OOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI

Transkript

1 OOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI Aleksander Suuman Valev Uibopuu Venda Sõelsepp Margus Lattik Eeva Park Leili Andre Villem Gross Katrin Väli Kalle Käsper Jüri Ehlvest Merike Riives Ü.R Guntars Godinl Ylva Eggehorn Michael Garleff Heino Kiik Priit Raudkivi Jaan Tepp Andres Herkel Marika Mikli ARVUSTUSED RINGVAADE SEPTEMBER 1995

2 SUUR VEINISARV, elu võrdpilt kord juba kättevõtnul võimatu tagasi panna, ilma et kõik valguks laiali. Pead tühjaks jooma või tardunult seisma ebamugavas poosis, pedantlikus tasakaalus, kuni aeg saab mööda ja kukud. Bulgaaria veinide info ja müük: AS OptioLmk, tel

3 LOOMING EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI ILMUB AASTAST

4 Looming", 1995 ISSN [ EEST. ^ RAHVUSRAAMATUKOGU

5 ALEKSANDER SUUMAN PALA PAE Anette tegi lõunauinakut Jahedas piimaaidas Albreht tuli heinalt Kieras ukse siestpuolt lukku Tädi aknast välja pugema Kiljus kui rattal Käiasime isaga õuel vikatit m a väntasin Hing niidiga kaelas KONNAKOTKAS TIIVAD SORAKIL AIAROIKAL Nokk laiali Silmad vidukil Käeulatuses temast möödun Hubert mida kuulu? Ära räägi Aleks Nii pala on et kole! KIVID VONGUT ASID SABASID Saapad näpus püksid kääritud Astusime ettevaatlikult Kärestiku keskel isa: Jäta juba! Kurivaim kas dad!

6 ALEKSANDER SUUMAN Hülpas ühel jalal Teise küljest kangutas v 1 ä a hh kt i i LEIDSIN TÜHJALT TURUPLATSILT LÄKSIN LEESMENDI POODI 5-SENDISE Andis tindi ja tagasi 97 senti Jäin mõttesse: panen tasku räägib isale Leesment: näen himustad suupilli Võta Hohner 1 kroon Ma et pole nii palju kuid tema: Sõbra pojale teen hinnaalandust TUSK ILUSAST SUVEPÄEVAST (Venna jutustus) Värska järve otsas tankikolonn peatub Kõlksti! vastu tääki Eskadroniülema käsk Tiblad* vabalt läbi lasta Venelaste kosti pähe jagatakse vorsti ja šokolaadi me oma laost Üks Tallinnast kohale saadetud Ii van tänu kõneleb Kolonni hais haihtub tõuseb õuhka lõhn Setud nuga säärikus On tulnud nõudma hobuseid * Vist ütlusest ты блядь" «1156

7 ALEKSANDER SUUMAN ELMAR SALULAHEL OLI BASSIHÄÄL: Vaatan Vanemuise vessas mu kõrval Stalini preemia laureaat Sassa Laar (Stalini osa eest) laseb käsivarrest LOOMING Külapialtkokkukahmituduudseviljapunavoorriigile SA OLED KUI SALAJA Viina ajada Suitsu ei tohi tõusta Haavatule ääres Istusid metsavennad Pohlalinc ümiseb: Siin on need praagaasemed VÄLISEESTLANE LASTI PÄEVAKS TALLINNA Käis mööda sugulasi ringi Tema ees tualettpaber põues käis Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Instruktor Ühe rulliga sai läbi õhtani Sugulased silitasid näe kahekordne Ja arvasid koopia läheb Moskva

8 Er ist kein Bach Er ist ein Meer Ja ta pole Saagpakk Pigem Saagpalk К а 1 d amärk Vilsandi к õ r g e m ä n d Tean täpselt sest elasin seal sõin kala Viis korda päevas kuus aastat jutiga LOOMINGU KAANED VÕIKSID OLLA Märtsi lõpu lepakoore värvi INDREK VÕTAB NAISE Kulub aasta tahab Luuletada üksipäini Tuba väike Üürib raamatukogust boksi Naine boksi ukse taga Võileib kaasas ootab

9 ALEKSANDER SUUMAN NAISED VALIMAS Kartuleid kasti MIDA UUT POETESSILE KUULU? Armastab ei armasta armastab Ei armasta armastab ei armasta MIKS LUULETAJAD SUREVAD NOORELT Suured sõnad on haigus Realugeja ei näkku Kui siis ainult täis peaga Kriitika ehk kaitsepooked Etleja kangestub pilk kauguses (nn. paatostõbi) Heliloojal jääb suu vett tilku m a BUSINESSMANI MOBIILTELEFON SUUMANI SASSI BIFOOKUSPRILLID Lendavad kõnnitee kohal teineteisest õhuvahega mööda 1159

10 ALEKSANDER SUUMAN ILLEGAARDIS TARTU VAIM Vajus mu lauda õhkas: Ei sust saa Alliksaart! Miks ta minus näha tahab Teise mehe zombit? IGA MU LUULETUS On foto must Värvifoto po le kunst Vii mascl ajal v õetuid Peete r Künstler s oovitab suti kene retuššida Ajakirjanik Hakkab kokutama kui näeb Loomingu-ufot ILUS NÄGU Vitu nuhtlus (Simuna) SIMUNAS ARST OLLA Kaiata õues vikativõru Hirlase lüsi pialt ära Mis on sinine Võru läheb tuliseks Medõdc kallab vett piäle 1160

11 ALEKSANDER SUUMAN HOMMIKUL RINNULI ÜLE AKNALAUA Vaatan ümber Vana Tooma Tiirleb konnakotkas Või hiireviu? Siiski ei Tiivaotsad on tömbid See on simunalane KOIK MU SIMUNA KLASSIVENNAD ALGKOOLIST Kes mind peksid On nüüd surnud Üks ei peksnud Sosistas laulutunnis: Tahan vedurijuhiks! Elab Nõmmel MU ISAKODU LÄHEDAL JÄÄB PEDJA MÕTTESSE Siis tõuseb soost Ja läheb üle põndaku Aga kuidas

12 ALEKSANDER SUUMAN Alfred Kongo rääkis Kunsti suurest peavoolust Ja loendamatutest Kõrvalniredest Sädelevad päikeses Mõni lippab tagurpidi Laekveres Ehitati meiereid Materjal kohapealt Mäenõlvadelt siit sealt Üks mees ei lubanud oma Maalt ära vedada ühtki kivi Ütles: neid enam ei tehta! J 1162

13 VALEV UIBOPUU LÕPUTU TEEKOND KOJU Ühe sõjaveterani jutustus õigil inimestel on kord paratamatult käes aeg, kus nad hakkavad märkama, et mets ümberringi hõreneb, ehk teiste sõnadega, kaasaegseid ja omaealisi jääb järjest vähemaks. Ja sellega koos suureneb enamasti nende huvi leinakuulutuste vastu ajalehes, ajades selle juures sõrmega taga võõrastegi kadunute sünniaegu, et tõdeda, kuivõrd lähedale need osuvad omaenda ilmaletuleku ajale. Ühtlasi suureneb ka vajadus teatada ühe või teise tuttava kadumisest mõnele teisele, kes kuulunud samasse tutvusringi, kuid teadaolevalt veel alles ja elujõus. Ettekäändeks kas või soov vahendada leinateadet ja informatsiooni võimalikeks kaastundeavaldusteks, kui ehk juhtumisi kuulutus sellel teisel jäänud märkamata. Kas selline informatsioonivahetus õieti ongi mõistlik tegu, on mulle muutunud küsitavaks pärast üht üllatuslikku sündmuste ahelikku, millesse on mind just kiskunud üks niisugune tõenäoliselt mõtlematu surmateate edastamine. Põhjuseks oli täpsemalt öeldes see, et saan aastate viisi imepisikeseks kuivanud emakeelset ajalehte ühest välisriigist, kus meie kaasmaalaste arv on aastatega peaaegu olematuks kahanenud. Kuid leht ilmub seal ikka veel nagu imekombel edasi, otsekui kangekaelselt näidata tahtes, et elame veel" (kuigi hingitsemist enam ei saaks elamiseks pidada). Lehte saadab mulle vana koolivend, vist ikka tänutäheks selle eest, et teda raskeil sõjajärgseil aastail pakkide saatmisega pisut toetasin. Piinlik on olnud talle lehesaatmist otseselt ära keelata, kuigi olen mõnes kirjas märku andnud, miks ta endale küll sellist kulu valmistab võiks ka need minupoolsed ammused saadetised kord juba unustada... Kuid leht on kogu aja tulnud edasi. Asjasse kuulub ka, et tolles lehekeses on surmakuulutuste osakond hirmuäratavalt paisunud (võibolla see aitabki lehte majanduslikult ikka veel elus hoida?). Ka mina olen noid kuulutusi selles lehes peaaegu ainsana lugenud. Kuni ühel päeval leidsin sealt nime, mille arvasin ära tundvat. Pidi ilmselt olema üks meie generatsiooni sõjakaaslasi, kellega olime kõige viimased hirmsad ajad kuidagiviisi üle elanud, kuni viimaks lahku läksime ning kõik sidemed ning sõlmed katkesid. Nähtavasti oli ta sinna sõjarüüstatud maale edasi jäänud ja seal oma lõpuni elanud. Pidi ikkagi olema sama mees, sest nimele lisaks klappis ka sünniaeg, mis meid ju teatud mõttes õieti oligi saatusekaaslasteks muutnud, põhjustades meie üheaegse mobilisatsiooni. Kuid see äratundmine tõukas mind teele, mis mulle õige varsti rea üllatavaid järeldusi kaela tõi. Oletasin küllalt põhjendatult, et seda väikest lehekest kellelgi teisel siinmail käepärast polnud ja et meie sõjakaaslase surm võis seetõttu hoopis teadmatuks 1163

14 VALEV UIBOPUU jääda. Kui tekkis küsimus, keda see võiks huvitada, langes mõte kõigepealt ühele teisele ea- ja saatusekaaslasele, kellega elasime tegelikult samas linnas, kuigi me enam aastaid polnud kokku puutunud. Varem aga olime reeglipäraselt vähemalt kord nädalas koos istunud ja niihästi varasemaid kui ka praegusi maailma asju arutanud. Seejuures oli küll meie kummagi isiklik elu millegipärast nagu kõrvaliseks jäänud. Kuna ühendused hiljem katkesid, osutas see tõenäoliselt, et need enam polnudki meile vajalikud. Ometi oli tema telefoninumber mul taskuraamatus alles. Toda võõrsil ilmuva emakeelse ajalehe surmakuulutust lugedes meenus mees mulle aga ikkagi esimeseks ning ma võtsin kätte ja helistasin talle. Ja selgus, et number pidas ikka veel paika ning et mees ise võttis kõne vastu. Kui olin sissejuhatuseks ütelnud paar lauset ja siis ette lugenud surmakuulutuse ajalehest, et küsida, kas ta seda meest tunneb, tekkis telefonis kummaline vaikus, nii et isegi arvasin juba, et ühendus on katkenud. Siis aga hakkas kõnetorus krõbisema ning kuuldus vihane, ärritatud hääl: Kurat küll võtku, kas sa siis ei tea, et ma ei soovi midagi teada mõnest surmast või mingeist matustest? See kõik käigu põrgu!" Hääletoonist tundsin, et oli tegemist tõesti vihaseks saanud inimesega, ning kuna ma ei taibanud, millega tegemist, siis mõistsin ainult pomiseda, et mis ja kuidas. Selle järel kuuldus vaid klõksatus, kui teispool toru ära pandi. Olin hämmastunud, segaduses ja ühtlasi õnnetu. Ei tundnud end milleski süüdi, kuid siiski painas mind mingi süütunne: ei tea, millega olin hakkama saanud. Ei mõistnud ka, mis teha. Talle uuesti helistada tundus võimatu. Kuni päev hiljem helistas sõjakaaslane mulle ise. Vabanda," ütles ta nüüd juba täiesti rahunenud ja hariliku hääletooniga, et eile sulle niiviisi peäle käratasin. Nähtavasti sa siiski ei tea, milles on asi. Mui on piinlik ka, et sa nüüd ehk arvad, et kardan surma ja seetõttu vist seda sõnagi kuulda ei taha. Ometi pole see nii, vaid siin on teisi põhjusi. Peaksin seda sulle täpsemalt seletama, muidu jääb asi ikkagi arusaamatuks. Võiksin seda teha, kui sooviksid kuulda..." Tema eilne käitumine oli mind ettevaatlikuks teinud ja ma vastasin kohe: Miks mitte, kuulan hea meelega..." Kuid ta polnud seda nii mõelnud, et mulle midagi telefonis seletama hakata. Ta pani ette isiklikku kohtumist, sest lugu olevat küllalt keeruline. Ka koht oli tal valmis mõeldud ning sellest arvas ta, et see võiks olla seal kus ikka". Teatud vanusesse jõudnud inimestel on mõningaid asju ja sündmusi meeles, nagu oleksid need eile sündinud, samal ajal kui tõeliselt eilsed ununevad. Ega mulgi võtnud kuigi palju aega, et taibata, mida tal see kus ikka" tähendab. Ning et see oli seljataga olev aeg, mil veel tööl käisime, kumbki linna südames, kuid elukoht ja kodu olid kummalgi eri linnaääres ja kummalgi algas kojusõit ühisest peajaamast allmaaraudteel, kus iga päev arvati liiklusse sukelduvat oma miljon inimest. Tööpäeva lõpul valitses siin jaamahoone kõrgete laekuplite all inimsagin ja trügimine, mida ainult võis võrrelda sipelgapesa ja selle ümbruse omaga, kui see suurendada vastavaisse mõõtmeisse. Nii nagu sipelgail, ei puudunud ka trügivatel inimestel oma kindel liikumiseesmärk. «1164

15 VALEV UIBOPUU Hoolimata matemaatilise võimaluse minimaalsusest võis selles kohisevas inimpaljuses mõnikord järsku põrkuda nägu näo vastu kellegagi, kes oli tuttav. Nii oli juhtunud meiega kunagi ammusel ajal ja just nädala viimasel tööpäeval, kus kummalgi polnud eesmärgiks kiire kojusõit, vaid hoopis söögikoha otsimine, sest toidukapp kodus oli tühi. Ja siis oligi tekkinud pärast äratundmist ja üllatunud teretamist mõte eesmärgid ühendada. Ja leidus ka samas suures hoones paik, mis nüüd oli kerkinud meelde kui see kus ikka". Sest tollest esimesest kohtumisest oli saanud komme ja peaaegu traditsioon, mis jätkus samal nädalapäeval ja samal käepärasel kohal pikka aega, kuna passis ka selle poolest hästi, et üksinda söömine kesk võõrast ümbrust pole meeldiv vist kellelegi. Ja nii oli see jätkunud kuni tolle samuti juba ammuse aja päevani, kus traditsioon elukäigu muutumise tõttu nii ühel kui ka teisel sama järsku lõppes, sest koduteed ei ristunud enam. Aga koht kus ikka" oli mällu kasvanud nagu kivistunud käsn puutüve küljes. Seekordne, nüüd telefonis kokkulepitud kohtumine samas paigas oli muidugi midagi hoopis muud kui noil varas aegadel. Oli küll ümber endine inimsipelgate voolimine ja selle sumin kõrgete klaaskuplite all, ning ülemistel aampalkidel lendlesid endiselt mõned tolmhallid ebardlikud suurlinna linnud nagu mingid ajuviirastused. Ent meie ise olime ammu muutunud. Me ei tulnud kusagilt, s. o. töölt, ega rutanud kuhugi, s. o. koju. Ning tunda andis ka harjumatus liikuda inimsaginas ilma kokkupõrkamise hirmuta. Ka kus ikka" oli omamoodi muutunud. Pidevalt kaikusid küll siia kõrgelt üle inimpeade valjuhääldajate hõiked eri rongide ärasõiduaegadest, kuid neid kuulata polnud enam endisest hilinemise hirmust tingitud tarvet. Ka kõlasid need hüüded lauda istujale vaiksemalt, sest endised kitsad ja hämarad söögiruumid olid saanud lisaavarust tänu tänava suunas juurdeehitatud valgusrikkale klaasrõdule, mis asus kaugemal suure jaamahoone tunglevast südamikust. Rõduakende tagant pidevalt möödavalguv tänavaliiklus lõi hoopis uue atmosfääri. Kohtumise kellaaegki oli meil nüüd teine kui endistel sünniaegadel, mil peaaegu alati oli olnud raskusi ka istekoha leidmisega. Samuti nagu oli olnud teistsugune kõhutühjusest ja väsimusest tingitud toiduvalik, mis pani eelistama praevorsti hapukapsaga või muud vänget ühepajatoitu koos rahvaõlle või muu selletaolisega, mille kättesaamine käis kiirelt. See oli see, mis oli olnud, kuuludes kusagil ajahämaruses koha juurde kus ikka". Nüüd aga oli tegemist kahe vanamehega, kes kaua uurisid etteantud toidu- ja joogikaarti, piiludes üle nende üksteise võõrana tunduvaid nägusid (nii palju halli ta juustes ja kortse näos!). Kuni nad viimaks üksmeelselt peatusid annuse juures Ütet men gott" suitsutatud jõeforell ja masinkooritud kartulid ning väiksem valge veini pudel. Kuid see, mis puudus, oli tolle ammuse aja isu ning kiirustamine ajasurve all. Et need tõdemused oleksid tekitanud kummaski mingit õnne- või mõnutunnet, võidi vaevalt tunnetada. Enda poolest olin ettevaatlik jutu alustamisega, sest ikka kummitas meeles too imelik telefonireaktsioon, mis tegi ebakindlaks ja oli painanud meelt kogu 1165 Ш

16 VALEV UIBOPUU vahepealse aja. Kuni ta ise ütles hoomatava irooniaga: Noh, sa muidugi mõtled, et hakkan sulle jälle mingeid sõjalugusid seletama. Ei, need on meil ju ammugi ara räägitud, nii olnud kui ka olematud, nagu isegi tead, ja osa neist vist isegi pajatatud sama katuse all. Seekord on see siiski midagi hoopis hilisemat, peaaegu et tänapäevast..." Oskasin sellele ainult noogutada. Olgugi et jutt oli alustatud, ei läinud see millegipärast edasi. Kuid mingi minupoolne pealekäimine või julgustus ei tundunud ka sobivana. Selle asemel maitsesime tükikese forelli ja jõime lonksu veini. Kuni kaaslane vastupidi algatusest tekkinud ootusele siiski küsis: Sa ometi vahest tead või mäletad seda frondikaaslast Robert Pauku ehk Paugu Robit, kuigi vist olid ise ühes teises allüksuses ja mitte temaga koos nagu mina?" Nojah, see oli midagi muud, kui sissejuhatuse kohaselt olin oodanud: ikka keeras kõik kangekaelselt tagasi tollele olnud sõjale! Noogutasin aga pikema viivituseta, et nimi on mulle tõepoolest tuttav, kuigi mees ise lähemalt mitte. See pärines ju tollest kaugemast ajast, kus nimed veel püsisid meeles nagu raiutult. Nimi, mida küsiti, oli pärit tollest tuntud Tšehhi põrgust, kus meid, Saksamaale veetud sõdureid nagu kärbseid oli laiali löödud, ja seda igaveseks. Ja tollal olgu või juhuslikult kuuldud saatusekaaslaste nimed olid suuremas osas alatiseks meelde jäänud ammuks siis veel sellise müütilise mehe oma nagu Paugu Robi, kellest kõneldi teisteski üksustes ümberringi, kas või tegude tõttu, mille eest ta oli pälvinud mingi kõrgema ordeni. Sellist nime mäletati veel pärastki, kui üksteist enam ei kohatud ega teatud, mis temast sai. Sest tegelikult oli üsna suur ime, et hiljem satuti elama samasse linna ja samadesse oludesse, nagu oli juhtunud meie kahega siin. Minu noogutusele küsis nüüd mees teispool lauda uuesti: Siis sa ehk tunned ja tead ka meest, kelle nimi oli Juku Turbamaa, kuigi temal mingit hüüdnime polnud ja ta ka raudristi ei saanud?" Noogutasin ka seekord, kuigi mälusse ei ilmunud midagi muud, kui et nimi oli kord kuuldud ja võis tõenäoliselt olla hõljunud õhus just meie ühise sõjasõidu ajas, mis ikka veel tagantjärele meeltes kummitas. Kuigi muud suhted oleksid juba ammu pidanud olema esiplaanil ja nood endised õnnetud olema unustatud. Nojah," ütles mu lauakaaslane teatud hädise häälevarjundiga, see, mida nüüd pean sulle paratamatult rääkima et sa mind valesti ei mõistaks ja mu pealekäratamise mulle andeks annaksid, puudutab neid kahte, kuid kahjuks ka mind..." Näis, et teema oli siiski võtmas mingit uut suunda, mis tõepoolest ei pruukinud seonduda sõjaaegsega, välja arvatud ainult too ühine kuuluvus. Aga ikka jäi taustaks too saatuslik minevik, millest ma ilmselt kõike veel ei teadnudki. Jäin ootele ja siis tuli jätk, mis viitas juba millelegi hilisemale: Nagu sa siis vist mäletad ja tead, oli Paugu Robi väga eriliste võtete ja hakkamisega mees, nagu see sangarile sobiv, jäädes selliseks ka hiljem. Ta võis hakkama saada asjadega, mida keegi ei osanud ette arvata." 41166

17 VALEV UIBOPUU Olin pinevil, sest kõneteema oli nüüd selgesti pöördumas enneminevikust hilisemasse aega. Ja mul polnud põhjust küsimustega sekkuda, sest mees jätkas omaette lauale põrnitsedes: Ega ma temaga pole elus hiljem kunagi kokku puutunud. Läksime lahku või õigemini meid löödi seal Tšehhi põrgus lahku nagu sindki teiste hulgas just nii, nagu kärbseparv hajub paanikas, kui laksak on käinud ja suurem osa on siruli. Hulk aega ma ei teadnudki, et ka tema oli ellu jäänud ja Läände pääsenud. Kuni ühel uue aasta algusnädalal sain kullatud pühadekaardi kireva tekstiga. Kaart oli mingilt Ladina-Ameerika maalt, kuid teksti all seisis tema selge käekirjaga kirjutatud nimi. Ja siis selle esimese järel hakkas neid tulema igal aastal..." Ta peatas jutu, pistis käe põuetaskusse, mis mulle juba alguses ülearu pungis oli paistnud, ja võttis sealt esile pataka postkaarte ning pistis minu ette lauale. Nende formaat oli suurem kui meie omadel ning kulla, hõbeda, punase ja rohelise värvikirevus eredam kui siinmail kombeks. Ühe vaadeldava trükitekst kuulutas: FELIZ NATAL E UM OPTIMO ANO NOVO! Ja mõnel kaardil oli sama tekst veel mitmete muude lisanditega. Teksti allserval oli selge käekirjaga lugeda: Sinu sõjakaaslane Robert Pauk." Täpset kuupäeva polnud kunagi, kuid küll detsember ja aastaarve vastavas vahelduses. Ega need pole siin kõik," ütles lauakaaslane nüüd millegipärast ohates, mul kodus neid veel suur hunnik. Ega ju kõiki ei saanud kaasa võtta ja pealegi on nad kaunis ühesugused. Ühelgi ei olnud mingit lisäteksti ja kõige imelikum, et ühelgi polnud kunagi mingit saatja-aadressi. See on ju pahandav sellegi poolest, et mul ei olnud mingit võimalust talle samaga vastata. Postitempleist aga nägin, et tema asukoht oli ajuti vahetunud ja et need olid enamasti Lõuna Ameerika suurlinnad, kuhu ta oli majutunud. Kord tuli kaartide saamisel küll vahe, kuid seda sellepärast, et olin ise korterit vahetanud. Ent aasta pärast hakkasid kaardid uuesti tulema ja nüüd juba minu vastsel aadressil! Sellest nägin, et tal pidi olema mingi side siinse kandiga ja et minu uus aadress oli välja uuritud. Koos sellega, kuidas kaartide kuhi kasvas, hakkas minus samuti kasvama mingi pahameel tema vastu. Tundsin, nagu oleks ta omal viisil mind lihtsalt narritanud..." Jutustaja põrnitses enda ette, jättes tõepoolest pahura ja haavunud mulje. Ent siis ta jätkas: Kuid kui ühel aastal järsku kaarti enam ei tulnud, tundsin end ometi kohkunult. Mis oli juhtunud? Ootasin posti tagantjärele ainult selle üheainsa mõttega, kõik muu tundus isegi vähem tähtis. Kui oli möödas ka see aeg, mis oleks kulunud laevapostiga teelolekuks oli vahel varemgi ette tulnud, et lennuposti asemel tuli kiri sealt mingi sorteerimisvea tõttu laevapostiga, olin päris murelik, nagu oleks sellisel pideval pühadekaardi saamisel olnud mingi sügavam tähendus. Kuni ühel päeval tuli sealtsamast kaugelt lennupostikiri..." Ja veel kord käe põuetaskusse pistnult asetas ta mu ette seekord pikliku ametikirja, millele oli postmarkide asemel punasega peale tembeldatud mingi eriti kõrge portoarv saatjamaa valuutas. Tegemist oli tähtkirjaga ja ümbriku 1167

18 VALEV UIBOPUU vasakule allservale olid trükitud mingi advokaadibüroo aadressandmed, nagu selle võõrkeelsuscst hoolimata aru sain. Vähemalt nii jäi sellest kiire esmamulje, mis paratamatult tekitas kõiksugu äkilisi oletusi. Kuid siis ütles lauakaaslane sundivalt: Võta kiri lahti ja loe! See on inglise keeles küllap sa sellest aru saad..." Tegin nagu kästud ja hakkasin järjest kasvava kohkumusega veerima, samal ajal kui kõrvus kaikus valjuhääldaja manitsus, et kohe ja kohe väljub Malmö rong Kopenhaagenisse ja et jalamaid tuleb peale asuda. Veerides sain aru, et direktor ja füüsikadoktor R o b e r t Pouk oli surnud ja et kirjutas tema testamenditäitur. Mahajäetud testamendis oli selle täiturile tehtud ülesandeks tuhastada testamenditegija laip ja toimetada matmiseks lahkunu sünnipaiga surnuaiale kunagisel kodumaal. Selle ülesande teostamiseks tuli võtta ühendus kahe nimeliselt antud isikuga Euroopas. Olid antud ka märgitud senjooride aadressid (kellest teine istus praegu minu vastas teispool lauda). Testamentija soovis, et senjoorid tuleksid põrmule kahekesi järele ja kindlustaksid selle matmise määratud kohta testamenditegija kodumaal. Tema andmeil oli see kõik juba võimalik, nagu ta oli lasknud saatkonna kaudu järele uurida. Kui see aga siiski pole kohe võimalik, tuleb urn säilitada Euroopas kindlas vahekohas kuni olude soodsamaks muutumiseni. Koik need ülesanded pidi täidetama testamenditegija kulul, milleks summad olid deponeeritud. Ette oli ka nähtud kahe isiku kolme ööpäeva pikkune viibimine Rio de Janeiros, kus asus testamenditäituri elukoht ja kus testamentija oli surnud. Need kolm ööpäeva maailmalinnas olid mõeldud tasuna ülesannete selle osa täitmise eest. Peale dokumendi oli kirjas veel testamenditäituri lisand, milles paluti kiiret vastust selle kohta, kas ettepanek on vastuvõetav. Eitaval korral läheks ülesanne edasi varuisikuilc, milleks testamendis pidavat leiduma vajalikud andmed. Jaataval korral saadab testamenditäitur sobivaks arvatud ajavahemikul lennupiletid ja korraldab muud asjasse kuuluvad formaalsused. Kui olin kirja lõpuni uurinud, oli Malmö rong ammugi läinud ja valjuhääldajas kuulutati Uppsala ning Södertälje rongide väljumisaegu. Väljas rõduakende taga kilgendas juba madalamale vajunud päike ja voogas endiselt tänavaliiklus. Ometi hoomasin seda kõike nüüd otsekui mingi uduvalli tagant. Nähes, et kiri on lõpuni loetud, lausus kaaslane nagu selgituseks: See teine, kellele seda ülesannet koos minuga pakuti, oli Juku Turbamaa, mees, keda sulle juba korra mainisin. Minus äratas ainult imestust asjaolu, et mul polnud vähematki aimu, et ka Juku oli pääsenud ja viibis pealegi meiega samal maal. Kuid Paugu Robi teadis koguni tema täpset aadressi ja telefoninumbrit! See mõjus peaaegu nii, nagu oleks tal mingi salaluure olnud kasutada. Ma ei imestanud nii väga, et Robist oli saanud rahamees, sest ta oli ju üks meie teovõimsamaid poisse. Et ta oli surnud ilmselt paksu rahakotiga, samal ajal kui meie siin nn. heaolumaal jäime väiksteks vendadeks, kellel oli ainult äraelamist võimaldav pension, polnudki ehk seetõttu nii väga üllatav. Temal oli kõik teada ja läbi mõeldud, isegi see, et tema urni oleks ilusti saanud kodumaale <d 1168

19 VALEV UIBOPUU toimetada... See, mis mind aga selle loo juures eriti imestama pani, oli tema soov, et me pidime kahe mehega sinna Riosse sõitma, pealegi kaks sellist, kellel omavaheline kontakt vahepeal puudus. Oli ju ometi selge, et üks meist oleks võinud selle asja poole odavamalt ära ajada. Vähehaaval hakkas mulle koitma, et seegi oli tal läbi mõeldud. Skeptilise mõtteviisiga, nagu olen, sain aru, et tema meelest võis eilne relvavend väga hästi olla tänane suli. Seetõttu oli kahe inimese rakendamine tegelikult tema ülesande täitmise kindlustus, sest üks pidi valvama teist..." Siin tekkis jutustusse pikem paus, mille jooksul mees suitsetas ära poole sigaretti, seda pealtnäha üsna erutatult pahvides. Siis pani ta sigareti otsustavalt kõrvale ja jätkas: Niisamuti, nagu tema ilma saatja aadressita postkaardid olid mind pahandanud, niisamuti olin solvunud ka tema tõenäolisest tagamõttest'meid kahte üksteise valvurina ära kasutada. Ja nii mõtlesingi esialgu haavunult, et ma ei võta ülesannet vastu ja teatan sellest tähitud kirjas tema testamenditäiturile. Siis aga hakkasin arvama, et ehk oleks enne vaja võtta kontakti kirjas ettepandud paarimehe Jukuga, oletades, et temalt vahest võiksin saada ka mingit lisainformatsiooni kogu selle loo kohta. Mees elas küll samas riigis, kuid aadressi järgi hoopis selle teises otsas. Helistasin ühel õhtul kirjast saadud numbril ja kõik klappis, nagu ette nähtud: toru otsas oli tõesti too Juku Turbamaa, keda sinagi tundsid, kuid kellest ma pärast Tšehhi põrgut midagi ei teadnud. Kõneluses selgus, et ka tema oli saanud sama kirja, ehkki koopiana, ning oligi juba oodanud minu helistamist või tahtnud mulle ise helistada..." Tekkis taas pisike kõnepaus, kuni jutt pisut ebaledes jätkus: Ega mul muidugi ei olnud võimalust täiesti kindlasti häälest ära tunda, kas see oli ikka sama mees. Sest ka sõjapäevil ja olgugi samas üksuses polnud me omavahel lähemas läbikäimises, nii et tutvus oli õieti ainult nimeline. Seetõttu polnud mul õiget isu talle seletama hakata, et tõenäoliselt oleme värvatud üksteise valvuriks, sest jäi mulje, et relvaveli nagu öeldi kord polnud ise sellele mõttele tulnud. Ja seda enam, et Juku suhtus ettepanekusse igati positiivselt ja näis valmis olevat minekuks kas või hommepäev. Küsisin vaid, miks Robi meid selleks ülesandeks kahekesi rakendab, kui üks oleks võinud selle sama hästi sooritada ja poole odavamalt. Küsisin veel, miks ta meile ilma saatja aadressita postkaarte oli saatnud, sest kuulsin Jukult, et ka tema oli selliseid saanud. Kas tuli arvata, et oli olemas veel keegi kolmas või neljas, kes teda andmetega varustas? Need küsimused Jukut nii ei häirinud nagu mind, sest tal olid kõigi kohta positiivsemad seletused käepärast, kui minul olid meeles mõlkunud. Eks see kahe mehe rakendamine olnud tema meelest ikkagi vaid kindluse taotlemine nii kauge ja keerulise reisi puhul. Kui ühega teekonnal midagi juhtub kas või näiteks haigestumine või mõni õnnetus, siis teine viib ülesande ikkagi lõpule. Ja kulud ei pruukinud ka mängida mingit rolli nii rikka mehe juures, sest tal lihtsalt polnud vaja oma elulõpu järel veel koonerdada. Peale selle oli ju ilmne, et kõige taga oli ühtlasi sõbralik tahe teha head, pakkudes reisile lisaks meile veel kolmepäevase viibimise tolles maailma 1169

20 VALEV UIBOPUU ilusaimas linnas võimalus, mida elu meile muidu poleks iialgi andnud! Miks ta saatja aadressita kaarte saatis, selles ei pruukinud ka midagi paha olla, võibolla tahtis meid säästa vastuse saatmise kuludest. Ja meie aadressid võis ta ju ilusti leida meie telefonikataloogidest, mis olid olemas kogu maailma postikeskustes. Nojah, need seletused võisid ju olla omajagu õiged, samas võibolla paljastades ka meie erinevat meelelaadi. Võtsin päeva mõtlemisaega ja jäin siis nõusse." Taas kordus paus, saadetuna mingist süngevõitu, sissepoole pööratud pilgust. Ja siis tegite reisi ära?" küsisin seekord otsekui julgustuseks. Jah, kahjuks küll..." noogutas lauanaaber. Põhjus oli muidugi selles, et ma ei kuulanud enda esmast sisehäält ja lasin end ilusast sõnademängust mõjustada. Kaasa mõjus ka see, et algul läks kõik nii libedasti. Hea juhuse tõttu selgus kõigepealt, et asjad olid kodumaal juba tõepoolest sedavõrd muutunud, et urni sinnatoimetamine oleks võimalik olnud. Ka perekonna hauaplatsil pidi piisavalt ruumi olema, nii nagu Robi selle tõenäoliselt isegi oli välja selgitanud, enne kui plaani käiku pani, kuigi omakseid ei pidanud tal seal alles olema. Meie kahe mehe reis üle ookeani polnud ka mingi võimatus nii ajaliselt kui ka muidu, sest olime mõlemad juba ammu pensionipoolel ja erilisi perekondlikke asjaolusid polnud takistamas. Niisiis saatsime testamenditäiturilc ühise kirjaliku nõusoleku ning umbkaudse aja, mil lubasime olla sõiduvalmis. Kui siis üsnagi kiiresti tulid lennupiletid ning teatati hotell, kuhu meile tuba oli varutud, oli asi lõplikult otsustatud..." Veel üks paus ja pool sigaretti nagu jõu kogumiseks, ning siis jätkus jutt: Ka päral olles läks kõik esialgu sujuvalt. Selgus, et meil oli tuba õtse Rio südames ühes pilvelõhkuja sellises luksushotellis, kus tundsime, et olime tõepoolest oodatud. Ettenägelikult oli meile koos lennupiletitega saadetud kirjalik märkus testamenditäituri visiitkaardil, et aastaaja kliimat arvestades pole meil vaja mingeid üleriideid kaasa võtta. Nii oligi meil kummalgi ühes vaid kerge käsipagas, mis ka lennukisse siirdumist kergendas. Too märkus oli tõesti omal kohal, sest meid võttis vastu sealne lämmatav suvesoojus. Kui oleksime seda aimanud, siis oleksime küll sõiduks valinud mingi teise aastaaja ning sellega koos tõenäoliselt end säästnud ka kõigest, mis meid ees ootas. Kuna saabumine langes kellaajale, mil asutused enam ei töötanud, andusime täielikult puhkusele hotellis, ilma et oleks jaksu olnud ka esialgseks linnavaatluseks. Hotelli kõrge standard ei andnud mingit põhjust ebaluseks, mis mulle muidu loomupärane. Küllap kõik oli nii, nagu ootasime ja lootsime..." Kas siis ikka ei olnud?" küsisin nüüd vahele. Mees teispool lauda lõi käega ja ütles: Eks ma räägi järjekorras, muidu sa seda kõike ei taipa! Magasime öö rampraskclt ja hommikul toodi meile tuppa eine, mis millegagi ei erinenud Euroopa luksushotellide laadist, ainult et tooja oli tõmmunahaline hotelliteener. Kuigi ajavahest uimased, oli meil esimeseks kavas käik sellesse advokaadibüroosse, mille algatusel olime võõrasse linna sattunud. Kui portjeelt saadud A 1170

21 VALEV UIBOPUU südalinnakaardi peäl selle asukohta uurisime, selgus, et see on samuti südalinna pilvelõhkujate rajoonis ja ainult paari kvartali kaugusel meie hotellist. Oli mõistlik valida jalutuskäik ning selle jooksul rabas meid atmosfäär, milletaolist me enne kunagi polnud kogenud. Ja advokaadibüroo, milles asetses meie kunagise sõjakaaslase testamenditäituri kontor, leidus kergesti. Võis ju olla võimalik, et sama mees oli kogu büroo omanik. Büroo asus õtse pikal peatänaval nimega Avenida Rio Branco. Peasissekäigu kõrval kirendasid reas mitmesugused uhked nimetahvlid, mille hulgast leidsime otsitu kusagil ülemiste majakordade kõrguses. Kuid esialgu ei tahetud meid üldse jutule võtta. Kaks naisametnikku tõrjusid meid tagasi väitega, et meid ci leiduvat vastuvõetavate nimestikus. Kui aga olime oma kehvas inglise keeles selgeks teinud, et meid on kirja teel Euroopast siia tellitud, avanesid meile uksed tagaruumidesse. Teatud kergendus oli, et testamenditäitur osutus saksa päritoluga härrasmeheks ning et võisime kõneluseks kasutada saksa keelt, mida me paremini valdasime. Mees oli jaheda käitumisega, kuid viisakalt lahke. Ta küsis esiteks, kuidas reis oli sujunud ja kas meie hotell on vastuvõetav, lisades lõpuks pisut uurivalt, kas oleme ikka tõesti Robert Paugu kunagised sõjakaaslased. Jaatasime, sest seegi asjaolu näis tal teada olevat, küllap muidugi Robi enda kaudu. Mina omalt poolt üritasin selgust saada Robi elukäigus siinsel kaugel ja võõral maal. Kuulsime, et Robi oli olnud viimati ühe keemiafirma aktsionär ja tegevdirektor, kusjuures advokaadikontor, milles viibisime, oli olnud tema juriidiline nõuandja. Siin oli ta talletanud ka oma testamendi pärast haigestumist, mille käik olevat kujunenud sedavõrd pikaaegseks, et tal osutus võimalikuks ise kõiki testamendi üksikasju kavandada. Mis haigusega oli tegemist, seda testamenditäitur meile ei öelnud. Esitasin omalt poolt vahemärkusena oletuse, et päranditomp pidi tõenäoliselt olema üsna ulatuslik. See märkus mehele ilmselt ei meeldinud ning ta vastas, et testamenditäiturina polevat tal võimalik selle kohta anda mingit informatsiooni väljapoole pärijaks kinnitatud isikute ringi, ütles aga siiski, et tema klient polevat olnud perekonnainimene. Selle järel läks ta kohe kiiresti ametliku osa juurde, olles enne seda heitnud põgusa pilgu oma käekellale. Meil tuli kviteerida lennupiletite arve, juba ettemakstud hotelliarved kolme ööpäeva ulatuses ning lõpuks anda allkiri elamisrahaks mõeldud summade kohta. Rahad võttis ta oma lukutatud seinakapist ja ladus meile sealsamas lauale. Päevarahad olid arvestatud nii suurelt, et see esimesel hetkel käis peaaegu üle mõistuse. Kui Turbamaa Juku, kes näis olevat päris kohkunud, selle kohta märkuse tegi, kehitas testamenditäitur ükskõikselt õlgu ja tähendas, et küllap seda tuli mõista kui tasu meie panuse eest. Teatud osas võisid arusaamatuse põhjustada ka tohutud valuutavahed. Seetõttu vist antigi osa summast meile dollareis, mida testamenditäitur soovitas vahetada kohalikku valuutasse igal päeval vastavalt sellele, kuidas meie kulutused seda nõudsid. Sest muidu oleks kohaliku valuuta suur kogus võinud võõraile olla üsna tülikas. Enda suhtes mainis testamenditäitur muigamisi, et ega tema ametiisikuna ei jaga siin välja midagi muud kui seda, mida testament ette kirjutab. 1171

22 VALEV UIBOPUU Peaasja juurde tulles saime teada, et urn, mille kodumaale toimetamiseks nüüd olime kohustunud, pidi veel olema ühe matusebüroo hoidlas ja selle väljavõtmine ning meile üleandmine oli ette nähtud ärasõidupäeval enne lennuväljale minekut. Urni kättesaamine siitsamast büroost pidi sündima kindlal kellaajal, mis oli märgitud koguni mingile sedelile. Aeg oli arvestatud nii, et jõuame lahedasti lennuterminaali, mis on selles piirkonnas, kust omnibussid viivad reisijaid lennuväljale. Selle kõigega meie seekordne kohtumine ka lõppes. Meie kolmepäevane viibimiskava jäi jutus kõrvaliseks ilmselt kui meie eraasi." Ja kuidas te siis oma kolmepäevase kingituse seal veetsite?" küsisin vahele, sest jutt oli uuesti soikunud. Koik eelnev oli olnud kobavalt pikatoimeline, otsekui mälutõrgetega heitlev. Ega ma mõni reisikirjade meister pole," kõlas vastus. Sest ei ole kogemusi. Sõjaaegseid sõite kõrvale jättes on sellised peaaegu olematud, olen ju kükitanud kogu aja siin, sellessamas linnas. Ja niisama oli lugu Turbamaa Jukuga. Eks me olnud seal, selles hiigellinnas nagu matsid maalt kunagi. Võibolla tegi meid kogu aja kohmetuks ka asjaolu, et see oli meie kunagise ja nüüdseks surnud sõjaseltsimehe veider idee. Hotellist saime küll turismibrošüüri ja see aitas meid ka pisut. Eks me selle abil siis katsunud liikuda ja näha, mida selles esile tõsteti. Noh, Suhkrupeamägi ja teised kuulsad mäed, nagu Küürakas ning Jumala Viis Sõrme, ja peab ütlema, et nimed olid ilmekalt antud, eriti kui vaadata eemalt. Mägede portugalikeelseid nimesid ma muidugi enam ei mäleta. Kaks esimest tõid millegipärast meelde meie Munamäe ja Väljamäe, kuigi Suhkrupea oli suhkrupea mis suhkrupea ja Küürakas samuti oma nime vääriline. Selle tipus leidub see maailmakuulus 38 meetri kõrgune Kristuse kuju. Need Jumala sõrmed olid vist kõigest kõrgemad, sest näisid torkivat õtse pilvi. Linnapiiril oli veel mingi mägi, kus asus suur rahvuspark ja tegutses tsirkusi, mis näisid olevat sealse rahva tõeline lõbu. Ja siis edasi muidugi Copacabana ääretu liivarand õtse ärilinna serval. Kuna ilm oli meile harjumatult niiske ja samal ajal kuum, siis lebasime seal siruli rahvamurrus peaaegu iga päev ja kasisime end linna ümbritseva Atlandi lainetesse. Peagi selgus, et seda 4 5- miljonilise elanikkonnaga linna kolme ööpäevaga haarata on lootusetu ettevõte, kuigi maa-alused raudteed ja tunnelid hõlbustavad liikumist. Proovisime, mis proovisime, et olulisemat ära näha, ikkagi jäi ajast puudu. Ja muidugi oli see kõik nägemist väärt, kuid mulle ei meeldinud, kuidas see Turbamaa poiss nüüd mulle iga päev nina alla hõõrus, et eks ta ikka ütelnud õigesti, see pakkumine tuleb vastu võtta ja reis ära teha... Minus igritses ometi tunne, et see kõik on rumalus..." Kas oli siis tõesti?" küsisin juba aimates, et miski on tulemas. Muidugi oli ja kuidas veel," vastas küsitu peaaegu vihaselt. Ainult et see selgus kõige viimasel päeval, vaid mõni tund enne ärasõitu. Jätsime oma uhke hotelliga aegsasti jumalaga, ja kuigi tuba oli ette makstud, tuli anda tubli jootraha, seda nägime juba teenijaskonna ilmest. Tegime seda rikkalikult, sest saadud taskurahast" oli küllalt järel, nii et meil antust kahju polnud. Õpetuse kohaselt oli meil vaid kerge käsipagas ning sedagi kippusid mustanahalised ЩП72

23 VALEV UIBOPUU mundris jooksupoisid vägisi tänavale kandma. Ka taksot pakuti, kuid et tuttav advokaadikontor oli hotellist vaid paar tänavavahet eemal, lahkusime kõndides. Jõudsime aegsasti kohale, ent nägime, et meid juba oodati. Me pääsesime kohe tagaruumidesse. Niihästi urn kui ka selle juurde kuuluvad dokumendid ootasid meid tuttaval, seekord kõigest muust vabaks tehtud kirjutuslaual. Urn oli juba pakitud mingisse krobelisse pakkimispaberisse ja saanud sellega tavalise käsipaki kuju. Nii nägi see üpris tagasihoidlik välja, eriti kui ei aimatud, mida pakk sisaldab. Ent testamenditäitur avas meie jaoks paki, ja paberist ilmus nähtavale pappkast, millest ta tõstis esile pokaalikujulise kullatud ornamendiga fajanssnõu, millel oli peäl kahe hõbevärvilise lukuga suletud kaas. Lukuhinged olid tolli poolt pitseeritud ja mees selgitas, et kaant ei tohtinud ühelgi piiril enne päralejõudmist avada. Sellise kaanega urn olevat reisiks tolliga kokkuleppel erakordselt valmistatud. Saatekiri oli samuti tolli poolt kinnitatud ja pidi olema aktsepteeritav kõigil piiridel. Meil tuli alla kirjutada vastuvõtuaktile ning siis asetas advokaat urni uuesti pappkasti, mässis selle taas paberisse ning sidus isegi nööriga, millele tegi kandmiseks sobiva aasa. Siis ulatas ta paki millegipärast just mulle, kuna Turbamaa poiss sai saatedokumendid ja väikse hõbedavärvilise võtme urnilukkude avamiseks. On täiesti kindel, et teil selle kaubaga ei meie ega ka teiste maade tollis ei peaks mingeid raskusi olema," ütles ta pisut muiates ja vaatas vilksamisi oma käekella, ning siis oli selge, et tal polnud muud soovi kui meist kiiresti lahti saada. Suruti kuivalt kätt ja sooviti head reisi. Lennuterminaali läheduse tõttu lükkasime taksotellimise ettepaneku nüüdki tagasi ning asusime teele jalgsi. Minu ühe käe otsas oli sissepakitud urn ja teises kandsin oma reisipagasit. Kumbki neist polnud raske..." Ja siis juhtus vist midagi?" küsisin ettevaatlikult, sest märkasin, kuidas ta oli kõneldes hakanud erutuma, ta hääles oli isegi pisut sama kriiskavat nooti, millega ta telefonis mulle peale oli käratanud. Kohe veel mitte," kõlas ennast rahulikuks sundiv vastus. Jõudsime üsna varsti lennuterminaali, kust omnibuss pidi meid ja teisi ootavaid reisijaid viima üle lahesopi asuvasse Galcäo lennuväljale. Selgus aga, et ärasõiduni oli veel õige mitu tundi aega. Istusime ooteruumi sohvale, asetades oma kompsud enda vahele põrandale. Turbamaa võttis ja kergitas korraks urnipakki ja imestas, kui kerge see tundus: kas nii vähe jääbki inimesest järele? Oli veebruari keskpaik ja selle maa kuumim aeg. Kuigi õhujahutaja surises laes, nõretasime mõlemad higist. Tundsin end uimasena ja näljasena, sest hommikueinet olime söönud varakult. Samal ajal aga levis sisimas heaolutunne, et viimaks ometi pääseme siit minema. Tegin ettepaneku minna enne ärasõitu veel kuhugi sööma, sest aega oli, pealegi asus sama katuse all mingi baar-restoran, mis vist oligi mõeldud lennureisijate tarbeks. Turbamaa poisil polnud midagi selle vastu, küllap korises ka tema koht. Tõusime püsti ja hakkasime ümber kolima. Millegipärast krapsas Turbamaa poiss urnipaki seekord enda kätte. See tegi mind tusaseks, sest mõjus omavolina, kuna pakk oli ju testamenditäituri poolt antud minu kätte. Ometi ei 1173

