ISSN REEL JA KIRJANDUS

Transkript

1 ISSN REEL JA KIRJANDUS

2 SISU KORD J. Kross. Eesti seitsekümmend viis ja see on tõsi 65 O. Kruus. Tagasivaade Raimond Koiga tööle A. Viires. Kuude nimetused eesti keeles H. Saari. Sõnamoodustuse mõisteid. Liigivaheldus (J) 87 A. Vinkel. Kodukandi teema kolmas läbikirjutarhine August Mälgu loomingus 98 A. Valmas. STE-st «Eesti Päevaleheni» Eesti elav luulelugu (A. Alavainu) 111 MEMUAARE V. Uibopuu. Luuleline elulähedus ehk Raimond Kolka mälestades 113 E. Mallene. Kuidas minust sai soome kirjanduse tõlkija 115 RAAMATUID KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenthal, A. Tamm, tl. Tedre, U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel. TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), R. Kuusk. Anarhilise kujutlustõe võluväljas M. Liivamets. Elu saladus Eesti Vabariigis aastal С Hasselblatt. Slängisõnaraamatust 120 K. Kirme. Ilmus rahvakunsti väike katekismus O. Kurs. Koguteos Ingeri ajaloost, asustusest ja kultuurist 124 RINGVAADE P. Kruuspere. Väliseesti kirjanduse konverents Kaanel: Maie Helm. Illustratsioonid ilmuvale La Fontaine'i valmide väljaandele (sulejoonistused, 1993). E. Ross (tegevtoimetaja), V. Klaus (keeleteaduse osakonna to.metaja), P. Lias (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: EE-0100 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid S, Laduda antud 18. XII Trükkida antud Trükiarv Tellimus nr OÜ «Greif» trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19, II. Klišeed valmistanud trükikoda «Ühiselu». «Keel ja Kirjandus» 1993

3 KEEL JA KIRJANDUS EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXVI AASTAKÄIK Eesti seitsekümmend viis ja see on tõsi JAAN KROSS Aeg-ajalt kirjutavad maailma ajalelied kõige muu küsitava tõesusega aine hulgas juhtumeist, kus trauma ohvriks sattunud inimene on langenud unetaolisse seisundisse ja viibinud selles aastaid, teinekord aastakümneid, enne kui ta uuesti virgus. Neis lugudes leidub sageli viiteid hilisärkamistega kaasnenud traagilistelegi psühholoogilistele konfliktidele: nooruke naine vaibus traumaanne aga ärkas sellest eakas memm, kelle kaks pisikest tütart olid korraga küpsed võõrad naised, tundmatute meeste abikaasad ja tundmatute lastelaste emad... Et cetera. Säherdused individuaalse ja äkitselt mööduva püsiune et mitte öelda varjusurma juhtumid tunduvad olevat õige haruldased. Ma ei ole ise olnud ega tea kedagi, kes oleks olnud sellise juhtumi tunnistajaks. Nii et tuleb küsida: aga k и i väga palju haruldasemad peavad siis olema veel juhud, kus ajutisest näivsurmast ei virgu mitte pelgalt indiviid, vaid virgub ühekorraga terve rahvas, terve riik, terve ühiskond?! Nimelt niisuguse mitte üksnes individuaalpsühholoogilise, vaid kollektiivse ning ajaloolise ime tunnistajad ja osalised oleme praegu kõik. Meie silme all, meie ümber ja meis endis sünnib kolme riigi nõidusunest ärkamine. Ent keskendugem siinkohal sellele, mis meie eneste riigiga, Eesti riigiga on sündinud ja sünnib. Et Eesti riik 1918-ndal aastal ikkagi sündis, oli juba poliitilis-ajalooline ime. Mis siis riik õieti on? Ei midagi muud kui inimeste, juhtide ja kodanike, teatudviisiline käitumine. Ja mis siis veebruaris 1918 õieti sündis? Kleebiti plankudele üks manifest. Kirjutati mõned kiiruga sõnastatud otsused. Kui enamlased oleks veel kohal olnud, oleks nemad Manifesti maha rebinud ja päevakäsud porri tallanud. Nii jäi see järgmisel päeval sakslaste teha ja need tegid oma töö hoolega ära. Ime ongi selles, et tolle riigi vaevaltväljaöeldud sünniteade ei kadunud lumme ja porri, vaid jäi alles. Ja tõusis üheksa kuu pärast lumest ja porist ja soldatisaabaste jälgedest ning osutus kiirguskeskmeks, mille nimel uus riik tegelikult sündis ja sada tuhat meest asus relvade alla ja neli tuhat 5 Keel ja Kirjandus nr J RAHVUS- I i_gaamatukeai) I

4 meest läks surma. Kuni uus riik oli kindlustatud ja valmis rahumeelseks eluks. Ime sai võimalikuks selle tõttu, et iseseisva Eesti riigi idee nii täpselt ja nii üleni vastas rahva nii suure osa sügavaimale soovimusele. Sest sõltumatu omariiklus on iga etnilise grupi kõrgeim paleus. Iseseisev Eesti jäi püsima kaheks aastakümneks ja need aastakümned kujutavad endast meie olemasolu viimase kaheksasaja aasta tippu. Siis suruti meid korraga nägupidi vee alla. Ja me hoidsime pool sajandit hinge kinni, et mitte uppuda. Maailm unustas meid selle aja jooksul enam-vähem ära tempides teatud süümepiina suure hõlbutundega, mida meie loovutamise ohver talle pakkus. Uus ime ei seisnenud nüüd enam selles, et me oma allvee-elus oma riiki ei unustanud. Aega, mis oli olnud kõige helgem peatükk vähemalt kolme põlvkonna kogemuses, oti võimatu unustada. Alternatiivne oli meie jaoks ainult üks: me kas upume või see aeg taastub. Ime oli nüüd selles, et ainulaadne maailmapoliitiline konstellatsioon, mis oli võimaldanud Eesti riigi tekkimise 1918, hakkas 1988-ndast aastast peale taastekkima. Ja korduski meite olulistes joontes niivõrd, et tõusime vee alt uuesti üles. Et oleme uuesti olemas. Kusjuures meie õnn on see. Need, kes omal ajal nägupidi halli vee alla suruti, nii, et neile ainult lootusekõrreke hingamiseks suhu jäi, ja kes tollal olid noorukid või täiskasvanud, on praegu, uuesti vabasse õhku pääsnult, juba liiga vanad, et midagi olulist korda saata. Seda küll. Aga nõiduse rabajärvest taastõusnud riik on alles noor riik noor isegi siis, kui lugeda iga ta varjusurma-aastat täie eest. Ealdasa on see parima eluväljavaatega nooruk, aga ikkagi juba täisküps nooruk Euroopa riikide seas. _ Eelpool öeldi, et riik pole midagi muud kui juhtide ja rahva teatudvasiline käitumine. Küsigem siis, missugune meie käitumine Eesti riigis ja Eesti riigina õieti peaks olema? Riigikssaamine on peavõit ajaloo universaalloteriil. Me peame käituma teadmises, et seitsmekümne viie aasta jooksul on ajalugu pillanud neid Eestile koguni kaks. Ning et me ei tohi mängida võitu, mis meil nuudkaes on, maha. Sest seda, et ajalugu kingiks meile'veel kolmanda peavõidu, ei luba ükski tõenäosus enne mitme sajandi möödumist oodata. Kui me oma praeguse, oma teise peavõidu maha mängiksime, poleks meid siis enam olemas, et kolmandat vastu võtta. Sedamööda peame tajuma igal sammul oma vastutust. Me ei tohi raisata oma energiat ei sisemistele, ei välistele jõmpsikamängudele. Katsetele panna jalga taha. Katsetele tegutseda põhimõttel: ülim on, et vastaspoolel ei õnnestu midagi mõistlikku ära teha. Me peame lapsiku destruktivismi ilmingud eneste seas nähtavaks tõstma ja moraalselt hõrjama. Aga ülejäänus peab meie käitumine olema üks: töö, töö ja töö. Eestlased on liiga iroonilis-kriititised, et teha oma tööd liiga tobeda fanatismiga. Aga peaaegu fanaatilisuse piiril tuleb meil töötada kui tahame oma riigi kaheksakümnendaks sünnipäevaks olla Euroopa riikidepere lugupidamisväärse ja lootusrikka mainega liige. Riik see oleme meie. 66

5 Tagasivaade Raimond Kolga tööle OSKAR KRUUS Tundsin 3. novembril 1992 manalasse lahkunud kirjanikku Raimond Kolka * rahuliku ja tasakaaluka inimesena. Pilguheit ta eluloole kinnitab seda muljet: ta ei ole teinud tähtsaid otsuseid ülepeakaela, vaid on võtnud endale järelemõtlemise aega ning toiminud siis järjekindlalt. Kasvanud Eesti lõunaservas Sarus võrumurdelisel alal, tuli tal kirjandusliku tee algul otsustada, millist keelt kasutada. Ta alustas trükis luuletusega «Kooli!» 26. X 1938 «öpilaslehes» ja kirjutas algul kirjakeelseid värsse. Kuid aasta sügisel alates lühiluuletusest «Mälestus» hakkas ta sulge proovima võrukeelsete värssidega. Otsuse võru luulekeele kasuks tegi ta alles pärast sõda esimese luuletuskogu «Ütsik täht» koostamise aegu. Memuaarides on R. Kolk üksikasjalikult jutustanud oma kirjanikuks kujunemise teest, nii et siinses lühiülevaates on vaja kommenteerida vaid paari momenti. On küsitud, miks R. Kolk ei astunud juba Tartus «Tuulisui» kirjandusrühmitusse, kus tegutsesid ka tema õpingukaaslased Tartu õpetajate Seminarist luuletaja Leili Rimmel (hilisema nimega Andre) ja tulevane kunstnik Harri Laks. R. Kolk ise on viidanud humoristlikule seigale: kui teda rühmituse juhile Kalju Lepikule «Vanemuise» kontserdisaalis tutvustati, oli sellel tüdruk kaasas ning nad ei saanud luuletamisest ja «Tuulisuist» rääkida. 1 Peamine põhjus aga näib seisnevat selles: K. Lepik ei teadnud, et R. Kolk luuletab. R. Kolk esines ju tagasihoidlikult ning tema kirjatööd olid seni ilmunud peamiselt varjunimede all (Raim Kalm, R. Talvi jt.). Kui aga Valev Uibopuu tutvustas R. Kolga luuletusi autori õige nimega Soomes ajalehes «Malevlane» ja almanahhis «Eesti Looming», siis huvitus K. Lepik uuest luuletajast ning kutsus teda aasta suvel «Tuulisui» ettevõtmistest osa võtma aastal sündinuna pidi R. Kolk otsustama, millises sõjaväes ta Teisest maailmasõjast osa võtab (või katsub sellest kõrvale hoida metsavennana). Nutikat taktikat kasutades tegi ta lõpliku otsuse alles kolmveerand aastat hiljem, aasta detsembris, ja põgenes Soome järgmise aasta jaanuari keskel. Siingi jäi väike võimalus valida: kas astuda Soome sõjaväkke või katsuda end võõrsil mingi rahuliku ametiga elatada. Üks R. Kolga naabriposs oli leidnud Soomes sulasekoha ning teatas sellest aprillis 1944 noorele luuletajale. 2 Sellal oli R. Kolk küll juba Soome sõjaväes nagu enamik Eestist põgenenud noormehi. (Eeskätt just vanemad ja tutvustega, ka soome keelt oskavad mehed võisid leida elatusvõimalusi väljaspool sõjaväge.) R. Kolgal polnud sõdimiskihku. Ta ei ole sõjaelamustest isegi luuletanud ning ta kaks sõjaainelist novelli («Väikemees, miks nutad?», «Demobilisatsioon») on patsifistliku hoiakuga. Sõjast võttis R. Kolk osa lühikest aega: alles aasta juunis pärast Punaarmee läbimurret Karjala kannasel paisati eestlastest koosneva jalaväerügemendi nr. 200 teine pataljon koos R. Kolgaga rindele; see eestlaste väeüksus viidi rindelt ära augustikuu algupoolel. Jäi veel valida: kas naasta Eestisse või põgeneda lääne poole. Seda valikut ei teinud R. Kolk järsku. Alles Hanko sadamas enne laevale minekut loobus ta Eestisse sõidust. Võib-olla võttis otsustamine seetõttu rohkem aega, et R. Kolgal tuli minna sedapuhku enamiku vastu: suurem jagu rügemendikaaslasi sõitis Eestisse. * «Kee! ja Kirjandus» on kirjaniku nime seni kasutanud ('-tüvelisena, seekord oleme aktsepteerinud ka autorite lõunaeestilise pruugi. Kirjanik ise ei vaidlustanud kumbagi varianti. Toim. 1 R. Kolk, VSrumaalt Stockholmi. Rmt.: «Tuulisui» ja teised. Tallinn, 1992, lk Erdi Kaarman R. Kolgale 10. IV 1944 (KM КО, üle antud 1992). 67

6 Ka Rootsis tuli teha paar edasise käekäigu suhtes tähtsat sammu. Göteborgis ketrusvabrikus töötades kerkis üles küsimus ülikooli astumisest. R. Kolk ei söandanud ka siin kiirustada, vaid astus alles a. majanduslikult jalulejõudnuna Stockholmi ülikooli ning pärast selle lõpetamist a. sai soliidse riigiametniku koha. (Tuulisuilaste sõpruskonnas oli R. Kolk küll esimene abielluja a. juulis nais ta Valgaaegse kooliõe Ellen Rääbise. Nad olid vastastikku aasta suvel hakanud otsima teineteise asupaika, saidki vastavad aadressid teada ning suhtlesid sellest saadik pidevalt.) R. Kolga luuletajaks kujunemisel on suur osa teisel võrumaalasel Bernard Kangrol. Nad tutvusid aasta sügisel (pärast dramaatilist ülesõitu Põhjalahest) Örnsköldsviki põgenikelaagris. Siitpeale jälgis B. Kangro järjekindlalt R. Kolga värsiharrastusi ning innustas teda debüütkogu koostama: «Annan Sulle aega: 1. maiks [1946] olgu käsikiri täielikult minu käes! Nõus, eks ole! Korja vanad kokku ja kirjuta uued juurde, aega on 1. maini.» 3 Teiseks R. Kolga luuleteele ahvatlejaks oli eakaaslane Kalju Lepik, kes aitas korraldada ka eluolu: kutsus R. Kolga lõunapoolsete linnade üksildusest kirjandusliku seltskonnaga Stockholmi ja leidis talle siin nii töö kui ka ulualuse. Samal ajal ning ühesuguses kujunduses ilmusid aasta sügisel Stockholmis nii K. Lepiku kui ka R. Kolga esikkogud. Muidugi tekkis nende vahel ka konkurentsimoment ning algul kiputigi R. Kolka pidama lootusrikkamaks luuletajaks kui К Lepikut. Koguni vanameister Gustav Suits andis selge eelistuse «Otsikule tähele» К Lepiku kogu «Nägu koduaknas» ees. 4 Leidnud pagulaskriitikas tunnustuse murdeluuletajana, jäigi Kolk truuks kodumurdele, kuigi mitte lõplikult. XX sajandi teise poole keerukaid luulemõtteid on raske väljendada läinud sajandi talupojakeeles, eriti siis, kui ollakse kodust eemal. Teise kogu «Kõiv akna all» (Lund, 1952) järel astus R. Kolk lugejate ette kolmanda luulevihikuga «Müüdud sormus» (Lund, 1959). Siin on juba üle poole luuletustest kirjakeelsed Neljas kogu «Kiri» (Lund, 1977) on kirjutatud kirjakeeles (ainult mõned juurdelisatud nooruspäevade värsid on Võru murdes). Hiljem avaldatud noorusluuletused on enamasti samuti kirjakeelsed. R. Kolga luulest on kaks kolmandikku võrukeelne. R. Kolk ei ole end tunnistanud Artur Adsoni õpilaseks. Paraku kõrvutatakse ja võrreldakse teda Adsonaga, sest Kolk ja Adson on ühe ja sama luuletraditsiooni kehastajad ja arendajad. Mõlema luulekeel põhineb Louna-Võrumaa, täpsemini Edela-Võrumaa murretel Adsonil Rõuge, Kolgal Mõniste murrakul. Kolga ja Adsoni erinevus tuleneb nende vaadetest. Kolk on Säru vallamajast kaasa toonud vabameelse, sotsialistliku maailmavaate; Adson on märksa konservatiivsem ja parempoolsem. Pealegi sattusid Adson ja Kolk vaenujalale eri põlvkondadesse kuuludes. Adson toetas A. Lauri kirjastuse «Orto» soositud alalhoidlikku kirjanduskriitikat, Kolk kuulus nooremate kirjanike rajatud kirjastuste «Vaba Eesti» ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi toetajate hulka. Luules avaldus kahe Võrumaalt pärineva luuletaja erimeelsus eeskätt suhtumises religiooni: Adsoni luule on religioosne, Kolga oma aga ateistlik. Vanaaegse talurahva ellusuhtumise kajastusena esitab Kolk küll mitmeid piibliepisoode ning pildikesi kirikutest ja kalmistutelt, kuid vastavate motiividega ei lahe ta innustunult kaasa, vaid jääb pigem vaikselt muigavaks kõrvaltvaatajaks. Näiteks inglimotiivi kasutamine luuletuses «Taivaheminek» viib hardustundest koomilise kujundini: «Olo päälpuul katusõid / varsti vana vatõr. / Võta vasta patusõid / säilän uhkõ satõr.» Bernard Kangro R. Kolgale 27. III 1946 (KM КО, üle antud 1992) Eestl,,.' Pagulaslüürika. «Eesti Teataja» 1. ja 5. III R. Kolk, Otsik täht. Stokholm, 1946, lk. 53.

7 Adsoni hilisemas luules, alates kogust «Kaduvik» (1927), saavad mõtisklused surmast ja religioossed motiivid domineeriva koha. Esimestes Adsoni värsikogudes annavad tooni armastusluuletused ning mälestuspildid koolielust. Neid mõlemaid on Kolga luules vähe. Niisiis juba ainevallalt, motiivistikult on Adsoni ja Kolga luuletused üpris lahkuminevad. Kolga luulest jääb esmajoones meelde humoristlik esitusviis, millega liitub eleegiline meeleolu. K- Ristikivi on R. Kolga puhul leidnud: «Kolgi luuletustes on nukrust ja isegi valu, aga vaevalt resignatsiooni ja veel vähem kaebamist. Humoristlikku värvingut rõhutab murre, isegi kui teema ise on küllalt tõsine...» 6 Ajapikku Kolga luulehaare avardus, juurde tuli võõramaa motiive ning vajadus sekkuda päevaprobleemidesse. Seda olnuks aga raske, isegi kohatu teha talupoeglikus võru keeles ning küllap sellest on tulenenud vajadus üle minna kirjakeelele. On tekkinud ka vormiline mitmekesisus ristriimiliste nelikvärsside kõrvale on ilmunud pooleldi riimitud vabavärsid. Selle uuema luulekihistuse eredaks näiteks sobib «Voice of Hungary», mis on kirjutatud tankide tungimise ajal Budapesti aasta sügisel: Kui kustuvad sädemed öös väriseb raadiohing sõnatootmise töös. Vastu saadetakse pudelis verd. 7 Järk-järgult asendus luule proosaga, mõnda aega on R. Kolk küll kirjutanud luulet ja proosat kõrvuti. Jutukesi hakkas Kolk varakult avaldama. Esimese tunnustuse leidis ta aasta lõpul, kui ta lugu «Vanas kõrtsis» sai «Postimehe» jutuvõistlusel I auhinna 8. (See raha kulus hädasti ära põgenemisteekonnal ülevedajale maksmiseks.) Pärast kahe luuletuskogu avaldamist esines Kolk romaaniga «Küla põleb kahest otsast» (1955). Teos näitas autorit küpse prosaistina. Kolga humoristlik kujutamisviis senises tõsisetoonilises pagulaskirjanduses tekitas küll algul natuke hämmastust, kuid mitmekesistas kirjanduse üldpilti ning võeti peagi heatahtlikult vastu. Esikromaanis käsitleb Kolk valikudilemmat, mis võis tihtigi esineda pagulasühiskonnas, kuigi probleem iseenesest on üpris lai ning võib ette tulla igal ajal, igas kohas. Peategelane peab valima elukaaslase: kas lahedat elu võimaldava, kuid mitte eriti ihaldatud rootslanna või noorusarmastuse, eestlanna, kes tooks endaga kaasa rohkesti muret ja vaevanägemist. Mugav meditsiinitudeng Ilmar Kaart valib kindlat elujärge pakkuva rootslanna ja loobub nii armastusest kui ka muudest ideaalsetest käitumismallidest. Autoril terenduvad suured võimalused oma peategelase satiiriliseks kujutamiseks, kuid ta on sellest loobunud ning jälgib oma tegelaste käitumist humoristlikult muiates. Kahel rivaalitseval naisel lastakse küll kokku puutuda, kuid juhuslikku kohtumist ei arenda autor tüliks või draamaks. Taustaks on maalitud helgemeeleoluline pagulaseesti laulupidu ning huumorist on kantud ka romaani metafoorne pealkiri. Peategelasele võib leida vabandusi pagulase ebakindlast olukorrast, kuid probleemi võib näha ka hoopis laiemalt, vahest isegi igipõlisena. On ju eesti taluromaanides vaene noormees seisnud tihtigi samasuguse valiku ees kas inetu peretütar või meeldiv saunikutütar. Debüütromaani hinnati kriitikas kõrgelt, esile tõsteti selle assotsiatsiooniderikkust ning humoristlikku vaateviisi. Üllataval kombel ei jätkanud Kolk samas laadis, vaid kirjutas järgmisena oma kõige tõsisema teose romaani «Sulajää» (1958). Ka kom- 6 A. Mägi jt., Eesti kirjandus paguluses Lund, 1973, lk R Kolk, Müüdud sõrmus. Lund, 1959, lk. 19. e «Postimees» 31. XII 1943, nr

8 positsioonilt erineb teine romaan esimesest märgatavalt: kui «Küla põleb kahest otsast» esitab sündmustiku kokkusurutult paari päeva jooksul, siis «Sulajää» tegevusajaks on kuusteist-seitseteist aastat. Siiski on Kolga stiililaadist oluline püsima jäänud: ka «Sulajääs» maalitud pildid on impressionistlikult õhulised ja värvirikkad, jutustamise rütm kerge ning assotsiatsioone pakkuv. «Sulajääs» viib Kolk lugeja oma sünnipaiga lähedusse Võrumaale, kuid oma elukogemustele lisaks on ta kasutanud ka eelneva põlvkonna elupilti. Tegevus toimub peaasjalikult Eesti Vabariigi ajal; metafoorset pealkirja põhjendav proloog etendub aga ärkamisajal. «Sulajää» peategelane Meeri Pärtin on juurtetu inimene nagu esikromaani Ilmar Kaart: Meeri valikuvabadus on pealegi märksa väiksem kui Ilmaril. Õpetajaametist ülekohtuselt vallandatuna satub Meeri talu ja selle peremehe meelevalda ning peab H. Wuolijoe Niskamäe perenaise kombel oma soovid ja igatsused allutama talu huvidele. Kolk on ehedate üksikasjadega näidanud, kuidas ebaõnnestuvad Meeri katsed talu võimust vabaneda fataalse paratamatuse vastu on romaani tegelased võimetud. «Sulajääga» astus ' Kolk eesti taluelu kujutajate esiritta, Tammsaare «Kõrboja peremehe» ja Metsanurga «Soosaare» naabrusesse. Siiski tundus pagulaselu kirjanikule tuttavam kui sõjaeelne külamiljöö ning peagi pöördus ta tagasi selle kujutamisele. Teoks sai autori poolt Stockholmi triloogiaks kutsutud romaanikolmik «Et mitte kunagi võita» (1969), «Mõned päevad septembris» (1972) ja «Truudus elu vastu» (1976). Neis on tegelaste askelduste ning kokkupõrgete taustaks rahulikus heaolus sumisev Rootsi, mille oludega on kohanenud ka eestlastest pagulased. Sündmustiku aluseks on esmajoones perekondlikud konfliktid: kord on abikaasad vanuselt liiga erinevad, kord ei sobi iseloomud, kord meelitab abielupartnereid kokku voi lahku ahvatlev mammon. Romaani «Et mitte kunagi võita» peategelane Alfred püüab võidelda selle vastu, et naised ei abielluks raha pärast rikaste vanameestega. Kuid Alfred Pärm-Jästil ei õnnestu (nagu ka Kolga romaanide teistel ideekandjatel) oma maailmaparanduslikke ideid teostada ning masendunult lõpetab ta enesetapuga. Gümnaasiumiõpetaja Jüri Naaber romaanist «Truudus elu vastu» püüab teistele head teha, kuid tema käitumist tõlgendatakse pahatahtlikult ning ta muutub järjest skeptilisemaks. Ta teeb kurva kokkuvõtte: «Ma uskusin,_et pärast kõiki koledusi, mis Teine maailmasõda kaasa oli toonud, oli koigi inimeste üldine ja ainus huvi maailm täiesti teiseks muuta. Aga seda ei juhtunud ju, seda ei üritatudki, nagu poleks sõda üldse olnudki.» 9 Stockholmi triloogias analüüsib Kolk ka pagulaste ja kodueestlaste suhteid, kuid siingi on järeldused skeptilised. Romaanis «Truudus elu vastu» lastakse Rootsi sugulastele külla sõita näitlejannal Aino Tultsonil, kuid ka temal ei õnnestu muuta ei enda ega teiste elukäiku. Teisedki selle teema käsitlejad (Bernard Kangro, Salme Ekbaum, Arvo Mägi, Helga Nõu, Vladimir Beekman, Ine Viiding) lasevad kodueestlastel koju tagasi pöörduda pärast mõningaid poliitilisi vaidlusi, mis a priori jooksevad tühja. Kolga muigav jutustamisviis ei luba konfliktidel liiga teravaks muutuda. Romaanide kõrval kirjutas Kolk ka lühemat proosat, eriti oma kirjanikutee algul. Raamatutena aga jõudsid ta jutud lugeja kätte hiljem siis, kui Kolk oli juba tuttav nii luuletaja kui ka romaanikirjutajana. Zanrilt on talle rohkem sobinud jutustus, harva tuleb tal välja puäntlik lõpplahendus või faabula kokkusurumine klassikaliseks novelliks. Kir- VÄx 0 " h ise seda m ärganud nin g kogule «Väikemees, miks nutad?» (I960) märkinud alapealkirjaks «Novelle ja jutustusi», «Uskmatule Toomale» (1981) aga ainult «Jutustused». Esimeses kogumikus pakuvad 70 9 R. Kolk, Truudus elu vastu. Lund, 1976, lk. 159.

9 kodumaisele lugejale kõige rohkem huvi Soomest sõjamuljeid vahendavad autobiograafilised novellid «Demobilisatsioon» ja «Väikemees, miks nutad?». Kuigi viimase pala lõpplahendus pole kooskõlas autori elukäiguga, näitab nimetatud lugude elulist tõepärasust see, et neid on tsiteeritud ajalookirjanduse koguteoses «Soomepoisid» (1973) kui vastava ajajärgu sõjameeleolude iseloomulikku fikseeringut. 10 Ka jutustusse «Isiklik Ustav Ülo» näib olevat ladestunud autori isiklikke kogemusi Rootsi tehastes töötamise ajast. Jutustus «Valget verd mu käest» on aastal algselt kirjutatud rootsi keeles ning saadetud ühele romaanivõistlusele. Rootsikeelseks kirjanikuks saamisest ei tulnud midagi välja, žürii ei pannud teost tähele ning Kolk pidi selle hiljem avaldama ikkagi eesti keeles kogus «Väikemees, miks nutad?». «Uskmatus Toomas» leidub pagulaselu pilte rohkem, kuid siingi puudub ainevalla ühtsus ning mõned jutud viivad kodumaale tagasi. Tooni annab autori tõrjuv hoiak kõikjalt peale rõhuva võõra mentaliteedi vastu. Aeg-ajalt vilksatab huumorit, ka dramaatilistes lugudes ei ole konflikti toonitatud, vaid pigem mahendatud. Näiteks jutustuses «Elu nagu novell» loobub noor pagulasnaine kergesti oma lapsest ning autor ei ole hakanud teda hukka mõistma, vaid lõpetab loo kerge iroonilise vinjetiga ndail aastail tundusid pagulasprobleemid R. Kolgale ammendatud ning ta suundus tagasi sõjaeelse Eesti kujutamisele. Säru vallamajas üleskasvanuna oli ta maast-madalast saanud jälgida ühiskondlikku elu ning huvituda valitsemisprobleemidest. Kui viimasel jutuajamisel 30. septembril a. küsisin, kust pärineb poolehoid sotsialistlikele ideaalidele, siis vastas R. Kolk, et ta on sündimisest saadik olnud sotsiaaldemokraat. Oma viimastes romaanides tahtis R. Kolk täpsemalt jälgida poliitiliste vaadete võitlust sõjaeelses Eestis; lisaks isiklikele muljetele uuris ta vastava ajajärgu ajakirjandust, käies vanu ajalehti lugemas Helsingis. Tulipunkti asetas Kolk vapside liikumise ning püüdis vastata küsimusele, miks Eesti Vabariigi valitsemisel loobuti demokraatlikest põhimõtetest ja toimus aasta autoritaarne riigipööre. Kolk ei hakanud vastavate probleemide analüüsimisel kujutama ajaloolisi isikuid, vaid vaatles nähtusi ühe valla tasandil. Teda huvitas, kuidas vapsism lihtrahva seas avaldus. Tegevuskohaks on talu, vallamaja ja maakonnalinn; harva siirdub tegevus pealinna Tallinna. Romaanikolmikut «Vallavanema pärandustomp» (1983), «Elu edeneb» (1984) ja «Ajad muutuvad» (1989) on nimetatud vallavanema-triloogiaks, kuigi vallavanem ise sureb juba esimese romaani algul. Kuid pärandi ja valitsemise probleem läbib kogu triloogiat ning seob tegelasi. Sissejuhatavas osas kujutatud vallaisa on tahtnud hoolitseda oma vallaspoja Eedi eest, aga teised pärijad püüavad teda kõrvale lükata. Vallavanem ja tema pärand lasevad end tolgendada nii kitsamalt kui ka laiemalt ning neist saab järeldusi teha Eesti sõjaeelse valitsemisviisi kohta. Triloogia esimene raamat kujutab vapside esiletõusu ning Konstantin Pätsi vastuaktsiooni aastal; teine Isamaaliidu moodustamist ning vapside uut võimuhaaramise katset aasta lõpul; kolmas Eesti Vabariigi loojangut aastal. R. Kolk on ka siin jäänud truuks oma humoristlikule vaateviisile ega arenda konflikte teravaks. Valgaga sarnanevat väikelinna on kujutatud unise ja loiuna, kus kompromisse on kergem teha kui pealinnas. Peategelase kohal asub õigupoolest nooruk Eedi, kes peab alles õppima aru saama nii suurtest kui ka väikestest eluprobleemidest. Eedi armastusromaangi jääb pooleli: nn autor kui lugeja lahkub temast aasta suvel, kui pole teäda, kas noormees peab edaspidi minema kooli või sõtta. Ka teisi tegelasi on 10 E. Uustalu, R. Moora, Soomepoisid. Toronto, 1973, lk. 274 jm. 71

10 autor heatahtlikult näidanud. Ainult hävituspataljoni astunud Eha Narusk-Nurmjärv-Umverk on saanud negatiivse iseloomustuse ning teda karistab Kolk triloogia lõpupeatükis surmaga. R. Kolga vallavanema-triloogial on midagi uudset lisada eesti kirjanduse üldpilti, kuna romaanikirjanikud vaikiva oleku ajajärgust (M. Metsanurk, P. Krusten, R. Roht, J. Kärner jt.) ei saanud tolleaegset olukorda igakülgselt kujutada. R. Kolga suletööst on palju jäänud puhtalt pagulasperioodika veergudele. Ta on kirjutanud rohkesti retsensioone, artikleid kirjanike juubeli või surma puhul. R. Kolk on teinud ka kirjandusloolist uurimistööd: avaldanud lühimonograafia «August Mälk» (1964) ning koos Arvo Mägiga uuema pagulaskirjanduse ülevaate «Estnische Exilliteratur in den letzten zwei Jahrzehnten» («Ural-Altaische Jahrbücher», 1987). Ülevaade on aastal avaldatud Tallinnas brošüürina (millegipärast tõlgitud saksa keelest, kuigi oleks saanud ju kasutada autorite eestikeelset teksti). R. Kolk on tegutsenud ka Stockholmi pagulasajalehe «Teataja» vestekirjanikuna. Ta vestetest on avaldatud valimik «Lestakala otsimas ja teisi jutte» (1987). Autobiograafilistel vestetel rajaneb memuaariraamat ««Tuulisui» ja teised» (1980), mis täiendatult varasemate mälestustega Eestis ja Soomes veedetud ajast avaldati a. uuesti Tallinnas. «Teatajas» hakkasid ilmuma Kolga uued mälestused, mille kirjutamise katkestas varajane surm. R. Kolk on pidanud rohkesti kirjanduslikke kõnesid nii Rootsis kui ka mujal, tihti on tal olnud poliitilisi esinemisi; ta on toimetanud Stockholmis ilmunud, a. seiskunud sotsialistlikku ajakirja «Side» ning mitmesuguseid muid väljaandeid. Oma värsi-, romaani- ja vesteloominguga rikastas R. Kolk oluliselt eesti eksiilkirjandust, lisades dramaatilis-tõsisele käsitluslaadile humoristliku esitusviisi. Ta saavutas silmapaistvaid tulemusi nii luuletajana kui ka romaanikirjanikuna. Oma organisatoorse töö ning kriitikutegevusega oli ta Rootsis eesti eksiilkirjanduse üks tugisambaid. Sotsialistliku maailmavaate elushoidja ja arendajana mitmekesistas ta paguluse poliitilist ja filosoofilist ideestikku. Rohkete külaskäikudega Eestisse aitas ta ühendada kodueesti kirjandust eksiilkirjandusega ning kuulus ise nii Eesti Kirjanike Liidu kui ka Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeskonda.

11 Kuude nimetused eesti keeles ANTS VIIRES Eesti keeles käibivad kuude normaalnimetustena rahvusvahelised Rooma traditsioonist pärinevad ladinapärased jaanuar, veebruar jne., millega me lülitume üldisse Euroopa konteksti. Nende kõrval tuntakse teisejärgulisena ka kindlat sarja eesti oma nimetusi näärikuu, küünlakuu, paastukuu, jürikuu, lehekuu, jaanikuu, heinakuu, lõikuskuu, mihklikuu, viinakuu, talvekuu, jõulukuu. Viimased kuuluvad rohkem ilukirjanduse või siis piduliku stiili valdkonda, tegelikus keelepruugis kasutatakse neid harva, mõned kalendrid annavad neid paralleelnimetusena. Omakeelseid paralleelnimetusi tunneb suuremal või vähemal määral enamik Euroopa rahvaid, kusjuures mõnel rahval on asi vastupidi: esikohal on oma nimetus, ladina nimetusi peaaegu ei kasutatagi. Meie lähemaist naabreist kuuluvad siia kõigepealt soomlased. Nende tavalised kuunimetused on jaanuarist alates tammikuu, helmikuu, maaliskuu, huhtikuu, toukokuu, kesäkuu, heinäkuu, elokuu, syyskuu, lokakuu, marraskuu, joulukuu. Vahetuid vasteid seega ülaltoodud eesti tavanimetustele vaid kaks (heinäkuu ja joulukuu), sisuliselt vastab veel elokuu meie lõikuskuule. Teiseks näiteks on leedu keel: saüsis 'kuivakuu', vasäris 'kevadekuu', kõvas 'künnivaresekuu', balandis? 'valge kuu', geguže 'käokuu', birželis 'kasekuu', liepa 'pärnakuu', rugpiütis 'rukkilõikus', rugsejs 'rukkikülv', spälis 'linatöötlus', läpkritis 'lehelangus', grüodis 'lumeta külm'. Meie sarjale vastab siin mingil määral vaid augustikuu nimetus 'rukkilõikus'. Leedu traditsioon kuulub ilmselt kokku poola samalaadse traditsiooniga, millega seostuvad veel valgevene, ukraina ja tšehhi oma, kus kõikjal on tavaks kasutada just kuude omakeelseid nimetusi. Käesolevas huvitab meid, kuidas ja millal võis kujuneda eesti kuunimetuste süsteem ning mis asjaoludel jäi ta rahvusvaheliste nimetuste kõrval teisejärguliseks. Mõningaid olulisi viiteid meie kuunimede päritolu suhtes on hiljuti teinud Lauri Vahtre, osutades viinakuu ja tõenäoliselt ka heina- ja talvekuu saksa sidemetele. Samas on ta esile tõstnud eesti kalendrikirjanduse osa rahvapäraste kuunimede «kanoniseerimisel». 1 Katoliiklikul keskajal oli üldiseks kombeks arvestada aega kiriklike tähtpäevade alusel, kuigi ka kuud loomulikult olid tuntud (tavaliselt ladina terminoloogias). 2 Selle kombe tõid Eestisse kaasa saksa vallutajad XIII saj. algul. Henriku Liivimaa kroonikas on seesugune ajaarvestus tavaline, ainult mõnel üksikjuhul osutatakse kuule. Tähtpäevade alusel arvestati Eestis aega (nagu ka Saksamaal) kuni reformatsioonini, mille järel hakati järk-järgult üle minema kuupäevadele. XVI saj. ürikuis on dateeringud kuni sajandi keskpaigani veel valdavalt vana tava kohased, siis algab üleminekuperiood ja 1580-ndail aastail on kuupäevade kasutamine (alati ladina nimedega) juba tugevas ülekaalus. Uks visamaid tähtpäevi ajaarvestuses vastu pidama oli jaanipäev. XVII sajandil on kuupäevad täiesti üldised. 3 1 L. V a h t r e, Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Tallinn, 1991, lk H. Grotefend, Zeitrechnung des deutschen Mittelalters und der Neuzeit. Erster Band: Glossar und Tafeln. Hannover, 1891, lk. 126; H. Grotefend, Taschenbuch der Zeitrechnung des deutschen Mittelalters und der Neuzeit. Achte verbesserte Auflage. Hannover, 1941, lk. 17; A. Korhonen, Suomalaisten vanhasta ajanlaskusta. Suomi IV : 14. Helsinki, 1915, lk Vt. H. v. Bruiningk, Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1501 bis 1545). Bd. II. Riga, 1923; E. P a b s t, R. v. Toll, Ehst- und Livländische Brieflade I Reval, 1861; Vana-Pärnu kinnisturaamat Tartu,

12 Eesti rahvakalendris püsis keskajast pärinev nädalate arvestamine tähtpäevade järgi (lugunädalad) laialdaselt veel XIX sajandil. Esimene mulle silma hakanud eestikeelne kuupäevaga dokument pärineb aastast 1589 (Tartu rae tunnistus Sigismundus Awerbachile, mis on dateeritud «se 29 kwe aprilis Anno Christi »). Hiljem on vahel ametlikes eestikeelseis dokumentides kasutatud ka eesti kuunimesid (1697 Jõulo ku, 1702 ja 1703 Michkli-Ku). 4 Tegelikult on katoliku tähtpäevatraditsioon olnud meil nii tugevasti juurdunud, et see on laialdaselt kandunud ka kuunimedesse, ulatudes tänapäevani välja. Väga ilmekat keelt katoliku mõjust räägivad küünlakuu ja paastukuu, mis on selgesti seotud katoliku kiriku praktikaga (samasse osutavad paastule järgnenud lihavõttepühad tänini eestlastele suupäraseim kevadpühade nimetus). Üldkasutatavad tähtpäevalised kuude nimed on ka jürikuu, jaanikuu, mihklikuu ja jõulukuu, viimane küll seotud vanema, skandinaaviapärase pühade nimetusega. Kiriklikust uusaasta tähistamisest räägib näärikuu, lõunaeesti vastse ajastaja kuu. Ja vähem levinud tähtpäevadega seostuvaid kuunimesid võib leida nii vanemaist trükiallikaist kui ka hilisemast rahvakeelest peaaegu iga kuu kohta. Tuleme nende juurde tagapool, siin aga rõhutagem, et rangelt luterlikul XVII sajandil pidas H. Göseken õigeks esimeses eestikeelses kuunimede loendis anda kõigepealt tähtpäevaga seotud nimetused ja alles seejärel kuude iseloomust lähtuvad nimetused. 5 Toome siin selle nimekirja tervikuna: ' Januarius Nyari kuu talweste kuu ~ Helmkuh Februarius Küünlapehw kuu hunti kuu Martius Wastlawi kuu Lindo kuu ['linnukuu'] Aprilis Jürri kuu Maala kuu ['mahlakuu'] Maius nelli pöha kuu Meykuu ['meiukuu'] ~ Sugkuu Suij kuu ['suikuu'] Junius Jaani kuu Pernakuu Julius Jakobi kuu Heinakuu Augustus Bartelmeste kuu Leickamisse kuu September Mickli kuu Kannareppe kuu ~ Kannarbick kuu October Symon kuu Süggise kuu November Martna kuu Detsember Jõulo kuu Kahe viimase puhul on lisatud, et muid nimesid pole nende kohta teada saadud. Juuli ja augusti vahele on paigutatud veel «meddakuu ['mädakuu ] mensis canicularis», millele sõnastiku osas lisandub «Hunds Tage / medda aigk» aastat hiljem esitab Helle juba valdavalt täiesti tänapäevase kuunimede loendi: «Neäri ku, küünla e. hunti ku, paasto ku, Jürri e. mahla ku, leht ku, jani ku, heina e. Jakobi ku, mädda e. leikusse ku, süggise e. mihkli ku, wina e. roja ku, talwe e. marte ku, jõulo ku.» 7 See kiriklike nimede rohkus eesti kuunimedes on tähelepanuväärne seik. Lähedasi paralleele leidub ses osas vaid eestirootslasil ja ka liivlasil, kel oli tihedaid sidemeid Saaremaaga (ja Lõuna-Eestiga). Vrd. näärikuu erts nyärsmanad, lv üd-aigast-kü; küünlakuu erts kyndelmessotnanad, lv kindel-ku; paastukuu lv pašt-kü; jürikuu erts Sant-Irjasmänad; jaanikuu erts midsommarmanad (jaanipäev midsommarda _g), lv jpn-päva-ku; mardikuu erts Mart ens manad, lv martpäva-ku; jõulukuu erts julmänad, lv talšpivat-kü. 8 4 A^ Saareste, A. R. Cederberg, Valimik eesti kirjakeele vanemaid mälestusmärke. Tartu, , nr. 5, 269, 288, H. Göseken, Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Reval, 1660, lk Animadversiones & Supplementum. 6 Lähemalt mädakuu kohta vt. tagapool augusti nimede käsitluses. 7 A - Thor Hei le, Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache. Halle, 1732, 8 Eestirootsi nimed: Kalender eller Almanack för äret För svenskarne i Estland. Reval, ja paljud järgnevad aastakäigud; liivi nimed: L. Kettunen, Livisches Worterbuch. Helsinki, 1938; Randalist äigaräntõz äigastõn. Rigos,

