Harjumaa Kiili vald. Jüri kihelkond, Kurna mõisa külad. VAELA JA SAIRE küla ajaloost

Transkript

1 Koidula Ameerikas Harjumaa Kiili vald Jüri kihelkond, Kurna mõisa külad VAELA JA SAIRE küla ajaloost Kiili 2004.a.

2 2 Sisukord Küla nimi.. 4 Küla asukoht.. 4 Muistsed asulad (kaart) 5 Vana kaart.. 6 Valla nimest... 7 Küla asukoht maastikul.. 8 Küla plaan.. 9 Küla tüüp ja vanus.. 10 Küla suurus, talude ja perede arv Adramaa revision Küla välisilme 13 Ühiskondlikud hooned Küla asetus. 14 Talud.. 15 Raba Peetri.. 17 Lepiku 18 Ilba. 19 Otti. 20 Pinna Mardihansu. 22 Opmanni. 24 Söödi.. 25 Miku Luige.. 26 Saire küla talud Tilluvälja 28 Mikuhansu.. 29 Hinreki Evardi. 31 Lauri Kuusiku.. 32 Kõrtsu. 33 Nõmme Vaino.. 34 Mareti. 34 Öövahi 35

3 Koidu.. 36 Rutu 37 Ärtu 37 Kuuse. 37 Nellise 37 Talumajapidamised 39 Talupere toitlustamine 41 Mida talus osteti. 43 Töökorraldus.. 44 Käsitöölised külas.. 45 Teenindusettevõtted Pered Vanaaegsed laulud. 49 Ühistegelik liikumine. 50 Kooli ja kultuurielu 51 Raamatukogu. 53 Isetegevus ja sport.. 55 Valitsuste vahetused ja sõjad. 55 Elanike nimekiri 1948.aastal.. 59 Kolhoosid Vaela ja Saire peale taasiseseisvumist Kasutatud kirjandus 72 Autorist

4 4 Küla nimi Teadaolevalt on Vaela küla nime mainitud esmakordselt Taani hindamisraamatus 1220.a., kus on kirjas: küla Waiolae 5 adramaad, Queronoie Kurna, (hiljem Saire) 10 adramaad, kuninga omand, Ocrielae kihelkond. Johansen, Paul märgib oma uurimises, et aastatel 1382 ja 1384 on Vaela maaomanik olnud Herman Esenbeks ja Vaelat tuntakse ka selle pärast, et sealt läheb läbi talitee Tallinna poole. Küla mitmetest nimekujudest on märgitud: 1220.a. Waiolae, 1368.a. Waile, 1377.a. Wayle, 1382.a. Wayele, 1547.a. Wayeakulla, ja 1765.a. juba Waila. Saire küla on esinenud veel Saere ja Sairi nime all. Inimeste mälestustes on Vaela ja Saire küla püsinud enamvähem muutumatuna, talude arv Vaelas 8-10 talu ja mõned saunakohad. Saires talu ja samapalju saunakohti. Alates 2003.a. on need kaks väikest küla ühe nime alla viidud, on ainult Vaela küla. Küla asukoht Harjumaal, Jüri kihelkonnas asus Kurna mõis (esmakordselt mainitud 1384.a. Koirenen). Sellele mõisale kuulus kolm küla Vaela, Saire ja Mõisaküla a. revisjonis on märgitud, et Kurna (Cournal) mõisale on kuulunud Moisaküll 11 perega, Waiolae 3 perega ja Saire 12 pere ja 5 kõrtsuga. Vaela küla keskelt, kõige vanemate talude nagu Pinna ja Mardihansu, kohalt on leitud vanade asulakohtade jälgi ja kultusekive, mis on ka ära märgitud vastavate tahvlitega.

5 5 Piirkonnas olevad muistsed asula kohad ja kultuse kivid

6 6 Karte von Ehstland met den Kreis Polizeidistricts und Grets-Ggrensen so wie den Plänen der Städte Neu umbgearbeitet und herausgeben von Hofrath J.K. Schmidt Ehstlandischem Gouvernem Revision weite Auflage 1: (ERA F T6 n )

7 7 Valla nimest Valla nimetused on piirkonnas tihti muutunud a. seadusega väikesed mõisavallad ühendati. Nii siis 1891.a. Lehmja (Rosenhagen), Mõigu, Suure- Sausti ja Nabala kogukonnad liideti üheks Kurna vallaks a. Nabala piirkond eraldus Kurna vallast a.toimus vabariigis uus haldusjaotus, kus Kurna, Nabala ja Saku vallast moodustati Tõdva vald. Kurna valla viimane volikogu 1939.a. vallamaja trepil. Viimane istung ennem Tõdva vallaks ühinemist. Koos olid vallavolinikud: Johannes Aaloe, Päärni Ameerikas, Hugo Hinno, Jaan Mikomägi, Aleksander Põder, August Põder, Jüri Peitung, Jakob Reinvard, Jaan Roodi, Aleksander Roopere, Jaan Roosaar, Jaan Roots,Jaan Roodla, Karl Rägupart ja August Tostenberg. Nõukogude ajal on Vaela ja Saire küla kuulunud Kurna, Nabala ja Saku külanõukogu alla. Peale taasiseseisvumist sai Saku külanõukogust Saku vald. Vald oli suur ja tekkis raskusi asjaajamistel, otsest bussiliiklust Sakuga ei ole ja nii otsustati endise kolhoos Rahva Võidu piirkonnas moodustada omaette vald a. eralduski see piirkond iseseisvaks Kiili vallaks.

8 8 Maakonna nimed on ka erinevate valitsuste ajal muutunud, on olnud Harjumaakond, Harju rajoon, Tallinna oblast ja nüüd Harjumaa. Küla asukoht maastikul Tallinnast Saire küla esimeste peredini on umbes 12 km. Viljandi maantee 10. km juurest pöörab tee Nabala poole ja peale 2. km algavad esimesed Saire pered. Talusid on nii teeääres kui ka küllalt kaugel teest põllul. Saunikud enamasti metsa sees. Suur kivist vana vallamaja asub Saire ja Vaela küla vahelisel alal, Kurna tee otsas. Praegu läheb sealt mööda Tallinna ringtee. Vaela talud on vallamajast umbes 1 km edasi Kiili poole. Küla keskel on 5 talu kobaras koos, 5 talu igasse ilmakaarde kaugemale. Edasi läheb tee Kiili asula poole. Enne 1915.a. oli seal ainult väike tee, mida mööda talumehed käisid Kiili kõrtsis. Kui Kiilile ehitati veski ja kauplus ja liikumine muutus tihedamaks, ehitati sinna ka korralik tee, mida siis sai kasutada ka ühendusepidamiseks Nabalaga. Piirkonnas ei ole ühtki jõge ega järve, maastik on ka tasane, pole isegi suusamäge. I Maailmasõja ajal tsaarivalitsus kuulutas Tallinna linna Peeter Suure nimeliseks merekindluseks ja 1915.a. alustati tohutute mõõtmetega kindlustusvööndi rajamist ümber Tallinna. I kaitseliin läks läbi ka Vaela ja Saire külast. Kindlustustöödele toodi suurelt Venemaalt kõiki rahvaid, lätlasi, leedukaid, kaukaasia rahvaid ja ka eesti poisse tuli kindlustustöödele, sest see päästis sõjaväkke minekust. Kaevati kaitsekraave, jooksu- ja laskekraave, betoneeriti suuri maaaluseid moona- ja relvaladusid, mida nimetati Katlavaanideks. Kaks sellist suurt sügavat veega täitunud auku on praegugi Vaela ja Saire küla vahelisel alal, Tilluvälja ja Söödi talu juures. Need on ka ainukesed veekogud, mida kasutati suplemiseks ja vee võtmiseks. Seal on ka juhtunud õnnetusi. Söödi Katlavaani uppus kolmekümnendate aastate lõpus Ilba talu perepoeg, mõni aasta hiljem Kõrtsu talu peremees. Ehitusmaterjali kohaletoomiseks ehitati raudtee Liiva jaamast kuni Kurna vallamajani. See raudtee tamm on veel praegugi hästi näha Nellise talu juures.

9 9 Piirkonna kaart aastast 1931.

10 10 Kui sõda lõppes ja Eestimaa oli iseseisvuse saavutanud, hakati kindlustustöödest mahajäänud barakke lammutama ja neid müüdi odavalt kohalikele ehitusmaterjaliks. Kohalikele tüdrukutele jäi ka muud kasulikku. Ehitustöödel oli olnud palju noori toredaid mehi ja nii mõnigi tüdruk valis nende hulgast endale mehe ja oma tallu peremehe. Taludes algas peale sõda suur töö, põllud olid läbi songitud, kraave, blindaaze ja barakke täis. Barakid lammutati, põldudel olevad kraavid aeti täis, aga blindaaze ja kõveraid jooksukraave metsaäärtes leidub veel praegugi. II Maailmasõja ajal, 1941.a. läks rinne läbi külade, elanikud peitusid varjenditesse. Pommidest ja leekkuulidest põlesid maha Söödi, Öövahi, Mikuhansu ja Lauri taluhooned. Mõne aastaga suudeti need siiski üles ehitada. Küla tüüp ja vanus Vaela ja Saire on vanad talukülad. Nagu esimeses osas märgitud, on neid mainitud juba 1220.a. Taani hindamisraamatus. Rahvaluule ja kroonika kirjutaja Eha Leek on jutustanud, et Krimmi sõja ajal olnud Kriska küla all sõjaväe seisukoht, hobuste harjutamise plats, mis nii ära tallatud, et seal enam puud ka ei kasvanud. Hüütud laialagedaks ja Luige sauna kohta hüütud kriska auguks. Veel üks legend räägib, et Rootsi kuningas sõitis läbi küla oma saatjaskonnaga ja tuli Raba talu sepipatta oma hobust rautama. Rautamise eest andis rautajale taskutäie rootsi kuldnaid. Külad kuulusid Kurna mõisale ja mõisnik Nikolai Koch oli Vaela ja Saire külast müünud päriseks ainult ühe talu Tilluvälja, peremees Mart Rosenfeldt. ( s.o a. talude loenduse lehe järgi). Teised kõik olid renditalud või saunikud. Nikolai Koch müüs mõisa 1917.a. Tallinna Linnavalitsusele ja siis hakkasid talupidajad pikkamööda talusid päriseks ostma. Saire küla metsavahel oli palju väikesi maju- saunikuid. Kurna mõisnik lasi sinna ehitada need majad metsatöölistele. Mõisal oli palju metsa ja oli kasulik, kui töölised elasid seal ligidal. Talvel, pikkadel õhtutel, tulid töölised kuskile sauna kokku kaarte mängima ja siis ristisid ise kõik saunad kaartide järgi. Oli Ärtu, Ruutu, Poti ja Risti saun. Praeguseks on need saunad lagunenud, aga sinna kohale ehitatud talumajad on veel Ärtu ja Ruutu nimega, teised on omaniku vahetusega saanud teised nimed.

11 a. said paljud talud juurdelõikeid, kas linnamõisalt või riigi tagavara maast. Eraldati igaühele umbes 10 ha suurune madal soopadrik ülesharimiseks. Põllumajanduse pank andis laenu ja juba mõne aasta pärast laiusid enamikel taludel suured kraavitatud kultuurheinamaad. Varem oli siinsetel taludel olnud väga vähe heinamaid, mille tõttu ei saanud ka suurendada karjakasvatust. Talu põhiline sissetulek oli aga piimast. Linna läheduse tõttu viidi piim otse linna poodidesse ja saadi sellest head hinda. Talud hakkasid jõudsalt arenema, ehitati uusi hooneid ja suurendati lüpsikarja. Selle arengu peatas II Maailmasõda ja rasked okupatsiooniaastad, sellest edaspidi. Küla suurus, talude ja perede arv Esimesed andmed külade ja perede kohta leiame Taani hindamisraamatust. On märgitud, et Waiolae külas on 5 adramaad, Queronoice 10 adramaad. Hilisemad revisjonid näitavad väikeste muutustega perede ja adramaade arvu. Peale Põhjasõda ja katku, 1726.a. adramaa revisjonis on paljud talud tühjad, Vaelas ainult kolmes talus elanikud. Saires 6 peret 2 ¼ adramaaga. Täpsemad andmed saame alates aastast, kui toimusid mõisades nn hingerevisjonid a. hingerevisjonis on Vaelas 8 talu ja Saires a. on sama palju, ainult saunikuid veel a. Vaelas 8 talu, Saires 16 talu ja 16 sauna 1902.a. vallakirjades Vaelas 9 tallu ja Saires 22 talu ja 20 sauna 1948.a. majapidamisraamatute järgi on Vaelas12 talu, Saires 13 talu 1949.a. kolhoosiperesid mõlemis külas 14 Talude suurus oli enamasti ha, palju oli soostunud maid ja padrikuid. Päris jõukaid suurtalusid ei olnudki a. ja 1929.a. talude loenduse järgi ei olnud palju muutusi, oli mõni rentniku vahetus ja talude ost, isalt pojale talu üleminek a. oli ka üksikuid uusmaasaajaid, kes endale eluaseme rajasid. Normaaltalu suuruseks loeti 30 ha. Ja üle selle võeti talult lihtsalt ära. Osati siiski ka kuidagi säilitada seda maad, sõbralikumad pered leppisid nii kokku, et neilt äravõetud tükk läks väiketalukiku arvele ja siis üheskoos karjatati seal loomi.

12 12 Valguskoopia Eestimaa a. adramaarevisionist Harjumaal, Kurna mõisa külad: Mõisaküla, Vaela küla ja Saire küla talud.