24 VALEV UIBOPUU sobinud mul teda takistada, pakk polnud mingi minu eraomand ja meid mõlemaid oli ühiselt selleks ülesandeks valitud. Siiski olin pahane. Jõudnud restorani esikusse, haigutas seal vastu täiesti tühi garderoob oma nagide ja riiulitega. Letil seisis ettenihutatud silt, millelt võis koguni kolmes võõrkeeles lugeda, et riidehoid on valveta ja sinna jäetud asjade eest ei vastutata. Ja muidugi selle kuumaga kellelgi vaevalt mingeid üleriideid kaasas oli, ka meil mitte. Seisime hetke nõutult, sest meil olid ju kompsud. Siis aga hakkas Turbamaa poiss oma portfelli ja urnipakiga söögisaali uste poole trügima. See tema ilma mingi nõupidamiseta tehtud otsus pahandas mind veelgi, lisaks sellele, mida olin äsja tundnud, kui ta urnipaki enda kätte krapsas. Ütlesin talle küllaltki järsult: Nii et muudkui surnuga lauda..." Sellel minu reageeringul oli mõju, mida poleks oodanud. Ta nõksatas, asetas paki maha ning vaatas mulle tulivihaste silmadega õtsa, nagu oleksin teda sügavasti haavanud. Ma ei mõistnud midagi muud teha, kui võtsin urni omakorda enda kätte ja hakkasin söögisaali poole minema. Veelgi ootamatumalt rapsas Turbamaa nüüd paki minu käest, läks pikkade sammudega garderoobi leti juurde, tõstis klapi üles, sisenes ning asetas paki üles kübarariiuli esimesele kohale. Kui ta tagasi tuli, märkasin, et ta lõug värises ning suured higipisarad valgusid tal üle näo. Ent kuumuse tõttu oli minu endaga vist sama lugu. Arvasin, et suur kuumus on ta hulluks ajanud. Kuid siis ütles ta end taltsutades: Las tal seal olla, kui ta meie lauda ei passi. Ega teda seal ju keegi ikka ei puutu, eks see talle ka rahulikum paik..." Ning mees astus minu ees oma pungis ja kulunud portfelliga söögisaali uksest sisse. Minul kerkis veel kord tahtmine tagasi minna ning umipakk kaasa võtta, kuid siis kartsin uut tüli ja siirdusin samasse lauda, mille juures tema oli juba istet võtnud. Saime kiiresti toidukaardid, mis samuti olid mitmes keeles. Mina tellisin endale kohaliku tava kohaselt vägevasti vürtsitatud prae koos salatitaldrikuga. Kaaslane soovis aga hoopis mingit taimetoitu ja saigi selle, sest valik oli rikkalik. Kui küsiti joogisoove, leidsin, et siin on hea võimalus mingiks lepituseks, ning ütlesin Turbamaale: Kas me ehk jooksime nüüd tema mälestuseks mida sina selleks sooviksid?" Tema aga vastas hapult: Mulle mitte midagi muud kui paljast vett. Sest mul on pool magu välja lõigatud kas sa siis pole näinud, et ma pole siin kogu aja muud joonud kui ainult vett, ka õlut mitte?" Uus segadus! Sest kust ma võisin teada, et tal on ainult pool magu alles, ta polnud seda mulle varem ütelnud, ning tema joomisi polnud ma tõesti tähele pannud, sest midagi kangemat polnud ma siinse kuumuse tõttu ka ise tarvitanud. Ootavalt kelnerilt aga küsisin nüüd, mida siinmail juuakse lahkunute mälestuseks, paludes midagi niisugust endale. Kelner tõstis näpu taipamise täheks õhku, kadus ja tuli siis tagasi savipurki meenutava väikse pudeliga. Selles oli mingi roheline magusmõru vedelik, mida jõin lonksude viisi söögi kõrvale. Jõin üksinda, ja mulle meenus, et kunagise rclvavendluse ajal poleks selline üksindus pudeli juures küll kedagi tabanud. Jäin kurvaks ja samal ajal ka uimaseks. Ometi käisin mitu korda A 1174

25 VALEV UIBOPUU tehtud põhjustel tualetis, lihtsalt et pilku heita urnipakile garderoobi riiulil. Iga kord toda väliselt igavat pakki vaadates tekkis pähe mõte: mida tema, see Paugu Robi, küll kõige selle kohta ütleks? Turbamaa poisiga ei vahetanud ma aga enam ühtki sõna ja väljastpoolt võis jääda mulje, et oleme mõlemad üksteisele vihased. Ja näis, et ka söök ei maitsenud enam meile kummalegi, kui seal oma taldrikute kohal nokutasime. Joogil, mida endale kurbuse leevendamiseks sisse kallasin, oli mingi ürdi maitse. Tundsin varsti, kuidas mu pea hakkas nõksatairm ning kogu ümbrus otsekui udusse vajus. Vist olin koguni tukastanud, sest järgmiseks tundsin, kuidas mind õlast raputati. See oli Turbamaa poiss, kes seisis mu ees ja ütles mulle põlastavalt õtsa vaadates, et aeg oleks minema hakata. Ning sealsamas seisis ka kelner arvega. Pcaletulnud rammestus aga kadus kohe ning ma võtsin arve endale ja tasusin selle, lisades veel tubli jootraha. Olingi ilmselt õigesti teinud, sest kelner taganes sügavaid kummardusi tehes." Jutustaja võttis lonksu veini ja vaikis mornilt, otsekui kadunud mälujärge taga otsides. Ma ei pidanud sündsaks talt enam midagi küsida, ning siis jätkas ta ise: Ajasin end samuti püsti, võtsime oma kompsud ja tundsin end küllalt toekalt. Äsjane rammestus oli sama äkki kadunud, kui oli mulle peäle langenud. Kuid garderoobiruumi jõudnult pidin hõõruma silmi: kübarariiulil polnud enam seal veel äsja leidunud umikarpi! Esialgne mõte oli, et küllap on Turbamaa juba jõudnud selle endale haarata. Kuid üksainus pilk ja oli selge, et tema käes on ainuüksi ta pungis portfell. Nägin, et ka tema vahtis ammuli suuga ja õtse sambaks tarretunult üles pakiriiulile. Siis avas ta suu ja arvas, et küllap nad on selle kuhugi varjule toimetanud... Möödus meie kelner, käes kandik tühjade lauanõudega. Haarasin tal kohe varrukast ja osutasin üles kübarariiulile, küsides, kuhu on meie pakk jäänud. Kelner, kes äsjast jootraha meenutades meile algul mesimagusalt naeratas, raputas siis pead ja ütles, et ta polevat siin mingit pakki näinud. Ja siis osutas ta käega letil lebavale sildile, kus oli öeldud, et garderoobi jäetud asjade eest ei vastutata. Hoolimata kelneri jahedaks muutunud käitumisest avaldasin arvamist, et vahest on keegi teine personalist paki kuhugi kõrvale pannud, ja palusin asja järele uurida. Kelner tegigi seda, taandudes kuhugi siseruumidesse. Natukese aja pärast tuli ta meie juurde tagasi paksu tõmmujumelise erariides mehega, kes väitis end olevat ettevõtte omaniku. Mees ütles lühidalt, et keegi nende personalist polevat mingit pakki näinud ega seda kuhugi paigutanud. Ja pealegi ei olevat see üldse nende asi aastaajal, mil garderoobis mingit valvet pole. Seegi jutt oli üsna kategooriline. Kuid julgesin siiski peale käia, kas ta ei võiks politseid kutsuda, et saaksime avalduse teha, kuna pakk oli meile eriti oluline. Selle peale naeris mees õtse irooniliselt, üteldes, et politsei küll niisuguse asja pärast välja ei tule, tal on muudki teha. Ütles, kadus ja lõi kontoriukse enda taga mürtsudes kinni. Ka kelner oli meie juurest eemaldunud." Siingi tekkis jutustuses paus, mille järel mu lauakaaslane siiski juba peagi jätkas: Nüüd sa muidugi küsid, mis edasi sai. Noh, esimeseks ei midagi muud, 1175

26 VALEV UIBOPUU kui et Turbamaa ütles mulle üsna õelalt: Vaat mis sa nüüd said!" Oli selge, et ta pidas mind urni kadumaminekus süüdlaseks. Kuid siis tegi ta mõistliku ettepaneku, et läheksime testamenditäituri juurde tagasi ja räägiksime, mis on juhtunud. Ise olin juba jõudnud sedasama mõtelda. Asusime teele jooksusammul, sest takso tellimise ja selle ootamisega oleksime asjatult aega kaotanud. Teekonnal jõudsime lõõtsutamise vahel siiski üksmeelele selles, et peaksime üritama ärasõitu edasi lükata, et urni võimaliku esileilmumise korral koos sellega tagasi sõita. Võis ju oletada, et paki omastajal selle sisuga tutvunult süütunne ärkab ning ta pakki mingil moel tagastada püüab. Arvasime mõlemad, et kolme päeva jooksul peaks ehk selguma, kas sellel oletusel võiks olla mingit alust. Pärale jõudnud, ootas meid aga uus häda: sekretärid ei tahtnud meid edasi lasta. Tundsid meid küll ära, kuid ütlesid, et meie aeg on juba läbi ja uut pole varutud. Kui ütlesime, et küsitagu ometi šefilt endalt, kas ta tahab meid näha või mitte, siis sisenes üks ametnikest tagaruumidesse ja tegi meile natukese aja pärast sinna ukse lahti näoga, nagu oleksime teda millegagi alt vedanud. Kuid ka testamenditäituriga oli nüüd raskusi. Ta võttis meid seistes vastu ega pakkunud istet. Kui kuulis ära meie loo, läks ta nägu pilve ning ta vehkis paar korda käega kõrva äärest, nagu peletaks kärbest. Küllap meie jutt oligi talle tüütav kärbes. Kui olin avaldanud arvamist, et peaksime Riosse jääma veel vähemalt kolmeks päevaks ja ära ootama asjade võimaliku arengu, ütles ta mornilt, et sellest ci tule küll midagi välja. Esiteks olevat vaevalt võimalik nii lühikese ajaga lennupiletite aega muuta ning teiseks olevat see asi lõpetatud, mistõttu tal polevat võimalik testamendi vastaselt mingeid lisakulutusi teha. Seejuures tõmbas ta lauasahtli lahti, võttis sealt välja meie täna hommikul allakirjutatud paberid ja ütles neid õhus lehvitades: Nende paberitega on minu poolt kõik lõpetatud." Mulle jäi seejuures mulje, et ta lihtsalt kahtlustas meid kavatsuses pressida testamenditegija kulul välja veel mõnd lisapäeva selles toredas linnas viibimiseks. Võtsin kokku kogu oma kõne- ja keeleoskuse, et meie usaldusväärsust taastada, avaldades arvamist, et urni varastanud isik selle sisu avastanult teeb tõenäoliselt katset pakk oma kohale tagasi viia või mõnda leiubüroosse teatada, mistõttu ooteaeg on hädavajalik. Kui aga testamenditäitur meie loo paikapidavust ei usu, siis võiks ta ometi helistada lennuterminaali restorani. Seda mees siiski ei teinud, kuid rõhutas veel kord, kui võimatu on nii lühikese ajaga lennupileteid ümber vahetada. Uute ostmine maksaks sellise summa, et seda poleks kuskilt võtta, ja sama lugu oleks ka hotelli-ja elamiskuludega. Jäi mulje, et ta tahab meist igal juhul lahti saada ja et ta motiivid on eeskätt majanduslikud. Seda muljet suurendas ka tema arvamine, et kui urn tõesti on varastatud, siis ta ometi ei suuda uskuda, et see tagastatakse, kuigi lubas igaks juhuks teha leiubüroosse avalduse. Politseid ei maksvat antud juhul üldse tülitada, sest teatud mõttes oleme juhtunus ise süüdi, kuna jätsime paki valveta garderoobi. Siin kasutas Juku juhust, et heita mulle tähendusrikas pilk. Palusin advokaati siiski igaks juhuks helistada lennuväljale, et kuulda, kas meie ärasõidu pikendamine oleks veel võimalik. Ütlesin, et mõnes hästi odavas hotellis elamise Л 1176

27 VALEV UIBOPUU kulud kannaksime ise, kuna saadud päevarahad on suures ulatuses alles ning ka meil endal on mõnevõrra raha kaasas. Olles nähtavasti kindel, et piletite vahetamine pole enam võimalik ja et asjaolud ise päästavad teda meie pealekäimisest, võttis ta tõesti telefonitoru ja helistas lennuväljale. Ta eriti kiires tempos portugalikeelne kõne jäi meile muidugi arusaamatuks, kuid peagi märkasime, kuidas ta nägu venis pikaks: olukord oli selles küsimuses nähtavasti pöördunud meie kasuks! Ta ei katkestanud ühendust, vaid pani telefonitoru lauale ning pöördus meie poole rangetoonilise teadaandega, et lennuväljal olevat tõesti kaks reisijat, kes meie kohad üle võtaksid, ja meil tuleks nüüd kohe otsustada, kas jääme oma soovi juurde. Noogutasime Turbamaaga mõlemad ja ohkasime kergendatult. Edasi kujunes nii, et testamenditäitur korraldas kõik meile vajalikud formaalsused nüüd mitte enam jahedalt, vaid peaaegu vihasena ning tellis ka toa ühes odavas hotellis. Ta kirjutas selle aadressi paberilehele, mille ulatas meile, irooniliselt avaldades lootust, et oleme kohaga rahul. Ta lubas informeerida meid telefoni teel, kui midagi peaks selguma. Ja selle järel meid peaaegu et visati välja. Ning see oligi viimne kohtumine selle mehega. Küllap ta mõtles, et oleme ühe neetud rahva pojad..." Jutustusse tekkis uus paus, mille jooksul lauakaaslane sigareti peaaegu lõpuni suitsetas. Olime taas tagasi selles ajas ja ruumis, kus mees seda juttu oli omapoolse väljakutsega alustanud. Tuli kelner, vaatas, kas oleme valmis oma ütet men gott" taldrikutega, ning hakkas jääneid koristama. Näis, et kummalgi meist polnud õiget isu. Kelner oli jäänud laua äärde ootavalt seisma, veel võis küsimus olla vaid kohvis. Kuid enne kui lauanaaber tellimise andis, küsis ta minult: Ega sina ometi mingi Turbamaa Juku pole, et keeldud minuga tõstmast klaasikest meie Robi mälestuseks? Kui nii, siis võtame konjakit, eks?" Noogutasin, sest mida muud oleksingi võinud teha või ütelda. Vaikisime, mina jutu oletatavat lõppu oodates ja tema oodates tellitut. Kui see tuli, tühjendas ta oma klaasi ühe sõõmuga. Meie ümber oli kõik endine: ooteruumide suunast kuuldus pidevalt rongiaegade väljahüüdmist ja rõdu klaasruutude taga voogas suurlinna elu selle sõidukite katkematus voolus. Ma ei tahtnud peale käia ning nõnda kulus veel aega, kuni ta viimaks ütles, küsides nagu iseendalt: Mis edasi sai? Aga kõige kuradini on see, et mitte midagi ei saanud. Kuuled sa, mitte midagi! Koik oli olnud asjatu. Need kolm päeva, mis me veel selles linnas veetsime, oli otsene põrgu, ja mitte ainult palavuse poolest. Muidugi saime toa kuhugi võõrastemajja, õtse tänavale me ei jäänud. Kuid palju targem see ka polnud. Võõrastemaja asus allmaaraudteega sõites tohutult kaugel, otsekui mingis teises linnas. Ei oleks võinud ette kujutada, missugune pilpaküla asub tolle maailmalinna külje all, moodustades selle loodepoolse osa, naabruses paiknes suur tööstuspiirkond, mis ujutas ümbruse üle tolmu ja suitsuga. Tekkis imelik mõte, et siinsamas vahest oligi olnud meie Robi rahaauk. Lobudikkude keskel leidus kahekordne barakk, mis oligi meie hotell. Tubades polnud õhujahutust, ei tualetti ega pesemisvõimalusi. Koik see oli koridori lõpus tsementpõrandaga ruumis ning kõigile ühiselt. Meenus testamenditäituri irooniline ütlus, et loodetavasti oleme rahul. Kas see oli kättemaks meie 1177

28 VALEV UIBOPUU jonnakuse pärast või siiski ainult kokkuhoiu taotlus? Hotellis ega ümbruses ei näinud me valgeid inimesi, siin sagisid ainult värvilised või päris neegrid. Koridorid ja tänavadki olid täis sülitatud mingit ilget löga taimelehtedest, mida siin kõik näisid närivat. Tuli ettevaatlik olla, et jalgu mitte määrida. Tundus ka, et meid võõrastati ja vahiti nagu mingit imet, vist oletades, et oleme puruvaesed, lollid või politsei poolt väljasaadetud spioonid, kes pidid niiviisi maskeeritult avastama kurjategijaid. Kui see oletus nüüd oli õige. Veel hullem oli lugu sellega, et minu vahekord Turbamaa Jukuga läks täielikult nässu ja halvenes päev-päevalt. Nägin ta näost, et ta pidas mind juhtunus peasüüdlaseks. Ja mina endamisi vandusin teda maapõhja, et ta mind oli oma ilusa jutuga sellele reisile peibutanud. Olin nüüd kindel, et ma ilma temata seda ettepanekut küll poleks vastu võtnud. Kogu aja me peaaegu ei rääkinudki üksteisega, hoides ometi ühte ja tehes oma käigud ühiselt. Kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, käisime terminaali baaris küsimas, ega meie pakk pole välja ilmunud. Esimesel korral võeti meid viisakalt vastu, sest antud jootraha oli vist veel meeles. Kuid meie küsimusele kehitati õlgu ja tehti imelik nägu. Ent mida päev edasi, seda selgemaks muutus irritatsioon ainult meie nägemisest. Meile keerati lihtsalt selg, ja viimati ei tahetud meid õieti enam sissegi lasta. Mui tekkis isegi arvamine, et paki kõrvaldajad võisid väga hästi olla samast pundist. Asjatult ootasime mingit teadet ka Robi asju ajanud advokaadibüroolt. Ega meil toas küll mingit telefoni polnud, selline oli ainult portjee räpasevõitu laual. Iga kord sealt möödudes tavatsesime küsida, kas meile on helistatud või mingi teade jäetud. Esialgu öeldi ei viisakalt, kuid iga korraga muutus vastus tõrksamaks. Raha lõppemise kartuses mc õieti kusagil söömas ei käinud. Kuid sellest polnud suuremat lugu, sest tänavapoodidest sai osta imeodavat ja igati maitsvat puuvilja, mis valitsevas kuumuses oli küllaldane. Hullem aga oli, et vähemalt mina ei saanud öösiti magada, esiteks kuumuse pärast ja siis selle tõttu, et voodi ning kogu tuba tundus haisvalt ligasena. Poolsuikudcs kujutlesin, mis võis olla juba juhtunud või juhtumas Robi urniga pärast seda, kui pakk avati. Pitsereid oli kerge purustada ja õrn kaanelukk lihtne lahti murda. Pokaal võis muidugi meeldida ja passida müümiseks või endale koju moosipurgiks. Kuid tuhk, mis 'sai sellest? Kõige lihtsam vahest oli minna ja visata see Copacabana supelrannale, kus see ühines sõreda mcrepõhjaliivaga, millel laisaihulised turistid päeviti põõnutasid, segades seal oma soolast higi meie relvavenna kaltsiumijäänetega. Või siis võis ka oletada, et tuhk heideti mõnelt sillalt jõkke, näiteks Parahyba do Suli voogudesse, kus see kohvipulbrina hajus ja kiiresti mere suunas kadus. Ent veelgi hullem: anastaja heitis Robi põrmu omaenda elukoha prügikasti, kust see igasugu haisva materjali hulgas sõidutati linnatagusele hiigelprügimäele." Ja siis tuligi jutustuse lõpp ohkamisi: Nagu sa mõistad, läks meil kõik tühja. Ka taskud olid peaaegu tühjad, kui kojusõitu alustasime, sest ega see elu seal odavas hotellis siiski nii odav ei tulnud. Et riiust pääseda, maksime, mis nõuti. Enne ärasõitu sain ka m П78

29 VALEV UIBOPUU cestamenditäituri korduvate helistamiste peäle kätte. Tal ei olnud aga muud ütelda, kui et leiubüroos polnud midagi teäda meie pakist ja et seda võis juba ette arvata. Ka head reisi jättis ta ütlemata, kuid lõpetas kõneluse oma saksakeelse auf Wicdersehniga". Muidugi sai ta samasuguse vastuse täies teadmises, et ega me kunagi üksteist enam ei näe. Mõni keel on viisakaks valetamiseks nagu loodud, kuigi see mees ju põhiliselt milleski süüdi ei olnud. Kui olime viimaks tagasi meie kodulinna lennuväljal, läksime seal Turbamaaga kätt andmata ja ainult pead noogutades lahku, sest kummagi edasisõit läks ise suunda." Juba ammu enne jutu lõppu olin hakanud endamisi pead murdma, miks mees seda kõike mulle nii üksikasjaliselt jutustab, mind selleks siia koguni välja kutsudes. Kuid juba asus ta ise selle oletatava mõttekäigu juurde, olles enne viimase konjakitilga klaasist suhu imenud. Ta ütles: Sa muidugi imestad, milleks kogu see jutt sulle siin. Sellel on oma kindel side sellega, et sa helistasid, tahtes mulle ühe tõenäoliselt ühise sõjakaaslase surmateadet edasi anda. Sain sellest tõepoolest ärritatud ja veel pealegi moel, et võis jääda mulje, nagu kardaksin ise surma. See pole aga nii! Süüdi on hoopis see lugu seal Rios. Sealt tagasi jõudnult tundsin, et kogu mu elu on järsku muutunud, miski pole enam endine. Nagu ka sina vahest tead, olin varem oma maailmavaatelt panteist ning elu ja surma vahekord mulle ka sellele vastav. Toda Rio sõitu ette võttes olin sisimas arvamisel, et kogu see lugu on lihtsalt mäng ja et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, kuhu tolmukübe maha langeb, kas kõrbesse, merre, metsa või mõne mehe karjakoplissc, kas siia- või sinnapoole ekvaatorit kosmos paneb ise kõik paika. Kui Riost tühjade kätega tagasi tulime, pidin kogu aeg mõtlema, miks Robi-taoline mees küll nii kangekaelselt seda enda äratoomise asja ajas võibolla oli tal omalt kohalt siiski õigus. See tähendab, et on mitmeid maailmu ja igal inimesel on oma maailm, milles ta elab ja milles tal on oma tõed. Asi läks isegi niikaugele, et ta ilmutas mulle end kord unes. Tuli järsku oma sõjaaegses mundris meie pidulaua juurde, kus me kõik veel elavad koos priiskasime, ja ütles: Noh, teie relvavennad, nagu öeldi kord. Miks te ei lasknud mind koju jõuda, nagu soovisin? Mis te minuga tegite?!" Ja siis võttis ta laudlina servast kinni ja tõmbas meie klaasid kõik põrandale. Ärkasin sellest, et olin oma joogivee klaasi öölaual ümber ajanud. Muidugi oli see seda liiki unenägu, mis osutab kas või süümepiinadele. Pealegi olen olnud Riost tuleku järel pidevalt haige. Esialgu arvasin, et see on väsimus, mis varsti üle läheb. Kuid see ci ole nii. Mis täpsemalt viga on, pole arstid siiani suutnud selgitada. Sellega kaasneb ka mu kerge ärritatavus. Asi pole paremaks muutunud muidugi sellest, et Turbamaa poiss varsti pärast Rios käiku suri. Nägin ise ajalehes ta surmakuulutust, mille all seisis maetud vaikselt" ja leinajaks oli vaid kohalik pensionäride klubi. Küllap oli see lõigatud magu tema puhul kõiges süüdi. Pärast Turbamaa surma olen mina tõenäoliselt ainus, kes seda Robi urni lugu teab, sest nagu aru sain, ei olnud ka Turbamaal lähedasi, kellele ta seda oleks võinud edasi anda. Kinnitan sulle veel kord, ega ma surma ei karda, vahest hoopis vastupidi siis saaksin птф

30 VALIV UIBOPUU kõigest lahti! See, mis mind sinu peale karjuma pani, oli ikkagi kõik see, mis meiega Rios juhtus ja mille sulle nüüd siin olen ära jutustanud..." See oligi tema loo lõpp ja me läksime lahku, nagu alati lahku minnakse. Ainult arvet ei lasknud ta pooleks maksta, nagu vanasti tegime, vaid tõstis tõrjuvalt käe. Kuid päris lõpp pole veel minu jutustusel, mis siin suurelt osalt on olnud tema jutustuse ümberjutustus. Ma pole ju ise iialgi Rios käinud ja seetõttu ei või edasiantud lokaalsete üksikasjade eest vastutada. Ent kinnitan, et mul pole kunagi olnud mingit kahtlust, et kõik tema suust kuuldu seisis tõe alusel, kuigi seal võis ka olla liialdusi või eksimusi, olenedes elamuste ja nende kandja enda iseloomust. Ikka rohkem ja rohkem olen hakanud aga pead murdma, miks ta mulle selle loo nii üksikasjaliselt ja emotsionaalselt edasi andis. Võib ju olla küll, et ta surma ei kartnud. Kuid kas see oli kogu tõde? Kui surmakartus on tegelikult elutahte ilming nagu filosoofid väidavad, eks siis surma mittekartmine ole vastavalt elutahte puudumine või selle kadumise ilming. Ehk oli siis tema surma mittekartmise kinnitus mulle selle signaal või märguanne? Ja tõepoolest nägime tol koosistumisel üksteist viimast korda. Sattusin kaunis varsti lugema tema surmakuulutust ajalehest ning ka selle all oli märkus maetud vaikselt" ning ainsa leinajana oli kuulutuse all võõrapärane naisenimi. Kuid miks ta ikkagi jättis selle änge loo mulle ainupäranduseks? Võibolla pean minagi selle tagajärjel varsti teile kõigile käratama: Ärge rääkige mulle kellegi surmast ega mingeist matustest!" 1180

31 VENDA SÕELSEPP JA IKKA VEEL NEID VANU SAHTLIPÕHJU... UNETUS...nii ahastamapanevalt hall, piinavalt piiratud: ikka needsamad hommikused tõusmised, ummisjalu tormamised eiteakuhu, ühemõtteliselt kahemõttelised labasused, seesama talve ja suve vahetus, nendesamade päikeste mullitavad protuberantsid, seesama kõiksuse paisumistung lõpmatuse piiride taha eile, täna, igavesti......ja sina seal keskel üks aatom vanade pangasmägede südames, ümber penikoormate viisi punast graniiti, ühegi praota hallis raudkivis, miljoneid väljatahumata büste diktaatoreile, lugematuid lihvimata hauasambaid sangareile, üles verstade kõrgusele kiilakail tundruil puhmaskulmseid pobisevaid trolle, vankuvaid koopavaime, alla keskpunkti poole päevi ja öid meeletu surve ja vastusurve ja sina seal keskel, tasakaalus, kaalukeeleks, aatom, teadmisega, et......ahastamapanevalt alandav teadmine, et sa seal midagi ei tea, ja keegi ei tea, et sa ei tea iialgi, kunagi, et......unetus... Noxirooni?

32 VENDA SOELSEPP SOMNAMBUULNE Olen linn. Olen võitlev linn. Olen Kartaago. Jceriko. Olen ümberpiiratud linn. Mu kõrvad on akveduktid, loodud oma puhtaid pindu pidi kandma kaugete mägede selget sulavett. Aga mu piirajate leer juhib sinna ööl ja päeval jalapesuvett ja saasta ja on pööranud mu kloaagiks. Ning ainult öö lubab mu katustele kastet sadada. Ma langen. Ja siis on mu väravad otsekui uppunu silmad pärani, oma obadustest väljalöödud hingedega, vallutajate läbi voorida ööl ja päeval, kust mu nutvad vennad õhtuvidus varga kombel välja hiilivad. Mu süda on foorum, igaühele vabalt trampida ja sülitada ja oma tagurpidi tõdesid kõrgele tõstes valjusti karjuda. Aga ükskord kaevavad mu välja õpetatud mehed. Nad ütlevad: näe, see oli värav. Näe, siin oli akvedukt. Ennäe: foorum! Ja kirjutavad kõik selle ükskõiksete tähtedega ükskõiksele paberile. Kuid selsamal ajal hiilivad uued vaenlaste hulgad uute linnade väravate taha Чв 1182

33 VENDA SÕELSEPP HOROSKOOP Kes teab, äkki olnuksingi möirgaja Lõukoer poliitikute, literaatide või naiste seas sündinuksin vaid viis pööret hiljem? Aga nüüd olen Vend Vähk. Halli kooriku, tagasikäikude, mitte kedagi kohutavate kohmakate sõrgadega, läbi roninud põhjamudadest. Kes teab... Kuid ühte tean kindlasti: kevad, suvi, sügis, talv pole minu aeg. Sest siis tuhisevad vaenulikud tuuled mu kõrva ääres külma võõrkeelset juttu, mida ma ei salli. Igatahes olen sündinud õigel ajal Vend Vähk, hall, urgudes uidanud. Sündinud keset päikesekuud SELGUS Ähmased hommikud ei uduta enam mu akende taga. Valge suits mu maja korstnast tõuseb õtse üles nurkade ümber nuuskivate kcerisvihurite kiuste. Elan nüüd kõrgel kiltmaal, tulcmäe tipu lähedal, harjumas jalgealuse kõminaga. Üles ei vii enam ühtegi rada. Alla küll. 1183

34 Ei ma ise, mu valge suits tõuseb üles. Kõrgemale laava punastest kroonlehtedest KORONAARNE Ammu ju tõmbus vingu, siis langes taevast somp. Läbi sogaste pilvede kumab päikese vereklomp. Tundub: üle kõikide mandrite laiub see udulaam. Südames pistab, ja kitsaks jäänd rinnaraam. Ja kõik sinu naabridki sama räägivad ühest suust. Ja need, kes ei ütle, ikka ei mõtle millestki muust LUUTSINA-JA TOOMAPÄEVA VAHEL Ja ikka veel läheb pimeduse poole! Päike vähkreb piineldes musta metsa saehammastikul. Pea vastu! Ma tean suurt avalikku saladust: juba on alla kirjutatud marsikäsk: Tõusta! Purustada! Põletada! Öö mustad käsulauad lüüakse klirinal kildudeks. Ja kõik näevajd valguse igavest kirjutamata seadust. 7979

35 MARCUS LATTIK pisut sellest, kuidas kellelegi õrnalt sadada vihm südamest on Sina oled aednik ja iga vili mu aias miks nimetangi end? kui ma pole ei vihm ega päike ei muld ega seeme sellegipoolest on tulnud külalised ja tutvustan neile taimlat öeldes: Oh kallid, vaadake, minu aed" ma ju tean, et kõik mis mul on, on see, mida Sina annad ma ju tean, et kui kastan Sind-Oit, ei närtsi see iial kui oma palvehelmed kasvatan Sinu mulda, pole mul vaja enam väetada puid, mis kasvavad sealt ma ju tean, et kui Sinu nime kirjutan kaldasse liiva, ei uhuta seda kustunuks miks Sa ei võta ja seo mind kinni hommikusse, mis jääbki kestma, et laulda Sinu nime vaid ja vaid

36 MARCUS LATTIK kuu särab küünlana selle maailma tuulte üle külateed on lõhnavad ja vaiksed ja lepitavad Jumalaema püha nimega ja mina õpime jahedas toas minevikku minema viskama aheldatud mis on teie ahelad? ahistatud mis on teile ahinguks? piiratud kes on teile tõmmanud piirid? vaesed kuhu olete unustanud oma kullakoorma? õnnetud mis on teile õnn? pisaratekandjad kus on teie kindluse-chitusvahendid? mõistmatud ma ei mõista teid KUIDAS ARMASTADA JA KUIDAS HOIDA, KUIDAS HOITUD OLLA olla ise ei tähenda veel iseenese jaoks olemist kaugele mc jõuame soove tehes teadmata kes me tegelikult oleme? kuidas me armastame ja kuidas me armastame siis, kui me ei tea, kuidas armastada? milline on meie eesmärk, kui me tagajärgi ci aima? küsimus pole tagajärg vaid pigem põhjus Auu

37 ja vastus pole lõpp vaid alge leidmine küsimus pole ju küsimuse pärast, ja tema ununemine pole ometi vastus jäta kajakatele nende mängumaa ja enesele merede vabadus koos kõigiga, kes läinud ja jätnud sulle peotäie puhtust hallist sängist tõustes paat võta ja üle ärakasutet maailma sõida ära kaota kõik võidetu ja (kuhugi teisele kaldale) kaotatu võida üks teise järel üks üks teise järel võid teada kõike midagi mõistmata ja mõista kõike teadmata paljut uskudes, et parimaid paate on alati lebamas ka kaldal kaotatut kui minema viies lahkumata astume uude ja taas tulvava veena tõuseme üle eneste kallastegi olles need, kelleks tegelikult tahtnud saada tule räägi siis minuga ära meelt muuda s. t. ära pööra ringi oma kahestlevat südant üha ja üha

38 MARGUS LATTIK tule räägi siis minuga üks ilu, mis piiramatu ja määratletav üks nimi, mis tõde üks pilk, mis unustusse ei vaju üks ootus, mis hoogu ei vaja üks öö, milles üks on heledam kui tuhat küünalt üks vihm, mis lakkamatu ja puhas kui puhastav tule räägi siis minuga vaikusse lõhkudes paiskuvad sõnad mida öelda ka võiksime on alasti saladused, mida keegi ei näe igal hommikul näen Sinu silmi ja mõtlen Sinule mõtteid kelluke heliseb kui rae kell lööb viis ja ma tunnen end vabana kui ma Sind unustada ei saa kaugustest kaua ennast otsides me ei märkagi enam kõiksust meis enestes lootusest kaua lohutust leides me enam ei teagi päevade olemusest 41188

39 EEVA PARK EILE, TÄNA, IGAVESTI ROOMA e eksisime, kuigi meil oli linna kaart ning teadsime täpselt, kust olime teed alustanud. Mina teadsin, kuhu ma tahan jõuda, sina aga olid kohe alguses vastuhakuline, väitsid, et see on liiga kaugel, ning ei tahtnud kusagile minna. Sa ütlesid, et oled juba saanud mürgituse sellest linnast, et sa ei taha enam näha ühtegi foorumit, kirikut ega kuju. Sa vaatasid mõningase huviga veel ainult möödasõitvaid autosid, mopeede, mis ristlesid surmapõlglikult kiire liikluse vahel, ning Tiberi vett, laiska tumedat vett, arutades, kas selles jões ka kalu on. Ma teadsin, et sa mõtled jälle sellele, et su sõbrad olid läinud Kasari jõele kellukestega vimma püüdma. Minagi kujutlesin välkuva veega jõge, varakevadist lehetut võsa jõekaldal ning kellahelinat, mis teatas, et kala on kinni püütud. Keset Roomat me kuulasime mõlemad seda häält, ei ole ime, et ära eksisime. Meil oli kolm tundi aega, et oma ekskursioonigrupiga jälle kokku saada ning siis alatiseks siit linnast minema sõita. Terve hommikupooliku olime jooksujalu giidi kannul ühest kohast teise tormanud. Rooma Foorumil oli meil viis minutit aega pildistamiseks. Mördisegused töömehed istusid sealsamas treppidel ning vaatasid meid tülgastunult. Nad rääkisid omavahel, meile osutades, näos lausa näitamiseks mõeldud põlgus. Ma mõtlesin, et omast kohast on neil ka õigus, ma ei peaks siin seisma, ma poleks üldse pidanud siia linna tulema, sest selle Roomaga, mis on minu oma, ei ole nendel midagi pistmist. Kuid ma ei võta nende oma neilt ära, kuigi trügin teiste turistide keskel ja saan viis minutit Püha tee vaatamiseks ja pildistamiseks. Viis minutit tuhandeaastases Roomas. Barbari imelühike rünnak. Me ületasime Tiberi Castello Sant' Angelo juures. Me jalutasime inglite vahel ning vaatasime porikarva vett. Taevas ergas siniselt. Ma olin kujutlenud, et peegeldan jõevees iseennast, lasen enda allavaatavast varjust sellel jõel läbi voolata, seisan ja olen õnnelik, kuid ma ainult vaatasin kõrgelt sillalt alla, me olime mõlemad plahvatusohtlikult väsinud, kell neli üles tõusnud, et mägedest alla sõites siia kohale jõuda, ja nüüd peegeldasime nii jõge kui ka teineteist vaadates ainult oma võimetust sellesse linna tegelikult siseneda. Enam ei olnud totralt kiirustavat turismigruppi meie ümber, me oleksime võinud tulijate ja minejate hulka sulada, kuid meie teineteisepeegeldus muutis selle võimatuks. Sulle ei ole kunagi meeldinud mu ülbuse ja alandlikkuse segu, mille tulemusel ma tegelikult ei hooli, mida minust arvatakse, kas keegi peab mind naeruväärseks või mitte. Ma räägin, naeran ja lähen siis, kui ma tahan, mitte 1189

40 EEVA PARK kui selleks aeg on. Teised annavad mulle selle andeks, kuid mitte sina, ja ometi, kui on inimestelt midagi vaja, saadad sa mind ja samas paned mulle süüks seda, et mul puudub takistusriba. Võib-olla on kõik mu kontaktid häbitult intiimsed, otsavaatamine ühekssaamine, sõna nagu teise sisse minek? Sul võib isegi õigus olla. Roomas me jäime väljapoole, mõlemad. Me eksisime ära peaaegu kohe, kui olime inglitega ääristatud sillalt maha astunud. See käis nii kergelt, just nagu oleksime eksimist plaaninudki, vähemalt sina, sest sa ei tahtnud nende treppideni jõuda. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et mina tahtsin. Ma olin mõelnud siit viie tuhande kilomeetri kaugusel, kuidas ma seisan Hispaania treppidel keset lilli ja inimesi ning vaatan paadikujulist purskkaevu ja aknaid, kust Shelley oli kunagi seda linna silmitsenud. Kui ma ka siesta pärast Keatsi ja Shelley muuseumi sisse ei pääse, siis olen vähemalt üritanud. Ariel*, ma armastan sind," mõtlesin eksimisest hoolimata Hispaania treppide poole pürgides. Sa oskad olla armukade, sina, kes seda tavalistes asjades kunagi ei ole. Ma ei rääkinud Ariclist sõnagi, aga me eksisime niipea, kui olime Tiberi äärest eemaldunud, ja ma ei jõudnud kunagi majani, kus ta oli elanud. Me olime sealt grupiga küll mööda jooksnud, ma olin pidanud tegema pildi, kus sa seisad, käsi püsti, inimeste keskel Hispaania trepil, kuhu mina nüüd vist ei jõuagi. Ühel poel majas, kus Shelley oli elanud, oli nimi Byron". Mida võisid nad küll seal müüa? Papagoisid, koeri, musti orjatare, heroiini, lipse? Mis mul Byronist. Ma tahtsin ainult vaadata Shelley korteri aknaid, ei muud. Ju sa armastad mind omal kombel, et sa seda kõike teadsid, sest muidu oleksime jõudnud selle kolme tunni jooksul treppideni ja tagasi Vatikani. Üritades õtse minna, sattusime tänavatele, mille nimesid kaardil ei olnud. Me keerasime ümber tänavanurkade, seisime iidvana kiriku ees, kuhu ükskõik kus mujal maailmas oleksid kogunenud vaatamisväärsust jahtivad inimesed, ning ei leidnud kaardilt ei seda kirikut ega umbtänavat, mis ta juurde viis. Ju see oli Rooma süda, hämar sisemus, mis oli meid endasse sulgenud. Siin ci olnud poode, me sammud kõlasid tänaval, roomlased elasid meie ümber oma elu, meie aga olime oma elust välja astunud ning otsisime eksinuna teed. Ümber ühe järjekordse nurga keerates nägime kohvikut, nii tavalist, mõne lauaga tänaval ja sees. See ei olnud turistide koht, roomlased olid ka siin omaette ning vaatasid meid ja meist läbi. Kohvikus, kõrge ja tumeda baarileti taga, seisis mees kui ilmutus. Ma vaatasin teda äratundmisjahmatusega, olin teda näinud kolm päeva tagasi, Viinis, ühe suure kaupluse ülemisel korrusel, Püha Stefani kiriku pidulikus läheduses. See oli kalli kaubamaja hele, puhas, lagedalt isikupäratu raamatumüügikorrus, millele isegi raamatud ei suutnud ilmet ega hingust anda. Ei olnud raamatupoodide nina kõdistavat lõhna, ei inimesi, kes ennast unustades on midagi sirvima jäänud. Ostjate rõõmuks, lihavõttepühade märgiks oli raamatute keskele püstitatud midagi hoopis ootamatut laudadest aias, mis oli nelinurkne ja päris suur, hüplesid krõbisevatel heintel ringi viis * Ariel", Andre Maurois' biograafia Shelley'st. Щ 1190

41 EEVA PARK jänesepoega. Nad olid eri tõugu, väga ilusad ja armsad ning üks, kes kükitas teistest eraldi, oli mingit ennenägematut sorti, ta kõrvad rippusid kahel pool karvaseid põski kui patsid maani. Ta oli kullakaspruun ja liigutavalt ilus. Seisin ta kõrval ja võtsin riiulilt raamatu, fotoalbumi Fassbinderi filmist. Kogu suur raamat oli täis mustvalgeid ja värvilisi pilte, teksti oli väga vähe ja ainus näitleja, kelle ära tundsin, oli Jeanne Moreau. Jeanne oli vana, raskelt värvitud lõbutüdruk meremeeste kõrtsis ja ainuke naistegelane. See oli homofilm, meremeestest, ohvitseridest, nahka riietatud põrguinglist" mootorrattal, hiigelsuurest kõrtsmikust ja noorest meremehest, keda kõik vägistasid, taga ajasid, peksid ja jälle vägistasid. Jeanne Moreau seisis oma paljuütleval pilgul kogu aeg kusagil tagaplaanil, jänku hüppas oma aedikus, kuldne, kerge, naljakas. Ma sulgesin korraks raamatu ja vaatasin tagakaanelt Fassbinderi äraaetud nägu. Ta oli ühekorraga nii vägistaja, peksja kui ka vägistatu, jalge alla trambitu. Kauplus suleti, müüjad käisid ringi ja mind aeti ära selle raamatu ja jänku juurest. Nüüd, Roomas, kohtasin ma kauni meremehe ühte vägistajat baarileti taga seismas. Ka tema oli ilus, oli juba raamatus, meenutades Tom of Finlandi meestekunsti kangelasi. Ta lihased punnitusid, tal olid seljas väga lihtsad ja ometi pealekäivad mustad riided. Ta oli pikk, väga lühikeseks pöetud juustega pea oli ülbelt, uhkeldavalt kaunikujuline ja ta nägu oli väga mehelik, väga ilus, väga ehmatav. Olime otsustanud kohvi tellida, kohvirahaga korvata teejuhatamise vaeva, seisime leti ääres, ja kui uksest väljaastuvate inimestega juttu lõpetav baarimees meie poole pöördus, laskus ta rinnuli letile, küünitas end üle tumeda läikiva laua minu poole ja vaatas mulle veidralt ilkuval, äratundval, pikal silmapungitusel õtsa. Ta ei öelnud midagi, ta suu oli pilkavast naudingust kõver ja mul oli hea meel, et ma ei põrganud tagasi, vaid seisin ja mõtlesin jänesele, Fassbinderile, Jcanne'ile ja pagan teab veel millele. Ma olen oma barbaarsel kombel sama ülbe kui tema, võib-olla teisel viisil hukas, aga ma tundsin end alla jäävat, sest olin tema Roomas. Ta oli üks väheseid itaallasi, keda kuulsin peaaegu puhast inglise keelt rääkivat, homod on rahvusvaheline liik, ei saa ju Tom of Finlandi maa elanikul olla muud kodakondsust kui nende eriimpcerium. Ma palusin kohvi ja ta kordas mu sõnu pilkavalt venitades. Ta tegi seda nii osavalt, et sama hästi oleksin ma võinud seda meelitavaks ligiajamiseks pidada, vahe oli imepisike nõks ja tähendas kõike. Me olime verivaenlased oma omaduste poolest, tühjalt pimedalt tänavalt oleks meist kahest ainult üks tagasi tulnud, ja ta oli seda nägu, et see oleksin olnud mina, kes Rooma kõrvaltänava rentslis vedeleks. Ta unustas mu barbariohtlikkuse, mu alistani sitkelt julma eluoskuse. Mõni ei oleks temast üldse aru saanud, oleks lobisenud rõõmsalt, halbaaimamatult. Mõni, kes oleks aru saanud, oleks jooksnud minema. Mina jäin vähemalt seisma ja vaatama, kuidas ta kohvi tegi. Sina seisid mu kõrval, aga sa ci huvitanud teda. Me ei oleks tapnud üksteist sinu pärast, meie kokkupõrkes oli midagi veel enamat. Ja ka enamat kui naise ja homo rivaaliviha. Ma ci tea, aga see oli hirmus. Ja see kõik kestis lühikese hetke. 1191

42 EEVA PARK Ta tegi kohvi. Ta käed tegid kaarjaid liigutusi, ta õlad sirutusid, ta oleks nagu Nurejevi juures õppinud, ta naeris, välgatas päevitunud näost kiskjahambaid. Ta teadis, et jälgin teda, unustanud hingamise. Jälk tüüp, mõtlesin ma. Kui saaks nii ära minna, et see poleks päris põgenemine. Ta tuli, kaks kohvitassi käes, leti tagant ning sammus nendega uksest välja. Noor prillidega naine astus meie juurde ning näitas kaardil, kus me oleme. Tänades astusime uksest välja ning temast möödudes ütlesin, et me kohvi ei joo, grazie, molto, finito. Me läksime Navona väljakule. Domitianuse vanal staadionil, kahe purskkaevu vahel, esines pikk, mustas kõikekatvas ürbis keegi. Ta venitas end kaheks inimpikkuseks ja vajus siis kokku põlvekõrguseks mustaks mütakaks maas, teda ümbritses paarkümmend last. Ta hirmutas ja lõbustas neid. Kui me möödusime, sööstis ta terava linnunokaga pea meie suunas, ma karjatasin nii, et seda oli kuulda kogu Navona hiigclplatsil. Sul oli häbi. Ma tean. Aga nii hea oli karjuda, nii hea oli selleks leida nii lihtne põhjus. Ali, kuidas lapsed naersid! SEAL ÜLE SOO ui ta vend talle järele tuli, oli käes juba õhtupoolik. Kell oli viis. Aiki vaatas läbi uksesilmamulli venna punetavat poisinägu, tiheda pruuni juuksega siilipead ja silma, mis järsku ta poole kummardus, hiiglaslikuks kasvas ning õtse teispool ust uksesilma vastas kinni pigistati. Ta vend, kuigi oli kolm aastat vanem, näis tüdrukule lapsik. Ta turtsatas naerma, lasi vennal veel veidi aega pläriseva häälega kella anda, avas siis kaks ukselukku ning ütles: Võta see pagana näpp sealt kellanupult ära. Mina ei tea küll mitte kedagi, kes nii imelikult kella annaks kui sina." Mis sa siis piilud sellest silmamullist ja muned, kuigi näed, et see olen mina. Võta nüüd see uksekett ka ära... Istute siin lukkude taga, nagu oleks teilt üldse midagi varastada! Mõni vaene loll lähebki haneks, hakkab uudishimust muukima ja sisse murdma, ning kui ta siis avastab, et siit pole midagi võtta, saab ta maruvihaseks. Lööb teid veel mutiga karistuseks mättasse, vot siis!" rääkis Hardo ning tõstis korteri kitsasse esikusse seljakoti ja pikliku kollase pambu, kust turritasid välja heledad metalltoru otsad. Oled sa valmis?" küsis vend enne, kui Aiki ta vargajutu peale midagi vastata jõudis, ning astus paari pika sammuga WC-sse. Ma ei tea, kas ma üldse viitsingi kusagile minna või tulla," vastas Aiki suletud ust vaadates. Ära aja jäma," ütles Hardo valjult veesolina sekka, ma pakun sulle M 1192

