LOOMING. 5/2012 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub aastast SISU

Transkript

1 LOOMING 5/2012 Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Ilmub aastast SISU Eeva Park *Sellesse vihma sa ära ei eksi / Kaugel jt. luuletusi 611 Kalle Käsper Putš. Katkend Buridanide VII köitest 614 Jürgen Rooste Multifilm multiversumist 635 Kalle Kurg Hingelised 639 Tiina Laanem Mõni mõis / Õnnelik jää 644 Ülar Ploom küün 656 Timo Maran Varjatud Tartu 658 Priit Uring Mis iganes tuleb. Proosapõimik 660 Irma Järvesalu Olen tuul / Miinikollane jt. luuletusi 671 Georgi Kirillov Oskus olla poeg 674 Madis Kõiv 9. b. Katkend käsikirjast Klass. Fragmente (2009) 677 Kärt Hellerma Elulugude ajastu: kas vabaduse pohmelus või kujutlusvõime kriis? 696 Joel Sang / Hedi Rosma Hier stehe ich, aber ich kann auch anders 711 Luule Epner Tõelus ja unes-elu. Tähelepanekuid Mari Saadi tegelaste tajukogemustest 719 Toomas Haug Kirjandusloolane kui postuumsus. Toomas Liivi artiklikogu Tekst teeb oma töö esitlusel musta laega saalis 22. III Indrek Koff Tasakaalu otsides 734 Hedda Maurer Torm oli nii nagu inimene ja lihtsalt torm 736 Olev Remsu Teispoolsus vist läbi nähtud 738 Jaak Urmet Mees, kellele sobib mäletamine 741 Kroonikat 745 Estica 748 Kai Aareleid Kuni tulin mina. Antipoeet Parra ja Cervantes 749 In memoriam Jaan Kruusvall 7. XII IV

2 Autorid, 2012 Looming ilmub Eesti riigi toetusel aastal on ajakirja rahaliselt abistanud: Kultuurkapital SA Kultuurileht Kirjanike Liit ISSN

3 Eeva Park * Sellesse vihma sa ära ei eksi. See, mis sind joodab, on taeva vesi, pea lase kuklasse, keel lükka välja, silmade varjuks siruta käsi. 611 Eeva Park. Luule Silmad on sinul teistmoodi janus, nemad ootavad välkude algust, loendades vastutuult kerkivaid pilvi, loodavad nendes peituvat valgust, loodavad, et selle kevade tormis vihm on klaasina läbipaistev ja et taevastlangevas sajus keel tunneb tule ja väävli maitset. Kaugel Olid seal võõram kui siin, ega muud vahet ei olnudki. Olid seal üksi veel üksikumate keskel. Olid kui kodus, ootasid teateid, sest ei osanud olla ootamata. Püüdsid vastata küsimustele, mida keegi ei esitanud, ja vastasid veidras keeles, mida keegi ei mõistnud, kuni hakkasid armastama seda kingseppa, kes igal varahommikul laotas oma töökoja banyanipuu õhujuurte alla, ladus puhtale kotiriidele ritta harjad, naasklid, kingaliistud, ja temale noogutades ei olnudki enam tähtsust said sa magamisega hakkama või mitte, sest ärkvelolu oli igal juhul nüüd olemas.

4 612 Siinsamas Eeva Park. Luule Eile tehti üks soomlane puupaljaks. Läks baari, võttis mõned tumedad õlled, pärast ei mäletanud midagi. Ei ilusaid läti tüdrukuid ega seda linna. Ei tundnud ta enam kedagi ära. Tuli Müürivahes vastu, võõras jopp seljas, võõras nägu peas, ainult silmades virvendas tuttav ärevus, kui aga suu avas vandus muistses murdes, et läheb ära, läheb laiade jõgede manu, koolutab seal kaldakaskesid, peseb end üleni puhtaks, udjab kohe vihaga seda ihu ja hinge, kuigi ei tea veel, kuidas pääseda üle laia lageda, kui kõik taskud on nii tühjaks tehtud, et oma nime pole kusagilt enam kokku veerida. * Riputasin riided varna, lükkasin kingad jalast, astusin kolm korda järjest kaalule, ja selgus, et süda ongi üha raskem ja raskem ja raskem. * Läksime nii otse, kui oskasime, ja ega ei olnudki aega otsida teist rada kõik oli niigi lähedal, kõik oli juba peaaegu juhtumas, kui lõikasime läbi selle öö, mis paksu lapitekina laotus üle uinunud emade imik rinna küljes ja teine kõrval lamasid nad reas

5 päeval pehmeks sulanud asfaldil igaüks oma lohus. Meie jooksime, meil oli hirm. Nemad magasid rahus. 613 Eeva Park. Luule

6 614 Kalle Käsper. Putš Kalle Käsper Putš Katkend Buridanide VII köitest 1 Valdek magas halvasti ja ärkas, kukal higine. Ta pööras padjal teise poole ja lamas veel kaua selili, tuimalt vahtides läbi kardinapilu immitsevat koiduvalgust. Miks ta küll ei võinud sündida mõnes teises, normaalses riigis? Kui isal oleks jätkunud ettevõtlikkust... Kuid isal ei jätkunud ettevõtlikkust, ta oli tüüpiline riigiametnik, hoolas ja täpne, ja vist ka mitte eriti auahne. Kujutleda, et isa oleks kolmekümnendate keskpaigas, pärast abiellumist emaga, võtnud kätte ja emigreerunud kuhugi, näiteks USA-sse, Valdek ei suutnud; see polnud isa moodi. Pigem oleks võinud sellise tembuga hakkama saada ema, kellel jätkus nii mõistust, teadmisi kui ka tarmu; kuid emantsipatsioon polnud tollal moes. Siis oli sündinud tema, seejärel Monika, ja sealt polnud enam palju maad võimuvahetuseni, mille järel emigreerumised lõppesid iseenesest, sest piirid pandi kinni. Paljud põgenesid hiljem, sõja lõpus, kuid isa oli evakueerunud Venemaale ja kuhu oli minna emal üksi koos kolme lapsega, uue korra alguses sündinud Peeter kaasa arvatud? Nii oli tema oma hiilgavate ajudega jäänud Nõukogude Liitu, saanud kommunistliku hariduse, kaitsnud kandidaadi- ja doktorikraadi ning hulk aastaid pidanud loenguid sellest, millesse ise karvavõrdki ei uskunud: kuidas sotsialistlik majandussüsteem seljatab oma konkurendi, roiskuva kapitalismi. Nooruses, jah, oli üks periood, kui tallegi oli tundunud, et seda süsteemi sotsialismi võib parandada, täiustada, hoogsamaks muuta, kuid see oli ruttu möödunud. Plaanimajandus ei võimaldanud kiireid otsuseid, iga algatus venis, keerles hulk aega bürokraatiamasinas, ja kui sealt ükskord välja vupsas, oli juba aegunud. Tardumus valitses kõikjal: igal kevadel lõpetasid kooli tuhanded teotahtelised, nagu kirjutasid ajalehed, noormehed ja neiud, kuid ei möödunud kümmet aastatki, kui sellest tahtest polnud midagi järel, süsteem kurnas nad ära, mitte tööga, ei, vaid tegevusetusega. Jäi vaid karjäär; ja ka sellega polnud tal vedanud. Kui vana kateedrijuhataja ootamatult infarkti sai missugune värdjalik väljend, sai infarkti nagu medali!, oli Valdek olnud üks kahest kõige kindlamast kandidaadist: noorim teaduste doktor, parteistaaži piisavalt, arvestuskaartki puhas, mida sa hing veel tahad? Jõudnud mõtetega tavalisse punkti, tundis Valdek tuttavat valu südames. Kas ta tõesti oleks pidanud tolle mesihäälse kagebešniku ettepaneku vastu võtma? Kui te olete valmis meiega koostööd tegema, siis me korraldame nii, et valitaks teid. Ta oli püüdnud venitada, palunud mõtlemisaega, isegi käinud Tallinnas emaga nõu pidamas, see oli vähem kui aasta enne ema surma, kuid lõpuks loomulikult ikka ei ütelnud, tänu ema toetusele veel resoluutsemalt, kui alguses kavas. Ja oligi kõik sõelale jäi teine mees ning Valdek võis üksnes arvata, kas tollelgi oli tulnud organitega läbirääkimisi pidada ja mida too oli vastanud.

