Eesti kriisis ja klantsis

Transkript

1 Lepinguga emaks Täna õhtul esilinastub emadepäeva eel Tallinna Kinom ajas Exitfilmi uus täispikk dokum entaalfilm Lepinguga emaks. Filmis jälgitakse lähivaates Keila SOS lasteküla ema Tiia kuueliikm elise pere rõõme ja muresid ühe aasta jooksul, alates vanema poja iseseisvasse ellu astum isest kuni uue lapse m ajjatulekuni. Film annab hinnangu em arolli ja kodu harukordsele lepingulisele vorm ile, mida SOS lastekülade liikumises nüüd juba üle poole sajandi paljudes Euroopa maades on viljeldud. Filmi režissöör on M ärt Sildvee, idee Airi Kasera, stsenarist Peeter Urbla, operaator Arvo Vilu, monteerija Britt Urbla, helilooja Meelis Salujärv, heli Mati Jaska, projektijuht Andres Arro, produtsent Peeter Urbla, pikkus 42 min. Filmi valm im ist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital. Täna lehes Andres La a s ik Tallinna kultuurielu korrastam atusest. M aakaru R e form ip arteist. Soosaar sotsiaalteadlaste avaldusest. L k. 2/ Lau ri Vahtre: kultuur kui laine. L k. 3 / Tekst ja loodus. L k. 4/ G ra fiti-n ä id e n d. L k. 5/ Young British Art: skandaalid ja täh e d. L k. 6/ M utt Vargam äe teem adel. Lk.8 / P ilv uuem ast teatrik riitika st. L k. 9 / Vaher H einsaarest. L k. 10 / U NESC O Folkooriinstituudist. Lk. 11/ Plaadistamine Eestis. Lk. 14 / Garšnek: Ja zzk a a r, keskvoolu festival. Lk. 1 5 / Suurfilm Vana-Hiina keisririigi tekkim isest. Lk. 1 7.

2 Eesti kriisis ja klantsis Märkmeid parteitöölt (3). Reformipartei. Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine annab karmi hinnangu meie kallile Eesti värgile. Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi, kinnitab avalause. Diagnoos on õige. Me oleme oma riigi tegemisega alt läinud. Vaielda poleks nagu millelegi üle. Või siiski. Sest paberil seisab: on jõudnud. Kas see tähendab, et asjad ühiskonnas olid nende 26 teadlase vaatevinklist nähtuna mingil ajahetkel - kaks, kuus või üheksa aastat tagasi - korras? Et tookord, kui maailmakaardilt kustutati Eesti NSV ja taasalustati Eesti Vabariigi ülesehitamist, viibis meie posttotalitaarne ühiskond poliitilises, sotsiaalses ja eetilises mõttes praegusest märgatavalt kõrgemal tasandil? On nüüd sealt alla prantsatatud? Heidame pilgu Kesk-Euroopasse või Kesk-Aasiasse, Balkanile või Baltimaadele. Eranditult kõik endise sotsialismileeri maad põevad kolme nimetatud kriisi. Mitmeid räsib lisaks ränk majandus- ning identiteedikriis, mis on paremal juhul elu halvanud, halvimal juhul põhjustanud inimestele kohutavaid kannatusi täismõõdus sõdadeni välja. Tahame või ei taha tunnistada, aga üleminekumaa iket kannab ka Eesti. Loomulikult ei järeldu siit õigustus paratamatusega leppida. Lokku tuleb lüüa. Koos sotsiaalteadustega peame häält tõstma, sest olukord on tõsine. Endeid on küllaga, et usaldamatus nende viiside suhtes, kuidas on poliitilist võimu seni teostatud, võib anda suitsiidlikke tagasilööke, mis ohustavad etnose ja riigi tulevikku. Rääkimata järjest ähvardavamaks muutuvatest sotsiaalsetest lõhedest ning ühetest ühiskonnas. Nahutagem võimulolijaid. Aga ärgem süüdistagem neid kriisi tekitamises. Kolm riigikogu koosseisu, kaheksa valitsust oma oponeerijatega, hulk teisi põhiseaduslikke roteeruvaid institutsioone on etteheiteid väärt. Neile anti vajalikud volitused ning õigused, aga nad ei ole suutnud meid üleminekuhädadest rahuldaval kombel välja tuua. Nurinad algavad siit. Eesti ühiskond ei ole kriisi jõudnud või langenud. Auklikud seadused ja õiglustaju riivavad kohtulahendid, sulimised, korralagedus ja turvatunde puudulikkus, võimu võõrandumine, usaldamatus, vastutusvajak - need ja paljud teised soovimatused on saatnud meid taasiseseisvumisest peale. Uus on see, et oleme saavutamas piiri, kus inimeste kannatus katkeb. Varem loodeti ja oldi seetõttu nõus nii mõnegi moraalinormide rikkumise ning ühiskondliku ebaõigluse ees silmad sulgema. Kümme aastat on pikk aega ja kui volitatud valitsejad koalitsioonist ning opositsioonist ei ole mõistnud või tahtnud astuda samme, mis leevendanuks kaua küdenud eetilist, sotsiaalset ja poliitilist kriisi, lahvatab rahulolematus. Arvamusküsitlused annavad täidesaatvale ja seadusandlikule võimule hirmuäratavalt madalaid usaldusprotsente. Sest tõesti: kui kaua veel peab ootama? Teinegi lause tollest pöördumisest torkas mulle silma. Kirjutatud on: Seni kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist... Sedasama on valitsusele korduvalt ette heitnud opositsiooniparteide esindajad. Eesti paistab väljastpoolt parem välja, kui me oma riiki seestpoolt tunneme. Kas miski asi Eestis paraneks, kas mõne vähemkindlustatud ühiskonnakihi elujärg tõuseks, kui naabrid lähedalt ja kaugelt meid hurjutaksid? Sotsiaalteadlased - kes siis veel? - peaksid ometi teadma, et tolles ülerahvustatud ning isekas maailmas, kus elame, on erakordselt oluline, mida ühest väikeriigist mujal arvatakse, kuidas meid hinnatakse. Kas Eesti kriisid laheneksid kiiremini ning valutumalt, kui me ei klantsiks väljapoole eduka ja kõrgeltarenenud (paraku küll vaid saatusekaaslastega võrreldes) riigina? Kui Euroopa Komisjon annaks meile pidevalt negatiivseid hinnanguid, kui oleksime oma majandusnäitajatega ÜRO riikide sabaotsas, kui meie konku retsi võimet, avatust ja elamiskvaliteeti ei tunnustataks, kui meil oleks kolm korda vähem mobiiltelefone, arvuteid, internetiühendusi? Seos, millest juttu, peaks sotsioloogidelegi nähtav olema. Riik kulutab auru, et pildil Eestist oleks väljaspoole rohkem läiget. Tolle läike paiste tõukab asjad ka seespool käima. Eeldused oma kriisidele lahendust leida on hea mainega riigil hoopis soodsamad kui halva mainega riigil. ENN SOOSAAR Esimene põhimõte: lihtsus, mis on mingi asi iseeneses? Umbes nii õpetas Marcus Aurelius ja seda võiks küsida erakondade ja sinna kuulujate puhul. Kui mõõdukas ei valuta eelkõige südant sotsiaalse tasakaalu pärast, siis miks ta sesse erakonda kuulub? Kui Rahvapartei liige ei mõtle eelkõige pensionide tõstmisele ning maaelu parendamisele, siis mida? Kui Isamaa liige ei defineeri end rõhutatult kristlase, konservatiivi või rahvuslasena, siis miks ta seal on? Mis võiks olla see olemuslik kandetala oravapartei puhul? Ilmselt üldine eduusk vaba majanduse ja vaba ühiskonna kaudu. Reformipartei on eduerakond või progressipartei. Tema riik tekib ja tuleb. Definitsiooni kohaselt pole juured ja muu hõllandus tema esimesed prioriteedid. Ühiskonda tuleb reformida nii, et suur hulk inimesi saaks kiiresti majanduslikult haljale oksale. Reformipartei on ratsionalislik ja valgustuslik. Tilgake massoonlust ei puudu tema vereringest. Kuigi öeldud on, et ärge käige mu tegude, vaid sõnade järgi, ei veena see poliitikute puhul eriti. Kingsepal võiksid ikka endalgi kingad olla. Seetõttu täitsa loomulik, kui näiteks sotsiaaldemokraadid on ametis sotsiaaltöötajatena ja ametiühingutes ning on üleüldise tasakaalu nimel nõus diferentseeritud tulumaksuga ka juhul, kui ise väga hästi teenivad. Ja et Rahvapartei liikmel on isiklik suhe maaellu. Kui ta ka maal ei ela, on tal talu või metsatükk ning kui teda ei hoiaks linnas kinni tähtis töö, vahetaks ta meelsasti arvutihiire adrakurgede vastu. Ja nii edasi. Erakonna olemus, selle idee peab väljenduma liikmete käekäigus. Reformipartei puhul tähendab see, et selle liikmed on edukad, saavad hakkama, on hästi situeeritud. See kuulub nende imagosse. Ma ei tea, et keegi oleks teinud Eestis statistikat, missugune on ühe või teise erakonna liikmete keskmine varanduslik seis. Aga ma arvan, et reformil on see üks kõrgemaid. Viledas pintsakus valulise näoga õiglusenõudjaid selle partei suurkogul hästi ette ei kujuta. Vaene reformer kõlab kuidagi ebaesteetiliselt. Tõepoolest, nagu flegmaatiline orav. Ja miks ma peaksingi uskuma vaest ja mitteedukat reformerit? Mida on tal mulle õpetada? See oleks sama kui uskuda rahvuslikult leiget moslemist isamaalast. Niisugusi on igas erakonnas pragmaatilistel kaalutlustel, s.t. et kujundada endale mingis suhtes soodsat kliimat. Kui hästi üldistatult vaadata, siis reformeritest tegijad on valdavalt esinduslikud ja mitte veel väga eakad mehed (ehkki on ka piisavalt naisi). Minu silmis on neil ühisjooni välisministeeriumi ja suurpanga ametnikega. Nad on kaubanduslikult disainitud. Kui enamik meie poliitikuid on nagu eesti talumehe kartulimugalad, s.t. mõhnade ja kühmudega, siis reformerid on ilusad siledad eurokartulid, GM. Need ilusad kartulid saavadki rõõmsalt kokku ja arutavad asjalikult ja konstruktiivselt: kuidas meie reformid edenevad? Reformipartei on optimistlik valge energia partei. Tõsi, võib olla natuke asju sirgjoonestav, sest ta arvab suutvat liiga palju korda ajada finantsmajanduslike hoobadega. Muidugi võib tekkida kiuslik küsimus, et kui nad juba ise hästi hakkama saavad, siis miks nad veel edasisi reforme tahavad? Nemad on ju saavutanud oma staatuse ilma reformideta. Vastus: et teised ka samasuguseks saaksid. Ka nood, kes ei ole nii hakkajad ja nutikad nagu nemad. Selles oleks juba midagi sotsiaaldemokaatlikku! Aga kui nad siiski ei ole veel väga edukad? Kui üksnes alles loodavad selleks reformide kaudu saada? Aga milleks siis Reformiparteisse astuda, võiks küsida. Valitagu mis tahes erakond. Teatud hulk inimesi pääseb igast erakonnast koort riibuma. Jääb muidugi võimalus, et nad armastavad edu platooniliselt, esteetilises mõttes, ideena. See oleks ilus. Reformer on suhteliselt õnnelik inimene. Kui teised ausad tõsi partei lased peavad vahel oma idee nimel kasust ja naudingutest loobuma, siis reformerite idee ongi edu ja kasu. Kultuuriinimestele peaks Reformipartei meeldima, sest kuna selle liikmed on rahaga heas vahekorras, siis on see ka potentsiaalne Sponsorpartei. Seepärast pole iseenesest paha, kui ka kultuuriminister sealt parteist on. Kui tuleb jälle isamaalane, eks siis puhutakse pasunaid ja minnakse taarausku, praegu aga lastagu korjanduskarbil ringi käia. Kultuur on nagu hing, mida kannavad hallid rakud. M. MAAKARU

3 Kultuur ja laine Kui paljudele meist on Byroni-pilgul merelaineid seirates meenunud seik koolifüüsikast, et kui vedeliku pind lainetab, siis kandub edasi ainult laine, vee osakesed aga mitte. Nemad liigutavad ennast korra üles-alla ja jäävad vana koha peale. Nii et justkui midagi ei liigugi, aga liigub ometi, sest me näeme oma silmaga seda lainet üle mere tulemas ja tunneme tema jõudu, mis suudab kaljusid lõhkuda. Nojaa, kui päris urgitsema hakata, siis kandub tuulest sünnitatud merelaine puhul edasi ka üksjagu mateeriat, aga oluline on printsiip: laine teeb laineks mitte edasikanduv aine, vaid edasikanduv impulss. Aine molekulid otsekui viskaksid käest kätte kujuteldavat palli, mis on olemas vaid senikaua, kuni ta liigub. Seisma jäädes ta haihtub. (Ehk on ka mateeria olemas vaid senikaua, kuni ta liigub - või teisiti: kuni kuskil miski liigub. Aga see ei puutu hetkel asjasse.) Niisiis, laine on miski, mis on olemas vaid seni, kuni ta liigub. Ta ongi edasikanduv liikumine. Aga ehk on ka kultuur oma põhiolemuselt laine? Edasikanduv spetsiifiline liikumine? Käesolevas kirjutises mõistetakse kultuuri laiemas, kõiki inimtegevuse aspekte hõlmavas tähenduses. Öeldust ei tule nii aru saada, et kultuurist kõneldes peaks tingimata silmas pidama kogu inimtegevust läbi kõigi aegade. Ei, kultuuri saab n.-ö. tükeldada küll ja seejuures mitte vägivaldselt (nagu see on kasvõi luule ja põlluharimise teineteisest eraldamise puhul), vaid märksa loomulikumalt. Maailmakultuur jaguneb nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Kultuuri vertikaalne telg Vertikaalse jaotuse all pean ma silmas maailmakultuuri jagunem ist territoriaalselt enam-vähem piiritletavateks üksusteks, millel on oma eripära, viimastest omakorda kõige paremini tuntud on kõneldav keel. Neid üksusi nimetame me tavaliselt rahvuskultuurideks. Loomulikult pole nende puhul tegu mingite autarkiliste nähtustega ja nende üksikud elemendid on harva unikaalsed, ent ometi nad erinevad üksteisest. Sama moodi erinevad üksteisest romaanid või luuletused, mis küll tõukuvad suuresti samadest kogemustest ja milles kasutatakse samu sõnu, kuid viimased on erinevalt ühendatud. Sellega seoses: mida edasi, seda vähem näen võimalust eristada rahvust ja rahvuskultuuri. Rahvus ilma ühise kultuurilise suhtlusväljata oleks midagi arusaamatut ja konstrueeritut. Muuseas ilmneb tõsiasi, et veri on paksem kui vesi vaid niivõrd, kui teistsuguse verega kaasneb teadmine teistsugusest verest. Madeleine Albright on kirjeldanud, kuidas ta hakkas ennast otsekohe veidi teisiti tundma, kui sai teada, et temas on juudi verd. Ühesõnaga: eestlane on see, kelle nö. koduseks või põhisuhtlusväljaks on eesti kultuuriväli. Põhisuhtlusvälja kõrval võib olla teisigi, aga nt. läti keele valdamine ja läti kirjanduse pidev jälgimine ei tee inimest veel lätlaseks, küll aga letofiiliks. Ühel kultuurilisel väljal elutsevad, toimivad, loovad ja tarbivad inimesed moodustavadki rahvuse. (Või kui kasutada Jüri Adamsi terminit, siis tegutsevad vähemalt eestlased mitte samal väljal, vaid samas kultuurimefsas.) Igatahes on igal rahvusel spetsiifilised rahvuslikud uudised (nt. et Pertelsõn sai pronksi, Mõisa tool kõigub), oma paroolid ja naljad ( Mehed, teie hobused põlevad! ), muinastegelased (Kalevipoeg), kangelased ( Lennuki meeskond) jne. Samast rahvusest inimesed võivad suheldes palju asju üksteisele seletamata jätta (nt. kus Eesti asub või mis asi on lumi). Lihtsustavalt öeldes: rahvust ühendavad ühised teadmised, ühised uudised, ühised rõõmud ja ühised mured. Need on muidugi olemas ka ühe perekonna liikmetel või ühe küla inimestel, aga rahvuse puhul on tegu kõige väiksema suveräänse süsteemiga: rahvuskultuuri teeb rahvuskultuuriks ja tõstab ta nii perekonnast, klubist kui lokaalsest subkultuurist kõrgemale nimelt see, et kõiki põhilisi kultuurivajadusi on võimalik rahuldada rahvuskultuuri sees. Külaühiskonna raames on võimalik ehk saada professoriks (kui küla on Harvard), feldmarssaliks (kui küla on Pentagon) või filmitäheks (kui küla on Hollywood), kuid et omada võimalust valida kõigi kolme vahel, selleks tuleb olla ameeriklane. Ehkki Eesti ei kannata päriselt välja võrdlust suurte rahvastega (näiteks pole meie rahvuskultuuri piiresse jäädes võim alik tegelda kosmosesüstikute üleslennutamise ja tuumapommide ehitamisega), oleme me põhilise poolest teistega siiski samast klassist. Meilgi on olemas enam-vähem täielik sotsiaalne püramiid ja erinevused on eeskätt kvantitatiivsed, nagu pääsukese ja merikotka vahel. Kultuuri horisontaalne telg Kultuuri horisontaalne jagunemine on, vähemalt tänasele eurooplasele, natuke hägusam nähtus. Marksistlik ajalookäsitlus, mis rõhutas klassierinevusi, kõneles näiteks rõhujate ja rõhutute erinevast kultuurist. Kui retoorika ja terminoloogia kõrvale jätta, siis on selles kindlasti tõetera; seda eriti kaugema mineviku osas. Keskaegses Euroopas sai saksa rüütel vähemalt mõnes küsimuses palju paremini aru hispaania rüütlist kui omaenese Schwarzwaldi talupojast. Ja Hansaaegne Tallinna pürjel Brügge pürjelist kui Toompea parunitest. Samas ei tohi horisontaalsete kultuuriüksuste esitlemisel kalduda nende ülehindamisse. Nendega kaasneb siiski alati ka vertikaalne (st. lokaalne) identiteet. Ka Tallinna pürjeli jutulesaamine Toompea paruniga polnud ju lootusetu, näiteks tunamulluse eriti käreda pakase teemadel, millest tal polnud aga võimalik muljeid vahetada mõne küllasõitnud Naapoli kaubasaksaga. Rahvuskultuuride kujunemisega, mille juures olulist osa etendas ühine rahvuskeel, horisontaalne jagunemisviis taandus; suurimate ja visamate eranditena tuleb mainida mustlasi ja (mööndusega) juute. On väga võimalik, et taandumine oli ajutine, sest tänapäevane ja homne kommunikatsioon, samuti järjest süvenev irdumine loodusest ja kohalikest looduslikest oludest töötavad vertikaalsete piiride vastu. Naabril pole enam naabriga millestki rääkida, sest üks vahib Simpsoneid, teine aga Tuvikesi, küll aga leiab kumbki nö. rahvuskaaslasi nii Kaplinnas kui Gröönimaal, kellega otsekohe puhkeb elav ja usalduslik keskustelu. (Sama juhtub, muide, kui mainite suvalises Euroopa, aga võib-olla ka maailma nurgas mõnele mustlasele, et teie suguvõsa pärineb Laiuselt. Mustlaste suhtlusväljal on Laiuse väga kuulus nimi, kuulsam kui Tallinn.) Tekib oma mood, oma keel, oma kõlblus. Ja mida intensiivsemalt seriaalitootjad kaasavad selle tegemisse oma rahvast, seda intensiivsemalt tekib ka oma ajalugu. Internetiportaalide puhul on see veelgi ilmsem. Delfi-sõltlastel on juba olemas omanimetus ( delfiinid") ja ühine mälu. Puudub veel vaid üks: ühine vaenlane ja ühiselt võidetud lahingud. Kuid eelnev oli öeldud irooniaga pooleks. Usun, et ka edaspidi jagunevad kultuuriüksused või -väljad eelkõige vertikaalselt, st. nende kirjeldamise juures kulub marjaks ära geograafiline kaart, ja horisontaalsus on pigem ikkagi vaid aspekt, mis ühendab erinevaid kultuurivälju. Sama koha peal tasahilju muutuda Kultuuriüksused ehk kanduvad edasi eelkõige ajas, st. kestavad, püsides sama koha peal. On muidugi nähtud ka ruumilisi kandumisi ehk ümberpaiknemisi, nagu näiteks Suur rahvasterändamine või Ameerika hõlvamine eurooplaste poolt, kuid nende nähtuste puhul äratab tähelepanu, et reeglina kaasnes sellega ka kültuuri teisenemine. Ehk teisiti öeldult: ruumiliselt ümber paiknedes sai kultuur otsekui uue alguse. Ameerika kultuur ei loe oma algust ei kuningas Arthurist ega William Vallutajast, vaid Mayflowerist. Ja William Vallutajagi oli muuseas ümberpaiknenud prantslane, kelle esivanemad olid ümberpaiknenud viikingid. Ehk võib sellest järeldada, et kultuurivälja järjepidevusele ei ole ruumiline ümberpaiknemine üldjuhul näidustatud? St. et rahvuskultuuri, kui just pole tegu mustlaste või juutidega-, ei saa transportida suurtes kogustes ja kaugele. Võib valguda üle piiri, hõivata naaberalasid, kuid ei saa rajada kauget enklaavi, sest see muutub aja jooksul kas omaette üksuseks (nagu juhtus inglastega Ameerikas) või sulab ära (nagu juhtus normannidega Normandias). See on oluline tõik. Ruumiliselt ümberkandunud kultuuriväli teiseneb murranguliselt, üksikud ümberkandunud kultuurielemendid lakkavad kuulumast oma tõukekeskuse juurde ja saavad osaks sihtkoha kultuuriväljast. Niisiis on kultuurivälja põhiomaduseks püsida enamvähem sama koha peal ja seejuures pidevalt tasahaaval muutuda. Igasuguste muutumisprotsesside juures tuleb arvestada kaht tüüpi tõukejõududega: ühed on süsteemisisesed, teised süsteemivälised. See esmapilgul lihtne jaotus polegi tegelikult nii lihtne. Süsteemisiseste tõukejõudude mõistmiseks peaksime kõigepealt mõistma süsteemi lõpp-põhjust, aga samuti tema toimimise n.-ö. valemit. Mis on eesti kultuuri causa finalis? Siinkirjutaja küll ei tea. Milline on see sisemine tung, mis sundis meie esivanemaid põlluharijateks hakkama? Või reht elamuga ühendama? Algriimi kultiveerima? Järjepidevus Vähe sellest. Süsteemi lõpp-põhjust ja toimimise valemit oleks vaja mõista ka välismõjude äraseletamiseks. Miks üks laensõna tuli ja vahetas välja täiesti olemasoleva ja üldtuntud sõna? Miks võeti üle just selline hoonetüüp, aga mitte too teine, sama hea? Miks Eestis kodunesid hüdrofoorid, aga Lätis veetornid? Nii või teisiti, ei siseste ega väliste jõudude toimel aset leidnud muutused pole katkestanud välja järjepidevust. Niikaugele, kui me ajas tagasi minna oskame, näeme me katkematut ahelat. Võib väita, et kui Lembitu praegu uksest sisse astuks, siis me tema juttu ilma Künnapi tõlketa ei mõistaks. Aga kindlasti me mõistaks Ignatsi Jaagu juttu, too mõistaks Russowi juttu, Russow mõistaks Vesset ja Vesse Lembitut. See hakkab aga juba meenutama käesoleva mõlgutuse algust - kuidas vee osakesed annavad edasi impulsi, mida me näeme ühe ja sama liikuva lainena, ehkki ajahetkel a ja ajahetkel b hõlmab see täiesti erinevaid osakesi. Lihtne on võrrelda kultuuri lainega, kui me Browni osakeste vasteks kujutleme inimesi. Kellelegi pole ju uudiseks ega tekita see mingit mõistmisraskust, et aasta eesti kultuuri kandnud inimesed on kõik surnud ja ükski neist ei tee seda enam aastal Põlvkond andis tõrviku - keele, kombed, unistused, tõekspidamised - järgmisele põlvkonnale üle ja kadus hauda. Paraku sugereerib selline võrdlus, et see, mis ühelt põlvelt teisele anti, on püsinud muutumatuna. Ent tegelikult pole vahetunud mitte üksi tõrvikukandjad, vaid muutunud on ka tõrvik ise. Üleeile peerg, eile tõrvik, täna taskulamp, homme tikk, ülehomme lipp või mis iganes. Niisiis võiks võrdluse tõsta tasandi võrra kõrgemale: Browni osakeste vasteks olgu mitte inimpõlved, vaid kultuurikomponendid - esemed, kombed, tõekspidamised jm. Impulss kandub ühelt teisele: sirbilt minnakse üle vikatile ja vikatilt lõikusmasinale, regivärsilt lõppriimile ja lõppriimilt vabavärsile, vestlusteemana astub vaga Jenoveeva asemele Rinaldo Rinaldini ja viimase vahetab välja Jaan Kägu, laupäeva õhtu kandub üle reede õhtule ja neljapäeva õhtu lakkab olemast, konsultatsioonid Piibliga asenduvad teatriskäimise või telekavahtimisega, kaljalt minnakse üle kokakoolale ja kokakoolalt tagasi kaljale. Selle üleüldise liikumise raames võib mõni asi ka väliselt samaks jääda, kuid see on illusioon. Võib ju öelda, et Tartu Jaani kirik on üldiselt sama kui XV sajandil, ent kuna kogu kiriku ümbrus - rääkimata inimestest - on muutunud, siis ei saa ka kirik olla enam sama. Ükski kultuurikomponent pole tema ise ainult oma jõududega, vaid ainult suhetes teiste komponentidega. See käib ka näiteks jaanitule kohta, rääkimata niisugusest kurioossest nähtusest nagu taarausk. Ei näi olevat mingit takistust, mis kultuurivälja kandumist läbi aja ei võiks nimetada laineks. Laineks, mis seiskudes - muutumise lakates - haihtub. Laineks, millel on oma sagedus. Ainult et me ei oska täpselt öelda, milline ja miks.

4 0,0007 grammi inimese kohta Tekst ja loodus. Koostanud ja toimetanud Timo Maran ja Kadri Tüür. Eesti Kirjanduse Selts. Tartu, lk. Võimalusi, kuidas raamatuid teha, on ilmselt lõpmatu hulk. Lõpmatult palju on ka neid valikuid, mida teha juba valmis raamatuga. Mõned neist on kultuuris rohkem aktsepteeritud, teised vähem. Viimaks aga määrab raamatu saatuse ikkagi selle kõige vanem ja konventsionaalseni kasutamisvõimalus: kas teda loetakse või mitte. Timo Marani ja Kadri Tüüri koostatud raamatu Tekst ja loodus puhul tasub seda vana äraproovitud võtet julgesti ja kahetsemata kasutada. Raamat koosneb viieteistküm ne autori IoodusfiIosoofiIistest arutlustest väga erinevatel teemadel. Kogumiku aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi juures üheksakümnendate aastate lõpul toimunud ja üsna erinevate eluvaldkondade inimesi koondanud looduse ja kultuuri suhteid käsitlenud seminarides tehtud ettekanded.. Tegemist on valdavalt noorema põlvkonna loodusteoreetikutega, sestap on need tekstid üsna erinevad meie vanema generatsiooni mõtlejatest, kelle esindajaiks võiksid olla näiteks Jaan Eilart, Fred Jüssi, Hendrik Relve, nüüd juba manalateele läinud Viktor Masing jt. Kuna selle kogumiku kohta pole senini ajakirjanduses pikemat tutvustust ilm unud, olgu siinkohal ära toodud (ebatäielik) loetelu märksõnadest, mida see raamat vähem või rohkem puudutab: keskkonnaeetika, Arne Naessi süvaökoloogia, rehielamud, Richard Dawkinsi memeetika, Karl Liidaku nägemus maarahva ja intelligentsi elukorrast, James Lovelocki Gaia-hüpotees, muhu roositud tekid, biofilosoofia kui eestipärane mõtteviis, kirjandusökoloogia, uus eluvorm tehnobia, arhetüüpsed paigad, inimene koevo luts iooni tõmbetuultes, Jakob von Uexküll ja biosemiootika, Darwini loodusliku valiku metafoor, puudekultus Vana- Kreekas, agraarstoitsism kui tillukeste kultuuride eluhoiak jne. (kui see viimane kolmetäheline lühend veel kujutlusvõimet rikastada suudab). Sellist teemavaldkonda on üsna raske paari sõnaga kokku võtta. Niisuguse selgituse otsimine ei peakski olema raamatu lugemise eesmärgiks. Pigem on kogumiku väärtus selles, et tuua lugejale eesti keeles kätte nende diskussioonide kauge kaja, mis möödunud sajandi viimasel kolmandikul püüdsid oluliselt muuta lääne inimese arusaamu loodusest. Mõistagi ei anna kogumik selle kohta täielikku ülevaadet, kuid seda pole raamatu tegijad ka taotlenud. Põnevaima teoreetilise mõttelennuga on raamatu autoritest hakkama saanud ehk Berk Vaher (memeetika ja Gaia-teooria võrdlus), kes balansseerib tõepoolest märkimisväärse osavuse ning lustiga teooria ja bioloogilise ulme piiril. Teoreetilisema sisuga artiklitele sekundeerivad eeskätt Tiit Merenäkk ja Priit-Kalev Parts, kes selles raamatus on oma südameasjaks võtnud eesti maa-mõtte otsimise. Ehkki need lühikesed ülevaated pole kindlasti ammendavad, on neid ometi väga kosutav lugeda. Selliseid kirjutajaid oleks võinud kogumikus rohkemgi olla, sest oskus mõtestada väikest ja igapäevast suurte asjade kaudu tuleb kindlasti liigitada plussmärgiga kognitiivsete omaduste hulka. Mõnevõrra jäi arusaamatuks, miks heale ja sisu poolest harivale raamatule on pandud niisugune mittemidagiütlev pealkiri. Kantseliitlik Tekst ja loodus kõlvanuks ehk semiootikaüliõpilaste seminariteemaks, mitte aga populaarteadusliku raamatu pealkirjaks. Tegijad oleksid võinud oma tööd julgemalt väärtustada, rõhutades kogumiku loodusfilosoofilist hõngu või vähemasti looduse ja kultuuri omavahelist sidusust. Liigne vaoshoitus kammitseb paiguti ka mõningaid kogumiku artikleid. Kui autoril midagi öelda on (ja selle koha pealt ei ole raamatule midagi ette heita), siis tuleks seda öelda julgelt, selgesti ja mahlakas kõnepruugis. Hea populaarteadüslik raamat ründab ja intrigeerib lugejat, on emotsionaalne ja ettearvamatu ning lähtub kõige selle juures siiski teaduslikust mõtteviisist. Väärt eeskujuna võiks siinkohal viidata mõni aasta tagasi ilmunud Jüri Alliku raamatule Psühholoogia lihtsusest, mida ma julgeksin pidada viimaste aastate üheks parimaks populaarteaduslikuks üllitiseks eesti keeles. Mis võiks olla raamatu Tekst ja loodus suurim väärtus? Kindlasti on see kogumik märk sellest, et tasapisi on kujunemas eesti loodusklassikute kõrvale täiesti uus looduse üle mõtlejate põlvkond. See ei ole halvem ega parem, see on lihtsalt teistsugune. Eesti kultuuris on loodusteadusel ja loodusteadlaste! alati olnud eriline koht. Seepärast ei ole mingit mõtet loodusteaduslikku mõtlemisviisi harrastavaid inimesi kultuurikatla juurest eemale tõrjuda, sest perifeerias kipuvad nad kiiresti sigima ja tulevad siis juba suurte hordidena tagasi. Mispuhul tuleb meil arvestada juba palju suuremate kaotustega. Seetõttu ei tohiks Mart Saarma, Rando Allikmetsa, Toomas Neumani, Richard Villemsi, Andres Metspalu jt. Eestist võrsunud maailmamainega loodusteadlaste kõrval ära unustada ka vaiksema häälega kodubiolooge, kelle esindajaks sobiks minu arvates kõige paremini Kalevi Kull. Ilmselt on Eestis vähe veidigi ärksama vaimuga biolooge, kes poleks läbi käinud Kalevi Kulli ja Toomas Tiiveli korraldatud iga-aastastest teoreetilise bioloogia kevadkoolidest. Aastate vältel on Kalevi Kulli erihuviks olnud seoste otsimine bioloogia ja humanitaaria vahel. Pole vist tarvis lisada, et tema biosemiootilisel vaateviisil pole traditsiooniliste loodusteadlaste hulgas olnud just eriti palju poolehoidjaid. Ometi on Kalevi Kulli ehttalupoegiik kangekaelsus mitte tegeleda normaalse bioloogiaga viinud selleni, et praeguseks on peaaegu kõigi maailmas toimuvate suuremate semiootikakonverentside hulgas alati olemas ka biosemiootika sektsioon. Paljud bioloogid on äkki hakanud mängima samu mänge, mille mõnedki reeglid on kirja pannud Kalevi Kull oma Ähijärveäärses suvekodus. Nii et skeptikutelt on seegi kord vaip osavalt alt tõmmatud! Eesti loodusmõte on mänguline ja aldis tegema kõikvõim alikke kukerpalle. Timo Maran ja Kadri Tüür koos kõigi kardinataguste kalevikullidega on sellele tublisti vunki juurde andnud. Au ja kiitus ka Eesti Kirjanduse Seltsile, et just tema kaitsva tiiva all selline raamat teoks sai. Tagantjärele meenub viimastest aastatest vaid kolm omakeelset väljaannet, mis on vaevaks võtnud lugejaile kogumiku vormis tutvustada erinevaid loodusfilosoofilisi arusaamu: kaks Vikerkaare erinumbrit ( Loom meie jaoks ja omaette", nr. 1-2, 1996; ja Evolutsioonirevolutsioon jätkub, nr. 2-3, 1999) ning kõnesolev raamat "Tekst ja loodus. Need kolm üksteise otsa virna laotuna teeb kokku tubli kilogrammi jagu hüva loodusmõtet. Mis teeb tsirka 0,0007 g inimese kohta. Võibolla seda polegi nii vähe. Oma elukeskkonna pärast muretsemine on nagu C- vitamiini tarvitamine: kui seda on parajal määral, ei pane neid inimesi keegi tähele; kui seda on liiga palju, muutub see tülgastavaks; kui seda aga poleks, langeksid meil hambad välja, igemed paistetaksid üles ja inimesi halvaks peatselt nõrkus ning elamine muutuks võimatuks. VALDUR MIKITA Aeg läheb nagu linnutiivul Erik Linnolt. Linnu tiivul: mõtteid ja mälestusi. SE & JS Tallinn, Ik. 4 Öeldakse, et igaüks võiks oma elust kirjutada romaani. See väide on õige vaid tinglikult. Iga inimese elu pakub küll ainet biograafiliseks romaaniks, aga väga vähesed oskavad seda kasutada, sellest kirjandusteost vormida. Ka siis mitte, kui nad seda palehigis üritaks. Romaanist lihtsam on mälestuste kirjapanemine, autobiograafia kirjutamine. Kuid ka sellega ei saaks enamik hakkama. Või kui, siis oleks tulemus kohmakas, naiivne, ülesehituselt proportsioonitu, teistele ebahuvitav jne. Mälestuste all mõtlen raam atum ahulisi meenutusi enda elukäigust ning elus nähtustkogetust ja mitte lühidaid, asjalikke elulugusid, nii-nagu neid Eestis nüüd organiseeritult on kogutud. Nendega peaks iga intelligentne inimene hakkama saama, mahukama avalduskõlbuliku teose jaoks on aga vaja kirjutamisoskuse kõrval kujutamisoskust. Seda omab Erik Linnolt, elukutselt psühhiaater, kelle mahukad mälestused sel aastal ilmusid. Autor on leidnud raamatule mitmetähenduslikult sümboolse ja sobiva pealkirja. Ta isapoolsed esivanemad pärinevad Järvamaa edelanurgas asunud Linno (Linnu) talust ja nimede eestistamise ajal võeti Mihelsoni asemele nimeks Linnolt. Kuigi juurtega Mädara jõe ääres, on aastal 1920 sündinud Linnolt kasvukoha ja koolihariduse poolest Pärnu poiss ja sealsest lapse- ja noorukipõlvest on tal pajatada nii mõndagi. Mälestused on kirja pandud aastate lõpul Ühendriikides, kui kirjapanija lähenes oma 80. eluaastale. Aeg on lennanud ja elu möödunud nagu linnutiivul, ka seda ütleb raamatu pealkiri. Teisest küljest tõdeme, et linnutiivad on kandunud Pärnu poisi üle Läänemere Rootsi, sealt üle Atlandi ja Ameerika kontinendi Vaikse ookeani kaldale Vancouverisse ja sealt USA idarannikule, Uus-lnglismaale. Mälestuste kirjapanem ise toon on mõtisklev. Seda süvendab kaasaja kohalolek minevikus liikuva jutustuse keskel. Järjest kohtame vahelõike, kus autor räägib oma mõtetest ja toimetustest just praegu, kirjutamise ajal. Hargnevad lõimelõngad viivad nii autori kui lugeja ühest ajast teise. Korduvalt kandub, see kaasaegne vaatepunkt Eestisse, isamaa külastustele aastatel, mis on jutustusse põimitud. Nii saavutatud perspektiiv ja juba nenditud arutlev toon annavad jutustusele esseelaadse hõngu. Autor on töötanud mitmedkümned aastad arsti ja psühhiaatrina, sellest 35 aastat eravaimuhaiglas ja psühhiaatrite väljaõppekohas The Institute of Living, juba 1824 rajatud nimekas asutuses Ühendriikides. Huvitavates tähelepanekutes räägib ta oma praksisest, aga nendib ka oma elukutse praegust mõõnaperioodi: Psühholoogiline arstiteadus kasvas sajandi algul ja keskel plahvatuslikult, et sajandi lõpuaastatel sama kiiresti hääbuda. Psühhiaatria on moest väljas... Teooriad, mis veel mõne aastakümne eest moodustasid psühhiaatrite tarkuse selgroo, on kolikambrisse heidetud ja asendatud keemia ja bioloogia tõdedega. Linnolt annab psühhiaatrilise ravi languse' põhjusena veel ühe olulise teguri. Nimelt keeldusid kindlustusseltsid selle kuluka protseduuri eest maksmast. Mis puutub elektrišokiravisse, siis peab ta seda mõjusaks ja täielikult aktsepteeritavaks meetodiks. Mälestusteraamatu lugejal on heameel ja ta tunnetab ühendust autoriga, kui teoses on juttu asjust, mida ka tema on näinud, või paikadest, kus ta on viibinud. Nii ka minul. Üllatusena leidsin, et Linnolt kirjeldab ligi 20 leheküljel oma teenistust Oru lossi garnisoni ratsakomandos, kuhu ta suunati aspirandina pärast sõjakooli lõpetamist kevadel Visandades suurepärase pildi lossist, selle ümbrusest ja garnisonielust, kasutab ta sõnu maapealne paradiis ja "muinasmaa taoline eraldatud mikrokosmos. Eriti viimane läheb täppi. Nii see oli. See oli tõesti muinasmaaline omaette maailm merekaldal. Liiklussooned - Tallinn-Narva maantee ning raudtee Oru jaamaga jäid üsna kaugele. Lähim asula, Toila alevik, paiknes teisel pool metsaga palistatud Pühajõe orgu. Mina ei olnud muidugi mitte aspirant, vaid poisipõnn, aga Orul ma olin neli-viis suve. Nüüd tean, et üks neist punaste pükstega ja dolmanites (paeltega ratsaväekuub) uhketest husaaridest, kes tikksirgetena seisid spaleeris kõrgete külaliste saabudes, oli Linnolt. Ta poolt mainitud ohvitseride saatus oli raske. Lisan mõned andmed. Oru lossi komandant kolonel-leitnant Enn Urbalu hukkus 1941 Solikamskis, jalaväekompanii ja valvemeeskonna ülem kapten Alfred Ruben hukkus 1943 Taišetis, kolonel Herbert Grabbi lasti maha 1942 Norilskis. Ainult ratsakomando ülem leitnant Hans Jaanhold suri vaba mehena: ta langes lahingus Punaarmee vastu 10. VIII 1941 Hagudis, olles eelnevalt rühma ratsameestega hüpanud täies relvastuses ära Punaarmeest ja hõivanud Kautla soosaare, kus võttis vastu Soomest saabunud Erna grupi. Linnolt oli Oru garnisonis, kui Eesti okupeeriti. Iseseisvuse ajal üles kasvanud noore mehena ja sõjakooli läbiteinuna oli ta üpris kriitiline selle üle, et riik ilma vastupanuta ära anti. Ainsaks positiivseks asjaks oli seejuures, nagu ta nendib, et tõenäoliselt selletõttu jäi ta ellu ja sai alustada õpinguid Tartus. Vastupanu puhul oleks olnud teine ka Orul tema poolt nähtud ohvitseride saatus. Sõjategevusest Saksa-Vene vahel võttis Linnolt arstiteaduse üliõpilasena osa sanitaarkompaniis, alguses Tallinnas, siis välihaiglates Peipsi taga Oudovas, Ahja metsas Meerapalu lahingu ajal ja Tartumaal. Enne Punaarmee läbim urret Tartu all komandeeritakse ta Pärnu. Seal läheb ta väejooksu, heidab seljast sõdurimundri ja pääseb paadiga Rootsi, kus lõpetab arstiteaduse õpingud. Erik Linnolt oli abielus kirjanik Asta Willmanniga. Kirjandusloolased võivad siit leida andmeid autorist, kes kirjutas eesti kirjanduse kõige pikema armastusromaani ( Eesti kirjarahva leksikon, Ik. 673), viieköitelise Peotäis tuhka, teine mulda. Ka Asta tutvus ja abielu Erik Linnoltiga kestis romaaniväärilise aja, aastast kuni kirjaniku surmani Psühhiaatrite üle heidetakse nalja, et nad ise võivad olla omadega sama sassis kui nende patsiendid. Linnolti elukäik ja selle kirjapanemisviis näitab vastupidist. Alustada kolmel korral ja edukalt uut elu kolmel võõral maal - see kõneleb vaimsest tervisest. Võibolla peitub selle alus kõrgendatud, aga võltsi eneshinnangu puudumises: Teadmine, et kuulun keskpäraste kilda, ei kohusta, ta võim aldab mul elada ja tegutseda oma oskuste, huvide ja annete piirides, ilma et oleksin piinatud alaväärsustundest. See raamat, mis pajatab elust Eestis, Stockholmis, Briti Kolumbias ja Connecticutis ei ole keskpärase isiku kirjutatud. HELLAR GRABBI