13 Soome kalendaariumis on ainsaks vasteks joulukuu, läti omas svecu menesis 'küünlakuu', mille on esitanud juba Gösekeni kaasaegne Paul Einhorn a. Vanemas läti keeles leidub vasteid ka eesti vastse ajastaja kuule, paastukuule, mihkli- ja mardikuule, kuid need kõik on olnud suhteliselt kõrvalised. 9 Üsna kõrvalised ja harva esinevad on ka need mõningad tähtpäevadest tulenevad kuunimed, mida tuntakse saksa traditsioonis (sealhulgas ka eesti nimedele vastavad Lichtmessetnonat, Fastnacht- ja Fronfastmonat, Johans-, Michels- ja Martensmonat). I0 Baltisaksa kalendrites ei esine neid üldse. Harvad on vastavad nimetused ka slaavi kuunimedes, kusjuures idaslaavlased ei näi neid üldse tundvat. 11 Alates XVIII sajandist olid kuunimede tähtsamaid kinnistajaid eestlaste hulgas trükikalendrid. Esimestest kalendritest peale kujunes kindlaks traditsiooniks esitada kalendaariumis kõrvuti ladinapärane ja eesti kuunimi. Samasugust traditsiooni võib täheldada baltisaksa kalendrites, kus esikohal oleva ladina nime kõrval antakse ka saksa kuunimi. Seesugune tava on aidanud Eestis ja Lätis kinnistada ühelt poolt rahvusvahelisi kuude nimetusi, teiselt poolt aga kindla valiku omakeelseid nimetusi, mis valdavalt kanduvad kalendrist kalendrisse. Juba J. Köhleri «Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat» (esimene säilinud eksemplar 1732) annab algusest peale kuunimede sarja, mis on olulises osas jäänud tavaliseks tänini: «Neäri-Ku, Küünla-Ku, Paasto-Ku, Jürri- ehk Mahla-Ku, Leht-Ku, Jani-Ku, Heina-Ku, Leikamisse- Ku, Süggise- ehk Mihkli-Ku, Wina- ehk Roja-Ku, Talwe-Ku, Joulo-Ku.» Seda Köhleri sarja peab Lauri Vahtre küllap õigustatult aluseks Helle a. loendile. Seevastu tema väide, et Köhleri nimedes on «ilmselt mõjusid saksa kalendrikirjandusest», 12 on ses mõttes kaheldav, et Köhler oma sama, a. kalendris «Ehst-Liefländischer Almanach» esitab tavalise «kanoniseeritud» saksa kuunimede sarja, kust vaid juulil (Heumonat), septembril (Herbstmonat), oktoobril (Weinmonat) ja novembril (Wintermonat) leidub tema eesti sarjas võimalikke vasteid. Usutavasti olid needki eesti keeles käibel juba mõnda aega enne Köhleri kalendrite ilmutamist ja mõeldav saksa mõju ei lähtunud mitte kalendrite vahendusest aastal ilmub Köhleri kalendris Leikamisse-Ku asemele Leikusse- Ku, aastast alates antakse maikuu nimedeks Mäio- ehk Leht-Ku. Sellisel kujul jätkuvad kuude nimetused kalendris, mis 1760-ndail Lindforssi kätte üle läks, kaugele XIX sajandisse. Väärib vaid märkimist, et a. peale kuni XIX saj. esimese kümnendini öeldakse oktoobri kohta: «Wina- meil Roja-Ku.» Sellega osutatakse viinakuu võõrale päritolule. Hiljem taastub kalendris ehk nimetuste vahel. Ka alates aastast Tallinnas Gresseli väljaantud «Eesti-Ma Rahwa Kalender» kordab aastate vältel sama sarja, loobudes vaid oktoobri puhul paralleelsest roojakuu nimetusest. Alates aastast (mil kalender läks üle uuele kirjaviisile) jäävad ära ka Jüri-, Lehe- ja Mihkli-kuu paralleelnimed. XIX saj. teise poole paljudes kalendrites, sealhulgas ka Eesti Üliõpilaste Seltsi «Sirvilaudades» (alates 1897), on seesama sari ilma paralleelnimetusteta täiesti üldine. Seda on aidanud levitada ka С R. Jakobsoni «Kooli Lugemise raamat», milles alates 1. trükist (1867) kuni 15. trükini (1906) on muutmatult sees peatükk «Päeva-, kuu- ja aasta-aead», kus samuti esitatakse kõrvuti kuude ladinapärased ja eesti nimed. Mõneti teine on olnud lugu Tartu kalendritega. Siin a. alusta- 9 J. Sehwers, Sprachlich-kulturhistorische Untersuchungen vornehmlich über den deutschen Einfluss im Lettischen. Leipzig, 1936, lk K. We inho Id, Die deutschen Monatnamen. Halle, 1869, lk F. Ritter von Miklosich, Die slavischen Monatsnamen. Denkschriften der kaiserlichen Akademie der Wissenschaften. Philosophisch-historische Classe 17. Wien, 1868, lk L. V a h t r e, Eestlase aeg, lk

14 tud Grenziuse (aastast 1819 Schünmanni) põhjaeestikeelne «Eesti-Ma Rahwa Kalender» võttis üle Tallinna kalendrite kuunimed, säilitades sealjuures aprilli puhul paralleelnime Mahta-Ku. Kui kalendrit a. toimetas O. W. Masing, siis said senisest erineva eestikeelse nime august (Rukki-ku), oktoober (Porri-ku) ja november (Mardi-ku). Samu nimetusi näeme ka «Marahwa Näddala-Lehe» aastakäigu numbrite tiitleis aastal andis Grenzius Tartus välja läti keelest tõlgitud «Aija- Kalendri», kus kuude eestikeelseis nimedes ilmuvad ka lõunaeestipärased nimed wastse ajastaja Ku (jaanuar) ja Poimo-Ku (põimukuu, august), samuti Märti-Ku (november). Kaks esimest on omased ka Grenziuse lõunamurdelisele «Tarto-Ma Rahwa Kalendrile» alates aastast, kusjuures neile lisandub Talwiste Pühha Ku (detsember), kuna november on taas Talwe Ku. Samu nimetusi kandis Tartu «Maa-rahva Kalender» edasi kaugele XIX saj. teise poolde, kusjuures taastus ka novembri lõunaeestiline nimetus Märtna-kuu. See lõunaeestiline kõrvalepõige vaibus seoses lõunaeesti kirjakeele kadumisega ja möödunud sajandi lõpust peale kujunes Põhja-Eesti kalendrite levitatud kuunimetuste sari eesti trükisõnas peaaegu ainuvalitsevaks. Kooskõlas L. Vahtrega võime seda tõepoolest nimetada kanoniseeritud sarjaks. Tähtsat osa mängis kuunimede levitamisel rahva hulgas kindlasti ka eestikeelne ajakirjandus. O. W. Masingu «Marahwa Näddala-Leht» oli ses osas üsna ebajärjekindel a. tiitlites on kasutatud vaid ametlikke ladina nimetusi, tekstis aga leidub nende kõrval vahel ka eesti nimesid: Näri ku (lk. 51, 127), küünla kuul (226), Jürri-ku (263), Jani kuul (115, 274, 278), rukkileiko ku (4, 114), Mihkli ku (296, 399), Jõulo ku (33, 346, 377, 410) a. algupoole tiitlid on eesti nimedega, teisel poolel aga kasutatakse ametlikke aastal jätkub eesti nimesid ainult esimeseks kolmeks kuuks, aastal aga on need valitsevad, ainult jaanuar ja detsember on ametlike nimedega. J. W. Jannseni «Perno Postimees» alustab aastal eesti kuunimedega, läheb aga juba järgmisel aastal üle ametlikele nimedele. Lehe paar aastat ilmunud pastoritepoolne võistleja «Tallorahwa Postimees» ( ) kasutab järjekindlalt kalendreist tuntud eestikeelseid kuunimesid. Sama teevad ka «Missioni-Leht» (1859, 1860, sealhulgas oktoober on Roja-ku) ning hiljem kiriklaste poolt väljaantud «Tallinna Sõber» (1879, 1880). Küllap siin oli aluseks baltisaksa ringide taotlus rahvale lähemale pääseda. Koik juhtivad eesti ajalehed («Eesti Postimees», «Sakala», «Olevik», «Virulane», «Valgus») ja ajakirjad («Oma Maa», «Linda») aga kasutavad nüüd juba vaid ametlikke ladinapäraseid nimetusi. Üksnes K A. Hermanni vastne «Postimees» alustab eesti kuunimedega (1886, 1887), kuid seegi läheb 1888 üle ametlikele nimetustele. Seega on eesti ajakirjandus tugevasti kaasa aidanud rahvusvaheliste kuunimede kinnistamisele rahva keelepruugis. Järgnevalt vaatleme kuude kaupa kõiki teada olevaid eesti kuunimesid, võttes aluseks Keele ja Kirjanduse Instituudi murdekogud, mis kajastuvad ka A. Saareste «Eesti keele mõistelise sõnaraamatu» peatükis «Kuud» (II, vg , edasises: Saareste). Lisaks on arvesse võetud Gösekeni ja Helle eeltoodud loendid, samuti Hupeli ja Wiedemanni sõnaraamatud (Hupel 1780 ja 1818, Wiedemann) ning uuemad loendid M. J. Eiseni raamatus «Eesti vana usk. Eesti mütoloogia IV» (Tartu, 1926, lk : Eisen) ja E. Laugaste raamatukeses «Eesti rahvakalendri ning rahvaastronoomia terminoloogia. Juhend eesti filoloogia eriala üliõpilastele rahvateaduslike tekstide lugemiseks» (Tartu, 1982: Laugaste). Loomulikult on silmas peetud ka S. Läti ja M. Hiiemäe teenekat «Eesti rahvakalendri» sarja (I V, Tallinn, ). 76

15 Mõningase analüüsiva pilguga on seni eesti kuunimesid vaadelnud F. R. Kreutzwald kirjas A. Schiefnerile 22. V 1857, mis kohe ka avaldati Peterburi Teaduste Akadeemia poolt pealkirjaga «Ueber die Monatsnamen der Ehsten» 'з (Kreutzwald), eriti aga Jakob Hurt oma raamatus «Über estnische Himmelskunde» (St. Petersburg, 1900, lk : Hurt). Lauri Vahtre uusimale käsitlusele raamatus «Eestlase aeg» (1991) on eespool juba osutatud. Jaanuar. Murdekeeles on peaaegu ainuvalitsev näärikuu, mida on laialdaselt kirja pandud ka lõunaeesti alalt. Põlvas muide rõhutatakse: «Vanast oli jaanuari kuu, nääri kuud es kuuleki.» Küllap on nii, et näärikuu on kalendrite kaudu saanud üle maa omaseks. Aga Tartu lõunaeestimurdeliste kalendrite vastse ajastaja kuu (ka Hupel, Wiedemann, Hurt, Saareste, Laugaste)? Murdekogudes seda ei leia, küll aga esitab «Eesti rahvakalender» I (lk. 12) Rõu vahtsõaesta kuu. Kas üritasid Tartu kalendritegijad nimetust levitada põhjaeesti näärikuu vastena? Või oli see ühisjoon Lätiga (vrd. ka liivi üd-aigast-ku), mida Lõuna-Eestis on muidki? Igal juhul pole rahvapärast tausta olnud leida Kreutzwaldi nimetusele uue jõulu kuu (sest 1. jaanuar olevat uue jõulu päev). Mis puutub näärikuusse, siis see koos nääripäevaga saab pärineda alles hiliskeskajast. Sõna näär ise on teatavasti saksa laen (< kasks ni-jär, vrd. sel puhul veel Gösekeni Nyari kuu). Ametliku aastavahetuspäeva tõid Eestisse kaasa alles XIII saj. vallutajad. 14 Vallutussajandil valitses Maarjamaal Maarja-aasta, s. o. aasta algas Maarja kuulutamise päeval (paastumaarjapäev, 25. III). XIV saj. jooksul mindi üle jõuluaastale, aasta algas 25. detsembril. XV saj. vältel toimus järkjärguline üleminek jaanuariaastale, mis sai põhiliseks XVI sajandil. 15 Alles sealtpeale võisid nääripäev ja näärikuu hakata eestlaste hulgas kodunema. Jaanuari võimaliku vanema nimetusena väärib tähelepanu Põlvas a. vananenud sõnana fikseeritud helmi(ste)kuu. Selle (Helmkuh) on jaanuari nimetusena esitanud juba Göseken, lisades seletuse: «Januarius dicitur etiam Helmkuh propter frigus. Ep olle se Helmkuh weel möhda. Sihs on suhr packne külm.» Ka Põlvast pärit Hurt tunneb helm(e)kuud, ta rõhutab, et jaanuar on südatalv, lumekristallid säravad päikese- ja kuupaistel kui helmed. Wiedemanni järgi on helmekuu märts. Et tegemist on talvepakaselise kuu vana nimega, osutab soome helmikuu 'veebruar', mida on tundnud juba Mikael Agricola Soomeski on nimetust Gottlundist ja Ahlqvistist peale enamasti seletatud Hurdale lähedasel viisil. 16 Teine võimalik vana, taas soomlastega ühine nimetus võiks olla südakuu (sm sydänkuu), mis Selma Läti järgi on väheseil andmeil märgitsenud jaanuari (või veebruari). 17 Nagu juba Kustavi Grotenfelt on osutanud, seostub nimetus ilmselt südatalve mõistega (vrd. ka südasuvi, südaöö jms.), Bulletin de la classe des sciences historiques, philologiques et politiques de L'Academie Imperiale des Sciences de Saint-Petersbourg, f. XIV, Nr. 19, 1857, vg ; sama: Melanges Russes III, 4. St.-Petersbourg, 1858, lk ; tõlge eesti keelde: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Tallinn, 1953, lk Vrd. L. V a h t r e, Eestlase aeg, lk Vt. lähemalt A. E n g e 1 m a n n, Chronologische Forschungen auf dem Gebiete der russischen und livländischen Geschichte des XIII. und XIV. Jahrhunderts. Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's IX, 3. Riga, 1860, lk. 509, Üldisemat tausta vt. H. Gro te f end, Zeitrechnung des deutschen Mittelalters und der Neuzeit I, lk (Annunciationsstil), (Circumcisionsstil), 88 (Jahresanfang), (Weihnachtsanfang). 16 V. Rikkonen, Helmikuu. «Virittäjä» 1935, lk ; K. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto. Helsinki, 1968, lk Eesti rahvakalender I, lk K. Grotenfelt, Suomalaisten kuukausnimityksistä ja ajanlaskusta. Suomen Museo. Helsinki, 1904, lk. 4. K- Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 11, on sellega tähenduselt kõrvutanud ka soome tavalist jaanuari nime tammikuu. 77

16 / Seevastu on Koe surmakuu («Aastas on kaks surmakuud jaanuar ja oktoober») 19 vaevalt arvestatav iseseisva kuunimena. Göseken (tema järgi ka Wiedemann, Saareste ja Laugaste) on jaanuari nimena esitanud veel talveste kuu. Murdevastet sellele pole fikseeritud. Vrd. siiski läti järjekindlat jaanuari nime ziemas menesis (juba Einhornil) 'talvekuu'. Veebruar. Levinuim rahvakeelne nimetus on küünlakuu, mille läti, liivi ja eestirootsi vastetele on juba osutatud nagu ka tema seosele katoliku traditsiooniga. Hurt viitab nimetusega ühenduses otseselt küünlapäevale (2. veebr.), mil kirikutes küünlaid pühitseti, ning lisab: «See katoliku nimi on veel tänapäeval kogu eestlaste maal väga tavaline, mis tõendab, kui populaarne küünlamessi püha pidi olema.» Teine katoliku tähtpäevapraktikast lähtunud, enam-vähem ülemaaliselt (Lõuna-Eestis vaid Sangastest ja Karulast) tuntud nimi on vastlakuu, mis vastavalt paastu alustava vastlapäeva liikumisele (8. veebr. 8. märts) vahel võib tähistada ka märtsi (Jõe, Mar, Juu, PU). Kahele eri kuule näikse osutavat ka rahvalik ütlus «küündla kuu on kuri aga vastla kuu on vali» (lis, ka Hää) või «küll о külm küinla kuu, seda vallem vastla kuu» (Mär). Vastlapäeva liulaskmiskombele osutab Lüganuselt kirjapandud veebruari nimetus liugukuu («vanad rahvas ütlivad liuku kuu»). Huntide veebruarisse langev innaaeg on kuule andnud terve sarja paikkondlikke nimetusi: hundikuu (Jõe; juba Göseken, Helle, Hupel, hunti ku), soekuu (Plv), soesõidukuu (Urv, Plv), hundi-jooksu-kuu, 20 jooksukuu (Kod), (soe) radokuu (Urv, Plv, Räp). Põlvas seletatakse lihtsalt: «Soesõidukuu um tuusama mis radokuu sis soe paaritiva.» Teine seletus samast: «Radokuu tähendab koerte, kasside, huntide jne. jooksuaega, sest siis koerad ja hundid jooksevad üksteise järel reas, emane ees ja isased järele. Sarnast «hanirida» nim. rodo-ks: radokuul pini nakkase hulkma ja nurmi pitte aelema.» Ses ühenduses saab vaevalt õigeks pidada Hurda (ja tema järel ka Eiseni) arvamust, et radokuu märgitseb tormist kuud. Toeks on siin olnud vaid Wiedemanni Põhja-Tartumaale omistatud radused ilmad 'stürmische Wetter' (~ rodused ilmad 'feuchtes, schlackiges Wetter'; vrd. ka sõnapaari rodu radu e. radu rodu 'kõlbmatu rämps jms.'). Murdekogudest leiame siia kuuluvana üksnes verbi raduma 'rabelema, rebima, kiskuma' (Kod, ka Lüg). Küllap viitabki Võru murde (soe) radokuu kuule, kus hundid nii inna kui ka nälja tõttu on rahutud, kipuvad «kiskuma». Vrd. veel Lõuna-Eestis omal ajal laialt levinud arvamust: «Radukuun soe sööva rii pörüssid [s. o. reeaiste kodarate külge kinnitamise vitsavõrusid, mis katkenult tihti teele jäid]» (Urv). Märkigem lõpuks, et veebruari kui huntide innakuud ei peetud sobivaks inimeste paariminekuks: «Veebruari kuud üteldi soesõidu kuu, kes siis paari läksid, ei olnud õnne» (Urv), «on undikuu, ega nüüd või minna kihlama» (Jõe). Hundikuud tuntakse mujalgi, kuid enamasti on'vastav nimetus antud mõnele teisele talvekuule: läti vilku menesis, tšehhi vlcenes, serbia vjelci mesac on detsember, saksa Wolfmonat võib olla november, detsember või jaanuar. 21 Eesti nimetuse järjekindel sidumine veebruariga näib osutavat selle iseseisvale tekkele. Kreutzwald (arvatavasti tema järgi ka Eisen) teab veel veebruari nime tuisu kuu, mille rahvapärasus jääb ebaselgeks, kuigi on ilmastikuolusid arvestades võimalik. Saareste (ja Laugaste) esitatud kirbukuu 19 Eesti rahvakalender I, lk F. J. Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten St. Petersburg, 1876, lk K. W e i n h о 1 d, Die deutschen Monatnamen, lk. 63; F. M i к 1 o s i с h, Die slavischen Monatsnamen, lk. 11; H. J e s k e, Zu den deutschen Monatsnamen. «Studia Neophilologica» 1983, nr. 55, lk

17 (küsimärgiline teade Urvastest) ning Eiseni vanaisa-kuu (Lut) näikse olevat juhuslikud. Märts. Ülemaaline on taas katoliku pärand paastukuu. Märkimisväärselt on sel vasteid liivis (pašt ku) ja vanemas läti keelepruugis (gavena menesis), 22 Nagu osutatud, kannab märts vahel ka vastlakuu nime (juba Göseken: Wastlawi kuu). Hurda (ning Saareste, Laugaste) andmeil on ta tuntud kui tihavõttekuu. Göseken esitab nime Lindo kuu, selgitusega, et rändlinnud hakkavad märtsis tagasi tulema. Sama nimetust linnukuu tunnevad temale viidates Wiedemann, Saareste ja Laugaste, ka Eisen. Hurt peab linnukuud ehtsalt rahvapäraseks ja vanaks. Murdekogudes vasteid pole. Sama tuleb öelda ka Kreutzwaldi (ja Eiseni) kehva- e. nälja kuu kohta. Kreutzwald tuletab need nappivaist toiduvarudest kevadtalvel, pigem aga on need paastukuu paralleelnimed. Räpinas ja Lutsis on märts kasside innaaja kajastusena kassikuu. Saksamaal on Katzenmonat veebruar (innaaeg kuu lõpus). 23 Huvipakkuvam märtsi nimetus on hangekuu, mille esimesena esitab Hupel 1780 (lõunaeesti sõnana). Järgnevad Wiedemann, Hurt, Eisen, Saareste, Laugaste. Murdekogudes puudub seegi nimetus. Küll aga on rahvakeelne hangeaeg: «Ühessa üöd päävä enne Maarjapäeva (25. III) saab päe änge; ühessa üöd päävä pärast Maarjapäeva saab päe vette. Seda vaheaega uitase angeaeg» [Tori, H II 22, 313 (25)]. Samalaadseid teateid on ka Saardest [H III 13, 529 (13)], Rõngust ja Sangastest [E 8 9, 33 (102)]. Hangeaeg on siis lühem periood kui terve kuu, lume sulamise aeg, kus lumi püsib veel eriti hangedes. Miks ka mitte, see on võinud tervele kuulegi nime anda, kui juba üksikud tähtpäevad seda on teinud. Pealegi on hankikuu (märts, aprill) tuntud ka Soomes. 24 April!. Üldtuntud nimi on jürikuu, mille populaarsus seletub ehk osalt sellega, et jüripäev (23. IV) oli traditsiooniline põllumajandusaasta alguspäev. Laialt levinud on ka mahlakuu (Göseken: Maala kuu), mille kohta näiteid pole üksnes saarte murdest. Nimi on vana (märgib Soomes maid 25 ) ning selle on usutavasti esile toonud kasemahla võtmine, mis oli üldiseks tavaks. Sellele osutab juba Göseken: «... ä fluxu betularum arborum, quae in illo mense fluunt.» Lätis ongi aprilli tavalisim nimi sulu menesis 'mahlakuu' (vrd. ka liivi samatähenduslik kõlim-ku). Ristilt pärineb murdekogus seletuseta sõnasedel mähä kuu, mis võiks osutada aprillile. Sõna mähakuu on kasutanud Mihkel Jürna «Loomingus» 1927, mille on ära märkinud Saareste, kes jätab mähakuu küsimärgiga aprilli nimeks (samuti Laugaste). Vananenud nimetusena toob Saareste (ka Laugaste) veel pool-kuu, mille on väljasurnud sõnana esitanud Wiedemann. Viimase allikas on teadmata, tähenduslik külg jääb hämaraks. 26 Mai. Siin on tähtpäevanimetused üsna tagaplaanil. Göseken esitab nelli pöha kuu. Tema järgi toob ka Wiedemann neli-püha-kuu. Hilis autoreil (Hurt, Eisen, Saareste, Laugaste) on see nelipühikuu. Nimetuse rahvapärasus on kaheldav. Göseken võis selle oma tähtpäevasarja lisada süsteemi pärast. Ristilt on üksik teade volbre kuu (volbripäev, 1. mai). Siin on eeskujuks võinud olla eestirootsi naaberala Walbamissmänad (Walbamiss 1. mai). Sellega tähtpäevade osa piirdub. Ülemaaliselt valitsev on kalendritegi tavaline lehekuu (vanemais alli; J. Sehwers, Sprachlich-kulturhistorische Untersuchungen, lk Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens II. Berlin und Leipzig, 1929/1930, vg K. Grotenfelt, Suomalaisten kuukausnimityksistä, lk. 3; A. Korhonen, Suomalaisten vanhasta ajanlaskusta, lk K. Grotenfelt, Suomalaisten kuukausnimityksistä, lk M. Hiiemäe on arvanud, et nimetus võiks märkida aasta poolitamist talve- ja suvepooleks (Eesti rahvakalender II, lk. 101). 79

18 kais lehtkuu), harva ka lehehakkamisekuu, mille looduslik taust on selge. Vrd. ka läti lapu menesis, liivi Wedõt-kü. Harv on seevastu õiekuu (JMd,?Kad), mida vahel on öeldud ka juuni kohta (Lai). Saarte murdes, vähem läänemurdes tuntud meiukuu (Göseken: Mey kuu) seostub kevadise kaseokste [meiud) tuppatoomise kombega, kusjuures nimetuse aluseks on saksa laialt kasutatud mai nimi Meio, Mey. 27 Ringteed mööda on see nimi usutavasti ühenduses algse ladinapärase kuunimega Majus. Hurt on osutanud, et viimasest tuleneb otseselt rahvaetümoloogilise varjundiga maiusekuu, mida omistatakse Pärnu ümbrusele (Hurt, Eisen, Saareste, Laugaste). Lähenevale suvele osutab nimetus suikuu, suvekuu (Göseken: Sugkuu, lisas Suij kuu), mida tunneb küll vaid trükisõna (Wiedemann, Hurt, Eisen, Saareste, Laugaste). Vrd. talvekuu november, mis ka osutab talve hakatusele. Lõpuks on veel mainida paar juhuslikuma ilmega kohalikku nimetust: Helme vete kuu, Leivu küla kuu 'külvikuu'. Mõlemal on ju oma ökoloogiline taust. Juuni on kindlalt jaanikuu, kuigi Kreutzwald 1857 kinnitab, et see nimetus on alles aeglaselt võidule pääsemas. Igal juhul näikse kõik muud nimetused olevat üsna kõrvalised. Kagu-Eestis on tuntud suvekuu (Plv, Lei, Lut, ka Kreutzwald), mis maikuu puhul piirdus vaid trükisõnaga. Laiuse õiekuule juba osutasime. Kreutzwaldi järgi on õilmekuu tuttav rahvalauludes. Lätis on vastav nimetus (ziedu menesis) tavalisim. Pärnade õitsemisele osutav Gösekeni pärnakuu (Perna kuu) näikse juuni nimetusena olevat küll vaid trükistes edasi kandunud, seda tunnevad Wiedemann (viitega Gösekenile), Hurt, Eisen, Saareste ja Laugaste. Nimetuse sidumine juuniga võiks lähtuda vana kalendri aegsest kalendritriivist, sest pärnade õitseaeg langeb meil põhiliselt juuli algusse. Kreutzwald on Ranna-Virus kuulnud nime piima kuu, mida seletab lepalehtede piima pritsimisega. Hurda järgi aga tuleneb piimakuu lehmade kõige rikkalikumast piimaannist sel kuul. Murdesõnana on piimäkuu a. vananenuna kirja pandud Põlvast. Saksa XVIII saj. entsüklopeedia tunneb piimakuuna (Milchmonat) maid, mil lehmi lüpstakse kolm korda päevas. 28 Kui meil kesäkuu on tõesti olnud mingil määral rahvapärane, 29 siis võiks see olla suhteliselt vana töökalendri kajastus (soome kesäkuu, läti papuves menesis). Või kes teab, ehk jälle saksa mõju, sest Brachmonat 'kesäkuu' on vanemas saksa keeles olnud üpris tavaline. 30 Heinaaja algusele jaanipäeva järel võiks osutada heinakuu (Saareste, Laugaste). Juuli on igal juhul kindlasti heinakuu. Nimetusel on lai rahvusvaheline taust (saksa Heumonat, soome heinäkuu, eestirootsi hömänad, läti siena menesis jt.). Seos talutöödega on selge, kuid saksa mõju pole siingi välistatud, seda enam et slaavi maailmas on juuli küll vahel lähedaselt heinateo-, niidukuu (ukraina sinokos, kosen), kuid domineerivad teised nimetused, sealhulgas pärnade õitseajast tulenevad nimetused (poola lipiec, valgevene ja ukraina lipen, samuti leedu liepa, läti liepu menesis). 31 Eesti murretest on pärnakuu kirjas vaid Põlvast. Kiriklikest tähtpäevadest on oma jälje jätnud jaagupipäev (25. VII), mis tähistab heinateo lõppu («raudnael läheb heina sisse»). Jakobi- e. jaagupikuud tunnevad Göseken ja kõik järgnevad autorid, murretest on see teada Juurust, Vändrast, Võnnust, Rõugest ja Põlvast. Teine juuli tähtpäev, maretipäev (13. VII) seostub aga kuunimetuste 27 Vrd. K- We inho Id, Die deutschen Monatnamen, lk. 50; II. J e s к с, Zii den deutschen Monatsnamen, Ik. 34, Grosses vollständiges Universal-Lexicon Aller Wissenschaften und Künsle 21. Leipzig und Halle, 1739, vg Eesti rahvakalender III, lk К- We i nh о 1 d, Die deutschen Monatnamen, lk. 5, 8, F. M i к I o s ic h, Die slavischen Monatsnamen, Ik. 3, 7,

19 TAHVEL V ; Raimond Kolk (20. VIII XI 1992) kodutalu Alatammi aidatrepil aastal.

20 TAHVEL VI Ülal (vasakult): Ott Arder, Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Endel Mallene Uppsalas mais All: Raimond Kolk esinemas Võru Keskraamatukogus 21. II a.

21 osas mõneti kummalisel kombel augustiga rohkem kui juuliga. Kuuleme sellest varsti. Saartel on ka olevipäev (29. VII) andnud nime just augustile. August. Viljalõikus oma olulise tähtsusega suvises põllutööde tsüklis kajastub ülemaalises nimetuses lõikusekuu, Tartu ja Võru murdes põimukuu (vrd. soome elokuu). Samasse haakuvad veel leivu viljakuu (liivi vua-ka, läti lablbas menesls) ja Lüganuse rukkikuu, mille Virumaal pastoriametit pidanud O. W. Masing kandis ka oma «Marahwa Näddala-Lehe» veergudele. Ei tohi aga unustada, et Lätis on august tavaliselt just rudzu menesls 'rukkikuu' (vrd. ka leedu rugpiutis). Augustile kui seeneajale osutab seenekuu (Jõe). Tähtpäevadest on augustile nime andnud pärtlipäev (24. VIII). Göseken esitab Bartelmeste kuu, mis hiljem kordub eri variantides: pärtelmese-kuu (Wiedemann, Saareste, Laugaste), pärtelmusekuu (Hurt), pärtmese kuu (Eisen). Murdekeelest on vaid Jõhvist kirja pandud pärtllkuu. Nagu juba mainitud, on saartel juuli lõppu kuuluv olevipäev olnud aluseks augusti nimele: oolebakuu e. uoollkuu (Khk), oole kuu (Käi). 32 Kihelkonnal lisatakse: «Ooleba kuus siis peab nii pailu kerpusid olema.» Vrd. Kaarma: «Leikusekuus oo meres kivi otsas ka kerp.» Vastavalt on kuud kutsutud ka klrbukuuks (Khk, Krk). Põlvas aga teatakse: «Juuni, juuli ja august, naa olli naa kirbu kuu, sõs naid kirpa palio oli. Kirbu kuil olle näid väläh muro pääl kah.» Kärbeste, parmude ja kiinide rohkusele taas osutab hobusenoogutuse kuu (Vän), koogutamlsekuu (Hää). Lõpuks on eriti augustiga seotud rühm nimetusi, mis viib meid hoopis eri radadele. Tuntuim neist on mädakuu, mille annab juba Göseken. Tema loendis on meddakuu juuli ja augusti vahel. Juba augusti kohal kordub sama nimetus Hellel, Hupelil ja kõigil hilis autoreil. Kodaveres öeldakse: «Nüid ei saa lõigata et mädä-kuu olema, uav minema mädanema.» Käinas teatakse: «Oole kuus ei kohitseta, siis haavad ep saa terveks end.» Tänini kardetakse seetõttu augustis haiglasse operatsioonile minna. Samal põhjusel on august Kihelkonnal kärna kuu («ku palju kärni sugeb»), Kodaveres allltuse-kuu («egäle puale lüüb koi sisse»). Karksis on aulise kuud juuli ja august. See viibki meid viimase, kõige huviäratavama nimetuse, peamiselt läänemurdes tuntud karusekuu juurde, mis rahva teada on kord juuli (Mar, Mih, Koe), kord august (Muh, Tõs, Aud, Nis). Karusel seletatakse: «Karuse kuu oli juuli viimane pool, kaks nädalad. See oli kõige palavam aeg. Künti põllud maha. Ein pidi valmis olema.» Tõstamaal: «Augusti kuu oo karusekuu. Alv kuu olle. Paelu matiku koid sündide jahude sisse, leib lähäb allitama.» Martnas: «Karose kuus minne raudnael rohto, rohi lähäb võsaks, ei saa rohto änam kätte. Ja karose kuu jo leivad allitavad ää, siis ei seisa änam miski asi.» Oluline on murdekoguja juurdelisatud märkus: «Kindlat karusekuu aega keelejuht ei tea. Olevat kõige kuumemal ajal suvel.» Selguse toovad Rahvaluule Arhiivi korrespondendi Eduard Krütmäe seletused Keilast: «Karuse kuu on vana aja arvamise järgi viimane pool Juuli ja esimene pool Augusti kuus» [ERA II 273, 269 (9); 1939], ja «Vana 13 kuu m:is'on ära kaudatud olla olnud vana karuse kuu. Mis olla alanud Mareti pjäevaga. Mareti päeva nimetadi Aesma valla piirides ka «karuse päevaks'» see on karuse kuu esimeseks päevaks» [ERA II 280, 294/5 (50); 1940]. Olgu selle 13. kuuga kuidas tahes (muide, Rõngust on 1933 saadud murdekogusse teade, et vanasti olnud 13. kuu sllhardl kuu), kuid osutus maretipäevale aitab meid asja tuumale lähemale. Maretipäev on laiemajtki kandnud ka karusepäeva nime (Mar, Kse, Han, Tõs, 32 Saareste (jla Laugaste) Hiiumaale omistatud hoolekuu 'juuli' on arvatavasti väärtõlgitsus samasit nimest. 6 Keel ja Kirjandus nr

22 Aud, Tor, Saa, Ris, Kei, Rap, Juu, JMd, Tiir, Koe, Hei, Räp). Nii võib ka karusekuud pidada lähtunuks vastavast tähtpäevast. Tuletagem nüüd meelde Gösekeni seletused, et meddakuu on 'koerakuu' ja medda aigk on 'koerapäevad'. Hupelil ja Wiedemannil on mõlemad 'Hundstage', koerapäevad. Wiedemann tunneb ka eestikeelset nimetust koera-päevad. Ja Kreutzwald teab kinnitada, et suur osa lugevaid eestlasi nimetavat nüüd juulit sakslaste eeskujul koera kuu. Lätis aga teab Einborn juba XVII saj. keskel, et august on koerapäevade tõttu bunnu-manes (sunu menesis) 'koerakuut Saksa Hundstage märgitsevad suve kõige palavamat aega, millega on seotud mitmesugused keelud ja uskumused selle kahjulikust mõjust. Oma nime on nad saanud muistsest Kreekast, kus nende algust seoti Siiriuse ehk Koeratähe nähtavaleilmumisega. 34 Riias väljaantud «Lieffländischer Kalender Auff das Jahr 1704» märgib oma kalendaariumis: «Julius 14 Hundes Tage Anfang; August 14 Hundes-Tage Ende.» Need «koerapäevad» esinevad paljudes baltisaksa kalendrites veel ka kogu XIX sajandi jooksul, kusjuures enamasti on nende algus ja lopp mõni päev varem ( juuli august) Ja Kohlen «Eesti-Ma Rahwa Kalender» 1732 ütleb juuli puhul <<koera-ku algm.» ning 12. augusti puhul «koera-ku ots». Vastav osutus kordub samas kalendrisarjas aastast aastasse, lisandub vaid nimetus mädakuu. Näit. 1740: 11, 14. juuli «koera- ehk mädda ku hakkatus», august «koera ehk mädda ku ots». Seos mareti- ehk karusepaevaga on ilmne. Seda aitab veel rõhutada Helle, kes oma eesti tähtpäevade esituses selgesti ütleb, et Marreta e. Karruse pääw on Hunds- Tage algus ning Lauritse pääw (10. VIII) nende lõpp (lk. 302). Vastavalt on sus ka mäda- e. karusekuu algselt olnud identsed astroloogiast nime saanud saksa «koerapäevadega» ega ole neil vahetut seost olnud kalendrikuuga. Usutavasti on M. Hiiemäe õigel teel, kui ta nimetuse karusepäev on sidunud just mädaaja ilmingutega (karusekünd oraseöölase tõrjeks, iga seltsi putukate rohkus jms.), jättes kõrvale varasemad karu-fantaasiad. 35 Lisatagu siia vaid, et Karusmiss oli ka eestirootslasil tuntud maretipäeva nimena. 36 Laen eesti keelest? Igal juhul tasuks veel selles suunas jälgi ajada. Meie teema seisukohalt väärib rohkem tähelepanu sõna mädakuu. Sel on vahetu vaste Soomes {mätäkuu). Kas vana ürgne pärand? Paraku mitte. ^Koerapäevi nimetati ka rootsi (ja eestirootsi) keeles mädakuuks (rotm&nad), kust vastav tõlgitsus on levinud Soome (ja Eestisse). Rootsi sõna aluseks on alamsaksa rodendage 'koerapäevad', mis taani vahendusel üle võeti. Taani roden aga märgitseb 'mäda', kust siis rootsi rötp Tegemist on seega väärtõlgitsusega, mis on endaga kaasa toonud terve sarja uskumusi (Saksamaal seesuguseid pole), mida K. Vilkuna peab Soomes veenva põhjendusega üsna hiliseks kihistuseks. 3» Meil ehk siis on mädakuu ja kõik sellest tulenev alguse saanud alles vanal heäl Rootsi ajal? Kuigi «koerapäevad» tõid Eestisse sakslased juba tunduvalt varem. Teatavat looduslikku alust neil muidugi on, ka meie põhjamaal. September on kindlalt mihklikuu. On ju mihklipäev (29. IX) põllumajandusaasta jaotuses sama tähtis kui jüripäev kevadel. Eisen teab veel nimetust välke-maarjapäeva-kuu (väike- e. ussimaarjapäev, 8. IX). Göseken annab kanarbiku õitsemisele viidates nime Kannareppe kuu Z u S? h -W e rs, Sprachüch-kulturhistorische Untersuchungen, lk H a ndworterbuch des deutschen Aberglaubens IV, 1931/1932, vg Eesti rahvakalender IV, lk Kalender eller Almanack för äret Q1 юл' S r. u lahti ' ^..Hundstage. Niederdeutsche Studien. Neumünster, 1932, lk ; U. Harva, Mätäkuu. «Virittäjä» 1940, lk K. Vilkuna, Vuotuinen ajantiedo, lk

