema sise- ning väliskolonisatsiooni mõjul. Samas teeb P. Ariste ise vastavasuunaliste uurimistega algust, analüüsides vadja, isuri ja soome keele mõjusid Vaivara murraku idaosas. Ta näitab, kuidas lähedaste sugulaskeelte kontakti korral ei piirdu mõjustused ainult sõnavaraga, vaid ulatuvad ka grammatikasse. Ta toob esile mõjustuste vanuse ja ulatuse. E. Turu on oma artiklis «hakkamaõmblema-tüüpi verbide imperfekt eesti murretes» jälginud si- ja (-mineviku levikut mainitud verbitüüpides, samuti seda, kui suures ulatuses on algselt teist tüüpi verbid tervikuna siirdunud hakkama-tüüpi. Artiklis on esitatud rikkalikult materjali ja käsitlus on detailirohke (isegi sel määral, et kipub kummitama laialivalgumisoht). Lubatagu seepärast ka retsensendil esitada mõned detailide kohta käivad märkused. Ei ole vist päris täpne väita, et eesti imperfekti tunnus -si- oleks soomeugrilist algupära. Me teame küll, et -s- on olnud soomeugriline imperfekti tunnus, kuid sel ei tohiks olla midagi tegemist niisuguste vormidega nagu keelasin, lugesin, hakkasin jne. Headeks näideteks tugevaastmelise imperfekti kohta lõuna-eesti kirjakeelest ei saa pidada vorme törmäsit ja kiwsasit. Kirjapildi järgi otsustades võiks neid samasuguse eduga kasutada nõrgaastmelise imperfekti näidetena. Omapärane tähendus on antud idamurde verbile kollazime, nimelt 'korjasime'. KKI kogude andmeil on kollama tähenduseks 'rahutult liikuma, õiendama, askeldama'. Rahvaetümoloogia osa eesti linnunimetuste kujunemisel käsitleb M. Mäger. Nagu selgub, on paljud meie linnunimetused tekkinud häälitsuse sõnalisest imitatsioonist või otseselt häälitsuse rahvaetümoloogilise tõlgenduse tulemusena. Üsna padrikjast materjalist on autor osanud muu hulgas esile tuua üldistuse, et rahvaetümoloogia puhul on määravamad just kõlalised assotsiatsioonid, kuna sisuline sobivus võib hoopis puududa. Harva on meil rahvaetümoloogia ajendina mainitud stilistilisi kaalutlusi M. Mäger toob asja sellegi külje esile. Toponüümikat esindab aastaraamatus kaks kirjutist. M. Norvik vaatleb kohanimesid, mille esimeseks komponendiks on Koka-, Koke- ja Köki-. Artikli alguses esitatakse üsna ulatuslik vastavate nimede loend. Edasi selgitatakse, et vaadeldavad toponüümid võivad olla lähtunud kas pinnavorminimetusest *kokka 'küngas, mägi' või ametinimetusest kokk (< alamsaksa kok). Viimane neist esineb enamasti talude nimedes, kuid teda leidub ka üksikute looduslike vormide nimedes. Esimene {*kokka > *kokkei) tuleb sagedamini esile looduslike vormide nimedes. Üksiku toponüümi etümologiseerimisel peab aga igal konkreetsel juhul jälgima, kumb esitatud apellatiividest on sobivam ja usaldusväärsem vaste. E. Koit esitab paarikümne Valjala kohanime etümoloogia. Nendega tutvumisel kipub keelele küsimus, miks on tehtud just selline valik. Miks küll esitatakse ilmselt vanad toponüümid nagu Valjala, Ariste, Köksi jne. segamini üsna hilistega nagu Kalju, Pahna, Kiriku jne.? Läbisegi on antud külade ja looduslike vormide nimed. Mitme nime etümologiseerimine piirdub õieti autori konstateeringuga, et L. Kettuneni etümoloogia on usutav. Jääb mulje, et autor on artiklisse võtnud materjali, mis tal parajasti on käepärast olnud. Materjalipublikatsioonide poolest on vaadeldav aastaraamat üsna rikas. H. Keemalt on poolteistsada haruldast tartu murde sõna. Iga sõna juures antakse sõna tähendus ja mitmed tabavad näitelaused sõna tarvitamise kohta. Sõnakogu väärtust tõstab kahtlemata asjaolu, et selle on koostanud kogenud dialektoloog, näitelaused on nopitud keelejuhtide spontaansest kõnest ja ainestik on pärit murdest, mille kohta meil kuni viimase ajani on materjali olnud kaunis tagasihoidlikult. A. Valmet esitab viiel leheküljel Hanila murdetekste. Need on kirja pandud keelejuhilt, kelle iseloomustuseks märgitakse, et ta on umbes nelikümmend aastat tagasi osaliselt kaotanud kuulmise ja ilmselt sellepärast on tema keelepruugis säilinud mõningaid häälikulisi jooni, mis teistel Hanila vanema 502

57 põlvkonna esindajatel on juba kadunud. Ei oleks saanud lugeda puuduseks, kui.saatesõnas oleks neile erinevustele tähelepanu juhitud. Igal asjast huvitatul ei tarvitse olla täpset kujutlust tänapäeva Hanila murraku tüüpilistest erijoontest. Kommenteeritud materj alipublikatsiooniks tuleb pidada ka U. Masingu kirjutist, mis tutvustab pastor M. Gilläuse (XVII saj.) kirja konsistooriumile. Kirjas on mõnel määral juttu ka keeleküsimustest. U. Masing märgib ise, et kiri pakub enam huvi kultuuriloolasele kui filoloogile. Kui otsustada U. Masingu esituse järgi, siis nii see asi tõepoolest on. Kirja katkendite tõlke lugemisel tõuseb küsimus, miks see on pandud säherdusse eesti keelde, kus esinevad seda laadi väljendid nagu kolleega voi alamal.saab pikemalt öeldud kõrvuti nende taustal ultramodernselt kõlavate sõnade ja -vormidega nagu tarmukalt, meeleldi ja muist keelist. Kõigiti «neutraalne» tänapäevakeel oleks olnud sobivaim. Sugulaskeeltest esitavad materjale A. Laanest ja A. Ambus. A. Laanest on avaldanud XVIII sajandist pärit isuri keele sõnaloendi, mis leidub P. S. Pallase materjalide hulgas. Seda loendit on Pallase sõnaraamatus ainult osaliselt kasutatud. A. Laanest on loendi hoolikalt kommenteerinud ja selles leiduvaid ülestähendusi võrrelnud tänapäeva isuri keele murrete andmetega. Kuigi A. Laanest on kasutanud originaalkäsikirjast tehtud fotokoopiaid,^ oleks pidanud publitseerimiseetilistel põhjustel märkima ka, millises arhiivis leidub originaal. A. Ambuselt on aastaraamatus mõned vadjakeelsed dialoogivormilised nõidussõnad. Põhiliselt ainult sugulaskeelte andmetega opereerivatest uurimustest on kõige laiahaardelisem P. Alvre artikkel «Adverbide eesti taga samojeedi *taka- pronominaalsest päritolust», kus jälgitakse selle