LOENG: LIIKMESRIIGI KOHTUD KUI EUROOPA LIIDU KOHTUD

LOENG: LIIKMESRIIGI KOHTUD KUI EUROOPA LIIDU KOHTUD Otsene koostöö. Lojaalse koostöö kohustus. Koostöö eelotsustusmenetluses. Riigivastutus eelotsuse taotlemata jätmise eest ja sellega tekitatud kahju eest. Kaudne koostöö. KOOSTÖÖ PÕHIMÕTTEST ÜLDISELT 1. OTSENE KOOSTÖÖ Kohtuasjades Van Gend en Loos ja Comet selgitas Euroopa Kohus, et EL liikmesriigid alluvad asutamislepinguga loodud uuele õiguskorrale, mille tõttu peavad liikmesriikide kohtud tagama asutamislepingus kirja pandud õigusi. Sellise kohustuse aluseks on ka liidu õiguse otsese mõju, ülimuslikkuse, tõhususe ja lojaalse koostöö põhimõtted ja asutamislepingus kirja pandud õiguste tagamine tähendab liikmesriigi kohustust kohandada õiguskaitsevahendite süsteem liidu õigusega. EL õigustik ei hõlma kõike ja kui liidu õigustik vaikib, peab liikmesriik määrama pädevad kohtu- ning muud menetlused ja vahendid liidu õiguse tagamiseks. Alus selleks on ELTL artiklis 274. ELTL artikkel 274 Kui pädevus ei ole aluslepingutega antud Euroopa Liidu Kohtule, ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on liit, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks. Et liidu õigus reeglina liikmesriikide kohtute menetlusküsimusi ei reguleeri, on siseriiklikud menetlusküsimused liikmesriigi pädevuses (lisaks riigi muudele ainupädevustele). Siiski peavad liikmesriigi kohtud ja ametiasutused ka menetlusküsimustes üksikisiku õigusi igakülgselt ja tõhusalt tagama ning järgima muid liidu õiguse põhimõtteid. EL õiguse kohaselt peab liikmesriigi menetlusautonoomia vastama kahele nõudele: mittediskrimineerimise põhimõte: liikmesriigi menetluseeskirjad EL küsimuste menetlemisel ei tohi olla piiravamad eeskirjadest, millega reguleeritakse sama menetlust sarnases siseriiklikus küsimuses (nimetatakse ka analoogiapõhimõtteks) ja tõhususe põhimõte: liikmesriigi menetluseeskirjad ei tohi muuta praktiliselt võimatuks või ebaproportsionaalselt raskeks nende õiguste teostamist, mille kaitsmine on siseriiklike kohtute kohustus. (nimetatakse ka mõistlikkuse põhimõtteks). Siseriiklike menetluseeskirjade näiteid: kohtualluvus, tõendid ja tõendamine, hagi lahendamise piirid, kohtulahendite vorminõuded. ELL artikli 4 kolmandas lõigus kirja pandud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt peavad liikmesriigi kohtud siseriiklikku õigust tõlgendama ja rakendama võimalikult selliselt, et üksikisik saaks liikmesriigi kohtus vaidlustada iga siseriikliku või liidu õigusakti alusel võetud akti (näiteks direktiivi rakendusakti) seaduslikkuse. Edasi peab selles menetluses olema võimalik tõsta küsimus liidu alusakti kehtivuse kohta, mis on võimalik esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluses. ELL artikli 4 lõige 3 3. Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel. Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest

2 või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine. Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist. Artikli rikkumisest tekib riigivastutus, mis võib tähendada ka üksikisiku õiguse kahju hüvitamisele realiseerumist. Liikmesriikide õiguskaitsevahendid ei taga alati liidu õigust tõhusalt. Üks liikmesriikide kohtumenetluse probleem on, et siseriiklikul kohtul puudub pädevus otsustada liidu institutsiooni õigusakti kehtivuse üle isegi siis, kui liidu akt on vastuolus liikmesriigi konstitutsiooninormiga. Kui siseriiklik kohtunik kahtleb liidu akti kehtivuses ning vajab akti kehtivuse kohta teavet otsuse tegemiseks, peab siseriiklik kohus taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. Selliselt teostab siseriiklik kohtunik üksnes kaudset kontrolli liidu õigusaktide üle. Õigus liidu õigusakt tühiseks tunnistada on ainult Euroopa Kohtul. Sellepärast, aga ka vajaduse tõttu tõlgendada liidu õigust ühetaoliselt, peetakse liidu institutsiooni akti või tegevusetuse vaidlustamisel võtmeks Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostööd eelotsustusmenetluses ELTL artiklite 267 ja 256 lõike 3 alusel. Euroopa Kohus on eelotsust langetades rakendanud ka ELTL artikleid 264 ja 266, mis sätestavad ELTL artikli 263 tagajärjed. A. ARTIKLI 267 SEISUND ÕIGUSKAITSEVAHENDITE SÜSTEEMIS Kohtuasi 216/82: Universität Hamburg vs. Hauptzollamt Hamburg-Kehrwieder, EKL 1983, lk 2771 Ülikool vaidles Saksamaa tolliametiga seoses Ameerika Ühendriikidest sisse veetud spektomeetri (loomkatseteks) tollimaksuga. Kaks esimest küsimust 5. Nende küsimustega soovib siseriiklik kohus sisuliselt kindlaks teha, kas menetluse mittealustamine kõnealust tüüpi komisjoni otsuse vastu artikli 173 teise lõigu põhjal nimetatud artikli kolmandas lõigus ette nähtud ajavahemike jooksul takistab ühenduse õiguse kohaselt tuginemast selle õiguse kehtetusele siseriikliku kohtu menetluses. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb vaadelda eelnimetatud määrustega kehtestatud korda. 6. Määruse nr 3195/75 artikli 3 kohaselt tuleb esitada taotlus tollimaksuvaba impordi lubamiseks kõnealuse teadusasutuse asukoha liikmesriigi pädevale ametiasutusele. Artikli 4 kohaselt teeb riigiasutus taotluse kohta vahetu otsuse kõikidel juhtudel, kui tema käsutuses olev teave võimaldab tal otsustada, kas ühenduses hetkel toodetakse samaväärse teadusliku väärtusega aparaati. Vaid sel juhul, kui riigiasutus leiab, et ta ei ole võimeline seda küsimust ise otsustama, on ta sunnitud suunama küsimuse komisjonile, ja ühenduse õiguse kohaselt ei ole taotleja teavitamine sellest suunamisest nõutav. 7. Komisjoni vastu võetud otsus on adresseeritud kõikidele liikmesriikidele. Seega tuleb see asutamislepingu artikli 191 kohaselt liikmesriikidele teatavaks teha ning see jõustub sellisel teatavakstegemisel. Tollimaksust vabastamist taotleva isiku teavitamine ei ole aga nõutav ning see ei ole seda liiki õigusakt, mis tuleb asutamislepingu kohaselt avaldada. Isegi kui see otsus praktikas tegelikult avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas, ei tarvitse selle sõnastus võimaldada taotlejal kindlaks määrata, kas see on vastu võetud menetluse suhtes, mille tema on algatanud. 8. Kuna see otsus on liikmesriikidele siduv, peab riigiasutus tollimaksuvaba impordi taotluse komisjoni eitava otsuse korral tagasi lükkama; ühenduse õiguses ei nõuta aga viitamist komisjoni otsusele oma otsuses taotluse tagasilükkamise kohta. Peale selle, nagu käesolev juhtum näitab, võidakse riigiasutuse otsus vastu võtta mõne aja möödumisel komisjoni otsuse teatavakstegemisest. 9. Ja lõpuks, nagu Finanzgericht on õigesti märkinud, peab kõnealune teadusasutus asutamislepingu artikli 173 teise lõigu kohaselt komisjoni otsuse vastu hagi esitamiseks tõendama, et otsus teda otseselt ja isiklikult puudutab. 10. Neid asjaolusid arvestades on teadusasutuse taotluse tagasilükkamine riigiasutuse poolt ainus