23 e. Kannarbick kuu, mida (kanarbikukuu) tema järgi kordavad Wiedemann, Hurt, Eisen, Saareste, Laugaste. Murdekeelest tõendeid pole. Vrd. läti lähedased silu e. viršu menesis. Mall Hiiemäe «Eesti rahvakalendris» (V, lk. 105) esitab lisaks vähetuntutena jahikuu ja pohlakuu. Siis veel sügisekuu (alates Hellest ja Hupelist), mille kohta Lüganuselt seletatakse: «Nii nimetatakse ühiselt sept., okt. ja nov. vihmäset ja maroset sükise kuut.» Ka Saksamaal on mainitud kolme kuud vahel nimetatud «sügiskuudeks» (Herbstmonat), kuid kõige sagedamini seostub see nimi just sügise alguskuuga, septembriga, mis on tavaline hiljemalt XV sajandist peale; sama nimi (höstmanad) on tuntud ka Rootsis. 39 Vrd. lisaks soome syyskuu. Slaavi rahvad seevastu vastavat nimetust ei tunne. Oktoober on ülemaaliselt viinakuu. Omaaegse üldise arvamuse kohaselt tulenes nimi sügisesest viinapõletamise algusest: «Siis äkata viina ajama» (Lüg). Selle on omaks võtnud ka Eisen. Nii lihtne see asi siiski pole. Tõele lähemale viib Riias väljaantud õigeusu kiriku kalendris «Eesti rahva kalender se 1855 aasta peale» antud nimi: «October, ehk marja vina ku.» Asi seisab selles, et keskalamsaksast laenatud viin tähendas algupäraselt veini. Saksamaal on oktoobri eelistatud nimi XII XIII sajandist peale olnud wynmanot, Weinmonat, sest sel kuul oli viinamarjakasvatuspiirkondades viinamarjalõikus ja tehti veini. 40 Nimetus Weinmonat on algusest peale tavaline ka baltisaksa kalendrites. Tuleb siis nõustuda Lauri Vahtrega: eesti viinakuu on sündinud saksa mõjul ja sel pole algupäraselt seost kohaliku eluga. 41 Nagu eespool osutatud, oli Lindforssi kalendri tegija XVIII saj. lõpul sellest asjaolust täiesti teadlik ja esitas «meie» nimetusena roojakuu. Sel on tõepoolest selge seos kohaliku loodusega, nagu ka paralleelnimetusel porikuu. Mõlemad on laialt tuntud ja kalendritessegi jõudnud. Tavaline soome vaste on lokakuu, kuid ka ruojakuu pole seal tundmatu. 42 Seega tohiks tegemist olla suhteliselt vana nimega. Samasse kuuluvad veel lutsi räüsäkuu ja leivu vi'mma kou 'vihmakuu', mille puhul vrd. liivi vvtn-ku, läti lietus menesis 'vihmakuu'. Loodusest tuleneb ka Wiedemanni lehevarisemisekuu, mida kordavad Hurt, Eisen, Saareste ja Laugaste. Murdekogus see puudub. Talupojaeluga seostub Hupelist 1780 peale tuttav rehekuu (Hupelil rahhe ku lõunaeesti sõnana), mis näikse samuti murdekogudes puuduvat. Sama kehtib Kreutzwaldi kuulu-kuu kohta, mis tulenevat kosjakuulul käimisest. Seevastu on selgesti rahvapärane vanemais trükiallikais tundmatu orjakuu (Jõe, Emm, Rei), mille Reigi sõnana esitavad alles Saareste ja Laugaste. Sõna sisuline taust jääb ebaselgeks (orjamine mõisa rehetöödel?). Hoopis kõrvaline on simunapäevast (28. X) tulenev siimunakuu (Göseken: Symon kuu, Wiedemann: Siimona-kuu, siit ka kõik järgnevad autorid). November. Taas on kõige laiemalt tuntud kalendritegi tavalisim nimetus talvekuu, mille puhul küll vahel kinnitatakse, et see on detsember (Koe, Plv, Lei, Lut) või jaanuar (Har). Siingi võib osutada seosele saksa tavalisima novembri vana nimetusega Wintermonat, 43 mis on üldine ka baltisaksa kalendrites. Leivu ja lutsi hallakuu on selge lätipärasus (läti säinas menesis). 39 K. Weinhold, Die deutschen Monatnamen, lk. 8, 10, 23, 42; H. J e s k e, Zu den deutschen Monatsnamen, lk K- Weinhold, Die deutschen Monatnamen, lk. 8, 10, 19, 60; Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens VI, 1934/1935, vg L. V a h t r e, Eestlase aeg, lk A. Korhonen, Suomalaisten vanhasta ajanlaskusta, lk. 57. K. Weinhold, Die deutschen Monatnamen, lk. 8, 10, 61; H. J e s k e, Zu den deutschen Monatsnamen, lk * 83

24 Vanemal ajal oli laialt tuntud ka mardipäevast (10. X) lähtuv mardikuu ehk martnakuu (Göseken: Martna kuu), mida esineb ka kalendrites, kuna kadri(na)kuu (Wiedemann ja järgnevad autorid) näikse olevat haruldasem (on teade Põlvast). Sandikuu (Plv) on selges seoses mardija kadrisandi-kombega. Kreutzwaldi (ja Eiseni) külma kuu, kosja kuu, tahma-kuu ja koolja kuu ei leia hilisemat kinnitust. Viimane võiks osutada hingedeajale, mis on olnud üsna kõikuvate piiridega mihklipäevast kuni jõuludeni välja, kuid seostub siiski kõige enam mardi- ja kadripäevaga. 44 Eiseni järgi oli november hingekuu. Otseselt rahvasuust on teäda ainult lutsi hing-aigu-kuu. Wiedemannil on andmeid, et hinge(de)-kuu kestis mihklipäevast siimunapäevani, oli siis põhiliselt oktoober. 45 Võrreldagu sel puhul läti juba XVII sajandil tavalist oktoobri nimetust zemliku menesis (zemlikas 'die Gaben, die man den verstorbenen Seelen hinlegt; Allerseelentag'). 46 Soomes taas on novembri mõneti salapärast nimetust marraskuu kõrvutatud meie hingekuuga ja seletatud kui surnutele pühendatud kuud, ilma et see erilist poolehoidu oleks leidnud. 47 Detsember on nime poolest lihtsaim kuu. See on ülemaaliselt jõulukuu, mille eest lõunaeesti samasisuline talvistepühikuu e. talspühikuu (Har) (teada alates Hupelist 1780) on selgesti taandunud. Viimase puhul vrd. liivi tat'špivat-ku. Tuletagem ses ühenduses meelde soome joulukuu, rootsi julmänad, mil vanad vasted teisteski Skandinaavia maades. Sisult on muidugi lähedane ka saksa (ja baltisaksa) tavaline Christmonat.* 8 Ainsa paralleelnimena on mainitav novembri puhul osutatud talvekuu. K- Vilkuna järgi oli talvikuu Soomes veel XVII sajandil valitsev ja alles hiljem tõrjus selle kõrvale joulukuuj 9 Eestis aga ei teadnud juba a. Göseken jõulukuu kõrval mingit muud nime. Asugem kokku võtma. Kuude kaupa esitatud materjal ei anna selget ülevaadet kuunimede kujunemise tegureist. Põhiliselt on lähtealuseks olnud kas inimtegevus või perioodilised muudatused looduses. Enne kuunimede vastavat rühmitamist on otstarbekas välja sõeluda sari juhusliku ilmega nimesid, mida on kirja pandud vaid mõnel üksikul korral: surmakuu (Koe), liugukuu (Lüg), vanaisa-kuu (Eiseni andmeil Lut), vete kuu (Hei), kiil'ii kuu (Lei), seenekuu (Jõe), allitusekuu (Kod, Krk), kärna kuu (Khk), koogutamisekuu (Hää), hobusenoogutuse kuu (Vän), jahikuu, pohlakuu. Siia kuulub ka mitmeid Kreutzwaldi esitatud kuunimesid: uue jõulu kuu, tuisu kuu, kehva-kuu, nälja kuu, kuulu-kuu, külma kuu, kosja kuu, tahma-kuu. Enamasti on selliseid sõnu kasutatud kõnekeeles seletusena kuu iseloomustamisel, ilma et nad oleksid kinnistunud iseseisvaks, järjekindlalt käibel olevaks kuunimeks. Võrreldagu ütlusi, nagu «Augustikuu on koogutamisekuu: mädanemise ja haigusekuu» (Hää), «November on kosjakuu, veebruar tuisukuu» jms. Seda laadi nimesid võib kõnekeeles, arvatavasti leida enamgi, sest vaevalt neid kõiki on fikseeritud. Võimalik, et neid on meie toodud nimede hulgas veelgi, ei saa ju neid alati kindlalt eristada, andmed on selleks nii mõnelgi puhul liiga puudulikud. Olgu nii või teisiti, sõelale jääb umbes 60 enam-vähem kindlat kuu Lähemalt vt. Eesti rahvakalender V, lk F. J. W iedem a nn, Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten, lk K. Mülenbacha Latviešu valodas värdnica IV. Redigejis, papildinäjis, turpinajis J. Endzellns. Riga, ; J. Sehwers, Sprachlich-kulturhistorische Untersuchungen, lk K. Grotenfelt, Suomalaisten kuukausnimityksistä, lk. 4; K. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk K. We inho Id, Die deutschen Monatnamen, lk. 8, 10, 19, 23, K. V i I k u n a, Vuotuinen ajantieto, lk. 270.

25 nime, mis jagunevad suhteliselt hõlpsasti ülalnimetatud kaheks osaks. Inimtegevusega seoses võib esimese suure rühmana esile tõsta meile juba tuttavad tähtpäevadest tulenevad nimed. Neid tarvitseb veel vaid loendada. «Kanooniliste» nääri-, küünla-, paastu-, Jüri-, jaani-, mihkli- ja jõulukuu kõrval kuuluvad siia veel suhteliselt tuntuina vastse ajastaja kuu (el), vastlakuu, jaagupikuu, mardi- e. martnakuu, talvistepühikuu (el) ning eri asendis olev karuse-, maretipäevaga seostuv karusekuu. Hoopis vähem rahvapärased või kitsa kohaliku ilmega on lihavõttekuu, nelipühikuu, votbrikuu, pärtlikuu, olevikuu (oolebakuu), väikemaarjapäeva-kuu, siimunakuu ja kadrikuu. Kokku seega 21 nimetust, mis seostuvad 18 eri tähtpäeva, püha või perioodiga (paastukuu). Teine oluline inimtegevuse valdkond on töökalender. Kuunimedes avaldub see valdavalt perioodiliste suve ja sügise talutööde kajastusena. Kanoonilisi nimesid on siin kolm: heina-, lõikuse- ja viinakuu. Nagu osutatud, on viimane selgesti laenuline ning kajastab rohkem saksa kui eesti rahva elu. Rahvusvahelise ilmega on ka mõlemad teised. Lõikusekuu paralleelideks on el põimukuu ja Kirde-Eesti rukkikuu. Ja ongi olulisem. Muud põllumajandusega seotud nimed on vähekasutataval: piimakuu, kesäkuu, rehekuu, orjakuu. Servapidi seostuvad töökalendriga ka loodusest lähtuvad mahlakuu (kasemahl!), mähakuu (puude mähaga maiustavad eriti lapsed, maha ajal tehti pajupille jm.) ja pärnakuu (pärnaõied!). Saame siis kokku 12 nime. Hoopis napilt on otseselt kombestikku kajastavaid kuunimesid. Olulisim neist on saarte meiukuu. Sügisesest hingedeajast tulenevad hinge- ja kooljakuu, sanditamise 'kombest sandikuu kõik vähetuntud. See ongi kõik. Niisiis on inimtegevusega seostuva 37 nimetuse hulgas selges ülekaalus (21) kalendritähtpäevadest tulenevad nimetused, sealhulgas 7 kanoonilist, kuna töökalender on andnud 3 kanoonilist nime. Looduskeskkonda kajastavad nimed on üsna mitmekesised. Aastaaegadega seotud sügisekuu ja talvekuu on rahvusvahelise ilmega. On üpris võimalik nende laenulisus või vähemalt saksa mõju nende kinnistumisel septembrile ja novembrile. Iseseisvam on südatalve kuid märgitsev südakuu ja võib-olla ka suvekuu (mai, juuni), mis aga meil on olnud üsna kõrvalised. Laia rahvusvahelise taustaga on ka puude lehteminekust tulenev lehekuu (lehehakkamisekuu) ja sügisene lehevarisemisekuu, neist viimane meil küll üsna kõrvaline. Sama võib öelda õiekuu kohta. Sügisene vihmade periood on toonud kaasa võrdlemisi populaarse pori- e. roojakuu nime, millel on vasteid Soomes ja mujalgi. Eespool juba osutasime mahla-, maha- ja pärnakuule, millel on seost ka inimtegevusega. Mitmesuguseid looduse ilminguid kajastavad soome keelega ühised helme- ja hangekuu, edasi linnukuu, kanarbikukuu, kassikuu, kirbukuu, leivu ja lutsi hallakuu. Koik need on vähese levikuga nimetused. Hoopis levinum on huntide nälja- ja innaajaga veebruaris seostuv nimede rühm hundikuu, (hundi) jooksukuu ja lõunaeesti soekuu, soesõidukuu, (soe) radokuu. Kokku saame 21 loodusest tulenevat nimetust, seega sama palju kui tähtpäevade alusel sündinuid. Valdavalt aga on need hoopis vähema levikuga ja ainult kaks neist (lehekuu, talvekuu) on saanud kanoonilisteks. Lõpuks võime varia-r ühmana eristada mädakuu ja koerakuu (kumbki ei seostu algupäralt vahetult loodusega) ning paar vähetuntud nimetust, rahvaetümoloogiline mai tõlgitsus maiusekuu ja Wiedemanni sisult segane pool-kuu. Põhiosa meie materjalist kinnitab, et ka eesti osas kehtib juba möödunud sajandil vastava saksa ja slaavi' ainese analüüsist tulenenud väide, mille järgi alles rooma kalendri tundmaõppimise järel hakati tar- 85

26 vitama kindlaid kuunimesid. 50 Lauri Vahtre on jõudnud seisukohale, et vanad sünoodilised liikuvad kuud hakkasid eestlaste ajaarvamises asenduma 12 kalendrikuuga alles XVII sajandi paiku, mil need Eestis ka ametlikult ajaarvamise aluseks võeti. 51 Kindlaid rahvakeelseid kuunimesid tunti aga Eestis ja Lätis juba XVII saj. keskel (Göseken 1660, Einborn 1648), Soomes koguni sajand varem (Agricola 1544). See eeldab küllap vähemalt sajandi võrra varasemat kalendrikuude tundmist. Nagu algul osutatud, toimus ametlikus ajaarvestuses kuupäevadele üleminek Eestis tegelikult juba XVI sajandi jooksul. Usutavasti hiljemalt tol sajandil tutvusid siis ka eesti talupojad lähemalt kalendrikuudega. Ent arvestades katoliku pühakupäevade erakordselt suurt osatähtsust meie kuunimedes, on tõenäoline, et rahvakeelde ilmusid need juba mõnevõrra varemgi. Veelgi kaugemasse minevikku ulatuvate võimalike kuunimedena tulevad arvesse mõned loodusest lähtuvad eesti-soome ühisnimed, nagu helmekuu, südakuu, hangekuu, mahlakuu ja võib-olla ka roojakuu. Neist on oma spetsiifilisusega äratanud tõsisemat tähelepanu helmekuu, kuna teised võivad loodusilmingute alusel olla sündinud ka paralleelselt, millele näikse osutavat eriti oktoobri mitu samatähenduslikku nimetust (eesti rooja- ja porikuu, soome loka-, lika- ja ruojakuu). Mis puutub hangekuusse, siis selle aluseks võis olla hangeaeg. Üldse tuleb rõhutada, et ebamäärasem aeg on eesti talurahva ajaarvestuses tõenäoliselt olnud kindlatest kuudest vanem. Kuufaasidel tuginevad sünoodilised kuud on oma sünni-surma korduvuses küll tugevasti mõjustanud inimmõtlemist ja -tegevust, kuid pole kaugeltki selge, kuivõrd neid meil on kasutatud regulaarses ajaarvamises tänapäeva mõttes. 52 Nii on raske öelda, kas Kuu-kuudega on kunagi seostunud oma kindlad nimed. Küll aga on selgesti silmas peetud eri «aegu». Kõige üldisemas mõttes on aastaaegade vaheldus olnud kõigile selge. See, et on tavaks rääkida talve- ja suveajast, hoopis vähem aga kevade- ja sügiseajast, kinnitab selgesti aasta omaaegset kaheks jagunemist, mida on esile tõstnud juba J. Hurt. 53 Nende kahe aastaaja piirides kordus regulaarselt mitmesuguseid aegu. Märkimisväärselt suur osa neist on kuunimedega otseselt seotud: hangeaeg, heinaaeg, piimaaeg, kesaaeg, põimuaeg, poriaeg, hingedeaeg, samuti talve- ja suveaeg, hilisemana ka mädaaeg. Nit võibki arvata, et looduses ja inimese elutegevuses aastast aastasse korduv aeg oli talupojaelus varem tähtsamal kohal kui kalendrikuu. 50 K. We inho Id, Die deutschen Monatnamen, lk. 1 2; F. MikI osich, Die slavischen Monatsnamen, lk L. V a h t r e, Eestlase aeg, lk Vrd. L. Vahtre, Eestlase aeg, lk J. Hurt, Über estnische Himmelskunde. St, Petersburg, 1900, lk

27 Sõnamoodustuse mõisteid. Liigivaheldus (I) Lähtealus ja ainestik HENN SAARI eetod olgu endine -' See nõuab IVI kõigepealt seni loetud oskussõnade *- *- unustamist ja aina mõistetest mõtlemist. Mõisteid pakub kaks allikat: ainestik ja literatuur, aga literatuur pakub sageli mõistete asemel sõnu, s. t. arutatakse, mida tuleks ühe või teise lingvistilise oskussõna all (morfeem, null-, süntagma...) mõista, justkui oleks sõnalise kesta sees mõiste immanentsena peidus ja tuleks sealt üles otsida. Onomasioloogiliselt küsimuselt libisetakse arutama semasioloogilist ja ollaksegi Mephistophelese kriitika käes: «Sest seal, kus mõisteist tuleb puudu, / on kõpsti kohal varmas sõnake.» Mahajäänule jutustab tuul, kaugel olijale kajakas, uinujale kuu ja filoloogile ainestik. Kui me siin Eestis oleme juba mõnda aega ühel meelel selles, et sufiksaalne sõnamoodustus on eesti keele tuletus ehk derivatsioon par excellence ja tuletus koos sõnaliitmisega on sõnamoodustus par excellence, siis ometi pole tundmatud muudki sõnadevahelised suhted, kus nagu tuletu-.seski struktuuriskeemi lähte moodustab põhimõtteliselt üksainus tüvi, olgu see muust aspektist, näiteks morfeemide arvu (või mõnda liiki morfeemide arvu) poolest liitne või lihtne.2 Kui jätame praegu süvenemata küsimusse, mida kujutavad endast eba-? umb- (umbusk; umbkeelne, umbmäärane; umbropsu), mitte- ja partikkelverbide 4 ehk ühendpöördsõnade mitteverbsed koosteosad, jäävad kätte juhtumid, kus üht liiki sõna muutetüvi või tüveteisendite sagar on ühtlasi teist liiki sõna oma, nii et erinevus on vormiõpilises vormistikus, näit. saagi- : saeverbis saagida : saed ja nimisõnas saagi (ains. os.) : saed (mitm. nim.). Need, aga ka mõnesugused tüvesagarate osalise ühtimise juhud olgu seekordne käsitlusalis koos ühe- ja vähevormiliste sõnade suhtega muutuvate sõnade vormidesse (vaevalt, kokku, peäl). Meetod jätkub nii, et kui mõisted on päevavalgele toodud, siis leitakse neile nimed nimed seekord mitte onomastilises, vaid loogika mõttes, sellised niisiis, mis võivad olla näiteks süllogismis lausete otsatulpadeks ehk terminus'teks. Need nimed ongi meie terminid, ja me ei pea alati õtse uusi sõnu välja mõtlema, vaid võime tasa ja targu kasutada ka algul unustatuid. Unustatu väärib meenutamist eeskätt siis, kui oleme leidnud mõiste, mida selle sõnaga ongi varem sageli tähistatud. Nimetamise protseduur lõpeb nominaaldefinitsioonidega, mille skeem on: selle sõnaga (või fraasiga) nimetan nii- ja niisugust asja. 5 Nominaaldefinitsioonidel on peale autori enesedistsipliini loomise ka veel see väärtus, et 1 H. S a a r i, Sõnamoodustuse mõisteid. Rmt: Ars Grammatica Tallinn, 1985, lk. 111 jj. 2 Näit. V. T a u I i, Standard Estonian grammar. Uppsala, 1973, 355 ja Sel on substantiivi ja adjektiivi eel erisugune olemus, vt. K. Kerge, Kas eesti keeles on prefiksoide? Eesti keele ja kirjanduse kateedri töid III. Tallinn, 1992, lk. 57. Prefiksi mõiste laiendamine ebä\e on kahtlane sellepärast, et iseloomulike prefiksikeelte morfotaktilistes struktuurides eelneb eba- analoog prefiksi (te) le ja teda nimetatakse negatsiooniks (sks un-be-stimmt 'määramatu, umbmäärane', It ne-ai-karlba 'sõltumatus', kr äv-ex-õorog 'vallaline' jne.). 4 Seda terminit kasutab: С Hasselblatt, Das estnische Partikelverb ais Lehnübersetzung aus dem Deutschen. Wiesbaden, Reaaldefinitsiooni kui teist liiki määratluse kohta vt. H. Saar i, Sõnamoodustuse mõisteid, lk. 112 jj. Nominaaldefinitsioonil puudub tõeväärtus (geomeetriatunnis õpitu: «Definitsioone ei tõestata»), reaaldefinitsioonidel on suhtelisi tõeväärtusi (lk. 113). 87

28 lugejal on nende näol käes teejuht autori kirjatöösse läbi filoloogia tülikalt polüseemiliste oskussõnade padriku. Tüvede süstemaatika Selle artikli üldisim ülesanne on kirjeldada sõnamoodustuse kui struktuurisuhete kogumi ehk «süsteemi» piirivööd, seejuures niisuguste nähtuste vööndit, mis pole tuletus ega liitmine, kuid on võib-olla siiski veel sõnamoodustus. Struktuurisuhete tundmiseks on vaja olla tuttav struktuuriüksustega. Arvan, et nendest vajavad enim selgitust tüved. 6 Lühikese eesti keele tüvede süstemaatika on poolteist aastakümmet tagasi avaldanud Huno Rätsep, lähtudes läänemeresoome keelte uurijate tavast ja omast ülesandest kirjeldada tudengile eesti keele vormistiku ajaloolist arengut. 7 Ta räägib kolme liiki tüvedest: all- ehk grammatilised, sõna- ja lihttüved, ning teiselt jaotusaluselt lähtudes konsonant- ja vokaaltüved. Korrakem ja täiendagem. Alltüvi (sm alivartalo) on see sõnaosa, mis jääb järele, kui eraldatakse muutelõpp. 8 Alltüvi kuulub mingile grammatilisele kategooriale, näit. minevikule, mitmusele või umbisikulisele tegumoele, ja seega pole ta mitte sõnatüve allokuju, vaid tal võib neid kujusid endal olla (näit. i- ja rfe-mitmus). Sõnatüve saame, kui lisaks muutelõpule eraldame mainitud kategooriate tunnused; tuletusliited jäävad alles. Sellisel tüvel võib olla allokujusid eeskätt eri muutevormides, nagu imeliku-l ja imelikku-dei, varane ja varase-d ning veel varas-t. Kui kõrvaldame ka liite(d), jääb järele lihttüvi, mida indoeuroopasse pürgijad nimetavad meelsasti juureks. Sõnamoodustuse pinnal nimetatakse lihttüvesid ka tuletamata tüvedeks, morfeemikas tüvi- või juurmorfeemideks. Sõna, milles on üks lihttüvi ja mitte ühtegi tuletusliidet, on tüvisõna. Moni mõistete selgituseks kärbitavatest lülidest võib sõnavormist ka puududa, aga lihttüvi jääb alati alles. 9 Lähemal vaatlusel selgub, et kolme liiki tüved jagunevad paitsi vokaal- ja konsonanttüvedeks veel kahe liigitusaluse põhjal: kui keeleüksuste segmendid ja kui keele funktsionaalsed üksused. Kumbki liigitus toob kaasa vastavaid nimetusi. Lähtugem sõnavormi mõistest. Sõnavorm on üks tekstides esinev ja korduv üksus. On sõnavorme, mis tervikuna pole ühegi tüve kujulised, ja teisi, kus peale tüve midagi tajutavat polegi (eesti omastavad). Sõnavormi ühte esinemiskorda nimetatakse sõneks [sm sane, võõrsõnaga (sõna)okurrents]. Sõned «koonduvad» sõnavormideks, sõnavormid sõnadeks ehk lekseemideks ehk vokaabliteks, nii et näiteks mingi käändsõna 28 käändevormi on kokku 28 sõnavormi, aga üks sõna. Seega mitmevormiline sõna pole identne ei mis tahes oma vormiga ega siis ka selle vormiga, mis seisab sõnaraamatus sõnaartikli algul märksõnana; märksõna on üksnes sõna siigel, semiootiliselt võttes tema tunnusmärk. Öeldust tuleb lihtne konsekvents, mis tundub nii endastmõistetav, et kas vääribki väljaütlemist, kuid mis maailma- ja ka eesti literatuuris on jäänud sageli tähelepanuta: ei sõnajuur ega üldse mingi tüvi ei ole mõistelt seesama mis sõna; ning isegi mitte 6 Lugeja huvides kordan järgnevas mõnda, mis on avaldatud minilevikuga võõrkeelses väljaandes: X. С а а p и, Описание словообразовательных элементов при сложной системе фонетических чередований (эстонский язык). (Препринт ИЯЛ-47.) Таллин, Н. Rätsep, Eesti keele ajalooline morfoloogia I. Tartu, 1977, lk. 3 jj. 8 Rätsepal muutelõpp ja ma pole kindel, kas seda sõna peab just alati asendama muutetunnuse ja -formatiiviga, fleksioonist (vn флексия) rääkimata. 9 Nagu kõik seinast seina väited keeleteaduses, nii on ka siin «alati» ettevaatamatult öeldud. I. A. Mel'cuk [Towards a language of linguistics. A system of formal notions for theoretical morphology. Rev. and ed. by Ph. Luelsdorff. (Internationale Bibliothek für allgemeine Linguistik, Bd. 44.) München, 1982, lk. 93 jj.] on ühest Uus-Guinea keelest avastanud lihttüvetu sõna tähenduses '(ära, käest) andma'. Kujutelgem: «Ksin sulle raha, aga minulegi ei tud.» 88

29 tüvisõna pole aina juure või muu tüve kujuline. 10 Kuid näiteks inglise sõnamoodustuse käsitlustele on isegi iseloomulik, et sõna samastatakse (juur) morfeemiga või ka tuletatud tüvega. Olgu siinkohal meenutatud ka see ammune tõsiasi, et niipea kui lausesse ilmub mõne äsja moodustatud või muidu tundmatu sõna vorm, on sellega antud kogu sõna, kusjuures raskepärasesse muuttüüpi sattumisel ei pruugi kõik vormid olla kuulja-lugeja ega lingvisti poolt üheselt määratavad. Kujuteldav leab võib vastata märksõnale leama, teadma, ligama või lidama ja povest märksõnale pove, povi või pobi. Sõnavorm jaguneb tüveks ja afiksiteks. Viimaseid ei pruugi alati olla. Tüvi võib olla mingis mõttes liitne ja sisaldada ka afikseid. Afiksi mõiste alla käivad siin nii tuletusliited kui ka morfoloogilised formatiivid (tunnused, lõpud). Tüve mõiste hargneb alammõisteteks. Kohe näeme, et ühte alamliiki konkreetne tüvi võib kuuluda teist alamliiki tüvve ja üksigi olla selleks teist alamliiki tüveks. Enne aga tutvume alamliikidega eelmainitud kahelt liigitusaluselt. 1) Keeleüksuste segmentide liike on: a) lihttüvi, nagu el(a)-, pilv(e)-; b) afikseeritud, näiteks tuletatud tüvi elat(a)-, aga afiks võib kuuluda ka vormimoodustusse: etaks(i)-, pilvede-; c) liittüvi, nagu vihmapilv (e)-. Kombinatsioonid nagu vihmapilvinels(e)- liigituvad nn. viimase moodustussammu ehk esimese analüüsiastme järgi. «Enne» on liitum vihmapilv, «siis» tuleb sellest ne/se-adjektiivi tüvi, niisiis on tegemist tuletatud tüvega. Viimase sammu määrang ei ole alati ühene. 11 2) Sõna- ja vormimoodustuse seisukohalt funktsionaalsete üksuste liike on: a) tuletustüvi, nagu ela- sõnas, mille supiin on elatama, või pilvi- sõnas, mille ainsuse nimetav on pilvine 12 ; b) sõnatüvi, nagu elata-, pilvine/s(e)-; c) alamtüvi, nagu elataks(i)-, pilviste-. Nii on el(a)- ühelt aluselt liht-, teiselt kord tuletus-, kord sõnatüvi (ela-n); sõna-, ühtlasi tuletustüvi elat(a)- sisaldab ela-tüve; aga sama elat(a)- on lisaks sõna- ja tuletus- (elat-u-) tüvele ka veel alamtüveks, sest temalegi liitub pöördelõppe (elata-b). Selliste suhete koostamist võib soovija jätkata. Alamtüvi on vormiõpetuses oluline mõiste ja nõuab veelgi täpsustamist, sõnamoodustuses võime temast ka mööda minna. Kui seni hoidusin Rätsepa terminite ligi, üksnes alltüve asemel aredamat alamtüve kasutades, siis nüüd sooviksin lisada ilmekamaid sünonüüme. Tuletustüve tahaks mõnikord nimetada täiemalt tuletusaluseks tüveks, millest omakorda saab lühema kuju tuletusalus just tüve ja mitte sõna tähenduses. Tuletusalusest erinevana saab defineerida (tuletuse) alussõna niiviisi: see on sõna, mille muutealune tüvi ehk lühemalt muutetüvi (= Rätsepa sõnatüvi) on antud sõna tuletustüveks. Alussõna võib olla ja olemata olla ning alussõnu võib olla enam kui üks. Tuletatud verbitüve pingu-t(a)- alussõnaks on ping : pingu; teine selle alussõnaga tuletis on abstraktnoomen pingus. Tuletisel ontlik ei ole alussõna. Tuletisel kogudus on alussõnad kogu : kogu ja koguda : kogun. Tuletustüve (tuletusaluse tüve, tuletusaluse) lähim soomõiste on moo- dustustüvi, nii nagu tuletus isegi on liik (sõna)moodustust, ja muid moodustustüvesid on enamik liitumite edeosi (vihma^, plekis^, triikj, vari^ sõnas varikala, vrd. varisema). Seda aga tuleb kahetseda, et ajakirja ruum ei võimalda eeltoodut korraldada ülevaatlikuks skeemiks. Tüvede puhul on veel kahest kõnelda: nende sagaratest, millist 10 Väite teine pool kehtib eesti keele kohta, kuid kehtivust kõigi keelte kohta ei saa tõestada. Eesti keele kohta maksab see sellepärast, et kõigil muutuvail sõnul on aglutinatiivvorme, mida ju ei saa tõlgendada juure allokujudena. 11 Lähemalt: H. Saari, Sünkroonia, diakroonia ja kolm liiki uut keelevara. Kmt.: Eesti keele grammatika küsimusi. Keel ja struktuur X. Tartu, 1978, lk. 54 jj. _ 1? Allpool kasutan märksõnu, siin vaid meenutan veel, et märksõna ф sõna. 80

30 sõna eelistan «variantide komplektile» või muule säherdusele, ja tüvevokaali suhtest vokaalsufikseisse. Peale selle ei saa jätta nimetamata tuletustüvesagarate vastaspoolust liiteparadigmasid. Tüvesagar, mida võib vaatekohta muutes nimetada sagartüveks, ei ole muud kui sama tüve alloesinduste allotüvede kogum. Allotüved on sagara liikmed. Iga tüve saab vaadelda sagarana, olgu selles kas või üksainus liige, ja kui sagaraid käsitada kui hulki, võib liikmeid olla isegi g null (tühi hulk). On oluline, et keele kirjeldaja saab sagarat määrata eri mahuga määramispiirkondades, keelepädevuses aga «tüvi on tüvi» ja määramispiirkonna kitsendusi ei tunnetata kuigivõrd. Kitsas määramispiirkond on sõna. Kunagi oli «ba-sõna ainsuse nimetavaks lihtne vokaaltüvi *upa, omastavaks ja osastavaks sama tüvi koos vastavate lõppudega: *upan, *upata, mitmuses koos mitmuse tunnusega, näit. *upaita jne. Nüüd on samal tüvel eri kujusid: uba-, oa- ja mitmuse osastavas, vaata ja imesta, konsonanttüvi ub-, sest -e on nn. flektiivne ehk fusiivne formatiiv, ühtaegu nii mitmuse tunnus kui ka käändelõpp. Nii on uba sünkroonselt kahetüveline, s. t. vormiti vokaal- ja konsonanttüve vaheldusega sõna. Avar määramispiirkond katab tuletuspesa, veel avaram moodustuspesa, s. t. tuletus- ja liitmispesa üheskoos. Nii piirdub sagar liitmispesas liikmetega ulg^ (talu, töö) ja ulgu^ (meri, vesi, eestlane), ent kogu moodustuspesas tuleb lisaks esile ulu- (uluk). Vokaaltüve veda- kõrval on muutevormides ka vea- (vedas. veab), tuletistes lisandub ved- (vedur); liitumeisse see sagar vististi ei ulatu ja teda «asendab» tuletise vedu sagara liige veo^ (vanker, võll). 13 Sagara esitused kirjakeele ortograafia, sõnaraamatute märksõnakirjaviisi, ühe-teise-kolmanda fonologisatsiooni ja tegeliku pindkeelepruugi grammatika jaoks võivad üksteisest erineda. Näiteks tekib erinevusi juba sellestki, kui üks jätab geminaadid tähelepanuta, teine aga arvestab neid. Infinitiiv minna lahutub esimesel juhul tüveks min- ~ minn- ja infinitiivi tunnuseks -a, teisel juhul tüveks min- ja infinitiivi tunnuseks -_Ca, kus _C on assimilatiivne konsonant, s. t. selles sõnas n, aga surema-sõnas r jne. Teisel juhul on infinitiivi tunnuseks pelk vokaal ainult siis, kui algselt tunnuslik ^-aines on hoopis kadunud (teh-a). Sõltuvalt vormide süüa, lüüa, tuua tõlgendusest fonoplaanil on tüvi kas pika vokaaliga või diftongi ja poolvokaaliga, millele vastavalt on infinitiivis ja impersonaalis kas -a või -jca. Jne. Kõige lihtsam on sagara liikmed esitada loendina, sest enne muude esitusviiside kasutamist tuleb loend nagunii koostada. Näiteks pesas, kuhu kuuluvad täis oma käändevormidega, tuletised täielik, täidlane, täitma jt., on tüved täis- (täis, täisi), täie-, täid- (-lane) ja täi- (täit, täite, täi-t-ma), aga kui arvestada geminaate, siis ka veel täit- (täit-te, täit-t-ma). Võib ka esitada vaid ühe liikme kui põhikuju ja moodustada muud kujud sellest morfofonoreeglite abil. 14 Suurte sõnahulkade töötlemisel, eriti automaatsel, on mõttekas reeglite poolelt kokku hoida sel teel, et põhikujugi esitatakse teisendisagarana, nagu Ülle Viksi STILM(IA), V-EL(IIJE), K'ÜÜ(S/NE) jt. 15 Juba sellepärast, et määramispiirkonna kitsendus on rohkem lingvisti kui keelesüsteemi ja -pädevuse asi, ei ole alussõnas määratud sagar tuletisele kohustuslik. Nii on aasta läbinisti raske ehk järsu aktsendiga ehk III vältes, aga aasta- on lauge (II v) tuleti tises Siit hargneb probleem, kuidas verbitüvi on liitumeis esindatud vt näit H baari Verb ja tema moodustuspesad eesti oskuskeeles. Rmt: Eesti keele grammatika probleeme. (Töid eesti filoloogia alalt VIII. TROT 574.) Tartu, 1981 lk Lähemalt: M. Koski, Suomen johto-opin morfologiaa. Turku, 1982 lk 17 jj Põhikuju ei tarvitse olla reaalne, vaid selle võib vastavalt otstarbele konstrueerida (ja korreleenda suvaehituse invariandiga; vrd. Koski, lk. 20 jj.). 15 Ü. Viks, Klassifikatoorne morfoloogia. Noomen. Taliinn, 1982, lk. 45 jj. 90

31 ^aastak. Sel põhjusel ei ole usaldatavad järsu aktsendiga normingud piiskoplik (3 III väldet), barbarlik, keigarlik, sangarlik, keiserlik, meisterlik, filisterlik, teaduslik, seaduslik ja veel terve hulk selliseid, aga samuti vormid nagu politseinikku (muide kas siis ka urjaadnikku või peab neid saamislugude tõttu hoidma eraldi tüüpides?) ja politseinike. Tuletis vangerdama ei ole vigane, puudugu vanger- pealegi käändevormest. Mõned tüvesagarad kajastavad pingeseisundeid sünkroonses keeles. Kui verbis on tüvedeks tõmba- ja tõmma-, esimene nii klusiili kui ka aktsendi/välte poolest tugev ja teine nõrk, siis tuletistes ilmub veel lauge, Il-välteline tõmb-: tõmbits ~ tõmmus, tõmbik 16 'püssikukk'. Tüvevokaali ja analoogselt -konsonandi mõiste on lihtne, aga kui ununeb mõistete üksikasjalik eristamine, võib tulla eriti vokaalide kohta paikapidamatuid avaldusi. Nii puudub mõte väitel, et vormides nagu laulust, ropsuga, söödul on и enne lõpukadu olnud sufiks, nüüd aga muutunud tüvevokaaliks. Enne kui pisut lihtsustada oli verbi tüvi laula- ja deverbaal (s. t. verbi muutetüvega samase tuletustüvega sõna) *laulu : Haulun : *lauluta, s. t. ühetüveline noomen muutetüvega laulu-. Nagu nüüdissõnades tegu, vedu, nii ka selles tüves teine uon 1) deverbaalisufiks, 2) selle sufiksi ning seega kogu deverbaali muutetüvevokaal ja 3) edasimoodustuse tüve vokaal (laulu-lai-, -kai-). Nüüdissõnas laul : laulu (om.) : laulu (os.) on teine и endiselt nii see kui ka teine tüvevokaal, ja kui end mitte hirmutada lasta ainsuse nimetavas ega üheski muus vormis toimunud muutusest «>0, 17 siis on ta endiselt ka sufiks. Liiteparadigmadele vihjasin nüüdsama, mainides deverbaali ja tema sufiksi muutetüve. Eesti keele sufiksit ei saa päris hästi sedastada ühe foneemina või foneemide järjendina. Säärane sedastus oleks võimalik puhtaglutinatiivses keeles, kus sufiks jääks tüve ja muutetunnuste vahele, ja on üsna hästi võimalik isegi mitmete fusiivsete, s. t. korraga mitut kategooriat väljendavate muutetunnustega keeltes. Eesti keeles kujundab sufiks sõna lõpposa, aga lõpposas aglutinatiivsuse ja fusiivsuse, segmentaalsuse ja prosoodia suhted esmajoones avalduvadki. Sufiks on seega küll muutetüve viimane element, kuid sellega pole igas olukorras kõik öeldud ja paistab olevat otstarbekas rääkida tuletusliiteist kui paradigmaatiliselt vormimuutlikest sõnalõpetest: see, mis tuletatud sõnades käändub ja pöördub, on sufiks. Seejuures ei ole välistatud liite põimumus tüvegagi. On liiteid, mille koosseisu kuulub tüve detaile, kaasa arvatud prosoodiaelemendid, näiteks verbide refleksiiv-passiiv-automatiivlüde -u- I8 «nõuab» astmevaheldusetust: sõnas harjuma : karjuda : harjun on see liide (tüvi on sama mis adjektiivis harilik), 19 sõnas karjuda : karjun aga on muu -и-. Samataoline laadivaheldusega, s. t. tüve segmentaalmuutusega näide oleks ihkuda : ihun ja ihuma-verbi passiiv ihkuda : ihkun, nagu «Kivi ihkub meres ümarikuks». Olgu näiteks kolm sufiksiparadigmat. Sg. I. -ne/st (üks nom. gen. part. iil. pärad igmadest) -ne -se -st -sesse jne. II. -ne/set -ne -se -set -sesse Supiin Infin. Olevik L.-min. III. -le- (üks paradigmadest) ф-1е[та 0-el[da #-Ie[n,... #-le[sin,... jne. 16 Ote, vt. H. Neetar, Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes I. Tallinn, 1990, lk Lähemalt: X. С а а p и, Описание словообразовательных элементов, 1к. 9 jj. Liiteparadigmadest samas lk. 7 jj. ning 25 jj. 18 Õpetlikku lugemist: R. Käsik, Derivatiivsetest laenudest, и-liitelised verbid eesti ja soome keeles. «Keel ja Kirjandus» 1991, nr. 8, lk. 466 jj. 19 Murdeti harinema 'harjuma', vrd. tahenema ja tahkuma jts., niisiis moodustavad hari- ja harj- tüvesagara. 91