43 EEVA PARK seiklust, ööd rannas ja sina tahad alt ära hüpata! Tahad siin korterikarbis hingitseda! On see siis mingi elu? Ah? Kesksuvel, linnas, tolmus, tühjuses... Ma tirin sind sellest kõigest viimasel hetkel välja, nii et vastupuiklemise asemel peaksid sa mulle neetult tänulik olema." Loputusvesi pahises hooga potti, uks avanes ja Hardo vaatas õele veidi ülepakutud etteheitega õtsa. Ta nina alla oli kasvanud helepruuni karva, ta oli Aikist peajagu pikem, muidu aga oli väga sarnane selle väikese poisiga, kes Aikit alati vastuvaidlematult kamandanud oli, vahel kolki andnud, kiusanud ja vahel kaitsnud teda kõikide ja kõige vastu nende kunagises ühises kodus. Ma ei saa sind kunagi päriselt uskuda... Sa petsid minult kõik mu kompud ja paremad mänguasjad endale, rääkisid nii kaua, et su koli nii vastupandamatult ihaldusväärne tundus ja mina, vaene loll, sinuga vahetuskaupa tegin... Ma tean, et sa vead mind kaasa ainult sellepärast, et Sirje andis sulle hundipassi ning sul pole mitte kedagi kohe varnast võtta. Kui oleks, sa võtaksid. Ära parem valetagi, ma olen ainult hädaabinõu." Ei, ausõna, kohe kui ma telki laenasin, mõtlesin sinule." Hardo oli kööki jalutanud ja avanud külmkapi ukse. Kas teil midagi söödavat ka leidub?" Miks sa valetad? Ka siis, kui seda vajagi pole? Minule pole ju mõtet... Ma võin sulle ühepajatoitu soojaks teha..." Hardo kükitas külmkapi ees ja vaatas Aiki poole: Elate siin emaga nagu mingid kuradi jänesed. Salat, redis, kurk... Mõni ime, et paps emast lahku läks... Anna ma nuusutan seda pajatoim, kindlasti pole selles liharaasugi." On küll," ütles Aiki solvunult, kui sa seda palju nuusutad ja pepsi mängid, valan ma selle sulle pähe, ausõna. Kui ei kõlba, pole vaja süüa vaeste inimeste toitu." Nonoh, ära seda nii isiklikult ka võta, anna kahvel siia. Mulle läheb ju kõik sisse ja tead, ma olen kogu aeg näljane. Kasvamine või mis kuradima jamps see on." Aiki kobas sahtlist kahvlit otsida ning vaatas samal ajal äraolevalt aknast välja. Kahvlit vennale ulatades ütles ta: Ma tulen sinuga kaasa ainult sellepärast, et ei peaks su tundidepikkust lunimist kuulama... Ei, ma valetan. Tegelikult oleksin ma siit täna igal juhul ära läinud. Ükskõik kuhu. Ma ei taha enam vaadata seda majademüüri, võõraid aknaid, armetut kärbunud rohelust ja kitsast taevalappi üleval. Meie koridori solgi- ja kuschais ajab mind isegi siis oksele, kui ma väljas sügavalt sisse hingan ning kogu tee meie ukseni metsikult jooksen... Õhtuti on kõige hullem. Kui läheb pimedaks, siis ma kuulen kõiki maja hääli. Õhk on täis sõnu, sosinaid, häälitsusi, millest ei saagi õieti aru, mis nad on. Enne magamajäämist on niisugune tunne, nagu ägaks maja iseenda raskuse all, nagu koolduksid paneelid, et meile kaela variseda." Sa hakkad nupust ära nikastama," ütles Hardo kahe suutäie vahele, ma ju räägin, et sul on viimane aeg siit jalga lasta. Väljas on suur suvi, supersuvi. Mui vajus jalg siia tulles asfalti nagu saiataignasse. Naised käivad oma 1193

44 EEVA PARK tikk-kontsadel kikivarvukil, sest muidu ei saaks nad kontsi tee seest kätte. Seda on kihvt vaadata, kuidas nad tipivad... Kogu linn sulab, kõik on kuumad ja hingeldavad, avatakse nööbikesi... Anna mulle sealt kapist veel tükk leiba ja laseme siis siit varvast. Tund sõitu ja kõik on hoopis teine. Ma teen sulle teene, pea meeles, vana tänamatu kolu. Mui on telk, valged linad, tekid, me magame merele nii lähedal, et tõusuvesi hakkab hommikul külje all loksuma." Hardo kaapis leivaga potipõhja puhtaks, ohkas ja ütles: Kaunis maitsetu kraam." Aga ikkagi on tobe minna mere äärde ainult selleks, et õhtul telk üles panna, öö ära magada ja tulema tulla." Aiki uuris venna nägu. Ma saan aru küll, et kui sa tahtsid minna selle Sirjega... ööseks sinna..." Aiki kehitas õlgu. Ma ei muuda mitte mingi plika tuju pärast oma plaane ja aega mul ka rohkem ei ole. Me pidime homme ühe pundiga Tartu kanti põrutama, nii et sina lõpeta see jahumine ja ütle, kas tuled või ei. Otsusta ja siva." Hardo astus esikusse tagasi ning võttis seljakoti rihma pihku. Ma tulen. Ma jätsin emale kirja. Saab vähemalt ujumas käia," ütles Aiki. Üle toaukse küünitades võttis ta voodilt kaks tundi tagasi valmispakitud koti, kus sees oli kamm, hambahari, trikoo ja tumesinine dressipluus. Õues ootas neid rambe õhtupoolik. Kogu linnaosa õhk virvendas heitgaaside, äravedamata prügi, männivaigulõhna ja asfaldikuumuse tihkest segust. Majade vahel lennutas tolmu kuiv kõrbetuul, mööda majaesist teed laperdas lennuvõimetu plastikaatkott, meenutades valget vigast lindu. Joodikud ja mingeid omi mänge mängivad lapsed olid peitunud kõrge mäekalda alla kasvavasse künklikku männimetsa, vahetevahel oli sealtpoolt kuulda naeru, kisa, koerte kiledat haukumist. Inimesed, kes liikusid majade vahel ja seisid bussipeatuses, olid ennast nii õhukeselt riidesse pannud kui võimalik. Tüdrukule tundus, et enamik neist kandis seljas vaid kirjumustrilist pesu. Koik liigliha, armid, veenilaiendid, sünnimärgid ja karvad olid nähtaval, ainult silmad olid peaaegu kõikidel kaetud eri tumedustoonides päikeseprillidega. Koik pilgud olid sel kuumal suveõhtul musta peegelduse taga peidus. Inimesed näevad imelikud välja," ütles Aiki. Inimesed ongi imelikud, sina ka," kehitas Hardo õlgu. Nad seisid teiste ootajate keskel bussipeatuses. Ilusamad on palju ilusamad kui tavaliselt ja inetud on lausa koledad," arutles Aiki. Loomad küll vanaks saades nii õudsel kombel ei muutu." Loomad ei saagi nii vanaks, me paneme nad enne nahka või magama. Jäta see ringivahtimine enne, kui mõni mutt sulle kotiga lajatab," soovitas Hardo. Buss, kui ta viimaks kaheosalisena ja tiinelt õõtsudes tuli, oli pooltühi. Aiki istus kunstnahaga kaetud pingile ja tundis, kuidas ta reied, mida miniseelik katma ei ulatunud, kohe pingi kuuma katte külge kinni kleepusid. Vahetevahel kergitas ta jalgu ja naha irdumine kunstnahast oli kärisevvalus. Hardo otsis taskus läikimalöödud kolmckopikalise, pani selle piletikassasse ning keeras aparaadi küljes olevat jõnksulist nuppu niikaua, kuni raha kassapõhja teiste A 1J 94

45 EEVA PARK rahade vahele kadus. Siis võttis ta pika, kassast väljasiuelnud piletiriba ning müüs ühe pileti vanale naisele, kes kannatlikult oli oma piletiostujärgc oodanud. Loll," ütles Aiki, kui naine oli bussi tagaotsa istuma läinud, nüüd saad sa neid pileteid kuni sõidu lõpuni müüa ja ega bussijuht ka päris pime ei ole. Miks sa nii ahne pead olema? Kas ei aita, kui sa meile endile piletid peaaegu ilma rahata võtad?" Kui juba, siis juba," naeris Hardo, kallutades end kandadel ja vaatas bussijuhi peegeldust külgpceglis, pealegi ei viitsi see rasvaperse end mitte ilmaski nende kopikate pärast oma toolilt kergitada. Mis tal sellest, tema saab ikka oma palga kätte. Ja tõesõna, ma olengi praegu omadega nii läbi, et kõik, mis muidu tuleb, on teretulnud... Eile sai hirmsal kombel pidu pandud, nüüd on kakskümmend kopikat taskus, aga eile lasin kahesajal minna, õudse laulu ja möirgamisega." Mui on veidi raha," pakkus Aiki. Ostame rongipiletid, ma ei viitsi seekord jänest sõita. Ma ei jaksa kogu aeg mõelda, et keegi võib tulla ja meil natist kinni võtta." Hulluks oled läinud või?" hüüatas Hardo, müüs siis veel paarile pealetulnud inimesele piletid ning vajus Aiki kõrvale tühjale kohale. Mis kuradi opurtunism see siis on?" küsis ta Aikit uurides. Jänesena sõit on elustiil, õeke, mitte mingi naljaasi. Sa ei kujuta ometi ette, et saad sõita vabadusse ostetud piletiga!? Et sa lähed ja seisad jaamahoones kassasabas, nihkud lohiseval sammul aegapidi ettepoole, annad oma valmisloetud kopikad kassaluugi pisikesest august sisse, saad krunniga eidelt papp-pilcti ja sõidad ära vabadusse... Ei, plika, nii juhm sa nüüd ka ei ole, et loodad, et see niimoodi võimalik oleks sinna pileteid ei müüda." Hardo silmades oli nüüd omaenda sõnadest kumama löönud pilk. Ta naeris võidukalt Aiki hämmeldust nähes, toetus hooletult tulikuumale pingiseljatoele ning venitas üleolevalt: Vahel sa hämmastad mind, ausõna." Vahel ma olen väsinud..." Aiki vaatas turuhoonet, mis talle alati oli jätnud tabamatult idamaise ja võõra mulje, nüüd oli see suletud. Turupäev oli ammu möödas. Kogu talve ootad seda suve ja siis ta tuleb. Koolivaheaeg ja puha... Ema sai mulle mingisuguse töökoha, järgmisest nädalast pean ma seal kohal olema. Ma käin talle närvidele ja olen jalus. Ma tean." Koik sinuvanused tüdrukud käivad oma emadele närvidele, ära kujuta endast ette mingit õnnetut erandit." Hardo tõusis ja ulatas telgikoti Aikile. Tassi sina ka midagi ja ole õnnelik, et saad teha midagi erandlikku." Ma ju olen," ütles Aiki. Nad astusid bussist maha, peatuses seisvate inimeste sekka ning kohe kuulis Aiki kuklas Hardo käskivat hüüet: Pagan, kohe läheb rong! Jookseme!" Nad sööstsid mõlemad autode vahel põigeldes üle laia tiheda liiklusega tänavaristmiku, pidurid kriiksusid, keegi andis kimedalt signaali, avatud autoaknast kostis ehmunud viharöögatus ja esimest korda sellel õhtupoolikul tundis Aiki, et tal on tõesti lõbus. Nad jooksid võidu, unustasid rongi, sööstsid teineteist silmas pidades inimeste vahel, jäid kinni pikka, juurikapoe uksest 1195 k

46 EEVA PARK väljaulatuvasse järjekorda, pressisid ennast läbi süngelt, väsinult seisjate ning kohale jõudes vaidlesid kirglikult selle üle, kumma jalg puudutas esimesena perroonitreppi. Nad ei ostnud rongipileteid. Nad läksid perrooni keskkohta ning vaatasid üle saabuva rongi kolm esimest vagunit. Näinud, et seal kontrolle pole, astusid nad sisse kolmanda vaguni tagumisest uksest. Nad jäid seisma kumbki omal lahtilükatud uksepoolel ning lasid rongi liikuma hakates tuulel ennast kuivatada ja maha jahutada. Nad olid ikka veel jooksust elevil, rääkisid, naersid, pooled sõnad kadusid rongimürasse ja tuulde. Jaamades astusid nad perroonile, lasid inimesed peale ja maha ning võtsid siis uuesti sisse kohad lahtisel uksel. Ei tea, kas see kepiga vanamees ikka veel kontrollina töötab? Mäletad, see tõeline kirglik jänesekütt? Ilma tema ähvardava kohaloluta tundub asi nagu mõttetu ja mage. Ükskord ma hüppasin Niitväljal viimasel hetkel nende käest perroonilt alla ja putkasin metsa. Aga nad huilgasid! Seal kasvas õudsel kombel sinililli, oli emadepäev ja ma tassisin talle suure kimbu," rääkis Hardo end Aikile lähemale kallutades. Ma ei saa sinuga ema annastuses kunagi võistelda. Sellest peale, kui sa isa juures elad, ehib su siilipead vaese kannataja ja pühaku oreool. Näib, et on ükskõik, mida mina teen, sellest ei piisa. Need sinililled olid veel lõplik pauk, ma andsin alla ja viskasin oma lilled prügišahti." Sa oled kade!" hüüdis Hardo võidurõõmsalt. Ta särk laperdas sõidutuules. Teadagi, loomulikult. Ainuke lohutus on see, et ma tean, et sa pole ei pühak ega üliinimene!" Aiki lasi end kätele toetudes nii kaugele uksest välja kui võimalik. Nonoh, vaata ette," hoiatas Hardo. Vastassuunast lähenes rong ning nad mõlemad tõmbusid ukseavasse tagasi. Paar peatust enne randa kurtis Hardo perroonil liikuvaid inimesi uurides: Asi muutub ebahuvitavaks. Mitte keegi ei viitsi enam oma tööd teha. See riik on ikka varsti kokku kukkumas, kui isegi ta kontrollorganid enam ei funksi." Sa oled täitsa narr, kui kujutad ette, et jänesena sõit on mingi omalaadne vabadusvõitlus," naeris Aiki. Sa teed igast oma lollusestprotestiliikumi.se. See on tegelikult kaval. Ema oli peaaegu uhke, et sind koolist välja visati, kuigi ise pidi käima põlvi nõtkutamas ja rääkimas lõhutud perekonnast, et sulle see üks kord veel andeks antaks." Ära ole sihuke vintske küünik, tüdrukutele ei sobi see üldse, ja ära unusta, et endast vanemaid tuleb austada ja uskuda. Vanasti andsin ma sulle selle eest kolki..." Rong nõksatas liikuma, nad sammusid kahekesi rongi kõrval ja hüppasid peale alles siis, kui hoog kasvas. Ma ju üritan," ütles Aiki rongile hüpates, aga te kõik teete selle austamise nii kuradi raskeks." Kohe varsti nägid nad hobuseid. Umbes kahekümnepealine kari kappas heinamaal rongi möödudes lehvikukujuliselt laiali, kogunes uuesti troppi ja tormas siis sabade ja lakkade lehvides raudteest eemale. Loomad olid täis mäng

47 EEVA PARK levat jõudu. Rong tegelikult ei hirmutanud neid, vaid andis hoogu ja põhjust jooksuks. Vend ja õde kallutasid end hobuste poole tagasi vaadates jälle rongiuksele rippu. Nägid sa seda musta? Nägid? See on minu!" hüüdis Aiki. Ta viskaks su kohe seljast maha! Minu oma on hall! Vaata kus sellel on saba!" vastas Hardo sama innustunult. Tunned, meri lõhnab meile vastu? Tuul on soolane." Aiki limpsas üle huulte, just nagu tunneks ta seal soolast maiku. Nüüd oli ta juba valmis uskuma, et teda ei võetud kaasa kellegi aseainena. Ju on meretuul," arvas Hardo asjalikult, vesi on arvatavasti soe nagu supp." Tal oli õigus, randa jõudes sai ka Aiki sellest aru. Kõrgemal, liivaluite äärel seistes oli näha laineid, mis sellest tuulest aetuna randa kohisesid, ning kui nad alla mere äärde läksid ja vette astusid, oli vesi soe kui supp". Viimased päevitajad korjasid kokku oma tekke, raputasid liiva välja rannakottidest, kingadest, taskutest ning suundusid hajali, ebaühtlastes ridades kõik ühes kindlas suunas, rongijaama poole. Päike oli veel torkiv ja hele, kuid juba oli ta võtnud taevaserval järsema ianguskursi. Niiske mereäärne rannaliiv oli täis jalajälgi, laste kaevatud kraavikesi, murenevaid liivahunnikuid. Siin ja seal oli näha tühje pudeleid, rasvaplekkidega võilcivapaberi tükke ning Aikile jäi vette minnes ette kellegi suur, mustjaks vettinud nahksandaal. Nad käisid ujumas jä hakkasid siis mööda randa edasi minema. Tuules oli juba veidi õhtujahedust. Hardo ja Aiki rannaliival edasilibisevad varjud olid pikaks veninud ja haprad. Keset teiste inimeste minemaruttamist läksid nad vaikides teineteise järel vastassuunas üldisele liikumisele. Tead," ütles Aiki paari pikema sammuga venna kõrvale astudes, tead..." ja jäi vait. Ei tea," ütles Hardo, aga lase tulla, kui sa juba alustasid. Pole midagi nõmedamat kui niimoodi kokutada." Aiki näis olevat kaotanud isu oma juttu rääkida ja sellepärast pakkus Hardo: Kindlasti on see mingi tobe poistclugu. Oled ära armunud? Hakkad vaikselt omas mahlas marineerima nagu kõik plikad?" Ära ole loll." Aiki naeris, aga ta hääl oli solvunud. See on hoopis midagi muud. Niisugune naljakas asi... Ma olin eelmise aasta suure tormi ajal siin kusagil lähedal." Üks hoogne laine saabus vahutades üle teiste ning pritsis nii Aikit kui ka Hardot jaheda piisasajuga. Nad hüppasid mõlemad sammunõksu kalda poole ning jätkasid teed õtse veepiiril. Mida sa siin tegid, kelle juures sa olid?" küsis Hardo. Ma ei olnud kellegi juures ja tegelikult ei saanud ma isegi siin olla... Ma olin kusagil mujal... See on tobe ja segane lugu." Aiki näis sõnu otsivat, et oma 1197

48 EEVA PARK ebaselget juttu vennale arusaadavaks teha. Seal eespool peab kusagil merest veidi eemal olema mingi madal koht, soo, õõtsuv märg mädasoo, ja sellest edasi, üle kraavide ja kõrkjate, on suurte puude all vana maja. Ma tean, et ma läksin üle selle soo ja olin õhus nagu udu, ma tundsin, et olin udu. Puud maja ümber rägisesid, üks kärises juurtelt lahu ja tüvest katki, just nagu oleks puutüvi rebenev liha. Meri näis olevat tulekul, rulluvat üle selle soo. Koik seal vanas majas olid ärevil, seal oli mitu inimest, nad tulid, rääkisid ja mitte kellelegi polnud see üllatus, et ma olin seal. Nad pidasid mind üheks enda hulgast, nad rääkisid minuga asjalikke asju, ja mina nägin samal ajal läbi majaseinte ja inimeste. Muidugi pidi see kõik olema uni, aga ma ei tea, et oleksin kunagi ärganud, seda und mäletades, teades, et ma olen midagi sellesarnast unes näinud. Iga kord, kui ma olen siinkandis, see vaevab mind. Kui sõita üleval maanteel, siis vahel paistab, et ma näen puude vahelt just selle maja katust, kus ma tormiööl olin. Jamps, eks?" Ja sa ei ole kunagi läinud seda maja lähedalt vaatama? Oled ikka üks jänespüks. Täna vist enam ei jõua, aga homme lähme kindlasti vaatama, mis sul seal on või ei ole." Hardo vaatas rannaäärset männimetsa ja naeris lühidalt: Ja sina, kes sa ei usu ufosidki!" Ja ei usugi! Ning seda maja ma ka otsima ei lähe. Ma olin loll, et sulle rääkisin. Ma valetasin selle kõik kokku ja sa läksid lihtsalt haneks." Okei, okei, ära ärritu." Hardo vaatas õe poole ja ütles: Ega me ei jaksagi muud kui kusagil telk püsti lüüa ja magama kobida. Ma panin eileõhtusest peost otseteed hommikusse ja hakkan just praegu ära kustuma. Mis kurat ajas mind seda pioneerimatka ette võtma? Sina oled süüdi, sina siia kippusid, vähemalt su alateadvus." Mis alateadvus! Segi oled läinud, täitsa segi. Ise tulid mulle järele..." hüüatas Aiki tõelises hämmelduses. Na, na, na, naa... Naised on alati süüdi, kas sa ei tea? Pärispatt tuleb nendest, nad on kõige algus ja lõpp." Hardo astus pikkade sammudega, Aiki peaaegu jooksis ta kõrval ning ütles hingeldades: Sa keerad alati kõik pea peale ja homme usud seda juba ise." Nad läksid ikka kaugemale ühisrannast, ta joogiputkadest, restoranist ja suvilatest. Koos õhtujahedusega tuli vaikus ning tihenevad hallid sääseparved. Kui nad viimaks telgile mererannas koha leidsid ja selle püsti said, oli päike vaid punane hõõgus, mis tähistas silmapiiri. Hardol oli kotis kaks paari lumivalgeid linu ja kaks õhukest tekki. Aiki ronis riidest lahti võtmata kõvale, männiokstest tehtud asemele ja hakkas tapma sääski, kes telki piiravast musttuhandest end sisse olid litsunud. Hardo jäi peaaegu kohe magama. Näis, et tal ei ole külm ega sega teda ka väikeste vereimejate ahne nälg. Aki lamas, tõmmates teki kaitseks üle pea ning kuulates venna hingamist, merekohinat, tuult mändides ja sääskede otsivat pininat. Viimaks ei suutnud ta enam lamada, ta ajas end vaikselt käpakile ning roomas, tekki kaasa lohistades, telgist välja. Kuu lõikavterav sirp oli kõrgel kahvatus öötaevas, merel oli valge udu. Tekk ümber, läks Aki veidi maad kallast mööda edasi ning keeras siis metsa vahele. Kui ta soo äärde jõudis, oli

49 EEVA PARK seal samasugune udu nagu merelgi. Edasi astudes muutus jalgealune õõnsaks, jalg vajus sisse millessegi, mis oli päeval roheline, kuid näis öösel must. Aiki seisis ja vaatas sinnapoole, kus ta unes oli olnud maja ja suured puud. Talle meenus kellegi vanema mehe nägu ja auto, mis oli kõrge, must, ennesõjaaegne. Tagasi mere poole minnes ta avastas, et oli liiga sügavale soosse sumbanud. Ta vajus läbi rebeneva rohukamara, jalg ei leidnud mingit tuge sellelt imevalt pinnalt, soo ohkas, kui ta sammhaaval edasi liikus. Rannale jõudes oli ta üle põlvede mudane. Ta pesi ennast, tiris siis riided ära ning lesis madalas rannavees. Tekk jälle tihedalt enda ümber kistud, läks ta telgi juurde tagasi. Telki ei olnud enam. Ta viskas teki maha, jooksis rannaliival takerdudes edasi-tagasi, hüüdis Hardot, arvates, et see temaga lolli nalja teeb, ning viimaks istus, tekk ümber, liivale ning nuuksatas kuivalt, ilma pisarateta. Ta mõtles igasugustele võimalustele ning sosistas nagu kartes, et keegi teda pealt kuulab: Võib-olla on see kõik üks uni, see soo, see rand, isegi Hardo oli ainult uni ja telki pole siin kunagi olnudki. Aga sääsed on alles, neid on nagu vähem, aga nad on alles. Peale aatomipommi plahvatust pidid ainult kärbsed maailmas ringi sumistama... Võib-olla tuli Hardole mõni pidu meelde, või tüdruk, kes suvitab kusagil siin rannas, ja ta läks selle pärast ära... Või läks ta mind otsima, sinna sohu? Aga telk? Valged linad ja meie kotid? Olid need ufod, mis talle läbi selle udu järele tulid?" Aiki uuris taevast, mis oli tooni võrra tumedam kui enne, vaikne, tühi. Tõusuvesi uhas tasaseks maastikuauto ja sõdurisaabaste jäljed, telgivaiadc augud. Hommikuvalguses olid liival ainult kaarjad lainevahuviirud. 1199

50 LEIU ANDRE TA OLI tõsine, lihtne, üsna harilik eesti mees. Süda oli tal ühekihtne; ei kummardund kurja ees. Ta ikka meeles kandis, et võõra oma on võlg. Kus kõige raskem, sealkandis olid temagi käsi ja õlg. KES küll selles metsikus tuules määris end veriseks... Kes minema läks, hammas huules... Kes lahkus päriseks... Kes kandis ja kandis ja kandis ja murdus siis püstipäi... Kes keisrile andis, mis andis, kuid Jumala lapseks jäi... MÄLESTUS Juuste sahin laial väljal. - Juusteks muutub õhtukiir, kui ta hajub taevast välja. Juusteks, juusteks silmapiir.

51 Juuksed, juuksed, juukseniidid vaikne hellitus ja luil. Juuksed pehmest õrnast siidist õhtul aias õunapuu. Kevad! Lõoke lõõrib laulda, kuskil kukkumas on käod. Juuste sahin alla hauda, ümber vaikse noore näo. ÖÖS SÜGAVAS süveneb harras viis pihlapuude all kummeleis rajal. Ja raugeina põgusaid samine siis vuhiseb läbi maja. Su juurde su haldjad siis jõuavad üle hämara südamevalu. Pilk sulgund. Ei küsi, ei nõua nad. Sa vaikid. Ei midagi palu.

52 \ VILLEM CROSS ISA KORIANDER alien hommikul poodi ja märkan jälle seda meest, keda olen kunagi tundnud, samas aga töö, mis tal käsil, sunnib kahtlema, kas ta ikka saab olla tema, too kunagine võimekas... Hmjah? Nojah, raske uskuda küll, kuid siin ilmas satutakse vahel hämmastavatele võimalikkustele. Kui arvestada ajahamba tööd ta kallal ja ühtlasi tahtlikku endamuutmist, maskeeringut. On töid, mida püütakse sooritada anonüümselt, kui just peab neid ise tegema, selle asemel et jätta need immigrantide teha. Juba eelmisel korral pidin teda peaaegu kõnetama, kuid ei saanud võitu kartusest sattuda piinlikku olukorda. Pealegi olime siis Tiiaga koos turule minemas ja ilm tugevavõitu tuule tõttu pisut ebasoodne tänaval tutvuse ülessoendamiseks. Nüüd on Tiiä meedikute käes, kes tema settega maadlevad. Reuma. Süda. Asi on ajaviitlik. Kain teda õhtuti vaatamas. Päeviti märkan mingit veidrat seisundit, ilmselt kontaktivaegust, kuid üksindust kõrgelt hindava inimesena on seda naljakas tunnistada. Kas nii või teisiti, ma olen toda halli habeme taha varjunud aknapesijat nähes lausa ebaloomulikult elevil ja tunnen taas tahtmist midagi ette võtta. Ainult ma ei tea, mismoodi seda oleks kõige parem teha. Minna juurde ja öelda hea õnne peale mööda minnes: Tere, Jüri!" Täiesti võimalik, sest mees on üleval vitriiniklaasiga ametis, tema tagumik peaks jääma minu sonimütsi kohale ja kui ta osutub kellekski teiseks, siis ei peaks ta minu terest väljagi tegema. Peaks seda möödakäijate omavaheliseks asjaks. Aga juba ammust ajast ei ole ma äkiliste liigutuste sooritaja. Astun hoopis piimapoodi, ostan paki koort ja kohupiima ja jään läbi akna teisel tänavapoolel töötavat meest silmitsema. Aega on. Las ta tuleb alla. Las teeb mõne sammu. Vana näeb välja nagu gorilla, kellele teatud firma on tumesinise kollaste tunnustähtedega kombinesooni selga toppinud. Võrdlus viib mõtte eneseteadvuse probleemistikku ja ühtlasi sedastamisele, et ma ei mäleta enam, kas kuulub gorillale või hoopis orangutangile pcegeltesti sooritamise au. Igal juhul ühele neist ja pole minu asi praegu siin poes oma tühipaljas lustakas ja küllap ka üsna labases võrdluses teaduslikku täpsust taga ajada. Too seal tugircdelikesel omas eneseteadvuses on osanud nii mõnestki liigikaaslasest ette areneda. Näiteks minust, kellel pole veel aimu, kellel pole vähimatki ettekujutust, mismoodi ja kui palju talle selle nühkimise eest makstakse. Tema seal aga teab. Ega ta muidu nuhiks ega nõristaks puhastava toimega vahuollust mööda peegelklaasi. Linn on hakanud aknaid pesema. Mitte veel üleüldiselt, mingis märgatavas 1202

53 VILLEM CROSS süsteemis, ja oleks eksitus, ei vastaks tegelikkusele kärsitust edenemistahtest kannustatud hüüatus ON TULNUD AKNAPESU AEG! Pigem siis juba kui kiusatus hüüdmiseks nii suur midagi MAAMÕÕTJATE AJAST kuuldavale tuua, sest restauratsioon siinses Euroopa jahedavõitu sopis annab nüüd just maamõõtjaile rohkesti tööd ja ollakse sunnitud, vanad koltunud plaanipaberid käes, taastama kunagiste maaomandite piire. Seega siis tõe, õiguse ja õigluse taaskehtestamise raske aeg, mis peabki olema raske, oma raskusega meeldejääv ning hoiatav, et mitte kunagi enam mitte keegi ei söandaks sirutada oma käppa püha eraomandi järele, olgu käpp tööst nii rakkus kui tahes. Vanal on aeglased liigutused. Istuksin meelsasti laiale valge läikvärviga kaetud aknalauale, sest jalad väsivad seistes kiiresti. Aga kus sa sellega! Nüüd on kõik siin nii noobel. Ei mingeid järjekordi. Alles mõned aastad tagasi trügiti selles kitsukeses ruumis mis hirmus ja ma ei tea, mida mõned vanad mutikesed alati ootasid, istudes sellelsamal, kuid siis üsna räpakal aknalaual nagu vahakujud, sümboliseerimaks maise elu kurba lõppu. Tähelepanu! Aknapesija laskub alla. Viib redelikese vitriini teise serva. Ta liipab. Vaevumärgatavalt, aga mina märkan, sest kuigi kehva nägemisega, olin selleks märkamiseks valmistunud. Tal on üks jalg põlvest pisut kange poisipõlves läbielatud õnnetuse tõttu. Mootorrattalt saadud hoopi oleks tulnud hoolikamalt ravida. Tema nimi ei unune. Ta on taim. Ka Tiiä kasvatab seda kuskil suvilakrundi peenraribal. Omal ajal, ammu, oli meie elus üks kena periood, mille vältel me tihedasti lävisime. Olime üsna tegusad noormehed. Meie kabinetid asetsesid üle koridori vastamisi. Mina tegin kultuuri, tema tööstust. Hiljem sai temast eesti kõige pikema nimetusega asutuse ülema üks tähtsamaid asetäitjaid, millega kaasnes kroonu poolt pisiasjalise täpsusega väljamõõdetud eluhüvede hulk, ja meie läbikäimine katkes. Mitte päriselt ja vihavahkse raksatusega. Oh ei! Polnud ju mingit põhjust. See lihtsalt atrofeerus. Hiljem tuli siiski kokkupuuteid, muidugi harva ja juhuslikult mõnel näitusel või suuremal aastapäevakontserdil. Neil puhkudel loomulikult teretasime tehtud südamlikkusega, ja kui aega jätkus, siis vestlesimegi kuidasläheb-mida teed tasemel. Ja mulle paistis või kuidagi nagu tundus, et minu tollane ulale kalduv eluviis muidugi ja arvatavasti liialdatultki ta kõrvu ulatunud oli meie vahele püstitanud varjatud müüri. Igasugust viinaviskamist pidas ta mõttetuks ajaraiskamiseks. Noorepoolne elu kulus tal õppimisele ja ta ei pidanud seda sugugi pingutavaks koormavedamiseks, vaid ütles selle olevat asja, mis annab elule väärtuse. Kauem kaupluses seista ei taha, mõtlen äkki Internatsionaali" viisil. Sest tunnen juba selgesti turjal müüjannade pilke. Astun välja ja lähen tiidsal sammul koju. Hingel on kerge, nagu oleksin lahendanud mingi keerulise ülesande. Tänapäeval siiski hoidutakse kontaktidest, kunagi kehtinud läbikäimiste taastamisest eriti. Sest milleks tõepoolest kõik need kuidas-sul-siis-nüüd-läheb-ka jutud? Kuhu need peaksid välja viima? 1203

54 VILLEM CROSS ja üldse, mis edasi? See mees seal teadagi vaataks vananenud näost ja nii võõralt mõjuvast karvapadrikust oma vesihallide silmadega teritunult õtsa, võtaks kindlasti alandusse langenu trotsliku poosi, ütleks isegi mõne jälkuse, arvates mu parastajaks või veel kellekski, kes ma pole või vähemalt ei taha olla, ja mul tuleks taanduda, mõru maik suus. Oleksin äärepealt rumalusega hakkama saanud ja seda puhtast edevusest, küllap lapsikust rõõmust, et mul pole veel vaja aknaid pesta, millega, ausalt ütelda, ma poleks ehk toimegi tulnud. Üle hulga aja olin oma käitumisega täiesti rahul. Tegin kindlaks, mis kindlaks tegemist nõudis, ja tulin koju, et jätkata Peter Lahsteini Schilleri elu" lugemist, mis on momendil küllaltki huvipakkuv tegevus sellepärast, et ma pole Schillerist kunagi eriti vaimustunud, tema suurus kuigi aktsepteeritud on mu ajus asunud täiesti kasutamatu tombuna, ning nüüd paksust äsja eesti keeles ilmunud raamatust aegamisi ammutatav aine kasvatab kujutlusse suure värvika maalingu kunagisest saksa vaimust ja elulaadist. Õhtul haiglas räägime juttu. Tiiä sellest, mis tal vahepeal palatis juhtunud, mina Friedrich Schillerist ja Jüri Koriandrist. Nädal hiljem avastan linnalehest kuulutuse, mille lugemise ajal tajun otsekui kivist külalise kämblaraskust oma õlal. Jüri Koriander Leinavad... Matusetalitus... Ei mahu pähe. Milleks ma siis nii äkki olin ta uues elurollis avastanud? Nii ei tehta! Seesuguseid kokkulangevusi ei esine! Pähe tulvanud vererõhu tõttu ei julge äkki tõusta. Kogun ennast veidi, et minna kapi juurde. Võtan tableti suhu. Meenub Niguliste torni põlemise öõ. Ärkasime siis ragina peale. Õudus! Tiiä tegi endale tulist meevett. Mina võtsin konjakit. Nüüd aitab äkilise surve vastu peas kõige kiiremini lihtne validool. Saanud enesetunde veidi kindlamaks, lähen mantlit kinni nööpides trepist alla tänavale. Lähen sinna, kus olen näinud ukse kohal neidsamu kollaseid tähti, mida kandis küüruvajunud Jüri oma turjal, kutsudes siis minus esile küllaltki vastiku võrdluse. Mitte kunagi ei maksa eputada võrdlustega. Flaubert olevat neid kui täiu tapnud. Kontor on rentinud endale tagasihoidliku hämara koridoriga kabineti. Näen ka teist ust, aga see näib kuuluvat mingile laole või kolikambrile. Trügin kabinetti, kus inimesed istuvad, mõned seisavad, keegi kusagil sirmi taga ilmselt loputab kohvitasse, näen kahte tassi laual pesemisjärge ootamas. Л 1204

55 VILLEM CROSS Küsin. Üks reageerib, tahab teada, kes ma talle olen. Samal ajal ei näi tal olevat aega oodata, kuni ma mõtlen, kes ma Jüri Koriandrile olen. Matus on homme? Jaa. Jaa. Millesse ta siis nii äkki...? Keegi ei vasta. Nagu minevikus. Ei, nagu just nüüd eriti. Pole ka tarvis. Võin ju homme kalmistule sõita. Millise bussiga sinna saab, selle kavatsen kindlaks teha kodus telefoni teel. Ja äkki teab Tiiä? Tema teab kõiki seesuguseid asju. Seisan taas tänaval. Tunnen, kuidas esimene ehmatus kudedest kaob. Samast teenindusettevõttest astub mu järel välja eakas mees kiprimütsis ja sama värvi tumedas jopes. Ta kõnetab mind. Ja teab, kes ma olen. Tahab minuga rääkida. Muidugi juhul, kui ma tõepoolest kontoris esitatud küsimusele vastust soovin kuulda. Aga loo-oomulikult! Me läheme ühte Vene tänaval asuvasse ruumikasse vägeva kaminaga kohvikusse, eraldume oma tassidega ja ta räägib mulle JÜRI KORIANDRI saatusest nii palju kui teab. Jutustaja on tutvustanud ennast Harrina. Ma pakun talle esialgu väga lühidalt enda kokkupuuted lahkunuga, ta kuulab ja noogutab, ta näib olevat kõigest teadlik. Aga viimati? Jah, viimati oli ikka väga ammu, aastal 1971 Moskvas, Moskva" hotelli teise korruse restoranis. Juhuslik kokkusaamine, ja nagu võõras kohas ikka, kujunes see pikaks ja südamlikuks jutuajamiseks. Aga siin pole praegu mõtet seda meenutadagi. Tähtis on aastaarv. Nagu kohe selgub, oli just siis Koriandri elus üks tipptunde. Tööalane vastuolu tema ja ta ülema vahel lahendati tema kasuks. Ülem jäeti kohale nagu karistuseks, Koriander aga viidi peadpööritava hooga Suurde Majja. Situatsioon kättemaksmiseks ja nöökimiseks missugune! Kas ta kasutas tekkinud võimalusi? Harri koputab oma kiprimütsi kõva randiga kergelt vastu lauaplaati. Ei kasutanud. Kättemaksuhimu polnud Koriandrile omane. Poliitiku puhul tundub see väide usutamatuna, kuid küsimus mu arvates selles oligi, et Koriander polnud mingi poliitik selle sõna klassikalises tähenduses. Tema jäi ilmselt järsust tõusust nagu ebalema, sest ei tundnud ennast uue tööpostiga kaasaskäivate privileegide suurenenud mahus hästi, kõlagu see nii ebaloogiliselt kui tahes. Et mille nimel seda karjäärikest siis üldse tehakse, eks? Aga inimesed on erinevad olendid. Koriander oli töörügaja tüüp. Töötasu, ükskõik siis kui suur ja mil viisil seda tasuti, pidi tema meelest vastama tehtud tööle. Sinekuuri kui niisugust ta lihtsalt ei talunud. Ja kui ta oli avastanud oma uues ametkonnas ühe peenikese 1205

56 VILLEM CROSS lullilööja, koormas ta selle erilise isuga üle ning sai kohe ka verivaenlase." Harri räägib kiretu tooniga. Ta jutustamist võiks võtta kui asjadest ammu eemaldunu tasast teadustamist. Kui ta oma kommentaari lisab, siis teeb seda ettevaatlikult köhatades ja käsi laua kohale tõstes. Aga mina kuulan hinge kinni pidades ja aina nõustun, aina tajun vahepeal silmapiiri taha vajunud ja nüüd äkki välgatanud ning samas igaveseks kadunud inimest, keda tundsin just niisugusena. Me olime mõlemad ükskord BÜROOL, mis patu eest mina, mille pärast tema, kes seda enam mäletaks. See oli ju siis selles nüüdses linnavalitsuses, üsna kitsas ruumis. Seisin süüdlase kohal ja ajasin jäma, Koriander istus mu taga ja ütles midagi, nagu hiljem selgus, ütles mulle ette nagu koolipoisile, aga ma ei kuulnud, raiusin aga nimesid ja kõnesid, neid kui lähtematerjali, tegelikult ootas kõrge konsiilium minult ühte lauset: lähtun oma töös NLKP Keskkomitee läkitusest. Pärast tulime koos ära ja ta kirus mind ja mu mõistmatust, aga kirus nii nagu inimene, kes kirutavat hoiab. Siis ma küsisin temalt, kas ta tõesti neid ametlikke läkitusi ja otsuseid loeb, ning sain teada, et mõistlikud mehed loevad, ja mitte üksnes paljaid ridu, vaid peamiselt ridade vahele sattunud võimalikku informatsiooni. Lisaks selgus veel, et ta luges sama sihiga isegi partei ja valitsuse pidupäevaeclseid hüüdlauseid. Loomulik, et imetlesin siis ta tahtejõudu, kuid järgida tema eeskuju ma laiskuse tõttu lihtsalt ei suutnud. Koriandri tõus ametiredelil meeldis kõige rohkem Leale, tema naisele, eks ka tütrele Ingele. Nemad keerlesid pereisa töökohaga koostulnud tõeliselt luksusliku viietoalise korteri õnnes nagu pöörased ja sisustamismõnu haaras meestki nagu viinauim. Ilusaks neiuks sirgunud tütrele oli ta valmis tähti taevast alla tooma. Aga naisest oli ta selleks ajaks juba eemaldunud. Väliselt kena ja energiline rahvatantsutegelane Lea Koriander hoidis muidugi oma edukat meest, kuid mees ei saanud talle samaga vastata. Abielutüdimusest kui tavanähtusest pole vist mõtet rääkida." Jah, ega sõpruseks üleminekut abieludes tulegi nii sageli ette," pomisen automaatselt, samal ajal mälu pingutades püüan meelde tuletada ühte ammust seltskondlikku tagarääkimist. Abielulahutus tuntud rahvatantsuansambli loojast oli Koriandri kõrgustest alla toonud nagu see tollastes tingimustes tavaks, kuid seal oli nagu midagi veel. Ja ma olen sunnitud küsima. Harri teab rääkida: Koriander hakkas ühe tehasekolossi rajamisele vastu. Kogus kõikvõimalikud andmed kokku ja näitas ära selle kahjulikkuse vabariigile. Metalli veokulud, tööjõu sissevedu, keskkonnakahjustused ja nõnda edasi. Kahjud vabariigile? Hm-hmm, tegi partei juhtkond leninlikku häält. Aga kasu Nõukogude Liidule? Tuli välja, seltsimees Koriander oli hakanud arendama parteile võõrast sobimatut joont. Noh, ja siis tuli ebasobivast mehest lahtisaamiseks imekena vahend Marina nagu tellimise peale. Ilus noor medõde Essentukist. Koriander oli seal oma mingisugust näärmeviga ravitsenud ja äkki nagu hullunud piison armunud. Ta ise hiljem kasutas just seda väljendit. Marina muidugi ka temasse, Jurasse. Sest tüdruku unistus oli Pribaltika, põhja suve valged ööd. Ta pani selleks kõik mängu. Kaasa arvatud ka rasestumise. Л 1206

57 VILLEM GROSS Koriandril kui aumehel ei jäänud esialgu muud üle kui kohvritega Tallinna sõitnud Marinake oma üksikuks jäänud ema juurde sisse kirjutada. Marina sai merelaevastiku haiglasse hea koha, Koriander külastas teda oma lapsepõlvekodus vilkasti, kuni ükskord kõik päevavalgele tuli. Kas Marina siis ei teadnud, et naise vahetamine tuleb tema Jurakesele tööpostilt kukkumisega kinni maksta? Loomulikult teadis. Aga ta arvas, et mehele korraldatakse üleviimine, nojah, veidi kõrvale, näiteks a/ü. liinis, tema Leatškale ja Ingatškale leitakse sobiv korter ja kõik laabub nagu arenenud nõukogude ühiskonnas normiks. Aga ta ei teadnud Koriandri parteile kahtlase joone harrastustest midagi. Kaukaasiast vanemate juurest, kus elati pead-jalad koos, maandus ta küll lahke vanaproua seltsi Pribaltikas, kuid sinna tuligi tal lõpuks matta oma illusioonid põhja suve valgetest öödest, sest Koriandrit ei jäetud üldse nomenklatuuri. Just see oligi too lops, mis kujundas lahkunu saatuse niisuguseks, nagu see nüüd lõplikult valmis sai. Koriander langes, õigemini lasi ennast langetada vananenud seadmetega trükikoja, tolle Oktoobri Tina" osakonnajuhatajaks, kus ta kõigele lisaks nagu pilkeks valiti kohe parteialgorganisatsiooni sekretäriks, igat masti rai-ja gorkomi naiste tõmmata-tõugata. Ta rääkis ikka nendest parteibaabadest lõikava tigedusega. Oli nad oma patuse abielulahutusega ära vihastanud, eelistades nende vanuseklassile silmatorkavalt noort." Harri laseb mul oma teadustamisi mõnda aega vaikselt seedida. Lahutusega seotud tülikad lood on meeles, kuigi ammu läbi elatud. Pealegi minu kui juturaamatuid kirjutava tühisuse vastu ei tundnud partei selles mõttes erilist huvi. Korter muidugi, aga see käis allasutuste kaudu. Hmjaa, Jüri! Kui kummaline tõdeda, et just tema nii ratsionaalselt ellu suhtuv mees! Aga tundsingi vist teda rohkem mõtlevana ja mitte tundlevana. Perekonniti me ju kokku ei puutunud. Lea? Jah, vahel ta mainis ka naist, seda küll. Ja siis sügavas keskeas köidab end kinni ja viskub jäärakusse. Endine tegelane. Nüüd ikkagi endine. Kuigi palju endisi on osanud rakenduda nüüdki. Pankades. R-tähega aktsiaseltsides. Kuidagi nagu loomulik. Nad teadsid siis, mismoodi olla mammona juures, ja teavad seda ka nüüd. Koriander lõpetas aknapesijana. Mingi viga, mingi puudus tal ilmselt oli. Kallak humanismi? Lükkan tühjaks joodud tassi kaugemale ja toetan küünarnuki lauaplaadile. Harri jätkab: Nende tütar Ly oli kuueaastane, kui nad lahutasid. See oli rahumeelne lahutus, kuigi purustavaks jõuks osutus sõjalaevastiku ohvitser. Ly jäeti isa ja selle vana kuid veel energilise ema hoolde ainult seniks, kuni nad Borissiga on Sevastoopolis uue kodu sisse seadnud. Elu voolas. Marina kirjutas tihedasti, õpetas ja muretses tütre pärast, kahel korral oli juba täitsa kindlaks määratud Tallinna saabumise päevgi, millele aga järgnes varsti telegramm vabanduse ja uue tähtajaga, kuni ükskord jõudis pärale teade Boriss hukkunud, Marina raskes seisukorras. Teade ei tulnud mitte Sevastoopol ist, vaid Novorossiiskist. Koriander saatis sinna hiljem mitu järelepärimist. Mitte sellepärast, et oleks soovinud tütrest vabaneda. Jumal hoidku, 1207