13 13 Kulaklikeks taludeks tehti kahe küla peale kaks talu, Otti ja Opmanni. Opmanni peremees ja perenaine surid Siberis. Otti pere pidi oma kodust lahkuma, palju aastaid hiljem tohtisid alles tagasi tulla, siis said ainult ühe toa oma majast. Kolhoosiajast, sõjast ja taasiseseisvuse ajast hiljem. Küla välisilme Vaela küla talud asusid küllalt lähestikku, küla keskel oli koos kobaras viis talu. Kolm ja hiljem ka neljas, asusid igas ilmakaares, umbes ühe kilomeetri kaugusel küla keskelt. Enamus elu- ja majapidamishoonetest olid Kurna mõisa poolt ehitatud aastatel ja olid veel 1930-tatel aastatel kasutusel. Mõisa ehitatud majad olid kõik ühesugused, elu ja rehetoapoolne osa jämedatest palkidest, rehealuse osa kivist. Õlgkatused. Praeguseks on just kõige vanemad majad, Pinna ja Mardihansu, veel elumajadena kasutusel. On tehtud uued katused ja hoitud väga hästi korras. Saire küla talud olid rohkem teest eemal ja ei paista nagu ühtse külana. Mõni on ka päris teelt nähtamatu. Kolhoosiajal rajati kahe küla vahele I brigaadi keskus, anti ehituskrunte ja ehitati neli elamut ja 100 pealine karjalaut. Kahe küla vahelt väheb nüüd läbi Tallinna ringtee. Ühiskondlikud hooned 1869.a. ehitati tsaarivalitsuse poolt esimene valla kool, Vaela ja Saire küla vahelisele alale, Kurna teeristi lähedale. Seal koolis õppisid ka Lehmja lapsed, nimetati Kurna-Lehmja vallakooliks. Kahjuks põles see kool 1915.a. maha ja lapsed pidid algul Kurna mõisas, väikeses puumajas koolis käima ja hiljem said algklassid ruumid Kurna vallamajas. Ühiskondlikest hoonetest on kahe küla vahelisel alal ka Kurna vallamaja, ehitatudd 1890-datel aastatel. Väikesed mõisavallad ühinesid suuremaks Kurna vallaks ja oli ka vaja uut suurt vallamaja. See ehitati suur kivimaja, kõigi selleaegsete nõuete kohaselt. Seal oli postijaoskond, post toodi Tallinnast liiniomnibussiga iga kahe päeva tagant kohale, jagati postkastidesse või viidi küladesse laiali. Alates 1920.a. oli vallamajas ka raamatukogu.

14 14 Endine Kurna vallamaja hoone. Pildistatud juunis 2004.a. Hoone oli küllalt ruumikas, seal oli kantsalei vallaametnikega, suurem ruum koosolekute tarvis, kaks korterit, arestikamber ja peale sõda tuli mahutada sinna ka kolm esimest klassi lähikülade lapsi õppima. Tsaariajal oli lähim kõrts ja kauplus Kiilil, umbes 4-5 km Nabala poole. Kõrts kuulus Sausti mõisnikule ja see likvideeriti vabariigi aegu, asemele tehti korralik kauplus. Kiilil oli ka korralik veski, kõik vajalikud jahvatused sai seal ära teha. Jüri kirik asub külast 5-6 km kaugusel. Vennastekoguduse palvetunde peeti Peetri talus. Piirkonnas eraldi rahvamaja ei olnud, algul kasutati vallamaja ruume kooskäimiseks ja hiljem Sausti koolimaja saali.1962.a. ehitati kolhoosile uus klubi kontori hoone. Küla asetus Tallinnast 10 km kaugusel, Viljandi maantee (Raudalu maantee) ääres asus Kurna mõisale kuuluv Raudalu kõrts. Seda nagu ei peetud Saire külasse kuuluvaks, õige küla hakkas 3-4 km edasi Nabala tee ääres. Mõisniku

15 15 suured metsad olidki selle tee ääres. Küla idapiiril olid Lehmja ja Kurna mõisa metsakarjamaad, mis ulatusid Vaela küla lõpuni kust algasid Mõisaküla talud. Lõunast, edelast ja läänest piirnes Vaelaküla Sausti mõisa maadega. Loode poole jäid Saku ja linna maad. Praegusteks piirideks on Rae vald, riigimaad, Mõisaküla, Padiküla ja Luigeküla. Vaela küla talud Talude kohta on andmeid saadud arhiividest, revisjonilehtedest, külade ja talude loenduslehtedest ja inimeste mälestustest. Need algandmed on märgitud lisalehel, töö lõpus. Talude numbrid ja suurused on võetud 1939.a. koostatud talundilehtedelt. Raba talu nr ha Esimene talu oli Vaela külas, vastu Sausti mõisa maid, raba ääres on Rabba talu a. adramaarevisjonis Kurna mõisal veel Raba talu ei olnud a. revisjonis on talu nr. 30-es elanud Leene Tõnno a. Laene Tõnno 1850.a. revisjonis Rabba talu nr.30 Lään Laev ja Nõmm 1858.a. Jaan Jüri poeg Laan, pojad Jüri ja Jaan ka Jaan Nõmm 1866.a. tuli Raba talusse rentnikuks Jõelehtme kihelkonnast, Koila külast Peeter Mikomägi oma naise ja kolme lapsega. Hiljem sündis veel kolm last. Peale Peetri surma, 1902.a., sai talus peremeheks vanem poeg Mart a. pärandab ta oma talu võrdselt kahele pojale. Vanem poeg Johannes jääb vanasse majja, noorem Eduard ehitab samasse õue uue maja, maad saavad võrdselt 33 ha. Eduardi talu saab nimeks Miku Jõelehtmes olnud vanaisa talu järgi. Johannesele jäänud vana mõisa poolt ehitatud maja põles 1959.a. pikselöögist maha, tuli ajutiseks midagi elamiseks kohandada. Peale perenaise ja peremehe surma elasid lapsed kõik linnas. Praeguseks on kõik kolm poega endile ümber vanade taluhoonete uued elumajad ehitanud.vanem poeg Mait on linnast päriselt ära kolinud oma uude majja, Raba talus.

16 16 Mikomäed on olnud tugevad, elujõulised inimesed, peredes on palju järeltulijaid. Johannes Mikomägi teab oma esivanematelt lugusid, mis viitavad nende soome päritolule. On võimalik, et esivanem Simo Jaan on tulnud Soomest, tema arvatav sünniaeg on 1680.a., poeg Marti sündis 1717.a. ja tema poeg Jaan juba Jõelehtme kiriku kirjade järgi a. Nende talu Mikko ja nimi Mikkomä (algvariant) on puhtalt soomepärased. Praeguseks on Raba talu maad ja hooned nelja lapse vahel jagatud. Ehitatakse uusi maju ja rajatakse ka suuri ettevõtteid. Pojapoeg Heiki rajas talu juurde suure ettevõtte, kus valmistatakse klaasplastik tooteid A/S Efekt, tema laste ettevõtted on Kiili keskuses. Raba talu eluhoone, mis ehitati ümber kõrvalhoonest 1959.aastal peale vana taluhoone äikesest süttimist. Pildistatud 2004.a.

17 17 Raba talu sepipada, kus legendi järgi käis hobust rautamas Rootsi kuningas. Pildistatud 2004.a. Peetri talu nr ,9 ha Talu asub tee ääres, aga teistest peredest kaugemal, põllud ümberingi, võibolla sellepärast oli varem talu nimi Välja a.revisjonis on Välja Petre 1795.a. Velja Peter 1835.a. Welja Petri Evardson Alates 1835.a on talupoegadele antud juba perekonnanimed ja igas revisjonis on nimed kirjutatud erinevalt, vastavalt seda revisjoni kirjapaneva isiku oskustele a. revisjonis on Welja Peter Ewardson 1858.a. revisjonis on Wälja Petre talu (talus oli kaua aega olnud Peetrid, siis jäi see talu nimeks) elas seal Jaan Jüri p. Ewardson, Reiter ja Treber 1902.a. Tõnu Wolat 1920.aastate paiku ostis Eduard Veidenberg (Pajumäe) Peetritalu ära, uue elumaja ehitas a. kui sai kindlustustöödest mahajäänud ehitusmaterjali. Vana laut ja rehealune säilisid 1940.aastani, siis lammutati. Peres oli tütar, see suri lapsena. Poeg haigestus noormehe eas vaimuhaigusesse ja nii ei olnudki peres oma lastest pärijat. Peale peremehe ja perenaise surma müüs kolhoos maja võõrastele. Praegu seisab maja varemetes ja mingit elu seal ei ole.

18 18 Peetri talu elumaja varemed, kõrvalhoone on veel püsti. Pildistatud 2004.a. Lepiku talu nr.21 48,7 ha Talude nimed on jäänud ikka asukoha järgi. Ka Lepiku talu asus suure lepiku ääres, põllud teiselpool a. on Leppiko Jaan 1835.a. on Leppikol Lustwerk Tõnno 1850.a. ja 1858.a. on Juhan Juhani poeg Kreim ja veel mitu perekonda nagu Juhan Kurberg, Jaan Jaani p. Wieckmann, Hans Hansu p. Kellimann a. loenduse ajal on talus juba uus rentnik, Keila kihelkonnast tuli Tõnu Saalverk siia elama. Lepikul olid väga vanad hooned, ehitatud umbes 1870.aastatel. Uusi hooneid ei ehitatud kogu talupidamise ajal a. tuli talusse koduväiks Anton Paalberg (Paluoja). Peres oli üks tütar Eike. Kolhoosi ajal tütar abiellus Arnold Joarannaga, noored lammutasid vanad taluhooned ja ehitasid endile uue maja Vaela küla keskusesse. Praeguseks on lu maad müüdud ja Eike poeg Aivar elab perega oma majas. Eike ja Arnoldi maja 2004.a.

19 19 Ilba talu nr.22 50,1 ha Ilba talu nimi on enne olnud Sepa a. ja 1895.a. on olnud Sepa Petre Jaan a. revisjonis on märgitud talu nimeks Sepa või Ilba ja peremees Rosenwald 1850.a. ja 1858.a. Ilwa talu, peremees Tõnnis Jürri p. Rosenwald Hiljem on rentnikke tihti vahetunud, on olnud Mari Marjapuu ja Jaan Kress. 30-date aastate algul ostis Ilba talu linnast pärit August Veelmaa. Hooned olid väga vanad, ehitatud umbes 1879.a., talu mitte heas korras. Uus peremees püüdis talu korda teha, muretseti tõukari, ehitati uus laut, kanala ja saun. Peeti tõupulli, mustakirjukarja tõumajapidamistest käidi siin lehmi paaritamas. Esimestena muretseti tallu heinaniidumasin ja looreha. Kolhoosi ajal oli siin laudas lüpsikari ja kanalas kanad. Perepoeg pidi minema välismaale, tema naine ja poeg elasid kodus edasi. Peale ema surma ehitas poeg isa abiga kaks uut maja ja müüs need ära. Vana elumaja põles ära ja ka selle müürid müüdi võõrastele. Poeg elab praegu mujal. Talu maid müüakse. Ilba põlenud taluhoone varemete kohale kerkib uus hoone. Pildistatud 2004.a.

20 20 Otti talu nr ha 1726.a. adramaarevisjonis on Vaela küla Pertle talus peremees Tennis oma perega. Järgmistes revisjonides 1782.a. ja 1795.a. on sama talu nimeks Seppa Otti, ja peremees Bertel. Arvatavasti on Pertle Tõnnise poegadest läinud keegi Mõisakülla talusse, mis sai tema endise asukoha järgi nimeks Pertli, kust on pärit kõik edaspidised Rosenfeldid. Vaela küla endisesse Pertle talusse tuli või oli mõni endisi poegi, mees nimega Ott ja pidas sepa ametit. Nii on talu nimi kuni aastani Seppa Otti a. ja 1858.a. revisjonides on talu Otty peremees Detlow Mardi p. Niman oma perega ja Pleimann ja Pontus Tõnno Tõnno poeg Jaaniga a.astaks on tulnud Mõisaküla Pertle talust jälle Ottile üks poegadest Jüri Rosenfeld. Rosenfeld on väga suur suguvõsa, kõik pojad on oma peredega jäänud Kurna mõisa aladele, Vaela, Saire ja Mõisakülasse. Peale Jüri jäi Ottile peremeheks poeg Jaan ja naabertallu Mardihansule läks vend Julius.Talus hakati kohe uusi hooneid ehitama, 1928.a. ehitati suur kivist karjalaut ja saun. Talus oli ka sepipada ja peremees tegi sepatööd, ei tea küll kas sama, mille järgi varem talu nimi oli. Kas teadlikult või teadmata, aga just sepipada on praeguseks väga hästi taastatud ja korrastatud nagu endise Sepa Otti sümbol. Ottist kujunes külas üks jõukam talu. Peremees Jaan Roosaar (Rosenfeld) muretses endale traktori ja viljapeksumasina, kogu ümbruskonna talu vili peksti talgute korras.tema viljapeksumasinaga a. ehitati uus elumaja.,vana maja jäi kõrvalhooneks. Nõukogude kord katkestas talupidamised, Otti kuulutati kulaklikuks majapidamiseks ja oma perel tuli kodust lahkuda. Esimese kolhoosi kontor asus Otti uues majas, külast kokkutoodud lehmad pandi Otti karjalauta. Rahvas räägib veel praegu, kuidas loomi kokku toodi ja kui vähe neid saadi, peideti ja tapeti osa loomi, et neid mitte ära anda. Nii oli saadud Vaela küla pealt ainult üks emissiga, see oli pandud Otti vanasse rehetuppa elama. See vana rehielamu põles ära kolhoosiaastate alguses. Otti talu uude majja paigutati mitu uut kolhoosiperet elama. Kui oma pere tohtis jälle koju tulla, lubati neile ainult üks tuba elamiseks.vana taluhoone müüridele ehitati põigiti uus hoone oma lehmale laudaks. Praeguseks on jälle oma lapsed ja lapselapsed saanud õiguse oma kodule, on remonditud elumaja, mis osalislt kolhoosiajal põles. Selles elab peremees Jaani pojapoja tütar oma perega. Tütar Aita oma mehega on muutnud vana sepipaja ja selle ümbruse omale suvekoduks.