32 PI. nom. -sed -sed Impers. 0-el[dakse gen. -ste -sete jne. part. -seid -seid jne. Märk ф tähendab tugevat, О nõrka astet, ## astraevaheldusetust, #0 astmevaheldust voi spetsiaalselt päriastmevaheldust (tukkuda : tukub, jogi : jõe), 0# vastuastmevaheldust (sahata : sahkab, lammast : lamba). Nurksulud III näites'on üksnes le- ~ e/-vahelduse selgeks esiletoomiseks. I järgi moodustuvad näiteks mullane ja ülane, II järgi muldne ja visuaalne, III järgi vaidlema, suplema, kahtlema, kuid mitte näitek* kõnelema (sest kõne-l-dakse) ega osalema (osaletakse). Samal sufiksil võib olla enam kui üks paradigma, samuti nagu eri liited võivad olla segmentaalselt samased, aga paradigmaatiliselt erinevad. Need komplikatsioonid johtuvad keelelise vormi relatiivsest iseseisvusest sisuplaani suhtes, see iseseisvus läbib kogu keele olemuse ja niisiis ei maksa asjaomaseid nähtusi liiga lihtsustatud kirjeldusskeemidega varjata. Siinsete keerukuste koondeksempliks on jällegi segment u, nimelt nõnda: sisuplaani arvestades võime verbide astmevaheldusetut ja' astmevahelduslikku ы-d pidada eri asjadeks, substantiivi 0 : -u (sööt : sootu) ja -u : -u (tegu) on aga samalt aluselt nähtuna üks ja sama sufiks nagu -le- teisendidki. Tuleb välja, et eesti sufiks on vormiliselt kirjeldatud siis, kui on antud tema kuju kogu muuteparadigmas, milleks tavaliselt piisab mittejarelduvate muudete loendist (näiteks neli käänet ainsusest ja kolm mitmusest), või vastaval juhul kõigis tema muuteparadigmades. Vajadust mooda peab olema lisatud informatsioon tüve muutelise vahelduse kohta. Eesti sõnade enamik ei paku liiteparadigmade poolest probleeme. Suurem osa tuletatud sõnu kuulub lihtsatesse muutemallidesse. Edaspidiseid sõnamoodustuse käsitlusi ennetavalt olgu seegi mainitud, et konsonante sisaldavad liited on nii muutemallide kui ka oma üleüldise areduse poolest märksa probleemitumad kui vokaalsed. Läänemeresoome sufiksit par excellence kannab konsonant ja seda nii ajaloos kui ka tänapäevas. Ainestik Olen leidnud, et esimene ja põhiline sünkroonilise tuletusõpetuse ülesanne on vormiline ja sellele mõninga lõtku või faasiga vastav sisuline segmentatsioon, alisena tuletatud sõnatüved; need võetakse käsile sellistena, nagu nad on, ja leitakse segmendid ning suhted segmentide vahel. 20 Et lisaks puht segmentidele tuleb arvestada prosoodiat, koguni tüve oma, on eelmise peatüki lõpul lisatud. Samuti näikse olevat paras aeg öelda! et kuna viimane sufiks ulatub õigupoolest sõnavormide lõpuni, on nii lihtsam kui ka adekvaatsem rääkida tuletatud sõnade (ja mitte niivõrd tuletatud tüvede) analüüsist sünkroonderivatsiooni esimese ülesandena. Järgmisi ülesandeid on aga sõnadevaheliste moodustussuhete kindlakstegu,_olgu siis kõrvutatavaiks tuletised ja liitumid omavahel või tuletis alussõna (de) ga. Järgneval on kokkupuuteid selle ülesandega. Ainevaliku vormel on järgmine: asjasse puutuvad funktsionaalsed, nimelt sõnaliikide erisuses avalduvad vaheldused ilma neid 2 X. С a a p и, Описание словообразовательных элементов, 1к. 16. «Faas» on jällegi seotud vormi suhtelise iseseisvusega, vt. lk. 15 jj., 33 jj. Veidi teiste sõnadega räägib samust asjust: В. У p б у т и с, Словообразование имен существительных в современном литовском языке. Автореферат (д.). Вильнюс, 1971, lk. 6. Slavistikas on vilksatanud väljend «vormi ja funktsiooni asümmeetriline dualism keelemärgis» (Лингвистический энциклопедический словарь. Москва, 1990, sub морфема), kuid selle lahtimotestus_ tuleks ära oodata, eriti et lingvistilise sümmeetria mõiste on kõike muud kui endastmõistetavalt lihtne (vt. J. Tuldava, Symmetrie und Asymmetrie in der Sprache Rmt.: What is language synergetics? Oulu, 1990, lk. 40 jj.). 92

33 vaheldusi vormiplaanil kandvate tuletusliideteta ja liitumi jargosadetä. Lisaks võivad tulla samataolised vaheldused seespool sõnaliiki. Kui otsida selle vormeli loal kõige lihtsamaid ja käepärasemaid nähtusi, siis need avalduvadki seespool sõnaliiki. Siin on selleks, mis vormiplaanil puudu jääb, mingi muuteelement. Kõige lihtsam näide on vist küll II käändkonna 21 kolm esimest käänet, nagu talu : talu : talu, kus käänete erisus avaldub ilma lõppude ja astmeteta. Siia ei kuulu ainsus ja mitmus jõud : jõud, sest ainsuses on lihttüve d, mitmuses mitmuse d (vrd. *jeuõut), ega ka ainsuse nimetav ja mitmuse osastav käsi : käsi, sest ainsuse nimetavas on tüvevokaali teisend (e asemel i vormi lõpul), mitmuse osastavas aga fusiivne i. Ja et see just fusiivne on peale mitmuse ka osastavat näitab, seda aitab mõista varasem teisend a (käsa), miskõrval mitmuse i ikka i oli (käsil, -le, käsist-jalust). Küll aga ei ole võimatu tuua lisanäiteks astmevaheduseta verbide mitmuse 3. pööret ja partitsiibi mitmuse nimetavat elavad : elavad, sest d on mõlemal juhul mitmuse oma ja seda üldsegi mitte ainult hallis ajaloos, -va- aga on vormilt ja sisult samane segment, mida tavagrammatika vaid vaatleb kord pöördelõpu osana, kord kesksõna tunnuse tüvivormina; tal on ainsuses ka vormisidus rööbik -b pöördelõpuna. Need olid morfoloogilised vormid, aga sõnaliigisisesi loovad vastandusi või vaheldusi ka leksikaliseerunud metafoorid. Leksikaliseerumiseks (sõnastumiseks) on küllalt, kui tekstimetafoorist on kujunenud tavakohane, «iseseisev» leksikosemantiline teisend (ei pea väljuma polüseemiast homonüümiasse, liiati ei tee keegi homonüümia ja polüseemia piiri väga kindlaks). Sama vaheldus võib olla tuletatud ja tuletamata sõna vahel. Nii on südame kui elundi kõrval süda ühendeis või liitumeis mõisa()süda ja luku()süda; mõisasüda on tavalisem, lukusüda tavatum. Ja seekõrval on tuletised mõisa()südamik ja luku()südamik; viimane on tavaline, esimene loetud Hans Treumannilt (1964) tähenduses 'mõisa keskus'. Tühjad sulud tähendavad, et kokku- ja lahkukirjutamist siinkohal ei arutata. Samasuguseid opositsioone loob metonüümia, sealhulgas nime ja tuletamata depropriaali omi. Wied. 22 tunneb luterusi katekismuse küsipalade tähenduses. Kunagi küsisid koolipoisid üksteiselt matemaatika viidet 'raamatut' 23 ; mu lambis on sada vatti sees (topeltmetonüümia: ühelt poolt leksikaalne Watt > vatt, teiselt poolt kontekstuaalne sada vatti < sajavatine lamp). Täielikkuse mõttes olgu mainitud ka juhtumid, kus lauses omandab sõnaliigi miski, mis pole sõna ega isegi mitte selgesti määratava põhjaga fraas. Siia kuuluvad need, mida moodne eesti grammatika nimetab kvaasisubstantiivideks, näit. «Tüdruku papagoilik «ei taha» tüütas ülemleitnandi lõpuks ära»; ««Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi» ilmus eesti keeles juba iseseisvusajal»; «A kujutab härjapead, sarved alaspidi»; «MS-DOS-is on kaks jokrit, * ja?». _, Sõnaliigivaheldustest jõuan nimetada, nappide näidete ja analuusialgmetega varustada järgmisi: 1. substantiiv, adjektiiv, numeraal; 2. noomen (kord substantiiv, kord adjektiiv ja isegi muu käändsõna) ja verb; 3. vorm ja sõna, mis on üks väga kirju piirkond. 1. Noomenid omavahel Adjektiiv substantiivina. «Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kutsuvad kuradiks mind» (N. v. Glehn). Sedavõrd kui traditsiooniline sõnaliik kõne vastuvõtja või vaatleva lingvisti 21 Olen saanud ametiliinis hoiatuse, et Elmar Muugi muutkondade kasutamine võib esile kutsuda ründe ühe ülikooli (nüüd riigikogu) ringkonnast. Sirutan kilbina enesekaitseks ette: J. P e e b о, Käändkonnad. Tartu, «See vihik on mõeldud õppevahendiks tänapäeva eesti keele kursuse juurde Tartu Ülikoolis»; Muugi liigitelu on «ilmselt tõestanud oma kõlblikkust eesti keele õpetamisel emakeelena» (lk. 3). 22 F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ühtlustekst (1893, 1923, 1973). 23 J. V. Veski suuline teade 1940-ndaist aastaist. 93

34 poolt üldse kindlakstehtav ori, on ta määratav s 5 n e kohta. Sõned koonduvad sõnavormideks, vormid sõnadeks, ja kui mõni sõna annab ainult ühte liiki sõnesid, kuulub ta ka ise ainult sellesse ühte sõnaliiki. Kui sõned langevad mitmesse liiki, kuulub sõnagi eri liikidesse, ja otsustatagu teisal, kas ta on siis üks sõna või mitu, s. t. kas traditsiooniliste sõnaliikide piir on kohustuslikuks piiriks sõnade kui keelesüsteemi üksuste vahel. Praegu leppigem lihtsal meelel sellega, et üks ja sama sõna võib kuuluda kord ühte, kord teise või kolmandasse sõnaliiki ja et tohime ütelda või oletada seda, et eri liiki sõned kujundavad sellisel juhul eri leksikosemantilisi variante ehk sõna sisuplaanilisi teisendeid. Sisuplaani variants liigist liiki ei pruugi ulatuda sõna tähendusse harilikus mõttes, vaid võib jääda grammatilise talitluse piiresse, näit. «See oli enne» ja «See oli enne seda», kus esimene enne on määr-, teine kaassõna, aga üks ja sama varasema aja tähendus on mõlemas. Millal liikide erisus laieneb tähendusele «harilikus mõttes» ehk nn. mõistetähendusele, seda pole alati kerge tabada. Selge vahe on siin: «Selle juures leidub tärklist» ja «Selle juures vedeles istutuspulk»: juures kord nimi-, kord kaassõnana. Aga kas siin on üks lause või kaks samakujulist, kuid erineva sisuga lauset: «Juurdelõikuse õpetaja sõrm peatus krae ja kaela vahel»? Lausetes «Mida saad, seda sööd» ja «Mida suurem koer, seda kulukam pidada» tundub võõrkeelte najal küll, et kord on mida ja' seda asesõnad, kord üheskoos üks kahe poolega sidesõna (vrd. näit. ingl the... the, sks je... desto), kuid_on võimatu, vähemalt raske tõestada, et tähendus 'misvõrd' jääb asesõna mis partitiivi funktsioonidest väljapoole või et tähendus 'sedavõrd' jääb asesõna see partitiivi väljendusdiapasooni piirdeaia taha. Võtame õigeks, et lauseis «Mis tähtsus on ämbri põhjal?» ja «Ta ei tegutsenud eeskirja põhjal» on põhjal kord nimi-, kord kaassõna, aga kas siis ka tahtel lauses «Ta ei tegutsenud sinu tahtel» on kaassõna? «Ta tegutses omal tahtel» siin on tahtel, mööngem, nimisõna. Aga põhjal siin: «Ta ei tegutsenud mitte sinu eeskirja, vaid mingil omal põhjal»? Enim, mida viimase juhtumi kohta ütelda saab, on, et sõnavorm põhjal esineb korraga kahes leksikosemantilises teisendis, nii nagu esineb verb lauses «Rannal jalutades leidsin rahu ja rahakoti». «Juhul kui ta eksib,...» ja «Juhul, kui ta eksib,...» siin osutab ainult koma, et esimeses näites on tegu ühendsidesõnaga tähenduses 'jos, if, если' ja teises substantiiviga, kusjuures mingit sisulist, mingit suhtlusolulist vahet näidete vahel ei ole ja sõnaliik sõltubki alles kirjapanija komapanekustiilist (!). Põikasin adjektiivi ja substantiivi suhetest eemale andmaks tausta või reljeefi pildile, mis seal avaneb. Kui küsida, kes on haige SU bst, siis vastus on: haige subs t on igaüks, kes on haige adi. Ons see tautoloogia nagu «Savisaar on Savisaar»? Kui pole, kas siis lauses «Juhmakas on juhmakas» on kumbki juhmakas eri sõnaliiki? Aga kui pole, kumba sõnaliiki siis mõlemad on? Saks teatavasti kompareerub: saksem rahvas; millised on siis sõnaliigid lauses «Saks on saks»? 24 Asi on taas selge lauses «Meie küla tark on küll tark, teie oma aga targem». Punkti algul toodud näide Glehnilt on kaheti analüüsitav ja kumbki analüüs annab eri sõnaliigi. Kui teine osalause ei ole elliptiline, on lollid substantiiv, aga kui seal on substantiivifraasi põhja ellips, on lollid adjektiiv. Oluline on mu meelest, et sisuplaanide suhtlusoluline erinevus puudub, väljendid_on vormilt identsed ja sisult ükskõiksed, ja tahaksin näha tegelikku kõnelejat või kirjutajat, kes on teadlik sellest, kumba liiki sõna ta säärasesse lausesse paneb, öeldut võib tähtsamalt-teaduslikumalt väljendada nii, et erinevus puudub isegi signifikatiivselt, rääkimata sellest, et ta kommunikatiivselt puudub Meie kõneleme nimi- ja omadussõna piiri ähmasusest, aga mõnede keelte grammatikas käsitatakse omaduspredikatiive adverbidena. 25 Vrd. signifikatiivse ja kommunikatiivse täpsuse kohta öeldut: H. Saari, Die 94

35 See kõik tähendab, et terve hulk igapäevaelus omadussõnadeks peetavaid sõnu võib lauses täita nimisõnade aset ja et on juhtumeid, kus ühel sõnel ei ole kumbagi liiki, on vaid nimi- ja omadussõna hõlmav ü 1 e m 1 i i k, millel keeleteaduses nime pole. Kui lauses täidab üht liiki sõna teist liiki sõna tavalist aset, siis nimetatakse seda transponeeringiiks, transpositsiooniks. Kui oleme ühel või teisel juhul kindlad, mis sõnaliiki sõnega tegemist on, võime vaadeldavat transpositsiooni nimetada sõnaliigivahelduse juhtumiks. Sõnaliigivaheldust, mis ei ole vormistatud afiksaal- või üldse formaalselt eksplitsiitse sõnamoodustusena, on kirjanduses nimetatud konversiooniks, kuid selle termini all pole eri autorid siiski mitte parist üht ja sedasama mõistnud. Sõnaliigivaheldus võib seega olla sõnamoodustusvahendiga vormistatud (ilu ilus) või vormistamata (tark tark) ja käesolevas kirjutises mõtlen liigivahelduse all seda viimast. Transpositsioon ja liigivaheldus on õieti üks ja seesama nähtus niikaua, kui ei tule ilmsiks mingeid morfeemilisi või morfoloogilis-süntaktilisi erinevusi. Transpositsioon on vaid süntaktikute termin ja nad näevad transponeerumises eeskätt juhulist teisumist, mis, kui võrrelda muusikaga, ei ole mitte transponeerimise, vaid modulatsiooni sarnane. 26 Konversioon seevastu on eeskätt sõnamoodustuse uurijate termin ja nemad näevad kõikjal püsisuhteid nagu paaris wali wali, kus üks on substantiiv tähenduses 'sein' ja teine on verb, mida Enn Soosaar tõlgib niiviisi: «Platvormid, mida seinasid roosad, valged ja rohelised uksed,....» (1972, autor S. Bellow). 27 Eesti nüüdiskirjakeele käänduva adjektiivi ja substantiivi vahel vormiõpilisi erinevusi ei ole (või pole neid teada), kuna näiteks artiklikeeltes neid leidub. Ma ei tahaks kuidagi pidada vormiõpiliseks erinevuseks seda, et adjektiivist saab tuletada võrdlusastmeid. Säärase käsitusega võrreldes on tõele lähemal Ülle Viks, kes paigutab võrdlusastmed «paradigmaatilise derivatsiooni» mõiste alla, kuhu on «arvatud ka kõige produktiivsemad sõnaliigisisesed protsessid: adjektiivi võrdlusastmete ja noomeni deminutiivvormide moodustamine» 28. Ta oleks tõele veel lähemal, kui ei kompareeriks terminit produktiivne, vaid ütleks endale ja meile selgesti, kas ta peab silmas (staatilist) sagedust, (dünaamilist) aktiivsust või mõlemat. 29 Ning veel lähemal, kui ta ei nimetaks neid protsesse kõige täiega sõnaliigisisesteks. Komparatsioon nimelt ei pruugi sõnaliigisisene olla. On näiteks üsna võimatu kujutleda ida millegi muuna kui substantiivina (mitte idal Peipsil, vaid idapoolsel Peipsil või ida pool Peipsil), kuna Paul Ariste idamai on esmapilgulgi vastuvõetav ja arusaadav. Käändsõnasisene? Nagu näeme, isegi mitte seda selgesti, sest idamai on käsitatav niisama hästi või halvasti adverbina kui näiteks kolinal ja joonelt. Ja kui saab partitsiipi lausa adjektiivide kilda arvata, 30 siis on võrdlusaste ammugi tuletis. Veel paar-kolm tähelepanekut adjektiivide substantiividena esinemise kohta. Sellised transponeeringud võivad tekkida trafaretseis, korduvais Fachsprache ais nationale Aufgabe. Rmt.: Fachsprachentheorie. Hrsg. v. T. Bungarten. Bd. 1. Tostedt, 1992 (ilmumas), ptk. «Die Genauigkeit der Termini». 36 Hoiatus: transpositsiooni all on kirjanduses mõistetud eri asju, näit. Charles Bally transpositsiooni on raske konversioonist eristada, teistel on transpositsioon sama mis metatees (redel -<- baltisaksa Reddel -e- keskalamsaksa tedder, sks die Letter). Õpetlikku: Лингвистический энциклопедический словарь, lk Hoiatus: konversiooniks on nimetatud ka hoopis midagi muud, nimelt konversiivide omavahelist suhet {vanem noorem; õpilane õpetaja) ja vaheldust subjektipositsioonis (kindlam on näidet tuua areda passiiviga keelest: sutores emunt picem 'kingsepad ostavad pigi' pix a sutoribus emitur '«pigi ostavad kingsepad'). 28 Ü. Viks, Väike vormisõnastik I. Tallinn, 1992, lk Nendest kokkuvõtlikult H. Saari, Sõnamoodustuse mõisteid, lk. 139 jj. 30 M. Erelt, Adjektiivatribuut eesti keeles. Tallinn, 1980, lk. 13 jj. (v- ja tav-pavtitsiibi tarindid kui «deverbaalse adjektiiviga atribuuttarindid»). 95

36 elliptilisis ühendeis ja kinnistuda. Näiteks väljendeis pärast eilset (jääb ainult ahastus) ja enne homset (olgu plats puhas) näeme vähemalt seda, et puudub põhi päeva: täielik oleks pärast eilset päeva, aga ka pärast eilset möllu vms., kuid kes keelab asja käsitamast ka nii, et eile ja homme moduleeruvad-transponeeruvad substantiiviks: «Kõigile saabub helge homme», aga ei suuda käänduda ja käändumiseks võtavad ne'ga tuletatud omadussõna kuju, nii et on nimisõna homme : homse : homset, mis pole eriskummalisem kui ise : enese : ennast või daatoritehnika annes : andme : annest. («Sõna ei suuda» tähendab mõistagi seda, et sõna kasutajate vaist on tõrkunud.) Veel üks selline trafarett on «Seal anti kõike head ja paremat». Vihjasin artiklikeeltele ja toon näite. Saksa «Er ist grün» ja «Er ist ein Grüner» võivad tähendada sama. Vaatamata adjektiivse deklinatsiooni säilimisele on substantiiv eristatav. Eesti keeles on mõlema vasteks «Ta on roheline» ja sõnaliigiks saab määrata üksnes nimi- ja omadussõna ülemliigi. Sellist juhtub ka partitsiipidega, nagu «Arutati korstnate talveks ettevalmistamisega seonduvat». Vormilise eristumatuse tõttu on tihti paha tõlkida filosoofilisi väljendeid, näit. pealkiri «Die Schrift über das Erhabene» ei taha end tõlkida lasta kujul «Kiri ülevast», vaid vahest «Mida räägib kiri ~ pühakiri ülevaist asjust». Adjektiiv käibib substantiivina ning on keelevaistule sellisena esmaseltki tuntav mitme eriala oskuskeeles. Trükitehnikas esineb väljendeid, kus profaan näeb sõna kiri või šrift ellipsit: «Laduge siiani poolpaksust, edasi tuleb harilik, ainult näete see siin palun kursiivist.» Sõnede poolpaksust ja harilik järelt oleks nagu kiri või šrift maha jäänud, kuid kolmas sõna, millega poolpaks ja harilik mõisteväljal selgesti sarjuvad, ei ole mitte kursiivne, vaid ilmne substantiiv kursiiv. Seega on nad trükikunsti mõisteväljas kõik kolm substantiivid ja ellipsit pole. Matemaatikas on hulk adjektiivikujulisi substantiive, analüüsigu lugeja näiteks sonaliike järgmises lauses: «Keskmine võrdeline on seesama mis kahe positiivse arvu geomeetriline keskmine.» 1.2. Substantiiv adjektiivina. Substantiive, mis nimetavad mingi kas või vaid enesele iseloomuliku omaduse kandjat, saab kasutada sõnena asendis, mis tavaliselt kuulub adjektiivile. Ajalehe naljanurgast leitud pealkiri «Koer koer» ja eestiaegse «Laste Rõõmu» sarjategelane koer()- poiss Enn on selle kohta esmaseks tõendiks, järgmisteks on fraasid nagu ingel inimene, tulukene inimene (Wied.), torin inimene (Jäm, Khk, Emm, Kse, Var, VJg 31 ), kaabakas sulane, pops majandaja («Looming» 1985); Neetaril lk. 88: visinate y puitega, visin elamine, nina on ka siuke visin peas (IisR, Pit); lk. 92: Lai kole kärin ial, madal ja käriseja. Hääl on siis kärisev ehk kärin ehk käriseja ja sõnedena on need kõik adjektiivid. Seega läheb adjektiiv sõnaliigina nende kui lekseemide koosseisu. Ja nõnda siis ei kuulu siia mitte üksnes /a-tegijanimed, mille kasutamist adjektiividena on püütud maitsepõhjustel piirata («veaks lugeda»), vaid kaasas on muidki tuletisi. Huvitav on, et nüüdsest kirjakeelest vaegsema kongruentsiga lauses, millist Rein Nurkse veel nüüdsama 56 aasta eest ka kirjakeele jaoks kui loomulik-eestilist kirglikult propageeris, oli adjektiivi ja substantiivi vahel ka morfoloogilissüntaktilist erinevust: «Käänduva lešk-sõna käsitus adjektiivina nähtub ka fleksiooni vaeguses, see ei ületa sama käändkonna adjektiivi oma; leskede naeste, lezele naezele, leskedel naestel, leskedele naestele või koguni leskede-naeste jne. ei öelda, samuti nagu mitte tarkade naeste, targale naezele, tarkadel naestel, tarkadele naestele.» 32 Tõepoolest, pole H. Neetar, Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes I, lk. 90. F. J. Wiedemann, Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte. St -Petersbourg, 1875, lk. 316; R. Nurkse, Adjektiiv-atribuudi kongruentsist eesti keeles. AES-i 96

37 '....;.:.. '.,', : TAHVEL VII Vtü:-.,J^ August Mälk (Voldemar Mellik, kips, 1944; Tartu Kunstimuuseumi kogudest).

38 TAHVEL VIII Ülal: August Maik Lümanda õpetajate keskel. Istuvad (vasakult):: Oskar Kaa- A L Ä Ä I O ^ Voldemar (Valdar) Mälk; seisavad: Bernhard Tõsine ja August Malk (1920-ndate! aastatel). All: August Mälgu mälestuskivil Lümandas Kipi-Koovi k. Avatud 15. X a,

39 mitte ainult liitum lesknaine : lesknaise, vaid ka «leseqnaise nutunurka, vaese()lapse varjupaik». Punktide 1.1 ja 1.2 lõpuks ei saa päris hästi öelda, et eesti keeles substantiivi ja samakujulise käänduva adjektiivi sõnaliigilist erinevust ei ole. Saab kummatigi sedastada, et mõnikord laseb end vastuvõtja või vaatleja poolt määrata ainult nimetu liik, mis hõlmab nimi- ja omadussõna, ja et siis ka lähetaja, s. t. kõneleja-kirjutaja vaatevinklist ei vaja substantiivi ja adjektiivi erinevus teadvustamist, sest kui vajaks, eks siis valiks lähetaja sünonüümse areda keelendi. Üksiksõna kohta võib saada tekstistatistilisi andmeid ja siis selle põhjal ütelda, kumb ta enamjaolt on. Asjade, olendite ja nähtuste nimetused on pelgad substantiivid seni, kuni neid pole oma omaduste pärast adjektiivina lausesse pandud. Kumb on kummast «saadud», s. t. milline on moodustussuund, see on määratav kui ta üldse määratav on üksnes sisuplaanil Numeraalid. Arvsõnade konversioonist pole ma kuulnud ega lugenud, ometi onneil leksikosemantilisi teisendeid, mis ei kuulu päris ühte ja samasse sõnaliiki. Järgarvud ehk järgarvsõnad ehk ordinaalid on oma grammatiliselt loomult adjektiive ja sellistena annavad nad ka substantiivseid sõnesid, niivõrd kui asjaomaseid juhtumeid jällegi elliptilisteks fraasideks ei seletata. Piirdun kolme näitega, mis lugejale analüüsiraskusi ei valmista: «Esimene tants on padespaan, teine kikapuu, kolmas papiljoni polka»; «Tema on Greenwalli kauboide seast esimene»; «Ta mängib hästi rumalate kolmandate rolle, kes lõpuks targaks osutuvad ja õnne pärivad.» Põhiarvud, kardinaalid talitlevad substantiividena ja selle liigi äär teistenagi: 1) numbrite ja numberindeksite tähenduses substantiividena: «Null on ümarik»; «Kolm järgneb kahele»; järjenumber: «Selle sissekande number ei saa olla üle viiekümne»; indeks, nagu telefoninumber: «Kodune on neli-neli-kaks-kaheksa-üks-viis», «Kodune on nelikümmend()nelikakskümmend()kaheksa-viisteist», «Kaheksa-kaks-nullilt saad mu õhtuti kätte»; 2) numeraalina par excellence ehk arvusõnana, millega mõtlen sellist, kuhu juurde käib partitiivis/nominatiivis substantiiv (või substantiivi juurde käib numeraal, kuidas keegi just grammatiseerib), nõnda et nad koos moodustavad nn. kvantorifraasi, teatavasti sellise, mis kord ühildab öeldise arvus, kord mitte: «40 päeva läks -~ läksid mööda»; 3) abstrakt- ehk nimeta arvu märkides on numeraal aga ise substantiiviks ja ühildab nagu substantiiv: «Üheksa jagub [mitte: jaguvad] kolmega»; «Kaks astmel kolm on kaheksa», vrd. «Minu mees laeval «Westman Nord» on kapten, aga mootorpaadis «Hippolyte» kokapoiss»; 4) kvantorifraaside käänetes, sealhulgas mitmuses, sõnavormidena, mis grammatilis-formaalselt käituvad nagu adjektiivid ja mille kohta sedavõrd siis pole vale ütelda, et nad annavad adjektiivseid sõnesid: neljakümnest päevast, viied-kuued viinakruusid, vrd. vihmasest päevast, tumedad-sumedad ööd. Aga kui arvusõna on üksi kvantorifraasiks, ühildab ta öeldise, ja on juhtumeid, kus ei saa ütelda, milline või mis tähendusrühmagi kuuluv nimisõna on ära jäetud, nagu mõistatuses «Kaks näitavad tuld, neli teevad aset, üks heidab magama», sest mõistatus ei ole samatähenduslik väitega «Kaks silma näitavad tuld jne.». Mõistatuses on arvusõnad substantiivsed ja ühilduvad ä la «Rahvas lähevad kiriku». Asesõnade (pronoomenite, proadverbide,...) käsitlemine ei pakuks siinkohal palju. (Järgneb) toim. XXX. Tartu, 1937, lk. 53: «Hermanni kongruentsiõpetusel puudub faktiline alus nii tolleaegses kirjakeeles kui ka elavas rahvakeeles.» 7 Keel ja Kirjandus nr

40 Kodukandi teema kolmas läbikirjutamine August Mälgu loomingus AARNE VINKEL I ikka aega kirjanduses osalenud autorid on oma põhilist ainevald- -*- konda tihti korduvalt ekspluateerinud. Sealjuures on tulnud enesekordamise vältimiseks oma vaatenurka ning rõhuasetusi muuta. Kuid elukujutuse teisenemine võib sõltuda ka kirjaniku kunstilis-esteetiliste ning maailmavaateliste seisukohtade muutumisest. Viimati mainitud tegur on ennekõike toiminud A. Mälgu loomingulises evolutsioonis. _ Oma esimesel loomeperioodil kaldus Mälk naturalistlike detailidega vürtsitatud ühiskonnakriitilise proosa poole, mida esindasid tollal A. Jakobson, R. Sirge jt. See suund realiseerus A. Mälgu maa-ainelises loo- M f romaanidega «Kivine pesa» (1932) ja «Üks neistsinatseist» (1933). Ühtlasi tähendas «Kivine pesa» aga ka oma aineala rannaelu leidmist, mis osutus eriti tähtsaks Mälgu puhul, keda 1920-ndail aastail pidevalt süüdistati jäljendamises. Kuid see oli eneses teadlikukssaamisel alles esimene samm ndate aastate keskpaigale lähenedes jõudis kirjanik isikupärasele teele ka oma aine mõtestamisel. Selle tunnistuseks on «Loomingus» ilmunud novellid, mis on hiljem koondatud raamatusse «Rannajutud» (1936) Kirjaniku eesmärgiks on nüüd esile tõsta rannainimeste väärtuslikke eetilisi omadusi, nende vähenõudlikkust, ennastsalgavust, vastupidavust abivalmidust. «Rannajutte» on mitmed pidanud Mälgu parimaks teoseks! Seega lisandus oma kalurikontseptsioonini jõudmisele ka uus kvaliteet kunstimeisterlikkus. Novellides visandatud kaluriküla inimeste põhijooned leiavad üksikasjalikumat väljaarendamist rannatriloogias («Õitsev meri», «Taeva palge all», 1937; «Hea sadam», 1942), millega Mälk tõusis tolleaegse eesti proosa tippude hulka. Kuigi autor ei vaata mööda kalurielu raskustest, on nende raamatute paatos optimistlik, jõudu sisendav. Tõstetakse esile rannaelu püsivaid jooni, etnograafilisi traditsioone, rõhutatakse randlaste truudust oma kodukandi vastu. Nagu teame, kõlasid need positiivsed rõhuasetused kokku 1930-ndate aastate teise poole ülesehitava vaimsusega. Eestist lahkumisega a. sügisel katkesid Mälgul sidemed oma loomupärase ainekeskkonnaga: ta ei tõstnud enam kunagi jalga kodumaa pinnale. On selge, et see orbiidilt väljapaiskumine pidi tooma kaasa murrangu ka autori kirjanduslikus loomingus. Ja tõepoolest, kümne esimese pagulasaasta jooksul ei puudutanud ta oluliselt rannatemaatikat. Veel enam tema loomingus tõusis esile psüühilis-elufilosoofiline huvi; kirjanik nimetas oma meetodit nüüd psühholoogiliseks sümbolismiks See suund tõi Mälgule tõsist tunnustust, kuid tuli ette ka kahtlejaid, kes leidsid, et ndate aastate vahetusel kirjaniku loomingusse tunginud mediteeriv hoiak pole talle kui põhiliselt sündmustiku jutustamisele tuginevale talendile just loomuomane. Paistab, et edasisi loomingulisi plaane sepitsedes on kirjanik seda kriitikat ehk mingil määral arvesse võtnud. Igatahes on järgmistes romaanides ja lühiproosas arutleva elemendi osa kujutava laadi kasuks vähenenud; toimunud on väärtuste ümberhindamine ning elu mõtestamine kajastub teoste üldises tonaalsuses Ühtlasi pöördub Mälk nüüd tagasi Saaremaa-temaatika juurde ndate aastate teise poole romaanid «Päike küla kohal» ja «Toomas Tamm» tähendasid ranna- ja taluainestiku kolmandat läbikirjutamist, nüüd juba paguluses sugenenud uue elunägemise valguses: kirjanik on loobunud sõja- 98

41 eelse ajaga seotud sotsiaalpedagoogilisest vaatenurgast, ta läheneb tegelikkusele sine ira et studio. See on ka arusaadav, kui silmas pidada Eestis toimunud sotsiaalseid ja sotsiaalpsühholoogilisi murranguid mille kaigus Mälgule tuntud ranna- ja taluelust ning maamehe-eetikast vähe järele jai. Polnud mõtet enam kaitsta minevikku vajunud väärtusi. Pealegi siirdub Mälk romaanis «Päike küla kohal» (1957, 391 lk.) oma noorusaegsesse rannakülla, kuigi puhtajaloolisel tagapõhjal on vähemalt romaani põhiosas vähe kaasa rääkida. Sisuliselt jälgib teos rannakehviku Jõe Raki (Richard Telder) elukäiku alates tema koolipäevadest kuni surmani, mis saabub varakult, kui mees on vaevalt keskikka jõudnud. Et romaani lõpul on juttu Vabadussõjas langenud vend Voldemari (Volli) nime kuldtähtedega jäädvustamisest mälestuskivile, ulatub teose tegevus 1920-ndate aastate algupooleni. Sellele vastavalt tuleb romaani sündmustiku lähtepunkti otsida sajandi esimestest aastatest. Raki elu kujuneb juba noorusest pea]e raskeks: isa hüüdnimega Laisa Jüri on surnud, ema Ann aga põdur ning variseb samuti varsti hauda. Külakool vaevalt läbi, peab popsipoiss üksinda hoolitsema nii koduse majapidamise kui ka pere nooremate liikmete õde Aivi ja vend Volli eest. Kui sureb naaber Maantee Peeter, aitab noormees selle leske laste kasvatamisel, nagu Maantee rahvas oli hoolitsenud pärast pereema surma Jõe vaeslaste eest. Raki käib juhutöödel, sealhulgas ehituslaudu saagimas, milline töö on noorele poisile esialgu õtse tapvalt raske; hiljem hakkab ta oma kasinat leiba teenima pottsepana. Käänu peremees, kelle juures Aivi on suiliseks, sigitab tüdrukule lapse, kes sureb. Aivi ja Volli lahkuvad kodunt. Popsitüdruk Posti Salli, kellega Raki oli koolipõlves tülitsenud ja kes sellest ajast poisi südamesse jäänud, hakkab kurameerima tulelaeva madrusega ja abiellub selle suhte jälgede segamiseks Tossu Juhaniga, endise meremehe ja hilisema külakaupmehega. Raki edasised kiindumused luhtuvad vigane Orbuse Tooni sureb, õmbleja Josefiine on operatsiooni tagajärjel füüsiliselt sandistunud. Ka romaani lõpul uuesti esilekerkiv Aivi pole oma tossikese mehega elades õnne ega edu saavutanud. Tegu on siis väikeste inimeste «igapäevase looga», mida meeleoluliselt sellisena esitataksegi. Ka laiem tegelikkus ei paku teisi perspektiive, sest külas pole ju keegi õnnejumala poolt eriti ära märgitud, materiaalne või hingeline kitsikus on kujutatud argipäevaelu ühisnimetaja; pole läbini halbu inimesi, ka enese poole kiskujas ilmnevad mõnikord head alged; suures ainelises hädas leidub keegi, kes su murele kae alla paneb. Tundub, et romaani elupilti luues on kirjanik lähtunud tõdemusest, mille ta sõnastab mälestusteraamatus «Peale päevapööret» järgmiselt: «Suure osa inimeste elu on aga olnud üsna ühtlane olemine, töö ja elu päevast päeva, suurema õnne või õnnetuseta.» ' Veel üksikasjalikumalt arutleb autor inimelu piiratuse üle romaanis endas: «Ja kõik läheb teisiti kui sa mõtled ja tahad. Ning see, mis sa teeksid, kaob käest selle umbrohtu, mis sa pead tegema ja teed, nii et sa ei tea enam lõpuks, mis on õige ja mis ei ole, vaid vaatad nagu võõrasse paika viidud vasikas ringi seal, kuhu elu on sinu lõpuks talutanud.» 2 Kaugeltki mitte energilise Raki väljapääsuigatsused jäävad ainult meeleolust tingitud mõtteloodeteks: lapsepõlvest peale küdenud unistus kodukülla tagasi pöörduda kuldpaeltega kapten Telderina realiseerub ainult linna sadamas madrusekohta otsimas käimisena, ja sedagi alles keskea lähedal oleva mehena. Raki jõuab tõdemuseni, et üksikuna oma popsimajas kehva leiba süüa on kõige parem: «Tähtis on elu, kas või nagu väike lilleke, kui see ei saa olla mingi suur ja tugev puu.» 3 Isegi oma viimastel minutitel väljaaia ääres ümbrust silmitsedes tunneb Raki A. Mälk, Peale päevapööret. Lund, 1976, lk A. Mälk, Päike küla kohal. Lund, 1957, lk A. M ä 1 k, Päike küla kohal, lk

42 ennast õnnelikuna oma maailma keskpunktis: «See on kõik nagu antud just temale, laotud ta ette ning ümber, päikesega ülal küla kohal, nii nagu poleks kunagi olnud mingit ööd ega pimedust, tuuli, talvesid ega taevapilvi.» 4 Autori suhet oma «väikese kangelasega», tolmukübemega kosmilistes mõõtmetes, iseloomustavad ilmekalt romaani lõpplaused, kus rõhutatakse, et ka pärast Raki kokkuvarisemist paistab päike endiselt küla kohal, «just nagu poleks juhtunud midagi». Muide, Raki madal lennukaar kodukülast väljapääsemiseks sarnaneb «Hea sadama» Juuljuse omaga, kelle maailmameredele minek lõpeb enne, kui kallas oli silmapiirilt kadunud. Ka muidu on mainitud kahel teosel kokkupuutepunkte. Nii nagu Raki ja Salli suhe saab alguse juba koolipäevil, tülitsevad teineteisega kooliteel ka Juuljus ja Jaaguõue Sessi. Taavi ja Raki ei saa kumbki oma noorusarmastust; Taavi peab aga ennast Sessi (Kristine esiklapse) isaks, sedasama arvab Raki ka Salli poja suhtes. Nii Kristine kui Salli jäävad leseks. Kokkulangevusi on ka detailides: Jaaguõue Prits ja Tossu Juhan töötavad mõlemad tulelaeval; Juuljus kukub angerjapüügiks jäässe raiutud avausse, Tossu Juhan hülgepüügil unnaauku. Tegevuskoht on mõlemas romaanis enam-vähem sama. Üldiselt ei oska kohalikud inimesed teose tegelaste ja sündmuste taga reaalelulisi vasteid ära tunda. Ainult romaani alguses esitatud Vanaõue pöpsimaja suure kassikarja motiiv paistab toetuvat kirjaniku kodutalu lähedal Kipi külas elanud Männiku Miina kassirohkusele. Kärnkonnale õlekõrre otsast kärbeste söötmine on mälestus Mälgu lapsepõlvest, mis kajastub ka kirjaniku memuaarides. Igal juhul kujutab «Päike küla kohal» endast hea jutustajaosavusega kokku liidetud realistlike elupiltide rida, milles autor on täiesti kodus. Kirjaniku lause on jälle ilmekas. Raki hinnangutes oma elule võib täheldada resignatsioonivinet, mis inimlikult on igati mõistetav. Tegelaste hulgas tõuseb Raki kõrval oma naiselikkuses reljeefselt esile Salli. Tossu Juhan ehk kapten Tšon Toss on omapärane joviaalne kuju, kes vastupidi Raki unistustele toob muu hulgas esile laevaelu reaalseid raskusi. Tänu tema meremehejuttudele ilmub Mälgu sõjajärgsesse proosasse jälle huumor, samuti on selle tegelase otsest kõnet sihipäraselt individualiseeritud. Kahekümne kolmest peatükist koosneva raamatu süžee esitatakse Raki meenutusena, mille raamiks on tema elu viimased tunnid. R. Kolgile on tundunud, et romaani «Päike küla kohal» on Mälk kirjutanud puhkuseks, oma lähtemiljöö ja nooruse meenutuseks. Ka kirjanik ise konstateerib, et mälestused ja mõtted on sünteesina andnud teose «Päike küla kohal». Teisal rõhutab Mälk romaani helgemat elukujutust võrreldes eelnenud novellikoguga «Tuli sinu käes»: «... selle kodumaise elupildi päikesevalgusesse toomine tegi mulle endale head ja ehk ka kodumaast eemalolevale lugejale.» 5 Väliseesti arvustus võttis romaani vastu erinevate tunnetega. Kriitiliselt suhtus romaanisse ja kogu Mälgu sõjajärgsesse loomingusse A. Reinans. Ta leiab, et raamat on pessimistlik: «Mälk jutlustab paratamatust, loobumist, leppimist, resignatsiooni.» 6 Süžee esitamine sureva mehe tagasivaatena olevat Mälgu stiilile ja tehnikale väga ebasobiv võte. Üksikasjalikult loetleb Reinans romaani kokkulangevusi «Hea sadama» jt. Mälgu teostega. Kokkuvõttes peab karm kriitik siiski tunnistama, et omaette vaadates on «Päike küla kohal» osavasti tehtud juturaamat. Seevastu Helmi Eller, kes tähtsustab eriti Raki armastust oma kehva kodu A. M ä 1 k, Päike küla kohal, lk A. M ä 1 k, Peale päevapööret, lk A. Reinans, Resigneerund Mälk. «Mana» 1957, nr. 1, lk. 54.