5 KINGITUS Tegelased: ISA, tema NAINE, POEG 1. Tuba. Kahhelkividest ahi. Ümmargune laud. Laua ümber kolm tooli. Raamaturiiulid. Hulgaliselt raamatuid. Otse uks viib kööki. Toast vasakule jääb esik, sealt uks õue. Isa istub ja loeb raamatut. Laud on kaetud kolmele inimesele. Laual on puuviljavaagen, taldrik kalavõileibadega ja vaas roosidega. Uksekell. Sisse astub hingeldav Poeg, kes haarab Isa oma embusse. ISA: Lõpuks ometi. POEG: Mitte igaühel pole siinilmas niimoodi vedanud. ISA: Mis me siin esikus ikka? Edaspidi ära enam kella lase. Tule niisama vaikselt sisse. (Lähevad tuppa. Isa viipab Poja akna juurde, mille taga käratseb rahvasumm.) POEG: Kõik ihuüksi. ISA: Uut iepitusohvrit on tarvis. Mis neid päästaks. (Poeg võtab portfellist lilled ja pisikese kingitus karbi. Ulatab Isale.) ISA (üllatudes): Taevane arm! Hüatsindid! POEG: Mälu ju mäletab... (Isa paneb lilled vaasi.) ISA (kingituskarpi loksutades): Huvitav, mis siin sees on? POEG: Arva! ISA: Ka kõige paremagi tahtmise korral ei oska midagi pakkuda. POEG: Ma ei või ometi sulle ette öelda. (Isa teeb karbi lahti. Laua peale kukub pendel. Isa võtab pendli, niidi otsa kinnitatud merevaigukivi sõrmede vahele. Merevaigutükk hakkab aeglaselt liikuma.) ISA: Sa suudad mind veel nii kõrges vanuses üllatada. POEG (palub pendli enda kätte): Kõik asjad ja olevused, nii eluta kui elus maailm kiirgab. Kuigi me silmaga seda ei näe. Aga pendliga saame aimu, kas vastav vibratsioon meile sobib või mitte. Näiteks need kalaleivad. (Riputab pendli kalaleibade taldriku kohale.) Issanda nimel! (Pendel hakkab ringe tegema.) Enesetunde huvides oleks targem need söömata jätta. (Paneb pendli puuviljavaagna kohale.) -Issanda nimel! (Pendel liigub edasi-tagasi.) Järelikult kõlbab. Pendel on tark. Ma olen ju taimetoitlane, ja tõepoolest kala ei söö. ISA: Selle peale niisama naljalt ei tule. Aga võib-olla sa liigutad ise oma kätt? POEG: Käsi püsib paigal. Kuid pendlit liigutab üksnes Tema. (Poeg demonstreerib veel kord pendli ringe kalaleibade kohal ja pikiliikumist puuviljade peal. Isa uurib kordamööda Poja kätt, pendlit, kalaleibu ja puuvilju.) ISA (viskab järsku fileeleivad põrandale): Mürk mis mürk! Anna andeks, et ma sulle seda saasta tahtsin pakkuda. Aga mul ei olnud siis veel taolist imeriista. (Poeg ulatab pendli Isale. Isa riputab pendli puuviljade kohale.) Issanda nimel! (Pendel hakkab edasi-tagasi liikuma. Isa tõstab vaagna Poja ette.) Lase aga hea maitsta! POEG (võtab pirni, tõstab selle nagu pokaali): Veel kord - palju õnne. (Isa läheb hüatsintide vaasi juurde. Testib neid pendliga. Pendel liigub edasi-tagasi. Isa "silitab" hüatsinte. Seejärel asetab pendli teises vaasis olevate rooside kohale. Pendel reageerib negatiivselt. Isa viskab roosid maha, kalaleibade kõrvale.) ISA (Pojale): Olen talle sada korda ütelnud, et ma ei talu neid torkivaid peletisi silma otsaski. Aga ikkagi ta kingib neid mulle ja topib igale poole jalgu. Et ma ennast kriimustaksin ja näo lõhki rebiksin. (Köögist ilmub Naine, käes kandik, millel on tort ja aurav kohvikann.) NAINE (paneb kandiku lauale, Pojale): Nüüd oled sa jälle nagu vanajumala selja taga. ISA (Naisele): Minu lilled on hüatsindid, mitte roosid. (Märkab torti.) Oo, see on ju sinu leivanumber! NAINE (rehmab käega): Mis sa nüüd. POEG (Naisele): Kas tõesti kohupiimatort?! NAINE: Mõtlesin, et kui olete puuvilja ja võileibadega ühele poole saanud, pakuksin pisut magusamat kraami kah. (Märkab, et kalaleivad on vaibal, rooside vahel.) Mis see siis olgu? POEG: Meil juhtus siin väikene äpardus. NAINE: Sellest pole ju midagi. Ma toon kohe lapi ja koristan ära. ISA: Mina ise viskasin need sinna. NAINE: Sina ise?! ISA: Kes siis veel?! NAINE: Nii lilled kui leivad?! ISA: Nii leivad kui lilled. (Jonnakalt.) Minu lilled on hüatsindid. NAINE: Olen sulle ju elupäevad roose kinkinud. Ja sa oled alati rahul olnud. ISA: Oleks juba aeg taibata. NAINE: Võib-olla mõne intuitsioon on lihtsalt parem. POEG (Naisele): Tegu pole pelgalt vaistuga. (Otsib, mille peal katsetada. Ta silmad jäävad pidama tordil.) Kindlasti on selles perenaise armastus ja hool, tema käe pehmus ja soojus. (Riputab pendli tordi kohale.) Issanda nimel! (Pendel hakkab ringe tegema.) Siin on ilmselt midagi viltu. (Proovib uuesti. Sama tulemus.) ISA (haarab Poja käest pendli ja paneb tordi kohale)-. Issanda nimel. (Pendel hakkab ringe tegema.) Seda ma arvasin! (Naisele.) Sa oled jälle liiga palju mune ja suhkrut siia sisse kloppinud. (Viskab tordi põrandale. Rooside ja fileeleibade otsa.) NAINE (Isale): Sa oled minu kooki jumaldanud. Alati terve plaaditäie korraga nahka pistnud... ISA: Seda pole meile enam tarvis. NAINE: Mina oleksin küll tükikese proovinud. (Nördinult.) Kohupiimakook suitsulõhe ja roosinupuga. ISA (võtab kohvikannui kaane pealt, asetab pendli sinna): Issanda nimel. (Pendel hakkab ringe tegema.) Ja see on jälle see türgi lake! Jah?! NAINE: Sinu igapäevane norm. ISA: Alates tänasest enam mitte. (Virutab kohvikannu põrandale. Kalaleibade, rooside ja koogi otsa.) NAINE (karjatab): Jumala pärast! ISA: Just, just! Jumala pärast! Nüüd algab uus elu, absoluutselt teine! Renessanss! Kel kõrvad on, kuulgu! POEG (haarab Isa käest pendli, Naist rahustades): Ega siis ainult toitu või kontrollida. (Isale.) Tõuse korraks püsti. (Isa tõuseb. Poeg sätib ta enda vastu ning paneb pendli nende vahele.) Issanda nimel. (Pendel hakkab edasi-tagasi liikuma. Naisele.) Näete nüüd isegi. ISA (Naisele): See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel! (Poeg ja Isa embavad. Isa võtab Pojalt pendli.) ISA (Naisele): Aga meie, kallike?! NAINE: Mulle sinu eksperimentidest tänaseks aitab! ISA: Seisa paigal! Saabunud on meie kooselu kõige olulisem hetk. (Sätib Naise enda vastu seisma. Paneb pendli enda ja Naise vahele rippuma.) Issanda nimel. NAINE: Mina seda tsirkust ei usu. (Pendel hakkab ringe tegema.) ISA: Mida oligi tarvis tõestada! (Isa ajab Naist mööda tuba taga. Naine silkab eest ära.) ISA (jooksu pealt, hingeldades): Oot-oot, küll ma su kätte saan. 2. Rahva sumin akna taga vaibub aegamisi. Ennemalt korras olnud tuba on segamini, nagu oleks sealt tuulispask üle käinud. Kõikja l Isa ümber - laua peal, põrandal, toolidel, riiulitel - vedeleb pilla-palla raamatuid. Küll hunnikutes, avatuna ja suletuna. Isal on käes pendel ning ta testib sellega raamatuid. Raamatud, mis talle ei sobi, lendavad kaarega prügikorvi, mis on teostest juba täitunud ja ajab üle. Raamatuid variseb prügikasti kõrvale, osa jäävad seina äärde kortsunult vedelema. Teosed, mis Isale pendli järgi kõlbavad, asetab ta - neid eelnevalt silitades, hellitades ja suudeldes - enda selja taha riiulisse, kuhu on jõudnud kõigest mõned üksikud köited, see-eest prügikastis ja selle ümber on raamatuid hulga rohkem. Naine tukub esikus. Uks toa ja esiku vahel on kinni. Välisuksest poeb tasakesi sisse Poeg. Ja püüdes Naist mitte segada, hiilib kikivarvul toaukse juurde. Naine virgub ja tõstab sõrme suule. NAINE (Pojale): Pst! Veidi kannatust. Ta pole veel valmis. POEG: Ma muidugi vabandan... NAINE: On nii hoogu sattunud... (Kohendab pleedi õlgade ümber.) Ei lubanud mul küttagi. POEG: Ma tulen vast veidi hiljem. (Pöördub minekule.) NAINE (surub kõrva vastu toaust): Oot-oot, nüüd vist juba võib. (Koputab toauksele, Isale) Sinult palutakse audientsi. ISA (teeb toa ukse lahti): Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! (Poeg astub esikust tuppa. Embab Isa. Isa tõmbab ukse kinni. Naine jääb esikus uuesti tukkuma.) ISA (süütab küünla): Kuhu ma nüüd jäingi...? (Võtab põrandalt paksu köite. Paneb laua peale ja sobitab selle kohale pendli.) Nii, Shakespeare. Issanda nimel! (Pendel hakkab ringe tegema. Isa lajatab köite prügikasti.) Ma ei suuda enam selle pahna sees elada. (Tõstab põrandalt hunnikust uue raamatu lauale.) Stanislavski... (Proovib pendliga. Sama lugu. Virutab raamatu vastu seina. Mütsatuse peale ärkab esikus tukkuma jäänud Naine.) Ei tea, kellele sedasorti sodi vaja on?! (Võtab uue raamatu. Naerab.) Darwin! Mida nad selles leiavad?! (Isa võtab laua alt haamri ja naelad ning naelutab Darwini evolutsiooniteooria seina külge. Seejärel läheb otsib riiulist piibli.) ISA (loeb Pojale): Tema vermete läbi on meile tervis tulnud!" (Paneb pendli piibli vahele järjehoidjaks ja pühakirja riiulisse tagasi. Silitab üksikuid harvu teoseid, mis on riiulisse piibli kõrvale jõudnud. Seejärel vinnab toanurgast prügikasti sülle ja tassib selle välisukse taha. Poeg järgib Isa eeskuju. Käivad niiviisi mitu korda edasi-tagasi. Raamatutega välja ja tühjalt tagasi. Naine haarab ühel järjekordsel ringil Isa patakast ühe köite.) NAINE: Mu Jumal! Kafka, minu lemmikkirjanik! ISA (kahmab Naise käest raamatu tagasi ja viib selle välisukse taha prügikasti): Franzulgi on aeg parematele jahimaadele siirduda. NAINE: Sa peaksid pisut puhkama. ISA: Jõuab. (Poeg ja Isa suunduvad tuppa. Isa suleb ukse. Põrandal vedeleb veel hulgaliselt raamatuid.) POEG: Hindasime oma jõuvarusid vist siiski natukene üle. (Isa vaatab ainiti laual põlevat küünalt, võtab selle ja asetab põrandale, raamatute vahele. Sätib osa raamatuid ahju, süütab. Mis ahju ei mahu, laob vaibale üksteise otsa virna. Läidab küünlaga põlema. Põrandale tekib lõke. Raamatud võtavad tasapisi tuld. Naine kuuleb esikusse tule praginat ja pistab pea ukse vahelt sisse.) ISA (Naisele): Tule ka sooja. (Topib veel raamatuid ahju. Ja soojendab mõnusasti tule paistel käsi. Naine astub tuppa.) NAINE: Oleks ma veidike noorem, kutsuksin küll tuletõrje... ISA: Viimselpäeval pole pritsi meestega enam midagi peale hakata. NAINE (kohendab pleedi õlgade ümber): Lõpuks ometi saab sooja. ISA (võtab Naisel ümbert kinni): Kui ammu me pole kallistanud Riiulid on taas köidete all lookas. Miski ei reeda, et raamatukogu oleks vahepeal puhastatud. Samuti pole seinal enam risti löödud" Darwini evolutsiooniteooriat. Tulekahjust pole jälgegi. Rahvas hakkab akna taga uuesti sumisema. Isa ja Naine istuvad pidulikus rõivastuses laua taga ja söövad. Laual on hõrgutiste kõrval ka leib ja karikas veiniga. ISA (Naisele): Lausa keele viib alla. NAINE: Püüdsin sulle imponeerida. (Keegi katsub nõudlikult ukselinki: Välisuks on aga lukus. Tungiv uksekell.) ISA: Kas me ootame kedagi külla? NAINE: Minu teada küll mitte. (Isa katkestab söömise. Läheb avab ukse, aga jätab siiski ketti. Ukse taga on Poeg.) ISA (külmalt): Keda te soovite? POEG: On ju ometigi neljapäev ja kell sai viis. Piiblitunni aeg. ISA: Te olete korrusega eksinud. POEG: Ei või olla?! ISA: Ma ei tunne teid. POEG: Kuidas ei tunne?! ISA: Ma näen teid esimest korda elus. (Isa teeb ukse ketist lahti. Poeg astub esikusse.) POEG: Tuleta meelde. ISA: Kui te heaga minema ei lähe, ma kutsun politsei. POEG: Sa ajad midagi segamini. ISA: Meie vanusevahe eeldaks siiski teatud pieteeti. POEG: Oleme teineteist kogu aeg sinatanud. ISA: Igal jultumusel on ikka piirid! POEG: Sa ju ise kutsusid mind. NAINE (astub esikusse, Isale): Kallim, on aeg sinu lemmikmagustoidu kallale asuda. Ma lõikasin juba lahti. Tule nüüd, kohv jahtub ära. ISA (Naisele): Kas me tunneme juuresolevat persooni? NAINE (uurib Poega): Mõni maksuametnik? Või postiljon? POEG (jahmunult): Proua! (Küünitab toa poole. Isa ja Naine sulgevad tal tee.) NAINE (Pojale): Ärge nii pealetükkivaks ka muutuge. POEG: Ma muidugi vabandan, aga... (Lipsab kiirelt Isa ja Naise vahelt tuppa, tormab riiuli juurde ja otsib närviliselt midagi.) ISA (Pojale): Ärge puutuge! Te pole kindlasti käsi pesnud! (Poeg leiab riiulist piibli ja lehitseb seda kiirelt. Ootamatult pudeneb raamatu vahelt põrandale pendel. Poeg tõstab selle lootusrikkal pilgul üles. Pikk tardunud paus. Naine süütab laua peal küünlad.) POEG (ulatab pendli Isale): Issanda nimel. (Põlvitab Isa ette.) Mul on kõht tühi. (Akna taga käratseb valjult rahvasumm. Isa ulatab põlvitavale Pojale leivatüki. Poeg sööb. Samal ajal mõõdab Isa pendliga Poja pea kohal.) ISA: Issanda nimel! (Pendel hakkab ringe tegema. Naine annab Isa viipe peale Isale veinikarika. Poeg on endiselt Isa ees põlvili. Isa ulatab karika Pojale.) POEG (Isale): Sinu tahtmine sündigu. (Poeg joob aeglaste sõõmudega. Naine paneb talle samal ajal kibuvitsakrooni pähe. Kohe on väljast, akna tagant kuulda hõikeid: Löö risti! Risti!!!") POEG (Isale): Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad! (Poeg tõuseb püsti. Naine avab talle välisukse. Poeg astub aeglaselt õue. Keegi pööbli hulgast annab Pojale risti. Isa ja tema Naine vaatavad aknast, kuidas rahvasumm tõuseb Poja kannul mäele.)

6 Young British Art [ei võrdu] Young Estonian Art Üks YBA kuraatoritest Hanno Soans on pillanud kauni lause: "Teooria on tegu ja case study tema vahend. Tagamõtteks vist kunstiteooria konstrueeritavus ja praktika kaudu sündivus. Ehk teoretiseerimise eeldus on sündmus/artefakt, mille tekitamisele eelneb pre-teooria, kontseptsioon, algmõte. EKLi aastanäitus "Young British Art Tallinna Kunstihoones 13. maini. Kuraatorid Anders Härm, Kiwa ja Hanno Soans. Unelm eesti kunsti välismaastumisest näib teostununa. Eestlaste kunst auväärse noorbriti kunstina, eestlaste kolimine mandrilt saarele, ümberkehastumine, oma nahast väljapugemine, üle oma varju hüppamine, enesemoondamine, totaalne m uutumisvõime, mida kapitalistlik turuloogika justkui nõuab - need asjaolud teevad YBA mõistetavaks. Need on selgitusteks, nagu ka identiteedi lähtepunktideks kujunevad reading-hsm, playing-list\d ja viewing-listid. Need muudavad ja kujundavad üha fluidsemaks muutuvat identiteeti. Mille muuga eestlased ongi läbi aastakümnete tegelenud, kui mitte oma vaimu resonantsi häälestamisega vastavalt olemasolevatele signaalidele, kehtivatele väärtustele, hinnangu-//'sfidele. YBA on selle tungi manifestatsioon, varjamise ja salatsemise lõppemine ja vaid kaudselt sõnastatud keegi-teineolemise-tungi liitmine ja kokkupanek selle reaalse muuga, teisega, mitteenesega, mis on rohkem Ise kui see Ise ongi. Olgu selle näidistermin siis YBAgi. TV-realiteet Toomas Miku installatsioon mesilastega. Kiss-kiss Enesemoondamine võib olla enesekaitse. Tabamatuseihaluse väljendus. Taustaga kokkusulamine või hoopis radikaalne eristumine. Mõlemad võivad olla moondamise tulemus. Usk, et enesemoondamist ja skisoidsust on võetud just sellisena, millisena see ise välja kukub, ilma nõudmiseta arusaadavate ja loogiliste pidepunktide järele. Et, jah, osutubki loomulikuks samadest töödest rääkides iseenese vastu eksimata eri suundades arenevaid mõttekonstruktsioone kasutada. Et, jah, võibki eesti kunsti populaarsust ja levikut (aga ka jutum ärkideta) hinnata klikkamissageduse järele ehk kui tihti keegi vaatab, kui sageli kellegi küberpilk mõnele eesti või muu maa serveris olevale leheküljele komistab, mille puhul selle kuuluvus eesti kunsti alla on oluline autori ja väikese fanclub\ jaoks. Muu maailma jaoks on ta ikka kusagil seal taga olev kunst ja maa, kus prügikastilapsed, külm ja kirjakeeleks kirillitsa. Kui keegi tahab tõestada, et pole õigus, siis sooviks ka statistilist tõestusmaterjali. Ainult arvamused ei loe. Veebiloendurid võimaldavad jälitada vaata PIIA RUBERI FOTOD ja arvutit kuni selle nimetuseni. Mitte ainult vaataja ei vaata kunsti, vaid ka kunstiteos fikseerib vaataja pilguheitmist, klikkamist, mis kujuneb kollektsioneerimisobjektideks kunstiteose autorile. Kujuneb pilguheitude kataloog, mis võib ka kunstiteoseks vormuda. Kunstivuajerism on täienenud vaatajavuajerismiga. Vaatajaid jälgivad kunstiteosed on aga minevik ka Eesti installatsioonikunstis. Siit kangastuv depressiivne pilt YBAd läbinud eesti kunstist on meelevaldne tõlgendus jätkuva segadus-ängistuse väljendamiseks. Kiilaspäine Savisaar on ohutum kui elavad mesilased. Võiks hõigata wolfvostel11ikuit-dramaatiliselt ja inimkonda süüdistavalt: Kaasaegne ühiskond ei talu vasika sündi kunstihallis, nõustudes igapäevase teleri-vägivallaga (1971. aastal Kölni kunstihallis toimunud näitusel, kuhu Vostell tõi poegima hakkava lehma). Arthur ja Marilouise Krokeri sõnastatud ekskrementaalne TV-ajastu on tunginud näitusesaalidesse. Ja TV-realiteet ei ole ainult kujund, paljude jaoks on need kokku kasvanud ka tegelikult. Piiridetagune kunst Sündmusjanune vaataja leiab skandaalid eetrist. Tegelikkuses toim uvad asjad tsiviliseeritult, kultuurselt. Seinal rippuvast vabandusest saab hoopis sagedasem reproduktsiooniobjekt kui mis tahes kunstiteosest näitusel. Kas siin ei olegi ruumi järgmiste näituste pre-teooriale sotsiaalsete tabude maailmas mitterealiseeruvast kunstist? Teos Teos ei tööta tehnilise rikke tõttu või silt seinal "Kunstiteos pornokomisjonis avavad hoopis sügavamad dimensioonid piiride-kunstile, kus eksponeerimisobjektiks ongi piirid, piiritulbad, mitte aga kunsti-maa seal taga. Sünnivad pingsad arutelud piiridetagusest kunstist ja piiriületamise viisidest, mis lõpevad suletud piiri ees. Kui teos pornokomisjonist tagasi jõuab (kui jõuab), siis vaatame seda kui teost, mis oli pornokomisjonis. Mis on teosel, mida ta kujutab, kas ta eksibki mingite tabude vastu - pole enam tähtis. Fookusesse jõudmiseks piisab sildist problemaatiline ja ühiskonna reeglistikku kompav. Ja see võib ka eesmärk olla. Skandaale mittelubavat ja seda vajavat ühiskonda lihtsalt tüssatakse, pakkudes välja skandaalisarnaselt kõmiseva ja sülgepritsiva sündmuse, millest viis m inutit hiljem isegi ei Casabeam Barber. Edgar (shaved) mäletata, milles oli üldse küsimus. Hiljem ei suuda ka kunstnik meenutada, millega siis fookusesse jõuti. Kunstnikke tuntakse ainult sildi järgi, milleks sobib veidrus, pöörane teos, mis materjali või meetodi poolest vaatajatele arusaadav, aga kuidagi teistsugune. Kõik rahuldamaks nõudmist lubatud hullumeelsuse ja veidruse järele. Selle juures näeme paadunud kriitikuid ja kuraatoreid pihku naermas ning pankuritele silma tegemas. Nende jaoks on noor kunstnik kui vahend, nagu pintsel grandioossete finantseerimisskeemide ja rahvusvaheliste kuraatoriprojektide maalimisel, koos saba ja sarvedega - oma coolilt kõlavate ühiskonnavastaste loosungitega ja õhuga täitm ist ootava kummist egoga. Seal kõrval ka tõsimeelsed aru saada tahtjad, kelle jaoks noor kunst eksploreerib jätkuvalt tundmatuid inimkonna vaimuavarusi ja selle tunnustamine on kindel pilet tuleviku paradiisiaeda. YBA kuraatorid Hanno Soans, Andres Härm ja Kiwa panid meid selle üle sügavaltsügavalt mõtlema. RAIVO KELOMEES Infantiilse ühiskonna maastikud Täna on viimast päeva Kastellaanimaja galeriis vaadata Arnold Lauguse ja Jasper Zoova ühisnäitus "Eesti maastikud". Näitus oli kavandatud ELK kevadnäituste programmi ühe sateliiitüritusena ja kestis kolm nädalat. Kahe väga kauge generatsiooni kunstniku dialoogina töötas näitus vahest sellekevadistest kunstiüriustest kõige kommunikatiivsema projektina. Sõnapaari Eesti maastikud on kasutanud Arnold Lauguse ja Jasper Zoova kõrval teisedki eesti kunstnikud, näiteks Tiina Tammetalu. Viimasel ajal ongi maastikku välja pakutud tavatähendusest laiema metafoorina, mis mõistetava verbaalse vastena hõlmab erinevate põlvkondade kunstnike sotsiaalseid ja kunstialaseid kujutelmi. Tegemist on ju EKL ühe vanima ja kõige noorema liikme ühisnäitusega, kuigi Laugus jõudis iseõppijana alles 1980ndate algul esimestele vabariiklikele ülevaatenäitustele ja kunstitegemise staaž ei olegi tal Zoovast väga palju pikem. 26-aastasel Jasper Zooval pärinevad 1980ndatest ilmselt esimesed selgelt eristuvad isiklikud lapsepõlvemälestused. Dialoog tundub näitusel olevat valdavalt Zoova kanda: ta esineb tundliku ja mõistva suhestujana. Olles valinud näitusele ka Lauguse tööd ja kujundanud kogu koosluse, toob ta Lauguse suletud rahvusromantilise akvarellimaailma välja selle tavapärasest konservatiivsest ja piiratud keskkonnast ning laseb meil näha vana mehe piltide kogu tundlikku võlu. Zoova on Lauguse akvarellid lahti riietanud tavapärasest paspartuust, klaasist ja raamist, mis maskeerisid need tööd tavalisteks müügipiltideks, ja paigutanud omaenese sõnumit kandvate tööde vahele kui väärtuslikku ja mõtestavasse raamistusse. Arnold Lauguse maailm avaneb niimoodi eksponeerituna minevikku suunatud jutustusena, omamoodi' kindlalt piiritletud sotsiaalse utoopiana, mis võis tekkida vaid aastakümneid okupatsioonisituatsioonis eksisteerinud ühiskonnas a. sündinud Laugusele on rahvuslik identiteet kohutavalt oluline. See on Lauguse eas eesti läbilõikeharitlase kindel enesemääratlus, niisama oluline kui mälestused Teise maailmasõja eel loetud Hamsuni ja teiste Põhjamaade autorite romaanidest, Nobeli Kuldraamatu seeriast, Kivikasest ja Gailitist. (Zoova ise samastub Lauguse kujutlusis väikese Ekke Mooriga). Lauguse akvarellidel kujustuvad tema generatsiooni eesti intelligentsi maagilised vormelid: kaunis eesti maastik, põhjamaine kevadine üleujutus, Balti kett, mälestused ja mälestuste mälestused küüditatuist Siberis ja tugev positiivne kujutelm: Allar Levandi hüppel Calgary olüm piam ängudel. Lauguse maalid on 1980ndate lõpu eestlaste rahvuslike ideaalkujutelmade kõige adekvaatsem kajastus. Jasper Zoova, kes oli Balti keti aastal 12-aastane poiss, ei tarvitse neid kujutelmi jagada, kuid tajub ja eksponeerib neid intelligentse empaatiaga. Zoova enese juba aastaid käibinud kunstnikumüüt võis näitusele tulnud põlvkonnakaaslastes ehk tekitada mõningase vastuolu Zoova senisest tegevusest kasvatatud legendi ja Kastellaanimajas eksponeeritud maalide ning muu peamiselt 1980ndate olmegraafikast välja kasvanud ekspositsiooniga. Erinevalt põlvkonnakaaslastest Tarvi Laamannist ja Kiwast ongi Zoova kulgemine viimasel paaril aastal suhteliselt konfliktivaba. Ta näib olevat ideaalselt informeeritud ja tunneb meediamaailma ja reklaami tehnilisi võimalusi perfektselt. Rahulik ekskurss 1980ndate kujundlikkusesse võib tunduda mittemidagiütlev ja lapsik, ent see töötab koos Lauguse akvarellimaastikega ometi küllalt tajutavalt. Zoova võime ära tunda ja kohale manada ajastule iseloomulikke fragmente ning ajas naljakalt nihestatud omaaegseid väärtusi võiks teha Zoovast eesti kunstis tõeliselt kurja geeniuse, kuid ta pole seda, ta möönab vaid leebelt kunagist sotsiaalset ja esteetilist situat siooni. Kümned vimplikesed omaaegseid ühikaolusid meenutaval määrdunud alusel toovad silme ette kunagise siiditrükis vimplitehulluse, seeriatena korduvad monotüüpiad markeerivad kõikvõimalikke reklaammärke, mis 80ndate totaalses defitsiiditingimuses reklaami ised asju, mida ei olnud võimalik poest osta - märgid ise muutusid absurdseks kollektsioneerimisobjektiks. Zoova konfliktitu kulgemine on just praeguses eesti sotsiaalses ja ka kunstisituatsioonis sümpaatne. Peab ju tunnistama, et vahetult enne kevadnäituse üritusi ja ka viimastega paralleelselt toimunud koopiski mitte kunstiga seonduvate, vaid riiklike ja poliitiliste institutsioonide korraldatud agressiivsed ja tõhusad performanceid ja nende värvikad kajastused eesti meedias suutsid dekonstrueerida ka kõige meelekindlama eestimaalase enesemääratluse ning enesekindluse olla vaba kodanik vabal maal. Nende sündmuste ajal ja järel end ootamatult täiesti infantiilse ühiskonna liikmena avastanud eestlane peaks kohutavalt palju vaeva nägema, et tajuda tegelikku sündmust, kui kogu süsteem oli rajatud vaid oodatavale konfliktile. JUTA KIVIMÄE

7 Vaadates tagasi tulevikku Riia on suurlinn. Riia kuulus Euroopa kultuurilinnade hulka juba XX sajandi algul ning on nüüdki samm-sammult seda positsiooni taastamas. Lääne-Berliini kunsti näitus "Interferents aastal oli esimeseks sammuks, Läti kaasaegse kunsti keskuse aastanäitused Lätis ning praeguse läti kunsti väljapanekud väljaspool kodu on selle tõestuseks. Nii nagu ka Riia hilisõhtune ehtsuurlinlik melu. Läti kaasaegse kunsti keskuse aastanäitus Kaasaegsed utoopiad" Riias Arsenalis ja Eduard Smilgise teatrimuuseumis 20. maini. Kuraator Frank Wagner. Kaasaegsed utoopiad on hea teema ning pakub hoopis laiemat pinda, kui ida ja lääne vastandamisele üles ehitatud After the Walls Stockholmis. Kaasaegsed utoopiad on ka uus samm Läti kaasaegse kunsti keskuse aastanäituste strateegias. Alustasid lätlased ju video(aga ka foto)efektile rajatud Juris Boiko kureeritud näitusega Zoom tollases esindusgaleriis Latvija hotellis, sellele järgnes Riia muuseume ning galeriisid ning Rundvale barokklossi vallutanud Ivars Runkovskise kureeritud Riik, Helena Demakova monumentide võimaluse ning võimatuse uurimine Riias, Janis Borgsi Pedvale rahvuspargi kaardistamine kohaspetsiifiliste installatsioonidega, Solvita Krese rokkooper Riia linnateatris, Krištaps Gelzise Ventspilsi hõivamine ning nüüd saksa külaliskuraator Frank Wagneri juhituna tagasivaade tulevikku ehk kolmkümmend üks ja üks utoopiat ehk tõelise utoopia võimatus. Tuleviku määratlemine mineviku kaudu näib olevat üks viimase aja populaarsemaid lähtepunkte. Kataloogi eessõnas kasutab saksa teoreetik Diedrich Diedrichsen seda metafoori, vaadates tulevikku kui tühistamise protsessi avatud struktuuri. Vaadates tagasi tulevikku on ka inglise feministliku kunstiteoreetiku Griselda Pollocki (vt. Katrin Kivimaa intervjuud temaga kunst.ee nr. 1, 2001) viimase raamatu nimi. Ise on Pollock alapealkirjastanud oma esseekogumiku kui raamatu kunstist, elust ja surmast, kombates taas, kuid üha sügavamalt ning seosterikkamalt, teemasid ja valdkondi, mida ta on puudutanud juba 1970ndail, 80ndail, 90ndail. Penny Florence kasutab autoritutvustuses kummalist, kuid praegust aega hästi iseloomustavat metafoori - laenatud rõivastuses minevikustseenid. Laenatud rõivastes ida ja lääne piiril seistes, minevikust abi otsides, kompab tuleviku võimalikke stsenaariume ka Frank Wagner. Zabriskie Point Frank Wagneril on kaasaegse utoopia või õigemini selle lagunemise näitamiseks väga kindel lähtepunkt aastal valminud Michelangelo Antonioni film Zabriskie Point, mis 1970ndate keskel kujunes meilgi, küll film iklubide kaudu, lausa kultusfilm iks. Zabriskie Point on keset kõrbe asuv maailma kõige madalam paik, kust on näha Surma Org ja millel on müütiline tähendus Ameerika pärismaalaste - indiaanlaste jaoks. Zabriskie Stan Douglas Lisainfo filmistseenile: Ruskin B. C.. Foto Pointis - nii filmis, aga ka mitmes mõttes tähendusrikkas paigas - saavad kokku avangardistlike tantsijate perekonnast pärit tütarlaps Daria Halprin (otsene vihje Ann Halprinile ja tema tantsuperformanceitele, liikumise anatoom ilistele kombinatsioonidele, keha enese tähendusele) ning pahempoolne üliõpilasliikumise juht Mare Frechette, leiavad teineteise ning ka kaotavad. Tarbijaühiskonna suurlinn kerkib miraažina kõrbe kohale, kui Mare, politseiniku kuulist tabatuna, sureb oma kallima käte vahel. Kuid Pink Floydi psühhedeeliliste helide saatel transformeerub tsivilisatsiooni nägemus erootiliseks hallutsianatsiooniks. See on pooldokumentaalne lugu 1960ndate Vietnami sõja järgsest Ameerikast, põgenemisest ja kaotamisest, illusioonide lõplikust purunemisest, valge intelligentsi ning neegrite - Mustade Pantrite mässust. Film, mis on äärmiselt isiklik armastuslugu ja millel on samas väga lai sotsiaalne kandepind. Film, mis tollasest kultuurist puutumata vaatajale jättis võimsa visuaalse mälupildi, ja film, mis erudeeritud vaatajale andis kätte teeotsa post-nähtusteni - nende loomiseks ja vastuvõtmiseks. Tõeliselt hea leid! Zabriskie Pointist on otseselt lähtunud kanada kunstnik Mina Totino, kelle ateljees kuraator Frank Wagner oma näituse lähtepunktini jõudis. Totino ekspressiivselt maalitud hetketabamused vahendavad illusoorsust, vahest ka psühhedeelilisust, need on ka eksponeeritud kogu näitust läbiva katkeva joonena, kuid nende sisuline veenvus kipub laiali valguma. Siit kerkib ka näituse esimene vajakajäämine: teema on tõepoolest harukordselt hästi valitud, lähtepunkt veelgi paremini, kuid ideed katvad tööd ei tööta kontseptsiooni süvenemata. Need on kas liialt laialivalguvad ja subjektiivsed - nagu on seda Mina Totino maalid - või lihtsalt liiga anonüümsed - nagu on seda Bettina Allamoda, Monika Pormale, Michaela Melian ja selles koosluses isegi Liam Gillick. Aga niipea kui lisainformatsioon - ja sugugi mitte ainult seintel eksponeeritud tekstid, vaid just kataloogi eessõnad ning nendega seonduv taustateave - on omandatud, hakkab näitus tööle, kuid taas kitsa seltskonna piires - neile, kes tunnevad piisavalt viimaste aastakümnete filosoofiat, kino, kunsti ja kogu selle tegijaid. Erudeeritud vaatajale meenuvad 1970ndatel tekkinud kunstisuunitlused - kontseptualism, fem inistliku kunsti esimesed nähtused, rõhutatult ühiskonnakriitiline low-tech video. Erudeeritud vaatajad konstrueerivad endale ilusa pildi post-kunstinähtustest, nende eellastest ja võivad nautida tõelist dialoogi. Muide, mida nähtavam on niit dialoogi mõlema otsa vahel, seda enam see ka toimib. Läti noore kunstniku, kuid mitmel varasemalgi näitusel ennast juba tõestanud Andris Fridbergsi Enesetapu leping on inspireeritud Jim Jarmuschi samuraifilmist Ghost Dog - the Way of the Samurai, kuid rituaalne enesetapp on seostatud Riiaga. Elav linn, millel on vahetu tähendus iga näitusekülastaja jaoks, muutub tema fragmentaarsetes, isegi m inimalistlikes fotodes võimsate tunnete, Suure Ooperi, aga ka farsi näitelavaks. Fridbergs ise on võtnud endale eneseiroonilise rolli: ta on Jumal, kes viib ellu - muudab oma kunstiteoseks - lepingu (rituaalse, aga on s vahe tegelikkusega nii suur?) enesetapjaga ja kes vägagi teadlikult annab endale aru, et see leping ei maksa midagi. Atraktiivsed uudised Zabriskie Pointi kõrval on näitusel veel kaks, teineteisega läbi põimunud lähtepunkti. Kahjuks pole aga kumbagi otseselt väljapanekus näha. Lätlane Juris Boiko tegi üksteist aastat tagasi installatsiooni Soolapuhuja. Vana vene televiisor, mis näitas vaid kaht kanalit - kohalikku, antud juhul Läti ja Moskva oma, oli üle valatud peene puhta soolaga, nii et soolamäe tippu kaunistas pilvise taeva projektsioon. Kahjuks ei soovinud autor 1990ndate alguse metafoori rekonstrueerida. Kanadalane Stan Douglas dekonstrueeris aastal 1980ndate teleuudiste uue, atraktiivse, pildikeskse, kuid kõvasti subjektiivsema palge, kõrvutades seda 1970ndate sõnakeskse, raadiopärasema, kuid objektiivsema esitusega. Douglase installatsiooni Õhtu taasloomine Riias ei õnnestunud vägagi proosalisel põhjusel: vaatamata näituse korralikule eelarvele, raha ei jätkunud. Pilt kui dokument, aga ka kui fiktsioon on Frank Wagneri (anti)utoopia selgemini eristuv liin. Douglaselt on väljas fotode seeria "Lisainfo filmistseenile: Ruskin B. C. Briti Columbia XIX sajandi lõpu idüllilisest ruskinlikust utoopiast, igavesest rahuriigist, millele tegi lõpu aastal loodud hiiglaslik elektrijaam, modernismi sümbol. Ameeriklased John Lovett ja Alessandro Codagnone on idee saanud küll Albee krestomaatilisest näidendist Kes kardab Virginia Woolfi?, kuid korduvad videostseenid armastusest, vihkamisest, mõistmatusest on omandanud märksa laiema kõlapinna kui ikka ja jälle läbimängitud Albee lugu. See on segu dokumetalistikast, talkshowdest, seebifilmidest ja miks mitte meist endist. Kõige nutikam, aga ka veenvam on lätlase Andris Grinbergsi portreeseeria inimestest, keda on kohatud, keda on kaotatud ja kes on jäänud. Grinbergs on selle fragmentaarse, aga võimsa seksuaalse uuringu pannud kokku Riia tabloidi Vakara Zinas fotode põhjal. Kergelt iroonilises võtmes tervikut võib võtta hommageina autsaideritele, kes on jõudnud üldsuse huviorbiiti vaid sootsiumi seisukohast kõrvalekalde tõttu. Sakslanna VALIE EXPORT on rekonstrueerinud aasta videoinstallatsiooni Elu Young British Art - post- ja pseudopsühhoanalüütiline. Young British Art - kiantspopp ja pseudopunk. Young British Art - cool, calm ja collected. Young British Art - kinnimakstud ja üleshaibitud. Young British Art - meediamagnet ja ärilehe nädalalõpu lisa. What about Estonia? Kas skandaal on kaubamärki young British art" sisse programmeeritud ja kui on, siis kas te ootasite just sellist skandaali? Anders Härm: Ei, kuid yhiskonna yleyldist idiootsuse taset arvestades oleks pidanud seda eeldama. Meie paigutasim e oma ootushorisondil skandaali pisut mujale, aga ega needki tulemata jäänud. Hanno Soans: Tegelikult kujutasime ette, et rohkem rõhuasetust jääks Savisaare pildi ja pildiskandaali teema ümber. See oli kuraatorikontseptsioonis välja toodud kui pildikulpraksis või tätoveeritud pisarad, mis on ka ajalehefotode taasesitamine. VALIE EXPORT esitab kommentaarideta šokeerivat materjali: fotod elektrikahjustustest moondunud kehadest. Monitoridest, põrandal lebavatest fotodest, kolmnurksetest tahvlitest koosnev installatsioon aga lisab liigset visuaalset müra ning ehe, vahetu ja tõesti mõjuv dokumentalistika, nagu seda võis näha sügisel Mari Laanemetsa ja Killu Sukmiti näitust Haavaga õde täiendavas programmis, on kaotanud. Tagasivaatava taustana jookseb näitusel autentne alternatiivsete filmide programm: Arsenalis võib näha sakslanna Katharina Sierverdingi alternatiivseid filme 1960ndate lõpust ja 1970ndate algusest. Pikkade filmide näitamine näitusesaalis on tekitanud ka varem probleeme: kuidas neid ikka võtta vastu kogu selle tiheda visuaalse info sees? Kui palju peaks neid näitama, et näitusekülastaja oleks võimeline neid siiski algusest lõpuni läbi vaatama ja vastu võtma? Aga taustana on see programm hea. Viimase, kolmekümne teise utoopiana on kuraator toonud välja Pavils Šenhofsi m ehaaniliste nukkude etenduse Eduards Smilgise teatrimuuseumis: See on tõesti imetlusväärne, vist igavesti õnne utoopiana töötav fenomen, meenutades XX sajandi alguse lootusrikkust, puhtust ja süütust ning assotseerudes massimeedia, isikliku kogemuse ja ükskõik millega veel. See on just midagi niisugust, mis paneb unustama XX sajandi lõpu hulluse ja koleduse ning 1970ndate liigse anonüümsuse. Arsenalis oli kevadtalvel väljas järjekordne akvarellibiennaal, mis vaatamata suhteliselt traditsioonilistele töödele ja esitlusele, tekitas terve hulga küsimusi: medialiseerunud kunstist kõrvale jäävate väljendusvahendite (ja ka nende sõnumi) kohast, tähendusest ja võimalusest. Aga see on omaette käsitlust vääriv teema. REET VARBLANE tuuri uus määratlus Ida-Euroopa väikeriigi kontekstis. Sellest ootasime enamat. Kunstnike liidu enesetsensuur- lasteporno eemaldamine - välistas terava konflikti. Mis puutus probleemi - ingliskeelne tekst ja briti kaubamärgi peal parasiteerimine, siis see polnud planeeritud liigset müra tekitama. Selle eesmärk oli tuua võimalikult üheselt välja parasiteerimine kui tegutsemisskeem, mis on selle näituse loogika peamine alus. R. V.

