ISSN KE EL JA KIRJANDUS

Transkript

1 6 mi ISSN KE EL JA KIRJANDUS

2 SISUKORD J. Peegel. Riivamisi regivärsist 321 L. Epner. Märkmeid ruumipoeetikast Bernard Kangro näidendeis 334 P. Alvre. Meieisapalve mõistatuslik eila satack ~ erra satack 341 M. Mäger. Refleksiivid sajandi järjepidevus. 343 R. Krusten. Eesti lastekirjandusest paguluses 356 PUBLIKATSIOONE H. Laanekask (komment.). F. R. Faehlmanni retsensioon jätkväljaande «Leiwakorwikenne» kohta 359 KEELEKORRALDUS JW. Raadik. Veel kord kergest, kõrgenemisest ja kergendamisest T. Erelt. -eerima või -eeruma KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, It. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, li. Rätsep, T. Seilentlial, A. Tamm, Ü. Tedre, U. Uibo, J. Undusk, Т.К. Viitso, A. Vinkel. TOIMETUS: PÄEVATEEMA M. Rannut. Eesti Vabariigi Riiklik Keeleamet 368 RAAMATUID R. Hinrikus. Juhused ja vastamata küsimused A. Reinia. Ikka ja jälle tankidest 372 Ü. Tedre. Monumentum küll, aga kas aere perennius? 373 A. Tamm (peatoimetaja), E. Ross (tegevtoimetaja), M. Berg (kirjandusteooria ja -ktllima osakonna toimetaja), H. Niit, (kirjandusajaloo )a ralivuluule osakonna toimetaja), V. Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). RINGVAADE P. Olesk. Sõnad, mida ta enam lugeda ei saa. Valeri Bezzubovist mõeldes 360 E. Ross, M. Kallasmaa. Keeleainestiku kogumise võistlus M. Must. KKI murdekogud E. Riikoja. Emakeele Seltsis 38.3 P. Alvre. Uus komi keele doktor 383 Kaanel: Märt Laarman. Illustratsioon Jüri Cdi luuletuse! «Realistliku ingli laul» (linoollõige. 1963). Toimetuse aadress:. 2U0 Illo Tallinn. Roosikrantsi t>. Telefonid Laduda antud 18. IV 1991 Trükkida antud 30. V trükiarv Sõktõvkari Paberivabriku trükipaber nr X108/16. Trükipoognaid 4.2o. Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestuspoognaid 7,72. Tellimus nr Tartu Trükikoda. Tartu. Ülikooli 17/ Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». «Keel ja Kirjandus> 1991

3 KEEL JA KIRJANDUS 6/mi EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXIV AASTAKÄIK Riivamisi regivärsist JUHAN PEEGEL Käesoleva kirjapanija on pikema aja jooksul, vaheaegadega muidugi, tegelnud eesti regivärsside poeetilise sõnavaraga, täpsemini nimisõnade poeetiliste sünonüümidega, püüdes neid ka sõnastikku koondada. Rotaprintväljaandes on seda sõnastikku ilmunud neli vihikut 1 ; koos on ka viies vihik (täiendused ja registrid). Selle nokitsemistöö kõrvalt olen ilmutanud ka mõne artikli. 2 Et praeguseks on ülevaade sellest ülimalt huvitavast valdkonnast mõnevõrra täienenud, söandaksin käesolevaga pakkuda varem avaldatule mõningat lisa. Andku lugeja andeks, kui üht-teist on tulnud seejuures paratamatult korrata. Regivärsi poeetilises süsteemis on varieeruval kordusel väga suur Оьа alates häälikutest ja lõpetades süntaktiliste ning mõtteparalleehdega ja tervete episoodide kordumisega (korduslauludes). See süsteem on muidugi väga pikaajalise arenemise tulemus. Üldiselt arvatakse, et lihtsa sonakorduse asemele hakkas juba läänemeresoome ühisaegadel tulema uuetüübiline asendus, kus peavärsi noomenile vastab kordusvärssides mingi analoogiasõna või sünonüüm. 3 Siit edasi arenedes kujunes sünonüümika regivärsside poeetilise koe põhiosaks, sest see sõnavara kannab lihtsamat või keerukamat perifrastikat, siia kuuluvad metonüümilised või metafoorsed kunstikavatsuslikud asendussõnad. August Annist on kirjutanud, et seesugune sõnavara varieeruvus loob pildi, mis on «kuidagi liikuv ja hõljuv», paralleelsused loovad mulje, nagu oleks nähtud läbi põhjamaise videviku ja udu. «Siin on Nimisõna шоп' fnon e e g e 1 ' poeetilised sünonüümid eesti regivärssides 1 4. Tallinn, 19oz _K- Peebo cm need heatahtlikult ära märkinud viitena oma artiklis «Natuke regivärsivõrdlusi ja mõnda, mis seal sees» (vt. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Tallinn, 1989, lk. 119). 3 Vrd. Suomen kirjallisuus I. Helsinki, 1963, lk. 135 jj Keel ja Kirjandus nr

4 tegemist ühe huvitavama poeetika-küsimusega. Teame, et metafoor pole sugugi alati ainult «lühendatud võrdlus», vaid juba sünnibki otsese ühe asja «mõtte» ülekandena teisesse asjasse. Ja see protsess on palju algupärasem ja lihtsam kui võrdlemine (muide, võrdlust on eesti regivärssides suhteliselt hulga vähem /. P.). Kalevalalises runoloomingus aga ei tarvitata seda asjade «metafooristamist» mitte ainult teadliku stiilivahendina, vaid sel on nagu maagiline mõju kogu kujuteldavale reaalsündmusele laulik (või tema loo järgmine edasilaulja) hakkab nagu ise uskuma oma puhtsõnastuslikke luulepilte...» Tähtis on Annisti arvates selle «maagilise metaforismi» varieeruvate kujundite taga olev elamussisu. 4 Leksikaalselt jaguneb regivärsside poeetiline sünonüümika kolme rühma. (1) Esimesse rühma kuuluvad tegijanimed (siia võiks liita ka harvikud partitsiibid), näit. kandja 'ema'; külvaja 'mees'; taguja 'sepp'; tiksuja 'talv'; viidav 'pruut'; imev 'rinnalaps'; tõrvata 'laev'. Eelistatavalt on selles rühmas liitsõnu ja sõnaühendeid: adrakandja 'mees, talupoeg'; ema rinna riisuja 'tütar' (s. o. ema ehted saab tütar endale); helmekandja 'neiu, naine'; kaerasööja 'hobune'; musta mulla pööraja 'talupoeg'; põllepidaja 'abielunaine'; (sale) saadude tegija 'neiu'; tabakinnitaja 'perenaine'; sügisene sõidetav 'pruut'. Kui eelnenud näiteis on tegu sünonüümidega,, mille kohta võime öelda, et need märgivad tõepoolest vastavat tegijat ja semantiline nihe on vaid selles, et tavakeeles me neid sõnu ei kasuta, siis leidub ka tegijanimesid, mis on selgelt ülekantud tähendusega: vallasööja 'mõis'; südamesöötja 'ema'. Kuskil vahepeal oleksid ehk kehakasvataja 'abielumees' (s. o. naise rasedakstegija); kangakudujad 'sõrmed'; kübarakaotaja 'joodik mees'; päevapetja 'sulane'. Poeetilises mõttes oleksid metafoorilise kallakuga tegijanimed n.-ö. kõrgemal, kujundlikumad kui need, mis vahetut reaalset tegevust kajastavad. Selles suures sõnarühmas on teisigi variante, näit. selliseid, kus tegijanimi või partitsiip liitub teisele sünonüümile: kaelaraua kandja 'sõjamees' (kaelaraud = mõõk); lapsekandja kanane 'nurganaine'; mustakuue kuulutatu 'laulatatud naine' (mustkuub = kirikuõpetaja). Mõnegi konkreetse tegijanime taust on ilmselt ürgvana. Kirde-Eesti lauludes on ema sünonüümideks hauduja ja koorija, mis on tuttavad ka vadja ning isuri lauludest. 6 Need sünonüümid kõrvutavad ema linnuga, kes haub oma pesakonda ja aitab poegi munast kooruda, liites niiviisi ka inimese sünni ürgse loomismütoloogiaga. Väga rohkesti on tegijanimesid itkeja pöördumistes kadunu poole. 6 Paralleele võime leida paljude teistegi rahvaste muistsest poeetilisest kultuurist. A. Annisti tõlgitud «liiases» on Zeusi sünonüümideks (kas epiteediasendis või iseseisvaina) Pilvedekuhjaja ja Välkudeheitja, Apollo on Kaugeleambuja, Poseidon Maa-süleshoidja. Tegijanimi on ka skaldiluule kenningite tavapärane osis. 7 Rein Sepa «Beowulfi» tõlkest vaatavad meile päris tuttavlikul moel vastu näit. sõdalast tähistavad sünonüümidtegijanimed, nagu kilbikandja, rõngasrüü kandja; voogude tundja 'meremees'. 8 Kristlikust kultuurist teame kõik, kes on Looja, Lunastaja või , lk Vt. A. Annist, «Kalevala» kui kunstiteos. Tallinn, 1969, lk Vt. J. Peegel, Neiu linnuna. Rmt.: Läänemeresoomlastest neenetsiteni. Tallinn, Itkuvirsien henkilönnimitysten typologiaa. Sanan Vrd. A. Nenola-Kallio, jalka 14. Turku, 1972, lk. 177 jj R. Meissner, Die Kenningar der Skalden. Bonn Leipzig, 1921, lk. 283, 322. Beowulf. Tallinn, 1990, värsiread 238, 255,

5 Õnnistegija. Sugulasrahvaste (näit. komi ja mordva) rahvalauludes on tegijanimi ilmselt iseloomulikemaid poeetilisi sünonüüme. Küllap on selle väga vana ühisjoone tekkealuseks asjaolu, et tegijanimi on lihtsaim teisitiütlemise vorm, hõlpsaim perifrastiline tee vältida argist otsesõna. Saab ju sellega esile tuua küllaltki tüüpilist mitte ainult tegevuses, vaid ka välimuses ning olemuses. (2) Teise rühma moodustavad lihtsõnalised sünonüümid, s. o. mitteliitsõnad. Nende arv eesti regivärssides on suhteliselt väike. Mõned näited: hani 'naine, neiu'; heit, raud 'mõõk'; hulluke 'laps'; kana 'naine, neiu, tütar'; kaabu 'mees'; kägu 'laulik, laps'; lind 'neiu, naine, tütar'; lill, mari, muna 'neiu, tütar'; pääsu 'neiu, laulik'; virb 'neiu', harvem 'noormees'. Selle sõnarühma vanemasse kihistusse kuuluvad ilmselt hani, kana, lind, mari, part, teder, tuvi seega siis eeskätt linnunimetused naise- -neiu tähistamiseks. Silmatorkavalt suure esinemissagedusega on selles loendis just kolm esimest sõna. Muide, regivärssides on tuttavad ka deminutiivvormid hanine ja kanane, mida vaevalt et mujal meie keeles veel kohtab. Linnunimetuste algupära on väga vana, nagu juba eespool on mainitud vastavate tegijanimede (hauduja, koorija) puhul. Tuttavad on hani ja kana ka isuri, karjala ning soome lauludest. Tuntud Salmelaulus («Taevakehad kosjas») kasvab kana- või tedremunast neiu. Setud tunnevad laulu kündvast kureneiust. A. Annist on kirjutanud: «Joon, et neiu sünnib mingist linnust (kanast, tedrest, kurest), näikse põlvnevat vanast uskumusest, et inimese hing võib rännata linnu kujul ja siis tarbe korral saada jälle inimeseks (vrd. nn. luikneitsite motiiv juba vanas «Edda» Völundilaulus); on väidetud, et siin kajastub vana idamaine usk uuestisündivast irdhingest, kes vahepeal on olnud taevas «looja karjas» ; võib-olla on siin tegemist ka totemlooma usu jäänetega.» 9 Eesti regivärsi sünonüümika ja motiivistik lubavad väita, et inimese elu jätkamine, sündimine on põhimõtteliselt seesama munast tulemine. Veel rohkemgi: kogu maailm on läänemeresoome mütoloogias sundinud linnumunast, nagu kõneleb meie tuntud loomislaul ja «Kalevalagi». Harva kohtame selles sõnarühmas niisuguseid sünonüüme, mis pildistavad detaile, nagu pärg, põll, sõlg 'neiu'. Kaugelt levinum (ja ilmselt hilisem) on nähtus, et lihtsõnalisele sünonüümile lisatakse täiendav epiteet ja saadakse lahutamatu sõnaühend. Sel kombel on nagu märkamatult toimunud üleminek-ühinemine kohe vaadeldava kolmanda sünonuumsõnade rühmaga, s. o. liitsõnaliste sünonüümidega. Seejuures pole seesugune sonalooming enamasti küll mitte eriti eredalt kujundiline. Mõned näited: hõbedane õieke 'neiu'; haljas raud 'mõõk'; ilus lill 'neiu'; kumer raud 'sirp'; kätepealne kägu 'laps'; ilma peata pääsuke, igiemata kanane 'orb'; isa usse osjake 'tütar'; kerge lind 'kits'; suur sõlg 'naine'; sääretu saks 'sääsk'. Õigupoolest ei kuulu poeetilisse sõnavarasse või siis kuuluvad sinna väga vaieldavalt sõnaühendid, kus subjekt on sõnaselgelt oma algses tähenduses ja talle on lisatud mingi piiritlev täiend: hall lind 'kurg, kägu, tuvi, vares' (aga hoopiski teine lugu on see, kui ta tähendab hunti või kui ronga sünonüümiks on valge lind); tige lind 'tihane' (ilmselt algriimi sunnil tigedaks tehtud); püha kala 'lõhi'; kuri loom 'hunt'; viha rohi 'tubakas'. Iseasi on, kui paralleelina on käibel murdearhaism või muidu haruldane sõna, mida tänapäeval ehk enam ei kasutatagi, näit. haanik 'õlu'; hirrespuu, lüli 'võllas'; hurm Veri'; kedso 'vokk'; ordo 'siga'; teek 'häll'; ugel ~ ukl 'veri(?)\ Siin on raske uskuda puhtpoeetilist sõnakasutust, 9 F. R. Kreutzwald, Kalevipoeg. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommentaaride ja muude lisadega. I. Tallinn, 1961, lk

6 tegu on Hhtsünonüümidega. Kõrvalmärkus: neid sõnu on muidugi huige ja see kutsub juba iseenesest suure (ehk ka väikesegi) rahvaluulekeele sõnaraamatu koostamisele. Piiripealseks nähtuseks võib pidada sõnu, kus tähenduse väljumine tavalisest tähendusväljast pole sedavõrd järsk, kus algne seos on ka kontekstiväliselt hõlpsamini taibatav, näit. ase 'kodu'; hõigak 'nimi'; hõng 'tuul'; kõnnik 'purre'; viinad 'kosjad'; vesi 'kaev'. Uks vahepealne sünonüümirühm on ka noomenina kasutatav omadussõna, mis on täiendist-epiteedist iseseisvunud ja on paralleelvärsis samas süntaktilises funktsioonis kui nimisõna: «Sis tule naine naarden / Tule helmiline hiidelden» (Rõu); «Mis te teete mu õega [ ] Panete ullukse ujule» (Pär); «Tulli vana kosjuelle, / Halli katta andamaie» (Ote). Kuid alussõna võib peavärsis ka puududa: «Hakkasin hellaga elama, / Kullaga kodu olema, / Marjaga maja pidama» (Kuu); «Imetab seda ilusat, J Kasvatab seda kaunikest» (Rid); «Kutsu mu kurba kammerista, / hale auistemelta!» 'pruut' (Pöi). (3) Kolmas, arvukaim ja poeetilises mõttes kandvaim sünonüümide rühm on liitsõnad tõelised bahuvrihid ehk muinaspõhja terminoloogias kenningid ehk subjekti ja tähenduse vahekorra seisukohalt eksotsentrilised liitsõnad. Alljärgnevalt on tuhandetest eesti regivärsside liitsõnalistest poeetilistest sünonüümidest (pole neid püüdnud kokku lugeda, aga küllap on neid kindlasti üle paari tuhande tagasihoidlikult võttes) pisike loend, milles on kindlasti väga ilusaid kujundiloome pärle: otsekui silmsi avaneks uks hoopis teise maailma. Näit. ehatäht 'neiu'; eresilm 'nõel'; haguhänd 'tuulispask'; harkhänd 'saks'; hoolekroon 'naisetanu'; ihukaius 'hame'; kahjuvesi, kullatilge 'pisarad'; kehavits 'vöö'; keedikael, kudruskael, kirjupiht 'neiu'; kaigashänd 'kass'; kuldkoon 'koer'; okaskael 'oder'; piimalinnuke 'laps'; pilverõngas 'peigmees'; rõõmutäht 'pruut'; sõrmuserada 'kosjatee'; üsakiri 'laps'. Need on klassikalised nimisõna + nimisõna liitumised, kusjuures täiendsõna võib olla nominatiivis (ehmeslind 'kukk'; kuldratas 'kuu'; taalerkael 'neiu') või genitiivis (haavaurb 'neiu'; hurmatang. 'verivorst'; karjavits 'tütarlaps'; nõelarott 'vaeslaps'). Nende kõrval on üsna rohkesti ka liitvorme omadussõna + nimisõna (hahksärk, hallkuub 'mees'; haljasrind, punapõsk 'agu'). Oleme siin eelnevalt kasutanud termineid «bahuvrihi» ja «eksotsentriline liitsõna». Olgu järgnevalt selgituseks toodud arvamusi selle siinkohal vaadeldava, kõige arvukama ja ehk ka kõige köitvama sünonüümirühma kujunemise kohta. Regivärssides ettetulevate poeetiliste sünonüümide piiritlemisel on arusaadavalt kõige olulisem semantiline lähtealus (muidugi pole siin põhimõttelist vahet ka kõnekeeles esinevate nn. ülekantud tähenduses kasutatavate sõnade teatava rühmaga). Soome keeleteadlane P. Ravila on kirjutanud: «Soome liitsõnad paljasjalka (paljasjalg), vääräsääri (kõversäär), maitoparta (piimahabe) tähendavad olendit, kelle jalad paljad või sääred kõverad jne., aga mitte kunagi paljast jalga, kõverat säärt kui niisugust. Selliseid liitumisi on sageli nimetatud eksotsentrilisteks, sest nendes mainitud subjekt on reeglipäraselt väljaspool liitsõna komponente. Liitsõna puujalg on nõnda siis esotsentriline, kui ta puust tehtud jalga tähendab, aga eksotsentriline, kui temaga tähistatakse isikut, kellel niisugune jalg on.» 10 Seesuguseid liitsõnu on ka bahuvrihideks kutsutud. 10 P. Ravila, Die Entstehung der exozentrischen Naminalkomposita in den finnisch-ugrischen Sprachen. FUF, Bd. XIX, Heft 1 3. Helsinki, 1946, lk

7 Muidugi on siin n.-ö. puhaste eksoisentriliste sünonüümide kõrval vahepealseid vorme, eri varjunditega sõnaühendeid. Päris tuttav on stiilivõte, et tervik võidakse mulje süvendamiseks osadeks jagada: «Suvel tegi suure saani, J Talvel tahots jalassit, / Pera laude pilutedi / Ede laude ehitedi» (Von). Loomulikult pole sel puhul tegu mingi tähendusnihkega. Aga on ka vastupidine nähtus selles osa-terviku suhtes, kus osade summa annab asja tervikuna, seega omades juba eksotsentrilist värvingut, näit.: kuus ruutu 'aken'; viit sõrme 'käsi'; kümme küünt 'kaks kätt'; neli nurka 'tuba'. [«Anne karas kammeresse, / Kuue ruudi kotte'elle» (Krk); «Kaksi katta kannu piala, / Viisi sõrme vitsa piala» (MMg); «Kust saab tuba tütterille, / Nella nurka neidiselle» (KJn).] Omamoodi üleminekuastmeks eksotsentrilisusele resp. bahuvrihile võivad ehk olla päris igapäised nimisõnad, millele on liidetud ebatavaline täiend, mida ei saa otsetähenduses käsitada. Eriti iseloomulik on seesugune poeetiline sonalooming olnud setu laulikuile: ema marjamamma; hobune kaeraratsu, tuliratsu, tantsutükk; marjakobar kuldtsäuk, mesitsäuk; sõsar silmäsõsar, pääväsõsar; ka siidineiu, siidisõsar. Ligilähedane niisugusele omapärasele poeetilisele sõnaloomingule on ka tavakeeles tuttava liitsõna kummagi komponendi asendamine lihtsünonüümiga. Tulemuseks on liitsõna, mis on küll värske ja ilmekas, aga mitte päris eksotsentriline, kuigi jah igapäevakõnes sellisena mitte esinev ja niisugusena poeetilises sõnavaras ikkagi mainimist vääriv, näit. läverakk 'õuekoer' (Muh); ruturaamat, pakipaber 'kiire kiri' (Krk); vaenuvarss 'sõjaratsu' (Se); ülemaaliselt on tuttav vaenukeel 'sojasõnum'. Ligilähedased on ka lihtsakoelised perifrastilised sünonüümid, kus semantiline nihe on väike: Jumala tare 'taevas'; õlletera 'oder'. Üleminekuastmena eksotsentrilisele sünonüümile võime käsitada ka kahest nimisõnast koosnevaid täiendeid-epiteete, mida nende ridade kirjapanija on oma sõnastikus esitanud sünonüümsõnadena: kuldakrooni prouakene; höbepea pääsukene 'pruut'. Kõige tuttavam on ehk «Venna sõjaloos» laialt esinev kangepea hobune, kus keeleline toimetaja (vt. «Vana Kannel» III, lk ) on kasutanud sidekriipsu: kangepea-hobune. Siin on tegelikult raske ütelda, kas konkreetsel juhul on tegu nimetava või osastavaga värsis on mõlemad vormid kokkulangevad: «Oh mu hella eideke / Mesimarja memmeke» (VMr); «Oh minu kulda kutsukene / Raudahända rakikene» (Muh). Keelevaist toob pealegi kõrvale konstruktsiooni pikka kasvu, valget verd. Kuid siin on tegu liitumisega omadussõna + nimisõna ja kokkulangevus on tingitud värsimõõdust (ei ole ju ka mitte kangetpeadhohune, mis oleks värsis võimalikki). Nõnda siis peaks praegu õigupoolest kirjutama kuldkroon-ргоиаке; hõbepea-pääsukene; kangepea-hobune; valgepea-vasikas; mesimari-memmeke; raudhänd-r akike; kaunis jalg-kassike; kuldnina-nk gike 'pruut'; laihänd-laükas. Seesugune epiteediohtu poeetiline kujundsõna (eraldi võttes kindlasti eksotsentriline) on aga tihtipeale eelnemas päris kindlale sünonüümile ja kuulub pealtnäha sellega ühte. See on omamoodi metafoorne liialdus, loogiliseltki vastakas: «Neiukene, noorukene, / Linalakka linnukene-» (Jõh). Või niisugused neiu ~ naise sünonüümid: linajuus linnukene, linikpea linnukene, linatukk tuvikene jms. Muidugi, järgnev sünonüüm on oma tähendussisult seevõrra tuttav, et sellele võidi eelnevalt lisada «naiselik» lisa. Niisugustes konstruktsioonides ei tahaks seepärast sidekriipsu tarvitada. Jakob Hurt on siin leidnud õige lahenduse, mis toetub just seesugusele mõistmisele: ta on sünonüümid esitanud eraldiseisvaina, näit. «Naasekene, noorekene, / Linikpää, linnukene!» («Setukeste laulud» I, lk. 180.) Eespool mainitud sünonüümisõnastikus 325

8 on koostaja seesugused kombinatsioonid esitanud nõnda, nagu nad on üles tähendatud, kuid märksõnadena esinevad mõlemad komponendid. Mõned uurijad on ka nominativus absolutus'es näinud teatavat bahuvrihi-konstruktsiooni: «Kalad kullatud siessä: / Purikad pügalad külled, I Havid laiad laugud otsad» / (KJn); «Suured kohad koldsed oemed, / suured lõhed lõvised lõuad» (Tos). Seega siis pugalkülg 'purikas'; laukots 'haug' jne. Siin võib tõepoolest selle väga vana konstruktsiooni ümber vaielda; kõhklemisi on nad siiski võetud sõnastikku. Nagu eespool märgitud, on eksotsentrilisel liitsõnal subjekt väljaspool liitsõna, s. o. liidetud on komponendid, millel kummalgi on muidugi oma tähendus; liidetuna on neil aga erinevad tähendused tavakeeles ja regivärsis. Näiteks liitsõnas saabas -f- säär on saabas ikka 'saabas' ja säär 'säär', liitsõnana tavakeeles on see 'saapas olev säär', aga regivärsis on saabassäär '(jõukam) mees, noormees, saks'. Kuid regivärsi eksotsentrilistes liitsõnades võib lugu olla ka nii, et üks komponent või ka mõlemad on juba ülekantud tähenduses, s. o. liidetakse poeetilisi sünonüüme ja saavutatakse kahe- või kolmekordne tähendusnihe: luik 'valge linikuga kaetud' -f pea = luikpea 'abielunaine'; tina 'tinaehteid kandev' + rind = tinarind 'naine, neiu'; vaha 'vahakarva, s. o. blond' + latv 'juuksed, pea' = vahalatv 'neiu', samamoodi ka linalakk '(valgepäine) neiu'. Muidugi võib siin ka pars pro toto olla käsitatav eri kujundusvõttena. Arusaadavalt on suurem hulk eksotsentrilisi liitsõnu ühekordse tähendusülekandega. Sünonüümide suur hulk äratab sügavat lugupidamist rahva poeetiliste võimete vastu. Selles sõnaloomingus on omamoodi dialektika: ühelt poolt on olemas täielik poeetiline vabadus, kuid teiselt poolt on see looming piiratud värsimõõdu ja algriimi seadustega, olemasoleva vana traditsiooni ja käibel olevate stereotüüpidega. Ja ometigi nii rikas sõnavaramu! Lõpuks võiksime kogu poeetilise sünonüümika laias laastus jagada veel kaheks suureks rühmaks. (1) Esimesse, varasemasse jaotusse kuuluksid kõik need sünonüümid, mis on vahetult seotud iseloomustatavaga (laulik, inimene üldse nagu ta on naine, mees, talupoeg, saks, laps, joodik jne., aga ka loomad, taimed, esemed, nähtused jne.; võtmeseletuseks oleks: ta on see, ta on niisugune, tal on see, ta toimib nii). Näit.: kudrus, siid 'neiu'; askleajaja 'perenaine'; kaerasööja, kabjajalg 'hobune'; raharäti raputaja 'rikas'; armetu hani 'vaeslaps'; heinaraud 'vikat'; hiirehärra 'kass'; kuldsarv 'härg' (kuld on siin hinnanguline täiend); kõver raud 'sirp'; köiealune 'vang'; kurb aeg 'paast'; kirikupäev 'pühapäev'; ribasäär, sinilint, udusärk 'neiu'. (2)' Teise rühma kuuluksid sünonüümid, mis on väljaspool seda ringi, seotud kaugemate assotsiatsioonidega, näit.: kanep, maasikas, osi, taputilk, tammetõhv, niidunirk, ohjeta hobune, ritsik 'neiu'; havi hambad 'mõis'; lõõr 'laulik'; maasikmari 'pruut'. Siia võiksid kuuluda ka varem mainitud linnunimetused naiste kohta (hani, kana, kägu, lind, part jt.). Loodusnähtuste puhul assotsieerub ilmselt mingi omadus: karjavitsake painduv ja nõrguke; kägu kõlavahäälne; linaseeme sile ja puhas (kõik 'neiu'). Nagu nendestki vähestest näidetest selgub, on iseloomuliku detaili otsing ja deminutiivsus poeetilise sõnaloomingu üldiseloomulik printsiip. Väid harukorril on sünonüümina esitatud konkreetne ese või olend, mis on füüsiliselt suurem iseloomustatavast, näit. kuusk, kask, kõiv, tamm 'neiu'. Seega on saadud poeetiline maailmapilt vägagi paeluv ja omapärane kirev «mikromaailm». 4 Kui lähtuda loogilisest eeldusest, et regivärsside poeetilise sünonüümika arenemine kulges lihtsamalt keerulisema, primitiivselt täiuslikuma 326

9 poole, siis võiksime selle arenguloo skemaatiliselt kokku võtta järgmiselt oletamisi muidugi. Olgu järgnevas skeemis põhisõnaks ema; sünonüümika arengulugu oleks eeldustepäraselt järgmine. (1) Algaste oli arvatavasti põhisõna lihtne või vähevarieeruv kordus, umbes nagu joigudes seega siis peavärsis etna, paralleelvärssides samuti ema~emake. Järgmise sammuna asendati põhisõna lihtsünonüümi(de)ga, millele võidi liita epiteet (sageli deminutiiv), mis võis muutuda iseseisvaks. Silmatorkavalt sage on see võte pöördumistes: «Emakene, eidekene, / Nännekene naeruline» (Kõp); «Imäkene, hellakene ] Mamakene, maisokenel» (Räp); «Millal maksan eide vaeva, / Eide vaeva, / hella piima?» (Jõh < Lüg). (2) Võib arvata, et siit edasi hakati kasutama tegijanime, mis sisult oli ju perifrastiline võte. Nii nagu lihtsünonüümide puhul, pole siingi tegu ülekantud tähendusega; eit või nänn on seesama mis ema, nõndasama on lugu ka niisuguste tegijanimedega nagu hällitaja, imetaja, kandja, kasvataja jt. Need on ju ema iseloomulikku tegevust märkivad sõnad. Selle iseloomuliku, tüüpilise tabamine on loomingulise mõtlemise seisukohalt siiski märkimist vääriv samm edasi. Järgmine aste on metafoorne tegijanimi (hauduja). (3) Lihtsünonüümidelt mindi üle juba lihtsõnalisele (s. o. mitteliitsõnalisele) metafoorsele või metonüümsele sünonüümile, nagu hani, kana, lind, mari, maiso (Se) jt., millele võidi lisada epiteet [«Muid ai üles uma imä, / Kuts üles kulla kana» (Se); laste Unn]. (4) Kunstiliselt kõrgematasemelisteks ajaliselt siis suhteliselt hilisemateks peaksime pidama eksotsentrilisi liitsõnalisi sünonüüme; antud alussõna puhul näit. mesimari, mesirind. Selle sünonüümirühma vanem aste on nagu eelnevas osutatud tõenäoliselt see, kus sünonüümsena on vahetus seoses iseloomustatavaga (mesirind), hilisem on juba see, kus nii konkreetset sidet pole (käharpea kask, meelimari, päevapaiste). Tuleks arvata, et kolmandal-neljandal arenguetapil, igal juhul suhteliselt hulga hiljem, hakkas regivärssi tulema võrdlus. Võrdluste poeetiline loogika on sünonüümika alustest ikkagi väga erinev, otseseid kattumisi on vähe (ja needki näivad olevat üsna hilised). 11 Varem kanti üle tõepoolest olevuse-asja «mõte», nagu A. Annist on hästi öelnud. Laulik kõrvutas, mitte ei võrrelnud. Inimese kehaosade analoogial põhinevat metafoorsust, mitte võrdlust kannavad endas tavakeelsedki laua jalg, jõe suu, pudeli kael, maa nina jne. 12 Sünonüümsõnade tähenduslik kaugenemine alussõnast, uus assotsiatiivne lähenemine võis olla toeks-eelduseks võrdluse tekkimisele eesti regivärssides. Selle skemaatiliselt visandatud kronoloogia kõrval ei tule muidugi silmist lasta konkreetset ajalugu. On päris loomulik arvata, et näit. mütoloogilise taustaga laulud ja tavandilaulud on eakamad kui näit. laulud raskest mõisaorjusest. Küllap siis on erinevusi ka poeetilises sõnavaras. Muistsetes eepilistes lauludes on vähe sünonüüme ja see on seletatav ka nende struktuuriga (tegusõnaga värsse on rohkem ja neisse ei taha hästi mahtuda noomeni poeetiline kordus). 13 Eeldustekohane on see, et neis ettetulev vähene sünonüümika on hästi vanapärane (näit. laulus «Kannel» kuld, kodukanane 'neiu'; ujualune 'pruut'; pillipeksja, kandlekargaja, kandlekaristaja 'kandlemängija'; kuuekeelne 'kannel'; 11 Vt. K- P e e b o, Natuke regivärsivõrdlusi ja mõnda, mis seal sees, lk. 119 jj.,2. Vrd. R. Wellek, A. Warren, Theory of literature. New York, 1956, lk Vt. J. Peegel, Nimisõna poeetilisest sünonüümikast eesti regivärssides. «Keel ja Kirjandus» 1969, nr. 7, lk. 392 jj

10 vaga hing 'laps' Eesti rahvalaulud. Esimene köide. Tartu, 1926, lk. 1 jj.). Ei tarvitse olla eriti kogenud asjatundja, et orjuslaulude sünonüümikas ära tunda hoopis hilisemat ladestust. Võtkem näit. kupja sünonüüme: kurat, paharet; keerusilm, kõverkäsi, koerapoeg, kuradi poeg, kuradi sulane; hoobitaja, kepikandja, musta kuke kugistaja, vaese valla piinaja jms. Tõsi küll, leidub ka vanemat sõnavara, kuid harva Või mõisa vasted: põrgu, helveti elu, juudahaud, kuradi koda, kuradite koolimaja, pagana Unn, lõvi lõuad, Siberi paik, vallasööja, vere jooja. Kõrtsilaulud ja laulud joodikust võisid meil hakata tekkima alates esimeste maakõrtside asutamisest XV XVI sajandil; XVII sajandi lõpul oh neid juba 1200 ning nende arv üha kasvas kuni kroonu viinamonopoli kehtestamiseni käesoleva sajandi algul. Nekruteid hakati Balti kubermangudes võtma a. (Eestist võeti ajavahemikus nekrutiks üle mehe, väga vähesed neist tulid tagasi algul oh ju väeteenistus veel eluaegnegi...) Julgeksin väita, et need kaks hilist laululiiki peegeldavad üsna selgesti eesti regivärsi kunstilist allakäiku ka sünonüümika seisukohast vaadates. Pidasime eelnevas arenguloos tegijanime vanimaks poeetilise sünonüümi higiks. Paljud nekrutilaulud ja joodiku mehe manamised on üles ehitatud peaaegu ainult tegijanimedele. Neid ei saa üksnes selle nähtuse põhjal siiski ürgvanadeks pidada. Mitte ainult, et ajalugu räägib vastu, vaid see, et tegijanimi on õigupoolest ka lihtsaim, algelisim poeetiline vorm. Just see on oluline. Kui regivärsitraditsioon oli taandumas, haarati kõige käepärasema järele. Pealegi sobis see ilmselt sisuga milles ju õigupoolest mingit poeesiat polegi. Mõned näited: «Vat kus ^i^.brs, juodik, / Kõrtsi ukse uenutaja, / Kõrtsi lingi liigutaja / Kõrtsi kolgaste magaja, / Kõrtsi õllge õerutaja, / Kõrtsi pinkide pidune /Kõrtsi akende alune!» (SJn). Veel tegijanimesid: kõrtsilitsi lepitaja kõrtsipingi peesitaja, kõrtsipeldiku pidaja, viinavaadi vahtija, õllepulga puutuja. Katkend nekrutilaulust: «Minust sai püssipühkija, / Raua rooste ruhkija, / Minust sai valli vahtija, / Kirikute kirjutaja, / Hõbemooga ootsutaja» (Khn). Kui me eelnevalt pidasime mõnevõrra hilisemaks ülekannet millel pole otsest konkreetset sidet iseloomustatavaga (näit. neiu sünonüümid arukask angervaks, kaeraseeme, kalasilm, munakoor, soolatera) siis veelgi hilisemast kultuurikihist on pärit paralleelid hoopis teise miljöösse kuuluvate asjadega (eriti torkab siin silma söödava väljapakkumine)- juustutukk; mesileib, saiakakk, saiataigen, saiatükk, saksa sirge sigur sulavõi; maalikene, tinakannu lipukene, sukermunt kõik 'neiu' tähenduses. Siia hiliskihistusse kuuluvad ka kolme kopli roos, rohuaia roosikene tinnaata hlleke ja pejoratiivid põlatud leib, teopoiste tillerille mõisakubjaste kibuntkene jne. Muidugi pole kõik nii lihtne: ühes konkreetses laulus võib ju olla nii vanemaid kui ka hilisemaid stiilisugemeid. Omamoodi huvitav on regivärssides ka pejoratiivne sõnavara Tuntum osa sellest on kindlasti pulmakaasikute sõimlemine mille robustsuses mõnigi kord ei puudu ka lopsakas teravmeelsus. Sellelaadilise sonaloomingu tipu üheks näiteks (mis ajaliselt võiks kontrastina liituda eespool toodud rohuaia roosikesega) lubatagu esitada noormehe nalyustussona hobuseudara karv (obese udara karv) Maarja-Magdaleenast. Milline detail küll! Sõnaraamatut koostades kaalusin seda, kas võtta sinna ka laiendatud metafoore, suuremaid poeetilisi kujundpilte, kus on tihtipeale kõrvuti kasutatud mitmeid võtteid. Neis on süvametafoori, sümboleid, vas- 328

11 tandamist, abstraktse personifitseerimist ja asjastamist. Seda kõike muidugi parallelismile allutatult. Seejuures võib kujundi loomisest osa võtta ka verb, täites sageli väga olulist osa. Paraku jäid need sellest sõnastikust välja, peamiselt küll seetõttu, et autoril tundus olevat käepärast veel liiga vähe kogutud ainest. See aga ei tähenda sugugi, et niisuguseid konstruktsioone ei oleks võimalik vastavas sõnastikus esitada. Seesugust sõnastikku oleks väga vaja, sest mainitud tüüpi kujundid on ülimalt huvitavad ja poeetiliselt kõnekad ning ilmekamad neist kuuluvad kindlasti regivärsi vormikultuuri tippsaavutuste hulka. Arvatavasti ongi parem, kui mõni noorem uurija võtaks selle varamu kokku just spetsiaalses sõnaraamatus. Olgu siinkohal esitatud vaid mõned käepärast olevad värsid, koondatuna vastavatesse artiklitesse niisuguses võimalikus sõnastikus. LAISKLEMINE (~ MAGAMINE ~ UNI) 1. Ää eitag une regeje / Lase ramma ratta'aje [ 1 Uni saadab ulkumaie / Tuku teeda kondimaie / H II 35, 175 (102) Jaa; 2. Neil on aega aiguta'da / Magamista maalutada / Kõhtu korvassa pidada / H II 13, 748 (7) JJn; 3. Aä eida une reela / Unel on regi madala / Rammal rattas kallaspoolik / H II 8, 83 (18) Ksi; 4. E f ma istu une rekke, / Lamme ramima ratta'alle. / Une regi madala, / Rammal ratas kallas-pooli. / Keä jõuz' unda virotada, / Keä rammu raputa, / Sie istu ilo tareh, / Laul'e rõõmu lawa man / Ilo pikeri peohna, / Ilo kanni kangelahna. VK I 62 A. MURE (~ LEIN ~ HOOL) 1. Mullu jõin mure karika / Tuna mullu hoole toobi / Tänavu sõin leina leiva / H III 12, 181 (4) Hlj; ka H II 65, 52 (6) Sim; 2. Südames mu! süte vakka, / Põuves mul tuli põlesse / Lagipeal mul lõke laia. / H II 54, 438 (125) Muh; 3. Süames oli sutte vakka, / Pealael lõke laia, / Põues oli tuli punane. / H II (3) Tõs; ka H II 16, 144 (179) Kos; 4. Läksin Jaani päe kiriko / Mure rättiku käessä / Mure numer nurga peäle / H II 26, 515 (13) SJn; 5. Mure rätikud püüsse / Mure roosid rätikusse / H III 12, 445 (2) Ann; 6. Põues on mul põlev tuli, / Südames on süte tuli, / Pealael lõke laia / Ei lahe mure magada, / Hoolekene tulla unda. / H III 15, 67 (7) Pal; 7. Südamel oli sütevakka, / Pealael oli lõke laia / H II 10, 471 (235) VJg; 8. Süda teab, et süidi palju / pale paksuda mureta / südames on sutte vaka / lae peäl on lõke laia / põues on tuli punane / H III 9, 204 (6) Lai; 9. Südamen one süte hooga 1 Mu põvven tuli põlessa / H II 41, 619 (99) Kod; 10. Süämen о süteõhku, / meelen о tulepõrenti; / süämen süsi palasse, /-meele kirgi kõrbunesse. / Muret mul musta ärjä suuru, / kahjut kirja karja võrra, 1 mure tulli mu sülesse, / kahju kaldus kan'delesse, leina lennäs ruppe'esse. / VK IV 760 jj. Muidugi tuleks esitamise süsteem hoolikalt läbi mõelda (kas võtta ühte artiklisse ainult üht laadi variandid või kõik, mis seostuvad artikli märksõnaga jne.). Rohkesti tuleb kasutada viiteid (näit. tuleks artiklile LAISKLEMINE viidata artiklis RÕÕM, ILU ja vastupidi). Registrid tuleks koostada ka kujundi n.-ö. tuumsõnade kohta (uneregi, rammarattad, murekarikas, hooletoop, murerätik, sütevakk südames, lõke pealael, ilupeeker või siis pikemalt: kõhtu kõrval pidama, unerekke heitma, mure tuleb sülle). Sel kombel, eri registrite kaudu oleksid seotud laulutüübid ja -variandid, kus vastav kujund esineb. Masinamälusse salvestatuna oleks see kõik uurijaile mitmekülgselt kasutatav. Üsnagi huvitav oleks poeetilise sõnavara edasine lähem analüüs, esialgu kas või näiteks liitsõnaliste sünonüümide täiend- ja põhisõnade vaatlus. Esitan vaid ühe näite. Meie regivärssides on hämmastavalt palju kullasära. Keegi pole kokku lugenud, kus ja kuipalju on seda sõna kasutatud epiteedina, tavaline on selle esinemine lihtsõnalise sünonüümina: «Kust ma tunnen oma kodu / Oma kodu, oma kulla»; «Viiks kulla ['pruudi'] oma koduje, / Viiks marja oma majaje». Väga palju aga on meie regivärssides liitsõnalisi sünonüüme, mille esikomponendiks on sõna kuld ~ kulla (sõnastikus kokku ümmarguselt 140). Nende hulgas on väga kauneid poeetilisi metafoore: kuldhänd 'kukk'; kuldkabi 'hobune'; kuldking 'neiu, pruut'; kuldkurk 'laulik'; kuldlind 'laps'; kuldmees 'kuu'; kuldrind 'naine'; kuldnina-nirgike, kuldasõun, kuller pea-kana 329