43 vastu, konstateerib: ««Päike küla kohal» on tähelepanuväärne teos, Mälgu parimaid psühholoogilisi romaane, üldinimliku tähendusega.» 7 Eestis Mälgu pagulasaegset loomingut laiemalt ei tuntud, trükisõna kitsas värav ei võimaldanud ka selle üksikasjalikumat tutvustamist Tartu ülikooli kirjanduse eriala diplomitöödest vaatleb romaani «Päike kula kohal» Elve Kaldoja «Miljöö ja karakteri seos A. Mälgu rannaeepikas» (1980), kus selle romaani ja kirjaniku kogu viimase loominguperioodi kohta langetatakse ühekülgseid hinnanguid: «Kunagine optimistlik ellusuhtumine on A. Mälgu pagulasloomingus asendunud pessimismi' ja lootusetusega.» ««Päike küla kohal» on A. Mälgu masendavamaid teoseid.» 8 Romaani tõlgendatakse koguni loona ühe perekonna allakäigust, mille põhjuseks on pärilikkus. Nagu näeme, on diplomand võtnud mõõdupuuks rannatriloogia romaanide optimistliku lõppakordi. Teine taunitav lahkuminek on E. Kaldoja arvates see, et Mälgu pagulasloomingus ei näidata inimese kohanemist miljööga, mistõttu keskkond on tegelaste suhtes vaenulik ning nende elu kujuneb õnnetuks, luhtub. See pole ainuke näide, kus teose interpreteerimisel ei lähtuta raamatu enda mõttemaailmast, vaid püütakse seda suruda mujalt omandatud valemisse. Meenutatagu A. Hindi «Tuulise ranna» IV osa retsenseerijate nõutust, kui nad leidsid, et raamat läheb lahku eelmiste köidete sotsiologiseerivast maailmapildist. Siin oli tegu kujutletud konfliktiga ühe teose (tetraloogia) piirides. Mälgu puhul aga tahetakse, et kogu ta looming oleks läbini ühene. See viiks paratamatult enesekordamise ja paigaltammumiseni. «... ainult surres ja uuesti sündides on kirjanikul võimalik elada,» ütleb K. Ristikivi romaani «Tee kaevule» uudsust hinnates. 9 Muide, H. Peepki on Mälgu viimase loominguperioodi kohta öelnud: «Ka see pessimism on liiga paksu võõbaga, et teda tõsiselt võtta.» 10 Järgmine teos «Toomas Tamm» (1959, 352 lk.) on läbini talupojaromaan, mille tegevus toimub 1930-ndate aastate keskel ja teisel poolel. (Kuigi autor pole andnud süžee arengu ajaloolisi kontuure, võib sündmused siduda mainitud aastatega niisuguste detailide põhjal nagu raadio taludes, aiatraktor, lapitalude kruntimine, karjakoplid, kunstväetis, president jm.) Rannaolustikuga pole siin peaaegu mingit sidet. Kesksel kohal on teosele nime andnud peategelase, rabaäärse Nülbaku omaniku ning palvemaja lugija jõuline kuju. Sellisena saab «Toomas Tamme» võrrelda ennekõike «Hea sadamaga», kus kunstilise tüübina tõuseb teistest peajao kõrgemale Kipri Taavi isik. Ka «Toomas Tamm» on isikuromaan. \ Sündmustik jaguneb 12 peatükiks ja algab pildiga, kuidas Toomas toob oma viljapuuaeda esimese mesilaspere. See koos puukooliga on peategelase eriline hoolealune. Hertsogliku välimusega peremehe järgmiseks sammuks on ajakohase elumaja ehitamine. Muret tekitab aga tema elutöö jätkaja küsimus. Tooma viiest lapsest on üks surnud, kaks elavad linnas. Koju on jäänud jonnakas ning ükskõikne Joosep, kes ka varsti Nülbakult ära jookseb. Kui poiss on osa võtnud röövimisest Eeru kaupmehe talus, kustutab range Nülbaku peremees poja oma järglaste nimekirjast. Nii jääb ainsaks oma inimeseks ning töötegijaks tütar Helmi, kuni see abiellub aleviku päevapiltnikuga, kes Toomale ei meeldi. Lisaks sellele teeb talu elu rõõmutuks asjaolu, et juba kümmekond aastat lamab halvatuna voodis perenaine Eeva, keda peab küljelt küljele tõstma; tema läbitungiv appihüüd «Taamas! Taamas!» kõlab ikka ja jälle romaani 7 H. Eller, Kauged rannad ja oma saar. Tervitus August Mälgule. «Eesti Päevaleht» 1. X 1980, nr E. Kaldoja, Miljöö ja karakteri seos A. Mälgu rannaeepikas. Tartu, 1980, lk. 145, (Käsikiri TU eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris.) 9 K. Rx. (.= K. Ristikivi), Poolel teel. «Välis-Eesti» 27. IV 1952, nr H. Peebu arvamus «Eesti kirjanduse ajaloo» IV/2 Mälgu-peatüki käsikirja kohta 101

44 lehekülgedelt. Appivõetud aastateenija Miine ei klapi talu raudvaraga vana-annega ning tungib perenaise toolile. Lõpuks läheb toob Toomas Nülbakule naaberpere poole aruga tütre Ruti, kellel on Joosepiga laps. Aikesetormi ajal hakkab aga hobune teel perutama. Toomas saab viga ja laps sureb. Peremehe ravimisel ning talutöödes näitab Rutt ennast heast küljest. Äikeseööl põgeneb ta hirmuga Tooma voodisse. Koik see loob eeldused, et aastaid üksi ning mahajäetult elanud mees leiab nüüd igatsetud teise inimese läheduse, saab ehk ka järglasi. Muide selgub, et Eeva on surnud enne äikest, mis kustutab Tooma teadvusest enesesüüdistuse patus Rutiga. Esimese vihje «Toomas Tamme» motiivistikule leiame kirjaniku 1930-ndate aastate lõpult ja sõjaajast pärinevas vihikus «Aforismid» II, kus on fikseeritud romaaniski kirjeldatav mesilassülemi lahtipääsemine bussis. Teiseks teame, et Toomas Tammel on olnud tegelik eeskuju. Nii kinnitab Mälk: «Seal, vist üsna ainukesena mu rohkes loomingus, oli teatav isiklik, mu kodu naaberkülas terviklikult esinev inimtüüp olemas. Huvitav, isemeelne, terviklik.» 11 Ja teises kirjas: «Üks jonnakas, isekas talunik, üks «besser-wisser»» «Toomas Tamme prototüübi nime kirjanik ei paljasta. Selle saame aga välja selgitada teoses kasutatud röövimotiivi põhjal. Eeru talus toimunud kuritööl on reaaleluline vaste 8. juulil 1935 tungis Tallinnast kohalesõitnud jõuk Kipi küla Himmudu tallu. Sündmus leidis omaaegses ajakirjanduses laialdast tähelepanu, nimelt seepärast, et üks kamba liige tappis Saaremaalt põgenedes Kuivastus tema dokumente kontrolliva piirivalvuri. Kohaliku olude tundjana osales kuritöös Kipi küla teisest Himmudu (Himmude) talust pärinev Mihkel (kirikuraamatuis Jaan Michael, aastast peale Jaan) Kilk, keda karistati 10-aastase sunnitööga (piirivalvuri tapja mõisteti surma). Seega oli Toomas Tamme prototüübiks mainitud Mihkel Kilgi isa Jaan Mälgu naaberküla talunik, nagu kirjanik ise osutas. Kipilt pärinev Laine Tarkin, kes Jaan Kiiki tundis, kinnitab, et viimane oli välimuselt täpselt niisugune, nagu Mälk Toomas Tamme iseloomustab: «...tal olid õhukesed, poolheledad juuksed, kongus nina ja hoolitsetud habemetutt lõua otsas, ta oli tugev ja uhke peahoiakuga mees....» 13 L. Tarkin mäletab Jaan Küki karmi, morni, tõsise näoga talunikuna, kes silus käega oma nina ning kikkhabet (nagu Toomas romaaniski, lk. 93). Kui Kilk kellegagi rääkis, žestidega takka tõendades, oli mehe arvates õige see, mis tema ütles. Oli olnud kunagi ka Koovi kooli õpetaja, tal oli suur õunapuuaed, nagu romaanis, samuti müüs ta mõningail andmeil köögiviljataimi ning viljapuuistikuid. H. Sepa teateil olnud Himmudu jõukamaid talusid külas ja J. Kilk pidanud ennast teistest paremaks. Teda tundis A. Mälk hästi. Nii mäletab H. Sepp, kuidas ta võttis koos kirjanikuga osa Himmudu masinarehest. J. Kilk soovitanud Mälgul kirjutada ajalehes piiritarade kohta, millega peremehed pärast lapitalude kruntimist oma maad eraldasid. Mälk küsis: «Millest ma pean kirjutama?» Kilk: «Kuidas [küla] loomad enne [kruntimist ühiselt] karjamaal käisid.» Mälk: «Nelja jala peäl.» See pahandas Küki. Viimati tsiteeritud vastus on romaanis pandud kohtus piiriaia lõhkumise eest vastust andva Tooma suhu. Juhatades Toomas Tamme algkuju naaberküla talumehe poole, hoiatab kirjanik romaani sündmustikku samastamast J. Kilgi elulooga: «Romaan on omaette elukujutus. [ ] Kirjanik järgis oma kujutlustahtele, kuid Toomas Tamme [prototüübi] isiksus ei jõudnud kunagi selliste seikadeni. [ ] [J. Kilk on] isik, kes oma teatud loomujoontega äratas kirjaniku edasikujutamiseks vaid mõne tüüpjoone. Ja see on A. Mälk A. Vinklile A. Mälk A. Vinklile 12. I A. Mälk, Toomas Tamm. Lund, 1959, lk. 15.

45 kõik.» 14 Sellega rõhutab Mälk, et Toomas Tamme sarnasus prototüübiga seisneb ainult tema üldkujus, mitte oluliselt romaani sündmustikus. Viimase motiive, aga ka tegevuskoha detaile on kirjanik laenanud oma kodutalult ja selle minevikust. Nülbaku tubade jaotus koos roovialusest ümberehitatud köögiga vastab kirjaniku sünnimajale. Nagu romaanis «Taeva palge all» ja jutustuses «Avatud värav», leiame Nülbaku õues kirjaniku lapsepõlves tähtsat osa etendanud mädatüvelise pooppuu, täis kuldnokkade pesakaste. Ka kirjaniku isa oli agar mesilastepidaja nagu Toomas Tamm, samuti oli Vähikul harmoonium, millest on romaanis juttu. Et Mälgu isal ja romaani peategelasel on sama eesnimi, võiks arvata, et autor on esimeselt laenanud ka teatavaid iseloomujooni, kuid seda kirjanik eitab: «Minu isa [oli] heatahtlik ja ühiskonnategelane ja hea' abimees.» 15 Ilmselt tahtis kirjanik oma peategelase nimesid kõnelema panna: Toomas vihjab piiblile, Tamm aga sümboliseerib tugevust, vastupidavust. Nagu nägime, on romaanis teisigi piiblinimesid (Rutt, Joosep). Toomas Tamme ja Toomas Mälgu erinevust nii välimuselt kui karakterilt sedastavad ka kohalikud teadjad inimesed. Küll aga kinnitab kirjanik oma mälestustes, et romaanis on tegelasena elustatud tema lapsepõlve Vähiku vana-ann «Nülbaku raudvara ja õuevaim, laste abiema ja talu truu hing». 16 Teine nimeliselt tegelikkusega ühtiv kuju on samuti Mälgu eluloost tuntud, halvatuna haigevoodis lamav Eeva, kirjaniku vanaema, kes romaanis on nihutatud Toomas Tamme naiseks, samuti nagu vana-anne elupäevi on pikendatud 1930-ndatesse aastatesse. Ka inimestevaheliste suhete osas langeb Nülbaku olukord kokku Vähiku omaga, sest Toomas Mälgu naine suri noorelt ja kirjaniku vennanaiste teateil olevat talu põline teenija Maria Anger hellitanud lootust saada Vähiku perenaiseks, kuid pojad olnud isa teistkordse abiellumise vastu. Romaanis on Angeri asendis Nülbaku teenija Miine. Lõpuks olgu märgitud, et kirikualev, kus elab Toomas Tamme tütar Helmi, on joonistatud Kihelkonna asula järgi. Romaani sündmustiku muus osas pole võimalik elulisi paralleele leida. Igatahes polnud ei Jaan Kilk ega Toomas Mälk palvemaja lugija, samuti nagu Kipi-Koovi mail pole olnud luteriusu palvemaja. Need asusid Jõgela külas (Pilguse külakoolis), Lümanda aleviku lähedal Koplimetsal ja kagu pool Kotlandi külas Ütsal (vennastekoguduse oma). Ilmselt oli autoril peategelase usulise mõtteviisi ning ranguse rõhutamist vaja romaani intriigi väljaarendamiseks Toomas Tamme suhetes nii oma laste kui ka ümbrusega. Romaani tegevus kestab umbes viis aastat. Selle aja jooksul tutvume teose peategelasega kui hakkaja ning ettemõtleja talunikuga. Kuid oma elust takistab teda rõõmu tundmast ebaõnnestumiste ning otseste õnnetuste koorem. Nende üheks põhjuseks on peategelase isekus ning põikpäisus, mis tekitab kaasinimestega kontakteerumise asemel konflikte. Palvevennana astub ta vaidlusse uusaegse maailmapildi pooldajatega (elu tekkimine merevees). Tooma kitsalt talu huvisid silmas pidav vaatenurk lõikab läbi ka sidemed tütar Helmiga. Südamlikuma isa-laste vahekorra juures oleks Helmi mehest Harri Parist võinud ju saada Nülbaku peremees. Seda oma valitud tee ekslikkust tunnistab Toomas romaani lõpul naise surnukeha juures: «Kui ta oleks sinna [Nülbakule] ka osanud külvata rohkem lähedust ja soojust, võib-olla oleks lõikuski olnud teine. Kuid ta oli hoidnud elu nagu puu oma lehti enda ümber, kuid tuul kiskus need okstelt ning ta ise jäi alati õnnetustesse...,». 17 Nii teeb Toomas romaani jooksul läbi teatava arengu. Kui ta on poja A. Mälk A. Vinklile 12. I A. Mälk A. Vinklile 20. VI A. M ä 1 k, Toomas Tamm, lk A. M ä 1 k, Toomas Tamm, lk

46 kuritöö tõttu palvemaja lugija kohalt kõrvaldatud, hakkab Toomas kahtlema ka seal pakutavates tõdedes (näit. et palvetamine võiks vihma tuua). Nülbaku peremees tunnetab oma elu tühjajooksmist: «...ta oli olnud siin aastate viisi nagu üksi ja mahajäetult ja läheduseta, mida ta oleks vajanud ja mis oleks teinud talle head.» 18 Romaani lõpp-peatükkides esilekerkival Rutil on oluline koht Tooma elu umbsõlme lahendamisel. Selles kohtlases noores tüdrukus loodab üle viiekümne aasta vanune mees avanevat oma elu uue väljavaate, või nagu ta tõdeb surma- ja äikeseöö hävitustööle järgnenud hommiku värskust ning päikesetõusu silmitsedes: «Ja kui ta nüüd võtab tüdruku kogu ilma nähes omaks see ei ole muud kui elu! Elu, mis oli teda vaevanud ja löönud ja nüüd ta poole pööranud oma uue palge, muutes kõike äkki teiseks, nii et ta oli sellest alles segane.» 19 See romaani sümboolne finaal väljendab ühemõtteliselt nii «Toomas Tamme» kui ka kirjaniku selle loomisjärgu elufilosoofilisi põhikontseptsiooni. Muide, autor ei olnud teose trükiredaktsiooni lõpplõikudega rahul ja on neid hiljem ümber töötanud, kusjuures ta rõhutab veelgi rohkem Tooma hingeelulist murrangut: «...katsub ise olla hea ja seista selle eest, mis ta kätte on usaldatud. [ ] Ta on väljas ummikust, kuigi see murdus nii äkki, et ta on sellest alles segane.» 20 Romaani kunstilises koes valitseb täielikult Tooma kuju; selle eesti Hiiobi mõttemaailma on valgustatud rohkete sisemonoloogidega. Teisi tegelasi iseloomustatakse ainult väliselt või Tooma hinnangute kaudu. Seetõttu jäävad need peale teose elufilosoofilise iva seisukohalt tähtsa Ruti teisejärgulisteks. Oma arutleva elemendiga inimese mina ja saatuslikkuse dialektika lahtimõtestamisel osutab romaan kirjaniku 1950-ndate aastate stiililaadi. Sealjuures on märgata sündmustiku osatähtsuse kasvu, samuti kohtame ulatuslikke eluolulisi kirjeldusi, mis tunnistab kirjaniku kaldumist psühholoogilise sümbolismi teelt tavalise realismi joonele. See muidugi ei tähenda, et teoses poleks kasutatud sümboliväärtusega kujundeid. Nii taotletakse taimestikust võetud võrdpiltide abil («Mui on vaja noort elujärge, uut metsa ja uusi puid») loodusterviku ja kõige loodu ühtekuuluvuse lahtimõtestamist, et jõuda elu igavese ringvoolu tunnetamiseni. Romaanis leiavad edasiarendamist ka mitmed Mälgu eelnevast loomingust tuntud ideed ja teosmotiivid. Üks nendest on palju ekselnud mehe kiindumine nooresse tüdrukusse («Kivine pesa», «Taeva palge all», «Tee kaevule»). «Toomas Tammes» saab see õige õnnestunud süžeelise rakenduse. Teiselt poolt ühtib «Toomas Tamm» eesti talupojaromaani laia hoovusega: Nülbaku hertsogi kehv metsatalu võib asuda ükskõik kus Eestis, ja mandri autorid ongi korduvalt kirjutanud neistsamadest talu õitsele viimise, laste kodunt lahkumise ja peremehe töö jätkaja leidmise küsimustest. A. Mälgu loomingus on see uudne aineala, mis on leidnud üsna hea teostuse selle rahvaliku romaanitüübi seisukohalt vaadates. Pingelise ning tiheda intriigiarenduse ja monumentaalse peategelase tõttu on «Toomas Tamme» hinnatud üheks kõige õnnestunumaks saavutuseks Mälgu romaanide inimsaatusi kujutavas osas. Mall Jürma rõhutab, et ««Toomas Tamm» jääb eesti kirjandusse püsima sümbolina mehest, keda rängad saatuselöögid ei suuda murda ning kelle tugevus peitub ta tahtes aidata neid, kes ta abi vajavad». 21 V. Pekomäe väidab, et «Toomas Tamm» «on kirjutatud meistri käega», et ta «mõjuvalt tõuseb ülespoole meie viieteistaastasest kirjanduslikust nivoost». 22 Ka Mälk ise on teose oma loomingu paremikku arvanud. Lahkumineval seisukohal on A. M ä 1 k, Toomas Tamm, lk A. M ä 1 k, Toomas Tamm, lk Kirjaniku «Toomas Tamme» tööeksemplar (siinkirjutaja valduses) lisaleht 21 M. Jürma, Romaan Saaremaa Hiiobist. «Tulimuld» 1960, nr. 2, lk 153 V. Pekomäe, Toomas Tamm tuleb toime. «Oma Maa» 1960, jaanuar.

47 ootuspäraselt A. Reinans, kes leiab, et «Toomas Tamm ei tõuse elava inimesena raamatu lehekülgedelt. Ta jääb karikatuuriks». 23 Kaheksa aastat pärast «Toomas Tamme» ilmunud novellikogu «J u - maiaga, meri!» (1967, 280 lk.) viib lugeja jällegi Mälgu loomingu pärismaale. Koik palad arenevad rannakülas, millest tunneme ära Koovi meremaastikud: korduvalt mainitakse lahte, kus peredel on oma mõrrapüügipaigad. Isegi autori lapsepõlvega seotud laid («rahumütakas») lahes on ühe novelli («Loo lõpp») tegevuspaigaks. Ajaliselt on haaratud kolm-neli kümnendit sajandi algusest peale. Millise nurga all näeb kirjanik nüüd oma kodukandi inimesi? Mis suhetes on novellikogu autori selleainelise varasema loominguga? Võibolla on vaadeldavale raamatule oma igapäevasusega kõige lähemal romaan «Päike küla kohal». Seevastu kirjaniku meisternovellikogu «Rannajutud», mille palad arenevad samasuguses kalurikülas, erineb oma eetilise sihiseadega. Nüüd pole enam traditsioonide ning rannainimeste väärtuslike külgede eesmärgipärast rõhutamist. Novellikogu «Jumalaga, meri!» tegelased on nagu inimesed mujalgi. Kesksel kohal seisab siin armusuhete ja üksindusest põhjustatud elukäänakute realistlik kujutamine. Kogumiku üheksa novelli jooksul jõuab autor oma teemat valgustada õige mitmest aspektist, kohati kujutades üsnagi banaalseid vahekordi. Viimasel puhul kasutab ta 'ka humoristlikke toone («Tson Lemberi uus elu», «Viimne suviline»). Valides korduvalt üheks tegelaseks lapsega tüdruku, on autoril küllalt võimalusi valgustada elu karmi poolt. Kirjanik läheneb oma tegelastele siiski erinevate vaatenurkade all, mis väldib ühetoonilisust ning enesekordamist. Erandlikke inimsaatusi kujutavas liinis maalib kogumiku esimene novell «Kojutulek» pildi mehest, Mart nimi, kes sajandi esimesel kümnendil, pärast pikka äraolekut, tuuakse rannakülla tagasi tapiga, käed randmetest kinni seotud. Teda iseloomustab võigas vaikimine ning poolhullu käitumine. Et mees päästab tüdruk Liisa lapse tulest, hakkab viimane Mardi vastu poolehoidu tundma. «Tee üle Kamtšatka» on lugu Juhan Helmist, kes pärast Vene-Jaapani sõda ning vangipõlve elab Kaug-Idas, luues endale koguni perekonna, kuid ei sobi sealse eluga ja tuleb a. Ameerika kaudu uuesti kodukülla. Aga siingi ei suuda ta enam juurduda ning kaob uuesti. Üksinduse all kannatab ka oma rannamajas vanaduspäevi veetev kapten Thomson, kuni ta päästab kavatsetavast vabasurmast Pae Elsi, noorukese kaluritütre, kelle tulevasest lapsest kapten loodab saada endale pärija («Kapten Thomsoni tähtis reis»). Edasi leiame kogust paar-kolm argieluainelist pala, mis liituvad lähedalt eesti külajutu traditsiooniga. «Öuerahus» meenutab viiekümnele lähenev Kivi Leena oma troostitut saatust ta on pidanud vigase vallaspoja Aadiga majast majja ulualust otsima, kuni ta vend langeb Esimeses maailmasõjas ja Leeni võib tagasi pöörduda oma koju Kivile. Siingi jätkuvad mured, sest Aadi noorik on liiderlik, kuid kange rannanaine seab robustse võttega korra majja. Argielu mehe-naise suhete aspektilt valgustavad «Tson Lemberi uus elu» ja «Viimne suviline». Esimeses satub üksiku rannapopsi Kaju Marise juurde elupõline kaugesõitja, kelle laiskuse, joomahimu ja naisteiha võõrutamisega on Marisel tükk tegemist. Oma joviaalsete meremehejuttudega on Tson novellikogu kõige rohkem huumorit pakkuv kuju. Tema paarimeheks osutub Tossu Juhan romaanis «Päike küla kohal». Teises palas on joonistatud pilt leskmehest Peeter Varulist, kes ei jäta oma suilisi rahule, kuni lõpuks viimane nendest, Miili, mehe kavalalt võrku püüab, tuues ka oma koduse pere Varulile, mistõttu Peeter peab paremaks endale koplinurka eraldi väikese maja ehitada. Üllatavalt nägeliku pildi luksuslaevast Vaikse ookeani troopilises tormis annab «Väikese hobuse» algus. Siis aga selgub, et tegemist on lugemishuvilise ning elava fan- 23 A. Reinans, Tammine mees. «Mana» I960, nr. 2/3, lk

48 taasiaga poisi Jaani (Jann) kujutelmaga. Sellele järgneb nukker lõpposa, kus jalutu Jann kaotab surma läbi oma sõbratari tiisikushaige Hilka. Nagu eelnevas loomingus, nii ei ehita Mälk oma jutte ka selles raamatus üles klassikalise novelli reeglitele vastavalt, vaid annab ülevaate tegelase kogu elu olulistest käänakutest. Ühele sündmusele keskenduv pala on seevastu «Loo lõpp», kus nooruke Riku õpib juhtumisi, mere ja taeva taustal, tundma Talba Marga armurikkusi, millest sugenenud igatsus sunnib teda senikauaks kodunt lahkuma, kuni Marga oma mehe juurest ära läheb. Nii oma psühholoogiliselt tabavuselt kui ka kompositsiooniliselt kompaktsuselt kuulub see Mälgu parimate saavutuste hulka vaadeldavas raamatus. Veelgi silmapaistvam on selle lõpp-pala niminovell «Jumalaga, meri!». Selles jälgitakse 73-aastase kaluri, raugastunud Lööne Hindreku viimast päeva oma eluaegses rannakeskkonnas enne kolimist metsakülla tütre juurde. Nende tundide jooksul liigub vanamehe silmade eest läbi hulk tema elu mälestusväärseid sündmusi. Selles sisekõnele ülesehitatud novellis on autor suutnud luua lihtsa kaluri monumentaalse kuju, mis on ehk võrreldav Surju Andresega «Rannajuttudes». Kui Hindrek käib viimast korda rannas, laseb ta sumbas olnud kalad merre tagasi ja hoiab lõpuks oma kätt vees, mõeldes: «Tervistjätuks muidugi. Nii see on ju nüüd viimast korda on ta oma käega meres. Annab sellele kätt! «Jumalaga siis!» ütles ta. «Jumalaga, ja ela hästi!...» Muidugi elab see hästi. Meri on ju igavene. Mitte nagu inimene. Seda ei saa keegi kunagi viia kuskile ära!» 24 Kõne all olevale palale omistab ka kirjanik ise erilise tähenduslikkuse, nähes oma tegelases kõigile kaluritele iseloomuliku elutunnetuse kehastumist. Enamasti on autor vaadeldavas novellikogus aine kunstiliselt hoolega läbi töötanud. Ta tegelased elavad ja tegutsevad oma keskkonna usutavate liikmetena, tabava jutustamisviisiga oskab kirjanik esile manada omapärase atmosfääri, raskemates või kergemates toonides veikleva süžeejooksu. Raamatu sihipärast elupildistust rõhutab ka autor ise, väites, et kõik novellid on «pärit samast inimese siseoleku ja välisolukordade ühtesulamisest elu saatuslikku raamistusse». 25 A. Mägi nendib: «Mälk sulab kogu oma olemusega ära kujutatavasse, võtab vastu muljeid kõigist suundadest, nagu ujub ise kogu toimuva sees, ahmib kõikide meeltega juhtuvat.» 26 Novellikogu kirjutamisel on autori eesmärgiks olnud laitmatu kunstiline kujundus: «Kogusin end neid luues viimseni, et saavutada vormitäiust ja tihedust inimese ja ta eluolukordade ühiskujutusse.» 27 Kaasaegne kriitika leidis, et need pingutused on vilja kandnud. Nii kinnitab M. Jürma: «Maalitud motiivid jäävad meelde ja panevad mediteerima. Ühtaegu on viimases kogus antud novellid sügavalt inimlikud lood, vahenditult autori poolt nähtud ja läbi tuntud ning haaravad seepärast just oma lihtsuse ja vahenditu inimlähedusega. [ ] Need on kunstiküpsed palad tänu autori viimistletud, sisukohasele stiilile, lühisõnalisele dialoogile, rannainimeste argoo ja meremeeste inglise keelega segatud slängi tundmisele ja ka huumorile, mis vürtsitab mõndagi novelli (näit. jõuluõhtu kuskil mustade maal, kilpkonnadel jõuluküünlad seljas jne.).» 28 Võib öelda, et «Jumalaga, meri!» osutub Mälgu Saaremaa rannaainestiku käsitlemise omanäoliseks lõppakordiks. Märkame, et autor on nr. 28. A. M ä 1 k, Jumalaga, meri! Lund, 1967, lk A. M ä 1 k, Peale päevapööret, lk A. Mägi, Merest ja võõrast maast. «Tulimuld» 1962, nr. 2, lk A. M ä I k, Peale päevapööret, lk M. Jfürma], August Mälk. Jumalaga, meri! «Vaba Eesti Sõna» 11. VII 1968, 106

49 ennekõike osav jutustaja ja kirjeldaja, nii nagu ta sai lugejatele lähedaseks oma paguluseelses loomingus. Vaadeldud koguga liitub nii oma temaatikalt kui ka käsitluslaadilt «Rannajuttude» kolmandale trükile «Mere annid» (1960) lisatud novell «Kaugesõitja naine». : Lõpetuseks olgu öeldud, et Mälgu sõjaeelse ja -aegse rannaproosa valdav osa ilmus aastail uuesti paguluses. Kui välja arvata esimesena, ja nimelt muutmata kujul ilmunud «Hea sadam» (1946), siis pole ülejäänud üllitised ainult kordustrükid, vaid kirjanik on need suuremal või vähemal määral ümber töötanud ja seda muidugi oma vahepeal kujunenud vaatekohtade ja omandatud kirjanduslike kogemuste najal. Kõige põhjalikum on see töö olnud romaanide «Kivine pesa», «Õitsev meri» ja «Taeva palge all» juures. Esimeses on kärbitud karjuvalt naturalistlikke lõike ja väljendeid. Kohati on sisse toodud ka uusi motiive. Üldiselt aga on töötlemise eesmärgiks olnud teksti tihendamine, dialoogi ilmekamaks muutmine ning psühholoogilise külje süvendamine. Kõige kesksema tähelepanu objektiks on olnud sõnastus. Tänapäeva kasutusele vastavalt on parandatud keelt, kaasa arvatud sõnade järjekord (eriti «Kivises pesas»), murdeelemendi osatähtsus on vähenenud (ka otseses kõnes). Ilmekaks näiteks varasemate lameduste kõrvaldamisest on «õitsva mere» Suureõue Niida kirjeldus (22. ptk.): I tr. III tr. Oks lõtv põlv üle teise, pabeross veretute Üks lõtv põlv üle teise, sigaret huulte huulte vahel, nii ta seal kissitas silmi vahel, nii ta seal istus vastu päikest, nagu vastu päikest ja järsku tea kust tuli Han- poleks tema jaoks olemas ei ilma ega ininesele silmi ette kodutu kassiroju, kes mesi. lesib katusel, luu-nahk päikese ees. Seda See näis nagu uus inimene, olgugi oli ta ihaldanud, sellele mõelnud. Ja Han- sedapuhku külmetusest tõbine ja sarnanes tundis, kuis sülg kogunes suhu väi- aegselt nagu enneaegu end ära elanud jalartsatamiseks. see Niida. Tema mälestuses oli püsinud Suureõue Niida selle noore vahapäise tütarlapsena, kes oli nägus, hele ja nooruspriske. Kuid see siin see oli nagu hoopis keegi teine. Eriti liialdas Mälk dialoogiga romaanis «Taeva palge all», kus kasutatakse rohkesti rahvakeelsele väljendusele omaseid ühesõnalisi, katkendlikke lauseid ning lühikesi mõttevälgatusi, mis sellisel kujul on mõnelgi juhul täpselt mõistetavad ainult saaremaise kõnerütmi heale tundjale a. väljaandes vähendab autor dialoogi, ja mõnes kohas üsna ulatuslikult. Kärped on asendatud jutustavate lõikudega. Teiseks on kirjanik muutnud repliike selgemaks, lisades täiendavaid sõnu ning kõrvaldades murde- ja kõnekeelseid idioome ( Kaarel kõneles või? > «Kas Kaarel kõneles?»). Näeme siis, et kirjanik on mõneski suhtes lähendanud oma eelmiste rannaaineliste teoste teksti selle teema kolmanda läbikirjutamise laadile. Üks ilmekas näide on suhtumine murdeainestikku: sõjajärgsetes töödes ei kasuta kirjanik murdekeelset dialoogi ja üldse on dialektismide osatähtsus vähenenud. Selles suunas, nagu nägime, on Mälk ümber redigeerinud ka oma sõjaeelseid rannaromaane. (Osa keelelisi parandusi pärineb küll nähtavasti «Orto» kirjastuse korrektorilt.) Samuti vastab nende reaalelulise ning psühholoogilise joonise täpsustamine autori poolt vahepeal loodud teoste struktuuris ilmnevatele parameetritele. Jääb siis märkida, et Mälgust, kellele nooruses heideti ette suurt produktiivsust ning läbematust oma tööde viimistlemisel, on lõpuks saanud hoolikas ümbertöötaja. Kui mõne teise autori puhul võib tekkida küsitavusi, s. t. kas eaka inimese uus redaktsioon on noorusaegade elutunnetusega võrreldes igas suhtes parem, siis Mälgu tööd tuleb ilmselt positiivseks hinnata. 107

50 STE-st Eesti Päevaleheni" ANNE VALMAS ««Eesti Päevaleht» alustab tänasega oma teekonda, trotsides äsja lehekriisi jooksul välja öeldud pessimistlikke sõnu, nagu oleks eesti pagulaskonna päevaleheepohh jäädavalt mööda, trotsides samal ajal ka eesti rahva vaenlaste varjamatut rõõmu Mihhailovi bülletäänis', kus ennustati räuskavas sõnastuses haudavarisemist kogu vabale eestlusele. Lootusetuse tuhast tõuseb täna uue Fönixina uus igapäevane leht, et teenida vaba eestlaskonda.» Nende sõnadega alustas oma juhtkirja 26. märtsil 1959 «Eesti Päevaleht», mis kannab numbrit üks. See oli õieti katse- ja tutvustamisnumber. Korrapäraselt hakkas leht ilmuma 1. aprillil. Eelmäng «Eesti Päevalehele» oli kestnud viisteist aastat. Teada on pagulaseestlaste agarus oma lehtede loomisel paguluse päris esimestest kuudest alates. Esimese trükitud lehena alustas Stockholmis ilmumist 26. oktoobril 1944 «Välis-Eesti», kaks päeva hiljem järgnes «Teataja». Mõlemad on elus tänaseni. «Eesti Päevalehe» eelkäijaks sai kolmandana ilmumist alustanud «Stockholms- Tidningen'i» eestikeelne lisa «Lehekülg Eestlastele», mis anti esimest korda välja 22. detsembril 1944 ja ilmus algul kaks, siis kolm ning aasta pärast kuus korda nädalas nime all «Stockholms-Tidningen Eestlastele» (STE), püsides niisugusena kuni aasta märtsini. Eesti lehe ilmumahakkamine Stockholmi suure liberaalse ajalehe juures sai teoks endise Eesti Telegraafiagentuuri toimetusliikme Uno Tamme eestvõttel, kes saavutas kokkuleppe tookordse «Stockholms- Tidningen'i» peatoimetaja Börje Briliothiga ja väljaandja Torsten Kreugeriga. Unustada ei saa ka saadik Heinrich Laretei osa, kes oli vaderiks ja ettenägelikuks diplomaadiks lehe sünni juures. Humaansete ideede kandjana oli Börje Brilioth tulvil tahet aidata väikerahvaid. Ta suutis ja oskas ette kujutada põgenikelaagrites viibivate tuhandete inimeste olukorda ja vajadusi ning tegutses nende meeleolu tõstmiseks. Laagrites elavatele ja rootsi keelt mitteoskavatele eestlastele tähendas ajaleht värskete maailmauudiste jälgimise võimalust. Kõige rohkem oodati sündmuste arengut suunas, mis pakuks lootust kiiresti koju tagasi pöörduda. Ei osanud siis kõige liberaalsemadki ringkonnad ette kujutada vähemusrahvuste püsimist Rootsi ühiskonnas, veel vähem, et see võiks kesta poolsada aastat. STE-st kujunes eestlastele iseseisev uudisteleht, mis aitas säilitada rahvustunnet ja oma kultuuri, samal ajal kui assimileerumine tööndusellu ja ühiskonda läks oma rada. Kuid STE aitas luua ka mitmeid suurettevõtteid ja organisatsioone, kirikuid, koole jm. 108 Uno Tammele tõttasid abiks ajakirjanikud Voldemar Kures ja Juhan Kokla. Kui Uno Tamm aastal siirdus Kanadasse, sai Juhan Kökiast toimetuse juhataja. Juurde tuli ajakirjanik Vello Pekomäe. 7. märtsil aastal pöördub Uno Tamm STE-s hüvastijätuks lugejate poole. Ta kirjutab: ««Stockholms-Tidningeni» vastutulek oma veergude avamiseks eestikeelsele kirjasõnale oli üheks ilusaks näiteks sellest sõbralikkuse vaimust, mis meid kõiki eestlasi Rootsi saabumisel üllatas. Ajaleht pole ainult lähendanud meid Rootsile ja Skandinaaviale üldiselt, vaid ta on avanud ka tee, kuidas tutvustada meid Skandinaaviale.» Tehtud töö eest tänas Uno Tamme tolleaegne peatoimetaja Carl Kreuger. Mida enam eestlased õppisid ära rootsi keele, seda enam muutus lehe sisu. STE-st sai eesti elu peegeldaja, samal ajal ka sidemees ja informaator. Tehniliselt oli lehte lihtne teha seetõttu, et trükikojas olid eesti ladujad Raivo Rünne, Arnold Piibor ja Richard Veelma. Talituses töötas algul Salme Särg, hiljem Linda Lill. Fotograafina tegutses Harald Per 1 ten. Suure ajalehe tehnilised võimalused lasksid kasutada pilte ja karikatuure, mida tegid sel ajal karikaturist Harri Liivak ja Henn Arvo. Rootsi toimetusega töötati toredalt koos. Vahetevahel küll tundsid rootslased huvi selle vastu, kas eestlastele omakeelset lehte enam ongi tarvis, sest osatakse juba piisavalt rootsi keelt. Kui eestlased aga rahvustundest ajendatuna kiivalt oma asja edasi ajasid, tekitas see rootslastes ainult respekti. Palju oli nende hulgas sõpru ja toetajaid, kes igas olukorras olid nõus abistama. 7. mail aastal ilmus lehe number. J. Kokla kirjutab sel puhul: «Ajutisest laagrielanikele pühendatud kaks korda nädalas ilmuvast informatsioonileheküljest on kasvanud välja ainukene eestlaskonna päevaleht paguluses, mis on suuteline olema sidemeks meie vahel ja kandma meie seltskondliku elu mitmepalgseid avaldusi. Eelkõige on aga leht olnud lahutamatuks sõbraks kõigile, kes igapäevasest töökoormusest vabanedes igatsevad mitmekesist lugemist, tahavad olla maailmasündmustega kursis ja just oma emakeeles. Kompromissi tõttu suure rootsi päevalehega on aga seejuures olnud võimalik tabada kaht kärbest korraga ka kasvava rootsikeele oskusega avanenud rootsi päevalehe mitmekülgsed väravad on olnud sama eestikeelse lehe taustal avatud.» Kuid ka rootslased suhtuvad oma lisalehesse lugupidavalt. Paar aastat hiljem 21. detsembril 1954, STE kümnendal juu- Ida-Berliinist põgenikele saadetud kojukutsumis- ja propagandaleht «Tõe Hääl».