8 Tagasi Vargamäel Lavastus ja dramatiseering Mikk Mikiver. Kunstnik Ervin Õunapuu. Kostüümikunstnik Mare Raidma. M uusikakujundaja Riina Roose. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 21. aprill. Osades Madis Kalmet, Ain Lutsepp, Elina Reinold, Laine Mägi, Martin Veinmann, Mari Lill, Sulev Teppart, Aarne Üksküla, Maria Klenskaja, Ita Ever, Mait Trink, Aleksander Eelmaa, Enn Nõmmik jt. Lavastuse kujutuslaad ja esitustehnika tunduvad olevat Draamateatri ja üldse eesti lava viimaste kümnendite tammsaareaana samasusesteetilises vaimus. Ja eriti esimene vaatus on kont hambusse neile, kes hiljuti mitmes ajakirjandusloos eesti teatrit tervikuna ajast ja arust peavad. Lavalt õhkab vähe vaatajat ergastavat seesmist intensiivsust. Samas väärivad niihästi dramatiseeringu ebatraditsiooniline kokkupanu kui ootamatu kontseptsioon tähelepanu. Lavale on toodud ja kesk/suurde plaani mängitud tegelasi, kes tavaliselt suhteliselt varju jäänud, nagu rätsep Taar, köster, saunarahvas jt. Laulu-Lullu (Tiit Sukk) tuleb aeg-ajalt ning kommenteerib personaalselt ning rõvedalt (võib oletada, et see on metafoor meie (seltkonna)ajakirjandusele). Põhiline on aga muidugi nn. ideoloogiline plaan, tegemist on kitsamalt ja erilisemalt kontseptuaalse lavastusega. Mikiver on tuntud ideogrammide kaudu väljendanud oma nägemust nüüdis-eestist. Psühhoanalüütiline ja sotsiaalne Kogu tegevuses on kaks liini. Indrek (Madis Kalmet) tuleb Vargamäele ja Andres küsib, kas on tõsi, mis lehed temast kirjutavad? Seepeale elustub kohtuistung, kus Kriitik segab etendust? (Ain Jürisson, Tiit Sukk, Maria Klenskaja ja Raimo Pass) Indrek selgitab, mida Karin mõtles, kui küsis: Keda sa nüüd tapma lähed?. Ja miks on see teema Indreku jaoks nii tundlik. Siis mängitakse lahti Mari ja Jussi lugu ning selle kulmineerumine Indreku sigitamise ja ristsetega. Seejärel näeme Indreku külaskäiku Vargamäele romaani kolmandast jaost ning Marile halastussurma toonud rohuandmist. See kujuneb eeskätt Mari (Elina Reinold) draamaks. Hetketi on selles ka pinget. Sellele pikemale liinile lisandub lavaolevikus kitsam alt sotsiaalne. See seostub Andrese unistuse, liigvee allalaskmisega, milleks Indrek teeb ettevalmistusi. Siis aga paisatakse vaatajale peale kahtlus jõe süvendamise võimalikkusest. Siin ongi lavastajapoolne kallutus, sest kahtlusega etendus lõpebki. Skepsist on küll juba varem ette valmistatud mitmesuguste arutlustega tõelise ja libaisamaaluse üle. Lendavad repliigid ja vihjed, mis meie ühikskondlikku sasipundart küll ühes, küll teises suunas sakutavad. On groteski, kuidas Kassiaru Jaska (miks ta küll savisaarelikuks tehti?) laulab isamaast. Vahel jääb mulje, nagu oleks kogemata eksitud hoopis Kiire ristsetele. Paaril korral tundsin ka üle hulga aja, et meeleolud laval haakuvad meeleoludega saalis ja sellest, kuidas ära pannakse, võib puhkeda aplaus. Lavastuse suurim küsitavus on, kuidas ülalmainitud kaks liini seonduvad. Asi selles, et Indreku hingehädad on isiklikku laadi, lausa psühhoanalüütilised, aga liigvee allalaskmine kui sümbolväärtusga tegu sõltub ühiskondlikust madal- või kõrgseisust. Muidugi võib hea tahtmise korral leida seose pärispatu motiivi kaudu. Mari ja Jussi suhted on minevikus valesti põimunud ja seepärast määratud varjutama tulevikku. See tähendab, et ka eesti ühiskonnal peavad olema mingid HARRI ROSPU põhjused, miks meil ei tule välja nii,- nagu tahaksime. Miski on mäda. Aga mis? Keegi ütleb laval umbes nii, et need mehed, kes seda teha võiksid, jäid Vabadussõtta. (Muide, vee allalaskmisest Vabadussõjani on aega sama palju möödunud kui praegu Laulva revolutsioonini.) Kas sellega on vihjatud Eesti taasülesehitamise alusepanijate kõrvaletõrjutusele? Või mida tähendab eesti oludes pärispatt? Santi iseloomu? Mis on me pääl, kas jumalate viha, et väärdub vaim, ja raisku tükib liha? (Runnel). Tundub et seos kahe liini vahel ei olnud siiski veenev. Lutsepp on, nagu ta ikka on, üsna ajatu, ühtmoodi noore ja vanana. Sulev Tepparti Juss on vesine vend, valmilooja pealisaine. Eks see tema siia-sinna ähmeldav olek esindab täisrealismi, ja seda meeldib minule vaadata alati rohkem kui märki. Üksküla Sauna- Madis ja Klenskaja Saunatädi on muhe paar. A sa Pauli tead? Jüri Ehlvesti teatrim äng Paul ja Suur M aailm " Tartu Üliõpilasteatris. Lavastaja Kalev Kudu, kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Tairi Leis, Marko Mäesaar, Indrek Apinis, Rändel Veerits ja Indrek Tulp. Harva saab teatriteksti sünnile rohujuure tasandil nii lähedal seista. Kuivõrd mul on see võimalus ja voli, siis kõigepealt teksti sünniloost, õigemini - sünnihetkest. Kõiges on süüdi suurepärane institutsioon nimega Eesti Näitemänguagentuur, mis (enam-vähem) regulaarselt dramaturgidele koolitust korraldab. Põhiline töövorm on järgmine: punt kirjutajaid ja näitlejaid koondatakse ühe lavastaja hõlma alla, kes kirjutajate tekstid varem kätte on saanud. Viimase eestvõttel loetakse, mängitakse ja arutatakse tekstid läbi. Nõndaks siis sattus Tartu Teatrilaboris toim unud koosviibimise esimesel päeval Hendrik Toompere juuniori hõlma alla järgmine seltskond kirjutajaid: allakirjutanu, Jüri Ehlvest, Triin Sinissaar, Risto Kukk ja (kes praegu Ehlvesti kõrval peatähtis) Mehis Heinsaar. Heinsaar oma žanrivaba teosega Paul ja Suur Maailm (või midagi taolist). Pooleteisele A4-le mahutatud tükk, kus meestegelane 7 ja kaunis naine 167 sentimeetrit pikk, kus laval viibiva kassi ja saalis istuva publiku reaktsioonid täpselt sisse kirjutatud jne., jne. Ja eks siis Heinsaar esitas oma teose - kõik kohalviibijad naerust nurkadesse kõverdunud (enim Toompere), eriti veel, kui autor arvas, et tekstitruu tulemuse näiteks hüpnoosiga saavutada saab - ikkagi XXI sajand ju... Jabur tundus see kõik, äärmiselt jabur, aga samas - kuratlikult vaimukas, kui järgi mõtelda. Niisiis - mõni aeg hiljem ilmus näitemänguagentuuri Jüri Ehlvesti teatrimängu Paul ja Suur Maailm esimene tekstiversioon.' Dramaturg Ehlvest kirjeldab kavalehel näidendi etümoloogiat omal viisil: Käesolev teater on teostatud vastavalt prantsuse uue teatri traditsioonis seisva kodumaise teatriuuendaja Mehis Heinsaare (edaspidi Paul ) ideedele. / / Näitlejate ülesandeks jättis radikaalne Paul vaid sellise lavalise katastroofi tekitamise, mis publiku (vääramatult) kirjaniku poolt kujutatud seisundini viiks. / / Toompere ei mõistnud, kuidas seda saab teha. Oi, oi, üllatus Paul: sa pead olema seitse sentimeetrit pikk ja jääma kassi söögimollile ette! Seepeale kukkus lavastaja märatsema 1 1" Et siis niimoodi sünnivad näitemängud. Aga Ehlvesti tekst iseeneses on muidugi ehtehlvestlikult allegooriline. Selline, mis süvaveetuukritele laia tööruumi jätab - umbes kuut erinevat pidi loetav, lavastatav ja mängitav. Lihtsam viis on loomulikult vaadata, kuidas Ehlvest kõige ja kõigi üle irvitab: mis teie, putukad, siin minu jalgade ümber siblite, ma tean ise, kuidas asjad käivad. Ma kirjutan miskisuguse asja kokku ja te vaadake ise, kuidas sellega hakkama saate. Kui minust aru ei saa, olete lollid. Ja paraku on tal õigus. Ehlvesti põhjendatud ülbus on tema tekstidele iseomane - ongi nii, et kui aru ei saa, oled loll. Ehlvestil on anne ja võime väga suuri asju väga pisikeste asjade sisse ära peita. (Mõnes mõttes nagu Jüri Üdi luuletused on tema tekstid, ka teatritekstid.) Kohati tundub, et fichtlevast ja hegeldavast (Kaplinski vist?) kultuuriruum ist välja kasvanud Ehlvest tegeleb edukalt omasemantika, märgisüsteemi ja ikonograafia, loomisega. Ta loom ulikult kasutab meile kõigile teada märke, aga pöörab nende tähendusi üksteise suhtes suvalistes suundades ja koostab täiesti süüdimatult (punaveinipudel suul) teisetähendusliku, aga üllatavalt loetava m osaiikpidi. Ehlvesti maailma - kui soovite. Ja selles maailmas elab ja loob lavastaja Paul. Ei kuidagi ei saa sellele teatritükile lihtsalt faabulat mööda ronides külge hakata. Süžee kui selline on muidugi olemas, aga teisejärguline. Nõnda nagu Tarantino filmidest jäävad meelde peamiselt stseenid, novellid, nii on ka selle teatrimänguga. Stseenid, mis esmapilgul iseseisvana tunduvad, kuid tegelikult seda siiski ei ole. On hoopis omavahel tihedalt ja vääramatult seotud ning kannavad lugu vaikselt edasi. Kuid mitte lõpuni. Sellel näitemängul ei ole lõppu. Tegelikult muidugi on, ühel hetkel saab ta ju otsa, aga lugu, Pauli ja tema Suure Maailma lugu, läheb edasi. On süm ptom aatiline, et eelmine lõik sisaldab on ja ei ole vastandusi. See on paratamatu. Sest Ehlvest on oma teatrimängu nii kirjutanud. Ehlvest teatab, et miski asi on nii, siis küsib, kas ikka on, siis rehmab käega - las ta siis olla ja siis küsib kavala näoga (punaveinipudel suul): a mis teie arvate? Mida teeb lavastaja Paul. Joob palju, jääb hiljaks, saab sõimata, on Kroonikas, leiab tapeedi tagant suure maailma, võrgutab primadonnat, kütab tekstiraamatutega ahju, poob kassi, tantsib, elab - ja ei ela. Loodab - ja ei looda. Usub - ja ei usu. Õõv ja elaan käsikäes. Kui mitut Pauli teie tunnete? Kas teie olete ka Paul? Kas mina olen ka Paul? Need on Ehlvesti küsimused. Vastuseid ei pakuta. Ja miks peakski? Paul ja primadonna ja Euroopa kõige põhjapoolsem, kõige külmem teater on nii elusad suurused, et vägisi tekib saalis küsimus prototüüpide kohta. Siiski, millegi nii labaseni nagu konkreetsed prototüübid (ä la Mati Undi Via Regia esimene versioon) Ehlvest ei lasku. Ehlvesti prototüüpideks on kõik, kes ja mis, meie ümber. Kui mitut Pauli teie tunnete? Hea küll - nii palju tekstist ja Ehlvestist. Nüüd Kudust ja lavastusest. Lavastus kannab endas väga täpselt Ehlvesti etteantud liini. Kudu totaalne õnnestumine on see lavastus. Lavastaja annab endale täiuslikult aru, milline materjal tal käes on. Tekst, üliõpilasteatri profaanidest näitlejad (sellest alamal) ja mängukoht - vana anatoom ikum i ringauditoorium. Kudu õnneks isegi mitte ei proovi Ehlvesti väikeste asjade sees olevaid suuri asju püünele sikutada. Ta laseb väikestel asjadel rahumeeli olla ja nagu nipsust on ka suured asjad vaataja peas kohal. Läbi jaburvaimuka esitluse, läbi naeru. Muidugi - ega Silver Vahtre kilesse pakitud ülivõõritavas keskkonnas asju liig tõsiselt võtta saagi. Ja see on hea. Nii poevadki tõsised asjad vaikselt ja salaja vaataja kupli alla. Vähemasti selle iavastuse puhul juhtub nii. Täiesti eraldi teema on Kudu lavastuse juures tema muusikaline kujundus. Kui nii jagada saab, siis 33,3 protsenti lavastusest. Tsitaatidest kubisev heliriba Yoko Onost vene tantsudeni. Ega seda kuidagi kirjeldada saagi, kui et ütlen, et mitmed saali läbinud turtsatused sündisid muusikast. Kudu räägib vaatajaga lihtsate, kergesti loetavate märkide keeles. Kui autor on maailma tema suva järgi toimivaks marionettkogumiks kirjutanud, siis Kudu teeb sedasama püünel olevate luust ja lihast inimestega. Ja

9 Pearu Kõige parem, kohati lausa preemiat norivalt hea on Veinmanni Pearu. Oru peremeest on meil kujutatud libleliku läkiläkis olendina, karvase kõhetu kraakleva tõusikuna. Nüüd on uhkes riides tore mees, kes võiks taskust rolloni võtta. (Muide, ka kurat ilmub vahel ilusa mehena.) See kuju on värskendav ja tema hingeelu- huviga jälgitav. (Vahepalaks: teatavasti on Tõe ja õiguse üks suuremaid saladusi, kust tuleb Pearu jõukus. Seda ei ole romaanis oseselt öeldud ning uururid on sellest vaikides mööda läinud. Andres mõlgutleb vahel jumala tujukusest, mis naabrit õnnistab. Tammsaaregi näib (väliselt matsi vurlele eelistamise varjus) pidavat jõukust Andresel puuduva kerguse vaimu õnnistuseks. Ent Andrus Kiviräha viimase romaani valgusel peaks olema selge, et Pearu rikkuse on kogunud mustad jõud. Tal on kodus kratte ja puuke. Pearu on ehk rehepapi raisku läinud poeg, kes isa ameti hüljanud, aga pärinud tema õnneliku käe asjaajamises ning võime käsutada jõude. Ja mõtleme näiteks kasvõi sellele,, kuidas Pearu ühel sügisööl peaaegu poolsurnuks pekstakse. Kuigi kahtlustati sulast, keda ülearu sunnitud, võib arvata, et needki olid kratid, kellega Pearu mingit lepingut rikkunud. Ikkagi saabub finaal nagu läbi lõigatult. Mina vaatasin teist etendust. Lugedes arvustusi esimese kohta, jäi mulje, et siis oli lõpp hoopis erinev. Praegu polnud enam mingeid kinokaadreid ega muud lähiretrot. Kui kõige lõpus läheb pimedaks ja siis valgeks ning näitlejad ootamatult,kummardavad, ei uskunud ma oma silmi. Laval oli ka Ita Ever! Vaatasin kavalehte, tõesti, Maret. Aga minu meelest ei öelnud ta ühtegi sõna. Ja kui juba tema ei ütle, siis pole see lihtsalt, vaid keeruliselt ja peab midagi tähendama. Mida? Et näete, on sunnitud vaikima? Või sümboliseerib raiskamist? Ita Everi vaikimine kui eesti metsa maharaiumine? Ma pole kindel, kas säärane võte töötab. Sel juhul poleks näiteks protesti lauljatel üldse olnud mõtet suud liigutada, oleksid aina vaikinud, olnuks mõjusam. MIHKEL MUTT see ei mõju siinkohal võõristavalt ja vastikult. Maitsekalt ja õigustatult hoopis. Natuke Kantorit, natuke saksa kram biteatrit, natuke Turkkat, natuke Unti ja õnneks hoopis olematul hulgal kodanik Konstantin Stanislavskit. Väga kavalalt tehtud. Miks just kavalalt? Seletan. Esiteks, nagu öeldud, haagib selline autori poolt ette antud süsteemiga, teiseks, mis sama oluline - päästab ta sellega näitlejad. Tuleb siiralt tunnistada, et peaaegu kordagi ei olnud mul saalis koolita näitlejate punnitatud hingerebestamise pärast häbi. Nad ei püüdnud kramplikult midagi väljendada. ( Üks põhilisi asjaarmastaja ja professionaali vahelisi erinevusi on, et asjaarmastaja püüab väljendada enne, kui ta aru on saanud, mida väljendada prof. Ingo Normet.) Nad olid ja andsid teksti ning tegid asju, mida lavastaja (Jumal) neil teha käskis, ainult harvadel hetkedel läbielamise ja ümberkehastumise mädasohu libastudes. Meeldiv. Eelöeldu kehtib kõikide, välja arvatud Pauli osatäitja Indrek Tulbi kohta. See kutt mängis totaalselt teises võtmes. Oligi Paul. Paul ise. Mina küll uskusin, et selline Paul on. Ja see on vast ehk täpseim lask Kudu poolt. Üliõpilasteatri juhina teab ta näitlejamaterjali päris täpselt, ja ju ta oli siis kindel, et Tulp välja kannab. Kandiski. Muutes niimoodi Pauli tarantinolikke stseene ühendavaks sidusaks liiniks (nagu see teksti järgi peabki olema). Tore. Kokkuvõtteks. Heinsaare, Ehlvesti ja Kudu ühiste pingutuste tulemina on sündinud lavastus, mis on täitsa teatri nime väärt. Minge vaadake ise - Tartus, sünnitusmaja kõrval. Muidugi, kaugel sellest, et tippudele kannale astuda, aga riigiteatrite autsaiderlavastustest raudselt etem. Arvestatav festivali lavastus - oleks vaid festivale (või o/f-programme). ANDRES KEIL P. S. Kui mitut Pauli te tunnete? Ikka veel ja taas kord - Maiste ja Laansalu Kõrvaltvaataja sissevaade Kirjutama sundis m in d.t M K märtsikuu numbris avaldatud eesti teatrikriitikute vestlusring pealkirjaga Mida jätame maha eelmisse aastatuhandesse eesti teatrist? Ja nimelt: osa kriitikute hämmastavalt üksmeelne mõistmatusest'koosnev rünnak nn. noorte vihaste meeste suhtes, rõhuga Valle-Sten Maistel ja Andrus Laansalul. See on hoiak, mida olen hakanud täheldama ka mujal, väljendatuna ühe kindla kriitikuteseltskonna hulgas - mis need noored nüüd jutustavad, et eesti teater on hall ja vajaks mingit värskendust jne., et eesti teater on ju heal tasemel küll, milleks avastada jalgratast. Seejuures jääb märkamata, et kui noored hüüa" vad värskuse järele, siis pole selles tegemist eesti teatri headuse üle arutlemisega, vaid teatrilaadide mitmekesisuse järele küsimisega, ja mis tegelikult olulisemgi, eesti teatrikriitika mitmekesisuse igatsemisega. Tahan vaielda ja imestada mitme asja üle. Esiteks - miks konstrueeritakse mingi noorte vihaste meeste seltskond, mille suhtes tõrjuv hoiak võtta, kui tegelikult koosneb see vaid kahest kriitikust (loom ulikult Maiste ja Laansalu) ja ehk veel mõnest üksikust inimesest. See on ilmselgelt üleforsseeritud konstruktsioon. Eriti paistab see silma, vaadates, kuivõrd ebaadekvaatne on see, et tervelt kahe käe sõrmedel üles loetav kriitikute kogu tõuseb tagajalgadele kahe tegelase kirjutatu peale, kellest üks on kriitikutegevusest peaaegu loobunud ja teine ongi alati pigem praktiku ja eksperimentaatori kalduvustega olnud. See on ebaadekvaatne - kui kaks meest ajavad jama, siis jääb arusaamatuks nendevastase rünnaku tulisus. Tähendab, miskipärast on nad siiski olulised? Või on eesti teatrikriitika kontseptuaalne kiht niivõrd õhuke, et teda on vaja kaitsta mis tahes alternatiivsete vaatenurkade eest? Seejuures ei räägitagi õigupoolest sellest, mis teeb nad nii tõrjumisväärseks. Põhjus on lihtlabane - tsiteerin: Mina tahaksin aru saada noorte vihaste meeste n.-ö. positiivsest programm ist... (Kadi Herkül), "Mina tahaksin noorte vihaste -meeste programmist esiteks üldse aru saada. (Jaanus Kulli), Mina ei hakkagi aru saama, kuidas on võimalik teatrist kirjutada nii teoreetiliselt, et näitleja nimigi kirjatükki ei mahu... (Pille-Riin Purje). Põhjus on, et noortest vihastest lihtsalt ei saada aru ega tahetagi seda. Maiste ja Laansalu kehastavad siin teatud müstilist tundmatut, millega toimetulemise lihtsaim viis on see teadvusest välja tõrjuda. Tundub, et kriitikud paljastavad siin ennast ise, umbtõmmeldes (Madis Kolgi väljend samast vestlusest) m illegi üle, millest nad täpselt aru ei saa. See aga ongi olnud nt. üks Maiste põhipaatosi - eesti teatri reflekteerijad ei saa aru oma positsioonist kontseptuaalsel maastikul, sest nende vaateväli on piiratud vaid ühe kindla vaatepunktiga asjadele. Tundub väga ebakriitiline kritiseerida midagi, millesse pole süvenetudki. Selle süvenematuse üks märk on seegi, et Maiste ja Laansalu üldse ühte patta pannakse. Tegu on ikka üsna erineva mõtlemistüübiga meestega, kelle teoreetiline ja ideeline fookus on erinev. Seda imelikum tundub J. Kulli väide, nagu töötaks Maiste ja Laansalu mingi tandemina. Laansalu ei teosta Teatrilaboris Maiste teooriat, vaid enda oma. Laansalu kunstiline positsioon (ei tea, kas süsteemne teooria, kuid kontseptsioon kindlasti) on tehnoloogiline teater, aga veel täpsemalt - kunst, mille tunnetusmustrid ja kujundiloometehnikad pärinevad digitaalsest maailmast, loogikast, mille järgi toimub arvutiinimeste mõtlemine. Mu arvates on see piisavalt selge positsioon, et mitte kõnelda Laansalu mõistetamatusest. Maiste, niipalju kui ta on teatri teemadel jõudnud kirjutada, ei aja ju tegelikult mingit oma teooriat. Maiste põhipaatos on, et teater kui kunst võiks tegelda mitte niipalju lihtsalt elamuse pakkumisega, ja kriitika ei peaks piirduma tolle elamuse ümbersõnastamisega, vaid mõlemad võiksid toimida ka mingite sattum uslikult kinnistunud mõttemallide läbivalgustajana, teatava kultuuris käibivate kontseptide desillusioneerijana. Maiste otsib teatrist sedasama, mida ta ise on kultuurikriitikuna püüdnud teha - juhtida tähelepanu sellele, et miski kultuuris pole tingimatu, kõigele on võimalik vaadata teisiti, ning erinevad vaatepunktid peaksid dialoogis olema. Ja taas, põhiküsimus polegi ehk teatris endas, vaid teatrimaailma reflekteeriva tegevuse liigses üheplaanilisuses, mis on dialoogis vaid iseendaga aasta 29. jaanuari Sirbis oli Maiste mõnes mõttes programmiline kirjutis Teatrikriitikast. Haamriga, kus ta kõneleb sellest, et eesti teatrikriitika pole mitte kehv, vaid liiga eneseküllane: Häda on pigem selles, et olemasolevas kriitikas puudub sisuline vastumõtlemine teatripildis domineerivate suundade suhtes, ja selles, et see kriitika on dialoogivõimetu või - huvitu kõige suhtes, mis jääb ta mõttemaailmast väljapoole. Ja kõnealune vestlus TMKs oli taas Maiste öeldu ilmekas näide. Kui rääkida positiivsest programmist, mida vestluses noortelt vihastelt küsitakse, siis Laansalul on see ju olemas, iseasi on selle programmi praktilise teostuse küpsus. Aga toogi, ma usun, ei jää kord tulemata. Laansalu ei saa võrrelda lavakoolist tulnud noorte andekate lavastajatega, kelle kontseptuaalne baas on tugevas traditsioonis igapidi läbi töötatud; Laansalu alles viimistleb oma programmi ja selle teostamisviise. Maiste puhul aga ei saa oodatagi, et tegu oleks mingi konstruktiivse teooria väljapakkumisega. Maiste ongi teatavas mõttes dekonstruktiivne ning tema positiivne programm käivitunuks kohe, kui vestlusring oleks võtnud vaevaks Maistega pisut sisulisemal pinnal polemiseerida, mitte lihtsalt mõistetamatusse tasalülitanud. Veelgi imelikum näib, kui, lõpetanud noorte vihaste temaatika, jõutakse nt. selliste arvamusteni nagu Eks me räägigi mingil määral sellest eesti teatri kõige üldisemast hädast - kontrastide puudumisest. Keskmine korralik, aga üllatab väga harva (K. Herkül). Aga millest siis noored vihased kõnelevad? Mispoolest on nad mõistetamatud, kui nad räägivad samast asjast, ainult et püüavad seda drastilisemalt ja teoreetilisemalt (see sõna on eesti teatriilmas miskipärast muutumas sõimusõnaks) välja joonistada? Ma ei näe loogikat, näen ainult haavatavust ja enesekaitsevajadust, mis on tajuvõime blokeerinud (M. Kolgi väljenduse järgi). Haavatavuse põhjus on (võib-olla) see, et see kriitika samastab end pisut liiga suurel määral eesti teatriga, paigutab end oma identifikatsioonikatsetes pisut liialt suurel määral samasse ringi, kus asub eesti teater kui kultuuriline institutsioon. Eesti teatrikriitika põhisuund identifitseerib ennast kunstinõukoguna, teatri sisekriitikana, mis arutleb, kas see või teine lavastus on piisavalt hea, aga ei hakka loom ulikult küsima mingeid fundamentaalsemaid asju (NB! See on kujundlik võrdlus, ei soovi siin mingi hinna eest riivata eesti teatrisüsteemi elulisi majanduslikke probleeme). Loomulik on, et sel juhul oleks sellele kriitikale haavavad seesugused küsimused nagu kas seesugused teatritegemise põhimõtted ja teatritaju mustrid on tingimatud?. Vastus võib ju vabalt olla Eesti tingimustes jaatav; aga seda küsimustki küsitakse harva. Liiga palju ollakse seotud teatri kui institutsiooniga ning tulemuseks on teatrikriitika ja teatripoliitika vahelise piiri hägusus; teatrikriitika ei ole piisaval määral omaette institutsioon. Ma loomulikult liialdan veidi, kuid ma arvan, et ei kõnele olematust asjast. Ja samuti ei usu ma, et Maiste mõtteavaldused, nagu oleks eesti kirjandus ja kunst teatrist mingis plaanis eespool, oleksid radikaalsed (nagu tunneb Margot Visnap): möödunud kümnendi jooksul on kirjandus- ja kunstimaastikul eelmainitud tingim atuse-küsim ust ilmselgelt sagedamini ja konstruktiivsemalt arutatud ja läbi mängitud kui eesti teatrikultuuris. Küllap saab selle omalaadse kommunikatsioonihäire üks oluline põhjus alguse asjaolust, et teatrikunsti ja teatrikriitika semiootiliste keelte erinevus on üsna suur, tuleb teha põhjalikku tööd, et leida adekvaatne tõlge ühes (väga kontinuaalses ja sünkreet- ses) keeles tehtud kunsti reflekteerimiseks teises (diskreetses ja analüütilises) keeles. Eesti teatrikriitika on ühe keele leidnud ja oma piirides see toimib. Aga seejuures ei nähta miskipärast, et samadest asjadest võib rääkida ka pisut teistmoodi üles ehitatud keeles. Kommunikatsioonihäire saab alguse sellest, et ühe keele kasutajad ei tunnusta teistsugust teatri tõlkimise keelt keeleks. Ma ei kõnele siin kriitikute kõnepruugist või väljendusviisist, vaid sellest, mil viisil üks või teine kriitika kirjutamise viis teatrit kui nähtust dekodeerib, kuidas tõlgib teatrit m ingitesse kontseptuaalsetesse ühikutesse. Seejuures võib neis erinevates kriiti ka keeltes kõnelda üsna samadest asjadest, aga keelte erinevus on vajalik mingi kontseptuaalse või semantilise ruumi läbimängimisvõimaluste suurendamiseks. Kultuurilistes konfliktides on see üks levinumaid tajunihkeid - teistsuguses semiootilises süsteemis toimivad nähtused kuulutatakse mittesemiootiliseks (nt. kreeklased v/s. barbarid, konkreetseks rahvuskultuurideks jagunev Euroopa vs. ühtse hägusa tom buna tajutav orient, nõukogudeajast säilinud pärimustes kirjeldatavad nõuded rääkida po-tšelovetšeski - kui tuua näiteid üldisemalt pinnalt). See on lihtne viis oma identiteeti kehtestada - eitada Teist, ometi teda eituse jaoks vajades -, kuid palju produktiivsem on astuda Teisega dialoogi, huvituda temast. Ma ei ole täiesti nõus Laansalu vaadetega selle kohta, mis suunas teater võiks liikuda, ega Maiste hoiakutega selle suhtes, mida teatrist otsima peaks; aga ometi tahan ma neid kaitsta seesuguste rünnakute eest. Sest mõistmatuse põhjuseks pole suuresti mitte see, et nad räägiksid aiaaugust, vaid eesti teatrikriitika põhisuuna viitsimatus nende* tekstidesse süveneda, et sealt ulja retoorika vahelt päris seisukohad välja noppida või nõrutada. Ja see muutub juba igavaks. Miks peaksin ma tõsiselt võtma kriitikat, mis oma oponendi seisukohtadega korralikult tutvumagi ei vaevu? Kordan veel kord - jutt ei käi sellest, nagu oleks eesti teater surnud või teatrikriitika halb; jutt käib dialoogivalmidusest võõrapärase.diskursusega. See valmidus oleks kasulik mõlemale poolele,' kuivõrd need pooled üldse olemas on ja kuivõrd nad pole m üütilised konstruktsioonid (mida nad osaliselt loomulikult on). Siis oleks teater veelgi elavam ja kriitika veel huvitavam. AARE PILV