läänemeresoome keelte adverbi vasteid kaugemates sugulaskeeltes ja jõutakse järeldusele, et mainitud adverb on lähtunud pronoomenitüvest ta-, millele on liitunud lokatiivne sufiks -ka. Autor rõhutab, et juba uraali aluskeeles oli eesvokaalse pronominaalse tüve tä- kõrval ka tagavokaalne ta-. Samuti ulatuvat tagasi uraali aluskeelde sufiks -ka, -kä, mis tuletas pronoomeneist kohasubstantiive. P. Alvre peab sõna taga nominatiivist kujunenud adverbiks. Ühe või teise läänemeresoome keelega seotud üksikprobleeme käsitlevad E. Leppiku, P. Palmeose ja M. Zaitseva "kirjutised. E. Leppik on järjekordselt vaatluse alla võtnud karjala keele Valdai murraku süntaksi küsimusi. Seekord käsitletakse subjekti. Autor on selle lauseliikme analüüsi teinud endale küllaltki raskeks juba artikli esimeses osas, kus määratletakse subjekti olemust. Seal väidetakse, et subjekt on lause pealiige, mis esineb põhiliselt nominatiivis ja «märgib predikaadiga väljendatud protsessis viibijat», näiteks 1) tegijat, 2) kujunemisjärgus olijat, 3) mõtlemisprotsessis olijat jne. Kui sellist loetelu samas vaimus jätkata, saaksime vist aukartustäratavalt pika punktistiku (näit. poiss kõnnib, jookseb alus väljendab liikumisprotsessis olijat jne.), kusjuures subjekti väljenduse sisu määrab ära verbi leksikaalne tähendus. Raske oleks mõista, millist kasu võib süntaktiliste suhete uurimisel anda sõnade tähenduse arvestamine. Leksikaalse tähenduse arvestamist leiame ka artikli osast, kus on juttu subjekti arvust. P. Palmeos toob täiendust vene keelest laenatud partiklitele idapoolsete läänemeresoome keelte imperatiivis: seni kirjanduses käsitletud partiklitele -kko, -kkö, -kka lisab ta veel karjala keele Valdai murrakust liite -kkoiš, -kköiš. M. Zaitseva analüüsib algusvokaali päritolu mõnedes vepsa verbituletussufiksites (-aida-, -алаа-, -ahta-, -ene-, -ele- jne.). Kaugematest sugulaskeeltest on aastaraamatus esindatud mari ja ungari keel. P. Kokla jälgib rikkaliku näitematerjali varal mari keele possessiivsuhete väljendamise võimalusi. J. Galkin avaldab paaril leheküljel arvamust, et mari keele lokatiivisufiks -štä (-šta) on tekkinud kahe 'sufiksi liitumisest (illatiivi -š ja lokatiivi -tä~-ta). I. Zekäny artiklist saame teada, milliseid semantilisi nihkeid kohtame rumeenia keele ungari laensõnades. Lõpetuseks lubatagu teha veel üks üldist laadi märkus. Oige mitme artikli lugemisel tekkis tahtmine soovitada autoritel edaspidistes kirjutistes rohkem tähelepanu pöörata artikli loogilisele ülesehitusele, sõnastuse täpsusele, materjali rangemale organiseerimisele ja järelduste formuleerimisele. Pahatihti jääb mulje, et kasutada on olnud küll rohkesti fakte ja teiste keeleteadlaste seisukohti, kuid pole osatud eraldada probleemi lahenduse seisukohalt olulist vähem olulisest. Artikli ülesehituse loogilisuse ja esituse selguse poolest võiks vaadeldavast aastaraamatust eeskujuks võtta P. Ariste. V. Hallapi, T.-R. Viitso ja mõne teisegi kirjutisi, kus on täpselt määratud eesmärk ja materjali ulatus ning lõpus selgesti sõnastatud järeldused või uurimisülesanded edaspidiseks. Kui lugeja ei olegi mõnikord nõus autori seisukohtadega, on tal ometi alati selge, mida see lõppude lõpuks püüab tõestada ja miks materjal on organiseeritud just nii ja mitte teisiti. V. Pall 503

58 Uurimistööde tehnikat Sälkkaardid kirjanduseuurija abilisteks Seoses eesti kirjanduse ajaloo neljanda köite eeltöödega valmis Keele ja Kirjanduse Instituudis aastal kartoteek «Eesti kirjanduse küsimused perioodikas 1917 Ю24», mis sisaldab ligikaudu bibliograafiakaarti. Kartoteek on eeskätt abivahendiks, mis võimaldab ülevaadet saada ajajärgu kirjanduselust, kuid on ühtlasi hädavajalik ka üksikautorite käsitlemisel. Esialgu koostati bibliograafia perioodiliste väljaannete alfabeetilises järjestuses. See hõlmas 213 väljaannet. Kartoteegi kasutamisel tekkisid aga raskused, sest andmeid oli tarvis ka ajalises järjestuses, üksikute autorite ja žanride ning muude sisuliste liikide kaupa. Materjal oli olemas, kuid kasutamiseks äärmiselt paindumatu. Raskustest aitas üle sälkkaartide kasutusele võtmine. Sälkkaart on liik nn. perfokaarte. Ta on tehtud libedast kartongist. Tema servadesse on stantsitud üks või mitu meil kaks rida avasid '. Avadest servani lõigatakse sälgud, millest igaüks tähistab mingit kindlat tunnust, näit. autorit, väljaannet, aastat, žanri jne. Ohe kaardi servale võib kanda kümneid tunnuseid. Kaarte töödeldakse käsitsi varraste abil. Kaartidel pole kartoteegis püsivat järjestust. Kui tahame leida mingi tunnusega kaarte, siis võtame kastist umbes kaarti ja torkame kogu pakist sellele tunnusele vastava ava kohalt varda läbi. Tõstame paki varrastpidi üles ja pakist langevadki välja otsitavad kaardid. Koik ülejäänud kaardid jäävad vardale rippuma (vt. joonis 1). Kaarte valmistab ENSV RMN Tehnilise Informatsiooni Büroo. Kaardid on formaadis K5 (147X207 mm). Sellises kaardis paikneb 215 ava. Bibliograafia jaoks lõigati kaart veel pooleks (K6 = 103X147 mm). K6-kaardi üks serv jääb kasutamata, ent edaspidi on voimajik bibliograafiate jaoks tellida samas mõõ- 1 Neid avasid on perfokaartide tootmise ja kasutamise praktikas hakatud kutsuma «perfoaukudeks», mööda minnes tõsiasjast, et eesti oskussõnavaras on ammust aega käibel eristus auk 'cavum, caverna' mulk 'foramen' ja et viimast võiks eduga tarvitada ka perfokaardinduses. (Muide, sõna perforeerima tuleneb just mulgu ladinakeelsest vastest.) Et me «perfoauku» ei pea keeleliselt sobivaks, tarvitame käesolevas artiklis «neutraalset» sõna ava. Toim. dus kaarte, millel ka alumine serv on perforeeritud. Sellega kasvab tunnuste arv, mida on võimalik kaardisse salgata. Juba enne kaartide tellimist tuleb välja töötada kood, s. t. määrata, missugusest avast lähtuv sälk millist tunnust tähistab. Avad ja nende rühmad tähistatakse sõnade ja numbritega kaar- Joonis 1. di serval (vt. joonis 2). Kood on kas otsene või kaudne. Otsese koodi puhul vastab tunnusele üks ava olgu siisvälises või sisemises reas, millest sälk ikka ääreni välja lõigatakse. Kaudses koodis kasutatakse salkude kombinatsioone, nii et mitu salku kokku annavad ühe tunnuse. Iga tunnuste rühma (autori, väljaande, aasta, žanri jne.) jaoks on määratud avade grupp, mis vastavalt süsteemile on eralduskriipsude abil jaotatud veel osadeks (väljadeks). Joonisel 2 on kasutatud nii otsest kui ka kaudset koodi. Kolm gruppi märgivad autorit, ilmumisaastat ja väljaande nime ning on kaudses koodis. Neljas grupp (vasakul äärel ja paremal all), millega märgitakse sisulisi tunnuseid, on otseses koodis. Vaadeldaval juhul kasuta- 504

