19. oktoobril avati Vaala galeriis inglise kunstniku Allen Jonesi näitus. Allen Jonesi nimi on popkunsti austajatele tuttav juba 1960ndate

Transkript

1 19. oktoobril avati Vaala galeriis inglise kunstniku Allen Jonesi näitus. Allen Jonesi nimi on popkunsti austajatele tuttav juba 1960ndate keskpaigast. Inglise popkunsti ühe guruna seisab ta kunstiajaloos kindlalt kõrvuti ameeriklaste Andy W arholi, Robert Rauschenbergi, Roy Lichtensteini, Jasper Johnsiga. Allen Jonesi kunst on mõjutanud ka meie 60ndate popkunstnikke, sellest pole vabad ka 90ndate neopopi viljelejad. Vaala näitusel on väljas küll litograafiad, kuid seekord ei ole tegem ist graafika rändnäitusega. Kunstnik käis ise Vaala galerii ruume vaatamas ning tööde valik kujunes koostöös Vaala galeristidega.

2 Valimised nagu ikka Nagu varem nii läksid ka seekord gallupid omadega alt. Avaliku arvamuse küsitlused ei suutnud õigesti ennustada ei valimistest osavõtu protsenti ega erakondade toetusi, ei Tallinna kolme suure rühmituse - kolmikliit, Keskerakond, venelased - kohtade arvu uues volikogus ega piiril kõikujate viie protsendi künnise ületamist või mitteületamist. Paika ei pidanud samuti laialt levinud oletus, et pärast kurnavaid riigikogu valimisi kevadel on erakondade rahakott tühi ja kohalike valimiste eelne kampaania tuleb loid ning hall. Nii agressiivset ja plakatite, teleklippide ning postkastidesse topitud klantsüleskutsete rohkeid valimisi pole Eestimaal varem peetud. Mitmed kommertstekstid ajalehtedes täitsid terve lehekülje, mitmed reklaamihinnaga ostetud propagandatutvustused TVs kestsid pool tundi või rohkemgi. Ja siit tõusebki esimene küsimus: kas see kahe käega raha laialiloopimine tasus end ära? Või teisisõnu: kas eestlane laseb ennast imalast naeratusest ja pakutavate klaashelmeste särast mõjutada? Ühes uudistesaates väitsid küll kõik tänaval küsitletud, et neid jätab otsustamisel reklaam külmaks. Tõenäoliselt on lugu tunduvalt komplitseeritum. Keskerakond oli viimased kuud - eriti Tallinnas - ahistavate pihtide vahel. Ühelt poolt sattus nende juhtfiguure märgatavalt suuremal arvul kui kellelgi teisel olukordadesse, mis ei jätnud üldsuse silmis partei mainet määrimata. Teiselt poolt seostati Keskerakonnaga, kes hoidis eelmistest valimistest peale jämedat otsa Tallinnas enda käes, korruptsioonijuhtumeid lausa ridamisi. Sestap on küll ja küll põhjust oletada, et volikogu kohtade arvu ligi kahekordsel rohkendamisel mängis otsustavalt kaasa täpselt ajastatud jõuline reklaamikampaania. Edgar Savisaare kui Suure Karjase igapäevased tõotused ja manitsused ajalehtedes ning TVekraanil kinnitasid oma lammaste kõikumalöönud usku ja kogusid neljast ilmakaarest kokku kõik karvased ja sulelised, kes tunnevad ennast kõige paremini Juhi juhtimise all. Keskerakonna liidri rabav võit Lasnamäel näitab, mida sugereeriv mees saavutab sugereeriva reklaamiga. Kahe otsaga vorst oli Mõõdukate kampaania. Loosung Tarand presidendiks pidi poolehoidjate hulka kasvatama. Ja küllap pani lootus Andres Tarandit Eesti järgmise riigipeana näha nii mõnegi valija sedelile Mõõdukate numbrit kirjutama.teisalt on päris kindel, et ühe presidendikandidaadi väljapakkumine kaks aastat enne valimisi tekitas paljudes hämmingut ja nähtavasti ka vastasseisu - mis sest, et kehtiva põhiseaduse järgi moodustatakse just nimelt möödunud pühapäeval valitute hulgast kolm neljandikku presidendi valimiskogust.. Mõõdukate mõnusa mõtte vettekukkumise põhjusi võib otsida siit ja sealt. Ent üks ja olulisemaid on asjaolu, et sotsiaaldemokraatia tõrgub Eestis juuri alla võtmast. Teatavasti on tänane Euroopa valdavalt sotside käes. Mõõdukad üritavad meil rakendada inglise varianti ehk Suurbritannia praeguse peaministri Tony Blairi kolmandat teed, st. olla hingelt, soodumuselt sotsiaaldemokraat, tegudelt aga pragmaatiline, kohati koguni konservatiivne. Ei saa öelda, et Eestis vastukaja säärasele lähenemisele lausa puuduks, aga loid on see kahtlemata. Mis üllatab seda enam, et ka ükski teine seltskond ei ole sotsiaalse õigluse ideedega arvestatavat toetajaskonda leidnud. Pühapäevased valimised kinnitasid varem hoomatud tõsiaja, et Eesti poliitiliselt aktiivset elanikkonda paelub ühest küljest parempoolsus nii rahvuslik-konservatiivses kui ka majanduslik-liberaalses vormis ja teisest külest populism, mida harrastavad Keskerakond ning mitmed vene ühendused. Kas säärane vastandatud kahepoolsus on üleminekuaja lastehaigus või väljendub siin midagi sügavamat, ürgsemat, mis johtub eestlase olemusest, seda näitavad lähiaastad. Üks osa meie rahvast on alati eelistanud tugevat juhtivat kätt ning selle juurde kuuluvat ilusat juttu, teine osa otsinud eneseteostamise võimalusi alalhoidlikus iseolemises. Ammune tähelepanek kinnitab: mida madalam on valimistest osavõtu protsent, seda edukamalt esinevad erakonnad, kelle tuumiku moodustavad pühendatud. Viimased ei vangu ja lähevad kui üks mees/naine valima. Tänu sellele saavad nad endameelseid esinduskogusse oma suhtelisest osast tunduvalt rohkem. Sest tõesti, kui kellegi või millegi andunud toetajaid on kogu elanikkonnas näiteks kümme protsenti ja kõik valivad, siis olukorras, kus pooled inimesed ei ilmu urnide juurde, langeb 10%-le 20% volikogu kohtadest. Ärgem alahinnakem võitjate saavutust, aga keskerakondlikud juhikummardajad ja isamaaliitlikud eestluseaate eestvõitlejad olid pühapäeval märgatavalt kohusetundlikumad kui need, kellele sümpatiseerib mõõdukas sotsiaaldemokraatia või reformistlik liberalism. Kohalikud valimised kraadivad ikka ja igal pool ka parlamendi erakondade toetust. Valitsuskoalitsioonil oli põhjust muretsemiseks. Nii hädavajalikuks kui säästueelarve osutuski, ei pruukinud valija, keda puudutas mõni konkreetne kärbe, kiita püksirihma pingutamist heaks. Kantsler Schröder on Saksamaal üritanud ju sedasama, nimelt vaadata tõsiasjadele näkku ja tunnistada, et sakslased, kes on viimasel kümnendil elanud selgesti üle jõu, peavad mitmesuguseid sotsiaal- ja siseabiprogramme kokku tõmbama. Vastulöök on kõikide liidumaade valimistel olnud hävitav ja viinud SDP Teise maailmasõja järgsesse kõige madalamasse madalseisu. Meil nõnda ei läinud, millest saab järeldada, et eestlane on oma talupojakainusega endiselt nõus suud säki järele seadma. Valitsusliit ei võitnud, kuid ei pidanud esimese poolaasta ebapopulaarsete otsuste tõttu ka kaotust kandma. Kui arvestada, et omavalitsuste volikogude valimistest osa võtnud pisut rohkem kui poolest miljonist oli umbes 16 protsenti hääleõiguslikke mittekodanikke, kes riigikogu koosseisu kujundamisel kaasa ei räägi ja kes nüüdki eelistasid valdavalt kolmikliitu mittekuuluvaid kandidaate, võib Toompea koalitsioon kevadel alustatud programmiliste põhimõtete ellurakendamist rahulikult jätkata. Hoiatust, et enamus ei ole astutud sammudega rahul, igatahes ei antud. Kõikidest volikogudest pakkus eelnevalt kõige suuremat huvi mõistagi Tallinn. Samal ajal kui Toompeal on pärast taasiseseisvumist riigitüüri hoidnud ning keeranud kord ühed, kord teised vastastikku oponeerivad jõud, on vabariigi pealinna ohjanud kogu selle aja Koond- ja Keskerakonnaga seotud isikud. Viimaste aastate saavutuste, aga ka puudujääkide ning tegematajätmiste eest vastutavad nemad. Tulemus osutus patiseisuks. Mitteametlike andmete järgi on vastasleeride kohtade suhe 30:28 - Keskerakonnal 21 ja nende liitlasel venelaste Rahva Valikul 9, Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate kolmikliidul vastavalt Teatavasti on Tallinna volikogus 64 kohta, mis tähendab, et enamus, millega saab linnavalitsust moodustada, algab 33 toetajast. Kui Sergei Ivanovi Rahva Usalduse 4 esindajat ühinevad kolmikliiduga ja Koonderakonna 2 esindajat toetavad Keskerakonna koalitsiooni, saame tulemuse 32:32 ehk tõrvas on kinni nii nokk kui saba. Ivanovi ja Savisaare liit tähendaks neljakohalist enamust 34:30 isegi siis, kui kahel koondmehel on endistest kompanjonidest himu otsas. Teisest küljest on Ivanov ja ta mõttekaaslased väitnud eelistavat koostööd Isamaaliidu juhitava koalitsiooniga, mis tähendab, et viimasel tuleks üht- või teistviisi kaasa tõmmata peaaegu olematuks kuhtunud Koonderakond või lõhkuda Rahva Valik. Nuputamist on palju ja nii Keskerakonna kui ka kolmikliidu koostööpakkumisi venelastele saab olema üllatavaid ning peibutavaid. E nn S oosaar

3 Kui keegi peaks rääkima meedia tähtsusest siin Washingtonis, ei saa ta mööda ega ümber Thomas Jeffersoni mõtteavaldusest: kui temal tuleks valida vaba ajakirjanduse ja vaba parlamendi vahel, valiks ta esimese, sest vaba ajakirjanduse tulemuseks on vaba parlament, seevastu vaba parlament üksi ei tarvitse sugugi tulemuseks anda vaba ajakirjandust. Mina kahtlemata ei ole erand seesuguse hinnangu andmises. Et Ameerika Ühendriikide kolmanda presidendi ja Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni autori sõnad peavad jätkuvalt paika ka tänases maailmas, kõneleb tema teine tähelepanek veelgi selgemas keeles rahvusvahelise ringhäälingu tänastest ja homsetest ülesannetest. Vastates juunis 1807 kellegi Virginia elaniku järelepärimisele, too tahtis alustada uut ajalehte, väitis Jefferson, et suurimat kasu tooks niisugune ajaleht, mis avaldaks "üksnes tõeseid fakte ja arukaid põhimõtteid. "Paraku, ütles ta oma kirjavahetajale, "kardan ma, et niisugune leht leiaks vähe tellijaid," sest on kurb tõsiasi, et ajakirjanduse piiramine jätaks rahva veelgi enam ilma ajakirjanduse hüvedest kui ajakirjanduse ennastunustav enesemüümine ebatõele. Ning mees, kes oli olnud demokraatiat teeniva ajakirjanduse suurimaid eestvõitlejaid, nentis kurvalt, et nüüd ei saa enam midagi uskuda, mis lehes seisab. Ka tõde ise muutub sellesse räpasesse sõidukisse astudes kahtlaseks. Jeffersoni optimistlik, vaba ajakirjandust puudutav hinnang pärineb ajast, mil ta aitas teha revolutsiooni, mis andis maailmale uue näo; tema kriitilisemad märkused on tehtud pärast tema mitte just kõige õnnelikumat aega Ameerika Ühendriikide presidendina. Viimase poole sajandi jooksul kogetu põhjal mõistan tema vaadete muutumist ning võin seepärast kinnitada, et kui Thomas Jefferson viibiks täna meie hulgas, oleks ta rahvusvahelise ringhäälingu kõige innukamaid toetajaid just tänu oma kogemustele Ameerika vabariigi alguspäevist. Olen elanud suurema osa oma teadlikust elust okupeeritud riigis, kus kommunistlik kord oli alla surunud sõna otseses mõttes kõik võimalused vabaks eneseväljenduseks. Selle tulemusena kuulasime rahvusvahelisi raadiojaamu, Raadio Vaba Euroopat, Vabaduseraadiot, Ameerika Häält ja BBCd, et mõista, mis maailmas sünnib. Lubage, et lähen hetkeks tagasi oma mälestustesse. Eesti oli juba Punaarmee poolt okupeeritud, kui algas Battle of Britain, üksildase Inglismaa üksildane võitlus totalitaarse maailma vastu. Nii vähemalt tajusin seda kaheteistaastasena, vahetult enne meie perekonna küüditamist Siberisse. Natslik Saksamaa teatas oma bombastilisel viisil võitudest, London oma kaotustest. Kuid iga Londoni saade lõppes inglise diktori kuiva, päevast päeva korduva teatega: "Das waren die Nachrichten am 5. Juni, am hundert sechs und fünfzigsten Tage des Jahres, wo Hitler versprach, den Krieg zu gewinnen. Need olid 5. juuni uudised, saja viiekümne kuuendal sõjapäeval sellel aastal, kui Hitler lubas sõja võita. Selles ei olnud irooniat. Selles oli apteekri pedantne teadmine, kui mitu tilka tõtt hommikul, lõunal ja õhtul säilitab kuulajas võime kahtluseks. Teise maailmasõja lõpp tabas mind asumisel Venemaa sügavas sisemuses, paarisaja kilomeetri kaugusel lähimast raudteejaamast. Teie pühitsesite võidupäeva omal viisil. Ka mina pühitsesin võitu omal viisil. Ostsin seleenikristalli detektorvastuvõtja ehitamiseks. Sõja ajaks olid Venemaal kõik raadiotarbed konfiskeeritud. Nüüd äkki hoidsin käes pöidlasuurust klaastoru, mille sees oli kristall ja jupike traati, mis pidi mu vabastama vangistusest. Kolmas vastuvõtja, mille ehitasin juba Eestis, Tallinnas, hakkas lõpuks tööle, ja alates sellest päevast olen viibinud teie hulgas. Me ei usu, et suudan teile vaimset vangistust veenvalt kirjeldada. Kujutlege, et olete pime ja ei näe värve, valgust ega varju, teid ümbritseb kosmiline vaikus ühegi pidepunktita, ilma raskustungita, mis selles vaimses tühjuses mõjuks nagu emaarmastus. Kuid veerand tunniks, või pooleks tunniks, või koguni - missugune kuninglik kingitus! - terveks tunniks voolavad sellesse tühjusesse tagasi värvid, lõhnad, hääled, päikesesoojus ja kevadine värske lootus. Kes teist mäletab Moskva konverentsi aastast 1946, millega, me ei tea, miks, olid paljudel eestlastel seotud lootused? Kuid mina mäletan härra Peter Petersoni BBCist, kes konverentsi kattis; mäletan Winston Churchilli häält, tema intonatsiooni, kui ta sellesama "Battle of Britain'i võitlejate kohta ütles: That was their finest hour. Mäletan inglise kuulsa astronoomi Fred Hoyle i loenguid laienevast universumist aastast neid konspekteerisin nädalast nädalasse. Nõukogude Liidus oli tema avastus keelatud kui idealistlik. Ja mis ime: paari aasta eest NATO peasekretäri Javier Solanat Tallinnas vastu võttes võrdlesin demokraatia saare ja NATO julgeolekustruktuuri laienemise paratamatust Fred Hoyle i laieneva universumiga ning märkasin juba kõneledes, et see teda sügavalt ja isiklikult liigutas. Te ei võinud teada," ütles Solana, et ülikoolis oli Fred Hoyle minu uurimisaine." Nii materialiseerub antennide kiirgus maailmavaateks, teoks ja maastikuks. Lubage veel kaks lisamärkust. Mu kohus on tänada teie eelkäijaid otsuse eest alustada Radio Libertys eestikeelseid saateid ja veel enam otsuse eest viia eestikeelsed saated üle Raadio Vaba Euroopa alluvusse täies kooskõlas Ühendriikide poliitikaga mitte tunnistada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Ma ei tea, kuidas see otsus vastu võeti. Kuulsin Korea sõja ajal venekeelsetest VOA saadetest, et järgmisel päeval kell 18 saadetakse teele esimene eestikeelne saade. Olin siis veel üliõpilane ja elasin Tartus Tiigi tänava internaadis, mis mahutas umbes 500 üliõpilast. Nimetasin esimest eestikeelset saadet üheleainsale sõbrale. Eestis võimutses Stalini terror. Saate alguseks oli tuba täis inimesi ja neid tuli järjest juurde. Ma ei unusta seda päeva, neid kolmekümmet pidulikku minutit, aga ennekõike selle õhkkonda. Need olid mu sõbra tuttavate tuttavad sõbrad. Mõnda ma tundsin, enamikku mitte. Iga kuulaja seisis omaette, eri suundades kivistunud, mitte kellegi pilk ei ristunud teise pilguga, mitte ainsatki sõna ei langenud, laiali mindi vaikselt. Sovetlik režiim karistas sedalaadi kokkutulekuid kuni kahekümne viie aastase sunnitööga. Mitte keegi neist paarikümnest-kolmekümnest ei saanud kannatada, ja see kõneleb muu hulgas ka Eesti kõrgest moraalist. Ning viimane märkus. Olen ise töötanud raadios ning tean, et kõige piinarikkam on kahtlus, täpsemalt teadmatus, kas teade on jõudnud pärale. Raadiomehe töö on nagu kahekõne tähtedega: kuuled omaenese häält, kuid mitte vastust. Kuulaja ahvatlus vastata on suur. Kevadel 1976 teatati Vabas Euroopas, et Kanadas oli äsja surnud eesti polaaruurija August Maasik. Läksin telefoni juurde ja dikteerisin kirjanike ajalehele Sirp ja Vasar teate, mis ilmus kaks päeva hiljem, 18. juunil. Totalitaarse suletuse tingimustes oli see hea saavutus, mis, nagu ma lootsin, toetab omakorda Vaba Euroopa ajakirjanike misjonitunnet. Pean tunnistama, et saatsin teie kaasmaalasele Alistair Cooke ile alljärgnevad read, tsiteerin: Teie sõnad on alati tunginud läbi raudse eesriide. Nädalast nädalasse olete olnud meie perekonna liige. Ma ei mäleta, et oleksite kunagi rääkinud Eestist, kuid te olete eurooplasena rääkinud demokraatlikust maailmast, mis on ju sama. Mind liigutas sügavalt Alistair Cooke i vastus, mida ma väga tahaksin oma tänasele kuulajaskonnale ette lugeda: Ilmselt on Teile selge, kirjutas Alistair Cooke, miks muhe on eriti kallid kirjad inimestelt, kes on mind - mõnikord ennast ohtu seades - kuulanud teispool raudset eesriiet. Nende kirjade seas on Teie oma kõige liigutavam ja südantkosutavam. Olen Teile sügavalt tänulik ja soovin Teile kõike head (minu meelest) varasesse keskikka jõudmisel! Suurima lugupidamisega jne., Teie Alistair Cooke. Niisugune oli teie osa, ja ma kahtlen, kas teie ise olete teadlikud sellest, kuidas antenn võib olla võimsam maailma vägevaimast armeest. Tihti pärinesid'meie ainsad usaldusväärsed uudised välismaailmas, aga ka meie endi kodumaal toimuva kohta neist allikatest. Need saated olid meie ülikool: nad andsid meile materjali, mida vajasime, et mõista maailma, milles elasime, ning lõppkokkuvõttes ka selleks, et luua liikumine, mis võiks meile tagasi võita meie õigusjärgse koha maailmas. Üks minu kodumaa iseseisvuse taastamise tähtsamaid hetki on tõepoolest otseselt seotud rahvusvahelise ringhäälinguga. 13. jaanuaril aastal, pärast nõukogude tapatalguid Leedus, lendas Tallinna Venemaa liider Boriss Jeltsin. Seal viibides kirjutas ta alla lepingutele, mis tunnustasid Balti riikide õigust taotleda sõltumatust Nõukogude Liidust, ja sellele lisaks tegi ka avalduse, mis kutsus vene ohvitsere ja sõdureid mitte alluma ebaseaduslikele nõukogude korraldustele avada tuli vabadel valimistel võitnud valitsuste või relvastamata tsiviilelanike pihta. Läbi mitmekordse raadio- ja telefoniside Tallinna ja Helsingi, Stockholmi kaudu jõudsid Jeltsini sõnad Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eestikeelsete saadete toimetusse Münchenisse ning levisid sealt üle kogu Nõukogude Liidu kõikides selle ringhäälingu keeltes. Olen kindel, et see saade iseenesest takistas Moskvat astumast radikaalsemaid samme meie rahvusliku liikumise vastu ning valmistas nõnda ette meie iseseisvuse taastamist ning ka kogu Kurjuse Impeeriumi langust. Vaid üks näide sellest, kui tähtis teie tegevus meile oli - Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse eesti saatekeskuse toonane juht Toomas Hendrik Ilves on tänase Eesti Vabariigi välisminister. Raske on ülehinnata nende saadete tähendust minuie ja mu kaasmaalastele veel teisest aspektist. Pikkade okupatsiooniaastate jooksul kinnitasid emakeelsed saated meile, et maailm ei ole meid unustanud, et meil pole põhjust oma tulevikku mustades värvides näha. Ja need saated, eriti need, mis käsitlesid meie kodumaad, meenutasid mitte ainult meile, vaid ka nõukogude režiimile, et ta ei suuda meid takistada oma vabadust taas kätte võitmast. Kui me lõpuks sellega aastal hakkama olime saanud, vaatasin mina nagu paljud teised eestlased - nagu paljud ka teie hulgast, ma usun - tulevikku ääretu eneseusaldusega. Nagu paljud teist, olin minagi veendunud, et rahvusvahelise ringhäälingu suuraeg on jäänud minevikku. Seepärast nimetasingi Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse Nobeli rahupreemia kandidaadiks - ning usun ikka veel, et ta selle ühel päeval kindlasti peaks pälvima. Kommunism oli langenud ja meie iseseisvus kindel, lootsime kiiresti luua oma vaba ajakirjanduse - niisuguse, mis annaks kodanikele teavet, mis on neile vajalik mitte ainult minevikust ülesaamiseks, vaid võimaldab taas ühineda Euroopa ja Läänega. Paraku näitab viimase kaheksa aasta kogemus, et meie optimism oli enneaegne. Kõigepealt ei teinud ajakirjanduse erastamine ajakirjandust vabaks. Majandusraskuste survel vähendas erastamine kõigepealt meediakanalite arvu, paradoksaalsel kombel hoopiski vabadust ahendades, ning suunas allesjäänud väljaanded otsima lugejate-kuul ajate kõige madalamat ühisnimetajat. Selle asemel, et avalikkuse arusaamu avardada, mängis meedia avalikkuse halvemate külgedega, täites lehekülgi või saateid seksi-, vägivalla- ja korruptsioonijuttudega. Sellepärast olen sageli kurtnud, et tee tsenseeritud ajakirjandusest vaba ajakirjanduseni viib liigagi tihti läbi kõige halvemat sorti kollaka ajakirjanduse. On veel teinegi põhjus, miks meie optimism kodumaise ajakirjanduse suhtes enneaegseks osutus: selleks on Eesti meedias töötavate toimetajate ja ajakirjanike kogemused ja väärtushinnangud. Ei ole üllatav, et väärtushinnangud on nõukogude süsteemi tagajärg. Arusaam sellest, mis on ajakirjandus ja mis tööd ajakirjanikud teevad, erineb tunduvalt vaba ajakirjanduse keskkonnas üles kasvanud ajakirjanike omast. Ajakirjandust nähakse ka täna propagandakanalina ja vastsed leheomanikud tihtipeale õhutavad säärast nägemust takka. Uudisteartikleid nähakse kui võimalust oma plaane ellu viia, mitte kui võimalust toimuvast tõest pilti edastada. On kolmaski põhjus, miks meie lootused pärast kommunismi kokkuvarisemist selles eluvaldkonnas ennatlikuks osutusid. Vaba ajakirjandus vajab vaba publikut, olgu need lugejad või kuulajad, ning säärane lugejas- või kuulajaskond ei ole üheski riigis kasvanud üleöö. Ei juhtunud see üleöö ka Ameerika Ühendriikides, mis pole iial kogenud säärast türanniat nagu meil tuli üle elada. Selle üle kurtis ka Jefferson, öeldes, et tema kaasaegsete jaoks on avalik laim muutunud sedavõrd eluliseks vajaduseks; et isegi hommikust või õhtust teed ei suudeta enam juua ergutusvahendita. (Järgneb lk. 18.) * Washingtonis 13. oktoobril 1999 peetud kõne. Ühendriikide viit senist ringhäälinguprogrammi asus 13. oktoobrist 1999 juhtima üheksaliikmeline Senati kinnitatud Ringhäälingu Nõukogu, mille liikmed kinnitab ametisse USA Senat.

4 Kaljuste koor Austraalias Tõnu Kaljuste alustab Eesti Filharmoonia Kammerkooriga teist Austraalia turneed: esimene kontsert antakse pühapäeval Melbourne is, viimane 1. XI Brisbane is. Esinetakse koos Austraalia Kammerorkestriga, kes ongi nende kaheksa kontserdi korraldaja. Ühistööna valminud kavas esindab eesti muusikat Arvo Pärdi Berliini missa. Austraalia esinduslikemas, Sydney Ooperimaja kontserdisaalis antakse kolm kontserti - 26., 30. ja 31. oktoobril. Sõidueelsel pressikonverentsil tutvustas Tõnu Kaljuste ajakirjanikele koori uusi kontoriruume: viieliikmelisele mänedžmendile kitsaks jäänud kambrist Väravatornis koliti kultuuriministeeriumi toel teatriliidu maja kolmanda korruse kolme tuppa. Kaljuste loodab, et paranenud töötingimused stimuleerivad ka mänedžmendi tõusu uuele tasemele; viimase nõrkuses näeb ta kogu eesti muusikaelu probleemi. Kooriproovid jäävad ikka Väravatorni, mis sobib mujalgi leviva tendentsiga hoida administratiivne ja proovikeskkond lahus. Äsjane Iisraeli reis oli EFK-le esimene riiklik tellimus, ajendiks Iisraeli ja Eesti valitsuse mullune kultuurilepe. Viis menukat kontserti Abu Goshi tõid kaasa ülivõrdeid kriitikalt ja pakkumise kontsertideks ka järgmisel festivalil. Uus teos Erkki-Sven Tüürilt Järgmisel nädalal saab 26. ja 27. X Birminghamis maailmaesiettekande Erkki-Sven Tüüri "Exodus. Teos valmis Birminghami sümfooniaorkestri ja Paavo Järvi tellimusel, nimetatud selle Birminghami Symphony Hallis ka esitavad. Kohal on autor, kes kontsertide eel kohtub publikuga üritusel "Meet the Composer". Samas kavas juhatab Paavo Järvi veel Mahleri VI sümfooniat. M eenutatakse Hugo Lepnurme Eesti Muusikaakadeemia tähistab prof. Hugo Lepnurme (31. X II 1999) 85. sünniaastapäeva orelimuusika päevaga 3. novembril. Hommikul kl. 11 kogunetakse maestro hauale, misjärel siirdutakse muusikaakadeemiasse, kl presenteeritakse Lepnurme raamatut Peatükke kultusmuusika ajaloost. Kl. 13 kirjutatakse alla EMA uue oreli ehituse lepingule ja kl avatakse oreliklassis (A-401) Hugo Lepnurme portree. Seejärel viivad Anu ja Margo Kõlar läbi Lepnurme heliloomingu tunni (kl. 14 A-402). Kl. 16 algab Eesti Orelisõprade Ühingu asutamiskoosolek (A-103). Mälestuskontserdil, mis algab kl. 19 Nigulistes, esinevad Lepnurme õpilased ja kammerkoor Gloria Margo Kõlari juhatusel. Orelipäeva lõpetab meenutuste õhtu EMA kohvikus. Tallinn tänas laulupeo juhte Mustpeade Majas toimus 14. X laulu- ja tantsupeol osalenud Tallinna dirigentide ja tantsujuhtide tänupidu, kuhu oli kutsutud üle 200 koori-, orkestri- ja tantsujuhi. Linnapea Peeter Lepp, kultuuriameti juhataja Ene Vohu ja tema asetäitja Kaie Kiilaspää jagasid mälestusmedaleid 50 kollektiivijuhile, kes näitasid üles erilist tublidust laulu- ja tantsupeo ettevalmistamisel. Peeter Lepp avaldas linna nimel heameelt, et tänavune üldlaulu- ja tantsupidu läks nii hästi. Linna esindajad avaldasid ühiselt rõõmu selle üle, et möödunud sajandil alguse saanud traditsioon ei ole kustunud ning kutsusid uut põlvkonda seda hoidma. Professor Kuno Areng esines koori-, orkestri- ja tantsujuhtide nimel vastutänuga, tuues eriti esile kultuuriameti osa kultuuri toetamisel. Kaie Kiilaspää tegi üleskutse: medalite jagamise võiks ehk asendada edaspidi laulu- ja tantsupeo jälgimise mugavamaks muutmisega peol osalevatele koliektiivijuhtidele - kõigil neil võiksid olla peol oma erimärgid ning nad peaksid saama peol kasutada just neile mõeldud toole. Uuslavastus Ugalas 23. X esietendub Ugala suures saalis populaarse Austraalia näitekirjaniku David Williamsoni komöödia Sõbrad ja raha, mille lavastab Aarne Neeme. Aarne Neeme on olnud teatriga seotud aastast ning teinud üle 200 lavastuse koostöös Austraalia, Uus-Meremaa ja Singapuri teatrikompaniidega. Ta on teinud pedagoogitööd mitmes teatrikoolis. Seekordne lavastus Ugalas on Neeme esimene töine kokkupuude esivanemate maa teatriga. Sõprade ja raha tegelaskonnaks on kirev seltskond, keda ühendab suvituspaik. Korraldatakse ühiseid dringiõhtuid, aetakse konventsionaalset loba ja klatšitakse neid, keda parajasti kohal pole. Lavastaja sõnul on tegu-suhetekomöödiaga, mis uurib inimeste käitumist ja kon 4 Konkursi "M iku-m anni oma raam at" võitis Henno Käo teet m alsroo s Lasteraamatu projekti "Miku-Manni oma raamat1konkursi žürii (Reet Krusten, Ellen Niit, Anne Rände -žürii esimees, Jaan Rannap, Reet Tomband), lugenud läbi konkursile saabunud 20 käsikirja, otsustas pärast arutelu üksmeelselt avaldamiseks välja valida Henno Käo käsikirja "Kusagil mujal" (märgusõna "Riit"). "Miku-Manni oma raamatu" konkursi võitnud lasteraamatu kingib Eesti Raamatu Aasta Peakomitee koostöös haridusministeeriumiga 1. septembril aastal igale lapsele, kes läheb esimesse klassini! Eestis kui ka Eesti hajalas Venemaal, Lätis ja Rootsis. Raamatute kinkimine on üks aprillis aastal algava raamatuaasta üritusi. Projekti autori ja ühe läbiviija Hanneli Rudi sõnul juhitakse üritusega Eesti kirjastajate tähelepanu sellele, et just nende missioon on'avaldada eesti algupärandeid. Žürii tõstis esile veel ka järgmisi käsikirju: "Murumuna ja puruvana" ("Takjas"), "Konna musi" ("Konn"), "Neli hommikut ja üks õhtu" ("Murakas"), "Koolilapse 12 õuekuud" ("5xJass") ja soovitab kirjastustel nende autoritega kontakti võtta (autorite kontaktandmed on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuses). ventsioone kaasaegses* ühiskonnas. Aarne Neeme: Näidendi põhiküsimus on, kuidas inimesed seltskonnas käituvad. Inimesed peavad oluliseks, et teataks täpselt, kuidas ennast maailmale eksponeerida. See puudutab käitumist, kõnemaneere, riietust, kõike. Lavastuse kunstnikutöö on Jaak Vausilt, muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt. Mängivad Luule Komissarov, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Viima Luik, Margus Vaher, Anne Märgiste, Andres Oks, Kristi Teemusk ja Martin Algus. H elle L eppik "Hall mees" Linnateatris Tallinna Linnateatris esietendub täna kaasaegse briti dramaturgi Gill Adamsi näitemäng Hall mees, lavastaja Eero Spriit, kunstnik Kustav-Agu Püüman. Hall mees on lugu naiseliku ja meheliku maailmavaate põrkumisest, mõista püüdmisest ja mõistmatusest, armastusest ning armastuse puudumisest, sellest, kuidas me püüame vahel omaenda alaväärsustunnet lämmatada, pannes kannatama lähedased. Lavastus loob omalaadse pretsedendi, nimelt lavastas Eero Spriit kõnesoleva loo kõigepealt raadioteatris kuuldemänguna, seejärel tekkis idee näitemäng teatrilavale üle kanda. Mõlemas lavastuses on osatäitjateks Helene Vannari ja Väino Laes. Halli mehega avab Linnateater ka ühe uue saali, mängupaigaks on valitud teatri uues osas asuv Kammersaal sissekäiguga Lai t. 19. T riin S inissaar Berliini tea te r Grips Tallinnas 28. X kell 14 ja 18 annab Eesti Riiklikus Nukuteatris etendusi Saksamaa tuntuim laste- ja noorteteater Grips. Tänavu 30aastaseks saanud teatrit võib pidada realistliku lasteteatri pioneeriks. Uus oli eelkõige teatri meetod: üritati mõista publiku vajadusi, probleeme, igatsusi, end nendega samastada, et luua sensuaalseid, vitaalseid lavastusi, kus vaataja end ära tunneks ning leiaks abi enda mõistmisel ja muutmisel. Pärast aastaid kestnud kriitikute ja konservatiivide vaenulikkust on teater saavutanud rahvusvahelise tunnustuse. Gripsi näidendid on nüüdseks maailmakuulsad, neid on lavastatud üle 1200 korra ja tõlgitud 36 keelde. "Ettevaatust, piir!" on Tini Cermaki ja Andreas Moldaschli näidend sõprusest, hirmust ja usaldusest, inimestevahelise piiri ületamisest ja eeldustest selle saavutamiseks - tunda ennast, oma piire, et aktsepteerida teist, tema piire. Näidendi on lavastanud Herman Vinck, kes on ühtlasi loonud ka lavakujunduse ja kostüümid. Peaosades on Ulrike von Lensk (Tüdruk) ja Axei Prahi (Piirivalvur). K ristel K ikas Sem inar "Teater. Muuseum. Kool" ASSITEJ Eesti Keskus korraldas koostöös ENA, Eesti Harrastusteatrite Liidu, AEFi ja Helsingi Teatri kõrgkooli täienduskoolituskeskusega X rahvusvahelise seminari teemal "Kuraatorpuuduv lüli looja ja publiku vahel". Seminarist võtsid osa pedagoogid, muuseumide töötajad, teatrite esindajad ja teatrikuraatoriks õppijad Soomest - kokku 37 inimest. Seminari peaesineja oli Anthony R. Jackson Manchesteri ülikoolist, kes pidas kahepäevase loengutsükli ja viis läbi õpikoja "Teater ja kool", "Teatrikasvatus koolis", "Õppimine teatri kaudu", "Draama haridussüsteemis". Lisaks temale rääkisid Raija Airaksinen (Soome) teatrikuraatorite koolitusest, Anu Kivilo haridusprogrammidest muuseumis ja Ida- ja Kesk-Euroopa kogemusest, Maret Oomer kooliteatritest Eestis ja Katrin Nielsen ASSITEJ draamakoolitusest, Kari Linna teatrimuuseumi ja kooli koostööst. H iie F luss A rhitektuuriajakirjanduse foorum X toimus Prantsusmaal Castries s esimene Euroopa arhitektuuriajakirjade koosviibimine. Kolm päeva arutasid Euroopa arhitektuurikriitikud ja -ajakirjanikud ehituskunsti ja linnaarengu probleemide käsitlemist ja nende interpreteerimisega seotuid küsimusi. Ürituseks oli ette valmistatud ka näitus, millel iga väljaanne tutvustas ennast ning oma tõekspidamisi nii sõnas kui pildis. Korraldajad (Lanquedoc Roussillon i maakonna hariduskeskus ja ajakiri LArchitecture D Aujourd hui) olid koostanud kolmepäevase programmi nii, et kõigil osavõtjatel jätkus pinget ja huvi osaleda diskussioonides ja workshopw, käia ekskursioonidel ja arutada koostöö võimalusi. Kuna selline kohtumine oli esmakordne ja toimus Prantsusmaal, siis peegeldas põhiettekannete teemavalik peaasjalikult prantsuse arhitektuuriajakirjanduse problemaatikat. Kuidas kirjutada arhitektuurist kiiresti muutuval ajastul ja kuidas kirjeldada tänapäeva arhitektuuri kui kunstiobjekti või kui infrastruktuuri osa? Kellele on mõeldud arhitektuurikriitika ja kuidas see toimib? Teoreetikud tõdesid, et arhitektuuriajakirjanduse temaatika on paljuski mõjutatud arhitektuurist kui võimu inkarnatsioonist. Miks ilmuvad päevalehtedes pikad arvustused moetrendide, uue filmi, teatrietenduse, kunstinäituste või kontserdi kohta, kuid puuduvad põhjalikud ja uurivad artiklid arhitektuurist? Kas selle põhjuseks on ühiskondliku huvi puudumine või hoopiski ajakirjanike harimatus linnaehituslike ja arhitektuursete probleemide valgustamisel? Palju räägiti arhitekti ja arhitektuurikriitika vastutusest ühiskonna ees. Ühiselt tõdeti, et arhitektuuriajakirjandusel on täita tohutult tähtis roll ühiskonna harimisel. Arhitektuurialast kasvatustööd peaks alustama juba lapsepõlves, nii nagu seda tehakse paljudes Madalmaade algkoolides. Sellest, kui haritud on tuleviku ühiskond arhitektuurselt, sõltub ka arhitekti kui elukeskkonna kujundaja roll. Arhitekti ja arhitektuurikriitiku vastutus ühiskonna ees on tunduvalt suurem, kui seda tänapäeval osatakse väärtustada, seepärast loodan, et foorumite korraldamine jätkub ja nende mõju on märgata ka meie igapäevaelus. Euroopa esimesel arhitektuuri aja kirjanike foorumil viibisid kahe eesti arhitektuuriajakirja Ehituskunst ja Maja esindajad ainsatena Baltimaadest (see sai võimalikuks vaid Eesti Kultuurkapitali toetusel), mis jättis kohal olnud arhitektuurikriitikutele väga positiivse mulje Eestist ja tema arhitektuurimiljööst. G eorg P oslawski Ilm us Peterburi Teataja Taas on hakatud välja andma ajalehte Peterburi Teataja, mille esimene number ilmus Peterburi Eesti Kultuuriseltsi ja EELK Peterburi Jaani koguduse tasuta väljaandena tiraažiga 700. Ajalehte aitasid käima lükata Peterburi Eesti peakonsul Peeter Kapten ja konsul Jüri Trei. Samanimeline eestlaste ajaleht ilmus esmakordselt Peterburis juba aastal, hiljem muudeti nimi Petrogradi Teatajaks ja Pealinna Teatajaks ning enne sulgemist aastal ilmus ta nime all Vabadus. Peterburi Teataja esimese numbri juhatab sisse president Lennart Meri pöördumine lugejate poole, mis lõpeb sõnadega: "Hoidke oma lehte, nagu hoiate muidki vaimuväärtusi". Peterburi Eesti Seltsi esimees Jaan Maldre annab avaartiklis ülevaate eestlaste elust ja tegevusest Peterburis läbi aegade. Möödunud sajandi keskpaigas oli Peterburis eestlasi ligikaudu 5000, sajandi lõpus ulatus nende arv üle , kasvades aastaks juba 50 OOOni. Praegu elab Peterburis ligikaudu 5000 eestlast. Mihkel Štokalenko kutsub laulma neljahäälsesse eesti segakoori (koorijuht Sergei Varssavski, dirigent Nonna Levkovitš-Matson), õpetaja Katre Grigorjeva kutsub aga lapsi pühapäevakooli. EELK Peterburi Jaani koguduse jumalateenistused toimuvad iga kuu viimasel pühapäeval Vassili saarel asuvas Püha Mihkli kirikus. Peterburi eestlaste kirikutest kirjutab Heiki Samel, ülevaade antakse sini-mustvalge lipu' ajaloost, samuti Peterburi eestlaste tegevusest. Et sõnumid ka nendeni jõuaksid, kelle eesti keele oskus nigel, siis on enamik artiklitest trükitud nii eesti kui ka vene keeles. Esialgu ilmub Peterburi Teataja kord kolme kuu jooksul. Ajalehe toimkond asub Peterburi Eesti Kultuuriseltsis Gorohhovaja 3. P eep P illak Järjekordsete hõimupäevade traditsioonilise avaüritusena avati 12. X Eesti Akadeemilises Raamatukogus Eesti Kunstiakadeemia suvist uurimisreisi tutvustav näitus KESK AJA MAAL. Udmurdid ja ida-marid. EKA traditsiooniline soome-ugri ekspeditsioon (22) töötas tänavu juulikuus Baškortostanis elavate udmurtide, ida-maride ja eestlaste juures. Osaleti suurel ohvritalitusel ja pulmas, filmiti Lõuna-Uurali kuulsaid kaljumaalingutega koopaid, koguti andmeid kohalike eestlaste kohta. Näitus tutvustab ekspeditsioonil valminud joonistusi, fotosid kohalikust olmest ja inimestest, samuti kaasa toodud etnograafilisi esemeid. Hõimupäevad avas peakoordinaator Jaak Prozes MTÜ Fenno-Ugriast, ekspeditsioonist kõneles EKA tekstiiliõppejõud Kadri Viires. Tutvustati ka Aino Merila vastset väljaannet "Soome-ugri hõimumustrid klaverile". Lisaks ehtsale mari rahvapillimuusikale pakuti soomeugrilikke sööke-jooke ning rahvarohke tudengiüritus kujunes hõimupäevade tõeliselt meeleolukaks avaakordiks. S irje La u r in g V aska k u ltu u r im in is teeriu m is 15. oktoobril kirjutasid AS Sakala Keskus ja Sihtasutuse Vanalinna Teatrimaja esindajad alla lepingud, millega hoone asukohaga Sakala 3 läheb Sihtasutusele Vanalinna Teatrimaja. Lepingu eesmärgiks on anda Vanalinnastuudiole võimalus renoveerida hoone teatrile sobivaks. Sellekohased otsused on vastu võtnud kultuuriministeerium ja mõlema asutuse nõukogu, tuginedes vabariigi valitsuse seisukohale anda Sakala 3 maja Vanalinnastuudio käsutusse. Maja ülemineku vorm on pikaajalise tasuta hoonestusõiguse seadmine AS Sakala Keskusele kuuluva kinnistu osaks olevale hoonele Sakala 3 ning maja üleandmine koos kõigi kohustustega. R eet W eid eb a u m, kultuuriministeeriumi avalike suhete nõunik