7 Kauem ennast haletseda polnud tahtmist ja ta ajas end püsti, ehkki kiiret polnud kuhugi, õppeaasta alguseni oli kümmekond päeva ja pangast oli ta äsja nädala puhkust võtnud. Korra oli ta mõelnud, et sõidab Ruhnu, Tiiule seltsiks, kes seal kohusetundlikult pohli korjas, kuid ruttu käega löönud: liiga palju loksumist nii lühikese aja pärast, bussiga Pärnu, sealt lennukiga edasi, kui pileteid üldse on, metsavahti mahtus kõigest tosin reisijat. Ja kui siis veel juhtub, et pole lennuilma ja ei pääse tagasi... Telefon helises, kui ta vannitoas külma veega kõrvu pesi soe oli, nagu ikka, suveks kinni keeratud, võim soosis karastust, nii pidi välja kukkuma parim teras, tema puhul oli see kommunistidel õnnestunud, kuid Tiiu jaoks lõppes eksperiment harilikult nohuga. Kella oli ta vaadanud tõustes, siis oli kolmveerand seitse, nüüd oli möödunud kõige rohkem viis minutit niisugusel tunnil ei saanud see olla tavaline kõne. Ega ometi Annika mõne röövli otsa ole sattunud, Milanos, oli tütar rääkinud, kõndivat ringi kahtlasi tüüpe üle kogu maailma? Poolel teel telefoni juurde taipas Valdek, et kõne pole kaugekõne, ja rahunes pisut. Buridan? Pankurile ei meeldinud Valdeku perekonnanimi ja ta kõnetas teda alati ema neiupõlvenimega, vähe sellest, oli isegi tema kabineti uksele lasknud kinnitada sildi Valdek Buridan, vabandanud, et sõna Looder nähes kaoksid kliendid nagu õhk. Oletame. Keera raadio lahti. Milleks? Kuula, saad aru. Seejärel pane riidesse ja tule siia. Ma olen puhkusel, meenutas Valdek. Puhkus on tühistatud. Ja veel: kas sinu kuulus seljakott on alles? Peaks olema. Nooruses oli Valdek palju mööda Nõukogude Liitu ringi rännanud, Dnepri ääres ja Karpaatides, Gruusias ja isegi Kesk-Aasias, pankur teadis seda, sest mööda Svaneetia mägesid olid nad roninud koos. Võta see kaasa. Milleks? Kuid pankur oli juba toru hargile pannud see oli uue ajastu mees, kes tõsimeeli arvas, et aeg on raha; Valdek oli veendunud, et ta eksib ning aeg on raha puudumine. Raadios luges diktor monotoonse häälega mingit ametlikku teadaannet. Natuke kuulanud, mõistis Valdek, miks pankurit oli haaranud paanika. Nii et siis ikkagi? Juba mõnda aega oli tunda, et Kremlis käärib midagi, seal liikus veel palju neid, keda reformid ärritasid. Nad olid kaua kannatanud, aga nüüd olid nad asunud vasturünnakule, kõrvaldanud Gorbatšovi ja... Ning sellest piisas sest ilma Gorbatšovita olid nad jälle olukorra peremehed, nendele allusid sõjavägi, miilits ja loomulikult KGB. Kui hea, mõtles Valdek, et vähemalt Annika kaugel on, Birgitit oli ta samuti ärgitanud 615 Kalle Käsper. Putš

8 616 Kalle Käsper. Putš midagi ette võtma, et välismaale pääseda, kuid noorem tütar oli kõrvuni armunud, kolas peigmehega mööda Lõuna-Eesti talusid, otsides kursusetöö jaoks vana mööblit, ega tahtnud isa makjavellilikust plaanist kuuldagi. Teadaanne lõppes, algas muusika, mitte tavakohane lõbus estraad, vaid klassika, keegi mängis viiulit, Tiiule oleks see meeldinud, kuid Valdek eelistas džässi. Huvitav, kas nad selle ka jälle ära keelavad? mõtles ta raadiot kinni keerates. Peale pankuri polnud majas kedagi, valvur välja arvatud, ja ega Valdek muud oodanudki, kõik teised olid normaalsed teenistujad ning ilmusid ja kadusid kella järgi, seevastu pankur oli tööhull, ta oli toonud kabinetti madratsi ja magas sageli siin, hommikuti aga tegi samal asemel joogat, täpselt nagu Peeter, kui vend oli veel taimetoitlane ega tegelnud poliitikaga. Praegu oli madrats kokkurullitult nurgas ning pankur istus sirge seljaga nagu Paul Keres laua taga ja kirjutas midagi, võib-olla testamenti. Lõpuks ometi, ütles ta, heites Valdekule kiire närvilise pilgu. Räägi, mis sa sellest arvad? Ma arvan, et asi on kehv, vastas Valdek, võttis seina äärest tavalise tooli ja tõi selle laua äärde kroonilise radikuliidi tõttu vältis ta tugitoole, eriti neid pehmeid, mida olid täis panga ooteruumid ja tähtsamate ülemuste kabinetid. Ma ei tea, kas sa panid tähele, et sellesse GKTŠP-sse 1 kuuluvad kõik kolm ministrit, kellest midagi tõeliselt sõltub: Krjutškov, Pugo ja Jazov... Jazov on oinas, katkestas pankur, Gorbatšov pistis ta nimme kaitseministeeriumi etteotsa, et ta doominot mängiks ega segaks. Jazov võib ju olla oinas, kuid armee allub temale, vaidles Valdek vastu. Ja Krjutškov ning Pugo küll oinad pole. Jah, Krjutškov on ohtlik mees, nõustus pankur. Aga mis sa arvad, mis on saanud Gorbist? Haige ta nüüd kindlasti pole, lausus Valdek veendunult. Arvad, et nad tegid talle otsa peale? Valdek muutus ettevaatlikuks. Seda vaevalt, Gorbatšov on välismaal liiga populaarne. Kõige tõenäosem, et ta istub koduses arestis, Musta mere ääres, või kus ta suvitab. Aga Jeltsin on muidugi küpse, või vähemalt väga kindlas kohas, trellide taga. Kuulsid midagi? Pankur heitis talle terava pilgu. Ei, aga see on ju loogiline. Esimese asjana on neil tarvis elimineerida Jeltsin ja tema meeskond: Burbulis, Šahrai ja teised. Jah, see on tõesti loogiline, nõustus pankur taas. Kas sa Sašat pole proovinud kätte saada? Äkki teab tema midagi konkreetsemat? Saša oli Valdeku aspirantuurikaaslane, juudipoiss, kellega koos nad kuuekümnendate alguses olid uurinud krediidipoliitika liberaliseerimise võimalusi. Taibates, et need võimalused võrduvad nulliga, oli Saša Iisraeli viisaga 1 Riiklik Eriolukorra Komitee.