51 belil avaldab peatoimetaja Carl Kreuger tunnustust eesti rahvusgrupile, kes on Rootsi ühiskonnale andnud väärtusliku panuse ja selles hästi kohanenud. Samal ajal soovib ta eestlastele, et nende kodumaa saaks jälle vabaks. Ootamatult muutus olukord aastal, kui «Stockholms-Tidningen'i» senine omanik Torsten Kreuger otsustas lehe kellegi teadmata ära müüa sotsiaaldemokraatlikele ametiühingutele. Ta tegi seda niivõrd salamisi, et isegi peatoimetajast poeg Carl Kreuger sai tehingust teäda alles pärast selle toimumist. Kuna see samm tähendas eesti lehe sattumist kodanlikust keskkonnast sotsialistlikku, tekkis kartus, et eesti lugejad seda ei aktsepteeri. Peatoimetajaks sai nüüd senine kultuuritoimetaja Gustav Näström, kes siiski toetas eesti osakonna edasitegutsemist aasta hakul tuli uus pööre «Stockholms- Tidningen'i» toimetuses. Pariisist toodi peatoimetajaks Viktor Vinde. Nüüd sai lõplikult selgeks, et uues õhkkonnas läheb kodanlikult meelestatud eestlastel oma lehe tegemine raskeks. Baltlastest pagulaste vabadusvõitluse jätkamise pärast Rootsis (seda tehti ka eestikeelse ajakirjanduse abil) pidi Rootsi välisministeerium korduvalt vastu võtma venelaste diplomaatilisi surveavaldusi. Märgati ka «Stockholms-Tidningen'i» eriväljaannet eestlastele. Veebruari keskel tuli äkki «väga kõrgelt» poolt käsk STE sulgeda. Otseseks ajendiks arvati tegelikult Nikita Hruštšovi eelseisvat visiiti Stockholmi. Nii saigi eesti toimetus ülesütlemiskirja, milles otseseid põhjusi lehe sulgemiseks ei motiveeritud. «Stockholms-Tidningen'ile» see majanduslikult kasulik ei olnud, kuna lehe trükiarv langes. Poliitiline olukord sundis aga astuma nimetatud sammu. (Kui tahta tunda kahjurõõmu, võib etteruttavalt öelda, et aastal läks «Stockholms-Tidningen» hiiglaslike puudujääkidega hingusele.) Olukord oli muret tekitav, kuid eestlase jonn ei andnud seegi kord alla. Suurtel ajalehtedel ei olnud erilist huvi mingit väikese trükiarvuga lehte oma hoole alla võtta. Mitmete kavade hulgast pääses võidule Jaan Eismani ja Ants Pahvi oma. Need kaks rahvuslast, Eskilstuna elanikku, läksid ajalehe «Eskilstuna Kuriren'i» toimetaja J. A. Selanderi jutule, kes oli kogu Rootsis tuntud vabadusvõitlejana ja väikerahvaste sõbrana. Mõte eestikeelse lehe loomiseks «Eskilstuna Kuriren'i» juurde leidis toetust. Toimetaja kohale asus Juhan Kokla, kelle juhtimisel ja ettevõtmisel jätkas leht ilmumist igapäevase eriväljaandena «Eesti Päevalehe» nime all. Pealkirja ees seisis pisut väiksemas kirjas ka põhiväljaande «Eskilstuna Kuriren'i» nimi. «Eesti Päevalehe» (EPL) esimene number 26. märtsist 1959 tõdeb: «Arvamised nii rootsi kui eesti poolel, et eestlastel pärast viieteistkümneaastast pagulust ei oleks vaja ühendavat igapäevast sidet, ei pea paika. Kui see vastaks toele, peaksime likvideerima hakkama kogu oma rahvuslikku ilmet kandvat ühiskondlikku elu. Meie oleme võibolla mõnikord väsinud, mitte kunagi aga ära sulanud ja haihtunud. Võibolla raputused, nagu päevalehe kriis, aitasid meid mõista, kui suur ja oluline on siiski kogu rahvusgrupi pideva kontakti tähtsus, kuivõrd kõik eesti elu siin võõrsil otseselt või kaudselt on sellest sõltuv. Eks ole päevalehe olemasolu siiski olnud üheks põhjuseks, et eestlased viieteistkümne maapaoaasta järele pole kaotanud lootust ja kokkukuuluvust.» Samas lehenumbris on avaldatud ka EPL-i lühike programm, kus on kirjas järgmised teemad: välissündmused, Rootsi elu, eesti rahvuskultuur, ikestatud kodumaa, eestlus, kirik ja teised organisatsioonid, noored, meelelahutus. Kogu seda problemaatikat on läbi aastate jälgitud, kuid seda, mis kaalukausside ühele või teisele poolele jäänud on, teab ainult järjepidev lehe lugeja. Ajalehte hakati trükkima «Eskilstuna Kuriren'i» trükikojas, mis tekitas esialgu tehnilisi probleeme. Ladujad ei olnud harjunud võõrkeeltega ja seda tööd kartsid nii trükikoja juhid kui töölised. Lahendus tuli kodumaalt pärit tüpograaf A. Kalbuse abiga, kes nõustus ajutiselt Eskilstuna trükikojas töötama. Paari kuu pärast said rootslased aru, et nad tulevad ka ise ladumisega toime. Huvi töö vastu suurendas võõrkeelse teksti ladumise eest makstav lisatasu. EPL-i peatoimetus jäi Stockholmi, kuna oli tegemist üleriigilise lehega, kuid ei saadud läbi ka ilma Eskilstuna toimetuseta, mida asus juhtima Harry Herman Puusepp. Pärast tema surma a. hakkas toimetust juhtima Jüri Aus. Stockholmis asus toimetus äsja ostetud Eesti Majja Regeringsgatanil, kus tööruumideks ehitati ümber vana hobusetall. Ruumide disaini tegi Silva Leitu. Praegu on toimetus uues Eesti Majas Wallingatanil. Peatoimetaja ja vastutav väljaandja oli kuni surmani 31. dets Juhan Kokla, vastutava väljaandja asetäitja Paul Laan, toimetuse sekretär Jüri Aus aastal sündinud Juhan Kokla ajakirjanduslik tegevus algas aastal, mil ta sai Haapsalus ilmunud «Lääne Elu» toimetuse liikmeks siirdus ta «Vaba Maa» juurde, töötades samal ajal ka «Rahvalehe», «Esmaspäeva», «Meie Maa» jt. lehtede kaastöölisena aastal sai Juhan Kökiast «Postimehe» toimetusliige Tartus ja veel samal aastal «Postimehe» Tallinna toimetuse juhataja aastal põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest koos abikaasa ja pojaga Rootsi. Juba aastast oli Juhan Kokla saatus seotud STE-ga. Tema osa on hinnatav pikaajalise peatoimetajana, kuid tähelepanu pälviv on tema tegevus ka lehele rasketel aegadel aastal. Ta tegutses järjekindlalt ja tulemusrikkalt ning saavutas lehe ümberkasvamise STE-st EPL-iks. Selle kõrval luhtus Pekomäe-Vinde-Kriisa kavatsus panna käima «Eesti Uudised». Ajakirjanikuna on Juhan Kokla nimemärgiks olnud Tõik, KJ, Kla. Ta on kirjutanud joonealuseid «Läbi roosade prilli- 109

52 de» ja «Refleksioone». Tema juhtkirjad hõlmavad kõiki elualasid, mis ühel või teisel viisil eestlasi puudutavad. Kommenteerimata ei jää ka maailmapoliitika. EPL-i kauaaegne ja mitmekülgne kaastöötaja on olnud Karin Saarsen, kelle isikupärased reportaažid ja moeuudised säravad lehes praeguseni. Tema vaatevinklist pole jäänud välja ükski silmapaistev isiksus, olgu ta pärit kodu- või välismaalt. Karini kroonika on alati lugemakutsuv. Enamasti pärinevad ka lugude fotod autorilt eneselt. Arvo Mägi järjekindlus ja töökus paistab läbi kõigi lehe numbrite. Ühestki lehest ei puudu Timmukuru «Vastukarva» lood ega Ar-gi nimemärgi all ilmuvad kirjanduskommentaarid. EPL-i juures on töötanud mitmesuguste huvide ja suurte kogemustega kirjamehi, kes on aidanud lehte hoida mitmekülgse ja omanäolisena. Tohutute kogemuste ja fantastilise ainevaldamisega Voldemar Kures (Fakt), lehe erilisa «Noorteleht» vaimne isa Ilmar Vainu, poliitiliste kommentaaride autorid Aksel Kristjan ja Esmo Ridala, teatrikriitik Eduard Reining, kirjanduskriitik Helmi Eller, kunstikriitik Eevi End, spordireporterid Aarand Roos ja Raivo Randes; ajaloost on kirjutanud Ilmar Arens ja Evald Uustalu, muusikast Mannj Varep. Lehe piltnikud on olnud Michael Lepper, Ruho Tippo, Herbert Trummer, Oskar Kopler, Karin Saarsen, Peet Kokla jt., karikaturistid Otto Mamberg ja Arnold Sirkel. Balder Jaani lugusid kirjutas Pedro Krusten, Riin Rivanooli omad (millest valik on ilmunud raamatuna) tulid Ly Parma-Krabilt. Lehe kaastöölisteks on olnud veel Hermann Rajamaa, Andres Küng, Alur Rainans, Endel Kõks, Ellen Roosme, Jüri Remmelgas, Valev Uibopuu, Arvi Moor, Tarmo Sepp, Ulo Ignats, Osvald Viirsoo, Elmar Vrager jt aastal asutati iseseisev aktsiaselts «Eesti Päevaleht Förlags AB». Sellega seoses leht iseseisvus ning hakkas ilmuma kaks korda nädalas, trükiti aga endiselt «Eskilstuna Kuriren'i» trükikojas. Kuigi trükkimine käib tänini seal, on tehniliselt jõutud täiesti uuele tasemele aastast alates toimub mitte ainult iehe ladumine, vaid ka küljendamine arvutitega. Seetõttu ei vajata enam Eskilstuna toimetust, kuna kogu töö on võimalik ära teha Stockholmis. Sidemed «Eskilstuna Kuriren'i» toimetusega on endiselt sõbralikud. Lehe sajaaastastel pidustustel 1990 meenutati ka aastat 1959, mil eestlased võeti oma hõlma alla. Pidustustel ei puudunud ka eestlastest õnnitlejad Juhan Kokla ja Alur Reinans, kel oli meeldiv võimalus jälle kohata vanu kolleege. Nüüdseks on EPL vabalt kättesaadav ka kodumaa suuremates raamatukogudes. Juhan Kokla pole enam endise okupeeritud riigi ajakirjanduse põlatud mees, vaid lugupidamisega pärjatud kui üks järjekindlamaid ja viljakamaid töömehi eesti sulerüütlite hulgas, kes kodumaalt eemal oli eestluse tugisambaks kogu pika pagulusaja. EPL oli ja on olulisemaid eestlaste sõnumikandjaid väljaspool kodumaad. Lehe uudiseid kasutavad sageli eesti ajalehed teistes maades. 110

53 EESTI ELAV LUULELUGU «Keele ja Kirjanduse» toimetus pöördus paljude luuletajate poole palvega vastata järgmistele küsimustele: 1. Mis on Teie arvates luuletamine? 2. Miks olete kirjutanud luuletusi ja neid avaldanud? 3. Kas ja kuivõrd olete arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas olete seda teinud)? 4. Mida arvate värsiteooriast? Kas olete tuttav Jaak Põldmäe «Eesti värsiõpetusega»? Kuidas hindate värsiteooriaid luuleloos? 5. Kas luule on Teie meelest inimesele igiomane või on ta asendatav teiste, näiteks mitteverbaalsete fenomenidega? Vastustele lisaks on oodatud lühikirjutised ühe (või mõne) luuletuse sünnist. (Vt. ka «Keel ja Kiri andus» 199?, nr. 10, lk , ja 1993, nr. 1, lk ) AVE ALAVAINU: Ligi kolm kuud on mul köögis kalendriga ühe naela otsas järk-järgult kollasemaks muutunud standardne paberileht, millel «Keele ja Kirjanduse» esitatud ja Part Liase poolt allakirjutatud viis küsimust. Olen vastuse kirjapaneku ikka edasi lükanud, kuid üha tumedamaks muutuv leht tuletab visalt meelde võimalust asuda mõtisklema antud teemadel mis on luuletamine, miks ma luuletan, kui suure pieteeditundega suhtun poeetikanõuetesse ja värsiõpetusse ning mida arvan luulest kui fenomenist teiste kunstidega võrreldes. Tegelikult olen nende asjade peale mõtelnud ju palju ja tihti. Olen ise esitanud endale samu küsimusi ja neid küsimusi on esitanud ka lugejad kohtumistel. Pean tunnistama, et olen vastanud mitmeti, sest tõde on alati kusagil vahepeal. Täna aga arvan ma nii. Minule on luuletamine see viimane asi, mille ma ette võtan, kui rahutus suureks muutub ja ma ise ei tea, mis mind vaevab. Siis ma võtan paberi ja pliiatsi ja lasen alateadvusel oma kätt juhtida, ja kui ma pärast kirjutatu üle loen, saan ma teada, m i s mind vaevas. Asjade algus on aga aastate taga ja geenides ka. Mu isa oli Treffneri gümnaasiumi parim deklamaator, klassikalise filoloogina tõlkis Homerost ja veel küpseski eas luuletas ka ise (olen lugenud tema «Krimmi tsüklit», mille ta Matti Vagale retsenseerida andis ja mille too ära kaotas). Lastearst Viktor Alavainust ( Tartus) järelejäänud paberite hulgast leidsin ühe tatari luuletaja poeeside tõlked, mis tehtud koos tatarlasest noormehega mägedes matkates vene keele vahendusel. Kahjuks pole kusagil noormehe nime ega luulekogu ennast. Mu ema Leelu Alavainu (väliselt korralik keskklass, hingelt boheemlane) nimetab end «tarbeluuletajaks», kuid peab ütlema, et tema lihtsaimgi sünnipäevasalm või seinalehe vemmalvärss, regivärsilistest kirjadest rääkimata, on stiilsed ia vaimukad. Eespool öeldut arvesse võttes pole siis midagi imestada, et olin laps, kes riimis rääkis. Kirjutama hakkasin kohe, kui oli tekkinud mu teadlik kirjaoskus nii 8 9- aastaselt. Esimesed olid puhtad paarisriimilised värsid: Oli kole kare külm möllas-mässas hirmsast ilm. Järsku ütles mulle ema, et teaatri läheb tema aastaselt olin aga juba «haridusest» üdini rikutud ja tahtsin saada vähemalt niisama _kuulsaks ja «polat proleediks» kui koolis kõvasti kiidetud Juhan Sütiste: Sihitult hulkus töötu mööda talvist tänavat. Päeval ja ööl vahtis mornilt vabrikuv aravat. [ 1 Kodus on perekond, näljased lapsed, kes leivata öösi ei saavuta und... I 1 etc. ete. Ime küll, aga sügisest 1954 kuni detsembrini 1957 on mul säilinud üheksa kaustikutäit kohutavalt primitiivset ei-tea-keda-matkivat riim- ja rütmkirjandust (mu mõistlik meel tõrgub seda luuleks nimetamast). Ometi tuleb endale tunnistada, et kõik kirjapandu on mu toonase puberteetiku mõistuse tasemel. Siis tuli pikk kirjutamispaus. Tegelesin peamiselt spordiga. Kaotan oma kirjanduslikud jäljed viieks-kuueks aastaks. Lõppklassis kirjutasin vaid ühe konjunktuurse (kuid mitte ainult!) luuletuse Gagarini kosmoselennu puhul, pakkusin seda «Sirbile ja Vasarale» see lükati diskreetselt tagasi, mille eest olen toimetajale praegu tänulik. Lõpetasin keskkooli a. Lavakunsti õppima ei pääse. Mujale ei taha. Hulgun. Nüüd leian taas luule kui oma eksistentsi õigustuse. Loomulikult tahtsin oma luuletusi ka avaldada; mis kasu oleks mul endaoigustusest enda ees? Liikusin ringkonnas, kus kõik olid «keegid». Aga läks kuidagi nii, et mu luuletused «ei läinud»: luuletoimetajad olid ise luuletajad ja eelistasid paindlikke või siis endaga sarnaseid autoreid. Laulsin, nagu nokk on loodud, sel ajal kui teised tegid tööd a. korraldas Kirjanike Liit esimese noorte autorite seminari. Sain ka kutse ei tea tänini, tänu kellele. On Viivi Luige avastamise aasta. Satun ühte gruppi Paul- Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja Viivi Luigega. Juhendajateks on sellel grupil Ellen Niit, Jaan Kross, August Sang ja veel üks korüfee, aga kes, ei tule praegu meelde. 111

54 Jaan ja Paul-Eerik on juba tuntud andekad noored mehed, Viivi on imelaps maalt 16-aastane, mina aga selle grupi kõige tundmatum ja andetum. Ei mäleta sellest seminarist muud, kui et tundsin end kohutavalt ülearusena; minuga ei tegeldudki. Oli hetk, kus arvasin, et olen üksi koridoris rühmade töö käis kabinettides, ja nutsin. Keegi puudutas mind õlast. Pöörasin pead minu kõrval seisis August Sang. Ta ütles: «Ärge nutke. Praegu pole lihtsalt teie aeg teie olete ju Alveri ja Underi laps...» Vahest see lause oligi see, mis mu «vee peale jättis» õppisin Pedagoogilises Instituudis. Pakkusin oma luuletusi noortelehele ja -ajakirjale, kuid mu looming oli tandemile Siig Rimmel vastuvõetamatu. Ja aeg polnud tundeluule aeg. Ma ei tea miks, kuid tahtsin hirmsasti trükki pääseda. Arvan, et üks põhjusi oli see, et pääseda nende kirjanike, luuletajate tsunfti. Lugesin palju luulet. Nii eesti kui vene keeles. Tohutu mulje jättis mulle Nazim Hikmet. Hakkasin seda vene keelest tõlkima. Mui oli luuletust tõlgitud, kui sain teada, et Ly Seppel ja Ain Kaalep juba tõlgivad türgi keelest õtse. Saatsin oma «toodangu» A. Kaalepile tutvumiseks. Sellest sai alguse esialgu kirjatutvus, hiljem sõprus viimane tänu Ulo Torpatsile, kes oli mu isa sõber ja «reserv-papä» ning kellega koos esimest korda Elvasse Kaalepile külla läksime: nad tõlkisid sel ajal rooma luulet. Olles «üleni» luule sees, hakkasin huvi tundma ka poeetikanõuete vastu. Olen proovinud kõike alates sonetist ja lõpetades heksameetriga (mille kohta Torpats ütles, et eesti keeles pole võimalik korralikku heksameetrit teha ma tegin selle ära; trotsist). Olen teinud haikusid ja tankasid ja bankasid: hirmus huvitav oli teada saada, kas ma suudan. Aga niipea, kui olin suutnud, kaotasin asja vastu huvi. Olin (olen?) luules nagu pianist, kes tunneb nooti, kuid kellele meeldib improviseerida. Või on luuletaja nagu komponist, kes ikka ja jälle võlub nendestsamadest nootidest (pro: sõnadest) välja aina uusi ja uusi meloodiaid (stroofe)? Olen studeerinud Jaak Põldmäe «Eesti värsiõpetust» see on tohutu töö ja väga tarvilik teoreetikutele (kirjandusõpetajad k. a.). Veel on värsiteooriad hädatarvilikud neile, kel kange himu luuletada, kuid ei tea, kuidas seda teha. Maailmas pole mitte midagi ülearust: kõik, mis kirjas, on kellelegi vajalik. Nii palju kui on loojaid, on loomemeetodeid. Teooriad on üldistused. Aastaid tagasi, kui loomingupsühholoogia uurimine moodi läks, tahtsin ka mina oma panuse anda ja kirjutasin: MÕNDA LOOMINGUPSÜHHOLOOGIA UURIJAILE Nagu keegi ei tea, kuis saab alguse mägedes varing, kuidas õitsevalt lillelt viib kroonlehed väikseimgi värin, kuidas tuul paisub tormiks ja keegi ei tea, kus on piir nõnda mõte saab vormi ja sünnibki... loomulik riim. Luule ON inimesele igiomane. Ta EI OLE asendatav teiste, MITTEVERBAALSETE fenomenidega. Siiski arvan, et tulevik kuulub auditiivsele poeesiale. See kurb tõsiasi on mulle selgeks saanud seoses meie inimeste (eriti noorte) lugemisoskuse (ja -tahtmise) katastrofaalse langusega kirjutatud luule ei jõua noorteni. Seda enam aga nn. holalaul ja üldse lauldav luule (Runneli fenomen) praegu viljelevad seda kõige tulemuslikumalt vennad Johansonid; on meloodia, on sõna, on sõnum ja on omad tekstid. Oma tekst oli ju ka Tepandil, kui ta loomeliitude pleenumil 1988 poliitilist olukorda laulis... Nojah, igaüks laulab oma. Aga kes laulab minu oma? Ja kui juhtub ime ja keegi laulabki, siis kus on garantii, et ta ei too minu sõnu meloodiale ohvriks? Ja kust saab kuulaja teada, et tegu on just minu sõnadega on anoraüümsuse-ajastu, laule tuntakse eeskätt laulja, siis helilooja ja viimases järjekorras alles sõnade järgi. Ühtäkki satub mulle kätte _tütre laulik. Siin on oo! kui palju sõnu. Laulude sõnu, mis kunagi on olnud luuletused... Ring on täis: luulest on saanud rahva luule, seda on asutud juba üles kirjutama... Peaks nagu rõõmustama, aga minu omad, mille hädapärast ära tunnen, on kohutavalt moonutatud, kadunud on sõnamängud ja kahemõttelisused, rütmist-riimist rääkimata. AGA: Võib-olla käis regi värsi eel ka kellegi luule?! 112

55 MEMUAARE Luuleline elulähedus ehk Raimond Kolka mälestades Nood koltunud lehed! Mu ees laual on «Malevlane» nr juunist Seal leidub luuletus «Võidutuli», allkirjaks Raimond Kolk, seejuures esimesed värsiread juba nii iseloomulikud temale: «Me läksime peale lehmalüpsi / olid seljas kirikutiided.» Ning virnas edasi «Looming» l, Helsingi, 1944, sisukorras Raimond Kolk: Kaks luuletust («Mälestus» ja «Jahimiis»), siis veelgi edasi «Looming» II samast aastast, sisukorras taaskordselt Raimond Kolk: Kaks tuuletust («Otsik täht» ja «Lõplik surm»). Ja ajavlrnas ikka edasi «Välis-Eesti» nr. 9/10, Stokholm, 1944: Raimond Kolk «Lumelaul», sama ajaleht nr «Unustatud sünnipäev» ja sama aasta nr. 11 «Uba õitseb». Veelgi ajas edasi «Eesti Looming» IV, Stokholm, 1946, Raimond Kolk: Neli luuletust («Suur-riide», «Uutmine», «Linaleotuse veeren» ja «Tühi õdak»). Koik need enne autori esimese kogu ilmumist, sisult suure lihtsuse ja soojusega märgistatud. Jah, nood koltunud lehed, mis siiski osutunud püsivamaiks kui kaduv inimene! Iga kolleegi lahkumise korral kerkib paratamatult üles generatsioonide küsimus. Kui mitte muus, siis kas või tõdemuses, et surm ei küsi generatsioonivahedest. Ühe arvestuse kohaselt peetakse generatsioonide vahet aasta pikkuseks. Kirjanduses räägitakse aga aastakümnendeist, nagu tähendaks nende erinevus mingit teist aega. Äsja lahkunud Raimond Koi gale mõeldes on see kõik siiski hoopis teisiti. Ta on sündinud a. Koik ta kolleegid, kes sündinud temast kümme või veelgi rohkem aastaid varem, ei ole kunagi tundnud, et ta oleks olnud mõnest teisest ajast. Ta tuli äkki, ja oli seal otsekohe nagu meie, vanemate, kaasaegne! See kõik on ka minu poolt nii, ehkki me veel Valgas üksteist ei tundnud, kuigi tampisime kolmekümnendate lõpul sama linna tolmuseid tänavaid, üks koolipoisina reaalkoolis ja teine noorukist lehemehena ning juba ka mingi kirjanikuhakatisena. Küllap see kümmekond vahet tähendas tollal veel üsna palju, hoolimata et Ralmondi intellektuaalsest rahutusest koolipäevil võis juba ilmneda kõik, mis temast tulema pidi. Ei saanudki me kokku enne kül alles pagulaspäevil üle lahe, ja sedagi esialgu ainult kirja teel. Raimond jõudis Soome jaanuaris Ning juba märtsi lõpul leidub ajalehes «Malevlane» ühes numbris sõdurikiri allkirjaga Amadeus. Neid vesteja mõtiskluskirju järgnes samas lehes hiljem veel mitmeidki. Minule kui toimetajale ja Raimondile kui autorile sai leht kontaktide ja hilisema sõpruse sillaks. Suurekspaisunud eesti rügemendi hõlmas oli muide hakanud ilmuma ka kaks stensileeritud ajakirja «Ole lahe» ja «Kodutee», mis muidugi maandusid ka «Malevlase» lauale. Ohes neist oli ilmunud ka Raimondi nüüd juba klassikaliseks muutunud luuletus «Otsik täht», millest olin haaratud. Nagu Raimond ise ühes mälestuskatkes meenutab, olin sellega ühenduses talle kirjutanud ja küsinud, kas tal oleks selliseid veelgi ka Helsingi väljaannete jaoks. Neid tuligi, nii et jätkus «Malevlasele» ja «Eesti Loomingu» kahte Helsingis toimetatud numbrisse ning jäi veel ülegi. Palju aastaid hiljem avastasin oma paberite hulgas paksu pruuni ümbriku «Eesti Loomingust» Helsingis ülejäänud materjalidega, mille hulgas oli ka Raimondi patriootlikke noorusluuletusi, ilmselt kodumaalt sõjateele kaasa toodud kül välistada võimalus, et need olid mälust restaureeritud. Loovutasin need autorile kui tema islkuloo allikmaterjalid. Heäl juhul võiks need veel praegugi leiduda kusagil tema paberivlrnades. Raimondi mälestustest (««Tuulisui» ja teised». Tallinn, 1992) loen, et ta oli sõjaliselt väljaõppelt raskekuulipildur ja sanitar. Ometi ei ole ma teda iialgi mundris näinud ega oskagi teda sellisena ette kujutada. Sest esimest korda nägin teda isiklikult, kül tema sõjateekond oli juba lõppenud. Koos kodumaale pöörduva rügemendiga oli ta olnud teel Hankosse ja selle eel mulle saatnud üsna dramaatilise lahkumiskirja, millest tänaseks on ainult mingi mälestus säilinud. Ei läinud aga nagu mõeldud Raimond oli Hankos ümber mõelnud, teinud hiljem koos teiste samasugustega kusagil Soomes põllutööd. Viimaks Helsingisse tooduna tsiviili lastud, otsis ta ülesõiduotsa Rootsi. Sellises situatsioonis pidime kohtuma ühes Lapinlahdenkatu korteris, kus mul oli sidemeid. Kui kokkulepitud päeval Eesti Büroost selle likvidatsioonitegevuse keskelt kokkulepitud kohale jõudsin, oli üks kahupeaga erariideis noormees juba korteriperenaise köögis ja seletas oma ladusas sõdurisoome keeles enda ja maailma asju Tuulile, kes meile seal borši keetis. Oma saabumisest Rootsi ja esialgsest ning lülisemastki elust siin on Raimond sugestiivses sõnastuses kirjutanud juba mainitud, kahes väljaandes ilmunud mälestusteoses ««Tuulisui» ja teised». Tema suureks teeneks seejuures on müütide purustamine eksiileesti pudrumägedest ja piimajõgedest, ilma et see oleks mõjunud virisemisena. Vastupidi, kõik kirjeldatud viletsus ja eluraskuste koormad on tema sule all saanud mingi erilise pidulikkuse. Sama on põhjust öelda tema laiahaardelise proosa kohta selle isikupäraste stiilivõtete osas. Nimetaksin 8 Keel ja Kirjandus nr

56 seda tema erilaadi luuleliseks eluläheduseks. Kui meie kunagised eluläheduslased maalisid temaatilist eluhallust alati äärmuslikult naturalistlike stiilivõtete abil, siis on Raimond seda teinud hoopis teisiti, laskumata ometi eluvaledesse või ilustavaisse ümberjutustustesse. Ka karm tõde on Raimondi sule all saanud omapärase kirjandusliku pidurüü. See kõik sõltub kindlasti tema isiklikest iseloomuomadustest, mille tõttu näiteks iga kohtumine temaga oli teatavas mõttes pidulik sündmus. Vähemalt oskas ta need ka juhuslikkuse korral tõsta sellisele tasemele, kül mitte muidu, siis meeleoluliselt, la olgugi et kehvades oludes, nagu see oli päris tavaline sõjajärgses Stockholmis. Viibimisel kas sadamakõrtsis «Zum Franciskaner», Wasa tänava «Kosterbräus», nina all lihtne Sauerkraut mit Bratwurst, või ka mõnes vanalinna eremiitlikus õllepoes ainult klaasi ja pudeliga tinatut laual, tõusid need paigad Raimondi seltsis enamasti kas või Ooperikeldri tasemele. Seda eeskätt tema elu- ja jutuhuvi teenel, kusjuures ta iseennast kunagi selle nabaks ei teinud, vaid oli avatud kõigele väljaspoolsele, eeskätt oma kaaslastele. Vahel võis temas küll järsku prahvatada pahameelehoog väidete korral, millega ta leppida ei tahtnud. Kuid alati möödusid need vahekordadele kestvaid jälgi jätmata, sest põhiliselt tunnustas ta ka erimeelseid õigusi. Liigutuse korral võis näha ka pisarniiskeid silmi. See kõik kokku oli tundeküllase ja sooja südamega inimese tunnus. Niisama nagu oli tuntud ka ta õtse pedantne ausus lubaduste täitmises ja absoluutsus valede vältimises, mis polegi just tavaline boheemsete inimeste juures. Kahtlemata oli Raimond väga hea inimene, mis väljendus selleski, et ta võis tunda täit rõõmu ilma ühegi kadedusvarjundita ka teiste kordaminekuist. Paljud on nautinud ka külalislahkust tema Lidingö kodus, kus jutulunnid tavatsesid vahel kesta nii kaua, et aknaaluse köögilaua juures võidi vaadata suvehommikust päiksetõusu. Ning kus majaperemees demonstreeris oma suveräänset oskust säriseva praepanni käsitsemisel, nii nagu vast ainult August Gailit oli seda enne teda teinud oma mõnede külaliste silmarõõmuks. Täiesti ootamatuis kohtumistes vallanduv üllatus loob sageli erilisi tundemomente. Üks selline seoses Ralmondiga meenub kunagisest sügisesest väljasõidust Travemündesse (vist ühenduses «maapaoga» mingi oma sünnipäeva eest). Tagasiteel Malmösse laeva tuulisel pardal jalutuskäiku tehes näen äkki korvtoolis istuvat luuletajat Raimonda üksisilmi ahtritagust vahuvoogu vahtimas, igituttav piip hambus. Mis äratundmise ja kohtumise rõõm! Ning edasi hulk jututunde baarileti ääres, ilma et ometi oleksin täpsemalt teada saanud, mis sõitu siin sõideti. Kuni ilmus luuletuskogu «Kiri» (1977), mille lõpposa moodustab nn. Travemünde tsükkel «Vastu sügist». Raimond oli neid kirjanikke, kes tavatses minna ja otsida inspiratsiooni ning loomingurahu väljastpoolt koduselnu nii suviti Värmlandlst, ning sel 114 antud juhtumil ja mõnel teiselgi korral Travemündest. Tsükli omamoodi üllatuseks kujunes mulle aga luuletus «Kes?» Rudolf Hessi teemal. Iseloo/nustagu seda kas või värsiread: «Kes austasid keisrit ja usku, I kes ja kes? / Üksinda lavitsat Istub I vanake Hess.» Eks need read kõnele erakordsest humaansest meeleavarusest sotsialist Raimond Kolga juures, kes siinsamas oma värsimoraali lõpetab paljuütlevate ridadega: «Kes võitsid Moskva protsessid, I kes, jah kes? / Süüdi jäi lõpuks I Rudolf Hess.» Kui Rootsis viimaks oli jõutud niikaugele, et eesti kirjanikke võeti vastu Rootsi Kirjanike Liidu liikmeiks, siis selgus, et Raimond Kolk oli üks neid väheseid, kes võttis osa ka rootsi liidu koosolekuist. Oma avala oleku ja kontakfivõime tõttu leidis ta endale rootsi muidu kaunikesti suletud olekuga kolleegide hulgast rohkesti sõpru. Kord aga juhtus tal ka äge pahandus oma parteikaaslasest kirjanikuga, kes õhtusel istungil ja nokastanud olekus oli olnud arvamisel, et eestlased on sünnipärased fasistia. Raimond ägestus ja lubas asja parteijuhatusele ette kanda. Kolleeg tõmbus selle peale tagasi ega norinud hiljem enam kunagi tüli. Tavatsesime hulk aastaid Ralmondiga koos käia vähemalt kevadistel aastakoosolekutel, vahel ka sügiseti. Kuid vähe sellest Raimond käis paaril korral ka Bor&sis Sisserännukirjanike Liidu (Invandrareförfattarförbundet) koosolekuil, et avaldada sümpaatiat innukale esimehele Miguel Benitole ja näha, kuidas see agar mees meie kõigi huvide eest rabeleb. Kuni kõik need käigud ja inimlikust huvist aetud osavõtt paratamatult pidid raugema. Uku Masing on ütelnud, et inimeseks olemise esmaseks tunnuseks on surmale mõtlemine. Raimondi loomingus kui ka isiklikus elus on surmamotiividel väga varajane koht. Ühel juhtumil, kus ta Soome järvepõhjast viimset hetkel välja toodi, on sarnasust Ristikivi «ajapikenduse» looga sõjaaegses Tartus. Ent ka muidu on elukäänded sundinud teda surmale ligidalt silmi vaatama ning selle tähendust tunnetama. Loeme ta mälestustest, kuidas merel tormis triiviva pagulastaeva pardal pakub keegi närvid kaotanud võõras mees talle_ revolvrit. Raimond ei võta seda vastu, ja siis kõlab lask ning võõras langeb surnult maha, olles teostanud enesetapu. Peaaegu samalaadne juhtum toimus Stockholmis ühel sumedal mailõpu ööl meie mõlema silme all. Olime ühe tüütu koosoleku lõpul toona veel nooruslikus uljuses otsustanud minna Tivolisse meelelahutuseks märki laskma. Mingit suuremat võitu me ei saanud, sest küllap need mängupüssid olid saetud nii, et omanik kaotust ei kannaks. Kui Gröna Lundi hakati sulgema ja taevas juba hommikuselt ahetas, sõitsime pungil täis praamil tühjade kätega üle lahe Slusseni kai suunas. Ning siis see juhtus: vaevalt mõni meeter enne käisena kukkus mees meie silme all üle reelingu ja kadus mustendava veepinna alla. Edasi nägime pealt tohutut segadust ja rabelemist, kus praam põrkus kai-

57 serva, selle kell hakkas meeletult taguma ning inimesed tükkista rüseledes kaile, jäädes sinna vahtima. Kuni kohale sõitsid politsei- ja esmaabiautod ning hakati mingite ritvadega õngitsema kaiservas ja praamialuses vees. Ka meie jäime kohale ja vahtisime oma pool tundi. Midagi ega kedagi aga selle aja jooksul ei leitud. Siis hakkasid vahtijad lahkuma ning mõned isegi kinnitasid, et kedagi polevatki merre kukkunud, olevat olnud vale häire... Mulle andis sõbra isiklikku surmaaimdust mõista tema luuletus «Lahkumine» ajalehes «Teataja» nr. 22, 25. XI 89. Selle algusread kõlasid nii: «Männitüved akna taga, I kuusk oma käbidega seal kõrval / on ainsad ligidased. / Raamatud ja kunst seinal, / kirjutatud ja kirjutamata leheküljed I jäävad järjest kaugemale.» Kui pärast seda Stockholmis kohtusime (vist oligi viimne kord), ütlesin, et olin tema laulust haaratud. «Jah, see läks mul kor da,» kinnitas ta tüünelt. Raimond pidas pärast seda veel oma kolm aastat vapralt vastu, elades üle ka talle nii tähtsad kodumaareisid, küllap kogu aja tajudes, et tal on kõige sellega väga kiire. Üks kuulsaid mehi on oma kaaslasi hoiatanud: ärge pidage sünnipäevakõnesld ega kirjutage nekrolooge, sest nii palju ei valetata kunagi kui neil korril... Raimondl puhul on see hoiatus asjatu tema puhul polegi vajadust valetada. Meil oli tavaks ilusate kohtumiste järel Sillanpää üht novellipealkirja matkides ütelda: «Kiitos hetkistä, Herra!» Olgu see siin lõpetuseks üteldud viimset korda ja nüüd kogu elu eest. Lund, november Valev Uibopuu Kaidas minust sai soome kirjanduse tõlkija 26. veebruaril tähistab oma 60. sünnipäeva kirjanduskriitik, tõlkija ja toimetaja Endel Mallene. Katkendi tema pikemast tagasivaatest avaldame allpool lühendatud kujul autori loal. Ei julge öelda, et kodul, ümbrusel või Viljandi 2. Keskkoolil, mille ma aastal lõpetasin, isegi ülikooliõpingutel ( ) oleks olnud mingi otsene või nähtav mõju mu Soome-huvide kujunemisel. Õppisin Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Kohustusliku ainena kuulus õppekavasse ka soome keel. Kuid ma ei ütleks, et oleksin tudengipõlves suhtunud eriti suure innuga soome keele õpingutesse. Soome keel oli tol ajal meile mingil määral nagu ladina keel. Kuigi suhtusime Soomemaasse suure sümpaatiaga, oli see maa siis väga kauge ja kättesaamatu, abstraktne kultamaa, kui kasutada Veijo Merd. Võib-olla tulenes passiivsus soome keele õppimisel sellest, et isegi korralikku soomekeelset kirjandust polnud meil nendes tundides kasutada. Põhiliseks õppematerjaliks oli Petroskois väljaantud kirjandus. Selleaegse Karjala ametliku soome kirjakeele tase aga on teada. Nõnda ei olnud meil tollal elavaid kokkupuuteid ei Soomemaa ega kaasaegse soome keele ja kirjandusega. Ometi olid õpingud ülikoolis kõige järneva algus. Tänutundega meenutan Paula Palmeost, õppejõudu, kes oma naeratava nõudlikkusega suutis üles kasvatada meist eesti filoloogidest soome keele (ning Soome-Ugri eriharu üliõpilastest ka ungari keele) valdajad. Mitmed meist kujunesid hiljem soome ja ungari kirjanduse eestindajaiks ja tutvustajaiks. «Elus» soomlast kohtasin esmakordselt aasta oktoobrikuu keskel, kui Tartusse saabus Soome Üliõpilaskondade Liidu delegatsioon. Laulsin tollal Tartu Üliõpilasmeeskooris (praegu Tartu Akadeemiline Meeskoor), olin koori ase- esimees ja seetõttu veidi seotud külaliste vastuvõtmisega. Külaskäigu teisel või kolmandal päeval korraldati ülikooli aulas kontsertaktus. Selle lõpul palus Richard Ritsing, kes teadis, et oskan veidi soome keelt, pöörduda mul delegatsiooni juhi poole palvega kirjutada midagi koori külalisraamatusse. See oligi siis ilmselt minu esimene verbaalne kontakt soomlastega. Tänu üliõpilasmeeskoorile said teoks ka järgmised kokkupuuted aastal tuli koor vabariiklikul noorsoofestivalil kuldmedalile, mis tähendas, et meid saadeti ka Moskva noorsoofestivalile. Seal avanes võimalus kohtuda juba õige paljude soome noortega. Pidevate Soome kontaktide alguseks osutus siiski mu esimene reis Soome aastal. Töötasin siis Eesti Raadios toimetajana. Ühel päeval anti Raadiomaja teadetetahvlil teada, et registreeritakse soovijaid 10-päevasele turismireisile Soome. Mõtlesin küll, et olen alles noor toimetaja ja tahtjaid on ilmselt rohkesti, aga panin siiski oma nime kirja. Tuti välja, et neid ei olnudki palju ja ma pääsesin grupi koosseisu. Sellel veebruarikuu esimesel poolel toimunud reisil oli mul võimalus kokku saada ka nendega, kellega olin juba varasemast tuttav: paari Moskva festivalil kohatud helsinglasega, aga ka aasta novembris Tallinnas käinud «Uusi Suomi» toimetaja Esko Muinoneniga. Ka praeguse Eesti suursaadiku Jaakko Kaurinkoskiga sain tuttavaks «Uusi Suomi» vahendusel. Omal ajal oli ta ajalehe Moskva kirjasaatja ja ma olin mõned korrad sealgi nende pere külaliseks, kord isegi Debora Vaarandi ja Ain Kaalepiga, kui Moskvas korraldati Debora Vaarandi luulet tutvustavad kirjanduspäevad, kuhu meid Ain Kaalepiga oli kutsutud tema loomingust rääkima. Mu esimesed kohtumised soomlastega Soomemaa pinnal said kõik teoks Helsin- 8* 115