12 'pruut'; kuldvälk 'mõõk' jne. Sõna hõbe (hõbe oli meil kullaga võrreldes ju väga tuntud väärismetall) esineb samas asendis märksa harvemini (ümmarguselt sadakond korda: hõbehõõtsik 'hani'; hõbelind, hõberind 'neiu'; hõbeais 'kiik'; hõbevill 'lammas'). Kuld on kujunenud hinnanguliseks mõisteks, tähistades kõige väärtuslikumat, kõige kallimat, kõige ilusamat. 14 Ja seda mitte ainult läänemeresoome areaalis, vaid vägaväga paljudes kultuurides. Niimoodi on meie regivärssides kujundatud kullasäralisi poeetilisi nägemusi, millesse sisse elades võidi ära minna hallist ja sageh vaevasest argipäevast. Sellesse sõnamaagiasse võidi uskuda, seda võidi meeleliselt näha, sest: «Vajatakse vahest olemist kuskil sealpool, kuskil ei k u s к i.» 15 Samavõrd pälvivad tähelepanu ka liitsõnaliste poeetiliste sünonüümide põhisõnad, s. o. järelkomponendid. Sõnastikus ongi artiklite alajaotuses sõnu rühmitatud põhisõnade järgi, kui neid antud artiklis on kaks või rohkem ühe ja sama põhisõnaga. Eeskujuks oli siin koostajale V. Ridala oma vastava lühema ülevaatega. 16 Väga palju on põhisõnades somaatilist sõnavara, s. o. nad loovad pars pro toto kujundi, nii iseloomuliku läänemeresoome kenningitele. Alljärgnevalt vaid üksainumane näide, kaugeltki mitte täielik loend liitsõnadest põhisõnaga -jalg: hani: leht-, lestas-, varvasjalg hobune: hark-, kabja-, kaper-, kaput-, kampa-, künka-, murat-, raudas-, sõrmusvala-, virkjalg hunt: hall-, harv-, kampa-, karva-, märg-, solpa-, sompel-, sulpa-, sussel-, tömpa-, varbajalg jänes: kontjalg kaer: karbus-, kannus-, karpa-, karvajalg kana: karva-, tibu-, varvasjalg karu: märg-, mätasjalg kass: tina-, tiperjalg nadu: lääp-, nanmas-, narmitjalg (kõik halvustavad) naine: karva-, lääp-, tõrva-, vinderjalg (kõik halvustavad) ne,u: elier,- (halv.), kaunis-, kõver- (halv.), käsk-, lepa-, luup- (halv ) rammraud-, tarvas- (halv.), timpa- (halv.), varvasjalg noormees: kannus-, saabas-, tuusujalg; halvustusi: kanter-, komber-, malla- viisujalg lehm : hark-, lampis-, linka- (halv.), sõrg-, sõõrajalg part: lestas-, paterjalg peigmees: kammis-, kannus-, kont- (halv.), viisk jalg (halv) pruut: käsk-, lipa-, lipperjalg saks: kannus-, kinga-, saabas-, siidi-, tuhveljalg sirk linnuke': sini-, vahajalg surnu: jahe-, külmjalg vend: kannus-, saabasjalg Pikaks kujuneksid ka sõnaartiklid -kael, -pea, -rind jmt. Kuid loomulikult pole kasutatud ainult somaatilisi põhisõnu, vaid neid on igast muustki valdkonnast, osalt lihtsõnalistest sünonüümidest tuttavaid (näit -kana: kodukana; -lind suvelind 'neiu, laulik'; -mari mesimari pruut). Mõnigi kord on üsna kauge ja mitte käegakatsutav just seesuguse sõnavalikuga tehtud nii armsalt kodulähedaseks. Näit. on taeva sünonüümide põhisõnadeks kamber, maja, tuba (Looja ~ Maarja kamber; Maarja maja või tuba; Maarja ema maja; Jumala või taevaisa tare; taeva lai tare). Et poeetilise (ja ka üldisema) sõnavara võrdlev-geograafiline analüüs annab palju regivärsikultuuri eri piirkondade iseloomustamisel ning muistsete kultuurikontaktide jälgimisel, see on kindlasti endastmõistetav. J* A. Turunen, Kalevalan sanakirja. Helsinki, 1949, Ik. 118, sub kulta. F. Tuglas, Valik kriitilisi töid. Tallinn, 1959, lk V. Grünthal, Virolaisen kansanrunouden kuvaannollisista kertosanoista. Suomi V: 16. Helsinki, 1933, lk

13 Muidugi oleks vaja regivärsside sõnavara suurt täielikku sõnaraamatut või siis niisugust, kus oleksid sees kõik need sõnad, mida ei leia ei Wiedemannist, Saarestest ega «Väikesest murdesõnastikust». Aga praegu niimoodi rääkida on suur utoopiline udujutt. Praeguseks säilitatud tohutu regivärsivara on enamasti pärit naislaulikutelt. Nende hulgas oli fenomenaalsete võimetega esinejaid. Epp Vasaralt Paistus pani Mihkel Veske aastail kirja 800 laulu kokku värssi; Jakob Hurt kirjutas setu laulikult Miko Odelt a ja Martina Irölt värssi (võrdluseks: «Kalevipojas» on ja «Kalevalas» värssi). Piisab, kui heita pealiskaudnegi pilk «Vana Kandle» köidetele, et veenduda, kui harvikud on meeslaulikud ja kui vähe on neilt laule kirja pandud. Kuivõrd ülivõimas on olnud naiste osa, seda osutab ka poeetiline sünonüümika. Artiklis naine on eespool mainitud sünonüümisõnastikus tervelt 315 positiivse hinnanguga sünonüümi; sõnal neiu aga kokku üle 850 (!) sünonüümse vaste, neist vahest ehk poolsada pejoratiivid (laisa, musta, siivutu tütarlapse iseloomustamiseks). Sõnarikkad on ka artiklid ema, laulik, pruut, tütar. Olgu kõrvutamiseks märgitud, et muinaspõhja läbinisti mehelikus eepikas on mehe kenningeid ka kõige rohkem, naist tähistavaid poeetilisi vasteid aga hoopiski vähe. 17 Vabandagu lugeja ootamatut kõrvalekallet, aga kui jutt juba skaldiluule maskuliinsele maailmapildile läks, siis on meie folkloorses sõnavaras üks tähtis nimi, mis näib selle kultuuriareaaliga ühine olevat: see on Kalev. Muinaspõhja skaldiluules esineb see just hiiu sünonüümides. 18 Vaevalt et siin saab tegu olla mingi juhusliku kokkulangemisega. Millal hakkas võimust võtma see, eeskätt naislaulikute, tõeliste rahvapoeetide ja hingestatud interpreetide-kaasautorite ülivõimas lüroeepika traditsioon, meie võrratu kirjutamata kirjanduse oluliselt isepärase kvaliteediga arenguetapp? Muidugi on meil kõigil üldteada Balthasar Rüssowi Vana-Liivimaa hea aja kirmeste kirjeldus, kus kõlas just «naiste ja ümmardajate» laul ning torupillimäng nii kõvasti, et «kuulmine-nägemine kaduda võis». 19 Aga see on juba hiline aeg XVI sajand. Tuleb arvata, et n.-ö. naistepärase lüroeepika ja lüürika algus on palju-palju varasem. Kui vaatleme poeetilist sõnavara, mis on seotud naistegelastega, siis on seal suhteliselt vähe kõige vanemat põhja, s. o. tegijanimesid ja ühesõnalisi sünonüüme. Seda võib kokku olla maksimaalselt kuni kolmandik. Valdav on liitsõnaline sünonüümilooming, mille vanim osa on ühisläänemeresoomeline seega siiski küllalt eakas. Kuid liitsõnaliste sünonüümide arvukus on eesti regivärssides lihtsalt vohav, võrreldes soome, karjala, vadja ja isegi isuri lauludega (kus eestipäraste mõjude olemasolu on märgatav). Nõnda on suur osa poeetilist sõnavara kohapealne looming, kusjuures keskusena kerkib praeguste mittetäielike analüüsiandmete põhjal esile Kirde-Eesti, mille mõju on ulatunud palju kaugemale kui rannamurde piir. Üldse on siin üsna oluline vahe Ida- ja Lääne-Eesti regivärsikultuuri vahel. Tugevasti omapärane on setu regi Vrd. R. Meissner, Die Kenningar der Skafden, lk. 410 jj. Vt. S. Egilsson, T. Jonsson, Lexicon poeticum antiquae linguae septentrionalis. K0benhavn, , lk. 332 sub kalfr kalv. Lähemalt on sellest kirjutatud: H. Must, Scandinavian Kalf and Estonian Kalev. Names 18, 1970, lk. 1 [viide väljaandest: Onoma. Vol. XVI (1971), 3. Leuven, lk. 756]. Muide, muinaspõhja eepikas on tuttav ka Kalfs son 'Kalevi poeg'. 19 Liivimaa kroonika. Stockholm, 1967, lk

14 värsi poeetiline keel. Aga regivärsside keel laiemalt võttes kõneleb ka väga vanadest (setu-isuri) hõimusidemetest Peipsi järve tagutsi. 20 Paratamatult läheb mõte sellele, et naise roll omaaegses ühiskonnas pidi olema küllaltki tähtis, eetiliselt väärtustatud. Naislaulikuist kantud regivärss hakkas peale tungima vanemale, kujundivaesemale ja lihtsama poeetikaga luulele ilmselt seoses elulaadi ja maailmakäsituse järkjärgulise muutumisega, kus naise ühiskondlik osa võrdsustus mehe omaga. See võis toimuda koos siirdumisega künnipõllundusele, paiksele maaviljelusele, kus naine oma igapäevatöös oli rinnu mehega ning hoolitses veel pere eest. Suurpere ema osa elus (vähemalt regivärsirepertuaari põhjal) oli tegelikult paljuski määravam kui mehe-adrakandja oma. Sellesse korilase-kalastaja-küti ajastust kõrgemal seisva kultuuri loomise aega võikski kuuluda kujundilisema poeesia tekkimine. Arvatavasti oli sellel tugev alus juba siis, kui hakati ehitama tarandkalmeid neljanurgelise talupojaelamu põhiplaaniga viimseid puhkekodasid I aastatuhande keskel. See on pelk oletus. Vaja oleks veel hõimurahvaste rahvaluule mitmekülgset võrdlevat analüüsi. Muidugi oli see protsess pikaajaline, eri paigus eri joontega. Võiks oletada, et uuemale vormitundele üleminek algas võib-olla kirderanniku mail, kus ka kultuurivahetus naabritega oli elavam kui südamaal. Hilisem vois see olla saartel ja Lääne-Eestis, kus ürgsem traditsioon tundub olevat olnud visam: näit. on arheoloogid nentinud, et saarlased pidasid kauemini kinni ürgsematest matmiskommetest. On näiteks hämmastav, et ema poeetilisi sünonüüme Saaremaa lauludes faktiliselt ei olegi. Poeetiline sünonüümika on siin üldiselt kasinam ning selge lokaalse eripäraga. Arvatavasti on paljud lugenud poolakas Aleksander Krawczuki huvitavat ja üpris vajalikku raamatut «Trooja sõda» Olev Jõe heas tõlkes. Meid paneb mõnevõrra hämmeldama asjaolu, mida raamatu autor peab suureks teaduslikuks avastuseks, aga mis läänemeresoome folkloristidele pole ammu enam uudis. Jutt on Ameerika teadlase Milman Parry seisukohtadest muinaskreeka eeposte autorsuse suhtes. Parry nimelt väitis ja veenvalt põhjendades, et eeposed on algselt suulise luule meistrite poolt loodud. Laulikuil hõlbustas lugulaule meeles pidada hulk stereotüüpseid väljendeid, mida sai rakendada kindla mehhanismi seadusi järgides. Tõsi küll, vastav oskus nõudis pikki aastaid harjutamist. 21 See sobib üldjoontes sellega, mida juba teame eesti regivärsi säilimise ja põlvest põlve edasiandmise kohta. Meiegi regivärsside üks osa pole sugugi noorem kui Homerose eeposed ja kirjaoskamatud laulikud, kes valdasid mnemotehniliste eeldustega kooskõlas, olevat poeetilist süsteemi, olid toepoolest suutelised meeles pidama tuhandeid ja tuhandeid värsse, nagu eespool oleme näiteid toonud. Paraku ei teadnud Krawczuk läänemeresoome regivärsikultuurist midagi. Jah ja kas ep ole see mitte meie eneste süü, et me ei ole mõnes maailmakeeles kokku seadnud mitte ühtegi head raamatut oma tohutu suurtest ja lummavatest muinasvärsside aaretest, nende sisust, vormist, arenguloost ja ainulaadsest kogumisest. Meie omagi laiem lugejaskond ei tea oma rahva suulisest vääriskirjandusest ausalt öeldes mitte midagi. Kuidas me suudame nii olla eneseväärikas kultuurrahvas? Üks asi kummitab seoses selle kirjaoskuse-eelse kirjanduse meelespidamisega siiski V. Rida la--grünthal, Eesti rahvaluule keelest. «Eesti Kirjandus» 1931 nr. 5, lk. 282 jj. 21 A. Krawczuk, Trooja sõda. Tallinn, 1989, lk

15 Üle kogu maa on tuttav laulutüüp «Suude sulg». Laulikut palutakse laulda, see aga keeldub, öeldes, et ta ei saa laulda, sest: «Mui jäänd koju suude sulge, / laua pääle laululehte, / parsile pajatisvaipa, / kirstukappi keelekõlksu» (Eesti rahvalaulud 1:1. Tallinn, 1969, lk. 138). Eri variantides tuleb ette ka sõnasõlg: «Mui om rinnan sõna sõllgi / Käüssenna laulu langa» [H II 31, 734 (2) San]; «Mui jäi' kodu sõnasõlõ' / Lawa pääle laulu lehe'» [H III 9, 862 (13) Urv]; «Mui on kaalan laulu laazi / Rinnan mul sõnade solge» [H II 5, 73 (54) His]. On lauldud ka pajatuspaberist (Räp); laululauast, sõnade sõlmest (Sim); laulukirjast (His), koguni lauluraamatust (Han), lugude lõngast (His). Karksis on lauldud: «Rinnal meil sõnade sõlg, / Kaalan meil kõnede kor'da, / Öölen meil lugude looka, / Käissen om laulu lauda» [H II 24, 246 (1)]; Saaremaal aga: «Minu suus on laulu sulgu / Minu peas on laulu pärge / Minu põues põetis paela / Sõrme peäl sõnade lõnga» [H II 35, 524 (324) Pöi]; «Vaat minul on suus laulu sulud / Lagi peäl mul laulu paelad / Põues on mul paetis paelad» (SKS, Niemi 251 Khk). Lisame, et leht märgib lõunaeesti murrakuis lehekujulist metallist rinnaehet. Ainuke seletus on meil pajatisvaiba kohta see on vaip, mis vastastikku laulvail kaasikuil üle peade oli heidetud (nõnda annab seletuse Wiedemann ja seda kordab Saareste oma sõnaraamatus). Aga sulg suus? Mis see on? Maie-laulus («Mehetapja») tantsib Maie, sulg ~ sõlg suus ja pärg peas. Kukel on laulusuled. Aga tuntud «Ilolaulus» on roogne naine rees, sõnad sõelaga üsas, laulud lõngaga kaelas. Eespoolgi oli näiteid lugude lõngast; juttu ju heietatakse (jutuheie katkes). Eesti ja soome regivärsis on tuttav sõnade keraks kerimine. Praegu võiksime ju seda kõike võtta metafoorina, aga regivärsis esitatut kannab ikkagi reaalne foon. Kas pole vaadeldavas laulutüübis tegu esemetega, mis aitasid laule meenutada? Või siis mingi konkreetse kombegatavaga-rituaaliga, millele näib viitavat pajatisvaiba kasutamine? Probleem on huvitanud ka tuntud fokloristi Felix Oinast, kes toob paralleele soome rahvalauludest, kus kõneldakse laulukirstust (vaste Vaivarast, kus öeldakse, et koju jäi terve koti- ja matitäis laule), ja kaugemaltki: Lääne-Aafrika rändlaulikute nn. lauluvõrküdest, mille küljes rippus igasuguseid esemeid, mis tähistasid eri laule. 22 Huvitav oleks selle probleemiga lähemalt tegelda. Käesoleva kirjapanija on veendunud, et mingi märgisüsteem pidi muiste siiski olema tõsi küll, suhteliselt hilisemal ajal (ja mitte otseselt seotud praegu esitatud probleemiga). Olustverest hiljaaegu avastatud kahes hõbemüntide peitaardes oli kokku hõbemünti (kogukaaluga üle 6 kg). Maetud olid nad XI sajandi lõpul ja XIV sajandil. 23 Arvan nii, et nendel rikastel meestel pidi olema oma arvestus: mündid olid eri päritolu, eri raskusega, erineva väärismetalli sisaldusega, saadud erinevate kaupade eest. Kas see kõik oli ainult mälus, kogu see keerukas rehkendus? Raske uskuda küll. Kui vaadata meie võimsaid Lääne-Eesti ja saarte maalinnu, siis mõelgem kord: keegi pidi need planeerima, materjalikulu arvestama, töökohustused kihelkondade ja külade kaupa jaotama, kohustuste täitmist kontrollima jne. Kas kõik see käis ainult mälu järgi? Kindlasti oli arvestus olemas laastudel, laudadel, kasetohul, võib-olla millelgi taolisel, nagu me oleme näinud teo- või magasipulkadel. Meie muistse iseseisvuse aegne ühiskond oli ju ikkagi küllalt hästi organiseeritud, küllalt kõrgel vaimsel tasemel. Seda tõendab kõigepealt meie võimas suuline kirjandus. 22 F. Oinas, Eesti rahvaluulest. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat I. Stockholm, 1973, lk. 28 jj. 23 J. S e 1 i r a n d, Muinasaeg, muinasteadus, muinastea'dlased. Tallinn, 1989, lk. 4 jj- 333

16 Märkmeid ruumipoeetikast Bernard Kangro näidendeis LUULE EPNER Bernard Kangro ulatuslik looming on oma alustes väga ühtne. Eri žanridesse kuuluvaid ning ajas kaugeid teoseid seob nii mõttepidevus kui ka paljude püsikujundite kordumine. Kahtlemata on üks peamisi B. Kangro loomingut keskendavaid probleeme tõelise ja kujuteldava, valis- ja vaimuilma piiride ebakindlus, mis muudab küsitavaks reaalsuse mõiste sisu. Oma tunnetusliku kreedo on kirjanik sõnastanud kõneka pealkirjaga kirjutises «Maailm on mu kujutlus»: «Tõelikkus ei ole muidu haaratav kui tunnetava mina kaudu. Ja seal on oma reaalsus. See maailm, mis me oma vaimus loome, on samuti reaalne. Ja ainult seda me tegelikult läbi elamegi.»! Kangro käsituses on selline tunnetus ühine arbujatele, keda sidus usk kirjanduse kui maailma tõelisuse looja osasse ning veendumus, et «kõik on kuskil võimalik». 2 Teiselt poolt on seda kõhklust ja ebakindlust seotud pagulasliku elutundega. Tartu tsükli romaane arvustades leiab I. Lehiste pagulaste tragöödia seisvat selles, «... et nad kaotavad oma mälestuste reaalsuse kokku puutudes praegusaja transformeeritud reaalsusega». 3 Tegelikkuse irreaalsus ning mälupiltide ja kujutelmade tõelisus tunnetusliku alusena põhjustab poeetilise aja ja ruumi tähtsustumise Kangro teostes. Esmajoones puudutab 1^uV! see romaane, mis žanriomaselt võimaldavad kaugeleminevaid aja- ja T1. iniänge; seilelt vaatekohalt on kesksed Tartu tsükkel («Jäälätted», «Emajõgi», «Tartu», «Kivisild», «Must raamat», «Keeristuli») ning Joonatani-triloogia («Joonatan, kadunud veli» «Oo astmes x», «Puu saarel on alles»). Pole põhjust mööda vaadata ka näidenditest, mille ruumipoeetikas ja metafoorikas leiame tähelepandavaid rööbitumisi hilisema proosa, aga samuti luulega. Kogumiku «Merre vajunud saar» (1968) saatesõnas peab B. Kangro oma a. kirjutatud näidendeid ajadokumendiks, arglikuks katseks «...draamavormis kinnistada ühe pagulase ööpoolseid mõtteid». Tegelased «... on saatuse poolt märgitud musta tähega, nad on surutud vahse paratamatuse või oma loomuse poolt teele, mida nad ei tahaks käia, aga kust siiski ainult vähesed pääsevad. Ometi ei puudu neis heroism, tahe välja rabelda, ükskõik kui varakult see ka lämbub Tunnetus, et viimne uks pole iialgi kinni löödud, jääb kuidagi ikkagi püsima Kõige kiuste». 4 Tegelikkuse fataalne surve, mida on tunda kõigis näidendeis, sünnitab hirmu ja ängistust. Draamas, kus psüühiliste protsesside suvakasitlust nii tavalist Kangro romaanides piiravad lavateosfuse võimalused, leiab eksistentsiaalne äng väljenduse muu hulgas ka ruumilistes kujutlustes. Valdavalt on näidendite tegevusruum suletud. Suletus ei pruugi aga sugugi tähendada väljapääsmatust. Pigem on see tegelaste hingeummikute vastupeegeldus, mispuhul «viimse ukse» (seegi on ruumiline kujutlus) leidmine sõltub inimese enda vaimujõust rohkemgi kui väliste olukordade nii- või teistsugusest kujunemisest. Viimse ukse kujund, mida Kangro oma näidendite elutunde metaforiseenmisel kasutab, pärineb psühholoogilisest draamast «Linnuaiad». 334 ' B. Kangro, Maailm on mu kujutlus. Rmt.: Kirjanikult lugejale. Lund, 1952, B. Kangro, Arbujate kaasaeg. Lund, 1983, lk I. Lehiste, Kolm eesti kirjanikku ning eksiilielamus. «Mana» 1972, nr 39 B. Kangro, Merre vajunud saar. Lund, 1968, lk. 5 6.

17 Näidendi ruum on seal võrdlemisi selgelt semantiline. Koik kolm vaatust mängivad haigla interjööris. Müüriga ümbritsetud haigla assotsieerub vangistuse ja surmaga, õnne puudumisega dialoogis saab ta aina negatiivse emotsionaalse sisuga tähendusi. Vastandtähendusi kannab ennekõike unistus metsast: kevadine mets lillede ja linnuaedadega, mis on nagu «muinasjutu imeaiad», sümboliseerib õnne ja vabadust. Opositsiooni haigla mets täiendavad parameetrid põhi lõuna ja üleval all. Ometi ei piirdu autor niisuguse lihtsa, isegi melodramaatilise vastandamisega. Ambivalentsust toob näidendisse metsa otsekui «esindav» puu kujund, mis muutub tähtsamakski pealkirjas väljatõstetud linnuaedadest. Remarkide kohaselt peab aknast paistev puu, algul raagus, pärast kevadises lehes, kuuluma kõigi vaatuste lavapilti. Dialoogis tähistab puu kord elu, kord surma, kord vangistust, kord vabadust. Dr. Kurve naise, õnnejanuse Irma jaoks on puu üksinduse ja suletud maailma võrdkujuks, millest ta ära ihkab, otsides pääsu teatrisse tagasipöördumises või elus metsade keskel. Dr. Kurvele tähistab puu algul lootust, see on haigetele «...viimseks tervituseks elavate maailmast...väljaspool neid müüre». 5 Seejärel, olles murdumas ebaõnnestumiste koorma all, võtab ta üle Irma vaatepunkti: puu maharaiumine rituaalse aktina näib olevat pääsetee ummikust. Lahendus on siiski muus: lootuse omaksvõtmises. «Viimne uks ei ole kunagi kinni,» sõnastatakse järeldus dialoogis. 6 Finaali visuaalne lahendus ühendab kujundlikuks tervikuks avatud ukse ning õhtuvalguses helendava puu, millele kinnistub nõnda elu ja lootuse tähendus. Puu on sagedasi kujundeid B. Kangro proosas ja luules. Joonatanitriloogias on see kindlus- ja reaalsustunde allikaks irreaalsel saarel («Puu saarel on alles»). Siinse ja sealse ühendust võib aimata minakujundina esineva puu ning ajavoolu sümboliseeriva jõe koosolemises «Kihvakaania» tsükli luuletuses «Puu ja jogi» (kogus «Varjumaa»). «Lootus on mitmeharuline puu,» öeldakse «Mustas raamatus» a. sündmusi kujutava näidendi «Merre vajunud saar» mitmekihilist metafoorikat integreerib saare kujund. Siin laieneb suletud ruum kogu sõjaaegseks Eestimaaks oleviku vägivalla ja ees ootava uue okupatsiooniga. Vabadusse pääsemine tähendab Eestist lahkumist. Just niimoodi näeb asju dr. Rasmus Sellingu peamine vastasmängija, vastupanuliikumist organiseerinud Matt. Dihhotoomilise jaotuse paneb näidend aga tõsise kahtluse alla. Piir vangisoleku vabaduse (resp. suletuse avatuse) vahel kulgeb pigem inimeses endas, olenedes tema valikust. Kui Matti jaoks on silmapiirile ilmuv ja kaduv saar reaalselt olemas, siis dr. Selling peab saart fatamorgaanaks, ent näeb seda ometi pimedanagi, meelteväliselt. On tähendusrikas, et see toimub lõppstseenis, kui dr. Selling on otsustanud jääda sulguvate piiridega Eestimaale oma saatust ootama. Horisondil terenduvat saart ja «Linnuaedade» finaali puud seob siin kujundianaloogia. Mõlemas stseenis tugineb fatalistliku värvinguga lootus vaimuilma suveräänsusele ja tõelisusele (metafüüsilises tähenduses). See subjektiivne lähtekoht, inimese võime luua ja määratleda oma maailma, avabki «viimse ukse» realiteetidesse suletud ruumist vaimsesse vabadusse. Ka saare kujundit kohtame B. Kangro loomingus tihti. Ilmse eneseallusiooni sisaldab Eestist lahkumist kujutav luuletus «Seitsme aasta eest 3» kogus «Eikellegi maa»: «Jalge ees lahe kumendav kaar. / Veeseljal heledal / kerkib korraks kui ilmutus / õhtuse pilve all / merre vajunud saar.» 8 «Igatsus» (kogus «Varjumaa») sekundeerib: «Sakilise B. Kangro, Merre vajunud saar, lk. 46. B. Kangro, Merre vajunud saar, lk. 82. В. K a n g r o, Must raamat. Lund, 1965, lk B. Kangro, Eikellegi maa. Lund, 1952, lk

18 silmapiiri taga / terendub olevaks olematu saar.» a. on kirjutatud «Tuulte saar» ja «Meie saar» (kogus «Põlenud puu»). Soome põgenejaile ajutist varju pakkuv Umblu saar etendab «Mustas raamatus» oma osa Benno Marani lahkumis- ning jäämispingetes. (Vahemärkuseks. Selline kordumine osutab mitme B. Kangro püsikujundi kogemuslikule taustale: mälupildid ja unenäod transformeeruvad poeetilisteks kujutluspiltideks ning rändavad nii tähenduslikult varieerudes teosest teosesse. Samalaadne on näiteks vee (jõe) ja mustade hobuste päritolu. 10 ) Joonatani-triloogias on reaalsuse-irreaalsuse piiril võnkuval saarel viibimine autori seletust mööda «põlemine puhastustules, arvepidamine iseenesega». 11 Saar tähistab pigem psühholoogilist, läbivalt subjektiveeritud aegruumi. Saare tähendusvälja kuulub ka tavapärane romantiline kujutelm saavutamatust, ent igatsetud ideaalist «oma saarest». Viidakem vaid A. Reinvaldi «Kuldrannakesele» ning muidugi G. Suitsu krestomaatilisele «Oma saarele» eesti luuletraditsioonist. Luuletus «Oma saar» leidub ka B. Kangro loomingus. Arbujate aegu mõtestab Kangro oma igatsuste saare hinge päriskoduna, mis ei tunne geograafilisi piire: «... kus on mu päriskodu? On see siin Tartus või Võrumaal või kuskil mujal ning kaugemal? Saab seda üldse siduda mingi kindla geograafilise nimetusega maailmas? [ ] Mitte ainult Eestimaa, vaid paljud maad. Mitte ainult täna ja eile, vaid ka tunaeile ja palju sajandeid tagasi on kirjutatud sinna päikses virvendavasse Emajõe vette.» I2 Rõhk on asetatud globaalsele (kultuuriruumile, millesse lülitub ka Eesti ja eestlus. Pagulusaegses loomingus tõuseb mõistetavalt esiplaanile rahvuslik enesetunnetus: hingekodu nihkub kahe Eesti kauge, ent vaimus ometi tõelise kodumaa, ning pagulase Eesti lõikumispunkti. 13 Lausa trotslik juurdumine mälestuste Eestis on tunnuslik kogu Kangro sõjajärgsele loomingule; kui «Arbujates» peab kirjanik end «pesapõgenejaks», siis К Ristikivi ei kahtle, et Kangro kuulub «pesahoidjate» hulka, ning tal on õigus «Merre vajunud saare» kirjutamise ajal (1947. a.) pidi lahkumise traagika veel elav olema. Mineku jäämise pinged näidendis on sügavalt läbi tunnetatud. Saar silmapiiril omandab muude tähenduste seas ka Eesti-identiteedi sümboli kaalu: mitte asjata pole saarega seotud lõputa muinasjutt pant Kalevipoja lugudest, niisiis rahvusliku mütoloogia kihistustest. Finaalis nähtavaks muutudes tähistab saar vaimset sidet oma rahva ja kodumaaga, mida mingid välised jõud ei saa katki rebida. Seegi pole kõik. Näidendi kujundisüsteemis on saar seotud ka Mirjamiga, tüdrukuga, kes mitmes variandis esineb B. Kangro teostes. Proosa-Mirjamid märgivad kujuteldavat ideaali, nad on ja samas ei ole «päriselt» olemas. T. Liiv on teda pidanud Kangro kõige indefiniitsemaks tegelaseks. 14 Näidendi-Mirjami füüsilises eksistentsis kahtlusi ei teki, küll aga jääb tabamatuks tema tegelik olemus, suletuks kummaliste tegude tagamaad. Mirjami kuuluvusele ideaalse, vaimse maailma juurde osutab diskreetselt analoogilisi tähendusi kandva saare ilmumine-kadumine sünkroonselt Mirjami ja dr. Sellingu suhete arenguga näidendi I vaatuses. Viimases vaatuses see seos nõrgeneb ning domineerima hakkavad saare teised tähendused. «Merre vajunud saare» Mirjamil on kokkupuutepunkte Mariaga ilmselt parimast B. Kangro näidendist, dramaatilisest visandist «Üle B. Kangro, Varjumaa. Lund, 1966, lk. 55. Vt. B. Kangro, Arbujate kaasaeg, lk B. Kangro, Puu saarel on alles. Lund, 1973, lk. 6 B. Kangro, Arbujad. Lund, 1981, lk Vrd. A. Merilai, Bernard Kangro hiline lüroeepika. Bernard Kangro 80. sünnipäevale pühendatud ettekandekoosolek. (Teesid.) Tartu, lk T. L i i v, Bernard Kangro kirjanikuna. «Looming» 1989, nr. 1, lk

19 F. R, Faehlmann (Märt Laarman, õli vineeril, 1950.) TAHVEL XXI

20 TAHVEL XXII / / ^ Z ue > -^M -, r M ^ - ^ д.. л**?*^ * /л ^ A F. R. Faehlmanni retsensiooni «Rahvaväljaanne: «Leiwakorwikenne»» autograafi algusleht.

21 joe». Maria kujus on tajutav teatav irreaalsus, samuti viitab seosele nimevalik: meenutagem, et näiteks «Mustas raamatus» vilksatav Mirjam on ristitud Mariaks, mis omakorda juhib kristliku traditsiooni juurde. Maria nimi näidendis «Üle jõe» on sihiteadlikult valitud. 15 Varjamatud on ka allusioonid F._ Tuglase novellile «Inimese vari». Näidendi dominantkujuna lai jogi kuulub remarkide järgi kõigi piltide lavakujundusse. Tühjal maal teisel pool jõge valitsevad sõda ja surm. Surma sümboolikat kandvad mustad hobused mõjuvad poeetilise, võiks öelda estetiseeritud kujutelmana, sisendades pigem lootusetust kui õudust. Nad ootavad ning sellel, kes neid näeb, pole pääsu. Saatusliku ettemääratuse vari ripub tegelaste kohal päris algusest peale. Juba 1. pildis kõlab Maria repliikides äraminekuiha, kuid minna pole kuhugi, sest «Soo on ümberringi. Ees on jogi. [ ] Läbi soo ei ole siit veel ükski läinud. Ja kes on läinud, on jäänud. Ja üle joe siit ei minda.» 1б Taas ollakse suletud ruumis, kus pole muud teed kui kuuletuda saatuse kutsele Häälele surma kaldalt. Siiski jätab Kangro ka selles näidendis lahti «viimse ukse». Paat Maria ja Võõraga (kes on tapnud Maria mehe) ei jõua Surma Jõe teisele kaldale, vaid libiseb päri voolu alla; jääb teadmata, kuhu vool selle kannab. Vastuse võiksid anda Tartu tsükli romaanid. Näidendi Surma Jõe kujundlikuks paralleeliks on neis Styx (ühtlasi Emajõgi), millel polegi teist kallast: «...kui me" kunagi kuhugi välja jõuame, siis ainult uuesti samale kaldale, kust lahkusime äraarvamata palju aega tagasi,» ütleb Justus Pernambuk, juhatades teed udusele jõele. 17 Ja «Tartu» nägemuslikus episoodis sõidab Hertsi, mustad hobused saani ees, piki Emajõe jääd tuhmi hämusse. Elu ja surma vahepiir kaotab tähenduse ning nõnda ei saa «reaalse» eksistentsi lopp hävitada viimset lootust. Kujunditasandil ühendab näidendeid «Merre vajunud saar» ja «Üle jõe» kõige tugevamini udu, mida võib pidada veel üheks B. Kangro loomingu püsielemendiks. Mõlema draama esimestes repliikides kõneldakse udust. Udust kerkib saar meres, udu tõuseb jõelt mõlemal juhul on tegemist veega, mis on Kangro kujundisüsteemi kaalukas osa. Udu tähendusväli on küllaltki avar. Sageli saab seda tõlgendada tegelase siseummikute välise heiastusena. Nii saadab «Üle jõe» ava- ja lõpppildi udu Maria heitlusi iseenda ning oma saatusega. Samas sobib udu määramatu, irreaalse ruumi atribuudiks: ta hajutab piirjooned, varjab maist reaalsust piirava horisondi, muudab maailma unenäoliseks. Otsese tähenduse nõrgenedes saab udu «eksistentsiaalse indefiniitsuse» '» visuaalseks väljenduseks. Tegelikkuse ja fantaasiamaailma piiril ekslemist romaanis «Puu saarel on alles» varjutab udu; udus kangastub võõral maal viibijale kodu (luuletus «Nägemus» kogus «Suvihari»); udude taga on kaotatud Varjumaa (luuletus «Udu taga» kogus «Varjumaa»); udupildistik kannab tsüklit «Eikellegi maa» samanimelises kogus. Ka hämarus võib luua ruumi määramatuse mulje. Näidendite atmosfääri kujundab sageli remarkides tegevuspaigana ette nähtud pimenev tuba, mida nõrgalt valgustab küünal, ahjutuli või päevavalguse kuma. «Üle jõe» painavtumedast atmosfäärist eraldub kontrastsena 3. pilt, Võõra ning Maria kõnelus. Seda valitseb suvine valgus, mis kordub märksõnaliselt ka dialoogi teemana, lava aga kujutab õitsvat aeda. Pilt jaguneb kaheks enam-vähem võrdseks pooleks, millest esimest tõlgendatakse hiljem Võõra nägemusena. Lavaesituse seisukohalt mõnevõrra ootamatult pole üleminek siseruumist välisesse, «tegelikku» ruumi kuidagi markeeritud, v.a. Maria muutunud riietus. Kui teatripraktikas mär- 15 Vt. B. Kangro järelmärkus M. Valgemäe arvustusele «Kammerteatris». «Tulimuld» nr. 2, lk В. K a n g r o, Merre vajunud saar, lk B. Kangro, Tartu. Lund, 1962, lk T. Liiv, Bernar'd Kangro kirjanikuna, lk Keel ja Kirjandus nr

22 gib kujutluspilte sageli lavavalgustuse muutumine, siis Kangro esitab nägemuse säravas hommikuvalguses, eristamata seda reaalsest kohtumisest sama pildi teises pooles. Tõelise ning näiva piiri ähmastab ka lavakujunduse kooskõla Maria lapsepõlvemälestustega esimesest pildist (sinised mäed mõlemal puhul). Loobumine kujutlusruumi markeerimisest ning valguse hämaruse vastanduse mittetriviaalne kasutamine problematiseerivad reaalse ja kujutlusliku vahekorra a. draamaviisikusse kuuluvad veel lühinäidend «Eelpost» ning ajaloolisel foonil mängiv «Hunt». «Eelpost» on olustikuline žanripilt idarindelt a. lahingute ajal. Lava kujutab maa-alust punkrit, milles valitsev hämarus on realistlikult põhjendatud, kuid ühtlasi loob ahistava meeleolu. «Viimse ukse» motiivi aktualiseerib selleski näidendis suletus. Dialoogist selgub, et eelpost on rõngasse haaratud, võitlus lootusetu: «Siin istu nagu rott urus, ümberringi soo, ees jogi, taga mets.» 19 Ja teisel pool jõge, vaenlase positsioonidel, varitseb surm. Irreaalse elemendina on näidendisse põimitud Vannase unenägu (seejuures verbaalselt, s. o. unenägija jutustusena), mis teisendatult kordub tegelikkuses. Siiski ei irdu näidend tervikuna olustikulisest pinnast. Põhijoontes kordub «Eelposti» situatsioon «Keeristule» alguses, kus Naatan Üirikese rindeelamuste maastikulise fooni moodustavad tähenduslikult koormatud jogi, saar ja udu. Draama «Hunt» ruumikäsitluses äratab tähelepanu suletuse mitmetähenduslikkus. Aheru rehetuba, kus toimub I II vaatuse tegevus, on mõtestatud kaitsva koduna; traditsioonilise kodusümbolina valgustab ruumi tulekolle ahjusuul. Kuri tuleb väljast; kurjust personifitseerib marutõbine hunt, kellesse olevat asunud õela mõisaproua hing (viide kurjuse inimlikule päritolule). Hundi kallaletung Hebole on viidud lava taha, mõistagi ka puhttehnilistel põhjustel. Kodu kaotab kaitsva jõu, kui seda hakkab seestpoolt lammutama pime egoism ja kättemaksuiha. Hebo ülesandja on koduste ringist. III IV vaatuse tegevusruum vaba loodus kevadises päikesepaistes kontrasteerub kurjuse järjest tugevneva survega. Hundi ohvrid suletakse Mäerehte ning suletus on taas täiesti negatiivse tähendusega. Arvustus on tähele pannud mõttelist paralleeli kaasaegsete koonduslaagrite ja vanglatega. 20 Tugevate melodramaatiliste rõhkudega loppstseen mõjub ehk liigagi illustratiivsena: Mäerehest pääsenud Hebo ja tema päästja Paap lahkuvad vabadusse, kurjuse kandja Annus aga suleb end ise rehte. Vabanemispaatost võiks küll mõnevõrra kahandada teadmine, et mõisa võim jääb siiski vääramata. «Hunt» seisab «Merre vajunud saare» näidendite seas mõneti eraldi; proosateostest on ta seotud Kangro esimese diloogiaga («Igatsetud maa», «Kuma taevarannal»). Pärast a. loomepuhangut on B. Kangro kirjutanud veel kaks, kahjuks seni käsikirja jäänud draamat a. ESTO näidendivõistlusele Heisvald Iiepuu varjunime all esitatud ja seal auhinnatud «Kohtumine vanas majas» kujutab endast otsekui Tartu sarja romaanide järelmängu. On ju Kangro oma romaanidessegi paigutanud draamavormis osi (näiteks Ristikivi-allusiooniliselt «hingede ööks» nimetatud osa «Emajões»), milles elavad ja surnud saavad aastakümneid pärast nende elu saatuslikke sündmusi kokku nägemuslikus ruumis. Piirivööndis elu ja surma vahel «eikellegimaal» ei kulge aeg lineaarselt, vaid lõikub igavikuga. «Kohtumine vanas majas» põhineb samasugusel aja- ja ruumikäsitusel. «Eikellegimaa» konkretiseeritakse laguneva Ahava taluna (kõlaliselt meenutab Aherut «Hundist»), kus veedab öö turistina kodumaale tulnud pagulane Teo, talu perepoeg. Proloogis elustavad tuttavad esemed mälestusi lapsepõlvest, mälu toel võetakse Ahava talutuba B. Kangro, Merre vajunud saar, lk. 29. Vt. K. Ristikivi, Bernard Kangro. Lund, 1967, lk. 52.