58 VILLEM CROSS pigem vastupidi. Ta oli hakanud ju lootma ning otsis oma lootustele kinnitust. Vastust enam ei tulnud ja nii jäigi laps Koriandri ja ta ema hoolde. Tüdruk muutus nüüd mehe elu sisuks. Ly. LY. Aina Ly ja Ly. Tööl hakati juba märkama, mõni koguni püüdis torgata, hoiatada, et ärgu ta tüdrukut ära hellitagu, ja need, kes Jüriga tihedamini läbi käisid, võisid näha, kuidas see tütarlapsuke eriti pärast vanaema surma hakkas endale aastast aastasse aina rohkem ja rohkem lubama. Jürist polnud talle isa. Ta sarnanes pigem helde vanaisaga, kes vaid oskas imetleda oma võsukese sirgumist ning pidas tüdruku ülbitsemistki selle mõistuse teritumiseks. Meie majad asusid ühes rohelises tsoonikeses üle tänava, käisin Jüri pool õhtuti malet mängimas. Uskuge, vahel läks asi seal niikaugele, et pidin vaikselt käsi laua all rusikas hoidma, vahel oleksin mõnuga pükstelt rihma võtnud. Too nähvits ajas mu nii närvi. Õppimine käis tal üle kivide ja kändude. Hulkus. Ja kui hulkumast tuli, siis pani maki üürgama, nii et naaber hakkas vastu seina koppima. Õhtuti ei saanud teda telkari eest magama." Jutustus hakkab kalduma teatud-tuntud radadele. Tubli ja valvsa vana emakese muldamineku järel ei tule tema aastates poeg oma tütre kasvatamisega toime. Kui palju elu sellel süžeel ometi lugusid mõtleb luua. Milline igavus! Ja lõpp? Isa läheb insuldi või infarktiga ja tütar hakkab alles siis taipama, kelle ta kaotas, kellest ilma jäi. Mu mõte teeb omaette uidangu. Ma ei valmistunud kuulama elus nii palju esinevat laste kasvatamisega toimetulematuse lugu. Keda see Harri endast õige kujutab? Ma veel ei tea seda ja kui ta ei ütle, siis ei saagi teada, sest küsida ma ei kavatse. Tema mind teab, nagu ta kohe alguses ütles. Ta räägib püüdlikult sõnu seades ja mul on tunne, et ta püüab minu või õigemini mu elukutse pärast. Hm? Eluaegne trükiasjanduse mees, insener vist. Jah, ta on minuealine, see põlvkond, kes kasvas koos raamatutega ja nüüd elab veel selles kohunuks tõmbunud arvamuses, nagu kujutaksid kirjanikud mingit ühtset määrava tähtsusega vaimujõudu, avaldumas mingis ajaloo ilus, loominguliste liitude pleenumis või kes seda oskakski nii täpselt määratleda, milles. Meie kõrvale lauda sätivad ennast neiud kohvi ja saiakestega. Tunnen äkki loomalikku söögiisu. Saiakesed on ilusad, kollase magusa kreemiga ja ahjupruuni koorikuga, mis prõksub noorte hammaste all. Olen neid pagaritooteid söönud, tean nende maitset. Kuid mitte nende järele ei käi praegu mu isu. Sööksin hoopis toekat sülti kuumade kartulite ja sinepiga. Või mingit lihtsat suppi, midagi talupoeglikku. Harri räägib. Aga mina näen järsku Jakub Kolast ta memoriaalmuuseumis fotosuurendusel, hallis justkui kodukootud riidest pintsakus, selle all väljaõmblusega vene särk. Ei mäleta, mis puhul olen lahti lastud Minski linna. Muuseumi juhataja, Kolasc poeg, tüsedusele kalduv alandlik mees, räägib aupaklikult oma kuulsast isast, kes nagu ma nüüd oskan mõtelda sai olla kirjanik veel enne televisiooni ja muude sellesarnaste asjade võidukäiku. Ta suri aastal...? Ta oli varisenud kokku lõunalauas. Mäletan, et küsisin, mis ta oli söönud. Ei midagi erilist, vastas poeg. Štšiid oli söönud. <a rius

59 VILLEM CROSS Kuulen taas Harri häält kirjeldamas seda, kuidas Ly oli ükskord tulnud ja visanud mingi tuulcpluusi lauale nii, et malendid segi läksid, ja sisistanud isa peale. Isa oli kohe tigetsejaga teise tuppa siirdunud. Harri oli küll mälu järgi malendid endisesse seisu asetanud, kuid kavatsenud ühtlasi ka lahkuda, et sel viisil oma asjasse suhtumisest teada anda. Siis aga oli Jüri üksinda tagasi tulnud, laua taha istunud, naernud, nagu poleks midagi erilist juhtunudki, ning öelnud, et nüüdsest peale ta ei osta enam ise kingitusi, vaid annab tütrele selleks vajaliku raha pihu peale. Meie oleme ju nüüd suured," oli ta lisanud selle vastiku ja hoopiski mitte Jüri-pärase fraasi, mida mõned vanemad oma sirguvatest lastest rääkides tarvitavad: Meie oleme. Meie teeme. Meie läheme." Üks meie kõrvale istunud tütarlastest hakkab paksu nädalalehte sirvima, see kipub tal käes sassi minema, ta annab varsti alla ja jätab kokkumurtud ajalehe lauale lebama, nii et võin lugeda ühte osa suurte tähtedega pealkirjast: Eesti lõbujanuliste pedofiilide..." Mittenähtava sõna või sõnade väljamõtlemise tahtmine puudub. Selle asemel meenutan kuulsa Gori Pedagoogi", pahelise ilmega vanameest, õrn lapsuke põlvede vahel, käes mingi pildike ning all sõnad: Noid pilte nimetatakse pornograafilisteks." Harri heidab pilgu kellale. Läheks õige minu juurde koju. Võtaksime mõned pitsid kadunu mälestuseks. Mu teinepool paneb midagi lauale." Näen ta silmavaates tungivat palvet ja imelikul kombel ei tunne ma hinges vähimatki tõrksust, ehkki tean, et olen juba ammu kaotanud võime uusi tutvusi soetada. Sammume Estonia" teatri esisele skväärile, kus vestleme elu argipäevast nii nagu meieealistclc meestele sobilik ning istume lõpuks bussi, mis pikale ootepausile vaatamata polegi nii täis, nagu võis oletada. On seesugune liiklusvaiksem päevahetk muidu nii rüselevas Tallinnas. Keerame Olümpia" juurest tihedamasse veokite tulva Liivalaia tänaval, sealt vaiksemasse Veerenni ja olemegi varsti kõrgetest puudest piiratud rootsipunaste puumajade vahel. Seal ta elas," näitab Harri üle tänava asetsevat maja, mis on täpne koopia sellest, mille trepijalamil seisame ja kuhu kohe ka siseneme. Harri läheb ees neli trepiastet alla ja tõmbab lahti ühe määrdunud krigiseva ukse. Sisse me ei astu ja ega sinna mahukski, sest ruum on tuubil täis igasugust koli. Samasugusest ruumist tegi Jüri endale kolmeks viimaseks eluaastaks pliidiga toa," kõneleb Harri oma kiretul toonil. Sest Lyl oli tarvis alailma harjutada." Mida harjutada?" ci suuda ma mõista. Ütles, et osaleb mingi ansambli koosseisus, kus nõutakse laulmist teatud liigutuste saatel. Tal käisid seal igasugused tüdrukud ja poisid. Ja Jüri muidugi uskus. Võttis ka tänavapühkimise enda peale, kui koht vabanes, et aga rohkem teenida." Seda ka veel!" Vaikime. 1209

60 VILLEM CROSS Aga oma isa matab nüüd Inge, tütar esimesest abielust, sest Lyl polevat sentigi hinge taga. Muide, tol kohutaval ööl oli Jüri minu postkasti lasknud oma viimase teate." Mis!" Harri ei reageeri mu erutusele, vaid jätkab silmi pilutades üminal: Kirjutas, et ärgu ma pahandagu, aga ta ei suutvat üle elada seda teadasaamist. Kirjutas: Kui sul oleks tütar ja kui sa oleksid saanud teada, mis mina nüüd Ly kohta, siis oleksid samuti talitanud." Kirjutas veel: Käisin enne teo tegemist Lennuki saunas." Miks ta seda tähtsaks pidas? Käisime Lennuki tänava saunas tihti koos, vist sellepärast." Kas tohin seda kirja lugeda?" Miks mitte. Politsei palus mul see igaks juhuks esialgu alles hoida, ei midagi muud. Nagu saaksime seda ära visata!" Õhtul palatis vaatab Tiiä mind ja läheb ärevaks. Ma ei nägevat hea välja. Räägin Koriandrist ja oma uutest tuttavatest Veerenni tänava kandis. Räägime homsest matusetalitusest ja lilledest. Ka saan teada, et kalmistule viib buss nr

61 KATRIN VÄLI Ah jaa, päev. See, kus ma tulen. Korrigeerin viimased tunnid. Põsk on esimene. Kuu pole muud kui väike valge pilv. Tähtsusel on pikk järjekord, aega küll. kaugemal enam ei laulda nüüd on nad sisse tulnud riste aknariste ja rõngaid korvpallirõngaid ilusad väikesed tummad tüdrukud on võtnud mu laulu enese ette neil on graatsilised liigutused puhtad kleidid lõhn puudub nad suitsetavad pikki pilpaid mis on niisama horisontaalsed nagu nemad on vertikaalsed nende naeratustest võiks keeta kasvõi putru ainult nad ei räägi ei anna välja Lood, mida ma räägin, on väikesed mehed ja saavad kurvaks, nõnda alasti, kahjutuks ja armutuks parem käsi välja sirutatud, peopesa ülespoole, näpud näitavad tuld. Mõtete hajusad ketid kasvavad aeglaselt nagu juuksed ning langevad välja süütult, armutult. Akti makstakse raha. Alati makstakse kätte. 1211

62 Kaks kokkurääkinud meest, nagu rattakodarad, nüüd juba sõnatud. Vanem on nagu tikitud käterätik, täpsemalt öeldes geomeetria. Nooremat veel õieti pole. Kust ma tean, et kaks meest? Sest nad kõlguvad või nende jalad üle serva. jah poiss ma tahan küll su peeglit siidirätikut sinagi oled loojumas näind kui ka lind su vagunis väga hästi ei õitsend su kasukas oli võibolla liiga paks sest enamasti oli ju talv oli sinine pilt kui nuga loojus tuli uni ka sulle terve püha päev möödus kui kaerahelbed ja riis nagu nad kõik nii minagi neisse sõnadesse panen pea padjale enamasti söön enamasti pooldun enamasti arvan nad on mulle seltsiks ja siis ma ci ole nii kurb nagu see võibolla loomulik oleks aga parem on loomuvastane olla nii loomalik nagu see võibolla loomulik oleks aga parem on värviline olla lennuk olla olla kusagil mujal nagu ju parem oleks. Lasta laintel end silitada ja kurvastada, siis tuleb must loom, kellel on otsaees valge lauk ta ulub õues. Loom elab õues (mitte vaheilmas, kus võiks lõket teha). Aeglaselt saabub vaikus ja siis järsku saabub vaikus

63 Seda me teame ju kõik, et akna taga on puud. Akna taga. Ja ometi kuskil on kõrb. Ma tean, olen uneski näind, kuidas need liivad söövad inimesi. Siis tuleb rändur ja kuulab saab vaikusest kõhu täis. Teda see liiv ei puutu. Mis prohvet ütleb? Et peab olema kurb. Et peab olema naine. See pannakse ka kirja. Hullul on täna hämar võõras kõhus, maailm on pööramas külge. Vett on vaja, kiiresti, palju vett. Siis pannakse tuled põlema, palavikud, nooled. Sõber, kelle nime ma ei ütle, kuigi tean, on suures ohus, palveteta, mitmeid nimesid ta neerudele rõhub. Päästa sõber, nagu ülim kohus peaks sellel tunnil ennast tunda andma, järsku karjatab lind, naine, seni võõras, läheb valgeks näost, kuni taipan: ta on olnud valge näost sünnist saati, ainult sall punane. näinud oma elu kõrget telki oma vere lainetavat kõrbe oma silma sihikindlat tõusulainet oma vere täpset tulist kuuli näen et maa ja muld on tulnud minu kannul madudel on pihlakatest rauamaagist pojad päike puu oks mida madu oma sabast sööb näen, et taimed endiselt noolivad mu jalgu kuni luu on puhas sigitame lipud

64 KATRIN VALI esmaspäev algas nagu lause vihma juba sadas rohi oli juba roheline politsei viis altvanamehe vangi jumalasõna oli raamaturiiulil tellisekarva mehe pea padja peäl oli nagu koma oma ravimatu haigusega tahaksin olla sõbralik nagu vaateaken et mu ema oleks tort ja võiks kulgeda läbi suguvõsa olles haudade sammaldunud nimedega üks ja kummaliste ämbliklinikutega kaks olen ammu kõige paremini auto sõidan mööda olles punane olles hõbedane km/h 12 sekundiga tahan kingituseks sõnu nad praegu magavad poolsurnud sitaangerjad ma tean et on taevas: tähed ja puud tahan sõnu tahan kingituseks pilte 1214

65 KALLE KÄSPER MINU MUUSA Läbi seina jälle astus Muusa täna öösi minu kambrisoppi. Seisab seal, käed kurjalt löönud puusa, nõuab: Aja Pegasus galoppi!" Seletada püüan: ma ei soovi, armuline, veel üht äbarikku! Vigast salmi, tee või miljon proovi, ratastoolilgi ei lükka igavikku... Nagu oleks tarakani näinud, põlastavalt, tapvalt vaatab silma, küsib: Kas siis terved lapsed ainult sünniõigust omavad maailma?" Ära ärritu midagi muuta on hilja, vardasse tõmba valge lipp, astu kohtujärje ette ja kummardu maani. Ära märatse keegi ei tule sulle appi, ei lohuta sind sõbrad, ei haletse naised ega nuta sind taga koer, keda vahel jalaga lõid. Ole rahulik maailm ilma sinuta saab veidi parem, seegi võib olla elu mõte. 1215

66 Elu sööb iseennast. Kalcndrilehti langeb kevadelgi. Südame jäätudes ilmub silmadesse tige, pahur leppimatus. Surm, mis tantsu tantsid tšaarjdašši, polkat, menuetti või jenkat?" Oige ja vasemba." Oled justkui sultan, sinu tujust sõltub, millal tellida peied!" Mitte tujust, meil on graafik." Aga kui lõhkan ise rinnakorvi peidetud viitsütikuga pommi?" Vaikus. Elu, elu saatuse noaga lõigatud, kellestki ette ärajäratud leivakäär, mis lõhnab nagu mesi. LUULETAJA JA KEEL Gobarile Sa ütlesid, et keel et keel ei ole tähtis, et võõras keeles luuletada keelata ei saa. Kes taevast mitte keelest otsib tähti, see leidnud on poeedi kodumaa. Veel ütlesid, et hing et hing on luule üdi, et hingest luuletada igas keeles võib. Ma vaikisin. Ma tundsin ennast süüdi, sest äsja olin öelnud: keel on kõik.

67 Tahtsin sind suudelda nagu pool elu tagasi, aga kartsin, et lapselapsed näevad. Kahekümne aasta eest istusime Apteekrimäe jalamil ja segasime armurohtu. Mäletan tänaseni sinu huuli ja kõrget rinda nagu suusahüppemägi, mida sa ei lubanud puudutada. Keelust üle astuda ma ei söandanud sul olid tihedad, ähvardavad kulmud: nagu Brežnevil. Tunded jätkuvad alati sealtsamast, kust nad katkesid, seepärast tahtsingi sind jälle suudelda, aga need sinu lapselapsed...

68 JÜRI EHLVEST NAER LOORI TAGANT iin ma, enesetapja, siis nüüd olin. Hullumajas. Tuli liibuvas kostüümis õde. Aeg oli varajane teise süstide vooru jaoks. Ta ei viinudki mind protseduurituppa, vaid juhatas ukseni, millel seisis Poimeenika kabinet". Õde paotas ust, viipas, et ma siseneksin, ja lasi ise jalga. Laua taga istus hiiglasliku tomati moodi peaga mees. Ta sirutas oma rasvumisest lapseliku käe. Ta heatahtlikud silmad pilkusid, suur suu oli kõrvuni. See oli selline inimene, kes pidi enesetapjatele selgitama igaks juhuks, et on üks Tee, mis võib päästa. Kui ta oli veidi rääkinud, lõikasin vahele küsida: Kes see on, see teie Jeesus Kristus?" Ta võis vastata umbes midagi niisugust: Oo, hea küsimus. Kas teate, kui palju eksitavaid väärõpetus! selles asjas liigub? Üks hullem kui teine. Välja on pakutud vastuseid petrogamosest megalomaanini. Ükski pole õige! Sest tegelikult on Jeesus isa. See õige vastus seisab vormelis: KES MULLE, SEE MU ISALE. Vormelist on evangeeliumis palju teisendeid, võtame näiteks Johannese 14, 9: Kes iganes on näinud mind, on näinud mu isa." Kuidas seda mõista? Toome sisse asendustermini, olgu selleks 'õun'. Niisiis saame: kes iganes annab õuna minule, annab õuna mu isale. Kas sellest on võimalik aru saada? Ei, seda mitte, kuid proovigem veel. Võtkem nüüd isa asemel 'hea inimene'. Saame: kes annab õuna mulle, annab õuna heale inimesele ja see on juba täiesti selge lause. Niisiis saab vormel KES MULLE, SEE MU ISALE olla mõistetav vaid tingimusel, et minu isa" ei tähista mitte indiviidi, vaid on liiginimetus. Nii nagu mulle õuna andja saab anda õuna samaaegselt heale inimesele, sest mina olen üks indiviid heade inimeste liigist, nii saab see, kes näeb Jeesust, näha samal hetkel ka Jeesuse isa, sest Jeesus on indiviid oma isa liigist. Kuid selle vahega, et kui häid inimesi võib olla mitu, siis Jeesus oli oma eluajal ainuke indiviid liigist 'minu isa'. Võib öelda, et see, kes nägi Jeesust, nägi ka kõiki liigi 'isa' esindajaid." Umbes siin tegi ta pateetilise pausi, ajas käed laiali, et siis vaiksel toonil meenutada: Aga Jeesus löödi risti." Lasknud mul seda sedastust seedida, läks ta edasi: Mis on siis nüüd see, millele võime loota? Kuidas saab inimene veel nii Jumalast mõelda, et oleks õieti mõeldud? Kuhu peaks minema, et Jumala juures olla ja koos temaga Rahu kogeda? Vastus sellele küsimusele peitub vormelis: KES TEID, SEE MIND. Näiteks Luuka 10,16. Jaa, jaa! Muide, ega need polegi 1218

69 JURI EHLVEST minu enda mõtted, sellest aru saada, mis on kirik, on mind üks autor aidanud, tema nimi on Seren Kierkegaard. Kirik on minu keha, ütles Jeesus. Ja kogudus sõi tema ära. Nüüd, pärast Jeesuse ristilöömist, on Kirik liigi 'isa' ainus esindaja. Igal koguduse liikmel on osadus isaga, sest ta on isa kui liigi ainsa esindaja Kiriku osa!" Ja nä edasi. Ilmselt pole võimalik anda täpsete sõnadega edasi seda jutuajamist, sest tema jutu sisust ei taibanud ma vestluse ajal midagi. Hiljem konstrueerisin tema argumendid uuesti, sest mulle tundus, et tema loogikat olin siiski tabanud, kuigi, kui ta oleks rääkinud nii, nagu mina seda nüüd ette kujutan, oleks ta kindlasti öelnud Issand" või Issand Jumal", mitte isa" või Jeesuse isa". On siiski kindel, et ta nimetas sellist nime nagu Kierkegaard ja soovitas mul tungivalt saada Jumala armust osa kogudusega liitumise läbi. Ja kas tema argumendid olid nüüd need, mis ma siin arvasin, või ei, kindel oli, et see pidi olema ainus õige tee. See tema jutus, et Jumal redutseerus kiriku korjanduskarbi piluks, häiris mind selles mõttes, nagu oletamisi on inimkond oma ajaloos avastanud kaks teed, mida mööda leida oma elule mõtet. Üks on olnud rääkida oma lugu ühiskonnale. Teine kujutleda end seismas vahetus seoses üleinimliku reaalsusega. Esimene tee annab hea enesetunde, teine peaks viima objektiivse tõeni. Ma ei kavatsenudki alustada väitlust küsimuse üle, kas kõik püüdlused jõuda tõeni on viimaks taandatavad solidaarsust otsiva inimese vestlustele ettekujutatud kaaslastega või mitte. Kas kollektiiv on päästja, see küsimus ei huvitanud mind. Ma meenutasin lihtsalt ühte rituaali, ma küsisin, kas ta teab, kust see pärit on, küsisin, kas nende kirikul on sellega midagi pistmist. (Rituaal: Ta istub laua taga peegli ees. Laual põleb küünal. Küünla ja tema vahel on loor. Ta vaatab peeglisse. Peeglis näeb ta ennast istumas küünla ees. Aga tegelikult reaalselt, vahendamatult, rcflekteerimatult või mis mõttes iganes ta küünalt ei näe). Kirikumees arvas, et see on mingi mazdaistlik fantaasia minu üllatuseks, sest kuigi ka mina ei teadnud selle rituaali tõelist päritolu, oli ootamatu, et papp üldse midagi arvata oskas. Aga sec-eest täpselt teadis poimeenik seda, et nende kirikul ei ole selliste rituaalidega mitte midagi pistmist. Selge. Niisiis palusin ma tal tutvuda sündmusega, mis viis mu enesetapukatseni. See juhtus mõned aastad tagasi, kui oli koolilõpupidu. Ta oli nõus mind kuulama. Mainisin talle, et loomulikult on loorirituaalist palju kõikvõimalikke teisendeid. Ta nõustus minuga. See ei häirinud teda. Kuid ta imestas, et pean siirduma ajas tagasi, enesetapu olin teinud ju alles üleeile. Seda küll. Loore, mu naine, oli mu maha jätnud. Juba ammu. Aga mina armastasin teda endiselt. Paari päeva eest helistas ta mulle ootamatult õhtul ja küsis, kas ta saab minu juures ööbida. (Ta elas nüüd ühes teises linnas, ma polnud teda üle poole aasta näinud, ametlikult olime endiselt abielus.) Ma uskusin, et ta on otsustanud minuga leppida. Ma armastasin teda meeletult. Ta tuli koos ühe mehega. Ta tahtis selle mehega minu, see tähendab, meie korteris 1219

70 JURI EHLVEST magada. Ta oli tulnud siia linna tööasjus, mind külastada polnud tal plaaniski olnud. Kuskilt hakkas talle see mees silma ja ta tahtis teda proovida. Leppisime kokku, et mina magan elutoas diivanil. Muust ma sel õhtul oma naisega ei rääkinudki. Ta vedas selle mehe lipsupidi meie magamistuppa. Lebasin rahulikult diivanil, kuni valu muutus väljakannatamatuks. Ma muide ei kavatsenudki ennast tappa. Tahtsin lihtsalt endast veidi verd välja lasta. Sest kogu see kehapool, kus asub süda, oli väljakannatamatut valu täis. Ongi kõik. Rohkem ei tea ma midagi ega ole tahtnudki teada. Teadvusele tulin alles haiglas. Selles minu valus pole midagi imelikku. Mõistate?" pöördusin hingekarjase poole. Me olime lihtsalt vale paar. Erinev tase. Kui armastad inimest, kes on sinust kõrgemal tasemel, ütleme kümme punkti, siis jääd sa alati õnnetuks. Aga kuidas võis selline eksitus juhtuda? Kuidas võis ta minusse armuda ja minuga abielluda? Kas ta siis ei saanud aru, et ma olen temale vale tase? Mis teie arvate?" Kirikumees kortsutas kulmu. Ütlesin: Mõelge loori peale!" Ta ei saanud aru. Asusin asja kallale: Ma seletan. See oli koolilõpupidu. Ma ei teadnud midagi tüdrukutest. Tema mind ei tundnud ja polnud arvatavasti kunagi tähelegi pannud. Ma ei tantsinud. Ma olin roninud hoopis kuhugi tantsupõrandalt koristatud toolivirna taha. Ja jõin seal, ilmselt mitte enda algatusel, selleks polnud mul ettevõtlikkust, viina. Ja jäin esimest korda elus täiesti purju. Maailm hakkas keerlema, süda läks pahaks. Ronisin toolide tagant välja. Vaatasin ja leidsin virvarris üles väljapääsu. Kohe olin oksele hakkamas. Niisiis võtsin jalad selga ja panin nii kuis sain ukse poole. Kuid enne kui välja pääsesin, pidin peatuma, sest mu ette kerkisid kaks tüdrukut. Üks neist oli Loore, arvatavasti kooli kõige ilusam tüdruk. Temaga koos tema sõbranna, kes kandis, mäletan seda selgesti, sest punane värv jäi mulle sel silmapilgul millegipärast meelde, punast seelikut. Nad seisid minu ees, aga võibolla ei seisnud ka. Ma ei saanud sellest aru, sest viin oli pannud kõik asjad minu ees liikuma. Uks liikus ja tüdrukud liikusid, nad vahetasid pidevalt asukohta. Kord nägin enda ees avatud ust, siis jälle tüdrukuid. Ma ei teadnud, kas tormata õtse edasi või valida teine tee. Ja aeg aina läks. Ja oli väga kiire, sest kohe võis mu kannatus katkeda. Ma olin ajanud jalad hästi laiali ja vehkisin tantsurütmis kätega, et säilitada tasakaalu ja mitte ümber kukkuda. Ja põrnitsesin arusaamatuses enda ette. Tüdrukud olid kohkunud. Sellist jubetist polnud nad varem kohanud, pealegi Loore, kooli kõige ilusam tüdruk, polnud mind varem ülepea märganud. Korraga jõudsin selgusele. Tee vabadusele pidi asuma õtse ees. Ja see on kõige huvitavam olin olukorras, kus suutsin vaid kas kätega vehkides paigal tammuda või kogu jõust edasi tormata, muid liikumisviise minu jaoks sel hetkel ei eksisteerinud. Niisiis pistsin vudima kogu jõust ja õtse tüdrukutele õtsa. Mõlemad kukkusid pikali. Kuulsin naeru, olbasin Loore sõbranna punast seelikut ja langesin mäluauku. Edasistest sündmustest tean üldjoontes. Arvatavasti jõudsin kuidagi ikka peldikusse. Sain kainemaks. Ja siis ma tantsisin Loorega, tüdrukuga, keda ma

71 JÜRI EHLVEST kunagi varem polnud puudutanud, ja vaevalt olin ma kunagi varem üldse kellegagi tantsinud. Saatsin ta koju, oli kevad, kool oli läbi, ja..." Kirikumehe punetavast näost ei liikunud ükski osa. Ma väidan," ütlesin talle, et kui Loore ei oleks minusse seetõttu, et ma talle õtsa jooksin ja ta pikali paiskasin kindlasti sai ta haiget, hakanud nii heatahtlikult suhtuma, siis poleks ta minuga tantsinud, ma ei oleks jõudnud enesetapuni ja teie ei peaks mind nüüd siin veenma, et teie kirik on Issanda Jumala maapealne keha. Ja nüüd küsin ma teie käest, miks ma hakkasin talle meeldima? Mina, tähelepandamatult hall kuju, kes ei osanud lõpupeol muud kui lasta end täis joota ja siis oksele tormates ei leidnud enam ust üles?" Kirikumees aga ei vastanud midagi. Pidin jätkama: Loorel oli see sõbranna, punase seelikuga. Ta ei olnud vahest mitte nii ilus, kuid see-eest natuke targem. Tema sai muidugi kohe aru, et ma olen purupurjus, tema sai aru, miks ma nii veidralt käitun. Loore, kes oli ikkagi heast perekonnast, kes polnud minusugust ahvi võibolla kunagi varem näinud, ei pruukinud seda, miks ma nende ees nii omapäraselt tantsin... jaa, jaa, justkui meenuks mulle praegu see viiski, mis just siis kõlas, kas polnud see mingi taba-taba-taa, taba-ta, mu ähmis vehkimine selles taktis võinuks ju tõepoolest olla koomiline... Niisiis sai Loore sõbranna minust tol silmapilgul väga suurepäraselt aru ega leidnud minus loomulikult mitte midagi meeldivat, tema poleks sel ööl mulle mingil juhul kinkinud oma süütust, muidugi kui tal seda oli, sest nagu ütlesin, oli sõbranna Loorest palju elukogenum... Otsustanult jooksin ma neile õtsa, mõlemad kukkusid pikali. Ja Loore vihastas nii et maa must, kui nii võib öelda, kindlasti oli ta näinud palju vaeva oma lõpukleidi õmblemisega, nüüd oli see must ja kuskilt rebenenud. Aga valu ei lasknud tal midagi öelda. Ja siis kuulis ta oma autoriteetse sõbranna naeru. Ta ei saanud aru, kas see oli irooniline või sarkastiline. Mina arvan, et see oli sarkastiline. Tema sõbranna hinnang minusugusele sai olla vaid hävitav. Sellise üle kõlbas ainult kõrgilt naerda. Kuid Loore ei saanud aru, kas ta sõbranna, kes oli talle eeskujuks, kas tema naer oli niisugune või naasugune. Ei, Loore kuulis vaid naeru ja veidi kaalunud olukorda mõistis, et jällegi on ta sõbrannal õigus, sest situatsioon oli ju tõesti nii naljakas! Ja kui ta paar esimest turtsatust tegi vaid soovist näidata, et temagi sõbranna seisukohta jagab, siis edasi püüust nalja tabada mõistis ta nüüd mu eksimuse põhjust, sai aru, miks oli see poiss nii sügavamõtteliselt tantsinud seda tantsu: taba-taba-taa..., ta taipas, et teda oli peetud väljapääsuks, ja sellest avastusest haaras teda naer. Ta oli kõveras maas ja naeris. Ja see naer viis mu enesetapuni, ja selle naeru pärast teie peate nüüd vaevama end plaaniga mind jumalasõna abil lohutada. Küsimus on hoopis selles, auline papp, mis põhjustas selle eksituse, missuguse asjaolu tõttu eksis Loore oma sõbranna suhtumise määratlemisel." Kirikumees ei vastanud midagi. Vaadake, nagu juba ütlesin, oli koolilõpupidu. Seina äärde oli kaetud laud. Pikk laud koolipinkidest. Ja see laud oli kaetud väga laia ja paksu 1221

72 /URI EHLVEST laudlinaga, mis ulatus peaaegu maani, varjamaks, et pidulaud on tegelikult kombineeritud räämas koolipinkidest. Kukkudes jäi Loore sõbranna pea laudlina alla. Lina summutas ta naeru ja polnud enam võimalik aru saada, oli see siis sarkastiline, irooniline, kõrk või ülbe, kuri ja julm või hoopis heatahtlik või hoopis sõbralik või hoopis lõbus naer. Niisiis ei saa teie mind aidata, austatud papp, sest nagu ise ütlesite, pole teil selle looga midagi pistmist." Kuidas?!" Sa näed end peeglis küünlavalguses. Aga tegelikult on küünal loori taga."

73 ARLES'I PÄEVIK HÕTEL-DIEU Aeg hiljukesi laetalades nakitseb. Kes kõik siin olnud. EILNE CORRIDA Kiviovaalis liival veel verine tee. Valgus kui karje. MISTRAAL Tuulemüür rajub orgu, kägistab, kolgib. Meeled viib lendu! SUURVESI Kobrutav jogi hullu sõnnina tormab, hammustab kallast. NOVEMBRIPÄÄSUKE Pääsuke tiibleb Arles'i katuste kohal. Õnneviirastus?

74 MERIKE RIIVES LESALYSCAMPS (ELÜÜSIUMI VÄLJAD) Kirju liblikas sarkofaagil. Sõnumit tiibadelt veerin. LES CRYPTOPORTIQUES' Siin võlvide all pimedus hingab raskelt kaks tuhat aastat. Veepiiskade kõnd. Olen vaim, kes vaimudel külas. SA1NT-TROPHIME Ammu ju hääbus mu küünal katedraalis. Palve põleb veel. Rada, kust tulin jäljetu valge paber tänulaulu jaoks. Videvik laskub. Siruta kaugelt mõte hoidma mu leeki! Vana-Rooma aegsed võlvkäigud Arles'i vanalinna all. 1224

75 Leidmise hurmas hellust külvasin tuulde. Leina vaid tärkas PROVENCE'! MAASTIK - (Pierre Montagnier' järgi) Vaade orgu: sügisvalguses viinapuu verelaik. Küpresside leinaraamis oliivisalu igihali. Violetseid pilvi kohub kaugel valgete küngaste kohal. Kõrrepõllu koltumisnukrus. Ja küla. Ja kirik. Õhu värelus majade kohal tundub, kui kumiseks kell. Vana kunstniku armunud pilk: need värvid ei ammendu iial. Mu palve ta piltide ees: Looja, kingi talle kauaks veel aastaaegu ja valgust

76 KUJUTLUS SUUREST MESINIKUST (Olevat avastatud, et universum on kärgja ehitusega.) Mida talletab Looja neis aineprügist ja kiirgustest vormitud karjekannudes? Kas tühjust, vaikust Nirvaanat, mis on parim osa Kõiksusest? Uute maailmade loomise sõnu, valguse ja pimeduse seemneid? Või oma ülevoolava armastuse lõppematuid tagavarasid? 1994

77 Ü.P. TO WHO (N)EVER IT MAY CONCERN Surm kõnnib tasa tantsisklcval sammul kui nõtke Amor meie simmanil ning, hoides salasium hõbeammul, vaid ootab oma aega. Me kaaslane, Poeet, ei küsind millal?" (või küsis... vastati... ei meie tea). Näe, seal ta seisis mõttes kitsal sillal, vist tundis: peab. Kes keda?" pärida on liig, kui astun, laud rasked, mööda haudade alleed; tean niigi: vaikiv laev meid kannab pea sama teed. Kas raskuses on antud kergeks saada, kas pimeduses valgus lahvatab, mis on see puude, mille abil keegi lööb valla väravad? Nii palju küsimusi. Üks on selge, et kunst on kunst ja elu miski muu. Üksainus sõna äratab meid ellu, kui lubab arm ja kui ei tõrgu suu. Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november, detsember iga kuu. Veebruar juuni 1227

78 CUNTAR5 GODiyŠ mu rahu sääl kus oled sa kui laanekõrb mis rajata kui õhtuvaikus latvades kui õhtuvaikus latvades kui vabadust saab keelata kui aeg mul käsib lahkuda ja aeg mul keelab lahkuda kui aknaruudu raamis kuu kui aknaruudu raamis kuu mu rahu sääl kus oled sa Ööl pole värve. Kella kümne paiku kustutab mets oma rohe ja sinu punasest jakist tilguvad eredad piisad. Ööl pole värve. Mulle jäi meelde: rohu sees lebab kollane lelu ja ukse ees hingab valge sirel. Järve esteetikas ujumas kollane nukrus. Sügise hingus lehitseb hooletult rohekat albumit. Ma enam ei mäleta, kas olid suitsu värvi su silmad või juuksed või hääl. Nukrusel puudub realiteet, kui see vaid meenutab hanede kaari või flöödi heli teisel pool järve. 1228

79 GUNTARS CODIES Puud painduvad tuuleta. Võib-olla filosoofid liigutavad juuri? Wittgenstein, Heidegger, Jung võib-olla läksid nad surmaga surmani tülli? Võib olla asusid tähed ehk valesse kohta? Võib-olla möödusid sina? Võib-olla kõik minu unenäod ärkasid korraga üles? Võib-olla tarkus jäi õietolmuna kurku kinni? Võib-olla sain korraga millestki aru? Võib-olla sinust ühes teises keeles? SÕNARAAMATUD silmad libisevad üle kirjude selgade Sanojen synty Soome-eesti sõnaraamat New Webster's Dictionary Meresõnastik Estnisch-deutschcs Wörterbuch Словарь вепсского языка Magyar-orosz szotar Kamus malaysia inggeris ja veel ja veel ja veel Istun nagu Paabeli torni all ja vestan vaimudega maailma keeltes see on minu jumalateenistus see on minu õhtupalve Sõnaraamat on püha raamat tunnustamata kirikus ja taevas 1229

80 CUNTARS CODIES Nii katkeliselt hingan ma. On raske olla uks ja külmalt kriuksatades sisse lasta teadmatust, hirmu. Ma mõistan küll, et ust on vaja. Ma olen uks. Kuid andestage, mina hingan. Läti keelest tõlkinud ITA SAKS изо

81 YLVA ECCEHORN OOD TURE SVENTONILE Igaüks kes mõnikord on kõndinud vee peäl teab kui vaevarikas see võib olla Kuidas vesi on külm taldade all Kuidas kalad napsavad kandadest ammuli sui Kuidas rahvas seisab kaldal ja tigetseb selle pärast et isegi ujuda sa ei oska Rootsi keelest tõlkinud MATI SIRKEL 1231

82 MICHAEL GARLEFF AJALOOLINE KOGEMUS BALTISAKSA KIRJANDUSES aastal kirjutas Werner Bergengruen kolmeosalise luuletuse, mille teises osas on salm: Süda on kui luuderohi lagunenud seinal. Varjudeks ja tuhaks muutumas on kodu. End rebi lahti, klammerduja. Ära leina! Truim vara ilmas rändajal on kepp ja mütsilodu. Siin nagu ka teistes luuletustes näeme Bergengruenil kaotuse, lahkumise ja alalise rändamise juhtmotiivi: ränduri kepp" saab tema jaoks vabaduse sümboliks. Sest tagasipöördumiselgi varasemas luuletuses Minu isamaja" 1 pole midagi tegemist mineviku pelgupaigaga ega kindla kohaga: maja on kadunud, mets tagasi tulnud". 2 Luuletuse kirjutamise ajaks olid Teise maailmasõja surma- ja hävingutormid üle Balti kodumaa käinud ja kodumaa ise baltisakslaste poolt juba maha jäetud vabatahtlik-sunniviisilise väljarändamise käigus, mille jaoks teadus hiljem leiutas kaine, kuid tabava väljendi dikteeritud opteerumine". 3 Bergengrueni luuletus viitabki sellele hirmsale kaotusele" nagu saksaameerika germanist Louis Ferdinand H e 1 b i g pealkirjastas oma uusima uurimuse saksa pagulaskirjandusest. 4 Mainitud värss osutab ka neile lugematutele lahkumistele, mis haarasid meie sajandil aina suuremaid baltisakslaste rühmi, kuni tuli lõplik ülepeakaela lahkumine ümberasumislaevadel. See kollektiivne kogemus on võib-olla veidi varjutanud tõsiasja, et Balti piirkonnast, kahe erineva maailma lävepakult" nagu seda nimetas üks esimesi emigrante Julius E с к а г d t 5, oli sakslasi alati välja rännanud, Ettekanne 42. Carl Schirreni päeval Lüneburgis 29. septembril Ilmunud väljaandes Jahrbuch des baltischen Deutschtums", "Werner Bergengruen. Leben eines Marines. Zürich, 1982, lk Albert von Schirnding Werner Bergengrueni kohta. Sealsamas, lk } Dietrich A. Loeber (väljaandja), Diktierte Option. Die Umsiedlung der Deutsch Balten aus Estland und Lettland Neumünster, Louis Ferdinand Helbig, Der ungeheure Verlust. Flucht und Vertreibung in der deutschsprachigen Belletristik der Nachkriegszeit (Studien der Forschungsstelle Ostmitteleuropa an der Universität Dortmund, 3. kd.), 2. trükk. Wiesbaden, Autor valis pealkirja peegelpildina Max Frischi poolt 1948 tehtud Sileesia reisi päevikumärkmele, kus ta nimetab Sileesia andmist poolakatele hirmsaks kingituseks". s Julius Eckardt, Baltische Emigranten. Teoses: Neuer Dorpater Kalender für das Schaltjahr Tartu, 1863, lk

83 MICHAEL CARLEFF ajuti mõlemas suunas, nii läände kui ka itta, Vene riigi avarustesse. See puudutab eriti baltisaksa kirjamehi, kellest tuntuimad ja mõjukaimad ei veetnud suuremat osa oma elust kodumaal. imeenutagem autoreid, nagu Theodor Herman P a n t e n i u s ( ), kes elas aastast Saksamaal, või krahv Eduard K e y s e r l i n g ( ), kes oli aastast Münchenis aastast elas Saksamaal vabahärra Otto von T a u b e ( ). Tema 80. sünnipäevale pühendatud kõnes ütles Bergengruen, et von Taubet tabas kodumaa kaotus, see valulik, kõigi kolme Balti provintsi, Eesti-, Liivi-ja Kuramaa laste pea kohal rippuv saatus", mis siis paistis veel üksikisiku saatusena, varem kui enamikku tema eakaaslasi; ta kuulus oma perekonnaga eelsalka, emigratsiooni esimesse lainesse, mille endelist tähendust mõisteti alles hiljem, kui toimus baltisaksluse ajalooline katastroof". 6 Samasse ritta kuulub ka Werner Bergengruen ise ( ), kes lõpetas kooli Lüübekis. Ta osales küll aastal vabadusvõitluses kodumaa eest, kuid asus seejärel lõplikult Saksamaale elama. Edzard 5 с h а р e г ( ) on erandlik õige mitmes mõttes sündinud Poznanis, elas ta Eestis pärast aastat vaid ühe kümnendi ja kaugeltki kõik ei loe tema loomingut baltisaksa kirjanduse hulka, kuigi ta käsitles kõige mõjusamalt just balti teemasid, pärast seda kui Eestist oli saanud isiklike kogemuste ja agara uurimistöö tulemusel tema vaimne kodumaa" (Walter Maurach). Side koduse ümbrusega, sageli viidatud balti pärandiga", jäi aga mitmel moel püsima, kusjuures paljudel näib see kaotuse tõttu koguni eriliselt tugevnevat ning kriitiliselt avardunud pilk haarab nüüd ka varjukülgi. Siegfried von V e g e s а с к ( ), kes elas samuti ülikooliõpingutcst saadik Saksamaal, kirjutas kord vastuses ühele ringküsitlusele, et tema kirjanduslikku loomingut mõjutavad kaks vastandlikku ja teineteist täiendavat poolust, tugevalt arenenud kodumaatunne ja mitte vähem tugev tung end neist köidikutest lahti rebida, tung võõra ja kauge poole lühidalt, tung laia maailma tundma õppida". 7 Ta olevat kogenud, et kauguseigatsus polnud kusagil nii suur kui kitsalt piiritletud vanal kodumaal ja et alles võõrsil teadvustus talle, kuivõrd ma oma olemuse ja loomingu viimaste juurenarmasteni olen vana kodumaaga seotud". Sama tähelepanek leidub Werner Bergengruenil, kes kirjutab agraarse balti olemuse" arvele, et tal pole mingit vabadusevajadust (enda lahtirebimise mõttes), küll aga kõikevaldav ja ka ärritav vajadus sõltumatuse järele"." aastal tervitas ta Zürichi PEN-klubis vabahärra von Taubet kui kaasmaalast enam kui ühelt kodumaalt" ja selgitas 6 Werner Bergengruen, Mündlich gesprochen. Zürich/München, 1963, lk Siegfried von Vegesack, Briefe Väljaandja Marianne Hagengruber. Grafenau, Samuti raamatus: Erik Thomson (väljaandja), Baltisches Erbe. Mainiäärne Frankfurt, 1964, lk s Werner Bergengruen, Bekenntnis zu Höhle. Teoses: Jahrbuch des baltischen Deutschtums 1958"; Lüneburg, 1957, lk

84 MICHAEL CARLEFF üksikasjaliselt, et nende ühise kodumaa suhtes kirdes" ei tohi pettuse ohvriks langeda: Ta on meie jaoks ebamaiseks muutunud mitte niivõrd ruumis kuivõrd ajas... Ta on ära kustutatud ja sellega saavutanud igikestvuse, millega ettemääratus tavaliselt suuremeelselt hüvitab avaliku hävitamise saatusega leppinuid." 9 Sakslaste kodumaalt lahkumine ja nende 750-aastane, tihti tormiline ajalugu alates Baltikumi saabumisest XIII sajandil kuni ümberasustamiseni Teise maailmasõja päevil on leidnud kirjanduslikku kajastamist nii kaasaegsete poolt kui ka järeltulijate tagasivaadetes. Silmas pidades kogu piirkonda, Poola kaasa arvatud, sõnab poola krahvinna E. Schapcri romaanis Am Abend der Zeit" ( Aja õhtul"): Hirmus... et meie elu sündis ajalooratta all ja see temast ikka ja jälle üle veereb." Baltisaksa kirjanduse alguses seisavad riimkroonikad nagu sild ajalookirjutuse juurde, ja tema lõppu saadavad hirmsa kaotuse" kirjanduslikud kujutused eeskätt eepikas ja lüürikas, vähem draamavormis. Põlise, traditsiooniliste eluvormidega kodupaiga ohustatust tundsid baltisakslased XIX sajandi keskpaigast alates, kusjuures see hirm kord-korralt üha süvenes. Eelkõige oli tegu mitme venestamislainega, mida vastupidistest kinnitustest hoolimata tajuti otsese ohuna ja mille tagajärjel muu hulgas suurenes väljarändamine Saksamaale. Teiseks puhkes 1905/06. aasta revolutsioonis avalik vägivald, mille ohvriks langes inimelusid ja mõisaid ning mis suurendas maalt väljarännet; sellele järgnesid vähem kui kümme aastat kestnud kosumise järel Esimene maailmasõda ja tsaaririigi kokkuvarisemine. Kõige lõpuks tuli lahkumine kodumaalt, mille välisilme oli nüüd nii palju muutunud, ja see, mis seal veel ci olnud varjuks muutunud, põles tuhaks järgnevate sõja-aastate põrgus. Selle lõppedes langes kodumaa aastakümneteks isolatsiooni, ei vajunud aga ometi unustusse. Mis veel oleks pidanud käsitlema nii valdavat ohustatust, nii sügavale tungivaid muudatusi mõtlemises ja kogu eksistentsis kui mitte kirjandus? Ja seda just kirjandus kitsamas, ilukirjanduslikus tähenduses et ajaloolased ja esseistid neid probleeme käsitlevad, on iseenesestmõistetav; mõnel juhul on baltisaksa kirjanike saavutused ka neis valdkondades tähelepanuväärsed. Kuivõrd on selle temaatika poole pöördunud aga klassikalised ilukirjandusžanrid? Siinkohal tuleb silmas pidada baltisaksa kirjanduse mõningast eripära Johannes von Guentheri ( ) sõnade järgi seisis /see kirjandus/ riigisaksa kirjanduse kõrval nagu noorem õde": ta polnud kunagi täiesti iseseisev, aga ka mitte täiesti sõltuv oma eeskujust mõlemad on ' Werner Bergengruen, Mütuilich gesprochen, lk. 92. A 1234

85 MICHAEL CARLEFF seletatavad nende paljuvaieldud provintside ajaloolise saatusega". 10 Hoolimata tollest saatusest peetakse piirkonda tänapäevalgi oluliseks kirjandusmaastikuks"; Baltikumi saksakeelne kirjandus kujutab endast kirjandusmaastiku arhetüüpi, mis pole kunagi olnud seotud riiklusega ja on kõige erinevamatel aegadel hõlmanud paljudes linnades ja riikides elanud autorite nõudlikke teoseid," arvab Helbig. 11 Tegemist on provintsikirjandusega, mille loojad kuulusid ülekaalukalt ühiskonna ülemkihti, kelle mõju oli tunda nii omaenda ühiskonnas kui ka iseäralikul kujul Saksamaal. Nii kirjutab vananev Carl Worms ( ) ajalehe Rigasche Rundschau" ringküsitluses:... ma näitan riigisakslastee balti olemust, tundeid ja mõtteid vastukaaluks kõigile neile pahatahtlikele valedele, mis ma siin eest leidsin." 12 Ajuti viis selle kirjanduse areng saksa kirjandusvoolude hilinenud, osalt ka mitte täiesti õnnestunud ülevõtmisele. Ühiskonna põhiliselt konservatiivse iseloomu tõttu jäid siin peamisteks viljeldavateks suundadeks hilisromantism ja poeetiline realism. 13 Draama oli vähe arenenud; esile tuleb aga tõsta naiste märkimisväärset osa kirjanduses mitte ainult vastuvõtjatena, vaid ka aktiivsete loojatena. Siinkohal tahaksin korrigeerida Gero von W i 1 p e r t i 30. Carl Schirrcni päeval esitatud teesi, et balti kirjandus on välismaale suundunud meeste ja koju jäänud naiste kirjandus". 1 " 1 Ajalooselgituse hulka kuulub ka kodumaa-mõiste selgitus. Frances К ü 1 p e ( /37) väidab: Igaühest saab luuletaja, kui ta kõneleb kodumaast" ja tema romaanis Mutterschaft" ( Emadus") ütleb inglane Bright: Inimesi tuleb püüda seletada lähtudes sellest maast, kus nad on sündinud või üles kasvanud". ts aastatel vahetasid Otto von Taube ja teine välissaksa kirjamees, Erwin W i t t s t о с k Transilvaaniast, kirja teel mõtteid kodumaa-mõiste üle. Taube on vaimustatud kodumaa-problemaatika kujutamisest Wittstocki teostes ja ütleb: Kodumaa on minu jaoks sama mis kalale vesi... Mui pole midagi ühist kodumaa salgajatega ka omaenda rahva hulgas." Taube näeb erilise, Transilvaaniat ja tema Balti kodumaad ühendava aspektina mitmekesisust vastukaaluks üksluisusele ja samasusele: Teie olete sakslane," 10 Johannes von Guenther, Benwrkungcn über baltischc Dichtung. Teoses: A. von Engelhardt, Die deutschen Ostseeprovinzen Russlands. Ihre politische und wirtschaftische Entwicklung. München, 1916, lk Louis Ferdinand Helbig, lk Deutsche Dichter baltischer Herkunft über ihr Leben mul Werk. VI. Carl Worms. Rigasche Rundschau" lisa , lk Heinrich Bosse, Betrachtungen zur Dcutsch-Baltischen Literatur in kritischer Sichtung einiger Thesen von Prof. Gero von Wilpert vom in Lüneburg. Käsikiri; samuti Die gläserne Watid: Der lettische Mensch in der deutsch-baltischen Literatur. u Gero von Wilpert, Baltische Literatur. Thesen und Hypothesen. Käsikiri. " Frances Külpe, Mutterschaft. Flin baltischer Roman. Berliin (1907). 1235