3 otseselt talle suunatud akt, millest teda tingimata õigeaegselt teavitatakse ja mida asutus võib kohtus vaidlustada, ilma et tekiks raskusi tõestamisega, et ta on menetluse alustamisest huvitatud. Õiguse üldpõhimõtte kohaselt, mis on väljendatud EMÜ asutamislepingu artiklis 184, peab taotlejal menetluses, mida ta alustab siseriikliku õiguse kohaselt oma taotluse tagasilükkamise suhtes, olema võimalus tugineda selle komisjoni otsuse ebaseaduslikkusele, millele tema suhtes vastu võetud siseriiklik otsus põhineb. 11. Sellest väitest piisab, et vastata siseriikliku kohtu väljendatud kahtluste kõrvaldamiseks, ilma et oleks vaja vaadelda laiemat küsimust asutamislepingu artiklite 173 ja 177 üldisest suhtest või vastata eraldi esimesele küsimusele. 12. Finanzgerichti kahele esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et isik või isikud, keda puudutab määruse nr 3195/75 artikli 4 kohaselt vastu võetud komisjoni otsus, võivad väita siseriiklikus kohtus tollimaksu määramise vastu menetlust alustades, et otsus on ebaseaduslik, ning et seega võib otsuse kehtivuse küsimuse esitada Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks. B. ARTIKLI 267 PIIRID ÕIGUSKAITSE TAGAMISEL Kohtuasi C-188/92: TWD Textilwerke Deggendorf GmbH. vs. Saksamaa Liitvabariik, EKL 1994, lk 833 Saksamaale adresseeritud komisjoni otsus tunnistas TWD Textilwerke Deggendorfile makstud riigiabi EÜ õigusega vastuolus olevaks. Saksamaa ega TWD ei vaidlustanud komisjoni otsust tühistamishagiga. Siseriiklikus kohtumenetluses abi tagastamiseks vaidlustas TWD komisjoni otsuse. Siseriiklik kohus küsis eelotsust Euroopa Kohtult, kes pööras tähelepanu TWD poolt õiguskaitsevahendi valiku küsimusele: 14. Asutamislepingu artikli 93 alusel vastu võetud komisjoni otsuses sätestatud konkreetset abi saanud ettevõtjal on õigus esitada asutamislepingu artikli 173 teise lõigu alusel tühistamishagi, isegi kui otsus on adresseeritud liikmesriigile (17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79 Philip Morris v komisjon (1980) EKL 2671). Kõnealuse artikli kolmandast lõigust tulenevalt on selles sätestatud tähtajal kõnealuse ettevõtja suhtes samasugune ajaliselt piirav mõju, nagu otsuse adressaadiks oleva liikmesriigi suhtes. 15. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik talle asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel adresseeritud otsuse kehtivust vaidlustada pärast asutamislepingu artikli 173 kolmandas lõigus sätestatud tähtaja möödumist (vt 12, oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 156/77 komisjon v Belgia (1978) EKL 1881 ja 10. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-183/91 komisjon v Kreeka (1993) EKL I- 3131). 16. See pretsedendiõigus, mille kohaselt asutamislepingu artikli 93 [ELTL 108] lõike 2 alusel vastu võetud otsuse adressaadiks olev liikmesriik ei saa selle otsuse kehtivust vaidlustada nimetatud sätte teises lõigus märgitud kohustuse rikkumisele tuginedes, põhineb eelkõige kaalutlusel, et hagide esitamise tähtajad on ette nähtud õiguskindluse tagamiseks, vältides õiguslikku mõju omavate ühenduse meetmete tähtajatu vaidlustamise võimalust. 17. Samadest õiguskindlusega seotud nõudmistest tuleneb, et asutamislepingu artikli 93 [ELTL 108] alusel vastu võetud komisjoni otsuse esemeks oleva abi saaja, kellel olnuks õigus see otsus vaidlustada, kuid kes laskis asjaomasel asutamislepingu artikli 173 kolmandas lõigus sätestatud tähtajal mööduda, ei saa kõnealuse otsuse õiguspärasust vaidlustada siseriiklikus kohtus, esitades kaebuse meetmete vastu, mille on võtnud otsust rakendavad siseriiklikud asutused. 18. Kui sellises olukorras võimaldataks asjaomasel isikul otsuse ellurakendamist siseriiklikus kohtus vaidlustada otsuse õigusvastasusele tuginedes, siis võimaldaks see isikul mööda hiilida asjaolust, et pärast hagi esitamise tähtaja möödumist on otsus muutunud tema suhtes lõplikuks. 19. On tõsi, et 21. mai 1987. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 133/85, 134/85, 135/85 ja 136/85 Walter Rau Lebensmittelwerke jt (1985) EKL 2289, millele oma märkustes tugineb Prantsusmaa valitsus, on Euroopa Kohus märkinud, et võimalus esitada ühenduse institutsiooni poolt vastu võetud otsuse vastu EMÜ asutamislepingu artikli 173 alusel otsehagi ei välista võimalust esitada

4 siseriiklikule kohtule selle otsuse õigusvastasusele tuginev kaebus siseriikliku asutuse poolt otsuse ellurakendamiseks võetud meetme peale. 20. Nimetatud kohtuasjade suuliseks menetluseks koostatud ettekandest nähtub aga, et kõik põhikohtuasjade hagejad olid esitanud Euroopa Kohtule hagid asjassepuutuva otsuse tühistamiseks. Seepärast kõnealuses otsuses Euroopa Kohus ei otsustanud ega pidanudki otsustama tähtaegade möödumise ajaliselt piirava mõju üle. Just seda teemat puudutab aga küsimus, mille siseriiklik kohus on esitanud käesoleva juhtumi kohta. 21. Käesolev juhtum erineb ka neist asjaoludest, mis olid aluseks 27. septembri 1983. aasta otsusele kohtuasjas 216/82: Universität Hamburg v Hauptzollamt Hamburg-Kehrwieder (1983) EKL 2771. 22. Viimatinimetatud otsuses märkis Euroopa Kohus, et hagejal, kelle tollimaksuvabastuse taotlus jäeti rahuldamata siseriikliku asutuse otsusega, mille aluseks oli kõikidele liikmesriikidele adresseeritud komisjoni otsus, pidi olema võimalus oma taotluse rahuldamatajätmise vastu siseriikliku õiguse alusel esitatud kaebuses tugineda tema suhtes vastu võetud siseriikliku otsuse aluseks olnud komisjoni otsuse õigusvastasusele. 23. Euroopa Kohus võttis nimetatud otsuses arvesse asjaolu, et taotluse rahuldamatajätmine siseriikliku asutuse poolt oli ainus otse asjaomasele isikule adresseeritud meede, millest teda oli kindlasti õigeaegselt teavitatud ning mida tal oli võimalik kohtus vaidlustada ilma, et tal tekkinuks raskusi oma menetlushuvi tõendamisel. Euroopa Kohus leidis, et sellises olukorras tulenes komisjoni otsuse õigusvastasusele tuginemise võimalus EMÜ asutamislepingu artiklis 184 sätestatud õiguse üldpõhimõttest, nimelt põhimõttest, et igal menetlusosalisel peab olema võimalik teda vahetult ja isiklikult puudutava otsuse tühistamist taotledes vaidlustada eelnevate institutsioonide õigusaktide kehtivus, mis on vaidlustatava otsuse õiguslikuks aluseks, juhul kui kõnealusel isikul ei olnud asutamislepingu artikli 173 kohaselt õigust esitada nende õigusaktide suhtes otsehagi, mistõttu ta ei saanud teda kahjustanud õigusaktide tühistamist taotleda (vt 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas Simmenthal v komisjon (1979) EKL 777). 