21 21 Oti talu remonditud elumaja. Pildistatud 2004.a. Oti talu vana taluhoone müüridele ehitatud kõrvalhoone. Pildistatud 2004.a. Pinna talu nr.24 49,4 ha Pinna talu nimi on märgitud juba 1726.a. adramaa revisjonis, seal elas Pinna Tõnnis oma perega, neil oli ½ adramaad maad. Edaspidistes revisjonides on märgitud, et seal elasid Pinna Hans, Pinna Jaan ja peale perekonnanimede panekut Pinal, Reiterg, Pindel a. Pinnal Hans Hansu p. Pindel Enne aastat tuli Pinnale Jüri Ehkmann, edaspidi jäi peremeheks tema poeg Julius. Sellel perel lapsi ei olnud ja üldse jäid seal peres kõik talutööd

22 22 lohakile. Kui peremees ja perenaine surid, jäi maja kolhoosile ja see müüdi kolhoosi tööle tulnud perele Varatutele. See paljulapseline pere remontis neid suuri vanu taluhooneid ja hoidis vana maja elamiskõlbulikuna siiani. Praeguseks hoolitsevad selle 130 aastase maja eest Varatute noored ja on muutnud ka selle ümbruse kauniks. Pinna taluhoone kahes vaates. Pildistatud 2004.a. Mardihansu talu nr 25 49,6 ha Mardihansu, Pinna ja Otti talu hooned on Kurna mõisa poolt arvatavasti ehitatud üheaegselt. Nad olid kolmekesi reas, täpselt ühesugused, umbes 1870.aastatel ehitatud a. on seal olnud Mardi Hanso Jürri oma perega 1835.a. Mardi Hanso talus Blumfeld, Kiirmann a Mardi Hansi talus Hans Mihkli p. Nahkul, Detlov Jüri p. Kiilmann

23 23 Mart Mihkli p.treiberg, Juhan Juhani poeg Treiberg 1922.a.oli talus Mart Uljata perega 1929.a. oli talus Julius Rosenfeld, Jüri Rosenfeldi noorem poeg (Rohirand). Peres oli kaks tütart. Praegu on vana maja kästi korrastatud ja lapsed ja lapselapsed kasutavad seda suvekoduna. Mardihansu talu hoone. Pildistatud 2004.a. Opmanni talu nr.26 56,3 ha 1782.a. ja 1795.a on peremeheks Jaan 1834.a. Mihkel Jakobi p. Opmann, arvatavasti pandud eelmiste peremeeste ameti või talu nime järgi a on Jakob Mihkli p. Opmann ja Gustav Matsi p. Kleimann veel oli perekond Rein Wielbaum ja Lilander a.on tallu tulnud Mart Liigus, kellel oli poeg Mart ja nii oli ka 1948.a. peremehe nimi Mart Liigus. Kellel oli naine ja kaks tütart a. pere kuulutati kulaklikuks ja perenaine ja peremees viidi Siberisse, kus nad ka surid. Tütar viidi ka Venemaale, aga temal õnnestus sealt elusana ja koos tütrega tagasi tulla. Praegu elab tütar oma perega seal majas.

24 24 Taluhooned olid vanad ja lagunenud, 1941.a.ehitati talule uus elumaja. Oma pere seda kaua kasutada ei saanud, kolhoosiajal elasid seal kolhoosi töötajad. Opmanni talu rehealune-laut ja elumaja. Pildistatud 2004.a.

25 25 Söödi talu nr.35 28,8 ha Kuni 1915.a. oli Söödi talu asukohas Kurna vallakooli hoone. Kui koolimaja maha põles, ehitas vald sinna uue hoone, seda kasutasid vallaametnikud a. elas seal Martin Tapp. Järgmisteks elanikeks olid Siniveed. Nende maja põles sõjaajal maha ja 1943.a. ehitasid nad uue maja, selles oli lühikest aega ka kauplus. Sinivee naine ja tütar surid ja poeg müüs maja Randmaale. Praegu on see Randmaa noore põlvkonna suvemajaks, ümberingi kaunilt kujundatud puuvilja ja lilleaed. Söödi talu elamu. Pildistatud 2004.a. Miku talu nr ha Raba talu peremees Mart Mikomägi jagas oma talu1933.a. kahe poja vahel pooleks. Johannes jäi elama vanasse majja ja Eduardil aidati ehitada uued hooned. Talu sai nimeks Miku, vanaisa talu järgi Jõelehtmes. Peres oli poeg ja tütar. Pojal lapsi ei olnud, tutre poeg võtab osa A/S Efekt tööst ja tegemistest. Talu elumaja on remonditud ja tütrepoeg elab seal ka aastaringselt.

26 26 Miku talu hoone. Pildistatud 2004.a. Luige talu nr ha Luige oli varem väike Kurna mõisa popsikoht, väikese sauna ja 3 tiinu maaga. Kuni aastani elas seal Mart Uljata oma suure perega a. läks Mardihansu talust tema poolvend ära linna ja Mart läks Mardihansule. Kurna mõisa Raudalu kõrtsmik Peeter Mikomägi oli haigestunud ja ei suutnud enam kõrtsis töötada. Mõisnik soovitas Peetril kogu oma suur majapidamine likvideerida ja minna elama väikesesse vaiksesse metsakohta. Peeter tegigi nii ja 1912.a. elas Peeter oma naise Miina ja kahe tütre, Helene ja Elvinega Luigel a. Peeter suri ja algas ka sõda, algasid suured kindlustustööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Sinna piirkonda tuli ehitustööle palju noori mehi. Vanem tütar käis koos meestega tööl ja leidis nende hulgast endale mehe ja tallu peremehe Päärni Ameerikase., kes oli pärit Vigala kihelkonnast. Peale sõda hakati talule uusi hooneid ehitama, saadi riigilt maad juurde.

27 27 Luige talu vastvalminud eluhoone aastal 1923 koos pererahvaga. Maja otsas näha vana, veel lammutamata laut aastaks oli rajatud eeskujulik väiketalu 22 ha, suure puuvilja aia ja mesilaga. Olid tõuloomad ja kultuurkarjakoplid. Esimestel kolhoosiaastatel käis Päärni kolhoosis tööl. Suri südame infarti 1952.a. Perenaine elas üksi ja ka vahel koos lasteperedega Luigel, ta suri 1981.a. Nüüdseks on tütrepoeg Margus oma perega maja korras hoidnud ja omale mõnusa hobi ja puhkepaiga loonud. Luige talu hoone. Pildistatud 2004.a.

28 28 Saire küla talud Tilluvälja talu nr.27 55,6 ha 1726.a. adramaa revisjonis on juba märgitud ära Tilluvälja talu. ¼ adramaaga on Dillowelja Tõnno oma perega seal elanud. Edaspidised rentnikud on olnud Dillowelja Daniel, siis perekonnanimede paneku aegu on olnud Presto, Trier, Kuznetsof ja Kennedo.nimelised rentnikud a. paiku tuli Mõisaküla Pärtle talust üks Rosenfeldi poegadest, Mart, Tilluväljale ja enne 1902.a. oli tal Tilluvälja päriseks ostetud. See oli esimene ostetud talu Saire ja Vaela külas. Kurna mõisnik ei tahtnud eriti talusid müüa. Mart abiellus Ann Peitungiga, naabertalust Jaan Sooberg abiellus Anne õe Mariaga. Naiste kaudu olid naabrid sugulased. Talu päris poeg Jüri, kes abiellus Raba talu peretütrega, Mariaga. Rosenfeldi nimi eestistati Roostnaks. Talu oli heal järjel ja peremees lootis seal veel palju ära teha, aga siis tuli raske haigus luutuberkuloos ja peremees pidi kogu elu majapidamist juhtima liikumisvõimetuna. Suur tahtejõud aitas ja talus oli kõik korras, sai üles kasvatatud kaks last, poeg ja tütar. Poeg Endel õppis EPA-s zootehnikuks, töötas Paide rajoonis, tütar Helga elas oma perega linnas, töötas vähe aega ka kolhoosis lüpsjana. Kumbki lastest ei jäänud isakoju elama, maja müüdi ära ja uued elanikud on maja remontinud ja ümbruse korrastanud. Tilluvälja talu elamu. Pildistatud 2004.a.

29 29 Mikuhansu nr.28 62,7 ha 1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Micko Hans ½ adramaaga ja tema pere 1782.a. revisjonis on Micko Hanso Peter, ja tema naine Kay 1835.a. revisjonis on ka perekonna nimed Mico Hanso Jaan Tõnise p. Sooberg ja Mieldok a. ja 1858.a. revisjonis on veel peremees Jaan Sooberg, tema pojad Jaan, Jüri, Mart,ja Hans a. peremees Jüri Sooberg, siis jälle tema poeg Jaan Arvatavasti on see talu ühe suguvõsa käes olnud mitu sajandit. Ja alati on seal peres ka palju lapsi. Viimane peremees Jaan suri noorelt, aga naine Belageja suutis üles kasvatada kuus last. Praegu on noorem poeg Georg Sooberg oma perega korrastanud sõjaajal tugevasti kannatadasaanud taluhooned ja rajanud sinna omale ja perele korraliku kodu. Mikuhansu talu hoone. Pildistatud 2004.a.

30 30 Hinreki talu nr ,8 ha 1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Hinrico Mart ½ adramaaga 1835.a. ja 1858.a. on rentnikuks Kameraus, Jüri, tema oli enne mõisa aidamees, peale tema surma, 1890.a. paiku läheb tallu naabertalust üks poeg Jaan Sooberg, edasi saab peremeheks tema poeg Mart Sooberg, kes eestistab oma nime Soonurmeks. Perre sündis kolm last. Taluhooned põlesid sõjaajal maha, peremees ja väimees jäid sõjas kadunuks. Ema ja tütar Meeta suutsid elumaja elamiskõlbulikuks muuta ja kasvatasid üles ka Meeta tütre.meeta oli külast ainuke inimene, kes suutis töötada kolhoosi algusest kuni kolhoosi likvideerimiseni põllubrigaadis iga päev tööl. Tema tütar õppis linnas ja jäi linna tööle. Praegu on kodumaja korrastatud ajutiseks suvemajaks. Hindreki talu elamu. Pildistatud 2004.a.

31 31 Evardi talu nr.30 44,3 ha 1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Evarti Jahn ¼ adramaaga 1835.a. on talu nime järgi antud ka peremehele nimeks Ewardson 1850.a. ja 1858.a. on Jaan Jaani p. Ewardsoni pere ja Wandmann 1902.a. peremees Tavet Lustig aastaks on tallu tulnud Hans Nääri, tema poeg Bernardil ja ta naisel Paulal lapsi ei olnud. Perenaine jäi üksi ja pärandas oma maa ja maja sugulasele. Praegu on sinna rajatud suur puukool, rikkalik valik lilleistikuid, puuistikuid kasvuturvast ja väetisi.- suur ettevõte O/Ü Hansaplant. Evardi talu hooned ja OÜ Hansaplant taimede müügiplats. Pildistatud 2004.a. Lauri talu nr ,5 ha 1782.a. revisjonis on kirjas Lauri Mart oma perega 1835.a. on perekonna nimi pandud peremehele Neumann, edaspidi on seal veel elanud Simson,ja Taur aastate paiku läks Laurile rentnikuks Mõisakülast, Tõnno Mardi talust Mart Peitong, sellel perel poegi ei olnud ja peale perenaise surma müüdi talu 1940.a. Voldemar Arumeelele, kes tuli oma perega Lehmjalt. Praegu elavad

32 32 Lauril poja Harri naine ja kaks pojapoega oma peredega. Tütretütre pere on sinna omale maja ehitanud. Lauri talu elamu. Pildistatud 2004.a. Kuusiku talu nr.33 42,1 ha 1782.a. revisjonis kirjas Kusike Bertel oma perega 1835.a. Kuusiku talu järgi pandi peremehele nimi Kuusberg ja ka Torpan elas seal 1860.aastatel tuli Jõelehtme kihelkonnast Kuusikule Andres Prommik oma perega. Tema poeg Aleksander ja pojapoeg Endel olid Prommikutest seal talus viimased.endlil lapsi ei olnud.kolhoosi alguses töötasid Endel ja ta naine kolhoosis, Peale nende surma on seal osaliselt müüdud hooneid ja maid. Elamiskõlbulikke maju ei ole, vana suur mõisaaegne maja on veel püsti, laudast on järel müürid..

33 33 Kuusiku talu lauda müürid ja elamu. Pildistatud 2004.a. Kõrtsu talu nr ,5 ha 1782.a. revisjonis on Saire Koertzu peremees Toenu, tema poeg Hans ja pojapoeg Toenno a. on peres veel Jaan ja Hans 1835.a. sai Jaan Hansu poeg endale perekonnanimeks Kuusmann, temal olid jälle pojad Jaan ja Hans ja mitu tütart. Veel oli selles peres pandud perekonna nimesid Ulrik ja Berlin 1850 ja 1858.a. revisjonides on veel kirjas Kuusmannid ja Ulrikud ja Berlinid. Hans Kuusmannil poegi ei olnud ja siis jäi Hansu tütar Ann Kõrtsu talu pärima. Koduväiks tuli naaberkülast Mihkli talust Mart Uustalu, abielluti 1859.a. Kahekümne aasta jooksul sündis perre 8 last, perenaine Ann suri aasta peale viimase lapse sündi. Kiiresti oli vaja lastele uut ema ja tallu perenaist, Mart abiellus uuesti, sellest abieelust sündis veel neli last. Mart suri 1914.a. ja tallu oli vaja uut peremeest. Esimese abielu lapsed olid kõik juba kodust lahkunud, igal oma pere. Kõrtsu peremeheks jäi poeg Julius kes abiellus naabertalust Anete Prommikuga. Julius Uustalu töötas kolhoosis brigadirina, sai õnnetult surma, uppus. Nendel oli üks tütar Asta. Asta elas oma mehega linnas, nendel lapsi ei olnud ja nii ei olnud Kõrtsul otsest pärijat. Asta pärandas maja ja maad oma noorele sugulasele, kes koos oma mehega on ehitanud uusi hooneid ja korrastanud talu ümbrust.

34 34 Nõmme talu nr 34 4 ha 1782.a. revisjonis on Nõmme laese Juhan peremeheks 1834.a. on sealsetele elanikele pandud perekonnanimed Bern, Wandmann, ja Reikas a. on veel seal nimi Reimend,Sarapik, J. Berb, D. Wandmann 1902.a. Jaan Vantmann peremees 1939.a. on olnud seal metsavaht Joh. Kulikov, tuli sinna Ranniste Heinrich, ehitas endale uue maja 1948.a. ja see sai ka nimeks Nõmme. Tuntakse rohkem Uue Ruutu ja Ranniste nime all. Maja on korras hoitud ja noored elavad seal. Vaino talu nr ha 1902.a. on olnud saunakoht, kus elas Jaan Nõmm, see majake oli tee ääres, Mikuhansu tee otsas a. elas seal veel Liisa Nõmm, a. elas seal Klink Helena ja Otsa Ants. Peale nende surma maja lagunes ja praeguseks pole enam maja asetki. Mareti talu nr.65 9,7 ha Ei ole teada, kas seda sauna hüüti enne Altsaunaks, aga seal elas 1902.a. Jüri Maret a. Ann Maret ja 1939.a. Pauline Kasemets, on märgitud, et ta on saanud selle ostu teel. Praeguseks on selle koha peal lage põld.

35 35 Jüri Maret kündmas, taamal Mareti saun ja Kurna mõisa tuuleveski, umbes 1930.a. Öövahi talu nr ,6 ha Talu on saanud nimetuse selle järgi, et seal elas Kurna mõisa öövaht a. on elanud seal Tiio Arumöl, 1922.a. ja 1929.a. Liisa Vainomees 1939.a. Rudolf Vainomees peremees Teise maailmasõja ajal põles maja täielikult maha, ehitati uuesti 1942.a a.on peremees Eduard Hansu p. Vainumees, ema Liisa Vainumees, naine Alide ja poeg Enn. Peres oli ka Roometsad Majas on kogu aeg elatud, korrastatud ümbrust ja remonditud hooneid. Praegu elab seal poeg Enn oma perega.