59 Sajandid, Huule 2Domaan illuu proow ItUäUekirjand 12 Ülevaated IMühmitused Wtleetod, rodud 11 Mõjud 23 Väliskirj. 57 Tarapita 56 Siuru Joonis 2. takse ilmumisaasta ja väljaande grupis nn. l süsteemi. Igas väljas on neli avapaari ja igasse välja sälgatakse üks number nullist kuni 9-ni. Neid numbreid, mis on väljadele trükitud, tähistatakse ühe pika sälguga, teised numbrid saadakse kahe arvu liitmisel ja tähistatakse kahe lühikese sälguga (vt. joonis 3). Nulli märkimiseks kasutatakse kombinatsiooni = 0. Kahe kõrvuti sattuva sälgu vahe lõigatakse välja, et see varrastega töötlemisel häirima ei hakkaks. Joonist 2 asume vaatlema ülemisest vasakpoolsest nurgast, kus kolmel esimesel väljal tähistatakse autori nime kolme esitähte nn. kolmnurgasüsteemis. Kaardile on trükitud kolmnurgad, üks ladina, teine vene tähestikuga. Vastavalt artikli keelele kasutatakse ühes kolmnurgas antud koodi kõigil kolmel väljal. Ühe tähe märkimiseks on vaja väljale teha kaks salku. Avad, _ mille kohalt salgata, leitakse alates noutava tähega lahtrist kaldridu mööda mõlemas suunas tähistab kümnelisi, numbri 2 ühe pika sälguga ja teisel väljal, mis tähistab ühelisi, numbri 3 kahe lühikese sälguga (1 + 2). Väljaande nime märgime kaardi paremale servale. Kartoteegi «Eesti kirjanduse küsimused perioodikas » 213 väljaannet on tähestikuliselt järjestatud ja väljaande järjekorranumber selles nimestikus sälgataksegi kaardile. Joonisel 2 on niiviisi märgitud «Loomingu» number, nimelt 61. Nüüd on meil juba tähistatud: autori nimi (Tuglas) kolme esitähega (TUG); ilmumisaasta kaks viimast numbrit (23); väljaande nimi numbriga (61). Järgneb kõige olulisem sälkkaardi eelis kirjanduse uurimisel: sisuliste tunnuste kaardile kandmise võimalus. Me saame salkudega märkida, millest on artiklis juttu: luulest, proosast, keelest, stiilist jne. Selleks tuleb koostada sisutunnuste nimestik. Tunnused on nummerdatud ja igale numbrile vastab kin- / Z * I I * Joonis ш!.! 0 kaardi ääre poole edasi liikudes kuni vastutuleva avani (vt. joonis 4). Mõned vähem kasutatavad tähed jäävad väljapoole kolmnurka ja neid tähistatakse vastaval kohal ühe pika sälguga. Järgmises grupis tähistame artikli ilmumisaasta (1923) kaht viimast numbrit. Sälkame esimesel väljal, mis del ava. Kaardile on trükitud ainult paarisnumbrid; eelneva paaritu numbriga ava välimises reas on numbrita. Äärmisi avasid (29, 30, 31, 32) tarvitada ei saa, sest kitsas serv võib murduda. Jääb 36 kasutatavat ava. Neist 28 jaoks_ on koostatud põhikood, mis haarab kõige üldisemaid sisuliike. Seda koodi on soovita- 505

60 tav tarvitada kõigis kirjanduse uurimise üld- ja individuaalkartoteekides: 1. Luule. 2. Romaan. 3. Muud proosavormid. 4. Näitekirjandus. 5. Laste- ja noorsookirjandus. 6. Reisikirjad. 7. Publitsistika ja olukirjeldus. 8. Veste, följeton, paroodia. 9. Kirjanduskriitika. 10. Kirjanduse üldküsimused. 11. Retsensioonuste grupis, mis tähistab «muid proosavorme». Langeb välja Tuglase lühiproosa. Saadud kaartidest torkame varda läbi 21. ava kohalt, mis tähistab keelt ja stiili. Nüüd langevadki välja meile vajalikud kaardid. Et sisulised tunnused asetsevad kaardil kahelt realt, võib juhtuda kokkulan- LAS nid. 12. Aasta- ja žanriülevaade. 13. Kirjanduslik poleemika. 14. Kirjandusajaloolised artiklid. 15. Elu ja tegevus, memuaarid. 16. Kirjanduslooline historiograafia. 17. Kirjastusolud, raamatuturg, seltsid, kirjanike liit. 18. Kirjanduslikud rühmitused. 19. Kirjandusteooria. 20. Meetod ja voolud. 21. Keel ja stiil. 22. Mõjude küsimus. 23. Väliskirjandus ja tõlked. 24. Artiklid perioodika kohta. 25. Rahvaluule. 26. Teatriküsimused. 27. Muusika, kujutav kunst, arhitektuur, kino. 28. Filosoofilised ja üldpoliitilised artiklid. Konkreetse kartoteegi «Eesti kirjanduse küsimused perioodikas » jaoks lisati põhikoodile veel järgmised lahtrid: 33. Kultuurkapital. 34. Proletaarsed autorid. 35. Kirjandus Nõukogude Liidus. 36. «Siuru». 37. «Tarapita». 38. Pildid ja fotod. 39. Autori kohta kirjutatud materjalid. Oks ava jääb varuks. Kuidas leiame kartoteegist soovitavad andmed? Bibliografeeritavad artiklid töötatakse koodi varal läbi ja kaardid sälgatakse vastavalt. Kui nüüd on vaja uurida näiteks Tuglase lühiproosa keelt ja stiili, võtame kõigepealt varraste abil välja kõik Tuglase kaardid. Selleks võime teha järgmised võtted. Kaardipakist torkame kaks varrast Г-tähte tähistavate avade kohalt läbi. Et kõigi T-ga algavate autorite kaardid on sellelt kohalt servani sälgatud, langevad need koos pakist välja. Edasi võtame Г-ga algavate autorite kaardid ja torkame vardad läbi U-avade. Langevad välja autorid, kelle nimi algab TU-ga. Vajaduse korral kordame sama võtet kolmandal väljal G kohal. Tegelikult tehakse seda sageli ühe võttega, kasutades korraga kuut varrast. 