5 Tihem ets ja Agabuš Linnagaleriis 13. X Tallinna Linnagaleriis avatud näitus üllatab vaatajat veidi tavatu kunstnike kooslusega. Ühes ruumis on saanud kokku graafik Evi Tihemets (1932) ja sisearhitekt Malie Agabuš (1948). Tihemetsalt on väljas litograafiad, mis koondatud pealkirja alla "Sajandilõpu unenäod". Tihemetsa teosed kannavad soome-ugri vaimu ja tööde läbivaks kujundiks on ristimotiiv. Agabuši väljapanek koosneb ruumilistest paberkompositsioonidest (graafikute loomingu algmaterjalist), mille autoripoolne pealkiri "Fiktsioonid" vihjab millelegi olematule, nähtamatule. Näitus on lahti 31. oktoobrini. Rene Haljasm äe isiknäitus 18. X avati Adamson-Ericu muuseumis (Lühike jalg 3) Rene Haljasmäe isiknäitus X (loe: rist ). Eesti Kunstiakadeemia magistrant on korduvalt üles astunud grupinäitustel kodu- ja välismaal. Seekordne on tema magistritöö loominguline osa ja ühtlasi debüüt isiknäitusena. Eksponeerimisele tulevad kümme eestikeelset piiblit, mis on vihikuteni lahti lammutatud ning seejärel uuesti kokku õmmeldud. Eripärased on ka kasutatud köitematerjalid ja -stiilid. Plastik, klaas ja metall on klassikalise nahkköite juures ebatavalised materjalid, kuid akadeemilises raamatukogus restauraatorina töötav kunstnik on sobitanud need kümnele käsule toetudes ümber sisuploki. Kuhu kaldub sallivuse kaalukauss näitusekülastajas, nähes piiblit "valedetektorina või hundina lambanahas? Näitus on lahti 30. oktoobrini. Aarne Vasara k arikatu u rid Raatuses 16. X avati Raatuse galeriis Aarne Vasara ( ) karikatuuride näitus. 18. oktoobril oleks Aarne Vasar tähistanud oma esimest juubelit. Ta on läinud meie kultuurilukku nii kunstniku kui ka animafilmide režissöörina. Tema Me lendame" kuulub eesti animafilmiklassikasse. Karikatuure hakkas Aarne Vasar joonistama aastate keskpaigast. Esimene karikatuuride näitus oli tal aastal Pegasuse kohvikus. Tema terav ja vaimukas huumor ilmus sagedasti ka Sirbis ja Vasaras. Raatuse galeriis on seekordne juba kolmas Aarne Vasara isiknäitus ja aastal olid väljas tema akvarellid. Näitus o lahti oktoobri lõpuni. M are Chagalli ja Herm ann Talviku graafika Pärnus 10. X Pärnu preestri Mattiase poolt Pärnu uue kunsti muuseumis sisseõnnistatud näitusel on väljas 25 Chagalli värvilist litograafiat ja sama hulk eri tehnikais graafikat Talvikult. Lähenevat Kristuse sünnipäeva tähistav väljapanek on valitud Mark Soosaare poolt teadlikult piibliteemaline. Peamiselt Moosese 2. raamatust inspireeritud Chagalli ( ) sari "Exodus" ( Väljaränne ) on valminud aastal, kujutades iisraeli rahva väljaviimist Egiptusest ja eksirännakuid Tõotatud Maa otsingul. Valgevenest pärit ja Pariisis elanud meistrile omaselt on tööd unenäolised ja fantaasiaküllased visioonid klassikalistest piiblistseenidest. Põhja-Rootsis elanud ja tegutsenud väliseesti kunstniku Hermann Talviku ( ) looming on käsitluselt sürrealistlikku spontaansusse kalduvad religioossed nägemused, pärit aastatest Ajastu ärevast alatoonist kantuna esineb tihti prohveti kuju, läbivaks teemaks on igavikutunnetus, valu ja kannatus, häving ning surm. Näitus sai teoks tänu Kultuuriministeeriumi ja Estonian Airi toetusele. F eliks K rapp Gäbor Munkäcsi tekstiilid Tallinnas 22. X avati Lühikese jala galeriis ungari tekstiilikunstniku Gäbor Munkäcsi tööde näitus. Enamik Munkäcsi tekstiilidest on valmistatud igivanas ikat-tehnikas, mis põhineb sellel, et lõngad värvitakse enne kudumist. Kudumisel moodustuvad kangale hajusad mustrid, kusjuures iga kujund jääb erilaadseks ja kordumatuks. Et aga mustrid üldse moodustuksid, tuleb lõimede värvimine väga täpselt välja arvestada. Ta on põhjalikult uurinud erialakirjandust ning kohandanud tehnika kasutatavaks ka tänapäevastele elektrilistele kangastelgedele. Nende abil on ta valmistanud kardinaid, seinatekstiile, laudlinu, mis on eksponeeritud ja müügil Tallinna näitusel a. asutas Munkäcsi koos viie tekstiilikunstnikuga stuudio Eventuell. Stuudio valmistab moodsaid sisustustekstiile traditsioonilistes tehnikates. Stuudio tekstiilikogusid eksponeeritakse mh. Frankfurdi messil "Heimtextil", ning need on pälvinud ka auhindu. Näituse vahendas Eestisse Ungari Instituut (end. Ungari Kultuuriesindus). Kadi Raudalainen Preemiasaajad Jukka Siltanen ja Anu Tuominen. TEET MALSROOS Akvaarium id Roterm anni keldris 15. X avati Rotermanni soolalao keldrisaalis Eesti Kujurite Ühenduse korraldatud näitus Aquarium. Akvaariumi kui kindla suuruse ja otstarbega mahuti idee pärines Terje Ojaverilt ning andis traditsioonilisele pisiplastika väljapanekule huvitava suunitluse. Suvel vaagisid korraldajad saabunud ideid ning valisid välja 34 eesti, soome ja läti autori tööd. Kasutatud on erinevaid materjale ja objekte, alates veest, kividest, liivast, kontidest ja lõpetades jalgrattakere ning mänguautodega. Avamisel ei puudunud ka fauna esindaja - Terje Ojaveri performancei kangelaseks oli merisiga. Näitusel anti välja kolm võrdset preemiat. Sõltumatu žürii (Jaan Elken, Malle Agabuš, Karin Hallas, Ebe Nõmberg, Kalle Pruuden ja Reet Varblane) valik langes minimalistlikule ruumimängule Sisemeri, suhkrutükkidega palistatud akvaariumile Bassein" ning mereandidest (saapad, võrgutükid) vormimängule "Mare nostrum. Valitud tööde autoriteks osutusid soome kunstnikud - Jukka Siltanen, Anu Tuominen ja Arja-Maarit Puhakka. Näitus on lahti 14. novembrini. Eesti kunst Andersoni muuseumis 14. X avati Arnos Andersoni kunstimuuseumis näitus Eesti kunst ajaleht Kaleva kogudest. Oulus ajalehe Kaleva kunstikogus on üle 120 eesti kunstniku maali, joonistuse ja graafilise lehe. Esinduslik väljapanek Helsingi tuntuimas eramuuseumis koosneb Tiit Pääsukese, Peeter Mudisti, Raoul Kurvitza ja Jüri Arraku maalide kõrval suureformaadilistest mütoloogilise ja rahvusromantilise ainesega graafikast Jüri Arrakult, Raul Meelelt, Urmas Viigilt, Siim-Tanel Annuselt, Leonhard Lapinilt jt. Arraku 12osaline monumentaalne söejoonistuste sari on inspireeritud Kalevala temaatikast aastal omandatud sari on näituse dominandiks. Arraku monumentaalsus ja "laulva revolutsiooni" aegne allegooriline jõud mõjub ka nüüd, kümme aastat hiljem. Kogu koostajatel on olnud head kätt ja silma osta kunstnike töid just nende tõusulainefaasis. Kunstikogule, mis on üks suurim nüüdiskunstikogu väljaspool Eestit, pandi alus aastal Vive Tolli graafilise lehega Suletud aed, millele peatselt lisandusid Herald Eelma, Naima Neidre ja Jüri Arraku luuleillustratsioonide originaalid. Kogu täiendati ka 90ndate alguse lama-aegadel. Galerist Kaija-Rita Koivisto tutvustas näituse avamisel komplekteerimise põhimõtteid - valiku sooritab ajalehe kultuuritoimetuse töötajatest koosnev komisjon. Viimased ostud on sooritatud Raoul Kurvitzalt ja Liina Siibilt. Ajalehe Kaleva ja kirjastuse Pohjoinen abi eesti kultuurile on 90ndatel leidnud ka uusi väljundeid, nimelt on avatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures avatud omanimeline stipendiumifond humanitaarsete pürgimuste toetamiseks Eesti ajakirjanduses. Eesti äri- ja majanduseliidile on Kaleva kunstimetseenlus, mis väljub puhtalt ruumikujunduslikust funktsioonist, veel esialgu suhteliselt võõras. "Kaleva" saja aasta juubeli tähistamise ürituste ketis oli Helsingi näitus kesksel kohal, tuues kokku rohkearvulise kultuuri- ja äriinimeste ning ajakirjanike seltskonna. Avamisel annetati ajalehe juubelimedal teiste hulgas ka Eesti Rahvuskultuuri Fondile, Eesti Kunstnike Liidule ja Eesti Instituudile Soomes. Jaan Elken M aie Helm ile auhind W roclawist Wroclawi rahvusvahelise joonistuste triennaali Grand Prix ( krooni) pälvis poola kunstnik Tomasz Tatarcz. Kolm võrdset auhinda (ä krooni) said Maie Helm Eestist, Jarmo Kurki Soomest ja Adam Sokolowski Poolast. Seekord oli Wroclawisse saatnud oma töid üle 600 kunstniku, kohapealse kvalifikatsioonižürii sõela läbinud 211 kunstnikku 17st riigist. Eestlasi esindavad Maie Helm ja Tiina Reinsalu. 16. oktoobril töötas Wroclawis seitsmeliikmeline auhinnažürii, kuhu peale poolakate kuulusid veel sakslane ja eestlane allakirjutaja isikus. Hinnati iga kunstniku väljapanekut tervikuna, mitte autori üksikut tööd. Juhuse tahtel olid kõik auhinnatud tööd suureformaadilised. Wroclawi triennaali ajalugu ulatub aastasse. Vahepeal on üritus läbi teinud muutuse Poola sisesest näitusest rahvusvaheliseni, kunstiliikide piire ületades ja joonistusest kaugenedes kuni joonistuse täieliku hülgamiseni möödunud triennaalil ja nüüd naastes algusesse sooviga edaspidi määratleda Wroclawit just joonistusnäituse toimumispaigana. Konkurssnäitusega samaaegselt avatakse veel kaks väljapanekut - ajalooline ülevaade Wroclawi joonistusnäitustelt viimase 35 aasta jooksul ja kutsutud kunstnike näitus, kus esineb 15 kunstnikku Argentinast, Eestist, Poolast, Rootsist ja Saksamaalt. Eestit esindavad Urmas Muru ja Marko Mäetamm. Kõik näitused avatakse detsembris Eve K ask Herald Eelma teosed Soomes 10. X, Aleksis Kivi päeval avati Põhja-Soomes Kuhmo linnas uus "Kalevala" infokeskus Juminkeko, mis tähendab liikumatut, paigal püsivat väärtust ja pärineb vanadest runodest. Modernistliku, sammastega hoone arhitektid on samad, kes Vantaas Heureka teaduskeskusel (M. Heikkinen ja M. Komonen). Üle Karjala piiri, Kostamosse, kavatsetakse eurorahadega ehitada teine samasugune keskus, mis hakkab tegutsema kunstigaleriina. Vajaduse selliste rajatiste järele on ajalehe Pohjolan Työ andmetel tinginud kultuurimatkade intensiivistumine "Kalevala" paikadesse. Mitmes keeles multimeediaprogrammide kõrval on Juminkekos kuni 6. jaanuarini avatud "Kalevala"-teemaline kunstinäitus neljalt kunstnikult eri maailmakaartest - Karjala, Tansaania, Vietnam ja Eesti. Karjala kunstnik Vitali Dobrõnin on välja pakkunud õlimaalid, aafriklane Robino Ntila tušijoonistused ja puulõiked, vietnamlane Luong Xuan Doan aga segatehnikas, akvarellilaadsed "Kalevala" interpretatsioonid. Eestist kutsutud graafiku Herald Eelma (1934) väljapanek on neist kõige ulatuslikum. Eelma-on soome rahvuseepost illustreerinud korduvalt. Tuntuimad ja korduvalt premeeritud on Kalevala" aasta eestikeelsele väljaandele tehtud joonistused. Eesti Kunstimuuseum saatis Kuhmosse oma kogust 20 originaal-negro-joonistust (lähetuskulusid aitas kanda üks heatahtlik sponsor) aasta illustratsioonidele on kunstnik sellel aastal lisanud 20 punase tušiga teostatud "Kalevala"-teemalist joonistust. Soomest tagasi tulnud Herald Eelma ütles, et Juminkeko on jälle üks samm, millega soome kultuuri maailma viiakse. A nne L õugas 9. X avati Klaipedas rahvusvaheline akvarellinäitus, millest võtab osa 66 kunstnikku Rootsist, Saksamaalt, Venemaalt, Eestist, Leedust ja Lätist. Eestit esindasid individuaalkutse saanud Valli Lember-Bogatkina, Pille Lehis, Rein Mägar, Kai- Mai Olbri, Tiiu Pallo-Vaik ja Esther Roode. Näitus on lahti 1. novembrini. MUUSIKAMAAILM Berliini Filharmoonikute omalaadne kontserdireis Kuulsad Berliini Filharmoonikud tegid teoks ebatavalise kontserdireisi, lisaks iga-aastastele regulaarsetele kontsertidele Euroopa ja Ameerika metropolides: esineti II maailmasõja võitnud riikide pealinnades Londonis, Moskvas, Pariisis ja Washingtonis. Kontserdisarjaga tähistatakse Saksamaa Liitvabariigi moodustamise 50. aastapäeva, samas Claudio Abbado peadirigenditöö 10. aastapäeva. Abbado juhatusel olid kavas Wolfgang Rihmilt (s. 1952) spetsiaalselt selleks reisiks tellitud 25minutiline uusteos "In doppelter Tiefe" ja G. Mahleri III sümfoonia (sol. Anna Larsson, kaastegevad London Symphony ning City of Birminhgam Symphony nais- ja noortekoorid). Rihmi teos on kirjutatud kontraaldile ja metsosopranile (sol. Anna Larsson ja Stella Doufexis) orkestriga, ning põhineb samanimelisel romaanil Hollandi natsismiohvritest. Londoni kontsert toimus Royal Festival Hallis (11. X), inglise kriitika nimetab Rihmi "silmapaistvalt mängimisaldist" teost "uus-mahlerliku hirmu harjutuseks" ja"mahleri kurva ilu eelkajaks" esitatud kavas. "Abbado Mahler on monumentaalne ja ekstaatiline, Filharmoonikute "sound" oli silmanähtavalt mittekarajanlik, tänu taevale," ütleb Financial Timesi kriitik Andrew Clark. Klaverinädal Espoos Rahvusvaheline pianistide festival Espoos korraldati 5. korda ( X) pühendatuna Chopinile (17. X möödus 150 aastat helilooja surmast Pariisis). Avakontserdi solist oli noor saksa pianist Lars Vogt (s. 1970), juhatas Saksamaa teatrite noorim peadirigent (Darmstadtis) Mare Albrecht (s. 1965). Festivalil osalesid veel iiri pianist, 1986 Tšaikovski konkursi võitnud Barry Douglas (pidas ka meistrikursused), Marc-AndreHamelin Kanadast, poola pianist Piotr Paleczny ja Ukrainast pärit Naum Štarkman (mõlemad Chopini kavaga), kogu-pere-chopini-kontserdil mängisid soome pianistid Paavali Jumppanen (esines suvel ka Kuhmos), Tiina Karakorpi, Joonas Pohjonen ja Antti Siirala (valiti festivali nooreks kunstnikuks), lõppkontsert pidustuste kuulsaima külalise, ungari pianisti Andras Schiffiga toimus Soome Rahvusooperis Helsingis. Štšedrini Klaverikontsert Los Angeleses Helilooja Rodion Štšedrin on juba aastaid imetlenud soomlaste noore tipp-pianisti Olli Mustoneni (s. 1967) esinemisi ning pühendas nüüd talle oma Viienda klaverikontserdi. Suvel töötati koos uue teose juures Soomes, nüüd jõudis kätte esiettekande aeg - eile õhtul koos Los Angelese Filharmoonia Orkestriga Dorothy Chandler Pavilionis peadirigent Esa-Pekka Saloneni juhatusel. Maailmaesiettekande kordused toimuvad samas homme ja ülehomme. Esiettekannet Los Angeleses ning klaverikontserdi trükkimist Saksa kirjastuses Schott sponsoreerib Soome firma Savcor abielupaar Ulla ja Hannu Savisalo isikuis. Domingo ja Pavarotti kõrvuti Metropolitanis Sel nädalal on mängukava toonud kõrvuti õhtuil (18. ja 19. X) New Yorgi Metropolitan Operasse laulma kaks "3 tenorist" - Luciano Pavarotti ja Pläcido Domingo. Domingo osales endistviisi etendusel ooperitest "Talupoja au" (sol. Paolo Gavanelli ja Dolora Zajick) ja "Pajatsid" (sol. Domingo koos Mark Oswaldiga) Carlo Rizzi dirigeerimisel, millega seekordne hooaeg septembris ka avati; Pavarotti laulab Cavaradossit "Toscas" (ka täna, nimiosas Elizabeth Holleque), mis Franco Zeffirelli lavastuses ja Daniel Oreni dirigeerimisel oli talle eelmiselgi hooajal siin ainus repertuaarietendus. Üleeile oli Metis laval ka "Aida", kus nimiosalise, ameeriklanna Deborah Voigti kõrval laulmas kaks vene solisti: metsosopran Olga Borodina ja bariton Nikolai Putilin, nende vahel itaalia tenor Fabio Armiliato; endiselt hiilgab "Lucia di Lammermoori" nimiosas ungari sopran Andrea Rost. Pendereckile preemia Duisburgist Tänavune Duisburgi Muusikapreemia ( marka) otsustati anda poola heliloojale Krzysztof Pendereckile tema muusikaloomingu eest, mis juba aastaist peale on avaldanud suurt mõju uue muusika liikumistele Saksamaal, samuti õppejõutöö eest Esseni Folkwang-Hochschule's. P riit K uusk \ 5

6 kõrgtrüki-tehnikate kõrval on enesestmõistetavalt joonistus, monotüüpia, kollaaž, dinoprint, lihtsalt tehniliselt hea foto ja video, kusjuures viimane jääb seekord küll saateta usta rolli. Igor Gordin. Kalamehe pidupäev Eesti graafika näitused Kolm sündi ja Sinu peidetud elu Kunstihoones kuni 3 1.X. Voti on, võtit pole Helle Vahersalu maalid Hõbe ja sinine Kivisilla galeriis Tartus kuni 31. X. Kas üks ülevaatenäitus on nii tugev kui kõige tugevamad tööd - või nii nõrk kui kõige nõrgemad? Kardetavasti on õige viimane variant, kui tasemelatti kõrgel tahetakse hoida. Eesti graafika ülevaatenäitus "Sinu peidetud elu on silmatorkavalt laiapõhjaline. End graafikuna afišeerinud kunstnikke on palju ja neile lisandub järjest uusi. Vahel põlatud ja tõrjutud kunstiliik on jätkuvalt populaarne ja seda terves maailmas. Eripalgeliste triennaalide ja biennaalide kõrval korraldatakse sageli ühekordseid graafikanäitusi, mis keskenduvad just tehnikatele ( Võluplaat hiljuti Helsingis, Graafika - kas kunst või tehnika?" Stockholmis jne.). Kui kunstiliik peidabki graafika endas tohutult võimalusi, mille ühendavaks materiaalseks nimetajaks võiks olla paber ning sisuliseks ühendusteljeks intiimsus, endassepööratus, sisekaemus. Võimas, agressiivne kunstiline kujund leiab väljendustee tavaliselt mõnes muus tehnikas kui graafika. Ilmselt on eestlase meelelaadile introvertne loomingutüüp sobiv ja väljakutse esineda suurel graafikanäitusel on vastu võtnud üsna palju kunstnikke. Vanade sügav- ja Kuigi abstraktsionismi sisenemiseks puudub konkreetne uks, on teosele siiski palju lähenemisvõtmeid, alates puhta esteetika valda kuuluvaist - milliseid on ka enim ja valdavalt Tartu maalilise maalija Helle-Reet Vahersaluga seoses rakendatud -, samuti kunstivoolulisi ehk abstraktsionismi kogu eelneva ajaloo poolt kogutuid (paljundatuid), kuni psühhoanalüütiliste ja intellektuaalsete (kitsamalt võttes: kontseptuaalsete, seega taas kunstivool ui iste) rakurssideni välja. Viimaseid on Helle-Reet Vahersalu puhul enamvähem eiratud, eeldusel, et need ei ava. Näitusepaarik, hõbe-sinine uudisloomingu komplekt septembris Tartu Kunstimaja monumentaaigaleriis, ja Kivisilla galeriis 1980ndate portreede väike retrospektiiv, mis veel vaadata, annavad võimaluse samuti mitmeiks loominguliikumuslikeks üldis- tusteks, kõrvutusteks - vastandustekski. Kõigi samaks- ja eneseksjäämiste ja hõbekuldse toonimuutuse kõrval näib Helle-Reet Vahersalu viimasel ajal eelistavat just kompaktsemaid, ühele meeleolule (ideele?) keskenduvaid tervikuid, kuni seeriani (ehkki mitte päris kontseptuaalseni) välja. Kasutagem siinsel sisenemiskatsel Vahersalu loomingusse ka juhuse toodud paralleelmaterjali, teise, samuti abstraktsionistiks peetava ja sealjuures enam-vähem põlvkonnakaaslase, kuigi samas temast väga erineva kunstniku, Rootsi 1950ndate informalisti ning 1960ndatel foto-, video- ja lasertehnikaga kunsti uuendanud Sven Inge loomingu näited (viimase näitus oli samuti väljas Kunstimajas). "Valge, heledama pildi maalija" Vahersalu lõputult peen, vibreeriv, sulav, hõljuv värv mõjub neutraalsena, kaugena, Inge intensiivsed värvijoomed vahelduvalt koloriidi murtud hämarusega aga tugevalt meelelisena, maisena. Vahersalu justkui.väldib aistitavust või sunnib meelelisuse tasandilt kiiresti edasi liikuma, intellektuaalsuse tasandile. Sven Inge teosed näivad aga mõjutavat kompimismeelt; ka värvilon keha. Kuraatori roll Näituse kuraator Vappu Vabar ongi õnnestununult rõhu asetanud sisekaemusele, alateadvusele. Tema entusiastlik tekstiline töö näituse koostamisel (pikk tekst Kolm sündi rippus juba kevadel internetis) ja näituse pealkirja korduv muutmine viitasid intensiivsele tööle, mis mõjus ka kunstnikele innustavalt. Käesoleva kirjutise pealkirigi on laen näituse moto tööversioonist. Pingutustest hoolimata on jäänud saavutamata kontseptsiooni lõplik selgus, mistõttu ei eristu graafika ülevaatenäituse ja Vabari kuraatorinäituse Sinu peidetud elu piir. Kuna graafikanäitus sisaldab töid seinast seina, siis pakub ta vaatajale kindlasti naudingut kohtumisest tugevate kunstnike loominguga uuel arenguastmel: Silvi Liiva (abstraktseks klaarinud ja puhastunud suured visioonid), Evi Tihemets (viibe ühe lehe näol Linnagaleriis avatud aastatuhandevahetusele ristikujundiga vastu astuvale kunstnikurituaalile), Peeter Ulas (uued värvid, vana haare), Urmas Viik (eesti kunstis harvaesinev vabatahtlik huvi sotsiaalsuse ja kultuurimälu vastu), Avo Keerend (suurepäraselt läbi komponeeritud vormi akordi), Ly Lestberg (soorollide ja inimliku kannatuse teema) jne. Aili Vahtrapuu ja Anu Kalm on lähedased selles, et nad - üks veidi humoristlikul ja teine lüürilisel moel - oskavad kõige tavalisemates esemetes näha ja vahendada kordumatut ilu. Teksti ja pildi seos Näituseruumi seob õnnestunud kujunduslik element, ruumi liigendavad õhust hõljuvad tekstiribad, mis meenutavad idamaiseid rullraamatuid. Idee on tore, meenutades graafika seotust trükitud tekstiga. Kuraator on täitnud neid tekstifaile ise ja pakkunud ka kunstnikele võimaluse verbaalseks eneseväljenduseks. Näiteks Virge Jõekalda puhul näib see õigustatud, on ta ju ennegi oma lehti poeetiliselt kommenteerinud. Samuti kuulub Margot Kase fotoseeria Puutumised juurde olemuslikult tekst. Viimane kunstnik oma sotsiaalse seisukohavõtu ja otsekohesusega ongi üks selle näituse paremaid üllatusi. Aktuaalse kehakunsti (vt. eelmine Vee ääres VI. Segatehnika Kui Inge näituseheli võiks olla rohkem inimhääle abstraktne häälutus (avapäevil saatsidki näitust Ilmar Laabani häälutused), bioloogilis-psühhoioogiline spontaanne sisehääl, siis Vahersalu maalikeskkonnas kõlab vaikselt, vaevukuuldavalt, õrnhajuvalt instrumentaalpala. Helle Vahersalu piltide kujund laotub ja hargneb üle kogu pildipinna, mitmeid kordi varieerudes ja kuju vahetades, justkui peitudes raamideta avarusse. Sven Inge töödes on enamasti tugev assamblaažiik või värvikujundilik keskendus, mis hoolikalt pasporteeritud raamistusse, m Silvi Liiva. Sula Sirp!) näitena on tema fotod ühtlasi ka seotavad kuraatoori alateadvuse-teemaga. Kuid kõik kunstnikud teksti ei vaja, see on liigne ja segav. Lihtsalt oma eluloo, päevaplaani või siis rõhutatult keerukate mõttekäikude liitmine graafiliste tööde juurde ei ole veenev, vaid mõnikord isegi paljastav. Tugeva vaimse pagasiga Kai Kuusingu suured /aw's'-tehnikas, otsekui olematusest ilmuvad majesteetlikud pead, millele kujundaja ei olevat leidnud väärilist kohta, pälvisid siiski auhinna. On kahetsusväärne, kuid siiski paratamatu, et ülevaatenäitus sisaldab palju täiteainet, lihtsalt dekoratiivseid töid, mis range reglemendiga žürii käest läbi ei lipsaks. Aga ka nendel on kindlasti eluõigus ja igal pildil oma vaataja, mida kinnitab graafikanäituse suur külastajate arv. P. S. Paneb imestama, et suur ja vanade traditsioonidega Eesti Vabagraafikute Ühendus ei ole leidnud senise kultuurkapitali koosseisu silmis soosingut oma hetkeseisu jäädvustava trükise - mis paljudel väiksematel kunstnike ühendustel on juba ammu olemas - väljaandmiseks. A n n e L õugas Inge portreed Mona Lisa deemonlikust naeratusest (1968) või tehnilised manipulatsioonid "Džässmehest" (1965), aga ka John Lennonist, mõjuvad koosesituses autoportreedega kunstniku eneseesitusena. Vahersalu koondab tähelepanu portreteeritavaile, Mari Pillile, Tiina Viirelaiule, Reet Varblasele, Aivo Lõhmusele, oma tütrele (mitmetel töödel), neid avava meeleolu loomisele, karakteri tüübi esitusele. Kui Sven Inge piltidel on jõulised värvisööstud, tegu, liikumine, mis otsekui plahvatus, /"pärit maakera sisemusest või su enese põlevast südamest", siis Helle Vahersalu vee ja õhu maalidesse on sisse maalitud defineerimatu igatsus, eriti seeriasse "Vee ääres. I - VI". K a ir e N urk 15. oktoobri Sirbis sattus Elo Järve töö päkkkamm alla Maie Teiviku nimi. Vabandame autorite ees.