36 36 Öövahi talu elamu. Pildistatud 2004.a. Koidu nr. 40 6,5 ha Seda saunakohta on nimetatud ka mitmeti. Alguses, kui veel metsatöölised seal elasid, olevat see olnud Risti saun, kui Rosenfeld Jaan seal elas, oli see Rosenfeldi saun ehk Koidu saun. Jaani poeg Johannes- August elas ennem teis maailmasõda oma perega seal.

37 a. on elanikuks Rosenfeld Anete (Roosna) 1958.a. on elanikuks Emilie Rebane Hansu t. Praeguseks on maja lammutatud ja padrik kasvab sellel kohal. Rutu nr.39 14,8 ha Seal on elanud 1902.a. Mihkel Papp, August Papp ja 1948.a. Pappel Anna ja Johan. Maja ei ole enam olemas. Ärtu nr 71 0,5 ha 1902.a. elas seal Jaan Armei, siis Jüri Armei. Nüüdseks pole maja kohtagi näha. Kuuse 12,6 ha aastast on märgitud, et seal elab Hans Kruno a. Johan Kruno Maja pole enam olemas. Nellise Hans Kruno tütar Elise abiellus Konstantin Nellisega ja nad hakkasid endile 1947.a. Kuues talu juurde maja ehitama. Peale vanemate surma jäi majja elama poeg Valdo ja elab seal praegugi.

38 38 Nellise elamu. Pildistatud 2004.a. Saire külas, Kurna metsavahel oli veel mitu väikest sauna, mida polnud alati talude loenduslehel olemaski. Elasid seal mõned käsitöölised või töölised, kes käisid ajutiselt taludes tööl. Küla fotograafi August Porni umbes 1930-ndatel tehtud pilt ühest Saire küla perest oma sauna taustal. Kahjuks nimed ja koht unustatud.

39 39 Sairest Lehmja poole oli Katku küla. Põhjasõja ajal oli sealse küla elanikud kõik surnud katku, ühte perre oli jäänud veel elanikke, see maja jäänud ka alles ja on praegugi alles Katku talu.nime all. Teistesse taludesse pole enam elanikud läinud. Surnud olevat maetud Kurna metsavahele, sinna kus on praegu Kangru küla Talu majapidamised Taludes oli põhitootmisalaks kuni aastani põllundus ja karjakasvatus. Peamine sissetulek saadi piima turustamisest. Linn oli ligidal ja piim viidi taludest otse poodidesse. Selleks oli külas korraldatud piima vedu. Ülepäeva korjati talude piimanõud kokku, need olid toodud kindlatesse kohtadesse ja suure laia vankriga sõidet hommikul vara linna. Olid kindlad poed kuhu nõud maha pandi, eelmise korra raha ja tühjad nõud kätte saadi ja kiirelt koju tagasi tööle. Piimameheks oli tavaliselt üks kindel mees, palgaks sai üks sent liitri pealt. Aga juhtus ka nii, et piimamees oli haige või ütles sellest tööst lahti, siis käisid kõik külamehed kordamööda piimavooris. Luige talu peremees Päärni Ameerikas on täna piimavooris, umbes 1935.a.

40 40 Kasvatati taludes rukist, nisu, kaera, otra ja kartulit. Lina peaaegu ei kasvatatud, või kui oli tarvis miskiks eriotstarbeks. Oder ja kaer jahvatati enamasti loomasöödaks, muidugi tehti ka omale söögiks odrajahu ja kruupi. Rukist peeti niipalju, kui omale leivajahu vaja oli, seda loomadele ei söödetud ega turustatud. Kes tahtis turul püüli müüa, see pidas nisu kaks korda rohkem kui rukist. Kiili veskil sai väga ilusat püülijahu teha ja see oli turul heas hinnas. Kui kartulit sai kasvatada rohkem kui omal vaj a läks, siis sai seda ka turul müüa. Raha oli alati tarvis ja siis püüti turule viia kõiki, mis talus toodeti ja mis kasvas. Õhtul pandi turukoorem valmis, jahukotid, kartulikotid ja kui sügisel oli marju või õunu, siis ka need kastid. Tihti võeti kaasa vanaema korjatud sireliokste kimpe või kasevihtu (siis sai vanaema sitsirätiku). Minema pidi hommikul hästi vara, et turul paremat kohta saada. Hobused olid reas turuplatsil (turg oli Estonia kõrval) ja müük käis otse vankrilt. Pidi olema omal kaasas kontrollitud kaal ja väikesed paberist kotid kauba tarvis. Sigu peeti taludes ainult oma tarbeks. Tavaliselt osteti kaks põrsast, üks tapeti jõuluks, teine jaanipäevaks. Olid ka kindlad talud, kes pidasid emiseid ja turustasid siis põrsaid. See oli vist sellepärast, et liha turul müüa oli raskem. Kui vaja oli mõni loom lihaks teha, viidi see tapamajasse. Elusloomi müüdi ja osteti laatadel. Olid igal aastal kindlad laadapäevad, kas Nabalas, Raplas või ka vahel Kiilil. Laat Kiili veski juures umbes 1936.a. Suuremates taludes oli tõukari jõudluskontrolli all. Tõuloomi sai ka kallimalt müüa.

41 41 Hiljem, kui uudismaadelt sai juba rohkem heina, kui oma loomadele tarvis läks, sai linnas heinaturul heina müüa. Selle rahaga said paljud talud endile niidumasina ja looreha osta. Linnukasvatus kuskil põhitootmisharu ei olnud. Kanu ja hanesi peeti oma tarbeks, vahel kui ülejääke oli, müüdi mune või mõni mardi hani. Lambakasvaus oli ka põhiliselt enda tarvis. Perel pidi olema vajalikul hulgal lõnga, lambanahku ja lambaliha. Talupere toitlustamine Talupere pidi olema nii suur, et kõik tööd saaks õigeaegselt tehtud. Kui omaperes töökäsi ei jatkunud, tuli võtta sulane või teenijatüdruk aastaringselt tööle. Tavaliselt võeti suiline hooaja töödeks. tallu tööle. Et inimesed koralikult süüa saaks, oli igal talul kujunenud oma tavad, millal olid söögiajad ja mida söödi. Kirjeldan näiteks ühe talu kolmekümnendate aastate aegu söögi menüüd. Igal nädalapäeval oli erinev supp. Kiirel põllutööperioodil tõusti vara, mindi juba kella 5-6 ajal põllule.või heinamaale. Tavaliselt naispere jäi koju süüa tegema ja loomi talitama. Kell 8 oli keskhommik, hommikusöögiks oli tavaliselt soolakilud, silgud või heeringad, leib, või, hapupiim ja midagi, mis oli eelmisest päevast üle jäänud., nagu praetud kartulid. Peale sööki puhkasid inimesed ja hobused. Kell 10 mindi jälle tööle. Vanaema jäi väikeste lastega koju, suuremad pidid kõik talutööd kaasa tegema. Lõuna oli kell 3. Selleks ajaks pidi vanaemal olema söök valmis ja mõni lastest saadeti töölisi sööma kutsuma. Lõunasöögiks keedeti koorega kartuleid suur pajatäis korraga, et jatkuks ka veel praadimiseks. Suur pannitäis praeti soolapekki, peaaegu samapalju sibulaid otsa. Sellest rasvast tehti pruun jahukaste. Seda kastet ei oska keegi enam teha, see oli erilise krõbeda maitsega, omapärane. Soolakilu oli alati laual. Neid müüdi 2 liitrise plekknõuga, sealt võeti ja toodi lauale. Kui oli turul käimist, siis toodi värskeid räimi, soolati ja nendest sai ka head kastet., muna klopiti piimaga segi ja valati silgusoustile peale. Leivalõikamine oli tseremoonia, kui nii võtta. Peremees istus alati oma koha peal, keegi sinna istuda ei tohtinud. Leivad olid suured, nii 2-3 kg, neid tehti umbes 10 päeva takka, muidugi olid nad siis päris kõvad. Peremees ei lubanud naistel leiba lõigata, ütles, et naised nüsivad nüri noaga leiva ära, kes sellist sööb. Iga söögi alguses istus peremees kõige enne lauda, võttis sahtlist oma pika taskunoa ja lõikas hunniku leiba lahti, kõik võisid süüa

42 42 palju tahtsid, ainult lahtilõigatud leiba ei tahetud järgi jätta, seepärast lõikas pärast veel soovi järgi. Lõuna kestis ka kaks tundi, puhkasid inimesed ja puhkasid hobused. Kui tööd lubasid, siis pealelõunat jäi perenaine vanaemale appi koduseid töid tegema. Esmaspäeva õhtul keedeti piimasuppi, enamasti kruupidest ja pandi veel kaalikatükke sisse või muud juurvilja, teisipäeva õhtul oli hernesupp, kolmapäeval värskekapsasupp igasuguste juurviljadega, neljapäeval oli pudrupäev, enamasti kartulitangu puder, reedel jälle piimasupp, siis oli kas riisi või klimpidega. Laupäeval kindlasti kruubipuder, sinna suurde kaussi tehti pudrule sisse võiauk ja ümberingi laoti keedetud munarattad. Tõsteti ikka pudru oma taldrikule, aga see suur kauss seal laual oli nii isuäratav. Kõrvale anti hapupiima, see oli.suuremas toobis koorega segi liigutatud, vahel võeti ka koor pealt ära kui oli kuskile söögitegemiseks seda vaja. Kodus võid ei tehtud, seda osteti linnast. Enamuses taludes ei olnudki koorelahutajat ega võimasinat. Kui juhtus, et piim oli hapuks läinud ja linna saata ei saanud, siis kooriti koor lusikaga pealt ära ja kausis hõõruti puulusikaga võiks. Pühapäeva hommikul pandi juba keema liha ja kartulid. Keedeti tükk soolaliha, kui see natuke keenud oli, lisati kaalikad ja porgandid, lõpuks kartulid. Keeduvesi kallati ära ja lisati sinna sibulat ja natuke võid. See oli jälle söök, mida nüüd järgi teha ei oska, lihtsalt ei tule nii hea. Pühapäeva õhtuks sai hapukapsa suppi. Saia päris igal nädalal ei tehtud, tehti mitu saia korraga ja ega nad siis eriti head tahkest peast olnud. Igal perel olid erinevad kombed, ka toitude maitsed olid erinevad vastavalt perenaise oskusele.ja see mis üldse lauale anti. Kõige paremini sai seda näha ja toitusid maitsta sügisel viljapeksu talgute ajal, kui peaaegu kogu küla pered pidi läbi käima, abiks viljapeksul. Selleks päevaks püüdis iga perenaine teha head ja tugevat toitu,et külas ei räägitaks, et peres ihnsad perenaised on. Talus oli sügisel lammaste tapmise aeg ja siis tavaliselt keedeti lambaliha, tehti rasvast klimbisuppi ja magussöögiks pruuni tikkrikiselli mannapudruga Perenaised käisid koos Maanaiste Seltsis. Korraldati kõiksugu kursusi ja siis keedeti ja küpsetati ka pühadeks paremaid palasid, oli nagu võistlus omavahel, kellel tuli kõige paremini välja. Õlut tehi pühadeks ja mõne pereliikme tähtpäevaks. Suvel oli kaljanõu sahvris ja seda võeti kaasa heinamaale või põllule töö juurde, oli parem kui praegused kokad-koolad.

43 43 Mesilasi peeti mõnes üksikus talus, mett ei müüdud, seda kasutati oma peres, vähemalt lastele oli see alati kättesaadaval, eriti sõjaajal oli mesi põhiline magusatarbe rahuldaja. Taludes oli kombeks pakkuda igale külalisele, kes talust läbi astus, midagi süüa. Olenes selle inimese tähtsusest, kui oli keegi vallast või kooliõpetaja, pandi pann tulele, liha ja muna peale. Kui oli naabri vanaema, siis aitas ka võileivast ja piimast. Lastele ani saiatükk kätte või oli vanaemal tagavaraks mõni kompvek. Sõjaajal, kui viina enam poodides ei müüdud, läks moodi puskariajamine. See oli rangelt keelatud ja seda pidi salaja tegema.ei tea kus meestel see oskus tuli ja julgus riskeerida, aga külas oli mitu kohta, kus selline aparaat üleval oli. Puskari eest sai vahetada ka mitmesugust kaupa mis talus tarvis oli. Õnnetuseks oli see puskariajamine ka, paljud mehed ja ka naised said sealt eluaegse viinavea külge. Päris õnnetus juhtus siis, kui peale lahinguid leiti metsast kanistriga piiritusetaolist vedelikku, maiteti ja öeldi, et päris piiritus. Pidu läks lahti, järgmisel päeval suri üks mees, siis veel kaks meest ja üks naine, üks mees jäi pimedaks. Ei teagi, mis piiritus see oli, nimetati alkaks, vist lennukite mootori kütus. Mida talus osteti Talumajapidamise varustamine kõigi vajalikuga oli omaette probleem, tuli pidada väikest raamatupidamist ja teha planeerimist ette tükiks ajaks. Igas talus oli kindel inimene, kes oli siis pearaamatupidaja ja varustaja rollis, kelle käes oli rahakott, olenes inimese karakterist, kas perenaine või peremees. Kauplused ei olnud ligidal ja ega tihti linnas käidud, siis pidi jälgima, et oleks sool, suhkur, silgud, heeringad ja või alati olemas. Et lehmad korralikult lüpsaksid ja piimast rohkem raha saaks, osteti piimakarjale söödaks juurde õlikooki, kriiti ja soola. Mida kogu pere selga ja jalga paneb, pidi see varustaja muretsema. Taludes linu ei kasvatatud ja sellepärast ei kootud ka ise mingit riiet. Oli küll kangaspuud majas ja mõnd vaipa või kardinat ikka kooti, aga lihtsalt riiet ei kootud. Villavabrikust sai villade vastu vahetada ilusat villast riiet ja ka linast riiet sai vahetada, kui keegi linu pidas.