23 omaks kui pagulase tõeline kodu. See valmistab ette järgmiste vaatuste ruumitransformatsioonid. Esimese vaatuse algul süüdatud lamp saab otsekui märgutuleks, mis kutsub ellu surnud pereliikmed. Koik nad kannavad kaasas oma surma Teise maailmasõja vägivaldsetel lõpp- ja järelaastatel. Ühe perekonna kohtumine kasvab Eestimaa saatuse poeetiliseks üldistuseks. Ahava talus valitsevad sel ööl omad aja- ja ruumiseadused. Ruum on ühepoolselt suletud: on võimalik siseneda, kuid keegi ei pääse majast välja. Dialoogis rõhutatakse seda asjaolu korduvalt. Teole pole see üllatuseks, tema teab kindlalt, et «Siit majast ei pääse praegu keegi välja. Uks avaneb ainult sissepoole. Kes sees, see enam välja ei saa.» 21 Võiks järeldada, et tegemist on Teo siseruumiga, tema kujutlustega, kui sellele ei räägiks vastu tegelastevahelised suhted, kus Teo ei ole kõike teadva ja mäletava «mina» positsioonil, vaid pigem tõeotsija ja lepitaja rollis, võrdsena teiste seas. Näidendi lõpul pingestuvad ruumisuhted aga veelgi. Kui Illimari lask on kustutanud «hingede ööd» valgustanud lambi, tungivad majja julgeolekumehed ning selgub, et sisenejaid on varitsetud ja nähtud. Elavate ja surnute kohtumine maandatakse tegelikkuses, nägemuslik osutub paradoksaalsel kombel reaalseks. Nähtavasti on «Kohtumine vanas majas» B. Kangro pessimistlikumaid teoseid. Oodatud leppimine ei toimu, isegi mälestuslik «eikellegimaa» osutub võõra ja vägivaldse jõu ees kaitsetuks ning lohutav «viimne uks» jääb suletuks a. lavastatud komöödias «Kurb ahv» (autori määratlusel «kerge mäng tõsisel teemal kolmes vaatuses») käsitleb B. Kangro tõelise ja näiva vahekorda «Illusioonb-nimelise teatri rajamise äpardunud, ent ometi happy ena"\ võimaldava loo najal. «Kurva ahvi» tegelased on omamoodi elupõgenikud, kes otsivad oma probleemidele lahendust peibutavatest illusioonidest. Negatiivset hinnangut on seejuures välditud. «Elus peab ju olema valesid, muidu pole elu tõeline. Illusioone peab olema,» kinnitatakse näidendis. 22 B. Kangrot on teatris võlunud murdekoht näilisuse ja kunsti tõelisuse vahel. 23 Kaksikelu võimalus teeb teatri ihaldusväärseks näidendi tegelastele. Madami unistussinises salongis ja kontoris Lootuse tänaval tehakse ettevalmistusi uue teatri avamiseks, kuid tujukas saatus lööb kõik plaanid segi. Komöödialikult õnneliku lahenduseni jõudmiseks tuleb teater asendada alternatiivse unistusega: mere kui elu uuenemise ja vabaduse sümboliga. «Kurva ahvi» võrdlemisi traditsioonipärane sümboolika ei paku erilisi üllatusi. Huvitavam on kerge autoparoodilise varjundiga motiiv: koomilist segadust sünnitab «Illusiooni» avatükiks mõeldud näidend «Kurb ahv» puhtalt sümboolse ahviga, nagu selgitab autor. Kaks «Kurba ahvi» (B. Kangro oma ja «näidend näidendis») peegelduvad vastastikku teineteises, nii tekib omapäraseid seoseid. Missugune on B. Kangro draamade suhe teatriga? a. kogumiku eessõnas väidab kirjanik, et vormiliselt elab tema draamades edasj autori arusaamine näidendist, nagu see oli 1930-ndate aastate lopu ja 1940-ndate aastate alguse «Vanemuises». 24 Tõepoolest, Kangro ei eksperimenteeri lavaruumi ja saali suhetega ega lasku mängu stiihiasse modernsete teatrivoolude laadis. Tõelise ja kujutlusliku ebamäärane piir kulgeb fiktsiooni sees. Küllap on seegi põhjuseks, miks M. Valgemäe kahtleb Kangro näidendite lavalisuses. Dramaturgilisest aspektist halvaks hindab ta Kangro kalduvust «... libiseda nägemismeelega tajuta- 21 H. Ii ep uu [= B. Kangro], Kohtumine vanas majas, lk. 24. (Käsikiri. Koopia eravalduses.) 22 B. Kangro, Kurb ahv, lk. 14. (Käsikiri. Koopia eravalduses.) 23 В. K a n g r o, Arbujate kaasaeg, lk B.Kangro, Merre vajunud saar, lk * 339

24 vast metafoorikast verbaalseisse kujundeisse, mis harva saavutavad vajaliku lavalise dünaamika». 25 Paljud olulised kujundid [mustad hobused («Üle jõe»), linnuaiad, meri («Kurb ahv») jt.] esinevad tõesti vaid sõnalisel kujul. Teised peaksid remarkide kohaselt laval nähtavaks muutuma. Visuaalsed sümbolid on näiteks puu «Linnuaedades», saar «Merre vajunud saares», jogi lühinäidendis «Üle jõe». Päris teatripäraseks ei söandaks neid siiski pidada, seda kahel põhjusel. Kõigepealt saavad nad tähenduse ikkagi dialoogis, mitte mängus: alles lahti seletatult, sõnaks saanuna hakkavad nad toimima kujundisüsteemi integreerivate sümbolitena. B. Kangro ei usalda eriti teatri esemelist reaalsust. Samuti torkab silma, et põhiosas on tegemist subtiilsete looduskujunditega, mis pääsevad laval mõjule vaid perfektses tehnilises teostuses kui siiski. Ebadramaatiliselt staatiline, metaforiseeritud ruum toob Kangro näidendeisse kaasa tugeva lüürilise allhoovuse. Kesksete kujundite juurdumine varasemas ning hargnemine hilisemas luules ja proosas lubab väita, et B. Kangro dramaturgia pole pelgalt «ajutine vahemäng», vaid kirjaniku loomingu täiekaaluline osa. 25 M. Valgemäe, B. Kangro. Merre vajunud saar: viis näidendit. (Kirjandusringvaade.) «Mana» 1969, nr. 2(36), lk

25 Meieisapalve mõistatuslik eila satack ~ erra satack PAUL ALVRE Eesti keele häälikuloost teame, et suur hulk sõnavorme on varem olnud ^-lõpulised. L. Kettunen on loetlenud selliseid rühmi 9, A. Kask aga ID Nende hulka kuulub ka käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre, mis näiteks sõnast saatma hääldus kunagi *sättak. Põhja-Eesti murdes on arvatavasti k täielikule kaole eelnenud vaheastmena larüngaalklusiil, nagu seda tänapäeval võib kuulda Võru murdes (SUDU?). Henriku Liivimaa kroonika käskiva kõneviisi vormid lauseis «Laula, laula, pappi» ja «Maga magamas» võisid häälduda just sellistena, sest nad pole allunud lõpukaole, mis teatavasti kujunes välja XIII sajandil. A. Kask märgib, et «Põhja-eesti murdeis on sõnalõpu -k kadu küllaltki vana nähtus, sest meie vanimas kirjakeeles on ainult üksikuid jälgi varasemast -&-st». 2 Näiteina käskivas kõneviisis leiduvaist lõpu-& jälgedest esitab ta Wanradti-Koelli katekismusest eila satack ja Georg Müllerilt erra satack 'ära saada'. Eitavale imperatiivitüübile eila satack Wanradti-Koelli katekismuses on tähelepanu juhtinud ka J. Mägiste, seda siiski ligemalt analüüsimata. 3 Hea tahtmise korral võib selliseid /e-lisi vorme leida mõnelt teiseltki vanalt kirjamehelt, kuid kõik nad piirduvad vaid meieisapalve sõnaühendiga 'ära saada'. Et muudel juhtudel pole käskiva kõneviisi k säilimisest mingit jälge (näit. Wanradtil- Koellil Nynda muysta se kolmandes palwe; Erraneji anna meil an/dejx; VEKVM, 356), nagu ka tervest 11-liikmelisest ^-vormistikust, tekib põhjendatud küsimus, kas siin ck puhul on üldse vahetult tegemist käskiva kõneviisi k-ga või peitub selle taga mingi muu formant. Enne kui asume seda küsimust ligemalt analüüsima, esitagem kasutada olevad näited avaramas kontekstis: Wanradtil-Koellil (1535) /N/yn/cJk eila satack mjeydj kywsattusen sysse (VEKVM, 357). Kullamaa käsikirjas ( ) elle szättyt meyttyt kuri ja Ohachtusz / errenes sattka meijt kuryastth Amen (VEKVM, 1). Georg Mülleril ( ) E r r as at ас k meyd kuria huckutusze sisze, erranes errapeesta meidt keickest Kuriast (NEP, 18). Jakobus Kohtenil (1647) Nüid se tennapewane Evang: sinnib üchte kogku meyte poha Ifia meye ka, Kujia pohl meye nenda loyme Ij3and err a s at ас k meitet kuria huckutu/se siejie (VEKVM, 128). XVII sajandi algupoole teistes tekstides, näit. Turu käsikirjas ja J. Rossihniusel Jeiduvad ainult fc-ta vormid (Errasaata, errasahta), kuigi meieisapalve sõnastus oma kurja hukutuse'ga on võrdlemisi ühtne. Lõpu- -ta vormide üldistumisega kinnistub ühtlasi sidesõna ninck kasutamine, näit. H. Stahlil ninck erra sahta meid kuisatuse sisse j Erranis errapehsta meid keickest kurjust 'vnd nicht einführe vns in versuchunge / sondern erlöse vns von dem vbel' (HH II, 215). Varem polnud aga eraldi sidesõna järele vajadust, sest selle ülesannet täitis kopulatiivse tähendusega liitepartikkel -k (< *-ka, *-kä). See soome keelestki tuntud formant -ka, -kä elab lühenematult edasi eesti sõnas ega (vrd. sm eikä), kuid vormis ning (< *ninkä) on toimunud ootuspärane lõpukadu.' Soome keeles on kopulatiivse elemendi toel tekkinud sidesõna sekä 'ning'. 1 L. Kettunen, Eestin kielen äännehistoria. Helsinki, 1962, lk. 50 jj.; A. Kask, Eesti keele ajalooline grammatika I. Teine trükk. Tartu, 1972, lk. 88 jj. 2 A. Kask, Eesti keele ajalooline grammatika, lk J. Mägiste, Vanhan kirjaviron kysymyksiä. Tutkielmia viron kirjakielen varhaisvaiheista 1200-luvulta 1500-luvun lopulle. Helsinki, 1970, lk

26 Eesti murretest on registreeritud omapäraseid paanssonahsi kopulatiivsuskonstruktsioone, mis oma ^-lõpuga meenutavad suuresti vana kirjakeele satack- V \, näit. seek-seegi, niik-nii 'nn ja nn, sinnak-smnak sealak-sealak jt,«enamikul juhtudel ootaks neis e-loppu, kuid -bnko- giti ootuspärane, kui liitepartiklile -ka, -kä eelnes juba varem sonalopuline k, näit. sinnak < *sinnäk-kä. Ka satack-vormi saab rekonstrueeenda kujul '*saltak-ka, kuid üsna tõenäoline on kopulatiivse ^-elemendi varajane üldistumine eri vormirühmadesse, nagu osutavad eespool toodud murdenäited. Vana kirjakeele käskiva kõneviisi 2. isiku eitava kone vorme eila satack ~ ena satack seob aga tihedalt soome keelega asjaolu et sealgi viljeldakse kopulatiivset liitepartiklit -ka, -ka ennekõike seoses eitusega, näit. Äia katsele äläkä koske (NS II, 118) Ära vaata ja ära puuduta'. Pole kahtlust, et selline tarvitusviis ulatub otsaga juba läänemeresoome algkeelde. On ju ühist päritolu ka meie ega ning sm eikä...., Lõpuks lisatagu et ka Henriku Liivimaa kroonika vormis magetac 'magada' tuleb lahti öelda otsesest fe-st da-tegevusnimes {*-õak), sõltumata sellest, kas näeme selles lõpukaolist kopulatiivset a-elementi voi küsipartiklit -ko. B 4 Vt ligemalt P Alvre, Ühest kopulatiivsuskonstruktsioonist eesti murdeis. Emakeele Seltsi aastaraamat 28. Läänemeresoome keeltest. Tallinn, 1984 lk. 54 jj 5 Vt ligemalt P. Alvre, Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I). Laused ja üksiksõnad. «Keel ja Kirjandus» 1984, nr. 6. lk. 337 jj. Lühendid HH = H Stahl, Hand vnd Haussbuches Für die Pfarherren / vnd Haussväter Ehstnischen Fürstenthumbs /I-IV/ Theil. Riga/Revall ;,HEP == Neunundtnstniscnen rursienuiuinub /i iv/ шеи. AI B -,«^U..,,~,, cn õ, С пк чаинка 'dreibig Estnische Predigten von Georg Müller aus deri Jahren VerhOLU XV Dornat NS = Nykysuomen sanakirja. Lyhentämätön kansanpainos. Usat I ia II A-K. Porvoo-Helsinki, 1966; VEKVM = A. S a areste A R. Ce der- berg, Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a Tartu,

27 Refleksiivid sajandi järjepidevus* MART MÄGER Johannes Aaviku hinnang «ma-tuletiste taaselustamisele «yks keeleuuenduse tähtsamaist võitudest» ' on pälvinud vastuväite: «... parteifraseoloogitsemisest pärit grammatiline haigus.» 2 Sõnas ja kirjas ja eetris on Mati Hint võtnud refleksiivid järjekindla ründe objektiks. Väidetavasti on venemõjuliste refleksiivide leviku üks põhjusi mugavus: «...uus mall haakub vene bürokraatiakeelega eriti hästi.» 3 Refleksiivid olevat üks võõrastest grammatilistest mallidest, mis «üha kontrollimatumaks muutuva vooluna» eesti keelde on tulvanud ja tulvab. 4 «Eeskätt vene keele mõjul on refleksiivverbide kasutamine eesti keeles määratu palju laienenud.» 5 Võõrmõjuline mall tõrjuvat välja traditsioonilisi väljendusvahendeid, eeskätt umbisikulise tegumoe kasutamist 6, toovat kaasa lausestruktuuri muutusi 7, tähendavat «mingis mõttes» sideme kaotamist varasema uususega, järjepidevuse katkemist, mille tagajärjel keel ka stiililiselt ja häälikuliselt vaesemaks muutuvat. 8 Refleksiivsushaiguse sümptomid esinevat piirkondades, kus seni on läbi saadud ilma u-ta, nakkus olevat juba nii levinud, et sellest pole puhas kõrgkirjanduski.* «Refleksiivne mõtlemine» ei olevat eesti keele grammatikale omane, keeleomaselt «kasutatakse saksamõjulisi (sks sich) konstruktsioone,' mitte aga refleksiivse järelliitega verbe». 10 Paljud refleksiivsuse näited olevat venemõjuliselt uuenduslikud ning kaudselt venemõjulised. Oponendi käsituses on refleksiivid vene ja eesti grammatikate sarnastumise, grammatilise interferentsi peamisi näiteid. 11 «Küsimuses on eesti keelele traditsiooniliselt omase mõtlemisviisi, maailma tajumise viisi kaotamine. [ ] Nüüd toimub kõik justkui iseendast, meie endi aktiivse sekkumiseta. Keeleline fatalism asendab isiksusliku maailmapildi.» Isiksusliku maailmapildi asendavat «refleksiivne maailmapilt». Refleksiivsus loovat mulje, nagu võiks kõiges muuski loota isevoolule. «Midagi head selline mõtteviis pole meile siiani toonud ega too ka edaspidi.» 12 Refleksiivsete uuendustega «kaasneb kaotusi, millest me ei ole endale seni aru andnud». 13 M. Hindi tegevus taotleb ohtude ja kaotuste teadvustamist «massilisele keelehooldele». 14 Artikkel on välja arendatud Johannes Aaviku 110. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi «Keelereform ja raamat» ettekandest «Refleksiivid «yks keeleuuenduse tähtsamaist võitudest», esitatud 7. XII 1990 (vt. Keelereform ja raamat Konverents XII Teesid. Tallinn, 1990, lk ). ' J. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid. Nende moodustamine. Nende esinemine Nende sõnastik. Keelelise uuenduse kirjastus nr. 17. Tartu, 1920, lk M. Hint, Pretensioonitu kirjanduse malbed võlud. «Looming» 1988, nr. 12, 3 M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub. «Sirp ja Vasar» 6. V 1988, nr M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub. 5 M. Hint, Vene keele mõjud eesti keelele. «Akadeemia» 1990, nr. 7, lk M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub; Vene keele mõjud eesti keelele lk M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 7. III 1990, nr. 10; Vene keele mõjud eesti keelele, lk M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III 1990, nr M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub. 10 M. Hint, Vene keele mõjud eesti keelele, lk M. Hint, Keel ja kone. «Reede» 2., 7. III 1990; Vene keele mõjud eesti keelele, lk M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub. 13 M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 7. III M. Hint, Sellega seletub, miks uks sulgub. 343

28 Asugem väidete vihti arutama refleksiivide päritolust ja kujunemisloost lähtudes. Refleksiivide tuletuselement -u- on soomeugriline, ürgvana, esinedes ka ungari, mansi, mordva ja lapi keeles. 15 Soome keeles on u-tuletuslikud verbid eriti levinud. Soome keele seletussõnaraamatu («Nykysuomen sanakirja») põhjal on neid käibel Üldiselt passiivseteks refleksiivideks peetud tuletusrühm osutub soome ainestiku põhjal suures enamikus automatiivideks, milles nii pind- kui ka süvastruktuuris agentiiv puudub. Subjekt on automatiivsete verbide puhul tegevuse suhtes neutraalne või tegevuse kogeja. 17 Järgnevas kasutatakse refleksiivi terminit traditsioonilises mahus, kõiki «-tuletisi hõlmavana. Eesti vanemas kirjakeeles leidus suhteliselt vähe «-tuletisi. J. Aaviku läbivaatamise põhjal sisaldab A. W. Hupeli «Ehstnische Sprachlehre» (1818) sõnastikuosa üksnes heitima, jatkuma, keerduma, loobuma, näikse, näib, painuma, ühtuma, Wiedemanni sõnaraamatu trükid juba tunduvalt rohkem: ajuma, heitima (heituma), jaguma, joobuma, jääbima, kalduma, keerduma, kuuluma (kuulduma), käändima, liituma, loobuma, murduma, määrdima, nägima (näin), paenduma, paenuma, paistuma, pelguma] pöördima, selgima (selguma), tunduma, ühtima. 18 Eesti murretest osutub kõige refleksiivirikkamaks lõunaeesti murre, mis on pakkunud tuletustüübi levides sõnu ka kirjakeelele. Kuigi sõnaraamatud ei tarvitse fikseerida kõiki käibinud «.-tuletisi, ei olnud nende hulk keeles kahtlemata kuigi suur. J. Aaviku väide, nagu oleks see ajavahemikus piirdunud kümmekonna sõnaga 1э, näib siiski olevat liialdatud. J. Jõgever toob «Eesti keele õpetuses» (1904) muutmistüüpide sõnaloendites «- ja i-sõnade all üle 60 refleksiivi. 20 Refleksiivide tundmisele ja kasutamisele möödunud sajandi viimasel veerandil viitab К. A. Hermanni grammatika. К. A. Hermanni käsituse järgi on -«- olnud varem palju levinum, mida murran ja murdun, muudan ja muutun, juurin ja juurdun, võian ja võidun, määrin ja määrdun jne. veelgi tõendavad. «Palju niisuguseid muistseid sõnu on väärt, et neid kirjakeeles jälle elule äratataks, sest nende abil on võimalik sagedasti väga peenikest vahet teha, näit.: põen (see tähendab: olen haige), põetan (s.t.: talitan haiget, olen talle abiks), põetun (s. t.: olen niisuguses olekus haige, et mind peab põetatama); niisama: joon, joodan, jootun j. n. e.» 2l Tuletustüübi elustamisettepanekuga ennetab К. A. Hermann J. Aavikut üle 20 aasta. Päritolult ürgse, kuid eesti keeles piiratud tuletusrühma taaselustamine ning ulatuslik levimine leidis aset eeskätt teadliku keelearenduse ja -uuenduse tulemusena. Sajandi vahetusel tihenesid suhted soome kirjandusega, mida rohkesti tõlgiti. Soome keele eeskuju mõjutas tuletustüübi levikut, ka oma murdesõnade kasutuselevõttu, kui neid leiti esinevat soome keeleski, näit. loobuma. 22 Refleksiive hakkas eesti keeles teadlikult levitama J. Aavik. Esimese sellesuunalise soovitusega esines ta «Noor-Eesti» I albumis A. Räisänen, Suomen kielen «-johtimiset verbit. Helsinki, 1988, lk. 30.! 6 A. Rä isäm en, Suomen kielen «-johtimiset verbit, lk U. Kulonen-Korhonen, Deverbaalisten f/-verbijohdosten semantiikkaa. «Virittäjä» 1985, nr. 3, lk j. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid, lk J. Aavik, uma-lõpulise'd refleksiivid, lk J. Jõgever, Eesti keele õpetus koolidele ja iseõppijatele. Jurjev (Tartu), 1904, lk , K A. Hermann, Eesti keele grammatik. Tartu, 1884, lk J. Aavik, Soome-Eesti hõimlus ja keeleuuendus. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 47. Tartu, 1926, lk

29 aastal. Refleksiivide kasutusala laiendamises näeb ta keele rikastamise võimalust keele enese põhjal: «Intransitiivlikkude leiduma, peituma analogia järele, mis karakteristika -u läbi sõnadest leidma, peitma sünnivad, võiksime veel paljudest teistest transitividest vastavaid intransitivisid sünnitada. Sõnast katma saaks kattuma (väljad kattusivad lumega); matma annaks mattuma (varandus mattus prügi alla); käänama käänduma.» Niisugused sõnasünnitised ei rikasta_keelt uute mõistetega, kuid aitavad «lühemalt ja lihtsamalt üheainsa sõnaga seda välja ütelda, mida muidu perifraasi läbi, s. o. mitme sõna abil peaks tehtama». 23 Tagantjärele möönab ettepaneku tegija, et tal polnud siis veel endalgi täit ettekujutust nendest võimalustest, mida refleksiivid keelele pakuvad. 24 Refleksiivide piirkond täienes «Noor-Eesti» algaegadel sõnahaaval, eeskätt nende autorite kaudu, kes soome keelt oskasid ning soome keelest tõlkisid, J. Aavik ise kaasa arvatud. «Noor-Eesti» II albumis (Tartu, 1907) tulevad ette leiduma, kuulduma, selguma, muutuma, tarduma, Haljangu Lembitu (V. Grünthal) meeleolutsevatel päevaraamatu lehekülgedel korduma, tunduma, lasuma, hääbuma, helduma («heldunud meelevärinal igatsenud»; helduda soome eeskujul), и-listel uudissõnadel ei olnud tehislikku varjundit ning stilistiliselt sobisid nad kirjanduslikku teksti. Refleksiivide kasutusele oli algusest peale aldis luulekeel. Villem Grünthali «Lauludes» (Tartu, 1908) leiame näited, nagu karguma, heiluma, hõhkuma, korduma, laskuma, peegelduma, pelguma, tuhmuma, neist heiluma ja hõhkuma ilmekad soome mugandused. Luulekogu sõnastikuosas nõuab laskuma veel selgitamist: 'end laskma, vaibuma'; peegelduma ja vlrahtuma on esimesed 3-silbilised ита-verbid eesti keeles. Sajandi esimene kümnend toob lisa: «Noor-Eesti» ajakiri 1910, nr. 1 juurutab anduma, jatkuma, pelguma. G. Suitsu suhteliselt alalhoidlikus keelepruugis hakkavad silma Ilmuma, juurduma, koonduma, kuulduma, leiduma, liituma, murduma, muutuma, pettuma, selguma, valguma, võrsuma, F. Tuglase keeles hanguma, harjastuma, heiluma, kuulduma, lisanduma, peituma, raugastuma, valguma, ühenduma jt. Refleksiivide levik ja kasutus ei piirdunud üksnes «Noor-Eesti» ringkonnaga, vaid leidis.asjalikku valgustust ka konservatiivsemas keeleõpetuses. H. Põllu artikkel «Eesti keele uute sõnade sünnitamisest» annab ы-tulet'istest ulatusliku ülevaate, valgustab nende tähendust, tuletamist, tendentsi и-lisele pruugile ning pakub kasutuseks uustuletisi, nagu lööduma («kuu loodub iga nelja nädala tagant uueste»), märguma, pehmuma, raiskuma, rasvuma, toituma, vahetuma jt. «Nende näituste põhjal on meil võimalik väga palju uusi ajasõnu sünnitada, mis väga tarvilised oleksid,» märgib H. Põld aastal alanud sihipärane keeleuuendus märgib kvantitatiivset murrangut refleksiivide levikus. Taaselustatud refleksiivid olid kümnendite vahetuseks sedavõrd maad võtnud, et võisid levida üha kasvava hooga. Refleksiivid püsisid jätkuvalt J. Aaviku huvipiiris ja nende propageerimiseks kasutas ta kõiki võimalusi. Uue levikuetapi alguses kirjutas ta «Eesti Kirjanduses»: «See transitiviliste verbide intransitiviliseks muutmine u-abil on õige mõnus, lisab keele paenduvust ja võiks Eesti keeles veelgi laialdasemalt tarvitusele tulla, kui ta siiamaani on olnud.» 23 J Aavik, Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest. Noor-Eesti I Tartu- Jurjev, 1905, lk J. A a v i к, uma-lõpulised refleksiivid, lk H. Põld, Eesti keele uute sõnade sünnitamisest. «Eesti Kirjandus» 1910, nr. 11, lk

30 Samas osutab ta soome eeskujule anduma, kanduma (sm antautua, kantautua) kasutuselevõtus laienes «-tuletiste piirkond võõrtüvede arvel (fikseerima, assimileeruma jt.)- J- Aaviku algatuse kiire läbiminek näitas veel kord «-sufiksi tarvet ja muganemisvõimet. Ühtlasi tähendas see ekspansiooni ühe- ja kahetüveliste tüvede traditsiooniliselt alalt enamasilbilistesse tüvedesse. Üksikuid kolmesilbiliste «-tuletiste näiteid oli pakkunud küll V. Grünthali (Ridala) «Laulud» (Tartu 1908), kuid vastava soovituse esitas J. Aavik aastal. J. Aavik kirjutab: «Kui kord -uma intransitiivina lubatud (kuuluma, pettuma, kanduma, anduma), miks seda siis mitte ka pikemis sõnus tarvitada?:,moodustuma, rahustuma, asetuma, esituma, deklineeruma' jne., nagu seks ka Võru murre õigustab; on ka sõnu, millest -nema võimatu:.avalduma, kohustuma, seletuma, karistuina, alistuma' jne. Päälegi, meie arvates nagu oleksid.rahustuma, asetuma' soliidimanäolised ja suursugusemad kui,rahunema, asenema', mille kesksõnad.rahunenud, asenenud' iseäranis vesiselt kõlavad.» 27 Samal aastal esitas omapoolse ettepaneku refleksiivide kasutusala laiendamiseks V. Ridala (Grünthal). Ta möönab, et enesekohaste ehk refleksiivsete tuletiste arv keeles on õige kasin, peaaegu kehv; kirjutaja viitab Võru ja Setu murdele, mis alles rikkad refleksiividest. Paraku ei ole nood murded saanud kuigivõrd kirjakeele paranemise peale mõjuda; «... kui küsimus sest mõjust kõnealuseks võiks saada, siis vast lähemas tulevikus süstemaatilise kirjakeele rikastamise ja veresoetamise kaudu.» 28 V. Ridala tõstab seega esile lõunaeesti murrete taaselustava eeskuju refleksiivide puhul. Tema ettepanek puudutab ühetüveliste verbide refleksiivseid tuletisi, nagu joobuma, jääbima, loobuma, loobuma, sööbima, mille eeskujul V. Ridala pakub kunstlike tuletistena keebuma 'keevaks minema' ja müübima 'müüdud saama':,see kaup ei müübinud hästi'. «Eelolevast on näha, kuida ja kui palju on võimalik olevate, sagedasti ebaproduktiiviste tuletuslõppude varal ja olevatele analoogiatele nojades uusi sõnu soeta ning seda viisi keelt uute abinõude ja varjunditega rikasta,» märgib V. Ridala J. Aaviku kombel. 29 Ilu, lühemus, otstarbekus, tähenduslikud nüansid ja eristusvõimalused neid argumente kasutas J. Aavik refleksiivide põhjendamisel aastal keeleuuenduse põhjenduses ja programmis toonitas J. Aavik taas, et vähe (m) produktiivseid sufikseid tarvitusele võttes ning nende kasutusala avardades saab võimalikuks «niihästi peenem tähenduslikkude vahede markeerimine kui ka suurem kõlaline mitmekesisus, mis tingib ka psüühilise mulje mitmekesisuse ja seega edendab keele esteetilist väärtust; näit.: «avaldub» pro «avaldab end»; «seletub» pro «seletab end»; samuti «organiseerub, degenereerub, kristalliseerub» jne. pro «organiseerib, degenereerib, kristalliseerib end».» 30 Taaselustunud tuletustüüp levis ilukirjandusest ja uuenduslikest tõlgetest ajakirjandusse, J. Aavik mainib edumeelsetena näit. «Yliõpilaste lehte» ja «Vaba Sõna» (viimase aastakäigust leiame näit. koltuma, luituma A. H. Tammsaare; ilmuma, kindima, muutuma, näima, tunduma, õnnestuma jt. J. Semper; «Vana Germani tüüpus, mis iseloomustub....» H. Kruus jt.). «-verbide leviku ulatuse ja juurdumise osutajaks võime pidada 26 J. Aavik, Soome sõnad Eesti kirjakeeles. Üks keele rikastamise abinõu. «Eesti Kirjandus» 1912, nr. 1, lk J. Aavik, Kas uuendada või mitte? 28 väidet ja vastuväidet J. V. Veski'le. Eesti kirjanikkude seltsi «Noor-Eesti» toimetus, nr. 26. Tartu, 1914, lk V. Ridala, Tuletusõpetusest. Kaks tuletusliidet. «Keeleline kuukiri» 1914, nr. 1/2, lk V. R i dala, Tuletusõpetusest, lk J. Aavik, Mis on keeleuuendus? Ta põhjendus ja programm. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 14. Tartu, 1916, lk

31 «Siuru» luulet ja nn. ajaluulet. Varasema kasina valikuga võrreldes on tuletuspiirkond paisunud, juba tuletatakse okasionaalseid, mängulisigi H. Visnapuu «Amores» (Tallinn, 1917) sisaldab üle 30 kasutusjuhu, nende hulgas karguma, heljuma, heiluma, hirmuma,_ joobuma, lauana («laius olemise kitsas ring»), liivastuma, luhtuma («jõgedel luhtunud») mustuma märguma, päevuma, roppuma, väärahtuma jt. Sama rikkalik on M. Underi «Sonettide» (Tallinn, 1917) refleksiivistik: anduma, avarduma, heiluma, jumestuma («Su paled jumestuvad nagu eha»), haihtuma, harduma, kostuma («kui pea ehk kostuks hoik»), nõrguma, narbuma painduma (paenduma), ülevahtuma («Me kirekarikad saand ülevahtund») jt.; «Sinises purjes» (Tallinn, 1918) lisaneb refleksiive.sm-, rulikus külluses: hääbuma, kuduma («Süda mul mitmeks pudeneb, kiilub»), kurduma, tiivustuma, tammuma, täiskorjuma, ujutama, vanguma 'vangi jääma', ähmuma, üm(m)arduma jt.; «Verivalla» (Tallinn Tartu, 1920): ahtuma, hulluma, juhmuma, keelestuma, taastuma, tammuma, palmuma, soostuma («sõnu soostub suhu»), tummuma, uusuma 'uuenema', võlvuma, õõnestuma, ööstuma 'ööks muutuma' jt. J. Barbaruse «Inimene ja sfinks» (Tallinn Tartu, 1919) sisaldab toituma («Las loitab purpur») süütuma 'süttima', porsuma, vahtuma jne. J. Semperi «Jäljed liival» (Tartu, 1920) kätkeb umbes 90 refleksiivi, nende hulgas kullerkuppuma, käbistuma, linnuma 'linnastuma', mõttuma 'mõttesse vajuma', nooruma 'nooreks saama', pisarpuhtuma, virilduma jt. Kasutajatel on käes tuletusmall, mida nad ise suveräänselt, oma vajadustele vastavalt rakendavad ning olemasolevat valikut uustuletistega rikastavad. «Kui kord algus kätte oli saadud, siis mindi ses mõnikord päris koketeerimiseni,» nendib J. Aavik. 31 H. Visnapuu, M. Under, J. Barbarus ja J. Semper ei olnud kuigivõrd või üldse mitte kontaktis soome keelega. Elustatud sufiksi tarvitamisel ei vajata enam välist eeskuju. Refleksiivid on muutunud rikastavaks võimaluseks täienevas, uuenevas, kultuuristuvas ja stilistiliselt mitmekesistuvas keeles, -u- osutus ekspansiivseks tuletuselemendiks. J. Aaviku «Uute sõnade sõnastik» (Tartu, 1919) sisaldab 2000 uue ja haruldase sõna hulgas ligemale 80 refleksiivi, mis tänapäeval juba põhisõnavarra kuuluvad, nagu alistuma, haarduma, haihtuma, hajuma, irduma, keelduma, kiinduma, loobuma, osutuma, pettuma, piirduma, saabuma, siirduma, suunduma, taanduma, takerduma, veenduma; «Lisangutes' ja täiendustes» tuuakse veel kuuluma, lahtuma, laskuma, rappuma aastal avaldas J. Aavik ulatuslikuma käsitluse «uma-lõpulised refleksiivid. Nende moodustamine. Nende esinemine. Nende sõnastik», mille käsikiri oli valminud juba aastal. Kirjutaja on endale ülesandeks seadnud süstemaatiliselt ja metoodiliselt läbi vaadata kõik võimalused, kus seda tuletuselementi võiks kasutada. Pealkirja kohaselt heidab Aavik pilgu refleksiivide kujunemisloole, liigendab tuletustüübid tüve silbiarvu järgi, jälgib refleksiive korvavaid väljendusvõimalusi ning esitab ka kommenteeritud sõnastiku. Register sisaldab 536 sõna, ca 150 oli tol ajal juba käibel, mille põhjal J. Aavik pidas refleksiivide üldist läbiminekut tagatuks. Refleksiivid näitavad, «kuidas keel teadliku arenduse teel uute abinõude ja väärtustega rikastub». Vanas kirjakeeles peaaegu olematu tuletuspiirkond on teadliku arenduse teel avardunud. J. Aavik annab uuendusele isikukohase põhjenduse: «Mitte yksi et seeläbi lühemus suureneb, millega jällegi saastub teatav aja ja ruumi kulu, vaid sel on ka oma stiililine ilu ja mõnu: see asjaolu, et kogu uus mõistevahekord koondetakse yhte sõnasse, või õigemini yhte häälikusse, 31 J. A a v i k, uma-lopulised refleksiivid, lk

32 annab sellele väljenduse teatava elegantsi ja kerguse; see avaldab mõju, mida tuntakse, kui pärast vanasysteemilist masinat tarvitada uuemasysteemilist, kus mingi osavasti täiendet mehhanismi tõttu sama töö sooritetakse palju vähema energiakuluga. See äratab meelehää, kergituse ja lõbu tunnet.» 32 Vana- ja uuematüübilise masina võrdluses tuleb esile J. Aaviku uuendusfilosoofia põhitees: keel on ennekõike «inimtoimingu abinõu riist, MASIN». 33 «õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtetes» (1924) liigitab J. Aavik «ma-verbid keeleparanduste ja uuenduste raskusastmelises liigituses «Ysna kergete» kilda, kusjuures «Enam-vähem kerged» on näiteks lühem illatiiv, lühemad pluurali partitiivivormid, i-mitmus, instruktiiv, degermaniseeritud sõnajärg jm. 34 «Keelelises käsiraamatus» (1932) 'on refleksiivid juba «ametlikult vastuvõet ja lubat uuenduste» lahtris 36 ning «Eesti õigekeelsuse õpikus ja grammatikas» (1936) peab J. Aavik vajalikuks hoiatada liialise ja ebakohase -uma eest, nagu seisatuma, kostub emigreeruma, soostuma jt., mis tähenduselt on juba intransitiivsed. 36 Refleksiivide taaselustamise käiku ning väljajõudmist eesti keele stabiliseerumise perioodi 1930-ndatel aastatel oleme võinud jälgida peaaegu ainuüksi J. Aaviku sõnavõttude ja propaganda põhjal. Soome keele eeskujul lansseeritud uuendus on J. Aaviku ning tema kultuuripüüdliku põlvkonna, «Noor-Eesti» ja «Siuru» teene. Keeleuuenduslaste ja alalhoidlike poleemikas puudutatakse refleksiive põgusalt, naib, et see uuendus ei tekitanud olulisi vastuväiteid J. V. Veski ei või м-tuletisi «esteetikaliselt ilusaks ega Eesti keelele hästi omaseks nähtuseks pidada». J. Aaviku ja V. Ridala refleksiivtuletised naivad J. V. Veski meelest ohustavat ne-tuletisi: «J. Aaviku algatusel naib mõnel pool tahtmine olevat meie kõlavat ne-silpi keelest võimalikult sootuks välja tõrjuda, kuid mistarvis säherdune ebapüüd?!»" Järgmisel aastal soovib Veski Aavikule «puhast Eesti keeleinstinkti» et ta mõistaks, miks s^-tuletisi (rahustuma jt.) «mitte meie keeleinstinkti rahuldavateks ei või pidada». 38 Uuendusmeelne O. Loorits konstateerib aastal, et äsja elustatud -u- tarvitamine on imeruttu üldiseks muutunud, «milline asjaolu illustreerib ta hädapärast vajalikkust». 39 L. Kettuneni nägemises väärib avalduda, vahetuda, organiseeruda tüüp täit toetust, kuna see «tuntava puuduse eesti keelest kõrvaldab». L. Kettunen leiab, et siin on tegemist rikastamise abinõuga, mille vastu ka vanameelseil ei tohiks põhimõtteliselt midagi olla. 40 Alalhoidlik keelemees K. Leetberg ei vastustanud tuletusrühma tervikuna, kuid pidas ebasoovitavateks 3-silbilisi tuletisi, sest need kõlavat häirivalt ühte 3-silbiliste to-sõnadega; pealegi ei olevat neid peale väheste erandite üldse tarvis. «Halba ühtekõlamist» andvat ka deklineerima-deklineeruma.^ J. Aaviku õigekeelsusõpiku ja grammatika ilmumise järel 32 J. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid, lk J. Aavik, Keeleuuenduse äärmised võimalused. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 36. Tartu, 1924, lk J. Aavik, õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Yhes keeleuuenduste astmelise liigitusega. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 33. Tartu, 1924, lk. 52, J. A a v i к, Keeleline käsiraamat. Uuenduste ning ametliku ja uuendusliku keele erinevuste tundmaõppimiseks. Tartu, 1932, lk J - ^, a, v, ik Eesti ' õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu, 1936, lk n veski, Eesti kirjakeele edasiarendamise-teedest. «Voog» I, Tallinn, 1913, 38 JV. Veski, Eesti keele uuendamise asjus. (Vastukaaluks J. Aaviku mõtteavaldustele.) «Eesti Kirjandus» 1914, nr. 7, lk O. Loorits, Eesti keele grammatika. Tartu, 1923, lk >«, -Л; Kettunen, Arvustavad märkused keeleuuendusnõuete puhul Tallinn [1919,1 'к K. Leetberg, Apardanud keeleuuendus. Rakvere, 1927, lk. 35, 36,

33 avaldas К. Leetberg lootust, et refleksiivid «ennast varsti keelest välja häbeneksid». «Ja küll oleks hea siis, kui seda mustust keeles enam ei oleks, kõiki neid ulatun rõõmustan pahandun ja seda palju armastatud: ebaõnnestun niisugune hirmus sõna.» 42 K. Leetberg osutab, et nagu teisteski keeltes, täidavad ka eesti verbid sageli nii transitiivset kui ka intransitiivset funktsiooni. 43 Keeleuuendusele juba kümnendite distantsilt tagasi vaadates nendib J. Mägiste, et ka «keele vormiõpilise uuendamise alal» on J. Aaviku tegevus jätnud sügavaid jälgi kaasaegse eesti kirjakeele struktuuri; uuendaja teeneks, millega ta keelt eriti oluliselt on rikastanud, peab J. Mägiste «ma-refleksiivide elustamist. 44 Mitmest grammatilisest uuendusest on refleksiivid osutunud kõige elujõulisemaks ja ekspansiivsemaks. Arvulise kasvuga on kaasas käinud vastustamatu tendents «-tunnusele ning transitiivse-intransitiivse paarsuse täienemine, mis on jätkunud tänaseni ndate aastate arengus saame rääkida refleksiivide teisesit lainest. A. V. Kõrvi «Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastiku» (19(36) põhjal võime teha järeldusi uue arengujärgu tendentside kohta. Refleksiivide arv uudissõnade hulgas on silmatorkav: ca 7450 sõnast on 540 ehk 7,2% refleksiivid (J. Aaviku «Uute sõnade sõnastikus» a. 2%). Kui «esimese laine» refleksiivid läksid.enamasti põhisõnavarra, siis uus tuletuskihistus on abstraktsem ning perifeersem, näit. asetuma, johtuma, kajastuma, juhinduma, kehastuma, koostuma, kuuletuma, muunduma, nähtuma, osutuma, piirduma, seaduma, seostuma jt., või on õtse terminoloogilise ilmega, nagu kalgastuma, kobestuma, käibima, küllastuma, laasuma, lamanduma, lenduma, neelduma, nukkuma, puituma, tüsistuma, ühilduma jt. Ent seletust tarvitsevateks peetakse sel ajal veel ka alistuma, haavama, masenduma, nõustuma, rõivastuma, saabuma jt. praegusi igapäevasõnu. Sõnastikus pakutud veerandsajast soome laenust ei ole enam ükski püsivalt keeles kinnistunud (estuma, kiihtuma, koiduma, luhistuma, menestuma, sorduma, vaurastuma jt.). Sõnastikule lisatud tuletusliidete ülevaates peab autor vajalikuks alla kriipsutada, et u-sufiks on «tarvilik ja elujõuline ning vääriks veelgi laialdasemat rakendamist kui seda seni on sündinud». 45 Samal ajal kostis mõõdukusele manitsevaid hääli. J. Aaviku grammatika arvustuses loeb J. Mägiste õigustatuks võitlust uma-verbide alal liialdamisega, kuigi ta samas peab näit. peatuma ja ulatuma siiski kirjakeelele vajalikuks. 46 J. Aavik ise ründab kostub, võpatab, seisatub vorme, «mis on jämedad vead». 47 Kümnendi lõpus kurdab K. Leetbe-rg, et «ma-verbide tarvitus «on meil suuresti ülekäte läinud», neid kasutatakse rohkesti uues piibli tõlkeski. 48 Juba 1930-ndate aastate lõpus tekkis tarve u-verbide õigekeelsuslikuks revisjoniks. Leviku «ürgjõulisus» oli loonud omapärase paradoksi: tollane «ametlik keel» ja õigekeelsus oli nähtuse suhtes sallivam kui keeleuuenduse juht ise. E. Muuk käsitab «ma-intransitiive kui keeleuuenduse silmapaistvaimat võitu, mille «ürgjõulise» levimise tõttu on kerkinud tarvitamise piiride küsimus. Leviku tõukejõuna on toiminud keelele 42 K- Leetberg, Mõned vastuseletused Aaviku «Õigekeelsuse õpiku» vastu. Rakvere, 1937, lk K. Leetberg, Mõned vastuseletused Aaviku «Õigekeelsuse õpiku» vastu, lk J. Mägiste, Johannes Aaviku elust ja tööst, eriti tema keeleuuendusest. Pühendusteos Johannes Aavikule 70. sünnipäeva puhul 8. detsembril Lund, 1951, lk. 21, A. V. Kõrv, Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastik. Tallinn, 1936, lk J. Mägiste, Keelelise suurteose puhul. «Eesti Keel» 1939, nr. 5, lk J. Aavik, Mõtteid keelest ja kirjandusest. «Nädal Pildis» 1936, nr. 1, lk К Leetberg, Eesti Piibli uus ümberpanek. «Eesti Keel» 1939, nr. 7/8, lk