58 gis. Mujal polnud mul ühtegi varasemat tuttavat ja ka uute soetamine oli peaaegu mõeldamatu. Tol ajal oli nõukogude turismigruppides üsna range režiim ja selle täitmise järele valvasid, nagu teada, mitmesuguste ülesannetega inimesed. Selle peale ei vaadatud sugugi hästi, kui sa omal initsiatiivil tahtsid midagi ette võtta, liiati veel isiklikke sidemeid soetada. Ikka tuli liikuda üheskoos ja kõike teha kollektiivselt. Nii see kahjuks tol ajal oti aastal toimus Helsingis II rahvusvaheline fennougristide kongress. Ametliku delegatsiooni kõrval moodustati kongressist osavõtuks turismigrupp, kuhu arvati teiste hulgas paar ajakirjandusegi esindajat. Sealhulgas mind «Sirbi ja Vasara» poolt, kus ma töötasin kirjandusosakonna juhatajana. Kirjutasin kongressist lehele, aga lisaks saatsin sealt paar helilõiku ka Eesti Raadiole. Loomulikult kohtusin Helsingis taas oma varasemate tuttavatega, aga nüüd sugenes ka hulk uusi. Teiste hulgas kuulus seekord mu tuttavate hulka tollal alles kirjutamist alustanud Aarni Krohn, kellega olin tuttavaks saanud aasta veebruaris, kui Helsingi Üliõpilasteater käis Tallinnas külalisetendusi andmas. Helsingi II rahvusvahelise fennougristide kongressi aegu otsustaski Aarni Krohn mind kuuks ajaks Soome külla kutsuda. Viibimine Aarni Krohni külalisena 11. novembrist 11. detsembrini 1966 Helsingis viis mind juba päris tõsisesse kokkupuutesse Soome kultuurielu ja soome kirjandusega. See kuu aega kujunes mulle äärmiselt kontaktiderohkeks. Et ma selle aja jooksul nii palju jõudsin näha ja kuulda, nii paljule kaasa elada, selle eest võlgnen tänu lahkele pererahvale, mitmetele-mitmetele kirjanikele ja ajakirjanikele, kunstnikele, näitlejatele ja lavastajatele, ülikooli õppejõududele ja üliõpilastele, kellega mul enamikus on siiani lähedased sidemed. Just enne Soome sõitu olin usutlenud «Sirbile ja Vasarale» Ellen Niidu ja Jaan Krossi muljeid Budapesti luulepäevadelt, kust nad äsja olid saabunud. Mõni päev hiljem kuulsin Helsingis samade luulepäevade muljeid Soome Kirjanike Liidu koosolekul Harri Kaasatainenilt ja Lassi Nummilt, kellega meie Ellen Niit ja Jaan Kross olid seal sõbrunenud. Siis tundsin äkki, et midagi on maailmas muutunud ka meie, Nõukogude Liidus elavate inimeste suhtes, et maailm on meilegi avardunud. Ja see aeg oli tõepoolest veidi vabam ja leebem. Huvitavaks ja meeldejäävaks kujunes osavõtt Eino Leino Seltsi koosolekust, mida juhatas seltsi seekordne esimees Pekka Lounela, kellega olin jõudnud samuti varem Tallinnas tuttavaks saada. Keskseks küsimuseks oli Lahti kirjandusseminaride edasine korraldamine, täpsemalt see, kuidas nende kasutegurit tõhustada. Nimelt oli Max Rand ajakirjas «Parnasso» avaldanud rahulolematust viimase, sel ajal arvult kolmanda seminari taseme puhul; see oligi küsimuse päevakorda võtmise põhjuseks. Vaieldi palju ja ägedalt; tehti koguni ettepanek muuta seminar väikeste rah 116 vaste kirjanduste foorumiks. Vabamas vormis jätkati Pressiklubis, kus juhtusin Mirjam Polkuneni, Matti Suurpaa, Pentti Saaritsa ja Jukka Sipilä lauda. Juha Tanttu kutsel võtsin osa ka ühest Soome Ajakirjatoimetajate Liidu koosolekust, millel Riitta Lindegreni ettekande põhjal arutati naistoimetajate võimalusi kaasaegses Soome perioodikas. Taas lõppes õhtu järelistumisega Pressiklubis. Novembri lõpul tähistas «Kiila» oma juubelit (30). Arvatavasti kutsus Jarno Pennanen mind juubeliõhtule «Vaakunasse», kus sattusin koguni tolleaegse esimehe Arvo Turtiaineni kõrvale istuma ja nõnda ka õhtut dokumeneerivale TV-filmilõigule. «Kiila» elas neil aegadel oma parimaid päevi. Tema liikmeskond oli viimaste aastatega kahekordistunud. Sellel oli ka oma põhjus, sest «Kiila» esindas pahempoolset radikalismi, mis eriti noorema intelligentsi hulgas oli laialt maad võtnud. Aga samas olid selleaegses «Kiilas» oma sisevastuolud, nimelt põlvkondadevahelised: noored heitsid vanadele ette radikaalsuse vähesust ja minevikuihalust. Sellest vastuolust ei tehtud saladust ka külalise ees juubeliõhtul. Võisin nii kirjandussidemete iseloomustamiseks kui ka «Kiila» meeleheaks nimetada, et neil aastail ilmunud kahest soome luule tõlkekogust olid mõlemad nende autoreilt Katri Vaialt ja Arvo Turtiainenilt; samuti seda, et eestinduste kaudu on tuntud mitmed teised «Külasse» kuulunud ja kuuluvad autorid Pentti Haanpää, Iiris Uurto, Olavi Siippainen, Elvi Sinervo. Meeldiva õhtupooliku veetsin Veijo Mere kodus. Rääkisime palju ja paljust. Et Eestis oli just tekkinud plaan koostada soome uuema novelli antoloogia ja et mindki oli arvatud selle eestindajate hulka, siis küsisin, mida ta ise oma loomingust sinna soovitaks. Ta arvas, et võiks võtta novelli «Külaskäik». Selle ma ka sinna tõlkisin. Hiljem ilmus novelli lisalihvi saanud tõlge eesti keeles kirjaniku 50. sünnipäevaks avaldatud teosteköites «Saja meetri kõrgused tähed». Veijo Mere kui mõnusa vestlejaga on mul olnud hilisematelgi aegadel võimalus veel mitmeid kordi koos istuda. Küll ta enda kodus, küll professor Kai ja Irma Laiuse ning «Otava» Tuula Kervineni (Isoniemi) juures, küll «Kosmoses» ja mujalgi. Ka on mul temaga küllalt mahukas kirjavahetus aegadest, kui ma ta «Koloneli autojuhti» ja «Aleksis Stenvalli elu» eestindasin. Eesti-Soome kirjanduskontaktidest oli pikemalt juttu Martti Santavuoriga, kes oli käinud aasta algul ligemale 30- aastase vaheaja järel Tallinnas Soome Kirjanike Liidu nimel oma auliikmele Friedebert Tuglasete tema 80. sünnipäeva puhul juubelitervitusi üle andmas. Olin siis M. Santavuorit ka «Sirbile ja Vasarale» intervjueerinud. Tema arvates tunti enne sõda Soomes eesti luulet paremini kui proosat. Eriti tõstis ta esile Johannes Barbarust, kelle (nagu ka mitmete teiste eesti selleaegsete luuletajate) loomingu tähendust ja mõju soome lüürikale olevat märgatud alles hiljem. Heaks eesti luule tutvustajaks sai aastal ilmunud «Eestin

59 runotar», mille noorim autor, nagu ta tähelepanu juhtis, oli hiljaaegu juba kuuekümneseks saanud Betti Alver. Vaja on uut antoloogiat! Nõnda ta ütles. Kirjandusringkondades olevat sõjaeelsetest eesti prosaistidest olnud tuntuim -August Mälk, ka F. Tuglas, raamatutest aga ilmselt August Gailiti «Toomas Nipernaadl». Paljus toonud Eestimaa soome lugejale lähemale Aino Kalda teoste miljöö. Tunti ka Mait Metsanurka, Mart Rauda, tundmatuks aga jäänud kummalisel kombel Oskar Luts ja seetõttu soovis ta, et just Luts soome lugejani jõuaks, mis ka vähemalt «Kevade» osas (soome keeles pealkirja all «Arno ja kumppanit») Martti Rauhala tõlkes varsti teoks sai. Soome iseseisvuspäeva õhtuks olime Aarni ja Kaarina Krohniga kutsutud professor Eino Krohni, Aarni isa juurde. Sealgi jõudis jutt kirjandussuheteni. Kahjuks olevat teadlased selle valdkonna peaaegu täielikult sööti jätnud. Näiteks nimetas Eino Krohn eesti luule eeskuju soome kirjandusele 1930-ndail ning soome kirjanduse eeskuju eesti kirjandusele sajandi alguses. Häid eeldusi oli tema meelest nende' teemadega tegelemiseks Soomes töötanud eesti teadlasel ja kirjanikul Herbert Salul, kes tundis suhteliselt hästi mõlemaid pooli. Märtsis tähistatud Friedebert Tuglase 80. juubeliks oli mul õnnestunud professor Eino Krohnilt saada artikkel «Sirpi ja Vasarasse», millest selgub, et talle endalegi polnud see teema võõras ning et ta selle vastu on huvi tundnud. On peaaegu võimatu tagantjärele kas või üles lugeda kõiki neid, kellega ma kohtusin ja mida kõike kuulsin-nägin. Üks on aga kindel: see Soomes käik muutis mu suhted soome kirjandusega püsivaks. Kõige muu kõrval olin ma aastal Helsingis kirjastuste «Otava» ja «WSOY» külaline. «Otavas» võttis mind vastu Matti Suurpaa, «Werner Söderströmis» algupärase ilukirjanduse osakonna juhataja Jaakko Syrjä ja tõlkeilukirjanduse osakonna juhataja Rauno Veiling. Viimane oli tõsiselt huvitatud eelkõige Eestis ilmunud uuema eesti kirjanduse tõlkimisest. Ühtaegu oli mul Ilmselt Eva Lille (siis Eva Hyvärinen) eestvedamisel korraldatud kohtumine eesti keelest ja kirjandusest huvitunud Helsingi ülikooli tudengitega. Just Eva oli see, kes mind üles otsis ja niisuguse ettepaneku tegi. Kohtumine sai teoks Eva kodus Humaliso tänav 13, mis nüüdseks on paljudele eestlastele tuttavaks saanud. Vestluskaaslasteks olid Matti Lauha, Kirsti Paukkunen, Kalevi Ruokosuo ja Kristiina Vartiainen. Kõneks oli uuema eesti kirjanduse soomendamine. Aktiivsemalt lülitus neist kavatsuse realiseerimisse Eva Lille ning nii kujunesime WSOY tõlkeprojekti hingeks Rauno Vellingu ja Eva Lillega kolmekesi. Esialgu olid kõne all mitmed teosed ja kirjanikunimed. Aga juba üsna pea valisime kolm tolle aja eesti noorema põlve prosaisti Mati Undi, Arvo Valtoni ja Enn Vetemaa. Tükk aega oli kogumiku tööpealkirjaks «Siin Tallinn. Täällä Tallinna». Kaaluti ka (Arvo Valtoni allusioonidel) «Karussellifilosoofiat», kuni lõpuks jäi pealkirjaks «Suomenlahden takaa. Viron uutta proosaa». Valik oti kahasse Eva Lillega. Raamat ise jõudis müügile aasta kevadel ning selle lõplik sisukord kujunes järgmiseks»: Mati Undilt «Võlg», Arvo Valtonilt novellid «Karussell», «Heeringad», «Silmus» ja «Rohelise seljakotiga mees» ning Enn Vetemaalt «Pillimees». Tõlkijad olid Eva Lille, Aino Kaasinen ja Kirsti Paukkunen. Novelliga «Rohelise seljakotiga mees» võeti Arvo Valton muide juba järgmisel aastat noorima autorina ka koolidele mõeldud valimikku «Maailmankirjallisuuden mestarinovelleja» 2, milles ta kaaslasteks olid teiste hulgas J.-P. Sartre, H. Bolt, J. D. Salinger, F. Dürrenmatt ja G. Grass. Kogumiku vastuvõtt soome kriitikas oti heatahtlik. Sellest hoolimata oli raamatut septembrikuu lõpuks müüdud vaid 376 eksemplari. Oluline oli eesti kirjanduse seisukohalt siiski muu: meie uuem ja taas uuenenud kirjandus oli jõudnud soomegi lugeja lauale ja teadvusse. Mu enda esimesed tõlked soome kirjandusest ilmusid 1960-ndate aastale esimesel poolel siinseal perioodikas. Esimene trükkljõudnud tõlge on katkend Aapeli «Pisikese Peetruse hoovist» ja see ilmus 12. märtsil 1964 Tartu päevalehes «Edasi» (nüüd «Postimees»), samas numbris, mille esilehekülge kaunistasid Eestisse saabunud Urho Kaleva Kekkoneni ja Sylvi Kekkonen! pildid. Esimesed soome lühiproosa eestindused tutvustasid küllalt erinevaid kirjanikke: üheaegselt nii Antti Hyry kui ka Oiva Paloheimot ja Ilmari Turjat. Esimene tõlkeraamat, kus ma olin küll ainult üks tõlkijatest, oli antoloogia «Soome novell». Kül mitme muu kirjanduse puhul oli tegemist enam-vähem kogu vastavat kirjandust katva läbilõike-antoloogiaga, siis soome kirjandusest otsustati välja anda üksnes sõjajärgsetel aastatel kirjutatud, võimalikult uuemat proosat esindav novelliantoloogia. Minult olid selles Veijo Mere, Marja-Leena Mikkola, Oiva Paloheimo, Hannu Salama ja Marja-Liisa Vartio novellide tõlked. Antoloogia «Soome novell» ilmus samuti aastal ja selle pani kokku Johannes Seilenthal. Järgmisel aastal järgnes «Soome novellile» iseseisva väljaandena «Loomingu Raamatukogus» Mika Waltari lühiromaan «Fine van Brooklyn». Nii see algas. Endel Mallene 117

60 I RAAMATUID ANARHILISE KUJUTLUSTÕE VÖLUVÄLJAS Karl Martin Sinijärv, «SürWay». Kirjastus «St. Odessa», Tallinn, lk. Aeg-ajalt perioodikas ilmuvaid arvustusi sirvides jääb mulje, et Eestis on ikka mõni, kes täpselt oskab määratleda, mis o n ja mis ei ole luule. Aga nagu teada, ei saa kunagi tõmmata selget piiri luule ja mitteluule vahele. Siit võiks jätkata T. S. Elioti järgides, et need, kes teavad, mis luule on ja mis ta ei ole, nimetavad luuleks just sellist luulet, mis neile endile meeldib, ülejäänu suhtes aga on ükskõiksed. Seesuguse hoiaku tekkepõhjuseks võib olla asjaolu, et luule lugemine ei elavda kujutlusvõimet, ei ühti sisemiste tõekspidamistega. Luulet ei saa vaadelda ainult kui teksti ta on midagi enamat. Luulekunst kuulub vaimu mänguruumi maailma, mille vaim enesele loob. Luule mõistmise esimeseks eelduseks peab J. Huizinga vabanemist arusaamast, et luulel on ainult esteetiline funktsioon või et teda saab seletada ainult esteetilistest alustest lähtudes. J. Huizinga märgib veel, et igasugune vana luule on ühtaegu kultus, seltskonnamäng, veenmine, nõidumine, ennustamine, prohvetlus ja võistlus. J. Lotman on kunagi kirjutanud, et luuletus on terviklik mõte. Väide tundub üsna kategoorilisena. Parem oleks väita, et luuletuse mõte on üks suurest Olemise mõttest. Aga see, mida parasjagu luuleks peetakse, sõltub tihtilugu kriitiku ja lugeja nii sisemisest kui välisest suunitlusest, sest luule olemine on intentsionaalne. Eelkõige püüab luule vahendada tundmatut tuntu kaudu. Luuletaja selgitab oma mängureegleid, ja noored mängujuhid (luuletajad) leiavad alati uusi võtteid, kuidas mängu põnevamaks muuta. Küsimuseks jääb. kui palju lugejaid seda aktsepteerib. К. M. Sinijärv on luuletaja, kelle loomingus on täheldatavad luule võimalikud äärmused: ta on nii sügav lüürik kui ka sõnamängur, keda on mõjutanud I, Laaban. Alles lähimöödanikus oli arvustajate ja kriitikute põhitegevuseks leida noorte luuletajate loomingust kokkupuutepunkte ühe või teise tuntud luuletaja loomega, mille kaudu põrmustati noorte luuletajate looming peaaegu väärtusetuks. Kui seda traditsiooni järgida, tuleb tõdeda, et Laaban on parem kui Ehin ja Sinijärv kokku. Selline tõdemus ei vii aga kuhugi. Kirjanduse puhul on igasugune mõju positiivne. Kuidas see aga ühe või teise luuletaja loomingus realiseerub, see sõltub suuresti kirjutaja nägemusist ja kogemusist. K- M. Sinijärve võib võrrelda veel H. Visnapuuga, kes oma loometee algul otsis luule uusi avaldumisvorme ja kellel kulus ligi paarkümmend aastat, et hingelised 118 heitlused said heideldud. Vahe on aga selles, et Visnapuu ei olnud oma loometee algul nii deklaratiivne kui Sinijärv. Ei saa Sinijärvele ette heita ka suurt kiindumust Kivisildnikku (vt. lk. 16); pigem on see sõbralik klatš kui lumm. К. M. Sinijärv ei ole juhindunud Kivisildniku põhimõttest, mille järgi kirjanikel tuleks kokku leppida, mis on kirjandus, ja seejärel hakata kirjutama ning teoseid arvustama. Kivisildniku järgi on kirjandus teatavate inimeste omavaheline asi ega puuduta laiemat lugejaskonda. Midagi seesugust väitis kunagi ka B. Linde. К. M. Sinijärv läheb oma rada, millel algus olemas. Kuhu ta välja jõuab, on aja küsimus. Pole põhjust pidada Karl Martin Sinijärve sürrealistiks. Siinkirjutaja pole küll suutnud välja lugeda tema pürgimust ülemeelelise tõe tunnetamise poole. Pigem on see teatav vastuhakk harjumuspärasusele tavaväljenditele, käibefraasidele, üldtuntud tõekspidamistele. See on tahe näidata, et eksisteerib võimalus mõista elu ja asju aktsente lihtsalt ringi tõstes. Sinijärv ei lähe kaasa sürrealismi tõdemusega, mille järgi kujuteldavas ülereaalsuses võib ime olla tõepoolest ime ning sõnastatav ja sõnastamatu ei näi vastuolulistena. К. M. Sinijärvel, eriti «SürWays-», saab tavaline naeruväärseks (kana pro kalkun) mitte sõna-, vaid tähendusmängu kaudu. Iga hääliku teadlik või alateadlik vahetamine loob uue tähenduse, uue sõna; liitsõna osiste ümberpaigutamine loob uued mõisted (paranoid, skisofreud). Selles kõiges on vastuhakk tavapärasele, mis ängistab ja rõhub. Vaim tahab olla vaba. Vaba on ka inimene, kes oskab elu tajuda tema vastuolulisuses ja ülimuses. Nagu eespool mainitud, on К. M. Sinijärve luulekogu «SürWay» eeskätt vastuhakk tavamõtlemisele. Seda võib järeldada juba tiitellehe all servas oleva fraasi põhjal: «kui ma oleksin ring kyll siis oleks ymmargune.» Ilmselt sama ümmargune kui unistuste seebimull. Tema vastuhakk realiseerub tuntud lausete, luuletustest pärit ütlemiste, tõekspidamiste veidi tavapäratus parafraseerimises. Kes ajalugu ja kirjanduslugu natukenegi tunneb, leiab end kergelt muigavat, kui loeb kunagi koolipõlves õpitud luuleridu uues kontekstis (K. J. Peterson, J. Liiv). Enam muljet avaldavad olid leheküljed 9, 11, 13, 17, 21, 30, 32. Rohkesti leidub aforismilaadseid mõttesähvatusi (lk , 26, 27, 28, 29 jne.). К. M. Sinijärve luules ei puudu rumaluse koondkuju tokolopopulas (lk. 18, 20). Mõnusat tähendusmängu võib leida lk. 37, 39, 41, 46 47, ,

61 77. К. M. Sinijärv vahendab ka muhedaid kasvatusretsepte noorele isale (lk ). Koik saab kord õtsa ja ka К. M. Sinijärve kogu, mis lausa lõõmab enesekiitusest ja anarhia ülistusest. Anarhia aga mitte selle sõna otseses tähenduses, vaid kui sisim vaim, mis lubab ennast kiita. Elagu Martin ja saagu tast Sini-järv! Laihv on laihv Ja tulgu kalkun kui ta just tulemata jääda ei saa Kivisildnik ärgu tulgu tal endal hakkab hea ausalt. Raivo Kuusk ELU SALADUS EESTI VABARIIGIS AASTAL 1991 Mihkel Mutt. Pingviin & raisakass. Kirjastuskooperatiiv «Kupar», Tallinn, lk. Nõnda me siis astume, kel selg küürus, kel rind õhetavalt õieli, 1993-ndat ega mõtle enam suuremat tuhande üheksasaja üheksakümne esimesele, õieti ju mäletamisväärsemale kui möödunud Meil kõigil on nüüdseks, olenemata ankeedist, passist, usutunnistusest, hingest ja kehast, vabadusemaik suus. (Täpsuse mõttes olgu öeldud, et telelavastuse pealkiri «1991» tundus tähendusrikkam, ehkki mängitud lugu kirjutatud teksti vastu ei saa.) Mihkel Muti romaanile «Pingviin & raisakass» liginedes peaks valima ellusuhtumisviisi. Ei piisa vist teadmisest, et reaalne maailm jaguneb heaks-kurjaks, targaks-tobedaks, rikkaks-vaeseks. Olulisem on mõista, et enamust ärgitab tegutsema hoopis hirm oma osa pärast. Kas saab ikka kätte? Kellel on siis veel aega mõelda tõsiasjale, et igaühele polegi osa ette nähtud. «Pingviinis & raisakassis» proovib autor kirjeldada meie uue, teisenenud elamisviisi algstaadiumi. (Kahju, et Mutt valmi ei viljele.) Muti iroonia maitseb hästi ja ci ärrita tavalist inimest eriti. Mis näo teeb aga ühiskondlik prominent, pole mõistagi au ega aru arvata. Muidugi toimib vabadustunne igal konkreetsel juhul isemoodi. Niisamuti on peaaegu võimatu kindlaks teha, kust pärineb ühe või teise eluhoiak. Lubatagu siiski üldises plaanis üks banaalne kujund teie õpetatud palge ette tuua. Üks võimalikest assotsiatsioonidest. Paljud raamatu tegelased käituvad nagu kevadel vabadusse lastud vasikad. Järgmisel hetkel ununeb loomakesel vangipõlv, ees ootab ju kena kevade... Muti teoses kujutatakse arvatavasti vabaduse metamorfoose. Uued ajad sünnitavad mitte üksnes uusi kombeid, vaid annavad ka uusi, imelisi kogemusi. Ja neid oskab kirjanik koguda. Täpseid, küpseid, novelletlikke kogemusi elust enesest. Kes teab, ehk sobib Muti romaan omal kombel ajastu sissejuhatuseks, nagu kunagi P.-E. Rummo «Hamleti laulud». Sest «Pingviinis & raisakassis» helendab ometi meie kõige lähem minevik, mida võib nimetada ka olevikuks. Mutt on peen mees ning mõistab Eesti Vabariigi peenikest elu, mis peaks tähendama sedagi, et kirjanikul endal on juba oma jääv koht siinse päikese all. Muti kirjeldatud miljööd sooviks iseloomustada vanaaegse sõnaga eluproosaline. Fookuses euroopalik Tallinn koos oma suuremeelse ning elamusliku aguliga. Eluõiguse eest astub tulle aguliarmasius. Mis vahet on sel «Mustamäe armastusega»? Kalamaja, Kopli, Pclgulinn jne. contra Vabaduse väljak, Raekoja plats, Toompea. See kõlaks uhkelt. Paraku ei hooli autor agulist. Kuigi agul peaks liigutama kujutlusvõimet. Prügikastide vahel väledalt volksatavad näljased raisakassid tuletavad ju igal pool ühtmoodi meelde, kuhu sa kuulud, kes oled. Selleks ei pea tõepoolest agulis elama, et sotsiaalsetest pahedest kõnelda. Vähemalt tasemel, nagu teeb seda Mutt. Teose peategelane Eff vastandab end põhiliselt kribinal-krabinal tegutsejatele. Tegelikult ta päris naudib olukorda, kuhu on sattunud. Mulle meeldib Eff. Ainult lõpu poole hakkab ta natuke flirtima ja iseennast imetlema. Aga flirt lihtsalt ei sobi talle. Effi muudab sümpaatseks tema suutmatus inimesi ja olukordi surmtõsiselt võtta. Kui söandaks, räägiks isegi naiivsusest. Üldiselt kiputakse elama ju kiirustades. Nagu lõpeks aeg maailmast kohe-kohe õtsa. Eff il näikse aga aega jaguvat. Paraku puudub tal sel otsustaval hetkel raha. Tegelikkuses oli aasta stiilipuhas katsumisaeg. Koik, kes ikka midagi hullupööra himustasid ning samal kombel tegutsesid, kuhugi ka pääsesid. Rahvarindesse vähemalt. Valida oli ja on alati seitse teed. Eriti kui lähed vaba inimesena. Olgugi et tee tundub tume, raske ja ähvardav, nagu paistab Effile rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni tipus. Üks inimesi kurnavamaid «vabaduskujundeid» selsinatsel aastal oli tõesti rännuihalus. See tabas peaaegu kogu rahvast nagu gripp kevadtalvel. Tagantjärele küllap kinnitab nii mõnigi nutikas, et tema seda palavikku ei põdenud. Effi hasart mängust osa võtta on igatahes nauditav. Õieti on naljakas uurida, mida ja kuidas mõtlevad Eff ja ta sõbrad-tuttavad täna. paar aastanumbrit hiljem. Ometi nõuab kirjutaja nõukogulik haridus, et ta ka ridade vahele piiluks ja sealt olematu sõnumi avastaks. Ütleme mida arvab Eff võimu ja vaimu vahekorrast tuleviku Eesti Vabariigis? Eff aga ei arva midagi aastal ei arvatud täielisest Eesti Vabariigist kuigi palju. Üldiselt Eff pikki ja ülipikki jutuajamisi ei harrasta. Kas on kaaslasel rutt lendu tõusta või kipub ta ise uusi kohtumisi jahtima. Huvitav, millest kõneleks Eff endasugusega? Võib-olla arutaksid nad hamburgerite hinna üle. Ja hamburgerite juu- 119

62 rest peaks jutt iseenesest juba ameerikaliku demokraatiani jõudma. Eff otsib ja otsib, loodab ja uurib, kas leiduks temalegi koht kesk armutut elukihinat. Eff ihkab avastada edu (või hoopis elu) saladust Eesti Vabariigis. Uks on talle igatahes selge. Oma vaevaga teenitud raha eest sa elust mõnu tunda ei saa. Selleks et elada, tuleb tegelda ülitähtsate asjadega. Võimalik, et just siin peitubki elu saladuse võti. Nõnda kui keskpärasus tavatseb turri tõmbuda suurema ande ees, ei hooli keskmisel redelipulgal kõikuja enam suuremat madalamal seisjast. Nii jääb vaid oodata, millal hakatakse kas või raisakasside olemasolu vastu avalikult protestima. Sest nad raiped võivad ühel ööl kooris lõugama pista. Kes seda välja kannatab! Eff, tema kannatab muidugi. (Siinkohal pean silmas ikka ehtsaid kasiasi.) On ju karta, et kui inimene vabaneb sotsiaalselt, soovib ta peagi ka seesmiselt, n.-ö. isiksuslikult vabaneda. Ning sellekski leidub vähemalt seitse teed. Kes söandab, viskab kivi naabri aeda, teine lööb jalaga hulkuvat kassi. Kolmas palvetab kõigepealt oma hinge eest ning neljas paastub. Kuna maailm ilma kõverusteta ja kõverateta läbi ei saa, tuleb meil asjaoluga lihtsalt leppida. Ei maksa küsida kui kaua. Elu korraldamisel võib olla inimese tahe põhiline, aga ülim, tundub, on oskus olla häbematu. Üks meie eesti elu saladusi, häbematus, mis ei hooli ilmast, aastaajast, maast ega rahvusest, kõige vähem veel inimesest, leiab särava sõnastuse romaanis «Pingviin & raisakass». Ent endale seatud põhiküsimusele, kumb on häbematum, pingviin või raisakass jumala eest, ei oska vastata. Loodan, et Mihkel Mutt oskab. Ja selle lootusega ka lõpetan. NB! Tea, kas Eff on endiselt töötu? Kui jaa, siis võiks ta ju raamatu kirjutamist jätkata. Maire Liivamets SLÄNGISÖNARAAMATUST Mai Loog. Esimene eesti slängi sõnaraamat. Tallinn, lk. See raamat tõestab kujukalt, et Eestis tahetakse ka lingvistikas uusi võimalusi otsida ja et seda peabki tegema: traditsiooniline ja kindlaks kujunenud keeleteadus ei suuda kammitsetuna kurnatud kirjastamissüsteemist kaasas käia kõigi vajadustega, mis eesti keele kasutajatel viimaste aastakümnete jooksul on tekkinud. Riiklikest avaldamiskohtadest mööda minnes ja osalt vanemate kolleegide vastuseisugi kohates on Mai Loog ilmutanud «Esimese eesti slängi sõnaraamatu»; ometi ei ole seejuures nagu omaalgatuslike publikatsioonide puhul sagedane on tegemist ilmetu väljaandega, vaid tähelepanuväärse sõnaraamatu ja teretulnud lisaga eesti leksikograafiasse. Slängi täpse definitsiooni asemel on siin põhjust rohkem tähelepanu pöörata teose struktuurile ja materjali kogumise meetodile. Meetod on äärmiselt lihtne ja erineb enamiku teiste samalaadsete sõnaraamatute koostamisel kasutatust (vrd. näiteks soome slängisõnaraamatuga ', kus peale kõnekeele materjali mahuka kartoteegi on kasutatud ka ilukirjandust): autor jagas kevadel 1989 sajale aastasele tallinna õpilasele küsitluslehed, millest ta 78 täidetuna tagasi sai. Küsitluslehe on välja töötanud Leif Nyholm (Helsingi ülikool) ja seda on Heikki Paunonen (Tampere ülikool) ning hiljem ka autor ise laiendanud või ümber teinud. See sisaldab 152 mõistet, mille kohta testisikud pidid kirja panema kõik neile teada olevad väl 120 jendid, niisiis on tegemist puhtal kujul onomasioloogilise uurimusega. Siit selgub materjali nõrk koht, millele autor eessõnas ka vihjab. Lõppude lõpuks on tegu ainult 78 Tallinna idiolektiga, mis veel peale selle on sündinud kodus kirjutuslaua taga, mitte vahetult elus eneses. Lisaks puuduvad vihjedki võimalikule kontekstile või siis lausenäited. Olgu aga tähelepanu juhitud sellele, et oma nõrgad küljed on ju igal slängiuurimusel, nii ei pruugi näiteks sõna, mis on ette tulnud kolm korda ajalehes ja neli korda raadios, veel kaugeltki sagedasem olla kui mõni teine, mida on nimetanud ainuüksi õpilased. Selle metoodikapuuduse kompensatsiooniks esitab käesolev raamat sõnu kahes suhtes ka sageduse järgi: esiteks näidete arvu põhjal, mis käsitletud mõiste ülepea on kogunud, ja teiseks sõnaartikli sees kolmes rühmas nimetamissageduse järgi. Järjestus ei ole seega alfabeetiline, vaid põhineb märksõnade populaarsusel, nii et tekib mõisteline sõnaraamat, mille leksikograafiline kasutamine saab võimalikuks alles registri abil (lk , ca 7500 üksust). Üksikud sõnaartiklid esitavad kõnealusele laiemale mõistele vasted koos kommentaariga, kusjuures alajaotusteks liigendamisel on eristatud a) sagedasemaid ja b_) haruldasemaid näiteid ning c) peaaegu ainuesinemusi, s. o. täiesti ilmselt idiolektseid väljendeid. Osades a) ja b) on kommentaarid suhteliselt mahukad ja käivad nii stiilitasandite, celiskasutajate (poisid voi tüdrukud) kui ka semantiliste nüansside kohta. Järjestus sõltub raamatus siis peaasjalikult juhtude arvust kahes esimeses rühmas. Juhul kui kõne all on laenud, on antud etümoloogiline märge, morfoloogilist laadi osutused (muutetüüp, põhivormid jms.) puuduvad täielikult. foneetika alalt on vajaduse korral märgitud palatalisatsioon või mõne konsonandi hääldus, fonoloogilist transkriptsiooni seevastu ei ole üritatud. Natuke 1 K. Karttunen, Nykyslangin sanakirja. Helsinki. 1979; III tr

63 napiks jäävad seletused siis, kui on tegu juba tuttava kirjakeelse sõnaga, nagu lugu sageli ongi. Et tähendusnihetele on raamatus vähe tähelepanu pööratud, võimaldab ehk teha järelduse, et selle potentsiaalne kasutajaskond on eeskätt eestlased, kes tahavad saada aimu tänapäeva Tallinna noorte keelest, alles teises järjekorras on sõnaraamat mõeldud üldiseks filoloogiliseks abivahendiks. Seda võib oletada ka kujundusest: sõnaartiklite vahel on arvukalt karikatuurilaadseid joonistusi. Sissejuhatav tekst (lühikese inglis- ja soomekeelse eessõna järel) pöördub ühelt poolt laiema publiku poole, mis raamatu teemat arvestades ongi täiesti kohane, esitab aga teiselt poolt ka vajalikud kasutusjuhtnöörid ja andmed materjali kogumise kohta ning slängi iseloomustuse. Kahe esimese rühma kõige sagedasem mõiste on «Tüdruk», mille kohta on seal 53 nimetust (kaasa haarates ka kolmanda rühma, saame kokku_127 vastet), suuremalt jaolt tuttavad sõnad on saanud uue semantilise sisu, mille varjund ulatub jämesolvavast kuni õrnhellitavani. Aga on ka ridamisi uusi laensõnu, eelkõige soome keelest [tüttö < sm tyttö 'tüdruk', neidi < sm neiti 'preili', heia < sm heia (suusaspordi ergutushüüd), heuone < sm hevonen 'hobune'] ja inglise keelest (girl, görl, baby, leedi). Rootsi keelest pärineb flikka (flicka) ja ka plika, mis on tuntud eesti keeles vana rootsi laenuna, sõnastiku autori arvates aga uuesti laenatud soome keele kaudu (< sm flikka < rts flicka). Näidete arvult järgmised on «Rumal inimene, asi» (43 kahes esimeses rühmas, ühtekokku 154), «Poiss» (36/122), «Alkohol» [28/86, aga hiljem veel lisaks «Olema purjus» (nr. 8), «Jooma alkoholi» (nr. 18), «Olu» (nr. 25), «Joodik, purjus inimene» (nr. 35), «Viinapudel» (nr. 66) ja «Pohmelus» (nr. 93)] ning «Õppeainete nimetused» (35/63). Siin tuleb ilmsiks tugev koolikesksus, sest samution olemas «Õpetaja» (nr. 61), «Rumal õpilane» (nr._ 62), «Põhjuseta puuduma» (nr. 63), «Hea õpilane» (nr. 95), «Õppealajuhataja ja muu koolipersonal» (nr. 110), «Kooliruumid» (nr. 126), «Vahetund» (nr. 132), «Kool» (nr. 135) ja «Kontrolltöö, tunnikontroll» (nr. 138). Siin ja mõne teise teemarühma puhul [näit. ka «Armastama» (nr. 75) ja «Armunud olema» (nr. 117)] oleks kindlasti võinud sagedusprintsiibi rangemalt läbiviidud temaatilise struktuuri kasuks hüljata, siiski ei ole see oluline etteheide, sest registri ja sisukorra abil leiab otsitava alati. Rohkem kui teised sõnaraamatud näib retsenseeritav leksikon mittetäielikkuse all kannatavat, sest nagu öeldud, tugineb selle materjal õige kitsale alusele. Kui aga teiselt poolt mõelda, et seejuures on tegemist eesti keele puhul oma laadis esimese raamatuga ja et see on pealegi üheainsa inimese koostatud, paistab kõik teises valguses ja võimaldab ka järeldusi teha, mida alles võimalike järgmiste, suurema hulga materjali alusel tehtud uurimustega kontrollida ja ehk kummutada saab. Selle raamatu põhjal võib formuleerida tänapäeva eesti slängi järgmised tunnused: hääldusnüansside kõrval on nagu ka soome (Helsingi) slängis iseloomulik lühendite rohkus: Tallinna linnaosad on Lasna ja Lasn (< Lasnamäe), Pirta (< Pirita), Musta ja Must (< Mustamäe), alkoholi kohta kasutatakse konn (< konjak < Cognac), tiks (< liköör) ja spirt (< piiritus < spiritus) ning kino kohta kints või lemps (kino «Lembitu» järgi). Edasi võib täheldada üldiselt tugevaid semantilisi nihkeid kuni moonutuste, vulgarismideni välja, mis on juba kaua rahvakeeles tuntud ja osalt Wiedemanni sõnaraamatus ka sees (aga viimaste aastate sõnaraamatutest välja surutud), metafoore, neologisme ja suhteliselt suure rühmana laene või võõrsõnu. Ootuspäraselt on kolm peamist lähtekeelt vene, inglise ja soome keel. Ülejäänud etendavad marginaalset rolli. Kui vaadata märksõnade kaupa nimetuste esimest rühma (seega kõige usaldusväärsemaid näiteid), siis nähtub inglise ja soome laenude selge ülekaal vene omadega võrreldes. Inglise keelest pärinevad võõrsõnad (kõikidelt elualadelt) jõuavad eesti keelde muusika ja filmide kaudu, kuna soome ja vene keelega eksisteerib pikaajaline intensiivne otseside (tähelepanuta on siin jäetud vene ja soome vanad laenud). Sellepärast on ka omaette sonaartiklid «Venelane» (nr. 19) ja «Soomlane» (nr. 96), venelaste kohta on ühtekokku 74 enamikus pejoratiivset voi ka iroonilis-eufemistlikku sõna, soomlaste kohta 26 suuremalt osalt südamlik-halvustavat nimetust. Eesti uuemat ajalugu arvestades ei ole ime, et saksa keel vaevalt tänapäeva kõnekeelele mõju avaldab: registri põhjal leiab parimal juhul tosinkond uuemat saksa laenu [näit. arbeit, frau, frits, füürer, grüüne, mens (venelase kohta), saft], mis on aga eranditult harvemate juhtude seas. Kõnekeele sõnaraamatute tegemine kuulub leksikograafia alal kindlasti raskeimate ülesannete hulka, sest see keele valdkond hoiab end normimisest kõige rohkem eemale, on kõige tugevamini moevoolude küüsi jäetud ja lisaks varieerub kasutus põlvkonniti küllaltki palju. Seetõttu on eriti kiiduväärt, et Mai Loog on võtnud ette katse eesti või Tallinna slängi kohta esialgseid andmeid saada. Üritust tuleb õnnestunuks nimetada, puuduste ja kahtluste esitamist peab mõistma ainuüksi üleskutsena teemaga edasi tegelda. Cornelius Hasselblatt Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Väino Klaus 121

64 ILMUS RAHVAKUNSTI VÄIKE KATEKISMUS """ Elle Viinder. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Kirjastus «Kunst», Tallinn, lk. Esimesel pilgul tundub paradoksaalne, et rahvakunsti tõeline uurimine sai alguse ajal, mil ta tegelikult juba taanduma hakkas. Kuid järele mõeldes tuleb tõdeda, et nostalgia on mõnelegi humanitaarteadusele tõukejõuks olnud. Nii ei ole midagi imestada, et XIX sajandi teisel poolel ja selle sajandi algul kattus Euroopa rahvateaduslike muuseumidega, et põlvkond põlvkonna järel sündis uusi etnograafe ning et tekkisid ka esimesed hüpoteetilised teooriad rahvakunsti olemuse kohta. Eestis võttis see protsess hoogu XX sajandi algul, mil loodi varasemate väiksemate kogude ja uutel kogumismatkadel kogutu alusel Eesti Rahva Muuseum. Mööda külasid käivad üliõpilased, kunstnikud, kooliõpetajad ning muud kogujad pidid üles märkima ka iga eseme valmistaja ja valmimisaja, ent enamikul juhtudel osutus see võimatuks. Tekkis isegi selline neegrisündroom, kus küsitletav heasüdamliku mustanahalisena püüdis iga hinna eest vastata ka neile koguja küsimustele, millele ta tegelikult polnud suuteline vastama. Sellest siis ERM-i peakataloogis niisugused märkused: «Prees leitud kündmisel põllu seest, vanus 200 aastat.» Olukorras, kus kõige usaldusväärsem informatsioon laekus esemete leiukoha kohta, kujunes tahes-tahtmata põhiliseks klassifikatsiooni aluseks esemete kihelkondlik kuuluvus, mitte nende vanus või autorid. Nii tekkis eesti esimestel etnograafidel pilt eesti rahvakunstist kui suurest paikkondlike erinevustega nähtusest, millel puudusid sellised mõõtmed nagu aeg ja autorsus. Nappis ka andmeid, tööjõudu, oskusi ja aega, et uurida muuseumisse tulvavate esemete sidemeid kutselise kunstiga. Selle seose uurimiseks polnud ka mingit eelsoodumust, sest stiilikunsti loojaiks XX sajandi Eestis olid valdavalt baltisakslased, kellega parajasti käis poliitiline võimuvõitlus. Rahvakunst (muidugi ka folkloor, rahvatants jms.) mängiti trumbina välja baltisaksa linliku kultuuri vastu, mille dekadentlikku olemust alles veel mõni aastakümme tagasi (küll teistel poliitilistel kaalutlustel ja teiste poliitiliste jõudude taganttõukel) erilise innuga hukka mõisteti. Nii kujunes teooria eesti rahvakunstist kui omaette seisvast, sõltumatust ja peaaegu et ka muutumatust fenomenist, milles avaldub eesti rahva müstiline ja ürgne kollektiivne vaim. See romantiline rahvakunstikäsitus viis meie rahvakunsti uurimise paratamatult ummikteele, kust põhimõtteliselt uusi horisonte enam avastada ei saanud. Võis üksnes üha täpsemalt ja täpsemalt kirjeldada olemasolevat ilma tema tekke- ja arengulukku selgust toomata. Murranguliseks osutus siin kunstiteadlase ja etnograafi Helmi Upruse tegevus, kes juba varem uutele võimalustele viidanud lõpuks aastal Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus avaldas oma põ 122 himõttelise artikli «Eesti rahvakunst kunstiajaloo aspektist». Siit algab uus etapp eesti materiaalse rahvakultuuri uurimisel. Pärast selle artikli ilmumist tuleb kõik uuesti läbi vaadata ja mõtestada. Sest on ju lihtlabaselt loogiline, et ükski nähtus ka mitte eesti rahvakunst ei saa tekkida eimillestki, mitte kustki mõjutusi saamata. On juba osutatud, kuidas eesti rahvarõivaste juurde kantavates ehetes põimuvad professionaalse kunsti elemendid talurahva soovide ja harjumustega. Elle Vunder on oma mitmes artiklis tõestanud ka rahvapärase ornamendi sünteetilist olemust, esile toonud tegureid, mis selle niivõi naasuguseks on vorminud. Nüüd lõpuks on autor need seisukohad kokku kirjutanud ja ühtede kaante vahel välja andnud. Elle Vunderi raamat «Eesti rahvapärane taimornament tikandis» jätkab tööd Helmi Üpruse visandatud suunas. Kuid kui Helmi Oprus jõudis anda vaid üldkontseptsiooni, siis Elle Vunder analüüsib eesti tikandit üksikasjalikult, eristades seal nii paganlik-maagilisi, ristiusu kui ka professionaalsest kunstist tulnud kihistusi. Kõigepealt jätab sügava mulje autori kasutatud materjali hulk ja uudsus. Näiteks pole keegi varem vaevunud otsima ega suutnud üles leida neid Euroopas juba XVI sajandist alates väljaantud mustriraamatuid ja muid sellelaadseid trükiseid ega märkerätikuid, mille mõju eesti rahvapärasele tikandile nagu E. Vunder veenvalt osutab on olnud väga suur. Ehkki autor originaalide kättesaamatuse tõttu on olnud sunnitud kasutama vahendavaid publikatsioone, on tal sellest materjalist ometi selge ülevaade ning tema avastatud seosed vaieldamatud. Nende faktide valgusel tuleks revideerida ka seda negatiivset hinnangut, mis on antud XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse mustriraamatute kasutamisele meie rahvakunstis. Üsna suures osas on autor seda oma raamatus ka teinud. Elle Vunder on oma raamatu põhiosa jaganud kolme peatükki: «Lõuna-Eesti keskaegne taimornament», «Põhja- ja Lääne-Eesti baroki ja rokokoo lillornament» ja «Uueaegne lillornament 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algupoolel». Juba selline jaotus, kus lokaalsusega võrdse (või isegi suurema) rõhu on saanud kronoloogiline aspekt, reedab autori põhimõtteliselt uusi seisukohti. Esimeses peatükis viitabki Elle Vunder Lõuna-Eesti väikesearvulise, aga paljuütleva ajalooga tikandi sidemetele keskaegsete ornamendimotiividega tolleaegsel rõivastusel, kirikumaalinguil, miniatuuridel, raidkividel ja mujal. Ta mainib, et mitte ainult rahvakunstis, vaid ka keskaegses kirikukunstis segunevad ristiusu sümbolid esiajalooliste maagiliste märkidega «kurjaga kurja väljaajamise» põhimõttel. Raskusi on autorile tekitanud Eesti keskaegsete tekstiilide puudumine ja seinamaalide nappus. Täiendavalt Soome ja Rootsi materjalidele tuginedes tõestab Elle