44 44 Turupäevadel, kui raha saadi, siis käidi Majandusühistu kauplustes vajalikku kaupa ostmas, küll põllutööriistadele tükke (tagavaraosi), määrdeid, köit, labidaid ja harke. Valmisriideid ei ostetud, osteti igaks otstarbeks riidetükk, perenaine pidi ise selle valmis õmblema. Üleriiete õmblemiseks mindi rätsepa juurde. Külas oli oma rätsep, Künka Jaan, kes tegi lastemantlist alates suure reisikasukani kõik valmis. Käsitööd tehti talvel, naised kudusid kindaid, sokke, kampsuneid ja salle. Tikiti ilusaid linikuid ja kaunistati pluuse. Peremehel oli puutreipink toas, seal sai palju vajalikku ise teha, polnud vaja osta. Pühadeks tehti eraldi linnasõit, pühadekaupa tooma. Perenaine pidi paberile üles kirjutama, mida pühadeks vaja läks. Osteti kindlasti kuivatatud kompotti,seal olid sees kõik lõunamaa puuviljad ja õunad. Lastele kirjupaberiga pulgakujulisi jõulukomme, krõpskaunu, apelsine ja kreeka pähkleid. Kingitusi oli ka igaühele midagi. Jõulusöögiks oli alati sült, seapraad, ahjukartulid,hapukapsad ja vorste tehti niipalju, et jatkus kogu pühade ajaks.meie külades tehti tanguvorste.olenes sellest, kui kuskilt teisest maakonnast oli keegi pärit ja tegi oma kombe kohaselt verivorste või tanguvorste kartulitükkidega. Need olid sellised mida tehti ainult sea jämesoolesse, mis oli hästi rasvane ja jäme Sisuks keedeti kruupidest tavaline vorstipuder ja lisati siis umbes kolmandiku jagu kupatatud kartulikuupikuid juurde. Ahjus sai sellest tõeline jõulumauk. Töökorraldus Talu pere koosnes mitmesugustest inimestest, olid vanavanemad, perenaine, peremees, lapsed, noorukid, sulased, teenijatüdrukud. Ega see igas peres täpselt nii olnud, aga suuremates taludes enamasti. Õige tööjaotuse korral olid kõik hoolega ametis. Vaelaküla talude karjamaadel olid kõikidel traataiad ümber. Karjamaad olid reas, seitsme talu omad, umbes kilomeeter pikad ja 150 m laiad, otsaga vastu maanteed. Okastraati oli käes piisavalt, sest peale kindlustustöid keris igaüks endale palju tahtis, pidigi kõik ära koristama. Väiksemal talul olid omaette karjakoplid, mitu tükki, kus loomad kordamööda käisid, neid hooldati, niideti puuvõsud ära, aeti mutimullad laiali ja kui võimalik oli siis ka natuke väetati. Karjamaa pinda oli vähe, pidi vaatama, et kari söönuks saaks.

45 45 Et loomad olid karjamaal, polnud taludel karjast tarvis. Suuremate laste ülesandeks oli õhul kari koju ajada, see oli mööda maanteed päris pikk maa, umbes 1 km. Kui peres oli vanaema, siis olenevalt lehmade arvust, suudeti lehmad ka ära lüpsta, enne kui heinalised koju tulid. Suurema karja puhul oli perenaine ka lüpsmas ja päris väikesed tüdrukud pidid ka selle töö juures abiks olema. Üldiselt oli laste hooleks pisikesed õed, vennad, kanade eest hoolitsemine, sigadele rohtu kitkumine ja raiumine. Vanaema olemasolul tehti kõiki neid töid tema õpetamise ja kontrolli all. Kui oli vanaisa, kes heinamaal heina hanguda ei jaksanud, hoolitses ta selle eest, et tööriistad oleks korras, vikatid käiatud ja rehadel pulgad sees. Polnud mingit vanuse piiri, et nüüd oled pensionär, ja tarvis töölt lahti lasta. Vanad tegid kõik talu tegemised kaasa seni, kui jalad kandsid. Kui lapsed arvati tööinimeste hulka, vaadati neile vähe kergemat tööd. Vaelakülas olid suured kultuurheinamaad, mis olid ülesharitud soostunud padrikust. Ülesharimiseks said peremehed pangast laenu, aga pärast niidumasina ja looreha tarvis kõigil raha ei jatkunud. Kui külas oli mõni selline tööriist, siis seda laenutati teistele ka. Enamasti töötasid nendega noored, lapseohtu tüdrukud ja poisid, seal oli kergem kui heina hanguda. Peremehe otsustada oli, millal alustada kündi, millal külvata, kuhu põllule midagi ja.kui palju. Pidi lahendama igasuguseid probleeme töö juures. Perenaine pidi jõudma igale poole, perel pidi küllaldaselt süüa laual olema, lapsed hoolitsetud, lehmad lüpstud, piim jahutatud ja piimapäeval õigel ajal ära saadetud. Kui talus oli sulast, tüdrukut, siis nendel oli kõige muretum elu, muidugi töö oli kõigil raske, aga ega ta eriti ei muretsenud, kui hein jäi vihma kätte või mõne õnnetuse pärast tekkis suurem tööseisak. Käsitöölised külas Väikeses Vaela külas oli juba 1782.a. revisjonis märgitud kaks seppa, Seppa Petre Jaan ( Ilba) ja Seppa Otti Bertel ( Otti ). Hiljem oli neid veel Rabal ja Tilluväljal. Kogu talumajpidamise aja oli sepp üks kõige vajalikum meistrimees külas, kõik põllutöötiistad sai seal remontida, hobused rautada, regedele tallad ja vankritele rehvid. Kolmekümnendatel aastatel oli külas ka nõutud mees puusepp, selleks oli mees nimega Porn. Temalt sai tellida uut mööblit ja lasta vana parandada. Tema tegi ilusaid nikerdatud kummuteid, söögilaudu, kaunistatud seljatoega

46 46 toole ja riidekappe. Tema valmistatud mööblit leidub veel tänapäevalgi peredes. Meister Porn oli ka fotograaf, käis oma suure kandilise paunaga mööda peresid, kas mingil pidustusel või niisaama ja tänu temale on praegu palju huvitavaid hetki ja inimesi jäädvustatud. Porn tegutses kõrge vanuseni, ka kolhoosiajal oli ta veel puutöökojas tööl. Rätsepaks oli külas Künka Jaan. Tema elas Mõisakülas, aga tema juures käidi üsna kaugelt. Konkurendiks oli tal üks rändrätsep, kes käis perest peresse õmblemas. Aga kes tahtis hästiistuvat kehakatet, see läks Künka Jaani juurde. Külas kingseppa ei olnud, enamasti peremehed või ka mõned sulased oskasid väga hästi jalanõusid parandada. Jalanõudeks olid meestel kirsad või säärikud, suvel madalad saapad. Naistel lastel kingad, saapad, talvel vildid. Pastlaid osteti vahel laadalt, ilusad, rihmaga peal ja põletatud kaunistustega. Neid oli suvel hea kanda, kerged ja mugavad. Üks vajalik mees külas oli kraavihall - Eduard Parktal. Tema nime paljud ei teadnudki, oli ikka ainult kraavihall või lihtaslt hall. Oli kunagi tulnud Saaremaalt mandrile kraave kaevama ja jäi pidama Vaela külasse. Kindlat elukohta tal ei olnudki, käis perest peresse ja tegi enamasti peremeestele hagu.või kaevas ka kraavi. Siinsetel taludel suuri metsi ei olnud ja küttepuudeks tehti lepametsast lagerajet,et saada karjamaad juurde. Need lepad tehti küttepuudeks, aga kõik oksad tehti hagudeks Haokubu oli nii pikkadest okstest, et ahju mahuks ja paras jäme, et ümbert kinni ulataks võtta, ümber köideti vitstest tehtud võru. Kõik oksad sai nii kütteks ära kasutada, raisku ei läinud midagi. Need haokubud veeti metsast koju ja laoti pinumale suurde riita, mida suurem oli talus haovirn, seda tublim peremees, oli kindel, et kogu talve saab ahju kütta. Pliidiall põletati puid, ahjus hagu. Käsitöömeistreid, kangakudujaid leidus igas külas. Kõige ilusamaid roosimustrilisi saanitekke, vooditekke ja vaipu kudus Mihkli Juuli, Juuli Loomann. Perenaistel polnud alati aega ega ka oskust selliseid asju kududa, viidi lõngad Juuli kätte ja räägiti oma soov ära. Sellised vaibad on alles püsinud ja lastelastelgi hoolega hoitud. Teenindusettevõtted Umbes 1900.a. paiku on vallamaja lähedal olnud meierei, hiljem pole selleks vajadust olnud, piim viidi otse linna müügile. Mõisade ajal oli Kiilil Sausti

47 47 mõisale kuuluv kõrts, rahvasuus monopol, mis tekitas peredes tihti pahandusi, sest mehed kippusid liiga palju seal aega viitma. Kiilil oli ka Loopere tuuleveski ja Kleimanni kauplus. Vaelale ja Sairele oli Kurna tuuleveski ligemal, see asus vallamajast mõnisada meetrit Kurna poole. Veski kere püsis kaua terve, lammutati kolhoosiajal a. tuli Kiilile August Sonberg oma naisega, nemad hakkasid Kiili kõrtsi ruumides kauplust pidama ja varsti ehitasid sinna suure ajakohase veski, kus sai kõige paremat püülijahu ja kruupi teha, loomulikult ka lihtjahu. Tuuleveski jäi seisma ja lammutati. Kaupluses oli kõike vajalikku ja seal müüs kaupa August Sondla ( Sonberg) naine Mahta. Veskis töötas peremees ise oma abilistega. Nõukogude ajal viidi Sondlad Siberisse ja veski jäi kolhoosile, seal jahvatati veel kaua vilja, 1980.a. paiku lammutati. Kauplusemajas kauplust ei avatud, sinna tehti kolhoosi puutöökoda ja sepipada. Saksaajal oli vähe aega kauplus Söödi majas, sealt sai mõnda hädavajalikku kaupa. Ka Kurna vanas mõisahoones oli hiljem kauplus. Sidejaoskond asus Kurna vallamajas. Liini omnibuss käis kord päevas linnast ja see tõi ka postikoti ära. Post jagati seal postkastidesse või viidi ka postitaludesse laiali. Ajalehti ja ajakirju palju ei tellitud, olid erksamad peremehed, kes igal aastal tellisid Teatajat või põllumajanduse ajakirju. Perenaistel käis Taluperenaine, noortel ajakiri Kõigile või Maret. Pered Vaela ja Saire külade pered olid kolmekümnendatel aastatel enamvähem üheealiste lastega, selle tõttu said lapsed koolis koos käia ja ka külavahel tuldi tihti kokku. Käidi üksteise juures külas ja nii ka vanemate suhtlemine oli omavahel tihedam. Perede vaesusest või rikkusest ei oska rääkida. Eesti Vabariigi algul olid kõik pered ühesuguste võimalustega, kõigile anti juurdelõikeid ja arvestati, et juurdesaadud maad oleks ühesuguse väärtusega, selletõttu olidki need karjamaad ja heinamaad pikad kitsad siilud. Majad olid ka kõikidel vanad mõisaaegsed..rahatagavarasi olla ei saanud, tsaariraha paberid olid tarbetud, kui just kellegil mõni kuldrubla oli järgi jäänud. Nüüd olenes kõik peremeehe,perenaise oskusest ja tahtmisest, kuidas talu jõukale järjele viia. Vaelas olid kõik vanad talud, ainult ühest väikesest Luige popsikohast, kus oli ainult 3 tiinu maad, hakati rajama korralikku talu. Peale I maailmasõda sai peremees Päärni Ameerikas Kurna linnamõisalt mõisa ääremaadelt

48 48 omale juurdelõikeid, kiviseid metsapadrikuid.need hariti üles ja kivid kangutati välja Kokku sai 7 ha korralikku põllumaad, kive sai nii palju, et ümber oma talu11ha krundi oli kiviaed. Neid kive sealt on alates nõukogude ajast kasutanud kõik ehitajad omale vundamendi kivideks. Kividest sai eestiajal ka head raha, need lõhuti tükkideks, laoti virna, mõõdeti ja müüdi killustikuks purustamiseks Lõpuks, enne sõda oligi külas mitmesuguseid talusi., oli hooletuid peremehi, kellel ükski töö ei edenenud aga oli ka eeskujulikke talusi. Taludes tehti palju töid talgukorras. Kevadel oli suur sõnniku vedu. Talus, kus oli suur marjaaed, kuulutati välja juba varakult, et kes tahab marju saada, tulgu noppimise talgutele. Peremees tegi õlut, perenaine küpsetas head saia ja sügisel oli juba värsket mett saia peale panna. Alati kujunes sellest üks väga vahva pühapäev. Naised said aias kõik külauudised räägitud, vahel mõnda kirutud ja kui õlu oli tuju teinud, pidi ka laulu lahti lööma. Õhul sai igaüks omale marju kaasa võtta ja kastid olid marju täis, turule minekuks. Sügisesed viljapeksu päevadel käidi peaaegu kogu küla talud läbi, seal oli vaja kuni 20 inimest. Töö oli tolmune ja päris raske, aga oli jälle koht, kus sai suhelda omavahel, noortel eriti lõbu laialt. Olgugi, et talud olid üksteisest eemal, telefone ei olnud, aga igasugused külauudised levisid kiirelt. Seal oli tegelikult sündinud asju, aga et põnevam oleks, kujunes palju kiusujutte ja laimujutte. Tekkis perede vahel päris suuri pahandusi. Õiged tülid olid aga talu piiride pärast, kuskil oli keegi põllupeendra üles kündnud, kuskil keegi kraavi teise maa sisse kaevanud ja kuskil otse üle teise maa sõitnud. Väga riiakaid siiski külas ei olnud, kohtuskäimisi nende tülide tõttu polnud. Sugulasperesid, näiteks Mikomägesid oli neljas peres, Roselfelde kolmes ja Sooberge kahes talus. Pereliikmete tähtpäevade puhul käisid sugulased koos, aga kui muidu pühadeks külla mindi, siis eelistati sõbraperesid. Vaelas oli tehtud küla kohta pikk laul, kus olid sees kõik talud, igaühest midagi iseloomulikku. Kahjuks ei mäleta peale alguse enam midagi, pole enam kellegilt küsida ka. Isamaa Ilba, Otti ja Pinna, Peetri ja Raba ja Leppiku Ai laa-le laa- le lallala, ai laa-le laa-le lallala, Ela ja õitse Vaelameeste maa Toon näiteks paar Helene Ameerikaselt kuuldud vanaaegset laulu:

49 49 Üks naine ootab oma meest nüüd koju tulema, ta mõtleb: tea kus minu mees, kas teepeal tuisu käes, või kõrtsis leti peal. Uks lahti läeb seal korraga ja tuppa tulebki ja naine püsti kurjust täis ta sõimab oma meest Sa põrgupea,sa tulehark, nii hilja tuled sa. Sa joomakoer sa lakkekrants, kus kaua olid sa? Pai naisuke, pai naisuke, riid jäta järele. Too silku leiba lauale, piim peale rüübata. Sul silku leiba lauale toon haokubu seest ja piimaks peale rüübata toon tulist tuhka leest. Kuri naine Võtsin vana naise Oma noore ea sees võtsin vana naise, alati ta kiusas mind, ühest päevast teise. Päeva oli üks kaks kolm abielus oldud, siiski tahtis riid ja tolm meie peale tulla. Surnuaeda läksin ma, palusin tal surma, minu naine kiusab mind, päästa temast ära. Koju tulles leidsin ma vanamoori surnult, surm see oli äkitselt tema maha murdnud. Kandjatele ütlesin, kandke kirstu süles, kandke tasa ilusast muidu ärkab üles. Hauda pannes ütlesin, visakem tal mulda, pärast mina silmavees maksan teile kulda.