7 ' Videoinstallatsiooni aeg pole ümber Muljeid Amsterdami videofestivalilt septembrini toimus Amsterdamis World Wide Video Festival, millest mul oli õnn osa võtta juba teist korda. Seekordne kandis numbrit 17 ning Amsterdami videofestival on üks järjepidevamaid Euroopas ja küllap ka maailmas, sest USAs langes videofestivalide kõrgaeg 80ndatesse, nagu ütlevad ameeriklased ise. Kui ma Amsterdami jõudsin, ei olnud remont Melkwegi keskuses veel lõppenud. Kogu maja oli täis värvirullidega remondimehi, maja ees seisid suured konteinerid. Kui küsisin, millal siis valmis saab, sest oli ju lubatud, et saavad olema täielikult uuendatud ruumid, sain vastuseks: don't worry, õhtuks on valmis. Ja oligi! Melkweg (= Milky Way = Linnutee), WWVFi põhiline toimumiskoht, on oma nime saanud kunagi seal asunud piimakombinaadilt. Praegu. on see meediakeskus, mille katuse alla mahub hulk kino-, näituseja tantsusaale; kõigis neis toimus pidevalt tegevus, isegi kohvikus oli üles seatud 36(!) monitori - türgi kunstniku Ebru Özseceni installatsioon "The Bitter Chocolate Love", mis näitas 36(!) erinevat pilti kondiitritööstuse köögipoolelt ja ajas enamikul külastajatest südame pahaks. Aga arv jäi meelde, sest kõik ideed, väga head ja mitte nii väga head, olid ellu viidud, mis on kunsti arenguks oluline. Kõikidel videofestivalidel, kus ma olen käinud, on harilikult kohustuslikuks elemendiks sein osavõtjate fotodega, et saaks näo nime ja tööga kokku viia. Tavaliselt saab see infosein valmis küll alles festivali lõpuks. Seekord oli teisiti: nii kui ma jala ukse vahelt sisse sain, kästi kohe kaamera ette astuda ja valmistati osavõtjaid tutvustav video "Are You Prepared?", kus ülemine monitor näitas katkendeid kunstniku töödest ja alumine kunstnikke, kes pidid kasutama enda tutvustamiseks mõnd etteantud atribuuti - sõnad, kiik, punane värv. Kohviku kõrvalruumis jätkus kohvilauatemaatika prantslase Jean-Luc Vilmouthi installatsiooniga "Bar seduire" - hulk väikseid armsaid punaseid kaheinimeselaudu koos lampide ja tuhatoosidega, aga vastasistujaks osutub hoopis monitor, kus erineva tüpaažiga isikud püüavad lauda istunut võrgutada. Stedelijki muuseumi uues tiivas, festivali teises põhikohas, võttis hulga ruumi enda alla Michael Rovneri (USA/Iisrael) spetsi Kai Kaljolt oli Amsterdami videofestivalil väljas One Way to See America. aalselt festivali jaoks tellitud installatsioon "Overhanging", mida sai vaadata päeval seest- ja öösel väljastpoolt maja, akendelt. Viimane variant oli ehk muljetavaldavam. Teistest Stedelijkis nähtud installatsioonidest jäi enim meelde itaallase Paolo Ravalico Scerri "Ti Ricordi un Tiempo"... ( Kas mäletad, kui.., ) oma lihtsuse ja tugeva tundelaengu poolest. Ruumi vastasseintes on kaks ühesugust kaht vanemat naist kujutavat projektsiooni. Naised on arvatavasti kaksikud. Nad istuvad toolidel vastamisi ja suudlevad teineteist vastastikku, kord ühele, kord teisele põsele, veidi aeglasemalt kui see tegelikkuses aset võiks leida. Kõige krooniks tegi kunstnik samas ruumis festivali viimasel päeval (spontaanse?) häppeningi: astus piduliku tõsidusega iga ruumist läbi läinud külastaja juurde ja suudles teda mõlemale põsele. See mõjus mitteerootiliselt ja just seetõttu ülendavalt. Andy Warholi töö "Outer and Inner Space (1965) äratab juba valmimisaja tõttu aukartust - meil polnud ju sel ajal televiisoritki. Uute ja vanade tööde kooseksponeerimine on hea võimalus meelde tuletada, mida on varem tehtud. Seda nippi on kasutanud ka teised festivalid ( WRO 99, Videolisboa ). Ajatu akvarell muutuvas Narvas Eesti Akvarellistide Ühenduse akvarellinäitus "Seinast seina Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 31. X. Vaatamata sellele, et akvarellistide seltskond on kunstnike liidus üks väiksemaid, keskmine vanus aga üks kõrgemaid, jätkavad nad jonnaka järjekindlusega viimasel ajal küllaltki ebapopulaarset aastanäituste traditsiooni, korraldavad väiksemaid müügiväljapanekuid, osalevad rahvusvahelistel akvarellibiennaalidel. Nende puhul tasub üle korrata tuntud põhitõde, et loomingulise (aga ka igasuguse teise) liidu tegusus oleneb eelkõige seda vedavatest inimestest. Akvarellistide ühenduse eesotsas on Kai-Mai Olbri. Tema algatusel on tänavune aastanäitus üleval Narvas. Algselt oli see planeeritud küll Tartu Kunstimajja, kuid sealne äraütlemine ei heidutanud Olbrit ning tulemus - Narva ja akvarelli sümbioos on praeguses situatsioonis kindlasti parem kui Tartu puhul. Narva kui omanäolise ning olulise kultuurikeskuse staatust XX sajandi algul ja uue sajandi künnisel ei saa küll võrrelda, kuid Narvat kultuurikeskuste hulgast maha kriipsutada pole küll mingit õigust. Narvas tegutseb oma kunstikoolkond, umbes sama väike kui akvarellistide ühendus, kuid Jelena Jemeljanova. Pea. Detail õnneks keskmiselt hoopis noorem. Põimumine Peterburi kunstiga on andnud viljaka pinnase individuaalsuse arenguks. Parim näide on noor Igor Gordin, kelle graafikat võib näha Tallinna Kunstihoones ja akvarelle Narvas. Ta sobib konteksti ja samas on säilitanud oma nihke. Akvarellinäitusel on Narvas ka sümboolne tähendus. Akvarellitehnika ambivalentsus sobib hästi Narva praegusesse olukorda. Lapsed õpivad ennast visuaalselt väljendama tavaliselt vesivärve kasutades, tõeliselt professionaalse tulemuse saavutamisel tuleb aga täpselt teada, mida ja isfeäranis kuidas tahetakse kujutada, sest akvarell on täpsust nõudev kapriisne tehnika, mis ei lase viltuläinut mitu korda parandada. Akvarell on intiimne ja vahetu, selle krestomaatilised näited pärinevad vanahiina hieroglüüfikunstist ning selles väljendub väga täpselt ka sealne mõtteviis. Narvas eksponeeritu mõjub korraliku tervikuna: tuntud tugevad akvarellistid - Malle Leis, Peeter Mudist, Valli Lember- Bogatkina, Tiiu Pallo-Vaik, Ivar Tõnurist, Hollandi meediakunsti instituut Montevideo näitas seekord "tehnikaimesid": Tobias Schaikeni & Stefan van Dintheri teost "Peary", interaktiivne sensoritega installatsioon, kus vaataja sisenemisel hakkasid kahel mustal ekraanil liikuma, valged udukogud Marnix de Nijsi "Panoramic Acceleration", samuti palju raha nõudnud töö, kus vaataja istus pöörlevas metalses toolis ja sai enda ees ekraanil kahte kujutist omavahel kokku viia. Sain kunstielamuse, kui nägin kivinenud ilmega süvenenud vaatajat; hakkasin kahtlema, kas ta mitte ei ole installatsiooni osa ja vahast tehtud... Kolmas ja minu meelest kõige huvitavam töö oli Kirsten Geisleri (Holland - Saksamaa) "The Virtul Beauty - Dream of Beauty 2.0". See kunstnik on aastaid konstrueerinud ideaalse ilu mudelit ja tema otsingute järjekordset tulemust võiski näha tugevalt üleelusuuruse naisepea projektsioonina, kes reageeris vaatajaile iga kümne sekundi tagant silmade sulgemise või lühilausetega. Proovisin järele, ta oskas ka eesti keelt! Enamiku töödest moodustasid videoklipid, millest osa võiks nimetada ka filmideks. Neid näidati nii Melkwegis kui ka festivali lõpuni Stedelijkis. Robert Caheni (Prantsusmaa) "Composers listening" oli kuulsatest heliloojatest ja pööras erilist tähelepanu heliloojate kõrvadele. Tom Gidley (Suurbritannia) "Death in Venice (Silent Comedy)" on lugu pea alaspidi rippuvast kunstnikust, kes jutustab (midagi pole kuulda, võib vaid subtiitritest lugeda) oma uskumatult painajalikest sekeldustest seoses osavõtuga aasta Veneetsia biennaalist. See kohati väga naljakas filmike paneb mõtlema kõigi kunsti ümber käivate sekelduste üle. Tom Gidley tõdeb, et kuigi tema biennaalitööd ei õnnestunudki eksponeerida nii, nagu oli plaanitud - nii imelik kui see ka poie, meeldis talle uus variant rohkemgi! Sven Augustijneni (Belgia) "lets op Bach" ( Midagi Bachile") sai alguse sellest, et balletitrupp palus tal oma lavastusest film teha. Kuid filmi algul seda vaatajale ei öelda ja jääb mulje, et keegi piilur on vastasmaja filminud. Tegeiased tülitsevad, armastavad, tulevad aeg-ajalt rõdule ja lehvitavad, nagu teaksid, et keegi neid jälgib. Kõike seda saadab Bachi vaimulik muusika, mis tuleks justkui juhuslikult raadiost. Alles lõpuks, kui tiitrid hakkavad jooksma, selgub, et kõik oli ette kavatsetud... Või Breda Bebean, pärit endisest Jugoslaaviast, kes muutus pärast seitset aastat Londonis "kellekski teiseks". Slaavlase hing ei ole siiani kodunenud maaga, kus "ma armastan sind" öeldakse välja üksnes purjus peaga. Kuigi Bebeani filmi kohta leiti - see on ju tüüpiline inglise huumor! Või Miila Moiianen Soomest, tema töö "Wanted" on kokku pandud, Uppsala ülikooli rassibioloogia instituudi (60ndatel suletud, nüuo tegeleb geenimanipulatsioonidega!) kogude vanadest fotodest. Kunstnik manipuleerib oma arvutianimatsioonis inimeste nägudega. Töö on tõeline meistriteos, vaatamata sellele, et puudub pikk selgitav tekst. Ilu pole vist siiski surnud! Lisaks internetiprojektidele, CDdele, DVDdele ja huvitavatele seminaridele, kus esinesid sellised nimed nagu viimase Kasseli documenta kuraator Catherine David (seminaride materjalid peaks leidma aadressidel wwvf@wwvf.demon ja olid festivalile kaasatud ka nn. VJ DJd, kelle taktikepi järele käis tants World Wide Party\ kella viieni hommikul. K ai K aljo Kai-Mai Olbri, Sigrid Uiga, Inge Kudisiim, Ene Pikk annavad aktsendid ja ülejäänu mahub nende vahele ilusasti ära. Loomulikult ei puudu ka uuenduslikud ideed nagu Mari Roosvalti kollaažid ajalehefotodega voogaval akvarellitaustal, millest võib välja lugeda ka vahetuse ja vahendatuse sisulist seost. Sellist akvarellinäitust, enam-vähem samasuguse suunitlusega muljelistest maastikest rafineeritud fantaasiamaailmani võis näha ka kümme, isegi kakskümmend aastat tagasi. Kuid väga noorte kunstnike Jelena Jemeljanova, Agne Kuusingu, Sandra Jõgeda kaasahaaramine - on just selles, ühekorraga ajatus ja vägagi ajakohases tehnikas leidnud oma julge, lakoonilise ning täpse väljendustee - õigustab akvarelli näitamist ka ülevaatenäitusena. Seda enam, et kuraator Kai-Mai Olbri on sillana minevikku pannud välja ka klassikute Karl Burmani ja Aleksander Pilari tööd 60ndatest aastatest. R eet V a r b la n e 7

8 Rootsimaa majad Näitus XX sajandi Rootsi arhitektuur Rotermanni soolalaos kuni 24. X Rotermanni soolalaos viimaseid päevi lahti arhitektuurinäitus on oma olemuselt ülevaade, kaalutletud ja silutud valik XX sajandi Rootsi parematest arhitektuuriteostest. Rootsi arhitektuurimuuseumi koostatud tutvustav läbilõige on mõeldud nii neile, kes Rootsit tunnevad, kui neile, kelle kultuurihuvi nõuab enda täiendamist naabermaa arhitektuuri osas. Kuigi enamik meist teab Stockholmi Ragnar Östbergi projekteeritud raekoda, Asplundi linna raamatukogu, vahest Raphael Moneo uut kunsti ja arhitektuuri muuseumitki, on huvitav näha, mis hooneid rootslased eri ajastuile iseloomulikuks peavad. Kahjuks on välja nopitud põhiobjektid esitatud suhteliselt kontekstivabalt, nii et ehitused tulevad esile rohkem kui nende kerkimist suunanud sotsiaalne taust. Tasakaalukas arhitektuur Rootsi arhitektuur mõjub flegmaatilisena, sellest kumab iseolemist ja rahulolevat eksisteerimist nautiv loomus. Rootsi arhitektuuri tasakaalukus, läbi sajandi kulgev mõõdukas uuega kaasaminek ja samas traditsioonide järjepidevus, teeb loomingu tervikuna heaks keskmiseks, mõnede jaoks ehk igavakski. (Võrrelgem eesti arhitektuuriga) Suhteline tasakaal aga ei tähenda, et puuduksid sisemised kõrg- ja madalhetked ning isikupärased tipud - vaieldamatult on olnud maailmas tuntud sajandialguse rahvusromantistlike sugemetega esindusarhitektuur, funktsionalism ja demokraatlik sotsiaalehitus, m a a ilm a kuulsuse saavutanud arhitektid Gunnai Asplund, Sven Markelius, Ralph Erskine jt. Mis paljude meelest teeb Rootsi majad väheütlevaks, on just see, mille poole paljud arhitektid püüdlevad: lihtsus ning kõige olulisema väljatoomine. Minimalistlik vorm detailinüanssidega. Ometi ei ole sajanditagune Cari Larssoni detailirohke hubasuse ja valguse armastus päriselt kadunud ka standardiseeritud miljonis korteris või postmodernistlikes villades. Need on tänaseks asendunud märksa lakoonilisema vormikeelega. Kui aga arhitektuuriparnassilt igapäevaelu tasandile tagasi pöörduda, siis leidub kodudes armsaid pisidetaile küllaga. Eluterve optimism, olgu. siis carl-larssonlikust ideaalkodust või mis tahes Astrid Lindgreni teosest õhkav, püsib kindlalt edasi. Et mitte üle rääkida sotsiaaldemokraatia ja arhitektuuri suhetest (erinevat suhtumist vt. Karin Hallase ja Anders Härmi artiklid Postimehe Kultuur 2. X, Triin Ojari Eesti Ekspressi Areen 7. X), peatuksin Rootsi arhitektuuri teisel aspektil. Püüdes leida jooni, mis oleksid iseloomulikud kogu sajandi ehitustele või arhitektuuritunnetusele, torkas silma hoonete tihe seotus maastikuga, materjalitunnetus, uuema arhitektuuri puhul ökoloogilised aspektid ja säästlik mõtteviis. Lihtne ja läbipaistev inimlikkus on ühendatud rahvuse tunnetamisega. Haakuvus maastikuga Üldistuste tegemine kogu sajandi ulatuses võib tunduda ehk sunnitud või kunstlik. Ometi leiab maastikutundlikku mõtlemist paljudes hoonetes, ehkki linnahaljastuse ja maastikuarhitektuuri käsitlemine pole olnud näituse eesmärk. See ei olegi omane niivõrd puhtalt arhitektuurile kui ehituskunstile, kuivõrd kontekstuaalsele mõtteviisile, millest lähtub looming. Keskkonnatundlikkus nii villades ja kalmistutes kui ka kirikutes ja koolides. Sajandi algupoolel domineeris hoone maastikus kui monument, seda võib öelda 8 nii rahvusromantilise Tallomi villa (Lars Israel Wahlman, 1904) kui põhijoontes funktsionalistliku Metsakalmistu (Asplund ja Sigmund Lewerentz, ) kohta. Viimase puhul on idee siduda rahvuslikult olulised objektid maastikuga ajastuomane - memoriaalansambleid rajati aastatel mitmetesse riikidesse, samasugune oli ka meie ehitamata jäänud Sõjamäe Hiie olemus. Iseloomulik oli kujundatud dramaatilise maastikuga kaasamängiv arhitektuur. Metsakalmistu puhul on nende kooskõla eriti tugevalt mõjuv, seda rõhutavad funktsionalismiomane arhitektuursete vormide selgus ning taimestiku kujuga emotsioonide mõjutamine aastate paiku, nagu see toimus kogu Euroopas, läks hoonete dialoog maastikuga intensiivsemaks, seda eriti üksikehitisi silmas pidades. Orgaanilise arhitektuuri avatus maastiku suhtes avaldub hea näitena mitmete aastate üksikhoonete, eriti aga kalmistu- ja sakraalehitiste juures: Markuse kirik (Lewerenz, ), Gävle krematoorium (Büroo ELLT, ) jt. Kuna meil keelas pühakodade ehitamist riigiusk ateism, on meil vastu seada teises profiilis ehitised, Valve Pormeistri projekteeritud Pirita Lillepaviljon, sovhoosikeskused jmt. Huvitavaks eramunäiteks sise- ja välisruumi ühendamise kui ka materjalikasutuse poolest on arhitekt Erskine enda maja Drottingholmis (1963). Viimased paar aastakümmet iseloomustab põhjanaabreid ehituste keskkonna-, ajalooja inimsõbralikkus, mõisted, mida meil peetakse millegipärast vastanduvateks. Maastikuga seotusega kaasneb eheda, sageli kohaliku ehitusmaterjali hindamine, mis on osaliselt nii traditsioonide kui teadliku säästlikku ökomõtlemise tulemus. Kui näitusel välja toodud Steineri Seminari hooned (Erik Asmussen, ) on looduslähedased juba õpetarnisideoloogia tõttu, on külgepidi nõlvaku sisse pugev Öijarderi golfiklubi (Gert Wingärdh, 1988) huvitav nii golfiraja aluse katuse kui kivise interjööri poolest. Elumajade juures kohtab uusnaturalistlikku lähenemist: Drake elamu (Jan Gezelius, 1970) ja Olby villa (Thorsten Askergren, 1988). Maastiku potentsiaali ja kohalikku tausta kasutavad ära ka mitmed väikesed muuseumihooned - kiviaja muuseumis (MAF Arkitektkontor, 1990) on modernne vorm seotud kohaliku kivi ja puiduga, samuti on Zorni tekstiilimuuseumi (Anders Landström, 1993) ehitusel kasutatud traditsioonilisi materjale ja töövõtteid. Lõpuks võib ka Raphael Moneo muuseumihoonet ( ) vaadelda maastikust väljakasvavana. Suhtlust linnamaastikuga näitlikustab väljapaneku kõige noorem projekt - restoran Aed (Studio Gröni arhitektid, 1998), mis pöörab selja tänavaelule, üritades samas kaotada vahet aia ja kohviku vahelt. Sotsiaalehitus linnamaastiku täiendajana Sotsiaalehitust saab jälgida elurajoonides, mida sotsiaaldemokraatide juhtpositsioonile tulemisest alates sajandi teisest kümnendist järjest ehitati. Sajandi algupoole aedlinlikud asumid asendusid ridamajade monotoonsete rütmseintega, mille taga tillukesed eriilmelised aiad, mis pidi rahuldama elanike miinimumvajadused. Juba aastate lõpul tekkisid majad pargis tüüpi elurajoonid, mis nagu sõjajärgse sotsiaalehituse maastik, ei tõuse esile mitte hoonete tuimavõitu välimuse, vaid püüde tõttu luua elutingimuste parandamiseks ka uut planeeringulist kvaliteeti. Elamise väärtusesse püüti haarata elurajooni miljöö tervikuna, planeeringud ja majade ümbrus. Urbaniseerumine sai ajendiks mitmete uuslinnajagude ehitarpisele. Vabaplaneering - Stockholmi satelliitlinnajagu Vällingby ( ) või kärgplaneering Örebro elurajooni Rosta ( ) - lõi eelduse ka kaasaegse elukvaliteedi tõstmiseks. Urbanistlikke väärtusi pidi tasakaalustama haljasalade ja parkide süsteem, mille funktsionalistlike ja ühiskondlike väärtuste loomise tõttu sai tuntuks mitmete erialainimeste koostööna kujunenud nn. Stockholmi koolkond. Tegutsemise kõrgaastail kujundas koolkond pealinna keskkonda nii üldplaneeringu kui üksikobjektide tasandil. Tagasiminekuks keskkondlikus mõtteviisis võib siiski pidada modernistliku elamuehituse kõrglainet aastate lõpust 70. aastateni, mil elamispinna miljoniprogrammiga ( ) võeti plaani kümne aastaga miljon korterit ehitada. Kui üksikehituste puhul oli oluline ümbruse suhe ehitisega, siis massehituses sai määravaks kvantiteet. Ka meie paneelrajoonid on ju lähtunud oma ideaalis sotsiaalehituse võimalikest positiivsetest külgedest, võttes eeskujuks ka Rootsi näiteid. Kuid isegi suure mahu puhul olid elamute ruumiprogramm ja ehituskvaliteet korrektsemad kui meie sotsialismi viljakates tingimustes käinud paneelelamute massehituses. Ent Stockholmi koolkonna propageen tud koha- ja traditsioonitundlikkus oli tasapisi juba alates II maailmasõja lõppemisest asendunud suurejooneliste ideedega. Üks esimesi ja ilmekaid, aga mitte eeskujulikke näiteid, mille rootslased ka ausalt välja toovad, on Sergelgatani viis kõrghoonet Stockholmi linnasüdames, mis rajati vanast hoonestusest puhastatud kvartalisse. Säästlikkus Tänaseks on rootslaste kunagine moderniseerimishoogsus kasvanud ümber tunduvalt säästlikumaks tegevuseks - seda näitavad viimaste aastate arvukad uuendus- ja rekonstruktsiooniprojektid. Vanad tööstuspiirkonnad toimivad edukalt uues funktsioonis: Göteborgi endise Eriksbergi laevatehase ala ja hoonete rekonstrueerimine äri- ja elupindadeks võiks olla eeskujuks Tallinna Rotermanni kvartali ja sadama-ala uuendamisel (seda küll tehakse, ent lõplik kontseptsioon on täiesti teadmata). Rootslased pole kitsid oma kogemusi teistega jagama, - eriti on viimasel ajal tähelepanu all restauraatorite tegevus: näitus Ehitushooldus Stockholmis" ja asjakohased loengud Tallinna rootsi Mihkli kirikus. Vanu maju uute teelt kergekäeliselt maatasa ei tõmmata, pigem kaldutakse säilitama ka seda, mille renoveerimine päris põhjendatud polegi. 'Arhitekt muudab maastikutunnetuse teistele kogetavaks omaloodud ruumi kaudu. Kas on siin tegemist meie arhitektide kitsa keskendumisega vaid loodavale teosele või ei soosi Eesti suhteliselt lame maapind, loomingut pärssinud ajalugu või meie kasinad teadmised tunnetuse erksust, igal juhul leiab Rootsi arhitektuurist ümbrusega suhtestumisest rohkem näiteid kui Eesti omast. Kas ei oska me keskkonda piisavalt väärtuslikuks mõelda - või seda loetavalt väljendada. T iin a Ta m m e t

9 Teatrifestival kui korraldaja looming ANNIKKI ELLONEN pidas 14. oktoobril Tartu Kirjanduse Majas teatriloengute sarja "Teatripilk Soomest avaloengu. Eesti teatraalid tunnevad Elloneni juba 70ndatest, paar aastakümmet on ta järjekindlalt jälginud kõiki olulisemaid Euroopa teatrifestivale, toonud neilt ideid ja käsikirju oma teatri tarvis, soovitanud etendusi Tampere teatrifestivalile, loonud ja hoidnud sidemeid Vanemuise teatriga. Käesolevast hooajast on Ellonen Helsingi Linnateatri peadramaturg, ühtlasi Soome esindaja European Theatre Conventionis. ETC ühendab praegu 34 teatrit 17 Euroopa Liidu riigis, loodi aastal 1988, Soomest kuulub sinna Helsingi Linnateater. Äsja lõppenud "Draama 99 festivali järellaineis omandas Annikki Elloneni räägitu sõnumi kaalu. Euroopa festivalide ilme Enamik festivale on üldsuunitlusega, aktsendiga rahvuslikkusele. Kitsaid, nn. ühe asja festivale oskab hinnata väike professionaalide ring. Selline on näiteks Bonni biennaal, mis on keskendunud euroopa kaasaegse näitekirjanduse tutvustamisele ja lavastamisele. Hinnatud, kuid üsnagi kallis festival, korraldatakse üle aasta, vaadata võib paarikümmet uut näitemängu. Tavaliselt on piletid välja müüdud, kuid vabamüüki ei lähe just palju - biennal vajab rikkaid sponsoreid. Oma linna rahvale pole festivalist eriti palju rõõmu. Niisamuti võivad spetsiaalsed nuku- või lasteteatrite festivalid koguda suurepäraste professionaalide ringi, ent festivalilinna elanikele nende kultuuriprogramm palju ei paku. Üldfestivalide hea omadus on, et tavaline teatrikülastajagi käib nädala jooksul mitmeid eripalgelisi lavastusi vaatamas. Üldfestivalide repertuaarikehandi moodustavad tavaliselt kõrge kunst, šokiteater ja midagi vahepealset. Vormiliselt on need kanaliseeritud nn. ametlikku sarja, off-sarja, tänavateatritesse, vabalavale. Ametlikus sarjas esinejad saavad kutsed, nende eest kantakse hoolt, kaetakse kulutused. Ülejäänud on oodatud, mõni ehk ka sallitud ning neile kõigile tagatakse tasuta esinemispaik. Avignoni festivalil teatakse juba esinemispaiga järgi, millise klassiga on tegemist. Paavstide palee õuel on ametlik, kunstiliselt kõrgetasemeline, üldise heakskiidu leidnud teater. Seal pole sokil kohta, sinna tuleb publik oma paremais rõivais ja keskusteleb haritult kunstist. Seda publikut ei tohi tüssata. Lavastajad peavad tingimata olema kuulsused või siis oma loomingu eest auhindu saanud. See publik ootab kvaliteeti, üldtunnustatud piires. Dublini festivali põhimik on samalaadne. Tampere mõlema teatri suurel laval näidatakse just sellist teatrit. Piletihinnad on kõrgemad, külalised (linnapea, volikogu liikmed ja muud tähtsad persoonid) kutsutakse just nendele etendustele. Sageli valitakse esitamiseks klassika, näiteks Hamlet, ent selle lavastaja peab olema kuulsus või näitlejad tuntud ja tunnustatud. Neid etendusi on sageli kerge valida, sest oma kodumaise paremiku suhtes ollakse enamjaolt ühel meelel. Välismaiste etenduste valik on risk. Need tuleb enne ära näha, sest muidu pole tagatud nende kvaliteet. Kui tahes üles kiidetud välismaalt toodud Hamlet võib osutuda tolmunud reatükiks. Lisaks sellele on välismaa klassikaetendustel sageli see häda, et kui nad on head, on neis teatav ajakajaline ühiskondlik-poliitiline alatoon, mida mujal ei mõisteta. Selle nahka on varasematel Tampere festivalidel läinud paljud iseenesest head Tšehhoslovakkia ja Ungari näidendid. See puudutab ka varasemaid Eesti lavastusi - need tundusid igavad, kuna ei hoomatud pealispinna all olevaid pingeid. Eimuntas Nekrošiuse suurepärane Hamlet oli tamperelastest publikule tore visuaalne elamus, uhke jää-tuli-vesi-s/?ow, aga võõras keel ja teistsugusele ühiskonnale määratud tõlgendus vihises kuulajatest kaugelt mööda. Ametlik, kutsutud esinejate sari on see, kuhu jaotatakse põhilised preemiad ja mille rahastamine on kõige kergem, kuna piletite läbimüük on üsna täpselt ennustatav. Valik sõltub sellest, keda tahetakse näha vaatajaina: noori, keskealisi, tasakaalukaid või radikaale. Põhisarja moodustamisel ei näidata üles liigset julgust. Dublinis on seepärast alati esil oma maa suured pojad: Shaw, Goldsmith, Beckett, mõni Dylan Thomas või siis Joyce'i-mugandus. Prantsusmaal ei saa Avignon läbi Moliere ita. Alasti menu Julgus hoitakse festivali värviaktsendi tarvis. Üha teadlikumalt on hakatud programmi valima ka neid lavastusi, mis põhjustavad vastuseisu, tülisid, skandaale. Need suunatakse targasti mõnda off-sarja või siis suhteliselt väiksesse saali, mille väljamüümine annab tohutu menu tunde. Alastiolek ja seks olid pikka aega menu tagatiseks, viimasel ajal on selleks vägivald ja degenereerumine. Trainspotting kuulub siiski põhisarja valimikku: see on liiga kuulus filmina, temast pole enam šokeerijat. Välismaa teatritest, mis keerlevad maailma teatrifestivalidel ja kuuluvad šokiteatri-kategooriasse, mainitagu Amsterdami Toneelgroepi, Hispaania Fura del Bausi ja kasvõi Dublini Rough Magicut. Nende etendused on elamus, milles enam-vähem kaks mõtet, ent palju valgusvärve, hääli, liikumist Fury and Sound. Neist Toneelgroep püüab ületada piiri lava ja saali vahel füüsiliselt, seetõttu on ohtlik istuda esimestes ridades. Muidugi peaks šokk olema õige šokk. See ei tohi olla selline nagu nädalapäevad tagasi Ljubljanas nähtud Brechti Baar, kus trupp tegi kõik selleks, et keegigi publiku hulgast ärrituks ja nördiks, ent publik aplodeeris, olles vaimustusest meeletu. Ja näitlejad tulid õnnelikult naeratades kummardama. Skandaalseid lavastusi on raske leida, kuna skandaal kulub kiiresti ja võetakse seejärel omaks. Tõepoolest kuluks ära üks teatri piire kogeda püüdev etendus, mis raputaks - ent teatrisõbrad on nii tolerantsed, niiväga tolerantsed. Julge, vaidlusi tekitav etendus võib olla ka välismaine eksootika. Teemad on siin laiad, nende alla võib paigutada mida tahes. Ikka võib rõhutada uut teatrit, modernseid vahendeid ning rahvusvahelisi kriisikoldeid. Kosovo-ainestikul oli tänavu suvel kõikjal minekut. Omal ajal oli Ljubimov kindel investeering, viimastel aastatel on selleks Eimuntas Nekrošius. Kui jõukus lubab, siis on kindel edu pant Aafrika - sealt tuleb vaadatavat eksootilist teatrit, mis tõmbab publikut. Tamperes oli sel aastal trupp Elevandiluurannikult, varem on Tamperes esinenud ka Uganda ja Nigeeria - ja tänavu kostis juba hääli, et selline eksootika pole enam eksootiline. Avignonis on siiski alati mõni rühm prantsuse keelt kõnelevast Aafrikast. Soositud on ka Jaapan; jaapani ja korea trummilööjad on keerelnud mööda Euroopat. Sellist laadi eksootilised rühmad mahuvad teemasse teater väljenduskunsti piirimaadel. Kõmuetenduste ülesanne on olla festivali tõmbenumbriks, soome keeli veduriks, seega tekitada ajakirjanduses, TVs ja üldsuses huvi. Festivalile tuleb kasuks, kui seal on üks, ent kindlasti mitte rohkem kui kolm kõmulist etendust. Kui neid on rohkem, siis tähelepanu hajub. Kõige parem, kui ta tekitaks teatavates ringkondades õudust, siis on oodata juba eelnevalt poolt- ja vastudiskussiooni. Kõmutekitajaks võib olla ka mingi teatriomase elemendi kasutamine. Viimastel aastatel on olnud paar rühma, kes reisivad, tehes tuleteatrit: ilutulestikke, tõrvikuid, erilisi tulemänge. Tõsi küll, põhjamaade suves ei anna see erilist efekti, kuid Luxemburgi festivalil oli tulemäng päris mõjus. Muide, ka Eesti liigub siin rahvusvahelises voos: Õdede Brontede öödes süttib laval elav tuli, rahvuslikul laulupeol Tartus oli kuuldavasti tulevärki. Varem oli moes suits. Kõmutükk, mis peaks meedia tähelepanu äratama, ei ole ometigi festivali väärtuslikem osa. Ametlikku sarja võidakse koondada näiteks parimad kodumaised uuslavastused, nagu seda tehakse Dublinis ja teisalt ka Tamperes, mille eest siis jagatakse auhindu parimatele lavastajatele ja näitlejatöödele. Seda süsteemi hindavad eelkõige oma maa teatritegijad, nende meelest on tunnustus tore, ent see põhjustab järgmise festivalini kestva kadeduse, tüli ja riiu. Samuti tekitab tarbetuid pingeid lavastuste valimine ise, kui seda tehakse liigse jäikuse ja rangusega või kui valik tundub põhjendamatult subjektiivne. Kodumaise paremiku esitlemine on ka majanduslikult toekas selgroog, kuna teatrid ohverdavad oma raha, et pääseda festivalidele, pidades seda auküsimuseks. Sellist kodumaise paremiku põhisarja ei saa ometigi igal aastal jätkuvalt korraldada. Tamperel oli küll päris õnnestunult mitu aastat järjest viis-kuus paremat tükki kodumaise valikuna, seejärel prooviti õnne samade näidendite eri versioonide lavastamisel. Siiski on utoopiline oletada, et mitmed versioonid Kolmest õest võiksid pakkuda laiemat publikuhuvi - see on erialainimeste hõrgutis. Lihtsam on keskenduda ühele kirjanikule, ent sel puhul tuleks teatada aasta või kaks ette, millisele kirjanikule on langenud valik, et teatrid võiksid repertuaari planeerimisel seda arvestada. See on muide hea võimalus rahvusvahelisele festivalile pääsemiseks väikestele ja tagasihoidlikelegi teatritele. Sellise laadi viljelejaist on tuntuimad Leipzigi ja Mannheimi Schilleri-festival. Kui nüüd nii eksootiline maa nagu Eesti teeks oma versiooni Salakavalusest ja armastusest või parimal juhul Schilleri Orleans i neitsist" või mõnest veelgi harvemini mängitavast tükist, siis võib olla kindel, et kutse tuleb. Tõsi, festivali tuleb eksootilisest asjast varakult informeerida. Soomest esines viimati Schilleri-festivalil Seinäjoe Linnateater, Tampere festivalile teda ei kutsutud. Dublin on taas huvitunud oma kirjanikest. Soomes on õnnestunud üksnes Hella Wuolijoele keskendunud Hauho suveteatrifestival, mis moodustub 1-3 etendüsest ja loengutest. Off-sarja lilled ja umbrohud Dublini off-sarja tegijad on pea kõik iirlased, mõni üksik inglise trupp lisaks. Avignonis on tulijaid kogu prantsuskeelsest maailmast Martiniques ja Guadeloupeni välja. See, mis teeb festivali elujõuliseks, on off-sari. Off-sari on teatri põhipinnas, millel saavad õitseda kõik lilled ja umbrohud. Selle elujõulisus tagab teatri tuleviku, see on noorte tões ning vaimus katsetajate foorum, uue kauba täiturg. Tõeline uudishimulik teatrisõber kolab mööda off-sarja ja leiab sageli kujunemisjärgus pärleid, lihvimata teemante, tulevikulubadust - ja harva korralikku terviketendust või terviktruppi. Off-sari on korraldajatele odav, ent teatrimaailmale oluline. Tänavateatrid ja vabalavad Et festival oleks ka oma linnaelanikele avatud, on tänavateatritel ja vabalavadel oluline roll. Tänavateatrit võib korraldada kallite ja kõrgetasemeliste välisesinejatega, nagu seda tehakse Tamperes, või siis odavalt, nagu seda tehakse Avignonis, kuhu Euroopa arvukad ringihulkuvad tolategijad tulevad Annikki Ellonen: Festivali loomine algab profileerimisest. On oluline kujundada oma nägu, vastata kolmele küsimusele: kellele? mida? milleks? Siit johtuvalt mõningad praktilised tähelepanekud: kasulik on silmas pidada festivali tähtsaimat sihtgruppi - kas tahetakse esitada kodumaisele läbilõikepublikule kodumaist toodangut ja natuke ka välismaist teatrit, või soovitakse teatrisse meelitada rahvusvahelist ajakirjanike seltskonda, teatritegelasi, vahest turiste, või on tegemist omamaiste teatritegijate kokkusaamisega ja festivalipublik on paratamatu, kaasnev nähtus; välismaalt festivalietendusi otsiva žürii üks liige peaks olema mõni üsna umbkeelne omamaine lavastaja, kelle pilk on nõndaviisi avali visuaalsele ja meel vastuvõtlik emotsioonile; hindav žürii peaks olema tasakaalus: kriitik võib seal olla, lavastajad peaksid olema, lisaks keegi autoriteetne neutraal - mõnel maal o.n selleks näiteks kultuuriminister; kas festival igal aastal või üle aasta? - sellele on poolt ja vastuväiteid. Iga-aastane festival on paratamatult lahjem. Valik on kahe aasta tagant kõrgetasemelisem, ent festival ise on vahepeal tolmukorraga kattunud ja seda on raske käivitada; festivalid ilmutavad lühenemise tendentsi: 5-6-päevane 12 etendusega festival on optimaalne (Euroopa Liidu teatreid ühendava ETC tänavune festival Nizzas kestab küll 19. novembist 12. detsembrini, kuid see on harv erand); kuigi visuaalne müüb, on oma maa keel eriti väikerahva festivalil oluline, ülesanne on kanda mõtet, mõtlemist teatriseinte vahelt välja ajada ei tohi; preemiad on väga olulised, mida rohkem neid on, seda parem. Need ei pruugi olla suured ei kaalult ega rahaliselt, inimene (ja eriti näitleja) vajab elavana püsimiseks tunnustust. kutsumatagi. Ent põhjapool, Soomes ja Eestis, vajatakse nende kohalesaamiseks raha. Samas võiksid sellise tänavakunstniku esinema palgata teisedki linnad: esmaesitus oleks festivalil ja järgneks ringreis. Dublinis oli palju nn. sfanb-l/p-esfnemisi restoranides ja kohvikutes, seda on kerge korraldada eelnevalt omanikuga kokku leppides. Üht-teist olulist korraldajatele On oluline, et õigeaegselt, juba mitu kuud varem, oleks trükikojast väljas ja käigus festivali programm, ajakava. Tampere teatrifestival toimub augusti keskpaiku, ent programm peab olema koos märtsi lõpuks, kava ilmub mais. Nii saavad vaatajad planeerida oma tulekuid ja minekuid. Festivalil peab iga päev olema kättesaadav info selle päeva kõikide sündmuste kohta - olgu vahendajaks ajaleht ja infopunkt, seinalehed vms. Festivali sujumine on tagatud, kui festivali (tehnilise) korraldamisega tegeleb aasta läbi üks-kaks palgalist täiskohaga töötajat, kes valdavad keeli ja arvutit. Igal juhul pole festivali korraldamine soololaul, see on kollektiivne töö, kus iga liige teab väga täpselt oma ülesandeid ning vastutab nende täitmise eest. Loengu ja jutuajamise vahendas K a l l i K u k k