9 emigreerunud USA-sse, tõsi, ilma suurema efektita, oli pidanud tegema mitmesuguseid töid, vahepeal oli isegi keeranud New Yorgis taksorooli, kuid perestroika alguses naasnud Moskvasse ning pannud käima mitu suurt äri, ühe arvutite ja teise teksadega. Muidugi oli selleks tarvis finantse, mida Ameerikas keegi Sašale ei usaldanud, ja Valdek oli ta kokku viinud pankuriga. Ütle oma protsent, oli Saša talle pankuri kabinetist väljudes lausunud. Mis sa nüüd, ega ma raha pärast, oli Valdek ettepaneku tagasi tõrjunud; Saša oli talle imestunult otsa vaadanud, kuid rohkem peale ei käinud. Ma ei tahtnud Sašat nii vara tülitada, seletas Valdek. Kui koju lähen, proovin helistada. Vali siitsamast. Saša number ei vastanud. Ja missugused on sinu arust meie perspektiivid? küsis pankur, kui Valdek oli toru hargile pannud. Meie sa pead silmas panka? Võtame esialgu natuke laiemalt Eesti. Nirud, ütles Valdek ausalt. See jutt erakorralise seisukorra kohta mõnedes regioonides käib just meie kohta. Eeskuju on seltsimeestel varnast võtta, kui mäletad veel Poolat ja Solidaarsust. Vastupanu? Mis vastupanust võib siin rääkida? turtsatas Valdek pankur võis mõnikord ikka väga naiivne olla. Kas sa tõesti arvad, et Kodukaitse ja Kaitseliit saavad dessantvägede vastu? Muide, esimese asjana lähevad nad omavahel kiskuma. Jaa, see on samuti loogiline, nõustus pankur veel kord; selle eest ta Valdekule palka maksiski, et oleks, kellega nõustuda. Pankur tõusis, läks serveerimislaua juurde ja valas endale klaasi pepsit. See oli kõige kangem jook, mida ta pruukis; Valdeku meelest oli see liialdus, võinuks vabalt piirduda mittesuitsetamisega nagu tema. Neljandal kursusel oli pankur käinud kuulamas Valdeku eriseminari valuuta suhtelisusest ning hiljem palunud teda oma diplomitööd juhendama. Vanusevahe polnud suur ning lõpubanketil oli Valdek teinud ettepaneku sinale üle minna, mida ta praegu kahetses: tema autoriteet pangas oleks muidu kõrgem olnud. Värskat tahad? Võib küll. Pankur valas teise klaasi mineraalvett ja tõi selle nooremale mehele sobiva viisakusega Valdekule kätte. Ja missugune on sinu prognoos panga suhtes? Panevad kinni. Seda ma mõistan, ei suutnud pankur talitseda kärsitust. Mind huvitab: kui ruttu? Valdek kaalus pisut. Ma arvan, nädal on meil kindlasti varuks. Esmalt likvideeritakse poliitilised struktuurid, siis jõuab järg äri kätte. 617 Kalle Käsper. Putš

10 618 Kalle Käsper. Putš Loogiline. Kuid ma arvan, et targem on juba praegu võtta kasutusele ettevaatusabinõud. Pankur läks tagaseinas asuva seifi juurde, mida ei juhtunud sageli, sest summasid alla miljoni hoidis ta lihtsamalt, kirjutuslaua sahtlis. Aimates, mida talt oodatakse, võttis Valdek toolijala kõrvalt sinna pandud seljakoti, päästis nöörid lahti ja astus lähemale. Kas Tiiu on veel saarel? küsis pankur rahapatakaid seifist välja võttes ja kotti loopides. Jah. Kui koju jõuab, hoiata teda. Naistel on rumal komme mehega konsulteerimata vanu asju minema pilduda. Kas sa tahad, et ma selle koju viiksin? Valdek oli rabatud. Loomulikult. Milleks ma su muidu nii vara üles ajasin? Ma ei maganud. Kust mina seda võisin teada? Nii, rohkem ei mahu. Välja lasen su tagaukse kaudu, et valvur ei näeks. Me peame selle enne üle lugema, et ma saaksin allkirja anda, hakkas Valdek protesteerima. Pole aega, ütles pankur napilt. 2 Kõige rohkem võttis aega kõrvarõngaste valik, lõpuks jäi Annika peatuma ühel lihtsal kuubikujulisel türkiissinisest klaasist paaril, mis sobis hästi kleidiga. Ta vaatas end viimast korda hindavalt peeglist: paljad õlad lisasid võlu, niisiis, elagu suvi, kui Milanos poleks ainult nii palav, tupsutad küll deodorandiga kaenlaaluseid, aga ikka on hirm, et keegi võib su higilõhna tunda. Ehkki, kas sel ongi tähtsust? Palju ei puudunud, et ta oleks kleidi uuesti seljast kiskunud ja nurka visanud. Mida ma ometi teen, vasardas peas, ma ju ei armasta seda meest, miks ma siis lähen temaga kohtama? Igavusest? Üksindusest? Pigem üksindusest kui igavusest. Kuid juba paari päeva pärast istun ma ju nagunii rongi ja sõidan Stefania poole, kas ma tõesti ei suuda nii kaua kannatada? Tubli Stefania, minu kaitseingel. Samasugune elu mõttes oskamatu nagu mina, ehkki itaallanna. Laulda Stefania võis, laulis ta Annikast paremini, kõigist kursusekaaslastest paremini, aga rolle said ikka teised, olgugi et Stefania oli iludus. Ma olen liiga vooruslik, naeris Stefania, kui nad koos ühiselamus omletti praadisid, meil provintsis ollakse selliste asjadega ranged ja mulle hakkas see külge, kardan, elu lõpuni. Ka tema, Annika, oli vooruslik või vähemalt peaaegu vooruslik, paar rumalust välja arvatud ja mida muud kui rumalus oli tänanegi kohtamine. Aga sa ju lubasid, meenutas üks teine hääl tema sisemuses arglikult, sa pole ometi mõni pirts mannekeen, kes mängib meestega nagu kabenuppudega, sina, Annika, oled tõsine noor naine, ja sa ei tohi solvata inimest, kes pole sulle midagi halba teinud. Ei armasta? Aga keegi ei sunnigi sind

11 temaga voodisse minema. Pierre on huvitav vestluskaaslane, tark ja haritud, muusikateadlane, ja pealegi veel nii sarmikalt irooniline, paljud tüdrukud oleksid uhked sellise kavaleri üle. Annika võttis tualettlaualt käekoti ja läks otsustavalt ukse poole. Pierre ootas Duomo ees, kanotjee peas ja valge roosiõis peos Annikal oli neid roose juba terve suure vaasi jagu. Kübar ei sobinud Pierre ile, tegi teda vanemaks, aga Annika ei saanud seda ometi ütlema hakata, üksnes kahetses sisimas taas, et oli tulnud. Kuid roos oli ilus, suure õiega ja isegi lõhnas natuke, ning ta leebus: kodumaal polnud keegi temaga nii kaunilt kurameerinud. Ma kartsin, et täna ma teid küll ei näe. Miks? Ma ju lubasin. Nojaa, aga niisugused sündmused... Mis sündmused? Kas te ei teagi? Moskvas on putš. Süda tuksatas sees, ta tuksus Annikal üldse tugevasti, aga see löök oli nii vali, et ta mõtles: pole ime, kui Pierre gi kuulis. Mis te räägite? Kes? Suhelda oli raske, polnud ühtki keelt, mida nad mõlemad oleksid korralikult osanud, Annika prantsuse keel piirdus kahe aaria, Micaela ja Marguerite i omaga, Pierre il polnud muidugi õrna aimu eesti keelest, inglise keelt ta ei sallinud, öeldes, et tunneb end selles keeles rääkides idioodina, ja vene keeles teadis vaid kaht sõna: Tšort poberi! Nii purssisidki nad keelt, mis neid oli ühendanud, oma töökeelt, itaalia keelt, aga et libretod, kust nad sõnavara ammutasid, olid väga poeetilised, ikka il core ja amore, siis jäid mõned asjad alati segaseks. Vanad kommunistid, muutuste vastased. Ma ei tea ise ka palju rohkem, hotelli televiisor näitab üksnes itaalia kanaleid. Homme, kui ostan prantsuse lehe, saan täpsemalt seletada. Pierre ütles veel midagi, kuid see läks Annikal kõrvust mööda: ta oli mõtetega juba kodus. Nii lootusrikkad olid viimased paar aastat, kas tõesti on nüüd kõigega lõpp? Ma vist lõin teid rivist välja, kuulis ta Pierre i häält. Jah, vastas ta nukralt. See on tõesti halb uudis. Ma ei teagi, kas meie lõunast midagi välja tuleb. Ma pean minema, et koju helistada. Ma saadan teid. Kaugekõneautomaadid polnud kaugel, Annika käis seal päris sageli, kaua ta küll lobiseda ei saanud, paar minutit, mitte rohkem, raha ei jätkunud, kuid isegi kümmekond lauset emakeeles turgutasid, andsid uut jõudu. Tartu kodutelefon ei vastanud, ema polnud ilmselt Ruhnust tagasi, isa... Annika vaatas kella isa võis olla tööl. Ta püüdis meenutada kateedri telefoni, kuid ei suutnud, huvitav, ooperiaariad jäid isegi võõras keeles kergesti pähe, aga numbrid mitte. Kabiinis oli veel palavam kui väljas ja ta läks selle paari minutiga üleni 619 Kalle Käsper. Putš