506 Kui kõik Tuglase kaardid on käes, torkame varda läbi 3. ava sisuliste tungemisi. Näiteks kui võtta varda abil välja «luule» (nr. 1), siis langeb kaasa ka nr. 2 all pika sälguga tähistatud «romaan». Et mittesoovitavat eraldada, torkame saadud kaartidest varda läbi ava nr. 2 kohalt. «Romaani» kaardid langevad pakist välja, soovitud «luule» jääb vardale. Veel suuremaid võimalusi kui bibliograafias pakuvad sälkkaardid uurimistöös. Teaduslike töötajate jaoks on sobivamad K5-kaardid, mille kõik servad on perforeeritud ja kus on rohkesti ruumi väljakirjutuste jaoks. Süsteem on üldiselt sama mis bibliograafiakaardil, ainult et sisuliste tunnuste märkimiseks jääb tervelt 140 ava. 28 esimest ava on põhitunnuste jaoks, ülejäänuid on võimalik kasutada igasuguseks detailiseerimiseks vastavalt sellele, mida uuritakse. Toome selle kohta ühe näite. Oletame, et on tarvis uurida meetodi ja voolu arenemist eesti kirjanduses. Esmalt võetakse üldisest bibliograafiast välja meetodit ja voolu käsitlevad kaardid. Neid saab sorteerida veel aastate ja väljaannete kaupa. Enne kui uurija asub kaartide abil leitud väljaandeid lugema, koostab ta detailiseeriva koodi, mis haarab klassitsismi, sentimentalismi, realismi, romantismi, impressionismi, ekspressionismi, futurismi, sürrealismi, dadaismi jt. voole. Väljakirjutuste tegemisel tähistatakse K5-kaartidel sälguga iga temaatiline liik ja alaliik, mida väljakirjutus puudutab. Töö koostamisel on nüüd kerge parajasti käsitletavat leida ja kaarte igapidi rühmitada. Kirjandus: Gäbor I n k e, Quellen medizinischer Literaturangaben und Methodik ihrer Bearbeitung. Jena, 1960; V. Masing, Bibliograafiline perfokaart bioloogi töövahendina. «Eesti Loodus» 1961, nr. 4, lk M. NEITHAL

61 RIN GVAAD E J. V. Veski suurjuubelilt 27. juunil 1963 ilmus ajalehes «Tartu Riiklik Ülikool» J. V. Veski artikkel «Mõnest pindunud lauseveast». Samal ja eelmisel päeval toimunud juubelipidustustel mainiti seda korduvalt kui tõendil, et 90-aastaseks saanud vanameister ei ole tänini lakanud eesti kirjakeele eest hoolitsemast. Juubeliaktuse avas TRÜ rektor F. Klement. Aktusekõnes kriipsutas J. Peegel muu hulgas alla esiteks juubilari hämmastavat loomevõimet sõnavara alal, teiseks seda, et J. V. Veski, aktiivse looja tööl on ikka olnud vahetult praktiline tähtsus. Siis järgnesid tervitused, kingid, auaadressid, lilled: vabariigi teadlaspere nimel õnnitles ENSV TA president J. Eichfeld, Haridusministeeriumi poolt tõi tervitusi koolivalitsuse juhataja R. Virkus, TRU poolt prorektor K. Püss ja ametiühingu esindaja L. Pärl, Keele ja Kirjanduse Instituudi poolt E. Päll. Ladinakeelse õnnitluskõne pidas Läti NSV lingvistide nimel sealse Teaduste Akadeemia vanem teaduslik töötaja V. Dambe. Jõudmata siin kõiki tervitajaid loetleda, tõstkem nende seast esile veel looduseuurijad (Loodusuurijate Selts, Tallinna Botaanikaaed) ja muusikud («Vanemuise» segakoor, Tartu Muusikakool). Vaimustatult soovis suurele õpetajale õnne meie keelerahva noor järelkasv. Õnnitlustelegramme oli saabunud hulgaliselt ka vennasvabariikidest, samuti välismaalt. ENSV TA president J. Eichfeld õnnitleb J. V. Veskit juubeliaktusel. Missugused teemad olid kohased käsitlemiseks J. V. Veski 90. sünnipäeva puhul korraldatud teaduslikul konverentsil? «Sõnavara rikastamise allikatest» (H. Rätsep), «Mida lõuna-eesti murded võiksid pakkuda kirjakeelele?» (H. Keem), «Prantsuse päritoluga võõrsõnadest eesti keeles» (E. Raiet), «Liitnimisõnade kolm peamist liitumisrühma» (R. Kull), ««Eesti õigekeelsuse-sonaraamatu» osast eesti kirjakeele kujunemisel» (prof. A. Kask), «J. V. Veski põhimõtteist oskussõnade fikseerimisel» (A. Kündok) kõik need teemad kuuluvad tegeliku eesti keele ning selle korraldamise ringi. Selle ainesfääri ühendas noore põlvkonna keelepruugi kujundamisega E. Vääri teema «Sõnavara ja stiili õpetamine tootmisõpetusega keskkoolis». Veidi teise uurimistöö harru kuulus J. Peebo «Murretest ja rahvalauludest pärinev sõnavara Kreutzwaldi «Kalevipojas»». See oli niisiis J. V. Veski tegevuse jätkajate konverents. Juubilari töö erakordsest kvantitatiivsest küljest rääkisid konverentsil ja aktusel paljud, ent A. Kask tõi oma ettekandes esile tema tegevuse suurima kvalitatiivse tulemuse. See oli eesti kirjakeele kiire ning põhjalik stabiliseerumine, mille põhjustas EOS-i I köite ilmumine 38 aasta eest. Põhiliselt J. V. Veski loodud oigekeelsusallika autoriteet tugines esiteks sellele, et ta sündis võimeka spetsialisti ja kollektiivi Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna koostööl, teiseks sõnaraamatu ettenägelikule tolerantsusele mitmetegi paralleelvormide suhtes, milledest hiljem ainult ühed jäid kirjakeeles 507

62 tarvitatavaks. J. V. Veski pandud alustele rajasid oma töö nooremad keelemehed (E. Muuk jt.). Kuidas edasi ehitada, sellest rääkis kõige otsesemalt H. Rätsep. Teravaid servi oli tema sõnadel: meie leksikas on ikka lünki, sest uusi mõisteid tuleb üha juurde, aga nende täitmiseks ei kasutata kõiki varasemast, keelekorraldustööst tuntud ning tänapäevalgi sobivaid mooduseid. H. Rätsepa mõtteist väärib muu hulgas detailiseerimist ja tegelikus sõnaloometöös rakendamist uute tüvede tarvituselevõtu võrdlus uussõnade moodustamisega keeles juba olemasolevaist elementidest. H. Rätsep tõstis keelevara täiendamise allikaist esile kõigepealt murded ja H. Keem näitas konkreetse materjali varal, kui rohket täiendust võib murdeist saada eriti ilukirjanduskeel mitte üksnes valmissõnu, vaid ka nüansseerivaid tuletusvoimalusi. Juubeliaktus lõppes sellega, et aplausi saatel kõnepulti astus ja sõna võttis akadeemik J. V. Veski ise. Kui konverents andis tõuget keelearendustöö intensiivseks jätkamiseks, siis selleks soodsa õhkkonna loomist soovis oma lõppkõnes juubilar. Oma seadlusega 5. juulist 1963 autasustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium J. V. Veskit