10 Kaastundekasvandus Mehis Heinsaar, Vanameeste näppaja. Tuum, lk. Sellest ideest süttinult pahvas Anselmi ihust lendu terve parv lääne-sügisöölasi, mis tähendas vaimustumist ootamatu kinnisidee üle. Professor Amirgaldi, kes oli igavusest ja väsimusest samuti juba magama jäämas, ehmatas end säärast vaatepilti nähes tikksirgeks ning kisendas vaimustunult ruuporisse: Agrichola macilenta! - Fantastico! Agricola macilenta! (lk. 69). Siinkohal toodud lõik Liblikmehest on ise väike mõistujutt Mehis Heinsaare debüütkogu arvustamisest. Kuivõrd Mehis on praegusaja müstifitseerituim autor - kehastades vähemasti oma literaatidepõlvkonnale muuhulgas ka puhta ehk šõubisnise-vaba kirjanduse võimalikkust ja võimekust - siis igasugune ta loomingu määratlemine ja äranimetamine võib tunduda katsena nööpnõelutada niigihoomatavat värelevat elu surnud ja arusaadamatu keele abil akadeemilisele või kommertsiaalsele kartongile. Katseks oleks see määratud jäämagi; kuid hääl juhul tunneb arvustaja viimaks ära (ja aitab lugejalgi tunda) ühe kirka omailma teisitisuse ja saab teadlikuks oma tõlgendusstrateegiate isekusest. Veelgi paremal juhul võib leida omakorda selle isekuse põhjusi ümbritsevas kultuuriruumis. Mis kõik lubaks ju kummati riskida. Teades Mehise territoriaalseid eelistusi, oleks hõlpus edasi arendada mõne küpses eas luulestaari konspiratsiooniteooriaid Supilinna koolkonnast - ja viimasele justkui iseloomulikult näib ka käsitletav jutukogu magnetina ligi tõmbavat tõlgendusdualismi Eros-Thanatos. Kuid ikka vaid selleks, et need enda vastas kokku sulatada ja siis endasse neelata. Nii näiteks on jutus. U. surnud hiirtel päätegelase pruudile afrodiisne mõju. (Kui seepääle läheb köögilaual armatsemiseks, muutub paralleel lan McEwani sihilikult triviaal-psühhoanalüütilise novelliga "First Love, Last Rites" vähemalt siinkirjutajale vältimatuks). Veel hämmastavam ja mõjusam kujund on surma ilmumine lapsena. Kui avajutu Tere poiss (ühtlasi päälkirja vanameeste-näppaja) on ättide lapseliku paradiisi haldajana samavõrd helge eluõhtu kui surmajärgse poolel, siis novellis Kuidas surm Mirabeli juurde tu li on esmamainitud nimitegelase identiteet kohe paigas, osutudes siis aga kuuluma (Eroslikule!) poisipõnnile. Ka Liblikmehe lõplik liblikaikspihustumine saab alguse ühest ammusest õndsast lapsepõlvemälestusest. (Pöördvõttega kujutab Mehis armastust veidra vanaldase mehena - U. - kes kummatigi on kui hullumeelsusest vanaks jäänud laps, lk. 26). Ent ei tahaks toda -Erose-Thanatose liini siin ülearu rõhutada. Sellest oleks ju vaid pool sammukest Mehise sürrealistiks pühitsemiseni - ja ühtlasi eesti kirjanduskriitikas leviva lapsuseni, et kõik, mis pole realism, on sürrealism. Mehise imeilm on märksa eklektilisem; kuigi valdav südamlik meeleolu toob meelde kõiksugu lastelugusid ja muinasjutte, leidub siin ka õuduskirjanduse viirastusi. Nii näiteks viib U. nimitegelane, arusaadamatu lt põrisev armastus-vanamees mõtted Robert Hichensi novellile Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde - ja seda seost tugevdab ju veelgi Mirabeli-jutu päälkiri; too viimatine lugu omakorda evib lisaks teatavat sarnasust Fletcher Flora kõhevikuga Nõbu Kelly. (Mõlemad lood ilmusid eesti keeles 90ndate algul Alfred Hitchcocki kureeritud kogumikes, mis vaevalt ühestki veidrama kirjamõttega koolinoorest mööda läksid). Oliver Helvese loos lendab lausa verd ja väljakistud silmamunagi nagu mulluse Barkeri või Õunapuu talgutel. Ometi ei tee kõik see Mehist veel õuduskirjanikuks! Kuid - omistades Mehisele vast liiastki metalisust - võiks ju siiski tagasi pöörduda tolle realism/sürrealism-binaarsuse juurde ja oletada, et autor kasutab sihipäraselt sürreaalset võttestikku arm u/eluiha tähistamiseks, realistlikku ainest aga kõdunemise ja surma märgiks. Andes nii justkui mõista, et moetermin elulähedane on ju oma taotletud eesmärgi reetja (vrd. "linnalähedane versus linna südamesse kuuluv.) Kui see aga nende juttude lähtetehnika olekski, siis tekstid ise juba taas tühistavad kõik kaksikjaotused - kõdumine on uue elu algus, elu aimub nukker-rõõmutseva kulumisena, hääbumisena ohvriks omaenda jätkumisele. Nii pole ka vahet inimese ja looduse vahel - ühel hetkel selgepiiriline indiviid võib olla tekkinud lindudest ja jälle nendeks saada ("Kohtumine Taageperas ), või pudeneda liblikaiks ( Liblikmees ) või kasvada ja närtsida kui taim ( Paap ja King-Mees ). Mitmes jutus võlub päätegelast metsikult vohav aed. Ja Ühel ilusal märtsihommikul algab motoga Tõnu Õnnepalu Kassikäppadest, kus kõik paneb liikuma / eluvaim, mis pesitseb minus ja kassikäppades... Seda omailmade seotust täiendab veelgi inimidentiteedi voolavus ja paindlikkus. Mehise juttude põhiteemasid on enda saamine teiseks ja teise kaudu jälle endaks ( Kohtumine Taageperas", Esimese eestlase jutustus, Kuidas surm Mirabeli juurde tu li, ; või ka selle takistatus, nt. jutus Üllatumine Saadjärve ääres või samuti Mirabelis ). Vast nende juttude imeilm sünnibki vajadusest üha kummastavamate teiseksolude kaudu üha endamaks saada. Liblikmehe tsirkuse hiidnaine Irmgiird ütleb: Seal, nende hulgas elades, suhtutaks meisse kõigisse,kui monstrumeisse või invaliididesse, ent siin rambivalgel imetlevad nad meid kui pooljumalaid neile kättesaamatust maailm ast... (lk ). See ei kehti ainult antud loo tsirkuserahva kohta. Kogu raamat ise on tsirkus, kus kentsakad tegelased leiavad oma koha; Mehis loob inimesi ja olendeid, kellele kaasa tunda - rõõmustades ja kurvastades nende kordumatuse üle. Seda, kuidas need kaasatundmised just sellisteks novellideks kujunevad, arvan hoomavat suuresti taas tänu paralleelile muusikas, ehkki olen selliste viidete eest kirjanduskriitikas eesti fillide maffialt juba parasjagu pragada saanud. Kuid kirjanik ei ela ega mõjutu ainult kirjandusest. Muid impulsse ja inspiratsiooniallikaid ignoreerides riskib kirjanduskriitika muutuda ebaadekvaatseks ja irrelevantseks - võib-olla määrani, mil ütleb teoste kohta vähem kui põllumajanduslik või motosportlik käsitluslaad. Ehk siis - mõne teise kunsti/eluala pakutud kontekst jääb alati kujundlikuks, nõnda pelgaks fooniks, mis võimaldab paremini hoomata just autori ja ta loomingu eripära. Või vähemalt avab autorile ja lugejatelegi põgenemistee lämmatavast ajaloostamisest ja ajakohastamisest, millega kirjandusteooria uustulnukaid nende ainulaadsuse arvel ründab. (Nõrgemad vaimud jooksevad juhtliteraatide dikteeritud formaatidele ka avasüli vastu - et ise neidsamu formaate teistele dikteerima hakata). Niisiis, olen Mehise plaadiriiulis märganud rohkesti progressiivrocki albumeid. Ja Mehise juttudelegi pole võõras sellele stiilile omane traditsiooniliste vorm elite ja kõlade virtuooslikult lennukas edasiarendamine, müütiline eleegilisus, fantasmagoorne nostalgia, numeroloogiline pedantsus. (Need kõlavad nüüd küll kui Amirgaldi hüütud liblikanimed). Pole siiski võõras ka oht unustada end jõu- ja ilunum breid näitama - võim atute kokkukõlade/kaasatundm iste võim alikusta-' mine pelgalt suutlikkuse tõestamiseks. Näiteks Esimese eestlase jutustuse kuusteist lambasuurust piisonit ja mõned muudki detailid ei evi king-, lind- ja liblikmeeste kujundlikku lumma, vaid tunduvad niisama muhepueriilse absurdipanemisena. Või õigemini - jääb küll mulje, et viidatakse m ingile tänaseks ununenud seostega mütoloogiale, kuid just muljeks see jääbki, selgus seostes ja veendumus nende päristises olemasoluski ei kipu tekkima. Kuid fantastilisematest juttudest enam aimub pelka suutlikkuse tõestamist just kõige realistlikumas, kogu lõpetavas palas "Kohtumine ajas. Kus Mehis üritab tekitada empaatiat ja sümpaatiat ühe põhjakäinud kaunishinge, prükkarist pedofiili suhtes. Võib-olla on humanistlik hoiduda küsimast miks?. Võibolla ongi kirjanduse ülesanne tabusid lõhkuda. Ja on ju nimeldasa ses jutus päätegelasest hoopiski tähtsam roll ajal; või nukrusel, et lapsepõlv siiski - erinevalt kogu alguses tõotatust - ei tule vanuigi tagasi. Kui ka kuhtunu sooviks veel poisina plikaga hullata, ei saa ega oskagi ta seda enam süütult mängeldes teha - ikka vaid endasuguseks määndab ta endaga kohtujat. Ometigi tundub just säärase päätegelase ja olukorra valik - kuitahes sümbolistlik siis - konformistliku noogutusena viimaste aastate hädapätakluskultusele eesti kirjanduses. Kaastundest saab haletsus - ja iga haletsus on enesehaletsus; erilaadse elujulguse eredusest saab hirm kunagi oma nurjaläinud elu taga nutta ja kummatigi jultuda tärkava ilu rüvetamises mingit märtrilunastust nägema. Ent susisegu too lõpulugu päälegi siinpraegusesse haletsuspõhisesse kaanonisse - kummatigi nii tugev ja julge on selle taga Mehise lugudes erinevustevool, kaasatundmine ja läbielamine. Vanameeste näppaja on kui värske õhuvöog rehvi saatuserattale, mis on üleaja tuim alt takerdunud kinnitama hääd kirjandust kerjuselauludesse iidsete kuningaoodide asemel. Korraga tõesti jällegi tärkab usk, et kirjandus võib olla ka enamat kui kõigi inimlike piiratuste summa. BERK VAHER Raamat tuleneelajatele Lew R. Berg, Tants tulle. Varrak, Seda, et eesti autor ulmera^matuni jõuab, ei juhtu just tihti ning ilmselt seda hoolikama vaatluse alla harvad üritajad võetakse. Välispidiselt on raamat igati ilus - huvitav ja lööv pealkiri, pilkupüüdev kaas... Seespidiselt... oleksin hinnanguga märksa tagasihoidlikum. Esiteks pole kaunikõlaline pealkiri sisuga päris üheselt vastavuses (tuli küll, aga miks tants?),, kuid see on andestatav. Häirivam on hoopis see, et nii mõnigi liin teoses ei ole lõpuni usutav. Kui peategelase Remari vastuoluline suhe vana rivaali ja konkurendi, korvetikapten Horteniga, kannab korralikult lõpuni, ja ka paar Remar-Calmet on ilusti välja joonistatud, nii et suhteliselt põgusate kirjelduste varal tekib Calvetist mulje kui lootustandvast nooremast ohvitserist, kellest saab piltlikult öeldes Remari õpilane, siis paar Remar-Weena on täiesti ebaõnnestunud. Naistegelane, kes peaks teose emotsionaalselt särtsuma panema (seda enam, et Remar on korduvalt teinud lähenemiskatseid, mis kõik tagasi lükati), taandub märkamatult virtina rolli, kellele Remar aeg-ajalt hõikab: Weena, toida oma meestejõuku! või Ole kallis, soojenda meile midagi. Ka teine naistegelane, ebasümpaatne Debrana, kes otsustab lõpuks oma printsessirollist loobuda, ei suuda raamatusse pinget lisada. Tema arglik lähenemiskatse, mis võiks mõjutada Remari-Weena suhteid, on juba enne algust läbikukkum isele määratud. Tunne, et midagi jääb lõpetamata, süveneb. Lõpetamata jääb ka endise salakaubavedaja Orneo kuju. Tema minevikust saab pisut aimu vihjete kaudu ja sellest piisabki. Orneo muutub salapäraseks ja sümpaatseks. Aga edasi? Mitte midagi. Hoopis hullud on aga lood Puutumatu Zetti ja saladusliku mõjuvõimsa Tulekummardajaga. Miks nad käitusid nende jaoks täiesti ebaloomulikult? Miks Puutumatu aitas põgenikke ja end ohvriks tõi? Miks Tulekummardaja nad kinni võttis ja siis lahti lasi, olles enne veel teed juhatanud? Tjah, küsimusi jätkub. Eelpooltoodud küsitavuste tõttu jääbki kohati mulje, et raamat on määratud tuleneelaja-tüüpi lugejale, kelle maitsmismeel on tulest veidi tuimestatud ja kellele tuleneelamine on moodus teravaid elamusi hankida. Kõigest hoolimata ei ole "Tants tulle läbinisti vilets raamat. See on meelelahutus, m ille tase on enam-vähem keskm ine. Saladuslik kultus, ohverdamine maa-alusele tulele ja põgenemine vagonetiga loovad küll tunde, et Indiana Jones on kosmosesse kolinud, kuid hoogu ja põnevust jätkub. Küll aga teenib Berg mõned plusspunktid välja selle eest, et ta on ainuke, kes eesti ulmeautoritest järjekindlalt Harry Harrysoni stiilis kosmoseoopereid ja acf/on ulmet viljeleb. VEIKO BELIALS

11 Euroopa Folklooriinstituudi esimehe julgustav sõnum Oma rahvakultuuri edendamise mõttekust on taibatud üha enamates riikides, kuna kultuuritraditsioonide säili(ta)mine aitab kaasa ka üldisele kreatiivsuse tõusule ühiskonnas, ütles Tallinnas esinedes UNESCO Euroopa Folklooriinstituudi juhataja Mihäly Hoppäl. Praeguste šamanismiuurijate hulgast ilmselt maailma väljapaistvaim, ungarlane Mihäly Hoppäl on Budapestis asuva UNESCO Euroopa Folklooriinstituudi juhataja alates aastast. Nimekas etnograaf ja folklorist saabus Eestisse Teaduste Akadeemia kutsel, et pidada loenguid Tallinnas ja Tartus. Soome- Ugri Rahvaste Infokeskuse ja Fenno-Ugria Asutuse palvel esines maailmakuulus madjari teadlane 3. mail Tallinnas Fenno Ugria Hõimuklubis ettekandega, mis tutvustas UNES CO Euroopa Folklooriinstituudi tekkelugu ja pärastisi tegemisi-toimetamisi. Aga kui kultuuriministriks polnuks etnograaf? Idee selline instituut asutada tekkis juba natuke rohkem kui 10 aasta eest - siis, kui UNESCO toonane peasekretär Federico Mayor käis Ungaris. Ja kui aastal toimusid Ungaris esimesed sotsialismiaja-järgsed demokraatlikud valimised, tegi UNESCO suursaadik selle kultuurikeskuse loomiseks juba konkreetse ettepaneku, rääkis Hoppäl instituudi algusaegu meenutades. Hoppäli sõnul oli see samm huvitav ja tähelepanuväärne selle poolest, et just sel ajal hakkas UNESCO jõudma arusaamisele: etnograafias on tähtsus ka neil asjadej, mida ei saa käega katsuda. S.t. päästma, säilitama ja kaitsma ei pea mitte ainult losse, kindlusi, kirikuid - neid UNESCO kaitse alla võttes -, vaid ka suulist kultuuripärandit, traditsioone. Nii oligi Euroopa Folklooriinstituudi põhikirjas sees punkt, et see asutus peab kaasa aitama folklooritraditsioonide säilitamisele. Ning et mõiste pärimuskultuur ei tähenda ainult kitsas mõttes folkloori - muinasjutte, rahvalaule jms. -, vaid samuti traditsioonilisi käsitööoskusi, töövõtteid, toite ja kõike muud sellist, mida muidu ära unustada vägagi kerge. Teisisõnu: see mõiste hõlmab selliseid alasid, millega tegelevad peamiselt naised. Sest võib öelda, et traditsioonide säilitajateks on olnud tavaliselt naised, ütles Hoppäl. Samas oli EFI teokssaamisel suur osa õnnelgi. Hoppäl: "Meil vedas, et tookord muutuste ajajärgul oli Ungari kultuuriministriks etnograaf - Bertalan Andräsfalvy. Seetõttu saime instituudi asutamiseks toetust ka riigi juhtkonnalt. 50 protsenti rahast tuli Ungari kultuuriministeeriumilt, teine 50 protsenti aga UNESCO-lt. Ilma oma meheta Havannas, Andräsfalvyta oleks ungari etnograafid võinud seega vägagi tõenäoliselt suu puhtaks pühkida lootusest, et Euroopa etnograafiapealinnaks saab Budapest... Visalt oma rida ajamas algusest peale Oma praegust nimetust kannab UNESCO Euroopa Folklooriinstituut alates aastast. Enne seda oli asutuse nimi Euroopa Traditsioonilise Kultuuri Keskus (ingl. k. European Centre for Traditional Culture). Hoppäl: Esimeseks asjaks oli, et asutasime oma, kaks korda aastas ilmuva bülletääni, mille pealkirjaks European Centre for Traditional Culture. Selles tutvustasime instituudi eesmärke. Instituudi peamisteks eesmärkideks olid ja on: 1) dokumenteerida, säilitada, konserveerida ja levitada Euroopa traditsioonilist kultuuri; (See leidis seal koha sellepärast, et teatavasti kuulutas UNESCO XX sajandi viimase kümnendi Kultuuritavade säilitamise, hoidmise ja tutvustamise kümnendiks, mille keskpunktis oligi traditsiooniline kultuur.) 2) traditsioonilise kultuuri tutvustamine nii laiemale avalikkusele kui ka valitsusringkondadele. Instituut peab tegutsema selle nimel, et tutvustada ja teadvustada laiemale üldsusele traditsioonilisi kultuuriväärtusi. Ma arvan, et eestlastele pole selle põhimõtte olulisust vaja hakata tõestama. On ju teada, et Eestiski sattus omakultuur sotsialismi ajal surve alla ning suruti tagaplaanile, kuna see ei sobinud kokku tollal valitsenud "internatsionalismi põhimõttega. Oma eesmärke on EFI püüdnud sihikindlalt ellu viia, seda isegi rasketel algusaegadel. Hoppäl: "Nii nagu lapse sündimine on valulik, esines sünnitusvalusid ka selle instituudi loomisel. Mitmeaastase kodusõja lõppedes (1997. a.) usaldati asutuse juhtim ine aga m inule. Erilise hoo on instituudi tegevus sisse saanud just viimastel aastatel - energiast ja ideedest pakatava Hoppäli valitsemisajal. EFI folklooripropaganda on vägev Pärimuskultuuri tutvustavaid väljaannetesarju on EFI lükanud Hoppäli perioodil käima päris mitu. Ungarikeelse sarja Öröksšg ( Pärand ) avaköite pealkirjaks oli Ungarluse sümbolid. Raamat põhineb ulatuslikel arvam usuuringutel ja käsitleb asju, mida ungari rahvas ise peab ungarluse lahutamatuks koostisosaks. Sarja teine raamat räägib rahvameditsiinist, kolmas aga - neil päevil ilmuv - tegeleb ungari müütidega, mis korjatud peamiselt Transilvaaniast. Valmimisjärgus on veel teisigi köiteid, seletas Hoppäl, kavalalt muiates. "Neist ühe teemaks on näiteks Erootika rahvakultuuris. Arvatavasti saavutab see suure menu. 15 aastat tagasi üks sellesarnane raamat juba ilmus ning kogu mitm etuhandeline tiraaž müüdi läbi paari nädalaga. Teine ungarikeelne sari Folklõr avaldab just algupäraseid rahvaloomingu materjale mitte teadusuurimusi. Hoppäl: Sellega aitame kaasa arhiveerimisele, originaaltekstide säilimisele. Samas sarjas käsitletakse - ehkki muidugi ungari keeles - teistegi rahvaste folkloori. Näiteks ilmus mullu türgi muinasjuttude köide. (On ju türgi ja ungari muinasjuttudel arvukalt ühisjooni, sellest ka ungarlaste huvi oma kunagiste rõhujate rahvaloomingu vastu.) Üks ilmumisel olev võib aga halvemal juhul tõmmata EFI-le kaela isegi Venemaa meelepaha. Ühe mu hiljuti lahkunud kolleegi töö pärandina anname peagi välja tõlkekogu tšetšeeni muinasjuttudest, hakkas Hoppäli näole tasapisi tekkima naeratus. See kogumik on Euroopa ajaloos esimene tšetšeeni muinasjutukogu. Venemaale see muidugi ei meeldi. Aga ma arvan, et Euroopa Folklooriinstituudi põhihooleks peab olema just väikerahvaste kultuuri toetamine. Eriti sellisel puhul, kui üks suurrahvas teeb kõik selleks, et üht väikerahvast ära hävitada. Sarjas Bibliotheca Traditionis Europeae ilmuvad raamatud on eranditult ingliskeelsed ning sisaldavad näiteks materjale teaduskonverentsidelt, mille üheks või peasponsoriks olnud EFI. Sarja EFI Communicationes väljaanded on nii ungari kui inglise keeles. (Viimati m ainitute hulgast ühe autoriks on ka Mihäly Hoppäl ise, trükise pealkirjaks Local Cultures in a Global World. EFI eestvõttel on välja antud ka CDsid. Neist ühel menukamal loeb ungari muinasjutte maailma üks kuulsamaid muinasjutuvestjaid Andräs Berecz, keda muuseas on oodata maikuus (22. mail) Eestissegi. UNESCO tegevuskavad folkloorikeskuste osas UNESCO-I on kavas Budapesti instituudi suguseid asutusi rajada üle maailma seitse. Praeguseks on neid Hoppäli sõnul ühtekokku kolm: peale Euroopa Folklooriinstituudi tegutseb samalaadne UNESCO kultuurikeskus veel araabia maailma ning Musta Mandri tarbeks. Araabia keskus tegeleb põhiliselt vanade käsitööoskuste säilitamisega, Aafrika keskus aga on keskendunud peamiselt aafrika rahvalaulu uurimisele, kaitsmisele ja säilitamisele. Otsitakse kohta ka Ameerikasse asutatavale instituudile, mis tuleb tõenäoliselt kuhugi Kesk-Ameerikasse, tutvustab Hoppäl UNESCO tulevikuplaane. Esialgu veel ei teata, kuhu luua Aasia keskus. Hiinlased loom ulikult tahaksid väga, et see tuleks Hiinasse. Samas jälle on Lõuna-Korea selleks nii rahanduslikult kui kultuuriliselt kõige paremini ette valmistatud: neil on olemas vajaminev raha, pealekauba tegutseb neil juba praegu üks samalaadne, imehästi välja arendatud kultuurikeskus. Kultuurisõbraliku riigi musternäidis Lõuna-Korea Tippfolkloristi ja elupõlise šamanismiuurijana ei suutnud Mihäly Hoppäl ettekande ajal tagasi hoida oma vaimustust Lõuna-Korea võimude hoolitseva suhtumise kohta rahvuslikku minevikupärandisse. Olen Lõuna-Koreas käinud mitmelgi korral ja alati näinud, kui tähelepanelikult suhtutakse sel maal kultuuripärandi kaitsmisse ja hoidmisse. Riik maksab rahvalauljatele, -tantsijatele, näitemängu tegijatele, ravitsejatele ning käsitöömeistritele suurt palka - ikka selleks, et nad vanu teadmisi-oskusi elavana hoiaks ja tänapäeva inimestelegi edasi annaks. Huvitav näide korealaste traditsiooniaustuse kohta on see, et kõrgete pilvelõhkujate jalamil elab siiamaani šamanism, nii veider kui see fakt ka ei tundu. Mina ise šamanismiuurijana olin eriti rõõmus selle üle, et mul õnnestus Koreas käies isiklikult kohtuda sealsete väljapaistvamate Samaanidega, kes sel maal on enamasti naised. Ja ükskõik kui kummalisena see ka ei kõla, aga šamanismi traditsioone väärtustatakse Koreas sama kõrgelt nagu teisigi pärimuskultuuri osi. Meisteršamaanidele antakse aunimetus Rahvuslik Aare, nad saavad riigilt head palka (ja hiljem ka pensioni), et nende traditsioon ikka edasi elaks. Muide, Lõuna-Korea UNESCO esindusega tehtud koostöö tulemusena andsime Budapesti keskuses välja raamatu, milles juttu ka šamanismist. Oma rahvakultuuri toetavad Lõuna-Korea võimud ei ole aga hoopiski mingid eluvõõrad naiivikud, vaid taipavad ettevõtmise põhjendatust. Kogu selle asja mõte on selles, et kultuuritraditsioonide säilitamine aitab kaasa ka üldisele kreatiivsuse tõusule ühiskonnas. Rahvuslike aarete väärtustamine laieneb üha Lõuna-Korea kõrval on hakatud rahva suulist ja ainelist kultuuripärandit väärtustama Hoppäli sõnul üha laialdasemalt. Põhjus on lihtne: on taibatud, et ilma kokkukuuluvustundeta ei püsi rahvus lihtsalt koos. Kokkukuuluvustunde võib aga anda ainult ühine minevik, side oma esivanemate kultuuriga ning selle edasikandum ine tänapäeva kaudu tulevikku. Võib kõlada uskumatult, et arvutiajastu inimesele on veel vaja šamanismi, ütles Hoppäl, "ent ometi on see nii. Tänapäeva maailmas on oma, teineteist täiendav roll nii kompuutril kui šamaanil. TÕNU KALVET Euroopa Folklooriinstituut (ingl. k. E uropean Folklore In s titu te, ung. k. Eurõpai Folklõr Intezet) Aadress: Budapest Szilägyi D. ter 6. Hungary Telefon ( ) , Faks ( ) , efin@ m atavnet.hu Kodulehekülg w w w.folkline.hu Juhataja M ihäly Hoppäl aasta juulis Souli südames In wangi mäel käib šamaanikspühitsemise talitus. Šamaani taga on näha kaljuseina raiutud kuju, mis tõenäoliselt kujutab Buddhat.

12 Taevaköis meie sees Inna Feldbachi vestlus Jeremy Narbyga On asju maal ja taevas rohkem, sõber, kui kogu teie teadus unes näeb, ütleb Hamlet Horatiole pärast seda, kui ta on kohtunud isa vaimuga ja lasknud sõpradel oma mõõgal vanduda, et nad sellest kellelegi ei räägi. Ses episoodis on koos nii piiriületam ine nähtava ja nähtamatu vahel kui ka nõue nägijakssaamist salajas pidada. Kirjastuselt Huma peagi ilmuvas raamatus Kosmiline siug: DNA ja teadmiste lätted püüab kultuuriantropoloogist autor Jeremy Narby siiski kergitada saladuskatet teadlasi ammugi painanud küsimuselt loodusrahvaste seletamatult sügavast botaanikatundmisest ja viisidest, kuidas nad oma teadmisi hangivad. Seda, et tegemist on tihti ebatavalistes teadvusseisundites omandatud infoga, tu n nistatakse šamanismiuurimustes üsna varmalt, häda on aga selles, et nn. ebatavaliste teadvusseisundite m ainim isest enamasti kaugemale ei minda. Kosmiline siug on katse seda teha, mis jõuab üllatuslikult välja moodsa molekulaarbioloogia uurimisalale. Autorile, kes peagi esitleb oma järgmist raamatut Šamaanid läbi aegade USAs Albuquerques toimuval konverentsil Teadus ja teadvus, on rahvusvahelise šamanismiuurijate ühingu esimees Mihäly Hoppäl saatnud kutse osaleda ka Eestis käesoleva aasta augustis peetaval ühingu kongressil. Järgnevalt usutleb Kosmilise siu tõlkija Inna Feldbach Jeremy Narbyt. Inna Feldbach: Alustame algusest. Mis andis teile tõuke astuda doktorantuuri antropoloogia erialal, kuigi olite õppinud ajalugu, ja kuidas juhtus, et asusite välitööd tehes elama Peruu Amasoonia ašaninka-indiaanlaste asustusalale? Jeremy Narby: Ma valisin antropoloogia, sest mind huvitab kolmanda maailma käekäik. Mu juhendaja soovitas uurida mõnda "arendatava piirkonna põlisrahvast, sest see toob välja probleemide silmatorkavaimad äärmused. Ma otsustasin piirkonna kasuks, kus on ühelt poolt tegemist rahvusvaheliste arenduspankade tegevusega ja teisalt Peruu Amasoonia vihmatnetsas elavate indiaanlastega, kelleks osutusidki ašaninkad. Te kirjeldate oma raamatus, kuidas ühe põlisrahva territoriaalseid ja majandusõigusi uurides hakkasid teid pea vastutahtsi paeluma hoopis nende mütoloogia ja pärimusteadmised. Seda valdkonda lihtsalt ei saanud ignoreerida, kui asjalikule pinnale te oma tähelepanu ka ei suunanud. Tõlkijana köitis mind väga teie võime mõista ja siduda kahte väga erinevat loodusetunnetust. M illised jooned väikeühiskondade loodusetundmises tingivad seda, et nad elu (ja mitte ainult inimelu) pühaks peavad ja seetõttu looduskeskkonda säästa suudavad? Miks ollakse meil sageli isegi teadusringkondades pieteeditundetult hoolimatu ja jõutakse ennasthävitavate tulemusteni? Mõnikord on siiski ka loodusrahvad oma keskkonna hävitanud. Sellest on jälgi näiteks Lihavõttesaarel ja maiade asustusalal Kesk- Ameerikas. Ning lääne teadlaste tegevus pole sugugi alati pieteeditundetu ja ennasthävitav. Kui palju on neidki teadlasi, kes suunavad oma vaim ujõu ökoloogilise saastumisega võitlemiseks. Miks on aga elu loodusrahvastele püha? Sest nad usuvad, et elu kui ülim looming on antud inimolenditele kingituseks. Ja miks kummitavad meie teadust ennasthävitavad arengutsüklid? Sest, tsiteerides Jacques Monod d, teadusliku meetodi nurgakiviks on postulaat looduse objektiivsusest. Ehk teisisõnu süstemaatiline lahtiütlemine tõeste teadmiste otsingust nähtuste algpõhjuste ehk eesmärgipärasuse kaudu. Teaduslike uuringute puhul eeldatakse, et elu on puht füüsikalis-keemiline nähtus. Siin on mängus erinev maailmanägemine. Kui sa usud, et loodus on teadvustamatult organiseerunud molekulide mass, kohtled sa seda ühtviisi, kui sa aga arvad, et see on sädelevast intelligentsist laetud rajatis, on su suhtumine teine. Kahtlemata. Kuid uskumine ja arvamine ei sünni ju ka juhuslikult. Inimesi mõjutab miski uskuma ja arvama just teatud viisil. Teie raamatu suur väärtus seisneb minu arvates selles, et te suudate selgitada looduse austamise põhjusi. Siin ei ole tegu "primitiivrahvaste praktilise vajadusega tagada loodusjõudude heatahtlikkus taimekasvatuse või ja h ip i damise huvides. Nähtuse juured on hoopis sügavamal. Te näitate veenvalt, et kõigi eluvormide teadvuslikkuse respekteeri mine on loodusrahvaste tunnetusmeetodite otsene tulemus. Kui inimese (või kultuuri) käsutuses on võtteid, mis võimaldavad kontakti biosfääri teadvusliku aspektiga, lähtub ka inimeste maailmapilt sellest tegelikust kohtum isest. Teie raamatus esitatud andmete põhjal esineb kogu maailma samaanide nägemustes DNAmolekuli moodi kaksikheelikseid. Ning kui te küsitlesite Peruu taimetarku nende teadmiste päritolu ja õppimismeetodite kohta, vastati teile ikka ja jälle, et nägemustes suheldakse madudesarnaste olenditega, kes on kõige elava hingestajad. Seda kinnitas ka teie enda kogemus ayahuasca hallutsinogeense keeduse sissevõtmise järel. Kui teie toodud paralleel elumolekuliga peab paika, siis kuidas te seletaksite, et elusaine molekulaartasand näeb mikroskoobi all sarnasustele vaatamata välja siiski üsna teistsugune? Mikroskoop ei pane meid suhtlema kõnelevate madudega, kes on meist määratult võimekamad ja suursugusemad. Laboris töötav inimene ei tunne vaadeldava reaalsuse ees aukartust ja kogeb pigem isegi üleolekut oma materjalist". Optiliste mikroskoopide abil molekulaartasandit tegelikult ei näe, sest nende lahutusvõime lõpeb 2500 ongströmi kandis (DNA on 20 ongströmit lai ja jääb rangelt võttes nähtamatuks). Kuid optilise mikroskoobiga elusainet vaatlevad inimesed võivad siiski tunda suuremat aukartust, kui on kombeks tunnistada. Näiteks vaid 959 rakust koosnev ümaruss näeb välja nagu ülikeeruline vedelkristalltehnoloogial põhinev struktuur. Selleks, et rakutasandil midagi näha, peab kasutama kaudseid vahendeid, näiteks elektronmikroskoopiat. Sageli eeldavad need võtted vaadeldava aine drastilist mõjutamist, nagu kullakihiga katmine, elektronidega pommitamine jne. Kõik kujutised, mis molekulaartasandist saadakse, on rekonstruktsioonid kaudsete, tavaliselt elutute andmete põhjal. Ma arvan, et ayahuasca võimaldab inimesel näha näiteks DNAd sellisena, nagu see replitseerub meie sümbolialtis kujutluses,' mida ta samas ka ise loob. Ayahuasca liaan kasvab ju samuti heeliksitena ja tema toime on lahutamatu looduse mis tahes ilmingutest, millele ta vajutab oma pitseri. Kogu loo imepäraseim asjaolu on aga see, et teaduse ja šamanismi erinevad keeled on DNA kontseptsiooni abil vastastikku tõlgitavad, mis omakorda rõhutab ayahuasca vahendusjõudu ja paneb mõtlema sellest, et oma emakeele paremaks mõistmiseks tuleb meil tänapäeval saada kakskeelseks. Ja emakeele all peate te silmas... Emakeele all pean ma silmas teadust teadusliku ilmavaate kandjate ja šamanismi loodusrahvaste tunnetuses. Kuid selle asemel et kasutada kakskeelsuse ehk bilingvism i analoogiat, on ehk parem, kui kõneleme kahtviisi tunnetamise võimest ehk bikognitivismist. Kosmilise siu" raamatus, m ille pealkiri peletab asjaliku inimese ehk esialgu eemale, on palju juttu ka selle teist laadi tunnetuse ja kom m unikatsiooni vahenditest. Imelised /caros-viisid, mida laulsid või vilistasid teid nägemuste valda pühendanud inimesed, näisid olevat seda liiki teabekanalite toim imiseks hädavajalikud. Kas ei või olla nii, et teaduslik vaatlusviis muudab looduse hingetuks seetõttu, et vaatleja ja vaadeldava vahel ei looda vastastikust kontakti. Suhtluspartnerit nagu ei olekski kohal ja sündmuspaigal on ainult inimteadvus. Nii see näib olevat: pidades elu pelgalt füüsikalis-keem iliseks nähtuseks, pagendatakse ta vaateväljalt. See on kaudne vaateviis, mis jälgib midagi justkui elavat. Kuid samas meenutab see ka samaanide hoiatust, et vaimudega on võimalik suhelda ainult väänatud keeles. Jah. Õnneks me toomegi eluaeg väljendamatutele asjadele viitavaid sümboleid ja metafoore. Raamatus mainite te paljude rahvaste m üütidest tuntud taevaköit, mis ühendab erinevaid maailmu. Ja miks mitte meenutada ka Eestis levinud muinasjutumotiive ussikuningast ja lindude keelest, mis juhatavad saladuste jälile. Me räägime neist asjust kujundlikult, teadmata ise, kuhu nende tähendusväli ulatub. Millegipärast tahavad looduse hingestajad olla iga hinna eest peidus. Kas te arvate, et meil on siiski lootust heita pilku šamaani töö "köögipoolele? Teadlased kirjutavad šamaanidest küll, aga kas ka nemad endast kirjutada võiksid või on sõnaline väljenduslaad selle tegevusega ühitamatu? Šamaanid on oma tegevusest kirjutanud küll, näitena võiks tuua Maria Sabina autobiograafia, mis on inglise keeles küll juba harulduseks saamas, ja Fernando Payaguaje väikese raamatu tema ayahuasquero-tööst. Kahjuks on see tänini inglise keelde tõlkimata. Ma olen mõlemat ulatuslikult tsiteerinud Francis Huxleyga kahasse koostatud raamatus Šamaanid läbi aegade, mis ilmub tänavu kevadel. Jah, sõnastada on neid asju raske, kuid olles hea nõid, oled sa tavaliselt osav ka sõnadega. Meenutage vaid jälle jaminahua samaanide peadpööritavalt kujundirikast väänatud keelt. Ent siin ongi see konks: kaude rääkimine on ses vallas ainus võimalik kom m unikatsiooniviis; asju tavanimedega nimetades side katkeb. Kui väga meenutab see eesti regilaulu poeetilisi metafoore! Kas on neil lauludel elujõudu vaid ratsionaalsusest kammitsemata tu n netuse pinnal? Kuid me oleme ju ikka needsamad inimesed, kelles elavad kõik võimalused, milline neist ka parajasti ei domineeri. Miks ihaleb läänemaailm ka neid teistsuguseid teadmisi, mida meie haridussüsteem ei näi pakkuvat? Mõni aasta tagasi ilmunud Jean-Frangois Reveli ja Matthieu Richard'i raamatus Munk ja filosoof vestlevad isa ja poeg sellest, miks viimane jättis katki paljulubava molekulaarbioloogi karjääri, et õppida Tiibeti meistrite juures. Teinud selle valiku, lakkas ta aga siiski olemast teadlane läänele vastuvõetavas tähenduses. Kas te tunnete kedagi, kes on suutnud püsida mõlemal rajal? Vastuse asemel saadan ma teile väljavõtte

13 juba mainitud šamanismitekstide antoloogia käsikirjast.. Samaanid ja teadlased aastal külastas kolm molekulaarbioloogi Peruu Amasooniat, et teada saada, kas põliselanikust šamaani juhendam isel esile kutsutud nägemustest on võimalik saada biomolekulaarset informatsiooni. Kommenteerib Kanada antropoloog Jeremy Narby. Reisi ette võtnud molekulaarbioloogidel ei olnud varasemaid kokkupuuteid ei ayahyasca-šamanismi ega Amasooniaga, kuigi nad kõik tundsid alternatiivsete ravimeetodite ja šamanismi vastu elavat huvi. Vanuselt lähenes noorim teadlane neljakümnele ja vanim oli kuuekümne viiene. Üks töötas teadurina Ameerika genoomikafirmas, teine oli Prantsuse ülikooliprofessor ning kolmas Šveitsi ülikooliõppejõud ja laborijuhataja. Ükski neist ei rääkinud hispaania keelt, ning et Peruu ayahuasquero ei rääkinud ei inglise ega prantsuse keelt, tuli mul asuda tõlgi ossa. Kõigepealt olgu öeldud, et teadlastel ja samaanil oli üksteisele väga palju rääkida. Kõneainest ei tulnud neil tõesti kunagi puudu. Meie võõrustaja oli ayahuasquerona taimi uurinud 37 aastat ja vastas nüüd mitu päeva teadlaste küsimustele. Ta juhatas ka öiseid ayahuasca\a\\tus\, mida bioloogid kaasa tegid. Neile said osaks mitmesugused nägemused, milles esines ka DNA molekule ja kromosoome. Ameerika bioloog, kelle põhitöö seisneb inimgenoomi dešifreerimises, teatas, et ta nägi kromosoomi, otsekui vaatleks ta seda pika DNA ahela kohal hõljuva valgu seisukohalt. Ta tundis ära CpG saarte nime kandvad DNA-järjestused, mille kallal ta töö juures oli pead murdnud ja mida sisaldab enam kui kuuskümmend protsenti inimese geenidest. Nende struktuur oli neid ümbritsevast DNAst erinev. Struktuuri eripära tegi nad hõlpsasti ligipääsetavaks ning võimaldas neil olla maabumispaigaks transkriptsioonivalkudele, mis asetuvad DNA molekuli nagu sadamakai äärde ja teevad täpseid koopiaid geenijärjestustest. Teadlane nentis, et mõte CpG saarte struktuurist nende toimimisel maabumispaigana polnud talle varem pähe tulnud, kuid et genoomika-alase uurimistöö käigus peaks varsti saama seda hüpoteesi tõestada. Prantsuse professor oli aastaid uurinud loomade seemnejuha talitlust, tehes katseid sisalike ja hiljem hiirtega. Munandist väljuv ja juhasse siirduv seemnerakk ei ole esialgu viljastam isvõim eline. Munarakku viljastada suudab see alles siis, kui on läbinud seemnejuha, kus seda mõjutab umbes viiskümmend erinevat valku. Professori uurimisgrupp oli kulutanud aastaid, et teada saada, milline valk teeb seemneraku viljakaks. Selle väljaselgitamine aitaks tulevikus luua meestele mõeldud rasestamisvastast vahendit. Ayahuascatalitustele tõi ta kaasa kolm küsimust. Esiteks, kas mõni valk etendab seemneraku viljastamisvõimelisuses võtmerolli? Teiseks, miks pole sellele küsimusele aastate jooksul õnnestunud vastust leida? Ja kolmandaks, kas hiir on sobiv mudelorganism meeste viljakuse uurimiseks? Vastused andis talle nägemustes kõlanud hääl. Esimene vastus: Ei, võtmevalku siin ei ole. Selles organis ei etenda ükski valk peaosa ja viljakus saavutatakse paljude valkude koostoimel. Teiseks: "Sellele on juba vastatud seoses esimese küsimusega. Ja kolmandaks: See küsimus ei ole nii tähtis, et anda vastust nüüd. Selle saab teada ka ayahuascata. Proovige töötada teises suunas. Šveitsi teadlane soovis kontakti samaanliku teadmissfääriga, et saada nõu taimegenoomide modifitseerimise eetika küsimustes. Ta tahtis teada, kas taimedele võib lisada geene, mis teevad nad haiguskindlaks. Tubakas on tähtis taim nii geenitehnoloogidele kui Amasoonia samaanidele. Paljudest selle piirkonna põlistraditsioonidest pärit samaanid on nägemustes suhelnud tubaka emaga, keda nad nimetavad ka selle taime olemuseks. Bioloogist uurija teatas, et oli ayahuasca mõju all mediteerides kõnelnud kellegagi, kelle šamaan tunnistas hiljem tubaka emaks. Viimane oli teatanud, et tubaka põhiülesanne on teenida kõiki elusolendeid. Ta teatas ka, et tubaka genoomi manipuleerimine ei ole iseenesest probleem, kui taim saab täita oma Jeremy Narby ja Inna Feldbach. põhirolli talle sobivas keskkonnas ja kuni see tegevus on keskkonnaga kooskõlas. Bioloogile osaks saanud nägemuses kasvas jõuline taim kõrbes tänu lisatud geenile, mis andis talle põuakindluse. Kogetu oli teda veennud, et geneetilise modifitseerimise vajadus tuleb otsustada igal üksikjuhul eraldi ja nii, et arvesse oleks võetud nii uurija kavatsus kui ka viisid, kuidas ühiskond modifitseeritud taime kasutab. Kolme teadlase kodulaborites neli kuud hiljem korraldatud intervjuudes nende Amasoonia reisi kohta langesid kõigi kolme muljed nii mõneski punktis kokku. Kõik tunnistasid, et kokkupuude ayaftuasca-šamanismiga oli muutnud nende suhtumist nii endasse kui maailma ja avardanud arusaamist inimvaimu piiridest. Kõik kolm väljendasid lugupidamist šamaani oskuste ja teadmiste vastu. Nad kõik olid saanud oma uurimissuunda puudutavat informatsiooni ja nõuandeid. Kaks naisteadlast väitsid, et olid kontaktis taimõpetajate kui eraldiseisvate üksustega ning et see kohtumine muutis nende tegelikkusetaju. Meesteadlane ütles, et kõik, mida ta nägemuste kestel koges ja teada sai, oli mingil moel ta teadvuses juba olemas, kuid et ayahuasca oli aidanud tal paremini oma teadvusse tungida ja need asjad seostada. Ta ei arvanud, et koges kontakti eraldiseisva teadvusega, kuid pidas ayahuascat võimsaks inimvaimu uurimise vahendiks. Kolme bioloogi ayahuasca-nägemustest ammutatud informatsioon ja kujundid olid muidugi seotud nende vaimus varem talletatud info ja kujunditega. Keegi ei kogenud midagi suurejooneliselt ilm utuslikku. Ayahuasca ei ole võluvahend Nobeli auhinna pälvimiseks, märkis prantsuse professor. Kõik kolm arvasid, et ayahuasca on raskem teadasaamise viis kui teadus ning nende kui teadlaste ette asetab see ka spetsiifilisi metoodikaprobleeme. Näiteks on ayahuasca abil teadmiste omandamine ülimalt emotsionaalne ja isiklik kogemus, mida ei saa korrata. Kellelgi ei saa tekkida täpselt sama ayahuasca-e\amust kaks korda ning keegi ei saa kogeda seda mis tema kaaslane. Seetõttu võib kogu protsessi pidada peaaegu teadusliku meetodi vastandiks, sest viimane koosneb objektiivsete eksperimentide kavandamisest, mida saaks korrata kes tahes kus tahes ja millal tahes. Teadlased ütlesid, et kõik see vajab sügavamat uurimist, mis nõuaks küsimuste hoolikat ettevalm istam ist ning koostööd kõrgelt kvalifitseeritud samaanidega selgelt määratletud tingimustes. Ning nad kõik kavatsevad kunagi Amasooniasse tagasi pöörduda. Esialgne eksperiment viidi läbi kahe nädala jooksul. Pärast seda külastati aga õpetajate seminari, kus aguaruna, šipibo, uitoto, ašaninka ja teiste põlisrahvaste esindajad õpivad nii omakultuurse vaimuvara kui teadusliku maailmapildi emakeelset ja hispaaniakeelset vahendamist. Teadlased kohtusid kooli direktori ja tudengitega. Nad rääkisid tunnustavalt oma äsjasest koostööst samaaniga. Nende vestluskaaslased hoiatasid aga ayahuasca-šamanismi kuritarvituste eest ja panid südamele, et hallutsinogeeni võib tarvitada vaid õppinud ja andeka ayahuasquero juhendamisel. Külalisi küsitleti eelkõige teaduse kohta. Mis see oma olemuselt on? Kus asub selle keskus? Üks teadlasi vastas, et teadus jaguneb paljudeks erialadeks ja et selle viljelejaid töötab paljudes maades. Ta avaldas arvamust, et maailma eri paikade põliskultuuridest pärit noortele oleks teadusega tutvuda väga vajalik, sest see on praegu maailma levinuim teadmiste omandamise viis. Vastuseks arvas üks kooli spetsialiste, et teadlased peaksid omakorda kaaluma oma laste saatmist Amasooniasse, kus nad saaksid õppida põlisrahvaste loodusetundmist. Sel moel, ütles ta, oleks nendegi haridus täielikum. Mõni vaatleja on väitnud, et šamanism on klassikalisel kujul hääbumas. Kuid samaanide ja teadlaste kokkuviimine tundus pigem millegi alguse kui lõpuna. Suur tänu. Mul on tunne, et nende asjade üle hakatakse lähiajal üha rohkem mõtlema. Kohaliku õpetajate seminari külastamine tõi m ulle meelde traagilise kogemuse internaatkoolide juurutam isega väikekultuuride hävitamise eesmärgil, mis sai osaks nii Põhja- Ameerika indiaanlastele kui Siberi rahvastele. Paistab, et vähemalt Peruus on asi teisiti või vähemalt paranemas. Kuidas neil omakultuuri säilitamisele pühendunud koolidel on läinud ja kes neid finantseerib? See kakskeelse hariduse andjaid ettevalmistav õppeasutus Peruu Amasoonias on tõesti tähelepanuväärne projekt. Kool töötab 8 rahastaja toel, kelle enamik asub Euroopas. Praegu on seal 150 õppurit 15 kultuurist. Igal aastal saab algkooliõpetaja kutse umbes 30 inimest, kes siirduvad tagasi oma kogukonda. Ainuke viga on see, et Peruu Amasoonias on umbes 1500 põliskogukonda, nii et sellelaadse hariduse laiem levik nõuaks selle algatuse mitmekordset suurendamist. Mis üritused on praegu töös mittetulunduslikus organisatsioonis Nouvelle Planõte, kus te juba üle kümne aasta töötate? Meie töö on raha hankimine Peruu Amasoonia põlisrahvaste asustusalade piiristamistööks ning kakskeelse interkulturaalse hariduse edendamiseks. Oleme aidanud rahastada ka väiksemaid projekte, milles osalevad näiteks kohalikud naissoost taimetundjad. Aitäh. Loodan koos Kosmilise siu eesti lugejatega, et kohtume augustis šamanismiuurijate kongressil. INNA FELDBACH, Massachusettsi ülikooli antropoloogiateaduskonna magistrant ERAKOGU