10 K O N T S E R D I P E E G E L Rahvusooper Estonia Puhkpillikvintett (Neeme Punder - flööt, Olev Ainomäe - oboe, Vahur Vurm - klarnet, Rait Erikson - metsasarv ning Kristjan Kungla - fagott) debüteeris Estonia kontserdisaalis (12. X) koos pianist Lembit Orgsega. Kava oli "klassikaline", st. kõlasid viini klassikud Mozart ja Beethoven ning neoklassitsismi esindajana Paul Hindemith. Publikut polnud kammerkontserdi kohta sugugi vähe - võib arvata, et muusikahuvilised oskasid juba ette hinnata tõsiasja, et pärast Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti kadumist debüteerib nüüd koosseis, mis täidab märgatava tühiku meie kammermuusika areenil. Ansambli ergas, värvikas ja tundlik kõlapalett õigustas publiku ootusi küll täielikult. Mozarti Divertismendi C-duur KV 270 avaosa äratas kohe tähelepanu ansambli märkimisväärselt ühtlaste legatoöega. Järgnev Andante arenes aeglaselt väljapeetud graatsiaga, Menuetto kõlas aga ootuspäraselt märksa kergema galantse joonega, selle trio-osas joonistusid peenelt välja ka kõikide pillide lühikesed sooloremargid. Presto kõlas küll elavas tempos, kuid mitte kiirustavalt ega rabedalt. Kokkuvõttes igati hea tempovalik, et kujundada muusika põhikarakter muretult mänglevaks. Beethoveni Klaverikvintetis Es-duur op. 16 tuli lavale Lembit Orgse. Pärast väljapeetud sissejuhatavat Gravet võis tõdeda, et alguskarakteri väljapeetus kandus edasi ka Allegrosse. Mis seal salata - see on veel noore ja muretu, isegi elegantselt galantse Beethoveni kõlamaailm. Tõsi küll, seda vaid ekspositsioonis, sest avaosa töötluses kujundasid interpreedid juba ka dramaatilisi pingeid. Kuid kas olid pillimehed siin lõpuni järjekindlad? Kahtlusi tekkis, sest nii mõnigi marcato-aktsent võinuks olla suurem, rohkem beethovenlik kui mozartlik. Kuid kõige veenvamalt kõlas Andante cantabile, mille lüüriline ekspositsioon klaverilt andis kogu osale pastoraalse eelhäälestuse. Unistavalt kõlas ka nukravõitu fagotisoolo ning veelgi lüürilisema kantileensusega laulev metsasarv. Ansambel lihtsalt võlus oma intiimselt pastelse kõlaga. Finaali Rondos oli klaveri ja puhkpillide ansambel kõlaliselt haruldaselt täpses tasakaalus - klaveri selged arpedžod ning puhkpillide täpsed aktsendid kujundasid iseloomulikult aktiivse, kuid samas sugugi mitte liigselt forsseeritult jõulise karakteri. Paul Hindemithi ( ) Väike kammermuusika viiele puhkpillile op. 24 nr. 2 avaosa Lustig hakkas kohe kõlama erksalt artistliku karakteriga, kus täpselt artikuleeritud staccatod rõhutasid muusika atraktiivset iseloomu. Järgnenud Walzer pole heliloojal mitte tantsuna mõeldud valtser, vaid pigem selle laisavõitu šarž. Ruhig näis kõlaliselt pisut problemaatiline - kuigi flöödi ja klarneti soolo kõlasid väga ühtlase, isegi orientaalse hingusega, tegi tempovalik muusika siiski pisut liiga staatiliseks. See-eest viimane osa oli mõjuv ja veenev oma jazzilikus stiilitunnetuses - jazz sai Hindemithile koduseks keskkonnaks juba siis, kui ta noorest peast kõrtsis leiba teenis. Üle pika aja astus ERSO ees üles dirigent Vello Pähn, kavas XX sajandi muusika - Ravel ja Mahler (14. X). Raske ja nõudlik ning samas muidugi huvitav programm - alguses oli ju välja kuulutatud ühel kontserdil isegi kaks Raveli klaverikontserti (teine neist D-duur vasakule käele), kuid Venemaalt pärit ning USAs tegutsev pianist Mihhail Janovitski esitas kontserdil siiski vaid Raveli Klaverikontserdi G-duur (1931). Olgem ausad, kaks klaverikontserti oleks Mahleri umbes tunnipikkuse Viienda sümfoonia kõrval ka liiga pikaks läinud. Raveli G-duur klaverikontserdis on põhiline tõlgendusküsimus, kuidas balansseerida teose impressionistlikku kõlavärvikoloriiti jazzilike amerikanismide, Gershwini stiilis faktuurilahendustega. Raveli Klaverikontserdi algusosas Allegremente oskas solist kuulajaid kütkestada juba esimeses soleerivas episoodis unistavalt impressionistliku kõlakoloriidiga. Sellele järgnes aga eht-gershwinlik jazzi-stilisatsioon, olemuselt kiire ja löökpianistlik. Dirigent vastandaski selgelt need kaks kujundlikku alget, prantslaslikult peenendatud lüürilise akvarelsuse ning aktiivsed muusikalised amerikanismid kui kõlamaailma teise poole. Sealjuures oli solisti faktuurikujunduse oskus särav mõlemas valdkonnas - hea repetitsioonitehnika ning koloriiditaju andsid lõpptulemuseks nauditava kõlalise terviku. Kui klaverikontserdi teine osa Adagio assai kontsentreerus värviprobleemidele, siis teose finaal kõlas hämmastavalt eredalt: vilkalt tormavad klaveripassaažid koos orkestri tarmuka liikumisenergiaga. Nii koloriitne karakter pani koguni unustama, et üks episood polnud solistil ja orkestril just ideaalselt koos. ERSO kava raskuskeskmeks oli aga Mahleri Viies sümfoonia. Võib arvata, et kui juba Mahleriga välja tulla, siis läheb dirigent kindla peale välja - et tal on ka huvitav dramaturgiline nägemus. Vello Pähna kui dirigendi trumbiks näib olevat hea karakteritaju. Loomulikkus, millega ta ka äärmuslikke kujundeid üksteisesse sulatas, kuidas ta temposid modelleeris ning kuidas emotsionaalsete aktsentidega mängis, näitas Pähna kui dirigenti-dramaturgi ning ERSOt veel kord kui head orkestrit. Igor G a r š n e k Maailmakultuurid ristuvad Kontserdil, mis toimus Estonia kontserdisaalis 16. X, oli kavas XII! ja XIV sajandi euroopa muusika ansamblilt Hortus Musicus, araabia muusika ansamblilt Al Teslim ja Aleksandr Rabinovitši kantaat Tiibeti palve". Alustanud Hortus Musicus on muutnud oma tavalist mängustiili, arvatavasti eesmärgiga mõjuda publikule tugevamini. Kunagi püüdis ta ette kanda vana muusikat nii täpselt kui võimalik. Praegu kasutatakse Andres Mustoneni sõnul nooditeksti ainult vihjena. XIII ja XIV sajandi teosed olid lähendatud tänapäevale ja organiseeritud vormi seisukohast klassikaliste reeglite järgi. Kava kujutas endast midagi süiditaolist: oma kulminatsioonide, lüüriliste keskpunktide ja mitmeosalise žanrilise finaaliga. Loomulikult, muusika sundis ikkagi teatud piiridesse hoidma - kava mängiti ju vanadel pillidel ja vanades kostüümides -, kuid interpretatsioon, näiteks vinguv vioola Mustoneni käes, oli kohati tekstiga vastuolus. Mõnikord oli laulupartiidele lisatud lugeja. See võte pärineb kahtlemata nüüdismuusikast, kuid mõjus antud juhul stiilselt, sest kõikide partiide sisuks olid palved. Hortus Musicuse kava vastandas kaht tüüpi liikumisi: selgelt tantsulisi ja vabu, peaaegu improvisatsioonilisi rütme. Esimesed mängisid põhiosa, teised lisasid kontrasti. Ei saa jätta märkimata kaht suurepärast soolot, mis moodustasid lüürilise kulminatsiooni - esimest laulis Helle Mustonen, teist Jaan Arder. Suurt rolli mängisid ka lavaefektid. Nii kõlas esimene number pimeduses, teine lava tagant; siis tekkisid seinale gooti katedraali siluetid ja, näiteks baritonisoolo oli ette kantud näoga selle katedraali ja seljaga kuulajate poole. Ansambli mäng oli, nagu alati, väga kõrgel tasemel. Araabia muusika ansambel Al Teslim avaldas muljet oma repertuaari ebatavalisuse ja idamaiste pillidega. Kaks esimest teost, mille autoriks on egiptuse heliloojad Hasan Abu ei Saud ja Ibrahim ei Arian, tuginesid folkloorimotiividele. Põhiteemasid varieeriti väga osavalt, muusikas oli palju kaunistusi, suurendatud sekundid andsid teostele traditsiooniliselt idamaise koloriidi. Suurt rolli mängis mõlemas teostes nai - väga ilusa tämbriga pillirooflööt. Nautida võis Said Darvishi teost, kus soleeris udil (lauto tüübi instrument) ansambli juht Leif Karlson, tõepoolest suurepärane muusik, kelle interpretatsioon on suuteline edasi andma peenemaid psühholoogilisi nüansse. Eriti õnnestus tal traditsiooniline improvisatsioon hijaz, mida ta esitas juba täiesti üksi ganunw (instrument, mis sarnaneb kandlega). Tema mäng oli hingestatud ja väljendusrikas; ansambel liitus Karlsoniga ainult lõpus, luues efektse kooda. Huvitav oli ka selle ansambli vokaal: Burhan Hamadon laulis stiilis, mida võiks nimetada traditsioonilise araabia maneeri ja euroopaliku kerge muusika seguks. Viimasest on pärit selged rütmid, mida ei esine araabia folklooris. Arvan isegi, et araabia maades oleks niisugune esitusmaneer paistnud liiga võõras, välismaine ; eurooplased aga naudivad seda, sest rahuldavad nii oma idamaise muusika huvi neile harjunud vormides. Hamadoni häälekasutus oli araabia maneerist: üleminekul kõrgesse registrisse muutis ta ka tämbrit, mis siis meenutas falsetti. Need kaks värvi võisid Tallinna Barokkorkester Saksamaal eksisteerida põhimõtteliselt kõigis registreis. Kolm traditsioonilist klassikalist muwashshahi laulu esitas laulja kergelt, folkloorses vaimus. Hiilgavalt kõlas ka Al Teslimi kava lõpetanud teine traditsiooniline süit, mis põhines aeglaste ja vabade ning rõhutatult rütmiliste laulude vastandamisel. Kuid kõige rohkem meeldis mulle lauluimprovisatsioon Mawwal". Laulja alustas lühikestest fraasidest aeglases tempos ansambli pikkade nootide taustal (neid fraase imiteeris aeg-ajalt Karlson ud\\, mis nõudis ka suurt meisterlikkust). Meeleolu tasapisi teisenes, fraasid läksid pikemaks ja temperamentsemaks, algas registrite ja esitusmaneeride mäng, ilmusid tempo ja dünaamika kontrastid, mis vallutasid kuulajat üha rohkem ja rohkem, ning lõpuks tungis liikumine saate sisse - tempo muutus kiiremaks ning järgnes efektne lõpp. Kontserdi kolmas osa oli aga täiesti ebarahuldav. Aleksandr Rabinovitš, kantaadi Tiibeti palve autor, on vene päritoluga juudi helilooja, kes elab praegu Šveitsis, minevikus Kabalevski õpilane. Kahjuks on seda tunda juba tema muusika esimestest taktidest. Teatavasti lõi Kabalevski omal ajal teooria, mille kohaselt kogu muusika ürgallikateks olid laul, tants ja marss, mis pole õige isegi faktiliselt; sellel žanrilisel alusel baseerus kogu tema süvamuusika. Omal ajal vastandati niisuguseid lauluoratooriume ja -oopereid Prokofjevi või Šostakovitši formalistlikele teostele. Tõtt-öelda arvasin, et need on surnud koos Kabalevskiga, kuid olin liigoptimistlik. Rabinovitši kantaat on just niisugune nõukogude massilaul Kabalevski vaimus, ent_on viidud absoluutse primitivismini ja kestab tund aega. Kujutage ette pikka teost, mis tugineb algusest lõpuni suurendatud kolmkõlale, mida mõnikord muudetakse ka sekstakordiks või kvartseksta kord iks ja mida lahendatakse ühe või kahe hääle liikumisega kord minoori, kord mažoori - ja midagi muud ei juhtu kogu kantaati vältel. Selge, et niisugune muusika ei anna peaaegu mingit informatsiooni. Loomulikult kasutasid suurendatud kolmkõla idamaise koloriidi loomiseks paljud heliloojad Glinkast Messiaenini; Rabinovitš ei ole siin kuigi originaalne. Kuid harmoonia suhteline vaesus oli alati varjatud rikkalike rütmidega - näiteks Messiaenil võib ainult partituuri järgi määrata, et tegu on just suurendatud kolmkõlaga. Rabinovitši puhul on efekt vastupidine - nõukogude massilaulu primitiivsed rütmid kriipsutavad alla väljendusvahendite vaesust: Pealegi ei sobi muusika tekstiga. Kantaat on loodud india mantra tekstile, mis on pühendatud kaastundejumalusele. Selge, et muusikalise keele demokratism üldse ja nõukogude massilaul eriti on seetõttu välistatud - jumalus ei ole niisugune olend, kellega suheldakse familiaarselt. Muide, teksti ei olnud ka kuulda - see oli helilooja poolt lahti lauldud niimoodi, et kantaat kõlas praktiliselt nagu pikk vokaliis. Meie solistid ja kammerkoor mängisid ja laulsid kõrgel tasemel. Kahjuks ei suutnud nende meisterlikkus ega dirigent Rabinovitši jõupingutused päästa nii nõrka teost nagu Tiibeti palve. M a rk R ais oktoobrini viibis Tallinna Barokkorkester kontserdireisil Saksamaal. Kui orkestri varasemad sõidud on olnud seotud peamiselt festivalidega, siis seekord oli korraldajaks koostöös kontsertagentuuriga Concerto Grosso Stade linna Rotary Klubi Põhja-Saksamaal. Nende eesmärk on anda orkestrile esinemisvõimalusi ning samas tutvustada sealkandis üsna tundmatut Eestit ja tema varajase muusika interpreete Hamburgi, Lübecki ja Breemeni kontserdiagentuuridele ja festivalikorraldajatele. Kontserdipaikadeks olid 6. X Stade raekoda, 8. X St. Martin Steinkirche Alte Landis ning 9. X Zeveni raekoda ja 10. X St. Cosmea kirik. Orkestril oli kaasas kolm nõudlikku kava, mis seadis mängijad küllalt tõsise katsumuse ette. Esitamisele tulid Bachi klavessiinikontserdid d-moll ja f-moll, Brandenburgi kontsert nr. 5, viiulikontsert a-moll ja orkestrisüit nr. 2 h-moll, Corelli Concerto grosso op. 6 nr. 4 D-duur, Vivaidi Concerto grosso op. 3 nr. 8 kogumikust LEstro armonico, Sammartini plokkflöödikontsert F-duur ning Schmelzeri Muusikaline vehklemiskool. Kõige menukamaks kujunes Vivaidi tsükkel Aastaajad, mida esitati kolmel viimasel kontserdil. Orkester tuli auga oma ülesandega toime, kõik saalid olid enam-vähem välja müüdud, nõuti lisapalu ja aplodeeriti seistes. Pärast kontserte asjatundjatega vesteldes selgus, et paljudele oli üllatuseks nii kõrgel tasemel barokkorkestri eksisteerimine Eestis. Hämmastav, et ilma kindlate subsiidiumideta ning isegi oma prooviruumita Tallinna Barokkorkester on saavutanud professionaalsuse astme, mis suudab rahuldada ka nõudlikemat publikut. Rotary Klubi jäi tehtuga väga rahule ning järgmiseks aastaks on sõlmitud eelkokkulepped mitmele kontserdile suuremates Põhja-Saksa linnades. Stadter Tagesblatt: Vaid 12 keelpillist ja klavessiinist koosnev ja dirigendita esinev orkester vaimustas perfektses kõlalises tasakaalus homogeense mängu ja tippteostest koosneva programmiga. Orkestri oma ridadest solistidega (Elar Kuiv, Mail Sildos, Kaido Välja - barokkviiulid) tõestab orkester oma kõrget tehnilist täiuslikkust ja kunstilist kvaliteeti. Eriti tähelepanuvääriv on vormiandvalt kujundav continuo-grupp (orkestri kunstiline juht Egmont Välja tšellol ja Imbi Tarum klavessiinil). Väga tunnustavalt märgiti ära Imbi Tarumi särav tehnika ja liikuv kujundusjõud soolopartiides ning Reet Sukk oma laulva traversflöödiga. M a il S ildos

11 Varjuline ja Meediatola Mind on kaua kummitanud (keda poleks?) kaks Betti Alveri aastal kirjutatud värssi: Suured sündmused valmivad varjus. Mis varjus ei valmi on tühine. Mis on sündmus? Ja mis on suur? Ja kuidas ollakse varjus? Kas inimene on sündmus? Või looja loodud teos? Ning kas varjusolek tagab ka suuruse? aastal kirjutas Alver veelgi "perfektsionistlikumalt": kaob laulik parisnike purjus salgust, et altaril, mis hulkade eest peidet, kui viimne usklik ümmardada valgust. Alveri kohta on muu seas arvatud ka, et tema kõrk vaikimine, ajakirjanduse eiramine ja avalikkuse vältimine oli viimse vindini kruvitud luuletajaedevus. Ent me suuri surnuid ei kamanda keegi. Kuidas see oligi? Kui sind pole siin, pole sind olemaski! Tundub tõesti, nagu Kruusvalli, Saati ja Vallisood polekski enam olemas. Nende napp tekst (näiteks Loomingu vahendusel) ilmub nagu kusagilt teispoolsusest. Nagu oleks kirjanikud ise ammu (füüsiliselt) surnud. See pole ka ime. Kui Juhan Liiv varju kadus, peeti teda ju korduvalt jäävalt lahkunuks. Kuigi mees elas - ja kirjutas. veel: Kunstiga on meeldiv tegeleda seni, kuni sa ei tunneta võidujooksu selles. Aga ta ju on sport ja see on kole küll. Mõõdulinditunnet ja higihaisuhetki jagub häirivalt palju. Kumb siis ikka jookseb kiiremini - kas Kross või Valton? Kumb hüppab kõrgemale - Pärt või Tormis? Kumb maalib paremini - Arrak või Mudist? Inimene võiks võrdlemisest vabaneda. Ent juba sünnitusmajas kinnitatakse igaühe randme külge sildike ja nii see algab... 1 Aga lõppude lõpuks ei käsi keegi meil meedia lõas rippuda. Sest lisaks soonimisele ähmastab see silmus pilgu ja tuhmistab meeled. Auditiivse ja visuaalse psühhoterrori eest saab kõrvale hiilida. Aga selleks peab olema tugev inimene. Ja ometi sisendab meile Kristus: ei saa varjule jääda linn, mis seisab mäe peal. Kas Uku Masing või Madis Kõiv valmisid varjus? Kas kadusid parisnike purjus salgust Arvo Pärt, Jaan Tooming, Lembit Peterson, Johnny B. Isotamm, Ilmar Vene? Kas saavad varjule jääda säärased mäe peal seisvad linnad nagu Gunnar Aarma, Toomas Paul, Olav Maran, Andres Mustonen või Tõnis Mägi? Kirjutan siia mõned eesti kirjanikud: Mari Saat, Mari Vallisoo, Peep Ilmet, Nikolai Baturin, Mats Traat, Jaan Kruusvall. Teate te midagi Baturini vannitoast? Millised plaadid tal seinas on? Või millises voodis Traat magab? Veega täidetud madratsitel või bambusmatil? Või mida sööb Ilmet hommikeineks? Ja kas ta ikka atleetvõimlemist teeb? Ei tea. Ja ei saagi teadma. Eks parisnike eest ole varjunud ka Rein Sander, Sulev Kübarsepp, Aado Lintrop. Ent kuhu ja kauaks? Ja kas nad tulevad veel tagasi? Kas valmivad suured sündmused? Kui trendikad olid/on poeedid Rein Sepp, Laur Tamm või Pent Nurmekund? Kõrvutada neid Alliksaare või Sangaga ei ole tark tegu, ent samas ei maksaks neid kui luulekirjutajaid siiski alahinnata. Sest mõne lihtsa lugeja jaoks võivad nende värsid ka suured olla. Kui mõne mehe kunsti (ja tihti ka tema enda) puhub suureks meedia, kas see on siis ka tegelikult suur? Jeesus kinnitab meile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad rääkinud on. Mõnel meediamehel saab see päev küll vaevaline olema. Saadi seni viimane raamat Võlu ja vaim ilmus 1990, Kruusvallil ( Nokturn järve ääres ) ja Vallisool ( Sünnisõnad ja surmasõnumid") aastal. Jah, kindlasti on nad ajast maha jäänud. Mingi rong on ära sõitnud. Aga see vaade on väga petlik ja vildak. Sest tegelikult võivad nad ajast palju ees olla. Või üldse ajavälised. Näib, et neil pole enam kuhugi kiiret. Kõigi maade mahajääjad, ühinege! Kas Õnnistegija on trendikas ja popp? Kuidas intervjueerinuks Juudas Iskariot Jeesus Kristust, kui viimane Ketsemanis palvetas?! Kruusvalli Hullumeelse professori puhul räägiti autori come-back\s\. Vabandage, mis see on? Päkakamm või? Justkui oleks dramaturg vahepeal kuhugi kadunud. Ta on kogu aeg olemas. Ainult igaühe lühinägelik silm ei pane teda tähele. Olen veendunud, et Kruusvalli, Saadi ja Vallisoo järgmised teosed jätavad sügava mustri mitte ainult kirjanduslukku, vaid eelkõige lugeja hinge. Ja seda olenemata minu arvamusest või meedia huvist. Või võtame Madis Kõivu. Ajal, mil nn. ametlikud kirjamehed ponnistasid näidenditekste teha, kirjutas tema äärmiselt lõdva käega, sundimatult ja süüdimatult justkui lapselikult lalisedes omi metafüüsilisi luulusid. Neid millekski pidamata ning kuhugi pakkumata. Ja nüüd selgub, et klassika! Ja veel milline! Kafka määras surma eel kogu avaldamata loomingu põletamisele. Kõiv ei käi ühtki oma näidendi lavastust vaatamas. Mis on selle taga? Võimalusi on muidugi mitmeid. Ent üks on kindel - kirjutatud on ennekõike iseendale. Soovimata teoseid müüa või nendega kuulsaks saada. Rääkige seda praegu kellelegi ja teid naerdakse välja. Kuigi mõlemaga on risti vastupidi läinud. Kes annaks meile tänasel päeval seesugustest loojatest aimu? Uurigem Kruusvalli Autsaideri ülestähendusi. Küllap oleks see kasulik lektüür nii mõnelegi laineharjal surfajale. Nagu seisneks loominguline elu pidevalt vaateväljas olemises, nagu peaks kunstiinimene oma olemasolu pidevalt enesereklaamiga, oma mina kuulutamisega õigustama. Sellest nii palju viimistlematust, läbimõtlematust, rutakust, hoovustesse kinnijäämist. Siia on raske midagi lisada. Ja Kultuurireportereid ja -korrespondente saab üha vähem usaldada, kuna paljud neist on totaalses trendivangis. Out ja in. Down ja up. Miinus ja pluss. Must ja valge. Varjuline ja meediatola. Rajaks siis ühe kindla kanali, mis järjepidevalt varjulisi musti lambaid ja punaseid laternaid valgustaks. Selleks, et nii mõnigi huvitav raamat, näitus, lavastus, film jne. üles leida, tuleb teinekord hulga vaeva näha. Või pooljuhtumisi peale sattuda. Leidkem autsaideritele oma pressiesindaja! Selline, kes mõne liiga populaarse tegelase tagasi lükkaks, malbelt naeratades, et te olete meie jaoks liiga kuulus või trendikas. Praegu on asjad liiga vastupidi. Seda mõtet on korduvalt väljendanud Juhan Peegel. Varjulistele endile seda vaevalt et vaja on. Aga tarbijale küll. Teadmaks, et luule ei piirdu Kivisildniku ja kunst Kurvitzaga. Pakun välja rubriigiidee. (Ei tea, kellele see nüüd maha müüa?! Olen vaesusega harjunud, aga kasutamise korral palun mulle heldelt maksta.) Pealkirjaks näiteks Marginaal. Või Perifeer". Või toosama Autsaider. Või Rohkem vähemat! (Lause, mille poetas vist Märt Väljataga aastal, kui proosapreemiate jagamisel eelistati Viivi Luigele siiski Mari Saati.) Säält võiks ammutada adekvaatset infot ja ülevaadet teostest/tegijatest, mis /kes ei ole tuhandete lemmikud, ent mõne võib-olla siiski. Vahetevahel õnnestub mul linnast ära käia. Täielikus pärapõrgus. Ilma elektrita, muust rääkimata. Kui astusin pärast nädalapikkust eksiili varahommikul taas bussi, anti raadiost parajasti päevalehtede ülevaadet. Küll see oli naljakas! Palju koomilisem kui järgnenud naljaminutid. Lõkerdasin kohe kõva häälega. Ja bussijuht pidas mind napakaks. Püha Taevas! Kui tähtsaid asju inimkond vahepeal ajanud on! Ja veel kord Alver: Sina ent, kus jä i su kümnis/ ajal, mil masside hümnis/ kajastus päevade paisk? Kujutage ette, et homme ei ilmu ükski seitung, ei edastata ainsatki raadio- ega telesaadet. Te alustate päeva päiksetõusu jälgimise ja Vana Testamendi Õpetussõnadega või vihmapiiskade loendamise ja Bhagavadgitaga... Ja tegelete varjulisega. Ja ümmardate valgust. Selleks ei pea olema suur, ammugi mitte laulik. Saint-Exupery pidas tähtsaimaks silmale nägematut. Sama soovitas Bunyan: uskuda vankumatult asjadesse, mida silmaga näha pole. Nemad pidasid silmas muidugi Jumalat. Usun minagi Loojasse, ent usun ka loojaisse, kes iga päev mu silma all ei vehkle ja kõrva ääres ei sumista, vaid ajavad rahulikult ning kindlameelselt oma joont. Toimivad toimimata. Sest suured sündmused valmivad... J ü r i K a ld m a a

12 Tänapäeva kirjakeele suunav ja soovitav Eesti keele sõnaraamat, ÕS Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik ja Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn lk. Nelja härrasmehe aastatetagune artikkel isemajandavast Eesti NSVst (IME) käivitas protsessi, mis viis Eesti iseseisvumiseni. Nüüd on neli daami EKlst valmis saanud niisama kaaluka teose. Tiina Leemetsa, Sirje Mäearu, Maire Raadiku ja Tiiu Erelti enam kui tuhande leheküljelise Eesti keele sõnaraamatu alapealkiri ÕS 1999 näib olevat laenatud infotööstuselt, mille suurim hiid on üksteise järel turule paisanud tavatarbijate operatsioonisüsteemid (lüh 0S!) Windows 95, Windows 98 ja Windows 2000 (viimane aastaarv on vist A2K-hirmu tõttu neljakohaline). Nende eeskujul võiks seniseid sõnaraamatuid tagantjärele lühendada ÕS 60 ja ÕS 76. Enamik õsse on ilmunud kasutajate rõõmuks ühekorraga ja ühes köites, kuid seni mahukaima ja põnevaima Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu kolm köidet ilmusid vastavalt 1925., ja aastal. Tõsi küll, toona töötati käsitsi, sest polnud veel ühtegi PCd ega OSi. Õigupoolest on üks eesti mees juba üksi ja käsitsi koostanud nii mahu kui ka mõõtmete poolest ÕS 1999 meenutava leksikoni. Paul Saagpaku Eesti-inglise sõnaraamat (1. Tr. 1982) oli eesti leksikograafias teedrajav, eelkäijatest mahukam ja ülesehituselt erinev teos aastast teosammul ilmuv, praeguseks märksõnani sentimeetririhm jõudnud monumentaalne Eesti kirjakeele seletussõnaraamat põhineb eilsete autorite tekstidel ega hakka kunagi sisaldama uuemat sõnavara. Seda lünka püüabki täita ÕS 1999, mille sõnaartiklitesse on erinevalt eelmisest ÕSist vastavalt vajadusele lülitatud mõningaid seletussõnaraamatu elemente: liitsõnu (nii põhi- kui ka täiendsõna järgi), sõnaühendeid, lühikesi näitelauseid ja -fraase. Teose koostajad on läinud mõistlikule kompromissile ruumisäästliku pesasüsteemi ja ülevaatliku lühikeste sõnaartiklite süsteemi vahel. Osa liitsõnu on pandud oma täiend- ja/või põhisõnaga samasse artiklisse, aga need, millele on lisatud seletusi ja/või tuletisi, antakse omaette märksõnadena. Nii on sõnad muusikaajakiri, -akadeemia, -armastaja = -sõber, -arvustaja = -kriitik, -avalikkus = -üldsus, -elu, -film, -haridus, -harrastus, -huviline, -kool, -mees, -pala, -saade, -teater, -teos, -tund ja -äri esitatud märksõna muusika all, seevastu muusikaajalugu, -alane, -anne, -automaat, -juht, -keskus, -klass, -koor, -kriitika, -literatuur, -ravi, -riist, -teadus, -teooria ning -õpetus on ülendatud omaette märksõnadeks, nii et nende vahele mahuvad veel muusikal, muusikaline ja muusikant (lk. 482). Sõnavalik Sõnavalik on kaasaegne, nagu autoridki rõhutavad. Raamatust leiame peale ametliku termini mobiiltelefon dupleksside raadiotelefon ka selle argikeelse vaste mobiil ja slängisõna mobla (lk. 470), paar lehte edasi leidub isegi mops. Nende lähiümbruses on oma koha saanud makk magnetofon, meilima arvutivõrgu kaudu kirja saatma, modem signaalide moduleerimise ja demoduleerimise seade, mokik jalgstarteriga mopeed, mopp harjataoline puhastusriist jt. igapäevaste asjade ja tegevuste nimed. Raamatu saatesõnas tõdeb toimetaja Tiiu Erelt, et eesti õigekeelsussõnaraamatute 80aastases ajaloos on iga teos olnud oma loomisajajärgu ja loojate nägu. ÕS 1999 on tänapäeva kirjakeele suunav ja soovitav sõnaraamat. Aja vaimule vastavalt sisaldab raamat ka rohkesti kõnekeelsusi (sti i I isi Id id ARGI, HALV, SL, VULG jt). Erinevalt mobiiltelefonist ja tindiprinterist pole kõik need sõnad ja mõisted küll uued, aga kirjasõnas on nad jõudnud kanda kinnitada alles viimasel kümnendil (keppima, kommionu ohtlik lastemeelitaja, kõmmu kommunist, kompa paksu puutallaga king jpt.). Seni siivsatele sõnadele on aga külge kleebitud silt NÕUK (kolhoos, komsomol, malevlane, partorg jt.). Uudsed stiilimärgendid on ka AUTO autondus, HV harv, 1HV.SOB harva sobiv, PABERL paberlik, kuivametlik, PID pidulik, RMTP raamatupidamine jt. Eristatakse stiile VAN.T vananenud termin ja VMO vanamoeline. Mõned lühendid võinuksid olla veidijühemad: FARMA, HELLITL, MUR DES, PÕLLUM, RELIG asemel oleksid arusaadavad ka FARM, HELL, MURD, PÕLL, REL jt. (vaevalt keegi karjafarmile või köögipõllele mõtleks). Kohanimevalimik Üle 4000 nime, (lk ) on uue ÕSi põnevaim osa, kuigi see ei asenda spetsiaalset Eesti ja muu maailma kohanimede leksikoni, mida oleks kindlasti vaja. Nõukogude Liidu rahvaste suurema või väiksema vabanemise tõttu tuleb õppida uutmoodi kirjutama tuhandeid kohanimesid. Koolipingist tuttavate venepäraste nimekujude asemele või kõrvale on tulnud rahvuslikud: adõgee Mõjekvaphe, jakuudi Bülüü Viljui, kirgiisi Õsõk-Köl, neenetsi Salja Harad, tšuvaši Šupaškar, ukraina Lviv valgevene Maladzetšna jpt. Mõned (sh. Tšetšeenia pealinna uus nimi) sisaldavad üliharuldasi diakriitilisi tähti, mida tavalises ajalehetekstis ei saa kasutada. Aserbaidžaani nimedes sallitakse lihtsustatud kirjaviisi, nt. Genca = Gäncä (kummulikeeratud e asemel eesti ä). Ka Türgi endise pealinna nime kirjutame ju lihtsuse mõttes täpita suure /-ga (Istanbul, mitte Istanbul). Rehabiliteeritud on paljude Eesti toponüümide rööpkujud. Valimikus leidub rikkalikult eesti rootsi nimevara, nt. Birkas Pürksi, Derhamn Dirhami, Odensholm Osmussaar, Ragöarna Pakri saared, Rickul Riguldi jne. Kahjuks puuduvad uuest ÕSist täielikult peipsivene kohanimed, isegi need, mida Peeter Päll esitab Vene-eesti sõnaraamatu 4. köite lõpus (1994): Krasnõje Gorõ Kallaste, Sosnitsa Pedaspää, Tšorna Mustvee, A/oss Nina jt. Peipsivenelased elavad oma esiisade külades praegugi, rootslaste järeltulijad käivad kodukandis heal juhul suvitamas. Eesti idaranniku vene vähemuse kohanimede jonnakas mahasalgamine lääneranniku rootsi vähemuse nimevara püüdliku velmamise taustal reedab meie rahvus- ja kultuuripoliitika erapoolikuse. Unustatud on ka Lääne-Saksamaal tänini pruugitavad baltisaksa kohanimed Dorpat, Fellin, Reval; Libau, Mitau, Windau jt. (ajaloolises kontekstis lubatakse küll viimaste eesti mugandusi Liibavi, Miitavi, l/inda vi). Esmakordselt on ühiskirjakeeles eluõigus antud Võru- ja Setumaa paikade lõunaeesti nimedele, mis paljudes valdades on juba ametlikult kasutusel (valimik seab esikohale siiski ühiskeelsed nimekujud): Kurõnurmõ, Lepässaarõ, Rõugõ = Rõugu Rõuge, Tahiva Taheva, Taivaskua Taevaskoja, Vahtsõ- Saalussõ Uue-Saaluse, Viitena Viitina jt. Sageli erinevad ühis-ja võrukeelne nimekuju ainult ühe tähe võrra ja seegi vahe on puhtfoneetiline nagu rohketes vene-valgevene nimepaarides: vrd Sänna - Sännä, Vitebsk - Vitsebsk. See tuletab taas meelde tõsiasja, et keele ja murde piir on sageli kokkuleppeline - pigem poliitiline kui lingvistiline probleem. Loetelu sisaldab ka vähetuntud eesti eksonüüme lõunanaabrite maalt: Kuina Gulbene leivupärane nimi, Liibo Liepaja saaremurdeline nim i, Mušturg (om-ura) Emakeele tiigrihüpe Ühest küljest on uus ÕS 1999 väärt raamat, nii riiulisse kui ka töölauale. Oli ju vajadus selle järele muutunud rohkem kui selgeks. Veelgi suurem oli aga keelelise autoriteedi põud. Selles suhtes on ÕS 1999 mahukas koguteos, mis käest libisema kippunud otsi koomale tõmbab. Teisest küljest tundub, nagu kajastaks ÕS sedasama rabelevat ja ebakindlat aega, milles me elame: Eesti keele sõnaraamatus" on mitmeid lahtisi otsi, mis võivad kohe käest libiseda. Keel kui vahend peaks olema tundlik ja süsteemne. Seda enam, et vähemalt keeleseaduse järgi peaks eesti keelt praegu kasutama rohkem inimesi kui eelmiste sellelaadsete teoste ilmumise ajal. Seda enam, et tänapäeva keei, mida me räägime ja kirjutame, on muutumas järjest amorfsemaks, täpsust kaotava dünaamikaga vooluseks, kui vaadata näiteks Interneti-jututubasid, aga ka kõige igapäevasemaid lepinguid või dokumente. ÕSi kaanetekst osutab kirjakeelele kui üldrahvalikult kasutatavale ja ühtseimale keelekujule. See võiks nii olla, kui keelekuju ühtsust ei hakka varjutama keeleliberaalsus. Neile, kes ei tea: staadion võib nüüd olla ka staadjon, staadium ka staadjum ning pension ka pensjon. Seevastu pensionär kirjutatakse ikka i-ga sõna keskel. Ja nii edasi. Klaasike vett nende veskile, kes leidsid, et eestlane (eesti laps) peab saama (koolis) kirjutada sedasama keeit, mida ta kuuleb ja räägib. Kuid Interneti-jututubade pooltelepaatilist laadi keeletasemele jõudmiseks ei ole alg- ega keskkooli emakeeletunde ilmselt vaja. Piisab, kui osata rääkida. Ent siis oleks ka vorm kärbsed enamiku eestlaste jaoks keeleline värd. Ma ei tea kedagi, kes seda sõna kirjapildiliselt hääldaks. Tuletuslikult on eespool mainitud ja paljud samalaadsed j-vormid ehk õigustatudki, kuid tõenäoliselt hakkab eestlasele antud keeleline valikuvabadus tekitama ka õige valiku probleeme, mille lahendamiseks tuleb ÕSi ja ortograafiaraamatut tarvitada rohkem kui enne. ÕSis sisalduv soovituslik keelekorraldus võib aga lõppeda kasutaja lausnõutuse või -hoolimatusega. Aegade muutudes on kantseliidi ja kõikvõimalike võõrkeelendite oht ajendanud meid keelt reformima ja korraldama. Selle käigus on paraku asutud revideerima ka keele jaoks ohutut ja süsteemselt välja kujunenut. Õnneks on eesti keel üks väheseid nähtusi, mille liberaliseerimist ei ole meile Euroopast ette kirjutatud. Vahest ei peaks me olema nii agarad lagundama süsteemi, mille ülesehitamise ja viimistlemisega on vaeva näinud mitmed põlvkonnad. See süsteem ise ei ole ju kirutud sotsialismiaja pärand, vaid midagi, mis aitas meil säilitada oma identiteedi ja seda arendadagi. Täpseks väljendumiseks on keel tõenäoliselt parem kui telepaatia, sest idee järgi on keel korrastatud. Korrastatud selleks ja nii, et selle kasutajal oleks võimalik ennast soovi korral täpselt ja üheselt väljendada ning teisi täpselt ja üheselt mõista. Korrastatud süsteemselt ja selleks, et kõik kasutajad leiaksid ühise keele. See-eest pakub ÕS küllaltki kaasaegset sõnavara, lisaks mitmetele sõnadele ja tähendustele, mida vaevalt keegi on kümmekonna viimase aasta jooksul aktiivselt tarvitanud, ka mitte naljaga pooleks: akordpalk, konkurss pankroti tähenduses, kontraheerima lepingu sõlmimise tähenduses jne - nii õiguses, majanduses kui ka üldkeeles kasutatakse nende asemel juba ammu teisi termineid või sõnu. Sageli on sellised sõnad ilmselt pärit meie mahukast ilukirjanduspärandist, kuid tänapäevasest keelest millegipärast (ehkki vist õigustatult) kõrvale jäänud. Samas on puudu näiteks viimasel ajal üsna aktiivselt ja muuseas vilksamisi ka riigikogus kasutatud ajuvaba. Olgu see sõna pealegi kõnekeelne: lisaks on see vähemalt sama tänapäevakeelne kui pintsaklipslane. ÕSi' liitsõnavalik ongi mõneti eklektiline. Eesti keele liitsõnapotentsiaali arvestades peaks see olema arusaadav, kuid näiteks sõnaraamatute alguses tihti ilutsevaid aabitsajütse, aabitsajüngreid ja aadamakahvleid kasutatakse heal juhul kord-paar aastas, kui sedagi. Mulle kui noorema põlvkonna inimesele tunduvad sellised moodustised lisaks ka hapud, isegi arhailised. Kui eespool osutatud sõnad juba sees on, sobinuks hästi ka igapäevane advokaadibüroo, mida mul ei õnnestunud ÕSist leida. Ka aadliürik on mulle suhteliselt võõras, ehkki sõnaraamatus ilmselt omal kohal - võib-olla on kellelgi seda sõna tõepoolest vaja. Kuid aadliseisuse kõrval võiks seista ka aadlipäritoiu. Nendest pisiasjadest hoolimata on ÕS 1999, nagu öeldud, väärt ja vajalik raamat, oluliste inimeste olulise töö tulemus, millest paremat ei ole. Igapäevase kasutajana jään siiski lootma, et aegade muutudes ja möödudes valmib kunagi keelekorralduslik ja taas rangemalt normeeriv suurteos, mis kajastab kogu olulist osa meie ühisest keelest nii arhailises kui ka ülimoodsas kirja- ja kõnekeele sõnavaras. A n d r es A u le