50 50 Enamasti peredes oli kujunenud nii, et vanemad inimesed olid küllalt kodused ja perede omavahelisi läbikäimesi oli vähe. Kui lastel oli kohalik Sausti kool läbi, mindi ka linna edasi õppima. Suvel pidi kodutalus kõvasti tööd tegema, aga oli tekkinud linnas ka uusi sõpru, kes maale külla tulid ja elu oli siis maal palju lõbusam. Peredes, kus olid sugulased või tuttavad linnas, kujunes elu linnarahvaga suhtlemisel tihedamaks, kui külaperedega. Peamiseks liiklusvahendiks talus oli jalgratas, kui ei olnud mingit koormat viia või tuua, käidi jalgrattaga linnas. Tihti sõideti pühapäeviti rarastega linna mõnd huvitavat üritust vaatama. Aga ka hädavajalik veovahend oli jalgratas, piimanõude transportimiseks näiteks kodust kohta, kust piimanõud linna viidi. Eriti vajalik oli see kolhoosiajal, kui inimestel oli ainult üks lehm, siis oli piima vähe. Ühistegelik liikumine Sausti Loomakasvatuse Ühistu loodi 1920.a., seal oli 30 liiget, esimeheks Kristjan Uusvald. Sausti mõisa likvideerimise ja asunikutalude rajamisega, anti võimalus ühingu liikmetel mõisa lehmad ära osta. Hiljem loodi Kurna Tõukarja ühistu, sinna kuulusid pered, kelle lehmad olid jõudluskontrolli all. Kontrollassistent käis korra kuus talus, kontrollis karja pidamistingimusi, andis nõu söötmise kohta, kirjutas välja söödaratsiooni, kaalus iga lehma piima eraldi ja märkis arvestusraamatusse. Piimaproovidest määrati iga lehma piima rasvaprotsent Taludes oli must-valge Friisi kari. Tõupulli pidas Ilba talu peremees, seal käidi lehmi paaritamas. Ühiskauplusi ega meiereid piirkonnas ei olnud. Ühiskondlikuks tegevuseks võib pidada ka Vennastekoguduse kogunemisi. See oli usuline organisatsioon, nende liikmed käisid kirikus, aga peale selle oli neil palvemaja Nabalas ja mitmes talus palvetundide pidamise kohad. Palvetunde peeti teatud päevadel, sinna võisid minna kõik, kes tahtsid.ümbruskonnast käis seal eriti vanemat rahvast. Vaela külas, Peetri talus oli vennastekogudusse kuuluv usklik perekond. Nendel oli palvetundide päevaks suur kamber tühjaks tehtud, pingid sees ja jutlustaja tarvis väike laud. Jutlustajaks käis tavaliselt keegi naaberkogudusest või seletas pühakirja ka oma peremees. Lauldi lauluraamatust ja mängiti kitarri. Palvetamise ajal võis mõni ärgata, see oli siis, kui ta leidis, et oli saanud kutse ühineda usklikega.

51 51 Maanaiste Selts korraldas igal suvel väljasõite kuhugile Eestimaa paikkondadesse. On pilte kus nad on Tarus Toomemäe, Pühajärvel ja Võrus. Alati sõitsid kaasa perenaised, nagu neid siis talu järgi nimeteti, Raba Emmi Luige Liine, Ilba Aino, Otti Hilda, Nääri Paula, Mardihansu Elli ja Kiili kaupluse juhataja Kiili Mahta. Maanaiste Seltsi korraldatud ekskursioon Tartusse 1938.a., pildistatud Toomemäel. Kooli- ja kultuurielu Tsaariajal käisid Vaela Saire lapsed koolis Kurna vallakoolis, mis asus kahe küla vahelisel alal, Kurna teeristis, seal käisid ka Lehmja lapsed. Eha Leek, (sünd a.), kirjutab oma mälestustes: Minu kodukandis oli kolm kooli, kaks Saustis ja üks Kurna vallamaja lähedal. Läksin kooli 1912.a. Kool alsas siis 15.okt. ja lõppes 15. apr. Koolis õpiti usuõpetust, vene- ja eesti keelt, rehkendust ja ilukirja. Ühes klassiruumis oli kolm klassi. Kaugemalt lapsed said ka ööseks koolimajja jääda. Õpetajaks oli Kaarel Kasekamp.

52 52 Eha Leegi mäletamise järgi põles Kurna koolimaja ära 1915.a., järgmisel aastal said lapsed koolis käia Kurna mõisa pargiääres asuvas väikeses majas, esimese maailmasõja ajal ei olnud ka õpetajat, õpetaja vahistati, määrati uus ja seegi pidi sõjaväkke minema. Peale sõda said kolm esimest klassi käia koolis Kurna vallamaja ruumides a. sai Sausti algkool omale Sausti mõisa härrastemaja. Nüüd jatkus ruumi kõikidele õpilastele. Sausti kooli 5. ja 6. klass koolimaja trepil 1934.a. Kurna ja Saire lastel oli kauge Saustis käia, paigutati kolm esimest klassi 1956.aastal jälle Kurna vallamaja ruumidesse, pealegi seal nüüd enam vallamaja ei olnud a.liideti Kurna Algkool Sausti kooliga a. ehitati Kiili keskusesse uus koolimaja ja Sausti kool ühines Nabala kooliga ning jatkas Sausti kooli nime all kuni 19. aastani. Siis nimetati kool ümber Kiili kooliks a.st on koolis ka gümnaasiumi klassid. Kiili kooli kohta on ajalugu kirjutanud Salme Hinnov, kes on koolis direktorina töötanud 30 aastat. Praeguseks on kooliruumid jäänud väikeseks, õpilaste arv kasvab pidevalt, juurdeehituse projekt on valmis ja varsti peaks algama ka ehitustööd.

53 53 Raamatukogu, haridusseltsid Sajandivahetusel olnud raamatukogu vanas Sausti koolis, Lehtse külas. Kohalik koduuurija ja ajalehtedele kirjasaatja Jaan Saalvärk on kirjutanud ajalehtedele, kuidas külades ajalehti ja ajakirju loetakse. Kõige rohkem on loetud Teatajat, Ristirahva Pühapäevalehte ja Postimeest. Ajalehtedest saadi teateid käimasoleva sõja ja langenute kohta. Eha Leek märgib oma mälestustes, et ta luges Kurna raamatukogust a. paiku selliseid raamatuid: Elu tsaari eest, Vürst Geribrjann, Aita ja Anna Haava Väikesed pildid Eestist, ajakirja Majapidaja toimetaja Spuhl Rohalin, Kalley komeedist, mis ilmus 1910.a. Oli jutte inglise naisvägilastest, paavsti pattudest ja Camille Flamnarioni kirjutist vaimude elust. Jaan Saalvärgil ja Jaan Tidvikul olid suured raamatukogud põllumajanduslike ajakirjadega nagu Talu ja Mesilane. Kurna Haridusseltsil oli oma raamatukogu, raamatuid laenutas 1921.a. Kiili kaupluse ruumides Anu Sonberg, aga varsti anti raamatud üle Kurna raamatukogule, sest laenutajad tüütasid ja segasid kaupmehe tööd. Raamatuid oli siis umbes a. arvati Kurna raamatukogu Harju maakonna avalike raamatukogude hulka, juhatajaks A. Roopere. Selleks ajaks oli raamatuid 682. Piirkonnas oli lugejaid palju, Vaela ja Saire rahvas nurises, et neil kauge Saustis käia raamatuid laenutamas ja et nendel suur vallamaja külas, võiks raamatukogu sinna tuua a. toodigi raamatud vallamajja ja Martin Tapp jäi raamatukogu juhatajaks. Oli kindel kord, kellele raamatuid laenutati, peres ei tohtinud olla nakkushaigusi, ega räpaseid inimesi. Mäletatakse praegugi, kui hoolega raamatuid hoiti, kui oli laenutaja käes raamat ära määritud, siis enam ei tahetud sinna peresse raamatuid anda. Loetavamad raamatud olid: Tammsaare Tõde ja Õigus, Jakobsoni Vaestepatuste alev ja Tuhkurhobune, Metsanurga Jäljetu haud Laenutajate hulgast oli valitud raamatukogu nõukogu, kes korraldas raamatukogu tööd a. oli juhatajaks Martin Kalvet. Sõjaajal töötas raamatukogu lünklikult a. hakkas raamatukogu juhatajaks Alide Vainumees, kes kasutas ka raamatute kojukandmise moodust. Külas olid mõned vanainimesed, kes alati suure igatsusega ootasid, raamatutädi endale külla. Sai juttu ajada, uudiseid kuulata ja jälle uusi raamatuid. lugemiseks. Alates 1964.a. hakkas raamatukogu juhatajaks Evi Tammik, siis oli raamatukogu juba uues kolhoosi kontor-klubihoones, kus see ka praegu asub, juhatajaks Taie Saar.

54 54 Vallas oli Põllumeeste Selts, Tuletõrje Selts, Maanaiste Selts ja Haridusselts. Seltsid käisid koos Kurna vallamajas, seal peeti koosolekuid ja peoõhtuid. Vallavanemaks oli alates 1902.a. rikas peremees Aru talust Mart Rosenfeld. Kodus oli ta ehtne kooner, aga valla juhtimisel väga laia joonega. Talle meeldis pidutseda ja peol ja kõrtsis kõikidele välja teha. Tema juhtimisel läksid ka vallas kõik asjad korda. Mart Rosenfeld (keskel), vasakult Martin Tapp (Kurna valla sekretar), Helene Ameerikas, Koidula Ameerikas, proua Tapp, Vaike Ameeikas ja Päärni Ameerikas (Luige talu peremees) Tallinna lennuväljal lennumasinate demonstratsioon esinemisi vaatamas, umbes 1932.a. (kahjuks paremat pilti Mardist ei ole). Prooviti vahepeal teist vallavanemat paika panna, aga valiti kiiresti Mart tagasi. Mart nägi, et vallamaja saal oli väike, seltsid ei saanud seal suuremaid kogunemisi teha ja Sausti kool kurtis ammu, lastel ei ole võimlemiseks ega pidude korraldamiseks saali. Haridusseltsil niipalju raha polnud, et koolimajja saal ehitada. Mehed siis hakanud Marti õrritama, et ega sa ei raatsi Haridusseltsile raha laenata, et saaks Sausti koolimajale saali ehitada. Mart aga üllatas tõsiselt mehi, ta hüüdnud, et miks laenata, ma

55 55 kingin need 2500 krooni neile. Pärast oli mehel natuke kahju ka olnud, aga mis lubatud, see lubatud. Kui saal valmis sai, oli esimesel peoõhtul, see oli 1936.a., Mart aukülaline. Ta pandi tugitooli istuma ja koolipoisid kandsid ta tooliga lavale. Seal ta istus, peakohal seinal riigivanem K.Pätsi pilt ja tema oma pilt. Lapsed laulsid ja tantsisid Mardile terve õhtu. Isetegevus ja sport Kui koolimaja pööningukorrusele sai saal ehitatud, läks klubiline isetegevus hoogu. Tegutsesid näitering, laulukoor, rahvatntsuring ja väike orkester. Raamatukoguhoidja Evi Tammik on oma kroonikaraamatus sellest perioodist pikalt kirjutanud. Spordipidude eestvedajateks olid Vaelaküla poisid, Harri Arumeel ja Lembit Roosaar. Koolimaja õuel oli korralik spordiväljak, mis oli ühisel jõul tehtud. Spordivarustust sai osta pidude korraldamisel saadud rahadega. Igal peoõhtul oli saal rahvast täis, pilet ei olnud kallis, aga laekunud rahaga sai isegi orkestrile mõne pilli osta. Kooliõpetajad olid isetegevuslaste ringide juhendajaks, ja võtsid osa kõikidest üritustest. Spordivõistlusi peeti naaber valdades ja ka kaugemal. Sõjaajal sai koolimaja tugevasti lõhutud, sõjaväelased olid oma staabiga seal ja ühel aastal ei saanud lapsed korralikult kooliski käia. Peale sõda alustasid isetegevusringid jälle tööd, nüüd võeti tööle ka klubijuhataja, Elsa Otsus. Noored olid enamasti ära, kes sõjaväes, kes kadunuks jäänud või linna kooli või tööle läinud. Oli ka uusi inimesi tulnud ja kohalik kultuurielu toimus Sausti kooli saalis seni, kui valmis kolhoosil uus klubi-kontori hoone 1962.aastal. Kolhoosiaegsest töödest, tegemistest ja kultuurielust on kirjutanud Julius Põldmaa oma Rahva Võidu kroonikas, ka Evi Tammik Raamatukogu kroonikas. Valitsuste vahetused ja sõjad Viimase sajandi, ühe inimpõlve jooksul on tulnud üle elada kuus valitsuse vahetust ja kaks Maailmasõda. Rahareforme on nii palju olnud, et ei mäletagi kõiki. On veel praegu, 2004.aastal, elus eelmise sajandi algul