86 MICHAEL CARLEFF kirjutab ta Wittstockile, aga Teie kõrvus kajavad mustlaste viisid, ka madjar ja rumeenlane kuuluvad teie maailma nii nagu minu omas olid ja on praegugi venelane ja eestlane. Sest me oleme oma rahvale tänu võlgu ja temaga kokku kasvanud, aga samuti maaga, millest ka teine" võrsub." Maa on talle igasuguse tõelise elu eeldus: sellepärast vihkan ma tasalülitamist...". Nii kirjutab Taube aasta algul. Ka uuem diskussioon moodsa kodumaa-romaani iile tunnistab: Surnute mälestamine ja igatsus õnneliku kodunurga järele ei ole võlts ega naeruväärne; et seal kaugus lähedusega kaasa heliseb, minevik ja utoopia milleski olematus seostuvad, ei suuda tunde tõelust õõnestada. Seega pole kodumaa mõiste mõeldav ilma kauge ja võõra mõisteta." 16 Üks sügavamaid kodumaa kaotuse ning välise ja sisemise kodumaamõiste käsitlusi leidub baltisaksa helilooja ja kirjaniku Helmuth von U 1 m a n n i ( ) kirjavahetuses oma hilisema abikaasa, luuletaja Elisabeth Meyer-Rungega. 17 Kuigi ta elas ilmselges eraldatuses kodumaast ja isamaalusest, ei ole kodumaa talle mingi asi iseeneses", vaid see, mis tuleb igaühel iseenesest tegevtcos luua". Ma kujutan ette," kirjutab Ulmann, et kõnnin Tallinna tänavatel... ja tean, et see pole kodumaa, sest puuduvad inimesed." Sama mõtet kinnitab oma mälestusteraamatus paruniproua Ingeborg von Buxhoeveden, kellel oli võimalus Teise maailmasõja ajal mõnda aega jälle Tallinnas elada:... kõik oli nagu varem," meenutab ta, ja ometi tundub kõik talle unenäona: Kuliss oli kohal, aga isikud olid muutunud. Puudus lõputul hulgal tuttavaid nägusid." 18 Karl Heinz G e h r m a n n, kes ühe esimesena asus tegelema põgenemise ja pagenduse kirjandusliku hõlmamisega", nimetab Bergengrueni ja Schaperit veel orgaanilise maailmapildi kirjanikeks", kellele, samuti nagu Otto von Taubele, ei tähendanud sõjaaegsed ja -järgsed murrangud nende loomingu juurtega väljakiskumist", ka Vegesack säilitas oma loomingus nii erilisel moel mõjuva baltisaksa koduilma". 1 * Järgmisena olgu toodud mõningad näited, lähtudes kolmest raskuspunktist aasta revolutsioonist, Esimesest maailmasõjast koos veelkordsete 16 Hans-Georg Pott, Der neue 'Heimatroman? Zum Konzept 'Heimaf in der neueren Literatur. Väljaandes: Literatur und Provinz (Schriften des Eichendorff. Institute an der Universität Düsseldorf). Paderbom/München/Viin/Zürich, 1986, lk Elisabeth Meyer-Runge/Helmuth von Ulmann, Heimat haben wir zu werden". Ein Briefwechsel (Edition Herodot). Göttingen, M Ingeborg von Buxhoeveden, Sommer und Winter. Lebenserinnerungen ; Köln, 1990, lk " Karl Heinz Gehrmann, Versuche der literarischen Bewältigung. Teoses: Die Vertriebenen in Westdeutschland. Väljaandjad E. Lemberg, F. Edding. 3. kd. Kiel, 1959, lk m изб

87 MICHAEL QARLEFF revolutsioonikogcmustega ja lõpuks ümberasumisest ilma igasuguse täiuslikkusetaotluseta. Seejuures ei ole esiplaanil mitte kirjanduslik väärtus, sest teoste lcviku-ulatus on lugejate mõjutamisel tähtsam kui sageli vaieldavad kvalitatiivsed aspektid. 20 Baltisaksa kirjanduse väheste draamateoste hulka kuuluvad Elisar von К u p p f e r i (Elisarion) ( ) mõned näidendid. Dramaatilistes stseenides vene-balti revolutsioonist" pealkirja all Feuer im Osten" ( Tuled Idas"), mis ilmus aastal Reclams Universal-Bibliotbek'i väljaandena, püüdis ta enda sõnul küllap esimest korda... kirjandusteose kaudu suurele saksa publikule avada Baltikumi põhjapoolseima osa Eesti nii mitmepalgelist miljööd". Silmapaistva kangelase puudumist ning näidendi kaootilist loomust" üldse põhjendas ta eessõnas sellega, et tema arvates seisnes nende revolutsiooniliste situatsioonide olemus just selles, et vastupidiselt Suurele Prantsuse revolutsioonile ei juhtinud neid esileküundivad isiksused". Järeldusi sündmustest ei olnud ta teha võinud, sest ajalugu" polnud seda veel teinud huvi keskpunkti ei saanud lükata kangelasi, küll aga tahtmatuid märtreid..." Läti alal toimunut käsitleb varalahkunud Karl von Freym anni ( ) samuti vahetult pärast revolutsiooni ilmunud, kuid lavastamata jäänud draama Der Tag des Volkes" ( Rahva päev"). Siin puruneb patriarhaalnaiivses enesepettuses" ühe maakoguduse pastori elu, nagu formuleerib Heinrich Bosse, kes on teost uurinud kui baltisaksa kirjanduse ainsat nimetamisväärset draamat", mille problemaatika on seotud läti inimese kujutamisega. 21 Pessimistlik tulevikunägemus võis olla põhjus, miks teos leidis baltisaksa ühiskonnas äärmiselt väikest vastukaja. Õtse pärast revolutsiooni avaldas ka Frances К ü 1 p e ühe tol ajal paljuloetud raamatutest, romaani Muttcrschaft" ( F.madus", 1907). Saksa pastori salajast tapmist seletatakse siin venestamise mõjuga, mis olevat õhutanud läti talupoegade auahnust ja rahvustunnet aasta revolutsiooni eelõhtul ütleb üks teine pastor: Kõikteadmine ja poolharitlus maarahva poolt ning endassesulguv kõrkus meie, sakslaste poolt on kasvatanud meie vahele õela vaenu. Jah, ma ei saa jätta vaimulikele ja aadliseisusele ette heitmata, et mc pole talupoja vastu olnud vennalikud ja armastusväärsed. Me oleme osanud nende suhtes alati rõhutatult härradeks jääda. Me oleksime pidanud neid enda poole tõmbama... eelnevate sajandite süüd ei saa hilinenud arusaamine enam täielikult heaks teha." Oma patriarhaalses mõtteviisis läheb ta isegi niikaugele, et kõneleb germaniseerimise poolt: Niinimetatud humaansed vastuväited, et rahvust tuleb säilitada ja lätlasi ei tohi saksastada, ei pea paika." Rongisõidul põhjendab 20 Vrd.: Michael Garleff, Der deutschbaltische historisebe Roman im 20. Jabrbundert. Nationale und Soziale Stereotypen in der Darstellung von Revolution und Krieg. Väljaandes: journal l of Baltic Studies" nr. 12 (1981), lk ' Heinrich Bosse, Die glaserne Watid, lk

88 MICHAEL CARLEFF Kuramaa parun oma inglasest reisikaaslasele sama seisukohta: Patriarhaalne side hoiab mõisnikke maarahvaga koos", ja selgitab vestluskaaslasele baltisaksa ringkondade konservatismi ja suletust. Hiljem astub just selle vastu välja noor paruness Rixa, kes selgesõnaliselt kõneleb väljamõeldud armetust kastikorrast... Me oleme kõige naha ja karvadega igat liiki eelarvamuste küüsis"; paruness tahab elus ise saavutada seda, mida teised võlgnevad liigagi meeleldi oma tiitlile ja positsioonile". Hilisem sündmustik viib inglase Brighti ja kõrgi paruness Trittwitzi kokkupõrkeni; viimane aga ületab end hiljem revolutsioonikeerises, kui ta ilmutab isiklikku julgust ning pälvib seeläbi lõpuks siiski positiivse hinnangu. Mitutkümmend aastat hõlmava romaani tegevuse kõrgpunktiks on revolutsiooni käigus teravnenud olukord Kuramaal. Seejuures toimub muutus filantroobi ja rahva heategija" parun Seebachiga, kes pani pikka aega lootusi truudele ja kiindunud lätlastele, eriti rikastele peremeestele: Röövlibandet tuleb jõuga vaos hoida. Juhtlauseks on vägivald vägivalla vastu." Ja pärast mõisa mahapõletamist lausub parun pettunult: Inimesed kuritarvitasid minu headust... tallasid jalge alla mu idealismi. Ma tahtsin olla nende sõber. Tundku nüüd minus oma isandat!" Autori arvates oli Venemaa ärganud pikast, surmaga sarnanevast unest, sirutas oma tohutuid liikmeid, hõõrus segasena silmi ja sai aru, kui pehkinud ja mäda on tema sisemus". Itaaliast naastes ütleb peategelane: Otsekui reedetuna ja mahamüüduna tulid nad võõraks muutunud kodumaale, tagasi inimeste maailma, kellest olid saanud nende vaenlased, ja seejuures veel tundmatud vaenlased." Rixat tabab hauarüvetamise vapustus:... tal polnud enam usku läti rahvasse, kes oli tema hinge nii piiritult ja mõõtmatult haavanud ja kibestanud"; sõnadega häda sellele armetule rahvale!" kisendab ta kättemaksu järele. Revolutsioonisündmused võetakse kokku järgmise pildiga: Metsik himur loom, revolutsioon, ajas okkad turri ja janunes verd" põhjuste lähemat selgitust aga ei järgne. Vaid mõni aasta hiljem (1910/11?) avaldas sama autor kolm balti novelli revolutsiooniajast" pealkirja all Rote Tage" ( Punased päevad"), mille tegevus toimub revolutsiooni taustal Liivi- ja Kuramaal. Esimese loo Auf brennendem Boden" ( Põleval pinnal") peategelane on noor baltisaksa teoloog, kes tahaks pärast vastutahtmist lõpetatud ülikooli hoopis näitlejaks hakata. Pastorist ülikoolisõbra mõju! otsustab ta aga siiski pastoriameti kasuks. Sündmustik kulmineerub ebaõnnestunud kallaletungiga kirikuõpetajale jumalateenistuse ajal, kusjuures läti kodanlased, kihelkonna baltisaksa parunid ja peategelane astuvad võõrastele mässajatele vastu üheskoos. Lõppsõna ütleb õpetlikult: Selline lihtne tegevus lõi sümboolse tuuma hilisemale aadli, vaimulikkonna ja kodanluse jõulisele kokkuhoidmisele... Sakslus pidi iga hinna eest vastastikust tuge ja kaitset pakkuma, sest ta seisis ja seisab ikka veel põleval pinnal"." Teises jutustuses Unter fremdem Willen" ( Võõra tahte all") satub noor vene külakooliõpetaja väikeses Kuramaa paigas" fanaatilise vägivaldse papi

89 MICHAEL CARLEFF tugeva mõju alla, ent suudab sellest ajuti vabaneda tänu armastusele baltisakslannast linnapreili vastu. Baltisaksa keskkihtide hoiaku ja enese maksmapaneku soovi kriitilis iroonilise kirjelduse taustal kujutatakse vene õpetaja saatust läbinisti peenetundeliselt. Papi peaaegu hüpnootilisel mõjul, petetud armastuse ja lõpuks arusaamatuse tõttu tapab õpetaja balti paruni, kes tegi vene vaimulikule kõva peapesu. Tegcvusmotiivid on siin sügavalt isiklikud, neid võimendavad aga mässulised sepitsused, mida õhutab täiesti negatiivsena esitatud papp ja mis nagu kahes ülejäänud looski õigustamatutena hukka mõistetakse. Eelkõige on kriitika suunatud ülcsässitatud, vanu häid patriarhaalseid suhteid lõhkuvate lätlaste, aga ka fanaatiliste venelaste ning osalt keskkihi baltisakslaste vastu. Revolutsioonis on süüdi venestamine ja vääriti suunatud lätlased: Talumeeste pojad pöördusid linnast tagasi: suured jutumehed, liiga peened" maatööd tegema, liiga head" vanaks truuduseks, laisad ja jultunud. Nad sõimasid ja ässitasid ja olid need kõige targemad. Noorte, uue vene ettevalmistusega külakooliõpetajate lipukirjaks oli tühjus, ja tühjus oli neil ka südametunnistuse asemel. Nad ei mõistnud midagi muud kui tuult külvata. Sa vana armas Baltimaa, häda sulle!" Kolmanda loo nimitegelane Darthe Semmit on läti maatüdruk, kes kasvab üles antagonismis naabruses elavate mõisnikega. Ligipääsmatu, aga avameelse talutütre vihkav armastus alati sõbraliku paruness Marga vastu muutub, kui väljakaevamiste juures saadakse jutule ning sakslanna ütleb: Nendes haudades puhkavad inimesed, kes olid enne teid selle maa isandad. Me kõik puhkame kord hauas, nii kõrged kui ka madalad. Kas tasub siis teineteist vihata ja sõjajalal olla?" Darthe vimmast saab poolehoid noore parunessi vastu, kui tolle kihlatu reetlikult tapetakse. Mõjuvas meeleparandusjutluses süüdistab vana baltisaksa pastor nii kogudust kui ka iseennast, et ta polnud mõistnud teie usaldust võita, teie hingesid alatuse eest hoida"; seepärast tahab ta oma ameti maha panna. Darthe annab mõrvari nime teada ja tahab kodukohast lahkuda, et järgneda parunessile Miitavisse (Jelgavasse), ent jõge ületades murdub jää tema jalge all ja ta upub, parunessi kirgastunud kuju silme ees. Läbi jää vajumise ja uppumise motiivi esineb ka teiste baltisaksa autorite loomingus: Herbert von Hocrnersi ( ) läti talupojaromaanis Der grauc Reiter" ( Hall ratsanik") lõpeb Vecrumba peremehe võitlus lagunenud saksa lossi müürivaremete pärast sellega, et ta upub liiga varase jäämineku ajal pankade vahel. Tema viimased sõnad pojale on: Ehita, ehita lauta!" ning samaaegne pojapoja ja pärija sünd laseb peremehe elu kustudes perekonnal siiski võita. Siegfried v on Vegesac к laiendab lõpuks motiivi üldajaloolise tähenduseni jutustuses Die Hochzcit auf Zarnikau" ( Pulmad Carnikaval"): noorpaari pulmavanker vajub läbi jää ja upub; sellega seostub aasta kevadel vana onu mõtisklus: Siin me elame sellel maatükil: sakslased, lätlased, eestlased ja venelased. Aga me ei ela koos, vaid ainult kõrvuti, üksteisest mööda isegi üksteise vastu... Pind, millel me 1239

90 MICHAEL CARLEFF seisame, vangub, jää meie jalgade all muutub aina õhemaks. Ta praguneb, murdub ja siis?" Onu sureb sama aasta suvel ja jutustus lõpeb sõnadega: Peagi järgnesid talle miljonid marssisid ja ratsutasid surma. Jää murdus ja terve üks maailm vajus sügavikku..." 22 Mõjuvalt kujutati kirjanduses ka paljudele baltisakslastele osakslangenud märtrisaatust. Näitena olgu mainitud Elsa В e r n e w i t z i ( ) neli juttu surmast", mis. ilmusid väikeses raamatus Die Entrückten" ( Äraviidud") kaks aastakümmet hiljem, Pühendusega minu kodumaale" ja motoga kirjast heebrealastele: Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast", kujutab ta kolme märtrisaatust bolševike valitsuse ajal" Kuramaal resp. Riias. Märkimisväärne on siin see, kui varakult on juurte lahtirebimise teema poole pöördutud viimases jutustuses Der Heimatlose" ( Kodu(maa)tu"), milles üks baltisakslane tõmbub tagasi kõrvalisse Tirooli mägikülla, et surra seal enda valitud üksinduses. Tema keeldumisele linna ja seega ellu tagasi pöörduda, sest kogetud on liialt palju ühe inimsüdame jaoks", vastab ta vend, et seda saatust on nad suuremal või vähemal määral kõik jaganud: Meie varasemast elust pole kivi kivi peale jäänud. See on maatasa tehtud. Kes tagasi vaatab, on kadunud... Meie seljataga on õudus... Peame vaatama ette, mitte tagasi." Tegelase julgusetusele ja resignatsioonile, samuti väitele, et elu on maatasa tehtud", vastandub Bergengrueni luuletuses üleskutse Ära leina!". Ka Siegfried von Vegesack seab meeleheitele ja lootusetusele vastu teistsuguse hoiaku, kui lisab romaanile Der letzte Akt" ( Viimane vaatus") saatesõnad: Sõjad ja revolutsioonid rüüstasid maa, aga põhjas elavaid baltlasi polnud võimalik hävitada. Nad hakkasid ikka ja jälle otsast peale. Nad ei elanud küll nagu varem suurte isandatena, aga nad elasid, rügasid, ei andnud alla. Ja võib-olla polnud see vähenõudlik ja vahest isegi kehvapoolne elu, mida nad kahe maailmasõja vahelisel kahel aastakümnel vaeste talupoegadena oma võõrandatud mõisamaadel elasid, oma vaikses kangelaslikkuses vähem heroiline kui tervelt kolmveerand tuhat aastat kestnud isandate ja valitsejate ajalugu." Lõpp-peatükis vastab peategelane Aurel mõistujutuga küsimusele, miks pidi kõik nii minema: Võib-olla mõtles armas Jumal: need baltisakslased... ei sobi sellesse aega, ja nad ei sobi ka muidu mitte kuskile" aga selle asemel, et nad kohe kuradile saata, annab ta neile katseaja. Ja ta võttis neilt kõik ära, ja suured isandad muutusid päris väikeseks, ei kaotanud aga julgust ja töötasid visalt edasi", nii et Issand Jumal otsustas lõpuks: elagu edasi; minu maa peäl on piisavalt ruumi ka nendele, kes on kõik kaotanud!" Viimaseid 20 aastat käsitletakse proovilepanekuna, ettevalmistusena selleks, mis meid ees ootab... See oli karm kool, aga mitte asjatu: alles nüüd oleme küpsed uuteks ülesanneteks." Sellise hoiakuga asus Vegesack muide seisukohale, mis selgelt 22 Siegfried von Vegesack, Baltische Erzäblungen (rororo 5105). Reinbek Hamburgi juures, 1983, lk A 1140

91 MICHAEL CARtIFF erines baltisaksa avalikkuses kaua valitsenud arvamusest, et baltisaksa ajaloo viimane vaatus kodumaal oli pidev allamäge minek pilt, mida maale jäänute saavutusi rõhutades alles hiljem korrigeerin. Kolm kirjanikku võtsid ette suurejoonelisema katse kujutada Baltimaade ajalugu tema järjepidevuses ning eepiliselt laia haardega. Mia M u n i e r- W r o b l e w s k i ( ) pöördus oma mahukas loomingus ikka ja jälle tagasi Baltimaade kaugemasse minevikku, olgu siis lühemates jutustustes, nagu St. Brigitten" ( Pirita") või Saksa ordut ja Wolter von Plettenbergi käsitlevas romaanis Zeitenwende" ( Aegade vahetus"). Kuid ta pöördus ka vahetu oleviku poole, näiteks romaanides Und doch!" ( Aga siiski!") või Der graue Baron" ( Hall parun"), kus erandlikuna baltisaksa kirjanduses on keskpunktis lätlaste saatus avaldas ta kuus osa romaanitsüklist Unter dem wechselnden Mõnd. Wachsen und Werden eines kurländischen Geschlechts" ( Muutuva kuu all. Ühe Kuramaa suguvõsa kasvamine ja kujunemine"). Juhtmotiiviks August von Kotzebuc laul Es kann ja nicht immer so bleiben hier unter dem wechselnden Mõnd" ( Ei saa ju alati nii jääda siin, muutuva kuu all"), manab ta silme ette sugupõlvede järjepidevuse, mis ühelt poolt on allutatud kõige maise vaheldumise ja teiselt poolt muutumatuse ja kestvuse seadusele: kuigi vahelduvad lülid, jääb kett tervikuna siiski alles. Oma autobiograafilistes visandites Erik Thomsoni koostatud kogumikus Baltisches Erbe" ( Balti pärandus") seletas kirjanik, et tänu poola ja rootsi esivanematele ning abielule riigisakslasega ei vaiki ta maha ka Balti maailma nõrkusi ja puudusi" ja et tema silmad kogu armastuse juures näevad selgemalt kui nende silmad, kellele pikk samavereliste põlvkondade rida sunnib peale ühekülgse vaatluse". Erinevalt Kuramaa arstitütrest Munier-Wroblewskist sündis tuntuim baltisaksa naiskirjanik Gertrud von d e n Brinek e n aastal Kuramaal Brinck-Pcdwahlcni mõisa omaniku tütrena ning veetis ka lapsepõlve oludes, kus rangemalt kui enamikus Kuramaa peredes... tõrjuti kõike venepärast", nagu ta hiljem mälestustes kirjutab. 23 Pärast abiellumist tol ajal Tartu ülikoolis töötanud austria filosoofiaprofessori Walther Schmied-Kowarzikuga kolis ta aastal Saksamaale, kus suri kõrges vanuses Määrav osa Gertrud von den Brinckeni loomingus on lüürikal; juba 1928 kirjutati mõnes baltisaksa kirjandusloos ülevoolavalt: Kuramaa maastikku ja loomust pole iial varem õilsamasse lüürikakulda valatud kui Brinckeni luuletustes." 24 Gertrud von den Brinckeni proosaloomingu sisuks on valdavalt balti teemad nii esimeses romaanis März" ( Märts", 1937), hilisemates Herbst auf Herrenhöfen" ( Sügis mõisates", 1939), Unsterbliche Wälder" ( Surematud metsad", 1941) ja Niemand" ( Ei keegi", 1943), kui ka aastal avaldatud viimases romaanis Nächte" ( Ööd"). Et Märts" 21 Gertrud von den Brincken, Land unter. Erlebnisse aus zwei Weltkriegen, Bolschewikcnzeit und Nachkriegsjahren. Darmstadt, 1977, lk Arthur Behrsing (väljaandja), Grundriss einer Geschicbte der baltischen Dichtung. Leipzig, 1928/Hannover-Döbren, 1973, lk

92 MICHAEL CARLEFF on romaani Surematud metsad" esimene osa, moodustab ta koos teosega Ei keegi" ja alles nelikümmend aastat hiljem ilmunud Öödega" omalaadse Balti triloogia". Siegfrid von Vegesack pärineb vanast Liivimaa aadlisuguvõsast; elu esimestest aastakümnetest kirjutas ta aastate algul oma iseloomulikus stiilis: Sündinud isa mõisas Blumbcrgshofis Liivimaal vanemate üheksanda lapsena, tahtsin kümneaastaselt misjonäriks saada. Lugesin innukalt misjonilehte Hosianna", jooksin metsas ja (väikeste mustanahaliste puudumisel) pidasin loomadele ja puudele valju häälega jutlusi. Hiljem lasksin samasuguse innuga oravaid, jäneseid, kitsi, rebaseid ja lõpuks koguni põdra. Lõpetasin kooli, pean häbiga tunnistama, hõbemedaliga, õppisin Tartu ülikoolis (vaevalt mäletan, mida), kaotasin duellil vasaku silma, sooritasin teise silmaga vene keele riigieksami, jätkasin õpinguid Heidelbergis, Berliinis ja Münchenis ja olin just lõpetanud, kui puhkes sõda. Et Vene riik ei vajanud ühesilmalisi sõdureid, võisin segamatult Rootsi sõita, kus ma end... järgmisel päeval Stockholmis laulatada lasin..." Tegelikult õppis Vegesack ajalugu ja põhimõttekindel tegelemine eelkõige Baltimaade ajalooga peegeldub hiljem tema peateoses, romaanitriloogias Die baltische Tragödie" ( Balti tragöödia").' 5 Selles lausub peategelane Aurel von Heidenkamp etteheitvalt, et Balti ajalugu näib talle siiski kuidagi piiratud, inimarengu suures kontekstis liiga tähtsusetu". Seepeale tõestab tema onu, et just see Balti maalapike" on väga sobilik Aureli nõutud universaalse ajaloo" uurimiseks, sest siinses mikrokosmoses mängitakse läbi kogu Saksa ajalugu... ja lisaks sellele veel parasjagu maailmaajalugu: igavene Lääne ja Ida vastuolu"; just sellest väikesest Balti ajaloost" võib rohkem teada saada curoopluse ja saksa saatuse kohta kui sinu universaalajaloost". Ajaloolasena uuris Vegesack lapikest Baltimaad" põhjalikumalt vaid ühes kitsapiirilises töös' 6, kirjanikuna aga arenes temast Balti maailma ajaloomaalija" 27. Balti tragöödiale" lisandusid hiljem veel kaks kaalukat teost: perckonnaürikutele tuginev romaan Vorfahrcn und Nachkommen" ( Esiisad ja järeltulijad") ja Der lctzte Akt" ( Viimane vaatus"), milles ta juba aastal kirjeldas kahe sõja vahelist elu jäänukmõisates ja seda teadlikus opositsioonis kaasaegse saksa ümberasustamispropagandaga. zs Esialgu iseseisvalt ilmunud romaanid Blumbergshof, Geschichte einer Kindheit" (Berliin, 1933), Warren olme Heer" (Berliin, 1934) ja Totentanz in Livland" (Berliin, 1935) ühendati peagi veidi lühendatult üheköiteliseks triloogiaks Die baltische Tragödie" (Berliin, J 936). Z6 Siegfried von Vegesack, Die Gesandtschaften Wolter von Plettenbergs an den Grossfürsten von Moskau in den Jahren Baltische Moruitsschrift" nr. 75 (1913), lk Wolfgang Schwarz, Die Baltische Tragödie" schreihend erlebt. Zum Tõde des Livländers Siegfried von Vegesack. Kulturpolitische Korrespondenz 189 ( ), lk. 21.

93 MICHAEL CARLEFF Nii Gertrud von den Brincken kui ka Siegfrid von Vegesack seadsid oma proosas esikohale baltisaksluse põhiküsimuse ning käsitlesid seejuures varasema, näiliselt muretu elu kõrval eriti laiaulatuslikult ka mõju, mida avaldasid eespool mainitud murrangud. 28 Baltisaksa identiteedi probleem avaldub nii nende peategelaste vaevalises eneseleidmises kui ka arvukate autobiograafiliste detailide töötluses. Mõlema autori jutuloomingu juhtmotiiviks said võõras olemine, mittekuhugi kuulumine. Juba aastaid enne ümberasumist esitab eelkõige Vegesack küsimuse, kuivõrd suudavad baltlased pärast juurte lahtirebimist üldse kuskil mujal kanda kinnitada. Balti tragöödias" tunneb Aurel end ikka ja jälle kõrvaltegelasena, väikese balti kõrvalsaatusena" mõjutatuna venesõbralikust onust ja Saksamaad pooldavast tädist, kes püüavad Aureli tema baltisaksa kestast vabastada", tajub ta oma vahelmist positsiooni koormana: Ja ta seisis keskel ega tahtnud üldse oma nahast välja pugeda... Venemaad ta vihkas, aga samal ajal oli tal tunne, et Saksamaast ei saaks talle iialgi kodu..." See distants, mitte ilma tingimusteta kuhugi kuulumine, avab talle aga teiselt poolt võimaluse kriitiliselt näha nii mõndagi kibedat tõde kõigis kolmes saksa, vene ja eelkõige koduses balti keskkonnas. Gertrud von den Brinckeni jutustuses Aina" mõtleb Eestist pärit kunstnik, kui ta naine Soomes sureb: Kuhu ta õieti kuulus? Võib-olla on meie hulgas palju neid, kes kuhugi ci kuulu, sest nad pole ühegi maaga eriliselt kokku kasvanud. Võib-olla ei kuulu me keegi tegelikult maa peale, veel vähem maa sisse?" Mõlemad kirjanikud näitavad baltlaste maailma kogu tema ilus ja vastuolulisuses, mitte mingil juhul ainult kirgastavalt, vaid ka tema ohtlikkust üksikisikule. Vegesacki tegelaste puhul kohtame suuremeelsuse kõrval ülbust, kõrkust ja rumalust. Kaks Aureli lähedast sõpra langevad mineviku koorma all üks jääb vaimuhaigeks, teine tapab enese. Gertrud von den Brinckeni loomingus leiame mõlemad elemendid: kirgastuse ja kriitika. Nii kirjeldab ta ühelt poolt Kuramaa aadelkonna koosviibimist, pahklikke" kujusid, kelle nägudele on tahutud põhjamaine isandlikkus". Kui nad ühtseks kantsiksmüürituna... vahti peavad" ja ühiseks kindluseks" muutuvad, siis näeb autor selles liialdatud kaitschoiaku traditsiooni. Teisalt mässavad temagi teostes üksikud tegelased iganenud konventsioonide või vaimuvaese aadlikõrkuse vastu. Ka Edzard S с h а р e г i romaanis Aja õhtul" leidub kriitilisi märkusi niinimetatud püha balti asja" kohta ning koguni distantseeritud seisukohavõtte Carl Schirreni suhtes. Teda nimetatakse lugupidamatult meie ajalooliseks kodujumalaks". 2S Vrd.: Michael Garleff, Verlorene Welt und geistiges Erbe. Geschichtsdeutung deutschbaltischer Scbriftsteller. Siegfried von Vegesack und Gertrud von den Brincken. Teoses: Carola L. Gottzmann (väljaandja), Unerlcannt und (un)bekannt. Deutsche Literatur in Mittel- und Osteuropa. (Edition Orpheus, 5. kd.). Tübingen, 1991, lk

94 MICHAEL CARLEFF Vegesacki teoses on Aureli sõbra hukkumise põhjuseks tema võimetus minevikust vabaneda, oma saatust kanda. Unenäos varisevad talle peale Tartu toomkiriku varemed kogu neis kehastunud minevikuga:... ja siis ma teadsin, et see oli meie hirmus seitsmesaja-aastane minevik, mis mind rõhus"; teravalt õiendab ta sellega arved: Rämpsuhunnik kasvab põlvest põlve aina suuremaks, kuni minevik ühel päeval oleviku ja seega igasuguse tuleviku lämmatab. Meie minevik paneb meid nahka!" Vastu tema tahtmist maetakse ta pärast vabasurma siiski perekonna matusepaika: Nüüd lamab viimane seal all, nii nagu esimene seda soovis. Surnu on elavate üle võidu saanud. Üks suguvõsa on kustunud." Üheks oma tähtsamaks teoseks pidas Vegesack jutustust Das Weltgericht von Pisa" ( Pisa maailmakohus") legendi inimlikust kurjusest, nõrkusest ja süüst ning Jumala kõikeandestavast armastusest", nagu oli esimese väljaande alapealkiri. Vahetult pärast natsionaalsotsialistide võimu lõppu arutles Vegesack selle üle, kuidas üksikisikud ja massid paktide sõlmimise või hirmsale türannile allutamise kaudu kaasa tõmmatakse, ning püüdis kogu süüprobleemi käsitleda ajatult, ajaloolises rüüs". Thomas Mann, keda Vegesack väga austas, kiitis teost napisõnaliselt ja sõber Werner Bergengruen pikalt ja põhjalikult; viimane ootas teosele elavat vastukaja mitte ainult süvenenud mõtte, vaid ka sisutihedate kujude, tungivate sündmuste ning maastikuliste ja lokaalsete taustade käegakatsutavuse tõttu". Avalikkuse pigem tagasihoidlik vastuvõtt valmistas Vegcsackile pettumuse. Ometi kujutab see teos, samuti nagu luuletus Das ewige Gericht" ( Igavene kohus") endast lähimineviku intensiivset eritlust. Samal ajal kui Vegesack algusest peale natsionaalsotsialismi ei tunnustanud, tundis Gertrud von den Brincken kuni aasta jaanuarini selle vastu sümpaatiat, lõi aga siis lahku, kui need, keda ma rõhututeks pidasin, said rõhujaiks", nagu ta kirjutab mälestustes. 2 '-' Ümberasustamist dikteeritud opteerumist" hindavad mitmed baltisaksa kirjanikud väga kriitiliselt. Teravalt lähevad lahku Vegesacki ja tema kirjastustoimetaja arvamused toimetaja soovis selgesõnaliselt kuulda lahkumise lootusrikastest, positiivsetest aspektidest. Vegesacki aasta kirjast loeme, et ta ei näe parimagi tahtmise juures midagi suurt selles... et sada tuhat inimest rebitakse välja sajanditevanuselt kodumaalt ja saadetakse elama võhivõõrale maale". Ta pidas läbinisti valeks kirjastaja seisukohta, et ümberasustamine on monoliitse kojusoovi väljendus, saksa rahvuse riigipürgimuse tunnistus", ja arvas, et ta võiks kodumaast loobumist antud oludes vaadelda küll valulise ohvrina riigi huvidele, pole aga mitte mingil juhul nõus ülistama kuulsusetut loobumist vanimast saksa kolooniast" nii isiklikust veendumusest kui ka seetõttu, et asjaolud räägivad sellele vastu. Tema jaoks on hoopis olulisem kujutada baltisakslaste puhtinimlikku konflikti, 29 Gertrud von den Brincken, Land unter, lk <d 1244

95 MICHAEL CARLEFF kodumaa-armastuse konflikti truudusega oma rahvuse vastu". Seepärast laseb ta teadlikult oma tegelastel Madeleinel ja Aurelil pärast pikka äraolekut taas balti miljööse sisse kasvada, et näidata balti maailma suurt külgetõmbejõudu (ka tema niivõrd ahenenud oludes) ja sellega lõpliku lahkumise kogu raskust" saksa lugejale mõistetavaks teha. Otto von Taube 80. sünnipäeva kõnes aastal nimetab Bergengrucn ümberasustamist, millest juubilar oli pääsenud, veelgi järsemalt vägivaldseks küüditamiseks": Nad ei osanud arvata, et neid kasutatakse kuritahtlikult nõndanimetatud Warthegaus õnnetu ja oma õnnetuses suuremeelse poola rahva alandamiseks, rõhumiseks ja väljakurnamiseks."- 50 Taube oli sel puhul temalt tellitud tervitusartiklist keeldunud teravate sõnadega: Selleks ei saa ma oma kätt sundida." Nii Bergengruen kui ka Taube võiksid ühineda Johann Reinhold von Patkuli sõnadega: Inimesed pole loodud selleks, et neid valitsetaks nagu elajaid!" Selles juubelikõnes esitab Bergengruen omamoodi ajalootõlgenduse, kuulutades, et neid kõiki kolme Patkulit, Taubet ja teda ühendab sünniaasta 1660, ning võrdsustab Patkuli ja Taube nende võitluses absolutismi vastu ja autonoomia eest. Kogu oma elu oli Taubel jätkunud julgust kõrval seista ja vastu astuda arengutele ja nähtustele, mida ta enda arvates ei võinud heaks kiita". Selline vaba mehe autonoomia" määrab ka Bergengrucni enda ajaloomõistmise, mis aja jooksul elas läbi mitmeid muutusi. Eespool tsiteeritud saksa-ameerika kirjandusteadlane Helbig toob oma uurimuses ära kuus teesi, mis puudutavad vaid saksa põgenemis- ja pagenduskirjandust pärast aastat ning on suuremas osas rakendatavad ka vastava baltisaksa kirjanduse puhul. Sest ka siin on (1) suur hulk esmajärgulisi teoseid kirjutatud teemal põgenemine ja pagendus". Neis (2) käsitletakse kõikidest erinevustest hoolimata sündmusi ka moraalsest aspektist, kusjuures tingimata toimub ohvrite kohtumine teiste ohvritega" ja (3) kujutatakse ka eestlastest ja lätlastest kaasmaalaste kannatusi. Neljas tees langeb baltisaksa kirjanduse puhul ära, sest taaskohtumine vana kodumaaga pole siiamaani veel nimetamisväärset kajastamist leidnud. (5) Pärast sõja lõppu ei leidu kirjanduses aastate rahvuslikke ja natsionaalsotsialistlikke tendentse ja (6) kirjandus tegeleb intensiivselt lepituse probleemiga silla loomise mõttes Baltikumi rahvaste juurde. Ka baltisaksa kirjandus peegeldab leina kaotatu üle inimkogemuse kontekstis", ka tema püüab hirmsa kaotuse traumat" muuta alalhoiumüüdiks". J1 Oma luuletuses vastandab Bergengruen reale Varjudeks ja tuhaks muutumas on kodu" üleskutse Ära leina!". Väliselt kaotatu muutumine püsivaks hingelis-vaimseks omandiks on kogu Vegesacki loomingu juhtteema. >o Werner Bergengruen, Müruilich ges[nochcn, lk " Louis Ferdinand Helhig, lk

96 MICHAEL CARLEFF Viimases vaatuses" võetakse vestlus kannatustest ja katseajast kokku lausega: Sest ainult see, kes kõik kaotab, võib otsast alata." Seda mõtet varieerib ja laiendab ta oma luules, nii et rida viimasel sõjatalvel kirjutatud ja abielupaar Bergengrucnile pühendatud luuletuses Igavene kohus" kõlab: Kadunud on ainult see, kes iseenda kaotas." Juunis 1946 loodud luuletused võtavad teema taas üles ja nii on soneti Das Unvcrlierbare" ( Igioma") lõpptertsett vaid pealtnäha vastuoluline: Veel sügavamalt süda talletab ja juuri ajab see, kui kõik, mis kuulunud on sulle maisel eluteel; vaid see on igioma, mis on kaotsis igaveseks. Saksa keelest lühendatult tõlkinud HERDIS VAAKMANN, toimetanud ANU SALUÄÄR

97 HEINO KIIK RFJS1T0IMIKIIST mentaarid. allinnas Tõnismägi 16 asub Eesti Riigiarhiivi Filiaal (Parteiarhiiv). Astusin esmakordselt selle arhiivi uksest sisse 12. aprillil Mind huvitasid andmed pere mineviku kohta. Teiste toimikute seas oli minu ja mu naise Helmi Kiige (Puuri) välissõitude toimik nr Järgnevalt toon väljavõtteid sellest valdavalt venekeelsest toimikust ja lisan mõned kom- 24. märtsil 1980 täitsin ankeedi turismisõiduks Jaapanisse. Reisitoimikusse tulid seejärel mõned teatised saatis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) 10. osakonna ülem pöördumise RJK 5. osakonnale. Pöördumise nurgal on märkus: Salajane, ühes eksemplaris, kuulub tagastamisele. Tagastatud pöördumise teisele küljele ja lisatud lehtedele on kirjutatud teatis 14. augustist Kuna selle käsitsi kirjutatud teatise tekst on identne järgnevalt toodud masinakirjas antud teatisega 21. augustist 1980, siis ei hakka teksti siin kordama, toon ära vaid 14. augusti teatise allakirjutajad: RJK 5. osakonna 1. jaoskonna töötaja major Kuuseoks On nõus: RJK 5. osakonna 1. jaoskonna ülema major J. Pooluse asetäitja (loetamatu allkiri) RJK 5. osakonna ülem (loetamatu allkiri) TEATIS (Salajane, ühes eksemplaris) Kiik, Heino. Kontrollimisel on saadud andmed, et Kiik on psüühiliselt tasakaalutu inimene, tal on olnud häbematuid ekstremistlikke esinemisi. Armastab enesereklaami. On häälestatud rahvuslikult. Kalduvus mahhinatsioonidele. Kasutades oma ametiseisundit Kirjandusfondis, võttis seadusevastaselt oma korterile täiendavalt juurde ühe toa kirjanike organisatsiooni arvelt. Initsiatiivselt leppis Hiiumaa ühe kolhoosiga kokku kolhoosi dendropargi loomises. Võeti kolhoosi tööle ja sai mõne aasta jooksul kahesajarublast kuupalka. Kuid Kiik ci teinud kolhoosis midagi ja tema dendropargi loomise" 1247

98 HEINO KIIK petiselugu oli arutusel prokuratuuris. ENSV Kirjanike Liidu III kongressil aastal esitas Kiik ise ootamatult oma kandidatuuri juhatuse koosseisu, pannes oma kolleegid raskesse ja piinlikku olukorda. Kiige kirjanduslikes teostes on märgata püüdu sisse sokutada sotsiaalse pessimismi ja rahvusliku piiratuse ideesid. Romaanis Tondiöömaja" (1970) paistis silma ideoloogiline ähmasus, püüd suureks puhuda neid raskusi, mis esinesid Eesti küla kollektiviseerimisel. Kanada reaktsioonilise eesti emigratsiooni ajalehes Vaba Eestlane" hinnati romaani kui kriitikat kommunistide põllumajandussüsteemi suhtes", mis annab tunnistust Eesti põllumajanduse allakäigust". Romaani peatükke avaldati selle nõukogudevastase ajalehe veergudel aastal. Romaani Maria Siberimaal" andis kirjastus Eesti Raamat" Kiigele tagasi parandamiseks seoses romaanis esinevate ideoloogiliste vigadega ja autori selge sotsiaalse positsiooni puudumisega. Kuid selle asemel, et romaani juures edasi töötada, paljundas Kiik selle esialgset teksti ja levitas seda oma tuttavate seas. Püüab enda ümber luua sellist arvamust, et mõnesid tema häid teoseid ei trükita ära poliitilistel põhjustel, sest neis on meil esinevate sotsiaalsete pahede tõepärast" kriitikat. Kiik, H. J. isa Kiik, Jaan Mihkli p., sõjalis-fašistliku organisatsiooni Omakaitse" endine liige, arreteeriti aastal. Suri vangistuses. Oma tuttavate kitsas ringis ütles Kiik, et kuna tema sugulased on saanud nõukogude võimu läbi kannatada, ei astu ta parteisse, vaid peab tähtsaimaks rahvuslikku võitlust." Kiik, H. J. sõitu Jaapanisse loeb ENSV MN juures asuv RJK mittesoovitavaks. RJK esimehe asetäitja (allkiri) 21. augustil 1980.a. Dokumendi koostas Kuuseoks. Muidugi jäi see Jaapani sõit ära. Kuigi mu ideoloogilisest vastalisusest piisas, et alustada neid represseerimisi, mis sellele dokumendile tegelikult järgnesid, peeti millegipärast vajalikuks teha minust salajase toimiku kaante vahel tagaselja, ilma kohtuta, ka kriminaalne element", milleks luuletati kokku mitmesuguseid süüasju kuni petiselooni" välja. Kriminaalasju fabritseeriti ilmselt kartusest, et represseerimine ainult ideoloogilisel alusel võiks teha inimesest avalikkuse silmis märtri. Kuna olen nimetatud seikadest kirjutanud oma varem ilmunud päevikuis, siis kommenteerin seda teksti siinkohal vaid põgusalt. Psüühiliselt tasakaalutu inimene" oli muidugi KGB soovunelm ja üldlevinud taktikaline võte. Minu tagakiusamismaaniat hakati välja töötama" aasta algul (pärast neljakümne kirjale allakirjutamist) see on kõneks minu päevikus Organid (Aasta 1981)". Tulemus oli muidugi õtse vastupidine: «1248

99 HEINO KIIK mina karastusin psüühiliselt selles kemplemises, KGB-I aga tekkis nõrkushetki. Näiteks 23. märtsil 1981 kiirustati paaniliselt mulle romaanide Maria Siberimaal" ja Mind armastab jaapanlanna" varem konfiskeeritud käsikirju tagasi andma. Minu kriminaalkurjategijana kohtusse kaebamisest polnud enam juttugi. Nõnda läks see valele alusele ehitatud sõjakava nurja. Seadusevastane" toa saamine on Paul Kuusbergi ja Lembit Remmelga initsiatiivil ilmavalgust näinud legend, mis vajus tegelikkuses tühja kotina kokku, aga KGB toimikus on ometi läinud täie ette. Sellest olen kirjutanud päevikus Maria" saamine (Aasta 1978)". Kuid Kiik ei teinud kolhoosis midagi ja tema dendropargi loomise" petiselugu oli arutusel prokuratuuris." See minu petiseks tembeldamine on üks KGB suursaavutusi". Tegelikult uuriti hoopis kolhoosi esimehe vastu tõstetud süüdistust. Kiige vastu pole kunagi mingit süüdistust esitatud. Mina tegin aastaid tões ja väes tööd dendropargi rajamiseks, algul palga eest, hiljem hobi korras. Sellest on juttu päevikutes Jaapanlanna" kirjutamine (Aasta 1976)", Kirjanike elamu (Aasta 1977)" ja Maria" saamine" aasta maikuus kirjutas tunnustatud aiandusekspert Juhan Kerdi Hiiumaa kolhoosi Rahu Eest" Palade pargi projekteerimise ja väljaehitamise kohta järgmist: Palade pargi rajamine on kiiduväärt ettevõtmine... Kokkuvõttes märgin, et H. Kiik'ile väljamakstud töötasu ei ole kolhoosi poolt asjatult kulutatud."...esitas Kiik ise ootamatult oma kandidatuuri juhatuse koosseisu, pannes oma kolleegid raskesse ja piinlikku olukorda." Mu päevikust Jaapanlanna" kirjutamine" (lk. 36) võime selle sündmuse kohta lugeda tõele vastavat teksti: Kui asutakse juhatust valima, on saalis elevus. Parteigrupi poolt esitatakse 21-liikmelise juhatuse nimekiri. Meie noorte isemõtlejate vihaste meeste grupp on vastukaaluks omavahel kokku leppinud, keda täiendavalt esitada. Ma esitan Juhan Viidingu (nimetan teda kogemata kombel Jüri Üdiks, millise vea Mart Raud ära parandab). Arvo Valton pakub välja minu kandidatuuri. Veel esitatakse täiendavalt Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Henn-Kaarel Hellat ja Uno Laht." Selle teksti valguses on KGB vale väite tagapõhi üsna selge noored vihased mehed julgesid Keskkomitee nimekirjale lisada asjalikke inimesi! Seevastu iseloomustuse järgmised lõigud, kus käsitletakse mu teoseid, on ju lausa kiitus kui lugejate poolelt vaadata. Oma tuttavate kitsas ringis" öeldu kohta minu parteisse astumise jutu algatas Paul Kuusberg. Kas tema oligi siis see kitsas ring"? Aga kustkohast kuulis KGB, mida ma ütlesin kitsas ringis? Iseloomustus, et Kiik peab tähtsaimaks rahvuslikku võitlust" aga teinuks 21. augustil 1980 au igale eestlasest mehepojale. Kahjuks eelistasid paljud olla hoopis koputajad. Aga hea, et KGB oma toimikus minu loosungi põlistas. 1249