34 soodne analoogia, mille tõttu -u- on tunginud ka nende verbide alale, mida seni kasutati nii transitiivses kui ka intransitiivses tähenduses. E. Muugi arvates tuleks analoogilisi utna-verbe eelistada, näit. kui on juba uma-used nurjuma, luhtuma, ebaõnnestuma, siis on äpardamakujuga võrreldes põhimõtteliselt parem ka äparduma, «ma-verbide õigekeelsuslikul korraldamisel lähtub E. Muuk tähendusest, on reeglistamisel liberaalne, jättes mõnel puhul vaba valikuvõimaluse kasutajale või soovitades reeglistamise edasi lükata uususe väljakujunemise ajale ndatel aastatel tõrjuti aavikisme ning mõningate uuenduslike vormide (-maks, -nuks) kasutamine oli praktiliselt keelatud, «-tuletised kuulusid enamasti põhisõnavarra ja nende tõrjumine ei oleks isegi üritamise korral õnnestunud. Tuletusrühm kasvas ning leidis jätkuvat kasutamist nii Eestis kui väliseestlaste keelepruugis. «Ekstreemseid» kasutusjuhte pakub nii sõjaeelne kui ka -järgne aeg, näit. A. Palmilt («Nii on avastunud mitu seni varju jäänud trükingut», 1935), J. Uluotsalt («...mul tuletus meelde üks mõtteavaldus», 1940), A. Adsonilt («Tallinnas liikudes heitus meie silm Pikajala tornile»; «... et ehtsamat soovidagi vaevalt tahtub», 1949, 1958), G. Suitsult («...algupärasust teesklev suletoode on [ ] paljastunud ebaalgupäraseks»; «Adsoni algatusel moodustus Veske õpingute toetusring», 1953), J. Mägistelt («...sõnakaks treenund sotsialistide hääli», 1975), J. Krossilt («...alles perekonna mitme põlve jooksul pärandunud lauahõbe»; «... soovitusi on Moskvale adresseerunud liiga palju», 1990, 1991), A. Põldmäelt («Nägemisviisist ehitub nägija ise», 1991). Oma päritolu, taassünni ja levimise loos ei ilmuta refleksiivid vähimatki vene mõju. Taaselustamise eeskujuna toimis soome keel, tuletuselement oli mõlemas keeles üks ning samatähenduslik. «Noor Eestis hakati uusi uma-sõnu tarvitama just soome keele mõjul.» 50 Omaaegsed neologismid on üksisõnuti jälgitavad ja dokumenteeritavad. Soome laenude hoolikas inventuur osutab, et laenuvara hulgas oli märgas hulk w-tuletisi: anduma, avarduma, ebaõnnestuma, haihtuma, hajuma, helastuma, hurmuma, hämmastuma, johtuma, kaarduma, keelduma, kiinduma, ktrgastuma, küllastuma, loobuma, lükkuma, moodustuma, pettuma, rühmitama, saabuma, siirduma, sisalduma, soostuma, suubuma, suunduma, säilima, taltuma, varustuma, vilgastuma (J. Aavik), alistuma, eristuma, heldima, hääbuma, ihastuma, osutuma, paaduma, taanduma, tõestuma, ulatuma, vlmmastuma (V. Grünthal). 151 Kui väidetakse, et eeskätt vene keele mõjul on refleksiivverbide kasutamine eesti keeles määratu palju laienenud, eeldaks see vähemalt kümnete üksikute kasutus- resp. tõlkejuhtude tõestavat dokumenteerimist nagu soome keele mõju ja eeskuju osutamisel. Mingi grammatiline mudel ei saa teisele keelele mõjuda abstraktse eeskujuna. Läti prefiksitega liivi verbidel on läti keeles üksühesed eeskujud. Keeleline infiltratsioon, grammatiline sarnastumine ja «refleksiivne mõtlemine» eeldab enamat kui pelka teadmist, et vene keeles on enesekohane sufiks -ся. Tahaks tutvuda nende «selgelt venekeelse grammatikaga verbidega», mille põhjal M. Hint kirjutab: «Ma väidan, et paljud neist on uuenduslikud ja seejuures venemõjuliselt uuenduslikud» i52 Selgelt venekeelse grammatikaga verbi näiteks toob M. Hint moodustuma 5^, eesti keeles 49 Vt. E. Muuk, -ита-intransitiivide tarvitamise piiri küsimus. «Eesti Keel» 1938, nr. 3/5, lk J. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid, lk H. Rätsep, Soome laenudest eesti kirjakeeles. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 4, lk M. H i n t, Keel ja kõne. «Reede» 7. III M. H i n t, Sellega seletub, miks uks sulgub. 350

35 võõrmõjuline olevat sisaldumas Vene mõju ei tõesta veel образоваться, содержаться esinemine vene keeles, vaid nende käibessetulek vene keelest. Tõestatav tõsiasi on esialgu siiski see, et kummalgi verbil on üksühene eeskuju soome keeles (muodostua; sisältyä), et esimest kasutab J. Aavik juba aastal {«...moodustuvad (kujunevad) [ J raassid ehk raasside alajaotused (rahvused).» «Eesti Kirjandus» 1912, nr. 1, lk. 62) ning et sisalduma on dokumenteeritud sama aasta «Postimehes» (14. VII 1912, nr. 160); mõlemad verbid esinevad J. Aaviku «uma-lõpuliste refleksiivide» loendis (lk. 26). M. Hindiga oleks võimalik ühist keelt leida, kui tema «massiline keelehoole» piirduks /õwse/uma-taoliste inetusjuhtumitega või väitega, et refleksiive liiga palju kasutatakse. Kui aga väidetakse keeleomase mõtlemisviisi minetamist ning selle asendumist «refleksiivse maailmapildiga», siis ei vastustata üksikuid inetusi, vaid kogu grammatilist kategooriat. Selles punktis ei pääse me mööda ekskursist refleksiivide semantikasse, mis puudutab ühtlasi refleksiivide tinglikku terminit. Refleksiividevastase avaartikli pealkiri «Sellega seletub, miks uks sulgub» on M. Hindi nägemises «venepärase refleksiivsuse tüüpnäide». «Eesti grammatika loogikas ei sulgu uks iseendast, vaid on ikka keegi, kes suleb ukse. Ka umbisikulise väljenduse korral ei puudu tegija, ta on olemas, ainult ebamäärane. Meie keelelises mõtlemises ei seletu nähtused iseendast, vaid nähtusi on vaja seletada.» Samasugune refleksiivide «ülekasutamise» juht on «Seejärel eralduvad sikud lammastest», mida M. Hint kommenteerib: «Rõhutame veel kord, et siin on küsimuses eesti keelele omase mõtlemisviisi, maailma tajumise viisi kaotamine. Uus keel ei aita meid enam mõista, et eesmärke vormitakse inimeste poolt ja et sikud eraldab lammastest karjane. Nüüd toimub kõik justkui iseendast, meie endi aktiivse sekkumiseta. Keeleline fatalism asendab isiksusliku maailmapildi.» 155 Sellele käsitamatule seletusele heidab välgust tsitaat, mis näitab, mida M. Hint refleksiivide põhitähenduseks peab: «Muidugi on kõnealune -uülitugevasti seostatud enesekohase passiivse tähendusega ning teda surutakse tänapäeval (minu sõrendus M. M.) kõikjale, kus on tegemist enesekohasuse või isetoimumise väljendamisega.» 56 Nõnda siis, M. Hint piirab refleksiivide «õige» tähenduse passiivsuse väljendamisega, mis eeldab vähemalt süvastruktuuris agentiivi olemasolu, kes on tegevuse teadlik põhjustaja. Sellega aga refleksiivide tähendus ei ammendu. Puhtrefleksiivide agentiiv on «sisene»: verbi tegevus suundub subjektile ehk tegijale enesele, nagu refleksiivi, enesekohase verbi, tagasisihtiva ajasõna (H. Põld) terminidki osutavad, näit. lahkuda, liibuda, majutuda, naituda, randuda, viskuda. Isetoimumise ehk automatiivsuse väljendamiseks on eesti keel ja sugulaskeeled kasutanud sama u-sufiksit, kuid passiivide ja refleksiividega võrreldes on konstruktsioonis oluline erinevus: automatiivses sündmuses, protsessis agentiiv puudub nii süva- kui pindstruktuuris. Isetoimumist väljendavad automatiividon seotud dünaamiliste protsessidega, sündmustega, «iseenesest» toimuvate olukorra muutustega " J : puu juurdub, päike loojub, ilm muutub, vesi külmub ehk jäätub, vili lamandub, klaas tuhmub, aju lubjastub. E. Muuk tõstab w-verbide tähendussisus samuti esile üleminekut mingisse teise seisukorda, millekski muutumist, teiseks iseloomustab seda harilikult «teatav passiiv M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 7. III M. H i n t, Sellega seletub, miks uks sulgub. M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III U. Kulonen-Korhonen, Deverbaalisten (7-verbijohdosten semantiikkaa, lk

36 sus e, tahtmatuse, võiks öelda koguni automaatsuse moment (seepärast tõlgitaksegi tema abil sageli teiste keelte passiivi)». 58 K. Leetberg seletab refleksiivide tähendust nõnda: «Refleksiiv [ ] tähendab tegevust, mis iseenesest sünnib, ilma kellegi tegemata ehk tahtmata. See on refleksiivide liigipärane tähendus, selle tähendusega on kõik refleksiivid: jää murdub iseenesest ilma keli[l]egi tegemata ja tahtmata, supp jahtub iseenesest, õnnetus juhtub iseenesest. Ja nõnda kõik teised u-sõnad...,» 59 Automatiivsus ongi ы-elemendi põhi-, ilmselt ka algne tähendus/' 0 Soomeugriline maailmatunnetus on isetoimumise, isevooluliste sündmuste väljendamiseks loonud oma vahendi, mis indoeuroopa keeltes puudub. Seda ei suruta tänapäeval keelde; ennem heiastub selles muinane arusaam, et kõik siin maailmas ei allu isiksuslikule tahtele, et pigem «maailm toimub» (nagu A. Kaalep osuvalt Georg Maureri luule tõlkekogu pealkirjastas). Indoeuroopa keeltes kasutatakse automatiivsete ja reflektiivsete sündmuste sõnastamiseks analüütilisi konstruktsioone (verb -f refleksiivpronoomen). Vene keeles on samast konstruktsioonist kujunenud ся-lõpp (< себя), mis väljendab ka passiivi. Ning kui M. Hint saksa sich-konstruktsiooni vene ся-le vastandab, on ka sellega eksi mindud. Sich-konstruktsioon olevat eesti keele grammatikale omasem, refleksiivse järelliitega verbe ei kasutatavat. 61 Eelnevalt visandatud arengulugu osutab paraku lahtiütlemist saksapärasest mallist. Kui aastal F. Tuglas kirjutas veel: «Midagi paradoksalset ja fatalset avaldab ennast terves Obermani elus» («Noor-Eesti» ajakiri 1911, nr. 5/6, lk. 589), siis juba 1920-ndatel aastatel jõudsid enuf~e/mas/-konstruktsioonid ahtale, avaldab ennast pidi taanduma avalduma ees. Püüame selgust tuua ka kõrvalseikadesse, mida M. Hint nimetab refleksiivsusi! ä i g us e ja nakkuse sümptomiteks. Üks väidetav sümptom on -u- pealetung piirkondades, «kus seni läbi saadud ilma «-ta»: «oigekeelsusnormide vastaselt» trügivad meie keelekasutuses ainumaksvusele, õigete t- ja muusufiksiliste vormide asemele ü-lised. «Kui see u-liseks pööramise^ rida oluliselt pikeneb, siis keel juba kannatab. Me kaotame mingis mõttes sideme varasema uususega, ka stiililiselt ja häälikuliselt muutub keel vaesemaks.» 62 Muide, väitel, et keel muutub -u- tõttu häälikuliselt vaesemaks, on lähedane eelkäija J. Aaviku näol, kes pidas и ebaproportsionaalselt sagedat esinemist kõlalise inetuse tekitajaks: «Koik lauljad peavad o-d paremaks.» и v v M. Hint möönab, et -u- järjekindel kasutamine on «nö. puhta keeleteaduse seisukohalt põhjendatud», kuid tegelikkuses ikkagi taunitav. Oponendi arusaama järgi venemõjuline refleksiivide tulv, mis on nihestanud tunnetuse alused, deformeerib ka morfoloogilisi suhteid refleksiivverbide piirkonna sees. See alateema tingib liigendamist, alustagem t-liste refleksiivide «pööramisest» ehk «ümbertuletamisest»: «näiteks leebuma on juba võitnud varasema leebima,» osutab M. Hint. 64 Ka selle nähtuse «vene mõju» võime määrata ajaloolises tagasivaates. Juba H. Põld seletab ära lihtsa tõsiasja, et refleksiivide i on «see lk E. Muuk, -uma-intransitiivide tarvitamise piiri küsimus, lk K. Leetberg, Mõned vastuseletused Aaviku «Õigekeelsuse õpiku» vastu, U. Kulonen-Korhonen, Deverbaalisten ^/-verbijohdosten semantiikkaa, lk. 293, M. Hint, Vene keele mõjud eesti keelele, lk M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III " J. Aavik, Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted lk 24 M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III

37 Harald Suislepp (Ants Viidalepp, õli, 1971.) TAHVEL XXIII

38 TAHVEL XXIV VALERI BEZZUBOV 7. X III 1991

39 sama u, aga /vokaalharmoonia tõttu/ i-ks muutunud», mida osutab murdekeel ja võrdlus soome keelega, näit. sündima sm syntyä, võru murdes sündümä; väsima sm väsyä jne. «Ainult uuem aeg on i-st hakanud u-d tegema. Nii leiame vormi selgima kõrval ka vormi selguma, määr dima kõrval ka määrduma, närb ima kõrval ka n arbuma j.t. Ja uued sünnitused on ainult u-ga, kus nad ennemini oleksid pidanud i-ga olema.» 65 Nõnda on see refleksiivne haiguslugu alanud ning tendents м-tunnusele alguse saanud juba sajandi alguses aastal kirjutab J. Aavik: «Vanemas rahvakeeles ja vanemais sõnaraamatuis (nii nimetatud Wiedemanni omas) on i-lised vormid ylekaalus, uuemas kirjakeeles on märgata kalduvust u-liste vormide poole, nähtavasti yhtlustamise ja grammatilise lihtsuse tungist, ja vahest tulebki seda hääks kiita ja u-lised normaalvormideks määrata; i-liseks jääksid vaid need verbid, mille esialgne refleksiivne tähendus tumenend, osalt vastava algtransitiivi puudusel, nimelt: nägima, kyyndima, tekkima, vettima, vahest ka veel 'jmbima\» 66 Nagu näeme, oli J. Aaviku ebalus imbima suhtes õige: nii nagu varasemad küündima, keerdima, leigima, määndima, määrdima, selgima jt. on imbima praegu käibel imbuma kujul. Ka H. Põllu uudistuletised kuivinta, lükkima on u-listeks muutunud. M. Hindi hool refleksiivse i-sufiksi saatuse pärast on hilinenud vähemalt kolmveerand sajandit aastal nendib O. Loorits, et katsed и paralleelkuju i eesvokaalsetes tüvedes elustada tuleb asjatuks tunnistada, sest i on kaotanud meie teadvuses oma refleksiivse ilme. «Päälegi tegelik keeletarvitamine ise on otsustavalt tõrjund i kõrvale и kasuks, sest ei öelda ju ometi yldiselt imbib, lambib, vaid imbub, lämbub, nii ka selgub (mitte siis selgib), yldse tarvitetagu igalpool ilmse reflektiivse tähenduse väljendamiseks yhtlaselt ainult u.» 67 _ Nõnda võime «sümptomi» põhjal panna ka diagnoosi: mitte vene mõju, vaid s ü s t e e m i sund. Ekspanseeruv и ei ole jätnud puutumata ka teisi verbipiirkondi. J. Aaviku poolt murdekeelest võetud uudissõna loojama («Uute sõnade sõnastik», Tartu, 1919) on meie jaoks juba loojuma. J. Aavik ise üritas ekspanseeruva -u- pealetungi tõkestada reegliga, mille järgi ы-tunnus on ülearune sõnades, mis tähenduselt ongi juba intransitiivsed, nagu äpardama ja viirastama. 6 * Tema õigekeelsuse õpikus esiletõstetud sõnad, milles и tema reegli järgi on ülearune (seisatuma, kostub, emigreeruma, soostuma jt.), püsivad õpilaste ja õpetajate probleemsonadena. Süsteemi ning sufiksi ekspansioonivõimet eirav põhimõte kehtib kooligrammatikates ja õigekeelsusreeglites tänaseni: «Refleksiivliidet -u- ei ole õige kasutada siis, kui verb juba väljendab enesekohast tegevust. Tülikad tegusõnad, mida kiputakse tarvitama и-liitelistena, on kostma, punastama, põrkama, seisatama, säilima, ühtima.» 69 Selle reegli järgi mõistab M. Hint õigust ja «vene mõju» sõnadele, mis «õigekeelsusnormide vastaselt» trügivat meie keelekasutuses ainumaksvusele: säiluma (õige säilima), kostuma (õige kostma), kuulduma (enamasti õige kuulma), põrkuma (õige põrkama), ühtuma (õige ühtima) jne. kostma ~ kostuma tegelikku kasutust võiksid markeerida näited M. Underilt («Ja tähtikisa kostub...», 1920) ja B. Kangrolt («See kostus nagu maa alt», «... ainult nõrka puude kahinat kostus väljast», 1990). Korrektorite valveteenistus on pidanud «ebaõige» kostuma umbes 70% piires, niisamuti emigreerima ja deserteerima «õigel» H. Põld, Eesti keele uute sõnade sünnitamisest, lk J. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid, lk Loorits, Eesti keele grammatika, lk J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk. 15. P. Nemvalts, S. Vare, Eesti keele õpik X klassile. Tallinn, 1984, lk Keel ja Kirjandus nr

40 kujul emantsipeeruma, degenereeruma, nivelleeruma pikalt jätkamisvõimalikus jadas. Miks peaks sõdima sellega, mille lõpptulemus on ilmselge? Ka need vormid on «eesti keelest endast välja kasvanud valikuvõimalused» enam veel kui praeguseid ~ praegusi, kõneleda ~ kõnelda, mille legaliseerimisel ka M. Hindi lingvistiline tarkus kaasa rääkis. Puudutamist vääriks -ne- ja -u- vahekord. «Enamasti ei ole «-liseks uuestituletamiseks mingit sisulist vajadust, sest ne-liide (lahenema, teravnema) ajab sisulise asja sama hästi ära,» arvab M. Hint. 70 On taas põhjust pöörduda eelkäijate tarkuse poole: «U-ajasõnadest lähevad nad [ме-liitega ajasõnad] aga selle poolest lahku, et esimesed täielist muutumist ehk üleminekut ühest olekust teisesse (hävima, määrdima, leigima, selgima, koguma) tähendavad, kuna viimased enam muutumise ehk ülemineku algust ja selle pikkamööda edenemist käsitavad (hävinema, leigenema, selgenema, kogunema).» 71 Translatiivse -ne- ja refleksiivse -u- eristamistarbele juhib tähelepanu 0. Loorits: kui ei taheta väljendada pikemaajalist üleminekut ühest olukorrast teise, tarvitatagu julgesti (nct) «-sufiksit. 72 Kui J. Aavik aastal veel küsis, kas ei võiks rahustuma ja rahunema vahel mingit tähenduslikku vahet kujuneda 73, siis õigekeelsuse õpikus on ta O. Looritsaga samale äratundmisele jõudnud, et ne- ja м-tuletisi peab tähenduslikult eristama. 74 «Ajab asja sama hästi ära»-arvamine olnuks omal kohal sajandi alguses, mitte tänapäeva arenenud keeles. Tähendusvahet tajumata peab M. Hint lähenema~ lõhestuma näite najal võimalikuks «mingit eri stiilivarjundit» nende verbide vahel. 76 Keel areneb süsteemsuse suunas. Ei peaks seepärast olema midagi taunitavat selles, et üha tavalisemaks muutuvad sihiliste ehk transitiivsete ja refleksiivsete verbide paarid (sulgema-sulguma, leevendama-leevenduma, etendama-etenduma jne.). M. Hindi arusaamises ei saa niisugune grammatiline ja semantiline ümberorienteerumine toimuda ilma traditsioonilistele väljendusvahenditele kahju sünnitamata. Kahju ja kaotused olevat peamiselt järgmised: umbisikulise tegumoe vormide ja semantika kõrvaletõrjumine, traditsiooniliste väljendite kõrvaletõrjumine, lausestruktuuri muutused, mis refleksiivide kasutamisega kaasnevad. 76 Umbisikulise tegumoe ahistuse suhtes olgu märgitud, et umbisikulise tegumoe vorme võib reeglipäraselt tuletada igast verbist, refleksiivide arv keeles seevastu on levikust hoolimata piiratud. Semantika ja stilistika asetavad asendustele resp. väljatõrjumisvõimalustele lisapiiranguid. Sageli ei ole ühe- või teisesuunalised transformatsioonid üldse võimalikud. Refleksiivid tõrjuvad välja teised väljendusvõimalused? Süüdistus sihib J. Aaviku pihta, kes «-tuletiste süsteemi välja arendades «on maha salanud ühe oma aluspõhimõtetest võimalikult suure variantsuse». 77 On raske uskuda, et sufiksi ebaloogiline ja süsteemitu arendus oleks variantsuse taganud või päästnud. Refleksiivide brošüüris esitab J. Aavik viis erinevat võimalust, kuidas keel enne «-tuletiste levikut toime tuli. 73 Ükski neist võimalustest ei ole keelest kadunud, isegi ennas/-konstruktsioon püsib piiratud ulatuses (peseb end ~ ennast). Keel on alati valik, stiil tähendab valikut, ja oleneb valijast, kas ta pürib väljendus M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III H. P õ 1 d, Eesti keele uute sõnade sünnitamisest, lk Vrd.: «... pikalise ülemineku tähendusega» (V. Ridala, Tegusõnane tuletusliide -ne-. «Eesti Kirjandus» 1915, nr. 10, lk. 296) O. Loorits, Eesti keele grammatika, lk J. A a v i к, Kas uuendada või mitte?, lk. 25. J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk. 15. M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III M. Hint, Vene keele mõjud eesti keelele, lk M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III J. Aavik, uma-lõpulised refleksiivid, lk. 6 8.

41 rikkama ja parima poole või «ajab asja ära» abitumal kombel. Refleksiivid on üks lisatud võimalus. Liitsufiksite -ndu-, -stu tuletised on M. Hindile inetused, «asjatundmatu keeleline isetegevus», kohanduma, lahenduma, sulanduma, teravduma, taienduma, ühenduma-v alikus mõni olevat täielik monstrum. M. Hinti tsiteerides: «Toome näiteid ka nende ndu-stu-de inetuse kohta» ja jätkame näidetega M. Hindut eneselt: «Tegelikus kõnes lisanduvad vältimatutele tunnusjoontele veel [ ] nn. liiased tunnusjooned»; «Analoogia kaudu väljendub keele püüd süsteemsusele»; «vormide lisandumise või kao korral»; «lisandus uudissõna nooruk»; «Nüüd liigendub vanuseline ja sooline skaala meie sõnavaras veidi teisiti kui enne»; «liigendub keel ka sotsiaalselt»: «Selline liigendumine on otstarbekas» jne. (Vt. M. Hint, Keel hiidsüsteemina. Rmt.: Keel, mida me harime. Koostanud Mart Mäger. Tallinn, 1976, lk. 106, ). _ «Kui kõik need nduma-d kostavad (ajakirjanik ütleks kostuvad) üksteise järel ja kui see pealetung alles kogub jõudu, siis siit juba sugeneb (voi peaks moe järgi ütlema sugendub?) oht eesti keele stiilivahenditele.» 79 _ Kõnealuste liitsufiksiliste tuletiste hulgas on rohkesti üldkäibelisi sõnu, eriti s^«-tuletisi: innustuma, nõustuma, relvastuma jt. Ka muudes läänemeresoome keeltes ilmneb -u- tendents liituda teistele sufiksitele ja moodustada sel viisil arvukalt liitsufikseid.» 0 Igatahes ulatub selle «keelelise isetegevuse» algus aastatuhandete taha: osa «-liitsufiksitest on kujunenud juba läänemeresoome ühisajal, sest nad esinevad samal kujul eri läänemeresoome keeltes. 81 Refleksiivide kasutamisega kaasnevad lausestruktuuri muutused? Jah, kaasnevad. Kahtlemata. Ja see on ka ainuke paikapidav väide refleksiivide vastases ründes. Tõsi, peab paika ka tõdemus, et infiltratsioon on enamasti salakaval, väljend massiline keelehoole jätkab väljendite massiüritused, töö massidega ja massisangarlus jada parteifraseoloogitsemise tüüpilise tootena, «Siin on küsimuses eesti keelele omase mõtlemisviisi, maailma tajumise viisi kaotamine» matkib vene bürokraatiakeele tuttavat malli: mis küsimuses} Aga grammatilist sarnastumist see veel ei tähenda. Veel vähem tähendab sarnastumist eesti refleksiivide ja vene ся-verbide pindmine sarnasus. Isegi kui grammatilise sarnastumise tõenduseks tuua vene ja eesti keele komparatsioonisüsteem, mis omavahel nii iharalt ühtivad, ei veenaks see vene mõjus. Koik, mis väidetava mõju kaasnähtustena kõneks võetud, on enamasti selgeks räägitud kuuskümmend-kaheksakümmend aastat tagasi. Nähtuse ajaloo ja tausta tundmise korral oleks üritus ära jäänud. Refleksiivid ei ole meie keeles pelk sõnarühm, väljendusvõimalus. Nad on samavõrra sajandi kultuuripürgimuse sünnitus ja saadus, keelearendajate ja kirjanike ühine looming. «Noor-Eesti», keeleuuendus, «Siuru» on-nende elluäratamisel osalenud, iseseisvusaastad need iseenesestmõistetavusega omaks võtnud, hilisem aeg sama enesestmõistetavusega nende tarvitamist jätkanud. Omal viisil kehastavad ы-tuletised sajandi keele ja kultuuri järjepidevust. Ning sufiksi kaugemas minevikuloos on kild soome-ugri ning läänemeresoome hõimude ühisest maailmatunnetusest ja keeleühtsusest. 79 M. Hint, Keel ja kõne. «Reede» 2. III J. Laakso, Muodon ja funktion suhteesta itämerensuomen verbiniohtimislossa. «Virittäjä» 1989, nr. 1, lk A. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn, 1975, lk * 355

42 Eesti lastekirjandusest paguluses REET KRUSTEN Suur huvi väliseesti kirjanduse vastu, mis meil praegu valitseb, pole seni hõlmanud lastekirjandust. Selle valdkonna kohta pole ka pagulased ise midagi ülevaatlikku kirjutanud. Suhtumine on mitmel põhjusel harjumuspärane (lastekirjandust ei võeta tõsiselt), konkreetsel juhul näib aga määrav olevat pagulaslastekirjanduse enese tagasihoidlik olemus. A. Mägi andmetel («Looming» 1989, nr, 7, lk. 979) on eksiilis ajavahemikus ilmunud üldse 750 algupärast ilukirjanduslikku teost, neist vaid 50 laste- ja noorsooraamatut, seega siis umbes üks lasteraamat aastas. B. Kangro «Kirjakuulutaja eksiilis» kõneleb ainult 40 lasteraamatu olemasolust (lk. 198). Kätte puutunud bibliograafiliste materjalide põhjal otsustades on tõele lähemal siiski A. Mägi, kuigi ühe või teise raamatu lastekirjandusse kuuluvuse või mittekuuluvuse üle annab alati vaielda. Nii voi teisiti, lasteraamatute arv on väike. Mõningad erandid välja arvatud, ei saa lastekirjandus kiidelda ka kunstiliste saavutustega. Niisiis on väliseesti lastekirjanduse näol tegemist ääremaaga, mis pole etendanud kuigivõrd olulist osa eesti kirjanduse üldises ja ühtses arenguprotsessis, samal ajal kui pagulasluule, -proosa ja -memuaristika on vastavate põhiliinide seisukohalt paiguti olnud määrava tähendusega. Kodueesti lastekirjandus ületab pagulaslastekirjanduse nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt, mis muidugi ei tähenda, nagu poleks eksiilis üldse ilmunud häid lasteraamatuid. Väliseesti lastekirjandus kuulub eesti kirjandusse, eesti kultuuripilti ja väärib kindlasti lähemat käsitlemist. On tähele pandud, et nii mõnigi esmapilgul kõrvalise tähtsusega kultuurinähtus võib markeerida või fokuseerida ajajärgu kultuurielu neid külgi, mis mujal silma ei paista või alles pikkamööda ilmsiks tulevad. Maailma lastekirjanduse uurimise praktikas on kirjandusteadlaste kõrval selle ala avastanud ka sotsioloogid, pedagoogikateadlased, psühholoogid ja ajaloolased. Nad on leidnud lastekirjanduses mõndagi niisugust, mis puudub nn. suures kirjanduses. Kui pagulaslastekirjanduse lugu ka muust ei peaks kõnelema, siis üks asi, millele me tavaliselt ei mõtle, selgub tema najal kindlasti: lastekirjandus on ülimalt vajalik lüli rahvusliku kultuuritraditsiooni säilitamisel. Tarvitseb vaid ette kujutada olukorda, et emakeelset lastekirjandust pole enam olemas iust niisuguses olukorras olid pagulased a., ja juba ilmnebki, et ära on lõigatud sidemed kirjanduspärandiga, keelega, rahvusliku vaimsusega. Seda mõisteti kohe pagulasaastate alguses. I. Talve kirjutab a. G. Helbemäe «Raekooli õpilast» retsenseerides: «Noortele on emakeelset kirjasõna hädasti vaja, sest omakeelse lugemismaterjali 356 puudumisega võõrduksid meie noored nii meelsuselt kui keelelt eesti kultuurist» («Sõna» 1948, nr. 2, lk. 82). Niisugune arusaamine oli üldine ja viis aktiivsele tegutsemisele. Ühelt poolt püüti küll kohaneda asukohamaa olude, keele ja kultuuriga, teiselt poolt aga säilitada rahvuslikku identiteeti. Juba laagritingimustes rajati eesti koole, koostati ja kirjutati emakeelset õppekirjandust, kõigi võimalustega toetati noorte hariduspüüdeid. Huvitavat teavet sellealase tegevuse kohta sisaldab Märt Raua mälestusteraamatu «Eesti kool aegade voolus» kolmas köide «Alasi ja vasarate vahel» (Stockholm, 1966). Varasemaid traditsioone jätkates kuulutas Saksamaa USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastus a. välja noorsookirjanduse võistluse tähtajaga 1. jaanuar Züriisse kuulusid Mall Jürma, Karl Koljo ja Pedro Krusten. Esimese auhinna pälvisid Elmar Posti «Hiiglaste samm» ja Salme Raatma «Kuldne süda», teine jäi välja andmata, kolmanda said Peeter Lindsaare «Vana hobune» ning Arnold Sepa «Kuldsed mäed». Kaks esikoha saanud käsikirja ei ilmunud kunagi, majanduslike probleemide tõttu jäid auhinnad välja andmata. Lastekirjanduse võistlusi korraldati aga hiljemgi: 1958 Stockholmi Eesti Algkooli Sõprade Seltsi ja a. USA Eesti Koolitoimkonna poolt. Edukam oli viimane, kus tõsteti esile Magda Pihla ja Ilme Ivandi lastejutte. Eriauhinna sai H. Mäelo «Võidukarika märgi all». Suure operatiivsusega anti välja eesti lastekirjanduse väärtteoste kordustrükke. Ajavahemikus ilmusid O. Lutsu «Kevade» I II, J. Parijõe «Teraspoiss», R. Janno «Vutimehed», К Ristikivi «Sinine liblikas» ja «Sellid», M. Sillaotsa «Trips, Traps, Trull» (esimene raamat), millele hiljem lisandusid veel paljud teised raamatud. Meie lastel tuli enamikku nimetatud teostest veel pikka aega oodata. M. Sillaotsa «Trips, Traps, Trulli» lood ilmusid Eestis (tegelikult 1988.) aastalgi äranarritud kujul, sest ei usaldatud välja anda tetraloogia kolmandat raamatut «Trips, Traps, Trull Tartus.» Probleem oli. nähtavasti selles, et Sillaots jutustab jõuludest, poiste vastsündinud õde on nimetatud jõululapseks jms. Kindlasti peeti ebasobivaks Gustav Adolfi kadunud ausamba ja Kalevipoja skulptuuri mainimist raamatus a. ilmus eksiilis J. Parijõe jutukogu «Kodumaa helinad», mis sisaldab ka kirjaniku biograafia ning mõrvamise asjaolud. Eestis oli J. Parijõe nimi sel ajal veel tabu. Paguluses on lastekirjandust avaldanud umbes 20 autorit. Osa neist oli lastele kirjutanud juba Eestis (H. Mäelo, G. Helbemäe, E. Oun, P. Krusten, M. Pihla, E. Laidsaar). Koik nimetatud on kirjutanud lastele ka eksiilis. J. Jaik, V. Uibopuu ja

43 К. Ristikivi lastele enam ei kirjutanud, kuigi olid seda kodumaal teinud. Välismaal ilmus neilt mitmeid kordustrükke. Uute silmapaistvamate nimedena tulid pagulaslastekirjandusse Ilme Ivand, Salme Raatma ja Helga Nõu, mitmed selles valdkonnas katsetajad on avaldanud vaid ühe lasteraamatu (R. Kolk, P. Lindsaar, К Ainver). Põhižanrideks on lühijutt või pikem jutustus, mida mõnikord ka romaaniks nimetatakse. Proosa kõrval on vähemal määral kirjutatud ka näidendeid, luule on esindatud peaaegu ainult perioodikas (Ilme Ivandi luuletused «Triinus»). Valdava ÖSE väliseesti lasteraamatute tunnusjooneks on mälestuslikkus. Ühelt poolt on see tingitud teadlikust eesmärgist sisendada noorele põlvkonnale kodumaa-armastust, juhatada teda oma juurte ja ajaloo juurde, meenutada iseseisvat Eesti Vabariiki. Samal ajal on ka lihtsalt kodukaotuse valu juhtinud mitmeid kirjanikke lapsepõlveaegadesse, mis tähendas ühtlasi mõttelist tagasipöördumisvõimalust, endiste aegade uut läbielamist. H. Mäelo on oma loometööst jutustades öelnud: «...töö oli otsekui palsam mu südamele, sest tegevus toimus ju kodumaal» («Võõrsil». Lund, 1974, lk. 26). Nii ongi paljude pagulaslasteraamatute teadvustatud voi teadvustamata tekkepõhjuseks mälestuslik kojutulek. Võiks nimetada R. Kolgi «Vähikuningat». P. Lindsaare «Vana hobust», S. Raatma jutukogu «Mis sinust tuleb?», I. Ivandi jutustusi maalaste elust «Pargi» ja «Siilikuru», H. Mäelo «Sangarit» ja arvatavasti veei mitmeid teisi, kus seosed pole nii otsesed või mida allakirjutanu pole saanud lugeda. Väliseesti lastekirjanduse osaliselt põhjendatud ja inimlikult mõistetav minevikkupööratus ei vastanud aga noore põlvkonna huvidele, keda ümbritses reaalne elu oma hoopis teistsuguste probleemidega. Mure noore põlvkonna ja noorsookirjanduse pärast tuleb ajakirja «Tulimuld» veergudele 1950-ndate aastate keskel, kus seda teemat on puudutanud peamiselt Johannes Kaup ja Bernard Kangro. Nenditakse, et on vaja ainealalt mõistetavat ning lähedast lastekirjandust a. alustatakse sarja «Sinilind» väljaandmist. Samal ajal aga kirjutab B. Kangro: «Olukord raamatute ja opikutegi osas on kurb. Laste ja noorte raamatuid ilmub vähe ja needki, mis ilmuvad, levivad nii hõredalt, et sellest perspektiivist vaadatuna paistab pessimistile asjatuna küsimust üldsegi esile tõsta» («Tulimuld» 1956, nr. 1, lk. 54). Huvipuudus eestikeelse lasteraamatu vastu andis märku sellest, et noor põlvkond oli hakanud sulanduma asukohamaa kultuuri ja rahvusesse. Oma osa etendas muidugi ka see, et pagulastel polnud piisavalt majanduslikke võimalusi konkureerimaks võõrkeelsete lasteraamatute illustratsiooni ja kaanekujundusega. Alanud ümberrahvustumisprotsess määras ära eksiilis tehtava lastekirjanduse ning pisut kaugemas perspektiivis kogu pagulaskirjanduse saatuse üldse. Selle loo kirjutaja andmetel pole eksiilis pärast a. enam ühtegi lasteraamatut välja antud, kuid üksikute teoste ilmumine pole võimatu siiski ka edaspidi, arvestades uusemigrantide lainet ja rahvustunnete teatavat elavnemist seoses muutunud olukorraga kodumaal. Lohutavalt peaks mõjuma väliseesti autorite lasteraamatute väljaandmine Eestis, mis on juba alanud. Esileküündivamateks autoriteks väliseesti lastekirjanduses on H. Mäelo, G. Helbemäe, S. Raatma, M. Pihla, I. Ivand ja H. Nõu, kellest nüüd pisut lähemalt. Helmi Mäelo pikem jutustus «Sangar» (Vadstena, 1945) oli üks esimesi noorsooraamated eksiilis. Selle aluseks on aastal «Postimehe» kirjandusvõistlusel auhinnatud jutustus «Lillencid». H. Mäelole omases tunderõhulises ja hinnangulises laadis on kujutatud joodiku perekonnast võrsunud noore neiu elukäiku. Vaesusest ja viletsusest hoolimata hariduse omandanud ja isamaaliselt häälestatud noor naine küüditatakse a. Venemaale. Huvipakkuvam on H. Mäelo teine noorsoojutustus «Võidukarika märgi all» (New York, 1963). Raamat on antud pagulasnooruki Andres Pärna jutustusena oma lapsepõlvest, mis seostub põgenemisega kodumaalt, eluga Saksamaa põgenikelaagrites, ümberasumisega Rootsi vanavanemate juurde ja õppimisega Stockholmi^ Eesti Algkoolis. Mälestusteraamatus «Võõrsil» on kirjanik tunnistanud, et jutustuse sündmustik on mõneti perekonnalooline. «Võidukarika märgi all» sisaldab usaldatavat teavet pagulaste vintsutustest välismaal (nälg sõjajärgsel Saksamaal), kohaliku elanikkonna suhtumisest võõrastesse, pagulaste ootustest ja koduigatsusest, nende püüetest säilitada eestlus. Raamat pakuks kahtlemata huvi kodueesti noortele. Gert Helbemäe alustas kirjanduslikku tegevust 1930-ndate aastate lõpul peamiselt kuuldemängude ja lastenäidenditega. Raamatuna ilmus muinasjutt «Lumikellukeste sünd» (Tallinn, 1940). Juba Eestis oli G. Helbemäe huvitatud Tallinna ajaloost. Jutustuse «Raekooli õpilane» (Stockholm, 1948) käsikiri valmis suurtes joontes juba Eestis, täiendavaid materjale lisandus hiljem Lüübeki arhiivist. Jutustuses kujutatakse elu XVI saj. Tallinnas, ühe märkimisväärse sündmusena muuseas köietantsijate etendust 1547, mida on kasutanud ka J. Kross oma romaanis «Kolme katku vahel». G. Helbemäe jutustuse tegelane on lihtrahva hulgast pärinev Matthis, kes oma erakordse lauluhääle tõttu pääseb õppima raekooli. Kirjanik on suure psühholoogilise veenvusega kujutanud poisi püüdlemist hariduse poole, milles teda toetavad õpetaja Adam Vestigentorius ja oma poja kaotanud linnakodaniku perekond. Paralleelselt poisi käekäiguga vaadeldakse vangistatud rebasepoja saatust. Viimase vabakslaskmine raamatu lõpul sümboliseerib ka Matthise ees' avanevaid perspektiive. Märkimisväärselt konkreetne on ajaloolise Tallinna ja selle keskaegse elulaadi kujutamine. G. Helbemäe teine lasteraamat, autori fotodega illustreeritud «Minni ja Miku. Kaks 357