65 Vunder oma väiteid siiski üsna veenvalt. Peatüki lõpupoole on autor kõike võimalikku allikmaterjali kasutades käsitlenud ka Mulgi ja Kihnu taimtikandi võimalikke eeskujusid ning ajalist arengut. Esimene peatükk on üldse unikaalne, sest siin on veenvalt näidatud kristluseeelsete maagiliste märkide ja ristiusu sümbolite tungimist eesti rahvapärasesse ornamentikasse. Teise peatüki põhimõttelist sõnumit baroki- ja rokokoo-ornament kui eesti lillkirja lähtepunkt on professionaalid kuluaarides (ja mõnevõrra ka erialases teaduslikus kirjanduses) juba mõnda aega poolihääli heietanud. Ometi pole enne Elle Vunderi raamatut sellist otsest rahvakunsti sõltuvust stiilikunstist põhjalikult ja igakülgselt tõestatud. Esmakordne on minu andmeil ka Elle Vunderi tõdemus, et puudub geneetiline side Lõuna-Eesti keskaegse taimornamendi ning Põhja- ja Lääne-Eesti lilltikandi vahel (lk. 19). Lisaks on E. Vunder Pohja-Eesti lillkirja tekke õige usutavalt dateerinud XVIII sajandi teise poolde. Ka on esile toodud lillornamendi leviku allikad ja teed mustriraamatud ja -lehed, sealt edasi linnatikkijad või mõisaõmblejad, lõppresultaat aga talunaiste rõivad. Eraldi on kirjeldatud nii baroki kui ka rokokoo mõjusid, samuti lillkirjade rahvapärastumisel toimunud muutusi. Lilltikandi lokaalsete iseärasuste selgitamisel on loobutud traditsioonilisest kihelkondlikust klassifikatsioonist (või vaatlusest põhiliste rahvarõivarühmade kaupa) ja loodud tikandi paikkondlikku eripära arvestades uus klassifikatsioon. Õigesti on juhitud tähelepanu sellele, et kui keskaegsete sugemetega ornamendi puhul võime rääkida tähendusliku ja esteetilise põimumisest, siis XVIII XIX sajandi (Põhja- ja Lääne-Eesti) lillornament on puhtesteetiline. Ornamendi semantilise elemendi otsijad (näit. Kaljo Põllu) ei ole seda alati märganud ja on otsinud sümboolikat ka puhtesteetilistel kaalutlustel loodud rahvapärasest lillkirjast. Põhimõtteliselt väga tähtis on ka kolmas peatükk, mis aitab rehabiliteerida XIX sajandi lõpu ja XX algupoole rahvakunsti. Põlastav suhtumine XIX sajandi teise poole ja XX saj. alguse kunsti oli ju globaalne. Kahekümnendaist kuni kuuekümnendate aastateni heideti dekadentliku ja ebaesteetilisena üle parda nii historitsism kui ka juugendstiil. Ka fin de siecle'i aegset ja käesoleval sajandil loodud rahvakunsti peeti täielikult mandumisnähtuseks. Üks selle seisukoha argument langeb ära õieti juba kõnealuse raamatu esimeste peatükkidega tutvumisel mustriraamatute kasutamine tikandis pole mitte ainult sajandivahetuse «manduva linliku kultuuri» mõju, vaid neid on kasutatud (otseselt või kaudselt) juba sajandeid ning sellele eeskujule pelgalt eitava hinnangu andmine on tagasihoidlikult väljendudes eelarvamuslik. Nii et koos historitsismi ja juugendi taas kunstistiilide tasandile tõstmisega võime ka meie hilist rahvakunsti ilma häbenemiseta hinnata. Eks meil ole raskegi olnud varjata oma vaimustust Lääne-Eesti hiliste tikitud vaipade üle. Elle Vunder ei tunne eespool kirjeldatud valehäbi ja nendib oma raamatus objektiivse rahuga, et «tikandikunsti hilisarengus 19. saj. lõpul [toimus] küll maa naiskäsitöö intensiivne lähenemine linnakäsitööle, kuid aeglasema majandusarengu piirkondades säilis side vana rahvakunstipärandiga ning tekkis mitmeid huvitavaid nähtusi» (lk. 34). Eitav ei ole tema seisukoht ka XX saj. algupoole naiskäsitöö suhtes. Selleaegseid arenguid luubi alla võttes on Elle Vunder teinud tänuväärse töö ka tolleaegsete mustriraamatute ja käsitöökirjade väljaselgitamisel. Eitamata mõnesugust väikekodanlikku kallakut neis meie käsitöökunsti teataval ajal mõjustanud näidistes, jääb ta siiski rahuliku kõrvaltvaataja, mitte emotsionaalse kriitiku rolli. Ühtlasi nendib ta ka juugendornamendi liigset kritiseerimist (lk. 38). Üldse on see peatükk esimene mahukam eesti XIX saj. lõpu ja selle sajandi alguse käsitöökunsti käsitlus, kus on eelmainitu kõrval vaadeldud ka meie käsitöökoolide ja -kursuste väljakujunemist, esimeste asjaomaste õpikute ilmumist, samuti algavat teadlikku rahvusliku ornamendistiili taotlust. Muidugi ületab selle peatüki temaatika rahvakunsti piirid, kuid XX saj. algusest peale poimuvadki meie naiskäsitöös nii rahvapärased kui ka professionaalsed elemendid. See sai ühelt poolt aluseks uuele taidluslikule naiskäsitööle (mis ajaloodoktor Ants Viirese seisukoha järgi koos kõigi muude taidluskunsti avaldustega ongi XX sajandi rahvakunst), teiselt poolt aga ka eesti kutselisele tarbekunstile (mille käsitlus Elle Vunderil muidugi puudub ega sobikski tema raamatu kaante vahele). Selle peatüki positiivsete külgede hulka kuulub kaheldamatult ka mitme tolleaegse rahvakunstimeistri (resp. tikkija) esiletoomine. Seegi on põhimõtteline samm rahvakunsti apersonaalsuse konservatiivse teooria kukutamisel. Samuti on näidatud Iinnatikkijate suurt osa ja sellest tulenevaid mõjutusi meie rahvakunstis. Selles peatükis (ja selle juurde kuuluvate illustratsioonide allkirjades) on kohati märgata autori ebakindlust XIX XX sajandi stiilinähtuste mõju avastamisel rahvakunstis. Eriti kehtib see siinkirjutaja arvates juugendi, uusasjalikkuse, art deco ja ekspressionismi käsitluse kohta. Aga kuidas saab see teisiti ollagi, kui meie kutselised kunstiteadlased pole seni veel ühtki korralikku XIX XX sajandi dekoratiivsete stiilide (teisiti öeldes arhitektuuri- ja tarbekunstistiilide) käsitlust avaldanud? Väikestest vaieldavustest hoolimata tuleb siin kiita Elle Vunderi ettevõtlikkust, et ta ka selles kunstiajaloo ühes komplitseeritumas ajalõigus rahvakunsti mõjutavaid tegureid on otsinud ja need ka leidnud. Kokku võttes on tegemist pööret tekitava raamatuga meie rahvapärase tekstiili ja ka üldse rahvakunstiornamendi uurimisel. Sellest teosest ei saa mööda minna enam ükski hilisem rahvakunstiuurija, kui ta ei taha riskida teadusliku arenguloogika liivajooksuga. Selle põhimõttelise saavutuse juures tundub isegi mõttetu olevat otsima hakata raamatu pisipuudusi, nagu vaieldavused üksikute tikandite kunstiväär- 123

66 tuslikkuse hindamisel, paigutine ülevaatlikkuse puudumine tekstis või mõnel puhul tekstisiseste illustratsioonide liigne vähendus või udune trükk (seda enam, et värvitahvlid on enamasti väga kvaliteetsed). Ainuke viga, mis tõesti häirivalt mõjub eriti värvitahvleid eraldi kasutavale lugejale, on pilditahvlite rühmitamisel tekkinud eksitus. Nimelt ei ole mitmed sajandivahetuse või XX sajandi tööde illustratsioonid lülitatud uueaegse lillornamendi gruppi, vaid jäetud baroki- ja rokokooornamendi poognatesse. Et tegemist on eksitusega, osutab seegi, et tekstis pole ühelegi neist viidatud II peatükis, küll aga kolmandas. Aga seegi on Piibelehe kõnepruuki kasutades ainult väline viga. Lõppsõnas toob autor veel kord kokkuvõtlikult esile seni ainult diskuteeritud, poolihääli väljaöeldud või hoopiski väljaütlemata tõe. Eriti tahaks esile tõsta paari väga selget ja resoluutset lormuleeringut (lk. 60): «...rahvakunst on oma alalhoidlikkusele, kergesti äratuntavatele püsivatele tunnustele ja suhtelisele hermeetilisusele vaatamata alati olnud mobiilne ja mitmes suhtes avatud süsteem, mida kõigis tema lülides on pidevalt mõjutanud ajaloolispoliitilised, sotsiaal-majanduslikud ja üldkultuurilised tegurid.» «Pole teravat piiri rahvakunsti ja ajaloolise stiilikunsti vahel. Rahvakunst on alati olnud tugevamini või nõrgemini seotud professionaalse tarbekunsti arenguga.» Lisagem veel see tõdemus, et iga uue avastuse puhul on hädaoht langeda teise äärmusse eitada senistes seisukohtades leiduvat ratsionaalset tuuma. Et autor seda teed pole läinud, kinnitavad tema raamatu teksti viimased laused: «... eesti rahvapärase taimtikandi ornamendi dünaamiline ajalugu on tõestuseks käsitöökunsti ajas üha kiirenevale internatsionaliseerumiselc, selle etnilise külje pidevale varjumisele. Hoolimata sellest jääb tähtsaimaks üldiste kunstinähtuste kohalik mõtestamine, s. o. etniline külg. Just see määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku, selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates arengutingimustes elab ja kas ta jääb kestma ka tulevikus.» Võib-olla tuleks koos raamatu autori Elle Vunderiga õnnitleda ka tema kunagist juhendajat ajaloodoktor Ants Viirest, kelle delikaatset suunamist selle töö juures on küll rohkem aimata kui vahetult tunda. Samuti tuleks loota, et sellise süvaanalüüsiga töid ilmuks ka meie rahvarõivaste, talurahvamööbli ning teiste rahvakunstiharude kohta, mille käsitlused senini on piirdunud peamiselt deskriptsiooni ja paikkondliku klassifikatsiooniga. Lõpuks kõike kokku võttes peaks olema põhjendatud siinse retsensiooni veidi ehk jumalavallatugi pealkiri. Kaalu Kirme KOGUTEOS INGERI AJALOOST, ASUSTUSEST JA KULTUURIST Inkeri. Historia, kansa, kulttuuri. Toimittaneet Pekka Nevalainen, Hannes Sihvo. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 547. Helsinki, Ik. 124 Viimasel ajal Tartu Ülikoolis loenguid pidanud KieH ülikooli ajalooprofessor Hain Rebas on mõne aasta eest avaldanud arvamust, et eestlased võiksid uurida Ingeri läänemeresoome rahvaste ajalugu. Tõsi see on, et meie ajaloolaste tähelepanu pole Ingeri eriti pälvinud, kuid see-eest on seal juba viimase suure sõja päevil alustatut jätkanud eesti keele- ja osalt ka rahvateadlased. Hoopis pikaajalisemad kogemused Ingeri jt. naaberalade uurimises on soomlastel. Seoses raudse eesriidega idapiiril puudusid neil aga võimalused teha Ingeris välitöid, mistõttu Soomes ei ilmunud uuemat ajalugu käsitlevaid uurimusi. Nii tuligi neil piirduda vanemate ajajärkude ja Teise maailmasõjaga. Sellistest uurimustest ja teostest võiks esile tuua Keijo К. Kulna «Inkeriläisten siirtäminen Suomeen II maailmansodan aikana» (Studia Historica Jyväskyläensia V. Jyväskylä, 1967) ning Inkeriläisten Sivistyssäätiö avaldatud eriti väärtusliku koguteose «Inkerin suomalaisten historia» (Jyväskylä, 1969). Viimase koostamisel ja toimetamisel olid suured teened ingeri päritoluga Sulo Haltsonenil О ). Teos Jopebki Teise maailmasõja ajajärguga. Nõukogude Liidus valitsenud poliitilise olukorra tõttu puudusid seega igasugused võimalused Ingeri kaasaja uurimiseks. Küll avaldati Soomes näiteks kümmekond aastat tagasi Ingeriga seotud uurimuste bibliograafia, mida on meiegi väljaandeis tutvustatud. Nõukogude Liidule kuulunud maa-alal kirjutati esmakordselt ausalt ingerlaste kurvast saatusest Petroskoi soomekeelse ajakirja «Punalippu» (praeguse «Carelia») kaheksandas numbris See andis ka soomlastele julgust ning 1988 ilmus soja ajal ingerlaste Soome siirdamisega seotud olnud Erkki Tuuli «Inkeriläisten vaellus. Inkeriläisen väestön siirto » (Porvoo Helsinki Juva, 1988). Nüüd hakkas ilmuma mälestusteoseid (nende kohta vt. näit «Edasi» 8. IX 1989, nr. 206, ja «Akadeemia» 1991, nr. 6, lk ) ning ka varem alustatud uurimistööde kokkuvõfteid. Nende hulgast tõstaksin esile seni teineteisest sõltumatult tegutsenud prof. Hannes Sihvo (sünd. 1942) ja teadur Pekka Nevalaineni (sünd. 1959) ilmus H. Sihvo koostatud kirjandusantoloogia «Inkerin maalla. Muistoja Inkerin maasta ja kansasta sanoin ja kuvin» (Hämeenlinna, 1989) ning 1990 P. Nevalaineni põhjalik uurimus «Inkeriläinen siirtoväki

67 Suomessa 1940-luvulla» (Helsinki, 1990; vt. «Akadeemia» 1990, nr. 9, Ik ). Viimastel aastatel on Soomes Karjala, Ingeri jt. lähemate idapoolsete alade uurimine koondunud üha enam Joensuu ülikooli, kus ka ülalnimetatud kaks teadusmeest töötavad. Nüüd ongi nende toimetamisel ning kaastööl ilmunud uus tõsine Ingeri-teos. Joensuu teadlaste kõrval (pensionäridest professorid Heikki Kirkinen ja Veijo Saloheimo, teadur Pekka Hakamies) kuuluvad autorite hulka veel õppejõud ja uurijad Helsingist (Lauri Harvilahti ja Pirjo Uino ülikoolist, Pirkko Sihvo Museovirastoni), Turust (prof. Max Engman Äbo Akademi'st), Tamperest (dots. Raimo Ranta), Jyväskyläs! (prof. Heikki Leskinen), Savonlinnast (dots. Kyösti Väänänen) ning koguni Petroskoist (praegu Soomes töötav ajakirjanik Toivo Funk ja prof. Leo Suni, mõlemad pärit Ingerist). Pärast toimetajate sissejuhatavat selgitust teose taustast alustab P. Uino Ingeri esiajast (lk ). Peatükk võtab kokku senised teadmised sellest piirkonnast, alates kiviajast ja lõpetades keskajaga. Ingeri ei paista just eriti silma arheoloogilise uurituse poolest. Eriti kasinasti on andmeid kiviajast. Paremini on uuritud Karjala kannase lõunaosa; viimasel ajal on kaevamisi tehtud ka Lauga jõe ülemjooksu alal ja Kattila ümbruses. Peatükk on varustatud asjakohaste jooniste ning kaardiga, kuhu on kantud tekstis nimetatud muinasleidude asukohad. Eesti autoreist leiavad kasutamist Gustav Ränga, Jüri Seliranna, E. A.(!) Tõnissoni jt. uurimused. Autor peab keeleteadlaste seletust isurite (soome keeles Inkeroiset, inkerikot) päritolust spekulatiivseks, sest see ei ole kooskõlas arheoloogilise materjaliga (lk. 31). Esiajale järgneb keskaja ja uusaja alguse (lk ) käsitlus H. Kirkineni sulest. Autor peab etnoajalugu nooreks arenevaks teadusharuks ning toob kohe välja ka omapoolsed seisukohad. Kirkineni arvates oli tšuud Ida- Eesti ja Vepsa vahemikus elanud läänemeresoomlaste kohta kasutatud üldnimetus. Tal on joonistatud ka hõimupiirkondade kaart, millel esinevad Virumaa, Peipsit ja Narva jõge idast piirav tšuudide ala,^ Lauga jõest itta jääv Vadja, Ingeri (mõlemal pool Neeva jõge), Oihava tšuudide ala ning sellest itta jääv, eelmistest piirkondadest suurem Vepsa. Laadoga, Aänisjärve ja Valge mere vahel on ulatuslik Karjala ning Valgest merest lõunas ja kagus peaaegu sama suur Zavolotšje tšuudide piirkond. Viimane ei puutu kokku ei Karjala ega Vepsaga. Samas peatükis käsitletakse põhjalikult võitlusi Ingeri pärast tugevamate naabrite vahel; aastast 1500 tuuakse andmeid rahvastiku, õigeusu kirikute ja kloostrite kohta tollaste haldusüksuste kaupa (viimaste kohta on ka kaart). Lõpposas selgitab autor, kes ise kuulub õigeusklike karjalaste hulka, kuidas hävis vana, õigeusklik-paganlikel traditsioonidel arenenud Ingeri. Ingeri asustust ja rahvastikku Rootsi ajal ( ) valgustab põhiliselt arhiiviallikate põhjal V. Saloheimo (lk ). Luteriusuliste sisserännet Ingerisse sejgitavad asjakohased tabelid ja kaardid. Lõpetuseks tuuakse ka usutunnistuse põhjal koostatud etniline kaart, mis näitab, et vadja, isuri ja vene õigeusklik elanikkond säilis põhiliselt Lääne-Ingeris, Jaama maakonnas ja Kaprio lääneosas. Kannas ja idapoolne Ingeri oli Rootsi aja lõpuks juba luteriusuline, s. t. soomestunud. Peatükis puudub vadjalaste ja isurite erikäsitelu. Võõrastav on ka Oudova nime (Kodavere murrakus Oudva, vrd. sm Pihkova, e Pihkva) kirjutamine kujul Audova (varasemates vastavates soomekeelsetes teostes on esinenud kas Oudova või Outova). Luteri usu levikut Ingeris Rootsi ajal ( ) käsitleb juba põhjalikumalt K. Väänänen (lk ). Alguses arenes uue ideoloogia sissetoomine visalt. Pärast Stolbova rahu 1617 olid nii Ingeri kui ka Põhja-Eesti, s. o. kogu Soome lahe lõunarannik, Rootsi koosseisus. Neid ühendas vana kaubanduslinn Narva, mille vahendusel ja juhtimisel hakkas luterlus läänepoolsesse Ingerisse tungima. Vanim luteriusuline kogudus rajati küll juba 1611 Põhja-Ingeris, Lempaalas. Luteri kirikul oli tähtis osa lastele ja üldse talurahvale kirjaoskuse andmisel. Narva linna osatähtsuse tõstmiseks haridustegevuses kavatseti 1630-ndate aastate lõpus viia sinna seni Tartus toiminud ülikool. Rootsi valitsus aga oli sellele vastu, sest pidas Narvat ikkagi eelkõige kabanduslinnaks (lk. 97). Teiseks suuremaks hariduskeskuseks oli Nevanlinna, väiksemateks Jaama, Kaprio ja Pähkinälinna. Huvitavad andmed on kirikuõpetajate kohta, kes olid Ingerisse tulnud Rootsist, Soomest, Eesti- ja Liivimaalt ning Saksamaalt. 253 kirikuõpetajast oli 123 õppinud Turu, 83 Tartu ülikoolis, 44 Uppsalas, 61 Saksamaal (viimastest 20 ka Turus, Tartus ja/või Uppsalas) (lk. 100). Leidub teisigi huvitavaid fakte Eesti ja Ingeri sidemetest. Ingeri esimene superintendent Henricus Stahlius ehk Heinrich Stahl oli esimese eesti keele grammatika autor. Eestiga tihedalt seotud olid ka Nicolaus Bagge (jutlustaja Narvas 1650-ndail aastail) ja Johannes Schoppius (Kosemkina kirikuõpetaja). Esimene tõlkis eesti keelde kirikulaule, teine terve piibli (1715). Trükis avaldasid oma kõnesid, matusejutlusi ja luuletusi veel 60 Ingeri rootsiaegset kirikuõpetajat (lk. 102). R. Ranta korraliku kokkuvõttega varustatud uurimus (lk ) annab hea ülevaate haldus- ja õigusoludest tervelt 300 ( ) aasta jooksul. Rootsi ajal olid Ingeri halduskeskusteks Narva ja Nevanlinna. Esimese kaudu jõudis sinna saksa halduspraktika, teisest moodustus aga idapoolse Ingeri tegelik keskus. Rahuläbirääkimistel Rootsiga käsitasid venelased Ingerit vana vene maana ning ei lubanud sellele mingeid eriõigusi (erinevalt Eesti- ja Liivimaast). Kogu järgnenud aja jooksul Ingeri terviklikkus (s. t. välispiir) siiski säilis, vaatamata sellele, et ta kuulus sagedasti suurematesse haldusüksustesse ning tema sisemine jaotus muutus, eriti Vene aja esimese sajandi jook- 125

68 sul. Teksti ilmestavad skeemkaardid ning koopiad vanadest linnaplaanidest ja maakaartidest. Kirikuolusid Vene ajal ( ) vaatleb lühidalt P. Nevalainen (lk ). Luteri kirikul katkes ühendus Rootsiga ning a. küüditati osa õpetajaid Lõuna-Venemaale. Luterlaste tagakiusamise kohta autoril siiski teateid pole jaotati maa kolmeks praostkonnaks Põhja-, Ida- ja Lääne-Ingeriks. Luteri kirikul oli tähtis osa Ingeri soomekeelse elanikkonna ühendamises. Oigeusulised vadjalased ja isurid olid aga (XIX saj. keskpaiku) jaotatud 25 koguduse vahel ning nad hakkasid venelastesse sulama, sest nende rahvuslikku identiteeti kirik ei kaitsnud (lk. 164). Õigeusu kirikul puudus ka rahvahariduslik missioon, mistõttu vadjalased ja isurid jäid kirjaoskamatuks. Soomekeelse elanikkonna hulgas esines ka usulahke. Vaatamata lühidusele annab see osa hea ülevaate Vene aja usuoludest. Rootslaste poolt 1630-ndail aastail rajatud Nevanlinna kohale Peeter I käsul 1703 ehitatud uue, Peterburi suurlinna sidemeid Ingeriga valgustab M. Engmani artikkel (lk ). Selle uue linna esimesed asukad olid Nevanlinna elanikud, rootsi ja soome sõjavangid, talupoegadest ehitustöölised ning 1710, 1712 ja 1715 sinna vägisi asustatud elanikud. Napoleoni sõdade ajal oli uue pealinna elanike arv vana pealinna Moskva omast juba suurem ning XIX saj. keskpaigas hakkas see võistlema Viini ja Berliiniga suuruselt Euroopa kolmanda linna au pärast (Londoni ja Pariisi järel). Peterburis elas venelaste kõrval ka rohkesti vähemusi. Neist vanimad olid sakslased ja soomlased (pärit Soomest ja Ingerist), kellele hiljem lisandusid poolakad ja eestlased elas Peterburis üle vähemusrahvustesse kuuluva inimese. See ületas Helsingi elanike arvu. Ingeri soomlaste majandus oli tihedalt seotud Peterburiga. Viimasest kujunes nende tegelik pealinn, kuhu maarahvas suunas oma karjatooteid, köögi- ja puuvilja (eriti õunu ja pirne). Ingerlastele andis sissetulekut ka Peterburi orbude üleskasvatamine, suvilate üürimine, hobuküüt ja lume rookimine linnas ilmusid Peterburis soomekeelsed ajalehed ja tegutsesid mitmesugused seltsid. Märgiksin veel, et Engmanil on ulatuslikke eriuurimusi Peterburist, millele on viidatud ka näit. Kaarina Kaurinkoski tänapäeva Peterburi käsitlevas raamatus «Pietarin kaupunki» (Helsinki, 1986). Autor on teose pühendanud oma mehele, praegusele Soome suursaadikule Eestis Jaakko Kaurinkoskile. Ingeri-teose kaks järgmist osa käsitlevad etnoste küsimusi. P. Sihvo kirjutis (lk ) on pühendatud savakotele, äurämöistele ja isuritele. Toetudes tervele hulgale eelmiste põlvkondade uurijatele alates Sjögrenist ja von Köppenist ning lõpetades Saloheimoga, jälgib ta nende etniliste rühmade kujunemist ja omapära. Põhitähelepanu on küll pööratud kahele esimesele rühmale, isurid on jäänud rohkem tagaplaanile. Aga eks isurite küsimus olegi kõige keerulisem. Nende kujunemiskäigule pole seni ühest seletust. P. Hakamies vaatleb venelasi, sakslasi ja rahvustevahelisi suhteid Ingeris (lk ). Illustratsioonina on toodud ka Köppeni Peterburi kubermangu etnilise kaardi (1849) koopia, mis aga ebaselguse tõttu on vähe kasutamiskõlblik. Pärast Põhjasõda oli venelasi Ingeris vähe, kuid nende arv hakkas kiiresti kasvama. Vene asustuse varasemat kujunemist on vähe uuritud. Täpsemaid teateid on saksa kolooniate tekkest Rootsi (alates 1622) ja Vene ajal (alates 1765). Sakslaste mõju jäi Ingeris siiski väikseks. Vaatamata eestlaste mõju suurenemisele läänepoolses Ingeris hakkasid sealsed õigeusklikud vadjalased ja isurid möödunud sajandi teisel poolel kiiresti venestuma. Soomekeelsetest rühmadest venestusid kõige enam savakod, kelle asualal oli rohkesti venelasi. Savakote ja äürämöiste läbisaamine polnud alati kõige parem. Soomlus säilis kõige paremini siiski Põhja-Ingeris. Koguteoses pole unustatud ka rahvaluulet ja keelt. L. Harvilahti tutvustab Ingeri Kalevala-tüüpi eepilisi runosid ja nende levikuala (lk ). Rahvaluule varasalveks oli eelkõige isurite poolt asustatud Soikkola poolsaar (umbes 30 küla). Soikkola isuritel oli meritsi ühendus ka Eestiga. Autor peab oluliseks ka igivana ühendust setudega (lk. 213). Peatükk lõpeb Soikkola kirjeldamisega septembris 1990, mil seal viibis 10-liikmeline soome uurijate rühm, küll vaid pool päeva. H. Leskinen kirjeldab vadjalaste, isurite ja Ingeri soomlaste keelt (lk ), tuues ka näitetekste läänevadja (Kattila), idavadja (Ikäpäivä), Soikkola ja Heva isuri, Tyrö äürämöiste, Koprina savakote ja Narvusi soome murretest. Illustratsioonideks on pildid keelejuhtidest ja -uurijatest, sealhulgas 1920-ndate aastate foto Lauri Kettunenist ( ) Eestis. Edasi käsitleb P. Nevalainen Ingeri ja ingerlaste ajalugu viimase saja aasta jooksul. See rohkete allikatega ulatuslik peatükk (lk ) annab lugejale põhjalikke teadmisi käesolevast sajandist, eelkõige Vene revolutsioonile järgnenud ajajärgust Eesti ja Soome vahetus naabruses Tartus sõlmitud kahest rahulepingust andis esimene Eestile pisikese osa Lääne- Ingerist 11 küla paari tuhande elanikuga, kes esialgu pääsesid Venemaal vallandatud repressioonidest. Teine Tartu rahuleping jättis Soome-Ingeri piiri endiseks, kuid lubas Petrogradi kubermangu soomekeelsele elanikkonnale vähemusrahvuse staatuse. Lepingust «kinnipidamist» näitab kas või see fakt, et nõukogud purustasid Ingeri soomlaste kihelkondliku ja kogudusliku jaotuse. Üht-teist rahvusrühma seisukohalt positiivset siiski tehti: töötasid soomekeelsed koolid ning ilmus paar ajalehte. Järgnenud rohkem kui kümneaastane bolševistlik turmtuli aga purustas rahva ja selle kultuuri. Uuemaid teateid on ingerlaste arvu kohta Saksa Nõukogude sõja esimesel talvel sakslaste poolt vallutatud Ingeri aladel: ingerlast, neist soomlast, 8729 isurit ja 667 vadjalast (lk. 126

69 268). Hinnangute kohaselt suri samal talvel nälga ja haigustesse 6000 ingerlast. Kevadel 1942 toodi ingerlast Eestisse. Veebruaris 1943 oli Ingeris 97 algkooli, neist 50 soomekeelset. Järgnevalt näidatakse ingerlaste erisuunalisi rännakuid. Märgiksin neist ehk seda, et Soome peredes kasvatada olnud 332 kuni 16-aastast vanemateta last viidi vägisi Nõukogude Liitu (lk ). Vägisi viidi ära ka Soome armees võidelnud ingerlased. Kokku andis Soome Nõukogude Liidule välja a. lõpuks ingerlast (lk. 287). Ingerlaste hilisema saatuse väljaselgitamiseks on Nevalainen teinud rohkesti usutlusi ja lindistusi, mis leiavad kasutamist ka vaadeldavas teoses. Keeleliselt väga meeldivas stiilis ja tabavate võrdlustega teksti ilmestavad pildid ja kaardid. Viimased on laenatud sõjaajaloolistest teostest. Kaardil lk. 270 on küll Narva märgitud juba veebruaris 1944 Nõukogude vägede käes olevana. Ingeri talupoegkonna hävitamise algust (lk ) ning rahva tagakiusamist kodumaal ja olusid kinnipidamiskohtades (lk ) valgustavad L. Suni ja T. Flink. Autorid on seejuures kasutanud hiljuti avanenud arhiivimaterjale. Ingerlaste küüditamispiirkondadest aastail on Nevalainen joonistanud kaardi, kus aga on antud Nõukogude Liidu sõjajärgsed piirid. Teose lõpposa on kirjutanud H. Sihvo, kes esmalt vaatleb Ingerit ja ingerlasi kirjanduses (lk ). Selles ülevaates tutvustatakse Ingeri-teemalisi teaduslikke ja ilukirjanduslikke teoseid, alates Johan Gottlieb Georgi ja Puškini omadest ning lõpetades mälestusraamatutega. Viimaste kohta on P. Nevalainen kasutanud tabavat nimetust kärsimyskirjallisuus, s. o. kannatuskirjandus. Et mälestuste kirjutamine ja avaldamine jätkub, pole Sihvo käsitluses näit. Elia Ojala viimaseid teoseid. Eesti autorite teostest on märgitud Eesti Ingeris üleskasvanud Arnold Aru näidendit «Ingeri kuningas», mis 1934 ilmus Kerttu Mustonen! tõlkes ka soome keeles. Puudub aga märge Eerik Laidsaare ( ) Ingeri-teemaliste teoste kohta, sest neid pole soome keeles olemas. Siinkirjutaja oleks soovinud Ingeri teemadel kirjutanud autorite kohta saada enam teavet, kuid see võiks olla juba eraldi väljaande sisuks. Teose viimases peatükis mõtiskleb Sihvo ingerlaste identiteedist ning seda ajaloo eri etappidel mõjutanud jõududest (lk ). Teos on rikkalikult illustreeritud. Osa., erakogudest saadud pilte avaldatakse esmakordselt ning on suurepäraseks täienduseks tekstile. Võõrkeelset lugejat aitavad kokkuvõtted rootsi, saksa ja vene keeles. Teose uurimuslikku väärtust tõstavad rohked viited ja allikad, lisad ning koha- ja isikunimede loend. Kahjuks puudub raamatus korralik Ingeri kaart. Meenutaksin, et raamatu «Inkerin suomalaisten historia» algusse oli paigutatud mitmevärviline Ingeri kõrgussuhete kaart, kuhu oli kantud nii traditsiooniline kui ka praegusaegne haldusjaotus ja asulad. Kartograafiaalast tegevust on alustatud mujalgi. Nii on hiljuti Rootsist Helsingisse elama asunud ingerlasest insener Roland Randefeldt (sünd. 1957) koostöös Tartu ülikooli kartograafidega avaldanud a. soome-, vene-, rootsi-, saksa-, inglis- ja eestikeelsete kohanimedega Ingeri teede kaardi (mõõtkava 1 : ). Nagu lugeja võib ülaltoodust järeldada, on soome teadlased avaldanud väga väärtusliku raamatu. See võiks olla raamistikuks, mis annaks aluse erisuunalistele Ingeri-uuringutele. Ja neis osalemine oleks teatavais lõikudes (eelkõige juba viljeldud vadja ja isuri, aga ka Eestisse püsivalt elama asunud Ingeri soomlaste probleemistikus) jõukohane ka eesti uurijaile. Ott Kurs 127

70 RINGVAADE Väliseesti kirjanduse konverents 16. detsembril a. KKI kirjandusosakonna korraldatud konverents oli ühelt poolt mõeldud meeles pidama K. Ristikivi 80. sünniaastapäeva, teiselt poolt aga tähistama ühe etapi ümbersaamist väliseesti kirjanduse uurimisel. Võib ju viie aasta eest toimunud nn. Ristikivi konverentsi nimetada ses suhtes läbimurdeliseks nähtuseks. Praegu on KKI kirjandusosakonnas valmimas ülevaateteos väliseesti kirjandusest, mis eeldatavasti ilmub esimeses järjekorras osakonna sariväljaande «Collegium litterarum» vihikutena. Konverentsi avasõnad lausunud haridusja kultuuriminister Paul-Eerik Rummo heitis tagasipilgu aasta Ristikivi konverentsile, tõdedes, et esmane loomulik õhin on tänaseks asendunud töise asjalikkusega. Kui kõne all on valis- ja kodueesti kirjandus, on ikka ja jälle üles kerkinud küsimus eesti kirjanduse terviklikkusest. P.-E. Rummo leidis, et olemas on nii mitu eesti kirjandust, kui palju on eesti kirjanduse lugejaid. Piret Kruuspere kõneles väliseesti kirjanduse uurimisest viimase viie aasta jooksul. Ta andis ülevaate vastavateemalistest konverentsidest ja ettekandekoosolekutest ning viimaste trükiväljundeist (teesid, ettekannete kogumikud), peatus kirjandusajakirjade rollil väliseesti kirjanduse tutvustamisel ja käsitlemisel ning analüüsis, mil määral on väliseesti kirjanduse erinevad žanrid seni uurijate ja kirjutajatega n.-ö. kaetud olnud. Hasso Krull keskendus ettekandes «Surm, teisik, peegel. Ääremärkus Karl Ristikivi juurde» kirjaniku romaanile «Põlev lipp», selle tegelaskujudele ja sümboolikale. Lipu ja lipukandja teema varieerumine loob teoses vastupeegelduste paarikuid. Romaanile on iseloomulik pideva eituskuju esitamine. Ka surma ja teisiku teema põhjal võib väita, et Ristikivi saa r tuslikkus on sümmeetria saatuslikkus. Oma ettekande lõpetas H. Krull intrigeeriva seisukohavõtuga, et Ristikivi ei kõnelegi lugejale, vaid tema adressaadiks on absoluut, igavik. Rutt Hinrikus käsitles naisprosaistidest seekord Asta Willmanni elu ja loomingut, peatudes põhjalikumalt mahukal romaanil «Peotäis tuhka, teine mulda». Viimast võib eeskätt naistegelase käsitlusest lähtudes kõrvutada A. H. Tammsaare romaaniga «Elu ja armastus». Omaette tähelepanu väärib A. Willmanni stiil, teadvuse voolu markeerimist taotlev keelekasutus. Ettekandes «Tüdruk ja luuletaja» vaatles Peeter Olesk kõrvutavalt G. Suitsu, К Lepiku ja H. Runneli luulet. Asümmeetriline sõnapaar «luuletaja tüdruk (resp. Eestimaa)» esineb kolme autori loomingus erinevais mitmeplaanilistes seostes. Suitsu, Lepiku ja Runneli luule ühisosana tõi P. Olesk esile luuletuste ratsionaalse alge ja opereerimise märksõnadega. Onne Kepp kõneles teemal «Ilona Laaman ja «väikesed inimesed»». Luuletaja rõhutab inimese vajadust psühholoogilisvaimse kaitstuse ja kindlustunde järele, tema looming on üldjuhul kaastunde- ja solidaarsusavalduseks allasurutud isikuvabadusele. I. Laamani inimesekäsitlust on alust nimetada renessanslikuks, tema luule sõnum tugineb eksistentsiaalsele leebusele. Arne Merilai väitis oma ettekandes Ilmar Laabanist («Kivikõueköha Stentorian Groan»), et kirjandusteadlase jaoks on oluline toetuda samale meetodile, mida kasutab käsitletav autor ise. Lähtudes psühhoanalüütilisest aspektist, väitis A. Merilai, et I. Laaban kujutab endast loojana klassikalist nartsissisti. Viimasele loomuomane irriteeriv ekshibitsionism on täiesti kehtiv eesti kirjanduse suurima sürrealisti Laabani kohta. Kirjandusteadusega seonduvaist eetilistest küsimustest kõneles lõpetuseks Part Lias. Piret Kruuspere Veavabandus Vabandame Astrid Ivaski ja oma lugejate ees vea pärast KK 1993, nr. Oige on: Ivar Ivask ja Astrid Ivask F. Tuglase Majamuuseumis 20. IX li tahvlil IV. 18. a. Toim. 128

71 INHALT J. Kross. Estland ist 75 und das ist wahr 65 O. Kruus. Rückblick auf das Schaffen von Raimond Kolk A. Viires. Die estnischen Monatsnamen 73 H. Saari. Begriffe der Wortbildung. Wortartwechsel (I) A. Vinkel. Dritte Uberarbeitung des Heimatthemas im Schaffen von August Mälk 98 A. Valmas. Von STE zum «Eesti Päevaleht» 108 Anschauliche estnische Poesiegeschichte (A. Alavainu) MEMOIREN V. Uibopuu. Poetische Lebensnähe oder in Erinnerung an Raimond Kolk ИЗ E. Mallene. Wie ioh Übersetzer der finnischen Literatur wurde. 115 REZENSIONEN R. Kuusk. Im Zauberfeld der anarchischen Phantasiewahrheit (Karl Martin Sinijärv. «SürWay». 1992).118 M. Liivamets. Das Lebensgeheimnis in Estland im Jahre 1991 (Mihkel Mutt. Pingviin & raisakass. Tallinn, 1992) С Hasselblatt. Über ein Jargonwörterbuch (Mai Loog. Esimene eesti slängi sõnaraamat. Tallinn, 1991) 120 K. Kirme. Herausgabe des kleinen Katechismus der Volkskunst (Elle Vunder. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn, 1992) 122 O. Kurs. Sammelband über die Geschichte, Siedlungen und K"'tur von Ingermanland (Inkeri. Historia, kansa, kulttuuri. Toimittaneet Pekka Nevalainen, Hannes Sihvo. Suomen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 547. Helsinki, 1991) 124 RUNDSCHAU 128

72 3 kr TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID AES = Akadeemiline Emakeele Selts; Bd. = Band; E = M. J. Eiseni kogu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas; ERA = Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas; ERM = Eesti Rahva Muuseum; H = J. Hurda kogu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; TRUT = Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Murded ja murrakud: Audru; el = lõunaeesti murded; Emmaste; Hanila; Hargla; Helme; Häädemeeste; Iisaku; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jõelähtme; Jämaja; Kadrina; Keila; Khk = Kihelkonna; Kodavere; Koeru; Krk = Karksi; Kse = Karuse; Käina; Laiuse; Leivu; Lutsi; Lüganuse; Martna; Mihkli; Muhu; Märjamaa; Nissi; Otepää; Pit = Põltsamaa; Plv = Põlva; Rapla; Reigi; Risti; Rõuge; Räpina; Saarde; Tori; Tõstamaa; Türi; Urvaste; Varbla; VJg = Viru-Jaagupi; Vändra. Keeled; e = eesti; erts = eestirootsi; ingl = inglise; kasks = keskalamsaksa; kr = kreeka; lt = läti; lv = liivi; rts = rootsi; sks = saksa; sm = soome; vn = vene. JÄRGMISTES NUMBRITES: Uuemast proosast С R. Jakobsoni haigus ja surm Kalev (Kolõvan) Venemaal Soome-Ugri keeled kui rahvuskeeled» Soome nimeseadustest Lugupeetud lugeja! Kui teie kodukogus on puudu «Keele ja Kirjanduse» varasemate aastakäikude üksiknumbreid, saate neid osta ajakirja toimetusest (Tallinn, Roosikrantsi 6, tel või ).