100 HEINO KIIK Salajane eks. nr. 2 TEATIS Kiik, H. J. kohta olemasolevate materjalide järgi Kiik, Heino Jaani p., s a., sündinud Kohtla-Järve rajoonis, parteitu, ENSV Kirjanike Liidu liige, elab Tallinnas Lastekodu tänav Kiik, H. J. pärineb talupoja perest. Pärast Mustvee Gümnaasiumi lõpetamist aastal õppis Räpina Aiandustehnikumis, seejärel 1947 kuni 1956 Eesti Põllumajanduse Akadeemias, kus sai agronoomi kutse. Töötas lühikest aega agronoomina, kirjandusliku kaastöölisena ajalehtedes: Talurahvaleht' 1, Rahva Hääl" ja Edasi" oli ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus" vastutav sekretär aastast ENSV Kirjanike Liidu liige aastal lõpetas kõrgemad kirjanduskursused Moskvas. Kiige isiksust iseloomustab enesekindla hoiaku maneer ja see võib kergesti petta inimesi, kes teda lähemalt ci tunne. Psüühiliselt tasakaalutu, on kalduvus ekstremistlikcks esinemisteks. Armastab enesereklaami, kalduvus mahhinatsioonidele. Emotsionaalne, kõrge enesehinnanguga. Töökas, otsib oma teed". Varjudes oma justkui laia silmaringi taha, toetab äärmusteni kalduvaid ülesastumisi ja grupimeelset vaimu (toetab H. Runnelit, J. Kaplinskit ja teisi). Vajaduse korral võib õhinal läbi viia vestlust, mis loob temast mulje kui terava sotsiaalse tajuga, kuid õigesti mõtlevast kirjanikust. Tema iseloomus on silmanähtavad rahvuslikkuse elemendid, peab end Eestiga lahutamatult seotuks. ENSV Kirjanike Liidu kongressil aastal esitas Kiik ise ootamatult oma kandidatuuri juhatuse koosseisu, pannes oma kolleegid raskesse ja piinlikku olukorda. Kirjanike aasta kongressil kukutati salajasel hääletusel läbi tema kandidatuur juhatusse pääsemiseks. Kiige kirjanduslikes teostes on märgata püüdu sisse sokutada sotsiaalse pessimismi ja rahvusliku piiratuse ideesid. Romaanis Tondiöömaja" (1970) paistis silma ideoloogiline ähmasus, püüd suureks puhuda neid raskusi, mis esinesid Eesti küla kollektiviseerimisel. Mitte juhuslikult ei trükitud romaani peatükke eesti emigrantlikus ajalehes Vaba Eestlane" (Kanada) ja esitati seda kui kriitikat kommunistide põllumajandussüsteemi suhtes". Romaan äratas haiglast huvi mõnedes vabariigi intelligentsi ja noorsoo ringkondades aastal, olles kirjutanud romaani Mind armastab jaapanlanna", reklaamis Kiik seda paljudel esinemistel enesekindlalt kui sensatsioonilist ro- A 1250

101 HEINO KIIK maani. Enesereklaami huvides moonutas korduvalt toimetajate sõnu ja valetas avalikult, kinnitades, et tema romaan trükitakse ära. Alles pärast läbikukkumist romaanivõistlusel tõmbus ta tagasi. Ent kohe seejärel paljundas ta ise rotaprindil oma uut romaani Maria Siberimaal" ja levitas seda seekord käsikirjana. Püüdis enda ümber luua sellist arvamust, et tema teoseid Mind armastab jaapanlanna", millel on erootiline sisu, ja Maria Siberimaal" (sisaldab ideoloogilisi vigu) ei trükita poliitilistel kaalutlustel, sest neis on õiglane" kriitika meil just nagu esinevate sotsiaalsete puuduste kohta. Tuttavatega lävides süüdistas riigiorganeid tema kui kirjaniku õiguste kitsendamises. Koos sellega lubas Kiik endale avaldusi, et kuna tema sugulased on saanud nõukogude võimude läbi kannatada (isa Kiik, Jaan Mihkli p. mõisteti aastal süüdi paragrahvi 58 "a" alusel Omakaitse" organisatsiooni tegevuses osalemise eest, suri vangistuses aastal), siis ei astu ta parteisse, vaid peab tähtsaimaks rahvuslikku võitlust" aasta oktoobris kirjutas Kiik alla 40 loomingulise intelligentsi esindaja nõndanimetatud Avalikule kirjale ENSV-st". Kutsuti välja ja kuulati üle ENSV Prokuratuuri poolt seoses selle kirjaga ja ka seoses romaani Maria Siberimaal" käsikirja levitamisega aasta novembris avaldas Kiik kui filmistuudio kunstinõukogu liige kunstinõukogus filmide arutamisel oma rahvuslikke arusaamu. Sealhulgas ütles 7. novembrile pühendatud pidupäeva-kinožurnaali arutamisel, et edaspidi pole vaja teha võtteid vabariigi partei ja valitsuse juhtidest, sest nad pole seda väärt. ENSV 40. aastapäeva auks tehtud filmi arutamisel avaldas oma rahulolematust selle suhtes, et laulupeol osalesid Vene Föderatsiooni ja teiste liiduvabariikide koorid, samuti ordeni üleandmise tseremoonia suhtes, mis solkisid ära rahvusliku tähendusega sündmuse aastal Kiik kirjutas ja aastal tegi kaks korda ümber näidendi Infrakolhoos" (ENSV Kultuuriministeeriumi tellimus), milles pani kahtluse alla vabariigis läbiviidava põllumajanduspoliitika. Kolhooside süsteemile vastandatakse nõndanimetatud infrakolhoosid", see tähendab eraettevõtluse kollektiivid. Samal perioodil kirjutas Kiik filmistuudiole Tallinnfilm" kaks stsenaariumi Rõõm päikesest" ja Niisugused me olemegi", milles kirjeldatakse selge tendentslikkusega olukorda üleliidulistel löökehitustel ja meie vabariigi noorte osalemist ehituses. Varem on Kiik, kasutades oma ametiseisundit Kirjandusfondis, võtnud seadusevastaselt oma korterile täiendavalt juurde ühe toa kirjanike organisatsiooni arvelt. Initsiatiivsclt leppis ühe Hiiumaa kolhoosiga kokku kolhoosi dendropargi loomises. Võeti kolhoosi tööle ja sai mõne aasta jooksul kahesajarublast kuupalka. Kuid ta ei teinud kolhoosis midagi ja tema dendropargi loomise" petisetegu oli arutusel prokuratuuris. Oma 50. aasta juubelit tähistas ta kohvikus Tallinn", mis läks tal maksma umbes 1500 rubla, kusjuures tal oli sel hetkel juba võlgu üle 10 tuhande rubla. 1251

102 HEINO KIIK Tal on sidemeid (cmigrantidega) Rootsis, Soomes, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, mõnega neist on kohtunud F.NSV territooriumil ja välismaal aastal tegi sõidu Rootsi. ENSV RJK osakonna ülem E. Seigal J. Kalle 23. jaanuar 1984 Nr. 5/vn 133. Tõsi: L. Lehtmets Eeltoodud teatise viimase lehe pöördel on järgmine märkus: Masinal löödud 2 eks. 1. Lit"-toimikusse nr. 592, köide Kiige välissõidutoimikusse (nr ) Teostaja Lehtmets Mustand 5 leheküljel hävitatud masinakirjutaja Kozlova a. Teatise esimese lehe ülaserval on märkus: Informatsioon on arvesse võetud (loetamatu allkiri) Lisan sellelegi dokumendile mõne kommentaari. Enesereklaami huvides moonutas korduvalt toimetaja sõnu ja valetas avalikult, kinnitades, et tema romaan trükitakse ära." Nii toimetajate kui autori sõnadest on pikalt juttu päevikuis Jaapanlanna" kirjutamine", Kirjanike elamu"; Maria" saamine", Eluromaan", Organid", Stipendium", Romaani sulatamine", Padrik" ja teisteski. Sõna valetas" asemel sobiks selles valguses ehk võitles". Tuttavatega lävides süüdistas riigiorganeid..." Kas sellega püütakse tõestada, et mu tuttavate ringis leidus koputajaid? Avaliku kirjaga seoses ei rääkinud minuga prokuratuur, vaid EKP Keskkomitee mees Olaf Utt, selle jutuajamise sisu leidub päevikus Eluromaan" (lk ). Tookord, aasta jaanuaris, olin juba hakanud tajuma KGB aktiivsemaks muutumist. Oma päevikusse olen 13. I 1984 kirjutanud: On märke, et Julgeolek on jälle hakanud mu vastu tundma teravdatud huvi." (Päevik Padrik", lk. 18.) Ja vaist ei vedanud mind alt.

103 HEINO KIIK Salajane Eks. nr. 3 TEATIS H. Kiigega toimunud vestluse kohta 20. jaanuaril aastal toimus operatiivtöötaja initsiatiivil ENSV Kirjanike Liidu ametihoones vestlus kirjanik Heino Kiigega. Vestluse motiiviks olid andmed selle kohta, et keegi välismaalane, rootslane, 50-aastane, kes sageli sõidab ENSV-sse, nagu tegeleks fiktiivsete abielude korraldamisega välismaalaste ja Eesti NSV elanike vahel (vaata teade nr. 5/vn 1592 Lie" toimikus nr. 592, köide 24, lk. 303). Möödunud suvel pidi rootslane tulema järjekordse ülesandega" Tallinna ja siin kohtuma ka H. Kiigega. Vestluse algul tutvustati Kiigele üldjoontes seda situatsiooni ja seejärel esitati küsimus, kas ta ei võiks RJK organeid aidata selle välismaalase tuvastamisel. Kiik, mõelnud veidi, teatas, et tal on tõesti Rootsis tuttavaid, kuid ta on kindel, et keegi neist ei tegele fiktiivsete abielude korraldamisega. Oma välismaistest tuttavatest üksikasjalikumalt rääkimast, nende nimesid nimetamast ta keeldus, sest loeb eraviisilisi kontakte välismaalastega oma isiklikuks asjaks. Edasises vestluses ütles H. Kiik, et ENSV Kirjanike Liidu administratsioonis töötavad diletandid, kes pole võimelised organiseerima liidu tegevust. Ainult tema, kui Kirjanike Liidu sekretär, suutis midagi ära teha. Kuid teised ei toetanud teda. Kirjastuse Eesti Raamat" töösse suhtus Kiik samuti negatiivselt. Tema arvates töötavad seal argpüksid, kes kardavad oma koha pärast. Tema romaanid Mind armastab jaapanlanna" ja Maria Siberimaal" ei ilmu just sellepärast. Need on kirjutatud, Kiige sõnade järgi, saja aasta peale ette", aga praegused toimetajad ja ametnikud pole veel selle tasemeni kasvanud. Kiik loeb end ainsaks tõeliseks sotsialistliku realismi kirjanikuks-esindajaks" eesti kirjanduses. Teised kardavad nõnda kirjutada, aga tema ei karda. Tema, Kiik, tema enda sõnade järgi, sai kirjanikuks rahva volitusel, see tähendab, ta sai kirjandusliku talendi rahvalt päranduseks geenide kaudu. Seega kirjutab ta rahva tahte kohaselt ja tema mandaadiga. Praegu kirjutab Kiik romaani, milles räägib põllumajanduse probleemidest. Sellega seoses avaldas ta arvamist, et vabariigi majandus on üldse lodevas seisus. Agrotööstuskompleksi loomine on Kiige arvates kahtlane tegu, see tähendab, seni pole resultaate. Oleks küllalt, nagu ta teatas, kui ministeeriumide ja ametkondade asemel oleks 5 head juhti, et saavutada häid tulemusi. Kokkuvõttes kujunes operatiivtöötajal mulje Kiigest kui kõrge enesearvamusega inimesest, kes on negatiivselt häälestatud paljude nõukogude tegelikkuse nähtuste suhtes. Seejuures on Kiigel negatiivme arvamus RJK 1253

104 HEINO KIIK organite kohta: On ju teada, mida rahvas räägib Julgeoleku organitest..." Ei pea vajalikuks kontakte operatiivtöötajatega, teatas, et ta ei luba vajaduse korral temale helistada. Kui aga selline kõne tuleb, siis toimib oma äranägemist mööda, see tähendab, sõltuvalt sellest, kas ettepandud vestlusteema sobib temale või mitte. Eesti NSV KGB 5. osakonna 1. jaoskonna ülema asetäitja major L. (A.?) Lehtmets 25. jaanuar a. Nr.5/vn 177 Eeltoodud teatise viimase lehe pöördel on järgmine märkus: Masinal löödud 3 eks. 1. Lit"-toimikusse nr. 592, köide osakond, sm. Jarma 3. Kiige välissõidutoimikusse (nr ) Teostaja Lehtmets Mustand 2 leheküljel hävitatud masinakirjutaja Kozlova Teatise esimese lehe ülaserval on märkus: Läbi vaadatud Daatum 25. jaanuar a. teatise all on seega vale, tegu on siiski juba aastaga. Reisitoimiku teistelt lehekülgedelt on näha, et minu kohta on andmeid andnud KGB agendid Torn ja Peeter, samuti arhiiviagent üheksa ning usaldusisikud T. A. ja S. A. K. Usaldusisikute märkimisel on KGB kasutanud nende initsiaale, kusjuures esimene on perekonnanime esimene täht. Oma vestluse Lehtmetsaga kirjutasin Padrik" lk üles kohe samal päeval (vt. Padrik", lk ). Küllap see oli omamoodi toimiku pidamine Julgeoleku tegude kohta. ^1254

105 PRIIT RAUDKIVI TEE AKKONIST VIINI LÄBI LIIVIMAA olleeg Veiko Berendseni artikkel Eesti ajaloo periodiseerimisest maailma ajaloo taustal. Uusaegne, modernne, kapitalistlik" möödunud aasta Loomingus" nr. 11 sisaldab tugevaid programmilise kirjatüki tunnuseid. 1 Eriliseks väärtuseks pean sealjuures viimaks ometi ka kirjasõnas väljendatud rahulolematust selle üle, et Eesti ajalugu kippus nii kohalt kui ka kontseptsioonilt muutuma meie jaoks asjaks iseeneses, mille suhet maailmaajalooga on raske tajuda. Kujunenud olukorra põhjuste otsimisel jõuame välja kurva tõdemuseni: poliitiliste ja ideoloogiliste realiteetide poolt suunatud Eesti ajalooteaduses on seni hinnatud eelkõige rohkel faktoloogial baseeruvat ausat tööd. Kes ci soovinud maksta lõivu ideoloogiale, selle jaoks oli agraar-, kaubandus- ja rahvastikuloo andmemassiividesse sukeldumine võimalus uurijanatuuri realiseerida. Ent leidus neidki, kes oskasid leida kavalaid teid ka teist laadi ajaloo viljelemiseks, kuid see nõudis pidevat enesekontrolli ja endale tuli selgelt aru anda võimaluste piiridest. Muidugi mõista on eelnevalt väidetu meie ajalooteaduse ajaloo vägagi lihtsustatud skeem. Sõjajärgne historiograafia vajab kahtlemata tõsist uurimist. On vaja tõsist, mõista püüdvat ja võimalikult mitmekülgset analüüsi, mitte galopeerivat, sensatsioonimaiast mandiriisumist. Vastasel korral võib sellest ajalooteadusele kui üsna haavatavale nähtusele kasu asemel vaid kahju tõusta. Ja see kõik võtab loomulikult aega. Ometi tuleb nüüd, kus ideoloogilised kammitsad on kadunud, hakata plaani pidama ka selle üle, kuidas ületada pealesunnitud nabavaatlust ehk kuidas viia Eesti ajalugu välja isoleeritusest. Siin reservatsiooni teha poleks aus, sest suure historiograafiaga haakub meie ajalookirjutus raskesti. Probleem on mitmetahuline. Ajaloolaste enda pingutustele lisaks on vaja end maksma panna ka ühiskonna silmis. Lõpuks ometi tuleb mõista, et 1 V. В e r e n d s e n, Eesti ajaloo periodiseerimisest maailma ajaloo taustal. Uusaegne, -modernne, kapitalistlik. Looming" 1994, nr. 11, lk Entsamu seisukohti on esitatud ka varem. Vf.: M. L a i d r e, Mõtteid eesti ajaloost. Looming" 1988, nr. 4, lk

106 PRIIT RAUDKIVI ajaloolase amet on võrdväärne teiste uurimistööga leiba teenivate teadurite omaga. Ajaloolane pole tuletõrjuja ega call-girl, kes tuleb esimese helistamise peale. Ühiskonnal tuleb mõista, et peäle valgete laikude ja mustade plekkidega tegelemise on ka ajaloolisel uurimistööl oma range akadeemiline tasand, mida suudab mõista vaid kitsas valitud ring inimesi. Sellel tasandil ei ole ajalugu kõikide oma ning igaüks ei peagi sellel nivool ajalugu mõistma. Veel vähem on kellelgi õigust näidata näpuga või kahelda ajalooteaduse enda poolt seatud temaatika vajalikkuses. Tahu ideaalse küljega (mida uurida, millises mahus, kuidas ennast ümber häälestada jne.) on asi keerulisem. Isoleeritusest vabanemine nõuab head kava ja koostööd mitmel tasandil, mitte aga maksimaalseid pingutusi, kuidas üksteist institutsionaalses prioriteedivõitluses püüdlikult hävitada, kui tsiteerida ühe meie juhtiva filosoofi kirja nende ridade autorile. Tundub, et ennekõike tuleb meil lahti saada mitmetest eelarvamustest. Siin tahaks Veiko Berendseni tõdemust täiendada veel ühe külje pealt. Nimelt on meie ajalooteadus olnud determineeritud rahvusliku tunnuse alusel. Defensiivi tingimustes paremat sõna ci oska siinkohal leida, milles ausaks jääda püüdev ajaloolane on olnud, oli see kindlasti põhjendatud. Aga praegu? Tundub, et üheks isoleeritusest vabanemise eeltingimuseks on just nimelt loobumine sissejuurdunud eestlasc-kesksest ajalookäsitusest. See eeldab julget sukeldumist ka mitte-eestlaste ajalukku ehk teisisõnu, omaks tuleb lugeda seegi ajaloo osa, mis ei seostu otseselt eesti rahvaga, kuid on meie maa ajaloo orgaaniline komponent. See eeldab omakorda paratamatut minekut suurde historiograafiasse, kus korraga hägustuvad piirid Läänemere idakalda ja Euroopa ajaloo vahel ja seoste hulk kasvab plahvatuslikult. Kuid enne tuleb seda suurt historiograafiat tundma õppida mitmest kandist. Ülesanne on raske ja tulemused ei pruugi nii kiiresti-kergesti tulla, kui soovime. Pealegi peab iga üritaja mõtlema ka sellele, et meie kahtlemata piiratud võimaluste juures on vaja garanteerida uurimuslik järjepidevus, s. t. vastutus ajalooteaduse tuleviku ees. Eesti keeles on selle tähistamiseks olemas kena sõna, mida aga kahjuks üsna harva on olnud võimalik tarvitada nimelt koolkond". Järgnevalt tahaks skitseerida ühe olulise ja söötis mängumaa piirid, mille jõujooned ulatuvad sügavale Euroopa ajalukku. Või oleks sobilik väita hoopis vastupidist, nimelt seda, et Euroopa või ka maailma ajalugu jookseb meile koju kätte. Pean silmas Saksa ordu Liivimaa haru ajalugu. Käesoleva kirjatüki väliselt tahaks lisada, et teine suur ja söötis valdkond, mis on meie ajalooteaduse poolt puutumata ning samuti vajab teravdatud tähelepanu, on Hansa ajalugu. 2 2 Sihini on ilmavalgust näinud vaid üks emakeelne Hansat käsitlev kirjatükk, mida võib pidada programmiliseks. Vt.: ]. К i v i m ä e, Tallinn ja Hansa. Looming" 1988, nr. 3, lk Щ 1256

107 I PRIIT RAUDKIVI Et ordust Loomingu" lehekülgedel kirjutada, tuleb valida lähtekoht. 3 Kust alustada? Vahest konstateeringust, et Saksa ordu on võtmejõuna Liivimaa ajalugu kujundanud aastast 1237, kuni ta Liivi sõjas koos siinse riikluse kokkuvarisemisega likvideerus. Lihtne arvutus ütleb, et seda on tervelt 325 aastat. Raskustesse võib sattuda Saksa ordut defineerida püüdes. XII sajandil tekkinud vaimulik rüütliordu, munga- ja rüütlikvaliteetidc ühendus 4, mis on loodud võitluseks uskmatute ja väärusulistega, ci saa jääda muutumatuks. 5 See on pikk aeg, mille käigus nii sisemiste kui ka väliste tegurite mõjul teeb arengu 3 Käesolev artikkel ci pretendeeri historiograafilises plaanis akadeemiliselt ammendavale käsitlusele. Selleks on ordu ajalookirjutuslik pärand meeletult suur. Takistav asjaolu on endiselt ka materjalide raske kättesaadavus. Autor on endale võtnud õiguse osutada kirjandusele, mis meil hetkel saadaval või mida historiograafiliselt tuleks lugeda elementaarkirjanduseks, et asjast huvitatud võiksid sellega tutvuda. 4 Ordu tekkelugu Pühal maal, küsimus, kas pidada ordu asutamisajaks või aastat e. teisisõnu: kas Jeruusalemm või Akkon, on olnud pideva diskussiooni objekt. Kuigi kontinuitecdi-küsimuses on otsus langenud aasta kasuks, on poolt- ja vastuargumentide jälgimine igati õj>etlik. Vt.: U. A r n о l d x De primordiis ordinis Theutonici narratio. Preussenland" 1975, nr. 4, lk ; U. A r n o l d, Der Deutsche Orden und Preussenam Ende des 12. und tu Beginndes 13. jahrhunderts. Zeitschrift für Ostforschung" 1973, nr. 22, lk ; U. A r n o l d, Konrad von Feuchtwangen. Preussenland" 1975, nr. 13, lk. 2 34; U.Arnold, Entstehung urul Frühzeit des Deutschen Orderis. Zu Gründung urul innerer Struktur des Deutschen Hospitals von Akkon urul des Ritterordens in der ersten Hälfte des 13. Jahrhurulerts. Teoses: Die geistlichen Ritterorden Europas. Väljaandjad J. Fleckenstein ja M. Heilmann (Vorträge und Eorschungen, 26). Signuiringen, 1980, lk ; M.-L. F a v r e a u, Studien гиг Frühgeschichte des Deutschen Orderis (Kieler Historische Studien, 21). Stuttgart, 1974; G.Müller, Jerusalem oder Akkon? Über den Anfang des Deutschen Orderis nach dem gegcnwärtigen Stand der Forschung. 2. tr. Nördlingen, 1989; K. F o r s t r e u t e r, Der Deutsche Orden am Mittelmeer ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Orderis", 2 ). Borm, 1967; H. К l и g e r, Hochmeister Hermann von Salza urul Kaiser Friedrich П. Ein Beitrag zur Frühgeschichte des Deutschen Orderis ( Quellen mül Studien zur Geschichte des Deutschen Orderis", 37). Marburg, 1987, lk Üldkäsitlusi, mis ordu ajalugu seinast seirui käsitleksid, on üllatavalt vähe. Arvestades seda, et historiograafia üha kasvab, muutub risk üldkäsitlust kirjutada järjest suuremaks. Veel üht asja toonitagem: kõik üldkäsitlused keskeruluvad Preisi ordunigile, sest siin saavutas ordu oma klassikalise väljundi. Liwimaad ja ordu Liivimaa haru on kõikides üldkäsitlustes loomulikult vähemalt mainitud, kuid enamasti on lisatud reservatsioon, et see osa orduajalugu vajab eraldi käsitlemist. Olulisemad kriitilised üldkäsitlused on saksa ajalooteaduse poolt vaadatuna: M. T и m l e r, U. Arnold, Der Deutsche Orden. Von seiruzm Ursprung bis zur Gegenwart. Bad Münstereifel, 1986; H. В о о с k m a n n, Der Deutsche Orden. Zwölf Kapitel aus seirwr Geschichte. München, Poola ajalooteadust esindab: M. В i s k и p, G. L a b и d a, Dziejc Zakonu krzyzackiego w Prusach. Gdansk,

108 PRIIT RAUDKIVI või koguni metamorfoosi läbi iga institutsioon. Loomulikult teisenevad ka struktuurisuhted poliitiliste ja majanduslike partneritega. Seega võime öelda, et Saksa ordu Liivimaa haru oli XIII sajandi keskpaigas oma olemuselt hoopis midagi muud kui Liivi sõja eelõhtul. 6 Kas meil on võimalik mingil viisil seda arengut markeerida? Sisemist ning ilmselt ka kõige olulisemat muutust saab kokku võtta ühte lausesse: XVI sajandiks oli ordu Liivimaal võõrandunud oma põhieesmärgist ning muutunud lihtsalt saksa alamaadli hoolekandeasutuseks spital und uffentbah des armen teutschen adds. 7 See tähendab eelkõige seda, et ordusse astumise motivatsioon, idee, millele institutsioon ehitati, oli tundmatuseni muutunud. Võiks isegi küsida, kas too hoolekandeasutus oli üldse toosama inimühendus, mis tekkis ristisõdade käigus ja kätkes kindlasti tubli annuse usulist fanatismi. Ofensiiv oli juba ammu asendunud defensiiviga. Ent kust jookseb läbi veelahe? Eelneva, sissejuhatuseks mõeldud arutluse ülesanne oli juhtida lugeja tähelepanu kurvale tõsiasjale, et Saksa ordu Liivimaa haru ajalugu on tänapäeva tasemel sama hästi kui läbi uurimata. Vaatamata mitmetele tähelepanu 6 Preisi orduharu metamorfooside eri tahke puudutavast historiograafiast on isegi raske valikut teha. Siinkohal tahaksin esmalt juhtida tähelepanu uurimustele ordu ja orduriigi eneserefleksioonist. Vt.: V.Arnold, Studien zur preussischen Historiographie des 16. Jahrhunderts. Borm, 1967; U. A r n o l d, Geschichtsschreihung im Preussenland bis zum Ausgang des 16. Jahrhunderts. Jahrbuch für die Geschichte Mittel- und Ostdeutschlands" 1970, 19. kd., lk Ordu võõrandumise kohta tema esialgsest eesmargist, s.o. võitlusest fyaganate ja väärusulistcga ning muutumisest territoriaalriigiks vt.: R. W e n s k и s, Das Ordensland Preussen als Territorialstaat des 14. Jahrhunderts. Teoses: Der deutsche Territorialstaat im 14. Jahrhundert (Vorträge und Forschungen, 13). Sigmaringen, 1970, lk ; Ordu kui Läänemere-ruumi majandusfaktori kohta vt.: H. S a m s o n o w i с z, Der Deutsche Orden ais Wirtschaftsmacht des Ostseeraumes. Teoses: Zur Wirtschaftsentivicklung des Deutschen Orderis im Mittelalter ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", 38; Veröffentlichungen der Internationalen Historischen Kommission zur Erforschung des Deutschen Ordens, 2). Marburg, 1989, lk Liivimaa osas saab osutada vaid ühele läbivale uurimusele: M. Heilmann, Die Stellung des livländischen Ordensziceiges zur Gesamtpolitik des Deutschen Ordens vom 13. bis 16. Jahrhundert. Teoses: Von Akkon bis Wien ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", 20). Marburg, 1978, lk Vt.: M. Hellman n, Der Deutsche Orden in Livland. Teoses: Die Rolle der Ritterorden in der mittelalterlichen Kultur. Väljaandja Z. H. Nowak (Ordines militares. Colloquia Torunensia Historica. 111). Torun, 1985, lk ^ 1258

109 PRIIT RAUDKIVI juhtimistcle juba aastate eest ei ole nihet toimunud. 8 Seni pole ilmavalgust näinud ka kogumik Innere Geschichte des Deutschen Ordens in Livland", mille autorite ringi püüdis Hamburgi professor Norbert Angermann eestvedajana tänuväärsel viisil võimalikult internatsionaalseks laiendada. Olukord on seda trööstitum, et tervikuna võttes on Saksa ordu historiograafia äärmiselt ulatuslik. Ja disproportsioon Liivimaa orduharu kahjuks kasvab jõudsasti. Pärast baltisaksa ajalootraditsiooni hääbumist pole enam ka neid, kes Liivimaa ajalooga tegeleksid puhtpatriootlikcst kaalutlustest. Kujunenud olukorral on muidugi objektiivsed tagamaad. Saksa ordu, eriti selle Preisi haru ajaloo uurimist on aidanud edendada sotsiaalne tellimus, nimelt saksa ja poola ajalookirjutuse kontraversus. Selgelt poliitilistest motiividest ajendatud ning oma hinnangutes tihti üsna teaduskauge diskussioon on Teise maailmasõja järel järk järgult asendunud kompromissiotsingutega ja lõpuks ka tiheda koostööga. 9 Selliseid hoobasid, mis edendaksid Liivimaa orduharu uurimist, meil vastu seada pole. Esiteks puudub siin orduajaloo uurimise traditsioon ning teiseks ka elav diskussioonipartncr. Kolmandaks on meie arusaamad ordu uurimise võimalustest XX sajandi esimese poole tasemel. Teine maailmasõda ja Kolmanda Riigi propagandamasin ning sellele edukalt sekundeerinud sovetlik ajalookäsitus on tõrjuva emotsionaalse hinnangu kujundamisele tublisti kaasa aidanud. 10 Raske ongi enamat tahta, kui XIII sajandi orduvenda on peetud SS-mehe ajalooliseks võrdkujuks. Pole ehk vaja ' M. He Ilma n n, Der Deutsche Orden in Livland, lk. 105; M. H e I l m a n n, Sozialer und wirtschaftlicher Wandel in Alt-L'wland im 14. Jabrhundert. Gesellschaftsgeschicbte. Festschrift fur K. Bosl. 1. kd., München, lk ; M. Heilmann, Livland und das Reich. Das Problem ihrer gegenseitigen Beziehungen (Bayerische Akademie der Wissenschaften. Phil.-hist. Klasse, 1989, 6), Ik. 3 jj.; M. Heilmann, Die Anfänge der christlicher Mission in den baltischen Landern. Teoses: Stud ien iiber die Anfänge der Mission in Livland. Väljaandja M. Heilmann (Vorträge und Forschungen, Sonderband, 37). Sigmaringen, 1989, lk Selle kohta vt.: U. A r n о l d, Deutschordensgeschichte und deutsch-polniscbe Schulbuchgespräche. Teoses: Von Akkon bis Wien, lk ; Der Deutschordensstaat Preussen in der polnischen Ceschichtsschreibung der Gcgenwart. Väljaandjad U. Arnold ja M. Biskup ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", 30). Marburg, Ääretult huvitav on historiograafilises plaanis saksa publitsistika ordukäsitluse analüüs: Vt.: W. W i p p e r m a n n, Der Deutschordensstaat ais Ideologic. Das Bild des Deutschen Ordens in der deutschen Geschichtsschreibung und Publizistik (Einzelveröffentlichungen der Historischen Kommission zu Berlin, 24; Publikationen zur Geschichte der deutsch-polnischen Beziehungen, 2). Berliin, Ordu käsitluse kohta saksa belletristikas vt,: W. W i p p e r m a n n, Gen Ostland wollen wir reiteni" Ordcnsstaat und Ostsiedlung in der historischen Belletristik Deutschlands. Germania Slavica" (Berliner Historischc Studien, 4) 1981, nr. 2, lk ; R.-D. Kluge, Darstellung und Bewertigung des Deutschen Ordens in der deutschen und polnischen Literatur. Zeitschrift für Ostforschung" 1969, nr. 18, lk

110 PRIIT RAUDKIVI korrata, et ajaloolisest vaatenurgast on võrdlus enam kui kohatu. Eestlase jaoks, kelle ajalooarusaam on üles ehitatud visale vastupanule XIII sajandil, luhtunud Jüriöö ülestõusule ja balti parunite võimu all elamisele, pole ju sisulist vahet, kas tegemist on ordurüütliga või rüütli kui teise seisuse esindajaga, kellest kujunes balti aadel. Sõjajärgne kvalitatiivne murrang ordu-uurimises läks meist mööda. 11 Nimelt visandati ordu uurimise sotsiaalajalooline perspektiiv. 12 Uue laine värskendav mõju seisneb selles, et valdavalt poliitilise ajaloo objektist ordu suhted partneriga sisemaal, Poolaga, keeduga jne. muutus uurimisobjektiks ka ordu ise kui fenomen. Näidati kätte võimalused ordu mõistmiseks tema liikmeskonna päritolu kaudu. Siin hakkasid ilmsiks tulema huvitavad liinid ja seosed, mis lõhkusid ordu ajaloo isoleerituse. Selgus, et Preisi orduriigis toimuvate protsesside tagamaad peituvad tihtipeale hoopis orduliikmete rekruteerimispinnases, eelkõige Saksamaal. Järsult tõusis päevakorrale vältimatu prosopograafiline uurimistöö ordu ajaloo mõistmisel. Seoste otsimine üksikisiku, suguvõsaliinide, sealt edasi oma keele- ja kultuuritraditsioone kandvate Saksa piirkondade vahel, mille huvide vastandumine leidis väljundi Preisis, avas uued väljavaated. Siinkohal tuleb ilmselgelt rõhutada, et ilma Saksa ordu kui tegutseva institutsiooni enda toeta ja huvitatuseta polnud võimalik ajaloolist uurimistööd edendada. Just nimelt sellesama Saksa ordu, mille juured ulatuvad XII sajandil Pühale maale Akkonissc ja ristisõdade ajajärku. Siinkohal oleks ehk kohane märkida, et ordu sckulariseerimine Preisis 1525 ja tema kadumine Liivi sõja käigus Liivimaal ei tähendanud terve institutsiooni likvidcerumist, kuigi reformatsioon raputas ordut tugevasti ka mujal Euroopas. Paljudes konventides, " Saksa uue laine" uurimusteks peetakse: E. M a s с h k e, Deutschordensbruder aus dem städtischen Patriziat. Teoses: Preussenland und Deutscher Orden. Festschrift für K. Forstreuter. Würzburg, 1958, lk ; E. M a s с h k e, Die Schäffer und Lieger des Deutschen Ordens. Teoses: Hamburger Mittel- und Ostdeutsche Forschungen, I960, nr. 2, lk ; E. M a s с h k e, Der Ordensstaat Preussen in seinen dcutschen und europäischen Beziehungen. Teoses: Ostdeutsche Wissenschaft. VII. Munchen, I960, lk ; E. M a s с h k e, Die inneren Wandlungen des Deutschen Ritterordens. Teoses: Geschichte und Gegenwartsbewusstsein. Festschrift für H. Rothfels. Göttingen, 1963, lk Vt,: M. H e l l m a n n, Bemerkungen zur sozialgeschichtlichen Forschung des Deutschen Ordens. Historisches Jahrbuch" 1960, nr. 80, lk ; M. Hellmanni õpilased K. Scholtz ja D. Wojtecki asusid ordut prosopograafiliselt uurima. Kah/uks pole nimetatud kahe töödele lisa tulnud. Vt.: K. S с h o I t z, Studien zur Personengeschicht des Deutschen Ordens in der ersten Hälfte des 14. Jahrhunderts. Untersuchungen zur Herkunft livländischer und preussischer Deutschordensbruder. Dissertatsioon. Münster, 1969; D. W о j t e с k i, Studien zur Personengeschichte des Deutschen Ordens im 13. Jahrhundert ( Quellen und Studien des Östlichen Europas", 3). Väljaandja M. Heilmann. Wiesbaden, ^1260

111 PRIIT RAUDKIVI eelkõige Hessenis, Saksimaal, Tüüringis ja Utrechtis, loobusid vennad statuutidele rajatud elust. Usulise segaduse olukorras tekkis nii katoliku, luterliku kui ka kalvinistliku usutunnistusega konvente. Või mis konvendid need selle vanas tähenduses olidki, kui loobuti tsölibaadist ja ordustatuutide järgimisest aastal olid 20 orduprovintsist katoliku-usulised vaid seitse. 14 Ent veel tugevama löögi kui reformatsioon andis Saksa ordule Napoleoni sõdade aeg. 24. aprillil 1809 kuulutas Napoleon Reini liidu maades ordu likvideerituks. 15 Vaid Austrias saadi veel tegutseda ja sedagi keisri range kontrolli all aastal koosnes ordu ainult kuuest rüütelvennast ja viieteistkümnest preestrist. Suurkapiitel, milles oli vaid viis liiget, pidi tegema meeleheitlikke ponnistusi, et üldse edasi elada. Vajadus muuta nii sisu kui ka vormi oli ilmselge. Esimese sammuga reformimise teel tabati kümnesse. Nimelt valiti 22. aprillil 1825 nii saksa- kui ka kõrgmeistriks ertshertsog Maximilian aastal koostas suurkapiitel uue ordurecglistiku, mille keiser Ferdinand I sama aasta 16. juulil ka pidulikult kinnitas. Sellega lõdvenes tunduvalt aastal fikseeritud seotus paavstikuuriaga. 28. juulil 1840 anti välja keiserlik patent, millega reformeeritud Saksa ordu oli Austrias uuesti loodud ning talle tagati riigi- ja eraõigusliku subjekti staatus."' Maximiliani plaanides oli suunata ordu uuesti karitatiivsetcle lätetele, kus ta oli tekkinud aastal kinnitati keiser Ferdinandi poolt taaselustatud orduõdedc institutsioon. Õdede tegevusväli haaras kolme suunda: hoolitsus haigete eest, vaeste abistamine ning noorte naiste toetamine. 17 Kõrgmeister Maximiliani plaanid aga olid tunduvalt ambitsioonikamad. Et neid ellu viia, selleks oli vaja energilist eestvedajat, umbes niisugust, nagu oma ajas oli kõrgmeister Hermann von Salza. Seesuguseks meheks osutus teoloogiaprofessor Peter Rigler ( ) aastal ordusse astunud Rigler oli suurepärane valik. Juba aastal tegi Rigler ettepaneku luua ka preestrite konvent. Paraku realiseerus plaan alles Esimese konvendi asupaigaks sai vana rüütliresidents Lanas. Vastloodud 13 Vt.: A. H e r r m a n n, Der Deutsche Orden unter Walter von Cronberg ( ). Zur Politik undstruktur des Teutschen Adels Spitale" im Reformationszeitalter ( Quellen urul Stadien zur Gescbicbte des Deutschen Orderis", 35). Marburg/Lahn, 1974; P. H e i m, Die Deutschordenskommende Beuggen urul die Anfänge der Ballei Elsciss-Burgund von ihrer Entstehung bis zur Reformationszeit ( Quellen mül Studien zur Geschichte des Deutschen Orderis", 32). Marburg/Lahn, ''' U. G a s s e r, Der Deutsche Orden einst und jetzt. Zeitschrift des Ordens fiir seine Brüder, Schwester, Familiaren urul Freunde" 1986, nr. 2, lk F. T ä и b 1, Der Deutsche Orden im Zeitalter Napoleons ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", 4). Marburg/Lahn, U. G a s s e r, Der Deutsche Orden, lk. 15 jj. 17 E. G г и b e r, Deutschordensschivestern im 19. und 20. jahrhundert. Wiederbelebung, Ausbereitung und Tätigkeit ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", 14). Marburgllxihn,

112 PRIIT RAUDKIVI konvent allus õtse kõrgmeistrile ning tegutses Peter Rigi eri juhtimisel. Konvendi liikmed tõotasid elada nii, nagu olid lubanud elada vennad keskajal: järgida pühakirja ning vaesuspõhimõtet. Konvendi juurde asutati seminar, kus valmistati ette uusi liikmeid aastal tekkis Eulenburgis Määrimaal teine konvent, mille juures tegutses samuti seminar aastal viidi see üle Troppausse. Võrreldes kahe vastrajatud konvendi seisundit Austria rikaste kloostrite omaga, oli elu Lanas ja Troppaus enam kui kasin. Või ütleme, et ideaalidest kinnipidamisel raskusi vaevalt tekkis. Ent katoliiklikus maailmas polnud Rigleri eestvedamisel sündinud konvendid ometi legaliseeritud. Jälle läks vaja Rooma kuuria poolt Tirooli ingliks kutsutud Peter Rigleri jõupingutusi, enne kui paavst Pius IX aastal kinnitas konvendi reeglistiku. 18 Enne Esimest maailmasõda ja ka selle käigus arendas ordu laialdast karitatiivset tegevust. Asutati haiglaid, organiseeriti välihospitale. Kui Austria monarhia aastal kokku varises, lagunes ka ordu. Tekkinud rahvusriigid, mille territooriumidel ordu oli keisririigi ajal juuri ajanud, suhtusid institutsiooni umbusklikult. Selles nähti Habsburgide dünastia relikti. Vaid Austrias endas suhtuti ordusse veidi teisiti. Et vältida halvimat, loobus tolleaegne kõrgmeister ertshertsog Eugen, kes elas Baselis maapaos, paavsti palvel aastal ametist. Selle sammuga sooviti näidata, et Habsburgidcga pole ordul enam sidet. Ühtlasi reformeeriti ordu puhtalt klerikaalseks ühenduseks, mille uued reeglid kinnitas paavst Pius XI aastal. Sellega suudeti leevendada ka umbusklikku suhtumist ordupesadesse noortes rahvusriikides. Natsionaalsotsialistid, ehkki just nemad ülendasid keskaegse ordurüütli SS-lasc eelkäijaks, ordut ei paitanud aastal keelustati ordu Austrias ja aastal Tšehhoslovakkias. Lõuna-Tiroolis ja Jugoslaavias kannatas ordu tagakiusamise all. Sama saatus tabas ordu riismeid Teise maailmasõja järel nii Jugoslaavias kui ka Tšehhoslovakkias aastal tühistati ordut puudutav keeld Austrias. Pärast 140-aastast vaheaega taastati aastal ordu ka Saksamaal viidi uuesti sisse Roomas resideeriva ordu prokuraatori institutsioon loodi diasporaa Rootsis Linköpingis, mis aga aastal suleti viidi uutele alustele ka ordu familiaaride institutsioon, mille juured ulatuvad välja keskaega. Tegu on toetajaskonnaga, kes aitavad kaasa ordu karitatiivsele tegevusele. Pika ajalooga, mitmeid muutusi läbiteinud Saksa ordu elab edasi. Üle 800-aastane traditsioon annab tunnistust erakordsest elujõust. Ajaloo- "U.Ga пег, Die Priesterkonvente des Deutschen Orderis. Peter Rigler und ihre Wiedererrichtigung 1854 bis 1897 ( Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Orderis", 28). MarburglLahn, " Ordu prokuraatori institutsioon Roomas oli kogu keskaja äärmiselt tähtis instrument ordu käes oma tahte saavutamisel. Prokuraatorite aruanded sisaldavad üsna palju uut materjali ka Liivimaa ajaloo kohta, kuid on selles osas peaaegu kasutamata. Die Berichte der Generalprokuratoren des Deutschen Orderis and der Kurie. I IV kd. Redigeerinud K. Forstreuter ja H. Koeppen (Veröffentlichungen der Niedersächsischen Arhivverwaltung, 12, 13, 21, 29, 32, 37). Göttingen,

113 PRIIT RAUDKIVI teaduslikust vaatenurgast on tähtis see, et ordu hoolitseb oma mineviku teadusliku uurimise eest ilmus esimene köide sarjast Qucllen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens", mille eestvedajaks oli tolleaegne Saksa ordu keskarhiivi juhataja Klemens Wieser. Ordu ajaloo uurimist on toetatud ilma eelarvamusteta. Siiani on ilmunud ligi viiskümmend köidet orduajalugu kõige laiemas spektris, alates ordu ajaloo algusest Pühal maal kuni tänapäeva problemaatikani välja. Editeeritud on allikaid, bibliograafiaid, koostatud temaatilisi kogumikke, palju on ilmunud üksikuurimusi loodi Viinis Saksa ordu ajaloo uurimise rahvusvaheline komisjon, mis koondab endasse orduajalooga tegelejaid üle kogu maailma. Eesti ajalooteaduselt ei tohi nõuda võimatut, hädavajalikku aga küll. Ordu ajalugu Liivimaal on vaieldamatult üks kõige rohkem söötis põlde. Piltlikult öeldes ei kasva seal enam võsa, vaid põlismets. Alet on vaja teha. Kes teritab aga kirved? 1263

114 JAAN TEPP KURJUSE METAFÜÜSIKA e teame, et maailmas on olemas kurjus nii me nimetame võõra vägivalda, valu, ülekohut, seadusetust... Aga on olemas ka moraal ja eetika, on kohtud ning seadusandlus. Lisaks sellele politsei ja sõjavägi, Riigikogu ja president. Koik nad kaitsevad meid kurja" eest ja muretsevad tavainimese heaolu pärast nii õpetatakse meile juba koolipõlves. Seistes maailmas eksisteeriva kurjusega päevast päeva silmitsi, ei suuda me seda sellegipoolest mõista, sest meie oleme siinpool, kõik need vargad, röövlid, mõrvarid ning vägivallatsejad aga on sealpool... Meid eraldab mõistmatuse müür, me oleme harjunud nägema kurjust kui tagajärg e", millega peavad tegelema politsei ning jurisprudents. Inimkonna ajaloo esimestest sammudest alates on üritatud luua erisuguseid õigussüsteeme, eetikaid ja kõlblusnorme kaotamaks maailmast kurjust, kuid siiani pole see õnnestunud. Kas seadused on halvad või on kurjus nii globaalne, et tagajärgi" likvideerivate seadustega jääb haaramata asja olemus sügavaim metafüüsiline tuum. Tagajärje likvideerimine ei kõrvalda põhjust. Et kurjus on inimkonda seiranud tema ajaloo algusest peale, võib vist öelda, et ta kuulubki olemise juurde. Aga olemine üldse on kitsamalt seotud inimolemisega. Põhjuste ahel jõuab varem või hiljem a priori väideteni, mis on pigem veendumused kui faktilausega tõestatav kogemus. Seega küsib inimene olemise piirimail endalt kas ma usun või mitte? Tolle küsimusega tungib inimene usu valdkonda, sest piir maailma olemise ja inimolemise vahel hajub seal olematuks, või siis vähemalt nähtamatuks ja ületatavaks. Sellel tasandil, mida varem on nimetatud metafüüsiliseks ja hiljem religioonifilosoofiliseks, on mõistusele haaratavad ka need olemise reaalid, mis muidu jääksid teisele poole inimese subjektiivset eksistentsi. Ka kurjuse religioonifilosoofiline käsitlus jätab maha tagajärgede" tummad faktid ning proovib tungida üle selle piiri, kus inimtunnetus ühtib maailma tervikliku tunnetamisega. See on Jumalat ja transtsendentsi jaatav teadvus, religioosne teadvus, mis usub Jumala kõikehõlmavat headust. Ja selle Jumala kõikehõlmava headuse sees on üks paradoks, mis koorub järgnevatest lausetest: Jumal on hea; Jumal on kõikvõimas; Jumal on kõikteadev; Jumal on; Kannatus ja kurjus on maailmas olemas. 1264

115 JAAN TEPP Oma kirjutises olen püüdnud seda paradoksi" lahendada ja jõuda, kurjuse tegelikule olemusele lähemale. Olen jaotanud kurjuse füüsiliseks, moraalseks ja metafüüsiliseks kurjuseks. Füüsiline kurjus on reaalne ja faktidega tõestatav tagajärg, mis huvitab mind vaid niivõrd, kuivõrd ta viitab talle eelnenud moraalsele hoiakule. Indiviidi moraalne hoiak sõltub aga kõlbelistest tõekspidamistest, mis kuuluvad pigem usu kui faktide maailma. Kõlbelisi tõekspidamisi esitav religioon aga on tihedalt seotud Jumala mõiste ja metafüüsikaga kuidas on konflikt lahendatav eelloetletud viie väite piires... Toetudes kaasaegsete filosoofide kõrval kõige enam Aquino Thomasele, leidsin, et metafüüsilisel tasandil jääb kurjus lõpuni mõistetamatuks. Selle esmane lüli on asjade loomupärane riknevus, nii nagu elusloodus vananedes mädaneb. Metafüüsiliselt tasandilt kaldub põhirõhk hoopis moraalsele. Loomupärase riknevuse muudab kurjuseks ebakõlbeline hoiak, amoraalsus. Individuaalses inimolemises põimuvad niiviisi kokku paljud niidid. Amoraalsust aga võib vältida see religioon, milles kõlblusseadusi kannab selline transtsendentaalne jõud, mis ei ole lahustatav ratsionaalsetes aruteludes. Siin ei aita psühholoogia ega sotsioloogia, piirist, kust algab kurjus, aitab inimest eemale hoida usk armastavasse ja karistavasse Jumalasse. Usust tulenevad moraalikriteeriumid ei ole vaidlustatavad ega teisendatavad. KÕIKVÕIMSA JUMALA SUHTUMINE KANNATUSTESSE JA KURJUSESSE Kõigepealt tuleks märkida, et kannatus ja kurjus pole jumalikus olemises sünonüümid, kuigi maises elus nad põimuvad teinekord lahutamatult kokku. Inimeste füüsiliste kannatuste taga võib tihti näha kurjust, eriti siis, kui nende põhjustaja on teada. Kui see aga ei ole teada, on kannatuste põhjustajaks ebaisikuline kurjus, saatus. Halvimal juhul kiputakse siis tänitama jumaliku headuse üle. See paradoks on saanud komistuskiviks paljudele. Kuid vastuolu on vaid näiline ning tuleneb inimmõistuse piiratusest. Jumal oma tarkuses mõistab kurjuse all otseselt tahtlikult tehtud füüsilist või ka vaimset kurja, mille aluseks on inimeste kõlbeline rikutus. Seega on Jumala silmis kuri eelkõige moraalne kurjus, mille kandjaks on inimene. Füüsiline või metafüüsiline kurjus võib olla moraalse kurjuse tagajärg või tuleneda sellest kaudselt juhuste kokkulangemisel. Kannatused, mida toovad endaga kaasa näiteks pikselöögi tekitatud tulekahju ja mitmesugused haigused, mis pole seotud inimeste kõlbelise hoiakuga, ei ole Jumala silmis kurjus. See võib olla vaid atribuut Jumala käes. Füüsiline kannatus jaguneb seega: a) päritolult kõlbeliseks, 1265