44 vöötoravat» (Lund, 1968), vahendab lastele huvitavaid tähelepanekuid pealkirjas nimetatud loomadest. Ühtlasi avaneb selles raamatus kirjaniku humaansus ja inimlik peenetundelisus. Lastenäidenditega alustas kirjanduslikku tegevust juba kodumaal ka Magda Pihla. Eksiilis on talt ilmunud viis lasteraamatut, tutvuda on õnnestunud neljaga. Tähelepandavamad on «Rõõmuraasuke» (Geislingen, 1947) ja «Rõõmuraasukese kirjad» (Lund, 1952), mis sisaldavad jutukest väikesest tüdrukust ja tema lähikondsetest. Et jutustajaks on enamasti tüdruk ise, kes omal kombel tõlgendab ja kommenteerib täiskasvanute jutte ja toimuvaid sundusi, on raamatud humoristliku värvinguga. Vanemate jutustuste kaudu lisandub ka tõsisemaid toone, eriti pagulaskirjandusele iseloomulikku kodukaotusvalu. «Eide tütar, taadi tütar» ja «Küll on hea elada» (mõlemad New York, 1961) on hea stiilitundega kirjutatud pedagoogiliste taotlustega muinasjutud. Ilme Ivand (Mäng) on üks väheseid pagulaskirjanikke, kes on kirjutanud lastele ka luuletusi. Neid on avaldatud peamiselt koduajakirjas «Triinu». Raamatutena on ilmunud proosateosed «Siilikuru» (New York, 1961), «Pargi» (Toronto, 1967) ja «Kaks näidendit noortele» (New York, 1961). Viimast pole õnnestunud lugeda. Mõlemad proosaraamatud kujutavad taluelu Eestis, keskseteks tegelasteks lapsed. Vanemate tegevuse ja jutustuste kaudu tutvustatakse lastele episoode Eesti ajaloost Paju lahingut, Kuperjanova, vabariigi loomist. Kirjanik on ladus huumoritundlik jutustaja. Viis lasteraamatut on ilmunud Salme Raatmalt (Rosenstein), neist on siinmail õnnestunud lugeda vaid kahte «Mis sinust tuleb?» (Stockholm, 1956) ja «Minu karu» (Uppsala, 1963). Ilmunud on veel «Jänesepoeg, kes lendas kuu peale» (Stockholm, 1978), «Sinised õunad ja teisi jutte lastele» (Toronto, 1984) ning «Lumekuninganna ja teisi jutte lastele» (Toronto, 1986). Viimane kogu sisaldab osaliselt kaastööd kiriklikule lastelehele «Meine Welt». Need jutud on algselt kirjutatud saksa keeles. S. Raatma on huvitunud ka (laste) kirjanduse teoreetilistest probleemidest, avaldades artikleid ajakirjas «Tulimuld» (Muinasjutt proosavormina ja ajapeeglina euroopa kirjanduses. 1968, nr. 3; Laps raamatus ja lasteraamat II. 1989, nr. 3, 4). Varasemas lasteloomingus on tõukejõuks olnud oma lapsepõlv ja taluelu Helmes («Mis sinust tuleb?»), hiljem on kirjanik ainet ammutanud oma laste ja lastelaste kaudu, süvenedes peamiselt psühholoogilistesse ja eetilistesse probleemidesse. S. Raatma lastelooming on stiililiselt viimistletud ning nüansirikas. Helga Nõu kasvas üles ja kujunes kirjanikuks Rootsis. Lastekirjanduse vastu on ta huvi tundnud ndatel aastatel. H. Nõult on ilmunud kolm lasteraamatut: väikelasteraamat «Oi, oi, oi, mis juhtus?» (Lund, 1967), nooremate kooliealiste kriminaaljutt «Ruuduline röövel» (Lund, 1965; Tallinn, 1991) ja «Pea suu! Raamat noortest ja noortele» (Stockholm, 1983). Ta on kirjutanud ka kooliõpiku «Uus lugemik 1» (Stockholm, 1984). Oma raamatute illustraatoriks on olnud kirjanik ise. H. Nõu lasteloomingul puudub mälestuslik suundumus. Tema raamatute tegevus toimub kaasaegses Rootsis ja käsitleb mitmeid sellele ühiskonnale omaseid või üldinimlikke probleeme. Omaette teemana puudutatakse eestlaste rahvusliku kuuluvuse küsimust noore pagulaspõlvkonna arusaamades. Kuigi mitte põhiteemana, vaadeldakse neid probleeme huvitavalt noorsoojutustuses «Pea suu!». Jutustuse üks peategelasi on Rootsi koolis õppiv 14-aastane Tiina. Teose keskpunktis on Sven-Allani lugu, kes hea õpilase ja tõelise vaimuinimesena seisab teistest kõrgemal, kuid just seetõttu osutubki oma klassis tõrjutuks. Et endale tähelepanu tõmmata, lavastab poiss kriminaalse loo, mille lahenemise järel suhted laabuvad. Detektiivi osa etendab raamatus Tiina. Kirjaniku taotluseks on selgitada noortele elunähtuste dialektikat ning salliva üksteisemõistmise vajadust. Hästi on tabatud murdeealiste hingeelu ja probleeme vanemate ning laste omavahelistes suhetes. Rahvusliku kuuluvuse küsimustes arvab kirjanik, et ollakse küll rootslased Rootsimaal, kuid ühtlasi ka eestlased ja seevõrra rikkamad. «Pea suu!» on silmapaistev noorsoojutustus kogu eesti lastekirjanduse aspektist. Pagulaslastekirjandusel, nii tagasihoidlik kui tema osa selle kirjanduse üldpildis polekski, on olnud oma kindel missioon säilitada rahvuslikku vaimu ning meenutada noortele eestlastele nende kodumaad. Rahvusliku vaimu hoidmisel on väliseesti lastekirjandus unikaalne, sest just neid teemasid polnud Eestis pikka aega võimalik käsitleda. Kõigi muude väärtuste kõrval lisab pagulaslastekirjandus selles osas olulise joone eesti lastekirjanduse ajalukku. 358

45 PUBLIKATSIOONE F. R. Faehlmanni retsensioon jätkväljaande Leiwakorwikenne" kohta Järgnevas publitseeritav retsensioon 1 loeti ette 4. märtsil 1848 Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul kui väljastpoolt saadetud artikkel ilmuma hakanud uusima rahvaajakirja dialekti, ortograafia ja sisu kohta. 2 Hoolimata allkirjast Anonymus ei jäta autograafi mustandlikkus ja väga iseloomulik käekiri, samuti sisu mingit kahtlust: retsensiooni autor on Friedrich Robert Faehlmann. Kindluse mõttes lisagem veel, et ÖES-i arhiivi korraldaja, aastatel seltsi sekretäriks olnud Emil Sachssendahl on autograafi ümbrislehele kirjutanud «Dr. Faehlmann's Recension der ehstn. Volksschrift «Leiwakorwikenne»» ja registreerinud käsikirja just samuti ka ÖES-i aktsessioonikataloogis; ka autograafi lõppu (1. 7) on võõras käsi lisanud allkirja: Dr. R. F. Fählmann. Lähemate kaasaegsete silmale nii läbipaistva müstifikatsiooni põhjuseks oli arvatavasti asjaolu, et seltski oli aastaid üritanud rahvaajakirja luua, kuid tagajärjetult; 3 siinne avalik hukkamõist OES-i presidendi Faehlmanni sulest võinuks tunduda edukama konkurendi nahutamisena. Võib-olla soovis autor anonüümsena esineda ka retsensiooni armutult pietismivastase hoiaku tõttu: vagadussõprade silmis oli Faehlmann niigi kahtlaselt vabameelne. Karuse pastori Friedrich Wilhelm Anton Hasselblatt! ( ) ja Pärnu pastori Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi ( ) jätkväljaandest «Leiwakorwikenne ehk õppetussed ja juttustamissed marahwa kassuks üllespantud» ( , Pärnu, 12 annet) oli Faehlmanni retsensiooni ajaks ilmunud vähemalt kaks vihikut (1. ja 2. anne said trükiloa 6. X 1847, 3. anne- 29. II 1848). Selle oktaavformaadis suuretiraažilise trükise (12. vihikus leiduva järelsõna andmeil oli trükiarv 5000) eesmärk oli eelkõige luterlik vastupropaganda: sooviti manitseda meeleheitlikust usuvahetusliikumisest haaratud talupoegi. Faehlmannile, kelle jaoks rahvakirjanduse ideaalteosteks olid O. W. Masingu ratsionalistlikud ladusakeelsed «Pühhapäwa Wahhe-luggemissed» ja «Maranva Näddala-leht», oli kõigepealt vastuvõtmatu autorite sunnisärgiline, ebajärjekindel raamatukeel. Murdelisus, kivistunud germanismid, variantiderohkus need pahed olid tollasele kirjakeelele omased ning sugugi mitte üksnes vaimuliku kirjasõna atribuut. Uuemaid ja paremini põhjendatud norminguid oli ju hiljuti ilmunud (eelkõige Faehlmanni enda ja E. Ahrensi tööd), 4 ent teaduslikus stiilis sõnastatuna, tänapäevase koolidrilli, korrektorite keelehoolde ning üldtunnustatud kirjameeste puudumisel polnud neil mõistagi praegust mõjujõudu. 5 Pole siis imestada, et siinses retsensioonis irooniliselt Pastoria ja Buchomachia provintsi ühismurdesse koondatud jooni astmevahelduse ebajärjekindlust, sisekaolisi verbivorme, objekti- ja rektsioonivigu, «põrgulikku orto- 1 Autograaf: KM KO, f. 192, m. А 170 : 8. 2 «Das Inland» 15. III 1848, nr. 11, vg Vt. lähemalt: M. Lepik, Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu, 1936, lk F. R. F a e h 1 m a n n, Versuch die estnischen Verba in Conjugationen zu ordnen. Dorpat, 1842; F. R. Faehlmann, Ueber die Flexion des Wortstammes in der estnischen Sprache. VerhGEG I, 2. Dorpat, Leipzig, 1843, lk ; F. R. Faehlmann, Ueber die Declination der estnischen Nomina. VerhGEG I, 3. Dorpat, Leipzig, 1844, lk ; E. Ahrens, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Reval, Nii näiteks kurtis F. R. Kreutzwald kirjas Faehlmannile 12. VI 1849, vastates sõbra keelekriitikale: «...heast tahtmisest ei ole mul puudust, ka olen ma mõnelgi korral eesti keele grammatika pihku võtnud ja lugenud niihästi Ahrensi kui ka Sinu artikleid (viimaseid isegi mitut puhku) leian aga mõlemad autorid minu igapäevase mõistuse jaoks liiga kõrged olevat [ ]. Andke meile ometi eeskujuks kord klassikaline kirjamees, kelle vigadeta kirjutustest me lugemise varal ex usu keelt võiksime õppida, või kirjutage mõni populaarne grammatikaraamat, millest ka lihtne mõistus jagu saab.» (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Tallinn, 1976, lk ) 359

46 graafiat» jm. toob Faehlmann esile ka sõber Kreutzwaldi jätkväljaande «Ma-ilm ja mõnda» 3. vihiku (1849) muidu «nõnda suurepärase sisu ja üllatava keelerikkuse juures». 6 Uute provintside esmaavastajana ja -nimetajana astub Faehlmann üles siiski üksnes käesolevas arvustuses. Peaaegu kõik Faehlmanni märkused käivad «Leiwakorwikese» 1. vihiku kohta, mille leheküljenumbritele ta osutab. Retsensent sarjab sidevokaali puudumist, s. t. sisekaolisi verbivorme (kutsnud, hoidwad jts.; kohanime Ungania all mõtleb ta seejuures ilmselt Tartumaad), õ puudumist, ebajärjekindlaid diftonge, eksimusi vana kirjaviisi vastu (joodikul, wiidi, lootuste), läänemurdelisi käändevorme (uskus pro usus, põllude pro põldude jts.), sõnakujusid like 'liige', leen 'leem'. Tundmatu on Faehlmannile olnud sõna pu-mamees tähendus ('talupoeg'). Faehlmann taunib ka sihitise väärkasutust (kes on taewast loonud, ma tean sinno teud jts.), rektsioonivigu (siddusid käed selja tagga kinni pro selja tahha), ühildumise puudumist (mitto teiste maades pro mitmetes teistes maades). Ortograafiast rääkides tsiteerib Faehlmann (ebaoluliste kõrvalekalletega, ilmselt mälu järgi) Anton Thor Helle grammatikat «KurtzgefaGte Anweisung zur Ehstnischen Sprache» (Halle, 1732, lk. 3 4). Üldsõnalisemalt viitab ta O. W. Masingu ortograafiabrošüüridele ja keelekasutusele, Ahrensi töödele ning veel ühe tõendina retsensiooni autorsuse kohta oma deklinatsiooniõpetusele. Osutatud sõnakuju aeast 'ajast' on tõepoolest soovitatud nii Ahrensi grammatika (1843) deklinatsioonipeatükis (lk. 21) kui ka Faehlmanni enda kirjutises «Ueber die Flexion des Wortstammes» (lk. 20). Küllap veel enam oli Faehlmannile vastumeelne «Leiwakorwikese» sisu. Petlike lootuste mõjul «keisri usku» siirdumine ja sellega kaasnev venestusoht tegid Faehlmannile sügavat muret, ent ta pidas usuvahetusliikumist «aadelliku egoismuse, pastorliku indiferentismuse ja hernhuutliku jesuitismuse» seaduspäraseks viljaks. 7 Eesti talupoja viimse piirini jõudnud viletsust ei saanud leevendada pietistlikud meeleparandusmanitsused, mille musternäitena on Faehlmann saksa keelde tõlkinud sulesünnitise «Sul ei pea teisi Jummalaid ollema minno kõrwas». «Meie kohhal Laene maal, ja kuida kuulmisse warral ollen teäda sanud, ka mu Tallinna ja Ria maal on Jummal tännawo haigusse läbbi mis neil enne on teädmatta olnud, põllude peält kartuhwlid ärranuhtlend, ja nenda on ka kuulda, seddasamma luggu Saksa ja Inglismaal ollewad. Kui mitto kõnned innimestest ollen kuulnud kust se peaks tullema, siis ka minnul üks mõtte tõusis, miks kül Jummal sedda nuhtlust wõtnud saata, ja arwan, et Jummal, kes üks pühha wihhane Jummal, meile se läbbi tahhab selgeste näita, et meil ei pea teisi Jummalaid temma kõrwas ollema. Ja peame kül Tedda tännama et ta se läbbi tahhab meie silmad lahti peästa. Ja wata armas rahwas, mis ma sedda mõtlen. Sepärrast et innimessed kartuhwlide peäle on wägga omma lotus pannud, ja nenda neid Jummalaks tõstnud. Sest mitto kord ollen minna (ehk ka teie) sedda nisammoti kuulnud: «Küllap kartuhwlid ikka meid weel aitwad nälja aial.» Oh kes sa ka nenda olled üttelnud wata nüüd, kas kartuhwlid sind aitwad, ehk Jummal!? Issand agga andko et ka se nuhtlus mitmele olleks ühheks juhhatamisseks õige teele Jesusse meie Önnisteggia jure! Tänno ja kitusega Issanda wasto kirjotakse iggalt poolt wöerailt mailt, et keik mäed ja orrud Jummala õnnistusega on kaetud olnud. Arwatakse, et selle aasta leikuse saak peab kolm kord rohkem ollema kui muil aastail! Kartuhwelde äppardus kaub wõeral maal aega möda.» Tollase usuvahetusliikumise taustal on mõistetav «Leiwakorwikese» autorite püüd pakkuda näiteid vankumatust usukindlusest. Sel puhul teeb Faehlmann teravatoonilise märkuse pietistliku imedeusu kohta. Nimelt oli esimese vihiku avakirjutises «Ignatius ja Polikarpus, Kristuse tunnistajad» (lk. 1 13) tõestisündinuna esitatud legend üleloomulikest nähtustest, mis olevat kaasnenud Smürna varakristliku piiskopi Polykarpuse märtrisurmaga 155. või 156. aastal. Faehlmanni iroonia peitub tema toodud võrdluses: katoliikliku pühaku, frantsiskaanlaste ordu asutaja Assisi Franciscuse ( ) imetegude tunnistamine olnuks luterlasele mõistagi kohatu. 6 Faehlmann Kreutzwaldile 5. VI Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus Vt. Fr. R. Kreutzwafdi kirjavahetus I, lk I, lk. 360

47 Retsensiooni lõpp, milles Faehlmann kasutab omaaegse tuntud saksa humoristliku kirjaniku Matthias Claudiuse ( ) sõnu (nende konkreetne allikas on siinkirjutajale kahjuks tundmata), püüab eelnevat järsku tooni mõneti mahendada. Elu lühidusest ning kaduvusest rääkimine on sügavalt isiklik ja meenutab retsensiooni sõnastusaega, mil Faehlmann oli juba raskesti haige ning iga töö nõudis ränka eneseületust. «Ma saan varsti sellega hakkama, miska üks kaamel harva toime tuleb, nimelt: läbi nõelasilma minna. Luu ja nahk!» kirjutab ta Kreutzwaldile a. novembri lõpus. 27. II 1848 usal'dab ta Võru sõbrale: «Pika põdemise tagajärjel olen ma hoopis isemoodi jõuetuks jäänud, nõnda et ma õhtul pärast arstitalitusi enam mitte midagi teha ei suuda.» 8 Sellest raskest ajast pärit retsensiooni autograaf on mustandlik, rohkete paranduste ja kiirkirjaliste lühenditega. Paiguti saab välja lugeda üksnes äraaimavalt, autori mõttekäiku sisse elades. Seetõttu pole ka võimatu, et mõni järgnev publitseerija teksti kohati teistsuguselt dešifreerib. Suureks abiks oli Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas leiduv varasem masinakirjakoopia. (Koopiad 58:2.) Käesolevas publikatsioonis on ortograafia ja keelekasutus edastatud muutmata kujul. Tähtede /3 ja ss kasutamisel, mis Faehlmanni käekirjas pole eristatava'd, on püütud järgida omaaegset pruuki. Vaikides on välja kirjutatud sidesõna und erinevad lühendid, samuti tüüpilised keerundlõpud -ung, -en, -lich. Ka üksikud ilmsed kirjakomistused on parandatud vaikides. Nurksulgude abil on avatud lühendeid, lisatud puuduvaid leheküljenumbreid, osutatud küsitavatele väljalugemistele (küsimärk nurksulgudes). Faehlmanni tekstiparandusi ei ole edastatud. Originaalteksti edasiandmisel märgib ladina šriftis kirjapandut püstkiri, tõlkes kursiiv. Die Volksschrift: Leiwakorwikenne, I. Für die Eslen erscheint eine periodische Voiksschrift, ais Erjüllung eines längst geäufierten Wunsches; sie kündigt sich auf dem Titel an: Belehrungen und Erzählungen гит Nutzen des Landvolks ein lang gefälltes Bedürfnifi sieht hier o'er Befriedigung entgegen. Zwei Predlger haben sich an die Spilze des Unternehmens gestellt, die die Bedürfnisse des Volks zumal in dieser bedrohter Zeit erkennen müssen und alle Miltei aufbieten werden, um Ihrem Versprechen zu genügen. Zwel Hefle liegen vor. Nun hat aber unsere Gesellschaft ein mifibilligendes Urtheil besonders über das ersle Heft auszusprechen es ist Pflichl der Gesellschaft dieses Urtheil zu motlviren. Ob ich grade der geeignete Mann bin, dieses Urtheil im Namen der Sprachverständigen und Volkskundigen unserer Gesellschaft hier auszusprechen, wetfi Ich nlcht; ich wiil ehers [?] thun, auch auf die Gefahr hin, dafi mir widersprechen merde; ich wiil dann auch nicht taub und blind für Belehrung sein und wiil gern im Urtheil modificiren. Die Beurtheilung mufi zuerst sich über die Form, zweitens über den Inhalt aussprechen. Die Form will ich hier "äie Sprache in ihren verschiedenen Beziehungen nennen. Ueber sie wiil ich mich hier weitläufiger auslassen; den Inhalt kann ich nur kurz berühren, weil er mehr ins theologische Gebiet fällt. Ich theile die Beurtheilung des Sprachlichen unter folgenden Ueberschriften: I) Dialekt, 2) Orthographie, 3) Grammatik, 4) die Handhabung der Sprache. 1. Dialekt. Man spricht gewöhnlich von 2 Hauptdialekte des Estnischen, vom revalschen und dörpischen. Sonderbarerst über sieht man in dieser Aufzählung einen "äritten Hauptdialekt, der von nicht geringer Bedeutung ist. Er ist in 2 gro/ien Provinzen unseres Landes der alleinherrschende, und ein Wunder ists, dafi er nicht der alleinige geworden; er ist die Sprache in den Provinzen Pastoria und Buchomachia. Es bleibt eine sonderbare Erscheinung, dafi längst r durch die gewichtige Manner aufmerksam gemacht warden ist, die Schrift- und Kirchensprache weiche bis zum Unverständlichen von der Volkssprache ab, dap Prediger selbst diese Ungehörigkeit erkennen und tadeln, und erst dennoch dieser Dialekt fast alle Kanzeln und alle Bücher beherrscht und dafi alle Prediger immer und immer wieder, um Estnisch zu erlernen, die lebende Sprache des Vaikes verschmähen und sich an dieses Schriftkauderwälsch wenden. Aber einen Dialekt nenne ich diese Sprache, weil sie nämlich in ein förmliches und consequentes System gebracht ist und sorgfältig in die ganze Bibel und die übrigen kirchllchen Bücher hineingebracht und nach und nach consequent hineincorrigirt worden ist. Fehlt es denn aber auch zugleich in schrifttichen Hilfsmitteln, die Volkssprache zu erlernen? Keineswegs! Masings Shriften bilden eine kleine \?] Bibliothek. Warum nimmi man sie sich nicht zum Muster? Ich wetfs es nicht. Ich kann keinen anderen Grund herausflnden. 8 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I, lk

48 ais dap die fast durchgängige protes\tanti\sche Richtung unserer Prediger diese Schriften eines Ketzers verabscheut. In welchem Dialekt ist die Volksschrift geschrieben? Sie will reval-est\nische] sein; sie ist aber im Kirchendialekt geschrieben. Die Verfasser geben sich wenigstens Muhe, gam die Bibelsprache zu haben. Dennoch sind Abweichungen wieder da, die in das Sprachgebiet von Buchomachia vulgaris schweifen. Ich will in dieser Hinsicht nur einen und zwar sehr wichligen Punkt beriihren, nämlich den Bindevocal. Dieser Bindevocal ist von grower Bedeutung er bildet mit eine Trennung der Dialekte. In der revalsch-estnischen Volkssprache ist er ein wesentlicher, fast unverletzlicher Theil und bei Contraktionen stõpt man immer lieber andere Theile aus, ais den Bindevocal. In Ungania behandelt man ihn geringschätzig; in Pastoria uni Buchomachia aber wird er für vogelfrei erklärt und man schafft lieber die kakophonischsten und unverständlichsten Formen, urn nur der Trumpf zu haben, ihn entbehren zu kannen. Am schlimmsten kommen einige Verbalformen ab, namenllich 'das part[icipium] per[tecti] activ[i] und die 3. Pers[on] Plur[al] Präs[ens]. In vorliegender Zeitschrift lesen wir daher 1. kutsnud 13. usknud 15 tunnud, ferner 15 hoidwad, 17 makswad 19 kiitwad, 22 aitwad ferner 6 keelda, 22 näita, ferner [4] üllewatis. 2. Orthographie. Die Herausgeber geben in der Ankündigung uns den MaPstab in die Hand, nach dem wir ihre Orthographie messen kannen. Sie wollen die biblische Orthographie beibehalten. Was hei/it aber, in der Bibelorthographie schreiben? Vor etwa 150 Jahren existirte noch gar keine estn[ische] Orthogr[aphie]. Jeder schrieb nach eigenem Gutdunken; denkende Manner, welche die Bibel übersetzten, brachten nach den Ansichten dieser Zed und nach ihrer Sprachkenntnifl eine Orthographie zu Stande, die freillch consequent ist, aber ien Worilaut nicht überall treu wiedergiebt und vielen Verwechslungen veranlapt; Thor Heile selbst erklärt sie far ungeniigend, indem er p. 3 seiner Gr\ammotik] sagt: «viele Wörier mögen wegen ihres zweifachen dunklen Lautes in der Ausrede mit einfachen Buchstaben nicht elgentlich exprimiret werden.» Hat man In späterer Zeit das Ungenugende der Bibelorthogr\aphie\ nicht erkannt und eingefunden? Wer 'das behaupten wõitle, müpte mil den sonnenklaren Deductionen Masings und Ahrens's und mit den von ihnen aufgeführten schlagenden Beispielen ganz unbekannt sein Aber wollen wir auch zugeben, dap in einer Schriflsprache die Orthographie gerade das Unwesentlichste sei; so mussen wir doch wenigstens Consequenz for'dern und wenn die Verflasser] der Volksschrift erklären, sie schrieben in der Bibelorthographie, so haben wir den MaPstab zur Beurtheilung. In dieser Volksschrift sind nicht nur alle Unbequemhchkeiten der Bibelorthographie, wie 1. tõeks st. tõeks, mõeka st mõeka 3 5 römoga 6 room 14 woora (22 wöerailt, wõeral), 13 maias, 24. mõnnes kohtas; wir finden. auch Abweichung und Inconsequenz, so 'das 14. woora und p. 22. wöerailt und wõeral, terner p. 19 sepärrast und sellepärrast; wir f inden nach Masings Art das ö und ä durch e gedehnt in 3 jaeniid 7 jaege, jäete, 9 jäeda heipt dann nicht 2 tõeks zur Arbeit und \U\ toe Jummal der Arbeitsgott; man findet nach meiner und Ahrens Declinationslenren sogar 2cf aeast - und wie wiil man endlich 5 keddagit, 23 middagit 5 muidoki 7 hõlbus /0 holbsaste 13 like, -me, 15 parrago, dann 15 lootuste 20 wiidi 23 joodikul aber auch 22 pordud rechlfertigen und was heipt 20 pu-mamees Preusse maal? 3. Grammatik. Durch Vemachlässigung des in der estn[ischen] Spr[ache] so wichtigen Lautwandels und in der blinden Nachahmung der Bibelsprache sind Verslöti" entstanden 1). in der Declination: 1 ärrawallitsetude ist declinirt 8 lõukoeratte 11 uskus und 20 sel puhkui, dann 20 põllude 21 pöllusid und põllude, 20 oade uni leene 2) Verbalformen sind unrichtig, bes\onders] wegen MiPachtung des Coniugirvokals Beispiele gab ich schon oben. Gar nicht zu rechlfertigen sind 4 üllewatis 15 tunnud 22 näita. 3) Die Satzbildung ist oft ungenau. 5. kes on taewast lönud ja ma ning keik merred. 8. ma tean sinno teud ja willetsust ja waesust. 12. siddusid käed selja tagga kinni 14. senni kui se nimmi ennam tarwis ei olli. 17. loe pälludes selle ramato, teggi wahhet wahhel. 19. Jubba mõnnikord on mitmesuggused targad kukked temma otsast laulnud. 20. mitto teiste maades, kes omma pea õllade wahhel tõmbab Г2'1 on omma lotus pannud. 4. Handhabung der Sprache. Hinüber kann ich mich kurz fassen. Ich habe Ihnen Zwangsjacke gezeigt die die У erf [asser] tragen; ihre Bewegungen drin sind ungelenk.., Irl }. 2.! en ffaupttheil der Beurtheilung müpte ich auf den Inhalt beziehen. Der Inhat* ist religios. Man konnte mir als einem Laien ganz 'das Recht absprechen, über Dinae des Glaubens zu urtheilen; man macht aber einen Unterschied zwischen Wissenschaft der lheologie worm ich ein Ignorant bin, und Religion, die Alter Eigenihum ist, und in dieser Rucksicht erlaube ich mir ein paar Bemerkungen über den Inhalt 362

49 Seit etwa 150 Jahren sind estn[ische] Volksschriften erschienen. Wenn auch die deutsche Bevölkerung dieser Provinzen in Glaubensansichten, im geselligen und bürgerlichen Leben mit dem übrigen Europa dieselben Perioden und gegensätzlichen Eniwickelungsstufen durchlebte; so miissen wir doch den Verf[assern] der Volksschriften das zur Ehre nachsagen, daji in diesen Schriften Sittlichkeit und Religion nirgends angetastel sind, nirgends finden wir Leichtfertigkeit oder Religionsspötterei. Besonders vortheilhaft zeichnet sich die so sehr verschriene Zeit des so genannten vagen Rationalismus aus: die Volksschriften sind hier ächt practisch, religiös und belehrend. Der Theologie fiel's ein, sich auf die andere Seite zu legen und nun brach die Flut der Bekehrungs-, Zerknirschungs- und Verdammungsschriften los; was sie gewirkt weiji ich nicht. Der gewaltigste Volksschriftsteller Masing war Rationalist seines Glaubens; er eiferte dann und wann gegen dem Pietismus, aber nie verletzte er 'die Religion oder Sittlichkeit. Sein Einflufi aufs Volk wurde durch Partheihaji geschmälert.. Welche Färbung trägt die vorliegende Zeitschrift? Sie ist bis hiezu (2 Hefle) ganz religiösen Inhalts. Aber als Protestant mu/3 ich gegen einige Ansichten protestiren. Die Wunder der Bibel mögen wir immerhin unangelastet lassen; aber gegen späteren wõitea wir protestiren. Wenn wir an die Wunder beim Todi des Polycarpus glauben solien, was 1st dann gegen die Wunderthaten des Franz von Assisi einzuwenden? (p. 13.) Den Karioffelgötzendienst unserer Esten will ich Ihnen hier in Ireuer Uebersetzung geben: p. 21 und 22. «Du solist keine andere Götter haben neben mir. Bei uns in der Wiek und, wie wir durch Nachrichten erfahren haben, auch im übrigen Revalschen und im Rigaschen Lande, hat Gott in diesem Jahr dur ah eine Kranklieit die Kar t o f f e Iri, die an ihnen Usher unbekannt war, von den Feldern weggegeilielt, und man hart, da/5 dasselbe auch in Deutschland und England geschehen sei. Da ich nun die Menschen sich dariiber verschieden äufiern gehört habe, so entsland bei mir auch eine Meinung, warum wohl Gott diese Strafe geschickt habe, und glaube, dap Gott, der ein heiliger zorniger Gott 1st, uns dadurch deutlich zeigen will, da/3 wir neben ihm keine andere Goiter haben solien. Und wir miissen ihm wohl danken, dap er dadurch unsere Augen õffnen will. Und sieht nun Hebe Leute, warum ich das so meine. Daher, well die Menschen auf "die Karioffeln sehr ihre Hoffnung richieten und sie so zu einem Gott erholien. Denn oft habe ich (habt wohl auch ihr) dieses sowohl aus 'dem Munde der Esten als der Deutschen gehört: «Die Kartoffeln werden uns schon zur Zeit des Hungers helfen.» O, der du so gesprochen hast, sleh nun, ob die Kartoffeln dir helfen oder ob Gott?! Der Herr gebe aber, daji auch diese Strafe Vielen ein Wegweiser sein mäge auf den rechten Weg zu Jesus unserm Seligmacher!» So viel. Eine Beurthellung, zu deutsch Recension, kann man aus 2 verschiedenen Gründen schreiben. Zuerst, urn eine Schrift durchzuhecheln und da sagt 'der alte Claudius: alle Hagel, wie fegle er ihn. So ist es hier nicht gemeinl. Ein zweiter Grund kann sein, urn an Meinungsverschiedenheiten mit 'dem Auctor eine genauere Beleuchtung des Gegenstandes zu knüpfen. So wiil ich denn auch diese Beuriheilung beurlheilt wlssen. Wir haben noch alle viel Ursache, mit Leistungen in der estn[ischen] Sprache nachsichtig zu sein. Denn erstens haben sich die Regeln, die die neueren Grammatiker entworfen haben, noch nicht allgemeine Gettung erschaffen können;- zweitens kann mans Keinem iibel nehmen, das für das Allgemeingebräuchliche zu hallen, was gerade in seinem Landwinkelchen üblich ist, weil nämlich die allgemeine Uebersicht fehlt oder unser Sprachhorizont noch eng ist. Was drittens den Inhalt anlangt, so sind wir alle Kinder der Zeit, aber auch Individuen, die durch verschiedenen Geistesbrillen die Bedürfnisse der Zeit und die Mittel ihnen abzuhalten ansehen. Wir wollen lieber uns als Reisegefährten ansehen auf dem gemeinschafttichen Wege von der Wiege zum Grabe und wollen uns die kurze Reisefrist nicht gegenseitig verbittern. Der Duldsame hat das beste Thell erwählt und 'der unbefangene Beobachter findet fast immer, dap zwischen zwei heftig Slreitenden die Wahrheit in der Mitte liegt. Auch unsere Gesellschaft beabsichtigte eine populäre Zeitschrift sie ist damit nicht zu Stande gekommen. Die vorliegenden Hefte dieser Zeitschrift laudiren wenigstens die Voluntaten. Und enilich mufs zugestanden werden, 'daji das zweite Heft viel correcter, ats das erste 1st. Sein gröfites Verdienst sucht der Verfasser dieser Beuriheilung in der Entdeckung zweier neuen Provinzen in Livland. Ent decker neuer Länder kamen in dieser zu hohen Ehren wurden Vicekönige oder Träger anderer hohen Warden, lndem ich nun der estn^ischen] Gesellschaft "diese Provinzen gehorsamst zu Füjien lege, ersirebe ich tn der Erwartung der Würdenerlangung als dero ergebenster Anonymus. 363

50 Tõlge: Rahvaväljaanne: «Leiwakorwikenne» I. Ammu räägitud soovi täites ilmub eestlastele perioodiline rahvaväljaanne; pealkirjas teadustab ta enda kohta: õpetusi ja jutte maarahva kasuks siin tõotab rahuldust leida kaua tajutud vajadus. Ürituse etteotsa on asunud kaks pastorit, kes peavad mõistma rahva vajadusi iseäranis praegusel ohustatud ajal ning hakkavad rakendama kõiki vahendeid, et oma tõotust täita. Kaks vihikut on meie ees. Nüüd aga peab meie selts väljendama hukkamõistvat hinnangut, eriti esimese vihiku kohta seltsi kohus on seda hinnangut motiveerida. Kas mina just olen kohane mees siin meie seltsi keele- ja rahvatundjate nimel toda hinnangut väljendama, seda ma ei tea; teen seda pigem [?] hoolimata riskistki, et mulle hakatakse vastu vaidlema; ma pole siis ka kurt ega pime õpetuse suhtes ning muudan hinnangut meelsasti. Arvustus peab arvamust avaldama esiteks vormi, teiseks sisu kohta. Vormiks nimetan siinkohal keelt tema mitmes aspektis. Seda kavatsen siin kritiseerida pikemalt; sisu saan puudutada üksnes lühidalt, sest see kuulub rohkem teoloogia valda. Keeleasjade arvustuse jagan järgmistesse rubriikidesse: 1) murre, 2) ortograafia 3) grammatika, 4) keelekasutus. 1. Murre. Tavaliselt räägitakse eesti keele kahest peamurdest: Tallinna ja Tartu murdest Kõige imelikumal kombel jäetakse selles loendis tähele panemata kolmas peamurre, mille tähtsus pole just väike. See murre on ainuvalitsev meie maa kahes suures provintsis ja on ime, et ta pole saanud päris ainsaks; see on Pastoria ja Buchomachia provintsi keel. Eksisteerib kummaline nähtus, millele mõjukad mehed on juba ammu tähelepanu juhtinud: kirja- ja kirikukeel erineb tundmatuseni rahvakeelest, nii et pastorid ka ise selle sobimatust tunnetavad ja laidava'd, ning ikkagi on see keel valitsev peaaegu kõigis kantslites ja raamatutes, ning ikka ja jälle põlgavad kõik pastorid eesti keele õppimisel elava rahvakeele ära ja pöörduvad selle kirjaliku abrakadabra poole Ent murdeks nimetan seda keelt nimelt seetõttu, et ta on viidud formaalsesse ja järjekindlasse süsteemi ning hoolikalt juurutatud kogu piiblisse ja teistesse kiriklikesse raamatutesse, kuhu seda järjekindlalt ikka ja aina on sisse korrigeeritud. Kas siis aga samal ajal ongi puudus kirjalikest abivahenditest rahvakeele omandamiseks? Sugugi mitte' Masingu teosed moodustavad väikse [?] raamatukogu. Miks ei võeta neid eeskujuks' Seda ma ei tea. Ma ei suuda leida mingit muud põhjust kui see, et meie pastorite peaaegu valdavalt protestantlik suund jälestab neid ketserist autori teoseid. Missuguses murdes on kirjutatud rahvaväljaanne? See tahab olla tallinnaeesti murtv, n u a f a, kir J utatud kirikumurdes. Autorid vähemalt püüavad kasutada läbinisti pnblikeelt. Siiski on jälle platsis kõrvalekalded, mis eksivad keelealale nimega Buchomachia vulgaris. Tahan sellega seoses puudutada vaid ühte ning väga tähtsat lõiku nimelt sidevokaali. Mainitud sidevokaal on väga tähtis ta moodustab murrete eristusjoone. rallmnaeesti rahvakeeles on ta oluline, peaaegu puutumatu osa ja kontraktsioonide puhul jäetakse meelsamini välja ikka teised osad, mitte sidevokaal. Ungania's käitutakse temaga halvustavalt; Pastoria's ja Buchomachia's aga kuulutatakse ta lindpriiks ja luuakse ikka pigem kõige kakofoonilisemaid vorme, et vaid saada eesõigust sidevokaali vältida. Ко ige hullemad eksimused on mones verbivormis, nimelt aktiivi perfekti partitsiibis ja preesensi pluurali 3. isikus. Käesolevast ajakirjast loeme seetõttu 1. kutsnud 6. usknud, 15. tunnud, edasi 15. hoidwad, 17. makswad, 19. kuiwad, 22. aitwad edasi b. keelda, 22. näita, edasi [4.j üllewatis. 2. Ortograafia. Väljaandjad annavad eeltutvustuses meile kätte mõõdupuu, mille varal võime nende ortograafiat hinnata. Nad soovivad järgida piibliortograafiat. Mida aga tähendab kirjutada pnbliortograafias? Umbes 150 aasta eest ei olnud olemas veel mingit eesti ortograafiat Igauks kirjutas nii, nagu paremaks pidas; piiblit tõlkinud arukad mehed kehtestasid vastavalt omaaegsetele tõekspidamistele ja oma keeleoskusele orto- &Л & < f?» n ku 1 järjekindel, kuid ei anna täpselt edasi hääldust ja põhjustab palju vääritimõistmist. Thpr Heile ise tunnistab selle ortograafia ebarahuldavaks, kui ta oma grammatikas p. 3 ütleb: «Paljusid sõnu ei ole tavaliste tähtedega võimalik õieti kiria panna nende kahesuguse ebaselge kõla tõttu häälduses.» Kas hiljem e i о 1 e piibliortograatia puudulikkust tunnetatud ja avastatud? Sellele, kes seda väita tahaks, peaksid Masingu j'a Ahrensi päevselged arutlused ja nende toodud veenva'd näited olema täiesti tundmatud. Ent kui rae ka mööname, et kirjakeeles on ortograafia just see kõige tähtsusetum asi, tuleb meil siiski olla vähemalt järjekindlad, ja kui rahvaväljaande autorid teatavad, et nad kirjutavat piibliortograafias, siis on meil hindamiskriteerium olemas. Selles rahvaväljaandes ei esine mitte ainult kõik piibliortograafia ebakohad, nagu 1. tõeks (tõeks asemel), mõeka (mõeka asemel), 3., 5. römoga, 6. rõõm, 14. woora (22. wöerailt, wõeral), 13. maias, 24. mõnnes kohtas; me leiame ka eksimusi ja ebajärjekindlust, näiteks 14. woora ja p. 22 wöerailt ja wõeral, edasi p. 19 sepärrast ja sellepärrast; leiame ö ja ä olevat Masingu kombe kohaselt e abil pikendatud, näiteks 3. jaenud, 7. jäege, jäete, 9. jäeda eks tähenda siis ju 2. tõeks töö jaoks ja tõe 364

51 Jummal tööjumal; leidub isegi 23. aeast vastavalt minu ja Ahrensi deklinatsioonikäsitlustele ja lõpuks, kuidas loodetakse õigustada vorme 5. keddagit, 23. middagit, 5 mufdoki, 7. hõlbus, 10. hölbsaste, 13. like, -me, 15. parrago, edasi 15. lootuste; 20. wiidi, 23. joodikul, aga ka 22. pördud; ja mida tähendab 20. pu-mamees Preusse maal'? 3. Grammatika. Kuna on unarusse jäetud eesti keele jaoks nii tähtis häälikuvaheldus ning kinnisilmi jäljendatakse piiblikeelt, siis on tekkinud vead 1) deklinatsioonis: 1. ärrawallitsetude on käänatud, 8. löukoeraite 11. uskus ja 20. sel puhkui, edasi 20. põllude, 21. pallusid ja põllude, 20. oade ja leene. 2) Verbivormid on ebaõiged, seda eriti konjugeerimisvokaali tähelepanuta jätmise tõttu. Näiteid tõin juba eespool. Kuidagi ei saa õigustada 4. üllewatis, 15. tunnud, 22. näita. 3) Lauseehitus on tihti ebatäpne. 5. kes on taewast lönud ja ma ning keik merred. 8. ma tean sinno teud ja willetsust ja waesust. 12. siddusid käed selja tagga kinni. 14. senni kui se nimmi ennam tarwis ei olli. 17. loe pälludes selle ramato, teggi wahhet wahhel. 19. Jubba mõnnikord on mitmesuggused targad kukked temma otsast laulnud. 20. mitto teiste maades, kes omma pea õllade wahhel tõmbab. [22.] on omma lotus pannud. 4. Keelekasutus. Sellest võin rääkida lühidalt. Olen näidanud teile sunnisärki, mis autoritel seljas on; nende liigutused selles on kohmakad. Arvustuse teises põhiosas peaksin rääkima sisust. Sisu on religioosne. Mulle kui ilmikule võidakse üldse mitte lubada usuasjade üle arvamust avaldada; kuid eristatakse teoloogiateadust selles olen ma võhik ning religiooni, mis on kõigi ühisvara. Seda silmas pidades luban endale paar märkust sisu kohta. Eestikeelset rahvakirjandust on ilmunud umbes 150 aastat. Kui nende provintside saksa rahvastik tegigi vaimu- ning ühiskonnaelus kaasa ülejäänud Euroopaga samad perioodid ning paralleelsed arenguetapid, siis rahvakirjanduse autorite auks tuleb meil ometi öelda, et neis teostes pole kuskil riivatud kõlblust ega religiooni, kusagilt ei leia me kergemeelsust ega religiooni pilkamist. Eriti soodsast küljest paistab silma see niinimetatud ebakindla ratsionalismi nii ülihalvas kuulsuses olev aeg; rahvakirjandus on siin tõeliselt praktiline, religioosne ja õpetlik. Teoloogia tuli mõttele end teise külge keerata ja nüüd puhkes valla patustpöördumise, kahetsus- ja äraneedmiskirjanduse vool; mida sellega on saavutatud, seda ma ei tea. Kõige tugevam rahvakirjanik Masing oli usulistelt veendumustelt ratsionalist; ta küll võttis mõnikord ägedalt sõna pietismi vastu, ent mitte kunagi ei kahjustanud ta religiooni voi kõlblust. Tema mõju rahvale vähendas kildkondlik sallimatus. Missuguse värvinguga on käesolev ajakiri? Senini (kaks vihikut) on ta sisult üsna religioosne. Kuid protestandina pean mõningate vaadete vastu protesteerima. Võime küll puudutamata jätta piibli imed, kuid tahame protesteerida hilisemate vastu. Kui peame uskuma Polycarpuse surmaga seotud imet, mida on meil siis öelda Assisi Franciscuse imetegude vastu (p. 13)? Meie eestlaste kartuliebajumalakummardamise (p. 21 ja 22) esitan teile siinkohal täpses tõlkes: [ ] 9 Nõndapalju. Arvustust, saksa keeli retsensiooni, võib kirjutada kahel eri põhjusel. Esiteks, et raamatut läbi sarjata, ja selle kohta ütleb vana Claudius: välk ja pauk, kuidas ta teda tuuseldas. Nii pole siin mõeldud. Teine põhjus võib olla soov ühendada autori ja arvustaja vaheliste lahkarvamustega aine täpsem käsitlemine. Tahaksin siis, et sedagi arvustust hinnataks nii. Meil kõigil on veel rohkesti põhjust suhtuda eesti keele alastesse saavutustesse heatahtlikult. Sest esiteks ei ole uuemate grammatikute visandatud reeglid veel suutnud muutuda üldkehtivaks; teiseks ei saa kellelegi pahaks panna, et peetakse kõikjal tarvitatavaks seda, mis on parajasti tavaks oma kodukurukeses, sest üldülevaade ju puudub ehk meie keeleline vaatepiir on veel kitsas. Kolmandaks, mis puutub sisusse, siis oleme kõik oma aja lapsed, aga ka indiviidid, kes vaatlevad läbi erinevate vaimsete prisma'de ajanõudeid ja võimalusi neid järgida. Vaadelgem üksteist parem kui reisikaaslasi ühisel teel hällist hauani ja ärgem tehkem lühikest reisiaega vastastikku kibedaks. Kannatlik on valinud parima osa ja erapooletu vaatleja leiab peaaegu alati, et tõde asub kahe ägedasti vaidleja vahel, keskpaigas. Ka meie selts kavatses populaarset ajakirja ta pole sellega toime tulnud. Selle ajakirja käesolevad vihikud vähemalt kiidavad heatahtelisi. Ning lõpuks peab tunnistama, et teine vihik on palju korrektsem kui esimene. Selle arvustuse autor leiab oma suurima teene olevat kahe uue provintsi avastamise Liivimaal. Uute maade avastajad tõstetakse neis maades kõrgesse ausse, neist saavad asekuningad või teised kõrged aukandjad. Asetades nüüd need provintsid alandlikult eesti seltsi jalge ette, olen auameti saavutamist ihaldades Teie ustavaim Anonymus. Eessõna ja tõlge saksa keelest Heli Laanekask 9 Vt. «Sul ei pea teisi Jummalaid ollema minno kõrwas» lk