12 620 Kalle Käsper. Putš higiseks, ust lahti hoida ei saanud, sest ümberringi valitses hirmus lärm, hindud ja indoneeslased, korealased ja neegrid, türklased ja araablased, kõik nad helistasid koju, ja et vahemaa oli pikk, siis rääkisid igaks juhuks kõvasti. Kas saite midagi teada? Pierre ootas truult vahekäigus, ta oli kanotjee peast võtnud ja pühkis samuti taskurätiga higi, ning Annika taipas äkki, miks mees kübarat kannab, tema meelekohad olid juba üpris paljad. Ei, kedagi ei olnud kodus. Siis on mul ettepanek. Lähme sööme ikkagi lõunat ja pärast proovime uuesti. Restoranis oli natuke jahedam, konditsioneer töötas. Kas te kardate vanemate pärast? küsis Pierre, kui oli suhtlemise kelneriga lõpetanud; Annika jättis valiku kavaleri hooleks, ta ei suutnud keskenduda roogadele, mõtted olid kodus. Ei, lausa mitte. Nad pole... Annika otsis sobivat sõna. Nad pole makiid või gerilja. Asi on muus. Ta tahtis öelda, et tal on kahju oma kodumaast, kuid ei suutnud meenutada, kuidas on itaalia keeles on kahju, ja püüdis seda millegagi asendada. Mul on valus vaadata oma kodumaad. Valus? Miks? Oleks võinud rääkida sellest kummalisest vaesusest, kui raha justkui on, aga osta pole selle eest midagi, kuid Annika ei tahtnud jätta endast merkantiilset muljet. Me pole vabad. Kas mäletate, kuidas Aidas tuuakse sisse etioopia sõjavangid? Nii öelnud, taipas Annika kohe, kui rumalasti ta küsib muidugi Pierre mäletas, ta oli ju spetsialist. Mulle tuletab see alati minu rahvast meelde, lisas Annika. Me oleme samuti vangid. Kelle vangid? Annika ei teadnud, kuidas vastata, ema ütles tavaliselt venelased, isa bolševikud, ja ta valis seepärast neutraalse variandi: Kremli. Tähendab, Kreml on nagu egiptlased, ja teie etiooplased? Aga egiptlased olid ju tsiviliseeritud ja etiooplased metsikud? Annika sattus segadusse, ta ise polnud kunagi Aidast sellise nurga all mõelnud, Nõukogude Liidus oli kombeks etiooplastele kui rõhutud rahvale kaasa tunda, ja ta hakkas keerutama: Ma ei pidanud silmas päriselt seda. Ma tõin üksnes näite. Kohe ma püüan seletada. Teie rändate vabalt mööda maailma, minu sõbranna Stefania tuli äsja Jaapanist. Aga meie ei pääsenud üldse riigist välja. Minu isa on teadlane... Ta tahtis öelda, teaduste doktor, aga ei osanud, il dottore tähendas tema arust üksnes arsti. Professor? püüdis Pierre teda aidata.

13 Ei, dotsent. See sõna oli Pierre ile ilmselt võõras. Ükskõik, peaasi on see, et ta pole kordagi käinud välismaal. Üldse mitte kordagi? Kas ta oli dissident? tegi Pierre suured silmad. Ei, lihtsalt juhtus nii. Talle pakuti võimalust sõita Poola, aga ta keeldus. Miks? Ta ütles, et Poola teda ei huvita, ta tahab sõita Prantsusmaale või Inglismaale. Ja sinna teda ei lubatud? Jah, sest enne oleks ta pidanud sõitma Poola. Pierre noogutas, kuid tema ilme ütles, et ta ei saa millestki aru, ja Annika tundis lausa ahastust, nii keeruline oli kõike seletada, asi polnud üksnes keeles, maailmad olid liiga erinevad. Mul endal oli ka väga raske Itaaliasse pääseda, lisas ta. Te polnud käinud Poolas? Annika hakkas naerma. Olin küll, isegi Rootsis olin, külalisetendusel. Aga miks siis? Raha pärast? Annika punastas, ta mõistis, et on ennast sisse rääkinud. Ei, rahas polnud asi, õpingud maksab kinni riik, tunnistas ta vapralt. Kreml? Jah, võib ka nii öelda. Natuke elamisraha annab ka, mitte palju, aga võib toime tulla. Stefaniaga olid nad mitmel korral vaielnud sel teemal, sõbranna väitis, et Annika elab suurepärasel maal, sest seal hoolitsetakse kunstnike eest tema pidavat alailma muretsema, kas järgmise semestri õppemaksu õnnestub kokku saada. Aga miks siis ikkagi raske? püüdis Pierre teda hädast välja aidata. Sellepärast, et... Annika takerdus: kuidas öelda oli tarvis palju lubasid? Kuidas üldse seletada, mis on partei rajoonikomitee, ametiühing, komsomol, KGB? Viimast Pierre ehk siiski teadis, seda teadsid kõik. Ta läks igaks juhuks üle piano le: Mind kutsuti KGB-sse, esitati palju küsimusi ja õpetati, kuidas ma pean välismaal käituma. Pierre silmis välgatas huvi: Mismoodi siis? Näiteks, et ma ei tohi suhelda... Ta ei teadnud, kuidas on itaalia keeles kodanik ning võttis viimases hädas appi inglise keele: With citizen of other countries. Specially west countries. Ka õppejõududega? Nii ma küsisingi. Vastati: ainult nendega, ja ainult tunnis. Nii et praegu te käitute valesti? Jah. Muidugi, nüüd on perestroika... Pierre noogutas agaralt, seda sõna ta teadis, seda sõna teadsid samuti kõik. Aga kui see pärast putši lõpeb? Kui vana aeg tuleb tagasi? 621 Kalle Käsper. Putš

14 622 Kalle Käsper. Putš Pierre jäi mõttesse, küllap hakkas üht-teist taipama. Ma tean, teil pole ka kerge, jätkas Annika, et mitte väga halisejana paista, ja Pierre elavnes kohe. Jah, siin tegelevad kõik äriga, muigas ta, kunst, see on kõrvaline. Kunstnikud on... Nüüd paistis, et temagi otsib õiget sõna... Buffoni, ütles ta lõpuks, ja Annika naeratas kohe, sest talle meenus Rigoletto narrid. Ja kunstiteadlased need on... Pierre ütles sõna, mida Annika ei teadnud. Kuidas? küsis ta üle. Mendicanti, kordas Pierre, ja nähes, et Annika ei mõista teda, võttis kõrvaltoolilt sinna pandud kanotjee ning sirutas selle välja, tehes ühtaegu sügava kummarduse ja naeratades lipitsevalt. Kerjused, taipas Annika ja puhkes naerma. Kas mäletate, ma rääkisin, et kirjutan raamatut vokaalkunsti ajaloost? jätkas Pierre, kui oli kanotjee taas käest pannud. Annika noogutas ta teadis, et Pierre istub päevade kaupa La Scala muuseumis, kogudes materjali. Pool ajast kulub sellele, et raha hankida. Teil on ju nii palju fonde? Aga nendele peab oskama meeldida. Annika mõtles natuke. Ja siiski on see parem, kui kogu aeg karta, et ütled midagi valesti ja sind ei lasta enam kunagi Itaaliasse. Pierre i silmades välgatas mõistmine, küllap kujutas ta eredalt ette, mida see tähendab, elada ilma Itaaliata, selle imekauni maata, kus oli rohkem kunsti kui kogu muus maailmas kokku. Kas te sellele pole mõelnud, et päriselt siia jääda? küsis ta ootamatult. Kuidas? Väga lihtsalt tulge mulle naiseks. Annika tundis, kuidas õhetus tõuseb näkku. Sõrmedki hakkasid värisema ja tal oli tegu, et seda Pierre i eest varjata. See oli esimene kord, kui keegi talle abieluettepaneku tegi, õigemini, peaaegu esimene kord: paar aastat tagasi oli Tartu Tallinna bussis üks võhivõõras mees hakanud talle külge lööma ja samuti hoobilt perekonnaseisuametisse kutsunud, Annikal tuli vaeva näha, et temast lahti saada, Tallinna bussijaamas oli ta mehe eest lihtsalt plehku pannud. Ärge tehke rumalat nalja. Ma räägin täiesti tõsiselt. Te olete kõige ilusam naine, keda ma oma elus olen kohanud. Ja teil on jumalik hääl, mis minu jaoks pole vähem tähtis. Ma armastan inimesi võrdselt silmade ja kõrvade kaudu, kõrvade kaudu võib-olla rohkemgi. Ma ei oska üldse laulda. Varem ma seda ei mõistnud, alles siin. Stefania on minust palju andekam, miks te temaga ei taha abielluda? Ilmselt on teis midagi, mida temas pole, muigas Pierre. Annika tundis end nagu piinapingil, kõige rohkem vihastas teda, et Pierre