24. Käesoleval juhul on selge, et põhikohtuasja kaebaja oli täielikult teadlik komisjoni otsusest ning asjaolust, et ta oleks kahtlemata saanud selle vaidlustada vastavalt asutamislepingu artiklile 173. 25. Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et selliste faktiliste ja õiguslike asjaolude korral, nagu põhikohtuasjas, on siseriikliku kohtu jaoks õiguskindluse põhimõttest tulenevalt siduv asutamislepingu artikli 93 [ELTL 88] kohaselt komisjoni poolt vastu võetud otsuse lõplikkus abi saava ettevõtja suhtes. 26. Seepärast tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artikli 93 [ELTL 88] lõike 2 alusel vastu võetud otsus on siseriikliku kohtu jaoks siduv, juhul kui siseriiklike asutuste poolt selle otsuse rakendamiseks võetud meetmete suhtes esitab nende rakendusmeetmete adressaadiks olev abisaaja siseriiklikule kohtule kaebuse, tuginedes komisjoni otsuse õigusvastasusele, kuid see abisaaja ei esitanud kõnealuse otsuse suhtes EMÜ asutamislepingu artikli 173 teise lõigu alusel hagi või ei teinud seda õigeaegselt, kuigi liikmesriik teda komisjoni otsusest kirjalikult teavitas. C. ARTIKKEL 267 JA EL AKTIDE KEHTIVUS Kohtuasi 314/85: Foto Frost vs HZA Lubeck Ost, EKL 1987, lk 4199 15. Siseriiklik kohus ei ole seevastu ise pädev ühenduse institutsioonide õigusakte tühiseks tunnistama. Nagu rõhutas Euroopa Kohus oma 13. mai 1981. aasta otsuses kohtuasjas 66/80: International Chemical Corporation (EKL 1981, lk 1191), on artikliga 177 [ELTL 267] Euroopa Kohtule antud pädevuse peamine eesmärk tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklikes kohtutes. Ühetaolise kohaldamise nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui on vaidlustatud ühenduse õigusakti kehtivus. Liikmesriikide kohtute lahkarvamused ühenduse õigusaktide kehtivuse suhtes võivad ohustada ühenduse õiguskorra ühtsust ja kahjustada õiguskindlust, mis on põhimõttelise tähtsusega nõue. 17. Kuna artikkel 173 annab Euroopa Kohtule ainupädevuse ühenduse institutsiooni õigusakti tühistada, siis on süsteemi terviklikkuse seisukohast nõutav, et kui selline akt on vaidlustatud

5 siseriiklikus kohtus, on selle kehtetuse tuvastamise õigus samuti vaid Euroopa Kohtul. 19. Tuleb lisada, et teatud asjaoludel, kui menetlus on seotud hagi tagamise abinõude kohaldamisega, võib osutuda vajalikuks kõrvalekaldumine põhimõttest, mille kohaselt siseriiklik kohus ei ole pädev ühenduse õigusaktide kehtetust tuvastama, kuid sellele ei ole siseriikliku kohtu küsimuses siiski viidatud. 20. Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et siseriiklik kohus ei ole pädev ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtetust tuvastama. D. EELOTSUSE ÕIGUSLIK MÕJU Kohtuasi 112/83: Société des produits de maïs SA vs. Administration des douanes et droits indirects, EKL 1985, lk 719 16. Kõigepealt tuleks meenutada, et Euroopa Kohus on juba oma 13. mai 1981. aasta otsuses (kohtuasi 66/80: International Chemical Corporation, EKL 1981, lk 1191) märkinud, et ehkki asutamislepingu artikli 177 [ELTL 267] alusel Euroopa Kohtu poolt tehtud otsus, millega institutsiooni õigusakt, iseäranis nõukogu või komisjoni määrus, tunnistatakse õigustühiseks, on adresseeritud otseselt ainult sellele siseriiklikule kohtule, mis antud küsimuse Euroopa Kohtule lahendamiseks esitas, on selline Euroopa Kohtu otsus mis tahes siseriikliku kohtu jaoks tema enda otsuse tegemisel piisav alus otsustamaks, et asjaomane õigusakt on õigustühine. 17. Teiseks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu pädevus sätestada õigusakti kehtetukstunnistamise tagajärgede suhtes ajalisi piiranguid asutamislepingu artikli 177 [ELTL 267] esimese lõigu b) taande alusel tehtavate eelotsuste raames on põhjendatav asutamislepingu artikli 174 [ELTL 264] sellise tõlgendusega, milles võetakse arvesse ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasuse järelevalve tarbeks asutamislepingus ette nähtud kahe menetluse ehk eelotsusetaotluste menetluse ning asutamislepingu artiklites 173 [ELTL 263], 174 [ELTL 264] ja 176 [ELTL 266] ette nähtud tühistamishagide menetluse vahelist vajalikku kooskõlalisust. Võimalus sätestada ühenduse määruse kehtetuse tagajärgede suhtes ajalisi piiranguid artikli 173 [ELTL 263] või artikli 177 [ELTL 267] alusel on asutamislepinguga Euroopa Kohtule antud õigus, mille eesmärk seisneb ühenduse õiguse ühetaolises kohaldamises kogu ühenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt viidatud 15. oktoobri 1980. aasta kohtuotsuse puhul rajanes artikli 174 [uus 264] teises lõigus ette nähtud võimaluse kasutamine õiguskindluse põhimõttel, mida on täpsemalt selgitatud selle otsuse punktis 52. 18. Tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et artikli 174 [ELTL 264] teine lõik annab Euroopa Kohtule õiguse kaalukatel põhjustel iga juhtumi puhul eraldi otsustada, milliseid õigustühiseks tunnistatud määruse tagajärgi tuleb kehtivaks lugeda. Kui Euroopa Kohus kasutab võimalust piirata artikli 177 [ELTL 267] alusel toimuvas menetluses meetme õigustühiseks tunnistamise mõju minevikus toimunud sündmustele, siis on Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, kas tema otsuse mõju ajalise piiramise erandi võib teha selle poole kasuks, kes vaidluse siseriiklikus kohtus algatas, või mis tahes muu ettevõtja kasuks, kes astus samalaadseid samme enne asjaomase õigusakti õigustühiseks tunnistamist, või kas vastupidi ainult tuleviku suhtes kohaldatav kehtetukstunnistamine kujutab endast piisavat õiguskaitsevahendit ka nende ettevõtjate jaoks, kes on oma õiguste kaitseks õigeaegselt samme astunud. Eelotsustusmenetluse ulatus: Et siseriiklikku kohtusse ei saa esitada hagi EL institutsiooni õigusakti tühiseks tunnistamiseks, saab küsimus liidu õigusakti seaduslikkusest tõusta siseriikliku põhimenetluse raames, mitte olla hagi esemeks. Liikmesriigi kohtul (kui ta ei pea seda põhjendatuks ja eelkõige liikmesriigi madalama astme kohtul) puudub kohustus asja osapoole taotlusel küsida Euroopa Kohtult eelotsust, sest siseriiklikul kohtul on eelotsuse küsimisel teatud kaalutlusõigus.