52 Щ KEELEKORRALDUS Veel kord kõrgest, kõrgenemisest ja kergendamisest Kui sõna keelejuttudeks alust annab, siis harilikult üle-, väär- või vaegtarvituse tõttu. Kõrge (ja madal), kotgemma (madalduma), kõrgendama (madaldama) on neid sõnu, mille tarvitus õigest tähendusest tihti lahku läheb. 1 Eesti keelest rääkides ei saa praegu enam võõrmõjudest, eeskätt vene keele mõjust kuidagi mööda. Eesti kõrge õnnetus on see, et tema kasutusala on teistsugune, mõneti ahtam kui vene vastel. Seal, kus vene keeles võib öelda ühtviisi высокий, teeb eesti keel vahet kõrge, pika, suure, tähtsa, üleva ja hea vahel. Tahtlik või tahtmatu matkimine kaalub üles varjunditundliku valiku: suur osa kõrge (ja madala) kasutajaid jäljendab otsesemalt või kaudsemalt vene keelt. Tavapäraseimas tähenduses mõõdab adjektiiv kõrge millegi püstsuunalist ulatust: kõrge mägi, kõrge müür, kõrge maja, kõrge torn, kõrge aken, kõrge ukselävi. Kõ r ge näitab ka kõrgel olemist: kõrge lagi, kõrged pilved. Kõrge vesi käib veetaseme kohta, madal vesi võib vastanduda nii kõrgele kui ka sügavale veele. Hein kasvab kõrgeks, «kõrge kuusik kohab mäenõlvakul». Inimene on eestlase keelepruugis pikk või lühike. Vene keeles öeldakse küll человек высокого роста, aga eesti keeles vastab sellelegi pikk inimene, pikka või ka suurt kasvu inimene. Mehehakatisedki on põlv e pikkused, aga põlvekõrgused on hein ja vesi. Palavik ja temperatuur võivad olla kõrged, nad mõlemad võivad nii tõusta kui ka langeda. Hind võib olla kõrge ehk kallis ja madal ehk odav, ta võib tõusta ja kerkida ning langeda ja alaneda. Palgad, pensionid, maksud, stipendiumid võivad olla nii kõrged kui ka suured, neid võib nii tõsta kui ka suurendada. Kõrge ehk kalli hinnaga seoses tasub meelde tuletada, et vene sõnal ценный on eesti keeles rohkem vasteid kui hinnaline: kingitus on kallis või väärtuslik või kallihinnaline, mälestus on kallis või väärtuslik. Arvud ei ole kõrged ega madalad, vaid on suured või väikesed ja nad suurenevad või vähenevad, kasvavad või kahanevad. Koosolekust osavõtt on rohke, arvukas, arvurohke, suure- või rohkearvuline, kui koosolekule on tulnud palju inimesi, ja vastupidi vähene, kui osavõtjaid on vähe. Saak on suur, mitte kõrge ja ta ei tõuse, vaid suureneb. Rukis ei ole kõrge- ega madalasaagiline, vaid saagikas, saagirikas, saagirohke või vastupidi saagivaene, saagikehv. Toodang kui 'toodetu hulk' pigem suureneb ja väheneb, kasvab ja kahaneb kui tõuseb ja langeb. Kõrgetoodanguline piimakari võib olla lihtsalt suure või hea piimaanniga kari. Erinevalt hulkadest võivad kõik tasemed elatus-, teenindus-, arengu-, kultuuritase olla nii kõrged kui ka madalad ja nii tõusta kui ka langeda. Kui arv, saak ja toodang on ainult suured (mitte kõrged), siis näiteks arvukust, saagikust, tööviljakust ja tootlust kui murrulistes ühikutes mõõdetavaid suurusi võib vaadelda tasemetena ja seega ka kõrgete ja madalate, tõusvate ja langevatena. 2 Haigestumus ja sündimus haigus- ja sünnijuhtude sagedusena ajaühikus pigem suurenevad kui tõusevad, sest statistiline sagedus on pigem suur kui kõrge. Kõrg- ja madalsagedus on elektrotehnikas. Töö võib olla suure viljakuse või jõudlusega, üll- või väga tootlik. Töö kvaliteet, s. o. tema omaduste kogum on hea või halb, mitte kõrge ega madal, ta ei tõuse ega lange, vaid paraneb või halveneb. Toode, mis kvaliteedinõuetele vastab, on kvaliteetne, 1 Vt. ka U. Mereste, Mis suureneb? Mis tõuseb? «Edasi» 9. I 1976, nr. 6; U. Liivaku, Kuidas eesti ajakirjanikud venestavad eesti keelt. «Keel ja Kirjandus» 1990, nr. 4, lk U. M e r e s t e, Mis suureneb? Mis tõuseb? 366

53 mis nõuetele ei vasta, on ebakvaliteetne. See, mida nimetatakse kõrgekvaliteediliseks, on tegelikult kas kvaliteetne, näiteks kvaliteetkaup ja kvaliteetteras pro kõrgekvaliteediline kaup, kõrgekvaliteediline teras, või hea kvaliteediga, heakvaliteediline, väga hea. Madalakvaliteediline on samamoodi kas ebakvaliteetne, s. o. ei vasta kvaliteedinõuetele, või halva kvaliteediga, halvakvaliteediline, halb. Kvalifikatsioon on omasõnaga kutseoskus ja kutseoskust täiendatakse, on (kut.se)- läienduskursused, mitte kvalifikatsiooni tõstmise kursused. Kõrgendada 'kõrgemaks teha, tõsta' ja madaldada 'madalamaks teha, alandada' saab ikka ainult seda, mis on kõrge või madal, nagu näiteks müür, hääl, tase. Oma õiges tähenduses esineb kõrgendama-sõna õigupoolest harva, sageli on loomulikum öelda kõrgemaks tegema, tõstma vm. Hoopis sagedamini võib kohata eesti keelele võõravõitu ühendeid nagu kõrgendatud meeleolu, kõrgendatud huvid, kõrgendatud kohustused, kõrgendatud nõudlus. Kui kellelgi on kõrgendatud meeleolu, siis on ta pigem ülevas meeleolus, väga heas või suurepärases tujus. Ideaalid, aated, kutsumus on samuti ülevad, üllad, õilsad, mitte ainult kõrged, eesmärk võib olla ka suur. Ei huvisid ega kohustusi pruugi kõrgendada: kõrgendatud huvi on suur(em) huvi, kõrgendatud kohustused on suure(ma)d või suurendatud kohustused. Kõrgendatud nõud lusega või kõrgnõulavad kaubad on tegelikult eriti või väga nõutavad kaubad. Ohu ulatustki võib kirjeldada teisiti kui kõrgendama varal: suur(em) pro kõrgendatud oht, eriti või väga ohtlik pro kõrgendatud ohtlikkusega tegu. Enim on kõrgust/madalust, samuti kõrgenemist/madaldumist omistatud asjadele, mis eesti pruugis eelkõige suurenevad ja vähenevad, on suured ja väikesed. Uno Mereste on 15 aastat tagasi võtnud kokku kõrge ja suure vähe: igasugused mahud ja hulgad 011 suured või väikesed ja muutudes järelikult suurenevad või vähenevad, kõik tasemed on aga kõrged või madalad ja muutudes järelikult tõusevad või langevad. Kahe võimaluse kõrval ei maksaks unustada kolmandatki. Teatri menukust saab iseloomustada ka muud moodi kui kõrge või suure külastatavuse kaudu, näiteks nii, et teatris käib palju inimesi, teater on väga käidav. Ja need, kes teatris käivad, on teatriskäijad, mitte teatrikülastajad. Maire Raadik -eerima või -eerutna Kui on olemas transitiivsuse ja intransitiivsuse opositsioon, siis on verbipaarikutel eri sisu ning nad on mõlemad tarvilikud: evakueerima ja evakueeruma, orienteerima ja orienteeruma, spetsialiseerima ja spetsialiseeruma, varieerima ja varieeruma a. OS esitab verbi kontrasteerima 'kontrastina esinema'. Keeletarvitus vajab aga verbipaari: kontrasteerima 'vastandama, kontrastina esitama' ja kontrasteeruma 'vastanduma, kontrastina esinema'. Nii tuleks pakkuda sõnaraamatuski. Kui on olemas üksnes ilma transitiivse paarikuta intransitiivne verb, siis on kasulik arvestada juba Elmar Muugi antud näpunäidet: «-tuletised on teiste verbituletistega võrreldes dünaamilisemad, nad ei iseloomusta mingis seisukorras olemist, vaid millekski muutumist, uude olukorda üleminekut. 1 Võrdleme näiteks verbe visklema ja viskuma. Just (-listeria on seetõttu õigustatud domineerima, eksisteerima, laveerima, vibreerima ja just «-Iistena degenereeruma, evolutsioneeruma, progresseeruma. Mõne tuletise senine norming vajab aga paraku muutmist. On nimetatud vähemalt seitset tuletist, mis väljendavad üleminekut ühest olukorrast teise, tendeerivad seetõttu tugevasti «-liite poole, on aga seni siiski olnud õigekeelsusallikais i-listena. Need on deserteerima, doktoreerima, emigreerima, immigreerima, migreerima, finišeerima, kulmineerima. 2 On ammu aeg nende süsteemipärast «-liidet tunnustada, mida KKI grammatikasektoris teoksil olev keelekorralduse sõnaraamat teebki. Tiiu Erelt 1 E. Muuk, -«ma-intransitiivide tarvitamise piiri küsimus. «Eesti Keel» 1938, nr. j/5, lk V. T a u 1 i, Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Uppsala, 1972, lk. 104; T. Erelt, Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju (1). «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 11, lk

54 я PÄEVATEEMA Eesti Vabariigi Riiklik Keeleamet EV Riiklik Keeleamet (edaspidi: Eesti Keeleamet) moodustati 23. novembril a. Eesti Vabariigi riigiministri valitsemisalas. Eesti Keeleameti koosseisu kuulub ka Keelekeskus. Eesti Keeleameti põhiülesanded on: 1) keeleseaduse täitmise korraldamine ja analüüsimine; 2) ettekirjutuste tegemine keeleseaduse täitmiseks, konsulteerimine ja nõustamine; 3) seadusandluses ettenähtud mõjutusvahendite rakendamine; 4) Eesti Vabariigi valitsuse keelepoliitika väljatöötamine koos teiste asjaomaste instantsidega, teabe kogumine, töötlemine ja andmepankade loomine; 5) ettepanekute tegemine keelepoliitika teostamiseks ja keeleseaduse täitmist korraldava seadusandluse täiustamiseks; 6) sotsiolingvistiliste uuringute suunamine; 7) täiskasvanute keeleõpetuse korrastamine ja õpetusmetoodika arendamine vastavalt keeleseadusest tulenevatele keeleoskusnõuetele; 8) keelekorraldus- ja terminoloogiakomisjonide tegevuse kooskõlastamine ning sõnastike väljaandmisele, termini- ja nimeregistri koostamisele kaasaaitamine. Eesti Keeleameti peadirektor on Mart Rannut. EESTI KEELEAMETI TEGEVUSKAVA Vastavalt oma põhimäärusele töötab Eesti Keeleamet välja keelepoliitika põhisuunad koostöös asjaomaste teadlastega, reguleerib keelelisi protsesse ühiskonnas, korraldab keeleseaduse täitmist, rakendab mõjutusvahendeid ja analüüsib tulemusi. Eesti Keeleameti tegevuskava põhisuunad on: 1. Keeleõpe 2. Keeleseaduse järelevalve 3. Keeleuuringud 4. Nime-, tõlke- ja terminikorraldus 5. Publitseerimine 1. Eesti Keeleameti ülesanded täiskasvanute keeleõppe alal 1.1. Pidevad ülesanded Vabariigi täiskasvanud elanikkonna praktilise keeleõpetuse kontroll ja suunamine keeleseadusest lähtudes ( 4 ja 6) kõikides õppevormides (riiklikud keeltekursused, kooperatiivsed ja väikeettevõtted, lepinguline töö) (koostöös kõikide ametkondade ja ministeeriumidega) Täiskasvanute eesti keele õpetajate täiendõppe korraldamine (kursused, seminarid), nende metoodiline nõustamine (koostöös EV Haridusministeeriumiga) Keeleõpetuse (sugestiivmetoodika) litsentside kooskõlastamine (koostöös EV Haridusministeeriumiga) Muulastele eesti keele õpetamiseks vajalike metoodiliste materjalide ja õppevahendite koostamine kutsealade kaupa (lähtudes keeleoskuse kategooriatest) (koostöös vastavate ametkondade ja ministeeriumidega) Koostöö kirjastustega uute õppematerjalide väljaandmiseks Keelekeskuse laboritöö jätkamine eesti keele õppematerjalide saamiseks (heli- ja videokassetid, tv-programmid) (koostöös Eesti Televisiooni tehnokeskusega) Eestis koostatud keeleõppevahenditele hinnangu andmine Keeleoskuse kategooriaeksamite koordineerimine Eestis (koostöös kohalike omavalitsustega) Kontroll õppetegevuse ja tõlke üle Ülesanded, mis lõpevad aastaga Eesti keele, kultuuri, ajaloo ja riigikorralduse alase adaptsiooniprogrammi (100 t.) väljaandmine uusmigrantidele (koostöös EV Riikliku Migratsiooniametiga) Riiklike eksamineerijate väljaõpe (koostöös kohalike omavalitsustega) Keelekümblusprogrammide ja -säilitusprogrammide kontseptsiooni ettevalmistamine. 2. Eesti Keeleameti keeleseaduse järelevalve korraldamine 1. V 1991 valmib määruse eelnõu, mis sätestab keeleseaduse täitmise korra. Koostajaiks on Keeleameti töötajad ja konsultantidena lepingulisel alusel eksperdid väljastpoolt Keeleametit (Riigikontroll, Advokaatide kolleegium). Nimetatud määruse täitmiseks organiseeritakse Keeleametis järelevalveosakond. Keeleameti järelevalveosakonnas töötavad linnade ja maakondade keelevolinikud keeleseaduse täitmise kohapealseks kontrollimiseks ja teiste ettenähtud funktsioonide täitmiseks. Normaalse töö tagamiseks järelevalvekeskus loob keeleliste õiguste teemalise raamatukogu (keelelisi suhteid reguleerivad Eesti Vabariigi ja muude riikide seadusaktid; keeleoskusnõuete ekspertiisiaktid; vähemusrahvuste keeleliste õiguste kohta käivad materjalid; kultuurautonoomia aktid jne.); kogub ja vaatab läbi maakondadest ja linnadest saabuvad keeleliste õiguste rikkumisi käsitlevad materjalid (protokollid, vaatlusmaterjalid jms.); vajaduse korral algatab keeleliste probleemide uurimist ja olukorra muutumisel teeb ettepanekuid olemasolevate aktide parandamiseks. 3. Keeleuuringud

55 3.1. Kogu Eestit hõlmav keelesituatsiooni ja keeleseaduse efektiivsuse hindamise seire. Seire on 2-aastase kestusega, sobides kordamiseks 3-aastase tsükliga Keele staatuse test Ühisprojekt Taani, Rootsi ja Soome instituutidega erikeelse kirjaoskuse võrdlemiseks (Eestist eesti- ja venekeelne rühm) Keeleliste inimõiguste seminar Tallinnas X Eesti Keeleamet peab läbirääkimisi Fryske Akademy'ga lülitumaks Euroopa ühenduse seire- ja infoprogrammidesse EMOL (Europeeske minderheidstalen yn'e oplieding fan leararen) ja MARCATOR. 4. Nime-, tõlke- ja terminikorraldus 4.1. Seadusandlikud aktid Vastavalt keeleseaduse 30 tuleb koostada EV nimeseadus. ÜNP moodustatud ekspertkomisjoni koosolekul tehti ettepanek jagada kavandatav seadus kolmeks ning järjestada tähtsuse (vajalikkuse) poolest: Firmaseadus (ettevõttenimetuste seadus). Määrab asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimetuste paneku, kasutamise, pärimise jne. korra, aitab ühtlustada senist kirevat tarvitust, tagab nimetuste õigusliku kaitse. Võimaluse korral hõlmab seadus ka tootenimetusi ja lükumite (veovahendite) nimetusi. Seaduse alusel tuleb välja anda a) EV valitsuse vastav määrus (milline on protseduur; kes registreerib, millised andmed on nõutavad jne.); b) EV Keeleameti soovitused ettevõttenimetuste keeleliseks vormistamiseks Kohanimekorralduse seadus Asendab ja konkretiseerib seniseid õigusakte, määrates, kellel on õigus nimesid panna, millistele nõuetele peavad nimed vastama jne. Hõlmab ka kinnistuüksuste (talude jm. hoonete) ning akvatooriumi nimed. Seaduse alusel koostatakse EV valitsuse määrus ning Keeleameti juhend nimevaliku põhimõtete, keelelise vormistamise jm. kohta Nimeseadus Koondab seni mitmetes õigusaktides (abielu- ja perekonnakoodeksis, ametkondlikes eeskirjades jm.) olnud sätted ees- ja perekonnanimede tarvitamise kohta ühte seadusse. Seaduse koostamise teeb keerukaks vajadus kohandada seadust muude maade nimeseadustega ja näha ette nende sobitamine Eesti oludega. Seaduse alusel koostatakse EV valitsuse määrus ning Keeleameti juhend isikunimede valiku ja õigekirjutuse kohta, samuti ametlikud transkriptsioonitabelid nimede ülekandmiseks mitteladina tähestikuga keeltest Eesti dokumentidesse a. tegevuskava 1. juuniks 1991 koostab Keeleamet nimeseaduste eelnõud ja esitab need valitsusele. Selleks on tööle rakendatud Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 19. II 1990 loodud ekspertkomisjon, mille raames tegutsevad väiksemad lisaeksperte kasutavad töörühmad. Komisjon asus oma koosolekul 28. II 1990 seisukohale, et mainitud tähtajaks on reaalne valmis saada firmaseaduse ja kohanimekorralduse seaduse eelnõud. Isikunimede tarvitamist reguleeriv seadus on niivõrd komplitseeritud, ka puhtrakenduslikult, et selle valmissaamine nõuab pikemat ajavahemikku (1. X 1991). Seadus(t)e alusel koostatavate määruste ja soovituste tähtaeg on 1. VI 1991 (firmad) ja 1. X 1991 (koha- ja isikunimed). Kohanimekorralduse seaduse raames loob Keeleamet Eesti kohanimenõukogu, mis koordineerib riigi keskasutuste ja kohalike omavalitsuste ametlikku nimetarvitust, teeb koostööd maakondade ja linnade nimekomisjonidega. Vastavalt vajadusele osaleb Keeleamet koostöös Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi asjatundjatega ka keeleküsimuste lahendamises, eriti seoses Eesti riigiasutuste nimetuste ja mõnedes õigusaktides kasutatud terminite korrastamisega: 1) Keeleamet on teinud ettepaneku maakondade ja maaomavalitsuste nimetuste korrastamiseks, pidades silmas uute blankettide ja pitsatite kasutuselevõttu. 2) Riigikantselei ülesandel koostatakse EV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. X 1990.a. otsuse alusel EV valitsuse määruse eelnõud Eesti riigi nime kasutamise korra kohta asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimetustes. 3) Keeleameti juurde on loodud Eesti riigiasutuste nimetuste ja administratiivterminite inglise vastete kooskõlastamiseks inglise keele toimkond. Oma soovitused riigiasutuste nimetuste tõlkimiseks esitatakse 1. V Terminikorrraldus Keeleamet koostab koostöös Infoinstituudiga ühtse terministandardi kontseptsiooni ja ühtse infovõrgu skeemi põhialused Riigikaitseterminoloogia süstematiseerimine, vastava termänibaasi loomine. 5. Publikatsioonid 5.1. Eesti Keeleamet planeerib a. koostada ja avaldada Eesti ja NSVL keelepoliitika kogumiku inglise keeles (autorid M. Hint, M. Rannut, J. Viikberg); NSV Liidus vastu võetud keeleseadused (vene keeles); NSV Liidus vastu võetud keeleprogrammid (vene keeles); EV riigiasutuste nimetuste ja nende tõlgete loendi Eesti Keeleamet korraldab keeleseaduse täitmiseks esmatähtsate käsikirjade koostamist ja avaldamist: «Eesti-Vene suur sõnaraamat» (koostamisel); «Vene-eesti meditsiinisõnaraamat» (autor G. Loogna); «Nimekirjutusraamat» (autor T. Erelt);,* Eesti keele õppematerjalid (sõnastik, tekstid, grammatika; autorite kollektiiv). MART RANNUT 24 Keel ja Kirjandus nr

56 RAAMATUID JUHUSED JA VASTAMATA KÜSIMUSED Helga Nõu. Paha poiss. Kirjastuskooperatiiv «Ollu», Tallinn, lk. Hind rbl Helga Nõu esimeste romaanide («Kass sööb rohtu», 1965; «Tiiger, tiiger», 1969) kangelased teadvustasid oma suhted kodumaaga enda proovilepanemise läbi. Eestlaseks olemine ja jäämine tähendas neile kohustust olla valmis valima, kannatama, loobuma. Helga Nõu, kes ise on alati aktiivselt pagulaselus osalenud, püüdis nendes romaanides harutada noorema põlvkonna pagulaste eneseotsingute umbsõlmi. Selle kõrval oli mõlemas teoses olulisel kohal aususe teema, samuti protest vanema põlvkonna kivistunud arusaamade ja enesepettuse vastu. Just sellesamaga alustas ju ka Mati Unt. Otseselt sõimus ausaksjäämise ümber E. Vetemaa «Monumendi» intriig. Sama problemaatika läbib eri vaatekohtadelt (reetmine, karjerism) paljude kodueesti autorite toonaseid teoseid P. Kuusbergist M. Saadini. Aususest saab eksistentsi mõtte proovikivi ja mõõt. Ent Helga Nõu romaanist «Tiiger, tiiger» eraldab neid siinpool merd kirjutatud raamatuid siiski midagi olemuslikku. See on avalikkuse ja aususe määr. Eesti noorem kirjandus tegeles ndatel aastatel üsna palju oma eakaaslaste identiteedi probleemidega. Ometi näis tegelaste eneseteadvuses puuduvat rahvuskuuluvus küsimus, mis oli nii hell teisel rannal, sest seal tähendas see kuulumist kodumaata rahva hulka. Eesti noorem proosa keeldus seda küsimust teadvustamast, sest ei tahtnud minna odavale spekulatsioonile. Vahest ci tundunudki see küsimus nooremale generatsioonile aktuaalne noorte maailm oli olemas, tõsi küll, selgelt ebatäiuslikuna, kuid" olemas oli ka lootus seda parandada. Ühes sellega oli maha vaikitud rahvuse lõhestatus, oli teadvustamata okupatsioon; veel ei olnud teravat hirmu rahvuse säilimise pärast. Oli lootus tulevikule ja selle läbi oli minetatud lootus näha kaotatud Eesti taastamist. Helga Nõul ei olnud vajadust unustada teatavaid teemasid, vajadust minna ümber õrnade kohtade voi kõnelda mõistu. Vastupidi, romaanis «Kass sööb rohtu» käiakse tegelaste lihtsameelsus aplombikalt välja. Ja_ ega olegi «Kassi» tegelaste aktsioon Nõukogude laevalt eestlase röövimine siira sooviga teda päästa naiivsem mõne siinse komsomoliaktivisti või lihtsalt maailmaparandaja soovist kasvatada ümber Eesti-aegseid ideaale kandvat vanapõlve. Nende ideaalide sisu oli ju paljudele juba mõistetamatuks muudetud või väikekodanliku ellusuhtumisega lootusetult ära segatud. Tegelikult oli 1960-ndate aastate noor generatsioon nii siin kui seal kaotamas usku näha taas tõusvat iseseisvat Eestit. Selle fiasko esitab selgelt H. Nõu «Tiiger, tiiger» kodumaa külastamise ja kodumaa taaskaotamise romaan. Tundlik ja mitmetasandiline vaatlusviis teeb sellest eesti tippromaani seda teemat käsitlevate teoste seas. Helga Nou paistab siin silma intensiivsete vormiotsingutega, katsega ühendada eri ajatasandeid, groteski, mudelit, mängu, olles samas veenev jutustaja ja hea psühholoog. Mudelit, irooniat, groteski sisaldab ka samal ajal ja samadel teemadel kirjutatud Enn Nõu «Pidulik marss» kujutletav tagasitulekupilt vabastatud kodumaale. Küllap võivad kõik need, kes ei taha leppida ainult ühe poole tõe ja õigusega, õhata_ koos Ristikiviga: «Olen tahtnud näha mõlemaid pooli, kõiki pooli, ja see pole mul kunagi õnnestunud» (K. Ristikivi, Lohe hambad. Lund, 1970, lk. 239). Siiski ei unustanud Ristikivi nagu Helga Nõugi, et tõde on üks ja asub järelikult ühel poolel. «Tiigriga» lõpetas H. Nõu tookord ühe teema, Eesti ja väliseestlaste suhete teema. Just oli mööda saanud aasta. Piir oli taas jäigalt maha pandud. Vastupidi «Piduliku marsi» võidumarsile lõpeb «Tiiger, tiiger» lausega: «Siis langeb esimene pomm.» aastal ilmunud «Paha poiss» on resignatsiooniromaan. Maailma ei õnnestu muuta, tuleb elada maailmas, nagu ta on antud, ja uurida, mis maailm see õieti on. Väga lapidaarselt sõnastades on see «oleksite» maailm, sest «oleks on paha poiss». Romaani saamisloost on kirjanik rohkem jutustanud kui oma teiste teoste saamislugudest (vt. «Kuidas kirjanikud kirjutavad». «Tulimuld» 1985, nr. 1). Impulss pärines autosõidult, kus jalakäija oleks peaaegu jäänud H. Nõu auto alla. See viib kirjaniku arutluseni mis oleks juhtunud, kui jalakäija oleks mõne sekundi võrra varem tulnud või hilinenud. Teiselt poolt oleks miski võinud tingida auto marsruudi muutuse jne. Ühel või teisel hetkel tegemata/tehtud tegu saab terve järgneva ahela põhjustajaks. Ent ahela vallandab väga sageli tühine juhus. Helga Nõu on möönnud, et «Paha poiss» on tema kõige isiklikum raamat. See on mõnevõrra ootamatu tunnistus, sest näib, et just selles teoses on kirjanik end tegelastest kõige enam distantseerinud. Autor pihib «Tulimullas»: «Olen alati tundnud huvi inimeste vastu, nende elukäigu vastu. Mõtlen, et miks nad on, nagu nad on, ja miks nad käituvad nii või teisiti» (lk. 33); «Olen 370

57 huvi tundnud küsimuse vastu, kui palju ümbrus neid mõjutab ja mis tegurid määravad, kuhu ümbrusse nad satuvad» (lk. 35). «Paha poisi» vorm ei sündinud spontaanselt. Kirjanik jättis töö pooleli, sest traditsiooniline psühholoogilis-olustikuline jutustus tundus triviaalne. Lugemisel haaras teda Р. O. Enquisti «Leegionäride» dokumentaalsus, ka A. Kluge «Personaalaktide» vorm. Need ja mõned ajalehematerjalid andsid uue romaani vormiideed. Nii sai «Pahast poisist» kollaaž, mis koosneb erinevatest tekstidest: autori jutustusest, tegelaste monoloogidest ja päevikutest, reportaažidest, intervjuudest, statistilistest andmetest, ka lihtsalt mängust. H. Nõu: «Peale kõige tõsise ja traagilise on mul tahe nalja teha seal, kus saan. Nagu mainisin, ei paku «nali ä la lorajutt» mulle midagi. Ennem siis näiline tõsidus, mis aga tegelikult sarnaneb irooniale, või hoopis absurdne mäng, mis pakub mulle suurt lõbu. Näited sellest on krokodill akvaariumis, peatükid Rootsi koolireformist ja õpperaamatutest, kõnelemata kõnelustest väljamõeldud ja tegelike isikutega» («Tulimuld», lk. 38). Umbes samal ajal, kui ilmus Helga Nõu romaan, tuli Eestis kirjandusse dokumentaalsusetaotlus üsna mitmelt poolt (meenutagem kas või U. Tuuliku «Sõja jalus»). Peale H. Nõu on katsetanud kollaažiga eelkõige M. Unt, teised vähem. Küllap on kollaaž vorm, mis jätab vahemaa nii kirjutaja ja tegelaste kui ka kirjutaja ja lugejate vahele. Kirjaniku hämmeldus ja häiritus selle pärast, mis kõik oleks asjaolude teistsuguse kombinatsiooni puhul võinud juhtuda, lugejat eriti ei üllata. Tema teab, et raamatus juhib kõiki juhuseid kirjanik. Kirjanik on saatusejumal, kelle käes on tegelased nagu lõngakerad, tema sasib ja harutab niite. H. Nõu üritab lugeja sellist ettekujutust segi lüüa, pakkudes oma tegelaste saatuselugudele mitut võimalust, osutades, et lõngakera teine ots on veel kellegi käes, kuid keegi ei tea, kes see on. «Paha poisi» süžee on ju lihtne. Uks naine, Anna Est, ootab võõra mehe last ja otsustab, et see laps ei või sündida. Ta pöördub arst Jakob Krammi poole. Protseduuri aja lükkab edasi halb ilm, arst arvab, et ta sõitis tuisusel teel surnuks inimese. Anna lapse isa, Endel Livet, sureb kopsuvähki. Tegelased on valitud kavatsuslikult võimalikult tavaliste hulgast. Autoril puudub nendega isiklik suhe, ta hoidub kaasa elamast. Distants on märgatavalt suurem kui eelnevais romaanides. Eriti Jakob Krammist ja Anna Estist rääkides püütakse luua täieliku objektiivsuse illusioon, esitatakse arvandmeid jm., pilt tegelastest on fotoroboti pilt. Rohkem kui tegelased ise huvitab kirjanikku nende koht maailmas, huvitab see juhuste jada, mis eelnes hetkele, mil nende teed lõikuvad. Kirjanik juurdleb, mis oleks juhtunud siis, kui «oleks üksainus nendest juhustest olnud teistmoodi» (lk. 42). Ta muretseb: «Ma ei näe kogu mustrit ega saa sellest aru, sellest tundmatust seosest juhtunu ja juhtumatu vahel» (lk. 41). Ei aita isegi erinevate stsenaariumide läbimängimine. Algus näib olevat üks, vähemalt Endel Livetil ja Jakob Krammil (kes küll teineteist ei tunne). Algus on juhuses, et ühel aasta talvepäeval sadas ühes Eesti raudteejaamas lund ja rongi vastu tõtanud noormees libises. Mööngem, et seetõttu on nad olemas just niisugustena, nagu nad on. Ent järgnev? See juhus ei põhjustanud kõiki järgnevaid juhuseid. Seetõttu kuuluvad nad ühe voi teise statistilise terviku hulka, näit. nende hulka, kes põgenesid, nende hulka, kes ei uppunud teel, jne. Anna ja Jakobi puhul rõhutab kirjanik rutiini, erinevate sotsiaalsete klišeede omaksvõtmist. Kirjaniku vaatekoht on sotsioloogiline, ta anketeerib oma tegelasi, püüab määrata nende kohta mustris. Ometi otsustab Endel Liveti surma mitte eelnevate valikute lõppematu jada, vaid eelnevaga üsna seostamata valik. Ta sureb kopsuvähki kui üks nendest suitsetajatest, kellele just suitsetamine saab saatuslikuks. Kas käivitab siis igaühe saatuse mingi lõputusse kaugusse tagasiulatuv ahel ja ainult punkti paneb igaüks ise? Nii nagu paneb punkti Anna ja Endli lapse sündimisvõimalusele Anna otsus ja Jakob kui täideviija. Kus lõpeb siis juhitamatus ja algab tahteline valik? Abordiseadusesse suhtumine on Jakob Krammile kui günekoloogile oluline tööprobleem. Ta loodab, et tema mitteilmumisel ei asenda teda teine arst. Kui ta arvab, et on kogemata surmanud inimese, loodab ta, et selle korvab teisele elule antud võimalus. Võib-olla ei saagi eksistentsiaalsete valikute puhul anda ühest vastust. Kas on tegelased etturid, keda ei huvita, kes paigutab nupud? Kas liiguvad nupud mingite matemaatiliste või füüsikaliste seaduspärasuste järgi? On selles kõiges mingi muu mõistusega hoomatav süsteem? Muuseas, rahvuslik päritolu, mida selles Rootsis toimuva tegevusega teoses küll nimetatakse, ei mängi mingit rolli, nagu ei mängi tegelikult mingit osa teose toimumise aeg ja koht. Kui kodumaad ei ole võimalik tagasi saada, on kogu maailm koduks, ja seadused, mis seal toimivad, on käsitamatud. Ainult elu ja surm, sünd ja surm ja armastus (kui ta ootamatult ilmub) osutavad, et tegemist ei ole mängunuppudega, kes on mängureeglite maailmast täiesti väljas, objektid juhuste sajus või demiurgi käes. Vahel tundub ju, et peab olema mingi korrastav jõud. «Aga kõigest hoolimata tundub süsteemis olevat tasakaal» (lk. 42). Vajadus vastuse järele on, kuigi vastust ei ole. Luuletaja ütleb: «... nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus / ja ära tunda paratamatus paljude hulgas / kes teevad jõuga ette tema näo.» (P.-E. Rummo, Saatja aadress. Tallinn, 1989, lk. 8). Helga Nõu lõpetab: «Lõppu ei olegi. Kui tahab, võib seda asjaolu õnnelikuks pidada.» Rutt Hinrikus 24* 371

58 IKKA JA JÄLLE TANKIDEST Helga Nou. Tiiger, tiiger. Eesti Trükitööstuse Trükikoda «Oktoober», Tallinn, lk. Hind 2 rbl. Küsisin õige mitme inimese käest, mida nad arvavad Max Walter Svanbergist, nõnda nagu Taavi Valk küsis Airilt Tallinnas aastal Taavi Valk on Rootsi eestlane, Helga Nõu romaani «Tiiger, tiiger» peategelane. Airi on Tallinna kunstiüliõpilane, kes Taavi hämmastuseks Rootsi tuntuimast imažinistist sõnagi kuulnud pole. Kas see on võimalik imestas Taavi tookord. Taavi oli ju esimest korda taas Eestis, tema ei teadnud, kuidas meie siin elame. Meie siin elame peaaegu endist viisi. Tõsi, üks Tartu kunstnik pakkus Svanbergi reprosid vaadata; aga on ka ju kakskümmend aastat mööda läinud, info teeb kümmekond ringi ümber maailma ära ja jõuab lõpuks meilegi pärale kui jõuab. Helga Nõu romaanid nüüd lõpuks jõuavad. Ene Hölderlin on «Paha poissi» retsenseerides pannud pealkirjaks «Romaan, mis hilines 17 aastat» («Eesti Ekspress» 2. XI 1990). «Tiigri» kohta tuleks siis öelda, et ta on hilinenud 21 aastat (esmatrükk Lundis, 1969) kuivõrd «Tiigri» puhul tohib hilinemisest rääkida. Sest Helga Nõu Tiiger kui kujund ei hiline kunagi, vaid püsib alati ootevalmis. Pole vist vaja seletada, miks nn. nõukogude eesti kirjanduses puudub poliitiline romaan. Või on ehk siiski vaja, sest meie siin oleme harjunud pidama loomulikuks mõndagi, millest ükski normaalne inimene aru ei saa. Näiteks, et on asju, millest avalikult ei räägita, ja et nende asjade hulka kuulub eelkõige poliitika, mitte intiimelu. Või kui räägitaksegi, siis kirja ei panda ometi. Või kui pannaksegi, siis nõnda, et esmapilgul on väga raske aru saada. Olen veendunud, et kui hakata otsima aasta Tšehhi sündmuste mis ilus ümberütlev nimi kajastusi nõuk. eesti kirjanduses, siis neid ka leiab: tekste demetaforiseerides, ühe voi teise autori loomingukriisi põhjustesse süvenedes, võib-olla koguni terve kirjandusprotsessi struktuurimuutusi analüüsides. Mõnikord mõtlen, et kogu nõukogudeaegset kirjandust peaksid uurima pigem psühhiaatrid kui kirjandusteadlased, sest totalitaarriigi kunsti ei saagi tavaliste kategooriatega analüüsida. Helga Nõu «Tiiger, tiiger» on nagu peegel, millesse vaadates näeme iseenda pilti kahekümne aasta tagant, ikka sellestsamast aastast, kui impeeriumi tankid sõitsid üle Dubceki «inimnäoga sotsialismist». Näeme iseennast vaba inimese Rootsi kodaniku pilgu läbi, ja autori auks peab ütlema, et ta ei vala meile kaela kibedust ega viha, haletsust ega põlgust, mida vaba inimene meiesuguste vastu ju tunda võiks. Ent mis tean mina, Nõukogudemaal kasvanu, vaba inimese tunnetest? Mäletan ainult, et veel aasta hiljem Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonda astudes pidime vastama muu hulgas ka küsimusele, kuidas suhtume Tšehhi sündmustesse. Meie filoloogidiplomid on ju õigupoolest lojaalsuse diplomid. Aga ei taha siin pikemalt laskuda kollaboratsionismivormide analüüsi, ehkki romaan ka selleks põhjust annaks. Peatuksin pikemalt ühel aspektil missugusena paistab okupeeritud sünnimaa pagulasele Helga Nõu pilgu läbi (et autor ise tookord Eestis polnud käinud, pole sedapuhku oluline, kirjanik ei pruugi ju näiteks vanglaelust kirjutades ise tingimata trellide taga istuda). Esimene ja domineeriv mulje Tallinnast on hais. «Nagu pigi või õlisuitsu hais. Igal pool.» Rõhutagem, et Taavi^ püüab juba laeval siia sõites suhtuda kõigesse eelarvamustevabalt ja peab isa hoiatusi-manitsusi pisut liialdatuks. Taavi on sellest haisust üle, on üle ka mikrofonidc-hirmust, kuni märkab, et teda ennast jälitatakse. Aga seda märganud, nakatub temagi võrdlemisi kiiresti KGBvürusse, mille üks sümptomeid on, et mitte keegi mitte kedagi usaldada ei söanda, kusjuures seda usaldamatust pidevalt kultiveeritakse, kuna see on võimu alustugi. Aga siiski ei paista aasta kodueestlased Taavile halli kannatava massina, ta näeb, et nad on õppinud seesuguses situatsioonis elama, neil on omad väikesed rõõmud ja mured nagu mujalgi maailmas. Liha on laual (rasvane küll), mööbel toas ja riided seljas. Ent ühe olulise järelduse teeb Taavi ometi: «Need, kes võitlevad Eesti vabaduse eest väljaspool Eestit, on rohkem rahulolematud kui vabaduse puudumise all kannatajad ise.» Seda jutumärkides toodud tsitaati võiks nimetada romaani üheks põhisõnumiks, mis puudutab otsapidi meid kõiki, kes me tol ajal siin olemas olime. Sest mõni üksik ei mugandanud ennast kurjuse riigi seaduste järgi, üsna paljud aga vastanuksid elukogenud Kaarli sõnadega: «Kes meist iseseisvust ei soovi, aga see soov on praegu nii teoreetiline ja seega mõttetu soovida.» Mõttetu oleks arutada, kuidas mõjunuks see romaan meile aastal 1969, sest kui ta oleks saanud siin tollal ilmuda, siis poleks teda niisugusel kujul vaja olnud kirjutadagi. Neli «oleksit» ühes lauses viitavad küll tühjale spekulatsioonile. Nüüd, aastal 1990, avaldab «Tiiger, tiiger» meile ehk suurematki mõju. Näeme, missugused me olime, ja võime pisut uhkustadagi, et oleme muutunud kui ikka oleme? Vähemalt soovima ja soovi väljendama oleme õppinud, see peaks nüüd vaba maailma inimestelegi silma torkama, kui nad siin juhtuvad käima. Ehkki hais meie pealinnas on küllap endine, ise ei pane seda ju tähelegi, vaesuse ja kurjuse lehk ei haihtu päevapealt. Helga Nõu romaan annab läbilõike ka pagulasühiskonnast; on sealgi omad probleemid, mille teljeks ikka suhtumine kodumaasse, suutmatus leppida kurjaga. Õigupoolest võiks «Tiigrit» nimetada ka 372