15 rääkis nii tõsisest asjast kergel, peaaegu pilklikul toonil see häiris, kuid samas ka köitis, talle meeldisid iroonilised mehed. Jätame selle jutu, ütles ta võrdlemisi teravalt. Kuidas soovite. Toodi salatid, kelner valas veini, ja kui ta eemaldus, tõstis Pierre klaasi. Joome teie terviseks! Et kõik teie unistused täituksid! Et teie kodumaa saaks vabaks! Ja et te ise võiksite laulda kõigil maailma lavadel! 3 Bussiga Valdek koju sõita ei tahtnud, see oli nagunii täis ning seljakotiga seal trügida polnud mõistlik, paljugi, mis võis juhtuda, kõige õigem olnuks võtta takso, kuid peatuses seisis hulk rahvast ja ta otsustas minna jala. Kott polnud raske, kuid äratas siiski tähelepanu, tee peal tuli vastu mitu kolleegi ülikoolist, kes tundsid huvi, mida ta tassib, ja Valdek vastas: Pohli! See rahuldas küsijaid täiesti, sest Valdeku suhted Ruhnu marjadega olid hästi teada. Kodus oli kõik nii, nagu see temast oli jäänud, Valdek pani seljakoti diivanile ja keeras televiisori lahti. Seal näidati balletti, küllap elanikkonna rahustamiseks. Tiiule oleks see meeldinud, mõtles Valdek taas, läks kööki ja valmistas endale tubli hommikueine enne pankaminekut oli ta jõudnud üksnes pool tassi kohvi ära lonksata. Ta oli söömisega poole peal, kui muusika katkes. Omletitaldrik käes, läks Valdek tuppa ja istus diivanile, seljakoti kõrvale. Midagi uut ta ei kuulnud, diktor luges ette sellesama teadaande, milles oli juttu Gorbatšovi haigestumisest ja sellest, et on loodud GKTŠP. Seejärel ilmusid taas ekraanile baleriinid. Valdek läks tagasi kööki, lõpetas hommikusöögi, pesi nõud ja tuli jälle tuppa. Seljakott lösutas endiselt diivanil ja ta jäi mõtlema, kuhu see panna, juhuks kui tuleb mõni naaber või muidu tuttav palju neid ei käinud, kuid põrutavate uudiste valguses võis kõike oodata. Voodi alla, kus oli koti koht, see pungis kujul enam ei mahtunud, riidekappi oleks ehk saanud kuidagimoodi toppida, kuid seal rippusid Tiiu ja Birgiti kleidid, ja mis saab, kui need kortsu lähevad? Ei, sellist pahandust Valdek küll ei soovinud. Lõpuks viis ta koti kabinetti, lükkas kirjutuslaua alla, päris radiaatori äärde, kütma nagunii enne septembrit ei hakata, ja seadis tooli nii, et see varjaks vaadet. Koju tulles oli ta postkastist välja võtnud eilse Edasi, täna oli esmaspäev ja lehed ei ilmunud; noh, ja üleeile, kui lehte kokku pandi, ei teadnud keegi peale putšistide putšist midagi. Tugitoolis istudes lehitses ta läbi kirjandusleheküljed, võttis siis poolelioleva raamatu etruskidest ja luges tunnikese, seejärel keeras veel korraks lahti raadio, veendus, et välismaa jaamad on segaduses ega oska toimuva kohta midagi tarka öelda, pani aparaadi uuesti kinni ning otsis kapist ujumispüksid ja käteräti. 623 Kalle Käsper. Putš Vesi oli juba üpris jahe, kuid Valdekut see ei häirinud, Mustas meres oli ta korra uusaastaöölgi suplemas käinud. Nooruses oli ta harrastanud akadee-

16 624 Kalle Käsper. Putš milist sõudmist, see polnud küll enam eakohane, kuid nüüd aitas end vormis hoida ujumine; kui Emajõgi väga külmaks läks, kolis ta ümber basseini. Ta alustas rinnulistiilis, jätkas kroolides ja lõpetas rahulikult, selili. Kaldale tulnud, võimles ta natuke, hõõrus end käterätiga, kuni ihu tulitama hakkas, pani riidesse ja seadis sammud kesklinna poole. Kõhelnud mõnda aega, kus lõunat süüa, valis ta lõpuks Kaunase. Tänaval oli kõik nagu alati, inimesed kõndisid, kes aeglaselt, kes kiiremini, mingit erilist närvilisust nendest ei õhkunud. Restoranis oli veel rahulikum, siin polnud kellelgi kuhugi kiiret, söödi mõnuga. Valdek tellis pool seljankat, filee seenekastmes ja pudeli Värskat ning läks vaatama, mis baaris toimub. Siin, paksude tumedate kardinate taga, hämaras, koguni peaaegu pimedas kitsas ruumis oli samuti kõik nagu alati, mõned paarikesed flirtisid, pööramata tähelepanu televiisorile, kust parasjagu loeti taas ette ametlikku teadaannet; tõsi, hääl oli maha keeratud. Baarimees, tähtis nägu peas, puhastas pokaale, ta isegi ei vaadanud Valdeku poole mõtleks, üks klient rohkem või vähem, nagunii oli tal maja linna servas ja Žiguli garaažis. Palveta, et putš õnnestuks, muidu on sinu head päevad loetud, mõtles Valdek ja läks saali tagasi. Kõht täis, maksis ta arve ja tõusis. Restorani ees jäi ta korraks seisma, kaaludes, kas tasub minna ülikooli, kuid loobus. Vaevalt seal keegi midagi temast rohkem teadis, ja teha nii suur ring vaid selleks, et kolleegide loba kuulata tänan, seda küll mitte. Kodus oli kõik vanaviisi, keegi polnud vahepeal tulnud, ja ega Valdek kedagi oodanudki: isegi kui Tiiu putšist kuuldes paanikasse satub ja mandrile naasta otsustab, ei jõua ta kohale enne kui homme õhtul, Birgit oma armuekskursioonil aga ilmselt ei teagi, mis on juhtunud. Valdek kontrollis igaks juhuks, kas seljakott on alles muidugi oli, keeras televiisori lahti ja kuulis lõpuks ometi üht mõistlikku uudist: kell viis pidi toimuma putšistide pressikonverents. Õpivad Läänelt, muigas Valdek heatahtlikult. Aega oli veel terve tund, ta pani televiisori kinni ja võttis uuesti kätte raamatu etruskidest. Rahulikult lugeda ta siiski ei saanud, sest peagi algasid telefonikõned. Esimene helistaja oli Tiiu, naine pidi tõesti paanikas olema, sest Ruhnust oli väga raske kaugekõnet saada. Valdek, räägi, mis teil seal lahti on? Ei midagi erilist. Aga putš? Mingi putš on vist jah. Valdek, ära naljata! Kas tankid on juba tänaval? Mina küll ei näinud. Valdek, räägi tõsiselt! No mõtle ise, kust need tankid tänavale pidid saama, kui Eestis pole ainsatki pataljoni? plahvatas Valdek. Tiiu sisemaailma täitis muusika, poliitika jaoks jäi sinna vähe ruumi, kuid rahvuslik tuhin oli tedagi vallanud, ta oli koguni seisnud kohusetruult Balti ketis. Toimuvast mõtles ta nii, nagu kõik teisedki selles provintsilinnas: et