13 'Peetri jõe leivupärane nimi, Riia-Ranna 'Jurmala varasem eestikeelne nim i, Räisaku Rezekne varasem eestipärane (Lutsi eestlaste) nimi', Väinalinn Daugavpilsi harvaesinev eestipärane nimi' jt. Ka võõramaa kohtadele pakutakse mõnikord vähemuskeelseid rööpnimesid: vadja Jaama 'Kingissepp, end Jamburg, liivi Kuolka 'Kolka' (täpsem oleks pika diftongiga Küolka), iiri Baile Ätha Cliath Dublin (lk. 975 vigaselt, lk. 980 õigesti), kõmri Caerdydd Cardiff, katalaani Eivissa 'Ibiza' jpt. Kohanimekorraldusel on kombeks maksta lõivu poliitikale: põliste linnanimede Kassa ja Kolozsvär asemel leiame ainult Košice ja Cluj- Napoca, sest ungari keelel pole Slovakkias ega Rumeenias suurele kõnelejaskonnale vaatamata riigi- ega isegi regionaalkeele õigusi. Kuidas hääldada? Eestlased kui väikerahvas ei saa endale lubada eraldi ortograafia- ja ortoeepiasõnaraamatut, vaid peavad õigekirjutuse ja-häälduse suruma samade kaante vahele. Senised ÕSid asendasid tervet raamatukogu, sest sisaldasid isegi õigekirjutusjuhiseid. Nüüd on viimastest loobutud: nende asemel soovitakse kasutada Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi Eesti keele käsiraamatut või Tiiu Erelti Eesti ortograafiat". Eelkäijate eeskujul leidub uue ÕSi lõpus siiski juhtnööre tähtsamatest võõrkeeltest pärit nimede hääldamiseks. Peale ladinakirjaliste keelte tutvustatakse hiina, jaapani, kreeka ja vene tähestiku rahvusvahelist transkriptsiooni (omaladinat). Mahukast hiina silpide ladina ja kirillitsa vastete kõrvutustabelist on loobutud, sest ajad, mil enamik hiina nimesid sisaldavaid tekste tõlgiti vene keelest, on ammu möödas. Uuest ÕSist leiame peale traditsioonilise kreeka-ladina transkriptsiooni lõpuks ometi ka kreeka omaladina (esimene sobib vana-, teine uuskreeka nimede edasiandmiseks), seevastu Ernst Nurme kreeka-eesti transkriptsioon (nt. Pütagoras 'Pythagoras') on heidetud ajaloo prügikasti. Kuulda on võetud tänase TÜ läänemeresoome keelte professori Tiit-Rein Viitso kriitikat eelmisele ÕSile:...ÕS-i alternatiivid ei tule uuskreeka nimedega üldse arvestataval viisil toime, sest kreeka nimede kirjutamise juhend on tegelikult vaid vanakreeka nimede kirjutamise juhend. (Keele ja Kirjanduse ringküsitlus, KK 1978, lk. 297.) ÕS 76ga võrreldes on ÕS 1999s lihtsustatud Ristita Kolgata tippu suhkrusai särama toodi - EKS? Tagasihoidliku summa eest krooni - võib lõpuks nüüd iga koolijüts tutvuda oma emakeele sõnavaraga. Tõsi, raamat on saanud jütsi tarvis pisut pirakas, eriranits (või -rattad) ei käi kahjuks veel hinna sisse, aga valikut ei ole: raha lauale või ole ilma. Sest tegemist on ainsa saadaoleva eesti keele sõnaraamatuga. Juttu ongi teosest, mille kaanel seisab nimi "Eesti keele sõnaraamat". Tõsi küll, allpealkiri kõlab: "ÕS 1999". Nägin raamatupoes ja tundsin nagu rõõmugi, aga kohe läks kops kõvasti üle maksa - kõigi õpilaste pärast, kellele hädavajaliku õppevahendi asemel näidatakse kaugelt suhkrusaia. Ja tulid meelde Arno Vihalemma sõnad ristita Kolgata tipust. Selle raamatu puhul tuleb tõsiselt küsida: kas eesti keel on meile veel väärtus, mida teha kõigile kättesaadavaks, või on tegemist hoopis asjaga, mis tuleb teha kättesaamatuks? "Säilitada lastele kättesaamatus kohas" nagu mõnd mürgipudelit? Muidugi helistasin esmalt Eesti Keele Instituuti: kas ja millal ilmub õpilastele sobiv sõnastik? vastati: "Tuleval aastal hakkame tegema." (Kaldkiri V. S.) Mis tõi meelde ühe teise luulerea: Kas valmis saab, ei tea. Ent vaadakem hetkeks lähemalt, mida meil vaja oleks ja mis meil on. Issanda aastal 1965 ostsin itaalia keele sõnaraamatu. Sellest hoolimata, et olen 34 aastat usinasti kasutanud seda liimköites ja sõnade kirjutusviisi - eestlasele ilmselgeid hääldusseiku ei märgita nagu üldtuntud tähendusigi. Kolmandat väldet (leppigem siin selle koolmeisterliku terminiga) märgitakse nii varasematest ÕSidest kui ka Saagpakust erinevalt - punktiga kolmandavältelise silbi ees. Enam ei osutata, missugune häälik 3. väldet kannab (seepärast on vältemärgist loobutud ühesilbilistes sõnades). Senisest sagedamini on välte valik lastud vabaks ja punkt pandud sulgudesse: (Jkallidus, (.jmaitsekas, (.)palju, (Jteisal, o(.)raakellik, (Jteaduslik, (Jvääralt jne. Ka sõnades jaanuar ja jaaguar on välde vaba, kuid veebruar on üllatavalt antud ainult kolmandavältelisena. Et 2. ja 3. välte vastandus on tänapäeval pigem morfoloogiline kui foneetiline, oleks mõistlik vabastada välde kõigis sõnades, kus see ei mõjuta õigekirja ega muuttüüpi, nt. adverbistunud käändevormides talvel, päeval (aga mitte sõnades mõttekas, mõttetu, kus vältest sõltuks f-de arv). Sõnade pearõhk on jäetud märkimata, kui see on tingitud mingi hääliku 3. vältest või lihtsalt pikkusest (ka.lender, okaapi), muidu märgib seda akuut rõhusilbi vokaali järel (kaie'ndid, okro'ška). Konsonandi järel tähistab seesama märk palatalisatsiooni (pai'k), v. a. / ja j ees, kus see on automaatne (palitu, paljas). Kaasrõhku ei märgita kunagi. Muuttüüpide arvu on vähendatud 90-lt 69-le, kuid põhitüüpidele on lisatud alatüübid. Tähtsus ja tähendus Õigekeelsussõnastik on oma olemuselt paratamatult normatiivne, kuigi tema normatiivsus võib olla pigem soovitav kui kohustav. Seepärast hakatakse seda kõige rohkem kasutama koolides ja toimetustes. Seni oli ÕS ainus raamat, mida tohtis kasutada eesti keele riigieksami ajal. Ma ei tea, kas tuleval kevadel lebavad kirjandiruumide laudadel ainult uued ÕSid või leidub ka vanu. Viimased peaksid olema üsna ohutud, sest enamik vanu reegleid kehtib edasi, juurde on tulnud vaid rööpvorme. Paks sõnaraamat maksab praegu 520 krooni (osa ettetellijaid sai selle 390ga). Maarahva elujärge arvestades läheks enamikus kodudes vaja väiksemat ja odavamat väljaannet, midagi eelmise eesti aja koolimuukide (Elmar Muugi teoste) taolist. S a n d e r L iiv a k pehmete kaantega taskuraamatut, on ta siiani heas vormis. Tõesti-tõesti taskumahtuv (tervelt 32 mm paks) ning seega hõlpsasti kaasaskantav. Ja hind oli 1200 liiri, mis vastab meie 25 praegusele kroonile. Niisugust sõnastikku - hinnalt kõigile kättesaadavat ning kaalult kõikjale kaasavõetavat - vajaksime meiegi. Kõigepealt õpilased. Mis meil on? Ilmselt on kõik niisuguse hädavajaliku tarberaamatu väljaandmiseks vajalikud eeltööd tehtud, ent laiatarbeväljaande asemel oleme saanud luksusraamatu, mille hind hirmutab ostmast ja kaal kaasa kandmast. Samas raamatukaupluses seisis muide ka sakslaste suurim Duden (Deutsches Universalwörterbuch A-Z), hind 700 kr. Välismõõtmete poolest oleme saksmannid tublisti üle trumbanud, eriti valgeksjäänud paberi osas. Tegelikult on aga Duden palju odavam, sest sisaldab 1816 leheküljel (EKS; 1040) märksa väiksemat ja tihedamat trükki kui meie oma. Tahaksin väga teada, mis takistab meid äsjailmunud sõnaraamatut Internetti panemast? Kas me ikka tahame eesti keelt kättesaadavaks teha? Miks ei ole meie õpilastele ikka veel emakeele sõnaraamatut? Kes ometi takistab selle ülitarviliku raamatu tegemist? Ega äkki haridusministeerium? V ello S alo Korras nagu Norras Turid Farbregd, Sigrid Kangur, Ülie Viks. Norsk-estisk/estisk norskordbok. Norra-eesti/eesti-norra sõnaraamat. Tallinn lk. Kui mullu Oslos käisin, sain uue kogemuse osaliseks - äsja sealsetele poelettidele jõudnud norra-eesti/eesti-norra sõnaraamatu müümisest keelduti kategooriliselt. Hinda polnud määratud. Paluti tulla järgmisel hommikul... Muuseas, kas olete näinud Eesti väikseimat sõnastikku? See on eesti-soome sõnastik, trükitud mõne aasta eest postkaardile. Sellest väiksemamahulisemaid sõnaloendeid on raske sõnastikeks pidada. Ent isegi selles pisikeses loendis oli kaks viga. Mis siis suurematest sõnaraamatutest rääkida. Norra-eesti-norra sõnaraamat näib juba põgusal vaatlusel hästi koostatud: norra keele grammatika haarab mõlemat norra keele varianti, bokmäh ja nynorsk'\. Norras on nüüdseks lepitud kahe keelevariandi olemasoluga ja enam ametlikult ei taotletagi nende ühiskeeleks sulandumist. Kas pole kummaline - vaadake või Norra passi: kõik andmed kahes keeles. Isegi riiginimel on kaks kuju, nagu margi- ja mündikogujad hästi teavad: Norge ja Noreg. Üks mu norra bokmäti rääkiv tuttav ütles küll, et ta keeldub ostmast marke, millel Noreg, aga mis parata... Norrakeelne eesti keele grammatika on moodne, seda saab vabalt kasutada ka rootslane ja taanlane. Mis neil muud praegu üle jääbki, sest rootsi-eesti, eesti-rootsi moodsat suursõnaraamatut pole, kuigi nende koostamine on teoksil. Mae Veskis Hove ja Margit Levolli mullu ilmunud taani-eesti-taani sõnaraamatut (Kirjastus AS Estorel) võib rootsi- ja norrakeelne inimene ka vajadusel kasutada. Nii et, rootsi ja taani keele huvilised - uuest norra sõnaraamatust ei saa te kuidagi mööda, ta tuleb lihtsalt ära osta. See on muuseas meie teine norra keele sõnaraamat. (Esimese, eesti-norra sõnastiku (Kirjastus Ilmamaa 1996, 150 lk.) tiitellehelt kahjuks ära jäänud kaasautoriteks olid Tartu Norra Seltsi liikmed.) Üks rõõmustavamaid asju siin on eesti sõnade omastava ja osastava vormi esitamine viitega nimetavale, ka tegusõnade ma-tegevusnimest erineva tüvega vormid on ära trükitud. Kujutage ette välismaalast, kes otsib sõnade toa ja loogelda tähendust. Nõukogudeaegsete sõnakogumike sirvimisel ta targemaks ei saa. Põhjuseks on see, et tollaste võimude huviks oli maailmas levitada üksnes suurt naaberkeelt, rääkimata sellest, et sõnastikke tsenseeriti ning ideologiseeriti põhjalikult. Uuest teosest leiab lisaks hulgaliselt uusi eesti sõnu, mida kõik kaasmaalasedki veel ei tea. Arvuti abil koostatud, aga miks on norra-eesti poolel sõnu, mida teises osas pole? Näiteks borettslag - elamuühistu ja korteriühistu - borettslag. Autorisere - autoriseerima esineb vaid norra-eesti osas. Lõpuks kuulub see väljaanne nii suuremate kui ka kaunima kujundusega eesti sõnaraamatute hulka. Ühesõnaga: ta on korras nagu Norras. Sõnasild kahe rahva vahele on loodud. Norrakad mõistavad eestlasi paremini kui mõned teised rahvad, mida märkab kasvõi ajalehekirjutistestki. Oleme mõlemad olnud okupeeritud, oleme mõlemad väikerahvad. Seda väärtuslikum on uus sõnavaramu, mille võiks kasutajaskonna huvides nüüd ka veebi paigutada. Kuidas mis iganes sõi välja ükskõik m ille U no S c h u ltz Kas lugeja on märganud, kuidas paaril viimasel aastal on emakeeles löönud lokkama ilus umbrohisõna? See on iganes, millega moodustatakse lõpmatu arv tuletisi: kes iganes, kus iganes, millal iganes, kellenagi iganes, millekskigi iganes jne. Varem öeldi ükskõik mis või mis tahes, aga järsku murdis iganes sisse. Mis võiks olla selle põhjus? Ehk mõjud inglise keelest? Whatever, whenever jne. Saksa wann immer, wer immer vaevalt praeguses keelekliimas mõjutada võiksid. Praktilisest vaatenurgas on toimunud asendust raske seletada. Lühiduses uus keelend olulist võitu ei anna. Mis iganes is on tähti ühe võrra vähem kui ükskõik mis is, aga viimases on jälle silpe ühe võrra vähem. Võibolla on tegemist teatava rütmilisrõhulise kvaliteediga, sest mis iganes is on rõhuline sõna lõpus, seega justkui andes öeldule suuremat kaalukust. Rütmilisust tugevdab see, et kogu värki hääldatakse kui terviklikku üksust. Ükskõik mis i puhul on rõhk alguses, kõik kolm komponenti peaaegu võrdse kaalukusega ning see sugereerib tõepoolest teatavat erapooletust ja parlamentaarsust, bürokraatiat ning otsustamatust, mis aga ei sobi tänapäeva tegija" kõnepruuki, milles peab väljenduma energilisus ja positiivsus. Kokkuvõttes, mis sest halba on? Ainult see, et nagu iga parasiitkeelend, muutub ka iganes koomiliseks või suisa talumatuks. Iganes t kasutavad kõik. Pahklike sõrmedega talumees, massimeediast nakatatud, räägib, et ta realiseerib kanu, sigu, veiseid - mida iganes. Politseionu lubab pättide elu kibedaks teha kangialustes, prügimägedel, hiinalinnades - kus iganes. Nooruk käib reividel, wbeidel, klubides - kus iganes. Kunstnik tegeleb installatsiooni, performansi, videoga - millega iganes. Jne. Siiani kuulus iganes teisele, mitteargisele keeletasandile. See oli peaaegu luulekeelne, pidupäevaatmosfäärne, sobis rahvarõivas tanuga etleja huulile. See oli sama poeetilise kõlaväärtusega nagu eal. Seevastu poldid, ressursid, segistid - mis iganes kõlab sama jõngalt kui sind sulnilt ihalen, mu kartulisalat. Samas on iganes-haiguse epideemia põhjuseks, et - nagu iga parasiitväljend, on ka see hea jutujätk, kui mõttelõng hetkeks kaob. Kui meie poliitikutel TV-kaamera ees enam midagi pähe ei tule, siis nad pööritavad silmi, teevad kõiksust endasse sulgeva žesti ning lausuvad mis iganes. Sellega nad demonstreerivad, et annavad oma parima ja kontrollivad olukorda. Iganes on ükskõige välja tõrjunud nagu ameerika naarits euroopa naaritsa. M ih k e l M u tt 13

14 Kiigelaual mineviku ja tuleviku vahel Eestlase meeli erutavad rahvuse ümber keerlevad küsimused praegu ehk vähem kui kümme aastat tagasi, rahvusvahelisel komparativistikaareenil aga näib see problemaatika just nüüd olevat saavutanud erilise aktuaalsuse. Nii korraldaski Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon oma rahvusvahelise emaorganisatsiooni palvel oktoobrini Tartus rahvusele ning kultuurile pühendatud konverentsi, milles osalesid ühtekokku tosina riigi esindajad. Ettekandeid kõlas konverentsil aga kaks korda nii palju ning järgnev üritabki visandlikult kaardistada kitsamaid alateemasid ja raskuspunkte, mis selle kireva seltskonna sõnavõttudes olulisemateks kujunesid. Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Organisatsiooni kultuurilise ja kirjandusliku identiteedi võrdleva uurimise komitee esimees, hollandlane Rien Segers oli konverentsi avakõneleja. Ühtlasi avas ta tee üldistuslikele ning -teoreetilistele ettekannetele, mis ei tuginenud konkreetsete rahvus(kirjandus)te vaatlusele. Oma arutluses lähtus ta sajandilõpumüütidest, mis näevad XIX sajandi lõppu lokaliseerumise ning rahvuste eristumise perioodina ja vastandavad sellele XX sajandi lõppu kui globaliseerumisajastut. Eitamata üldise maailmakultuuri laienemisprotsessi, mille ta taandas kuuele peamisele kultuurihoovusele, üritas Segers domineerivat globaliseerumismüüti enda sõnutsi siiski dekonstrueerida. Samavõrra üldistavalt tegi ülemaailmsete tendentside kohta ennustusi Soome esindus, kelle puhul näis kõnelevat ka vajadus suhestuda ühinenud Euroopaga. Erkki Sevänen esitas teesi, et väljakujunenud riiklusega vanades riikides toimib rahvuslus nö. kodanikualgatuse korras; vastiseseisvunud riikide puhul aga on vajalik riigi toetus ülaltpoolt. Risto Turunen, kes mõneti üllatuslikult oli teoreetiliseks lähtekohaks valinud Adorno kriitika massikultuuri aadressil (kogu konverentsi ulatuses jäid enim kõrvu pigem Eric Hobsbawmi, Benedict Andersoni ja Homi K. Bhabha nimi), väitis, et viimase ennustused on osalt juba tõeks saanud, hoolimata teatavatest vastupanu rühmitustest, näiteks islamiusulistest rahvastest, kes kiivalt säilitavad oma religiooniga seonduvaid kultuuritraditsioone. Turuneni prognoosi kohaselt on oodata, et maailma kultuuriturg hakkab kuuluma nn. supranatsionaalsetele kultuuriproduktidele. Selle seisukoha vastandumine hollandlase omale tõi kaasa ehk teravaima väitluse sel konverentsil. Oma rahvust ja selle kirjandust kui tervikut üritasid teoreetilisse konteksti paigutada Epp Annus ja Monica-Michaela Spiridon. Esimeselt pärineb ka ülevaate pealkirjas kasutatud kujund rahvusest kui kiigelauast, mis on vaheldumisi suunatud müütilise täiusliku mineviku ning ihaldatava täiusliku tuleviku poole. Praeguseks oleme Annuse mudelis jõudnud rahvusluse ennastteadvustavasse staadiumisse, mis ühelt poolt tunneb nostalgiat müütilise ajastu järele, teisalt aga tunnistab, et tegu on üksnes konstruktsiooniga - kujukaks kirjanduslikuks näiteks on Ivan Orava mälestused. Spiridon käsitles rumeenia rahvuskultuuri arengut kaheastmelisena: sajandi esimene pool rõhutas mineviku legitimeerivat funktsiooni, järjepidevat kultuurimälu, mida keeleliselt viidi Roomani ning religioosselt Bütsantsini välja; Ceausescu režiim aga lagundas mälestuse eelnevast, rõhutades olevikulist eksistentsi rumeenlasena, mis juba iseenesest õndsust peaks pakkuma. Uueks aastatuhandeks nägi Spiridon ette Rumeenia uuõsti leiutamise võimalust. Külaline Torontost Tiina Kirss vaagis eesti kirjanduse uurimise võimalusi postkoloniaalse teooria valguses, konkretiseerides oma seisukohti Ene Mihkelsoni Nime vaeva analüüsiga. Küsimusele, kas Briti impeeriumi oludest lähtuvate teoreetikute seisukohtade kasutamine osutub teistsugustes tingimustes tõepoolest produktiivseks, andis Tiina Kirss üheselt jaatava vastuse, millest siinkirjutaja luges välja ka dogmaatilisuse vältimise ja teooriale loomingulise ning paindliku lähenemise ja soovituse. Tõlgendust postkoloniaalse hübriidsusnähtusena pakuti vestluse käigus välja ka lätlanna Valda Cakare tutvustatud 90ndate Läti kultuuritendentsile, mis seisneb lääne popmuusikale lätikeelsete absurdkaverite loomises üksnes kõlapildi sarnasusest lähtudes. Algselt oli kõneleja siiski lähtunud postmodernsuse paradigmast ning näinud selles fenomenis tähendusvaba postmodernsuse kinnistumist Läti nüüdiskultuuris. Rahvuskultuuri teatud arenguetappide ja -suundade käsitlemisel ei puudunud ka empiirilis-kirjandusloolisem lähenemine. Jaak Rähesoo mainis eesti kultuuri geograafilise ja geneetilise defineerimise võimalusi, jättis aga need kui enamasti vaid ideoloogiavankri ette rakendatavad kultuuriloovariandid kõrvale ja visandas ülevaates eesti kirjaliku kultuuri arengu läbi aegade, rõhutades selle kõige eripärasema joonena asjaolu, et tegemist on üksnes modernsesse perioodi kuuluva nähtusega. Ajas veelgi kaugemale tagasi ulatus Loreta Macanskaite ettekanne, milles jälgiti kuu kujundi kasutamist ja interpreteerimist leedu rahvaluulest kuni tänapäevani välja. Piret Kruuspere see-eest keskendus tänapäevale - eesti draama ja selle tõlgendamise arengule meie lavadel aastatel. Müüdilammutamist eneseiroonia abil tuvastati siingi, eelkõige Mati Undi lavastustes; ühtlasi jälgis ettekanne eestlase kuju muutumist meie laval - selle kümnendi teatritekstide- ja lavastuste põhjal ilmneb, et eestlase kujutamine tõsimeelse töörügajana on taandumas ja kõnelda võib pigem eestlasest kui rollist ja seda täitvast Homo ludensist. Konkreetseid autoreid ja teoseid analüüsisid Jüri Talvet, Tiina Aunin ning rootslanna Birgitta Johansson. Talvet hõlmas Krossi loomingut ulatuslikumalt ning käsitles seda suure terviksaagana eestluse kujunemisloost. Eriti rõhutas analüüs üleminekut rahvuselt kui etnoselt rahvusele kui riigile Krossi proosas. Aunini tekst (esitas Maarja Kangur) seevastu fokuseerus ühele teosele, Emil Tode Printsessile, mida käsitles kahe imperiaalmõju - saksa ja vene suurkultuuride ristteel seisvana. Ühtlasi pälvisid tähelepanu ka emigratsiooni ja võõrandumise mõõtmed selles mitmekeelses romaanis. Johansson tegeles ehk pigem žanri- kui rahvusproblemaatikaga, võttes vaatluse alla Elizabeth Smarti poeetilise proosa, selle võimaliku žanrilise kuuluvuse, probleemi ja religioosse elemendi rolli nüüdisaja kirjandustajus. Rahvuse teemadel kõneldes on nii mõnegi inimese kõige lähedasem ning olulisem küsimus tema enese rahvuslik identiteet. Indiviidi rahvusliku mina otsimisele olid pühendatud Marina Grišakova ning Pilvi Rajamäe vaatlused. Grišakova vaatles erinevate rahvuskultuuride liitumist Nabokovi biograafias ja selle peegeldusi tema loomingus, sidemeid nii inglis- kui venekeelse kirjanduspärandiga, mida sümboliseerivad Shakespeare ja Puškin. Rajamäe kirjeldas rahvusstereotüüpide konstrueeritust väliste tunnuste alusel ja sellest johtuvaid pseudoingluse võimalusi, nagu need kajastuvad Torn Sharpe'i satiirilises proosas. Inglaste kõrval ei jäänud tähelepanuta ka nende keldi naabrid, kelle puhul liikus esiplaanile rahvuskirjanduse piiritlemise ja defineerimise küsimus. Iiri kirjandusest ning selle mõiste hägustest piiridest kõneldes oletas Indrek Õis, et otsustavaks võib osutuda nö. iiri kogemus - just see võimaldabki Õie väitel lugeda näiteks Frank McCourti Angela tuhka iiri teosena. Samas ei olnud järeldus esitatud absolutiseerivalt ning andis tõuke vestluseks sellise kogemuse matkitavuse üle kirjanduses. Siinkirjutaja käsitles luuleantoloogiaid kui katseid konstrueerida rahvuse kirjanduslikku minapilti ning ühtlasi piiritleda rahvuskirjanduse mõistet. Kui Dannie Abse'i toimetatud anglowalesi luule antoloogia teadvustab ingliskeelse walesi kirjanduse ambivalentset olemust, seega kaante vahele koondatud valiku mõnetist meelevaldsust, torkab Raivo Kuuse koostatud "Eesti luule antoloogias silma pürgimus pagulust ja kodumaad liitva ühtse eesti luulekaanoni enesestmõistetavuse poole. Ka on anglowalesi luule domineerivalt kohalikule värvingule kontrastiks eesti antoloogia püüe kirjutada end sisse eksperimentaalse lääne luule peavoolu ning kristlikku kultuuriruumi. Walesi kirjanduse kõmrikeelset poolt vaatles üks konverentsi aktiivsemaid väitlejaid, Johan Schimanski Norrast. Islwyn Ffowc Elise ulmeromaan, mis projitseerib Walesile kaks võimalikku tulevikku - Inglismaa laostunud lääneprovints ja rahvuslik utoopia Vaba Wales (Cymru Rydd), on Schimanski hinnangul valmis nii vastutama kui ka vastama. Nende Derrida poliitikakäsitlusest laenatud omaduste olulisusest leidis kõneleja tuge seisukohale, et poliitika on tõepoolest kirjanduse jaoks oluline. Paljurahvuselise ühiskonna kirjanduskaanonit ning võimalikku kirjanduslugu analüüsisid konverentsi hispaaniakeelsed ettekanded. Ibeeria poolsaare kahe riigi, Hispaania ja Portugali paigutamisest laiemasse kirjandusruumi, kas siis Vahemere, Atlandi, romaani või Euroopa omasse; eelkõige aga neis sisalduvate erinevate kirjanduste ja kultuuride (peale portugali ja kastiilia ka baski, katalaani ja galiitsia) kõrvutavast uurimisest rääkis Arturo Casas. Angel Garcfa Galiano paigutas sellele taustale konkreetse näite baski autori Bernardo Axtaga, vaadeldes lähemalt kirjaniku müütilist heterotoopiat Obabat, mis koondab endasse nii tema baski koduküla kui maailmakirjanduse traditsioonide maailma. Luuletaja tõdemusele, et meesterahvad ja naisterahvad on ainukesed rahvad, pakkusid selle konverentsi raames toetust naisuurimusliku kallakuga ettekanded. Ulmelisi utoopiaid käsitles ka Raili Põldsaare ettekanne, mis tutvustas Märge Pierce'i ja Charlotte Perkinsi pehmetele naiselikele väärtustele toetuvaid feministlikke fantaasiailmasid kui mitte otseselt vastusena meie tehnokraatliku sajandi probleemidele, siis vähemalt alternatiivsete lahendusvõimaluste teadvustamisena. Ameeriklanna Anna Botta, kelle teoreetiliseks lähtepunktiks oli Julia Kristeva, vaagis kronotüübi mõistest lähtudes nn. meeste sajandi kaht erinevat ajata j urežiimi, kodust ja ülesandele suunatut ning koduvälist ja kellale suunatut. Meie aastasaja ja miks mitte ka -tuhande aega on ju peamiselt mõõdetud teise, maskuliinse süsteemi kohaselt. Naiste osatähtsus on siiski kasvamas, nagu demonstreeris Indrek Tart, kes kodu- ja välismaisest statistikast lähtudes näitas, et naisluuletajate arv antoloogiates ja ka üksikkogude avaldajate seas on eelmise sajandiga võrreldes tunduvalt suurenenud. Ning viimaks on jäänud mainida kaks ettekannet, mis olid pühendatud sellistele rahvusvahelistele vihmavarimõistetele nagu klassikaline haridus ja kaastunne. Ungarlane Sändor Földväri pidas innustunud kaitsekõne klassikaliste keelte õpetamisele ja, Ain Kaalepi näitel, antiiksete kvantiteerivate värsivormide kasutamisele nüüdisluules. Jim Hicks USAst aga viis konverentsil osalejad piirkonda, mille äärmuslikuks muutunud rahvuskonfliktid viimasel ajal kogu maailma tähelepanu on köitnud - Balkanile. Sarajevos õpetamise kogemusega Hicks tutvustas abitu kõrvaltvaataja romantilist ja iroonilist kaastundemudelit, liigitas nende taustal USA ajakirjanike reisikirju Balkanilt ega unustanud lahata ka rahvusvahelise kaastunde konstrueeritud ja meedia kaudu manipuleeritavat olemust. Jätsin Hicksi ülevaadet lõpetama, sest tema ettekanne sundis kuulajat ehk kõige teravamalt suhestuma rahvuste ebaõdusa tegelikkusega. Konverents näitas, et vaated üksikute rahvuskultuuride olulisuse säilimisele võivad isikuti (ja võibolla seega ka rahvuseti) kardinaalselt erineda, et seisukohad erinevate teooriate rakendusvõimaluste lubatavuse suhtes võivad samuti debatti esile kutsuda, eelkõige aga seda, et võrdlev kirjandusteadus, mis, kui tsiteerida Indrek Õit, võib loodetavasti õigustatult võrdleva nime all edasi elada ka järgmisel aastatuhandel, ei kujuta endast tingimata eluvõõrast elevandiluust torni, vaid sel on tugev seos nüüdisaja maailmaga, olevikuga, kiigelauaga mineviku ja tuleviku vahel. E n e -R e et S o o vik

15 Müstiline tiibeti muusika Aeg: 5. ja 6. november kell seitse õhtul. Paik: Estonia kontserdisaal ja Vanemuise kontserdimaja. Esinejad: tiibeti mungad. Korraldaja: Eesti Kontsert ja Orient-Festival. Kaaskorraidaja: Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus. Patroon: Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon. Samuti nagu kristlikus liturgias ei eksisteeri muusika kui eesmärk omaette, nii pole ka buda templites musitseerimise sihiks pelgalt esteetilise naudingu pakkumine. Muusika pole lõppeesmärk, vaid vahend millegi tähtsama ja kõrgema saavutamiseks. Enne kui rääkida muusikast, tuleks ehk lühidalt tutvustada budistlikku Kargyudpa koolkonda. Ja kohe alustuseks pean vabandama lugejate ees, et olen sunnitud käesolevas kirjatükis kasutama nõnda palju võõrsõnu ning võõrapäraseid nimesid. See teeb lugemise mõnevõrra ebamugavamaks, ent kahjuks pole paljudele mõistetele eestikeelseid vasteid veel välja kujunenud. Budistlik Kargyudpa koolkond Kargyudpa koolkonna rajajaks peetakse suurt guru Tilopat, kes elas ilmselt aastatel Jah, ma ei ütle, et Tilopa oli. koolkonna rajaja, vaid teda peetakse selleks. Määratleda Kargyudpa traditsiooni algust kindla aastaarvuga või seostada ühe kindla persooniga on võimatu, seetõttu on ka Tilopa nimetamine koolkonna alusepanijaks üsnagi tinglik. Tilopa oli erakordselt suurte teadmistega inimene, kes sai oma teadmised kahel erineval moel. Esiteks, India eri piirkondadest pärit gurudelt. Üks Tilopa õpetajatest oli India kuulsaima budistliku filosoofi Nagarjuna õpetusliini otsene edasikandja. Tilopa teine teadmiste allikas on ilmutuslikku laadi. Budistliku pärimuse järgi sai ta juhiseid otse sellistelt budistlikelt jumalustelt nagu Vajradhara ning Vajrajogini. Skeptik ilmselt ei usu ei Moosese saadud ilmutust Siinai mäel ega otse Vajradharalt saadud õpetuste võimalikkusse. Ent antud hetkel pole niivõrd oluline, kas Tilopa sai oma teadmised loomulikul või ilmutuslikul teel. Kaugelt tähtsam on tema pärand, mis on meieni jõudnud tema õpilaste, ning õpilaste õpilaste kaudu. Nõnda on moodustunud auväärne rida Vajradhara, Nagarjuna, / /, Tilopa, Naropa, Marpa Tõlkija, legendaarne joogi Milarepa, Gampopa, Jigten.Sumgon, / /, Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon. Tänaseks on Kargyudpa jagunenud omakorda neljaks suuremaks ja kaheksaks väiksemaks alakoolkonnaks. Suurim on Karma Kargyudpa, ent antud kontekstis keskendume siiski peamiselt Drikung Kargyudpale. Siinkohal pean oma kohuseks rõhutada, et erinevalt mõnest teisest religioonist ei ole tiibeti budismis koolkondadeks jaotumine tingitud mitte niivõrd õpetuslikest vastuoludest, vaid õpetusliini gurude individuaalstest omadustest ning rõhuasetustest. Seetõttu tiibeti koolkonnad pigem täiendavad teineteist kui konkureerivad omavahel. Mis on õpetuse sisuks? Nagu algupärases india budismis, on ka Kargyudpa õpetustes olulisel kohal vabanemine kannatustest, valgustumine, kaastunne, meelerahu, meditatsioon, jõudmine nirvanasse. Lisaks nimetatule on ka midagi spetsiifilist, eelkõige Kargyudpale omast: seesmise soojuse genereerimise tehnika, õpetus illusoorsest kehast, unenägude suunamise praktika, valguse yoga, käitumisjuhised surmajärgseks seisundiks, teadvuse transformeerimine surma hetkel. Eriti oluline on nn. mahamudra vaimsete praktikate kompleks, millest ma kahjuks piisavalt palju ei tea ega oska paari lausega selle sisu kokku võtta seda triviaalseks muutmata. Möödunud sügisel kutsus Drikung Kargyudpa ülemvaimulik Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Himaalaja eelmäestikus asuvasse Jangchub Lingi kloostrisse kokku 12 munka eri maadest, et panna kokku tiibeti muusikat ja rituaalset tantsu tutvustav programm Taiwani, Singapuri, Malai, USA, Kanada, Saksamaa, Läti ja Eesti jaoks. Rituaalide lihvimine, laulu ja pillimängu harjutused ning tantsumüsteeriumi proovid langesid juhuslikult perioodile, mil parajasti peatusin Jangchub Lingi kloostris. Seetõttu oli mul enam kui nädala vältel võimalik lähemalt tutvuda ürituse ettevalmistamisega. Laulud Tiibeti sakraalseid tekste esitatakse lauldes, retsiteerides või koguni hääletult. Kloostrites tuntakse vähemalt nelja vokaalstiiii, mis erinevad peamiselt hääletekitamise tehnika poolest. Tekste võidakse retsiteerida tavalise häälega, mis ei erine meie igapäevases elus kasutatavast kõne- ja lauluhäälest. Sageli aga lauldakse ülimadalas registris, vahel on koguni raske uskuda, et inimene on võimeline sedavõrd madalat häält tekitama. Vokaaltehnika seisukohast on ehk kõige huvipakkuvam oobertonaalne kurgulaul, milles on täiesti selgelt võimalik eristada samaaegselt vähemalt kahte erinevat helikõrgust: põhitooni ja ülemtooni, mis on üsna arusaamatul kombel forsseeritud ja oobertoonide spektrist kuidagi eriliselt esile toodud. Ei saa siiski väita, et sellist laulmist ei tunta mujal. Põhimõtteliselt sarnanevad sellega tuvalaste kargõra-laul ja teiste selle piirkonna rahvaste rahvalaulustiilid. Loomulikult ei võimalda selline pingutatud laulumaneer virtuoossete koloratuuride esitamist. Arhailisemad, india päritolu budistlikud viisid keerlevad enamasti kolme-nelja noodi ümber. Hilisemad tiibeti rahvalaulu mõjud on avardanud meloodiaid seitsmeastmelise helireani. Muude rituaalsete tekstide kõrval retsit.eeritakse Estonia kontserdisaali ja Vanemuise Kontserdimaja lavalaudadel ka mantraid. Oleme jõudnud minu jaoks raske kohani. Lamaismi praktikas retsiteeritakse mantraid iga päev, sageli tundide kaupa, ent ükski kirjalik seletus, mida olen juhtunud lugema nende võlusõnade kohta, pole lõpuni tabanud asja tuuma. Ja vaevalt minagi seda suudan. Tantristliku budismi kontekstis on mantrax üldjuhul defineeritud kui lausumist, võluvormelit või verbaalset sümbolit, mille kestev kordamine kui ei vii just lausa valgustumiseni, siis vähemalt juhib kõrgematesse meeleseisunditesse. Mantrate retsiteerimise juures on oluline, et seda ei tehtaks lihtsalt niisama, see ei vii kuhugi. Tuleb saavutada meditatsiooni seisund, mil lausutud vormelid aitavad mediteerijal end välja lülitada tavapärasest ümbritsevast maailmast, mil kõiki kuuldavaid helisid tajutakse mantratena, mil kõiki nähtavaid esemeid jumaluse emanatsioonidena. Järgmisel, kõrgemal tasemel muutub mantra vastava jumaluse verbaalseks ilminguvormiks, ehk teisiti öeldes, sõnaline sümbol muutub identseks jumaluse endaga. Templiorkester Kultuslik instrumentaalmuusika on küllaltki hirmuäratav ja meenutab suuresti tiibetlaste militaarmuusikat. Sellest annab tunnistust juba ainuüksi pillide valik, puuduvad ju rituaalmuusikast lüürilised ja sulnid instrumendid nagu flöödid, näppe- ja poogenpillid. Kuidas on võimalik, et nii humaanne religioon nagu budism on kultiveerinud säherdust muusikat? Asi saab klaarimaks, kui heidame korraks pilgu tantristliku panteoni jumaluste nägudele. Suur osa neist on lausa õudusttekitavad ja eemalepeletavad. Kuid nende kurjus pole suunatud inimeste vastu, pigem Buddha õpetuse ning ausate inimeste kaitseks. Teravate küünte, võimsate hammaste ning leegitsevate juustega olevused peavad eemale hirmutama kurje vaime. Võib oletada, osaliselt täidavad seda funktsiooni ka sõjakad puhk- ja löökpillide helindid. Vaatame pisut lähemalt, missuguseid pille kasutatakse lamaistlikus kultusepraktikas. Alustame hiigelpasunast dung-chenist, mille pikkus on enamasti 1,5 kuni 3 meetri piires, mis harva võib küündida 5 meetrini. Mõõtmetega on vastavuses tema sügav ning ülimadal bassiheli, mis eriti võimendub, kui mängitakse mägedes ja pööratakse kõla-' lehter jäiste või kaljuste mäemassiivide suunas. Nõndaviisi tekkiva kajaefektiga näikse olevat justkui arvestatud, kuna eriti levinud on see pasun Himaalajas ja mujal kõrgmägede piirkonnas. Piltlikult on öeldud: dung-cheni helid on võimelised ühendama Taeva ja Maa, Pimeduse ja Valguse. On alust oletuseks, et need infrasagedused avaldavad inimesele mõju nii füsioloogilisel kui ka vaimsel tasandil. Kang-dungi võiks tinglikult nimetada trompetiks, seda mitte välimuse, vaid helitekitamise põhimõtte tõttu. Algselt valmistati neid pille surnud tütarlaste reieluudest. Kuna kang-dungi heli omab sümboolset tähendust, siis on ülimalt oluline selle puhtus, täpsemalt öeldes - puhtus eetilises mõttes. Ja absoluutselt puhas saab olla heli vaid siis, kui tüdruk, kelle reieluust pill on valmistatud, suri süütuna. x Dung-dkar on mereteo kojast valmistatud indi.a päritoluga rituaalne puhkpill, mille heli sümboliseerib andumust ja puhtust. Valge sarve pühadus on universaalne, seda kasutatakse kultusepillina veda religioonis ja hinduismis, džainismisja budismis. Rgyaling on suguluses meie oboega. Pillil on kuus-seitse auku, lisaks üks tagaküljel. Ainuüksi aukude arvust võib järeldada, et sellel on võimalik mängida päris keerulisi meloodiaid. Rgyalingi puhumine nõuab vilumust ja vastupidavust, mistõttu kloostris ei usaldata seda pilli algajaile. Näiteks Nepaalis asuvas Thami kloostris peavad noored laamad oboemänguni jõudmiseks läbima mitu madalamat astet: esmalt lööma aasta või kaks suurt trummi, seejärel paar-kolm aastat puhuma pikka pasunat ja alles siis ollakse rgyalingi vääriline. Kloostris mängitakse neid pille üksnes paarikaupa, sageli ansamblis kahe dung-cheniga. India päritolu (Mfcw-kellukese kohta on raske öelda, on see rohkem muusikainstrument või kultusese. Mängimisel hoitakse seda vasakus käes, parem käsi on samal ajal teise rituaaleseme, dorje päralt. Kellukese heli sümboliseerib kõrgeimat transtsendentaalset tarkust. Liivakellakujulist väikest trummi tuntakse paljudes paikades damaru nime all. See on valmistatud kahest inimese koljuluust, ning surnud koljuomanikud justkui räägiksid meiega trummihelide keeles. Damaru külge on kinnitatud nööride abil kaks väikest pallikest. Trummi vibutamisel hakkavad pallid pendeldama, tekitades tremolo-taolise põrina. Damaru helid sümboliseerivad kahe printsiibi meheliku ja naiseliku, taevaliku ja maise, vaimse ja materiaalse ühtsust. Olulisematest pillidest on nimetamata veel suur kahe nahaga nga-trumm, samuti kahte tüüpi vasktaldrikud - silnyen ja rolmo. Rituaalsed tantsud Cham on atraktiivsemaid budistlikke rituaale üldse. Selle süžee võib olla seotud näiteks vana-aasta ärasaatmisega, kuid võib olla pühendatud ka mõnele jumalusele, auväärsele laamale või kangelasele. Chami läbiviimise aja määravad kindlaks oraaklid, aga üldiselt peetakse kõige sobivamaks kuukalendri 29ndat kuupäeva. Tartu publikul on vedanud, laupäev, 6. november on just selline päev. Peaosi kehastavad mungad püüavad mõnikord juba mitme päeva jooksul enne etendust mediteerides sisse elada vastava jumaluse rolli, ettevalmistusperioodiga kaasneb ka loobumine teatud toitudest ning vastav eluviis. Sõdalaste ja narride rolli mungad ei esita, seks otstarbeks kutsutakse ilmalikud väljastpoolt kloostrit. Paljudes kloostrites on kõrvalistel isikutel keelatud viibida chami proovides. Sakyapa koolkonna kloostrites etendati chami koguni öösiti salaja, ükski asjasse mittepühendatu ei tohtinud seda näha. Ja kui Ningmapa mungad hakkasid esitama chami laiemale vaatajaskon: nale, siis see kutsus Sakyapa laamade hulgas esile suure rahulolematuse. Nüüdseks on ajad muutunud, chamist ja teistest esoteerilistest rituaalidest on tehtud hulganisti audio- ja videosalvestusi, kirjutatud raamatuid ja artikleid. Sellesse ritta mahub ka Eestimaal asetleidev. P eeter V ä h i