Tööpunalipu ordeniga. Väitekirjade kaitsmine 21. juunil 1963 kaitsesid Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna teadusliku nõukogu avalikul koosolekul kandidaadiväitekirja Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna vanem teaduslik töötaja Helene Siimisker ning TRU eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja Karl Taev. 508 H. Siimisker taotles bioloogiakandidaadi kraadi mitmete A. H. Tammsaare elule ja loomingulisele teele pühendatud uurimustega. Suurem osa H. Siimiskeri väitekirjast on hästi tuntud, sest see on kättesaadav eri raamatuna (lühimonograafia «A. H. Tammsaare»), avaldatud Kirjandusmuuseumi aastaraamatus «Paar sammukest» II («Koomilisest A. H. Tammsaare varasemas loomingus») või jõudnud lugejani ajakirjade «Looming» ning «Keel ja Kirjandus» vahendusel. Ametlikud oponendid filoloogiadoktor V. Alttoa ja filoloogiakandidaat R. Põldmäe andsid H. Siimiskeri uurimustele kõrge hinnangu. Oponendid märkisid, et kogu eesti kirjanduse ajaloos pole keegi A. H. Tammsaare elu ja loomingut nii sihipäraselt ning sügavalt analüüsinud kui H. Siimisker. Dissertandi teaduslikud järeldused ja üldistused on põhijoontes vaieldamatud ning rikastavad eesti nõukogude kirjandusteadust. K. Taevi pikaajalise uurimistöö tulemusena valminud dissertatsiooni teemaks oli «Eesti kirjandus tsaristliku tsensori kammitsas ». Väitekiri kui esimene ulatuslik tsensuuriajaloo küsimusi käsitlev uurimus pakub rikkaliku arhiivimaterjali põhjal uusi andmeid ja fakte möödunud sajandi kahe aastakümne kirjanduse tsenseerimise kohta ning on paljudel juhtudel abiks tolleaegse kirjanduse uusväljaannete koostajatele tekstikriitilises ja tekstoloogilises töös. Väitekiri sisaldab väärtuslikke andmeid eriti kirjandusajaloo, aga samuti raamatu ajaloo uurijatele. Ametlikeks oponentideks olid ajaloodoktor H. Kruus ja filoloogiakandidaat R. Põldmäe. H. Siimiskerile ja K. Taevile otsustati anda filoloogiakandidaadi kraad. «Antisträtfordistid» Shakespeare'i juubeli eel Ettevalmistused William Shakespeare'i 400. sünniaastapäeva tähistamiseks aastal on täies hoos nii kirjaniku kodumaal kui ka kultuurialastes ringkondades üle maailma. Ühenduses sellega on erilist aktiivsust hakanud näitama ka nn. antisträtfordistid ehk Shakespeare'i-vastase koolkonna esindajad, s. o. kõik need, kes väidavad, et Shakespeare'ile omistatavad näidendid ja luuletused ei ole Stratfordist pärineva tavalise näitleja looming, vaid on loodud ühe või mitme tema kaasaegse kirjaniku või ühiskonnategelase poolt. Niisuguseks kahtluseks annab alust kuulsa kirjaniku elu ja tegevuse kohta säilinud faktide üllatav nappus. Meil on küll geniaalne kirjanduslik pärand, kuid autori enda kohta teame vähe'. Peaaegu kõik, mis on seotud Shakespeare'i elulooga, on salapärasuse kattega looritatud. Ei ole ka teada ühegi Shakespeare'ile omistatava teose käsikirja, mille kohta võiks päris kindlasti öelda, et see on kirjutatud autori enda käega. Säilinud on 6 7 Shakespeare'i allkirja, kuid nendestki kolme au peetakse vaid tentseks.

63 Kuigi ei saa eitada^ et sellenimeline isik tõesti elas ja töötas, leitakse, et provintsist pärit olev näitleja, kes lahkus koolist 14-aastasena, ei võinud vastavate eelduste ja kvalifikatsiooni puudumisel luua neid imetlusväärseid teoseid, mida tema nimega seostatakse. Siit ongi tulnud arvamus, et Shakespearea nimi oli vaid sildiks, mille taga peitus salaja keegi haritud ja andekas Shakespeare'i kaasaegne, kellel ei sobinud tolleaegseid olusid arvestades avalikult kirjanikuna esineda. Ilmselt on niisugune aprioorne seisukoht tingitud aristokraatlikust ja täiesti põhjendamatust suhtumisest, nagu ei suudaks lihtrahvast võrsunud inimene luua kultuuriväärtusi. Juba XVIII sajandi lõpust on pärit võrdlemisi levinud arvamus, et Shakespeare'i looming on tegelikult Francis Baconi oma. Baconi-teooria pooldajatel USA-s on tänaseni vastav ühing ja perioodiline väljaanne. XX sajandil on esitatud rohkesti teisi arvamusi ja teooriaid selle kohta, kes XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi alguse inglise kirjanike või kultuuri- ja poliitikategelaste hulgast võisid olla Shakespeare'i näidendite ja luuletuste autorid. Niisuguseid oletatavasti Shakespeare'i nime all kirjutanud isikuid on käesoleva ajani leitud tervelt 571 Tähtsamad nende hulgast on lisaks mainitud Francis Baconile Derby krahv William Stanley, Oxfordi krahv Edward de Vere ja kirjanik Christopher Marlowe. Erilist kõmu tekitas a. Ameerika ajakirjaniku Calvin Hoffmani raamat «Mees, kes oli Shakespeare» («The Man Who Was Shakespeare»). С. Hoffman püüdis tõestada, et Shakespeare'i nime katte all esines ta kaasaegne Christopher Marlowe ( ). Andeka noore kirjaniku Marlowe' kohta on teada, et ta suri noorelt mõnevõrra kahtlastes tingimustes, oletatavasti kõrtsis toimunud kakluse ajal. C. Hoffmani «teooria» järgi ei tapetud mitte Marlowe, vaid keegi võõras meremees, kes maeti aga Marlowe' asemel. Marlowe' tapmine olevat lavastatud kirjaniku patrooni, rikka mõisniku sir Thomas Walsinghami algatusel selleks, et päästa Marlowe'd teda ähvardavast juurdlusest ja võimalikust surmanuhtlusest tema poliitiliste ja usuliste vaadete ning käitumise pärast. С Hoffmani järgi olevat Marlowe ennast mõni aeg varjanud Walsinghami mõisas Kagu- Inglismaal ja asunud hiljem elama Itaaliasse. Oma tööd saatnud ta Inglismaale, kus need tulnud avalikkuse ette Shakespeare'i nime all. Nende oletuste tõestamiseks sai C. Hoffman Briti valitsuselt loa avada Marlowe' soosija Walsinghami haud perekonna matusepaigas. Hauast loodeti leida mingeid tõendavaid materjale, mis heidaksid täiendavat valgust Walsinghami ja Marlowe' vahekorrale. Üllatuseks osutus Walsinghami kirst tühjaks. Teadmata põhjustel ja ajal oli keegi Walsinghami