59 hoiatusromaaniks, sest kõlama jääb põhimotiiv: vägivallarežiimi ei tohi usaldada ta ei muutu iial vabatahtlikult, ta võib petlikult tukkuda nagu täissöönud tiiger, aga tema verejanu ei saa kunagi õtsa. Kui moni juhtubki illusioone hellitama, tuletavad tankid iga kümmekonna aasta tagant meelde, kuidas asjad siin maailmas tegelikult on. Kirjandusteosena on «Tiiger, tiiger» hästi struktureeritud, Helga Nõul on analüütiku pilku, mida poliitiline romaan ju õieti eeldabki. Eks kaugelt paistavad asjad selgemini kui kohapealt, ja kui me endale selles dokumenteerivas peeglis eriti ei meeldi, siis võib ainult tagantjärele pattu kahetseda ja püüda edaspidi targemad olla. Sest vägivallasüsteem, mille eest Helga Nõu meid kahekümne aasta eest hoiatas, toimib ka siin ja praegu. Astrid Reinia MONUMENTUM KÜLL, AGA KAS AERE PERENNIUS? E. Laugaste Vana Kannel VI: 1 ja 2. Haljala regilaulud. Monumenta Estoniae ant.quae I. Vana Kannel. Estonum carmina popularia VI 1 > Raamat», Tallinn, 1989 ja lk. Hind rbl* «Vana Kandle» eelmine köide ilmus aastal. Nüüd oleme saanud järgmise (kahes raamatus). On tore, et taas ilmus ühe kihelkonna lauluvara ja et selleks kihelkonnaks on just Haljala. Laulurohkuselt kuulub Haljala meie kihelkondade tippu ning esindab väärikalt nn. Süda- Eesti laulupärimust. Alljärgnevas on peatähelepanu keskendatud VI köite mõningatele editsioonitehnilistele ja muudele vaieldavustele, puudujääkidele ja vigadele. Ilmseit on vaja veel kord teadvustada, et VK ei ole ainult koguväljaanne, ta on ka tekstikriitiline väljaanne. See tähendab, et VK peab kasutajale vahendama usaldatava, autentse teksti. Laulja võimaliku eksimise ja kirjapanija valestimõistmise või kirjutusvea puhul peab osundama oletatavale õigele sõnavõi värsikujule. Olenevalt rahvalaulu spetsiifikast tuleb esitada kõik teated (või neile vähemalt viidata) laulja, laulmise aja ning koha kohta ehk teisiti öeldult kõik kontekstilised andmed ja laulu funktsioonile viitavad teated. Mõistagi ootab kasutaja vastuseid ka küsimustele, mitu varianti on tüübis, mitu laulu on ühes või teises rühmas ning kogu väljaandes. Just tekstide mõistmiseks on vaja asjalikku ülevaadet laulutraditsiooni kandjatest (s. o. laulikutest) ja selle traditsiooni jäädvustamisest (s. o. kogumistööst). Kahjuks peab nentima, et selles osas jätab vaadeldav väljaanne mõndagi soovida. Alustagem arvandmetest. Et koostaja on nummerdanud ainult tüübid, variandid aga on tähistanud tähtedega (sealjuures pole kasutatud eesti tähestiku kõiki tähti ja järjestust), ja kuna marginaalinumbrid puuduvad, saab ülevaateks pruukida ainult tabelit lk. 10. Selle järgi on väljaandes 3790 teksti. Tõsi, kommentaarides on 143 teksti puhul viidatud veel kahesajale dubletsele variandile. Kokku on seega 3990 teksti. Ettevalmistuste käigus pakuti Haljala tekstide arvuks Ühelt poolt paistab küll vahe pakutud ja tegeliku tekstide arvu vahel 492 olevat liiga suur pelgaks loetlemis- või arvutamisveaks, teiselt poolt võib osutada ainult mõnele konkreetsele väljajäänud või väljajäetud laulutekstile. Nii ei näi olevat tüübis «Laevapuu otsimine» (nr. 51) teksti H I 5,33 (58) kirja pannud A. A. ja A. I. Langei ning J. Einmann Liisu Kracmeli suust. Ka kommentaarides puudub vihje tekstile (kommentaar viitab põhiliselt dublette). Tüübis «Kuldnaine» (nr 40) puudub tekst EÜS X 1651 (225) kirja pannud J. Mark J. Ukareda suust. Puudub ka vihje kommentaaris. Võiks veel märkida, et E. Laugaste uurimuses «Kättemaksumotiiv eesti regivärsilistes orjuslauludes» (vt. Saaksin ma saksa sundijaks Tallinn, 1976, lk ) kõneldakse laulutüübist «Oleks minu olemine», millest on 19 Haljala teisendit. VK VI-s sellist tüüpi ei olegi. Vististi vastab tüübile «Oleks minu olemine» tüüp «Härrad härgadeks» kuid sellest on ainult 16 teksti. Ka kommentaaris ei viidata dublettidele. Võib ju olla, et eespool nimetatud on tõesti ainsad teosest kogemata kombel välja jäänud tekstid. Aga puudub kindlus, et väljajäänud tekste pole rohkem. Kahtlustäratav on seegi, et teos ei näi sisaldavat jaanilaule. Kas on tõesti usutav, et nii laulurohkcs kihelkonnas ei tuntud voi pole pandud kirja ühtegi jaanilaulu? Imelik on ka õitsilaulude ja tantsulaulude puudumine (peatükk XVI Mäng ja tants sisaldab ainult mängulaule). Need laulurühmad, iseenesest mitte haruldased, võivad ju Haljalas tõesti puududa, kuid sel juhul pidanuks koostaja sellele saatesõnas vihjama iseloomustab see ju siis Haljala laulupärimust. Väljaande oluliseks vajakajäämiseks on ülevaatlikkuse puudumine. Kui tüübis on kaks-kolm varianti, siis muidugi ei sega variantide tähtedega tähistamine veel ülevaatlikkust. Kui variante on aga palju näiteks rohkem kui tähestikus tähti, nii et tuleb kasutusele võtta ka tähistused AA, AB, AC jne., kaob ülevaade ja paratamatult peab teisendeid loendama. Saatesõnas (lk. 8 9) on pikalt, kuid väheveenvalt kaitstud variantide tähtedega märkimist. Hurt kasutas tõepoolest VK I ja II köites tähti. Kuid oma viimases väljaandes «Setukeste laulud» kasutas Hurt juba numbreid, mõistes, et paljude teisendite puhul ainult numbrid tagavad ülevaatlik- 373

60 kuse. Mõnevõrra aitaksid nn. marginaalinumbrid (tekstide järjekorranumbrid lehekülje serval), kuid neidki pole. Nii ongi ainsaks infoallikaks mainitud tabel. Hullem aga on veel see, et registritest lähtudes on teose kasutamine kõike muud kui kerge ja hõlbus. Registrid ei tee vahet VI köite esimese ja teise raamatu vahel. See jääb ehk mõne aja jooksul meelde. Kuid tüübinumbri peab ikkagi otsima sisukorrast ning konkreetse teisendi võib leida ainult sirvimise teel (kui variante on tüübis palju, võtab see kenakesti aega). Tekstide redigeerimises on samuti küsitavusi, lahtisi otsi ja otseseid vigu. Redigeerimispõhimõtted on esitatud lk Need on iseenesest asjalikud (ainult punkt 1 ja punktid 2 4 on sisuliselt kattuvad: viimastes jutustatakse lahti see, mis esimeses printsiibina antud). Punkt 15 ütleb, et küsitavused esitatakse teksti juures joone all. See punkt on ülearune, sest joonealuseid ju ei ole. Seletamata on tekstis kasutatud nurksulgude (vt. näiteks 2A, 10 A, 14 A, 24 I, 53 A, 640 L, jpt.), ümarsulgude (vt. 2 G, 2 H, 4 C, 5 A, 6 E, 20 R, 23 A, 533 O, 533 Ä, 539 A, jpt.) ja kolme punkti (vt. 14 B, 37 A, 64 B, 529 A, jt.) tähendus ning otstarve. On siin tegemist toimetaja lisanduste resp. väljajätetega? Teksti kasutaja peab seda teadma! Paraku ei piirdu küsitavused sulgude ja punktiiriga. Tekstis 205 A on esimene värss antud kujul «Lähm aga tehtud teeda mööda». Vorm lähm on ju võimatu. Kas on lõppvokaal e kogemata ära jäänud? Või on toimunud kokkusulamine järgmise sõna algusvokaaliga? Esimesel iuhul tuleks puuduv vokaal kuidagi märkida (näit. ülakomaga), teisel juhul vihjata toimunule mõne muu märgiga (näit. «lähm^aga....»). Tekstis 205 В on kolmas värss kujul «kus tuli tubada teinud». Igaüks, kes eesti rahvalaulu vähegi tunneb, loeb tull asemel tuuli. On see nüüd üleskirjutusviga või trükiviga? Toimetaja pidanuks osutama ilmsele veale ja õigele sõnakujule [seda enam, et kommentaaris märgitakse selle teksti kohta: К (= kontaminatsioon) Tuule tuba]. Tekstis 238 D on värss 28 «ja jalad koogisambaje». Küllap on mõeldud teagisammast. On see üles- või ümberkirjutaja viga igal iuhul tulnuks osutada õigele versioonile. Tekstis 229 A on värss 9 kujul' «ane allade aetud». Eelnevates värssides oli juttu külmavõetud kütisest ja välgu kirjutatud väljast. Ilmselt peab siis selleski värsis kõneldama põllust, mitte linnust. Küllap oleks õige lugem «ale allade aetud». Sellelegi pole kuskil osutatud. Tekstis 151 В on värss 1 «Annekene, hullukene». Muidu kõik õige ja kena, ainult et paralleelvärssides on sõnad tukkukene, magamine. Kui arvestada, et esimeses teisendis algab laul «Unekene, hullukene», siis kerkib küll küsimus võimalikust veast ja õigest lugemist «Unekene, hullukene» (mis vastab ka assonantsile). Siingi puudub selgitav vihje. Tekstis 140 A on värss 2 arusaamatu «küll oled tahtuse tasane». Mida tähendab tahtus? Sõnaseletus (lk. 765) ütleb: talitus tahtmine. Kommentaar annab viite kontaminatsioonile. Kuid värsi sisu jääb avamata. Arvestades paralleelsena laul, võib arvata, et värss peaks olema «küll oled tantsule tasane». Muidugi on siingi asjatu otsida mingit seletust. Tekst 23 G algab värssidega: «Kudres, Kudres, kusulanc, / kusulane, kosulane...» Kommentaar ei ütle midagi, sõnaseletustest (lk. 765) loeme: kusulane kuusulane; kusulane-kosulane paarissõnad. On arusaamatu, miks kas kirjaveast või vanast kirjaviisist tingitud vormi kusulane ei redigeerita, vaid seletatakse sõnaseletustes (kust seda esmapilgul ei taipa otsidagi). Ja kui kusulanekosutane on sõnapaar (mitte paarissõna), siis tulnuks ta ka niiviisi kirjutada, s. o. sidekriipsuga ühendatult, mitte komaga eraldatuna. Kas tekstis 1022 A leiduv kulopea ei peaks redigeeritama kulupeaks? Olles õiglane, tuleb möönda, et kahel juhul on koostaja pidanud õigeks värsi parandamist ja sellele kommentaaris ka osutanud (vt. 149 A, v. 3; 933 E, v. 1, ja kommentaar). Paraku ei võimalda ruum peatuda kõigil seesugustel küsitavustel või ilmsetel vigadel, mis on õiendamata. Võin aga kinnitada, et küsitavusi on rohkem kui need mõned näited. Pealegi ei ole errata avaldamine retsensendi asi. Ilmseks redigeerimatuseks tuleb pidada ka sõna kolmanda värsijala tõusule langenud silbi kahekordselt kirjutatud vokaali säilitamist: ingust//da (2 B), tütternda (37 D), kaubeldi/e (38 C) jpt. Imelik on lugeda ühes ja samas tekstis kord «halli ruuna», kord «alli ruuna» (42 B). Näiteid võib tuua veel, kuid neistki piisab väitmaks, et VK VI tekstide trükiredaktsioon on paljuski küsitav. P. Olesk väitis E. Laugaste olevat folkloristikas filoloogilise, H. Tampere aga etnoloogilise suuna kandjaks. Kahjuks peab ütlema, et etnoloogiline Tampere oli oma editsioonis palju korrektsem just filoloogiliselt korrektsem. Ent läheme edasi adumaks laulutekstide ja saatematerjali vahekorda VK VI köites. Teadupärast on folkloristika juba läbinud selle etapi, millal piisas tekstist. Nüüd tahetakse ka kõikvõimalikke teateid teksti tausta ehk konteksti kohta. Küllap on huvitav teada, mis puhul lauldi üht või teist laulu. Eriti oluline on see töö- ja tavandilaulude puhul. Kui me näiteks ei tea, kes ja mis puhul on pulmas laulnud üht või teist laulu, võime sattuda tõsistesse raskustesse nii laulu paigutamisel kui ka hindamisel. Peab ütlema, et koostaja on arvestanud ainult kõige hädavajalisemat seda, kus laul ja tavakirjeldus on koos ühes tekstis. Pulmalaule on VK VI köites 155 tüüpi (468 teisendit). Ainult 21 tüübi (ja 29 teisendi) puhul on esitatud mingi lõigukene tavandist. Aga see on ainult pisut üle 13% laulutüüpidest (ja ainult 6% teisenditest). Meenutagem, et H. Tampere andis VK V köites pulmalaulude saatematerjalina lühikese ülevaate Mustjala pulmadest (viidates teatava kombelõigu puhul vastavatele lauludele). Niisugust ülevaadet puudame kibedasti VK VI 374

61 köites. Kui juba nii olulise laulurühma kombeloolist tausta on eiratud, siis pole lootust leida tagasihoidlikkegi seletusi mardisantide, kadrisantide, jõulukommete ja vastla liulaskmise kohta. Eriti kurvaks teeb, et laulumängude puhul pole vaevutud lisama mängukirjeldusi. Mängulaule on väljaandes 26 (72 teisendit), neist 12-1 on laulu saateks mõnesugunegi sageli üsna napp mängukirjeldus. Ometi peaks olema selge, et mängulaul ja mängukirjeldus on lahutamatud. Muidugi pole kogumistöö varasemas järgus seda kokkukuuluvust silmas peetud: laulud ja mängukirjeldused (kui_üldse) on fikseeritud eraldi. Kuid see ei õigusta akadeemilise väljaande publitseerimisel asuma omaaegsete kogujate positsioonile. Kui ei peetud võimalikuks mängukirjelduste avaldamist, tulnuks neid kommentaaris refereerida või viidata. Rõhutan veel, rahvalaul koosneb kolmest võrdsest komponendist: sõnadest, viisist ja esitusest. Kogumistöö iseärasuste tõttu on meil sõnu fikseeritud vajalikul määral või rohkemgi, viise vaevalt rahuldaval määral, esitusolukordi aga peaaegu üldse mitte. Seda suuremat vaeva nõuab akadeemilise väljaande ettevalmistamisel just esitusolukordade kirjelduste otsimine ja avaldamine. Näikse, et koostaja on küll piirdunud ainult vahetult teksti juures olnud märkuste koondamisega. Ainult 57 tekstile on kommentaaris antud mingi seletav märkus (s. o. 1,5% tekstidest). Oluline on ka lauluainese liigitus, millest johtub suurel määral ülevaatlikkus, aga samuti tekstide kasutatavus. VK VI köites on laulud jagatud kaheks: lüroeepikaks (kuus rühina) ja lüürikaks (kakskümmend rühma). Lüüriliste laulude rühmad jagunevad veel pealkirjastatud alarühmadeks. Muidugi pean antoloogias kasutatud liigitust paremaks, kuid mitte ainuvõimalikuks. Küllap on mõeldav ka VK VI liigitus. Ent ette heitma peab loogika puudust ja järjekindlusetust nimetustes. Näiteks ei saa olla «mütoloogilisi laule» mütoloogia on ju õpetus või teadus müütidest. Laulud on ilmselt müütilised, mitte mütoloogilised. Kui olla järjekindel temaatilise liigituse kaitsja, nagu E. Laugaste seda on, siis ei sobiks ka nimetused orjuslaulud, vaeslapselaulud, lastelaulud ja maagilised laulud, mis vihjavad pigem funktsioonile ja funktsionaalsele rühmale. (Vrd. näiteks nimetusi laulud tööst ja töölaulud, mis ei ole kaugeltki kattuvad. Laulud tööst hõlmavad temaatilist rühma, laule, mis kõnelevad tööst. töölaulud aga funktsionaalset rühma, tööd saatvaid laule arvestamata laulude sisu.) Ei mõista, miks oli vaja Lüürika III, V, XVIII ja XX peatüki nimetustesse üldse lisada laul? Võinuks jääda: Orjus, Vaeslaps, Laps. Maagia viitena teemale, nagu on Töö, Loodus jt. Vigane on XIII peatüki nimetus Pulm. Teadupärast on eesti keeles kõik vanad pidustused ja kokkutulekud vähemalt nimetavas käändes ikka mitmuslikud: peied, varrud, talgud, jõulud ja muidugi ka pulmad. Nimetusega Maagilised laulud toob E. Laugaste loitsude ja nõidussõnade (või nõiasõnade) kõrvale veel kolmanda termini, seda kuidagi piiritlemata. Pealegi pole need ju laulud loitse ei lauldud, vaid retsiteeriti. Kas maagilisi laule lauldi? Vaevalt küll neidki on loetud, retsiteeritud, mitte lauldud. Kui regivärsse temaatiliselt liigendada, siis näikse nad loomulikul viisil jagunevat kolme gruppi: laulud, mis on seotud igapäevase töö ja argieluga, laulud, mis on seotud elu pühapäevasema poolega, ning laulud, mis kõnelevad kodust ja perekonnaelust. Esimesse gruppi kuuluksid järgmised lüüriliste laulude peatükid: I Töö, II Loodus, III Orjuslaulud, IV Sotsiaalne antagonism külas, V Vaeslapselaulud, XV Nekrut, XX Maagilised laulud ja võib-olla ka vähemalt osalt VI Küla argipäev. Teise gruppi kuuluksid: IX Laul ja laulik, X Kiige, XI Pühad ja kalendritähtpäevad, XVI Mäng ja tants, XVII Mõistatus. Kolmandasse gruppi kuuluksid: VII Lapsepõlv ja kodu, VIII Noorte omavahelised suhted, XII Armastus ja kosjad, XIII Pulmfadj, XIV Abielu, XVIII Lastelaulud. Väljapoole rühmi jäävad loodushäälendid (XIX peatükk), mida saabki ainult väga tinglikult lauludeks pidada. Nagu iuba peatüki numbritestki ilmneb, on see loomulik jaotumine lootusetult segi paisatud. Sealjuures jääb ähmaseks laulude liigitamise ja järjestamise põhimõte. Miks Loodus on Töö ja Orjuslaulude vahel? Miks Mäng ja tants ei järgne vahetult Kiigele Põhja-Eestis oli ju kiigealune ühtaegu tantsuplats ja mänguväljak? Miks Nekrut on nii veidras naabruses, selle asemel, et lõpetada esimese grupi laule? Miks Abielule ei järgne kohe Lastelaulud, nagu see oleks loogiline ja loomulik? Ebaloogilisust kohtame ka peatükisisestes nimetustes ja järjestuses. Vaatame peatükki 7oö: heinatöö on üldiselt enne lõikust; ka on lõikus ia heinatöö põllutööd. Ei mõista, miks ainult kündmist põllutööks on peetud. Teiselt poolt on ketrus ia kudumine kindlasti kodused tööd. Laugaste järgi on kodused tööd ainult! keetmine, seatapmine ja võrgukudumine. Võrgukudumise laulu võinuks seostada kalameeste lauludega. Peatükis Loodus oodanuks, et päikesele järgneks kohe vihm. Praegu on vihm pärast lund ia külma. Veider on see, et III peatükk lõoeb tänselt samasuguste lauludega, millega IV algab. Miks peab Orjuslaulude viimane osa olema Sulane, kui sulasest kõnelevad IV peatüki laulud? Kuues peatükk ühendab küllalt erinevat lauluainest. Mõnigi siinne alarühm seostuks pigem oma kodukoha ülistusee-a ehk lauludega kodust. Veider on ühe alarühma nimetus Seikleja. Nii «moodsa» sõna kasutamine regilaulude rühma nimetusena (ja ka tüübinimetusena nr. 370) ei osuta head stiilitunnet. Ehkki XVI peatükk on pealkirjastatud Mäng ja tants, sisaldab see ainult ühe rühma, ja nimelt mängulaulud. Milleks see tants, kui vastavat lauluainest üldse pole? Halvem on see, et täpselt samasuguse nimetusega laulurühm (Mängulaulud) on ka XVIII peatükis. Sealjuures ei koosne viimane laulurühm (v. a. üks erand) mitte mängulauludest, vaid laste män- 375

62 g i t a m i s lauludest. Miks selline sama termini kasutamine erinevate laulude puhul? Meie terminoloogias on niigi palju ühtlustamata. Võiks loota, et akadeemilised publikatsioonid aitavad stabiliseerida isikute ja uurimuste kaupa küllaltki varieeruvat terminoloogiat. Paraku VK VI seda küll ei tee. Eriti veidrad ongi XVIII peatüki (Lastelaulud) alarühmad ja nende nimetused. Maga, märjukene! on küll ilus ja poeetiline, kuid teisi rühmi arvestades võinuks seda nimetada Hällitamine (või Hällilaulud). Hüpitamine on normaalne nimetus, kuid siis pakutakse rühma Loomade ja nende häälitsuste imitatsioonid. Esiteks on needki hüpitamis- või mängitamislaulud, mitte mingi omaette laulurühm. Teiseks ei imiteerita neis looma, vaid looma käitumist (ja häälitsust). Veider on nimetus Pikemad temaatilised laulud, eriti kui ilmneb, et alarühm hõlmab praktiliselt ahellaule. Miks ahellaul on koostaja arvates pikem ja temaatiline, jääb kahjuks selgusetuks. Samuti jääb ähmaseks alarühma nimetus Opetustaulua. Alarühmas on viis laulu, neist esimesed neli seostuvad kolmanda peatüki alarühmadega Loomad ja Linnud. Viimane laul «Laps sõimab eite» ei sisalda ka midagi õpetavat. Jahmatav on alarühm nimetusega Kalambuurid. Mõndagi oleks öelda ka laulude paigutamise kohta ühte voi teise rühma (resp. alarühma). Piirdume siin ainult mõne näitega. Lüroeepilist laulu «Kannel» (nr. 19, varasemates väljaannetes ka «Kandle tegemine») on senini peetud müütiliseks lauluks. Võib-olla avaldus siin soome mõju Soomes oli ju kandle tegijaks Väinämöinen, mitte nimetu vend nagu meil. VK VI koostaja on aga laulu asetanud rühma Armastus, kosjad ja perekonnaelu. Ei ühest, teisest ega kolmandast ole laulus juttu. Ega siis ometi kandlemängu võrdlemine kodunt lahkuva neiu nutuga saa põhjustada laulu määramist armastuslauluks! Üldse tõlgendab koostaja armastust õigegi vabalt. Laul «Suisa suud» (nr. 16) kõneleb kui õtse ja ilustamata öelda vägistamiskatsest. On see temaatiliselt seostatav armastuse, kosimise või perekonnaeluga? Ka laulud «Pakkus sõrmust» (nr. 17) ja «Lunastatav neiu» (nr. 21) on ainult vägagi tingimisi seostatavad rühmaga Armastus, kosjad ja perekonnaelu. Kuidagi ei mõista, millise temaatili se rühma moodustavad perekonnaballaadid ja mille poolest see erineb eelmisest rühmast. Koik selles rühmas esitatud laulud võiksid olla eelmises rühmas enamasti õigustatumalt kui paljud seäl esitatud. Samuti ei oska näha sotsiaalsete suhete kajastust lauludes «Härjad murtud» (nr. 42), «Laevasõit» (nr. 53), «Kalajõgi» (nr. 54) ning «Hundi- ja karutapja» (nr. 55). Ka «Kass kaevus» (nr. 50) ei kõnele sotsiaalsetest suhetest midagi. «Mere kündmine» (nr. 52) peaks olema müütiline laul, mitte sotsiaalsete suhete kajastus. Tundub, et selle laulurühma kujundamisel ja pealkirjastamisel on kõvasti lõivu makstud vulgaarsotsioloogiliscle koolkonnale, püütud igas asjas näha eeskätt ja ainult sotsiaalset. Kui hunt murdis härjad, oli see õnnetus, kahtlemata ka sotsiaalse tagajärjega, kuid sotsiaalseid suhteid see ei kajasta. Ülepea ei saa lüroeepiliste laulude (või lüroeepika, nagu kirjutab koostaja) liigitust õnnestunuks pidada: puudub ühtne liigitusalus ja laulude paigutamine ühte või teise rühma on üpris meelevaldne. Ent küsitavusi on teisalgi. Kuidas seostub laul «Isa ei andnud hobust» (nr. 158) lööfantaasiaga? Hobust tahetakse ju pulma- voi muuks lustisõiduks, mitte tööks. Võrdleme laule «Loomad tööl» (nr. 156), «Linnud tööl» (nr. 157), «Tihase pulmad» (nr. 192), «Hiire pulmad» (nr. 1086) ja «Kull kutsumata» (nr. 1087). Koik nimetatud laulud on üpris sarnased nii sisult kui ka stiililt ja struktuurilt. Ometi on nad hajutatud kolme eri laululiiki: töölaulud (nr. 156 ja 157), looduslaulud (nr. 192) ja lastelaulud (nr ja 1087). Miks? Laulud hundist on üldiselt koondatud peatükki Loodus. Ainult tuntud «Kits ja hunt» (nr. 1098) on lastelaulude hulgas. Mispoolest see rohkeni lastelaul on kui näiteks tüübid «Hunt oli hullu» (nr. 199), «Hundi õhkamine» (nr. 201) või «Kas koonukas kodus» (nr. 202)? Ebajärjekindlus või kindlusetus liigitamisel, ei muud. Ebakindlus avaldub selleski, et lubamatult palju on ühelaululisi alarühmi lüürilised laulud on jagatud 175 alarühma, neist ühe tüübiga on tervelt 40 ehk 22,85%. Liigitust, milles üle viiendiku alarühmadest on kaetud ainult ühe laulutüübiga, ei saa pidada just õnnestunuks. Nii olemegi jõudnud algühiku ehk laulutüübi juurde. Esimesena torkab silma pealkirjastamine. Siin ilmneb tendents peaasi oma nimetus. Paratamatult küsib lugeja: miks on «Kurg künnab» (nr. 8) parem kui senine «Kurg kündmas»? Vahepeal kasutusel olnud «Põlvist põdema» viitab tunnuslikule värsile, mis võimaldab seda laulu kergesti tuvastada. Seevastu VK VI-s kasutatud «Haige noorik» (nr. 30) on palju ebamäärasem pealegi ei ole ju tegemist haigusega, vaid raskejalgsusega. «Raisatud rätt» (nr. 378) on vastuolus laulu sisuga rätti ju ei raisatud, see kaotati resp. söödi loomade poolt. Kas pealkirjad «Laisa.laulud» (nr. 608) ja «Laisad laulma» (nr. 609) on küllalt eristatavad? Tüüpilised on seesugused pealkirjade «täpsustused»: enne «Sõit sõtsele» nüüd «Sõit, sõit sõtsele» (nr. 1065), enne «Tule, uni!» nüüd «Uni, tule!» (nr. 1054), enne «Pcerukiskumise mäng» nüüd «Pirrukiskumise mäng» (nr. 1035), enne «Ava kiidetud kirst» nüüd «Ava nüüd kiidetud kirst» (nr. 898) jpt. Kas «Halval ilmal tööl» (nr. 319) on parem ja keeleliselt korrektsem kui «Halva ilmaga tööl»? Näiteid leidub rohkesti, aga piisab neistki, osutamaks paranduste laadi. Olgu kehitama panevad pealkirjad «Lüpsilaul» I, II, III ja IV (nr ), «Loikuse_ sõnad» I ja II (nr ) ning «Sõimlemine» I ja II (nr ). Põhimõtteliselt on ju võimalik kõik laulud nummerdada kas liigiti või rühmiti, näiteks 376

63 «Lõikuslaul» I, II, III jne. Arvutitöötluseks oleks see vististi isegi hõlpsam lahendus. Aga kui kord laulud pealkirjastada, siis ikka kõik. Kuidas eristada, milline laul peab saama nime ja milline numbri? Rahvalaulu stiiliga ei sobi nimetus «Uljas kündja» (nr. 83). Ja ega ta vasta laulu sisulegi. Võinuks jääda juba kasutatud nimetus «Kündes külasse». Mõnes pealkirjas ilmneb täpsuse taotlus. Näiteks senine «Laulust hobu» on saanud uue nimetuse «Lauldud hobu ja sadul» (nr. 566). Tõsi, laulus lauldakse sadulasse ka ratsanik ja sellele kübar ning riided aga kõik tõesti pealkirja ei mahu. Senine «Minu mees oli kütt» on saanud nimetuse «Minu mees on metsakütt» (nr. 123). Liitsõna metsaküit on veidravõitu ja sõnaraamatud seda ei tunne (Wiedemannil on küll põõsaskütt, mis tähendab salakütti). Seesugused sõnaohtralt täpsustavad pealkirjad on veel «Millal peksab neiu hästi reht» (nr. 114), «Vaeslaps ilus ka halval toidul» (nr. 351), «Millest mu hääl on hele» (nr. 565) jpt. Täiesti sobimatu ja lausa eksitav on pealkiri «Petise rüütli pruut» (nr. 67). Tekstis öeldakse sõnaselgelt, et tegemist on rändrüütliga, mis teadupärast tähendab piirivalvurit (värsis 35 on «rüütli» nimigi Iivan!). Ka ei ole tekstis juttu kosimisest või kihlusest, mida pruudi seisus ju eeldab. Laul sealjuures kehvakene improvisatsioon kõneleb piirivalvuri poolt võrgutatud tüdrukust, aga mitte petise rüütli pruudist. Laulutüüpide võrdleva registri järgi on 1123 tüübist senini kasutusel olnud nimetus u. 470 tüübil, u ei näi olevat vasteid ilmunud lauluväljaannetes (see tundub olevat uskumatult suur arv) ja u on nimetusi muudetud. Eespool esitatud näiteid arvestades on muutused sageli tühised ja seda põhjendamatumad. Kõige vaieldavam on igas lauluväljaandes laulude tüübistamine. Koostaja on paljudes uurimustes seda küsimust eraldi käsitlenud. Võiks arvata, et teoreetiliselt nii hästi valmistunud autor on tüübistamisel varitsevad karid hõlpsasti ületanud ja pakub kõigiti vastuvõetava tüpoloogia, milles on mõned iluvead, nagu neid ikka võib esineda. Paraku pole see nii. Võtame taas näiteks mõned tüübid. Laulutüüp «Suur saar» (nr. 6) hõlmab kui mitte täiesti eri laule, siis vähemalt erinevaid redaktsioone: teisendid А, В, C. D, F, 1, L ja M moodustavad laulu (või redaktsiooni) «Õunast saar»; teisendid G, H, N, О ja P laulu (resp. redaktsiooni) «Õllest saar», teisend К «Laulust saar». Teisend R on omaette laul, millel pole selle isetekkelise saarega midagi pistmist. Teiselt poolt variant С tüübist «Kulla põlemine» (nr. 10) kuulub pigem tüüpi «Suur saar» omaette redaktsioonina «Pühkmest saar». Väga erinevaid variante hõlmab ka laulutüüp «Neli neidu» (nr. 13). Teisendid A ja F on mõlemad omaette laulud, kokku kuuluvad teisendid B, C, D, E, G ja H. Ka I on põhitekstidest kaugevõitu. Tüübis «Suisa suud» (nr. 16) on variant E teistest märgatavalt erinev (puudub ka korduslaulule omane ülesehitus). Selle ühte tüüpi ühendamine teiste esitatud teisenditega on vähemalt vaidlustatav. Väga kaheldav on, kas laulus «Pakkus sõrmust» (nr. 17) on teisend A seostatav В ja C-ga. Esimene on korduslaul, tegelasteks neiu ja «rikas Riia härra»; teistes läheb neiu mitte kiigele, vaid mäele mängima, talle tulevad vastu neli noormeest, kes pakuvad hirmu, armu ja lõpuks sõrmust. Kordus puudub täiesti. Ka tüüpi «Arg kosilane» (nr. 20) koondatud teisendid jagunevad kaheks eri lauluks. Esimene on antud neiu vaatepunktist, tunnusvärsiga «oleks püssi, püüaks neidu». Teine (teisendid N, A, X ja Y) on antud noormehe vaatevinklist, tunnusvärsiga «ei olnud julgust juurde minna». Teisendis R on mõlemad liitunud (kuigi säilib noormehe vaatepunkt). Nende ühendamine üheks laulutüübiks pole põhjendatud. Tüübis «Mareta laps» (nr. 22) on teisend D kohatu. Seda ei seo ükski värss muude teisenditega. Tegemist on nimelt lähedase, kuid siiski erineva lauluga. Ka tüübis «Haige noorik» (nr. 30) on kokku viidud eri laulud. Pealkirjale vastavad teisendid A, E, F, L, N ja O. Teisendid C, D, G, H, I ja К kuuluvad teise tüüpi (näit. «Laisk naine»). Teisend R on viimase edasiarendus («Laisa naise hukkamine»). Teisend В on aga omaette laul. Näiteid võiks tuua veel lausa ridamisi, aga ehk piisab neistki. Tüpoloogia on vaieldav veel pikka aega ja siinsedki märkused võivad olla omakorda vaidlustatavad. Ja ikkagi tuleb tunnistada, et VK VI laulude liigitus, liikide järjestus, laulude paigutus liikidesse, laulude pealkirjastamine, tüpoloogiline korrastatus ja tekstoloogiline esitus on rabedad, lõpuni mõtlemata, sisaldavad eksimusi ja otseseid vigu. Jääb üle vaadelda veel saatematerjali: saatesõna, ülevaateid, kommentaare ja registreid. Teos algab saatesõnaga, mis on küll ootamatult pikk (14 lk.), ent kahjuks ebakonkreetne ja sõnaohter. Mõned sisulised küsimused. Lk. 7 väidab koostaja: «Lisaks oli tekkinud vajadus senist keerukat ja ebaselget korraldussüsteemi asendada lihtsama, ülevaatlikuma ja vähem sümboleid kasutavaga» (lk. 7). Mida siin on õieti mõeldud? Fondide korralduses, samuti koopiate korraldamisel on ju jätkatud ERA traditsioone. Kas mõeldakse editsioone? «Vana Kandle» toimetuskolleegiumi, hilisema peatoimetuse keerukat arengulugu on vahendatud liigagi napisõnaliselt (lk. 7 8). Võrdlemisi julge on väita: «Juba Hurt taotles ainestiku temaatilist jaotust» (lk. 8). VK I ja II ning SL on kättesaadavad ja igaüks võib järele vaadata, milline on Hurda rahvalaulude «temaatiline» jaotus. Ilmneb, et koostaja eelistab temaatilist jaotust, kuid ta ei saa täiesti eitada «liigiprintsiipi». Oleks muidugi hea teada, mida mõtleb koostaja liigi all, kuid ilmselt on liik ja teema talle teineteist välistavad moisted. Suureks mõistatuseks asjaosalistele on väide: «Osa lahtiseks jäänud küsimusi on võetud... Keele ja Kirjanduse Instituudi teadustöö plaani» (lk. 11). Millised küsi- 377

64 mused ja kelle plaani? Vähemalt KKI folkloristid tahaksid seda küll teada. Seda peaks nüüd koostaja ikkagi teadma, et ajaloolise ülevaate kirjutaja E (nn) Tarvel ja rahvalaulude koguja E(llen) Tarvel on erinevad isikud (lk. 10). Ja kui Enn Tarvel ongi rahvalaule kogunud, siis on ta registris pandud ühte patta Ellen Tarveliga. Alalõik «Haljala regivärsside iseloomust», mis vahendab üldisi tõdesid, ütlemata midagi konkreetset Haljala laulude kohta, on otstarbetu. Ka alalõik «Haljala regilaulude kogumine» on vähe konkreetne. Pealegi on seal otseseid vigu. A. F. J. Knüpfferi kogu ei ole üksikkogu olgu ta ostetud või mitte, vaid osa EK.0 rahvaluulekogust. Ei ole õige, et Hurda koguga liitub EKmS. Mõlemad on iseseisvad, oma märgistusega kogud. Enam kui imelik on, et Hurdast on juttu poolteisel leheküljel, Hurda kaastöölistest Haljalas ainult poolel leheküljel (sellestki hõlmab suurema osa K. Leetberg). Millegipärast antakse seoses Hurdaga ka Haljalast kogutud tekstide (ja tüüpide) üldarv. Kui palju Hurda kogus Haljala tekste on, seda ei öeldagi. Mida mõeldakse väitega: «Esimesed Eisenile saadetud tekstid on vähemal määral säilinud» (lk. 15)? Kas mõeldakse, et säilinud on osa tekste? Siis tulnuks nii ka kirjutada. Kuna näiteks T. Lepp-Wiikmann oli nii Hurda kui ka Eiseni kaastööline, siis pole päris korrektne väita, et Haljalas ei leidu kaastöölist, kes mõlemale suurfolkloristile materjali saalis (lk. 15). Muide, Lepp-Wiikmann ei ole ainuke kahe isanda teener. Miks kasutatakse siin nimekuju D. Pruhl (lk. 15), kui registris on D. Pruul? Ei saa öelda, et EÜS-i kogu on «teostatud Oskar Kalda poolt» (lk. 16). Kallas oli muidugi ürituse hing ja eestvedaja, kogumist aga «teostasid» siiski hoopis teised. Seoses EOS-iga ei ole õige ka kõnelda ekspeditsioonilisest tööst, pigem kogumisest stipendiaatidega. On ju üldiselt teada, et ERA asutati küll a., kuid sellenimelise rahvaluulekogu algusaastaks on siiski 1928 (lk. 16). Niisiis on üles loetud peaaegu kõik rahvaluulekogud [v. a. KKI, kus on E (Ilen) Tärveli kena laulukorjandus Haljalast] ja mõned konkreetsed kogujad, kuid tervikpilti rahvaluulekogumisest Haljalas ei teki. Miks on kirjutatud pooleleheküljeline lõik Haljala rahvalaulikute kohta, kus on mainitud ainult seitse nime? Siin pole püütudki rahvalaulikuid iseloomustada, kõnelemata nende elulooliste andmete esitamisest. Võrdluseks võib tuua VK V, kus palju tagasihoidlikuma repertuaariga laulikutest on 15 leheküljel antud hea iseloomustus. Sama pealiskaudne on korrespondentide käsitlus. Nimesid peale ühe ei ole ja probleemiks on Liina Kaskmanni osalemine laulukooris, mis vois mõjutada tema repertuaari. See mõju tulnuks ka selgitada (ja kommentaaris viidata), mitte piirduda küsimuse ülesseadmisega. Selle taustal on veider lugeda «ettevalmistatud kogujate» tööst. Neist «ettevalmistatud» kogujatest on Haljala materjali kovasti kasvatanud küll J. Mark, 378 K. Leetberg ja E. Tarvel. Teised «ettevalmistatud» on aga andnud: V. Alttoa 6 teksti, H. Kokamägi 1 tekst, E. Laugaste 15 teksti, H. Tampere 0 teksti, E. Päss 15 teksti, M. Veske 30 teksti. Tuleb nentida, et saatesõna on venitatud ning ei anna kõike vajalikku informatsiooni. Mõneti korvavad saatesõna ja esimese ülevaate («Eesti regilaulu poeetikast») puudujääke järgnevad käsitlused. U. Kolgi «Haljala regilaulude tüpoloogia» on asjalik ja sisutihe. Siit saame konkreetse pildi rahvaviiside kogumisest ja ka Haljala laulikutest ühel etapil. See on suur voorus. Asjalik on ka viiside tüpoloogiline käsitlus. Mõned tähelepanernatusvead: K. Viljak on pannud kirja suure osa Haljala viise, mitte suurema osa (44 ei ole 104-st ju suurem osa lk. 45). U. Kolk mainib viiside kirjapanijana A. Alttoad, registris on ainult V. Alttoa. Vististi pole kirjutaja süü, et viiside register pole seal, kus teisedki registrid teose lõpus. Et viiside registrile ei juhita ka sisukorras tähelepanu, võib ta mõnel kasutajal jääda üles leidmata. Muide, registris esineb täht J, tekstis ainult I. See on küll kergesti tabatav, kuid vihjab toimetamatusele. Hullem on see, et register viitab korduvalt varia'le, aga sellist laulurubriiki ju ci ole. Registrist näikse puuduvat viisid 533 O ja 811 F. Võinuks olla ka viisiregister laululiigiti (temaatiliste rühmade kaupa). Kahju muidugi, et nii suure tekstihulgaga Haljalast on kirja pandud nii vähe viise. Mahult palju väiksemast Mustjalast on viise peaaegu kaks ja pool korda rohkem (247). M. Musta ülevaade Haljala murrakust («Haljala regilaulude murdeline taust») pälvib ainult kiitust. Ta võib küll mõnele lugejale tunduda raskevoitu, kuid igatahes tasub kirjutisse süveneda. E. Tärveli «Põhijooni Haljala kihelkonna ajaloost» on ühtaegu ülevaatlik ja andmeterohke. Kuivõrd eelnevalt rahvaluulekogujatest peaaegu juttu ei olnud, siis tärkab kultuuriloolise osa lugemisel rohkesti küsimusi. Kas «Oppija Seltsi Metsikus» esimees D. Pruhl (lk. Ill) on rahvaluulekoguja D. Pruhl? Kas nimetatud esimees ja kohaomanik D. Bruhl (lk. 110) on kuidagi seotud (sugulased või pelgalt sarnase nimega, või on tegu hoopis trükiveaga)? Kas näitemängude korraldaja I. Länts (lk. 112) ja rahvaluulekoguja H. Länts on sugulased? Osutatakse, et «Kalevipoja» Seltsi tegelane Jakob Walter on Ahto Valteri vanaisa. Aga milline on J. Walteri ja rahvaluulekoguja H. Walteri vahekord? Muidugi ei võinud E. Tarvel teada, et ülevaade rahvaluule kogumisest jääb kirjutamata. Teadnuks ta seda, viidanuks ta kindlasti neile seostele. Saatematerjali hulka kuuluvad ka registrid. Tüübinimestik on korrektne. «Laulude tüübinimede võrdlev register» on kindlasti vajalik. Kahjuks on registris vigu. Näiteks nr. 85 puhul tuleks viidata: Ant. 11 : 1,745 (mitte 475). Mõnikord on tunne, et võrreldakse pealkirju, mitte laule. Näiteks «Võidu lõikama» (nr. 91) ei