56 56 sündinud inimesi, kes oma mälestuste järgi kõigist sellest oskavad rääkida. Enne 1914.a. inimesed nimetavad endid tsaariaegseteks. Külas om mõisnikelt ostetud talusid, ehitatud ja püütud ikka rohkem tööd teha, et elujärge paremaks muuta. Siis tuli I Maailmasõda, paljud mehed läksid sõtta ja ei tulnudki tagasi, või olid saanud eluaegse vigastuse. Vaela ja Saire küla pidi kannatama ära suured kindlustööd Kindlustustööde I liin läks nendest küladest läbi, kaevati suuri kraave, ehitati kaevikuid ja barakke, küla oli täis vööraid ehitustöölisi. Igast talust pidi keegi ka käima hobusega veotöödel. Selle töö eest maksti ka raha ja ega talumehed siis selle vastu eriti ei olnud. Lõppes sõda, kindlustustööd lõpeteti ja hakati lammutama barakke ja korrastama oma kodude ümbrust. Eesti Vabariigi valitsus müüs odavalt talumeestele kindlustustöödelt ülejäänud ehitusmatrjalid, paljud said oma hooneid parandada ja ka uusi ehitada. Tuli palju vaeva näha, et kraave kinni ajada, kruusane aluskiht oli mullal pealepoole kaevatud ja ega põllud oma õiget viljakust kätte saanudki. Praegu looklevad veel mõne metsa ääres jooksukraavid, võiks need looduskaitse alla võtta. Betoonist blindaasidele on maju ehitatud, polnud vaja keldrit ega vundamenti ise teha. Oli paarikümneaastane Eesti Vabariigi aeg, rahu aeg. Talud arenesid jõudsalt. Mõisad enamasti likvideeriti, tekkisid asundustalud ja saadi maad mõisamaast juurde. Kurna mõis oli Tallinna linna mõis, siin mõisa maad jäid enamasti alles, tehti ainult kruntimisi, s.o. jagati taludele enamvähem ühesuguse viljakusega juurdelõikeid riigi tagavaramaast ja ka Kurna mõisa ääremaid. Vaelaküla talud said pikad kitsad lepametsa tükid karjamaadeks, otsaga vasu maanteed. Heinamaadeks anti umbes 10 ha suurusi soostunud, pajuvõsaga padrikuid, neid nimetati Sõerudeks ja Kuusikuteks. Põllumajandus pangalt sai laenu ja nende ülesharimine läks ruttu.. Nüüd oli rohkem töökäsi vaja, et heinaseeme peale külvata, väetist osta ja niidumasinad, loorehad muretseda. Kõigiga saadi hakkama ja talud arenesid kiirelt. Jõukamates taludes nagu Otti ja Ilba oli kuni kümme lüpsilehma, väiksemates taludes püüti mitmekesist tootmist arendada, oli lisaks põllundusele ja karjakasvatusele ka suur viljapuu- marjaaed ja mesila nagu Luige talus. Korrastati taluhooneid, rajati iluaedu ja peeti plaane, keda lastest kõrgemasse kooli panna ja keda talupidajaks koolitada, vanemate tööd jatkama. Ja siis algas II Maailmasõda, võõra riigi väed marsissid Eestimaale, polnud enam Eesti valitsust, räägiti tööliste- talupoegade valitsusest,

57 57 helgest tulevikust ja kommunismi ülesehitamisest. Palju jäi sellest talupidajatele arusaamatuks ja kuuldud jutud Venemaa kolhoosidest, ajasid talupidajatele hirmu peale. Esimesel aastal sai veel taludes tööd edasi teha, olgugi, et tulid kõiksugused normid ja maksud, küll vilja, liha, villa ja mune tuli ära viia väga odava raha eest. Rahaline maks läks iga kuuga suuremaks. Noored mehed said mobilisatsioonikutsed, kes läks, kes nägi rindejoont lähenemas ja riskis end varjata..talud olid meestest tühjad, vanemad mehed olid saadetud mingitele abitöödele a. juunis küüditati Venemaale Sausti kooli juhataja J.Vare oma perega ja konstaabel J.Laksberg perega.. Sügiseks rinne lähenes kiiresti, Tallinnast olid inimesed aetud välja tankitõkkekraave kaevama. Tankitõkke liin läks Raku rebasefarmi juurest, ümber Tallinna. Oli kraav, siis raudtee relsidest keevitatud haralised tõkked ja kõik suured männid olid maha saetud umbes inimese kõrguselt, et tank nende peale ei saaks. Kõike seda polnud vaja, suured lahingud olid juba varem, Vaela, Saire ja Raudalu vahel. Suurtüki patareid pandi venelaste poolt ülesse Vaela karjamaa nurgale, suured soomusmasinad seisid ja püüdsid sakslasi tagasi hoida, enamus masinaid põgenes kiiresti linna poole. Inimestele oli antud korraldus taludest välja minna Nabalasse, seal ei olnud rinnet. Polnud seal aega kuhugile sõita, igaüks puges kuhu sai, oli ka varem varjendeid valmis tehtud ja metsa heinaküüni mindud.. Hävituspataljoni mehed käisid ringi süütepudelitega, neid oli kästud majad põlema panna, selleks polnud neil aega, kiirustasid laevale, põgenema. Vaela küla majadest põles ära Söödi maja, Sairest läksid reas Öövahi, Mikuhansu, Hindreku ja Lauri. Need süttisid või purunesid peamiselt lahingu käigus. Selle lahingu üleelanud Daisi kirjeldab seda lahingu alla jäämist. Olime Hindreku talus, mina oma tädi juures, oli veel täditütar oma mõnekuuse lapsega, naabrivanainimene ja minu väiksem vend. Suured mürsud langesid nii tihti, et ei osanud kuskil varjus kaua püsida. Olime lauda kivimüüride vahel, sinna ei tulnud püssikuulid, aga siis hakkasid mürsud katuselt läbi tulema, jooksime teise maja keldrisse ja vaatasime kuidas ümberingi katustest tükid lendasid ja siis põlema läksid. Täditütar sai haavata ja Saksa laatsaret viis ta ära. Laudas oli hobune surma saanud ja vasikas oli haavatud. Vanainimene oli vankri all terve. Pärast pidid külaelanikud laibad maha matma. Mäletan, kuidas tädi mattis üht ilma peata sõdurit, aga ei tea, kas ta pärast kuskile ümber maeti. Raudalu metsavahel oli väga palju langenuid.. Sakslased korjasid oma langenud kõik kokku ja need maeti tee äärde ritta, igal haual rist, ristil tema nimi ja kiiver. Neid võis olla seal kuni sada hauda.vene sõdurid olid maetud metsaalla ja paljusid ei leitud kohe üles, veel järgmisel kevadel leiti

58 58 loomadepoolt laialitassitud luid ja sõdurivarustust. Metsaalune oli mineeritud, seal ei tohtinud kaua aega käia. Hiljem need saksa sõdurid maeti sealt ümber Maarjamäele. Kui see sõjarinne oli läbi läinud, oli Eestimaal jälle uus valitsus, uus kord ja uued kombed. Mehed, kes ühe mobilisatsiooni eest olid end varjanud, julgesid nüüd välja tulla, aga teadmisega, et ega uus valitsus neid rahule ei jäta, sõda käib ja ei tea, kaua veel. Taludes olid sügistööd pooleli jäänud, majad purustatud ja paljud põlenud. Ei tea kelle korraldusel, aga saksa sõdurid aitasid purustatud maju remontida. Naabrid ka aitasid üksteist ja talveks said kõik pered omale elamise kuidagi korda. Sõjaajal tuli taludesse Karjala soomlasi, neid oli oma kodudest välja aetud ja Vaelas oli neid peaaegu igas talus.tegid tööd ja said natuke palka, niipalju kui talul oli neile võimalik anda..hiljem pidi neid Soome kaudu kodumaale lastama minna ja enamis neist ka ära läks, oli ka neid kes siin endale kodu leidsid. Talupidamine läks sõjaaja tingimustes ikka kuidagi, suured maksud, võid ja pekki ei jõudnud niipalju toota, kui sõjaväele tarvis. Kolme aasta pärast tuli jälle rinne läbi küla, seekord peaaegu laskmist polnudki, olid ainult põgenevad voorid ja siis tükk aega vaikust ja siis juba meile tuttavate mundritega mehed tagasi, kes kolm aastat tagasi läksid.. Kui vahetusid riigikorrad, vahetus ka raha. Raha poolest olid kõik ühesugused vaesed, kui seda kellegil oligi, siis see ei maksnud midagi, käis ainult vahetuskaup. Kõik talus vajaminev hädatarvilik, tuli vahetada toiduainete vastu. Jälle taludel peal kõrged maksud, sõjalaen, taastamislaen ja mehi aeti taastamistöödele. Taludes tehti tööd edasi ja omal söögist puudus ei olnud, sai ka aidata linnas elavaid sugulasi tuttavaid, kuid suur puudus kõigist, mida oleks pidanud saama osta, tekitas suure vaesuse tunde. Peale 1945.a. märtsipommitamist tabas külaperesid suur põgenike laine. Tuldi keset ööd kelkudega ja jala, pambud seljas, peaasi, et pommide alt ära. Kelle majad terveks jäid, said tagasi minna, aga paljud pidid taludesse kauaks jääma, enne kui midagi kindlamat eluaset leidsid a. mais saabus viimaks rahu. Hakati tagasi ootama mehi, kes olid sõja kaasa teinud, kes sõjavangis olnud. Aeg oli väga ärev ja segane, oli palju vangistamisi ja süüdimõistmisi. Taludes polnud mingit kindlustunnet, noored läksid taludest ära, kes linna õppima või tööle. Vanad olid juba vanaks jäänud ja ei jõutud enam korralikult talutöid tehtud.

59 59 Lisan väljavõtted Vaela ja Saire küla majapidamisraamatutest a. loendusest, mis annab hea pildi elanikest vahetult ennem kolhooside moodustamist. KURNA k/n TSN TK Harju Tõdva vald Väljavõttted Vaela ja Saire küla majapidamisraamatutest a., loendus 3.jaan.1948.a 1. Luige nr.76 Ameerikas, Päärni sünd.1888.a. Ameerikas, Helene " 1896.a. Reile, Vaike " 1922.a. Reile, Eha " 1942.a. Reile, Tarmo " 1944.a. Reile, Ülle " 1946.a. Hakkmann, Elisabet s a. Hakkmann, Vold. s a. Elumaja ja karjalauda ehitus 1923.a. 2. Raba nr.19 Mikomägi, Johannes s a. Mikomägi, Selma s a. Mikomägi, Mait s a. Mikomägi, Eve s a. Mikomägi, Ülo s a. Mikomägi, Aavo s a. Lepenen, Eva s a. tööline elumaja ehitus 1884.a. 3. Mardihansu nr. 25 Rohirand, Elvine s a. Rohirand, Hoide s a.

60 60 Randma, Olev s a. Randma, Koidula s a. Randma, Malle s a. 4. Opmanni nr. Liigus, Mart s a. Liigus, Kristiine s a. Liigus, Armilde s a. Liigus, Anete s a. elumaja ehit.1941.a., laut 1900.a. 5. Söödi nr.35 Sinivee, Linda s.1900.a. Sinivee, Heljo s.1922.a. elumaja ehitus 1942.a. 6. Miku nr.75 Mikomägi, Eduard s a. Mikomägi, Emmi s a. Mikomägi, Rein s a. Mikomägi, Õlme s a. Essau, Miina s 1873.a. elumaja ehitus 1931.a. 7. Peetri nr.20 Pajumäe, Eduard s a. Pajumäe, Marie s a. Pajumäe, Heinrih s a. elumaja ehitus 1922.a., laut 1900.a. 8.Lepiku nr.21 Paluoja, Anton s a. Paluoja, Anna s a. Paluoja, Eike s a. elumaja ehitus 1877.a. 9. Ilba nr.22 Veelmaa, August s a. Veelmaa, Liisa s a. Veelmaa, Aino s a.

61 61 Veelmaa, Jaan s a. Sassian, Anna s a. elumaja ehitus 1879.a., saun 1946.a. 10.Otti nr.23 Roosaar, Jaan s a. Roosaar, Hilda s a. elumaja ehitus 1942.a., laut 1928.a., saun 1923.a. 11.Põhjala nr.a 18 Koitjärv, Oskar s a. Koitjärv, Helmi s a. Habermann, Natalie s a. Parktal, Eduard s a. elumaja ei ole, loomi ei ole 12.Pinna nr.24 Ehkmaa, Miina s a. Semiskar, Johanna s a. Semiskar, Kalvi s a. Semiskar, Adu s a. Uljata, Maria s a. elumaja eitus? SAIRE KÜLA MAJAPIDAMISRAAMATUD 13.Kuusiku nr,32 Prommik, Aleksander s a. Prommik, Liine s a. Prommik, Endel s a. elumaja ehitus? 14.Vainu nr. (saun) Nõmm, Liisa s a. 15.Mareti nr.65 Kasemets, Rudolf s a.

62 62 Kasemets, Pauline s a. Kasemets, Heldur s a. 16.Öövahi nr.66 Vainomees, Liisa s a. Vainomees, Eduard s a. Vainomees, Alide s a. Vainomees, Enn s a. Roomets, Laine s a. Roomets, Hilda s a. 17.Lauri nr.31 Arumeel, Voldemar s a. Arumeel, Elviine s a. Arumeel, Ellen s a. Arumell, Leida s a. Arumeel, Rudolf s a. Arumeel, Linda s a. 18.Koidu nr.40 Norak, Anette s a. 19.Rutu nr. Pappel, Anna s a. Pappel, Johannes s a. 20.Nõmme nr.34 Ranniste, Heinrich Ranniste, Johanna s a. s a. 21.Kõrtsu nr.33 Uustalu, Juljus s a. Uustalu, Anette s a. Uustalu, August s a. 22.Evardi nr.30 Nääri, Bernhard s a. Nääri, Paula s a. Nääri, Ann s a. Remmel, Kristiine s a.

63 63 23.Hinreku nr.29 Soonurm, Anette s a. Kivimaa, Meta s a. Kivimaa, Milvi s a. 24.Valli nr.28 Sooberg, Belageja s a. Sooberg, Valentin s a. Sooberg, Leo s a. Sooberg, Veera s a Sooberg, Liidia s a. Sooberg, Marina s a. Sooberg, Georg s a. Unosov, Adr. s a. Unosov, Evdonia s a. 25.Tilluvälja nr.27 Roostna, Jüri s a. Roostna, Marie s a. Roosenfeld, Ann s a. Kolhoosid Külas liikusid igasugused jutud kolhoosidest ja elust nendes. Oli sõjaväest tulnud mehi, kes olid Venemaa kolhoose näinud ja rääkisid, et peab olema pikk külatänav ja majad tänavaääres reas, keskel brigadiri maja, kes sealt käib inimesi tööle ajamas, kõik lähevad korraga, hangud seljas. Võeti päris tõsiselt seda juttu, et hakatakse talumaju kokku vedama. Hirmu oli palju ja kardeti ka Siberisse viimist, keegi ei teadnud mis see kulaklik majapidamine tähendab ja kes need on, keda võidakse ära viia. Seda oldi kuuldud, et kolhoosi astutakse vabatahtlikult ja peremehed arutasid, et mis meile ikka teha saab kui me ei astu, ega meid kõiki jõua Siberisse küüditada. Olukord muutus päris raskeks, paljud talud ei jõudnud neid järjest suurenevaid makse ära maksta, ähvardati kohtuga ja talu vara äravõtmisega.