6 Omalt poolt Euroopa Kohtul puudub pädevus otsustada eelotsustusmenetluses siseriikliku õigusnormi kehtivuse üle (milline pädevus on Euroopa Kohtul aga lepinguliste kohustuste rikkumise menetluses), vaid Euroopa Kohus saab eelotsustusmenetluses üksnes tõlgendada liidu õigust ja otsustada liidu õiguse kehtivuse üle. Siiski võib selline Euroopa Kohtu tõlgendus jätta siseriiklikule kohtule väga piiratud valiku siseriikliku õiguse rakendamisel ja nii kaudselt dikteerida siseriikliku akti või sätte kehtetuks tunnistamise, mis sarnaneb siseriikliku konstitutsioonikohtu pädevusega tunnistada kehtetuks põhiseadusega vastuolus olev akt või säte. 1 Sellise, põhiseaduslikkuse järelevalvega sarnase, funktsiooni aluseks liidu õiguses on ELL artikli 4 kolmas lõik. Siseriiklik kohtunik ei pea Euroopa Kohtu eelotsust küsimusteta rakendama, vaid võib kaasata Euroopa Kohtu liidu õiguse rakendamisel dialoogi. Nii teavitab siseriiklik kohtunik Euroopa Kohut liidu õiguse probleemidest, samuti siseriikliku õiguse probleemidest seoses küsimuse all oleva liidu õigusnormiga. Tegemist on Euroopa konstitutsioonilise vestlusega, mille eesmärgiks on ühelt poolt kujundada Euroopa konstitutsioonilisi väärtusi ja teiselt poolt siseriiklikke väärtusi. Selle dialoogi vormiks on ka siseriikliku kohtuniku poolt eelotsuseküsimuse esitamisel pakutav tema arvates õige lahendus, samuti võimalus taotleda Euroopa Kohtult eelotsuse tõlgendamist. Euroopa Kohus peaks omalt poolt rohkem arvesse võtma liikmesriikide omapära ning oma otsuseid rohkem põhjendama. Arutatud on ka kohtuniku eriarvamuse võimalust Euroopa Kohtus. Kõik eeltoodu võimaldaks kohtumenetlust tõhusamaks muuta ning langetada just väärtusotsuseid. KOOSTÖÖ EELOTSUSTUSMENETLUSES I VÕIMALUS JÄTTA LIIDU ÕIGUSAKT RAKENDAMATA Kui liikmesriigi kohtunik on veendunud, et liidu institutsiooni õigusakt on vastuolus liidu õigusega või siseriikliku konstitutsiooninormiga või et selle õigusakti rakendamine võiks põhjustada olulise majandusliku kahju, saab siseriiklik kohus teha ajutise määruse liidu õigusakti kohaldamata jätmise kohta ja peab küsima Euroopa Kohtult eelotsust. Seda ka juhul, kui siseriiklikus õiguses ei ole sellist määrust õigusele vastavuse kohta ette nähtud. Siseriiklik kohus peab selles ajutises määruses näitama põhjused, milles tema arvates seisneb EL õigusakti õigusvastasus või kahjulik mõju. Kohtuasi 11/70: Internationale Handelsgesellschaft (EKL 1970, lk 1125) ASJAOLUD JA MENETLUS Vastavalt teraviljaturu ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse nr 120/67 artikli 12 lõikele 1 pidi liikmesriigi importija või eksportija omama teatud kaupade ühendusest välja- või sisseveoks litsentsi. Samas sätestati, et litsentsi väljastamise tingimuseks on tagatis, mis tuleb ära anda täielikult või osaliselt, kui tehing ei toimu litsentsi kehtivusaja jooksul. Erandeid lubati ainult force majeure juhtumil. Vastavalt nendele sätetele otsustas Saksa teravilja ja loomasööda importimise ja ladustamise asutus - Einfuhr- und Vorratstelle fur Getreide und Futtermittel (EVSt) - et apellantide poolt antud tagatis tuleb ära võtta, sest apellandid olid eksportinud ainult osa selles litsentsis ettenähtud maisist. 1 Vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. RT I 2002, 29, 174, paragrahvi 15 esimene lõik.

7 Apellandid pöördusid kohtusse, eesmärgiga saada tagatis tagasi. Asi jõudis Maini-äärse Frankfurdi halduskohtusse, kes taotles Euroopa Kohtult eelotsust esiteks järgmises küsimuses: Kas nõukogu 13. juuni 1967. aasta määruse nr 120/67 artikli 12 lõikes 1 sätestatud ekspordikohustus, selle ekspordikohustuse tingimuseks oleva tagatise esitamine ja sellest tagatisest ilmajäämine juhul, kui eksport ei toimu ekspordilitsentsi kehtivusaja jooksul, on seaduslikud? Euroopa Kohus vastas (kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft), et artikkel on seaduslik. Seejärel küsis halduskohus Saksamaa konstitutsioonikohtult otsust Saksamaa põhiseaduse artikli 100 alusel selle kohta, kas määruse nr 120/67 artikli 12 lõikes 1 sätestatud ekspordikohustus ja selle ekspordikohustuse tingimuseks oleva tagatise esitamine on kooskõlas Saksamaa põhiseadusega ning juhul, kui kohus kinnitab nimetatud sätte seaduslikkust, kas siis määruse nr 120/67 kohaldamiseks vastuvõetud komisjoni 21. augusti määruse nr 473/67/EMÜ artikkel 9 on seaduslik selles osas, kus tagatisest ilmajäämine välistatakse ainult vääramatu jõu juhtudel. II SISERIIKLIKU KOHTUNIKU KOHUSTUS JÄTTA RAKENDAMATA EL ÕIGUSEGA VASTUOLUS OLEV SISERIIKLIK ÕIGUSNORM JA KÜSIDA EL ÕIGUSE TÕLGENDAMISE VÕI KEHTIVUSE KÜSIMUSTES EELOTSUST Kohtuasi C-224/01: Dr. Gerhard Köbler vs. Austria Vabariik (EKL 2003, lk 00000) ASJAOLUDE JA PÕHIMENETLUSE KOKKUVÕTE Dr Köbler töötas 15 aastat Innsbruckis, kõrgharidusasutuses, Austria riigiga sõlmitud avaliku teenistuse lepingu alusel. Austria palgaseadus sätestab, et Austria kõrgharidusasutustes 15 aastat töötanud õppejõul, kelle teenistusstaažile on Austria seaduse alusel lisatud neli aastat, on õigus hetkest, mil mainitud mõlemad tingimused on täidetud, erilisele teenistusstaaži lisamisele, mida arvestatakse tema vanaduspensioni arvutamisel. Hr Köbler taotles sellise teenistusstaaži lisamist. Hr Köbler ei olnud aga kõik need 15 aastat töötanud üksnes Austria ülikoolides, vaid ka teiste EL liikmesriikide ülikoolides. Sellepärast väitis ta, et nõue töötada üksnes Austria ülikoolides on ühenduse õigusega kokkusobimatu kaudne diskrimineerimine. Austria kohus taotles Euroopa Kohtult eelotsust EMÜ artikli 48 ja kohtuasjade Brasserie du Pêcheur ja Dorsch Consult tõlgendamise kohta. 11. märtsi 1998. aasta kirjas küsis Euroopa Kohtu kantseleiametnik Austria kohtult, kas kohus peab eelotsust vajalikuks kohtuasjas C-15/96: Schöning- Kougebetopoulou (EKL 1998, lk I-4715) tehtud otsust arvesse võttes ja 25. märtsi 1998. aasta määruses küsis Austria kohus asja osapooltelt nende arvamust Euroopa Kohtu kantseleiametniku küsimuse kohta. Lähtudes asja osapoolte arvamusest, võttis siseriiklik kohus oma 24. juuni 1998. aasta määrusega eelotsuse küsimuse tagasi ning jättis samal kuupäeval antud otsusega Köbleri kaebuse rahuldamata, väites, et teenistusstaaži lisamine on preemia lojaalsuse eest konkreetsele liikmesriigile ning seetõttu erandina täielikult õigustatud. Köbleri arvates rikkus Austria kohus oma otsusega ühenduse õigust ja tekitas sellega Köblerile kahju. Sellepärast esitas Köbler kaebuse Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien le, kes esitas Euroopa Kohtule muuhulgas sisuliselt järgmised eelotsuse küsimused: kas liikmesriik vastutab oma viimase astme kohtu otsuse eest juhul, kui see otsus on vastuolus ühenduse õigusega? kas siseriikliku kohtu tõlgendusega, mille kohaselt teenistusstaaži lisamine on ergutus lojaalsuse eest, rikutakse vahetult kohalduvat ühenduse õigust (just EMÜ artiklit 48 ja vastavaid Euroopa Kohtu lahendeid)? ASJAOSALISTE SEISUKOHAD EUROOPA KOHTUS: Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien oli arvamusel, et liikmesriigi vastutus siseriikliku kohtu poolt ühenduse õigust rikkuva otsusega tekitatud kahju eest on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kohtute sõltumatuse põhimõttega, kohtunike seisundiga ühenduse õiguskorras, ega ole samastatav EÜ artikli 228 alusel tekkiva riigivastutusega. Euroopa Komisjoni esindaja seisukoht oli, et liikmesriigi vastutus siseriikliku kohtu poolt ühenduse õigust rikkuva otsusega tekitatud kahju eest on oluline õiguskindluse põhimõtte tagamiseks.