14 CD-plaat kui visiitkaart HEIKI MÄTLIK on ilmselt Eestis kõige rohkem plaate sisse mänginud interpreet (viie aastaga üle 15 CD). Ja kõige edukam, nagu tõendas Fonogrammi Tootjate Ühingu aasta plaadikonkurss: trio Leibu r-terasmaa- Mätlik Tango King Astor Piazzolla loomingust sai parimaks klassikaplaadiks, esikolmikusse mahtus veel teinegi Mätliku plaat. Sama konkursi raames hindasid Postimehe lugejad Significatio (K. Urb-J. Lentsius - U. Vulp - H.-D. Varema - H. Mätlik) lausa esikohale. Milleks ja kellele nii palju plaadistad? On erinevaid eesmärke. Kõigepealt eesti autorite selline muusika, mida praegu maailmas rohkem keegi ei mängi. Aga aasta või kahe pärast, kui plaat levima hakkab, võibolla mängitakse. Näiteks Eespere Triviumi, mis sai siin Warnerile salvestatud, on nüüd mängitud isegi Austraalias bambusflöötidega. Teine valdkond on interpreedile nagu visiitkaardiks, sellisel juhul eelistatakse juba Euroopa muusikat. Kas põhimõttel mis kõige paremini välja tuleb nagu neil interpreetidel, kes annavad elu jooksul välja ühe plaadi oma parimaga? Olen viimastel aastatel pühendunud teatud teemale, näiteks ligi kolmeaastane töö Bachi lautoteostega. See eeldab teoste tausta ja stilistika täielikku tundmaõppimist ja seejärel interpreteerimist. Otsisin ka autentset teksti, kogusin faksiimileid, otsingud ulatusid Tokyoni. Bachi duubelplaat ilm us firm a Alba Records väljaandena ja selle distributsioon ulatub ca kümme riiki. Selle materjali põhjal kirjutasin ka traktaadi Bachi (lauto)teoste interpreteerimisest, mis nüüd peaks ilmuma USAs kirjastuse GSP ingliskeelse väljaandena. Kui edukalt need visiitkaardid sind rahvusvahelistele festivalidele viivad? Hooajal 1999/2000 sain näiteks Bachi lautoteoste kava esitada ligi kolmekümnel korral, sh. Stockholmi kitarrifestivalil ja pikal tuuril Kanadas. Tuuri ettevalmistamisel on plaat mänedžerile suureks abiks. Viimasel ajal tahetakse ka videomaterjale, //Ve-kontserdivõtteid. M illist plaati eelkõige oma visiitkaardina esitleksid? Võibolla tõesti Bachi lautoteoste plaati, sest neid on tervikuna plaadistanud maailmas vahest ainult tosin interpreeti. Samas, miks ka mitte eesti originaalmuusikaga plaate Cantus või Significatio. Peatselt on tulemas CD hispaania helilooja Joaquin Rodrigo kammerm uusikast koostöös rootsi kitarristi Per Skareniga ja sopran Kaia Urbiga. Kas tead ka oma plaatide levikust? Suurima levikuga on Warneri plaadid ( Cantus ja Estonian Chamber Music ) - umbes sajas riigis. Aga ka Saksamaal välja antud plaate on paljudes Euroopa riikides. Plaadifirma Alba (Bachi plaat) taga on kümmekond riiki - Põhjamaad, Prantsusmaa, Jaapan. Alba Recordsi poole pöördusid ise, aga kuidas tekkisid kontakid teiste firmadega? Nad on ise huvitunud eesti interpreetidest, ja muusikast. Mitut plaati on vahendanud Peeter Vähi. Eestis välja antud plaatide taga on vist sponsorid? Esmalt toon esile koostööd Eesti Raadio ja Klassikaraadioga ning helimeistri Maido Maadikuga. Eesti Raadio soosinguta neid plaate ei oleks. Mitmel puhul on aga sponsoriks välisfirmad, kelle tütarfirmad asuvad Eestis. Näiteks farmaatsiafirma MSD-Merck Sharp& Dhome ( Tango King ) või Hispaania veinifirma Torrese esindaja Dunker ( Hispaania legend ). Kaks plaati ( Favoriitpalu ja Viva Espana ) on ilmunud koostöös Tallinna Kaubamajaga. Kui raske on sponsorile seigeks teha, et oleks vaja plaat välja anda? Seda vahest mitte. Plaat on väga hea kingitus firm a sõpradele, tuttavatele, töötajatele. Kaubamaja korraldas oma klientidele Hispaania õhtu, kus igaüks sai plaadi kaasa. MSD sponsoreeritud Piazzolla plaat tehti jõulukingituseks 1000 Eesti arstile. M illist sum m at on vaja plaadi väljaandmiseks? See kõigub kroonini. Kusjuures mõnikord on nootide tellim ine ja nüüdismuusika autoritasud hoopis kulukam osa kui plaaditootmine. Kas siin on ka honorar sees? Plaadi ilmumine ise ongi honorar, loomulikult saame osa tiraažist reklaamieksemplarideks. Klassikaplaatide müük Eestis on minimaalne, sellest ei ole mõtet rääkidagi. Oled sa ise kõigi plaatide idee autor? Mitte päris. Enamikul neist on kammermuusika, nii on ka ideed sündinud või noodid leitud koos. Näiteks Henry-David Varema tõi Müncheni õpingutelt kaasa mitu kilo noote tšellole ja kitarrile - sellest sündis plaat Favoriitpalu. Või Viva Espana Arvo Leiburi ja Terje Terasmaaga, kus on tuntud viiulipalu arranžeeritud kitarrile. Kaia Urbiga valmis plaat Camerata Tallinna mälestuseks. Lausa oma ideega on tehtud sooloplaadid Homenaje ja Julian Arcas - Hispaania legend. Viimase lood on käsikirjadest välja otsitud õpingutel Madridis, nii et see on üldse vahest nende palade esmasalvestus maailmas. Millise tee peaks läbima, et sinu plaadid oleksid suurlinnade plaadipoodides? Kui ei ole tegu just väga spetsialiseeritud kohaga, siis müüakse suurlinnades ikkagi paari kuulsat nime - Andres Segovia, John Williams, Manuel Barrueco. Aga see ei tähenda, et muud plaadid ei leviks. Näiteks Significatio materjali on kasutanud paljud Euroopa raadiojaamad; alles hiljuti öeldi mulle, et Kölni raadio mängis seda. Sain ka Austraaliast meili, kus oli raadiost kuuldud meie plaati Kaia Urbiga - küsiti, kuidas seda osta saaks. Meie plaadid on Euroopa raamatukogudes, raadiojaamades, kõrgkoolides - sellest piisab. Milline plaat järgmiseks tuleb? Eesti muusika päevade kavas oli esimene suur tellimus ansamblile viiul, vibrafon, kitarr. Meie trio - Arvo Leibur, Terje Terasmaa ja mina on nii unikaalse koosseisuga, et sellele pole terves maailmas muusikat kirjutatud. Salvestame Rene Eespere Skulptuuri homm ik, Peeter Vähi Aleatooriline heavy" ja Raimo Kangro viimase teose Kevadised nägemused, samuti Ester Mägi Huigete instrumentaalvariandi, A. Pärdi Fratrese ja V. Tormise Helletused uues kuues. Tellisime ja palusime kohandada meile need teosed just seetõttu, et festivalid, millega läbirääkimisi peame ( Gaudeamus jt.), tahavad värskeid originaalteoseid. HEILI VAUS-TAMM Diskograafia Maa meis ja maa maailmas, eesti luule ja muusika / Mikk ja Carmen Mikiver (Eesti Raadioteater/Eesti Kultuuriministeerium, 2000); "Tango King Astor Piazzolla" /viiul, vibrafon, kitarr (Eesti Raadio, 2000); Significatio"/flööt, viiul, tšello, kitarr (Eesti Raadio, 2000); J. S. Bach - Complete Lute Works" (2CD, Alba Records 1999); "Julian Arcas - Spanish Legend (*1999); Viva EspanaVviiul ja kitarr (*1999); FavoriitpaluVtšello, harf, kitarr (*1998); Kaia Urb, sopran / Heiki Mätlik, kitarr (*1998); Sea & Moon koos Villu Valdmaaga (bariton) (* ); Cantus ; "Estonian Chamber Music from the s (Finlandia Records, 1998); Homenaje, sooloplaat (Forte, 1997); Flauto per chitarra" koos Jaan Õunaga (flööt) (Forte, 1995); Kammermusic aus dem Baltikum / Camerata Tallinn (Antes Edition, 1994); Estonian Chamber Music / Camerata Tallinn (Finlandia Records, 1994). * Plaadid välja antud koostöös Eesti Raadioga. Programm Eesti heliplaat rahvusvahelisel areenil Komisjoni koosseis: esimees Jaan-Eik Tulve, liikmed Sven Aabreldaal, Anne Erm, Immo Mihkelson, Marje Lohuaru, Kalle Randalu, Reet Remmel, Mari Vihmand. Läbi vaadanud esitatud taotlused, otsustas komisjon toetada alljärgnevaid projekte. Komisjoni koosoleku protokoll Tallinnas KOMMENTAAR JAAN-EIK TULVE: Konkursi idee on hoogustada eesti heliplaatide väljaandm ist eesmärgiga jõuda kuulajani maailmas, samuti erialase sihtgrupini - mänedžeride, kontserdi- ja festivalikorraldajateni ja rahvusvahelisse erialameediasse. Tingimustes oli kirjas, et soovitakse sidemete ja levikuvõimaluste äranäitamist väljaspool Eestit, konkursi nimetuski oli Eesti heliplaat rahvusvahelisel areen il. Näen siin m otivatsiooni andm ist inimestele, kes oleksid võimelised viima heliplaadid eesti muusika ja eesti interpreetidega võimalikult laiale turule. Ja selles mõttes konkurss end ka õigustas - laekus väga huvitavaid projekte, mis ei ole suunatud ühe plaadi väljaandmisele, vaid kus võis näha kaugemale suunatud arengut. Projekte oli 38, neist üks ei jõudnud tehnilistel põhjustel konkursile, 37 arutasime väga põhjalikult. Töö oli planeeritud elektroonilisele suhtlemisele. See hoidis kokku aega ja muutis töö efektiivseks, liiati elavad kaks liiget otsusetegijäte ringist, Kalle Randalu ja Mari Vihmand välismaal. Iga komisjoniliige sai tutvuda ka lisatud salvestustega, CDde ja CD-ROMidega. Pärast m itut elektroonilist arutlusringi pidasime kaks nn. telefonikonverentsi, esimesel neist sõelusime välja 17 taotlust, teisel läks konkreetsete summade jagamiseks. Püüdsime toetada summadega, mis lähenesid taotletule. Selles mõttes olid meie võimalused Kultuurkapitali toetustega võrreldes suuremad, valik aga kindlasti selekteeritum, sest Kultuurkapitali poole saab pöörduda igaüks, kel vaid plaaditegemise mõte tuleb. Ootasime, et vanade tegijate (näit. Forte) kõrvale lisanduks teisigi - kui konkurentsi ei teki, ei saa rääkida ka positiivsetest tulemustest. Kõigist toetatud projektidest lugesime välja väga tõsist suhtumist. Väga positiivse vastukaja leidis näiteks vendade Johansonide firma (OÜ Johanson&Vennad). Nad küsisid toetust küll ühele projektile (Rannarootsi lood), aga nende tutvustusest oli näha, et firma on projekti võtnud väga tõsiselt ega piirdu ühe plaadi väljaandmisega. Komisjonil tekkis tõsine huvi nende töö vastu ja lootus, et sealt kujuneb välja vägagi vajalik ettevõtmine. Kultuuriministeeriumi heliplaadiprogrammi eelarves olevast jäi ligemale pool jagada sügiseks. Miks? Mitte heade projektide puudumise tõttu. Mõned sisult väga tugevad projektid, mille ideed kõik väga soovisid toetada, olid liiga ebamääraselt kirjeldatud. Näiteks väga huvipakkuv oli Peeter Vähi firma ERP plaan, ka rahvusooperi Estonia vajalikud ja väärt taotlused jäid sügisest vooru ootama. Pärast II vooru peeti Kultuuriministeeriumis plaadiprogrammi teemal nõu ka Eesti Muusikanõukogu juhatusega. Erimeelsusi oli konkursi enese suhtes, kokku võiks aga tulemusi positiivseks pidada. Esimene katse näitab selgelt, mis oli positiivset ja mis puudu. EMN tegi ka statistikat, palju üks või teine valdkond toetust sai, sest esindatud oli nii klassika, eesti interpreedid, eesti helilooming, Kindlasti jäävad ka sügisese otsustetegemise voorus määravateks professionaalsus ja kvaliteet.

15 Lähivaateid Jazzkaarelt Jazzkaarest on saanud meie ku ltuurimaastiku lahutamatu osa - lähiregioonis leiame sellesarnasena vaid põhjanaabrite Pori Jazzi. Viimaste aastate Jazzkaared on publiku tähtede sajuga ilmselt mõnevõrra ära hellitanud ning seetõttu võis tänavuse Jazzkaare (23. IV IV) kuulajal tekkida küsimus, kuhu kõik staarid siis nüüd on jäänud... Loomulikult tuli neid sellelegi festivalile - kes Mike Sterni või Omar Sosa mängu kuulas, võib kinnitada. Kuid on tõsi, et tähtede ja avastuslike m uusikakollektiivide kontsentratsioon polnud tänavu siiski nii tihe kui mõnel varasemal aastal. Sellele vaatamata hõlmas Jazzkaar 2001 palju - alates eesti jazzi esimese leedi Silvi Vraidi 50. aasta juubelikontserdist Eesti Draamateatris festivali avapäeval ning lõpetades USA esimese trummileedi Terri Lyne Carringtoni bändi ülesastumisega Sakala suures saalis festivali lõpuõhtul. Ütlematagi on iseloomulik, et "Jazzkaar ei jõudnud mitte ainult Tallinnas Sakala keskusse, Amigosse ja klubisse Koloss, vaid ka Tartusse, Pärnusse, Haapsallu, Viljandisse ning Narva. Kui kõik üritused üle Eesti kokku lugeda, siis saame neid tänavusel jazzinädalal 48. Jazz on tänapäeval üsna paljusid stiile haarav mõiste ning selles võis järjekordselt veenduda - Jazzkaare üheks eripäraks oli ladina-ameerika ja sellega seonduva hispaania traditsiooni muusika prevaleerimine. Sealjuures ei domineerinud siin sugugi vaid teada-tuntud kuumade rütmide ja temperamentsete löökpillide pool - näiteks Omar Sosa septeti viljeldav Kuuba rahvuslikule yoruba-traditsioonile toetuv jazzisulam avas kuulajaile selle etnilise muusika peenemaid ja varjatumaid allhoovusi. Mis võis küll mõningaid pealispindseid eelarvamusi kõigutada, näidates selle eksootilise regiooni m uusikakultuuri emotsionaalselt ootamatust küljest. Kui eesti jazz ei avaldunud seekord ehk väliselt atraktiivsena, siis sisuliselt huvitavad kavad olid nii Veski-Kalluste Põhjala saarte häälte jätkuprogramm kui ansambli VSP Projekt comeback. Lisaks muud koostööprojektid nagu Francis Jauvaini kvartett (Prantsuse- Eesti) ja Ryo Kawasaki - Toivo Undi kava Sakala väikeses saalis. Lähivaateid eesti jazzile Villu Veski (saksofon) ja Tiit Kalluste (akordion) kvartett, koosseisus veel Taavo Remmel kontrabassil ja Raimonds Macats klahvpillidel, esines raekojas (24. IV) programmiga "Põhjala saarte hääled II, mis on kaks aastat tagasi Jazzkaarel kuuldud kava jätk, uus valik Põhjala saarte viisidel põhinevaid kom- positsioone-improvisatsioone. Kontserdi folkloorselt lüürilistes ja leebetes varjundites atmosfääri toonitasid ka lugude sujuv rütmijoonis ning süntesaatori pehmed analoogsoundid. Ka saksofon mängis mitmes loos huvitavate tämbraalsete koloriitidega, millega Villu Veski oma improvisatsioone suisa maalis. Taavo Remmelilgi oli üks pikk ja värviküllane kontrabassisoolo, mille flažoletid kord otsekui nuuksusid, siis aga juba juubeldasid. Elektrooniliste rütmide maagia käivitus alles programmi lõpus, ikka meditatiivselt ja sugestiivselt. Loo nipp oli tegelikult selles, et pulseerivasse rütm iköntuuri sobis nagu rusikas silmaauku üks ehe rahvalaulusalvestus - ootamatu leid lausa rabas. Pianist Kristjan Randalu (1978) on saanud muusikalise põhihariduse Karlsruhe muusikaülikoolis, kuid viljeleb edukalt ka jazzi (1997 esikoht Saksamaal konkursil Jugend Jazzt ). Temagi kontserdil raekojas (25. IV) oli abiks Taavo Remmel kontrabassil. Randalu tundub interpreedina olevat rohkem mõistuse- kui tundeinimene ja näib usaldavat pigem ratsionaalseid konstruktsioone kui vabama hingusega im provisatsioonilist im pulsiivsust. Tema kontsert oli üks õige eesti jazzi kava Kristjan Randalu kasvõi selles mõttes, et vihjelist-tsitaadilist sidet meie muusikapärandiga tundis siin pea igal sammul. Valgre "Saaremaa valss ülikiires tempos, Elleri Kodumaisest viisist pieteeditundega tehtud arendus, kus pastelsed harmooniajärgnevused vaheldusid lüüriliste improvisatsioonidega, tuntud viisi Igaühel oma pill sonoristlikud kõlaeksperimendid - kõik näitas tõlgenduslikult head koolitust selle sõna klassikalises tähenduses. VSP Projekt koosseisus Riho Sibul (kitarr), Raul Vaigla (bass) ja Aare Põder (klahvpillid) esines Sakala väikeses saalis (28. IV) piltlikult öeldes küll uues kuues, kuid vanades pükstes. Teisisõnu, kavas olid nii uued kui vanad, kunagi Tartu levimuusikapäevadel tuntuks saanud lood. Sealjuures oli modernset lähenemist tunda ka läbitud etappide puhul, eriti elektroonilises rütm ipildis (VSP Projekti kunagine trummar Andrus Vaht elab Rootsis). Stiililiselt võis ansambli käekirjas märgata seda "vana head" fusion-rocki, ehkki tembituna nüüdisaegsete industrial-rütmidega. Peab kohe ütlema, et see kontsert oli Jazzkaare üks värskemaid elamusi - siin kuulis täpselt läbi mõeldud kollektiivset improvisatsiooni, Raul Vaigla arenduslikke bassisoolosid ning ühes loos ka King Crimsoni stiilis korduste distsiplineeritud poeesiat. Aare Põder mängis huvitavalt peenekoeliste süntesaatorisoundidega ning ainus, mida ta mõnikord liiga lihtsustatult ette oli valmistanud, olid arvutisse programmeeritud trum m i-/oopid. Polnud raske ennustada, mis lisalooks tuleb - muidugi Riho Sibula kuulus Kuulaps", mis tunnistati parimaks teoseks Tartu levipäevadel Lähivaateid latino-muusikale Ladina-ameerika muusika juured on teadupärast hispaania traditsioonis, mis aafrika rütmidega segunenuna andsidki maailmale afroameerika muusika. Juured juurteks, kuid hispaania //amenco-kitarristi Vicente Amigo kvintetti oli Sakala Suures saalis (26. IV) huvitav kuulata vaid esimesed kümme minutit - sellest piisas veendumaks, et Amigo on akustilisel kitarril tõeline f/amenco-virtuoos. Edasi kõlasid samuti lõunamaiselt temperamentsed palad, kuid lood olid niivõrd üheülbalised ja sedavõrd sisutühjalt arranžeeritud, et ainus tunne, mis siinkirjutajal pöördumatult süvenes, oli igavus. Eliane Elias Trio (USA) kavas olid samal õhtul brasiilia rütmid, küll bebopwe ja fusionile lähenevas interpretatsioonis. Brasiilias sündinud naispianisti trio on tugev kooslus nii ansamblina kui iga muusik eraldi; siinkohal tuleb tunnustada kontrabassisti Mare Johansoni kaasakiskuva tunnetusega perfektset esinemist. Tema mitmekülgsus tuli eriti hästi ilmsiks Charles Minguse loos Nostalgia in Timesquare, kus ta klaveri intensiivseid improvisatsioone toetas alguses väga jõuliselt, kuid kujundas seejärel enda soolo hoopis peenemates värvides ja nüanssides. Eriline koht oli trio kavas bossa nova tõlgendustel: Antonio Carlos Jobimi kuulus Desafinado kõlas siiski pigem jazzilikus võtmes, fantaasiarikaste modulatsioonide ja ootamatute teemaarendustega. Omar Sosa Septeti (Kuuba) esinemine Sakala suures saalis (29. IV) algas isegi Jazzkaare kohta rekordilise kolmveerandtunnise hilinemisega, kuid muusika kompenseeris närvitseva ootamise küllaga. Septetti iseloomustab hea lavaline üksteisetunnetus ja koosmäng, Omar Sosa ise on ekstravagantselt teatraalse maneeriga pianist, piltlikult võrreldes Kuuba Rannap stiilis küünarnukk ja klaver, kes on võimeline väga kiiresti ja plastiliselt vahetama mängumaneere sa/sast filigraanse jazzini. Publik ootas kuubalastelt ilmselt tuliseid Kariibi mere rütme, kuid kõnelevate trummide kõrval oli nende esinemises märksa silmatorkavam selline vaikne ibeeria melanhoolia, mida mõnikord nimetatakse ka katoliiklikuks tusaks. Kontsert ei kippunud seetõttu küll kuidagi kuumaks, esialgu oli tegemist ikka rohkem detailide kallal nokitsemisega ning alles Sheldon Browni lõõmava temperamendiga saksofonisoolo pani muusika eksootiliselt hõõguma. Kokkuvõttes jättis hea mulje just orgaanilisus, kuidas Omar Sosa Septett sulatas ühtsesse amalgaami nii Kuuba rahvusliku yo/x/ba-laulmise, rütmibluusi tunnetuse kui räppimise. Sealmail nimetatavat niisugust stiilide konglomeraati tim baks, nii et järelikult oli hea timba. IGOR GARŠNEK (Järg lk. 20.) VSP Projekt koosseisus Raul Vaigla (bass), Riho Sibul (kitarr) ja Aare Põder klahvpillid). 2 x, a n n e - m a l l e h a l l i k KONTSERDI PEEGEL NYYD Ensemble lõpetas 6. V Estonia kontserdisaalis sarja I Got Rhythm, viimasel kontserdil kõlasid Olari Eltsi dirigeerimisel Gershwini, Antheili ja Stravinski teosed. Meenutame, et jaanuaris alanud kontserdisarja läbivaks teemaks oli jazz kunstmuusikas - sellele viitas ka Gershwini tuntud laulu I Got Rhythm pealkiri sarja nimena. Teisiti polnud see ka hooaja lõppkontserdil, erandlik oli vaid Stravinski lühiooperi Mavra kostüümides kontsertettekanne. George Gershwini ( ) Rhapsody in Blue (1924) kõlas originaalversioonis jazzorkestrile, klaveril soleeris Gershwini kaasmaalane Terrence Wilson (1975). Rhapsody in Blue oli kontserdil kõlanud teostest ainuke, mille esitus tekitas küsitavusi: tundus, et pianist lähtus ühest ja dirigent mingist teisest kontseptsioonist. Mõnikord nende vaatenurgad nagu ühtisid, teinekord jälle mitte. Wilson hakkas juba esimesest klaveriepisoodist toonitama rubato-karakterit, tuues Gershwini muusikast välja rohkem selle lüürilise alge kui rütmilise efektikülje. Seevastu Elts tegi vägagi artistlikke ja retoorilisi rõhuasetusi, võibolla liigagi - tekkis momente, kus vaskpillid surusid klaveri kõlaliselt suisa maha. Kui esituses midagi puudu jäi, siis lennukuses - Rhapsody in Blue jäi liiga kindlalt kahe jalaga maa peale. Wilson soleeris ka saksa päritolu ameeriklase George Antheili ( ) teoses Jazz Symphony (1925) - omal ajal skandaalses loos, mis ilmselt nüüdki võib meeli ärevile ajada. Nimelt ei tohi end lasta eksitada teose pealkirjast, sest jazziga pole siin kuigi palju tegemist ja sümfooniaga ammugi mitte. Pigem on see jazzielementidega muusikaline provokatsioon: teose atraktiivsed teravad sünkoobid ja fortissimob mõjusid pealetükkivalt ja irriteerivalt. Võib ka öelda, et lihtsalt lärmakalt (klaveril ka mürapianismi), lõpuks sai kuulda koguni kuulajate üle justkui irvitavat valssi. Niisugune paroodia-kaleidoskoop pöörles vahetpidamata lõpuni. Kuigi teos oli omajagu vaimukas, ei usu siiski, et mõni inimene seda teist korda kuulata tahaks. Kontserdi teises pooles kõlas Igor Stravinski ( ) muusika. Scherzo ä la russe (1944) jazzorkestrile on Stravinski muusikalise huumori epigrammitaoline näide - äraspidine lustakas marsimuusika, mille vahele on pikitud mitmeid teisi, mõnikord ka vene folkloorihõngulisi värvikaid episoode. Tähelepanuväärne oli aga Stravinski pooletunnise koomilise ooperi Mavra (1922) kontsertesitus. Vaimukas teos mõjub teatraalselt ka siis, kui laval pole dekoratsioone. Ooperi tegevus on võrdlemisi jantlik - Paraša (sopran Asta Kriksciunaite) on armunud husaari (tenor Aleksei Kossarev Moskvast), Paraša ema (kontraalt Leili Tammel) otsib aga uut köögitüdrukut, sest vana on vahepeal ära surnud. Eks ta arutab asja naabrinaisega (metsosopran Riina Airenne), kuid ootamatult ilm ub naiseks ümberriietunud husaar, kes pakub ennast Mavra nime all uueks köögitüdrukuks. Seda muidugi eesmärgil, et Parašaga rohkem koos olla. Ning loomulikult jääb ta lõpuks vahele, kui ennast raseerima hakkab ning ema ja naabrinaine peale satuvad. Loo lõpp on kole (koomiline). Jantlikule tegevusele vaatamata on muusika vokaalselt küllaltki keeruline, kuid solistid said partiidega suurepäraselt hakkama. Eriti hea karater oli muidugi tenor Aleksei Kossarev husaari-köögitüdruku topeltrollis - tema toonitas muusikalist satiiri kogu oma lavalise olekuga. Ainult Leili Tammeti puhul ei saanud ühes episoodis hästi aru (vahetult enne köögitüdruku ilmumist), kas tal hääl alumises registris ei kandnud või mängis orkester temast lihtsalt üle. Raske öelda ju, kui näed küll, et solist laulab, kuid orkestri forte teeb selle vaid aimatavaks. Kokkuvõtteks tahaks öelda lihtsalt ja keerutamata - maru vahva kontsert. Publik arvas ilmselt samamoodi, miks ta muidu nii maruliselt plaksutas ja jalgu trampis. Võib veel lisada: tegelikult oli vahva kogu sari I Got Rhythm. IGOR GARSNEK