116 /AAN TEPP b) Jumala poolt lubatud loomulike asjade riknevuseks, et inimesi sellega kaudselt mõjutada. Esimene on seega kurjus nii maises kui ka taevases plaanis, millele kas siin- või sealpoolsuses järgneb jumalik karistus. Teine aga pole kurjus sõna teoloogilises tähenduses. Paradoksi teine külg tõstatab küsimuse: kas kurjuse karistamine on kurjus? Millal muutub karistamine kättemaksuks? Kas kättemaksu Jumal on kuri Jumal ja kas karistav Jumal on armastav Jumal? Kättemaks ja karistus on erisused taas vaid inimlikus olemises ja keelekasutuses, kus neid mõisteid on laiendatud jumalikule substantsile. Metafüüsilises plaanis on nad sünonüümid, sest Jumal ei saa olla kord kuri, kord hea Talle on omane vaid üks olemine: täiuslik headus. Üksnes inimsuhetes on kättemaks kantud vihkamise kirest, mis oma destruktiivsusega astub välja jumaliku mõistuspärasuse ja harmoonia vastu pattude seas on tal seepärast kõrgeim raskusaste. Karistus on eksinu tagasitoomine õiguse ja tõe radadele ja see ei ole kantud hävitamise kirest. Kui isa karistab oma last, siis ta soovib, et see ei astuks teele, mis hävitab tema ihu ja vaimu füüsiline või vaimne valu on hoiatusmärgid, mis ennast aeg-ajalt meelde tuletavad, kui lähenetakse piirile, mille ületamise eest on varem karistatud. Edasine oleneb paljuski inimese vabast tahtest, trotsist, rumalusest, ükskõiksusest... Jumal võib inimest karistada sama asja eest korra, teise ja kolmandagi... kuni langetab igavikulise otsuse. Paradoksi kolmas külg: kui ajaline karistamine ei ole kurjus, kas igavese hukatuse otsus on veel Jumala armastus? Või on see juba kurjus? Pigem on see jumaliku armastuse lakkamine teoloogias nimetatakse seda repobatsiooniks ehk jumalikuks hülgamiseks, ükskõiksuseks patuse vastu. Kui pühad isad ja kirikuõpetajad arutlesid jumaliku kohtumõistmise üle, puutusid nad juba varakristlikul perioodil kokku mitme paradoksiga. Siinkohal kaks olulisemat. (Makarius, D. 1993, II kd., lk. 399.) Esiteks: kuidas lepitada omavahel jumalikku õigusemõistmist, mis hukkab patuseid, ja Tema lõpmatut headust? Suutmata seda paradoksi ületada, mõtlesid mõned gnostilised hereetikud välja kaks jumalat: kõrgeima, hea jumala ja temale alluva madalama, kohut mõistva jumala. Sellise hereetilise mõtte vastu esitasid kirikuisad usulausc, et tõeline Jumal peab olema vältimatult nii hea kui ka õiglane kohtumõistja; Tema headus on õiglane headus ning Tema tõde on hea tõde. Jumal jääb kohtumõistjaks isegi siis, kui ta andestab meile meie patud ja jagab oma armu; ta jääb heaks ka siis, kui karistab meid meie pattude eest, sest Ta karistab meid kui Isa mitte vihast või kättemaksust, vaid et parandada meid ja meie kõlbelist hoiakut. Tema hukkamõist räägib meile enam Tema isalikust headusest ja armastusest kui õiglusest. Teiseks: kuidas mõista seda, et õiglased inimesed kannatavad maa peäl tihti tõsist häda, kuid patused naudivad maist õnne? Kirikuisad on vastanud sellele nii: a) jumalik kohtumõistmine inimeste üle ei saa olla piiritletud nende eluga siinpoolsuses, mis on neile vaid kangelastegude ja enese igaviku tarvis 41266

117 JAAN TEPP kasvatamise koht; on olemas ka teine elu, milles Jumala õigusemõistmine laotub kõikide üle vastavalt nende tegudele; b) Jumal karistab tihti õiglasi õigluse järgi, sest maa peäl ei ole õiglast, kes oleks täiesti patuta; Ta autasustab ka patuseid õigluse järgi, sest on olemas patuseid, kelles on palju head; c) Ta karistab õiglasi heäl eesmärgil, et katsumuste kaudu puhastada neid kõikidest patustest riugastest ja kinnistada neid enam heas, nõnda et need, keda on karistatud siinpoolsuses, ei saaks karistatud igavikus; Ta halastab samal eesmärgil ka patustele, et sundida neid tunnetama Jumala isalikku headust ja anda neile aega meeleparanduseks, või ta autasustab neid iga pisemagi heateo eest siinpoolsuses, et kogu kurjus kannaks karistust igavikus; d) kuid samas on ilmselge, et patused kannavad karistust ka siinpoolsuses, nii nagu õiglased saavad autasusid siinpoolsuses, ning õiglased naudivad ka kõige suurema häda keskel kallihinnalist jumalikku armu ja jumalikke hüvesid: vaimset maailma, rõõmu ja lohutust, samas kui patustele valmistavad alati piina nende kired ja seadusetus, mis avaldab hävitavat mõju nende vaimule ja ihule. Igasugune ebaõiglus teiste suhtes võib tuleneda kas teadmatusest ja eksitusest või iseloomu kõlblusetusest ja lodevusest. Kuid see ei saa kalajumala enda kohta: Tema on kõikteadev ja püha. Ja viimane ehk neljas paradoks, mis ilmneb Jeesuse Mäejutlusest (Mt 5:38 jj.) ja on ehk kõige fundamentaalsem. Jeesus ütleb seal: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette." Küsimus on, kas tõesti ei tule maailmas esinevale kurjusele vastu astuda. Kristlase kohus on kurjusele vastu hakata, kuid mitte vägivallaga tuld ei saa kustutada tulega, vaid veega. Kurjusele tuleb vastu astuda, kuid see ei saa olla kantud isiklikust kättemaksust. Kes vägivallatseb, see teeb pattu; kes vastab vägivallale vägivallaga, teeb samasugust pattu kui esimene, sest ta soovib kättemaksu. Kes ei hakka vastu, see on ka vaba patust ning mõistetakse õigeks. Mäejutluses peab Jeesus silmas eelkõige Vana Testamendi kättemaksu traditsiooni ja astub selle vastu välja. Põse ettekeeramine on enese irrutamine vihkamise traditsioonist. See on vihkamise asendamine kannatlikkusega, sest kannatlikkus ja füüsiline mittevastuhakkamine kurjusele on Jumala silmis voorus ja hüve, ning Jeesus ütleb: Kannatlike päralt on Taevariik." Esitame siis teesi: Inimlik kannatus on hüve Jumala silmis. Aquino Thomas ütleb, et kurjus toitub" headusest kui oma substraadist, ehk teisisõnu, ta oleleb vaid hüves ja hüve tõttu (Summa thcologiae, 1. Q c). Toon välja paradoksi tuuma: kui kurjusele ei tohi vastata kurjusega, vaid tuleb vastata heaga, ja kui kannatamine on Jumala silmis hea, siis me toidame oma headusega kurjust! Aristoteles ütleb oma Eetikas", et kui miski oleks läbinisti kuri, ta lammutaks iseend (Eetika IV, ptk. 5). Niisiis, igasuguse kurjuse olemasoluks vajaliku hea lagunemisega laguneks ka kurjus. Järelikult: 1267

118 JAAN TEPP ära anna kurjusele võimalust toituda headusest ega kurjusest ning ta lammutab ennast ise. Substantsiaalne hüve on Jumalik Tarkus ja Korrapära. Selle korrapära alusel ei ole inimesed loodud kannatajaks ning valu pole nende loomulik seisund. Jumal ei taha, et inimesed kannataksid. Järelikult pole kannatus hüve substantsiaalses mõttes, vaid ta on seda m o r a a l s e s mõttes. Kuri ei saa toituda moraalsest hüvest, sest see on hingeseisund, psüühiline väärtus. Ta saab toituda ainult substantsiaalsest hüvest, millele on omane potentsiaalne riknevus". Jumal hindab kannatust kui moraalset hüve, mis on ühtlasi eest äraminemise teooria" nurgakivi. Kui kannatusega kaasneb enese moraalne ja vaimne ülendamine, s. t. üleolek maisuse kausaalsest determineeritusest, ülendab meid ka Jumal. Selle eeskujuks oli Jeesuse ristisurm. KAS AQUINO THOMASE HÜVE" ON VÕIMALIK AINULT KURJUSE KAUDU? Minu sellekohane küsimus johtub Aquino Thomase väitest, mis kõlab nii: Et Jumal on kõige olemusliku korraldaja, peab Tema ettenägelikkuse alla käima seegi, et Ta lubab üksikutel puhkudel mõningaid puudujääke, et üleüldine täiuslik hüve ei kannataks kahju. Tõepoolest, kui kõrvaldada kõik kurjuse juhtumid, siis ei oleks maailmakorras paljusid hüvesid. Nii oleks näiteks loomade tapmiseta mõeldamatu lõvide elu ja türannide julmuseta märtrite vaprus." (Summa theologiae, 1. Q. 22,2 ad 2.) Meenutades moraalse ja substantsiaalse hüve erinevust, tekib küsimus kumba neist peab Aquino Thomas silmas oma maailmakorras" esinevate paljude hüvede all? See, et ta opereerib kaudselt mõlemaga, ilmneb Summa theologiae" lõigust, kus ta vaatleb täiuslikkuse astmeid olemises eneses ning leiab, et on asju, mis ei või minetada oma olemust (essentia) ning mis seetõttu on igavesed; ja on asju, mis võivad minetada oma olemuse ning mis seetõttu on surelikud. (Summa theologiae, 1. Q. 48, 2 c.) Kui oletada, et süütute märtrite v a p r u s on hüve, siis tuleb see esile kannatuses, mis on, nagu nägime, samuti moraalne hüve. Kas neil hüvedel on ka mingi olemuslik vahe? Et kurjus ei saa toituda moraalsest hüvest, aga süütu märtri kannatus seda just on, siis peaks eeldama, et türanni julmus hääbub, kaob. Paraku päris nii see ei ole üks türann võib hävitada palju märtreid. Konkreetne füüsiline kurjus konkreetse märtri suhtes võib pärast tolle surma lakata, sest kaob kannataja tema ellujäämise puhul aga võib see kurjus taastekkida, vaatamata sellele, et kannatus on moraalne hüve, millest kurjus ei saa põhimõtteliselt toituda!? Tundub, et kusagil peab olema mingi loogiline viga. Aga tuleme korraks tagasi vapruse" kui hüve juurde. Vapruse" korral on meil tegemist substantsiaalse hüvega, mida Aquino Thomas nimetab igavesteks asjadeks, mis ei või minetada oma olemust". A 1268

119 IAAN TEPP Kannatus aga kui moraalne hüve on vapruse" kui substantsiaalse hüve peegeldus siinpoolsuses. Kui kaob isik, kaob ka konkreetne peegeldus. Kurjus toitub seega substantsiaalsest hüvest selle peegelduse kaudu. Kannatus, mis igavikulist olemust ei peegelda, ei saa ka toita kurjust ehk aktuaalne peab eelnevalt sisalduma potentsiaalselt olemuslikus. Märter võis juba enne oma surma olla potentsiaalne kannataja, viidates olemuslikkusele, mis oli Jumalale teada. Seega võib Jumal lubada selle olemuslikkuse ilmnemiseks mõningaid kannatusi, mis ci pruugi olla tema silmis kurjus. Et substantsiaalne hüve ei või ilmneda füüsilises maailmas ta on metafüüsiline, siis ta ilmneb (peegeldub) siinpoolsuses füüsilise hüvena, mis on tunnetatav ainult tänu vastandile. Nii näiteks võib füüsilise kurjuse vastandiks olla moraalne hüve, mis võib ilmneda ka füüsilise kannatuse näol. (Siin kumab läbi idee universaaliatcst ante res, mis saavad oma kuju esemete kaudu tn rebus.) TEISESED PÕHJUSED" POTENTSIAALSETE JA AKTUAALSETE SEISUNDITE KAUDU Nagu eelnevast nähtus, võib Jumal lubada asjade olemuslikkuse ilmnemiseks mõningaid kannatusi, mis ei pruugi olla Tema enese silmis otsene kurjus. See puudutab vahetult asjade teiseseid põhjusi", mis lähtuvad liikumise mõistest. Ei ole võimalik kahelda selles, et siin maailmas midagi liigub. Kuid kõigel, mis liigub, on liikumise põhjus temast väljaspool. Oma liikumisest teatada võib miski vaid niivõrd, kuivõrd ta osaleb aktis: sest teadmine liikumisest ei ole ju midagi muud kui asja viimine potentsiaalsest seisundist aktiivsesse tegutsemisse. See saab võimalikuks vaid teatud aktuaalse olemuslikkuse kaudu nii näiteks sunnib tule aktuaalne soojus puu potentsiaalset soojust muutuma aktuaalseks soojuseks, viies sedaviisi puu liikumise ning muutumiseni. Kuid miski ei saa ühekorraga olla nii aktuaalne kui ka sellessamas suhtes potentsiaalne. See, mis ilmneb aktuaalselt soojana, ei või samal ajal olla potentsiaalselt soe, küll võib see aga olla potentsiaalselt külm. (Summa theologiae, 1. Q. 2, 3 c.) Sellest järeldub, et loodud maailm on jumaliku olemise peegeldaja oma aktuaalses seisundis. Kasvav puu peegeldab taimede olemuslikkust. Samas puus olev potentsiaalne soojus ei viita soojuse olemuslikkusele, kuid läheneva tule aktuaalsuse kaudu muutub ta ka ise aktuaalseks tuleks ja sellisena juba viitab tule ja soojuse olemuslikkusele. Seega on ühes asjas nagu kaks tegutsemise rida: esmane ja t e i s e n e. Muutus toimub kahe aktuaalse olemise konflikti kaudu ning teisene põhjus saab muutuda aktuaalseks vaid riknevuse läbi, seega läbi kurja, mis oli asja esmases olemises potentsiaalselt olemas. Tuli pole iseenesest kuri, sest mõnes olukorras ta peletab ka pimedust ja külma; küll on tuli kuri puule, mis peab tules hävima. Kui maja põleb, on tuli eesmärgitu ja mõttetu. See osutab asja esmase aktuaalse seisundi mõttekusele ja 1269

120 JAAN TEPP tarvilikkusele. Aga milline seisund on mõttekas ja hea ning milline mitte? Kui sadade ruutkilomeetrite kaupa võetakse maha põlismetsa ja sellest toodetakse saepuruplaatidest mööblit, mille iga ei ületa ühte inimpõlve, kerkib küsimus, kas teisene põhjuste rida on parem kui esimene. Kogu inimlik elu on otsustamine esmaste ja teiseste põhjuste ning tagajärgede üle ja liikumine nende vahel toimub pideva konflikti kaudu. Mitte ainult asjade, vaid ka inimeste tasandil, sest asjade ja olukordade täiuslikkust määratakse selle aktuaalsuse piires ning täiuslikuks nimetatakse seda, mis nendes piirides ei evi mingit puudujääki ega muuda potentsiaalseid riknevusi aktuaalseks. Kas võib seda nimetada stabiilsuse säilitamiseks? Konfliktide vältimiseks? Kui liikumine sisaldab paratamatult konflikte, mida üritatakse parema olemuse nimel vältida, kas siis liikumatus on täiuslik olemine? Kirikuisad ütlevad, et Jumal on täiuslik ja liikumatu ja muutumatu, sest kui ta oleks liikuv, eeldaks see ruumi, kuhu liikuda ning kus teda mingil hetkel poleks; see räägiks aga õtse ja ühemõtteliselt Jumala absoluutsuse, kõikjalolemise ning kõikteadmise dogma vastu. See lubaks taandada Jumala vaid kirikuseinte vahele ja laseks oletada, et Ta magab altarikapikeses ning saab inimeste hämaratest tegudest teada vaid pihitooli kaudu. See on teoloogilises mõttes absurd. Jumala liikumatusele vaatamata toimub maailma sees pidev liikumine, mistõttu tekib absurdne mõte, et liikumatu on liikuv! Kas meiegi liigume kogu aeg. Jumala sees ning lõhestame oma liikumisega Tema liikumatust või haarab Jumala liikumatus kui Tema olemuslikkuse atribuut endasse ka liikumise kui vea, konflikti ja kõrvalekalde, mis on kogu aeg potentsiaalselt liikumatusega seotud? Viga, mis on võimeline ilmnema vaid läbi maise, kehalise olemise, läbi Browni seaduse? Oletades, et Jumal andis maailma loomise hetkel kehadele liikumisvõime ja sellega koos lõi potentsiaalse konflikti, võimaluse sooritada kurja, võib arvata, et täiuslik õndsus on kas liikumatus või täiuslik liikumine. Inglite liikumine on seega täiuslikult harmooniline liikumine, mida kannab ülesehitavuse ja loovuse vaim. Langenud deemonite, kurjade inglite ja pärispatuste inimeste liikumine on kaootiline, mõttetu ning destruktiivne oskamatus vältida konflikte, sest mõistuse tumestatuse tõttu ei suudeta teha vahet heäl ja kurjal, harmoonial ja destruktiivsusel. Ehk on selles valguses võimalik mõista idamaiste õpetlaste soovi saavutada siinpoolsuses täiuslik olemine liikumatuse ja argipäeva rabelemisest eraldumise abil. Keha liikumatus ja vaikne meditatsioon mõtete olemasolu on omane ka Jumalale, küll vaid selle vahega, et Ta suudab haarata kõiki mõtteid üheaegselt, sest Tema olemine on üksainus igavikuline olevik mineviku ja tulevikuta. Tema mõtetes puudub liikumine, kuid nad on ülima täiuslikkuseni kõik haaratud ning kaetud absoluudi ja igavikuga. Kui liikumisega kaasneb potentsiaalne konflikt, mis avaldub teiseste põhjuste" kaudu, võime oletada, et: a) Jumal on maailma loojana kaudselt nende eest vastutav, Ta sekkub A 1270

121 JAAN TEPP oma armuväcga otsustaval hetkel põhjuste ritta" ja muudab nende tagajärjed maailmakorras esineva üldise hüve suhtes soodsaks; b) Jumal ei ole konflikti tagajärgede eest vastutav ega sekku nende kujunemisesse ega toimesse; c) Jumal ei ole konflikti tagajärgede eest vastutav, kuid võib sekkuda nende kujunemisesse ja mõjusse. Üks väide kolmest omavahel vasturääkivast lausest peaks olema kooskõlas Aquino Thomase asjade teiseste põhjuste ja tagajärgede teooriaga ning jumaliku providentsi ja predestinatsiooni teooriaga. Milline siis? Kasutame taandamise ja vähemloogiliste väidete äralangemise meetodit. Kui Jumal oleks vastutav kogu maailmas eksisteeriva füüsilise kurjuse eest, viitaks see Jumalale kui selle põhjustajale, mistõttu ei saaks ka rääkida Heast Jumalast. Kui Ta üritaks hiljem sekkuda asjade käiku, et teha vigade parandust", saaks Teda pidada jõuetuks, mis ei ole loomulikult õige. Kui Jumal ei vastutaks ega sekkuks, oleks kristlaste Jumal deistlik arhitekt, keda Tema loodu enam ei huvita. Sellisel juhul oleks mõttetu rääkida jumalikust armust, sakramendist ja teenetest. Seesugune Jumal oleks inimeste jaoks surnud ja inimesed oleksid jäetud omapäi silm silma vastu kurjuse ning paratamatusega. Poleks lootust ega usku ning maailmas valitseks vaid fatalistlik utilitarism. Kui Jumal ei vastuta inimlike vigade ja kurjuse eest, kuid üritab neid vastavalt oma äranägemisele kas vältida, muuta või kujundada, selle kaudu inimesi õpetades ja karistades, on Ta kui isa, kes võtab osa oma laste eksimustest. Ning nagu me nägime märtri ja türanni juhtumist, võib Ta teo tagajärje panna manifesteerima maailma korrapära (märtrite kannatus, mis peegeldab vaprust). Kolmas väide tundub olevat seega kõige sobilikum kristlikule doktriinile, kuid ka see peidab endas mitmeid paradokse. Kui lähtuda näiteks märtri kannatustest, siis ilmneb, et see pole Jumala silmis kurjus, vaid hüve, kuid selle hüve" põhjustaja, s. o. türann, saab vaatamata kõigele kätte oma teenitud karistuse. Kas Jumal karistab siis inimesi hüvede eest? Isegi kui Jumal muudab teo tagajärje hüveks, tekib küsimus, kas kurjuse ja piina põhjustajad töötavad kaudselt Jumala ja maailma täiuse heaks. Kui poleks kurjust, puuduksid maailmas paljud hüved seega on kurjus üks osa Jumala täiuslikkuse plaanist!? Mida räägib Jeesus (Mt 18:7) võrgutustest ja eksitustest? Häda maailmale võrgutuse pärast! On küll paratamatu, et võrgutused tulevad, kummatigi häda sellele inimesele, kelle kaudu võrgutus tuleb." Seega teab Jumal ilmeksimatult, et maailmas on kurjus, kuid Ta ei soosi seda ega ka takista otseselt, sest maailmast kurjust kaotades kaotaks Ta valikuvabaduse ja determineeriks inimese. Kuid Ta on õpetanud inimest ajaloo, ilmutuse ja pühakirja kaudu, mis on õige ja vale. Inimene, kes seda teades teeb kurja, tõmbab enda peale paratamatu karistuse. Kuid karistus lähtub inimese teost, mitte Jumala tahtest kedagi karistada. Jumal teab ilmeksimatult, et 1271

122 /AAN TEPP vapruse vooruse ilmsikstulekuks peab keegi tegema kuriteo ja keegi kannatama kuid Ta ei m ä ä r a otseselt ise kedagi seda tegema. Otsuse langetab inimene vabatahtlikult, millega kaasneb ka tagajärg. On veel üks pealtnäha absurdne paradoks, millega inimlik mõtlemine kokku võib puutuda. Kui pün, mis meile tundub ülekohtu ja kurjusena, seda Jumala silmis pole, võib oletada, et paljud nähtused, mida inimesed on harjunud mingite kriteeriumite alusel hindama, pälvivad Jumala silmis hoopis teiselaadilise hinnangu. Hinnangute kokkusobimatus viitab aga kas inimeste küündimatusele, maailma absoluutsele suhtelisusele või sellele, et kogu maailm on Jumala ettekujutuse vili, mida meie ei mõista. Kas tõesti on Jumal s о 1 i p s i s t ja meie eksisteerime vaid roheliste sipelgate unenägudes? Hoidku meid siis see Jumal nende sipelgate (pro Jumala enese) ärkamise eest, et me ei hajuks olematusesse! (Järgneb) 1272

123 ANDRES HERKEL EESTI LUBAB SAAVUTADA esti koda on kitsuke, aga maailm ümberringi suur ja lai. See määrab meie seisundi ja saatuse. Kitsas koda ei tähenda siiski ilmtingimata seda, et vaateväli peab olema piiratud. Vastupidi selleks et oma kitsast koda hoida, peame nägema kaugele ja palju. Rahvusluse, uusparempoolsuse ja arenguusu suhtes võib ju irooniline olla, väites, et need on ajast ja arust rohkem nagu eelmise sajandi ilmutused. Tänapäeva maailm on seevastu postmodernne ning jätkuv meediarevolutsioon viib meid kohe-kohe sootuks teiselaadilisse tegelikkusesse, kus anakronism ei ole üksnes setu tanu ja muhu pastlad, vaid meie omakeelse rahvuskultuuri säilitamine üldse. Olgu peale, aga selleks, et arenenud maailma vooludega kaasa minna, tuleb mõned seni käimata jäänud etapid läbi teha seda nii majanduses kui ka poliitikas, samuti rahvusliku eneseteadvuse arengus. Väljasuremisega on esialgu veel aega. Eesti viimaste aastate majanduskasvu ja nn. uusparempoolsuse ülimaks eesmärgiks ei saa pidada majandust ennast (ega ka vaeste ja rikaste vaheliste erinevuste süvendamist, nagu mõned literaadid on arvanud), vaid just nimelt eesti kultuuri ja selle kestmist. Kui riik ei suuda ühtäkki enam üleval pidada sellist arvu kirjanikke, teadustöötajaid ja kultuurikollektiive nagu õndsal nõukogude ajal, siis see on medali üks pool. Teine pool on see, et tipptegijate eneserealiseerimise võimalused avarduvad ja need, kelle sõnumis on vähegi kommunikatiivsust, jäävad alles. Kuid on ka veel kolmas ja kõige tähtsam tahk Eesti noorte enneolematu õpimotivatsioon. Nende asi on viia Eesti tulevikumaailma ja tuua tulevikumaailm kodutanumale. Rikas rahvas suudab enda eest seista isegi kui koda kitsuke. Ja rikkus peab olema nii majanduslik kui ka intellektuaalne. Praeguse aja märgid osutavad pragmaatilisusele ja selgelt kaalutletud sihiseadele, idealistide aeg on läbi. Sotsioloogid kinnitavad, et elluastujate motiiv haridusteed jätkata on täna hulga enesekesksem kui kümne aasta eest. Abstraktsed ideed ja soov end nende nimel proovile panna on taandumas. Esiplaanile nihkub isiklik karjäär ja tarve kindlustada tulevik materiaalselt. Niisugune järsk pööre materiaalsusele ehmatab. Jutud paanilisest noorusest" ja pintsaklipslaste põlvkonnast" on ehmatusjärgne reaktsioon. Noorte kohanemisvõime on kiirem, nad lähevad uute hoovustega kaasa võib- 1273

124 VÄLJAVAATEID EESTI KOJAST olla veel kiiremini, kui nende vanemad toimunud muutuste ulatuse üle jõuavad järele mõelda. See uus hoovus või trend, mis meie sotsiaalse motivatsiooni muutumist läbib, on kirjeldatav ühe sõnaga saavutusmotiiv. Eesti on muutunud saavutusühiskonnaks. Üle hulga aja avaneb meie noorte ees totalitaarse võimu piirangutest ja sunnitud kollaboratsionismist rikkumata perspektiiv teha raha ja karjääri. Mida halba selles on? Koik nüüdismaailma arenenud riigid ja ühiskonnad on selliseks saanud tänu kõrgelt arenenud saavutusstandardile. Pole midagi parata, et enamiku jaoks seondub saavutusvajaduse rahuldamine kas eduka eraäri või vähemalt niisuguse erialase ettevalmistusega, mis tagab hea palga. Romantilised, altruistlikud või kontemplatiivsed eesmärgid pole mingil juhul halvemad. Pigem vastupidi, nad on väärtuslikud oma harulduse tõttu. Ilmselt peame aga leppima sellega, et ühiskonna üldises saavutusstandardis nad lähiaastatel mõjule ei pääse. Mujal maailmas räägitakse küll nn. postmatcriaalsetest vajadustest, kuid meie jaoks on see alles kättesaamatult kaugel. Tuleb leppida vist ka selle paratamatusega, et praeguste kahekümneaastaste elluastumiskogemus on sootuks teistsugune kui neist kümme või kakskümmend aastat vanematel. Kui varem oli haridus tihti eesmärk omaette ning teadmine kui selline saavutusmotiivi lagi, siis nüüd on haridus vahend saavutusmotiivi edukaks realiseerimiseks. Kui varem käidi ülikooli kõrvalt tööl, et veidi lisaraha teenida, siis nüüd on rõhuasetus muutunud paljudele tehakse soodne tööpakkumine poole stuudiumi pealt ning edasi käiakse ülikoolis juba töö kõrvalt. Selleks et rahvusena püsima jääda, ei piisa edukatest finantsistidest, ärijuhtidest ja advokaatidest. Vaja on andekaid inimesi ka vähem tasuvatele, kuid ühiskonna jaoks olulistele erialadele õpetajateks, tcadlastcks, sotsiaaltöötajateks jne. Riikliku hariduspoliitikaga on võimalik neid protsesse suunata, näiteks muuta Tartu Ülikooli majandus- ja õigusteaduskonnas õppimine tasuliseks, toetades samal ajal neid erakõrgkoole, mis püüavad anda laiapõhjalist humanitaarharidust. Väikerahvana peame arvestama, et oma riigi esindamiseks vajame suhtarvus hoopis suuremat hulka poliitikuid, diplomaate ja välisesindajaid kui meist mitmeid kordi suuremad riigid. Meil peab ajude kontsentratsioon olema tihedam. See aga annab noortele väljavaate on, mille poole pürgida. Psühholoogiliselt on just vanemal põlvkonnal raske harjuda, et endisest eesrindlikust liiduvabariigist oleme äkki saanud Euroopa mõistes mahajäänud maaks. See taustamuutus äratab ohtlikku nostalgiat möödunud aegade järele. Aga just praegu tuleb mõelda sellele, kuidas oma mahajäämust võimalikult soodsalt ära kasutada. Meil on suurepärane võimalus õppida teiste vigadest. Võtame näiteks Euroopa Liidu enne kui me sinna pärale jõuame, peaksid teiste riikide kogemused näitama, millised ohud sellega kaasnevad. Julgeolekukaalutlus lihtsalt sunnib meid Euroopa Liidule orienteeruma, kuid vaevalt soovime olla Euroopa katsejänesed". ^1274

125 VÄLJAVAATEID EESTI КО/AST Üheks arenenud maailma mureks on nn. üleliigsed inimesed. Tehnoloogiline areng viib selleni, et üha rohkem inimesi ci leia endale rakendust, nad peavad elatuma sotsiaaltoctustest. Probleem pole mitte vaesuses seda ilmselt ei kaasne, vaid tegevusetuses. Just osa inimeste kõrvaletõrjutus ühiskonnast on sotsiaalsete pingete allikas. Eestil on sinnamaale väga pikk maa minna ja üldse mitte sellepärast, et oleme tehnoloogiliselt maha jäänud. Pigem hoopis sellepärast, et meie ühiskonnas on vabu kohti küllalt. Kõigil tähtsamatel erakondadel on puudus andekatest poliitikutest ning ministeeriumidel võimekatest riigiametnikest. Majanduses on esimesed seebimullid jõudnud lõhkeda ja see mõjub kindlasti tervendavalt. Enam ei piisa tippu jõudmiseks avantüürist ega segastel aegadel saadud soodsast lähtepositsioonist. Mida rohkem on uusi üritajaid, seda tihedamaks muutub sõel, kuid tugevamatel on veel eeldusi pinnale tõusta. Omaette küsimus on saavutusühiskonna eetika. Järjepidevusidce, millest iseseisvuse taastamine lähtus, ei olnud pelgalt õiguslik, vaid ka moraalne tugipunkt. Kuid kolmekümnendate aastate eetikaga ei Õnnestu täita mitmest vahepealsest aastakümnest jäänud tühja auku, liiatigi on maailm vahepeal tundmatuseni muutunud. Just nõukogude ajast pärit eetilise vaakumi kombineerumine varakapitalistliku konkurentsiga annab end täna valusalt tunda. Lõpuks peavad kinnistuma niisugused kirjutamata reeglid, mis ei luba kellelgi teha endale teed jõuga üle laipade minnes. Selleks vajame avatud ühiskonda ja avalikkust, hästi valgustatud võimukoridore ja vaba vaimu. Eesti lubab edu saavutada, siin on selleks ruumi. Algselt egoistlik saavutusmotiiv muutub rahvuse tasandil hoopis teiselaadiliseks kvalitatiivseks energiaks, mis annab ühiskonnale elujõu. Meil pole põhjust kõnelda ajaloo lõpust. Ajalugu on ees. 1275

126 MARIKA MIKU KIRJANIK JA KRIITIK rvatavasti on kõik kirjanikud ja teisedki inimesed nõus väitega, et enne on kirjanik ja siis tuleb kriitik. Paljud kirjanikud on öelnud, et nemad kriitikat ei loe ja see ei lähe neile üldse korda. Kriitik ei saa niimoodi öelda. Tema peab raamatu, mida arvustab, ikka läbi lugema. Kas või diagonaalis. Leidub selliseidki kriitikuid, kes arvustuse kirjutamiseks loevad ka kirjaniku teisi raamatuid ja vareni kirjutatud arvustusi. Nii et kirjanik on enne kriitikut ja tähtsam kui kriitik. Kuid paljudele kirjanikele on kriitik(a) ka ikka väga tähtis. Ma usun, et isegi nendele, kes väidavad, et ei ole tähtis. Avalikult ütlevad, et ei ole tähtis, aga salaja ikka loevad ja elavad üle. Isegi siis, kui kriitik ei ole väga tuntud ja staažikas. See on nii nagu klatšijutuga, et ütled küll ah, ta on nii nõme inimene, temalt ma muud ei oodanudki, aga ikka oled natuke aega solvunud. Ma pean praegu nimelt silmas kriitilist arvustamist, mida kirjanik võib alati võtta enese kallal norimisena. Tema ise teab ju kõige paremini oma teose voorusi ja j)igistab puuduste koha pealt silma kinni, nii nagu teeb inimene oma iseloomuomaduste suhtes. Mõni võib dua isegi õpib kriitikast (võib-olla mõni inimene õpib klatšist ka üht-teist, kui see pole lausa õel ja valelik). Kuid enamasti kirjanikud elavad kriitikat lihtsalt üle, laskmata end sellest edasises loometöös suuremat segada. Ja õige ka, sest egas kirjanik pole mõni Albikära Ants, tema on ikkagi suverään. Vanasti, stagnaajal võis kriitikal olla igasuguseid tagajärgi ja sellesse suhtuti teistmoodi. Kui ikka keegi parteilisest seisukohast pahasti ütles, siis tuli hirm nahka ja kirjanikul võis kehvasti minna tema järgmist raamatut ei avaldatud. Sel ajal oli ehk veel võimalik, et kirjanik tegi juba ette korrektiive oma väljenduslaadis, ainevalikus ja mõtteviisis, arvestas kriitikaga. Nüüd see enam nii ei ole. Kirjanik esindab oma raamatuga iseennast. Kriitik esindab oma arvustusega iseennast. Arvan, et kriitik ei esinda peaaegu kunagi väljaannet, kus tema arvustus avaldatakse. Väljaande toimetaja otsustab ikka arvustuse kvaliteedi, mitte selle suunitluse üle. Ja kui mõne tõesti hea raamatu kohta ilmubki lahmiv ja seda täiesti vääriti tõlgendav retsensioon, siis saab sellega alati vaielda ja väärarvamusi ümber lükata. Kirjanikul on seda pisut ebamugav teha, aga kui loojanatuuris peitub ka piisavalt söakust, siis miks mitte. Mulle küll meeldib, kui mulle selgitatakse, milles olen eksinud. Minagi ei tagane võib-olla oma kriitikusuveräänsusest ega tee edaspidi juba ette korrektiive. Kuid harilikult on kirjanikul vastuvaidlemiseks ka mõni täiesti aktsepteeritav põhjus. Enamasti on arvustatud arvustuses mõni 1276

127 МАШКА MIKU kohmakus, mingi elegantsuseta või isegi robustne üldistus või võrdlus. Kirjaniku reageering arvustusele sunnib oma tööd tähelepanelikult üle lugema ja see aitab edaspidi möödalaskmisi vältida. Kirjaniku vastulausel on ju ka lisaväärtus: looja on end välja elanud, südant kergendanud. Kui aga kirjanik on kriitikule (kriitiku arvates) liiga teinud, võib kriitik talle omakorda vastata. Ning lisaväärtus aina suureneb kirjanduselu elavneb, kirjaniku ja kriitiku duelli arutatakse kuluaarides. Võib juhtuda, et tõuseb kultuuriväljaannete läbimüük. Võib juhtuda, et asja vastu hakkavad huvi tundma isegi miljonite lemmikud, päevalehtede nädalalõpulisad ja värvilised nädalalehed. Või!?-olla muutub literaatide hammas hamba vastu väljaastumine samamoodi huvitavaks nagu kuklisöömine Glehni pargis, väärib pilti ja kirjatükki. Kui aga kirjanikul pole tahtmist kriitikuga ajakirjanduses oma käsi määrida, ta ei taha nii-öelda taset alla lasta, siis on tal revanšiks ikkagi võimalused olemas. Pangu kriitik järgmisse raamatusse sisse, nuhelgu teda iseoma käepäraste vahenditega. Igal juhul on vaikivast mossitamisest ja pikast vihapidamisest kõige vähem kasu. Sellest saavad teada (kui saavad) ainult kirjanikule lähedased isikud ja kriitikul kes on ju ometi vähem tähtis kui kirjanik on põhjust arvata, et ta on kirjanikule ära pannud. Kui kriitikuga vaielda ei soovita, siis võiks katsuda talle mingi aja möödudes andeks anda. See akt on samamoodi vaid kitsas tuttavate ringis vastukajav ja tähelepandamatu nagu vaikne vimmakiskumine, aga palju õilsam ja kergendab südant. Nii et siis kas silm silma, hammas hamba vastu või andkem kriitikule andeks. Pai Taevaisa annab meile ka aeg-ajalt ühtteist andeks. 1277

128 ARVUSTUSED KAS KLASSIK U EL UTÖ ö? Vaino Vahing: Kaunimad jutud". Ilmamaa", Tartu, lk. Vahingu jutte loed, nagu kuulad vanu plaate kontrollid, kui palju on meelde jäänud, kui palju oled nende aastatega unustanud. Minu põlvkonnas oli Vahing populaarne, ma tean mitut kirjandusinimest, kes pole põlanud teda iseloomustades poetada isegi sõna geenius. Muidugi on see liialdus, ent teiste kirjanike puhul sel viisil ei liialdata. Ütleme siis, et see on kunstiline liialdus, mis on tehtud heade kavatsustega ning mis kaunistab elu ja teksti. Omal ajal püüdsime ühe liialdajaga kokku lugeda, mille kõigega Vahing tegeleb ta oli siis arst, ülikooli õppejõud, meditsiiniteadlanc, kohtuekspert, proosa- ja näitekirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, filmi- ja teatrinäitleja, fotomodell ja vist veel keegi. Ei jää ju palju maha Leonardo da Vincist? Ja Leonardo oli kindlasti geenius. Ent mis liig, see liig, ja nüüd on Vahing ainult klassik, kellelt erilisi pingutusi ei nõutagi, kes vist ka ise enam eriti ei pinguta. Poiss puhkab loorbereil, võiks kommenteerida veidi familiaarselt-irooniliselt. Ja sellest on kahju. Vahingu valikkogustki Kaunimad jutud" õhkub lõpetatust, kriipsu allatõmbamist. Kas temalt tõesti enam ühtki juttu ci tule? Ja miks on enamik näidendeid trükkimata? Kaunimaid jutte" kokku pannes sarnaneb Vahing Tuglasele, viimanegi valis enne surma kahte köitesse novellid, millega jääda igavikuliseks. Mina ei suuda end toonasest elust, mida kirjeldab Vahing, lahti rebida, sest elasin üsna Vahingu lähedal küll hoopis teistsugust elu. Ent ajastu hingus puudutas meid mõlemat, mina tunnen ära kõik kohvikud ja restoranid, lennu- ja bussijaamad, maakohad ja linnatänavad, kuhu Vahing oma tegelased paneb, ning need mõjutavad mind ühelt poolt tekstiväliselt ja teisalt sellega, et mõistan Vahingu teksti sügavamalt vähemalt ma ise arvan, et sügavamalt. Seepärast kerkis mul esimeseks lugemisjärgseks küsimuseks: mida arvavad sellest kõik nooremad? Kas Vahing jääbki põlvkonnakirjanikuks, nagu ta oli, või kannab ta meie põlvkonna kogemust edasi järeltulevatele lugejatele neile mõistetavas ja meeldivas vormis? Võtame näiteks olmelised pisiasjad. Nõukogude kord oli vaene, mahajäänud ja räpane, teab nii tänapäevanoor kui ka tulevikueestlane, ja ega nad ei eksigi. Vahingu tegelased aga sõidavad muudkui taksoga Tartu ja Pärnu vahet, lõunastavad ja õhtustavad restoranides, juues seejuures tohutuid koguseid alkoholi. Mida sellest peab arvama eestlane, kes sotsialismi pole omal nahal tundnudki? Mõnikord lendab Vahingu kummaline peategelane koguni lennukiga Tartust Pärnusse. Kas seda peetakse tulevikus punaseks propagandaks või ulmedctailiks? Kummati on Vahing eelkõige realist, absurdi ja psühhoanalüüsi kalduv realist. Omal ajal süüdistati teda haiguslugude mahakirjutamises ning 1278

129 ARVUSTUSED nende avaldamises juttudena. Mina pole ühtki haiguslugu lugenud, ent mulle tundub, et süüdistustel on tõsi taga. See ei kahjusta aga kuidagi Vahingu kui kirjaniku mainet ega vii alla teksti kvaliteeti. Pole ju oluline, kust tekst on pärit, peaasi, et see oleks hea. Kirjanik on küll looja, kuid loomine pole alati väljamõtlemine, loomine on ka valimine. Tähendab: Vahing on tuhandete haiguslugude seast mõned välja valinud, ning sõltumata sellest, kas ta on neid redigeerinud või mitte, on Vahing valikuga tarbeteksti ülendanud kunstiks. Tekstis tunnistab Vahing protagonistina ise, et kirjutab elust maha ja avaldab võõraid kirju. Minu meelest vastab seegi tõele, ehkki ma ei saa selles loomulikult kindel olla. Võibolla on tegemist kavala enesekaitsega, et arvustajaid rappa viia? Usun siiski, et Vahing ei valeta, ja nii on ta neilgi puhkudel kasutanud loomisel valimisprintsiipi, mitte fantaasiat. Ei saa ju tund-tunnilt kirjeldada kõike, mis sinuga sünnib. Elu ettepandud situatsioonidest tuleb välja valida need, millel on kunsti kvaliteet ja kujundi üldistusjõud. On teinegi, üsna harva kasutatav võimalus. Oma proosat võib ka elada, võib sättida oma elu nõnda, et hiljem on, millest maha kirjutada. Selgi juhul toimivad loomis-ja valikuprintsiip käsikäes, ent mõlemad mõjutavad nii elu kui ka kunsti kaua enne seda, kui teadlikult loodud elusituatsioone hakatakse teadlikult tekstiks muutma. Mõnes mõttes on inimene, kes elab oma proosat, totaalne kunstnik, keda võib ainult imetleda. Ta on teinud kõik kunsti heaks, tal endal ei olegi isiklikku elu. Ja nii mõnigi Vahingu nimetu minategelane sarnaneb sellisele täiesti kunstile pühendunud inimesele. Vahingu nõrkus on kirjeldusoskuse puudumine, tema tekstid ei ole eideetilised. Vahing ainult mainib konkreetset kohta, tegelast, asja või sündmust, Vahing ei maali seda kunagi välja. Näib, et Vahingu jaoks ei eksisteeri tajuelamusi, vähemalt ei viitsi ta neid tekstis jäädvustada. Ja järelikult ci ole tajuelamusi ka lugeja jaoks. Siit johtub: Vahingust kas ei saada üldse aru või mõeldakse tema mainitud situatsioonid enda kogemustest lähtuvalt hoopis teistsuguseks, kui kirjanik on tahtnud neid kujutada. Vahing ei anna oma sõnumit edasi kirjeldusega, vaid faabula ja dialoogiga, nagu sobibki kirjanikule, kes on kirjutanud hulga näidendeid. Milline on siis Vahingu sõnum? Minu arvates on Vahing moralist, tema paljastab eelkõige vägivalda. Seda vägivalda, mis asub meie hinges ning mis nii või teisiti on aluseks näiteks ka riiklikule vägivallale. Vahing on vihane ja aus, tema proosa dominandid on seks, viin ja pisarad, tema tekstidest õhkub dokumentaalsuse ürgjõudu. Oma absurdilugudes (osa neist ongi vist haiguslugudest pärit) jätab Vahing lõpplahenduse lahtiseks ning saavutab niimoodi masendavalt suure kunstilise jõu. Tahan uskuda, et Kaunimad jutud" jääb vahekokkuvõtteks, et alati tugev olnud Vahing leiab endas jõu ümbersünniks ning näitab meile kunagi oma hoopis uusi ja teistmoodi tekste. Olev Kemsu

130 ARVUSTUSED ONGI Lii Unt: Nemad on võitjad". Kupar", Tallinn, lk. Lii Undi esimese romaani juures torkab silma liikuvus, õhulisus. Sõnasõnalt, õhku on palju. Tinglikkus on kahekordne: suvitusromaan (keegi pole kodus!) ja teatav lavastusiikkus ka: tuleb kokku salk noori, kellest võistluse korras leitakse paarkümmend sobivat, kes siis hakkavad TÄITMA NENDELE PANDUD KINDLAID OSI. Nad koguni kannavad eraldavaid värvitriipe varrukail. Niimoodi saab asevalitseja", tööde juht ja boss Jaanus kohe teada, kes on oma tandril, kes sealt minema hiilinud. Saab teada nii, et Jaanus iseend alandava isikutuvastamisega määrima ei pea. Kaval mõte. Kavalat on siin muudki, aga sellest edaspidi. Sissejuhatavalt veel, et teosesse on tinglikkust sisse kootud veel sellegi läbi, et tehakse tõepoolest teoks kaks lavastust: Koidu ja Hämariku ning Libahundi lugu. ilmakirjanduse klassikasse kuuluv plank. Nad ise peavad tahtma! Väga tahtma. Tehakse konkurss õigusele veeta suvi loomingulises majas (pro lossis) ning sinna pääsevad mõistagi vaid kõige andekamad. Valitakse välja paarkümmend õnnelikku muusikut, näitlejat, kunstnikku, kirjanikku. Ainult nad ise ei tea, et valitud said nad mitte kunstisuutlikkuse ja isikupära, vaid kämbla laiuse ja turja tugevuse järgi. Just et mida tuimem silmavaade, seda sbivam. Ja läheb lahti. Kogu ekspositsioon kõneleb sellest, et tulemas on satiir, ja päris kibe, kui kõik või peaaegu kõik, millest juttu tuleb, on üles ehitatud silmakirjalikkusele. Ka määrab tegevuse ajalise ulatuse Ameerikast oodatav rahalaev, mis jääb küll tulemata. Ent millal on raha enne õilistavat valgust lisanud inimese pürgimustele? Raha on tarblik asi, ta toob kõveraid käike ja volksava silmavaate. Ikka, kuni teda ei ole küllalt. Eestis enamasti ja enamikul ei ole. Sellest siis kramp. Ei ole sundimatut suhet temasse, ta olemuses on midagi sellist, et mängu tulles ta muudab kõik. Sunnib kirjanikkugi kohaldama oma stiililis-suhtumuslikku võtit, vaatama ringi koomika teravamate terariistade hulgas. Ehk aja jooksul rahuneme, ei tea. Kõrvalepõikena eks Eesti krooni joonistamise võistlus kui kõige rahalisem kunstisündmus näitas, kuidas kavandid vankusid pühatõsidusc, kitši ja lapsikuse vahel, olles ise tehniliselt täiesti kenad. Lihtsalt enesekindluse puudus, rahu puudus. Võitsid need, mis võitsid, ja polegi neil viga midagi. Tobiase hilisem lähetus Tegevuslik hoob on lühidalt selles, et keegi väliseestlane Jaan on saanud päranduseks lossi, ehtsa lossi jõekäärus, ja ta hakkab sellesse oma sõbra Jaanuse abiga Kõikide Kaunite Kunstide Keskust tegema. Jaan läheb Ameerikasse raha juurde hankima jääb täpsustamata, mil viisil ning sõber, lossi asevalitsejaks" tõstetud, peab vahepeal remondi käima saama. Aga raha ju veel ci ole! Tähendab, tuleb leida odavad orjad. Ent meil ei ole ju orjaaeg, on hoopis Eesti Vabariik, mismoodi siis? Ikka vabal tahtel, võttega, kuidas kord sai värvitud roheliseks üks Inaaga 1280