16 Kultuuri kribu-krabu ETVs Teate, minusse poeb sisetunne, et asotsiaalide või invaliidide raske elu kujutamisest filmilinal on saamas omamoodi seep. Konkreetselt pean silmas Belgia- Rumeenia dokumentaali Gigi, Monica ja Bianca, mida Mark Soosaare järjekordsel soovitusel läinud laupäeval näidati. Lugu ise lihtne - keegi debiilsevõitu tüdruk ja kodust pakku pannud nooruk elavad koos muude heidikutega suurlinna vaksali urgastes. Elavad seetõttu, et neil pole mujale minna. Muidu on elu mitmekesine, ühelt poolt mustus ja täid, teiselt poolt jäätis ja kino. Teenivad justkui ausalt, tassivad reisijate pagasit rongi peale. Siis saab tüdruk tite ja nad asuvad koos poisiga kindlamat elupaika otsima. Lähevad poisi koju - seal ees kuri võõrasisa, lähevad lahke tädi juurde - seal jälle pole pikaks ajaks ruumi. Vanad patud ka veel segamas - eelmine kord olla tüdruk poisi kodus linad täis kusnud, tädi juures pannud' aga rahale pihta. Võtavad siis nad kompsud selga ja asuvad taas teele. Kuhu küll on neil vaestel minna - jääb lõpuks õhku rippuma filmitegijate karje. Käsi südamele - minu hinge see dickenslik lugu lõhki ei käristanud. Magasin filmijärgse öö südametunnistuse piinadeta, rahulikult ja süvenenult, olin vehkinud pika päeva tööd teha, viimast soovitaks kõneks olnud filmi peategelastelegi. Esmaspäevast Narratiivi tahaks iseloomustada üldhinnaguga armas. Saate eri järkudes osalesid ju tõepoolest kõik armsad inimesed: Suumanni Sass ja Fred Jüssi ja Doris Kareva ja Toomas Paul ja Peeter Tulviste. Kõneldi ka aina armsatest asjadest, näiteks armsast-kaunist raamatust, kus armsad loodusluuletused ja armsad värvifotod sees. Ja Doris oli juuksed kleidi karva värvinud. Sassi jutt kandis siiski kõige enam, tema suutis selle lühikese aja kestel maalida endast väikese armsa autoportree. Üldtunne oli nagu väikelapse sünnipäeval, kus laual on tort ja vahukoorekoogid ja limmunaad. Nii et - heeringahimu tekkis. Muidu on Narratiiv tänavu tubli olnud, talle on langenud ka huvi ja kohustus, sest muid kirjandussaateid on ETVs solvavalt vähe. Teisipäevaõhtune OP! käivitus saatejuhi äkilise ja ähvardava sissejuhatusega, milles kiirelt ja segaselt rünnati kedagi kirikumeest, kaitsti gaysid, tehti ähmane, ent raevukas vihje äsjastele kohalikele valimistele. Vedaja Piret Tanilov pruugib saates dotseerivpretensioonikat maneeri, tulistab kategooriliselt kui kuulipilduja. Justkui kahekümnendate aastate nahkjopis revolutsiooniline naisaktivist. On juba vihjatud OP!-i sugulusele läinud hooaja Ffriigiga, sealgi kasutati piitsutavat lausestust, ent Ffriik ründas näiliselt, iroonia ja teravmeelsusega, Tanilov teeb kõike tõsimeeli. Võitlevalt kukkus välja ka lõik, kus tutvustati Los Angelese homode meeskoori. Gay-aktivist Aare Raudsepp kõneles, et homoseksuaalsus pole asi, mida varjata jne. Ometi on ju naljakas, et ühte suurde koori võetakse laulma mitte muusikaliste eelduste järgi, vaid põhitingimuseks on - omasooarmastus. Pisikese inimese madala uudishimuga küsin ma: kuidas nad seda kindlaks teevad? Kas piisab vandest või sooritatakse katseid? Tanilovi karmi käitumist pehmendas veidi Mati Undi traditsiooniliselt tore mitmekihiline tekst. Leo Lapin demonstreeris, kuidas lühikesse juttu kätkeda tihedat informatiivsust, paari minutiga suutis ta konspektiivselt esitada huvitava lõigu kunstiloost. Selge on, et saatetegijat ei huvita kirjanduselu, sellest polnud piuksugi. Ometi ju võiks, ruumi leiaks küll, eriti kui ära jätta tühiarutelud tühifilmidest, milles küll pulle hetki, nagu üks kommentaator kinnitas, ent mis üldiselt ju väärtusetud. Mis neid ikka kiruda, ega see kriitika FHollywoodi kosta ja kui kostakski, ei suuda üks vapper OP! seda masinat topata. Üldiselt adun ma, kuidas televisooni osa minu informatsioonitarbimises üha väheneb, ETV roll sealhulgas. Milliseid ma regulaarseist kultuuriprogrammidest taas vaataksin? Mark Soosaare pakutavaist dokumentaalidest ehk mõnda etnograafiasse kalduvat. Narratiivi küll, kirjandusinimese ja lugejana. OP!-i" ilmselt mitte. Kui just jõudehetkel juhuslikult ette ei satu. V aapo V a h e r Koostööprojektidest Seoses mängufilmi Karu süda" tootmise konserveerimisega täiendavate partnerite leidmiseni käivituski must stsenaarium - aastal 2000 ei valmi Eestis ainsatki täispikka mängufilmi. On tõsi, et filmivõtete lõpuleviimiseks vajab Karu süda nii või teisiti täiendavat rahastamist, kas siis mõne lisanduva kaastootja vahenditest, filmi rahvusvahelise levitaja poolt garanteeritud pangalaenu vmt. Ebaõnnestunuks pean aga EFSi nõukogu poolt Arvo Iho filmile ettepandud tootmispausi ajastamist, millega filmi tootja Faama Film oli sunnitud nõustuma. Mõtlen siinkohal k. a. sügiseks planeeritud võtteperioodi ärajätmist, mille läbiviimiseks oli EFSil rahaline kate tegelikult olemas. Tänavu talvel ja kevadel Siberis üles võetud materjali foonil näen nimelt, et just sügisperioodile planeeritud võtted, kus põhirõhk langenuks filmi ühe läbiva tegelaspaari, jahimees Niikas (Rain Simmul) ja kooliõpetaja Gitja (1998. aasta Euroopa filmiauhinna nominent, peamiselt Prantsusmaal elav vene näitlejanna Dinara Drukarova) omavaheliste suhete väljajoonistamisele, olnuks otsustava tähtsusega tulevase filmi kunstilisest ülesehitusest ja võimalik, et juba ka küündivusest ettekujutuse saamiseks. Praegu peavad uutele, esialgu veel hüpoteetilistele koostööpartneritele Karu südame filmiprojektis osalemiseks soodsat muljet avaldama ennekõike filmilindile jäädvustatud talvise Komimaa majesteetlik loodus ja Siberi jõeküla ehe eksterjöör, aga ka üks lavastuslikult keerukamaid filmiepisoode, mis on seotud kevadise jäämineku tekitatud maalihke tõttu maakamaralt minema pühitud külakooliga. Filmi peategelaste vahelise partnerlusega seonduvaid näitlejamängu episoode on olemasolevas materjalis paraku napilt. Konkreetse filmiprojekti taaskäivitamise konteksti avardades on põhjust arutleda eesti filmi koostöövõimaluste üle üldisemalt. Võib julgesti väita, et kuni viimase ajani on ses osas jäetud kõik juhuse hooleks ja rajatud produtsentide hea õnne peale. Riigi tugi vähegi süsteemsemalt toimiva filmipoliitika kaudu sama hästi kui puudub. Rahvuslike filmifondide kõrval teiste Euroopa riikide vaheliste koostööfilmide tootmise jaoks tavapärast partnerit Eurimages i näol müstifitseeritakse meil kui Eestile kättesaamatut ja osavõtumaksu poolest kallist. See pole takistanud sellistel maadel nagu Bulgaaria, Rumeenia ja. Slovakkia, milliseid on alles viimasel ajal hakatud kutsuma ELiga liitumisläbirääkimistele, rääkimata meiega samas seisus Tšehhist, Ungarist ja Poolast, olema juba aastaid Eurimages'i liikmed. Tõsi küll, kolme Eurimages'i liikmesriigi osavõtu korral koostööfilmi valmistamises annab neljandaks partneriks olemine Eesti mängufilmitegijatele teoreetilise võimaluse Eurimages i rahadele ligipääsuks juba praegu. Veidi reaalsem tee võimalike koostööpartnerite leidmiseks on see, mille valisid Rao Heidmetsa Filmistuudio ja stuudio F7, osaledes äsja Mannheimi filmifestivali juures tegutseval rahvusvaheliste koostööprojektide turul. Kahtlemata tuleb pidada õnnestumiseks, et kahel Eesti mängufilmiprojektil - Rain Sim mul nganassaan Niikase osas praegu seisma pandud film is Karu süda Heidmetsa "Force major ja Valentin Kuigi Ja sinu kätes on põrgutuli - läks korda tihedat eelvalikusõela läbides pääseda nende, kogu maailmast pärit 61 projekti hulka, millel on põhjust loota Mannheimist koostööpartneri(te) leidmisele. Mitte eriti roosiliste lootuste kehutamisele seoses Mannheimi turu tulemuslikkusega sunnib aga asjaolu, et näiteks aasta oktoobris Mannheimis osalenud 50 mängufilmiprojekti hulgast oli k. a. maiks sealt leitud partneriga sõlmitud koostööleping ainult kahe mängufilmi tootmiseks. Alles kujunemisjärgus Mannheimi projektiturust tunduvalt mastaapsem on CineMartT nime kandev koostööprojektide foorum, mis toimub paralleelselt Rotterdami filmifestivaliga (tuleval aastal jaanuari lõpus). Ürituse kaalukust tõstab Ameerika filmikompaniide aktiivne osalemine (teiste seas näiteks üks edumeelsemaid suurtootjaid Miramax), samuti parimatele filmiprojektidele tagatud edasipääs New Yorgi sõltumatule filmiturule ja Lõuna-Koreas, Pusanis peetavale projektiturule. CineM arfi eelvalikule lähetas Faama Film ka Karu südame. Eesti produtsentidel tasub oma filmiprojektidele kaasrahastamisvõimaluste leidmiseks proovida õnne ka arvukate rahvusvaheliste filmifestivalide juurde loodud fondidega. Neist tuntumad on näiteks taas Rotterdami filmifestivali juures asuv Hubert Balsi fond, kust Georgica lõpetamiseks sai toetust ka Sulev Keedus ja kus maksimaalne toetus-summa ühe mängufilmi tootmiseks ulatub USA dollarini. Samuti Locarno filmifestivali juures tegutsev Montecinemaverit nimeline fond, kust makstavad toetused algavad Šveitsi frangist. Omapärane on Saksamaal levinud koostööfilmide finantseerimise skeem, mis eeldab fondist saadud tootmistoetuse kulutamist regioonis, kus asub toetuse eraldanud fond. Rahasummad, mida niisugused fondid laiali jagavad, on aga tõesti aukartustäratavad, näiteks Nordrhein-Vestfaali filmifondi käsutuses on rahvusvahelise filmikoostöö finantseerimiseks igal aastal 70 miljonit, Berliin Brandenburgi omal aga 35 miljonit Saksa marka. Hubert Balsi fondi eeskujul asutas hiljuti fondi rahvusvaheliste mängufilmiprojektide finantseerimiseks ka Göteborgi filmifestival. Ühe mängufilmi tootmiseks eraldatav toetus ulatub seal USA dollarini ja aastal 2000 on Göteborgi fondi eelistuseks Aafrika filmikunst. Veel ühe koostöö avardamise võimalusena tuleb kõne alla ka mõne Eesti filmifirma osaluse müümine Lääne filmitootjatele Peeter Urbla Exitfilmi eeskujul, kes on müünud 49 protsenti oma aktsiatest Taani suurtootjale Zentropa aps. Või ka oma tegevuse osaline ülekandmine näiteks Mani saarele asutatud tütarfirmasse - konkureerimaks sealse filmikomisjoni poolt väljatöötatud filmitootmise krediteerimise skeemi kaudu eraldatava tootmislaenu saamisele. TÕNU K arro TÕNU TALIVEE 16

17 Viimase mehe jooks Mängufilmi kirjandusliku stsenaariumi kokkuvõte Esimesel ja lihtsamal tasandil märgib pealkiri nüüdseks kadunud spordiala, kus iga staadioniringiga väheneb jooksjate arv selle võistleja võrra, kes lõpetab konkreetse 400meetrise ringi viimasena. Viimase ringi läbib üksainus jooksja juba kindlalt võitjana uhkes üksinduses. Välja arvatud algus-ja lõpuepisood, mis ümbritsevad tegelikkusest lähtuvat jutustust kunstilise raamina, toetub stsenaariumi faktiline kondikava tõsielus asetleidnule. Mees (Eeri) satub Teise maailmasõja lõppfaasis sakslaste poolele. Punavägede Eestisse tungimise järel moodustub sakslaste pool võidelnuist väike salk, mis tegutseb terve sügise ja pool talve endise vaenlase vallutatud territooriumil. Tolle salga tegutsemisprintsiipide hulka ei käi tapmine. Ainus ja peamine motiiv on enda ellujäämine, mis eeldab vähemalt toidu hankimist. Niisuguses ekstreemsituatsioonis ei jõua näiteks seks üldse isegi teadvustatud tasemele. Ka erootilisteks unenägudeks pole toitu. On olukordi, mis lubavad öelda, et seks pole see elevant, mis maailma edasi veab. (Maailma poolitumine mees- ja naispooluseks ei jõudnud siinkirjutajani hoopiski mitte seksiga seonduvalt: esimesel koolipäeval nägin seda karmi joont, mis maailma äravahetamiseni kahte leeri jaotab. Nimelt oli koolimajas kaks WCd, ühes võisid käia ainult poisid ja teises tüdrukud. Maakodus seisis õue peal üks kemmerg ja seal käisid kõik.) Lõpuks jääb see patsifistlik salk piiramisrõngasse. Lumisel talveööl lahkub Eeri koos paari kaaslasega ümberpiiratud territooriumilt. Noored vene soldatid peavad lõkke ümber lihtsalt praasdnikut", kummalegi poole rindejoont sattunud noored mehed ei taha tegelikult mitte midagi hirmsat. Eeri ja temaga koos veel kakskolm endist SS-last tulevad võsast välja, heidavad oma relvad sunatult lumme ja lähevad oma teed. Edasine näitab Eeri-nimelise mehe elu, tollest väljamurdmisest kuni tänapäevani. Eeri on jäänud ellu, kuid ei taha end punavõimude kätte anda. Ta elab aastaid ilma passi, kindla aadressi ja muu normaalsesse argipäeva kuuluvata. SS-üksuses teeninule tätoveeriti kaenla alla veregrupp. Selle märgi laseb Eeri ühel kirurgil eemaldada, mis nõuab mõlemalt palju rohkem kui näiteks lihtlabane tänava ületamine. Kuid see primitiivne ja mitte millegagi seostatav tänava ületamine on Eerile vähemalt aastani alati paras katsumus. Eeri ei saa end hetkekski lõdvaks lasta. Kui ta venelaste piiramisrõngast läbi pääses, oli ta alles 19aastane. Sellega astus Eeri noorusest kohe keskikka. Alles viiekümneaastasena läheneb ta viimaks ühele naisele sel määral, et üheksa kuu pärast tuleb ilmale Eeri ja tolle naise poeg. Kuid Eeri ei oska olla õnnelik. Ta ei näigi omavat mitte midagi peale füüsilise ea. Kogemustes, mis mees on saanud oma peaaegu kolmekümneaastase salaelu käigus, pole peale alalise hirmu mingeid inimlikke dimensioone. Selle hirmuga vältimatu kohanemine on teinud mehe võimetuks läbi elama ka kõige lihtsamaid inimlikke argitundeid. Kuid see-eest on Eeri füüsiline tervis raudne. Veel seitsmekümneselt käib ta iga päev tööl, teenides teiste eakaaslastega võrreldes palju suurema summa. Ka enamuse noortega kõrvutades ei pea Eeri end häbenema. Ta teenib veel seitsmekümnekolmeseltki rohkem kui lihane poeg, kes pole mingi paadialune, vaid spetsialist omal alal. Eeri on kuuekümnendatel aastatel osanud kaugõppes kõrgkooli lõpetada. Ja vähe sellest - samasuguse visadusega, millist oli temalt nõudnud lihtne ja puutumatu ellujäämine kahekümne aasta jooksul, samasuguse visadusega liigub ta nüüd oma inseneridiplomiga muudkui ülespoole. Kuni siiani oli Eeri püüdnud end kaitsta rohujuure tasandile" jäämisega, nüüd tunneb mees teistsuguse puutumatuse võimalust. Nõukogude korra lõpupäevil on Eeri ametikohal, mis lubab mehel viimaks end veidigi rahulikumalt tunda. See koht ei kohusta astuma komparteisse, sellest variandist ei räägita. Koht on alles värskelt loodud, pealegi vallandub massiline komparteist väljaastumine. Eeri loobub ametiautost. Balti ketti mees targu ei lähe. Aga ta näeb seda üritust, sõites täiesti tühjas diiselrongi vagunis. Ülemeelikud solidaarsusketis seisjad lehvitavad, millele Eeri ei vasta. Tema poeg on seal ketis teiste omavanuste seas. Isa ja poeg teavad, et ka teine teab, millal, miks ja kus keegi olema peab, ent Eeri ei taha ketisseisjaks lahustuda. Filmi lõpus kingib Eeri oma pojale uue auto, olles eelnevalt poja politseijaoskonnast kautsjoni vastu välja toonud. Uus auto ootab omanikku Vene sõjaväest hüljatud lagedal lennuväljal suures angaaris. Koos angaarile lähenedes räägib Eeri pojale: Eks minu nooruses oli ju ka elus samasuguseid ahvatlusi. Ega nendele igaüks vastu ei peagi saama. Maailm on ahvatluste järgi jooksmisele üles ehitatud. Peab-sellega leppima. Sulle võib muidugi tunduda, et meie ajal, pärast sõda, polnudki midagi, mille järele igal noorel mehel suu vett jooksma hakkas. Oli küll. Ilusaid naisi ja muusikat polnud sugugi vähem kui praegu. Võibolla ainult inimesi oli vähem. Eeri jätab poja ja lahkub jalgsi lennuväljalt. Seda kohta teavad paljud eestlased, kes on kordki läbinud Haapsalu- Rohuküla maantee - auto- või bussiaknast paistavad lossivaremed ja nende taga endine sõjaväelennuväli oma angaaridega. Maandumisraja betoonplaatide vahel kasvab võsa. Eeri astub lossivaremete vahelt läbi, samal ajal läheneb peatusetulbale liinibuss. Mees võiks teha paar kiiremat jooksusammu, et peale jõuda, kuid Eeri ei tee seda. Ta läheb endise aeglusega, millest õhkub niisugust enesekindlust, mis hoopis bussijuhi oma sõidukit peatama ja tagurdama sunnib. Bussis pole rohkem reisijaid ja juht küsib, miks siis härra oma sammu natukenegi ei kiirendanud. "Mina ei ole oma elus mitte kellegi eest ega mitte millegi järgi jooksnud, ütleb Eeri. Ta ei naera ega oska mitte millegi üle rõõmustada. A gu T a m m e v e s k i Auto Nukufilmi stsenaarium Vaade alla magistraalile: üksteise järel kihutavad igasugused autod kahes reas. Üks vool suundub viadukti alla, teine otsekui purskub sealt välja. Kümnete masinate huugamine. Inimene-mehike seisab kõrgel sillal ja kiikab aukartlikult alla. Ülal möödub temast vilistav rong, vagunid klagisevad monotoonselt. Häiritud mehike kõmbib minema. Mehike astub autoturule, kõnnib ja uudistab uhkeid ja veel uhkemaid, aga samas ka veidraid sõidukeid ning peab aru. Viimaks peatub ta ühe äbariku, nn. maanteemuhu juures. Mehike viipab müüja kohale, ostab auto, istub sisse, jukerdab ja vurab turult välja. Kartlikult istub mehike roolis, magistraalil tuiskavad talle vastu - vuh ja vuh, teised, suuremad autod, paljud sõidavad maantemuhust põlglikult mööda. Mehike roolis on kössis, aga tähelepanelik, keerab vaiksemale teele ja peatab oma muhu majakese ees. Kohe ilmub uksele imestav naine, poiss jookseb vastu, tüdrukuke murul katkestab mängu, kutsikas kikitab kõrvu. Tähtsust täis mehike väljub autost ja sammub uhkena edasi-tagasi oma- muhu ees, käed seljal. Viipab siis lahkesti kogu pere masinasse, rõõmuga poetakse sisse. Sõit läheb lahti, auto keerab suurele teele. Jälle kartlikult istub mehike roolis, maanteel tuiskavad vastu - vuh ja vuh, teised, palju võimsamad autod, mitmed kihutavad tast põlglikult mööda. Mehike roolis on kramplik, tähelepanelik, allasurutud. Häiritud on ta perekondki. Nad on tunginud millessegi suurde ja ohtlikku, ometi kuidagi ka põnevasse. Mehike sõidab ühe poe ette, väljub autost, astub poodi ja tuleb sealt parasjagu suuremana välja, süles mingi kastike. Mees paneb raadio autosse paika ja lülitab muusika mängima. Naine kuulab hardunult, mees roolib edasi. Juba lustakam sõit. Pere sõidab jälle teele ega tunne end limusiinide vahel kuigi hästi. Auto peatub järgmise poe ees, mehike jookseb sisse ja tuleb sealt kastiga välja. See on televiisor, mis kah autosse mahub ja seal tähelepanu pälvib. Sees liiguvad mingid pildid, väljas kah. Sõit läheb lõbusamini. Meheks paisunud mehike seisab maja ees seletavat naist kuulates, kahtleb ja mõtleb, aga võtab siis otsustava ilme. Veidi suuremaks paisunud auto peatub järgmise hoone ees, mees ja naine marsivad sisse ning väljuvad sealt külmikut ja baarikappi tassides. Suruvad need autosse, sõiduk muutub jälle vormikamaks. Mees ja naine kaovad oma lemmikusse, mis suundub teele. Mees hoiab õnnelikuna rooli, kõrvaklappidega tüdruk krutib muusikat, poiss peilib telerit, koer õgib Pedigreed, naine võtab baarikapist kokteili, ulatab mehelegi. Mees rüüpab hüva ja laseb idüllil kesta. Naine nõjatub õndsana oma juhi najale. Päris korralik auto sõidab maanteel teiste omasuguste ja väiksemate hulgas, tagant läheneb luksuslimusiin. Vuh! Tuiskab see uhke masin mööda ja mehe nägu venib hapukaks. Ka naine on häiritud. Himukad silmad sihivad läbi tuuleklaasi tulevikku. Möödub mõni aeg. Mees on nüüd väärikam, hallikate vuntsidega, isandlikum. Naine on daamilikum, tütar päris ehtsaks preiliks sirgunud, poiss on kirju dändi. Muidu on perekond äratuntavalt endine. Mees istub sügvalt istmesse vajununa autoroolis, sigar tossab palges. Naine tema kõrval kannab karusnahka, preili aga lösutab taga diivanil, jalge ees lamab valvas dogi. Nõrk ja mahe sõiduvibratsioon. Pikk ja vetruv limusiin sõidab maanteel, tuiskab teistest väiksematest vuh ja vuh, uhkelt mööda. Mehe ja naise palgel on üleolevat põlgust. Limusiin peatub, dogi ja preili väljuvad, preili nõuab, tulevad töömehed ja hakkavad elastseid pindasid autosse mahutama. Diivani ette tekkib bassein, vesi lainetab, trikoos preili siseneb autosse ja hüppab basseini suplema. Kõrval hoonekeses istub poeg väikeses kinosaalis ja vaatab üleolevalt muiates perekonnakroonikat (katkendid filmi algusest). Kõik see toimub sõitvas superautos, mis vaevu teele mahub. Limusiin on pikk nagu vagun ja lai nagu kombain, masin ei mahu enam teele, vaid sõidab lagedal väljal. Viimaks peatub masin mingi tehase ees, kümned ja kümned mehaanikud hakkavad auto" vahet askeldama. Auto paisutatakse eriliseks monstrumiks. Dändi tuleb oma sõpradega ja siseneb hiiglaslikku autosse, mis kõrgub neil vähemalt kümme kehapikkust üle pea. Kohe käsutab peremees roolijate brigaadi teele, juhivad kolm tüürimeest. Basseinikaldal lebab preili, teda valvab dogi. Kõrval platsil mängitakse tennist, väljaku kõrval kaardub kasvuhoone. Keset rohelist istuvad isand ja proua, joovad kohvi ja jälgivad vilju noppivaid töölisi. Tennisistid on jalgpallile üle läinud. Peatunud autosse sõidab kombain ja hakkab seal omanike rõõmuks põllult kartuleid võtma. Lae all lendavad kurvad kured väljapääsu otsides, raplevad vastu plekki ja kukuvad laperdades. Emand lehvitab.neile üleoleva armulikkusega. Kõik see leiab aset hiigelautos, mis sõidab viljapõllul, sinna laiu roopaid muljudes. Vesi tungib roopaisse ja muudab need saastakanaleiks. Räigelt murrab masin ka metsa. Auto" peatub soolajärve ääres, monstrumi luuk langeb alla ja vormelid sõidavad ükshaaval autosse. Röögatu auto sõidab mööda soolajärve, vastu tulevad üksikud autod kui putukad või täpid. Auto sees aga saab nüüd teise autoga sõita. Peetaksegi Vormel-1 ringarajaetappi, rahvas on vaimustuses, võitjad pritsivad vahuveini. Mööda kõledat kultuur-ja tööstusmaastikku liikudes saastab suur auto nagu hiiglaslik röövtehas põlde ja metsi, järvi ja jõgesid, purustab maju ja puid. Tohutu auto-monstrum purustab linnu, telemastid ja korstnad paistavad hiidmasina kõrval kui tikud. Auto kohal lendab mõni lennuk või kopter kui pisike kiil, täppidena laskuvad langevarjurid laiale lagedale autokatusele. Džunglit roheliseks lögaks muljuva auto külge klammerduvad partisanid, kes hüppavad puuladvust porivitstele jms. Sissid poevad läbi pilude, autosse. Tehakse dessanti, hüüded ja tulistamine. Autos peetakse lahingut, tüürimehed kutsuvad lisajõudusid, autosse lendavad lennukid ja sõidavad tankid, on puhkenud lokaalne sõda. Plahvatused rebestavad kohati autot, kuid samas kasvavad haavad imeväel kinni ja auto suureneb. Kosmoses näha Maakera, mille pinnal õgib vastik kühm, mille korstnast kerkib tuumaseenesarnaseid pahvakuid. Planeeti kooriv supermonstrum purustab linnu, mäestikke, õgib Saharat ja neelab Vahemerd. Inimesed on justkui viimselaupäeva paanikas, hüüavad viimses hädas ahastades appi. Õnneks pimeneb, kerkib Kuu. Ahne auto läheb lendu, suudab väljuda Maa külgetõmbejõust, läheneb Kuule ja prantsatab selle pinnale. Auto hakkab end ümber Kuu kerima, kuupinda jääb järjest vähemaks, auto aga paisub ja paisub Kuu õgimisest täis, kuni Kuu on ära söödud. Auto taevas kui eraldi, kurja mahitatud pükniline väikeplaneet. Maa elanikud vaatavad ahervaremete keskel hirmunult taevasse. Üle nende libiseb tume ja pikalt kattev vari. Viimsepäeva täideviijana läheneb auto Maale, kõik mattub mustaks, kostub kokkuvarisemise kakofoonia. Kosmosest näha, kuidas auto oma lõugadega Maad õgib. Pilt sarnaneb muna neelavale maole, ainult madu on lühike, paks ja kunstlik. Viimaks ongi Maakera auto kõhus. Ebamaises seedekorinas otsib õgard uut ohvrit. Kauguses särabki Päike. Auto liigub Päikese suunas. Päikese järjest helenev pind läheneb, aga auto kahaneb, kaob viimaks täpiks, kustudes kõikeneelavasse valgusse. Üksainus pimestav tuli ja mühin. Ta r m o T eder