põrmu kõrvaldanud. Kui lisada veel, et Walsinghami onupoeg oli tolleaegse Inglise salaluure ülem, näeme, et Marlowe' ja Walsinghami lugu sisaldab erutava kriminaalromaani tähtsamaid koostisosi. Mõnevõrra tõsisema elemendi muidu sensatsioonilisse ja naiivsena tunduvasse loosse toob Marlowe' ja Shakespeare'i teoste keeleline analüüs, mida on viimastel aastatel tehtud eeskätt statistiliste meetoditega. Vastavad sõnavaliku- ja süntaksialased uurimised on näidanud üllatavat sarnasust mõlema kirjaniku stiilis. Tõenäoliselt võib seda sarnasust seletada ajajärgu keeletarvituse iseärasustega (klišeed, kõnekujundid jne.), osalt aga puhtjuhuslike kokkusattumustega. Huvipakkuva ülevaate Shakespeare'i kuulsusele pretendeeriva nelja tähtsama isikuga seotud hüpoteeside olemusest ja vastavatest argumentidest annab H. N. Gibsoni raamat «Shakespeare'i nõudlejad» (H. N. Gibson, The Shakespeare Claimants, A Critical Survey of the Four Principal Theories concerning the Authorship of the Shakespearean Plays. London, 1962). Enam kui 300 leheküljel analüüsitakse üksikasjalikult Baconi, Marlowe', Stanley ja de Vere'i nimega seotud oletusi. H. N. Gibson alustas uurimist omaenda sõnade järgi täiesti eelarvamusteta ja oli faktide mõjul sunnitud tunnistama, et Shakespeare'i-vastased argumendid on äärmiselt nõrgad. Baconi-teooria pooldajad väidavad, et Shakespeare'i näidendeis on palju jurisprudents!, mistõttu neid ei saanud kirjutada keegi, kellel puudus kõrgem juriidiline haridus. Nagu näitavad aga eriuurimused, millele viitab H. N. Gibson, eksib Shakespeare juriidiliste küsimuste käsitlemisel tihti üsna rängasti ja on sel alal ilmselt võhik (näit. kohtustseen näidendis «Veneetsia kaupmees»). Mitmed Shakespeare'i kaasaegsed kirjanikud, nagu J. Webster jt, kasutasid juriidilist terminoloogiat palju oskuslikumalt, ehkki ka neil puudus vastav eriharidus. Mitmesuguste vasturääkivuste tõttu on alusetuks osutunud ka oletus, et Francis Bacon on mitmesse Shakespeare'ile omistatavasse teosesse põiminud krüptograafilise selgituse oma autorsuse kohta. Shakespeare'i oletatav suhteline harimatus ei ole millegagi tõestatud. Vastupidi: on tõendeid, et Shakespeare oli suure lugemusega. Ei saa teha mingeid kaugeleminevaid järeldusi faktist, et ta tes- 509

64 tamendis ei jätnud pärijatele raamatukogu. Ühtlasi ei tohi liiga palju järeldada sellest, et Shakespeare ise ei käinud välismaal, mitme tema nimega seotud näidendi tegevus aga toimub näiteks Prantsusmaal või Itaalias. Shakespeare'i elav kujutlusvõime lubas tal kahtlemata oma kaasaegsete suuliste või kirjalike tähelepanekute põhjal omakorda küllaltki tõepäraselt kirjeldada vastavaid maid. Viimase aja sellekohased uurimised on ühtlasi näidanud, et muljed ja kogemused, mida Shakespeare ammutas oma vahetust keskkonnast Stratfordis ja Londonis, olid täiesti piisavad selleks, et võimaldada tal luua oma meistritöid. H. N. Gibson viitab mõnele huvitavale pisiasjale, mis aitavad tõestada, et Shakespeare'i näidendid on kirjutanud ikkagi «mees Stratfordist». Mainida võiks näiteks Stratfordi tütarlapse Katherina Hamletti lugu, kes väga sarnaselt «Hamleti» Opheliaga uputas end vastamata armastuse tõttu siis, kui Shakespeare oli veel 16-aastane. Vastav juhtum näib olevat jätnud nooresse luuletajasse nii sügava jälje, et ta kasutas episoodi oma hilisemas tragöödias. Tähelepanu vääriv on mainitud tütarlapse nime ja Shakespeare'ile kirjanduslike allikate kaudu tuttava Taani printsi prototüübi nime kokkusattumine. Oks kõige veenvamaid argumente Shakespeare'i autorsuse kasuks on kindlasti see, et ta kaasaegsed ei kahelnud tema kui autori isikus. Kahtlused hakkasid tekkima alles paar sajandit pärast kirjaniku surma. Shakespeare'i loomingu kronoloogias on üht-teist ebaselget, nii mõnelgi juhul on ikka veel raskusi maailmavaatelised teksti tõlgendamisel ja nii mõnegi pala või lause autentsuski pole päris kindel. Sellest hoolimata ei tohiks tänapäeval olla enam min- 510 git kahtlust, et tagasihoidlik «mees Stratfordist» oli too, kes lõi põhilise sellest, mida me tema nimega seostame ja mida kogu inimkond eeloleval aastal, kirjaniku 400. sünniaastapäeval, sügavas tänutundes järjekordselt austab. O. Mutt Sean 0'Casey ja William Butler Yeats Väga huvitavast ja maailmakirjanduse kõrgtippudeni ulatuvast iiri kirjandusest teab eesti kirjanduslik üldsus vähe. Ulatuslikumatest tõlkeväljaannetest on mainida iiri rahvuskirjaniku William Butler Yeatsi ( ) novellivalimikku «Punane Hanrahan» (Nobeli laureaatide sarjas; Tartu, 1939) ja iiri novellide antoloogiat «Küla ilma meesteta» (««Loomingu» Raamatukogu» 1960, nr. 47). Oht meie sajandi maailmakirjanduse suurimat dramaturgi Sean 0'Caseyt (sünd. 1880) tuntakse seni paraku ainult nime järgi. Viimasel ajal on iiri kirjanduselus suurt tähelepanu pälvinud juba kõrgesse ikka jõudnud O'Casey memuaarteoste sari. Iga köide on pealkirjastatud iseseisvalt ja moodustab tervikliku ilukirjandusliku teose, mida julgesti võib nimetada autobiograafiliseks romaaniks. Sari annab läbilõike niihästi suure kirjaniku elust kui ka meie sajandi Iirimaa ühiskondlikust ning kultuurilisest evolutsioonist. Viiendas köites «Roos ja kroon» kirjeldab 0'Casey oma kohtumist Yeatsiga. See episood pakub erilist huvi, sest 0'Casey, kommunist ja uue iiri kirjanduse keskne meister, esitab selles ühtlasi oma suhtumise klassikusse, kelle positsioonid on tihti risti vastupidised tema omadele. Kohtumine toimus Yeatsi surma eelsetel aastatel. Meenutades Yeatsi värsse «On aastad nagu suured mustad härjad / maailma teedel, kannul jumal karjus, / ja nende jalad tallavad mu maha», kirjutab 0'Casey: «Luuletaja Yeatsi suured mustad härjad sõtkusid üle maailma ja tõrjusid kõrvale endise elu, et teha ruumi hiljem tulnuile.» Kuigi