17 hädade põhjuseks on Vene võim, millest tuleb iga hinna eest vabaneda, selle järel saabub üleüldine rahvuslik õnn. Inimolemust naine ei mõistnud ega üritanudki mõista. Mehe viha rahustas Tiiut ja ta küsis nõu, mida teha. Mul on pilet alles laupäevaks, ma ei tea, kas mul õnnestub seda ümber vahetada, tead küll, koolivaheaja lõpp, lennuk on välja müüdud. Täna õhtul pidi minema üks laev... See viska küll peast välja, katkestas Valdek teda. Laevasõit oli vastik, Valdek teadis seda hästi, sest oli mitu korda veetnud pool ööd, pea üle reelingu ja ise näost roheline. Hea küll, ma vaatan, ehk jääb lennukis mõni vaba koht. Järgmisena helistas noorem vend Peeter, kirjanik ja rahvarindelane, kes oli üpriski endast väljas, ehkki teeskles muretust. Kuramuse marasmaatikud, ei taha mitte võimu käest anda. Peeter rääkis, et Tallinnas valitseb ärev meeleolu, peaminister Savisaar on Rootsis ja Rahvarinne ei oska ilma temata midagi peale hakata. Valdek kuulas venna juttu ükskõikselt: Savisaar oli muidugi hea organisaator, aga perestroika saatus temast ei sõltunud, see otsustati Kremlis. Kui siin väga palavaks läheb, kas sinu juures ajutiselt öömaja saab? uuris Peeter kõne lõpus justkui möödaminnes. Saab ikka, Annika tuba on vaba. Vaevalt oli vend kõne lõpetanud, kui helistaski Annika. Kuuldavus oli palju parem kui tavaliselt, nii et Valdek muutus isegi valvsaks, kuid tütar selgitas, et ta ei räägi seekord kaugekõnepunktist, vaid ühest hotellist. Isa, kas asi on väga pahasti? Esialgu on raske midagi kindlat öelda. Isa, ma kardan. Mis siis saab, kui...? Mis ma peale hakkan? Kui võimalik, jää sinna. Aga teie? Meie pärast ära muretse, meie oleme harjunud. Pärast lühikest pausi ütles Annika: Isa, mulle tehti täna abieluettepanek. Kes? Üks prantslane, muusikateadlane. Ma loodan, sa ei hakanud vastu puiklema. Isa! Ma peaaegu ei tunne teda... Õpi siis tundma. Isa, ära naljata! See on tõsine asi, sellest sõltub võib-olla kogu minu elu. Just seda ma silmas peangi. Arvesta üht: millega see jama siin ka ei lõpeks, Eesti on provints ja provintsiks ta jääb. Kui tahad inimese moodi elada, püüa Euroopas kanda kinnitada. See kõlas juba päris sutenöörlikult, ja Valdek lisas: Muidugi, kui ta mõni vastik küürakas ihnuskoi on, siis võid ta kuradile saata. Ja üldse ole ettevaatlik, kui asi juhtumisi tõsiseks läheb, nõua kindlasti, et saaks sõlmitud abieluleping. 625 Kalle Käsper. Putš

18 626 Kalle Käsper. Putš Isa, jälle sa naljatad! kostis Annika, kuid seekord reipama häälega, õpetussõnad polnud mööda külgi maha jooksnud. Siis jätsid nad hüvasti ja Valdek vaatas kella: oli aeg televiisor lahti keerata. 4 Nad magasid lõunani, tõusid, sõid ja asusid teele. Hillaril oli ümbruskonna kaart, kuhu olid märgitud kõik talud, ja ta oskas selle järgi orienteeruda. Nad kõndisid mööda metsaradasid, kus lõhnas männivaigu järele ja pidi olema ettevaatlik, et mitte rästiku peale astuda. Aeg-ajalt leidis Birgit vaarikapõõsa ja siis katkes matk pooleks tunniks. Jõudnud mõne järveni, tegid nad peatuse ja suplesid. Vesi oli jahe, veri tõusis pähe, pani südame tugevamini lööma, ja välja tulles ei saanud nad teisiti, kui heitsid maha, kaldaliivale või rohule. Ma armastan sind! ütles Hillar, kui kõik oli möödas. Ma armastan sind rohkem kui taevast ja maad. Sa oled minu varandus, oled kogu minu elu. Lõpuks jõudsid nad sihtpunkti, üksildasse tallu, kus neile pakuti kaevu külma pandud lüpsipiima ning omaküpsetatud saia meega. Perenaine viis nad kuuri alla ja näitas vana katkist tooli või lauda. Birgit ahhetas vaimustusest, Hillar aga uuris tooli tõsiselt, pööras seda nii- ja naapidi ja lõpuks lausus tähtsal toonil: See on ju pesueht biidermeier! Nad joonistasid tooli plokki ning asusid tagasiteele. Õhtul tegid nad kaminasse tule, küpsetasid viinereid ja pärast istusid kaua teineteise embuses. Ma tahan sügisel eriala vahetada, mind huvitab maal rohkem, ütles Hillar. Ma rääkisin kevadel õppejõuga, ta ütles, et põhimõtteliselt on see võimalik. Ma tunnen endas tohutut jõudu ja ma tahan midagi tõelist ära teha. Eesti maalikunst on hirmus värvivaene. Vaata, kui ergud toonid on renessansi meistritel, miks meie omad peavad nii plassid olema? Ma tahan seda muuta. Meil on nii ilus loodus, miks see lõuendil alati nii kahvatu välja kukub? Ma tahan, et meil oleks ka oma talu, mõnes väga üksildases kohas. Mina maaliksin, sina hoiaksid kodu. Meil oleks palju lapsi ja me oleksime väga õnnelikud. Jahimajas oli televiisor, aga nad peaaegu ei keeranud seda lahti. Ükskord, kui Birgit köögis mune praadis, Hillar siiski tegi seda ja kukkus äkki karjuma: Sa vaata, mis toimub! Need hullud venelased on võtnud pähe meid jälle trellide taha panna. Birgit tuli tuppa ja nägi televiisoris mehi, kes istusid pika laua taga ja vastasid ajakirjanike küsimustele. See on putš, nad ütlesid, et Gorbatšov on haige ja nad võtsid võimu üle. Nüüd nad kehtestavad erakorralise seisukorra ja löövad riigis korra majja. Saad sa aru, Birgit? Nad tahavad röövida meilt vabaduse. Jaa, saan aru, ütles Birgit ja ruttas kööki, et munad ära ei kõrbeks. Ole kallis, kata sina laud! hõikas ta, kuid vastust ei järgnenud.