18 Rahvusvahelisel ringhäälingul... (Algus lk. 3.) Nõukogude süsteemi mõju minu kodumaal oli veel märksa sügavam ja salakavalam kui paljud inimesed Eestis ja välismaal oleksid nõus möönma. See tähendas enamat kui massilisi hukkamisi ja küüditamist, enamat kui maastiku hävitamist, enamat kui viiskümmend lämmatavat aastat meie elus. Ennekõike tähendas see vaimu ja hinge moonutamist - ja ka täna ei suuda paljud tõelisusele näkku vaadata ilma mineviku prillideta. Eesti keelt ei ole kerge õppida, kuid igaüks teist, kes mõistab kuulata eestikeelseid saateid või lugeda eesti ajalehti, tajub vältimatult, et materjal erineb täielikult ajakirjandusest, millega on harjunud ammu väljakujunenud demokraatiad. Ning kui te kuulate või loete ajakirjandust Eestit külastades - mida ma teile kõigile soovitan siis üllatab teid lõhe ajakirjanduses loetu ning selle tegelikkuse vahel, mida te enda ümber kuulete ja näete. Seda probleemi mõistis ka Jefferson, kui ta kirjutas: "Selle valeinformatsiooni tõelist ulatust teavad vaid need, keda olud keset igapäevaseid valesid seavad vastamisi faktidega. Ning lisas: Vaatan tõelise kaastundega suurt hulka oma kaaskodanikke, kes loevad ajalehti ning elavad ja surevad usus, et nad on midagi teada saanud sellest, mis maailmas nende eluajal toimus." Jagan neid tundeid peaaegu iga kord, kui võtan kätte eesti ajalehe või kuulan kodumaist eestikeelset raadiosaadet. Et te ei süüdistaks mind ülemäärases pessimismis, tõttan nüüd lisama, et nii omanike kui ajakirjanike ning eelkõige lugejate ja kuulajate seas leidub märkimisväärseid erandeid. Minu kodumaal on meediakanalite omanikke, kes usuvad tõeliselt vaba ajakirjanduse põhimõtetesse. On ajakirjanikke, kes mõistavad, et uudis ei ole propaganda ning et oluline on fakte kontrollida. On mitmeid lugejaid ja kuulajaid, kes teavad, mis on tõeline uudis ning üha enam ootavad ajakirjanduselt just seda ja mitte kehva aseainet, mida neile pahatihti pakutakse. Üks põhjus, mis annab mulle alust optimismiks vaba ajakirjanduse tuleviku suhtes, on tõsiasi, et meie vanimad kodanikud mäletavad veel Nõukogude okupatsiooni eelset ajakirjandust, ning meie noorimad kasvavad üles vabana kommunistliku režiimi survest. Neile kahele vanuserühmale võlgneme tänu suurema osa positiivsete muudatuste eest aastast alates - mitte ainult ajakirjanduses, vaid kõigil elualadel. Tõsiasi, et mina kuulun põlvkonda, kes mäletab Eestit, enne nõukogude režiimi tulekut, ning meie peaminister Mart Laar, võib-olla maailma noorim valitsusjuht, jõudis täisikka ajal, mil see režiim oli lahkumas, on minu arvates sümboolse väärtusega. Teine põhjus, mis sisendab enam optimismi kui te oskate arvata, on suur töö, mille rahvusvaheline ringhääling juba ära on teinud. Need meist, kes kuulasid hääli, nagu nõukogude ametnikud neid nimetasid, ei kuulnud mitte üksnes uudiseid, vaid said ka teada, mis on uudis - ning veelgi enam: nad said teada ka seda, mis uudis ei ole. Paljud meie parimaist ajakirjanikest on kogu elu olnud Raadio Vaba Euroopa, Vabaduseraadio, Ameerika Hääle ja BBC ning kõigi teiste igapäevased kuulajad. See andis neile julgust teisiti mõelda ning eeskuju nende töös. Ilma selleta oleksime veel palju kaugemal tagapool. Minu optimismil on veel üks põhjus: rahvusvahelise ringhäälingu kestev mõju minu kodumaale ja tema naabritele. Eestlased ja paljud teised rahvad üle kogu maailma kujundavad oma ajakirjandust selle põhjal, mida rahvusvaheline ringhääling neile ütleb. See kammitseb tugevalt kodumaise meedia kalduvust rööbastelt maha joosta, kuid tähendab ühtlasi, et kuulajad saavad teada, mis on uudis, ning nõuavad seda-ka oma kodustelt meediakanalitelt. Ja kui nad seda nõuavad, sünnib ka tõeliselt vaba ajakirjandus ning saab võimalikuks tõeliselt vaba ühiskond. Eelnenu valgel olen veendunud, et rahvusvahelise ringhäälingu tähtsaimad ülesanded ootavad lahendamist ega ole minevikku jäänud, sest probleemidest, mille lahtimõtestajaks kaks sajandit tagasi oli Jefferson, ei ole võimalik kergelt või kiiresti üle saada. Nagu mitmed teist teavad, on Eesti paljude postkommunistlike maadega võrreldes tubli olnud, kuid meie probleemid nii meedias kui teisteski valdkondades on ometi nii suured, et vajame rahvusvahelisi saateid kindlasti veel mõnda aega. Eesti rahva nimel tahan ma teid siin Ameerikas tänada kõige hea eest, mis te olete teinud minevikus ja teete ka täna oma saadetes minu kodumaale ja teistele maadele kogu maailmas. Usun, et rahvusvaheline ringhääling on ja jääb üheks kõige olulisemaks vahendiks demokraatia ja vabaduse levikul. Seepärast on mulle suureks auks tervitada teid täna Ringhäälingunõukogu kui iseseisva organi loomise puhul - ja ühtlasi tahan kõigile, kes seda pühitsevad, rõhutada, et nende kõige suurem töö seisab alles ees ning et meie, kes me teie tegevusest enim kasu lõikame, ei lase teil seda unustada. 18 L e n n a r t M eri autoriseeritud tõlge inglise keelest Legendaarse Ku-Ku klubi algus 14. oktoobril avati peale pikemat vaheaega Tallinna Kunstihoone keidris asuv populaarne Ku-Ku. Tehtud remont ning põhimõttelised ümberkorraldused suunavad mõtlema kunstiklubi minevikust, olevikust ja tulevikust. Kaks viimast seisundit on keerulised hinnata, sest on neid, keile arvates kunstiklubi on nüüd hävitatud, teised, klubiruumide uus rentnik kaasa arvatud, tõotavad uut õitsengut. Minevik on aga muutumatu, Ku-Ku klubi kunagine hiilgus kumab tänaseni, pannes meid õhkama ja muistse õnnepõlve kordumist lootma. Ajaloolis-emotsionaalse mälestuspoolega on asi paigas, minevikulisi faktilisi üksikasju teavad vaid üksikud, põhjalikumalt aga ainult Ku-Ku klubi asutajaliige ja esimese juhatuse liige professor PAUL LUHTEIN, kellel on hiilgav mälu ja eriline elukogemus (vanust 90 aastat, sellest 6 aastat Ku-Ku klubi juhatuses) 'aastal valminud Kunstihoone keldrikorrusel olid ruumid, mis projekteeritud kunstnike koosviibimispaiga tarvis. Ku-Ku klubi ei sündinud aga samaaegselt Kunstihoonega. Millal ja kuidas see asutati? PAUL LUHTEIN: Klubi mõte tärkas koos Kunstihoonega, tegelik käikuminek aga võttis mõnevõrra aega. Püsiv tegevus oma ruumides nõudis ju kohast-sisseseadet. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ), kelle halduses oli Kunstihoone, initsiatiivil tulid kokku kunstnikud, kes asutasid klubi ning valisid sellele juhatuse. EKKKÜ oli suurim tolleaegne kunstnikeorganisatsioon ja seetõttu oli asutamiskoosolekul EKKKÜ- liikmetel ülekaal, kuigi osavõtjate hulgas oli ka teiste kunstiühingute liikmeid. Kuna arvukamalt ja aktiivsemalt oli esindatud veel Eesti Kunstikkude Ryhm (EKR), siis see kajastus ka juhatuse liikmeskonnas, kuhu valiti Johannes Greenberg, Adamson- Eric, Ardo Sivadi, Paul Luhtein ja EKRist Felix Rändel. Esimeheks sai meie hulgast vanim, autoriteetne Greenberg. Hiljuti ilmunud Kaalu Kirme raamatus Adamson-Ericust on nagu öeldud, et ta oli Kü-Ku klubi esimehe asetäitja. Tegelikult see päris nii küll ei olnud - tema oli sekretär, mina laekur, ülejäänud juhatuse lihtliikmed aasta uusaastapeo korraldaja oli veel EKKKÜ, kuid aasta 19. jaanuaril korraldasime meie, st. Ku-Ku klubi, esimese peo. See toimus küll Kunstihoone peasaalides, kuid tantsu keerutati ka siis veel tühjades klubiruumides. Kuidas juhatus töötas, millega tegeles ja kui kaua sellises koosseisus tegutses? Samas koosseisus tegime tööd peaaegu sõjani, jäime toonase Eesti Vabariigi aegseks esimeseks ja viimaseks juhatuseks. Kui välja arvata algus, kus tuli tegelda mitmesuguste alustamisraskustest tulenevate probleemidega, siis üldiselt käis juhatus koos kaks korda kuus. Üheks peamiseks tegevuseks oli uute liikmete vastuvõtmine ja ka pidude korraldusega seotud asjade otsustamine. Alguses oli tegemist rohkem, sest oli ootamatusigi - näiteks ei sobinud kööki ehitatud pliit restorani tarbeks, see tuli välja lõhkuda ja ehitati uus, mille ümber mahtus käima ja toimetama. Ruumide sisekujunduse tegi Prantsusmaalt naasnud Jaan Siirak ja see sai moodne ning asjalik. Selle algse kujunduse põhiprintsiipe on peasaali puhul üldjoontes järginud ka hilisemad sisekujundajad. Väike äpardus tekkis aga Siiraku projekteeritud valgustitega, mis olid peente ja pikkade vertikaalsete metalltorude otsas. Elegantne lahendus, kuid torud osutusid liiga peenikesteks, paindusid kergesti ning valgustussüsteem tuli umbes aasta pärast ümber teha. Kuidas moodustus klubi liikmeskond? Liikmeskond jagunes täis- ja toeta j a lii km ete ks. Täisliikmeteks said ainult kunstnikud. Toetajaliikmeteks võeti tuntud kultuuriinimesi, ühiskonnategelasi, ärimehi, kuid ainult kahe kunstniku soovitusel. Täisliikmed maksid liikmemaksu ühe krooni, toetajaliikmed viis krooni. Juba aasta 19. jaanuari pidu äratas tähelepanu. Vaba Maa pühapäevane väljaanne pühendas seilele mitme fotoga illustreeritud materjali, kusjuures oli rõhutatud, et iõbusale peole...oli kogunenud meie boheemlaspere esindajaid arvult üle paarisaja. Tujuküllane koosviibimine iõppes alles hommikui." Järgnevatel aastatel said Ku-Ku klubi peod oodatuks ja nõutuks. Mis iseloomustas neid pidusid? Regulaarseid, igal aastal toimuvaid pidusid oli kaks: uusaasta- ja maipidu. Viimane oli maskiball, mille puhul piisas küll lihtsast näokattest, kuid esines ka uhkemaid kostüüme, tavaliselt seati maskipeole mingi juhtmotiiv, moto. Neid pidusid iseloomustas vaba, sundimatu ja lõbus atmosfäär, mille loomisele aitasid kaasa dekoratsioonid. Kohati olid need vägagi leidlikud ning kunstnikud ei säästnud neid luues (tasuta loomulikult) vaeva. Pidusid ilmestasid loteriid, pildistamine naljakate dekoratsioonide näoavadest välja vaadates ja muud lustlikud ettevõtmised. Mina ise alustasin neil aegadel uue aasta vastuvõtmist ohvitseride kasiinos Raekoja platsil, kus kõik oli väga pidulik ja väärikas, kuid suundusin alati edasi Ku-Kusse - seal toimus tõeline pidu. Kas need boheemlaspere tujuküllased peod vahel liiga ülemeelikuks ei läinud? Tuli klubi juhatusel tegeleda nn. distsiplinaarküsimustega? Oli klubis pidu või tavaline argipäev, ikka valitses meeleolukas, kuid talitsetud, viisakas õhkkond. Loomulikult võeti napsi, kuid üldiselt tunti mõõtu. Sõjaeelsete aastate klubitegevuse jooksul tuli juhatusel ainult üks kord arutada klubi liikme ebaväärikat käitumist. Pahanduse tegijaks oli skulptor Ferdi Sannamees, kellel tekkis intsident maalija Andrei Jegoroviga. Karistuseks kaks kuud klubikeeldu. Mis iseloomustas toonast igaõhtust klubielu? Kui otsida nende aastate eripära, siis tõstaksin esile bridžimängu. See oli tol ajal eriti moodi tõusnud ning klubi kaminasaalis võis õhtuti näha andunud mängijaid. Ajuti tekkis mänguhuvilisi nii palju, et hõivati ka kõige tagumine kamber, mis oli klubi juhatuse ruum. Muidugi mängiti malet ja nagu igal ajal kõikides klubides - vesteldi. Ku-Ku klubi mõnus atmosfäär meelitas sinna kohtumisi määrama, isegi regulaarseid. Näiteks igal teisipäeval tuli klubis kokku Vabadussõja ajal soomusrongil nr. 2 teeninud mehi. Sellel soomusrongil olid ka mitmed kunstnikud, Eduard Wiiralt näiteks. Eduard Wiiralt tuli tagasi Eestisse aastal. Kas ta hakkas kohe Ku-Ku klubis käima, kas puutusite temaga seal kokku? Rohkem kohtusin Wiiraltiga kohvikus, kuid ta käis ka klubis. Neil aegadel, nagu teada, ta alkoholi ei tarvitanud ja oli tasakaalukas, väärikas mees. Me vestlesime tihti, kuid eranditult professionaalsetes küsimustes, küllalt palju näiteks graafiliste tehnikate kasutamise probleemidest. Meil oli kavas teha ühistööd, milleks pidi saama raamat Marie Underi sonettidega - Wiiraltilt illustratsioonid, minult käsitsi kirjutatud tekst. Plaanisime seda asja tõsiselt, minu Underi "Sonetid" jäidki Wiiralti kätte, kui mind mobiliseeriti ja sõit läks Venemaale. Tallinna tagasi jõudes leidsite eest pommirünnakus kahjustatud Kunstihoone. Mis sai klubist? Kunstihoone seisukord oli kehv, kuid keldriruumidel polnud midagi viga. Neis tehti varsti söökla, kus sõjajärgsele kaardimajandusele iseloomulikult sai süüa teatud kindlaksmääratud kontingent inimesi. Mitte ainult kunstnikke, mäletan näiteks kirjanikke Jaan Kärnerit ja Ernst Särgavat. Klubi taasloomiseni läks aga veel mitmeid aastaid. See oli juba teine klubi, mille kohta tuleb küsitleda teisi inimesi. Minu jaoks on jäänud selleks õigeks Ku-Ku klubiks ikka aastate oma. Vestelnud JÜRI HAIN

19 Semiootika - XX sajandi füüsika Semiootika ülesanne Igapäevase semiootilise tegevuse mandumise vältimiseks on seega tarvis semiootika institutsionaliseerida eraldiseisvaks teaduseks, mis oleks positsioonil, millelt saab märgilisi üksusi, süsteeme, märke transformeerivaid mehhanisme kasutavaid valdkondi adekvaatselt ja vabalt uurida ning teha selgeks vastavad üldised seaduspärad. Samuti on semiootika institutsionaliseerimine, nagu arvas Posnergi, vajalik selleks, et tagada teadusliku- semiootilise tegevuse ühtsus ja järjekindlus. Selgituseks peab siin mainima, et maailma ülikoolides ei ole semiootika muul tasandil seadustatud kui vaid üksikute ainekursuste mahus. Seepärast võib meeldiva erandina esile tuua Tartu ülikooli, kus semiootikaosakond eksisteerib Tartu semiootikakoolkonna loomuliku produktiivse väljundina (lisaks TÜ vene ja slaavi filoloogia osakonnale) aastast 1993 (semiootika eksisteerib samal tasandil ka Torontos ja Bolognas). See on privileeg, mille Tartu saab ära kasutada semiootika rolli loomuliku kultuurilis-teadusliku staatuse ühiskondliku tunnustamise taotlemisel, nagu see on ka suur vastutus - ja mitte üksnes kohalikus mastaabis, vaid rahvusvahelisel areenil. Umberto Eco Semiootika areng XXI sajandil: Posneri ennustus Semiootika - XX sajandi füüsika - niisugune oli Rahvusvahelise Semiootikauuringute Assotsiatsiooni presidendi Roland Posneri ennustus-tees, mille ta esitas selle assotsiatsiooni seitsmendal rahvusvahelisel kongressil Dresdenis ( X) läkituses Saksamaa presidendile. Nagu teada, pole füüsika olnud niinimetatud teaduste teadus mitte alati, vaid saanud selleks mitmete ajalooliste juhuste ja teaduse integreerituse poole püüdleva arengu tulemusel. Füüsika tõusis teaduse esirinda tänu püüdlemisele algse ja põhilise kirjeldamisele, kirjelduse ning selle võtete universaalsusele ja üldisusele ning üldiste kirjelduspõhimõtete lihtsusele. Samamoodi tagas arengu ja juhtivpositsioonile tõusmise abi, mida füüsika seekaudu andis muudele teadustele, aga ka kommertssfäärile ja muudele praktilistele valdkondadele. Füüsikat ennast integreeriv ja ta võtete üldkasutatavust tagav valdkond-uurimisobjekt oli ja on olnud energia transformatsioon; erilise tõuke füüsika üldhõlmavusele andis seega ilmselt elekter. Kuid samal ajal kui elektri kasutamise üks läbilöövamaid, tänapäeval levinumaid ja inimühiskonda ennast integreerivamaid võimalusi oli telefoni avastamine (1875, A. G. Bell), võib selle lugeda ka füüsika hegemooniale omamoodi lõppu kuulutavaks. Seda mitte Charles Sanders Peirce i, semiootika pankroonilise juhtkuju ja mitme semiootika, loogika, filosoofia ja muu teadussuuna rajaja aktiivse loomingu alguse ajaloolise samaaegsuse tõttu, vaid seepärast, et see tsivilisatsiooni saavutus, millele füüsika kaasa aitas, oli tulevikukuulutaja hoopis uuele teadusele, märgiteadusele. Nimelt tähendas telefoni leiutamine inimühiskonna esimese märkide transformeerimise masina juurutamist märkidel ja nende kasutamisel baseeruva koosluse suhtluse tarbeks. Sellele järgnenud ajastu ongi kulgenud just märkide käitamise, edastamise, transformeerimise vahendite võidukäiguna, millega on kaasnenud ka üha uute niisuguste vahendite vajaduse tekitamine. Kommunikatsioon ja vajadus selle järele on levinud nii ruumiliselt kui valdkonnaliselt, tähendusi kandvate üksuste tarvitamine on oluline alates röntgeniaparaadist arvutite, robotite, video ja muude sarnaste informatsiooni tekitamise, avastamise, säilitamise ja edastamise vahenditeni. Nende operatsioonide edukaks sooritamiseks ning uute märgiliste ja kommunikatiivsete žanride, valdkondade, võimaluste avastamiseks on aga tarvis selgitada nii märgiliste üksuste iseloomu kui ka suhtluse mehhanisme. Sellistele küsimustele ja probleemidele pakub teaduslikku analüütilist ja kirjeldavat perspektiivi semiootika, tehes seda samal viisil, nagu enne füüsika: semiootika lubab vaadelda uurimisobjektide elementaarseid tasandeid, ta on kindlasti abiks kommertssfäärile ja praktilistele eluvaldkondadele ning muudele teadustele. Kui püüaksime siiski leida semiootikale teaduslikke konkurente, meenutades näiteks küberneetikat, form aalloogikat, matemaatilist suhtlusteoorjat või muid distsipliine, siis näeksime, et nende intensiivsus on vaibunud, sest nad on kas liiga kitsa uurimisalaga või võimaldavad analüüsida arhiivset mittetä na päevast (ja igapäevast) materjali. Seepärast pidas R. Posner semiootika arenguteed XXI sajandil analoogiliseks füüsika arenguga teaduste teaduseks. Umberto Eco ennustus Samasugune üldvaade sisaldus ka Umberto Eco, momendil maailmas endale enim turgu loonud semiootikaga seotud inimese ettekandes, mida lisaks kongressil osalejatele pakuti kümnemargase lunaraha eest vaatamiseks-kuulamiseks ka igapäevaelu semiootikuile linnatänavalt. Ecogi pidas kommunikatsiooni ning märgilisi üksusi ja nendega opereerivaid süsteeme nüüdisaja levinuimaiks ja olulisimaiks inimühiskonnas kasutatavaiks nähtusteks. Semiootika omadused, mida eelpool nimetatud, pakuvad võimalusi erinevate distsipliinide ja fenomenide grammatikate väljaselgitamiseks. Seda mitte aga samamoodi nagu näiteks (analüütiline või hermeneutiline) keelefilosoofia, mis vaatleb grammatikaid kui olemasolevaid. Selle asemel on semiootika ülesanne välja uurida nende reeglite dünaamiline semioosiseline ehk märgiloomeline mehhanism, mis toimib ja mida pidevalt luuakse sotsiaalses ja kultuurilises läbikäimises. Eco ei pidanud semiootikat ühe teadussuuna nimetuseks, see hõlmab eri distsipliine näiteks meditsiinigi. Selliseid teadusi liidab ühine objekt, milleks semiootika jaoks on semioosis (vrd. keha meditsiinile), ning eesmärk - märgiloome mehhanismide, regulaarsuste, reeglite väljaselgitamine (vrd. tervis meditsiinile). Märgiloome on inimühiskonnas kahtlemata levinuim fenomen. Tähendusi kasutatakse nii semiootilises reaalsuses, mis eksisteerib tähenduslikke üksusi ja semiootilisi süsteeme sisaldavana, kuid nii-öelda füüsiliselt reaalsestki maailmast saame me rääkida üksnes tähenduslike üksuste ja ühikute kaudu. Seepärast toimub inimkultuuris ja sellesiseses suhtluses ja interaktsioonis pidev märkide loomine, kasutamine, interpreteerimine ning tähendustest saame kõnelda omakorda uute märkide abil. Nii osutub märgiloome, nagu on seda väljendanud viimase aastasaja ilmselt produktiivseim ja mõjukaim mõtleja C. S. Peirce, lõppematuks. Tavaelus võime tähenduslikult üksuselt üha uutele ja uutele liikumist kohata kasvõi arvutivõrgukultuuris. Siin peitub ka oht, mille eest hoiatas Umberto Eco: kui näiteks otsida internetist teatud konkreetset informatsiooni, võib tulemuseks olla lõpmatu ränd viitelt viitele, leheküljelt leheküljele, mille käigus algeesmärk unustatakse või asendatakse millegagi, mis eelmisega'ei seostugi. Siis muutub semioosis eesmärgituks ning semiootiline aktiivsus tulemita "tegevuseks tegevuse pärast". Uus Tartu semiootika Võib julgelt öelda, et Tartu semiootikud on oma kohuse täitmisel end siiamaani õigustanud. Tõendusi pakub selleks Tartu ülikooli semiootikaosakond, mis on perioodil, mida maailma semiootikaringkondades on hakatud kutsuma Tartu uueks semiootikaks, taaskäivitanud teaduspublikatiivse sarja Semeiotike: töid märgisüsteemide alalt. Selles sarjas viimase kahe aasta jooksul ilmunud 26. ja 27. number illustreerivad ilmekalt ka Tartu semiootika integratsiooni maailma muude semiootikavoolude ja -traditsioonidega nii tartlaste endi kui ka kaasatud tunnustatud võõrriikide esindajate tööde näitel. Alus on pandud uuele sarjale Tartu semiootika raamatukogu, mille viimane number sisaldab Tartu-Moskva semiootikakoolkonna mõistelise sõnastiku. Neid üllitisi oli võimalus tutvustada rahvusvahelisele auditooriumile ka Dresdenis, kus Tartu-Moskva koolkonda peeti eraldi konverentsisektsiooni vääriliseks (maailma ühegi teise koolkonnalise semiootikatrendi puhul niisugust pretsedenti ei rakendatud). Ümarlauaarutelu kinnitas, et Tartu-Moskva koolkond on viimase dekaadi ajal läbitud ühiskondlik-poliitiliste arengutendentsidega sarnaselt jagunenud eraldi koolkondadeks, milleks on aga kindlasti ka teaduslikmetodoloogilisi põhjusi küllaga. Ilmselt ei vaja rõhutamist, et lisaks endise koolkonna rollile teadusajaloodest perspektiivist saame Tartu puhul tõepoolest rääkida nii uutest arengutest meetodites kui ka uutest uurimisobjektidest (vt. eelnimetatud publikatsioonid. Semiootika maailmakongressist Dresdenis võtsid Tartu semiootikutest osa Irina Avramets, Jelena Grigorjeva, Kalevi Kull, Ülle Pärli, Anti Randviir ja Peeter Torop, kellele lisandusid Peet Lepik ja Virve Sarapik Tallinnast. Arvestades nimetatute arvu suhet Eesti rahvaarvu, olime ilmselt konverentsi suurim delegatsioon. Et anda kinnitust semiootilise aktiivsuse laiahaardelisusest nii Tartus kui Eestis, võime pelgalt nimetada kongressi sektsioonid, milles eestlaste ettekanded olid: Märgitöötlus kui piirioperatsioon, Ruumi representatsiooni problemaatika: teoreetilised küsimused, Üldine biosemiootika, Biosemiootika perspektiivid, Kultuuri semiootiline analüüs: Euroopa ja mitte-euroopa kultuuriantropoloogia", Kirjandus ja kirjanduslikud tekstid kui keerukad süsteemid, Võrgustikusemiootika: keerukuse ruumilise korrastamise semiootiline viis, Intersemiootika - intersemioosis - intertekstuaalsus. Lisaks neile sektsioonidele võeti, nagu öeldud, osa ka Tartu-Moskva koolkonnale pühendatud ümarlauast nagu ka semiootika õpetamist käsitlevast arutelust. Üks olulisemaid momente möödunud kongressil oli kahtlemata see, et valiti Rahvusvahelise Semiootikauuringute Assotsiatsiooni uus Tegevkomitee, kuhu kuuluvad nüüdsest ka kaks Eesti esindajat (Peeter Torop ja Anti Randviir). See sai võimalikuks tänu asjaolule, mis samuti peegeldab Eesti semiootikaalase tegevuse aktiivsust - Eesti Semiootika Seltsi asutamine aastal. Tegemist on niisuguse rahvusliku seltsiga, mis pakub organisatsioonilist integratsiooni ja suhtlust kõigile Eestis tegutsevaile semiootikaga hõivatud inimestele ja asutustele ning võimaldab suhelda rahvusvaheliste assotsiatsiooniliste kooslustega. Rahvusvahelise Semiootikauuringute Assotsiatsiooni seitsmes rahvusvaheline kongress oli pühendatud teemale Märgiprotsessid keerukates süsteemides, järgmine toimub põhikirja kohaselt viie aasta pärast. A n ti R a n d v iir, Eesti Sem iootika Seltsi juhatuse esimees

20 R A A M A T U T U T V U S T U S Voldemar Peil 5. X I X 1999 Jaan Isotamm MINA JOHNNY B Kuuekümnendate kultuspoeedi, kunagise närvitrükimehe, legendaarse dissidendist öövalvuri ja praegu akadeemilistes ringkondades kanda kinnitanud - luuletamast lakanud? - Akadeemia toimetaja tekstid aastaist Esinduslik juubelikogumik mõjub ootamatult värske ja jõulisena, elustades ehk noorema lugejaskonna jaoks senitajumatu varaste seitsmekümnendate elu- ja luuletunnetuse. Kujundanud Kadi Kreis, kaanefoto Linnart Mäll. Ilmamaa, lk. Sven Danell KULDRANNAKE Endise Noarootsi koguduse õpetaja mälestuste raamat aastatest , mil ta töötas kirikuõpetajana eestirootslaste keskel. Autori elamused, tähelepanekud ja mälestused sisaldavad ühtlasi teavet kogu Eesti maa ja rahva ajaloo, keele, kultuuri ja kirikuelu kohta. Eessõna autoriks Rootsi saatkonna esimene sekretär Niclas Trouve. Tõlkinud Anu Saluäär, toimetanud Kristina Schmidt, kujundanud Inge Kudisiim. Ilmamaa, lk. VW Veljesto IX koguteos sisaldab paljugi põnevat - Kadri Tüüri, Liina Ponetajevi, Uno Schulzi, Teresa Palmi, Lion Piiteri, Marin Laagi, Hannu Oittise ja Kristjan Lapini vabavoolu, Aisopose, Hardy, Ahmatova ja Gergely vahendusi, Nele Lopi, Aare Pilve ja Mart Velskri vaimuvõtteid - ning Varamu. Korduv täheühend vvv tähistab vaimsuse kaudu vendlusele ning nende mõlema kaudu vabadusele pürgimist. Toimetaja Aare Pilv, kujundajad Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste. Veljesto Kirjastus, lk. Oleks nagu tähenduslik, et päev, mis andis meile kõigile õiguse tohtida öelda Sulle Sina oli just Lõuna-Eesti sügismaastiku keskel. Oli ju Eesti maastiku interpreteerimine lõuendil Su meelisharrastuseks pärast eemaldumist lavakunstniku tööst. Pärit Narvast soome-ugri ja teiste kultuuride kokkupuute piirilt, said sealt kaasa eestlasele igiomase visaduse ja töötahte, mis kannustas Sind otsima alati midagi uut ja seisma oma tõekspidamiste eest. Pallase koolist saadud kunstiharidusest - Su vormitunnet lihvisid teiste hulgas Voldemar Mellik ja värvimeelt Ado Vabbe - sündisid Eesti stsenograafia ajalukku jäänud lavakujundused: alates aastast Narva Teatris, aastast Vanemuises (24. a.), TRA Draamateatris ning seejärel kuni pensionile minekuni Vene Draamateatris. Sellesse ajavahemikku mahtus ühtekokku 45 teatrihooaega kujundatud 300 lavastust. Peale selle oled Sa aidanud kujundada paljusid vabaõhuetendusi ja laulupidusid ning andnud välja mitmeid raamatuid oma kogemustest noorte tarbeks. Näiteks Sinu Narva Teatri primitiivsetes tingimustes alustatud lavapildi projekteerimise ja valgustamisevõtted, mida oma pika tööaja vältel igasugustele tingimustele kohandasid ja täiendasid, on praegugi kasutamisel. Just tänu Sinu oskusele rakendada efektselt ja läbitunnetatud lavavalgustust sai näiteks G. Bokarevi "Terasesulatajad", oma sisult tagasihoidlik etendus aastal just oma lavapildi tõttu erilise tähelepanu osaliseks. Ükski paljudest autasudest, mis Sulle omal ajal anti, ei kaalu üles elamusi inimeste südames. Langetame ikka tänutundes pea Su kalmul, sest jääd meile alati eeskujuks. Eesti Teatriliit Eesti Kunstnike Liit Eesti Lava kunstnike Liit Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Voldemar Peil sängitati Metsakalmistule 20. oktoobril. Uus vana muuseum Tagantjärele on raske kindlaks teha, kui palju inimesi viibis üheksakümmend aastat tagasi Valga vaimuelu keskuse, omaaegse Säde seltsihoone avamisel, mille saatust üheksakümne aasta jooksul kolm korda maani maha põleda ei aimanud tookord tõenäoliselt keegi ette. Säde maja saatus on aga olnud kuuluda nende ajaloomälestiste hulka, mis ikka ja jälle uuesti üles ehitatud - olgu või aja ja olude kiuste. Oktoobrikuu alguses mürtsus Valga kesklinnas noorteorkester ja Vabaduse ning Kesk tänava nurgale kogunenud rahvas ootas kannatamatult esindusliku muuseumihoone avamist. Meeleolu oli ülev: ühe noorpaari ülemeelik tantsukeerutus mõjus nagu ootamatu fotokadreering aastate Säde aiapidudelt. Vana-Valga linnafotokollektsioon on Valga muuseumi au ja uhkus - avamise ajaks ei jõutud küll suurendusi valmis, kuid teadmine ajalooliste fotode peatsest väljapanekust mõjus lootustandvalt. Miks? Sest foto kätkeb endas ajastu märgisüsteemi ning on usaldusväärne ajaloodokument. Foto kaudu ilmutab end nii illusioon kui ka tõde. Tõe ja illusiooni suhe on aga ajaloomuuseumide alustala. On ju muuseum ühelt poolt (kujuteldava) tegelikkuse taaslooja, teisalt aga selle dokumentaalne tõestaja. Eksponaatide taust on siiani tähendanud kirjeldust või selgitust, nii sõnas kui ka fotos. Harjumuspärane sõnakesksus on tänapäevamuuseumis asendumas pildikesksusega, informatsioonile keskendunud muuseum asendumas vaatemänguga. Tänapäevased muuseumiväljapanekud tunduvad kuuluvat pigem liitkunstide (mõnel puhul tuleks kõne alla ka installatsioon) kui klassikaliste vanavara eksponeerijate hulka. Piir (isetegevusliku) näitleja ja muuseumis töötegemist eksponeeriva muuseumisepa, -pesunaise, -kangakuduja, - kündja, -külvaja või -rätsepa vahel näib muutuvat järjest hapramaks. Mida enam rollimänge, seda lähemale nihkub muuseum teatrile, mida tõepärasemad ja autentsemad rollimängud, seda enam meenutavad mängijad näitlejaid. Tõsi, teatraalsed elemendid muuseumietendustes hõlmavad põhiliselt vanade kommete, traditsioonide ning töötegemise - märk käsitsi- ja käsitöö musealiseerumisest - demonstreerimist. Moes on ka vahakujud. Vahakuju on ühelt poolt ajastu illustratsioon ja personifikatsioon, ent samas kätkeb ta endas ka jumalamängu. Moodne muuseum meenutab ühelt poolt ajamasinat, teisalt aga projektsiooniaparaati - ühe ajastu märgisüsteem projitseeritakse teise ajastu märgisüsteemile nagu ekraanile. Kas ajalooline miljöö käivitub või ei, sõltub nii ekspositsiooni tõepärasusest kui vaataja kujutlusvõimest. Moodsa muuseumi taotluseks tundub olevat ajaloolise miljöö taastamine ja näitlikustamine. Moodsa muuseumi juurde kuulub aga ka ajaloomäng. Vahakujud on viimase olulisemad vahendid. Valga muuseumis on kokku viis vahakuju, nende hulgas ka linna viimase sajandi olulisemad tegelased, Eesti esimene eestlasest linnapea Johannes Märtson ja Valga tütarlastegümnaasiumi direktor Marta Pärna. Vahakujude puhul pole mõtet kõnelda sarnasusest: vahakujud kätkevad endas alati stampi ja paraadportreed, inimest kujutatakse niisugusena, nagu teda üldiselt (nn. ikoonfotodel) teatakse. Muuseumikülastaja ei näe vahakujus skulptuuri, disaini ja foto sünteesi, vaid surematuse erivormi. Viimane lummab, mis tähendab, et mäng toimib. Kas ajaga kaasaskäimine tähendab kui mitte just kõikides, siis küllap enamikus eesti koduloomuuseumides ümberorienteerumist pildilisele ja mängulisele ajaloole? Kas õnnestub oma roll säilitada ka sõnal ning vanal fotol, ausaimal vahekohtunikul kõigis ajaloomängudes? E E S T I R A A M A T U A A S T A Nõupidamisel 6. oktoobril Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis jäi kõlama autorite kindel soov jätkata kirjanduslike kohtumiste traditsiooni. Eesti raamatu aasta (ERA) peakomitee aseesimehe Hando Runneli ja EKLi esimehe Mati Sirkli kutsele arutada kirjanike-lugejate kohtumiste korraldamist vastas ligi poolsada kirjanikku. Koosolekut juhatanud Ülo Tuuliku sõnul on lähenemas raamatu paremad ajad, nii nagu romaani kui žanri surmast on räägitud juba pool sajandit, kuid romaan on järjest elujõulisem nähtus, nii on mõttetu rääkida ka raamatukultuuri kriisist praeguses Eestis ja raamatu taandumisest elektrooniliste- infokandjate ees. Meie ühiskond on taas jõudnud sellisesse arengujärku, kus kirjanik tahab oma lugejat näha, temaga vahetult kohtuda. Ka Hando Runnel toonitas kohtumiste olulisust, autori käsitlus maailmast on tihtipeale väga laiahaardeline ja valgustuslik. Eesti raamatu aasta, mis algab L iv ia V iit o l aasta kevadel, kannab mitmeid kultuurielu elavdamise funktsioone ning on samas ka võimalus kohtuda lemmikraamatu autori ja kunstnikuga - autorile aga võimalus kohtuda oma lugejaskonnaga. Tartus asuva ERA peakomitee eestvõttel on üle Eesti valdades ja linnades loodud ligi 55 kohalikku raamatuaasta toimkonda, kes on edastanud ka soovid, milliste kirjanikega kohtumisi oodatakse. Sagedamini on nimetatud Ott Arderit, Andrus Kivirähka, Jaan Kaplinskit, Doris Karevat, Henno Käod, Ira Lemberit, Kati Murutari, Ellen Niitu ja Jaan Krossi, Hando Runnelit, Tiia Toometit ja Leelo Tungalt. ERA peakomitee püüab jõudumööda ühendada kutsujate ja kutsutavate soovid, kuid soov ja soodumus seesuguste kohtumiste korraldamiseks on kõikjal üle Eesti olemas. K r is tel K ik a s, ERA peakomitee sekretär Eesti Raamatu Aasta märgi (logo) kasutamise kord Eesti Raamatu Aasta (ERA) Peakomitee valis 26. novembril 1998 Eesti Kujundusgraafikute Liidu korraldatud konkursi kolme parema töö hulgast ERA märgi, mis on ära trükitud käesoleval dokumendil. Märgi autor on kunstnik Helmet Raja. Märgi väljastamise volitused on ERA Peakomitee andnud tegevtoimkonnale (esimees Mart Jagomägi, tel ). Tegevtoimkond otsustab, kas märk antakse kasutada tasuta või tasu eest. Peakomitee otsuse kohaselt võib märki üldjuhul kasutada enne raamatuaastat ja raamatuaastal kuni selle lõppemiseni 23. aprillil aastal Märk on kujult ümmargune: ringi keskel on avatud raamat 50 nurga all ning raamatu ümber on tekst "Eesti Raamatu Aasta 2000", kusjuures sõna "Eesti E- täht asetseb kohakuti avatud raamatu vasakpoolse lehekülje alumise välimise nurgaga. Märk on kahe- värviline: raamatu parempoolne lehekülg ja tekst "Eesti Raamatu Aasta" on must, raamatu vasakpoolne lehekülg ja aastaarv 2000 on tsüaansinine (värv Pantone Process Cyan). Märgi minimaalsuurus on 15 mm, soovitav suurus 35 mm. Märgi avaldamisõiguse saamiseks tuleb kirjutada avaldus ERA Peakomitee tegevtoimkonnale. Märk väljastatakse elektroonilisel kujul, edr- või tif-failina (avaldamisele minevat märki ei tohi skanneerida trükiselt). Tungivalt soovitav on avaldada märk raamatus kahevärvilisena ning trükkida sõltuvalt raamatu kujundusest ära kas eeltiitlil (1. lehekülg) või tiitellehel (harilikult 3. lehekülg). Märgi raamatus mustvalgena avaldamiseks tuleb küsida eriluba ERA Peakomitee tegevtoimkonnalt ja kasutada spetsiaalset mustvalge märgi faili, mitte trükkida värvilist märki mustvalgena. Kui märk avaldatakse trükises, tuleb sellest trükisest vähemalt kaks eksemplari annetada ERA Peakomiteele. Kõik muud küsimused, mis kerkivad esile märgi kasutamisel, lahendatakse koostöös ERA Peakomitee tegevtoim konnaga.