OTSUS: Euroopa Kohus vastas küsimusele - kas liikmesriik vastutab siseriiklike kohtute poolt ühenduse õiguse rikkumise eest järgmist: kui on täidetud vastutuse tingimused, vastutab liikmesriik ka juhul, kui ühenduse õigust rikub siseriiklik kohus, sest liikmesriigi avaliku võimu kandja peab oma ülesannete täitmisel lähtuma ühenduse õigusest. Et kohtutel on oluline osa üksikisikule ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsel, ei oleks üksikisiku ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse tõhus, kui ühenduse õiguse rikkumisele ja selle rikkumisega üksikisikule tekitatud kahju puhul kohtu poolt ei järgneks riigivastutus. Mainitu on eriti oluline seonduvalt viimase astme kohtutega, mille otsuseid ei saa edasi kaevata. Siin viitas Euroopa Kohus analoogia meetodit kasutades eelotsuse küsimise kohustuslikkusele viimase astme kohtuorgani poolt, kelle otsuseid ei saa siseriiklikult edasi kaevata. Küsimuse - kas siseriikliku kohtu tõlgendusega, mille kohaselt teenistusstaaži lisamine on lojaalsusergutus, rikutakse vahetult kohalduvat ühenduse õigust - kohta selgitas Kohus, et isegi ergutusega ei ole võimalik õigustada töötajate liikumisvabaduse piiramist, s.h töötajate vaba liikumine EL liikmeriikide ülikoolides. Ehkki Austria palgaseaduse artikli 48 lõige 3 sätestab, et Austria ülikooli tööle asuva teise riigi õppejõu töötasu on suurem samasuguse kogemusega Austria ülikooli õppejõu töötasust, võimaldab lojaalsusergutus välisriigi õppejõu ebavõrdse kohtlemise võrreldes Austria ülikooli õppejõuga ja takistab nii töötajate vaba liikumist ülikooli õppejõudude tööturul, mis hõlmab Austria ülikoole, teiste liikmesriikide ülikoole ja mitteliikmesriikide ülikoole. Sellepärast tuvastas Kohus, et teenistusstaaži lisamise lojaalsusergutusena on vastuolus töötajate vaba liikumise põhimõttega. Euroopa Kohus selgitas, et Austria kõrgema halduskohtu otsus ei riku ühenduse õigust (EMÜ artiklit 48 ja nõukogu määruse nr 1612/68/EMÜ töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 1) siiski piisavalt oluliselt selleks, et võiks tekkida riigivastutus. Edasi põhjendas Kohus, miks ühenduse õiguse rikkumine Austria kõrgema halduskohtu otsusega ei ole piisavalt oluline selleks, et võiks tekkida riigivastutus: 1. Esiteks soovitas Euroopa Kohtu kantseleiametnik Austria kohtul Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotluse tagasi võtta, sest kantseleiametniku arvates vastati küsimusele kohtuasja Schöning- Kougebetopoulou lahendis. 2. Võttes arvesse kohtuasja Schöning-Kougebetopoulou lahendit, oli Austria kohtu peamiseks argumendiks, et teenistusstaaži lisamine on lojaalsusergutus ja seetõttu erandina õigustatud. Siin jättis siseriiklik kohus aga selgitamata, kas lojaalsusergutus on õigustatud ka juhul, kui sellega takistatakse töötajate liikumisvabaduse põhimõtet. 3. Austria kohtu kohtuotsus ei saanud põhineda ei Euroopa Kohtu lahenditel ega ühenduse õigusel, sest ühenduse õigus ei määratle, kas teenistusstaaži lisamine lojaalsusergutusena on õigustatud. Kohtuasi on oluline ka sellepärast, et tuvastades siseriikliku kohtuvõimu vastutuse kohtuotsusega ühenduse õiguse rikkumisega üksikisikule tekitatud kahju eest, lõi Euroopa Kohus võimaluse sundida siseriiklikke kohtuid eelotsust küsima. 8

9 KAUDNE KOOSTÖÖ Siseriiklike kohtute koostöö Euroopa Kohtuga ei piirdu ainult eelotsustusmenetlusega, vaid kohtulikul koostööl on erinevad vormid. Kaudse koostöö all on võimalik eristada: horisontaalset koostööd; kahepoolset koostööd; alluvuslikku koostööd; mitmetasandilist koostööd. Alguses olid iseloomulikumad horisontaalne ja kahepoolne koostöö, täna on aktuaalsed ka alluvuslik ja mitmetasandiline koostöö. HORISONTAALNE KOOSTÖÖ Horisontaalne koostöö tähendab, et Euroopa Kohus ja siseriiklikud kohtud on eraldiseisvad võrdsed kohtud oma kindlaks määratud pädevusaladel. Näiteks on Euroopa Kohtu ainupädevusalaks EL õiguse kehtivuse üle otsustamine. Näiteks on siseriiklike kohtute ainupädevusalaks riigi ainupädevusvaldkonnad, kus otsustusõigus ei ole ära antud EL-le, näiteks siseriiklik menetlusõigus (siiski teatud eelpoolkirjeldatud tingimustel). Eelotsustusmenetluses avaldub selline võrdsete koostöö siseriiklike kohtute mõningases kaalutlusruumis otsustamisel, kas eelotsust küsida ning kuidas eelotsust rakendada. Samuti selles, kuidas Euroopa Kohtu varasemat praktikat rakendada. Lähtudes lähimuse põhimõttest on horisontaalset koostööd võimalik nimetada ka subsidiaarseks kootööks. KAHEPOOLNE KOOSTÖÖ Kahepoolne koostöö avaldub selles, et Euroopa Kohus ja siseriiklikud kohtud mõjutavad vastastikku üksteise praktika kujunemist. Seda nii kaudselt üksteise praktikaga arvestades, kui otseses dialoogis eelotsustusmenetluses. ALLUVUSLIK KOOSTÖÖ Alluvuslik koostöö tuleneb liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ja tähendab, et EL õigus on siseriikliku õiguse suhtes ülimuslik. EL õiguse hulka loetakse ka Euroopa Kohtu lahendid, mida siseriiklikud kohtud peavad kohtuotsuste tegemisel arvesse võtma. Mainitu ei puuduta ainult eelotsustusmenetluses langetatud Euroopa Kohtu lahendeid, vaid puudutab Euroopa Kohtu lahendeid üldse. Siin on siseriiklikel kohtutel oluline osa selles, kuidas Euroopa Kohtu otsust vastu võtta tõlgendada ja rakendada. MITMETASANDILINE KOOSTÖÖ Mitmetasandiline koostöö tähendab ka EL institutsioonidele ja liikmesriikidele antud võimalust avaldada oma arvamust Euroopa Kohtu kohtumenetluses. Menetlusse kaasamisel või menetluses arvamuse ärakuulamisel lähtub Euroopa Kohus eelkõige ühenduse huvist. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 kirja pandud kutse esitada Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlemise otsuse /määruse peale seisukohti või kirjalikke märkusi, tähendab otsest kutset liidu õiguse aktiivsele arendamisele. EL huvi korral võib Euroopa Kohus võimaldada arvamust väljendada lisaks eelotsustusmenetlusele ka oma teistes menetlustes.