16 Virin ja raev: mis toimub eesti kinos? Viimasel ajal närib m inu film ikriitiku hinge skisoidne hirm - ma ei julge enam eesti film idest kirjutada nii, nagu ma tegelikult arvan. Ikka peab sõnu otsim a, viisakusvorm eleid järgim a. Film ide puhul, m ille kohta tahaks kisada mis kuradi asi see siis nüüd on, peab nõksutam a tsiviliseeritult peaga ja kõnelema "režiialastest puudujääkidest, näitlejatööde ebakindlusest, "autoripositsiooni ähm asusest. Osale film idele on selline kõnepruuk kom plim endiks. Ise olen ma ju sama establishm ent\ liige, küsin raha samadest riiklikest allikatest. Kui ma nüüd pröökama panen, et m iks toodetakse Eestis nii palju sittasid m ängufilm e, tuleb keegi ja ütleb, et ärgu ma lõuaku, m uidu jään mina süüdi, et riik eesti film ile raha juurde ei taha anda. Aga film ikriitiku eetose hääl on m inus tugevam kui loomuldasa alalhoidlikkus. Kutsusin (M ) julgustuseks oma kam raadid Cabaret das Lustist, film itudengi ARBO TAMMIKSAARE (T) ja Von Krahli näitleja JU HAN ULFSAKI (U) Noku klubisse, et selgust saada, mis toim ub eesti kinos. U: Räägi, mis sa tahad meist? M: Ma tahan küsida, millised viimase aja eesti mängufilmidest on olnud tõeliselt erutavad kinosündmused? T: Peale Marko Raadi, Rainer Sarneti ja Jaak Kilmi viimaste filmide ei tule midagi muud meelde. M: Kas need oleks meeldinud ka siis, kui sa poleks tundnud režissööre? T: Jah, ma arvan küll. M: Mina tundsin sellist magus-perversset värinat siis, kui laenasin Teinemaalt videokasseti Toomas Sula filmiga Majakas. Olin kuulnud sellest filmist palju põnevaid lugusid ning see küttis üles uudishimu. Peab tunnistama, et tulemused ületasid ootused. U: ' Kas see film küündib ka sinnamaani, et seda kõlbab ka Cabaret das Lustil näidata? M: Ma arvan, et see film on Tõnu Aru (eesti amatöörkino grand oid man) nimelise Kuldse Videokaamera auhinna vääriline. Ainult, kui Tõnu Aru põletab tühjal välul autokumme, et saada hommikuudust aasa ning kutsub tuttavad kontorinaised sinna haldjatena heljuma, siis teeb ta seda oma kuludega. Toomas Sula aga saab oma visioonide realiseerimiseks miljon krooni rahva raha, professionaalse tehnilise kaadri ja kutselised näitlejad. Tulemus on küll visuaalselt siledam, aga lõhe vormi ja sisu vahel on veelgi suurem. "Majakas on viimaste aegade üks bizarsemaid eesti filme, sulam primitiivselt traageldatud konfliktist, tobedatest vastandamistest, karakteriseeringuta taidlusest, naeruväärsest dialoogist ja ülesuhkurdatud pildist. Aga samal ajal korraliku eelarvega Eesti ja Prantsuse koostööprojekt. T: See film-on täis kihku teha filmi. Ühtlasi on see perekonnaalbum, kus režissööri laps oma mõttetuis askeldusis ja saamatus mängulaadis täidab üle mõistuse pika aja ekraanil ning režissööri arvukas suguvõsa sekeldab kaadri taga. Muusikavideo, milles Claires Birthday helindid ilmestavad kaheksakümnendate Tallinna Kaubamaja reklaamide laadseid meeleolupildikesi. Näitlejate puhkelaager samuti, kuna lavastamist ei suutnud ma pea millestki välja lugeda. Miks pidi SEE tehtama üleüldse filmilindile? M: Me ei saa süüdistada Toomas Sula ega Mare Raidmat ega teisi entusiasmist ergavaid režiidebütante, kes ronivad, mapid ideedest pungumas, Eesti Filmi Sihtasutuse treppidest üles. Lühifilmi formaat ongi selleks aretusjaamaks, kus otsitakse uusi andeid ja genereeritakse uusi ideid ning kus saab eksperimenteerida vähem kulukal ja riskantsel moel. Ning loomulikult läheb mõni vasikas aia taha. Probleem on aga selles, et kahtlase esteetilise ja dramaturgilise kvaliteediga mängufilmide valmim ine on Eestis muutunud sümptomaatiliseks. Need volitatud isikud, kes peaksid kurjade bürokraatidena hoidma ebaküpsed projektid rahapüttidest eemal, on olnud hoopis ämmaemandaks kõigile neile õnnetustele, mis on viimasel ajal ekraanile pääsenud. Oleks siis otsustajarollis mõni ebaadekvaatne tagurlane, aga ei - kõik omad joped: Jaak Lõhmus ja Karlo Funk ja kõik need teised... Kui õige küsiks neilt, miks nad selliseid filme toetavad. T: Ma kujutan juba vastuseid ette - keegi ei taha oma nurisündinud lapsukesi hukata. Pealegi vastutus hajub. Mina olen tegelikult vastu - võiks olla trafaretne vastus sellistele pärimistele omavahelises keskustelus. M: Ma usun, et enamik otsuseid on sündinud 16 poliitilisest korrektsusest. Selle ja selle selja taga on välisprodutsent ning kui me tahame koostööproduktsioone edendada, siis anname talle pappi. See on esimene naisrežissööriks pürgija pärast Leida Laiust, tuleb toetada soolise võrdsuse printsiipi. See siin on jälle legendaarne kinoveteran, kes pole pikki aastaid saanud filme teha, anname talle. Siin on aga arenemisvõimeline noor, kui me teda ei toeta, jätame stagnantide mulje. Aga kui lähtutakse ainult poliitilistest otsustest ja projektide sisulised väärtused jäävad tagaplaanile, olemegi järsku olukorras, kus 9 kuud hiljem hakkab sündima väärarenguga lapsi. U: Ma rääkisin paar päeva tagasi Erik Mornaga eesti popmuusikast. Ta ütles, et eesti pop on praegu umbes samal tasemel nagu 90ndate alguses, kui ruulis ansambel Monarh. Järsku on tekkinud ideoloogiline tühimik. Valitseb täielik segadus, mis lugusid peaks praegu inimestele jutustama. Tegijad ei oska lugusid moodustada ei ühiskondlikul baasil ega ka isiklikul tasandil. Eesti kunstiinimesed ei oska sotsiaalset taustsüsteemi tunnetada. Nõukogude ajal oli kunstnik seda õilsam, mida rohkem ta distantseeris end ühiskonnast - läks katlamajja värsse kirjutama või lavastas Lenini eluloo asemel peent sümbolistlike allhoovustega näidendit, millel puudus igasugune ühiskondlik puutepind. Mulle tundub, et siiamaani ei osata käsitleda asju, mida elu ette mängib, või ei juleta seda lugudeks vormida. Ja kui seda tehaksegi, siis rohmakal moel, nagu elevant portselanipoes. M: Viimase aja filmidest ei meenu mulle ühtegi tänapäevast lugu. Oli üks Hamleti töötlus, ühe filmi süžee leidis aset 50ndate tütarlaste internaadis, üks lugu on tulevikku kantud ulmekas, üks majakavahi armulugu, mis paigutub kuhugi sootsiumist välja, looduse ja tsivilisatsiooni piirile. Simmi Head käed rääkis küll formaalselt tänapäeva Eestist, ent ainus, mis Vineeri linna praegusajaga sidus, oli politseivorm ja pangaautomaat kõrtsiseinal. U: Sotsiaalsust oli loos hägustatud selle kandmisega N. linna N. keskkonda ja tohutu retroihalusega. M: Kuna praegusaja ühiskonnaga puudub filmitegijal vajalik distants, mis annaks talle ju l guse üldistusi teha, siis jäetakse aktuaalsed probleemid, kogu sotsiaalsus ja mentaliteedi-' uuringud Vanalinna Stuudio satiiritükkide ja Õnne 13 -taolise sotsiaalseebi kanda. T: Minu arust on viga selles, et filmitegijal ei ole vähese rahalootuse tõttu kindlustunnet. Praegu on kõigil tohutu vajadus ennast esitleda nii, et ka järgmine kord raha saaks. Kui korraga avaneb võimalus filmi teha, tuleb sul kõik korraga enesest ühte pooltundi toppida. See teeb täiesti võimatuks normaalse rahuliku jutustuse. Tulemus muutub mingiks lõpetamata episoodideks ja sümbolite katkematuks jadaks, mis iseloomustab eesti mängufilmi. Kõik sõnumid ja ideekonstruktsioonid on peidetud kuhugi sümbolite taha. Selle tagajärjel ei muutu teos aga rafineeritumaks, vaid tekib tühi ilutsemine ja vaikiolek, mis lõppkokkuvõttes ei puuduta mitte kedagi. Kõigil on suu vett täis, keegi ei hakka Eestisuguses kitsas ühiskonnas neid sellepärast hurjutama, kriitikud on täis aupaklikkust, tegijad täis kartust selle ees, milline mulje võib neist endast kujuneda.-viimasega pean ma silmas seda, et isiklikult läbielatud pahed, libastumised või õnnestumised ei ole tavapäraselt eesti filmi aineseks. Kõik tunnevad kõiki ning hirm end mingilgi kombel avada või naeruvääristada on naeruväärselt suur. U: Sümbolistlikku mambo-džambot tohiksid lubada endale küll vähesed inimesed. Kaamera, mis sõidab ära näolt päikeseloojangule, puuvõrad peegelduvad1ja heebel Erkki Sven Tüüri muusikaga läheb põhja. M: Jörn Donneri filmis Naiste pildid mängis Donner üht pornoprodutsenti, kellele näidati filmi, kus noor naine ja mees rutjusid teineteist rannaliival. Kaamera panoreeris häbelikult paarikeselt maha, läbi kõrkjatihniku laintes loksuvale pardiperele. Taustal kaikus Donneri ropp sõim Perkele, vittu. Mis asi see on, mis kuradi kõrkjad, mis kuradi kunst? Ma tahan näha nikkumist, mitte parte! U: Üks teemade valdkond, mida eesti film sihikindlalt eirab, on omaenda lähiajalugu. Soomes tehakse küll filme Talvesõjast, aga näiteks ka legendaarsest hipilauljast Baddingust. Keegi võiks ju ka meil teha näiteks filmi pungi sünnist. Ma arvan miskipärast, et maksumaksja tahaks rohkem näha näiteks aega, kui Ivo Linna ja Jaak Joala noored olid, kui Vabadussõda Nimedes marmortahvlil. Äkki tahaksid eestlased näha filmi sellest pereisast, kes ei saanud rahulikult magada, kui naabrid tema maa peal olid, kes võttis püssi ja lasi kaks inimest maha ning kutsus rahulikult politsei. Igal juhul tahetakse filmis näha pigem Tallinna tänavaid kui N. linna õõvastavaid koridore. M: Vaatasin hiljuti telekast üle Peeter Simmi Ideaalmaastiku. Tegemist oli küll samasuguse kolhoosipastoraaliaga nagu Head käed, aga paistis välja nagu hoopis teise autori film. Lugu jooksis, näitlejad mängisid orgaaniliselt, peategelase moraalsed valikud olid selged, sotsiaalne taustsüsteem andis igas kaadris tunda. Mis on Headel kätel vastu panna? Ainult superoriginaalne moralitee, et kõik inimesed on loomult head. U: Isegi Küljetuul oli täitsa nitševoo lugu rattasportlase siseheitlustest. Kas Eestis on vähe traagilise elukäiguga sportlasi? T: Minu arust on küsimus ka heas müümisoskuses. Kaur Kender müüb ennast, kirjeldades seda, kuidas ta oma trenditeadlikku elu veedab. Hingestatult. Ja kirjutab sellest nii nagu ütles enda kohta üks minule lähedane - kui ma kirjutaksin, kirjutaksin samamoodi. Iva on siin selles, kuidas hea välja näha. Isegi siis, kui sa midagi ei tee, kui sul midagi öelda ei ole, siis püüa vähemalt hea välja näha. Me võime lõpmatuseni jahuda Derridast ja sealjuures halba filmi teha ning samamoodi Masingust rääkida ja temast halba filmi teha. Eelnev on osati muidugi iroonia! U: Praegusajal pole kunstniku põhiline foobia hirm ärakeelamise ees, vaid hirm näida labase ja naeruväärsena. M: Või on küsimus selles, et eesti filmiloojal puudub suhe oma auditooriumiga. Minu arust on hea, kui stsenarist ja režissöör kujutleb üht konkreetset inimrühma, kelle poole ta oma filmiga pöördub. See ei saa olla liiga kitsas ega ka liiga lai. Ühest küljest on kino liiga kulukas kunstivorm, et filmid jääks tillukese grupi inimeste siseasjaks. Teine küsimus on üldarusaadavuse abil panustada maailma suurte festivalide maitsemeelele. Üldinimlikest stereotüüpidest põimitud üleva retoorikaga läheb raskeks kellelegi praegusajal muljet avaldada. Väga keeruline on teha filmi eestlusest kui sellisest, eestluse elujõust, iseolemisest, või nn. üldistest väärtustest, kasutamata selle edastamiseks kohalikku dialekti või marginaalset elutunnet, väiksemale inimkooslusele mõistetavat kodeeringut, subjektiivset pilku. Kui mina oleksin mängufilmi režissöör, siis mind huvitaks teha filmi eelkõige eesti vaatajale, alles seejärel mõtleks mõnele festivalile. Aga siinne hindamiskriteerium on risti vastu-.p id in e -film i hakatakse kriitikute poolt tunnustama alles seejärel, kui tal on mõni medal mõnelt festivalilt ette näidata. Aga festivale on nõnda palju ja erinevaid, et miljoneid maksma läinul filmil kuskil ikka joppab. T: Võibolla oleks siis tegemist samasuguse nähtusega nagu eelmise sajandialguse dokumentalism, ringvaate vormis ikka tahetakse näha võõraid maid ja eksootilisi elulaade. See on üks eesti filmi võimalikest nišikestest maailmaturul. Head käed on selle heaks näiteks. M: Ma siiski usun, et kui lokaalse ainesega film on üles ehitatud terasele ideele, siis kõlksub ta vastu ka Locarno või Cannes i festivalide terasel vaatajal. Läbilöögivõimeline film ei pea tingimata olema klišeedest kokkupunnitatud universaalne lugu majakavahist, kelle idüllilisse pereellu tungivad rõvedad linnaformalistid, nii et häbistatud majakavaht peab laintesse viskuma. T: Filmitegemise masinavärk on muutunud elevandiluust torniks juba seetõttu, et sinna on väga raske sekkuda inimesel väljastpoolt. Kogu see reeglistik ja bürokraatia, mis takistab filmitegemise algust, kurnab ära ning kui sa ei ole piisavalt täis tungi siin ma olen ja teisiti ei saa, siis jäävadki su kavatsused ellu viimata. Ma ei taha väita muud, kui seda, et 10 aastat südames hoitud idee on selle ajaga juba hapuks jõudnud minna ja elevandiluust torn ei tähenda antud kontekstis mitte kunstnikuhinge üksildust, vaid kitsa ühiskonna tekitatud ahistust. M: Tegelikult ma ei tahtnud ainult viriseda, vaid lõpuks ikka välja jõuda konstruktiivsete mõteteni. Tahaks lapsesuiselt sõnastada eluvõõraid visioone - mida teha selleks, et kodumaine filmikunst poleks eestlase jaoks kõige luuserlikum ja ebaatraktiivsem kunstivald? T: Minu arvates oleks vaja kaasata projektide arendamise juurde professionaalseid väliseksperte erinevatest maadest, kes hoiaksid ära eesti filmi raha mõttetu raiskamise. Muidugi lähevad nad kalliks maksma, aga kui võrrelda neid summasid rahamassidega, mis kuluvad ebaõnnestunud filmide kinnimaksmisele, siis on nad tühised. M: Ühe kirjandusajakirja toimetuses on palgal toimetaja, kelle juurde juhatatakse ärritunud grafomaanid, kes neid seal siis isalikult lohutab - teie stiil on küll isikupärane, aga jutustamistehnikas arenguruumi jätkub... Suurtel film i maadel on stuudiote juures hulgaliselt professionaalseid stsenaariumilugejaid, kes suurtest paberikuhjadest sõeluvad välja perspektiivikad ideed, mis lähevad tootmisse. Sääraseid toimetajaid vajaks hädasti ka EFS. Ükskõik, kas on tegemist pastoraaliga, tööstusfilmiga, sotsiaalkriitikaga, psühholoogilise realismi või sümbolistliku mambo-džamboga, on siiski mõned objektiivsed kriteeriumid, mille järgi hinnata nii algideed kui viimistletud stsenaariumi. Lisaks eneseväljenduslikkusele ja mõjuvuspotentsiaalile peaks analüüsima stsenaariumide tehnilist know-howö - ka rateri loogi kat ja psühholoogilist pädevust, jutustuse dünaamikat, intriigide diagramme, kontraste ja rütme ete. U: Teine võimalus oleks lähetada noori õppima välismaale, et nad oskaks tagasi tulles paremini teha. M: Seda on meil tehtud. Näiteks Aare Tilgale antakse iga aasta sadu tuhandeid Ameerikas õppimiseks, peaasi, et tuntud intrigant jalust ära oleks. M: Küsimus on eelkõige projektide arendamises. Kui ei ole häid ideid või esitatakse film i ideesid, mida on alati esitatud, nende poolt, kes seda on alati teinud, on see märk, et asjad on viltu. Sellisel puhul tuleks filmiarengu eest vastutavatel institutsioonidel korraldada ideeja stsenaariumikonkursse. Märgusõna all esitatud tööd annavad sissetungijaile võrdsed võimalused olijatega. Näiteks kolm esimest saaks arendustoetust, mis sisaldaks eneses ka juhendajad, produtsendid, kinniplekitud sõidud stsenaristika seminaridele. Ja valmis arendatud stsenaariumite põhjal toimuks uus valik, mis neist lõpuks läheb tootmisse. Ma saan aru, et kõik maksab, aga filmi kui kultuurinähtuse sihiliku arendamise seisukohalt oleks see vajalik investeering. Samamoodi võiks poputada ka noori režissööre, operaatoreid ning produtsente. Näiteks korraldada välislektoritega erinevaid workshope. Kuidas vallata võttetehnikat, kuidas käivitada näitlejat võtteplatsil, kuidas panna valgust, kuidas organiseerida võtet minimaalse eelarve tingimustes - kõik see ei pea tulema jumalikust annist, või veel hullem, komistad ja kukud ellujäämiskursusena. Kõike annab ju õpetada ning selleks filmi sihtasutus ongi ju rajatud. Aga ei, kõik lohiseb omasoodu edasi. U: Mis asja te virisete, et kõik on sitt. Hakake ise tegema! ANDRES MAIMIK

17 Vana-Hiina veri, uhkus, au ja arm K e i s e r j a p a l g a m õ r t s u k a s " ( " T h e E m p e r o r a n d A s s a s s i n / " C h I n, H i i n a - P r a n t s u s m a a - J a a p a n ). R e ž i s s ö ö r, s t s e n a r i s t j a p r o d u t s e n t C h e n K a i g e. O p e r a a t o r F e i Z h a o. O s a d e s G o n g L i, F e n g y i Z h a n g, Z h o y S u n, X u e j i a n L i, X i a o j e L u, Z h i w e n W a n g, C h e n K a i g e, G u Y o n g f e i j t. E e s t i s a l a t e s 2 7. a p r i l lis t k i n o s K o s m o s, m i n. "Keiser ja palgamõrtsukas" on pikk ja võimas, detailselt laetud ja eepiliselt haarav vaatemäng, täis inimlikke kirgi, verd, võimujanu, salakavalust, piina, uhkust, traagikat ja paradokse. Võitluslike massistseenide dünaamika vaheldub keiserliku palee intriigide ja võimukandjate vastasseisudega. Suurtes plaanides vaikivate vastaliste kõnetu jõu pinge avaldub just ilmete nüanssides, iga pisimgi näolihase tõmblus kannab seletamatute tähenduste koormust, vaikust rebestavad lühikesed mandariinikeelsed laused suunavad ekraanijutustuse publikule jälgitavasse sängi. Hingetõmbeks näidatakse Vana-Hiina maastikke, kuid loodus mängib selles iinaloos väga väikest rolli. Pildiliselt aimatav armastuse areng väldib sõnu ja küpseb oma vaikivas laengus südame tähe all. Ühiskondlik on isiklikust palju olulisem, keiserliku impeeriumi loomise julmal foonil on peatähtis võimujanu ja selle teostamise konflikt; taevase tõe ja maise õiguse vastuolu mängivad lahti vulkaaniliselt paradokslevad inimsuhted. Üle inimeste kannatuste ja püüdluste kerkib filmi lõppedes impeeriumi probleem. Pärast seda pikka ja rasket, kuid mitte sugugi igavat film i tunnen end arvustajana nagu laibamardikas, kes oma olemusest tingituna hakkas nakitsema hiiglaslikku elajat, enesele õieti aru andmata, kas seey on draakoni korjus, verilihal õitsev jõehobu või prügimäele kallutatud euroveiste mass. Samas võiksin olla ka valguse poole tunglev ööliblikas, kellel ükskõik, mis kunstilisest, ideoloogilisest või religioossest allikast valgus kiirgub. Kuigi nii luuleliselt lendlevat ega arutult nakitsevat vabadust ei tohiks Sirbi film i toimetaja endale lubada. "Keisri ja palgamõrtsuka tegevus leiab aset Vana-Hiinas III sajandil e. Kr., mil Qini provintsi valitseja Ying Zheng ühendas enda võimu alla kuus sõjaliselt vastu hakanud kuningriiki. Aastal 227 e. Kr. luhtus palgamõrtsukas Jing Ke sooritatud atentaat tulevasele kesirile ja aastal 221 e. Kr. lõi Ying Zheng Qini dünastia, temast sai esimene Hiina keiser, kes võttis endale tiitli Qin Shihuang (ingliskeelses transkriptsioonis). Vaheldumisi aeglase ja kiire, kuid ikka kuuma ja pingelise pulsiga voogav, suurepärase operaatoritööga film näitab, kuidas keisri armastatud konkubiin Zhao (Gong Li) püüab võimujanust ja ideelist valitsejat aidata. Kuid Ying Zhengi (Xuejian Li) ebainimlikult veristes võitlusvormides pettununa reedab kaunis Zhao keisri usalduse ja punub liidu tahtekindla palgamõrtsuka Jing Kega (Fengyi Zhang). Ent nutikas vandenõu kukub läbi ja end volitanud keiser liidab kõik, mis jääb taeva alla. Lihtsustatult võiks filmi peamisteks märksõnadeks tõsta eetika, poliitika (valitsemise) ja "esteetika. Filmis hämmastas mind 2200 aasta taguse tsivilisatsiooni - ehitiste, interjööride, kostüümide, soengute, sõja- ja majapidam isriistades jms. arengutase; ekraanile toodud Vana-Hiina esteetika ja kommete autentsuse asjus peaks sõna võtma spetsialist. Mõnes piinamise stseenis domineeris pigem jämedalt julm kui rafineeritud viis. Filosoofilis-religioosne dimensioon jäetakse targu nõrgaks, et_ mitte üle koormata niigi pingelist linateost. Õpetatud peaminister Lu Buwei (Chen Kaige) annab mõne sisuliselt opositsioonilise vihje Laozi õpetusele, kuid film i tegevustiku ja olustiku võib seostada otsesõnu mainimata jäetud Kong Fuzi ehk Confuciuse ja tema õpilase Mengzi taevase tahte mentaliteediga. Selles vaimus võimu realiseeriv Ying Zheng sobitub nagu õlitatult targa valitseja ehk taevapoja positsioonile. Skeem töötab, aga film i üks suhteliselt peidetud konflikt seisneb selles, et konfutsiaanlik Ying Zheng on justkui varjatult taoistliku Lu Buwei poeg! Ühelt poolt oma verejärglase võimukast tõusust uhke isa jõuab teisalt ideelisse ummikusse, mille lahendab ennast üles puues. Ema Kuningannal (Gu Yongfei) on ka teisi sohilapsi, kelle poolvennast keisrikspürgija tappa laseb. Vähe sellest, Zhao kuningriigi lapsi maetakse elusalt sadade kaupa - et hävitada põlvepikkused poisikesed, kes võivad tulevikus vastu hakata. Sõdalaste laipu jääb vedelema hulgi, vallutatud linnades ripub ka lihtrahvast, hiina veri ei värise. Igaüks teab ja täidab täpselt oma kohta talle määratud elus, truualam like ühikutena sööstetakse pea ees tulle ja surma, eesmärk pühendab abinõu. Ka kõrgemad isikud pole oma valikus vabad, surm on kogu aeg suu juures. Seda tunneb ka konkubiin Zhao, keda kehastab maailma üheks kauni Gong Li konkubiin Zhao osas. maks naiseks peetav näitlejanna Gong Li. Tulevase keisri karakteerselt vaheldusrikast osa mängib Xuejian Li, kelle väga muutlik pale on vastava meeleolu ilmekas peegel. Fengyi Zhang paelub palgamõrtsuka ühtaegu kivstunud ja selle varjus vulkaaniliselt lõõmava maskiga. Nüli või piki lülisammast, tema juba piinaja rahulduseks häält ei tee! Üle inimese kannatuse ja püüdluse, reetmise ja truuduse kerkib film i lõppedes põhiküsimuseks suurriigi loomise probleem, idee ja selle teostamise vastuolu, poliitika ja eetika konflikt. Kas selline verine riigimäng vääris ühendriikide küünlaid? Palju võib taevaaluse liitmise kui kategoorilise imperatiivi nimel totaalselt tappa, anastada? Hiinas vist nii palju kui kulub?! Ida pole iialgi inimest riigist tähtsamaks pidanud. Kas kõik, mis maailmas aset leidis/leiab, teostus/teostub parimal võimalikul viisil? Kui, siis... Ajalugu ümber ei tee ja kommunistliku Hiina siseasjadesse ei suuda keegi sekkuda. Keisrist ja palgamõrtsukast ei hoova üksnes keisririigi taevase idee ja selle maiselt julmade ühendamismeetodite vastuolu, mis kirde-eurooplasele kinolina vaatemängust selgesti pähe paistis. Tundsin Kosmosest öhe väljudes enda kuklas vana, kõike neelava ja oma hiidmaos ühtseks seediva draakoni lõugade lõõska, milles oli ähvardust, irvet ja hoiatust. Laias laastus ja utreeritult: 2222 aastat nii või naa maailmavalitsejaks pürgiva suurriigi probleem pole papist ja kaudselt on see ka minu/meie probleem. Planeeti inimorganismiga võrreldes on maol õnneks oma läbilaskevõime ja M..I Keisriks pürgiva Ying Zhengi (Xuejian Li) vastu üles tõusnud tapetakse paleeväljakul viimseni maha. paisumise piir; samas kehandis elavaid käsi-jalgu, silmi, ajusid ja südant ei suuda see organ iialgi seedida. Hiina olevat ju magu, politseilik Ameerika käed-jalad ja Eesti huuled. TARMO TEDER REPROD Hongkongis kasvatatakse film ifriike Veel aastate keskel toodeti Hongkongis keskmiselt paarsada kinofilmi aastas. Maailma ühe produktiivsema kinomaa toodangut turustati kõikjal Aasias ja ka Aafrikas. Kunagisest hiilgeperioodist on jäänud vaid mälestus: üha suurm edu on olnud viimasel ajal Jaapani, Lõuna-Korea, Tai ja Iraani ekraaniteostel. Samas leidub Hongkongis ikka veel piisavalt staare ja režissööre, kes on populaarsed ka välismaal. Enne Hiina haldusalasse minekut aastal ei huvitanud kohaliku kinokunsti ajalugu suurt kedagi. Filmiarhiivi loomise idee tõusis esmakordselt päevakorda aastal Selle aasta algul uksed avanud filmivaramul oli kohe suur menu, kuna vanad film ilindid ja endisaegsed filmitähed pakuvad huvi tuhandetele (arhiivi kinosaali mahub vaid 126 huvilist!), Hoones asub ka raamatukogu, kus võib igatsetud kraami vaadata videolindilt. Väidetavasti on Hongkongi film iarhiiv seni oma kundedesse kõige leplikumalt suhtuv sedalaadi asutis. On ju mandri-hiina filmiarhiivid rangelt valvatavad kultuuritemplid, kuhu pääseda on peaaegu lootusetu. Kired kuuenda ekraani-bondi üm ber Teatavasti kehastab iirlane Pierce Brosnan Tema Majesteedi salaagenti nr. 007 veel ühes põnevikus. Seejärel läheb unelmateroll järgmisele staarile. Kellele just langeb õnn kehastada 21. bondiaanas ohjeldam atult bourbom kaanivat ehtameerikalikku supersangarit, selgub juba lähitulevikus. Igatahes pretendentide vähesuse üle pole küll põhjust kurta. Seni on jutuks olnud vähemalt üheksa nime: inglased Greg Wise, Rupert Everett, Colin Firth ja Martin Kemp, uusmeremaalane Russell Crowe, uelslane loan Gruffudd, afroameeriklane Cuba Gooding jun., popstaar Robbie Williams ning ainsa naisena Catherine Zeta-Jones. Ap rillikuus lahkunuid J e a n - G a b r i e l A l b i c o c c o (15. II IV), itaalia päritolu prantsuse filmilavastaja, oli üks Prantsuse filmilavastajate ametiühingu asutajaid Tema esimesed täispikad mängufilm id, lesbilugu Kuldsiimne tüdruk (1961, Honore de Balzaci jutustuse ainetel) ja mõistulugu Suur Meaulnes (1966, Alain Fournier romaani järgi), võeti üllatavalt hästi vastu aastate algul kolis kunagine tulevikulootus elus pettununa Brasiiliasse elama, kus ta viimaks suures vaesuses suri. K e n W e s t o n (Kenneth William W., 30. V IV), tänavu Oscariga pärjatud ( Gladiaator ) teenekas ameerika helioperaator, kes on teinud koostööd nii Stanley Kubricku ( H iilgus, 1980), Milos Formani ( Amadeus, 1984), Mike Leigh ( Alasti, 1993) kui ka Alan Parkeriga ( Kesköine ekspress, 1978; The Wall, 1982; Evita, 1996; Angela tuhk, 1999). H i r o s h i T e s h i g a h a r a (28. I IV), jaapani filmilavastaja, kes tõi ekraanile oma kuulsa kaasmaalase Kobo Abe romaanid Luitenaine (1964; žüriipreemia Cannes is ja Oscari nominatsioon) ja Ligimese nägu ( ) ning ajaloodraamad Teemeister Rikyu (1989) ja Printsess Goh (1992). Ligi paarkümmend aastat filmindusest eemal püsinud Teshigahara tegeles vahepealse aja energiliselt tema isa poolt aastail asutatud ikebanakooli juhatamisega ning süvenes jaapani keraamikakunsti saladustesse. J a c k H a l e y j u n. (25. X IV), ameerika teleprodutsent, kelle toodangust on enim tähelepanu äratanud nostalgilised kompilatsioonifilm id Meelelahutuse kuldaeg (1 974), Tantsides ( ) ja Ameerika vesterni sada aastat" (1994) oli abielus Liza Minnelliga. K e n H u g h e s (Kenneth Graham H., 19. I IV), kinomehaanikuna alustanud inglise filmilavastaja, kelle 22 mängufilmist on ehk tuntuim ad Oscar W ilde i katsum used (1960), pereseiklus Chitty Chitty Bang Bang (1968), ajaloodraama Cromwell (1970) ja seksikomöödia Sekstett (1978). AARE ERMEL

18 MUUSIKAMAAILM 50 aastat konkurssi Brüsselis Tänavune rahvusvaheline noorte interpreetide konkurss Brüsselis on juubelinumbriga: möödub 50 aastat konkursi algusest, sümboolselt ka seekord võistlemas viiuldajad. (Konkurss toimub vaheldumisi viiuldajatele, pianistidele ja heliloojatele.) Kuigi Brüsseli konkursi eelkäijaks on Ysaye-nimelised viiuldajate võistlused (aastast 1937, mil seal osales ka Vladimir Alumäe), jätkusid need uuel rahvusvahelisel tasandi! kuninganna Elisabethi ( ) algatusel (Concours Reine Elisabeth de Belgique), kelle surma järel oli konkursi patrooniks kuninganna Fabiola. Seekord lubati konkursile 79 viiuldajat 26 riigist (vanusepiir 27 eluaastat), homseks lõpeb poolfinaal 24 osalisega, lõppvoor leiab aset V, mille eel finalistid õpivad kuninganna kabelis Waterioo metsas ära tundmatu viiulikontserdi. I preemia on Soome marka. Viimatise viiuldajate konkursi võitis Taanist pärit Nikolai Znaider, viimaste aegade säravaimaks võitjaks (1989) peetakse Vadim Repinit. Eesti muusikuid pole Elisabethi-nim. konkursile pääsenud, Soomest võitis Uljas Pulkkis eelmise kompositsioonikonkursi, Laura Mikkola sai II pianistide preemia 1995 ning viiuldaja Jaakko Kuusisto jõudis finaali 1993, tänavu on võistlemas Satu Yuriko Vänskä. 6ngiitomsFirenZeS Manchesteris Firenze maifestivali "Maggio Musicale Fiorentino avas Verdi aasta puhul 6. V tema Trubaduuri uuslavastuse Pier Luigi Pizzi teostuses, dirigendiks Zubin Mehta, peaosalisteks tenor Roberto Alagna ja vene metsosopran Larissa Djadkova. Juba on Firenzes toimunud ka Händeü Tamerlano esietendus, harvakuuldud uudisena on publiku ees šveitsi helilooja Othmar Schoecki ooper Penthesilea (1925). Itaalia lavastaja ja disaineri Pier Luigi Pizzi tehtud on ka äsjane Bellini 200. sünniaastapäeva lavastus ooperist I Capuleti e i Montecchi Londoni Kuninglikus Ooperis. Manchesteri tšellofestival on saanud tuntuimaks omal alal, tänavu oli siin teemaks ameerika muusika. Viiepäevastel pidustustel astusid nimekamate solistidena üles Natalia Gutman, noor norra virtuoos Truls Mprk ning USA muusik, Manchesteri Royal North College of MusicT professorina tegutsev Firenze Cassado konkursi 1969 ja Tšaikovski konkursi Moskvas 1970 võitnud Ralph Kirshbaum. Laupäeval alanud kolme nädalat kestev Brightoni festival pühendab end mitmetele kunstidele. Peamisteks kontserdipaikadeks on The Dome, Royal Pavilion Music Room ja Royal Theatre. Kokku toimub ligi 800 üritust, muusika poolel on ka džässi, world music programme, balletti, orkestritest-tuntumatena kohal City of London Sinfonia Roger Norringtoni käe all ja prantslaste 1 Orchestre National d lsle de France. Herderi preemiad 2001 Johann Gottfried von Flerderi nime kandvad preemiad Ida- ja Lõuna-Euroopa kunsti- ja kultuurialade edendamiseks annab igal aastal välja Alfred-Toepfer-Stiftung Saksamaal Hamburgis. Preemiad on ka rahaliselt kaalukad ( marka), peale selle saab iga laureaat nimetada sama fondi aastasele stipendiumile noore kunstniku omalt kodumaalt. Ukraina,.sloveeni, ungari, poola, serbia ja kreeka laureaatide kõrval teistelt aladelt vääris preemia muusika alal tsehhi helilooja Marek Kopelent (s. 1932) Kopelent oli aastast 1956 kaasaja muusika toimetaja Praha Riikliku Kirjastuse ning plaadifirma Supraphon juures, asutas oma grupi Musica Viva Pragensis. Tema muusikaeetilised tõekspidamised sattusid sageli vastuollu kohalike kommunistlike ametnike omadega, mistõttu mitmed ta teosed jäid kodumaal ette kandmata. Nii esitati Kopelenti suurteos Sümfoonia esmakordselt 1982 Baselis Heinz Holligeri juhatusel, selle esiettekandest Prahas sai sündmus alles möödunud aastal. Edith Picht-Axenfeld lahkunud Nimekas saksa pianist ja klavessiinikunstnik oli sündinud aastal oli ta võitnud Chopim-nim. konkursi Varssavis. Tema repertuaar ulatus Baehist Viini teise koolkonna autoriteni. Temale kirjutas oma Sonatiinid op. 14 (1940) Boris Blacher, pidevalt esines pianist Darmstadti uue muusika suvekursustel ning Donaueschingeni kuulsal nüüdismuusikafestivalil. Luigi Nono hindas teda kõrgelt oma...sofferte onde serene interpreedina Edith Picht-Axenfeld oli tuntud ka klaveriduos Carl Seemanniga, kellega esineti mitmel mandril. PRIIT KUUSK tivia uus b a ro k k o re l Eelmisel reedel pühitses piiskop Einar Soone sisse muusikaakadeemia uue barokkoreli, mille on ehitanud saksa orelimeister Martin ter Haseborg (pildil). 6 Oreli avamise pidulikul tseremoonial rõõmustas EMA rektor P. Lassmann, et Tallinnas on taas, üle 350 aasta barokkorel, ja tunnustas EMA medaliga meistrit, kes suutis oreli sobitada ruumi, mida vaid hea fantaasia korral võib saaliks nimetada. Orel, see kõige suursugusem, on ka kõige kallim pill - muusikaakadeemia sai uuele orelile mõtlema hakata tänu Neeme Järvi kogutud-annetatud miljonile. Rektor ütles, et edukas oreliehitus annab Olari Elts Soome Raadio SO ees Olari Elts juhatas Sibeliuse-nim. rahvusvahelise ja Panula-konkursi laureaadina taas Soome Raadio SO-d. 30. IV tuli Finlandia-talos esitusele soomlaste hulgas väga populaarne vappuaatto kava seekord pealkirja all "Nõiad ja vampiirid. Kõlasid katkendid H. Marschneri ooperist Vampiir, Weberi Nõidküti avamäng, Mussorgski Öö Lagedal mäel, Ljadovi poeem Kikimora jt., solistide hulgas-nimekas soome sopran Kirsi Tiihonen. Kontserdipäeval avaldas Helsingin Sanomat Olari Eltsist pika kirjutise koos fotodega. PRIIT KUUSK Supreme Silence Saksamaal Möödunud nädalal lõpetas Peeter Vähi suurteos "Supreme Silence kaks muusikafestivali Saksamaal, esitajaiks RAM, Arsise kellade ansambel Iren Lovasz ja Konchok Lundrup. Teos kõlas 5. V Hamburgis/Rotenburgis ülemaailmse koorifoorumi Euroopa päeva lõpetuseks ja _6. V Bremenis festivalil "Pro Musica Antiqua Mõlemad suurt huvi äratanud kontserdid salvestati, Bremeni kontsert jõudis otseülekandes ka Radio Bremeni, WDR ja Deutschlandradio kuulajaini. Kangro muusika Lätis ja Leedus Rahvusvahelise klaveriduode festivali raames esitas Läti klaveriduo Nora Novik - Raffi Haradžanjan aprilli lõpus suure menuga Raimo Kangro klaveripala 0 Sancta Simplicitas! nii Riia kontserdisaalis Ave Sol kui ka Leedus Šiauliais ja Telšiais. RAMi lauljad Iisraelis Kolmandik Eesti Rahvusmeeskoorist veedab viis nadalat Tel Avivis Iisraeli Uue Ooperi külalisena, osaledes Benjamin Britteni ooperi Billy Budd' uuslavastuses. Et Billy Budd, mille tegevus toimub XIX sajandi Briti sõjalaeva pardal, nõuab vaid meessoost osataitjaid, palus Iisraeli ooper oma koorile täiendust RAMi ridadest. Ka solistide koosseis on maskuliinne - peaosades laulavad valdavalt külalised Inglismaalt: Peter Coleman-Wright ja Johannes Mannov nimiosas, lisaks veel Michael Myers, Joseph Evans, Jeffrey Wells, Richard uowan ja teised. Ooperi lavastaja on Francesca Zambello ning dirigent Roderick Brydon. Britteni aastal valminud meistriteos esietendub Iisraeli Uues Ooperis 29. V, RAMi lauljad jõuavad koju tagasi pärast tosinat etendust 10. VI. JOOSEP SANG Lauluvõistlus Pärnus Pärnus lõppes II Klaudia Taevi nimeline rahvusvaheline noorte lauljate võistlus V toimunud võistulaulmise korraldas 21. Sajandi Orkester Pärnu linnavalitsuse, EV kultuuriministeeriumi Vattenfall Estonia OÜ, Eesti Kultuurkapitali ja paljude teiste toetusel. 19st^konkursile lubatud lauljast tuli kohale 13. Osavõtjate tase osutus kõrgeks. Autoriteetne žürii eesotsas professor Irina Arhipovaga lubas finaali 6 võistlejat: tenor Andras Muskat Ungarist, sopran alust kaaluda ka 450-kohalise saali ehitamist, mida EMA hädasti vajab; saali projekt ongi tellitud. Kui oreli Urmo Rausi ja Jüri Arraku kaunistatud tiivad avatud, näitas Andres Uibo, kelle panus eesti orelielu edendamises samuti tunnustust leidis, milleks uus pill võimeline. Talle sekundeeris Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel. Põhja-Saksa stiilis barokkoreli avamise pidustused kestsid terve nädala, igal õhtul kontsert, mõnel kaks, meie organistide kõrval musitseerimas külalised Vita Kalnciema ja Aivars Kalejs Lätist ning Peter van Dijk Hollandist. Viimane juhatas viiel hommikupoolikul ka meistrikursusi. Julia Semjonova Eestist, tenor Gediminas Tiškevicius Leedust, sopranid Klavdia Sorokina ja Anna Samuil Venemaalt ja metsosopran Merle Silmato Eestist. Finaalis võisteldi 21. Sajandi Orkestri saatel, dirigendiks Erki Pehk. Žürii otsustas välja anda ühe I ja kolm III preemiat, preemia pälvis Anna Samuil, III preemia Gediminas Tiškevicius, Klavdia Sorokina ja Merle Silmato. Lisaks anti eripreemiaid. Rahvusooperi Estonia preemia parima kohustusliku laulu (Schuberti "Ave Maria ) esitamise eest sai Andraš Nuskat, Irina Arhipova fondi preemia noorimale lootustandvale solistile pälvis Gediminas Tiškevicius, Pärnu teatri Endla preemia edukaimale eestlasele sai Merle Silmato ning parima kontsertmeistri preemia Irina Zahharenkova. TOOMAS KUTER Wagner, ka Eestis Eeloleval nädalal on põhjust rõõmu tunda kõigil Wagneri austajail: Eesti Richard Wagneri Ühingu ja Tartu Richard Wagneri Seltsi korraldusel algab 17. V kl. 10 Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis (C- 405) teaduskonverents Richard Wag ner, ka Eestis. Järgneb kontsert Wagneri kammermuusikaga. Päev hiljem, 18. V avatakse kl. 17 Estonia kontserdisaali fuajees näitus Wagner Eesti laval. Üritused kulmineeruvad samas kl. 19 algava galakontserdiga. Konverentsi ettekanded käsitlevad Wagnerist lähtuvaid impulsse Eesti kultuuris ja vaatlevad vanameistri ooperite seniseid instseneeringuid meie lavadel. Külalisena esineb rahvusvahelise Wagneri ühingu asepresident prof. Eva Märtson (Hannover). Piduliku gala kavas on stseenid Wagneri ooperitest Lendav hollandlane, Lohengrin, Tannhäuser, Nürnbergi meisterlauljad, Tristarl ja Isolde, "Valküür ja "Jumalate hukk. Esitajateks rahvusooperi Estonia orkester, koor ning Kooriühingu Kammerkoor Paul Mägi juhtimisel. Solistidena astuvad üles Anja Kampe (sopran) ja Sandra Firricieli (metsosopran) Saksamaalt (mõlemad mullusügisese konkursi Wettbewerb für Wagner-stimmen laureaadid) ning estoonlased Mati Palm ja Jassi Zahharov. Nimetatud sündmuste puhul tuleb märkida nende esmakordsust eesti kultuuriloos - siiani pole kuulsa- ooperikomponisti loomingule Maarjamaa paesel pinnal nii ulatuslikku tähelepanu pööratud. Jääb üle oodata Wagneri ooperite järgmisi lavastusi meie teatrites. Eeltooduga seoses saame rääkida Wagnerist Eestis ka selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Nimelt austab meid oma kohalviibimisega helilooja lapselaps Wolfgang Wagner! Eesti publik saab temaga kohtuda 18. V Estonia kontserdisaalis kell (sissepääs kontserdipiletiga) MARTTI RAIDE, ERWÜ esimees Juuniküüditamise mälestuskontsert 15. V Narvas ja 16. V Rakveres esitavad mitme riigi ja rahva_ 115 muusikut koostöös Mozarti Reekviemi tõestamaks, et me teame, tunneme ja kanname üheskoos vastutust tuleviku ees Kontserdi patroon on Läti Vabariigi suursaadik Eestis Gints Jegermanis. Gints Jegermanis: 60 aastat tagasi murti kümneid tuhandeid inimsaatusi ja nende inimeste elukäik muudeti või katkestati vägivaldselt. Juba mitmendat korda alustasid lätlased, eestlased, leedulased ja neis kolmes Balti riigis elavad vähemusrahvused oma kannatuste rada, mis ei ole lõppenud veel tänagi. Usun, et nende hirmsate sündmuste meeles ja südames pidamine viib meid ja meie järeltulijaid mõistmisele lähemale iga elu hindamatu väärtuse. Reekviemi" esitavad läti koorid (Dobele ' õpetajate segakoor Sidrabe ja Läti muusikaakadeemia üliõpilaste kammerkoor) ja Virumaa kontsertorkester Espen Selviki (Norra) juhatusel solistideks Rhoda Gravem (Keenia/Norra), Tone Kvam Thorsen (Norra), Robert Juvik (Norra) ja Mart Mikk (Eesti). Kontserdi salvestavad Norra TV ja Klassikaraadio. FILM Palamusel taas filmipäevad Alates aastast on Palamusel tähistatud Theodor Lutsu sünniaastapäeva, mille raames hakati pidama filmipäevi. Tänavu oodatakse filmitegijaid ja -huvilisi Palamusele 18. ja 19. augustil, kui toimub neljas lühifilmide konkurss. Traditsiooniliselt vaadatakse ja hinnatakse ikka Eesti filmitegijate linateoseid. Selleks, et oma filmi saaks Palamusel näidata, tuleb filmitegijal registreeruda, osavõtust palume teatada hiljemalt 16. juuliks. Kuna aasta-aastalt on huviliste ring suurenenud ja filme palju, siis palume registreerimiskuupäevast kinni pidada. Konkursile ootame filme, mis on valminud viie viimase aasta jooksul ja ei ole varem Palamuse lühifilmide konkursil linastunud. Filmi pikkus on kuni 20 minutit, ühelt autorilt või autorite kollektiivilt võib olla mitu filmi. Ootame ka tudengite valmistatud filme pikkusega kuni 30 minutit ja animafilme. Mullusel konkursil osales 35 filmi ja žüriil polnud kerge otsustada. Vaimukalt 00va ja tervikliku filmi eest, mis avab rahvuslikku karakterit üldarusaadavas keeles, milles on nii leebet absurdi, kui mõnusat eneseirooniat sai grand prix Piret Sarapuu Tallinnast (animafilm Tiit ja Selma ), 2. ja 3. kohta jagasid Tiina Säälik Jõgevalt filmiga Ülle ja Egon Erkmann Haapsalust ja Kristjan-Jaak Nuudi filmiga Tulekandja Uhe kunstniku lu g u - Hillar Tatar. Eesti Kinoliidu preemia Vaba Vaimu Priis sai grupp NE! Tartust filmi Koduvideo eest. Infot Palamuse filmipäevade kohta saab telefonidel /Tiina Säälik/ja /Arne Tegelmann/, e-post: arne@jogevama.ee ja tiina.saal@mail ee ^ TIINA SÄÄLIK VARIA EAR tutvustab Eesti noori teadlasi Eesti Akadeemilises Raamatukogus on avatud näitus Eesti uue põlvkonna teadlasi. Loodusteadused II: matemaatika, füüsika, astronoomia, mis jätkab mullu raamatukogu alustatud näitusesarja, kus tutvustati keemia-, bioloogia-, geoloogia- ja ökoloogiateadlaste järelkasvu. Näituse teises osas on esindatud poolsada uurijat kes on õppinud ja kraade kaitsnud nii Eest! kõrgkoolides kui ka erinevate riikide, sh. Soome, Rootsi, Hollandi, Saksamaa, Portugali, Austraalia ja Ameerika Ühendriikide ülikoolides. Paljud neist on töötanud või praegugi rakendatud välismaa teadusasutustes ning nende tööd ilmuvad maailma juhtivates teadusajakirjades. Näitusel on väljas teadlaste publikatsioone, uurimistöid tutvustavaid skeeme, fotosid jm. materjale. Väljapanekut saab vaadata 22. juunini. Eesti vabariigis pole teadus olnud piisavalt väärtustatud valdkond ning mainekad eesti teadlased on enamasti jäänud teenimatult avalikkuse tähelepanust kõrvale. EAR püüab sarinäitusega Eesti uue põlvkonna teadlasi" oma vahenditega seda lünka täita ning tutvustada meie intellektuaalset potentsiaali, kellest otseselt sõltuvad Eesti arenguvõimalused SIRJE LAURING VASKA ^ 15. maist 1. juunini toimuvad Oskar Lutsu majamuuseumi aias (Tartus Riia 38) kevadpäevad, kavas on kunstinäitus, kontserdid, ringmängupäev ja teatriõhtu. Juba mitmendat aastat korraldab Oskar Lutsu majamuuseum õunapuu- ja sireliõite aegu aias kevadpäevi, mille eesmärgiks on pakkuda tartlastele kunstielamus kevadises looduses ning anda kooliõpilastele esinemisvõimalus. Seekord alustavad Tartu kõrgema kunstikooli ja Tartu kunstikooli õpilased, kes toovad 15. mail näitusele oma tood (tekstiilid, nahk, maal). Õhtul kl. 17 esineb H. Elleri nim. muusikakooli keelpillikvartett. Kevadpäevad lõpetab 1. juunil, lastekaitsepäeval Tõnis Mägi kontsert, mille eel toimub laste asfaldijoonistuste võistlus. Vahele mahuvad veel Tartu Koolirahva Teatriseltsi teatriõhtu 18. mail, laste ringmängupäev 22. mail ning Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanni eesti luulet pakkuv kontsert. Info tel , e-post: liivi@oluts.tartu ee H IVl ROSENVÄLD