21 T E A T E R RAHVUSOOPER ESTONIA R, 2 2. X kl. 19 Pjotr Tšaikovski ballett "UIN U V KAU NITAR". Dirigent Aivo V ä lja. Peaosades M a rin a C h irko va ja V la d im ir A rh a n g e ls ki. L, 2 3. X kl. 12 Olav Ehala lastemuusikal "NUKIT S A M E E S". Dirigent E lm o T iis v a ld. Peaosades Jo o n a s V e e lm a, J a n n e Š e v tš e n k o ja J a a k J õ e k a lla s. L, 2 3. X kl. 19 Aleksandr Dargomõžski ooper "N ÄK INEID". Dirigent Endel N õg ene. Peaosades L u d m illa K õrts, M a ti K õrts, R iin a A ire n n e, Leon id S a v its k i. R 2 4. X kl. 14 Jacques Offenbachi operett "ILUS HELENA". Dirigent E rki P ehk. Osades P irjo L e v a n - di, Aare Saal, Väino Puura, Ivo Kuusk jt. R 2 4. X kl. 18 ra h v u s o o p e ri E stonia k ü la lis e te n d u s P ä rn u E n d la s. Ludwig Minkuse ballett "DON Q U I JOTE". Peaosades K aie Kõrb ja V ie s tu rs Jansons. T, 2 6. X kl. 19 Imre Kälmäni operett "SILVA". Dirigent Erki P ehk. Peaosades U rve Tauts, Ervin K ärvet, A la r H a a k, M a rg it S a u le p, Tõnu K ilgas, R iin a A ire n n e. K, 2 7. X kl. 18 Olav Ehala lastemuusikal "NUKIT S A M E E S". D irigent E lm o T iis v a ld. Peaosades A n d res U u tm a, M a rg it S a u le p, M a ti V a ik m a a. N, 2 8. X kl. 19 Jules Perrot - Cesare Pugni ballett "ESM ERALDA". Dirigent Aivo V ä lja. Peaosades Kaie Kõrb ja Juri Jekim ov. R, 2 9. X kl. 19 Giuseppe Verdi ooper "NABUCCO". Dirigent P aul M ä g i. Peaosades Jassi Z a hh aro v, Ivo Kuusk, M a ti P a lm, S o fia Jo n a y tite (L e e d u ), R iin a A ire n n e. L, 30. X kl. 12 Olav Ehala lastemuusikal "NUKIT S A M E E S". Dirigent E lm o T iis v a ld. Peaosades S a n d e r K ib u v its, J a n n e Š e v tš e n k o ja J a a k J õ e k a lla s. L, 3 0. X kl. 19 Eduard Tubina ballett "KRATT". Dirigent P aul M ä g i. R 31. X kl. 14 Giuseppe Verdi ooper "NABUCCO". Dirigent P aul M ä g i. Peaosades Jassi Zahharo v, Vello Jü rn a, M a ti P a lm, S o fia Jo n a ytite (Leedu), R iin a A ire n n e. R a h v u s o o p e ri E sto n ia k a s s a d on la h ti iga päev k l.12-19, tel , Piletid müügil kuu aega ette, p ile tite te llim in e sü g ish o o ajaks E - R kella 10-16, tel , faks , e- post.- e v o p e ra.e e ESTONIA TALVEAD L, 2 3. X kl. 18 "KAUNEID O P ER ET IVIISE ". Laulavad M a rg it S a u le p (sopran), A la r H a a k (tenor). Mängib S a lo n g im u u s ik a trio Jaan L a u r (viiul), Ja an us Juul (klaver), M ati Leibak (tšello). R 2 4. X kl. 18 J. B eneši "H A U A L AASAL". R e v ü ü - o p e re tt ühe v a h e a ja g a. K, 2 7. X kl. 18 LEHTI KOSTABI ja C LA U DIA ŠEVTŠENKO. FLAM ENCO ÕHTU. Osalevad tantsustuudio õpilased. R, 2 9. X kl. 18 "HETK JA IGAVIK". E sim en e k o n ts e rt "MU SÜDA LAULAB. J. W. GOETHE ". Esinevad V illu V a ld m a a (bariton), M a rtti R a id e (klaver). Kavas Schubert, Schumann, Wolf. Goethe luulet loeb Tõnu T a m m. L, 3 0. X kl. 15 k o n ts e rtn ä itu s "FOLIA" ("H u llu s "). Kitarrist H eiki M ä tlik esitab erinevaid foliaid, Hispaania kitarrim uusikat ja Andaluusia flamencot Kunstnik K a i-m a i O lb ri maalib folia muusikat ja loeb oma luuletusi. R 3 1. X kl. 16 re s e rv e e ritu d ko n tse rt. MEELDEJÄÄVAID M UUSIKAELAM US1 UUEL HOO AJAL! EESTI DRAAMATEATER R, 2 2. X kl. 19 Ray Cooney1"PER ER IN GM Ä N G ", kl. 19 I. Bergmani "STSEENID ÜHEST ABIELUST" väikses saalis. L, 2 3. X kl. 19 "K Ü Ü D IP O IS ID ". ("25. märts 1949"). Lavalugu kahes osas sarjast Eesti elulood". Autor ja lavastaja Merle Karusoo, kl. 19 Urs Widmeri "TOP DOGS" väikses saalis. R 2 4. X kl. 12 Rainer Hachfeldi ja Volker Ludwigi "RONGIJUHT JA M IL L IP IL U " ; kl. 19 "PER ER IN G M Ä N G "; kl. 19 Caryl Churchilli "TIP PTÜDRUKUD" väikses saalis. T, 2 6. X kl. 19 W. Shakespeare1! "K UNING A S RIC H A RD KOLMANDA TRAGÖÖDIA". N, 2 8. X kl. 19 Merle Karusoo "KURED LÄINUD, K U R JAD ILM A D " väikses saalis. R, 2 9. X kl, 19 Ivan Menchelli "KALM ISTU K LU B I" kl. 19 "KURED LÄINUD, KURJAD ILM A D " väikses saalis. L, 3 0. X kl. 19 "KUNING AS R ICHARD KOLMANDA TRAGÖÖDIA". kl. 19 "KUNST" väikses saalis. R 3 1.X kl. 12 "RONGIJUHT JA M IL L IP IL U "; kl. 19 "K Ü Ü D IP O IS ID "; kl. 19 "M. BUTTERFLY" väikses saalis. Eesti Draamateatri kassa on avatud iga päev 9-1 9, tel kella TALLINNA LINNATEATER R, 2 2. X kl. 18 Harald Pinteri "K ojutulek". Kl. 19 Gill Adamsi "H a ll m e es" (esietendus, lav. Eero Spriit). L, 23. X kl. 11 E. Uspenski "Onu Teodor, kass ja ko er". Kl. 18 B. Brechti ja K. Weilli "K o lm e k ro s s io o p e r". E, 2 5. X kl. 11 "Onu Teodor, ka ss ja ko er". Kl. 18 "K o lm e k ro s s io o p e r". T, 2 6. X kl. 18 "P ia n o o la e h k m e h h a a n ilin e kla v er". KL 19 "H all m ees". K, 2 7. X kl. 18 Torn Stoppardi "A rk aa d ia " (lav. Jaanus Rohumaa). N, 2 8. X kl. 18 " A rk a a d ia ". R, 29. X kl. 18 H. Ibseni " Naine m erelt". L, 3 0. X kl. 16 "H a ll m ees". Kl. 18 J. Tätte "Ristum ine peateega". Piletikassa (Lai 21, tel ) on avatud E - R kl ja L kl Piletite tellim ine ja müük algab kuu aega enne etendust. Tellitud piletite viimane väljaostupäev seitse päeva enne etendust. VANALINNASTUUDIO R, 2 2. X kl. 19 " M id a g i tõ e lis t" (viimast korda). L, 2 3. X kl. 19 "P ä ik e s e p o is id ". E, 2 5. X kl. 19 " M ik s m itte h o m m ik u s ö ö g ile jä ä d a? ". T, 2 6. X kl. 19 "B a ld a h h iin v o o d i". K, 2 7. X kl. 19 "K assik uld". N, 2 8. X kl. 19 "T ä itsa lõp p" (viimast korda). R, 2 9. X kl. 29 "Taksoga P a riis i" Oisu kultuurimajas. Kl. 19 "K odu kä ijad ". L, 3 0. X kl. 12 "U in u v k a u n ita r" lastele. Kl. 19 "P ä ik e s e p o is id ". "Eino B askin - 70". Info ja piletite tellim ine tel kl Piletid müügil Sakala keskuses (Sakala 3, tel ) E - L kl , Kaubamaja piletikeskuses (Gonsiori 2, tel ) E - L kl. 9-21, P kl , City kabanduskeskuse piletilevis (Ahtri 12, tel ) E - R k l , L k l VON KRAHLI TEATER R 2 4. X kl. 19 Mati Undi sudatoorne draama IN IM E S E D SAUNALAVAL" (ESIETENDUS). Oskar Lutsu teoste motiividel ilma vaheajata. Lavastaja ning lava-ja m uusikakujundaja MATI UNT, kostüüm ikunstnik Liina Keevallik. Osades Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Erki Laur, Enar Tarmo, Juhan U lfs a k. E, 2 5.X kl. 19 IN IM E S E D SAUNALAVAL". T, 2 6.Xkl. 19 INIM ESED SAUNALAVAL". Piletid müügil von Krahli teatri valvelauas ööpäevaringselt. Info ja piletite broneerimine tel Piletid müügil Tallinna kaubamaja piletilevikeskuses E - L kl ja P kl Info tel : - no J THEATRUM Vene tn. 14., III korrus E, 25. ja T, 2 6. X kl. 18 THEATRUMI SAALIS Maurice Maeterlincki "P e lle a s ja M e lis a n d e " (Viimaseid kordi sel aastatuhandel!). Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld. Nimiosades: Marius Peterson ja Anneli Tuulik, teistes osades Ülle Kaljuste, Lembit Peterson, Thea Luik, Andri Luup, Mart Aas, Leino Rei jt. Piletid Tallinna kaubamaja piletikeskuses ( ) ja üks tund enne etenduse algust kohapeal. Info ja broneerimine , marius@ colleduc.ee, Internetis: h ttp // Pileti hind 40 (õpilased, tudengid, pensionärid) ja 70 krooni. EESTI R IIK LIK VENE DRAAMATEATER R, 2 2. X kl. 19 "T õ rk s a te ta lts u tu s ". L, 2 3. X kl. 18 "V a le n tin e i v io le tn e kleit" (esietendus),, R 24. X kl. 18 "Ihnus rüütel. Stseen Faustist". K, 2 7. X kl. 18 "Ä barik" peeglisaalis. N, 2 8. X kl. 19 "V a le n tin e i v io le tn e kle it". R, 2 9. Xkl. 19 "Pygm alion". L, 30. X kl. 18 "T õ rksate ta lts u tu s ". R 31. X kl. 18 "Intiim ne komöödia ". LASTELE R 24. X kl. 12 " Konn-tsaaritar". Kassa (Vabaduse väljak 5, tel ) on avatud T - R kl , L - P kl ja kaubamaja piletikeskuses. Meie aadress internetis e-post: theatre@ anet.ee EESTI R IIK LIK NUKUTEATER R, 22. X kl. 11 "Kohtuasi num ber null". L, 2 3. X kl. 12 "Sipsik". KL 15 "H ald jaö ö " ovaalsaali trepihallis. Rännak treppidel. R 24. X kl. 12 "Kohtuasi num ber null". T, 26. Xkl. 11 "Sip sik". K, 2 7. X kl. 11 "Onu R em u se lood". KL 15 "H ald ja ö ö " ovaalsaali trepihallis. Rännak treppidel. N, 2 8. X kl. 11 " M u s tla s tü d ru k R ingla". KL 15 H ald jaö ö " ovaalsaali trepihallis. Rännak treppidel. R, 2 9. X k l. 11 "V ip la la ". L, 30. X kl. 12 "V ä ik e prin ts ". KL 15 "H ald jaö ö " ovaalsaali trepihallis. Rännak treppidel. R 31. Xkl. 12 " Viplala ". Kassa on lahti T - R kl , L, P kl ja üks tund enne õhtuse etenduse algust. Pileteid müüakse kuu mängukava ulatuses. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Info ja tellimused tel (kassa), (administraatorid). Nelja- ja enamalapselistele peredele ning ühistellim uste puhul võimaldame piletiostul soodustusi. Piletid müügil ka piletilevis ja kaubamaja piletikeskuses. VAT TEATER R 3 1. X kl. 12 Nõmme kultuurikeskuses Andrus Kivirähi " S ib u la d ja š o k o la a d " (e s ite te n d u s ). Lavastaja A. Toikka. VAT teatri info, etenduste ja jõuluetenduste kohapeale tellimine E - R kl , tel A A KÕRGEM LAVAKUNSTIKOOL R 7. XI kell 19 "K alm u n e iu " Tartu ülikooli füüsikahoone (Tähe 4) keldris. Piletid (30 krooni) müügil Vanemuise suure maja kassas ja enne algust kohapeal. V A N EM UISE TEATER SUURES MAJAS R, 22. X k l.19 W. Shakespeare) Ham leti tragööd ia ". L, 2 3. X kl.19 M. Kõivu O m a v a h e lis i ju tu a ja m is i tä d i E llig a. R 2 4. X kl.12 V. Fortini koguperemuusikal Ooh, P in o c c h io!. kl.191. Kälmäni operett M o n tm a rtre i k a n n ik e. T, 26. X kl.19 C. Nielseni koomiline ooper M a s k e r a a d ". K, 2 7. X kl. 18 V. Fortini koguperemuusikal Ooh, P in o c c h io! N, 2 8. X kl.19 G. Donizetti ooper Lu c ia di L a m m e r- m o o r R, 2 9. X kl.19 J. Hofmanni komöödia B lu ff". Viimast korda! Kassa on avatud E - L kl , P tund enne etendust, tel VÄIKESES MAJAS R, 2 2. X kl.19 J. B. M oliere) komöödia Ih n u r" (EMA Lavakunstikooli 19. lennu etendus) L, 2 3. X kl.19 M. Tommingase tantsuetendus Kadunud naine m inus ( The Lost S pirit ).N, 2 8. X kl.18 A. H. Tammsaare, M. Unt Taevane ja m a in e a rm a s tu s " romaani Tõde ja õigus" järgi R, 2 9. X kl.19 L. Lunari komöödia Kolm ekesi k a h e v a h e l (Kassa avatud T - L 12-19, E P tund enne etendust, tel ) Pääsmeid võim alik osta ja broneerida Vanemuise kassadest ja piletimüügikeskusest (Rüütli tn. 2, Tartu). Pensionäridele esimese rea piletid soodushinnaga, õpilastele ja üliõpilastele hinnasoodustus 30% (v.a. esietendused, salongiõhtud ja lasteetendused). TARTU LASTETEATER L, 2 3. X kl. 12 A. Türnpu "Kass ku di k a n g a st, peni pu h k s e p illi". R 2 4. X k l. 12 "Jesperi õnn". K, 2 7. X kl. 19 Eesti Suvetantsu Kompanii ja Thomas Lehmeoi E h itu s p la ts. H oia s is s e p ä ä s va b a ". N, 2 8. X kl. 11 A. Türnpu "Kass k u d i k a n g a s t, peni pu h k s e p illi". L, 3 0. X kl. 12"K ass k u d i k a n g a s t, peni puhkse p illi". R 31. X kl. 12 G. Jankowiaki, K. Nielseni "Jesperi õnn". UGALA TEATER R, 2 2. X kl. 19 "P ild im e is trid " väikses saalis. L, 2 3. X kl. 14 E. Vilde "V ig ased p ru u d id " väikses saalis. Lavastaja Andres Lepik. kl. 19 David Williamsoni "S õ bra d ja ra h a". T, 2 6. X kl. 19 "S õ b ra d ja ra h a ". K, 2 7. X kl. 17 R L. Traversi ja Kaarel Kilveti "M a ry P op pins". Lavastaja Ivo Eensalu. N, 2 8. X kl. 17 "M a ry P op pins". R, 2 9. X kl. 19 "N oad k a n a d e sees". L, 3 0. X k l.' 14 "S õ b ra d, k u rik a e la d ja m u ud elu k ad " kl. 19 " L e n d s a u ru s e d " väikses saalis. KÜLALISETENDUSED E, 2 5. X kl. 12 "S õ b ra d, k u rik a e la d ja m uud e lu k a d " Eesti Draamateatris; kl. 19,rN oad k a n a d e sees" Eesti Draamateatris. R, 2 9. X kl. 19 Õ nne L e e n a Haapsalu kultuurikeskuses. Ugala piletikassa on lahti E - L kl Piletite tellim ine tel Soodustused: grupid üle 20 inimese 20% piletihinnast ja õpilased, pensionärid 20% piletihinnast. PÄRNU ENDLA R, 2 2. X kl. 19 A. R. Gurney' "SYLVIA". Nimiosas Katrin Valkna, teistes osades: Jaan Rekkor, Merike Tatsi, Enn.Keerd, Lii Tedre, Helle Kuningas. Lavastaja Madis Kalmet. kl. 19 Mario Fratti "OHVER" väikses saalis, alla H aastastele ei soovitata. Osades:Carmen Mikiver, Andres lld, Andres Karu. Lavastaja Madis Kalmet. L, 2 3. X kl. 19 Diana Morgani - Steven Markwicki "SALAAED" ESIETENDUS. Frances Hodgson-Burnetti raamatu ainetel põhinev peremuusikal. Peategelaseks on vanemad kaotanud Mary, kes peab sugulaste juures Inglismaal ise endaga toime tulema. Peaosas Liisa Aibel, teistes osades Lii Tedre, Piret Palu, Raido Keskküla, Tõnno Linnas, Sepo Seeman, Andres Karu, Aare Laanem ets.lavastaja Aare Laanemets. E, 2 5. X kl. 19 "SYLVIA" Vanemuises. T, 2 6. X kl. 19 peremuusikal "SALAAED". K, 2 7. X kl. 19 "IR M A ". N, 2 8. X k l. 19 "IR M A ". kl. 19 "OHVER" väikses saalis (alla H aastastele ei soovitata). R, 29. X kl. 19 Stig Larssoni "V. D". Osades Ago Anderson, Liisa Aibel, Tõnno Linnas, Ahti Puudersell, Diana Tammisto. Lavastaja Enn Keerd. kl. 19 Jaan Tätte "R IS TU M IN E PEATEEGA" ärklisaalis. Osades: Kristiina Kütt, Meelis Sarv, Andres Karu,Enn Keerd või Tõnno Linnas. Lavastaja Andres Noormets. L, 3 0. X kl. 12 peremuusikal "SALAAED". kl. 19 M oliere) "K ODANLASEST A A D L IM E E S " (VIIMAST KORDA!) Nimiosas Jüri Vlassov, teistes osades enamik Endla trupist. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. Teatri kassa avatud E - L kl , P üks tund enne etenduse algust, kassa tel RAKVERE TEATER R, 2 2. X kl. 19 Mihhail Bulgakovi "V a gam ee ste v a n de nõu" suures saalis. Lav. Üllar Saaremäe. R, 2 2. X kl. 19 Akos Kertezi "Lesed " Tapa kultuurikojas. Lav. Eili Neuhaus. E, 2 5. X kl. 19 Mihhail Bulgakovi "V a gam ee ste v a n denõu" Vändra kultuurim ajas. Lav. Üllar Saaremäe. T, 2 6. X kl. 19 Jaroslav Hašeki "Vahva s õ d u r Š vejk" suures saalis. Lav. Ain Prosa. K, 2 7. X kl. 19 Boguslaw Schaefferi "K v artett n e lja le n ä itle ja le " suure saali laval. Lav. Andres Lepik. K, 2 7. X kl. 19 Charles Laurence) "M in u a rm a s p a k suke" Tudulinna kultuurimajas (lavastus on valminud rühmatööna). N, 2 8. X kl. 19 Woody Alleni "S ü d a s u v in e s e k - s ik o m ö ö d ia " suures saalis. Lav. Rednar Annus. R, 2 9. X kl. 19 Akos Kertezi "Lesed " väikeses saalis. Lav. Eili Neuhaus. R, 2 9. X kl. 19 Jaroslav Hašeki "Vahva s õ d u r Š vejk" Koeru kultuurim ajas. Lav. Ain Prosa. Piletite tellim ine Rakvere teatri kassast E - R kl tel ja üks tund enne etendust. Gruppidele ja pensionäridele hinnasoodustus. Üksikmüük Tsentrumi ostukeskuse joogiosakonnas. Ööbimine teatri pansionaadis K O N T S E R T EESTI KONTSERT L, 2 3. X kl. 16 Narva linnuses "ELU KOLM VÄRVI" I VALGE: P R E LÜ Ü D ID. Lauri Väinmaa (klaver). Kavas Mozart, Schubert, Debussy. L, 2 3. X kl. 19 Paide raekojas R 2 4. X kl. 16 Rakvere Kauri koolis AARIAD JA D UETID. Pille Lill (sopran) ja Jassi Zahharov (bariton), Zoja Herz (klaver). Kavas Mozart, Puccini, Verdi, Gershwin, Kälmän. L, 2 3. X kl. 16 Väravatornis "KULDNE EUROOPA". Hispaania ja Madalmaade XV - XVI sajandi muusika. HORTUS MUSICUS. Kunstiline ju h t Andres Mustonen. Piletid 50 ja 100 krooni. P 2 4. X kl. 19 Jõhvi kultuurikeskuses W e ekend G u i- t a r Trio. ROBERT JÜRJENDAL, MART SOO, TÕNIS LEEMETS elektri-ja akustilised kitarrid, elektroonika. P 2 4. X kl. 16 Vanemuise kontserdimajas E, 2 5. X kl. 19 Estonia kontserdisaalis V la d im ir A s h k e n a zy (klaver). Kavas Schumanni Arabesk op. 18, Schumanni Kreisleriana op. 16, Raveli "Öine Gaspard", Rahmaninovi Kuus prelüüdi. Piletid Tallinnas krooni. K, 2 7. X kl. 19 Niguliste kirikus VENE KULTUURI PÄEVAD. Oleg Jantšenko (orel, Venemaa). Kavas J. S. Bach, Franc, Jantšenko. Üks tuntumaid vene organiste ja tänapäeva heliloojaid Oleg Jantšenko on Eestis mitmel korral esinenud, ka koos tuntud lauljanna Irina Arhipovaga. Piletid 40, 80 krooni. N, 2 8. X kl. 17 Jõgeva muusikakoolis RAHVUS O O PERI ESTO NIA P U H K P IL L IK V IN T E T T. Lembit Orgse (klaver), Olev Ainomäe (oboe), Vahur Vurm (klarnet), Rait Erikson (metsasarv), Kristjan Kungla (fagott). Kavas Mozarti ja Beethoveni klaverikvintetid jt kammerteosed. N, 2 8. X kl. 19 Estonia kontserdisaalis EESTI R IIK L IK S ÜM FO O NIAORKESTER. Solist D an ie l R a is k in (Holland). Dirigent Arvo Volmer. Kavas Kantšeli "Vom Winde beweit", Rahmaninovi Sümfoonilised tantsud. Piletid krooni. R, 2 9. X kl. 19 Vanemuise kontserdimajas "TÄNA Õ HTUL KAIE KÕRB"; Lühiballetid. Piletid krooni. R, 2 9. X kl. 16 Kohtla-Järve kunstide koolis FRY DERYK C H O P IN Iv a ri Ilja (klaver). Kavas Chopini Fantaasia f-m oll, masurkad, "Andante spianato ja suur hiilgav, polonees", Sonaat nr. 3 L, 3 0. X kell 18 Estonia kontserdisaalis ARNO TALI SIH TK A PITAL. EESTI R IIK L IK SÜM FO O NIA O RKES TER. Dirigent Eri Klas. Kontserti juhib Mart Sander. Kavas Smetana "Vltava", Bizet1 "Laste mängud", Poulenci "Lugu elevandipoeg Babarist". L, 3 0. X kl. 16 Vanemuise kontserdimajas P 3 1. X kl. 19 Niguliste kirikus kontserdisari "K irik u p ü h a d e m u u s ik a ". USUPUHASTUSPÜHA MUUSIKA. HORTUS MUSICUSE akadeemiline orkester ja koor. Ansambli ju h t Andres Mustonen. Hooaega läbiv sari on pühendatud kirikupühadele, millega on seotud läbi aegade kirjutatud suur hulk väärtm uusikat Sari tu tvu sta b Põhja-Saksa barokiajastu heliloojaid. Pearõhk on selle ajastu ühe suurima meistri Dietrich Buxtehude loomingul, kelle teosed kõlavad sarja kõikidel kontsertidel. Peale' selle esitatakse hulgaliselt ka muud muusikat. Piletid Tallinnas 3 5,7 0 krooni. Eesti Kontserdi kassa on lahti E - R kl , L kl ja P üks tund enne kontserdi algust kohapeal. Info tel Eesti Kontserdi piletikeskuse tel , e-post: info@ concert.ee EESTI M UUSIKAAKADEEM IA L, 2 3. X kl. 19 EMA kammersaalis E rk k i-s v e n Tüüri a u to r ik o n ts e r t. Sinfonietta Odysseus (Helsingi), Pärnu Linnaorkester, dirigent Magnus Stiil. P 2 4. X kl. 16 EMA kammersaalis flö ö d im u u s ik a k o n ts e rt. Esinevad Sibeliuse Akadeemia ja Eesti Muusikaakadeem ia üliõpilased. Kavas Poulenc, Borne, Tüür jt. T, 26. X kl. 18 EMA kammersaalis m agistrikontsert. K ü llik i K u u lm a n n (klaver). Kavas Bach, Šostakovitš, Steiner, Grieg. P 3 1. X kl. 15 Mustpeade Maja Olavi saalis k e e lp illik v a rte tt, Mihkel Kerem (I viiul), Helen Normet (II viiul), Kaarel Veenre (vioola), Ardo Västrik (tšello). Kavas Haydn, Beethoven, Schubert. Piletid (10-20 krooni) müügil tund enne algust kohapeal. TALLINNA M UUSIKAKESKKOOL L, 2 3. X kl. 15 Matkamajas esinevad Ira Flossi, K ersti S u m e ra ja M a r ja J ü risso ni k la v e rik la s s i õ p ila s e d.kl 17 Kiek in de Kökis esinevad Eve P a ju - Tõevälja, M ai Katsuba, Kersti Palm i ja Ell Saviaugu k la v e rik la s s i õ p ila s e d. KL 18 Õpetajate Majas esinevad L a in e L e ic h te ri, Leho K arin i tš e llo k la s s i ja M a rtti R a id e k la v e rik la s s i õ p ila s e d. P 2 4. X kl. 13 Mustpeade Maja Olavi saalis esinevad M ih k e l P o il ja A n d ria n a M e ts a r M a ig i P a k ri k la v e rik la s s is t. P 2 4. X kl. 15 Mustpeade Maja Olavi saalis esinevad H e lju Taugi k a m m e r a n s a m b lik la s s i õ p ila s e d. Kaastegev M o o n ik a S u tt (laul). TALLINNA FILHARM O O N IA L, 3 0. X kl Pärnu Agape keskuses P 31. X kl. 16 Tallinnas Mustpeade majas T a llin n a K a m m e ro rk e s te r. Dirigent Juha K angas (Soome). Solist A n n a -L iis a B e zro d n y (viiul). Kavas Mozart, Schönberg. Info tel Piletid (30-50 krooni) müügil üks tund enne kontserdi algust kohapeal.

22 Professor HUGO LEPNURME ( ) MÄLESTUSPÄEV Tallinna piiskoplikus too m kiriku s usupuhastuspiihal, 31. oktoobril Kl. 10 Jum a la te enistus a rm u la u a g a. Jutlustab EELK Peapiiskop Ja an Kiivit. Liturgias teenib Toomkoguduse õpetaja Ja a k Sa lu m ä e. Laudate Dominum-koor laulab A n n e -M a i S a lu m ä e juhatusel Hugo Lepnurme kooriteoseid. Organistid En e Salum äe ja Kadri Plo o m p u u. Kl m ä lestustahvli a va m ine oreli juures organistile, heliloojale, kirikumuusikule, Toomkoguduse auesimehele ja Toomkiriku Ladegast-Sauer-oreli aasta restaureerimise initsiaatorile professor Hugo Lepnurmele. Kl. 15 prof. Hugo Le p n u rm e 85. s ü n n iaa stapäeva m äle stuskontse rt. Laulab kammerkoor Gloria Margo Kõlari juhatusel. Orelil En e Sa lu m ä e ja Kadri Plo o m p u u. Kavas Hugo Lepnurme oreliteosed ja vaimulik koorimuusika. Sissepääs vaba Scripta manent Eesti Köitekunstnike Ü h e n dus, Eesti N a hakunstnike L iit ja rah vu sraam atu kog u ko rrald a vad eesti raa m atu aasta ja tu n tu im a eesti köitekunstniku E d u a rd Taska sünniaastapäeva puhul rah vu svah e lise kö ite - ja kirjakunstinäituse Tallinnas aasta se p te m b ris -o k to o b ris. Näitus on mõeldud kõigi erialade kunstnikele, kes tahaksid väljendada oma suhet raamatu kui köite, objekti või tekstiga kõikvõimalikes materjalides ja tehnikates. Osalejatele on selle näituse tarvis trükitud ja nummerdatud luulepoognad kahe eesti tippluuletaja loomingust: D oris Kareva "Arm uae g ( Days of G ra c e ) ja Ja a n Kaplinski Kui üldse o l l a.... ( If I m ust Be A t A l l.... ). Luuletused on esitatud paralleelselt eesti ja inglise keeles, kumbagi autorit on trükitud 200 eksemplari paberile Svecia 1777 A4 formaadis. Köite või objekti lõpliku suuruse valib kunstnik vastavalt kujunduse kontseptsioonile. Ka kalligraafid peavad kasutama ülalmainitud tekste, nemad saavad luuletustest valguskoopiad. Iga köitekunstnik saab kaks luuleraamatu sisu: üks Doris Kareva, teine Jaan Kaplinski loomingust. Kunstnikel palutakse kunstilise raamatuköite loomisel kasutada vähemalt ühte komplekti. Soovi korral võib lisada tasapinnalisi või ruumilisi illustratsioone. ŽÜRII (Manne Dahlstedt (AIR neuf, köitekunstnik Rootsist), Helene Jolis (AIR neuf, kirjakunstnik Prantsusmaalt), Inge Teder, Ebe NÕmberg, Mati Sirkel, Anu Purre, Lennart Mänd) koguneb a. 15. mail ning valib välja 12 köidet ja kolm kalligraafilist kompositsiooni, mille autorid saavad võrdsed mitterahalised auhinnad. Kõik osavõtjad saavad diplomi. Valmis eksponaate koos isiklike a nd m e te, lühikese loom ingulise biograafia ja te h nilise kirjeldusega võetakse vastu organiseerimistoimkonna aadressil Tallinn, Tõnismägi 2 hiljemalt 5. maini a. rahvusraamatukogus. S o o v ia v a ld u s i n ä itu s e s t osavõtuks ootam e Eesti Köitekunstnike Ühenduse esim ehe Sirje Kriisa nim ele hiljem alt 20. nove m briks a. Köitekunstnikele on näituse osavõtumaks 480 krooni, kalligraafidele 180 krooni, mis palutakse kanda Tallinna Hansapanga arvele. Hind sisaldab osaliselt poognate, koopiate, kataloogi, tõlke ja postikulude maksumuse. Panga aadress: Eesti Köitekunstnike Ühendus, konto nr , AS HANSA PANK, Liivalaia 8,10118, Tallinn. Pärast näituse sulgemist saavad kunstnikud eksponaadid tagasi. Näitust toetavad Avatud Eesti Fond, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuuriministeerium. Organiseerimiskomitee aadress ja informatsioon: Eesti Rahvusraamatukogu köitmisosakond, Tõnismägi 2, Tallinn, ESTONIA. Tel , faks , Sirje Kriisa, Kadi Kiipus. S E L G I T U S E K S Näituse Scripta m anent II" jaoks trükitud Doris Kareva ja Jaan Kaplinski poeesia loob lõputult keelelisi assotsiatsioone. Nautige neid ja andke end kujundite meelevalda. Looge neile ridadele kordumatu visuaalne raamistik, pakkudes uusi vorme, formaate või proportsioone, materjalide leidlikke kombinatsioone ja uhkeid tehnilisi nippe. Eitage või jaatage, tsiteerige ja komplekteerige, maalige, joonistage, trükkige, pildistage või installeerige. Sillerdage ja sahistage... Ohjeldage end või laske vabaks! Näituse kirjakunsti pool ootab erisuguste materjalidega töötavailt autoreilt kunstnikuraamatut või kõikvõimalikke interpretatsioone, mutatsioone ja muid eksperimente Doris Kareva ja Jaan Kaplinski tekstidele. Sobivad nii kalligraafilised kirjastiilid kui ka inimese tavaline käekiri, joonistatud, maalitud või mõnes graafilises tehnikas teostatud kiri, manuaalsete ja trükikirjade sünteesid, rütmi- ja proportsioonimängud, sõnade, tsitaatide või kogu tekstiga illustreerimine, illumineerimine jne. Materjaliks võivad olla nii siid kui savi, metall, klaas, nahk või paber, kile või kalka, maa, keha, arvuti või video... mis tahes! Kohtum e raam atus! EESTI RAAMATU AASTA PEAKOMITEE asub Tartus Vanemuise 19. Telefon , faks , e-post:era@ilmamaa.ee EESTI AKADEEMILISE RAAMATUKOGU NÄITUSED Tallinn, Rävala pst. 10 Saja-aastane eestlane kuni 3. XI; Kunstiajaloolane Wilhelm Neumann 150 kuni 9. XII; Nigol Andresen 100 kuni 1. XII; "KESK AJA MAAL (Udmurdid ja idamarid) kuni 8. XI. Raamatukogu on avatud E - R kl , L kl Eesti kunstiteaduse ja kriitikakonverents Eesti K u n stia kadeem ia kunstite aduse in stitu u t korraldab 2 2. o k to o b ril EKA aulas konverentsi " E E S T I K U N S T IT E A D U S JA K R IITIK A X X S A JA N D IL. R, 2 2. okto ober Sessiooni juhataja Ja a k Kangilaski: kl. 10 M a rt Kalm, Eesti XX sajandi arhitektuuri uurimisest ; kl Sirje H e lm e, Sõjajärgse kunsti uurimisest Eestis ; kl Eda Se pp, Väliseesti kunsti uurimisest, kl. 12 Reet Va rb la n e, "Feministlik diskursus eesti kunstikriitikas. Sessiooni juhataja M a rt K a lm : kl. 14 H a rr y Liiv r a n d, Eesti kunstiteadus esimesel okupatsiooniaastal ; kl Ants Ju ske, Eesti kunstikriitika areng sõjajärgsel perioodil ; kl. 15 Ja a k Kan g ilas ki, Teoreetiline mõte eesti kunstiteaduses". SIRP KULTUURILEHE REKLAAMIHINNAD: REKLAAMIHINNAD FIRMADELE, ASUTUSTELE JA ETTEVÕTETELE: 1 lehekülg (260 x 350) 4000 kr., lisandub käibem aks 18% 1/2 lehekülge (260 x 175 või 127,5 x 350) 2000 kr., + 18% 1/4 lehekülge (127,5 x 175 või 260 x 8 4 ) kr., + 18% 1/4 lehekülje ja väiksem a pinnaga reklaam i juu res võtta arvesse veeru laius. 1 cm 2 REKLAAMI HIND (SISALDAB 18 % ): kujundatud reklaam 4 krooni toim etuse kujundatud rekla am 6 krooni. teatrite, m uuseumide, kontsertide reklaam kastis 3 krooni teatrite, kontsertide ja muuseumide jooksev reklaam 2 krooni Galeriide, kunstinäituste reklaam (5x5) 60 krooni Leinakuulutus või õnnitlus 10 0 kr. KORDUVKUULUTUS SAMA TEKSTI GA 25 % ODAVAM. SOOME INSTITUUT Harju 1, Tallinn, tel , faks , e-post:maimu.berg@finst.ee Soome Instituudi raamatukogus saavad huvilised kasutada internetti ja tutvuda meie CD-ROMidega. Juurde on tulnud uuemat soome kirjandust. Instituut on lahti kolmapäeviti kl , teistel tööpäevadel endiselt kl SOOME INSTITUUT Vanemuise 19, Tartu, tel , faks , e-post:soome@ilmamaa.ee BRITI NÕUKOGU Vana-Posti 7, Tallinn, tel , e-post:british.council@bctallinn.ee, interneti aadress: 9505, faks ,e-post:estfra@teleport.ee PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Pikk 11, Tallinn, tel , faks , e-post:info@nmr.ee. PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Raekoja plats 8, Tartu, tel UNGARI KULTUURIESINDUS Roosikrantsi 6, Tallinn, tel uke@eki.ee 22. X - 5. XI Gäbor Munkäesi tekstiilide näitus Lühikese jala galeriis, "Sändor Körösi teekond" Tartu ülikooli humanitaarraamatukogus. PRANTSUSE KULTUURIKESKUS Kuninga 4, Tallinn, tel , faks ,e-post:estfra@teleport.ee TALLINNA SAKSA KULTUURI INSTITUUT / GOETHE INSTITUUT Tolli 2, Tallinn, tel ja faks , e-post:dki.gi@online.ee goethe.de/ne/tal AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SAATKONNA INFOTEENISTUS Kentmanni 20, Tallinn, tel , faks , e-post: vaiko@usislib.ee; Infokeskus avatud külastajatele E, K, R kl , teistel päevadel eelneval kokkuleppel telefoni teel. TAANI KULTUURI INSTITUUT Vene 14, Tallinn, tel. ja faks

23 E E S T I K U I M S T I I V I U U S E U I V l fr RÜÜTELKONNA HOONE (Kiriku plats 1) BALTISAKSA PORTREE kuni 7. XI. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! TARBEKUNSTIMUUSEUM (Lai 17) Püsiekspositsioon EESTI PROFESSIONAALNE TARBEKUNST. KAMMPÄKK nahakunsti näitus kuni 17. X. 23. X - 9. I 2000 "KOOTUD PILDID. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! KRISTJAN RAUA MAJAMUUSEUM (Nõmmel K. Raua 8) Anu Purre KUNSTILISEST ISIKUST ETTEVÕTJA kuni 22. XI. PÜSIEKSPOSITSIOON KRISTJAN RAUA LOOMINGUST. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! ADAMSON-ERICU MUUSEUM (Lühike jalg 3) PÜSIEKSPOSITSIOON ADAMSON-ERICU LOOMINGUST. Marje Üksise URBI ET ORBI kuni 31. X. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! MIKKELI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 28) JOHANNES MIKKELI KOLLEKTSIOON (XVI - XVIII sajandi lääne-euroopa, vene, hiina kunst). XIV - XIX sajandi ikoonid. Avatud K - P kl Promenaadikontserdid kord kuus pühapäeviti. Kitarrimuusika Heiki Mätliku ja EMA üliõpilaste ja magistrantide esituses. Sissepääs muuseumi piletiga. NIGULISTE MUUSEUM (Niguliste 3) "VANA KUNST. Igal L kl. 12 "Muuseumi muusikatund. Barokk-, vanamuusika- või koorikontserdid. Igal L ja P kl. 17 orelimuusika pooltund. K, N, R kl , L - P kl , E, T suletud. Info ja ekskursioonide tellimine tel Tasuta külastuspäev iga kuu viimane reede. EKMi kodulehekülg aadressil: Annetused Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehituse toetuseks Eesti Kunstimuuseumi toetusfondi CIRCULOS: Hansapank, arveldusarve ROTERMANNI SOOLALADU, Ahtri 2 Kunstimuuseumi saalis LÄTI NÜÜDISKUNST GRAMMATIKA kuni 14. XI. Arhitektuurimuuseumi saalis XX SAJANDI ROOTSI ARHITEKTUUR kuni 24. X. Galeriikorrusel VALGA KESK TÄNAVA DETAILPLANEERINGU ARHITEKTUURIKONKURSI TÖÖDE NÄITUS kuni 24. X. Keldrisaalis rahvusvaheline pisiplastika näitus AQUARIUM kuni 6. XI. Avatud K - R kl , L - P kl Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane reede ning sellele järgnev L ja P.

24 Eesti Kunstnike Liit kuulutab välja K O N K U R S I p ro fe s s io n a a ls e te le k u n s tite a d la s te le STSENAARIUMI ESKIISI SAAMISEKS (kahel leheküljel) VIDEOFILMI TARTU VANEMA PÕLVE KUNSTNIKUD tootmiseks. Filmi pikkus on minutit (sõltub intervjuude pikkusest). Film peaks sisaldama ülevaadet S. Jõgeve ri, V. Ja n o vi, L. S a a rts i, K. K ärn eri, H. Viirese ja L. Liiva ti loomingust, tagasivaadet sõjajärgsetesse aastakümnetesse ja mainitud kunstnike tähenduse määratlemist Eesti kunsti kontekstis. Kunstnike nimekiri ei ole lõplik, ootame stsenaristide täiendusi. Filmi rahastavad Eesti Kunstnike Liitja Eesti Kultuurkapital. Võitnud eskiisi autorilt tellitakse stsenaarium, ta osaleb ka režissööri abina võtetel. Stsenaariumi eskiisid tuua Eesti Kunstnike Liitu hiljemalt 5. novembriks. Meie aadress on Vabaduse väljak 6, e-post: ekl@online.ee, tel , , faks