10 Olulisel määral toimub koostöö EL õiguse rakendamisel ka Euroopa Komisjoni ja EL liikmesriikide vahel. 2.4.1. Saksamaa konstitutsioonikohtu kohtupraktika Kohtuasi Solange I (BverfGE 37, 271) Saksamaa konstitutsioonikohus määratles kohtuasjas Solange I põhiõiguste kaitset puudutavas vaidluses Saksamaa konstitutsiooniõiguse ja EÜ konstitutsiooniõiguse suhet. Kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga selgitas Saksamaa konstitutsioonikohus, et ühenduse õigus ei ole ei siseriikliku õigussüsteemi ega rahvusvahelise õiguse koostisosa, vaid: moodustab iseseisva õigussüsteemi, mis on pärit autonoomsest õigusallikast; sest ühendus ei ole riik ega föderaalriik, vaid on süvenevas integratsiooniprotsessis olev sui generis ühendus, riikidevaheline institutsioon konstitutsiooni artikli 24 lõike 1 tähenduses ning järeldas, et põhimõtteliselt on Saksamaa siseriiklik õigus ning EÜ õigus teineteise kehtivusest sõltumatud ning toimivad paralleelselt ja et Euroopa Kohus langetab otsuseid ühenduse õiguse kohta ning siseriiklikud kohtud Saksamaa konstitutsiooniõiguse kohta. Saksamaa konstitutsioonikohus selgitas, et Euroopa Kohus ei saa siduva mõjuga otsustada selle üle, kas ühenduse õigusnorm vastab siseriiklikule konstitutsiooninormile, samas ei saa siseriiklik kohus langetada otsust selle kohta, kas ühenduse teisese õiguse norm vastab ühenduse esmasele õigusnormile. Saksamaa Konstitutsioonikohtu arvates ei ole selline paralleelsus probleemiks seni, kuni siseriiklik ja EÜ õigussüsteem ei ole sisuliselt teineteisega vastuolus. Kuid juhul, kui ilmneb nende õigussüsteemide vastuolu, peavad Saksamaa konstitutsioonikohtu arvates Euroopa Kohus ja Saksamaa konstitutsioonikohus tagama just oma otsuste kaudu kahe õigussüsteemi kooskõla. Edasi arutas Saksamaa konstitutsioonikohus, mis saab juhul, kui siseriiklikul kohtul ja Euroopa Kohtul sellise ülesande täitmine ei õnnestu - kuidas teha sellisel juhul järeldusi kahe õigussüsteemi suhete kohta? Kohus arvas, et ühelt poolt tuleb arvesse võtta, et EÜ olemasolu muutuks küsitavaks, kui ühenduse õigusel puuduks siseriikliku konstitutsiooniõiguse ees ülimuslik seisund. Teisest küljest peab ühenduse õigussüsteem Saksamaa konstitutsioonikohtu arvates kokku sobima Saksa konstitutsiooniõigusega. Saksamaa konstitutsioonikohtu arvates on siin võimalik vastuolu lahendada poliitilisel tasandil, arvestades siiski, et Euroopa ühendustega ühinemisel ei antud tegelikult volitust7 suveräänsete õiguste üleandmiseks, vaid avati siseriiklik õigussüsteem sel viisil, et Saksamaa ainupädevus otsustada võeti ühenduse õiguse kehtivuse küsimuses ära, kuid riigile jäeti otsustusruum teisesest õigusallikast pärit õiguse otsese õigusliku mõju ja vahetu kohaldatavuse üle otsustamisel. Sellepärast, lähtudes asjaoludest, et põhiõigused on Saksamaal kehtiva põhiseaduse võõrandamatu oluline osa, et Saksamaa põhiseaduse artikkel 24 ei luba põhiseaduse piiramist reservatsioonidega, aga ka seda, et kohtuasja Solange I otsuse langetamise ajal puudus EÜ-s kodifitseeritud põhiõiguste kataloog, mille sisu olnuks selgelt ja sarnaselt Saksamaa põhiseaduse sisule fikseeritud, mis võimaldanuks võrrelda ja otsustada, kas vastaval perioodil vastasid ühenduse inimõigusstandardid põhiõigusstandarditele Saksamaa põhiseaduses, otsustas Saksamaa konstitutsioonikohus, et seni, kuni ühenduse integratsiooni käigus ei ole saavutatud põhiõigusküsimustes õiguskindlust, mida ei saa tagada pelgalt Euroopa Kohtu otsustega, rakendub põhiseaduse artiklist 24 tuletatud reservatsioon. Nii pidas Saksamaa konstitutsioonikohus ühenduse õiguse ja siseriikliku konstitutsiooniõiguse vastuolu korral ülimuslikuks siseriiklikku põhiseadust. Samas möönis Saksamaa konstitutsioonikohus, et antud kohtuasjas käsitletud põhiõigusküsimustes on tegemist siiski ühenduse süvenevast integratsiooniprotsessist tingitud õigusliku raskusega, mille ületamist konstitutsioonikohus samuti kohtuotsuse langetamise ajal uskus ette nägevat. Kohtuasi Solange II (BverfGE 73, 339) Hiljem korrigeeris Saksamaa konstitutsioonikohus kohtuasjas Solange I antud EÜ õiguse käsitlust märkimisväärselt. Kohtuasja Solange II otsuses tunnistas Saksamaa konstitutsioonikohus, et põhiõigused on EÜ õiguses, eriti Euroopa Kohtu kohtupraktikas, piisavalt tagatud, mistõttu Saksamaa

11 konstitutsioonikohus ei kontrolli enam EÜ õiguse vastavust Saksa põhiõigustele seni, kuni EÜ tasandil on tagatud üldine ja tõhus kaitse ühenduse aktide vastu, mis on oluliselt võrdne põhiõiguste kaitsega Saksamaa konstitutsiooniõiguses. Oluline on, et Saksamaa konstitutsioonikohus võttis selle kohtuotsuse tegemisel oluliselt arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat, mille kohaselt olid põhiõigused sel ajal Euroopa Majandusühenduse õiguses tõhusalt tagatud. Saksamaa konstitutsioonikohus tõlgendas kohtuasjas Solange II ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtet nii, et siseriiklik seadusandlik võim ei saa sekkuda ühenduse pädevustesse, kuid konstitutsioonikohus soovis säilitada oma lõplikku autoriteeti, sest pidas küsimusi suveräänsusest või lõplikust ülimuslikkusest mitteotsustatuteks seni, kuni ühenduse süsteem ei ole arenenud föderaalseks süsteemiks. Kohtuasi Maastricht (BverfGE 89, 155) Selle kohtuasja puhul oli tegemist konstitutsiooniliste kaebustega Saksamaal Maastrichti lepingu ratifitseerimise akti (Zustimmungsgesetz) ja põhiseadust muutva akti peale. Üks kaebaja väitis oma põhiõiguste ja põhiõigustega ekvivalentsete konstitutsiooniliste tagatiste rikkumist. Kitsamalt tekkis küsimus, kas EL poliitikate kujundamise protsess ning Maastrichti lepingus Euroopa ühenduste institutsioonidele antud funktsioonide ning pädevuste ulatus ei vähenda Saksamaa parlamendi otsusetegemist ja kontrolli määral, mis on vastuolus põhiseaduse artikli 79 lõikes 3 puutumatuks tunnistatud demokraatiapõhimõttega. Selles kohtuasjas selgitas Saksamaa konstitutsioonikohus, et Maastrichti lepingu allkirjastamisega ei allutanud Saksamaa ennast kontrollimatule ja ettenägematule protsessile, vaid et Maastrichti lepingus tehakse ainult ettevalmistusi EÜ kui õigusühenduse järk-järguliseks edasiseks integratsiooniks, ning et iga järgnev samm selles protsessis sõltub Saksamaa edasistest nõusolekutest. Kohus selgitas ka, et Saksamaa põhiseaduses kirja pandud demokraatiapõhimõte ei takista Saksamaa liikmelisust riigiülestel alustel organiseeritud valitsustevahelises ühenduses, kui rahvalt saadud legitiimsus ning mõju riikide liidus säilitatakse. Kohtuasi Banana Saga (BverfGE 102, 147) Otsustades selles kohtuasjas EÜ määruse banaanituru korralduse kohta vastu esitatud hagi vastuvõetavuse üle, arutas Saksamaa konstitutsioonikohus taas Euroopa Kohtu ja enda pädevusi põhiõiguste kohtuliku kaitse küsimustes. Siseriikliku õiguse ja ühenduse õiguse suhet käsitleti nüüd vaatenurgast, kas ülimuslik on nii liikmesriigile kui ühendusele siduv rahvusvaheline kaubandusõigus või ühenduse õigus. Siseriikliku konstitutsioonikohtuga dialoogi tulemusena selles kohtuasjas tühistas Euroopa Kohus osaliselt ühenduse määruse nr 478/95. PRANTSUSMAA KOHTUTE KOHTUPRAKTIKA Kohtuasi Administration des Douanes vs. Société Cafés Jacques Vabre ja SARL Weigel ja Cie (Cafés Jacques) (1975, 2 CMLR 336) KOKKUVÕTE ASJAOLUDEST JA MENETLUSEST 1964. aasta 1. jaanuarist ostis Jacques Vabre Madalmaade Kuningriigi kaupmeestelt suures koguses lahustuvat kohvi. Ta importis kohvi Prantsuse Vabariigi agentuuri Societe J. Weigel et Cie kaudu. Import maksustati kõrgema maksuga kui Prantsusmaal rohelisest kohvist toodetud lahustuva kohvi puhul tavaks ning müüdi Prantsusmaa territooriumil. Cafes Vabre ja J. Weigel väitsid, et see maks kujutab endast EMÜ artiklis 95 keelatud diskrimineerimist. Nad esitasid hagi tribunal d'instance le, nõudes maksu ja kahjude hüvitamist. Tribunal toetas nende nõuet, välja arvatud impordi osas enne 1967. aasta 5. jaanuari, enne millist kuupäeva pidas tribunal nõudeid seadusega vastuolus olevaiks. Prantsusmaa tollivalitsus pöördus Pariisi apellatsioonikohtusse, mis kinnitas tribunali otsust. Tollivalitsus kaebas apellatsioonikohtu otsuse edasi kassatsioonikohtusse.