131 ARVUSTUSED kinnitab: rahu on tulekul, rahu on poolel teel. Ja mis üldse muretseda: rahaga harjume rutem kui mille tahes muuga. Ei ole ka keeles eriti kaiku läinud hurdad, tammsaared, Jakobsonid jne. On rohelised, on punased, on sinised, nende libisev liikumine, nende hulkurilõhn. Ent aitab kõrvalkäikudest. Raha motiivina ning laevaootus on raamatus tähtsad, aga n i i tähtsad nad ka ci ole. Palju tähtsam on ootuste petmine. Esiteks, et pidi tulema kuri raamat, aga kas ta on seda? Pidi olema lavastuslik, s. t. krepp-pabcrist ja papist, ent kas sedagi? Vcheldakse küll voodilinadega ja kollitatakse kuuvalgel, ent see kõik on üsna kõrvaline. Ausalt öeldes isegi segadusse ajav. Sest vähemalt Loomingu" lugejal-tcgijal on Lii Lindilt mäletada kaks ilusat, väga tugeva isikupäraga novelli: Saaga" (Lmg 1991, nr. 6) ja Billy, my Sonny!" (Lmg 1994, nr. 7). Nende juttude tugevus on miski hoopis muu (looritatus, kontideta olek). Selle kogemuse najal tahaks öelda, Võitjate" juurde tagasi minnes, et saavutada lüürilisel loomusel seesugune side tekstiga, kus ei olda hajusalt õrn, vaid konkreetne ja lõpuni minev, olgu või teatava argisuse hinnaga, ei ole kerge ülesanne. Ning kui sellega on toime saanud noor või vähese kogemusega kirjanik, tuleb kõnelda põnevast, oma võimalust alles kompivast, avarduvast andest. Romaani süžee on lihtne, luustik kannab hästi ja kandevõimet on hasartselt proovitud. Mis ime siis, kui üks tegelane kogemata karkassilt maha pudeneb ja kaotsi jääbki. Ega siin inimeste üle liialt arvet peetagi (on nimelt inimesed", mitte kunstnikud, mitte ka töölised, viimastele peaks ju palka maksma!), on lihtsalt rida stseene erinevate kombinatsioonidega, ka otseselt näitemängu kujutamist koos lavastusalasc problemaatikaga (Joakim). Tegevustik on episoodi- ja dialoogitihc ning kõnelused enamasti vaimukad ega veni. Põimuvad mõnesugused intriigid. Sirli armub Jaanusesse ja kirjutab talle viis puhtsüdamlikku armastuskirja, mis kõik Jaanuse naise Anu poolt läbi loetakse, ja lõikab endal lõpuks meeleheites veenid läbi. Seda koguni mitte Anu tõttu, vaid hoopis näidendisse primadonnaks kutsutud Playboy" modelli Katrini ja tema magnetiseeriva mõju tõttu meessoole, sealhulgas Jaanusele. Anu püüd kirjakirjutaja tabada näiliselt hoiabki tegevust ülal. Aga tõesti, ainult näiliselt, sest tõde teäda, kulgeb romaan, unustanud oma sihi, hoogsalt edasi. Just sellest tahtsingi ma kirjutada. Minul lugejana on hea meel, et Lii Undil on midagi sedavõrd oma, et mõistlikult ette seatud sihtmärk hästi ei taha püsida kirbul. Et üle mängib tegija karakteri ja eluvaate münt. Professionaalsuse taotleja selle üle muidugi liialt ci juubelda, aga kunstniku olemuse vastupidavusest kõneleb seesugune allajäämine küll rõõmustavalt. Hinnaline on ikkagi isiksus, tema ühekordsus selles ilmas, mitte see, millisesse vormi ta parasjagu üritab mahtuda. Ja samas on kõikipidi väärtuslik too teadlik pingutus, kus juba ette on lepitud sellega, et kõike head ei saa. Algul vähemalt mitte. Et süžee ohjes hoidmisel on oma hind: olla saab kas klaarim ja tavalisem, või unistavam, ent hajus. On mindud 1281

132 ARVUSTUSED põhiliselt esimest, enesekontrolli teed mööda, hoitud mõtted koos. Kuivõrd eespool jutuks olnud kenade novellide irreaalne laad autorile lähem tundub, on seda tähtsam, et enesega sõtta minnes ja naisterahvas olles on siiski jõutud seesuguse voluntaristliku tulemuseni. Maadeldes iseendaga tuleb ju kirjanikul välja käia iseoma loomuse tundmatuid, vähepruugitud tahke. Aga see kõik on paleti rikastamine. Hea, kui kohe algul saab kasuliku harjumuse. Romaan neelab rohkesti ainest. Kiusatus ära kasutada kõik, kogu elukogemus, mitte ära põlata klišcesid, anekdoodikesi, käibetarkusi ja muud prügi on suur ja pole sellest päriselt mööda saadud siingi. Näited jäägu lisamata. Kahju, et transformatsioon Koonen Jcrmakov Joakim uudisteose lehekülgedel ainsaks omasuguseks jääb. Läbi seina käimise trikid, ükskõik, kas ajalisel või ruumilisel tasandil, sobivad Lii Undile hästi ja oleksid andnud teosele enam ažuursust. Ühtsust pisut lõhkuvalt, ent elustavalt mõjub Anu külaskäigustseenis mutikese juurde see, kui Anu viivuks muutub autor Liiks ( temale meeldivad väikesed iidega sõnad nagu linnuvidin: siis oli nii, oli nii, siin siin""). Kaunis, rohkem Lii kui Anu, on ka lõpp peatükk Lasnamäe köögist:... tulekardinaga silmapiiril. [ Anu teadis, et nende tulede sees istuvad inimesed ja ci põle ära. Kas pole ime." jmuidugi ime, mis siis veel ime on! Oma mängunurk peab igal inimesel olema (Joakim). Ja Anulc tähtsa mehe naisena heidetakse ette selle puudumist. Nii ütleb mees, kes ise seda aimamata aitab Anul end teostada ärakuulamise kaudu. Teise ärakuulamine ja mõistmine võib pakkuda isiklikku rahuldust." Siin on mitte naise, vaid kirjaniku vaatekoht. Rõõmu ja rahuldusega ongi see pisut rutakana mõjuv raamat kirjutatud. Humoristlikult, kui lähtekoht ongi antud sarkastiliselt, ja just nimelt see ekspositsiooni kogemata väärdumine, autori suhte pöördumine pilklikust ära rõõmsale, innukale, väikluseta huvile ja kaasasolcmisele oma tegelaste keskel oligi minule raamatus kõige tähtsam. Nood kunstilembcsed noored, tuimad ja turjakad tööloomad, nagu nad olema pidid, on ellu ärganud ja teevad juba ise autoriga, mis nad tahavad. Nad on täiesti särtsakad, individuaalsuse ja ambitsioonidega põnevad noored inimesed. Nende arutlused on naljakad, kuid erksad. Nende südamed on puhtad ja cluvilumatus suur. Nad on karikatuuri iseendist jalge alla tallanud ja peäle jäänud. Jah, nemad on võitjad! Asta Põldmäe

133 ARVUSTUSED LABÜRINT POLE LIIKLUSVAHEND Jacques Dcrrida: Positsioonid. Tõlkinud Hasso Krull". Vagabund", Tallinn, lk. Iga tõeline filosoofia on sümptom, märk mingist ülemat liiki vaevast või vaegusest, mida kõikide olendite seast on antud tunda üksnes inimesele ja mille lahendamise katse ta on. Hegel näiteks meenutab oma Tübingeni kooliaastatest, kuidas Schellingi õpetus seal sündis kõikide tema toonaste toakaaslaste nähes: noormees ei saanud põletavate transtsendentaalsete probleemide pärast öösiti sõba silmale, käies ringi nagu palavikus, kuni oli leidnud rahuldavad vastused. Niisiis pole mitte halb nali, vaid meie õigus küsida iga filosoofiadoktori käest, mis haigust ta ravida suudab ehtne filosoofia ongi vastus inimhinge piinavatele olulistele, s. t. olemuslikele küsimustele. Too filosoofia süm[rtomiväärtus on maailma ning inimkonna arengu seisukohast arvatavasti tähtsamgi kui filosoofia süsteemivaärtus. Kokku panna mõni mõisteaparaat pole ju kuigi keeruline sellele, kel jagub ka lihtsalt sõnade kombineerimise oskust. Kuid niisugune puhtmängulinc ajaviide ei vääri filosoofia nime, ehkki seda viimastel kümnenditel tolle nime all ulatuslikult harrastatakse: Wittgensteini jälgedes on tekkinud terve armee kombinaatoreid, kes uurivad ja loovad oma keclcmängureegleid. Nad on hõivanud filosoofia õppetoole ja jõudnud akadeemiatesse, avaldavad monograafiaid ja korraldavad kõrgel tasemel vaidlusi. Nende tegevuse liigitumine filosoofia valda ei ole päris selge. Midagi on sellel pistmist loogikatcadusega, midagi semiootika ja kirjandusega (Pariisi ülikoolides kutsutakse Derridad naljatamisi isegi Dcvndada'ks). Midagi olulist on sellel pistmist malega, mis olevat pooleldi kunst ja pooleldi hoopis sport. Või tuleks seda vaimuspordina pigem võrrelda riistvõimlemisega (Wittgenstein kui rõngad", Husserl kui kits", Heidegger kui hobune"...) või näiteks kümnevõistlusega, kus osalistel on oma meelis- ning eelisalad? Humanitaarsele pinnale jäädes tuleb nentida, et kõige enam sarnaneb too analüütiliseks filosoofiaks" nimetatav kollektiivne aktiivsus ühe antiikaegse nähtusega, mida suhteliselt hästi tuntakse, kuid millele samuti pole rohkem kui kahe tuhande aasta jooksul kirjanduse, spordi, loogika ja filosoofia vahel õiget kohta leitud: sofistikaga. Sofistid olid meie ajaarvamise eelse IV sajandi Kreekas keeleanalüütikud, kes peamiselt juristidena tegutsedes arendasid välja osava argumenteerimise võttestiku, väitluskunsti, mida muistses kõnepruugis nimetati ka dialektikaks". Hegel, keda peetakse uue dialektilise mõtteviisi csiletoojaks, kirjutab oma I.oogikateaduscs" tolle vana dialektika" iseloomustuseks tabavalt, et see niisiis sofistika on suvaliselt omaksvõetud eeldustele rajatud mõtteviis". Helduste suvalisus" kõlbab väga hästi mängu määratluse lähteks üleüldse. Sel juhul mõõdaks mängu tõsiseltvõetavust just suvalisuse määr. 1283

134 ARVUSTUSED Seda määra püüab Dcrrida meie eest varjata, aga intervjuu žanris, kui usutleja on piisavalt järjekindel, ei lähe alati korda tõde peita. Vähemalt Hegelist, Marxist ja Leninist räägitava puhul torkab silma süsteemse koolituse puudus ja selle asendus omalaadse disseminatsiooniga".just meie, idaeurooplased, oleme oma kunagise sundhariduse tõttu paraku suutelised märkama asjatundmatust, mida peavad varjama laused, nagu: Vastuolu mõiste pole esiplaanil äsja osutatud põhjustel (suhe Hegeliga: Võtab aega, enne kui see mehike ära seeditakse", Engels Hegeli kohta kirjas C. Schmidtile 1. novembril 1891). Mis aga puutub vastuolu mõiste (ja selle efektide) tuumasse, või õieti seda moodustavasse harunemisesse (erinevus ja konflikt jne.), tundub seni kirjutatu mulle täiesti cksplitsiitsena" (lk. 89, vrd. ka lk. 75). Igal juhul annab Derridal tunda teatav ebamugavus kultuuris", niipea kui jutt läheb klassikalisele filosoofiale, eelkõige Hegelile. Tema kultuurikiht näib õhuke, vaevu XX sajandist sügavamale ulatuv. Siit ka küsimus, kui adekvaatselt suudab ta mõista enesest ilmselt haritumaid mõtlejaid, näiteks Hcideggcri. Kuid Positsioonides" leidub ka kohti, kus Derrida mingi loomuliku ande varal osutab tõepoolest klassikalise filosoofia seikadele, mis võiksid pakkuda lõplikku väljapääsu tema keelemängudest. (.Mänguteooria järgi võimaldubki mängust väljuda vaid metatasemele tõustes, s. t. mingi sõnalise või käitumusliku teksti mittemänguliseks, manguval iseks markeerimise teel.) Nii näiteks kirjutab ta: Hegeli teksti lugemist ja tõlgendamist ei saa me kunagi päris lõpetada... Teda ci saa taandada filosofeemide sisule, vaid ta tekitab paratamatult... teatava kirjaliku jäägi... See on liikumine, milles ta ulatub üle tähendamise; väljub enesest..." (lk. 90). Just selle põhimõtteliselt õigesuunalise aimuse taustal paistab Dcrrida püha sõda logotsentrismi vastu lootusetu, kuni ta kõnclisc-keclclise (Saussure'i language 1 '^) nimetamise (nominatsiooni ja predikatsiooni) püüab asendada pelgalt negatiivse, kõne ja keele järgse ( kustutava") nimetamisega ega uuri positiivset kõne ja keele eelset nimetamist, mitteverbaalset, visuaalset nominatsiooni ja predikatsiooni, millele tõepoolest mõnes kohas viitab näiteks Hegeli Vaimu fenomenoloogia" kui tekst. Derrida näib olevat liiga vähe tegelnud visuaalsete kunstide esteetikaga ja võiks siin konsulteerida oma kolleegi Roland Barthes'i. Nimelt Barthes'i peaksin ma oma lugemuse piires kõige arvestatavamaks viimase aja prantsuskeelseks filosoofiks. Temagi tegeleb keelega, täpsemalt: keelelise käitumisega. Kuid tema filosoofia pole erinevalt Derrida omast mäng. Selle taga on vaegus ja vaev. Mängudel seevastu on moed. Paul Keres tõi omal ajal Kestis moodi male, aastatel mängiti seltskonnas mikaadot, vahepeal kcerutati Rubiku kuubikut ning nüüdsetele lastele on jäänud vaid barbi, lego ja nintendo. Üht moemängu õpetab meie haritlaskonnale nüüd ka Derrida ja teeb seda minu meelest õigel ajal, sest kriitiline piir, kustpeale hakkas paistma, et paljud tema nimega A 1284

135 ARVUSTUSED loitsijad pole teda õieti lugeda saanud, nihkus juba ärevalt lähedale. Niisiis tuleb Vagabundi" ja Hasso Krulli seekordset koostööd tervitada. Positsioonid" on õigeaegne ning edasiviiv raamat. Derrida mõtlusest seda vist samamoodi ütelda ei saa. Uurisin teda õhtul palavikus ja vahetult enne uinumist kerkis ci rea kust pähe piltlause, mille mõttekust taipasin alles hommikul. Sellest hüpnagogcemist" sai siinse arvustuse pealkiri. Linnar Priimägi MÜÜTIDE DISKREETNE VÕIM Madli Pühvel: Symbol of Dawn". Tartu University Press, lk. Müütide haare on tugev, sest müüdid on kultuuri lahutamatu osa. Müüt Lydia Koidulast domineerib eestlase rahvu sl ik-roman tilises teadvuses jätkuvalt. Seda müüti täielikult ignoreerida pole vist võimalik, ka siis mitte kui vaadata asjale teistsugusest vaatenurgast. Madli Puhveli ingliskeelne raamat Koidulast Symbol of Dawn" püüab küll esitada pigem fakte kui taasluua müüti, ent müüdist päris puutumata ei ole seegi teos. Vähemalt raamatu kaanekujundus koidikuroosa õhetusega ümbritsetud tuntud foto Koidulast peaks kä ingliskeelse lugeja jaoks looma teatud eelhäälestuse. Ja fotoalune pealkiri Symbol of Dawn" ei jäta enam mingit kahtlust müütide kõikvõimsuses. Madli Pühvel, meditsiinialase doktorikraadiga väliseestlane, on kirjutanud oma Koidula-biograafia ingliskeelsele lugejaskonnale. Angloameerika kontekst, mille jaoks Symbol of Dawn" on mõeldud, erineb piisavalt sellest vastuvõtuhorisondist, millega me siin Kestis oleme harjunud kõike Koidulaga seonduvat tõlgendama. Angloamecrika lugejale on Koidula kui ühe väikerahva esindaja parajal määral marginaalne kuju, tundmatu ja eksootilinegi. Teisalt paari viimase aastakümne jooksul on angloameerika kirjanduses tänu feminismile uuritud palju naiskirjanikke ja nende loomingut ning toodud esile naiste kirjutatud kirjanduse {women's 1285

136 ARVUSTUSED literature) suurt osatab tsüst. Kuigi Symbol of Dawn" rajaneb Eestis asuvatel allikmaterjalidel, nii käsikirjaüsrel kui ka uurimuslikel (seda tõendab põgus pilk raamatu lõppu lisatud bibliograafiale), on teksti lugedes selgelt tunda Madli Puhveli teadlikkus sellest kaasaegsest diskursusest, mis seotud feminismiga, naiskirjanike loomingu uurimisega jne. Sellele viitavad nii raamatus aeg-ajalt vilksatavad sõnad ja väljendid (seksism, feminism, intellektuaalne diskursus jt.) kui ka üksikud pikemad lõigud, kus autor kommenteerib tänapäeva emantsipeerunud naise seisukohalt Koidula saatust või iseloomustab tolleaegset ühiskonda. Analüüsides näiteks depressiooni, mis saatis Koidulat kogu elu, jõuab Madli Pühvel üldistuseni, mis vääriks siin tervikuna äratoomist: The depression which haunted Koidula had been the bane of many intellectually creative women who had preceded her and who would come after her. Did they all suffer from the same chemical imbalance of the brain? Was that the key to their common creativity? Or was it the reverse, aware of their gifts but faced with the hopelessness of pursuing meaningful careers and achieving recognition, they instead succumbed to feelings of frustration and despair? Perhaps only during our own times, during the last quarter of the twentieth century did Western women finally begin to act collectively to reverse this phenomenon and to demand rightfully not only earned recognition for accomplishments, but also the right to pursue professional lives after marriage and motherhood." (Lk. 167.) Enamasti aga jääb kogu see tänapäevane teadmine tekstis otseselt välja ütlemata, saates seda sõnatu kontekstina. Olid ju naiste (ka väga andekate) võimalused eneseteostuseks ja iseseisva karjääri loomiseks XIX sajandil piiratud. Naise karjäär oli abielu sõna otseses mõttes: abielu kui naise leivateenimise", ülalpidamise vahend, kuna abielu kindlustas naisele materiaalse sissetuleku ja ühiskondliku positsiooni. Naiste karjääri võimalused olid Balti provintsides veel palju kasinamad kui näiteks tolleaegses Ameerikas või Inglismaal, kus oli selleks ajaks siiski välja kujunenud esileküündivate tippudega naiskirjanike traditsioon ning kus naisel oli võimalik olla professionaalne kirjanik, s. t. kirjutamine ja avaldamine oli naisele ka rahateenimise võimalus (vt. näiteks: E. Showaltcr, A Literature of Their Own: British Women Novelists from Bronte to Lessing. London, Virago, 1978). Et Madli Pühvel ci võrdle XIX sajandi Eestit kui üht baltisaksa provintsi tolleaegse Ameerika või Inglismaaga, on muidugi mõistetav, sest ingliskeelsel lugejal, kellele raamat on mõeldud, peaksid teadmised angloameerika kultuurist olemas olema. Seetõttu keskendub Symbol of Dawn" lisaks Koidula isiksusele Eesti tausta, ajaloo, rahvusliku ärkamise tutvustamisele. Raamat on üles ehitatud kronoloogilisele printsiibile: sissejuhatusele järgnev proloog annab väikese ülevaate Eesti sotsiopoliitiliscst asendist, seejärel tutvustatakse Koidula perekondlikku tausta ja sealt edasi algab juba Lydia Koidula lugu. Koidula eluetapid on jagatud iseloomustavate pealkirjadega

137 ARVUSTUSED peatükkideks, nagu Childhood and school", Awakening of the poet", Engagement and marriage", Domesticity", Resignation" jne. Loomulikult on raamatu lõpus peäle märkuste ka bibliograafia ja kasutamist hõlbustav indeks. Ütlen õtse, et mulle meeldis see raamat väga. Eriti meeldis seda lugeda inglise keeles. Puudus too rahvuslikromantiline rõhuasetus, mis eesti keeles kirjutatud Koidula-tekste alati saadab, ka tahes-tahtmata, sest Koidula-müüt on juba ette ära määranud paljude sõnade ja mõistete tähendusvälja. Madli Pühvel pigem seletab, esitab fakte, kannatlikult ja üksikasjalikult, tuues ära ka Koidulauurijatc vastakaid seisukohti. Sama kannatlikult seletab autor tollase ajastu üldist konteksti ja esitleb rahvusliku liikumise tegelasi. Eriti sümpaatne on Madli Puhveli vastuolusid mõistev ja väljendav käsitluslaad, püüd näha paljut Koidula elus dialektiliselt, korraga mitme nurga alt, mitte taandada mõnd fakti ühele jäigale tõele. See tõlgenduste paindlikkus, vastuoluliste seoste nägemine ja esiletoomine tekitas illusiooni kirjutatu teksti tegclikkuselähedusest. Sest tegelikkus, argireaalsus on vastuoluline, seal kehtivad korraga kõik vastandlikud tõed, mis on omavahel keerukalt läbi põimunud. Teisalt pani Symbol of Dawn" mõtlema ka selle üle, mille tekst jätab ütlemata. Enamik Koidulat puudutavaid fakte ja tõlgendusi, mida raamatus esitatakse, on Eestis ju teada-tuntud. Selles mõttes midagi eriti uut ma eesti lugejana teada ei saanud, sest diskreetse autorina piirdubki Madli Pühvel nende tuntud faktide esituse ja tõlgendusega. Õieti on Puhveli käsitlus kahekordne tekst, allikmaterjalideks olnud tekstide (Koidula ja ta lähedaste kirjad, mälestused jne.) põhjal kirjutatud uus tekst. Tühjad kohad tekstis, postsrrukturalistliku teooria järgi teksti augud (see, millest tekstis ei räägita), on aga samad kui raamatu aluseks olevates tekstides. Me saame Koidula kirjadest ja nüüd ka Madli Puhveli raamatust teäda küll näiteks Koidula rasedustest ja ta vastuolulistest tunnetest nende suhtes, kuid mitte midagi ei ole teada ta erootilisest minast" ja ta suhtumisest seksuaalsusesse, mille abielu paratamatult kaasa tõi. Abielu see külg seksuaalsus oli tollases ühiskonnas tabu. Viktoriaanlik puritaanlus, naise nägemine aseksuaalse kõduinglina (Angel of the House) oli jõudnud ka baltisaksa väikekodanluse hulka ja Koidula oli ilmselt saanud vastava kasvatuse. Pole seega välistatud, et Koidula abieluaastaid varjutas lisaks lahusolekule kodumaast, sõpradest ja intellektuaalsest keskkonnast ka ta frigiidsus, seksuaalne külmus, mis muutis abielu sellest aspektist vaadatuna ta jaoks vaevaliseks raseduste jadaks. Seksuaalsuse, emaduse ja (kirjandusliku) loovuse vaheline vastuolu on naiskirjaniku jaoks üks teravamaid. Sellele on viidanud näiteks Aino Kallas oma päevikutes. Seksuaalsus, emadus ja loovus on omavahel vastuolus, sest nad esitavad naisele vastandlikke nõudeid. Oli ju ka inglise kirjanduse suurkuju Virginia Woolf frigiidne (vastandina oma elulähedasele, kuid kirjanduslikult 1287

138 ARVUSTUSED andevaesele õele), ainult et see on n.- ö. dokumenteeritud frigiidsus, fakt, mis on kirjandusuurijate käsutuses olnud Woolfist järelejäänud dokumentaalse materjali (päevikud, kirjad jne.) kaudu. Koidula puhul jäävadki paljud teksti augud aukudeks, pakkudes sel moel kirjandusuurijatele jätkuvalt tööd ja uusi tõlgendusvõimalusi. Loova naise traagika, vastuolu seksuaalsuse ja loovuse vahel, millele feministlikud kirjandusuurijad on leidnud näiteid angloameerika kirjanduse ajaloost, peab paika ka Kesti kontekstis. Ja kui Madli Pühvel näeb Koidula traagika tagapõhjana Koidula romantilist loomust, mis vajas kuhtumist magusas nostalgias, siis tõene on seegi. Tõdede paljusus ei kummuta müütide võimu. Eve Annuk MÕTTESILD EMAJÕELT JYVÄSK YLÄ JAR VEDENI Itä ja länsi. Suomen, Viron ja Unkarin kirjallisuus idän ja lännen vaikutuskentässä. Toim. Pekka Lilja". Jyväskylän yliopisto, Ik aasta septembris korraldas Jyväskylä ülikool koos Tartu ülikooli eesti kirjanduse kateedriga kirjandusseminari ida ja lääne suhete arutamiseks. Osalema kutsuti ka paar ungari õpetlast (Debreceni ülikooli professor Laszlo Imre, Teaduste Akadeemia teadur Ildikö I.andgraf). Pekka Lilja on toimetanud seminaril peetud 13 ettekannet raamatuks Itä ja länsi", mille esikaas on pilkupüüdvaks tehtud küll hoopis prantsuse lipuvärvidega. Tartu kirjandusteadlased on teinud ülevaateid peamiselt ecsti-soome kirjandussuhete mitmest lõigust: Ele Süvalep vaatleb Soome silla rajamist Lydia Koidula luules, Karl Muru referaat jälgib peamiselt Soomest saadud inspiratsiooni nooreestlaste luules, kuid jõuab välja Aivo Lõhmuse ja Mart Mägcri värssideni. Reet Vääri on andnud ülevaate soome ainevallast sõjaeelses ajakirjas Varamu", Mart Velsker refereerib lõunaeesti keele kasutamist eesti luules Kasu Hansust kuni Kauksi Lilleni. Teatriajalukku põikab Ants Järv, kes esitab kokkuvõtte Seitsme venna" lavastamisest eesti teatrites. Seminari teemale vastab kõige rohkem Luule Epncri ettekanne Mati Undi Eesti kui Euroopa provints lääne ja ida piiril". L. Epner on söandanud M. Undi raamatu Öös oti asju" (1990) paigutada postmodernismi alla, 1288

139 ARVUSTUSED muidu jätkab ta akadeemilise kirjandusloo vaimus Undi argumenteerimata ülistamist. Eesti lugejatele pakuvad tartlaste ettekanded vähe uut: ilmselt on nende ulatus olnud reglementeeritud ning nii on vähe saadud pakkuda üksikasju, vahel tekib isegi puudujäägi tunne. Nii on M. Velsker lõunaeestikeelsete luuletajate vaatlemisel ülekohut teinud Raimond Kolgale, keda on vaid kord mainitud (isegi üheainsa luuletuskogu autorit Kalju Ahvenat on rohkem nimetatud). On kena, et K. Muru pole mööda läinud Juhan Sütiste aasta Soome-motüvidega luuletustest, kuid kahjuks on ka siin puudu tähelepanu juhtimine tsükli Arm" 18. sonetile: Sa näed, mu arm, neid kõrgeid ka lj uran du, neid sinijärvi, metsi, rabasoid, kus vaba veri iialgi ei mandu, kus kestab pää ja vaimu püstihoid. Õigupoolest tunnen siin võlglasena ennast: okupatsioonide aegu ei lubanud tsensorid sellele stroofile viidata, nüvid olen Sütistcst kirjutamist ikka edasi lükanud, kuigi just tema puhul olen avaldanud mõndagi desorienteerivat. K. Muru on eruditsioonirohkclt nimetanud küll Gustav Suitsu Soomes inspireerinud naisisikuid, kuid üllataval kombel jätnud mainimata kõige kõmulisema nime Marie Seidcnschnuri, kellest koguni näidendki tehtud ( Armastuslaul К evade tüdrukule"). Toimetajal on kahe silma vahele jäänud, et T. Pakkala näidendi Parvepoisid" originaalpealkiri on Tukkijoella" (lk. 52). Kesti lugejale on kõige huvipakkuvam Pekka Lilja uurimus Head ja halvad, läänelikud" ja idalikud" soomlased Arved Viirulaiu romaanis Märgitud"". See on ka kogumiku kõige pikem töö ning P. Lilja on saanud oma teemat üksikasjalikult analüüsida. A. Viirlaid on kahes romaanis ( Seitse kohtupäeva" 1957 ja Märgitud" 1980) proovinud modernismile omaseid võtteid, kuid mitte see pole soomlasest uurijat huvitanud. P. Lilja on analüüsinud Märgitute" realistlikku alust ning võrrelnud romaanis jutustatut tegeliku ajaloolise olukorraga Soomes. P. Lilja on saanud muidugi kasutada soome mitmepalgelist ajakirjandust, peale selle on ta tuginenud soome ja eesti ajaloouurimustelc, kasutanud arhiivimaterjale ning intervjueerinud kujutatud sündmuste kaasaegseid. Nii on kujunenud väga põneva sisuga ajalooline pik Soome sõjajärgsetest oludest ning vähetuntud nimede kõrval puutume kokku ka eesti lugejatele tuntud isikutega (U. K. Kekkonen, K. Vilkuna, H. Wuolijoki, H. Kuusinen jt.). Seda uurimust võib lugeda kui põnevusromaani ning küllap see moodustabki kogumiku tuumiku. P. Lilja uurimus kuulub rohkem" ajaloo kui kirjandusloo valda ning üldse on kogumiku temaatika avar, puudutades mitmeid ainealasid. Kui tartlane A. Järv põikab teatriajalukku, siis soomlased Teivas Oksala ja Jukka Ammondt teevad ekskursse muusika alale. Ka ida ja läänt on kaugeleulatuvalt mõistetud, nii vaatleb Katriina Kajannes tänapäeva kirjaniku Lassi Nummi (sünd. 1928) suhteid 1289

140 ARVUSTUSED hiina kultuuriga. Kõige kaugemale minevikku siirdub ungarlane Ildikõ Landgraf, kes annab teavet XI sajandi mehe Püha Laszlo legendidest. Niisiis on ettekannete temaatika kiskunud mitmesse harru laiali, kuigi seminarist osavõtnute seltskond oli kitsapiiriline ei olnud kutsutud isegi tallinlasi. Viimane asjaolu on üllatav, sest Pekka Lilja on käinud loenguid pidamas ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning ta tunneb Tallinna kirjandusteadlasi. Kogumikus esitatud ettekanded on varustatud allikaviidetcga ning kasutatud kirjanduse loeteludega nagu teaduslikes väljaannetes tavaks. Viitamisel on kirjanduse pealkirjad lühendatud märksõnadeks, mis korduval viitamisel annab trükiruumi kokkuhoidu. Kuid mitte iga moeröögatus pole mõistlik ega kena, ka kogumiku Itä ja länsi" puhul ci tahaks, et kõigest eeskuju võetaks. Nimelt pole kasutatud teoste nimestikes pandud mingit kirjavahemärki märksõna ning raamatu täieliku nimetuse vahele ning seetõttu on mõnigi kord raske eristada, kus lõpeb lühend ning kus algab täielik kirje. Nende vahele ühe kirjavahemärgi (kas punkti, kooloni, võrdusmärgi või ka mõttekriipsu) panemine nõudnuks igal korral vaid paari täheruumi. Koonerdamine pole kokkuhoid! Kogumiku autorite kohta võinuks rohkem andmeid avaldada, praegu on piirdutud vaid teadusliku asutuse ja teadusliku ametikoha nimetusega. Jyväskylä ülikooli peaksid esmajoones tänama Tartu õpetlased Luule Epner, Ants Järv, Karl Muni, Lie Süvalep, Mart Velsker ja Reet Vääri, sest nemad on saanud end avaldada välismaises teaduslikus väljaandes ning nii saanud hinnatava punkti, mida viimasel ajal peetakse koguni peamiseks näitajaks teadusliku töö mõõtmisel. Humanitaarteaduste puhul tundub säärane hindamissüsteem küll ühekülgne ja poolik, kuid siingi tahetakse väga moejüngrid olla. Muidugi hinnatakse esmajoones ingliskeelsetes teaduslikes ajakirjades avaldatud kirjutisi. Ent missugune ingliskeelne väljaanne huvituks eesti kirjandusest? Eesti kirjanduse edukad propageerijad USA-s professorid Ivar Ivask ja George Künnan on hiljuti surnud ning nende töö jätkajaid eestlaste hulgas pole leidunud. Nii et paraku on eesti kirjanduse tutvustamise võimalused vähenenud ning nõnda peame laiemaltki olema tänulikud Jyväskylä ülikoolile kõnesoleva kogumiku eest. Oskar Kruus A 1290

141 RINGVAADE KROONIKAT KULTUURI IHU augustini toimus Rootsis Biskops-Arnös Läänemeremaade ajaloolisele romaanile pühendatud sümpoosion, kus käsitleti ka Jaan Krossi loomingut. 15. augustil esitleti Tallinnas Soome Instituudi ruumides ajakirja Vikerkaar" Soome erinumbrit. 22. augustil arutas Kl-i juhatus septembrikuiseid üritusi ja muid küsimusi. ÕNNITLFME 2. septembril Paul Saagpakk septembril Andres Küng 50 Tonte culture n'existe que par la langue qui en est la chair. (Kultuur eksisteerib ainult keele kaudu, mis on tenia ihu.) Jean-Marie Lustiget Keele säilitamine, korraldamine ja arendamine ci huvita ainuüksi väikerahvaid, kes peavad enamasti silmas pidama pealetükkivate naaberkeelte mõju. Ka suured rahvad on märganud, et keel moodustab lahutamatu osa nende kultuurist ja tema eest tuleb hoolt kanda. Prantsusmaal tõusis keeleküsimus esile juba XVII sajandil, mil kardinal Richelieu algatusel asutati prcstii/.ikas Prantsuse Akadeemia. SeJj _jhj^sajidc-ks- oli paika panna keeles tarvitatavad väljendid ja koostada-ajakohastada suur prantsuse keele sõnaraamat, mis kehtiks normina kõigile keeletarvitajaile. Akadeemia 40 liikme seas on rohkesti kirjanikke, aga ka arste, juriste ja teisi eriteadlasi, kelle arvamus on uute sõnade defineerimisel oluline ja kel on ette näidata silmapaistvaid kirjatöid. Akadeemia koosseisus kohtame ka kuulsaid kirikumehi, nagu Bossuet ja Fcnclon, kel on oma kindel koht prantsuse kirjanduse ajaloos. Meie sajandil torkab eriti silma kardinal Jean Daniclou, kelle teoloogilised ning ajaloolised teosed leiavad ka laiema publiku hulgas lugejaid. Juunis 1995 valiti akadeemiasse Pariisi peapiiskop kardinal Jean-Marie Aaron Lustiget, 1291

142 RINGVAADE kes erineb oma eelkäijaist välja arvatud kardinal Deeourtray sellega, et tal pole soovitusena" kaasa tuua kirjanduslikku produktsiooni. Deeourtray oli Lyoni peapiiskop, priniat des G (lüies ( gallide priimas") ja Lustigcr'le on usaldatud Pariisi kirikud. Sellises ametis pole aega raamatuid kirjutada. Väidetakse, et valimise peapõhjuseks oli akadeemia soov saada oma koosseisu inimesi, kes esindavad kirikut ja kristlikku traditsiooni ja suudavad tänapäeva probleemide arutamisel kompetentselt kaasa rääkida, sest kirikul on Prantsuse ajaloos ja ka kultuuris oluline osa. See muutub mõistmatuks ja ähmastub," ütleb Lustigcr, kui ta kaotab mälu ja võime aru saada. Sellest tuleb ka dramaatiline ignorants, mida õpetajad oma õpilaste juures tähele panevad. Selles seisab igatahes üks peamisi küsimusi meie kultuuri tuleviku jaoks ja mitte ainult meie mineviku lahtimõtestamiseks." Kultuuri ei tohi pidada luksuseks, nagu kuuluks see ainult teatavale eliidile. Kultuur on kogu rahva asi, kõikide inimeste tegevuse vili. Ka teoloogiline järelemõtlemine moodustab osa kultuurilisest tegevusest. Seda ei saa ühegi printsiibi nimel välja lülitada. Kuna akadeemia on võtnud endale peaülesandeks keele säilitamise ja kaitsmise, siis küsiti muidugi uue liikme seisukohta keele suhtes. Lustigcr' vastus ühele Figaro" ajakirjanikule võiks huvitada ka mitteprantslasi: Ükski kultuur ci eksisteeri väljaspool keelt. Keel on kultuuri ihu. Inimene eksisteerib ainult oma emakeeles. See konstateering on ülimalt tähtis usule, sest juba Ilmutuse algusest peale ja veel enam nelipühist saadik on inimeste keeled ka Jumala Sõna ihu." Mitmed kommentaatorid märgivad, et keel on nagu sakrament, millest inimesed mingis ühiskonnas võtavad vastu vaimset toitu ja jumaliku Vaimu ande. Seni kaitsesid keelt peamiselt poeedid, nüüd on sellest saanud ka teoloogiline ülesanne. Arvan siiski, et virisejate etteheide, nagu puuduks uuel akadeemikul kirjanduslik referents, on rängalt liialdatud. Prantsuse kultuuriloos on kõnekunst alati seisnud aukohal. Bossuet näiteks sai kuulsaks peamiselt oma jutluste kaudu. Bourdaloue julge ja väljendusrikas moraaliõpetus, mis kestis vahel neli tundi järgemööda, ajas rahvast kokku isegi talvel, kütmata kirikus. Ka läinud sajandist mäletab Pariisi Notre-Dame võimsaid, populaarseid kõnelejaid, kes on jätnud oma nime kirjanduslukku. Jean-Marie Lustiger on samuti silmapaistev sõnameister. Juba noore koguduseprcestrina äratas ta tähelepanu ja pühapäeviti tuli inimesi kaugelt teda kuulama. Osa neist jutlustest ilmus aastal tiitliga Sermons d'un cure de Paris ( Ühe Pariisi koguduseprcestri jutlused"). Suur šveitsi teoloog Hans Urs von Balthasar oli neist nii vaimustatud, et tõlkis nad saksa keelde, nagu ta oli varem tõlkinud Pascali, Pcguy'd ja Claudeli. Oma raamatu eessõnas seletab autor, et ta eelistab elavat sõna, mis on määratud just sellele kuulajaskonnale ja asetub otseselt just sellesse olukorda, vastab niisiis aja mee-

143 RINGVAADE lcolulc, mõnele aimatavale küsimusele, mõnele tuntud või varjatud traagilisele sündmusele, mis end äkki jumalateenistuse ajal tunda annab, kui näed, kuidas pilgud ristuvad..." l.ustiger oskab improviseerida, olgu kantslis, raadios või ajalchcintervjuudes. Suured teadmised kõigil kultuurialadel ja kindel Piibli alus lubavad teda ilma ettevalmistuseta päevaprobleemc lahata, ühiskonna reaktsioone analüüsida, soovitada mõistlikke lahendusi keerulistele, vahel lootusetult sassiläinud situatsioonidele. Meie lobiseval ajastul, mil arvukad komiteed, komisjonid ja propaganda-ametid tühje sõnu jahvatavad, nii et inimesed ei teagi enam, mida sõnad tähendavad, on järelemõtlemine keele üle ja sõnade rehabiliteerimine üks õilsamaid ülesandeid. Elava sõna" esindaja valimine akadeemiasse näitab, et see peaaegu 400-aastane näiliselt traditsioonidesse takerdunud institutsioon ei olegi nii tolmunud ning ajast ja arust, nagu paljud arvavad, kuna ta ikka veel valvab kultuuri ja selle kehastumise üle, võttes omaks Jean Marie Lustiger' tõekspidamise, et keel on kultuuri ihu ning ainult keele kaudu jääb kultuur elavaks organismiks. Fanny de Sivers JÄRELEHÜÜE ASTA HAMERILE (2. XII VI11995) Asta Hamcri clulooandmed on napid. Ta sündis ja õppis Tallinnas, siis õppis Tartus, algul arstiteadust, seejärel filoloogiat, siis tõotas mitmesugustes humanitaarsetes asutustes, pikemat aega Keeles ja Kirjanduses" ning veel pikemat Loomingus", milles veedetud aastad saidki tema tegelikuks loominguks. Asta Hamcri esindas elukutset, mille vajaduses on kahelnud küll mõned ülbed kirjanikud, mitte iial aga need, kes kordki näinud enamikku käsikirju enne ja pärast lugejani jõudmist. Asta Hamcri oli tõepoolest inimene, kes tegi tihti ära selle, milleks autor ise ei olnud suuteline, sest professionaalina valdas ta täielikult kogu selle kunsti parafcrnaaliat. Seepärast langetab absoluutne enamik kultuurseid autoreid, kelle käsikirjadel Asta Hamcri nende veerandsaja aasta jooksul pliiatsiga mitmesuguseid tingmärke" teinud, tema mälestuse ees tänutundes pea. Ent sama tähtis kui Asta Hamcri panus meie kirjanduskriitiliste ja -teaduslike tekstide usaldusväärsuse, selguse ja puhtuse sanitarina", oli atmosfäär, mis kujunes tema toas ja mille lõid seda pidevalt visitecrivad kirjanduslikud daamid ja härrad. Tagantjärele Asta Hamcri uisä fivna veedetud viiele aastale mõeldes tunduvad need mulle, tookordsele üpris rohelisele noorukile, nagu mingi oaasina või teooria jätkumisena praktikas. Kirjandus ci saa elada ainult käsikirjades, ta jätkub kohvikukultuuris, salongides, 1293

144 RINGVAADE klubides üldse kõikjal, kus inimesed pea kokku pistavad, et vaimuelu üle raakida. Julgen väita, et see kitsuke tuba oli sügaval stagnaajal (ja selle kiuste) üks eesti põnevamaid kirjanduslikke lokaale oma püsi- ja juhukülalistega. Seda hoidis koos kullisilmade ja halliseguste juuste, enamasti pahuralt pruntis suuga (maailmas on ju nii pai ju nõmedust!) ning kõrge vaimuväega naine, kes elus võis olla äärmuseni boheemlik, ent oma töös oli piinlikult täpne ja oma harvade vigade pärast enda peale kuri. Mingit käegalöömist, seda uue aja pahet, tema küll ei tunnistanud. Kogu oma teravusele vaatamata oli Asta Hameni pehme ja hea süda, mida võis järeldada sellest, kuidas ta silmade helk muutus ja vagude arv näol ümber grupeerus, kui ta mõnda nooremat inimest, lille või looma vaatas. Õieti ci sallinud ta elus ainult kaht liiki inimesi lolle ja marukarsklase Kuigi harvad sõbrannad, kes ta olmeasju teadsid, väitsid teda ka süüa tegevat ja kirglikult kuduvat, jääb ta oma kolleegide mällu eelkõige monofunktsionaalse inimesena. Tema päevad lõppesid õnnelikult hilja, vahel ei viitsinud ta kojugi minna, ja nagu ta ütles, lihtsalt ööbis ümber". P. S. Ja kui Sa seal pan Kurtnat peaksid kohtama, siis ütle talle, et paljud teist mitukümmend aastat nooremad mõtlevad vahel nüüdki teiega veedetud värvikate aegade peäle kõige ehtsama sümpaatiaga. Mihkel Mutt Asta, Su sigaret ei suitse enam kunagi. Sa ei lennuta enam lohet" (mis vasakul akna all vastu riiulit kolksus!) ja mille järel sa õndsalt ja üleolevalt tegid mingi iroonilise ja heatahtliku tähelepaneku oma kaasinimeste või iseenda nõrkuste kohta. Head toimetamist sulle Kõrgemas Toimetuses Parimate Käsikirjade kallal! A 1294

145 SISU 1155 Aleksander Suuman Pala рас / Konnakotkas aiaroikal tiivad sorakil jt. luuletusi 1163 Valev Uibopuu Lõputu teekond koju 1181 Venda Sõelsepp Ja ikka veel neid vanu sahtlipõhju Margus Lattik "''pisut sellest/ *Sina oled aednik jt. luuletusi 1189 Eeva Park Eile, täna, igavesti Rooma / Seal üle soo 1200 Leili Andre *Ta oli / *Kcs jt. luuletusi 1202 Villem Cross Isa Koriander 1211 Katrin Väli * Ah jaa, päev. See, kus ma tulen / '"kaugemal enam ei laulda jt. luuletusi 1215 Kalle Käsper Minu muusa / "Ära ärritu jt. luuletusi 1218 Jüri F.hlvest Naer loori tagant 1223 Merike Riives Arles'i päevik 1227 Ü. P. To who (n)ever it may concern 1228 Guntars Godinš» *mu rahu sääl kus oled sa / *ööl pole värve jt. luuletusi 1231 Ylva Eggehorn Ood Ture Sventonile 1232 Michael Garleff Ajalooline kogemus baltisaksa kirjanduses 1247 Heino Kiik Reisi toimikust 1255 Priit Raudkivi Tee Akkonist Viini läbi Liivimaa 1264 Jaan Tepp Kurjuse metafüüsika 1273 Andres Herkel Eesti lubab saavutada 1276 Marika Mikli Kirjanik ja kriitik 1278 Olev Remsu Kas klassiku elutöö? 1280 Asta Põldmäe Ongi 1283 Linnar Priimägi Labürint pole liiklusvahend 1285 Eve Annuk Müütide diskreetne võim 1288 Oskar Kruus Mõttesild Emajõelt Jyväskylä järvedeni 1291 Kroonikat 1291 Fanny de Sivers Kultuuri ihu 1293 Mihkel Mutt Järelehüüe Asta Hamerilc

146 Peatoimetaja ANDRES LANGEMETS tel Peatoimetaja asetäitja TOOMAS HAUG ' tel Vastutav sekretär EINDA UUSTALU tel Ilukirjandus ASTA PÕLDMÄE tel Ilukirjandus ja kriitika UDO UIBO tel Publitsistika OTT RAUN tel Keeletoimetaja AIME RAMMUS tel Tehniline toimetaja INNA LUSTI tel Sekretär KATRIN RAUD tel Toimetus Harju tn. 1, pk. 66, EE0090 Tallinn Kirjastus Perioodika", Tallinn, Pärnu mnt. 8 Trükikoda Printall", Tallinn, Pärnu mnt. 67-a Tellimuse nr Kaas ja kujundus AAVO ERM EL Praakcksemplari korral pöörduda TKO-ssc Pärnu mnt. 67-a, tel

147 Loomingu" järgmises numbris in spe; Doris Kareva, Kauksi Ülle, Kai-Mai Olbri ja Endre Ady luulet P. S-i Tee New Yorki" Mats Traadi novell Võimu rist" Mart Nutt Quo vadis, Estonia?" Jaan Tepi Kurjuse metafüüsika" lõpp Jüri Eintalu Sokratese järelekatsumine" Rein Veidemann olukorrast kirjanduselus Arvustame Eesti kirjarahva leksikoni" ja teisi teoseid Loomingu Raamatukogus" ilmumas: ARTHUR KOESTLER Päikesevarjutus"

148 LOOMING ILMUB AASTAST 10 KK