ta sama kujundit kasutab ka Yeatsi nõrkeva tervise puhul, suhtub ta poeedi osasse kaasaja kultuuris ometi tunnustavalt. Kaks kirjanikku kõnelevad Elisabethi ajastu inglise kirjanduse meistritest ja 0'Casey tabab end mõttelt, et kogu see verine traagika, mida nood kirjeldasid ja mis tänapäeva maailmas jätkub, orr estetistlikule Yeatsile ometi jäänud märkamatuks, «...ja kui ta sellest midagi märkaski, oli ta masside suhtes reserveeritud, sest need ei esinenud küllalt kultiveeritult.» Kuid siis küsib Yeats: «Teie olete kommunist, 0'Casey, eks ole?... Mis on õieti see kommunism, millele nii paljud panevad oma lootuse, mille eest n ; i paljud võitlevad, millest nii paljud kõnelevad, otsekui oleks see uus lux mündi?» Kuid ta ei vaidle O'Caseyga, kes kõneleb kodanliku kultuuri elujõuetusest, masside kultuuritarbest ja energiast. Filosoofilistesse küsimustesse jõudnud, püüab Yeats võrdsustada katoliikliku sotsiaalfilosoofia süsteemikust kommunismi omaga. «Seekord,» vastab O'Casey, «on meie filosoofia see, mis on rajatud kaljule, ja teie oma seisab liivakünkal. Koik see ilu, mis oli Kreeka oma, kõik see suurus, mis oli Rooma oma, toetus viljale ja õlile ja veinile. Meil pole võimalik ainsalgi päeval julgesti unne suikuda mõne Demeteri armastusannita. Kogu Shakespeare'i, Miltoni, Shelley ja Yeatsi luule sai kõigepealt toitu Demeteri rinnalt.» Ja kaks katkendit selle vestluse lõpu kirjeldusest:

65 ««Te ei tohi ennast millalgi lasta häirida ega segadusse viia,» ütles Sean ja püüdis kogu selle armastuse, mida ta tundis, panna oma häälde lootuses, et Yeats seda märkab. «Miski ei tohi teid häirida peale tülika vajaduse mõnikord puhata. Meil on teid tarvis. Juba teie olemasolu, ilma et te midagi teeksite või sõnagi ütleksite, kaitseb meid nagu kilp...»» «Nii suur on ta, mõtles Sean, et Iirimaa, kes teda on piinanud, on ükskord kohustatud tema mälestust säilitama igavesti.» Millest kirjutab «Sananjalka» (Toimetusele saabunud kirjandusest) Tänavune Turu Soome Keele Seltsi aastaraamat «Sananjalka» («Sõnajalg») on järjekorras viies ning õige mahukas. Aastaraamatu peatoimetaja on prof. O. Ikola, keda tunneme ka eesti keele alaste uurimuste autorina. Sisu ei piirdu keeleteadusega, on artikleid ka kirjandusloo, rahvaluule ja etnoloogia alalt. Olulisel kohal on soome vanema ja varasema kirjakeele uurimine: G. Karlsson kirjutab mõnede soome keele sõnade varasemast esinemusest, tähendusloost ja vanematest sünonüümidest, N. Ikola M. Agricola osalisest piiblitõlkest, O. Ikola XVII saj. soome kirjakeele stiiliseikadest ja E. Matinolli XVIII saj. seadusetõlkija S. Forseeni elust. Murdeuurimise alalt on M.-L. Soinineni töö, mis käsitleb nn. kvaasikonstruktsiooni soome murdeis (kvaasikonstruktsiooni näide: «Tyttö oli lukevinaan läksyjään, kun äiti astui huoneeseen» 'tüdruk tegi, nagu õpiks, kui ema tuppa astus'). Teiseks on O. Ikolalt ja A. Alhoniemilt murdenäiteid Rymättyläst (üks lõuna-soome murdeid), millega «Sananjalka» alustab Turu ülikooli-soome keele instituudi heliarhiivi paremate lintide avaldamist. Tarvitatakse nn. poolranget transkriptsiooni, mille täienduseks on tähistatud lausefoneetiline rõhk (ühes tekstis koguni iga sõna kohal neljapallisüsteemis). Tegeliku keeleõpetuse alalt pälvib tähelepanu P. Siro artikkel «Muuttuva kielioppi» («Muutuv grammatika»). Tänini on õppetöös käibel soome keele süntaks, mille E. N. Setälä kirjutas Hämeenlinna lütseumi õpilasena ja mis võeti tarvitusele a. Selle hiljutistes trükkides tehtud kohendused on olnud tagasihoidlikud. Toetudes ühele А. H. Gardineri teesile ja kriitiliselt esile tuues N. Chomsky transformatsioonimeetodit, paneb autor ette koostada uus süntaks, mis ei taotle kogu endise terminoloogia nurkaheitmist, küll aga viib grammatika kooskõlla tänapäeva keele struktuuriga. Transformatsioonimeetod on Soomes üldsegi tähelepanu äratamas. Nii on P. Ravila avaldanud «Virittäjä» tänavuses esinumbris vastava ülevaateartikli. Kirjanduse alalt on viiendas «Sananjalka's» käsitlusi J. Lehtoneni ja V. A. Koskenniemi kohta jm. Retsensioonide rubriigis on muu hulgas ära märgitud kogumik «Вопросы финно-угорского языкозна Kroonikat (Moskva-Leningrad, ния» 1962). ф Ajakirjas «El Popola Cinio» jätkub poleemika, milles arutatakse pärisnimede ortograafiat esperanto keeles. Senise tava kohaselt kirjutatakse ladina tähestikku kasutavate rahvaste isiku- ja kohanimed nii, nagu neid kirjutatakse vastavais keeltes, välja arvatud esperantopäraseks tehtud üldtuntud kohanimed, näit. Parizo, Varsovio jt. Nimetatud ajakirja käesoleva aasta 3. numbris on esikohal toodud Kohtla-Järve esperantisti O. Kingsepa arvamus, kes toetab pärisnimede kirjutamisel esperanto alfabeedile vastavat ning võimalikult foneetilist transkribeerimist. # Pidades tähtsaks teadlaste, kirjanike ja kunstnike seisukohti avaliku arvamuse kujundamisel, pöördus ajakiri «Pola Esperantisto» nende poole ringküsimusega esperanto kohta. Poola Teaduste Akadeemia esimees prof. J. Groszkowski, kuulus poola marksistlik filosoof prof. A. Schaff, Poola TA endine esimees prof. T. Kotarbinski, keeleteadlane prof. Z. Klemensiewicz, majandusteadlane prof. E. Lipinski, muusikateadlane prof. Z. Lissa, romaanikirjanik J. Dobraszynski, kujur ja maalikunstnik prof. X. Dunikowski, ooperilauljatar Ada Sari kõik tunnistavad vajadust lahendada rahvusvahelise keele küsimus ja soovitavad selleks esperantot. Mõned neist (Groszkowski, Kotarbinski, Klemensiewicz) on aastase staažiga esperantistid a. jaanuaris asutati New Yorgis Esperanto Teaduskeskus, et laiaulatuslikult levitada esperantot Ühendriikide teaduslike ning kõrgemate õppeasutuste ringkondades ja ÜRO-s. See keskus hakkas välja andma bülletääni «Esperanto Scientific News», mille tekst on paralleelselt esperanto ja inglise keeles. ф 22. mail näidati Tallinna televisiooni soomekeelses saates teemal «Raamatud Nõukogude Liidus» Raja ja Johannes Palu isiklikku raamatukogu. Mõlemad on tuntud esperantistid, mistõttu kõneldi ka nende rohketest esperantokeelsetest raamatutest ja kirjasõpradest Jaapanis, Prantsusmaal, Ungaris, Ameerika Ühendriikides jm. Nende kirjavahetuses on eriline kõlajõud rahuteemal. 511