65 kattu kuidagi lauluga «Võidu lõikamine» (Ant. II : 1, nr. 752), ehkki pealkirjad on ligidased. Ka «Töö tüütab» (nr. 153) ei ole võrreldav lauluga «Mis tühjast tüdida» (Ant. II: 1, nr. 1041). «Arg kosilane» (nr. 20) osundab samanimelisele laulule antoloogias. Paraku võrdlus ei klapi. Uhtelangevast nimetusest hoolimata on tegemist täiesti erineva lauluga. Näiteid võiks tuua veelgi. Imelik ja otstarbetu on «Regilaulude sisulised rühmad» (lk. 726). «Laulikute register» on muidugi vajalik. Kahjuks pole kõik nimed varustatud sünni- ja surma-aasta ning kuupäevaga, kuid raskused nende hankimisel on ju teada (võiks küll osutada VK V köitele, kus muude andmete puudumisel on märgitud lauliku vanus laulude kirjapanemise aastal ainult kaheksa laulikut on seal ilma igasuguse daatumita). Igatahes on 264 laulikust ainult 60-1 sünni- või surmadaatum, mõnikord ka mõlemad. Järgneb «Korrespondentide register». See nimetus pole just õnnestunud, parem olnuks «Kogujate (või rahvalaulukogujate) register». Koik siinnimetatud ei olnud ju korrespondendid. Nende seas oli teadlasi-folkloriste, üliõpilasi, stipendiaate jne. Kas näiteks A. F. J. Knüpffer oli korrespondent ja kui, siis kelle? Hea olnuks lisada ka eesnimed (et vältida näiteks Enn ja Ellen Tärveli samastamist). Esialgu jääb segaseks «Muude isikute register». Ilmneb, et tegemist on osalt publitseerijatega, osalt n.-ö. litereerijatega. Kuid A. Pulst ja H. Tampere pidanuks küll olema kogujate registris. Voi arvab E. Laugaste, et rahvalaulude heliplaadistamine 1930-ndail aastail ei olnudki kogumistöö? Järgneb «Nimede register. 1. Kohanimed lauludes ja viidetes» (lk ), «2. Isikunimed» (lk ), «3. Loomade nimed» ja «4. Mütoloogilised nimed» (lk. 750). Muidugi tulnuks rahvalauludes leiduvad nimed ja Haljala küla- ning asulanimed esitada eraldi (viimast on pealegi lubatud saatesõnas). Kahjuks ei ole see register (puuduvad viited materjalile), vaid pelk nimeloend. Kahtlust äratavad ka mitmed nn. mütoloogilised nimed (Eenela, Mareta, Matsi Mai, Midres-Madres, Sõõrumägi, Tõnismägi jt.). Paraku ei saa nende mütoloogilisust ei väita ega eitada, kuna puuduvad viited lauludele. Ent kahtlus jääb. Veel paar sõna kommentaaridest (lk ). Kommentaar edastab teavet trükiste kohta, kus ilmus Haljala laulutekst, märgib tekstis leiduva (d) kontaminatsiooni(d) ja viitab dublettidele. Seepärast lähtub kommentaar lauluteisendist, mitte tüübist. Kommentaar on muidugi eriti vastutusrikas osa ja ootaks, et vähemalt siin poleks vigu. Paraku on ootus petlik. Laulutüübis «Müüdud neiu» (nr. 38) on viimane variant L. Kommentaar (lk. 772) aga kommenteerib ka varianti M. Lähemalt uurides selgub, et 38 D kommentaar käib variandi С kohta ja nõnda edasi ikka märgitust üks täht tagasi (38 M kehtib 38 L kohta). Tüübist «Laevapuu otsimine» (nr. 51) esitatakse kaks varianti ja viidatakse ERI I-le (Vi 8 ja Vi 9). Kuid viidatud teoses on kolm Haljala varianti, kolmandale aga ei osutata. Tüübis «Ristitud mets» (nr. 23) variant F ei ole ilmunud ERI I-s mitte Vi 8, vaid Vi 5c all (Vi 8 on viidatud dublett, mitte trükitud originaal). Teisend 36 A ei ole ilmunud ERI II-s, vaid I köites. Lk. 772 on eksitav trükiviga: 38 A-le peab järgnema 38 B, trükitud on 36 B. Märgitud pole ka kõiki kontaminatsioone [näiteks tüübi «Neiu põld» (nr. 28) teisendites В ja С tulnuks märkida liide «Sepal mustad lapsed»]. Teos lõpeb, nagu tavaks saanud, laulude lühikokkuvõtetega vene ja saksa keeles. Lõpuks veel üks küsimus: mida tegi kolleegium? Tõsi, V. Alttoast, J. Linnusest ja H. Piirimäest ei saanud oodata, veel vähem sai neilt nõuda, et nad oleksid süüvinud rahvalaulude tekstikriitilistesse probleemidesse. Jäävad P. Hagu, H. Kokamägi ja U. Kolk, kes oleksid pidanud olukorda tundma. Mõistagi ei saa kolleegium vastutada materjali ammendatuse eest. See vastutus jääb ainuüksi koostaja õlgadele. Kuid teisi küsimusi pidi kolleegium ju arutama ja mingil kombel aktsepteerima. Või oli peatoimetaja tahe nii ainumäärav, et kolleegiumi arvamust ei arvestatud? Järjekordset «Monumenta Estoniae antiquae» köidet, seda monumenti rahvalaulikutele ja laulukogujatele, oleks tahtnud näha sootuks veatumas ja korrektsemas kuues. Siis olnuks see mälestusmärk ka eesti tänasele folkloristikale. Ulo Tedre 379

66 RINGVAADE Sõnad, mida ta enam lugeda ei saa Valeri Bezzubovist mõeldes Dotsent Valeri Bezzubov suri oma kodus k.a. 9. märtsi viimastel tundidel. Pisut rohkem kui kuu aega varem kutsus ta meid Sirje Oleskiga ülikooli vanasse kohvikusse teda pensionile saatma. Olin sellest poolenisti venekeelsest kutsest nii rabatud, et uskusin end valesti kuulvat. Lubasin minna, kuid ei jäänud sisimas selle lahkumisega nõusse. Kutsutud oli meid pühapäevaks. Laupäeva õhtul aga helises telefon ja elevil Valeri Ivanovitš nii ma teda kutsusin küsis, kuhu me jäänud oleme, pidu käib ammugi. Keegi meist oli päeva niisiis segi ajanud kas oli tema valesti öelnud või mina valesti meelde jätnud. Lubasin uuesti, et läheme. Ent me ei läinud siiski, ja kui ma nädalapäevad hiljem Valeri Ivanovitši «Sophokleses» nägin, tunnistasin ka üles, miks. Ma ei tahtnud olla rõõmus kurva sündmuse ajal. Ütlesin umbes nõnda: Tartu Ülikoolis töötab praegu koletult palju neid, kes ei taha aru saada, et nende koht ei ole enam siin. Ja nüüd, kus ausatest ning ühtaegu vastupidavatest akadeemilistest inimestest on eriti tunda puudust Zara Mintsi pole enam meie keskel, Juri Lotmani tervis kipub alla jaama, Peeter Torop on aastaks Soomes, kuid jaab sinna kindlasti kauemakski ' nuud lahed Sina vabatahtlikult ära! Valeri Ivanovitš, tihtigi meelsasti lõõpiv ja muigega mitte rahulduv, ei vastanud mulle: «Ei, täitsa ma ei kao!» Ta ütles, et tuleb noorematele kohad vabaks teha, ja mul ei sobinud vastata, et see ei ole tema lahkumiseks õige põhjus. Kuid semestri algul oligi ta jälle tudengite ees Tundus, et ta lihtsalt ei saa teisiti Varem, enne a. suve, mil valusid polnud võimalik enam varjata, oli ta korduvalt rääkinud sellest, et tema kui «крестьянский сын» hakkab maameheks ja kolib Suvahavvale talu pidama. Niisuguseid lugusid ei võeta kunagi väga usutavalt isegi mitte siis, kui neile ei vaielda energiliselt vastu. Niimoodi räägivad need 380 kes otsivad unistusest lohutust väsimuse vastu. Väsimust Valeri Ivanovitš ei salanudki. Ent ta ei tahtnud kunagi öelda et ta ei jaksa. Ülikool oli tema kodu, 'see paik, mis andis talle töö ja selle kaudu õigustuse olemasoluks. Juba eaka mehena sellest kodust lahkumine oleks aga tähendanud just seda, et enam ei jaksa. Meie nägime viimati kümmekond päeva enne 9. märtsi. Saime kokku eesti keele kateedri ukse ees, kus Valeri Ivanovitš tunnistas, et ta ei talu enam kiiritamist ja loobub sellest, sest muidu ta loenguid pidada ei jõua. See ei olnud öeldud meeleheitest ega ahastusest. See oli alateadlik veendumus, et suhtlemine inimestega aitab rohkem kui hädapärane ravi. Tolsamal Valeri Ivanovitši viimasel, a. suvel lõõpis ta peahoone ees, et minul, kes ma seda tööd olen harjunud tegema, tuleb tema nekroloog juba aegsasti valmis kirjutada. Tema 60. sünnipäevaks a. hilissügisel, mil pidustused jäid ülikoolipoolse saamatuse tõttu ära, kirjutasin ma nüüd juba seisma jäänud ajalehes «Tartu Postipoiss» artikli «Peidetud tundlikkusest ja vaimsest väärikusest» (okt. 1989, -nr. 7). Kuulsin, et see artikkel oli talle väga meeldinud. Muu hulgas soovisin^ seal «väga, et Valeri Bezzubov, õppejõud, kelle loengule on aplodeeritud, ja inimene, kelle seltskonda on oodatud, näeks, et ühiskond hakkab vaimset väärikust tõepoolest hindama». Ei osanud kujutledagi, et koguni vähem kui aasta hiljem ilmutab ennast vähktõbi, mille ravi ajal nägi Valeri Ivanovitš hoopis muud, nimelt seda, kuidas kitsukestesse palatitesse kokkusurutud mehed elavate hulgast lahkuma peavad. See oli tõde ilma ilustusteta. Ent tõde, otsekohest tõtt oh Valeri Ivanovitš alati kõige rohkem hinnanud! Mõtlemapanev on, et Valeri Ivanovitš ei_ valinud oma kandidaaditöö teemaks mõne kriitilise realismi esindaja loomingut ega kirjandusliku protsessi sotsioloogilist tausta, millest 1960-ndail aastail oleks olnud kõige mugavam väitekirja kirjutada ja ka kaitsta. Ta valis Leonid Andrejevi, kelle loomingu teatraalsus nina naturaalsus eeldasid endi selgitamiseks visa sõda vulgariseeriva sotsiologismi inertsiga. See soda ei vaibunud veel 1980-ndate aastate algupoolelgi, kui väitekirja osadest arendatud raamatu pealkirjaks sunniti panema mitte «Leonid Andrejev ja teised», vaid triviaalselt «Leonid Andrejev ja vene realismi traditsioonid» (Tallinn, 1984). Loengutes lisandus sellele taotlus, et kirjanduse üle otsustamisel pöördutaks esmajoones selle enda poole, et kategooriad, millega kirjandust iseloomustatakse, tuletataks tema ajaloost. Kes Valeri Ivanovitši loenguid kolme aastakümne vältel kuulata võisid, need mäletavad, et ta. ei koormanud kuulajaid pikkade historiograafiliste ekskurssidega, vaid tõi esikohale selle, mis on saanud loomingu ja konkreetsete teoste sisuks. Seda kõike ei esitatud aga kunagi nõnda, et «mina arvan nii» või «mu meelest» vms. Soovides väga tudengi seesmist kaasatulekut, otsis Valeri Ivanovitš lausa ennastsalgavalt selliseid määratlusi, mis oleksid õiged

67 isiklikust kogemusest sõltutliatult ning ühtaegu loomulikud ja täpsed. See jäägitu tõeotsimine tõmbas õppejõu ja tudengite vahele küllalt selge vahe. Kuid see vahe ei rahuldanud kumbagi poolt. Ei usu nimelt, et Valeri Ivanovitš oleks kunagi otsinud tõde inimese arvelt, vastu seda loomulikku eluõigust, mis hoiab inimeses headust seni, kuni ta suudab ühiskonna hukutavad mõjud tagasi tõrjuda. Ligikaudu just sellest rääkis Valeri Ivanovitš lausa kirglikult oma kodu elutoas ühel a. juuniöõl, kui Marju Lauristini tütar oli kaitsnud oma diplomitöö ja Valeri Ivanovitš kutsus nad mõlemad koos Peeter Vihalemmaga enda poole. Siis tegi ta tõrjumatu kirega selgeks, kui ohtlik on. seada inimese ümber raamid, millest väljumise korral hakkab ühiskond inimest karistama, püüdes temast kasvatada ainult kindlate sotsiaalsete tellimuste täitjat. Ent just seesama vahenditus inimljkkuse kaitsmisel oligi too jõud, mis tõmbas Valeri Ivanovitši juurde ka pärast eksaminoudlikkuse kogemist. Kohe praegu algavas tulevikus tuleb meil väga palju kordi vastata raskele küsimusele «kes on kes?». Kes on kes olnud okupatsiooni all, kes on kes emigratsioonis, kes on kes edaspidi nendest küsimustest ei ole pääsu. Ootamata ära, millal küsitakse nii Valeri Bezzubovi kohta, vastan juba siin: väga autoriteetne Andrejeva uurija, Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedri dotsent, Kaukaasias sündinud Valeri Bezzubov oli humanitaar, kelle seltsis taheti olla. Muidugi mitte kõik ei tahtnud olla ja ka tema ise valis tähelepanelikult, kellega ta koos oli. Kuid kõik need, kellel pole vist põhjust ennast häbeneda, need tahtsid küll. Tahaksid veelgi. Peeter Olesk Keeleainestiku kogumise võistlus aasta kevadel Emakeele Seltsi poolt väljakuulutatud keeleainestiku kogumise võistlusele laekus hindamiseks 19 tööd 18 murrakualalt, kokku sedelit, 315 lk. ja 2,5 t. heliülesvotteid, mis sisaldasid murdesõnu, murdepalu, koha-, isiku-, hüüd- ja loomanimesid, õpilasargood jm. Võistlustööd vaatas läbi žürii koosseisus Jüri Viikberg (esimees), Marja Kallasmaa, Mari Must, Eilen Niit, Eevi Ross ja Aino Valmet. Zürii ettepanekul anti välja 4 esimest, 4 teist, 2 kolmandat ja 9 ergutusauhinda. I auhind: Eduard Leppik, «Kohanimesid Simuna kihelkonna lõuna- ja edelaosast ning Laiuse kihelkonnast Villakverest» (3264 sed.); Kristi Karelsohn, Leelo Keevallik, Raili Pool ja Meeli Sedrik (TÜ üliõpilased), «Murdetekste Lääne-Nigulast» (282 lk., 2,5 t. heliülesvõtteid); Salme Mikk, «Murdesõnu ja väljendeid Kaarma kihelkonnast Ansi külast» (650 sed.); Liina Leiten, Tiina Mardi, Tiina Murdla, Gristel Mänd, Madli Parts, Epp Poolak, Andry Ruumet, Tiina Tammela ja Marko Tiidelepp (TPedI üliõpilased), «Kohanimesid Karja kihelkonnast» (1628 sed.). II auhind: Helle Kull, «Hüüdnimesid Kesk-Eestist» (2087 sed.); Õilme Aasma, «Murdesõnu ja -tekste» (Kuu, 396 sed., 33 lk.); Ants Berg-Jürgcns, «Kohanimesid Kolga-Jaani ja Pilistvere kihelkonnast» (879 sed.); Ilmar Paunmaa, «Kohanimesid Kullamaa ja Märjamaa kihelkonnast» (743 sed.). III auhind: Elga Valter, «Kohanimesid Jõhvi ja Iisaku kihelkonna piirimailt» (300 sed.); Vaike Hang, «Koha- ja isikunimesid Tõstamaa kihelkonna lõunaosast» (733 sed.). Ergutusauhind: Andres Toomus, «Murdesõnu ja väljendeid Jämaja kihelkonnast» (168 sed.); Vaike Tarjus, «Sõnavara Türilt jm.» (!65 sed.); Urmas Leemets (Tallinna Ehituskooli õpilane), «Argoosõnu ja väljendeid õpilastelt ja teistelt»; Kuusalu Keskkooli Xlb klass, «Koduloomade nimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 747 sed.); Kuusalu Keskkooli Xlb klass, «Hüüdnimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 770 sed.); Kuusalu Keskkooli Xa klass, «Loomade nimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 721 sed.); Kuusalu Keskkooli Xa klass, «Hüüdnimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 648 sed.); Kuusalu Keskkooli Xb klass, «Hüüdnimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 401 sed.); Kuusalu Keskkooli Xb klass. «Loomade nimesid minu koduümbrusest» (Kuu, 289 sed.). Keeleainestiku kogumise võistluse informatsioon «Keeles ja Kirjanduses» kandis aastaid pealkirja «Murdcvõistlus», et esile tuua ES-i ettevõtmise põhitaotlust, murdekogumise aktiviseerimist. Nimi küll ei riku meest, kuid viimase võistluse tulemusi sellise ühisnimetaja alla viia oleks selge desinformatsioon. Aeg on vahepeal mõndagi muutnud: ES pole viimastel aastatel suutnud endale organiseerida uut murdekaastööliste võrku, mida ilmekalt peegeldavad viimased võistlustööd niigi kasina saagi hulgas oli murdeaines hoopis kasin. Ainult kaks sisukat ja mahukat tööd TU üliõpilaste murdetekstikogu (+ helilint) ning Salme Miku sõnavarakogu... Ülejäänud väikesed kogud (Ö. Aasmaa, A. Toomuse, V. Tarjuse saadetised) on nopmed, mis kirjutajal oma kodukoha keelest mälus ja südamel olnud ning mis nüüd on kenasti murdearhiivi paigutatud. Kui lisada, et üliõpilased tulevad murdetööle praktika ajal ning lahkuvad sealt harilikult koos stuudiumi lõppemisega, siis on ES-il selle võistluse põhjal ainult üks (!) aktiivne haruldaselt sisukas murdetalletaja S. Mikk. See asjaolu peaks kõvasti koputama ES-i murdetöö korraldajate südametunnistusele. Sealjuures ei maksaks unustada. et ülemaaliselt pole arhiivi kogutud murdeainest viimase, meie rahvale 381

68 Saatusliku poolsajandi eluolu kohta ning et need, kes sellest pajatada teaksid, pole enam kaugelt oma esimeses nooruses. Üldse peegeldab meie murdeaines talupoja arhailist eluviisi, tehnikasajandi maaelu kirjeldus peaaegu puudub. Võistlusel olid ülekaalus nimetööd. Juba aastaid on esimese auhinna või eripreemiaga autasustatud Eduard Leppiku kohanimetöid. E. Leppiku kogusid on ikka iseloomustanud hinnang «tuntud headuses». Poleks paha veel korrata, milles see headus põhiliselt seisneb. E. Leppik valib teatava piirkonna ja pürib selle piires täielikkusele. Tal on välja kujunenud oma süsteem materjali esitamisel. Kindlaks on tehtud nimeteiscndid ja paralleelnimed. Võimaluse korral on kasutatud omaaegseid katastriameti plaane. Muidugi on kogud varustatud skeemide ja viitesedelitega. Tänu oma haridusele on E. Leppik võimeline andma nime hääldusliku külje küllalt täpselt, foneetilises transkriptsioonis. Viimase tähtsusega pole ka E Leppiku selge käekiri, sest sedelid täidetakse enamasti käsitsi. TPedI üliõpilased Liina Leiten, Tiina Mardi, Tiina Murdla, Gristel Mänd, Madli Parts, Epp Poolak, Andry Ruumet, Tiina Tammela ja Marko Tiidelepp on ka teinud esikoha väärilise töö Karja kihelkonnast. Nimeseletused on küll napimad kui E. Leppikul, kuid kogu on tehtud arvestataval tasemel ja juhendit järgides. Kohanimetöödest pälvisid teise auhinna Ants Berg- Jürgensi ja Ilmar Paunmaa saadetised. Mõlemas kogus on sedelid vormistatud õige korralikult, miskipärast olid nad jäetud aga alfabeetiliselt järjestamata. Raskusi on olnud ka murdeja kirjakeelepärase nimekuju eristamisega. Kui on Kärsa talu ja oja, mis häälduvadki nii, siis pole mingit tarvidust anda märksõnas kuju Kartsa, kui seda ei kinnita ametlik kirjalik pruuk (Mär). Kui märksõnana on esitatud Allika kuusetukk ja häälduspärasena lihtsalt kuusetukk (KJn), siis jääb arusaamatuks, kumb nimi on 382 tarvitusel. Kui kasutatakse mõlemat, tuleb kummalegi teha sedel. Kas Pilistveres tõesti hääldatakse sõnaalgulist /i-d? Paljud teisedki võistlejad on olnud hädas vahe tegemisega kirjakeele ja murdepärase häälduse vahel. Kolmanda auhinna saanud Elga Valteri kohanimetöö on hästi vormistatud väike kogu, kahjuks pole siingi murdekeelt märgitud. Samasuguse auhinna sai ka Vaike Hang, kes on teinud mitu aastat tänuväärset tööd Tõstamaa nimevara talletamisel ja võiks saavutada kõrgemaid kohti, kui tööde vormistus oleks parem. Nimeseletused on tal põhjalikud ning täpsed. Väga vajalik on paralleelselt ala kohanimedega kirja panna ka seal esinevad isikunimed. Tõstamaa ajaloolised isikunimed on oluline lisa sealsetele kohanimedele ja nad moodustavad ka omaette väärtuse. Põhiliselt isikunimesid sisaldas ka teise auhinna saanud Helle Kulli töö Kesk- Eesti nimedest. Nagu eelmise, nii sellegi autori tähelepanu tuleb juhtida käekirjale. Mõnel sedelil on nimed arusaamatud või võimaldab käekiri mitmeti tõlgendamist. Muidu on isikunimekogud korralikult juhendi järgi koostatud. Ergutusauhinna pälvis peaaegu ainult hüüdnimesid sisaldav Kuusalu Keskkooli Xlb klassi töö. Kogu puuduseks on rohke korduv materjal. Samad sõnad käivad Kuusalu keskkooli Xa ja Xb võistlustööde kohta. Kõigis õpilastöödes jääb puudu oskusest anda nimeseletusi. Kui hüüdnimi on Käbi, siis on muidugi oluline nimeseletuses mainida, et perekonnanimi on Orav; kui aga hüüdnimi on Moosivaras, siis nimeuurijate jääb vaheks teadmisest, et isiku perekonnanimi on Tamm või Kask, tuleks kirjeldada, kuidas isik antud hüüdnime sai. Ergutusauhinna said ka kaks loomanimedealast tööd, tehtud Kuusalu Keskkooli Xlb ja Xb klassi õpilaste poolt. Kahjuks pole antud nimepõhjendusi, ehkki nimed ise on huvitavad. Eevi Ross, Marja Kallasmaa KKI murdekogud 1990 Aruandeaastal oli murdekogumine keskendunud eeskätt Saaire-, Lääne-, Pärnuja Võrumaale, ent värsket keeleainestikku laekus murdearhiivi teisteltki murdealadelt. Emakeele Seltsi korrespondendilt 0. Aasmaalt saadi 353 sed. murdesõnavara, 43 sed. koha- ja isikunimesid ning 33 lk. murdetekste Kuusalu rannikumurrakust. Kohalik kaastööline E. Valter pani kirja 299 sed. kohanimesid Jõhvi ja Iisaku piirialalt. Saaremaal olid VI E. Niidu juhendamisel kohanimesid kogumas TPedI üliõpilased L. Leiten, T. Mardi, T. Murdla, G. Mänd, M. Parts, E. Poolak, A. Ruumet, T. Tammela, M. Tiidelepp. Murdearhiivi anti 1589 sed. Karja ja 57 sed. Jaani kohanimesid, lisaks E. Niidult 564 sed. Karja nimesid. Murdesõnavara läkitasid kohalikud kaastöölised S. Mikk Käärmast 650 sed. ja A. Toomus Jamajast 168 sed. Lääne-Nigulas olid kogumismatkal TÜ tudengid K. Karelsohn, L. Keevallik, R. Pool, M. Sedrtk dots. A. Valrnetiga eesotsas. Murdearhiivi anti üle heliülesvõtteid 5 t. 25 min. kestuses ja nendelt litereeritud tekste 282 lk. M. Must litereeris 43 lk. varem lindistatud Karuse tekste, A. Sepp 119 lk. Häädemeeste tekste VIII oli A. Sepp magnetofoonimas Pärnumaal, kust tõi kaasa 2 t. 40 min. MihMi, 2 t. 20 min. Varbla ja 2 t. Pärnu murraku näiteid. ES-i kaudu saadi I. Paunmaalt kohanimesid Kullamaalt 223 sed. ja Märjamaalt_520 sed. V. Hang pani Tõstamaalt kirja 177 sed. ikoha- ja 543 sed. isikunimesid. Keskmurde alalt laekus ES-i kaudu mitmesugust nimematerjali. Teeneline murdekoguja E. Leppik lisas oma kohanimekogusse 3187 sed. Simunast ja 77 sed. Laiuselt. A. Berg-Jürgens kogus 528 sed. Kolga-Jaani ja 351 sed. Pilistvere kohanimesid. H. Kull Põltsamaalt saatis 2087 sed. hüüdnimesid Kesk-Eestist. V. Tarjus pani kirja murdesõnavara, kohaja hüüdnimesid Türilt jm. 165 sed., Tallinna Ehituskooli õpilaselt ü. Leemet-

69 salt saadi 336 sed. argoosõnavara. Kuusalu Keskkooli X ja XI klasside õpilased kogusid 2333 sed. hüüd- ja loomanimesid. Tartu murde alalt loovutasid H. Keem ja I. Käsi murdearhiivi 5416 sed. Rannu sõnavara (kogunud H. Keem ), kuuldelisi ja litereeritud tekste Tartu- Maarjast 167 lk. ning Kodavere-Kavastust 162 lk. (lindistanud H. Keem ja A. Kaljuste 1960, puhtaks kirjutanud I. Käsi). Vastseliinas olid VII murdepraktikal neli TÜ üliõpilast S. Nigoli ja K. Pajusalu juhendamisel. Heliülesvõtteid tehti 6 külas kokku 3 t. kestuses. Väliskaastööline A. Kurvits loovutas murdefonoteeki 3 t. 06 min. kestuses Kanepi murdekonet. Krasnojarski krai Ulem- Suetuki küla 140. aastapäeva pidustustest võttis osa suurem delegatsioon Eestist, sealhulgas olid Siberis juulini ka J. Viikberg ja L. Vaba ning Eesti Raadio töötaja H. Tammar, kes lindistasid sealsete eesti siirdlaste keelepruuki 6 t. 13 min. kestuses IX olid Abhaasia ANSV-s Salme külas ja Krasnodari krais Eesti Rohuaias murdereisil J. Vükbergi juhendamisel TPedI 8 üliõpilast. Heliülesvõtteid tehti kokku 12 isikult 6 t. 26 min. kestuses. P. Norvik salvestas VI ingeri keelt ja eestiingeri segakeelt 4 külas 3 t. kestuses. Murdesektori töötajad olid aastal kogumismatkadel kokku 53 päeva. Murdearhiivi lisandus uut ainestikku KKI 8 teadurilt, 13 üliõpilaspraktikandilt, 16 murdekorrespondendilt ja väliskaastööliselt ning Kuusalu Keskkooli õpilastelt kokku 29 murrakualalt. Murdesõnavara laekus 5 murrakust kokku 6724 sed., sellest 5416 sed. KKI töötajailt, 1308 sed. korrespondentidelt. Eesti murdesõnavara koondkartoteek kasvas ümmarguselt sed. Argoosõnavara pandi kirja Tallinnast 352 sed. Kohanimesid koguti 13 kihelkonnast kokku 7633 sed., sellest 564 sed. KKI, 7069 sed. ES-i kaudu. Isiku-, hüüd- ja loomanimesid kogusid ES-i kaastöölised ja kooliõpilased 4 paikkonnast kokku 4983 sed. Heliülesvõtteilt litereeriti murdetekste 4 kihelkonnast kokku 773 tk., sellest KKI poolt 491 lk., ES-i vahendusel 282 lk. Korrespondentide murdejutte laekus 33 lk. Heliülesvõtteid tehti 6 murrakust 12 -külas 16 keelejuhilt kokku 18 t. 31 min., sellest 5 t. 25 min. ES-i vahendusel. Eesti siirdlaste keelt lindistati kahes eri paikkonnas 3 külas 17 keelejuhilt kokku 12 t. 39 min. Lisaks salvestati ingeri keelt 4 külas 3 t. kestuses. Seega täienes murdefonoteek 34 t. 10 min. võrra. Heliülesvõtteid litereeriti 3 murrakust (M. Must, E. Niit, A. Sepp) kokku '6 t. 30 min. kestuses a. lõpul oli KKI murdearhiivis murdesõnavara sed., uuemat argoosõnavara sed. EMS-i koondkartoteegis oli sed., kohanimesid sed., isiku- ja loomanimesid sed., muid materjale sed., kokku sedelkogusid sed. Murdetekste oli lk., korrespondentide töid lk., murdeülevaateid lk., murdepäevikuid 9298 lk., muid materjale lk. kokku vihikkogusid !k. Heliülesvõtteid oli KKI murdesektori fonoteegis 2646 t. Mari Must Emakeele Seltsis 12. XII 1990 toimus Tallinnas Emakeele Seltsi üldning 556. kõnekoosolek. Kõigepealt oli päevakorras auliikme valimine ja uute liikmete vastuvõtmine. Sõna võttis seltsi esimees Henn Saari. Auliikmeks valimise ettepanek oli tulnud seltsi juhatuse poolt, et vääriliselt hinnata kõigile hästi tuntud murdeuurija Mari Musta teeneid. Mari Must on silmapaistev keeleteadlane ning eesti murrete asjatundja. 50 aastat on ta kuulunud Emakeele Seltsi. Seltsis on ta olnud väga tegev nii isiklikul tasandil kui ka juhtijana. Väga kõrgelt tuleb hinnata Mari Musta eesti murdekeele ulatuslikke kirjapanekuid umbes 80 kihelkonna alalt, š. o. üle murdesõnasedeli, üle lehekülje kuuldelisi tekste ja litereeringuid, lisaks arvukad hääliku-, morfoloogia- ja süntaksiülevaated, päevikutest rääkimata. Tuleb tunnustada Mari Musta produktiivset uurijategevust 45 aasta vältel. Ainuüksi mahukate ja kaalukate uurimuste loetelu viiks pikale, seetõttu mainitagu kaht valdkonda, milles Mari Must on väljaspool konkurentsi kirderannikumurre ja vene mõjud eesti murretes. Kollektiivsel tasandil tuleb esile tõsta Mari Musta tegevust murdesektori juhatajana Sellal loodi murdesõnavara kartoteek, mida Mari Must on hooldanud siiani, sellal rajati eesti murrete fonoteek. 26 aastat on Mari Must olnud ES-i murdetoimkonna esimees. 23 aastat on ta olnud murdevõistluste peakorraldaja ning žürii esimees. Väga tõhus on Mari Musta töö olnud Emakeele Seltsi publitseerimistegevuses, eriti murdekorrespondentide tekstiköidete ning «Kodumurde» puhul. Salajasel hääletamisel valiti Mari Must Emakeele Seltsi auliikmeks. Talle anti üle auliikmetunnistus. Edasi valiti Emakeele Seltsile 11 uut liiget (Helgi Allik, Klaus Laalo, Johanna Laakso, Helena Sulkala, Jana Linnart, Anna Verschik, Üllar Kadai, Vello Jaska, Elmar Järvesoo, Aino Laagus, Kersti Lepajõe) aastal korraldatud keeleainestiku kogumise võistlusest andis ülevaate Jüri Viikberg. Marja Kallasmaa tegi ettekande mikrotoponüümidest eesti nimesüsteemis. Peeter Päll rääkis Helsingis aasta augustis toimunud rahvusvahelisest nimekongressist. Eili Riikoja Uus komi keele doktor 28. I 1991 kaitses Tartu Ülikooli erialanõukogus doktoriväitekirja «Korni keele morfoloogiliste kategooriate stilistika» Sõktõvkari Riikliku Ülikooli komi ja soome-ugri filoloogia kateedri dotsent Jevgeni Igušev. Oponeerisid professorid E. Vääri, L. Vassikova 383

70 (Joškar-Õla) ja I. Tarakanov (Iževsk). Keelestilistika uurimisega on seni põhjalikumalt tegeldud ainult Soomes, Eestis ja Ungaris. Kaugemate sugulaskeelte alal on J. Iguševi väitekiri esimene. Väitekiri paigutub laiema problemaatika «Lääne-Uurali vaimne kultuur» alla, mille uurimisele on keskendutud Sõktõv.kari Riiklikus Ülikoolis. Töö koosneb eessõnast, kuuest peatükist, kokkuvõttest, kirjanduse joetelust ja lisadest. Selle põhiosa haarab 328 masinakirjalehekülge. Põhimaterjal analüüsiks on hangitud suvistel keeleekspeditsioonidel (alates a.). Väike pole aga sellegi näitestiku osa, mis on saadud ilu- voi teaduslikust kirjandusest, folklooritekstidest, perioodikast ning igapäevasest kõnekeelest. Vastuolu, et morfoloogiliste kategooriate uurimine eri peatükkides toimub sõnaliikide kaupa, on näiline, sest nii on traditsioonilisis gramrnatikakäsitlusis ikka toimitud. Ootuspäraselt teeb autor algust nimisõnadega, jälgides stilistika aspektist nii käändevormide ikui ka arvu erinevat kasutamist. Siin ja paljudel muudelgi juhtudel kõlab hoiatus vältida komi keelele olemuselt võõraid tõlkelaene, mis eriti ajakirjanduse kaudu end peale suruvad. Ainuõige on näit. soomeugriline кага керка 'lapse kodu' (tegelikult: 'laps + kodu'), aga mitte adessiivile кагалон кер;я. Küll aga kannab õige kasutamise korral ло'я-vorm endas nii suuremat emotsionaalsust kui ka ekspressiivsust, näit. «Ошлон гыжыс укладысь» 'Karu(l) küüned rauast' [vrd. neutraalne «Гыжйыд уклад» 'Sinu küüned raud(sed)']. Mitmuse kasutamine üksikobjekti _ korral rõhutab kaugust või ebamäärasust, näit. «Кык нылыс KOHKÖ Питеръсын велодчоны воль> 'Tema kaks tütart kuskil Peterburile) s õppisid'. Võrdluseks märgitagu, et soome keeles vihjab selline mitmus hooplemisele, kelkimisele või rõhutamisele: «Hän on nähnyt Pietarit ja Moskovat» 'Ta on näinud Peterbure ja Moskvaid (s. o. palju näinud, reisinud)'. Sõnalõpuline artikkel on determineeriv omastusliide. Selle kasutamise õigsuse üle suudab tavaliselt otsustada ainult isik, kelle emakeeleks on komi keel. Vene keele mõjul on näit. possessiivsufiks -ыс ära jäänud sõnast тырмытомтор 'puudus' lauses «Республикаса школаяс уджын уна na тырмытомтор» 'Vabariigi koolide töös on veel palju puudusi'. Omadussõnade kompareerimisel on komi keel säilitanud ожыгс-tunnusega keskvõrde (näit. мичаджык 'ilusam') kõrval algvõrdele tugineva konstruktsiooni koos elatiivse substantiiviga, näit. асъя шонди югорысь мича 'hommikusest päikesekiirest ilus(am)'. Viimane harvema ja arhailisemana ei saa stiilivarjundilt muidugi enam olla neutraalne. Kolmas, dopöcb-fagasõnaga komparatiivitüüp on aga autoril jäänud ilmselt kahe silma vahele. Järgarvsõnade tunnus ed- (etümoloogiliselt sama kui eesti -nd) on vene laenudega põimudes toonud keelde ebasoovitavaid pleonastilisi vorme: pervojgd 'esimene' jts. Folklooris võib eeskätt suurematel arvsõnadel olla ilustav roll. Asesõnadest tulenevad stiili variandid baseeruvad leksikaalsel sünonüümikal, kusjuures mingi lisanduv sufiks annab uue tähendusvarjundi. Nii rõhutab sufiks -я "määramatust, -u täpsustab, prefiks э- lisab aga ekspressiivsust, näit. кутшом 'milline' кутшоми 'milline nimelt', найо 'nemad' энайо 'nemad (familiaarselt, näpuga näidates)'. Omapärane on lekseemi мыйла 'miks?' asendamine samatüvelise küsiva asesõnaga мый 'mis?', milline moodus näib olevat arhailisem ja mil muide on täpne vaste ka eesti keeles, näit. «Мыйла (neutraalne) мый (ekspressiivne) сулалан?» 'Miks mis sa seisad?'. Kui peame silmas isikuliste asesõnade джык-tunnusega kompareerumist komi keeles (sel on ainult stiililine, aga mitte semantiline funktsioon), siis võime ka siin näha vana soomeugrilise pärandi säilimist, sest näiteks udmurdi keeles kompareeruvad veel tänapäevalgi kõik sõnaliigid. Korni «keele rikkalik verbivorrnistiik oma paralleelkujudega pakub häid võimalusi stilistiliseks varieerimiseks. Neutraalse tähendusega on näit. lause «.Me велодчи» 'Ma õppisin'. Keerukam konstruktsioon «Me велодчы- TÖr эг OB» 'Mina õppimata ei ela' asetab öeldule emotsionaalse rohu. Variandirohked tähendusnüanssidelt on eriti partitsiibid (lõppudega -ан, -ана, -ысь, -ом, -ома, -том, -тома, -моя, -монъя). Lõpp -а, -я saab endale loogilise rohu, toonitades emfaatilisust ennekõike vanasõnades. Korrektse komi keele seisukohast on vigane venepärase infinitiiviga дугдыны куритны 'lakata suitsetama (st)', mille asemel peab olema elatiivsel tarindil põhinev дугдыны куритомысь (vrd. ka sm lakata tupakoimasta). Väitekirja viimased peatükid pakuvad huvitavaid näiteid adverbide, postpositsioonide, konjunktsioonide ja inlerjektsioonidegi stilistika valdkonnast. Neil siinkohal pikemalt peatumata nimetagem vaid üht, ilmselt kitsalt ainult komi keelele omast eriarengut, nimelt.kahe postpositsiooni lisamist nimisõnale suurema emotsionaalse efekti saavutamiseks, näit. кык во сайын мында 'kahe aasta eest'. Seevastu piirdumist mitme substantiivi korral vaid ühe postpositsiooniga peab uurimuse autor vene prepositsioonilise tarindi matkimiseks: му и ea вылын на земле и воде 'maal ja veel'. Kui aga peame silmas postpositsioonide kujunemist varasemast konstruktsiooni substantiiv + substantiiv põhisõnast (maja koht ->- maja kohal), pole allakirjutanu arvates mingit põhjust näha siin vene keele mõju. J. Iguševi doktoriväitekiri on komi keele uurimises täitnud suure lünga. Paul Alvre 384

71 СОДЕРЖАН И E Ю. Пеэгел. Некоторые аспекты аллитерационного стиха. 321 Л. Эпнер. Заметки о поэтике пространства в пьесах Бернарда Кангро 334 П. Алвре. Загадочное выражение eila salack ~ erra satack в молитве «Отче наш» 341 М. Мягер. Рефлексивы на протяжении столетия 343 Р. Крустен. Об эстонской детской литературе в эмиграции ПУБЛИКАЦИИ X. Лаанекаск (коммент.). Рецензия Ф. Р. Фельманна на серийное издание «Leiwakorwikenne» 359 КУЛЬТУРА РЕЧИ М. Раадик. Еще раз о kõrge, kõrgenemine и kergendamine Т. Эрелт. -eerima или -еегшпа 367 НА ТЕМУ ДНЯ М. Раннут. Госдепартамент по вопросам языка Эстонской республики ' 50 О КНИГАХ Р. Хинрикус. Случайности и безответные вопросы (Helga Nou. Paha poiss. Tallinn, 1990) 370 А. Рейнла. Снова и снова о танках (Helga Nõu. Tiiger, tiiger. Tallinn, 1990) 372 Ю. Тедре. Да, monumenlum, но aere perennius ли? (E. Laugaste. Vana Kannel VI : 1 ja 2. Haljala regilaulud. Monumenta Estoniae antiquae I. Vana Kannel. Estonum carmina popularia VI : 1, 2. Tallinn, 1989, 1990) 373 ОБОЗРЕНИЕ IN H ALT J. Peegel. Einige Aspekte der alliteriereiiden Verse... 32! L. Epner. Anmerkungen über die Poelik des Ramus in den Schauspielen von Bernard Kangro 334 P. Alvre. Der rätselhafte Ausdruck eila satack ~ erra salack im Vaterunser ^1 M. Mager. Reflexive Kontinuität des Jahrhunderts R. Krusten. Uber im Exil geschriebene estnische Kinderliteratur. 356 PUBLIKATIONEN H. Laanekask (komment.). F. R. Faehlmanns Rezension über die Fortsetzungsausgabe «Leiwakorwikenne» 359 SPRACHPFLEGE M. Raadik. Noch einmal über kõrge, kõrgenemine und kergendamine Y^b T. Erelt. -eerima oder -eeruma 3b7 I.v\ BLICKPUNKT,,., M. Rannut. Staatliches Sprachamt der Estnischen Republik. JOS REZENSIONEN R Hinrikus. Zufälligkeit und unbeantwortete Fragen (Helga Nõu. Paha poiss. Tallinn, 1990)... ',..' A Reinia. Immer wieder über Panzer (Helga Nou. Tiiger, tuger. ' 37ü Tallinn, 1990), i7 ~ Ü Tedre Ja monumenlum schon, aber ob auch aere perennius (E Laugaste. Vana Kannel VI: 1 ja 2. Haljala regilaulud. Monumenta Estoniae antiquae I. Vana Kannel. Estonum carmina popularia VI : 1, 2. Tallinn, 1989, 1990) 373 RUNDSCHAU 380

72 1 rbl. TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID Bd. = Band; EKmS = Eesti Kirjameeste Selts; EKÜ = Eestimaa Kirjanduse Ühingu kogu KM RO-s; EMS = Eesti murrete sõnaraamat (teoksil KKI-s); ERA = Eesti Rahvaluule Arhiiv; ERI = Eesti rahvalaulud dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. I kd. Tartu, 1926; ES = Emakeele Selts; EÜS = Eesti Üliõpilaste Seltsi kogu KM RO-s; f. = fond; FUF = «Finnischugrische Forschungen»; H = J. Hurda kogu KM RO-s; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; KM RO = Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond; m. = mapp; SKS = Soome Kirjanduse Selts; SL = J. Hurt, Setukeste laulud. Helsingi, ; v. = värss; VerhGEG= Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft; VK = Vana kannel I (Tartu, ), IV (Tartu, 1941); ÖES = Õpetatud Eesti Selts; ÖS = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Murded ja murrakud: Anna; Hanila; Hlj = Haljala; His = Halliste; Jaani; JJn = Järva-Jaani; Jõhvi; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; KJn = Kolga- Jaani; Kodavere; Kose; Krk = Karksi; Ksi = Kursi; Kuusalu; Kõpu; Laiuse; Lüganuse; MMg = Maarja- Magdaleena; Muhu; Märjamaa; Otepää; Palamuse; Pärnu; Pöide; Ridala; Rõuge; Räpina; Sangaste; Setumaa) Simuna; SJn = Suure-Jaani; Tõstamaa; Urvaste; VJg = Viru-Jaagupi; VMr = Väike-Maarja; Võnnu. Keeled: sks = saksa; sm = soome. JÄRGMISTES NUMBRITES: Tänase luulepildi paradokse Kohalik ja globaalne pilk ulmekirjandusele Veel eestlastest kui raamaturahvast Hispanistika Eestis Verbaalnoomeneist ЯммпаНгрзЫ Sk - QACZJOJ