19 Kui ta taldrikutega tuppa läks, seisis Hillar seinale kinnitatud sõiduplaani ees ja vedas näpuga järge. Kui me kohe asjad pakime, jõuame viimasele bussile. Küsimus on ainult, kuidas me Võrust edasi saame. Võib-olla me ei peaks nii väga kiirustama, arvas Birgit. Mida meie selle vastu teha saame? Midagi ikka. Kui tankid tänavale tuuakse, võib nende pihta süütepudeleid loopida. Tead küll, seda kutsutakse Molotovi kokteiliks. Võib-olla ootame siiski homseni, pakkus Birgit. Minu arust ei ole need riigipöörajad kuigi otsustavate nägudega. Vaata seda peameest, ma ei tea isegi, mis ta nimi on... Janajev. Vaata, ta käed värisevad. Kas värisevate kätega saab riiki juhtida? Noh, eks tema ole ka inimene, ütles Hillar, kuid astus siiski sõiduplaani juurest eemale. See öö oli eriti tähine, nad istusid kaua jahimaja trepil ja vaatasid taevasse. Kusagil kaugel haukusid koerad ja huikas öökull. Ma arvan, ei ole midagi tähtsamat vabadusest, ütles Hillar. Mina olen küll valmis vabaduse eest elu andma. Ainult vaba olles võib inimene tunda end täiesti õnnelikuna. Birgit ei vastanud, miskipärast vasardasid peas isa sõnad, mida too armastas korrata: Мир мерзок, люди подлецы Kalle Käsper. Putš 5 Valdek keeras televiisori kinni ja jäi mõttesse. Midagi kogu selles loos ei klappinud. Asepresident Janajev kõnetas ajakirjanikke Daamid ja härrad ning ütles Gorbatšovi kohta: Minu sõber. Kui keegi jultunult küsis, kas Janajev ikka on Pinochetiga konsulteerinud, hiilis ta vastusest aralt kõrvale. Tema käed värisesid, küllap oli ta eelmisel ööl kõvasti kärakat pannud. Ülejäänud naeratasid tobedalt, eriti üks endine kolhoosiesimees. Krjutškov ning Jazov üldse kaamerate ette ei ilmunud; muidugi võis olla, et neil oli tähtsamat teha. Polnud ka peaminister Pavlovit, kuid see Valdekut ei üllatanud, Saša tundis Pavlovit ja kirjeldas teda kui tarka, kuid iseloomutut meest, kes armastab pudelisse vaadata. Ja sellise seltskonnaga kavatsevad nad võimu haarata? mõtles Valdek. Ta läks kööki, sõi paar võileiba, valas tassi teed, tuli tagasi tuppa ja luges etruskide lootusetust võitlusest roomlaste vastu, kuni algas programm Vremja. Midagi uut seal ei räägitud, diktorid kandsid veel kord ette GKTŠP esimesed ukaasid, seejärel näidati lühikokkuvõtet pressikonverentsist. Valdek pidi juba televiisori kinni keerama, kui ekraanile ilmus Moskva tänavapilt. Tankid sõitsid südalinna ja peatusid, tankistid ronisid masinast välja ning rahvas hakkas uudistama, mida nad siin teevad. Ärge kartke, meie küll kellegi pihta tulistama ei hakka, meil pole padruneidki, 2 Maailm on jäle, inimesed alatud. (Vene k.)

20 628 Kalle Käsper. Putš ütles üks tankist. Kaadrist vilksatas läbi loosung: Maha GKTŠP! Siis kandus reportaaž Venemaa Ülemnõukogu juurde ja äkki nägi Valdek Jeltsinit. Kas see on veel elus? mõtles ta üllatusega. Jeltsin polnud mitte üksnes elus, vaid ka hea tervise juures ja võib-olla isegi kaine, kui arvestada, millist gümnastikat ta kohe tegema hakkas. Ta ronis ei rohkem ega vähem kui tanki otsa (kust ta selle sai?), võttis paberilehe ja hakkas lugema üleskutset, mis oli suunatud võimu usurpeerinud isikute vastu. Varsti sai reportaaž otsa, kuid Valdek istus juhmilt edasi televiisori ees ja kuulas ilmateate muusikat. Mis riigipööre see on, kus ei suudeta kõrvaldada isegi peavaenlast? Ta oli veendunud, et Jeltsin on ammu kui mitte surnud, siis trellide taga, aga too jalutas vabaduses ja kutsus üles putšistidele vastu hakkama. Ja küllap hakataksegi, mõtles Valdek sest Jeltsini populaarsus oli suur, palju suurem kui Gorbatšovil, mingist Janajevist rääkimata. Kuid võib-olla veel tähtsam kui Jeltsini elusolek oli see, et teda oli näidatud televiisoris. Kuidas võis juhtuda, et selline reportaaž eetrisse pääses? Esitanud endale selle küsimuse, tundis Valdek, et tema hinnang putši perspektiividele on kardinaalselt muutunud. Mis riigipöörajad need on, kes ei suuda isegi peamist telekanalit kontrolli alla võtta? Ta sülitas ja keeras televiisori kinni mitte et ta oleks putšistidele kaasa tundnud, vaid ta ei sallinud ebaprofessionaalsust Isegi mina oleksin selle ürituse kindlama käega läbi viinud, mõtles ta. Korraks tundis ta kahetsust, et polnud üritanud teha parteikarjääri. Ta oli selle ära põlanud, sest pidas end teadlaseks kuid mida oli majandusteadlasel peale hakata riigis, kus puudus majandus? Jah, kui ta oleks valinud teise, labasema tee, oleks ta võinud tõusta kas või Plaanikomitee esimeheks sest rahvus takistuseks olla ei saanud, alles hiljuti oli järjekordne grusiin muutnud Saksamaa ajalugu, tõsi, seekord vastupidises, taasühendamise suunas, ja üht lätlast oli ta äsja näinud televiisoris siseministrina ajakirjanike ees eputamas. Kes teab, võib-olla oleks sotsialism tema majanduslikul juhtimisel läinud hoopis teist teed, ta oleks lisanud sellele veidi mänguteooriat, toonud sisse tõenäosuslikud elemendid... Kaks korda kaks pole sugugi alati neli, isegi Dostojevski oli seda taibanud. Kuid tema polnud tahtnud oma käsi punase värviga määrida ja tagajärjeks oli mõttetult elatud elu. Ta läks kabinetti ja nihutas tooli kontrollimaks, kas seljakotiga on kõik korras. Radiaatorid olid külmad, vihma paneelide vahelt sisse ei sadanud, hiiredki polnud presenti auku närinud. Need oli küll kõigest pidevalt devalveeruvad Nõukogude rublad, kuid midagi võis nende eest siiski veel osta, paarkümmend Volgat näiteks, või kolm-neli tanki. Dollareid pangale ei usaldatud, see au oli jäetud valuutaärikatele. Ehkki mis olid dollaridki filosoofilises mõttes? Üksnes kehvast paberist lipakad, mis ei kõlvanud isegi märkmete tegemiseks. Vaid profaanid võisid pidada raha millekski hinnaliseks, Valdek teadis, et kullalgi puudub reaalne väärtus, see on kõigest üks kollane läikiv ja tagatipuks üpris pehme, kasutuskõlbmatu metall. Ta lükkas tooli vanasse kohta tagasi ja naasis elutuppa, etruskide juurde.

21 Järgmisel hommikul ärkas Valdek kindla veendumusega, et putš on juba läbi kukkunud. Ta oli üpris üllatunud, kui BBC tema prognoosi ei kinnitanud, vastupidi, külvas paanikat juttudega, kuidas Moskvasse tuuakse üha uusi väeosasid. Söönud hommikust, valis Valdek uuesti Saša telefoninumbri, ja seekord võttis aspirantuurikaaslane toru. Kus sa olid? Suvilas. Tegime ühe tehingu liikusid. Magasid putši maha. Ei maganud midagi, see alles võtab hoogu. Ei usu. Minu arvates on õhtuks läbi. Provintslase hinnang. Ma just rääkisin ühe mehega, kelle vend on sellessamas eriväeosas, mis Kabulis valitsushoone vallutas. Ta ütles, et on antud käsk rünnata Venemaa Ülemnõukogu hoonet. Jeltsin pole Amin. Surnust peast on kõik ühesugused. Veame kihla, et ta lükkab selle putši nagu katkise käru ümber. Lase käia. Mille peale? Pudel Ahtamari. See oli Valdeku lemmikonjak; muud peale Armeenia konjaki ei joonud ta üldse. Sobib. Mõne aja pärast helistas Birgit. Tütar oli koos oma suure armastusega jahimajast ära rajoonikeskusesse tulnud ning ühe tuttava juures peavarju leidnud. Isa, me nägime tanke! Nad tulid pika kolonnina Pihkva poolt ja liikusid Tallinna suunas. Valdek hoiatas tütart, et ta ettevaatlik oleks, kuid koju käsutama ei hakanud, mis need tankid ikka teevad, kui neid mitte provotseerida? Sõidavad natuke ringi, lõhuvad maanteed ja kõik. Üldse oli tank minevikurelv, selle tootminegi oli ajast ja arust, see kõlbas üksnes rahva hirmutamiseks ja eks sellel eesmärgil nad garaažist välja olidki aetud. Ta käis jälle ujumas, kuid restorani sööma enam ei läinud, praadis kodus kartuleid, kui oli VEF-i kööki toonud. Iga hetk võis tulla teade putši läbikukkumise kohta, ja ta ei tahtnud seda maha magada. Nii kuulis ta terve hulga detaile jõudude dislokatsiooni kohta, näiteks sedagi, et Gorbatšov on tõesti koduses arestis oma Jalta suvilas. Pärast lõunat otsustas ta teha raadiokuulamises väikese pausi ja võttis uuesti kätte raamatu etruskidest, kuid kaua lugeda ei suutnud, mõtted olid hajali. Ta veetis kogu õhtu raadionuppe kruttides. Oli vaid üks telefonikõne, helistas Monika, kes vaprust teeseldes jutustas, et nende maja ees olevat peatunud paar tanki. Vii neile kastruliga suppi, poisid on kindlasti näljased, soovitas Valdek. Kuid Monika ei mõistnud nalja, vastupidi, ta isegi vihastas ja lõpetas ruttu kõne. Õhtul hakkas raadiost tulema aina paanilisemat informatsiooni, BBC 629 Kalle Käsper. Putš