64 märtsil 1949.a. ajas valla partorg sm. Palmi ja valla täitevkom.esimees sm. Rauge Vaela küla talupidajad kokku vallamajja ja tehti neile selgeks, kuidas ja miks on vaja kolhoosi astuda. Kui loeti ette ka see, kes juba on kulakuks loetud ja et need tulevad ümberpaigutada ja kolhoosi piiridest välja saata, siis kõik talupidajad kirjutasid vabatahtlikult alla kolhoosi astumiseks. Koosolekust võttis osa 11 inimest. Selle küla kolhoosi nimeks sai Kiir ja mõne kuu pärast liitusid ka Saire ja Luigeküla talupidajad selle kolhoosiga. Oktoobris 1949.a. oli kolhoosis juba 50 liiget. Esimesel koosolekul valiti kolhoosi esimeheks Raba talu peremees Johannes Mikomägi. Hobused viidi kokku Pinna talu rahealla, kuhu tehti latrid sisse. Sinna koguneti hommikuti ja arutati ühiselt mida keegi peab tegema. Esialgu võttis igaüks oma hobuse ja oma tööriistad ja läks oma põllule tööle nagu varem. Normipäevad pandi kirja ja talupidajad, harjunud oma põllul töötama, tegid seda samuti edasi. Lehmad viidi Ilba lauta, keegi naistest ei tahtnud lüpsjaks hakata, tehti seda algul kordamööda. Igale perele võis esimestel aastatel jääda kaks lehma, mõne aasta pärast ei tohtinud rohkem olla kui üks. Selline töökorraldus ei meeldinud parteimeestele ja leiti, et Johannes Mikomägi on olnud saksa ajal omakaitses ja ei sobi kolhoosi esimeheks. Määrati esimeheks üks linnamees, Liblik Klaus, see ei teadnud maatööst midagi ja palus varsti end sellest ametist vabastada. Sept a. valitakse kolhoosi esimeheks Kõrtsu talu peremees Juljus Uustalu, siis oli kolhoosis 69 liiget. Kolhoosil oli probleeme palju, kari oli väike, piimast sai vähe raha ja muid sissetulekuid peaaegu polnud. Vaja oli osta põllutöö masinaid ja kõike vajalikku a.novembris koosolekul soovitati väikesed kolhoosid ümbruskonnas liita üheks suureks kolhoosiks. 9.jaan.1951.a. nelja väikese kolhoosi ühisel koosolekul otsustati ühineda üheks suureks kolhoosiks. Suur kolhoos sai nimeks Rahva Võit. Kolhoosi kroonika on omaette lugu, selle on põhjalikult kirja pannud Julius Päldmäe oma kolmeosalises käsikirjas Kolhoos Rahva Võit kroonika. Vaela ja Saireküla kolhoos Kiir jäi suure kolhoosi I brigaadiks, brigadiriks endine kolhoosi esimees. Loomade arv oli tunduvalt suurenenud ja tekkis vajadus uute loomakasvatushoonete järgi. Otsustati ehitada 100 pealine lüpsikarja laut I brigaadi kesskele, Söödi Katlavani äärde.oma brigaadis oli ehitusmeheks Oskar Koitjärv, tubli nuputaja mees ja tehtigi tema projekti järgi laut, kaldteega mida mööda sõideti otse lakka ja lakas avad, kust kaudu heinad otse lehmadele sõimetesse aeti. Ehitati ka ripprautee sõnniku laudast väljaajamiseks. Esialgu oli laudas käsitsilüps, igal naisel 10 lehma lüpsta ja hooldada.

65 65 Töötegijaid oli kolhoosis vähe, vanad olid vanaks jäänud, noored ara linna läinud ja ei aidanud muud kui hakati otsima kaugemalt maarajoonidest inimesi. Suhteliselt oli siinses kolhoosis palju parem palk kui kaugemates rajoonides. Nendele oli tarvis elamispinda. Oli täis pandud juba Otti talu elumaja, seal elas kolm perekonda, oli Opmannil kaks perekonda ja ka Otti ja Ilba saunas elasid perekonnad. Nende uute inimestega oli algul probleeme palju, neid oli mitmesuguseid. Oli inimesi kes kuskil elada ei osanud ja tööd teha ei tahtnud, oli ka õnnetuid, kellel polnud võimalust olnud normaalselt elada, oli õnneotsijaid, kes tahtsid ilma tööta kohe rikkaks saada, aga oli ka tublisid tööinimesi, kes tõesti tahtsid vähe korralikumalt elada, kui neil siiani võimalust oli olnud. Küla põliselanikud neid eriti hästi vastu ka ei võtnud, kulus aastaid, enne kui neid omadeks peeti. Siis oli elu ise valiku teinud ja alles olid jäänud ainult need, kes tõesti tahtsid sellesse külasse elama jääda. Perekond Pärna poolt ehitatud elamu. Pildistatud 2004.a 1958.a. hakati kolhoosist eraldama individuaal ehituskrunte, soodustati kõigiti individuaalelamute ehitamist. Esialgu ei julgenud keegi lootagi, et suudetakse ise endale maja ehitada. Algust tegid kolhoosiesimees Ruudolf Mannov ja aseesimees Arseni Saar. Nad hakkasid oma maju ehitama Lehtse ja Vene küla alguses, endise Maksima talu, nüüd kolhoosi kontori lähedale. Selles piirkonnas oli veel palju I Maailmasõjaaegseid betoonist valatud sügavaid blindaaze, ehitati otse nendele,oli kelder ja vundament olemas.

66 66 Sellest piirkonnast kujuneski välja uus asula Kiili keskus, praeguseks Kiili valla keskus. Tehti ettepanekud ka Vaelakülas elavatele uutele inimestele, kes olid näidanud, et nad on korralikud tööinimesed ja tahavad kolhoosi elama jääda. Kolhoos andis ehitada soovijale tüki metsa, kust tuli ise ehitusmaterjal maja tarvis maha võtta ja välja vedada, kolhoosi saekaatris sai saagida ja see töö pandi kirja, võeti palgast maha. Kõik materjal, mis oli vaja osta, läks kolhoosi kaudu ja selle maksumus võeti tööpalgast maha, ega siis mitu aastat peaaegu palka ei saanud, hea oli, kui peres oli rohkem töötajaid, nii sai kuidagi ära elada. Ehitustöö tehti ise, iga õhtu ja puhkepäev pidi kogu pere olema maja juures tööl, kui oli vaja spetsialisti juhendajaks, tuli see ka appi kutsuda. Nii nende majade ehitamiseks kulus 2-3 aastat ja valmis nad said. Kolhoosiaja lõpuks oli keskusesse saanud juba suur asula. Taluhoonete remontimiseks ega talude juurde uute hoonete ehituseks luba ei antud, pidid ehitama kas keskusesse või brigaadi keskusesse, talumaja juurde ei tohtinud isegi teed korrastada, oodati, et need talumajad keset põlde ükskord ometi ära laguneksid. Vaelaküla, I brigaadi laudas oli masinlüps sisse pandud 1959.a., nüüd oli igal talitajal 25 lehma hooldada ja olid jäänud väga tublid inimesed lauta tööle, kes tahtsid ka endale siia kodu rajada. Esimestena, 1958.a. hakkasid ehitama omale maju karjalauda lähedusse Pärn, Mertcedes ja Lutta Abram a.ehitasid endile maja perekond Lihtmaad Natuke hiljem Pärn Ivo, Rosenwald Leida, ja Joarand Arnold. Leida Rosenvaldi ehitatud maja. Nüüd kuulub Oskar Valvele. Pildistatud juunis 2004.a.

67 67 Lepiku talu hooned lammutati ja tütar Eike Joarand oma mehega ehitasid I brigaadi selle maja. Pildistatud juunis 2004.a. Pärn Ivo maja. Pildistatud 2004.a.

68 68 Perekond Lihtmaade maja Pildistatud juuni 2004.a. Kujunes välja juba ilus majade grupp. Kolhoosi keskusesse oli siit 3 km, seal oli kauplus, söökla, kontor, sidejaoskond, arstripunkt, raamatukogu ja klubi. Ega I brigaadi inimesed endid eriti ääremaalastena tundnud, sõita sai liinibussiga, jalgrattaga ja paljudel olid ka isiklikud autod. Perekond Nikkarite maja, Vaela keskuse majade grupis, ehitatud 2000.a. Pildistatud 2004.a.juunis.

69 69 Kolhoos Rahva Võit järjest suurenes, 1964.a. liitus juurde Külvaja kolhoos, 1967.a. Terase kolhoos a. valmis uus kontor klubihoone, 1968.a. Kiili keskusesse uus koolihoone, kuhu tulid õppima Sausti ja Nabala koolide lapsed. Oli valminud ka lasteaed. Elu oli kõik koondunud keskuse juurde, külad kippusid tühjaks jääma, vanade elutee jõudis lõpule, lapsed olid oma elamise rajanud linna või kuskile mujale, talude hooned hakkasid lagunema. Kolhoos ehitas järjest juurde keskusesse suuri korrusmaju, uusi inimesi tuli kolhoosi igalt poolt tööle, ikka oli korteritest puudus. Ehitati ka palju individuaalelamuid Kiili keskusesse. Kolhoosikord kestis üle 40-ne aasta, peale taasiseseivumist algas jälle ka külades uus ajajärk. Vaela ja Saire küla peale Eesti taasiseseivumist Nelikümmend aastat on pikk ajajärk, kui vaadata 1948.a. talude majapidamisraamatutest neid elanikke, peremehi, perenaisi ja nende lapsi, siis 90-dateks aastateks olid surnud kõik peremehed ja perenaised. Kõikidel taludel, kellel lapsed olid, olid need ka kuskil alles, käidi ka tihti oma kodukohas, kohendati hooneid ja peeti oma sünnikohta kalliks. Peale kolhoosi, ühismajandi likvideerimist, ei olnud küla perede järglastest kedagi, kes oleks tahtnud hakata talupidajaks. Maade tagastamine oli nii pikaldane ja keeruline protsess, pealegi nii väikeses talus pole praegusel ajal põllumajandusega võimalik edukalt tegeleda. Vaela küla piirides on rajatud kolm suuremat ettevõtet, kolhoosiaegsesse I brigaadi loomalauda hoonetesse on rajatud ettevõte OÜ Kiili Betoon, Saire küla Evardi talu juurde on rajatud suur puukool ja dekoratiivtaimede kasvatus OÜ Hansaplant. Vaela küla Raba talu järglased on rajanud talu juurde ettevõtte OÜ Efekt, kus toodetakse klaasplastist tooteid.

70 70 OÜ Kiili Betoon hooned. Pildistatud 2004.a. Evardi talu pärijad on rajanud talu juurde suure puukooli ja dekoratiivtaimede kasvatuse.oü Hansaplant müügiplats. Pildistatud 2004.a.

71 71 A/S Efekt hooned. Pildistatud 2004.a. Praeguseks on Vaela ja Saire küla saanud ühe nime alla, on Vaela küla. See küla on praegu päris rõõmsailmeline, ainult Peetri talu eluhoone on varemetes ja maja ümber ei ole elutsemise jälgi. Päris kadunud on Lepiku talu hooned, need lammutati. Kõikidel teistel taludel on maju remonditud või ka uusi ehitatud..enamuses taludes elavad aastaringselt kas oma lapsed, lapselapsed või maja ära ostnud uued inimesed. Ka majad mida kasutatakse suvilatena, on korras ja ümbrus kauniks tehtud. Põllumaade kasutamisega on kurvem lugu, enamus maid on talupidajale Pihlakasele ja o/ü Agromelile kasutada antud, aga nende haritud ilusate viljaväljade vahel lokkavad ka umbrohtunud, kasutamata põllusiilud, mida pole tahetud kasutusse anda. Müüakse talumaid ja külasse kerkib järjest uusi elamuid ja tuleb juurde uusi inimesi. On küll olemas küla ja endistes talukohtades elavad inimesed, aga elulaad on teine, nende äraelamiseks ei lähe vaja põldu, elu ja tõõkoht ei pea olema ühes kohas, käiakse enamasti Tallinnas tööl.

72 a. adramaarevisjon Harjumaa Kasutatud arhiivimaterjale Julius Põldmäe Juljus Põldmäe Jüri kihelkond, minevik ja tänapäev. Kolhoos Rahva Võit kroonika E.Tammiku käsikiri Kurna raamatukogu kroonika EAA F 1213 n 1 s a. Kurna valla talude revisjoon ERA F 1831 n 1 s 1553 Maalehed 1939.a. Tõdva valla II jaosk. Loendus Harju MA F 115 n 1 Ma 10 Kurna k7n majapidamisraamatud EAA person. raam. F28 n 1 t 753 Jüri k/k Tall.linna arh. F 97 n 1 s 1 Kurna mõisa loend. materj. EAA F 1864 n 2 Kurna mõisa Vaela ja Saire küla talude IV, V, VI, VII, VIII, IX ja X revisjon. hingerevisjonid

73 73 Autorist Andmeid nende külade kohta arhiividest uuris, pani kirja ja pildistas kõiki taluhooneid juunis 2004.a. nii, nagu nad praegu on Koidula Ameerikas. Koidula Ameerikas Olen sündinud 1927.aastal Luige talus, siis kui sellest väikesest saunakohast alles hakkas korralik väiketalu saama. Olen kaasa teinud kõik talutööd ja püüdsin kirjeldada oma mälestuste järgi tolleaegseid taluolusid, läbi mitme sõja ja valitsuste vahetuse. Käesolevast ajast pole palju midagi kirjutatud, see on veel olevik, tulevikus saab sellest kroonika. Praegu olen mina sellest külast kõige vanem inimene, kes on sündinud, elanud ja töötanud selles piirkonnas kogu elu,välja arvatud õpingute aastad Tartus ja neli aastat loomaarstina Põdrangu sovhoosis. Algul elasin kodutalus, peale Põdrangult äratulekut ehitasime mehega omale maja Kiili alevikku. Olen töötanud siin piirkonnas veterinaarjaoskonnas, kolhoosis ja KS Jaamas vetarstina kuni 1991.a.-ni Olen üleskasvatanud kolm last, mul on ka kolm lapselast. Alates 1990.aastatest hakkasin huvi tundma oma esivanemate kohta. Isa oli pärit Vigala kihelkonnast ja mul oli väga vähe teada tema sugulastest. Hakkasin käima arhiivides ja sel ajal hakkas tegutsema ka Eesti Genealoogia