19 KUNST Enn Põldroos ja Kreg A-Kristring näituse avamisel. Jumalannad meeste meeltes 19. maini on Samba galeriis Enn Põldroosi uusima loomingu näitus Jumalannade lahkumine. Näituse lahutamatuks osaks on kümme postulaati. Põldroos on olnud Ilmar Malini ja Ülo Soosteri kõrval üks nendest, kes Eesti üsna maisesse kunsti on toonud peale Bernt Nõtke otsustavalt sisse filosoofilisema liini ja esindanud seda rohkemalvähemal määral tänaseni. Põldroos üritab defineerida reaalsust kui meelte jäljendeid, milles kujustuvad jumalannad, õigemini lahkunud jumalannad. Tooniandvaks on siinjuures parafraseeriv suhtumine oma äraspidise sisse-ja väljavaatamistega, mis jätab vaatajalegi oma mängurõõmu, lahendid ja loterii. Otsesõnu tundub, et Põldroos Kärt Putke ulmeline m ikstuur 13. maini on Tallinna Linnagaleriis lahti noore maalikunstniku Kärt Putke isiknäitus "Kiirreageerimisüksused. Kärt Putk (1975) õpib TÜ maaliosakonna III kursusel. Tema pildid on koomiksi- ja/või joonisfiimitegeiaste, realistlike olendite ning esemete, filmi- ja reklaamikujundite vänge mikstuur. Mikstuuri valmistamisel on kasutatud maali, graafika ja kommertsplakati elemente, kus segunevad kitš, camp, õud ja ulme; florestseeruv roosa rpannavaht, idülliline seep ning verd tarretama panev thriller. Suureformaadilised tööd on ühendatud hii glaslikeks kollaažideks, mille tegelased, ise paheliselt mõnuledes, seintelt vaatajat luuravad. Riigikogul oma kunstisaal 10. V avati riigikogu kunstisaal Ado Lille maalide näitusega. Ado Lill (1932) on aastaid esinenud nii suureformaadiliste abstraktsete maalide kui ka sürreaalsete graafiliste lehtedega. Riigikogu kunstisaali on ta pannud välja seitse suurt maali viimase aja loomingust. Näitus on avatud kaks kuud. Hästitem pereeritud näitus 8. V avati Hausi galeriis Paul Alliku joonistuste näi tus Maagilise joonega. Galerii keldrisaalis on väljas Alliku joonistused ja suuremõõtmeline aktimaal, mis moodustavad kontseptuaalse terviku. Eestis esmakordselt väljas olevad joonistused on paigutatud õhuküllaselt grupeerituna kahe-, kolme-ja neljakaupa. Maast laeni kõrguv õhuliste värvi ja joonte vahekordadega õlimaal kaotab piiri tegelikkuse ja illusoorsuse vahel. Õlimaal on näitust käivitav impulss, juhtides vaatajat avastama väikeste joonistuste intiimsust. Kunstniku sõnutsi on joonistus ja maal omavahel möödapääsmatult seotud: pidev joonistamine annab maalijale vajaliku täpsuse ja kiiruse kujutletava tabamisel. PIIA SAARNA Akvarellistid Valgas 31. maini on Valga muuseumis ning vastrenoveeritud Valga kultuuri- ja huvialakeskuses avatud kevadine akvarellinäitus. Eesti Akvarellistide Ühenduse initsiatiivil koostatud näitusel on esitatud 95 tööd kokku 27 autorilt Tallinnast, Jõgevalt, Tartust ja Kuressaarest. Valdav enamus väljapandust haarab traditsioonilist akvarellistide meelistemaatikat - maastikud, lilled, merevaated. Värskendavat lisa annavad vanameister Evald Okas kolme uneleva naisaktiga, milles on rõhutatud joonistusliku alget, ja talle jõuliselt sekundeeriv Ruudi Treu samuti kolme tööga. Vaatajatele tuttaval heal tasemel esinevad Malle Leis, Sigrid Uiga, Helga Jõerüüt, Esther Roode, Milvi Torim, Vjatšeslav Semerikov. Abstraktses laadis töödega toovad kaasa intriigi Mari Roosvalt, Tiiu Pailo-Vaik ja Eve Viidalepp. Selgesti tuntav on nooremate osavõtjate (Sandra Jõgeva, Eva Mägar) huvi otsida uusi lähenemisnurki. Näituse koostaja ning kujundaja Rein Mägar on suurepärastes eksponeerimisruumides seadnud eesmärgiks ANDRES TREIAL revideerib oma kogemust naiste maailmaga, esitab selle mütologiseeritult, mis lubab seda kogemust üldistada teiste samalaadsetega. Nii nagu Põldroos ühendab lõike oma eri perioodide loomingust mänglevaks visuaalkeeleks, sondeerib ta aine mitmeplaanilisust, seoseid ja traageldusi ajastute ja isikliku alateadvuse lühiühenduste kaudu. Tekstiga antud vaatenurgast selgub nüanss, selles muutub tähenduslikult programmiliseks lahkumise akt. Algused on siinjuures hume'likult puhtad alused tähenduste korjeks, mille täidab muljete ja kogemuste vool. Päikeseloojangud on olulisemad kui -tõusud. Kas siin ei peitu mütoloogilises kuues järelromantiku hing? KREG A-KRISTRING akvarellikunsti hetkeseisu fikseerimise ja tervikliku mulje saavutamise. Valgamaa akvarellihuviliste kaasamiseks on Eesti Akvarellistide Ühendusel kavas koostöös Valga kultuuri- ja huvialakeskusega korraldada eeloleval suvel workshop. i,, REIN MÄGAR Valm iera kunst Viljandis Täna kell avatakse Viljandis Ugala teatris Viljandi sõpruslinna Valmiera nelja kunstniku ühisnäitus Protsess. Näitust on edukalt eksponeeritud Valmiera Laipa galeriis ja Riias. Kunstnikud mõtestavad protsessi lahti sündmusena, dokumentatsioonina, kunstiteose formeerimisena, kunstniku dialoogina modelliga; keskkonnana, positsioonide järjestikuse muutumisena. Sandra Konstante on kunstnik ja õpeta- Ja;_ Astrida Konstante Läti kultuuriakadeemia üliõpilane, TV- ja videooperaator, Gaidars Paegle fotograaf, elektrik ja õpetaja, Dainis Saulitis kunstnik, disainer ja õpetaja. Näitus on lahti 27. maini. MARI SOBOLEV ^ 8. V avati Pärnu Linnagaleriis Kadi Kurema näitus "Pilt ja sõna. Kunstniku kuivnõelatehnikas käsitsi valmistatud paberile trükitud graafikat täien davad sõnamängud ja tsitaadid. Enamuse paberitest on valmistanud EKA nahkehistöö õppejõud Külli Grünbach-Sein. Pärnust pärit kunstnikule on tähtis, et näitus tooks kerge ja humoorika meeleolu suveks valmistuvasse sünnilinna. ^ 21. maini on Tallinnas Salme kultuurimajas väljas Zair Zeilanovi näitus Stiihiad. Kunstniku senises loomingus on olulisel kohal olnud teatraliseeritud karakterportree ja rõhutatult erootiline aktimaal. Inimkehast on kunstnik ka seekord inspiratsiooni saanud, ent tugev üldistusaste võimaldab neid vaadata kui romantilisi maastikumaale. Värvivalik ja maalimislaad on Zeilanovile omaselt mitmekesine, ulatudes kergest, improvisatsioonilisest minimalismist tihedate faktuurilahendusteni. Maalidele lisaks on eksponeeritud ka valik armastusluulet. Ai n. MAIRE TOOM Õhuloss Barcelonas 24. IV V eksponeerib ehtekunstirühmitus õhuloss oma loomingut Barcelona gooti kvartalis asuvas tekstiilimuuseumi galeriis. Barcelonas on näha nii ehteid kui ehetena mõjuvaid kooslusi, ruumiteoseid ja objekte. Tööd on eksponeeritud imaginaarse ansamblimängu taoliselt noodipultidel. õhuloss esineb Barcelonas koosseisus Piret Hirv, Eve Margus, Tanel Veenre, Kristiina Laurits, Katrin Sipelgas, Villu Plink ja Kadri Mälk. Jüri Arraku m aalid Trondheim is 6. maini oli Trondheimi kunstiühingu galerii Jüri Arraku kunsti päralt. Norra ühe vanema ja auväärsema linna kunstiühingu galerii oli aprillis ja mai algul väljas Jüri Arraku ulatuslik ülevaatenäitus: ülemisel korrusel 26 suurt õlimaali ning all 25 graafilist lehte. Arraku väljapanek oii esimene eesti kunsti näitus Trondheimis ning selle organiseerimine oli peamiselt Eesti Trondheimi aukonsuli Trondt Brekke õlul. Juta Kübarsepa noored em ad Helsingis 4. V avati Helsingi kesklinna kohvikus Espresso Edge noore fotograafi Juta Kübarsepa näitus Boom Näituse on organiseerinud Soomes tegutsev Eesti Instituut. Kübarsepa mustvalgetel fotodel on beebiootel noored naised, viljakuse ja kasvu sümbolid (puuviljad, kanamunad, lilled). Näitus oli mõeldud millenniumivahetuse beebibuumi kommentaarina. Näitus Jä rv " a. Põlvamaa kunstisuve üks suursündmusi on X rahvusvaheline loodustemaatiline preemianäitus Järv, millega galerii tähistab ühtlasi oma tegevuse X aastapäeva. 26. V VI toimub Põlva Maarja galeriis rahvusvaheline preemianäitus Järv. Näitusele ootame loodus- ja maastikuteemalisi ning mütoloogilist ainestikku käsitlevaid töid. Oodatud on ökoloogia ja keskkonna probleeme kajastavad tööd. Tööde tehnika ja formaat on vaba. Parimad tööd saavad vabariikliku žürii otsusega rahalise preemia. Näitus avatakse 26. V kell 17. Ootame teie töid Põlva kultuurikeskuse Maarja galeriisse 21. maini. Info: tel , , faks , e-post: kultuuri.keskus@ maii.ee ARHITEKTUUR 12. V rahvusvaheline arhitektuurikonverents Art Nouveau Arhitektuur: Läänemere kontaktid Rotermanni soolalaos. Kl Pekka Korvenmaa, Art Nouveau Architecture ; Joakim Hansson; Swedish Architects works in Finland ; Timo Keinänen, Art Nouveau archives in the Museum of Finnish Architecture. Kl Janis Krastins, Art Nouveau Architecture in Riga and its European Context ; Karin Hallas, Art Nouveau in Estonia: Import of Ideas and Buildings. Ettekanded inglise keeles, tõlketa. Sisspääs tasuta. TEATER Esietendus raadioteatris Raadioteatris esietendub dokumentaalkuuldemäng ehk feature Lennuõnnetus ( Crashing Aeroplanes ) 12. V kl Vikerraadios ja 20. V kl Klassikaraadios". Saksa autorite tandem Andreas Ammer & FM Einheit on kuuldemänguteatris tuntud kui jõulised ja ideerikkad heliruumiga eksperimenteerijad, nende globaalse haardega kuuldemängud on pälvinud tähelepanu ja tunnustust rahvusvahelistel võistlustel. Lennuõnnetus on üks EBU raadiodraama töörühma tellimustekste, mida lavastatakse paralleelselt mitmetes Euroopa maades. Kuuldemängu originaaltaustad on pärit alläkukkunud lennukite mustas kastis säilinud häältest, piirsituatsiooni dramaatiline helikeskkond on ka rütmiliselt pingestatud. Kuulaja fantaasias laotub lahti rahvusvahelise lennuliikluse imeline maailm - pärast Lennuõnnetuse ärakuulamist pole küll mingit tahtmist lennukiga sõita... Eestikeelset teksti (tõlkija Piret Pääsuke) vahendavad Rednar Annus, Andres Puustusmaa, Maris Podekrat ja Raivo E. Tamm. Režissöör on Tamur Tohver, helirežissöör Külliki Valdma. ^1 3. V esietendub TÜ ajaloomuuseumis Vanemuise teatri lavastus Maskid, koreograafilised impressioonid Claude Debussy muusikale. Koreograaf-lavastaja Jelena Karpova, pianist Tanel Joametsa, kunstnik Mare Tommingase ja Vanemuise tantsijate loodud lavastus on mõeldud esitamiseks lisaks Tartule ka Eesti mõisates. Lavastaja Jelena Karpova püüab muusika ja tantsu vahendusel tunnetada inimese olemust, tabada meeleolusid, mis hingestavad inimsuhteid. Ma tahaksin tantsuga maalida muusikat, on öelnud ta ise. Viljandi draamateater Ugala ootab kõiki teatrikülastajaid valima oma lemmikuid. Hääletuses osalejad saavad avaldada arvamust, kes on lõppeva 81. hooaja parim lavastaja, kunstnik, nais- ja meesnäitleja. Hääletada saab Ugala kassafuajees, jalutussaalis ja Ugala kodulehel internetis. Väljavalitutele antakse 9. VI toimuval teatri kevadballil üle Kuldõuna nimelised auhinnad. Hääletanute vahel loositakse vaheloosimisel, 1. VI välja vabapääsmed kevadballile, lõpploosimise peaauhinnaks on vabapääsmed Ugala suveprojektile Roheline muna. KAISA SEIN maini annab Tantsu ja Draama Stuudios tunde maailmanimega jazztantsukoreograaf ja -pedagoog, Šveitsi päritolu põhiliselt Prantsusmaal, Nizzas ja Pariisis töötav maestro Gianin Loringett. Maestro Loringett annab tunde, korraldab jazztantsualase seminari ja lavastab tundidest osavõtjatega (valik toimub tundide käigus) lühikoreograafia. Kõikidesse tundidesse palume eelnevalt registreeruda hiljemalt 11. maiks. Info telefonil , KUNSTIMAAILM Ukrainas tüli Veneetsia pärast Ukraina osaleb tänavusel Veneetsia biennaalil esmakordselt rahvusväljapanekuga, mida Ukraina kultuuriministeerium finantseerib dollari ulatuses. Kui möödunud aastal võeti vastu otsus biennaalil osaleda, puhkes kohe võitlus maa kahe juhtiva moodsa kunsti kuraatori ja nende kunstirühmituste vahel. Septembris valiti Kiievi kaasaegse kunsti keskuse juht Jerzy Onuch Ukraina väljapaneku kuraatoriks. Tema valis välja kunstnikerühmituse Masoch Fund (Igor Podoltšak, Igor Djurõhh ja Roman Viktjuk), näituse ettevalmistamiseks kulus dollarit. Sõltumatu kuraator Valentin Rajevski, kes oli Onuchiga kuraatoriameti pärast konkureerinud, hakkas projektile aktiivselt vastu töötama. 15. veebruaril esitas Ukraina Kunstnike Liit kultuuriministrile avaliku kirja, milles väitis endal olevat ainuõigus kontrollida Ukraina kunsti esitamist välisnäitustel. Protesti põhjendati Onuchi mitteukraina päritoluga (1997. aastast Kiievis töötav Onuch on Kanada ja Poola kodanik). 15. märtsil määras valitsus Ukraina väljapaneku uueks komissariks Aleksandr Fedoruki, kes omakorda valis kuraatoriks Rajevski. Onuch sai otsusest teada pressi vahendusel, samuti ei antud midagi teada juba oma projekti kallal töötanud kunstnikele. Onuch üritab võidelda oma ametikoha taastamise nimel ning on alustanud rahvusvahelist meilikampaaniat. Ministeerium oma otsusest enam ei tagane ja Onuch ning Masoch Fund tegelevad nüüd puuduva dollari hankimisega, et osaleda Veneetsias oma teosega XX sajandi parimad kunstnikud mitteametlikult. Kuraatorite konflikti põhjuseks on see, et mõlemad esindavad kunstirühmitusi ning huvigruppe, kes soovivad end näha Ukraina ametliku kunsti esindajatena rahvusvahelises plaanis. Tulemuseks on ilmselt Ukraina kunsti invasioon Veneetsias, sest lisaks Rajevski ametlikule esindusele (Arsen Savadov, Oleg Tistol, Olga Melenti, Juri Solomko, Sergei Panihh) osaleb ilmselt ka Masoch Fund ning Harald Szeemanni kuraatorinäitusele on valitud Aleksander Rotõburd ja Viktor Marušenko Odessast ning Ilja ja Emilia Kabakov. Artforu m netis 1. mail. avati internetis ühe olulisema rahvusvahelise kunstiajakirja Artforum online-versioon aadressil Lehte toimetab Saul Anton. Lisaks ajakirja paberversiooni kokkuvõttele sisaldab uus lehekülg läbilõiget kunstiuudistest, näituseülevaateid, ühe pikema intervjuu, online sümpoosion (hetkel digitaalkunstist), ülevaateid maailma muuseumeist, võimaluse vestelda kunstnike ja kriitikutega ning palju muud. M oderna M useet peata Viis aastat Stockholmi Moderna Museetit juhtinud David Elliott teatas hiljuti, et lahkub novembris praeguselt ametikohalt ning asub juhtima aastal 2003 avatavat Mori kunstimuuseumi Tokyos. Elliott oli Moderna Museeti uue hoone rajamise taga ning enamiku muuseumi korraldatud näituste korraldaja või koostaja. Tema korraldatud näitused Wounds, Organising Freedom, After the Wall viisid muuseumi rahvusvahelise kunstimaailma suurte tegijate nimistusse. Briti kodanikust Elliottist saab esimene välismaalasest muuseumijuht Jaapanis ning ta ise hindab võimalust osaleda uue muuseumi rajamisel. Mori kunstimuuseum on osa suurejoonelisest Tokyo keskuse Roppongi linnaosa arendusprojektist, mille käigus sinna rajatakse elamu-, kultuuri-ja ärikompleks. Muuseumi asutaja ja rahastaja on Minoru Mori, praegu puuduvad sellel veel kogud, plaanis on aga hankida rahvusvahelist kunsti- ja disainipärandit XX sajandi lõpust tänapäevani. Uutele kohustustele vaatamata jätkab Elliott koostööd Moderna Museetiga Euroopa ja Aasia kunstikontaktide tõhustamise nimel aastal avatakse Stockholmis Ellioti ja Simon Nijami kureeritud aafrika kaasaegse kunsti näitus Out of Africa, mis seejärel rändab edasi Tokyosse. Elliotti järglase Moderna Museeti direktori ametis määrab Rootsi valitsus. MARIA KRISTIINA SOOMRE Kunstiteadlaste ühingu AASTAKOOSOLEK toim ub 28. V kell 16 Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus.

20 RAAMATUTUTVUSTUS ARBUJAD Ants Orase koostatud ja aastal ilmunud legendaarse, kadunud Eesti Vabariigi ja luule kuldaega tähistava luulekogu taastrükk. Autorid Betti Alver, Bernard Kangro,Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik, Paul Viiding. Ants Orase saatesõna ja Sirje Oleski kommentaar Legend ja m üüt. Kujundanud Kersti Tormis. Tänapäev, lk. Christoph Gann RAOUL WALLENBERG Erkki-Sven Tüüri samateemalise ooperiga samaaegselt lettidele jõudnud ajalooteos rekonstrueerib paljude uute allikate põhjal Budapestis aasta suvel aset leidnud traagilised sündmused, Ungari juutide küüditamise surmalaagreisse ja Rootsist saabunud diplomaadi tegevuse enam kui juudi kindlast surmast päästmisel. Tõlkinud Kaire Kiviselg, toimetanud Tiiu Viirand, kujundanud Tiiu Allikvee. Kunst, lk. Albert Speer KÕIK, MIS MA TEAN Salateenistuse senitundmatutest protokollidest suvel 1945 koos Karl Brandti ülevaatega Naised Hitleri ümber. Koostanud teadusliku kraadiga saksa ajaloolane Ulrich Schlie (s.1952), tõlkinud Vladimir Beekman, toimetanud Tiiu Viirand, kujundanud Tiiu Allikvee. Kunst, lk. MEIE LENIN Glavliti soovitusel ilmunud globaalne bestseller surematutest lugudest meie rahva isast V. I. Leninist. Autorid Mihhail Zoštšenko, Jevgeni Mar, Semjon Mirer, Vladimir Bonts-Brujevitš, Zoja Voskressenskaja, Sergei Mihhalkov. Järelsõna Naljakas Lenin autor Andrus Kivirähk. Kujundanud Tõnu Kaalep. Tänapäev, lk. Mart Männik INGLISE LUURAJANA EESTIS KGB kätte langenud MI-6 eestlasest agendi, inglise luuraja ( ) mälestused Briti salaluure ebaõnnestunud operatsioonidest Eestis , kus KGB vastuluure mängis brittidega nagu kass hiirega. Briti luureproffide jämedate vigade eest maksis Mart Männik, agendinimega Otto, oma rikutud eluga. Toimetanud Pekka Erelt, kujundanud Tõnu Kaalep. Eesti Ekspressi kirjastus, lk. SÜNGED VARJUD Esimene moodsa õudusklassika antoloogia eesti keeles avab uue õudussarja. Lisaks õuduskirjanduse suurima mõjutaja H. R Lovecrafti kuulsaimale lühiromaanile leidub raamatus veel 12 lühijuttu ja jutustust, mis annavad ülevaate moodsa horrori arengusuundadest ning alaliikidest. Koostanud Raul Sulbi. Tõlkijad Juhan Habicht, Mart Käivet, Pearu Helenurm, Eva Luts, Silver Sära, toimetanud Eva ja Leiger Luts, kujundanud Veiko Tammjärv. Fantaasia, lk. Läbivaateid Jazzkaarelt (Algus lk. 15.) Staarid lähivaates Tänavuse Jazzkaare peaesineja ning publikumagnet oli kitarrist Mike Stern (USA) oma ansambliga, kes Sakala Suures saalis (28. IV) esitas muusikat nii oma viimaselt plaadilt Play kui uuelt, veel ilmumata albumilt. Mike Stern on muidugi vaimustav kitarritoreadoor ning tipptasemel on ka terve tema bänd. Stern oskab suurepäraselt segustada paljusid stiile õopist agressiivse rockini, mängida puhta soundiga üksi hiigelpikki filigraanseid jazzimprovisatsioone ning vedada mõni hetk hiljem tervet ansamblit juba heavyle lähenevate ekstaatiliste kitarrimöiretega. Nii oli lugu Slow Ghange raske käekirjaga jazzrock, mille kohta oleks õigem öelda rock-jazz, sest Stern mängis siin kõik soolod jõulise rütmibluusi tunnetusega. Lugude arranžeeringud olid tehtud nii, et kitarr domineeris klahvpillide puudumisel kõlapildis kõikjal - täitis nii harm ooniafunktsioone kui täm braalseid kooskõlasid. See oli põhjus, miks kontserdi lõpupoole hakkas kõrv siiski igatsema ka mõnd süntesaatorit, mis oleks mõnevõrra ümardanud kitarri ja bassi vahelist mõtteruumi. Kava üks efektsemaid numbreid oli jäetud päris viimaseks - selleks kujunes Lionel Cordew pikk ja pimestav trummisoolo, mis oli oma pöörases ekstaasis lausa festivalisündmus omaette! Django Bates (Inglismaa) külvas see-eest oma ansambliga samal õhtul üsna vastakaid muljeid. Klahvpillimängija ja jazzheliloojana on ta oma kodumaal kõrgelt koteeritud persoon, kelle peamiseks trumbiks näib olevat muusikaline huumor ja paroodia. Samas, kui seda koomuskit mitte ainult kuulata, vaid ka vaadata, siis meenutab Bates mingit tummfilmiaegset äput, kes laval kogu aeg kohmerdab ja koperdab. Ainult et näitlejana pole Bates kuigi naljakas ning seetõttu kipub "pilt kuuldud "heli kohati ära nullima. Muusikalised ideed on tal ju päris head: alustada Harold Arleni igihalja hitiga Over the Rainbow ning siis see mingisse iroonilisse nihkese mängida, riivata Frank Zappa mõttelendu looga New York - New York ning jõuda seejärel justkui kõverpeeglist nähtud quasi-elegantsi. Naerma see lavaline tolategemine siiski ei ajanud, pisut nõutuks tegi küll. Teine klahvpillimängija - Joey DeFrancesco (USA), kes esitas oma trioga traditsioonilist keskvoolujazzi - oli aga hammond-ore\\\ vaieldamatu proff. Elektromehhaaniline ham m ond-orel on jazzis ja vanemas rockmuusikas spetsiifilise kõlaga klassikaline instrument ning sobib sellisena Ootame Jakob Hurda rahvuskultuuriauhindade kandidaate Põlva Rahvahariduse Selts annab 22. juulil, Jakob Hurda sünniaastapäeval kümnendat korda välja Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinnad. Kandidaate auhinna saamiseks võivad esitada kõik juriidilised või füüsilised isikud. 31. maiks (postitempli kuupäev) saata Jakob Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Seltsile (aadressil Kesk 15, Põlva 63308) vabas vormis esildis, milles peab olema kandidaadi rahvuskultuurialase tegevuse kokkuvõte ja auhinna esitamise põhjendus ning täpsed andmed kandidaadi kohta. Info tel Vastavalt statuudile antakse igal aastal välja kaks preemiat, neist üks kindlasti Põlvamaal jakobhurdaliku tegevusega silma Tänavuse Jazzkaare peaesineja ning publikumagnet oli kitarrist Mike Stern. a n n e m a l l e h a l l ik mainstreami mängimiseks ideaalselt. Ja niipea kui korpulentne DeFrancesco oreli taha istus, hakkaski ta tulise pühendumisega tihedat bebop\ improviseerima. HammondW on tämbraalseid võimalusi rikkalikult - ta võib raginal müriseda, kuid nagu hiljem igihaljaste evergreenide svingimisel selgus, ka peenelt ja läbipaistvalt pianos kõlada. Mõni lugu läks triol puhtalt improvisatsiooniliseks jämmiks", kus organistil-kitarristil küllaga liikumisenergiat ja sõrmejooksu. Aga eks seegi kuulu traditsioonilise mainstreami esituspraktikasse. Kokkuvõtte asemel peab resümeerima, et nüüdne Jazzkaar" oli ka keskvoolu festival - huligaansed äärmused ja ärritavad ekstravagantsused tänavu puudusid, seda nii heas kui halvas mõttes. IGOR GARŠNEK paistnud isikule. Rahvuskultuuriauhinnad määratakse eriliste teenete või kestva viljaka tegevuse eest eesti rahvuskultuuri viljelemisel, arendamisel ja jäädvustamisel ning järjepidevuse kindlustamisel. Ühe auhinna suurus on viis kehtivat miinimumpalka. Senised laureaadid on Paul Lehestik, Kristjan Torop, Aino Voolmaa, Heli Raidla, Aino Strutzkin, Laine Lõvi, Veera Pino, Kaljo Põllu, Udo Kolk, Leo Reissar, Mall Hiiemäe, Tiiu Kiudorv, Ingrid Rüütel, Rein Vill, Ottilie-Olga Kõiva, Tiiu Kunst, Ülle Podekrat ja Jaan Eilart. JAKOB HURDA RAHVUSKULTUURIAUHINDADE TOIMKOND EESTI KIRJANIKE LIIDU ULDKOGU AVALDUS Pöördume Eesti avalikkuse, vabariigi valitsuse ja riigikogu poole, et väljendada oma pahameelt valitsuse kava suhtes kehtestada alates aastast 18-protsendiline käibemaks kõigile välismaalt Eestisse saabuvatele saadetistele, kaasa arvatud raamatud, mille koguväärtus ületab 700 krooni. Riigisisene käibemaks raamatutele on praegu 5% ning kallimate kui 1000-krooniliste, ka kingitusena saabuvate raamatusaadetiste maksustamine 18 protsendiga tundub niigi ülekohtune. Valitsuse värske kava suurendab seda disproportsiooni veelgi. Olukorras, kus Eesti raamatukogude komplekteerimine väliskirjandusega toimub väga vaevaliselt ja juhuslikult ning lähitulevikus ei ole oodata ühegi rahvusvahelistele nõudmistele vastava raamatukogu tekkimist Eestis, peaks tegema pigem kõik selle heaks, et Eesti haritlaskonnal oleks vähemalt isiklikult võimalik end vajamineva kirjandusega varustada. Paraku soovitakse aga raamatute eraalgatusliku hankimise soodustamise asemel, nagu see on kombeks näiteks Saksamaal, väliskirjandus veelgi raskemini kättesaadavaks muuta. Eesti Kirjanike Liidu üldkogu soovitab Eesti vabariigi valitsusel postipakkide maksustamise kava veel kord tõsiselt kaaluda ja võimalust mööda muuta. Peame normaalseks, et raamatusaadetiste saabumine Eestisse toimuks soodsamatel tingimustel. EESTI KIRJANIKE LIIDU ÜLDKOGU 27. aprillil 2001 RAAMATUKAUPLUS TALLINN APOLLO RAAMATU MAJA Viru 23 avatud E - R k l , Lkl , P kl Tartus Ülikooli 1 avatud E - R kl. 9-18, L kl Pärnus Rüütli 41 avatud E - R kl , L kl Raamatute müük mitmes keeles, CD-de, PC-mängude, Sony Playstationi mängude, DVD-de, kunsti- ja bürootarvete müük, videokassettide müük ja laenutus. Üldtelefon (O) , faks (O) , e-post: apollo@astro.ee, ww.raamatud.ee EURO PUBLICATIONS Eesti Kunstiakadeemia majas Tartu mnt. 1 avatud E - R kl , L kl Müügil raamatud inglise, eesti, vene jt. keeltes, noodid, postrid jm. Info müügil olevate raamatute kohta ja tellimine tel , faks , e-post:epeou@online.ee AS ALLECTO Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Juhkentali 32 avatud E - R kl ja L kl Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse (õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid) müük. Aastaringsed sooduspakkumised. Tel , tel./faks , e-post:allecto@online.ee MAKSI BÜROOTARBED AS Tallinnas Tartu mnt. 1 avatud E - R kl ; L kl Hea valik kvaliteetset eestikeelset kirjandust. Tel. (0) MAURUSE RAAMATUKAUPLUS Tallinn Sõpruse pst. 179 avatud E - R kl , L kl Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori-ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuvilisteie ning majapidamiskaubad. Tel , faks ILO RAAMATUKAUPLUS Rävala pst. 7 avatud E - R kl , L kl , tel , , faks Müügil haridus-, õigus- ja majanduskirjandus, teatmeteosed, õpikud, sõnaraamatud. Üliõpilastele ja kliendikaardiga soodustus 5%. Ilukirjanduse soodustus 40%. RAAMATUKAUPLUS LUGEMISVARA Tõnismägi 2 (rahvusraamatukogu fuajees). Neljas hubases poekeses pakume eestikeelset uudiskirjandust, antikvaarset raamatut, vene ja ingliskeelset kirjandust, ajalehti, kontoritarbeid, meeneid. Tel , faks Avatud E - R kl , L kl TARTU TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD Tartus Ülikooli 11 avatud E - R kl. 9-19, L kl Esimesel korrusel ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, antikvariaat. Tel. (07) , faks (07) , e-post:bookshop@ut.ee Lugupeetud raamatukauplused! Ootame teie reklaami tel , e-post: marju@sirp.ee