22 630 Kalle Käsper. Putš teatas, et Moskvas on kolm inimest surma saanud ja lähemate tundide jooksul on oodata rünnakut Jeltsini residentsile. Esimest uudist Valdek uskus, teist mitte. Raadiot kuulasid kõik ja teade ohvritest paneb paljud mehed mõtlema, muuhulgas ka need, kellele selline käsk on antud. Kõige tõenäosem, et nad hiilivad täitmisest vaikselt kõrvale. Keegi ei tahtnud tappa omasid, ammugi siis veel niisuguste kõlupeade korraldusel nagu putšistid. Debiilid, oleksid putšistid taibanud enne alistuda, kui keegi surma sai, oleks neid võib-olla isegi amnesteeritud; kuid nüüd poleks Valdek nende nahas olla tahtnud. Vastu ööd jäid uudised harvemaks, tormijooks oli ilmselt edasi lükatud. Valdek haigutas ja keeras raadio kinni. [---] 7 Kui Annika avas silmad, ei saanud ta esmalt üldse aru, kuhu ta on sattunud, tuba oli täiesti võõras. Siis meenus kõik, ja ta tundis, kuidas puna tõuseb näkku. Ma olen langenud naine, mõtles ta; kuid peagi asendus häbi imestusega. Oli see tõesti tema, kes kogu öö ägas ja oigas nagu ulaplika? Aga mida pidi ta tegema, kui keha oli teda reetnud? Kogu Annika kasvatus, raamatud, mida ta oli lugenud, ooperi- ja balletietendused, mida vaadanud, ütlesid talle, et naine saab mehega õnnelik olla üksnes teda jäägitult armastades; nüüd selgus, et see polegi nii, kogemus oli teooria ümber lükanud. Kas ta armastas Pierre i? Kindlasti mitte. Mees oli talle sümpaatne, seda tõesti, ta oli viisakas, isegi galantne, ja oskas nii huvitavalt pajatada vokaalkunstist; kuid mingit tunnet ta Annikas ei äratanud. Pealegi oli Pierre temast märgatavalt vanem, ja veel võõramaalane. Ning ometi oli Annika öösel olnud õnnest nagu pöörane, sest oli end esmakordselt tundnud naisena. Ja kuhu see osav armuke ise oli kadunud? Ase Annika kõrval oli tühi, ka vannitoast ei kostnud hääli. Kas Pierre laskis jalga, hülgas ta, jättis hotelliarvegi maksmata? Kuid ei, mehe asjad olid siin, laual seisid virnas raamatud ja vihikud, kapiukse vahelt paistis lahtine kohver. Annika tahtis tõusta, kuid ei söandanud, ta oli ju alasti, kleit ja pesu lebasid toolileenil. Siis hakkas jälle tööle puur jälle, sest just see müra oli ta äratanud. Tärr-tärr-tärr, täristas see akna taga, kusagil kaugel allpool nagu hiigelkuulipilduja, ja see assotsiatsioon meenutas Annikale, mis toimub maailmas. Tal hakkas jälle häbi tema siin lööb otse öeldes litsi, samal ajal kui kodus on võib-olla ohus ema, isa ja Birgiti elu, ja kui ka mitte elu, siis saatus ometi. Ta tõusis siiski, läks poolküürakil tooli juurde, riietus kiiresti ning astus akna alla. Uks terrassile oli lahti, ta tegi sammu üle läve ja vaatas välja. Seal, mitukümmend meetrit allpool, kees liiklus, itaallased olid nagu hullud autode järele, ei kujutanud oma elu ilma autota ette ilma auto ning jalgpallita, ja Annika mõtles, et need pole enam need itaallased, kes kunagi olid meeletuseni armastanud ooperit. Kuigi üht-teist olid nad siiski säilitanud, näiteks nõrkuse hiigelehitiste vastu, praegugi paistis teiselt poolt

23 sama platsi, mille asfalti kohutava lärmiga auku puuriti, massiivne valge marmorhoone, ja sugugi mitte loss, või nagu itaallased ütlesid palazzo, vaid kõige tavalisem vaksal, Pierre nimetas seda Mussolini suurusehullustuse saavutuseks, kuid Annikale maja meeldis, talle meeldisid üldse kõrged laed ja avarad ruumid. Suutmata müra kauem välja kannatada, tuli Annika tuppa tagasi ja lükkas uksegi kinni. Pierre i polnud ikka veel, ta läks vannituppa, pani tule põlema ja vaatas peeglisse ega tundnud end ära. Ma tean, miks me sõbrunesime, oli Stefania ükskord talle öelnud. Sul on samasugune hirmunud pilk nagu minul. Kuhu see hirm nüüd oli kadunud? Annikale vaatas otsa õnnelik, särasilmne, enesekindel naine. Välisuks käis, ja kohe kostis Pierre i hääl: Annika! Mio tesoro! Mio nume! Ta läks tuppa Pierre riputas parajasti kanotjeed varna; teises käes oli tal suur lillekimp. Buongiorno! Pierre ütles seda nii igapäevaselt, et Annikal hakkas taas häbi kas meeski pidas toimunut tavaliseks amoraalsuseks? See on sulle, lisas ta, Annikale lilli ulatades. Need olid rusikasuuruste õienuppudega valged roosid; Annika oli harjunud lilli saama, Tallinnas oli kombeks pärast etendust kõiki osatäitjaid meeles pidada, kuid niisuguseid hiiglaslikke õisi polnud talle veel kingitud. Kuidas on eesti keeles: ma armastan sind? küsis Pierre. Annika ütles; Pierre kordas lauset, natuke kangelt, kuid täiesti arusaadavalt; kuulatas ise, raputas pead ja lausus: Itaalia keeles kõlab see ilusamini. Ning jätkas, iga sõna selgelt, laulvalt hääldades: Annika, io t amo! Annika ei teadnud, mida vastata, korrata Pierre i sõnu ta ei tahtnud, see olnuks vale; Pierre vist mõistis tema kimbatust, sest ta läks kohe üle asjalikule toonile: Mul on häid uudiseid. Putš on läbi kukkunud. Ta tõmbas püksitaskust ajalehe ja näitas Annikale fotot esileheküljel Gorbatšov, väsinud näoga, astumas alla mööda lennukitrappi. Seal kirjutatakse veel, et Eesti on välja kuulutanud iseseisvuse, ütles Pierre, keeras lehekülge ja osutas tillukeses kirjas sõnumile all nurgas. Seda kõike oli ühe hommiku kohta liiga palju, Annika ei teadnud enam, mida öelda või teha; ah jaa, lilled oli tarvis vaasi panna. Ta vaatas ringi numbritoas sellist atribuuti muidugi polnud, laual seisis küll tervelt kaks tühja pudelit, üks veini- ja teine mineraalveepudel, kuid nendesse poleks kimp ära mahtunud. Pierre aitas ta hädast välja, käis korra ära ja tuli tagasi vaasiga. Kui lilled olid vette seatud, kohtus Annika pilk Pierre i omaga. Ja mida me edasi teeme? küsis mees. Kas tahad minna hommikust sööma või...? 631 Kalle Käsper. Putš