12 OTSUS ASJA OSAPOOLED [1] Apellatsioonikorras edasikaevatud kohtuotsusest nähtub, et ajavahemikus 5. jaanuar 1967.a-5. juuli 1971.a, importis Soc. Cafes Jacques Vabre Hollandist, EMÜ liikmesriigist, teatud kogused kohvi, eesmärgiga, et kohvi tarbitakse Prantsusmaal. Selle kauba maksustamist tollis organiseeris tolliagent Soc. J. Weigel et Cie. Impordi mõlemal juhtumil maksis Soc. Weigel tolliametile siseriiklikku tarbimismaksu, mis nähti ette sellistele kaupadele tolliseadustiku pealkirja Ex. 21.02, tabeli A, punkti 265 all. Väites, et vastuolus EMÜ artikliga 95 maksustati kõnealuseid kaupu suuremate maksudega, kui Prantsusmaal rohelisest kohvist Prantsusmaal turustamiseks toodetavat lahustavat kohvi, taotlesid kaks ettevõtet tollivalitsuselt enammakstud maksu tagastamist (Soc. Weigel) ja alusetult makstud summa kasutamise võimatusest tingitud kahju hüvitamist (Soc. Vabre). [ ] TEISE NÕUDE KOHTA [4] Apellatsioonkaebuses selgitati, et kohtuotsus tunnistas ebaseaduslikuks siseriikliku tarbimismaksu, mida nõuti Tolliseadustiku punktis 265 põhjusel, et maks on vastuolus 25. märtsi 1957. aasta EMÜ artikliga 95, sest konstitutsiooni artikli 55 kohaselt on ühenduse õigus ülimuslik siseriikliku õigusakti suhtes, isegi kui siseriiklik õigusakt võetakse ajaliselt hiljem; samas, vastavalt apellatsioonkaebusele, peab maksukohus otsustama õigusakti seaduslikkuse üle, millega vaidlusalune maks kehtestati. Kuid maksukohus ei saa seda teha ületamata oma pädevusi, milleks oleks siseriikliku õigusakti kõrvale jätmine, väites selle konstitutsiooniga vastuolu. Tolliseadustiku punkti 265 normid jõustati 14. detsembri 1966. aasta seadusega, millega anti nendele normidele õigusaktidele iseloomulik absoluutne mõju, mis tähendab, et nad on siduvad kõigile Prantsuse kohtutele. [5] Kuid 25. märtsi 1957. aasta lepinguga, millel ülalmainitud konstitutsiooni kohaselt on suurem mõju kui tavalistel õigusaktidel, loodi eraldi õiguskord, mis on integreeritud liikmesriikide õiguskordadega. Selle lepinguga loodud õiguskord on vahetult kohaldatav liikmesriikide kodanike suhtes ning siduv liikmesriikide kohtutele. Sellepärast oli apellatsioonikohtul õigus, ning ta ei ületanud oma pädevusi, kui otsustas, et antud asjas tuleb kohaldada lepingu artiklit 95, mitte tolliseadustiku punkti 265, ehkki tolliseadustik jõustus riigi suhtes ajaliselt hiljem kui asutamisleping. Sellepärast jätab kohus selle nõude tähelepanuta. KOLMANDA NÕUDE KOHTA [6] Kaevatakse samuti, et kohtuasjas rakendati 25. märtsi 1957. aasta lepingu artiklit 95 [uus: EÜ 90], mis apellatsioonkaebuse kohaselt peab vastama konstitutsiooni artikli 55 nõudele, et Prantsusmaa poolt ratifitseeritud välislepinguid rakendatakse tingimusel, et neid rakendavad ka teised lepingu osapooled. Sellepärast ei olnud esimese astme kohtu kohtunik pädev mainitud konstitutsiooninormi rakendama, uurimata, kas kõnealuse kauba päritoluriik (Madalmaade Kuningriik) vastab sellele vastastikkuse tingimusele. [7] Kuid ühenduse õiguskorras kuulub Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi poolt talle 25. märtsi 1957. aasta lepinguga pandud kohustuste rikkumine riigi poolt temale asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu asutamislepingu artiklis 170 reguleeritud lepinguliste kohustuste rikkumise menetluse raamesse ning sellepärast ei ole siseriiklikes kohtutes võimalik vastastikkuse küsimust tõstatada. Sellepärast jätab kohus selle nõude tähelepanuta. VIIENDA NÕUDE KOHTA [8] Kaevatakse samuti, et kohtuotsuses peeti vaidlusalust maksu diskrimineerivaks 25. märtsi 1957. aasta lepingu artikli 95 alusel, samal ajal kui vastavalt apellatsioonkaebusele oli Euroopa Kohus tuvastanud, et lepingu artiklis 95 nõutud samasugususega on tegemist üksnes juhul, kui kaupadel on samasugune maksu-, tolli- või statistiline klassifikatsioon. Imporditav lõpp-toodang (lahustuva kohvi ekstrakt) ning tooraine (roheline kohv) kuuluvad kahe erineva maksupealkirja alla. Proportsioonid nende kahe kauba maksustamiseks - mis juhuslikult kaotati kuupäeval (1964.a), enne perioodi, mil tegevust piirati (vt esimese astme kohtu otsust) - ei tähenda ühelgi juhul, et Prantsuse lahustuva ekstrakti tootjad kasutaks tegelikult 3,600 gr rohelist kohvi ühe kg lahustuva kohvi valmistamiseks, selle kohvi kontsentraat on äärmiselt erinev mitte ainult ühisturu raames, vaid ka Prantsusmaa territooriumil. Lisaks, siseriiklikud seadused, mille aluseks on 3. septembri 1965. aasta otsus, esitavad Prantsusmaa tootjatele mitmeid nõudeid, mis muuhulgas puudutavad rohelise kohvi

13 kvaliteeti, muutes märkimisväärselt lõpptoodangu koostist. Järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuses ei tuvastata vaidlusaluste kaupade samasugusust, mille suhtes lasub tõendamiskohustus Soc. Weigel il ja Vabre l. [9] Ehkki Euroopa Kohus viidatud eelotsuses asutamislepingu artikli 177 alusel selgitab, et kaupade samasugusus artikli 95 lõike 1 tähenduses esineb, kui kõnealused kaubad langevad sama maksu-, tollivõi statistilisse klassifikatsiooni, nagu võib olla tegemist käesoleval juhtumil, lisab Kohus, et: sama artikli teine lõik keelab importkaupade igasuguse sellise maksustamise, millega importkaupa koormataks rohkem kui siseriiklikku kaupa, millega importkaup konkureerib, isegi kui samasugususe tingimus artikli 95 lõike 1 tähenduses on täitmata. Seega on õige, et olles tuvastanud, et kuigi Madalmaade Kuningriigist imporditud kohviekstrakt ja Prantsusmaal kasutatav roheline kohv sama kauba tootmiseks paigutuvad erineva