21 TEATER RAHVUSOOPER ESTONIA R, 11. V kl. 19 S. Prokofjevi ballett Romeo ja Julia". Dir. Jüri Alperten. Peaosades Tatjana Voronina, Juri Jekimov. L, 12. V kl. 19 G. Bizet' ooper Carmen. Dir. Jüri Alperten. Peaosades Riina Airenne, Vello Jürna, Nadia Kurem, Jassi Zahharov. R 13. V kl. 12 A. Adami ballett Giselle. Dir. Norman-lllis Reintamm. Peaosades Kaie Kõrb, Meelis Pakri. R 13. V kl. 19 M. Mussorgski ooper Boriss Godunov". Dir. Aivo Välja. T, 15 V kl. 19 M. Mussorgski ooper "Boriss Godunov. Dir. Aivo Välja. K, 16. V kl. 19 J. Straussi operett Viini veri. Dir. Erki Pehk. Peaosades Tiiu Laur, Mati Kõrts, Voldemar Kuslap, Alar Haak, Sirje Puura, Margit Saulep. N, 17. V kl. 19 J. Styne i muusikal Sugar. Dir. Elmo Tiisvald. Peaosades Siiri Sisask, Tõnu Kilgas, Sepo Seeman. R, 18. V kl. 19 S. Kallösi ja M. Murdmaa ballett Pulmareis. Dir. Erki Pehk. Peaosades Kaie Kõrb, Marina Tširkova, Vladimir Arhangelski, Ivar Eensoo. L, 19. V kl. 19 M. Mussorgski ooper Boriss Godunov". Dir. Aivo Välja. R 20. V kl Ehala muusikal Nukitsamees. Dir. Elmo Tiisvald. Peaosades Sander Kibuvits, Janne Ševtšenko, Jaak Jõekallas. R 20. V kl. 19 R. Adamsoni jazzballetid Enne ja nüüd". Tantsivad Russell Adamson (Suurbritannia), Eve Andre, Sergei Upkin, Helen Org jt. Kassa avatud kl , päevase etenduse korral tund enne algust. Tel Tellimused tööpäeviti tel kl , faks NB! Tellimusi võtame vastu kogu hooajaks! ESTONIA TALVEAED R, 11. V kl. 19 laulab Tallinna tehnikaülikooli vilistlaste naiskoor. Juhatavad Marge-Ly Rookäär, Andres Heinapuu. Reserveeritud! L, 12. V kl. 19 Täna õhtul.... Väino Puura (vokaal), Olav Ehala (klaver), Lembit Saarsalu (saksofon), Toivo Unt (kontrabass, vokaal), Aivar Vassiljev (löökpillid). T, 15. V kl. 18 Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu muusikaõhtu. Tasuta! K, 16. V kl. 19 Eesti heliloojad talveaias". Rene Eespere. Esinevad Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (löökpillid), Heiki Mätlik (kitarr), Neeme Punder (flööt), Tiit Peterson (kitarr), Harry Traksmann (viiul), Tarmo Eespere (klaver), Tallinna keelpillikvartett: Urmas Vulp (viiul), Toomas Nestor (viiul), Heili Eespere (vioola), Henry-David Varema (tšello). Kommenteerib Rene Eespere. Tasuta! R, 18. V kl. 18 sarja "Olevikus on meie minevik ja tulevik lõppkontsert Tallinna üldgümnaasiumile. Esinevad Estonia solistid ja üldgümnaasiumi õpilased. Reserveeritud! R 20. V kl. 14 Kaarli koguduse laste kevadkontsert. Reserveeritud! R 20. V kl. 19 Imelisi laule mitmes žanris". Laulab Voldemar Kuslap (bariton), klaveril Zoja Hertz. Kavas Brahms, Ravel, Oit, Hindpere, Kälmän, Loewe jt. Kõigile talveaia kontsertidele soodushinnad õpilastele ja pensionäridele! Talveaia info ja ühistellimused tel Sissepääs talveaeda 45 minutit enne kontserdi algust. Pileteid müüakse Estonia kassas. EESTI DRAAMATEATER R, 11. V kl. 19 Kuningas Lear. Kl. 19 Kvartett väikses saalis. L, 12. V kl. 19 Koomiline potentsiaal. Kl. 19 Egon Ranneti Kadunud poeg" väikses saalis. Lav. Mati Unt. Osades Kersti Kreismann, Viire Valdma, Taavi Eelmaa, Mait Malmsten, Rein Oja. R 13. V kl. 12 Rasmus, Pontus ja Lontu. Kl. 12 Boguslaw Schaefferi Siinseal" väikses saalis. Lav. Hendrik Toompere jr. Osades Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa. Soodushinnaga etendus! Kl. 16 Rasmus, Pontus ja Lontu. Kl. 19 Frangoise Sagani salongikomöödia Valentine i sirelililla kleit" väikses saalis. Lav. Ivo Eensalu. Osades Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Margus Prangel jt. T, 15. V kl. 19 Koomiline potentsiaal". Kl. 19 Kadunud poeg väikses saalis. K, 16. V kl. 18 Rasmus, Pontus ja Lontu. Kl. 19 Siinseal väikses saalis. N, 17. V kl. 19 Kuningas Lear. Kl. 19 Kvartett" väikses saalis. R, 18. V kl. 19 Tagasi Vargamäel". Kl. 19 Kokkade öö väikses saalis aasta suvelavastused 7. VI (esietendus), 8., 9., 12., 13., 14., 15., 16., 19., 20., 21., 26., 27., 28., 29. VI Terry Pratchetti Mort - surma õpipoiss suures saalis. Lav. Ain Prosa. Peaosades Taavi Teplenkov ja Lembit Ulfsak 25., 26., 30., 31. V ja 1., 2., 6), 7., 8., 9., 12., 13., 14., 15., , 20., 21. VI Brian Frieli Aristokraadid Keila-Joa mõisas. Lav. Priit Pedajas. Osades Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Laine Mägi, Sulev Teppart, Harriet Toompere, Ülle Kaljuste, Peeter Volkonski. R 13. V kl. 20 Erak ja kuuevarbaline Kanuti Gildi hoones (Pikk 20). Esietendus E, 14. V; K, 16. V; N, 17. V; R, 18. V; L, 19. V; R 20. V; E, 21. V kl. 20 Viktor Pelevini "Erak ja kuuevarbaline. Lavastaja Priit Ruttas. Kunstnik Ervin Seppel. Osades Andres Puustusmaa, Ivo Uukkivi, Natalja Mürina (Vene Draamateater) Etendus on vene keeles eestikeelsete subtiitritega. Maikuus pensionäridele kõik piletid poole hinnaga. Kassa avatud iga päev kl Info ja piletite tellimine tel TALLINNA LINNATEATER R, 11. V kl Rohumaa ja M. Tuulingu Ainus ja igavene elu" väikses saalis ja Taevalaval. Lav. J. Rohumaa. Pilet 150 kr. L, 12. V kl. 18 Hamiet" Taevalaval. Pilet 150 kr. E, 14. V kl. 18 Pianoola väikses saalis. Reserveeritud. T, 15. V kl. 18 Inishmaani igerik Taevalaval. Pilet 150 kr. T, 15. V kl. 18 Põhhjas Põrgulaval. Pilet 150 kr. Reserveeritud. K, 16. V kl. 18 Inishm aani igerik Taevalaval. Pilet 150 kr. K, 16. V kl. 18 Põhhjas Põrgulaval. Pilet 280 kr. N, 17. V kl. 18 Sild väikses saalis. Pilet 150 kr. Reserveeritud. R, 18. V kl. 18 Sild väikses saalis. Pilet 150 kr. L, 19. V kl. 18 "Sild väikses saalis.pilet 150 kr. Piletikassa (Lai tn. 21, tel ) on avatud E R kl ja L k l VANALINNASTUUDIO R, 11. V kl. 19 T. Kalli komöödia Tähetolm suures saalis. Lav. R. Baskin, kunstnik H. Volmer. Kl. 19 N. Fosteri komöödia Säravate mootorite maailm Keilas. L, 12. V kl. 19 Rikutud reglement suures saalis. II esietendus! R 13. V kl. 19 Juubelitort suures saalis. NB! Viimaseid kordi! Kl. 19 E. Streuli komöödia Elukutse ohver ehk Täna jääb etendus ära väikses saalis. Lav. A.-E. Kerge, kunstnik L. Pihlak. Õhtut juhib Jüri Aarma (külalisena). T, 15. V kl. 19 Rikutud reglement suures saalis. Kl. 19 Neli teist sügisest hetke väikses saalis. NB! Viimast korda! K, 16. V kl. 19 G. Stone i ja R. Cooney komöödia Miks mitte hommikusöögile jääda suures saalis. NB! Viimast korda! Kl. 19 Tahavaatepeegel väikses saalis. N, 17. V kl. 19 T. Griffithsi komöödia Koomikud" suures saalis. Lav. R.Baskin. Kl. 19 Jan de Hartogi komöödia Baldahhiinvoodi" väikses saalis. NB! Viimast korda! R, 18. V kl. 19 Brel suures saalis. Kl. 19 Säravate mootorite maailm" väikses saalis. L, 19. V kl. 12 Brel suures saalis. Kl. 19 Kallis kodurahu suures saalis. R 20. V kl. 19 Tähetolm suures saalis. Kl. 18 Juubelitort Viljandi Ugalas. Info ja tellimine E - R kl , tel , kassa avatud E - L kl , P üks tund enne etendust, tel , info 1188 infoabi. VON KRAHLI TEATER Ainult ja ainult viiel korral T, 22. V kl. 20 Pirates. Esietendus! Von Krahli teatri & showcase beat le mot.teatri (Saksa) ühisprojekt Piletid: täispilet 90 kr., (üli)õpilased, pensionärid: 60 kr. N, 24. V; R, 25. V; L, 26. V; R 27. V kl. 20 Pirates. Viimane kord! T, 29. V; K, 30. V; N, 31. V kl. 19 "Soolod. Piletid müügil kaubamaja piletikeskuses ja Von Krahli teatris, tel EESTI RIIKLIK NUKUTEATER L, 12. V kl. 12 Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi toetuseks. Heljo Männi Töntsa-Täntsa ovaalsaalis. Pilet 30 kr. Kl. 15 Annie M. G. Schmidti Viplala. Pilet 35 kr. L, 19.V kl. 12 "Kiki ja Miki ovaalsaalis Pilet 25 kr. R20.V kl. 12 Kiki ja Miki ovaalsaalis Pilet 25 kr. L, 26.V kl. 12 Pöial-Liisi ovaalsaalis Pilet 20 kr. Nukuteatri kassa on avatud T - R kl , L ja P kl , E ja riiklikel pühadel kassa suletud. Piletite tellimused tel (kassa), , (m üügiosakond). THEATRUM R, 11. V kl. 20 Mina. Sina. Tema. Meie. Teie. Nemad. Theatrumi saalis (Vene 14). Täispilet maksab 80 kr., sooduspilet 50 kr. Õpilasgruppidele (15 ja enam inimest) maksab iga pilet 45 kr. Kontserdikava Taevaredel" pilet maksab kõigile 40 kr. Piletite müük Theatrumi kassas (Vene 14) tööpäevadel kl , üks tund enne etendust, VAT TEATER L, 12. V kl. 18 Kivid" Paide kultuurikeskuses. K, 16. V kl. 14 ja Kivid Orissaare kultuurimajas. N, 17. V Kl. 15 Kivid" Kuressaare Linnateatris. Tallinnas toimuvate etenduste piletid on müügil Draamateatri kassas, rahvusraamatukogu infoletis, kaubamaja ja selverite piletipunktides. Info ja tellimused E - R kl , tel ja või e-post:vat@ vatteater.ee VENE DRAAMATEATER R, 11. V kl. 19 A. Ostrovski Pöörane raha". Lav. Eduard Toman. Peaosades K. Käro, A. Okunev, H. Kontreras, 0. Štšigorets, j. Jakovleva, N. Mürina, D. Reitman jt. L, 12. V kl. 18 M. Frayni Lavalised segadused. Lav. Aleksandr Issakov (Peterburi). Osades T. Solodnikova, K. Käro, J. Popova, S. Tšerkassov, 0. Penner, H. Kontreras, E. Toman, N. Mürina, 0. Rogatšov. T, 15. V kl Kollektsioon Jõhvis. K, 16. V kl Kollektsioon Narvas. N, 17. V kl. 19 Kollektsioon Sillamäel. L, 19. V kl. 18 L. Razumovskaja Prantsuse kired Moskva lähedases suvilas". Lav. Juri Nikolajev (Moskva). R 20. V kl. 12 Aleks Koda Kollektsioon". Kl. 18 Ivan Menchelli Armastan sind igavesti!" ( Kalmistuklubi ). Lav. Jevgeni Gaitšuk. Piletite müük teatri kassas (Vabaduse väljak 5, tel , , ) E - R kl , L - P kl , kaubamaja piletikeskuses (Gonsiori 2, tel ), e-post:grdt@ hot.ee VIUANDI UGALA R, 11. V kl. 19 Anton-Hansen Tammsaare Kärbes väikses saalis. Lav. Tõnu Lensment. Piletid 40 kr. R, 11. V kl. 19 Prantsuse kired Moskva lähistel Haljala kultuurimajas. Pilet 40 kr. L, 12. V kl. 19 Prantsuse kired Moskva lähistel suures saalis. Piletid 50 kr. ja 60 kr. L, 12. V kl. 17 Out of Hades väikses saalis. Pilet 20 kr. Soodustused: pensionärid, õpilased ja grupid (alates 20st inimesest) 2 0 % täispiletihinnast, ISIC ja ITIC kaardiga 3 0 % soodustust. Teatri piletikassa avatud E - L kl , tel , P üks tund enne etenduse algust. Piletimüük Viljandi Centrumi ja Maksimarketi kaubanduskeskustes. Pileteid saab broneerida on-line vormi kaudu Ugala kodulehel või Piletilevi müügipunktides. RAKVERE TEATER R, 11. V 19 Eric-Emmanuel Schmitti Kahe maailma hotell Rakvere teatri väikses saalis. Lav. Ain Prosa. R 13. V kl. 18 Tõnis Mägi kontsert Rakvere teatri väikses saalis. Piletite tellimine statsionaari etendustele Rakvere teatri kassast E - R kl tel. (032) ja tund enne etendust. Gruppidele ja pensionäridele hinnasoodustus. Üksikmüük ostukeskuse Tsentrum joogiosakonnas. Ööbimine teatri pansionaadis tel. (032) Väljasõiduetendustele piletid müügil etenduse paigas. VANEMUISE TEATER SUUREfMAJAS R, 11. V kl.19 H. Fieldingi ja 0. Toominga eleegiline komöödia Torn Jones". L, 12. V kl.19 R Tšaikovski ooper Jevgeni Onegin. R 13. V kl.12 U. Vadi lastenäidend Lendav laev. K, 16. V kl.18 S. Prokofjevi ballett Tuhkatriinu. R, 18. V kl.19 M. Bulgakov Meister ja Margarita, M. Undi lavaversioon samanimelisest teosest. Kassa on avatud E - L kl , P tund enne etendust, tel VÄIKESES MAJAS R, 11. V kl.19 koomiline film ballett Charley tädi" A. Adami ja L. Andersoni muusikale Kassa avatud T - L kl , E,P tund enne etendust, tel TÜ AJALOOMUUSEUMIS R 13.V kl.19 koreograafilised impressioonid Maskid C. Debussy muusikale. Esietendus KÜLALISETENDUSED E, 14. V kl.19 J. Haameri ja E. Kerge Piaf - Pariisi varblane Eesti Draamateatris. Kassa avatud E - L kl , P tund enne etendust, tel ENDLA TEATER Teatris algas remont, maja jääb suletuks hilissügiseni. Etendused toimuvad Rannasalongis, Tervise klubis ja vabas õhus. R, 11. V Rosa Liksomi Family Affairs Rannasalongis. Lav. Andres Lepik. Piletid 80 kr. K, 16. V kl Mihkel Tiksi Muulane ja kohtlane Tervise klubis. Lav. Raivo Trass. Piletid 80 kr. L, 19. V kl Joe Ortoni Saak Rannasalongis. Lav. Tõnu Lensment. Piletid 80 kr. ENDLA VÄUASÕIDUETENDUSED R 13. V kl. 18 Hea lugu Ugala teatris. Piletid 80 kr. Teatri kassa avatud E - L kl , P üks tund enne etenduse algust. Piletid müügil ka teistes mängukohtades üks tund enne etenduste algust. Hinnasoodustused õpilastele, üliõpilastele, pensionäridele ja gruppidele. Kassa tel , info tel KONTSERT EESTI KONTSERT V Ida muusika festival ORIENT 2001 R, 11. V kl. 19 Estonia kontserdisaalis Tiibeti joogi Konchok Sangyas (Ladakh). India klassikaline tants - Shri Prakash Yadagudde. R, 11. V kl. 19 Vanemuise kontserdimajas, L, 12. V kl. 19 Estonia kontserdisaalis india klassikaline tants - Purnima Jha (kathak) ja tema ansambel. R, 11. V kl. 19 Jõhvi kirikus ansambel Fudo Mustata Raza (Vichitra Vina, India) ja Nawaz Vasi Admed Khan (tabla) R 13. V kl. 16 Estonia kontserdisaalis Sri Lanka mägismaa tants V. Hemapala Perera (flööt), Chinthatka Bandara (tants, trum mid), Isuru Warna Perera (tants), Mudiyanse Dissanayake (tants). R 13. V kl. 19 Estonia kontserdisaalis Hariprasad Chaurasia (bambusflööt, India). Elav legend ja tema ansambel. E, 14'. V kl. 19 Vanemuise kontserdimajas, T, 15. V kl. 19 Estonia kontserdisaalis MATI MIKALAI (klaver). Kavas Liszti 6 etüüdi tsüklist Etudes d execution transcendante, Francki Prelüüdid, koraal ja fuuga, Debussy 6 prelüüdi (II vihik). R, 18. V kl. 17 Estonia kontserdisaali jalutusruumides Eesti Richard Wagneri Ühingu ja Tartu Richard Wagneri Seltsi näituse Richard Wagner Eestis avamine. R, 18. V kl Estonia kontserdisaalis Kohtumine Wolfgang Wagneriga. Vestleb Arne Mikk. R, 18. V kl. 19 Estonia kontserdisaalis hooaja lõppkontsert - Wagneri gala. Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkester ja koor, kooriühingu kammerkoor. Rahvusvahelise Wagnerinimelise konkursi laureaadid Anja Kampe (sopran) ja Sandra Firrincieli (metsosopran), Mati Palm (bass-bariton), Jassi Zahharov (bass). Dirigent Paul Mägi Tervitussõna Wolfgang Wagner. Kontsertettekandes stseene Wagneri ooperitest "Lendav Hollandlane, Tannhäuser, Nürnbergi meisterlauljad, Valküürid", Tristan ja Isolde Koostöös Rahvusooperiga Estonia Suure Wagneri kontserdiga seoses korraldavad Eesti Richard Wagneri Ühing ja Tartu Richard Wagneri Selts konverentsi Wagner ja Eesti", mis toimub 17. V EMA kammersaalis (Rävala pst 16), algusega kl 10. Ettekannetele järgneb kontsert Wagneri kammermuusikast. Info tel ; R, 18. V kl. 19 Vanemuise kontserdimajas hooaja lõppkontsert. Kontserdisari Kuus kuningat. Bernstein". West Side Story, Trouble in Tahiti, Vanemuise Sümfooniaorkester, Vanemuise ooperikoor. Solistid: Kärt Tomingas, Kaire Vilgats, Jan Oja, Aare Saal Dirigent Mihkel Kütson. Katkendid muusikalist. R 20. V kl. 17 Kadrioru lossis Kuninga loal. Peeter Klaas (gamba), Ivo Sillamaa (klavessiin), Tõnu Jõesaar (gamba). Hume, Telemann, Forquerais jpt. K, 23. V kl. 19 Niguliste kirikus Pille Metsson (orel). Kavas Reger, Widor, A. Kapp. EESTI MUUSIKAAKADEEMIA R, ll.v kl. 18 EMA kammersaalis magistrikontsert. Kristiina Talen, (vioola, juh. Viljar Kuusk), klaveril Lea Leiten. Kavas Bach, Brahms, Hindemith, Tanejev. T, 15. V kl. 18 EMA kammersaalis Rein Roosi löökpilliklass. K, 16. V kl. 18 EMA kam mersaalis Liia Tamleht (klaver, dots Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa klaveriklass), Triinu Kull (klaver, dots. Lauri Väinmaa klaveriklass). Kavas Beethoven, Schubert, Mendelssohn, Mägi jt. TALLINNA MUUSIKAKESKKOOL L, 12. V kl. 15 Matkamajas esinevad Mai Katsuba, Ell Saviaugu ja Eve Paju-Tõevälja klaveriklassi õpilased. L, 19. V kl. 12 Mustpeade Maja Olavi saalis esineb Kristjan Hallik õpetaja Niina Murdvee viiuliklassist. L, 19. V kl. 15 Matkamajas esinevad Katrin Peitre klaveriklassi ja Tulike Looritsa oboeklassi õpilased. RÜÜTELKONNA MUUSIKA L, 12. V kl. 18 Barclay de Tolly majas (Kunstimuuseum, Raekoja plats 18, Tartu) ansambel Studio Vocale, kunstiline juht Toomas Siitan. Marju Riisikamp (klavessiin). Selgitusi jagab Enriko Talvistu. Kavas: itaalia madrigalid: Lassus, Monteverdi, Arcadelt jt. Piletid: Tartus Lai 34 ja üks tund enne algust kohapeal Info: (0) , (07 ) R 13. V kl. 16 Toompea lossi Valges saalis (Riigikogu, Lossi plats la, Tallinn) Tallinna Barokkorkester (originaalinstrumentidel). Solist Elar Kuiv (barokkviiul). Selgitusi jagab Jüri Kuuskemaa. Kavas A. Vivaldi "Aastaajad". Infotel.: , T, 15. V kl. 19 Narva kultuurikeskuses, K, 16. V kl. 20 Rakvere teatris W. A. Mozarti Reekviem. 'S olistid: Rhoda Gravem (sopran, Keenia, Norra), Tone Thorsen (alt, Norra), Robert Juvik (tenor, Norra), Mart Mikk (bass). Virumaa kontsertorkester. Dirigent Espen Selvik (N orra). Dobele õpetajate segakoor Sidrabe ja Läti Muusikaakadeemia üliõpilaste kammerkoor (Läti). Dirigent Janis Zirnis. Piletid 30 kr. ja 15 kr. (õpilased). Ettetellimine Lääne-Viru MV kultuuritalitusest tel KULTUURISAATED ETV T, 15. V kl "Muusikaelu. Kl Eesti interpreedid". Imbi Tarum. Kl Pildikastis Vello Rummo (ETV, 1991). Kl OP! Kl draama Louduni nõiad (Inglismaa, 1971). Režissöör Ken Russell. K, 16. V kl "Mälestus sinistes kildudes - Bernard Kangro (Eesti Telefilm, 1992). Kl dokumentaalfilm Inimeste lemmik (R ü h m + 0, 2 000). Kl Mark Soosaar soovitab. Dokum entaalfilm Kunstniku elu (Soome, 1999). N, 17. V kl Teatridirektor (Eesti Telefilm, 1983). Stsenarist ja režissöör Mati Põldre, toimetaja Ülo Vinter. R, 18. V kl Maised ihad (Eesti Telefilm, 1977). Stsenarist ja režissöör on Mark Soosaar, toimetaja Jaan Ruus. Kl. 12 Anne Erm: 10 katsumust ja 10 rõõmu (ETV, 1999). Kl See maailm, see armastus" (ETV, 1983). Populaarseid meloodiaid muusikalidest ja operettidest. Kl Eesti interpreedid. Silver Ainomäe. L, 19. V kl. 19 Siin ja praegu. Jüri Aarma vestluskaaslaseks on Tallinna Linnateatri muusikajuht Riina Roose. Kl Ainult kümme aastat keskendub valdavalt sündmustele 80. aastate lõpul - 90ndate alguses ja seejärel aasta otsustavatele augustikuu päevadele. Autor Mati Talvik. Kl põnevusfilm Blade Runner (USA, 1982). ' R 20. V kl "Teleteater. S. Mrožeki "Emigrandid. Vanalinnastuudio etendus (ETV, 1991). Lav. Mikk Mikiver, kunstnik Maimu Vannas. Mängivad Roman Baskin ja Ain Lutsepp. VIKERRAADIO R, 11. V kl Dominant". Muusikauudiseid vahendab Anne Erm. Kl sarjas 50 portreevisandit" räägib Aksel Tamm oma kolleegidest. L, 12. V kl Kultuurikaja. Martin Viirand. Kl op citatum! Ilm ar Raag, Gerda Kordemets ja Margot Visnap.-KI Raadio ööülikool. TÜ prof. Marju Lauristini loeng Müüdid meedias". R 13. Vkl Müstiline Venemaa. Katariina I. Kordame saatetsüklit XVIII sajandi võimsatest valitsejannadest Venemaal. Terje Soots ja David Vseviov. Kl. 12 Emadepäeva kontsert. Kl Unustamatud: T. Rex. Olavi Pihlamägi. Kl Tähtpäevatund. Fred Astaire, tantsuakrobaat. Helgi Erilaiu saade. Kl KÖP. "Kinnismõte. Arvo Valton. E, 14. V kl Keelekõrv. Mari Tarand. Kl KÖP. "Olukorrast džunglis". Mark Soosaar. T, 15. V kl Maailmapilt". Kärner kitseks Loomingu aias? Räägib kirjandusteadlane Maie Kalda, teda usutleb Martin Viirand. K, 16. V kl Maailmapilt". Teatrimagasin. Maris Johannes. Kl KÖP. N. linnakeses õhtu hakul... Läbilõige Villu Kanguri loominguõhtult Koiga koolimajas, kus luuletajaga koos esinesid tem a sõbrad Tõnu Oja ja Tõnis Mägi. Saate teeb Mari Tarand. N, 17. V kl Maailmapilt". Tallinn, Tartu, Türi... Vello Lääne saade ringhäälingu ajaloost. Kl Persona. Kodulinna maja juhataja Tiina Mägi. Saadet juhib Marje Lenk. KLASSIKARAADIO R, 11. V kl. 14 nädala teos: D. Šostakovitši Sümfoonia nr. 1 (Philadelphia Orkester, E. Ormandy). Kl Delta. Mirjam Tally. Nädalalõpu algus Klassikaraadios, delta@ er.ee Kl. 19 esineb XXI Sajandi Orkester. Kl Sõnaline. LuuleQ. Peeter Künstler tutvustab uusi raamatuid. Kl. 23 Fantaasia. Olev Ehrlich. L, 12. V kl Helikaja. Kl Pärnu kultuurimagasin". Suveootel suvepealinnast teeb saate Viktor Kaarneem. Kl. 11 op citatum! Kl Allegro. Merike Raudkivi. Kl. 13 Meistrid ja õpipoisid". Kl. 14 Promenaadikontsert. Kersti Inno. Kl Keelekõrv. Mari Tarand. Kl Helikaja". Kl. 16 Nyyd-muusika. Kl Arhiiv". Helve Võsamäe. Leo Normeti saade flamencost ja mustlasmuusikast. Saade aastast Kl. 19 helisalvestisi festivalilt Jazzkaar Kl. 21 Klassikat eesti interpreetidelt. Elmo Tiisvald ja Virve Normet räägivad Henry Purcelli ooperi Dido ja Aeneas salvestusest. Kl. 23 "Fantaasia.Tiit Kusnets. R 13. V kl Braavo, Aleksei Utkin! Saate autor on Merike Raudkivi. Kl. 12 Emadepäeva pidulik kontsert Eesti Meestelaulu Seltsi traditsioonilisel kontserdil esinevad EMLS Poistekoor, Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor, Vanalinna Muusikakooli kandleansambel jt. Kl Sõnaline. LuuleQ. Kl Raadioteater esitleb: Jüri Tuuliku Luik liftis". Kuuldemäng Ants Anderi 70. sünnipäevaks. Rež. Astrid Relve. Kl. 19 kontsert Leipzigi Gewandhausist 11. II Esinevad Kesk-Saksa Raadio Koor ja Sümfooniaorkester Ton Koopmani juhatusel. Solistid Brigitte Geller, Franziska Gottwald, Christoph Genz ja Klaus Mertens. Johann Sebastian Bachi Süit nr. 3 D-duur BWV 1068, Joseph Haydni Funeral for Queen Carolin HWV 264; Dettingeni Te Deum HWV 283. Kl. 21 Pühapäevajats. Joosep Sang. Kl. 23 Raadio ööülikool TÜ prof. Marju Lauristini loeng Müüdid meedias". E, 14. V kl. 14 Pärastlõuna. Tiina Kuningas. Album: Alfons V ei Magnanim. El Cancionero de Montecassino (Alia Vox, 2 001), Ansambel La Capella Reial de Catalunya Jordi Savalli juhatusel esitab hispaania kuninga Alfons V vaimulikku ja ilmalikku muusikat. Kl esineb Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Hugh Wolfi juhatusel. G. Mahleri Sümfoonia nr. 4 G-duur (solist Lisa Larsson), Mauri leinamuusika c-moll K 477, Johann Straussi Kontsertvalss Viini veri op Kl. 19 Ooperiõhtu. György Ligeti Le grand m acabre. Esitavad Monte Jaffe, Dario Süss, Brian Galliford, Caroline Stein, Richard Zook, Johannette Zomer, Corinne Romijn, Mireille Capelle, Aleksei Grigorjev, Frans Fiselier, Rob Boden ja Patrick Cromheeke. Flandria Ooperiteatri orkestrit juhatab Luca Pfaff. Kl. 23 Fantaasia. Tõnu Timm. T, 15. V kl. 14 "Pärastlõuna. Margit Peil. Fryderyk Chopini Klaverikontsert nr. 1 e-m oll op. 11 esitavad Krystian Zim erman ja Poola Festivaliorkester. Kl mängivad BBC Filharmoonikud Garry Walkeri juhatusel. G. Holsti orientaalne süit Beni Mora", M. Raveli Sheherezade, I. Stravinski süit Tulilind". Kl. 19 Täna kontserdisaalis. Mängib pianist Mati Mikalai. C. Francki Prelüüd, koraal ja fuuga, C. Debussy Kuus prelüüdi (II vihik), F. Liszti Kuus etüüdi tsüklist Transtsendentsed etüüdid". Kl. 21 Nyyd-muusika". Tiit Kusnets. Inspiratsioon. Sam Rivers ja tema improviseeriv orkester. K, 16. V kl. 14 Pärastlõuna. Liina Fjuk. Album: Weekend Guitar Trio - "Animotion (Beg the Bug Records, 2 001). Eesti kitarritrio uus album. Kl Itaalia ansambel La Venexiana esitab Heinrich Schützi, Alessandro Grandi, Claudio Monteverdi, Adriano Banchieri, Sigismundo D lndia, Ignatio Donati ja Vincenzo Pellegrini muusikat. Kl. 19 Tartu Vanamuusika Festival India Estampii. Esinevad Raho Langsepp, Andres Mustonen, V. Hemapala Perera (Sri Lanka), Janos Malina (Ungari). Kl. 21 "Laulurõõmu. Pärnust II Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel noorte lauljate konkursil käis Kersti Inno. N, 17. V kl. 9 Eesti interpreedid. R. Schumanni Sellest hetkest, kui nägin teda tsüklist Naise elu ja armastus (L. Mustasaar, I. Maidre), R Vähi Ülim vaikus" (Arsise Kelladeansambel, K. Järvi), H. Elleri "Õhtulaul (J. Tamverk), E. Ysaye Divertisment (V. Alumäe, V. Vahi), E. Tambergi "Kevad", Sügis" tsüklist Viis romanssi S. Petöfi sõnadele" (G. Ots, E: Kelder), E. Tamme Pidulik Eesti marss" (Eesti Kaitseväe ork., R Saan), R. Rannapi Silver Linings (R Malkov, H. Mätlik), M. Kõlari Sanctus (Linnamuusikud), T. Bairdi Galliarde süidist Colas Breugnon (J. Õun, ER KO, R Mägi), G. F. Händeli Gigue süidist Veemuusika" F-duur (Hortus Musicuse Akadeemiline Orkester, A. Mustonen). Kl. 14 Pärastlõuna. Kersti Inno. Album: Victor Daviese muusika XIII Pan Ameerika mängudele (Walter Lily Records, 1999). Kl esineb Saarbrücken! Raadio SO Michael Sterni juhatusel. Kavas Alfred Schnittke, Joseph Haydni, Anton Weberni, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Johann Straussi looming. Kl. 19 Arhiiv". Helve Võsamäe. Esineb ERSO A. Dmitrievi juhatusel. Kavas: C. M. von Weberi avamäng oop. Oberon", C. Francki sümf. poeem Džinnid (solist M. Reimann), H. Berliozi Harold Itaalias (solist A. Järvi). Kl. 21 Richard Wagner ja Lohengrin ". Saate autor on Loone Ots. R, 18. V kl. 14 Nädala teos. Gustav Mahleri Sümfoonia nr. 1 D-duur Titaan (New Yorgi FO, Z. M ehta). Kl. 19 Täna kontserdisaalis. Wagneri-gala. Esinevad rahvusvahelise Wagneri-nimelise konkursi võitjad ja Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel. Kl Sõnaline. Pilk püünele. Stuudios on teatrikriitik Margot Visnap. KUKU L, 5. IV kl Tuum. Saatejuht Katrin Viirpalu. P 6. IV kl Muusikal, m uusikal..." Saatejuht Peep Puis. R 6. IV kl teatrisaade Publikumärk. Saatejuht ReetW eidebaum.

22 Sarinäitus Eesti uue põlvkonna teadlasi. Loodusteadused II : matemaatika, füüsika, astronoomia kuni 22. VI; Raamatukogutegelane ja bibliograaf Richard A n tik kuni 14. V; kohviku galeriis Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised - 50 kuni 8. VI (näituse avamine l l. V kell 14); baltikaosakonnas Saabunud vana raamat kuni 10. VI; püsinäitus Eesti Akadeemilise Raamatukogu väljaandeid läbi aegade. Avatud E - R kl , Lkl Tallinn, Liivalaia 12 EPP-MARIA KOKAMÄE isiknäitus Armastus ja kuld ehk Lihtsad asjad kuni 11. V V STASYS KRASAUSKASE (Leedu) graafika. Avatud E - R kl ja L kl HAABERSTI SOTSIAALKESKUS Tallinn, Õismäe tee 24 TONU TAMME maalide näitusmüük Muinasjutu pildid kuni 30.V. Avatud E - R kl. 9-17, tel PÄRNU MUUSEUM Pärnu, Rüütli 53 Püsiekspositsioon. ERA näitus Käsikirjaline ja trükitud RAAMAT 750. aastases Pärnus" kuni 14. V; vitriininäitus Olev Siinmaa - 76 aastat linnaarhitektiks valimisest. 120 aastat sünnist"; fotonäitus Kadunud vaated III. Fotod Pärnust. Carl Sarap, Peeter Tooming ". Avatud K - P kl Tel PARNU AGAPE KESKUS Pärnu, Männi 2 PÄRNU KUNSTIKLUBI 25. JUUBELINÄITUS kuni 29. V. Avatud E - R kl ja kontsertide toimumise ajal. Tel HAUS GALERII Tallinn, Uus tn. 17, sissepääs Bremeni käigust PAUL ALLIKU näitus Maagilise joonega... kuni 10. VI. Avatud E - R kl ja L kl Tel , art.haus@mail.ee, i AJALOOMUUSEUM Tallinn, Pikk tn. 17 Näitus ANU RAUD ja tema õpilased kuni 20. V Avatud N - T kl KASTELLAANIMAJA GALERII Kadriorg, Roheline aas 3 JASPER ZOOVA ja ARNOLD LAUGUSE ühisnäitus Eesti maastikud kuni 11. V V MALLE LEISI õlimaalid Greatest Hits. Avatud K - E kl Tel KINO SÕ PR U S maini V kl. 14 (piletid 30 kr.), kl (piletid 50 kr.) Head kä e d, Allfilm (Eesti) & Studio F.O.R.M.A (Läti). Lav. Peeter Simm. Osades Rezija Kainina, Lembit Ulfsak, Tõnu Kark,Tiit Sukk, Lauri N ebel, Maija Alpine jt. Eesti-Läti koostööfilm räägib osavate kätega Läti vargaplikast Margitast V kl. 16 (piletid 30 kr.), kl (piletid 60 kr.) "N a rk o ä ri ( Traffic ), USA, Rež.' Steven Soderberg. Osades Michael Douglas,Catrine Zeta-Jones, Benicio Del Toro, Dennis Quaid, Don Cheadle jt. USA Filmiakadeemia tunnistas Narkoäri 4 Oscari vääriliseks. Kuldmehikese said rež. Steven Soderberger, meeskõrvalosatäitja Benicio Del Toro, stsenarist Stephen Gaghan, samuti tunnistati Oscari vääriliseks film i montaaž. Film räägib USA ja Mehhiko vahel käivast vilkast narkokaubandusest. Narkoäri on haarav põnevusfilm, kus astub üles terve Kuni ra a m a tu n ä itu s P iib e l m a a ilm a ra h v aste ke elte s harulduste osakonna lugemissaalis, viienda korruse kataloogisaalis; kuni 31. V Tiiu L a u ri V a ib a ra a m a t (te kstiil) viienda korruse trepigaleriis; kuni 31. V lvi Tafeli K a rb itä h e s tik (na h kehis tö ö ) viienda korruse kataloogisaalis; kuni 31. V lld ikö A rd a i (te k s tiil, U ng ari) kuuenda korruse trepigaleriis; V M ä rg e t Tafeli ke ra a m ik a ja E ln a K a asiku tekstiil peanäitusesaalis; 21. V VI R osita ja Rein R a u a fo to n ä itu s In d o -H iin a s t fuajees; kuni 28. VI Rein S e p p - tõ lk ija ja g e r m a n is t üldlugemissaalis; 25. V VI ra a m a tu n ä itu s Ee sti s ta tis tik a viienda korruse teatmesaalis V ra a m a tu te k e va d m ü ü k fuajees. E -p o s t: e x p n lib.e e Raamatukogu on lahti E - R kl , L k l TALLINNA RAEKODA Üürib vätja NÄITUSESAALI näituste, presentatsioonide või müükide korraldamiseks. A la te s 1. j u u n i s t - 1. s e p te m b rin i Näituse rendihind: 500 krooni päev, müügi, presentatsiooni rendihind: 3000 krooni päev H in d s is a ld a b k o m m u n a a lk u lu s id j a k ä ib e m a k s u. I n f o t e l , , fa k s , e -p o s t:ra e k o d ta llinnlv.ee SOOME INSTITUUT Harju 1, Tallinn, tel , faks , e-post: maimu.berg@finst.ee, Instituut on lahti tööpäeviti kl Soome Instituudi raamatukogus saavad õpilased ja üliõpilased kasutada internetti, tutvuda meie CD-ROMidega. Internetipunkt on lahti tööpäeviti kella SOOME INSTITUUT Vanemuise 19, Tartu, tel , faks , e-post: elle.mets@finst.ee, Instituut on lahti K kl , teistel tööpäevadel kl BRITI NÕUKOGU Vana-Posti 7, Tallinn, tel , faks , e-post: british.council@britishcouncil.ee, PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Lai 29 11, Tallinn, tel , faks , e-post: info@nmr.ee, PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Raekoja plats 8, Tartu, tel , faks , e-post: madis@nmr.ee UNGARI INSTITUUT Roosikrantsi 6, Tallinn, tel e-post:uke@eki.ee, Kuni 31. V rahvusraamatukogu VI korruse trepigaleriis lldikö Ardai tekstiilinäitus. PRANTSUSE KULTUURIKESKUS Kuninga 4, Tallinn, tel , faks , e-post: cccl@estfra.ee, TALLINNA SAKSA KULTUURI INSTITUUT/GOETHE INSTITUUT Suurtüki 4b, Tallinn, tel ja faks e-post: dkigi@goethe.ee Lisainformatsioon (saksa ja eesti keeles) kõigi ürituste kohta Kuni 20. V Arhitektuurimuuseumis Moodsad näidisasumid: WeiBenhof ja Maasika-Vaarika. TARTU SAKSA KULTUURI INSTITUUT Kastani 1, Tartu, tel./faks , e-post: dkitartu@kodu.ee, Raamatukogu on lahti E - R kl ja büroo on avatud E - R kl Saksa keele kursused. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SAATKONNA INFOTEENISTUS Kentmanni 20, Tallinn, tel , faks , e-post: vsepper@pd.state.gov, ailja@pd.state.gov; Külastamine eelneval kokkuleppel. TAANI KULTUURI INSTITUUT Vene 14, Tallinn, tel. ja faks , e-post: taani@uninet.ee,

23 RÜÜTELKONNA HOONE (Kiriku plats 1) Johann Köler kuni 9. ix. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta. Info tel Kontserdisari Johann Köleri aeg muusikas. P, 20. V kl. 16 M. Mussorgski Pildid näituselt", Rahvusooper Estonia puhkpillikvintett: Neeme Punder (flööt), Olev Ainomäe (oboe), Vahur Vurm (klarnet), Rait Erikson (metsasarv), Kristjan Kungla (fagott). L, 26. V kl. 15 Peeter Linnapi loeng Portree ja fotograafia. TARBEKUNSTIMUUSEUM (Lai 17) JAAPANI KERAAMIKA kuni 20. V. Püsiekspositsioon Eesti professionaalne tarbekunst" suletud kuni 30. VI. Nõukogude Eesti tootedisain Asjad minu elus kuni 3. VI. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel KRISTJAN RAUA MAJAMUUSEUM (Nõmmel K. Raua 8) "OTT KANGILASKI - 90 kuni 10. VI. Püsiekspositsioon Kristjan Raua loomingust. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Tel ADAMSON-ERICU MUUSEUM (Lühike jalg 3) Püsiekspositsioon Adamson-Ericu loomingust. ALEKSANDER VARDI Impressioon ja abstraktsioon kuni 13. V. 12. V kella avatud töötuba. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel MIKKELI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 28) JOHANNES MIKKELI kollektsioon (XVI - XVIII sajandi lääneeuroopa, vene, hiina kunst). XIV - XIX sajandi ikoonid. Temaatilised ekskursioonid: N, 17. V kl. 14 räägib Jüri Kuuskemaa Püha Jüri ikoonidest. Pilet 25 kr. ja õpilastele 10 kr. Kontserdisari 7 kevadhetke kitarriga. P, 13. V kl. 16 Jorma Puusaag (EMA); P, 20. V kl. 16 Jelena Ossipova (EMA). Avatud K - P kl Info tel NIGULISTE MUUSEUM (Niguliste 3) Püsiekspositsioon Vana kunst. SIRJE RUNGE "Surmatants kuni 1. VII. Avatud K - P kl Info telefonil , Igal L kl. 12 muuseumi muusikatund. Igal L ja P kl. 16 orelimuusika pooltund. VÄLISKUNSTI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 37) XVI - XVIII sajandi maalikunst (madalmaade, saksa, itaalia, vene meistrid), XVIII -X X sajandi lääneeuroopa ja vene tarbekunst ning skulptuur". LINNARAHVA EKSKURSIOONIDE HOOAEG! Neljapäeviti kell 16 on võimalik kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa juhtimisel tutvuda Kadrioru lossiansambli ja Väliskunsti Muuseumi väljapanekuga. Kaks korda kuus reedeti kell 16 ekskursioonid vene keeles. Kõik registreerinud huvilised on oodatud. Ekskursioonipiiet 40 krooni ja sooduspilet 30 krooni. Info ja eelregistreerimine tel Avatud T - P kl EKMi kodulehekülg aadressil EESTI KUNSTIMUUSEUMI UUE HOONE EHITUSE TOETUSEKS EESTI KUNSTI MUUSEUMI TOETUSFONDI CIRCULOS: HANSAPANK, ARVELDUSARVE M ROTERMANNI SOOLALADU, Ahtri 2 ^Arhitektuurimuuseumi saalis ja galeriil MOODSAD NÄIDISASUMID:Weissenhof& Maasika-Vaarika kuni 20. V. Keldrisaalis Riia juugendarhitektuur kuni 20. V. EKMi saalis Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse kuraatoriprojekt (Jaak Soans ja Hanno Soans) Mehitamine kuni 20. V. Avatud K - R kl , L ja P kl Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane R ja L. Tel MUUSEUMI ÖÖ 18. mai ööl on Rotermanni soolaladu avatud päiksetõusuni (kella 3.41ni). Muuseumi ööga tähistavad Eesti Arhitektuurimuuseum ja tema koostööpartnerid Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Meremuuseum RAHVUSVAHELIST MUUSEUMIDE PÄEVA. Avatud on kõik näitused. Kava Kl ekskursioonid arhitektuurinäituste!; kl. 18 kunstimuuseumi saalis filmid kunstist ja kunstnikest; kl. 22 filmi Ruum & vorm" esilinastus. Rež. Peeter Brambat, AD OCULOS FILM, Nonstop kl : slaidiprogramm-viktoriinid Jutustus tõelisest arhitektuurist ja Tunne eesti arhitekte". Rotermanni aknakino. Arhitektuurikirjanduse müük soodushindadega. Kl öine jalutuskäik auru-jäämurdjale Suur Töil. Sissepääs piletiga. Kapteni ekskursioon. Suur ja väike öömuusika. Kl. 2 öökino: Antonio Gaudi arhitektuur. Kl PÄIKESEKIIR KOHTUB STALKERIGA: päikesetõusu tervitamine Rotermanni kvartalis. Toetab Kultuurkapital. Sissepääs tasuta.

24 II RAHVUSVAHELINE ISABELLA JURJEVA NIM. VANAVENE ROMANSI KONKURSS R, 18. V kl. 18 Kanutiaia noortemajas (Aia 12) konkursi avamine ja I. Jurjeva mälestusõhtu. G. Skorohhodov (Moskva). Piletid 30 kr. L, 19. V kl. -12 Kanutiaia noortemajas (Aia 12) konkursi I voor. Piletid 30 kr. P, 20. V kl. 14 Kanutiaia noortemajas (Aia 12) konkursi II voor. Piletid 30 kr. E, 21. V kl Mustpeade Majas (Pikk 26) galakontsert. Osalevad konkursi laureaadid ja žürii liikmed R. Kalantarjan, M. Pahhomenko, U. Tauts, 0. Bunder, A. Kolker, J. Zahharov. NB! Piletid müügil Kanutiaias, Mustpeade Majas, Vene Draamateatri ja Vene kultuurikeskuse kassades. Info tel , V E N E R O M A N S I K L U B I L, 12. V kl. 16 Maarjamäe lossis (Pirita tee 56, buss nr. 5) P ärastlõunatund kam ina juures. Terese Raide ja tema sõbrad Olga Bunder, Valentina Peškova, Edit Krilaviciene, Niina Neelis, Toomas Kuter, Marcel Furnica, Jaak Jõekallas. Piletid 30 krooni. Info tel , Piletid müügil ka tund aega enne algust kohapeal. Loominguliste stipendiumide eesmärk on tingimuste loomine kõrgvormis loomeinimestele erialaseks pühendumiseks. Stipendiumi suurus on krooni kuus. Stipendiumi saavad taotleda kõigi kultuurkapitalis esindanud erialade professionaalid. Taotlemiseks tuleb esitada kultuurkapitali vormikohane taotlus, milles oleks märgitud *loomingulised eesmärgid stipendiumi saamise perioodiks. *põhitöökoht koos sissetulekuga *kehtivad stipendiumid Stipendium i taotlem ise tähtaeg on 5. ju u n i aastal. Lisainformatsioon Eesti Kultuurkapitalist, tel , Ainiki Väljataga, ainiki@kulka.ee