66 Ühe oletuse kinnituseks Artiklis «Otto Wilhelm Masing kriitikuna» («Edasi» 1954, nr. 183) oletas V. Alttoa, et eestikeelsete kalendrite kohta «Maarahva Nädalalehes» (1822, nr. 48) avaldatud arvustus, mille toimetaja lugejale esitab kui ühe Pärnumaa mõisniku kirja tõlke, on tegelikult Masingu enda kirjutatud. V. Alttoa tsiteerib mainitud arvustust «teatava reservatsiooniga» kui Masingu oma. Masingu kirjast J. H. Rosenplänterile 14. novembril 1822 (KM KO-s) selgub, et sellest reservatsioonist võib loobuda, arvustus on tõesti Masingu sulest. «Vastavalt Teie nõuandele lasksin endale Pärnumaalt tulla ühe fingeeritud kirja ja saatsin selle öeldava tõlke täna tsensuuri,» kirjutab seal Masing Rosenplänterile ja kahtleb, kas «väike Moritz» (s. o. Ludwig Wilhelm Moritz, tolleaegne eesti keele lektor Tartu ülikoolis ja eestikeelse trükisõna tsensor) kirjutise läbi laseb, «sest et mina [tsiteerija sõrendus] seal senist eestikeelset kalendriasjandust tõtt mõõda ning õigesti olen kirjeldanud, tema aga võiks sellest leida teenekate meeste alandamist, nagu seda on juhtunud eestikeelsete raamatute kohta tehtud märkustega, mida ta läbi ei lasknud». Arvustus pääses siiski trükki, kas tervena või kärbitult, jääb lahtiseks. Mõnevõrra ootamatu on, et idee selliseks müstifikatsiooniks oma kalendri kiitmiseks ja teiste kalendrite laitmiseks asjast eemalseisva isiku sildi all andis Rosenplänter, kellest üldiselt jääb piinlikult heakombelise mehe mulje. Masing, kes kirjanduslikus võitluses õrnatundeliselt vahendeid ei valinud, haaras mõttest kinni. Masingu vabanduseks võib öelda, et tema «Maarahva Kalender» oli tõepoolest palju parem tolleaegsetest kalendrikestest ja et estofiilidest kirjamehed olid väga visad «Maarahva Nädalalehele» kaastööd saatma, nii et Masingu väärtuslik kalender oleks ajalehes tõenäoliselt üldse tutvustamata jäänud, kui ta seda ise ei oleks teinud. L. Anvelt VABARIIKLIKUS ÕIGEKEELSUSE KOMISJONIS Ajakirjas «Keel ja Kirjandus» (1962, nr. 8 ja 9) avaldatud materjale silmas pidades võeti vabariiklikus õigekeelsuse komisjonis vastu järgmine otsus: Tunnistada kehtetuks läti isikunimede kirjutamist reeglistav juhis («Õigekeelsuse sõnaraamat», lk. 856). Niisiis tuleb edaspidi läti isikunimede kirjutamisel lähtuda läti nominatiivi kirjakujust ja säilitada lõpud -s, -š ja -ts ka juhtudel, kus need seni ära jäeti: Barons, Pumpurs, Kainiks, Ozoliftš, Blautnanis, Purvitis, Siis, Aräjs; Arvids, Gunärs, Ojärs, Laimonis, Rüsiy.š jne. E. Raiet, vabariikliku õigekeelsuse komisjoni teaduslik sekretär TOIMETUSE KOLLEEGIUM: P. Ariste, O. Jogi (toimetaja), A. Kask, K. Kääri, E. Nirk, J. Peegel, E. Päll, E. Riikoja, J. Semper, U. Tedre. Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3, tel , Ladumisele antud 25. VI Trükkimisele antud 29. VII Trükiarv 3C80. Paber 70 X 108, Vi6- Trükipoognaid 4,25. Formaadile 60X90 kohaldatud trükipoognaid 5,95. Arvutuspoognaid 6,49. MB Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Väljaandja: Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstuse Peavalitsuse Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, Tallinn, Rataskaevu 2, tel Tellimishind: aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja Ajakirjandusliidu osakonnad. Орган Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР «Кээль я кирьяндус» («Язык и литература») 8, август 1963.

67 СОДЕРЖАН И E Цели, задачи 449 К. Муру. Характерные черты лирики Яана Кярнера о природе Э. Нирк. Три фрагмента азербайджанской классики в литературном наследии Крейцвальда 459 X. Нийт. Когда вышел в свет «Внльяндиский певец* («Viljandi laulik») I IV А. Рейнвальда? 461 Э. Роос. Имя Линда из «Калевипоэга» 464 П. Аристе. Еще о названий местностей, оканчивающих на -vere. 474 X. Треуманн. Molleriana. Данные о личности Георга Мюллера К. Абен. Я. Райнис в спектре латвийских литературоведов В ПОРЯДКЕ ДИСКУССИИ A. Ярв. Литература и школа. Проблемы преподавания литературы 486 ЛИНГВИСТИЧЕСКИЕ ЗАМЕТКИ 492 ВОСПОМИНАНИЯ Р. Тийтус. Воспоминания об Эвальде Таммлаане 494 СРЕДИ КНИГ Э. Маллене. Современный и с твердыми обложками (Харальд Суйслепп. По следам Большой Медведицы. Таллин, 1963) B. Палль. Разные зерна в одном закроме (Ежегодник Общества родного языка VIII. Таллин, 1962) 500 М. Нейталь. Перфорированные карты в помощь литературоведу 504 ОБОЗРЕНИЕ 507 INHALTSVERZEICHNIS DISKUSSION Richtlinien, Aufgaben 449 К. Muru. Charakteristische Züge der Naturlyrik Jaan Kärners E. Nirk. Drei Brocken aserbaidshanischer Klassik in Kreutzwalds dichterischem Nachlass 459 H. Niit. Wann erschien der «Sanger von Viljandi» («Viljandi laulik») I IV von A. Reinvald? 461 E. Roos. Der Name Linda aus dem «Kalevipoeg». P. Ariste. Zusätzliches über die Ortsnamen auf -vere H. Treumann. Molleriana. Personliches von Georg Müller K. Aben. J. Rainis im Spektrum lettischer Literaturforscher A. Järv. Literatur und Schule. Probleme des Literaturunterrichts SPRACHLICHE MISZELLANEEN 492 ERINNERUNGEN R. Tiitus. Erinnerungen an Evald Tammlaan 494 REZENSIONEN E. Mallene. Zeitgemäss und zwisclien steifen Deckeln (Harald Suislepp. Auf Pfaden des Grossen Bären. Tallinn, 1963).499 V. Pall. Verschiedenes Korn in einem Speicher (Jahrbuch der Gesellschaft fur die Muttersprache VIII. Tallinn, 1962) 500 M. Neithal. Kerblochkarten zur Hilfe dem Literaturforscher RUNDSCHAU.507

68 30 kop. Indek» 78187