tolliliigituse alla, on need kaubad siiski konkureerivad; olles lisaks tuvastanud, et tuvastatud andmed rohelisest kohvist teatud koguse lahustuva kohvi tootmiseks vajaminevate koguste proportsioonide kohta ei kuulu vaidlustamisele, rakendas apellatsioonikohus kohtuasjas lepingu artiklit 95. Järelikult ei saa seda nõuet rahuldada. [ ] Kohtuasi Syndicat Général de Fabricants de Semoules de France. (Semoules) (1990, CMLR. 173) Prantsusmaal oli tolliliit Alžeeriaga, mille raames puudusid tollimaksud Alžeeriast väljaveetavatele kaupadele. Samal ajal nõudis EÜ määrus liikmesriikide ja mitteliikmesriikide vahelisel teraviljaturul toimuva väljaveo maksustamist. Seega oli siseriiklik õigus EÜ õigusaktidega vastuolus. Et siseriiklik õigus oleks tulnud ühenduse õiguse ees kõrvale jätta, esitas Syndicat, kaubandusorganisatsioon, riigi vastu kaebuse, kaevates, et riik volitas tollimaksuvaba väljavedu Alžeeriasse. Asja hakkas arutama siseriiklik halduskohus. Prantsusmaa halduskohtul aga puudub konstitutsiooni kohaselt pädevus õigusakti üle kontrolli teostada või seda contra legem tõlgendada. Prantsusmaa konstitutsiooni kohaselt ei teosta kohtud põhiseaduslikkuse järelevalvet, vaid põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks on konstitutsiooninõukogu. Kohtute ülesandeks on seadusi rakendada. Sel põhjusel ei ole Prantsusmaa halduskohus teostanud põhiseaduslikkuse järelevalvet. Et halduskohtu arvates kehtivad põhiseaduslikkuse järelevalve põhimõtted ka siseriiklike õigusaktide suhtes ülimusliku seisundiga rahvusvahelisele lepingule vastavuse kontrollimisel, arvas halduskohus käesolevas kohtuasjas, et ta ei saa kaebust rahuldada ilma, et ta muudaks ise enda konstitutsioonilist seisundit. EÜ asutamislepingu kohaselt pidi aga siseriiklik iga astme kohtunik siseriiklikke õigusakte kriitiliselt hindama ning kui kohtunik tuvastab siseriikliku õigusakti vastuolu asutamislepinguga, peab ta vastuolulise siseriikliku akti kohaldamata jätma. Prantsusmaa kohtu otsuses arvatakse, et selline seisukoht ei ole õige. Nii saaks kohtunik liiga paljudes asjades keelduda rakendamast siseriiklikku õigust, väites, et tema arvates oleks siseriikliku õiguse rakendamine vastuolus rahvusvahelise normiga. Nii teostaks siseriikliku iga astme kohtunik iseseisvalt põhiseaduslikkuse järelevalvet. Sel viisil aga loodaks rahvusvahelise lepinguga terved valdkonnad, mille raames siseriiklik kohtunik võiks jätta siseriikliku õiguse rakendamata. See tähendaks, et siseriiklik kohtunik võiks jätta siseriikliku õiguse rakendamata asutamislepingu teksti alusel, mida siseriiklik kohtunik EÜ õigusest tulenevalt ei ole isegi täielikult tõlgendama volitatud. Sellepärast peab Prantsusmaa kohus nõuet, et ühenduse õigusega vastuolu korral peavad siseriiklikud kohtunikud jätma kohaldamata siseriikliku õigusakti ning rakendama ühenduse õigust, ühenduse õiguskorra arengu suhtes soodsaks, kuid siseriikliku õiguskorra suhtes ebasoodsaks nõudeks. Kohtuasi Nicolo (Raoul Georges) (1990, 1 CMLR 173) Küsimused siseriikliku ja EÜ õiguse vahekorrast tekkisid selles kohtuasjas hagidest, milles paluti tühistada Prantsusmaa esindajate 1989. aasta valimised Euroopa Parlamenti. Conseil d Etat arutas küsimusi, kas Prantsusmaa halduskohtute ülesandeks on õigusaktide kehtivuse üle otsustamine ning kas EÜ õigusele vastavuse kontrolli, mida Conseil d Etat pidas vaieldamatult õigusaktide asutamislepingule vastavuse kontrolliks, on võimalik pidada põhiseaduslikkuse

järelevalveks. Conseil d Etat selgitas, et siseriikliku õiguse tingimusteta ülimuslikkuse periood on lõppenud: Õiguse rahvusvahelised normid, eriti Euroopa õiguse normid, on järkjärgult meie õigusruumi vallutanud, kõhklemata parlamendi pädevusse tungida, nagu määratletakse konstitutsiooni artiklis 34. Sel viisil tulenevad teatud õigusalad, nagu majandusõigus, tööõigus või inimõiguste kaitse väga paljus algselt rahvusvahelisest11 regulatsioonist. Kui rahvusvahelisele lepingule ei saaks anda ülimuslikkust siseriikliku õigusakti ees, pidurdaks see arengut. Sellepärast selgitas Conseil d Etat, et ühenduse õigusele vastavuse üle otsustamisel tuleb tunnistada teiste kohtute pädevusi. Conseil d Etat viitas selles kohtulahendis seonduvalt ka Saksamaa konstitutsioonikohtu praktikale ning Itaalia konstitutsioonikohtu otsusele kohtuasjas Granital, kus Itaalia konstitutsioonikohus oli kinnitanud ühenduse õiguse seda põhimõtet, mille kohaselt ka madalama astme kohtud võivad omal algatusel jätta kohaldamata ühenduse määrusega vastuolus oleva siseriikliku õigusakti. Kohtulahendis viidatakse ka Euroopa Kohtu ülalviidatud lahenditele Costa vs. ENEL ja Simmenthal, kus Euroopa Kohus andis ühenduse õigusele absoluutse ülimuslikkuse siseriikliku õiguse, s.h konstitutsiooniõigus, ees. Arvesse võttes nimetatud Euroopa Kohtu lahendeid, pidas Conseil d Etat õigustatuks siseriikliku madalama astme kohtu poolt siseriikliku õiguse EÜ õigusele vastavuse üle kontrolli teostamist. Küsimuse kohta, kas EÜ õigusele vastavuse kontrolli on võimalik pidada põhiseaduslikkuse järelevalveks, järeldas Conseil d Etat, et kuivõrd rahvusvahelised lepingud on konstitutsioonilised aktid ning neis sätestatud põhimõtetel on tegelikult konstitutsiooniline jõud, võib rahvusvaheliste õigusaktide vastavuse kontroll põhiseaduslikkuse järelevalvega konkureerida. Samas Conseil d Etat neid kontrolli liike ei samastanud, kuid selgitas, et EÜ õigusele vastavuse kontroll sarnaneb näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonile vastavuse kontrolliga. 14